Illimar Kaasiku

Kes olen, kust tulen ja kuhu lähen?

ELULAINETE

SPEKTER

2

Illimar Kaasiku

Elulainete spekter

Kes olen, kust tulen ja kuhu lähen?

Saksamaa, 2013

Kaanepilt: www.blirk.net

© Illimar Kaasiku, 2013. Kõik õigused kaitstud

kaasiku@gmail.com

http://unistustetiivad.blogspot.com

3

„Haridus on kõige võimsam relv, mida saab maailma muutmiseks kasutada.”

— Nelson Mandela

„Mul on üks ülem reegel: igaühel on õigus. Veel täpsemalt, igaüks – kaasa arvatud mina – hoiab endas ühte olulist tükikest tõde, ja kõiki neid tükikesi on vaja austada, hellitavalt hoida, ning embavalt ühendada lahkel, avatud ja kaastundlikul moel üheks suureks tervikuks.”

— Ken Wilber

„Hädavajalik on mõista meie materiaalsete väärtuste poole kaldu olevat haridussüsteemi ebapiisavust. Lahenduseks ei ole aeg-ajalt näpu viibutamine, vaid eetika liitmine hariduse õppekavva. Selle edukaks läbiviimiseks on tarvis ilmalikku eetikat, vaba religioosest mõjust, mis tugineb tervel mõistusel, reaalsuse tajul ja teaduslikel avastustel.”

— Dalai-laama

4

Sisukord

Eessõna ................................................................................................. 6

Sissejuhatus ........................................................................................... 9

I PEATÜKK ....................................................................................... 11

ELULAINED ..................................................................................... 11

Veepiisk ........................................................................................... 11

Elulainete spekter ............................................................................ 13

Elulainete kokkuvõte ....................................................................... 21

Elulainete neli nägu .......................................................................... 27

Elulainete neli nägu kui üks tervik .................................................... 32

Maailma ajalugu vaadatuna läbi elulainete spektri ............................. 37

Religiooni ja teaduse vägikaika vedu ............................................. 38

Hea teadus ja tõepärane religioon ................................................. 42

Eel/trans-eksiarvamus ................................................................. 43

Terviklik maailmapilt ....................................................................... 45

II PEATÜKK ..................................................................................... 48

TERVES KEHAS TERVE VAIM ...................................................... 48

Inimese areng neljas erinevas elutahus ............................................. 48

Keha ............................................................................................ 49

Vaim ............................................................................................ 50

Kultuur ........................................................................................ 58

Sotsiaalsed süsteemid ................................................................... 58

5

Arenguhoovused.............................................................................. 58

Inimese arengusüsteemide analüüs ................................................... 61

Hea elu valem .................................................................................. 63

Kõiksuse teooria .............................................................................. 67

III PEATÜKK .................................................................................... 69

ELULAINED MUINASJUTTUDES ................................................. 69

J. R. R. Tolkieni maailm ................................................................... 69

Sõrmuste isand ................................................................................ 70

Headus vs kurjus ......................................................................... 73

Loodus vs kultuur ........................................................................ 75

Paljusus vs ühtsus ........................................................................ 76

Tühjus vs kuju ............................................................................. 77

Kes ma olen? ............................................................................... 78

Tolkieni kosmoloogia .................................................................. 80

Lõpetuseks .......................................................................................... 83

Kasutatud kirjandus ............................................................................. 85

Vaata ja kuula lisaks ............................................................................. 86

6

Eessõna

Olen mõelnud, et mida annavad mulle sellised raadiosaated nagu „Raadio ööülikool”, „Hallo, Kosmos!” või „Traditsiooni tarkus”? Kindlasti on selliseid saateid veel nii teles kui mujal meedias, aga need kolm on viimasel ajal lihtsalt kõrvu jäänud. Nende saadate ühine nimetaja on erinevad maailmavaated. Saadetes käivad inimesed ja räägib kuidas nemad maailma näevad ning tunnetavad. Üks on teadlane, teine loodusemees, kolmas filosoof, neljas usumees, viies psühholoog jne. Igalühel on oma unikaalne maailmapilt, olenevalt sellest millega ta on oma elus tegelenud või mis on tema amet. Heakene küll, aga milleks on mul vaja teada mida teised maailmast arvavad? Mul on ju oma enda elufilosoofia! Aga kas ikka on? Kui on, siis kuidas see välja näeb? Kas ma olengi üldse selle peale sedaviisi mõelnud?

Neid saateid kuulates hakkabki lõpuks vaikselt kuskilt kaugelt kukla tagant koitma, et ega ei ole väga mõelnud küll. Veel selgub, et ma olen üles kasvanud ühes ühiskonnas ja teatud ajastus, kus on üks maailmavaade mis on populaarne või enamlevinud. Kuulus Saksa filosoof Hegel andis sellele nähtusele nime Zeitgeist ehk Ajavaim. See on üldine kultuuriline, intellektuaalne, eetiline, vaimne või poliitiline kliima koos moraali ja moega mingis kultuuris mingil perioodil. Hetkel on selleks Läänes modernism ehk uusaeg, täpsemalt liberaalne teaduslik-ratsionaalne maailmavaade. Enne seda oli eelmodernne ajastu kus valitses müütiline maailmakord, kust on ka pärit religioonid. Uued tuuled postmodernismi näol hakkasid puhuma juba eelmise sajandi alguses ning hakkavad vaikselt jõudma ka nüüdseks igapäevaellu. See väljendub pluralistlikus ja integraalses maailmavaates (kogu maailma hõlmav, mitmekesisust soosiv ja ühendav) ning toetub informatsiooniajastu infrastruktuurile. Kuulates kõiki neid erinevaid maailmavaateid ning lugedes nende kohta veel täpsemalt lisaks, õppides neid sedaviisi tundma,

7

mõistan lõpuks, et ma saan ju nende vahel valida. Teisisõnu, ma saan valida endale sobiva elufilosoofia, just sellise mis mulle sobib, mis maailma võimalikult täpselt kirjeldab, kaardistab. Sellise mis seob üheks tervikuks kõik mida olen elus näinud ja kogenud ning mis ei pööra pead ära osadelt valusatelt teemadelt, mida suurem osa maailmavaadetest kipuvad tegema. Heakene küll, aga millise ma siis täpselt valin? Millised on mu valikuvariandid?

Kolme ma juba mainisin: eelmodernne (konservatism, religioosne fundamentalism), modernne (liberalism, tööstuslik-teaduslik-ratsionaalne materialism, ilmalik humanism) ning postmodernne (Hollandi idealism, liberaalne teoloogia, süvaökoloogia, Kirikute Maailma Nõukogu, Greenpeace, loomade õigus, ökofeminism, inimõigused jne). Võtab silme ees päris kirjuks. Üki-kaki-kommi-nommi...või siiski oleks parem ikkagi pisut mõelda enne kui teen lõpliku valiku. Üks asi on kindel, ajas tagasi rändama ma ei hakka, seega eelmodernsed maailmavaated jätan kõrvale. Modernse maailmavaate sain ma ühiskonnast koos ema piimaga, kuna see on lihtsalt hetkel kõige popim. Sellega ma päris rahule ei jäänud. Seega jäävad alles vaid postmodernsed filosoofiad. Neid on aga igavene posu ning tunduvad väga erinevat nägu olevat. Samuti osad neist kemplevad omavahel ning eelnevaid arengu- või ajaloo-etappe ei pea nad üldse vajalikuks. Kas saaks veel valiku variante?

Tuleb välja, et on olemas ka postmodernse maailmavaate järgmised arenguastmed mida kutsutakse integraalseks ja holistlikuks. Mida need teevad on see, et nad ühendavad (integreerivad) omavahel kokku kõik eelnevad maailmavaated, loovad neist ühe tervikliku (holistliku) pildi, panevad kõik pusle tükid omavahel kokku. Mitte midagi ei jääta välja. Kõiki eelnevaid maailmavaateid vaadeldakse kui elu erinevaid tahke, arengulaineid või -etappe, kasvamise protsessi. Kõik nad on olnud ja on ka praegu vajalikud ning olulised, aga nüüd on aeg nad kõik omavahel kokku siduda, ära lepitada, leida ühine osa, tervik. Sellise maailmakaardi

8

või elufilosoofia loomiseks ei leia hetkel vist ühtegi teist meest kui Ken Wilber. Wilber on ameerika mõtleja, kes on kirjutanud psühholoogiast, filosoofiast, müstikast, ökoloogiast ja vaimsest arengust. Kui Vana-Kreekas oli Sokrates, siis tänapäeval on Ken Wilber, mees kes on vähemalt pool sajandit ajast ees. Tema elufilosoofiaga käesolevas raamatus tutvust teemegi.

Lõpetuseks vastus küsimusele mille alguses endale esitasin. Mida annavad mulle erinevaid maailmavaateid tutvustavad raadiosaated või filosoofia raamatud? Nende ühine ja lõplik eesmärk on tutvustada mulle erinevaid elufilosoofiaid, nii et ma saaksin nad hiljem üheks tervikuks pildiks kokku panna.

9

Sissejuhatus

Nii nagu muutuvad maailmavaated, nii muutub elus ka kõik muu, mis meie sees ja ümber. Neid muutuse või arengu etappe võib vaadelda üldistavalt kui elulaineid. Kõik lained koos moodustavad elulainete spektri, täpselt nagu valgus mis murdub ja tekitab vikerkaare värvid. Seega elu on justkui valgus, mis murdub ning tekitab värvilained, st nähtavat ja tunnetatavat maailma. Teine viis, kuidas seda paremini mõista on kui teha katse ja lasta veepiisal kukkuda siledale veepinnale. Tekivad lained, terve spekter väiksemaid ja suuremad ringe, mis lõpuks sumbuvad. See väga lihtne katse kirjeldab väga täpselt ja detailselt meie enda ja inimkonna elu. Raamatu esimeses osas vaatamegi detailselt, et mis täpselt meiega juhtub, kui me siia maailma veepiisa kombel sünnime. Missuguseid laineid tekitame meie ning mis on nende lainete tunnused sünnist surmani. Seejärel lammutame need lained neljaks osaks ja uurime elulainete nelja nägu või tahku: mina, see, meie ja need; või teisisõnu teadvus, organism, kultuur ja keskkond. Need on elu neli tahku, mis eksisteerivad eraldi aga samas koos. Kui oleme nendega tuttavaks saanud, siis paneme need lõpuks jälle omavahel kokku tagasi. Kogu eelneva uue tarkuse valguses heidame põgusalt pilgu maailma ajaloole. Vaatame, et kust oleme me tulnud, kus oleme hetkel ning mis suunas liigume. Seega uurime inimkonna elulaineid. Esimese peatüki lõpuks oleme loonud endale tervikliku maailmapildi, kuhu mahuvad kõik elupusle tükid, miski ei jää välja.

Teises peatükis uurime täpsemalt mida tähendab terves kehas terve vaim ehk kuidas edukalt elulainetel surfata. Vaatame inimese erinevaid arenguhoovuseid ehk – jooni, mis paiknevad neljas elutahus. Seejärel võrdleme tänapäeval olemasolevaid inimese arengusüsteeme ning katsume leida endale isikliku hea elu valemi.

10

Kolmas ja viimane peatükk keskendub J. R. R. Tolkieni maailmale. Veendume selles, et Tolkieni muinasjutud kirjeldavad väga täpselt elulaineid ja nende nelja taku. Tema tegelaskujud sümboliseerivad inimkonna ja inimese arenguetappe ning tema lood kirjeldavad maailmas valitsevaid jõude nagu headus vs kurjus, loodus vs kultuur, paljusus vs ühtsus ja tühjus vs kuju. Tolkieni muinasjutud aitavad meil seega elu paremini mõista, näitavad seda meile pisut teise nurga alt. Lisaks kõigele eelnevale leivad vastuse näiteks järgmised küsimused:

o Mis on maailmavaade? Kas ma saan seda endale valida? o Millised on lapse ja täiskasvanu vaimsed arenguastmed? o Miks väike laps tahab kõike maitsta ja katsuda? o Mis on harmoonilise kooselu saladus? o Kuidas täpsemalt mõista ütlust ´terves kehas terve vaim`? o Miks teadus ja religioon ehk keha ja vaim teineteist ei armasta? o Mis värvi on armastus? o Mida sümboliseerib Ultima Thule legendaarne lugu „Aed”? o Mis asjad on tšakrad? o Kust on pärit bändi Indigolaste nimi? o Kui vaadata inimkonda kui ühte inimest, siis kui vana ta on? o Mis rolli mängivad maailmas filosoofia, teadus ja kultuur? o Miks 1960. aastael alanud hipiliikumine vaibus? o Mida tähendab nirvaana? o Mis on hea elu valem? o Miks J. R. R. Tolkien kirjutas oma legendaarsed raamatud

„Kääbik” ja „Sõrmuste Isand”? Kuidas nende sümboolikat mõista?

o Kuidas päästa maailm, nii nagu seda tegi Frodo? o Millise Tolkieni loodud tegelaskujuga saan mina ennast

samastada? o Kust on ansambel Vennaskond oma nime saanud? o Kes ma olen?

11

I PEATÜKK

Elulained

„Ärge uskuge midagi, üks kõik kust te seda loete või kes on seda öelnud, isegi siis mitte, kui see kõlas minu suust, kui teie enda aru ja terve mõistus sellega ei nõustu.”

— Buddha

Veepiisk

Oled sa kunagi mõelnud, et kuidas tekib üks väike veepiisk ning mis juhtub kui see veepiisk suurde ookeani kukub? Kujuta ette, et elu on nagu üks lõputu ookean või suur järv, mille pind on peegelsile. Päike soojendab ookeani pinda, vesi aurustub, saab õhuga üheks ning tõuseb taevasse. Kõrgemates atmosfääri kihtides on õhk jahedam ning vesi kondenseerub, moodustades pilved. Üks hetk on pilvedesse aga juba nii palju vett kogunenud, et enam rohkem ei mahu. Tekib veepiisk ning see kukub suure hooga tagasi ookeani siledale pinnale, millest tekivad ringikujulised lained. Proovi veepiisa vette kukkumise hetke aegluubis ette kujutada. Veepiisk puudutab veepinda, vajub vee alla, saab ookeaniga üheks ning kõik mis veepiisast alles jäävad on vaid ringjad lained. Viimaste raadius muutub üha suuremaks ja suuremaks kuni lõpuks nad sumbuvad ning ookean on jälle peegelsile, justkui polekski midagi juhtunud. Kõik hakkab otsast peale. See on veeringe (Joonis 1).

12

Joonis 1. Veeringe

See väike videoklipp, metafoor või kujund, mille enda peas lõime, sobib hästi kirjeldamaks meie enda eluringi. Kuidas seda mõista? Oletame, et mina olengi see veepiisk, nii nagu Liis Luumberg kunagi oma luuletuses „Sadu” kirjutas: „Tahaks emmata vihma/seda värsket vabadusesadu/vahel ise üks piisk olla ihkaks/olgu siis hoo või udu või padu...vihmasadu”. Veepiisk tekib päikese ja ookeani koosmõjul. Päike tähistab minu isa ning ookean (maa) minu ema. Nende koosmõju tekitab vee aurustumise ehk armastuse, tunde, mõtte, teo minu emas ja isas. Lõpuks armastus kondenseerub veetilga näol, mis tähistab minu eostamist. Sõna eos tähendab alget, suge, idu. Veetilka sümboliseerib ka Kuu, mis on Päikese ja Maa vahel. Vennad Urbid laulavad näiteks: „Olen kuu” või budistide eluratta peal näitab Buddha näpuga Kuu suunas. Eostamise hetk on see hetk kui pilves tekib veetilk ning see langeb vaikselt taeva ja maa vahel, isa ja ema vahel. See on justkui vabalangemise

13

tunne, tõeline heaolu, rahulolu, vabadus, õnn. Järgmine hetk saab aga veetilk esimest korda kuju ookeani pinnal, tekib esimene laine, st ema kõhus hakkab kasvama loode, embrüo. Armastus on võtnud füüsilise ja nähtava kuju. Kogu veepiisa energia, mis taevast kukkudes tekkis, pani lõputul ookeani pinnal võnkuma ühe punkti. See on eluenergia, mis on antud uuele inimesele terveks eluks. Järgmiseks vaatame kuidas need elulained ükshaaval moodustuvad ning mida täpselt tähendavad.

Elulainete spekter

Eostamise hetkest kuni esimese eluaastani (0-1) on laps emaga ja maailmaga üks. Seda tähistab siledal ookeani pinnal esimene laine ehk mateeria, aine. Esimesest teise eluaastani (1-2) õpib laps ennast maailmast eristama. Seepärast ta katsub ja hammustab kõike, kompab piire, et kust algab maailm ja kust algan mina. Oma näppe ja varbaid hammustades on valus, järelikult see olen mina. Mänguasju, lauajalga või ema hammustades aga ei ole valus, järelikult see ei ole mina. Esimest korda eristab laps oma keha maailmast. Seda aega iseloomustab turvalisus, ema on lapse kindlus. Keha ja maailma teket tähistab ookeani pinnal teine laine. Seega nüüd on juba lapses kaks lainet võnkumas, üks tähistab mateeriat ja teine keha. Neid eluetappe nimetatakse arhailiseks.

Kolme kuni kuue aastane (3-6) laps õpib eristama oma keha ja meelt. Seega kui esmalt oli laps terve maailmaga üks ning seejärel tekkis maailm ja keha, siis nüüd poolitub ka keha – tekib keha ja meel. See väljendub selles, et laps õpib asju nimetama, ta õpib rääkima. Ta hakkab märkama maailmas erinevaid objekte. Varem oli kõik üks suur maailm, nüüd aga on autod, emme, issi, kassid ja koerad ka. Selles arenguastmes laps eristab küll juba asju, aga mitte veel väga täpselt kvaliteete ja kvantiteete, head ja halba, õiget ja valet. Kui näiteks võtta kaks veeklaasi, üks laiem ja teine kitsam ning kallata lapse nähes nendesse sama hulk vett, siis tema jaoks on ikkagi rohkem vett seal klaasis mille veetase on näiliselt kõrgem (kitsam klaas). Seda arenguastet nimetatakse ka maagiliseks, kuna lapsele

14

tunduvad paljud asjad veel justkui võlu väel ilmuvat ja kaduvat. Näiteks kui taevas pilved liiguvad, siis ta võib arvata, et need teda jälitavad. Või, et kui ta kassi silma ära sööb, siis ta näeb nagu kass. Samuti võtab ta tõsiselt ebausku, nagu näiteks, et kui ma vasaku jalaga hommikul maast üles tõusen, siis see toob ebaõnne. Elu on justkui maagia, kus elavad võlurid ja koletised. Lihtsad muinasjutud aitavad lapse fantaasiat suurendada. Iseloomulikud on veel võim ja domineerimine. Eluookeanil tähistab seda inimese eluetappi kolmas laine (Joonis 2). Välja on arenenud meel. Seda arenguetappi nimetatakse maagiliseks.

Joonis 2. Lained vee pinnal

Asjad aga lähevad muudkui keerukamaks ning ka meel veel omakorda pooldub, justkui mõni ainurakne amööb. Vanuses seitse kuni neliteist (7-14) tekivad mina ja teised. Seepärast on ka see vanus kooli minekuks küps. Laps õpib teistega arvestama ning rolle üle võtma. Hea viis seda testida on näiteks kui võtta pall ning värvida selle üks pool roheliseks ja

15

teine punaseks. Näidata lapsele palli mõlemaid pooli ning siis suunata punane pool tema suunas ning küsida: „Mis värvi sa näed?” Ta vastab, et punast. Siis aga küsida, et: „Mis värvi näen mina?” Kui laps vastab, et rohelist, siis see tähendab, et ta suudab ennast juba teise inimese kingadesse panna. Erinevaid rolle õpib laps just oma vanematelt, kuna nendega on ta kõige rohkem koos. Selles vanuses pole mingit kasu sõnadega õpetamisest, lubamisest ja keelamises. Laps võtab automaatselt üle kõik kasuliku ja ka mitte kasuliku käitumise oma vanematelt, sõpradelt jne. Lapsevanem saab olla vaid heaks eeskujuks. Seega lapse kasvatamine tähendab iseeda kasvatamist. Motoks võiks olla, et „ma olen ise see, kelleks ma tahan, et mu laps saaks”. Seega mida tervem ja arenenum on lapsevanem nii füüsiliselt kui vaimselt, seda tervem laps kasvab. Näiteks kõik lapsevanema emotsioonid, olgu nad siis positiivsed või negatiivsed, teadlikud või alateadlikud, imeb laps kõik endasse nagu kuiv käsn vett. Seepärast on laps oma vanemate täielik koopia. Lihtsalt vahe on selles, et kui täiskasvanu on õppinud oma tundeid ja emotsioone kuidagi vaoshoidma (näiteks väliste vahenditega nagu suitsetamine, liigtöötamine, liigsöömine või mis tahes liigtegevus), siis lapsel seda võimalust veel ei ole ning kogu vanematelt õpitud emotsionaalne tarkus peegeldub tema olekus. Kui lasteaedades ja koolides märkame me üha rohkem probleemseid lapsi, siis selle põhjuseid võib otsida kodust ning nagu me hiljem näeme, ka ühiskonnast ja maailmast üldiselt. Kui aga lapsevanem näiteks tantsib, laulab, mängib pilli, loeb raamatuid, on loov ning tasakaalus, siis ka laps on terve ning lisaks hakkab ka nende tegevustega vanemast peast suurema tõenäosusega tegelema. Seega laps on oma vanemate peegel sõna otseses tähenduses. Seepärast on lastel täiskasvanuks saades laias laastus kolm valiku võimalust: (1) olla nii nagu oma vanemad, (2) pöörates oma arusaama hoopis pahupidi (tehes midagi risti vastupidi, mäss vanemate vastu) või (3) leides tasakaalu hea ja halva vahel.

