EESTILAHINGUT

Mati ÕunHanno Ojalo

Tekst © Mati Õun, 2012

(ptk 1, 2, 3, 4, 6, 7, 9, 10, 11, 12, 15, 16, 18, 19, 20, 29, 30, 31, 33, 34, 63, 64, 65, 66, 67, 68, 69, 70, 71, 72,

73, 74, 75, 76, 78, 79, 80, 81, 82, 83, 85, 91, 92, 93, 94, 95, 96, 97, 98, 101)

Tekst © Hanno Ojalo, 2012

(ptk 5, 8, 13, 14, 17, 21, 22, 23, 24, 25, 26, 27, 28, 32, 35, 36, 37, 38, 39, 40, 41, 42, 43, 44, 45, 46, 47, 48,

49, 50, 51, 52, 53, 54, 55, 56, 57, 58, 59, 60, 61, 62, 77, 84, 86, 87, 88, 89, 90, 99, 100)

Fotod ja illustratsioonid © Rahvusarhiiv, Eesti Ajaloomuuseum, Saaremaa Muuseum, Mahtra

Talurahvamuuseum, autorid ja pärijad, 2012

Toimetaja Ede Kõrgvee

Retsensent Ago Pajur

Kujundaja Mari Kaljuste

ISBN 978-9985-3-2529-2

Kirjastus Varrak

Tallinn, 2012

www.varrak.ee

Printon trükikoda AS

5

SISUKORD

1. Kuningas Yngvarri lahing eestlastega 10

2. Salme lahing 12

3. Bråvalla lahing 14

4. Raudvärava merelahing 16

5. Ümera lahing 18

6. Uue sadama merelahing 20

7. Madisepäeva lahing 22

8. Tallinna (Lindanise) lahing 24

9. Lihula lahing 26

10. Muhu linnuse piiramine 28

11. Jäälahing 30

12. Rakvere lahing 32

13. Sõjamäe lahing 34

14. Smolino lahing 36

15. Venelased vallutavad Narva 38

16. Tallinna piiramine 21. august 1570– 16. märts 1571 40

17. Koluvere lahing 42

18. Veresaun Rakvere all 44

19. Tallinna piiramine 23. jaanuar–13. märts 1577 46

20. Narva ja Ivangorodi vallutamine 48

21. Narva lahing 50

22. Erastvere lahing 52

23. Hummuli lahing 54

24. Kastre jõelahing 56

25. Tartu kaitsmine 58

26. Narva kaitsmine 60

27. Läsna lahing 62

28. Vinni lahing 64

29. Mohni-Pärispea merelahing 66

30. Tallinna merelahing 68

31. Kose-Uuemõisa sõda 70

32. Mahtra sõda 72

33. Eestlased Vene-Türgi sõjas 1877–1878 74

34. Mäss ristlejal Pamjat Azova 76

6

35. Kihnu merelahing 78

36. Saksa sõjalaevastiku rünnak Paldiskile 80

37. Saksa dessant Tagalahes 82

38. Võitlused Väinatammi positsioonil 84

39. Väinamere lahing 86

40. Suure Väina merelahing 88

41. Keila lahing 90

42. Narva lahing 92

43. Punapargi (Voltveti) lahing 94

44. Spartaki ja Avtroili vangistamine 96

45. Valkla lahing 98

46. Kehra lahing 100

47. Aidu lahing 102

48. Kärstna lahing 104

49. Utria dessant ja Narva vabastamine 106

50. Paju lahing 108

51. Orava–Petseri lahing 110

52. Pihkva vallutamine 112

53. Võru-Jēkabpilsi operatsioon 114

54. Cēsise (Võnnu) lahing 116

55. Cēsise operatsioon (Limbaži-Starte-Cēsise-Rauna operatsioon) 118

56. Riia operatsioon 120

57. Rünnak Riiale mere poolt 122

58. Pihkva kaitsmine 124

59. Daugavpilsi lahing 126

60. Orjoli-Kurski lahing 128

61. Krasnaja Gorka operatsioon 130

62. Narva kaitselahingud 132

63. Kommunistide rünnak sõjakoolile 134

64. Sakslased vallutavad Pärnu 136

65. Porhovi lahing 138

66. Tartu vabastamislahing 140

67. Audru lahing 142

68. Kautla lahing 144

69. Rapla võitlused 146

70. Tallinna lahing 148

71. Juminda miinilahing 150

72. Muhumaa dessant 152

73. Võitlused Saaremaal 154

7

74. Võitlused Hiiumaal 156

75. Velikije Luki lahing 158

76. Eesti brigaad Neveli võitluses 160

77. Meerapalu lahing 162

78. Narva suurlahing 164

79. Meriküla dessant 166

80. Korsun-Ševtšenkovski väljamurd 168

81. Tallinna pommitamine 170

82. Tankikrahvi rünnakud 172

83. Sinimägede lahing 174

