Elukutsete omandamine keskajal
Transcript of Elukutsete omandamine keskajal
ELUKUTSETE
OMANDAMINE
KESKAJAL
Viive Tammearu
2010
VAIMULIKUD Vaimulikud moodustasid keskajal
esimese seisuse. Nendeülesandeks oli Jumala teenimine ja palvetamine.
Vaimulikeks õppisid tavaliselt munkade poolt talulaste seast valitud taibukamad poisid või suursuguste perekondade nooremad võsud.
Vaimuliku karjääris olid suursugusest päritolust tähtsamad isiklikud võimed, püsivus, kuulekus ja töökus.
Suursuguste õpilaste elu oli tunduvalt lihtsam, aga ka madalat päritolu andekad poisid, võisid saavutada kõrge positsiooni. Isegi paavstide hulgas oli madala päritolu ent tugeva tahtejõu ja pika askeedieluga silmapaistnud mehi.
Vaimulikuks saamine võttis
kaua aega, selleks oli
vajalik tavalisest erinev
eluviis ja kindel koolitus.
Vaimulikuks õppimine algas
noviitsiajaga, mis
näitas, kas poisid on
võimelised teadmisi
omandama, reeglitele
alluma ja ilmalikest lõbudest
loobuma.
Vaimulikke kasvatati kloostri-
, katedraali- või piiskopi-
koolides, kus kehtisid karmid
reeglid.
Tulevastele vaimulikele õpetati
ladina keeles lugemist ja
kirjutamist, arvutamist, psalmide
laulmist, jumala-teenistuse
korda, antiikfilosoofiat ja -teadusi.
Kui õpilased olid 21-aastaseks
saanud pühitseti nad munkadeks.
RÜÜTEL Aadlikud ehk rüütlid moodustasid kesk-
ajal teise seisuse. Nad olid elukutselised
sõdurid ja nende ülesandeks oli kõiki teisi kaitsta.
Kuni 7. eluaastani kasvasid aadlikud kodus ema hoole
all, mängisid väikeste puust relvadega, jooksid
palju, õppisid hobuseid tundma, ratsutama ja vehklema.
7-aastaselt, hakkasid poisse kasvatama mehed. Isa
kontrolli all tegid nad kehalisi- ja relvaharjutusi:
jooksid, hüppasid, ronisid, vallutasid
mängukindlusi, loopisid raskeid kive, ujusid pikki
vahemaid, heitsid oda, lasid vibust ja maadlesid
omavahel.
Poiste kasvatajateks ja järelvaatajateks olid isa ustavad
teenrid, kes jäid poiste kõrvale sageli oma surmani.
10-aastaselt saadeti poisid silmapaistvate rüütlite juurde
paažideks. Paažiaeg kestis 15-16 eluaastani.
Paažide treeningud koosnesid
vehklemisest, ratsutamisest, ujumisest, jooksust ja
üksteise ja puust rüütliga võitlemisest.
Paažid pidid peremeest teenima - puhastama ta riideid
ja relvi, aitama lossi
perenaist maja-
pidamistöödes,
hobuseid puhas-
tama ja ratsastama.
Naised õpetasid paažidele
kombeid, lugemist-
kirjutamist, luuletamist, pilli
mängimist, seltskondlikke
tantse, galantset käitumist
naistega, esmaabi ja mitmesuguste
maarohtude kasutamist.
Lossi vanemaid ja auväärsemaid
daame, hiljem lossi vaimulik, õpetas
poistele usuõpetust.
Peale paaži aja lõppu nimetas isand
poisid pidulikult oma relvakandjateks.
Relvakandjad pidid hästi hobuseid
tundma, neid ravima ja treenima
ning õpetama nooremaid
relvakandjaid ja paaže hobuste eest
hoolitsema. Relvakandjad aitasid isandal riietuda, pidid õppima
lahingu varustuses ilma ratsmete abita hobuse selga
hüppama, ühe vasaralöögiga suurt kivi purustama; ühe
käega lakast ja teisega sadulast kinni hoides üle hobuse
hüppama; ronima ainult käte abil ükskõik kui kõrge
redeli otsa ja suutma tantsida turvises terve õhtu.
Relvakandjad saatsid ja aitasid isandat lahingutes ja
jahikäikudel.
Rahuajal olid relvakandjad lossis sisevalveks.
Peale relvakandjaaja ära teenimist, palus
relvakandja endale rüütliau.
Tulevane rüütel pidi enne pühitsemist mitu päeva
paastuma, pattu kahetsema, mõtisklema ja pihtima.
