FSSPX EESTIS

Kristuse Ülestõusmise suurpüha

2013

(8)

IMMACULATA

IMMACULATA #8

2

SISU

Poola intellektuaalide petitsioon Vatikani II Kirikukogu põhjalikumaks......lk. 3

Hävitades vabadust vabaduse nimel …………………..………...................lk.12

Paavstluse pühakirjaline alus.........................................................................lk.20

Usutlus isa Niklaus Pflugeriga …………………………………..……….. lk.26

Maarja valurikas ja Immakulaatne Süda, palu meie eest...............................lk.34

Hiljutise katsumuse kasulik õppetund...........................................................lk.38

Peetruse tool on tühi.………...………….…………...………………….….lk.53

FSSPXi peamaja kommünikee paavst Franciscuse valimise puhul……......lk.55

IMMACULATA #8

3

Poola intellektuaalide petitsioon Vati-

kani II Kirikukogu põhjalikumaks

24. septembril 2011 saatis enam kui

50 Itaalia intellektuaali Benedictus

XVI-le petitsiooni Vatikani II kiriku-

kogu põhjalikumaks läbivaatamiseks

(vaata DICI nr 242 tõlget ).

Hiljuti, 5. aprillil 2012, saatsid Poo-

la intellektuaalid Pühale Isale uue

petitsiooni, eesmärgiga uuesti läbi

uurida Vatikani II Kirikukogu poolt

liikvele pandud religioosse vabadu-

se, oikumenismi ja kollegiaalsuse kü-

simused.

Püha Isa!

Vatikani II Kirikukogu kokkukutsumise liginev 50. aastapäev ning Tema Pühadu-

se poolt 11. oktoobril 2011 dateeritud apostellikus kirjas Porta fidei 2012. aasta

kuulutamine Usuaastaks on head võimalused Kirikukogu dokumentides sisalduva-

te õpetuste sügavamaks uurimiseks.1 Kirikukogu peamine ülesanne paistis ühtivat

ühe Teie eelkäija, Paulus VI üleskutsega, kes kuulutas, et «Kirik peab vaatama lä-

bitungiva pilguga enesesse, mõtisklema omaenese olemise müsteeriumi üle ning

ammutama oma tekke, olemuse, missiooni ja saatuse sügavamast analüüsist val-

gust ja inspiratsiooni. See doktriin on juba tuntud, seda on praeguse sajandi jook-

sul arendatud ja populariseeritud.»2

Tõepoolest, paljud vaatlejad märgivad, et II Vaticanum, mis ustavalt neid Paulus

VI juhiseid järgis, on Kirikule andnud suurema teadlikkuse enesest (Ecclesia ad

intra) ja tema suhtest tänapäeva maailmaga (Ecclesia ad extra).3 Omades eelist

heita tagasivaade poolesajale aastale tundub nüüd kohane hinnata Vatikani II pas-

toraalse kirikukogu antud vastust sellele sagedasti esitatud küsimusele: Kirik, mi-

da ütled sa enese kohta? (Ecclesia, quid dicis de teipsa?) Peab siiski märkima, et

selle mõtiskluse fookus ei puuduta ei «[kontsiilidokumentide] vastuvõtu ja raken-

damise positiivseid ja negatiivseid praktilisi külgi» ega ka mitte «Kirikukogu õpe-

tustele võlgnetava intellektuaalse nõustumise olemust».4

IMMACULATA #8

4

Selles peetakse silmas hoopis kirikukogu dokumentide sisu põhjalikku õpetuslik-

ku ja pastoraalset mõistmist, et teha kindlaks, kas — ja kui, siis millisest küljest

— on Vatikani II Kirikukogu õpetused tegelikult vastanud Kiriku pürgimusele

«püüelda edasi selgemale ja sügavamale teadlikkusele iseenesest ja oma missioo-

nist maailmas ning tõe varasalvest, mille pärija ja hoidja ta on.»5

Hiljuti esitasid Teie Pühadusele selles vaimus alandliku petitsiooni Itaalia teaduse

ja meedia väljapaistvad katoliiklastest esindajad.6 Mõne aja eest lõppenud õpe-

tuslikud arutelud Püha Pius X Vennaskonna liikmetega, mida toetas Püha Peetruse

järeltulija autoriteet, näivad olevat selle mõtiskluse järjekordsed ilmingud. Nüüd

palume omakorda ka meie, teaduse ja kultuuri vallas tegutsevad katoliiklased,

Poola avaliku elu innukad jälgijad ja sellest osavõtjad, austusega ja alandlikult, et

Teie Pühadus mõningad viimase Kirikukogu õpetused Katoliku Kiriku eksimatu

Õpetusameti valguses uuesti läbi vaataks.

Katoliiklastena, kes on tegevad mitmesugustel teaduse, hariduse, sotsiaalse kom-

munikatsiooni ja poliitlise elu aladel, sooviksime me kasutada tänavuse juubeli

pakutud võimalust, et juhtida Teie Pühaduse tähelepanu mõnede II Vaticanumi

õpetuste tagajärgedele, mis puudutavad nii Kiriku siseelu kui ka tema mõju ava-

likkusele.

ESITEKS sooviksime puudutada Kirikukogu deklaratsiooni religioonivabadusest

(Dignitatis humanae), seda seoses Kiriku traditsioonilise õpetusega katoliiklikust

riigist, nagu seda on selgelt esitanud Teie Pühaduse eelkäijad paavstid Gregorius

XVI (Mirari vos), Pius IX (Quanta cura), Leo XIII (Libertas ja Immortale Dei)

ning Pius XI (Quas primas). Võttes aluseks Dignitatis humanae sissejuhatuses

esineva avalduse, milles nenditakse, et deklaratsioonis esitatud õpetus religiooni-

vabadusest «jätab puutumata Katoliku Kiriku traditsioonilise õpetuse üksikisikute

ja ühiskondade moraalsest kohustusest tõelise religiooni ja ainsa Kristuse Kiriku

suhtes»7, soovime me eeskätt esitada Teie Pühadusele otsustamiseks küsimuse,

kas — ja kui, siis mil määral — see deklaratsioon arendab, täpsustab või selgitab

üksikasjalikumalt eelmiste paavstide muutumatut õpetust kristlikust riigist ja Meie

Issanda Jeesuse Kristuse ühiskondlikust valitsemisest.

Kas deklaratsiooni Dignitatis humanae sisu toetab riigi katoliiklikku iseloomu?

On ju Leo XIII õpetuse järgi «riigi jaoks patt, kui ta religiooni eest — kuna see

jäävat tema volitustest väljapoole või ei too praktilist kasu — hoolt ei kanna, või

kui ta paljudest religioonivormidest võtab omaks selle, mis talle lihtsalt meeldib,

IMMACULATA #8

5

sest oleme me ju tingimusteta kohustatud teenima Jumalat nii, nagu Tema seda ta-

hab.»8

Kuidas saame ühitada teiste uskude avaliku kultuse piiramise õigust, mille Teie

Pühaduse eelkäijad katoliiklike riikide juhtidele tõelise religiooni säilitamiseks

andsid,9 õigusega olla vaba välisest survest avalikus kultuses mistahes religiooni

puhul — õigusega, mille Dignitatis humanae tõstis loomuseaduse seisundisse,

kuulutades, et see rajaneb inimisiku väärikusel?10 Kas inimisiku väärikus ei ilmne

õigesti mõistetuna hoopis siis, kui ta kummardab Jumalat tõelises religioonis?

Kuidas tuleb mõista Katoliku Kiriku katekismuses leiduvat avaldust, et religiooni-

vabaduse õigus on garanteeritud «asjakohastes piirides», teiste sõnadega: «Õigus

religioonivabadusele ei saa iseenesest olla piiramatu ega olla piiratud vaid positi-

vistlikul või loomulikul viisil mõistetud «avaliku korra» poolt»?11

Kas väljend «asjakohastes piirides» vii-

tab kuidagiviisi objektiivsele tõele või

antud religiooni väärusele?12 Milline

iganes on vastus nimetatud küsimustele,

on vastuvaidlematu fakt, et Dignitatis

humanae ei sisalda üldse mingit viidet

avaliku võimu kohustusele tunnustada

ja kaitsta tõelist religiooni, see tähendab

katoliku religiooni — kohustusele, mille

oli pannud riigipeadele eelmiste paavs-

tide Õpetusamet.

Peale selle ei jõua dokument religioosse tolerantsuse küsimuse ülestõstmiseni, mi-

da sõnaselgelt ja ühemõtteliselt esitas üks Teie Pühaduse eelkäijatest, paavst Pius

XII: «Moraalsete ja religioossete eksituste mahasurumise kohustus ei saa seega ol-

la ülim tegutsemisnorm. See peab olema allutatud kõrgematele ja üldisematele

normidele, mis mõningates tingimustes lubavad ning näivad ehk isegi pidavat pa-

remaks eksituse sallimist, et tuua kaasa suuremat hüvet… Esiteks: sellel, mis ei

vasta tõele või moraalinormidele, ei ole objektiivselt mingit õigust olemasoluks,

levikuks või elavdamiseks. Teiseks: selle tsiviilseaduste ja sunnimeetmetega takis-

tamata jätmine võib sellegipoolest olla õigustatud kõrgema ja üldisema hüve hu-

vides.»13

Religioonivabaduse deklaratsiooni analüüsimine täies ulatuses loob eksimatu mul-

je, et see dokument peegeldab pigem liberaalset kui katoliiklikku riigikontsept-

siooni. Selles mõttes toetab ta taolist Kiriku ja riigi eraldatust, mille mõistis hukka

IMMACULATA #8

6

püha Pius X entsüklikas Vehementer nos. Lisaks paistab see eiravat tõsiasja, et

riik on vaja allutada Kristuse valitsemisele. Seda vajadust ühes tema eelistega sel-

gitas arusaadavalt paavst Pius XI: «Kui siis riikide valitsejad soovivad säilitada

oma autoriteeti, edendada ja suurendada oma maade õitsengut, ei jäta nad hoole-

tusse riiklikku kohustust olla aukartlikud ja kuulekad Kristuse võimule.»

Siinjuures on huvitav märkida, et kõik katsed lahendada vältimatut pinget Vatika-

ni II Kirikukogust tõusnud religioonivabaduse õpetuse ja kirikukogu-eelsete

paavstide Õpetusameti vahel liiguvad ikka ühes suunas. Sisuliselt lõpevad need

katsed Teie Pühaduse eelkäijate poolt esitatud riigi kristlikku iseloomu ja Jeesuse

Kristuse ühiskondlikku valitsemist puudutavate õpetuste relativiseerimisega. Kiri-

ku Õpetusameti antud muutumatuid juhiseid kritiseeritakse «historitsismi» reeglite

kohaselt15, justkui oleksid need pelgalt ajaloolist väärtust omavad dokumendid

ning neid võiks inimese loomuliku mõistuse abil hinnata. Parimal juhul toob krii-

tika kaasa püüdluse «puhastada» paavstide õpetused oletatavatest «Konstantinuse-

järgse aja lisandustest», mis peegelduvad iganenud ja/või teostamatutes õpetustes

kristlikust riigist, mis on tänapäeva maailmas elujõuetud. Jätame Teie Pühaduse

otsustada, kas niisugune Õpetusameti aktide «uurimismeetod» on õiguspärane.

Katoliiklastena, kes on aktiivselt tegevad Poola avalikus elus, ei või me sellegi-

poolest jätta märkimata, et religiooni küsimustes põhiolemuselt neutraalse libe-

raalse riigi idee lämmatab jõuliselt poolakate õigustatud püüdeid ning läheb vas-

tuollu ka poola rahva ajaloo sügavaimate väärtustega.

TEISEKS soovime juhtida Teie Pühaduse tähelepanu oikumeenia-teemalisele

kontsiilidekreedile Unitatis redintegratio ja eriti selle 3. artiklis leiduvatele eba-

selgetele ütlustele: «Meist eraldunud vennad teostavad samuti paljusid kristliku

religiooni liturgilisi toiminguid. Need toimingud, mis iga kiriku ja kogukonna

olukorrale vastavalt erinevad, võivad kahtlemata tõesti äratada elu armus ning

peab ütlema, et nad on suutelised võimaldama juurdepääsu pääsemise osadusele.

Sellest järeldub, et kuigi eraldunud kirikud ja kogukonnad kannatavad juba nime-

tatud puuduste all, ei ole nad iseenesest mingil juhul ilma jäetud tähendusest ja

tähtsusest päästemüsteeriumis.

Sest Kristuse Vaim ei ole loobunud kasutamast neid pääsemise vahenditena, mis

ammutavad oma mõjuvuse just Katoliku Kirikule usaldatud armu ja tõe täiusest.»

Neist paljudest Kiriku piiridest väljaspool olevaist «pühitsuse» ja «tõe» elementi-

dest kõneldakse ka dogmaatilise konstitutsiooni Lumen gentium 8. paragrahvis.

Kuidas teisiti võib mõista väljendit «on suutelised võimaldama juurdepääsu pää-

semise osadusele», kui mitte kinnitusena, et inimesed võivad tänu teiste kristlike

IMMACULATA #8

7

denominatsioonide rituaalidele ja kommetele saada päästetud väljaspool Katoliku

Kirikut?

Tekib aga küsimus, kuidas saab sellist tõlgendust sobitada traditsioonilise õpetu-

sega extra Ecclesiam nulla salus [“väljaspool Kirikut ei ole pääsemist”], mis kuu-

lutab, et katoliku usk on lunastuse eeltingimuseks16, või õpetusega Kiriku ühtsu-

sest, mille on eriliselt sätestanud Leo XIII: «Ja et selgemalt esile tuua Kiriku üht-

sust, kasutab ta [p. Cyprianus] elava ihu kujundit, mille liikmed ei saa kuidagi ela-

da ilma peaga ühenduses olemata ja sealt elujõudu ammutamata. Peast eraldatult

peavad nad paratamatult surema… Kristuse Kirik on seega igavesti üks ja seesa-

ma; need, kes sellest lahkuvad, eemalduvad Issanda Kristuse tahte ja käsu alt —

hüljates pääsemise tee, astuvad nad hukatuse rajale.»17

Missugune on nende Unitatis redintegratio’st pärinevate avalduste ja Pius IX

Syllabuses hukkamõistetud väidete 16 ja 17 omavaheline seos?18 Lisaks juba ees-

pool nimetatud õpetuslikele probleemidele on ka ilmselge, et oikumeenia pasto-

raalne praktiseerimine on eemaldunud apostolaadi traditsioonilisest mõistmisest,

et edendada kristlaste ühtsust, mida saab Pius XI sõnade järgi «edendada ainult

nii, et soodustatakse nende inimeste tagasipöördumist ainsasse õigesse Kristuse

Kirikusse, kes on sellest lahus, sest minevikus on nad selle õnnetuseks maha jät-

nud.»19

Põhimõtteliselt, nagu märkis professor Romano Amerio oma monumentaalses

uurimistöös Iota Unum, ei esine sõna «tagasipöördumine» (reditus) Kirikukogu

oikumeenia-teemalises dekreedis mitte kusagil. Mõte eraldunud kristlaste tagasi-

pöördumisest «ühe Kristuse Kiriku rüppe, mis on, ütleme Meie, kõikidele nähtav

ning mis alatiseks kestma jääb sellisena, nagu Ta selle asutas, nii nagu on selle

Autori tahtmine»20 on asendatud ideega kõigi kristlaste pöördumisest Jeesusesse

Kristusesse: «Kuid me rõõmustame, et meie eraldunud vennad vaatavad Kristuse-

le kui kirikliku osaduse lättele ja keskmele. Nende igatsus ühinemise järele Kris-

tusega tõukab neid üha otsima ühtsust ning andma maailma rahvaste seas tunnis-

tust oma usust.»21

Katoliiklaste hulgas peab pöördumine toimuma Kiriku pideva reformi tähendu-

ses.22 Kui kõigi kristlaste ühtsusele pühendumine on seatud sellesse raamistikku,

kas ei sea see lõpuks ohtu või ei juuri täielikult välja apostellikku vaimu ja misjo-

nivaimu Kiriku elu igal tasandil? Kui lükkame tagasi kõik püüded hereetikuid ja

skismaatikuid Katoliku Kirikusse juhtida, siis kas ei riski me sellega, et pisimatki

vihjet mittekatoliiklaste Rooma lambatarasse tagasipöördumise kohta võtab ava-

likkus vastu kui sallimatuse märki või «vihakõnet»? Probleem ei seisne üksnes

IMMACULATA #8

8

oikumeenias, vaid ka (ehk isegi eelkõige) kaasaegses religioonidevahelises dia-

loogis, mida propageeris Vatikani II Kirikukogu deklaratsioon Kiriku suhetest

mittekristlike religioonidega Nostra Aetate.

Nagu ütleb professor Romano Amerio, on see dialoog juba ammu kaotanud oma

rangelt religioosse mõõtme ja on muudetud puhtalt naturalistlikuks tegevuseks,

mille eesmärk on ehitada «inimesele väärilisemat maailma»: «Uus oikumeenia

kaldub seega väljuma talle kohasest religioossest vallast, mis põhineb üleloomuli-

kel alustel, ning suunduma ilmalikku sfääri, kujundades religioosset ühtsust üha

enam Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni poolt toetatud humanitaarse internat-

sionalismi järgi.»23 Siin kerkib aga küsimus: Kas see programm selgitab Kiriku

missiooni tänapäeva maailmas? Kas ei pööra see lootuse teoloogilist voorust puh-

talt loomulikuks lootuseks ehitada üles maine «armastuse tsivilisatsioon»? Kas ei

võrdu see uus lähenemine Kiriku ja mittekatoliiklastest kristlaste vahelistele suhe-

tele ligimesearmastuse käsu rikkumisega, kuivõrd selle käsu täitmine peaks aval-

duma püüetes saavutada ligimese igavene pääsemine («noomi patust»)? Ning kas

ei sea see uus käsitusviis ühtlasi eesmärgiks rajada üsna kummalist uut korda, mis

üritab «ehitada paremat maailma koos teiste religioonide liikmetega»?

