E E S T I O M A V A L I T S U S E V Ä L J A A N N E

E E S T I K I R J A S T U S • T A L L I N N 1 9 4 3

EESTI RAHVA KANNATUSTE AASTA

ESTI RAHVAST on kogu tema ajaloo kestel ähvardanud hädaoht

idast. Iga kord, kui eestlaste maale tungis vaenlane Sarmaatia lagendikelt,

käisid sellega kaasas tapmised, piinamised, küüditamised, laastamised ja

põletamised. Eestlaste maa pidi sageli jooma oma laste verd ja pisaraid.

Nagu kõnelevad kroonikad, ei olnud peale idast tulnud vaenlase rüüste­

retki enam kuulda isegi koerte haukumist ega kuke kiremist ning kui

keegi nägi inimese jälge, siis suudles seda, sest ta ei suutnud uskuda, et

peale tema leidub veel teisi elavaid inimesi.

Moskoviitide varasemad sagedased, kuid juhuslikud rüüsteretked

kujunesid hiljem kavakindlaks vallutamiskavatsuseks oma võimupiirkonna

laiendamise eesmärgiga. Neid rüüsteretki korraldati mitte ainult saagi- ja

tapahimust, vaid ka kaalutlusel, et Eesti on geograafiliselt maa-ala, mis

võib juurde anda kultuurilisi ja majanduslikke väärtusi. Nende pealetun­

gidega sajandite vältel on ka kogu aeg vähenenud eestlaste eluruum.

Eestlased ei olnud omal jõul suutelised vastu panema määratult ülekaalu­

kale ülevõimule ja need alistumise ajajärgud olid alati kurvemaiks lehekül­

gedeks Eesti ajaloos. Haavad, mis rahvale löödi, paranesid küll aegade

jooksul, kuid sünge mälestus neist jäi alatiseks rahva hinge. Hoolimata

tuhandeaastasest võitlusest ida vastu on eesti rahvas säilinud kõikide

ohtude kiuste ning see lakkamatu heitlus vaenuliste jõudude vastu on teda

ainult karastanud ning kujundanud sitkeks ja vastupidavaks.

Kõige õudsem ja kannatusrikkam ajajärk saabus eesti rahvale siis,

kui kogu maailma valitsemist ihkav bolševism valis oma esimeseks

hüppelauaks lääne kultuurimaailma vastu väikse Eesti ja tema naabrid.

Lühikese aja jooksul rakendas bolševistlik süsteem talle omaseid ebainim­

likke meetodeid kõigil elualadel ning ühe hoobiga hävitati kõik see, mida

eestlane oli saavutanud kõige suuremate pingutuste ja hoolega pika aja

vältel. Meie teame, millist julma saatust bolševistlikud hirmuvalitsejad

eesti rahvale ette valmistasid. Nende eesmärgiks oli tema lõplik hävita-

9

mine ja Eesti liitmine idaga. Ainult Suur-Saksamaa poolt alustatud risti­

sõda kogu kultuurmaailmale vaenulise bolševismi vastu päästis eesti

rahva kindlast hävingust ja andis talle tagasi õiguse elule.

Koguteos "Eesti rahva kannatuste aasta" käsitleb just seda saatuslik­

ku ja kõige süngemat ajajärku eesti rahva ajaloos. Teos põhineb sündinud

ajaloolistel faktidel ning tema aluseks on isikute mälestused ja dokumen­

did.

Siinkohal olgu avaldatud tänu kõigile isikutele ja ametiasutustele,

kes kas oma otsese tööga või materjalide andmisega on selle teose koos­

tamisele kaasa aidanud.

STALIN ASUB RÜNDAMISELE

BAASIDE LEPING

JT eale Vabadussõja lõppu järgnenud 20 aasta jooksul on Eestit Nõuko­gude Liidu poolt ähvardava ohu tundemärkide mõistmine ja seega selle ohu äratundmine meie kõikide poolt olnud kord suurem, kord väiksem. Selle ohu olemasolu pole vist kunagi kellegi poolt Eestis täitsa unustatud, hoolimata Moskva valitsuse teatavail ajajärkudel väga hoolsasti teostatud püüetest mitte ainult Eestit, vaid kogu maailma veenda oma rahuarmas­tuses ja igasuguse agressiivse või imperialistliku poliitika puudumises tema sihtide taotlemisel — vastandiks tsaristliku Venemaa poliitikale.

Kõige vähem muret idast tulla võiva kommunistliku ohu pärast tunti Eestis kõige esimestel aastatel peale Vabadussõja lõppu. Seda näitas meie täielik ettevalmistamatus ööl vastu 1. detsembrit 1924. a. Tallinnas toime pandud kommunistliku riigipöörde katsel. See loorberitel magamine oli tingitud osalt meie naiivsest usust välisriigiga sõlmitud lepingu püha-dusse, osalt teadmisest — mis oli põhjendatud —, et Eesti oli seestpoolt immuunne kommunistliku nakatuse vastu. Viimane leidis omale kinnitust selles, et riigipöörajate jõugud, kes olid Venemaalt peale vastavat etteval­mistust ja relvadega varustamist salaja üle piiri Eestisse toimetatud, löödi oma öösistel kallaletungidel kasarmutele suuremalt jaolt tagasi spontaan­selt, paukude ja käsigranaatide plahvatuste peale unest äratatud sõdurite poolt, kelledel esimesel silmapilgul ei olnud juures ohvitsere, kes oleksid võinud organiseerida vastupanu.

Pärast 1. detsembri putši, sellele järgnenud aastatel — kuni 1938. aastani — ei olnud enam midagi mainimisväärset ette tulnud, mis oleks Eesti avalikkusele idast varitsevat ohtu meelde tuletanud. Kuid 1938. a. jaanuarikuu lõpul leidis aset juhtum, mis tõsiselt häiris kogu eesti rahvast ning täitis rahutusega, mis ei pidanudki enam lahkuma, neid isikuid, kes olid kaudselt või otseselt vastutavad riigi julgeoleku eest.

Seda asjaolu, et talvel kestis Peipsi järvel intensiivne kalapüük, kusjuures piir jää peal ei olnud varem üldse, hiljem aga oli puudulikult, kuuseokstega tähistatud, kasutasid Nõukogude piirivalvurid (NKVD eriväeoad) selleks, et päris süstemaatiliselt eesti kalureid Nõukogude territooriumile küüditada. Harilikult pöörasid äraküüditatud kalurid

11

pärast mõnenädalast või -kuulist Nõukogude vanglates viibimist Eestisse tagasi, tavaliselt peale väljapressitud nõusoleku andmist olla Eestis salajas-teks GPU agentideks.

Nii lähenesidki ühel päeval 1938. a. jaanuari lõpul kaks Nõukogude piirivalvurit ühele eesti kalurite salgale mõni kilomeeter Eesti poole piirijoont. Juhtus aga, et kalurite keskel viibisid mõned eesti piirivalvurid, keda venelased märkasid liiga hilja — alles siis, kui eesti piirivalvurid nõudsid neilt püsside äraviskamist ja alistumist. Hiljem Eesti-poolse ja Eesti—Nõukogude segakomisjoni juurdlusega tehti kindlaks, et läbirääki­mised eesti ja vene piirivalvurite vahel kestsid tükk aega: eestlased, sihtides püssidega venelastele, nõudsid viimastelt püsside mahaviskamist, mida aga venelased ei tahtnud täita. Viimaks, kui üks vene sõduritest tegi liigutuse, et oma püssi omakorda laskevalmis asendisse seada, avasid eestlased tule, surmates mõlemad Nõukogude piirivalvurid.

Eesti poolt tehtud katsed lahendada vahejuhtumit diplomaatilisel teel ei andnud tulemusi. Selle asemel et vastata Eesti Moskva saadiku poolt Nõukogude valitsusele üleantud sellekohasele noodile, sõitis umbes nädal aega hiljem Nõukogude mootorsaan sügavale Peipsi järve Eesti poolele sisse ja sundis seal piki randa saanis sõitvat üht eesti piirivalvurit ühes juhusliku küüdimehega — rannaelanikuga — pöörama ida poole. Jõudnud umbes paarsada meetrit venepoolsele järve osale, lasti piirivalvur ja tema küüdimees vene piirivalvurite poolt käsikuulipildujatulega maha. Eesti protest ühes nõudmisega süüdlasi karistada jäi vastamata, kohapealsele Eesti piirivalve ülemale teatati vaid lühidalt, et ta võib oma surnud lasta ära tuua.

Kogu selle asja brutaalsus ühes sellekohaste lepingute (näiteks piiritülide lahendamise korra kohta) ignoreerimisega ja selgesti mõista andmine, et maksev on ainult jõud — milline oli ilmselt Vene poolel —, oli seniolematu nähtus Eesti ja Nõukogude Vene seniste läbirääkimiste tavas, mida tuli võtta sümptomaatilise ajamärgina. 1937. a. laskis Lenin­gradi Täidesaatva Komitee esimees Ž d a n o v lendu tol ajal suuri laineid löönud sõnad "fašistlikest sepitsustest Nõukogude Liidu loodepiiride taga", millede "väljaselgitamiseks Punaarmeel tuleks avada aken Euroopas­se", kuid siis võis seda võtta veel retoorilise üliagarusena, mida see aga ei olnud. Nähtavasti juba siis oli Nõukogude Liidu relvastus tõusnud tase­meni, mis julgustas kommunistlikke võimumehi seni kantud leplikkuse ja rahuarmastuse maski tagant vähehaaval näitama oma õiget nägu.

Sellest ajast saadik — 1938. a. algusest kuni septembrikuuni 1939 — ei ole Eesti diplomaatial üldse enam korda läinud selgitada Nõukogude Liidu valitsuse hoiakut ega luua lähemat kontakti temaga. Kuid see, mida

12

tegelikult tähendas Moskva vaikimine ja mis selle taga peitus — kas jõud või nõrkus kiirelt läheneva sõja eelpäevadel, sellele ei suutnud ka teiste riikide vaatlejad anda üksmeelset vastust. Et Moskva kogu aeg, kuni 1941. aasta juunini, järjekindlalt püüdis oma hoiaku ja tegudega süvendada seda muljet, mida iseloomustati lööksõnaga "Vene sfinks" ja "Vene mõistatus" ning mille taga peitus Nõukogude Liidu kohutav relvastus, mille abil Stalin lootis hiljem pika sõja jooksul verest tühjaks jooksnud Euroopat ilma vaevata vallutada, see on alles nüüd lõplikult päevavalgele tulnud. Üldiselt aga oli Moskva valitsuse huvides tekitada ennemini muljet, nagu poleks Nõukogude Liit sõjaks veel ette valmistatud või nagu oleks tema ettevalmistused puudulikud.

Tuletatagu vaid meelde Tšehhoslovakkia esimest ja teist kriisi (1938. ja 1939. a)! Enne konflikte julgustas Nõukogude valitsus Prahat vastu­panule, lubades terve oma jõuga Tšehhoslovakkiale tarviduse korral appi tulla, nagu ta seda oma liitlaskohustuste tõttu pidi tegema. Siis aga, kui temalt oodati lubatud abi, Moskva vaikis kogu maailma üllatuseks, nagu poleks teda üldse olemaski.

Hilisemad faktid olid samasugused: Poola julgustamine järeleandma-tusele Saksamaa mõõdukate ja õigustatud nõudmiste suhtes Danzigi ja koridori küsimuste lahendamiseks, Baltimaadele baasidesse tulnud vägede halb varustus ja kaugeltki mitte esmajärguline relvastus, ja lõpuks Soome talvine sõda 1939—1940, mille järel jällegi jäi mulje, et Punaarmee seisu­kord on nii halb, et ta ei või olla tõsiselt ohtlik ühelegi suurriigile. Sest hoolimata Soome kaitse sangarlikkusest, mille sarnast ajalugu vaevalt on näinud, oli kogu maailma silmade ees asjaolu, et sõda käis kahe riigi vahel, kelledest ühel oli 180 miljonit elanikku ja kõige suurem armee Euroopas, teisel aga 3,8 miljonit elanikku, kusjuures see riik polnud kunagi kuulunud eriti militariseeritud maade hulka.

Sellepärast oli Vene valmisolek rahu sõlmimiseks ajal, mil temal oli veel olemas tohutuid reserve, jällegi mõistatuseks, mille taga paljud nägid nõrkust. Vene rahuarmastust sel ajal ei saanud küll keegi enam tõsiselt võtta. Praegu on see mõistatus järgnenud sündmuste valguses leidnud oma seletuse: kõik Vene hiiglaslik relvastus oli määratud Saksamaa ja Euroopa ründamiseks hilisemal ajal, siis, kui Stalini arvestuse järgi mõle­mad sõdivad pooled, Saksamaa ühelt poolt ja Inglise-Prantsuse teiselt poolt, oleksid nõrgenenud aastaid kestnud sõja tagajärjel. Selle tõttu oleks võimalus 1940. a. kevadel sattuda Soome pärast vastuollu mõne suurriigi­ga (mis võib-olla oleks läinud kuni sõja kuulutamiseni Nõukogude Liidule) tähendanud Moskva seisukohast ebameeldivat ja soovimatut arusaama­tust.

13

Kuid, nagu öeldud, ei olnud 1939. a. esimesel poolel Nõukogude Vene kavatsused ja ettevalmistused kellelegi nii selged, kui nad meile on tänapäev.

1939. a. kevadel ilmusid suuremais Moskva ajalehtedes Izvestija ja Pravda kirjutised Saksamaa agressiivsete kavatsuste üle Baltimaade suhtes. Arvestades varemaid samalaadilisi tundemärke (Ždanovi kõne) ja agres­siivsete kavatsuste puudumist Saksamaa poolt (nende olemasolu korral oleksime meie vist ikka neid paremini märgata võinud kui Moskva) ei olnud teist seletust neile sihilikele kirjutistele, kui et need olid määratud omaenda agressiivsete plaanide varjamiseks ja hiljem — oma kallaletungi õigustamiseks. Eesti valitsuse ülesandel tegi meie Moskva saadik katseid Nõukogude valitsuselt nende artiklite asjus selgitust saavutada, kuid need katsed ei andnud tulemusi. Moskvas hoiti kõrvale igast sellesse küsimusse puutuvast põhjalikust kõnelusest. Niisama vähe või veelgi vähem tulemusi andsid katsed kõnelda sellel teemal Nõukogude Liidu Tallinna saadikuga, kes nähtavasti rääkis tõtt, kui vastas, et ta midagi ei tea, kuid küsib Moskvast juhtnööre, mis aga kunagi ei tulnud.

Selles olukorras rääkisid välisministeeriumi juhtivad isikud mitmel korral Saksa Tallinna saadikuga Moskva poolt tulevaist ähvardustest ja küsisid, kas ei saaks Saksa valitsus aidata Eestit mõne argumendi andmi­sega, mida võiksime tarvitada enamlaste juttude ümberlükkamiseks meid ähvardavast Saksa agressioonist. Varsti tuligi sellele vastus Saksamaa poolt teiste riikide hulgas ka Eestile tehtud ettepaneku näol sõlmida mittekal­laletungi leping, millele kirjutati alla suvel 1939.

Kuid Eestis sellele lepingule pandud lootused olid asjatud: Moskva tegi, nagu poleks seda lepingut olemaski, kuna Saksa-vastane propaganda demokraatlikes riikides oskas Saksamaa poolt sõlmitud mittekallaletungi lepingutest isegi välja lugeda mingisugust ohtu riikidele, kes olid ette­paneku vastu võtnud ja lepingu sõlminud.

Eelaimduste kõrval surmaohust, milline varitses Eestit idast läheneva sõja korral, tekkisid suvel ja päris konkreetselt augustis 1939. a., kui sõja vältimatus juba kõigile selge oli, lihtsamad ja igapäevasemad mured: kust saada meile tarvisminevaid kaupu juhul, kui sõja ja blokaadi tagajärjel meie ühendusteed läänega katkevad. Pinnasondeerimistele Moskvas reageeriti sealt suure valmisolekuga ja mõni päev peale sõja algust sõitis sinna välisministeeriumi väliskaubanduse osakonna juhataja, et pidada läbirääkimisi uue kaubalepingu sõlmimise üle. Teated, mis välisminis­teeriumi tema poolt läbirääkimiste käigu kohta pidevalt saadeti, olid väga head. Kui oligi üksikuid raskusi, siis saadi neist võrdlemisi kergesti üle. Paistis, et tulevikus suudame katta peaaegu kõiki oma vajadusi Nõuko-

14

gude Liidust. Lõpuks oli kaubaleping valminud kujul, mis Eesti valitsusele oli vastuvõetav. Nõukogude Liidu valitsuse poolt saabus kutse Eesti välisministrile sõita Moskva lepingu pühalikule allakirjutamisele, kus­juures kutse üleandmisel toonitas Nõukogude Liidu Tallinna saadik, et Nõukogude valitsusel oleks eriti hea meel, kui ka välisministri abikaasa kaasa sõidaks. Ettevaatuse mõttes vastas välisminister, et ta enne kutse vastuvõtmist palub saadikut telefoni teel väliskomissariaadilt kinnitust saada, et Moskvas temaga muid küsimusi peale kaubalepingu ei puuduta­ta. Moskva valitsuse vastus oli jaatav.

Kaubalepingu läbirääkimiste õnnelikku lõpetamist ja välisministri abikaasa kutsumist Moskva võeti paljude poolt Tallinnas rahustavate tundemärkidena, sest oldi juba septembrikuu teisel poolel, Nõukogude väed olid alustanud oma sissemarssi Poolasse ja ühenduses sellega oli närvlikkus Tallinnas kasvanud, mistõttu igast rahustavast tundemärgist kinni haarati.

Sõja puhkemisel oli märgata Nõukogude Liidu vägede koondamist Eesti piirile, samuti tulid andmed Eesti raudteelastelt, kes viibisid ameti-sõidul Narva—Leningradi raudteel, et seal on näha suurte väeosade liiku­mist lääne suunas.

22. septembril Moskvasse sõitvat välisministrit ja tema abikaasat oli tulnud jaama saatma Nõukogude saadik suure roosikimbuga käes ja kõikide oma kaastööliste saatel. Moskvasse saabuti 24. septembril, kus külalisi olid vastu võtmas välisasjade rahvakomissari asetäitja L o z o v s -k i , väliskaubanduse rahvakomissari asetäitja S t e p a n o v , Moskva linnakomandant, Eesti saatkonna liikmed ning Läti ja Leedu saadikud.

Kuid juba mõni tund peale välisministri Moskva jõudmist saabus temalt välisminiseeriumi šifreeritud telegramm, milles ta teatas, et saabub järgmisel päeval lennukil Tallinna, ja palus hoiduda igasuguste otsuste tegemisest enne, kui ta pole Tallinna jõudnud ja temaga pole räägitud.

Valitsusele oli telegrammi sisu osaliselt mõistatuseks, võidi ainult aimata, et Moskvas oli midagi juhtunud, mis tähendas meile halba. Veel enne telegrammi saabumist levitas Moskva raadio samal õhtul teadet, et "tundmatud" allveelaevad on Eesti poolt neile kasutamisele antud salajas­test baasidest lähtudes torpedeerinud ja lasknud põhja Eesti ranniku lähedal Nõukogude kaubalaeva Metallisti. Tundes Moskva võtteid, pidime juba selle raadioteate levitamise põhjal aimama, et Eesti vastu oli kavat­susel mingi aktsioon, ja arvamine, et see aktsioon võis tähendada lihtsalt sõjalist kallaletungi, oli põhjendatud. Juba 19. septembril teatas Moskva raadio, et Eesti on rikkunud erapooletust, võimaldades põgeneda inter­neeritud Poola allveelaeval Tallinna sadamast. Edasi väitis sama raadio, et

15

ka teiste Balti riikide sadamates viibivat Poola ja teiste välisriikide allvee­laevu. Toon Balti riikide suhtes oli üsna ähvardav. Ilmselt oli Tallinnas interneeritud Poola allveelaeva Orzeli põgenemine Nõukogude valitsusele teretulnud ettekäändeks.

On vist üleliigne ütelda, et Orzel ei ole peale põgenemist ühtki rünnakut Balti meres toime pannud ja et laevasõit Eesti vetes oli niisama kindel ja ohutu nagu varemgi. Olgu ka märgitud, et "põhjalastud" Metallist viibis paar kuud hiljem Paldiski sadamas.

25. septembril pärast lõunat saabunud välisministri ettekandest selgus, milliseid nõudmisi oli Nõukogude Liit esitanud Eesti valitsusele.

24. septembri õhtul kell 21 võttis Nõukogude Liidu Rahvakomis­saride nõukogu esimees ning välisasjade rahvakomissar M o 1 o t o v Eesti välisminister S e 1 t e r i Kremlis vastu. Vastuvõtu juures viibisid veel Eesti saadik Moskvas ja Nõukogude Liidu väliskaubanduse rah­vakomissar M i k o j a n.

Jutuajamise esimene osa keerles Eesti ja Nõukogude Liidu vahelise kaubavahetuse ümber, mille järel M o 1 o t o v viis jutu üle poliitilisele teemale järgmiselt: Kaubanduslikud vahekorrad Nõukogude Liidu ja Eesti vahel näivad olevat korras, kuid poliitilised suhted Nõukogude Liidu ja Eesti vahel pole korras, vaid on halvad. Ta tõi ette Poola allveelaeva Orzeli põgenemisloo ja väitis, et see sündmus näitab, et Eesti valitsus ei hooli kuigi palju N. Liidu julgeolekust. Eesti valitsus kas ei tahtvat või ei suuda oma maal korda hoida ning ohustab sellega Nõukogude Liidu julgeolekut. Eesti valitsuse poolt saadiku kaudu antud kirjalik selgitus selles asjas ei ole küllaldane.

Nõukogude Liit, kes evib Balti merel hiiglasuuri huvisid, ei ole millegagi kaitstud selliste üllatuste vastu ka tulevikus. Soome lahe suue on teiste riikide käes ja Nõukogude Liit peab leppima sellega, mis teised riigid selle lahe suudme juures teevad. See ei saa enam nii kesta. Nõuko­gude Liidule on tarvis anda tõhusamaid tagatisi tema julgeoleku kindlus­tamiseks.

Nõukogude Liidu valitsus on otsustanud nõuda Eesti valitsuselt neid tagatisi ja teeb selleks ettepaneku sõlmida vastastikune abistamise leping, millega kindlustatakse Nõukogude Liidule õigus omada Eesti ter­ritooriumil laevastiku ja lennuväe toetuspunkte ehk baase.

Eesti välisminister vaidles vastu ühenduses allveelaeva Orzel põgene­misega tõstetud süüdistustele ja tõendas, et Eesti valitsust ja Eesti ameti­võime ei saa kuidagi kahtlustada ei kaasaaitamises ega hooletuses. Allvee­laeva põgenemine oli ainult õnnetu juhus. Kuid sellest juhusest ei saa mingil viisil järeldada, et Eesti ei saa ise kaitsta oma erapooletust.

16

Edasi teatas välisminister, et mis puutub vastastikuse abistamise pakti ja baaside küsimusse, siis puudub tal volitus selle üle kõnelda. Ta lisas aga, et see ettepanek käib risti vastu Eesti senisele poliitikale ja et Eesti seepärast ei taha loobuda oma senisest poliitilisest joonest ega sõlmida sõjalist liitu suurriigiga.

Seejärel tõi M o 1 o t o v ette, et Eestil on liiduleping Lätiga ja samasugune võiks olla vahekord ka Nõukogude Liiduga. Seepeale rõhutas Eesti välisminister, et Läti on väikeriik ja Eesti—Läti liiduleping ei käi vastu kummagi maa neutraliteedile, kuna sellesse suhtutakse kui ühisesse tervikusse.

Järgnenud vaidluste vältel väitis Molotov, et Eesti ei tarvitse midagi karta. Abistamispakt Nõukogude Liiduga ei tooks Eestile mingeid ohte. Nõukogude Liit ei hakka Eestile kommunismi peale sundima ega taha riivata Eesti suveräänsust ja majanduslikku korda. Eestile jääks tema iseseisvus.

Eesti välisministri väitele, et Nõukogude Liidul pole mingit alust ega õigust esitada Eestile nii radikaalseid nõudmisi, vastas M o l o t o v , et Nõukogude valitsus peab allveelaeva lugu sümptoomina väga tähtsaks. See näitab ühtlasi, et Nõukogude Liidul puuduvad kindlustused, mida ta tungivalt vajab. Selles mõttes on praegune olukord ebaloomulik. Nõuko­gude Liit peaks leppima Soome lahe sopiga, millesse ta 20 aasta eest istuma pandi. Jäädavalt ei või see nii kesta. Nüüd on Nõukogude Liit suurriik, kelle huvid vajavad arvestamist. Nõukogude Liit vajab väljapääsu Balti merele.

Kui Eesti ei soovi sõlmida Nõukogude Liiduga vastastikust abis­tamispakti, siis tuleb N. Liidul tarvitada oma julgeoleku kindlustamiseks teisi teid. "Ärge sundige meid," sõnas ta, "tarvitama jõudu Eesti suhtes."

Eesti välisministri kõrval läbirääkimistest osa võtva Eesti Moskva-saadiku väitele, et kuna Nõukugude Liidu ja Saksamaa vahekorrad on rajatud nonagressiooni lepingule, siis puudub ju Balti merel hädaoht, kelle vastu Nõukogude Liit peaks end kindlustama abistamispakti ja baaside kaudu, vastas Molotov, et Nõukogude Liidu leping Saksamaaga on tähtajaline ja kumbki pool ei pane relvi maha. Balti merde võivad tulevi­kus tulla teiste suurriikide jõud ja ähvardada Nõukogude Liitu. Samuti näitavad sündmused (järjekordne vihje Orzeli põgenemisele), et Nõuko­gude Liidu laevanduse julgeolek Balti meres ei ole küllaldane, mispärast on loomulik, et Nõukogude Liit võtab selle julgeoleku kindlustamise enda kätte.

Selle järel teatas Eesti välisminister, et ta tahab küsimuse tähtsust arvestades oma valitsusele ette kanda selle jutuajamise sisu, kuigi ta oli

17

küllaldase selgusega esile toonud Eesti seisukohad. M o 1 o t o v vastas sellele, et asjaga ei saa viivitada, ja lubas anda Eesti välisministrile otse­ühenduse Tallinnaga, et läbirääkimised võiksid kohe jätkuda. Eesti välis­ministri väite peale, et parlamentaarse ministrina peab ta informeerima peale oma presidendi ja valitsuse ka parlamenti, mis aga ei saa sündida nii kiiresti, rõhutas M o 1 o t o v veel kord, et asi on kiire ja olukord vajab viivitamatut lahendust. Nõukogude Liit ei saa kaua oodata. M o 1 o t o v soovitas vastu tulla Nõukogude Liidu soovidele, et vältida halvemat. Veel kord toonitas M o 1 o t o v, et Eesti ärgu sundigu Nõukogude Liitu tarvitama jõudu oma eesmärkide saavutamiseks. Nõukogude Liidu ette­paneku kaalumisel ärgu Eesti pangu lootusi Inglismaale või Saksamaale. Eesti võib olla kindel, et Nõukogude Liit kindlustab ühel või teisel viisil oma julgeoleku. Kui Eesti ei nõustuks Nõukogude Liidu ettepanekuga, teostaks N. Liit oma julgeoleku kindlustamise teisel viisil oma tahtmise järgi ilma Eesti nõusolekuta.

Sellega lõppes kõnelus. Kuid vaevalt olid Eesti esindajad jõudnud Kremlist tagasi saatkonda, kui juba umbes 30 minuti pärast helistati Kremlist ja teatati, et Rahvakomissaride Nõukogu esimees ja välisasjade rahvakomissar M o 1 o t o v palub Eesti välisministrit tulla Kremli tagasi samal õhtul kell 24.

Sellest teisest Kremlis toimunud kõnelusest võtsid nagu eelminegi kord osa Eesti poolt välisminister koos Eesti saadikuga, kuna Nõukogude Liidu poolt olid kohal M o 1 o t o v ja M i k o j a n.

Sel koosolekul esitas Molotov Eesti välisministrile esialgu kirjaliku kava Nõukogude Liidu ja Eesti vahelise mitte-kallaletungi lepingu sõlmi­miseks ühes lisaprotokolliga. Ühtlasi tähendas M o l o t o v seejuures, et kava redaktsioon on esialgne ning seda võib läbirääkimistel parandada, ja et Nõukogude Liit taotleb ainult strateegilisi eeamärke, kuna Eesti riigi suveräänsus, tema riiklik kord ja samuti majanduslik süsteen peavad jääma puutumata.

M o 1 o t o v i poolt esitatud lepingu kava ühes lisaprotokolli kavaga on järgmine:

NSVL ja Eesti vaheline vastastikuse abistamise pakt.

I Mõlemad lepinguosalised kohustuvad andma teineteisele igasugust

abi, sealhulgas ka sõjalist, julgeoleku ähvarduse tekkimise või otsese kallale­tungi korral ükskõik millise kolmanda Euroopa riigi poolt ühele lepingu­osalisele.

18

II

19

NSVL kohustab andma Eesti sõjaväele abi soodsail tingimustel relvastusega ja muude sõjaliste materjalidega ning samuti andma abi Eesti Vabariigile nii majanduslikul alal kui ka välispoliitika ja diplomaatia alal.

III Eesti Vabariik kindlustab Nõukogude Liidule õiguse omada Eesti

sadamates oma baase merelaevastiku seisupaigaks ja mõningaid lennuvälju saartel lennuväe jaoks.

IV Mõlemad pooled kohustuvad mitte osa võtma ükskõik millistest

kokkulepetest ja koalitsioonidest, mis on suunatud ühe lepinguosalise vastu.

V Käesoleva pakti kehtivuse kestuseks on 10 aastat, kusjuures juhul, kui

üks lepinguosalistest ei pea vajalikuks ülesütlemist, selle kestus pikeneb järgnevaks viieks aastaks.

Protokoll On määratud kindlaks, et käesolev kokkulepe ei puuduta mingil

määral lepinguosaliste majanduslikku süsteemi või riiklikku korda.

Eesti välisminister teatas, et kuigi ta vaidleb põhimõtteliselt selle ettepaneku vastu ja ei ole volitatud selle üle läbirääkimisi pidama, esitab ta siiski mõned küsimused selleks, et lähemalt selgitada ettepaneku sisu.

Järgnenud küsimuste esitamisel selgus, et üksikuis artiklites toodud seisukohti ja väljendeid on võimalik täpsustada ja konkretiseerida, ning samuti on võimalik välja jätta eeskirju, mille ulatus ja sisu on ebaselged ning mis võiksid tekitada arusaamatusi ja vaidlusi.

Eesti välisministri küsimusele, missugustes Eesti sadamates tahetakse asutada Nõukogude laevastiku baase, vastas Molotov, et laevastiku baasid võiksid tulla saartele, Tallinna, Pärnu ja võib-olla ka mujale. Eesti välis­minister vaidles vastu Tallinna ja Pärnu kasutamise mõttele laevastiku baasidena ja tõstis esile Saaremaa ja Hiiumaa sadamakohti. Selle järele deklareeris M o l o t o v , et Saaremaa ja Hiiumaa huvitavad Nõukogude Liitu peamiselt lennuväe baasidena. Ka mandril peab tingimata olema vähemalt üks sadamabaas. Sellele lisas M i k o j a n, et maa-alad lennuväe baaside alla võiks eraldada rendi või kontsessiooni alusel. Maa ise jääks Eesti territooriumi osaks.

Mandri sadamana mainiti Eesti esindajate poolt Paldiskit. Selle järele möönis Molotov, et võib-olla Paldiski osutub sobivaks. Tallinn pole tin­gimata vajalik.

Lisaprotokolli juurde asudes seletas M o 1 o t o v omal algatusel, et sellega tahab Nõukogude Liit kinnitada, et Nõukogude Liidu valitsusel pole tahtmist Eestile kommunismi ega nõukogude korda peale sundida ega üldse vähemalgi määral riivata Eesti suveräänsust ja iseseisvust. Kogu ühiskondlik ja riiklik kord oma valitsuse, parlamendi ja välisesindustega jääb muutmatult kehtima Eesti riigi sisemise asjana.

Selle järel teatas Eesti välisminister, et ta on võtnud need Nõuko­gude Liidu valitsuse ettepanekud ja seletused teatavaks ja informeerib neist Eesti Vabariigi presidenti, valitsust ja parlamenti.

Molotov seletas seepeale, et Eesti välisminister soovitab viivitada. Asi aga on ülimalt kiire ja edasilükkamatu iseloomuga. Kõige parem oleks, kui saaks kohe jätkata.

Lõpuks ometi nõustus ta sellega, et Eesti välisminister lendab Tallinna läbirääkimisteks vastavate Eesti organitega.

Olukord, milles Eesti sel silmapilgul leidis end olevat, oli järgmine. Piirile olid enamlased koondanud tugevaid, eriti motoriseeritud jõude. Eesti kaitse piiril koosnes Petseris 600 mehest ja Narva piiril 2000 mehest. Valmisehitatud kaitseliini ei olnud. Tanki- ja õhutõrjerelvad puudusid niihästi kui täielikult. Mobilisatsiooni läbiviimiseks ei olnud enam aega ega võimalust, sest Nõukogude pommituslennukid sooritasid juba lende kogu Eesti territooriumi kohal.

26. septembril ilmusid Nõukogude Vene üksikud lennukid Eesti territooriumi kohale. Sõjavägede staabist anti korraldus Nõukogude lennukeid mitte tulistada. 26. sept. kella 14 paiku tiirles üks N. Liidu kahemootoriline sõjalennuk häbematu madalalt Tallinna kohal, just nagu kutsudes välja tulistamist. Kuid tuld temale ei avatud. 27. sept. ilmusid jälle mõned N. Liidu lennukid Eesti territooriumile, nii lendas neist üks üle Mustvee ja Jõgeva ning sealt piki raudteed Tartusse. Tehes kella 14.00 — 5.00 vahel mõned ringlennud Tartu kohal, kadus lennuk, itta. Nähtavasti jälgisid lennukid, kas meie pool ei teostata mobilisatsiooni või vägede koondamist. Muidugi midagi ei olnud. Sel ajal saabusid Vene piirilt väga ärevad teated, et piiri otseses läheduses on näha N. Vene suurearvulisi vägesid koos paljude tankidega.

Mis puutub välisabi võimalustesse, siis Molotov ei eksinud: seda kuskilt näha polnud ja meie leidsime igal pool, kuhu pöördusime, kas kinnisi uksi või kurte kõrvu. Nõupidamisel, mis peeti Tallinnas, jõuti otsusele, et vastupanu korral, mis võis kesta vaid lühikest aega, oli eesti rahva hävimine kindel. Otsus, mis tehti — jätkates läbirääkimisi Moskvaga katsuda saavutada tingimusi, mis nii vähe kui võimalik piiraksid meie iseseisvust — nii raske kui selle tegemine oligi, võeti vastu ilma ühegi

20

Lisaprotokolli juurde asudes seletas M o l o t o v omal algatusel, et sellega tahab Nõukogude Liit kinnitada, et Nõukogude Liidu valitsusel pole tahtmist Eestile kommunismi ega nõukogude korda peale sundida ega üldse vähemalgi määral riivata Eesti suveräänsust ja iseseisvust. Kogu ühiskondlik ja riiklik kord oma valitsuse, parlamendi ja välisesindustega jääb muutmatult kehtima Eesti riigi sisemise asjana.

Selle järel teatas Eesti välisminister, et ta on võtnud need Nõuko­gude Liidu valitsuse ettepanekud ja seletused teatavaks ja informeerib neist Eesti Vabariigi presidenti, valitsust ja parlamenti.

Molotov seletas seepeale, et Eesti välisminister soovitab viivitada. Asi aga on ülimalt kiire ja edasilükkamatu iseloomuga. Kõige parem oleks, kui saaks kohe jätkata.

Lõpuks ometi nõustus ta sellega, et Eesti välisminister lendab Tallinna läbirääkimisteks vastavate Eesti organitega.

Olukord, milles Eesti sel silmapilgul leidis end olevat, oli järgmine. Piirile olid enamlased koondanud tugevaid, eriti motoriseeritud jõude. Eesti kaitse piiril koosnes Petseris 600 mehest ja Narva piiril 2000 mehest. Valmisehitatud kaitseliini ei olnud. Tanki- ja õhutõrjerelvad puudusid niihästi kui täielikult. Mobilisatsiooni läbiviimiseks ei olnud enam aega ega võimalust, sest Nõukogude pommituslennukid sooritasid juba lende kogu Eesti territooriumi kohal.

26. septembril ilmusid Nõukogude Vene üksikud lennukid Eesti territooriumi kohale. Sõjavägede staabist anti korraldus Nõukogude lennukeid mitte tulistada. 26. sept. kella 14 paiku tiirles üks N. Liidu kahemootoriline sõjalennuk häbematu madalalt Tallinna kohal, just nagu kutsudes välja tulistamist. Kuid tuld temale ei avatud. 27. sept. ilmusid jälle mõned N. Liidu lennukid Eesti territooriumile, nii lendas neist üks üle Mustvee ja Jõgeva ning sealt piki raudteed Tartusse. Tehes kella 14.00 — 5.00 vahel mõned ringlennud Tartu kohal, kadus lennuk, itta. Nähtavasti jälgisid lennukid, kas meie pool ei teostata mobilisatsiooni või vägede koondamist. Muidugi midagi ei olnud. Sel ajal saabusid Vene piirilt väga ärevad teated, et piiri otseses läheduses on näha N. Vene suurearvulisi vägesid koos paljude tankidega.

Mis puutub välisabi võimalustesse, siis Molotov ei eksinud: seda kuskilt näha polnud ja meie leidsime igal pool, kuhu pöördusime, kas kinnisi uksi või kurte kõrvu. Nõupidamisel, mis peeti Tallinnas, jõuti otsusele, et vastupanu korral, mis võis kesta vaid lühikest aega, oli eesti rahva hävimine kindel. Otsus, mis tehti — jätkates läbirääkimisi Moskvaga katsuda saavutada tingimusi, mis nii vähe kui võimalik piiraksid meie iseseisvust — nii raske kui selle tegemine oligi, võeti vastu ilma ühegi

20

vastuseismiseta valitsuse ja Riigikogu valis- ja riigikaitsekomisjoni poolt. Olukord oli selline, et meil polnud valikut.

Lepingu sõlmimiseks otsustati siis Nõukogude Liitu saata delegat­sioon välisministri juhtimisel. 27. septembril delegatsioon lahkus Tallinnast ning Riia kaudu lennuteel saabus samal päeval Moskvasse.

Saabumise päeval kutsuti välisminister Kremlisse, kus tema ja Eesti delegatsiooni võttis vastu M o 1 o t o v oma kabinetis. Algul viibis läbirää­kimiste juures ainult veel M i k o j a n.

Läbirääkimiste algul teatati Eesti delegatsiooni poolt, et Eesti valitsus on valmis jätkama läbirääkimisi Nõukogude Liidu valitsuse poolt Eesti välisministrile esitatud kava alusel. Ühtlasi märgiti, et läbirääkimiste käigule pole kasuks Eesti territoriaalsete õiguste rikkumine Nõukogude sõjalaevade ja lennukite poolt läbirääkimiste pidamise ajal.

Selle peale luges M o l o t o v ette Tass'i telegrammi Nõukogude auriku Metallisti torpedeerimisest ja uputamisest tundmatu allveelaeva poolt Narva lahe piirkonnas ja deklareeris, et muutunud asjaoludel Nõukogude valitsus ei saa enam piirduda möödunud korral esitatud ettepanekutega, vaid nõuab lisaks endale õigust pidada käesoleva Euroopa sõja kestel Eesti territooriumil kuni 35 000 meest sõjaväge, selleks et takistada Eesti ja Nõukogude Liidu kiskumist sõtta ja samuti kaitsta Eesti sisemist korda.

See nõudmine tuli Eesti delegatsioonile kui välk selgest taevast. Eesti poolt seletati, et senini valitses Eestis täielik kord ja on kindel, et see valitseb seal veel praegugi. Rünnakust Nõukogude laevale ei ole midagi teada, kuid Eesti Vabariik asub seda asja selgitama, kui juhtum on toimu­nud Eesti territoriaalvetes; kui see aga on toimunud väljaspool territoriaal-vesi, siis on selgitamine muidugi raskem. Kuna on sõja aeg ja olud see­pärast erakorralised, siis on võimailik, et on tegemist provokatsiooniga, mida Eesti pole põhjustanud.

Kuna Eesti delegatsiooni seletustest ilmnes, et raske on jõuda ühiste­le seisukohtadele, tegi M o l o t o v ettepaneku kutsuda läbirääkimistest osa võtma ka S t a 1 i n. Viimane ilmuski õige pea ning võttis läbirääki­mistest osa. Edasi seletas Molotov, et Nõukogude Liidul puudub merel julgeolek ja et selle garanteerimiseks tuleb Eestisse paigutada Nõukogude vägesid. Stalin tähendas, et Nõukogude Liiduga sõlmitav pakt võib Eestis rahvusvaheliste jõudude õhutusel esile kutsuda diversiooniakte ja tülisid. Nende vältimiseks on vajalik tugeva Nõukogude sõja väeüksuse paiguta­mine Eestisse.

Eesti delegatsiooni poolt vaieldi vastu 35 000 mehe paigutamisele Eestisse. Leiti, et see on tarbetu, ent kui Nõukogude Liit seda siiski nõuab,

21

siis on see arv ometi liiga suur. Selle peale vähendas Stalin seda arvu 25 000 meheni.

Selle järel tehti läbirääkimistes vaheaeg. Järgmisest koosolekut võtsid osa samad isikud, kes olid eelmisel

koosolekul. Eesti välisminister kandis~ette lepingu teksti kava. Kohe algul tekkisid vaidlused, kuna S t a l i n ei tahtnud nõustuda baasidega ainult Saare- ja Hiiumaal, väites, et Nõukogude Liidule on ka Tallinna vaja.

Tallinna baasiks andmise vastu vaieldi energiliselt. Vastuväiteks esitati, et Tallinn on Vene ajal küll laevastiku baasiks ehitatud, seda aga suurelt osalt paberil. Mis ka valmis ehitati, on aja jookul hävinud või siis maha lõhutud kui seade, mille järele puudus tarvidus. Teiseks on Tallinn kaubalinn ja seal käib palju välismaa laevu. Ei ole soovitav, kui välismaa­lased pääsevad baaside lähedusse. Kolmandaks on Tallinn pealinn ja seepärast ei sobi sõjavägede paigutamiseks. Vaevalt jääksid ka arusaama­tused linnas asuvate Vene sõjaväelastega tulemata. Kõigepealt on. aga Tallinna reid moodsate sõjalaevade jaoks liiga väike, et need ei saa sõidu-hoogu sissegi, kui nad juba peavad sõitma kitsastesse ja madalatesse sõidurennidesse. Kuid Eestil on üks teine looduslikult palju sobivam sadamakoht, nimelt P a l d i s k i , kuhu Vene keisrid Peeter I ja Katariina II on hakanud sadamat looma. Paldiski laht on sügav ning sealt pääseb otse vabale merele.

Lõpuks Stalin nõustuski sellega, kuid tingimusel, et seni, kuni Paldiskit valmis seatakse, on Nõukogude laevadel õigus kasutada Tallinna sadamat toiduainete pealevõtmiseks ja ajutise seisukohana.

Vaidlusi tekitas uuesti baasidesse paigutatava garnisonide arvu küsimus. Stalin jäi kindlaks oma seisukoha juurde, et 25 000 meest on minimaalnõue, väites seejuures, et sõjaväelased nõuavad talt suuremat arvu.

Sellega koosolek lõppeski. Samal päeval kell 21 algas Kremlis uus koosolek, mille osavõtjad olid

endised, välja arvatud S t a l i n , kes algul puudus. Kohe koosoleku algul tekkis vaidlus selle üle, missuguse agressiooni

korral abistamisleping jõustuks. Venelased nõudsid, et see jõustuks igasuguse agressiooni korral. Eesti seisukoht oli aga, et see jõustuks ainult siis, kui kallale tungib suurriik. Kokkuleppele selles asjas ei jõutudki, nii et asja lahendas Stalin, kes vaidluse ajal äkki koosolekuruumi ilmus, öeldes, et jäägu pealegi ainult suurriigi kallaletungi korral. Vaidlused tekkisid taas Tallinna baasiks andmise küsimuse ümber. Vaidluse lõpetas S t a l i n , nõustudes baasiga Paldiskis, kuid tingimusel, et N. Liidule jääb õigus ajutiselt kasutada Tallinna provianteerimiseks ja laevastiku seisupai-

22

gana. Eesti delegatsiooni nõudel otsustati seda mainida mitte lepingu tekstis, vaid salajases lisaprotokollis. Viimase arutamise juures tekkis uus vaidlus sissetoodavate vägede suuruse üle. Eesti delegatsiooni poolt väideti, et maksimaalne arv, millega Eesti võib nõustuda, on 10 000 meest. Kuid Stalin ja Molotov ei taganenud oma nõudmistest, et garnisonivägede suurus peab olema 25 000 meest. Seejuures rõhutasid nad jälle, et Nõuko­gude Liit on otsustanud ühel või teisel teel oma julgeolekut kindlustada. Eesti delegatsioon pidi selle nõudmisega nõustuma. Sellega oligi leping valmis. Sellesama koosoleku lõpul kirjutati lepingu ja lisaprotokolli tekst sealsamas Kremlis Vene ametnike poolt 3 / 4 kuni 1 tunni jooksul puhtalt ümber ning mõned minutid enne kella 12-t 28. septembri ööl kirjutati sellele Eesti välisministri ja Molotovi poolt alla. Selle juures olid S t a l i n , M i k o j a n ning kõik Eesti delegatsiooni liikmed. Selle järele kutsusid S t a l i n j a M o l o t o v kõik juuresolijad kõrvallaua juurde einet võtma. Sellel einel oli venelaste käitumine saatanlikult alatu, sest, püüti veenda kõige sõbralikumais kavatsustes ja sõnapidamises bolševike poolt, ehkki Kremli hirmuvalitseja ja tema käsualused juba sel ajal teadsid, kui julma saatuse nad valmistasid Eestile ja tema rahvale. Hoolimata Nõuko­gude võimumeeste silmakirjalikkusest oli ilmne, et venelased tahtsid iga hinna eest peale sundida meile võimalikult koormava sisuga lepingut, et seda tulevikus meie kahjuks ära kasutada. Nad tahtsid läbi suruda täielik­ku okupatsiooni ja seda kujul, nagu oleks see sündinud meie nõusolekul. See oli neile tarvilik eeskätt välismaailma pärast. Hiljem, kui Tallinnas algasid sõjalised läbirääkimised, kus tulid lahendamisele ka tehnilised küsimused, püüdsid venelased uuesti jõhkralt okupatsiooni läbi suruda. Samuti esinesid nad uuesti nõudmistega garnisonide paigutamiseks ning lennuväljade ehitamiseks mitmele poole sisemaal. Ei ole kahtlust, et venelastel oli algusest peale Eesti okupeerimise kava, küsimus seisis ainult tähtpäevas, talitusviisis ja meetodis, kuidas see läbi viia.

Allakirjutatud lepingu ametlikuks nimetuseks oli "Vastastikuse abistamise pakt Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahel." Pakt oma olulises osas oli järgmise sõnastusega.

Artikkel I Mõlemad lepinguosalised kohustuvad and ma üksteisele igasugust abi,

kaasa arvatud ka sõjalist, otsese kallaletungi või kallaletungi ähvarduse tekkimise korral ükskõik missuguse Euroopa suurriigi poolt lepinguosaliste poolte merepiiridele Balti meres või nende maapiiridele Läti Vabariigi territooriumi kaudu, samuti ka artikkel III-s tähendatud baasidele.

23

Artikkel II

NSV Liit kohustub a n d m a Eesti sõjaväele abi relvastusega ja m u u d e

sõjaliste materjalidega soodustatud tingimustel.

Artikkel III

Eesti Vabariik kindlustab Nõukogude Liidule õiguse o m a d a Eesti

saartel Saaremaal ja Hi iumaal ning Paldiski linnas baase mere-sõjalaevasti-

kule ja mõned aerodroomid lennuväele rendi õigustel sobiva hinnaga.

Baaside ja aerodroomide täpsed asukohad ja piirid määratakse kindlaks ning

eraldatakse vastastikusel kokkuleppel.

Mereväe baaside ja aerodroomide kaitseks on NSV Liidul õigus

pidada omal kulul baaside ja aerodroomide jaoks eraldatud pi irkondades

valjult piiratud arvu Nõukogude m a a v ä e ja õhuväe relvastatud jõude,

milliste maksimaalne arv määratakse kindlaks erikokkuleppega.

Artikkel IV

Mõlemad lepinguosalised kohustuvad mitte sõ lmima liite ega osa

v õ t m a koalitsioonidest, mis on sihitud ühe lepinguosalise vastu.

Artikkel V

Käesoleva Pakti elluviimine ei tohi mingil määral riivata lepingu­

osaliste suveräänõigusi , eriti nende majandusüsteemi ja riiklist korda .

Baaside ja aerodroomide jaoks eraldatud piirkonnad (art. III) jäävad

Eesti Vabariigi territooriumiks.

Artikkel VI

Käesolev Pakt jõustub ratifitseerimiskirjade vahetamisega. N e n d e

ratifitseerimiskirjade vahetus leiab aset Tallinnas kuue päeva jooksul, arvates

kõnesoleva Pakti allakirjutamise päevast.

Käesoleva Pakti kehtivuse tähtaeg on k ü m m e aastat, misjuures, kui

üks lepinguosalistest ei tunnusta vajalikuks üles öelda seda Pakti üks aasta

enne tähtaja möödumist , vi imase kehtivus automaatselt jätkub järgnevaks

viieks aastaks.

Artikkel VII

Käesolev Pakt on koostatud kahes algkirjas, eesti ja vene keeles,

Moskva linnas, 28. septembril 1939. a.

Peale selle oli sõlmitud veel salajane kokkulepe, mis sisaldas mit­mesuguseid eriti sõjalise iseloomuga üksikasju ning määras, et Eestis asuvate Nõukogude garnisonide suurus ei tohtinud ületada 25 000 meest.

Pakti viies artikkel sisaldas Nõukogude Valitsuse pühaliku tõotuse austada Eesti iseseisvust ja tema põhiseadust ning hoiduda segamast Eesti siseasjadesse. Ka välismaailma ees püüdis Moskva jätta mulje, et ta on

24

lepingu sõlmimisega täielikult rahul ning tal ei ole edaspidi enam min­gisuguseid nõudmisi.

7. oktoobril 1939. a. lzvestija kirjutas: "Nõukogude Liit on arvamisel, et väiksed rahvad peavad elama ja eksisteerima. N. Liit pöörab tähelepanu ja austab ka rahvaid, kelle riiklik elu on võtnud teised vormid."

Nõukogude Liidu ülemnõukogu 5. istungjärgul 31. oktoobril 1939. a. Molotov ütles: "Jutt Balti riikide sovjetiseerimisest on N. Liidu vastaste provokatsioonide saadus ja pidi tulema kasuks N. Liidu vastastele. Balti riikide suveräänsuse puutumatus ja nende siseasjadesse mittevahelesega-mise printsiip on täiesti selgesti kindlaks määratud abistamispaktides." Samu mõtteid väljendas ka Nõukogude Liidu saadik Eestis N i k i t i n oktoobrirevolutsiooni 22. aastapäeva puhul Tallinnas peetud kõnes.

Nii püüdsid Moskva võimumehed veenda Eesti kui ka kogu maail­ma avalikkust, et Nõukogude Liit kavatseb pakti ausalt täita ja et edaspidi tal ei ole uusi nõudmisi.

Kui välisajakirjanduses ilmus teateid Nõukogude Liidu uutest agressiivsetest kavatsustest Balti riikide suhtes, siis Tass teatas sellega seoses 1940. a. veebruaris, et Eestilt ja tema naabritelt ei nõuta uusi mereväebaase, samuti mitte seniste sõjaväeliste baaside arvulist suuren­damist ega teisi loovutusi. Ühtlasi kinnitati: "Tass on volitatud teatama, et kõik niisugused informatsioonid on täiesti aluseta ja puhtakujulised väljamõeldused."

Arvatavasti sel ajal tunti liiga vähe Stalinit ja tema poliitika pet-temanöövreid. Lepingust pidasid enamlased kinni 9 kuud — kuni 16. juunini 1940. a.

STALIN NÄITAB OMA ÕIGET NÄGU

atamata Eesti valitsuse kõige paremaile püüetele, Nõukogude Liidu surve Eestile hakkas järjest kasvama, eriti mai lõpust 1940. a. alates. Surve leidis täiuslikuma väljenduse Nõukogude Liidu nõudmises anda Eesti tuletornid Nõukogude kontrolli alla, mis oli ilmselt abistamispakti vastane ja ühtlasi sõjalise ettevalmistuse akt. Samal ajal oli märgata Nõukogude vägede liikumisi Eestis olevais baasides ning avaldusi Eesti ametiühingute tegelastelt, kes olid ilmselt Nõukogude poolt häälestatud.

Rööbiti sellega üldine rahvusvaheline olustik muutus kasvavalt põnevamaks seoses Saksa vägede sõjalise eduga Lääne-Euroopas. Lee­du—Nõukogude vahekorrad võtsid nädala kestel enne 15. juunit kasvavalt kartustäratavama ilme.

25

Reede hilisõhtul 14. juunil 1940. a. viibis Eesti õhkkonnas, mis oli täis muret lähema tuleviku pärast.

Laupäeval, 15. juunil, võtsid kartused reaalse kuju. Päeva jooksul saabusid teated Eesti kaubalaevade kinnipidamistest merel Nõukogude laevade poolt ja sellest nähtus, et Eesti ühendus välismaaga mere kaudu oli katkestatud. Teated Nõukogude sõjavägede sissemarsist Leeduse tähistasid seda, et Eesti ühendus välismaailmaga mandri kaudu oli pu­runemas. Samal päeval Tallinnast Helsingisse sõitva lennuki allatulistami-ne Nõukogude sõjajõudude poolt tõendas, et Eesti liiklus muu maailmaga ka õhu kaudu oli katkenud. Samaaegne Nõukogude sõjalaevade kadumine Tallinna merebaasist ja väeosade korraldamine maabaasides täiendas pilti. Laupäeva hilisõhtul oli Eesti puurilind. Ta oli Nõukogude vägedega muust maailmast lahutatud merelt, maalt ja õhust ning temas endas asusid ka veel Nõukogude lahinguvalmis sõjajõud.

16. juuni 1940. a. hommikul levitas Nõukogude Liidu ametlik agentuur Tass teadet, nagu oleks Eesti, Läti ja Leedu sõlminud omavahel sõjalise liidu Nõukogude Venemaa vastu. Samal päeval kell 14 teatas Eesti Vabariigi valitsus ametlikult Nõukogude saadikule Tallinnas, et Eesti ei ole sõlminud mingit lepingut eelnimetatud riikidega ega ole seda üldse kavatsenud, vaid on ausalt kinni pidanud sõlmitud lepingust. Kell 15. 20 esitati Eestile Moskva poolt ultimaatum, milles korrati süüdistust eeltähen­datud lepingu sõlmimises ja esitati teisi samuti täiesti põhjendamatuid süüdistusi ning nõuti Nõukogudele mitte sõbraliku valitsuse tagasiastu­mist, uue valitsuse moodustamist, kes oleks tahteline kindlustama vastasti­kuse abistamise lepingu täitmist ning takistamata ja vaba läbipääsu Nõukogude vägedele, kes pidid asuma mitmesse kohta Eesti maa-alal. Vastust nõuti hiljemalt sama päeva kella 24-ks Moskva aja järgi.

Moskva ilmselt püüdis kogu maailma uskuma panna, et Eesti, Läti ja Leedu ei tahtnud täita vastastikuse abistamise paktist tulenevaid kohus­tusi. Selle tõendina tuuakse ultimaatumis ette väited, et Eesti ja Läti pole pärast paktide sõlmimist Nõukogude Liiduga likvideerinud nendevahelist sõjalist s liitu, vaid on püüdnud seda isegi laiendada Leedu juur-detõmbamisega. Selle "tõendusena" mainib ultimaatum Balti riikide välisministrite konverentside jätkamist ja "Balti sõjalise liidu eriorgani Revue Baltique'\ avaldamise alutamist".

Nende valeväidete esitamisel, milledega taheti petta kogu maailma ning kujutada Balti riike agressoritena, kes sepitsevad plaane Venemaa vallutamiseks, "unustasid" Moskva punased võimukandjad, et 1939. a. septembris abistamispakti sõlmimise läbirääkimiste ajal jõuti Moskvas kokkuleppele ka selle kohta, et see pakt Nõukogude Liiduga loomulikult

26

ei takista kuidagi Balti riikide koostööd ega nõua ka Balti riikide välis­ministrite traditiooniliste konverentside ärajäämist. Selletõttu jätkusidki need välisministrite konverentsid, kusjuures vaevalt väärib rõhutamist, et mingit sõjalist liitu neil konverentsidel ei korraldatud.

Mis aga puutub Eesti—Läti sõjalise liidu edasipüsimisse, siis tõsteti see küsimus 1939. a. septembris Eesti delegaatide poolt üles, millele järgnes Nõukogude võimumeeste otsene kinnitus, et liidulepingu tühista­miseks pole mingit poliitilist ega juriidilist vajadust. Ka abistamispakti ükski artikkel ei nõudnud seda.

Ultimaatumi koostajate saladuseks jääb aga asjaolu, kuidas võis Baltimaade sõprusühingute toimetusel ilmunud ja kõikjal avalikult müü­davat ajakirja Revue Baltique'1 tembeldada Baltimaade sõjalise liidu eri-organiks, mis pidi pealegi veel kõvendama sidemeid kolme Balti riigi kindralstaapide vahel.

Ning kõige selle tipuks kinnitas veel M o 1 o t o v ise alles oma 14. aprillil 1940. a. peetud kõnes, et vahekorrad Balti riikidega arenevad korrapäraselt ning vastatikuse abistamise pakt leiab täielikku täitmist.

Kõigest sellest ilmneb, et ultimaatumis esiletoodud väited ja põhjen­dused olid täielikult alusetud ning tuulest võetud ja nende ainsaks eemär­giks oli kogu tsiviliseeritud maailma avalikkuse petmine ning eksiteele juhtimine ja Nõukogud Liidu vallutusihade õigustamine. Lisaks kõigele sellele oli ultimaatumi esitamine iseendast ilmses vastolus niihästi 1932. a. sõlmitud Eesti-Vene mittekallaletungi ja tülide lahendamise lepinguga kui ka sama abistamispakti art. V-ga, millega N. Liit kohustus hoiduma igasugusest vahelesegamisest Eesti kehtivasse riigikorda või tema majan­duslikku süsteemi.

Sama päeva õhtupoolel toimus vabariigi valitsuse koosolek Vabariigi Presidendi eesistumisel. Välisel sõjalisel nõudmisel ja survel esitati vaba­riigi valitsuse lahkumispalve. Tähtaegselt teatati Moskvasse ultimaatumi nõudmiste täitmisest. Samal õhtul teatati raadio kaudu rahvale asetleidnud sündmusest tagasihoidlikul kujul, et vältida võimalikke provokatsioone edasiste sündmuste mõjutamiseks.

17. juuni varahommikul Nõukogude väed alustasid üle piiri sisse-marssi Eestisse ning Nõukogude baasidest ning senistest seisukohtadest algas Nõukogude tankivägede ja muude üksuste liikumine Tallinna. Igal pool Eestis elanikkond võttis Nõukogude väed vastu külma ja jäise vaikuse ja eemalolekuga, välja arvatud üksikud vene elanikkonnaga kohad Petserimaal. Eesti sõjaline okupatsioon Nõukogude poolt läks käiku. Öösel Moskvast saadud nõudmise kohaselt ilmus Eesti Sõjavägede Ülemjuhataja samal päeval kl. 8 Narva, kus talle Nõukogude sõjalise ülema poolt esitati

27

valmiskirjutatud ja salajaseks tunnustatud tingimused Nõukogude vägede Eestis liikumise ja Eesti Kaitseliidult sõjariistade äravõtmise kohta. Eesti kindralile ei osutatud võimalusi nende tingimuste muutmiseks, Eesti Kaitseliidu desarmeelimiseks seati alus.

18. juunil jätkusid Nõukogude väeosade liikumised Eesti okupeeri­miseks, eriti Tallinna kogunes palju Nõukogude väeosi. Nende paigutami­seks algasid juba eelmisel päeval ja nüüd jätkusid Nõukogude väeosade ülemustelt nõudmised Eesti sõjavägede, kasarmute, sõjakooli ja teiste ruumide loovutamiseks Nõukogude väeosade käsutusse ja Eesti väeosade lahkumine mujale. Toimus Eesti väeosade paigutamine kuhu saadi.

Samal ajal algas Eesti kaitseliitlaste sõjariistade äraandmine, paljud lahkusid oma relvadest raske meelega. Elanikkond suhtus Nõukogude vägedesse endiselt jäise vaikuse, piinliku korrektsuse ja teadliku eemalole­kuga ning kogu olustikku tõsise murelikkusega. Kokkuleppel Vabariigi Presidendi, Sõjavägede Ülemjuhataja ja välisministriga seletuse vastavate osade sisu suhtes andis senine peaminister teisipäeva õhtul raadio kaudu lühikese seletuse seisukorra selgitamiseks, vihjates lõpul kaaskodanikkon-na targale arusaamisele karmis olustikus.

Kesknädala, 19. juuni hommikul jõudis Tallinna Nõukogude juhtiva­maid tegelasi Z d a n o v, ümbritsetud Tallinnas seni ennenägematu tugevast sõjaväelisest ja politseilisest ihukaitsemeeskonnast. Ilmselt Nõu­kogude võimud ise hindasid Eestit sõjaliselt okupeeritud maana, kus ainult ränk sõjaline kaitse võib kindlustada julgeolekut. Tegelikult Eesti väeosade laialipaiskamine oma ruumidest jätkus, Eesti Kaitseliidul relvade äraandmine hakkas lõpule jõudma, Eesti oli sõjaliselt kaitseta. Seevatu Tallinn oli juba tugevasti okupeeritud Nõukogude vägede poolt ja kogu maa okupeerimine hakkas lõpule jõudma. Katse tõendada, et Haapsalu lähedal Eesti Kaitseliit olevat ette valmistanud Nõukogude vägedele vastuhakku, osutus kohesel juurdlemisel armetult äralangevaks.

Elanikkonna hoiak suhtumises Nõukogude vägedesse jätkus endise­na. Nõukogude sõjaline okupatsioon oli muutunud silmatorkavaks üle­maaliseks vägivallaks. Kuidas niisugustel oludel luua Nõukogudele alluvat valitsust?

Äärmiselt vähesed eestlased — Nõukogude agendid — muutusid aktiivsemaks 17. juunist alates, Zdanovi tulekul said aga kindla ülesande. Neljapäeval, 20. juunil hakati Tallinna tehastes pidama kõnesid ja, kus kõnepidamine oli lootusetu, läkitati Nõukogude soomusautod või tankid tehaste väravate ette seisma või neist mööda liikuma. Sellises sunnikorras ja hirmutuses käsutati väike hulk Tallinna töölisi neljapäeva õhtul ühisele koosolekule. Tungivalt soovitati seda koosolekut takistada, tarbe korral

28

jõuga. Eesti valitsusvõimud keeldusid provokatsioonile laskumast. Koos­olek osutus kõhnaks kõnedelt ja tulemustelt. Agendid käsutati järgmisel päeval avalikke miitinguid korraldama Tallinnas ja mujal. Öösi kimbutasid Nõukogude võimud kauemat aega siseministrit.

Reedel, 21. juunil käsutati Tallinnas tehastest, ja, kus tulemused lootusetud, jällegi soomusautode ja tankide kaasabil, töölisi miitingule Vabadusväljakule. Miiting toimus, Nõukogude soomusautode ja tankide juuresolekul osavõtjate hirmutuseks. Sellele järgnes — jällegi Nõukogude soomusautode ja tankide saatel — rongkäik Toompea lossi ja Nõukogude saatkonna eest mööda Kadrioru lossi ette, kus presidendi sõnavõtt agenti­de õhutusel katkestati. Siin läksid osavõtjad laiali, välja arvatud väike jõuk, kes jätkas tegutsemist keskvanglas ja viimati Toompea lossis. Tallin­nast saadetud agendid korraldasid rongkäike samuti mujal. Nõnda loeti nüüd rahvas oma tahet avaldanuks, eriti uue valitsuse loomise suhtes. Vabariigi President oli juba 16. juuni õhtust alates püüdnud selgitada pinda uue valitsuse kujundamiseks. Nüüd alles, kui miiting Kadrioru lossi ees oli lõppenud, tegi Ž d a n o v vabariigi Presidendile teatavaks uue peaministri kandidaadi, kelleks oli Joh. V a r e s . Kell 17.30 esitas peami­nistri kandidaat Vabariigi Presidendile uue valitsuse koosseisu, millele aga president mõnes suhtes vastu vaidles. Seejärel peaministri kandidaat lahkus ja jäi kauemaks ajaks Nõukogude saatkonda. Samal ajal Nõuko­gude agendid ja nende jõugud jätkasid tegutsemist Toompeal ja hiljem ka mujal. Viimati (kell 22 läbi) ilmus peaministri kandidaat tagasi presidendi juurde ja esitas sellele uue valitsuse täpselt samas koosseisus nagu varem. Nüüd oli president sunnitud selle vastu võtma. Sealsamas teatas uus peaminister senisele sõjavägede ülemjuhatajale ametist lahkumise vajadu­se. Presidendi juurest siirdus uus peaminister Nõukogude saatkonda ja sealt tagasi tulles teatas raadio kaudu rahvale uue valitsuse ametisseas­tumisest — mõned minutid enne k. 24, reedel, 21. juunil 1940. Kohe sellele järgnesid kuulipildujate praksatused linnas, sest nüüd polnud enam vaja märatsevaid jõuke toetada uue valitsuse õigustamiseks. Uus valitsus oli teatatud ja relvade tarin alanud, kesköö oli käes ja uus valdaja majas.

Eesti okupatsioon Nõukogude Liidu vägede poolt ei olnud mingil viisil tingitud Eesti valitsuse poolt enne 16. juunit 1940. a. Ka pärast seda hoiduti igast aktist, mis oleks kuidagi õigustanud või provotseerinud okupeerimise käiku. Nõnda see okupatsioon koos ultimaatumiga 16. juunist 1940 kujunes kõige puhtamal kujul vägivalla-aktiks, mida iialgi üks suurriik väikeriigi kallal toimetada võib, kasutades enda jõudu ja kaasaeg­set rahvusvahelist seisundit. Sama vägivallaga sunniti Eesti töölisi miitin­gule ja rongkäigule. Uus valitsus ei olnud enam sisult Eesti valitsus, sest

29

ta allikaks oli sellesama vägivalla keskpunkt Eestis: ta koosseisu nimestik saabus Nõukogude Liidu saatkonnast, kinnitati seal ja kiideti lõplikult heaks samas saatkonnas. Eesti Vabariigi Presidendi kaastöö ja Eesti rahvale teatamine oli vaid vormi täitmine.

ENSV LOOMISE KOMÖÖDIA

i

^J^vS. Venemaa kogu oma ajaloo kestel on olnud maailma kõige agres­siivsemaid riike, siis on kommunistlik Venemaa agressiivne juba oma põhiolemuselt. Kommunistliku teooria ja praktika põhialuseks on kogu maailma riikide kaotamine ja ülemaailmse kommunistliku ühiskonna loomine. Seejuures seletas Lenin, et kommunism peab võidule pääsema esialgu ühel maal, milliseks maaks oma loomu kohaselt olevat Venemaa, ja sealt peab ta levima üle kogu maailma. Kuni on olemas mitte-kommu-nistlikke riike, seletavad kommunistid, peab see riik, kus kommunism on juba võidule pääsenud, olema tugevam kui ükski teine riiklik formatsioon, sest ainult sel teel olevat võimalik läbi viia ülemaailmset "kommunistlikku revolutsiooni".

Oma eesmärgi saavutamisel ei keeldu kommunistid ajutisest koos­tööst mitte-kommunistlike riikidega ega astumast rahvusvahelisse koos­töösse nendega ning sõlmimast rahvusvahelisi leppeid, kuid see on neile ainuüksi hingetõmbamiseks ja ajavõitmiseks. 1

Kommunism Venemaal ei ole oma riiklikku süsteemi kunagi pii­ranud mingite geograafiliste piiridega, mis väljendub juba riigi nimetuses — Nõukogude Sotsialistlikkude Vabariikide Liit. Geograafiliste nimetuste all kuuluvad sellesse "liitu" ainult nn. "liiduvabariigid" ja "liidu" konstitut-sioonilised eeskirjad määravad uute "liiduvabariikide" vastuvõtmise korra. 2

Niisiis riik teiste riikide allutamise eesmärkidega juba põhiseaduse ko­haselt!

