märts 2009

Mari Jüssi, juhatuse liige mari@seit.ee

Kui me aasta tagasi Tasakaalu saa-te võttemeeskonnaga Kopenhaagenisse sealsest rattakultuurist saadet tegema läksime, siis arvasin, et vaevalt üleilma kuulus jalgrattalinn mind millegagi ül-latada saaks. Kui hommikusel tipptun-nil tööle ja kooli suunduvaid rattureid filmisime, pidime aga tõdema, et jäl-gime seda nagu mingit erakordset loo-dusnähtust, nagu lindude rännet, mida võib sügisel ammulisui vaatama jääda. Tavaline varakevadine argipäevahom-mik Kopenhaagenis – ini-mesed kiirustavad tööle ja kooli, lasteaeda. Pintsaku-tes, kontskingades, ühe, ka-he, kolme lapsega, minisee-likutes, soliidsetes kootud pontšodes, koerte ja potilil-ledega kaenlas – ja seda kõi-ke jalgratastel, 300 000 ko-penhaagenlast ja iga päev. Kui see on võimalik Taa-nis ja paljudes teistes Põhja-maade linnades, siis on see võimalik ka Eestis.

Eestis tuuakse ikka vas-tuväiteks, et meil pole ju sellist jalgrattakultuuri ja traditsiooni. Kopenhaage-ni jalgrattakultuur on sada aastat vana. See on nii ku-junenud ja seda on viima-sed 30 aastat ka teadlikult kujundatud – pole järele an-tud linnaruumi hävitavale autostumisele ja tagatud on nii liikumisruum jalgrattale kui olemisruum inimestele.

Kultuuri tuleb suunataMis on toimunud eestlaste liikumis-

kultuuriga viimase 20 aasta jooksul? Ühistranspordiga ja jalgsi liikumine on oluliselt vähenenud ja Tallinn on ju-ba rohkem autostunud kui naaberpea-linnad Stockholm ja Helsinki. 90nda-tel ujutati terve Eesti üle odavate kasu-tatud Saksa ja Hollandi autodega. Teid ja ristmikke planeeritakse nii nagu kee-gi ilma autota enam kodust ei väljuks.

Euroopast eraldatakse tee-ehituspro-jektidele miljardeid ja valitsuse sääs-tueelarve kärbib kergliiklusteede ra-hastamist mõnekümne miljonini. Vae-valt, et Eestit nüüd erilise autokultuu-riga maaks saab nimetada, kuid ilmsel-gelt võivad inimeste liikumisviisid 10-20 aasta jooksul kardinaalselt muutuda ja just selles suunas, millesse riik ja lin-nad investeerivad.

Tehnikaülikooli teedeinsenerid en-nustavad, et 30 aasta pärast on Tallinna kesklinnas kaks korda rohkem autosid

ja keskmised kiirused praegusest poo-le väiksemad, linna äärtes laiuvad tohu-tud ristmikud, nelja ilmakaare järgi ni-metatud väilad ja tunnelid. Sama hästi võin ma ennustada, et Tallinnas on 30 aasta pärast kaks korda vähem autoliik-lust, et kõik julgevad hommikul kodust jalgrattaga väljuda ja ka oma lapsi jalg-rattal teele saata. Inimesed saavad oma igapäevased asjad korda aetud koduko-hast 6km raadiuses, suurte teedeehitus-

te asemel on raha pandud linnatänava-te turvaliseks muutmisele ja sundliiklu-se vähendamisele. Eesti on üle ujutatud kasutatud linnaratastega, mida laeva-konteinerite kaupa arenenud jalgratta-maadest sisse tuuakse. Selliseid rattaid julgeb ju ka tänavale parkida. Või siis leiutab eestlane uue rattamudeli, mida pole võimalik varastada. Linnades töö-tavad rendirattasüsteemid, mille kasu-tamine on sama lihtne kui mobiiliga he-listamine. Kummas linnas teie elada ee-listaksite – auto- või rattarikkas?

Auto ja ratast ei tuleks vastandadaMuidugi on erialasid, kus autost ei

pääse ja inimesi, kes ei saa oma auto-sõite vähendada. Kuid see ei tähenda, et autosõit on täiesti asendamatu. Ka ei tä-henda rattarikas Eesti autosõidu keelus-tamist, vaid liikumisvabadust jalgsi ja rattaga liikujatele, paremat elukeskkon-da ja vähem ummikuid. Väide, et eest-lane on juba nii paadunud autokasutaja, et ühistranspordiga ja jalgsi tööl käijad

moodustavad marginaalse osa töötaja-test, on müüt. Näiteks Tallinnas puudub pooltel peredel isiklik auto, iga päev te-hakse Tallinnas sama palju liikumisi jalgsi ja ühistranspordiga kui autodega. Ligikaudu pooled autodega tehtavatest sõitudest on alla 5 km pikkused ja pa-rema planeerimise tulemusel asendata-vad ühistranspordi, kõndimise või jalg-rattasõiduga.

Eesti väikelinnad on juba praegu üs-na rattarikkad, kus nii koolilapsed kui vanamemmed oma igapäevaseid käike ka jalgrattaga ajavad. Tallinnal annab veel oma rattarikkust otsida. Praeguse-le liikluskultuurile ja autostumisele vaa-tamata on tänavapildis jalgrattaga tööle ja kooli sõitvaid tallinlasi ja tartlasi jär-jest rohkem. Igas töökohas seisab nur-gas mõne töötaja jalgratas ja on firma-sid, mis on soetanud töötajatele ameti-rattaid. Rattaga linnas liiklemine vajab harjutamist ja kogemusi nagu ka auto-ga – tuleb leida endale mugavad ja tur-valised marsruudid piki kõrvaltänavaid. Rattasõbralikke lahendusi ei pea jääma linnavalitsuselt ootama, sest väga palju annab oma igapäevaste valikutega ära teha – istuda ratta selga ja hakata linnas lühemaid otsi sõitma.