KOLMANDAKS võtame endale vabaduse paluda Teie Pühadust uuesti läbi vaa-

data Kirikukogu kollegiaalsuse doktriin, mida kirjeldatakse konstitutsiooni Lumen

gentium 22. paragrahvis ning pastoraalset piiskopiametit Kirikus käsitleva dekree-

di Christus Dominus 4. artiklis. Ühelt poolt näib neis dokumentides esitatud õpe-

tus jätvat puutumatuks Kiriku eksimatu õpetuse Rooma ülimuslikkusest: «Et

Rooma piiskop on ametilt Kristuse Asemik ning kogu Kiriku Karjane, on tal täie-

lik, kõrgeim ja üleilmne võim kogu Kiriku üle, võim, mida ta võib alati takistama-

tult teostada.»24

Teisalt aga tutvustab Lumen gentium piiskoppide kolleegiumit kui uut juriidilist

instrumenti, mis omab osaduses paavstiga Kirikus kõrgeimat võimu: «Piiskoppide

kogu on oma õpetaja- ja karjaserollis apostlite kolleegiumi järeltulija ning selles

on apostellik kolleegium põlistatud. Koos oma pea, Ülemkarjasega, ning mitte

kunagi ilma temata, on neil ülim ja täielik võim üleilmse Kiriku üle.»25 Vaatama-

ta täpsetele selgitustele «Selgitavas eelmärkuses» (Nota explicativa praevia), mis

tunnistavad, et kolleegium — millel puudub alaline vorm — «tegutseb vaid aeg-

ajalt … rangelt kollegiaalselt ning seda vaid oma pea nõusolekul», jääb probleem

ometi alles, kui püüame sobitada Kirikukogu deklaratsiooni kollegiaalsusest kin-

nitusega, et Kirikus on ainult üks ülima võimu valdaja.

IMMACULATA #8

9

Igal juhul esitati see kinnitus selgesõnaliselt Vatikani I Kirikukogu dogmaatilises

konstitutsioonis Pastor aeternus. Tekib seega küsimus, kas pidulik dogmaatiline

definitsioon saab vajada täiendavat «täpsustust» või «lisainformatsiooni». Küsi-

musega edasi minnes tuleks kaaluda ka seda, kas kollegiaalsuse üldpõhimõte selli-

sena, nagu seda on rakendatud piiskoppide konverentside tegevuses, ei nõrgenda

ega õõnesta piiskoppide võimu nende oma kirikutes. Olgu lisatud üks märkimist

vääriv fakt: Vatikani II Kirikukogu dekreet Christus Dominus paistab väljendavat

kahtlusi korralise piiskopivõimu tulemusrikka teostamise võimalikkuse suhtes:

«Piiskoppidel on sageli võimatu, seda eriti tänapäeval, teostada oma ametit sobi-

valt ja viljakalt, kui nad ei sea sisse suuremat mõistmist ja koostööd soodustavaid

suhteid teiste piiskoppidega.»26

Püha Isa, ülalnimetatud probleemid viivad üldisema mõtiskluseni Õpetusameti

teatud iseloomuliku tunnuse üle kontsiiliaegsel ja –järgsel perioodil. Nagu Teie

Pühadus sageli väljendub, on viimase kirikukogu õige tõlgendamine ja rakenda-

mine võimalik ainult õige reformi-hermeneutika valguses.27 Viimasel ajal on Va-

tikani II Kirikukogu õige tõlgendamise ja tõlgendamisvigade kõrvaldamise teemal

peetud nii mõnedki diskussioonid. Viiskümmend aastat pärast II Vaticanumi kok-

kukutsumist on Kirikukogu õpetused jätkuvalt vaidluste teemaks, vajades pidevat

selgitamist lisanduste ja täpsustuste abil. Kas ei tähenda see, et Kirikukogu tõttu

on tänane Õpetusamet lakkamatult hõivatud iseenesega, selle asemel et olla tege-

vuses usuvaramu uurimisega?

Kas asjade niisugune seis näitab, et Kirikukogu andis tõepoolest edasi «puhta ja

tervikliku doktriini ilma mingi nõrgendamise ja moonutuseta»28, kooskõlas õndsa

paavsti Johannes XXIII soovidega? Kas võime eespool väljendatud kahtlusi sil-

mas pidades õigusega ütelda, et «Vatikani II Kirikukogu ei tule mitte ainult tõl-

gendada Õpetusameti eelnevate dokumentide valguses, vaid mõningatest varase-

matest Õpetusameti dokumentidest võib ka Vatikani II Kirikukogu valguses pa-

remini aru saada»?29 Leiame, et küsimused, mida me oma kirjas Teie Pühadusele

hindamiseks esitame, on hästi kokku võetud Teie eelkäija Pius XII sõnadega:

«Aga kui Kirik teostab seda õpetamise ülesannet, nagu ta seda sagedasti sajandite

jooksul on teinud, olgu siis korralisel või erakorralisel viisil, saab selgeks, kui vale

on meetod, mis püüab selgitada selget segaste vahenditega. Ometi tuleb tarvitada

just vastupidist meetodit.»30

Armastatud Isa, tuleme Teie juurde alandliku sooviga, et oleksite nii lahke ja

uuriksite ülal esitatud küsimusi, millele Teie Pühaduse tähelepanu on juba mitme-

tel kordadel juhitud. Oleme sügavalt veendunud, et see mõtisklus, mis on teosta-

tud Usuaasta ajal, äratab Teie Pühaduse sõnadega väljendudes «igas usklikus pür-

IMMACULATA #8

10

gimuse tunnistada usku selle täiuses ja uuenenud veendumusega, usalduse ja loo-

tusega.»31

Siiraimate palvetega Teie Pühaduse eest soovime väljendada Teile sügavat poja-

likku pühendumust.

ALLAKIRJUTANUD: Maciej Andrzejczak, tõlkija, töövõtja; dr. hab. Jacek

Bartyzel, UMK professor, juhendaja, Kultuuri ja Traditsiooni Keskuse juhatuse

liige; Grzegorz Braun, inspitsient; dr. Zbigniew Czapla, õpetaja; Marcin

Dybowski, kirjastaja; dr. Mariola Fortuna, teoloog; Artur Górski, Seimi liige;

prof. dr. hab. Grzegorz Grzybowski, Poola Teaduste Akadeemia töötaja; prof. dr.

hab. Tomasz Grzybowski, õpetaja; Piotr Kamiński, õpetaja; Sławomir Hazak,

Szamotulskie Środowisko Tradycji; dr. Krzysztof Kawęcki, õpetaja; dr. Marcin

Masny, publitsist, tõlkija; dr. Adam Matyszewski, teoloog, Plocki diötseesi kiriku-

muusika komisjoni liige; Piotr Mazur, Kultuuri ja Traditsiooni Keskuse juhatuse

liige, Zarządu Towarzystw Gimnastycznych Sokół w Polsce liige; Stanisław

Michalkiewicz, publitsist; Artur Paczyna, Rady Głównej Śląskiego Środowiska

Wiernych Tradycji juhataja; Stanisław Pięta, Seimi liige; dr. Justyn Piskorski,

Esq., UAM; Paweł Pomianek, teoloog; Arkadiusz Robaczewski, Kultuuri ja Tra-

ditsiooni Keskuse juhataja; dr. Piotr Szczudłowski, pedagoog; dr. Teresa

Świrydowicz; dr. hab. Kazimierz Świrydowicz, UAM professor; Joanna M.

Tryjanowska, Esq.; prof. dr. hab. Piotr Tryjanowski, õpetaja; dr. hab. Piotr Tylus,

õpetaja; Maciej Walaszczyk, ajakirjanik; Piotr Walerych, Seimi liige, Poola Tele-

programmi Nõukogu liige (1995-2002); Robert Winnicki, Rady Naczelnej Związku

Młodzieży Wszechpolskiej juhataja; dr. Marcin Woźniak, õpetaja; Krzysztof

Wyszkowski, Wolnych Związków Zawodowych Wybrzeża asutaja; Dariusz

Zalewski, publitsist, tomistliku hariduseetika populariseerija; Zbigniew Zarywski,

ettevõtja, fundraiser; Artur Zawisza, Seimi liige, ärimees; Michał Zieliński, ma-

jandusteadlane, Korporacja Akademicka Legia

_____________________________________

1. Usudoktriini kongregatsioon «Märkus pastoraalsete nõuannetega Usuaastaks».

2. Paulus VI, entsüklika Ecclesisam suam, 9.

3. Kardinal Karol Wojtila «Üldised juhised» Sobor Watykanski II. Konstytucje, Dekrety, Deklaracje [Vatikani II Kirikukogu, Konstitutsioonid, dekreedid, deklaratsioonid] (Pallotinum 1967), 12-14.

4. Isa Fernando Ocariz, «Vatikani II Kirikukogu ustavast järgimisest», L’Osservatore Romano ingliskeelne väl-

jaanne, 2. detsember 2011. 5. Paulus VI, entsüklika Ecclesiam suam, 18.

6. Petitsioon paavst Benedictus XVI-le Vatikani II Kirikukogu põhjalikumaks uurimiseks (tõlge siin).

7. Katoliku Kiriku katekismus, 2105. 8. Leo XIII, entsüklika Immortale Dei, 6.

9. Gregorius XVI, entsüklika Mirari vos, Pius IX, entsüklika Quanta cura.

IMMACULATA #8

11

10. Dignitatis humanae, 2.9.

11. Katoliku Kiriku katekismus, 2109.

12. Samas, 2010. 13. Pius XII Ci riesce, ettekanne Itaalia katoliiklike juristide 5. üleriigilisel konventsioonil (6. detsembril 1953).

14. Pius XI, entsüklika Quas primas.

15. Hukka mõistetud paavst Pius XII poolt entsüklikas Humani generis. 16. Vt. Athanasiuse usutunnistust: «Igaüks, kes tahab õndsaks saada, peab eelkõige hoidma kinni katoliku usust.

Kes aga ei säilita oma usku tervikliku ja rüvetamatuna, see läheb kindlasti igaveseks hukka.»

17. Leo XIII, entsüklika Satis cognitum. 18. Vastavalt: «Mistahes religiooni kultuses võivad inimesed leida tee igavese pääsemise juurde ning võivad

saavutada igavese pääsemise.» «Meil peab olema vähemalt hea lootus nende inimeste igavese pääsemise osas,

kes ei ole mingilgi viisil Kristuse Kirikus.» 19. Pius XI, entsüklika Mortalium animos.

20. Samas. 21. Unitatis redintegratio, 20.

22. Samas, 6.

23. Romano Amerio, Iota Unum (Kansas City 1996), 568. 24. Lumen gentium, 22.

25. Samas.

26. Christus Dominus, 37. 27. Benedictus XVI, apostellik kiri Porta Fidei, 5.

28. Johannes XXIII, Vatikani II Kirikukogu avakõne (11. oktoober 1962).

29. Isa Fernando Ocariz, op. cit.

30. Pius XII, Humani generis, 21.

IMMACULATA #8

12

Hävitades vabadust

vabaduse nimel:

paavst Leo XIII hoiatus libe-

ralismi kui tõelise vabaduse

vaenlase kohta

Isa Shane Carlo Pezzutti (FSSPX)

Modernistlikke, nii-öelda valgustusaja filo-

soofe ning Euroopa 17. ja 18. sajandi moder-

nistlikku filosoofiat üldisemalt mõjutas tugevasti neile eelnenud teadusrevolut-

sioon. 16. ja 17. sajandi teadusrevolutsioon muutis täielikult seda, kuidas euroop-

lased mõistsid nii füüsilist reaalsust kui ka universumit ennast. Modernistlikud ja

valgustusaja filosoofid soovisid rakendada teadusrevolutsiooni põhimõtteid ja

meetodeid Euroopa poliit- ja sotsiaalfilosoofiale.

Nad tahtsid täielikult muuta ka ühiskonda nii, nagu seda varem oli teinud teadus-

revolutsioon. Valgustusaja filosoofid arendasid välja radikaalselt uued ideed va-

baduse ja mõistuspärasuse, poliitika ja religiooni kohta. Valgustusaja ideed libera-

lismi, ratsionalismi ja naturalismi osas olid nii edukad, et inspireerisid 1777. aasta

Ameerika revolutsiooni ning 1789. aasta Prantsuse revolutsiooni toimumist. Nen-

de revolutsioonide järel polnud Euroopa ja Lääne tsivilisatsioon enam endine.

Valgustusaja filosoofid nägid oma liberaalse programmi suurte vastastena Euroo-

pa traditsioonilisi monarhiaid ja Katoliku Kirikut. Selle põhjuseks oli mõistagi

mõlema suur mõju ühiskonnale.

Seetõttu on ka arusaadav, miks kuningas ja tema õukond, monarhistid, piiskopid,

preestrid, mungad ja nunnad Pariisis verise giljotiini alla saadeti. Need “vabaduse”

vaenlased tuli hävitada. Võime aga küsida, kuidas võis vabaduse ja mõistuspära-

suse võim lõppeda säärase hirmuvalitsusega? Ajaloolaste sõnul oli hoovis, kus gil-

jotineerimised aset leidsid, nii palju verd, et hobused keeldusid hirmsa haisu tõttu

sinna sisenemast. Prantsuse revolutsiooni algusest peale seisis Katoliku Kirik, eriti

tema paavst, tugevasti selle ning kogu kristlikus Euroopas levivate liberalistlike,

ratsionalistlike ja naturalistlike doktriinide vastu.

IMMACULATA #8

13

Sada aastat vastandusid paavstid Pius VI-st kuni Pius IX-ni neile valgustusaja

modernistlikele õpetustele, püüdes päästa seda, mis kristlikust kultuuriruumist

veel alles oli jäänud. Täna vaatleme lühidalt entsüklikat, mille kirjutas paavst Leo

XIII aastal 1888 – peaaegu täpselt sada aastat pärast Prantsuse revolutsiooni. See

entsüklika on imeline kokkuvõte katoliiklikest filosoofilistest ja teoloogilistest ar-

gumentidest, mis püüavad näidata valgustusaja modernistlikes õpetustes sisaldu-

vaid eksitusi ning varjatud ohte, mida nood endast Euroopa jaoks kujutavad.

Paavst Leo XIII alustab sõnadega: “Vabadus, ülim loomulikest andidest, olles osa

intellektuaalsest või ratsionaalsest loomusest, annab inimesele tema väärikuse –

et ta on ‘omaenda nõu hoolde antud’ ning omab meelevalda oma tegude üle.”

Niisiis ülistab paavst kõigepealt inimlikku vabadust kui üht suurimat inimesele an-

tud loomulike andide seas. Hiljem näitab ta, et Katoliku Kirik on alati võidelnud

inimliku vabaduse eest eksiõpetajate ja deterministide vastu, kes seda eitasid (näi-

teks manilased jt). Seejärel aga ütleb ta: “Ent viisil, kuidas säärast väärikust ra-

kendatakse, on suurim tähtsus, sest just vabaduse kasutamisest sõltuvad ühtemoo-

di nii ülim hüve kui ülim kurjus.”

Siin sõnastab paavst oma entsüklika põhiteesi: vabadus on imeline ja vägev and,

kuid seda tuleb kasutada vastutustundlikult, kooskõlas vooruse, hüve ja seadusega,

eriti Jumala igavese seadusega. Ta meenutab meile, et inimene on kindlasti vaba

püüdlema moraalse hüve poole ning otsima oma elu mõtet, milleks on Jumal, kuid

ta on vaba jahtima sedagi, mis küll näib olevat hea, tõeliselt aga on kuri ja kahju-

lik. Paavst Leo XIII sõnul kujutlevad paljud Katoliku Kirikut inimliku vabaduse

ägeda vaenlasena, kuid see arvamus põhineb vabaduse vääral metafüüsikal ja va-

lel eetikal: valel arusaamal sellest, mis õieti on vabadus (ontoloogiliselt) ja milleks

inimene õieti vaba on.

Seega peame nüüd küsima, mis see vabadus siis on? Paavst Leo XIII alustab sel-

lest, et tõmbab ülimalt olulise eraldusjoone erinevat laadi vabaduste vahele. Sõnal

“vabadus” on palju kasutusvõimalusi ja tähendusi. Millest siis meie räägime, kui

ütleme “vabadus”? Katoliiklik filosoofia eristab kahesugust vabadust: 1. loomu-

likku vabadust (ehk vaba tahet) ning 2. moraalset vabadust. Loomulikku vaba-

dust saab omakorda jagada positiivseks ja negatiivseks vabaduseks. Nii jagab seda

kaasaegne filosoofia.

Loomulik vabadus (ehk vaba tahe) on “positiivne” selles tähenduses, et me saame

positiivselt otsustada teha midagi, mida tahame või otsustame teha. See on tegut-

semisvabadus. Loomulik vabadus (ehk vaba tahe) on “negatiivne” tähenduses, et

IMMACULATA #8

14

me oleme vabad teatud sundustest. Meid ei sunnita tegema teatud asju. Loomulik

vabadus (positiivne või negatiivne) või lihtsalt vaba tahe on see, mida me sõna

“vabadus” all harilikult silmas peame. Kuid Leo XIII tahab rääkida pigem mo-

raalsest vabadusest. Tema arvates on moraalne vabadus olulisem loomulikust va-

badusest ehk vabast tahtest. Loomuliku vabaduse (vaba tahte) ja moraalse vaba-

duse eristamine on kriitilise tähtsusega küsimus.

Kuid mis on loomulik vabadus? Paavst Leo XIII defineerib seda kui “suutlikkust

või võimet valida konkreetsed vahendid seatud eesmärgi saavutamiseks.” Meta-

füüsiliselt või ontoloogiliselt kuulub see aristotellikku qualitas’e kategooriasse –

tegutsemisvõime. Kuidas on aga seatud eesmärgiga? Mis see eesmärk on? Selleks

on alati midagi head, mingi “hea” asi. Hüve on alati tahte ja otsuse objekt. Platon

ja Sokrates õpetasid seda meile juba ammu. Probleemid algavad sealt, kus meie

mõistus langetab otsuse selle kohta, mis on hea ja mis

mitte. Meil on moraalne vabadus valida ainult head ja

tõest.

Tahe ei saa otsida head (x) ning loomulik vabadus ei

saa valida vahendeid (y ja z) hea (x) tarvis niikaua, ku-

ni mõistus pole otsustanud, et (x) on tõepoolest hea.

Paavst Leo XIII meenutab meile aga, et nii tahe kui

mõistus on väga ebatäiuslikud ning seetõttu võib mõis-

tus teinekord eksida oma otsustustes hea üle ning va-

badus võib seega olla juhitud väärast “heast”. Paljudel

asjadel on säärane eksitavalt “hea” väljanägemine,

kuigi nad tegelikkuses on halvad ja kahjulikud. Seepä-

rast on meil võimalik valida ka halba, seda samas eks-

likult heaks pidades.

See viitab inimliku vabaduse defektile, sest kurja valides kuritarvitame me oma

vabadust, isegi kui peame seda heaks. Halva ja kahjuliku valimine on kindlasti de-

fekt. Siinkohal võivad mõned püüda väita, et võimalus valida kurja on vabadu-

seks hädavajalik: nad ütlevad, et see, kui meil on võimalik valida kurja, näitavat

kuidagi, et oleme vabad. See aga tähendaks, et Jumal ei ole vaba, sest Tema ei saa

valida kurja. Püha Aquino Thomas meenutab meile, et võimalus kurja teha või pa-

tustada pole mitte vabadus, vaid orjus.

