Poeet-kriitik ilmar mikiver · Underi ’gootika’ ja arbujad”, mis on tõl-gitud inglise...

ilmar mikiver. ankruketi lõpp. 9 es-seed eesti luulest. koostaja tiit Hen-noste. tallinn: Sa kultuurileht. loo-mingu raamatukogu, 2010, nr 36/37.144 lk.

Luuletajad on ise (teiste) luule parimadkriitikud. Igas kirjanduses on literaate,kes on head luuletajad ja sama headkirjanduskriitikud. Anglosaksidel, s.tingliskeelse kirjanduskultuuriga maa-des, on selliste kahepaiksete kohtakasutusel lihtne ja sobiv sõnakombinat-sioon poet-critic. Kõige kuulsam nen-dest on T. S. Eliot.

Ka eesti keeles kõlab „poeet-kriitik”üsna kenasti. Kas meil on aga neid,keda selle tiitliga pärjata? Eesti suuredkirjanduskriitikud Tuglas, Oras, Aspelei olnud ise luuletajad, vähemalt mitteavalikult. Ja suured eesti poeedidEnno, Under, Alver, Talvik, Visnapuu,Masing ei olnud kriitikud. Kangro koh-ta saaks ütelda poeet-kriitik, aga ta eiole seda puhtal kujul. Sama käib Suit-su kohta, kes oli rohkem kirjandusloola-ne kui kriitik. Semper ja uuest põlv-konnast Kaalep on küll nii poeedid kuika kriitikud, aga nende tööväli on niilaiahaardeline, et see nimetus oleksahendav. Langemetsale sobib agapoeet-kriitik nagu valatult. Ja Krullile.

Mitu täisverelist poeeti-kriitikut ker-kis esile pärast Teist maailmasõdaeksiilis: Ilmar Laaban, Ivar Grünthal,Ivar Ivask. Lisaksin neljanda, IlmarMikiveri, kellest tekib õigem arusaami-ne siis, kui enamik tema luulet ja krii-tikat on välja antud uustrükis kodu-maal. Esimesed kaks sammu on selleksastutud viimastel aastatel. Vello Salo

andis 2007 Maarjamaa märgi all väljaMikiveri teise luulekogu „Urb”. Esime-ne oli Mana märgi all Ühendriikides1976 ilmunud „Kirves ja tuiksoon”.Seda ulatus Eestisse läbi tolli ja posti-tsensuuri vaid üksikuid eksemplare.Selle kogu luuletused tuleks Eestisuuesti välja anda koos Vabas Eestis jaManas ilmunud, aga raamatuist väljajäänud ja koos senini käsikirjaliseksjäänud luuletustega.

Teise sammu Mikiveri loomingukoondamisel astus Tiit Hennoste, koos-tades Ilmar Mikiveri esseekogu „Ankru-keti lõpp”, mille andis välja LoominguRaamatukogu. See hõlmab üheksaesseed, mis kõik kõnelevad eesti luu-lest. Mikiveri ainekäsitlus on suverään-ne. Ta valdab ja valitseb eesti luule-maastikku Läänemere mõlemal kaldal– hõivatud kodumaal ja Rootsi eksiilis –nii, kuidas see esseede kirjutamiselaastakümneid oli. Mikiver on tõelinearbiter elegantiarum, kes erudeeritultja elegantselt katsub jagada eesti luulepuid ja maid võimalikult õiglaselt. Eri-lise tähelepanu ja eestkoste all onkodumaal eostatud, kuid võõra veregapoogitud eksootiline taim, võõrsil headvilja kandma hakanud väikekodanlasteanarho-sündikalistlik hirm furor esto-

letticus laabaniensis. Mikiver eritleb Laabani luulet kahes

pikemas essees ja näitab, miks saabLaabanit pidada eesti luules teedraja-vaks, ning nendib ta mõju nii erineva-tele poeetidele nagu Lepik, Asi, Grünt-hal, Ehin jt. Mikiver ütleb, et see,„mida väliseesti tunnustatumad kirjan-dusloolased – Arvo Mägi, Karl Ristikivija Bernard Kangro – kirjutavad Laaba-

375

RAAMATUID

Poeet-kriitik ilmar mikiver

RAAMATUID 5-11_Layout 1 29.04.11 13:51 Page 375

rein veidemann. eksistentsiaalneeesti. käsitlusi eesti kirjandusest jakultuurist 2005–2010. tallinn: täna-päev, 2010. 245 lk.

Alustagem formaalselt: Rein Veideman-ni „Eksistentsiaalne Eesti” on teadus-tööde kogumik, mille põhiosa moodusta-vad 14 artiklit ajavahemikust 2005–2010. Kogumikku iseloomustab temaa-tiline ja metodoloogiline ühtsus: uuri-takse eesti kultuurilugu kirjandusloo jaoluliste kirjanike näitel, kasutades val-davalt Juri Lotmani kultuurisemiooti-list meetodit. Teadustööde publitseeri-mine on teadlase rutiin ning formaalsepõhjuse varem ilmunud artiklitest kogu-

miku üllitamiseks leiab autor asjaolus,et täitmist vajab mõnikord unarussejäänud Eesti Teadusfondi nõue viidataigas tekstis uurimistoetuse saamisele(lk 9).

Kuid kas on kogumiku näol tegemistkiretu semiootikaga ja mida tähistabpealkirjas eksistentsiaalne? Siinkohalpolegi vaja sukelduda küsimusse, kas(humanitaar)teadust on võimalik tehaeelarvamustevabalt ja kiretult – iga-üks, kes tunneb Rein Veidemanni kirja-likke töid või avalikke esinemisi, teabtema vitaalsust ja kirglikkust. Kui läh-tuda Mihhail Lotmani seletusest:„... semiootikat huvitavad üksnes se-mantilised mehhanismid, st milline on

376

ni luulest veel aastal 1973” raamatus„Eesti kirjandus paguluses”, ajab „hir-mu pääle”. „Seepärast küsin ma liht-salt ja brutaalselt, miks on Laabanmaha salatud?” (lk 133).

Teised esseed raamatus on samahuvitavad, isegi põnevad, nagu „MarieUnderi ’gootika’ ja arbujad”, mis on tõl-gitud inglise keelest, või „Grotesksestelemendist eesti luules” ja „Huumoristeesti luules”. Neis kahes viimases koh-tame ka kodueesti luuletajaid Allik-saart, Ehinit, Runnelit, Viidingut. 13 le-hekülge on mõtteid Heiti Talvikust jasama palju Kangrost isamaalaulikuna,11 lehekülge Raimond Kolgist. Ja misvõib küll peituda intrigeeriva pealkirja„Poeetidest, väikelastest ja luulekujun-dite sünnist” taga? Ma ei tea, pole veeljõudnud seda lugeda.

Mikiveri enda luule olemusest javäärtustest olen kirjutanud teda mäles-tades Loomingus (ilmumas). See onkäesoleva retsensiooni kaas- ehk paral-leeltekst.

Kodumaist uustrükki ootavad pike-mad Pedro Krusteni, Arvo Mägi ja Arvo

Valtoni käsitlused ning artiklid ArviKorgi, Lepiku, Asti, Roosi, Ristikivi,Grünthali jt raamatutest. Samuti vää-rib uustrükki Vello Salo kirjastatudja toimetatud perioodilises väljaandesAja Kiri ilmunud 14(?)-osaline sariMikiveri artikleid sõjajärgsest kirjan-dusest nii Kodu- kui ka Välis-Eestis,mis avaldati kuue aasta jooksul (nr 5,1977 – nr 2, 1982).

Asjatundlikus saatesõnas annabHennoste Ilmar Mikiveri elulooandmedja ta olulisemad tööd ja tegemised.Tegu on tõesti andeka inimesega. Milli-se kergusega tema, humanitaaralademees, koolitas end finantsanalüütikuksja töötas sellena rida aastaid. Sisse onlipsanud ka väike viga. Ilmar ei olnudMikk ja Tõnu Mikiveri onupoeg, vaidvanaonu pojapoeg ehk teise põlve nõbu.Nende vanaisad, mitte isad, olid vennad(vt H. G r a b b i , Seitse retke isamaale.Tartu: Ilmamaa, 2010, lk 171).