Kui rahvusvaheline läbikäimine ja riikidevaheline koostöö eeldab eelkõige sõlmitud lepingute pühaduse põhimõtet, siis ei ole seda põhi­mõtet kommunistlikule Venemaale tema põhiolemuse kohaselt olnud kunagi olemas. Kui rahvusvahelise elu üheks põhiliseks nõudeks on keeldumine segamast teiste riikide siseasjusse, siis ei ole kommunistlikul Venemaal seda printsiipi samuti olemas, sest see oleks loogilises vastuolus selle riigi põhiolemusega.

Kommunistliku Venemaa (NSVL) seisundi rahvusvahelises format­sioonis võib kokku võtta vormelisse: rahvusvaheliselt tunnustatud ühe­väärne riik teiste riikide hulgas, kes nii oma ideoloogia kui ka kirjutatud konstitutsiooni kohaselt omab agressiivset eesmärki allutada endale kogu

31

maailma riigid ja kes seetõttu ei saa enese kohta lugeda püsivaiks rahvus­vahelise õiguse üldtunnustatud eeskirju ega tema enese poolt üksikute riikidega sõlmitud lepinguid.

Sellest vormelist selgub NSVL poliitika kõige suurem ja senini nägematu kahepaiksus ja silmakirjalisus: ühelt poolt eesmärk allutada endale kogu maailm, teiselt poolt — kõigi riikidevahelises läbikäimises vajalike õiguslike eeskirjade ja tavade näilik omakstunnustamine.

Kuid mitte ainult selles ei seisne NSVL poliitika silmakirjalikkus. See silmakirjalikkus avaldub juba selle riigi põhieesmärgis. NSVL ametlik teooria defineerib kommunismi internatsionaalse liikumisena, tegelikult ei suundu aga NSVL poliitika mingil kujul internatsionaalsusele, vaid kogu maailma allutamisele Moskvale. Kommunism NSVL-s on panslavistliku poliitika kõige järjekindlam jätkamine, kuigi kommunismi tegelikud juhid ei ole kaugeltki kõik slaavlased. Kommunistliku panslavismi tegelik teostamine toimub ainult ülimal määral vale ja pettusega dekoreeritud kujul!

Me tutvume käesoleva kirjutise raames lühidalt Eesti Vabariigi allutamise tegeliku käiguga NSVL-le ja selleks NSVL poolt tarvitusele võetud meetoditega. Toome aga enne põgusa ülevaate NSVL tegelikust suhtumisest Eestisse alates Eesti Vabariigi algusest kuni 1940. a juulisünd-musteni, kõrvutades neid vastavate kirjalikkude dokumentidega.

2. (15.) nov. 1917 avaldas Nõukogude valitsus Lenini ja Stalini allkirjadega "Venemaa rahvaste õiguste deklaratsiooni", millega kuulutati, et Rahvakomissaride Nõukogu on aluseks võtnud muuseas järgmised põhimõtted:

"1) Venemaa rahvaste suveräänsus ja võrdsus. 2) Venemaa rahvaste vaba enesemääramise õigus kuni eraldumiseni

ja iseseisva riigi kujundamiseni." 3

Kui Eesti Maapäev sellele deklaratsioonile tuginedes enese 15. (28.) nov. 1917 kõrgemaks võimuks kuulutas, segasid sellele kohalolevad nõukogude võimukandjad, tugedes Vene sõjaväele, kohe vahele ja ajasid vägivaldselt Maapäeva laiali. Ja kui pärast vahepealseid sündmusi Eesti Ajutine Valitsus 11. nov. 1918 teatas oma katkestatud tegevuse uuesti jätkamisest, tungisid Nõukogude sõjaväed mõne aja pärast üle Eesti piiri. Kolmeteistkümne kuu jooksul tuli Eestil Nõukogude hiiglasega pidada kõige rängemat sõda selleks, et tegelikult ellu viia Nõukogude võimu poolt väljakuulutatud deklaratsiooniga antud lubadusi.

Kangelaslikus võitluses viidi Eesti Vabadussõda võidukale lõpule. 31. dets. 1919 sõlmiti Eesti ja Nõukogude Vene vahel vaherahuleping ning

32

2. veebr. 1919 kirjutati Tartus alla rahuleping, mille artikli II kohaselt Venemaa võtab endale järgmise kohustuse:

"Minnes välja Venemaa Sotsialistliku Föderatiivse Nõukogude Vabariigi poolt kuulutatud kõigi rahvaste vabast, kuni täieliku lahtilöömi­seni riigist, mille hulka nad kuuluvad, enesemääramise õigusest, tunnus­tab Venemaa ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust, loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suveräänõigustest, mis olid Venemaal eesti rahva ja maa kohta maksvusel olnud riigiõigusliku korra, kui ka rahvusvaheliste lepingute põhjal, mis nüüd siintähendatud mõttes edaspidisteks aegadeks maksvuse kaotavad. Eesti rahvale ja maale ei järgne endisest Vene riigi külge kuuluvusest mingisuguseid kohustusi Venemaa vastu." 4

26. jaan. 1919 peetud kõnes aga (s. o. ajal, kui rahulepingu tingimus­tes juba kokkuleppele oli jõutud ja seda veel ainult tekstuaalselt viimistle­ti), ütles Lenin Eestiga rahu sõlmimise kohta:

"Meie ei taha valada tööliste ja punaväelaste verd tüki maa eest, seda enam et see järeleandmine ei ole igaveseks: Eesti elab üle Kerenski ajajär­gu, töölised hakkavad aru saama oma Asutava Kogu juhtide alatusest, kes ametiühingud paljaks röövisid ja 26 kommunisti ära tapsid, — kukutavad varsti selle võimu ja loovad nõukogude Eesti, kes teeb meiega uue rahu." r

Samal ajal kui N. Vene esindajad oma allkirjadega kinnitasid selle pühaliku tõotuse Eesti suhtes oma suveräänseist õigustest igaveseks ajaks loobumise kohta ja selleks meelde tuletasid isegi senini unustusse vajunud 2. (15.) novembri deklaratsiooni, oli kogu see asi Nõukogude Vene valitsu­se juhile ainult tühjaks paberilipakaks.

Lenin kinnitas rahulepingu, mille teksti kohaselt N. Vene tõotab igavest loobumist Eesti suhtes, samal ajal deklareerides, et see ei ole sugugi igavene!

Ühe käega kirjutas Lenin alla rahulepingu kinnitamise aktile ning tegi teise käega Kominternile ülesandeks asuda tegevusse Eestis selle võimu kukutamiseks, kellega ta rahu oli sõlminud! Et tekiks nõukogude Eesti, kes "teeb uue rahu".

Samas kõnes tunnustas Lenin rahu Eestiga ainult ajutiseks hin­getõmbamiseks. See hingetõmbamine ei kestnud kuigi kaua. Juba 1. dets. 1924 üritasid N. Vene agendid Eestis riigipöördekatset ja Vene sõjaväed olid koondatud jälle Narva taha selleks, et nad kohe edasi marsiksid, kui "seltsimeestel" Tallinnas edu oleks olnud. Eesti likvideeris ka tol korral N. Vene agressiooni!

Pärast 1. detsembri 1924. a. "riigipöörde"-katset vaibusid mõneks ajaks N S V L otsesed agressioonikatsed. Sealjuures ei loobutud aga sugugi

33

põrandaaluse tegevuse jätkamisest Eesti pinnal. Venega sõlmitud kaubale-pinguis tingis ta endale nii meil kui ka mujal välja eksterritoiiaalsusõiguse teatud kaubanduslikele agentidele. Nende otseseks ülesandeks oli kommu­nistliku propaganda levitamine ja sisemise õõnestustöö tegemine N S V L huvides.

N. Venega sõlmitud majanduslikud lepingud jäeti venelaste poolt lihtsalt täitmata või neid täideti ainult osaliselt. Üldse oli majanduslik läbikäimine N. Venele ainult teise järgu tähtsusega küsimuseks. Transiit läbi Eesti toimus hookaupa, see oli kuni 1924. a. võrdlemisi elav, langes aga pärast 1. dets. 1924. a. sündmusi järsult. Selle asemel arenes elav kommunist l ik propaganda. Kasutades lepingutega antud soodustusi palgati näit. sadamatöödele ainult kommunistliku meelsusega töölisi ja maksti neile palju kõrgemat palka kui teistele. 6 Edasi ei saa läbikäimises N. Venega jätta mainimata tervet rida piirivahejuhtumusi, mis maksid elu reale Eesti piirivalvureile, ja agitaatorite salaja üle piiri saatmisi.

Samal ajal, kui seesugune salajane õõnestus jätkus, kirjutati Moskvas N S V L algatusel 4. mail 1932 alla Eest i—NSVL vahelisele mittekallaletungi lepingule, mille art. 1 järgi lepinguosalised "kohustuvad hoiduma igast kallaletungi aktist üksteise vastu ja igasugustest vägivaldsetest tegudest, mis on sihitud teise lepinguosalise territooriumi tervikluse ja puutumatuse või tema poliitilise iseseisvuse vastu, vaatamata sellele, kas on sarnane kallaletung või sarnased teod ette võetud üksikult või ühiselt teiste riikidega, sõjakuulutamisega või ilma." 7

Aastaid kestnud salajane urgitsemine Eestis ei andnud NSVL-le ometi mingeid soovitud tulemusi ning NSVL püüded "sisemiseks revolut­siooniks" Eestis vajusid täiesti kokku.

Käesoleva sõja eelne üldine rahvusvaheline olustik ja sõja puhkemi­ne andis NSVL-le jälle võimaluse aktiivseks tegutsemiseks. Seekord õnnestus NSVL-1 välja kaubelda Balti riikide (eriti ka Eesti) tunnustamist N S V L huvipiirkonda kuuluvaks. Saavutanud selle "diplomaatilise võidu", algas N S V L oma tegevust sõjariistus kallaletungi ähvardusel Eestile ja teistele Balti riikidele nn. vastastikuse abistamise pakti pealesurumisega ja selle alusel Punaväe sõjaliste baaside loomisega Eesti ja teiste Balti riikide territooriumil.

NSVL oli leidnud enda jaoks paraja aja esialgu kiires korras tagasi võita Maailmasõja tagajärjel Venele kaotsiläinud maa-alad. N S V L valitsus ei lasknud ka siin end enam segada tema poolt mõni kuu tagasi kind-lasõnaliselt antud tõotusest, vaid varitsedes rahvusvaheliselt parajat silmapilku okupeeris Eesti ja teiste Balti riikide territooriumid 1940. aasta juunis.

34

II

1~ eise Euroopa imperialistliku sõja tingimustes toimus "töölisklassi ühtsuse kehastamine ja ühtse rahvarinde loomine" uutel alustel. "Prae­guses olustikus töölisklassi ühtsus ning talupoegade, linnatöötajate ja eesrindliku intelligentsi liitmine peab toimuma alt üles, massili ikumiste arendamisega, mööda minnes sotsiaaldemokraatlikest ja teistest väike­kodanlikest erakondadest," kirjutab Nõukogude Vene poliitilise sõnastiku 1940. a. väljaanne kommunismi ülesandeist. ' Nähtavasti selle teooria raamistikku püüti suruda ka Eesti taasvallutamist "Vene kotka tiiva alla" ehk bolševistlikus väljenduses: "Stalini konstitutsiooni päikese alla".

Mulje loomiseks, et hoolimata "imperialistliku sõja tingimustest" on N S V L kaugel imperialistlikest vallutamisihadest, mõtlesid Moskva tuusad välja järgmise lavastuse: 1) baaside leping "vabal kokkuleppel" Eesti valitsusega; 2) Eesti valitsusele põhjuste külgeluuletamine baaside lepingu rikkumises ja kogu Eesti maa-ala okupeerimine; 3) "revolutsioonilise ülestõusu" lavastamine paari tuhande inimese rongkäigu näol läbi linna Kadriorgu Nõukogude Vene tankide saatel ja uue valitsuse ametisse seadmine "masside nõudmisel"; 4) eesti rahva "üksmeelse ja harda palve" avaldamine Eesti vastuvõtuks NSVL "õnnemaadele"; 5) N S V L "heasüdam­lik vastutulek" eesti rahva "kauaigatsetud soovidele" ja ta vastuvõtmine NSVL-i .

Lavastuse läbiviimiseks valisid bolševikud soodsa momendi , ning seekord õnnestus neil — peale mitmeid katseid enam kui 20 aasta jooksul — oma ammuigatsetud soovi ajutiseks läbi viia. Sealjuures kogu see mäng pidi toimuma eesti rahva "vaba tahte" katte all ning Eesti Põhisea­duse korras. N S V L sõjaväed pidid olema siin ainult eesti rahva palvel, selle eest hoolitsemiseks, et eesti rahvas võiks oma tahet "vabalt" avaldada ja et "kodanlik klikk" teda selles ei saaks segada. Peanäitejuhiks kogu sellele lavastusele oli määratud A. A. Ždanov, üks Stalini lähemaid õpilasi-kaastöölisi. Kompartei sekretär, N S V L Meresõjalaevastiku Sõjanõu-kogu liige, Ülemnõukogu Väliskomisjoni esimees jne . 1 0

Asume nüüd selle "suurlavastuse" neljanda ja viienda vaatuse lähemale vaatlemisele ajalise algusega 22. juunil 1940, lavastuse "kõrg­punktiga" 22. juulil 1940 eesti rahva "tahte ja otsuse" vastuvõtmise näol, ja sealt edasi kuni ENSV konstitutsiooni vastuvõtmiseni 25. augustil 1940. Ülevaatlikkuse huvides, samuti ka asjade arengut silmas pidades jagame kogu selle aja järgmiselt:

1) ajajärk uue "valitsuse" ametisse astumisest kuni "Riigivolikogu valimiste" väljakuulutamiseni (22. juunist 4. juulini);

35

2) Riigivolikogu "valimiste" ajajärk (5.—15. juulini);

3) "valimistele" järgnenud nädal kuni "Riigivolikogu" kokkutulekuni ( 1 6 . - 2 0 . juulini);

4) "Riigivolikogu" istungjärk (21.—23. juulini); 5) ajajärk pärast "Riigivolikogu" kokkutulekuid kuni ENSV konstitut­

siooni vastuvõtmiseni (24. juulist — 25. augustini).

U U E "VALITSUSE" AMETISSE ASTUMISEST KUNI "RIIGIVOLIKOGU" VALIMISTE V Ä L J A K U U L U T A M I S E N I

-/yjLxi 21 . juunil kogu päeva tiirlesid õhus NSVL lennukid ja tänaval liikusid suure kära ja müraga tankid, kui õhtupoolikul linn oli täis käratse­vaid relvastatud isikuid ning politsei oli tänavailt kõrvaldatud, siis seevas­tu algas 22. juuni võrdlemisi vaikselt. Pika Hermanni tornis lehvis jälle sealt eelmisel õhtul mahakistud Eesti lipp, tänavail ei olnud enam tankide müra, ainult Nõukogude relvastatud sõdurid liikusid salkades tänavail.

Toompea loss oli suudetud öö jooksul jälle korda seada, ainult mõned hõbedased sulepead valitsuse koosoleku saalist olid "revolutsionää­rid" kaasa võtnud ja mõnedes töötubades kirjutuslaualaekad lahti murd­nud. Kella 9 paiku hakkasid uued valitsejad ükshaaval Toompea lossi i lmuma. Esimesena oli tulnud siseminister Maksim Unt, kes peaministri ooteruumis telefoni teel asus eelmisel õhtul vanglasse viidud politseiamet­nikke vanglast välja kauplema, käskis neid äravõetud relvad uuesti üles otsida ja oma kohuseid "rahulikult edasi täita".

Viimasena ilmus triibulistes pükstes ja mustas sakos peaminister Johannes Vares, tutvustas end ametnikele, mõnelegi uuele ministrile, keda ta varem ei tundnud, ja küsis riigisekretärilt, mis nüüd ette võtma peab. Riigisekretär ütles, et tuleb presidendile anda kõigepealt põhiseaduslik vanne ja et president on selleks tarbe korral nõus ka Toompeale sõitma. Peeti siis omavahel sosistades nõu ja otsustati vande andmiseks sõita Kadrioru lossi.

Pärast vande andmiselt Toompeale tagasijõudmist algas valitsuse esimene koosolek. Peaministri paremale käele istus siseminister Maksim Unt, pahemale peaministri asetäitja Hans Kruus. Esimese koosoleku päevakorda võeti valitsuse deklaratsioon. Vares luges paberilehekeselt ette deklaratsiooni kava, mille ta ütles enese poolt koostatud olevat. Kavas tehti mõningaid parandusi. Deklaratsioon kirjutati masinal ümber ja peaminister Vares pidi selle õhtul raadios ette kandma. Arutati veel, milline lipp peaks Hermanni tornis lehvima.

36

Kohtuminister Boris Sepp arvas, et seal peaks Eesti lipu kõrval nüüdsest peale olema ka Nõukogude lipp. Lõpuks lepiti kokku, et Pika Hermanni torni peaks jääma ikka Eesti lipp üksi. Siis pani B. Sepp valit­susele ette terves koosseisus minna lugupidamist avaldama Nõukogude saatkonda, kelle kaasabil "plutokraatlik" valitsus kukutatud ja "rahvavalit­susel" võimalus olnud ametisse astuda. Kogu valitsus siiski Pikale tänavale N S V L saatkonda eWäinud, pidid minema ainult Vares, Kruus ja Sepp.

Pärast valitsuse koosolekut läksid uued "peremehed" ministeeriumi­desse asjaajamist üle võtma. Üleandmisel olid ministeeriumides kõik endised ministrid ja nad kirjutasid ka vastavatele üleandmisaktidele alla. Peaminister Jüri Uluots Toompea lossi ei i lmunud ega kirjutatud Varese ja Uluotsa vahel ka vormilist ameti üleandmise akti.

Õhtul kella 5-ks kutsuti valitsuse koosolek uuesti kiires korras kokku. Selgus, et Nõukogude saatkonnas ei olevat koostatud deklaratsioo­ni kavaga sugugi rahul oldud. Leitud olevat liiga tagasihoidlik ja "mittere-volutsiooniline". Tehtud siis rida parandusi, mis valitsuse koosoleku ajal tõlgiti eesti keelde ja monteeriti deklaratsiooni sisse. Sel teel kujunes alljärgnev valitsuse deklaratsioon, mis Varese poolt sama päeva õhtul raadios ette kanti ja ajalehtedes avaldati:

"Eile kujundati uus Eesti Vabariigi Valitsus. See astub rahvavaenulise Vabariigi Valitsuse asemele, kes ei suutnud ega tahtnud kindlustada õiget sise- ja välispoliitikat, millist vajas eesti rahvas. Endine valitsus ei olnud võimeline ega tahteline ausalt ellu viima Nõukogude Liidu ja Eesti vahe­list vastastikuse abistamise pakti, mis päästis meie kodumaa sõjatulekah-just ja mis tagab Eestile rahu ja ta piiride julgeoleku. Endise valitsuse poliitika oli vastuolus eesti rahva põhihuvidega.

Asudes oma kõrgete riiklike kohustuste täitmisele, peab Eesti Vaba­riigi uus Valitsus oma esimeseks pühaks kohustuseks teatada kogu Eesti rahvale, et tema kavas on ülimal määral teenida rahvast, tema huvisid ja lootusi, mida senini eelmiste valitsuste tagurliku režiimi poolt maha suruti ja ignoreeriti. Lähtudes sellest peamisest põhimõttest seab uus Valitsus enesele järgmised tähtsamad ülesanded.

Välispoliitika alal toetades ja arendades normaalseid vahekordi kõigi riikidega, kindlustab Valitsus esijärjekorras Nõukogude Liiduga sõlmitud vastastikuse abistamise pakti ausat ja tõelist täitmist ja temaga tiheda liidu alusel tõelikult siirate ja sõbralike suhete edasiarendamist.

Valitsus on veendunud, et üksnes sel alusel on võimalik Eesti iseseisvuse ja kaitse kindlustamine.

Sisepoliitikas pühendab Valitsus kogu oma jõu rahva õiguste täieli­kule maksmapanekule, tema ainelise heaolu tõstmisele ning rahvusliku

37

kultuuri ja kodumaa hüvangu arendamisele. Selle sihiga kindlustab Valitsus rahva demokraatlike õiguste teostamise.

Ta hoolitseb poliitiliste vangide, rahva vabaduse eest võitlejate amnestia viivitamatu läbiviimise eest.

Valitsus võtab päevakorda rahva tõelist tahet mitte esindava Riigi­volikogu ja Riiginõukogu laialisaatmise ja uute valimiste läbiviimise küsimuse, et nõnda teostada rahva tõelist esindust, ta saadab laiali ja keelab rahvavaenulised organisatsioonid, algatab kohalike omavalitsuste reformi, et kindlustada neist rahva tõelist osavõttu."

Edasi kõneldakse deklaratsioonis võitlusest bürokratismi ja riigi­aparaadi ülekulu tuste vastu, vähemusrahvuste õiguste kindlustamisest, töötingimuste ja olude parandamisest, põllumeeste majanduse ja kultuuri edendamisest ja tõstmisest, siis lubatakse võtta tarvitusele abinõud, et Eesti majanduslik elu, kaubandus ja tööstus saaksid tõhusalt areneda tihedate vastastikuste majanduslike vahekordade alusel meie suure idanaabri ja sõbra — Nõukogude Liiduga.

Siis öeldakse veel: "Jagades eesti rahva sooje tundeid Punaarmee vastu, annab Valitsus oma poolt täielikku kaasabi Nõukogude Liidu vägede paigutamisel Eestis" ja lõpetatakse üleskutsega eesti rahvale "koonduda üksmeeles riigi uute ajalooliste ülesannete ümber ja aidata laialdaselt kaasa Valitsusele tema töös".

Keegi ministreist tõstis üles küsimuse, kas ei peaks deklaratsioonis kindlasõnaliselt ütlema, et Eesti Vabariik ja tema põhiseaduslik kord jääb püsima. Vares vastas selle peale, et saatkonnas olevat üles seatud kindel nõue, et valitsusel tuleb toimida rangelt kinni pidades Eesti Vabariigi Põhiseadusest ja seadustest. Kuigi leidus mõni "nuriseja", kelle arvates Põhiseadus olevat liialt konservatiivne, ja kohtuminister Sepa arvates Balti eraseadus liiaks keeruline, millest isegi tema kui advokaat suuremat aru ei saavat, jäädi Varese poolt avaldatud seisukoha juurde. Deklaratsiooni aga vastavalt täiendada ei leitud olevat vajalik, sest see olevat iseendast mõistetav ning kunagi ei olevat valitsused seda deklareerinud, et riik peab püsima jääma. Riigi püsimise küsimus valitsuse deklaratsioonis võivat kõnesse tulla siis, kui kavatsus on riigi iseseisvust likvideerida. Sellist kavatsust ei saavat Eestis kellelgi olla.

Valitsuse üldpoliitiline tegevus kõnesoleval esimesel ajajärgul seisnes väga elavas propaganda arendamises valitsuse deklaratsiooni ja tuleviku­suundade kohta, kusjuures muidugi ei jäetud "kõvu sõnu" tarvitamata lahkunud valitsuse aadressil.

Selleks korraldati nii Tallinnas kui ka mujal harukordselt rohkel arvul rahvakoosolekuid ja "massimiitinguid", kus sageli esinesid nii

38

valitsuse liikmed kui ka partei tuusad ja Punaväe politrukid. Samuti kasutati ohtralt raadiot.

Koosolekutel oli igal pool kõva "rahvaomakaitse" meeste ja punaväe-laste valve selleks, et "vastuhääli" kuuldavale ei saaks tulla. Koosolekud olid lavastatud "hurraa" karjumistega, punalippude ja loosungite kand­misega ja mitmekordse Internatsionaali laulmisega. Samuti raadios mängiti Internatsionaali esialgu peaaegu iga tunni tagant. Ajakirjandus oli juba varakult "tasalülitatud".

Valitsuse deklaratsiooni tõlgendamiseks mõeldud valitsusliikmete ja teiste "suuruste" miitingukõnedest ja muudest esinemistest väärivad esmajoones tähelepanu nende avaldused riigi ja ühiskondliku korra kohta. Üldine seisukoht avaldus, nagu see väljendus deklaratsioonis ja nagu seda N S V L saatkond Varese suu läbi valitsuses deklareeris, selles, et riigikord kui ka senine ühiskondlik kord jääb püsima, muutus tuleb ainult valis- ja sisepoliitikas, kuid Põhiseaduse ja seaduste raames.

Nii kõneles välisminister Nigol Andresen jaanipäeval, 24. juunil, Tallinnas Kopli rahvamajas:

"Eestis ei valitse praegu töörahva diktatuur, kuid teiselt poolt pole praeguse valitsuse töölisliikumisega seotud ministrid pantvangid nagu endiste koalitsioonide päevil. Valitsuse poliitikale suuna andmisel peame edaspidi arvestama töölisklassi soove, jõude ja neid haaravaid välispoliitili­si olukordi ja mõjusid ... On kindel ja loomulik, et meie sisepoliitika nüüdsest peale peab lähtuma rohkem kui kunagi varemini just välispoliiti­kast. Eesti töölisklassile andis jõu- ja julgustunnet hiljutises demonstrat­sioonis Punaarmee. Kuid selle juures ärgem sulgegem silmi tõsiasja ees, et Punaarmee ei liigutanud sõrmegi, et võimu Eestis võtta oma kätte. Meie asjade ajamine Eestis on ka edaspidi jäetud üksnes meie eneste asjaks. Kõike seda ma rõhutan selleks, et ümber lükata sihilikult levitatavat kõmu, nagu oleks Eestis nüüdsest peale kõigi määrajaks üksnes Punaväe arm ja heldus. Abistamispaktist ja sõprusest N. Liiduga kasvavad välja kõik meie edaspidised välispoliitilised suhted. Kahe liitlasriigi vahekorda­des on ju loomulik, et ei saa teha ühe käega välispoliitikat oma liitlase poolt ja samaaegselt teisega ta vastu."

Samal koosolekul ülestõstetud küsimusele, "kas praegune valitsus võtab oma ülesandeks Eestis sisse seada nõukogude korra", vastab Arnold Veimer (pärastine rahvakomissar): "Nägime ju Vabariigi Valitsuse dekla­ratsioonist, et mitte. Praegune Valitsus annab meile üksnes kodanlikud vabadused klassivõitluse arendamiseks."

2. juulil 1940 Nõmmel sõjaväe laskemoonaladude töölistele ja amet­nikele peetud kõnes ütles sama Andresen järgmist:

39

"Alates vastastikusest abistamise paktist Nõukogude Liiduga on meie välispoliitiline olukord hoopis uus, täiesti vastupidine endisele. Kui meie aga 21. juunil elasime üle suure sisepoliitilise pöörde, siis välispoliiti­liselt ei olnud see enam mingi pööre, nagu väljaspool on püütud seda arvata ja tõlgendada. Kui enne 21. juunit oli riigikaitse süsteem lepingute­ga korraldatud nagu praegu, põhilisi lepinguid pole praegu näha juure tulemas, siis meil on palju rohkem nüüd juttu riigikaitse uuest sisust üldse. Teie olete tähele pannud, et praegune valitsus on ametisse astunud Presidendi kinnitamisel vande vastu, nagu iga teinegi valitsus. Sellega on siis teil tegemist äärmiselt seadusepärase vormiga ja teatud viisil revolut­sioonilise sisuga. Valitsuse senised sammud ja tegevus on piinlikult rajanenud kehtivatele seadustele. Ja kui vajalik, siis muudetakse kehtivaid seadusi, kaasa arvatud põhiseadus, meie põhiseaduses ette nähtud kor­ras... Meie tunneme proletariaadi diktatuuri, kus organiseeritud proleta­riaat juhib oma võimuga üleminekut kapitalismist sotsialismi. Seesugust valitsemisvõimu meil igatahes ei ole. Olgugi et proletariaadi diktatuuri rajamine võimupoliitiliselt oli 21. juunil võimalik, ei olnud selle diktatuuri võim meie ühiskonnast veel välja kasvanud. Meil on tugevate uuendus-püüetega valitsus, kes tugineb mitte väikestele kapitalistlikkudele rühmi­tustele, vaid kogu töötavale rahvale Eestis."

Valitsuse uut välispoliitilist orientatsiooni püüab peale välisministri Andreseni kaitsta ka peaministri asetäitja Kruus oma raadiokõnes 1. juulil 1940 järgmiste, pisut sentimentaalsete väljendustega:

"Vaadakem Euroopa poliitilisele maakaardile ja me näeme seal rea tundlikke kohti, kus ikka ja jälle on kokku põrganud suuremate ja sõjali­selt võimsamate riikide huvid. Nende tundlikkude paikade hulgas on ka Baltimere idarannik." Edasi kõneleb Kruus sõdadest Eesti pinnal sajandite kestel ja jätkab: "Sellepärast, armsad kaaskodanikud, kõik kodumaa tütred ja pojad, ei peaks küll olema meie ühiskonnas ühtki hinge, kes ei saa aru vajadusest, et meie oma elu nii seame, et saaksime ära hoida sõjakoledu­sed oma kallilt kodumaalt ja et teeksime selleks kõik, mis seisab meie võimuses. See on oleva tunni suurim ajalooline kohustus. Ja see nõuab vastavat hoiakut kogu meie ühiskonnalt ja valitsusvõimudelt. Missuguses suunas aga läheb selleks meie lähem teotsemistee? Pöörame jälle oma pilgud maakaardile ja vaatleme seda silmas pidades arenevaid poliitilisi ja sõjalisi sündmusi. Kas ei mõista me ilma pikematagi oma suure idanaabri enesekaitse vajadusi kõigi võimalike kallaletungide vastu, mis võiksid suunduda Balti riikide kaudu. On ilmne, et need riigid praegusel ajastul, kus on mängus määratud inimhulgad ja tohutul arvul sõjamasinaid, pole suutelised omal jõul kaitsma oma iseseisvust ja jääma erapooletuks.

40

1. Petseri venelased 21. juunil Tallinnas "rahva tahet" avaldanud. 2. Tüüpilisi deruofistrante

Kadrioru lossi juures 21. juunil 1940. a.

42

Ja teiselt poolt on samuti ilmne, et Nõukogude Liit ei saa jääda rahulikult käsi rüppe pannes ootama, kuni Balti mere idarannikule jõuaks mõni vaenlane, kes siis siinsest lähtebaasist jätkaks vaenulikkust N. Liidu tähtsate elukeskuste vastu. Et sõda ära hoida, selleks tuleb sõjale ette jõuda. Selles mõttes on Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu huvid täiesti uhtuvad."

Uue valitsuse majanduspoliitika kohta andis majandusminister Juhan Narma 28. junnil ajakirjanikele järgmisi seletusi:

"Esimese kolme tööpäeva jooksul on mul võimalus olnud kokku puutuda mitmekümne juhtiva tegelasega meie majanduse alalt, kuulda nende soove ja arvamusi muutunud olukorras kui ka heal meelel vastu võtta nende abipakkuva käe ajakohaste reformide põhimõtete kohta. Esimeses järjekorras arusaadavalt püüame hoida korras kogu meie toot-misaparaati, hoolitsedes tarvilikkude toorainete juurdeveo eest, samuti ka eksportkaupadele turgude leidmiseks... Astume tihedasti kontakti Nõuko­gude Liidu valitsusega, et täiendada läinud sügisel sõlmitud kaubalepin­gut uute kontingentidega nii ostu kui ka müügikaupade alal." Edasi kõneleb Narma, et tal on lootusi kaubavahetuse suurendamiseks Nõuko­gude Liiduga, et Eesti—Saksa kaubalepingus ettenähtud kontingendid tuleb täita ja mõnel alal uusi kontingente juurde küsida, et kaubavahetuse elustamiseks Rootsi ja Taaniga on käimas läbirääkimised uute kaubalepin­gute sõlmimiseks, et Hispaaniaga tahetakse sõlmida uut kaubalepingut, Prantsusmaaga võib võtta vahekordade uuesti-elustamise kõne alla, et Soomega, Lätiga ja Leeduga edeneb kaubavahetus normaalselt. Majandus­like vahekordade loomise kohta Nõukogude Liidu vägedega Tallinnas seletab Narma, et lepinguid seks sõlmib Nõukogude Liidu kaubanduslik esindus Tallinnas, kellega ettevõtjad võivad astuda otseühendusse.

25. juunil andis peaministri asetäitja Kruus jutuajamise ajakirjanikele, kus ta seletas, et "pole kahtlust ausalt teenitud eraomanduse puutuma­tuses. Selles küsimuses võivad kodanikud olla täiesti rahulikud. Vabariigi Valitsuse deklaratsioonis polnud sellest küll märgitud, kuna deklaratsioon tuli koostada kiiresti. Valitsus loeb seda aga endastmõistetavaks."

29. juunil seletas põllutööminister Aleksander Jõeäär raadiokõnes: "Vaatamata sellele, et Vabariigi Valitsuse deklaratsioonis kui ka sellele järgnevates selgitavates sõnavõttudes on täie selgusega väljendatud seisukoht, et iga kodaniku ausalt teenitud eraomandus on puutumata, levitatakse kuritahtlike elementide poolt kõmu, otsekui tahaks keegi võtta põllumeestelt-maaomanikelt , isegi väikemaapidajailt nende talud ja muu vara. See on sihilik vale, samuti kui teisedki sellelaadilised tühjad jutud. Kui on juttu ausalt teenitud eraomandusest, siis kuulub sinna esimeses

43

järjekorras eesti põllumehe ja väikemaapidaja omandus, tema maa, hoo­ned, loomad ja muu vara. See on omandatud vanataludes mi tme põlve higi ja vaevaga orjaajast alates peremehe ja terve perekonnaliikmete ennastsalgava tööga. Samuti on uustaludes asunikud maasaajad — endid pingutanud ja ennastsalgava tööga loonud viimastel aastakümneil põllu­majanduse alal uusi väärtusi." Edasi ütles Jõeäär pateetiliselt: "Kas peaks leiduma ühtki inimest, kes võiks karta, et nüüd, kus valitsuses on ini­mesed, kes kogu oma elu kestel on võidelnud selle eest, et maa saaks rahvale, saaks neile, kes seda oma tööjõuga harivad, et nüüd keegi tuleb ja nende inimeste käest nende maa ja vara ära võtab. See oleks ometi lausa hullumeelsus. Kelle kätte ta selle siis peaks andma?"

Nõnda Varese valitsuse deklaratsioon ja selle täienduseks ja selgi­tuseks selle valitsuse liikmete poolt peetud kõned. Kuidas arenesid aga asjad tegelikult ja ainult vaevalt kolm nädalat hiljem? Kuid peame kinni seatud süsteemist ja peatume selle juures mõni lehekülg edaspidi.

Varese valitsuse valitsemisalase tegevuse võib peale propagandatege-vuse kõnesoleval perioodil kokku võtta järgmiselt: 1) suurejooneline kõrgema juhtkonna ja ametnikkonna vallandamine ja asendamine uutega; 2) "rahvavaenuliste" organisatsioonide likvideerimine, osaliselt nende tasalülitamine, 3) nn. ida-orientatsiooni elluviimine ning Punaväega seoses olevate küsimuste lahendamine; 4) laiaulatusliku vangistamise alustamine.

Kõrgema juhtkonna vallandamine algas sõjaväega, kus lahkus senine sõjavägede ülemjuhataja ja asemele kutsuti sõjavägede juhataja. Reservi arvati senine sõjaminister. Edasi vallandati "omal palvel" kõik maa­vanemad ja nende asemele pandi uued, kusjuures algul pandi ametisse (kuigi ajutiseks) ka mõnedki mittekommunistid. Riigiametnikest sattusid "giljotiini alla" esmajoones ministriabid, kuigi mitte kõik korraga, edasi politsei, eriti poliitilise politsei juhtkond, kui ka järk-järgult ministeeriumi­de direktorid ja muud kõrgemad riigiametnikud.

Ministriabidest mürgitas enese siseministri abi August Tuulse, kes suri Keskhaiglas 23. juunil. Ta oli bolševismi esimene ohver, kes pidas õigemaks elust lahkumist kui N K V D piinakambritesse sattumist. Meelde tuletades seda sündmust ei saa teatava jälestuseta mainimata jätta Varese valitsuse silmakirjalikkust isegi sel puhul. Teade Tuulse surmast jõudis valitsuseni valitsuse koosoleku ajal, kus parajasti arutati siseministri uute abide küsimust. Selleks olid ette nähtud kommunistlikud suurused Harald Haberman ja Paul Vihalem. Oldi hädas, kuidas saab määrata kahte siseministri abi, kuna koosseisus oli ainult üks koht ja sellegi koha täitjat raske vallandada, sest ta oli raskelt haige. (Tuulse haiglasolek oli teada!) Kui aga tuli Tuulse surmateade, tõusid valitsuse liikmed Varese ette-

44

panekul ta mälestuseks püsti ja Vares tuletas lahkunut meelde soojade sõnadega, öeldes, et kadunu oli üks Eesti parimaid ametnikke.

Pärastistest "suurtegelastest" pandi sel ajal ametisse Haberman ja Vihalem siseministri abideks, neist esimene ühtlasi ka sisekaitse ülemaks, sest kaitseseisukorda, mida kommunistid, tol ajal veel poolkommunist id, varem nii kirusid ja kogu jõuga selle kaotamist nõudsid, ei mõeldudki nüüd kaotada, vaid kaitseseisukorrast tingitud režiimi kõvendati õige tugevasti! Samuti sai Riiklik Propaganda Talitus — jälle asutis, mida varem kõvasti sõimati! — uue tegeliku juhi, küli abijuhataja nimetuse all, Johannes Lauristini näol. Boris Kumm sai esialgu tagasihoidliku poliitilise politsei komissari koha Pärnus. Oskar Sepre sai majandusministri abiks, Andres Murro esialgu Politseivalitsuse abidirektoriks, Viktor Hion ja Lembit Lüüs sotsiaalministri abideks. Neist oli Lauristin pärast Rahva­komissaride Nõukogu esimees, Vihalem, Kumm, Murro, Sepre, Hion, Lüüs rahvakomissarid, Haberman Rahvakomissaride Nõukogu asjadevalitseja.

Vallandamine ei piirdunud ainuüksi "suurtega", vaid selle osaliseks sai algusest peale ka rida väiksemaid, isegi "mitteustavaid" töölisi käitistes. Kuid siiski oli vallandamisoperatsioon esialgu veel või ülemisi tagasihoid­lik, võttis aga pärast hoopis laiema ulatuse.

"Rahvavaenuliste" organisatsioonide likvideerimise või "tasalülita­mise" alal oli üks "operatsioon" Varese valitsuse ametisse astumise päevaks juba läbi. See oli Töövõtjate Kutseühingute Keskliit (Ametiühingute Keskliit) ja kõik või peaaegu kõik tööliste ametiühingud. Tugevasti relvas­tatud punaväelaste saatel, tank laskevalmis kahuritega tänaval, tungis tulevane siseminister Unt ühes teiste kommunistlike härradega ja prouade­ga ööl vastu 21. juunit keskliidu ruumesse ja võttis selle lihtsalt üle.

Kiiresti likvideeriti Kaitseliit, kelle kohta tookordne ametlik ajakir­jandus kirjutas, et see "on olnud plutokraatliku võimukildkonna sisepoliiti­liseks instrumendiks" ja et "Kaitseliidu relvad olid kõigepealt suunatud meile sõbraliku N. Liidu vastu". Kaitseliidu asemele asutati aga varsti nn. Rahva Omakaitse (RO), mida rahvas hakkas hüüdma nimetusega "Röövlid omavahel". Selle juhiks sai keegi E. Hanson. RO mehed olid algul korrapi-dajaiks miitinguil ja koosolekuil ning võtsid kinni isikuid, kes miitingul "hurraa" kaasa ei karjunud, rääkimata juba neist, kes suvatsesid mõne tuusa kõne puhul muigavat nägu teha. Varsti said nad aga suuremaid ülesandeid. Juba 30. juunil asus RO vahtkond Toompea lossi, kust kõrval­dati sõjaväeline vahtkond. Lossi komandandiks sai juut Viktor Feigin ning viimase kõrgemale kohale edutamisel pärastine partei kaadrite osakonna juhataja Kitsing. Nagu tolleaegseist ajalehist nähtub, kandsid RO mehed "esialgu vormina halli riietust, musti saapaid, peas piloodi mütsi meenutav

45

peakate ja varrukal punane lint, millel kollased tähed "R. 0." ja nende vahel Eesti rahvuslipu värvid". RO oli siseminister Undi ustavaks silmaks. N K V D meeste eelkäijana toimetas ta arreteerimisi ja haaranguid, pidas valvet kahtlaste isikute üle.

Ainulise poliitilise erakonnana asus tegevusse Kommunistl ik Partei. 24. juunil vastas küll Veimer koosolekul Koplis küsimusele, "kas hakatakse organiseerima komparteid", et "praegu ei lubata Eestis tegutseda ühelgi poliitilisel parteil. Eesti töörahval on juba oma kindel organisatsiooniline keskus Töölisühingute Keskliidu näol olemas", kuid juba 2. juulil teatab Eestimaa Kommunistl iku Partei Keskkomitee oma olemasolust ja EKP endiste liikmete registreerimisest. 4. juuli! tühistab sisekaitseülem Haber-man 1918. a. tehtud Kommunistl iku Partei sulgemise otsuse ja siseminister Unt saadab Keskkomiteele tervituse: "Mul on eriline heameel tervitada nii kuulsat ja kangelaslikku Eesti töölisklassi ja kogu Eesti töötava rahva huvide eest võitlejat, nagu seda on Eestimaa Kommunist l ik Partei..." Edasi suleti Eesti Rahvuslikud Klubid (ERK), mitmetes ülemaalistes organisat­sioonides (Haridusliit, Lauljate Liit, Eesti Spordi Keskliit, Töölisspordi Liit jne.) toimus tähiste ja juhtide vahetus, kristlike noorte organisatsioonid jäeti esiotsa edasi tegutsema, kuid juhatusse seati Kaitseseisukorra seaduse alusel väiksemakaliibrilised kommunistlikud tegelased. Paradoksina kõlab see üldse — kommunistid kristlike ühingute eesotsas, veel paradoksaalseni on, et üheks kristlike noorte juhiks seati juut Feigin.

Kõne alla võeti varakult ka kutseliste omavalitsuste (kutsekodade) kaotamine. Tööliskoda võetigi üle ja ülesanded anti ametiühingutele. Kodade vormiline kaotamine lükkus aga edasi, sest osa valitsuse liikmeid oli arvamusel , et mõni koda peaks tegutsema jääma. Nii tahtis Jõeäär alles jätta Maatööliste ja Väikemaapidajate Koja ja Kalurite Koja. Ka Põllutöö-koja kaotamist ei pidanud Jõeäär praktilistel kaalutlustel esialgu võimali­kuks. Kaaluti kodade reformimist ja võimalikke isikute vahetusi. Ka oli nende kaotamisel üheks raskuseks see, et kutsekodade kaudu kuulus valimisele suur osa Riiginõukogu liikmeid ning ei saadud esialgu sel­gusele, kas ja kellele saab neid funktsioone üle anda (Riiginõukogu kaotamise peale ei mõeldud sel ajajärgul üldse).

Välispoliitikas oli nn. ida-orientatsiooni küsimus selle valitsuse põhi­aluseks. Kuid valitsuse deklaratsiooni kohaselt lubas valitsus toetada ja arendada "normaalseid vahekordi kõikide riikidega". See oli üheks tähtsa­maks teemaks ka ministrite esinemisel, nagu nägime eespool. Välisminister Andresen märkis jutuajamisel ajakirjanikele, et "N. Liidu ja Eesti vahelis­test välispoliitilistest tihedatest suhetest lähtuvad ka kõik uue valitsuse välispoliitilised maksiimid". Ja nagu kord ja kohus, võttis välisminister

46

Andresen 27. juunil vastu kõik Eestis akrediteeritud välisriikide saadikud. "Ida-orientatsiooni" süvendamise alal tühistati Eesti—Läti kaitseliidu

leping 28. juunil 1940. Vastavas seletuskirjas öeldakse: "Eesti—Läti vahelise kaitseliidu lepingu tühistamist uus Vabariigi Valitsus arusaadavalt luges üheks oma kiireiseloomulisemaks ülesandeks. See endise valitsuse poolt alles jäetud ja veelgi süvendatud liiduleping oli ilmses vastuolus Eesti ja N. Liidu vahel sõlmitud vastastikuse abistamispaktiga. Eesti Vabariigi välissuhete korraldamisel on Vabariigi Valitsuselt analoogilistes asjades lähemas tulevikus oodata veel rida uusi samme." Selleks uueks sammuks oli Eesti-Läti-Leedu üksmeele ja koostöö lepingu tühistamine 30. juunil. Selle kohta öeldakse seletuskirjas: "Selle lepingu ja Eesti—Läti kaitselepin­gu tühistamisele järgneb Eestis välispoliitika, mis mitte ainult vormiliselt, vaid ka sisuliselt tugineb Eesti ja Nõukogude Liidu vahelisele vastastikuse abistamise paktile."

See oligi orientatsiooni vormiliseks muutuseks kõik. Muid välislepin­guid ei peetud tarvilikuks puudutada. Et "orientatsiooni" muuta, selleks oli vaja likvideerida vahekorrad Läti ja Leeduga, maadega, kes ise just täpipealt samas seisukorras olid kui Eesti, see on N. Liidu sõjavägede poolt okupeeritud, ja kelle eesotsas seisid "töörahva valitsused", kes suundusid "ida-orientatsiooni". Paradoksaalne, kuid fakt! Nii oli aga nõutud Nõukogude Liidu poolt neile riikidele esitatud noodis, ja "rahva­valitsus" oli kohustatud vastavad sammud astuma.

Lätist ja Leedust kutsuti kiiresti ära ka senised saadikud ning asendati tundmatute noorkommunistide Reiningu ja Käsperiga, kes muidugi Riias ja Kaunases kõigi reeglite kohaselt volitused esitasid. Välisministeeriumi keskasutises vabastati senine ministri abi ning asendati kellegi Ott Sammaga.

Peale "diplomaatliku tegevuse" lepingute lõpetamise alal ja saadikute vahetamise sõlmis Varese valitsus kõnesoleval ajajärgul ka ühe uue riikidevahelise kokkuleppe. Nimelt ööl vastu 5. juulit kirjutasid Vares ja Andresen ühelt poolt ja Zdanov ja Botškarev teiselt poolt alla salajasele lepingule Naissaare ja Kopli poolsaare rendileandmise asjus NSVL-le 1939. a. vastastikuse abistamise pakti alusel. Lepingu allakirjutamiseks käsutati Vares ja Andresen N S V L saatkonda ja esitati valmis tekst, ilma et oleks peetud tavalisi eelläbirääkimisi.

Punavägi, see pidi olema eesti rahva "suur ja võimas" ning "võitmatu sõber" ja selle eest oli käsk kõigiti hoolitseda. See pidi olema pandiks eesti rahva päästmiseks. Nii ütles oma kõnes 1. juulil peaministri asetäitja Kruus: "Meil kõikidel on lootus, ma rõhutan, väga põhjendatud lootus, et Punaväe sissetulek Balti riikidesse saab üldse ära hoidma meilt sõjalised

47

üllatused. Juba teadmine, et meie maal on selline võimas kaitse, võtab ette ära isu kõigilt võimalikelt kallaletungijailt. Vabariigi Valitsuse ja kõigi ametiasutiste üheks tähtsamaks ülesandeks on hoolitseda kõigi vahendite­ga oma kohustuste täitmise eest oma liitlaste vastu ühise maakaitsmise sihiga."

Hoolitsemine Punaväe eest toimus ka tõepoolest "kõigi vahenditega". Eesti sõdurid löödi kasarmuist välja ja neisse paigutati Punaväe osad. Punaväe ohvitseridele ja politrukkidele otsiti mööda linna parimaid kortereid — tingimata vanniga ja kõigi mugavustega, mida nad enne polnud näinud — ja eesti elanikud paigutati neist ümber keldrikorterites­se. Uus sõjavägede juhataja ruttas andma Eesti sõjaväele järgmist käskkir­ja: "Meie suure idanaabri N. Liidu sõjaväelastes näeb Eesti sõjamees oma tugevat liitlast ja sõpra, kes vastastikuse abistamise pakti alusel tahab mõjuvalt kaasa aidata eesti rahva edasise käekäigu kindlustamiseks. Seda head tahet on N. Liidu sõjaväelased Eesti territooriumil viibimise ajal kõigiti tõestanud ja seepärast on meie sõjaväelaste aukohuseks pidada nendega usalduslikku ja heanaaberlikku vahekorda ning neid kohelda täie sõbralikkuse ja vastutulelikkusega." Et Punaväel eesti rahva "kaitsmine" oleks kõigiti kindlustatud ja et keegi punaväelasi ei saaks tülitada või end ise kaitsma hakata, selleks oli likvideeritud Kaitseliit ja asendatud usaldus­liku "Rahva Omakaitsega" (RO) ning siseminister Unt andis 29. juunil määruse, et eraisikud peavad ära andma kõik nende käes olevad relvad.

Kuid hoolitseda tuli ju "kõigi vahenditega". Nii leiame 28. juuni ajalehis pealtnäha süütu teate: "Majandusministeeriumi ja N. Liidu kau­bandusliku esinduse vahel saavutatud kokkuleppe kohaselt meie et­tevõtted müüvad N. Liidu asutistele ja sõjaväelastele kaupu ainult Eesti kroonide eest." See on kõik täiesti korras — mis raha eest siis Eestis kaupa pidi muudama. Eesti kroonides müüdi ju kaupu N. Liidu asutistele ja sõjaväelastele ka varem, Kuid uuel valitsusel tuli hoolitseda selle eest, et N. Liidu asutistel ja punaväelastel Eesti kroone oleks. "Rahvavaenulise" valitsuse ajal pidid N. Liidu asutised ostma Eesti Pangast kroone dollarite vastu (Nõukogude rublal teatavasti väljaspool oma piire mingit väärtust ei ole). Nüüd aga avati N. Liidule piiramata krediit, mida enam polnud vaja katta dollaritega, vaid mis raamatupidamises arvestati kursiga 1 Ekr. = 75 Nõukogude kopikat. Tegelik kurss oli 1 Ekr. = 10 Nõukogude rubla. Nii said Nõukogude asutised ja sõjaväelased Eesti raha 13 korda odava­malt kui oli tegelik kurss. Loomulikult oli neil siis Eesti raha palju ja võidi osta kõiksugu asju, mida nende silmad enne polnud näinud. Seesugune kurss öeldi olevat vajalik selleks, et N. Liidule osaliseltki katta kulusid, mis tal Eesti vabastamisel kapitalismi ikkest olnud.

48

Kuid ka Eesti sõjavägi ei võinud jääda senisesse "mahajäänud" olustikku. Ta pidi "võimsale Punaarmeele" järele sammuma. 4. juulil peetud raadiokõnes seletab sõjavägede juhataja: "Meie poolt peab meie sõjavägi kõigiti tagama vastastikuse abistamise pakti täitmist. See tingib omakorda meie sõjaväe võitlusvõime tõstmist ja ajakohastamist... Sõjavägi on ja jääb rahva lahutamatuks osaks. Sellepärast on loomulik, et sõjavägi peab olema pidevalt, täpselt ja igakülgselt informeeritud kõigest sellest, mis sünnib riigis, s. o. ta peab olema teadlik meie praeguse valitsuse tööst, tegevuskavadest ja teoksilolevaist sisepoliitilistest uuendustest. Selleks viiakse sõjaväkke sisse poliitiliste juhtide amet, kelle peale pannakse vastutusrikas ülesanne, anda meie sõjaväe isiklikule koosseisule tõetruud informatsiooni ja teha tema seas poliitilist selgitustööd, pidades sel alal loenguid ja ettekandeid uue poliitilise suuna tutvustamiseks ja selgitami­seks meie sõjaväes."

Antaksegi seadlus sõjaväes poliitiliste juhtide ametikohtade moodus­tamise kohta. Poliitilised juhid pidid olema väekoondise või keskasutise ülema lähemad abilised poliitilise ning kultuurilise kasvatustöö alal. Poliitiliseks peajuhiks Eesti sõjaväes nimetati Paul Keerdo (pärastine rahvakomissar) ning Eesti sõjaväes algas Punaväe eeskujul Marxi-Engelsi-Lenini-Stalini "teooriate" õpetus, senini veel püsiva riigi- ja ühiskondliku korra sõimamine selleks, et "sõjaväe võitlusvõimet tõsta ja ajakohastada".

Lõpuks algasid valitsuse kõnesoleval ajajärgul "rahvavaenlaste" arreteerimised, mida tegelikult teostas RO. Sel ajajärgul oli see aga siiski veel võrdlemisi tagasihoidlik, oli n. ö. ettevalmistusajajärk "millekski suuremaks".

Ülaltooduga on Varese valitsuse põhiline ja iseloomustav tegevus tema esimesel perioodil käsitlemist leidnud. Märkida tuleks veel, et 29. juunil vabastati N S V L Ülemnõukogu presiidiumi poolt senine N S V L saadik Eestis K. Nikitin ja tema asemele määrati V. Botškarev, senine saatkonna nõunik. K. Nikitin kadus Tallinnast kiiresti ja ilma et ta oleks saanud teha isegi tavalisi lahkumisvisiite. Mis temast sai, ei tea keegi. Varese valitsuse koosseisust vabastati 5. juulil kohtuminister B. Sepp, kelle kohta oli kogutud rida kompromiteerivaid andmeid. Vabastamine toimus täiesti ebatavaliselt, nii et Vares Sepaga sellest ainult siis kõneles, kui lahkumisotsus juba alla oli kirjutatud. Varese kabinetis olevat olnud suur "õiendamine", kuid Sepp pidi siiski minema. Pöördunud küll Nõukogude saatkonna poole abipalvega, kuid tema protežeerija Nikitin oli juba ise läinud kõige liha teed. Asemele nimetati 5. juulil Kohtukoja liige Friedrich Niggol, keda Sepp kavatses enesele abiks kutsuda. Eesti tolleaegne tegelik valitseja ja niiditõmbaja Zdanov käis kord Moskvas, lahkudes Tallinnast

4 49

25. juunil ja tulles tagasi 2. juuli hommikul. Vististi käis ta oma seniste saavutuste üle aru andmas, võib olla ka muid poliitilisi asju (Bessaraabia küsimus) õiendamas. President kavatses tema auks isegi lõunasöögi korraldada ja valitsuse liikmed ootasid seda pikisilmi, kuid Zdanovil polnud seks ärasõidu tõttu aega, pärast Ždanovi tagasitulekut aga loobuti sellest mõttest.

Jääks veel anda tolle ajajärgu õiguspoliitiline hinnang. See hinnang haarab suurelt osalt ka edaspidiseid ajajärke, toome selle aga juba siin, et pilt oleks võimalikult täielik, edaspidi märgime ainult sündmuste käigu tagajärjel tekkinud erinevusi.

Välise vormi seisukohalt olid kõnesoleval ajajärgul asjad kõige paremas korras. Kõik põhiseaduslikud riigiorganid olid olemas, tegutsesid Põhiseaduse ja seaduste kohaselt oma pädevuse piires ning ükski vormilt Põhiseaduse vastane akt tol ajal aset ei leidnud. Valitsuse liikmed, nagu nägime eespool toodud kõnede väljavõtteist, kriipsutasid eriti alla, et', et riigi struktuuris ja ühiskondlikus korras pole olnud muudatusi ega saavat kõnesse tulla mingikujulised revolutsioonilised muudatused ka edaspidi. Eesti Vabariik püsis väliselt suveräänse riigina edasi. Valitsus deklareeris ainult valis- ja sisepoliitilise suuna muutmist, kusjuures välispoliitika aluseks pidi olema tihe liit N. Liiduga, kuid sealjuures ka suhete jätkamine teiste riikidega, sisepoliitikas lubati "kildkonna huvid" asendada "rahva huvidega". Riigi eesotsas seisis näilikult edasi senine president, kelle allkirja kandsid ka tähtsamad valitsemisaktid ning kes oma eriõigusel antud käskkirjaga oli ametisse nimetanud uue valitsuse.

See väline "neitsilikkus" ei olnud aga ometi midagi muud kui kommunist idele kogu nende tegevuses tuntud suitskate, kusjuures ka see suitskate hajus 4. juuliga. Samuti nagu ainult suitskatteks oli Varese valitsuse deklaratsioon kui ka selle tõlgenduseks peetud kõned — ikka sellesama kommunistl iku riigipoliitilise teooria järgi: igasugust kodanlikku "värki" tuleb kasutada ainult üleminekuks ja abinõuks põhieesmärgi saavutamisel, ning sellisena antud tõotustest ja lubadustest ei tule kinni pidada.

Teatavasti toimus endise valitsuse vabastamine N S V L valitsuse poolt 16. juunil antud kategoorilise nõudmise tagajärjel, millise nõudmise mittetäitmine oleks tähendanud sõjalist kallaletungi N S V L poolt. Sõjaline vastuhakk NSVL-le Eesti poolt ei olnud antud olustikus mõeldav ning Eestil tuli alistuda vägivallale.

Kuid NSVL valitsus ei leppinud ainuüksi seadusliku valitsuse vabastamise nõudmisega, vaid sõjalise kallaletungi ähvardusel dikteeris ta oma siiasaadetud voliniku Ždanovi kaudu ette ka uue valitsuse koosseisu.

50

1,, 2. Miiting sadamas 1940. aasta suvel. 3. Nõukogude Liidu soomusautode surve all vabastati

21. juunil keskvanglast nn. poliitilised vangid.

51

/. Nn. poliitilised vangid vabastatakse 21. juunil keskvanglast. 2. Poliitiliste vangide nime all

vabastatud salakuulajad ja riigireeturid lahkuvad veoautos vanglaõuest.

52

Jäi üle kas diktaat vastu võtta või lasta maa sõjaliselt allutada. Läbirääkimised valitsuse koosseisu üle ei toimunud presidendi kabinetis ja Eesti muude konstitutsiooniliste organite osavõtul, vaid valitsus koostati NSVL saatkonnas, kusjuures selleks olid juba mõnda aega eeltöid teinud tuntud kommunistl ikud tegelased ja pärastised ministrid ning rahvakomis­sarid Andresen, Unt ja Ruus. Nende leiutatud oli ka peaminister Vares, sest et NSVL saatkond pidas suitskatteks tarvilikuks "laiemalt tuntud" nimesid, kes aga oleksid sealjuures iseloomutud ning hästi sõnakuuleli­kud. Sellisena Vares kõlbas, omas ta ju teatud nime "käremeelse" luuletaja­na ja arstinagi. Poliitikast ei taibanud ta kõige vähematki ja iseloomuga ei saa ta hoobelda.

Sellest selgub, et Varese valitsuse ametisse nimetamine toimus vormilt küll konstitutsioonipäraselt, kuid sisult täiesti konstitutsioonivas-taselt. President ei saanud enam täita talle Põhiseadusega pandud ülesan­net suveräänse riigi riigipeana, vaid pidi teise riigi poolt ettekirjutatud otsusele ainult allkirja andma, vabastama sellega põhiseadusliku valitsuse ning nimetama uue. Sellega oli Varese valitsus põhiseadusevastane juba oma tekkimisest peale.

Kuid see valitsus oma tegevuses ise! Tegelikult NSVL valitsuse poolt ametisse määratuna oli ta sellest olenev juba oma põhiolemuselt. N S V L volinik Ždanov ei leppinud ometi ainuüksi sellega. Ta ei kinkinud sellele valitsusele mingit usaldust ega lasknud seda tegutseda kas või antud üldjuhenditegi kohaselt. Vares ja tema ministrid pidid mitu korda päevas käima ettekannetega NSVL saatkonnas. Seal esitati valitsusele igasuguseid nõudmisi , mis tulid vastuvaidlemata täita. Seal kontrolliti kõik valitsuse liikmete avalikult peetavad kõned. Saatkonnas anti juhtnöörid igaks väiksemakski toiminguks ja ühtki valitsuse otsust ei saadud ilma saatkon­nast luba küsimata teha.

Sellega ei olnud Varese valitsus mingisugune konstitutsioonipärane Eesti Vabariigi Valitsus, vaid võõra riigi, N S V L käskudetäitja organ. Ta ei kandnud ega saanudki kanda vastutust Eesti rahva ega tema seaduslikku­de esinduste ees, ta kandis seda ainuüksi NSVL saatkonna ees.

See oli alasti vastuoksuste kompleks: ühelt poolt näilik tegutsemine Põhiseaduse ja seaduste kohaselt, teiselt poolt Eesti riigi al lutamine NSVL-le juba algusest peale. Allutamise läbiviimine mitte ainult eesti rahva, vaid kogu maailma ees näilikult "seaduslikus korras" ja eesti rahva palvel.

Asjade edaspidises käigus läks see "seaduslikus korras" toimetamine aga bolševikele pikapeale igavaks, või oli see ometi liiga keeruline nende juhtide Marxi-Engelsi-Lenini-Stalini õpetusest täistuubitud peadele.

53

"RIIGIVOLIKOGU VALIMISTE" AJAJÄRK (5.— 15. JUULINI)

- / y ü g i volikogu ja Riiginõukogu laialisaatmine oli Varese valitsuse dekla­ratsiooni üheks nõudeks. See oli üks neist deklaratsiooniosadest, mida valitsuse poolt koostatud deklaratsiooni esialgses kavas ei leidunud, vaid mis deklaratsiooni võeti NSVL saatkonna nõudel. Kuna Ždanovil valitsuse esimestel päevadel oli tegemist muude pakilisemate küsimustega, pealegi oli ta 25. juunist kuni 2. juulini Tallinnast ära, lükkus selle "suurpoliitilise" küsimuse tegelik teostamine esialgu edasi.

Moskvast tagasi jõudes oli Zdanov 3. juulil siseminister Undi (kelle käes muide valitsuses oli "jäme ots") enese juurde kutsunud ja talle mõista andnud, et valimised tuleb kiires korras teostada senise valimisseaduse alusel. Unt olevat Zdanovile seletanud valimise seadust, mille järgi valimi­sed võivad aset leida 35 päeva pärast valimiste väljakuulutamist, see on paremal juhul augusti keskpaigas. Ždanov leidnud selle täiesti võimatu olevat ja käskinud leida tee valimiste kiiremaks toimetamiseks. Õhtupooli­kul pidas Unt juristidega nõu, kuidas seda teha. Juristidega nõupidamine ei saanud anda palju tulemusi, sest valimiste toimetamiseks vajalikud tähtpäevad on seaduses täpselt fikseeritud, valimise seadust muuta ei ole aga võimalik teisiti kui parlamendi kaudu. Undile soovitati valimisseaduse muutmiseks Riigivolikogu ja Riiginõukogu kokku kutsuda, sest need asutised ju vormiliselt eksisteerisid ja olid alates 20. aprillist suvisel istungjärkude vaheajal. Seepeale hakkas Unt naerma ja ütles, kas te arvate, et sellega Zdanov nõustuks. Siis öeldi, et ilma Põhiseadust ja seadusi rikkumata ei ole Ždanovi nõudmine teostatav. Unt vastas, et seadusi rikkuda Zdanov jällegi ei luba. Oldi jõutud ummikusse. Kaaluti siis väiksemat seaduse "väänamist", ja nimelt, kas oleks võimalik viia uued valimised läbi järelvalimiste kohta seaduses ettenähtud tähtpäevade jooksul, s. o. 20 päeva pärast valimiste väljakuulutamist.

Ööl umbes kella 12 paiku kutsuti Unt ühes välisminister Andreseniga telefoni teel NSVL saatkonda.

4. juulil viibis peaminister Vares Orul presidendi juures, et esitada ametist vabastamiseks kohtuminister B. Sepp. Vares jõudis linna tagasi umbes kella 5 paiku peale lõunat, mil kohe peeti valitsuse koosolek. Sel koosolekul teatas Unt, et Riigivolikogu valimised tuleb pidada 14. ja 15. juulil, s. o. 11 päeva pärast. Varesele oli see täiesti uudis, samuti kogu valitsusele. Küsiti valitsuse juristidelt, kas see on võimalik. Vastus oli eitav. Kuid küsimusele, kas valimisi tahetakse teha revolutsioonilisel teel, sähvasid Andresen ja sotsiaalminister Ruus: "Kuidas nii võivad küsida juristid, endastmõistetavalt tuleb valimised korraldada seaduslikul teel."

54

Asja lahendamiseks ei osatud leida mingit seisukohta. Otsustati siis kutsuda president järgmise päeva hommikuks Orult Tallinna.

Koosoleku lõppedes läksid Vares, Unt ja mõned teised ministrid kohe Nõukogude saatkonda. Valitsuse juristidel kästi kohale jääda. Mõne aja pärast oli Unt saatnud oma abile ja usaldusmehele Vihalemale saatkon­nast rohelise tindiga blokilehele kirjutatud venekeelsed märkused, mille sisu oli: 1) valimised toimugu 14. ja 15. juulil, 2) valimiste seaduspärasuse asjus ei saa olla kohtulikku kaebevõimalust, 3) Valimiste Peakomiteesse kuulugu seaduses ettenähtud koosseisu asemel üks siseministri poolt määratud liige, kaks Kompartei, kaks ametiühingute ja üks Riigi Statistika Keskbüroo esindaja. Nende juhtnööride kohaselt koostati kiires korras valimisseaduse muudatuste kava, kusjuures kellelgi polnud selge, mis korras seda tahetakse kehtima panna.

5. juuli hommikul kell 10 toimus valitsuse koosolek, kuhu ilmus ka president. See oli esimene ning viimne kord, kus president selle valitsuse koosolekust osa võttis. Peaminister Vares vabandas väga presidendi ees, et ta teda on pidanud tülitama ja sunnitud on presidenti paluma, et see uued rahvaesinduse valimised välja kuulutaks. President küsis, millest selline kiirus, sest alles eile, kui peaminister Orul viibis, ei kõneldud sellest midagi. Vares ütles, et ta eile valimistest ka ise midagi ei teadnud, kuid vahepeal olevat talle Zdanovi poolt vastav korraldus tehtud ja eile õhtul antud talle, Varesele, kindel nõue valimised hiljemalt 14. ja 15. juulil läbi viia. Peale mõningaid mõttevahetusi teatas president, et ta on antud olukorras sunnitud alla kirjutama parlamendi uue koosseisu moodustami­se otsusele.

Seepeale võttis valitsus kiires korras vastu juristide poolt koostatud valimisseaduse muutmise kava ja otsustas selle üsna lihtsustatud korras valitsuse otsusega kehtima panna. Valimiste väljakuulutamise otsus teatati kohe raadio kaudu avalikkusele, kui enne raadios juba mitu korda salapä­raselt oli ette kuulutatud, et tulemas on valitsuse "erilise tähtsusega otsus". Riigivolikogu valimised olid määratud.

Valitsusel tuli seejuures ometi katki närida veel mitu kõva pähklit. Talle oli kõigepealt täiesti selge, et valimiste tähtaegade muutmisega, samuti valimiste kohtuliku kontrolli ärajätmisega ja valimisi korraldava organi koosseisu muutmisega oli mindud Põhiseaduse ja seaduste rikku­mise teele. 1 1 Arvati küll, et kiired tähtajad võtavad endise korra tegelastelt jalad alt, kuid kaheldi, kas valimised annavad siiski soovitud tulemusi. Edasi — mis saab Riiginõukogust, mille kohta Ždanov senini mingeid juhtnööre pole andnud. Teatavasti oli Eesti rahvaesindus Põhiseaduse järgi kahekojaline.

55

Riiginõukogu küsimus võeti valitsuses kohe kaalumisele. Unt arvas, et Riiginõukogu võiks üldse kontrrevolutsiooniliseks instituudiks tunnus­tada ja ära jääda. Mõned valitsuse liikmed leidsid, et see oleks otse Põhi­seaduse vastane ega olevat Zdanovi üldise seisukohaga sugugi kooskõlas, jõeäär arvas, et Riiginõukogu moodustamine ei tohiks teha raskusi. Riiginõukogu koosneb peamises osas kohalikkude omavalitsuste ja kutse-kodade esindajaist.

Kohalikesse omavalitsustesse olevat võimalik panna "omad ini­mesed", kutsekoolade ülesanded võiks panna ametiühingutele. Samuti olevat võimalik asendada ameti poolest Riiginõukogusse kuuluvaid isikuid — Eesti Panga presidenti, sõjavägede juhatajat ja ülikoolide rektoreid. Raskusi oleks ehk kirikupeadega, kuid "mustadele meestele" olevat võimalik viisakalt öelda, et nad koosoleku ajal kirikuis jumalateenistusi peaks. Presidendile saavat ehk selgeks teha, et ta omalt poolt määratavad liikmed määraks ajavaimule vastavate isikute hulgast. 1 2 Jõeäär arvas isegi veel rohkem, nimelt et praegune suund võiks Riiginõukogust saada endale palju kindlama asutise kui Riigivolikogust, sest "kui valimised vähegi vabad on", ei olevat kindel, kuidas Riigivolikogu koosseis kujuneb.

