MAASTIKE SESOONSED MUUTUSED - Tallinn Universitykaija/Maastik Tallinna Kolledzis/11....
Transcript of MAASTIKE SESOONSED MUUTUSED - Tallinn Universitykaija/Maastik Tallinna Kolledzis/11....
MAASTIKE SESOONSED
MUUTUSED
Maastike üldkursus ja tüploogia
Kaija Käärt
Maastiku ajalisi muutusi saab vaadata erinevates skaalades (Eesti
näitel):
1. miljonid aastad - maastiku baasi kujunemine, reljeefi suurvormid
(kliimavöötme muutumine)
2. paarsada- kuni paarkümmend tuhat aastat - reljeef, pinnakate
(jääajad ja jäävaheajad)
3. 8000 aastat - reljeefi areng, osaline pinnakate areng, mullastiku,
taimkatte ja loomastiku areng (kohalikud kliimamuutused kõikumine
100C piires)
4. paartuhat aastat - inimmõju tekkimine ja muutumine, taimkatte
ja loomastiku areng (väiksemad kõikumised, väike jääaeg jms)
5. paarsada aastat - inimmõju märgatav suurenemine, nähtavad
lühemaajalised muutused (kliimakõikumised)
6. 30 aastat - sotsiaalmajanduslikud muutused (lühimad reaalselt
tajutavad kliimakõikumised)
7. aastased e. sesoonsed muutused - maastike lühiajaline välisilme
muutus (kevad, suvi, sügis, talv)
8. ööpäevased muutused
Maastike sesoonsed muutused
Päike on elu allikas kogu maakeral. Päikesekiirgus ei jaotu aga
ühtlaselt.
Troopikas – väikestel laiustel on selle hulk suurim
Polaaraladel - suurtel laiustel kõige väiksem.
Päikesekiirguse juurdevoolu ja seega õhutemperatuuri sesoonsed
erinevused:
troopikas on üsna tühised
suuremate laiuste poole järjest kasvavad
poolustel saadakse kogu kiirgussumma üheainsa polaarpäeva
jooksul.
Kõrb
Vihmamets
Antarktika
Eestis päikesekiirguse ja õhutemperatuuri erinevused aasta-ajati
väga suured. Tartu-Tõravere Aktinomeetriajaama (1955-1994)
keskmistel andmetel langeb:
mai – august — 63% summaarse kiirguse summast
november-veebruar — 6.8%
Klimaatilised aastaajad
Nende all mõistetakse looduskeskkonna klimaatilise komponendi
aastatsükli suhteliselt iseseisvaid etappe, millele on omane
kliimatekkeprotsesside ja klimaatiliste nähtuste ühetüübilisus ja
ühtne suund.
Klimaatilist aastaaega iseloomustavad kindlad sessoonsed
muutused nii ilmastikus kui ka looduskeskkonnas tervikuna.
Klimaatiline aastaaeg Märkused
Kevadtalv Lume sulamise periood
Varakevad Algab pärast lumikatte
lõplikku kadumist
Kevad Algab koos taimede
vegetatsiooniperioodialgusega(
ööpäeva keskmine temp üle
+5o)
Suvi Ööpäeva keskmine õhutemp
üle 13o
Sügis Keskmise ööpäeva õhutemp
langus alla 13o
Hilissügis Taime kasvuperiood lakkab.
Ööpäeva keskmine õhutemp
alla 5o
Eeltalv Esimese lumikatte
moodustamisest (Sulad-külmad
vahelduvad)
Talv Püsiva lumikatte perioodi
algus. Külmailmade
sagenemine
Kevad maastikus ja aprilli keskm
õhutemperatuurid
Viies aastaaeg ja üleujutus Soomaal
Suvi maastikus ja juuli keskm
õhutemperatuurid
Sügis maastikus ja oktoobri
keskm õhutemperatuurid
Talv maastikus ja jaanuari
keskm õhutemperatuurid
Veekogude klimaatilised aastaajad
Veekogude klimaatiliste aastaaegade
määramiskriteeriumid (Järvet, 2001).
Aastaaegade vaheldumine ei sõltu veekogudel ainult
meteoroloogilistest tingimustest, vaid ka hüdroloogilistest
teguritest. Nendest tähtsamad:
jõgedel toitumise erinevus
järvedel sügavuse ja vee hulga erinevustes.