16

Selles vanuses (7-14) kujuneb välja persoon. Laps õpib justkui erinevaid maske kandma, erinevates situatsioonides erinevalt käituma. Lapsevanem ja nüüd ka suurel määral ühiskond, kuna laps käib koolis, justkui programmeerivad last erinevate käitumismudelite, juttude ja müütidega teatud reegleid järgima. Kui varem oli laps egotsentrik, siis nüüd nihkub ego raskuskese ühiskonna ja rahvuse poole. See vanus on väga oluline muinasjuttude ja müütide lugemiseks, kuna viimased õpetavad lapsele üht elu olulisemat loodusseadust: uute lainete teket ehk universaalset õppimise protsessi. Selles vanuses areneb lapses välja neljas laine, mis tähistab persooni teket (mina ja teised). Kokku on lapses nüüd välja arenenud juba neli lainet – mateeria, keha, meel ja persoon –, aga uute lainete arenguks tulevikus on üli olulised muinasjutud ja müüdid. Joseph Campbell kirjeldab uute lainete tekkeprotsessi kangelase teekonnana (eraldumine, pühendumine, tagasitulek), kuulus saksa filosoof Hegel aga dialektikana (tees + antitees = süntees). Lihtsamas keeles tähendab see, et öö ja päev on ööpäev, kull ja kiri on münt, hea ja halb on hea-halb (armastus, õnn), õige ja vale on õige-vale (kompromiss). Näiteks Taoismis tähistab seda Yin ja Yang on Wu wei (mitte tegemine, mitte-duaalsus). Selles vanuses ei suuda laps veel neid vastandeid kokku panna, sünteesida, aga muinasjutud valmistavad teda selleks ette. Seda teemat käsitlesin täpsemalt oma ellmises raamatus „Elu kui peitusemäng”.

See on vanus kui laps võtab kõiki muinasjutte ja müüte tõe pähe. Ta usub näiteks, et jõuluvana ja päkapikud on olemas või et Maarja viljastati Pühast Vaimust ning sünnitas neitsina või et taevas on Jumal või metsas karu, kes tuleb ja karistab kui toitu ära ei söö või et hunt neelabki vanaemasid ja väikeseid tüdrukuid elusalt alla. Müüdid võivad olla väga erinevad, aga olulisemad nende hulgast on siiski need, mis programmeerivad või õpetavad lapsele uusi elulaineid tulevikus avastama ja nende peal surfama; õpetavad lapsele universaalset õppimise ehk arengu protsessi. Seda lapse arenguetappi ehk neljandat lainet nimetatakse müütiliseks.

17

Teismelise ikka jõudes (14-21) hakkab väljakujunema lapse (nooruki) ego. Ta ei võta enam muinasjutte ja müüte tõe pähe ning hakkab enda peaga mõtlema. Loob seoseid ning hakkab kõike varem õpitut omavahel kokku ühendama. Ta kahtleb kõiges, uurib ja puurib ning on nagu väike teadlane. Sõna murdeiga sümboliseerib seda, et kui varem õppis laps kõike maailmas osadeks jaotama, lammutama, tükkideks võtma (mateeriast → keha → meel → persoon), siis nüüd käivitub risti vastupidine protsess (toimub murdumine) ehk laps hakkab liitma, integreerima, terviklikkust otsima ja ehitama. Ego tähendabki siin persooni ja meele taas ühendamist. Edasistes lainets, nagu me hiljem näeme liidetakse ka teised etapid kokku (persoon → meel (ego) → keha (kentaur) → mateeria (universum)). Arenevad välja kohusetundlikkus, südametunnistus, ametlikkus, oma koht maailmas, globaalne ehk maailmatsentriline maailmapilt. Enam ei ole vaid meie vaid on meie kõik. Kõik inimesed olenemata naha värvist, soost või usutunnistusest. Kaastunne tervele inimkonnale. Inimeses on välja arenenud viies laine, erinevatest persoonidest (maskidest) saab terviklik ego, see on teadlase eluetapp.

Järgmist elulainet nimetatakse kentauriks (21-28), kuna inimene ühendab endas keha ja meele (ego). Kenataur on mütoloogiline olend, kelles on koos hobuse alakeha ja inimese ülakeha ning seega sobib hästi seda arenguetappi sümboliseerima. Ta leiab esimest korda endas täieliku tasakaalu. Keha ja meele tasakaalu sümboliseerib süda ning armastus. Eelnevalt õpitud muinasjutud mängivad siin esmakordselt inimese elus üliolulist rolli (alateadlikult). Tekivad eksistentsiaalsed küsimused nagu „Mis on elu mõte?”, elu ja surm. Areneb välja loogiline mõtlemine, kõik tundub elus olevat suhteline, tekkib globaalne teadlikkus, suure pildi tajumine. Inimene näeb, et maailmas on palju erinevaid maailmavaateid ning nad kõik on võrdsed ja aktsepteeritavad. Üha tervikuma maailmapildi loomine. See on aeg eneseteostuseks. Seega kuues laine tähistab terviklikku inimest, kes on leidnud endas täieliku rahu ning

18

hakkab seda ka endast väljaspool otsima. Ta proovib oma enda sisemise rahuga ka maailma paremaks kohaks muuta. Selles arenguastmes leitakse endale enamasti elukaaslane, kellega koos edasi kasvada. Kui vähemalt üks kaaslastest on sellel arenguastmel, siis valitseb suhtes harmoonia ja tasakaal. Eelnevatel elulainetel olev inimene saab kentaurilt mõistmist, tuge ja toetust. Kui kasutada Vladislav Koržetsi sümboolikat, siis kentaur on juba oma aia üles harinud, oma südame üles leidnud, erinevalt eelnevatel elulainetel olevatele inimestele. Ultima Thule „Aed” pajatab loo püüdlusest kentauriks saada:

Südant kinkida(?) – pole mul südant(!)

Praegu vajab mu armastust muld

Naine teil pole minuga vedand

Aed on üles harida mul

Järgmised elulained võivad tunduda muinasjutuna või ebareaalsena, aga see on loomulik, kuna mida me ise ei ole kogenud, seda meie jaoks ei eksisteeri. Ainus võimalus on neisse kas pimedalt uskuda, neid eitada või siis ise järgi proovida. Põhjus, miks need järgmised elulained veel nii ulmelisena tunduvad on see et, suurem osa inimkonnast on veel eelnevate lainete juures. Areng lihtsalt peatub seal, kuna ühiskonna raskuskese on hetkel kuskil müütilise ja teadlase vahel ning väike osa jõuavad kentaurini (10% inimkonnast). Kõike seda aga uurime hetke pärast täpsemalt.

Järgmises eluetapis (28-35) käib täielik krõks, inimene justkui sureb ning ärkab uuesti ellu, umbes nii nagu madu heidab oma vana kesta maha ja saab uueks. Kõik see juhtub inimese mõtlemises. Lapsepõlves õpitud muinasjutud ja müüdid osutuvad tõeks, aga mitte sõna otseses mõttes vaid kaudses, sümboolses mõttes. Ta mõistab esimest korda kuidas

19

muinasjutud on teda alateadlikult elus edasi aidanud. Nüüd ta mõistab tõeliselt nende väärtust. Esimest korda elus suudab inimene mõelda mitte-duaalselt (siiski algeliselt, mitte lõplikult), sünteesida head ja halba, õiget ja vale kokku panna, kompromisse luua. Kõik see mida mütoloogiad endas sisaldavad. Tekib ratsionaalsus, mõistmine, loovus, ekstra-loogika, paradoksaalne mõtlemine. Ta mõistab esimest korda, et kõik maailmavaated on üks osa tervest tõest. Ta suudab nüüd need üheks tervikuks luua, seejuures ühtegi neist eelistamata.

Järgmises eluetapis (35-42) kõik eelnev süveneb, arenevad välja sügav kaastunne terve planeedi vastu, absoluutne harmoonia tunnetus, globaalne nägemus (persoon → meel (ego) → keha (kentaur) → mateeria (planeet)). Inimene suudab elus toimuvaid protsesse pikemalt ette näha, tekib hüper-loogika, arenevad välja kõrgemad teadvuse astmed, avaneb nn kolmas silm. Vanasti nimetati sellised inimesi šamaanideks, joogideks, pühakuteks. Tänapäeva mõistes väga tark, elutark inimene, keegi kes sobib juhtima ja mõjutama riigi või inimkonna elukäiku. Sealt ka presidendiks kandideerimise vanusepiirang 40 aastat. Siia kuuluvad näiteks meie presidendid nagu Lennart Meri ja Toomas Hendrik Ilves, kaugemalt meenuvad Lõuna-Aafrika endine president Nelson Mandela ja India kuulus poliitik Mahatma Gandhi.

Viimane eluetapp või elulaine (42+) on see kus inimene saavutab täieliku tähelepanu, teadlikkuse, kõik näib ühena, isegi aeg ja ruum, absoluutne mitte-duaalsus. Inimene saab Tühjusega üheks ning embab kogu Universumi (persoon → meel (ego) → keha (kentaur) → mateeria (planeet, universum)). Teatud mõttes on see sarnane seisund lapsega kes on veel ema kõhus – ema on tema universum, ta on emaga üks. Vahe on aga selles, et siin on inimene sellest teadlik! Ta teab, et ta on kõigega üks, kuna tema ise ongi see lõputu ookean ning seega näeb kõiki elulaineid justkui enda peopesal. Ta suudab olla teadlik kõigist elu arengufaasidest. Ta näeb kõike tulevat ja minevat, miski pole jääv, kõik on pidevas

20

muutumises. Ta ei seo ega samasta ennast enam millegagi. Isegi magama minnes on ta teadlik sellest kuidas tekib unenägudega unefaas ning sügav unenägudeta unefaas. Ta puhkab täielikul Tühjusel, on vaid Teadvus. Ta on ise peegelsile ookean, mis peegeldab tervet Universumi nii nagu see on. Tema jaoks ei eksisteeri elu ega surma, kõik see on lihtsalt lainetus ookeani pinnal, ta ei seo ennast enam ühegi lainega, ta on ise ookean, ta embab kõiki laineid. See kõlab imelikult, aga need kes on seda kirjeldanud, nende jaoks on see reaalsus, aga sõnadega kirjeldamatu kogemus, seda saab ähmaselt edastada vaid kujunditega. Siia alla kuuluvad tegelased nagu näiteks Buddha, Jeesus, Laozi, Meister Eckhart, Dalai-laama, Zen meistrid ja ka Ken Wilber.

Need on revolutsionäärid, inimesed kes on ajast ees. Mis tähendab, et nende mõtlemine ja elu nägemine on väga kaugel hetkel inimkonnas valitsevast keskmisest. Nemad ongi need kes ajalugu teevad, seda suunavad. Suurem osa inimkonnast neid ei mõista. Enamasti nad ei asu kuskil juhtivatel ametipostidel, vaid on vaimsed juhid, õpetlased, gurud. Nad jagavad oma tarkust erinevat moodi, mõnel on õpilane või õpilased, kellele antakse tarkust edasi vahetult, teised aga eelistavad oma teadmisi jagada oma loomingu kaudu.

Oluline on ära märkida, et kõik eeltoodud vanused on suhtelised. Kui inimesel on arenguks ideaaltingimused, siis käib elulainetel surfamine palju kiiremini. Näiteks nii nagu see on Dalai-laamadega, keda kasvatatkse juba lapsest peale teadlikult spetsiaalsete metoodikatega.

Seega me oleme jõudnud punkti kus inimesele on kõik lained teada. Ta ei usu nendesse, see ei ole mingi paljas mõttemäng, vaid ta ise kogeb seda hetkest hetkesse. Iga päev kui ta magama heidab või mediteerib, siis ta näeb ja tunneb ise kuidas ta on terve ookeniga üks. Kui füüsiline eluenergia saab lõpuks otsa, surm paneb käe õlale ja ütleb, et aeg on minna, teisisõnu lained sumbuvad ookeani pinnal, siis see inimene

21

„sureb”. Liisi luuletust jälle tsiteerides: „See imeväike tilk/veel miljoniks piisaks/puruneb silmapilk/aga sellest ei piisa”. Nii nagu meile näib vihmapiisa elu silmapilguna, niisamuti näib planeedile Maa inimese elu silmapilguna. Aga sellest ei piisa tõesti, see ei ole lõpp vaid millegi uue algus. Inimene sureb teadlikult, täpselt nii nagu ta oli seda igapäev harjutanud kui magama läks. Magamine oli lihtsalt suremise eelproov. Kuna ta suutis olla teadlik ka sügavas unefaasis, siis on ta ka teadlik surres. Ta näeb ja tunneb oma keha kustumist, aga teadvus jääb alles, kuna teadvus on surematu, teadvus on ookean. Keha ja aju koos mäluga, mälestustega kaovad, aga teadvus jääb. Nüüd kus keha on kadunud, ulbib ta keset lõputut ookeani, naudib täielikku vabadust, ta ise ongi vabadus. Raske on öelda kui kaua ta seda teeb, kuna seal maailmas pole aega ega ruumi. Nii nagu meie unenägude maailmas tundub üks minut ühe tunnina, siis unenägudeta maailmas ehk ookeaniga üks olles võib tunduda üks minut ühe aastana või miljoni aastana. Aeg on lõputu. Üks hetk aga paistab Päike ning soojendab ookeani ning see teadvus aurustub, hõljub taevasse, kondenseerub ning moodustab pilve, kuni lõpuks teadvuseaur küllastub ning tekib teadvusepiisk. Viimane kukub suure hooga plärtsti vastu siledat ookeani pinda ning tekivad elulained, tekib uus nähtav elu. Kõik kordub. Seekord on aga inimene olnud kogu sellest protsessist pidevalt teadlik. Seega on ta teadlikult oma ema kõhus, imeb teadlikult rinda, õpib teadlikult rääkima ning käima. Kuna sündides tekkis talle uus aju ja mälu, siis suureks saades mäletab ta isegi ähmaselt seda kuidas kõik eelnev käis. Selles elus on ta aga targem ning hakkab varem ja usinamalt enda meelt arendama, et vabaneda lainete piiratusest, nende illusioonist.

Elulainete kokkuvõte

Kogu eelneva jutu võtab hästi kokku allolev loetelu ja pilt (Joonis 3) inimese arenguetapi lainetest:

• beež – arhailine (X=0,1% inimkonnast; Y=0% võimu)

22

• lilla ja punane – maagia (20; 6)

• sinine – müütiline, konservatiivne (40; 30)

• oranž – teadlane, materialist (30; 50)

• roheline – kentaur, armastus (10; 15)

• kollane – elutark (1; 5)

• türkiissinine ja värvitu – üliinimlikkus, üle mõistuse, transpersonaalne (0,1; 1)

Joonis 3. Elulained

Hästi on näha kuidas iga laine embab eelnevat, st kui inimene on näiteks oranžil teadlase arenguastmel, siis ta koosneb kõigist eelmistest. Ei saa öelda, et eelnevad etapid on pahad või mitte vajalikud. Kõik etapid on vajalikud, kuna ainult tänu neile inimene ongi see kes ta hetkel on.

23

Elulained on nagu puu aastaringid, iga järgmine toetub eelmistele. Võta üks alumistest ära ja puu hävib. Samuti on veel näha kui palju inimesi protsentuaalselt on tänapäeval nendel arenguastmetel (X) ning kui palju on neil maailmas võimu, otsustamiskaalu (Y). Nagu mäeme, siis suurem osa inimkonnast on veel müütilise (40%) ja teadlase (30%) arenguastmel ehk välja on kujunenud arusaamad, mis tekivad vanuses 7-14-21. See väljendub selgelt ka meie ühiskonnapildis, kus enamus inimestest on veel müütilise (etnotsentrilise, konservatiivse) maailmapildiga ning teine osa teadlase (maailmatsentrilise, liberaalse) maailmavaatega. Põhiline kemplemine käibki tänapäeval nende kahe vahel. Konservatiivid (30% võimust) ei mõista liberaale (50% võimust) ja liberaalid ei mõista konservatiive. Seda kemplemist aga vaatavad pealt kentaurid ehk rohelised (10% inimkonnast ja 15% võimust), kes näevad, et kumbki neist kahest nägemusest ei ole päris õige. Nende motoks on, et kõik vaated on võrdsed, ei ole olemas ühte paremat ja teist halvemat, kõiki tuleb tolereerida nii nagu need on. See on äärmuslik liberalism. Kemplemine aga jätkub. Alles pisike arv elutarkasid inimesi (1% kollane) näevad lõpuks kõike seda eemalt ning mõistavad, et kõigil eelnevatel maailmavaadetel on õigus, aga ainult osaliselt. Kõik eelnevad maailmavaated on lihtsalt vajalikud elu arenguetapid ning need tuleb omavahel kokku siduda üheks tervikuks. Seega pole ükski arengulaine hea või halb, nad on kõik vajalikud. Inimkond on lihtsalt hetkel arenguetapis kus valitsevad sinine ja oranž (müütiline ja teadlane).

Seega ei tohi ära unustada, et tuldud on pikk tee. Teaduslik maailmavaade hakkas arenema alles 300 aastat tagasi, mis asendas müütilise maailmavaate. Viimane tekkis umbes 5000 aastat tagasi ning kestis kuni valgustusajastuni. Hetkel elame me aga huvitaval ajal kui teaduslik maailmavaade hakkab asenduma kentauri, rohelisega, st konventsionaalne ehk tavapärane mõttemudel asendub postkonventsinaalsega, maailmatsentrilise filosoofiaga. Nii nagu areneb üks inimene, niisamuti areneb ka kogu inimkond. Kui inimene saab teha

24

need arenguastmed läbi ühe elu jooksul, siis inimkonnal kulub selleks sajandeid. Inimkond areneb kui meie iseennast arendame. Meie ei saa midagi endast väljaspool vägisi sundida või tagant piitsutada. Ainus mida iga inimene saab teha on iseennast arendada. Ainult nii muutub maailm koos temaga vanemaks ja eluküpsemaks.

Iga arenguetapp on äärmiselt oluline nii inimese kui inimkonna jaoks. Ühtegi neist ei saa vahele jätta. Iga laine peab korralikult välja arenema. Kui näiteks inimese keha imikuna ei saa piisavalt vajalikke toitaineid, siis ta keha sh aju ei arene piisavale tasemele ning ka mõistus kannatab selle all. Või kui lapsel on raske lapsepõlv, st tal ei ole vanemaid kes teda emotsionaalselt toetaksid või muinasjutte loeksid, siis kannatab selle all tema meel, emotsionaalne tasakaal. Täpselt nii on iga etapiga, iga lainega. Kui kuskil jääb midagi maha, siis tekivad patoloogiad (probleemid, haigused) ning uute lainete teke on takistatud.

