Sissejuhatus keskaja kirjandusse

Maris Sinka 2012

Keskaja sümboolne algus: aasta 395, kui Rooma keisririik lagunes Ida- ja Lääne-

Rooma keisririigiks, või

aasta 476, Lääne-Rooma keisririigi langemine (viimane keiser Romulus loovutas võimu germaanlane Odoakerile).

Keskaja sümboolne lõpp: aasta 1492, kui Kolumbus avastas Ameerika, või

aasta 1453, kui Konstantinoopol langes türklaste kätte, või

aasta 1517, kirikureformatsiooni algus Saksamaal.

Keskaeg Eesti alal: 13. saj – Liivi sõja algus 1558

Kultuuri seisukohalt algas keskaeg 4. sajandil ning lõppes 14. sajandi esimesel poolel, kui algas RENESSANSS.

Keskaeg tähendas suurt murrangut mõtteviisis ja kultuuriloos. (Võrreldava tähtsusega muutus toimus renessansi alguses ning seejärel 19. sajandi lõpus, kui jõuti modernismi.)

Suur rahvasteränne IV-VI sajandil keldid, germaanlased, romaanid;

VIII sajandil araablased;

üleminek polüteismilt monoteismile, uute religioonide levik;

araabia kultuuri mõju alates 711. aastast (enamasti positiivne: meditsiin, paber, luule);

uute rahvaste, rahvuskultuuride teke.

Haaras Euroopa, Lähis- ja Kesk-Aasia ning Põhja-Aafrika ning kestis põhiliselt IV – VI sajandini. Rändajad olid barbarid:

KELDID sunniti taanduma Bretagne’i, Walesi, Šoti- ja Iirimaale, kus säilis keldi keel ja kultuur, ülejäänud keldid romaniseerusid;

Keldi sõjamees

GERMAANLASED – frangid, goodid, anglid, saksid – hõivasid kõik Lääne-Rooma alad, kuid germaani keeled jäid püsima vaid neil aladel, kus germaanlased enne suurt rändamist asusid – Saksamaal ja Skandinaavias (normannid) –, ning anglosaksi aladel suuremal osal Britanniast.

ROMAANI keeli kõnelevad rahvad Rooma impeeriumi lääneprovintsides Itaalias, Gallias, Hispaanias olid metropoliga tihedamalt seotud, hõimud võtsid omaks vulgaarladina keele ja romaniseerusid. Neist arenesid prantsuse, itaalia, hispaania, portugali keeled ja rahvad.

Ehkki barbarid saavutasid sõjalise ülemvõimu, alistusid nad roomlastele kultuuriliselt, loobusid sageli oma keelest ja segunesid romaani rahvastega.

Tekkisid feodaalriigid, millest hiljem arenesid praegused Euroopa riigid. Kujunesid välja kultuuritraditsioonid ja rahvused oma keele, kultuuri ja kirjandusega.

Keskajal sai alguse nüüdisaegne kultuur.

Nürnberg keskajal

Üleminek polüteismilt monoteismile

Budistlikule õpetusele pani aluse Siddharta Gautama Buddha (566-486 eKr)

29-aastane Gautama järgis endeid ja otsis mediteerides tõelist tarkust. Nii jõudis ta valgustatuse seisundisse, nirvaanasse, ja muutus Buddhaks, ‘ärganuks’.

Kogu ülejäänud elu õpetas Buddha, et inimese ainuõige eluviis on järgida dhamma’t, keskteed.

Iga inimene peab tegema head, loobuma isekusest ja ülearusest, püüdma leida meelerahu ja oma tee.

Budism sündis u 530 eKr;

pärast Buddha surma moodustasid tema õpilased 483. a eKr budistlike munkade koguduse Põhja-Indias;

I-II sajandil pKr levis budism mujal Indias;

VI sajandil sai budismist Jaapani, VII saj. Hiina ametlik religioon;

Borobodur – budistlik pühamu Jaava saarel

VII sajandil levis budism Tiibetisse, Taisse, Kambodžasse, Sri Lankale, Jaavale.

’alistumine jumalale’

Usundi lõi Muhamed, kes hakkas 40-aastasena jumalalt teateid saama.