-10
-5
0
5
10
15
20
25Ja
n
Feb
Mar
Ap
r
May
Jun
Jul
Au
g
Sep
Oct
No
v
Dec
0C
Õhutemperatuuri aastane käik
0
20
40
60
80
100
120
140Ja
n
Feb
Mar
Ap
r
May
Jun
Jul
Au
g
Sep
Oct
No
v
Dec
mm
Sademete aastane käik
0.00
0.20
0.40
0.60
0.80
1.00
1.20
1.40
1.60Ja
n
Feb
Mar
Ap
r
May
Jun
Jul
Au
g
Sep
Oct
No
v
Dec
a)
mm
/day
Observed
HADMID
HAMMID
0.00
0.50
1.00
1.50
2.00
2.50
Jan
Feb
Mar
Ap
r
May
Jun
Jul
Au
g
Sep
Oct
No
v
Dec
b)
mm
/day
Observed
HADMID
HAMMID
0.00
0.50
1.00
1.50
2.00
2.50
3.00
Jan
Feb
Mar
Ap
r
May
Jun
Jul
Au
g
Sep
Oct
No
v
Dec
c)
mm
/day
Observed
HADMID
HAMMID
Jõgede äravoolude
aastased käigus
Emajõgi
Pärnu Lõve
66.00
66.50
67.00
67.50
68.00
68.50
Jan
Feb
Mar
Ap
r
May
Jun
Jul
Au
g
Sep
Oct
No
v
Dec
a)
m a
bs.
alt
.
Baseline GISS
T+4,P0 T+4,P+20
T+4,P-20
Põhjavee taseme aastane käik
Klimaatiline
aastaaeg
Määramiskriteeriumid
Varakevad Jääkatte lagunemie algus kuni ööpäeva
keskmise veetemp. 4o saabumiseni
Kevad Ööpäeva keskmine veetemp 4o kuni 15
o vahel
Suvi Ööpäeva keskmine veetemp üle 15o
Sügis Ööpäeva keskmine veetemp 15o ja 4
o vahel
Hilissügis Ööpäeva keskmie veetemper 4o saabumiest
kuni jäänähete alguseni
Eeltalv Jäänähete algusest kuni jääkatte
moodustamiseni
Talv Jääkatte periood
Jõgede klimaatiliste aastaaegade vaheldumises on võimalik välja
tuua territoriaalseid erinevusi:
Pandivere kõrgustik – infiltratsiooniala, tugev seos
põhjaveega.
Soomaa, Kõrvemaa ja Alutaguse suure metsasuse ja
soostumusega alad – jõgedel pikem talv, mis tingitud
väiksemast põhjavee osast toitumisel, aeglane vool.
Huvitav teada!
1946-1998 on Eesti siseveekogudel talve lõpp nihkunud
varasemaks keskmiselt ühe kuu võrra.
Põhiaastaaegade lühenemine ja vaheaastaaegade
pikenemine
0
50
100
150
200
250
300
350
400
450
1950 1960 1970 1980 1990 2000
Läänemere maksimaalne jäätumine tuhandetes
ruutkilomeetrites, selle 7-aastane libisev keskmine ja lineaarne
trend.
Jääandmete keskväärtused ja muutused trendi järgi perioodil
1949/1950 - 2000/2001.
Jäänähete tekkimine Jäänähete kadumine Jääpäevade arvJaam
Keskmine Muutus Keskmine Muutus Keskmine Muutus
Heltermaa 2-Dec 28.1 11-Apr -33.7 116.5 -53.6
Kihnu 30-Nov 37.1 17-Apr -44.3 116.0 -67.6
Kunda 17-Nov 3.7 17-Apr -8.7 121.7 -9.5
Narva-Jõesuu 6-Dec -2.4 17-Apr -21.6 114.7 -17.7
Pakri 47.1 -55.4
Pärnu 23-Nov 16.3 22-Apr -22.7 138.9 -29.1
Ristna 67.6 -62.4
Sõrve 84.0 -46.9
Lääne-Eesti sisemere rannikul on esinenud jäänähete tekkimise oluline
nihkumine hilisemaks, sh Kihnus koguni 37 päeva võrra.
Soome lahe rannikul mingit märkimisväärset muutust pole toimunud.
Avamere rannikul on esinenud pehmeid talvi ilma jäänäheteta, mistõttu
sealsetes jaamades esimeste jäänähete alguskuupäeva muutust ei saa
hinnata. Küll on aga vaatlusperioodi lõpus, 1990ndatel aastatel
oluliselt sagenenud jäävabade talvede hulk.