Eesti linnu saab rattarikastada

Mis on EKO?Keskkonnaühendused olid juba aas-

taid koostööd teinud, kui 2002. aastal neid ühendava koja loomiseni jõuti. Ees-ti Keskkonnaühenduste Koja (EKO) loo-mise mõte on olla üheskoos tugevamad. Et EKO liikmesorganisatsioonid on aas-tate jooksul ühiselt korduvalt keskkon-da kahjustavate tegude vastu seisnud, näitab see selgelt, et loodusest hoolivad

ühendused hoiavad kokku. Seni on EKO liikmed teinud koostööd peamiselt Ees-ti metsandus-, põllumajandus- ja ener-giapoliitika ning planeeringute kesk-konnasäästlikumaks muutmise nimel.

EKO eesmärk pole erinevatele alga-tustele pelgalt vastu seista, vaid olla ak-tiivne koostööpartner nii valitsusasu-tustele kui arendajatele. EKO liikmete

hulgast leitakse sobivad inimesed eri-nevates töögruppides osalemiseks ning üheskoos hoitakse silma peal arenduste-gevustel, et keegi ei saaks „koppa maas-se lüüa“ seal, kus see oluliselt keskkon-da kahjustab.

EKO liikmed on 2009. aasta seisuga Eesti Ornitoloogiaühing, Eesti Roheline Liikumine, Eesti Üliõpilaste Keskkonna-kaitse Ühing „Sorex“, Eestimaa Loodu-se Fond, Nõmme Tee Selts, Pärandkoos-luste Kaitse Ühing, Säästva Eesti Insti-tuut, Tartu Üliõpilaste Looduskaitse-

ring, Läänerannik. EKO kodulehe leia-te www.eko.org.ee.

Rainer Rohtla, EKO koordinaator info@eko.org.ee

Rattarikas Kopenhaagen. Foto: Mari Jüssi

Teabelehe väljaandmist toetab Kodanikuühiskonna Sihtkapital

LÖÖKaasa!Eesti rattarikkaks! algatuse-ga püüab ERL kooos teiste orga-nisatsioonidega näidata kui liht-ne on rattaliiklust edendada. Sel-le kevade jooksul kogume häid rat-talugusid Eesti linnadest ja asu-tustest, valime koos jalgrattaklu-bi Vänta Aga, Tallinn 2011 ja teis-te organisatsioonidega rattarikka linna, asutuse ja kõrgkooli. Vaba-tahtlike abiga püüame kaardista-da ohutumaid ja mõnusamaid jalg-rattamarsruute, mida tihti tunne-vadki ainult kohalikud ja kogenu-mad ratturid. Pärmivabriku tööko-da Tartus ja Uue Maailma selts Tal-linnas koguvad kasutatud jalgrat-taid ja korraldavad jalgrattaremon-di õpitubasid. ERLi liikmed saavad aidata oma kodulinna või kõrgkoo-li rattasõbralikkust hinnata, mõnu-said rattamarsruute kaardistada ja häid jalgrattalugusid saata. Lähem info www.roheline.ee ja peatselt ka www.rattarikkaks.ee

Nr 9 (22) märts 2009Eesti Rohelise Liikumise teabeleht

Mis on Eesti Roheline Liikumine?

Eesti Roheline Liikumine (ERL) on demokraatlik valitsusväline mittetulundusühing ökoloogi-lise katastroofi ärahoidmiseks, terve elukeskkonna saavutami-seks ning tervist tagava elulaa-di juurutamiseks.

Niimoodi kõlab Eesti Rohelise Liiku-mise 1988. aastale iseloomulik kõrge-lennuliselt sõnastatud missioon. Siin-kohal pole küll ruu-mi kokkuhoiu ees-märgil välja toodud missiooni teist lau-set, ülipikka missioo-ni täitvate poliitikate kirjeldust. Nähtub, et ERLi missioon rõhu-tab väärtuseid, mille tulevik oli fosforiidisõ-ja ajal veel segane (näi-teks demokraatia ja valitsusvälisus), kuid mis on kaasajal juba liialt enesestmõisteta-vaks muutunud. Ajad ja ERL on muutunud. Kunagine kümneid tu-handeid inimesi ühen-dav missioon on mi-nevikku jäänud, ni-metades küll kauge si-hi, kuid jättes avamata „liikumise“ sisu ja sise-mised väärtused.

Just missioonist soo-viksime alustada ERLi uue sisu ja sihtide sõnas-tamist, et leida keskkon-nakaitseline väljund tä-nastele inimestele tänases päevas, tänastes probleemides ja rõõ-mudes. Selleks ei piisa ainult hetkelis-te soovide sõnastamisest ja kirja pane-misest – vaja on tunda ka keskkonda ja konteksti, milles ERL tegutseb. Et ERLi tulevikusihtide püstitamist lihtsustada, annan kerge ülevaate Eesti keskkonna-organisatsioonide tüüpidest ja ideoloo-gilistest suunavalikutest.

Keskkonnaühendused jaotavad tööd

Viimase kümne aasta jooksul on toi-munud ühenduste arvu suhteliselt kii-re kasv ja valdkondlik mitmekesistumi-ne. Vähenenud on Eesti iseseisvumis-perioodile iseloomulik nähtus, kus iga-üks üritas tegeleda kõikide probleemi-dega korraga. Nüüd püüeldakse mõistli-ku tööjaotuse ja koostöö suunas.