Kõigest sellest pidid Vares ja Unt Zdanovile ette kandma. Rii­ginõukogu moodustamise küsimus jäi esialgu paratamatult lahtiseks, ministrid pidid ainult asuma eeltöödele vastavate asutiste koosseisude ja vastavate ametiisikute asendamiseks uute inimestega.

Riigivolikogu valimiste läbiviimise asjus algas aga tegevus kohe. Samal 5. juulil astus kokku uues koosseisus Valimiste Peakomitee, mille esimeheks sai uus kohtuminister Niggol. Valitsuse korralduse kohaselt määrati Riigivolikogu kandidaatide esitamise viimaseks tähtpäevaks 9. juuli, s. t. kandidaatide ülesseadmiseks jäi aega ainult neli päeva. Selle nelja päeva kestel ei avaldanud aga tegevust mitte ainult valitsuse ring­konnad ja ainuerakonnana tegutsev Kompartei, vaid ka rahvuslikud ringkonnad.

Valitsuses võeti esialgu seisukoht, et valimised, samuti kandidaatide ülesseadmine valimistel peavad peale tarvituselevõetud erandite valimiste kiire läbiviimise suhtes toimuma täiesti vabalt. Selle kohta, miks valimised peavad toimuma seaduses ettenähtud tähtaegadest kiiremalt, andis peaminister Vares 6. juulil 1940 raadio kaudu järgmise seletuse: "Kiirelt arenevad poliitilised sündmused nõuavad, et uue rahvaesinduse valimised toimuksid võimalikult ruttu. Normaalsete aegade jaoks ettenähtud tähtajad ei lase end kohandada praegusel erakordsel ajal. Seepärast otsustas Vabariigi Valitsus välja kuulutada uue Riigivolikogu valimised 14. ja 15. juulil s. a. Valimiste kiiremaks läbiviimiseks pannakse maksma uus

lühemate tähtpäevadega ja vajalikkude muudatustega valimiskord, mis ei oleks nii raskepärane ja aeganõudev."

Edasi ütles Vares: "Uus Vabariigi Valitsus, kui rahvavalitsus ei taha valitseda üksi. Meil on tähtis, et rahva tõeline esindus võimalikult kiires korras asuks meie kõrvale ja kaastööle. Meil on tähtis rahva arvamine ja otsustamine. Meie ülesandeks on võimaldada kõigile ausalt töötavaile kodanikele ja kaasvõitlejaile tulla osa võtma Valitsuse tööst meie tõelise Vabariigi ümberkorraldamise ja loomise töös."

Niisiis ka Varese järgi pidi uus rahvaesindus olema rahva tahte avaldajaks, kes erakordsel ajal oleks koostöös valitsusega. Ainult valimised pidid erakordsete sündmuste tõttu toimuma kiiremalt kui muidu. Vormi­liselt laseb see seisukoht ehk end kaitsta, sisult mõeldi aga midagi muud! Teistest muudatustest valimiskorras, nimelt kohtuliku kontrolli ärajät­misest, seadusliku valimisorgani koosseisu asemel uue loomisest Kompar­tei ja teiste parteiliste organite osavõtul, Vares targu vaikis.

Vormiliselt samasugune, sisult aga täiesti lahkuminev oli Vabariigi presidendi poolt rahvale avaldatud üleskutse, mis avaldati 5. juulil:

"Kuna praegune aeg nõuab, et rahvas oma esindajate kaudu saaks avaldada oma seisukohti praegu riigi elus asetleidvate ja tekkivate kiirete poliitiliste sündmuste kohta, olen riiklikel kaalutlusil Põhiseaduse alusel pidanud vajalikuks parlamendi uue koosseisu moodustamise välja kuulu­tada. Valimiste läbiviimine peab toimuma võimalikult kiirelt, milleks olen teinud Vabariigi Valitsusele vastava korralduse. Kehtivas valimisseaduses ettenähtud tähtajad on määratud normaalsete aegade jaoks ning neid ei saa kohaldada praegusel erakordsel ajal. Sellepärast tuleb Vabariigi Valitsusel lühendada seaduses ettenähtud tähtaegu. Loodan, et kõik kodanikud Vabariigi Valitsuse vastavast sammust täielikult aru saavad ja Vabariigi Valitsuse poolt väljakuulutatud tähtaegadel oma kodaniku kohused täidavad."

Valitsuses oli mitmel korral kõne all ka valimiste vabaduse küsimus. Kord ütles siseminister Unt: "Inimesed on muutunud nii kartlikuks, et juba kaheldakse, kas tohib Riigivolikogusse kandideerida. Peaks õige andma avaliku seletuse, et valimised on täiesti vabad." Arvati küll, et seda ei ole vaja, sest see on endastmõistetav. Siiski pidi Kruus sellekohase seletuse andma, kuid nagu hiljem selgus, olevat see Nõukogude saatkonna poolt ära keelatud. Küll seletas Andresen, et ta olevat kusagil koosolekul sele­tanud, et ta spordihuvilisena väga tahaks proovida võidujooksu mõne "kodanliku tegelinskiga".

"Rahvavalitsuse" ringkonnad moodustasid valimisteks Eesti Töötava Rahva Liidu, kes 6. juulil avaldas valimisüleskutse. 8. juulil teatati ajalehte-

57

des, et "valimiskampaania juhtimiseks organisatsioonide, ühingute ja liitude esindajatega kokku leppides, kes kuuluvad Eesti Töötava Rahva Liitu, on moodustatud Üle-Eestimaaline Eesti Töötava Rahva Liidu vali-mistoimkond".

Eesti Töötava Rahva Liidu valimisüleskutse, millele on alla kirju­tanud rida kommunistl ikke või nende poolt "tasalülitatud" organisatsioo­ne, sisaldas liidu kandidaatide järgmise tegevusprogrammi tulevases Riigivolikogus:

1. Sõna-, trüki-, koosolekute ja ühinemisevabaduste kindlustamine töötava rahva huvides.

2. Tööliste ja teenijate materiaalse olukorra parandamine töötasu tõstmise teel.

3. Otsustav võitlus tööpuudusega.

4. Laialdaste abinõude tarvituselevõtmine töörahva sotsiaalse kind­lustamisega haiguste, õnnetusjuhtumite ja tööõnnetuste vastu.

5. Riiklik kindlustus tööinvaliididele ja vanadele mees- ja naistöölis-

tele.

6. Igakülgne riiklik abi väikepõllupidajatele ja maatameeste maaga varustamine.

7. Talunikel lasuva võlakoorma tõeline kergendamine. 8. Talurahva igasuguste maksuvõlgade niisama kui ka trahvirahade

kustutamine.

9. Ebaõiglase isikumaksu ümberkorraldamine. 10. Laste- ja emadekaitse laiendamine, lastesõimede, lastekodude ja

nõuandlate organiseerimine.

11. Rahvaharidus kõigile kättesaadavaks ning ilma tasuta.

12. Arstiabivõrgu laialdasem arendamine.

13. Rahvusliku ebavõrdsuse ja rahvusvähemuste rõhumise likvideeri­mine ning kõigile Eestis elavatele rahvastele üheõigusluse kindlustamine.

14. Sõjaväe demokratiseerimine. 15. Rahvusliku kultuuri, teaduse, hariduse ja kunsti laialdane aren­

damine.

Programmis öeldakse veel: "Kõik võim Eestis peab kuuluma rahvale

ja ainult rahvale. On saabunud aeg luua tõeline rahvavalitsus ja valida

sarnane Riigivolikogu, kes on täielik eesti rahva tahte ja tema õigusliku

korra peegeldus."

Välispoliitika kohta on tähendatud: "Meie nõudmised välispoliitika

alal — sõprus Eesti ja Nõukogude Liidu rahvaste vahel ja tihe liit Eesti

Vabariigi ja N. Liidu vahel"

58

1, Slalini käsutäitja Ždanov Tallinnas Nõukogude Liidu saatkonna rõdul kommunistide poolt kokku

käsutatud rongkäigu möödumisel. Temast vasakul Säre, Lauristin, Keerdo, Ruus ja Botskarev.

2. Eesti lipu puruksrebimine bolševistlike elementide poolt Tallinnas Pikal tänaval 17. juulil 1940.

a. korraldatud rongkäigu ajal. Paljud rahvuslikult häälestatud sõdurid ja tsiviilisikud astusid välja

Eesti lipu kaitseks. Sellele järgnesid massilised arreteerimised.

60

"Valitsusmeelse" Eesti Töötava Rahva Liidu kõrval asuti üles seadma kandidaate ka rahvuslike ringkondade poolt. Kui aga "valitsusmeelsete" kandidaatide ülesseadmine toimus suure käraga ajaleheartiklite saatel, kui selleks moodustati komiteesid ja seati üles töökavasid, siis toimus rahvus­like kandidaatide ülesseadmine vaikselt ja tagasihoidlikult, pooleldi põranda all. Võimude poolt oli järsult takistatud igasugune avalik or­ganiseerimistöö. Ka ei olnud neil võimalik üles seada programme ega neid avaldada. Ometi lekkisid need kandidaadid välispidiselt nagu "maa alt", tekkisid kõigis valimisringkondades, ja nimelt nii, et igas valimisringkon­nas oli üles seatud üks vastaskandidaat.

Kandidaatide vastuvõtmise päeval seisid kommunistl ikud valimis-kampaania-komiteed olukorra ees, et kandidaatide ülesseadmise lõpp­järgus oli kommunistliku "Eesti Töötava Rahva Liidu" kandidaadi kõrval igas ringkonnas üles seatud ka vastaskandidaat.

Küsimus võeti kohe üles Valimiste Peakomitees, kes ei tahtnud end sugugi tunda valimisi korraldava tehnilise aparaadi tagasihoidlikus osas, nagu see sellelaadiliste amelike komiteede ülesandeks on tavaliselt. Peakomitee ruumes Toompeal oli siis juba alaliseks külaliseks Kompartei peasekretär Säre, kes sõitis ringi Punaväe autoga. Siseministri abi Haber-man, peakomitee abiesimees, nõudis vastaskandidaatide valimistell kõrvaldamist peakomitee otsusega. Sellega ei tahtnud nõustuda peakomi­tee esimees Niggol.

Ka oli tugevat närvitsemist valitsuse ringkondades. Vares käis ringi üsna mureliku näoga ja kaebas ametnikele, et vastaskandidaatide ülessead­mine tekitab segadusi ja et venelased selle üle õige närvilised olevat.

Kandidaatide ülesseadmise viimase päeva — 9. juuli õhtupoolikul olid Vares ja peakomitee esimees kohtuminister Niggol kutsutud Nõuko­gude saatkonda aru andma, kuidas niisugune "korrarikkumine" aset on leidnud.

Sama päeva hilisõhtul kutsuti kiires korras kokku valitsuse koosolek. Vares võttis portfellist rohelise tindiga vene keeles täiskirjutatud blokilehe ja laskis selle kohaselt valmistada valitsuse otsuse.

Kirja sisu oli: et vältida valimiste kasutamist Eesti Vabariigile ja eesti rahvale kahjulike eesmärkide taotlemiseks, tuleb kõigilt kandidaatidelt nõuda valimisplatvormi esitamist. Kui valitsuse juristid ütlesid, et seesu­gune otsuse tegemine ei ole Põhiseaduse kohaselt kuidagi võimalik, seletas Vares: "Ma ei saa aru, mis nad närvitsevad, aga teha pole midagi." Küsiti veel uudishimu pärast, kelle käega paber on kirjutatud. Vares näitas seda siis igaühele lähemalt ja ütles, et Ždanovi käega, lisades muiates: "Eks ole päris kena käekiri."

61

Vastav otsus koostati ja tehti kohe telefoni teel kohtadele teatavaks. Samal ajal käis valimiste agitatsioon suure käraga edasi. Ähvardused "rahvavaenlaste" arvel avalikel koosolekuil, mida korraldati üle maa iga päev, võtsid kõige laiema ulatuse. Kutsuti kõiki hääletama Eesti Töötava Rahva Liidu poolt küll koosolekuil, küll ajakirjanduses ja raadio kaudu. Seejuures oli pealööklauseks: kes ei ole meie poolt, see on meie vastu! "Vastased" aga lubati hävitada kõige otsustavamal kombel. Endast­mõistetavalt toimusid kõnekoosolekud, samuti raadioettekanded "hurraa"-ja "e lagü-hüüete saatel "Töötava Rahva Liidu" kandidaatidele ja Internat­sionaaliga. Vastaskandidaatidel kui "rahvavaenlastel" oli aga igasugune esinemine või nende heaks kihutustöö tegemine kõige kategoorilisemalt keelatud.

Kuigi valitsuse otsus "platvormide" nõudmise asjus sai teatavaks alles 10. juuli hommikul ja sama päeva kella 14-ks pidid platvormid juba olema esitatud, ei heidutanud see ometi vastaskandidaate, ja platvormid esitati. Samal ajal oli aga kõigile ringkondade komiteedele (ametlikud organid, kes uue korra kohaselt võtsid vastu kandidaatide esitamiskirju ja kellele tuli esitada ka platvormid) antud salajane eeskiri esitatud platvor­mid tunnistada "rahva petmiseks" ja kandidaadid tühistada. Samuti oli kohalikele parteitegelastele antud eeskiri kas või väevõimuga sundida "vastaskandidaate" kandideerimisest loobuma. Mõned vastaskandidaadid tõepoolest loobusid ja andsid isegi avaliku seletuse, et nad ühinevad "Töötava Rahva Liidu" kandidaatidega, teiste kohta tegid ringkondade komiteed tühistamise otsuse.

Tagajärg oli, et igale poole jäi üks kandidaat. Hoolimata sellest, et operatsioon oli andnud "hiilgava tulemuse", ei loobutud ometi ägedast valimiseelsest kihutustööst, sest oli vaja, et kandidaat saaks hästi palju hääli. Kuigi seaduse kohaselt ainult ühe kandidaadi puhul valimisi üldse ei peeta, vaid kandidaat loetakse sel korral valituks ilma valimisi toimeta­mata 1 3 , toimiti Nõukogude Liidu eeskujul, kus alati on üks kandidaat ja kus siiski tehakse rohkem kui kuskil mujal valimiseelset kihutustööd. Valimiste agitatsiooni ei viidud aga kaugemale ülesseatud platvormist. Eesti riigikorra küsimustes asuti valimiseelses agitatsioonis samal seisuko­hal, nagu see oli avaldunud valitsuse deklaratsioonis ja varem peetud kõnedes, s. t. riiklikus ja ühiskondlikus korras ei muutu midagi, võim peab ainult "rahvavaenlastelt" ja "sõjaprovokaatoritelt" minema "rahva kätte".

Valimiste agitatsioon ei seisnud ainuüksi sõnades, vaid suurel määral tegudes. Ei lepitud ainuüksi "rahvavaenlaste" ähvardamisega, vaid ähvardused viidi täide. Suurejooneliselt vallandati töölt riigiametnikke, aga

62

ka töölisi käitistest, RO mehed sõitsid autodega ringi ja arreteerisid inimesi massiliselt. Et aga arreteeritu hääl kaduma ei läheks, pidi ta selle andma vanglas.

Tulemus oli seesugune, nagu seda näha taheti. Ajalehed võisid 17. juuli hommikul suurte pealkirjade all teatada; "Töötava Rahva Liidu suur võit. 92 ,9% hääletas ETRL kandidaatide poolt. Ühelgi poliitilisel rühmi­tusel pole olnud sellist edu kogu Eesti ajaloos." 1 4

Eesti parlament oli teadupärast kahekojaline, koosnedes Riigivoliko­gust ja Riiginõukogust. Presidendi otsus valimiste kohta nägi ette mõlema koja uuesti moodustamise. Nagu eespool nägime, kavatses valitsus algul ka Riiginõukogu mingil kujul moodustada ja selleks Ždanoviga läbirää­kimistesse astuda. Kuid juba 7. juulil Pärnus peetud kõnes tähendas siseminister Unt, et "Riiginõukogu tõenäoliselt ei kujundata, see instants kaob ja Riigivolikogu jääb üksinda eesti rahva tõeliseks parlamendiks". Pärast selgus, et Vares olevat Riiginõukogu saatuse asjus tõepoolest Ždanovi poole pöördunud. Ždanov olevat aga öelnud, et selle moodusta­mine olevat riskantne.

Oleme kokkuvõtlikult kirjeldanud, millised võimuabinõud võeti tarvitusele "Töötava Rahva Liidu suure võidu" saavutamiseks ja kuidas loodi "seaduspärast" Eesti rahvaesindust. Need abinõud olid nii ulatusli­kud, et suur võit ei võinud jääda tulemata.

Asetame nüüd küsimuse, millest oli tingitud eesti rahva suurearvuli­ne osavõtt "valimistest" ja kas tingituna sellest ei saa siiski lugeda Töötava Rahva Liidule antud hääli eesti rahva revolutsiooniliseks tahteavalduseks hoolimata sellest, et rahvaesinduse moodustamine ja valimiste toimetami­ne juriidiliselt toimus igapidi korravastaselt.

Lähtudes sellelt seisukohalt tuleb mainida järgmist:

1. Kohe pärast Nõukogude vägede Eestisse tulekut 17. juunil ning uue valitsuse ametisse seadmist 21. juunil algas Eestis suurejooneline moraalne terror. Lavastati miiting miitingu ning rongkäik rongkäigu järel, mida saatsid tugevasti relvastatud Punaväe osad, soomusmasinad ja tankid ja kus peeti räuskavaid kõnesid, milles valimatuil sõnul sõimati ja laimati kõige jämedamal kombel endist valitsust ja režiimi ning anti igasuguseid fantastilisi lubadusi. Igasugune vastaspropaganda oli järsult keelatud, ajalehed olid muudetud kommunistlikuks. Kõnedes vaheldus sõim ähvardustega — "kes ei ole meie poolt, see on meie vastu". Et ähvardused ei jääks paljaks sõnakõlksuks, vallandati suurejooneliselt inimesi ametist nii ametiasutistes kui ka käitistes. Igal õhtul toimetati massilisi vangistamisi. Olukord oli lavastatud nii, et keegi ei olnud kindel, mis toob homne päev.

63

2. Enne valimisi ei avanud kommunistid kaarte selle kohta, mis on nende tõelised kavatsused, hoopis selle vastu kinnitati kõige kindlamalt, et revolutsioonilisi muudatusi riigi ja ühiskondlikus korras ei toimu.

3. Valimiste tehniline korraldus erines mitmeti endistest valimistest. Ka ei saadetud valijaile koju kätte valimismaterjale, vaid need anti alles valimisjaoskonnas, nii et isegi valimissedeli rikkumine oli raske. Rikutud sedeleid ometigi oli, kuid need loeti kehtivaiks.

4. Igas valimisringkonnas lubati kandideerida ainult nn. Eesti Töötava Rahva Liidu kandidaadil ja valijal polnud ju kedagi valida, vaid ainult kätteantud sedel ära anda. Valijal oli seepärast selge, et kandidaat igal juhul "valitud" saab ja valija ei saa seda takistada. Et vältida igasugu­seid isiklikke ebameeldivusi, täideti propaganda teel ja ähvarduste saatel avaldatud nõue ja mindi valimistele.

Kui nüüd teha üldine kokkuvõte 14. ja 15. juulil 1940 toimunud valimiste sildi all tehtud toimingute kohta, siis ei olnud see midagi muud kui kergelt öeldes mingisugune farss, mis oli peale sunnitud N S V L või­mude poolt ja milles mingil moel, ei konstitutsioonilisel ega ka revolut­sioonilisel teel, ei avaldunud eesti rahva tahe. Veel vähem saab neid valimisi lugeda seaduspärasteks Eesti Vabariigi Riigivolikogu valimisteks, milleks neid püüti tembeldada ja milleks neid luges N S V L ametlik poliiti­ka.

Kui heita põgus pilk veel valitsuse muule tegevusele "valimiste ajajärgul", siis võib öelda, et see toimus endises suunas, kusjuures selle tegevuse aluseks olid ikkagi veel Eesti Vabariigi Põhiseadus ja seadused. Vallandati riigiametnikke ja asendati uutega, kutsuti ära saadikuid, vabastati riigikontrolör "omal palvel" ja asemele määrati Aleksander Aben. Sõjaväeosad said "väeosade komiteed", RO-le anti põhikiri, kaotati mõned kutsekojad, anti dekreet sööti jäetud talude võõrandamiseks. Märkimis­väärseks otsuseks oli Moskvasse majandusliku delegatsiooni saatmine, kes pidi pidama läbirääkimisi N S V L ja Eesti Vabariigi vaheliste majanduslike vahekordade korraldamiseks ning majandusliku suhtluse elavamaks muutmiseks ja arendamiseks.

"VALIMISTEST" KUNI "RIIGIVOLIKOGU" KOKKUTULEKUNI (16.— 20. JUULINI)

_ / y u i Varese valitsuse esimeste nädalate tegevuse aluseks tema ja teiste kõnede kohaselt oli vähemalt vormiliselt Eesti riikliku iseseisvuse edasi-püsimine Põhiseaduse alusel, kui ETRL valimiste programmis vaikiti

64

riigikorra küsimustest ja valimiseelses agitatsioonis rõhutati edasi endist seisukohta, siis avati valimiste ja Riigivolikogu kokkutuleku vahel oleval nädalal pikkamööda kaardid. Juba teisipäeval, 16. juulil oli Ždanov Varesele mõista andnud, et Eesti olevat iseseisva riigina ikkagi liiaks nõrk end kaitsma ja sellepärast peaks "Riigivolikogu" kaalumisele võtma Eesti liitmise küsimuse NSVL-ga. Tol korral ei olevat Varese jutu järgi selles küsimuses veel pikemat kõnet olnud. Küll aga leidnud Ždanov, et Põhi­seaduse küsimus tulevat uuel "Riigivolikogul" igal juhul kõnesse võtta. Väitele, et Põhiseaduse muutmine on võrdlemisi keeruline toiming, vastanud Ždanov, et rahvaesindus, kel on nii suur usaldus, nagu äsjavali-tud Riigivolikogul, võivat teha kõik. Rõhutanud aga, et senikaua kui Põhiseadus pole muudetud, tulevat käia endise Põhiseaduse järgi.

Vares toonitas tol korral ka "liiduhärrade" erilist närvlikkust ja kartust sõja üle. Järgmine päev, 17. juuli, omab selles loos teatavat põhilist tähtsust. Tolle päeva hommikuse rongiga sõitsid Tallinna Ždanovi juurde nõupidamisele Nõukogude Liidu erivolinikud ja traaditõmbajad Lätis ja Leedus — A. Võšinski Riiast ja V. Dekanozov Kaunasest. Sellest sõidust sai välisminister Andresen teada umbes 1 /2 tundi enne rongi saabumist ning kiires korras sõitnud Vares ja Andresen "kõrgetele külalistele" jaama vastu. Ždanovit "ennast" ei olevat jaamas olnud. "Kolme suuruse" vahel alanud kohe nõupidamine, mida Eesti, Läti ja Leedu uued "rahvaesin-dused" tegema peavad ja millal nad peavad kokku astuma. Sellele nõupi­damisele ei kutsutud Eesti valitsuse liikmeid ega pääsenud sinna ligi ka partei esindajad. Nõupidamist ennast hakati asjast informeeritute hulgas irooniliselt hüüdma "Balti kongressiks", senini peetud Balti rahvaste ja Balti riikide välisministrite kongresside eeskujul.

Et tähtsaid otsuseid oodata oli, see peegeldus ilmselt valitsuse li ikmete ja partei juhtide ärevas olekus, kes neil hommikutundidel alaliselt peaministri kabineti vahet sõelusid.

Samal 17. juulil kell 12 päeval oli ette nähtud uue Nõukogude saadiku Botškarevi volituste esitamine Vabariigi presidendile. Botškarev oli juba alates 29. juunist saadikuks määratud ja saadikuna ka toiminud, kuid volituste andmise oli ta ikka edasi lükanud. Volituste andmine toimus tavalise tseremoniaali kohaselt kõige pidulikkusega ja presidendi ning saadiku vahel peetud kõnedega, mis, nagu see kombeks, olid enne vastastikku tutvumiseks saadetud.

Botškarevi kõne oli järgmine: "Härra Presidenti Mul on au esitada Teile minu eelkäija NSVL täisvolilise esindaja Eestis E. N. Nikitini ärakut-sekirjad, samuti volituskirjad, milledega NSVL Ülemnõukogu Presiidium akrediteerib mind Teie juurde Nõukogude Liidu täievolilise esindajana.

65

Sõbralikkude, heanaaberlikkude suhete kinnitamine N S V L rahvaste ja Eesti rahva vahel on alati olnud minu valitsuse erilise hoole ja tähelepa­nu küsimuseks.

Vankumatud alused nendele sõbralikkudele suhetele mõlema maa rahvaste vahel pandi Tartu rahulepinguga 2. veebruarist 1920.

Uue järgneva tegurina heanaaberlikkude suhete arengus N S V L ja Eesti Vabariigi vahel tuli vastastikuse abistamise pakt, sõlmitud 28. sept. 1939. aastal. Tal on erakordselt suur tähtsus mitte üksi mõlema maa vastastikuse julgeoleku kindlustamise küsimuses, vaid ka rahu säilitamisel ja tugevdamisel Balti maades, eriti praegu Euroopas aset leidva sõja oludes.

Rööbiti poliitiliste suhete arenguga on arenenud ja tugevnenud ka majanduslikud ja kultuurilised suhted NSVL ja Eesti vahel.

Vastastikuse usalduse õhkkond, mis kujunenud meie maade vahel, leidis samuti väljenduse ka Nõukogude Liidu ja Eesti Vabariigi sõjavägede sõbralikus kontaktis.

Olles teadlik mulle usaldatud ülesande tähtsusest ja vastutavusest, ma rakendan, härra president, kõik püüded sõbralikkude suhete kindlusta­miseks ja arendamiseks NSVL ja Eesti Vabariigi vahel, igati mõjudes kaasa nende viljakale koostööle rahu jäädvustamise huvides ja mõlema maa julgeoleku küsimuses.

Ma julgen loota, härra president, et mulle mu valitsuse poolt usalda­tud ülesande teostamisel leian ma kõrget toetust Teilt ja ka Eesti Vabariigi Valitsuselt."

Vabariigi president ütles oma vastuses järgmist:

"Härra Minister! Mul on heameel vastu võtta volikirja, millega Nõukogude Sotsialistlikkude Vabariikide Liidu Ülemnõukogu juhatus akrediteerib Teid minu juurde Nõukogude Liidu täisvolilise esindajana. Ühtlasi võtan vastu Teie lugupeetud eelkäija ärakutsekirja.

Eesti ja Nõukogude Liidu vahel Tartus 1920. aastal sõlmitud rahu­lepinguga loodi kindel alus sõbralikele vahekordadele meie maade vahel, mis sellest ajast peale on järjest arenenud ja omandanud mineva aasta 28. septembri vastastikuse abistamise pakti sõlmimisega sügava mõtte, soodustades nende viljakat liitlaslikku koostööd rahu ja mõlema maa julgeoleku kindlustamisel.

Nõukogude Liidu võimas sõjavägi on leidnud Eestis südamliku vatuvõtu kogu rahva poolt, nagu Teie, härra minister, selles olete võinud veenduda. Eesti rahvas hindab kõrgelt seda osa, mida Nõukogude Liidu sõjavägi etendab praegusel rahutul ajajärgul meie mõlemate maade julgeoleku kindlustamisel. Nõukogude Liidu järjekindel rahupoliitika

66

tagab eesti rahvale parimaid võimalusi tööks ja tema loovate jõudude edaspidiseks arenguks. Olen kindel, et tihe side Nõukogude Liiduga võimaldab kõigile Balti rahvastele avarad väljavaated nende majandusliku heaolu süvendamiseks ja avab neile rikkaliku osasaamise võimaluse suure Nõuogude Liidu rahvaste mitmepalgelisest kultuurelust.

Olen õnnelik võides Teid, härra minister, tervitada esimese Nõuko­gude Liidu saadikuna Eestis, kes oma vastutusrikka ülesande täitmisele asub uues, süvendatud sõpruse õhkkonnas, ja soovin siiralt, et Teie tööl oleksid kõige paremad tagajärjed. Eesti Vabariigi ja Nõukogude Sotsialist­l ikkude Vabariikide Liidu tiheda koostöö edendamisel on nii minu kui ka Vabariigi valitsuse suurimaks kohuseks ja püüdeks kõige jõuga kaasa töötada ja Teid kõigiti Teie tegevuses toetada ning abistada."

See volituste andmine on igatahes väga tähelepanuvääriv akt. Ajal, mil Nõukogude Liit Eesti vägivaldselt oli okupeerinud, kui ta siin katmata häbematusega "valimisi" oli lavastanud ning lõppeks momendil , kui Pikal tänaval Nõukogude saatkonnas istusid suured härrad koos ja pidasid omavahel kui ka arvatavasti telefoni teel Stalini endaga nõu, kuidas Eesti kiiremini "alla neelata" — kõneleb Nõukogude ametlik esindaja ametlikus kõnes vastastikusest usaldusest kahe suveräänse riigi vahel, lubab arenda­da sõbralikke suhteid Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu vahel ja palub presidendilt selleks "toetust".

Umbes seks ajaks, kui Botškarev Kadriorust Pikale tänavale jõudis ja fraki seljast ära sai võtta, oli Zdanovi, Võšinski ja Dekanozovi konverents lõpule jõudnud. Sest juba kella 2 paiku päeval käsutati rahvas tehaseist Vabaduse väljakule. Seal esines juba teistsuguse sisuga loosungeid, kui neid senini oli nähtud, nimelt: "Nõuame Eesti astumist Nõukogude Vabariikide Liitu", "Elagu Nõukogude Eesti" jne. Loosungid olid kiires korras valmistatud ja just värvi alt tulnud, seepärast saadi miitinguga alata alles kella poole nelja paiku.

"Kogu Eesti rahva tahte" väljendamine oli seekord pandud Kompar­tei sekretäri Säre peale. Säre kõneles järgmist:

"Hääletades nii võimsalt ETRL kandidaatide poolt, on Eesti töötav rahvas väljendanud oma kõige suuremat usaldust sotsialismi maale N. Liidule ja N. Liidu rahvaste ning kogu maailma töötava rahva targale juhile suurele Stalinile... Ta tahab sammuda üheskoos N. Liidu rahvastega suure Stalini juhtimisel rahu, vabaduse ja õnnelikku eluteed. Täna näeme siin miitingu] loosungeid, mis üles seatud töölishulkade poolt. Neis nõutakse Eesti astumist Nõukogude Sotsialistlikkude Vabariikide Liidu liikmeks." Edasi kõneles Säre, et "valimiste võit on saavutatud kommunist­liku partei juhtimisel, Lenini-Stalini lipu all" ja et Eesti töötav rahvas on

67

"piiritult truu oma suurele juhile Stalinile". Kõne lõppes juba hüüdega "Elagu meie suur juht Stalin!"

Niisiis sootuks uued "noodid" ja otse vastupidised seisukohad neile, mida oldi kuuldud valitsuse deklaratsioonis, ministrite kõnedes ja valimis­eelses propagandas, kui ka mõni tund tagasi saadik Botškarevi kõnes. Ei olnud enne "valimisi" kuuldud "kommunistliku partei juhtimisest", ei "Lenini-Stalini lipust", veel vähem Eesti astumisest Nõukogude Sotsialist­likku Vabariikide Lühi. Alles siis, kui "valimised" läbi, öeldi, et kõik toimunud just neil alustel. Milline selgeltnägija oli küll see Eesti töötav rahvas! Ta pidi juba 14. või 15. juulil ette nägema, mis kavatsevad 17. juulil Ždanov, Võšinski ja Dekanozov "isa" Stalini juhtimisel, kuigi enne 14. juulit seda kõige jõuga maha salati ja seesuguseid juttegi "rahvavaenuli­kuks provokatsiooniks" loeti!

Samal 17. juulil käseb siseminister Unt muretseda majaomanikke hiljemalt 20. juuliks Nõukogude Liidu lipud sirbi ja vasaraga, või kui seda ei jõua, siis vähemalt punased lipud, ning need välja panna siseministri poolt erikorraldusega määratavail päevadel, kuid esialgul veel "riigilipu kõrvale".

18., 19. ja 20. juulil avaldab ajakirjandus, esialgu võrdlemisi tagasihoidlikus toonis, artikleid, milles nõutakse "Riigivolikogult" uut põhiseadust, sotsialistlikku demokraatiat.

17. juuli õhtul kutsutud Vares Nõukogude saatkonda ja antud siis teada, mis teha tuleb. Ždanov öelnud aga, et Eesti on teistest "liiduvabarii­kidest" siiski niivõrd "maha jäänud", et päris ühesugustel alustel teistega tal ei tarvitsevat liitu astuda.

Olevat võimalik esialgu mõningas ulatuses eraomandi säilitamine jne. Vares olevat kõnelnud ka reast muist küsimusist, nagu vääringu ja Eesti sõjaväe küsimus. Ždanov ei olevat kõigis neis asjus midagi kindlat öelnud, vastanud ainult, et uus konstitutsioon kuulub ju teie oma vas­tuvõtmisele, eks seal või kõik vajalikku ette näha. ' 6 Esimene asi olevat aga otsus palve avaldamiseks liitu astumise kohta.

Nende uudistega tuli Vares hommikul Toompeale ja käskis juristidel asuda uue konstitutsiooni kava väljatöötamisele. Kurtis siis, et nüüd pole valitsusel enam sedagi võimu, mis tal senini oli; nüüd juhib juba Kompar­tei ning ilma parteita ei saa enam midagi teha. Riigivolikogu olevat kästud 21 . juuliks kokku kutsuda, sest juba 1. augustil algavat Liidu Ülemnõu­kogu istungjärk ja seks ajaks pidavat siin kõik valmis olema.

Juristide poolt koostati siis Riigivolikogu resolutsiooni kava, mis nägi kokkuvõttes ette järgmised põhimõtted: 1) Eesti tunnustatakse nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks; 2) Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik palub

68

end vastu võtta liiduvabariigina NSV Liitu; 3) NSV Liitu vastuvõtmisel palub ENSV Riigivolikogu NSVL Ülemnõukogu, arvestades Eesti eriolus-tikku ja tema senist arengut, a) jätta NSVL konstitutsiooni kohaselt liidu organite pädevusse kuuluvaist küsimusist Eesti oma organite pädevusse majandusliku ja sotsiaalse struktuuri määramine; b) jätta alale Eesti oma sõjavägi N S V L ülemjuhatuse all, kes astuks tegevusse ainult kallaletungi korral NSVL-le Eesti territooriumi kaudu; c) jätta ENSV-le võimalus oma väliskaubanduse korraldamiseks ja selleks välismaale konsulaarvõrgu alalejäuniseks; d) jätta ENSV-le oma raha ja krediidisüsteem; e) jätta ENSV-le oma seadusandlus kogu ulatuses, kaasa arvatud alad, mis kuulu­vad liidu seadusandluse korraldada; f) jätta ENSV valitsus oma tegevuses sõltumatuks NSVL valitsusest, kuivõrd see puutub Eestile jäetud alasid; g) lugeda NSVL seadused kehtivaks Eestis ainult niivõrd, kuivõrd need puutuvad NSVL organite pädevusse kuuluvaisse aladesse. 1 '

Selle kava üle pidas Vares ministritega ja ka parteimeestega nõu ja esitas selle 20. juuli õhtupoolikul Botškarevi kaudu heakskiitmiseks Zdano-vile.

Ülalkirjeldatu ulatuses toimusid kõnesoleva nädala jooksul etteval­mistused "tulevasteks suursaavutusteks", mis leidsid oma teostamise 2 1 . — 23. juulini, s. o. meie süsteemi kohaselt järgmisel ajajärgul. Valitsuse muu tegevus võttis mõnes osas aktiivsema suuna kui varem. Eriti arreteerimiste osas. Sisekaitse ülem Haberman avaldas juba avaliku üleskutse: "Kutsun kõiki ausaid kodanikke müüdavate hingede paljastamiseks. Pidage nad kinni. Teatage neist RO-le või kohalikkudele politseivõimudele, kellele kirjutan ette tarvitada kõige karmimat kätt säärase vastutustundetu elemendi suhtes... Eesti töötav rahvas ei mängi oma võiduga, Eesti tööta­vat rahvast ei mõnitata enam. Igat süüdlast selles tabab kõige rängem karistus." Tõepoolest voolas vanglatesse inimesi ühtejärge ja igasugustest kihtidest. Hakkasid saabuma ka juba mõned "21. juuni kangelased", näit. end. minister B. Sepp.

18. juulil kell 7 õhtul peeti Kadrioru staadionil Eesti—Läti jalgpalli­võistlus. See võistlus kujunes spontaanseks rahvuslikuks meeleavalduseks. Levitati tuhandeid Eesti värvidega lipukesi, lauldi isamaalaule. Kõik see toimus just samal ajal, kui "Estonias" oli korraldatud suur vastuvõtt "Riigivolikogu" liikmete auks Zdanovi osavõtul. Tulemus oli sadade vanglasse toimetamine eesotsas Spordi Keskliidu endise juhatusega. Kom­munistliku süsteemi kohaselt ei olnud nende hulgas palju neid, kes veel oleksid pääsenud vabadusse!

Väärib mainimist tolle ajajärgu majanduslik tegevus.

69

Majanduslik delegatsioon minister Juhan Narmaga eesotsas oli jõudnud Moskvasse ja pidas läbirääkimisi Eesti Vabariigi ja N S V L vahel majanduslike vahekordade arendamiseks. N S V L saatkond nõudis kogu Eesti Panga välispankades olevate kulla ja deviiside tagavarade üleand­mist Moskvale "hoiule", mida valitsus muidugi otsustas teha. Huvitav on, et seda tehti siiski kahel korral. Esimese otsusega otsustati Moskvasse üle viia ainult osa tagavarasid, kui aga välisminister Andresen saatkonnas selle eest tublisti "pähe" sai, siis alles otsustati kõik tagavarad Moskvale üle anda. Osa riike seda täitis ja andis neil hoiul olevad Eesti Panga varad Moskvale välja, teine osa aga mitte. Kuulutati välja pankade moratoorium ja hoiusummasid lubati välja maksta ainult 100 krooni kuus isiku kohta, välisraha müük pandi seisma, väärtpaberite edasiandmist lubati ainult majandusministri erakordsel loal. Sealjuures Majandusministeerium avaldas avaliku teadaande:

"Kuna Tallinnas on organiseeritud kuulujuttude levitamisi, nagu Eesti majanduselus oleks karta seisakut ja Eesti kroon võiks langeda, teatavad Eesti Pank ja majandusministeerium ametlikult ja kategooriliselt, et praegu tarvitusele võetud abinõud suudavad küllaldaselt kindlustada Eesti krooni kurssi ja et kõik sellised kuuldused on vähimagi aluseta. Majanduselu jätkub täiesti normaalselt."

Likvideeriti Teaduste Akadeemia ja mõned kutsekojad. Ametnike vallandamine läks üha intensiivsemaks. Vormilt toimus valitsuse tegevus siiski veel endise Põhiseaduse ja seaduste raames.

"RIIGIVOLIKOGU" I S T U N G J Ä R K (21.— 23. JUULINI)

ühapäeval, 21. juulil, anti käsk kogu Tallinn panna lipuehtesse, ja nimelt nii, et Eesti lipu kõrval lehviks Nõukogude Liidu lipp sirbi ja vasaraga, hädakorral ainult punane lipp. Toompeal oli üles seatud määra­tu hulk punaseid lipukangaid. Valitsuse hoonel rippusid samuti punased kangad, nende hulgas siiski veel üks riigilipp. Parlamendi hoonel lehvisid samuti punased kangad ja loosungid nagu "Eesti läheb koos Nõukogude Liidu rahvastega"; Pika Hermanni tornis lehvis aga Eesti lipp. Riigivoliko­gu saal oli drapeeritud punaste kangastega, üles olid seatud Marxi , Engelsi, Lenini ja Stalini pildid ning büstid, juhatuse laua kohal loosung "Eesti sammub ühes sotsialistlike vabariikidega" ja Nõukogude Liidu vapp.

Kogu Toompeal oli haruldaselt tugev punaväe valve tankide ja soomusautodega. Lossi õu oli täis relvastatud punaväe osi, parlamendi-

70

hoone vestibüülid relvastatud RO mehi. Toompeale pääsemist kontrolliti valjult, lossi õuele ei pääsenud keegi ilma loata. Parlamendihoone kui ka lossi valitsusepoolne osa oli punaväelaste ja RO meeste poolt otsitud öö jooksul mitmel korral läbi. "Ettevaatusabinõud" olid igatahes harukordsed ning sellised, mida see vana hoone sajandite kestel kunagi polnud näinud. Kokku tuli "kogu Eesti rahva üksmeelselt valitud esindus".

Saalis istusid kõik "rahvaesindajad". Ka diplomaatlik korpus oli saanud loa ilmumiseks. Oodati Zdanovit, kuid tema jaoks ei olnud kaitse siiski küllalt tugev ja ta jäi ilmumata. Saadik Botškarev oli siiski riskinud tulla ning istus diplomaatide loožis esireas.

Sellel "Riigivolikogul" oli ainult kaks elementi, mis olid sarnased põhiseadusliku rahvaesindusega, nimelt "Riigivolikogu" nimi ja 80-liikmeli-ne koosseis. Ka "Riigivolikogu" töökorralduses ei peetud tarvilikuks käia seniste rahvaesinduste praktika järgi, vaid Liidust olid saadetud siia sellekohaste lavastuste eriasjatundjad, kes ka kogu lavastuse ette valmis­tasid.

Koosolek algas Litton "RobespierreT avamänguga orkestrilt. Koos­oleku avas "vanim liige" Petseri venelane A. Janson, paberilt maha lugedes eestikeelse kõne vene aktsendiga (Põhiseaduse kohaselt kuulub Riigivoli­kogu esimese koosoleku avamise ülesanne endisele Riigivolikogu esimehe­le!). "Rahvasaadikute" meeleolu tõstmiseks ja "revolutsioonilise tahte" kindlustamiseks käisid kogu päeva jooksul istungite saalis mitmesugused "delegatsioonid", küll "töölisdelegatsioonid", küll Punaväe ja madruste omad, küll "talupoegade delegatsioonid", kes kõik esinesid kõnedega ja nõudsid "rahva tahte" täitmist — ühinemist Nõukogude Liiduga. Vahel lauldi sekka Internatsionaali, igale kõnele järgnes tugev "aplaus" ja hüüded "Elagu Nõukogude Liit!", "Elagu suur Stalin!", "Elagu eesti rahva sõber sms Zdanov!" Aplaus, "elagu" karjumine, Internatsionaal ei tohtinud siiski tekkida iseendast, vaid seda dirigeerisid kordamööda Säre, Lauristin ja Ruus. Nii "rahvasaadikutele" kui ka "delegatsioonide" juhtidele olid kõned partei staabis hoolsasti ette valmistatud ja need Zdanovi meeste poolt kontrollitud.

Ette valmistatud oldi ka juhuks, kui mõni "rahvasaadik" — mine kõiki tea! — oleks kõnelnud natuke teisiti kui kavas ette nähtud või mõne sündmatu vahelehüüde teinud. Sel puhul oleks tulnud "maha" karjumine ning RO mehed, kes uste taga seisid valvel, oleksid karanud saali ning mehe kohe kindlasse kohta toimetanud. Lavastuse juhtidelt nõudis asi küllalt piinlikku hoolt ja need päevad polnud neile kerged!

Kuna "valimiste" eel ei julgetud suudki lahti teha riigikorra küsimus­te kohta, eriti veel liitumise kohta Nõukogude Liiduga, seda aga nüüd

71

ometi kästud oli teha, siis oli vaja kuidagi "Riigivolikogu suveräänsuse" õigust deklareerida. See jäeti koosoleku avaja Petseri mehe Jansoni ülesan­deks, kes ütles: "Töötav rahvas nõuab meilt, et meie otsustaksime suve­räänselt kõiki tema ellu puutuvaid küsimusi: sotsiaalseid, poliitilisi, majanduslikke ja kultuurilisi kuni lõpuni... Elagu vaba Eesti rahvas! Elagu vennalik sõprus Eesti ja Nõukogude Liidu rahvaste vahel." Stenogrammili-se arande järgi järgnes: "Kestev tormiline aplaus. Rahvasaadikud tõusevad püsti. Mängitakse Internatsionaali. Rahvasaadikud laulavad kaasa."

"Riigivolikogu", rängalt kaitstud relvastatud punaväelastega nii hoone ümbruskonnas kui ka hoone sees, oli enese tunnustanud "suverään­seks" otsustama kuni lõpuni eesti töötava rahva sotsiaalseid, poliitilisi, majanduslikke ja kultuurilisi küsimusi.

Esimeheks valiti A. Veimer, abideks A. Janson ja M. Jürna, sekretäri­deks O. Lauristin ja A. Uibo. Tehti veel üks "konstitutsiooniline akt", nimelt võeti "kauakestva tormilise aplausi" ja Internatsionaali saatel vastu päevakord:

1. Eesti riigikorra küsimus;

2. Eesti astumine Nõukogude Sotsialistlikkude Vabariikide Liidu liikmeks;

3. Maa kuulutamine kogu rahva omandiks; 4. Suurtööstuse ja pankade natsionaliseerimine. Dekoratsiooniks selle ülaltpoolt ettekirjutatud kava läbiviimisele

peeti pikk sõimukõnede valing, mis võtab trükituna enda alla tervelt 140 lehekülge, ning võeti vastu neli deklaratsioonikujulist otsust, milledesse kontsentreerituna olid kokku võetud kõik peetud sõimukõned.

Toome siin nende "otsuste" resolutiivsed osad:

1. "Väljendades Eesti töötava rahva vaba ja üksmeelset tahet Riigi­volikogu kuulutab välja Nõukogude võimu kehtivaks kogu Eesti maa-alal. Eesti kuulutatakse Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks. Siitpeale kõik võim Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis kuulub nii linna kui maa töötavale rahvale töötava rahva saadikute nõukogude näol." (Vastu võetud 21 . juulil 1940 . ) 1 8

2. "Lähtudes eesti rahva üksmeelsest tahtest, Riigivolikogu otsustab: Paluda Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu Ülemnõukogu võtta vastu Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik Nõukogude Liidu koosseisu Liidu Vabariigina samadel alustel, millistel kuuluvad Nõukogude Sot­sialistlike Vabariikide Liitu Ukraina Nõukogude Sotsialistlik Vabariik, Valgevene Nõukogude Sotsialistlik Vabariik ja teised Liidu Vabariigid." 1" (Vastu võetud 22. juulil.)

72

7. augustil ¡940. a. sunniti tallinlased järjekordsesse rongkäiku, millest käsutati osa võtma ka Eesti sõjavägi.

73

3. "Juhituna töötava talurahva tõelistest huvidest ja väljendades kogu töötava rahva tahet, Riigivolikogu otsustab: Kogu maa ühes selle põue varadega, kõik metsad, järved ja jõed kuulutatakse kogu rahva oman­duseks, s. o. riigi omanduseks. Maade suuruseks, mis antakse iga töötava talupoja kasutada, määratakse ülemmäär 30 hektaari. Kõik maade ülejää­gid, mis ületavad selle suuruse, arvatakse riiklikku maatagavarasse selleks, et riigil võimalik oleks abistada maata ja vähese maaga talupoegi nende maaga varustamisel. Nüüdsest peale meie maal ei ole ja ei saa olema kohta parasiitidele, kurnajatele ega nende käsikutele. Maa, mis praegu on töötavate talupoegade valduses, samuti maad, mida riik annab maata ja vähese maaga talupoegadele, kinnistatakse töötavate talupoegade põliseks pidamiseks. Igasugused katsed haarata talupoegade isiklikku omandust või vastu töötavate talupoegade tahtmist neile peale sundida kolhoosides­se organiseerimist, tõkestatakse otsustavalt, kuna need on kahjulikud riigi ja rahva huvidele. Riigivolikogu otsustab kustutada talurahvalt kõik väljaostu maksud, mis seoses varem läbiviidud maareformiga. Riigivoli­kogu teeb valitsusele ülesandeks arutada küsimui abinõude üle, mis tuleksid tarvitusele võtta kergenduseks kõigi muude võlakohustuste järele, millised koormavad põllumeeste ja kalurite majapidamisi, samuti ebaõig­laste maksude äramuutmise üle kui ka abinõude üle maksukoorma kergendamiseks kogu töötavale elanikkonnale. Riigivolikogu otsustab kustutada töötavatelt talupoegadelt kõik maksuvõlad ja administratiivkor­ras pealepandud trahvid." 2 0 (Vastu võetud 23. juulil.)

4. "Riigivolikogu kuulutab välja kogu Eesti territooriumil pankade ja suurtööstuse natsionaliseerimise. Nüüdsest peale kuulutatakse kogu rahva omanduseks, s. o. riigi omanduseks kõik pangad ühes nende varanduste­ga, kõik tööstuslikud suurkäitised, kaevandused ning transportettevõtted... Riigivolikogu teeb valitsusele ülesandeks viivitamata koostada ning kinnitada natsionaliseerimisele kuuluvate ettevõtete nimekiri." 2 1 (Vastu võetud 23. juulil.)

Need otsused vastu võetud, valis "Riigivolikogu" 25-liikmelise konstitutsioonikomisjoni.

Seejärel esitas Vares Vabariigi Valitsuse teadaande, milles ta ütles, et valitsus peab "ainsaks ja ainuõiguslikuks seadusandlikuks võimuks Eestis praegust Riigivolikogu", ja teatas, et valitsus paneb oma ameti maha. Ülevaatega valitsuse tööst Vares ei pidanud tarvilikuks esineda, öeldes, et see on "Riigivolikogul" teada. Järgnes, nagu tavaliselt, "tormiline aplaus, elagu- ja braavohüüded". Siis rida sõnavõtte, milles sõimati veel kord endist korda ja ülistati Nõukogude Liitu, Kommunist l ikku Parteid ja Varese valitsust ning "tormilise aplausi" ja "elaguhüüete" saatel võeti vastu

75

üleminekuvormel: "Riigivolikogu avaldab valitsusele usaldust ning teeb valitsusele ¡ülesandeks jätkata tegevust kuni uue valitsuse kujundamiseni uue põhiseaduse alusel."

Edasi pidas "Riigivolikogu" tarvilikuks teha otsuse ka Vabariigi presidendi kohta, ja nimelt järgmise: "Ära kuulanud Vabariigi presidendi Konstantin Pätsi palve volituste mahapaneku kohta, otsustab Riigivolikogu palve rahuldada ja panna Vabariigi presidendi kohuste täitmine peaminis­ter Dr. Johannes Vares'ele." Muidugi jälle "tormiline aplaus, elagu- ja braavohüüded." 2 2

Nii tunnustas siis "Riigivolikogu" peale oma "suuri otsuseid" ikkagi edasiolevaiks "vana korra" instituudid Vabariigi presidendi ja Vabariigi valitsuse näol — kuni uue põhiseaduse vastuvõtmiseni.

Presidendi ametist lahkumine pidi aset leidma juba 21 . juuli hilisel õhtul, kui "Riigivolikogu" oli vastu võtnud otsuse Eesti tunnustamise kohta nõukogude vabariigiks. Peaminister Vares saatis "rahvaesindajate" soovi kohaselt peaministri asetäitja H. Kruusi presidendi juurde ettepane­kuga ametist lahkuda. President laskis valmistada vastava käskkirja, millega ta avaldas eesti rahvale tänu temale seni ülesnäidatud kõrge usalduse eest ja konstateeris, et ta muutunud olukorras oma ameti maha paneb ning selle Põhiseaduse kohaselt peaministrile üle annab. Taheti kohe koostada ka vastav üleandmisakt, kuid Varest oli võimatu kätte saada, sest ta oli Nõukogude saatkonnas aru andmas. Nii jäigi amet üle andmata. Presidendi käskkiri saadeti aga kohe avaldamiseks Riigi Teata­jasse. Enne aga, kui Riigi Teataja sai ilmuda, anti "Riigivolikogu" kantse­leist seal suureks tegelaseks tõusnud endise Riigivolikogu naisametniku Ojamaa poolt käsk see Riigi Teataja number hävitada.

Selgus, et Ždanov oli asjast teada saanud Varese aruande kaudu ja leidnud, et seesugusel "kontrrevolutsioonilisel" teel ei saa president lahkuda, vaid seda peab otsustama "Riigivolikogu". Presidendi-ametit tuli küll tunnustada ja Vares pidi selleks ka saama, kuid Põhiseaduse korras ei võinud president lahkuda ega Vares presidendi asetäitjaks saada. Nii pidi president veel kaks päeva oma ametis olema kuni "Riigivolikogu" aega leidis küsimusega tegelda.

Varese 21. juuli audients Zdanovi juures oli talle üldse mustaks päevaks. Eespool mainitud arusaamatusele presidendi ametist lahkumise asjus, mille Vares oli omapead algatanud, järgnes teine: Unt oli käskinud kohe, kui Eesti tunnustamise otsus nõukogude riigiks oli vastu võetud, Hermanni tornist Eesti lipu maha võtta ja Nõukogude lipu asemele paigutada. See jälle ei meeldinud Zdanovile, ning hommikul tuli heisata Eesti lipp uuesti ja Nõukogude oma veel mõneks ajaks lattu paigutada.

76

Need olid aga veel pisikesed asjad ja neist saadi üle väikeste vaban­dustega. Palju hullem oli lugu eespool kirjeldatud motiveeritud resolut­siooniga "erinevuste" kohta Eesti tulevases konstitutsioonis. Siin olevat Ždanov sülitanud lausa tuld ja tõrva, Varesele näkku paisanud mitte väiksema kui "juudaliku trotskisti" süüdistuse ja teda ähvardanud isegi vanglaga. Võib kujutella Varese seisukorda: alles hiljuti parteisse võetud (Vares, Kruus, Andresen ja Semper võeti parteisse alles paar päeva enne "Riigivolikogu" kokkutulekut ja venelased hüüdsid neid ironiseerides "juulimeesteks") — ja korraga "kõige kõrgema" hinnangul trotskist! Muga­vustega harjunud Vares, ja korraga vangla! Pikad palved ja nurumised olevat siiski aidanud, Vares pääses vanglaohust ja jäi isegi oma kõrgele peaministrikohale edasi ning sai paari päeva pärast presidendi asetäitjaks.

"Riigivolikogu" tollekordsete koosolekute sarja viimaseks punktiks oli "delegatsiooni valimine, kes sõidab Moskva Nõukogude Sotsialistlikkude Vabariikide Liidu Ülemnõukogule ettepaneku edasiandmiseks Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi astumise kohta Nõukogude Sotsialist­likkude Vabariikide Liidu liikmeks". Delegatsiooni valiti 21 liiget, teiste hulgas äsja presidendi asetäitjaks "valitud" Vares, ministrid ja tulevased rahvakomissarid Andresen ja Ruus, tulevased rahvakomissarid Lauristin, Abels, Keerdo jt.

Töö oli tehtud ning "rahvasaadikud" võisid mõneks ajaks koju minna mõtlema uue konstitutsiooni üle ning, nagu ütles esimees Veimer, oma "valijatele" selgitama selle "istungjärgu ajaloolist tähtsust".

Stenograafilise aruande järgi lõppes seekordne koosolekute-järk esimehe järgmiste sõnadega "rahvasaadikute" järgmisel "kaastegevusel": "panen neile (s. o. "Riigivolikogu" liikmeile) ühtlasi südamele, et nad kõige lähemat kontakti peaksid oma valijatega, organiseerides neid uue Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi alusmüüriks, mis kestab igavesti. (Tormiline aplaus. Braavo- ja elaguhüüded). Elagu Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik! (Tormiline aplaus ja elaguhüüded). Elagu Nõuko­gude Sotsialistlikkude Vabariikide Liit! (Tormiline aplaus). Elagu suur Stalin!" (Tormiline aplaus. Rahvasaadikud tõusevad püsti. Elagu- ja hurraahüüded. Lauldakse Internatsionaali).

Püüame nüüd kokku võtta, mis õieti oli see neli päeva kestnud toiming Toompeal Riigikogu saalis, mis algas Littofi "Robespierre'iga", mille kestel karjuti hääled ära braavo-, elagu- ja hurraahüüetega küll Stalinile, küll Ždanovile, mille kestel lauldi lõpmata palju kordi Internat­sionaali ja mis lõppes samuti elagu- ja hurraahüüetega ning Internat­sionaaliga? Nõukogude ametlik seisukoht ja kogu maailmas levitatud informatsioon oli umbkaudu järgmine: eesti rahva poolt vabalt valitud

77

Riigivolikogu otsustas muuta senise kodanliku riigi- ja ühiskondliku korra, tunnustada Eesti Vabariik nõukogude vabariigiks ja paluda N S V L Ülem­nõukogu võtta Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik (ENSV, vene keeles ESSR) Nõukogude Liidu liikmeks üheväärse liiduvabariigina.

Kui nüüd meelde tuletame eespool toodud Varese valitsuse deklarat­siooni, NSVL algul avaldatud seisukohti Eesti riigi- ja ühiskondliku korra suhtes ja Varese valitsuse ministrite sel puhul peetud kõnesid, siis selgub, et riigi põhikorra muutmine (nagu kogu Varese valitsuse tegevus!) pidi toimuma täiel määral senises Põhiseaduses ja seadustes ettenähtud korras.

Nii peaks siis kõik ametliku informatsiooni ja ametlike seisukohtade järgi olema kõige paremas korras. Põhikorra muutmine oli Eesti Põhisea­duse järgi vastavas korras võimalik ja kui see võimalik on, miks ei võidud seda muuta senise asemel nõukogude korraks!

Nägime eespool, kuida toimus "rahva tahte" avaldamine ning kuidas NSVL volinik Ždanov Eestis "Riigivolikogu valimisi" korraldas. Siin ei olnud tegu rahva tahtega ega valimistega, vaid oli isikute määramine väevõimuga mingi korporatsiooni liikmeks, millist korporatsiooni loeti Eesti Riigivolikoguks.

Eesti Põhiseaduse järgi võis riigi põhikorda muuta järgmisel teel: Vabariigi presidendi või Riigivolikogu või Riiginõukogu poolt algatatud Põhiseaduse muutmise eelnõu läheb arutusele parlamendi mõlemaisse kodadesse. Kui kojad eelnõu absoluutse häälteenamusega vastu võtavad, kuulutab Vabariigi president välja mõlemate kodade uue koosseisu valimised. Kui kojad uues koosseisus võtavad vastu eelmiste koosseisude poolt vastuvõetud Põhiseaduse muudatused, siis kuulutab Vabariigi president Põhiseaduse muudatuse välja, sealjuures on Vabariigi presiden­dil õigus parlamendi poolt vastuvõetud Põhiseaduse muudatust esitada rahvale otsustamiseks, ' 2 .

Kui 14. ja 15. juulil 1940 moodustatud korporatsiooni tõepoolest oleks võimalik Eesti Riigivolikoguks lugeda, nagu seda Nõukogude poolt nimetati, ka siis ei oleks see asutis saanud teha põhikorra muutmise otsust. Isegi esialgset otsust mitte, sest Riigivolikogu ei saa ilma Riigi­nõukoguta, mida bolševikud üldse heaks ei arvanud ümber moodustada, teha mingisuguseid otsuseid. Kõnesse oleks võinud tulla ainult Põhisea­duse muudatuste eelnõu algatamine ning see oleks pidanud minema otsustamisele Riigivolikogule ja Riiginõukogule kahes teineteisele järgne­vas koosseisus.

Kui "põhikorra muudatused" ülalkirjeldatud omavolilisel teel vastu olid võetud, ei esitatud neid väljakuulutamiseks presidendile, veel vähem võimaldati nende rahvale otsustamiseks andmist.

78

1. Delegatsioon, kes sõitis Moskva "paluma" Eesti vastuvõtmist Nõukogude Liitu, sõidul Volga-

Moskva kanalil. 2. Miiting Moskvas 1. aug. 1940. a. delegatsiooni saabumise puhul, kes saadeti

"pahima" Eesti vastuvõttu Nõukogude Liitu. Pildil Vares ja Lauristin.

79

1. Kommunistlikkude tegelaste delegatsioon Eesti muiimise päevil Moskvas Punasel platsil Lenini

mausoleumi juures 8. aug. ¡940. 2. Eesti müümist St ainule teostanud delegatsioon Moskvas Suure

teatri ees Sverdlovski platsil 10. aug. ¡940.

80

Vastavad "aktid" avaldati Riigi Teatajas "Riigivolikogu" esimehe ja sekretäri allkirjadega ning valiti kohe delegatsioon, kes pidi minema Moskvasse N S V L Ülemnõukogult paluma "Eesti Sotsialistliku Nõukogude Vabariigi" vastuvõtmist NSVL liikmeks. N S V L valitsejatel hakkas seesugu­se toimingu pärast vist eneselgi natuke piinlik ja nad on edaspidises propagandas püüdnud seletada, et põhikorra muutmine toimunud Eesti laiade rahvahulkade poolt "revolutsioonilisel teel". Nähtavasti loetakse "Eesti rahva revolutsiooniliseks tahteavalduseks" seda, et Ždanov siin-asuvatele punaväeosadele tuginedes kõrvaldas valimistelt kõik kandidaa­did peale kommunistlike! Eesti rahva "revolutsiooniline tahteavaldus" oli toime tulnud selle teooria kohaselt sel teel, et ta "valimiste" eel üldse ei teadnud ja et talle "valimiste" eel üldse ei kõneldud, et riigi põhikord tuleb muutmisele, vaid kogu aeg kõneldi tegutsemisest senise Põhiseaduse alusel!

Kui keegi revolutsiooni tegi, siis Ždanovi diktaadi kohaselt need 80 tema poolt nimetatud käskudetäitjat, kellele anti Ždanovi poolt "Eesti Riigivolikogu liikmete" tiitel. Kui isegi Ždanovi poolt korraldatud "valimi­si" lugeda tõepoolest valimisteks, ei oleks rahvas saanud anda sellele "Riigivolikogule" üheski ulatuses suuremat võimu kui see põhiseaduslikule Riigivolikogule omane, sest isegi kõige entusiastlikuni kommunist l ik valija ei teadnud "valimiste" eel aimatagi, et ta nii kange võimuga "suurust" valib. Selle "võimu" usurpeeris Ždanovi käsul endale "Riigivolikogu" Petseri mehe Jansoni suu läbi ja teiste hurraahüüete saatel.

Sellest kõigest ainuvõimalik lõppkokkuvõte: kogu toiming "Riigivoli­kogu valimiste" ja "Riigivolikogu" otsuste näol on tühipaljas farss, kogu maailmale näkku visatud Nõukogude Liidu poliitikale omane pettus ja vale ning sel ei ole ega saa olla kõige vähematki kaalu.

~* \ J > u k o g u d e Liidu aktsioon Eesti annekteerimiseks "seaduslikul teel ja rahva tahtel" oli "Riigivolikogu" koosolekutega toimunud. Kõnesoleval järgmisel kuul leidsid aset ainult nende koosolekute järellained ning vastavate aktide vormistamised ja sanktsioneerimised NSVL-s seatud korra kohaselt. Sellepärast ei oma selle kuu sündmused enam erilist tähtsut Eesti "Stalini konstitutsiooni päikese alla" allutamise käsitlemisel. Komöödia oli kõrgpinge saavutanud, tekib kuidagiviisi "õnnelik lõpp".

"RIIGIVOLIKOGU" KOOSOLEKUIST KUNI "ENSV KONSTITUTSIOONI" VASTUVÕTMISENI

(24. JUULIST KUNI 25. AUGUSTINI)

6 81

Juriidiliselt tunnustati sel kuul Eesti Vabariik veel olemasolevaks, samuti tunnustati vormilt olemasolevaiks kõik põhiseaduslikud instituu­did, kuid Eesti Põhiseaduse kõrval loeti põhiseaduslikeks aktideks ka "Riigivolikogu deklaratsioonid". Eesti lippu loeti edasi riigilipuks, kuid selle kõrval oli käsk heisata ka Nõukogude Liidu lipp. Ametlikel doku­mentidel tarvitati Eesti riigivappi, riigivapi kujutis oli edasi kõigil Riigi Teataja numbritel ja kadus ainult viimaselt Riigi Teataja numbrilt, milles avaldati "ENSV Konstitutsioon (Põhiseadus)". Vabariigi presidendi ja Vabariigi valitsuse otsused kirjutati riigivapi kujutisega dekoreeritud blankettidel.

Valitsuse peategevuseks tol ajajärgul oli "marksistlik-leninliku riigiõpetuse tähtsaima probleemi" elluviimine, nimelt "kodanliku riigimasi­na lammutamine ja selle asendamine uuega". 2 4 Kaotati presidendi ameti-asutised, likvideeriti sõjaväeasutisi ja Eesti sõjaväge valmistati ette "kuul-susrikkasse Punaarmeesse" lülitamiseks, likvideeriti linna-, valla- ja maavolikogud. Ametiasutistest kõrvaldati edasi endisi ametnikke. Samuti kõrvaldati linna-, maa- ja vallavalitsuste veel järelejäänud juhid ja l i ikmed ning asemele tekkisid uued näod. Suurearvuliselt importeeriti "asjatund­jaid" Nõukogude Liidust, küll "liidu eestlasi", küll umbkeelseid venelasi, kes asusid senini veel ministeeriumideks nimetatud asutistes kui ka käitistes juhtivatele kohtadele. Siseministeerium, eriti politsei osas, or­ganiseeriti N K V D eeskujul ümber ning juhtima asusid Nõukogude Liidust tulnud spetsid. Samuti asusid Nõukogude spetsid Majandusministeeriumi ja Eesti Panka. Kirik "lahutati riigist" — sel alal polnud küll muud teha, kui võeti vaimulikelt neil senini olnud õigus perekonnaseisuakte vormista­da! — ja seati nii-öelda "põlu alla". Tartu Ülikoolis kaotati usuteaduskond ja kõigis teaduskondades seati sisse sundusliku õppeainena "ühiskondlik poliitiline kasvatus".

I lmus igasuguseid dekreete sabotaaži ja spekulatsiooni vastu võitle­mise kohta. Juuli algul suure kiiruga Moskvasse saadetud majanduslik delegatsioon, kes pidi läbirääkimisi pidama Eesti ja N S V L vahelise majan­dusliku läbikäimise arendamiseks, tuli tühjade kätega tagasi ja selle juhil majandusministril Narmal jäi raadiokõnes 26. juulil seletada, et "meie töötaval rahval nii tööstuses kui ka põllumajanduses seisab ees avar ja vastutusrikas tööpõld. Meie võtame osa vabast võistlusest Nõukogude Liidu töökangelastega — stahhaanovlastega, otlitšnikkudega ja löökrühm-lastega. Meie kõik aitame ühiselt kindlustada suure ja võimsa Nõukogude Liidu kaitsevõimet kui ka täiendada rahva varustuseks tarvilikkude kaupade reservi ning viime selle kaudu õitsengule ka Eesti töötava rahva majanduse."

82

Alustati "Riigivolikogu deklaratsioonide" kohaselt pankade ja ette­võtete natsionaliseerimist ja sellest tulenevaid toiminguid. Eriti võeti südamesse Stalini manitsus — "ärge unustage revolutsioonilist valvsust". Selle "valvsuse" eest oli hoolt kantud juba 21. juunist alates. Vangimajades­se oli toodud juba palju inimesi ja uute vangimajade asutamine kerkis paratamatult päevakorrale. Nüüd likvideeriti Sõjaministeerium ning selle majasse Pagari tänaval asus osa Siseministeeriumist. Esimene asi oli osa hoonest muuta vanglaks. Sellest hoonest kujunes edaspidi N K V D nn. sisevangla, eesti rahva õudsemaid piinakohti. Kõnesoleval ajajärgul võttis vangistamine juba ehtsalt stahhaanovliku ilme. Teede- ja Sõjaministeeriumi autopargid võeti Siseministeeriumi käsutusse, autod vurasid üle kogu maa ja tühjalt ei tulnud nad kunagi tagasi.

29. juulil kell 9.10 minutit sõitis erirongil Moskvasse "Riigivolikogu" poolt valitud delegatsioon, et üle anda NSVL Ülemnõukogule deklarat­sioon Eesti ühinemise kohta NSVL-ga. Delegatsiooni sõit toimus täie idamaise kärarikkusega ja kirevusega. Tallinna jaamas oli üles seatud määratu hulk punaseid kangaid ja veduri esiküljele oli paigutatud määratu suur "isakese" Stalini pilt. Rong peatus nii Eesti kui ka Vene pinnal tähtsamates jaamades ja igale poole olid kokku aetud tervitajad ja õnne-soovijad.