Aastal 622 rajas ta esimese moslemi koguduse.

632. aastaks oli suur osa Araabiast islami usku pööratud.

Järgmise 100 aasta jooksul vallutati Põhja-Aafrika ja Hispaania.

Aastatuhande vahetuseks oli kujunenud islami suurriik.

Lehekülg koraanist

Tekkimise ajal oli kristlus vaeste ja alandatute religioon: kristlasi kiusati taga, kuna nad uskusid ülima olevat jumala, mitte keisri, kes oli harjunud iseennast jumalaks pidama.

Keiser Constantinus Suur muutis 313. a ristiusu ametlikult lubatud usundiks.

Keiser Theodosius I ajal (379–395) sai kristlus ainukeseks ja kohustuslikuks usundiks (380), mille puhtuse eest võideldes jälitati nii paganaid kui ka ketsereid.

IV.-V. sajandiks oli kristlusest saanud universaalne usund, teise aastatuhande alguseks oli see vallutanud peaaegu kogu Euroopa.

Ristiusk levis tänu misjonäridele, kes asutasid kristlikke kogudusi, rajasid kirikuid ja kloostreid.

Euroopa rahvaste kristianiseerimine toimus väga ebaühtlaselt ning eri aegadel, näiteks keldid ristiusustati juba V sajandil, skandinaavlased alles X-XI sajandil. Mõju oli esialgu pinnapealne: väliselt täideti kristlikke

usukombeid, kuid vanad usundid elasid edasi.

Alates VI sajandist lähetas paavst paganate hulka misjonäre.

Üks kuulsamaid oli Britanniasse anglide juurde saadetud Augustinus, kes olevat 597. a. esimesel jõulupühal ristinud 10 000 inimest ning sai Canterbury piiskopiks ja Britannia peapiiskopiks. Püha Augustinus 8. sajandist

pärit anglosaksi käsikirjas

Uue maailmavaate loomisega tegeldi kogu ajastu vältel.

Antiikfilosoofidelt võeti see, mida sai sobitada usuga.

Kristlik kirik hoidis keskajal Lääne-Euroopa tsivilisatsiooni.

2.–3. saj tähtis varakristlik kirjanik ja kirikuliider.

Aforism: “Usun, kuna see on mõistusega seletamatu.” (Credo, quia absurdum.)

Tuntuim teos “Apologeticum” astub välja kristlaste kaitseks ning on adresseeritud Rooma impeeriumi valitsejatele ja kõrgemale kohtuvõimule. Teos on esitatud kohtukõnelaadses vormis ning kaitseb agressiivselt ja tulihingeliselt ristiusku, otsekui esineks Tertullianus advokaadina kõrgeima kohtuvõimu ees.

Tertullianuse “Kaitsekõne” (pärgament, 10. saj)

Augustinus, kes pöördus ristiusku täiskasvanuna, oli nii kirjanduslikus kui ka teoloogilises mõttes ladina kirikuisadest üks suuremaid.

Ta sõnastas oma teostes ristiusu põhitõed.

Kuni 13. sajandini oli tema õpetus lääne kristluses domineeriv.

Augustinus (Fresko Lateraani basiilikas Roomas, 6. saj)

Kogu varase keskaja jooksul lähtus kirik piiskop Augustinuse traktaadist „De civitate Dei“ („Jumalariigist“), mis väidab, et on olemas kaks riiki – maine ja jumalariik – ning maine riik peaks eeskuju võtma jumalariigist.

Inimesel, kes valmistub igaveseks eluks, ei ole mõtet taga nutta maist riiki ja selle kadunud hiilgust.

St Augustinus

Sandro Botticelli, 1480

Paradiis ja põrgu Augustinuse teose “Jumalariigist” 15. sajandi käsikirjas.

Augustinus kajastas Rooma vallutamist ja rüüstamist läänegootide poolt 410. aastal.

Tema “Pihtimused” on esimene vaimne autobiograafia.

Teoses kirjeldab Augustinus oma lapsepõlve ning kirglikku noorust, mil ta palvetas: “Issand, muuda mind karskeks, aga mitte kohe.”

Boethius oli Itaalias rajatud idagootide riigis kuningas Theodorichi ajal kõrge ametnik, ent kaotas vaenlaste vandenõu tõttu kuninga usalduse, vangistati ja hukati.