H E L L A R G R A B B I

eeSti imeSt eHk meie viimaSe Padruni Semiootika


tähendus ja kuidas on see seotud mär-giga, mitte aga kausaalsed seosed asja-de vahel ning isegi märgi ja tähendusevahel (küsimused, nagu miks mingiseos tekib vm)”,1 siis tuleb tõdeda, etVeidemannist ei saa kunagi puhastsemiootikut: ta kirjutab alati murelikusuuga, mõeldes Eesti Asjast ja eesti-keelse (kõrg)kultuuri tulevikust. Eksis-tentsiaalsuse kontseptsiooniga üritabVeidemann n-ö „hingestada” eesti kul-tuuri, legitimeerida oma uurimusi saat-vat emotsionaalset laengut. Väike eestikultuur seisab läbivalt silmitsi surma-ga, omaenda võimatuse võimalikkuse-ga, mistõttu kultuuritegelikkuses orien-teeruv ja kultuurimälu omav „Eesti-usku” (lk 191) eestlane saab teha eestikultuuri semiootikat ainult kaevikust,hoides oma pudenema kippuvat uuri-misobjekti viimse padrunina rauas.2

Järgnev kriitiline mõtisklus on ülesehitatud järgmiselt. Kõigepealt üritanvälja tuua kogumikus sisalduvad põhi-teesid ja nendevahelised seosed. See-järel kommenteerin lühidalt kogumikulugemisel tekkinud üldmuljet. Viimaksspekuleerin eksistentsiaalse kultuuri-semiootika uurimispotentsiaali üle XXIsajandi eesti (kirjandus)kultuuri tõl-gendamisel.3 Kuigi Veidemanni lem-mikteemadeks on eesti kirjanduse Suu-red Hetked, eesti kultuuri ja rahvus-teadvuse kujundamine XIX sajandilõpul ning taasiseseisvumisega päädi-nud rahvustunde üleskütmine XXsajandi lõpul, tundub küsimus „missaab edasi?” Veidemanni loomingu ül-dise retoorilise miljöö kontekstis välti-matu.

kogumiku põhiteesid

Kui üks üldteoreetiline artikkel („Piirimõistest Juri Lotmani semiootikas”,lk 72–83) erandina kõrvale jätta, uuri-takse kogumiku kõikides tekstides ees-ti kultuuri, siit ka kogumiku põhiteesi-de temaatiline ühtsus ja omavahelineseotus.

1. Eesti kultuuri keskmeks, identi-teediloome mootoriks on olnud läbiXIX–XX sajandi kirjandus ja kirjandus-lugu (vt lk 15–22, 94–104).

2. Kultuur on vähemalt alates Noor-Eesti liikumisest eesti rahvuslikku oma-müüti loov alge (lk 11, 37, 175), kultuu-ri tähtsus omandab sakraalse mõõtme,eesti kultuuri paradigmaatiliseks mu-deliks on kultuurireligioon (lk 44).

3. Tulenevalt kahest eelmisest teesiston eesti kirjandusele omane läbiv anga-žeeritus (lk 109, 177), ideoloogilisus(lk 99), kirjaniku kõrge, isegi elitaarnestaatus ühiskonnas (vt lk 114–122).

4. Eesti kultuuri identiteeti iseloo-mustab piirilisuse manifesteerimine (lk89), pidev pingeline suhestatus Teisega,teiste kultuuride kui tsentrite perifee-riaks olemine.

5. Perifeerias toimuvad kultuuriprot-sessid kiiremini kui tsentris, eesti kul-tuuri arengut võib iseloomustada kul-tuuriplahvatusena, sh kultuurilaenuderohke omastamisena, mille keskmesasub Noor-Eesti liikumine (lk 112).

6. Tulenevalt 4. teesist (vt lk 92) väi-dab Veidemann, et eesti kultuurimudelon eksistentsiaalne (lk 179), mis tähen-dab inimliku olemise lõplikkuse teadvus-tamist, vastutust ning võimaliku pidevatvõitlust võimatusega (lk 180) ehk võima-tuse-painet kultuuri kohal (lk 185).

7. XXI sajandi alguseks on toimunudolulised muutused eesti kultuuri mono-liitsuse hajumise suunas, sh on ka kir-janduse juhtiv roll kultuuris taandu-nud. Kultuuri tervikpildi hajumine esi-tab väljakutse uueks tähendusmude-liks (lk 71).

377

1 J. L o t m a n, Kultuur ja plahvatus. Tal-linn: Varrak, 2001, lk 216–217.

2 Vt L. M e r i, Presidendikõned. Tartu:Ilmamaa, 1996, lk 287–288.

3 Olgu seejuures rõhutatud, et ma ei esi-ne semiootikuna ega Lotmani-spetsialistina.Võimalikud ebatäpsused või ebakohasedkriitikanooled siin artiklis on tingitud kul-tuurisemiootika pealiskaudsest tundmisest.

RAAMATUID 5-11_Layout 1 29.04.11 13:51 77

Kõigi teeside eelduseks on k u l t u u r ik u i t e r v i k l i k u f e n o m e n i o l e -m a s o l u – see eeldus pole küll vaielda-matu kogu humanitaarias, küll agakultuurisemiootikas.

Veidemann määratleb kultuuri „erimärkide või märgisüsteemidega (keel,tekstid) opereeriva superstruktuurina”(lk 23). Semiootilisele lähenemiseleomaselt piiritleb autor kultuuri Teksti-na (lk 18, 77), millel on kindel siseminekorrastatus. Veidemanni põhjalikutekstiteooriaga on võimalik tutvudatema eelmise artiklikogu põhjal.4 Olu-line on tähele panna, et kultuuri teksti-lisus ei tähenda kultuurisemiootiliseltmõeldes üksnes teatud informatsiooni-ühikute kombinatoorset süsteemi, vaidkultuur sisaldab ka tekstidevahelistkommunikatsiooni. Teisal määratlebautor kultuuri just sellest aspektist„kommunikatsioonina (väärtuslike tea-dete vahetamise ja salvestamisena ninguute loomisena) ning tekstide (s.o mistahes tähenduslike tervikute, „semiooti-liste monaadide”) kogumi ja võrgusti-kuna” (lk 85). Samuti meeldib Veide-mannile Juri Lotmani idee kultuuriaktiivsusest, teatavast subjektsusest:kultuur kui kollektiivne, indiviidide-ülene intellekt (lk 24).

Tuleb tunnistada, et lugejale, kespole kultuurisemiootika spetsialist,tekitab säärane kultuuri definitsioonidevarieerumine eri artiklites segadust.Siin pole tegemist mitte Veidemanniküündimatusega, hiljuti ilmunud JuriLotmani kultuuritüpoloogiate kogumi-ku järelsõnast võib lugeda, et kultuurimõiste ongi Lotmani loometee jooksularenev mõiste ning „Tartu–Moskvakoolkonna mõistesõnastik” pakub viiserinevat kultuuri määratlust.5 Mõistagi

on lähtekohtade lühidalt fikseeriminespetsialistidele kirjutatud teadusartiklipuhul piisav, artikli maht ei võimalda-gi piisavat eeldustesse süvenemist.Kuid selle kogumiku puhul, mis onpühendatud ka lihtsalt eesti kultuurihuvilistele ja sõpradele (lk 10), tunnenpuudust pikemast sissejuhatusest, kusoleks fikseeritud ja lahti seletatud alus-mõisted ning kõigi artiklite kohta käi-vad teoreetilised eeldused, sh kultuuri-semiootika teoreetilised haakumispunk-tid teiste analüüsis kasutatud teooriate-ga (eksistentsialism, hermeneutika,Bordieu’ sotsiaalse välja teooria). Sellekriitikanoolega olgu sisse juhatatudkogumiku üldisest lugemismuljest kan-tud kriitilised märkused.

laiahaardelisusest ja mõttekordus-test

Ligi pooles kogumiku tekstidest uuri-takse eesti kultuuri tervikuna: Veide-manni 1. teesi kohaselt on ka eesti kir-jandusloo mõtestamine tegelemine kul-tuuri tuumaga. Kultuuriuuringutestuleb esile kolm temaatilist sõlmpunkti:eesti kultuuri sünd rahvusliku ärkami-se kaudu; euroopaliku mõõtme lisami-ne eesti kultuuri väärtusorientatsioonikeskmesse Noor-Eesti poolt ning eestikultuuri, eriti kirjanduse tähtsus sot-siaalse sidustajana, iseäranis just nõu-kogude perioodil. Et uurija haare on laija artiklite maht teadagi piiratud, tekibartikleid lugedes sageli tunne, et autorlibiseb suuri üldistusi tehes uurimistväärivatest protsessidest üle. Üldistelekultuurisemiootilistele eeldustele järg-nevad kirjeldused üldteadaolevatestkultuuriprotsessidest, isegi ühed jasamad üldtuntud näited korduvadartiklist artiklisse. Lisaks võib tähelda-da erinevate teoreetiliste ideede kokku-kuhjamist artiklitesse, teoreetilist liia-sust.

Veidemann kirjeldab eesti kultuuridünaamilisena, dialoogilisena, pidevalt

378

4 R. Ve i d e m a n n, Tuikav tekst. Sisse-juhatus teksti ontoloogiasse. – R. Ve i d e -m a n n, Tuikav tekst: artikleid ja esseid ees-ti kirjandusest ja kultuurist 2000–2005.Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2006, lk 43.