84. Tartu kaitselahingud 176

85. Saksa torpeedopaatide miinileaju Narva lahel 178

86. Vastupealetung Tartu all 180

87. Emajõe rinde läbimurdmine 182

88. Avinurme lahing 184

89. Porkuni lahing 186

90. Keila-Harutee lahing 188

91. Muhumaa dessant 190

92. Väikese Väina ületamine 192

93. Tehumardi öölahing 194

94. Vintri dessant 96

95. Võitlused Sõrves 198

96. Saksa hävitajate Z 35 JA Z 36 miinileaju Naissaare juures 200

97. Eesti diviis Sileesias 202

98. Kuues Kuramaa lahing 204

99. Saika punkrilahing 206

100. Puutlipalu punkrilahing 208

101. Mäss suurel allveelaevahävitajal Storoževoi 210

Isikunimede register 212

Kohanimede register 217

Fotode ja illustratsioonide allikad 221

8

9

Kui meie esivanemad 10 000 aasta eest Eesti aladele jõudsid ja ennast siin sisse seadsid, ei kujutanud nad

ette, et sellest maast saab Tuulepealne Maa ja Veremaa. Samuti seda, et see kaunis maa ahvatleb nii palju

kõikvõimalikke vallutajaid, rüüstajaid ja „vabastajaid“, kellega meil peaaegu lakkamatult võidelda tuleb.

Viimase tuhande aasta jooksul on Eestil ja eestlastel olnud vähe rahuperioode, kus puudus vajadus võidelda.

Lisaks Eesti heitlikule saatusele tuleb kohe ka mainida, et kaotusi on ju olnud võitudest rohkem ja iseseisvust

oleme vähem maitsta saanud kui iket. Kuidas tuua meie sõjaajaloost välja need 101 lahingut, mis oleksid kõige

olulisemad või iseloomulikumad?

Üheks võimaluseks on vaadelda ainult Eesti pinnal ja rannavetes toimunud relvakokkupõrkeid, kas siis eestlaste

osalusel või võõrvägede omavahelist arveteklaarimist meie maa pärast. Kuid paraku on suur hulk Eesti ajaloo

jaoks olulisi ja ohvriterohkeid võitlusi toimunud meie piiride taga – nimetagem kasvõi Landeswehri sõda või

Velikije Lukit. Seega valisime käesoleva raamatu jaoks välja kõik need lahingud, millel oli oluline tähtsus Eesti

ajaloos, samuti ka need, kus suur hulk eestlasi võõrsil pidi sageli kahtlaste eesmärkide nimel rohkearvuliselt

ohvreid tooma. On tõesti üllatav, kui palju erinevaid riike ja rahvaid on lisaks eestlastele sellel maal verd valanud

– venelased, sakslased, rootslased, taanlased, soomlased, poolakad, lätlased, leedulased, liivlased, tatarlased

– kui nimetada olulisemaid.

Eestimaa pinda on aastasadade jooksul maetud tuhandeid ja tuhandeid sõjamehi ning tapetud rahulikke

elanikke. Kindlasti ei ole Eesti kõige rohkem kannatanud maa Euroopas või maailmas, kuid see on meie kodu. Ja

meie esivanemad on selle eest võidelnud ja langenud. Neile langenud sõdalastele, Ümera, Võnnu ja Sinimägede

sangaritele, ongi see raamat pühendatud.

Kindlasti tekitab meie lahingutevalik, mis on paratamatult subjektiivne, küsimusi ja neid võib olla väga palju.

Miks on välja nopitud just need 101 relvakokkupõrget, mõned isegi Eestist õige kaugel asuvad? Kas ei oleks olnud

mõistlik keskenduda rohkem Eesti pinnal toimunud lahingute käsitlemisele? Vaevalt tekitab küsimusi näiteks

Ümera (1210) või Paju (1919) lahingu kaasamine. Raamatusse on võetud näiteks Bråvalla (750) ja Koluvere (1573)

lahing, samas on välja jäänud Mäo (1603) ja Ruunavere (1567) lahing. Tegelikult oleks võimalik lisada raamatus

käsitlemist leidnutele veel samapalju, kuid paraku seab sarja „101 Eesti ...” formaat loomingulisele palangule

kindlad piirangud.