Ülaltoodud pilt ja statistika on pärit Don Edward Beck’i ja Christopher Cowan’i raamatust „Spiral Dynamics: Mastering Values, Leadership and Change”. Tegu ei ole palja teooriaga vaid pärineb reaalsest elust. Kui Nelson Mandela valiti eelmise sajandi lõpul Lõuna-Aafrika Vabariigi presidendiks, siis oli ta väga raske koorma ees, kuna pidi omavahel lepitama seal elavad Euroopast pärit elanikud ja kohalikud. Täpselt seda sama teooriat kasutati ka seal, selgitamaks erinevate jõudude liidritele nende hetke olukorda. Kuna üks suur pingete ja erinevuse tekitaja oli vastaspoolte nahavärv, siis võetigi kasutusele need erinevad elulaine värvid, näitamaks, et probleem ei ole mitte nahavärvis vaid erinevat värvi maailmavaadetes. Kui oma naha värvi muuta ei saa (välja arvatud Michael Jackson), siis maailmavaate värvi saab küll. See ei ole lihtne, aga terve riigi rahu nimel tasub see pingutus ära. Ma arvan, et tervel inimkonnal on Nelson Mandelalt ja tema tegemistest palju kõrva taha panna. Terve inimkonna teadvusse peaks jõudma see, et inimese vaimne areng on reaalne nähtus ning sellega koos arenevad ka maailmavaated ja moraal.

25

Enne kui hakkame uurima elulainete nelja nägu, vaatme veel korraks üle eelnevad elulainete etapid. Üks viis neid vaadata on nii, nagu tegime seda juba varem. Alguses toimub pooldumine: mateeria → keha → meel → persoon (murdeiga). Ning seejärel eelnevate integreerimine: ego (persoon+meel) → kentaur (ego+keha) → elutark (mateeria, planeet, universum). Teine lihtne viis inimese arenguetappe meelde jätta on 7+7 rusikareegel. Umbkaudu iga 7 aasta tagant tekib uus laine. Seda võib ka ette kujutada ja siduda seitsme vikerkaare põhivärviga (punane, oranž, kollane, roheline, sinine, indigo, violetne), mida on ka Indiast pärit inimese arengusüsteemis (kundaliini joogas) tehtud. Kui keegi on mõelnud, et kust on pärit bändi Indigolaste nimi, siis sellest iidsest värvikoodist see võetud ongi. Indigo tähistab kõrgemat vaimset astet, kolmandat silma. Samuti tähistab see liidrit, paremikku, vaimset eliiti, kus on ka pärit Vaiko Epliku Eliit. Nad päris seda viimast arenguastet ei ole valinud nagu legendaarne bänd Nirvana seda tegi, aga põhimõte on sama. Võis siis, mis värvi on armastus? Tuleb välja, et roheline. Kundaliinis on iga arenguetapp veel ühendatud keha teatud punktidega e. tšakratega (Joonis 4). See tähendab vaimne areng on seotud kehaga. Lainete täpsel arvul pole tegelikkuses mingit tähtsust, igaüks võib spektrivärvi jagada nii mitmeks osaks kui ise tahab. Päris elus ei ole olemas kindlaid laineid või värve, vaid pidev sujuv üleminek, areng. Etapid on lihtsalt meile endile, et elu pisutki paremini mõista. 7 vaimset arenguastet on:

26

Joonis 4. Tšakrad

1. 0-7 keha (punane, tagumik, maa, juurtšakra) 2. 7-14 persoon, emotsionaalsus ja seksuaalsus (oranž, suguelundid,

vesi, kuu) 3. 14-21 meel, võim, arvamused (kollane, naba, kõht, päike, tuli) 4. 21-28 armastus, loogika, kentaur, keha ja meel koos (roheline,

süda, õhk) 5. 28-35 ratsionaalsus, mõistmine, loovus, ekstra-loogika (sinine,

kurk, on juba midagi öelda) 6. 35-42 ette nägemine, hüper-loogika, kõrgem teadvus, nn kolmas

silm (indigo, otsaesine, kulm, kolmas silm, liider, paremik, eliit) 7. 42-49 täielik teadlikkus, tähelepanu, mitte-duaalsus, nirvaana

(violetne, pealagi, kroon, õpetlane)

27

Elulainete neli nägu

Järgmiseks võtame kõik need lained, mis Don Edward Beck’i ja Christopher Cowan’i joonise pealgi olid (pane tähele, et nende värvikood on teine võrreldes vikerkaare või kundaliini omaga; viimased olid lihtsalt võrdlevaks näiteks, edasipidi kasutame vaid Beck’i ja Cowan’i värvikoodi) ning tõmbame horisonaalse ja vertikaalse joone. Tekib neli veerandit: MINA (I), SEE (IT), MEIE (WE) ja NEED (ITS) (Joonis 5).

Joonis 5. Elulainete spektri neli veerandit

Need neli veerandit tähistavad elu nelja erinevat tahku:

28

• MINA – teadvus, tahe, subjektiivsus (nähtamatu maailm)

• SEE – aju, organism, käitumine, objektiivsus (nähtav maailm)

• MEIE – kultuur, maailmavaade, kultuurne intersubjektiivsus (nähtamatu maailm)

• NEED – sotsiaalsüsteemid ja keskkond, sotsiaalne interobjektiivsus (nähtav maailm)

Veel võib selle joonise pealt näha, et tekivad jaotused nagu sisemine või nähtamatu maailm (interior), mis asub vasakul pool (MINA ja MEIE) ning väline ehk nähtav, käega katsutav maailm (exterior), mis paikneb paremal pool (SEE, NEED). Või siis ülemised kaks veerandit tähistavad individuaalset ehk üksikut (individual) ja kaks alumist pluraalset ehk paljusust (plurality).

Kogu see jaotus ja idee ei ole iseenesest midagi uut kuna juba kreeka kuulsad filosoofid nagu Platon ja Aristoteles jagasid maailma kaheks: nähtav ja nähtamatu, keha ja hing, mateeria ja ideaal. Meie joonise peal parem ja vasak pool. Platon ütles, et need kaks on eraldi ja Aristoteles raius kindlalt vastu, et nad on koos, üks lahutamatu tervik. Meile lähem ajalugu ongi sisuliselt nende kahe arvamuse vahel pidev sõdimine olnud. Esimesed 1500 aastat meie ajaarvamise järgi olid eesotsas need (kirik) kes väitsid, et nähtamatu maailm eksisteerib eraldi ning see on midagi paremat kui maist ja nähtavat ning teised 500 aastat on valitsenud materialistid, kes ei usu mingit nähtamatu maailma ja vaimu juttu. Nüüd me aga teame (liigume selles suunas), et mõlemal poolel oli õigus, lihtsalt üks hoidis enda käes vaid pool tõest. Üks rääkis koera peast ja teine sabast, aga koer ise unustati sootuks ära. Kui poolused kokku sünteesida, siis saamegi terve tõe: sisemine ja välimine maailm on eraldi, aga samas koos (kollane laine, elutark, integraalne maailmavaade).

Aeg läks aga edasi ja valgustusajastu (18. saj) filosoofid, eesotsas Kant’iga arendasid seda ideed veel pisut edasi. Nad nimelt jagasid nähtamatu osa

29

veel omakorda kaheks ning tekkis: kunst ja moraal, mina ja meie, ilus ja hea, isik ja kultuur, esteetika ja eetika. Vanadel kreeklastel ja kristlastel olid need kaks veel koos nagu pudru ja kapsad. Meie joonisel tähistavad neid kaks vasakpoolset veerandit. Seega nüüd oli elul juba kolm tahku ning nad said kõik rahumeeli eraldi areneda: kunst, teadus ja kultuur või mina, see ja meie. Need ongi filosoofia igipõlised kolm uurimisobjekti: ilu, tõde ja moraal. Ken Wilber on aga jaganud ka veel nähtava maailma kaheks ehk see ja need, keha ja süsteem, organism ja keskkond. Seepärast ongi meie joonise peal neli veerandit, elu neli nägu: ilu, tõde, moraal ja tõdede süsteem või mina, organism, kultuur ja sotsiaalne süsteem.

Igat veerandit, igat elu näopoolt on uurinud läbi ajaloo erinevad distsipliinid ehk teadused. Joonise peal on ära toodud, et MINA veerandit (ÜV) on läbi ajaloo uurinud näiteks Freud, Jung, Piaget, Aurobindo, Plotinus, Buddha. (Joonise lihtsamaks jälgimiseks võib selle eraldi ette võtta ka internetilehitsejaga – googleda AQAL). Kõik need teadlased on olnud suured pioneerid meie teadvuse kaardistamise vallas. Igaüks neist on andnud oma enda panuse teatud spektrivärvis (Ken Wilber nimetab kõiki laineid ehk kogu eluspektrit „Olemise suureks ahelaks” ehk mateeira-meel-vaim, mis on pärit Vana-Kreeka filosoofilt Plotinuselt). Kui näiteks Buddha kaarditas väga detailselt teadvuse kõrgemad astmed, siis Freud tegi seda alumiste astmetega. Mõlemate avastused on üli olulised ning kõikide psühholoogide tööd on kulla hinnaga. Joonise peal on ka ära toodud need vaimse arengu astmed, mida varem detailsemalt juba vaatasime: (1) instinktid, arhailine - beež, (2) maagiline – lilla, (3) egotsentriline, võim – punane, (4) müstiline – sinine, (5) saavutaja, teadlane – oranž, (6) tunnetuslik, kentaur – roheline, (7) integraalne – kollane, (8) holistiline e. terviklik – türkiissinine. Inimese arengut uurides panime me (2) ja (3) ühte patta, vaatasime maagilise ja võimu laineid koos, siin on aga need eraldi välja toodud.

30

Täpselt sama asi kehtib ka teiste elu veerandite kohta. Ülemist parempoolset (ÜP) ehk SEE veerandit on uurinud läbi ajaloo Skinner, Watson, Locke, empirism ehk tunnetusteooria, biheiviorism ehk käitumisteooria, füüsika, bioloogia, neuroloogia jne. Iga teadusharu on andnud oma enda panuse nähtava maailma kaardistamiseks. Siia alla kuulub füüsiline ja anorgaaniline maailm (aatom, molekul), orgaanika (prokarüoot ehk eeltuumne rakk, eukarüoodid ehk päristuumsed), neuronitega organism, neuronite kanal, roomaja ajusüsteem, jäsemete süsteem, neocortex ehk ajukoor, liitajukoor.

All vasakul (AV) veerandis on kogu tarkus kultuuri ja maailmavaadete evolutsioonist: arhailine, animism-maagia, jumalad, müütiline kord, teaduslik-ratsionaalne, pluralistlik, integraalne, holistlik. Laiemas plaanis jaotatakse need etapid veel sedaviisi: pre(eel)modernne (vanaaeg), modernne (uusaeg), postmodernne (moodne). Hetkel on Lääne ühiskonna maailmavaate raskuskese teaduslik-ratsionaalses ehk modernses faasis ning suund on pluralistliku ja integraalse ehk postmodernse arengufaasi suunas. Seda vaatasime juba ka varem ning nägime kuidas see on seotud isiku arengulainetega. Selle eluveerandi uurijad on näiteks Thomas Kuhn, Dilthey, Cebser, Weber.

Alumine parempoolne (AP) veerand näitab kuidas on arenenud sotsiaalsed süsteemid ja keskkond: klannid, etnilised hõimud, feodaalimpeerium, varased rahvad, ühendriigid, väärtusühiskond, integraalneühiskond, holistiline võrgustik. Teise nurga alt vaadatuna näeb ühiskonna evolutsioon välja sedaviisi: korilus, aiandus, põllumajandus, tööstuslik, informatsiooni ajastu. Selle veerandi arenemisele ja mõistmisele on aidanud kaasa näiteks Marx, süsteemiteooriad, eluvõrgustik, Gaia hüpotees.

Oluline on mõista, et neid veerandeid hakati ja saadi detailsemalt uurida tänu sellele, et filosoofid need nii selgelt inimeste mõttes välja tõid. Enne

31

valgustusajastut olid need kõik omavahel koos. Nende teadustega tegelesid vaid usumehed ning teadagi oli nende eelistused ja maailmapilt suurel määral seotud pühakirjaga ning suunatud rohkem ühte veerandisse (ÜV). Mis juhtus valgustusajastul 18. sajandil oli see, et filosoofid andsid inimkonnale uue mõttemudeli (eraldasid kolm elutahku). Esimesed kes seda kasutasid olid teadlased ning lõpuks 19.-20. sajandil jõudis see kultuuri (rahvani). Seega uued teadmised ja arusaamad läbisid kolm faasi: filosoofia, teadus ja kultuur. Seda on ehk lihtsam mõista iseenda peal: mõte (filosoofia), tegevus (teadus) ja harjumus (kultuur). Enne on mõte, siis me teeme selle teoks ning kui me seda tegu piisavalt kordame, siis muutub see harjumuseks. Seega nii nagu üks inimene, nii ka ühiskond ja inimkond. Me ju teame igaüks kui oluline on meie jaoks uus idee, mõte või arusaam. Täpselt sama väärtuslikud on filosoofide uued ideed, aga lihtsalt inimkonna tasandil. Seega üksikud inimesed avardasid oma mõttemaailma, jagasid seda eesrindlike teadlastega ning need teadmised jõudsid teadusmaailma, ärisse, tööstusesse ning lõpuks kasutasid kõik inimesed neid uus teaduse saavutusi, st uus mõtlemine jõudis ka kultuuri. Sama põhimõte kehtib ka praegu. Lihtsalt tänapäeval oleme me juba sellisesse arengu faasis, kus filosoofid loovad uued mõttemudelid, mis panevad kõik need kenasti välja tahutud elukivid üheks tervikuks kokku tagasi. Iga tahk jääb alles, aga nad on kõik koos: (1) elu tahud on pudru ja kapsad (2) elu tahud eraldi (3) elu tahud koos.

Hetkel rakendavad ja katsetavad seda uut filosoofiat juba paljud eesrindlikud teadusharud ning lõpuks jõuab see ka kultuuri, teisisõnu saab igaühele kättesaadavaks, saab normiks. See juhtub aga vast 50 aasta pärast või hiljem. Fakt on see, et uued tuuled puhuvad, tahame me seda või ei taha, evolutsioon on halastamatu, kõik on pidevas liikumises, muutus on ainuke universaalne loodusseadus. Meie saame muutusega lihtsalt kaasa minna või vastu punnida. Esimene tekitab rahulolu, teine aga kannatust. Nüüd kus me oleme nende eluveeranditega pisut tutvust teinud, saame me järgmiseks vaadata kuidas nad omavahel kokku käivad.

32

Elulainete neli nägu kui üks tervik

Ma panen viimase joonise uuesti siia, siis on lihtsam jälgida (Joonis 6). Enne kui vaatame kuidas elu neli tahku kokku käivad on oluline mõista, et igas veerandis olev areng muutub nii, et uus etapp embab kõiki eelnevaid. Näiteks ÜP (SEE) veerand: aatomid moodustuvad ühe terviku ehk molekuli, molekul on see mis embab aatomeid. Molekul on kõrgem arenguaste.

Joonis 6. Elulainete spketri neli veerandit

33

Molekulid moodustavad omakorda raku ning rakk embab kõiki molekule. Seda võib ette kujutada sfääridena, üks ümbritseb teist. Ken Wilber nimetab neid holoniteks ning holonite arenguastmeid ehk nende hierarhiat holarhiaks. Holon tuleb kreeka k. sõnast holos, inglise k. whole ning tähendab tervikut, terviklikkust. Täpselt sama holarhia kehtib ka ülejäänud veerandites. Uus aste embab eelmisi: meel embab keha, keha on tarvis, et saaks meel areneda; teaduslik maailmapilt embab müstilist maailmapilti, viimast on aga tarvis, et oleks olemas teaduslik maailmapilt; tööstus embab põllumajandust, põllumajandus loob tööstuse. Hästi tuleb välja see, et üks on küll teisest arenguastmelt kõrgem (nö parem), aga viimane ei saa eksisteerida madalamate astmeteta (need oleks justkui tähtsamad). Kui me me likvideerime madalamad astmed, nt molekulid, siis ka rakud kaovad, või kui eemaldame põllumajanduse, siis ei toimiks ka tööstus. Iga aste on ülimalt oluline, aga nad ei ole võrdsed. Hierarhia toimib mõlemat pidi, ülevalt alla ja alt ülesse, mis tähendabki holarhiat. Näiteks AV (MEIE) veerandis on tõmmatud nooled FIRST TIER ja SECOND TIER, mis tähistavad ESIMEST KIHTI ja TEIST KIHTI. Kõik maailmavaated, mis moodustavad esimese kihi (viimane neist on roheline) arvavad, et nende maailmavaade on õige ja kõik teised on valed. Inimene või kultuur, kelle maailmavaade langeb juba teise kihti (alates kollasest), näeb aga, et kõik eelnevad maailmavaated on olulised, need on lihtsalt vajalikud arenguetapid. Üksi pole teisest parem, aga samas on ka. Roheline laine on selline, kes veel arvab et kõik maailmavaated on olulised ning võrdsed, üksi ei ole tähtsam kui teine, kõik eksisteerivad eraldi, omaette. Nende põhimõte on, et hierarhia on halb, st nende maailmavaade on selline kus hierarhiat ei ole. Selle väitega aga nad juba ise loovad uue hierarhia, millel on kaks astet: hierarhia on ja hierarhia ei ole. Nad väidavad iseendale vastu. See on üks põhiline komistuskivi näiteks ökofilosoofiale. Meenub nende üks plakat (Joonis 7), kus ühel pool on kujutatud hierarhiat (EGO) ja teisel pool võrdsust (ECO). Esimene oleks justkui halb ja teine hea, parem. Nad loovad uue hierarhia.

34

Õigem oleks see pilt siis juba teistmoodi seada, nii et ECO on üleval ja EGO on all (Joonis 8). Tegelikkuses aga ei eksisteeri head ja halba, st nad on koos. Tava arvamus on, et hierarhia toimib vaid ühtpidi, st ülevalt alla, aga tegelikkuses mõlemat pidi. Looduses ei eksisteeri midagi ilma hierarhiata. Aatomid moodustavad molekulid, molekulid rakud, rakud organismi, organismid ökosüsteemi jne.

Joonis 7. Ego ja eco

Joonis 8. Eco on parem kui ego

Me ei saa väita, et nad kõik on on arenguastmelt või keerukuselt kõrgemal tasemel kui aatom (kõrgus). Aga samas aatom on kõrgemal tasemel kui inimene (sügavus) aatom ära võtta, siis kaob ka inimekui inimenkõiguta (kuna nad ei koosne inimesest).omadust: kõrgus ja sügavus.holarhiaks, kuna seda on aasta tuhandeid väärikasutatudpudru ja kapsaid, segadust.kaduma läinud.näidatud kaks hierarhiatümbsüdame tšakra sümbolil(roheline)Järgmise astme ehk kollase vahe on see, et ta lisab veel rohelisele mõttemudelile holarhiaarusaam on kõrgemvastandid ehk pusle tükid

Vaatame nüüd kuidas on kõik neli veeranditnäiteks esimese laine. Igas veeran

Me ei saa väita, et nad kõik on on arenguastmelt või keerukuselt kõrgemal tasemel kui aatom (kõrgus). Aga samas aatom on kõrgemal tasemel kui inimene (sügavus) aatom ära võtta, siis kaob ka inimekui inimene aatomitelt ära võtta, siis aatomid ikka jäävad alles, neid see ei kõiguta (kuna nad ei koosne inimesest).omadust: kõrgus ja sügavus.holarhiaks, kuna seda on aasta tuhandeid väärikasutatud. Ökofilosoofide väide, etpudru ja kapsaid, segadust.kaduma läinud. Täpsem oleks nende pilt joonistada sedaviisi, näidatud kaks hierarhiatümbritsetud ringiga (ühtsus, võrdsus). Sama südame tšakra sümbolil(roheline) on tegu pluralistikJärgmise astme ehk kollase vahe on see, et ta lisab veel rohelisele mõttemudelile holarhiaarusaam on kõrgem ja teine süvastandid ehk pusle tükid

Vaatame nüüd kuidas on kõik neli veeranditnäiteks esimese laine. Igas veeran

35

Me ei saa väita, et nad kõik on võrdsed, see on absurd.on arenguastmelt või keerukuselt kõrgemal tasemel kui aatom (kõrgus). Aga samas aatom on kõrgemal tasemel kui inimene (sügavus) aatom ära võtta, siis kaob ka inimene (kuna ta koosneb aatomitest);

e aatomitelt ära võtta, siis aatomid ikka jäävad alles, neid see ei kõiguta (kuna nad ei koosne inimesest).omadust: kõrgus ja sügavus. Seepärast Wilber nimetabki hierarhia ümber holarhiaks, kuna seda on aasta tuhandeid vääri

Ökofilosoofide väide, et kõik on lihtsalt võpudru ja kapsaid, segadust. See ei ole vale väide, a

Täpsem oleks nende pilt joonistada sedaviisi, näidatud kaks hierarhiat ehk püramiidi (heksagramm, täht), mis on

itsetud ringiga (ühtsus, võrdsus). Sama südame tšakra sümbolil (Joonis 9). Kok

pluralistik, äärmuslik liberaalse maailmavaatJärgmise astme ehk kollase vahe on see, et ta lisab veel rohelisele mõttemudelile holarhia, st kõik on võrdsed, aga samas ikkagi üks

ja teine sügavam. Esimest korda pannakse kokku vastandid ehk pusle tükid moodustavad tervikliku pild

Joonis 9. Südame tšakra

Vaatame nüüd kuidas on kõik neli veeranditnäiteks esimese laine. Igas veerandis on number (1), mis tähistab:

võrdsed, see on absurd. Näiteks ion arenguastmelt või keerukuselt kõrgemal tasemel kui aatom (kõrgus). Aga samas aatom on kõrgemal tasemel kui inimene (sügavus)

ne (kuna ta koosneb aatomitest);e aatomitelt ära võtta, siis aatomid ikka jäävad alles, neid see ei

kõiguta (kuna nad ei koosne inimesest). Seega hierarhial on alati kaks Seepärast Wilber nimetabki hierarhia ümber

holarhiaks, kuna seda on aasta tuhandeid vääriti mõistetudkõik on lihtsalt võ

See ei ole vale väide, aga poolik, pool tõest on Täpsem oleks nende pilt joonistada sedaviisi,

püramiidi (heksagramm, täht), mis on itsetud ringiga (ühtsus, võrdsus). Sama tähendus on näiteks joogas

Kokkuvõtlikult, ökofilosoofia näol , äärmuslik liberaalse maailmavaat

Järgmise astme ehk kollase vahe on see, et ta lisab veel rohelisele st kõik on võrdsed, aga samas ikkagi üks

. Esimest korda pannakse kokku moodustavad tervikliku pildi.