5 J. L o t m a n, Kultuuritüpoloogiast. Tar-tu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2010, lk 160.


piire ületavana, tõlkivana. Olulisimakstähelepanekuks on seejuures eesti kul-tuuri eneseteadvustamise hetke kirjel-damine dialoogis baltisaksa kultuuriga,eesti rahvusidee kujunemine baltisaksaväljamõeldisest (lk 31) kultuurilise ene-seteadvuse keskmeks. Olgu öeldud, etnii selle protsessi kirjeldamisel kui kapaljude teiste alateemade puhul toetubVeidemann olulisel määral teiste uurija-te töödele (nt on ka eksistentsiaalseEesti üheks lähtekohaks Jaan Unduskikäsitus Kreutzwaldist kui eksistentsia-listist). Mõistagi pole selles, et erinevaduurimused asetatakse laiemasse kul-tuuriloolisse konteksti, midagi taunita-vat. Kuid tekib küsimus, kas ei võimal-daks kultuurisemiootiline paradigmakäsitada eesti kultuuri kujunemist jateisenemist täpsemalt? Veidemanniuurimuses tulevad esile olulised murde-punktid ajateljel: 1) eesti kultuuri tekebaltisaksa valgustustegevuse kaudu,mis oli samas suulise maarahvakultuu-ri hülgamine (lk 19–20); 2) enesetead-vustamise etapp saksalikkusele vastan-dumise kaudu; 3) euroopaliku elemendirehabiliteerimine Noor-Eesti liikumisekaudu; 4) rahvusliku substantsi taan-dumine vihjelisusse Nõukogude oku-patsiooni kultuurisituatsioonis; 5) rah-vuslikkuse puhang ja kirjanduse kesk-ne roll taasiseseisvumisel; 6) kultuuritaandumine sotsiaalsuse väljal üheksnähtuseks teiste seas XXI sajandil. Kasei vääriks mõtisklemist küsimus eestikultuuri dünaamika kirjeldamise või-malikkusest Juri Lotmani kultuuri-tüpoloogiate abil6, sh eesti kultuurisuhe oma enesemudeliga?7 Kui võttaaluseks Veidemanni tees kultuurireli-gioonist Eestis, siis ehk saaks eesti kir-janiku staatust XXI sajandil iseloomus-tavat loosungit „Who cares” (lk 122)kirjeldada semantilise (sümbolilise)kultuuritüübi lõppemisena. Kui võtta

vaatluse alla kultuuri kõrge staatusmanifestides, sh Eesti Vabariigi põhi-seaduse preambulis ning kõrgkultuuritegelik madal staatus sotsiaalsel väljal,siis kõlab väga tähenduslikuna JuriLotmani kirjeldus kultuuri ja temaenesemudeli sellisest suhtest, kus needkaks eksisteerivad teineteisest lahusning nende lähenemist ette ei nähtagi.8

Selles küsimuses oleks manifestide kor-damise ja ajaloo pühitsemise asemelvaja läbi viia detailseid uurimusi à la

Foucault. Kui võrrelda vaatlusalust kogumikku

Veidemanni eelmise raamatuga „Tui-kav tekst”, siis julgen väita, et kõik„Eksistentsiaalse Eesti” põhiteesid, misma välja tõin, sisalduvad juba eelmiseskogumikus ning enamik neist on sealtihedamalt läbi kirjutatud. „Tuikavateksti” suureks plussiks on esiteks tuu-makas sissejuhatav artikkel tekstiontoloogiast ning teiseks konkreetsetekultuurinähtuste (laulupeo, tsensuuri,tõlkimise, naistekate) analüüs. Lugeja-le, kel jätkub aega vaid ühe Veideman-ni kogumiku lugemiseks, soovitaksinkõhklemata „Tuikavat teksti”.

rahvuslik eksistentsialism kuiparadoks

Kogumiku kõige originaalsem ja intri-geerivam osa on Veidemanni 6. teeseesti kultuuritüübi eksistentsiaalsu-sest. Kuigi autor rõhutab eksistentsia-lismi ja eksistentsiaalsuse mõistete eri-nevust (lk 180), tõlgendab ta eesti (kir-jandus)kultuuri eksistentsiaalsust ena-masti just eksistentsialistliku filosoofiaabil (nt lk 109–110). Kui eksistentsialis-mi mõjude fikseerimine kirjanduses onselgepiiriline ja arusaadav teema,9 siis(rahvus)kultuuri eksistentsiaalsus /ek-sistenstialistlikkus on hoopis segasemküsimus. Kui lähtuda ilmaliku eksis-

379

6 Vt J. L o t m a n, Kultuuritüpoloogiast,lk 40–60.

7 Vt J. L o t m a n, Kultuuritüpoloogiast,lk 65jj.

8 J. L o t m a n, Kultuuritüpoloogiast, lk65.

9 Vt ka: R. Ve i d e m a n n, Tuikav tekst,lk 98–107.


tentsialismi põhiteesist – eksistentsieelnevusest olemusele (lk 180) –, siistundub siin sisalduvat ületamatu lõherahvusliku identiteediga, tähendab jurahvuslus ühe olemusliku määratluseomaksvõtmist ning eksistentsi mõtesta-mist selle kaudu. Kui Jaan Undusk kir-jutab Kreutzwaldist kui eksistentsialis-tist, siis peab ta silmas, et „Kalevipoja”koostaja täitis eepost luues enda mee-lest absurdset, ratsionaalselt põhjenda-mata ülesannet, uskumata eesti rahvasündimisse.

Veidemann väidab enamat kui seda,et eesti kultuuri kesksed autorid olideksistentsialistid. Väidet eesti kultuuri-mudeli eksistentsiaalsusest tuleks meilmõista metatasandi väitena eesti kul-tuuri kohta, eesti kultuuri enesemudeliloomise katset Lotmani tähenduses.Kui käsitleda eesti kultuuri semiootili-se monaadina, tähendab tema eksis-tentsiaalne loomus piirilolu ja ebalust,olemist iseenesele määramatuna (lk185, tsiteerides Jaan Unduskit). Ehksiis – eesti kultuur on nagu eksistent-sialistlikult mõistetud inimene maail-ma heidetud, ta on ometi, kõige kiuste(lk 184), vaatamata tuleviku ähmasuse-le ning eestluse olemuse defineerimatu-sele. Siit võib visandada huvitavaparalleeli: nagu inimesel on piirsituat-sioonis ennekõike tegemist oma eksis-tentsi kooshoidmisega, elus püsimisegaja endaks jäämisega, nõnda ka kultuu-ril. Piiril olemine ja pidev ähvardatusvõib olla seega eesti kultuuri kui tähen-dusliku terviku säilimise hädavajaliktingimus, ilma lõputeadlikkuseta te-kiks uuelaadne ja ebamugav vajaduseestlane olemist uute positiivsete sisu-dega täitma hakata (võrrelgem sedaolukorraga praeguses poliitilises retoo-rikas: oleme täitnud kõik suured ees-märgid, Eesti vajab uut ideed, uutvisiooni, aga parteid ei suuda seda pak-kuda jne). Eksistentsiaalse kultuuri-mudeli kontseptsioon avab minu hin-nangul paljulubava seose Andreas

Ventsli ja Peeter Selja loodud semiooti-lise hegemooniateooriaga, kus kultuuriorganiseerivat pärisnimelisust on mõis-tetud E. Laclau tühja tähistaja kont-septsiooni kaudu.10 Kui eesti kultuuri-tüüp on eksistentsiaalne, kas siis polepärisnimi Eesti määratlematu tühitähistaja, mis täitub tähendustega sedatihedamalt, mida ähvardavam on kul-tuuri mobiliseeriv Teine?

Eesti kultuuri õnneks pole ähvardus-test ka praegu puudu, Veidemanni fik-seeritud eesti kultuuri paradigmaatilisetähendusmudeli kõik viis sammast(täisulatusega emakeelne haridussüs-teem, eesti keele riigikeele staatus, kul-tuuri riiklik toetamine, demokraatia jakodanikuühiskond, haritlaseliit kuikandev jõud ühiskonna kommunikat-sioonis, lk 42) tunduvad olevat ühel võiteisel moel ohustatud. Ohtude ohuks onent eesti kultuuri jätkumise füüsilisekeskkonna, s.t eesti keelt kõnelevateinimeste hulga vääramatu kahanemi-ne. Korduvalt ja veenvalt on Veide-mann oma artiklites välja toonud, etkirjandus ei täida XXI sajandil enamkultuuri tuumstruktuuri rolli, kirjuta-mine pole enam misjon, vaid sagelipalagan.11 Teaduslikult oluline oleksuudset olukorda kainelt analüüsida jamõtestada. Kas suudab minevikus loo-dud pühalik kirjandus täita jätkuvaltrahvusliku omamüüdi hoidja rolli (ehkloodab Veidemann kuldaja jätkuva läbi-kirjutamise kaudu just sellele)? Ehkmoodustab tsensuurivabaduse tingi-mustes eesti kultuuri tuumstruktuurimiski muu, nt avalik ühiskondlik dis-kussioon? Või oleme me eesti kultuurikui keskse dominandi paljudeks alam-

380

10 A. Ve n t s e l, Towards semiotic theoryof hegemony. Tartu: Tartu University Press,2009. Vt ka E. L a c l a u, Miks on tühjadtähistajad poliitikas olulised? – Akadeemia2002, nr 6, lk 1180–1203.

11 Vt ka: R. Ve i d e m a n n, Sitt, nikk jakräkk murravad kirjanduse(ks). – EestiPäevaleht, 17. IV 1999 (http://www.epl.ee/artikkel/50973).


interlitteraria 15. History of litera-ture as a factor of a national andsupranational literary canon. i–ii.tartu: tartu Ülikooli kirjastus, 2010.598 lk.

2010. aasta oktoobris ilmunud Inter-litteraria 15 kaks köidet koondavadEesti Võrdleva Kirjandusteaduse Assot-siatsiooni korraldatud ja 2009. aasta27.–30. septembrini Tartus toimunudEVKA 8. rahvusvahelise konverentsi„Kirjandusajalugu kui rahvusliku jarahvusülese kirjanduskaanoni tegur”ettekannete alusel koostatud artikleid.Väljaanne sisaldab 39 artiklit kolme-kümne üheksalt autorilt, kellest viis-teist on Eesti, viis Sloveenia, neli Ru-meenia, kaks Läti, kaks Portugali jakaks USA uurijad. Ühe õpetlasega onesindatud Albaania, Belgia, Hispaania,Holland, Leedu, Norra, Poola, Suurbri-tannia ja Ukraina.