Ajakirjanikele seletas delegatsiooni juht Vares Tallinna jaamas: "Läheme nüüd eesti töörahva ühiste pingutuste töövilja teele viima. Riigivolikogu deklaratsiooni kohta,, mille me nüüd kaasa viime, ma ütleksin, et see on kogu rahva suurim kollektiivne romaan, mis Eestis kunagi on kirjutatud!" Siin oli vahest Varesel teatud määral õigus, ainult kui ta tagantjärele nõustuks, et see romaan on haruldaselt võlts romaan, mille kirjutamist tõeline eesti rahvas pidi pealt vaatama raske kannatus-tundega hauaäärses meeleolus.

Delegatsiooni sõiduga ühenduses tekkis ka väike kojarevolutsioon. Peaminister Vares, kes nüüd oli presidendi asetäitjaks saanud, sõitis pikemaks ajaks Moskvasse, keegi pidi Eestis tema funktsioone täitma. Loomulik ja juriidiliselt ainuvõimalik oleks olnud, kui ta ülesanded oleksid kandunud peaministri asetäitjale. Kruusile aga ei tahetud siis nii "vastutus­rikkaid ülesandeid" peale panna. Valitsuses oli kangem mees siseminister Undi näol, kes praalida armastas, et ta on juba ammuaega partei kesk­komitee liige. Pandigi siis presidendi ülesanded Undile, kes ametlikult alla kirjutas "Siseminister Vabariigi Presidendi ülesandeis" ja väga armastas, et teda presidendiks tituleeriti. Kruus jäi Undile alla ja oli edasi peaministri asetäitja ja Andreseni asemel, kes ka Moskvasse läks, välisministri asetäit­ja. Siseministrina jäi Unt peaministri asetäitja Kruusi n. ö. alluvusse,

83

peaministri asetäitjana oli Kruus jälle presidendi asetäitja Undi alluvuses. Muidugi oli see kõik konstitutsiooniliselt ja loogiliselt nonsens, aga tolle aja kohta käis küll!

Nõukogude Liidu Ülemnõukogu istungjärk algas 1. augustil välis­poliitilise aruandega väliskomissar Molotovi poolt. Kuna Molotovi aruanne avameelselt valgustab Nõukogude Liidu poliitikat Baltimaade suhtes, toome mõned väljavõtted sellest kõnest, kuivõrd nad puutuvad Balti riikidesse:

"Nõukogude Liidu vahekordade küsimus Baltimaadega kerkis viimasel ajal esile uuel kujul, kuivõrd Leedu, Läti ja Eestiga sõlmitud vastastikuse abistamise paktid ei armud vajalikke tulemusi. Nende paktide sõlmimine ei viinud, nagu võis oodata, Leedu, Läti ja Eesti lähenemisele Nõukogude Liidule, sest et sellele panid vastu nende maade valitsevad kodanlikud grupid. Need valitsevad grupid mitte ainult ei läinud Nõuko­gude Liidule lähenemise teed, mida nagu oleks võinud oodata pärast vastastikuse abistamise paktide sõlmimist, vaid läksid mööda teed, mis viis Nõukogude Liidule vaenuliku tegevuse tugevnemisele, mis sündis salaja ja Nõukogude Liidu seljataga... Sellest olidki tingitud teile teadaole­vad Nõukogude valitsuse nõudmised valitsuste koosseisu muutmiseks Leedus, Lätis ja Eestis ja Punaarmee täiendavate osade saatmiseks nende riikide maa-aladele. Nende meie valitsuse sammude tulemused on teile teada." Edasi ei salga Molotov enam N S V L valitsuse imperialistlikke püüdeid ja jätkab: "Baltimaade astumine NSV Liitu tähendab, et Nõukogu­de Liit suureneb Leedu 2 800 000 elaniku, Läti 1 950 000 elaniku ja Eesti 1 120 000 elaniku võrra." Siis märgib ta suure rahuloluga, et koos Bessa-raabia ja Põhja-Bukoviina ning Lääne-Ukraina ja Valgevene elanikkonnaga suureneb NSV Liit 23 miljoni inimese võrra ja jätkab: "Tuleb märkida, et kogu sellest juuretulnud elanikkonnast 1 9 / 2 0 kuulus varem NSV Liidu koosseisu, kuid kisti vägivaldselt ära NSV Liidult tema sõjalise nõrkuse hetkel Lääne imperialistlike riikide poolt. Nüüd on see elanikkond uuesti ühendatud Nõukogude Liiduga... Meie maale esmajärgulise tähtsusega on see fakt, et nüüdsest peale viiakse Nõukogude Liidu piirid Balti mere rannikule. Koos sellega tekivad meie maal Balti meres omad jäävabad sadamad, mida meie nii väga vajame. Nõukogude Liidu välispoliitika edu on seda suurem, et kõike seda oleme saavutanud rahulikul teel,... nende maade laialdaste rahvahulkade aktiivsel osavõtul ja toetusel." 2 .

Ei ole huvituseta Molotovi selle kõne kõrvale seada tema kõnet samas Ülemnõukogus 30. märtsil samal aastal, s. o. 4 kuud varem. Selles kõnes toonitab Molotov, et Balti riikide riiklik sõltumatus ja poliitiline iseseisvus ei olevat kannatanud vastastikuse abistamise pakti läbi, nagu

84

Lääne imperialistlike riikide poolt sellekohaseid pahatahtlikke kuuldusi olevat levitatud, kuid majanduslikud suhted nende riikide ja N S V L vahel olevat märksa arenenud ja et "lepingute täitmine Eestiga, Lätiga ja Leedu­ga areneb täiesti rahuldavalt ja loob eeldusi edasiseks suhete parandami­seks N. Liidu ja nende riikide vahel".

Kui Molotovi 1. augusti kõnet iseloomustada, siis nähtub sellest niihästi Nõukogude valitsuse poliitika sõnade ja tegude vastuolu kui ka selle poliitika varem ülesseatud eesmärk. Kui 30. märtsil võidi öelda, et lepingu täitmine edeneb normaalselt, ja seda pärast Soome Talvesõda, kus Eestil tõepoolest raske oli lepingut Nõukogude Liiduga täita, siis ei olnud 16. juuliks, mil anti Molotovi noot, olukord milleski muutunud. Märtsis ei olnud ainult N. Liidul rahvusvahelise olustiku tõttu võimalik minna oma tõeliste eesmärkide taotlemisele, millele nüüd Molotov võis vaadata kui oma välispoliitika suurele edule. Eesmärgiks oli aga enne Vene alla kuulunud maade ja sadamate tagasivõtmine.

Nõukogude Liidu "suurendamine" Leedu, Läti ja Eesti arvel toimus 3., 5. ja 6. augustil, kusjuures igale riigile oli pühendatud eri päev. Eesti "vastuvõtmine" toimus 6. augustil NSVL Ülemnõukogu 7. istungjärgu Liidu Nõukogu ja Rahvaste Nõukogu ühisel viiendal istungil järgmise lavastusega. 2 6 Juhataja Andrejev avas koosoleku ja teatas, et päevakorras on "Eesti Vabariigi Riigivolikogu Täisvolilise Komisjoni avaldus". Siis sam­musid hanereas saali delegatsiooni (või nagu siin nimetatud: "Eesti Vaba­riigi Riigivolikogu Täisvolilise Komisjoni") liikmed. Stenograatilises aruandes öeldakse: "Istungjärgu saadikud võtavad komisjoni liikmeid vastu tormilise ovatsiooniga. Kõik tõusevad püsti." Siis antakse sõna "Eesti Vabariigi Riigivolikogu Täisvolilise Komisjoni avalduseks" "Täisvoli­lise Komisjoni liikmele ja Eestimaa Kommunistl iku Partei Keskkomitee sekretärile sms Lauristinile". "Seltsimees Lauristini tribüünile i lmumise võtavad Istungjärgu saadikud vastu tormilise, kestva aplausiga."

Lauristin kõneles eesti keeles, mis pärast tõlgiti vene keelde. Kõne ajal seisid teised delegatsiooni liikmed valveseisakus kõnetooli ümber "suuruste" loožide ees.

Lauristin pidas pika ja vägeva sõimukõne, tuues näiteks niisuguseid nõukogude "rahvasaadikuile" suupäraseid pärleid, nagu poleks sadadel Eesti kooliealistel lastel olnud leivatükikest; olnud õpilasi, "kes päevast-päeva otsisid enesele toitu solgiaukudest, sest töötuil vanemail puudus võimalus oma lapsi toita" ja nõnda selles suunas edasi. Lõpuks luges ta ette "Riigivolikogu deklaratsiooni" ja ulatas selle esimehele. "Kestev aplaus, kõik tõusevad püsti." Lauristin lõpetab hüüdega: "Elagu inimkonna geenius, miljonite töötegijate mõistus ja süda, meie tark ja armastatud juht

85

— suur Stalin", ning siis: "Tormiline aplaus, mis muutub ovatsiooniks. Kõik tõusevad püsti. Kostavad hüüded N S V L rahvaste eri keeltes: "Elagu seltsimees Stalin! Hurraa, seltsimees Stalinile!"

Varest esineda ei lastud, vaid tema pidi rivis seisma. Läti ja Leedu "täisvoliliste komisjonide" nimel olid esinenud "presidendi asetäitjad ja peaministrid" Kirchensteins ja Paleckis, Vares oli küll ka Eesti delegatsioo­ni esimees ja samuti presidendi asetäitja ja peaminister, aga ei lastud esineda.

Kui Lauristini kõne läbi, kästi "täisvolilise komisjoni liikmeil" Ülem­nõukogu saadikute hulgas istet võtta. Nüüd järgnes veel terve rida sõimu-kõnesid, mis kõik lõppesid elaguhüüetega "suurele juhile ja õpetajale seltsimees Stalinile" ja millede lõpul oli ikka ja jälle "tormiline aplaus, mis muutub ovatsiooniks. Kõik tõusevad püsti, hurraa-hüüded" jne.

Siis läks kõnetooli Karjala-Soome Ülemnõukogu Presiidiumi esimees, Soome Talvesõja ajal Nõukogude valitsuse poolt moodustatud "Soome rahvavalitsuse" peaminister O. Kuusinen, kes esitas Nõukogude Liidu valitsuse ülesandel seaduseelnõu Eesti vastuvõtmise kohta Nõukogude Liitu ja lõpetas samuti elaguhüüdega "kogu inimkonna suurele juhile seltsimees Stalinile". Muidugi — "aplaus, mis muutus ovatsiooniks. Kõik tõusevad püsti" jne.

Tehtigi hääletamine ja vastu võeti järgmine seadus: "Ära kuulanud Eesti Riigivolikogu Täisvolilise Komisjoni avalduse, Nõu­kogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu Ülemnõukogu otsustab:

1. Rahuldada Eesti Riigivolikogu palve ja võtta Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liitu võrdõigus­liku Nõukogude Sotsialistliku Liiduvabariigina.

2. Vastavalt NSVL Konstitutsiooni (Põhiseaduse) paragrahvidele 34 ja 35 teostada Ülemnõukogu saadikute valimised Eesti Nõukogude Sot­sialistliku Liiduvabariigi poolt.

3. Teha Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu Ülemnõukogu Presiidiumile ülesandeks määrata kindlaks valimiste päev." 2 7

Järgmisel päeval, s. o. 7. augustil, võtsid mõlemad nõukogud — Liidu nõukogu ja Rahvuste Nõukogu — eraldi istungeil vastu N S V L Konstitutsiooni muudatused seoses "uute vabariikide" juurdetulekuga. Kui siis Moskvas veel kõvad joodud olid tehtud ja isegi "isa" Stalinit ihusilma­ga nähtud, sõitis delegatsioon Moskvast välja ja jõudis 14. aug. kell 5 õhtul Tallinna, kus ta suure kära ja lärmiga vastu võeti.

Kui Eesti bolševiseerimine oli otsustatud, tehti N S V L saadiku Botškarevi nõudel ettepanek kõigile siinasuvatele välissaadikutele ja konsulitele Eestist lahkuda. Siseminister Undi poolt määrati isegi punktid,

86

mille kaudu nad Eestist lahkuda võivad. Neiks olid Tallinna sadam, Tallinna lennujaam ja Valga raudtee piiripunkt. Läti ja Leedu saatkonna võttis üle kohalik NSVL saatkond. Samuti otsustati likvideerida Eesti saatkonnad välismail ning kästi asjaajamine üle anda vastavale N S V L saatkonnale. Eesti diplomaatilised esindajad, kes Eestisse tagasitulekust keelduvad, kuulutati "lindpriiks" ja nad ähvardati 24 tunni jooksul töörah­va vaenlastena maha lasta. Tegelikult Eesti diplomaatilised esindajad enamikus siiski Eestisse ei tulnud, saatkonnad, olenedes selle riigi nõudest, kus nad asusid, anti vastava maa välisministeeriumi käsutusse, osalt jäid nad üle andmata.

Vahepeal valmis ka "ENSV Konstitutsiooni (Põhiseaduse)" kava. Ta kujutas täpset koopiat NSVL "teiste vabariikide" põhiseadustest. "Omapä­rasused" seisnesid ainult "liiduriigi" ja selle pealinna nimetuses, Ülemnõu­kogu saadikute arvus ja teistes sellelaadilistes asjades. Et aga bolševike õpetuse kohaselt "rahvavaenlased kunagi ei maga" ja et täiesti kindel olla, et ka neis pisiasjades "rahvavaenlastel" "salakavalate võtetega" korda ei läheks kommunistl iku "Riigivolikogu" täisverd kommunistl iku põhisea­duse komisjoni tööd kontrrevolutsiooniliseks teha, nõuti kava Moskvasse piinlikuks kontrollimiseks ning isegi Botškarev pidi selleks Moskvasse lendama.

24. augustiks oli kõik korras ja "Riigivolikogu" võis kokku tulla "konstitutsiooni vastuvõtmiseks". Istungiteks oli Toompea veel rohkem ligipääsematu kui juuli-istungite ajal. Oli ju vahepeal kogu Toompea loss läinud N K V D käsutusse ning Eesti asutised sealt välja aetud. Isegi peami­nister Varese korter oli ära võetud ja sellesse asunud N K V D mehed. "Rahvaesindajad" võisid rahulikult ja segamatult oma "ajaloolise töö" juures olla.

Koosolekud algasid Varese teadaandega Moskva-sõidust. See Inter­natsionaaliga ja ovatsiooniga teatavaks võetud, asuti "konstitutsiooni" arutama. Pikk kiidulaulude sari NSVL-le ja stalinlikule konstitutsioonile, ning 25. augustil võeti konstitutsioon vastu — muidugi jälle "tormiliste ovatsioonide" ja Internatsionaali saatel. H. Kruus — hetkel veel peaministri asetäitja — andis sellele kaasa järgmise õnnistuse ja tõotuse: "ENSV vastuvõetud Põhiseadus ei saa olema "igavene". Ta on meie majandusliku, poliitilise ja sotsiaalse arengu praeguse taseme tulemus ja meie lähema tuleviku elu korraldav põhiraam. Ja kuigi ta pole "igavene", saab ta ometi kestma kauem, kui ükski senine põhiseadus Eesti territooriumil." 2 X

Lõpuks tunnustas "Riigivolikogu" enese "ENSV Ülemnõukoguks" uue "konstitutsiooni" alusel — ning kaks kuud kestnud komöödia oli läbi.

87

III

- / V o l i k o g u d e Liidu poliitika suund Eesti ja teiste Balti riikide suhtes on ametlikult kokku võetud eespool tsiteeritud Molotovi 1. augusti 1940. a. kõnes. Eesmärk oli — saavutada Nõukogude Liidu piiride viimist Lääne­mere rannikule ja omada Läänemeres jäävabu sadamaid. Eesmärgi saavu­tamiseks valiti meetod: see viia läbi rahulikul teel "nende maade laialdaste rahvahulkade aktiivsel osavõtul ja toetusel". See pole õieti midagi uut. Samasugune põhimõte väljendus, nagu nägime käesoleva kirjutise algul, juba Lenini kõnes Eesti—Vene rahulepingu sõlmimise puhul. See poliitika on täiesti sarnane Vene imperialistlikule poliitikale tsaaride aegadel.

Ometi on kaasaegne rahvusvaheline süsteem sootu teistsugune kui see oli Vene tsaaride ajajärgul. See süsteem ei tugine enam ainuüksi vägivallale, vaid rahvusvahelisele õigusele ja riikidevahelisile lepinguile.

Bolševistlikele valitsejaile, kes oma poliitikas ei piirdu enam Vene tsaaride "tagasihoidlike" taotlustega, vaid kelle eesmärk oma ideoloogia kohaselt on allutada Moskvale juba kogu maailm, on siiski selge, et sellele vallutamisihale teevad takistusi rahvusvaheline õigus ja riikidevahelised lepingud kui ka üldised rahvusvahelised põhimõtted palju suuremal määral kui omal ajal tsaaridele. Kuni bolševistlik riik tahab olla rahvus­vaheliseks üksuseks, kuni ta tahab rahvusvaheliseks läbikäimiseks sõlmida lepinguid teiste maadega, niikaua ei riskeeri ta otseselt jalge alla tallata omaenese poolt rahvusvahelistes lepingutes antud pühalikke tõotusi — nr:gu seda Eesti suhtes on Tartu rahuleping ja teised lepingud.

Selleks oli vaja, et kõik toimuks "rahulikul teel nende maade laiade laialdaste rahvahulkade aktiivsel osavõtul ja toetusel". Bolševistlikel valitsejaii oli vaja teha kogu maailma ees ja "kõigi maade proletaarlaste" ees vaga nägu, näidata, et NSVL on "kõige rahuarmastavani" maa, et tal pole mingeid "rahvaste rõhumise" ega imperialistliku vallutamise ihasid. Kuidas oleks nad küll teisiti saanud arendada kommunistl ikku propagan­dat masside hulgas kogu maailmas ja sõimata nende maade "imperialist­likke valitsusi"! Ei võidud ometi Läänemere jäävabade sadamate omanda­miseks kaalule panna "kogu maailma revolutsiooni" põhimõtteid.

Oleme püüdnud tõetruult kirjeldada, kuidas toimus "laialdaste rahvahulkade aktiivne osavõtt ja toetus" Nõukogude poliitika taotlusile Eestis. Oleme näinud, milliseid rahvusvahelises elus senini kuulmatuid võltsinguid lavastas Eestis Nõukogude valitsus. Sealjuures on Nõukogude valitsus püüdnud tõendada kogu maailmale, et Eesti annekteerimine toimus eesti rahva vabal tahtel täiesti seaduslikus korras, ja tuginedes sellele taotlenud Eesti annekteerimisele rahvusvahelist tunnustust.

88

1. Eesti sõjaväe poliitiline juht ja hilisem rahanduse rahvakomissar Keerdo koos teiste nõukogude

ralivaste esindajatega Kremlis. 2. Nõukogude Liidu ülemnõukogu saadikud Kremli saalides vaheajal.

Keskel Vares ja Leedu kommunistlik tegelane luuletaja Ljudas Cira.

89

/. Stalm Nõukogude Ludu Ülemnõukogu istungil, kus otsustati Eesti vastuvõtmist NSVL-i.

2. Nõukogude Ludu ülemnõukogu saadikud Kremli suure lossi Georgi saalis istungi vaheajal, mil

otsustati Eesti vastuvõtt Nõukogude Liitu. Eriti tähelepanuvääriv on naiste riietus. 3. Vares, linus

ja Andresen Haiti jaama perroonil peale tagasijõudmist Moskvast 14. aug. 1940. a.

90

Eesti rahva "vaba tahte" avaldamist on Nõukogude valitsus püüdnud tõendada kahel pisut teineteisele vastukäival viisil: 1) Eesti olevat palunud enese võtmist Nõukogude Liidu koosseisu täiesti seaduslikus korras, mida osutavat Eesti Põhiseaduse päraselt ametisse kutsutud Varese valitsus ja samuti Eesti Põhiseaduse päraselt valitud "Riigivolikogu", 2) Eestis olevat toimunud kommunist l ik revolutsioon, rahvas olevat kukutanud endise süsteemi ja otsustanud astuda Nõukogude Liitu.

Olles iga üksiku arengufaasi juures andnud sündmuste analüüsi tõelikkuse seisukohast, teeme lühikese kokkuvõtte, nimelt väljudes N S V L mõlemast lähtekohast, s. o. Eesti liitmise seaduspärasuse kohta ja liitumise kohta revolutsioonilisel teel.

Analüüsides seaduspärasuse seisukohalt saame järgmise kokkuvõtte:

1) rikkudes Eesti ja NSVL vahel sõlmitud lepinguid okupeeris N S V L valitsus Eesti territooriumi ja sundis Eesti Põhiseaduse vastaselt ametisse nimetama NSVL valitsuse poolt koostatud Vabariigi valitsuse, võttes selle kaudu enda kätte riigi tegeliku valitsemise;

2) N S V L valitsus sundis korraldama Riigivolikogu valimised, mille läbiviimiseks jämedalt rikuti Eesti Põhiseaduse eeskirju, muudeti valimise seadust, kõrvaldati kõik eesti rahva poolt ülesseatud kandidaadid ja lubati kandideerida ainult kommunistlikel kandidaatidel;

3) Põhiseaduse vastaselt jäeti üldse moodustamata Riiginõukogu; 4) Põhiseaduse vastaselt võttis see Põhiseaduse vastaselt koostatud

"Riigivolikogu" endale NSVL valitsuse käsul õiguse Eesti Vabariigi põhi-korra muutmiseks ja Eesti "nõukogude vabariigiks" tunnustamiseks Eesti iseseisvuse lõpetamise ja NSVL-ga liitmise eesmärgil;

5) tuginedes neile Eesti Põhiseaduse vastaste organite poolt Põhisea­duse vastaselt vastuvõetud otsustele võttis NSVL Ülemnõukogu vastu seaduse Eesti arvamise kohta NSVL koosseisu.

"Revolutsiooniliselt" seisukohalt hinnates on kokkuvõte järgmine: 1) Nõukogude sõjavägede survel ja soomusmasinate saatel korraldati

21 . juunil paari tuhande inimese rongkäik Tallinnas Vabaduse väljakult üle Toompea Kadriorgu;

2) eesti rahvalt võeti Nõukogude valitsuse poolt, siinasuvate Nõuko­gude sõjajõudude survel, kõige otsustavamal kombel igasugune eneseaval­damise võimalus;

3) nn. "Riigivolikogu" valimisteks ei saanud eesti rahvas omalt poolt kandidaate üles seada ega nende poolt hääletada;

4) nn. "Riigivolikogu" valimiste eel levitati valelikku propagandat, et Eesti riiklik elu areneb edasi endise põhiseaduse alusel ja vaikiti täiesti põhikorra muutmisest;

91

5) ilma et eesti rahval oleks võimalust olnud oma seisukohti mingil viisil avaldada, võttis see eesti rahva tahet võltsides moodustatud "Riigi­volikogu" endale omavoliliselt ja NSVL valitsuse käsul õiguse riigi põhi-korra muutmiseks, otsustas Eesti nõukogude riigiks muutmise, Eesti iseseisvuse likvideerimise ja liitmise NSVL-ga;

6) tuginedes sellele eesti rahva tahet võltsivale toimingule võttis N S V L Ülemnõukogu vastu seaduse Eesti arvamise kohta NSVL koosseisu.

1. Lenin, Gossudarstvo i revoljutsija, OGIZ 1936; ÜK(b)P Ajalugu, Tallinn, 1940 , lk.

177 jj. ning seal toodud Lenini kirjutised; Stalin, Voprossõ leninizma. OGIZ 1939 , lk. 102 jj.,

136 jj.; A. Võšinski, Nõukogude riigiõigus, Tartu, 1941, I peatükk.

2. N S V L Konstitutsiooni (Põhiseaduse) § 1, § 13, § 14 lit. v.

3. Võšinski, Nõukogude riigiõigus, lk. 245.

4. Rahuleping Eesti ja Venemaa vahel, Riigi Teataja 1920, 2 4 / 2 5 , 94.

5. "Pravda" 29. I 1920; E. Laaman, Eesti iseseisvuse sünd, Tartu, 1936, lk. 757.

6. Ees t i—NSVL vaheline kaubaleping, RT 1929, 71, 492; Ees t i—NSVL vaheline

majanduslik kokkulepe, RT 1 9 3 5 , 1 4 , 133; Eest i—NSVL vaheline kokkulepe kaubanduskäibe

kohta, RT II 1939, 16, 27; Rahulepingu Eesti ja Venemaa vahel art. XVI lisa; Konvents ioon

otsekohese reisijate ja kaubaveo raudtee ühenduse üle, RT 1921, 5 5 / 5 6 , 52 ; Metsa- ja

metsamaterjal ide parvetamise leping, RT 1922, 95 , 77; Vastastikuse tsiviilasjus abiandmise

kokkulepe, RT 1930 , 33 , 202. — Kaubavahetuse ja transi itkaubanduse tegeliku käibe kohta

leidub andmeid Eesti Statistika Keskbüroo aastaraamatuis "Väliskaubandus" 1 9 2 2 . — 1939 .

a.; Vt. ka T. Enders'i (Endre) kirjutist "Tallinna börs ja jooni meie majandusajaloost"

ajakirjas "Majanduslikud, eriti eramajanduslikud kirjad", Tartu, 1929, lk. 156 ja 157.

7. Ees t i—NSVL vaheline mittekallaletungi ja tülide rahulisel teel lahendamise leping

ja lepituskonventsioon, RT 1932, 62, 515 .

8. Ees t i—NSVL vaheline vastastikku abistamise pakt, RT II 1939 , 15, 25 . Selle

sissejuhatavas osas öeldakse: "Eesti Vabariigi President ühelt poolt ja N S V L Ü l e m n õ u k o g u

Presiidium teiselt poolt, juhindudes sihist arendada sõbralikke vahekordi , mis on kindlaks

m ä ä r a t u d rahulepinguga 2. veebruarist 1920. a. ja rajatud r ippumatu riigi tunnustamise le

ja mittevahelcsegamisele teise Lepinguosalise siseasjadesse; tunnustades , et rahuleping

2. veebruarist 1920. a. ning mittekallaletungi ja tülide rahulisel teel lahendamise leping

4. maist 1942. a. on endiselt nende vastastikuste suhete kindlaks aluseks ... tunnustasid

tarvilikuks sõlmida jne. ..." Ning artiklis V: "Käesoleva pakti elluviimine ei tohi mingil

määral riivata Lepinguosaliste suveräänõigusi , eriti nende majandussüsteemi ja riiklist

korda. Baaside ja aerodroomide jaoks eraldatud piirkonnad jäävad Eesti Vabariigi terri too­

riumiks. — Vastavad kindlasõnalised tõotused austada Eesti riigi suveräänsust anti Moskva

võ imumees te poolt 1939 . a. nii Eesti kui ka välisriikide valitsustele.

9. Polititšeski slovar, OGIZ 1940, vaata märksõna "Kommunistitšeski Internatsional",

lk. 272.

10. Polititšeski slovar, märksõna all "Ždanov", lk. 189.

11. Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 67 kohaselt "Riigivolikogu valimise lähem kord

määratakse seadusega" ning § 99 p. 2 kohaselt ei saa valimisseadust m u u t a Vabariigi

Presidendi dekreediga, veel vähem Vabariigi Valitsuse korraldusega. Riigivolikogu val imise

seadusest , RT 1937, 71 , 592 , muutis Vabariigi valitsus seadusvastaselt rea §-e, millest

92

olulisemad on § 13, 16, 31, 69 , vt. RT 1940, 60, 566; 64, 627 ja 628.

12. Riiginõukogu koosseisu kohta vt. Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 84 ja Riigi­

nõukogu kujundamise seaduse § 1 — 1 7 .

13. Riigivolikogu valimise seaduse § 40.

14. 14. ja 15. juulil toimunud "Riigivolikogu valimiste" kohta on E. Omaval i t suse

Arhiivi juhataja poolt teoksil teaduslik eriuurimus, kus säilinud materjalide põhjal leiavad

põhjalikumat käsitlust nende "valimiste" toimetamise üksikasjad.

15. EV Põhiseaduse § 60 ja 61 , Vabariigi Presidendi otsus, RT 1940, 60, 565.

16. NSVL Konstitutsiooni § 16 kohaselt peavad liiduvabariikide konstitutsioonid

olema täielikus kooskõlas NSVL Konstitutsiooniga.

17. Vrd. NSVL Konstitutsiooni § 4 — 1 2 , 14, 19 ja 20.

18. RT 1940, 74, 733.

19. RT 1940, 76, 743.

20. RT 1940, 77, 744.

21. RT 1940, 77, 745.

22. RT 1940, 77, 746.

23. Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 146 — 150.

24. A. Võšinski, "Nõukogude Riigiõigus", lk. 65 jj. Vt. ka märget 1.

25. N S V L Ülemnõukogu seitsmes istungjärk. Stenograafiline aruanne. N S V L

Ülemnõukogu Presiidiumi väljaanne 1940, lk. 2 6 — 2 8 .

26. Seesama lk. 1 2 1 — 1 5 0 .

27. Seesama lk. 149 ja 187.

28. ENSV Konstitutsioon (Põhiseadus) on avaldatud RT 1940, 111, 1117.

Peale märgi tud allikate on sündmustiku käsitlemisel kasutatud tolleaegse ajakirjan­

duse numbreid, millede järgi on toodud ka tolleaegsete tegelaste kõned ja m õ n e d e

dokument ide tekstid, samuti Riigi Teataja numbreid 22. VI — 25. VIII 1940 (nr. 53 — 112)

ning Riigivolikogu II koosseisu protokolle. Suur osa sündmustikust on kirjeldatud autori

isiklike mälestuste ja ülestähenduste järgi.

EESTI SÕJAVÄGI BOLŠEVISTLIKU HÄVITUSAASTA KEERISES E S I M E S E D SUNNITUD K O K K U P U U T E D P U N A A R M E E G A

oskvas 28. septembril 1939. a. Nõukogude Liidu survel sõlmitud vastastikuse abistamise paktiga algas Eestile ajajärk, mis viis saatuslike sündmusteni. Ühtlasi selle pakti tõttu oli Eesti sõjavägi sunnitud parata­matult astuma pidevasse kontakti Punaarmeega.

Lepingu järgi oli bolševikel õigus omada Eestis baase ja lennuvälju ning pidada kindlaksmääratud arvul sõjavägesid. Baaside kättesaamisega kiirustas Moskva äärmiselt. Juba 2. oktoobri hommikul kell 09.10 saabus erirongiga Tallinna Nõukogude Vene komisjon, kuhu kuulusid 14 liiget ja kes pidid sõlmima lisalepingu "vastastikuse abistamise pakti" raamides. Komisjoni Vene-poolseks juhiks oli Leningradi sõjaväeringkonna ülem 2. järgu armeekomandör Meretskov.

Eesti Vabariigi ja NSVL vastastikuse abistamise pakti artikkel 3-st tulenevate ülesannete teostamiseks ja selles ettenähtud kokkulepete ettevalmistamiseks määras sõjaminister 2. oktoobril Eesti-poolse komisjoni.

Komisjoni töö algas 4. oktoobri hommikul Ohvitseride Keskkogu ruumides, ja suurte lahkarvamustega. Vene sõjaväelased teatasid, et lepingu algtekst on diplomaatide töö ja neid see ei huvitavat. Nemad otsustavat küsimusi nii, nagu see neile sõjaväeliselt kasulik on. Nad nõudsid, et peale baasivägede paigutataks Eestisse veel garnisone 25 000 mehe suuruses, nõudsid edasi ratsakorpuse paigutamist Valga rajooni, garnisone Paidesse ja lennuvälju paljudesse kohtadesse Sise-Eestis. Esialgu venelastega kokkulepet ei saavutatud ja komisjoni töö katkes 5. oktoobril, millal N. Liidu esindajad sõitsid Moskva juhtnööride saamiseks. 9. oktoob­ril tulid nad tagasi ning siis jõuti kokkuleppele baaside asukohtade suhtes Saare- ja Hiiumaal ning Paldiski rajoonis. Suurem vaidlus tekkis Muhu­maa asjus, venelased nõudsid ka sealt baase, tähendades, et Moskvas olla Muhumaad peetud Saaremaa osaks. Eestlaste kindlal vastuseismisel loobusid nad lõpuks sellest nõudmisest.

Baaside maa-alaks määrati hulk maakohti Saare- ja Hiiumaal. Üldiselt oli venelastel kavatsus restaureerida I Maailmasõja ajal püstitatud Balti mere kindlustused, nn. Moonsundi positsioon. Paldiski rajoonis

94

kuulus baasi maa-alasse Paldiski linn ühes Pakri poolsaarega, Pakri saartega ja Paldiski lahega.

Saaremaal määrati baaside maa-alad rannikul Kuressaare, Sõrve poolsaare, Kihelkonna, Undva nina, Tagalahe, Ninase panga, Kübarsaare ja Kõiguste lahe rajoonides ning saare sisemuses Karujärve juures, Astes, Poides ja veel mõningais kohtades. Eriti suur rajoon kuulus üleandmisele baasi alla Sõrve poolsaarel ja Karujärvel; viimasesse punkti kavatsesid venelased koondada saare garnisoni maaväe enamiku.

Hiiumaal määrati baasid Tahkuna, Kärdla, Polli, Ristna, Sõru, Kuusiku, Putkaste, Valli, Vahtrepa ja Hiiesaare rajoonidesse.

Pealiskaudsel vaatlusel oli selge, et paljudesse kohtadesse paigutatud Vene meeskondade tõttu tekivad suured raskused Saaremaa ja Hiiumaa elukorralduses, eriti kui võtta arvesse Nõukogude Liidu teistsugust majanduselu korraldust, venelaste poliitilisi vaateid ja eesti keele mitteos-kust.

Venelaste kindlal pealekäimisel tuli määrata peale baaside veel elamisrajoonid, kus N. Liidu baasiväed võisid paikneda kuni baaside väljaehitamiseni, kuid mitte kauem kui 2 aastat. Need rajoonid hõlmasid kogu Saare- ja Hiiumaa, Haapsalu-Palivere-Lihula-Virtsu rajooni ning Paldiski läheduses Laulasmaa-Klooga-Madise kiriku rajooni. Kuni vajaliku sõjasadama ehitamiseni Paldiski lubati N. Vene laevastikul provianteerimi-ne ja vajaduse korral seismine Tallinna sadamas. Vene aerodroomide alla lubati kohe üle anda Kuusiku ja Kehtna riigimõisade maad, hiljem veel vastav maa-ala lõuna pool Padise kirikut Suureküla rajoonis.

Baaside rajooni elanikud kuulusid ümberpaigutamisele, samuti tuli kohe ära viia Kehtna naiskutsekoolid. Baaside piirid kuulusid täpsele määramisele koha peal, samuti nende maa-ala ning temal leiduvate ehituste väärtuste hindamine. Selle hindamise alusel tasuti tsiviilelanik­konna kahjud.

10. oktoobril jõuti viimaks kokkuleppele. Samal päeval anti ajakirjan­duse kaudu teada, et venelaste tulek baasidesse algab 18. oktoobril , nii raud- kui maanteid mööda. Kava kohaselt pidi iga päev saabuma 8 rongi — kogusummas 82 rongi. Samuti olid kindlaks määratud venelaste sissesõidu-marsruudid.

Iseloomustuseks olgu toodud väike vahejuhtum venelasest liiklus-asjatundjaga. Esialgu teatas vastav asjatundja, et Nõukogude Liidu väed liiguvad maanteil 100-kilomeetrise tunnikiirusega. Hiljem esitas seesama mees vägede liiklusgraafiku, kus samade vägede liikumiskiiruseks põhja-poolseil teedel oli määratud 100 km päevas, lõunapoolseil teedel aga 65—70 km, arvestades päeva pikkuseks 8—10 tundi...

95

Esimese sõjalise "sõpruse" kinnituseks saabus 11. oktoobril Tallinna sadamasse Vene sõjalaevastik. Aga see sündmus möödus peaaegu tähele­panuta.

S I S S E M A R S S BAASIDESSE

ja vahemikus 10.—18. oktoobrini korraldasid Eesti sõjaväe pioneerid ja teedeministeeriumi maanteedetalituse insenerid ning töölised maanteid bolševike läbilaskmiseks neile määratud baasidesse. Teelahkmeile asetati suured tee- ja suunanäitajad, õgvendati ja korraldati kurve; kõvendab' kohati teekatetki.

Omal ajal hävitati kõik teed, mis asetsesid Nõukogude Liidu piiri otseses läheduses, et takistada Vene soomusjõudude ootamata sissetungi Eestisse. Eesti ja Venemaa vahel ei olnud seetõttu peaaegu mingisugust ühendust maanteed kaudu, välja arvatud ühesuunaline tee Narva-Kingis-sepa (Jamburgi) vahelisel teel, et läbi lasta üksikuid sõitjaid. Otse nagu pilkena pidid nüüd Eesti sõjaväe pioneerid seadma korda Narva-Kingis-sepa ja Pankjavitsa-Pihkva kiviteede lõhutud osad, et venelased võiksid Eestisse sõita. Baasivägede sissesõidu ajaks katkestati eraisikute li iklemine kui ka viibimine nende teede otseses läheduses, mida mööda venelased pidid liikuma. Kõik sillad võeti kaitse alla, teed valve alla. Samuti ümbrit­seti valvega ettenähtud ajutised ööbimisruumid.

Need ettevaatusabinõud võeti tarvitusele soovimata vahejuhtumite vältimiseks. Valve ja kaitse teostamine pandi peamiselt kaitseliidu, osalt ka sõjaväe peale. Samuti võeti valve alla ka raudteeliinid, mida mööda liikusid rongid punaväelastega. Suuremaisse jaamadesse paigutati ajutised komandandid.

18. oktoobril saabus Eesti ajaloo koledama ajajärgu saatuslik hetk: kommunist l ik Punaarmee liikus Eesti maa-alale, leidmata sõjalist vastu­panu. Vastuoksa, neid oldi sunnitud ametlikult vastu võtma kui "liitlasi". Kell 7 hommikul algas nii Narva kui Irboska rajoonis punalaviini sisse­vool. Kava kohaselt oli piiri ületamise kohal vastas kohalik Eesti sõjaväe­ringkonna ülem vastava aukompanii ja orkestriga. Sõjaväeringkonna ülemad pidasid vastavasisulise, kuid äärmiselt lakoonilise ja üldsõnalise kõne, millele vastas kohalviibiv kõrgem vene komandör. Selle järele mängiti Eesti hümni ja Internatsionaali ning pikkades kolonnides hakkasid Vene autod üle piiri Eestisse veerema.

Ühe sõjaväeringkonna ülem, Vabadussõja kangelane, rääkis hiljem: "Esimest korda elus tuli mul olla artist. Vaevalt on ükski artist elanud aga

96

üle sellist rambipalavikku nagu mina. Suuri vaevu sain lugeda paberilt maha sõnu, mis mulle olid äärmiselt vastikud. Kuid ma olin ohvitser ja täitsin käsku..."

Punavägede liikumine kestis 5 päeva. Hiljem järgnes veel vedu merel ja paigutamised saartele.

Venelaste jõudmine baasidesse toimus üldiselt vahejuhtumiteta. Eesti-poolne korraldus klappis täpselt. Ka ei leidnud aset ühtki provokat­siooni vastutustundetult elemendilt. Eesti sõjavägi ja Kaitseliit täitsid oma osa eeskujulikuma distsipliinikindluse, kuid ilmse vastikusega.

Venelaste sissemarss ei kujunenud neile mingiks triumfisõiduks, nagu nad seda ise lootsid, vaid kutsus esile eestlaste seas vaid hämmastust ja naeru. Sest enne kui eesti sõdur või kaitseliitlane ei olnud venelasi näinud, oli nende kohta siiski parem arvamine, eriti mis puutub kultuur-susse ja välisesse distsipliini.

Niihästi Vene autod kui ka vagunid kandsid lohaka hooldamise jälgi, kogu nende kaasasolev inventar oli äärmiselt primitiivne, meeste riietus kvaliteedilt enamvähem rahuldav, va Unistuselt aga halvem kui tsaari­armeel. Laadimisel oli palju asjatut kära, sagimist, üksteise segamist. Komandöride korraldusi ei pandud tähele. Rongid adresseeriti tihti valesti. Jäi mulje, et nad ei tea isegi, kuhu nad peavad minema. Jaamadest lahku­vate komandode juhid ei osanud käsitseda kaarte ja ekslesid ringi.

Ka ešelonides saabuvate Vene vägede liiklusdistsipliin, väljaõpe ja materjalosa korralikkus jättis väga palju soovida. Kui hommikul oli kolonnides valitsenud veel mingisugunegi kord, siis lõunaks oli see juba kadunud: kolonnid venisid ääretu pikkadeks, kõigi sissemarsiteede servadele jäi rikkiläinud veokeid ja soomusmasinaid, remontautod ise ei jõudnud kolonnidele järele. Nii kujunes, et ettenähtud kella 14—15 asemel jõudsid viimased masinad ööbimispaikadesse alles hilisõhtul. Maantee­servadele jäänud masinaid aga koristati mitu päeva tagantjärele.

Juba esimesel päeval, kui Eesti sõjaväelased ja kaitseliitlased venelasi nägid, selgus kummaline tõsiasi: venelased olid äärmiselt ühekülgsed ja tundsid ainult üht kitsast ala. Nii ilmnes, et vene autojuht ja tankist ei tunne mootorit üldse, ta oskab vaid roolida. Iga väiksemagi rikke või tõrke juures jäi ta nõutuks ja ootas remontbaasilt abi. Ja nii oli see peaaegu kõigil aladel.

Oktoobris asusid Tallinna sõjasadama ühte ossa mõned Nõukogude Vene sõja- ja transportlaevad, samuti meeskondi laevabaasi teenimiseks.

Ametlikult oli venelastel õigus tuua Eesti baasidesse kuni 25 000 meest. Nii kõneles vähemalt leping. Saabuvaid vägesid püüti Eesti poolt ka umbkaudu arvestada. Sõjavägede staapi tulnud arvestusandmeil aga

97

i lmnes, et venelased on juba idus rikkunud lepingut, sest baasidesse oli toodud kõige tagasihoidlikuma arvestuse järgi 30 000 meest.

Novembri algpäeviks oli Punaarmee grupeerunud Eestis kolme kohta: 1) saartele, kusjuures meeste arv oli Hiiumaal üle 1000 mehe ja Saaremaal üle 6000 mehe; 2) Haapsalu-Lihula-Virtsu rajooni, kuni 10 000 meest, ja 3) Paldiski-Klooga-Laulasmaa rajooni, samuti kuni 10 000 meest. Selles arvus ei ole mereväelasi, kes asusid laevadel ja Tallinna linnas.

Sissemarss baasidesse andis Eesti sõjaväelastele omapärase õppetun­ni. Mis aga kõige tähtsam — juba venelaste paljas nägemine tõstis tublisti Eesti a rmee ja Kaitseliidu enesetunnet, sest "võitmatu Punaarmee" sisse­marss oli kujunenud — farsiks.

Mis eesti sõjaväelasi venelaste juures kõige rohkem hämmastas, see oli nende kartlikkus ja näiline tagasihoidlikkus. Väga harva esines juhtu­meid, kus mõni venelane oleks pöördunud kas või hädavajalisemagi küsimusega Eesti sõjaväelase, kaitseliitlase, politseiniku või eraisiku poole. Nad püüdsid vältida isegi meie sõjaväelaste ning eraisikute lähedust. Mõne eestlase lähenemisel tõmbusid nad tavaliselt auto, hoone või põõsa varjule ja piilusid sealt vargsi. Eriti tundus kartlikkuse õhkkonda ööbimis-ra joonides.

Hiljem selgus, et politrukid olid enne Eestisse tulekut punaväelasi hoiatanud, et eestlased olevat äärmiselt julmad, kurjad ning sõjakad ja võivat kergesti sooritada kallaletungi. Ka olevat igal eestlasel relv taskus ja teine veel kodus. Isegi kuulipildujad olevat eraisikutel kodudes. Vene komandörid ei saanud hilisema ajani aru, et kuidas võidi usaldada relvi rahva kätte, nagu meil kaitseliitlastele. Ka seletati, et eestlased olevat lööktöölised — stahhaanovlased.

Baasidesse sissetuleku ajal oli paljudel eesti sõjaväelastel, kaitseliit-lastel ja politseinikel võimalus kuulda oma kõrvaga pealt igapäevaseid miitinguid ja politgramota tunde, mida peeti sissemarsil ja ööbimiskohtades. Eesti sõjaväelased rääkisid neist miitingutest hiljem rea tõsioludele vasta­vaid lugusid, mis kõlasid meile tollal veel anekdootidena.

Peagi selgus, et punaarmeelastel oli keelatud kõnetada eestlasi. Samuti oli neil keelatud anda küsimustele vastuseid. Ja kuigi mõni vastus anti, siis oli see kas mitte midagi ütlev või mõni lööklausetaoline fraas kommunistl ikust aabitsast.

Meie inimesed, kes olid varemail aegadel küllalt venelastega kokku puutunud, olid otse jahmunud, missuguseid inimesi oli suutnud kasvata­da bolševistlik terror: inimesi ilma kriteeriumi ja isikliku arvamiseta, tuimi, kõiki kahtlustavaid ja terrori tõttu argu massinimesi madala üldharidusli­ku ja eriharidusliku tasemega.

98

13. oktoobril ilmus sõjavägede ülemjuhataja käskkiri nr. 239, milles nõuti kokkupuuteil Nõukogude Liidu sõjaväelaste ja sõjaväeüksustega, et iga eesti sõjaväelane ja sõjaväemeeskond täidaks Nõukogude Liidu sõja­väelaste ja sõjaväemeeskondade, samuti väeosa lippude suhtes kõiki meil kehtivaid sõjaväelise viisakuse nõudeid ja peaks kinni meil maksvaist sõjaväelistest kommetest. Edasi nõuti sama käskkirjaga sõjaväelastelt, et nad õpiksid tundma Nõukogude Liidu sõjaväelaste auastmete tunnuseid.

Juba 17. oktoobril, s. o. üks päev enne baasivägede sissemarssi, pannakse sõjavägede ülemjuhataja määrusega maksma eraisikutele posti, telefoni, telegraafi, raadio ja muude sidevahendite kontroll. Seejuures keelatakse kasutada šifrit või teisi keeli peale eesti, saksa, vene, inglise ja prantsuse; keelatakse sidepidamine välismaaga telefoni ja raadio kaudu, väljaspool kinnisi ruume pildistamine ning filmimine politsei loata; keelatakse avaldada trükitoodetena andmeid Eesti ja Nõukogude Vene sõjaväe kohta. Sama määrusega keelatakse välisriikide kodanikel eriloata viibimine Harju, Lääne ja Saare maakondades. 1. novembril avaldas sõjavägede ülemjuhataja asutustele ja isikutele tänu korraliku ülesannete täitmise eest Nõukogude Liidu vägede vedude ja liiklemise läbiviimisel.

Kõik ülaltoodud korraldused olid ilmsesti juba mõjustatud uue "liitlase" poolt.

B A A S I D E A J A J Ä R K

aaside loomise esimesest päevast peale kerkis üles igasuguseid küsimusi, mis tuli lahendada meie sõja- ja tsiviilvõimudel.

Tuli reguleerida vahekordi kohaliku rahva ja ametiasutustega. Baaside alla antud maad tulid hinnata, sest nad kuulusid eraisikutele. Osa elanikkonda tuli neist piirkondadest üleöö evakueerida, tuli tasuda mitme­suguseid kahjusid. Ainult suurte pingutustega suudeti lahendada nii mõnigi raske probleem.

Mitmete kiirete küsimuste lahendamist takistas venelaste ebatäpsus. Sageli esines juhtumeid, kus Vene esindaja lihtsalt ei i lmunud kohale, kuigi venelased ise olid mõne asja kiireks lahendamiseks nõudnud kokku­saamist või komisjoni.

Nii Eesti kui ka Vene poolt olid määratud peaaegu eranditult sõjaväelased lahendama kõiki baasidega seotud küsimusi. Venelaste poolt olid mõõduandvamad korpuseülem kindral-leitnant T j u r i n, Paldiski baasi ü lem kindralmajor K a b a n o v jt.

99

Nagu meie sõjaväelased mäletavad, olnud Tjuriniga veel võrdlemisi kerge küsimusi lahendada, sest tema pea "jaganud" suhteliselt paremini kui teistel venelastel. Hoopis raskem olnud asju ajada teiste vene kindrali­tega; eriti raske aga nooremate komandöridega, kes ei suutnud teinekord aru saada algelisematestki küsimustest. Otse anekdootideks kujunes rida venelaste äärmise harimatuse näiteid.

Nii elati järgemööda umbes kaheksa kuud. Venelased, kuigi nad olid paigutatud ruumide puudusel otse meie rahva sekka elama, olid meist omamoodi siiski isoleeritud. Kummaltki poolt ei i lmnenud erilist algatust vastastikuseks suhtlemiseks. Kõige väiksem vastastikune kontakt oli Nõukogude Liidu ja meie sõjaväelaste vahel. Meie sõjaväelased ja eraisi­kud isoleerisid endid ajaloolisest vihavaenlasest ka põhjusel, et venelaste üldine hariduslik ja seltskondlik tase oli seevõrra madal, et nendega ei leitud ühist jutuainetki. Venelased isoleerisid endid politrukkide käsul, sest sealtpoolt kardeti, et "kodanlik pisik" võiks punaväelasi nakatada.

Sellest hoolimata oli korduvaid juhtumeid, kus vene sõjaväelased mõningail kokkupuuteil rääkisid meie sõjaväelastele, et neid on politrukki­de poolt petetud. Enne Eestisse sissemarssi räägitud neile, et siin valitsevat nälg, tööpuudus, terror, kõigi hädavajaliste ainete ja kaupade puudus, ja et eesti tööline elavat koopas. See pilt, mis avanes punaväelastele Eestisse tulles, lükkas iseenesest kõik selle ümber. Teiste sõnadega: Eesti igapäeva­ne elu mõjus kõige parema vastupropagandana bolševike valedele. Sellest said poliitilised juhid ka kohe aru ja isoleerisid käsu korras oma inimesed kohalikust rahvast.

Kuni Soome Talvesõja lõpuni ei olnud märgata kommunist l ikku kihutustööd baasivägede poolt. Kihutustöö Eesti sõjaväe suhtes piirdus vaid mõne üksiku komandöri või poliitilise juhi paari Vene elu kiitva vihjega mõnel ametlikul või poolametlikul kokkusaamisel. Alles pärast Soome Talvesõja lõppu võis märgata, et venelased muutusid oma käitumi­ses ülbemaks, nõudmistes kärsitumaks ja püüdsid siin-seal teha ka kom­munistl ikku propagandat.

Kogu baaside ajajärgul ei ilmnenud eestlaste ja venelaste vahel suuremaid kokkupõrkeid või arusaamatusi. Alatisi sekeldusi oli vaid vene vahipostide ja tunnimeestega. Tihti peeti nende poolt möödaminejaid kinni. Mõnel korral leidis aset ka üksikuid tulistamisi venelaste poolt. Viga seisis selles, et nende postide asukohad ei olnud kindlad ja tunnimehed ei teadnud küllaldasel määral oma kohustusi ja ülesandeid.

Nagu juba ülalpool märgitud, olid venelased Soome Talvesõja ajal võrdlemisi tagasihoidlikud. Võiks öelda rohkemgi. Sellal muutusid vahe­korrad vene ja eesti sõjaväelaste vahel eriti külmadeks. Ja selle peamiseks

100

põhjuseks oli asjaolu, et eestlased avaldasid siin-seal avalikult oma süm­paatiaid Soomele. Ka läks salaja üle jää vabatahtlikke, Eestis pandi Soome lieaks toime rahalisi korjandusi jne. Muidugi said venelased sellest kõigest oma luureaparaadi abil teada. Otse silmatorkavalt hakkasid vene sõjaväe­lased eestlasi kahtlustama.

Selle tulemusena on seletatavad ka korduvad õhualarmid baasides, kusjuures Vene õhutõrje avas tule "igaks juhuks" — pilverüngastele. 2. veebruaril tulistasid Vene õhutõrjepatareid Tallinna kohal üht harjutus-lennul olevat sõjaväelennukit. See juhtus täiesti selge ilmaga, lennuk lendas küllalt madalalt, nii et eraldusmärgid olid nähtavad. Vene pommid aga ei lõhkenud õhus, vaid Tallinna linna tänavail. Üks eraisik sai haavata. Oli ka varanduslikke kahjusid. Eesti protestile avaldas Nõukogude Liidu valitsus kahetsust. Aga 17. veebruaril tulistasid punalaevad oma lennukit. Seekord langesid lõhkemata mürsud õnneks merre.

Soome sõja ajal käisid Nõukogude Liidu lennukid sageli Eesti territooriumilt Soomet pommitamas. See pahandas tõsiselt niihästi eesti sõjaväelasi kui ka elanikkonda. Venelased muutusid seepeale varsti omamoodi "delikaatseiks". Et lend Soome ei oleks nii nähtav, siis lennati esialgu piki Eesti rannikut ja hiljem võeti kurss põhja poole. Tagasilennul maabud sageli mõnel teisel lennuväljal.

Vene lendurite nõrga orienteerumisoskuse tõttu juhtus neil palju äpardusi. Nii peeti Naissaart, Hiiumaad ja Konuveret (Märjamaa ja Vigala vahekohal) Soomeks ja pilluti sinna pomme. Soome määratud propagan­dakirjandust heideti mitmel korral alla meie rannikule, üks suurem hulk isegi Võrtsjärve põhjakaldale!

Viru rannikul oli kaks juhtumit, Läänemaal üks, kus "uljad stalinli­kud punakotkad" olid sunnitud hädamaanduma. Kuna nad maandumis-kohta Soomeks pidasid, siis süütasid venelased ise oma lennukid põlema, et need vaenlase kätte ei sattuks.

Olgu märgitud, et venelased ei tunnistanud meie sõjaväevõimude ees ühelgi juhul, et nende lendurid on eksinud. Kui neile sõjavägede staabis näidati asitõendina venetüübiliste pommide kilde, siis vastati, et "küll on aga soomlased hästi meie pomme järele aimanud".

Nõukogude Liidu lennukite hädamaandumised Eesti territooriumil olid Soome sõja ajal igapäevasteks nähtusteks. Kord, jaanuari lõpul, üle Eest i—Vene riigipiiri lennanud 40 lennukist saabus Klooga rajooni pärale ainult umbes 20. "Kõik põõsaalused Narvast Tallinnani olid Vene lennu­keid täis," ütles üks kaitseliidu Viru maleva ohvitsere pärast seda "kuul­susrikast" lendu. Olgu märgitud, et kaitseliitlased võtsid kohtadel kõikjal Vene lennukid valve alla, kuni need hiljem ära viidi.

101

Pommide loopimised Eesti territooriumile ja eriti Soome lahte jätsid mulje, et venelased ei julge Soome lennata. Peaasi, et lendur sai aga oma koormast kuidagi lahti ja võis hiljem raporteerida, et käsk on täidetud.

Mis puutub Eesti sõjaväe meeleoludesse baaside ajajärgul, siis langust polnud märgata. Just vastuoksa: võis tähele panna üldist rahvus­liku iseteadvuse tõusu. Oli küll palju meelekibedust, et venelased tuli baasidesse lasta, kuid seda võeti kui paratamatust. Baasi-venelastele vaadati kuidagi ülalt alla, nii et see pidi isegi nendele silma torkama.

Sõjaväe ja kaitseliidu igapäevane töö läks oma rada edasi. Eriti elavalt korraldati passiivset õhukaitset. Augustis sõjaväeteenistusse kutsutud merekindluste reservlased vabastatakse 2. jaanuaril korda-misõppustelt. 20. veebruaril võetakse teenistusse õhukaitse ala reservlasi, kes aprillis vahetatakse uute reservlastega.

Staapide töökoorem aga tõusis pidevalt ühenduses igasuguste suuremate ja väiksemate arusaamatustega venelastega läbikäimisel. Eriti palju pingutusi pidid tegema Eesti kõrgemad sõjaväelased selleks, et hoida venelasi sõlmitud pakti raamides. Peaaegu iga päev kerkis esile uusi nõudmisi ja laiutamisi. Baaside ehitamisel küündisid venelaste kavad isegi fantaasia valda, seda eriti Paldiski baasi väljaehitamisel. Peeter I omaaegne utoopia oli ta järglaste poolt tublisti ületatud.

1940. a. kevadel esitati Venemaa poolt baaside suhtes uusi nõudmisi . Nii nõuti Saare- ja Hiiumaal mitme aerodroomi maa-ala vahetamist uute vastu, Paldiski baasi-ala suurendamist ja Osmussaare loovutamist. Kõik need Nõukogude Liidu nõudmised rahuldati. Paldiski baasi suurendami­seks määrati Klooga ja Põlküla asunduste rajoonid. Uute nõudmiste arvel lepiti kokku, et N. Vene väed vabastavad kohe Kuusiku ja Kehtna asun­dused ning järk-järgult, kuid mitte hiljem kui 1. jaanuariks 1941. a., Laulasmaa—Klooga suvilate ja Haapsalu—Lihula—Virtsu rajoonid. 1. juuniks 1940. a. oli Osmussaar ja Klooga as. rajoon venelastele üle antud, kusjuures elanikud olid evakueeritud.

Omaet te raskeks võitluseks oli püüd venelasi hoida sõlmitud pakti raamides. Olenevalt juba raskeist majutamistingimustest ja kogu aeg Venemaal t vähehaaval saabuvaist vägedest tekkisid üha uued nõuded lisakorterite ja -maa-alade saamiseks. Ka perekondade vedu kasvas. 1940. a. esimesel poolel anti Tallinnas venelastele üle mitu suurt elumaja, kuigi pakt seda ette ei näinud. Ka katsusid nad pakti võimalikult vabalt oma kasuks tõlgitseda.

Samal ajal kasvas Tallinnas vene asutuste arv. Kõik need asutused — nagu me nüüd teame — kandsid küll igasuguseid süütuid nimesid, kuid olid tegelikult N K V D ja sõjaväe "erilise osakonna" abiorganid luure

102

teostamisel, ja seda eriti sõjaväelistes küsimustes ning sõjaväeliste isikute suhtes.

Kuigi Eesti sõjaväe elu jooksis kuidagi harilikku rada, kui jätta kõrvale halvad meeleolud ja ärevad kartused, tekkis paar seika, mis laskis oletada kõige halvemat. Nimelt paljastasid venelased oma õige näo Eesti auriku "Kassari" uputamisega 10. detsembril 1939. Laev uputati Vene sõjalaeva poolt ja hoiatamata; hiljem tulistati isegi päästepaate. Üks päästepaat pääsis pimeda öö tõttu, teine aga lasti puruks. 14. juunil 1940. a. tulistasid kaks Nõukogude Vene sõjalennukit Soome lahe kohal Eesti ranna läheduses alla Helsingi—Tallinna vahel ühendust pidava Soome reisilennuki "Kaleva". Kõik lennukil viibijad hukkusid. Hiljem selgus, et Vene allveelaev korjas ära vees leiduva posti. See mõrv võeti appi selleks, et kätte saada ühe võõrriigi diplomaatilist posti.

Alates 1940. aasta kevadest muutusid venelased meie vastu kõrgi­maks ja nõudlikumaks. Iga uue nõudmise korral toonitati, et "võidukas Punaarmee on selleks õigustatud". See oli ajal, mil Soome Talvesõda oli lõppenud Moskva sundrahuga Soomele ja mil Punaarmee ringkondades räägiti juba sõja võimalustest Saksamaaga.

Juba maikuu lõpul ja juunikuu algpäevil sai Sõjavägede staabi luureosakond andmeid, et Eesti ja teiste Balti riikide piiride lähedale koondatakse Punaarmee suuremaid formatsioone. Alates 12. juunist oli baasivägedes märgata erilist elevust. Kõikjal kõvendasid venelased valvet. Juunikuu keskpäevil hakkas punalaevastik kinni pidama Eesti kaubalaevu ja pukseeris kinnipeetud laevad oma Paldiski baasi.

Kõik need nähtused tekitasid põhjendatud ärevust ka Sõjavägede staabis. Oli selge, et midagi on tulemas, kuid ei osatud veel mõistatada, mis see oleks. Eriti häirivaks osutus Eesti täielik blokeerimine Punalaevas­tiku poolt.

14. juunil registreeris Sõjavägede staap tõsiasja, et Vene baasiväed koonduvad nii-ütelda kaheks rusikaks: Haapsalu—Lihula—Virtsu rajooni väed Palivere jaama lähedusse ja Paldiski—Klooga rajooni väed Klooga jaama juurde metsa. Kuuldus ka, et väeosadele peetakse miitinguid, kus ei puuduvat ka ähvardused Eesti aadressil. Samal ajal katkestati kõik baaside ehitustööd ja segakomisjonide koosolekud. Samast päevast katkes mingipärast ka telefoniühendus Paldiski Nõukogude Vene sõjaväe keskjaa­maga. Nõukogude Liidu siinsed sõjaväe kõrgemad juhid keeldusid mit­mesugustel ettekäänetel end Eesti sõjaväe juhtidega kokku andmast.

16. juuli hommikul sai Sõjavägede staap teateid, et Eesti idapiirile on koondunud tugevad Punaarmee osad. Meeleolu teadlikes r ingkondades muutus isegi halvemaks, kui see oli eelmise aasta septembris. Sest see, mis

103

veel võis tulla, võis olla ainult halvem. Kõik tundemärgid vihjasid sellele,

et on tulemas midagi otsustavat.

U L T I M A A T U M , N A R V A DIKTAAT J A O K U P A T S I O O N

tSelgus, et Nõukogude Liit on 16. juuni lõunaajal esitanud Leedule ulti­maatumi, milles nõutakse kogu maa okupeerimist. Sama päeva õhtupoo­likul saabus samasugune ultimaatum Eestile.

16. juuniks selgusid Sõjavägede staabile ka Vene vägede tegevuse sihid. Palivere ja Klooga läheduses koondunud Vene väed pidid okupeeri­ma Tallinna ja ümbruskonna, kuna üle idapiiri saabuvad uued Punaväe osad pidid üle ujutama kogu Eesti. Nõukogude vägede li ikumine pidi algama 16. juuni ööl vastu 17. juunit. Nõukogude sõjaväe kohalikud juhid põiklesid just neil päevadel kõrvale igasugustest kokkupuudetest Eesti sõjaväe juhtidega.

16. juuni keskööl saabusid Sõjavägede staapi teated, et Nõukogude Liidu väed on alanud liikumist Palivere rajoonis. Kell 2 öösi teatati Keilast, et Punaarmee osad on jõudnud juba sinna ja liiguvad edasi N õ m m e ja Tallinna suunas. Et hoiduda võimalikest vahejuhtumitest, saadeti niihästi Paldiski kui ka Pärnu maanteedele ohvitsere, kes pidid looma kontakti saabuvate Punaväe juhtidega ja selgitama ka paigutamise võimalusi. Kell 4 hommikul olid venelased juba Tallinna ja Nõmme serval.

Kuna Tallinna saabusid N. Vene suured väeosad, kerkis päevakorra­le eriti teravalt küsimus, kuhu neid paigutada. Et hoiduda N. Vene vägede poolt korterite omavolilisest võtmisest, otsustati neile anda esijoones Eesti sõjaväe kasarmud ja mõningad tühjad ruumid. Eesti väeosi tuli kohe paigutada koolimajadesse ja mõningaisse eramajadesse. Läbirääkimistel õnnestus Vene vägesid viimasel hetkel peatada Tallinna läheduses, et anda Eesti vägedele aega ümberkolimiseks. Antud ajad olid väga lühikesed.

Nii said sõjaväe ühendatud õppeasutised Tondi rajoonist väljakolimi­seks 6 tundi. Võib ette kujutada, milline see kolimine oli, kui võtta arvesse, et sõjaväe õppeasutusi sisustati pikki aastaid — nüüd aga tuli ilma eeltöö­deta järsku sealt lahkuda. Samuti ka teised väeosad. Kopli tänaval võtsid venelased oma alla peale Mereväe ekipaaži veel kolm elumaja, nn. "Puna­sed kasarmud", kus paiknes umbes 100 sõjaväelaste perekonda.

Sõjavägede ülemjuhataja sõitis 17. juuni hommikuks Narva, kus tal oli kohtamine Leningradi sõjaväeringkonna ülema kindral M e r e t s k o-v i g a. Ülemjuhatajat lasti oodata umbes 1 /4 tundi, enne kui ta kutsuti Meretskovi salongvagunisse. Venelastel oli "kokkuleppe" kava valmis,

104

väga ebamäärane tekst, milles nad ei muutnud ühtki koma, hoolimata Eesti esindajate vastuväidetest. Üheks nõudeks selles tekstis oli kaitseliidu l ikvideerimine ja relvade kokkukorjamine eraisikutelt. Muidugi oli pea-nõudeks, et kogu Eesti okupeeritakse Punaarmee poolt. Olgu illustrat­siooniks märgitud, et valmiskirjutatud tekstis oli Eestipoolset allakirjutajat nimetatud ainult "diviisi kindraliks", mitte aga sõjavägede ülemjuhatajaks.

17. juunil läbisid Tallinna linna Nõukogude Vene autode ja tankide kolonnid. Kuigi suuremat osa Punavägedest õnnestus suunata Järve—Üle­miste ringteed kaudu Lasnamäe—Juhkentali rajooni, läbis teatav arv väge­sid ka kesklinna. Üksikud Vene autod ja tankid ekslesid tihti tänavatel, autojuhid küsisid vastutulijatelt teed, mõned tegid oma eksirännakuid isegi Toompeal , enne kui nad leidsid õige tee Tartu maanteele. Et risttee­dele suunajaid-teenäitajaid välja panna, sellele venelased muidugi ei tulnud.

Eesti okupatsioonist osa võtnud Punaväe üksusi on püütud mitmeti hinnata. Mitmete asjatundjate tähelepanekute järgi aga võib ütelda, et üle piiri saabunud uute vägede arv kõikus 50 000 mehe ümber, kusjuures olid esindatud kõik moto-mehhaniseeritud väeliigid. Nende punaväelaste arv, kes marssisid baasidest Tallinna, võis kõikuda 15 000 kuni 20 000 ümber.

Okupatsiooniväed olid ruumide suhtes palju nõudlikumad kui baasiväed. Et sellist suurt arvu sõjaväge üleöö ära paigutada, selleks anti nende käsutusse kõik vabad hooned, koolimajad ja Eesti sõjaväe kasar­mud. Eesti sõjavägi kolis mõne tunni jooksul oma alatistest asukohtadest välja kuhu juhtus. Seega oli antud Eesti sõjaväele ränk hoop. Eesti sõjavägi ei kujutanud endast sel hetkel enam mingit lööküksust. Eesti a rmee oli tegelikult lakanud olemast.

Nõukogude telegraafiagentuuri T a s s i Tallinna esindaja teatas 17. juuni õhtupoolikul Moskvasse, et "Eesti töötav rahvas võttis võidurikast Punaarmeed kõikjal vastu rõõmuhõisete ja lilledega". Selle sõnumi olid ka Eesti ajalehed sunnitud oma järgmises numbris ära trükkima. Tegelikult on teateid, et ainuke koht Eesti territooriumil, kus Punaväge tõesti vastu võeti mõningate sümpaatiatega, oli Petserimaa. Ja neidki rõõmuhõikeid tegid üksikud kirjaoskamatud kohalikud venelased.

Tallinna tänavail võis näha inimesi, kes nutsid, nähes pikksärklaste sissesõitu. Punaarmee sissemarss mõjus rahvale nii masendavalt , et vaevalt leidub sõnu, kuidas neid matusemeeleolusid kirjeldada. Need, kes tõstsid sel päeval oma nina kõrgemale, olid esmajoones juudid ja allkiht, kelle arv Eestis aga oli minimaalne.

Eestlane pole kunagi omanud lõhkumise ja hävitamise kalduvusi. Eesti sõjaväelane on olnud alati distsiplineeritud ja on käitunud riigi

105

varandusega heaperemehelikult. 17. ja 18. juunil aga olid eesti sõdurid otse märatsemise hoos. Väljakolimisel oma armsakssaanud elukohtadest viidi kaasa kõik, mis vähegi andis viia. Ja mis kaasa viia ei andnud, see lõhuti ära hüüdlausega: "Tibladele mitte midagi!"

Nii kisti sõdurite poolt ja nende eneste algatusel seinte küljest lahti kõik elektrijuhtmed (kontaktid). Need pisiasjad peaksid kõige paremini iseloomustama eesti sõjaväelaste meeleolusid.

Tekib küsimus: Kas baaside ajal nakatas eesti sõjaväelast kommunist­lik batsill? Sellele on kindel vastus — ei. Sõjavägede staabi vastaval osakonnal, kes sellal eriti teravalt jälgis sõjaväe sisemisi meeleolusid, oli kindlaid andmeid, et baaside ajal tõekspidamised kristalliseerusid.

Üldine rahvustunne ajateenijaskonnas, nagu juba märgitud, tõusis tublisti.

Kui noorem juhtkond ja ajateenijad oma enamikus õieti veel ei suutnud taibata, missugune kohutav murrang oli tekkinud, siis vanem juhtkond, kes oli teadlikum kommunismi tõelisest palgest, viibis otse lootusetus olukorras. Kõikidele oli nende saatus juba ette teada.