Autorit on nimetatud viimseks roomlaseks ja esimeseks skolastikuks.

Boethius tahtis kõik Platoni ja Aristotelese teosed ladina keelde tõlkida, kuid enneaegne surm takistas plaani elluviimist.

Tänu temale elasid Euroopa pimeda ajastu üle nt Aristotelese loogikaalased tööd, mida ta osalt ka kommenteeris ja selgitas. (Kuni 12. sajandini jäid need peaaegu ainsateks Aristotelese tekstideks, mis olid ladina keeles saadaval.)

Boethius õpetamas. Initsiaal 14. sajandi “Filosoofia lohutuse” käsikirjast

Boethius lõi uue filosoofiakeele ja võttis kasutusele palju mõisteid.

Nii tekkis keskaja filosoofiline teoloogia – SKOLASTIKA.

Ehkki Boethius oli kristlane, sarnanes ta vaadetelt pigem uusplatonistide ja stoikutega.

“Filosoofia lohutus”, käsikiri aastast 1385

Vanglas surma oodates kirjutas Boethius “Filosoofia lohutuse”, mis oli järgnevad 1000 aastat üks loetavamaid teoseid.

Kuningas Alfred Suur tõlkis teose anglosaksi keelde, Geoffrey Chaucer ja Elizabeth I inglise keelde.

Teosest on säilinud palju käsikirju. Alates 15. sajandi lõpust tõlgiti ja kommenteeriti raamatut kogu Euroopas.

“Filosoofia lohutus”osutus üheks mõjukamaks raamatuks Euroopa kultuuris.

Raamatut on kirjeldatud kui huvitavaimat näidet vanglakirjandusest, mida maailm on kunagi näinud.

Reetmisest ja vangistusest inspireeritud filosoofilises raamatus arutles Boethius, kuidas ja miks Jumala soosing ja õnn võivad muutuda niivõrd kiiresti ning miks ta sõbrad olid pöördunud tema vastu.

Boethius esitas arutluse filosoofilise dialoogina tema enese ja Teaduste Emanda Filosoofia vahel.

Boethius arutleb vaba tahte ja ettemääratuse üle, küsides, kas Jumal näeb ja teab kõik või teeb inimene oma valikud ise.

Boethius väidab, et inimesed on oma olemuselt head ning kurjus on justkui haigus, mida tuleb ravida.

Iga inimese loomuses on püüelda õnne poole, õnn on aga kõik, mis on hea.

Kurjuse eesmärk on inimesi õpetada ning aidata neil muutuda heaks. Kannatamine kurjuse pärast on Boethiuse arvates samuti hüve.

Emand Filosoofia lohutab Boethiust, kes on ahastuses oma ebaõnne pärast, ja räägib temaga maiste varade tühisusest ja kaduvusest ning mõistuse ja hinge asjade ülimast paremusest maiste asjade ees.

Ta ütleb, et õnn tuleb

inimese enese seest ning seda ei saa Fortuna ealeski inimeselt röövida. "Miks siis, oo surelikud inimesed, otsite õnne, mis peitub teis enestes, väljaspoolt?" küsib ta.

Filosoofia tutvustab Boethiusele seitset vaba kunsti.

Vasakul lohutab Filosoofia Boethiust: “Sa eksid, arvates, et Õnn on sulle selja keeranud. Muutlikkus on tema olemuses.” Paremal keerutab Fortuna oma ratast, mis sümboliseeribki õnne muutlikkust. Kuningas istub üleval, ent kui õnneratas pöördub, toob tema langemine õnne kellelegi teisele. Filosoofia näitab, et Fortuna juhib maailma ja tark inimene eelistab õnnele igavest tõde.

Boethius ja Filosoofia kõnelevad Jumala olemusest. Kõik illustratsioonid 15. sajandi prantsuse käsikirjast.

Raamatu filosoofiline sõnum sobis hästi keskaegsesse religioossesse vagaduspilti. Lugejaid julgustati mitte otsima maiseid hüvesid, nagu raha ja võim, vaid hindama sisemisi väärtusi. Et Jumal valitses universumit armastusega, siis Jumala poole palvetamine ja armastuse taotlemine juhivad inimest tõelise õnneni.