Jüri Talveti sissejuhatus toob esilerahvuslike kirjandusajalugude tähtsuserahvuse identiteedi kujundajana ningseda kõige rohkem väikerahvuste pu-hul. Mõistagi toetuvad ka kirjandus-kaanonid eeskätt kirjandusajalugudele.Samas püstitatakse konverentsi juht-

küsimus: et valitsev postmodernismiteooria liigitab kirjandusajaloodki„suurte narratiivide” hulka, mis eelda-tavasti nõuavad taunimist või karmikriitikat, kuivõrd on neil siis täna-päevastes aruteludes üldse kohta? Kaskirjanduse kui Loo peavad uues maail-mas asendama üksnes poliitikute, näit-lejate ja teletähtede elulood? Koostajaväidab end kogumikust leidvat, et „kir-jandusajalugude vallas ei saa olla uni-versaalseid „norme”, mis rakenduksidvõrdsel määral „keskustele” ja „ääre-maadele””. Kirjandus kui inimtegevusevaldkond, milles mõiste vaimsus aval-dub kõige avaramal moel, väärib niirahvuslikul kui ka rahvusülesel mõõt-kaval kajastumiseks uusi kirjalikkevorme.

Esmalt Eesti uurijate töödest. Möön-des, et toimetamisest saab harva lahu-tada tõlgendamist, vaatleb Eve Annuki„Toimetatud tekstiversioonid, sugu jakirjandusajalugu: Ilmi Kolla juhtum”varalahkunud luuletajanna tekstidekäekäiku tema eluajal, stalinliku sotsia-listliku realismi tingimustes, mil Kollalüürika sügavalt intiimset olemust tulisalata, ning vaeb seejärel kolme pos-tuumse luulekogu (1957, 1983, 2009)

381

kultuurideks pihustumise tunnista-jaks? Puhtsemiootilisest vaatepunktistpole ükski vastus hirmuäratav.

Kuid lõpetuseks meenutagem veelkord, et Veidemann pole pelgalt teadla-ne, vaid ka kultuuriheeros, tagatisetaEesti-usku inimene (lk 191). See usktasakaalustab Veidemannil Lotmanihilistes teostes rõhutatud juhuslikkuseja ennustamatuse keskset rolli kultuu-ris,12 samuti nagu Kant päästis ennastsubjektiivsest idealismist, võttes usu

abil omaks asjade iseeneses olemasolu.Rein Veidemann, Rein Taagepera, JoelSang jpt – nende jaoks ei ole eesti kul-tuuri pihustumine ennekõike teaduslik,vaid eksistentsiaalne probleem: sõdaEesti pärast ei lõpe nende jaoks kunagija rauas on alati see viimane padrun –eesti kultuur.

L E O L U K S12 Vt J. L o t m a n, Semiosfäärist. Tal-linn: Vagabund, 1999, lk 48–49.

kirJanduSe aJatu luGu kirJanduSaJaluGudeS


koostamist mõjutanud tõlgendusvõima-lusi. Aigi Heero artikkel „Valgeid laikeeesti kirjandusajaloos. Timoteus Polusja Revali gümnaasiumiring” käsitlebXVII sajandi algul Tallinnas tegutse-nud hilishumanisti. Timoteus Poluseteened Martin Opitzi värsiõpetuseesmavahendajana, juhuluuletajana jaReiner Brockmanni mõjutajana aseta-vad ta Eesti kirjandusloo konteksti.Marin Laak arutleb artiklis „Teispoolkirjanduskaanonit: klassikaliste teksti-de rekontekstualiseerimine digitaal-keskkonnas” maailmaklassika uuemastaatuse üle, peatudes üksikasjalikult„Kalevipojal”. Paradoksaalselt on inter-net kaasa toonud maailmaklassika„hüperkanoniseerumise”. Uues kultuuri-ajaloos saavad kaanonis olijatest täht-samaks kanoniseerijate ideed, klassikatähenduste muutumine ajas ja kaanoniaspektid, mida seni on peetud kõrvalise-maks. Anne Lange ja Boris Baljasnõiühisartikkel „Tõlgete olulisuse testimi-ne” keskendub eesti, angloameerika janõukogude näidete varal tõlkepoeeti-kale, kasutades tõlkijatööle eriomase„interkultuuri” mõistet.

Nentides, et teater ei saa omaks võt-ta kõiki kirjanduskaanoni suurusi,käsitleb Tanel Lepsoo artikkel „Kont-septualiseerida prantsuse teatri ajaluguEestis: kuidas tõlkida vaikuse keelt?”prantsuse näitekirjanduse siinset esin-datust ja käekäiku. Ave Mattheuse„Mis on eesti lastekirjandus? Katseuurimisobjekti uuesti defineerida” toe-tub saksa laste- ja noorsookirjanduseuurija Hans-Heino Ewersi kontsept-sioonile ning – võttes arvesse uuemaidmuutusi kirjandussüsteemis – vaatlebkriitiliselt kõiki eesti lastekirjandusemõiste sügavamaid struktuurikompo-nente. Anneli Mihkelevi „Kirjandusaja-lood kui rahvusliku identiteedi diskur-siivse konstruktsiooni aspekt” pakubanalüütilise läbivaate eesti kirjandus-lugudest (XIX sajand, M. Kampmaa,F. Tuglas, G. Suits, A. Mägi, K. Risti-

kivi, E. Sõgel, E. Nirk, C. Hasselblatt jt)ning rõhutab ka ülerahvuslike võrdleva-te kirjandusajalugude vajalikkust.Tanel Perni „Sotsialistlik realism kuiantikanooniline kunst” võrdleb sotsia-listliku realismi kui kaanoni määrat-lustasandeid eri uurijate töödes ja ana-lüüsib seda mõistet kui tühjale deno-tandile rajatud diskursiivset konst-ruktsiooni. Eve Pormeister selgitabartiklis „Naised kirjanduslikus kanoni-seerimisprotsessis ja (rahvuslikus)kirjandusajaloos” mõiste kaanon tähen-dust ja kujunemist ning leiab jubapiiblikaanoni kujundamisel märkenaiste osatähtsuse vähendamisest. Kui-gi XVIII sajandi lõpu Saksamaal algasnaisautorluse tunnustamine, on sooli-sed eelarvamused püsinud tänini.Autor esitab mitmeid võimalusi, midafeministlik kaanonikriitika nais- jtmarginaliseeritud kirjanike kaitsekspakub (nt antikaanon või kaanonitestloobumine). Reet Soola „Kujunevkaanon: 1950.–60. aastad ameerika kir-janduses” arutleb uute kaanonite tekke-tingimuste üle. Keskendudes ameerikabeat-kirjandusele, mille lõplik kanoni-seerimine on praegu teoksil, võrdleb taJ. Kerouaci ja A. Ginsbergi originaal-tekste kriitiliselt eesti tõlgetega, tuuesesile algupärandite poeetilisi rikkusi.Jüri Talvet artiklis „Sada aastat alista-matut kaanonit: F. R. Kreutzwaldi„Kalevipoeg” eesti kirjandusajalugudesja kooliõpikutes” vaatleb nii eestlaselekui ka välismaalasele huvipakkuvasvormis Eesti rahvuseepose tähendusekonstante ja muutujaid eelloost kuniuuel iseseisvusajal ilmnenuni ningjõuab kogu rahvuskirjandust puuduta-va üldistava järelduseni, et on vajasümbiootilisi, s.o rahvuskirjandust sü-gavuti haaravaid ja ometi rahvusüle-seid, laiemaid kontekste kaasavaidtõlgendusviise. Katre Talviste „Kirjan-duskaanoni muutmine koolis” käsitlebhistoriograafia ja kaanoni kujundamiseküsimusi eesti gümnaasiumidele mõel-

382


dud maailmakirjanduse õpikutes. Rah-vusülese kaanoni versioone mõjutavadalati rahvuslikud tegurid. Peatudespikemalt Prousti ja Remarque’i näitel,eritleb artikkel kaanonis seda, midavõib öelda ja mida ei tarvitse öelda.Mari Tarvase artikkel „Kirjandusaja-loost ja lugemise ajaloost” annab põhja-liku ülevaate XVIII sajandi Tallinnaeraraamatukogude omanikest, esinda-tud tiitlitest, autoritest, keeltest jms.Rein Veidemanni „Eesti kirjanduse aja-lugu kui eesti kultuuri tuumikstruk-tuur” tõlgendab kirjandusajalugu kuiajaloolist teadvust, mille „keskmeks onkeele ning eetiliste, esteetiliste, psühho-loogiliste, sotsioloogiliste ja poliitilistekujundite sulam”. Toetudes eesti kir-janduse teleoloogilisele vaatlusele, väi-dab autor, et „kirjanduslugu on nii ees-ti kultuuri idee kui ka kujunemis-mudel”.