Ja tahes-tahtmata pärineb suurem osa lahinguid ikkagi 20. sajandist – I ja II maailmasõjast ning Vabadus-

sõjast. Loodame, et sõjaajaloohuvilised saavad raamatust kasulikke teadmisi ja kriitikud tänuväärset materjali

sule teritamiseks!

Raamatus kirjeldatud lahingute toimumise kuupäevad on kuni 1581. aastani Juliuse kalendri järgi, perioodil

1700-1917 tänapäeval kehtiva Gregoriuse kalendri järgi (infotabelis on sulgudes ära toodud ka toona kehtinud

Juliuse kalendri kuupäevad) ja alates 1918. aastast ainult tänapäevase kalendri järgi.

Täname kõiki, kes aitasid kaasa selle raamatu valmimisele – eriti Aime Kalapüüdjat, Tiit Noormetsa, Mari

Pokkineni, Urmas Salot, Mahtra Talurahvamuuseumi ja Saaremaa Muuseumi.

Mati Õun

Hanno Ojalo

10

1KUNINGASYNGVARRI

LAHINGEESTLASTEGA

Suvi 600

Esimene teade lahingust Eestis ja eestlastega pärineb 13.

sajandi algupoolel Islandil kirja pandud Ynglingite saa-

gast, mis põhineb poolele tosinale varasemale kirjalikule

ning suulisele allikale. Saagas on juttu müütilistest ja

seejärel ka ajaloolistest rootslaste kuningatest, kellest

ei maksa arvata, et nad valitsesid Rootsimaa üle enam-

vähem selle tänapäevastes piirides. Ynglingite saaga

kuningad olid väikekuningad, kes valitsesid tavaliselt

mingit maakonda ja sõdisid mõnikord merekuninga-

tega, „kes ei maganud kunagi suitsuste sarikate all ega

joonud kunagi mujalt kui joogisarvest”.

Meie esimese lahinguloo peategelase Yngvarri (ka

Yngvar või Ingvar) isa, Sigtuna kuninga Eysteinni tap-

piski üks merekuningaist, Taanist pärit Sölvi. Sölvi tuli

ootamatult oma meestega öösel, kui kuningas Eysteinn

pidas Loofundis pidu, piiras peomaja ümber ja põletas

Sigtuna kuninga ning tema kaaskonna sisse. Seejärel

sõitis Sölvi Sigtunasse ja nõudis, et teda seal kuningaks

nimetataks. Seepeale kogusid kohalikud mehed väe, et

kuningatapja minema lüüa. Kuid Sigtuna mehed said

11 päeva kestnud võitlustes ise lüüa ja Sölvi saigi lisaks

Jüütimaal asuvale kuningriigile teise lisaks.

Aga mitte kauaks. Rootslased tapsid ta ja uueks Sigtuna

kuningaks sai Eysteinni poeg Yngvarr. See olevat olnud

vägev sõjamees, kes oli tihti sõjalaevadel. Rootsimaal

olnud tollal palju sõdu taanlaste ja idateemeestega,

ütleb Ynglingite saaga. Aga ilmselt on „idateemehed”

saaga üleskirjutamise aegne juurdekirjutis, sest aastal

600 ei olnud skandinaavlased Idateed – Austrvegr’i – veel

avastanud. Idatee on viikingiteaegne laevatee, mis läks

üle Läänemere ja Liivi ning Soome lahe Ida-Euroopa

suurtele jõgedele ja nende kaudu Mustale ning Kaspia

merele. See oli tee idaslaavlaste ja soomeugrilaste maa-

dele (Venemaa oli veel tekkimata), Volga-Bulgaariasse,

Bütsantsi ja Kesk-Aasiasse.

Kuningas Yngvarri aegadest oli viikingiaega aga

veel kaks sajandit. Yngvarr sõitis üle Läänemere itta

tõepoolest, aga vaid Eestisse (til Eistlandz). Oli suveaeg

ja Yngvarr sõdis paigas, mille nimi olnud Kivi (at Steini).