. Südame tšakra

Vaatame nüüd kuidas on kõik neli veerandit omavahel seotuddis on number (1), mis tähistab:

Näiteks inimene on arenguastmelt või keerukuselt kõrgemal tasemel kui aatom (kõrgus). Aga samas aatom on kõrgemal tasemel kui inimene (sügavus) – kui

ne (kuna ta koosneb aatomitest); aga e aatomitelt ära võtta, siis aatomid ikka jäävad alles, neid see ei

Seega hierarhial on alati kaks Seepärast Wilber nimetabki hierarhia ümber

ti mõistetud ning kõik on lihtsalt võrdne tähendab

ga poolik, pool tõest on Täpsem oleks nende pilt joonistada sedaviisi, kus on

püramiidi (heksagramm, täht), mis on on näiteks joogas

, ökofilosoofia näol , äärmuslik liberaalse maailmavaatega.

Järgmise astme ehk kollase vahe on see, et ta lisab veel rohelisele st kõik on võrdsed, aga samas ikkagi üks

. Esimest korda pannakse kokku

omavahel seotud. Võtame dis on number (1), mis tähistab:

36

instinkte (ÜV), füüsilist keha koos närvisüsteemiga (ÜP), arhailist kultuuri (AV) ja iidseid klanne (AP). Kõik need neli tahku on vajalikud, et saaks välja areneda selline algeline inimene ja ühiskond. (2) maagiline mõtlemine, arenenum aju, animistlik-maagiline kultuur, etnilised hõimud. Jällegi on näha, et igas veerandis toimub muutus, iga elutahk toetab teist, nad on tegelikult üks, aga samas eraldi. (3) etnotsentriline mõtlemine, veel keerulisem aju, jumalate põhine maailmapilt, feodaalimpeerium. (4) müstiline mõtlemine, keerukad ühendused ajukoore osade vahel, müütiline kultuur, varajased rahvad. (5) saavutaja-teadlane, veel keerukamad ühendused ajukoores, teaduslik-ratsionaalne ühiskond, ühendriigid. (6) tundlik-kentaur-armastus, ajus on mõõdetavad uued ajulaine sagedused, pluralistik-äärmuslik-liberaalne maailmavaade, väärtusühiskond. (7) integraalne-elutark inimene, uued ajulaine sagedused, integraalne maailmakord, integraalne ühiskond. (8) holistlik-terviklik inimene, ilmnevad uued ajulained, holistlik maailmakord, holistline infrastruktuur.

Tänapäeval mõõdetakse väga täpselt juba ka ajulaineid nagu delta, teeta, alfa, beeta ja gamma, mis ilmnevad erinevates vaimsetes seisundites. Näiteks loova inimese ajulainete pilt on sootuks teine kui ärevuse all kannatava inimese oma. Või siis on mõõdetud inimesi kes mediteerivad. Näiteks Ken Wilber kirjeldab oma raamatus „One Taste” kuidas tema ajulaineid mõõdeti. Ta viis ennast mõne sekundiga meditatiivsesse seisundisse, mis näitasid ajulaineid, mis esinevad tavaliselt ainult inimese sügavas unenägudeta unefaasis või koomas olles. Või siis viis ta ennast seisundisse, mis esineb vaid siis kui inimene näeb und. Seega tänapäeval ei ole teadvuse kõrgemad astmed enam niisama paljas tühi jutt, vaid neid saab ka teaduslikul (empiirilisel) viisil mõõta. Erinevad õnne seisundid (kaasa arvatud nirvaana) on reaalselt inimese kehal mõõdetavad.

Seega me nägime, et iga laine avaldub neljas erinevas veerandis. Evolutsioon ei toimu ainult füüsilises maailmas, vaid ka sisemises

37

maailmas ning samuti kultuuris ja sotsiaalsel tasandil. Kõik veerandid arenevad, laotuvad lahti, käsikäes, aga samas mitte päris. Arengulaine võib ka mõnes veerandis teistest ette minna või maha jääda. Laine justkui venib mõnest kohast välja ja teise kohta tekib lohk. Näiteks inimene kes on väga tugev reaalainetes, aga nõrk humanitaaris, temal on rohkem arenenud parempoolsed veerandid. Tundeelu ja kultuur on tema jaoks võõrad. Või siis vastupidi, inimene tunneb ennast sisemaailmas koduselt, aga tal puudub arusaam reaalteadustest. Teine näide: inimene on veel müstilise mõtlemisega, aga kultuur kus ta elab on juba teaduslik-ratsionaalne. Tekib olukord kus inimene ei mõista kultuuri-maailmakorda ja see kultuur kus ta elab ei mõista teda. Tekib arusaamatus, pinged, üks ütleb, et teine on rumal, teine ütleb, et esimene on poole aruga. Või siis on keegi oma vaimse arenguga kõrgematesse sfääridesse lennanud. Tema vaatab hetkel ühiskonnas olevat kultuuri kui arenevat nähtust ning aitab sellele kaasa, teised aga vaatavad teda kui pisut imelikku ning teisitimõtlejat. See on nii kuna ühiskonnas on hetkel välja arenenud mingi keskmine maailmavaade kus asub raskuskese. Kõik kes on pisut sellest maha jäänud või sellest ette jõudnud, tõmmatakse kui magnetiga sinna keskme poole. Maha jäänutele teeb see arengu lihtsamaks, pioneere aga hoiab pisut tagasi.

Maailma ajalugu vaadatuna läbi elulainete spektri

Üks kuum teema, mis tänapäeval kõigile peavalu teeb on globaalne soojenemine, loodusreostus, vihmametsade vähenemine, loomade õigused ning üldiselt keskkonnale tehtav kahju. Paljud tahavad midagi ette võtta ja maailma selle koha pealt paremaks muuta. Enamasti katsutakse midagi väliselt ära teha, käega katsutavaid asju muuta, õpetada ja näpuga näidata. Kas sellest on aga kasu? Kust on probleemid üldse alguse saanud? Mis on probleemi juur? Kui selle teada saaks, siis võiks juurt ravida ning ei peaks lõputult tagajärgedega tegelema. Meie joonise pealt on hästi näha see, kuidas valgustusajastul (18. saj.) muutus

38

ühiskonna maailmavaade müstiliselt (4) teaduslikule (5). Kui varem olid kiriku poolt paika pandud karmid moraali normid, siis teaduslik-ratsinaalses ühiskonnas need kadusid. Teadus ja esile kerkiv tööstus keskendusid ainult nähtavale maailmale ehk parempoolsetele veeranditele. Sisemised väärtused ja moraalinormid jäid aga tahaplaanile. Teaduslikud avastused ja tehnoloogiad arenesid kiiremini kui inimeste ja inimkonna sisemaailm. Uued tehnoloogiad sattusid inimkonna kätte, kes ei olnud eetiliselt veel piisavalt küps. Kulmineerus see Esimese ja Teise Maailmasõjaga. Saksamaa koonduslaagrid ja aatompommid Jaapanile räägivad iseenda eest. See protsess on aga jätkunud suuresti siiani. Näiteks enam ei valmista me küll niiväga palju aatompomme, aga sama keemia läheb põldusele väetiseks, kahjurite tõrjeks ja loomadele antibiootikumiks. Hetkel oleme me juba ühe jalaga infoajastus (AP 6), aga maailmavaated on ikka müütilise ja teadusliku laine juures. Teisisõnu inimeste eetika (kõlblusnormid) on madalal tasemel, aga tehnoloogiad mida nad kasutavad on loodust ja keskkonda tapvad. Seega me oleme leidnud üles probleemi juure, milleks on ühiskonna ja inimeste madal vaimne arengutase. Järgmine küsimus on, et kuidas seda siis tõsta? Nagu näha siis me oleme müütilise ja teadusliku maailmavaate juurde pisut toppama jäänud. Miks see nii on?

Religiooni ja teaduse vägikaika vedu

Number üks põhjuseks on religiooni ja teaduse kemplemine. Esimene neist hoiab veel kõvasti kinni müütilisest maailmavaatest ja teine ei taha kuulda midagi inimese sisemisest arengust ehk spirituaalsusest. Nii kaua kuni need kaks leeri omavahel ühist keelt, ühist meelt, ühist osa ei leia, ei toimu ühiskonnas ka märgatavat arengut järgmistele arenguastmetele ehk pluralistlikule ja integraalsele (AV 6 ja 7). Seega tekib järgmine küsimus, et mis on nende kahe näiliselt nii erineva maailmavaate ühine osa? Mis aitab neid kahte omavahel lepitada, ühendada, nii et nad saaksid rõõmsalt koos areneda?

39

Vaatame lühidalt kõigepealt tänapäeva religiooni, eeskätt kristlust, mis on meie kultuuriruumis valdav. Kristluse ajaloo võib lühidalt kokku võtta sedaviisi, et elas kord üks tark mees nimega Jeesus, kes avastas enda jaoks kõrgemad teadvuse seisundid (ta jõudis täieliku teadlikkuse seisundini ehk nirvaanasse). Kuna tol ajal mingit teaduslikku seletust sellisele mega tundele ja mõistuse avardumisele ei olnud – oli sügav jumalate ja müütide ajastu (AV 3 ja 4) –, siis loomulikult sidus ta selle kogemuse jumalaga, taevaga ning vaimudega. Ta kirjeldas kogetut sellise sõnavaraga nagu ühiskonnas parasjagu leidus. Keegi ei teadnud alafa, beeta ja deeta ajulainetest ning ajukeemiast veel midagi. Jeesuse ja ka teiste pühakute kogemuste ja kirjelduste põhjal rajati kristlus. Selle õpetuse aga võtsid peagi üle tegelased, kes tahtsid lihtsalt võimule saada. Preestriteks ja paavstideks said tegelased, kes ei olnud ise kõrgemaid teadvuse seisundeid kogenud. Mõned pühakud, kes nirvaana saavutasid põletati lihtsalt ära (Giordano Bruno, 1548 – 1600) või nimetati ketsriks (Meister Eckhart, 1260 – 1327). Seega kirik oli rohkem moraali lugev asutus, kui tõeliselt inimeste vaimse arenguga tegelev institutsioon. Vahepeal viidi küll läbi reformatsioon ja tekkisid protestandid, aga isegi neil jäi põhimõte samaks. Rohkem räägitakse müütidest ehk muinasjuttudest, moraalist ja uskumisest kui teadvuse kõrgematest astmetest, inimese vaimsest arengust.

Näiteks Ida religioonid on selle koha pealt täpselt vastupidi – rõhutatakse just individuaalse teadvuse arengut, millega ka automaatselt kasvab kohe moraal (ÜV 7, 8), müüdid on tagaplaanil ning moraali ei loeta üldse (kui tekibki vajadus, siis tehakse seda väga peenelt ja targalt, nii et keegi ei saa arugi). See on ka üks oluline põhjus, miks Ida religioonid Läänes viimaselajal üha populaarsust koguvad. Seega kui Lääne religioonid tahavad inimkonna arengule kaasa aidata, siis peaksid nad ajaga kaasas käima, muutuma ning otsima üles oma müstilised juured nagu gnostitsism, Eckhart, Luria ja Kabbalah. Ainus viis on pöörata rohkem tähelepanu inimeste vaimsele arengule, sisemaailmale ning vähem

40

energiat kulutada iidsetele müütidele, dogmadele, rituaalidele, pimedale usule, jumalale ning oma kogukonna suurendamisele (võimule). Teadusega leiab religioon ühise osa ainult juhul, kui ta astub ühe pisikese sammu teadlastele lähemale ning hakkab oma vaimse arengu süsteeme siduma psühholoogiaga ja aju uuringutega. Täpselt nii nagu seda hetkel teeb näiteks Ida suurim religioon budism eesotsas Dalai-laamaga. Ida „religioonid” ongi sisuliselt puhas psühholoogia. Meile tundub see tihti midagi müstilist kuna me ei mõista mis on nende sümbolite ja sõnade taga peidus. Nende süsteemidega tutvumiseks, et pea midagi uskuma. Iga inimene on ise väike teadlane, kes proovib ja tunneb omal nahal teadvuse kõrgemaid seisundeid. Piisab vaid nädalast ajast kuskil meditatsiooni laagris ning meie teadvus avaneb nagu langevari, peale mida pole enam miski endine. Selliseks maailmapildi avardamiseks ei ole vaja sadu müüte, dogmasid, lõputuid rituaale, pimedat usku, jumalaid ja tont teab mida.

Järgmiseks vaatame põgusalt teaduse ajalugu ning uurime, kuidas saaks teadus religioonile pisut vastu tulla. Valgustusajastul rebis teadus ennast lahti religioonist, mis tõi inimkonnale juurde palju uut ja kasulikku: ratsionaalsus sai võitu mütoloogiast, demokraatia alistas aristokraatia, võrdsus sai võitu hierarhiast ning vabadus kaotas orjanduse. Oluline on aga mõista, et kui mindi üle teaduslik-ratsionaalsele maailmapildile (AV 5), siis visati koos traditsiooni ehk religiooniga välja nii eelratsionaalne ehk müütiline tarkus (AV 4), kui ka transratsionaalne ehk tarkus kõrgematest teadvuse seisunditest (kontemplatsioon, mõtliskus, meditatsioon) (7, 8). Tekkis maailm kus on ainult mateeria. Wilber nimetab seda Flatland’iks (lapik, lame, tühi maailm). Kuulus ameerika päritolu kirjanik T. S. Eliot nimetab seda Waste Land’iks (ahermaa, tühermaa, viljatu maa). Nagu ma juba varem mainisin, saab tänapäeval kõrgemaid teadvuse seisundeid ka empiiriliselt ehk teaduslikult mõõta. Need mentaalsed seisundid ei ole midagi müstilist ja maavälist, vaid on otseselt seotud meie ajutegevusega. Neid ei pea enam ainult vasakpoolse ülemise veerandiga seletama, vaid saab appi võtta ka ülemise

41

parempoolse veerandi. Seega nii nagu kunagi väitis religioon, et päike tiirleb ümber maa, mis ei osutunud täpseks, siis samamoodi tuleb ka teadusel nüüd pisut oma sõnu süüa. Vaim ehk kõrgemad meeleseisundid on reaalsus, mida religioonid teadsid juba tuhandeid aastaid (lihtsalt tõlgendas neid müstilise maailmavaatega), aga mis kogematta valgustusajastul teaduse vaateväljast kõrvale jäid. Seega saab teadus sedaviisi astuda väikese sammu religioonile lähemale ning ongi olemas ühine osa.

Jällegi, kui kõik eelnev jutt religioonist ja teadusest jäi pisut kaugeks, võõraks või arusaamatuks, siis proovime sellele läheneda pisut teisiti. Oletame, et ühes peres või suguvõsas on üks inimene tõsimeelne teadlane ja teine tulihingeline kristlane. Nende kahe vaheline suhe on täpselt sama, mis on ühiskonnas teaduse ja religiooni vahel, lihtsalt väiksemas mastaabis. Kuidas see suhe välja võiks näha? Kas nad jagavad üksteisega kõiki oma mõtteid ja arusaami, nii nagu seda teeb üks armastav paar? Kas nad armastavad ja mõistavad teineteist või hoiavad distantsi, ei lase ennast teineteisele päris ligi? Üks ei ole väga materiaalsest maailmapildist huvitatud ja teine ei taha kuulda midagi vaimsest maailmast. Millest nad omavahel räägivad? Kuna nad teineteise südamele väga lähedale ei saa, siis on jutt enamasti pinnapealne, formaalne. Kuidagi nagu ei oskagi midagi rääkida või käituda.

Täpselt sama lugu on kui suguvõsas üks perekond esindab kristlasi ja teine teadlasi. Nagu tahaks ja võiks tihedamalt läbi käia, aga miskit jääb puudu, miski jääb arusaamatuks. Südamest südamesse ei saa rääkida, kuna ei mõisteta teineteist. Üks kasutab kahetuhande aasta vanust sõnavara südame asjade seletamiseks ja teisel sõnavara sootuks puudub. Sügavat ja tõelist vestlust ei saagi tekkida, ühine osa lihtsalt puudub. Üks näeb religiooni kui midagi vana ja aegunud ning teine teab kui pinnapealne on teadus. Mida nad aga veel ei tea on see, et neil mõlemal on õigus. Lääne usklik hoiab veel kõvasti kinni oma vanast müütilisest

42

sõnavarast ning ei ole kursis tänapäeva psühholoogia sõnavaraga ja ilmalik ei tea midagi tänapäeva psühholoogiast kuna ta arvab, et see on mõeldud vaid vaimsete probleemidega inimeste jaoks. Seega nende kahe ühine osa on psühholoogia, just eriti selle viimane sõna ehk integraalne ja transpersonaalne psühholoogia. See ei tähenda, et teadlane ja usklik peaksid oma arusaamasid muutma, kaugel sellest, nad lihtsalt peavad oma arusaamasid avardama, laiendama. See tähendab pisut juurde õppimist, aga õppine on alati hea, kuna see aitab meil asju näha erineva nurga alt ja selle võrra neid veel sügavamalt mõista. Selle asemel, et teineteist ümberveenda ja meelitda endaga ühinema – kristlane sooviks, et teadlane hakkaks uskuma ja teadlane sooviks, et usklik tuleks mõistuse juurde tagasi – saavad need kaks poolust omavahel kokku. Nad leiavad ühise keele psühholoogia abil, mis on teadus inimese sise(hinge)maailmast. See on väga oluline kuna kõik suured muutused saavad alguse ühest perekonnast, ühest suguvõsast ning alles siis jõuavad ühiskonda ja inimkonda. See ei ole mingi kauge ja võõras teema, see puudutab igat ühte meist. Kõik me saame kaasa aidata sellele, et maailmas sõbralikkus ja hoolivus tõuseks.