Välismaisedki uurijad pühenduvadenamasti oma rahvuslikule kirjandus-loole. David Bandelj (Sloveenia) tutvus-tab Itaalias elavate sloveenide kirjan-dust, selle identiteediprobleeme ja liigi-tusvõimalusi rahvusliku ning rahvus-ülese skaalal. Andrei Bodiu (Rumeenia)arutleb mahuka rumeenia kirjandus-looraamatu näitel esteetilise ja kultura-listliku perspektiivi võitluse üle kirjan-dusuuringutes, peatudes amerikanisee-rumise ohtudel. Maija Burima (Läti)vaatleb Voldem ºars Dambergsi „XXsajandi läti kirjanduse ajalugu” muudeläti kirjanduslugude kontekstis. ArturoCasas (Hispaania – Galiitsia) diskutee-rib hispaania keeli Juri Lotmaniga tee-mal „Ajalooline semioos enne historis-mi”, toetudes Bahtini, Bourdieu, Ortegay Gasseti ja vene formalistide teooriate-le. Caroline De Wagter (Belgia) arutlebrahvuslike kirjanduslugude ümber-kujundamise üle, võrreldes sel eesmär-gil kaht draamateost kahelt rassilissevähemusgruppi kuuluvalt Põhja-Amee-rika näitekirjanikult. Marijan Dovi Éc(Sloveenia) jälgib Ida-Euroopa näidetel

kirjanduslugude kandumist rahvusli-kust „järelrahvuslikku” perspektiivi.Gerald Gillespie (USA) artikkel „Vane-ma žanri ümberkirjutamine” analüüsibNorman Tutorowi sulest 2010. aastalilmunud õpetatud ja hariva dispuudilaadis fiktiivajaloolist romaani „Jeesusekohtumine ateistiga”. Cornelius Has-selblatt (Holland) uurib statistiliselt,kui sooliselt kallutatud on teosed jaülevaated eesti kirjandusloost. H. L.Hix (USA) näitab motiive ameerika kir-janiku Herman Melville’i suurromaa-nist „Moby Dick”, mis kõigutavadameeriklaste rahvuslikku (riiklikku)ideoloogiat. Rumeenlase Rodica MariaIlie prantsuskeelne töö valgustab üle-rahvuslikke dilemmasid esteetiliseklassika ja avatud kaanoni seadustami-se vahel ning tema kaasmaalane Dra-gos Jipa tutvustab prantsuse suurkirja-nike kaanoni kujunemist ja omaksvõttuXIX–XX sajandi vahetusel. Eeldades, etalati esineb esteetiline „pinge avalda-tud kirjanduslugude ja kaasaegsete kir-jandusprotsesside vahel”, uurib Bene-dikts Kalnačs (Läti) selle pinge tekita-tud „modernistlikku avanemist” lätikirjanduses XX sajandi algul, rakenda-des näiteid ka Poolast. Marisa Kërbizi(Albaania) vaatleb iseäralikku ja ainu-laadset Teise maailmasõja järgsesalbaania kirjanduses. Vanesa Matajc(Sloveenia) tugineb artiklis „Ülerahvus-lik kirjanduskaanon ning ühine kirjan-duslugu rahvusüleste dimensioonide,ideoloogiate ja kirjakultuuride vahel”Juri Lotmani semiootilisele keeleteoo-riale ja allutab kriitilisele analüüsilelääne keskustes teostatavate kanoni-seerimisprotsesside (nt Harold Bloom)suurrahvusliku ühekülgsuse. Ainultäärmine lihtsustamine lubab eiratagermaani-romaani keelteala välisteEuroopa kirjanduste osalust lääne kaa-noni kujunemisel. Alexandru Matei(Rumeenia) kõrvutab prantsuskeelsesartiklis uurivalt Prantsusmaa ja USAkirjandustraditsioone eritähelepanuga

383


384

kirjandusteooriate (French Theory) eri-neval kultuurilis-filosoofilis-poliitiliselrollil ja tähendusel. Miriam McIlfat-rick-Ksenofontov (Põhja-Iirimaa, Eesti)kajastab iiri naisluuletajate esindatustmöödunud sajandivahetuse paiku ilmu-nud mahukas iiri kirjanduse antoloo-gias ning toob näidete abil esile viievarasemast omanäolisema ja jõulisema(algselt iiri keeles kirjutava) naisautorilüürilised hääled. Arne Melberg (Norra)mõtiskleb pühale Hieronymosele, H.-G.Gadamerile, W. Benjaminile ja S. Sonta-gile viidates tõlkekirjanduse osatähtsu-se üle ajaloos ja tänapäevas. Romantis-miaja originaalsuskultusega teisejärgu-liseks muutunud tõlkekirjandus oman-dab üleilmastumise oludes taas keskse-ma koha. Dorota Michułka (Poola) jäl-gib püüdlusi uue(nenud) kultuuriliseidentiteedi, niihästi rahvusliku vääri-kuse kui ka rahvusülese sallivuse õpe-tamise poole pärast 1999. aastat Poolakooliõpikutes avaldatud lastekirjandu-ses. Tetiana Narchynska (Ukraina) tee-maks on vaikus tekstis kui sõnumigasuhestatud eriline kood XX sajandilõpu ja XXI sajandi alguse ukraina luu-letajatel. Audinga Pelurityt„e-Tikuišien„evaeb tänapäeva leedu kirjanduse suun-di, mis otsivad tasakaalu Lääne- ja Ida-Euroopa, aga ka Lääne ja Idamaade(Iraani, India, Jaapani) tavade vahel.Leedu kirjanduse talupoeglikkus jamaalähedus näib toetuvat ürgindo-euroopa müütiliste kujundite pärandile.Marta Pacheco Pinto (Portugal) käsitlebprantsuse, portugali ja hiina identitee-di ning keskuse ja ääremaa vahekorraküsimusi, analüüsides XIX sajandil ela-

nud kaasmaalase Eça de Quierósiromaani „Mandariin”. Vid Snoj (Slovee-nia) arutleb kirjandusajaloo kui kirjan-dussündmusi kätkeva narratiivi tõsi-kindluse võimalikkuste üle: selle mõis-ted võivad näida tülikas taak, kuid ollaka väravaks ajalooülese, mõistena sõ-nastamatu kunstielamuse juurde. SofiaTavares (Portugal) on võrrelnud 42 por-tugali kirjandusajaloo väljaannet 15autorilt, keskendudes XIV sajandi kirja-niku Fernão Lopesi mitmetele käsitlus-tele ja nende vaatenurga teisenemiseajaloolis-ühiskondlikele põhjustele. Kõi-ge adekvaatsemaks peab autor fookusedünaamilist liikumist kirjaniku võitema kavatsuste esitlemise ning temateksti detailse analüüsi vahel. TomoVirk (Sloveenia) diskuteerib tänapäevakirjandusajalugude metodoloogiliste di-lemmade üle, nt küsimus ajaloo kulge-mise katkendlikkusest, mida kirjalikeajalugude „suured narratiivid” ehedaltei kajasta. Samal ajal esineb kirjandus-suundade vahel ilmselgeid jätkuside-meid ning autor tõestab, et teatud piiri-deni on ka „suured narratiivid” vältima-tud. Nagu autor lõpetab, „ei tarvitsevõrdlev kirjandusajalugu olla mitteväljajätmiste, vaid ammendamatutevõimaluste valdkond, sealhulgas või-maluste, mida peetakse (ekslikult)aegunuks”.

L A U R I P I LT E R


leo luks. Ei kogemine nihilismimõtlemises filosoofia ja kirjanduseühtesulamisel. tallinna Ülikool.Humanitaarteaduste dissertatsioo-nid 24. tallinn: tallinna Ülikool,2010. 147 lk.

Leo Luksi doktoritöö „Ei kogeminenihilismi mõtlemises filosoofia ja kir-janduse ühtesulamise läbi” koosnebviiest 2007–2010 avaldatud eesti- jaingliskeelsest artiklist,1 mis ei ole reas-tatud kronoloogiliselt. Lisaks sisaldabtöö analüütilise ülevaate, milles autoriseloomustab nihilismi mõtlemist,tuues esile autorite ja mõistete vahelisiseoseid ja vastandusi, mida ta artikliteskasutab.

Akadeemiliste tööde retsenseerimi-sel on kombeks alustada üldmetodoloo-gilisest preambulast. Preambulas esita-tud küsimustest sai dissertatsioonikaitsmisel üsna keskne vaidlusteema,mistõttu väärivad need küsimused siin-kohal mainimist.

Luks esitleb oma tööd kui provoka-tiivset väljakutset akadeemiliselt hää-lestatud lugejale, kellele lähevad kordaselged distsiplinaarsed ja metodoloogili-sed eristused. Analüütilise ülevaatealguses esitatakse terve rida küsimusi:„Kuidas kirjutada eimiskit? Kuidaslausuda eimiskit? Kuidas taluda kirju-tamise sundi, kuid mitte muutuda kir-jeldavaks? Kuidas jääda mittemidagi-

ütlevaks, kuidas mitte lausuda, lausudaei-d?” (lk 9). Meid hoiatatakse ka, etnegatiivsus pole mitte ainult uurimis-objektiks, vaid ka doktoritöö ise taotlebtähendusetust, „hõljub kaaluta olekus,mistõttu täieliku luhtumise võimaluson pidevalt esiplaanil” (lk 11). Luksvõtab omaks „metoodilise peataoleku”(lk 9) ja seetõttu on töö „metoodilisedalused ennastkummutavad” (lk 11). Lu-geja ette kerkib seega kohe küsimus:kuidas saab ühes doktoritöös toimudataotluslik sisuline ja vormiline luhtu-mine? Ja üldisemalt: kuidas sobitadafilosoofia ja kirjanduse ühtesulamisttaotlev tekst akadeemilise filosoofiadissertatsiooni kitsamatesse raamides-se? Autor on probleemist teadlik ja pa-kub sellele töö käigus kaks minu mee-lest üsna erinevat lahendust.