Eestlased tulnud välja suure ja vapra väega ning roots-

lased ei saanud nende vastu. Kuningas Yngvarr langes

lahingus, ta vägi põgenes peagi – ilmselt paatidel.

Sest purjelaevad ilmusid Läänemerele alles 100 aastat

hiljem, aastast 700. Aastal 600 ületati Läänemerd

sõudepaatidel.

Kuningas maeti enne rootslaste lahkumist mereran-

na lähedale Adalsyslas; see tähistab saagades maad,

mis on Saaremaa (Eysysla) vastas. Seda on arvatud

Läänemaaks.

Kuningas Yngvarri lüüasaamise ja surma ajaks pee-

takse aastat 600 või 7. sajandi algust. Otsustava lahingu

koht ja kuninga matmispaik on aga siiamaani leidmata.

Yngvarri hauda on haritud baltisakslased otsinud Lää-

nemaalt mitmest paigast, kuid edutult. Merearheoloog

kapten Vello Mäss on välja tulnud oletusega, et kohanimi

at Steini tähendab mõnda mereäärset kõrget kaljut

– näiteks Mustjala panka Saaremaal või pankrannikut

Pakri poolsaarel. Sellega saab vaid nõustuda.

Olgu veel öeldud, et Yngvarri kõrge ameti päris

ta poeg Önundr. Ta „sõitis oma väega Eestimaale, et

kätte maksta oma isa eest, läks seal oma väega maale

ja sõdis laialt üle maa ning sai palju saaki ja sõitis

sügisel jälle Rootsi”.

Rikas maa pidi see Eestimaa olema juba aastal 600,

et siit palju saaki oli kaasa viia ja mälestus sellest veel

500 aastat hiljemgi skandinaavlaste hulgas elas.

11

B: Mäss, Vello. Muistsed laevad, iidsed paadid. Tallinn, 1996, lk 59–62. Selirand, Jüri. Viikingiaegsest Eestimaast ja eesti vii-kingeist. Järelsõna Aron Gurevitši raamatule Viikingite retked.Tallinn, 1975, lk 123–24. Ynglingite saaga. Tõnno Jonuksi tõlge ja kommentaarid. Tartu, 2003, lk 5–15, 56–59.

Ruunikivi Östergötlandist, Vendeli ajajärgust (550–800 pKr). Väärib tähelepanu, et karmid Põhjala sõjamehed kandsid tol ajal plisseeritud seelikuid!

60

Narva kaitsmine 7.05.1704–28.08.1704 (26.04.–16.08.1704)

Põhjasõda 1700–1721Koht NarvaTulemus Venemaa võit

Venemaa RootsiJuhid Peeter I

feldmarssal Georg Ogilvy

kindral Henning Rudolf Horn

Osalenudjõud

45 000 meest100 suurtükki

4500–5100 meest449 suurtükki

Kaotused 2000–3000 surnut 2700 surnut1843 vangi

Narvat vallutama suundus Vene piiramisvägi juba 1704.

aasta kevadel enne Tartu käsilevõtmist. Kõigepealt blo-

keeris vojevood Pjotr Apraksini 8000-meheline korpus mai

algul Narva jõe suudme, seejuures seati mõlemale kaldale

üles kokku kaheksa suurtükki tõkestamaks Narvale abi

saatmist mere poolt. Juunis asuti laagrisse juba Narva ja

Jaanilinna juures ning alustati piiramistöid, komandandi

käsul põletasid rootslased maha Narva eeslinnad. Esialgu

oli Vene sõjaväes ligi 20 000 meest, kuid pärast Tartu

langemist 24. juulil saabus kohale ka Šeremetjevi armee

ning nüüd oli piirajaid kokku 45 000 sõjameest. Narvat

kaitses eri andmetel 4500–5100 rootslast (nende hulka

on arvatud ka eestlastest koosnevad Läänemaa ja Järva-

Viru maarügemendid) jonnaka ja isepäise komandandi

Henning Rudolf Horni juhtimisel.