- / y ü g i p ö ö r e 21 . juunil 1940 oli Nõukogude okupatsioonivägede relvasta­tud surveavaldus maksva riigikorra vastu, kusjuures kasutati käputäit palgalisi agente, allkihti ja Petserimaalt Tallinna toodud venelasi, et lavastada "rahva tahet".

21 . juuni 1940. a. sündmuste keerisesse tõmmati ka Eesti sõjavägi, kellele mässajad lähenesid ettekäändel, et rahvas nõuab neilt relvade mahapanemist . Kõige raskemaid katsumisi tuli läbi teha Tallinna garnisoni väeosadel. Esimeseks väeosaks, kel tuli Punaarmee poolt toetatud mässaja­tele vastu astuda, osutus Õhukaitse grupp. Õhukaitse grupi südamik -— staap ja üks patarei — asus Miinisadamas, Keskvangla otseses naabruses. Sisekaitse kava kohaselt pidi Õhukaitse grupp mässu korral Tallinnas kaitsma oma alatist asukohta ja ka läheduses olevat Keskvanglat.

Kui meeleavaldajad 21. juuni lõuna paiku Kadriorust Vene soo­musautode saatel vangla ette jõudsid ja vangide vabastamiseks nõudmise esitasid, asus Õhukaitse grupp lahinguolukorda. Kasarmu akendele seati üles kuulipildujad, väravatele postid ja õppeplatsile vastu Keskvanglat valverühm ahelikku. Vangla piiramist toetavad Punaarmee osad asetasid seda märgates oma kuulipildujad Õhukaitse grupi vastas olevaile plangu-virnadele ja suunasid nende torud omakorda kasarmu akendele. Nõnda

21. J U U N I EESTI SÕJAVÄES

106

vahiti teineteisele mõni aeg otsa. Tegevusse astumise käsku Õhukai tse grupile aga ei tulnud, sest kohtuministri korraldusega oli vangide vabasta­miseks nõusolek antud.

Pärast poliitilisteks vangideks nimetatud riigireetjate ja salakuulajate vabastamist suundus terve meeleavaldajate mass Õhukaitse grupi vastu. Vahepeal olid Punaarmee jalaväe osad kogu grupi staabi ja kasarmute rajooni ümber piiranud.

Meeleavaldajate juhid koos vene politrukkidega tulid kasarmu piirkonda ja nõudsid selgust, milleks relvastatud sõdurid on välja pandud. Meeleavaldajate juhid nõudsid, et eesti sõdurid relvad maha paneksid, sest nemadki olevat relvadeta. Relvade mahapanemist põhjendati väitega, et eesti rahvas nõuab seda.

Äärmiste ähvarduste mõjul nõustuti lõpuks relvade mahapanekuga tingimusel, et Punaarmee juhid võtavad vastutuse endile ja meeleavalda­jaid hoitakse kindlas korras. Seda lubati muidugi suure suuga. Õigupoo­lest oli küsimus juba varem meie poolt otsustatud, sest ülemjuhataja telefonogrammiga oli väeosadele asjatu verevalamise vältimiseks korraldus tehtud Punaarmee nõudmisel relvad neile vastupanuta käest ära anda.

Valvepostid võeti maha, relvad viidi ruumidesse ning ohvitserid ja meeskond käsutati õppeplatsile — relvade juurest eemale. Eestlaste poolel oldi arvamisel, et Punaarmee võtab nüüd korrapidamise üle. Vaevalt aga olid sõdurid kasarmust lahkunud, kui väravate taga asuvad meeleavalda­jad kasarmusse tungisid ja püssid ja laskemoona haarasid. Varsti hakkasid nad relvi jaotama ka väravate taga seisjatele. Politrukid selleks takistusi ei teinud, vaid isegi aitasid püsse jagada.

Kümmekond ohvitseri oli veel varustatud püstolitega, aga neidki sunniti relvi ära andma ähvardusega, et kui kellegi juures relv leitakse, siis mees lastakse kohe maha.

Pärast relvastumist tungisid kõik mässajad kasarmutesse ja angaari. Angaaris olevad autod käivitati, mässajad hüppasid sisse ja lubasid sõita Toompeale Vabariigi Valitsust kukutama. Õhukaitse grupi isiklikku koosseisu jäi valvama salk mässajaid ja kaks tanki.

Õppeplatsil valitses vaikus ja rõhutud meeleolu. Osa meeskonda läks kasarmusse tagasi. Selgus, et kõik relvad olid ära viidud. Vähe sellest — ka sõdurite kapid olid lahti murtud ja kõik vähegi väärtuslikum röövitud. Oli tehtud enamvähem puhas töö elukutselise varga oskusega.

Paar mahajäänud mässuliste ninameest, kes korraldasid väravatele valve seadmist, panid valve välja ka kartulikeldri ukse juurde, pidades seda laskemoonalaoks. Hilisõhtu tulekul läks meeskond oma vooditesse, kuna ohvitseride jaoks muretseti Õhukaitse staabi ruumidesse põhku. Veel

107

hiljem saabusid teated uue valitsue loomisest, kes ka sõjaväge tunnustavat, misjärel mässajate valvurid salaja hiilides minema läksid. Õhukaitse grupi ohvitserid ja sõdurid koondusid uuesti endisse sõjaväekorda.

Märksa tõsisema iseloomu võtsid sündmused 21 . juunil Sidepataljoni juures. Väeosa, kes sunniti lahkuma oma kasarmuist juba 17. juunil, asus sellal Raua tänava koolimajas.

Umbes kella 17.00 paiku sõitis koolimaja ette veoautotäis mehi, kommunistl ikud loosungid peakohal, püssid käes ja punased lindid ümber varruka. Autost valgusid nad käratsedes maha, lõgistasid püssilukke ja jäid Sidepataljoni asukohta silmitsema.

Jõugu ninamees ühes kahe kaaslasega hakkas pataljoni sissekäigule lähenema. Uksel seisvale korrapidaja-allohvitserile seletasid tulijad, et nad on töörahva esindajad ja nõuavad relvade ning korrapidamise üleandmist.

Korrapidaja astus sellele nõudele kategooriliselt vastu ja lubas maha lasta igaühe, kes üle ukse astub. See mõjus. Ülevõtjad läksid oma auto juurde tagasi ning sõitsid ära abi tooma.

Umbes poole tunni pärast jõudiski kohale Punaväe soomusauto, mis suunas oma kahuritoru koolimajale. Mässajad ühes soomusautost väljunud punaarmeelastega vajusid koolimaja esikusse. Üks politruk nende hulgast kordas ülevõtjate endist nõudmist.

Kuna oli saadud korraldus, et Punaarmee juhtide nõudmisel tuleb relvad käest ära anda, anti käsk püsside äraandmiseks. Seejärel valgusid ülevõtjad pataljoni ruumidesse ja hakkasid püsse ning laskemoona autole tassi ma.

Kuna punaste veoauto koos Vene soomusautoga oli minema sõitnud, jäi pataljoni maha 7-meheline relvastatud valve. See kestis ajani, mil pataljoni jõudsid teated, et Toompeal on moodustatud uus valitsus. Valvurid lahkusid seepeale siitki.

Vahepeal avastati õues pataljoni varustuse all kastid mobilisat-sioonirelvade ja -laskemoonaga, mis siiani polnud kellelegi meelde tulnud. See leid pani mehed juubeldama, pilluti mütse õhku ja karjuti hurraa. Mõne minutiga jagati püssid meestele kätte, kes need ahnelt vastu võtsid.

Pataljoni kaitseks pandi välja relvastatud piilkonnad ja postid, mis rahustas meeleolusid veelgi tublisti. Teised sõdurid istusid või seisid ruumis, püssid käes, lakemoon võtmisvalmis, otsekui oodates midagi.

Sündmused ei lasknud end kaua oodata. Umbes kell 23.00 ilmus koolimaja ette trobikond punaste lintidega mehi, püssid käes. Tulijaile läks koolimaja ustele vastu ohvitsere ja allohvitsere, kes küsisid, mida mehed soovivad. Vastus oli: oleme tulnud pataljoni korrapidamist üle võtma! Sellele vastati, et sõjavägi peab siin ise korda.

108

7. Delegatsiooni tagasijõudnuile Moskiwst. Esiplaanil Vares. 2. Ždanov peale oma vagistamistöö

sooritamist Eestis lahkub rongiga Tallinnast.

109

Vaidlused kestsid, olukord läks järjest pinevamaks. Siis kõlas väljas järsku erisugune püssipauk. Selle järel raksatasid teised ja võis kuulda pidevat tulistamist niihästi väljast kui ka seest.

Koolimaja ümber hakkas nüüd hargnema tõeline lahing. Hoonet tulistati väljast kahe kuulipildujaga, seest tulistati akende kaudu vintpüssi­dest. Kõik mässuliste katsed koolimajja tungida aga löödi veriselt tagasi.

See kestis seni, kuni kohale jõudis uus sõjaminister ja veidi aja pärast 6 Punaarmee soomusautot. Sõjaminister ruttas hoonest välja läbirääkimis­tele punaste sõjajõududega. Lühikese kõneluse järel tuli ta uuesti tagasi ja andis käsu meeskonnal ja ohvitseridel relvad käest ära panna ja ruumidest lahkuda. Astuti ülestõstetud kätega välja nagu vangid. Väljas ootasid eestlasi laskevalmis püstolitega vene politrukid. Ka soomusautode kuuli­pildujad olid suunatud vangistatutele.

Väljas eraldati ohvitserid ja allohvitserid sõduritest ja anti neile käsklus "ümberpöörd, 20 samm edasi, marss!" Kogu aeg oli tunne, et järgneb tulistamine seljatagant.

Tulistamist siiski ei tulnud. Küll aga hakkasid venelased taga nõud­ma, kes tulistamiskäsu oli andnud. Kuna mingit käsuandjat ei olnud, siis loomulikult ka seda ei leitud. Iga mees oli tulistanud omal algatusel.

Asjaosaliste sõdurite ja ohvitseride arvamise järgi, kes lahingu kestel tabamusi tähele panid ja hiljem ka laipade tõstmist autodele pealt vaa­tasid, pidi punaste kaotuste üldarv tõusma vähemalt üle 10 mehe. Sidepa­taljon kaotas ühe sõduri surnuna, 3 meest sai haavata.

Vene võimude poolt toimetati kokkupõrke kohta pikemat aega juurdlust, kuid viimaks see lõppes iseenesest ja tulemusteta. See on ka hästi mõistetav, sest oli ju venelaste huvides välismaailmale näidata, nagu oleks neid Eestis avasüli ja päästjatena vastu võetud.

Mujal linnades ja asulates tuli kohapealseil sõjaväeülematel tegutseda 21 . juuni perioodil peamiselt oma äranägemise järgi, sest provintsi ei antud mitte mingisuguseid korraldusi.

Sõjaväe vastupanu relvadega 21. juunil oli mõttetu. Venelased oleksid sel korral võinud oma tohutute jõududega astuda võitlusse kõige väiksema riisikoga. Meie väeosad olid kasarmuist, ladudest ja laske­moonast eraldatud, paigutatud eramajadesse, milline olukord ei võimalda­nud alustada mingit sõjalist aktsiooni. Relvastatud vastupanu oleks toonud tohutuid kaotusi ja see oleks andnud venelastele õiguse Punaväge avalikult tegevusse paisata ja kogu maal terrorit alustada. Eesti sõjavägi oli ähvardatud olukorras, kuid kõigi raskuste kiuste säilitas ta oma väärikuse.

Olgu veel märgitud, et 21 . juuni meeleavaldustest ja bandiiditsemis-test ei võtnud osa ükski sõjaväelane, kaitseliitlane ega politseinik, välja

111

arvatud vaid ajateenijad-sõdurid, juudid G u t k i n ja P u m p i a n s-k i ning politsei ratsareservi kordnik L e h t p u u .

Venelaste sosistamispropaganda laskis juba 22. juunil lendu oma­pärase kuulujutu, et Eesti seisund Nõukogude Liidu ja välismaailma suhtes kujuneb sarnaseks Välis-Mongoolia olukorrale, kus olevat iseseisev riik, kelle sisemiste asjade korraldusse vene garnisonid endid ei sega. Nii mõnigi optimist otsis leksikonist andmeid Välis-Mongoolia kohta ja aitas nende andmete levitamisel tahtmatult venelaste sosistamispropagandale kaasa. Seegi legend mõjus Eesti sõjaväele kuidagi hästi, sest uppuja hakkab ju kinni isegi õlekõrrest. Ja leksikon rääkis, et Välis-Mongoolial on ka oma rahvuslik armee.

Ainult vähesed Eestis teadsid, et alates venelaste sissemarssimisest baasidesse tegutses kogu Eesti territooriumil erilise agarusega N K V D ja Punaarmee "eriline osakond". Koguti andmeid iga üksiku kaadriohvitseri ja allohvitseri kohta, alates nende vanavanemate "sotsiaalse päritoluga". See ei tähendanud head. 21. juuniks olid venelased aga oma tööga alles pooleli. Sellest tingituna tuli Ždanovile Moskvast korraldus, et ühtki sõjaväelast ei tohi veel reservi lasta, sest isikuid alles uuriti. Ainult senise sõjavägede ülemjuhataja asemele nimetati 22. juunil uus sõjavägede juhataja.

Nõukogude saatkonna poolt anti lubadus, et Eesti sõjavägi jääb püsima. Tulevat teostada vaid pealiskaudne organisatsiooniline ümberkor­raldamine ja mõnel üksikul vanemal ohvitseril tulevat minna pensionile. Ka olevat möödaminnes nimetatud poliitiliste juhtide instituudi sissesead­mist, mitte aga paralleelvõimuna, vaid rivilistele juhtidele alluvana.

Bolševike poolt tahtlikult alustatud desorganiseerimise järeldusena ja Nõukogude okupatsioonivägede tohutu ülekaalu tõttu ei olnud Eesti sõjavägi enam sõjaliselt kardetav. Mingipärast hoopis suurem hirm oli venelastel Kaitseliidu ees, kes elas vormiliselt oma endist elu ja kelle alarmikavasid ei oldud suudetud okupatsiooniga muuta. Oli ju Kaitseliit loodudki kommunismi vastu võitlemiseks, seda peamiselt siserindel.

Uks esimesi nõudmisi, mis värske bolševistlik ajakirjandus üles seadis, oli Kaitseliidu likvideerimise nõue. Kaitseliidule anti ajakirjanduses ja miitingutel kõige jõhkramaid sõimunimesid.

Nõukogude saatkond, toetudes vormiliselt 17. juunil Narvas toi­munud kokkuleppele, esitas kategoorilise nõudmise selle "rahvavaenulise" organisatsiooni laialisaatmiseks. 27. juunil andis Vabariigi President dekreedina "Kaitseliidu likvideerimise seadluse". Selle seadluse § 1 põhjal kaotab Kaitseliidu põhikiri oma kehtivuse ja Kaitseliit kõigi oma all­organisatsioonidega lõpetab tegevuse, arvates 28. juunist 1940. Edasi

112

määras seadlus, et Kaitseliidu varandused lähevad üle Sõjaministeeriumi valitsemisele, kuna seltskondlikud summad kuuluvad Sotsiaalministee­riumi käsutusse "toetuste andmiseks kultuurilistele ja hoolekandelistele asutustele ja organisatsioonidele".

Kaitseliidu relvade kokkukogumine läks üldiselt vahejuhtumiteta, kuid oli üks valusamaid ja dramaatilisemaid hetki. Distsiplineeritud kaitseliitlaskond täitis vastavat käsku kohusetruult. Kõik relvad, mis figureerisid ametlikes nimestikes, koguti ja läksid algul Sõjaministeeriumi, hiljem Punaarmee valdusse. Üksikute kaitseliitlaste kätte jäi siiski veel relvi, nagu selgus hiljem, kui organiseeriti metsavendade salku ja omakait­set. Need olid peamiselt relvad, mis kuulusid kaitseliitlastele isiklikult või ei figureerinud mõningail põhjustel ametlikes nimestikes.

Kaitseliidu likvideerimine mõjus masendavalt mitte ainult suurele Kaitseliidu ja Naiskodukaitse perele, vaid kogu rahvale. Kuid midagi polnud parata, Kaitseliit alistus relvastatud survele.

Kaitseliidu juhtivad ohvitserid olid esimesed, keda nüüd juba ametlikult tegevusse astunud N K V D arreteeris.

Kui enne Kaitseliidu likvideerimist oli nii mõnelgi veel mõningaid lootusi, et meie relvastatud jõudude olemasolu jääb enam-vähem püsima, siis pärast 28. juunit haihtusid needki. Ka sõjaväe meeleoludele mõjus Kaitseliidu likvideerimine äärmiselt halvasti. See oli igale taibukale sõja­väelasele nagu eelsignaaliks, et ega Eesti sõjavägegi jäeta püsima.

Juba mõni päev pärast 21 . juunit ilmneski, et uue valitsuse l i ikmed kui ka uued sõjaväejuhid on vaid malendeiks Nõukogude Liidu saatkonna käes. Mõningate juhtivate sõjaväelaste lahkumispalved jäeti venelaste poolt tähele panemata, igaüks pidi oma osa edasi mängima, nii vastumeelne kui see asjaosalisele oligi. Üht kindralit ähvardati arreteerimisega, kui ta esitas oma lahkumispalve.

21 . juuni sündmused Tallinna garnisoni väeosades näitasid bolševi-kele selgesti, et Eesti sõjavägi on riigitruu, kodumaad armastav ja venelasi vihkav. Tekkis küsimus — kuidas lõplikult nõrgendada sõjaväe löögijõudu ja üldist moraali. Vastuseks sellele leiti, et kõigepealt tuleb lõhkuda organisatsioon ja seda kandev distsipliin.

Organisatsiooni lõhkumine oligi juba teostunud, väeosad olid oma alalistest asukohtadest välja aetud ettekäändel, et Punaarmee vajab neid kasarmuid. Eesti väeosade laialipaiskamine mööda metsi, külasid, kooli­maju katkestas ühendused ja raskendas tsentraliseeritud juhtimist, eraldas väeosad oma varustusladudest ja tegi võimatuks igasuguse varem valmis­tatud kava realiseerimise. Samuti taheti hävitada ka distsipliin. Sõjaväe organisatsiooni ja distsipliini lõhkumise kõrval oli aga vaja luua ka mingi

113

kohalik relvastatud jõud, millele uus võim oleks võinud toetuda lisaks Punaarmeele.

Sel otstarbel loodigi 5. juulil Rahva Omakaitse, mille ülesandeks pidi olema politseivõimude abistamine ja oma liikmeile sõjalise väljaõppe andmine. Tema liikmed olid sõjaliselt korraldatud, nad kandsid vormirii-deid, eraldusmärke ja relvi ning need üksused pidid omama isegi lippe. Tundub kõigest, et Rahva Omakaitse ei olnud midagi muud, kui pahem­poolsete ja tulevikus kommunistide kaardivägi. Rahva Omakai tse liikme­tele loodi vorm, mis sarnanes Hispaania kodusõja punase poole sõdurivor-miga. Esimene Rahva Omakaitse üksus loodi Toompea lossi valveks, tema koosseisu kuulusid pahempoolsete kalduvustega isikud, nende hulgas ka mõned, kes olevat osa võtnud Hispaania kodusõjast punasel poolel. Vahtkond allus Toompea lossi uuele komandandile juut F e i g i n'ile, kes ka võttis osa kodusõjast Hispaanias. 1941. a. suvel saatsid venelased Feigini langevarjumehena Soome, kus ta maha lasti. Rahva Omakaitset nimetati lühidalt RO, millest rahvas peagi tuletas hüüdnime "röövlid omavahel". RO eluiga ei olnud pikk, varsti peale Eesti ühendamist N. Venega 25. septembril ta likvideeriti.

B O L Š E V I S E E R I M I S E ALGUS

artei häälekandja "Kommunist" leidis oma juhtkirjas "Mis sünnib sõjaväes?", et sõjaväe ja rahva vahele olevat ehitatud kõrge hiinamüür. Sõdur olevat eraldatud kunstlike seadustega eesti töötavast rahvast. Sõdurile tehakse mõttetut õppust. 21 . juuni meeleavaldusest osavõtnud sõdureid kiusatakse juhtide poolt taga. Sellisest mõtteviisist tulevat loobuda. Töötav rahvas nõudvat tagurlike olluste väljarookimist sõjaväest ja sõjaväe demokratiseerimist.

Tõeliselt see kõik oli täiesti vale. Eesti sõdurit pole kunagi püütud rahvast eemale hoida, teda pole kunagi taga kiusatud ega halvasti kohel­dud. Eesti sõdurile pole kunagi tehtud mõttetut õppust, vaid teda on alati kasvatatud iseteadva sõduri vaimus.

Koosolekuil mainiti, et sõjaväe demokratiseerimist on võimalik teostada peamiselt poliitiliste juhtide instituudi ja väeosade komiteede kaasabil. Ajal, mil poliitilised juhid õpetavad ja kasvatavad sõjaväelasi "bolševistliku partei võitlusvaimus", peavad sõdurid ja ohvitserid endi poolt valitud komiteega nõudma õigust: 1) külastada kinosid, teatreid, koosolekuid ning organisatsioone; 2) lugeda kirjandust, millist ise tahavad; 3) osa võtta valimistest jne.

114

Samuti peab sõdureil olema kõikjal kaasarääkimise õigus ja ülemad peavad neid viisakamalt kohtlema. Väeosade komiteed peavad sõjaväest eemaldama rahvavaenuliku elemendi ja sel teel looma eelduse tõelise rahvaväe kujunemiseks. Kui vihjati sellele, et Punaarmees väeosade komiteid ei ole, siis vastati — see ei takista neid nõudmast Eesti sõjaväes, mis olevat Punaarmeest kõigiti maha jäänud ja surve all kujundatud.

Juba 5. juulil 1940. a. ilmus seadlus poliitiliste juhtide ametikohtade loomiseks väekoondistes.

Selle seadluse järgi asutati sõjaväes ja Sõjaministeeriumis järgmised poliitiliste juhtide ametikohad:

1) poliitiline peajuht, 2) väekoondiste ning sõjaväe ja Sõjaministeeriumi keskasutiste

poliitilised juhid. Poliitiline peajuht allus vahetult Sõjavägede Juhatajale, kuid pidi

täitma ka Sõjaministri käske ja korraldusi. Poliitilise pea juhi ülesandeks oli: 1) organiseerida ja juhtida sõjaväes

ja Sõjaministeeriumis poliitilist ja kultuurilist selgitustööd; 2) kanda ette Sõjavägede Juhatajale ja Sõjaministrile oma tähelepanekuist poliitilise ja kultuurilise selgitustöö tulemuste kohta sõjaväes ja Sõjaministeeriumis ning teha neile vajalikke ettepanekuid.

Väekoondiste ning sõjaväe ja Sõjaministeeriumi keskasutiste poliiti­lised juhid allusid vahetult vastava väekoondise või keskasutise ülemale. Ühtlasi täitsid nad ka poliitilise peajuhi käske ja korraldusi.

Väekoondise või keskasutise poliitiline juht pidi olema lähemaks kaastööliseks väekoondise või keskasutise ülemale poliitilise ning kultuuri­lise selgitus- ja kasvatustöö alal.

Väekoondise poliitilise juhi kohuseks oli: 1) organiseerida ja teostada vastava väekoondise väeosades ja asutistes poliitilist ning kultuurilist selgitus- ja kasvatustööd; 2) esitada vastava väekoondise või keskasutise ülemale ettekandeid ja ettepanekuid väekoondise või keskasutise poliitilise ning kultuurilise selgitus- ja kasvatustöö alal; 3) informeerida poliitilist peajuhti kõigist oma tähtsamaist tähelepanekuist ja teha temale vajalikke ettepanekuid, kandes sellest ette oma vahetule ülemale.

Poliitilised juhid said õiguse kanda sõjaväelist vormi. Sõjaväe poliitiliseks peajuhiks ja kõikide diviiside ja neile vastavate

asutiste poliitilisteks juhtideks määrati eesti soost kommunistid või nende mõttekaaslased.

Sõjaväe poliitiline peajuht Paul K e e r d o; sõjaväe ja Sõjaministee­riumi keskasutise poliitiline juht Aleks. V e i d e r p a s s ; ! . diviisi poliitiline juht Enn K i p p e l ; 2. diviisi poliitiline juht Paul H u u b e 1;

115

3. diviisi poliitiline juht Oskar K a t t ; 4. diviisi poliitiline juht Reinh. K o 1 b e r g; sõjaväe Ühendatud Õppeasutiste poliitiline juht Rudolf P õ-d e r; õhukaitse poliitiline juht Eduard I n t i; mereväe põhiline juht Vold. K i n (Kinn).

Uute poliitiliste juhtide esimeseks tööks oli läbi viia väeosade komiteede valimised. Kommunistide seisukohalt komiteede valimised ei õnnestunud, kuna komiteed kujunesid liiga patriootilisteks. Hiljem aga "pisteti" komiteesse vähemalt üks "oma meestest", kes siis poliitilist juhti informeeris komitee tegevusest. Alguses ei olnud neil komiteedel ülesan­deid, hiljem anti see neile — nad pidid väeosa kaadrit "puhastama" ja sõjaväge demokratiseerima. Pärastpoole, kui kommunistlik partei segas end komiteede tegevusse, läks sõjaväe laostamistöö juba järjekindlamaks ja komitee liikmetest hakati valima partei liikmekandidaate.

Poliitiliste juhtide ametikohtade ja väeosade komiteede loomisel oli sootuks teistsugune eesmärk kui ametlikult teatavaks tehti, neil instantsi­del ei olnud absoluutselt midagi ühist eesti sõduri olukorra parandamise­ga. Võimumehed Vene saatkonnast teadsid väga hästi, et uutel poliitilistel juhtidel ei olnud mingit poliitilist eriharidust, kuid see ei olnudki tähtis, nende määramiseks olid teistsugused kaalutlused. Poliitiliste juhtide ametikohtade loomise peamiseks mõtteks oli Eesti sõjaväe üksuste sisemi­se korra ja distsipliini hävitamine ning sõjaväe üldine demoraliseerimine. Poliitilise juhi õigus ja kohustus kõiki riviülemate käske ja korraldusi teada oli selleks, et riviülemad ei saaks omavahel läbi rääkida ja midagi bolševis-mivastast ette võtta. Kuna väeosade komiteed allusid otseselt poliitilistele juhtidele, siis rakendati ka need järkjärgult sõjaväe laostamise eesmärkide teostamiseks.

Sõjaväe poliitiliseks pea juhiks määratud Paul Keerdo oli, nagu paljud teisedki kommunistliku partei liikmed, oma reetliku tegevuse pärast aastaid vanglas viibinud ning seetõttu kibestunud ja tegelikust elust võõrdunud. Eesti sõjaväe organisatsioonist ja vajadustest ei olnud tal vähematki aimu. Hoolimata sellest, et ta endale eesti kindrali vormi selga pani, puudus tal eesti sõjaväelaste keskel täielikult usaldus ja autoriteet. Tema abi oli Nõukogude Vene eestlane Punaväe major Veiderpass, kes ühtlasi oli ka staabi ja sõjaministeeriumi poliitiline juht. Katt oli küll reservlipnik, kuid iseloomult äärmiselt kergemeelne ja suur joodik. Oma eelmiselt teenistuskohalt raudteel oli ta vallandatud korratuste ja joomise pärast. Hiljem pidid mitmed kaasteenijad tema veksleid maksma. Põder oli samuti sõjakooli lõpetanud, kuid ei olnud ohvitseriks ülendatud. Ta oli hiljem teeninud allohvitserina sõjaväes, kuid pidi sealt oma halva iseloo­mu pärat lahkuma. Peale muu oli tal halvaks harjumuseks tugevasti

116

alkoholi tarvitada. Kinn oli Nõukogude Vene eestlane ja Punalaevastiku komandör, tal oli rida arusaamatusi meie mereväelastega.

Poliitiline peajuht Keerdo ja Tallinna garnisoni poliitilised juhid Kinn, Põder, Inti ja Katt esinesid rea kõnedega, kus nõudsid sõjaväe demokratiseerimist, palavat sõprust Punaväega, Eesti sõjaväe puhastamist nendest ohvitseridest, kes olla venevastased ja vaenulikud rahvale. Kõi­kide nende kõnede siht oli kõigutada meie ohvitseride prestiiži sõjaväes.

Samuti osutusid kõikide väekoondiste eesti soost sõjaväe poliitiliste juhtide seesmised omadused madalaiks ning paljudest nende korraldustest võis selgesti näha isikliku omakasu püüdmist. Esimeseks tähtsaks ülesan­deks oli soetada endale sõiduauto ja lasta väeosa majandusülemal enda isiklikud arved tasuda. Nähtavasti kõik need poisikeseohtu noormehed olid omas elus väga vähe autoga sõitnud, sest igal võimalikul juhul telliti endale ette auto, et mingit tähtsat sõitu sooritada. Ametikohtadele määra­misi, ametist vabastamisi ja muid teenistusalalisi otsustusi tegid need "seltsimehed" isikliku sõpruse, tutvuse ja tujude järgi. Keegi pealtnägija teab jutustada suurest skandaalist ühes Tartu võõrastemajas nelja poliitilise "koloneliga", kes pärast pikemaajalist pummeldamist tahtsid sealt salaja lahkuda, et sel teel pääseda arve tasumisest oma "daamidele" ja kelnerile.

Väeosade komiteede esimehed ja liikmed olid üle riigi igal pool isesuguse iseloomu ja seesmiste väärtustega. Nende keskel oli isamaalasi, pahempoolse maailmavaatega inimesi ja ka päriskommuniste. Kuid suurem osa sõdurite komiteede liikmeist nägi vähemalt algul enda posit­sioonis võimalust endale ja oma sõpradele mugavuste saavutamiseks. Nad ei käinud enam õppustel ega toimkonnas, seletades, et on nii lõpmata palju oma uuel "erialal" teha. Hommikul magasid nad niikaua kui ise heaks arvasid, lahkusid kasarmu piirkonnast siis, kui tahtsid, suitsetasid eluruumides ja ei mõelnudki täita riviülemate käskusid. Ka "erialal" ei tahtnud nad midagi teha. Kui väekoondise poliitiline juht nõudis kategoo­riliselt "nõudmisi" — siis nõudsid nad sõduritele paremat toitu, rohkem palka, paremat kohtlemist ja õigust pikki juukseid kanda.

Viljandi garnisoni ühe väeosa komitee liikmed käisid öiste kontroll-käikude ettekäändel pidevalt kõrtsides pummeldamas ja seejärel magasid järgneval päeval lõunani.

Väeosade komiteede valimistel ilmutas ennast mõnel pool ka isamaa­line meelsus. Pärast seda kui Naissaare garnison Tallinna toodi, korraldati siin nende väeosa komitee valimine. Sellest osa võtnud mereväelane jutustab: "Komitee valimine toimus koolimaja õues, kuhu olid asetatud lauad ja pingid. Laudade ette asetati juhatuse laud. Mehed viibisid ruumi­des. Kuigi distsipliin oli kohutavalt langenud, ei olnud see siiski muutnud

117

madruste rahvustunnet. Meestele anti käsk välja i lmuda, millele mehed omalt poolt vastasid, et tulevad välja ainult sel tingimusel, kui Eesti lippu ees kantakse. Ei olnud midagi parata — madrused toodi Eesti lipu saatel hoovi. Siin asetati Eesti lipp juhatuse laua otsa lehvima. Kommunis t ide punane lipp asetati juhatuse lauale laudlinaks, kuid nii, et sirp ja vasar üldsegi välja ei paistnud. Tolleks tähtsaks sündmuseks olid venelased kaasa toonud ka filmija. Et aga filmiti meeste iroonilisi nägusid ja lehvivat Eesti lippu, siis ei näidatud seda filmi üheski kinos."

Sellel ajal kujunesid poliitilised koosolekud ja miitingud kasarmutes peaaegu alati vaikseks jälestuse avalduseks organiseerijatele, kus meeleolu loodi igasuguste pilkavate vahelehüüetega. Kõneluste tavalisteks teema­deks olid endiste eesti riigitegelaste ja sõjaväe kõrgemate juhtide mustami­ne, jabur jutt Balti riikide salaleppest Nõukogude Liidu ründamiseks ja Nõukogude Liidu rahvaste omavaheline sõprus. Kui mõni kõneleja kõnet lõpetades küsimuse esitas, kas kuulajaile on kõik selge, siis karjuti kooris vastu: "Selge! Selge!" Meeste pilkelistest nägudest aga võisid bolševikud ise näha, mis mõttes asjad selged olid.

Suuremate hulkade kaasatõmbamiseks sõjaväes ja välise efekti saavutamiseks korraldati linnades nii kogu garnisonile kui ka üksikuile väeosadele sõjaväelaste koosolekuid ja meeleavaldusi. Kuigi räägiti vaba­tahtlikust ja spontaansest osavõtust koosolekutest, teostus nendele minek sunniviisil; nii teatati ohvitseridele sisemises korras, et kõik peavad minema koosolekutele, kuna sõdurid viidi pahatihti sinna komandos. Seejuures anti poliitiliste juhtide poolt ohvitseridele korduvalt mõista, et isikud, kes ei tee kõike kaasa, ei kõlba ka sõjaväkke.

Esimesi rongkäike tegid Eesti väeosad kohaliku rahvaga kaasa juulikuu algul. Vastavad korraldused anti Sõjavägede staabist, muidugi kompartei pealekäimisel. Nõuti, et sõjavägi kannaks endaga kaasas loosungeid ja pilte. Tallinnas oli loosungite ülemmaalijaks Eesti sõjaväe poliitiline peajuht Keerdo. Kuna ei suudetud kõigile väeosadele tarvilikul arvul loosungeid valmistada, siis võeti lihtsalt kuskilt ärist paar meetrit punast kangast, millele kriidiga peale maaliti: "Nõuame sõjaväe demokra­tiseerimist." Ohvitseridel oli äärmiselt piinlik käia loosungplakatite ees, ent teist valikut ei olnud; puudumine rongkäigust tõi endaga kindlasti kaasa rahvavaenlase nimetuse. Hilisemail rongkäikudel muutusid loosungite pealkirjad märksa ähvardavamateks. Sõjaväele anti kandmiseks kahe kepi vahel punaseid riidetükke, milledele oli trükitud: "Nõuame ühinemist Nõukogude Liiduga." Sellised pealesurutud nõuded viisid sõjaväe juhtide ja sõdurkonna tuju viimseni alla, hakati mõistma rasket ja tumedat tule­vikku ja seda, et Eesti iseolemine kaob varsti päriselt.

118

Sõjaväe rongkäike kasutas rahvas algul oma tõeliste tunnete väljen­damiseks, korraldades Eesti väeosadele meeleavaldusi. Järgmistes rong­käikudes ei lastud enam eesti sõjaväelasi suuremal hulgal koos marssida. Kolonni paigutati pärast väikest gruppi eesti sõdureid punaväelasi ja töölisi, seda kõike seepärast, et rahvas ei saaks enam eesti sõjaväelastele poolehoidu avaldada. Sõjaväelaste osavõtmine rongkäikudest toimus käsu korras ning oli sunduslik. Juba sellal hakati mõistma rongkäikude tõelist mõtet, kui otsest surveavaldüst inimestele. Rongkäik ja sellele järgnev avalik miiting platsidel on üks jõledamaid terrori vorme. Inimesi sunnitak­se sellele aplodeerima, mida nad sisemiselt kõige enam vihkavad, nii kujuneb rongkäik inimeste tõelise seesmise olemuse suretamiseks.

Vaatamata kõigile võtetele ja meelitustele, millega püüti Eesti sõjaväge bolševiseerida, jäid töö tulemused ikkagi nigelateks. Juulikuu lõpus on "Kommunist" sunnitud tunnistama, et sõjaväes ei lähe kõik nii, kuidas ette kavatsetud. "Mispärast kuni tänaseni massiline selgitustöö sõjaväes praeguse silmapilgu tähtsusest toimub aeglaselt? Mispärast on kasarmuis nii vähe miitinguid, koosolekuid, mispärast ei ole seal loosun­geid ja plakateid?" Lõpuks tuleb kommunist ide häälekandja otsusele, et Eesti sõjavägi tuleb ümber kujundada Punaarmee eeskujul. "Ainult siis meie sõjavägi saab tõeliseks rahva armeeks, kes enam ei kaitse plutokraati-de-kindralite huvisid." Üldiselt aga tundus, et eesti kommunist idele janditamine sõjaväega üldse ei meeldinud, meelsamini oleksid nad taht­nud kaadrisõjaväelased hävitada või vangistada ja ajateenijad lihtsalt laiali saata. Neil ei olnud põrmugi usku Eesti sõjaväe heasse tahtesse, veel oli säilinud mälestus kommunist ide mahasurumisest Vabadussõja ja 1924. aasta 1. detsembri päevil.

Kuid Moskva võimumeeste plaanitsused Balti riikide sõjavägedega olid teistsugused ja see kujunes otsustavaks. Ei usaldatud rahvusvägesid laiali saata, kardeti, et need, valgudes üle kogu maa, hakkavad bolševismi-vastast kihutustööd tegema. Selle asemel alustati sõjaväes juhtide massilise ümberpaigutamisega, seda jällegi põhimõttel, et sõjaväge laostada, juht­konda ja väeosasid lahku viia. Vabastada juhte võis ainult Vene sõjaväe juhatus oma vastava otsusega. Suur osa neist juhtidest, kes sellel ajal vabastati, arreteeriti juba järgmistel päevadel. Teiselt poolt rahvusvägede lülitamist Punaarmeesse taheti ära kasutada propagandavahendina välis­maistele vaatlejatele puru silma ajamiseks. K a l i n i n omas kõnes 6 . nov. 1940. a. kuulutas, et kolme kapitalistliku riigi sõjaväe sulamine Punaarmeesse olevat ennenähtamatuks võiduks vennalikele suhetele, mis valitsevad Nõukogude Liidu ja Baltimaade rahvaste vahel.

Meie teame aga, kuidas see oli tõeliselt.

119

EESTI S Õ J A V Ä E LÜLITAMINE P U N A A R M E E S S E

Politrukid löövad sekka!

fPärast seda kui Eesti väeosad sõjaväe "demokratiseerimise" sildi all olid

täielikult segamini paisatud, tuli ENSV rahvakomissaride nõukogu otsus

Eesti sõjaväe ümbermuutmiseks Punaarmee osiseks Baltimaade erisõjaväe-

ringkonna (PRIBOVO — Pribaltiiski ossobõi vojennõi okrug) koosseisus.

ENSV Rahvakomissaride Nõukogu otsus 29. augustil 1940

Silmas pidades, et Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Konstitutsiooni (Põhiseaduse) §§ 14, 132, 133 alusel NSVL kaitse organiseerimine ja kõigi NSVL relvastatud jõudude juhtimine allub Nõukogude Sotsialistlike Vabarii­kide korraldusse tema kõrgemate riigivõimu organite ja riigivalitsemise organite näol ja NSVL Konstitutsiooni ja ENSV Konstitutsiooni järele üldine sõjaväeteenistuse kohustus on seaduseks ja isamaakaitsmine — iga NSVL kodaniku pühaks kohuseks.

ENSV Rahvakomissaride Nõukogu otsustas:

1. Eesti Rahvavägi ümber kujundada Punaarmee territoriaalseks laskurkorpuseks, andes tema üle Baltimaa eri-sõjaväeringkonna vägede koosseisu.

2. Anda üle Eesti mere-sõjajõud, seehulgas ka rannakahurväe, Töölis-Talupoegade Mere Sõjalaevastiku koosseisu.

3. Ümber organiseerida olemasolevad Eesti Rahvaväe sõjalised õppeasutused Punaarmee jalgväe normaal kooliks.

4. Väeteenistuskohuslikkude Eesti NSV kodanikkude arvele võtmise ja sundteenistuse sooritamise küsimuste lahendamiseks ümber kujundada kohalikud sõjaväeteenistusasutused Sõjakomissariaatideks, alluvusega Balti erilisele sõjaväeringkonnale.

5. Säilitada laskurkorpuses senine Eesti Rahvaväe vorm, kõrvaldades pagunid ning viies sisse Punaarmee komandeeriva koosseisu eraldusmärgid.

6. Võtta korpuse, sõjakooli ja merejõudude isiklikult koosseisult Sõjaväeline vanne kahe kuu jooksul vastavalt NSVL Ülemnõukogu Presii­diumi 3. jaanuari 1939. a. seadluse kohaselt.

7. Kõik relvastus, varandus, hooned, ehitised jne., samuti endise ENSV Sõjaministeeriumi ja Eesti Rahvaväe toimikud ja arhiivid, ühes neid teenivate asutistega, anda üle Balti eri-sõjaväeringkonnale.

Kõik mere-sõjajõudude rannakaitse relvastus, varandus, hooned ja ehitused anda üle Punalipu Baltimere laevastikule.

Otsus jõustus kuulutamise päevast. Eesti territoriaalse laskurkorpuse

koosseisus moodustati kaks territoriaaldiviisi 180. ja 182. Üks neist asus

120

Põhja-Eestis ja nimetati hiljem "Põhja diviisiks" — diviisistaabi asukohaga Tallinnas. Teise diviisi väeosad paiknesid Lõuna-Eestis — diviisistaabi asukohaga Tartus. Diviiside moodustamisel saadeti peamiselt 180. diviisi Eesti 1. ja 3. diviisi mehed ja 182. diviisi Eesti 2. ja 4. diviisi sõdurid.

Korpuse staabile otseselt alluvad ja diviiside koosseisus esinevad väeosad paiknesid alljärgnevalt:

1. Korpuse staap ja väeosad:

Eesti territoriaalse laskurkorpuse staap Tailinnas;

614. Korpuse Suurtükiväe polk Kosel (Tallinna juures);

Korpuse Sidepataljon Tallinnas;

Korpuse Sapööripataljon Nõmmel ;

Korpuse Lennuväe eskadrill Jägalas;

Korpuse Õhukaitse divisjon Tallinnas.

2. Põhja diviisi väeosad:

21. Jalaväe polk Tallinnas

(ja ümbruskonnas) ;

42. Jalaväe polk Paide ja Türi;

86 . Ja laväe polk Tapal;

627. Kerge-suurtükiväe polk Väike-Maarjas;

6 2 5 . Haubitsa polk Tapal;

15. Tankitõrje divisjon Valdekis;

Õhukaitse divisjon Tapal;

Sidepataljon Tallinnas;

Sapööripataljon Nõmmel;

Luurepataljon Valdekis.

3. Lõuna diviisi väeosad:

140. Jalaväe polk Võrus;

171 . Jalaväe polk Petseris;

232. Jalaväe polk Elvas;

625 . Kerge-suurtükiväe polk Lauras ;

626 . Haubitsapolk Otepääl;

Tankitõrje divisjon Võrus;

Õhukaitse divisjon Võrus;

Sidepataljon Tartus;

Sapööripataljon Võrus;

Luurepataljon Ü l e n u r m e mõisas

Tartumaal .

Diviisistaapides algul esinevad operatiiv-, luure-, rivi- ja kaadrijaos-konnad moodustati eestlastest, aga kui septembrikuu keskpaiku ilmus

121

kohale ka venelastest juhtkond, siis moodustati neist veel poliitiline osakond — diviisikomissariga eesotsas, šifrijaoskond ja nn. eriosakond. Varustuse, inseneriväe-teenistuse, keemiateenistuse, sanitaarteenistuse, side ja autotankide ülemateks jäeti eestlased.

Uute formeeritavate jalaväepolkude koosseis oli üldjoontes kavaliselt järgmine:

Polguülem, polguülema asetäitja, polgukomissar, staabiülem ja polguülema abi majandusalal kuulusid polgu juhatusse. Polk koosnes kolmest laskurpataljonist, polgu koolist ja täiendavaist eriüksustest. Pataljon koosnes kolmest laskur- ja ühest raskekuulipildujaroodust. Staabiülemale allusid siderood, suurtükiväepatarei, miinipildujaterühm, õhukaitserühm ja ratsakomando. Pataljoni- ja rooduülemail olid venelas­test asetäitjad; pealeselle igas roodus venelasest politruk. Nii oli igas roodus kolm rööbikvõimu: rooduülem, ta asetäitja ja politruk.

Staabiülemal oli kolm abi — operatiiv-, luure- ja administratiivalal; pealeselle allusid staabiülemale veel adjutant, komandant, s ideülem, keemiateenistuse ülem, spordiala juht ja arst. Polguülema abile majan­dusalal allusid — majandusjaoskond, kraami-voorijaoskond, arvejaos-kond, tehnilise teenistuse ülem, töökodade ülem ja tööroodu ülem. Polgu komissarile allusid erialal kõik polgu politrukid, pealeselle veel polgu klubi ja kõik Lenini-toad. Aeg-ajalt asukohaga polgu staabis, kuid väljas­pool igasugust alluvust olid 1—2 N K V D agenti, kes kandsid Eesti ohvitse­ri mundrit.

Uuesti formeeritud väeosadesse määrati N. Liidust siia saadetud pesuehtsad komissarid ja politrukid, kelledest ainult mõned kõnelesid vaevu eesti keelt. Alates esimestest päevadest alustasid nad Punaarmees kehtivate põhimõtete ja korra pealesundimist.

Juulikuus määratud eestlastest poliitilisi juhte ei võetud Punaarmees­se ühtegi, isegi Keerdot mitte. Venelaste silmis ei olnud neil mingit poliitilist haridust ja võib-olla ei olnud nende vastu ka küllaldast usaldust. Nemad olid oma Eesti sõjaväe organisatsiooni lõhkumise töö teinud ja heideti nüüd kõrvale kui ülearused.

Uute formeeritavate väeosade ja -üksuste, milledele anti venepärased nimetused — polk, rood jne., asukohtadeks määrati väiksed linnad, alevikud, mõisad ja muud tähtsuseta maakohad. Kuna Tallinnas tekkis kommunist idel kasarmute ülevõtmisel Eesti rahvusväeosadega tulevahe­tus, siis sellise Eesti sõjaväe tähtsamaist keskustest väljaajamisega loodeti maa ja rahva bolševiseerimist kergemini läbi viia.

Algas uus sagimine, mõttetu kiirustamine ja Eesti varustuse ja relvade uus leotus sügiseses vihmas ning poris.

122

7. Sidepataljon sunnitakse marssima bolševike poolt kokkuaetud rongkäigus. 2. Punaarmee väeosa

rongkäigul Tallinnas pentsikult mõjuvana kokkusurutud rivis.

123

Punastel võimumeestel oli võimule tulles üheks põhimõtteks des-organiseerida ametiasutuste koosseise, s. t. paisata ametnik ta senisest ametikohast teise ametkonda, pahatihti päris tundmatule alale. Sama põhimõtte järgi talitati sõjaväeski. Need, kes seni pikemat aega olid teeninud ühes väeosas, ühes garnisonis, paisati meie tolleaegse riigi hoopis kaugemasse garnisoni ja sealt, jällegi ümberpöördult, toodi inimesi teistes­se kohtadesse. Tavaline nähtus oli, et jalaväepolkudesse käsutati peale jalaväelaste kokku veel ratsaväelasi, samuti suurtüki-, lennu- ja mereväela­si. Lühidalt, toimiti põhimõtte järgi — ajada kõik segamini, lõhkuda vaim, mis valitses seni meie sõjaväelaste keskel.

Eesti sõjaväeosade lahkumist nende seniseist asukohtadest uutesse määratud asukohtadesse kasutas rahvas mitmel pool oma tõelise meeleolu demonstreerimiseks. Narva väeosadele oli uueks asukohaks määratud Tapa. Ešelon pidi Narva jaamast kell 17.00 välja sõitma, kuna aga trans­port oli väga üle koormatud, siis saadi sellega hakkama alles õhtul kell 22.00. Rahvast kogunes eesti sõjaväelasi jaama saatma väga palju. Toodi lilli, peaaegu kõik ilupeenrad tehti lilledest puhtaks; kingiti paberosse, kompvekke ja muid maiustusi. Sõdurid laulsid eestipäraseid sõjaväelisi laule, rahvas sattus vaimustusse, lauldes kaks korda hümni. Venelased püüdsid rahvast terarelvadega laiali ajada, see aga ei õnnestunud. Hiljem rongis ei lubatud sõdureil laulda enam ühtki laulu.

Eesti 4. Üksiku Jalaväe Pataljoni ärasaatmine Jõhvist kujunes veelgi suuremaks rahva meeleavalduseks venelaste vastu. Pataljoni ärasaatmise tähtpäevaks Jõhvist Türile oli määratud 10. september 1940. a., umbes kell 18.00. Kuna kraami oli palju, siis ei jõutud kõike selleks ajaks rongile laadida ja ärasõit teostus alles kella 22.00 paiku.

Rahvast kogunes vahepeal Jõhvi jaama niivõrd palju, et sel näis ilmselt olevat poliitiline maik juures. Pataljon oli oma kasarmuist välja aetud, pidi nädalaid elutsema mööda linna laialipillatult ja — nüüd tuli teda saatma kogu linn!

Ümberringi oli nagu lillemeri, sõdurid ja rong uppusid lilledesse, vedur näis lillekimbuna, milleks ta sõna tõsises mõttes olid ehtinud Jõhvi tütarlapsed. Kuna mõned olid sinna asetanud ka punaseid lilli, siis hakati neid välja noppima ja asemele panema valgeid ning siniseid, et saada midagi Eesti lipu taolist. Rahvas hakkas orkestriga kaasa laulma mit­mesuguseid rahvalaule.

Pataljoniülem oli linna rahvaga kõige paremas vahekorras, pealeselle oli ta veel skautide ja noorkotkaste maleva vanem. Kui pataljoniülem jõudis noorte keskele, hakkasid need teda üles pilduma, hüüdes seejuures korduvalt "Elagu"! See väike juhtum mõjus nagu õli tulle. Kogu 3 0 0 0 —

125

4000-pealine rahvahulk sattus vaimustusse ja hakkasid kõlama hüüded: "Maha Stalin! Elagu vene sead! Maha venelased!"

Selline põnev meeleolu kestis mitu tundi ja vaibus alles pärast rongi ärasõitu, kui inimesed laiali valgusid. Vene võimude poolt alustati sünd­muse kohta, mida nad nimetasid "Jõhvi mässuks", ranget juurdlust. Mõne nädala pärast vangistatigi pataljoni ülem, keda süüdistati meeleavalduse organiseerimises. Tõeliselt aga sündis see täiesti spontaanselt. Rahvas väljendas sellega austust oma sõjaväe ja jälkust bolševistliku korra vastu.

Eesti sõjaväe osade ja asutuste varade likvideerimiseks määrati komisjonid, kes oma töö pidid lõpetama teatavaks tähtajaks. Kogu sõjaväe ja sõjaministeeriumi likvideerimiseks määrati peakomisjon. Väeosade ja asutiste likvideerimine ei saanud toimuda plaanikindlalt, kuna venelased võtsid pea neile vajalikud abinõud ja ka täitjad üle ning segasid tööd.

Uute väeosade formeerimis- ja ülesehitustöö lasus peamiselt Eesti ohvitserkonna õlul.

Juhtivaid tööjõude oli algul uude asukohta kohale saadetud kõikjal ainult vähe, mistõttu kohalolijaid tuli töötada vahetpidamata mitu öödpäe-va järjest. Pealegi hakati nõudma jaburaid aruandeid kasarmute ruumala, ruumide jaotuse ja sisseseade kohta, mis võtsid ära kõik aja ja selle tagajärjel üldist ummistust kõigis organiseerimistöödes veelgi tuntavalt suurendasid.

Kohalesaadetud politrukid tööst otseselt osa ei võtnud, vaid ennemi­ni segasid selle loomulikku arenemist. Kui ühe venelasega oli ruumide korraldamise ja sisustamise kohta parajasti kokkuleppele jõutud ja juba selle täitmisele asutud, tuli järsku teisel päeval uus politruk, kes inventari sootuks teisiti laskis paigutada ja käskis nõuda täiendavat sisustust. Uut sisustust aga polnud võimalik kuskilt saada. "Seltsimees" politruk aga aina nõudis ja seletas käsi laiutades, millised uhked ja "kultuursed" olevat tõelise Punaarmee kasarmud.

Ümberkorraldustööde algpäeval Põhja-diviisi staabi politruk J a a-n u s tuli Türile kontrollima sealse pataljoni eluruume. Pataljonis oldi kibedasti ametis inventari paigutamisega, seesmisi ruume ja Lenini-tube ei olnud suudetud veel organiseerida. Jaanus küsis kohe, miks ei ole veel organiseeritud Lenini-nurka ja loosungeid? Kui tuleks meestel lahingusse minna, kuidas nad siis sõdivad, kui neil puuduvad loosungid? Patal­joniülema vastus, et tema sõdurid teevad seda, mis ta neid käsib, ei meeldinud Jaanusele sugugi.

Ehkki kaadrisõjaväelased olid juba enne nimekirjade põhjal kohtade­le määratud, kestsid igasugused ümberpaigutused edasi, nii et mõni leidis oma õige koha üles alles pärast 4—5-kordset ümberpaigutust. Igasugused

126

nimekirjad olid venelastel niivõrd salajased, et tuli ette juhtumeid, kus alles kuu aja möödudes selgus, et see või teine ohvitser ei seisagi selle polgu nimekirjas, vaid hoopis kuskil mujal.

Mõned nutikad sõdurid kasutasid üldist segadust, moodustasid omaette grupi ja ei ilmunudki kuhugi roodu või jaotuspunkti, vaid ma­gasid omaette kuskil kuuris, käisid õigel ajal söömas ja nautisid nii vii­maseid vabadusminuteid.

Eesti laskurkorpuse koosseisus uuesti formeeritud väeosad ei olnud tõelised sõjalised üksused, vaid ainult kasarmeeritud meeste koondised. Nii olid jalaväe polkudes püssid välja antud, kuid laskemoona mitte. Suurtükiväepolkudes suurtükke leidus, kuid puudusid hobused või traktorid nende veoks, samuti laskemoon.

Viimaks saadi uus elujärg siiski kuidagi korraldada, aga see kõik tundus nagu ajutine hinge sees pidamine, nagu varjusurm. Organiseeri­mistöödel erilisi vahejuhtumeid ei olnud, sest niihästi kohapealsed korral­dajad kui ka kõrgemad käsuandjad olid eestlased kes kõik ühtemoodi asja tunnetasid ja talusid meie olukorra paratamatus:

õdurite elamistingimused iseseisvusaegses Eesti sõjaväes olid tunnus­tusväärsed. Sõjavägi oli paigutatud kasarmutesse, mis vastasid kõigile väljaõppe ja tervishoiu nõuetele. Ei olnud mingit ruumikitsikust, sõdurid tundsid ennast kasarmus koduselt. Kõigis ruumides valitses eeskujulik kord ja puhtus.

Ettenähtud õppuste ja toimkondade kõrval jäi sõdureile siiski küllaldaselt aega ka puhkuseks ning perioodiliselt antavate väljalubamis-tähtedega avanes sõduril võimalus aegajalt kasarmu piirkonnast lahkuda ning veeta vaba aeg oma tahtmise järgi,

21 . juuni sündmuste järel julges aga "Kommunist" väita, et eesti sõduril ei ole üldse vaba aega ja et teda peetakse kinni kasarmus orjuses, laskmata teda sealt välja. Kõik need väited olid ainult tühine ja valelik propaganda, millega taoteldi Eesti sõjaväe endise olukorra sihilikku mahategemist ja nõrgendamist, mida aga kõigest hoolimata enamlastele soovitud suunas siiski ei saavutatud.

Kui Eesti sõjaväe bolševiseerimine ja nõukogude laskurkorpuseks ümberformeerimine oli teostatud, mälestasid eesti sõdurid oma iseseis­vusaegset sõdurielu kui mingit kaunist unelmat

EESTI SÕDURI ELU-OLU P U N A A R M E E S

127

See, mis nüüd saabus, oli eesti sõduri elamis- ja majutamistingimuste allaviimine mingisugusele kujuteldamatule sarmaatilisele tasemele.

Ruumid Eesti korpuse väeosadele olid uutes asukohtades eranditult halvad ja ei vastanud sugugi sõjaväe vajadustele. Nad ei saanudki seda olla, sest kogu asja organiseerimine toimus ülepeakaela. Ja kui vahest mehed suudetigi kuidagi mahutada, siis "mitmekordselt" (s.o. 2—3-kord-seile naridele või vooditele) ja põrandale. Kasarmuruumidesse oli kuhjatud sõdureid elama neli-viis korda rohkem kui tervishoidlikult lubatud. Õhk oli neis sageli talumatu. Mõnes ruumis langes talvel temperatuur +6 °C ja vähem. Samas ruumis pidi sõdur ka oma õppustel märjaks saanud riideid kuivatama. Tagajärjeks olid külmetushaigused, üldine väsimus ja apaatia. Kõigis neis väärnähtustes süüdistati väeosa arsti, kes ei oskavat kasarmu-elu "kultuurselt" organiseerida.

Kuna venelastest komandöridel ja politrukkidel ei olnud peale seljariiete peaaegu mingit muud varandust, siis hakkasid nad peagi oma erakorterite jaoks nõudma väeosast mööblit. Hulk väärtuslikku mööblit ja sisseseadet Eesti ohvitseride ja allohvitseride kasiinodest ja ülemate kabinettidest tuli anda kasutamiseks venelastele, kes selle laiali vedasid ja lühikese aja kestel ära rikkusid. Kohalikele elanikele aga seletasid vene­lased, et see olevat kõik Venemaalt kaasa toodud, kusjuures paremad asjad olevat veel maha jäetud, et neid kolimisega mitte lõhkuda!

Mis puutus sõdurite vabasse aega ning selle kasutamisse oma tahtmise järgi, siis ei tulnud niisugune asi Punaarmees enam üldse kõne alla.

Varandus ja varustus jäi esialgu ruumi puudusel päris lageda taeva alla. Mõnel pool, eriti suurtükiväe osades, jõuti alles 1941. a. kevadeks niikaugele, et kõik hobused võidi ulualla paigutada. Selliselt külmetuse ja osalt ka viletsa toidu tagajärjel oli hobuste haigestumise ja suremise protsent väga kõrge. Väeosa komissarid aga veeretasid oma naha pääst­miseks ametlikes ettekannetes salakavalalt süü selles Eesti ohvitseridele, kes kõikjal ilmutavat nõrka järelevalvet ja algatusvõimet.

Palju ruumi raisati poliitilise propaganda eesmärgil, sest ajal, kui kõikjal staapides ja allüksustes valitses üldine ruumipuudus ja kitsikus ja inimesed vaevalt mahtusid magama, võtsid kasarmuruumidest suure osa ära Lenini-toad. Paremad ruumid läksid nende alla, ja seda eriti sõduri mugavama elamise arvel. Igas roodus oli oma Lenini-tuba. Ruumi , kuhu oleks võinud mahutada elama mitukümmend sõdurit, riputati ja asetati laiali igasuguseid lipakaid, loosungeid ja pildiräbalaid!

Kogu elu väeosades oli nii korraldatud, et sõdureil ja juhtidel vaba aega üldse ei olnud. Sõdureil oli kella 06.00-st kuni 23.00-ni tegevus

128

päevakorras täpselt ette nähtud. Nad kaebasid, et neil ei ole niigi palju vaba aega, et saaksid emale koju kirja kirjutada. Ka laupäeva õhtupoolikul ega pühapäeval ei lubatud kasarmu piirkonnast lahkuda, mis meeste meeleolule mõjus väga rusuvalt.

Mõnel ööpäeval sai sõdur magada ainult 4 tundi. Kõik ülejäänud 20 tundi oli ta pidevalt millegagi seotud. Kas õppuste, harjutuste, poliitiliste tundide, järeleaitamistundide, sundusliku ajalehtede lugemise, maakaardil Nõukogude Liidu tundmaõppimise või muu taolisega. Ilmsesti taheti sõdureile kujundada selline olukord, kus neil iseseisvaks mõtlemiseks aega üle ei jääks. Kuna sõdureil võeti vaba aeg täiesti ära, siis muutusid nad varsti kõige vastu apaatseks.

Samuti ei olnud vaba aega ohvitseridel. Esiteks oli tööpäev väga pikk — ametlikult 10 tundi, pealeselle lisanesid sellele veel järelõppused, korrapidamised. Peaaegu igal õhtul oli komandöridega koosolekuid, ettevalmistusi järgneva päeva õppusteks, poliitilisi loenguid jne. Isegi öösiti kutsuti juhte kokku mitmesuguste küsimuste arutamiseks. Üleliigse töökoormuse tõttu muutusid ohvitserid õppuste vastu tuimaks ja olid füüsiliselt täiesti kurnatud. Eriti koormas öine töö, sest päeva jooksul, hoolimata pingsast tööst, ei jõutud kõike valmis teha ja sageli tuli istuda öid ülal aruannete koostamisel. Üks inventeerimine järgnes teisele ja aruanne aruandele. Keegi neid aruandeid ei lugenud, aga teha nad tulid.

Sisemist ja kamraadlikku läbikäimist väeosades ei olnud, selleks ei antud aega. Nähtavasti kardeti, et inimesed omavaheliste vestluste ja mõtetevahetuse tagajärjel võiksid hakata mõtlema teises suunas, kui neid taheti käima panna. Pidev sihilik surve tekitas sõdurites reaktsiooni, mis seisnes selles, et püüti igal võimalikul viisil ametikohustustest kõrvale hoida. Muidugi ei võinud otseselt ühest või teisest koosolekust, miitingust või õppusest puududa, sest karistused olid suured, aga väga sageli pöörduti ambulantsi poole, et arst kirjutaks vabu päevi.

Eksimuste korral määrati sõduritele väga raskeid karistusi. Viie­minutine hiljaksjäämine tõi 2 aastat sunnitööd, eksimuste korral vahi-teenistuses määrati 16 aastat sunnitööd. Neid eksimusi püüti eesti ülemate poolt varjata, kuid sellest oli vähe kasu. Nuhkide kaasabil avastati väga palju süüteojuhtumeid ja sel juhul said karistada niihästi süüdlased kui ka nende varjajad.

Julgemad sõdurid ja ohvitserid ja need, kes ei suutnud venelaste võimutsemist enam taluda, kes ei painutanud oma selgroogu venelaste korralduste alla, põgenesid. Väejooksu juhtumeid tuli ette kõigis väeosa­des. Seda ei suutnud pidurdada isegi kartus surmanuhtluse ees. Peamiselt püüti Soome põgeneda. Osa sõdureid põgeneski ühes relvadega. Nende

129

kohta loeti vahel ette, et jooksikud on kätte saadud, kohtu poolt surma mõistetud ja maha lastud. See oli aga vale, sest põgenenuid ei saadud peaaegu kunagi kätte. Valeteadetega püüti teisi hirmutada.

Peaaegu kõigis väeosades kujunes välja tava, et partei liikmed, kandidaadid ja igasugu muud tegelased ning politrukkide soosikud toimkondadest vabastati. Teistel toimkonna teenistus sellevõrra muidugi suurenes.

Vastukaaluks sõduritele peale pandud raskele ja kogu päeva täitvale töökoormale oli ette nähtud sõdurile ka nn. kultuuriline isetegevus, milles pidi muidugi ilmnema ka Punaarmee üleolev kultuursus võrreldes "kapi­talistlike maadega".

Kultuuriline isetegevus ja samuti ka kino, raadiosaated ja väeosade raamatukogude kasutamine pidid taotlema teatavaid meelelahutusi, kuid samal ajal ka väljaõppe ja poliitilise kasvatuse eesmärke.

Kuid neiski tegevustes ei saavutatud mingeid positiivseid tagajärgi, sest kõike osati korraldada nii, et see meie sõdurile ja juhile vastik tundus. Kultuurilise isetegevuse all mõistsid venelased seda, et sõdurid kasarmus teostavad koos lauluharjutusi, raamatute ja ajalehtede lugemist, Lenini-toa ilustamist. Tegelikult hoiti kultuurilise isetegevuse nimetuse sildi all sõdureid õhtust kuni magamaheitmiseni kasarmus kinni, et nad ei hak­kaks linna tükkima, kus võiksid kuulda sootuks teistsuguseid jutte kui politruk kasarmus rääkis. Selliselt hoiti sõdureid kammitsais, et neil ei oleks vaba minutit iseseisvaks mõtlemiseks, mida nii väga kardeti.

Kultuuriline isetegevus, mida algul tugevasti propageeriti ja püüti peale sumda, suri peagi iseendast ja jäi püsima veel ainult paberil ning aruannetes. Politrukil ei jäänud muud üle, kui koondas sõdurid kokku ja algas jälle oma tuntud poliitilist jorutamist, mida keegi ei tahtnud kuulata ja mida kuulajad pidasid nuhtluseks.

Väeosades korraldati sõdureile ja juhtidele kinoetendusi, millede vaatamine tehti kõikidele sunduslikuks. Suuremat huvi ei tuntud kino vastu sellepärast, et kõik filmid olid puhtpropagandalise ja mitteusutava sisuga. Filmid ise olid vanad, tuhandeid kordi läbi vändatud, aparaadid viletsad ja kogu filmi demonstreerimist saatis vahetpidamata mingi huugamine või plärin. Paljud ei suutnud kogu filmi läbi vaadata ja lah­kusid demonstratsioonilt enne lõppu.

Algul olid polgu klubides, staapides ja allüksustes raadioaparaadid, kuid need likvideeriti varsti. Seati üles raadio "keskjaam", millest veeti juhtmed roodudesse ja mujale asetatud valjuhääldajate juurde. Valjuhääl­dajateks olid mingisugused "plekk-kastid", mis moonutasid niihästi muusi­ka kui ka sõnalise osa võimatuseni. Selle süsteemi sisseseadmisel valis

130

mõni selleks määratud politruk kõik saated ja neid levitati keskuse kaudu. Sel teel võeti sõdureilt täielikult ära raadiokuulamise võimalus muust maailmast.

Raamatukogud loodi igasse väeossa endistest Eesti väeosade raama­tukogudest. Enne raamatukogu avamist see "puhastati" ja "täiendati" politrukkide ning juudipoiste poolt. Puhastati välja suur arv eesti väärtus­likumat kirjandust, asemele pandi Marxi-Engelsi-Lenini-Stalini teoseid ja propagandabrošüüre. Hoolimata sellest, et raamatukogud kuulusid polgu klubi juurde ja klubidele anti kasutada suuri summasid, raamatukogudes­se midagi teaduslikumat kirjandust ei soetatud. Ettenähtud summade eest osteti punast riiet, kuld- ja hõbepaberit ja plakateid, mida kleebiti igale poole, kus vähegi vaba ruumi leidus. Tondil organieeriti raamatukogu õige suurejooneliselt, osteti suured ja uhked vaibad põrandale, punast sitsi seintele, aga tegutsema see asutus üldse ei hakanud.

Väeosades oli raamatukogude kasutamine väike, sõdurid ei lugenud, sest raamatukogusse ei olnud jäänud enam midagi, mis oleks lugemiseks kõlvanud. Pealeselle oli igal inimesel nii palju tegemist ja askeldamisi, et raamatukogu kasutamiseks ei jäänud aegagi.

Juunisündmuste käigus kerkisid esile ka lööksõnad, et meie sõduri toit on halb ja et seda ei saavat võrreldagi Nõukogude sõduri omaga. See meie sõduri toidu halvustamine on jällegi üks propagandistlik võte, millega taheti häirida ja segadusse ajada meie sõdurite meeli.

Kohe kui venelased Eestisse tulid, hakkasid nad nurisema, et meie toit on vilets. "Vaadake, kuidas Punaväes toidetakse!" oli nende sagedane halvustus meie täiesti korraliku toidu kohta. Varsti lubati sisse seada Vene toidunormid, mis alles võimaldavat "priskesti elamist".

Detsembris 1940 tulidki need "tõotatud" toidunormid. Lihaportsjon läks poole võrra väiksemaks ja hiljem asendati koguni kalaga. Rasvaineid vähendati samuti poole võrra. Kohvi enam ei antud, selle asemel tuli tarvitusele tee. Kartuleid vähendati ligi 2 / 3 võrra päevas. Ainult lei­vanormi suurenes. Seati sisse kaks kuivtoidupäeva nädalas. Petseri polgus esimesel päeval, mil mindi üle Vene toidunormidele, tõusis üks sõdur söögisaalis püsti ja ütles, et hüüame seltsimees Stalinile selle eest kolme­kordse "elagu", et ta meie toiduportsjonit vähendas. Sõdur arreteeriti jala­maid.

Kuna sõdurite toitlustamisel üldse ei teatud kohalikke eriolukordi ega erinõudeid, vaid püüti kõike tõmmata ühtsele vene liistule, siis tekitas see eesti sõdurite soovide ja harjumuste mittearvestamine sõdurite seas õigustatud pahameelt ja kutsus esile teravaid arvustusi ning vahejuhtu­meid.

131

•

Samuti nagu majutamine ja toitlustamine ei seisnud ka tervishoid ja sanitaarala Punaväes tarvilikul kõrgusel.