Ta ütleb, et kui miski toimib läbi endavälise jõu, siis ei tegutse ta mitte iseendast,

vaid kellegi teise kaudu – see tähendab orjalikult. Inimene on oma loomult ratsio-

naalne. Kui ta tegutseb ja valib kooskõlas oma mõistusega, siis käitub ta inimlikult

IMMACULATA #8

15

ning vastavuses oma vaba tahtega. See on vabadus. Kuid kui ta patustab, käitub ta

mõistusevastaselt ning on juhitud kellestki teisest just nagu ori. “Igaüks, kes teeb

pattu, on patu ori,” ütleb meie Issand Jeesus Kristus.

Antiikfilosoofid õpetasid sedasama, öeldes, et vaid tark inimene on tõeliselt vaba,

sest ta valib alati hea ja tõese, mis viib õnneni, mitte aga kurja ja vale, mis teda

kahjustavad. Seepärast meenutab paavst meile, et inimlik vabadus vajab valgust

ja tuge selleks, et suunata oma tegevus tõelise hüve poole ning hoida neid kurja

eest. See on seaduse funktsioon ja eesmärk. Seadus on mõistuse korraldamine, mis

peaks meid juhtima hea ja tõese juurde.

Paavst peab silmas esmalt loomuseadust, mis on kirjutatud kõigi inimeste süda-

meisse, seejärel Jumala igavest seadust ja inimlikke seadusi. Inimlikud seadused

ning isegi loomuseadus sõltuvad igavesest seadusest, milleks on lihtsalt Jumala

mõistuslikkus ja arukus, kes kõik asjad on loonud ning kes soovib, et inimesed ta-

gasi tema poole pöörduksid. Need seadused aitavad meie ebatäiuslikku mõistust,

tahet ja vabadust käituda kooskõlas Jumala tahtega, hea ja tõesega, mille tulemu-

seks on õnn. See on moraalne vabadus. See on inimliku vabaduse õige kasutami-

ne. Paavst Leo XIII ütleb: “Jumala igavene seadus on inimliku vabaduse ainus

standard ja mõõdupuu mitte ainult iga üksiku inimese, vaid ka kogukonna ja ühis-

konna jaoks…”

Inimühiskonnas ei seisne tõeline vabadus selles, et igaüks teeb, mida tahab, kuna

see lõpeks anarhias ja tooks kaasa pidevad tülid ning revolutsiooni. Tõeline vaba-

dus inimühiskonnas seisneb ebatäiuslike inimeste kuuletumises Jumala igavesele

seadusele ja tsiviilseadustele selleks, et leida õnne nii siin kui hiljem. Jumal on

inimese Looja, Kujundaja ja Insener. Tema igavene seadus on nagu hea käitumise

skeem või “käsiraamat”. Tema seadus juhib meid õnne poole vabaduse õige kasu-

tamise kaudu. Ilma Tema seaduseta ei saa me olla õnnelikud, rahul ega tõeliselt

vabad.

Seejärel meenutab paavst seadusandjaile, et ka tsiviil- ja inimlikud seadused pea-

vad vastama Jumala igavesele seadusele, kuna seaduse eesmärk on juhtida inimest

hea ja tõeseni, milleks on Jumal. See on seadusandjate ja poliitiliste juhtide tõsine

kohus ja vastutus. Olles kirjeldanud katoliikliku filosoofia põhimõtteid vabaduse

osas, alustab paavst Leo XIII oma entsüklika järgmist, libealismisvastast peatükki.

Ta ütleb: “On aga palju neid, kes käivad Lutsiferi jälgedes ning võtavad omaks

tema hüüu: “Ma ei teeni!”” Neid nimetab ta liberaalideks ja selgitab, et mida na-

turalism ja ratsionalism tegid filosoofias, seda teeb liberalism sotsiaalses ja poliiti-

lises kontekstis.

IMMACULATA #8

16

Ratsionalism oli valgustuslik arusaam, et inimmõistus on ülim kohtunik tõe ja hü-

ve asjus. Inimmõistus on ülim seadus, mis peab inimest juhtima. Meenutagem, et

Prantsuse revolutsiooni ajal kuulutati välja “mõistuse jumalanna”. Selle personifi-

katsiooniks valiti hiljem üks naisterahvas, kes viidi ehituna Pariisi Jumalaema ki-

rikusse ja asetati seal peaaltarile. See on ratsionalism. Inimmõistus võtab krooni

Jeesuselt Kristuselt ja kõigeväeliselt Jumalalt. Jumal ja tema igavene seadus ei ole

inimolendeile enam autoriteet – selle asemel on ainus valitseja nüüd inimlik mõis-

tus. Ratsionalism.

Liberalism rakendab seda põhimõtet poliitilises ja sotsiaalses kontekstis. Kõige-

väeline Jumal ja tema igavene seadus ei ole enam autoriteet, mis juhib inimesi õn-

ne suunas, vaid ainsaks teejuhiks peab nüüd olema inimmõistus. See inimmõistus

tõukab Jeesuse Kristuse ja kõigeväelise Jumala troonilt nii poliitikas kui sotsiaal-

ses korras. See on liberalism. See on liberaalne riik: Jumala igavese seaduse kõr-

valdamine ning inimmõistuse tõstmine selle

asemele. Inimene asendab Jumala.

Just see sündis Prantsuse revolutsioonis. Ki-

rik ja kuningas kukutati võimult ning nende

asemel krooniti mõistus ja vabadus. Jõud ja

seadus pidid nüüd tulema inimestelt, üksnes

inimmõistusest. Ülim demokraatia pidi saa-

ma ideaaliks. Paavst Leo XIII sõnas: “Kui

lubame inimmõistusel saada ainsaks otsusta-

jaks tõese ja hea üle, hävitame sellega tegeliku vahe hea ja halva vahel.” Lõpptu-

lemuseks on puhas relativism.

Modernismi langemise järel näeme just seda oma kaasaegses ühiskonnas. Eriti lä-

bi postmodernismi. Liberalism on viimase kahesaja aasta jooksul arenenud täius-

likuks relativismiks, olles säärasena ratsionalismi ja liberalismi vältimatu tagajärg.

Prantsuse ja Ameerika revolutsioonide ajal olid ühiskondlikud struktuurid ikka

veel mingil moel rajatud loomuseaduse ja igavese seaduse põhimõtetele.

Euroopat ja läänt lahutasid puhtast relativismist toona just needsamad kristluselt

päritud struktuurid. Kuid liberalism avas läänes ukse puhtale relativismile ning

postmodernistlikud mõtlejad nagu Derrida ja Foucault näitasid meile selle välti-

matuid järeldusi. Need postmodernistlikud mõtlejad leidsid, et valgustusaja mõtle-

jad polnud läinud piisavalt kaugele. Nüüd oli vaja täiesti hüljata nii lääne mõtte-

viis kui lääne kultuur ise kui mõttekonstruktsioonid (siit ka vajadus neid “dekonst

IMMACULATA #8

17

rueerida” ja “dekonstruktsionism”); puhas relativism on

ainus tõde. Ent juba aastal 1888 hoiatas paavst Leo XIII

meid, et kui ühiskonna alustalaks pole Jumala igavene

seadus, hüljatakse varsti ühes religiooniga ka moraal ise.

Just see on sündinud postmodernismi kaudu ning muidu-

gi näeme seda hiljem ka ateistlikus kommunismis.

Inimeste ohjes hoidmise ainsaks vahendiks jääb siis too-

res jõud, sest südametunnistust ei juhi enam moraal ja

igavene seadus. Iga inimene on vaba tegema seda, mida

süda lustib. See toob vältimatult kaasa politseiriikide arvu

kasvu. Olles selgitanud absoluutset liberalismi, kirjeldab

paavst nüüd leevendatud liberalismi. Esimene tüüp hülgab täieliku kõikelubatavu-

se ning mõistab, et vabadus peab olema kooskõlas tõe ja hüvega. Selle näiteks

võime tuua Ameerika Ühendriikidele alusepanijad.

Need mehed tundsid suurt aukartust loomuseaduse ja Jumala vastu, kuid nad olid

deistid ning uskusid religiooni vaid sedavõrd, kui inimmõistus sellest aru suutis

saada. Nad ei tunnistanud üleloomulikku ega Ilmutust. See on mõistagi endiselt

liberalism. Teist leevendatud liberalismi tüüpi kaitsevad kiriku ja riigi lahutajad.

Nemad usuvad, et inimesed peavad küll lähtuma Jumala igavesest seadusest, ent

riik peab siiski sellest igavesest seadusest vaba olema. See pole aga loogiline, üt-

leb paavst, kuna nii riik kui üksikisik on Jumala ja tema igavese seaduse alamad.

Kristus peab olema nii indiviidi kui ka ühiskonna kuningas.

Nüüd läheb paavst oma entsüklika järgmise osa juurde, mis käsitleb liberalismi

“moodsaid vabadusi”. Need on liberalismi praktilised rakendused. Siingi lähtub

paavst sellestsamast teesist: inimlik vabadus peab olema kooskõlas tõe, hüve ja

Jumala igavese seadusega. Inimlikul vabadusel ei ole moraalset vabadust nende

vastu töötada. Seepärast näitab ta usuvabaduse, pressivabaduse ja südametunnis-

tuse vabaduse loogilisi vasturääkivusi. Paavst Leo XIII ütleb: “Uurigem nüüd se-

da vabadust inimestes, mis nii tugevasti vastandub religiooni voorusele, nimelt

usuvabadust, nagu seda nimetatakse. See niinimetatud vabadus rajaneb põhimõt-

tel, et igaüks on vaba tunnistama mistahes religiooni või üldse mitte mingit reli-

giooni.”

Kas inimesel on vabadus valida, millist religiooni ta soovib, või peab ta valima ai-

nult tõelise religiooni? Meil tuleb teha vahet. Muidugi on inimesel loomulik vaba-

dus valida iga religiooni ning muidugi on tal selleks ka vaba tahe. Kuid paavst kü-

sib meilt, kas tal on selleks ka moraalne vabadus? Meil on moraalne vabadus va-

IMMACULATA #8

18

lida ainult tõeline religioon. Valereligiooni valimiseks meil moraalset vabadust ei

ole. Seepärast tähendab väide, et meil on usuvabadus või vabadus valida religioo-

ni oma parema äratundmise kohaselt, samas ka väidet, et meil on vabadus valida

nii tõelist kui ka väärat religiooni.

Kuidas saab öelda, et meil on vabadus valida valet? See on taas üks liberalismi

eksitus. Liberalism teeb vabadused (õigused) ja vabaduse tõest ja hüvest tähtsa-

maks. Meil ei ole moraalset vabadust eksituse valimiseks. Kas meil on õigus us-

kuda, et 2+2=3? Tõeline inimlik vabadus valib tõe ja hüve kooskõlas Jumala

igavese seadusega. Väär inimlik vabadus valib selle, mis on pealtnäha “tõene” ja

“hea”, tegelikult aga on väär ja halb. See on inimliku vabaduse hävitamine ja rik-

kumine. Paavst Leo XIII rakendab sama põhimõtet ka pressivabadusele. Kas

peaksime olema vabad avaldama, mida iganes tahame, tõde ja eksitust, kõlbelist ja

kõlvatut? Paavst meenutab meile taas moraalset vabadust. Inimlik vabadus on

tõeliselt inimlik siis, kui see valib tõese ja hea kooskõlas mõistuse ja aruga. Meil

ei ole moraalset vabadust avaldada kõike, mida vaid tahame.

See oleks rahva täielik moraalne hävitamine. Kas ei näe me seda täna, kus inter-

netti postitatakse kõike vähegi mõeldavat; tõest ja väärat, kõlbelist ja kõlvatut.

Inimlikku vabadust madaldatakse tõsiselt seesuguse barbaarse valevabaduse läbi.

Viimaks kirjutab ta kurikuulsa südametunnistuse vabaduse vastu. Seegi on vaba-

dus patustada, kui me ei vaata ette. Meil pole moraalset vabadust kurja tegemiseks

või vale uskumiseks. Taas tuleb teha vahet subjektiivsete ja objektiivsete õiguste

vahel.

Entsüklika viimane osa on pühendatud katoliiklikule õpetusele sallivusest. Paavst

kirjutab: “… andmata õigust millelegi peale tõese ja hea, ei keela Kirik avalikul

võimul mingi suurema kahju ära hoidmiseks või mingi suurema hüve saavutamise

nimel sallimast seda, mis on vastuolus tõe ja õigusega.” Siin on taas üks väga

oluline vahe: võimude poolt kurjale “õiguse” andmise ja kurja sallimise vahel.

Jumal oma lõpmatus tarkuses sallib kurja kogu aeg, kui võimaldab pattu. Kuid ta

ei anna patustele “õigust” ega “vabadust” patustamiseks. Igasugune inimlik võim

on kohustatud käituma sama moodi. Võimul on kohustus juhtida tõe ja hea suu-

nas, kooskõlas Jumala igavese seadusega. Seetõttu ei saa ta kunagi anda “õigust”

ega vabadust millelegi, mis sellele täiuslikule igavesele seadusele vastandub. Kuid

ta saab kurja sallida selleks, et veelgi suuremat kurja ära hoida.

Liberalism on kaitstud “vabaduste” püstitamine, mis tegelikult vastanduvad Ju-

mala igavesele seadusele. See on teatud poliitiline ja sotsiaalne kaitse Jumala sea-

duse vastu patustamiseks. Kuid see pole vabadus. See on väär vabadus, kõikelu-

IMMACULATA #8

19

batavus, mis hävitab inimliku vabaduse ülluse ja väärikuse. Sest inimloomus on

ratsionaalne ning meil tuleb toimida kooskõlas mõistuse ja tõega. Me peame

püüdlema vooruse ja hüve poole, sest nagu vanad filosoofid õpetavad, saame õn-

nelikud olla vaid läbi voorusliku elu. Paavst Leo XIII kirjutab: “… igasugune va-

badus, välja arvatud selline, mis seisneb Jumalale alistumises ja tema tahtele al-

lumises, on mõistetamatu.” Inimlik vabadus on ebatäiuslik. See vajab juhiseid ja

seadust. Ta vajab Jumala igavest seadust. Paavst ütleb: “… Jumala autoriteedi

ning talle kuuletumise hülgamine avalikes või isegi eraviisilistes ja kodustes asja-

des on vabaduse suurim väärastamine ning kõige hullem liberalism.” Esimene

psalm ütleb: “Beatus vir, qui non abiit in consilio impiorum, et in via peccatorum

non stetit, et in cathedra pestilentiae non sedit: Sed in LEGE Domini voluntas eius

et in LEGE eius meditabitur die act nocte. Et erit tamquam lignum quod

plantatum est secus decursus aquarum quod fructum suum dabit in tempore suo.”

“Õnnis on inimene, kes ei käi õelate nõu järgi ega seisa patuste tee peal ega istu

pilkajate killas, vaid kel on hea meel Issanda Seadusest ja kes uurib ta Seadust

ööd ja päevad. Siis ta on otsekui puu, mis on istutatud veeojade äärde, mis vilja

annab omal ajal.”

See on paavst Leo XIII entsüklika sõnum: me oleme tõeliselt inimlikud, tõeliselt

ratsionaalsed ja tõeliselt vabad siis, kui kuuletume Jumala igavesele seadusele,

Jumala täiuslikult kavandatud tahtele ja meie jaoks loodud plaanile. See on tee

õnnele. Liberalism pakub meile väärat õnne läbi väära vabaduse. Ärgem laskem

endid lollitada selle näilise “hea” poolt, mida liberalism ja kõikelubatavus meile

pakuvad. Väljaspool Jumala igavest seadust, Jumala täiuslikku tahet ei ole ei õnne

ega tõelist vabadust. Katsugem nii isiklikult kui ühiskonnana läbi oma südame-

tunnistus ja võtkem paavst Leo XIII hoiatust väga tõsiselt.

Sest Jumala igavese seaduse hülgamine ning moraalse vabaduse mittearvestamine

viib viimaks puhta relativismini ja vajaduseni kehtestada seaduse ja rahu hoidmi-

seks totalitaarsed režiimid. Loomulik vabadus ei saa olla tähtsam kui Jumala iga-

vene seadus. Loomulik vabadus ei saa olla tähtsam kui tõde. Kui tahame, et meil

oleks terve, kaunis ja edenev kultuur ning ühiskond, kus inimlik vabadus on tõeli-

selt inimlik, siis peab Jumala igavene seadus olema selle kultuuri ja ühiskonna

keskpunktiks. Sest ilma Tema täiusliku seaduse ja tahteta jahib inimlik vabadus

lõputult vaid näilist õnne ja näilist hüvet, mis aga mõlemad viivad vaid õnnetusse

ja meie hävingule.

IMMACULATA #8

20

Paavstluse pühakirjaline alus

Isa Daniel Themann (FSSPX)

19. oktoobril 2012

Käesolevas ettekandes vaadeldakse pühakirjatõestusi paavstluse kui jumalikult

seatud ameti kohta. Pidage meeles, et Jumala otsus rajada paavstiamet – nagu ka

tema otsus seada sakramendid ja rajada koguni Kirik ise – oli täielikult Tema vaba

valik. Kuna see on nii, siis ei teaks me kunagi, et see on olnud Jumala tahe, kui Ta

ise ei oleks meile oma otsusest kõnelenud.

Nii peame loomulikult otsima tõestust Juma-

la otsuse kohta rajada paavstiamet ilmutusal-

likatest – Pühast Kirjast ja Pärimusest (kuigi

see loeng keskendub eeskätt Pühakirjale).

Lähenemisviis, mille kavatsen valida sel

konverentsil, on äratundmine, et õpetus

paavsti ülemvõimust on seesmiselt seotud

kahe laiema õpetusküsimusega: esiteks,

kristliku Kiriku nähtavusest, ja teiseks vä-

hemalt mingisuguse jumalikult seatud usuli-

se autoriteedi olemasolust maa peal (mis on

Kiriku nähtavuse loogiline ja isegi hädavaja-

lik järeldus). See, et on olemas seos meie

teema ja nende kahe doktriini vahel, on fakt,

kuid mul on kaks põhjust Kiriku nähtavuse

ja (vähemalt mingisuguse) jumalikult seatud

usulise autoriteedi olemasolu kasutamiseks

lähtepunktina.

Esiteks asetab see meetod õpetuse paavsti ülemvõimust õigesse konteksti ning

teeb nähtavaks korra ja seesmise seotuse, mis on olemas katoliiklike dogmade va-

hel. Õpetusliku kriisi ajal elavate katoliiklaste jaoks on suurem hädavajadus kui

iial enne püüda arendada harjumust mõelda alati “suurt pilti” silmas pidades, kui

küsimus on õpetuses. Õigupoolest ma lihtsalt kordasin iseennast, kuna mõtelda tä-

hendabki mõtelda “suurt pilti” silmas pidades. Mõtlemine on protsess, mille abil

me hakkame nägema tegelikkust; mitte pealiskaudselt, vaid kogu tema sügavuses.