Kui ERLi liige Peep Mardiste otsis

2006. aastal Eesti keskkonnaorganisat-sioonide kohta infot, leidis ta kokku 243 erinevat ühendust, mis tegevusala või nime poolest suhestusid keskkonnaga. Nähtus, et otseselt looduskaitsega tegelevaid ja väljapoole suuna-tud tegevusega, so ühiskondlikke orga-nisatsioone on vaid paarteist. Need on professionaalselt toimivad ühingud, mis võtavad ka üsna aktiivselt ühiskondli-kes küsimustes sõna; nende ühendus-te liikmeskonnad on enamasti üle-Ees-tilised, kuigi tuumikgrupid tegutsevad kas Tartus või Tallinnas. Siit leiab or-ganisatsioonid nagu Eesti Looduskaitse Selts, Eestimaa Looduse Fond, Eesti Or-nitoloogiaühing, Pärandkoosluste Kait-se Ühing, ja ka mõned väiksemad. Loo-mult sarnaseid, kuid keskkonnakait-sele (ressursside säästmisele) orienteeritud ühendusi leiti umbes

sama palju. Nende sekka kuuluvad ka Eesti Roheline Liikumine ja Eesti Loo-makaitse Selts, ülejäänud ühendused on aga selgelt väiksemad või lokaalse-mad (näiteks seltsing Jalgrattalinn Tar-tu, Peipsi Koostöö Keskus jt). Et otseselt loodus- ja keskkonnakaitsele keskendu-nud ja avalikkuses kaasa rääkivaid or-ganisatsioone on üsna vähe ja enamik ülejäänud organisatsioonidest on ideo-loogiliselt neutraalsed või väga väike-se kandepinnaga, on ERLi senine posit-sioon väljapoole suunatud keskkonna-kaitsjana igati õigustet.

Areneda sisemiselt või välimiselt?Oluliselt rohkem – u 60 ringis on sis-

sepoole suunatud seltse, ringe ja klubisid, mis tegelevad küll loodus-kaitse teemaga, kuid mille tegevus on mõeldud liikmete ühendamiseks ja selt-sielu arendamiseks (nt Tartu Üliõpilaste

Looduskaitse Ring, linnuklubid, Tartu Botaanikaaia Sõprade Selts). Avalikku-se ette tulevad need ühendused harva. ERLil oleks neilt õppida eelkõige sise-mise elu akiviseerimisel ja liikmete kaa-samisel. Uuringus jäi sõelale väga vähe (alla kümne) kohalikke, oma kodu-koha kaitseks sündinud ühendu-si. Ometi kasvab just selliste ühendus-te arv väga kiiresti, sest arendusobjek-te, mille vastu koonduvad kohalikud inimesed ühendusi moodustavad, te-kib kui seeni pärast vihma. Tuntumad näited on ehk Nabala Keskkonnakaitse Ühing ja Roheline Urvaste. ERLil oleks põhjust kohalike seltside tegevusmaas-tikule siseneda ehk siis, kui tegu on üle-riigiliselt oluliste objektidega (näiteks Muhu sild). Või juhtudel, kus on lihtne kohalikke seltse aidata.

Keskkonnaorganisatsioonideks pea-vad end ka spetsia-listide ja uurijate ühendused (u 20), mis seisavad eeskätt oma liikmete huvide eest, suhestudes laie-ma avalikkuse või po-liitikaga üsna vähe (nt Eesti Looduseuurijate Selts, Eesti Bioloogia-õpetajate Ühing). Ül-latavalt palju – vähe-malt 50 – oli erine-vaid uurimisasu-tusi ja konsultat-siooniettevõtteid, mis viivad ellu erine-vaid uurimisprojekte. Nende seas on mõned organisatsioonid, mil-le arvamused ka riik-likul tasandil kasutust

leiavad – nt SEI Tal-linn, REC Estonia. Ilm-selt ei ole ERLil mõtet uurimisasutustega kon-kureerima asuda, vaid keskenduda pigem nen-de ekspertteadmiste po-pulariseerimisele.

Loodusõppe ja loo-dusinfoga tegelejaid oli üle 40, nt loodushariduskeskused, Tabala Loodus-park, Pokumaa, Matsalu Loodusfilmide Festival jt, mille rõhk on neutraalsel loo-dusinfo vahendamisel. Uuring tuvastas ka paarkümmend äriliste eesmärki-dega seotud loodusepropageeri-jat, nt loodusturismi ettevõtted, mahe-tootjate või jäätmekäitlejate liidud. Loo-dusinfo pakkujate ring on seega piisa-valt lai, ja ERLil ei ole mõtet rabamatku või loodusõhtuid korraldada muul kui liikmeürituste eesmärgil.

Kas radikaalsemaks või hambutumaks?

Millised on organisatsioonide ideo-loogiad ja kuhu võiks siin paigutuda ERL? Ülimalt lihtsustatult võib öelda, et olulisemad suunad, mille taha eri tüüpi ühendused koonduvad, on: 1. pikaaja-liste traditsioonide ja kõrge toetusega www.roheline.ee

EESTI ROHELINE LIIKUMINE

Külastus Tartus: Tiigi 8-24

Telefon 7 422 532

Faks 7 422 084

e-post: info@roheline.ee

Külastus Tallinnas: Pärnu mnt 10, 5 korrus

Telefon/faks 6 282 360

Postiaadress: Pk 318, 51001 Tartu

Saatja:

ERLPostkast 318Tartu 51001

Mis on Eesti Roheline Liikumine? Ülevaade Eesti keskkonnaorganisatsioonide tüüpidest ja ideoloogilistest suunavalikutest.