Võrreldes iseseisvusajaga haigestumiste arv suurenes tuntavalt mõttetute õppuste, ülekoormamiste ja ebatervislike elamistingimuste tõttu. Levisid nakkushaigused — mumps, soetõbi, väga palju oli ka angiini. Arstimeid oli väeosades aga piiratud arvul, ja needki peamiselt endiste Eesti ambulantside tagavarad. Venemaalt midagi juurde ei toodud, küll aga oli juhtumeid, kus väeosast saadeti osa arstimeid sellekohase korraldu­se põhjal Venemaale, hoolimata sellest, et venelaste jutu järgi pidi seal ravimeid olema ülikülluses. Ambulantsides, kus eestiaegsed ravimid lõppesid, jäid haiged lihtsalt ilma rohuta.

Samuti raskendas väeosades artiabi andmist sanitaarpersonali vähesus ja asjaolu, et pataljonid, divisjonid ja allüksused paiknesid üks­teisest kümneid kilomeetreid eemal, arstile mingit sõiduvahendit aga ei antud.

Kuna õppused olid pikad ja väsitavad, siis kogunes ambulantsi iga päev suurel hulgal sõdureid, kes tahtsid vaba päeva saada, et aga vasti­kust päevakorra täitmisest pääseda. Samal ajal oli arstidel väeosa komissa­ride poolt kõvasti keelatud haigeid vabastada ja haiglasse saata. Kui mõni sõdur liialt nõrgaks jäi ja juba ka komissari arvates haige oli, siis sõimati ja ähvardati väeosa arsti, et miks see pole haiget õigel ajal haiglasse saatnud.

Haigete haiglasse saatmisega oli alatasa sekeldusi ja arusaamatusi. Sõidupiletid haigetele olid maksvad ainult komissari pitseriga. Nii mõnigi raske haige jäi rongilt maha, sest öösiti komissar pitserit üldse ei andnud. Päeval komissar pahandas, et niipalju haigeid ei tohi haiglasse saata, et see on õppustest kõrvalehoidmine ja saboteerimine. Sellise "sotsialistliku inimese eest hoolitsemise" tagajärjel pidid paljud tõsised palavikuhaiged talvel mitu öödpäeva järgemööda välisõppusi kaasa tegema.

Kui mõni eestlane haiglasse pääses, lasti tal seal lihtsalt teatav aeg lamada ja pärast seda kirjutati kui terve haiglast välja. Tegelikult ei saanud paranemisest juttugi olla. Haigeid oli võimalik saata ainult Punaarmee haiglasse. Mõnd lootuseta haiget võis saata teenistusest vabastamiseks sõjaväekomisjoni. Vahest komisjon vabastaski mõne saadetu, kuid see akt läks Riiga kinnitamiseks, kust ta sageli kinnitamata tagasi tuli.

Haigla, see on asutus, kus haigele antakse arstlikku abi ja tehakse maks imum selleks, et haige kiiresti paraneks. See näib olevat kõikidele arusaadav tõde, kuid mitte nõukogude võimudele. Haigla Venemaal on kõigepealt maailmarevolutsiooni teenistuses. Haigla ülemarst oli ülemaks haiglas ainult nimeliselt. Faktiliseks juhiks oli haigla komissar oma polit-

132

nukkidega, kes muidugi arstimisest midagi ei teadnud. Nemad korraldasid seinalehti, mida küll keegi ei lugenud, sotsialistlikku võistlust, mis võttis sanitaarpersonalil suure hulga aega ära, — ja premeerisid "lööktööli-si-õdesid", kel sageli puudusid algelisemadki teadmised tervishoiust ning arstimisest.

Haigla koridoride seinad olid kaetud igasuguste piltide, loosungite ja portreedega. Vahetpidamata levitas raadio-keskjaam oma valjuhääldaja­tega propagandat kõigis haiglaosakondades. Teatavail kellaaegadel komis­sar korraldas haigetele loenguid partei ajaloost. Nii jäi tavalisele inimesele mulje, et ta pole mitte haiglas, vaid agitaatoritekoolis.

Eesti haigetele selgus, et vene arstid, velskrid ja õed olid oma erialal väga nõrgad. See on ka arusaadav, kui meenutada, et velskrid ja õed teatava aja möödudes ülendati arstideks. Arstimine oli ebatervislik. Arsti-riistadest ja ravimitest oli karjuv puudus.

Tartu Punaarmee haiglas võis tähele panna, et vene sõdurid-haiged olid mustad ja pesemata. Küsimusele, miks haigeid ei pesta, vastas õde, et ilma kratsimiseta hakkab haigetel igav.

Punaarmee haiglates valitses kõikjal vene meditsiinilise personali võhikluse tõttu ennenägematu kaos; kõik haigetoad kubisesid lutikatest. Politrukid käisid haigete juures seletamas, et arstiabi on Nõukogde Liidus kümme korda kasvanud. Kui sellele järgnes üldine vali naer, siis olid nad väga imestunud.

Ohvitserid ja sõdurid lamasid ühistes palatites venelastest eraisikute­ga, kes käitusid otse võimatult.

Haiglate halb kord, arstide harimatus, haiglas valitsev mustus ning samuti ka nende rakendamine enamliku propaganda ja agitatsiooni teenis­tusse põhjustasid seda, et Punaväe haiglas keegi tõsist arstiabi ei saanud.

Seepärast ei olnud harvad juhud, kus eesti sõjaväelased olid sunni­tud Punaväe haiglaist lahkuma poolhaigetena.

J~ error on bolševistliku süsteemi põhialuseid. Ta ei olnud ajutiseks näh­tuseks revolutsiooni algajal, vaid muutus ja arenes järjekindlaks valitsemi­se vahendiks ning on praegu Nõukogde Liidus maksva korra lahutama­tuks osaks. Ta tõmbas oma hävitavasse haardesse Nõukogude tohutud massid ning tungis kõikidesse eluvaldustesse. GPU, kes oli selle ebainimli­kult julma süsteemi teostajaks, ei jätnud puudutamata ka Punaarmeed.

GPU ILMUTAB ENNAST

133

Eriline G P U terrori laine ujutas Punaarmee üle 1937. a., kui Stalini käsul algas Punaarmee puhastmine. See aktsioon algas Punaarmee poliitili­se valitsuse ülema Gamarniku enesetapuga, millele järgnes Tuhhatševski protsess, mis lõppes tema ja veel 7 kindrali mahalaskmisega. Edasi järgnes kogu armee puhastus, likvideeriti 379 kindralit, nende seas 5 marssalit. Kuude viisi töötas G P U tapakirves Punaarmee ridades. Tuhandete kaupa kadusid komandörid, ainult vahetevahel teatati ametlikult mõningaist arreteerimistest ja mahalaskmistest. Raske on hinnata G P U ohvrite arvu Punaarmees, kuid arvatakse, et 1937. a. ette võetud likvideerimisaktsiooni tagajärjel on Punaarmee aktiivne komandörkond vähenenud kuni 25 % võrra. Selle juures on eriti rängalt kannatanud sõjaväe kõrgem juhtkond. Need massilised mahalaskmised on ainulaadseks nähtuseks maai lma sõjavägede ajaloos. Ka edaspidi kudus G P U veel kõvemini oma võrgu Punaarmee ümber.

Seepärast on arusaadav, et peale võimuhaaramist Eestis ja meie sõjaväe liitmist Punaväega hakati siin otsekohe ja intensiivselt rakendama samu meetodeid, mis Nõukogude Liiduski. Bolševikud ei usaldanud meie sõjaväge, eriti tema ohvitserkonda, sest nad kartsid, et selle algatusel võiks tekkida mitmesuguseid vastuliikumisi ja koguni relvastatud vastupanukat-seid. Nad ei lootnud ega kavatsenud meie ohvitserkonna ümberkasvata­mist või tema ületulekut bolševikkude poole. Neil oli kindel eesmärk aktiivsem osa Eesti ohvitserkonnast füüsiliselt hävitada, kuid seda tuli teostada järk-järgult ja võimalikult märkamatult, et mitte meeli liiga ärevile ajada.

Kõigepealt taheti kõrvaldada need, keda peeti kõige ohtlikumaks või kelles nähti süüdlasi bolševismi seisukohalt. Nii toimusid juba 1940. a. suvel paljude juhtivate sõjaväelaste arreteerimised, kelle edaspidise saatuse kohta puuduvad igasugused andmed. Arreteerimised jätkusid järjekindlalt ning traagiliseks lõppvaatuseks oli Eesti ohvitseride massiline arreteerimi­ne 1941. a. juunis Petseris, Värskas laagrites ning kogu maal.

Üldiselt aga hakkas kõikides väeosades algusest peale levima G P U vaim, mis sisendas närvlikkust ja külvas umbusku. Kui varemalt Eesti ohvitserkonnas ja üldse sõjaväes valitses terve, sõbralik ja usalduslik vaim, siis nüüd hoiti eemale mitte ainult venelastest ja mõningaist üksikuist ülejooksikutest-eestlastest, vaid olude sunnil hakati umbusaldama üksteist-ki. Bolševistlik süsteem tungis mürgina endisse Eesti sõjaväkke.

Kohe pärast esialgsete organiseerimistööde lõppemist hakati väeosa­de uutes asukohtades venelaste poolt sisendama — käsitelles Punaarmees kehtivaid põhimõtteid — nii staapidesse kui allüksustesse ennenägematut vastastikuse usaldamatuse õhkkonda. Aegamisi, ent järjekindlalt avanesid

134

koledused, mis jälitasid Punaarmee isiklikku koosseisu igal sammul: kasarmus ja väljaspool kasarmut, teenistuses ja näilisel "vabal" ajal. Pika­peale selgus, et salapäratsemine, üksteise mitteusaldamine, luuramine, reetmine, tõsiasjade jälk moonutamine on nendeks seesmisteks "moraal-seiks" alusteks, milledele kogu Punaarmee sisemine elu on ehitatud.

Kasarmud piirati traataedadega ja pandi välja tunnimeestest pidev valverõngas. Selliselt isoleeriti sõjavägi rahvast ja võeti sõduritelt kok­kusaamise võimalused eraisikutega. Kasarm muutus sõduritele vangilaag­riks. Selline oli komissaride ja politrukkide vastus omaaegseile sõdurite komiteede nõudmistele: "Nõuame sõjaväe demokratiseerimist!" Sõjavägi rahva hulka!" Isegi kasarmusse sissepääsmine viidi pedantsuseni. Ka oma pataljoni teise roodu ülemal pidi roodu korrapidaja tunnistusi kontrollima. Iga inimene, kes tuli kasarmu piirkonda, oli kahtlane.

Staabi ruumidesse asutati eriosakonna ja salajased toad. Hoolimata sellest, millisel korral need ruumid asetsesid, trellitati nende aknad ja ustesse tehti luuk, mille kaudu seal töötavad usaldusmehed dokumente välja andsid. Dokumendid ise asetsesid raudkappides. Pärast tööaja lõppemist nende tubade uksed lukustati ja pitseeriti.

Ikka ja jälle loodi uusi ruume, millede aknad trellitati ja kuhu lisaks sellele asetati ukse juurde veel tunnimees. Nii näiteks nõudis viimaks Petseri polgus vahiteenistus niipalju inimesi toimkondlastena, et polk ei olnud suuteline kaht vahetust välja panema, olgugi et polgu koosseis sellal oli ligikaudu 900 inimest! Ent kohtades, kus välisvalvet organiseerisid vene juhid ja seda teostasid vene tunnimehed, ei puudunud ka omad "Potjomkini külad". Bolševike sõjakool asus Tondi kasarmutes. Ametlik sissepääs kasarmute piirkonda oli staabi juures olevast ja ühest Tondi tänava väravast. Kummaski väravas olid tunnimehed. Need nõudsid alati sissepääsuluba, kuid loana võis näidata ükskõik millist tnnistust, sisse sai alati. Samuti sai vabalt sisse tallide tagant, kus mingit aeda ees ei olnud. Seda sissepääsu kasutati paljude ja ka venelaste endi poolt pikemat aega, kuni see viimaks suleti.

Ka laod trellitati. Ladude ülemateks olid algul koosseisude järgi üleajateenijad. Need aga kaotati päevapealt ja asemele määrati ajateenijad. Muide, komissarid ei kinnitanud kohale ühtki laoülemat, kes oli ta-luomaniku poeg või saanud vähegi rohkem kooliharidust. Komissarid ise valisid laoülemateks meelsasti Petseri venelasi. Ei lähtutud põhimõttest, et ametiisik oleks intelligentne, et ta oleks kirjaoskaja, vaid mindi välja puhtpoliitilise meelsuse seisukohalt, hoolimata kõigest muust. Kardeti, et teised võiksid mingeid sabotaažiakte üritada või ladudest midagi kõrval­dada. Ladude ülemad pidid olema usaldatavad kommunistid.

135

Oma umbusuga mindi koguni niikaugele, et isegi kööki ei tohtinud keegi minna peale köögipersonali ja nende, kes olid köögi toimkonnas. Uksed söögisaali ja köögi vahel müüriti kinni, jäeti vaid erilised avad, kustkaudu toit välja anti. Kardeti siingi sabotaaži. Kardeti, et jahu või tangude hulka võiks puistata rauapuru ja klaasitükke. Komissarid õpetasid majandusala juhtidele, kuidas jahu, tangude ja muude kuivainete puhtust ja kõlblikkust proovida. Selleks kästi võtta suur magnetraud ja sellega üle jahu tõmmata. Kui siis rauatükid magneti külge jäävad, siis on jahu kõlbmatu. Klaasipuru kindlakstegemiseks aga kästi osta suured luubid. Komissaride jutustuste järgi olevat Venemaal esinenud massiliselt juhtu­meid, kus jahu ja tangude sees leidunud raua- ja klaasipuru, mis söömisel olevat inimesi surmanud.

Kööki mineku keeld oli tingitud sellest, et kardeti kõrvaliste isikute poolt mürkainete puistamist toidukateldesse. Venemaal olevat ette tulnud juhtumeid, kus sel viisil terved pataljonid ära mürgitatud.

Aga see mürgitusemaania ei seisnud mitte ainult sõdurite toidu kontrollimises, mürgitust kardeti ka välisõppustel. Kõikidel oli keelatud maal taludest toitu või piima vastu võtta. Nähtavasti jällegi Venemaa "valusate" kogemuste põhjal.

Kasarmus ei võinud olla laskemoona. Kui peeti laskeharjutusi, siis iga kord pidid roodud tooma aruande põhjal ülejäänud laskemoona ja kestad polgu lattu tagasi. Nii ei tohtinud padrunikestadest ühtki puududa või üle olla, vastasel korral võeti kohe ette juurdlus. Politrukid isiklikult tuhnisid põlvili maas mulla sees ja otsisid kesti. Säärane usaldamatus tõi muidugi majandusala juhtidele palju tööd juurde.

Raskeks kujunes olukord eriti siis, kui lahingupadrun juhtus kaotsi minema või sõduri käest mõni üleliigne padrun leiti. Sel juhul olid kohal poliitilise büroo sekretär ja propagandatoimetaja, rääkimata komandöri­dest. Otsiti läbi kogu roodu isiklikud kastid ja alustati ranget juurdlust. Rangest jälitusest hoolimata aga leidus siiski peaaegu igas roodus peide­tult padruneid ja kesti, milledega võidi nende kaotust asendada.

Tuli ette ka palju sekeldusi selle läbi, et politrukid ei osanud sageli vahet teha lahingu- ja õppepadruni vahel.

Petseri polgus leiti kord maasse peidetult 2000 lahingupadrunit. Padrunite leiu kohta seletas komissar, et siin on mängus kulakud oma organisatsiooniga. Tehtud juurdlus käis läbi salajasest osakonnast ja läks diviisikohtusse.

Mõnedes väeosades, kui mindi välisõppustele, pidi õppuste juhataja andma allkirja selles, et ta on nii mitu relva vastu võtnud. Kardeti millegi­pärast vintpüsside vargust!

136

Ajal, mil Eesti sõjavägi oli veel vormiliselt olemas, avastasid vene­lased Sidepataljonis relvade seisu kontrollimisel, et osa kaadri-allohvitseri-dest hoiab oma vintpüsse ühes laskemoonaga linnas erakorterites. See "ennekuulmatu väärnähtus" viis komisjoni esimehe, majori, täiesti endast välja. Pärast toibumist andis ta kategoorilise käsu kõigi relvade viibimata staapi toomiseks ning lubas selles asjas ähvardava ettekande teha.

Ajal, mil õppust peeti ilma püssideta, hoiti need kasarmus lukusta-tult püramiidis, — kas pandi kett päästiku kaitsest läbi või seadistati püssipüramiidi külge eriline lukustatav puuklamber. Hommikul oli politruki esimeseks mureks püssipüramiidi nuhkida ja relvad arvuliselt üle lugeda. Relvade lukustamine otse šokeeris meie sõdurit. Kui sõdurile ei usaldata relva, kuidas võib siis temast kujuneda võitleja!

Iseloomustavaks nähtuseks oli tähtpäevil ja pühade puhul valve kõvendamine. Eriline politruk määras isiklikult suurendatud toimkonna koosseisu ustavaist sõduritest, keda kinnitas veel väeosa komissar. Peale­selle pandi kogu vastutus korra eest veel ühele politrukile, kes vahetpida­mata ringi luusis. Kõvendatud valvet põhjendasid komissarid sellega, et kui kunagi "midagi juhtub" — segadusi, vastuhakkamisi, siis juhtuvad need ikka suuremate rahvakogunemiste ja pidustuste ajal. Seepärast pidavat olema sellal eriti valvel. Nähtavasti oli see Venemaal tõesti nii, sest milleks muidu selline umbusk!

Teatavate tähtpäevade saabumisel lõpetati ladudes töö hiljemalt kell 12.00. Seejärel käisid polgukomissar, polguülem, polguülema abi majan­dusalal, eriala ohvitser ja korrapidaja-ohvitser ning vaatasid kõik laod üle. Pärast seda lasti laod lukustada, pitseerida ja anti võtmed komissari kätte.

Seda tehti nähtavasti kartusest, et tähtpäevil võidakse salaja ladudes­se minna, sealt relvi ja laskemoona välja tuua ning seda kehtiva võimu vastu tarvitada. Sellist ringkäiku ja ametiisikute käest võtmete äravõtmist teostati kõikjal väeosades oktoobri-, Punaväe aastapäeva- ja maipidustuste puhul.

Eriti suur oli staapide teenistuses salapäratsemine. Salapäratsemine läks koguni selleni, et staabi kaastöölistele ei usaldatud isegi neid salajasi korraldusi, mida neil õppuse edukaks läbiviimiseks oleks hädavajaline olnud teada. Väljasaadetud korraldustest jäeti staapi ainult üks eksemplar, mida hoiti salajases osakonnas eri pitseri all, kust seda staabi kaastöölised tihtipeale ei teadnud otsidagi. Igal staabi ametnikul pidi olema salajaste kirjade hoidmiseks pitseeritav mapp, mis pärast töö lõppu anti hoiule salajaste kirjade osakonda. Töötamine pärast ametliku tööaja lõppu salajase kirjavahetuse täiendamiseks võis toimuda ainult staabiülema igakordsel loal.

137

Ühelt poolt salapäratseti, teiselt poolt venelased aga oma rumalusega ise paljastasid oma kavatsusi. Lõuna-diviisi piirkonnas kavatseti Laura suurtükiväepolk üle tuua Tartu. Ettepanek oli täiesti salajane ja saadeti erikulleriga Riiga. Seejuures aga unustati, et Tartus Laura suurtükiväepol-gu ohvitserid otsisid päris avalikult oma väeosale vastavaid ruume ja nende perekonnaliikmed kortereid. Kui siis lõpuks jutt lahti läks, et suurtükiväepolk tuleb Laurast Tartu, alustati ranget juurdlust selle kohta, kuidas salajase kirja sisu võis linnarahvale teatavaks saada!

Kuna salakuulamise kartus oli väga suur, siis peaaegu kogu kirjava­hetus oli vene vaadete kohaselt salajane. Juba lihtne väeosa nimetuse pealekirjutamine tegi kirja salajaseks. Väeosa nimetused ja ametinimetused olid kõik šifreeritud, šiffer ise vaheldus mitu korda kuus. Selliselt pidi šifri tabel alatiselt käepärast olema, et teada, kas täna oled B—10, R—6 või muu. Salajase kirjavahetuse registreerimine ei teostunud töötäitjate endi poolt, vaid igas staabis ja väeosas selleks loodud erilises salajases sektoris. Salajase posti edasitoimetamine Riia kõrgemasse staapi toimus eraisikute-feldjäägrite kaudu, hoolimata sellest, et valitses rahuaeg ja "tänu Stalini geniaalsele poliitikale" oldi sõjast eemal.

Salakuulamise vastu organiseeris eriosakond nii staapides kui riviüksustes oma vastuluure. Kõiki inimesi jälgiti igal sammul, tegevuses ja kõnelustes. Algul meie inimesed ei osanud sellisele jälitamisele suure­mat tähelepanu omistada, väljendasid oma mõtteid avalikult arvamuses, et keegi neid ei kuula. Aga kui üksikud ohvitserid, allohvitserid ja sõdurid järsku ootamatult ära kadusid, hakati mõistma, et samasugune Damoklese mõõk ripub igaühe pea kohal.

Vastuluure organiseerijaks ja algatajaks oli diviisi staabi eriosakond. See osakond, hilisema nimetusega III osakond, oli GPU silm sõjaväeük­suste juures. Eriosakond, kuigi töötas diviisi staabi ruumes, ei allunud diviisi ülemale ega ka diviisi komissarile, vaid töötas täiesti iseseisvalt, erialluvusega korpuse staabi eriosakonnale.

Eriosakonna tööaeg oli diviisi staabi tööajast erinev. Kui diviisi staap oma töö kell 18. 00 lõpetas, eiis eriosakond normaalselt algas oma tööga, ja eriosakonna töö kestis tihti, nagu seda võis märgata, öö läbi.

Mõlema diviisi eriosakonna ülemad olid muide Nõukogude Vene­maalt saadetud eestlased. Samuti osutusid eestlasteks ka üksikud eriosa­konna kaastöölised, nagu hiljem selgus. Kuid staabis teenivaile Eesti ohvitseridele jäi see teadmatuks, ja see asjaolu sai paljudele neist saatusli­kuks.

Eriosakonna ülem kandis Eesti ohvitseri mundrit, diviisi staabi koosseisu kuuluvate isikutega eesti keelt aga ei kõnelnud, kuid, nagu

138

hiljem selgus, väljaspool staapi esinenud ta väeosades ja asutustes Eesti ohvitserina, mistõttu tal sageli õnnestus Eesti ohvitserkonna meeleolu, arvamusi ja väljendusi võrdlemisi täpselt noteerida.

Eriosakonna ülesandeks näis olevat Punaarmeesse üle võetud Eesti sõjaväe koosseisust välja rookida kõik see element, kes vähegi avalikult Punaarmeesse halvustavalt suhtus. Seetõttu tuli eriosakonna inimestest võimalikult eemale hoida, ja kuna eriosakonna agente võis isegi oma "sõprade" hulgas olla, tuli selles mõttes juba kolmanda isiku juuresolekul kõnelemistes ja jutuajamistes äärmiselt ettevaatlik olla.

Eriosakonda rändasid arvatavasti ka kõik Eesti ohvitseride ja all­ohvitseride elulookirjeldused ja fotod, mida lasti mitmel korral uuesti teha. Eriti uuriti eestlaste varanduslikku seisukorda ja seda, kas nad varem bolševismi vastu olid võidelnud. Foto pidi olema nii tehtud, et pildil mõlemad kõrvad näha olid — ilmsesti põhjusel, et vajaduse korral isikut kergemini pildi järgi avastada.

Väeosades olid peanuhkideks N K V D ohvitserid, kes samuti kandsid Eesti ohvitseri vormi ja ei allunud ei väeosa ülemale ega komissarile. Paljude nende N K V D avalike esindajate kohta oli väeosas teada, et need olid eestiaegsed ajateenijad-sõdurid, nüüd aga kõrgendatud "eriteenete" eest leitnandiks. Nende N K V D agentide kaudu teostus väeosades kogu jälgimine, luuramine ja kõnede pealtkuulamine. Nende poolt organiseeriti ka nuhkurite võrk, peamiselt parteilastest, Eesti venelastest, juutidest ja muudest soosikutest.

Algul oli jälgimine võrdlemisi tagasihoidlik, kuid mida enam suudeti luurevõrk välja arendada, seda aktiivsemaks see läks. Harilikult paistsid spioonid silma kas äärmise lohakuse ja distsipliinirikkumisega või siis eeskujulikkusega. Viimased olid peamiselt eestlased.

Spiooni-distsipliinirikkujat ei saadud karistada, sest talle jäi ikka õigus, olgu siis seepärast, et käsku ei olevat temale täpselt edasi antud või ei ole ta sellest õigesti aru saanud. Ka siis, kui näiteks spioon lahkus öösi teadlikult vahipostilt ja läbi akna tuppa magama ronis, jäi talle ikkagi õigus.

Suures enamuses osutusid spioonid puhtakujulisteks aferistideks, kel eestiaegses kiidu-karistusraamatus karistuste jaoks enam ruumi ei olnud. Nüüd nad seletasid, et varem neid "rõhuti" kodanlaste poolt!

Nuuskureid leidus igal pool, mispärast pidi olema väga ettevaatlik kriitikaga, mis mõne uue absurdse korralduse puhul tahtmatult üle eestlase huulte libises. Kui juba 3—4 eestlast üheskoos juttu ajas, olid roodu Petseri venelased või teised nuhid kohe kuulamas, mida kõnel­dakse.

139

Viimaks kujunes nuhkimise intensiivsus selliseks, et ei võidud enam kellegagi rääkida. Iga kõige väiksemgi arvustav sõna sai teatavaks väeosa komissarile ja N K V D peaagendile. Sagedaste juurdluste tagajärjel inimesed suruti moraalselt maha, nad kapseldusid iseendasse ja käitusid morn-vaik-setena.

Pealeselle N K V D ohvitserid ise terroriseerisid väeosas igaüht, kelle käest lootsid kaasteenijate meelsuse kohta andmeid saada. Keegi veebel õhukaitsedivisjonist jutustab:

"Meie divisjoni tuli Eesti sõjaväemundrit kandev leitnant Paul, kes esitles end korpuse staabist tulnud informatsiooniohvitserina. Hiljem kutsus ta mind teise tuppa ja küsis, kuidas meeste meeleolu on, mida nad räägivad, kas nad on uue korra vastu. Ütlesin, et midagi ei räägita ja midagi halba ei ole. Mehed ainult pole veel harjunud üleminekuga uuele korrale. Seejärele Paul käskis mind hakata temale teateid andma meeste omavahelistest juttudest. Kui kuski midagi kahtlast on, siis sellest rääkida otsekohe ainult temale."

Eesti sõjaväelasi hakati kandma nn. musta raamatusse. Need, kellede kohta mustas raamatus oli kogunenud rohkem märkmeid, hakkasid varsti vaikselt ning saladuslikult teiste hulgast kaduma. Esimesed ohvrid olid need ohvitserid, allohvitserid ja sõdurid, kes ei suutnud ennast taltsutada ja ütlesid välja, mis nad mõtlesid. Nii läks rahuajal igast väeosast üksikult kaduma juhte ja sõdureid.

N K V D luure oli suunatud eriti just nende sõjaväelaste vastu, kelle­dest arvati, et nad oma kõigutamatu meelsusega võivad kommunist l ikule propagandale vastukaaluks olla. NKVD tegevuse pearaskuspunkt väeosa­des näis olevat sihitud eesti rahvusliku meelsuse murdmisele ja kommu­nismivastase tegevuse avastamisele.

Eesti ohvitseride, allohvitseride ja sõdurite üksikarreteerimisi väeosa­des püüti alati teostada nii, et teised seda ei märkaks. Isegi pataljoniülem ei teadnud, kuhu ta üksikud alluvad kadusid. Arreteerimise tehnikas kasutati igasugu alatusi. Tavaliseks võtteks oli isiku väljakutsumine kõrge­masse staapi, kust ta enam iialgi tagasi ei pöördunud. Arreteeriti öösi, erakorterist jne., aga ikka nii, et sellest keegi lähemalt midagi teada ei saanud. Isikule väljaantud varustus korjati allüksuses kokku ja i lmsüütu näoga seletati, et see mees jääb teenistuse asjas pikemaks ajaks ära.

Stalini sulased nägid igas eesti sõjaväelases vaenlast, kontrrevolut-sionääri, vastuhakkajat ja spiooni.

Nüüd hakati eestlaste keskel ka mõistma, mispärast niisugune inimeste kuhjumine eluruumides valitses. Sellises ummistuses said kõik sõdurite mõtted, teod, kõnelused ja kirjutused nukkidele teatavaks.

140

Aga ka nuhid ise olid haaratud sellesse nõiarõngasse. Olukorda, kus

kontrrevolutsioonilised isikud väeosas puuduvad, ei tohtinud üldse olla —

see võis nuhile endale saatuslikuks saada, teda võidi hakata süüdistama

mitteküllaldases valvsuses.

Niisiis juhul, kui süüdlasi ei olnud, tuli neid kunstlikult teha! Ei ole

kahtlust, et paljud eesti sõjaväelased langesid sellise kunstliku süüdistuse

ohvriks — tähtis oli ainult, et saatana veski oleks olnud kogu aja käigus.

N Õ U K O G U D E "KULTUURITOOJAD"

ene komandörid, politrukid ja sõdurid tõmbasid meie inimeste tähelepanu endile juba sellel perioodil, mil nad lepingus ettenähtud baaside loomiseks Eestisse saabusid. Nõukogude Vene oli oma maa ja rahva eriti viimase kümne aasta kestel täielikult muust maailmast isolee-rinud. Seda isoleeritust taotlesid bolševikud sellise tõhususega, et isegi nendega vahetus naabruses asuvais maades puudusid lähemad andmed Venemaa tõelisest elu-olust.

Nõukogudemaalt tulnud üksikud tähelepanelikud välisreisijad rääkisid küll seal valitsevast kohutavast terrorist, GPU omavolist, rahva vaesusest, viletsusest ja harimatusest, aga Nõukogude omaenda ametlik informatsioon teatas peadpööritavaist edusammudest, ennenägematust kultuuritõusust, Punaarmee võitmatusest ja üldse teistest maadest üleole­kust igal mõeldaval alal.

Selliste otseselt vastukäivate teadete tagajärjel oli meiegi inimeste arvamus piiritagustest väga mitmesugune ning erinev, ja tõeline pilt Punaväe juhtidest ning võitlejatest selgus meile alles siis, kui nendega lähemalt kokku puutusime.

Punalaevastiku vanemaist juhtidest annab alljärgneva huvitava kirjelduse Eesti mereväe vanemleitnant P., kes oli määratud sideohvitse­riks Punalaevastiku koondise juurde, mis esimesena oktoobris 1939. a. Tallinna reidile ilmus.

Esimene komandör, kellega kokku puutusin hävitajal "Minek", oli Ptohhovi nimeline. Ta oli mingisuguste kergete jõudude juhataja. Vastikult lõhnastatud, haiglaselt kahvatu näoga väiksekasvuline mees, kes oma käitumisega jättis hämmastava mulje.

Järgmisel päeval pärast laevade sissetulemist oli ette nähtud rida visiite eesti sõjaväelastele ja avaliku elu tegelastele. Visiidid pidid algama kell 10.00. Ptohhov aga lahkus oma laevalt alles mõni minut enne 11.00, ja ilmselt ebakaines olekus. Pärast mõneminutilist visiiti Eesti Merejõudude

141

juhataja juures, kus pakuti klaas veini, muutus alkoholi mõju sedavõrd tugevaks, et Ptohhov jäi Tallinna garnisoniülema juures toolil tukkuma.

Buldogipeaga komissar püüdis olukorda päästa ja viis lõpuks joobnud komandöri oma saatkonda Pikas tänavas. Mis seal toimus, võib kujutella! Saatkonnas käimise tõttu hilines visiit linnapeale veelgi.

Mis puutub ajast kinnipidamisse ja üldse täpsusse, siis näis, et vähemalt tol ajal ei olnud punalaevastiklastel sellest vähematki aimu. Aeg oli vist ainuke, mida "isakese" Stalini poolt lubati kõigile ja mida igaüks võis ka asjaajamise juures kasutada oma äranägemise järgi.

Eriti rabav oli punakomandöride seltskondliku kasvatuse tase. Söögikommetest polnud neil primitiivseimatki aimu. Nii võis sageli näha üsna paljude varruka paeltega "härrasid", kelle lauakombed ei erinenud palju metsinimese omadest.

Otse hämmastavaid pilte esines ametlikel bankettidel, mida baaside loovutamise puhul korraldati. Pärast üht sellist ilmus järgmisel päeval Merejõudude Staapi punaadmiral Tributsi adjutant ja pakkus eelmisel õhtul "Estonias" neile korraldatud õhtusöögi eest raha. Oma tegu põhjen­das ta sellega, et eestlased on vaesed ja neile käib nii uhkete vastuvõttude andmine üle jõu. Sideohvitseril oli suuri raskusi, et "jõukale" punaadjutan-dile selgeks teha, et sellist raha vastuvõtmist Eestis ei tunta.

Vene sõjaväelaste üldteadmised olid väga puudulikud. Omavahelis­tes vestlustes püüti alati laskuda propagandasse. Ülistati Nõukogude Venemaa olusid, kõrgeid palku, kultuurset ja lõbusat elu. Kord Ohvitseri­de Keskkogu kasiinos esitas üks punakomandör Eesti ohvitserile küsimu­se: "Mis eest teie hakkate sõdima?" — "Oma rahva ja isamaa eest!" oli vastus. "Vähe," lausus punakomandör, "tuleb sõdida ideede eest!"

Oli täiesti loomulik, et üritatud propaganda kandis sootuks vastupi­dist vilja. Liiga ilmne oli see, mida nähti, ja peaaegu uskumatu, mida kuuldi.

Venelaste baasidesse jõudmisel algas siin kauakestev komisjonitami-ne ja varanduste hindamine. Sellest tööst määrati osa võtma palju Eesti ohvitsere, kes valdasid vene keelt. Need ohvitserid jutustasid hiljem kitsamais ringides kõigest kuu Idus t-nähtust lõbusaid lugusid.

Kord olnud vaja kindlaks määrata ühe toa põrandapinna suurust, mille pikkus 5 m ja laius 7 m. Punaarmee suurtükiväeleitnant lahendanud küsimuse väga lihtsalt: 5 + 7 = 1 2 , s. t. põrandapind on 12 m 2 !

Haapsalus ühe vana puumaja ülevõtmisel avastanud politruk, et seina sees midagi tiksub. Mis seal ikka muud võib olla kui põrgumasin! Eesti ohvitser kapten T. ütelnud küll politrukile, et sellise õhukese seina sees ei saa olla mingit põrgumasinat, et küllap see on puukoi. Venelased

142

aga vahtinud väga umbusklike ja kartlike nägudega ringi, nagu võiks iga silmapilk oodata plahvatust. Politruk suutnud end siiski kokku võtta ja hakanud suure ettevaatusega vanu vaheseinalaudu lahti nokitsema. Kapten T-le teinud see asi algul nalja, kuid nähes venelaste narrust, avanud ta seina paari julge tõmbega. Tuppa sadanud tolmu ja saepuru, põrgumasinast polnud muidugi jälgegi! Ka "süüdlane" koi jäänud leidma­tuks. Sündmuse kohta aga koostati akt ja asi oli korras.

Pärast seda, kui Eesti sõjavägi suruti Eesti territoriaalse laskurkorpu­se sildi all Punaarmeesse, hakkas politrukke ja komandöre massiliselt valguma siinseisse vastselt loodud väeosadesse. Seoses sellega avanes meie sõjaväelastel võimalus "võitmatu Punaarmee" juhte väga mitmest küljest tundma õppida. Ja siis selgus üsna varsti kõikjal staapides ja väeosades, et Punaarmee juhid on vaimliselt, kõlbeliselt, kehaliselt ja käitumiselt meie ohvitseridest, allohvitseridest ja ka sõduritest võrdlematult madalamal.

Nõukogude Liidu kõrgemas ohvitserkonnas olid ainult mõned endised tsaariaegsed ohvitserid, kes olid saanud korraliku sõjalise väl­jaõppe, kuna enamik oli tõusnud Vene kodusõja ja parteiteenistuse oludes, olles rahuajal lõpetanud lühiajalised kursused. Noorem ohvitserkond oli üldiselt madala intelligentsiga.

Üldhariduslik tase oli kõigil vene juhtidel, välja arvatud mõni üksik, väga madal. Ka sõjalised teadmised olid puudulikud, sest teatavasti vene sõjakoolides spetsialiseeruti väga kitsal alal ja peamine tähelepanu pöörati poliitilisele õppusele. Samuti seisid vene juhid sisemistelt väärtustelt ja moraalilt hämmastavalt madalal, kuna neisse juba maast-madalast oli teadlikult sisendatud igasuguste inimlike tunnete eitamist, omaenda sugulaste ja sõprade reetmist, salakuulamist, kadedust, madalat kah­jurõõmu ja kogu muu maailma fanaatilist vihkamist. Näis, et püüti koguni soodustada venelaste kõige madalamate instinktide eneseavaldamist.

Kodu kui niisugust neil üldsegi ei olnud, sest vahetpidamatult ning kavatsetult teostati ümberpaigutusi ja lähetusi, mis ei võimaldanud kellelegi püsivamat kodust elukorraldust ega normaalset perekonnaelu.

Nagu juba öeldud, oli vene sõjaväelaste üldine kasvatus ja väline käitumine lausa barbaarne. Kuid kõigele sellele vaatamata määrati sellised isikud kõrgeile ja vastutavaile ametikohtadele selleks, et eestlasi juhtida, õpetada ja kogu sõjaväge ümber kasvatada. Tagajärjeks oli see, et vene juhid oma jõhkruse, harimatuse ja oskamatusega tekitasid uutes väeosades kaootilise olukorra, mis oli meie sõjaväelastele ennenähtamatu, ning süvendasid veelgi opositsiooni ja vaenlikkust.

Uustulnukate üheks iseloomustavaks jooneks oli uhkeldamine sõnaga "kultuur", selle valesti mõistmine ning tarvitamine. Kultuur ja

143

puhtus — need sõnad olid venelastel alati keelel, kusjuures lasti välja paista, nagu elaksid eestlased mustemalt ja ebakultuursemalt kui vene­lased. Türi raudteejaamas laskis politruk endale tõlkida ülespandud sildi "Suitsetamine keelatud" ja leidis, et see on väga ebakultuurne plakat.

Pärast N K V D ohvitseride-agentide ilmumist väeosadesse seletasid politrukid mitmel pool kadestavalt, et vaat, kus on seltsimehed, kes töötavad kultuursel alal! Kultuuri mõistest ei saanud meie arusaamise järgi venelaste juures juttugi olla. Nende kultuuri võis iseloomustada sõnadega "pesnja i pljaska" (laul ja tants). Komandöride ja sõdurite kultuurilised harrastused seisnesid igas asjas peamiselt teatavate laulude kordamises, "garmoškade" ja teiste pillide mängu õpetamises ja "pljaska" (tantsu) harjuta­mises.

Tondi kaunid kalatiigid leiti algul kohe "ebakultuursed" olevat, sest neis ujusid majesteetlikult karpkalad ja toitsid endid peamiselt jalutajate poolt vettevisatud saia tükkidest. Vene väeosade Tondile tulekul muutus olukord paugupealt "kultuureks", sest varsti nähti sõdureid kristallselges tiigivees hobuseid ujutamas ja ka venelane ise heitis oma haiseva keha jahedasse vette. Nii muutusid Tondi kaunid kalatiigid "kultuurseiks" paikadeks, kus segadamini ujutati hobuseid, pesti pesu ja supeldi! Vene­laste alatine kelkimine kultuursusega tõendas ainult vastupidist — kultuu­ri puudust.

"Postimees" nr. 12 — 1941. a. kirjeldab lugusid punaarmeelaste kõrgest "kultuurist". Seal kirjutatakse:

"Kommunistlike võimumeeste paljuleierdatud seletusi Nõukogude Liidu kõrgest kultuurist ja rahvahariduse ennenägematust tõusust on meil alati muigega võetud. Aastase bolševike hirmuvalitsuse kestel saime ise seda "kultuuri" oma nahal tunda. Kooli tänavas nr. 6 asetsevas uues majas elas vene ohvitser oma perekonnaga. Ta tuli mõttele hakata teisel korral asetsevas köögis nuumama siga. Seapidamine köögis aga häiris majaela­nikke ja nad teatasid loost maja usaldusmehele ja miilitsale. Komandöri peale aga ei hakanud ükski hammas ja ta pidas siga köögis edasi. Sellele omapärasele "seakasvatusele" tegi lõpu Punaarmee põgenemine Tartust. See korter aga oli niisugust mustust täis, et keegi ei saanud sinna esialgu elama asuda.

Nuhtluseks olid vene sõjaväelased oma perekondadega Tähtvere linnaosale, kus asetseb Tartu moodsamate majade rajoon. Siin on olnud majavalitsejad ja majaelanikud venelastega püsti hädas, sest lisaks kõigele muule ei ole venelased tunnistanud ka mingisuguseid seadusi ega määru­si, vaid elanud nagu tõelised metslased. Sellest "sotsialistliku kultuuriga" elamisest teavad majavalitsejad jutustada päris imeasju.

144

Hurda tänavasse moodsasse korterisse tuli kaks vene perekonda, neist üks politruki oma. Et kummagi perekond pääseks esikust otsekohe kööki, selleks puuriti auk seina ja tehti köökipääsuks avaus. Korteri seinad määriti lühikese ajaga tundmatuseni ja taoti naelu täis. Parkettpõrandad ei näinud üldse puhastamist, küll aga katsuti neid pesta. Isegi vannitoa uksed olid äärmiselt ära määritud.

Jakobsoni tänavas elas majorist politruk naise ja kahe pisikese lapse­ga. Neil oli 4 tuba, milledest 2 hoiti tühjad. Toas valitses õudne mustus. Toad olid koristamata ja pühkimata ning väiksed lapsed lebasid selles mustuses. Vikerkaare tänavas 11 asetsevas sealse linnaosas luksuslikemas majas, kus on keskküte, elektripliidid jne., elas 3 vene leitnanti oma abi­kaasadega. Elektripliitidega ümberkäimisest võib järeldada, et venelased ei olnud sääraseid esemeid enne näinud. Peale muu olid pliidid ülekeenud toitudest praagatatud. Vannitoas olid kraanid katki keeratud. Seal pesti ka pesu, kuna pesukööki venelannad ei tunnistanud. Pesu loputamiseks lasti kraanist joosta pesule järjest uut vett. Nõnda ujutati kogu vannitoa põrand veega üle ja see hakkas tilkuma läbi lae alumisele korrale.

Venelased ei tunnistanud mingisugust seadust. Kui korter leiti tühi olevat, murti sisse ja asuti sinna elama. Kohtus mõisteti mõnelt neist üürirahad välja, kuid siiski jäid nad saamata, sest ei leidunud võimu, kes oleks julgenud seda üüri sisse nõuda. Need on üksikud katkendilised näited ja nähtused paljuülistatud "sotsialistlikust kultuurist."

Üldiselt elasid venelased, niihästi juhtiv kui ka poliitiline koosseis väga mustalt, meile isegi uskumatul viisil. Kolm politrukki elas kasarmus, Kiviloo mõisas. Neid ei lastud külasse elama minna, et kasarmus oleks igal ajal "silmi". Nad elasid nii ropult, et neid isegi polgu komissar pidi sõimama, kuigi tal seda Eesti ohvitseride ees väga raske oli teha. Aga sellest sõimust ei olnud suurt kasu — hiljem oli venelastest koosnev kontrollkomisjon sunnitud taas konstateerima politrukkide mustust. See aga pandi üldsuse arvele: väeosa sisekord on halb, kõikjal mustus, ja tehti divisjoniülemale (eestlasele) selle eest range noomitus.

Petseris paigutati vene komandörid perekondadesse, sest iseseisvaid kortereid ei olnud võimalik neile anda. Elanikud andsid neile kasutada voodeid, kušette, diivaneid, laudu, kuid peagi tuli kaebusi, et venelased on need ära määrinud. Selle tagajärjel hakkasid venelased kasarmust nõudma voodeid, aluskotte. Hiljem ei tahtnud linnaelanikud enam ühtki venelast oma korterisse võtta, elanikke tuli selleks sundida. Sellised nähtused ilmnesid eranditult igal pool.

Eesti Sõjakool aeti Tondilt välja 17. 06. 40, asemele tulid venelased. Sügiseks moodustati siia "Tallinna jalaväe sõjakool", kuhu sunniti minema

145

ka osa endist Eesti Sõjakooli kaadrit. Millisena nägid need Eesti ohvitserid ja allohvitserid Tondit 1940. a. sügisel, pärast Vene väeosa lahkumist! Söögisaal oli täiesti kütmata, lagi tilkus, põrandale oli tallatud paks porikiht — nagu asfalt. Köögikatlad olid täiesti mustad. Katelde äärtele oli ära kuivanud umbes 2 cm paksune toidujäänuste kord. Ühelgi uksel ei olnud lukku ees. Kloseti uksed olid naeltega kinni löödud, kuna ettekuju­tamatu mustuse tõttu ei saanud klosetti enam kasutada.

Eriti nigelad ja mustad olid vene komandöride ja politrukkide naised. Saabumisel Venemaalt Eestisse võis venelaste naisi kohe teiste hulgast ära tunda: barett peas, äärmiselt lühike sitskleit seljas, sääred paljad, laps ja puukast kaasas. Harilikult hoiti neid paar nädalat teistest eemal, kuni osteti paremad riidehilbud selga. Paljudel puudus siia tulles isegi aluspesu.

Paljude komandöride ja politrukkide jutust võis järeldada, et nad olid lastekodude kasvandikud (kodutud). Lõuna-diviisi staabiülema asetäitja oli endine mäekaevur, sõbra tapmise pärast aastaiks sunnitööle mõistetu.

Mis puutub vene komandöride ja politrukkide hariduslikku tasemes­se, siis võis väga harva kohata neid, kes olid üle nelja õppeaasta üldtead­misi saanud. Neid aga oli väga palju, kes olid vähem kui 4 aastat koolis käinud. Kui Eesti venelased häbenesid oma väikest haridust (4-kl. algkoo­li) "Tallinna jalaväe sõjakooli" saatmisel, siis üks Petseri polgu venelastest, pataljoniülema asetäitja, uhkustas: "Näe, mina olen 2 kl. algkoolis lõpeta­nud ja saan varsti juba pataljoniülemaks!"

Põhja-diviisi tankitõrjedivisjonis oli politruk, kes oli käinud koolis ainult ühe aasta. Ta oskas väga viletsalt lugeda, kirjutamisega ei tulnud ta üldse toime. Viljandis üks vene nooremleitnant seletas, et mõned aastad tagasi ta pole veel osanud ei lugeda ega kirjutada Ta ei olnud ammugi erandlikuks nähtuseks.

Tallinna polgu ühe pataljoniülema asetäitja vanemleitnant (venelane) sai ülesandeks läbi viia näitlik õppus lahingulise ettevalmistuse alal. Õppuse teostajana koostas ta kava, mis pidi tulema paljundamisele. Masinakirjutaja, kes vene keelt võrdlemisi hästi oskas, ei suutnud kirja lugeda. Paremadki vene keelt oskavad eestlased kogu polgus ei tundnud samuti kirjamärke, mis täitsid 2 lehekülge poognapaberist. Läheduses olevad vene komandörid ja politrukid suutsid lugeda vaid mõne katkendi. Kohalekutsutud kirja koostaja ise ka ei saanud enam aru, mis ta oli paberile kokku kirjutanud, ja õppuse kava jäigi paljundamata. Venelased imestasid meie inimeste selge ja puhta käekirja üle, mis nende endi juures oli haruldus.

146

Üldse tundsid kõik venelased õigekirja väga halvasti. Tähelepanu juhtimisel mõnele keelelisele veale lõid nad aga harilikult käega. Kui eestlased avastasid raamatus õigekirjutusvea, siis ei saanud nad seda venelastele kuidagi selgeks teha.

Väikse koolihariduse tulemusena oli eriti nõrk venelaste geograafia tundmine. Sidepataljoni politruk oli küll maakaardilt Venemaa kõik kaevandused ja tööstuskohad ära õppinud, kuid ei suutnud kaardilt leida enamikku Euroopa riike. Üks Tallinna polgu politruk kuulis, et sõdurid räägivad midagi Roomast. Ta ütles iseteadvalt eestlaste jutu vahele: "Ah, tean, see on Saksamaal." Grusiinlasest politruk rääkis oma kodumaast, soojadest ja külmadest tervisveeallikatest. Vestluses kerkis esile küsimus — kus on soojem, kas lõuna- või põhjanabal? Politruk seletas veenva häälega, et lõunanaba on sootuks midagi muud kui põhjanaba, lõunanabal olevat kõrge temperatuur, midagi +70 °C ümber.

Vene komandöride, politrukkide ja nende naiste kasvatusliku külje kohta võis järeldusi teha kas või neist koosviibimistest, mida mõningail tähtpäevadel korraldati koos Eesti ohvitseride ja nende abikaasadega. Vaatleja võis siin tähele panna kaht järsult erinevat maailma.

Lõuna-diviisi staabi venelastest juhtkonna käitumise kohta võis mõningaid andmeid saada ühest koosviibimisest diviisiülema juures, kus viina joomiseks ei kõlvanud enam harilikud napsiklaasid, vaid pärast paari napsi joomist paluti tuua "normaalsed" viinajoomise klaasid, nimelt õlleklaasid. Tuhatoosid olid venelastele tundmatud. Hoolimata sellest, et laual oli tuhatoos, lendasid diviisiülema abi, venelase, suitsuotsad kas diviisiülema klaverisse või laua alla.

Koosviibimisel heideti ette, et raadiomuusika pole mingi muusika ja et meie diviisiülem, eestlasest kindral, on niivõrd vaene, et ta pole suut­nud endale hankida veel grammofoni. Venelased tegid ettepaneku gram­mofon kohale tuua, tahtes näidata, kuivõrd kultuursed ollakse Nõukogude Venemaal ja kuivõrd heakvaliteediline on nende grammofon. Mänguriist toodigi kohale, aga kui sellest kostis ainult metalliplärinat ja kui üks Eesti ohvitseridest julges tähendada, et selliseid grammofone tarvitati meil 20 aastat tagasi, siis leiti kohe vabandav vastus — süüdi olevat meie "halvad" grammofoninõelad!

Teiste saavutusi Nõukogude Liidu arvele kanda ja sealjuures ise kiidelda oli Vene poliitilistele juhtidele kõigile omane. Võrus pakkus väeosa komissar Eesti ohvitseridele maitseks "vene" šokolaadi, šokolaadi ruutudel aga ilutses ühe Eesti šokolaadivabriku märk. Eestlased ütlesid avalikult, et see on ju meie oma šokolaad! Komissar vastas, et ka Vene­maal on sellenimeline šokolaadivabrik. Küsimusele, mispärast nad siis on

147

tarvitanud ladinakeelseid tähti, vastas komissar, et Venemaalgi mõnikord tarvitatakse ladinakeelseid tähti.

Venelastel oli isesugune ja kummaline arusaamine varguse mõistest. Vargus oli paljudele venelastele niivõrd omane, et nad võtsid sealt, kust aga said. Ülemate kabinettidest "võeti" määrustikke ja eeskirju, eesruumi­des teiste sinelite taskutest kindaid ja salle, kasarmu sidemeestelt tange, nuge jne. Põhja-diviisi luurepataljoni politruk Vahtin purustas aknaruudu ja varastas akna kaudu raadioaparaadilt ajanäitaja. Selliseid juhtumeid oli väga palju.

Juhtudel, kui vargused ilmsiks tulid, venelased ei tunnistanud seda. Veel enam, nad pöörasid tõsiasjad sootuks ümber, tegid endist "üliausad kannatajad" ja varguse avastajaid ähvardati kohtuga. "Postimehes" nr. 72 — 1942. a. kirjeldatakse juhtumit leitnant Jatšmennikoviga, kes Võru Maksuametis varastas eraisikult rahakoti.

Algul mees tunnistas oma süü üles, aga hiljem anti kogu sünd­musele sootuks teine ilme. Tallinnast Võrru sõitnud korpuseülema asetäit­ja, venelane, nõudis juurdlusmaterjali oma kätte. Tutvunud sellega, kutsus ta kõik Võru polgu ohvitserid ja sõdurid võimlemissaali kokku, kus pidas järgmise kõne:

"Seltsimehed komandörid, seltsimehed sõdurid! Siin, 140. polgus, on tegemist suure sabotaažiga. Siin polgus süüdistatakse komandör leitnant Jatšmennikovi rahakotivarguses, mis ei ole õige. Juba Võru raudteejaamas tuleb minu juurde keegi tsiviilkodanik, kes sositab minule kõrva, et keegi "võitmatu" Punaarmee komandör olevat Võru Maksuametis varastanud kellegi naisseltsimehe rahakoti. Ja kui ma siia 140. polgu staapi tulin, siis tundsin vaistlikult, et mind mõned seltsimehed komandörid ja sõdurid oma tummade pilkudega ironiseerisid. Lisan, et need seltsimehed-koman-dörid, kes mind pilkudega ironiseerisid, ei olnud venelased, vaid eest­lased!

Kõigest sellest nähtub, et siin ei ole tegemist mitte ainult sabotaažiga, vaid ka provokatsiooniga. On ju selge, et leitnant Jatšmennikov leidis Võru Maksuametist rahakoti, ja leitnant Jatšmennikov oleks selle leitud rahakoti viinud leiubüroosse, kuid teda takistati provokatsiooniga seda tegemast. Kust tulid äkki välja tunnistajad ja prokurör? Kõik see oli ette kavatsetud maksuametis viibijate poolt seltimees komandör Jatšmennikovi vastu.

Olen teinud juba vastava korralduse, et need tunnistajad ja prokurör vastutusele võetaks kui alatud provokaatorid. Ja teie, seltsimehed koman­dörid, seltsimehed sõdurid," karjub korpuseülema abi raevunult, "kui ma veel peaksin kuulma, et leitnant Jatšmennikovile ette heidetakse, et tema on varastanud rahakoti siin, 140. polgus, siis annan ma teid kõiki kui

148

kontrrevolutsionääre sõjatribunali alla! Ja teie, eestlased, seltsimehed komandörid ja sõdurid, kui ma peaksin veel nägema või kuulma neid ironiseerivaid pilke ja leitnant Jatšmennikovi kohta käivaid kompromiteeri­vaid jutte, siis olen sunnitud väljakohut kokku kutsuma! Seega on juurd­lus läbi vaadatud ja leitnant Jatšmennikovi süütus kindlaks tehtud."

Vene juhtidel ei olnud ka õiget arusaamist ülema autoriteedist. Kui meie ohvitserid Kurnas läksid sõduritega ühel ajal sauna, siis vene koman­dörid tegid sellest erilise numbri, seletades, et nüüd olevat meie ohvit­seride autoriteet sõdurite juures jäävalt läbi. Selline arusaamine on täiesti väär ja vihjab ennemini klassivahedele, mida just Punaarmees ei peaks olema, aga mis tõeliselt siiski on.

Vene komandörid omavahel lähemaid sõprusringe ei moodustanud. Neil oli ametlik vahekord ja usaldamatuse õhkkond üksteise vastu. Eriti ei sobinud nad poliitilise koosseisuga.

Korpuse suurtükiväepolgu komissar ei saanud põrmugi läbi polgu-ülema venelasest abiga. Algul nad elasid ühes majas; kõrvuti asetsevais korterites, kuid suure tüli ja pahanduse tõttu naiste vahel pidi polguülema abi mujale kolima.

Venelastel ei olnud tarvis erilist põhjust, et üksteist sõimuga üle valada, seda tegid nad sageli ka alluvate ees. Petseri polguülema ukrain­lasest asetäitja ei sallinud üldse venelasi. Siiski tundus, et ka vene koman­dörid tundsid salajast hirmu politrukkide ees: pärast venelaslikku praga-mist tegi algatuse leppimiseks ikka komandör.

Ametlik propaganda kuulutas mehe ja naise võrdsust Nõukogude Liidus. Tegelikus elus aga võis tähele panna, et vene komandör ja politruk ainult vähe hindasid oma naist, ütlesid avalikult, et naine on "toaloom". Naine ei tohtinud neilt üldse küsida, kuhu mees läheb, sest mehel võisid olla täita partei ülesanded. Üks politruk seletas, et pärast kolmandat järelepärimist naise poolt, kuhu ta läheb, saanud talle selgeks, et naine on salakuulaja, ja ta andnud ta NKVD-sse üles.

Eestisse saadetud vene juhtidel ei olnud peale seljariiete ja väikse sumadani kaasa tuua peaaegu midagi. Korpuse suurtükiväepolgu ülema asetäitjal, vanal halli peaga majoril oli kaasas kogu ta maine vara: naine, kolm väikest last, paar sitsiriidese mässitud kompsu ja vana roostetanud raudvoodilogu. Seda voodit vaatlesid ja imetlesid eesti sõdurid, kes kuidagi ei tahtnud aru saada, miks "seltsimees major" selle küll Kaasanist siia kaasa oli vedanud.

Kohe pärast Eestisse jõudmist asusid venelased siinseid kauplusi ründama. Osteti kõike, mis ette juhtus, ja ikka suuremal hulgal. Oli ilmsesti näha, et venelastel oli puudus igast asjast. Venelaste ostmistest ja

149

arusaamistest kaupade alal räägiti siis hiilgavaid anekdoote. Igatahes said kaupmehed lahti ka oma moestläinud ja vananenud riietest ning jalatsitest.

Üldiselt vene komandöri ja politrukki ei saagi nagu iseloomustada juhina. Väikse üldharidusega, madala intelligentsiga vene külapoiss, kellele on vorm selga pandud ja üteldud, et tema teenistus on kõige tähtsam ja kõige õilsam riigis. Ilma mingi organiseerimisvõimeta, olid nad niihästi staapides kui ka väeosades ainult segaduse tekitajaiks ja suurenda­ja iks.

See saab kõik selgemaks, kui meenutada, et ainsaiks nõudeiks kasvandikele Vene sõjakooli sisseastumisel oli — neli klassi algkooli, vene keele oskus ja kehvikuseisus.

Koolis kulutati lõviosa õppeajast poliitilisele õppusele, mille tagajärjel kooli lõpetanud leitnandid osutusid muidugi sõjalistel aladel nõrkadeks.

"Tallinna jalaväe sõjakooli" saadeti väeosadest samuti 4-kl. algkooli haridusega vene keelt oskavaid kehvikuid (mitte ühtki taluomaniku poega ega haritlast), peamiselt Petseri ja Peipsi-äärseid venelasi. Need tingimused olid tehtud just selleks, et sõjakooli saaksid astuda ainult meie venelased. Kui meie vanemad ohvitserid viitasid sellele, et nüüd viiakse meie koman­döride tase alla, et seni olid meil isegi kõik nooremad ohvitserid güm­naasiumiharidusega, siis vastasid komissarid, et haritlased ei ole usaldata­vad. Eestlastel oli heameel, et igast väeosast arvukalt venelasi sõjakooli läks — sel teel saadi lahti suurest hulgast spioonidest.

Vene komandör oli formaalne inimene, ilma analüüsi- ja kriiti­kavõimeta. Kuskil ei nähtud, et ta oleks mingit olukorda analüüsinud või kriitikaga võtnud. Väline distsipliin oli ilma seesmise veendumuseta, puhtformaalne. Seesmine distsipliin, mis baseerub moraalseil alustel, näis puuduvat, mistõttu tuli sageli ette selliseid nähtusi nagu komandöride hilinemist teenistusse, pummeldamisi, teravaid vahejuhtumeid omavahel.

Kokkuvõttes võib ütelda, et enamik vene komandöridest ja politruk-kidest oli väikse üldharidusega, kitsa silmaringiga, nõrga kõlblusega ja harimata käitumisega inimesed, kelledelt Eesti ohvitseridel ja ka sõduritel ei olnud midagi õppida.

- I T u n a a r m e e erineb oma olemuselt maailma teistest sõjavägedest samuti nagu Nõukogude Liit teistest riikidest. Kuna bolševism taotleb maailma­revolutsiooni, siis Nõukogude Liidu poliitika on sihitud võimuvahendite

LENINI-STALINI K A S V A T U S

150

loomisele, mis võimaldasid selle eesmärgi saavutamist. Selleks loodud võimuvahendite seas kuulub esikoht Punaarmeele.

Punaarmeed valitsetakse bolševistliku partei poolt ning rakendatakse bolševistlikuks klassivõitluseks. Sihilikel eesmärkidel lastakse käiku massi hulgas ja samuti ka Punaarmees lööksõnad, nagu — "internatsionalism", "proletariaadi diktatuur", "nõukogude patriotism", kuid neid ollakse valmis vahetama tarviduse järgi, sest bolševismil on ainult üks eesmärk: iga hinna eet võimu saavutada ja säilitada. Bolševismi diktatuur on tegelikult juutide mõju all oleva väikse jõugu diktatuur bolševistliku partei ja proletariaadi üle. Maailmarevolutsioon on sellele jõugule teeks maailmavali tsemise saavutamiseks.

Maailma teistes sõjavägedes seob sõdureid rahvuslik terviklustunne ning nad võitlevad isamaa ja oma rahva eest. Punaarmees astub kõige selle asemele poliitika. Punaarmee ridades sunnitakse sõdur võitlema ühe klassi huvide eest.

Sõduri politiseerimist teostatakse pidevalt kogu ta sundväeteenistuse kestel. Teenistusajal toimub sõduri poliitiline koolitamine sunduslike poliitiliste kursuste näol õige koormava kava järgi. Ka teenistusest vabal ajal poliitilise koolituse surve ei vähene — selleks otstarbeks loodud Lenini-tubades käib politiseerimine lakkamatult edasi. Kõik need vahendid peavad kasvatama Punaarmeelast agressiivse klassivõitluse vaimus.

Siin rakendatakse kõiki mõeldavaid demagoogilisi vahendeid. Vale ja ässituspropaganda abil mõjustatakse inimesi, kellel omal ei ole kriitika­võimet ega võrdlusvõimalusi muu välismaailmaga. Ja hoolimata sellest, et poliitilise kasvatuse osatähtsus on Punaarmees suur, kurdetakse siiski kõige rohkem selle puudulikkuse üle.

Bolševism nõuab, et Punaarmee oleks temale kuulekas ja ustav, selle tõttu peab teda poliitiliselt koolitama, kuid ühtlasi ka valvama. Bolševistli-kud hirmuvalitsejad ei usalda endi poolt allutatud inimmasse, iga väik­semgi ebakõla seal summutatakse juba eos. Sama on maksev ka Punaar­mee kohta.

Punaarmees seati juba algusest peale sisse nn. sõjakomissarid, kelle ülesandeks oli poliitiline valve, kuid keda ühtlasi varustati sõjalise käsuta­misõigusega, nii et sõjaväelised juhid olid neist täiesti olenevad. Sõja­komissarid pidid jälgima, et parteitippudest antud käske ka tegelikult täidetakse.

Vahepeal püüti peamiselt Tuhhatševski algatusel piirata poliitilise juhtkonna mõju, kuid peale tema mahalaskmist sõja komissaride osatähtsus tõusis veelgi. XVIII parteikongressil 1939. a. võis Vorošilov teatada, et lühikese aja kestel on poliitiliste juhtide arv tõusnud 15 000 pealt 34 000-le

151

ja et need poliitilised juhid on "raudse luuaga" puhastanud armee reetli­kust elemendist ning jätkavad vahetpidamatult seda tööd.

N. Liidu Ülemnõukogu presiidiumi otsusega 12. aug. 1940. a. astuvad sõja komissaride asemele nn. "Poliitiliste asjade asetäitjad koman­dörid". Tegelikult olukord palju ei muutu, sest Punaarmeed ja selle sõjalist juhtkonda valvatakse endiselt partei käsilaste poolt, kes peavad valvama, et ei kaldutaks kõrvale "generaljnaja linijast". Varsti muudetakse Punaarmee poliitiline valitsus "Punaarmee poliitilise propaganda peavalitsuseks", mis iseendaga mingit muudatust ei too. Hiljem peale sõja lahtipuhkemist muudetakse neid otsuseid veel mitmel puhul edasi-tagasi.

Peale Eesti sõjaväe sisselülitamist Punaarmeesse langes selle juhtide ja sõdurite väljaõppetöös peamine rõhk poliitilisele õppusele. See seisnes eeskätt partei ajaloo ja Stalini konstitutsiooni õpetamises, peale selle aga ka veel bolševike revolutsiooni- ja sõjakangelaste elulugude tundmaõppimises ja Punaarmee seniste "kangelastegude" kirjeldamises, üldise suurekõlalise "Markso-Leninskaja podgotovka" nimetuse all. Üldiselt aga paistis, et poliitili­se õppuse eesmärgiks ja ülesandeks oli eesti sõjaväelaste senise maailma­käsituse ja mõtlemisviisi suretamine ja neisse uue meelsuse kasvatamine bolševike partei ja Stalini konstitutsiooni põhimõtete vaimus.

Poliitilise õppuse meetodiks valiti hoolimatu propaganda, toores agitatsioon ja tõsiasjade jälk moonutamine, kõigi eestiaegsete saavutuste mahategemine ja laimamine — absoluutselt jesuiitliku arusaama järgi: eesmärk pühendab abinõu.

Bolševike agitatsioon ja propaganda oli rajatud ainult Vene eriolude-le, vene sõduri arenematule, ent siiski vastuvõtlikule hingeelule, madalale hariduslikule tasemele. Toores agiteerimine eeldab seda, et agiteeritav ei suuda ise tõsiasjusse süveneda ega mingeid muid järeldusi teha; oma järelduste tegemine on isegi keelatud. Kuna Balti erisõjaväeringkonna korpustele ei töötatud välja ega võetud tarvitusele mingeid propaganda erimeetodeid, siis jäi ka Eesti Korpuse asutustes, staapides ja väeosades bolševistliku propaganda põhielemendiks jäme petmine ja vale.

Nõukogude Liidust Eesti Korpusse saadetud poliitiline koosseis oli äärmiselt piiratud silmaringiga ja madala sisemise arengutasemega. Neile oli pähe tuubitud, et Nõukogude Liit on eesmine kultuurmaa kogu maailmas ja et eraomandusemaades valitseb mujal kõikjal vaimupimedus ja viletsus. Kui siis Eestisse tulekul selgus, et siinne maa on kultuursem, rahvas haritum ja jõukam kui "tööliste ja talupoegade paradiisis", siis politrukid algul "pettusid", aga kogusid ennast kohe ja orienteerusid siiski omaenda vanadele meetoditele. Mingeid uusi meetodeid oleks praktiliselt ka äärmiselt raske olnud läbi viia, kui arvestada, et kõik õpperaamatud ja

152

kogu tohutu poliitiline-propagandaline kirjandus oli täpne tõlge vene keelest ja vene kogemustest.

Võis ette arvata, et madala haridusliku tasemega rahvastele määra­tud meetodid Eestis liiva jooksevad. Bolševike võtted osutusid Eesti ohvitseride, allohvitseride ja sõdurite juures mõttetuiks. Alatud võtted, vale ja laim põhjustasid kasvatustöös seda, et politrukkide poolt üles­seatud eesmärgid jäid saavutamata või siis saavutati puhtal kujul vastupi­diseid tulemusi.

Uutes väeosades püüti juhtide poliitilist kasvatust teostada peamiselt loengutega, mida pidasid väeosa komissar ja mõned tähtsamad politrukid. Need olid süsteemita loengud, nende arvates tähtsamailt aladelt. Seniseks teemaks oli muidugi bolševike partei ajaloo peatükkide ettekandmine. Kuna ette võis kanda ainult seda, mis partei ajaloos oli kirjutatud, siis selle bolševistliku "talmudi" õppimine, milles ajaloo tõeline käik oli Stalini juutide poolt täielikult võltsitud, muutus äärmiselt vastikuks. Paistis, et ettekandja omalt poolt selgitamiseks midagi lisada ei tohtinud, teiselt poolt aga ka midagi lisada ei osanudki. Ettekandega ühenduses üleskerkinud küsimused jäid alati kas vastamata või vastati nendele lakooniliselt, et vastus antakse järgmisel korral. Üldiselt bolševistliku aasta kestel partei ajaloo õppimise alal ei suutnud Eesti juht- ja sõdurkond saavutada isegi välispidiselt mainimisväärt tagajärge; paljudes väeosades ei jõutud kauge­male esimesest peatükist. Partei ajaloo põhimõtete sisuline omaksvõtmine ei tulnud üldse kõne allagi.