Hea teadus ja tõepärane religioon

Seega tekivad hea teadus ja tõepärane religioon ehk mõlemad tunnistavad ja seovad sisese maailma välisega ja välise maailma sisemisega, vasaku paremaga ja parema vasakuga. Enam ei taandata kõike ühele poole, elu ei koosne ainult mateeriast või ainult vaimust. Pinnapealsele teaduslikule maailmale lisandub spirituaalsuse näol sügavus, tähendus. Inimkond saab edasi liikuda postmodernsetele maailmavaadetele, väärtused ja moraal suurenevad ning uusi tehnoloogiaid hakatakse kasutama loodust, teisi elusolendeid ja keskkonda säästvamalt. Inimkond tervikuna leiab lõpuks üles armastuse. Täpselt nii nagu me juba varem vaatasime inimese arengut, kus teadlase elulaine ühineb müütilise elulainega (ÜV 5 ja 4), pea ja keha moodustuvad ühe terviku, tekin kentaur (ÜV 6), tekib armastus, tundelisus, siis nii on ka ühiskonnas. Ühiskond ongi just selles samas

43

arenguetapis, inimkond tervikuna on umbes 25 aastane mees/naine, kes otsib oma elu armastust, harib oma aeda. Ta veel ei tea, et armastus on pea ja keha koos, kui ratsionaalne mõtlemine ja tundeelu moodustavad ühe terviku, kui teadus ja religioon ulatavad teineteisele käe ja embavad. See ongi armastus. Armastus tähendab vabadust. Mitte välist vabadust, aga sisemist, tundeelu vabadust. Vabadust emotsioonidest, nii et viimased ei juhiks meie elu vaid meie juhiksime neid. Kui tahame, siis naerame ja armastame, kui tahame siis nutame ja meel on meelega kurb. Tunded on veelgi suuremad ja elavamad, aga meie oleme nende juht, piitsa jäme ots on meie käes.

Kui teadus ja religioon on lõpuks üles leidnud armastuse, saab see mõttemaailm levida ka igapäevaellu, see saab normiks. Religioon ja konservatiivid leiavad ühise keele teadlaste ning liberaalidega. Kaovad poliitilised valikud, mis on meil tänapäeval: terved, aga madala arenguastme konservatiivid vs põdurad, aga kõrgema arenguastme liberaalid. Teisisõnu kirik, kelle terviklik maailmaveede oli asjakohane eelmodernses ajajärgus vs ilmalik ühiskond, kes ei tea moraalist midagi. Poliitikas hakkavad seega puhuma uued tuuled, mis lõpuks jõuavad ka haridussüsteemi, ärimaailma, tervisesüsteemi, tööstusesse. Kõik inimesed saavad sellest osa, kõiki tõmmatakse justkui magnetiga postmodernsete maailmavaadete suunas. Keda see teema täpsemalt huvitab, siis võib lugeda Wilberi raamatut „The Marriage of Sense and Soul: Integrating Science and Religion” (2000).

Eel/trans-eksiarvamus

Üks oluline asi veel, mis meie joonise pealt välja tuleb on eel/trans-eksiarvamus (inglise k. pre/trans fallacy). See on ka üks suur tõke, mis takistab inimkonda edasi arenemast. Suurem osa inimkonnast asub teatavasti veel eelratsionaalsetes maailmavaadetes (maagia ja müütiline). Ma toon siia uuesti need numbid, mida varem juba vaatasime:

44

• beež – arhailine (X=0,1% inimkonnast; Y=0% võimu)

• lilla ja punane – maagia (20; 6)

• sinine – müütiline, konservatiivne (40; 30)

• oranž – teadlane, materialist (30; 50)

• roheline – kentaur, armastus (10; 15)

• kollane – elutark (1; 5)

• türkiissinine ja värvitu – üliinimlikkus, üle mõistuse, transpersonaalne (0,1; 1)

Beež, lilla, punane ja sinine laine ehk eelratsionaalne (eel-mõistuspärane) moodustab umbes 60% inimkonnast, oranž ja roheline ehk ratsionaalne kokku 40% ning kollane ja edasi ehk transratsionaalne (trans- tähendab sealpoolne, üle-, taga-, läbi-) ca 1% inimkonnast. Mida eel/trans-eksiarvamus tähendab on see, et 1% inimkonnast kes on jõudnud kollasele ja kõrgematele elulainetele või maailmavaadetele (näiteks pühakud, šamaanid ja elutargad) protesteerivad või vastanduvad ratsionaalsele maailmavaatele, st oranžile (liberalism, tööstuslik-teaduslik-ratsionaalne materialism, ilmalik humanism) ja rohelisele (Hollandi idealism, liberaalne teoloogia, süvaökoloogia, Kirikute Maailma Nõukogu, Greenpeace, loomade õigus, ökofeminism, inimõigused). Nende ideed ja püüdlused on õilsad ning õigustatud. Mis aga juhtub on see, et nende ideedega ühinevad ka eelratsionaalses laines olevad inimmassid (beež, lilla, punane ja sinine), kuna ka nende maailmavaate juures ei tundu ratsionalism, mõistuspärasus õigena. Nad saavad head ideed transratsionalismist, aga samas nad ei mõista neid täielikult, kuna nad ise ei ole läbi teinud ratsionalismi arenguetappe (oranž ja roheline). Seega tekib segu eelratsionaalsest ja transratsionaalsest inimkonnast, kes kõik protestivad ja kiruvad ratsionalismi. Seda kooslust võib kutsuda mitteratsionalismiks, kuan see vastandub ratsionalismile.

45

Miks on see aga probleemiks? Hea näide on ajaloost hipiliikumine, mis sai alguse 60-ndatel aastatel. Juhtus täpselt sama asi. Teatud väike osa inimesi, kõrgemate lainete liidreid, protestisid ja tõstsid häält sõja ning tarbimisühiskonna vastu. Nendega aga liitus suur hulk noorsoost, kes olid veel eelratsionaalse elufilosoofia juures. Kogu asi lõppes räuskamise, pidutsemisega ja narkootikumite tarbimisega. Sealt ajastust on ka pärit üldlevinud arusaam, et narkootikumid on nii toksilised ained kui ka psühhedeelsed ained. Kõik on mõnuainetena pandud ühte patta, kuigi tegelikult psühhedeelsed ained on mõnust väga kaugel. Indiaanlased kasutavad näiteks neid oma meele avardamiseks, aga tihti oksendamise ja kõhulahtisuse hinnaga. Kui enne hipiliikumist olid psühhedeelikud legaalsed, siis peale seda räuskamist, kus „lapsed” tarbisid kõike läbisegi keelati need seadusega ära.

Eel/trans-eksiarvamus ei ole kuhugi aga kadunud ning esineb ka tänapäeval. Ei ole küll hipisid, aga on igasugu muud liikumised, kus noored protestivad ratsionalismi vastu, aga ise on veel eelratsionaalse maailmapildiga. Ken Wilber nimetab neid Boomeritis, kelles on segunenud kõrge pluralism ja madal nartsissism (transratsionaalsed ideed ja eelratsionaalne mõtlemine). Nende ideed on õilsad, aga see kuidas nad neid ideid ellu rakendavad toob inimkonnale pigem kahju kui kasu, loob veel enam pingeid. Nende tegevus heidab samuti halba varju sellele vähemusele, kes on preratsionaalse mõttemaailmaga ning samas takistab ratsionaalse maailmavaate (rohelise laine) esindajaid edasi liikumast järgmistele maailmavaadetele nagu integraalne ja holistlik (AV 7 ja 8). Et seda takistust vältida ja ületada, tuleb lihtsalt sellest teadlik olla, tõsta teadlikust selle olemasolust.

Terviklik maailmapilt

Nagu me nägime, siis sellise holistliku ehk tervikliku maailmapildiga on lihtsasti seletatavad ja kirjeldatavad suurem osa nähtusi, mis inimeses ja ühiskonnas hetkel toimuvad. Kõik elupusle tükid justkui loksuks paika,

46

tekib üks suur pilt. Kogu eelnev jutt ei pretendeeri absoluutsele tõele vaid on lihtsalt üks teooria elust. Teooria on maailmakaart. Mõni on täpsem, mõni vähem täpsem. Mõni võtab arvesse ainult käega katsutava elu, teine aga tunnistab vaid nähtamatut (teadus ja religioon, parempoolsed veerandid ja vasakpoolsed veerandid). Ken Wilberi integraalne teooria ühendab need kaks üheks tervikuks, näitab kuidas nad on omavahel seotud. Mida suurem ja avaram on meie elukaart seda enam avab see meie meeli ja südant.

Veel sai selgeks see, et evolutsioon ei toimu ainult nähtavas maailmas (universum, tähed, planeedid, elusorganismid, infrastruktuur) vaid ka sisemaailmas. Iga inimene teeb läbi teadvuse elvolutsiooni ning inimkonnas leiab aset maailmavaate, kultuuri evolutsioon. Maailmavaade ja meie teadvus muutuvad ja arenevad nii nagu teevad seda elusorganismid, planeedid, tähed, universum. Seega pole mõtet neist kümne küünega kinni hoida. Lase ennast vabaks, mine veevooluga kaasa, las kõik muutub sinu ümber, ainu nii on võimalik jõuda jõe suudmeni ning lõpuks ookeaniga üheks saada. Ultima Thule „Laulev jõgi” Ott Arderi sõnadele: „Veel vool veab ja kannab/kallas kummalgi pool/aina suudmeni saadab/vee vool”. Suudme juures hakkab lõpuks koitma, et kõik elulained moodustavad ühe terviku pildi ning hinge poeb suur rahu ja vaikus: „Oma vari on kaldal/oma võra on puul/millest vaikivad kalad/suu suul”.

Lõpetuseks lisan ma siia veel ühe maailmakaardi (Joonis 10), kus ei ole nii täpselt kirjas inimese arengufaasid, aga universumi arengulained alates Suurest Paugust (Big Bang). Või nagu Wilber seda kutsub – Suur Õis (Big Bloom). Siia sobibki hästi ütlus, et elu on lill – elulill. Kundaliini joogas näiteks tähistataksegi igat uut teadvuse astet lootose õiega, millele on avanenud uued kroonlehed. Kui esimesel astmel on neli kroonlehte, siis viimasel aga tuhat. Kes soovib Ken Wilberi ideede kohta täpsemalt

47

lugeda, siis hea sissejuhatus on „A Brief History of Everything” (1996), mis on ilmunud ka eesti keeles nime all „Kõiksuse lühilugu”.

Joonis 10. Suur Õis

48

II PEATÜKK

Terves kehas terve vaim

„Saa ise selleks muutuseks, mida maailmas näha tahad”

— Mahatma Gandhi

Inimese areng neljas erinevas elutahus

Järgmiseks vaatame, et mida tähendab enda muutmine, arendamine ja õppimine. Eelnevalt veendusime, et parim viis midagi maailma heaks, enda hüvanguks ja ka oma laste hääks ära teha on muuta iseennast ning kõik muu muutub iseenesest koos meiega. Seega võib esitada küsimuse: tahad maailma paremaks muuta? Muuda iseennast! Sina ise oledki maailm. Mida see aga täpsemalt tähendab? Nüüd kus me oleme tuttavad ülevaatliku maailmakaardiga, saame me seda enda kasuks ära kasutada. Me teame, et elu koosneb laias laastus neljast veerandist: (1) teadvus, vaim, meel, (2) keha, organism, füüsiline pool, (3) kultuur, suhted, moraal, ühiskond ja (4) sotsiaalsed süsteemid ja keskkond nagu loodus, haridussüsteem, poliitika, linn, riik (Joonis 11). Seega kui me tahame saavutada täiuslikkust, terviklikkust või vähemalt soovime selles suunas liikuda, siis me peaksime enda arengul arvesse võtma kõiki veerandeid. Eesmärgiks oleks arendada endas mitmekülgust, nii et elulaine ei hakkaks kuskilt otsast laperdama. Mida rohkem meie elu ringi või sfääri kujutab, seda paremini ja koduselt me ennast eluvees tunneme.

49

Joonis 11. Keha, vaim, kultuur ja keskkond

Keha

Ülemist parempoolset veerandit ehk keha arendavad järgmised tegevused:

• FÜÜSILINE o Toitumine – tervislik, teadlik ja tasakaalus olev

toitumine, dieedid, vitamiinid, hormoonid. o Liikumine – sport, jõusaal, aeroobika, matkamine,

jooga, tantsimine, võitluskunstid, venitamine jne.

• NÄRVISÜSTEEM

50

o Ajukeemia – erinevad medikamendid ja droogid, kui vajalik.

o Ajulained – aju ja meele masinad, mis aitavad stimuleerida teeta ja delta teadvuse seisundeid.

Vaim

Ülemise vasakpoolse veerandi ehk vaimu arendamiseks on järgmised tegevused:

• EMOTSIOONID o Hingamine – tai-chi, bioenergeetika, prana ringlus,

bhakti jooga, tonglen, qi gong, emotsinaalse intelligentsuse treening.

o Seks – tantra, kaamasuutra, kundaliini jooga. o Loovus – muusika õppimine, mägimine ja kirjutamine.

Loov kirjutamine, tantsimine, näitering, kokakunst, käsitöö, sisekujundus, loov sõpruskond, huumori- ja ilumeele arendamine.

• MENTAALNE o Psüühika – varjude ehk alateadvuse töö, psühhoteraapia,

tunnetuslik teraapia, kunsti- ja muusikateraapia, Gestalt teraapia.

o Kujutlusvõime – lugemine, õppimine, teadusliku kraadi tegemine, arutlemine, väitlemine, kirjutamine, päeviku pidamine, loogilise mõtlemise arendamine, erinevate vaadete treenimine, visualiseerimine, endale sobiva maailmavaate teadlik kujundamine.

• SPIRITUAALNE o Hing (šamaan, joogi, pühak) – üksindus, visiooni

otsingu rännakud, süvapsühholoogia, resonants kunsti,

51

muusika ja kirjandusega, looduse müstitsism, tantra, jumaluse jooga, kontempleeriv palvetamine.

o Vaim (elutark, siddha) – vipassana meditatsioon, iseenda küsitlus, täielik tähelepanelikkus, teadvel olek ja mitte-duaalsus, Dzogchen, Mahamudra, Kabbalah, Zen, Meister Eckhart, spirituaalne sõpruskond, kallistamine.

Selgituseks toon siia välja veel teadvuse täpsema spektri: mateeria → keha → meel (maagiline → müütiline → ratsionaalne → integraal-holistlik) → hing (psüühiline → õhkõrn) → vaim (põhjuslik → mitte-duaalne). Spirituaalsete ehk kõrgemate teadvuse seisundite selgituseks võib veel lisada, et nende kogemine või siis nendes elamiseks on tarvis vastavat meeleinstrumenti. Kui me soovime mikromaailma uurida, siis me kastame selleks sellist instrumenti nagu mikroskoop. Kõrgemate meeleseisundite uurimise vahend on meditatsioon. Kui me tahame näha mitu kuud on Jupiteril, siis me peame selleks kasutama teleskoopi. See, et mõni ei taha teleskoopi sisse piiluda ja oma silmaga Jupiteri kuid vaadata ei tee ju neid olematuks. Täpselt sama on ka teadvuse kõrgemate astmetega. Nii nagu bioloog või füüsik kasutab mikroskoopi või astronoom teleskoopi, täpselt samamoodi kasutab kõrgemaid teadvuse astmeid uuriv inimene meditatsiooni. Vahe on lihtsalt selles, et ühe instrumendi saab poest osta, aga teise peab ise valmis meisterdama, mis võtab aega aastaid ja aastakümneid. Hea analoog on veel see, et igaüks võib endale mõne muusikainstrumendi muretseda, aga et seda ka kõrgel tasemel mängima õppida, selleks kulub aastakümneid.

Aga nagu ma varem juba mainisin, piisab ka nädalaajasest mõtluslaagrist, et korraks kõrgemaid teadvuse astmeid kogeda. Seda nimetatakse tipu kogemuseks (peak experience). Inimene kogeb korraks ülimat tähelepanelikkust, st käib ära teadvuse kõrgematel lainetel, aju hakkab teistmoodi tööle, tekivad ajulainesagedused, mis muidu esinevad meil vaid magades. See võib tunduda alguses midagi üleloomulikku või

52

maavälist, aga kui teemaga kursis olla, siis ei ole vaja karta, et ma nüüd pimesi mõnd jumalat kummardama hakkaks. Eelnevate aastatuhandete jooksul on lihtsalt kogu see teema muinasjuttudega ülemüstifitseeritud. Niinimetatud müstilised kogemused ei ole midagi muud kui kõrgemat tüüpi ajutiselt kogetavad meeleseisundid. Näiteks see kes on olnud kõrvuni armunud teab väga hästi seda tunnet. Tekib ülim tähelepanelikkus ja teadlikkus teise inimese vastu. Kui armumine on suunatud ühele inimesele, siis müstiline kogemus on suunatud loodusele, tervele maailmale, universumile. Inimene on lihtsalt sõna otseses mõttes kõigesse enda ümber kõrvuni armunud. Kõige levinumad meeleseisundi ajutised muutumised on ärkvel olek, unenägude maailm ja sügav uni. Kõik me teeme need läbi iga päev, aga me lihtsalt ei oska neist/neis teadlikud olla. Ainus viis seda teha on harjutada teadlikult tähelepanelikkust siis, kui me ärkvel oleme. Lõpuks laieneb meie tähelepanu sedavõrd, et oleme ka unenägudemaailmast teadlikud, st und nähes teame, et me näeme und. Me saame isegi oma unenägudes teadlikult ringi käia, lennata, teha kõike mida me tahame, kui meil selleks soov on. Sügavas une faasis kogeme me aga täielikku tühjust, see on aeg kui inimene tõeliselt puhkab ja oma energiat taastab. Seepärast ongi magus ja sügav uni oluline. Kui ärkvel olles on meil palju jooksmist, muret ja stressi, siis magama minnes oleme me ärevil ja rahutud ning öö jooksul ei sisene sügavasse unefaasi, st ei puhka välja. Oleme pool ärkvel pool unes, näeme öö läbi unenägusi.

Mõtluslaagris saavutatud uued teadvuse lained enamasti kaovad, st tavaellu naastes hajub ka tähelepanelikkus. Regulaarse meditatsiooni harjutamise mõte on see, et saavutada selline üli tähelepanelikkus või meele kõrgem aktiivsus jäädavalt. Kui mõtluslaagrid ja ajukeemiat mõjutavad ained pakuvad meile võimaluse kõrgematele meeleseisunditele korraks pilku heita, siis järjepidev mediteerimine viib meid aastatega uutele kõrgustele jäädavalt. Seepärast öeldaksegi, et mediteerimine ei tähenda ainult vaikselt silmad kinni istumist, vaid iga tegevus on

53

meditatsioon, kui seda õigesti teha. Istumine on lihtsalt üks meeleharjutus, nii nagu jõusaalis kangi tõstmine. Treenitud lihaseid me kasutame ju iga hetk, ükskõik mida me teeme. See annab meile terve ja tugeva keha, milles me tunneme ennast hästi 24/7. Täpselt sama on meele treenimisega, see annab meile tugeva ja paindliku meele. Kui näiteks tahame uusi ideid saada ja midagi luua, siis viime ennast teadlikult unenägude lainetele (vt hinge all olevad meetodid) ja ootamatud ideed kukuvad meile pähe iseenesest nagu selgest taevast. Mida Albert Einstein tegi kui ta otsis vastuseid uutele küsimustele oli see, et ta tukastas tugitoolis ning hoidis käes kivi. See hetk kui ta sisenes unenägude maailma hakkasid käe lihsaed lõdvestuma ning üks hetk kivi kukkus maha ning ajas ta üles ja uus idee oligi sündinud. Sealt ka ütlus, et hommik on õhtust targem. Unenäod genereerivad meile uusi ideid ning annavad vastuseid just neile küsimustele, millele me soovime vastust leida. Unenägude lainele aga saab viia ennast ka ärkvel olekul. Kui vaadata näiteks häid kunstnike, kes on improviseerimises osavad, siis nad on alati silmad kinni, sellises pool meditatiivses seisundis. Need ongi hinge vaimsed tasandid ehk psüühiline ja õhkõrn.