Ja keegi ei saa midagi sügavalt mõista ilma, et ta näeks seda eksisteerivana selle

õiges korras, selle õiges kontekstis – põhjused, miks miski peab olema just nii,

IMMACULATA #8

21

nagu ta on, asuvad tema seostes teiste asjadega. Kui see konverents veenab teid ka

ainuüksi selles punktis – et me peame nägema asju nende kontekstis, kui tahame

neid näha õigesti, ja et me peame endas arendama usaldamatust iga teooria või se-

letuse suhtes, mida ei saa integreerida laiemasse konteksti –, siis on see konve-

rents juba olnud teie aega väärt.

Teiseks, see lähenemisviis on kasulik praktilisest apologeetilisest vaatepunktist.

Me peame tunnistama, et kui loomulik võib õpetus paavstlusest ka olla katoliikla-

se jaoks, on see väga võõras ja vastuseisu tekitav protestandi “kristliku maailma-

vaate” seisukohast. Selle maailmavaate inertsist koormatuna leiab protestant, et

paavsti ülemvõimu kinnitavad klassikalised pühakirjaargumendid, mida ma nime-

tan ka sellel konverentsil, ei ole veenvad. Tema meelest ei ole need mõned püha-

kirjatsitaadid piisavad, et lükata ümber tervet mõttesüsteemi, millega paavsti

ülemvõimu ei saa lepitada. Seetõtt tundub olevat vajalik astuda sammuke tagasi ja

näidata kõigepealt, et Pühakiri õpetab, vastupidiselt protestantlikule lähtepunktile,

et autentne kristlus ei ole kitsalt isiklik asi Jumala ja uskliku vahel, vaid et sellel

on – Jumala vabal valikul – ka institutsionaalne pool. Püha Vaim ei valinud Püha-

kirja metafoori “Jumala riigist” koos sellega mõtteliselt kaasnevate arusaamadega

nähtavusest ja autoriteedist mitte põhjuseta.

Veel kord, neil kahel põhjusel alustame oma arutelu paavstluse pühakirjalistest

alustest esmalt selle tuvastamisega, et kristlik Kirik on Jumala kavatsuse kohaselt

nähtav institutsioon, mida juhib vähemalt mingisugunegi jumalikult seatud usuline

autoriteet.

Selline on meie lähtepunkt. Mis täpselt on aga meie sihtpunkt, st milline täpselt

on väide, seisukoht, mida kavatseme tõestada? Ma esitan selle kolme punktina:

meie kavatsuseks on näidata, et Pühakiri, nagu kirikuisad seda tõlgendavad, õpe-

tab, et:

1. Jeesus Kristus ei rajanud mitte üksnes religiooni (mõistetuna uskumuste kogu-

mina), vaid Kiriku selle ranges tähenduses, st nähtava organisatsiooni, mida juhib

nähtav autoriteet, ja me näeme, et see oli õigupoolest Kiriku Vanas Testamendis

leiduva eelkujutise, milleks oli Iisraeli rahvas, loogiline lõpuleviimine.

2. Jeesus Kristus valis selle organisatsiooni jaoks monarhilise struktuuri, st struk-

tuuri, milles üks isik omab kõrgeimat autoriteeti, ning selle kõrgema autoriteedi

algse omajana valiti välja püha Peetrus. Siin tuuakse üksikasjalikult esile Pühakir-

ja argumendid paavstluse kinnituseks.

IMMACULATA #8

22

3. P. Peetruse õigusjärglased selles ülemkarjase ametis on Rooma piiskopid.

Nähtavus ja autoriteet – paavstliku ülemvõimu eeltingimused

Enne, kui me demonstreerime Pühakirja põhjal, et meie Issand rajas nähtava ühis-

konna koos seda juhtiva autoriteediga, tuletagem meelde, mida me ühiskonna all

mõtleme. Vastavalt klassikalisele filosoofilisele definitsioonile on ühiskond püsiv

ühise autoriteedi alla kuuluv ja ühise eesmärgi nimel tegutsev üksikisikute kogum.

Tuleb ette kõikvõimalikus vormis ja suuruses ühiskondi laialt varieeruvate ees-

märkide ja laialt varieeruvate autoriteedistruktuuridega, kuid nad kõik sobituvad

selle põhidefinitsiooniga, olgu konkreetse ühiskonna puhul tegemist perekonna,

kooli, koguduse, rahvuse või muuga. Mõisted “ühiskond” ja “autoriteet” on see-

tõttu lahutamatud, ja on kergesti mõistetav, mispärast. Ilma võimuta ühiskonna-

liikmeid koordineerida – ja vajadusel koguni sundida – oleks igasugune püsiv te-

gevus ühise eesmärgi saavutamiseks võimatu ning ühiskond ühiskonnana sureks.

Õigupoolest näevad katoliiklikud filosoofid sageli analoogiat inimolendi ja ühis-

konna vahel. Inimolendid on “tehtud” mateeriast, ent hing (ühtsuse ja toimimise

põhialus) on see, mis teeb mateeriast inimisiku. Nii on ka ühiskonnad “tehtud”

inimestest, kuid autoriteet on see, mis annab üksikisikute hulgale ühtsuse ja paneb

nad ühiselt toimima, tehes nad nõnda ühiskonnaks.

Seega nõuab nii terve mõistus kui ka terve filosoofia, et igal ühiskonnal, igal näh-

taval ja organiseeritud üksikisikute kogumil, kui see tahab jääda püsima ning saa-

vutada eesmärki, milleks see on rajatud, peab olema mingi püsiv autoriteet. Möö-

daminnes, ääremärkuse korras tasub nimetada, et ühiskonna eesmärk määrab

ühiskonda haldava autoriteedi loomu ja ulatuse. Näiteks perekonnaisadel ei ole

autoriteeti kuulutada välja sõda teise rahva vastu. Ja mitte ühelgi autoriteedil üks-

kõik millises ühiskonnas ei ole õigust toimida vastupidiselt selle ühiskonna ees-

märgile, kuna autoriteet on olemas eesmärgi pärast, mitte vastupidi. Filosoofilise-

malt meelestatutele meie hulgast võiks seda väljendada öeldes, et seesmine lõpp-

eesmärk on olemas välise lõppeesmärgi pärast.

Olles defineerinud ühiskonna mõiste ja seletanud ühiskonna ja autoriteedi hädava-

jalikku omavahelist suhet, pöördugem nüüd Pühakirja poole, et vastata küsimuse-

le, kas meie Issand, kui Ta rajas oma lõpliku päästetee, oma “uue ja igavese lepin-

gu” 1, rajas usulisele autoriteedile alluva nähtava organisatsiooni või mitte.

IMMACULATA #8

23

Tähendamissõnad ja kujundid

Oma päästetööd kirjeldades kasutas meie Issand sageli nii kujundeid kui tähenda-

missõnu. Loomulikult ei ole ei kujundid ega tähendamissõnad otsesed definitsioo-

nid, nii et me ei saa neist otsida lõplikku seletust Kristuse tööle, kuid nad kirjelda-

vad selle teatavaid tunnusjooni ning küsimus, mille me peaksime endale neid ku-

jundeid ja tähendamissõnu uurides esitama, on, et kas nad näivad kirjeldavat näh-

tamatut, mitteinstitutsionaliseeritud kristlust või nähtavat ja institutsionaliseeritud

kristlust.

Vaagigem kolme tähendamissõna.

“Taevariik on inimese sarnane, kes külvas oma põllule head seemet. Aga

inimeste magades tuli ta vaenlane ja külvas raiheina nisu sekka ning läks

minema. Kui nüüd oras tärkas ja looma hakkas, tuli ka raihein nähtavale.

Peremehe sulased astusid ta juurde ja ütlesid talle: “Isand, eks sa külva-

nud head seemet oma põllule, kust nüüd tuleb sinna raihein?”” (Matteuse

13:24-27)

“Veel on taevariik nooda sarnane, mis heideti merre ja mis vedas kokku

igasuguseid kalu. Kui noot sai täis, veeti see rannale, istuti maha ja koguti

head kalad korvidesse, halvad aga visati minema. Nõnda on ka selle ajas-

tu lõpul: inglid tulevad ja eraldavad kurjad õigete keskelt.” (Matteuse

13:47jj)

“Taevariik on kuninga sarnane, kes tegi oma pojale pulmad. Ja ta läkitas

oma sulased kutsutuid pulmapeole paluma, aga need ei tahtnud tulla.”

(Matteuse 22:2-3)

Nende tähendamissõnade puhul tuleb kõigepealt tähele panna, et taevast kuning-

riiki kirjeldatakse kui midagi nähtavat, piiritletut (põld, noot, pidusaal). Tähenda-

missõnade tegelaste puhul on alati võimalik öelda, kes on taevase kuningriigi osa-

line ja kes ei ole. Pange tähele ka seda, et kuigi termin “taevariik” võib mujal Pü-

hakirjas viidata südmustele maailma lõpul, tõmbavad need tähendamissõnad selge

joone selle kuningriigi kahe staadiumi vahele ning õpetavad selgelt, et taevariik on

olemas ka praegu, selles maailmas – isegi enne lõikust, enne nooda kaldale tõm-

bamist ja enne, kui kuningas läheb kohtuma oma külalistega.

Samuti, kuigi see on märksa raskemini hoomatav, teevad need tähendamissõnad

vahet sulaste vahel, kes külvavad seemet, ja taimede vahel, mis tärkavad; noota

IMMACULATA #8

24

heitva kalamehe vahel ja kalade vahel, kes võrku satuvad; sulaste vahel, kes esita-

vad kutse, ja külaliste endi vahel. See näib viitavat erinevatele rollidele taevases

kuningriigis.

Kujundite tasemel tuleb panna tähele, et juba termin “taevariik” ise kannab endas

nähtavust, organiseeritust ja autoriteeti. Kuningriik on ju iseenesest ühiskond. Tei-

ses kohas, iseennast Hea Karjasena kirjeldades (Johannese 10), kirjeldab meie Is-

sand oma lambaid suletuna lambatarasse, tuues taas esile pildi nähtavalt identifit-

seeritavast karjast. Lõpuks võime mainida kujundit Kirikust kui Kristuse Ihust,

kujundit, mida ei leia evangeeliumidest, kuid siiski Jumala poolt inspireerituna p.

Pauluse kirjadest (eriti Efeslastele, Galaatlastele ja Koloslastele). Ihu on kindlasti

midagi nähtavat ja organiseeritut, ning p. Paulus võtab isegi vaevaks osutada, et et

selles Ihus on olemas äratuntavalt erinevad funktsioonid (1. Korintlastele 12:27-

30).

Meie eesmärk ei ole nende kaalutluste puhul tõestada, et autentne kristlus on mi-

dagi täiesti välist ilma mingi nähtamatu komponendita, näiteks nagu armu tegut-

semine hinges, vaid osutada sellele, et autentne kristlus ei saa olla eranditult sise-

mine – et mõned tähendamissõnad ja kujundid (isegi enamik) viitavad kristlusele,

mis on organiseerunud teatud laadi religioosse ühiskonnana.

Nähtav autoriteet

Kooskõlas sellega, mida väitsime ennist ühiskondade olemuse kohta, oleks meie

Issand, kui Ta tõepoolest tahtis, et Tema kari oleks kogutud kokku organiseeritud

ühiskonnaks, ilmtingimata pidanud rajama mingi autoriteedi seda ühiskonda juh-

tima. Pöördudes taas evangeeliumide poole, leiame kindlasti, enne kui vaeme, kas

Ta andis selle kõrgeima autoriteedi pühale Peetrusele, et Ta vähemalt kellelegi au-

toriteedi andis.

“Aga kui su vend peaks patustama, siis mine, noomi teda nelja silma all!

Kui ta sind kuulab, siis oled sa oma venna tagasi võitnud. Kui ta sind aga

ei kuula, siis võta enesega veel üks või kaks, sest kahe või kolme tunnista-

ja suu läbi on kindel iga asi. Aga kui ta on neile sõnakuulmatu, siis ütle

kirikule! Aga kui ta isegi kiriku sõna ei kuula, siis olgu ta sulle nagu pa-

gan ja tölner!” (Matteuse 18:15-17)

Meie Issand annab siin “kirikule” autoriteedi lahendada teatavaid vaidlusküsimusi

Tema järgijate vahel. Ja kui keegi ei peaks kiriku otsust aktsepteerima, õpetab Ta

oma jüngreid neid kohtlema nii, nagu nad kohtleksid võõra rahva liikmeid või Iis-

IMMACULATA #8

25

raeli rahvast väljatõugatuid. See on samaväärne sellega, nagu Ta annaks kirikule

autoriteedi liikmeid välja heita, kui nad ei aktsepteeri kiriku otsuseid. See on nõn-

da seetõttu, et nagu Kristus siinkohal kinnitab, kõneleb kirik Tema enda häälega.

“Kes teid kuulda võtab, see võtab kuulda mind, kes teid kõrvale lükkab,

see lükkab kõrvale minu, kes aga minu kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale

mu Läkitaja.” (Luuka 10:16 )

Miks peaks Issand ütlema oma apostlitele midagi nii jahmatavat? Miks peaks Ta

andma inimestele taolise autoriteedi, et nad võivad kõnelda Tema enda nimel?

Taas: autoriteet on olemas eesmärgi pärast. Autoriteet on apostlitele antud seepä-

rast, et nad peavad jätkama Tema missiooni ning viima lõpule selle töö, mida Ta

alustas.

“Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid.” (Jo-

hannese 20:21)

Aga miks Isa saatis Poja? Selleks, et päästa maailm.

“Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja

on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igave-

ne elu. Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma, et ta kohut mõistaks

maailma üle, vaid et maailm tema läbi päästetaks.” (Johannese 3:16-17)

Järgneb…

The full conference is available in English from Angelus Press.

http://angeluspress.org/Audio-Video/2012-conference-audio-the-papacy

____________________________________

1 Missakaanon (vt Heebrealastele 12:24 ja 13:20)

IMMACULATA #8

26

Usutlus isa Niklaus Pflugeriga :

« Oleme alguses tagasi »

Usutlus isa Niklaus Pflugeri, P. Pius X Vennaskonna kindralülema I assistendiga

Vennaskonna praeguse olukorra küsimustes

16. oktoobril 2012

Kirchliche Umschau: Alles mõne kuu eest paistis Vatikan olevat Vennaskonnale

kanoonilise tunnustuse andmisest vaid sammukese kaugusel. Praegu aga tundub,

et kõik pingutused on olnud asjata. Piiskop Müller, Usudoktriini Kongregatsiooni

uus prefekt, on seda mitmes

hiljutises intervjuus mõista

andnud.

Isa Niklaus Pfluger: Kõik

pingutused ei olnud asjata, kuid

ligemas tulevikus on kokkuleppele

jõudmine vähe tõenäoline. Nii

meie kui kuuria arvamuse järgi on

igasugune kokkulepe mõttetu, kui

meil ei ole ühist arusaamist sellest,

mida usk tegelikult tähendab. See ühine arusaamine pidi saama väljenduse

„õpetuslikus deklaratsioonis“, mille koostamisele me rohkesti aega pühendasime

ning mille meie kindralülem piiskop Fellay aprillis 2012 esialgse mitteametliku

kavandina esitas. Selle teksti lükkas aga Usudoktriini Kongregatsioon meie

suureks üllatuseks tagasi. Niisiis olemegi jälle alguses tagasi.

Kirchliche Umschau: Kuidas seletate Rooma kursimuutust?

Isa Niklaus Pfluger: Roomas on üks rühmitus, kes on kindlalt Vennaskonna

kanoonilise seadustamise vastu. Taoline ametlik tunnustamine oleks sisuliselt

märgiks, et II Vaticanumi järgne ajastu on ümber saanud ja alanud on uus

peatükk. Muidugi ei sobi see Kirikukogu pooldajate plaanidega. Nende jaoks ei

IMMACULATA #8

27

oleks P. Pius X Vennaskonna tunnustamine mitte üksnes solvang, vaid ka

Kirikukogu staatuse küsimuse alla panemine, seega kokkuvarisemine. Paistab, et

Kirikukogu poolehoidjad jäid peale.

Kirchliche Umschau: Kas arvate, et võiks tulla mingi muutus?

Isa Niklaus Pfluger: Ma mitte ainult ei arva – ma tean! Faktid jäävad faktideks.

Kirikus on kõikjal maailmas, mõne harva erandiga, toimumas enesehävitus. Ja

seda mitte ainult Euroopas. Näiteks Ladina-Ameerikas ei paista asjad olevat

sugugi paremad. Seal, kus majandus on võrdlemisi tugev, nagu Saksamaal,

Šveitsis ja Ameerika Ühendriikides, jäävad välised struktuurid püsima. Aga usu

kadumine hakkab silma igal pool. Ilma usuta ei ole aga Kirikut. Saksamaal andsid

piiskopid hiljaaegu edasi selge sõnumi: õigus Kiriku liikmetelt makse korjata on

tähtsam kui see, et igal aastal lahkub Kirikust 120 000 katoliiklast. Oleme

tunnistajateks ajaloos ennenägematule liikumisele hävingu poole, tõusulaine

poole, millele ka piiskopid vastu seista ei suuda – kasutavad nad ju taktikat, milles

ei ole kohta usu vaimule. Joseph Ratzinger rääkis 50 aastat tagasi kontsiili-isana

Kirikust, mis on „paganluse vaimust läbi imbunud“. Sinna olemegi osaliselt tänu

Kirikukogule jõudnud. Olen veendunud, et asjade selline kulg viib ühest küljest

piiskopid kainemasse meeleollu ja teisest küljest jätab alles ainult konservatiivid,

tähendab need, kes lihtsalt tahavad uskuda nii, nagu Kirik on alati uskunud, ning

jääda kindlaks oma katoliku usule. Nendega ei ole meil enam tarvidust vaielda

ning kokkulepe usus järgneb peagi.

Kirchliche Umschau: Te annate mõista, et enesehävituse laine matab enda alla

liberaalsed katoliiklased, kuid liberaalid näevad asju teistmoodi. Nad tahavad

veelgi enam reforme, et kindlustada elava Kiriku allesjäämist.