Jumalateenistuse järel andis
noormees rüütlivande. Isand
võttis mõõga ja lõi sellega
kolm korda pühitsetava
õlale, andis talle kolmekordse
rituaalse suudluse ning
pühitses ta sellega rüütliks.
KÄSITÖÖLINE Käsitöömeistri õpipoisteks
võeti 9- 10-aastaseid
poisse, kes esitasid
seaduslikku vaba päritolu
tõendava soovituse ja
maksid käsiraha.
Õpipoisteks ei võetud
nõrkasid, laisku või
ebaausaid poisse.
Neljanädalasel prooviajal
võis meister poisi tagasi
vanemate juurde saata.
Õpipoisiaeg kestis 4-6 aastat. Esimesed kaks aastat oli
õpipoiss käsitöömeistri teenija ja mustatöötegija.
Õpipoiss elas meistri majas, meister pidi talle süüa
andma ja tema eest hoolitsema.
Õpiaja lõpul tuli esitada sellitöö, mida kogunesid
meistrid pidulikult gildihoonesse hindama. Kui kõik läks
õnnelikult, sai õpipoisist sell.
Sell oli vaba inimene, kes võis kanda relva ja võtta osa linna kaitsmisest. Sellid valisid endile ise meistri, kelle juures nad tasu eest töötasid.
Sellide väljaõpetamine kestis 5-6 aastat ja lõppes rännuaastatega. Tsunft saatis sellid rändama, et nad käiksid paljudes linnades, töötaksid mitmete meistrite juures, õpiksid tundma nende töö saladusi ja -võtteid
Koju tagasi võis sell tulla kolme tunnistusega erinevate meistrite käest, kelle juures ta oli vähemalt pool aastat töötanud. Pärast rändamist töötas selll ühe aasta endise meistri juures ja jagas temaga oma uusi teadmisi.
Igast sellist võis pärast rännuaastaid meister saada. Selleks pidi ta esitama tsunftile soovi meistriks saada. Pärast loa saamist tuli tsunftile maksta ja valmistada meistritöö - šedööver.
Samaaegselt pidi otsima pruuti sest täieõiguslikuks meistriks võis saada ainult abieluinimene. Pruut pidi olema tsunftile vastuvõetav ja kõige sagedamini valis sell naiseks mõne tsunfti meistri tütre või lese.
Šedöövri valmistamise ajal tsunfti teised liikmed pidutsesid. Valminud töö pandi tsunftis vaatamiseks välja, kõik meistrid silmitsesid seda hoolega ja leidsid tingimata mingi vajakajäämise.
Kui meistritöö vastu võeti, tegi uus meister samal päeval kogu tsunftile peo - joodud.
KAUPMEES Kaupmeeste õpipoisteks võeti tavaliselt kaupmeeste
poegi. Oluliseks peeti taibukust, arvutamisoskust, kiiret
reageerimist, ärivaistu, riskivalmidust ja ettevaatlikkust.
Kaupmeeste pojad käisid tavaliselt linna, kloostri- või
katedraalikoolis. Nad pidid selgeks saama
kirjutamise, lugemise ja arvutamise, ristiusu põhitõed
ning õppima suhtlustasandil keeli.
Õpetuse algusest peale jälgiti, et
poiss oleks aus.
Noored kaupmehed pidid olema ka
head sõdalased.
Kui poiss kaubandusega seotud
põhitõed omandanud oli, oskas
lugeda, kirjutada, rehkendada, suhe
lda, tundis suhtlemistasandil
keeli, andis isa talle palju väikesi
iseseisvaid ülesandeid.
Poisist sai kaupmehesell, ta võis saata kaupu teise linna, kontrollida maha- ja pealelaadimist.
Sell ei tohtinud endale lubada ühtegi hooletust, valearvestust, ega ebaviisakat käitumist.
Kui sell oli õppinud kasumiga kaplema ja selle läbi varanduse ja kinnisvara omandanud, sai temast tõeline kaupmees.
TALUPOEG Talupojad moodustasid valdava osa
kolmandast seisusest, nende peamiseks
ülesandeks oli toota kogu ühiskonnale toitu.
Talupoegade lapsi õpetati ja kasvatati kodus
nõudes neilt talutööde tegemist.
Talupoeg pidi oskama maad harida, loomi kasvatada, riideid ja jalanõusid valmistada, elamuid ehitada ja ennast feodaalide vasu kaitsta.
Talupojad pidid regulaarselt kirikus käima ja tundma piiblit kuid kooliharidust said nad väga vähe, enamasti õppisid nad vähesel määral lugema ja pisut arvutama.