1-Oct
31-Oct
30-Nov
30-Dec
29-Jan
28-Feb
30-Mar
29-Apr
29-May
28-Jun
1950 1960 1970 1980 1990 2000
Jäänähete alguse ja lõpu kuupäevade aegread Kihnus (sinine joon)
ja Narva-Jõesuus (roosa joon) ning nende lineaarsed trendid
-10
0
10
20
30
40
50
60
70
80
1950 1955 1960 1965 1970 1975 1980 1985 1990 1995 2000
periood max. tuule kiirus tormipäevi max. meretase tuulesuund
25.11.51 - 17.01.52 24 22 64 S, SSW, SW, WSW
12.08 - 4.12.54 24 27 46 SW, SSW, WSW
18.09 - 22.12.57 22 21 44 NW, SW
6.08 - 29.12.67 29 26 176 SSW, NNW
17.09 - 11.11.69 24 18 75 N, SSW, WNW
11.10 - 29.12.71 21 22 68 NNE, N, NNW
9.10 - 12.12.73 24 18 73 NNW, WNW
20.11 - 31.12.75 24 15 74 SSW, WSW, SW
26.10.80 - 15.01.81 28 24 95 SW, SSW, S
23.09.83 - 19.01.84 22 42 111 SW, NW
7.11 - 9.12.86 22 13 114 WSW, SW, W, S
18.09.88 - 26.03.89 22 51 112 S, SSW, SW, N
26.01 - 24.03.90 25 22 166 SSW, SW, NW
2.11.91 - 13.03.92 28 34 99 S, SSW, SW, NW
28.11 - 26.12.99 25 15 132 SSW, SW, WSW, S
1.11 - 16.11.01 25 8 132 SW, WNW, NW, NNW
merevee
keskmine tase
tormipäevadel
keskmine
tormipäevade arv
Tormide esinemine ja veetase tormide ajalcm
või
päe
vad
e ar
v
Suurt
e to
rmid
ega
per
ioodid
Tuulte (tormidega) ning lainetuse mõju maastikele:
• Lainetus ise. Abrasioon ehk murrutus. Setete ärakanne ja
kuhjamine teisale. Murrutus tagajärjeks on rannajärsakute
teke (Mustjalas, Laulasmaal jne.). Setete kuhjumine mujal
aga rannalõikude kinnikasvamist (roostikud ja kõrkjad).
• Jäälüke. Esineb kevadiste tugevate tuultega. Jää lükab
rannanõlvalt randa nii peente sette materjali kui suuremaid
kive, moodustades kivikuhjatisi.
• Deflatsioon. Pinnase ärakanne tugevate tuultega, peamiselt
liivarandadel (kus lainetusega on kantud rohkem liiva
maismaale kui taimed seda kinnitada suudavad).
Luitestikud: Häädemeestel, Narva-Jõesuus jne.
• Üleujutused. Esineb nii mereäärsetel aladel (möll- ja
moreenrandades), kui kõrgvetega jõgede ja järvede
lammidel, kevadise suurveega ja sügisuveti suurte
vihmadega.
Fenoloogilisteks aastaaegadeks nimetatakse homogeensete
looduslike tingimustega perioode, mis on piiritletud
erinevate elus- ja eluta looduse arengustaadiumidega.
Selleks on kasutatud nn. looduse kalendri meetodit, mille
puhul aastaajad on määratletud vastavalt traditsioonidele ja
hästijälgitavatele loodusnähtustele, kuid statistiliste
usaldusväärsete andmete hulk on väike.
Territoriaalsete erinevuste põhjuseks Eestis:
Läänemeri
Geograafiline laius
Rannikul suurem ajaline muutlikkus kui sisemaal
Kevad ja suvi saabuvad kõige varem Lõuna-Eestis, kõige
hiljem läänesaarte lääneosas. Vahe 2-3 nädalat
Sügis saabub kõige varem Põhja-Eestis, Pandivere
kõrgustikul ja mujal sisemaal. Vahe Lõuna-Eestiga 3-5
päeva, Lääne-saarestikuga 1-2 nädalat.
Talve algus suurimad erinevused. Kirde-Eesti ja Saaremaa
lääneranniku erinevus kuni 5 nädalat
Huvitav teada!
Suvi on Lõuna-Eestis kaks nädalat pikem kui
põhjarannikul
Talv Ida-Eestis 30-40 päeva pikem kui läänesaartel
Kevadperiood kulgeb Mandri-Eesti siseosas 1-2
nädalat kiiremini kui saartel
Talveperiood saartel ligi kuu aega lühem kui
Pandivere kõrgustikul ja Kirde-Eestis
Vegetatsiooni periood ca 10 päeva Saaremaal
pikem kui Alutagusel
Eluslooduse arengufaasidel on oma kindel järjekord. Eestis
on faaside alguse üldine varieeruvus kevad-suvisel perioodil
suhteliselt väike standarhälve jääb 7-15 päeva piiresse.