"Filosoofia lohutusest" pärineb hulk Euroopa kultuuri püsiteemasid: naiselik tarkusekehastus (Dante), ülestõusmine läbi kihilise universumi (John Milton);

Õnneratas on ülipopulaarne kõikjal keskaegses kirjanduses.

Suured Boethiuse austajad olid paljud 19. sajandi poeedid.

Eesti keeles on katkendid Boethiuse "Filosoofia lohutusest" ilmunud Jaan Kaplinski tõlkes raamatus "Rooma kirjanduse antoloogia", Eesti Raamat, Tallinn 1971

Aquino Thomast on peetud suurimaks filosoofiks pärast Augustinust.

Tema saavutuseks oli sobitada lääne filosoofia ristiusuga.

Ta õppis ja õpetas Pariisi ülikoolis,

pooldas Aristotelese õpetust.

Carlo Crivelli, San Domenico altarimaal, 1476, kujutab Thomas Aquinost

Peateos "Summa theologica" ehk "Summa theologiae" ("Teoloogia summa").

See oli mõeldud teoloogiaõpikuks algajatele ning sisaldab oma aja katoliikliku teoloogia kõik tähtsamad õpetused.

“Püha Aquino Thomase apoteoos”, Francisco de Zurbaran, 1631

Thomas uskus, et inimese hing on sündides tabula rasa ehk puhas leht ning kõik teadmised tuleb omandada meeleliste kogemuste kaudu (à la Aristoteles).

Thomas uskus, et Jumal lõi inimese tervikliku kehalis-vaimse olevusena. Igal elusolendil on hing, mis annab kehale kuju, ning inimene on psühhofüüsiline tervik. Seega eitas Thomas Platoni dualismi.

Kirik võttis endale üha enam õigusi, haaras maad (kolmandik maavaldusi) ja võimu.

Kiriku range hierarhia ning tugev organisatsioon vastandusid ilmalikule anarhiale, pakkusid kindlust.

Valitsejate ja vaimulike koostöö oli vastastikku kasulik: kirik tugevdas oma võimu ja ühtlasi tõendas, et kuningavõim on jumalast.

Keskaja jooksul sai kirikust võimas poliitiline ja vaimuelu suunav jõud.

Amiens’i katedraal. Gooti stiili taevasse pürgivad tornid

rõhutasid kiriku võimsust ja püüdlusi.

Kui Rooma kaotas 4. sajandil tähtsuse pealinnana, taotles see usukeskuse rolli.

Rooma piiskopist sai paavst, katoliku (kr ‘üldine’) kiriku pea.

Paavst oli kirikuvõimu kõrgeim instants, tema sõna oli püha tõde.

Roomast sai paavstiusu keskus.

Kristluse ideid levitasid rändmunkade ordud: augustiinlased (al 11. sajandist, ka Püha Birgitta klooster

Pirital);

karmeliidid – rajasid 12. saj Karmeli mäel Palestiinas kloostri, ristisõdijate järeltulijad;

dominiiklased – 13. saj, piiskop Dominicuse järgi, jutlustasid usu puhtust, pidasid kinni dogmast, võitlesid usutaganejate vastu;

frantsisklased – 13. saj, Assisi Franciscuse järgi, jutlustasid omakasupüüdmatut armastust kõige elava vastu.

Erinevates ordudest vt http://www.hot.ee/ajaloost/text/keskaeg/katmunk.htm

Munklus ja kloostrid kujunesid välja erakutest: eralduda soovijaid kutsuti munkadeks – monos kr k ’üksi’. Egiptuse kõrbes hakkasid nad kogukondadeks ühinema, esimesed kloostrid tekkisid IV sajandil.

Munga- ja nunnakloostrid tekkisid ka Rooma impeeriumi äärealadel, näiteks Britannias.

600. aastaks olid misjonärid rajanud Gallias üle 200 kloostri.

Kuulsaim klooster asutati 909. aastal Clunys (pildil klooster 1157. a paiku).

Nursiast pärit Benedictus rajas uue kloostrielu traditsiooni, koostas kloostri põhikirja, mis on olnud sajandeid nii benediktlaste ordu kui ka teiste mungakloostrite elukorralduse aluseks.

