Kiirlaenuturg – analüüs ja ettepanekud · viimasel kolmel aastal on nad kõik olnud kasumis...

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium

Kiirlaenuturg – analüüs ja

ettepanekud

Veebruar 2014

Käesoleva analüüsi on koostanud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (Tea Danilov, Thea

Palm, Riina Piliste, Kristina Ojamäe), saades kaastööd ja abi Rahandusministeeriumilt (Thomas

Auväärt, Janika Aigro, Kadri Siibak), Justiitsministeeriumilt (Indrek Niklus), Sotsiaalministeeriumilt

(Karin Kiis), Finantsinspektsioonilt (Andre Nõmm) ning Tarbijakaitseametilt (Andres Sooniste, Kristi

Koora).

1

Sisukord

1. LAENUPAKKUMINE .......................................................................................................................... 2

1.1. Analüüsi objekt ........................................................................................................................ 2

1.2. Turu maht ................................................................................................................................ 2

1.3. Intressid ja krediidikulukus ...................................................................................................... 4

1.4. Turu koosseis, äritegevuse tasuvus ......................................................................................... 5

2. LAENUNÕUDLUS .............................................................................................................................. 8

2.1. Kiirlaenuvõtjate üldarv ............................................................................................................ 8

2.2. Makseraskustes laenuvõtjad ................................................................................................... 8

2.3. Inkassofirmade poolt sissenõutavad kiirlaenuvõlad ............................................................. 10

2.4. Kiirlaenudega seotud täitemenetlused ................................................................................. 12

2.5. Kiirlaenu-võlglastest võlanõustajate pilguga ......................................................................... 14

3. ÕIGUSLIK ANALÜÜS ....................................................................................................................... 17

3.1. Kehtiva õigusraamistiku kujunemine ja selle tõhusus .......................................................... 17

3.2. Kiirlaenudega seotud kohtupraktika ..................................................................................... 27

3.3. Kehtiv järelevalvekorraldus tarbijakrediidi turul ................................................................... 30

4. TEISED RIIGID ................................................................................................................................. 34

4.1. EL-s läbiviidud uuring intressipiirangu mõjust ...................................................................... 38

4.2. Läti ......................................................................................................................................... 39

4.3. Soome .................................................................................................................................... 41

5. ETTEPANEKUD ............................................................................................................................... 50

5.1. Võlgniku kaitse ...................................................................................................................... 51

5.2. Turukorralduslikud meetmed ................................................................................................ 54

5.3. Meetmed võlgadega toimetuleku toetamiseks .................................................................... 57

2

1. LAENUPAKKUMINE

1.1. Analüüsi objekt

„Kiirlaenuturg“ on käibeväljend, mida võib mõista väga mitmeti. Käesolevas analüüsis

mõistetakse selle all lühiajalist (keskmiselt 3 kuud) tarbijakrediiti kas tarbimislaenu või

järelmaksu vormis. Reeglina arvatakse, et kiirlaen on ilma tagatiseta laenukohustus, kuid

tegelikkuses eksisteerib ka väikesesummalisi (alla 1000 EUR) ja lühiajalisi (kuni 1 a)

laene, mida tagatakse eraisiku käenduste või hüpoteekidega ning mille väljastamine jääb

sageli samuti 24h piiresse laenutaotluse esitamisest arvates.

Seega võib ka teatud osa finantsjärelevalvele alluvate krediidiasutuste poolt

väljastatavatest tarbimislaenudest lugeda kiirlaenudeks ning kommertspankadest on

iseäranis BigBank tuntud selles segmendis tegutsejana1. Kuigi kommertspankade kohta on

agregeeritud info olemas (eraisikutele väljastatud tarbimislaenude jääk ning

krediidikulukuse määr), ei ole Finantsinspektsioonil lubatud väljastada andmeid üksikute

pankade kaupa, seega pole täpselt teada, millised on erinevused kommertspankade vahel

tarbimislaenude mahtudes, intressides või tehingutasudes. Samuti ei anna krediidiasutuste

kohta kättesaadav statistika infot viivisintresside taseme kohta.

Kuna aga Finantsinspektsiooni järelevalvega katmata turul (edaspidi: reguleerimata turg)

on infoprobleemid veel tõsisemad, tegeleb käesolev analüüs eelkõige sellest

turusegmendist ülevaate saamisega. BigBank on kiirlaenuturu osalisena sisse arvestatud

nende uurimisküsimuste juures, kus see on tervikpildi saamiseks oluline.

1.2. Turu maht

Reguleerimata turust ülevaate saamiseks kasutati Äriregistrist kättesaadavaid

majandusaasta aruandeid. Kiirlaenu pakkuvate ettevõtete väljaselgitamiseks kasutati

EMTAK andmebaasi klassifikaatorit nr 64929 („Muu laenuandmine, v.a pandimajad“),

Majandustegevuse registri (MTR) tegevusala „Laenutehingud“ ning Tarbijakaitseameti

andmebaasi. Lõppnimekirja jäid ettevõtjad, kelle veebileht üheselt kinnitas

laenupakkumise alal tegutsemist ning oli samas ka ajakohane.

Lõplikku nimekirja jäi 123 ettevõtjat, kellest neljal puudusid majandusaasta aruanded

kõigi vaatluse alla olevate aastate (2010, 2011 ja 2012) kohta. Ühe aasta aruanne oli

vaadeldud ajavahemikul esitamata 34 ettevõttel ja kahe aasta aruanne 10 ettevõttel.

1 „BIGBANK AS on keskendunud tarbimislaenudele. Panga strateegiast tulenevalt moodustas 1.12.2012 seisuga

sissetuleku tagatisel (ehk ilma tagatiseta – autori märkus) väljastatud laenude osakaal kogu laenuportfellist

84,3%.“ Allikas: BIGBANK AS. Konsolideeritud aastaaruanne 2012.

3

Reguleerimata turu mahu hindamiseks kasutati bilansikirjet „nõuded ja ettemaksed“, mis

kajastab klientide vastu ülevalolevaid nõudeid konkreetse majandusaasta lõpu seisuga ja

on tõlgendatav laenujäägina. Tulemusi esitab alljärgnev joonis (joonis 1). Selle

tõlgendamisel tuleb silmas pidada, et saadud tulemused ilmselt alahindavad tegelikku

laenujääki, arvestades, et päris paljudel ettevõtjatel oli üks või mitu majandusaasta

aruannet esitamata ning neid andmeid seega kasutada ei olnud võimalik.

Joonis 1. Kiirlaenuettevõtete bilansiliste nõuete summa (mln EUR). Allikas: Äriregister,

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi arvutused

Nagu näha, ulatus reguleerimata turu laenujääk 2012. aastal 118 miljoni euroni ning on

viimasel kahel aastal kasvanud keskmiselt 30% aastas, mis on keskmise laenusumma

suhtelist väiksust (turuosaliste hinnangul alla 300 euro) ja laenude lühikesi tähtaegu

arvestades väga kiire tempo.

Võrdluseks, kommertspankade (sh BigBank) poolt eraisikutele väljastatud

tarbimislaenude jääk küündis 2012. aastal 600 miljoni euroni (vt. joonis 2).

Kokkuvõttes ulatus tarbimislaenude jääk Eestis 2012. aasta lõpuks kättesaadavaid

andmeid arvestades 726 mln euroni, millest 118 miljonit ehk 16% moodustas

reguleerimata turu laenujääk ja 61,6 miljonit BigBanki Eesti üksuse laenujääk. Kui

arvestada BigBanki laenujääk kiirlaenuturu jäägi hulka, kujuneb kiirlaenuturu summaarseks

jäägiks ca 180 MEUR ehk 25% tarbimislaenude kogujäägist.

70

93

118

0

20

40

60

80

100

120

140

2010 2011 2012

Kiirlaenuettevõtete bilansiliste nõuete summa, mln EUR

4

Joonis 2. Krediidiasutuste poolt kodumajapidamistele antud laenude jääk tagatiste lõikes

(mln EUR). Allikas: Eesti Pank

1.3. Intressid ja krediidikulukus

Kommertspankade poolt antud tarbimislaenude intressimäärad on viimasel kolmel aastal

jäänud vahemikku 13-22%. Reguleerimata turu kohta agregeeritud intressiinfo puudub,

kuid üksikute näidete baasil võib julgelt väita, et see on palju kõrgem. Swedbank on

hinnanud kiirlaenu- ja muud tüüpi tarbijakrediidi-ettevõtete intressitaseme vahemikuks

10-730%. Portfelli keskmist intressi ei avaldata, ligikaudse arvutusega on see suurusjärgus

50%.2

Lätis kehtib aruandluskohustus tarbijakrediiti pakkuvatele ettevõtetele (kes ei ole

kommertspangad) alates 1. jaanuarist 2013 ning Läti Tarbijakaitseametile on esitatud

esimese poolaasta andmed3. Vastavalt esitatud aruandele jäid kiirlaenude kaalutud

keskmised aastaintressid Läti turul 2013. a esimesel poolaastal vahemikku 99-103%

Ka krediidikulukuse määr on reguleerimata turul palju kõrgem kui kommertspankade

tarbimislaenudel, kõrgem on ka tehingukulude osakaal krediidikulukuses ehk lepingu

sõlmimise ja muutmise jm tasud moodustavad suurema osa nõude kogusummast. Samas

tuleb intressi või krediidikulukuse määra võrdlemisel ka arvestada, et laenusummad ja

laenutähtajad on reguleerimata turul enamusel juhtudel lühemad kui kommertspankadel,

aga krediidikulukust arvutatakse aasta baasil. Kui kaheks nädalaks 50 euro laenamisel

2 „Tarbimise finantseerimise problemaatikast“ – Swedbank, august 2013, ettekande slaidid

3 http://www.ptac.gov.lv/upload/2013_parskats_par_nebanku_kredit_sekt_1_01_2013_-30_06_2013.pdf, lk.

10

0

200

400

600

800

1000

Kinnisvara tagatisel Käendus, garantii, muu tagatis Tagatiseta

http://www.ptac.gov.lv/upload/2013_parskats_par_nebanku_kredit_sekt_1_01_2013_-30_06_2013.pdf

5

tuleb tagasi maksta 58 eurot, on kahe nädala intress 16%, aga aasta peale arvestatuna (52

nädalat) 416%.

1.4. Turu koosseis, äritegevuse tasuvus

Laenuturu reguleerimata osas tegutseb üle 100 ettevõtte ning nende arv kasvab. Kasvu

üheks põhjuseks on eriti viimasel ajal märgatav trend, et teistest Euroopa Liikmesriikidest

tulevad ettevõtted Eestisse, kuna Eestis kehtivad laenuandmisele leebemad nõuded (nt OÜ

Mogo, 4finance OÜ).

Samas on turg laenumahtude mõttes küllalt kontsentreeritud, 90% turumahust annavad

30 ettevõtet ning 50% turumahust üksnes 6 ettevõtet. Kuueks suurimaks

laenukontoriks (arvestamata järelmaksu-pakkujaid) osutusid 2010-2012 aastail SMS

Laen AS, PLACET GROUP OÜ (SMS Money), Folkia AS Eesti filiaal (Monetti),

MCB Finance Estonia OÜ (Credit24), Hüpoteeklaen OÜ ning MiniCredit AS.

Esikümnesse mahuvad veel ka Raha24 OÜ, Ferratum Estonia OÜ, Odav Laen OÜ ning

2012. aastal jõuliselt turule sisenenud SNEL Grupp OÜ (BestCredit) (vt. joonis 3).

Joonis 3. Kümne suurima kiirlaenuettevõtte nõuded klientide vastu aastail 2010-2012.

Allikas: Äriregister

Vaadates nende kümne loetletud ettevõtte äritegevuse tasuvust (joonis 4), selgub, et

viimasel kolmel aastal on nad kõik olnud kasumis (v.a Folkia AS Eesti filiaal aastal 2012

ja Raha24 OÜ aastal 2011). Kõrgeimad puhaskasumid on küündinud üle 1,5 miljoni euro.

Samas on need tulemused küllalt tagasihoidlikud BigBanki majandusnäitajate taustal,

kelle Eesti üksuse puhaskasum 2012. aastal ulatus üle 5 miljoni euro.

0

2 000 000

4 000 000

6 000 000

8 000 000

10 000 000

12 000 000

14 000 000Nõuded ja ettemaksed (EUR)

2 012

2011

2 010

6

Kasumi osakaal intressituludest on ettevõtteti väga kõikuv, kuid reeglina üle 15%,

üksikutel juhtudel ka 40% või rohkem.

Joonis 4. Kümne suurima kiirlaenu-firma (v.a BigBank) puhaskasum aastail 2010-2012

(EUR). Allikas: Äriregister

*SNEL Grupp alustas tegutsemist alles 2012. aastal.

** Raha24 OÜ-l, Ferratum Estonia OÜ-l ning Odav Laen AS-l on igaühel vaadeldud perioodil

esitamata 2012. a majandusaasta aruanne, seega selle aasta kohta info puudub.

Ebatõenäoliselt laekuvad nõudeid on majandusaasta aruannetes kajastanud üksnes väike

hulk ettevõtteid. Tuvastatud 123 ettevõttest olid vastavad andmed 2011. aastal olemas 33

ja 2012. aastal 25 teenusepakkuja kohta. Olemasoleva info alusel on keskmine kahjususe

määr 14,6% aastal 2010; 13,1% aastal 2011 ja 21,6% aastal 2012. Swedbanki andmetel

on kiirlaenufirmade probleemsete laenude osakaal küllalt erinev, suurusjärgus 13-36%.4

Läti pangandussektori-välisel laenuturul oli 2013. a I poolaastal tähtaegselt

tagasilaekuvate kiirlaenu-nõuete osakaal 65% ehk ca üks kolmandik nõuetest olid

probleemsed5. See vastab päris hästi hinnangutele, mida Eesti finantssektoris tegutsejad

on andnud kiirlaenuäri spetsiifika kohta Eesti turul – makseviivitusse satub kolmandik

väljaantud laenudest. Pikaajalises maksehäires (rohkem kui 180 päeva) on ca 16% Läti

kiirlaenu-nõuetest. Muud tüüpi tarbimiskrediidi puhul, mis on väljastatud

pangandussektori-väliste krediidipakkujate poolt, on vastavad määrad 75% ja 13%.

4 Sealsamas

5 http://www.ptac.gov.lv/upload/2013_parskats_par_nebanku_kredit_sekt_1_01_2013_-30_06_2013.pdf

-500 000

0

500 000

1 000 000

1 500 000

2 000 000

Puhaskasum (EUR)

2010

2011

2012

http://www.ptac.gov.lv/upload/2013_parskats_par_nebanku_kredit_sekt_1_01_2013_-30_06_2013.pdf

7

KOKKUVÕTE

Kiirlaenuturul tegutseb üle 100 ettevõtte, kuid 90% turumahust annavad 30

ettevõtet ja 50% mahust üksnes 6 ettevõtet

Kiirlaenuturu laenujääk 2012. a lõpu seisuga oli hinnanguliselt 118 MEUR (kui

lisada BigBank, siis 178 MEUR), mis moodustab 16% tarbimislaenude kogujäägist

(koos BigBankiga 25%)

Reguleerimata laenuturu maht on viimasel kolmel aastal kasvanud keskmiselt 30%

aastas

Intressid ja krediidikulukus on reguleerimata laenuturul kommertspankade

tarbimislaenudega võrreldes oluliselt kõrgemad ning krediidikulukusest

moodustavad kõrvalnõuded (lepingu sõlmimise ja muutmise jms tasud) suurema

osa kui kommertspankade tarbimislaenudel

Kiirlaenuäri on aastail 2010-2012 olnud kasumlik, kuid kasumlikkuse määr on

ettevõtteti väga kõikuv, järeldusi keskmise kasumlikkuse kohta on keeruline teha

Erinevate hinnangute kohaselt ca 1/3 reguleerimata turul antud laenudest ei laeku

tähtaegselt tagasi

8

2. LAENUNÕUDLUS

2.1. Kiirlaenuvõtjate üldarv

Hinnangut kiirlaenu kasutanud leibkondade arvule pakub „Eesti leibkondade

finantskäitumise uuring“, mida TNS Emor viib Eesti Panga tellimusel läbi igal aastal.

Viimase küsitluse, mis hõlmas ajavahemikku 2011 september kuni 2012 september,

kohaselt on SMS või kiirlaenu võtnud 2% leibkondadest. See tulemus on samaväärne

aasta varem saadud tulemusega.

Samas on uurijad avaldanud arvamust, et küsitlus alahindab tegelikku olukorda, kuna

inimesed pole varmad tunnistama, et on võtnud kiirlaenu. Näiteks Swedbanki hinnang

kiirlaenuvõtjate arvule on palju suurem, üle 100 000 isiku, tõenäoliselt veel palju

rohkemgi. Kui lähtuda ülalpool esitatud summaarsest laenujäägist (118 mln EUR) ning

võtta arvesse, et keskmine väljalaenatav summa on 300 EUR ning paljudel isikutel on

võetud korraga rohkem kui üks laen (arvestame nt keskmiselt kolme paralleelse laenuga

isiku kohta), saame tulemuseks 127 000 isikut. Kui arvestada kahe laenuga keskmiselt

isiku kohta, on tulemuseks 190 000 isikut. Seega on selge, et laenukontorite ülevalolevat

laenujääki arvestades peab kiirlaenu võtnud isikuid Eestis olema rohkem kui 100 000.

Tarbijakaitseamet on järelevalve käigus jõudnud tõdemusele, et kiirlaenu-klientide arv

kasvab pidevalt, sealjuures enim kasvab klientuur Ida-Virumaal ja peamiselt on kliendid

eagruppides 25-30 ja 55-60 aastat.

2.2. Makseraskustes laenuvõtjad

Eestis on 30.01.2014 seisuga 34 706 isikut, kellel on kiirlaenude või tarbijakrediidile

spetsialiseerunud ettevõtete poolt välja antud laenude alusel tekkinud maksehäired.

Sealhulgas 19 671 inimesel on üks kehtiv maksehäire ning 15 035 inimesel on kaks ja

rohkem kehtivat maksehäiret.

2013. aasta 1. oktoobri seisuga oli maksehäires isikuid veel 34 047. Sellest ajahetkest

pärineb ka detailsem jaotus maksehäirete arvu alusel, mis on järgnev:

1 maksehäire oli 19 671 eraisikul,

2-3 maksehäiret oli 11 301 eraisikul,

4-10 maksehäiret oli 3 225 eraisikul,

rohkem kui 11 maksehäiret oli 33 eraisikul.

Võlanõustajatega peetud jutuajamised annavad tunnistust, et probleemsete kiirlaenuvõtjate

arv kasvab. Kui 2010. aastal otsis Tallinna sotsiaaltöö keskusest abi 418

9

kiirlaenuvõlgadega hädas olevat isikut, siis 2011. aastal 443 isikut, 2012. aastal 678 isikut

ja 2013.a 9 kuu seisuga oli neid juba 641 isikut.

Joonis 5. Võlgnike jaotus maksehäirete arvu järgi, seisuga 1.10.2013. Allikas:

Krediidiinfo

Kui aastail 2010-2011 oli enim võlgnevusi seotud eluasemelaenudega (masust tingitud

tagatisväärtuste vähenemine), siis nüüdseks on eluasemelaenuvõlgadega pöördujaid

vähemaks jäänud. Kiirlaen on hetkel trahvide järel kõige suurem maksehäirete tekitaja.

Eriti problemaatiline on, et pärast esimese makseviivituse tekkimist hakkavad kuhjuma

arvukad kõrvalnõuded, mis väga kiiresti ja suurel määral kasvatavad juba olemasolevat

võlakoormust. Pole harvad nõuete kasvamised kolme-neljakordseks, vahel ka palju

suuremaks. Krediidikulukuse määra arvestusse need aga ei lähe. Tihti ei ole

kõrvalnõudeid või nende suurusi ka laenulepingus välja toodud, mistõttu laenuvõtja ka

parima tahtmise juures nendega laenulepingu sõlmimise hetkel arvestada ei oska.

Näidisloetelu tavapäraselt lisanduvatest kõrvalnõuetest, kui on tekkinud makseviivitus:

o Võlanõudekiri6

o Meeldetuletus- ja hoiatuskiri, lisaks ka käendajale

o Esimene, teine jne meeldetuletuskiri

o Kiri, mis annab teada nõude sisestamisest maksehäireregistrisse

o Viivised (nende arvestamise ajal intressiarvestus ei peatu!)

o Lepingu muutmise / pikendamise tasu

o Korduvanalüüsi tasu (korduvpäring maksehäireregistrisse)

o Inkassotasu

6 Meeldetuletus-, nõude- jm kirjade tasu võib ulatuda 50 euroni tükist

1 57%

2-3 33%

4-10 10% 11…

0,10% 1

2-3

4-10

11…

10

o Kohtukulud:

o Maksekäsu riigilõiv (kiirmenetluse korral

o Hagi alustamise tasu (hagimenetluse korral)

o Täitemenetluse alustamise tasu

o Täituri tasu

Seaduslikud õigused nõuet vaidlustada või vastuväiteid esitada on võlgnikul olemas, aga

reeglina ei osata ega suudeta neid kasutada, kuna kas ei saada kohtuteadet kätte, ei saada

aru, millega on tegemist ja püütakse probleemist vabaneda selle ignoreerimisega (madal

õigusteadlikkus), ei suudeta kanda õigusabikulusid, et oma õigusi realiseerida vms.

2.3. Inkassofirmade poolt sissenõutavad kiirlaenuvõlad

Kuna võib arvata, et maksehäireregistris ei kajastu sugugi kõik kiirlaenudega

makseraskustesse sattunud isikud, viidi ka inkassoettevõtete seas läbi küsitlus, eesmärgiga

selgitada välja, millises suurusjärgus on inkassoettevõtete käes kiirlaenu-tüüpi nõudeid

ning kui ligikaudu kui paljude eraisikute vastu.

Kuigi inkassoturul tegutseb üle 40 ettevõtte, on samas turg väga kontsentreeritud ehk nelja

suurima inkassoettevõtte käes on müügimahtude alusel kaks kolmandikku

inkassoteenuste turust ja 10 suurima käes üle 80% turust. Piisavaks valimiks hinnati

seetõttu 14 inkassofirmat, neist kümme suurimat vastavalt Krediidiinfo turuülevaatele

„Inkassofirmad 2012“ ning neli kiirlaenudele spetsialiseerunud väiksemat firmat.