Oled sa kunagi mõelnud, et miks koosviibimistel – nagu näiteks sünnipäevad või tseremooniad – lauldakse ja tantsitakse? See on nii kuna need tegevused puudutavad inimese kõrgemaid teadvuse seisundeid. Need muudavad ajutiselt inimese teadvust, aju hakkab teistmoodi tööle. Inimesed vajavad seda nagu õhku, lihtsalt nad ei teadvusta endale seda. See on midagi iseenesest mõistetevat, nii nagu me ei mõtle selle peale, et me hingame õhku. Seda tähendabki resonants kunsti, muusika ja kirjandusega. On ütlemine, et ´midagi hingele`. Hing on lihtsalt teadvuse, tähelepanelikkuse kõrgem aste. Kirikus ka lauldakse, tantsitakse ja loetakse koos raamatut. Eesmärk on täpselt sama, aga seda tehakse teadlikult ning selleks kasutatakse 2000 aasta vanust sõnavara ja meetodeid (müüdid, muinasjutud, sümbolid, palvetamine). Tänapäeva uutel traditsioonidel ja rituaalidel on täpselt sama mõte, aga suurem osa

54

inimestest lihtsalt ei teadvusta seda endale. Nad teavad, et see tekitab hea tunde, aga kuhu seda liigitada ning mismoodi sellest täpsemalt aru saada, seda ei mõisteta. Seega loovate tegevuste mõte nii grupis kui üksi on oma teadvust muuta, liikuda teadvuse astmetel edasi, ratsionaalselt lainelt psüühilisele ja õhkõrnale: mateeria → keha → meel (maagiline → müütiline → ratsionaalne → integraal-holistlik) → hing (psüühiline → õhkõrn) → vaim (põhjuslik → mitte-duaalne). Mida teevad näiteks uimastavad ained nagu suuremas koguses alkohol või siis oopium, morfiin ja heroiin on see, et nad viivad teadvuse alla poole: müütilise, maagilise ja kehalise teadvuse astmetele. Heroiini mõju all olev inimene on justkui imik, kes on ema kaitsva tiiva all, elu on muretu, ta on maailmaga üks. See teadvuse aste on mateeria ja keha tasemel. Seega kui me langetame oma teadvuse taset pidevalt, siis ka meie keskmine, igapäevane teadlikkus langeb, aga kui me seda tõstame, siis keskmine tõuseb. Lõpuks jõuame me hingelisele tasemele ja oleme seal iga hetk, ükskõik mida teeme. Sellist inimest võikski kutsuda elukunstnikuks, kuna ta on pidevalt loovas meeleseisundis, see on tema elustiil.

Kui aga sealt veel edasi minna, siis saab ka ärvel olles sügava unefaasi lainele minna (vaim: põhjuslik → mitte-duaalne), mis võimaldab meil päeval näiteks kasvõi istudes korraks puhata, täielikus rahu seisundis olla ja sedaviisi vaimset energiat taastada. Seega neil kõrgematel meeleseisunditel ei ole midagi pistmist jumala ja müütidega, need on igapäevaseks kasutamiseks, loomulikud inimajau funktsioonid. Nii nagu uhkematel autodel on 6. ja 7. käik, nii on ka inimestel, kes on oma meditatsioonikäigukasti uuendanud, kõrgemad käigud. See, et suurem osa veel 4. ja 5. käiguga ringi põristab ei tee ju kõrgemaid käike olematuks. Jällegi, kogu eelnev jutt ei ole mõeldud tühipalja teooriana, seda ei pea kinni silmi uskuma ja kõigile kuulutama. See on mõeldud enda peal katsetamiseks. Igaüks ise saab need uued käigud endale meisterdama ja proovida ning veenduda kas need ka toimivad.

55

Kuna Lääne religioonides valdavalt kõige kõrgemate teadvuse lainetega ei tegeleta (katkenud on müstikute traditsioon), siis on Ida traditsiooni meetodid (nt vipassana meditatsioon või jooga) populaarsed ka lääne usklike seas. See on nii kuna Ida meetoditel ei ole dogmade ja usuga midagi pistmist, need on neutraalsed, puhas meeleteadus, nii nagu me juba eelpool veendusime. Nagu nad ise ütlevad, et: „Meil ei ole ideoloogiat. Meil ei olegi mingit teoloogiat. Me tantsime.” Tantsimine tähendab täielikku tähelepanelikkust, teadlikkust, mitte-duaalsust, st tasakaalu kahe äärmuse vahel (tuimus ja ärevus). Istumise meditatsioon on selle harjutamine: keha ei kaldu liiga ette ega liiga taha, ma ei istu kössis ega liiga sirgelt, ma ei mõtle minevikust ega tulevikust, ma tunnen sügelust tulemas ja minemas, ma olen teadlik sissehingamisest ja väljahingamisest. Kui see saab selgeks, siis hakkab see ka igapäeva elus toimima. Kui ma teen tööd, siis ma ka tantsin, kui ma valmistan süüa, siis ma ka tantsin. Jälgi inimesi enda ümber, kuidas nad midagi teevad. Selgub, et suurem osa neist kiirustab, rahmib, jookseb, aega ei ole isegi hingata, hapniku puudusest on nägu punane. Hingamine on iga tegevuse võti. Seepärast tuleb ka hingamist eraldi õppida. Kuidas hingata igas situatsioonis sügavalt ja rahulikult nii, et igalt tegevuselt saadud nauding soojade külmavärina lainetena meie keha paitaks? Kui me suudame seda teha istudes, siis lõpuks ka süüa tehes, tööd tehes, kallistades, armatsedes. Viimasega tegelevadki just tantra ja kaamasuutra. See on tantsimise kunst vahekorras olles. Kui sa soovid endale head partnerit või kaaslast leida, siis vaata kuidas ta tööd teeb või kuidas süüa valmistab. Kas tantsides või rahmeldades? Sest täpselt samamoodi teeb ta ka kõike muud. Tantsimine on elustiil, mõtteviis, ei midagi rohkemat ega vähemat.

Psüühika selgituseks. Siia alla käivad erinevad teraapiad, mis kõik tegelevad meie varjuga, alateadvusega, meele madalamate astmetega. Miks on psüühikaga nii oluline järjepidevalt tegeleda on seepärast, et igakord kui me areneme ühelt lainelt teisele (eriti just lapsepõlves), siis takerdub mingi osa meie meelest alateadvusesse. Enamasti on need

56

hirmud, vastumeelsus, ärevus kellegi või mõne situatsiooni vastu, pahameel, äärmisel juhul viha jne. Kõik see on aga loomulik, kuna elu on pidev muutus ja uute situatsioonidega kohanemine. Probleemid tekivad enamasti kui surutakse negatiivsed tunded maha või püütakse neid ära unustada, st lükatakse pimedasse alateadvuse nurka. Kui aga näiteks iga hommik ja õhtu enda meel paari minutiga läbi skanneerida ning ebavajalikele emotsioonidele tähelepanu suunata ja need enda jaoks läbi mõelda, siis suuri psüühilisi probleeme ei tekigi. See on umbes nagu arvuti antiviiruseprogramm, mis iga teatud aja tagant kontrollib kõvaketta üle. Kui me ise ka harjutame seda tegema, siis lõpuks käib see juba automaatselt, sellest saab meie mõtlemise üks osa. Seega nende teraapiate mõte on igasugu mittevajalikud mentaalsed takistused (viirused) alateadvusest välja tuua. Lihtsalt tuua need meie teadvusesse, neile korra või paar otsa vaadata ning kadunud nad ongi. Enesetunne muutub kohe paremaks ja palju meele-enegiat, mis varem oli selle pahna all kinni, pääseb jälle meie kasutusse ning me saame elulainetel edasi surfata, uusi laineid avastada. Suuremate vaimsete traumade puhul, mis on näiteks veel lapsepõlvest pärit, on soovitav spetsialisti poole pöörduda. See ei ole midagi imelikku vaid sellesse peaks suhtuma nagu hambaarstil käiku, korraline hooldus. Nii nagu me hoolitseme oma keha eest, nii samuti on vaja silm peal hoida psüühikal.

Kujutlusvõime all on lugemine, kirjutamine, erinevate vaadete treenimine ja endale sobiva maailmavaate teadlik kujundamine. Mida see täpsemalt tähendab? Maailmas on laias laastus kahte sorti raamatuid muinasjutud (müüdid, ilukirjandus e. fiktsioon) ja filosoofia (teadus, öko, usu e. mitte-fiktsioon). Suurem osa raamatutest on muidugi nende kahe segu. Esimesed sisaldavad tihti endas kangelase teekonda, mis õpetavad meid alateadlikult elulainetel surfama, vana ja tuttavat maha jätma ning uut ja hirmutavat embama. Filosoofia raamatud täidavad aga sootuks teist rolli, nimelt nad tutvustavad meile elu nelja veerandit. Kui me loeme tänapäeva teaduse raamatuid, siis on need valdavalt ÜP veerandi ehk

57

nähtava maailma kohta. Kui juhtume lugema mõnd ökofilosoofia raamatut, siis need räägivad enamasti vaid AP veerandist ning ülistavad loodust. Usu, spirituaalsed ja psühholoogia raamatud pajatavad meile ÜV veerandist ehk vaimumaailmast. Oluline on ära tabada, et igaüks neist tutvustab meile vaid teatud elutahke ning on seepärast kaugel terviklikust elupildist. See kes samastub ühega neist kaotades silmist teised elutahud, näeb ja mõistab elu moonutatult.

Teine viis seda mõista on kui vaadata meie joonise peal olevaid erinevaid maailmavaateid (AV). Suurem osa filosoofilisest kirjandusest kirub teisi maailmavaateid, aga ülistab seda kus ta ise parasjagu on. Seega lugedes teadust on ainult nende maailmavaade õige, lugedes ökofilosoofe, siis nende arvates peaksime me tagasi minema arhailise maailmavaate juurde, tagasi metsa, kõik muu on jama. Usuteadus on aga ühe jalaga eelmodernismis ja teise jalaga postmodernismi kandis. Seevastu Ida, perennial ja integraal filosoofiad loovad kõigest eelnevast ühe suure pildi. Seepärast ongi filosoofia lugemine hädavajalik, et hakata nägema neid erinevaid elutahke ning hakata neil vahet tegema. Lõpuks tekib võime neist kõigist lahti lasta ning nad üheks tervikuks tagasi kokku panna. Kirjutamine, arutlemine ja väitlemine on selle protsessi juures ka üks väga oluline tegevus, kuna see aitab mõtteid koondada. Kui meie maailmapilt on näiteks müstiline, siis me ei saa kohe hüpata integraalsele maailmapildile, vaid peame läbi tegema kõik vahepeal olevad etapid: teaduslik ja pluralistlik. Vana elufilosoofia maha jätmine ja selle asendamine järgmisega võib olla hirmutav protsess ja veider tunne, aga see on loomulik. Uus maailmapilt tekitab alguses palju segadust, kuna maailm paistab täiesti uuena (nii nagu laps areneb ja pidevalt tajub maailma teistmoodi). Meil tekib vajadus uuesti läbi mõelda, et kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme. Ühesõnaga me näeme enda ja maailma minevikku, olevikku ja tulevikku teistmoodi. Samuti kõik neli veerandit paistavad uuelt kõrguselt teisiti. Kirjutamine ja üldiselt kunstiga tegelemine on aga üks hea vahend, kuidas seda segadust peas korrastada.

58

Kultuur

Järgmiseks vaatame kuidas arendada endas alumist vasakpoolset veerandit ehk kultuurilist poolt:

• SUHTED – perega, sõpradega ja elusolenditega üldiselt. Teadlik pühendumine ehk teadvustamine, et suhted on üks osa meie enda kasvust. Enesekesksuse vähendamine. Lähisuhted, suhtlemise oskus.

• TÖÖ – mis aitab kaasa ühiskonna ja enda arengule, oma eriala täiendamine, ajaplaneerimine, rahaga toimetamise oskus ehk finants-intelligentsus, karma jooga, vabatahtlik töö, kodutute aitamine, varjupaigas abistamine.

• MORAAL – kaasates ennast intersubjektiivse headuse maailma, mis ei vali vastandite vahel, vaid loob tervikut (integraalne ja holistlik maailmavaade). Kaastunde, hoolivuse, empaatia praktiseerimine kõigi elusolendite suunas, tööalane eetika, enesedistsipliin, heategevus, lubadused ja vanded.

Sotsiaalsed süsteemid

Alumise parempoolse veerandi ehk sotsiaalsete süsteemide arendamine:

• LOODUSLÄHEDUS – kaasates ennast koduplaneedi, looduse, biosfääri ja geopoliitiliste infrastruktuuride hoidmisele.

• POLIITIKA – kaasates ennast hariduse ja poliitika arendamisse. Kodanikukohustused perele, linnale, riigile, rahvusele, maailmale.

Arenguhoovused

Kõiki eelnevalt välja toodud enda arengu külgi võib ette kujutada meie maailmakaardil arenguhoovustena või -joontena, mis mööda elulained surfavad (Joonis 12):

59

Joonis 12. Arenguhoovused

Keha:

• FÜÜSIS – toitumine ja liikumine

• NÄRVISÜSTEEM – ajukeemia ja ajulained

Meel:

• EMOTSIOONID – hingamine, seks ja loovus

• MENTAALSUS – psüühika ja kujutlusvõime

60

• SPIRITUAALSUS – hing ja vaim

Kultuur:

• SUHTED

• TÖÖ

• MORAAL

Sotsiaalne:

• LOODUSLÄHEDUS

• POLIITIKA

Iga arenguhoovus areneb erinevas tempos, st on parasjagu teatud laine juures. Näiteks inimese füüsis jõuab iga uue lainega kõrgemale tasemele: tugitoolisportlane, pühapäevasportlane, sportlik inimene, atleet. Või siis loovus: koopamaalingute sarnane kriitseldamine, maagiliste objektide imiteerimine, müütilise hea ja halva pildid, modernselt realistlikud maalid, postmodernsed sürrealistlikud või abstraktsed maalid, integraalsed holistlikud kunstiteosed, Zen’i mitte-duaalsed loodusmaastikud. Suhted arenevad samamoodi: ise, pere, sõbrad, lähisuhe, kogukond, rahvus, inimkond, kõik elusolendid. Looduslähedus: viskan prügi sinna kuhu juhtub, viin prügi metsa puu alla, kogun prügi kokku ja viin prügikasti, sorteerin prügi, tarbin teadlikult nii, et tekiks võimalikult vähe jäätmeid, tarbin looduslähedasi kaupe. Sedaviisi võib analüüsida igat arengujoont ning vaadata kui kaugel ma olen. Kui sedaviisi kõik need läbi käia ja joonistada maailmakaardile enda isiklikud arenguhoovused, siis saab teada millist neist võiks veel arendada ning mis suunas. Ma küll joonistasin need arenguhoovused ühes suunas kasvavana, aga tegelikus elus võivad nad teha igasugu vigureid ja keerdkäike. Näiteks kui ma olen ühel aastal heas füüsilises vormis, aga siis tekib vigastus ning treenimine jääb unarusse, siis ka see arenguhoovus liigub tagasi.

61

Inimese arengusüsteemide analüüs

Teine asi, millele tuleks tähelepanu pöörata on see, et oleks esindatud kõik veerandid ehk elutahud. Kui mõni veerand tundub arenguhoovustest väga tühi ning pinnapealne, siis tuleks sinna midagi lisada, uus seeme mulda pista. Tänapäeva maailmas kipuvad olema rohkem esindatud parempoolsed veerandid, st ollakse teadlikud liikumisest, toitumisest, looduslähedusest ja poliitikast. Kõik aga mis eelnevale sügavuse ning väärtuse annab ehk sisemaailm, vasakpoolsed veerandid, sellega ei olda väga kursis või ei peeta seda väga oluliseks. Näiteks töö, mis siia kuulub võib olla väga madalal arenguastmel, st ei ole inimest ennast, ühiskonda, loodust ja keskkonda säästev ning arendav (sinine ja punane laine). Samuti esinevad sellel grupil madal moraal ja suhete raskused. See on nii seepärast, et kogu KULTUURI (AV) veerand sõltub otseselt MEELE (ÜV) veerandist. Kui inimene ei tegele iseenda meelega ehk oma emotsioonide (hingamine, seks, loovus), mentaalsuse (psüühika, kujutlusvõime) ja spirituaalsuse (hing, vaim) teadliku arendamisega, siis kannatavad selle alla ka suhted, töö ja moraal. Seega need kaks vasakpoolset veerandit on omavahel otseselt seotud. Teine äärmus on see kui inimene keskendub rangelt ainult vaimusfääri, st tegeleb vaid spirituaalsusega. Tahaplaanile jäävad füüsis, suhted, töö, poliitika, mentaalsus ja emotsioonid. Suurem osa inimese elutahkudest jäävad varju, ta ei ole tervik, ta on elust võõrdunud. Tema kohta öeldakse enamasti erak, hull, vaimuhaige.

Kui vaadata näiteks Hommikumaa arengusüsteeme nagu budism või jooga, siis seal on esindatud peaaegu kõik arengujooned ning nad katavad kogu elulainete spektri: liikumine (hatha jooga), toitumine (taimetoitlus), seks (tantra), loovus (Zen loodusmaastikud), hingamine, spirituaalsus, kujutlusvõime, suhted, töö (karma jooga), moraal, poliitika, looduslähedus. Ainukesed asjad mida Õhtumaa saab enda poolt juurde pakkuda on teadussaavutused psüühika, närvisüsteemide ja muude

62

teadusuuringute vallas. Psüühikaga ehk teadvuse madalamate astmetega tegelesid väga põhjalikult Freud ja Jung ning ajukeemia ja –lainete kaardistamisega on ka juba hulk tööd ära tehtud, aga suurem osa ootab veel ees. Suured laborid Ameerika Ühendriikides ja Euroopas panustavad tänapäeval ajuprotsesside uurimisse ja mõõtmisse rohkelt raha ja ressursse. Lääne religioonide suurimaks puuduseks võiks nimetada seda, et nende arengusüsteemi ei ole integreeritud parempoolsete veerandite arenguhoovuseid nagu liikumine, toitumine, looduslähedus, ajukeemia ning –lained. Vasakpoolsetest veeranditest on kõrgelt arenenud spirituaalsus, aga puudu jääb siiski viimane tipp ehk mitte-duaalne teadvuse aste. Keskmiselt on arenenud moraal, töö, suhted ning madalal tasemel on kujutlusvõime, psüühika ning emotsionaalsed arenguhoovused nagu hingamine, loovus, seks. Seega on selgelt näha Hommikumaa ja Õhtumaa arengusüsteemide erinevus.

Kokkuvõtlikult võiks öelda, et tänapäeval on valida umbes viie erineva operatsioonisüsteemi vahel, mis inimkond on viimaste aastatuhandete vältel programmeerinud ning mida on võimalik enda ellu installeerida:

• Fundamentaalne religioonisüsteem v1.0

• Lääne teadussüsteem v1.5

• Liberaalne Lääne religioonisüsteem v2.0

• Ida religioonisüsteem v3.0

• Integraalsüsteem v4.0

Integraalne operatsioonisüsteem (OS) ühendab endas kõigi eelneva tarkuse üheks tervikuks kokku. Kui vaadata ühiskonnas toimuvaid arengusuundumusi, siis me näeme, et enam levinud OS on teaduslik. Inimesi keda see ei rahulda vahetavad selle enamasti liberaalse religioonisüsteemi vastu (nt protestantism), kuna see on populaarsuselt teine variant. Üha enam levivad Läänes Ida religioonide või filosoofiate süsteemid nagu jooga, budism, zen, taoism jne. Integraalne OS, mis

63

ühendab endas Ida, Lääne, Põhja ja Lõuna tarkuse, on aga alles värskelt poelettidele jõudnud.

Nagu me näeme, siis toimub ka inimese arengusüsteemides halastamatu evolutsioon. Täpselt nagu on muutunud näiteks Windowsi OS: 95, 98, Me, 2000, XP, Vista, 7, 8. Milleks peaks me leppima tänapäeval vanemate versioonidega? Milleks kümne küünega kinni hoida Windows 98-st või 2000-st, kuigi need meile ehk väga meeldisid. Windows 7 sisaldab ju endas kogu eelnevat tarkust, kogemustest ja vigadest on õpitud ning loodud on midagi veel täiuslikumat. Meie mõttesüsteemid muutuvad samamoodi, aga palju aeglasemalt. Nii aeglaselt, et me seda ise ei märkagi. Et käia kaasas viimase tehnoloogia sõnaga, selleks peab ise vaeva nägema ja õppima. Uut mõttesüsteemi ei saa kahjuks või õnneks veel poest osta (st see elulaine ei ole veel inimkonna keskmine, normaalne, tavaline). Hetkel on poelettidel vanemad OS-i programmid nagu Lääne teadussüsteem v1.5 ja liberaalne Lääne religioonisüsteem v2.0. ning üha enam ka Ida religioonisüsteem v3.0. Integraalsüsteem v4.0 on meie lähitulevik, aga kaugeltki mitte viimane versioon, kaugel sellest. Kõik muutub, miski pole jääv.