21. juulil alustasid venelased linna tulistamist pii-

ramissuurtükkidest ning saavutasid seejuures ka edu

Narva bastionide ja müüride purustamisel. Ööl vastu

12. augustit tabas üks Vene lõhkepomm kindluse suu-

rimat laskemoonaladu, mis õhku lendas. Lisaks sellele

kannatas Narva juba pikemat aega toiduainete nappuse

käes. Kõigele vaatamata keeldus Horn igasuguse abi-

lootuseta siiski jonnakalt kapituleerumast ja Peeter I

valmistas ette tormijooksu. See algas ootamatult 20.

augustil kell 14. Ootamatult tabatud Narva kaitsjad (kes

olid oodanud rünnaku algust eelmisel ööl ja kellest suur

osa nüüd magas) ei suutnud kaua vastu panna ja peale

tunniajalist ägedat võitlust tungis Vene vägi linna sisse.

Järgnes veresaun ja kahepäevane rüüstamine, mille

legendi kohaselt olevat lõpetanud vaid tsaari isiklik

sekkumine, kes raius mõõgaga surnuks mitu kõige

innukamat rüüstajat.

Vangistatud komandandile olevat raevunud tsaar

vastu lõugu andnud ja oobersti kaheks nädalaks ahelates

vangikeldrisse sulgenud (liigse ülbuse ja Vene sõjavangide

halva kohtlemise eest). Hiljem Venemaale viidud Horn

vabanes sõjavangist alles kümne aasta pärast.

Oma kaotusteks tormijooksul nimetavad Vene allikad

hämmastava täpsusega 359 langenut ja 1340 haavatut, kogu

piiramise jooksul kantud kaotused olid kindlasti suuremad.

Rootslasi sai surma kokku kuni 2000–2700 meest (neist

1300 langes tormijooksu käigus), 1843 langes vangi. Kuid

kõige õnnelikumad olid need 400 sõjameest, kes paik-

nesid Jaanilinnas. Nemad panid vastu kuni 28. augustini

ja kapituleerusid siis tingimusel, et neil lastakse koos

käsirelvadega vabalt lahkuda. Seekord pidasidki venelased

sõna, rootslased läkitati Tallinna ja Viiburisse.

Narva vallutamine oli tsaari jaoks suur võit, lisaks

langes venelaste kätte suur sõjasaak – ligi 449 mitme-

sugust kahurit, haubitsat ja mortiiri, 11 000 püssi ning

hulgaliselt muud sõjavarustust.

B: Palli, Heldur. Kui Raudpea läks: pildikesi Põhjasõja ajast.Tallinn, 1967. Kroon, Kalle. Kolme lõvi ja greifi all Põhjasõjas.Tallinn, 2007.

26NARVA

KAITSMINE

7. mai–28. august 1704

61

Peeter I peatab rüüstamise Narvas. Fragment A. Zauerweidi maalist.

108

50Paju lahingul oli oluline osa Eesti rahvaväe jaanuari algul

alanud vastupealetungis Lõuna-Eesti puhastamiseks

vaenlasest. Leitnant Julius Kuperjanovi langemise tõttu

selles kuulsas lahingus ja tänu tema kultuslikule staa-

tusele meie sõjaajaloos on tegemist ühe põhjalikumalt

läbiuuritud episoodiga Vabadussõjas ja samas on see

rohkete ohvrite tõttu tekitanud ka palju vaidlusi.

Olulise raudteetranspordisõlme Valga kaitsmiseks

ja eestlaste peatamiseks koondas Punaarmee kiiruga

lisavägesid. Nende hulgas saadeti meie vägede vastu ka

läti punakütid, kelle võitlusvõime oli teistest Punaarmee

üksustest märksa kõrgem.

30. jaanuaril lõi vastupealetungile tulnud 7. läti

punakütipolgu III pataljon õhtul kell 23.00 Kuperjanovi

Partisanide pataljoni Paju mõisast välja ning järgmisel

päeval kell 10.45 sai Julius Kuperjanov operatsiooni

üldjuhilt Soome Põhja Poegade rügemendi ülemalt

ooberst Hans Kalmilt käsu see tagasi vallutada.

Lahingu algfaasis keskpäeva paiku oli see seotud suurte

raskustega – meie soomusrongid ei saanud purustatud

sildade tõttu rünnakut toetada, samuti ei olnud veel

kohale jõudnud soomlaste Põhja Poegade rügement, kes

üritas ära lõigata punaste taganemisteid. Kuperjanov-

laste rünnakut, mis algas Kalmi juhtimisvigade tõttu

alles kell 12.40, toetas soomlaste suurtükipatarei, mõisa

kaitsjaid abistas kaugemalt üks punaste soomusrong

ja hommikul ka soomusauto. Samuti pakkusid Paju

mõisa kivihooned soodsaid kaitsevõimalusi. Lisaks olid

ründajad kaitsjatega võrreldes arvulises vähemuses.