Ühelt poolt rahustab Luks meid väi-tega, et tähendusetusse pürgiva luule-tungi teatav ohjeldamine töös on mõist-lik, sest tuleb arvestada akadeemilisefilosoofia kontekstiga (lk 16). Sellinekompromiss muudab Luksi töö akadee-miliselt hinnatavaks. Hinnang oli posi-tiivne ja Luks sai doktorikraadi kätte.Jääb siiski küsimus: kui doktoritöö tõiakadeemilise edu, kas seda võib pidadaõnnestumiseks ka doktoritöö iseenda(mitte)eesmärkide vaatepunktist? KasLuksi töö ise on näide filosoofia ja kir-janduse ühtesulamisest? Ma vastaksinsellele küsimusele eitavalt. Autor räägiboma kirjutamisviisist kui pidevast pen-deldamisest filosoofia ja luule vahel(ja nimetab seda vaheruumi lk 137esseeks). Siiski jääb tekstis pendel pal-ju pikemalt peatuma loogiliselt hästiliigendatud ja põhjendatud argumenti-del, kirjanduslikke sööste on vähe. Vor-mi poolest võib siinkohal mainida näi-teks kuivalt teadusliku umbisikuliseverbivormi rohket kasutamist töö ana-

385

neGatiivSuSe avavaSt PotentSiaaliStJa kataStrooFiliSeSt SuBlimeerimiSeSt

1 1. Fusion of Philosophy and Literaturein Nihilist Thought. – Problemos 2010, nr 77,lk 129–141; 2. Philosophy and Literature:Two Lines of Fusion. – Problemos 2010,nr 78, lk 125–142; 3. Eimiski-kunst. Nihilist-likust loomest eesti luule näitel. – StudiaPhilosophica Estonica 2009, nr 2.1, lk 85–111; 4. Ülev ei Kivisildniku luules. Ükslugemisviis. – Methis 2009, nr 4, lk 118–133; 5. Surma kirjutamise tasandid. –Looming 2007, nr 9, lk 1411–1417.


lüütilises ülevaates: Luksi enda sõnut-si tema töös „räägiti”, „väideti”, „mää-ratleti” jne. Sisuliselt fikseerib autoranalüütilise ülevaate lõpus „töö tähtsa-ma täitunud eesmärgina” mitte midagivähemat kui „nihilismi mõtlemise„metoodiliste” ja ontoloogiliste alusteväljatöötamist” (lk 30). Kuhu on siisjäänud see radikaalne kasulikkusestlahtiütlemine, mida autor samas töösmujal taotleb? Võrreldes näiteks samu-ti filosoofia ja kirjanduse ühtesulamistpraktiseeriva Derrida isegi kõige mõõ-dukamate tekstidega, on Luksi kirjutusvägagi akadeemiline.

Teine lahendus, mida Luks sellelevastuolule oma töös pakub, on minumeelest huvitavam, sest see viitab laie-male problemaatikale ja seostub oluli-selt Eesti humanitaaria praeguste vae-vade ja hädadega. Autor nimelt möö-nab, et ülalmainitud kompromiss ni-hilismi mõtlemise ja akadeemilise vor-mi vahel pole tegelikult üldse tingitudsisulistest, antud problemaatika käsit-lemisega seotud vajadustest, vaid puht-formaalsetest kriteeriumidest: tegemiston (ma liialdan meelega) simulatsiooni-ga. Luksi sõnul, „uurimuse seisu-kohalt võib õnnestumiseks pidada, etparadoksaalsust ja kasutust rõhutavad,esseismi kalduvad käsitlused on suut-nud siiski omandada piisava retooriliseveenvuse, läbimaks teadusajakirjadesavaldamise vormi nõudeid” (lk 30).Luksi eksplitsiitne mäng selle süsteemi-ga on tänuväärne, sest toob hästi esileseda, mida me kõik tegelikult ammuteame: Eesti haridus- ja teadusbürok-raatia pealesurutud teadusmeetrika ontoonud humanitaariasse järjest kasva-vat simuleerimist: järjekordne linnuke-se kirjasaamine ETIS-es nõuab ena-masti palju vähem vaeva, süvenemist jatarkust kui tõeliselt sisulise, huvitava,innovatiivse uurimistöö läbiviimine jakirjutamine. Siiski, kui sa simulatsioo-nis ei osale, ei anta sulle kraadi, maks-takse väiksemat palka, võid kaotada

koguni töökoha. Siit väike üleskutserefleksiooniks: kui kaua ja kui kaugeleoleme ikka nõus sellel teel edasi mine-ma, kui palju oleme veel valmis teadus-bürokraatia nõuetele ohverdama, kuipalju me veel julgeme, kus asuvad pii-rid? Hea nihilistina annab Leo Luksmeile kõigile ebamugavalt oma (jameie) simulatsioonist teada – mis oleksaga juhtunud, kui ta poleks pidanudsimuleerima? Mis juhtuks, kui me kee-gi ei peaks simuleerima?

Jõudes aga nüüd Leo Luksi doktori-töös esitatud mõttekäikudeni, üritansiinkohal lühidalt pakkuda tema argu-mentide omapoolset tõlgendust ja tuuaesile paar problemaatilist sõlmpunkti,millel peatuti ka töö kaitsmisel ja miskindlasti väärivad edaspidist arutle-mist. Filosoofia ja kirjanduse ühtesula-mise viisideni jõuab Luks läbi filosoofi-lise nihilismi analüüsi, mis – võttesimplitsiitseks aluseks Friedrich Nietz-sche tööd – näitab selle mõttevooluarenguid peamiselt Martin Heideggeri,Hans-Georg Gadameri, Gianni Vattimo,Jean-François Lyotard’i ja MauriceBlanchot’ töödes. Luksi jaoks on olulinenihilismi ontoloogiline süvenemine, mistoimub tänu Heideggerile ja kus mitteainult ei õõnestata oleva sfääre (nagu ntNietzsche väärtuste väärtusetuks kuu-lutamine), vaid tõmmatakse võrdus-märk olemise kui sellise ja eimiskivahele. Heideggerist tuleb Luksi arva-tes aga edasi liikuda, töös esitatud Hei-deggeri kriitika (vt lk 18–19) on minumeelest põhjendatud ja huvitav. Hei-degger avab eimiski ruumi ängistuse jaigavuse analüüsiga, mätsib selle agakinni olemisega surma poole ja hiljemka raskemini tõlgendatava Ereigniss’imõistega, mis osutavad teatud nostal-giale autentsete tervikustavate tähen-duste järele, olgugi et need võivad asu-da umbmäärases ja kättesaamatustulevikus. Gadameri ja olulisemalt Vat-timo hermeneutikas säärast nostalgiatenam pole, nihilismiga leppimine viib

386


mõtte nõrgenemisele (pensiero debole),langusele, Tõe ja Väärtuse ja tõeväärtu-se pretensioonide pidevale kahtlusealla seadmisele. Just Vattimost saabtõuke Luksi esimene filosoofia ja kir-janduse ühtesulamise viis, mida tööautor nimetab kord „faabli-liiniks” (lk63 jj), kord (juba Blanchot’ga) „proosa-nõlvaks”. Siingi tõuseb olulisele kohaleLuksi poleemika teaduse pretensioonideja filosoofia teaduslikustamisega, mistoovad sageli kaasa dogmaatilise üritu-se kuulutada teatud faabel ainuõigeks.Kui me aga nõustume, et mitte ainultfilosoofia, vaid igasugune teaduslikkatse maailma seletada seisneb teatudfaabli kokkupanemises ja jutustamises,siis nihkub tagaplaanile küsimus sellefaabli reaalsusele vastavusest. Esiplaa-nile tõusevad hoopis jutustaja oskusedja veenvus, jõudude vahekord, milles taasub, jne. Nihilismi nõrk mõtleminetunnistab selles mõttes eri lugude (ehkeri seletuste) potentsiaalset samaväär-sust ja praktiseerib faablite vahel kõi-kumist (kui omamoodi skisofreeniat),hoides samal ajal iroonilist distantsiigast antud faablist – see, mida Luksnimetab oma töös ka „neutraalsekshoolimatuseks” (lk 21). Faablite vahelkõikudes kasutab Luks doktoritöös pal-ju binaarseid vastandusi.