Väiksemate spetsialiseerunud inkassoettevõtete lisamine valimisse on oluline, kuna

konsultatsioonid inkassofirmade esindajatega tõid esile, et kiirlaenuettevõtted eelistavad

tarbida pigem väiksemate või omaenda kontserni kuuluvate inkassofirmade teenuseid7,

seega üksnes kümne suurima inkassofirmaga piirdumine ei annaks olukorrast piisavat

ülevaadet.

Kuna ettevõtetel tekkis raskusi „kiirlaenu-tüüpi nõuete“ määratlemisel oma portfellis ja

kiirlaenu kohta ei eksisteeri ammendavat legaaldefinitsiooni, piirduti küsimusega nõuete

olemasolu kohta, mille omanikuks on kümme suurimat kiirlaenu-firmat.8 Allolev tabel

esitab saadud vastuseid9:

7 Lindorff Eesti AS: „Võla sissenõudmise vähene reguleeritus ning ettevõtetele litsentseerimise nõuete

puudumine võimaldab kiirlaenufirmade omanikeringiga seotud ettevõtetel nõuda kiirlaenuvõlgnikelt

ebamõistlikke sissenõudmiskulusid, mis omakorda suurendab kiirlaenuvõlgniku võlakoormust.“ 8 SMS Laen AS, Placet Group OÜ, Folkia AS Eesti filiaal, MCB Finance Estonia OÜ, Hüpoteeklaen OÜ,

Bigbank AS, Ferratum Estonia OÜ, Mini Credit AS, Raha24 OÜ, SNEL Grupp OÜ, Odav Laen AS 9 Condor Inkasso OÜ ja Plusplus Inkasso OÜ teatasid, et ülalmainitud firmadelt nende portfellis nõuded

puuduvad. Era-Liisingu Inkassoteenused OÜ-lt ja Balti Võlgade Sissenõudmise Keskus OÜ-lt ei õnnestunud

11

Tabel 1. Inkassofirmade poolt sissenõudmisel olevad kiirlaenu-andjate nõuded

Sissenõudja (inkasso)

Nõuete

kogusumma (EUR)

01.12.2013

Nõuete arv

01.12.2013

Unikaalseid

isikuid

Lindorff Eesti AS

6 481 630,50

(sh põhivõlg 1 441 696

EUR ja kõrvalnõuded

5 039 934 EUR) 3793 3787

Julianus Inkasso

4 500 000

(põhinõude ja

kõrvalnõuete vaheline

jaotus ca 50/50) 4700 Ca 85%

Intrum Justitia AS 1 500 119,39

5651

Eeldab lisatööd (ei

saa infosüsteemist

välja võtta)

Creditreform Eesti OÜ Ca 300 000 4567 Ca 80%

OK Incure OÜ

2338056,28

(sh põhinõude suurus

704 534 EUR ja

kõrvalnõuete suurus

1 633 522 EUR) 1371 1371

ITM Inkasso 4 096 919,75

10 252 10 252

Castovanni OÜ

4 605 140

(sellest ca 90%

kõrvalnõuded) 10 735 9000 +/- 200

Pharmainvest OÜ Ca 50 000 Ca 1000 1000

KOKKU 23 871 865,92 42 069 37 725*

palutud andmeid saada. Inkassokeskus OÜ viitas andmete konfidentsiaalsusele ning vastas üksnes üldsõnaliselt,

et nõuete hulk ja sissenõudmisele suunatud nõuete summad on aasta-aastalt langevas joones, mis nende

hinnangul viitab ilmselt võlausaldajate poolsele karmimale krediidipoliitikale või tarbijate paremale

maksevõimele.

12

*Intrum Justitia puhul eeldati, et sarnaselt Julianus Inkasso ja Creditreform Eesti OÜ-ga on ka

neil unikaalseid isikuid vahemikus 80-85% nõuetest (täpsemalt kasutati selle vahemiku keskmist

näitajat, ehk 82,5%)

Esitatud tabel on kahjuks liiga katkendlik järelduste tegemiseks, kuna soovitud

representatiivsust ei õnnestunud mitmete vastuste puudu jäämise tõttu saavutada. Kuid

siiski saab esile tuua, et inkassode kaudu sissenõutav summa ca 24 MEUR vastab

ligikaudu veerandile aastasest kiirlaenu-jäägist. Unikaalsete isikute arv 37 725 on samas

suurusjärgus Maksehäireregistrist teada saadud 34 706 isikuga, kuid viitab asjaolule, et

kõiki võlgnikke ilmselt Maksehäireregistris pole – inkassofirmade portfellides on neid

rohkem.

Keskmine nõude summa kujuneb esitatud tabeli alusel 567 EUR suuruseks, mis on

märgatavalt suurem, kui keskmiselt võetav kiirlaen (ca 300 EUR). See osutab kõrvalnõuete

märgatavale osakaalule koguvõlas.

Seda järeldust kinnitavad üksikute inkassofirmade (kõigilt küsitletutelt ei õnnestunud seda

infot saada) endi ligikaudsed hinnangud, mille kohaselt nende portfellis olevad kiirlaenu-

nõuded koosnevad umbes 50/50 kuni isegi 10/90 proportsioonis põhisummast ja

kõrvalnõuetest. Peamiseks põhjuseks kõrvalnõuete suurele ja kasvavale osakaalule

sissenõutavates summades on kõrged viivisemäärad. Vestlustest inkassofirmade

esindajatega saab esile tuua, et kui makseviivitus on kestnud rohkem kui ühe aasta, on

kõrvalnõuded juba väga suure tõenäosusega põhisummast suuremad, moodustades

keskmiselt ca 70% kogunõudest.

2.4. Kiirlaenudega seotud täitemenetlused

Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja andmetel oli 2013. a detsembri lõpu seisuga

eraisikutelt kiirlaenuvõlgade sissenõudmise täitemenetlusi 23 275, unikaalseid füüsilisi

isikuid 20492 ja sissenõutav summa 65,9 miljonit eurot. Need arvud ei kajasta mitte kõiki

kiirlaenudega seotud täitemenetlusi, vaid üksnes kümne suurema kiirlaenuandja10

üksnes

neid sissenõudeid, mida pole edasi antud inkassofirmadele. Andmetes sisalduvad ka

krediidiasutusena tegutseva Bigbank AS sissenõuded, mis aga kõik ei pruugi olla seotud

kiirlaenudega.

Kui arvestada, et tegemist on nõuetega, mille sissenõudmisel inkassofirmasid ei ole

kasutatud ning lisaks õnnestus eelmises alapunktis tuvastada 42 069 inkassofirmade käes

olevat nõuet, saame sissenõudmisel olevate (nii kohtu kaudu kui väljaspool

kohtusüsteemi) nõuete arvuks juba 65 344. Unikaalseid isikuid küll kahjuks samamoodi

10

MCB Finance Estonia OÜ, Ferratum Estonia OÜ, Hüpoteekalen OÜ, Placet Group OÜ, SNEL Grupp OÜ, SMS Laen AS, Folkia AS Eesti filiaal, Mini Credit AS, Raha24 OÜ, Bigbank AS

13

kokku liita ei saa, kuna ühe isiku vastu olevast mitmest nõudest võib mõni olla

inkassofirma käes ja mõni teine otse kohtusse antud.

Kui jagada kohtumenetluses olevate nõuete kogusumma unikaalsete võlgnike arvuga (tabel

2), selgub, et keskmiselt nõutakse ühe isiku käest kohtu kaudu välja 3214 eurot, mis

on tublisti rohkem, kui eelmises alapeatükis selgunud keskmine inkasso kaudu

väljanõudmisel olev nõue (567 EUR). Tõenäoliselt siiski teevad kohtumenetluse keskmise

sedavõrd suureks üksikud suured nõuded, sh 12 juriidilise isiku nõuded, mis päringu

sissenõudja-põhisusest tulenevalt andmetesse jäid.

Tabel 2. Kümne suurima kiirlaenuandja poolt kohtusse antud ja menetluses olevad nõuded

Sissenõudja* Toimikuid Füüs. võlgnikke Jur. võlgnikke

MCB Finance Estonia OÜ 762 751 2

Ferratum Estonia OÜ 9 9 -

Hüpoteeklaen OÜ 34 34 -

Placet Group OÜ 2652 2428 -

SNEL Grupp OÜ 958 956 -

SMS Laen AS 112 95 -

Folkia AS Eesti filiaal 1030 1023 -

Bigbank AS 17718 15196 10

KOKKU 23275 20492 12

Allikas: Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda

*MiniCredit AS-l ja Raha24 OÜ-l kohtusse antud nõuded puuduvad

Kiirlaenuvõlgadega seotud menetluste arv on ajas liikunud tõusvas joones. Kümne suurima

kiirlaenuandja näitel on 2013. aasta novembri seisuga on nii menetlusse antud kui

lahendatud menetluste arvud juba ligi kaks korda suuremad kui 2010. aastal tervikuna (vt.

joonis 6).

Ligikaudu 80% kiirlaenuvõlgadega seotud kohtuasjadest lahendatakse maksekäsu

kiirmenetluse korras.

14

Joonis 6. Kümne suurema kiirlaenuettevõtte sissenõuded. Allikas: Kohtutäiturite ja

Pankrotihaldurite Koda

Maksekäsu kiirmenetluse eesmärgiks on lihtsamate nõuete menetlemise kiirendamine ja

menetlusökonoomia. Võrreldes tavalise hagimenetlusega on see enam formaliseeritud ja

toimub suurel määral esitatud dokumentide ja neis kajastuvate andmete alusel. Selles

menetluses kohus ei hinda tehingu võimalikku tühisust (TsÜS §86)11

või tüüptingimuste

ebamõistlikku kahjustavust (VÕS §42 lg 3), mistõttu neid tarbija õigusi ei ole pärast nõude

vaidlustamise ajaperioodi (15 päeva) möödumist enam võimalik realiseerida.

2.5. Kiirlaenu-võlglastest võlanõustajate pilguga

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium viis võlanõustajatega 15.10.2013 läbi

ümarlaua-arutelu, lisaks saadeti võlanõustajatele elektrooniline küsitlusankeet, millele

vastas neli võlanõustajat. Nende hinnangud langesid kokku järgmistes punktides:

1) Tarbimiskrediidi võlgadega on hädas eelkõige madalama haridustasemega (põhi-

kesk- ja kutseharidus) isikud, kõrgharidusega võlgnikke on oluliselt vähem.

2) Probleemidega võlgnike kuusissetulek on reeglina Eesti keskmisest madalam,

võlgnike enamuse moodustavad töötud, miinimumpalgaga töötajad,

toimetulekutoetuse saajad ja töövõimetuspensionärid. See viitab selgelt asjaolule, et

laenuvõtjate taustakontroll laenuandjate poolt on (olnud) puudulik. Ka võlgnik ise

11

Heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine, muu hulgas juhul, kui pool teadis või pidi

teadma teise poole raskest olukorrast ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel

või kui poolte vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas.

2139

3683 3815

4212

1680

2975 3028

3405

157 162 224

545

0

500

1000

1500

2000

2500

3000

3500

4000

4500

2010 2011 2012 2013

Lahendatud menetlused sh kiirmenetluse korras sh antud üle hagimenetlusse

15

sageli ülehindab oma võimet laene tagasi maksta – laenu(de) tagasimakse protsendina

sissetulekust ületab normaalseks peetavat 40% ja küünib paljudel juhtudel tublisti üle

selle.

3) Harva on võlanõustamisele tulijal võetud üksnes üks laen. Reeglina on laene mitu, 4-

5 või rohkem. Enamasti ollakse samaaegselt võlgu erinevatele krediidipakkujatele:

kommertspank, laenukontor, järelmaksu-pakkuja. Erinevad võlad on ka erinevas

sissenõudmise astmes – mõni nõue on loovutatud inkassole ning mõni on samas juba

kohtutäituri käes. Väga sageli rakendub ühe võlgniku suhtes korraga mitu

inkassofirmat ja mitu kohtutäiturit. Eriti mitme kohtutäituriga samaaegne suhtlemine

valmistab võlgnikele raskusi, kuna igaühele neist tuleb teha avaldus elatusmiinimumi

arvele allesjätmiseks, vastasel juhul arestitakse konto täies ulatuses.

4) Arestitud arveldusarvetega isikute arv kasvab aasta-aastalt ja on ületanud 100 000

isiku piiri (arvestades kõiki võlgnevuste liike, mitte üksnes kiirlaenuvõlgasid).

Arestitud arveldusarvetega isikutel sageli puudub motivatsioon tööle minna ja veel

sagedamini asutakse töötama ümbrikupalga eest, et vältida raha äraandmist

kohtutäiturile. Ka aresti olemasolu ei takista vahel uusi laene juurde võtmast, sest

paljud kiirlaenukontorid pakuvad sularahalaene, mis toimetatakse kätte posti teel.

5) Kuigi arvulist statistikat pole võimalik esile tuua, ei ole kahjuks harvaesinev olukord,

kus laenuvõtja jääb ilma oma eluasemest. Vahel realiseerib selle kohtutäitur

täitemenetluse käigus, aga mõnel juhul on kiirlaen või muud tüüpi tarbimislaen

hüpoteegiga tagatud. Eluasemest ilma jäänute valikud eluasemeturul pole kiita, sest

Eestis on vähe munitsipaalkortereid või madala hinnatasemega eluasemeid saadaval

üüriturul.

6) Vanusegruppidest jäävad kiirlaenudega enim hätta noored inimesed (vanuses 25-39).

Teine eristuv grupp on pensionieelikud, kelle sissetulekud tööturul on kokku

kuivanud.

7) Kiirlaenu võtmise sagedasemate põhjuste seast saab esile tuua:

a. Vajadus katta elamiskulusid (kommunaalkulude tasumiseks, toidu ostmiseks) –

noored emad, paljulapselised pered

b. Tarbekaupade soetamiseks (rõivad/jalatsid, elektroonika)

c. Teiste võlgade maksmiseks

Intervjuu käigus toodi lisaks esile, et SMS-laen võib eriti noorte inimeste puhul olla

võetud ka peo käigus, järelemõtlematult.

16

8) Võlgnikud ei ela sageli rahvastikuregistris asuval aadressil ja seega ei saa

meeldetuletuskirju, kohtumenetluse algatamise teateid jne kätte või saavad need kätte

hilinemisega. Lisaks ei ole nad piisavalt õigusteadlikud, et osata esitada vastuväidet,

juhul kui nõue on ebaõiglaselt suur. Selle tulemusena tehakse enamus

väljanõudeotsuseid tagaselja või kiirmenetluse korras ning laenutingimuste vastavust

heale laenuandmise tavale (TsÜS §86 lg 1, VÕS § 42 lg 3 p 5) ei kontrollita, mis viib

mitmel puhul liigkasuvõtjalike nõuete tegeliku väljamõistmiseni kohtu poolt.

KOKKUVÕTE

EMORi küsitluse andmetel on SMS-laenu või kiirlaenu võtnud 2% leibkondadest, kuid

turuosaliste hinnangud on tunduvalt suuremad, ulatudes üle 100 000 isiku

30. 01.14 seisuga on Maksehäireregistris registreeritud 34 706 isikut, kellel on kiirlaenu

või tarbimiskrediidiga seotud maksehäire

57% maksehäires eraisikul on makseviivituses üksnes üks laen, ülejäänutel 2-3 (33%

isikutest) või rohkem laene

Inkassofirmade kaudu sissenõudmisel on 1.12.13 seisuga vähemalt 42 069 kiirlaenunõuet

summas 23,9 MEUR, ligikaudu 38 000 isiku vastu

Kohtumenetluses on 2013. a detsembri lõpu seisuga 23 275 kiirlaenukontorite poolt otse

(ilma inkassoteenuseid kasutamata) sisse antud nõuet summas 65,9 MEUR, 20492

unikaalse isiku vastu.

Kokku ulatub maksehäires olevate kiirlaenu-nõuete üldarv rohkem kui 65 344 nõudeni.

Pikaajalises maksehäires (rohkem kui 1 aasta) olevate kiirlaenu-nõuete puhul on tavaline,

et kõrvalnõuded (viivised, lepingutasud, kahjuhüvitis jne) moodustavad rohkem kui 50%

sissenõutavast summast.

Ligikaudu 80% kiirlaenuvõlgadega seotud kohtuasjadest lahendatakse maksekäsu

kiirmenetluse korras

Tarbimiskrediidi võlgadega on hädas eelkõige madalama haridustasemega isikud, kelle

kuusissetulek on reeglina Eesti keskmisest madalam, võlgnike enamuse moodustavad

töötud, miinimumpalgaga töötajad, toimetulekutoetuse saajad ja

töövõimetuspensionärid.

Vanusegruppidest jäävad kiirlaenudega enim hätta noored inimesed (vanuses 25-39).

Teine eristuv grupp on pensionieelikud.

17

3. ÕIGUSLIK ANALÜÜS

3.1. Kehtiva õigusraamistiku kujunemine ja selle tõhusus

(meetmete jõustamise kronoloogilises järjekorras)

Võlaõigusseaduse (VÕS) tarbijakrediidi sätted tuginesid kuni aastani 2008 EL

tarbijakrediidi direktiivi (direktiiv nr 87/102/EMÜ tarbijakrediiti käsitlevate liikmesriikide

õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta) põhimõtetele. Kuna nimetatud direktiivi

sätteid ei kohaldatud krediidilepingute suhtes, mille summa jäi alla 200 euro ja ka

lepingutele, mis kohustasid tarbijat krediidi tagasi maksma vähem kui kolme kuu pikkuse

tähtaja jooksul, oli nn SMS-laenude regulatsioon sisuliselt olematu.

12. märtsil 2008 võeti vastu uus reklaamiseaduse (ReKS) eelnõu, millega sätestati

kohustuslik üleskutse tutvuda laenutingimustega ja konsulteerida asjatundjaga.

Sellise nõude kaudu loodeti muuta laenupakkumise reklaamid senisest tasakaalukamaks ja

ühtlasi teostada tõhusamalt järelevalvet agressiivsete laenureklaamide üle, mis rõhuvad

vaid laenusaamise lihtsusele ja kiirusele. Lisaks tuli seaduse kohaselt reklaamis, millega

teavitatakse oma valmisolekust tarbijakrediidi andmiseks või selliste lepingute

vahendamiseks, ära näidata (vajaduse korral vastavate näidete lisamisega) krediidi

kulukuse määr. Krediidikulukuse määr tuli igal juhul ära näidata juhul, kui teavitati

valmisolekust anda tarbijale laenu, mille maksimaalne summa on väiksem kui 10 000

krooni või mille tagasimaksmise tähtaeg on kuni kuus kuud.

____

Praktikas on osutunud krediidikulukuse määr tarbijatele väga raskesti arusaadavaks

mõisteks. Tema eeliseks on tehingutasude hõlmamine, kuid probleemiks arvutamine

annualiseeritud kujul, mille tulemuseks on väikeste summade ja lühikeste tähtaegade

puhul isegi 1000%ni ja üle selle küündivad kulukuse määrad, mis muutuvad tarbijale

hoomamatuks. Lisaks ei anna krediidikulukus infot viiviste ja muude lisatasude kohta, mis

kaasnevad maksetega viivitamisel.

------

28.01.2008 jõustus uus rahapesu ja terrorismi tõkestamise seadus (RTRTS), milles

sätestati finantseerimisasutuste registreerimise kohustus majandustegevuse registris

(MTR) ja kliendi tuvastamise nõue lepingu esmakordsel sõlmimisel. See muudatus

tulenes EL III rahapesu tõkestamise direktiivist, eesmärgiga vähendada anonüümselt

finantstehingutes osalemist. Loodeti ka, et see hoiab ära olukordi, kus laenu võetakse teise

inimese nime all. RTRTS tähenduses käsitletakse finantseerimisasutusena ettevõtjaid, kes

majandustegevuses peamise ja püsiva tegevusena pakuvad oma nimel seaduses nimetatud

18

finantstehinguid, mille alla kuuluvad ka laenutehingud, nagu tarbijakrediit,

hüpoteeklaenud, faktooring ja muud äritehingute finantseerimise tehingud, sõltumata

sellest, kas nende ettevõtjate üle teostatakse riiklikku finantsjärelevalvet või mitte.

___

13. septembri 2013 seisuga oli majandustegevuse registris registreeritud 197 ettevõtet,

kelle tegevusalaks on märgitud „laenutehingud“. Iga kirje sisaldab ettevõtja nime,

äriregistri koodi, tegevuskohta ja registreerimise kuupäeva. Kuna sellega info ka piirdub,

pole kahjuks võimalik üksnes registri baasil eristada eraisikutele tarbimiskrediidi (sh

kiirlaenud) pakkujaid muud tüüpi finantseerimisasutusena tegutsevatest ettevõtetest.

Seega ei paku register tema tänasel kujul võimalust teha väljavõtet ärimudeli alusel, et

saada ammendav loend eraisikutele kiirlaene pakkuvatest ettevõtetest. Ammugi ei edasta

ettevõtjad registrile andmeid oma laenutegevuse sisuliste näitajate (laenumaht, klientide

arv jne) kohta.

____

1.mail 2009 jõustusid tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) ja võlaõigusseaduse

muudatused, mille tulemusena kaotati ära summalised ja ajalised piirid tarbijakrediidi

direktiivi sätete rakendamisel (varasemalt ei kohaldunud need sätted laenudele, mis olid

väiksemad kui 200 eurot või mille tagasimaksmine toimus vähem kui kolme kuu jooksul),

et suurendada oluliselt tarbijate kaitset väikelaenude ja -krediitide kasutamisel.