Isa Niklaus Pfluger: Ega ma midagi välja ei mõtle. Näen sündmusi ja seda, kuhu

need välja viivad. Millisel religioossel ordul või piiskopkonnal on nooremaid

liikmeid, et kindlustada kasvamine tulevikus, ning millised surevad välja? Võime

täheldada, et allakäik ja lagunemine on kõige silmatorkavamad nendes paikades,

kus neid niinimetatud kontsiliaarseid reforme kõige agaramini järgitakse. Ma ei

salga, et avaliku arvamuse areenil – ja ka koguduse tasandil – on liberaalne

lähenemine vastuvõetavam. Kirik ei ela aga ühiskondliku heakskiidu või inimliku

poolehoiu järgi. Ta ammutab oma väe meestelt ja naistelt, kes usuvad ning elavad

IMMACULATA #8

28

oma usu järgi, kes on valmis hülgama maised naudingud, et saada preestriks,

mungaks või nunnaks. Neid viimaseid on liberaalide hulgas silmatorkavalt vähe

ning sellepärast tahavadki nad nüüd saada preestripühitsust, kuid mõistagi ilma

tsölibaadita, ilma igasuguse enesesalgamiseta. Ja naiivselt loodavad nad

kutsumuste arvu suurendada taseme langetamise abil!

Kirchliche Umschau: Kas näete ette Vennaskonna piiskoppide või siis kogunisti

terve Vennaskonna uut ekskommunitseerimist?

Isa Niklaus Pfluger: Päris paljud võiksid uut ekskommunikatsiooni tervitada,

kuid praeguse paavsti valitsemisajal paistab see väga vähetõenäoline. Millega nad

seda õigustaksid? Ei ole olemas „traditsioonilist hereesiat“; me ei kuulu

sedevakantistide sekka; tunnistame täielikult, et Püha Vaimu abi on antud

paavstile ja piiskoppidele. Aga Rooma vaatevinklist vaadatuna kuulutati

Vennaskond süüdi „kuuletumatuses“, olgugi, et 1988. aastast pärinevad

ekskommunikatsioonid hiljem tagasi võeti. Mismoodi õigustaksid nad uusi

kiriklikke karistusi? Kirikukogu tagasilükkamise eest? Credos ei öelda üheski

punktis: „Mina usun Teise Vatikani Kirikukogusse...!“ Nende äsja nimetatud

tõsiasjade aukartustäratav tegelikkus peaks olema aruteludest tähtsam. Näeme

täna uut põlvkonda noori preestreid, kes aeglaselt, kuid kindlalt avastavad vana

Missa ning selle kaudu katoliku usu kogu selle täielikkuses, nagu ka tõelise

preestriseisuse. Paljudel juhtudel näeme aga, et noored katoliiklased, kes on usust

huvitatud, leiavad selle peaaegu alati väljaspool oma kogudust. Nendele siirastele

hingedele avaldab traditsiooniline õpetus ja jumalateenimine sügavat mõju, isegi

kui nad ikka veel käivad uuel Missal. Nad panevad Vennaskonda tähele, jälgivad

seda huviga, otsivad meiega kontakti, küsivad meie väljaandeid ja jäävad meiega

suhtlema. Seesama toimub ka Ecclesia Dei ühendustes ja piiskopkondade

preestrite puhul, kes tänu 2007. aasta Motu Propriole on hakanud Tridenti Missat

pühitsema. Oleme enamat kui lihtsalt üks Vennaskond peaaegu 600 preestriga –

meie mõju on Kirikus sügavalt tunda ning seda eriti nendes ringkondades, millel

on tulevikku. Kui Rooma tahab oma reputatsiooni hoida, teevad nad targasti, kui

väldivad uut ekskommunikatsiooni, mille peaksid peatselt jälle tühistama.

Kirchliche Umschau: Seega eksisteerib ikka veel võimalus, et Vennaskonna

positsioon võidakse normaliseerida, kuid võtmeküsimuseks näib olevat

„Kirikukogu tunnistamine“.

IMMACULATA #8

29

Isa Niklaus Pfluger: Muidugi tunnistame me, et II Vatikani Kirikukogu toimus.

Peapiiskop Lefebre ise oli üks kontsiili-isadest. Sellele vaatamata peab möönma,

et mitte üksnes kirikukogujärgsed reformid, vaid ka teatavad Kirikukogu tekstid

ise on vastuolus Kiriku poolt juba varem defineeritud kaalukate doktriinidega.

Kirikus toimuva lagunemise keskmes on teatud mitmetimõistetavused ja

uuendused. Roomale on vastuvõtmatu, et räägime „Kirikukogu eksitustest“.

Vaadake, meie arvustasime Kirikukogu juba siis, kui seda igal pool ülistati ning

kui Kirikus oli sügavam usk ja rohkem elujõulisust kui praegu. Miks tuleks meil

nüüd kannapööre teha, kui meie hoiatused ja kriitika on aja jooksul õigustust

leidnud? 50 aastat pärast Kirikukogu valitseva kurva reaalsuse järgi otsustades

olid peapiiskop Lefebvre hoiatused kaugel liialdustest. 1970ndatel ei oleks tolle

hetke entusiasmi ja naiivse optimismi tõttu kellelegi pähe tulnud, et katoliku

piiskopid hakkavad toetama homoseksuaalsust, islami levikut ja abielu lõpetamist

– mis praegu kahjuks toimub! Vatikan seisab silmitsi Kiriku varemetega, mis oli

kord nii ilus ja tugev. Praegu ei ole aga tõelist uuenemist ja leevendust silmapiiril

paista. Realistliku hinnangu kohaselt peaksid uued karismaatilised ühendused,

mida viimastel aastakümnetel elujõu märkidena ülistati, täitma hoopis

hoiatustähise osa. Ma ei saa aru, miks ei ole toimunud Kiriku nüüdse seisukorra

põhjuste ausat ja põhjalikku uurimist. Kirik hävitab iseend, ja probleemi üle

arutamise vaigistamine ei kaota ju probleemi. Teesklemine, et Kirikukogu ei tule

post-kontsiliaarse kriisi eest süüdistada, on pea liiva alla peitmine.

Kirchliche Umschau: Kuna paistate nii kompromissitu, miks te siis ikka

Usudoktriini Kongregatsiooniga läbirääkimisi peate?

Isa Niklaus Pfluger: Sellepärast, et paavst ja Rooma on Usust lahutamatud

tõsiasjad. Usu kadumine kiriklikes struktuurides, millest meid endid säästetud on

– tänu olgu Jumalale –, on vaid Kiriku kriisi üks külg. Meie omalt poolt tunneme

samuti puudust, nimelt meie kanoonilise positsiooni seadustamisest. Post-

kontsiliaarse Kiriku seisukord on ebatäiuslik, kuid ka meie seisund ei ole ideaalne.

Kirchliche Umschau: Kas peate silmas neid oma kogukonna liikmeid, kes

keelduvad Roomaga läbirääkimisi pidamast?

Isa Niklaus Pfluger: Jah aga neid on vähe, väga vähe. Pikalt kestnud eraldiolek

on mõningad liikmed teoloogia osas segadusse viinud. Sügaval sisimas on need

IMMACULATA #8

30

inimesed seadnud usu seadusega vastasseisu, justkui oleks ühendus paavstiga ja

paavsti ülimuslikkus lihtsalt vähetähtis õiguslik küsimus. Paavsti legitiimsuse

Usust lahutamine ja tema legitiimsuse taandamine pelgalt õiguslikuks küsimuseks

on suure ohu märk. Lõppeks pärineb see protestantlikust vaatest Kirikule. Kirik on

aga nähtav, paavstlus kuulub Usuga kokku. Meie ise, Traditsioonile ustavad

usklikud, kannatame selle kriisi all kahel moel. Me võtame sellest osa, kuigi, nagu

mina seda näen, erineval ja kõrgemal tasemel. Ei saa eitada kohustust võtta kriisi

ületamisest aktiivselt osa. Ning meie juures algab see võitlus sooviga saada jagu

meie ebanormaalsest kanoonilisest staatusest.

Kirchliche Umschau: Seega oleme taas alguses tagasi. Miks mitte lihtsalt

Roomaga kaasa minna?

Isa Niklaus Pfluger: Kuna me ei või vahetada oma ebatäiuslikku staatust sellise

vastu, mis on veelgi vähem täiuslik. Roomaga ühinemine peaks olema

paranemine, mitte halvenemine. Järeleandmised usus, mis hõlmavad ka õigust

arvustada II Vaticanumi kaheldavaid ja liberaalseid seisukohti, tähendaksid lausa

olulist halvenemist. Me ei saa sellega kaasa minna.

Kirchliche Umschau: Juulis peeti üldkapiitel. Missuguse seisukoha kapiitli

liikmed võtsid?

Isa Niklaus Pfluger: Võimaliku kokkuleppe tarvis määrasime kindlaks kuus

proovikivi, mis on need punktid, millest me alati tugevasti kinni oleme hoidnud.

Meie seisukoht leidis taas kord kinnitamist.

Kirchliche Umschau: Internetis käib sellel teemal vaidlus. Vennaskonna juhtide

suunas paisatakse hukkamõistu, neid süüdistatakse reetmises.

Isa Niklaus Pfluger: Te tsiteerisite piiskop Williamsoni, kelle piirkonnaülemate

suur enamus üldkapiitlilt välja arvas. See näitab, kui suur meie ühtsus on.

Kirchliche Umschau: Aga teil on probleem informatsiooni edastamisega. Kui

otsustada mõnede internetifoorumite järgi, ei saa olukord enam hullem ollagi.

Isa Niklaus Pfluger: See on tõsi, et internet kutsub, isegi nõuab uuelaadse

suhtlemisvormi kasutamist. Meil on kohustus – niisamuti kui Vatikanil – minna

IMMACULATA #8

31

praeguseni kasutusel olnud trükiväljaannetest kaugemale. Kuid muidugi on

lihtsaid hingi, keda võivad kergesti eksitusse viia lahkhelide külvajad, kes on ise

internetist loetu tõttu suuresti valeinfo kütkeis. Meie preestrid kutsusid usklikke

üles mitte külastama neid arutelusid, mis on sageli väga ebaviisakad, ning mitte

laskma end häirida ja segadusse viia internetis levivatest kuuldustest ja

vandenõudest. Nüüdsest peale kasutame aktiivsemalt suhtluskanaleid, sealhulgas

internetti.

Kirchliche Umschau: Teatud rühmad on piiskop Fellay enese kirbule võtnud.

Isa Niklaus Pfluger: Piiskop Fellay on Traditsioonile ustavate katoliiklaste heaks

muidugi palju enam tenud kui kõik need, kes temas kahtlevad, teda arvustavad

ning kogunisti reetmises süüdistavad. Aastaid on ta juhtinud Roomaga suhtlemist

arukalt ja oskuslikult; kunagi ei ole ta toiminud impulsiivselt ega ole lasknud end

provotseerida või kaotanud kannatust. Tänase seisuga on Tridenti Missa igale

preestrile kättesaadav, oleme näinud ekskommunikatsioonide eemaldamist, on

toimunud arutelud Kirikukoguga seotud probleemide teemal. Ning, nagu tunnistab

üks Austria piiskop, me oleme Kirikukogu jälle aruteluteemaks teinud. Selle

tulemusena ei ole Kirikukogu enam püha ja puutumatu ning selle hiilgus langeb

põrmu. Ja seda ei muuda ka II Vatikani Kirikukogu 50. juubeli pidustused.Meie

kindralülem on päris palju korda saatnud, kuna ta on järjekindlalt läbirääkimisi

jätkanud ning ikka ja jälle meie teoloogilisi seisukohti esitanud. Seepärast on minu

silmis tal selles Kiriku kriisis ainult üks siht silme ees, nimelt hoida Usku ja

teenida Kirikut kogu südamega.

Kirchliche Umschau: Üks küsimus siiski jääb. Miks on nii, et piiskop Fellay ei

näi olevat midagi ette võtnud viimastel kuudel internetis tema vastu korraldatud

laimukampaania vastu?

Isa Niklaus Pfluger: Kannatlikkus, lahkus ja suuremeelsus paistavad paljudele

nõrkustena, kuid see ei ole nõnda. Seistes silmitsi internetis toimuvate korduvate

rünnakute ja kimbutamistega, ei hülga me oma väärtusi ja põhimõtteid. Tegeleme

salasepitsuste ja intriigidega vastavalt Kiriku seadustele. See võib tunduda

venitamisena, mis mõningaid inimesi pahandab, kuid kui me ei soovi oma ideaale

reeta, siis ei ole teist teed. Sooviksin selgelt väljendada järgmist: ärgu keegi

kujutagu ette, et ta võib volitatud autoriteeti karistamatult arvustada.

IMMACULATA #8

32

Kirchliche Umschau: Mida see täpsemalt tähendab?

Isa Niklaus Pfluger: Piiskop Williamsoni on selgesti hoiatatud. See on kurb

peatükk Vennaskonna ajaloos. Kui ta jätkab internetikampaaniat Vennaskonna ja

selle kindralülema vastu, ei saa tema Vennaskonnast väljaarvamist ära hoida. Tal

on ebaküpsed mõtted ning ta on teinud salasepitsusi. Tõeliseks kurbloolisuseks on

asjaolu, et juba aastaid ei ole ta kindralülema autoriteeti tunnistanud, vaid on

endale ise missiooni võtnud. Enne üldkapiitlit kutsus ta preestreid ja usklikke üles

mässule. Katoliku piiskopi puhul on see väga tõsine asi.

Kirchliche Umschau: Vennaskonna eesmärk ei piirdu üksnes Roomaga

läbirääkimistega. Milliseid apostolaadi valdkondi te veel näete?

Isa Niklaus Pfluger: Lääs on usu kaotanud. Üks selle põhjusi on asjaolu, et Kirik

ei esinda enam usku, ei vii seda enam maailma. Tänapäeval tunduvad Kiriku

ametikandjad oma usku peaaegu häbenevat, mistõttu nad võitlevad

keskkonnakaitse, rikkuse ümberjagamise ja arenguabi eest. Me ei saa jääda

ootama, millal nad mõistusele tulevad. Peame olema ühiskonnas aktiivsemad,

omama avalikkusele suuremat mõju ning arukuse, alandlikkuse ja

ligimesearmastusega kristlaskonna taas üles ehitama. Nõnda nagu meie Issand

oma kaasaegseid üles kutsus: ärge kartke!

Kirchliche Umschau: Kus näete tähtsaid väljakutseid?

Isa Niklaus Pfluger: Oleme praegu tunnistajateks üleilmsele kristlaste

tagakiusamisele Idas. Meie ülesanne on tõmmata oma tagakiusatud vendadele

tähelepanu ja minna neile appi. Üldkapiitli deklaratsioonis sõnastati see selgesti.

Läänemaades on vanematel üha vähem lapsi, sest perekondlikke väärtusi ei

hinnata. Riigi seadused kujutavad perekonnale, ühiskonna alustalale, üha

suuremaid ohtusid. Üks peamisi ülesandeid on aidata perekondi. Peame toetama

suuri kristlikke perekondi, et nad ei oleks ühiskonnas täiesti tõrjutud. Meie

peamiseks kohuseks jääb aga – nagu üldkapiitli deklaratsioon veelkord rõhutas –

Usu kaitsmine ja säilitamine, eriti aga tõeliselt katoliiklike preestrite kujundamine.

Sel viisil võime Kirikut kõige paremini teenida. Isiklikul tasandil puudutab asi

enese pühitsemist. Palve, usuõpetus ning sakramentide jagamine on üks külg,

eeskuju vääriv elu ja vennalik ligimesearmastus selle teine külg. Need käivad

IMMACULATA #8

33

käsikäes. Selle ülesande täitmise läbi aitame päästa nii oma kui ka ligimese hinge.

Jah, oleme tõepoolest saanud kogeda sääraseid hetki, mil oleme võinud tunda

taevase harmoonia ja rõõmu tõelist eelmaiku. Materialism ja ateism ning nende

kõrval väärreligioonid – need kõik on üha enam takistuseks korralikule, tervele

katoliiklikule eluviisile. Räägime sellega seoses ühest Vennaskonna olulisest

missioonist: aidata hea tahtega usklikel rasketel aegadel usku alles hoida ning

selle usu järgi elada. Praegusajal on meie ülesanne – seejuures suursugune ja ülev

– kasutada oma Jumalalt saadud andeid, et levitada taevase armastuse tuld kuni

maailma äärteni. Seda on võimalik teha ainult sügava ja elujõulise usu abil.

Kirchliche Umschau: Tänan Teid, isa, selle intervjuu eest.

IMMACULATA #8

34

Maarja valurikas ja Immakulaatne

Süda, palu meie eest!

Isa Shane Carlo Pezzutti (FSSPX)

Pühimat Neitsi Maarjat tunneme me mitmete aunimede all. See on nõnda seetõttu,

et ta on meie katoliku usule nii oluline ja et meie, katoliiklased, armastame teda

nii väga. Üks tema aunimedest on Neitsi Maarja, Valuema, ning kahe nädala eest

tähistasimegi Maarja Seitsme Valu püha. Traditsiooniliselt on terve septembrikuu

pühendatud Maarjale kui Valuemale.

Seepärast tahaksingi täna rääkida Pühima

Neitsi Maarja valudest ja kannatustest.

Et mõista Maarja hingevalusid,

kannatusi ja vaevu, peame vaatlema tema

immakulaatset eostamist, siin ilmas

kannatamise põhjust ja valu olemust.

On täiesti kindel, et Neitsi Maarja

kannatas siin ilmas. Me kõik teeme seda.

Kuid mis on selle põhjus? Miks peavad

inimesed kannatama? Vastus on meile

teada: patt ja kurjus. Kannatus on

karistus patu eest. Me peame kannatama

oma pattude pärast. Jumal karistab meid õiglaselt kannatuse abil. Aadamat ja

Eevat ei loodud kannatama. Kannatus tuli siia maailma alles pärast seda, kui

Aadam ja Eeva pattu tegid. Jumal saadab meile palju kannatusi, sest me oleme

kannatused oma pattudega ära teeninud.

Ent miks pidi Pühim Neitsi Maarja kannatama? Kindlasti ei olnud ta patune. Ta

eostati immakulaatselt ilma pärispatuta ning ta elas kogu elu ühegi isikliku patuta.

Kui meie kannatame karistuseks oma pattude eest, siis miks pidi Pühim Neitsi

Maarja kannatama? Temal ei olnud süüd. Ta oli immakulaatne. Ometi ta kannatas.

IMMACULATA #8

35

Jumalaema valud ja kannatused on väga erilised. Need ei ole nagu meie

kannatused, sest tal ei ole patusüüd ega langenud loomust. Ta on Immakulaatne

Eostamine. Meie oleme kannatused oma pattudega ära teeninud, ning tihti

keeldume me oma kannatusi vastu võtmast või kurdame nende üle. Tema

kannatused olid aga puhtad kuulekuse ja ohverduse aktid Jumala pühale tahtele.

Tema ei väärinud kannatust, kuid võttis oma valud ja kannatused kuulekalt vastu.