Oluliseks binaarseks mänguks onLuksi töös mõtlemises ja kirjandusestähenduslikku tervikut loova proosa-nõlva vastandamine sellele, mida tanimetab kord „eimiski nimetamiseks”(lk 71 jj) või „esitamatu esitamiseks” (lk90 jj), kord (jälle Blanchot’ga) nihilismimõtlemise „luule-liiniks” (lk 20). Väikeprobleem tekib siin valitud terminoloo-giaga. Luks toetub oma tekstis ühelekonkreetsele autorile ehk Blanchot’le jatema teooriale. Samal ajal on luule japroosa väga laetud mõisted, mis onomandanud paljudes teistes käsitlustesüsna vastupidise tähenduse sellele,mida Blanchot ja Luks neile omista-vad. Kui tuua ainult üks näide: Mihhail

Bahtin näeb hoopis proosas (täpsemaltromaanis) seda terviklikkust lagunda-vat jõudu, mida Luks omistab luule-nõlvale. Luulet on aga juba antiikajal jaka hilisemas traditsioonis peetud sage-li pigem tervikut loovaks. Oleks huvitavvõrrelda neid erinevaid lähenemisviise,tuleb aga siinkohal veel rõhutada, etLuksi proosa ja luule mõisted ei langeüldse kokku tavaliste žanripiiridega,need markeerivad vaid eri viise nihi-listliku kirjutamise praktiseerimiseks.

Luks põhjendab luule-liini olulisustvajadusega jääda truuks Heideggeriontoloogilisele süvenemisele (kas see onka mingit sorti nostalgia?), sellal kuiVattimo ja teised ütlevad Luksi arvatessellest lahti (vt lk 21). See on minumeelest antud töö kõige problemaatili-sem koht. Analüüsides väitekirja artik-lites konkreetseid eesti luule näiteid,pakub Luks ühelt poolt terve rea pas-siivset nihilismi iseloomustavaid eimis-ki figuure: ootus ja luhtumus (JuhanLiiv, Runnel, Ristikivi, Kõiv), langus jaloojak (Oks, Liiv, Runnel, Talvik, KaljuKangur) (vt 3. artiklit). Kuigi autorseda väga ei eksplitseeri, on siin minumeelest tegemist erinevate eimiskifabuleerimise viisidega, millel on omanarratiivne süntagmaatika (kasutadesAlgirdas Julien Greimase terminoloo-giat). Analüüsides näiteks luhtumist,avastame, et selles mõistes on peidetudmikrolugu, mis sisaldab vähemalt 1)mingit soovi; 2) üritust; 3) ootust, 4)ebaõnnestumist. Sama võiks öelda kateiste eimiski figuuride kohta. Teiseltpoolt kasutab aga Luks Lyotard’i ülevu-se teooriat selleks, et sublimeeridaaktiivse nihilismi surma ja hävitusetungi näiteks Kivisildniku luules (4.artikkel). Toetudes filosoof AlainBadiou’ sõnadele, võiks öelda, et kuinegatiivsuse lõpmatule protsessile üri-tatakse anda nime, kui esitamatut soo-vitakse ikka esitada, toimub katastroof,milles öeldakse lahti negatiivsuse kons-titutiivsest avatusest ja loovast potent-

387


siaalist. Huvitav on selles mõttes see, etLuks kirjutab kummaliselt luulest kuitähendusetu suletusest. Mainitudkatastroof pole moraalne, vaid see puu-dutab Badiou teoreetilises konstrukt-sioonis poliitikat, teadust, kunsti jaarmastust – nii et Luksi töö taotluslikamoraalsus ei saa olla põhjus sellisekatastroofi võimaluse ignoreerimiseks.Poliitiline katastroof toimub näitekssiis, kui revolutsioonist saab terror (jaLuks kasutab oma analüüsides ka neidmõisteid). Luksi töö kaitsmisel sai aru-tatud, kas filosoofia ja kirjanduse ühte-sulamine eimiski nimetamise kauduluule-nõlval ei riski sellise katastroofi-ga. Probleem seostub ikka üritusegaanda eimiskile mingit sorti substantsi,teha sellest Jumala, Olemise, Subjektijne ümberpööratud ekvivalenti.

Vastupidiselt sellele, mida Luks kuinihilist väidab, jätab tema töö luulelinehäälestatus ikka tõsiduse mulje, naguoleks luule kaudu võimalik faablitestläbi käimata osutada millelegi (ülevalt-kohutavalt) olulisemale (olgu see eimis-ki või absoluut). Mulle isiklikult tun-dub, et luule-liinil võiks olla teine või-malik tõlgendus, mis otsustavalt loobubülevusest ja romantilisest võimu-tahtest, mis tundub sellega kaasnevat.Võiks nimelt pidada luulet keele de-aktiveerimise mehhanismiks, mis avabruumi mõttetuks (ehk eesmärkideta),aga rõõmsaks mänguks, loobudes iga-sugustest ajaloolistest ülesannetest.Ülevuse ja võimutahte asemel võikssiin olla tegemist sellega, mida täna-päeva filosoofid, nagu Jean-Luc Nancyja Giorgio Agamben, on nimetanud dés-

ouvrement’iks või inoperativity’ks jamis peaks ometi olema nihilistliku mõt-lemise ja tegelikult igasuguse mõtlemi-se ase.

Konkreetsem probleem tekib minumeelest doktoritöös, eriti 3. artiklis,pakutud eesti luule tõlgendustega.

Nimelt pole väga selge tõlgenduste ees-märk. Kui eesmärk on näidata erine-vaid eimiski tulemise viise kirjandusli-kus (s.t filosoofilises) ruumis, tunduvadanalüüsid olevat õnnestunud. Kui aga –nagu mainitud artiklis väidetakse – oneesmärk jõuda läbiviidud tõlgendamis-katsete abil üldistavatele järeldustelemõningate autorite (Liivi, Oksa, Viidin-gu jt), eesti luule kui niisuguse või ise-gi eesti keele kohta, siis tundub mulle,et selleks jäävad väitekirja artiklitespakutud katkendite analüüsid vähe-seks.

Leo Luksi doktoritöö on huvitavlugemine, tekst on hästi kirjutatud jakaasahaarav, argumendid on selgeltesitatud. Töös pakutud filosoofide jakirjanike tööde tõlgendused ja nendestlähtuvad mõttearendused on põhjenda-tud ja veenvad, autor oleks võinud ise-gi julgem olla. Arvan endiselt, et huma-nitaarteaduslik doktoritöö peaks olemaeraldiseisev (monograafiline) uurimis-töö, nn artikliväitekirjade suur popu-laarsus on jälle üks eesti perversse tea-dusmeetrika tagajärgedest – milleksraisata aega iseseisva uurimistöö kirju-tamisele, kui on selle asemel võimalik1.1-artikleid produtseerida! Möönanaga, et Leo Luksi doktoritöö puhul onartikliväitekiri üsna sobiv vorm, mitteainult nihilismi mõtlemisele olemusli-ku fragmetaarsuse tõttu, vaid ka vaja-duse tõttu tulla konkreetsetest analüü-sidest ikka ja jälle tagasi oma metodo-loogilise/teoreetilise alusetuse mõtesta-misele. Lõpetuseks teeksin Leo Luksileettepaneku töötada doktoritöö tekstümber „katkendlikuks monograafiaks”,täiendades ja süstematiseerides väite-kirja artiklites läbiviidud eesti luulenihilistliku liini analüüsi.

D A N I E L E M O N T I C E L L I

388


andriela rääbis. eesti telefonivest-luste sissejuhatus: struktuur ja suht-lusfunktsioonid. (dissertationes lin-guisticae universitatis tartuensis13.) tartu: tartu Ülikooli kirjastus,2009. 196 lk.

Andriela Rääbise doktoritöö seab enda-le eesmärgiks kirjeldada eestikeelsetelefonivestluse sissejuhatust. Sellegaasetub ta traditsiooni, mis sai algusejuba 1968. aastal, kui Emanuel Scheg-loff avaldas esimesena telefonivestlustesüstemaatilise analüüsi. Sotsiolooginaoli tema eesmärk tõestada, et inimesedorienteeruvad selliseski igapäevasestegevuses kindlatele sotsiaalsetele nor-midele ning et süstemaatilised voorujär-jendid taassünnivad pidevalt kõnelejatekoostöös. Loomulikult on sotsiaalsednormid kultuuriti erinevad ning järg-neva rohkem kui 40 aasta jooksul onküsimusega haakunud ka keeleuurijad,kelle töödest on ikka ja jälle selgunud,et järjendiloomemehhanism ja järjenditüübid on keele- ja kultuuriülesed,samal ajal kui detailides ja järjenditemahus võib esineda olulisi erinevusi.Uuritud on prantsuse, hollandi, rootsi,soome, kreeka, mandarini, korea, pär-sia, vene ning erinevatelt maadelt päritinglise ja hispaania keelt kõnelevateinimeste telefonivestlusi. Nüüd ka siiseestikeelseid, kus sarnaselt varasemagaon leitud kontakti loomise, tervituse jaidentifitseerimise järjendid. Kuid sõltu-valt kultuurist võib näiteks kontaktiluua nii telefoninumbri, nime kui kamõne rutiinisõnaga ja üksteist identifit-seerida nii ekplitsiitselt kui ka vaikimi-si. Lisaks erinevad kultuuriti tüüpili-sed viisakusküsimused, puudutadeskas ainult vahetuid kõnelejaid või, vas-tupidi, tervet suguvõsa. Eestikeelsetelefonivestluse eripära kohta on jubaA. Rääbise varasemast tööst selgunudtõsiasi, et eesti keeles tervitatakse enne

identifitseerimist. See vastandub näi-teks USA-s kasutatavatele sissejuha-tustele, mistõttu meie tervitusel onteistsugune funktsioon kui USA omal –see ei markeeri vastaskõneleja ära-tundmist. Doktoritöö põhiosas esitatak-segi eesti telefonikõnede sissejuhatusestruktuur kõigepealt järjendite kaupaja lõpuks üldmudelina.