Eelnõuga parandati tarbija võimalusi saada teavet laenu kohta enne lepingu

sõlmimist (kõige olulisemateks laenu aastaintressi määr, krediidi kulukuse määr ja tarbija

seadusest tulenev taganemisõigus) ehk enne tarbijale raha ülekandmist. Uue sättena viidi

sisse, et tagasimaksmisega viivitamise korral ei saa tarbijalt nõuda seadusest

tulenevast viivisemäärast kõrgemat viivist. Nii sätestab VÕS § 415 lg 1, et tarbijalt ei

või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda § 113 lg 1 sätestatud viivise

määrast kõrgemat viivist ehk kohaldub VÕS §-is 94 sätestatud intressimäär, millele

lisandub kaheksa protsenti aastas. Aga kui lepinguga on ette nähtud kõrgem

intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga

ettenähtud intressimäär. Ning kuigi VÕS § 415 lg 1 ühest küljest keelab seadusjärgsest

(pluss kaheksa protsenti aastas) või lepingujärgsest intressimäärast kõrgema viivise

küsimise, lisab ta samas: „See ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt

viivist ületava kahju hüvitamist.“

Lisaks sätestati, et tagasimaksmisel ebapiisava makse alusel toimub erinevate

kohustuste täitmine tarbijale soodsamalt (sätestati kohustus lugeda tarbija tehtud

osalise makse korral esmajärjekorras tasutuks võla sissenõudmiseks tehtud kulutused,

seejärel võlgnevuse põhiosa ja alles viimases järjekorras laenuintressid), mis võiks

19

motiveerida tarbijat julgemalt oma laenuprobleemiga tegelema, mitte nende eest

põgenema. Selle muudatuse vajalikkust ilmestasid mitmed ka kohtusse jõudnud juhtumid,

mil tarbija poolt tehtud osamaksed oli võlausaldaja arvestanud viiviste katteks ning pärast

mitmete maksete tegemist tarbija poolt polnud põhisumma sugugi vähenenud ja tootis

endises mahus nii intresse kui viiviseid12

.

____

Uute normide rakendamise praktika käigus võib väita, et viivistega seonduv regulatsioon

on jätkuvalt hambutu. Võlausaldajad tuginevad oma viivisenõuetes lepingujärgse

intressimäära kasutamise võimalusele ning seadusjärgse intressimäära (pluss kaheksa

protsenti aastas) viivisemäärana esitlemine VÕSis on jäänud deklaratiivseks.

Lepingujärgsest intressimäärast suuremad viivised küsitakse välja seaduses lubatud

kahjuhüvitisena.

Riigikohus asus oma lahendis 3-2-1-120-08 seisukohale, et laenuandjal on põhimõtteliselt

õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mille pooled näevad ette ka

tarbijakrediidilepingus intressimäärana, kuid kui viivisenõue on põhivõlast suurem, peab

võlausaldaja seda kohtus eraldi põhjendama.

____

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse muudatuse tulemusena (TsÜS §86 lg 1) loetakse heade

kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühiseks. Sama paragrahvi lg 2

kohaselt on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas juhul, kui pool teadis või pidi

teadma teise poole raskest olukorrast ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt

ebasoodsatel tingimustel või kui poolte vastastikuste kohustuste väärtus on heade

kommete vastaselt tasakaalust väljas. Tarbijakrediidilepingute puhul eeldatakse, et

vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muu

hulgas juhul, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab

krediidi andmise ajal Eesti Panga avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt

eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.

Kuigi muudatuses nähti põhiseadusest tulenevat lepinguvabaduse piiramist, oli Riigikogu

õiguskomisjoni hinnangul piirang eesmärgi tähtsust silmas pidades proportsionaalne ja

kooskõlas põhiseadusega13

. See kolmekordsena määratletud piirmäär eeldati tagavat turul

tegutsejatele piisava kasumi, aga samas reguleerima klientide jaoks sellise hinna-, viiviste

ja intresside taseme, et teenus ei kujuneks röövellikuks. Sisuliselt tähendas see, et

12

Kristiine Naska „Vastutustundliku tarbimisühiskonna kujundamine krediidisuhetes“. EBS, magistritöö, 2013 13

Põhiseaduse § 11 kohaselt tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega ning piirangud

peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust.

20

ebamõistlikult kõrge krediidikulukusega kiirlaenu andjal on kohustus vaidluse korral

tõendada, et ta ei teadnud ega pidanudki teadma teise poole rasketest asjaoludest. Sellest

sättest möödaminemiseks lisasid mitmed kiirlaenuandjad oma tüüptingimustesse

sõnastuse, mille kohaselt laenusaaja kinnitab, et ta ei võtnud laenu oma raske olukorra

tõttu. Seda omakorda võib käsitleda tühise tüüptingimusena VÕS § 42 lg 3 p 11 alusel.

Tarbijakrediidileping, milles ei ületata seaduses sätestatud krediidi kulukuse piirmäära,

võib samuti olla vastuolus heade kommetega, kuid on seda siis muudel seaduses sätestatud

alustel, mille igal üksikjuhul tuvastab kohus (võlgniku avalduse alusel

Lisaks TsÜS §86-s sisalduvale tehingu tühiseks lugemise alusele reguleerib VÕS § 42

lepingu tüüptingimusi. VÕS § 42 lg 3 p 5 sätestab, et tüüptingimus on ebamõistlikult

kahjustav, kui teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma

tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist

või muud hüvitist.

Kiirlaenude puhul ongi tavapäraselt tegemist tüüptingimustel sõlmitud

tarbijakrediidilepingutega. Tarbija saab valida vaid laenu suuruse ja laenuaja pikkuse,

laenulepingu muud tingimused ei ole eraldi läbi räägitavad. Tüüptingimustel sõlmitud

tarbijakrediidilepinguga ette nähtud liiga suurt leppetrahvi, viivist või muid sarnaseid

kulusid võib pidada ebamõistlikult kahjustavaks tüüptingimuseks ja seetõttu tühiseks.

Tulenevalt TsMS § 438 lg-st 1 ja §436 lg-st 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude

lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole

sellele tuginenud.

___

Riigikohtu õigusteabe osakonna kohtupraktika analüüsis14

tõdetakse, et TsÜS-i kui

eraõigusliku tuumikseaduse muutmine on tõenäoliselt mingil määral korrastanud

kiirlaenuteenuste turgu, kuid ei abista märkimisväärselt neid isikuid, kes on sattunud

raskesse majanduslikku olukorda. Kuigi võlgnikud tuginesid tehingu heade kommete

vastasusele väga paljudes analüüsi objektiks olnud tsiviilasjades, siis vaid üksikutel

juhtudel kohus jaatas heade kommete vastasust (eelkõige sundolukorra tõendamata

jäämise tõttu tehingu sõlmimisel).

Vastavalt Riigikohtu praktikale pole üksnes seaduses sätestatud krediidikulukuse

piirmäära ületamine osutunud piisavaks aluseks krediidilepingu tühiseks lugemisele.

Lisaks on Riigikohus pidanud vajalikuks, et tarbija tõendaks tehingu tegemist

sundolukorras või kogenematuse tõttu. See aga tähendab, et norme, mis võimaldaksid

liigkasuvõtjalikud lepingud tühiseks lugeda, ei saa realiseerida kohtu enda algatusel, eriti

14

http://www.riigikohus.ee/vfs/1352/TehinguHeadeKommeteVastasus_MargitVutt.pdf

21

kui tarbija ei ole kohtus esindatud. Tagaseljaotsused on aga kiirlaenu-kohtuasjades pigem

reegel kui erand. Seda võib pidada peamiseks põhjuseks, miks liigkasuvõtmise-vastased

normid Eesti õigusruumis praegusel hetkel ei toimi15

.

Teiseks põhjuseks saab lugeda maksekäsu kiirmenetluse kasutamist krediidiandjate poolt

võlgnevuste kohtu kaudu sisse nõudmisel, lootuses, et võlgnik ei esita etteantud tähtaja

(15 päeva) sees vastuväidet. Kui vastuväidet ei esitata, ei kontrolli kohus nõude õigsust

ning väljastab maksekäsu vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-le 489, mille saab

ilma igasuguste muude formaalsusteta jõustada (täitemenetlusse anda)16

.

Kohtud on ka leidnud, et ainuüksi korduv laenuvõtmine ei tõenda erakorraliste vajaduste

olemasolu. Samuti ei peeta heade kommete vastaseks kiirlaenu, mis on võetud ajutise

ülekulu kompenseerimiseks. Üldjuhul ei peeta kohtupraktikas ka makseraskustes võlgniku

laenu refinantseerimist ja uue, kõrgema intressimääraga laenulepingu sõlmimist heade

kommete vastaseks.

Tüüptingimuste tühiseks lugemist (VÕS § 42 lg 3 p 5) on kohtupraktikas sagedamini

ette tulnud. Näiteks on kohtud otsustanud, et tühine on tüüptingimus, millega

krediidiandjal on õigus nõuda krediidisaajale saadetud kirjalike teadetega seotud

kulutuste hüvitamist krediidiandja hinnakirja järgi või tüüptingimus, mille kohaselt

krediidivõtja kohustub krediidiandja nõudel tasuma võlgnevuse menetlemise eest

meeldetuletuse tasu. Samuti on kohus pidanud tühiseks tüüptingimuseks laenulepingu

järgset viivisemäära 1% tasumata summalt päevas.

Näiteks 1 kuuks võetud kiirlaen summas 191,73 eurot (3000 krooni), mille

tagasimaksmisega tarbija hätta jäi, tõi kaasa inkassofirma võlanõude summas 638,94

eurot pluss menetluskulude hüvitamise nõude summas 469,74 eurot, mis sisaldas ka

hageja õigusabikulu 270 eurot ja võla sissenõudmisega seotud kulu 110 eurot. Kohtu

otsusega mõisteti tarbijalt välja 236,82 eurot (võlg, intress ja viiviseintress) ning 51,60

eurot hageja menetluskulude katteks. Kohus pidas tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja

tühiseks laenulepingu järgset viivisemäära 0,25% tasumisele kuuluvalt summalt päevas

(91,25% aastas) ja kohaldas viivise seadusjärgset määra. Menetluskulude osas pidas

kohus mõistlikuks õigusabikuluks 50 eurot ja ei lugenud menetluskuluks võla

sissenõudmisega seotud kulu.

Tuleb aga arvesse võtta, et maksekäsu kiirmenetluses tüüptingimusi ei kontrollita ning

samal ajal lahendatakse 80% kiirlaenuvõlgadega seotud kohtuasjadest just maksekäsu

kiirmenetluse korras.

15

Karin Sein „Protection of Consumers in Consumer-Credit Contracts: Expectations and Reality in Estonia“

http://www.juridicainternational.eu/index.php?id=15318 16

Sealsamas

22

___

23. aprillil 2008 võeti Euroopa Liidus vastu uus tarbijakrediidi direktiiv 2008/48/EÜ,

millega tunnistati kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ. Direktiivi muutmise

vajaduse tingis asjaolu, et viimastel aastatel oli toimunud märkimisväärne areng tarbijatele

pakutavate ja nende poolt kasutatavate krediidiliikide osas. Turule olid tulnud uued

krediiditooted ja nende kasutamine sagenes pidevalt. Seetõttu oli vaja olemasolevaid

sätteid muuta ja laiendada nende kohaldamisala. Uue tarbijakrediidi direktiiviga

ühtlustati Euroopa Liidu siseselt küllaltki detailselt nõuded tarbijakrediidilepingute

reklaamile, lepingueelsele ja lepingulisele teabele, krediidi kulukuse määra

arvutamisele, samuti täiendati ja täpsustati regulatsiooni tarbija taganemisõiguse

kohta, tarbija õiguse kohta krediit ennetähtaegselt tagasi maksta, tarbija

taganemisõiguse kohta tarbijakrediidilepinguga majanduslikult seotud lepingutest ja

kõrvallepingutest. Näiteks uuendusena võrreldes kehtiva regulatsiooniga tuli tarbija

teavitamiseks kasutada Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehte, mis tagab oma

lihtsa ja selge struktuuriga teabe võrreldavuse ning kerge jälgitavuse. Lisaks

lepingueelsele teavitamiskohustusele pandi krediidiandjale kohustus tarbijat

lepingueelselt nõustada, et tarbija saaks hinnata, kas pakutav tarbijakrediidileping on

kohandatud tema vajadustele ja finantsolukorrale vastavaks. Vajaduse korral peab

krediidiandja selgitama tarbijale sõlmitava tarbijakrediidilepingu põhiomadusi ja mõju.

Krediidiandjal on sõnaselge kohustus hinnata enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist

tarbija krediidivõimelisust, kasutades selleks vajaduse korral asjakohaseid

andmekogusid.

Eesti õigusesse võeti uus direktiiv üle 11. juulil 2011 kehtima hakanud VÕS ja ReKS

muudatustega. Muuhulgas tuli igas tarbijakrediidilepingu sõlmimise võimalusele

osutavas reklaamis näidata ära sellise tarbijakrediidi kulukuse määr tüüpilise näite

kujul. Erisuseks lepingueelselt avaldatava krediidi kulukuse määra tüüpilise näitega oli

see, et reklaamis tuleb esitada tüüpiline näide keskmise tarbija jaoks, võttes arvesse sellist

krediidi kulukuse määra, mis on teatavat tüüpi krediidilepingute puhul kõige tõenäolisem,

ning ka nende lepingute esinemise sagedust konkreetsel turul. Krediidivahendaja peab

lisaks avaldama ka oma volituste ulatuse eelkõige selles osas, kas ta teeb koostööd ühe või

mitme krediidiandjaga või tegutseb iseseisvalt.

Krediidivõimelisuse hindamise küsimust reguleerib võlaõigusseaduse (VÕS)

vastutustundliku laenamise instituut (§ 403-2). See hõlmab teenuse osutaja kohustust

omandada teavet (vajaduse korral küsides tarbijalt ja kasutades asjakohaseid

andmekogusid), mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediiti lepingus

kokkulepitud tingimustel tagasi maksma. Tarbija krediidivõime hindamisel peab

krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija

23

võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, määrates vajalike

hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta

olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele.

Tarbija krediidivõime adekvaatsest hindamisest sõltub olulises osas, kas teenuse tarbija

satub laenu maksmisega raskustesse või mitte. Seega on see otseses seoses

problemaatikaga, mida tarbijakrediiditurul võib täheldada, ehk ülelaenamise probleemiga.

____

Tegelikkuses võib väita, et tarbija krediidivõimelisuse hindamises need muudatused olulisi

muutusi kaasa ei toonud. Kuna hindamistoimingute ulatuse saab krediidiandja ise

määrata ning asjakohaseid andmekogusid tuleb krediidivõimelisuse hindamisel kasutada

üksnes „vajadusel“, argumenteerivadki laenuandjad, et vajadus tekib üksnes teatud

summast (nt 900 EUR) suuremate summade puhul ning kuni selle piirmäärani võib

piirduda kas tarbija (dokumenteerimata) ütlustega oma sissetulekute ja rahaliste

kohustuste kohta või veel vähem, üksnes maksehäireregistri päringuga.

Ka lepingueelse teabe andmise nõuete järgimine on jäänud praktikas ebaühtlaseks.

Tarbijakaitseameti poolt 2011.a lõpus teostatud liisingfirmade pimeostude uuringust ja

2012. a laenutoodete jätku-uuringust, mis puudutas muuhulgas ka kiirlaenuandjaid ja

järelmaksu-pakkujaid, selgus, et paljudel juhtudel ei edastatud teabelehte õigeaegselt ning

laenu anti ka kõrge krediidiriskiga inimestele.

____

5.aprillil 2011 jõustus võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seadus, mille ajendiks olid

väga paljude eluasemelaenuvõtjate probleemid laenude tähtaegse tasumisega olukorras,

kus töötus oli masust tingitult kiiresti kasvanud, sissetulekud vähenenud ning tagatiseks

oleva kinnisvara väärtus langenud. 2010. a. veebruari lõpu seisuga moodustas

probleemsete laenude maht 4,39% eluasemelaenuportfellist. Hinnanguliselt tähendas see

seda, et Eestis oli hätta sattunud ca 6940 eluasemelaenuvõtjat (üksikisikut või peret).

Riigikogu õiguskomisjon leidis, et otstarbekas on reguleerida füüsilisest isikust võlgnike

võlgadega seonduvat laiemalt, mh näha ette terviklik menetlus võlgade

ümberkujundamiseks ja muuta ka olemasolevaid seadusi, eesmärgiga tagada võlgnikule

soodsam õiguslik keskkond, arvestades samas ka võlausaldajate õigustatud huvisid.

Makseraskustes füüsilisele isikule oli seni võlgadest pääsemise võimaluseks enne 30

aastast aegumistähtaega vaid võlavabastus pankrotimenetluses.

Eelnõu eesmärk oli pakkuda ajutistesse makseraskustesse sattunud füüsilistele isikutele

võimalus ümber kujundada võlad, ületada makseraskused, vältida pankrotimenetlust,

24

õppida toime tulema tulevikus tekkivate finantskohustustega ning taastada oma

maksevõime. Selleks nähti ette uus kohtumenetlus, milles on võimalik füüsilise isiku

võlgade ümberkujundamine, sh maksetähtaja pikendamine, ositi täitmise

võimaldamine või ka kohustuste vähendamine. Menetlus baseerub sarnastel

põhimõtetel ettevõtetele mõeldud saneerimisseadusega, võimaldades alternatiivi

pankrotimenetlusele. Eelnõus kavandatud menetluse põhimõtteks oli, et füüsiline isik peab

ise suutma välja pakkuda lahenduse oma võlgade tasumiseks ning võlausaldaja ja kohtud

hindavad ja võimalusel kinnitavad selle. Menetlus ei saa toimuda n.ö nulltariifiga, st

eelduseks on, et võlgnikul on või vähemalt saab olema mingi sissetulek, millest võlgasid

katta ja huvi selle vastu, et vältida enda pankrotimenetlust. Eelnõuga kaasnevaid üks

olulisemaid muudatusi on täitedokumendist tulenevate nõuete üldise aegumistähtaja

lühendamine 30 aastalt kümnele aastale. Kümneaastane aegumistähtaeg on TsÜS § 157

lg 3 järgi ette nähtud ka pankrotimenetluses tunnustatud nõuetele.

___

Vestlustes võlanõustajatega on võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse kohta

kerkinud esile hinnang „jõukate inimeste seadus“ – sellest on abi nende võlgnike puhul,

kes suudavad kõigi nõuete põhisummasid regulaarselt vähendada. Kuna riik tasuta

menetlusabi ei võimalda, tuleb kõik ümberkujunduskava ja kohtumenetlusega seotud

kulud katta võlgnikul. Lisaks pole väga sageli võlausaldajad ümberkujunduskavaga nõus

ning seda pole seetõttu võimalik kohtus ära kaitsta. Järjest rohkem on võlanõustajad

puutunud kokku vajadusega aidata vormistada eraisikute pankrotiavaldusi.

2013. a esitati maakohtutele kokku 475 füüsilise isiku pankrotiavaldust (2012. a 442,

2011. a 334, 2010. a 310, 2009. a 264). Eraisikute võlgade ümberkujundamise avaldusi

esitati 2013.a kokku 31 (2012.a 28,2011.a 45).

____

23.05.2013 võeti vastu VÕS ja ReKS muudatused, millega täpsustati vastutustundliku

laenamise põhimõtte rakendamist ja sätestati täiendavad nõuded kiirlaenu

reklaamidele. Muudatuste esitamise ajendiks oli 20.märtsil 2012 toimunud Riigikogu

majandus- ja õiguskomisjoni ühisistung kiirlaenude teemal, kus toimunud arutelu

tulemusena leiti, et VÕS tuleks vastutustundliku laenamise osas üle vaadata, et

maksevõime tõestamine ka tegelikult toimuks.

Muudatustega sätestati, missuguseid asjaolusid peab krediidiandja tarbija

krediidivõimelisuse hindamisel arvesse võtma. Sellisteks asjaoludeks on tarbija

varaline seisund, regulaarne sissetulek, andmed teiste varaliste kohustuste kohta,

andmed varasemate maksekohustuste täitmise kohta ja tarbijakrediidilepingust

25

tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju. Selle kaudu on võimalik

täpsemalt avada, missuguseid andmeid peaks krediidiandja tarbija kohta koguma ning

mida täpselt krediidivõimelisuse hindamiseks tegema. Muudatuse tulemusel peaks olema

selgem, missugused kohustused täpselt pooltel on, samuti, et krediidivõimelisuse

hindamine ja selleks vajaliku teabe hankimine on selgelt krediidiandja kohustus.

Reklaamiseaduses sooviti täpsustada sätteid selliselt, et välistatud oleksid kiirlaenude

reklaamid, mis on vastutustundliku laenamise põhimõtetega vastuolus ja suunavad

vastutustundetule käitumisele.

Täpsemalt sätestati, et reklaam, millega teavitatakse valmisolekust anda

tarbijakrediiti või vahendada selliseid lepinguid peab olema vastutustundlik ning

tasakaalustatud ja ei tohi jätta muljet, et tarbijakrediidi võtmine on riskivaba ja

lihtne võimalus finantsprobleemide lahendamiseks, ega kallutada tarbijaid

läbimõtlematule laenuvõtmisele. Reklaamis seadusega ettenähtud kohustuslik teave

peab olema esitatud viisil, mis on tavalise tähelepanu juures märgatav, arusaadav ja

eristatav muust teabest.

____

2013. a sügisel alustas Tarbijakaitseamet vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise

kontrolli kiirlaenuettevõtetes. Senise järelevalve tulemustest nähtub järgmist.

o Laenuvõtja tausta kontrollitakse põhjalikumalt alates 900 eurost (alla selle

summa piisab tarbija avaldusest + maksehäire päring).

o Tarbijad esitavad oma taotlustes kaheldava väärtusega sissetulekuid ja

väljaminekuid puudutavat infot.

o Ettevõtted ei suuda tõendada, kas ja millisel hetkel edastatakse tarbijale

laenuleping.

o Ettevõtetel on probleeme tõendamisega, kuidas nad arvutavad

krediidikulukuse määra.

o Leidub laenuandjaid, kes arvestavad intressi laenu põhisummalt, mitte jäägilt.

Kui pakutakse null-intressiga laenu, nõutakse intressi asemel laenu

„haldustasu“, „käsitlustasu“ vms konkreetse summana, mitte protsendina

laenujäägilt. Sisuliselt on see võrdsustatav intressiga.

o Viivis on üldjuhul laenulepingutes äratoodud päeva kohta, mitte aastase

määra alusel.

o Lepingutes ei ole alati välja toodud, millised võivad olla kõrvalnõuete

suurused juhul, kui tekib tagasimaksete võlgnevus ja/või öeldakse leping üles.

Võrreldes laenuandjate tüüptingimusi, on lepingutes märgitud kõrvalnõuded

äärmiselt erinevad nii sisu kui suuruse poolest.