Loomakaitse on empaatia proovilepanek Intervjuu maailmahariduse projektijuhi Meeli Laane ja liikmekoordinaatori Evelyn Valtiniga.

Energeetika põhiprobleemid Kas mitut head asja on võimalik korraga saada – odavat, kvaliteetset ja keskkonnasäästlikku elektrienergiat?

Eesti linnu saab rattarikastada Kui see on võimalik Taanis ja paljudes teistes Põhjamaade linnades, siis on see võimalik ka Eestis.

Mis on EKO? ERL koordineerib järgmised kaks aastat EKO tegevust.

SEEKORdSES LEHES

Maie Kiisel, programmijuht maie@roheline.ee

4

märts 2009

Loomakaitse on empaatia proovilepanek

konservatiivid, 2. kõrge toetusega radi-kaalsemad kampaaniakontorid, 3. eri-nevaid ühiskonnaelu valdkondi kokku-küpsetavad rohepoliitikud, 4. oma ko-dukoha kaitsega ja probleemi tagajär-gedega tegelevad kohalikud ühendu-sed (sageli sõimatud mitte-minu-taga-hoovis liikumisteks) ja 5. madala ava-likkuse toetusega äärmuslased ja vas-tandkultuurid.

Konservatiivide (loodusear-mastajate) juured on esimestes teed-rajavates looduskaitseorganisatsiooni-des, mis tegelesid nii uurimise kui selt-siliikumisega. Looduse kaitsmisel läh-tuvad nad pragmaatilistest põhimõte-test - järgitakse olemasoleva süstee-mi võimalusi (nt osalusprotsessid) ja ei minda sellega vastuollu. Nii pikaajalis-te juurte kui lihtsasti mõistetavuse tõttu on neil ühendustel suur avalikkuse toe-tus, nad on arusaadavad väga erineva-tele ühiskonna gruppidele ja ka arvukas liikmeskond lisab arvestatava poliitilise jõu. Sellised organisatsioonid on kahle-mata Eesti Looduskaitse Selts ja Eesti Looduseuurijate Selts. Kuigi ERLil ei ole nii pikka ajalugu, ja ka liikmeskonnas

domineerib noor linnaelanik, kellest ei saa rääkida kui loodusküsimustes häs-ti kursis olevast inimesest, on meil kon-servatiividega siiski ühiseid jooni. Suur liikmeskond ja ka meedia huvi näitavad, et meil on üsna suur avalikkuse toetus, samuti ei ole ERL erilise radikaalsuse ja süsteemivastasusega silma paistnud.

Radikaalsema suunitlusega kampaaniakontorite (planee-di päästjate) tüüpiliseks näiteks on Greenpeace, aga ka Maasõbrad, mil-le Eesti esindaja on ERL. Need organi-satsioonid manifesteerivad end küll kui maad kaitsvat hõimu, kuid ei kaldu siis-ki väga tugevatesse äärmustesse. Neil on bürokraatlik organisatsioon ja tugev selgitustöö mehhanism. Viimane tagab-ki neile radikaalsematest seisukohta-dest hoolimata küllaltki suure avalikku-se toetuse. Et Greenpeace’i nišš on Eestis sisuliselt täitmata, ei tohiks sellist aren-gusuunda ERLi jaoks lukku lüüa.

Rohepoliitiline liikumine sai al-guse alles 1980. aastatel. Võttes „rohe-lise“ endale katussõnumiks, tegusevad nad väga erinevates valdkondades kul-tuurist majanduseni, põhjendades oma

valikuid ja eesmärke keskkonnaküsi-must kilbile tõstes. Seega on nad kaa-lukeeleks kõigis vähegi keskkonnaga seostatavates otsustes. ERL oli algus-aastatel poliitiline partei, jäädes ka pä-rast parlamendipoliitikast eemaldumist poliitiliselt aktiivseks (policy-tähendu-ses, nt arengukavade väljatöötamises). Ka ERLi liikmeskond ei ole pikkade tra-ditsioonidega, kõrge keskkonnateadlik-kuse ja sotsiaalselt võrgustunud eliidi päralt. Meie liikmed on pigem noorus-likud ja keskkonnaalaselt vähespetsiali-seerunud inimesed, kes on küll valmis andma „rohelisele“ toetava hääle, kuid väärtustavad seda siiski ainult ühe va-lupunktina paljude teiste seas.

Kohalikud kogukonnad, kes oma elukohta arendusobjektide eest kaitse-vad, aitavad oma keskkonnamuret väl-jendada täiesti tavalistel inimestel. Sa-geli kutsutakse seda tüüpi ühendusi pa-hatahtlikult mitte-minu-tagaaias tüüpi organisatsioonideks ja neid ei võeta eri-ti tõsiselt, sest nad tegelevad eelkõige ta-gajärgede ja vastandumisega. Ühiskon-na reeglitega nad üldjuhul vastuollu ei lähe, kuid võivad arendaja elu kohtusse

kaebamisega kibedaks teha küll (nt La-guja prügila vastu võidelnud seltsing). ERL ei esinda seda tüüpi ühendusi, kuid on neile pakkunud nõu ja õigusabi.

Viimane olulisem ideoloogia on vas-tandkultuur (radikaalid, äärmusla-sed, gängid, ökosõdalased), mis lubab endale ühiskonnas kehtestatud normi-dest erinemist ja nendega vastandu-mist. Subkultuuride esindajad toetavad sageli süvaökoloogilisi lähtekohti ja rõ-hutavad, et looduse seadused on ülesed inimeste loodute ees. Seda tüüpi pisike-sed ühingud oma omavahel üsna erine-vad, sageli ka lühiealised, kuigi liikme-te maailmavaate poolest ühtsed. Radi-kaalsuse tõttu on nad ühiskonnas vä-hem mõistetavad, neil puudub poliitili-ne toetus ning nad satuvad sageli julge-olekutöötajate huvipunkti.