Kõik tema kannatused olid immakulaatsed vaimsed ohvrid Jumalale.

Sel põhjusel kutsub Kirik Pühimat Neitsi Maarjat ka Märtrite Kuningannaks ja

Kaaslunastajaks. Oli ta ju hinges märter. Temast sai märter tema valude ja

kannatuste läbi, ja need märtripiinad ohverdas ta Jumalale. Ta ei olnud süüdi

üheski patus, kuid siiski pidi ta kannatama. Meie oleme süüdi oma pattude pärast,

ja kõik me oleme kannatuse ära teeninud. Tema oli, nagu Kirik ütleb, “valge”

märter, mitte “punane”. “Valge märter” on märter hinges oma kannatuste, valude

ja ahistuste läbi. “Punane märter” on see, kes füüsiliselt hukatakse. Niisiis

kutsutakse Neitsi Maarjat Märtrite Kuningannaks.

Meie Päästja Ema ohverdas oma valud ja kannatused Jumal-Isale koos oma Poja

kannatustega. Ta ohverdas need ka meie eest, hüvituseks meie pattude eest.

Sellepärast kutsutakse Maarjat ka Kaaslunastajaks. Teatud viisil lunastas ta meid

koos Jeesusega.

Miks pidi Jeesus kannatama? Ka Tema oli patuta. Ta ei väärinud kannatusi. Ta tõi

oma kannatused ohvriks, et hüvitada meie patte. Tema oli see süütu tall, kes toodi

ohvriks meie pattude eest. Kui me näeme Püha Missa ajal, kuidas preester sirutab

käed ohvriandide kohale Hanc igitur’i ajal, siis on see sümboolne žest, mis

väljendab kõigi meie pattude panemist “talle” pea peale – meie Issanda Jeesuse

pea peale.

Kuid ka Immakulaatne Maarja oli süüta, ja temagi ohverdas oma kannatused ja

valud meie pattude eest koos oma Poja kannatustega. Oma valude ja kannatuste

läbi oli ka tema teatav ohver, mis toodi Jumalale meie pattude eest. Kui näiteks

Siimeoni ettekuulutus tungis Maarja Immakulaatsest Südamest kurbusega läbi,

võttis ta selle valu täiusliku kuulekusega vastu ja ohverdas selle meie eest

Jumalale.

IMMACULATA #8

36

Me teame, et ainult Jeesuse kannatused heastavad patu täiuslikult range õigluse

järgi (ladina keeles öeldakse justitia de condigno), kuid ka Maarja kannatused

heastasid pattu teatud viisil (secundum quid). Tema kannatused olid Jumalale eriti

meelepärased (isegi rohkem kui kõigi pühakute kannatused), sest neid kandis

immakulaatne naine. Muidugi heastavad need pattu palju väiksemal määral kui

Jeesuse kannatused (ladina keeles öeldakse justitia de congruo). Tema kannatused

on palju väiksema väärtusega ja vähem teeneid pälvivad kui Jeesuse kannatused,

kuid palju väärtuslikumad ja rohkem teeneid pälvivad kui pühakute kannatused.

Selle põhjuseks on tema immakulaatne

hing ja tema Immakulaatne Süda.

Jumalale olid väga meele järele

kannatused, mis Pühim Neitsi Maarja

Talle ohverdas. Jumal võttis need

kannatused vastu koos Maarja Poja

kannatustega hüvituseks meie pattude

eest.

See tähendab, et meie patud mitte ainult

ei löönud Jeesust Kristust risti, vaid olid

ka Pühima Neitsi Maarja kannatuste

põhjuseks. Meie olime tema kannatuste

põhjustajad. Meie panime selle

Immakulaatse Jumalaema kannatama.

Miks ta muidu oleks pidanud kannatama?

Ta ei olnud kannatusi ära teeninud.

Seetõttu peaksime tema kannatustele

sügavalt kaasa tundma. Patused inimesed on Maarja kannatuste põhjuseks ja

sellepärast peaksime me teda trööstima ja tänama selle eest, et ta meie eest

kannatas.

Me võime õppida väga-väga palju vooruste kohta, kui mõtiskleme süütu

Jumalaema valude ja kannatuste üle. Kui ingel teatas pühale Joosepile, et too peab

viima Jeesuse ja Maarja Egiptusesse, siis Neitsi Maarja ei kurtnud. Ta ei hakanud

püha Joosepiga vaidlema. Ta kuuletus. Mõelge, kui raske oli talle koos

vastsündinuga see pikk ja ränk reis Egiptusesse. Ta pidi põgenema otsekohe, oma

IMMACULATA #8

37

perekonda ja sõpru sellest teavitamata. Sellegipoolest ta ei kaevelnud ja jäi

kuulekaks.

See põhjustas talle kindlasti tohutut valu ja kannatust. Tal tuli see ülimalt pikk ja

raske reis Egiptusesse läbi teha muula seljas, mitte auto või rongiga. Ta oli alles

viieteistkümne- või kuueteistkümneaastane ning reisis äsjasündinud lapsega. Ta

pidi minema Egiptuse pahelistesse paganlikesse linnadesse ning leidma koos

Joosepiga koha, kus elada. Seal tuli Päästja Emal ilmselt palju kannatada.

See on vaid üks näide Pühima Neitsi Maarja rohketest valudest ja kannatustest.

Mõtelge kõigi nende hirmsate kannatuste üle, mida tal tuli taluda oma Poja

Passiooni ja surma ajal. Arvatavasti pilgati ka Maarjat ennast ja naerdi tema üle

Jeesuse Passiooni ajal. Küllap ütlesid variserid ja preestrid, kes pilkasid Jeesust:

“Vaadake, seal on Tema armetu ema”. Ja pidagem meeles, et meie patud on tema

kannatuste ja piinade põhjus. Ta oli immakulaatne ega väärinud kannatusi. Kuid ta

kannatas armastusest Jumala vastu ja meie pärast.

Mõtisklegem siis sagedamini tema kannatuste üle ja selle üle, kuidas meie patud

on neis süüdi. Trööstigem oma taevast Ema ja tänagem teda, et ta meie eest

kannatas, sellega, et palvetame iga päev seitse Ole tervitatud, Maarjat tema

kannatuste auks. Pühim Neitsi Maarja tõotas pühale Birgittale, et need, kes

palvetavad need seitse Ole tervitatud, Maarjat iga päev, saavad palju õnnistusi ja

arme. “Maarja valurikas ja Immakulaatne Süda, palu meie eest!”

(7. oktoobril 2013 peetud jutlus)

IMMACULATA #8

38

Hiljutise katsumuse

kasulik õppetund

Piiskop Alfonso de Galarreta pidas ette-

kande laupäeval, 13. oktoobril 2012

Prantsusmaal Villepreux‘ Traditsiooni-

päevadel, kus ta analüüsis Püha Pius X

Vennaskonna suhete seisu Roomaga.

Kallid kaasvennad, orduinimesed, usk-

likud, sõbrad!

Tahaksin rääkida vaimse, kristliku,

katoliikliku võitluse omadustest, tingimustest, mis peavad kuuluma usu eest

võitlemise juurde. Loomulikult tahaksin mõne sõna öelda ka Vennaskonna suhete

seisu kohta Roomaga.

Hiiobi raamatus öeldakse: „Militia est vita hominis super terram et sicut dies

mercenarii dies ejus.“ (Hi 7,1) "Inimese maapealne elu on võitlus ja tema päevad

nagu palgalise päevad." Sellise huvitava kujundi esitab meile Pühakiri Hiiobi

raamatus. Kui iga inimese maapealne elu on võitlus, siis seda enam peaks seda

olema katoliiklase, kristlase elu, kes on ristitud ja konfirmeeritud, seega osaline

võitluses Kristus-Kuninga eest. Lisaksin veel, et kui iga kristlase elu on võitlus,

siis seda enam on see tänapäeval võitlus, teenistusaeg.

Antud lauses väljendub võitluse hädavajalikkus. Võitlus on hädavajalik, selline

on inimese olukord. Selles pole midagi uut, et inimene on alati ja kõikjal võitlema

pidanud. Meie elus on võitlus, kuid eelkõige võitlus igaviku nimel, mis eeldab aga

nii mõndagi.

Seepärast on võitlusvaim väga oluline. Mida siis sõdurilt nõutakse?

Loomulikult seda, et ta oleks võimeline võitlema, sõdima, et ta oleks julge ja vap-

per.

Antud tekst viitab jumalikule ettehooldusele, sest nii sõdur kui palgaline on

konkreetse isanda teenistuses. Me võitleme Jumala eest, me võitleme Meie Issan-

da Jeesuse Kristuse eest. Meie juhiks on Issand Jeesus Kristus. Ta on meie Isand,

kuid ka ajaloo isand ning Tema jumalik ettehooldus valitseb kõigi konkreetsete

IMMACULATA #8

39

olukordade üle. Püha Risti Johannes ütleb, et kõik on jumalik ettehooldus. Selles

mõttes, et kõik, mis meiega juhtub, on meile täiesti teadlikult ja tahtlikult jumaliku

ettehoolduse poolt saadetud.

Usuvõitluse üleloomulik tasand

Seega võitleb ning sõdib sõdur ja palgaline võidu nimel. Kui maapealne elu on

võitlus, tähendab see ka seda, et võitu ei saavutata maa peal. Kui kogu meie elu on

võitlus, tähendab see, et võit saavutatakse igavikus.

Me ei tohi unustada usuvõitluse üleloomulikkust.

Meie maapealne elu on võitlus igavese krooni eest. See ei tähenda, et tuleks de-

mobiliseeruda. Iga kristlane, katoliiklane teab, et seda sõda peetakse siinses elus,

et see on vägagi reaalne, et võitlus on vältimatu. Kuna me teame, et lõplik võit

saavutatakse alles igavikus, pole võit meile selles elus ka vajalik, kui Jumal seda

just ei taha, sest viimselt seisneb meie võit ju igaviku saavutamises nii meile

enestele kui meie lähedastele.

Lisaks viitab Hiiobi raamatu kirjakoht selle võitluse teistele aspektele. Näiteks

on võitlus vaevaline, ja seda selle sõna etümoloogilises tähenduses. Usuvõitluse,

üleloomuliku, vaimse võitlusega kaasnevad selles elus kannatused ja katsumused,

vastuolud, isegi lüüasaamised.

Pühal Avila Teresal on üks kena ütlus, et kristlaselt ei nõuta mitte võitu, vaid

võitlust. Või pigem tahab ta öelda, et võitlus usu eest on juba iseenesest kristlase

võit.

Üks teine autor on öelnud, et Jumal ei nõua meilt võitu, vaid seda, et meid ei

võidetaks. See on huvitav tähelepanek. Kõik see on täheldatav ka Kiriku praeguse

kriisi juures.

Jumal ei nõua meilt võitu. Ta annab selle meile ise, kui Ta seda tahab, siis, kui

Ta seda tahab, nii nagu Ta seda tahab. See ei nõuaks Temalt vähimatki pingutust.

Kuid meilt nõuab Ta kõige selle väärtusliku kaitsmist, mis meil on, ja seda, et

meid ei võidetaks.

IMMACULATA #8

40

Kardinal Pie õpetus

Tahaksin teile tsiteerida kardinal Pie'd. Tsitaat on täis

usku ja õpetust, lisaks on see oivaliselt sõnastatud. "Ja

Idumea tark ütles: 'Inimese maapealne elu on võitlus' (Hi

7,1), See tõde kehtib nii ühiskondade kui üksikisikute pu-

hul. Koosnedes kahest olemuslikult erinevast substantsist,

kannab iga Aadama laps – nii nagu Iisaki naine – endas

kaht inimest, kes on teineteisega vastuolus ja sõjajalal

(1Ms 25,22). Neil kahel inimesel, või kui soovite, kahel

loomusel on vastandlikud suundumused ja kalduvused. Meelelistest seadustest

juhinduv maine inimene mässab vahetpidamata taevase inimese vastu, keda

valitseb vaimuseadus (Gl 5,17). See on sügavalt juurdunud antagonism, mille

suudaks siin maa peal lõpetada vaid vaimu häbiväärne salgamine, allaandmine

lihale ja selle valikuvabadusele.“[1]

Seega ainus võimalus selles võitluses rahu leida, patsifismi saavutada, tähen-

daks liha võitu. Kui me aga sellist rahu ei soovi, tuleb meil elu lõpuni võidelda,

sest võit saabub alles tulevases elus. Seda tahabki kardinal Pie meile öelda:

"Seepärast võib öelda, vennad, et inimese maapealne elu, vooruslik, kohu-

setundlik elu on kogu meie armust toituva hingejõu üllas liit, püha ristisõda kõige

liha, maailma ja põrgu ühendatud vägede vastu: Militia est vita hominis super ter-

ram."

Lisaks sellele, et see meie võitlus on, on see ka ühiskondlik, avalik võitlus.

"Kui vaadelda neid rivaalitsevaid elemente, neidsamu antagonistlikke jõude mitte

ainult üksikisiku juures, vaid inimhulga puhul, mida nimetatakse ühiskonnaks,

omandab võitlus veelgi suurejoonelisemad proportsioonid." Poitier' piiskop tsi-

teerib siinkohal Pühakirja, 1. Moosese raamatut: "'Ja Issand vastas Rebekale: Su

ihus on kaks rahvast, kaks erinevat hõimu saab su üsast alguse: üks rahvas on vä-

gevam teisest – vanem orjab nooremat' (1Ms 25,23). Järelikult, vennad, koosneb

inimkond kahest rahvast: vaimurahvast ja liharahvast. Esimene neist kehastaks

nagu hinge kogu selle ülluses ja ülevuses, teine aga liha kogu selle madaluses ja

maisuses. Suurim õnnetus, mis ühele rahvale võib osaks saada, on nende kahe

vastasjõu relvarahu. Selline vaherahu sündis paganluses. Ja Püha Vaim, kes

maalis meie silme ette pildi kõikvõimalikest ühiskondlikest ja siseriiklikest

pahedest, mis sellele ebardlikule kapituleerumisele järgnesid (Trk 14), lõpetab

portree järgmise pintslitõmbega: tõsiasjaga, et selles sõgedas stagnatsioonis, mis

IMMACULATA #8

41

oli tuhat korda hullem kui sõda, langesid inimesed enesepettuses nii sügavale, et

nimetasid neid arvukaid ja suuri pahesid rahuks." Eks toimu ju seesama ka

tänapäeval? Rahu, rahu, rahu!

"Saatuslik mõtlematus," jätkab kardinal Pie, "tulenes just sellest, et ei mõeldud

surmale. See sünge rahu on võrreldav ussikeste vaikse ja märkamatu toimetamise-

ga, kui nad närivad hauas laipa.

Sel inimkonna alanduse ja moraalse kokkuvarisemise tunnil tuligi Jumala Poeg

maa peale mõõka, mitte rahu tooma (Mt 10,34). Selle vaimumõõga oli Looja Ju-

mal kord juba inimesele liha vastu võitlemiseks andnud, kuid inimene heitis selle

häbiväärselt käest. Nagu juba teised enne mind on öelnud, tõstis Jeesus Kristus

selle uuesti üles põrmust, kus see pikka aega oli lebanud.[2] Kastes selle oma

verre, olles seda nii-öelda oma Ihu peal järele proovinud, andis Ta selle veelgi ter-

avama ja läbitungivamana tagasi oma uuele rahvale, keda Ta tuli maa peale raja-

ma. Sellega taastus inimkonna antagonism vaimu ja liha vahel, mis kestab maail-

ma lõpuni: Non veni pacem mittere, sed gladium (Ma ei tulnud mitte rahu, vaid

mõõka tooma).“

Teksti pikkusele vaatamata võib öelda, et kardinal Pie‘ mõttekäik hõlmab en-

das kõik. Sellega on kõik öeldud. Ja hästi öeldud. Vajadus võitluse järele, millest

Hiiob, jumalasõna räägib, ei ole mitte ainult sisemine, isiklik vastuolu, mis piirneb

koduse või koolikeskkonnaga, vaid see on oma olemuselt ühiskondlik, poliitiline

ja usuline võitlus kahe vaimu, kahe riigi vahel. Peame selles vältimatus võitluses

osalema ja seda jätkama.

Minu meelest aitab see pilt mõista, milles täpsemalt usuvõitlus, katoliiklik,

kristlik võitlus selles riigis, Traditsiooni võitlus selles kohutavas Kiriku kriisis,

usukaotuses seisneb. Edasi mõtiskleksin aga meie hiljutise, läinud aastal peetud

lahingu üle, mis oli ääretult raske, ja seda mitte vaenlase pärast – vaenlane on ikka

endine –, vaid lahkhelide pärast meie endi keskel, mis on iseenesest täiesti

loogilised, mõistetavad ja inimlikud. Pole ju mõtet ka ainult sellepärast riideid

lõhki käristada, et nüüd teame, et ka meie oleme kõigest inimesed. Pärispatu ta-

gajärjel oleme sama piiratud nagu kõik teisedki: meile on omane rumalus, õelus ja

nõrkus.

Võib öelda, et kõige suuremaid probleeme valmistasid viimasel kooliaastal

toimunu juures just probleemid ja katsumused meie endi keskel. Need osutusid

kõige rängemaks ja valusamaks. Seepärast ei tohi neid ka kergelt võtta, veel

IMMACULATA #8

42

vähem hooletult lahendada. See on nagu perekonnatüli, mis tuleb lahendada suure

taktitunde, ligimesearmastuse, arukuse ja osavusega, kuid see tuleb lahendada!

Lühike ajalooline ülevaade meie suhetest Roomaga

Et sel kriisiajal meieni igasugu erinevaid arvamusi, vastakaid hääli jõuab, mil-

lel ehk praegugi veel oma kõrvalmõju on, tahaksin ka oma mõtteid teiega jagada.

Et teaksite, mida mina asjast arvan. Selgituseks esitaksin mõned faktid, põgusa

ülevaate sündmuste käigust, alustades selle aasta Nelipühast, mil lõppes meie

Roosipärja-ristikäigu palvekampaania, mille eesmärgiks oli palvetada kaksteist

miljonit roosipärga. Ristikäigu lõppedes saime Roomalt järjest kolm vastust. Ven-

naskonna aprillis saadetud ettepanek (õpetusliku deklaratsiooni osas) oli jõudnud

Roomani ja pärast Nelipühi saime Usudoktriini kongregatsioonilt ka esimese vas-

tuse.

Vastuses ütlesid Rooma võimud selgelt, et lükkavad meie ettepaneku tagasi,

ning nad tegid sellesse mitmeid parandusi, mida võib kokku võtta järgmiselt: me

peame tunnistama II Vatikani kirikukogu, uue Missa legitiimsust, elavat Õpe-

tusametit, kes on Traditsiooni autentne tõlgendaja ja omab seega õigust öelda, mis

on ja mis ei ole Traditsioon; peame tunnistama uut kanoonilise õiguse koodeksit

jne. Selline oli siis nende vastus.