26

o Makseraskustesse jäänud tarbijate olukorda raskendab, kui laenuandjad

pakuvad märkimisväärse ühekordse tasu eest laenu maksetähtaja edasi

lükkamist või loovutatakse lepingust tulenev nõue inkassole enne, kui

laenuandjal oleks VÕS § 416 alusel õigus leping üles öelda (ehk enne

lepinguperioodi lõppemist). On laenuandjaid, kes loovutavad nõude koheselt

peale esimese maksega võlgnevusse jäämist.

o On kiirlaenuandjaid, kes on hakanud lepingutingimustes pakkuma

laenukindlustust, st laenulepingu sõlmimisega kaasneb kliendile

laenukindlustus, mis võimaldab kliendil töötuse korral taotleda laenuandjalt

maksepuhkust kuni 6 kalendrikuud või laenuvõtja surma korral tema pärijal

laenu kustutamist. Nt Raha24 ja Kiirlaenud OÜ.

o Kiirlaenuandjad on tüüptingimustes kokku leppinud vaidluste lahendamise

instantsiks (elektroonilise) vahekohtu – www.vahekohus.ee või https://www.e-

vahekohus.ee/elektroonilise-Vahekohtu-reglement. Vaidluste lahendamine

vahekohtutes ja mitte tarbijakaebuste komisjonis on tarbijale kahjulikum, sest

tõenäoliselt ei ole tal võimalik endale õigusabi eelnevalt saada, sealjuures ei

kontrollita, kas sõlmitud leping ja tema vastu esitatud nõuded on seaduslikud,

põhjendatud ja kooskõlas heade kommetega. Otsused on pooltele siduvad ja

lõplikud.

Tarbijakrediidi reklaami asjus oli Tarbijakaitseamet seisuga 20.12.13 vaadanud üle 112

reklaam (nii järelevalve- kui ettevõtjate pöördumiste korras), nendest 70 olid ameti

hinnangul rikkumised ehk seadusega vastuolus olevad reklaamid. Tekkinud on arvukalt

vaidlusi reklaami tellijatega määratlemata õigusmõistete „vastutustundetu ja

tasakaalustatud“ sisustamise osas.

____

9.12.2013 võeti Riigikogu menetlusse karistusseadustiku ja sellega seonduvate teiste

seaduste muutmise seaduse eelnõu (554 SE). Eelnõuga muudetakse tarbijakaitseseadust ja

lisatakse säte, millega nähakse ette võimalus määrata rahatrahv vastutustundliku

laenamise põhimõtte rakendamata jätmise eest.

Kehtiva õiguse alusel on vastutustundliku laenamise põhimõttega seotud kohustuse

rikkumise korral Tarbijakaitseametil võimalik teha vaid ettekirjutus tarbijate kollektiivsetes

huvides, mis ei ole aga piisav meede, et sundida krediidiandjaid järgima vastutustundliku

laenamise põhimõtet iga konkreetse laenulepingu sõlmimisel. Eelnõus kavandatud

muudatuse kohaselt loetakse vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamata

jätmine väärteoks, mille eest on võimalik krediidiandjale määrata rahatrahv kuni 32000

eurot. Kavandatud muudatus võimaldab Tarbijakaitseametil rakendada tõhusamaid

https://www.e-vahekohus.ee/elektroonilise-Vahekohtu-reglement

https://www.e-vahekohus.ee/elektroonilise-Vahekohtu-reglement

27

meetmeid, et tagada vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine kiirlaenuandjate

poolt.

3.2. Kiirlaenudega seotud kohtupraktika

(Käesolev alapunkt on koostatud Kristiine Naska magistritöö „Vastutustundliku tarbimisühiskonna

kujundamine krediidisuhetes“ (EBS, 2013) alusel.)

Kristiine Naska oma hiljutises magistritöös analüüsis juhtumi- ja dokumentaalanalüüsi

kaudu kiirlaenudega seonduvat kohtupraktikat, eesmärgiga leida kohtulahendites

reeglipärasused võlausaldaja nõudmistes ning tarbija ja kohtu seisukohtades. Sel eesmärgil

töötas ta läbi kohtuinfosüsteemis (KIS) avaldatud 149 kohtulahendit, mis sisaldavad endas

märksõna „kiirlaen“ (KIS 2013, online andmebaas, 1.10.2013). Kiirlaene käsitlevad

tsiviilkohtumenetluse lahendid on 100% olnud I astme kohtu menetluses. 112 lahendit on

tehtud võlaõigusasjade – laenu- ja krediidilepingute – vaidlustes, kolmel juhul on tegemist

pankrotiasja hagita menetlusega. 84% lahenditest on tagaseljaotsused.

Ilmnes, et kõikidel juhtudel on olnud hagejaks võlausaldaja ning mitte kunagi tarbija. 90%

juhtudest on hagejaks inkassofirma, kellele kiirlaenu-ettevõte on loovutanud nõudeõiguse.

Laenusummad vaadeldud kohtuasjades varieerusid 125 eurost kuni 235 euroni. Lisaks

kaasnes laenuga tüüpiliselt lepingutasu, mis kõikus 33-42 euro piires. Intressimäär oli seda

kõrgem, mida väiksem oli summa ja lühem periood, varieerudes 350-500% vahel.

Uurimuses analüüsiti reeglipärasuste esinemist võlausaldaja nõuetes ning jõuti

järgmistele tulemustele.

1) Tuvastati reeglipärasus hagi esitamise aja osas. Hagi esitatakse ligikaudu kaks aastat

pärast nõude tekkimist, kui hageja poolt 10-kordselt vähendatud viivise määra järgi on

viivise summa põhinõudest 0,5-5% madalam.

2) Tuvastati reeglipärased nõuded hagiavalduses, mida võlausaldaja kostjalt sisse palub

nõuda:

a. Põhinõue kogu summa ulatuses. Hageja tugineb põhinõude õiguslikul

põhjendamisel järgmistele seadussätetele: VÕS § 396 lg 1; 410 lg 1; 76 lg 1; 82

lg1; 100; 101 lg 1 p 1 ja 6; 113 lg 1. Põhinõudena17

käsitleb hageja kõige

sagedamini laenusummat ja lepingutasu, 10% juhtudest on põhivõlana esitletud

laenusumma ja intress. Samas tähendab see ka seda, et lepingutasu kui tasu

laenamise eest on tegelikkuses intress. 2013. aastal on avaldunud uus trend, kus

hageja tõlgendab põhinõudena ka muid lepinguga seonduvaid tasusid nagu

17

Võlaõigusseadus ei sisusta terminit „põhinõue“ (vahel ka „põhivõlg“), seega on tegemist on hagejate poolt vabalt kasutatavate ja sisustatavate mõistega.

28

meeldetuletused või tasu hagiavalduse kohtusse esitamise eest (2-13-18302/12;

2-13-13026/7).

b. Hagi esitamise ajaks kogunenud viivis. Hageja lähtub tavapäraselt järgmistest

õigusnormidest: VÕS § 94; § 101 lg 1 p 1 ja 6; 113 lg 1. Hageja arvestab

viivist kogu põhivõlalt, mis tähendab, et 90% juhtudest nõuab hageja viivist ka

intressilt, esitledes seda lepingutasuna, olenemata asjaolust, et VÕS § 113 lõige

6 seda ei luba.

c. Hageja taotleb viivisearvestuse jätkamist kuni põhinõude tasumiseni. Läbiva

käitumisena on avaldunud, et hageja esitleb hagis viivisemäära alandamist kui

vastutulekut võlgnikule, alandades esialgset 306%-list viivise määra

keskmiselt 10-kordselt. Alandatud viivisemäärad varieerusid uuritud juhtumitel

18,6%st 48,6%ni. Sissenõudmise õiguslik alus on VÕS § 113 lõige 1,

millekohaselt võib lepingujärgne viivisemäär olla kõrgem seadusjärgsest

viivisemäärast.

d. Hageja menetluskulud. Esitades hagiavalduses menetluskulude nimekirja,

määrab kohus vastavalt TsMS § 174¹ lõikele 3 hageja taotlusel tagaseljaotsuses

kindlaks kostja poolt hüvitatavad menetluskulud. Menetluskulude loetelus

tugineb hageja TsMS § 138 lõigetele 1 ja 2, millekohaselt on menetluskulud

menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Menetluskulude

nimekirjades palub hageja kõigil juhtudel kostjal hüvitada riigilõivud ja

kohtutäituri tasud, 30% juhtudest tasu menetlusdokumentide avaldamise eest

Ametlikes Teadaannetes, 25% juhtudest kulu võlgnikule tehtud

meeldetuletuste, teavituste ja hoiatuste eest.

e. Hagi esitatakse sooviga rahuldada hagiavaldus tagaseljaotsusega, tuginedes

TsMS § 741 lõikele 1. Sealjuures, kui hagidokumente ei õnnestu kostjale kätte

toimetada, pakub hageja omaltpoolt, et avaldab menetlusdokumendid

Ametlikes Teadaannetes, mispuhul loetakse hagi kostjale avalikult

kättetoimetatuks (TsMS § 317 lg 5).

Kokkuvõtvalt on võlausaldaja reeglipärased nõuded põhivõlg (erinevate tõlgenduste

kohaselt kas põhisumma ja lepingutasu, põhisumma ja intress või põhisumma ja muud

lepingujärgsed kulud), viivis, kogunev viivis kuni põhivõla tasumiseni ning hageja

menetluskulud.

Reeglipärasused kostjate vastuväidetes ei ole nii representatiivsed kui hagejate puhul,

eelkõige põhjusel, et 84% kohtuotsustest on tehtud tagaseljaotsustena ning kohtulahendid

ei sisalda neil juhtudel otsuse kirjeldavat ja põhjendavat osa. Nii on kostja vastuväited

esitatud vaid 14% analüüsitud kohtuotsustest.

29

1) Võlgniku tegevusetus. 81% juhtudest ei saa menetlusdokumente vahetult võlgnikule

esitada, sest tema asukoht on teadmata. Menetlusdokumentide väljavõte

avalikustatakse Ametlikes Teadaannetes, millele ei järgne mingit tarbijapoolset

tegevust. 5% juhtudest on kostja menetlusdokumendid isiklikult küll kätte saanud,

kuid ei esita hagile vastuväiteid.

2) Tarbija reeglipärane käitumine kohtus on kaitsta end emotsionaalsete selgituste abil,

tuginedes kohtu inimlikkusele ning mitte kasutada vastuväites seadusesätteid enda

õiguste juriidiliseks põhjendamiseks. Mõistlikkuse põhimõtte ja õiguslike normide

kohaselt oskas vastuväiteid esitada vaid viiendik tarbijatest.

Kohtu seisukohtade analüüsimise tulemusena nähtus, et kohtu seisukohad on kujundatud

eesmärgiga leida hagiavalduses toodud võlausaldaja nõuete õiguslik alus (ehk nõude

kehtivus). 95% juhtudest, kui hagi on juriidiliselt korrektne ja põhjendatud, ei analüüsi

kohus, millistel alustel saaks teha kostjat (kõige) vähem koormava otsuse, olenemata

sellest, et TsMS § 438 lõige 1 ja § 436 lõige 7 kehtestavad kohtule kohustuse tsiviilasja

lahendamisel kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele

tuginenud.

1) Kohus mõistab alati sisse põhivõla, lähtudes õigusnormidest nagu VÕS §-d 8 lg 2; 76

lg 1; 77; 82; 85; 100; 101 lg 1 p 1, 6, 11; 108 lg 1; 396 lg l; 410 lg 1, 4. 90% juhtudest

mõistab kohus põhivõla sisse nii, nagu hageja on põhinõude esitanud. 67% juhtudest

kohtuotsus ei selgita, millest põhivõlg koosneb. 93% juhtudest ei käsitle kohus

põhivõlas sisalduvat lepingutasu intressina, kuigi nii oleks kostjale soodsam, sest

intressina arvestatud summa pealt ei tohi VÕS § 113 lg 6 kohaselt viivist nõuda.

Samas 3% juhtudest, kus kohus hindab põhivõla koosluse ümber ja tõlgendab VÕS §

397 lõikele 1 tuginedes lepingutasu intressina, nõustub kohus keskmiselt 315%-lise

aastase intressimäära sissenõudmisega. Käsitledes põhivõlana laenusummat ja muid

lepingus nimetatud kulusid, rahuldab kohus vastavalt VÕS § 76 lõikele 1 alati hageja

poolt põhjendatud kulud nagu lepingutasu, käsitlustasu, meeldetuletamisega

seonduvad tasud. Tasu hagiavalduse kohtusse esitamise eest kohus välja mõistnud ei

ole, tuginedes VÕS § 35 lõikes 1 sätestatule.

2) Teisena mõistab kohus kostjalt alati välja viivise. 92% juhtudest nõustub kohus hageja

poolt alandatud viivisemääraga arvutatud viivise kostjalt sissenõudmisega,

põhjendades õiguslikku alust VÕS §-de 94; 76 lg 1; 101 lg 1 p 1 ja 6; ning 113 lg 1-

ga. Sealjuures tuvastas uurimus ka näiteid, kus kohus mõistis tarbijatelt hageja kasuks

välja põhinõuet (olenemata, kas seda käsitleti kui laenusummat ja intressi või

laenusummat ja muid lepingulisi tasusid), ületava viivise. (2-12-55727/3; 2-11-

21408/12; 2-11-19736/13)

30

3) Kolmandaks rahuldab kohus 98% juhtudest hageja nõude jätkata viivisearvestust, kuni

kostja on põhinõude täielikult tasunud. 92% neist juhtudest nõustub kohus hageja

ettepandud viivisemääraga, mida hageja on eelnevalt lepingu tingimustes toodud

viivisemäärast ligikaudu 10-kordselt alandanud. Muuhulgas on kohus nõustunud

kostjalt välja mõistma ka 306%-se viivisemääraga arvestatud viivist (2-11-49039/13).

Üldjuhul algavad hageja ettepanekutes aastased viivisemäärad 18 protsendist ja

ulatuvad 50 protsendini, samal ajal kui seadusjärgne viivisemäär on varieerunud 10

protsendimäära juures. Viivisearvestust lubab kohus pidada 83% juhtudest põhivõlalt,

14% kohtuotsustes on lubatud viivist arvestada ainult tasumata laenusummalt,

sealjuures 30% kohtuotsustes seab kohus viivise summa piiranguks põhivõla summa

ning 10% juhtudest laenu põhisumma. Ühest näitest (2-11-17279/4) selgus, et kohus

kehtestas kostjale tagaseljaotsusega viivisearvestuse ka menetluskulude pealt, kuigi

hageja ei olnud seda avalduses nõudnud.

4) Menetluskulud jaotab kohus vastavalt TsMS § 162 lõikele 1, mille kohaselt kannab

hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seejuures, kui hagi on rahuldatud

osaliselt, jaotab kohus menetluskulud hageja ja kostja vahel proportsionaalselt.

Kõikidel juhtudel, kui menetluskulud on tõestatud ja hageja tegutsenud vastavalt

tähtaegadele, leiab kohus, et need võib kostjalt proportsionaalselt välja mõista.

Kohtuväliste kulude nõuded, eelkõige kulud õigusabi kasutamise eest, on kohus tagasi

lükanud 60% juhtudest, peamiselt põhjendusega, et kulutus ei ole dokumentaalselt või

õiguslikult tõestatud. 40% juhtudest peab kohus inkassofirma õigusabinõuet

põhjendatud menetluskuluks.

Kokkuvõtvalt on kohtu reeglipärased seisukohad nõuda võlgnikult sisse põhivõlg

(erinevate tõlgenduste kohaselt kas põhisumma ja lepingutasu, põhisumma ja intress või

põhisumma ja muud lepingujärgsed kulud), viivis, kogunev viivis kuni põhivõla

tasumiseni ning hageja põhjendatud menetluskulud.

3.3. Kehtiv järelevalvekorraldus tarbijakrediidi turul

Vastavalt kehtivale õigusele teostab seadusega antud pädevuse piires tarbijakrediidituru

üle järelevalvet Tarbijakaitseamet. Lisaks Tarbijakaitseametile teostab tarbijakrediidituru

üle järelevalvet osaliselt ka Finantsinspektsioon, kui tarbijakrediidi väljastajaks on

Finantsinspektsiooni seaduse järelevalvesubjekt, antud juhul krediidiasutus (pank).

Finantsinspektsiooni järelevalve alla ei kuulu muud tarbijakrediiti väljastavad ettevõtted,

nagu näiteks nn kiirlaenukontorid, liisingettevõtjad või muud järelmaksuteenust pakkuvad

ettevõtjad – nende üle teostab järelevalvet Tarbijakaitseamet.

31

Tarbijakaitseameti ülesandeks on tarbijate huvides teostada järelevalvet järgmistes

valdkondades:18

eksitav-, ebaaus- ja agressiivne kauplemisvõte, kaugturustamine,

kaebuste lahendamine, nõuda tarbijate kollektiivseid huve ebamõistlikult kahjustavate

tüüptingimuste ja ebaausate kauplemisvõtete kasutamise keelamist ning tarbija õigusi

rikkuva muu tegevuse lõpetamist, teavitada üldsust ohust tarbija õigustele, ettekirjutuse

tegemine teenuse pakkumise peatamiseks jmt).19

Tarbijakrediidiga seonduvalt on

Tarbijakaitseameti ülesanne teostada järelevalvet vastutustundliku laenamise põhimõtete

järgimise üle (VÕS § 403-2).

Institutsionaalses mõttes teostab järelevalvet tarbijakrediidi väljastavate ettevõtjate

(krediidiasutuste) üle lisaks Tarbijakaitseametile ka Finantsinspektsioon. Erinevalt

tarbijakaitsealasest järelevalvest tegeleb riiklik finantsjärelevalve eelkõige

finantsjärelevalve subjekti riskidega. Peamiseks eesmärgiks on tagada subjektide

kapitaliseeritus ja jätkusuutlikkus, et seeläbi oleks tulevikus tagatud teenuse osutaja

kohustuste täitmine teenuse kliendi ees.

Finantsinspektsiooni poolt teostatav finantsjärelevalve hõlmab endas muu hulgas turule

sisenemise kontrolli ehk tegevusluba (hetkel kehtib tegevusloa kohustus

krediidiasutustele). See omakorda tähendab, et nii turule sisenemisel kui ka hilisemal

tegutsemisel hinnatakse krediidiasutuse omanike ja juhtide sobivust (laitmatu

reputatsioon, piisav kutseoskus jmt), organisatsiooni kohast ülesehitust (riskide juhtimine,

sisekontrollisüsteemid jmt), kapitali läbipaistvust, sise- ja protseduurireeglite kohasust ja

piisavust jmt, mis samuti otse ja kaude seonduvad finantsteenuse järelevalvega.

Kehtivas järelevalvekorralduses esineb ka topeltpädevust, kus näiteks krediidiasutuste

puhul on vastavalt reklaamiseadusele (§ 30) nii Tarbijakaitseamet kui ka

Finantsinspektsioon pädevad asutused reklaami üle järelevalvet teostama. See õigus

hõlmab ka tarbijakrediiti puudutavaid reklaame - alused ja õigused teostada järelevalvet

on Tarbijakaitseametil ja Finantsinspektsioonil samaväärsed.

Ei Tarbijakaitseametil ega Finantsinspektsioonil ole õigust sekkuda tarbijakrediidi

hinna küsimustesse. Oludes, kus soovitakse muuta teenuse hinda või teenusega

18

Eelkõige tarbijakaitseseaduse § 17 kataloog. 19

Finantsinspektsiooni pädevus riikliku finantsjärelevalve teostamisel on tulenevalt finantsinspektsiooni

seaduse § 2 lg 1 määratletud seadustega, mistõttu ei kuulu Finantsinspektsiooni pädevusse erinevalt

Tarbijakaitseametist eraõiguslike lepinguliste vaidluste lahendamine ning poolte erinevate seisukohtade

tõendatuse hindamine konkreetses eraõiguslikus vaidluses. Finantsinspektsioon ei ole tsiviilõiguslike vaidluste

lahendamise kohtuväliseks organiks. Seega Finantsinspektsioonil puudub pädevus võlaõiguslikes küsimustes,

mis puudutavad vaidlusi teenuse osutaja ja teenuse kliendi vahel või muul moel kuidagi sekkuda konkreetses

vaidluses ettevõtja tegevusse.

32

kaasnevaid muid kulusid, tuleb seda teha läbi intresside, viiviste jmt lagede kehtestamise

seaduse tasemel.

Seega kokkuvõtvalt võib eristada Finantsinspektsiooni ja Tarbijakaitseameti pädevuse

krediidiasutuste üle teostatavas järelevalves selliselt, et otseselt tarbijat puudutavates

küsimustes (sh vaidlused, ebaseaduslikud kauplemisvõtted, ebamõistlikud tüüptingimused

jmt) omab ainupäevust Tarbijakaitseamet, samas kui Finantsinspektsioon teostab

järelevalvet krediidiasutuste organisatsiooni ülesehituse osas ja väljastab

krediidiasutustele tegevusloa (see on tingitud avalikkuselt hoiuste kaasamise asjaolust).

Reklaamijärelevalves on topeltpädevus.

33

KOKKUVÕTE

Kiirlaenude regulatsioon Eestis:

1) Finantseerimisasutuste registreerimise kohustus majandustegevuse registris (MTR)

2) Kliendi tuvastamise nõue laenulepingu esmakordsel sõlmimisel

3) Tarbijale lepingueelse teabe andmise kohustus vastavalt Euroopa tarbijakrediidi standardinfo

teabelehele ja nõustamiskohustus.

4) Krediidiandja kohustus hinnata enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist tarbija krediidivõimelisust,

kasutades selleks vajaduse korral asjakohaseid andmekogusid

5) Lubatud viivisintressina on kehtestatud VÕS §-is 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub

kaheksa protsenti aastas VÕI lepingujärgne intressimäär. Lisaks lubatud nõuda viivist ületava

(tõendatud) kahju hüvitamist.

6) Tagasimaksmisel ebapiisava makse alusel muudetud erinevate kohustuste täitmine tarbijale

soodsamaks: esmajärjekorras loetakse tasutuks võla sissenõudmiseks tehtud kulutused, seejärel

võlgnevuse põhiosa ja alles viimases järjekorras laenuintressid

7) Heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing loetakse tühiseks (muu hulgas juhul, kui

krediidi kulukuse määr ületab krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude keskmist

kulukuse määra enam kui kolm korda)

8) Krediidilepingu tüüptingimus loetakse ebamõistlikult kahjustavaks ja seega tühiseks, kui teine

lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt

kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist.