Sel ajal (kell 13.15) saigi vaenlase kuulidest surmavalt

haavata Julius Kuperjanov.

Põhja Poegade rügemendi I pataljon leitnant

Hannula juhtimisel jõudis appi kell 13.30 ja Paju mõis

vallutati ägedas käsitsivõitluses õhtul kell 16.30. Lät-

lastel õnnestus suhteliselt väikeste kaotustega Valga

suunas taganeda. Seejuures tapsid soomlased ka kõik

taganenud lätlaste poolt haavatuna mahajäetud pu-

nakütid ja eksikombel ka kaheksa keldrisse varjunud

mõisatöölist.

Otseselt Paju mõisas võitlesid ühelt poolt 7. läti

kütipolgu III pataljon koos mõnede tugiüksustega

(400-600 meest) ja meie poolt Kuperjanovi partisani

pataljon (300 meest) koos Soome Põhja Poegade

rügemendi ühe pataljoniga (700 meest) – kokku ehk

poolteist tuhat sõjameest.

Puudustele vaatamata on see lahing üks meie kau-

nimaid episoode Vabadussõja algperioodist ja seejuures

kõige ohvriterohkem. Osavõtjate ja ohvrite arvuga on

20. sajandi autorid sageli liialdama kippunud. Tänu

ajaloolase Urmas Salo hoolikale uurimistööle saame

nüüd öelda, et surmasaanutena kaotasime raskes Paju

lahingus 48 meest (eestlasi 20 ja soomlasi 28, kaasa

arvatud haavadesse surnud), visa vastupanu osutanud läti

punakütid aga pääsesid kõigest 28 langenu, haavatuna

PAJU LAHING

30.–31. jaanuar 1919

Paju lahing 30.-31.01.1919Eesti Vabadussõda 1918–1920

Koht Paju mõis Valga lähedalTulemus Eesti-Soome võit

Eesti VabariikKuperjanovi partisanipataljonSoome Põhja Poegade rügement

Nõukogude VenemaaLäti 7. kütipolgu III pataljonMuud üksused

Juhid leitnant J. Kuperjanovooberst H. Kalm

E. Vitols

Osalenudjõud

Eesti: 300 meestSoome: 600 meest2 suurtükki5 kuulipildujat

600–800 meest1 suurtükk, 1 soomus-rong, 1 soomusauto,12 kuulipildujat

Kaotused Eesti: 20 surnut 52 haavatutSoome: 28 surnut 40 haavatut

28 surnut 23 haavatut

109

tapetu ja teadmata kadunuga. Peale selle oli võitlevatel

pooltel veel kaks korda rohkem haavatuid.

Suurte kaotuste põhjuseks oli pealetung lagedal

väljal päevavalges hästi varjunud vaenlase vastu, rünnak

allüksustega eri aegadel, s.t. üldjuhtimise vead ja ka

ajutiselt nõrk suurtükiväe toetus. Alusetult on suurtes

kaotustes süüdistatud J. Kuperjanovit ning varjatud

seda, et lahingu käiku sai muuta vaid H. Kalm.

Paju lahingu tähtsus oli eelkõige selles, et see tõi

kaasa Valga langemise Eesti vägede kätte järgmisel

päeval ilma võitluseta.

B: Salo, Urmas. Läti punakütid võitlustes Valga pärast 1919. aasta jaanuaris. Valga ja militaaria. Valga muuseumi aastaraa-mat 2004–2005. Valga, 2005, lk 44–50. Salo, Urmas. Paju lahing – müüt ja tegelikkus. Ajalooline Ajakiri nr 3/2000, lk 69–96. Nii-nistö, Jussi; Mattila, Jukka. Pohjan Pojat. Helsinki, 1999.

M. Maksolly. Paju lahing 31. jaanuaril 1919. Akvarell.

170

81Kuna Punaarmee otserünnak Eestisse üle Narva maa-

kitsuse 1944. aasta veebruaris ebaõnnestus, võeti ette

meie linnade pommitamine õhust. On arvatud, et

Venemaal teati Eestis läbi viidud mobilisatsioonist ja

pommirünnakute põhieesmärk oli nõrgendada eestlaste

(aga ka teiste siinsete rahvuste) vastupanutahet – kui

su kodu on tagalas maha põletatud, mis mõtet on veel

sõdida? Teine põhjus võis olla tõesti Saksa vägede tagala

ja transpordisõlmede kahjustamise soov – lihtsalt ei

osatud täpselt pomme heita ja põhiliseks kannatajaks

oli tsiviilelanikkond.