Seejärel määrati ametisse peapiiskop Müller – see oli minu meelest jumaliku

ettehoolduse vastus. Ta määrati Usudoktriini kongregatsiooni peaks, samuti Ec-

clesia Dei komisjoni presidendiks, kes vastutab kõigi Ecclesia Dei‘ga seotud

rühmituste eest ning suhtleb ka Püha Pius X Vennaskonnaga. Nonii! Lisaks sel-

lele, et uus Usudoktriini kongregatsiooni ja Ecclesia Dei komisjoni ette määratud

piiskop on küsimärgi alla seadnud mitmeid usutõdesid, on ta nüüd siis ka Usu

valvaja! See piiskop on Vennaskonnale juba vana tuttav, sest ta oli piiskop Re-

gensburgi diötseesis, kus asub meie Zaitzkofeni seminar, ja meil oli temaga juba

probleeme ja kokkupõrkeid olnud. Kolme aasta eest ähvardas ta ekskommuni-

tseerida Zaitzkofenis preestreid pühitseva piiskopi. Tol korral juhtusin see olema

mina. Ühesõnaga, ta ähvardas ekskommunitseerida nii mind kui tulevasi

preestreid – diakoneid, kes pidid preestripühitsuse saama. Tegudeni ta küll ei

jõudnudki, kuid selge on, et ta meisse just lugupidamisega ei suhtu ega salli meid.

Ta on juba öelnud, et Vennaskonna piiskoppidel tuleb teha vaid üht: anda oma

episkopaat paavsti kätesse ja kloostrisse sulguda. Kas pole julm? Lisaks sellele on

ta öelnud, et peame ainult kirikukogu tunnistama, see on kõik. Siis pole enam

millestki rääkida.

IMMACULATA #8

43

Selle vastuse saime just siis, kui ootasime Pühalt Vaimult valgustust.

Seejärel, enne üldkapiitlit, kirjutas meie kindralülem paavstile, et välja selgita-

da, kas see on tõepoolest ka tema vastus, kuna meie jaoks oli probleem suuresti

just selles, et saime Roomast vastakaid teateid.

Mõned võimukandjad ütlesid, et Usudoktriini kongregatsiooni vastus on amet-

lik, et selline on lihtsalt nende töö, et me ei peaks sellele tähelepanu pöörama ja

peaksime kirja lihtsalt kausta ära panema; et nad igal juhul soovivad meiega kok-

kuleppele jõuda, meid sellisena tunnistada, nagu oleme.

Kuid Usudoktriini kongregatsiooni vastus ja peapiiskop Mülleri amet-

issemääramine ei sobinud kokku selle vastusega. Et tõeni jõuda, teada saada, kas

see oli tõesti paavsti vastus, tema mõtted, kirjutaski piiskop Fellay talle kirja.

Vahetult enne üldkapiitlit, sellele eelnenud rekollektsioonil, sai monsenjöör ka

vastuse – esimest korda paavstilt endalt – ja ütles meile rekollektsiooni lõpetaval

pühapäeval söögilauas: näete, siin on kiri paavstilt, milles ta kinnitab, et Usu-

doktriini kongregatsiooni vastus on tõepoolest ka tema vastus, et sellel on tema

heakskiit. Lisaks tuletab paavst meile kirjas meelde nendepoolseid kanooniliseks

tunnustuseks vajalikke sine qua non tingimusi, võttes need kokku kolme punktiga:

1) tunnistada elavat Õpetusametit autentse Traditsiooni tõlgendajana – teisisõnu,

tunnistada Rooma kirikuvõime;

2) tunnistada II Vatikani kirikukogu täielikku kooskõla Traditsiooniga, tunnistada

kirikukogu ennast;

3) tunnistada uue Missa kehtivust ja legitiimsust.

Nad kasutavad sõna 'legitiimsus'. Prantsuse keeles on sellel sõnal pisut ka-

hemõtteline tähendus. Nende jaoks tähendab see lihtsalt 'seaduslikkust', midagi,

millel on õiguslikud vormid. Kuid kanoonilises keeles on tähendus palju sügavam,

tähendades tõelist seadust, midagi, millel on seaduse jõud. Kirikul ei saa aga olla

ühtegi katoliku usu vastast seadust. Just selles mõttes olemegi alati vaidlustanud

liturgiareformi ja uue Missa legitiimsust, kuna sel ei saa Kirikus olla seaduse jõu-

du. See pole võimalik, kuna see on usu vastane, selle abil hävitatakse usku.

Nemad kirjutasid aga tõepoolest "kehtivust ja legitiimsust".

IMMACULATA #8

44

Teisisõnu, meilt nõuti loobumist ja kõige selle reetmist, mis olemuslikult kulub

meie võitluse juurde nende kahe riigi, kahe vaimu vahel. Sel hetkel näitas jumalik

ettehooldus üldkapiitlile ilmselgelt kätte õige tee. Rooma kinnitas: ei, me jääme

õpetuslikule tasandile, ja te peate tunnistama kõike, mida seni olete tagasi

lükanud.

Üldkapiitel (9.-14. juuli 2012)

Siis tuli üldkapiitel. Ma ei saa väga detailseks minna, kuna oleme seotud

vaikimislubadusega, kuid piiskop Fellay on mõned asjaolud juba avaldanud, osa

sai täpsustatud lõppdeklaratsioonis. Neid asjaolusid te teate. Võin vaid öelda, et

jumaliku ettehoolduse abi oli üldkapiitli ajal selgelt tunda.

Võin öelda, et kõik läks suurepäraselt. Meil õnnestus rahulikult, vabalt ja

avameelselt rääkida. Olgugi et mõned algselt päevakorras olnud küsimused tuli

välja jätta, õnnestus meil olulisemaid probleeme arutada. Võtsime aega vaid-

lusteks, erinevate seisukohtade võrdlemiseks, nagu on kohane sama kongre-

gatsiooni, sama sõjaväe liikmete keskel. Sellega probleemi polnud. Vennaskond

pole ju mõni tütarlastekool? Seepärast pole ka midagi erilist selles, kui meie vahel

aeg-ajalt vaidlusi esineb. Lugege kardinal Pie'd, kes toetab 19. sajandi

Prantsusmaal avalikku arutelu piiskoppidega. Ta õigustab ja põhjendab seda

sellega, et see on võitlus. Ühesõnaga, selles pole midagi traagilist. Traagiline

oleks usust loobuda. Kuid arutleda selle üle, milline oleks mõistlik hinnang ühes

või teises küsimuses, on täiesti normaalne. On erinevaid aspekte, temperamente,

olukordi... Kõik see on äärmiselt keeruline. Gordioni sõlme ei saa mõõgaga läbi

raiuda ja öelda: ja ongi küsimus hoobilt lahendatud. Sugugi mitte! Nagu öeldud,

üldkapiitel toimus, ja minu meelest võtsime ka katsumustest tõepoolest õppust,

olgugi et mitte täiuslikult – ja seda asjaolu ei tohi unustada. Kõik meie elus

IMMACULATA #8

45

toimuv on ebatäiuslik. Lugege Kiriku ajalugu! Me ei saa nõuda täiust, mis ei

pärine sellest maailmast, kuid me ei tohi ka silmist lasta olemuslikku, seda, mis on

tähtis. Paljudki asjad unustatakse hiljem. Nii on ju ka pereelus? Loomulikult.

Vastasel juhul ei püsiks selles maailmas, selles elus miski, ka mitte meie seas.

Mõned inimesed muretsevad, et nojah, aga... Tuleb näha probleemi, olukorra

keerukust. Ja ärge unustage, et ka kirgedel on alati suur roll. Meie seas niisamuti.

Tahan vaid öelda, et pole mõtet sellistes asjades juuksekarva lõhki ajada. Tähtis

on mõista, kas kõige olulisem on olemas või ei.

Minu meelest oleme kriisi tõesti ületanud, läbinud selle õigesti, eriti praktiliste

abinõude osas. Ja seda tänu aruteludele, mis võimaldasid meil näost näkku mõned

asjad selgeks rääkida, argumente põhjalikult, iga nurga alt kaaluda, läbi uurida, et

paremini ja selgemalt olukorra tuumani jõuda, milles seisnebki katsumuste

kasulikkus, kui neist õppida. Neil äärmiselt olulistel ja viljakatel aruteludel

põhinevad ka tingimused, millega kanooniliseks normaliseerimiseks

hüpoteetiliselt valmistume. Kui järele mõelda, õnnestus meil praktilise tingimuse

all kogu õpetuse ja liturgia küsimus kokku võtta.

Võimaliku kanoonilise normaliseerimise tingimused

Nagu öeldud, ei ole need tingimused täiuslikud. Peagi mõistsime ka ise, et sine

qua non tingimuste ja soovitavate tingimuste eristamine polnud just kuigi õige ega

ka... soovitav valik. Minu meelest on soovitavatena tähistatud tingimuste seas ka

mõned sine qua non tingimused, kuid seda pigem praktilises, kanoonilises,

konkreetses tähenduses. Vennaskonna peamaja on neid tingimusi Roomalt

varemgi nõudnud ja pärast mitmeid raskusi ning edasi-tagasi käimisi oli Rooma

valmis nendega suuremas osas nõustuma, pealegi otsekohe. Kuid üldkapiitli

eesmärgiks, ülesandeks ei olnud määratleda mitte tagajärgi, st seda, mis järgneb,

vaid olemuslikke eeltingimusi, mida seni polnud selgelt tehtud. Teisisõnu, mil-

lised oleksid need tingimused, kui paavst, tulevane paavst peaks tõepoolest Ven-

naskonnaga kokkuleppele jõuda soovima – millised oleksid sel juhul meie tingi-

mused õpetusküsimustes, mis puudutaksid ustavust usule, Traditsioonile, usu ava-

likule tunnistamisele, ka avalikule vastuseisule neile, kes eksiõpetusi levitav ad,

isegi kui seda teevad kiriklikud võimukandjad ise. Sellest lähtuvalt määratlesimegi

ülima täpsusega kaks esimest sine qua non tingimust.

Nendega on kõik öeldud. Võin need teile ette lugeda.

IMMACULATA #8

46

Esimene: "Vabadus hoida, edasi anda ja õpetada püha doktriini, mida õpetab Ki-

riku muutumatu Õpetusamet ja jumaliku Traditsiooni muutumatu tõde." Selline

keelekasutus võib kahtlemata tunduda raske, kuid see on ääretult täpne. "Hoida"

selles mõttes, et võimaliku normaliseerimise korral meid tunnustada sooviv paavst

tagab meile selle. Teisisõnu, et meile kirjalikus kokkuleppes kinnitataks, et võime

püha õpetust, muutumatu Õpetusameti püha õpetust hoida, edasi anda ja õpetada.

Kuna Rooma võimudel on muutlik arusaam õpetusametist, ei piisanud vaid 'õpe-

tusametist'. "Kõigi aegade õpetusamet' oleks nende keelekasutuse puhul samuti

kahemõtteline, seepärast lisasime täpsustuseks 'jumaliku Traditsiooni muutumatu

tõe'. Miks 'muutumatu tõde'? Sest nende jaoks on Traditsioon midagi elavat...

Rooma komisjoniga poolteist aastat kestnud läbirääkimiste kogemusele tuginedes

teame, et kõiges tulebki väga täpne olla. Jätkakem esimese punktiga: "Vabadus

tõde kaitsta, samuti avalikult korrale kutsuda ja noomida neid, kes II Vatikani ki-

rikukogu eksitusi või modernismi ja liberalismi uuendusi ning nende tagajärgi

toetavad." Sellele oleks raske midagi lisada. Sellega on kõik öeldud. Silmas pee-

takse vabadust eksitusi teadvustada ning ka avalikult rünnata, vabadust eitatud või

lahjendatud tõdesid avalikult õpetada, kuid ka avalikult vastu seista neile, kes neid

eksitusi levitavad, isegi kui tegu on kirikuvõimudega.

Milliseid eksitusi? Modernistlikke, liberaalseid eksitusi: II Vatikani kirikukogu

ja sellele järgnenud reformide eksitusi või kirikukogust tulenevaid eksitusi õpetus-

likes, liturgilistes ja kanoonilistes küsimustes. Sellega on kõik öeldud. Teatud

määral sisaldub selles ka avalik vastuseis uuele kanoonilise õiguse koodeksile,

niivõrd kui see on läbi imbunud kollegiaalsuse, oikumeenia, personalismi vaimust

jne. Sellega on kõik öeldud.

Järgmiseks teine punkt. "Kasutada ainult 1962. aasta liturgiat", seega kogu

1962. aasta liturgiat, mitte ainult Missat, vaid kõike, isegi pontifikaali. Säilitada

meie praegust sakramentide jagamise praktikat, ka vaimulike pühitsemise, kon-

firmatsiooni ja abielu osas. Seega oleme lisanud mõned vajalikud sakramentaalse

ja kanoonilise praktika aspektid, et kokkuleppe või tunnustamise korral suuremal

või väiksemal määral modernistliku olukorra tingimustes oleks meil jätkuvalt

tõeline praktiline vabadus. Vajaduse korral pühitseme preestreid uuesti, kon-

firmeerime uuesti. Mis puutub abieludesse, ei tunnista me loomulikult mõningaid

uuemaid kehtetuse põhjusi.

Sine qua non tingimustega peab olema tagatud vähemalt üks piiskop. Nagu

ütlesin, pole see kaugeltki täiuslik – selles osas oleme Vennaskonnas kõik ühel

meelel, et meil on vaja mitmeid abipiiskoppe, prelatuuri. Selles osas on meil

IMMACULATA #8

47

üksmeel. Siin pole meil kunagi probleemi olnud ega ole ka praegu. Siin pole

midagi ette heita.

Ent me määratlesime selle, mis oli probleemiks, kuna see oli seni meie poolt

selgelt määratlemata ning kuna Rooma poolt tuli vastakaid teateid.

Üldkapiitlil otsustati ka, et juhul, kui peamaja peaks nende tingimustega

midagi olulist või huvitavat saavutama, kutsutakse kokku arutav kapiitel, mille

otsused on (Vennaskonna liikmetele) siduvad. Nõuandva kapiitli korral küsib

eesistuja vaid nõu, kuid otsuse langetab ise. Arutava kapiitli puhul võetakse otsus

vastu absoluutse enamuse poolt – pooled häältest pluss üks hääl, mis on meie ar-

vates mõistlik – ja sellest otsusest peab Vennaskond ka kinni.

Nagu hiljutine kapiitel tõestas, õnnestus meil näost näkku rääkimise abil

erimeelsused ületada. On ilmselge, et arutav kapiitel on arukas ja piisav vahend,

et vajadusel Roomalt saavutatu heaks kiita. Pole võimalik, et Vennaskonna

kindralülem, et enamus võiks avameelse arutelu, kõigi aspektide põhjaliku

analüüsi ning läbi ja lõhki uurimise järel mõistlikkuse osas eksida.

Siinses elus puudub absoluutne garantii. Üksikisikul – alustades minust endast

– puudub igasugune garantii selle kohta, mida ta homme teeb. Piisas ühestainsast

kapiitlist, et ummikseisust välja tulla. Lähemal vaatlusel näeme, et viimane ka-

piitel sätestas samad tingimused mis Roomagi, ainult et vastupidiselt. Nemad

nõudsid meilt üht, meie aga vastupidist. Loomulikult kaugendab see kokkuleppe

võimalust, kuid olulisem on, et halva kokkuleppe oht on minu arvates lõplikult

kõrvaldatud. 'Lõplikult' ei tähenda siinkohal muidugi igaveseks, vaid selleks

korraks.

Samuti hoidsime ära lõhenemise meie endi keskel, ja see ei ole mitte tühine asi.

Oli vaja näha ja mõista, et selle lõhega oleksime lõhestanud meid kõiki – nii Ven-

naskonnas, [meiega seotud vaimulikes] kongregatsioonides kui perekondades. Me

teame, et me võitluses kunagi tagasi ei kohku, nii et võib vaid ette kujutada, mil-

lise visaduse ja jõuga oleksime üksteist lõhki rebinud! Selline oli reaalsus. Kuid

tänu ühisele arusaamisele jõudmisele, sellele otsusele, mis pole küll kaugeltki

täiuslik, ületasime lõhe, mis oleks olnud suureks häbiks kõigele sellele, mida

kaitseme –tõelisele usule, meie võitlusele, meie eelkäijatele, peapiiskop

Lefebvre'ile ja piiskop de Castro Mayerile.

Tingimustest selle valguses, mida saaksime Kiriku heaks teha

IMMACULATA #8

48

Nagu juba öeldud, tänu kogemustele, katsumustele, aruteludele ja ka vahel ko-

getud vastuoludele, näeme reaalset olukorda paremini ja suudame seda ka pare-

mini defineerida. Vennaskonna seisukoht on nüüdseks palju täpsem ja selgem kui

poole aasta eest, mis on iseenesest hea, kuna me ei välista võimalust, et jumalik

ettehooldus võib usu juurde naasmiseks ka pöördumise teed kasutada: paavsti ja

mõnede kardinalide pöördumise läbi õige õpetuse juurde. Me ei välista seda. See

poleks sugugi raskem kui teine, praktiline tee. Küsimus on niisiis selles, millistel

tingimustel oleksime kanoonilise normaliseerimisega nõus, soovides Kiriku heaks

midagi olulist teha, juhul kui Rooma, kui järgmine paavst ei peaks kohe teoloogia,

põhimõtete, usu ja õpetuse küsimustes Traditsiooni juurde naasma, vaid soovib

lihtsalt Traditsiooni lubada. Ka seda võimalust ei saa me välistada.

Juba see on minu meelest edasiminek. Määratlesime selgelt tingimused, mis

meid usuküsimustes ja terviklikus võitluses usu eest täielikult kaitsevad. Kuid

tuleviku nägemine on prohvetite või ennustajate pärusmaa. Me ei tea, mis plaanid

heal Jumalal meiega on. Toon teile näite, hüpoteesi. Kujutagem ette, et homme on

meil paavst, kes on küll samas olukorras nagu praegune, kuid pole oma

mõtlemiselt samasugune modernist. Kujutagem ette, et ta pole modernist ka teo-

loogias, ei oma mõtlemise ega südame poolest, et ta tahab tõesti Traditsiooni

juurde naasta, kuid tal puudub veendumus, mis aitaks tõelisele usule kindlaks jä-

äda ja selles ka püsida. Kirikut haaranud modernismi vastu seismiseks on

tõepoolest kangelaslikku veendumust vaja. Kujutagem ette, et tal puudub see

veendumus, või et ta on küllaltki veendunud, kuid nõrk, hirmunud, sõltuv neist,

kes teda ümbritsevad. Antud näide on tegelikult võetud Kiriku ajaloost. Selliseid

piiskoppe ja paavste on olnud küll. On olnud paavste, kes õpetusküsimustes on ol-

nud suurepärased, kuid kehvad moraalilt, ja vastupidi. On olnud nõrku paavste.