Suurim varakevadel. Eluslooduse jaoks on oluline
fotosünteetiliselt aktiivne kiirgus, see periood, mil temp on
üle 10 °C, talvised min temp, öökülmavaba perioodi pikkus
ja aktiivsete õhutemp summa.
Huvitav teada!
Faaside alguse äärmuspäevad erinevad kevad-
suvisel perioodil kuni 2 kuud (1955. (hiline) ja 1989.
(varane) aastad)
Looduslike taimede pikaajalised vaatluste read
näitavad, et viimase 50 aastaga on faaside algus
kuupäevad nihkunud keskmiselt 10 päeva
varasemaks.
Pikaajalised muutused on suuremad varakevadel ja
rannikualadel. Rannikul põhjustab suuri muutusi Läänemere
temperatuurireziimi inertsus. Soojadel talvedel ei külmu meri
ja see mõjutab loodust kogu kevade.
Kõige varem algavad faasid Kagu-Eestis, levides 1-3 nädalaga
üle kogu Eesti. Kõige hilisema kevad-suvise arenguga on
läänesaared ja Alutaguse piirkond. Kevadel pidurdavad
looduse arengut ka kõrgustike, veekogude, soode (peamiselt
rabade) piirkonnad, faasid hilinevad maastikutüüpide lõikes
kuni nädala.
Faaside saabumise levikukiirus on 3-6 päeva 100 km kohta,
tavaliselt levivad faasid lõunast põhja, olles kallutatud merelisest
mõjudest loode suunas. Loodesuunalise mõju põhjustab
Läänemere temperatuurirežiim, kirdesuunalise kaldumise aga
Pandivere kõrgustiku ja suhteliselt jahedama õhutemperatuuri
mõju.
Maastikuvormide mõju looduse arengule on jälgitav Haanja ja
Pandivere vaatluspunktides, areng pidurdub 1-3 päeva 100 meetri
kohta. Varakevadel on kõrgustike ja ümbritsevate tasandike
vaheline vahe on hästi märgatav ka Otepääl ja madalamatel
mägedel. Sel perioodil on ka suhteliselt väikeste kõrgusvahede
ning ekspositsiooni mõju lume sulamisele oluline.
Sesoonsuse tüübilt on võimalik Eesti jagada kolme piirkonda
(Rein Ahase andmetel):
• varaseima fenoloogilise arenguga ja väikese
varieeruvusega Lõuna-Eesti
• tugevama merelise mõjutusega ja suurema
varieeruvusega Lääne- ja Kesk-Eesti
• hiliseima fenoloogilise arenguga ja suurima
varieeruvusega Kirde-Eesti
Keskmine sündide arv kuupäevade lõikes vahemikus 1900-1997
Inimese sessoonsus
Ööpäevased rütmid e. tsirkaadsed rütmid
põhjuseks ööpäevased päikesekiirguse erinevused
Mõjutab nii elus- kui ka eluta loodust.
Eluslooduses olulised eeskätt ööpäevased rütmid
ökofüsioloogia seisukohalt - ööpäeva jooksul muutub
fotosünteesi, transpiratsiooni, hingamise jt. protsesside
intensiivsus.
Maismaakooslustes võib muutuda koosluse ilme (õite
avanemine, sulgemine jm.)
Loomsetes organismides nn. bioloogiline kell - kindlustab
perioodilised muutused organismi füsioloogilistes
funktsioonides vastavalt une ja ärkveloleku
vaheldumusele.
Öökuninganna
Eestis on leitud 11 liiki nahkhiiri, kes kõik toituvad putukatest.
Saagijaht toimub tavaliselt õhtuhämaruses pärast päikese-
loojangut või mõnikord ka hommikul enne päikesetõusu.
Päevase aja veedavad nahkhiired varjunult, jaheda ilmaga
jäävad loomad magama, aeglustub ka nende ainevahetus ning
langeb kehatemperatuur. Päevaste varjepaikadena kasutatakse
puuõõnsusi, kirikutorne, pööninguid, pesakaste, sillaehitisi.
Eluta looduses oluline temperatuuri muutus.
Rabenemine - kivimi välise ja sisemise kihi soojenemise
erinevus päevase päikesekiirguse toimel põhjustab
kivimite murenemist.
Selline rabenemine põhiline kuivas kliimas.