Nii võeti 6.–7. märtsi ööl ette hävitav õhurünnak

Narvale (õnneks olid elanikud sealt evakueeritud) ja 8.

märtsi öösel Jõhvile ning Tapale.

9. märtsi õhtul jõudis pommitamisjärg Tallinnani.

Leningradi lähistelt startinud pommilennukid hakkasid

oma surma ja hävingut toovat lasti alla viskama kell

19.28 Eesti aja järgi. See esimene pommituslaine kestis

2 tundi ja 44 minutit, kella 22.12-ni. Tallinna kohal käis

selle ajaga umbes 240 lennukit, tekitades tohutuid

purustusi ja sadu tulekahjusid. Põlesid Estonia teater,

kus oli käinud Eduard Tubina balleti „Kratt” etendus,

Niguliste kirik ja Raekoja torn. Kesklinnas olid eriti rängalt

pihta saanud Harju tänava äärsed majad, kus restorani

Kuld Lõvi ja kino Amor all olevais pommivarjendeis jäid

inimesed varemete alla lõksu.

Puitelamute rajoonides Pärnu maantee, Suur-

Ameerika tänava ja raudtee vahel ning Tartu maanteest

lõuna pool puhkesid laustulekahjud. Kustutustöid

aga ei saanud teha ka eriti tähtsail hoonetel, kuna

pommitabamusest purunes magistraalveetoru Üle-

mistelt linna ja elektrivoolu katkemise tõttu seiskusid

veevärgi pumbad.

Sakslastel oli Tallinna õhukaitses kuus rasket õhu-

tõrjepatareid kaliibriga 75 ja 88 mm, üheksa 40-mm

automaatkahurit ja ümmarguselt 30 automaatkahurit

kaliibriga 20 mm. Lasnamäe lennuväljal paiknes lennusalk

4/NJG 100, mis koosnes 13-st ööhävituslennukist Junkers

Ju 88 C6. Need võisid tegutseda täielikus pimeduses,

kuid vajasid märgi leidmiseks maapealset lennujuhti,

kes omakorda vajas selleks radaritelt saadud andmeid.

Lennukite jälgimise radareid Freya ja Würzburg oli tollal

kolmel rongil – Jõgeval Celebes I, Kundas Celebes II ja

Raasikul Celebes III, aga ka ööhävituslennukite juht-

laeval Togo, mis õhurünnaku alates Tallinna sadamast

just välja sõitis. Iga rong ja ka Togo juhtis ühekorraga

kaht lennukit, seega sai korraga juhtida vaid kaheksat

ööhävituslennukit.

Hilisõhtul pommitamine lakkas, kuid algas kell

2.07 öösel uuesti. Seekord tuli linna kohale umbes 60

lennukit, mis lasksid langevarjudel alla hõljuda uutel

valgustuspommidel. Tollal nimetati seda valgusmängu

„jõulupuuks” ja seda on näinud ka siinsete ridade kir-

jutaja (M. Õ.). Valgustuspommidele järgnesid lõhke- ja

TALLINNA POMMITAMINE

9.–10. märts 1944

Tallinna pommitamine 9.–10.03.1944II maailmasõda 1939–1945

Koht TallinnTulemus määratlemata

Saksamaa NSV LiitJuhid teadmata teadmataOsalenudjõud

63 õhutõrjesuurtükki15 ööhävituslennukit

300 sõjalennukit

Kaotused 725 inimest surnutena ja 659 vigastatutena (neist Tallinna elanikke vastavalt 554 ja 519)

25–26 lennukit100 lendurit

171

süütepommid, millede allaloopimine kestis kella neljani

varahommikul.

Kahe pommituslaine tulemusel põletati maha ja

purustati täielikult 1549 hoonet, neist 1218 elumaja.

Mitmesuguseid vigastusi said veel 3524 hoonet, pea-

varjuta jäid 20 000 inimest. Hukkus üle 700 inimese,

neist nimeliselt teadaolevalt 554 tsivilisti, 50 Saksa

mundris sõdurit ja 121 Nõukogude sõjavangi. Vigasta-

tuid oli 659 inimest, neist 519 eraisikut, 65 sõjaväelast

ja 75 sõjavangi.