On olnud paavste, kes on eksinud. Tagantjärele võime öelda, et nad eksisid teatud

ajaloolistes otsustes, millel olid aga tohutud tagajärjed.

Kui tuleb paavst, kel puudub veendumus, tugevus või vahendid üksinda Kiriku

hetkeolukorra lahendamiseks, võib ta selles usukriisis meid vabalt oma piigiterana

kasutada. Ta võib täita meie tingimused, et meid saaks kasutada piigiterana selle

mädapaise vastu. Kui peaks tõesti juhtuma, et paavst meie tingimustega nõustub,

tuleb temal anda esimene löök II Vatikani kirikukogu ja kirikukogujärgse Kiriku

kontseptuaalsele struktuurile. Seda tehes tunnistaks ta, et kirikukogu sisaldab eksi-

tusi, et selle võib tagasi lükata ja et tuleb naasta Traditsiooni juurde. Niipea kui

paavst meie nõudlikke tingimusi kaalumagi hakkaks, mis inimlikust seisukohast

oleks ju pea võimatu, puhkeks kirikukogu järgivas Kirikus täielik sõda. Pole

kahtlustki, et kogu niinimetatud kontsiliaarne Kirik lendaks sellega õhku. Sellega

võrreldes on meie isiklik kanooniline küsimus vaid tühine pisiasi. Kui paavst

IMMACULATA #8

49

nende esimese kahe punktiga peaks nõustuma, tähendaks see, et ta on valmis

nõustuma kõigega, ka kanoonilisel tasandil. Loomulikult kavatseme seda temalt

ka paluda.

Katsumuste vajalikkus ja kasulikkus

Loomulikult oli mul plaanis veel paljust rääkida, kuid huvitavam on vist juba

öeldud. Lõpetuseks tahaksin veel katsumuste vajalikkuse ja

kasulikkuse üle mõtiskleda. Sellest katoliiklikust,

traditsioonilisest põhimõttest räägib ka Pühakiri ingli suu

läbi Tobiasele: "Et sa oled Jumalale meelepärane, oli

katsumus vajalik" (Tb 12,13), sest katsumustest tõuseb palju

head.

Püha Augustinus ütleb, et halvim, mis võib juhtuda,

suurim õnnetus, juhtub sellega, kes oma õnnetustest ei õpi

ega ammuta kasu. Maailma õnnetuim inimene on see, kes

õnnetustest ei õpi ega pööra neid oma kasuks. Sellest

muutub katsumus veelgi raskemaks. Vaadake ette! Igast

katsumusest on kasu. Selles mõttes, et sellest tuleb kasu lõigata.

Kuid meil on kombeks teiste hädadest, kannatustest ja katsumustest hoopis

neile õppetunde leida: "Nägid, mul oli õigus! Oli see sulle vast löök!"

Katsumusest võib saada mitmeid õppetunde. Võib öelda, et katsumustes ilm-

nevad meie nõrkused ja vead. Meil kõigil tuleks neist õppida, et end parandada ja

samu vigu vältida, sest sageli ebaõnnestume ka hea ürituse nimel võideldes. Vahel

antakse meile ka alandlikkuse õppetunde. Ja ongi hea, sest nende kaudu õpeta-

takse meile valvsust. Võib-olla me magame, ei innusta tulevasi põlvi küllaldase

võitlusvaimuga, võib-olla tuleks rohkem Jumalale toetuda, võib-olla peaksime

võitluses kannatlikumad, vapramad ja lootusrikkamad olema. Need kolm – julgus,

vaprus ja kannatlikkus – kuuluvad kokku. Vapruse voorusel on kaks väljundit:

sustinere et aggredi. See tähendab, et meil tuleb kannatada, olla kannatlik, vastu

pidada, kuid ka väljakutse vastu võtta ja rünnata – mitte kallale tungida. Aggredi

ei tähenda kallaletungi, vaid väljakutse vastuvõtmist ja rünnakut.

Üheks vapruse komponendiks on ka suuremeelsus. Ja kannatlikkusest sünnib

lootus, nagu ütleb püha Paulus. Kannatlikkusest nii võitluses kui katsumustes.

Vaadelgem täna lähemalt lootust. Langeda võib nii usu, ligimesearmastuse kui ka

IMMACULATA #8

50

lootuse puudusest. Muutume pessimistlikuks, kaotusega leppivaks. See on üks al-

laandmise vormidest. Kui meil puudub lootus, pole me enam innukad ja meid on

lihtne võita.

Katsumused on teenete, hüvituse vahendiks, sageli ka vaktsiiniks. Näiteks

jääme grippi, kuid tänu sellele pääseme võimalikust kopsupõletikust. Sageli

valmistavad katsumused meid ette uuteks võitlusteks, et näeksime selgemalt,

oleksime otsusekindlamad, valvel selle suhtes, mis võib juhtuda. Kes teab?

Tahtsin teile sellest kõigest rääkida, sest katsumustest kasu lõikamata oleme

valel teel. Hea Jumal saadab katsumusi just selleks, et õigel teel püsiksime, et juh-

tunule tagasi vaadates näeksime, kus ilmnes meie nõrkus, kus kaldusime kõrvale,

vahel vasemale, vahel paremale, sageli hoopis allapoole.

Veel üks õppetund, mida selle kriisi puhul rõhutada, oleks katsumuste eesmärk,

milleks on meile meie liialdusi ja puudusi näidata. Sageli esinevad liialdused ja

puudused just koos. Teisisõnu, et näeksime oma korratust. Pean silmas mõistuse

korratust, eelkõige mõistlikkuse puhul. Mõistlikkuse küsimused on alati seotud in-

telligentsiga. Et näeksime, kus jäi puudu mõistusest ja mõõdutundest. Vahel liial-

dame millegi vajaliku kaitsmisel. Anname kirgedele, liialdustele vaba voli ja

tõttame kannatamatusest kriisi lahendama. See võib võtta ettearvamatu suuna, nii

et olgem selles osas väga ettevaatlikud. Kui oleme selles suhtes nõrgaks osutunud,

tuleb meil end parandada. Selles seisnebki õppetund. Selleks ongi Jumal meile

selle katsumuse andnud. Kui end parandame, tuleb kogu keha katsumusest välja

tugevama ja küpsemana veel suuremateks lahinguteks.

Ärge seiske ligimesearmastuse tõe vastu

Olgem alati ettevaatlikud valedilemmade suhtes, mida meie ette seatakse ja mis

meid mõnikord olukorra enese tõttu ahvatlevad. See on meie olukorrale sisemiselt

omane. Meile tundub, et meil tuleb vastuollu minna kas tõe või ligimesearmas-

tuse, usu või halastuse, arukuse või vaprusega. Ei! Ühtegi neist ei või ohvriks

tuua. Kõik eelpoolnimetatu on õigel teel püsimiseks vajalik. Kuid kaldume eelis-

tama seda, mis sobib meie temperamendi, meie iseloomuga, mis tundub lihtsam.

Ja sageli eirame ülejäänud aspekte.

Väide, et vajame korda, tasakaalu, mõõdutunnet, ei tähenda aga, et peaksime

kõiges olema keskpärased. Teame suurepäraselt, et voorus tähendab midagi muud.

Moraalne voorus tähendab tasakaalu saavutamist liialduse ja puuduse vahel. Isegi

IMMACULATA #8

51

teoloogiliste vooruste puhul võib nende ellu, tegudesse, tegevusse, olukordadesse

rakendamisel liialdusi ja puudusi esineda. Mitte küll vooruse kui sellise puhul,

mille objektiks on Jumal kui ainus tõeline vooruse objekt, sest Jumalat ei saa

kunagi liiga palju armastada. Kuid halvasti võib seda teha küll, ise samal ajal ar-

vates, et Teda õigesti armastame. Seda kohtab vägagi tihti, eriti meie endi seas.

Nii et topeltoht on alati olemas. Nii meie enda kui teiste pärast tuleb katsu-

mustest õppida. Samas ei tohiks inimeste ega nende tulevase muutumise peale ka

liigselt loota. On olemas Jumala arm, mille abil me kõik oleme võimelised pöör-

duma ja pääsema.

Kuid on ka langemisi. Kriis ei ole veel möödas, nii et hinnanguid anda on vara.

Neile, kes alguses ehk katsumuseks halvasti ette valmistatud olid, võis see

lõppkokkuvõttes kasuks tulla. Samas jällegi need, kelle reaktsioon alguses õige

oli, võivad halvasti lõpetada.

Ei piisa ainult usu hoidmisest, usu tunnistamisest. On olemas ka tõeline

ligimesearmastus, armastus, arukus, vaprus, armastus Püha Kiriku vastu. Oleme

katoliiklased ja soovime selleks ka täielikult jääda. Selleks aga usu säilitamisest

üksi ei piisa.

Lõpetuseks tahaksin teile meelde tuletada neid kolme tähte, kolme valgusal-

likat, kes käisid meie eel ja kes suudavad meid eksimatult õpetuses, arukuses ja

katoliiklikus vaimus juhatada. Need kolm on kardinal Pie, paavst püha Pius X ja

peapiiskop Lefebvre. Kõik kolm kohandusid suurepäraselt oma ajaga ja Kiriku va-

jadustega, igaüks eri moel, erinevate, kuid ka paljude sarnaste omadustega, mida

just tänasel päeval usu eest võitlemiseks hädasti vaja on. Kardinal Pie'st püha Pius

X-ni ja temast peapiiskop Lefebvre'ini moodustuks nagu ühtne liin. Kui seda liini

jätkata tahame, tuleb meil käia nende jälgedes, pole kahtlustki, olgu siis õpetuse,

usu või elu pühitsemise – veel üks teema, millest võiks lõpmatuseni rääkida! –,

palve, usutunnistuse, vapruse või arukuse küsimustes.

Nad on meile eeskujuks, inimesed, keda järgida. Tee on ette antud.

Palugem eriti täna, 13. oktoobril, laupäeval, Fatima päikeseime aastapäeval,

Pühimalt Neitsi Maarjalt armu jääda truuks tõelisele usule, tõelisele võitlusele usu

eest, kuid ka tõelisele Kiriku vaimule. Et oleksime iga päevaga üha truumad ar-

mule, Jumalale ja pühaduse nõuetele, mida seab meie ajastu.

IMMACULATA #8

52

Andku Meie Emand meile armu olla nende suurte katoliku usu eest võitlejate

väärilised järeltulijad ja lapsed!

Konverentsile iseloomulikku kõnestiili on püütud säilitada. Pealkiri ja alapeal-

kirjad on toimetaja lisatud. (DICI, 20. oktoober 2012)

___________________________________

[1] Prantsuse kuninga püha Louis‘ auks peetud jutluses, mille kardinal Pie pidas pühapäeval, 29. augustil 1847

Blois‘ katedraalis ja pühapäeval, 27. augustil 1848 Versailles‘ katedraalis.

[2] Mgr Parisis, Langres‘i piiskop, Instr. Past. sur le pouvoir divin dans l’Eglise, 1846.

IMMACULATA #8

53

Peetruse tool on

tühi

pühapäev, 3. märts 2013

Isa Shane Carlo Pezzutti (FSSPX)

Kallid Jeesusesse Kristusesse uskujad!

Nagu teate, ei ole meie pühal Katoliku

Kirikul praegu paavsti. On “sede vacante” aeg (Peetruse tool on tühi). Paavst

Benediktus XVI viimane päev paavstina oli neljapäev, 28. veebruar. Meie, tradit-

sioonilised katoliiklased, tunnustame ja täname paavst Benediktust kõige eest, mida

ta püha Katoliku Kiriku heaks tegi. Tema oli see, kes tegi kõigile katoliku preestrite-

le lubatuks traditsioonilise Missa, sakramendid ja breviaari.

See oli Kirikule tohutu suureks hüvanguks, ja me täname teda selle eest. Paavst

Benediktus eemaldas ka ekskommunikatsiooni Püha Pius X Vennaskonna piiskop-

pidelt ning lubas kaks aastat pidada Vennaskonna ja Rooma vahelisi arutelusid õpe-

tusküsimustes. Täname teda ka selle eest.

Kuigi need paavsti püüded Kiriku Traditsiooni ja pärandi taastamiseks olid olulised,

oli nende kõigi juures tõsiselt probleemseid külgi, mida me ei saanud ega saa täieli-

kult heaks kiita. Kriis meie pühas Katoliku Kirikus ei ole kaugeltki möödas ning me

peame jätkama Traditsiooni kaitsmist ja vastuseisu liberalismile ja neomodernismile

Katoliku Kirikus.

Kõige selle tõttu valdavad meid praegu vastuolulised tunded: kurbus, peataolek, va-

hest lootus, ehk meeleheide. Miks paavst tagasi astus? Miks tabas Vatikani välk sel-

samal päeval, kui paavst oma tagasiastumise teatavaks tegi? Mis saab edasi? Kellest

saab järgmine paavst? Mis juhtub meie püha Katoliku Kirikuga?

Me peame palvetama ja tooma ohvreid sel pühal Paastuajal. Peame tõepoolest pa-

luma Püha Vaimu, et Tema sisenduse läbi valiksid kardinalid püha paavsti, paavsti,

kes hakkab tööle Katoliku Kiriku taastamise heaks. Me vajame püha paavsti, kes

viib Kiriku tagasi tema püha Traditsiooni ja pärandi juurde. Selle eest tuleb palveta-

IMMACULATA #8

54

da, enne kui kardinalide konklaav tuleb kokku uut paavsti valima. Muidugi on ka

kurat ametis, et teha veelgi rohkem kahju meie pühale Katoliku Kirikule, kuid meie

peame koos pühade inglite ja pühakutega palvetama ja tegema patukahetsustegusid.

Miks on uus paavst oluline? Sellele küsimusele vastamiseks küsigem esmalt: miks

meie siin koos käime? Me usume kõik koos, et Kiriku Traditsioon ja pärand on va-

jalikud meie pühitsemiseks ja pääsemiseks. Me peame alles hoidma traditsioonilise

Missa, sakramendid traditsioonilises riituses, traditsioonilise katekismuse ja õpetuse,

sakraalse gregooriuse laulu, kõik need aarded. Need on ju Kiriku aarded ja pärand

ning me usume, et meie kohus on neid alal hoida. Me palvetame, et järgmine paavst

aitaks meil seda teha.

Ning muidugi on just püha Missaohver Traditsiooni kese ja ka peapiiskop

Lefebvre’i Vennaskonna vaimsuse tuum. Püha Missa on kõige võrratum ime siin

maa peal. See on meie imelisim aare, seda tuleb hoida ja armastada. Püha Missa on

Jeesuse Kristuse püha Ristiohvri edasikestmine. Püha Missa jätkab seda Ristiohvrit,

kuni Jeesus tuleb taas, et mõista kohut elavate ja surnute üle.

Peame meeles pidama, et ei saa olla mingit rahu, mingit ühtsust ega sõprust Juma-

laga ilma Jeesuse Ristiohvrita. Seetõttu ei saa olla sõprust Jumalaga ilma püha Mis-

sata. Armastus on sõprus. Aga Jumala ja meie vahel ei saa olla mingit armastust,

mingit sõprust ilma püha Ohvrita, püha Missata. Püha Missaohver loobki rahu ja

sõpruse Jumala ja meie vahele.

Siin peitub Missa aare. Ja kuna see püha Ohver on Jumalale meelepärane, annab Ta

meile oma Poja, et me Teda pühas Armulauas vastu võtaksime. See püha Armulaud

on ühendus Jumalaga, sõprus Jumalaga, kuid see on võimalik ainult tänu pühale

Ohvrile: kõigepealt püha Ohver, siis Armulaud ja sõprus.

Pöördugem Immakulata poole nüüd, Paastuajal ja nüüd, kui Kirik palvetab uue

paavsti eest. Anugem temalt palveid Kiriku ja uue paavsti eest. Anugem tema pal-

veid selle eest, et uus paavst töötaks Kiriku Traditsiooni taastamise heaks. Anugem

teda, et ta palvetaks selle eest, et uus paavst koos kõigi piiskoppidega pühitseks lõ-

puks Venemaa tema Immakulaatsele Südamele, nagu ta Fatimas soovis. Anugem

tema abi, et paremini armastada ja hoida meie katoliku Traditsiooni ja pärandit, eriti

aga püha Missaohvrit.

IMMACULATA #8

55

FSSPXi peamaja kommünikee

paavst Franciscuse valimise puhul

Paavst Franciscuse valimisega

seoses palub P. Pius X Ven-

naskond kõigeväelist Jumalat, et

Ta annaks uuele Ülemkarjasele

raske koorma kandmiseks va-

jalikud armud.

Et uus paavst võiks jumaliku

ettehoolduse toel „kinnitada

vendi usus“1 selle meelevallaga,

mida kuulutas püha Pius X oma

pontifikaadi alguses:

„Me ei soovi olla ega saagi taevase abiga iial olema inimühiskonna ees midagi

muud kui selle Jumala sulane, kelle meelevald meile antud on. Jumala huvid on

meie huvid ning nendele oleme valmis pühendama oma jõu ja oma elu.“2

Püha Franciscus, kelle nime uus paavst valis, kuulis, kuidas ristilöödud Päästja talle

ütles: „Mine, Franciscus, ja ehita minu Kirik üles.“ Just sellises vaimus kinnitavad

P. Pius X Vennaskonna piiskopid, preestrid ning orduinimesed Pühale Isale oma

pojalikku soovi „taastada kõik Kristuses, nõnda et Kristus oleks kõik ja kõiges“3,

tehes seda armastusest Püha Roomakatoliku Kiriku vastu ja vastavalt oma

võimalustele.

13. märtsil 2013 Menzingenis

___________________________________

[1] Luuka 22,32 [2] Püha Pius X entsüklika E supremi apostolatus (4. oktoobrist 1903)

[3] Ef 1,10 ja Kl 3,11.

IMMACULATA #8

56

IMMACULATA #8

57

FSSPX EESTIS http://fsspx.ee/

______________________________

Kontakt & annetused

Isa S. Pezzutti (FSSPX)

pezzutti.3@gmail.com

+370 8 60996233

Birutes g.1

Kaunas, Lithuania 45320

_________________________________________

Kus Missad toimuvad Müürivahe 33

10140 Tallinn, Eesti

http://www.claustrum.eu/chapel/

http://www.mauritanum.edu.ee/index.php?id=25

http://www.kloostri.ee/