Hea elu valem

Eelpool nägime, et kõik elutahud on omavahel otseselt seotud. Nagu öeldakse, et terves kehas terve vaim. See tähendab seda, et kõik elutahud mõjutvad teineteist. Mida rohkem on arenenud vasakpool seda enam saab areneda ka parempool. Näiteks kui atleet tahab olla edukas, siis on soovitatav tal õppida ka keskendumist, st mediteerimist. Või kui vaimsete praktikatega tegelev inimene tahab olla edukas, siis on soovitatav tal tegeleda spordiga. Kõrgemad elulained avanevad meie jaoks ainult siis, kui me arendame kõiki elutahke korraga ja ühtlaselt. Täpselt nagu me ehitame maja, enne korralik vundament ja siis seinad ning lõpuks katus. Kui me vundamendi teeme kuidagi poolikult, st pool vundamenti on puudu või ligadi-logadi, siis seinad veel kuidagi püsivad, aga kui katust

64

püüame peale ehitada, siis vajub kõik kokku nagu mängukaardimaja. Meie enda arenguga on sama lugu. Meie vundament ei koosne ainult kehast või ainult meelest, ta koosneb kehast ja meelest. Keha ja meel on koos, need on mördi kaks komponenti – liiv ja lubi.

Mis siis ikkagi on hea elu valem? Näiteks Gunnar Aarma on öelnud, et inimese heaolu sõltub 70% mõtlemisest, 10% hingamisest, 10% liikumisest, 10% söömisest. Kui Wilberi maailmakaarti koos elulainete ja arenguhoovustega vaadata, siis tuleb see tõesti hästi välja, et liikumisel ja söömisel on suures plaanis väike aga oluline roll meie heaolul mängida. Need esindavad parempoolset veerandit. Aarma mõtlemine ja hingamine kokku (80%) moodustavad vasakpoolse veerandi, kus on Wilberi süsteemis umbes 7 arengujoont. Seega Aarma väide läheb Wilberiga üpris täpselt kokku, kui arvesse võtta ainult individuaalseid ehk ülemisi veerandeid.

Wilber paneb hea elu valemi ühte lasusesse sedaviisi: treeni keha, meelt, hinge ja vaimu (elulained) endas, kultuuris ja looduses (kõik neli veerandit, lihtsalt loodus tähendab kahte parempoolset veerandit koos). Elulained on arenguastmed ja igas arenguastmes on neli arenguveerandit, kus paiknevad omakorda arenguhoovused. Meie joonisel on kokku 16 arenguhoovust. See aga ei ole lõplik, igaüks võib ise sinna midagi juurde lisada. See on lihtsalt kondikava, elementaarsed arengujooned, miinimum. Samuti on iga inimese arenguhoovused pisut erinevad, kuna me kõik oleme ainulaadsed: kehaehitus, sugu, inimtüüp (Enneagram või Myers-Briggs), kultuuriline taust. Integraalsüsteemi põhimõte on see, et ta loob meile ülevaatliku struktuuri ning annab meile vabaduse ise valida ja leida endale sobiv elupraktika. Igat arenguhoovust saame me arendada just selle tegevusega, mis meile meeldib. Need ajad on möödas kus keegi kirjutab meile rangelt ette, et heaks eluks pead sa kindlasti muna sööma, hommikuti jooksmas käima, kolm korda päevas palvetama, pühapäeval kirikus käima või teatud kindlat raamatutu lugema. Need on lihtsalt ühed

65

valikuvariandid paljudest. Integraalse süsteemi mõte on näidata kus on meie lüngad, nii et me saksime need ära täita. Näiteks ma võin valida igast arenguhoovusest ühe või paar tegevust, nii et kõik elutahud tasakaalus oleks:

1. Toitumine: flexitarian (enamasti taimne, vahetevahel lihatooted) 2. Liikumine: jalgrattasport 3. Ajukeemia: - 4. Ajulained: - 5. Hingamine: bhakti jooga 6. Seks: tantra 7. Loovus: kokakunst, pilli mängimine 8. Psüühika: kunstiteraapia, varjude töö 9. Kujutlusvõime: lugemine, uue keele õppimine, arutlemine,

väitlemine, kirjutamine, erinevate vaadete treenimine, integraalse maailmavaate teadlik kujundamine

10. Hing: rännakud üksi metsa, resonants kirjandusega ja muusikaga 11. Vaim: vipassana meditatsioon, iseenda küsitlus, kallistamine 12. Suhted: pere, sõbrad, elukaaslane 13. Töö: lasteaiaõpetaja, vabatahtlik töö 14. Moraal: integraalne, kõike ühendav hoolivus 15. Looduslähedus: jalgrattaga sõitmine, prügi sorteerimine, teadlik

looduslähedane tarbimine 16. Poliitika: integraalse ja tervikliku hariduse ja poliitika arendamine

Kui näiteks joonistada endale välja päeva- ja nädalaplaan, siis me näeme väga täpselt kuhu me hetkel oma energia suuname, milliste arenguhoovustega järjepidevalt tegeleme, mis suunas liigume. Kui me aga oleme teadlikud elu kõigist tahkudest ning neis olevatest arenguhoovustest, mis on vajalikud meie terviklikuks arenguks ja heaoluks, siis saame me oma päeva- ja nädalaplaani pisut kohendada, täiuslikumaks muuta. Asja mõte ei ole oma elu pea peale pöörata, seda

66

täielikult muuta, vaid teadlikult ja vaikselt proovida ning katsetada uusi hoovusi, nendega tutvust teha ja vaadata mis juhtub. Kes soovib täpsemalt selle teema kohta teada, siis tasub uurida Wilberi raamatut: „Integral Life Practice: A 21st-Century Blueprint for Physical Health, Emotional Balance, Mental Clarity, and Spiritual Awakening” (2006)

Hea elu tähendab pidevat ja ühtlast arengut, elulainetel surfamist. Julgelt tundmatule vastu astumist. See on küll pisut hirmus kuna see muudab meid, aga teisisti ei saa. Elu ainus seadus on muutus. Nagu Eplik laulab, et: „Ma olen mees kes kardab vett ja igatseb maad”. Vesi sümboliseerib tundmatut, muutust ja maa tuntut, kohapeal seismist. Esimene tähendab loovust ja rahulolu, teine aga mandumist, kannatust. Uued ideed ja inspiratsioon tulevadki elulainetel surfamisest, veevooluga kaasa minemisest, iseenda muutmisest. Iga kord kui me järgmisele elulainele jõuame paistab maailm täiesti uuena. Me justkui roniks kõrgemale puu otsa ning näeks kaugemale, meie silmapiir avardub, me märkame uusi asju. Inimest, kes seda uut ka teistega jagab nimetatakse kunstnikuks. Iga kord kui ta pisut jälle kõrgemale puu otsa on roninud, tunneb ta kirjeldamatut vajadust seda vaadet kellekagi jagada. Elu on jagamine, tunnete ja kogemuste vahetamine, mitte aga asjadest rääkimine (Mul on kollane auto. Aga mul on hoopis punane auto. Ma ostsin selle. Mina aga ostsin hoopis selle teise. Ilus ilm täna). Seepärast ongi oluline, et teadlased ja usklikud ühise keele leiaks ning samuti saavad ka teadlsed omavahel sügavamatel teemadel rääkida, muidu jääbki kogu jutt pinnapealseks, haiguta või lõuad pooleks. Üks hea näide elulainetel surfamisest on Vaiko Epliku looming. See moodustab ühe terviku. Iga aastaga ta areneb, küpseb, tema albumite numbridki tähistavad seda 1., 2., 3., 4. jne. Iga aastaga näeb ta maailma üha detailsemalt ja peenekoelisemalt ning jagab seda meiega. Ta on mees kes ei karda vett. Sama lugu on Riho Sibula ja Vladislav Koržetsiga, kelle sõprusest on sündinud näiteks järgmine laul:

67

Kui pöörad vahel taeva poole pilgu, mis sest, et huupi, mis sest, et harva,

siis sinu silmist taevatähti vilgub ja sinu silmad on siis taevakarva.

Kui vaatad vahel otse taeva sisse, nii kaugele, kui ulatuvad silmad, siis tuleb taevas sinu silmadesse

ja oled ise täheke siin ilmas.

Mis oli enne ja mis tuleb pärast on kuskil kaugel, kaugel ära.

On ilmaruum, on vilkuv tähesära ja oled sina, teadmata mispärast.

Siis langeb kõrge tähekaar su ette, see kauge taeva sinisärav värav.

See tähevärav, mille taha ära me läheme, kui aeg on jõudnud kätte.

Kõiksuse teooria

Kui kogu eelnevat juttu pisut eemalt vaadata, siis näeme, et oleme loonud universaalse maakaardi või kõiksuse teooria. See kaart või teooria on eriline seepärast, et ta sisaldab endas kõiki eelnevaid teooriaid ja kaarte. Välja ei ole jäänud miski. Esindatud on kõik elutahud, nii vaimsed kui füüsilised ning need kehtivad nii maailma kui ka inimese arengu seletamiseks. See ei ole staatiline kaart, mis oleks nagu pilt hetke olukorrast, vaid see on dünaamiline kaart, mis näitab universumis toimuvat muutust ja arengut. See on justkui teooriate teooria (metateooria) või kaartide kaart (metakaart). Ken Wilber nimetab seda ise Kosmose kaardiks või teooriaks, kuna kosmos (κόσµος) tuleb vana-

68

kreeka keelest ja tähistas tol ajal nii nähtavat maailma kui ka nähtamatut. Tänapäeva vaste oleks universum, aga see tähendab enamasti ainult silmaga nähtavat maailma, kust on välja jäetud kõik nähtamatud elu dimensioonid.

69

III PEATÜKK

Elulained muinasjuttudes

Meie saame otsustada vaid selle üle, mida nende päevadega teha, mis meile antud on.

— J. R. R. Tolkien

J. R. R. Tolkieni maailm

Tolkien on üks eelmise sajandi kirjanduse suurkujusid, kes on näinud maailma väga täpselt ning selle ka ülidetailselt muinasjutuvormi valanud. Tolkieni lood on nii populaarsed ja hinnatud seepärast, et nad annavad lugejale elutruu pildi sellest maailmast kus nad ise elavad. Tema mütoloogia ei ole pelgalt staatiline pilt vaid tabab ka Kosmose dünaamikat, liikumist, arengut. Tolkien oli väga mitmekülgne mees, ta oli kursis nii religiooni, teadusmaailma, kultuuri, keelte kui ka erinevate mütoloogiatega. Kogu selle tarkuse valas ta raamatutesse. Esmalt kirjutas ta „Silmarillioni”, mis on sisuliselt Kosmose kondikava, mütoloogia, elufilosoofia, järgnevate raamatute tuum. Seejärel kirjutas ta oma lastele „Kääbiku”, mis sümboliseerib inimese arengulaineid ehk vaimset arengut, kangelase teekonda. Ta teadis väga täpselt kui olulised on sellised muinasjutud laste arengule. Kuna „Kääbik” (1937) osutus väga populaarseks ka Tolkieni sõprusringkonnas ning laiema publiku hulgas, siis käidi talle peale, et too kirjutaks „Kääbikule” järje. Tolkien aga ei tahtnud enam lasteraamatut kirjutada ning ihkas midagi sügavamat ja suurejoonelisemat, kuhu ta saaks kogu oma elupildi sisse valada. Sealt

70

saigi alguse „Sõrmuste isanda” idee. Ta kirjutas seda triloogiat 16 pikka aastat. Kui 1954 aastal raamat trükist ilmus kirjutas Tolkien oma sõbrale nii: „Ma kardan raamatu avaldamist, võimatu on mööda vaadata sellest mis seal kirjas on. Ma paljastasin oma südame püssitorude ees”. Raamatut saatis suur edu ja paljude noorte jaoks oli see justkui uus piibel. Tolkien kommenteeris seda ise nii: „Kardan, et oma eluajal kultusisikuks saada ei ole sugugi meeldiv. Kuid ma ei leia, et sellest võib ennast täis minna. Vähemasti minul on tunne, et olen väike ja vääritu. Kuid isegi väga tagasihoidliku ebajumala nina ei jää viiruki magusast lõhnast päriselt puutumata”.

Kuidas siis ikkagi seda Tolkieni suurteost täpsemalt mõista? Kui „Silmarillion” on kui skelett või kondikava, nagu meie Kosmose kaartki, siis „Sõrmuste isand” on liha ja nahk koos siseorganitega. Kuna see oleks aga liiga jõhker ja tõetruu pilt maailmast, siis on see peidetud muinasjutu sümbolite taha. See mida Tolkien oma raamatus kirjutab on paljastav tõde maailma kohta, umbes nii nagu meie seda oleme eelnevalt uurinud. Sada aastat tagasi ei olnud veel võimalik nendest asjadest nii otseselt rääkida, maailm ei olnud selleks piisavalt avatud ja salliv. Kui hetkel on juba üle 10% inimkonnast kollase laine ehk postmodernse mõttemaailma juures (mitmekesisust salliv), siis saja aasta eest oli see ehk 1% inimkonnast. Seepärast Tolkien kirjutaski oma sõbrale, et ta pisut kardab raamatu avaldamist. Tolkieni sümbolid või salakeel, aga oli siiski piisavalt keeruline, nii et seda mõistsid ainult need kes seda mõistma pidid. Enamuse jaoks oli Tolkien lihtsalt suur sõnasepp ja hiilgav muinasjutuvestja.

Sõrmuste isand

Vaatame nüüd pisut „Sõrmuste isanda” sümboolikat meie Kosmose kaardi valguses. Selles raamatus on värvikalt esindatud Kosmose kõik erinevad arengulained kõigis neljas erinevas veerandis. See tähendab

71

Tolkien on pannud ühte muinasjuttu kokku kõik inimkonna arengufaasid (Joonis 13).

Joonis 13. „Sõrmuste isanda” sümboolika

Ülesse poole paigutasin ma iga elulaine peale Tolkieni loodud olulisemad rahvad või tegelaskujud. Iga rahvus jaguneb kaheks: need kes võitlevad headuse eest ja need kes on tumedate jõudude käsutuses, ühed takistavad maailma arengut, teised aitavad arengule kaasa. Terve lainespekter koos kõigi veeranditega on Eru Ilúvatar, Üks, ülim olend, kes on Kõige Isa. Eelratsionaalses mõistes Jumal. Teda iseloomustavad kaks jõudu Valar ja

72

Melkor, headuse ja kurjuse jõud (ingel ja kurat). Valari ehk headuse füüsilised kehastused tõin ma ÜV veerandisse: võlurid, haldjad, inimesed, kääbikud, päkapikud, entid (rääkivad puud), kotkad, hiiud (suured kivirahnud). Melkori ehk kurjuse suurim käsilane on Morgoth ja tema alluvateks on omakorda Balrog ja Sauron. Balrog oli tegev esimestel ajastutel ning Sauron kolmandal, mil sõrmuse vennaskonna tegevus toimub. Sauroni maapealsed käsilased on ÜP veerandis: nazgul (samuti Saruman), uruk-haid, inimesed (need kes tulid idast ja lõunast Sauronile appi), goblinid, orkid, trollid, draakonid ja hiiud. Hiiud on neutraalsed seepärast ühendavad nad mõlemaid jõude. Joonise pealt ilmneb, et igal tegelasel on oma vastand: kotkal draakon, entil troll, päkapikul orc, kääbikul goblin, heal inimesel paha inimene, haldajal uruk-hai, võluril nazgul (või halb võlur Saruman).

Allapoole tõin ma välja iga rahva infrastruktuuri või elukoha: mäestik, mägi, mets-koopad, maa all, urud, linnad, Rivendell (samuti Lothlórien), pühakojad ja Surematumaa (kontinent mis asub Keskmaast läänes, kuhu rändavad haldjad). Kui kogu see muinasjutu sümboolika tänase päevaga ühendada, siis peaks hetkel inimkond leidma ühiseid jooni metsas ja koobastes redutavate entide ja trollidega (20%, punane laine), maa all toimetavate päkapikkude ja orkidega (40%, sinine), urgudes pesitsevate kääbikute ja goblinitega (30%, oranž), linnades elvate inimestega (10%, roheline) ja Rivendelli laatsetes linnakutes elavate haldjatega (1%, kollane). Oluline on mõista, et elukohad ja tegelaskujud sümboliseerivad inimkonna vaimseid arenguastmeid. Seega kui linnades elab Tolkieni järgi 10% inimestest, siis see tähendab, et tänapäeval saab ennast selle elulainega samastada 10% inimkonnast, aga see ei tähenda, et nad ka kõik linnas elaks. Samamoodi kääbikute ja goblinitega, kes tähistavad oranži ehk teaduslikku maailmavaadet, aga see ei tähenda, et see osa inimkonnast maal elaks ja põldu hariks. Nad elavad nii linnas kui maal. Seega puudutab see muinasjutt kõikki. Inimesed saavad ennast nende tegelaskujudega samastada, kas siis teadlikult või alateadlikult.

73

Headus vs kurjus

Tolkieni raamatut ei tee nii väärtuslikuks ainult tema tegelaskujude oskuslik valik ning väline tulevärk, vaid ka see kui täpselt on ta tabanud elu nähtamatut poolt. ÜV poolsesse veerandisse märkisin ma headus vs kurjus. See tähistab iga tegelaskuju sisemist võitlust, vaimset arengut, kangelase teekonda, ühelt lainelt teisele minekut, hea ja halva tasakaalu otsimist. Iga tegelane asub alguses teatud vaimsel arenguastmel. Näiteks Frodo oranžil, Aragorn rohelisel, Legolas kollasel ja Gandalf türkiissinisel. Igal ühel neist on oma vari ehk mõni hirm või kartus, millele nad ei ole julgenud veel otsa vaadata ning samuti iha. Gandalfi hirmuks oli Balrog. Moria kaevanduses kukub Gandalf koos oma varjuga sügavikku ning peab taga maha elu ja surma peale võitluse. See sümboliseerib võluri vaimset arengut, elu seab talle ette suure raskuse, mille ta ka julgelt ületab. Ta saab oma varjuga üheks: tees+antitees=süntees või eraldumine, pühendumine ja tagasitulek. Selle raskuse ületamise tulemuseks on see, et ta saab lõpuks hallist võlurist valgeks võluriks. Kosmoses ei leidu teama jaoks enam hirme, ta on lõpetanud õppimise. Meie kaardi peal tähistab see liikumist türkiissiniselt lainelt valgesse, kus kõik vikerkaare värvid saavad üheks. See tähistab lõplikku valgustatust, nirvaanat, mitte-duaalset teadvuse taset, vaimuga üheks saamist. Seega me näeme, et olenemata mis evolutsioonietapist tegelane on, ta saab vaimselt liikuda kõrgematesse sfääridesse.

Aragorni suurimaks varjuks oli Gondori kuningaks hakkamine, mis on inimese kõrgeim arenguaste. Lõpuks kui ta selle otsuse teiste abiga siiski vastu võttis, pidi ta veel ületama suure väljakutse ning minema Koolnute riiki, seisma seal esimest korda nagu kuningas ning ületama oma hirmu. Oluline on mõista, et kõik tegelased peavad ükshaaval läbi tegema kõik arenguetapid. Kui Aragorn oli alguses rohelisel lainel, siis kogu tema seiklus tähistab liikumist roheliselt kollasele, siis türkiissinisele ning lõpuks valgusesse. Kõige pikem arengutee oli peategelasel Frodol. Tema alateadvuses olev vari on ka kõige värvikamalt ja detailsemalt välja

74

toodud, selleks on Gollum. Frodo hakkab pihta oranžilt kääbiku maailmapildilt, läbib palju seiklusi ning surmasuust pääsemisi ja õpib oma varju tundma. Raamatu lõpuks kui Gollum koos sõrmusega laavamerre kukub saavutab ta täieliku vabanemise, saab valgustatuks.

Iga tegelane pidi läbi tegema ka iha testi. Suurim iha maailmas on võim ning seda sümboliseeris väga ilmekalt üks kuldne sõrmus, mis valitseb kõigi teiste sõrmuste ehk ihade üle (ahnus, nauding, kiindumine, lõbu jne): „Üks Sõrmus juhib neid, Üks leiab üles, Üks Sõrmus toob nad kokku pimeduse süles”. Kogu sõrmuse vennaskond pidi selle ihaga silmitsi seisma ning selle ületama või surema. Surm tähistab vaimse arengu lõppu. Inimene, kes on iha või hirmu küüsis, seisab paigal, ta ei liigu elulainetel edasi ning seega on vaimult surnud. Viimast tähistab Boromiri lugu.