Selles terrorirünnakus osalenud lennukeist lasid öö-

hävituslennukid alla 18 ja õhutõrjekahurid 7–8. Allalastud

lennukeist kukkus üks Hara lahte ja üks Mohni saare

juurde; viimaselt pääses eluga kaks meest.

9.–10. märtsi pommitamine 1944. aastal viis küll hulga

inimelusid ja tekitas tohutut materiaalset kahju, kuid

saavutas moraalses mõttes täiesti vastupidise tulemuse

käsuandjate ideele – õhuterror tugevdas eesti meeste

tahet Narva rindel vastu panna.

B: Kivimäe, Jüri; Kõiv, Lea. Tallinn tules. Tallinn, 1997. Liias,Taavet. Tallinna õhutõrje 1944. aasta märtsipommitamise ajal. Akadeemia, nr 3, 2006, lk 417–434. Õun, Mati; Ojalo,Hanno. Võitlused Läänemerel 1943–45. Tallinn, 2010, lk 61–64.

Sõjapurustused Harju tänaval. 1944.

206

99Pärast Eesti taasokupeerimist Punaarmee poolt 1944.

aastal varjus metsa tuhandeid mehi ja naisi, kes kartsid

arreteerimist, mobiliseerimist või küüditamist võõrvõimu

poolt. Samuti loodeti aastaid Eesti Vabariigi taastamist

Lääne suurriikide toel pärast II maailmasõja lõppu. Ak-

tiivne relvastatud vastupanuliikumine kestis kuni Stalini

surmani, tegelikult aga 1950. aastate lõpuni. Viimane

metsavend August Sabbe hukkus alles 1978. aastal.

Üks metsavendade aktiivsema tegutsemise piirkond

oli Võrumaa. Just siin toimus Misso vallas Saika küla

lähedal metsas 7. märtsil 1951 ohvriterohke relvakok-

kupõrge kohalike metsavendade salga ja NSV Liidu

julgeolekujõudude operatiivgrupi vahel.

Metsa haarangule suundus mitu veoautotäit julge-

olekumehi Vastseliinast. Metsavendade punkri suunas

liiguti Mauri küla ja Rebäse küla poolt. Kella 10 paiku

hommikul algas äge tulevahetus, mida oli kuulda

nimetatud küladesse. Lahing kestis ligi neli tundi ja

selle käigus sai surma viis metsavenda (Lembit Tullus,

Rudolf Tomba, Voldemar Visk, Evald Keir ja Raimund

Pild). Kolm ellujäänud meest suutsid piirajate rõngast

läbi murda ja põgeneda. Jälitajatel õnnestus Roland

Uibot surmavalt tabada, kuid August Kuus ja haava-

tud Richard Vähi jooksid ühte metsatallu, võtsid sealt

hobuse ja kadusid metsa.

Kohalike elanike juttude järgi olevat julgeolekumehed

haarangule läinud mitme mehi täis veoautoga, tagasi

tulles aga mahtunud terveks jäänud ära ühte autosse.

Surma olevat saanud ka gruppi juhtinud leitnant.

Kaotused olevat küündinud 30 surmasaanu ja haava-

tuni. Lahingus langenud metsavennad viidi julgeoleku

kuuri, kus kohale kamandatud sugulased ja omaksed

neid tuvastama pidid. Seejärel maeti surmasaanud

Vastseliina lähistele sohu.

Kaks pääsenud metsavenda suutsid end varjata

veel kaks aastat, siis langesid nad Puutlipalu punkri-

lahingus.

B: Metsavennad Misso, Haanja ja Ruusmäe ümbruses.http://www2.spordilinn.ee/metsavennad/

SAIKAPUNKRI-LAHING

7. märts 1951

Saika punkrilahing 7. märts 1951II maailmasõja järgne vastupanuliikumine

1944–1953

Koht Saika küla piirkond Misso vallas Võrumaal

Tulemus NKVD võitEesti Vabariik NSVL

Juhid Rudolf Tomba? teadmataOsalenudjõud

metsavendade salk:8 meest

Julgeoleku-ministeeriumi operatiivgrupp: 50–60 sõdurit

Kaotused 6 langenut 1 haavatu

teadmata, kuulduste järgi 20–30 langenut või haavatut

207

Mälestusmärk hukkunud metsavendadele. Foto: Kaja Tuul.