Selle üle, milliseid valikuid kirjeldatud suundumuste

vahel teha, arutame märtsi-kuisel strateegiaseminaril ja aprillikuisel üldkoosolekul.

Meeli töötas enne ERLi projek-tijuhiks asumist ka loomakait-ses, Evelyn aga siiani.

Mis teid selle juurde tõi?Evelyn: Esimesed kokkupuuted loo-

madega olid mul juba lapsepõlves, kui perre võeti kiisud ja kutsu. Kindlasti mäletavad paljud 10-15 tagust aega, kus pea iga korterelamu juures sibasid ko-dutud kiisud. Muidugi oli mul neist kah-ju ja vähim, mis tol ajal teha sai, oli nei-le süüa viia. Võimalusel sai nii mõnigi koju võetud, terveks ravitud ja uus kodu leitud. Loomade kiusamist ja ka julma kohtlemist pealt nähes astusin looma-de eest juba siis välja. Eesti Loomakait-se Seltsi aktiivne liige olen 2007. aas-tast, kui sattusin vaatama silmi avavat ja sokeerivat filmi “Earthlings”. Filmis kajastati inimeste poolt nii füüsilist kui vaimset valu põhjustavaid tegevusi (sh. karusloomakasvandused, põllumajan-dusloomad jne), mida loomad peavad inimeste heaoluks läbi elama. Jõudsin järeldusele, et kui ma ei nõustu sellega, mida enda ümber näen ja selles osas mi-dagi ette ei võta, siis ei ole ma parem kui need, kes seda kõike teevad.

Meeli: Lapsepõlves leidsid meie juu-res endale kodu tänavale visatud kan-ge loomuga šoti terjer, kassid ja ka tu-

vid. Puberteedieas, kui olin krutskeid täis nagu noored ikka, tegin emale ühel hommikul üllatuse. Muidugi mitte pa-hatahtlikult. Hommikul ärgates läks ema minu voodist mööda ja märkas, et minu teki alt paistab keegi karvane, kes liigutab ja keda eelmisel õhtul veel mit-te polnud. Ema silmad olid muidugi ül-latusest suured. Aga lugu ise oli lihtne. Eelneval ööl ärkasin üles koera kiunu-mise peale. Süda hakkas valutama - äk-ki teeb keegi koerale liiga, et ta nii valu-salt nuutsub. Võtsin südame rindu, pa-nin riidesse ja läksin keset pimedat ööd õue, valmis kõva häält tegema, et koera kiusajat eemale peletada. Jalad tudise-sid vaprusevärinatest. Selgus, et kiunus üks tänavakoera kutsikas, kes oli end mingil kombel liialt trullaks söönud ja aialippide vahele kinni jäänud. Logis-tasin ta tasapisi aia vahelt lahti, haara-sin sülle ja ronisin tuppa sooja teki al-la, kutsikas kaisus. Nii siis ema meid ka hommikul leidis. See kutsu leidis enda-le uue kodu.

Juba täiskasvanuna oma elu peal ol-les palus ema mind kord appi ühte väär-koheldud kollit varjupaika transporti-ma. Sel ajal kippus just kollisid üle jää-ma, sest trendilaine oli möödunud ja te-da ei olnud enam popp pidada. Ema ei saanud looma endale jätta ja uue kodu leidmine osutus väga keeruliseks. Mä-letan väga hästi, kuidas võtsime vastu raske otsuse koer varjupaika viia. Koer autos, sõitsime emaga Laagri suunas, kus otsisime veel tükk aega varjupaika. Õhtupimeduses leidsime selle ikka üles. Kohale jõudes tajus koer, et midagi on halvasti ja surus end pelglikult ema vas-tu. Väravast kaugemale me aga ei jõud-nudki. Nii nukrat pilti ei olnud ma veel kunagi näinud. Ilma igasuguse läbirää-kimiseta keerasime emaga otsa ringi ja läksime koeraga tagasi koju. Hiljem leidsime kollile siiski Viimsis uue kodu, pererahvas hoolitses tema eest ilusti ta elupäevade lõpuni.

Kuidas see varjupaiga kogemus oluliseks osutus?

Varjupaik ja selle lehk, mis juba vä-rava juures seistes vastu hõngus, koerte kiunuvad ja kurblikud hääled jäid hinge kriipima. Lubasin, et ühel päeval teen

midagi selle heaks, et olukord Eesti loo-mavarjupaikades muutuks paremuse poole. Aastad läksid, ülikool, pojad… Ja oma viis-kuus aastat hiljem tuligi võimalus. Tuli ootamatu võimalus teha midagi sellist, mis oli oluline nii mulle endale kui ühiskonnale. Alustasin Ees-ti Loomakaitse Seltsis (ELS) vabatahtli-kuna tegutsemist 2005. aastal.

Millised olid hullemad ja positiivsemad seigad loomakaitsega kokku puutudes?

Meeli: Hullemad seigad? Väärkoht-lemised. Varjupaigas töötades ja iga-päevases ELSi töös tuli kokku puutu-da nii elusate, piinatud, vigastatud kui ka surnud loomadega, need jätsid oma templi südamesse. Ma ütleks, et sur-nud loomadega oli kõige lihtsam, sest nad olid siit ilmast juba läinud. Piina-tud ja piinades loom oli oluliselt hul-lem. Igapäevaselt selliste situatsiooni-dega kokku puutudes kasvas kui kaitse-kiht ümber, suutsin seda traagikat enda sees läbi elamata tegutseda mõistlikult ja olukorra lahendamisele suunatult, olin abiks neile, kes tahtsid aidata. Aas-taid hiljem seda kaitsekihti enam pole. Endiselt on väga raske isegi meediast väärkohtlemistest lugeda. Kõik kogetu ja nähtu jookseb kui filmilindilt nii sil-me eest kui südamest läbi.