Uurimuse materjaliks on 131 argi-kõnet, valdav enamik neist tavatelefoni-le. Kvalitatiivseks mikroanalüüsiks onkõnede hulk täiesti piisav, kuigi eianna muidugi ülevaadet kogu keele-ühiskonnas eksisteerivast repertuaa-rist. Viimane vääriks omaette uuri-must. On pisut kahju, et töö valmimiseajal on mobiiltelefoni kasutamine saa-nud valdavamaks, mistõttu materjaliaktuaalsus on kahanenud. Mobiiltelefo-ni kõned algavad süstemaatiliselt teist-moodi, peamiselt seetõttu, et äratund-mine on garanteeritud teiste vahendite-ga (ekraanile ilmuv nimi, eriline helinjms). Teiseks põhjuseks on kõne vastu-võtja koha ja sellega seotud tegevusesuurem määramatus mobiili kasutami-sel, mistõttu sissejuhatusse kuulubregulaarselt kohamääratlusjärjend. Na-gu autor kaitsmisel märkis, annabtema doktoritöö siiski võimaluse edas-pidisteks võrdlusteks. Paraku pole ana-lüüsitud valeühendusi, aga just sellisederakordsed juhtumid võivad ootamatulthästi valgustada käitumisnormi. Niimõnigi sotsioloogilise vestlusanalüüsimeetodiga tehtud uurimus, k.a A. Rää-bise töös palju tsiteeritud Schegloffioma, on ühe, sadade hulgast kõrvalekal-duva näite abil saavutanud palju täpse-ma analüüsi, sest osalejate reageeringkõrvalekaldele näitab uurijale empiirili-selt käitumisnormi selgroogu.

See märkus toob meid uurimusemeetodi juurde, milleks on väidetavastivestlusanalüüs, suhtluslingvistika jakõneetnograafia. Tegelikult töö lihtsalt

389

eeStikeelSe teleFoniveStluSe eriJooned


kirjeldab voor-voorult keelendeid koostaustateguritega ilma teadusliku mõttearenguga suuremat haakumata. Kasellised kirjeldused on kahtlematavajalikud, aga sealjuures jääb kummita-ma oht kapselduda pisikultuurisises-tesse traditsioonidesse, kus juhuslikudteooriate lihtsustused iseseisvat edasi-mõtlemist pigem takistavad. NäiteksHymes’i 1974. aastast pärit kõneetno-graafia mudelist oleks A. Rääbise tööskõige vajalikumad mõisted olnud kõne-

aktide järjend ja suhtlusnorm, mis onaga üldse välja jäänud, sest ühes eelne-vas eestinduses pole neid vajalikukspeetud. Erinevalt vestlusanalüüsist eiole töö huviorbiidis ka sotsiaalsed nor-mid peale selle, et registreeritaksekõnelejate öeldut voorujärjendite kau-pa. Suhtluslingvistika meetod on agaotseselt pärit vestlusanalüüsist, kuigiküsimuseasetused on natuke teised,puudutades suhtlusjärjendite sõnava-ra, prosoodiat ja lausestust. Nii vest-lusanalüüsi kui ka suhtluslingvistikameetodi põhiline tugevus on nn järgne-va vooru tõestusprotsess, mis kasutabosalejate endi reaktsioone toimunule.Keeleühiskonna liikmed näitavad igasjärgnevas voorus, milline on nende ana-lüüs vahetult eelnevast, ja selle võtavaduurijad empiiriliseks aluseks oma ana-lüüsile, puudutagu see siis sotsiaalsetnormi või lausestust. See metoodilinevõte on aga kahjuks eesti keeles avalda-tud kõnekeeleuuringutes enamastipuudu. Kui näiteks esitada väide, etüks või teine tervitussõna muudab kon-teksti argisemaks või suhtluse läheda-semaks, siis me peame seda nägemakõnelejate endi käitumises. Ja sedakäitumist tuleb vastandada järjendili-selt võrreldavate alternatiividega, kusvastaskõnelejad käituvad teisiti, kunakontekst pole argisemaks ega lähedase-maks muudetud. Ainult nii saab osale-ja perspektiivist tõestada teadlase ana-lüüsi õigsust. On selge, et meil kõigil oneesti keeleühiskonna liikmetena intuit-

sioon selle kohta, kas tere või tšau onargisem. Aga see ei ole materjali ana-lüüsi tulemus, sest me ei näe kirjuti-sest, kuidas nendele süstemaatili-selt erinevalt reageeritakse. Pigem onA. Rääbise töö näol tegemist keelenditeja konteksti vahelise korrelatsioonikaardistamisega, sest iseloomustataksevoorude keelelist koostist, pööratespõhitähelepanu partiklitele ja ülejää-nud keelenditele, isegi murdepärasuste-le ja assimileeringutele.

Selles osas ongi peidus töö tugevus.Mitme partikli puhul on esitatud uud-sed analüüsid selges järjendikontekstis.Näiteks, kui tervitusele vastataksesõnaga jah, siis jäetakse ülejäänud sis-sejuhatuse osad ära ja minnakse kohehelistamise põhjuse juurde. Minimaalnevastus jah näitab seega muuhulgas, ethelistaja on ära tuntud. Teine keerulinepartikkel, mille järjendiline kasutamineväärib veel täppisuurimusi, on eestikeeles no/noo/noh. A. Rääbise doktori-töö näitab, et kui helistaja oma esime-ses voorus seda sõna kasutab, markee-rib ta asjaolu, et algav vestlus on seotudmõne eelnevaga ja et osalejad on oma-vahel pikemalt seotud. Lühikesed liht-sana tunduvad sõnad osutuvad inimes-tevahelistes suhetes olulisteks sotsiaal-seteks märkideks.

Töö teoreetiline uuenduslikkus seis-neb olukorraselgituste järjendi toomi-ses sissejuhatuste analüüsi ja sisse-juhatuse piiri nihutamises selle vooru-ni, kus teatatakse telefonikõne põhjusja asutakse esimese teema juurde. Kuikõne alguse piiritlemine ei tekita telefo-nikõne puhul erilist probleemi, siis justsissejuhatuse ja esimese teema vahelinepiir on varasemates käsitlustes jäänudtäpselt paika panemata. Loomulikulton probleem selles, et varieerumist onjärjendites kuidas läheb, mis teed jakas saad rääkida palju rohkem kui näi-teks tervitustes ja kanali avamises(mida eesti keeles tehakse kõige sageda-mini sõnaga hallo või öeldes lihtsalt

390


jah). Analoogsetest olukorra kohta käi-vatest küsimustest võib arendada kaesimese teema, eriti vestluste puhul,mille eesmärgiks ei ole mingi asjatoime-tus. Selliseid vestlusi nimetatakse töössuhtehoidmisvestlusteks ja neis võibkihelistamise ainsaks põhjuseks olla tea-da saada, kuidas vastaskõnelejal läheb.Teine probleem on sissejuhatuse ja olu-korraselgituste vahelise piiri tõmbami-se puhul see, et samalaadseid küsimu-si võib esitada ka hiljem vestluse käi-gus. Näiteks võib teha tähelepanekuidvastaskõneleja häälekõla, oletatava vä-simuse või juuresolijate kohta. Seevas-tu ei saa tervitused ja enesetutvustusedkuidagi esineda hiljem kui kõne algu-ses, need järjendid on palju rutiinse-mad. Kolmandaks on raske tõmmatasisulisi piire, mis ikkagi on olukorrasel-gitus ja mis mitte. Töös on olukorrasel-gituste hulka arvatud näiteks vestleja-te asukohast, aga mitte ilmast rääkimi-ne. Viimast peetakse esimeseks tee-maks. Kokkuvõttes jõuab analüüs selle-ni, et sissejuhatuse lõpupiir võibki osa-lejatele häguseks jääda.

Erinevalt varasematest uurimustestesitatakse doktoritöös ka põhjalik tele-fonivestluse alguste tüpoloogia, erista-des näiteks kõned, mida alustataksepärast kellegi teisega vestlemist. Alam-kõnede lahushoidmine aitab selgitadanii mõnegi olulise detaili näiteks identi-fitseerimisjärjendis. Telefonile kutsutudadressaat ei tutvusta ennast, sest eel-dab, et on helistajale teada. Võrreldesesimese alamkõnega alustatakse teistsagedamini tervitusega. Samal ajal onküsitav, kas alamkõnede eristused katõesti iga nähtuse puhul rolli mängivadja kas on õigustatud nende lahushoid-mine näiteks tervitussõnade valikul,mis ju sõltub põhiliselt inimestevaheli-sest suhtest. Igal juhul on tervitatavpüüe täpsustada keelelisi nähtusi, mison otseselt motiveeritud keelevälistestasjaoludest.

Eestikeelse telefonivestluse sisse-juhatuse esimese kirjeldusena on And-riela Rääbise tööl eesti keeleteaduseskindel koht.

L E E L O K E E VA L L I K

391


Poeet-kriitik ilmar mikiver · Underi ’gootika’ ja arbujad”, mis on tõl-gitud inglise...

Documents

Transcript of Poeet-kriitik ilmar mikiver · Underi ’gootika’ ja arbujad”, mis on tõl-gitud inglise...