Ansambel Vennaskond on näiteks saanud inspiratsiooni Tolkieni töödest. Meenub lugu „Nüüd mingem siit, veel koidu eel!”, mille tekst on pärit „Kääbikust”. Või siis sellised loode pealkirjad nagu „Võluri tagasitulek” ja „Muinasjutud õpetavad meid”. Viimase sõnad on järgmised:

Kui sa usud muinasjutte usud iseend

Oled lahke tegusid teed häid

Sõrmeküüntest kübar lauakene kata end

Aitavad sind kui sa hätta jäid

Muinasjutud õpetavad sindki elama

Oled sa siis prints või näkineid

Vaimusilma jäävad kujud sõnad kõlama

Ära kõrvust mööda lase neid

75

Seega ei ole vist väga huupi pakutud, kui öelda, et Vennaskond on oma nimegi Tolkieni peateose järgi saanud. Kui nii, siis järelikult sümboliseerib bändi liidrit ehk Trubetskyt raamatu peategelane Frodo. Kui edukalt tal ja tema kaaslastel selle võimusõrmuse kandmine läheb (iseenda muutmine, elulainetel surfamine) see on aga iseküsimus.

Loodus vs kultuur

AV veerand tähistab looduse ja kultuuri vastasseisu. See on ideoloogiline ehk maailmavaadete sõda, mida kirjeldasin juba varem. Ühiskond on arenenud tehniliselt kõrgemale tasemele kui eetika. Madala moraaliga tegelaste kätte satuvad uued tehnoloogia saavutused ning nad kasutavad neid enda hõimu, rasssi või vaate peale surumiseks. Täpselt nagu meie eelmised maailmasõjad olid. „Sõrmuste isandas” kujutavad neid madala moraaliga olendeid kõik ÜP veerandis olevad tegelased. Nii nagu saab elulainetel valguse poole surfata, nii saab ka tumeduse poole, võib toimuda taandareng, mõistuse kaotamine. Näiteks Saruman on küll võlurite rassist, see on tema sünnipärane vaimne tase, ühiskonna keskmine, aga iha viib ta moraali orkide ja päkapikkude tasemele, kes on hästi impulsiivsed ning kergelt ärrituvad. Oskused, tehnoloogia, mis ta varem õppis siiski jäävad ning ta saab neid halva jaoks rakendada. Samamoodi Sauron, kes oli algselt hea vaim, sattus lihtsalt Morgothi õpilaseks ning toimus moraalne degeneratsioon. Täpselt nagu Hitler kes sündis kuskil oranži maailmavaate ja moraali juures, aga siis toimus teatud põhjustel peas krõks ning allamäge kõik läkski. Isiklikud oskused ja tehnoloogia aga säilisid. Seega iga arengulaine juures võib veel inimene manduda kui ta ei suuda oma ihasid ja hirme tasakaalus hoida. Ainus kes sellest vaba on, on täielikult valgustunud isik, tema jaoks enam eluspektrisse tagasiteed ei ole.

Haldjad on ühed põnevad tegelaskujud, kuna meie ajajärgul veel neid väga palju ei ole, rääkimata nende ühiskonnast. Nende keskmine vaimne

76

arengutase on juba väga kõrge. Lapsed kes sinna sünnivad, saavad selle juba iseenesest, ema piimaga, nii nagu hetkel suurem osa saab teadusliku maailmavaate. Tänapäeval kõige lähemal haldjaühiskonnale on vast ökokülad, kus on omavahel ühendatud tehnoloogia ja loodus. Samuti ollakse seal teadlikud inimese sisemisest arengust, seega on kaetud kõik elulained ja veerandid. Siia alla võib lugeda ka Ida religioonide kommuunid. Võlurite ühiskonnast on aga hetkel asi veel väga kaugel, pigem esindavad neid üksikuid targad, gurud, müstikud ja joogid.

Paljusus vs ühtsus

AP veerand: paljusus vs ühtsus. See on teema, mis on ka tänapäeval aktuaalne, kuna infosüsteemid ja ühendriigid või –asutused muudkui laienevad ning haaravad enda alla üha rohkem pisemaid struktuure. Kõik info on tänapäeval internetis ja maailm liigub ühtse suure riikidesüsteemi poole. Tihti arvatakse, et see on midagi Orwelli või Huxley raamatutes kirjeldatud utoopia või antiutoopia sarnast. Kogu see areng on aga loomulik ning me ei pääse sellest kuhugi. See käib jälle selle sama teema alla, et tehnoloogia areneb kiiremini kui inimkonna moraal, sisemised väärtused. Kui viimane on madal, siis muidugi võib minna väga halvasti, puldi otsa satub keegi poolearuline. Seega ainus viis seda vältida on arendada ühiskonna üldist vaimset taset. Pöörata rohkem tähelepanu vaimsetele arenguvoogudele. See on ainus väljapääs, et ära hoida suuremaid katastroofe.

Oluline on mõista, et igaüks meist saab anda enda panuse, st arendada iseennast ning sellega kaasata teisi. Terve tulevik on meie igaühe käes, kui me vaid igaüks korraks maha istuks ning korraks enda peaga need teemad läbi mõtleks. Levinud arvamus on, et ohh mida mina teha saan või siis teine äärmus arvab, et tuleb protesteerida, mässata, ajas tagasi minna, rohkem piirata, reguleerida, keelata, paremaid seaduseid nõuda. Kõik see on aga lõputute tagajärgedega tegelemine. Ainus viis edasi on inimkonna üldise moraali taseme tõstmine, haridus. Raamatu alguses tõin

77

ka Dalai-laama tsitaadi selle sama teema kohta. Vast oleks asjakohane seda jälle meelde tuletada: „Hädavajalik on mõista meie materiaalsete väärtuste poole kaldu olevat haridussüsteemi ebapiisavust. Lahenduseks ei ole aeg-ajalt näpu viibutamine, vaid eetika liitmine hariduse õppekavva. Selle edukaks läbiviimiseks on tarvis ilmalikku eetikat, vaba religioosest mõjust, mis tugineb tervel mõistusel, reaalsuse tajul ja teaduslikel avastustel.”

„Sõrmuste isandas” on sellel teemal ilus näide see kus Gandalf läheb Rohani kuninga Théodeni juurde, kes on Sarumani nõiduse all ning vabastab ta. Kuningas ärkab justkui sügavast unenäost ning muutub terveks ja elujõuliseks. Tema varju sümboliseerib Gríma Ussikeel (Wormtongue). Tänu Gandalfile märkab kuningas nüüd oma probleemi (varju) ning eemaldab selle, viskab oma elust/kuningriigist välja. Tänapäeva konteksti panduna tähistab näiteks see kuningas inimest, kes on tarbimise ja meelelahutuse pideva vine all (mis on lihtsalt üks varju variant paljudest). Pole tal aega rahulikult maha istuda ega oma enda peaga mõelda, rääkimata raamatu lugemisest, kunstiga või joogaga tegelemisest. Üks viis sellist inimest üles äratada on talle valusa tõevõlukepiga korraks lajatada, mida ka Gandalf nii ilmekalt demonstreerib. Alguses on valus, aga lõppkokkuvõttes tervendav. Peale seda kui Théoden on tarbimispohmelusest pisut toibunud, hakkab ta liigutama ning viib oma rahva turvalisemasse kohta (Helm’s Deepi). Ta päästab oma rahva ning lõpuks annab oma panuse ka terve Keskmaa võidule. Samoodi läheb Gandalf ka Gondori ning juhib seal vägesi, aga mõte on selles, et valge võlur ajab poliitikat, mis sisaldab endas tõde kõigi eluveerandite kohta. Tema sõnum on, et paljusus ja ühtsus, lõpmatus ja üks on koos. „Üks kõigi ja kõik ühe eest” nagu musketerid ütlesid.

Tühjus vs kuju

Kuju tähistab tervet Kosmost nii nagu me seda oma meeltega või sisetundega tajume. See sisaldab endas kõiki veerandeid meie Kosmose

78

kaardil, nii väliseid kui sisemisi, nii individuaalseid kui pluraalseid. Kuju on pidevas muutumises lihtsamalt keerukama suunas ja keerukamalt lihtsama suunas, paljususelt ühtsuse suunas ja ühtsuselt paljuse suunas. Kuju tähistab kõike seda mida Tühjus (valge osa kaardil) ei ole. Näiteks ainus viis teada saada, et kes ma tõeliselt olen, on hakata vaatama ja uurima, et mis minus ei muutu. Kui ma leian selle asja, mis minus ei muutu ja on jääv, siis järelikult see olengi mina. Kõige muuga, mis muutub ma ennast ju siduda ei saa. Seega uurime lähemalt.

Kes ma olen?

Ma olen pea, keha, jalad ja käed ning kõik muu mis sinna kuulub. Ühesõnaga ma olen keha. Aga kuidas ma saan keha olla, kui see pidevalt vananeb? Ma ei tunne ennast üldse vanemana. Vaim on värskem kui kunagi varem! Kui ma ei ole oma keha, siis järelikult olen ma oma meel, st tunded, emotsioonid ja mõtted (egotsentrilisus). Kui ma aga oma tundeid, emotsioone ja mõtteid pisut teadlikumalt jälgin – lihtsalt teen sellise katse –, siis ma näen, et need ka pidevalt muutuvad või kasvavad. Näiteks noorena oli mul kindel arusaam armastusest, aga nüüd saan ma sest sootuks teisiti aru. Ja kes ütleb, et see on see viimane ja õige arusaam. Kindlasti ka see veel muutub, tuleb v2.1, v2.2, v3.0 jne. Samuti kui ma jälgin oma emotsioone, mis erinevates situatsioonides esile kerkivad, siis märkan, et need ka lihtsalt tulevad ja lähevad. Kui keegi ütles halvasti, siis loomulikult tunnen ma ennast ebamugavalt, aga ma jään rahulikuks ning lihtsalt jälgin, uurin seda ebamugavuse tunnet iseendas. Seda kuidas ta tuleb ja siis kaob. Ma jään lihtsalt rahuliks, neutraalseks. Mida saan mina teha kui kellelgi on paha tuju või probleemid? Kas see peaks kuidagi teist aitama, kui mina ka emotsionaalselt tasakaalust välja lähen? Ei aita ju. See on tema probleem, mitte minu. Halvasti ütlemine on tema kingitus mulle, aga ega ma siis ei pea seda vastu võtma. Kui keegi ulatab mulle hõõguva söe, siis ma ju ka ei võta seda vastu. Pigem aitan seda kärmelt teisel inimesel käes maha visata. Kui keegi aga midagi ilusat ütleb või lille kingib, siis ma muidugi

79

võtan vastu. Mõtted muutuvad sama moodi. Noorena mõtlesin ma arvutimängudest, aga praegu on mõtted sootuks muudel teemadel. Ja kes teab kus on nad mõne aasta pärast. Seega ei saa ma ennast ka oma tunnete, emotsioonide ja mõtetega siduda. Kes ma siis ikkagi olen?

Kui ma ennast oma emotsioonidega ei saa siduda, siis ma seon ennast millegi üldisemaga nt oma riigiga või rahvusega (etnotsentrilisus). Reisides aga ma näen, et kõik rahvused on nagu üks suur pere. Inimene on inimene igal pool maailmas. Ma ei tunne, et ma peaks ilmtingimata enda identiteeti oma rahvuse või riigiga siduma. Seega isegi see arusaam muutub. Järsku saan ma ennast siduda enda maailmavaatega. Pisut maailmavaadete kohta uurides, selgub et isegi need muutuvad ja arenevad. Seega ei saa ma ennast ühegi maailmavaatega siduda. Kes ma siis olen? No ma tean kindlalt, et ma olen inimeseloom, kuulun looduse ja Emakese Maaga kokku (maailmatsentrik). Aga isegi loodus ja meie planeet pidevalt areneb, toimub evolutsioon. Kord olin ma ahv, hetkel tark ahv, kes teab mis tulevikus. Planeet kasvab koos oma asukatega nagu suur lill.

Siis ma olen Päike. Päike ikka ju ei muutu (solaartsentrik). Astronoomiat uurides tuleb välja, et meie päikesesüsteemi täht ka põleb lõpuks läbi. Vesiniku kütusepaak on juba poolt tühi või kui optimistlikum olla, siis pool täis. Seega ka Päikesel on oma elutsükkel, ta pidevalt muutub. Veel kaugemale minnes selgub, et ka meie Linnutee galaktika pole midagi püsivat. Heakene küll, ma seon ennast siis Universumiga, see on midagi muutumatut. Universumi uurijad väidavad aga, et ka sellel oli oma algus Suure Paugu näol ning hetkel paisub nagu õhupall, muutub seegi. Kaart saigi otsa. Jäänud on veel Tühjus, see mis ei ole muutuv Kuju. Ei-kellegi-maa, ultima Thule. Kas tühjus muutub? Ei muutu, järelikult mina olengi Tühjus. Mina olengi peegelsile ookean, paljas teadvus, kogemus, teadlikkus, tähelepanelikkus. Puudub igasugune duaalsus, kahesus, kõik mis on on mitte-duaalne. Mina emban kogu Universumit, tervet

80

Kosmost ning samal ajal Kosmos embab mind, kõik on minu sees, aga samas minu peopesal. Nagu me nägime, siis vaimset arengut saab defineerida ka kui järjestikkulist egotsentrilisuse vähenemist, langust või teadvuse, hoolivuse suurenemist ja tõusu.

Joonis 14. Tolkieni kosmoloogia

Tolkieni kosmoloogia

Tolkieni kosmoloogias kirjeldab Tühjust Avakúma, Kúma (Väline Valgusetus, Vanim Valgusetus, Igavene Valgusetus). Pildi peal (Joonis 14) on see must ala, mis ümbritseb kõike muud. Meie maailma kaardi peal oli see Tühjus valget värvi. Meenutame, et Riho ja Vladislav kirjeldasid seda nii: „Siis langeb kõrge tähekaar su ette/see kauge taeva sinisärav värav/See tähevärav, mille taha ära/me läheme, kui aeg on jõudnud kätte.” Pildi peal on nimed haldjakeeles. See on keel mille

81

Tolkien ise leiutas ning mille loomisel oli üks suurem inspiratsiooni allikas soome keel. Kuju on haldja keeles Eä, mis tähistab meie Kosmost või Universumit. Sedaviisi kirjeldab Tolkien kõike, mis meie Kosmoses leidub, aga lihtsalt haldja keeles ning sümboolikas. Ambar tähendab maakera ning Keskmaa (Middle-Earth), kus põhiline tegevus käib, on sellel üks kontinent. Teine kontinent nimega Surematumaa asub sellest vasakul pool (Joonis 15). See on koht kuhu saavad minna ainult need, kes on saavutanud täieliku rahu, valgustatuse, mitte-duaalsuse. See kes ise ongi Kuju embav Tühjus ja Tühjusel muutuv Kuju.

Joonis 15. Surematumaa

Koos Elrondi, Galadrieli, Gandalfi ja Legolasega purjetasid sinna ka Frodo, Bilbo, päkapikk Gimli ning hiljem ka Sam. Kõik nad olid lõplikult näinud oma Algupärast Nägu, iseennast üles leidnud, nende jaoks oli peitusemäng lõppenud. Nad olid taas üles leidnud Tühjuse, mis embab tervet Kosmost. Nad ei samastanud ennast enam ühegi muutusega kuna

82

nad ise olidki muutus (Kosmos). Nad olid surematud kuna teadvus (Tühjus) lihtsalt on.

Nagu me nägime, siis Tolkieni maailmapilt on väga sarnane Wilberi omaga. Tolkien lõi oma elufilosoofia kuna teda ei rahuldanud olemasolevad kosmosekaardid, mida pakuvad teadus ja religioon. Esimeses puudus sisemine sügavus ning teises väline sügavus. Sama tegi ka näiteks Aldous Huxley oma raamatutes, kuulsam neist „Brave New World” (1932) („Hea uus ilm”). Tema silmarillioiniks oli „Perennial Philosophy” (1944). Samasse kategooriasse kuulub ka näiteks Lennart Meri „Hõbevalge” (1976).

83

Lõpetuseks

Raamatu alguses lasime me veepiisal vette kukkuda. Tekkisid elulained, mis liikusid igas ilmakaares moodustades neli elutahku (elulainete nägu). Igas eluveerandis hakkasid voolama koos lainetega arenguhoovused. Iga hoovus pisut erinev olenevalt inimtüübist. Saime teada, et kogu elu (Kosmos) puhkab tähelepanelikkusel, teadlikkusel (Tühjusel). Teadlikkus on nagu peegelsile ookeani pind, mis peegeldab kõike nii nagu see tegelikult on. Ei mingit moonutust, neeldumist, hägustamist, kõik lihtsalt on. See on ülim rahu ja vaikus, mis hoiab meid enda süles nagu ema oma last. See kosutab, toidab, annab jõudu ja lohutab. See ei ole midagi üleloomulikku, me kogeme seda iga öö kui sügavalt magame. Siis kui ookeni sile pind peegeldab täiskuu valgust ning meist saab kuu. Päeval kipume unustama, et me kuu oleme, kuna kuu päeval ei paista välja. Kui me aga ei unusta ja oleme tähelepanelikud, siis me näeme ka päeval kuud. Me teeme kõiki oma päevatoimetusi sisemises rahus ja vaikuses, mis on ühteaegu nauditav, kosutav ja jõudu andev – see on elutants.

84

„Istud toas ja loed – ja loed ja loed. Ja loed õigeid raamatuid õigetelt inimestelt. Su teadvus tõuseb samale lainele, ja sa tunned terve aeg meeldivat, mahedat ning aeglaselt põlevat ekstaasi. Selline elu teadlikkus võib saada püsivaks teadlikuseks sinu elus. Kui sa leiad kirjaniku, kes tõeliselt haarab sind, loe kõike mida ta on kirjutanud. Ära ütle, et ‘Oh, ma tahan teada mida See-ja-see kirjutas’ – ja ära üldse näe vaevagi tutvumaks menuraamatute nimekirjaga. Lihtsalt loe mida on sellel ühel kirjanikul sulle öelda. Ja seejärel saad sa lugeda seda mida tema on lugenud. Sinu jaoks avaneb maailm, mis sisaldab järjepidevat ja kokkusobivat vaatepunkti. Kui sa hüppad aga ühelt kirjanikult teisele, siis oskad sa meile öelda millal keegi neist selle ja selle raamatu kirjutas – aga ta ei ole sulle midagi öelnud.”

— Joseph Campbell

„Kunstnik on oma sajandi tõeline nägija ja prohvet, elu põhjendaja ja seetõttu, mõistagi, revolutsionäär kaugeltki fundamentaalsem oma aja ühiskonnamaski läbistamises kui mis tahes lihtsalt teise ebaloomuliku maski nimel tänavale verd valav fanaatiline idealist.”

— Joseph Campbell

„Kogemuse ja tunnetuse piire ületava kunsti eesmärk on väljendada miskit, mida sa veel ei ole, aga milleks sa võid saada.”

— Ken Wilber

85

Kasutatud kirjandus

Ken Wilber:

Integral Life Practice: A 21st-Century Blueprint for Physical Health, Emotional Balance, Mental Clarity, and Spiritual Awakening (2006)

A Brief History of Everything (1996) A Theory of Everything: An Integral Vision for Business,

Politics, Science & Spirituality (1996) Integral Psychology: Consciousness, Spirit, Psychology, Therapy

(1999) One Taste (1999) No Boundary: Eastern and Western Approaches to Personal

Growth (1979)

J. R. R. Tolkien:

The Hobbit (1937) The Lord of the Rings (1954) The Silmarillion (1977)

Don Edward Beck, Christopher Cowan:

Spiral Dynamics: Mastering Values, Leadership and Change (1996)

Stephen LaBerge:

Exploring the World of Lucid Dreaming (1990)

Illimar Kaasiku:

86

Elu kui peitusemäng (2013)

Horisont 2/2013 - Huviorbiidis aju, ajalugu ja astronoomia

Inimkonna ühine vaimuvara – Internet.

Vaata ja kuula lisaks

Traditsiooni Tarkus - Ajulainete mõõtmisest o http://klassikaraadio.err.ee/helid?main_id=755333

Ööülikool - Margit Sutrop: Väärtused ja ühiskond o http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=40310

Hallo, Kosmos! – Tom Valsberg o http://heli.er.ee/helid/1281922.mp3

Integraalteooria ülevaade koos kaardiga o http://integrallife.com/node/37539

87