Fresko, Subiaco klooster Itaalias, u 550

Kogu kultuurielu oli seotud kirikuga.

Kirik, kuid eriti kloostrid kandsid edasi ühtset ladinakeelset kultuuri, mis oli rahvusvaheline ja ühendav, samas kui rahvuskeeled eraldasid.

Rahvamassid olid kirjaoskamatud, mungad panid kirja arveid ja pühakute imetegusid, kirjutasid käsikirju ümber, õpetasid lapsi.

Kirik ja klooster olid hariduse kandjad. Barbarid olid hävitanud nii raamatukogud kui ka koolid, 6.– 7. sajandil tekkisid koolid kloostrite ja toomkirikute juurde.

ld scribere – kirjutama

Kloostris tegelesid mungad antiikkäsikirjade ümberkirjutamisega, selleks oli eriline ruum – skriptoorium.

← Kirjutaja Ezra püha käsikirja

ümber kirjutamas. 8. saj algus, Amiatinuse koodeks

Fontenay’ kloostri skriptoorium

Sriptoorium, Le Mont Saint Michel

Kirikuga seotud kloostri- ja toomkoolid, milles valmistati ette vaimulikke, olid varasel keskajal ainsad haridusasutused, kuna antiikkoolid olid hävitatud.

Kõik haritud inimesed olid seotud kirikuga, vaimulikkond oli peaaegu ainuke haritud seisus.

Suur osa ilmalikest valitsejaist polnud kirjaoskajadki. Kui kuningad siiski püüdsid end harida, siis rüütlid olid kirjaoskamatud ning suisa halvustasid haritust.

Keskaja koolis õpetati hilisantiikaja koolisüsteemi eeskujul. Algkoolides õpiti lugema, kirjutama, arvutama ja palveid.

Keskharidus tähendas 7 vaba kunsti õppimist – septem artes liberales.

Ained, mida koolides õpetati, määrati lõplikult kindlaks V-VI sajandil. Süsteem oli kasutusel XV sajandini.

Sisuliselt õpetati siiski praktilisi oskusi, mis olid seotud kiriku sündmuste ja nõudmistega.

Et raamatuid oli vähe, luges õpetaja ette. Kõik õpiti pähe. Koolisüsteemi osaks oli ka profülaktiline ihuline karistus

vähemalt kord aastas.

Trivium (kolmiktee) – kolm ainet, mis õpetasid käsitlema sõna: grammatika (kirjutamine,

ladina keel); dialektika (õpiti

mõtlema; formaalne loogika, vaidlusõpetus, veenmine, et uskmatuid uskuma panna);

retoorika (kõnekunst, jutluste koostamine);

Triviumi läbinu sai hilise keskaja ülikoolis bakalaureusekraadi.

Professor ja tema auditoorium. Laurentius de Voltolina 1350

Vabade kunstide õpetus jagunes kahte tsüklisse:

Quadrivium (neliktee) – neli ainet, mis õpetasid käsitlema arvu: aritmeetika (lihtne arvutamine, ka arvusümboolika,

mis oli kristluses väga oluline) geomeetria (eukleidiline geomeetria, maamõõtmine

ja ka geograafia; andmed maailma ja selle asukate kohta)

astronoomia (õpetus taevastest sfääridest, kristlike tähtpäevade määramine)

muusika (harmoonia, muusikateooria; jumalateenistuse oluline osa).

Nende ainete raames tegeldi teadusega toonases mõttes: füüsika, metafüüsika, teoloogia jms valdkondadega.

Kvadriiviumi läbinule omistati keskaja ülikoolides magistrikraad (magister artium 'kunstide meister'), mis andis täie õiguse tegeleda vabade kunstide õpetamisega.

Septem artes liberales, Herrad von Landsberg, Hortus deliciarum 1180

Esimesed ülikoolid loodi 2. aastatuhande alguses: 1088– Bologna;

1163 – Oxford;

1209 – Cambridge;

1180 – Sorbonne;

Kesk-Euroopas XIV – XV sajand;

Tartu ülikool – 1632

Sorbonne’i ülikool Pariisis

Ülikoolides tegutsesid meistrid – doctor, sellid – baccalarius, õpipoisid – studiosus; juhtis rector – ld k ’juht, valitseja’. Olulisemad õppetoolid läksid vaimulikele.

