Happe-leelise tasakaal organismis

Mirjam Metslang

Alexandra Stepanenko

Mari-Liis Kesküla

Joosep Laos

Alexandr Tsurkan

HAMBARAVI II kursus

Sissejuhatus

• Happed on ained, mis annavad lahuses vesinikioone ära (prootonite doonorid)

• Leelised on ained, mis vesinikioone seovad (prootonite aktseptorid)

• pH on vesinikueksponent, mis näitab lahuse happelisust

• Homöostaasi tagamiseks hoitakse vere pH suhteliselt kitsastes piirides konstantsena

Happe-leelistasakaalu iseloomustavad parameetrid

• pH– Arteriaalse vere ja vereplasma pH=7,37-7,43– Intratsellulaarne pH=6,9-7,0– Venoosse vere pH veidi madalam kui arteriaalsel verel

• CO2 osarõhk– sõltub hingamisest– määrab puhvri happelise komponendi (H2CO3)– arteriaalses veres 35...40 mmHg, venoosses 40...60 mmHg

• Bikarbonaatide sisaldus veres– määrab puhvri aluselise komponendi– normaalselt 18...26 mmol/l

• BE ehk base excess ehk kõrvalekaldumine puhverleeliste kontsentratsiooni normväärtustest– tervel inimesel arteriaalse vere BE=0

Happe-leelistasakaalu hoidmise mehhanismid

• Vere puhversüsteemid– vesinikkarbonaatpuhver– fosfaatpuhver– valkpuhver– puhverleelised

• Gaasivahetus kopsudes

• Eritusmehhanismid neerudes

Hingamine ja happe-leelistasakaal I

• Hingamise osavõtt pH regulatsioonist– määrav ülesanne: CO2 väljaviimine

– eriline tähtsus hingamise regulatsioonis, mis võimaldab tekkinud happe-leelistasakaalu häireid kompenseerida

• hüperventilatsioon (pH korral)• hüpoventilatsioon (pH korral)

Hingamine ja happe-leelistasakaal II

• Plasma pH vähenemise kompenseerimine ventilatsiooniga negatiivse tagasiside mehhanism

• pH tõusu korral toimub vastupidine protsess

Neerud ja happe-leelistasakaal I

• Neerude ülesanne on mittelenduvate hapete, esmajoones väävelhappe eritamine uriiniga

• pH , renaalne eritus • pH , renaalne eritus

Neerud ja happe-leelistasakaal II

• H-ioonide eritamise peamised mehhanismid: – ammoniaagimehhanism– fosfaatpuhver (ca 30 mmol)– vaba vesinikioonina (ca 0,05%)

Happe-leelistasakaalu häired I

• Patoloogilistes tingimustes kuhjub verre suurel hulgal happeid või leeliseid

• Reguleerimissüsteemid (puhversüsteemid, hingamine, neerud) ei ole võimelised vere pH-d normis hoidma

• Happe-leelistasakaalu häired jaotatakse:– respiratoorne atsidoos ja alkaloos (BE=0, CO2

osarõhk on muutunud)– mitterespiratoorne atsidoos ja alkaloos (CO2

kontsentratsioon algul normaalne, BE muutub)• metaboolne atsidoos ja alkaloos

Respiratoorne atsidoos

• Vere pH • Põhjuseks alveolaarse ventilatsiooni

vähenemine, mis on tingitud: – hingamiskeskuse pärssimisest (ravimid,

intoksikatsioon, traumad)– rindkere- või hingamislihaste funktsiooni

häirest

Respiratoorne alkaloos

• Vere pH • Põhjuseks alveolaarse ventilatsiooni

suurenemine, mis on tingitud: – hüpoksiast– kopsukoe venitatavuse vähenemisest– verepaisust kopsus– KNS häiretest– hüperventilatsioonist

Metaboolne atsidoos

• Vere pH < 7,35• Vere puhversüsteemide võimsusest ei

jätku happeliste jääkide neutraliseerimiseks

• Sümptomid: peavalu, nägemisteravuse langus, iiveldus, oksendamine, lihasnõrkus, hingeldamine, kõhuvalu, kooma (ekstreemse atsidoosi korral!)

Metaboolne alkaloos

• Vere pH > 7,47

• Vere puhversüsteemide happelised reservid ammenduvad, ülekaalu saavad leeliselised ained

• Sümptomid: nõrkus, müalgia, iiveldus, pearinglus, lihastõmblused

Kompensatsioonimehhanismid

• Respiratoorne häire kompenseeritakse neerude abil, muutes bikarbonaatide ja vesinikioonide eritamist

• Mitterespiratoorne kompenseeritakse respiratoorselt ja renaalselt

Kasutatud kirjandus

• R. F. Schmidt, G. Thews Inimese füsioloogia, Tartu 1997

• P.-H. Kingisepp Inimese füsioloogia 2006

Tänan!