Sõduri poliitiline õppus seisnes selles, et meeskond koguti õppeka­vas ettenähtud ajal või väga sageli õhtuti ka väljaspool ettenähtud aega Lenini-tuppa, kus siis politruk või ta käsilased refereerisid mitmesugustest propagandabrošüüridest Lenini-Stalini õpetust, Punaarmee suuri tegusid lahinguis jaapanlaste vastu Hasani ja Halhin Goli juures, "kuulsusrikkas võitluses Valge-Soome bandiitide vastu". Vastikumaiks teemadeks poliiti­listes tundides oli meie Vabadussõja teotamine, kõigi eestiaegsete saavu­tuste hoolimatu mahategemine ja jabur jutt Balti riikide ühisest kallale-tungikavatsusest Nõukogude Venemaale. Peale selle põimiti sõdurite (samuti aga ka ohvitseride) poliitilisse kasvatusse kampaaniaid, mida üritati oktoobrirevolutsiooni aastapäeva, 12. jaanuari 1941 valimiste, vandetõotuse ja 1. mai eelnädalail. Suuri poliitilisi sõnu tehti ka Stalini ja Vorošilovi sünnipäevil ja Stalini konstitutsiooni aastapäeval. Üldiselt oli sõdur kogu aja vahetpidamata forsseeritud poliitilise propaganda, võltsin­gute ja vassingute surve all. Ühe poliitiliselt "tähtsa" sündmuse kampaania ei saanud veel lõppeda kui algas juba uue selgitus, ja — endastki mõista — veelgi suurema hooga.

153

Poliitilistel õppustel toodi peale partei ajaloo ja muu bolševistliku propaganda ettekandmise ette ka igasuguseid näiteid Nõukogude Vene­maa edusammudest mitmesugustel majanduslikel aladel. Näiteid illustree­riti protsentuaalsete tulemustega, tuues võrdluseks teisi Euroopa riike. Kui juhiti tähelepanu sellele, et protsentuaalselt rahvaarvule on Eesti 20 aasta jooksul teinud suuremaid edusamme, siis vastati sellele: "Teie võisite seda küll teha, aga kõik, mis teil on tehtud, on väga nigel ja ei kõlba kuhugi." Kui venelased tõid ette, et Venemaa saapavabrikud on valmistanud aastas 40 miljonit paari saapaid ja keegi julges tähendada, et 130 miljonit inimest jäi ju siis ilma saabasteta, siis oli kindel, et selle mehe nimi sattus musta nimekirja.

Bolševistliku praktika kohaselt tegid politrukid propagandat kõikjal ja igal juhul: enne õppust, õppusel ja pärast õppust. Üldiseks juhtlauseks oli — igasugune tegevus peab teenima ka poliitikat, näitama partei kõrgelolekut ja selle suurt hoolitsemist sõduri eest. Politrukkide poolt levitatud propaganda aluspõhjas näis lebavat arusaam, et igast tühjast asjast võib teha suure numbri.

Kui teiste õppeainete tunnid võisid mitmesugutel põhjustel ära jääda ja nendest mõningail teenistuslikel põhjustel võis puududa, siis õppekavas ettenähtud poliitiliste õppuste ärajätmine ja nendest puudumine oli täiesti keelatud. Nende tundide ajal pidid seisma kõik muud tööd ja tegevused. Isikute nimed, kes poliitilistest õppustest püüdsid kõrvale hoida, märgiti musta raamatusse; puudumise põhjuste selgitamisele asuti alati.

Allüksuste piirides korraldati kõik poliitilised miitingud, koosolekud ja loengud peamiselt nn. Lenini-toas, mille loomine igasse allüksusse oli sunduslik. Selleks valiti võimalikult avaram ruum ja sinna kuhjati kokku peale igat sorti punaste esemete ka paremad mööblitükid.

Lenini-toa seinad olid kaetud "pühade piltidega". Aukohal rippus ikka habemike-trio (Marx-Engels-Lenin) ja vastasseinas tavaliselt "isake Stalin" ise, ta paremal käel Vorošilov, Timošenko või mõni juudi-nägu. Vaba ruum seinal kaeti igasuguste loosungitega ja ajalehtedest välja-lõigatud piltidega, mis tavaliselt kujutasid "võitmatu Punaarmee" elu ja tegevust või siis jälle elu "paradiisis". Kui siia juurde arvata veel nurk seinalehtedega, siis olid toa seinad sõna tõsises mõttes kaetud nii, et seina või tapeti loomulik värv jäi nägemata.

Loosungid olid eesti keeles väga halvasti koostatud. Igasuguste piltide, punaste kaltsude ja muu materjali rohkus, mis kõik ilma süsteemi­ta seintele oli asetatud, jättis ruumist laadapalagani mulje ja kriiskav punane värv mõjus tavalise inimese närvidele, nii et see katsus sealt esimesel võimalusel kiiremini välja saada. Midagi ütlevat või selgitavat ei

154

suutnud see "mustlase pulma vanker" anda, mispärast ta eesmärk "poliitili­se kasvatustöö" alal jäi täiesti saavutamata.

Politrukkide korralduste kohaselt oli Lenini-tuba "püha paik", kus kõvasti rääkimine, laulmine, naljatamine või muu säärane "ebakultuursus" oli kõvasti keelatud. Ka peakattes ei tohtinud Lenini-tuppa astuda. Isikui­le, kes tulid väljastpoolt allüksusse, näitas politruk enne "lenkomnatat", et vaadaku meeste kultuursust! Kuna Lenini-toa karjuvusest kõrgemal pool järeldati, kuidas see või teine allüksus üldse ennast on organiseerinud, siis teostus ruumi dekoreerimine politruki enda vahetul juhtimisel. Määrati isegi auhinnad allüksustele, kel oli kõige ilusam punane nurk. Esimeseks auhinnaks oli 125 rubla, peale selle veel kiitus käskkirjas.

Lenini-toa dekoreerimise töö tehnilisteks täitjateks olid tavaliselt politruki käsilased või soosikud, kes sel põhjusel said õiguse õppustest ära jääda või loa linna minekuks. Juhtudel, kus dekoreerimistöödele sattusid eestimeelsed sõdurid, tuli mõnikord isegi ette suuremaid sekeldusi, sest need püüdsid sihilikult dekoratsioonidesse sisse viia sini-must-valge värvide kombinatsiooni. Selline sihilikkus aga avastati kohe ja eemaldati seinalt.

Eesti sõduril ei saanud olla Lenini-toa vastu mingit soojemat tunnet. Ruumist püüti niipalju eemale hoida kui vähegi võilnalik. Ka vene koman­dörid ei tundnud huvi punaste tubade vastu, nad ütlesid politrukile, et selle toa seadistus on tema leib.

Kuna paljud "lenkomnatas" poliitilistel loengutel ettekandjat üldse ei kuulanud ja nukkusid, siis naljahambad ristisid selle toa "lenjkomnataks" ("laisklemistuba").

Politrukid oma propagandas ei osanud tabada eesti sõduri mentali­teeti, kõikjal paistis nende jutust läbi, et sääsest tehakse elevanti. Tüütuseni ülistati "suurt ja armastatud rahvaste juhti Stalinit" ja Nõukogudemaal kehtivat korda. Ilmselt mõistsid meie sõdurid, et sellega tahetakse varjata nende eest suurt viletsust ja vaesust, mida bolševism Venemaal miljonitele oli toonud. Ettekande lõpul kästi tavaliselt küsimusi esitada. Kui küsimusi ei järgnenud, siis nõuti neid tungivamalt. Alljärgnev juhtum näitab, millised kurvad tagajärjed aga võisid olla küsimusel, mis vähegi julges bolševistliku propaganda õigsuses kahelda.

Kuskil väeosas üks kompartei tegelane kõneles kogu väeosa koos­seisule. Kõne koosnes, nagu tavaliselt ikka, tühjadest sõnakõlksudest, kusjuures kommuniste kirjeldati kui eeskujulikke kodanikke, kel ei ole ühtki egoistlikku ega negatiivset omadust. Ainult sellised inimesed võivat olla kommunist id! Kõneleja võrdles sotsialismi ülesehitamist suure hoone ehitamisega, mille asukohast on vana vilets elamu lammutatud. "Seni kui

155

suur sotsialismihoone ei ole veel täielikult valmis, on veidi ebamugav selles elada — katus on pooleli ja tilgub läbi, kõiki aknaid ei ole veel ees, ahjud on samuti ehitamisel. Aga viimaks, kui suur sotsialismimaja on valmis, soojaks köetud, särab valgusest — siis on elu täielikult paradiislik!" See kõne oli nagu lastele, et oodake ainult, küll tuleb kõikidel hea ja õnnelik elu.

Lõpuks nõuti muidugi küsimuste esitamist. Kõik vaikisid, ei olnud midagi küsida. Kui aga küsimusnõuet tungivalt korrati, siis tõusis üles keegi lihtsa olemisega eesti sõdur ja ütles, et kõneleja poolt ettekantud sotsialismihoone ehitamise käik ei ole kooskõlas selle eesti vanasõnaga, mis õpetab: ära aja enne vana kaevu kinni, kui uus pole valmis.

See väljendus oli bolševikele otseselt pihtakäiv ja ootamatu, nagu välk selgest taevast. Kaasvõitlejatele-eestlastele tekitas vastus sügavat rahuldustunnet ja heameelt, aga sõdurile kujunes see saatuslikuks. Veel sama päeva õhtul kutsuti ta NKVD-sse ja pärast seda teda väeosas enam ei nähtud. Sõduri isiklike asjade kokkupanemist ja ärasaatmist nõuti mõni päev hiljem. Väeosa komissar, kes oli selle ülesastumise puhul väga suures ärevuses, käis nüüd jälle võidurõõmsa näoga ringi.

Ühes väeosas küsis üks ohvitser nöökavalt uue korra paremusest ja tuleviku sündmustest: "Kui kõik on arenev revolutsiooni teel, siis kas tuleb revolutsioon ka üleminekul sotsialismilt kommunismile (nähtavasti oli küsimuse tagamõtteks: kellel hakatakse siis päid maha võtma!) ja milline kord järgneb kommunistl ikule maailmakorrale?" Vastus küsimusele oli ebamäärane, kuid loengu lõpul kutsus komissar küsija oma kabinetti, et seda asja "laiemalt" selgitada. Pärast seda "jutuajamist" ei julgenud küsija enam kunagi selliseid küsimusi esitada. Talle selgitatud, et partei ajaloo kritiseerimine võib kritiseerijale raskeid karistusi tuua.

Sellest siis tuligi, et kui esialgu poliitilistel õppustel meie inimesed, eriti polkudes, esitasid küsimusi, ja kui need küsijad seejärel sattusid põlu alla ja isegi saboteerijatena arreteeriti, siis hiljem küsimusi enam harilikult ei esitatud. Poliitiline tund ise kujunes ettekandjale raskeks vaimunärimi­seks, kuulajaile aga vaikseks tukkumistunniks.

Ka ohvitseride hulgas leidus mehi, kes oma arvamist väga ei var­janud. Korpuse suurtükiväepolgu üks ohvitser, olles kutsutud polgu komissari juurde jutuajamiseks, ladus välja kõik, mis südamel: Venemaa kord on mäda, bolševike siinsed korraldused halvavad meie elu ja aina pidurdavad rahulikku arengut. Ohvitser ütles ka, et sellise korra juures on tal võimatu teenida. Komissar lubas lahkesti kaasa aidata, et ta Punaar­meest vabastatakse ja mõnele muule ametikohale määratakse. Ohvitser "vabastatigi" — ta arreteeriti 1941. a. juunis.

156

Lenini-Stalini õpetuse propageerimisel näidati ühiskonnavormide järk-järgulist arenemist algseist perekondlikest vormingutest kuni "mä­daneva" kapitalismini. Juba puht looduseseaduste järgi pidavat kapitalis­mile järgnema üle kogu maailma sotsialism kui kõrgem aste ühiskonna arenguloos. Aga veelgi kindlamaks pidi tegema sotsialismi ülemaai lmse tuleku tõsiasi, et Lenin ja Stalin olid seda ütelnud! Sageli võis tähele panna, et politruk, kui ta oli oma kõnelustes ummikusse sattunud, lahen­das pingelise olukorra lühidalt, lihtsalt ja nii, et keegi enam ei tohtinud vastu rääkida: "Kõikide poolt palavasti armastatud rahvaste juht seltsimees Stalin ütleb selle küsimuse kohta nii..." ja kogu küsimuse arutlemisel oligi lõpp. Stalini sõnadeks aga on: "Tööliste ja talupoegade elu sotsialismimaal on rõõmus ja õnnelik, inimene on kõige kallim vara, sotsialism on jõukus, Punaarmee on võitmatu."

Eesti sõdur ei jäänud seesmiselt kunagi rahule sellise vastusega, milles tsiteeriti Stalini sõnu, sest ta teadis väga hästi, et töölised ja talu­pojad Nõukogude Liidus on orjad, et inimese elu ei maksa seal midagi, et sotsialism on nälg, räbaldunud riided ja elamine allmaa-muldonnides.. .

Stalini konstitutsiooni õpetamise tunnis selgitati, et see põhiseadus on kõige demokraatl ikum ja vabam kogu maailmas. Kuna Stalini konsti­tutsiooni järgi inimene on sotsialistliku riigi kõige kallim vara, siis ka Nõukogude Venemaal olevat hoolitsus inimese eest kõige suurem, võrrel­des teiste maadega, ja kõik inimesed elavat seal rõõmsat ning õnnelikku elu. Üheks teemaks, mida kõigis väeosades käsiteldi, oli: "Mis on töölis-talupoegade Punaarmee?" Ettekandjad mainisid suure paatosega, et sellele küsimusele on Stalin ise vastanud. Stalini seletus aga oli niivõrd segane, et sellest keegi aru ei saanud. Naeruväärsena tundus väide, et Punaarmee üks erinevusi on see, et ta kaitseb tööliste huvisid, kuna teiste maade sõjaväed olevat ainult kapitalistide huvide kaitsjad. See väide ei kanna­tanud välja mingit arvustust, kuid sellal pidi säärastele mõtetele vastama marulise aplausiga.

Kõige ängistavamaiks ja vihatekitavamaiks tundideks olid eesti sõdurile loengud, kus kõneldi Eesti Vabadussõjast. Enamlaste käsituse järgi polnud Vabadussõda üldse olnudki. See tembeldati nende poolt kodusõjaks eesti tööliste ja kodanlaste vahel, kusjuures viimased olevat saavutanud ajutise võidu ainult tänu välismaiste "interventide" abile, vastu eesti rahva tõelist tahet.

Vabadussõjast kõneldes ei jäetud kasutamata juhust meie rahva vabadusvõitluse halvustamiseks ning Vabadussõja sangarite alavääristami­seks, nimetades neid "rahvavaenlasteks" ning eesti rahva tõeliste huvide reetjateks.

157

Kui muu kommunistlik propaganda kutsus esile opositiooni, vastu­vaidlemist ja iroonilisi muigeid, siis Vabadussõja ajaloo häbematu ja alatu võltsimine põhjustas sõdurites ägedat viha ning kutsus esile raevuka tasumisiha. Kui kogu enamliku propaganda tulemuseks meie sõjaväes oli opositsioonivaimu tugevnemine, siis võib seda just eriti ütelda meie vabadusvõitluse alavääristamise kohta. Sellega saavutasid politrukid hoopis vastupidist oma kavatsustele, põhjustades rahvustunde kõvenemist ja enamlusevastase meelsuse tugevnemist ja kasvamist.

Üheks valeks bolševikkude ajaloovõltsingute ahelas oli püüe luua legendi Punaarmee võitmatusest.

Võitmatuse lähtepunktiks oli bolševistlik kodusõda. Punaste võit valgete üle tõsteti enneolemata kõrgusse. Paljud kodusõja tegelased tehti legendaarseiks kujudeks ja Nõukogude Liidu võitmatuse sümboliteks.

Bolševikkude suuresõnalisi ennustusi, et Punaarmee lööb iga vaen­last tema enda territooriumil, püüti igale punaarmeelasele pähe tuupida, nii et see pidanuks muutuma endastmõistetavaks.

Kuni tüütuseni loeti ette peatükke võitlusest jaapanlastega Halhin Goli juures, milles Punaväe sealseid saavutusi ülistati taevani. Sõdurid arutasid endamisi vaikselt, et kuidas on võimalik kirjutada sellisest väiksest võitlusest nii paksu raamatut. Kuna sealsed võitluskirjeldused otse haisesid omakiitusest ja objektiivseid õpiseid mingeid ei toodud, siis keegi ei uskunudki neid "kangelastegusid".

Väeosades, kus käsiteldi teemat "Võitlus Valge-Soome bandiitidega", kutsus see kõikjal sõdurkonnas esile seesmise reaktsiooni. Kuna kõikidele oli teada meie vennasrahva sangarlik heitlus punase orjastuslaviini vastu, siis sealsed kunstlikult kokkuklopsitud Punaarmee "vägiteod" leidsid veelgi vähem uskumist kui "saavutused" Halhin Goli juures.

Käsitelles Soome Talvesõda 1 9 3 9 / 4 0 , alustati uhkeldavalt, et "suur kodumaa" ei jäta kedagi karistamata, kes talle kallale tungib. Soomlased olevat ehitanud Lääne-Euroopa imperialistlike riikide kaasabil endile tugeva kaitsejoone, kuid sellest hoolimata murdnud Punaarmee sealt ikkagi läbi. Järgnevalt valgustati eredais värvides, milliste võtetega Pu­naarmee selle sõja võitis. Näiteks keegi III järgu tehnik koos 6 venelasega võtnud terve Soome kompanii vangi!

Kuulajaskond oli valvel. Seal, kus hammas külge hakkas, seal näidati oma õiget suhtumist lorijutusse. Eesti lennuväelastele seletati, et üks Nõukogude tank murdnud sügavasse Soome liini. Tanki meeskonnal lõppenud laskemoon otsa. Soomlased ümbritsenud juba ähvardavalt tanki. Siis küsinud teine meeskonnaliige Ivanilt: "Mis teha?" Tagant auditoo­riumist hüütakse seepeale: "Lasta, lasta!" Politruk ägestub ja põrutab: "Ma

158

ütlesin ju, et laskemoon oli otsa lõppenud!" Sellele tuli tagant selgitavam — "Jalga lasta!"

Ühes väeosas sõduri küsimisele, miks Venemaa jättis Soome valluta­mata, kui ta Soome sõjaväge juba purustavalt oli löönud, vastas politruk naiivselt — olevat selgunud, et "soomlased sotsialistlikku korda sugugi ei ihka, viivad kõik rahva eest ära, põletavad majad maha" ja nii pole olnud põhjust edasi sõdida, sest "miks siis sel juhul ikka sinna minna!" Teises väeosas vastas politruk samale küsimusele juba kavalamalt: "Nõukogudel poleks olnud selle näljase rahvaga midagi peale hakata."

Üldiselt aga anti kõikjal mõista, et võit Soome üle on Punaarmee hiiglasaavutus, kuna praeguses sõjas arvuline üleolek ei olevatki nii väga oluline. Seevastu eesti sõdurid mõistsid, et Punavägi kandis Soome Talvesõjas raskeid kaotusi, ja tundsid sellest tõsist heameelt.

Juba aastaid tekitati Nõukogude Liidus määratu ulatusega sõja psühhoosi. Massidele püüti sugereerida kujutelma, et kõik ümbritsevad kapitalistlikud riigid valmistuvad rünnakuks Nõukogude Liidu vastu. Loomulikult selle sõjapsühhoosi mõjudele taheti eriti allutada Punaar­meed. Sellekohane propaganda muutus ikka enam ja enam intensiivseks, kui sõjalist konflikti oli juba aimata.

Sellega taodeldi masside tähelepanu juhtimist sisemistelt kriisidelt ja raskustelt näilistele välistele ohtudele. Juhtivad bolševikud kõnelesid teiste riikide sõjalistest ettevalmistustest kui tõendatud faktist. Tees sõjalise kokkupõrke vältimatusest Nõukogude Liidu ja kodanlike riikide vahel oli alati bolševike õpetuse põhialuseid. Siin aga varjati tõeliselt oma plaane kogu maailma ründamiseks ja maailmavalitsemise saavutamiseks.

Poliitilise õppuse raamides propageeriti viimaseil aastatel Puna­armees ja ka laiemais massides mõisteid, mis varemalt oleks tembeldatud kontrrevolutsioonilisteks. Nimelt hakati jutlustama nõukogude patriotis­mist. See klassivõitluse ja maailmarevolutsiooni õpetusega tegelikult vastuolus olev idee saavutas endale siiski tähtsa koha nõukogude sõduri poliitilises kssvatuses selle asjaolu tõttu, et aastate jooksul tekkis bolševik-kudel kahtlus, kas on võimalik rakendada Punaarmeed ja kogu elanikkon­da klassivõitluse loosungi all, sest ükski sõjavägi ei taha võidelda kaua võõraste eesmärkide pärast. Isegi kolhoosnik on kuidagi seotud maalapiga — mis talle küll ei kuulu — ning võib hakata kahtlema, kas on mõtet võidelda kogu maailma tööliskonna vabastamise eest.

Leiti, et on otstarbekam seada üles eesmärgid, mille pärast rahvas oleks valmis võitlema viimseni. Jõuti seisukohale, et loosung "kaitse imperialismi vastu" vastab bolševikkude doktriinile ja teiseks äratab ka rahvuslikke tundeid. Talupoeg näeb selles ka oma maalapi, oma isamaa

159

kaitsmist. Selle tõttu lisati klassivõitluse loosungile juurde uus mõiste — nõukogude patriotism, kuid see patriotism on kõike muud kui rahvuslik nähtus. Olude sunnil lülitati nõukogude propaganda, eriti Punaarmees, selles suunas ümber.

Poliitilise kasvatuse ainena kasutati ka mitmesuguseid tähtpäevi. Oktoobrirevolutsiooni aastapäev puhuti eelkäiva poliitilise kampaaniaga ja sotsialistliku võistluse väljakuulutamisega suureks ja tähtsaks poliiti­liseks tähtpäevaks. Tõeliselt aga osutus revolutsiooni aastapäev lihtsalt tavaliseks poliitilise hoogtöö põhjuseks. Kui aastapäev oli möödas, ei räägitud sellest kogu järgneva aasta kestel enam sõnagi.

Propagandaliselt andis selline kampaania sõdurite juures negatiiv­seid tulemusi. Aastapäeval asetati polgu klubi ja staabi välisseintele suurbolševike pildid, katusele ehitati papist tornid, milledele kinnitati viisnurgad ja muud paberist kaunistused. Poliitiline koosseis oli sellisest "dekoratsioonist" vaimustuses ja oli veendunud, et kõik seda imetlevad. Kuid eestlastele olid sellised kaunistused täiesti võõrad ja kutsusid esile ainult muigeid. Mida võisidki eestlase hingelaadile positiivset anda eluvõõrad loosungid ja maitsetult ülesseatud papi- ning paberitükid?

12. jaanuaril 1941. a. toimuva valimiskampaania "selgitustöö" ja ettevalmistused algasid juba 1940. a detsembrikuu esimesel poolel. Kuigi selgitustöös vihjati ka valimiste vabatahtlikkusele, anti sealsamas kohe mõista, et iga väärikas punaarmeelane valib. Koostati valijate üldnimekiri , mille abil asja organiseerijad võisid selgesti näha, kes oli valimas käinud, kes mitte, ja kõikidele oli selge, et sellest tehti omad järeldused. Hiljem valimiste-kampaania keerises üteldi selgesti välja, et valimistel tuleb käia igaühel, kes ei taha, et temaga midagi halba juhtub.

Väeosades juhtis valimiskampaaniat poliitiline koosseis, eesotsas väeosa komissariga. Selgitustöö tundidel ja vastavail miitingutel kuulutati suure suuga, et need valimised siin olevat kõige vabamad kogu maailmas. Varemail aegadel ei olevat sõduritel õigusi valimiseks olnud, nüüd aga võivat igaüks vabalt ja surveta valimiskasti juurde minna. Keegi ei tohtivat teda valimaminekul keelata! Milles see maailma suurim "valimisvabadus" seisnes, see jäi kuulajaile ikkagi arusaamatuks. Seevastu aga oli kõikidele selge, et nad on sunnitud valima bolševike partei poolt neile kaela määri­tud kandidaate, pealegi igas ringkonnas oli ainult üks kandidaat. Mas-simõrvar-prokurör Võšinski poolt oli koostatud brošüür, mis sisaldas endas umbes sada küsimust ja vastust valimiste kohta, kuid lihtsameel-semgi sõdur mõistis kogu selle kupatuse valelikkust. Mõned brošüürid tegid üldpildi segasemaks veel sellega, et lõpu lehekülgedel lasti elada rööbiti partei ja Staliniga ka veel hiina noorust.

160

Ühes väeosas küsiti komissarilt, et mispärast kandideerib Nõuko­gude Liidu ülemnõukogusse Eestimaa osas venelane Botškarev ja mitte mõni eestlane. Seepeale komissar seletas, et Botškarev oli varem Vene saadikuks Eestis ja ühtlasi tegeles sellega, et Eesti kiiremini Nõukogude vabariigiks muutuks. Kui nüüd rahvas teda ei vali, siis ei ole tal nagu poolehoidu, ta pole osanud üleminekut küllalt hästi korraldada, ja sel juhul läheks tal väga halvasti. Tähtis osa valimiskampaanias oli selgeks õpetada valijale ta käitumine valimiskasti juures. Selleks oli väeosas välja pandud näitlik valimiskast ühes kõige sinna juurde kuuluvaga: kardinaga eraldatud nurk hääletussedeli ümbrikku panemiseks, tint ja sulg mittesoo-vitud kandidaadi mahakriipsutamiseks. Kogu väeosa koosseisul lasti mitmel korral "valimisnurgast" läbi käia.

Ka eesti sõjaväelaste perekonnaliikmed ei jäänud sellest "õppusest" kõrvale. Igale inimesele näitas komissar isiklikult, kuidas see peab minema valimisele, istuma kardina taha asetatud laua äärde, mõtlema, tingimata palju mõtlema, ja siis võtma sulepea, kastma sule tindipotti ja kriipsutama maha mittesoovitud kandidaadi. Et valimissedelil aga oli ainult üks nimi, siis muidugi kedagi maha tõmmata ei olnud, ja kogu see vigurdus oli ainult selleks, et kuidagi jälle mingit vabatahtlikkuse muljet tekitada. Enne sedeli valimiskasti laskmist pidi isik kasti juures veel kord sügavasti "mõtlema" ja alles siis valimissedeli kasti laskma.

See "õppus" tegi eestlastele alati palju nalja, mida tohtis väljendada muidugi väga vargsi. Lõbu oli eriti siis, kui mõni vigurimees tähistas sügavaid mõtlemise momente demonstratiivselt raske oigamisega või mõnel muul kuuldaval viisil. Teisest küljest näitas selline õppusejant eestlastele, kuivõrd arenematu ja mahajäänud on vene rahvas: ei osata isegi istuda ega sulge tindipotti kasta!

Valimiseelsed päevad möödusid aina miitingute tähe all. Miitingu juhatuseks "valiti" presiidium, loomulikult ikka nii, et see koosneks väeosa komissari usaldusmeestest. Ühele mõtteosalisele või kaastöölisele suruti varem koostatud presiidiumikandidaatide nimestik pihku ja kästi vastav ettepanek teha. Et asi kiiremini läheks, siis oli koosoleku juhataja esimene küsimus — kas vasturääkijaid on? Vasturääkijaid muidugi ei olnud, seega oli ettepanek vastu võetud. Mõnel pool tekkis selliste lavastatud valimiste­ga ka sekeldusi. Nii näiteks valiti Korpuse suurtükiväepolgus kellegi ebameeldiva kommunistl iku allohvitseri asemele koosolekul ettepandud teine kandidaat. Tagajärjeks oli see, et pärast miitingut sai uue kandidaadi ülesseadja polgu komissarilt kõva peapesu, kusjuures tuli ilmsiks, et valitute nimed koos kõlava resolutsiooniga olid saadetud Tallinna juba eelmisel päeval.

161

Tapa polgus hääletati valimiseelsel miitingul keegi polgu komissari poolt ettepandud kandidaat kahel korral maha. See ajas komissari marru, ta hüppas presiidiumilaua tagant üles, vibutas rusikaid ja karjus: "Ma teile näitan mahahääletamist!"

Lõuna-diviisi staabist esindaja valimine Tartu linna valimiskoosole­kule sündis selleks kokkukutsutud diviisistaabi koosseisu kuuluvate isikute koosolekul, kus poliitilise osakonna kaastööliste poolt pikalt ja laialt selgitati esindaja valimise tarvidust. Viimaks tegi keegi meie vanemaist ohvitseridest ettepaneku läbirääkimised lõpetada ja asuda kandidaatide nimetamisele, sest olevat niikuinii selge, et esindaja tuleb valida, valitakse ja sinna saadetakse.

Poliitilise ja eriosakonna mehed kahvatasid, varsti aga tegi keegi nende hulgast omalt poolt ettepaneku, et läbirääkimisi tuleb siiski pidada, kuna küsimus olevat väga tähtis. Ta seletas veel pool tundi, mis tegi inimesed närviliseks, sest koosolek oli kokku kutsutud pärast tööaega. Viimaks ometi asuti hääletamisele, üks poliitilise osakonna juhtidest tegi pika motiveeritud ettepaneku, mille järele kandidaat valiti.

Meie vanema ohvitseri "lihtsa ülemineku" ettepanek aga ei lõppe­nud talle nii lihtsasti. Ta kutsuti diviisi komissari juurde, kus talle selgeks tehti, et selline väljaastumine olnud väga ränk eksimus. Teda ähvardati isegi kohtu alla anda kui saboteerijat, kes poliitilisel koosolekul tahtnud oma väljaastumisega teisi üles kihutada. Poliitiline koosolek olevat selleks, et inimesi ette valmistada ja "küpseks" teha, alles seejärel võivat asuda valimisele. Kui Eesti ohvitser selle peale tähendanud, et te tunnete vähe meie inimeste iseloomu, siis diviisi komissar vastanud: "Meie poliitilised võtted aga nõuavad seda!"

Valimispäeval oli väeosade kogu poliitiline koosseis kogu oma jõuga juba hommikul õige vara ametis. Kõik pidid tingimata minema valimisele, keegi ei tohtinud ära jääda, ja minema ikka nii, et jõuaksid teistest varem! See oligi põhjuseks, mispärast hommikul juba enne esimest valimistundi, s.o. kell 06.00, olid valimishoone ümber koondunud terved roodud eesot­sas politrukkidega, et aga ainult esimeste valijate hulgas olla!

Korpuse suurtükiväepolgus võis II divisjoni komissar juba kell 06.15 anda telefonogrammi polgu staapi ja teistesse divisjonidesse, et valimised on läbi ja hääletanute arv 100 %. II divisjonis oli meeste ülesäratamine teostunud juba kell 05.00, seejärel meeste kontroll ja rivistamine ühekaupa sabasse. Kes kohal ei olnud, see kustutati nimestikust ja võis hiljem oma hääle anda polgu staabis.

Täpselt kell 06.00 algas saba valimiskastist möödamarssimist , kusjuu­res igaühelt võeti lahtine sedel ja lasti kasti. Selliselt ei kestnud umbes 150

162

mehe möödamarssimine valimiskastist tõepoolest üle 15 minuti. Ja nii võiski komissar juba kell 06.15 teatada telefoniliselt valimiste 100-protsen-dilisest tagajärjest. See oli trikk, mistõttu II divisjoni komissar muutus kohe omasuguste seas eesrindlikuks ja mille pärast teda teised kadestasid.

Väeosades, kus sellist "valimismarssi" ei harrastatud, lõppesid valimised samuti võrdlemisi varakult, keskpäevaks, kuid valimistagajärjed ise ei olnud nii "puhtad". Valimiskasti heideti rikutud sedeleid, naljalu­gusid, loosungeid ja muid paberilipakaid. Kuigi hiljem teatati, et 97 % on poolt hääletanud, olevat mõnel pool see protsent vaevalt 50 olnud. Muidu­gi ei antud sellest teada, vaid kirjutati valimistagajärjed sellised, nagu neid taheti näha. Hiljem otsiti poliitilise koosseisu poolt tasa-vaikselt isikuid, kes valimiskasti rikutud sedeleid lasksid, üldiselt aga nende jälile õnneks kuskil ei saadud.

Elva polgus sai kapral K. valimistest aru nii, et need on vabatahtli­kud, ja ei kavatsenudki valima minna. Roodu politruk pinnis mitu tundi, et tuleb siiski valimistest osa võtta, kuid K. jäi kindlaks ja ei läinud. Politruk arvas, et see on tingitud sõduri halvast tervisest ja soovitas talle suusatama minna. Sõdur tuli õhtul suusa tarnast tagasi ja kandis politrukile ette, et ikkagi ei tulnud teisi mõtteid ja ta jääb oma otsuse juurde. Siis kogunes kaprali ümber mitu politrukki, kes kutsusid ta Lenini-tuppa. Nähtavasti mõjutati meest millegagi, sest pärast seda sõdur läks valima. Pärast valimisi aga karistas politruk kapral K-d tihti peavahiga.

Sama polgu reamees A. oli millegipärast kahes nimekirjas. Ta läks oma nime teisest nimekirjast kustutama. Seda ei võetud kuuldagi. Ta fotografeeriti ja pilt saadeti ajalehte "Nõukogude Kaitsel" — kui oma polgu aktiivseim kuju valimistel!

Üldiselt olid poliitilise koosseisu poolt organiseeritud valimised eesti sõjaväelastele peale sunnitud ja vastumeelsed, nende teaterlikkus paistis kõikidele läbi. Eesti juht- ja sõdurkond käis valimistel seepärast, et bolševi-kele mitte anda põhjust otsese terrori alustamiseks.

Kohe pärast "õnnestunud" valimisi alustati väeosades vandetõotuse kampaaniaga. Vanne tuli anda 23. veebruaril, s. o. Punaarmee loomise aastapäeval. Siingi taheti selgitustöös olla väga põhjalik, seletati igapidi Punaarmee kangelastegusid, surmapõlgust, eriti aga vandetõotuse tähtsust. Rööbiti sellega valmistati loosungeid ja uuendati plakateid.

Peeti soovitavaks, et võimalikult rohkem oleks neid, kes vande­tõotuse vene keeles ette loevad. Sel puhul algasid jällegi põhjalikud õppused ja harjutused. "Mõtlema" sunniti siingi!

Näis, et vandetõotuse andmise pärast väeosade poliitiline koosseis närveeris eriliselt. Selgitustöö kestel anti selgesti mõista, et kes vannet ei

163

anna, see loetakse riigivastaseks ja temaga talitatakse hiljem vastavalt. Põhja-diviisi luurepataljoni komissar ütles kord poolkogemata välja: kui mõni keeldub vannet andmast, mis siis temaga sünnib, seda ma ei tea veel ütelda. Kuid igatahes tuleb suur "skandaal"!" Teistes kohtades üteldi avalikult, et vandetõotuse mitteandja mängib oma eluga.

Propagandas aga rõhutati seda, et vandetõotuse andmine Puna­armees on individuaalne ja sünnib suure pidulikkusega. Kodanlikes armeedes olevat vande andmine massiline toiming ja sündivat ü lemuse survel, mis kedagi ei kohustavat vannet pidama. Seevastu individuaalse vandeteksti ettelugemine kõigi juuresolijate ees kohustavat isikut vannet pidama. Peale selle andvat kodanlikes maades sõdur vande klikile, Nõu­kogudemaal aga suurele kodumaale ja töörahvale.

Vandetõotuse päeva ennast tähistas punase värvi rohkus, mis sel puhul oli mitu korda ohtram kui tavaliselt, ja välisvalve kõvendamine, mis tavalisest välisvalvest oli kuus korda suurem.

Väeosa käsutati kokku ühte ruumi, enamasti klubisse, kus juhtivad ülemad andsid väeosa ees vande. Seejärel jaotati väeosa allüksustesse, kus esimesena andis vande allüksuse ülem, siis järjekorras rühmaülemad, veebel, rühmavanemad, jaoülemad ja lõpuks sõdurid. Vande andmine seisnes selles, et igaüks luges vastavalt lehelt vandeteksti ette kõikide ees, andis allkirja ja läks rivisse tagasi. See tseremoonia võttis võrdlemisi palju aega ja oli osavõtjatele vastik niihästi oma sisult kui ka välisvormilt.

Väeosades, kus sõduritele tüübiti vandetõotuse venekeelse teksti soravat lugemist, ei tulnud sellest midagi välja. Hääldati sihilikult teksti niivõrd valesti, et viimaks kästi eesti keelele üle minna. Seevastu teistes väeosades, kus sellist survet venekeelse teksti õppimiseks ei olnud, paljud sõdurid eelistasid vande andmist vene keeles, üteldes hiljem, et vene keeles oli vannet parem anda, ei saanud aru, mida lugesid. Paljud ei soovinudki surve all antud tõotust emakeeles anda, selleks oli neile see keel liiga püha. Vandetõotuse tekst lõppes ähvardusega, et kui keegi seda vannet murrab, siis tabagu teda Nõukogude karmid seadused ja kõigi töötajate needus. Paljud eestlased aga mõtlesid seda lugedes: kui ma seda tõotust tõepoolest täidan, siis tabagu mind ausate eestlaste needus.

Kokkuvõttes andsid eesti sõjaväelased vandetõotuse Punaarmeele surve all. Ometi olid kõik eestlased niivõrd arusaajad ja taipasid, et mõttetu kangekaelsus oleks toonud asjatuid ohvreid, ja seepärat pidas igamees paremaks need pealesunnitud sõnad paberilt maha lugeda ja oodata, mis tulevik toob.

Poliitiliste tundide vastu puudus eestlaste seas igasugune huvi, need tundusid vastikud. Eesti sõdurite hoiak bolševismi suhtes oli vaenulik.

164

Tapa polgu lennuväljatöödel, polgu staabist mõnisada meetrit eemal, Tapa mõisa juures, organiseerisid sõdurid Vene-vastase miitingu. Üks kõneleja mainis, et nad kaevavad siin Stalinile hauda. Sellele järgnesid ägedad uurimised ja juurdlused, kuid õnneks jäid need tagajärjeta.

Ühes väeosas leidis väeosa komissar Punaarmee aastapäeva hommi­kul Stalini pildi seinalt lõhkilõigatud suuga, millesse oli topitud leivatükk. Pildi all olid ristamisi Eesti ja Soome lipud ja nende vahel vihane masinal-kirjutatud pilkelaul. Samal päeval kukkus saali ülesseatud Stalini pilt keset aktust järsu raksatusega maha, sest pilti hoidvad nöörid olid noaga läbi lõigatud.

Hiiul seadsid sõdurid endises kantseleis oleva raadiovastuvõtja Soome saatejaamale, lükkasid kantselei aknad lahti ja eemaldusid ise. Ja varsti rõkkas kogu Hiiu jaama ümbrus Eesti hümnist.

Mitmel pool väeosades avastati, et sõdurid kannavad neile väljaan­tud vene riiete all eestiaegseid sõduripluuse, ühes selleaegsete tunnusmär­kidega. Rahvuslik sõjaväevorm oli meie sõdurile tõeliselt armas! Seda kanti salaja talismanina.

Kui politrukid kirjeldasid poliitilistel tundidel peensusteni vastaste metsikuid tegusid, siis eesti sõdur tajus intuitiivselt, et see kõik on suure­pärane ja täpne kokkuvõte bolševike endi julmadest tegudest. Nii jäi Eesti sõdurkonnale juba mõne aja pärast mulje, et kõiki propagandaloosungeid ja seletusi tuleb võtta vastupidiselt. Hiljem see mulje muutus kindlaks veendumuseks.

Samuti püüti igas väeosas teostada Eesti ohvitseride ja allohvitseride abikaasade poliitilist kasvatust ja uuele olukorrale kaasatõmbamist. Moodustati naiste poliitilised ringid, kus esinaiseks oli mõne politruki naine. Ringis korraldati peamiselt poliitilisi õppusi ja õpetati vene keelt, mõnel pool organiseeriti ka laulukoore.

Algul tuldi kokku uudishimust, et vaadata, mis siin tehakse ja räägitakse. Varsti tuli siingi ilmsiks rida asjaolusid, mis eestlaste abi­kaasadele olid täiesti vastuvõtmatud ja mille tagajärjel järgmised kokku­tulekud liikmete arvult ikka enam ja enam kokku kuivasid.

Petseri polgus olid eesti sõjaväelaste abikaasad väga pahased polgu komissarile, kes oli ühes oma loengus väljendanud, et Eesti omariikluse ajal olevat müüdud eesti naisi nagu sibulaid. Nõukogude Liidus olevat naine vaba ja väärtuslik kodanik. See tegi vahekorra eesti ja vene naiste vahel väga teravaks ning tekkis täielik üksteise vihkamine.

Komissarid saatsid sageli naistele või vanematele mehe või poja eksimise korral kaebekirju. Sellega taheti nähtavasti ka naist ja koduseid perekonnaliikmeid kaasa tõmmata ja ühiselt kannatama panna, kui eesti

165

sõjaväelane oli kindlameelne ja ei lasknud end teatavas suunas mõjutada.

Üldine tendents oli suunatud sinna, et lõhkuda inimestel allesjäänud kodu, tõmmata naised meeste ajutisse elamiskohta ja teha seega meie inimesed samuti koduta rändureiks, nagu see kogu Venemaal tegelikult on. Juba teatavate esemete ja asjade kogumine oli pahe — kodanluse tunnus. Samal ajal ei pannud keegi pahaks prassimist, kõige mahajoomist ja ühele päevale elamist. See oli koguni õige sotsialismimaa kodaniku tunnus.

Komissarid õpetasid avalikult — elage laiutavalt, tarvitage ära kõik, mis saate, ja ärge hakake koguma midagi, kodu ei ole vaja!

PROLETAARNE SÕJAKUNST

olševistlik revolutsioon Venemaal purustas mitte ainult riigi rah­vuslikud põhialused, sotsiaalsed vahekorrad, kultuurilise arengu ja majanduselu, vaid püüdis luua ka uue nõukogude sõjateaduse, niivõrd, kui seda üldse võis nimetada teaduseks.

Seejärel, kui tsaariarmee oli lammutatud ja kümned tuhanded ohvitserid mõrvatud, hakkasid bolševikud kujundama "töölis-talupoegade Punaarmeed", mis oluliselt erineb oma organisatsioonilt, ettevalmistuselt ja sõjapidamisviisidelt teiste maade sõjavägedest. Hakati leiutama ka "punast" strateegiat ja taktikat ning väljaõppeviise.

Üldiselt jäi Nõukogude sõjateaduse aluspõhjaks ikka poliitiline klassivõitlus ja Vene kodusõjast saadud kogemused. Kui seda kõrvutada Lääne-Euroopa moodsa sõjateadusega, juba siis võib saada selge pildi, et Punavägi on takerdunud mineviku ja sihilike tendentside kammitsaisse, mis võtab talt vaba loovuse võimaluse lahinguväljadel. Poliitiliste komissa­ride ja politrukkide asetamine võrdsete ülematena komandöride kõrvale aheldas veelgi enam juhtide vaba mõttekäiku, kes aga ise enamikus omasid kitsapiirilisi ja lünklikke sõjalisi teadmisi.

Juba uute väeosade formeerimise perioodil alustati ka eesti juhtide ja võitlejate valjaõppetööga, nüüd muidugi juba Punaarmee põhimõtete kohaselt. Kohe algusest peale paistis, et väljaõpe Vene sõjaväes on puht-mehhaanil ine ja monotoonne driil. Meie inimestele oli see meetod vastu­meelt, sest varem rajanesid kõik õppused loovale mõttele. Sellest siis tuligi, et väliselt püüti küll teha, mida nõuti, kuid seesmiselt tundus, et kõik uute põhimõtete kohaselt püstitatud nõudmised on naiivsed ja sõjaväe distsi­pliinile ning korrale pigem kahjulikud. Eesti sõduritel puudus igasugune

166

tahe teenida Punaväes, kuid nad olid selleks sunnitud, seetõttu ei teinud nad ka pingutusi omandada teadmisi selle koosseisus.

Teiselt poolt kujunes väljaõpe paratamatult paberlikuks, sest kavu ja nõudeid oli nii palju, et neid ei jõudnud keegi täita, ja nii jäid täitmata kõik. Peale selle oli sõdur igasuguse poliitilise tegevusega niivõrd ülekoor­matud, et ta vaevalt veel suutis midagi erialal vastu võtta.

Sõduri tööpäev oli väga pikk, kella 06.00 kuni 23.00-ni; kogu see aeg sunniti sõdurit tegevusse. Esimese järgu tähtsusega õppeaineteks peeti poliitilist õppust ja informatsiooni ning vene keelt, väljaõppeks jäi ainult väike osa aega.

Eesti sõjaväes kätteõpitud oskusi ei arvestatud. Kõikidel tuli alata igas õppeaines otsast peale. Kuna väljaõppeks oli ette nähtud vähem aega ja peamisteks õppeaineteks osutusid täägivõitlus ja laskeasjandus, siis kujunesid väljaõppe tulemused tõeliselt kesisteks. Pärast pikemat aega kestnud õppusi suutsid sõdurid omandada vaid kõige algelisemad tead­mised.

Suurtükiväe allüksustes, eriti hobustega veetavais patareides, ei saadud kuude kaupa üldse õppust teha, sest isikkoosseis oli nii väike, et kõiki mehi vajati majanduslikeks töödeks ja hobuste puhastamiseks. Ka mõjutas õppetegevust venelaste poolt täht-tähest kinnipidamine.

Suurtükiväeväljaõppes on hulk erialasid (mõõtetegevus, side, las­keasjandus); nõuti, et ühel ja samal ajal oleksid kõik erialagrupid tege­vuses. Kuna koosseis oli väike, siis esines juhtumeid, kus mõnes eriala gru­pis oli õppusel vaid üks mees. Kava järgi aga pidi ka sellele ühele mehele õppust tegema. Kollektiivõppust ühele mehele teha on küll mõttetus, aga keegi ei julgenud seda ära jätta. Sellises olukorras ei saanud väljaõppest kui niisugusest olla juttugi. Kuid aruande järgi olid kõik õppeained 100%-liselt läbi võetud ja omandatud väga hästi.

Taktikalist väljaõpet võis nimetada hoogtööks ilma igasuguse süsteemita. Nii korraldati väeosades juba üksikmehe, väljaõppe perioodil rügemendi manöövreid. Suure üksuse manööver, kui ei ole veel korralda­tud isegi jao ja rühma (rääkimata kompanii) koostöö harjutusi, ei saanud loomulikult anda väljaõppeks midagi jaatavat. Sellised õppused kujunesid meestele mõttetuiks jooksmisteks ja rännakuteks maastikul ning puht väljaõppe seisukohalt andsid negatiivseid tulemusi. Samal ajal pandi väliõppustel hoolega tähele seda, et sõdurid ja ohvitserid ei hakkaks vestlema kohalike elanikega, et talupoeg ei saaks oma meelsust ja arvamu­si punaarmeelastele avaldada.

Elva polgus lasti ühel talvisel väliõppusel osal allüksustel umbes 12 tundi lumel lamada. Väga paljudel sõdureil ja juhtidel külmus selle

167

tagajärjel sõrmi ja varbaid, ühel politrukil koguni mõlemad käed ja jalad. Haiged kannatasid mitu päeva valudes, neid ei saanud Tartu haiglasse evakueerida, sest puudusid igasugused transpordivahendid. Hiljem püüti kogu süü veeretada polgu vanemarstile-eestlasele, kes aga julgelt vastu hakkas ja abinõude ning arstimite puudumisele vihjas.

Taktikalistel väliõppustel selgusid ka vene punakomandöride kahtlase väärtusega lahingulise juhtimise oskused. Üksuse tegeliku juhti­mise alal oli lugupeetavam see komandör, kes agarasti edasi-tagasi jooksis, vasakule ja paremale sõimles, põrkiva häälega mõtlematuid korraldusi andis, kuid seejuures kogu tegevuse segamini ajas.

"Eesti Sõna" 22. 02. 42 nr. 43 toob kirjelduse päris-Punaarmee väli-õppustest 1941. a. kevadel Kurtna laagris, kust selgub samuti igasuguse korralduse puudus õppuste läbiviimisel. Punaarmee "sõjakunsti" all kannatasid Illuka valla vilja- ja ristikupõllud raskesti, samuti laagri ja selle ümbruskonna metsad, mida hävitati halastamatult tule ja saega. Ka Eesti vabariigi ajal toimusid siin sõjaväeõppused, kuid nende all ei kannatanud ümbruskonna põllud kunagi. Punaarmee "õppused" aga toimusid ülla­tuseks just peamiselt põldudel.

Kogu metsa rikkus see "võitmatu" armee ära. Talvel lõigatud kännud olid oma kaks meetrit kõrged, puude latvu, oksi ja ka terveid puid vedeles metsa all maas. Kevade tulekuga puhkesid laagri ja ümbruskonna metsa­des hiigeltulekahjud. Tuli tekkis punaarmeelaste hooletust tulega ümber­käimisest. Laagris olev Punaarmee ei mõtelnudki tule kustutamisele, küll tegi selleks veel takistusi. Tuletõrjujailt nõuti "propuskeid", neid peeti kinni, vahistati ja uuriti päevade viisi.

Komandöride taktikalised õppused kaardil ja maastikul olid samuti mõttetud. Õppusi kaardil tehti sootuks teisiti kui neid tõeliselt peab tegema. On loomulik, et õpilased enne õppust olukorra põhjalikult läbi uurivad, mõtlevad, kuidas üht või teist üksust rindelõiku paigutada, nii et see paremini saaks oma lahinguülesannet täita. Nende õppustega arenda­takse juhtide taktikalist mõtlemist. Punaväes aga on kõik teisiti ja üpris lihtne: ei arvestatud maastikku ega muid olukorra elemente, vaid hakati kohe drillima käsuandmise järjekorra tehnikat. Kui keegi eksis sõnastuses, ei ütelnud nii, nagu see oli eeskirjas trükitud, siis oli halvati. Kes lahingu-käsu šablooni ära õppis ja selle soravalt ette kandis, see oli eesrindlane!

Õppustel peeti tähtsaks, et käsud ja korraldused täidetaks õigeaeg­selt, kuid sisusse ei tungitud peaaegu kunagi — kas käsk oli antud olukorras otstarbekohane või mitte. Õppuste kokkuvõttes seda ka kunagi ei arutatud. Seega kujunesid käsud peaaegu alati šabloonilisteks, ja kuna enamik eestlasi ei vallanud vene keelt küllaldaselt ja et käske siiski õige-

168

aegselt koostada, siis õpiti üks käsu šabloon lihtsalt pähe või kirjutati valmis. Hiljem tarvitses siis sinna sisse märkida veel ainult kohanimetused ja kellaajad.

Juhtide väliõppustel püüti kinni pidada nendest kogemustest , mida Soome Talvesõda 1 9 3 9 / 4 0 Punaarmeele oli pärandanud. Seejärgi pidid õppused toimuma maastikul igasuguse ilmaga. Kästi hoiduda asulaist, sest sõjakogemus näitavat, et vastane koondab just neile oma lennuväe ja suurtükiväe tule.

Lõuna-diviisi staap korraldas väljasõidu Rakvere ümbrusse, et viia uuel tundmatul maastikul läbi taktikaline õppus. Tartust sõideti välja autodes, mis olid võrdlemisi halvas seisukorras, mispärast kohale jõuti suure hilinemisega. Õppus oli ette nähtud kaheks päevaks ja pidi teostu­ma tegelikul maastikul, kuid diviisi staap ei saanud kogu selle aja kestel hoonetest üldse välja. Juhid koostasid kogu aeg oma lahingukäsud või muud korraldused taludes. Kui väljendati, et seda õppust oleks palju otstarbekohasem olnud läbi viia Tartus elektervalgustuse juures ja pare­mais ruumides, siis õppuse juhatus vastas, et see poleks olnud tegelikule olukorrale lähedane. Tagasijõudmisel jäeti muidugi ette kandmata, et maastikul ülde ei käidud. Peaasi et paberite nurgal oli märge, et "õppus toimus maastikul".

Väljaõppetööga tihedas seoses olid sotsialistlik võistlus, seinalehed ja suusakross.

Sotsialistlik võistlus oli üritus, mille õiget mõtet ja olemust ei taiba­tud eestlaste poolt ka siis, kui ta pidi juba täies hoos käimas olema. Ka ei osanud venelased ise seda kellelegi selgitada. Nii jäi see ainult teatavaks sõnakõlksuks, mida poliitilistes tundides ikka ja jälle korrutati ja tegelik­kuses nõuti, mida aga ei osanud keegi ei organiseerida ega hingestada.

Võisteldi kõikjal ja kõigis võimalikes variatsioonides. Polgud, patal­jonid, roodud, rühmad, jaod ja üksikud mehed võistlesid omavahel. Kuid võistlused ei ergutanud kedagi intensiivsemale tööle. Kõik ironiseerisid seda üritust, eriti seetõttu, et võistluse tulemusi ei hinnatud tegelike saavutuste ja võimete järgi, vaid selle järgi, kuidas oli kellegi poliitiline meelsus. Näiteks roodud, mis tõeliselt ei olnud teistest paremad, tulid pahatihti võitjaks seepärast, et nende komandörid olid poliitiliselt vas­tuvõetavamad. Sellised nähtused halvasid inimestel igasuguse võistlus-tahte ja võistlused ise muutusid tööd pidurdavaks.

Allüksustes olid alati seinal suured tabelid, millest võis näha, kuidas üksikud rühmad olid õppustega edasi jõudnud ja kes oli esikohal. Pare­maid ajateenijaist ja kaadri hulgast nimetati "eesrindlikeks", neid pildistati ja saadud fotod pandi üles polgu lugemislauas ja Lenini-toas.

169

Isegi ambulantse sunniti omavahel võistlema. Komissar käis arstile kangesti peale, et millegagi peab ometi võistlema. Siis arst töötas ka mingisuguse plaani välja, kuid võistlust ennast siiski ei tulnud. Võisteldi selles, et kasarm oleks puhas ja korras, et püss oleks puhas, et sõdurid oleksid korralikult riides. Kuid tagajärgi ei olnud mingisuguseid. Ikka ja jälle võis avastada kõikjal korralagedust. Allüksuste politrukid ainult kisklesid omavahel, et kelle mehed on paremad, ja see oli kõik.

Ühes väeosas üks sõdur kutsus oma politruki võistlusele hobuse puhastamises. Sellele järgnes juurdlus, milles uuriti, kas selline väljakutse pole mitte organiseeritud mõne komandöri poolt. Teise üksuse või allük­suse võistluseks väljakutsumine toimus miitingu korras ja hääletamise teel, kusjuures tekst ühes vastavate normidega oli politrukkide poolt juba varem välja töötatud. Selle mõttetuse vastu ei saanud keegi protesteerida sõnavõtuga. Protesti vaim aga väljendus esitatud küsimustes. Näiteks: Kuidas saab korraldada võistlust suurtükiväe numbrite tegevuses ja määrata paremust, kui meil on raskesuurtükk, aga väljakutsutaval üksusel kergesuurtükk? Kuidas saab paari nädala kestel viia kogu meeskonna väljaõpet väga heale tasemele, kui sügava lume tõttu, veokite ja suuskade täieliku puudumise juures ei saa korraldada ühtki väliõppust?

Politrukid muidugi ei osanud neile küsimustele midagi targemat vastata. Tähtis oli vaid see, et mingi võistlus oli algatatud ja seda võis jälle poliitilises aruandes näidata kui teatavat positiivset saavutust. Pärastpoole ei hoolinud sellest enam keegi, ununes kõik, kuni järsku jälle mõni uus võistlusväljakutse tehti. See võis muidugi olla sootuks teiselt alalt, ent sellegi vaibumises ei olnud kahtlust.

Korpuse suurtükiväepolgu luuredivisjonis lõppes üks selline sot­sialistliku võistluse korraldamise miiting vahejuhtumiga. Nimelt tõstis üks ohvitser üles küsimuse: miks võtame vastu otsuse õppida teatavaks ajaks kõik "väga hästi", võiks ju mõnes aines piirduda ka "rahuldavaga"? Ohvitseril oli täielik õigus, tema fotopatareis ei olnud ühtki fotoabinõu ega isegi -õpperaamatut — kuidas võis siis paari nädala kestel meeskonda "väga hea" peale välja õpetada?

Ohvitser ei osanud vene keelt ja esitas seepärast küsimuse eesti keeles. Komissar huvitus kohe sellest. Keegi puuduliku vene keele os­kusega komissari sabarakk tõlkis küsimuse vene keelde nii, et küsimuse esitaja on üldse sotsialistliku võistluse korraldamise vastu. Komissar vihastas koledasti, lubas silmapilkse ägeduse hoos ohvitseri maha lasta ja lõpetas koosoleku.

Meeskonna hoiak kaldus kohe oma mehe poole. Ühiselt tehti de­monstratiivseid väljendusi ja õhtul lauldi isamaalisi laule. Sel korral lõppes

170

asi siiski vaikselt, ilma ühegi tagajärjeta. Näiliselt kõik unustati, kuid tõeliselt seda siiski ei kingitud. 1941. a. juunikuu küüditamiste sarjas kadus eelnimetatud ohvitser jäljetult, olles kutsutud diviisi staapi.

Sotsialistliku võistluse teostamiseks ja ergutamiseks olid ette nähtud ka rahalised preemiad. Nõuti, et igas üksuses pidi olema alati teada parem allüksus, rühm, jagu; parem keskmine komandör, nooremkomandör ja sõdur. Need andmed ka esitati. Kui aga tuli tegelikult rahalise autasu määramine, siis ei peetud neist andmeist üldse kinni — poliitilised juhid andsid raha oma soosikutele.

Sellest siis tuligi, et algatatud sotsialistlikest võistlustest ei viidud tegelikult läbi mitte ühtki, kõik jäi paberile. Paberile maaliti õhust võetud tulemusi, mida järgnevalt arvestati õppekavades ja ringkirjades!

Seinalehed kubisesid jaburduslikest kirjeldustest. Eesti sõdurid suhtusid neisse täiesti ükskõikselt, nad kirjutasid sinna mõningad read alati ainult sunniviisil. Seinalehed oleksid pidanud olema n. ö. päevasünd­muste kajastajaks ja kirjutused ise oleksid pidanud sageli vahelduma. Kuid väeosades sellist kommet ei olnud, seinalehtede sisu värskendati kuu või poolteise järel, vastavalt sellele, kuidas komissar kuulutas allüksustes välja seinalehtede omavahelise võistluse.

Seinalehed olid lausa nuhtluseks allüksuse ülemale, kes koos politru­kiga pidi hoolitsema lehe sisu eest. Kuigi paljud seinalehe sisu üldse ei lugenudki, ometi tuli see täita.

Mida seal võis kirjutada? Oleks keegi tahtnud kirjutada nii, kuidas olukord tegelikult oli, või mida ta tõeliselt mõtles, siis oleks see inimene üsna varsti olnud likvideeritud. Karikatuure ei lubatud teha, kõiges nähti kahemõttelisust. Jäi üle ainult kopeerida ajalehtedest räuskavaid fraase, eladalaskmisi Moskva hirmuvalitsejatele ja loosungeid, mida ka tehti.

Paljudel juhtudel andis politruk mõnele sõdurile enda poolt kirjuta­tud read kätte, laskis tal alla kirjutada, ja see pandi seinale. Mõnikord juhtus ka nii, et politruk ise kirjutas ja ise pani alla ka mõne sõduri või komandöri nime, nii et uue seinalehe ilmumisel mõnigi mees oli üllatatud, leides ennast mõne kriiskava artikli autorina.

Suusakross iseendast oli suur ja sõjaväe talvesõjaks ettevalmistamise suhtes väga tähtis üritus, kuid, nagu selgus, venelastest kaader ei olnud võimeline seda organiseeritult läbi viima. Korraldused, mis tulid venelaste kaudu, olid väga puudulikud. Väeosades määrati politrukid, kes pidid suusakrossi läbiviimise peakorraldajad olema, kuid need ei osanud midagi rohkem lisada kui seda, mis Moskva "Krasnaja Zvezda" ära tõi.

Politrukid alustasid nagu ikka suurt "selgitustööd" ja kampaaniat , et kogu väeosa 100%-liselt suusatama, kõik välja — ka haiged ja vigased.

171

Miks just kõik — seda ei teadnud keegi. Muidugi jälle pildid ja loosungid. Nähtavasti tundsid politrukid hirmu, et eestlased suusatamisega nende oma sõdurite taoliselt hakkama ei saa ja selliselt oleks võinud kross üldse ära jääda. See oleks tähendanud politrukkidele otsest ähvardust, oleks paljastanud nende organiseerimise puuduse, mille eest, nagu nad ise ütlesid, Punaarmees pead ei silitata. Kui aga lõpuks nähti, et suusatamine eestlastele mingit raskust ei tekita, enamik juba eelvõistlustel normid täitis, siis jäid politrukkidel suud lahti, sest Punaarmees nähtavasti küll nii hästi ei suusatatud.

Suusasõidutreeningul selguski, et vene komandörid ja politrukid on äärmiselt nigelad suusatajad. Suusad olid neil alati viletsas seisukorras; suusatamisel kandsid paljud viite jalas ja jätsid väga armetu mulje. Seevas­tu oli eestlaste hulgas väga häid suusatajaid, aga et suusatamine toimus Timošenko krossi nimetuse all, siis ei leitud pingutusteks mingit ideelist alust.

Mõnes väeosas hakkasid politrukid suusakrossi eel käivaid harjutusi kasutama Eesti ohvitseride ja sõdurite nöökimiseks. Ohvitseridele korral­dati puhkepäeval sundsõite, mõnikord isegi öösi.

Petseri polgus asus üks pataljon talvelaagris osmikutes, mis asetsesid suusakrossi lähtekohast 6—8 km eemal. Ühel õhtul käsutati kogu pataljon ootamatult krossi lähtekohta. Mehed jõudsid kohale higistena. Nad jäeti aga välja seisma, sest vahepeal oli tulnud uus korraldus suusatamise päeva võrra edasilükkamiseks ja mehed saadeti rännaku korras osmiku-laagrisse tagasi, kuid juba hommikul käsutati nad uuesti lähtepunkti ja viidi sundsuusatamine läbi. Öö läbi vintsutatud inimesed olid täiesti väsinud, selle tagajärjel olid suusatamise tulemused nõrgad. Sellise eba­inimliku käitumise tagajärjel paljud sõdurid haigestusid, mõned isegi surid. Seevastu suur hulk politrukke ei võtnud suusakrossist üldse osa. Nad olid hankinud endile selleks ajaks arstitunnistused, et nende tervislik seisukord ei luba suusatada.

Korpuse suurtükiväepolgus tuli ühe divisjoni komissar suusakrossis polgus esimesele kohale. Varem ta suuskadel sõitnud ei olnud, paaril eelharjutusel olevat küll käinud, esinenud seal aga täiesti algajana. Tegeli­kul võistlusel lahkus ta lähtekohalt viimasena, ükski kontrollpost teda teel ei näinud, kuid jõudis lõpp-punkti esimesena. Ta seletas, et ega tema süüdi ole, kui kontrollpostid kõiki suusatajaid ei näe. Kuna komissaril oli kõige parem aeg, siis määrati kõrgeim rahaline preemia temale, mille ta ka iseteadvalt vastu võttis.

Krossi järel käis suur punktide arvestamine, mis aga oli nii keeruline, et pataljonides ja divisjonides sellega toime ei tuldud, vaid kogu materjal

172

tuli saata polgu staapi. Seal tõlgendati paberile märgitud punkte omamoo­di. Vaadati, et see ei võinud ikka nii olla, ja kirjutati uued laest võetud numbrid juurde. Lõpptulemus oli kõike muud, aga mitte suusatamise tegelik tagajärg. Väljakuulutatud andmed ei olnud praktiliselt tõestatud, olid täiesti valed ja edasises väljaõppetöös ei võinud need anda midagi kasulikku. Selline oli suusakrossi tulemus kõigis väeosades.

Üldiselt võis Punaarmee koosseisus esinevate Eesti väeosade välja­õppetöös, mida sunniti tegema nõukogude mustri järgi, tähele panna palju mõttetust, silmakirjatsemist ja loosungitega suuremate puuduste kinnikat-mist. Oli ilmne, et tõelises Punaarmees oli olukord veel halvem.

Paratamatult tekib küsimus, kuidas saab Punaarmee sellise lünkliku ja ühekülgse väljaõppe juures üldse sõdida. Kogu bolševistlik süsteem ja elu annavad sellele vastuse.

Nõukogude Liit on relvastunud kogu oma olemasolu ja eriti vi imase aastakümne jooksul, tootes ja kuhjates määratuid relvatagavarasid kogu maailma ründamiseks oma elanikkonna jõhkra ekspluateerimise, tema elustandardi allasurumise ja hea käekäigu arvel. Tohutute masside hooli­mata ohverdamisega ja paiskamisega lahinguväljadele püüavad bolševistli-kud väejuhid täita kvaliteedi lünki. Need massid on fanatiseeritud toore agitatsiooniga ja valega ning Nõukogude Liidu isoleerituse tõttu puudub neil igasugune võrdlemise võimalus olukordadega muus maailmas. Nõukogude Venemaa ebatavaliselt madal elustandard on õpetanud nõukogude inimest taluma nälga ja puudust.

Kõige selle üle seisab bolševistliku süsteemi lahutamatu osa — julm terror, mis sunnib masse täieliku ükskõiksuse ja loomaliku alistuvusega tegema seda, mida neilt nõutakse. Bolševistlikul sõduril ei ole taganemist, sest seljataga ähvardavad teda politrukkide nagaanid ja G P U pataljonide kuulipildujad.

Nõnda siis ebainimlike vahenditega püüavad bolševistlikud hirmu­valitsejad tasandada neid lünki, mille täitmiseks nad muul viisil ei ole võimelised.

^V^õukogude bürokratism — sisutus, kantseleilikkus ja paberil sekel­damine — ei võimaldanud mingisuguse küsimuse lahendust. Inimesed tundsid kogu aja, et ollakse oma tegevuses käsist-jalust seotud, ei omata vähimatki algatuse või kriitika võimalust.

PUNASE B Ü R O K R A T I S M I K U U S I S

173

Keegi ei tohtinud, ega tahtnudki midagi luua, kõik tuli täita pimesi, nii kuidas kästi ülemalt poolt. Käsk, nii absurdne kui ta ka oli, tuli täita täpselt ja kõhklemata.

Sellises olukorras ei olnud kellelgi loomulikult huvi oma töö vastu, ei olnud tahet tungida asja sisusse. Kõik piirdusid vormilise välise suhtu­misega ja paberlike otsingutega. Sellega pidurdus kogu elu, miski ei liikunud edasi, kõige olulisemad küsimused jäid selgitamata ja täitmata. Inimeste õigustatud soovid ja palved jäid alati rahuldamata ning nende algatusvõime surmati. Selline olukord võis meeldida nüridaile ja harima-tuile venelastele, kuid mitte kunagi algatustahtelistele eestlastele.

Inimene ei olnud midagi. Ta mõistus, tahe ja energia, ta võimed, huvid ja elust arusaamine ei tähendanud midagi kõikvõimsa bolševistliku paberlikkuse ja bürokratismi ees, mida politruk igal eraldi juhul tõlgendas nii, kuidas temale kasulikum oli, kuidas oli võimalik inimest kindlamini maha suruda.

Kogu sõjaväelt võeti ära kõik õigused, sõjavägi muutus õigusteta tapaloomaks komissaride ja politrukkide käes, kes seletasid, et kõik, mis on ja nõutakse, sünnib Punaarmee tugevdamise eesmärgil. Sellisest valest ja tõe moonutamisest ei olnud meie inimestel varemail aegadel vähimatki aimu. Politrukid ja nõukogude bürokratism olid nagu needus inimestel, kes elasid veel vaid tulevikulootustele: ehk avaneb veel kunagi võimalus sellest luupainajast vabaneda.

Venelased uhkeldasid sellega, et neil Punaarmees sünnib kõik plaanikindlalt ja kavakohaselt, mis andvat väikese jõukulutusega suuri tagajärgi. Samasugust plaani-elu hakati kõrgemalt poolt kohe algusest peale sisse suruma ka Eesti Korpuse väeosades. Neis laiendati seda "plaanimist" politrukkide abil selliselt, et lõpuks oli plaaniga haaratud iga üksik inimene.

Plaanid tehti iga asja kohta. Olid aasta-, veerandaasta-, kuu-, nädala-ja päevaplaanid ja siis veel lõpuks igal juhil oma isiklik tööplaan. Algul nõudis plaanide koostamine väga palju energiat ja vaeva, arutati kõik läbi, kuidas üks või teine tegevus oleks teostatav ja süsteemikindlalt läbiviidav. Igas plaanis pidid olema näidatud vastavate Punaarmee eeskirjade põhi­mõtted ja normid iga eraldi küsimuse kohta.