Evelyn: Inimestes on palju viha ja ükskõiksust, mida abitutel loomadel välja elatakse. Pahameel suunatakse loomadele ning äärmuslikematel juh-tudel hukatakse loomi mürgi või püs-sikuuli abiga. Tegelikult on aga süüdi loomade omanikud, kes oma käitumi-sega seavad ohtu nii loomad kui inime-sed.

Meeli: Positiivsemad seigad seostu-vad loomulikult päästetud, kodu leid-nud loomadega. Ja samuti inimesed, kes sekkusid, kes aitasid, kes tegutsesid loomade heaolu nimel. Need olid kõige positiivsemad kogemused. Üksikud va-batahtlikud teevad küll südamest, aga nad ei jõua oma soovidele ja unistuste-le vaatamata kuigi palju. Kui hoolijaid ja tegutsejaid on rohkem, on ka tule-mus palju laiahaardelisem, nii jõuab ka teadmine, et lemmikloom ei ole män-guasi, palju suurema ringini.

Millised on loomakaitsega seotud müüdid?

Evelyn: On mitmeid müüte, mida on põlvest põlve edasi antud. Näiteks: tsirkuse metsloomadele meeldivat esi-neda (nt läbi põleva rõnga hüpata), suu-red koerad peaksidki ketis majavalvu-rid olema (kuigi nüüd on selleks valve-teenused) jne. Kõik need müüdid tule-vad sellest, et inimestel on raske harju-mustest ja traditsioonidest lahti lasta. Ja üks põhilisemaid argumente, mida esile tõstetakse, on see, et nii on alati olnud. Tegelikult on ajaloos toimunud paljut, mida tänapäeval häbiga meenutatak-se (nõidade põletamised, orjus jne). Me oleme täna targemad kui eile ja peaksi-me ka vastavalt käituma.

Meeli: Müüdid on enneolematud. Justkui unustatakse, et loom on elus-hing ja tunneb valu, rõõmu ja hirmu. Ükskord pidasin 9-10aastaste lastega väikest loomakaitse teemalist vestlust, kui minu käest küsis üks tüdruk, kas on tõsi, mida tema õde talle kassidest rää-kinud oli. Et kas tõesti on nii, et kui lõi-gata kassi otsaette rist ja keerutada te-da päripäeva, siis hüppab ta oma nahast välja. Ei, see tüdruk ei olnud koletis, ka mitte rumal või agressiivne. Tore, selt-siv ja jutukas noor tütarlaps. Aga siit tu-levadki torusiili juhtumid, „bumerangi“ piinamised ja muud õudused. Seega - kuulake oma lapsi ja rääkige nendega!

evelyn@roheline.eeEvelyn Valtin, Teeme Ära 2008

Meeli Laane, õlireostuse aegumeeli@roheline.ee

märts 2009

1 – Mõnikord kajastatakse elektrilist võimsust selle järgi, mitme majapidamise elektritar-bimist see katab. Eriti levinud on see just taastuvelektrijaamade korral. Mõõtühikuna jääb ta aga segaseks ning vajaks selget defineerimist ja tuletuskäiku vastavalt piirkon-nale (riigile) ning selle iseärasustele, mida reeglina ei tehta.

2 – Kuumaks reserviks ehk pöörlevaks reserviks nimetetakse kondensatsioonelektrijaa-mas olukorda, kus köetakse katelt ja toodetakse turbiinile auru, kuid kus generaator ei

pruugi üldse elektrit toota või siis töötab ebaefektiivselt (väikese kasuteguriga) madalal koormusel. Selline näiliselt mõttetu kütuse põletamine on vajalik selleks, et tarbimisre-žiimi muutudes saaks antud plokis kohe elektrilist võimsust suurendada. Tavaolukorras läheks ühe ploki soojendamiseks külmast olekust 14 – 16 tundi, selle määrab ära katla reageerimiskiirus.

Mida paneksid ERLi liikmetele südamele?

Meeli: Lemmikloom on pere liige, võtke teda kui last - te ei too teda siia il-ma sellepärast, et nii on moes; või selle-pärast, et ta näeb ilus ja nii nunnu väl-ja. Te ei viska ju ometigi last kodust väl-ja, kui ta beebieast välja kasvab; ega jä-ta teda talveks linna kolides ka üksikus-se talumajja maha. Looma perre võttes peab pere selleks valmis olema, et te-ma eest armastusega kuni tema elupäe-

vade lõpuni hoolitseda. Ja veel! Ka täis-kasvanud lemmikloom, olgu ta siis koer või kass, on täiesti normaalne! Ja vajab endiselt armastust ja hoolt! Ärge kartke endale uut pereliiget otsida täiskasva-nud kodutute loomade seast. Nad vaa-tavad teid elu lõpuni siiralt, tänulikkus silmades. Nad oskavad hinnata seda, kui neile uus võimalus antakse.

Evelyn: Soovitaksin vaadata üle oma igapäevane tarbimine – toit, kos-meetika, kodukeemia, riided jne. Tund-

ke huvi, mis tingimustes on peetud ja kust on pärit loomad, kelle lihatooteid tarbite. Kas kosmeetikat ja kodukee-miat, mida kasutate, on testitud looma-del ning millised on need firmad, mille toodete tõttu ei ole loomad piinelnud? Kas (karus)nahksed tooted on tõesti va-jalikud ja millise (elu)hinnaga need te-gelikult lettidele jõuavad? Tarbige loo-masõbralikult ja ärge ignoreerige seda, mida teada saate – muutke end ja muu-date maailma kõigi jaoks.