9) Füüsilise isiku võlgade ümberkujundamiseks on ette nähtud eraldi kohtumenetlus, mille abil on

võimalik maksetähtaja pikendamine, ositi täitmise võimaldamine või ka kohustuste vähendamine.

10) Tarbijakrediidi reklaam peab olema vastutustundlik ja tasakaalustatud ega tohi kallutada

läbimõtlematule laenuvõtmisele. Reklaam peab sisaldama üleskutset tutvuda laenutingimustega ja

konsulteerida asjatundjaga.

PROBLEEMID

Finantseerimisasutuste registreerimiskohustus ei anna ülevaadet nende tegevusest

Puudujäägid tarbijatele lepingueelse teabe andmisel

Tarbija krediidivõime hindamine leiab praktikas aset üksnes 900 EUR suuremate summade

laenamisel.

VÕS viivise regulatsioon on deklaratiivne ja seadusjärgne viivisintress tegelikkuses kasutust ei leia.

Laenuintressi arvestavad paljud kiirlaenuandjad laenu põhisummalt, mitte jäägilt.

Kontrolli nõude headele kommetele vastavuse või tüüptingimuste õiguspärasuse üle kohtu enda

initsiatiivil (kui kostja ei ole sellele tuginenud) reeglina ei teostata ja maksekäsu kiirmenetluses

polegi seda võimalik teha, samas 80% kohtusse antud kiirlaenuvõlgu menetletakse kiirmenetluse

korras.

Kiirlaenudega seotud kohtupraktika analüüsist ilmneb segadus laenuga seotud terminite

sisustamisel. „Põhinõude“ või „põhivõla“ koosseisus esitavad võlausaldajad kohtule lisaks

põhisummale ja intressile sageli ka lepingutasusid ja muid lepingust tulenevaid kulusid.

Sageli esitab võlausaldaja hagi kohtule sooviga rahuldada hagiavaldus tagaseljaotsusega.

Analüüsitud 149 kohtuasjast lahendati tagaseljaotsustena 84%.

Füüsilise isiku võlgade ümberkujundamine on võlgnikule kulukas, eeldab laenu põhiosa regulaarse

vähendamise võimet ning võlausaldajate nõusolekut ümberkujunduskavaga. Seega kättesaadav vaid

jõukamale osale võlgnikest.

Tarbijakrediidi reklaam on hoolimata seadusmuudatustest jätkuvalt jõuline. Tarbijakaitseamet

seisuga 20.12.13 vaadanud üle 112 reklaami, nendest 70 olid ameti hinnangul rikkumised ehk

seadusega vastuolus olevad reklaamid.

34

4. TEISED RIIGID

Tarbijakrediidi ettevõtete tegutsemistingimuste võrdlemiseks palus Rahandusministeerium

EL liikmesriikidelt vastuseid, kuidas on nende riigis korraldatud tarbijakrediidi järelevalve

ning kas on piiranguid antava krediidi intressimäärale või muudele kuludele.

Jaanuaris 2014 tulid vastused Lätilt, Inglismaalt, Iirimaalt, Hispaanialt, Horvaatialt,

Sloveenialt, Rumeenialt, Slovakkialt, Taanilt ja Austrialt. Kuna Taanis ja Austrias ei ole

tarbijakrediidi andjatel registreerimis- või tegevusloa kohustust, ei ole neid käesolevas

ülevaates täpsemalt kirjeldatud. Ülejäänud riikidest on alljärgnevalt antud lühiülevaade,

mis hõlmab järgmisi aspekte:

1) järelevalve teostaja,

2) järelevalve sisu,

3) piirangud intressimäärale või krediidikulukuse määrale (kui on).

Käsitletud riikide hulka on lisatud Rootsi, kus on tulenevalt turul ilmnenud probleemidest

vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamisel käesoleval hetkel elluviimisel

kiirlaenuandjate tegevuse reform.

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium uuris omalt poolt lähemalt kahe naaberriigi,

Läti ja Soome põhimõtteid ja tegevust tarbijakrediidituru reguleerimisel, seega on neid

kaht riiki alljärgnevalt käsitletud eraldi ja põhjalikumalt.

Inglismaa

1. Järelevalve teostajaks on hetkel veel tarbijakaitseamet, alates 1.04.2014 saab

järelevalve teostajaks Finantsinspektsioon (Financial Conduct Authority20

).

2. Tegevusloa taotlemisel tarbijakaitseametilt peab isik vastama tarbijakaitse seaduses

sätestatule ehk olema sobiv teenuse osutamiseks. Aastaks 2016 minnakse järk-järgult

üle tarbijakrediidi andjate tegevusloa nõuete ühtlustamisele ülejäänud finantsettevõtete

tegevusloa nõuetega, mis eeldavad järelevalvet nii kapitali kui subjekti tegevuse üle

(organisatsioonilise ülesehituse, juhtide ja omanike isikute jm üle). Nõuete rikkumisel

saab tarbijakaitseamet (ja tulevikus finantsinspektsioon) kohaldada karistusi, sh

peatada tegevusloa.

3. UK tarbijakaitse regulatsioon keelab kohaldada intressimäära, mis on kõrgem muude

laenulepingute puhul kohaldatavast määrast. Sel juhul on laenusaajal võimalik viidata

lepingutingimuse ebamõistlikkusele (piiritlemata seda vaid intressimääraga). UK

20

Lisaks FCA-le teostab Inglismaal usaldatavusnõuete subjektide üle järelevalvet ka Prudential Regulatory Authority ehk keskpank.

35

valitsus on teinud Finantsinspektsioonile ülesandeks kehtestada piirang kiirlaenuga

seotud kuludele, mis plaanitakse kehtestada jaanuaris 2015.

Iirimaa

1. Pankade ja muude litsentseeritud laenuandjate (sh kiirlaenuandjad, voucherite

pakkujad, järelmaksu pakkujad) üle teostab järelevalvet Iiri keskpank.

Tarbijakaebustega tegeleb Iirimaal finantsteenuste ombudsman, mis tegutseb

keskpanga juures.

2. Tegevusloa sisu ei erine pankade ja mitte-pankade puhul. Laenuandjad peavad täitma

tegevusloa nõudeid, nende rikkumise korral on järelevalvel õigus kohaldada

haldusmeetmeid ning karistusi, tarbijakrediidi seadusest tuleneb ka kriminaalkaristuste

kohaldamise võimalus.

3. Iirimaal ei ole üldist tarbijaregulatsioonist tulenevat piirmäära krediidiga seotud

kuludele, see võib olla üksnes teatud tegevusvaldkondades, näitena on kehtestatud lagi

laenuühistu antavale laenule.

4. Tarbija maksevõimelisuse hindamiseks on loodud The Irish Credit Bureau

(www.icb.ie), mis koondab andmed krediidilepingute täitmise kohta ja kuhu

laenuandja saab potentsiaalse kliendi kohta (tavaliselt viimase 24-kuulise perioodi

kohta) päringu esitada. Uue seadusega (Credit Reporting Act 2013) luuakse uus

krediidiaruandluse süsteem, mida haldab keskpank ja mis saab sisaldama infot

krediidilepingute ja nende täitmise kohta.

Hispaania

1. Tarbijakrediidi andjate üle teostab järelevalvet tarbijakaitseamet (National Institute of

Consumer Affairs) ja selle piirkondlikud asutused.

2. Järelevalve sisuks on registreerimine, mille tingimuseks on seatud vastutuskindlustuse

olemasolu vähemalt 300 000 eurole esimesel tegevusaastal, mis omakorda suureneb

lähtuvalt tegevuse mahu suurenemisest. Järelevalve hõlmab eelkõige tarbijakaitselist

järelevalvet krediidilepingute üle.

3. Krediidilepingute puhul ei ole kehtestatud intressimäärale piiri, samuti ei ole erinorme

kiirlaenuandjatele.

http://www.icb.ie/

36

Horvaatia

1. Kuni 2013. a lõpuni teostas järelevalvet tarbijakaitseamet (State Inspectorate), mille

ülesanded jaotati reformi tulemusena erinevate ministeeriumite vahel ja millest

tulenevalt on nüüd järelevalve teostajaks rahandusministeerium.

2. Järelevalve sisuks on hinnata krediidiandja tegevuse vastavust tarbijakaitseseadusele

(sh tarbijale kohaldatavad tasu, intressimäär, teabe andmise tingimused). Nõuete

rikkumise korral on järelevalvel õigus keelata krediidiandja tegevus (vähemalt 30

päevaks), samuti kohaldada rahalisi trahve ja muid meetmeid.

3. Horvaatias on intressimäärale kehtestatud lagi, eristades hüpoteekkrediidi ja muude

krediidilepingute puhul kohaldatavat maksimaalset intressimäära (viimaste puhul on

see pooleteistkordne keskmine intressimäär). Lisaks on piiratud krediidiga seotud

muid kulusid, mis ei tohi olla rohkem kui 11% krediidisummast. Krediidilepingute

puhul ei ole tehtud erisusi kiirlaenuandjatele.

Sloveenia

1. Järelevalvet mitte-pankadest laenuandjate üle teostab tarbijakaitseamet (Market

Inspectorate). Tarbijakrediidi andjatel tuleb end registreerida majandusministeeriumis

(Ministry for Economic Development and Technology).

2. Järelevalve hõlmab tarbijakaitselisi aspekte.

3. Sloveenias on seatud piirangud krediidi kulukuse määrale, üldnormina ei tohi krediidi

kulukuse määr olla oluliselt kõrgem võrreldes panganduses kohaldatavaga.

Eritingimusi kiirlaenu andjatele ei ole kehtestatud.

Rumeenia

1. Krediidi andmine on Rumeenias lubatud vaid teatud asutustele (non-bank financial

institutions), mis on registreeritud keskpanga juures. Registreerimise eesmärgiks on

tagada finantsstabiilsus ja vastutustundliku laenamise põhimõtete rakendamine.

Keskpanga pädevuses on usaldatavusnõuete täitmine, samas ei hõlma see

tarbijakaitsealast järelevalvet, milleks on eraldi asutus.

2. Järelevalve sisuks on kapitalinõuded (miinimumkapitalina 200 000 eurot või 3

miljonit eurot juhul, kui krediidiandja väljastab ka hüpoteekkrediiti), samuti juhtide ja

omanike sobivuse hindamine, krediidiettevõtte organisatsiooniline korraldus,

riskikontrolli ülesannete täitmine ja aruandlus. Tarbijakaitselist järelevalvet teostab

eraldi tarbijakaitseamet.

37

3. Rumeenias ei ole kehtestatud piiranguid intressi või krediidi kulukuse määrale, vaid

kõiki seotud kulusid tuleb esitada lepingus piisavalt selgelt. Kiirlaenu andjatele eraldi

regulatsiooni ei ole, ka nemad peavad kohaldama üldisi vastutustundliku laenamise

põhimõtteid.

Slovakkia

1. Tarbijakrediidi andmine on lubatud keskpanga poolt peetavasse registrisse kantud

isikutele. Isik kantakse registrisse, kui ta on õigus- ja teovõimeline, laitmatu mainega

ja usaldusväärne. Slovakkias käsitatakse alla 100-eurose laenu andjaid nn muude

laenuandjatena, ning nad peavad olema registreeritud keskpanga juures peetavas eraldi

allregistris.

2. Tarbijakrediidi andjate tegevuse üle teostab järelevalvet tarbijakaitseamet, kontrollides

reklaami, tarbijate teavitamise, lepingu sõlmimise ja lõpetamise suhtes kehtestatud

tingimuste täitmist; finantsjärelevalvet mitte-pankadest laenuandjate suhtes ei teostata.

Ettevalmistamisel on seaduse muudatused, millega kehtestatakse tarbijakrediidi

andjatele tegevusloa nõue ja laiendatakse keskpanga järelevalvet krediidiandjate üle.

3. Justiitsministeerium on ette valmistamas intressipiirangute (sh krediidi kulukuse

määra piirangu) kehtestamist.

Rootsi

1. Tarbijakrediidi andjad on registreeritud tarbijakaitse ametis. Jaanuaris 2014 esitati

seaduse muudatuse eelnõu, mille eesmärgiks on tarbijakrediidi, sh kiirlaenu andjad

koondada finantsjärelevalveasutuse alla ja kehtestada nende tegevusele

finantsasutustega sarnased tingimused. Eelnõu kohaselt kontrollib finantsjärelevalve

äriühingu tegutsemist nõuetekohaselt, selle juhid ja suuremad osaluse omanikud

peavad vastama hoolsusnõuetele ning äriühingule kehtestatakse aruandluskohustus21

.

2. Suhted tarbijaga alluvad tarbijakaitse ametile, kellel on kehtiva seaduse järgi õigus

teha nõuete rikkumise korral hoiatus või keelata krediidi andmine. Tehtud on

muudatusettepanek, mille kohaselt tarbijakaitseametil saab lisaks eelnevatele

meetmetele olema õigus kohaldada trahvi suurusjärgus 5000 krooni kuni 10 miljonit

krooni (maksimummäärana kuni 10% aastasest käibest)22

. Tarbijakrediidi andjate

suunamisega finantsjärelevalve alla säilivad tarbijakaitseameti järelevalvelised

volitused suhetes tarbijatega, sh õigus kohaldada meetmeid, kui on rikutud krediidi

andmise tingimusi (vastutustundliku laenamise põhimõtet).

21

Viss kreditgivning till konsumenter. http://www.government.se/sb/d/18203/a/232575 22

Sanktionsavgift vid bristande kreditprövningar. http://www.regeringen.se/sb/d/17854/a/227648

http://www.government.se/sb/d/18203/a/232575

http://www.regeringen.se/sb/d/17854/a/227648

38

3. Igasugusele laenu andmisele kehtib Rootsi tarbijakrediidi seadus, mille § 12 kohaselt

tuleb krediidiandjal hinnata tarbija finantsvõimekust oma kohustuste täitmiseks.

(Maksevõimelisuse hindamiseks tuleb kasutada asjakohast infot tarbija finantsolukorra

kohta. Krediiti võib anda vaid juhul, kui tarbija suudab täita oma kohustusi ning

krediidisumma olulise tõusu korral tuleb vastav kontroll uuesti läbida.) Kuna praktikas

on vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamine Rootsis probleemiks,

kavandatakse anda alates aprillist 2014 tarbijakaitseametile õigus karistada selle nõude

rikkujaid ning suunata tarbijakrediidi andjad finantsjärelevalve alla.

4.1. EL-s läbiviidud uuring intressipiirangu mõjust

(Study on interest rate restrictions in the EU. Final Report. Project No. ETD/2009/IM/H3/87.

http://ec.europa.eu/internal_market/finservices-retail/docs/credit/irr_report_en.pdf)

Euroopa Komisjon tellimusel eesmärgiga hinnata tarbijakrediidi pakkumise tingimusi

Euroopa Liidus koostati 2009. aastal uuring liikmesriikides rakendatavatest

intressipiirangutest. Kontrollimaks tarbijale antava krediidi tingimusi, on uuringu kohaselt

riikides kasutusel kahesugused meetmed:

1) objektiivsed kontrollimeetmed e fikseeritud intressimäär (või krediidi kulukuse määr),

mis on kas kindlaks määratud suurus või suhe teatud näitajaga. (Näiteks Prantsusmaal

on intressi ülempiiriks 1.33-kordne turu intressimäär. Poolas võivad krediidiga seotud

kulud olla kuni 5% laenusummast, intress võib olla kuni neljakordne keskpanga

intressimäär.)

2) subjektiivsed kontrollimeetmed, so kokkulepitud intressi vastavus headele kommetele

ja mõistlikkusele ehk liigkasuvõtmise keeld.

Intressilae kehtestamise põhjusena on välja toodud vajadus vältida tarbijate

maksejõuetuse kasvu. Madalam lubatud intress sunnib ettevõtjat teostama põhjalikumat

maksevõime analüüsi, mis omakorda on heaks eelduseks, et laenuturul väljastatakse

ettevõtja poolt laen üksnes isikutele, kel on kohane maksevõime ja kes suudab laenu

tagasi maksta. Ettevõtja ei saa endale lubada maksejõuetut klienti ning seeläbi väheneb ka

makseraskustesse sattuvate klientide arv.

Seevastu piirangute puudumist on õigustatud vajadusega tagada juurdepääs krediidile

ka tagasihoidliku sissetulekuga isikutele, kellele madala intressimääraga krediidiandjad

oma teenuseid ei pakuks.

Liikmesriikide praktika võrdluse põhjal toodi välja järgmised väited ja järeldused:

http://ec.europa.eu/internal_market/finservices-retail/docs/credit/irr_report_en.pdf

39

1) Intressipiirangu kehtestamine vähendab madala sissetulekuga isikute juurdepääsu

krediidile, kuna kõrge riskiastmega laenuvõtjatele ollakse valmis pakkuma krediiti

üksnes juhul, kui seda on võimalik teha tavapärasest kõrgema intressiga.

2) Intressipiirang ei too üldjuhul kaasa väljastatud tarbijakrediidi mahu vähenemist,

kuna kõrgete kuludega seotud krediit moodustab kogu tarbijakrediidi turust võrdlemisi

väikese osa.

3) Piirangute puudumisel pakutakse turul erinevamaid tarbijakrediidi tooteid, kuna

intressipiirang välistab kõrge kulukusega toodete turule toomise. Seega piirangute

kehtestamisel väheneb pakutavate krediiditoodete arv.

4) Intressipiirangu kehtestamine võib kaasa tuua krediidiga seotud muude tasude

suurenemise või uute tasude kehtestamise (näitena krediitkaardiga seotud erinevad

tasud, kindlustuslepingud jm krediidivõtjalt), mistõttu on tõhusam pigem krediidi

kulukuse määra piiramine.

Uuringu tulemusena ei saa väita, et intressipiirangu kehtestamine soodustaks illegaalse

krediidituru teket või suunaks isikuid mitte-pankadest krediidiandjate juurde. Piisava

alusmaterjali puudumise tõttu ei saa aga ka väita, et intressilae kehtestamine takistaks

isikute sattumist võlgnevusse või maksejõuetuse olukorda. Krediidituru integratsioonile

intressilae piirangus takistust ei nähta, pigem on takistavaks faktoriks liikmesriikide

regulatsioonide erinevus nii intressi- kui krediidi kulukuse määra osas.

4.2. Läti

Vastavalt Läti tarbijakaitseseadusele peavad laenuandjad, kes ei allu finantsjärelevalvele,

alates 1. jaanuarist 2013 taotlema litsentsi Tarbijakaitseametist. Litsentsi taotlemise tasu

on 71 140 eurot ning iga-aastane järelevalvetasu on 14 225 eurot. Eelkõige on järelevalve

suunatud teenuse järelevalvele (tarbijatele teabe andmine, lepingutingimused, kaebuste

lahendamine). Järelevalve saab vajadusel rakendada halduskaristusi. Litsentsi tuleb igal

aastal uuendada.

Litsentsi saamiseks peavad ettevõtte juhid olema usaldusväärsed (kriminaalkaristuse

keeld) ning täidetud peab olema kapitalinõue 425 000 eurot. Lisaks peab ettevõte:

- olema registreeritud Äriregistris,

- olema registreeritud isikuandmete käsitlejana vastavalt andmekaitseseadustele,

- omama sisemist protseduuri laenude menetlemiseks (väljastamine ja monitooring),

- omama sisemist protseduuri tarbija krediidivõime hindamiseks,

- omama sisemist protseduuri kaebuste käsitlemiseks,

- tal ei tohi olla maksuvõlgu.

40

Kaks korda aastas tuleb litsentseeritud laenuandjal edastada Tarbijakaitseametile järgnev

informatsioon:

- uute lepingute arv (möödunud perioodil),

- uute laenude maht,

- laenujääk perioodi lõpu seisuga,

- uute laenude lepingujärgne intressimäär,

- ebatõenäoliselt laekuvate laenude maht ja arv,

- muu info, mida Tarbijakaitseamet vajab järelevalve teostamiseks või turuarengute

hindamiseks.

Enne laenu väljastamist peab laenuandja hindama laenuvõtja võimet laen tagasi maksta.

Seda tuleb teha tuginedes laenuvõtjalt saadavale piisavale infole ning vajaduse korral

asjakohastele andmekogudele. See regulatsioon ei kohaldu laenudele, mis on

väiksemad kui 143 EUR (vanas rahas 100 latti). Samas, hetkel on Läti parlamendi

menetluses tarbijakaitseseaduse muudatusettepanek, millega ka 143 eurost väiksematele

laenusummadele kohalduks hindamiskohustus.

Juhtudel, kui võetav laen on suurem kui 100 miinimumpalka (28 600 EUR ehk 200*100

latti), peab laenuandja küsima informatsiooni maksuametilt laenuvõtja tulude kohta.

Kui laenuvõime hindamine annab tulemuseks, et tegemist on ebapiisava

tagasimaksevõimega, siis kui sellest hoolimata laen antakse, loetakse seda heade tavadega

vastuolus olevaks.

Lisaks seaduses sätestatule on Läti Tarbijakaitseamet andnud välja juhendi, kuidas hinnata

laenuvõtjate krediidivõimet. Tegemist ei ole õigusjõuga dokumendiga, kuid sellest

hälbimist tuleb Tarbijakaitseametile põhjendada. Vastavalt juhendile:

- Laenu tagasimaksevõimet tuleb hinnata ka juhul, kui oluliselt suurendatakse juba

olemasolevat laenukohustust. Oluliseks suurenduseks peetakse kuumakse kasvu

rohkem kui 30%.

- Hindamine peab arvesse võtma majapidamise varalist seisu ja vajadusel (kui puudub

muu sissetulek) kinnisvara, laenuvõtja sissetulekuid ja väljaminekuid, sh kõiki rahalisi

kohustusi ning nende teenindamisega seotud kulusid. Kui on erinevad võimalused

sissetulekuteks (ajutine töö, mittetäielik tööaeg ja muud võimalused), siis arvutatakse

aasta lõikes kuu keskmine sissetulek. Lepingu sõlmimisel tuleb arvestada, kas tarbijal

on juba eelnevaid kehtivaid või lõppenud laenulepinguid.