Ülikooli astuti 14-aastaselt, ladina keel pidi selge olema.

4 teaduskonda: kunstide, õigus-, arsti-, usuteaduskond. Filosoofia oli usuteaduse teenistuses. Kunstide teaduskond valmistas ette teistesse

teaduskondadesse astumiseks: 7 vaba kunsti loengud, vaidlused, õpiaeg polnud piiratud, enamasti 8 aastat.

Bologna ülikool

Teadused hakkasid uuesti arenema hilisemal keskajal, kui ristisõdade käigus puututi kokku araablastega, kes tundsid antiikteadusi.

Antiiktekste tõlgiti uuesti araabia keelest ladina keelde, need hakkasid levima. Araabia kultuuri mõjul arenes astroloogia –

ennustamine.

Alkeemia – leida „tarkade kivi“, mis pidi kulda tegema.

Geograafia – alates Marco Polo rändamisest Hiinasse ja Mongooliasse

Arstiteadus.

Hieronymuselt ja Augustinuselt (IV-V sajand) pärinev asketismiõpetus kinnitas, et maapealne elu valmistab vaid ette hauataguseks igaveseks eluks ja maapealsed kannatused tasutakse igavese õndsusega.

Kristluse õpetus oli lihtne ja võrdsustav.

Hieronymus oma stuudios, Domenico Ghirlandaio 1480

Oma himudele ja kiusatustele leidsid kristlased sobiva nime – Saatan.

Et kõikjal ahvatlevaid kingitusi paremini põhjendada, öeldi saatanal olevat võime mis tahes kuju võtta, viibida mitmes kohas samal ajal jne. Saatanat aitasid deemonid.

Kristluse levides sai oluliseks märtrite roll. 3.-4. sajandist on säilinud ajaloolisi dokumente, milles kirjas märtrite teod.

Inimeste arvates olid neil üleloomulikud võimed, nad olid vastupidavad, kartmatud, trotsisid piinu, tõestades nii oma üleolekut mateeriast, vaimu võitu maise, deemonliku jõu üle.

Püha Ignatius

Rahvas armastas endiselt vaatemängu ja märtrid olid justkui uut tüüpi atleedid. Kui nad metsikuis piinades surid, uskusid inimesed, et nende hinged läksid inglite saatel taevasse, ning märtrite hauad muutusid palverännakute objektideks.

Püha Agatha

Tänu märtritele võtsid paljud ristiusu võrdlemisi kiiresti omaks. Oletati, et märtrid said oma vaimujõu Jumalalt.

IV-V sajandil hakati paganlike (antiik)kangelaste tegusid unustama. Märtrid tõrjusid nad välja.

Püha Katariina

Suur osa populaarsemaid kirjandusžanre oli kiriklikku päritolu: religioossed laulud, vaimulikud luuletused, pühakute elulood, piiblilugude ümberjutustused, Jeesuse lood.

Draama arenes välja kiriklikest kombetalitustest.

Kloostrikirjandus – kroonikad, jutlused – oli eeskujuks didaktilisele kirjandusele ja varasele historiograafiale.

Piiblilegendidest pärineb hulk rahvusvaheliselt tuntud leitmotiive.

Ilmalikus kirjanduseski – kangelaseeposed, rüütlilüürika – on palju usulisi motiive.

Õpetus kahest reaalsusest oli aluseks kogu keskaega läbivale allegoorilisusele nii kirjanduses kui kujutavas kunstis.

Corbishley, Mike 1997. Keskaegne maailm. Tallinn: Koolibri

Grant, Neil 2005. Keldid. Igapäevaelu. Tallinn: Koolibri

Magee, Bryan 2000. Filosoofia lugu. Tallinn: kirjastus Varrak

Šaitanov, Igor 2004. Maailmakirjandus. Keskaeg. Renessanss. Tallinn: Avita

Talvet, Jüri 2001. Maailmakirjandus I. Antiikajast valgustuseni. Tallinn: Koolibri

Vikipeedia

Internetiavarused