Kui leiate abitu looma või näete pealt väärkohtlemist,

siis kindlasti ärge jätke seda ainult enda teada.

Andke sellest märku Eesti Loomakaitse Seltsile ja püüame koos abiks olla.

Samuti on iga abikäsi oodatud ELSi ridadesse.

Energeetika põhiprobleemidTõnis Viira, ERL liige, TTÜ doktorant tonis.viira@gmail.com

Meedia va-hendusel võib mõnikord lei-da üllatavalt lihtsaid ener-

geetikaprobleemide lahendusi. Üks ar-vutab energiakogust, mida saaksime siis, kui panna üles hästi palju päike-sepatareisid, teine gigavatt-tunde kui Peipsi järv või Hiiumaa-äärne avame-ri katta tuulikutega. Arvutatud numb-rid annavad palju mõtlemisainet ja teki-tavad inimestel kohe küsimusi. Miks se-da siis ei tehta, kui see nii lihtne ja teos-tatav on? Püüan antud kirjutises sellele vastuseid leida.

Ennem kui hakata mõtlema, kuidas elektriga varustatust inimestele tagada, tuleb selgeks teha üks lihtne põhitõde. Nimelt igal ajahetkel peab elektriener-gia tootmine ehk genereerimine (PG) võrduma tarbimisega (PT). Arvatavas-ti paljud inimesed ei mõtle selle peale, kuid iga kord kui te lülitate sisse lambi, televiisori, elektriradiaatori, soojapu-huri, ventilaatori vms, siis peavad vas-tavalt sellele oma töörežiimi muutma ka elektrijaamad. Tegelikkuses on mui-dugi ühe 100 W pirni või kas või terve küla pimedaks tegemine suure süstee-mi jaoks tühiasi ja see ei kajastu elekt-rikvaliteedi näitajates, kuid taoline liht-sustatud näide tekitab kindlasti mõtle-misainet. Tuuleenergia on aga juhuslik ning päikeseenergia ööpäeva lõikes pe-rioodiline, sõltudes veel ka pilvisusest. Ühesõnaga taastuvad energiaallikad ei sõltu reeglina absoluutselt tarbimisest. Kas märkate vastuolu, mis siin ener-geetikutel lahendada tuleb? Ühelt poolt peab PG (t)= PT (t) ja teiselt poolt nõu-takse üha rohkem taastuvaid ehk tarbi-misest mittesõltuvaid energiakandjaid.

Probleemi tõsiduse piltlikumaks se-letamiseks võtame analoogiaks sooja veega varustatuse. Rootsis on see tõsine probleem, kuna hommikul kella 7 ajal on sooja vee tarbimine tunduvalt suu-rem kui ülejäänud päeval. Taolise olu-korra põhjustab rootslaste komme hom-mikuti duši all käia. Kuid kuidas lahen-dada selline olukord tehniliselt? Teatud kellaajal tahavad kõik sooja vett, samas kui ülejäänud päeval on selle nõudlus suhteliselt madal. Kust võtta äkitselt nii tohutu sooja vee hulk? Täpselt sa-maväärne küsimus on aktuaalne elekt-ri tootmisel. Kust võtta tipukoormuste katmisteks elektrilist võimsust?

Siit jõuame veel ühe energeetika eri-pära juurde. Nimelt ei arvelda energee-tikud reeglina energiaühikutega nagu

seda on džaulid ja gigavatttunnid või elektritootmisega majapidamise kohta1, vaid hoopis võimsustega sõltuvalt ajast [f=P(t)]. Kui näiteks Eestil on elektri-energia puudujääk ja ta ostab seda Lätilt esmaspäeval kell 14:00, siis annab Ees-ti (kui lepingutega on ette nähtud vahe-tusvõimsuste tasakaal) selle energiahul-ga ideaalis neile tagasi järgmisel esmas-päeval kell 14:00, aga mitte mingil suva-lisel muul ajal. Seda sellepärast, et tipu-koormuse ajal, mis sõltub ka nädalapäe-vast, on elekter oluliselt kallim kui näi-teks öösel, kui tarbimine on väga madal. Ülaltoodud sooja vee näite analoogi kor-ral ei anna ju ööpäevase sooja vee hulk mitte mingit teavet reaalse olukorra koh-ta. Olgu sooja vee energia hulk ühes öö-päevas mistahes number – sellest on ju vähe kasu, kui sellest energiakogusest näiteks pool kasutatakse ära vaid paa-ri tunni jooksul. On vaja teada tarbita-vat võimsust sõltuvalt kellaajast [vt joo-nis nr 1]. Samamoodi on ka elektriga. Ja just seepärast tekitavadki segadust tea-tud arvutused, kui palju gigavatttunde saaksime me püstitatavatest päikesepa-tareidest või tuulikutest. Aastane ener-giakogus on küll tähtis, kuid samas jäl-legi mitte esmane näitaja.

Iga probleemi juures on ka „aga”. Loomulikult on need probleemid lahen-datavad. Selleks on vaja lihtsalt tarbi-misest mittesõltuvat energiakogust sal-vestada, et seda siis tarviduse korral ka-sutada. Fossiilsete kütustega konden-satsioonielektrijaamades seda problee-mi ei ole, sest mida rohkem kütust kat-lasse anda, seda rohkem energiat sealt ka saab (kuigi võimsust saab neil vaid teatud kiirusega muuta). Just see teebki fossiilkütused paljudele meelepäraseks. Tuumaelektrijaamu (v.a. IV põlvkond) ei reguleerita peaaegu üldse ja need töötavad kogu aeg teatud baasvõimsu-

sega. Bilansi tagamine kiiresti regulee-ritavate gaasiturbiinidega ei ole metaa-ni fossiilse päritolu tõttu samuti kesk-konnasäästlik lahendus.