- Kui laenuvõtja netosissetulek on väiksem kui miinimumpalk (286 eurot), ei tohi kõigi

tema võetud laenude summaarne kuumakse ületada 10-20% kuusissetulekust. Kui

41

netosissetulek on vahemikus 286 eurot kuni 858 eurot, ei tohi summaarne kuumakse

ületada 30% kuusissetulekust, ning 858-1144 euro suuruse kuusissetuleku puhul 40%

kuusissetulekust.

- Kui laenusumma jääb alla 429 euro ning tagasimaksetähtaeg on lühem kui üks aasta

ning kuumakse kuni 72 latti, võib krediidiandja laenuvõime hindamisel tugineda

üksnes laenuvõtjalt saadavale informatsioonile.

Hetkel on Läti parlamendi menetluses eelnõu, millega kehtestatakse krediidikulukuse

lubatud ülempiiriks 100%.

4.3. Soome

Soomes on kiirlaene puudutavaid seadusesätteid muudetud kolmel korral – 2009, 2010 ja

2013. Esimese reformi käigus muudeti tarbijakaitseseadust, kehtestades muuhulgas

krediidikulukuse määra avaldamise nõude reklaamides ka 200 eurost väiksemate laenude

puhul. Lisaks keelati laenu väljastamine, kui laenu taotlus on esitatud ja see on saanud

heakskiidu ajavahemikus 23.00-7.00 ning karistusseaduses täiendati liigkasuvõtmise

vastast sätet. Eraldi seaduse alusel sätestati 2010. a detsembris jõustunud krediidiandjate

registreerimise kohustus. 2013.a juunis kehtima hakanud muudatustega pandi ülempiir

laenulepinguga kokku lepitud krediidikulukuse määrale, karmistati krediidivõimelisuse

hindamise reegleid ja keelati ära lisatasu nõudmine sms-ide või muude teadete eest, mis

on seotud laenusuhtega.

Soomes on olnud ka arvamusi, et kiirlaenud tuleks täielikult keelata, kuid selle praktikas

teostamist on peetud võimatuks, kuna siis peaks regulatsioon olema selline, et ei piiraks

ebaõiglaselt väikeste laenude pakkumist üleüldiselt. Samuti on Soomes pakutud välja

kiirlaenude pakkumise keelustamist alla 25-aastastele isikutele, kuid keelu tõhususe

tagamiseks peaks see puudutama laialdaselt eriliigilisi väikseid laene. Samuti välistaks see

võimaluse anda laenu sellisele noorele, kellel oleks muidu nii regulaarsete sissetulekute

kui muus osas stabiilse majandusseisu põhjal head eeldused laen probleemideta tagasi

maksta.

Soome Statistikaameti andmetel vähenes 2013. aasta kolmandas kvartalis uute kiirlaenude

väljastamine 39% võrreldes eelmise aasta sama ajaga ning 38% võrreldes 2013.aasta

eelneva kvartaliga. Väidetavalt on väikelaenude väljastamise mahu vähenemise

põhjuseks 1. juunil 2013 jõustunud seadusemuudatused, mille kohaselt seati

väikelaenudele ca 51% suurune intressilagi. Selle tulemusena ka osa kiirlaenufirmadest

lõpetas oma tegevuse ja osa muutis oma teenusteportfelli, pakkudes nüüd teist tüüpi

tarbimislaene (joustoluotot). Kui 2012. a lõpus oli tarbijakrediidi pakkujate registris üle

42

87 ettevõtte, siis 2013. aasta sügiseks oli neid järele jäänud 55 ning 11.02.2014 seisuga on

registris 52 teenusepakkujat.

Teenusepakkujate registreerimiskohustus

Soome tarbijakaitseseaduse 7. peatüki kohaselt võivad tarbijakrediiti anda vaid need

ettevõtjad, kes on registreeritud. Registreerimiskohustuse alla ei kuulu need ettevõtjad,

kes pakuvad laenu üksnes nende poolt müüdavate kaupade finantseerimiseks, mitte muuks

otstarbeks (näiteks järelmaksuga ostmine), kuna nende puhul ei täheldatud nii tõsiseid

rikkumisi, mis õigustanuks registrile suurema koormuse seadmist. Lisaks ei kohaldata

nõuet teistes EL riikides asutatud ettevõtjate suhtes, kes osutavad oma teenust Soomes

ajutiselt – seda saab otsustada juhtumipõhiselt.

Registreerimiskohustuse sätestamise eesmärgiks oli krediidiandjate usaldusväärsuse ja

ametialaste oskuste olemasolu tagamise vajadus. Teisalt sooviti lihtsustada järelevalve

teostamist teenusepakkujate üle ja nendega kontakteerumist, samuti takistada

laenutegevuse kasutamist kuritegelikel eesmärkidel nagu rahapesu.

Registripidajaks kaaluti nii Finantsinspektsiooni, Tarbijakaitseametit kui ka kohalikke

piirkondlikke haldusameteid (aluehallintovirastot). Etelä-Suomen aluehallintovirasto

(Lõuna-Soome piirkondlik haldusamet, kohaldub antud juhul üle riigi) kasuks otsustati

seetõttu, et see amet juba teostas järelevalvet sarnases valdkonnas tegutsevate ettevõtjate

nagu pandimajade ja inkassofirmade üle23

. Kulude katmiseks nähti registreeringu

taotlejatele ette järelevalvetasu.

Registrisse kandmiseks taotluse esitamisel tuleb esitada andmed teate esitaja hariduse

ja töökogemuse kohta. Kui teate esitajaks on juriidiline isik, siis juhtorgani liikmete

kohta, et oleks näiteks selge, kes on tegevjuhiks ja tema asetäitjateks, juhtorgani

liikmeteks ja asendusliikmeteks ning kas neil on otsene või kaudne mõjuvõim mõnes

teises äriühingus. Vastavaks tõendusmaterjaliks võivad olla näiteks elulookirjeldus koos

töökäigu kirjeldusega, eksami sooritamise või mõne olulise koolitusprogrammi või

kursuse läbimise tunnistused.

Õigus saada registrisse kantuks on juhul, kui teate esitajal on õigus tegeleda Soomes

ettevõtlusega, tema suhtes pole käimas pankrotimenetlust, ta on usaldusväärne, tal on

laenutegevuse osas teadmised, mis on vajalikud tegevuse olemusest ja ulatusest tulenevalt.

Viimase all mõeldakse näiteks selliste seadusesätete tundmist, mis puudutavad

tarbimislaenude andmist, samuti tehnilisi teadmisi, oskusi jm vastavat ettevalmistust.

23

Eelnõu arutamisel Soome parlamendis viitasid küll mitmed saadikud, et ei pea õigeks finantstoodete alase järelevalve killustamist ja otsustamist tootepõhiselt, vaid eelistaksid pigem finantsturgude käsitlemist ühtse tervikuna Finantsinspektsiooni all

43

Eelkõige võivad teadmised tugineda mitmeaastasele praktilisele kogemusele tegutsedes

teise laenuandja juures, samuti ka koolitusele, mida tõendab sooritatud eksam või

kutsekvalifikatsioon. Kui puudub piisav praktiline kogemus, siis peaks olema sellele

vastav haridus, näiteks õigus- või majandusteaduse kraad. Registripidaja võib keelduda

registrisse kandmisest, kui asjaoludest ilmneb, et teate esitaja kavatseb tarbimislaene

pakkuda kellegi teise vahendajana. Selle sättega soovitakse takistada selliste isikute

turulepääsu, kes oma kahtlase tausta tõttu tõenäoliselt ei täida registreeringu eeldusi, kuid

kes üritavad tegutsema pääseda vahendaja kaudu.

Usaldusväärseks ei peeta sellist taotlejat, kellele on 5 eelneva aasta jooksul mõistetud

vanglakaristus või 3 eelneva aasta jooksul kriminaalkaristus, mis võib viidata tema

sobimatusele vastaval alal tegutseda. Karistus võib olla mõistetud näiteks seoses

laenuandmisega, rahapesu või raamatupidamisega, maksudega või muu

majandustegevusega. Isegi kui selline karistus puudub, siis piisab ka asjaolust, kui ta on

oma varasema tegevusega näidanud oma ebasobivust vastaval tegevusalal. Selleks piisab

ka mittejõustunud otsusest karistuse osas, kuna majanduskuritegude puhul võib otsuseni

jõudmine võtta aastaid. Arvesse võib võtta ka seda, kui vanglakaristusest on möödas

rohkem kui 5 aastat, kuid sooritatud tegu näitab selgelt isiku sobimatust laenutoodete

pakkujaks, sellisel tegevusalal tegutseva äriühingu omanikuks või selle juhtorgani

liikmeks. Lisaks piisab ka ärikeelust (ei pea olema enam kehtiv) näiteks maksukohustuse

või raamatupidamisnõuete tahtliku eiramise eest. Juriidilise isiku puhul puudutab

usaldusväärsuse nõue tegevjuhti ja tema asetäitjat, juhtorganite liikmeid, äriühingus

otseselt või kaudselt vähemalt kümnendiku hääleõiguslike osakute/aktsiate omanikku

(võib sama mõju omada ka mõnes teises äriühingus).

Registreerimisnõuete mittetäitmise korral võib ESA eiramiste liigist ja ulatusest

tulenevalt keelustada kas kogu tegevuse või üksnes selle osa, näiteks teatud

tegevuskohas või teatud piirkonna territooriumil paiknevates tegevuskohtades

tarbimislaenu pakkumise keelustamine. On võimalik, et keeld puudutab üksnes teatud

laenutooteid, näiteks SMS-i teel esitatud taotluste tulemusena antud laene, kui kohustuste

mittetäitmine puudutab üksnes seda tegevusvormi. ESA-l on õigus rakendada keelule

lisaks hoiatustrahvi. Kuna keelu eesmärgiks on katkestada seadusvastane

laenupakkumine, siis on ka põhjendatud, et keelu täitmiseks antakse võimalikult lühike

tähtaeg. On soovitatud lähtuda sellest, et pärast keelu andmist lubatakse ettevõtjal teha

üksnes tegevuse lõpetamiseks hädavajalikke toiminguid. Trahvi suurust mõjutab

laenutegevuse ulatus ja äritegevuse maht ning kreeditori suhtumine talle varasemalt

järelvalveametniku poolt antud korraldustesse.

Registrist kustutamise aluseks on lisaks tegevuse lõpetamisele ka registreeringu eelduste

äralangemine, milleks võib olla näiteks kreeditorile vanglakaristuse mõistmine, mis võib

44

viidata tema sobimatusele laenutegevuseks. Aluseks on ka kellegi teise vahendajana

tegutsemine. Kui kreeditor pole määratud tähtaja jooksul nimetanud uusi isikuid, kes

täidavad laenutegevuse alaste teadmiste olemasolu nõuet, on ka see kustutamise aluseks.

Registreeringuta tahtlikult tegutsemise eest on karistusena ette nähtud trahv või

kuni 6 kuud vangistust. Kuigi ESA otsuse peale võib esitada halduskaebuse, ei ole see

aluseks, et peatada registrist kustutamine ja tähtajaline tegutsemiskeeld, kui halduskaebuse

läbivaataja ei määra teisiti. Kuna kustutamise aluseks on tavaliselt tõsised rikkumised, siis

poleks proportsionaalne, kui kreeditor saaks jätkata laenude väljaandmist sageli suhteliselt

kaua kestva kaebuse menetluse ajal ja on tarbijate õiguskindluse tagamise huvides, et ESA

saab oma otsuse viivitamatult jõustada.

Alates 1.juunist 2013 peavad ettevõtjad säilitama laenutegevusega seotud dokumente

ja teavet 5 aasta jooksul alates hetkest, kui laen on kogusummana välja makstud –

väikeste osadena maksmisel seega viimase osa väljamaksmisest alates. Dokumentide ja

teabe all peetakse silmas kõiki laenuprotsessi osasid alates reklaamist kuni lepingu

sõlmimise ja võimalike probleemide lahendamiseni – näiteks eelteabe leht, laenuleping ja

sellesse tehtud muudatused, tarbijalt või muudest allikatest saadud tarbija

krediidikõlbulikkuse hindamiseks kasutatud materjal. Teabe all peetakse silmas ka näiteks

logiandmeid, mis on tekkinud laenuajaloo kontrollimise tulemusena. Kui laenuandja ei

järgi säilitamisnõudeid, siis võib ESA rakendada halduskaristust, mis võib tähendada nii

hoiatust kui ka sellele reageerimata jätmisel tegevuse osalist või täielikku keelustamist

maksimaalselt 6 kuuks.

Ülempiir krediidi kulukuse määrale (KKM) ja krediidivõimelisuse hindamine

Alates juunist 2013 jõustus tarbijakaitseseaduse nõue, et KKM lagi alla 2000 EUR

laenudele võib olla 50% aastas + Soome intressiseaduses sätestatud

baasintressimäär (Euroopa keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav

intressimäär ümardatuna ülespoole lähima järgmise poole protsendini). See nõue kohaldub

ka krediitkaardilaenudele, kuid üksnes sellistele kaartide puhul, mille funktsionaalsus

lubab välja võtta ka sularaha. Kohaldamisalasse ei kuulu e-kaubanduse korras pakutavate

toodete hankimiseks mõeldud laenud, eriotstarbelised krediitkaardid ja pandimajade poolt

pakutavad laenud.

KKM lagi puudutab üksnes laene, mis on väiksemad kui 2000 eurot. Laenude puhul, mis

on suuremad kui 2000 eurot, maksevõime ebapiisava hindamise ja sellest tuleneva

ülelaenamise risk väheneb, kuna krediidirisk kasvab laenusummaga ja suuremate

summade puhul on krediidiandjad laenutaotleja tausta kontrollimisel märksa hoolsamad.

Soomes on teadvustatud, et väiksema sissetulekuga tarbijate jaoks võib laenude

45

väljastamiskünnise tõus ja laenude pakkumise vähenemine põhjustada probleeme,

kuid seda saaks vähendada sotsiaalsete laenude pakkumise edendamise kaudu.

Sotsiaalse laenuandmise arendamine on kirjas ühe eesmärgina ka Soome

valitsusprogrammis.

Oluline on märkida, et 2000 eurost suurema laenu puhul KKM ülempiir ei kohaldu ainult

juhul, kui see laen on kogusummana ka tarbija käsutuses, mitte et krediidipiir seatakse

näiliselt vähemalt 2000 euro suuruseks, piirates samas lepingutingimustega tarbija õigust

seda laenusummat kasutada.

Kella-ajaline laenu väljastamise piirang

Tarbijakaitseseaduse paragrahv 19 kohaselt võib tarbijale teha ülekande alles pärast

kell 7 hommikul, kui laenutaotlus on esitatud ja see on saanud heakskiidu vahemikus kell

23 õhtul kuni kell 7 hommikul. See nõue ei kohaldu juhul, kui tegemist on kontoga seotud

limiidi kasutamisega. Sellise korra kehtestamist peeti vajalikuks, kuna hilisõhtul ja öösel

tehtud otsus võtta laenu ja samuti sel ajal sõlmitud lepingu alusel tarbija kasutusse antud

raha pigem suurendaks läbimõtlemata laenuotsuste tegemist ja hilisemaid probleeme

laenude tagasimaksmisel.

Reeglid võlgade sissenõudmisel

Ka Soomes selgus erinevatest laene ja nendega seotud nõudeid puudutavatest registritest

kogutud andmetest, et kiirlaenude puhul on erinevate kõrvalkulude suurus maksetega

viivitamise korral võla algse põhisumma suhtes märkimisväärne. Seega peeti

tõenäoliseks, et kulude summa enne täitemenetlusse suunamist oli olnud veel suurem. See

tulenes ka asjaolust, et eelneva seaduse kohaselt oli võlausaldajal õigus nõuda sisse

kõigepealt sissenõudmisega seotud kulud ja alles seejärel põhisumma ja intress. Seega kui

võlgnikul oli õnnestunud maksta nõudest midagi osaliselt tagasi, siis selle arvelt võisid

olla kaetud põhisumma asemel hoopis sissenõudmis- ja muud kulud.

Suvel 2012 tegi Soome valitsus ettepaneku võlgade sissenõudmise seaduse muutmiseks,

kus muuhulgas täpsustati hea sissenõudmistava mõistet ja muudeti

sissenõudmiskuludele seatud maksimummäära. Lisaks sätestati võlgniku õigus paluda

sissenõudmismenetluse peatamist ja asja edasisuunamist kohtumenetlusse ning et

menetluse käigus saadud vara arvelt tuleb esimeses järjekorras katta põhinõue ja

alles seejärel sissenõudekulud. Maksmata põhinõude kohtu korras sissenõudmisel peab

võlgnik maksma kohtukulud, kuid need ei tohi olla suuremad kohtumenetlusseadustikus

sätestatust.

46

Maksimummäärad sissenõudmiskuludele kehtisid Soomes juba 2005.aastast ja uute

kehtestamisel võeti aluseks inflatsioonimäär ning teenuste hindade muutus

tootjahinnaindeksi põhjal. Lisaks arvestati sellega, et sissenõudmismenetlusprotseduurid

on muutunud automatiseeritumateks ning kuluefektiivsemateks. Peamiseks põhimõtteks

on nõudekulude mõistlik suhe võla suurusesse, mistõttu tuleb eelkõige arvesse võtta

tehtud töö hulk ja tegelikkuses tekkinud kulud ning iga järgneva võlateate eest võiks

küsida maksimaalselt poole esimese võlateate kulude summast.

Tasu võib nõuda mitte rohkem kui 2 maksenõude ja 1 maksegraafiku eest, et vältida

olukorda, kus üritatakse kulusid kasvatada arvukate nõudekirjadega. Meeldetuletuskirja

eest küsitav tasu ei või ületada 5 EUR ning pärast meeldetuletuskirja saatmist ei tohi uut

kirja saata enne 14 päeva möödumist. Ka lepingu tähtaja saabumisel selle pikendamise

eest võetav tasu ei tohi ületada 5 EUR ning ükski selline pikendus ei saa olla lühem kui

14 päeva.

Maksenõuete (kirjad) esitamise eest ei saa nõuda võlgnikult tasu rohkem kui alltoodud

summad:

nõuded summas 0-100 EUR: 1. kiri max 14 EUR, 2. kiri 7 EUR, 3. kiri 0 EUR

nõuded summas 100-1000 EUR : 1. kiri max 24 EUR, 2. kiri 12 EUR, 3. kiri 0

EUR

nõuded summas 1000 EUR ja rohkem: 1. kiri max 50 EUR, 2. kiri 25 EUR, 3. kiri

0 EUR

Kui võlamenetlust viib läbi kreeditor või temaga seotud ettevõte, on maksimaalseks

tasumääraks ükskõik millise kirja eest 5 EUR. Suuremaid tasusid võib nõuda üksnes

professionaalne inkassofirma juhul, kui puudub side võlausaldaja ja inkassoettevõtte

vahel.

Kirjaliku maksegraafiku eest võib küsida tasu alljärgnevalt:

- nõuded summas 0-100 EUR või kuni 4 makset graafikus: mitte üle 20 EUR

- nõuded 100-1000 EUR ja üle 4 makse graafikus: mitte üle 30 EUR

- nõuded summas 1000 EUR ja üle 4 makse graafikus: mitte üle 50 EUR

Kõik sissenõudmiskulud kokku kogu sissenõudeperioodi jooksul tarbijast võlgnikule ei

või ületada:

- nõuetel 0-100 EUR: 51 EUR

- nõuetel 100-1.000 EUR: 60 EUR

- nõuetel summas 1.000 EUR ja rohkem: 160 EUR

47

Liigkasuvõtmise keeld

Soomes on liigkasuvõtmine reguleeritud ka kriminaalõiguslike normidega, st kui

eraõiguslike normide alusel on eelnevalt tuvastatud, et kõrge intressi kokkulepe oli heade

kommetega vastuolus, siis võib järgneda kriminaalõiguslik sanktsioon. Soome

karistusseaduse kohaselt on liigkasuvõtmine see, kui laenuandmisel võetakse või

saavutatakse intress või muu majanduslik eelis, mis on ebaproportsionaalne

võrreldes krediidiandja poolt osutatava teenuse kuludega. Enne 2010.a veebruarit

kehtinud sõnastuse kohaselt oli liigkasuvõtmine tavapärasest pangaintressist tunduvalt

kõrgem laenuintress, kuid kiirlaenude kulusid polnud võimalik praktikas võrrelda näiteks

pankade intressimääraga, kuna pangad ei pakkunud selliseid tooteid. Karistusseadus ei

sätesta täpset intressilage, mille ületamisel oleks alati tegemist liigkasuvõtmisega, vaid

hinnata tuleb kogumit tundemärkide alusel. Seadus annab alused, mida tuleb

ebaproportsionaalsust hinnates arvesse võtta. Nendeks on laenu suurus, kestus ja muud

laenutingimused, krediidirisk ja krediidiandja laenuandmisega seotud kulud, üldkulud ja

laenu finantseerimiskulud. Kuigi kiirlaenude üldine riski- ja kulutase on kõrge (kuna ei

eeldata laenuvõtjalt regulaarseid sissetulekuid ega tagatist), võivad liigkasuvõtmise

tunnused siiski olemas olla.

2013.a märtsis esitati esimest korda hagi kolme kiirlaenufirma tegevjuhina tegutseva

mehe vastu, kuna Helsingi ringkonnaprokuröri arvates nõudis firma kiirlaenudelt

ebaõiglaseid intresse. Kui laenu tagasimakse tähtaeg varieerus 2010.a nädala ja kuu

vahel ja laenu suurus oli 50-300 eurot, siis laenuga seotud kulud moodustasid tarbijale

27-89% krediidisummast. Asja algatas Soome Tarbijakaitseamet, kes juba kevadel 2010

läbiviidud kontrolli tulemusena oli pöördunud menetluse algatamiseks politsei poole.