Millised on energia salvestamise võimalused praeguse tehnoloogia juu-res? Peamised liigid on vee pumpamine basseini (hüdroakumulatsioonielekt-rijaam), suruõhu tootmine mahutisse, ammendatud kaevandusse vms, hoorat-tal baseeruvad sagedussilumisjaamad ja metanooli või vesiniku tootmine (nõuab veel ka kütuseelemente). Akud või su-perkondensaatorid ei tule energeetikas omaste suurte võimsuste tõttu eriti kõ-ne alla. Maailmas ülekaalukalt kõige le-vinum ja kasutatavam tehnoloogia tuu-likute ja muude tarbimisest sõltumatute elektritootmise silumise viisiks on hüd-roakumulatsioonielektrijaamad, kuid Eestis neid vaid 5 MW jagu.

Mida tähendab aga energia salvesta-mise kasutuselevõtt tarbijale? Elektri-hinna tõusu, sest lisaks elektrit tootvale jaamale, on vaja ehitada veel ka energia salvestamise seadmed ja/või lisaelektri-jaamad, mis lihtsalt dubleeriks ülessea-tavaid võimsusi. Nende kapitalikulud on samas suurusjärgus (kui mitte rohkem) kui tavalisegi elektrijaama omad, kuid

neid kasutataks suhteliselt vähe. Elekt-rijaam on aga väga kallis rajatis ja ma-janduse põhitõde ütleb, et kallis seade peab töötama maksimaalselt kaua. Li-saks tuleb siinkohal ümber lükata prae-gu levinud väärarusaam, et tuuleelekter on odav ja sellesse investeerimine tasub juba ära. Ei tasu, sest seda doteerib va-litsus. Ilma välise finantsabita ei kerkiks arvatavasti mitte ühtegi tuuleparki. Siin võib muidugi väita, et hoopiski põlevki-vielekter on naeruväärselt odav, kuna selle hind ei sisalda kõiki keskkonnale tehtavaid kahjusid. Elektri hind on pea-le loodussõbralike tehnoloogiate ilmu-

mist olnud suhteliselt filosoofiline kü-simus, kus „taastuvelekter” ei ole reeg-lina „fossiilelektriga” mitte kuidagi võr-reldavad, kuid mida praktikas siiski ühe mõõdupuuga mõõta tahetakse.

Nüüd jõuame huvitava dilemma juur-de. Nõutakse mitut head asja korraga – odavat, kvaliteetset ja keskkonnasääst-likku elektrienergiat. Praeguse tehno-loogia juures on nende kõikide kritee-riumite tagamine võimatu.

Selleks, et meie põlevkivi säästa ja fossiilseid kütuseid vähem kasutada, ei aita ainult elektrienergia säästmisest. Sama oluline kui elektrienergia väik-sem tarbimine üldse, on ka anda enda-le mõista, MILLAL seda teha. On suh-teliselt vähe kasu inimesest, kes paneb oma laepirni põlema ainult selleks het-keks, kui kogu riigis on parajasti koor-mustipp. Mida suurem see on, seda roh-kem on vaja koormustipu tagamiseks installeerida võrku uusi elektrijaamu. Ühesõnaga, kui tarbida, siis teadlikult – nagu kõikide teistegi asjadega. On liht-salt imekspandav, kui vähe on seda ini-mestele seletatud. Teatakse, et on ole-mas elektritariifid, kus öösel on elekter odavam, kuid keegi ei seleta, et selle ta-ga on tarbimise teadlik juhtimine (suu-namine).

Juuresoleval joonisel on näha Ees-ti elektrisüsteemi nädalased koormus-graafikud 2006. aastal erinevatel aasta-aegadel. Siinkohal võib igaüks veendu-da, kui palju peavad meie elektrijaamad iga päev ja ka aasta lõikes oma režiimi muutma, et tagada tarbimise ja gene-reerimise tasakaal (Narva EJ-s on ühe ploki võimsus ~200 MW). Kui süstee-mi sisestada veel tarbimisest mittesõl-tuvaid elektritootjaid, siis võivad elekt-rijaamade kuumad reservid2 suureneda, sest need stohhalistilised allikad või-vad iga hetk oma elektri genereerimi-se lõpetada ja selleks juhuks on kuskilt (reservist) vaja elektrit saada. Suure-nenud kuumad reservid saastavad aga rohkem keskkonda. Kas pole hämmas-tav, et tuulikute installeerimisega võr-ku võib ohtlike heitmete hulk atmosfää-ri hoopiski suureneda, kuna nende tõttu on meil vaja Balti või Eesti elektrijaama rohkem põlevkivi baasil töötavaid kuu-mi reserve?

Selles lühikeses artiklis jäävad lõpuni lahti rääkimata või hoopiski

kajastamata paljud detailid. Peamised dilemmad ja probleemid

on siin aga lahti seletatud ning nagu näha – kerge neile lahendust

leida ei ole. Lõpuks taandub ikka kogu küsimus moraalile ja

eetikale, ehk kui kaugele (ja mis hinnaga) võib inimene looduse

ekspluateerimisega minna.

2 3

Joonis. Eesti elektrisüsteemi nädalased koormusgraafikud erinevatel aastaaegadel 2006. aastal. Allikas: OÜ Põhivõrk