Sotsiaalsed meetmed võlgadesse sattunud inimeste jaoks

Kui võlgadega toimetuleku probleem tuleneb sellest, et isik ei saa hakkama mitme

väiksema võla samaaegse vähendamisega, siis abiks võib olla võlgade

ümberkujundamise laen. Sellise laenu abil saab ära maksta üksikud laenud, mille

tulemusena jääks graafiku alusel maksta üks suurem, pikaajaline ja mõistliku intressiga

laen. Sellist ümberkujunduslaenu pakuvad nii pangad kui Takuu-Säätiö (vabas tõlkes

Garantii Sihtasutus) - riiklik sotsiaalvaldkonna sihtasutus, kelle ülesandeks on aidata

ettenägematutel asjaoludel kriisiolukordadesse sattunud isikutel iseseisvalt probleemide

lahendamiseni jõuda. Takuu-Säätiö pakub tasuta telefoninõustamist ja tagab võetud

laenude refinantseerimist/ümberkujundamist. Võlgade ümberkujundamise laenu võib olla

pangalt keeruline saada juhul, kui isikul on maksehäireregistris märge või puudub sobilik

tagatis - Takuu-Säätiö puhul see takistuseks pole. Tema teenus on pakutav üle riigi ja

48

kõigile tasuta. Kohalikud võlanõustajad aitavad võlgade ümberkujundamise planeerimisel

ja tagatise taotluse koostamisel.

Võla ümberkujundamise laenuga ühendatakse laenu teenindamisega hätta jäänud inimese

võlad uueks laenuks. Need peavad kõik olema sellised võlad, millel puudub tagatis või

millel on üksnes eraisiku tagatis nagu näiteks krediitkaardivõlad, järelmaksuvõlad,

käendusest tulenev, üürivõlad, eraisikuvõlad ja kiirlaenud, alimentide või kahjutasu

maksmisest tulenevad võlad, raugenud äritegevusest tulenevad võlad. Võlad võivad olla

tagasimaksemenetluses, inkassofirma või kohtutäituri käes. Kõik krediit- ja maksekaardid

ning kontolimiidid suletakse, et makseprogrammi ajal ei tekiks uusi võlgasid.

Ümberkujundamisega soovitakse saavutada seda, et tagatise saanud isik saab oma võla

teenindamisega hakkama (raha jääb ka eluks vajalikuks ning kommunaalkuludeks), ei

satu tagatise ajal uutesse võlgadesse ja suudab tulevikus oma majapidamist hallata. Ühe

majapidamise kohta on võimalik anda kuni 34 000 euro suurune tagatis ja selle kestus on

maksimaalselt 8 aastat.

Mõned KOV-id pakuvad alates 2003.aastast sotsiaalseid laene, mille abil saab osta

vajalikke kaupu. Sotsiaalse laenu kasutusotstarve räägitakse läbi juhtumipõhiselt. Sellist

laenu võib anda isikutele, kellel vähese sissetuleku, vara või maksehäireregistri märgete

tõttu pole muul moel võimalik saada mõistlikel tingimustel pangalaenu ja kellel on

olemas võime maksta tagasi talle antav sotsiaalne laen. Enne sotsiaalse laenu andmist

tuleb välja selgitada isiku õigus toimetulekutoetusele, kuna seda ei või piirata või

vähendada seetõttu, et tal on võimalik saada sotsiaalset laenu. Sotsiaalse laenu intress

võib olla max intressiseaduses sätestatud intressimäär (1.juuli-31.12.2013 oli 0,5

%). Muid laenukulusid sotsiaalse laenu puhul ei küsita. Miinuseks on küll see, et

sotsiaalseid laene pakuvad siiski vaid vähesed KOV-id.

49

KOKKUVÕTE

Enamus EL riike rakendab registreerimiskohustust või tegevusluba tarbijakrediidi ettevõtetele.

Järelevalveasutuseks on enamasti tarbijakaitseamet. Mõned riigid on juba rakendanud (Soome,

Horvaatia, Sloveenia) intressi- või krediidikulukuse määra piiranguid ja mõned (Läti, Inglismaa,

Rootsi) on seda parasjagu tegemas.

Intressilae kehtestamise põhjuseks on vajadus vältida tarbijate maksejõuetuse kasvu.

Intressipiirangu kehtestamine vähendab madala sissetulekuga isikute juurdepääsu krediidile

ning väheneb pakutavate krediiditoodete arv ja mitmekesisus.

Intressipiirang ei too üldjuhul kaasa väljastatud tarbijakrediidi mahu vähenemist, kuna

kõrgete kuludega seotud krediit moodustab kogu tarbijakrediidi turust võrdlemisi väikese osa.

Läti

Litsentseerimiskohustus ja aruandluskohustus laenuandjatele, kes ei allu finantsjärelevalvele

Laenuvõtja krediidivõimelisuse hindamise kohustus, mis muuhulgas näeb ette, et kui

laenuvõtja netosissetulek on väiksem kui miinimumpalk (286 eurot), ei tohi kõigi tema võetud

laenude summaarne kuumakse ületada 10-20% kuusissetulekust; netosissetuleku 286 eurot

kuni 858 eurot korral 30% kuusissetulekust ning netosissetuleku ning 858 - 1144 eurot korral

40% kuusissetulekust.

Hetkel on Läti parlamendi menetluses eelnõu, millega kehtestatakse krediidikulukuse lubatud

ülempiiriks 100%.

Soome

Tarbijakrediiti võivad anda vaid need ettevõtjad, kes on end registreerinud vastavas registris.

Registreerimise eeldusteks on teenuseosutaja usaldusväärsus ning haridusele ja/või

töökogemusele esitatavate nõuete täitmine. Registreeringuta tahtlikult tegutsemise eest on

karistusena ette nähtud trahv või kuni 6 kuud vangistus

Ettevõtjad peavad säilitama laenutegevusega seotud dokumente ja teavet 5 aasta jooksul alates

hetkest, kui laen on kogusummana välja makstud

Krediidikulukuse maksimaalne määr alla 2000 EUR laenudele on 50% aastas + Soome

intressiseaduses sätestatud baasintressimäär (kokku ca 51%)

Kui laenutaotlus on esitatud ja see on saanud heakskiidu vahemikus kell 23 õhtul kuni kell 7

hommikul, võib tarbijale teha ülekande alles pärast kell 7 hommikul

Sissenõudmiskuludele (inkassotasu, maksegraafiku koostamine või muutmine,

meeldetuletuskirjad jne) on seatud üksikasjalikud ülempiirid (näiteks kuni 1000 EUR nõude

puhul meeldetuletuskirja hind ei tohi ületada 24 EUR, iga järgnev kiri peab olema odavam ja

kokku ei tohi saata üle kolme kirja. Kõik sissenõudekulud kokku kuni 1000 EUR nõude puhul ei

tohi ületada 60 EUR)

- Täitemenetluse käigus saadud vara arvelt tuleb esimeses järjekorras katta põhinõue ja alles

seejärel sissenõudekulud ja muud nõuded.

- Spetsiaalne riiklik sihtasutus pakub võlgade ümberkujunduslaenu, mille abil saab ära maksta

üksikud laenud ja tulemusena jääb graafiku alusel maksta üks suurem, pikaajaline ja mõistliku

intressiga laen.

- Mõned KOV-id pakuvad sotsiaalseid laene, mille intress võib olla max intressiseaduses

sätestatud intressimäär (31.12.2013 oli 0,5 %). Muid laenukulusid sotsiaalse laenu puhul ei

küsita.

50

5. ETTEPANEKUD

Kiirlaenuturuga seonduvad probleemid saab jaotada kaheks: ärieetilised ja sotsiaalsed.

Kiirlaenuäri puhul on kaheldav äriline eetilisus selle liigkasuvõtjalike tunnuste poolest,

mida ei peaks soosima ka vaba turumajandusega riik. Tarbijate vabatahtlik soov ei ole

kasutada röövellikke teenusepakkujaid. Seega, kuna tegemist on pigem vastutustundetu

tarbijakäitumisega või viimases hädas abi otsimisega, siis on tarbija heauskne eeldus, et

teenuse pakkuja ei kasuta sihilikult ära tema teadmatust või raskusi ning riik on

tururegulatsioonidega kindlustanud, et see nii ka oleks.

Kuid kuigi regulatsioon on vajalik, et puhastada ettevõtluskeskkonda, võib see üksi olla

ebapiisav lahendamaks juba tekkinud sotsiaalseid probleeme. Toimetulekuraskusi ja

vastutustundetut tarbimist kiirlaenuturu regulatsioon ei kõrvalda, samas võib vähendada

tarbijate võimalusi teadmatusest või vastutustundetusest oma makseraskusi süvendada

või vastutustundetut finantskäitumist harjutada24

.

Eestis on seadusandja püüdnud võlgniku paremat kaitset liigkasuvõtjaliku laenutegevuse

vastu saavutada mitmete regulatiivsete võtetega, neist potentsiaalselt suurima mõjuga on

vastutustundliku laenamise sätted võlaõigusseaduses ja heade kommetega vastuolus

oleva tehingu tühisuse sätted tsiviilseadustiku üldosa seaduses. Paraku need meetmed ei

ole omanud piisavat toimet. Vastutustundliku laenamise sätetega loodeti parandada

klientide maksevõime hindamist krediidiandjate poolt, kuid vastav regulatsioon on nii

kriteeriumide kui sanktsioonide mõttes nõrk, võimaldades kohustusest seaduslikult

kõrvale hiilida. Heade kommetega vastuolus oleva tehingu tühisuse kohta käivad sätted

omakorda ei tööta seetõttu, et kohus ei pea headele kommetele vastavust kontrollima

omal initsiatiivil, vaid üksnes võlgniku vastulause korral, samas kui oma õigustest

teadlikke võlgnikke, kes saavad kohtuteate ka õigeaegselt kätte ning omavad piisavalt

ressursse, et lasta end kohtus esindada, on kiirlaenude sihtgrupis ülivähe.

Käesolevast analüüsist tulenevad ettepanekud kiirlaenuturu korrastamiseks ja seotud

sotsiaalsete probleemide ärahoidmiseks või leevendamiseks saab jagada kolmeks:

1) võlgniku kaitse,

2) turukorralduslikud meetmed,

3) meetmed võlgadega toimetuleku toetamiseks.

24

Kristiine Naska „Vastutustundliku tarbimisühiskonna kujundamine krediidisuhetes“. EBS, magistritöö, 2013

51

5.1. Võlgniku kaitse

1. Kehtestada krediidikulukuse määra piirang tarbijakrediidilepingus

Arvestades, et senine kohtupraktika ei ole seostanud heade kommete vastasust üheselt

„hea tava intressimäära“ (TsÜS §86) ületamisega ning kiirmenetluse kasutamine on

võimaldanud krediidiandjatel nõude headele kommetele vastavuse kontrollist sootuks

kõrvale hiilida, on otstarbekas kehtestada krediidikulukusele maksimaalne lubatud

aastamäär, mille ületamisel loetakse tarbijakrediidileping tühiseks25

.

Konkreetse määra seadmisel saab lähtuda järgmistest kaalutlustest:

1) Arvestades teiste riikide poolt kehtestatud ülempiire ning sellega seotud vajadust

vähendada regulatiivse arbitraaži riski, samuti hetkel TSüSis sätestatud „hea tava

intressimäära“ 2013. aasta keskmist taset, milleks on 99,9%, võiks krediidikulukuse

ülempiirina olla sätestatud 100%.

2) Arvestades kiirlaenusektori poolt võimendatavaid sotsiaalseid probleeme ja vajadust

maksimaalselt ära hoida laenuandmist ebapiisava maksevõimega isikutele, võiks

krediidikulukuse lubatud ülempiiriks sarnaselt Soomele olla ka ~50%, kuid sel

juhul peaks see nii nagu Soomeski kehtima üksnes teatud summast (Soomes 2000

eurot) väiksematele laenudele. Suuremate summade puhul on laenuandja riskid

suuremad ning ta on juba ise piisavalt motiveeritud adekvaatset maksevõime

hindamist läbi viima. Tarbijakaitseameti järelevalve tõi esile, et laenuvõtja tausta

kontrollitakse põhjalikumalt alates 900 eurost.

Arvestada tuleb, et kõrge riskiga kliendisegmendid võivad seeläbi kaotada juurdepääsu

laenurahastamisele ja teatud tasemest väiksemad laenusummad võivad turult kaduda.

Laenuandjad võivad proovida teatud osa krediidiga seotud tasudest nihutada

kõrvallepingutele, nt kohustades klienti avama tema juures arve (kui tegemist on

kommertspangaga) või tema käest ostma laenukindlustuse. Suureneda võib ka

ebaseadusliku laenuandmise osakaal, mis tingib vajaduse tõhustada järelevalvet, sh

kehtestada piisavalt heidutavad sanktsioonid.

2. Seada piirang võlgade sissenõudmiskuludele ning sätestada sissenõudmiskulude

ammendav loetelu

Krediidikulukuse piirangu tõhusaks toimimiseks on tarvis seada piirangud ka võlgade

sissenõudmiskuludele, vastasel juhul on tõenäoline, et suurendatakse erinevaid tasusid,

mis kohalduvad pärast maksehäire tekkimist ning ei kuulu krediidikulukuse määra

arvestusse. Sarnaselt Soome eeskujule on otstarbekas:

25

Lepingu tühiseks lugemine tähendab laenueelse olukorra ennistamist ehk tarbija kohustust tagastada laenatud summa, makstes vaid seadusjärgset intressi.

52

o kehtestada ülempiirid konkreetsete toimingute (nt meeldetuletuskirja

saatmine, maksegraafiku pikendamine) hindadele;

o sätestada maksimaalne määr või summa, mille sissenõudmiskulud võivad

moodustada laenu põhisummast (nt kuni 1000 euro laenamisel ei tohi kõik

sissenõudmiskulud kokku olla rohkem kui 60 eurot).

Seejuures peaksid vastavad piirangud sissenõudmiskuludele kohalduma sõltumata

sellest, kas laenuandja teostab sissenõudmistoiminguid ise või kasutab inkassoteenust.

3. Viia maksekäsu kiirmenetlusse sisse kontroll krediidikulukuse ja

sissenõudmiskulude ülempiiride järgimise üle. Või, kui krediidikulukusele ja

sissenõudmiskuludele seadusega piiranguid ei kehtestata, siis nõude headele

kommetele vastavuse üle (TsÜS §86).

Maksekäsu kiirmenetluses mõistetakse välja ca 80% kohtusse jõudnud kiirlaenunõuetest,

aga tarbijate huvid ei ole selles menetluses piisavalt kaitstud, kuna kiirmenetluses kohus

ei kontrolli nõude vastavust headele kommetele (vastavalt TsÜS §86). Üksnes 15-

päevase vaidlustusaja olemasolust ei piisa selle puudujäägi kompenseerimiseks ehk ära

hoidmiseks, et maksekäsu kiirmenetluses ei pandaks lihtsustatud korras maksma heade

kommete vastastest ja seega tühistest tehingutest tulenevaid nõudeid26

. Näiteks

Saksamaal ei luba tsiviilseadustik kasutada kiirmenetlust juhtumitel, mil krediidilepingu

kulukuse määr ületab keskmist turuintressi rohkem kui 12%27

.

Seda ettepanekut toetab Euroopa Kohtu praktika. Nimelt on Euroopa Kohus mitmes

kohtuasjas28

leidnud, et nii maksekäsu- kui täitemenetluses peab siseriiklikul kohtul

olema võimalus omal algatusel hinnata, ega sissenõutava võla aluseks oleva lepingu

tingimus ei ole ebaõiglane ja täitemenetluse juures kohaldama vajadusel esialgse

õiguskaitse meetmeid, sh täitmise peatama, kui see on vajalik lepingutingimuste

ebaõigluse kontrollimiseks. Seda peab olema võimalik teha ka juhtudel, kui tarbija ise ei

ole vastuväidet esitanud.

Kui käesolevas materjalis esitatud ettepanekuid 1 ja 2 (krediidikulukuse ja

sissenõudmiskulude ülempiirid) arvesse võetakse ja vastavad normid kehtestatakse, tuleb

maksekäsu kiirmenetluses sisse seada kontroll laenunõuete vastavuse üle neile

26

M.Vutt „Maksekäsu kiirmenetluse kohtupraktika probleeme“

http://www.riigikohus.ee/vfs/1140/Maksek2suKiirmenetlus_MargitVutt.pdf 27

Karin Sein „Protection of Consumers in Consumer-Credit Contracts: Expectations and Reality in Estonia“

http://www.juridicainternational.eu/index.php?id=15318 28

C-618/10: Banco Español de Crédito (eelotsus – tarbijalepingud; ebaõiglane tingimus; siseriikliku kohtu

pädevus); C-537/12 ja C-116/13: Banco Popular Espanol ja Banco de Valencia (eelotsus -tarbijalepingud,

hüpoteegi realiseerimise menetlus, ebaõiglased timaksngimused).

53

ülempiiridele ning TsÜS §86 headele kommetele vastavuse regulatsioon kaotab oma

aktuaalsuse.

4. Täpsustada intressi ja viivisintressi arvestamise ja tarbijale esitamise aluseid

Nii Tarbijakaitseameti järelevalvetegevusest kui ka kohtupraktika analüüsist ilmneb

märkimisväärne segadus laenunõuetega seotud põhiterminite sisustamisel. Järelevalve

toob esile, et kiirlaenuäris on suhteliselt tavaline arvestada intressi laenu põhisummalt

terve tagasimakseperioodi kestel, samas kui kommertspanganduses arvestatakse intressi

laenujäägilt. Mitmed kiirlaenupakkumised reklaamivad „ilma intressita“ laenu, millega

samas kaasneb märkimisväärse lepingutasu maksmise kohustus. Kuna tegemist on

sisuliselt raha hinnaga ehk tasuga laenuraha kasutamise eest, tuleks lepingutasu (ja

muud sarnased tasud) võrdsustada intressiga ja seega ei oleks lubatud võlgnevuste

tekkides nende pealt viivist arvestada. Lisaks peaks intressiarvestus käima üheselt vaid

veel võlgu oldava summa (ehk laenujäägi pealt).

Üheselt tuleks defineerida tänasel päeval segadust tekitavad terminid „põhivõlg“

ja/või „põhinõue“ kohtuotsustes, kus nende all on mõistetud erinevaid laenulepinguga

seotud kulusid: põhisumma ja intress või põhisumma ja lepingutasu või hoopis

põhisumma ja kõik muud lepingus nimetatud kulud. Kui pidada silmas, et seesama

õiguslikult määratlemata „põhivõlg“ või „põhinõue“ on viivisearvestuse baasiks, saab

ilmseks vajadus selle ühtse ja selge defineerimise järele.

Oluline on viivisintresside väljatoomisel lepingutingimustes näha ette nende

avaldamine aastase määrana (mitte päevases arvestuses). See annab tarbijale selgema

ettekujutuse tagasimaksmisega viivitamise tegelikest tagajärgedest. Viivisintressi peaks

olema lubatud arvestada üksnes veel tasumata põhisumma pealt (mitte enam tervelt

põhisummalt või „põhivõlalt“, kui tarbija on osa oma kohustusest juba tasunud).

5. Keelata tarbijavaidluste lahendamine eraõiguslikus vahekohtus

Tarbijakaitseameti seiretegevusest nähtus, et paljud kiirlaenuandjad suunavad kliente

vaidluste lahendamisele eraõiguslikku vahekohtusse (nt www.vahekohus.ee), mille

otsused on pooltele siduvad ja lõplikud ning neid ei saa enam kohtus vaidlustada. See

aga tähendab, et vahekohtu otsus on täitedokument, mille alusel saab kohtutäitur vara

arestida ja sundmüüki panna.

Kui vaidluste vahekohtus lahendamise kohta käiv punkt on laenulepingu

tüüptingimustes, võib selle eeldatavasti lugeda tühiseks (VõS parag 42 lg 3 p 10) , samas

sellekohane kohtupretsedent täna Eesti õigusruumis veel puudub. Ka EL tarbijavaidluste

kohtuvälise lahendamise direktiivi 2013/11/EU, mis tuleb Eesti õigusruumi üle võtta

http://www.vahekohus.ee/

54

2015. aastaks, kohaselt ei saa tarbijavaidluste lahendamine vahekohtus olla ettevõtja

seatud tüüptingimus tarbijalepingus. Vahekohtu kasutamine tarbija ja ettevõtja vahelise

vaidluse lahendamiseks saab olla võimalik vaid juhul, kui juba pärast vaidluse

tekkimist pooled lepivad kokku vahekohtu kasutamises ja tarbija annab selle kohta

selgesõnalise nõusoleku, olles eelnevalt teavitatud sellest, et vahekohtu otsus on lõplik.

Vastavalt tuleks täpsustada ka vahekohtute kohta käivat regulatsiooni, mis praegu lubab

vahekohtumenetlust kasutada ka juhul, kui tarbija on sellega nõustunud juba lepingut

sõlmides.

Arvestades aga asjaolusid, et vahekohtumenetlus oma algsel kujul (arbitraaž) on loodud

õigusemõistmiseks võrdsete poolte vahel (kellest võib eeldada, et nad olid lepingu

sõlmimisel võrdse läbirääkimisjõuga ning võrdselt teadlikud oma õigustest ja

kohustustest), et krediidisuhtes on tarbija kahtlemata ettevõtjast nõrgem pool ning et

vahekohtumenetlus võtab tarbijalt võimaluse hiljem kohtusse pöörduda, peame

põhjendatuks keelata tarbijavaidluste puhul vahekohtumenetluse kasutamise.

(Pehmema alternatiivina on võimalik sätestada, et vahekohtu otsus ei saa olla

täitemenetluse aluseks enne selle kinnitamist kohtu poolt, mille eelduseks on kohtuliku

kontrolli läbiviimine otsuse õiguspärasuse üle.)

5.2. Turukorralduslikud meetmed

1) Kehtestada tarbijakrediidi tegevusluba

Nagu igal muul turul, peavad ka tarbijakrediiditurul regulatiivne keskkond ja järelevalve

tagama järgmiste eesmärkide täitmise:

1. teenus on tarbijatele kättesaadav;

2. teenuse turul eksisteerib piisav konkurents;

3. turule sisenemise barjäärid on piisavad ja mõõdupärased;

4. teenus on usaldusväärne, vastab kliendi vajadustele, eelkõige

finantsvõimekusele;

5. teenuse osutaja on õiguskuulekas;

6. teenus ja selle hind on läbipaistev;

7. järelevalve hind ja sellest saadav kasu on mõistlikus tasakaalus.

Kuna varasematest peatükkidest nähtus, et Eesti turul on probleeme eelkõige punktide 4

ja 6, aga ka punkti 5 täitmisega, on tugevama järelevalve sisseseadmine põhjendatud.

Järelevalve tugevdamiseks on otstarbekas sisse seada tegevusloakohustus

tarbijakrediidi andjatele.

55

Tegevusloakohustus tähendab,29

et nii turule sisenemisel kui ka hilisemal tegutsemisel

hinnatakse krediidiasutuse organisatsioonilist ülesehitust, sealhulgas:

- omanike ja juhtide sobivust (laitmatu reputatsioon, piisav kutseoskus jmt),

- organisatsiooni kohast ülesehitus (riskide juhtimine, sisekontrollisüsteemid jmt)

- sise- ja protseduurireeglite reeglite kohasust ja piisavust (krediidi väljastamisel,

tarbijate maksevõime hindamisel, kaebuste lahendamisel jmt).

Nõuete mittetäitmine on aluseks tegevusloa kehtetuks tunnistamisele. See tooks

eeldatavalt kaasa suurema õiguskuulekuse, kuna juhul kui ettevõtja ei täida õigusaktides

sätestatut (näiteks krediidivõime hindamise kohustust), riskib ta otseselt tegevusloa

äravõtmisega.

Järelevalveasutustest on tänasel päeval tegevuslubade menetlemise ja vastava regulaarse

järelevalve pädevus ja kogemus olemas Finantsinspektsioonil, seda ei ole

Tarbijakaitseametil. Finantsinspektsiooni kasuks tegevuslubade väljastajana

tarbijakrediidi valdkonnas räägib veel ka asjaolu, et Finantsinspektsiooni tegevust

rahastatakse turuosaliste endi poolt makstavatest järelevalvetasudest, Tarbijakaitseameti

tehtavat järelevalvet aga riigieelarvest. Arvestades, et kiirlaenusektor on Eesti

maksumaksjale läbi sotsiaalsete probleemide võimendamise juba üksjagu kulusid

põhjustanud, saab Finantsinspektsiooni järelevalvel põhinevat tegevusloa-režiimi pidada

õigustatumaks.

Samas, tegevusloa menetlemise nõuded ei anna eraldiseisvana õigust

Finantsinspektsioonile sekkuda laenuandja ja laenuvõtja vahelistesse võlaõiguslikesse

vaidlustesse. Tarbijakaitsealased, ettevõtja ja kliendi vahelisest tarbijalepingust

tulenevad järelevalvepädevused (ebaseaduslik kauplemisvõte, tarbijakaebuste

lahendamine, ebamõistlikud tüüptingimused jne) on täna üksnes Tarbijakaitseameti

pädevuses.

Seega tarbijakrediidi tegevusloa sisseviimise puhul tuleb arvestada, et ettevõtjate

tegevusnõuded on reguleeritud üksnes võlaõigusseaduses (eraõiguslikud), need ei ole

Finantsinspektsiooni pädevusalas. See erineb suuresti kehtivatest tegevuslubade

lahenditest, mis on kasutusel krediidiasutuste, kindlustusandjate, investeerimisühingute

ja fondivalitsejate puhul ja kus tegevusloa fookus on eelkõige kapitaliseerituse tagamisel

(koos vastava pädevusnormistikuga Finantsinspektsioonile) (nt krediidiasutus,

kindlustusandja) või asuvad tarbijale suunatud tegevusnõuded Finantsinspektsiooni

pädevust reguleerivates eriseadustes (nt fondivalitsejad, investeerimisühingud). See

29

Antud juhul ei tuleks tegevusloanõuet käsitleda vormilises mõttes, vaid see peab hõlmama sisulisi nõudeid ja järelevalvehinnanguid nendele. See omakorda eeldab õigusloome tegevuses sisenemispiirangute, tegevusloa kehtetuks tunnistamise aluste jmt läbimõtlemist.

56

võimaldab Finantsinspektsioonil näiteks teenuse osutamise nõuete rikkumist otseselt

siduda hinnanguga tegevusloa tingimuste täitmise kohta.

Seega oludes, kus otsustatakse tegevusloaandjana kasutada kehtivat Finantsinspektsiooni

mudelit, tuleb õigusloome käigus eraldi anda hinnang sellele, kas on õigustatud

Finantsinspektsioonile teatud tarbijakaitsealaste pädevuste andmine (lisaks

Tarbijakaitseametile), mis võimaldaks tal teostada sisulist järelevalvet tegevusnõuete

(mis valdavalt tulevad võlaõigusseadusest) täitmise üle ning on ühtlasi tegevusloa

omamise tingimusteks. Selline Finantsinspektsiooni ja Tarbijakaitseameti koostöö

võimaldaks ka märkimisväärselt tõhustada riikliku järelevalvet tarbijakrediidi sektoris.

2) Täiendada nõudeid tarbija maksevõime hindamisele ja tagada nende järgimine

Arvestades Tarbijakaitseameti tähelepanekuid puudujääkidest vastutustundliku

laenamise põhimõtte rakendamisel, eriti tarbijate maksevõime hindamisel, on vajalik

ühelt poolt veelgi konkretiseerida maksevõime hindamise nõudeid ning teiselt poolt luua

võimalus rakendada heidutavaid karistusi nõuete täitmatajätmisel. Vajalik on:

- Kehtestada piirmäär, millises ulatuses peaks tarbijale jääma alles tema

kuusissetulek peale kõigi laenumaksete tasumist30

.

- Keelata väljastada laenu tarbijale, kelle puhul korrektselt läbiviidud

maksevõime hindamine annab tulemuseks, et tegemist on antud laenutoote

jaoks ebapiisava maksevõimega isikuga. Kui krediidiandja sellisele kliendile siiski

laenu väljastab, on tarbijal makseraskustesse sattumise korral õigus taotleda

krediidilepingu tühiseks lugemist31

.

Ülaltoodud ettepanekud aitavad ka luua suuremat õigusselgust ja objektiivsust, kui

osutub vajalikuks realiseerida karistusseadustiku eelnõus ettenähtud võimalust lugeda

krediidivõimelisuse hindamise nõuete täitmatajätmine väärteoks ning selle eest ettevõtjat

trahvida32

.

3) Piirata tarbijakrediidi reklaamimist

Tarbijakaitseameti järelevalvetegevuse käigus viimaste reklaamiseadusesse sisseviidud

muudatuste üle33

on saanud selgeks nende sätete suhteliselt avar tõlgendusruum. Ameti ja

ettevõtete vahel on aset leidmas arvukalt vaidlusi mõistete „vastutustundlik“ ja

30

Nn LOI (loan to income) määr, reeglina mitte üle 50% kuusissetulekust 31

St põhisumma tagastamist koos seadusjärgse intressimäära alusel arvutatud intressi tasumisega 32

KarS eelnõu kohaselt on võimalik vastava väärteo eest määrata trahvi suurusega kuni 32 000 EUR. 33

Reklaam peab olema vastutustundlik ning tasakaalustatud ja ei tohi jätta muljet, et tarbijakrediidi võtmine on

riskivaba ja lihtne võimalus finantsprobleemide lahendamiseks, ega kallutada tarbijaid läbimõtlematule

laenuvõtmisele. Reklaamis seadusega ettenähtud kohustuslik teave peab olema esitatud viisil, mis on tavalise

tähelepanu juures märgatav, arusaadav ja eristatav muust teabest.

57

„tasakaalustatud“ sisustamise üle ning samal ajal on hoogustunud tarbijakrediidi

reklaamimine televisioonis ja raadios. Kuigi kohtupoolseid tõlgendusi vaidlusalustele

juhtumitele (veel) ei ole, saab siiski juba väita, et senised reklaamipiirangud ei ole

tegelikkuses vähendanud reklaamimise intensiivsust ega nähtavust.

Seetõttu peame vajalikuks tõlgenduslike piirangute asemel kehtestada ühemõttelisemad

piirangud, mis reklaamide intensiivsust ka reaalselt vähendaksid, lisaks hõlbustaksid

järelevalvetööd ning vähendaksid ohtu selle takerdumisele pikkadesse kohtuvaidlustesse.

Reklaamiseaduses on vajalik sätestada, et tarbijakrediidi reklaam võib sisaldada

üksnes esmavajalikku teavet pakutava finantsteenuse, teenuse osutaja (nimi,

tegevusloa number) ning tegevuskoha kohta, mis esitatakse ilma igasuguste sõnaliste

ja/või kujunduslike lisanditeta. Mitte lubada tarbijakrediiti reklaamida

televisioonis ja raadios.

5.3. Meetmed võlgadega toimetuleku toetamiseks

Kiirlaenuturu korrastumine reguleerimise tulemusel aitab ära hoida uute probleemidesse

sattujate lisandumist, kuid ei kergenda märkimisväärselt juba võlalõksu sattunud isikute

seisukorda. Teiseks oluliseks (osaliselt kattuvaks) sihtgrupiks, kelle vajadustele tuleks

tähelepanu pöörata, on toimetulekuraskustes laenuvõtjad, kes turu korrastumise

tulemusel tulevikus loodetavasti enam kiirlaene ei saa, aga kelle toimetulekuraskused

selle tulemusel kuhugi ei kao.

Kuna õigeaegselt tasumata võlg jõuab lõpuks sissenõudmiseks kohtutäituri kätte,

arestitakse võlgniku pangakonto, mis toob kaasa surve elada ja töötada sularaha eest,

makse maksmata, või üldse töölkäimisest loobuda. Võlgade sissenõudmisega

täitemenetluses võib kaasneda võlgniku vara sundmüük, halvemal juhul elamispinna

kaotus.

Võlanõustamine

Võlgnevusse jäänud isikuid saab aidata professionaalne võlanõustamine, mille käigus

selgitatakse välja võlgniku olukord (erinevate laenukohustuste suurused, tähtajad ja

tingimused, samuti andmed sissetuleku ja vara kohta) ning töötatakse välja tegevusplaan

võlgadega toimetulekuks. Vajadusel aidatakse ka võlgnikku selle elluviimisel, nt riigi

õigusabi taotlemisel, kohtule vastulause koostamisel, pankrotiavalduse esitamisel vms.

Terviklikke andmeid võlanõustamisteenuse osutamise mahtudest Eestis hetkel teada ei

ole, kuid Sotsiaalministeeriumi andmetel tagavad võlanõustamisteenuse kättesaadavuse

oma elanikele järgmised omavalitsused: Tallinn, Tartu, J6hvi, Pärnu, Haapsalu, Paide,

58

Kuressaare, Kärdla, Saku34

. Tallinnas osutab teenust Tallinna Sotsiaaltöö Keskus ning

pöördumiste arv aastas on ca 600-700, võib arvata, et see on kõikidest KOV-dest suurim

maht.

Registreeritud töötud saavad võlanõustamist Eesti Töötukassa pakutava teenusena,

suurusjärguks on seni olnud kuni 2000 pöördumist aastas (mahud on aasta-aastalt

kasvanud). Teenust osutatakse Tööhõiveprogrammi 2012-2013 alusel ning teenusega on

plaanis jätkata ka 2014-2015 programmist. Lisaks viib Sotsiaalkindlustusamet Euroopa

Sotsiaalfondi vahenditest ellu projekti „Multiprobleemidega inimestele vajaduspõhiste

teenuste pakkumine juhtumipõhise võrgustikutöö piloteerimise kaudu“, mille raames on

plaanis 2017. a lõpuks osutada teenust kokku kuni 4000 kliendile, kuid selle sees on

erinevad teenused, s.t. mitte ainult võlanõustamine. Ajavahemikus aprill 2012 -

detsember 2013 on projekti vahendusel võlanõustamise teenust kasutanud 740 klienti.

Kui esitatud arvude taustale asetada teadaolevad 34 704 maksehäireregistris olevat

kiirlaenuvõlglast, saab ilmseks võlanõustamisteenuse mahtude ebapiisavus. Lisaks on

teenuse kättesaadavus piirkonniti ebaühtlane. Kuigi Sotsiaalkindlustusameti projektiga

2013. aasta lõpuks liitunud 171 KOVI ning kaetud kõik 15 maakonda, on ka uuel EL

rahastamisperioodil võlanõustamisteenusele suunamine KOV-i jaoks vabatahtlik ehk

võib juhtuda, et mõnes KOV-s inimene teenusele siiski ei pääse35

.

Võlgade ümberkujundamine ja eraisiku pankrot

Võlgniku väljapääsuks kogunenud laenukohustustest võib olla võlgade

ümberkujundamise menetlus või kui seegi pole enam realistlik, siis pankrotimenetlus.

Paraku on võlgniku jaoks tulemuslikult (ümberkujunduskava heakskiitmisega või

pankroti väljakuulutamisega) lõppenud juhtumeid seni ette tulnud äärmiselt vähe.

Alates võlakaitse seaduse jõustumisest 2011. a kuni 2013. a lõpuni on maakohtutesse

esitatud 108 avaldust võlgade ümberkujundamiseks, kuid võlgniku jaoks edukalt lõppenud

menetlusi (ümberkujunduskava on kohtus kinnitatud) on Justiitsministeeriumi andmetel

vaid suurusjärgus 15-20 ehk üks viiendik.

Registrite ja Infosüsteemide Keskusest saadud andmetel on aastail 2010-2013 algatatud

füüsiliste isikute suhtes 1951 pankrotimenetlust, neist lõpetatud kokku 1819, sh pankroti

väljakuulutamisega 308. Ülekaalukas osa lõpetatud menetlustest on seega kas raugenud

34

Samuti võib KOV sotsiaaltöötaja ise olla võlanõustamise baasväljaõppe läbinud, kuid paraku takistab kohalike

sotsiaaltöötajate liiga suur töökoormus kliendi põhjalikuma nõustamisega tegelemast 35

Teenuse osutamise kohustuslikuks muutmist KOV-dele on katsetatud 2010. aastal, kuid KOV liidud ei andnud

eelnõule kooskõlastust.

59

või on pankrotiavaldus jäetud rahuldamata või on menetlus lõpetatud pankrotti välja

kuulutamata.

Arvestades pankroti väljakuulutamiste väga madalat osakaalu lõpetatud

pankrotimenetlustes (16%), on tegemist pankrotimenetluse kui võlgadega

toimetuleku väga madala efektiivsusega keskmise eraisikust võlgniku jaoks.

Kuigi käesolev uurimus ei keskendunud võlgade ümberkujundamise menetluse ja

pankrotimenetluse madala efektiivsuse põhjuste väljaselgitamisele, saab siiski esile tuua,

et võlgnikule kaasnevad nende läbitegemisega märkimisväärsed kulutused, mida nad ei

suuda kanda, ning selline olukord toob sageli kaasa pankrotimenetluse lõpetamise ilma

pankrotti välja kuulutamata ja seega võlgadest vabastamiseni jõudmata.

Nimelt, eraisiku pankroti jaoks on vaja isikul hankida õigusabi, kuna reeglina puuduvad

tal teadmised, mis võimaldaksid õigesti hinnata pankrotimenetluse alustamise

otstarbekust ning koostada kohtule vajalikud dokumendid. Järgmisena on vaja tasuda

ajutise halduri tasud, kes määratakse võlgniku olukorda uurima. Pankroti välja

kuulutamisel peab võlgnik arvestama, et tema vara arvelt tasutakse esmajärjekorras

pankrotimenetluse kulud (pankrotihalduri tasu ja muud kulud), mis võivad kujuneda

arvestatavaks, sest pankrotimenetlus võib kesta väga pikalt. Seega ei sobi eraisiku

pankrot, kui võlgnevus on väiksem kui pankrotimenetluse kulud.

Võlgade vabastamise menetlust tuleb kohtult eraldi taotleda ning kohus teeb otsuse

võlgadest vabastamise menetluse alustamise kohta pärast seda, kui pankrotimenetlus ise

on lõppenud. Kui kohus otsustab võlgadest vabastamise menetluse pärast

pankrotimenetluse lõppu alustada, võib minna veel 5 aastat enne, kui kohus teeb otsuse

selleks hetkeks veel üles jäänud võlgadest vabastamiseks.

Võlgnikul on võimalik võlgade ümberkujundamise menetluse või

pankrotimenetluse kulude katteks taotleda riigi õigusabi, mida antakse juhul, kui isik

ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu tasuda asjatundliku õigusteenuse eest. Kohus

kontrollib taotleja majandusliku seisundi kohta esitatud andmeid ning taotluse üle

otsustamisel arvestatakse nii taotleja kui ka temaga koos elavate pereliikmete vara.

Kohus otsustab riigi õigusabi andmisel, kas kulud õigusabile tuleb osaliselt või täielikult

hüvitada – seega riigi õigusabi ei ole tasuta teenus. Riigi õigusabi kulu kuulub

menetluskulu hulka ja jaotatakse menetlusosaliste vahel üldistel alustel.

Kokkuvõttes tuleneb läbiviidud uuringust soovitus analüüsida eraisikute võlgade

ümberkujundamise menetluse ja pankrotimenetluse efektiivsust – otsida põhjuseid,

miks efektiivsus on madal ning töötada välja ettepanekuid suurema efektiivsuse

saavutamiseks. Kui peamiseks põhjuseks on menetluste kõrge maksumus võlgnikule,

60

kaaluda riigi õigusabi kättesaadavuse laiendamist ja lihtsustamist ja põhjendatud

juhtudel õigusabi võimaldamist tasuta.

Muud sotsiaalsed meetmed

Käesolevast uuringust tuli esile, et kiirlaenude võtmise peamiseks põhjuseks on

toimetulekuraskused ning vähene või puuduv juurdepääs laenurahastamisele

kommertspankadest, mis ei võimalda ootamatute või suuremate väljaminekutega

muudmoodi toime tulla kui kiirlaenu võttes. Olukorras, kus toimetulekutoetuste jm

sotsiaaltoetuste eelarved on arusaadavalt piiratud, oleks otstarbekas mõelda laenu

iseloomuga meetmete rakendamise peale, mille eelarveline kulu on toetustega võrreldes

palju väiksem.

Alapeatükk 5.3 kirjeldas Soomes rakendatud meetmeid – võlgade ümberkujundamise

laen riikliku sihtasutuse baasil ning sotsiaalsete laenude pakkumine kohalike

omavalitsuste baasil. Taoliste sotsiaalsete laenude (toimetulekulaenude) rakendamist

nimelt kohalike omavalitsuste kaudu saab pidada mõistlikuks eelkõige seetõttu, et

reeglina on just KOVil (sotsiaaltöötajal) kõige parem ülevaade laenusoovijast – tema

majanduslikust olukorrast, ülalpeetavatest, tööharjumusest jne. Sel moel hoitakse ära, et

soodsat laenu asub ära kasutama sihtgrupp, kellele ta ei ole mõeldud. Samas tuleb selle

meetme rakendamisel arvestada mõjuga KOV sotsiaalametnike töökoormusele.

Seega arvestades, et Eesti kiirlaenuturu väga oluliseks kasvumootoriks on (olnud)

inimeste toimetulekuraskused, teeme käesoleva uuringu põhjal ettepaneku analüüsida

sotsiaalsete laenude või muude kiirlaenuvõlglaste olukorda parandavate

sotsiaalsete meetmete rakendatavust Eestis.

61

KOKKUVÕTE

Analüüsist tulenevad soovitused:

1. Kehtestada krediidikulukuse määra piirang tarbijakrediidilepingus. Konkreetse määrana

kaaluda 100% või (sarnaselt Soomele) 50%, kuid sel juhul rakenduks see üksnes laenudele,

mis on väiksemad kui 2000 eurot.

2. Seada piirangud võlgade sissenõudmiskuludele: piirata nii sissenõudmiskulude

maksimaalset lubatud osakaalu võlanõudes kui ka iga üksiku sissenõudmistoimingu hinda.

Sätestada sissenõudmiskulude ammendav loetelu, et hoida ära uute, seaduses

nimetamata tasude kohaldamist tarbijale

3. Viia maksekäsu kiirmenetlusse sisse kontroll krediidikulukuse ja sissenõudmiskulude

ülempiiride järgimise üle. Või, kui krediidikulukusele ja sissenõudmiskuludele seadusega

piiranguid ei kehtestata, siis nõude headele kommetele vastavuse üle (TsÜS §86).

4. Täpsustada intressi ja viivisintressi arvestamise ja tarbijale esitamise aluseid:

võrdsustada lepingutasu intressiga, täpsustada viivisearvestuse baasi ja nõuda

viivisintresside esitamist aastamäärana (mitte päeva kohta)

5. Keelata tarbijavaidluste lahendamine eraõiguslikus vahekohtus (või sätestada, et

vahekohtu otsus ei saa olla täitemenetluse aluseks enne selle kinnitamist kohtu poolt

pärast kohtuliku kontrolli läbiviimist nõude õiguspärasuse üle).

6. Kehtestada tarbijakrediidi ettevõtetele tegevusluba, mida väljastaks Finantsinspektsioon

ning mille saamise eelduseks oleks omanike ja juhtide usaldusväärsus ja piisavad

kutseoskused, organisatsiooni kohane ülesehitus ning sise- ja protseduurireeglite kohasus

ja piisavus.

7. Täiendada nõudeid tarbija maksevõime hindamisele:

o kehtestada piirmäär, millises ulatuses peaks tarbijale jääma alles tema

kuusissetulek peale kõigi laenumaksete tasumist;

o keelata väljastada laenu tarbijale, kelle puhul korrektselt läbiviidud maksevõime

hindamine annab negatiivse tulemuse.

8. Sätestada, et tarbijakrediidi reklaam võib sisaldada üksnes esmavajalikku teavet pakutava

finantsteenuse, teenuseosutaja ning tegevuskoha kohta, mis esitatakse ilma igasuguste

sõnaliste ja/või kujunduslike lisanditeta. Mitte lubada tarbijakrediiti reklaamida

televisioonis ja raadios.

9. Analüüsida võimalusi võlanõustamisteenuse kättesaadavuse suurendamiseks

10. Analüüsida eraisikute võlgade ümberkujundamise menetluse ja pankrotimenetluse

efektiivsust – otsida põhjuseid, miks efektiivsus on madal ning töötada välja ettepanekuid

suurema efektiivsuse saavutamiseks.

11. Analüüsida kiirlaenuvõlglaste olukorda parandavate sotsiaalsete meetmete rakendatavust

Eestis.

Kiirlaenuturg – analüüs ja ettepanekud · viimasel kolmel aastal on nad kõik olnud kasumis...

Documents

Transcript of Kiirlaenuturg – analüüs ja ettepanekud · viimasel kolmel aastal on nad kõik olnud kasumis...