Lisaks plaanidele nõuti hiljem veel aruandeid plaani täitmisest. Olukord kujunes viimaks selliseks, et väeosade ja allüksuste juhtivail inimestel kulus kogu tööaeg plaanide tegemiseks ja aruannete koostami­seks. Tegelikku väljaõpet ei saanud peaaegu üldsegi teha, see jäi taga­plaanile. Hiljem muututi targemaks. Nähti ära, et plaanide järgi üldse midagi ei tehta ja et tegelik elu läheb sootuks ise rada. Hakati mõistma, et

174

plaanide koostamine on mõttetu aja ja paberi raiskamine. Pealeselle ilmnes, et keegi neid plaane kunagi ei vaata ega ütle nende kohta, kas nad on hästi või halvasti tehtud ja kas kavatsetud plaani järgi saab üldse midagi läbi viia.

Samasugune lugu oli korralduste tegemisega väeosas. Korraldusi anti ja võeti kohe täitmiselt tagasi. Mõnd korraldust muudeti 3—4 korda, mistõttu töö täitjail oli tõsiseid raskusi. Samal ajal mainiti halvustavalt eestlaste kohta, et nad ei kõlba juhtideks, sest nad ei oskavat anda kiireid korraldusi. Venelased ei tundnud põhimõttelist tõde, et sagedane korral­duste muutmine kisub maha korralduse andja autoriteedi. Üldiselt võib ütelda, et korralduste andmine venelaste tõekspidamiste järgi oli mõttetu rabamine ja huupi hüplemine, mingisugust plaani, korda ega süsteemi selles ei olnud.

Kui juba rabeldi korralduste andmisel, siis võib kujutella, milline oli nende täitmine alluvate poolt. Korralduste täitmisel valitses veel suurem segadus, kusjuures ei olnud sugugi harukordsed nähtused, et paljud korraldused jäid üldse täitmata või täideti pealiskaudselt, sest aeg, mille kestel üks või teine ülesanne tuli täita, oli niivõrd lühike, et inimesed lihtsalt ei suutnud ülesannet täita. Tagajärjeks oli see, et meie inimesi süüdistati saboteerimises ja vastutöötamises.

Mõnikord polguülem käskis teha üht, komissar teist, kuna plaan nägi ette kolmandat. Kui arvestada veel, et antud käsud ja korraldused olid sageli üksteisele vastukäivad ja iga üksus tõlgitses neid omamoodi , siis üldine virrvarr aina suurenes. Paljude korralduste täitmiseks oli vaja vahendeid või täiendavaid seletusi. Tavaliselt ei olnud mingisuguseid va­hendeid. Kui neid hakati nõudma, siis vastati alati — ei ole. Kui mindi mõne ringkirja kohta selgitust saama, siis üteldi — ei tea. "Ei tea" ja "ei ole" — need ütlused iseloomustavad selleaegset venelaste poolt tekitatud olukorda kõige paremini.

Nõuti igasuguseid andmeid, küll võimatuid ja võimalikke, kusjuures tähtpäevad olid käsu või nõude saamisel enamasti juba möödunud. Esialgu nägid meie inimesed vaeva ja püüdsid vana harjumuse kohaselt ikka tõelisi andmeid hankida ja neid ümber töötada. Kui see hiljem ajapuuduse tõttu aga võimatuks osutus, siis kirjutati lihtsalt mingid arvud mõne minuti jooksul paberile ja soovitud aruanne oligi käes. Ja et see nähtavasti Venemaal selliselt kombeks oli, siis ei protesteerinud selle üle keegi.

20. jaanuaril 1941 revideeris komisjon Korpuse suurtükiväepolgu III divisjoni sisekorda, väljaõpet, päevakorra täitmist. 24. jaanuari õhtuks saabus divisjoni staapi paber, kus olid loeteldud kõik avastatud puudused.

175

Peamised puudused olid: ruumid liiga kitsad, köök ei vasta nõuetele, sõdurid kannavad kirjusid kindaid, mis rikub rivi välimust (kindad olid eranditult kõigil omad, kodust saadud, sõjaväekindaid ei antud ühegi nõudmise peale, sest Eesti tagavarad olid saadetud Venemaale) . Paberis nõuti puuduste kõrvaldamist ja ettekandmist 25. jaanuari hommikuks. Kuidas oleks võimalik olnud elamisruumi juurde ehitada ja kööki nõuete­kohaseks teha 24 tunni jooksul? Kuid paberil andis see kõik teha!

1940. a. sügisel saadeti väeosadest sõdureid Kehtnasse lennuväljatöö-dele. Tehtud töö kohta tuli esitada igasuguseid aruandeid. Tuli täita vastavaid kaarte iga jao sõdurite ja iga tööliigi kohta.

Tööliike oli mitukümmend: pealispinna koorimine, mulla kühvelda-mine, kivide kangutamine, kivide vedu, mulla vedamine, mulla kärutami-ne ja veel teised. Iga mulla vedamine 5 m kaugemale oli omaette tööliik. Nii tuli kaarte täita ligi 3000. Kaartidel olevad andmed tuli igapidi sum­meerida ja %% arvutada.

Selle tohutu tööhulga täitmine ja vaatluste sooritamine maastikul vastavate andmete saamiseks oleks nõudnud pooled töötavaist sõduritest. Täidetud kaardid ja aruanded pidid aga olema iga 2. kuupäeva hommikul Tallinnas lennuväe staabis. Rakendati küll tööle tosin intelligentsemat sõdurit, kuid täpseid andmeid ei saadud ikkagi.

Sealsamas lennuväljal töötas kaks korda rohkem venelasi-punaar-meelasi, — nende juures sai ülalmainitud keerulise arvutustööga hakkama üksainus sõdur, kes kogu aja kuskil töödest eemal ringi lonkis. Nii tuli välja, et aruanne käis oma rada, olenemata töö tegelikust käigust. Aruande järgi töötasid kõik venelased norme ületades, kuigi nad eestlaste mõist­mise järgi tööd ei osanud ega viitsinudki teha.

Olukord fiktiivandmetega opereerimise alal ei paranenud põrmugi ka sõja päevil. Vastupidi. Alles siis võis märgata, et juhid saatsid oma isiku päästmiseks veelgi kergekäelisemalt kõrgemale poole valeandmeid. Venelasest Lõuna-diviisi ülem pidi 27. juuniks 1941 ette kandma, et diviis on lahinguvalmis. 26. juuni hommikupoolel esitas diviisi rivijaoskond tegelikud väeosadest saadud andmed, millest nähtus, et transpordivahen­dite, lahingumoona ja riidevarustuse alal oli kasutada ainult 20 — 30 % ettenähtud normidest. Inseneriväevarustuse alal oli seisukord veelgi halvem, — peale labidate ei olnud peaaegu midagi. See aruanne esitati diviisiülemale allakirjutamiseks, et seejärel andmed edasi saata korpuse juhatusele. Diviisiülem, lugenud aruande läbi, lõi rusikaga vastu lauda ja ütles: "Nähtavasti te tahate, et mina ja kogu staap kohtu alla antakse; mina sellele paberile alla ei kirjuta. Kui kõrgemalt poolt öeldud, et diviis peab 27. juuniks lahinguvalmis olema, siis ta seda ka on."

176

Tehti uus aruanne, mida lugedes selgus, et diviisil on kõike — varustust, vahendeid, relvi ja lahingumoona — mobilisatsioonikorras ettenähtud normides. See aruanne saadeti edasi korpuse juhatusele, diviis ise aga läks sõjakäigule.

Nii oli see kõigil aladel: paber näitas üht, tegelik elu aga sootuks teist seisukorda, ja mida kuu edasi, seda suuremaks lahkuminekud läksid.

Kõik pidi olema 100%-line, kus seda ei ole, seal on sabotaaž ja kahjurlikkus. Keegi ei julgenud tõde teatavaks teha, sest siis oleks ta saanud selle avastuse esimeseks ohvriks. Sellele oleks järgnenud teisigi mahalaskmisi , kuna tõeline süüdlane — bolševistlik süsteem — jääb alati puhtaks ja õigeks "Stalini päikse" kiirtes. 100 % on otsekui maagil ine arv Venemaa elus.

LÄBI T E R R O R I V A B A D U S S E

esti sõjaväe vintsutused ja kannatused Punaarmee koosseisus vene komandöride ja politrukkide võimu all olid kestnud juba ligi kolmveerand aastat ning kevad hakkas taas lähenema.

Kuid eesti sõjaväelastele oli veel ette määratud läbida raske kanna-tustee. Välispoliitiline horisont, millele olid suunatud kõigi eestlaste mõtted, kaalutlused ja lootused, oli küll süngemaks muutunud, kuid lõpplahenduse lähenemist oli veel raske aimata. See saabus siiski õige pea, kuid enne seda pidi Eesti sõjavägi tegema läbi senisest veelgi suurema martüüriumi, mille ohvriks langes palju eesti sõjaväelasi, eriti kõrgem juhtkond.

Kevade ja suve lähenemisel hakkasid venelased kõnelema laagrisse minekust, mis pidi olema midagi enneolematut. Punaarmee laager pi­danud olema midagi hoopis muud kui laagrielu ja laagriõppus endises Eesti sõjaväes. Ettevalmistused laagrisse minekuks 1941. a. suvel algasid juba varakult.

Juba talvel alustasid venelased ümbruskonna metsade laastamist ehitusmaterjali saamiseks. Kevadel algas laagri ehitamine eriliste ehitus-komandodega. Aga siis selgus, et ei ole materjale, millega barakke kokku lüüa. Diviisi insener andis 6-tolliseid naelu, millega ei olnud midagi teha. Puudusid aga täielikult vajalikud naelad katuste ja seinte kokkulöömiseks. Raha nende ostmiseks ei antud, sest Nõukogude korra järgi kõik materjal anti kätte natuuras. Hädas tarvitati siis naelte asemel traati.

Laagris ehitati eeskätt üles klubiruumid ja "Lenini-barakid". Teises järjekorras ehitati punkrid relvade hoidmiseks, sest relvi ei tohtinud

177

sõdurite juures eluruumis olla mitte mingil tingimusel. Punkrid olid pukkidele üleslöödud väikesed kapid, kindla valve all. Kui sõdureid juurde tuli, siis lasti neile elamiseks teha muldonnid. Sõdurid elasid muldkoobastes, mis olid pealt kaetud okstega. Klubiruumidesse ei toh­tinud panna ühtki sõdurit, sest need ruumid olid reserveeritud eranditult poliitilise propaganda tegemise kohtadeks.

Väeosade alatistest asukohtadest laagrisse minek toimus maikuu lõpul ja laagriperioodi kestus oli ette nähtud novembrini. Laagrisse mineku eel käisid poliitilised erijuhid korpuse staabist väeosades kontrolli­mas, kas kõik vajalikud selgitused sõduritele on tehtud, kas kõik plaanid on valmis. Tegelikult valitses sellal väeosades täielik tohuvabohu, sest laagrisse mineku aega lükati alatasa edasi.

Laagris suuremaid taktikalisi õppusi läbi viia ei saadud, sest juba juunis algas sõda. Saksa relvajõud alustasid ennetuslikult rünnakut Saksa—Vene piirile koondunud Punaarmee masside vastu. Eesti väeosad sunniti laagris peamiselt töödele ja ehitamisele.

Laagri asukohta asetati üles igasuguseid plakateid "võitmatust Punaarmeest" ja sõduri kohustest laagritöö perioodil. Poliitiline "käsk" oli esikohal ka laagris: plakatite ja loosungite valmistamist ja ülesseadmist võis teostada ka õppuse ajal selleks määratud meeskondadega. Sõdurite telke ja muid ehitisi võis aga püstitada ainult õppusest vabal ajal.

Elu ise tundus laagris võrdne olevat vangilaagri eluga, sest laager piirati traataiaga ja ümbritseti vahipostidega. Laagrist võis välja pääseda ainult erilise kirjaliku loa ettenäitamisel. Juba juunikuu algul levisid laagris eestlaste keskel jutud, et neid on toodud siia selleks, et siin kergemini isikkoosseisus puhastustööd läbi viia. Aga midagi konkreetsemat selles suhtes ette tuua ei olnud, sest väliselt jätkasid venelased oma senist käitumist.

Siis aga järgnesid sündmused, mis paljudele näisid olevat enam kui kahtlased. 7. juunil 1941 teatati, et mõlemale Eesti diviisile on määratud uued ülemad — vene polkovnikud, et senised diviisiülemad-eestlased lähetatakse Moskvasse Frunze sõjaväeakadeemiasse ja et diviiside juhtimi­ne tuleb otsekohe üle anda uutele ülematele.

Ajavahemikus 7.—14. juunini eemaldati oma kohtadelt eestlastest väeosade ülemad ja nende staabiülemad ning asemele tulid venelased. Pataljonide, roodude ja rühmade eestlastest ülemad jäid seekord veel oma kohtadele.

See kohtadelt tagandamine haaras peaaegu kõiki eesti kõrgemaid sõjaväelasi, kes olid nõukogude ajal jäänud veel Eesti Korpuse teenistusse. Kõik need ohvitserid lähetati Riiga seal asuva Balt imaade erilise sõjaväe-

178

ringkonna staabi juurde end "täiendama", kust nad pidid edasi minema mingisse sõjaväeakadeemiasse.

Sellest ajast peale pole mainitud kõrgemate sõjaväelaste saatusest enam mingeid teateid ega mingeid kindlamaid jälgi. Nüüd hakati taipama, mida tähendab lähetamine mõnesse akadeemiasse.

Kohe algasid ka väeosade täiendamised venelastest sõduritega. Seejuures väärib märkimist, et keegi ei teadnud täiendavate ešelonide kohalejõudmise aega. Vastuvõtjad ootasid Petseris nädalaid, enne kui jõudsid kohale esimesed ešelonid. Kas see oli tuntud salapäratsemine või tuttav lohakus vene asjaajamises, aga isegi venelastest diviisiülematel ei olnud aimu, millal ja kui palju täiendust kohale jõuab.

Viimaks vene noorsõdurid saabusid — tohutu kari nälginud ja räbalais venelasi, keda eesti tsiviilelanikkond juba varem "Kaasani üliõpi-lasteks" oli ristinud. Neile anti välja meie ladudes olevad paremad riided ja saapad. Kindlasti pani enamik neist esimest korda elus selga nii korrali­kud riided. Silmapetteks toodi Venemaalt ka mõni vagunitäis varustust.

Venelaste omad kaltsud, nn. "erariided", pidi kõik üksikasjaliselt rublades hindama ja igale mehele selle kohta vastava tõendi andma, et ta pärast teenistusaja lõppu oma riided või raha kätte saaks. See oli ränka aega nõudev töö ja meie meeste silmis täiesti mõttetu, sest venelaste seljas olnud kaltsud olid mustad ja täitanud, nii et keegi neid ei söandanud käega puudutada. Tegelikult jäidki nad suuremalt jaolt kuhugi hunnikusse vedelema. "Kaasani üliõpilaste" kohta räägiti Tartus järgmist lugu. "Tartu Kommunisti" peatoimetaja nägi tänaval marssivat tervet kolonni räbalais inimesi. Ta küsis tuttavalt, kellega tänaval juttu ajas: "Kuidas korraga nii palju vange?" Tuttav tegi imestanud näo ja seletas, et need on ju vene noorsõdurid, kes lähevad sööma.

Järgmise sammuna võis tähele panna laagrit ümbritseva valvevõrgu tihenemist ja üha enam juttude sagenemist, et Vene—Saksa vahekorrad on pinevad. Mõned teadsid rääkida lähenevast sõjast. 14. juunil, päeval, jõudis Petseri laagrisse tagasi üks Eesti ohvitser, kel oli õnnestunud kuidagi valvepostidest läbi lipsata. Tema teadis rääkida, et linnas on lahti midagi kohutavat. Ta näinud, kuidas inimesi sunnitud vägivaldselt asuma veoautodesse ja need voorinud kõik raudteejaama poole. Jaamas näinud ta, kuidas autodest aetud mehi, naisi ja lapsi kaubavagunitesse. Linnas, eriti aga jaama ümbruses viibinud rohkesti nutvaid ja ahastavaid inimesi.

Pealtkuulajad ei osanud sellest endale ette maalida mingit terviklik­ku pilti, pealegi tohtis seda juttu rääkida ainult kitsas ringis ja salaja. Neile, kes avaldasid nüüd soovi linna minekuks, seletasid venelased, et seda ei saa lubada, sest linnas olevat puhkenud taud.

179

Seega aga oli jõudnud kätte saatuslik päev, mil teostus suure hulga Eesti ohvitseride ja allohvitseride arreteerimine. See viidi läbi alatu pet-misvõttega, et ülejäänuid mitte liiga ärritada. 1 4 / 1 5 . juuni ööl tulid väeosade ja üksuste korrapidajad Eesti ohvitseride magamisruumi, hõika­sid neile kätteantud nimekirjade järgi välja isikud, kes pidavat riietuna, rakmestuma ja kogunema väeosa staabi juurde. Kaasa kästi võtta kaardi-task, isiklik relv ja sumadan nr. 1.

Kokkutulnuile seletati, et minnakse diviisi taktikalistele õppustele. Et asi tõenäolisem oleks, selleks anti kõigile staabi juures kätte kaardid ja taktikalised olukorrad ja peeti veel lühike kõne, et komandörid hoidku õppusel oma väeosa au kõrgel. Ohvitserid laaditi ööpimeduses omnibussi ja sõit algas...

Õppuse sildi all küüditatud ja hiljem arreteeritud ohvitseride saa­tusest on praeguseni üldiselt väga vähe teada. 15. juuni varahommikul nähti Eesti ohvitseridega täidetud omnibusse ja veoautosid peatuvat Petseris Kaitseliidu maja juures ja ohvitsere astuvat majja.

Juba 14. juuni varahommikul kell 05.30 oli Kaitseliidu majast aetud välja seal seni asunud õhukaitsedivisjon ja noorte vastuvõtmise komisjon. Hoone uksed olid plommitud ja tunnimehed ustele pandud. Sama päeva õhtupoolikul oli koondatud majja N K V D mehi ja terve rood vene piirival­ve sõdureid. Valvet maja ümber nüüd tugevdati.

Hiljem kättesaadud bolševike ja vangilangenud politrukkide jutus­tustest selgub, et Petseri Kaitseliidu hoonesse meelitatud Eesti ohvitseride ja allohvitseride üle peetud seal kohut. Tribunali koosseis olnud pärit Riiast, kohtuistung kestnud 1,5—2 päeva. Kõikidele teatatud, et nad on degradeeritud ja et neid süüdistatakse kontrrevolutsioonis ning sabotaaži organiseerimises.

Arreteerimisel tulnud ette rohkesti rabelemisi, kuid midagi lähemat ei ole teada. 16. juunil paigutatud ohvitserid Petseri jaamas kahte vagu­nisse, mis varsti saadetud teele Venemaa poole.

Petseri ja Värska laagritest meelitati salakavalalt välja ja arreteeriti hiljem kogusummas üle 200 ohvitseri ja allohvitseri. Koloneli, kolonelleit-nandi ja majori auastmeis ohvitseridest jäid laagritesse veel vaid mõned üksikud, kuid arreteeritute hulgas oli ka kapteneid, leitnante ja allohvitse­re. Rööbiti ohvitseride küüditamisega laagritest käis samal ajal üle kogu maa nende ohvitseride arreteerimine, kes olid lähetusel, haiglates või puhkusel. Praegustel andmetel arreteeriti selles ajavahemikus ühtekokku umbes 325 tegevväe ohvitseri ja allohvitseri.

Andmete kogumine ja nimekirjade koostamine ohvitseride ja all­ohvitseride arreteerimiseks algas juba 1941. a. jaanuaris-veebruaris. N K V D

180

hakkas sõjaväe juhtide kohta koostama ning pidama isiklikke kaarte. Plaanis oli ette nähtud kogu ohvitserkonna arreteerimine, kuigi mitte korraga. Algav sõda aga paiskas plaani teataval määral segamini, tuli asuda kiires korras kiirendatud kava koostamisele ja teostamisele. 3 / 4 . juuni ööl koostasid N K V D agendid koos väeosa komissari ja eripolitrukki-dega nimekirjad Eesti ohvitseride kohta, kes kuulusid esmajärjekorras küüditamisele ja arreteerimisele, ning 1 4 / 1 5 . juuni ööl asuti otsuse täit­misele.

Esialgse arreteerimise mõtteks oli kõrvaldada vanemad ohvitserid Eesti sõjaväe juhtimisest ja avaldada mahasuruvat mõju teistele. See oli täienduseks samal ajal eesti rahva hulgas teostuvaile küüditamistele, millega taheti eemaldada rahvuslik ollus, kel võis rahva silmis olla autori­teeti. "Õppustele" saadetud ohvitseride küüditamisest ja arreteerimisest anti järgmise päeva õhtupoolikul ametlikult teada. Kogu väeosade kaader kutsuti kokku ja komissarid teatasid, et riigireetjad, kes kogu aja on töötanud nõukogude korra vastu, olevat nüüd arreteeritud ja lähevad kohtu alla. Nende süü olevat juba kindlaks tehtud, sest nad olevat töö­tanud ühe välisriigi kasuks. Teistel ei olevat midagi karta, nad töötagu rahulikult edasi. See mõjus masendavalt. Kõik teadsid ja tundsid oma ülemaid ja kaasvõitlejaid. Need ei olnud mingid urgitsejad ega õõnestajad, vaid ainult tublid eestlased, kes olude sunnil pidid taluma oma sundtee-nistust Punaarmees. Paljud hakkasid arvama, et samasugune saatus tabab varsti teist "järjekorda".

Pärast seda olukord muutus ilmselt närviliseks, laagris elati nagu vangis. Ohvitseride ja allohvitseride suhtes kõvendab järelevalvet veelgi. Eestlastel keelati suuremas grupis omavaheline rääkimine, kardeti, et kes teab, mis salanõu nad peavad. Kui telgis töötati, hüppas politruk järsku sisse ja küsis: "Mida te praegu tegite?" Seda juhtus sageli.

Selline olukord kestis kuni 22. juunini, mil algas sõda. Teade sõjast mõjus laagris pommina. Vene politrukid ja komandörid käisid ringi nagu peata kanad. Paide polgu komissar liikus laagris, brauning peos, Petseri polgu komissar nuttis öö läbi omas kabinetis. Eestlaste meeleolu aga tõusis. Endiste süngete kogude asemel võis näha rõõmsailmelisi mehi, kellelt näis langenud olevat kogu selle piinarikka ajajärgu koorem. Kõik lootsid vabanemist Punaväes teenimise sunnitööst. Inimesed said elumõtte tagasi ja vastavalt sellele seadis iga mees ka oma edasised sammud.

Algas laagri paaniline likvideerimine, Eesti väeosade ja juba täien­duseks tulnud venelaste tagasiviimine väeosade ala Ustesse asukohtadesse. Väeosad pidid varustama endid mobilisatsiooni korras ettenähtud lahingu­moona ja varustusega.

181

Väeosade üleminek sõjaaegseile koosseisudele oli nagu laat. Räägiti palju ja raisati aega. Polgu komandörid, komissarid ja politrukid olid nagu närvipuntrad. Polguülemad muutsid oma korraldusi iga tund. Tundus, et väga kardeti sakslasi, eriti lennuväge ja parašütiste. Kui vähegi kahtlast oli kuulda, siis esimene varjuotsija oli politruk. Formeerimine kestis hommi­kust õhtuni ja õhtust hommikuni ilma puhkuseta. Kõik olid väsinud ja roidunud.

Kurb oli vaadata, kuidas Eesti sõjaväe varustust ja varandust vagu-neisse või veokeisse laaditi, kuid vägivallale tuli alistuda. Paljud eestlased plaanitsesid väejooksu, kuid tugeva valve tõttu oli see väga riskantne. Kõikidele tehti teatavaks, et deserteerimise korral vangistatakse ja lastakse maha nende perekonnaliikmed ja konfiskeeritakse varandus.

Pärast polkude täiendamist venelastega oli roodudes eestlaste ja venelaste suhe umbes 1:6. Ka vene komandöre tuli täienduseks, nii et roodus oli 1—2 eestlast-ohvitseri ja 4—5 vene komandöri ning politruk. Nii on arusaadav, kui raske oli eestlastel, kelle järele oli veel korraldatud eriline valve, teostada väejooksu. Sellises koosseisus astuti juunikuu lõpus rännakkorras teele Venemaa poole.

Üle Eesti piiri Venemaale mindi üldiselt Narva ja Petseri rajoonides. Enne seda vahetasid Eesti ohvitserid mitmel pool omavahel mõtteid, et mida teha — kas organiseerida võimuhaaramist väeosades või teha väejooks.

Oli korraldus, et eestlasi mitte kokku jätta, kuid Eesti ohvitserid püüdsid seda siiski teha niipalju kui vähegi võimalik. Relvad olid meestel käes, kuid laskemoona Eesti piirides kätte ei antud, see viidi veoautodel ette. Ilma laskemoonata aga ei olnud võimuhaaramisel mingit mõtet. Pealeselle voolas Lätist kogu aja Eesti poole N K V D ja miilitsaüksusi, mis olid hambuni relvastatud ja just määratudki igasuguste vastuhakkamiste mahasurumiseks. Põgenemist oleks võidud katsetada, kuid ei tahetud endale vabadust osta naise ja laste verega.

Enne piiri ületamist tuli väeosades siiski ette põgenemisi. Pärast esimesi ärajooksmisi aga piirati rännakukolonn kahelt poolt ümber vene­lastest patrullidega. Igas pataljonis moodustati venelastest erilised löökrüh­mad, kellele anti kätte laskemoon. Neist pandi hiljem välja ka liikuvad patrullid, mi piirasid väeosasid peatuste ajal.

Peale selle püüdsid Petserimaal venelastest külaelanikud kinni väga palju väeosadest põgenenud eesti sõdureid, viies neid tagasi väeosadesse, andsid neid punase miilitsa kätte või mõrvasid ise koha peal. Hiljem läks korda avastada väga mitmeid mõrvajuhtumeid. Eriti agarad eesti sõdurite püüdmisel olid relvastatud komnoored.

182

Läbi Petseri mindi korralikus rivis ja lauldi keelatud "Jää vabaks, Eesti meri". Küll karjuti eestpoolt, et seda laulu ei tohi laulda, kuid sellest ei hoolinud keegi. Tänavaäärsed olid palistatud nutvate saatjatega, kuid jut lemine nendega oli keelatud. Kui seda mõni püüdis teha, oli politruk kohe kohal ja ähvardas sõjakohtuga. Narva rahvas oli kogunenud Eesti väeosi ära saatma lilledega ja vähemate kingitustega. Rahva seast kõlasid hüüded: "Eesti poisid, ärge minge! Eesti poisid, tulge varsti tagasi!" Siingi hoidsid Punaväe patrullid saatjaid sõdureist eemal.

Üle piiri mindi raske südamega. Ei teatud ju, mis sünnib sealpool piiri, mis on saanud kodustest! Paljud võtsid peoga mulda kaasa. Oli see ju oma maa muld, ja ei teatud, millal seda jälle näha saab. See oli traagili­ne üleminek. Keegi ei läinud selle mõttega, et enam tagasi ei saa. Kõik lootsid!

Rännakud kestsid ööd läbi. Rännakpeatustel kontrolliti nimeliselt, kas kõik on kohal. Relvastatud valve püsis ka sealpool piiri ja politrukid muutusid üha ülbemaks. Nende suust ei kuulnud enam muud kui "lasen maha" ja "annan sõjakohtu alla". Süüa ei antud, seda tuli omal algatusel hankida. Teel nähti küüditatute ronge ja see tegi tuju veelgi kurvemaks. Võib-olla oli nii mõneski vagunis ühel-teisel perekonnaliikmeid või sugulasi? Eestlased sulasid vaimselt veel enam ühte, lootsid ikkagi tulevi­kule, mis võiks olukorda järsult muuta ning parandada. Ohvitserid trööstisid sõdureid, vanemad õpetasid nooremaid, käskisid vastu panna kuni lõpuni. Ja lootused ei petnud. Juba juulikuu esimesil päevil oli kuulda päästvate Saksa kahurite mürinat. Iga päevaga tuli see mürin lähemale. Venelastele ajas see hirmu nahka, kuid eestlaste kõrvadele kõlas kui taevalik muusika.

4. juulil korraldasid Eesti Korpuse väeosad kaitset Slavkovitsi — Gorodno joonel. Selgus, et väeosade lahinguvõime on äärmiselt madal, lahingumoona, tehnilist varustust ja moodsamaid relvi on väga vähe. See aga ei kohutanud venelasi eestlasi tulle ajamast. Mida rohkem eestlasi oleks langenud, seda parem neile. Vist oli ainus venelaste otsus kogu punase aasta kestel, mis ka eestlastele vastuvõetav, — pääseda sakslastega lahingukontakti.

6.—7. juulil olid esimesed kokkupõrked sakslastega. 8. juulil oli suurem kokkupõrge ja ka suurem eestlaste ületulek sakslaste poolele. Iga järgneva päevaga suurenesid ülejooksmised. Mahajäänud vene noorukid taganesid kõikjal, paljudel käes Eesti sõjaväe kergekuulipilduja "Madsen", millest aga keegi ei osanud lasta!

Kõik eestlased, kel vähegi võimalik, jooksid sakslaste poole üle. Mitmest väeosast tuli üle kuni 90 % koosseisust. Selline oli ühe Moskva

183

poolt võimsaks ja ustavaks reklaamitud armeekorpuse ots! See oli punasel aastal tehtud kasvatustöö otsene tulemus. Sellist vilja kandis politrukkide poolt punasel aastal külvatud seeme!

Eesti sõjaväe lõpp Punaarmee koosseisus oli selline, nagu seda võis ette arvata. Mõlemad vastaspooled, s. o. vene politrukid ja komandörid ühelt poolt ja Eesti ohvitserid, allohvitserid ning sõdurid teiselt poolt veiderdasid ja simuleerisid talutavat läbisaamist kogu punase aasta kestel. Tõeliselt kumbki pool ei uskunud ega sallinud teineteist. Ainult komplit­seeritud olukorra tõttu oldi sunnitud teineteist taluma.

Eesti sõjaväelased olid selles tummas mängus kahtlemata kannataja pool. Neile olid bolševistlik õpetus, Punaarmee põhimõtted ja vene mada-laloomulised juhid täiesti vastikud, aga kindel teadmine, et isegi sõnalisele vastuhakule oleks järgnenud avalik terror, vangistused ja mahalaskmised, sundis eestlasi end valitsema. Tõeliselt aga olid nende mõtted sootuks kusagil eemal ja tegelemas problemidega, mis olid kõike muud, ainult mitte heasoovlus bolševikele.

Algul oli juhtidel küll väga raske meie sõduritele selgeks teha, miks nad siiski ei tohi relva tõsta; kõikidel kibelesid käed, et haarata relvade järele. Kuid pärast esimest miitingrongkäiku oli kõikidele selge, mis tuleb teha. Mõisteti, et tuleb mängida kometit ja üritada edasi lükata aega, millal bolševikud alustavad otsest hävitamist — nii kaua, kui see on vähegi võimalik. Sellal oli meie maal veel välismaalastest tunnistajaid, kes otsese terrori korral oleksid hiljem välismaal selgitanud bolševike tõelist palet.

Selliselt meie sõjaväe sisekindlus ja eesti rahva viimaste aastakümne­te töö, mis oli leidnud tunnustuse Euroopas ja mujal maailmas, astus välja meie kõikide eest. Kahtlematult oleksid enamlased meeleldi alustanud eesti rahva ja seejuures esmajoones eesti sõjaväelaste kui rahvuse võitlus-jõu ja võitlustahte kandjate ning sümbolite füüsilist hävitamist kohe maa okupeerimise järel. Kuid seda tegemast takistasid neid esialgu väga mitmesugused välispropagandalised ning ennekõike välispoliitilised tegurid ja kaalutlused.

Kõige selle tagajärjel algas otsene terror ja füüsiline hävitus eesti sõjaväelaste keskel 1941. a. juunis; eestlaste ärajooksmine Punaarmeest sai alguse mõni nädal hiljem, kui selleks lahinguolukorras tulid soodsamad võimalused. Eestlased tulid Punaarmeest üle sõprade poole, ja seda kindla teadmisega, et leiavad nende juures kaitset ja pääsmist.

Eesti Korpuse sõjaväelaste peaaegu üksmeelne tahe üle minna Punaarmeest Saksa poolele tõendab, et rahvuslik vaim, mida oli kasvata­tud Eesti sõduris ja igas eestlases, oli niivõrd tugev ja niivõrd sügavasti juurdunud igasse sõjaväelasse, et hoolimata aasta vältel toimunud inten-

184

siivsest survest, vägivallast, jälitamistest ja arreteerimistest ei suudetud seda murda või halvata. Ustavana oma rahvuslikule vaimule ja vabadus-sõjaaegse võitluse traditsioonidele teadis paljukannatanud Eesti armee jäänus kohe lunastava sõja puhkemisel, kus pool peab ta seisma ja kelle vastu tõstma oma relvad. Kõik see kõneleb kujukat keelt Eesti sõjaväe tugevast moraalist.

Ning samuti nagu eesti sõdur, astus otsekohe võitlusse ka iga teine eesti mees, niipea kui tal avanesid võimalused tagajärjekaks tegutsemiseks. Usaldusega võttis vapper saksa sõdur oma kõrvale võitlusse sitke ning algatusvõimelise eesti sõduri, keda kandis Vabadussõjast, iseseisvusaegsest sõjaväest ning oma esiisadelt päritud sõjamehevaim.

NKVD MÕRVARIKÄED EESTI RAHVA KALLAL

ärsk uksekella helin või äge kloppimine maja uksele südaööl. Koh­kunud avaja silme all astub tuppa salkkond era- ja vormiriietes mehi, mõned püssidega, teistel püstolid puusal kõikumas. Vormikandjail on peas laia punase randiga mütsid, mille ees särab tõmmupunane viisnurk. Sissetungijad, kes suu avavad eestikeelseks kõneluseks, väänavad seda kange juudi või vene aktsendiga. Seejuures paljastuvad pilklikult nende asiaatide kuld- või plaatinahambad. — Läbiotsimine ja arreteerimised!

Nõnda algas Eestis punasel aastal enamik draamasid, mille tule­museks olid tühjakstehtud kodud, lõhutud perekonnad ning mõrvahau-dade rivid üle maa. Bilanss sellest hävitustööst on järjest täienemas. 7204 arreteeritu ja 9728 küüditatu kõrval on avastatud uusi ja uusi ühishaudade hulki, kust siiani on välja kaevatud üle 1800 laiba.

Kuid arvutud on ka need hauad, mida veel ei ole leitud, need tundmatud kalmud soodes ja rabades, liivikuil ja metsades, kuhu punased mõrvarid oma veretööde jälgi armastasid peita. Punaste vanglate opera-tiivandmed lasevad oletada, et siiani avastatud ohvrite arvu kõrval ka avastamatuks jäänute hulk on nii kõrge, et see tuntavalt kahandab lootusi veel kunagi näha kõiki neid, keda siiani arreteeritutena äraviiduiks või teadmatult kadunuiks peame.

Kõigi nende kannatuste juures, mis eesti rahval punase aasta jooksul tuli taluda, alates kergemast poliitilisest tagakiusamisest ning lõpetades otsese veretööga inimeste kallal, mängis pearolli kurikuulus N K V D .

See punaste riiklik organ, mille tegevus meil langeb peamiselt kahte perioodi — rahuaegsesse, kus tulid rakendamisele salakavalad ning rafineeritult järjekindlad hävitusmeetodid, ja sõjaaegsesse, kus distsipliini ja tavalise korra lagunedes vallandus vastavate funktsionääride isiklik tapakirg ja mõrvamislust, oli oma traditsioonidelt ja kujunemiselt nagu loodud selleks ülesandeks, mis talle Eestis usaldati: rahva järkjärguliseks hävitamiseks ja Balti ranniku puhastamiseks meie inimestest. Vaadeldes N K V D kõrget ohvrite arvu, ei saa me mööda küsimusest, mida õieti kujutas endast see organisatsioon, millised olid tema tegevusmeetodid ning kuidas rakendati neid Eestis.

186

NKVD — HIIGLAPÜÜNIS N Õ U K O G U D E M A A L

esti rahvas ei ole kunagi usaldanud kommunistl ikke meelitussõnu, kuid laial enamikul oli vaevalt aimu nii kohutavast sõnade ja tegude vastuolust, nagu seda viljeles nõukogude süsteem.

Kui 21 . juunil 1940 esimesed punased jõugud kõndisid Tallinna tänavail, kandes loosungeid, milles nõuti "Stalini konstitutsiooni päikse­paistelist vabadust", oli meie rahval kaotuse kurbuse kõrval põhjust irooniliseks muigamiseks, kuid vaid vähesed teadsid, et samal ajal juba seati Eesti jaoks valmis N K V D kaadrit ja otsiti välja keldreid uute vangi­kongide jaoks, kuhu heita paljusid nendest eesti töölistest, kellele suure suuga kuulutati algavat vabadusekoitu.

Ilukõnede taga teostuvad sündmused arenesid sellise kiirusega, et juulikuu lõpul ja augusti algul hakkasid vanglad üsna massiliselt vastu võtma uue korra ohvreid. N K V D oli lülitunud sisse siinsesse ellu.

Venemaal oli N K V D siiani elanud läbi mitu arenemisastet ja ku­junenud täiuslikuks tööriistaks kommunistlike võimumeeste käes. Alguse sai see organ Vene kodusõja päevil a. 1917, mil Lenin 6. novembri (van. kalendri järgi) ööl kirjutas alla dekreedile erilise komisjoni loomiseks võitluseks kontrrevolutsiooni, spekulatsiooni ja sabotaaži vastu. Organ sai tuntuks Tšeka nime all lühendina sõnadest Tšrezvõtšainaju komissija — erakorraline komisjon. Ta tegelikuks organiseerijaks ja juhiks oli Feliks D z e r ž i n s k i , punaste võimumeeste kuulekas teener, kes kunagi e i väljendanud isiklikke poliitilisi arvamusi, kuid kes alati võitles Tšeka ja hiljem G P U õiguste eest langetada surmaotsuseid ilma põhjendamata. Sellega ta oli revolutsiooni eeskujulik timukas.

See uus tööriist punase võimu käes arendas kodusõja päevil Vene­maal erakordselt ulatuslikku ja julma terrorit. Feliks Dzeržinski, kel oli sadisti kalduvusi, armastas sooritada tapmisi ise oma käega. Pärast 5. septembril 1918 Leninile toime pandud atentaati oli hea juhus teostada massilisi tapmisi atentaadi ringkonna karistamise ettekäändel. Kõigis keskustes tapeti teatud protsent vangistatuid. Moskvas seoti vangistatud ohvitsere okastraadiga kokku ning lasti maha, Peterburis viidi vahialuseid sadade kaupa praamidele ja uputati. Kiievis kutsuti 2000 ohvitseri doku­mentide kontrollimise ettekäändel teatrihoonesse ja tapeti seal.

Lõuna-Venemaal võttis terror lausa kohutava ulatuse. 1919. a. juulis töötas Kiievis 16 tšeka'd, kelle poolt seati sisse päris tõelised tapamajad kõigi mõeldavate piinamisvahenditega. Erilise julmusega töötas Kiievis hiina tšeka, kus näiteks lasti kitsast raudtoru mööda ohvri paljale kõhule näljane rott, kes pidi puruks närima elava inimese ihu. 1920. a. veebruaris

187

toimunud Denikini armee kokkuvarisemise järel algasid kõikjal metsikud massimõrvad, eriti talupoegade kallal. Denikini komisjoni hinnangul võis Lõuna-Venemaal 1 9 1 8 / 1 9 . aastal Tšeka tapaohvrite arv tõusta kuni 1,7 miljoni inimeseni.

15. novembrist 1923 nimetati Tšeka ümber GPU-ks. Oma lühikese tegutsemisaja jooksul oli Tšeka saanud endale ka välismaal sellise kuulsu­se, et ta vähemalt nime poolest pidi kaduma.

Kuid GPU, olles lühendiks sõnadest Gossudarstvennoje Polititšeskoje Upmvlenije — Riiklik Poliitiline Valitsus, kujunes igati oma eelkäija vääri­liseks järglaseks. Ta haaras oma mõrvarikämblasse kogu Nõukogudemaa, hoides oma hirmu all nii kõige pisemat lihttöölist kui ka punast rahva­komissari või kõrgemat sõjaväelast.

G P U tegelikku tööd juhtis edasi Dzeržinski, kuigi ta väliselt asus liikluskomissari kohal. Tema paremaks käeks sai juut Jagoda. Dzeržinski surma järel a . 1926 määrati asemele M e n ž i n s k i , progresseeruvat halvatust põdev poolakas. Tegelikult kerkis sellest ajast G P U esimeseks võimuks Jagoda. Tema suurimaks roimaks on iseseisva talupoegkonna hävitamine, milleks saadeti surma ja sunnitöölaagreisse vahelt 5 miljonit inimest. Tuhanded talupojad ja perekonnad läksid sellele teele küüditata-vate rongides või jalamarsil. Tšeka robustse ja toore tapmise kõrval hakkas G P U arendama oma ohvrite ärakasutamist tööjõuna enne nende lõppu. Selleks loodi 1929. aastast peale G P U juures koguni sunnitöölaagrite peavalitsus. Kõik kanaliehitused, metsaraietööd, tee-ehitused ja kaevan­dustööd sooritati nende miljonite õnnetute higi ja verega, kes halva kohtlemise, viletsa toidu ning suretava kliima toimel olid määratud kindlale hääbumisele. Moskva—Volga ning Valge mere kanalid on ehita­tud nende õnnetute pingutustega, keda oli tabanud G P U käsi.

Määrusega 10. juulist 1934 kujundati GPU veel kord ümber. Kutsuti ellu N K V D — Siseasjade Rahvakomissariaat, kusjuures G P U kujunes uue organi juures Riigijulgeoleku Peavalitsuseks, lühendatult Gugobež. Siseasja­de rahvakomissariks sai J a g o d a, kellele lisaks anti veel riikliku julge­oleku peakomissari tiitel.

N K V D , lühend sõnadest Narodnõi Komissariat Viiutrennih Del — Siseasjade Rahvakomissariaat, asus jätkama GPU traditsioone veelgi kontsentreeritumal kujul. Jagoda koondas enda kätte kohutava jõu. Tema ajal täideti kõik tähtsamad kohad juutidega. Kuid Stalini poolt hakati juba ette valmistama puhastamist liiga tugevaks kasvanud võimumeeste hulgas. 1934. a. peale usaldas Stalin Ježovile Jagoda nähtamatu jälitamise. Kaks aastat hiljem tagandati Jagoda ning tema asemele sai J e ž o v. Jagoda vastu lavastati 1938. a. protsess, kus ta surma mõisteti.

188

Ježovi ülesandeks sai partei puhastamine. Sellega hakkas Stalini tapamasin töötama kommunistide eneste ridades. Trotskistide likvideeri­mise sildi all heideti üksi 1937. a. jooksul parteist välja 240 000 liiget, mis tegelikult tähendas nende kõrvaldamist. Selle järel lavastati marssal Tuhhatševski protsess, mis lõppes tema ja veel 7 kindrali mahalaskmisega. Kokku kõrvaldati armeest 379 kindralit ja umbes 35 000 ohvitseri. Kuid koos "puhastusega" kujunesid loetuks ka Ježovi enda päevad, kes 1938. a. lõpul tagandati.

Alles 1938. aastast sai siseasjade rahvakomissariks B e r i a, kes 31. jaanuarist 1941 on ka riikliku julgeoleku peakomissar.

Kuid N K V D kui riiklik organ elas omas struktuuris 1941. aastal üle veel mõningaid muudatusi, mis seisid julgeoleku ja poliitiliste osakondade eraldamises omaette rahvakomissariaadiks. Uus rahvakomissariaat kandis riikliku julgeoleku rahvakomissariaadi nime eestikeelse lühendina RJRK ja venekeelsega N K G B . Eraldamine toimus 1941. a. märtsis ning uus rahva­komissariaat koosnes õieti endistest N K V D osakondadest ja kaadrist. Mõlemad rahvakomissariaadid, olles nõnda tihedalt seotud, pidid tegutse­ma käsikäes ja paralleelselt. 1941. a. augustis aga likvideeriti RJRK üle­venemaaliselt ja liideti N K V D külge. Nähtavasti tingis seda vajadus tsentralisatsiooni ja ühise juhtimise järele sõjaolukorras.

Nõnda tegutses meil Eestis poliitilise jälitamise alal meie liitmise puhul Nõukogude Vene külge 1940. a. suvel ja sügisel N K V D ning alates 1941. a. kevadest juba RJRK või venekeelse lühendiga N K G B , kelle tegut-semisperiood haaras peamiselt sõjaaegset järku. Sellega avas meie inimeste jälitamise ja kõrvaldamise töö N K V D ning viis kohtuta mõrvade, piinamis­te, röövimiste ja põletamiste saatel lõpuni N K G B , kelle arvele suures ulatuses langevad siin sõjaajal toimunud metsikused. Tegelikult tuleb aga neid kahte organit vaadelda ikkagi kui üht ja sama Nõukogude süsteemi verist tugisammast, seda enam, et mõlemad töötasid ühe ja sama kaadriga, sama väljaõppe ning samade põhimõtete alusel.

21 . juunil Eestis lavastatud pöörde järel, kui siseministri kohale asus Maxim U n t, kes muide ise ka hiljem langes N K V D ohvrina, asus Nõuko­gude keskvõim siin kiiresti looma N K V D võrku. Selleks käsutati Vene­maalt Eestisse tšekiste ja muid vastavaid jõude, kes pandi ametisse polit­seiprefektuuridesse. Sellega oli hoobilt saadud enda kätte kontroll politsei tegevuse üle. Koos sellega oli üheks põhimõtteks siinsete arhiivide kiire haaramine, et nende kaudu hiljem saada informatsiooni siinse isikkoossei­su kohta. Augustikuus saadeti juba enamik politsei koosseisust laiali ning selle asemele astus endisest RO-st moodustatud miilits. Koos miilitsa ametisse astumisega ilmuvad ka avalikult N K V D osakonnad kõigis

189

linnades. Huvitav selle juures on, et need tavaliselt ei tegutsenud ühistes ruumides miilitsaga, vaid valjult eraldatult. Seletatav on see esiteks range saladusnõudega N K V D tegevuse kohta ning teiseks N K V D eesõigustatud olukorraga, kes kõikjal niikuinii haaras enda kätte paremad ruumid.

Juuli lõpust 1940 ja sama aasta augustist pärinevad ka esimesed vangistused Eestis N K V D poolt. Peagi on see asutus saavutanud oma kurikuulsuse. Kõikjal möödutakse põlastuse ja hirmuga hoonetest, mis on võetud N K V D kasutusse. Tallinnas tuntakse sellisena endist Sõjaministee­riumi hiigelhoonet Pagari tän. 1, Tartus on selleks maja Riia ja Kindral Põdra tänava nurgal.

Kuigi provintsis N K V D võrk oli palju nõrgemini organiseeritud kui pealinnas, levitasid need palju rohkem hirmutunnet, sest väikelinna oludes said N K V D võimumehed varsti isiklikult tuttavaks. Kõikjal, kuhu nende jalg astus, langes inimeste üle must murevari ja hirm enda ja omaste elu pärast. Siseasjade rahvakomissariks Eestis määrati 1940. a. sügisel Boris K u m m, 15 aastat vanglas istunud kommunist, kes juba 1923. a. kuulus parteisse. Selle mehe nimega hirmutasid eesti kommunist id isegi üksteist. Kuid võimu suhtes oli ta ikkagi sildiks, kuna tervet komissariaati juhtis tegelikult rahvakomissari asetäitja, Nõukogude Liidust tulnud parteitege­lane Š k u r i n. Olukord oli sellepoolest täiesti analoogiline kõigi teiste riiklike organitega, kus nime poolest seisid eesotsas estlased, kuid tööd juhtisid ja võimu hoidsid venelastest asetäitjad. Škurin aga oli eriliste volitustega ning selle mehe kätte oli usaldatud ka 1941. a. suvine eestlaste küüditamine.

N K V D või eestikeelse lühendiga SARK-i struktuur kujundati Nõu-gude Liidu eeskujude ja kogemuste põhjal. 1940. a. sügisest kuni 1941. a. märtsini see hõlmas siiani saadud andmete järgi 21 mitmesugust eriosa­konda, millest suur osa tegeles peamiselt spionaaži ja jälitamisega, vahista­miste, ülekuulamiste ja hukkamistega. Terve organ kujutab endast suure peensusega väljatöötatud hiigellõksu, mis on oma püünised kõikjale välja sirutanud, õgides ja neelates kõiki, kes kord selle mõjupiirkonda sattunud.

N K V D üksikuis osakondades, alates sekretariaadist, valitsesid samuti venelastest jõud, kellest enamik oli toodud Nõukogude Liidust. Vähemaid sekretäride ja tehniliste tööjõudude kohti täideti ka siinsete venelastega, eelistades selleks vene noorsugu, kes tundis mõlemat keelt. Vaadeldes üksikuid SARK-i osakondi, oli sekretariaadi järel Kaadriosakond organiks, mis pidas sisemist järelevalvet N K V D enese kaastööliste kohta. Selles osakonnas seisid teenistujate ankeetlehed ning siit kaudu sündis SARK-i teenistuskohtade täitmine. Selles osakonnas oli juhtivaks tegelaseks K. H a n s o n, üks 1940. a. suviseid "riigipöörajaid".

190

1. Punase Venemaa terroriorganisatsiooni Tšeka Jooja ja juht Feliks Dzeržinski. 2. Siseasjade rahvakomissar ja riikliku julgeoleku peakomissar Beria, kelle ülesandel teostati terrorit ka Eestis. 3. Boris Kumm, ENSV siseasjade rahvakomissar, kes nimeliselt juhtis NKVD tegevust Eestis, olles venelaste truu käsutäitja. 4. NKVD tegutses eriorganina ka raudteel. Pildil Eesti raudteede poliitosakonna ülem venelane Timofejev.

191

1. NKVD operatiiv-volinikkudeks olid enamuses venelased ja juudid. Pildil Võrus tegutsenud operatiiv-volinik Peeter Litvinov, venelane. 2. Miilitsa ja NKVD tegelasi 1940. a. sügisest: 1. Klaser — T.T. Miilitsa ülem, 2. Hanson — NKVD kaadriosakonna ülem, 3. Fetgin — Vangimaja nr. 1 ülem, 4. Brenner — NKVD komandant. 3. juut Rahmilevitš, NKVD ülekuulaja Võrus. 4. Grupp vormis ja erariides NKGB 3. eriosakonna ametnikke, kes toimetasid öiseid vahistamisi Tallinnas. Pilt leitud Pagari tänava NKVD majast. 5. NKVD salajased teadeteallikad mängisid jälitamises suurt osa. Agenditüüp Rakverest. 6. "Kawe" keldri keskkütteruumist tuli nähtavale sein, mis inimese rinna- ja peakõrguselt on täis tikitud revolvrilaskudest.

192

Riikliku julgeoleku ehk UGB II osakonnal oli SARK-is eriline koht, sest just sellele allus poliitiline jälitamine. Siin koguti peamiselt andmeid vabaduses viibivate kohta ning teostati valvet riiklike asutiste ja nende teenistujate järele. Seda osakonda juhtis eestlane M u r r o, kuna asetäit­jaks oli venelane R o s i n . Samavõrd tegutses spionaaži ja luurega UGB III osakond, mis pidas eriti silmas välissalaluuret ja muide eriti agaralt tegutses meil toimunud ümberasumiste puhul, jälitades kõiki sellekohast soovi avaldanuid. Osakonda juhatas Nõukogude Liidust tulnud venelane M i h h a i l o v , kuna asetäitjaks oli Venemaa eestlane J a m e s .

Laia agentide võrku evis veel Juurdlusosakond, mis toimetas juurd­lusi kõigil aladel, ka vahi all viibivate kohta. Osakonnas on juhte kordu­valt vahetatud. Muude hulgas on siin tegutsenud ka Sergei K i n g i s -s e p p, Viktor Kingissepa poeg. Osakonna ülema asetäitjana tegutses siin Tallinna rätsep juut J a k o b s o n .

Omaette grupi moodustasid eriosakonnad, millest esimene eriosa­kond pidas kartoteeki, kus asusid andmed poliitiliste vahialuste kohta. Seda osakonda valitsesid pea täielikult venelased. Teine eriosakond hoidis toimikuid, juurdlusi ning nende juurde kuuluvaid asitõendeid. Osakonna ülem oli M a k a r o v Nõukogude Liidust.

Kolmandat eriosakonda võib pidada terves NKVD-s laiaulatuslike­maks. Siit juhiti andmete kogumist, luuret, jälitamist, vahistamisi ning selles osakonnas töötas kõige rohkem eestlasi, kuna see teisiti polnudki mõeldav, arvestades kohalike olude tundmise vajadust. Sellele osakonnale allusid ka salajased kaastöölised — N K V D agendid, kelle nimestikku ja arvu ei teadnud isegi Kaadriosakond. Vastavalt Nõukogude süsteemile poetati nuhke ja agente kõikjale asutustesse ja ettevõtetesse. Selle tõttu oli salajaste kaastööliste arv ka erakordselt kõrge. Paljusid sunniti sellele tegevusele ähvardustega ja survega, paljusid aga värvati kõrgete tasude meelitusel. Huvitav on aga selle juures, et nii kuutasud kui ka tasud teenete eest sõltusid agendi sotsiaalsest seisundist. Mida kehvem oli agendi elujärg, seda vähema tasuga maksti ta juudatöö. Nõnda said majahoidjad ja kojamehed tavaliselt väiksemat tasu spioneerimise eest kui näiteks agendid teistest elukutsetest.

Üks N K V D erialalisi osakondi oli Julgeoleku ehk UGB VII osakond šifreerimise alal. Seda osakonda vajas NKVD, sest ta operatiivkäsud anti edasi peamiselt šifreeritult, kasutades selleks numbrite ja tähestiku süstee­mi. Mindi isegi niikaugele, et ka telefonikõnesid anti edasi šifris.

Teine laiaulatuslik osakond oli kindlasti Vangimajade osakond, millele allusid kõik ENSV vanglad. Seda osakonda juhtis Nõukogude Liidust tulnud juut F e o d o t o v, kuna vanemaks operatiivvolinikuks oli

13 193

venelane V e k š i n. Kuigi kogu aeg saadeti vahialuseid edasi Nõukogude Liidu vanglaisse — sest üle kolme aasta määratud karistusajad pidid tulema täitmisele Nõukogude Liidus — oli nende arv paisunud nii suu­reks, et vanglamüüride vahel valitses alaline ruumipuudus. Ka perekon­naseisuametid allusid NKVD-le, moodustades SARK-i Perekonnaseisuosa­konna, mille ülem oli eestlane K u l l .

Majanduslike ja tehniliste osakondadena eksisteerisid Finants-, Autotehniline- ja Administratiiv-Majandusosakond, siis Maanteede valitsus, Transpordi-, Ökonoomika-, Tuletõrje- ja Veeteede osakonnad. Nendest kuulus finantsosakonnale SARK-i asutuste varustamine rahaga, milleks summad tulid otse Nõukogude Liidust. Osakonna juhatajal olid suured volitused rahaga talitamisel. Salajaste summade arvepidamine, millega tasuti agentide nuuskuritöö eest, oli osakonna juhataja käes ja selle kohta aruannet ei nõutud. Tegemist on aga olnud õige suurte summadega, nõnda näiteks on osakonnale korraga antud pangast 10 000—20 000 rubla.

Paljud SARK-i osakonnad, mis kandsid üsna süütut nimetust, varjasid enda taga aga hoopis salapärasemat tegevust. Nõnda tegi süütu-kõlaline Veeteede osakond nuuskuritööd sadamais ja veeteedel, jälitades seal liikuvaid reisijaid. Osakond eriinspektsiooni nimetuse all valvas SARK-i sisemise korra järele, määrates eksijaile ka distsiplinaarkaristusi. Töö- ja paranduskolooniate osakonnale allusid Harku ja Vasalemma vanglad. See osakond liideti hiljem vangimajade osakonnaga.

Peale N K V D kohalikkude organite tegutsesid veel erilised N K V D asutused sõjaväes ja raudteel, mis allusid otse Moskva keskasutusele.

Märtsikuus 1941 loodi uus rahvakomissariaat Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi nime all. Selleks eraldati osakondi endisest NKVD-st , kuna osa neist lõhuti lihtsalt kaheks. Uues rahvakomissariaadis sai muist osakondi ka uued nimed, vaatamata muutmatult ülevõetud sisule ja koosseisule. Uuendus jätab mulje, et uuelt loodud rahvakomissariaat pidi rohkem kontsentreeruma tšekistlikkudeks ülesanneteks. Seda näitab ka väiksem, kuid erilisema ilmega osakondade hulk.

Üks peamisi osakondi uue Rahvakomissariaadi juures oli S P O ehk Salaluure Poliitiline Osakond, mille ülesandeks oli valve riigiasutuste ja nende ametnike järele. Kaastöölised olid loomulikult värvatud vastavaist asutustest. Järgmine olulisim osakond oli KRO ehk Kontrrevolutsiooni Osakond, mis varem SARK-is töötas UGB III osakonna nime all. Selle ülesanne oli võitlus välisluure ja sabotaažiga. Osakonnal oli oma agentide võrk kõigis käitistes. Välisluureks kasutati ka avastatud välisspioone. Edasi tegutses siin Juurdlusosakond, mis vastas samuti enam-vähem SARK-i samanimelisele osakonnale.

194

Kõik need kolm Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi osakonda töötasid tihedas seoses sama komissariaadi abi- ehk eriosakondadega, mis rakendusid tegevusse õieti kolme eelnimetatud osakonna instruktsioonidel.

Eriosakondadest üks pidas salajast kartoteeki, üks valitses aktide, toimikute ja asitõendite arhiivi, üks aga jagunes jaoskondadeks ning oli organ, mille kaudu otseselt teostati kommunistliku võimu vastasteks peetavate likvideerimist.

See eriosakond tegutses kõige suurema saladuskatte all ning ta esimene jaoskond, luure- ja jälitamise spetsiaalorgan, asus Tallinnas ühes konspiratiivkorteris Narva maanteel. Selles salakorteris käisid agendid oma ülesandeid vastu võtmas ja aruandeid viimas. Peitumisega salakorte-risse loodeti varjata oma agentide tõelist palet, kelle käimine mõnes SARK-i avalikus asutuses oleks võinud kaaskodanikes kahtlusi äratada. Samuti kasutasid N K V D tegelased maskina nii mõndki väliselt süütut ettevõtet, mille varjul organiseeriti nuuskurite võrku. Üks selliseid paiku oli elamutevalitsus, kus alati liikus palju rahvast ning nende hulgas ka nuhke ning tšekiste, ilma et neid keegi teistest oleks mõistnud eraldada. Üks SARK-i tegelasi, kommunist B e i p m a n n, paigutati koguni elamu-tevalitsusse juhatajaks ülesandega organiseerida majavalitsejatest ja koja­meestest agentide võrku. Nõnda loodeti ühel hoobil haarata linna kõiki soppe ja ta igasuguseid elanike kihte. Kõnealuse eriosakonna üks jaoskon-di sellevastu oli avalik ning asus kurikuulsas Pagari tänava majas, tegutse­des andmete ning informatsiooni kogumisega. Selle kõrval samas osakon­nas leidus jaoskond, mis kandis nime "Salajane andmete kogumine" ning asus taas konspiratiivkorteris, milleks oli Tõnismägi 5, korter 17. See jaoskond kasutas agentideks miilitsa, tööinspektuuri, korteri toimkondade, tuletõrje ja igasugu muude süütuma ilmega asutuste teenistujaid.

Lõpuks näeme siin ka jaoskonda, mis toimetas arreteerimisi ja tagaotsitavate avastamisi. Vastavalt teistest osakondadest tulevaile käsku­dele hoolitseti siit, et vanglamüüride vahele jõuaksid kõik, kellele oli langenud N K V D kahtlustuste vari.

Peale majandusliku iseloomuga osakondade tegutses N K V D juures veel erilise alajaoskonnana sisemine valverühm, mis koosnes eriti ustavast ülitugeva relvastusega valvemeeskonnast. Koosseisus peaaegu 90 % venelased, oli selle rühma üheks ülesandeks arvatavasti ka mahalaskmiste teostamine.

Vaatamata sellele peenele võrgule, mis oma silmad ja kõrvad sirutas kõikjale, peab tunnistama, et paljudel juhtudel polnud N K V D luuretöö siiski kuigi järjekindel ega edukas. Samal ajal kui kõige pisema ja tühisema arvustava väljenduse eest arreteeriti lihtsaid tööinimesi, jäid mõnigi kord

195

kahe silma vahele need, kelle minevik ja kõik omadused teda vägisi lasksid liigitada "rahvavaenlaste" kilda. Seletatav on see vaid raskustega agentide värbamise alal. Nimelt tekkisid mõneski seltskonna piiris selle poolest lüngad, kuna teises ringis leidus kuulatavaid kõrvu ja ettekand-vaid keeli rohkem. Loomulikult järgnes selles piirkonnas ka enam vahista-misi ja inimeste kadumisi müüride vahele, kust polnud pääsu.

Üldiselt peab ütlema, et — vastupidi oletustele — meie tööliskond andis väga vähe agente N K V D käsutusse, mitte lastes end meelitada rahaga ega kohutada survega.

Põhimõtteliselt otsis N K V D endale agente kõigist seltskonna kihti­dest. Erilist tähelepanu pöörati nendele kutsealadele, kust informatsioon kippus puudulikuks jääma. Agentide värbamisel kasutati tihti võtet, millega kaastööliseks valitud isik enne arreteerituks kuulutati, teda raskete süüdistustega koormati ja siis teda tema eksimuste heakstegemiseks lubati enda teenistusse võtta. Üsna paljudel juhtudel andsid hirmutatud ini­mesed lõpuks oma sellekohase lubaduse. Aga kui selline inimene polnud veendunud kommunist , siis hoidus ta nii või teisiti oma kaaskodanikkude õnnetusse saatmisest.

Nõukogude korra ajal tööta jäänud intelligentsi viletsus pani teda raskele proovile. Pikemat aega teenistuseta olnud ja puuduses vaevlevaid kutsuti SARK-i , neile pakuti teenistust. Täideti ankeet ning ähvarduste ja meelituste saatel pressiti välja allkiri kaastöö tegemiseks NKVD-le . Kui inimene, kes algul ütles hädasti vajavat teenistust, julges keelduda, siis hirmutati teda riigivastasusega ning üteldi, et ta mittenõustumisel ei lahku sellest hoonet enam iialgi. Kui kohustusallkiri nõnda oli saadud, tehti teatavaks, et reetjaid ja tagasitõmbujaid ootab kõrvaldamine mingi kohtu­ta. Vaikimiskohustus oli sellega seoses iseenesestmõistetav.

Tüüpil isemaid selletaolisi lugusid juhtus Tallinnas ühe restorani uksehoidjaga, kes oli tuntud oma nõukogudevastaselt meelsuselt. Teda kutsuti ühel päeval SARK-i ning talle esitati raske süüdistus, milles tõepoolest leidusid äraandmise teel teatavaks tehtud tõsiolulised andmed. Ülekuulamise lõpul aga võttis asi uue pöörde. Nimelt lubati süüdistatavale meeleparandusele asumist sel teel, et ta hakkaks oma kaasteenijate ja restoranide külastajate kohta andmeid andma. Uksehoidja keeldus sellest. Teda lasti sel korral küll vabadusse, kuid paar päeva hiljem ta vahistati oma kodus ja jäigi kadunuks. N K V D süsteem ei lubanud vabadusse jätta ainsatki inimest, kes oli teadlik tema võtetest.

Üldiselt seisid restoranid ja kohvikud eranditult N K V D valve ja jälituse all, kuna neis paikades alkoholi tarvitamise juures nii mõnigi ettevaatamatu laskis enda vastu lendu kõige raskemaid süütõendusi. Siin

196

kasutati ära teenijaskonda ja külaliste hulka poetatud agente. Nõnda arreteeriti 1941. a. talvel üks tallinlane, kes ühes veinibaaris oli baaridaami kuuldes tõstnud klaasi Hitleri terviseks. Sama baaridaam seisis N K V D teenistuses ja talitas ka vastavalt. Selline ettevaatamatus avalikes paikades sai tihti saatuslikuks, sest üldiselt oli N K V D agentidel olemas korraldus, mille järele nad ise ei tohtinud välja näidata kommunismi pooldamist.

Levinuimaks oli vene valgekaartlaste värbamine N K V D teenistusse. Selleks kasutati ära hirmunud pagulashingeelu ja erilist seisundit võõral maal. Väga paljudel juhtudel, ilma et olekski olnud tegemist kommunismi pooldajatega, andsid N K V D meeste püüdlused tulemusi. Üht noort endise vene valgekaartlase-ohvitseri poega, kes lõpetanud Eestis gümnaasiumi, hirmutati lihtsalt ütlusega: "Mõtelge oma minevikule ja oma tulevikule."

Vene gümnaasiumi naisõpilasi värvati rohkesti sekretärideks ja tehniliseks tööjõuks. Nõnda kujunes, et selle maa vaenlaste leeri astusid ka need venelased, keda siin oli 23 aastat varjatud, toidetud ja nende noo­rusele haridust antud.

Vabatahtlikult töötasid N K V D kasuks muidugi veendunud kommu­nistid, siis juudid ja õige palju venelasi Petseri ja Narva-tagustelt aladelt. Kõrgemaile kohtadele tuli Nõukogude Liidust rida venestunud eestlasi-kommuniste. Miilitsa aga ujutas üle harimatute Petseri venelaste laviin, kes leidsid nüüd oma aja tulnud olevat. Petseri venelaste kalduvust kommunismile illustreerib juba see asjaolu, et 10 000 Petserimaa venelase peale leidus 37 parteiliiget, sama suure arvu setude peale 17 parteiliiget, kuid 10 000 Võrumaa eestlase peale ainult 4 parteiliiget.

Mõeldes N K V D hirmutegudele tema ohvrite kallal ei saa me mööda küsimusest: mis inimesed need olid, kes võisid valmis olla sellisteks jubedusteks ja alatusteks?

Vastata sellele on hoopis kergem, kui silmas peame, et Nõukogude Liidus valitses nn. edutamise süsteem, mis teatud aladel andis piiramatud tõusuvõimalused, vaatamata haridusele, ettevalmistusele ja üldisele arenemisele. On loomulik, et sel teel miilitsa ja julgeoleku teenistuses kerkisid üles ja jõudsid edasi kõige julmemad, tooremad, ebainimlikumad ja sadistlikumad tüübid, kes oma ohvrite arvu kaudu endale tõusuteed valmistasid.

See oli seda lihtsam, et NKVD, nagu igasugune poliitiline teenistus Nõukogude Liidus, andis sõjaväelisi aukraade, mille taga ei pruukinud olla vastavat ettevalmistust. N K V D leitnandid ja kaptenid polnud sageli tõeliselt allohvitserigi ettevalmistusega. Tuletame vaid meelde, et Paul K e e r d o kõndis ringi kindralivormis ja mõnigi allohvitserist saanud politruk uhkustas koloneli tunnustega.

197

N K V D kui süsteem iseenesest leidis endale ka sobivad inimesed. Selle eesotsas seisid "teenelised" sadistid tõmblevate suunurkadega, hüsteerikud ja närvihaiged, kes end lõbustasid süütute inimeste piinamise­ga, kujutades endast mugavuses elavaid härrasmõrvareid kõigi kujutelda­vate eesõiguste ja toetusega riikliku võimu poolt.

Sellisena oli N K V D süsteem hiigelpüüniseks, mille soppides varit­sesid verejanuliste ämblikkudena ta "suurused" ja käsilased, valmis oma kihvu lööma igasse, kes aga sattus püünise paeltesse.

J Ä L I T U S O S A K O N D T E G U T S E B

aaside ajajärgul ja 1940 a. suvel Eestisse saabunud venelased täitsid siinseid inimesi, kes venelasi ja Venemaad varasemast ajast tundsid, teatud hämmastusega. Märgati kohe, et vene inimeses oli sündinud põhjalik muudatus. Endine avameelne, jutukas ja kärarikas inimtüüp oli kadunud. Selle asemel võis näha morne, endassesulgunud ja teatud loomaliku tuimuse ilmega või raske kurvameelsuse kallakuga nägusid. Eraldumine ja eemalehoidmine, vaikimine ja tuim, nüri olek olid astunud endise lõbususe ja seltsimislusti asemele.

Kommunismi pooldajad tahtsid selles kõiges vägisi näha vene inimese kultuursemaks muutumist, tema distsipliinitunde süvenemist. Kuid erapooletu vaatleja võis otsekohe teha hoopis teise järelduse: Vene­maal pidi olema sündinud midagi kohutavat, mis suutis suretada selle rahvatõu lõbusa loomuse, kuni järele olid jäänud vaid tuimad puunukud, kes käsu peale küll ka laulsid ja tantsisid ning naeratuses hambad irevile ajasid, kuid kellest vaba õnnelik inimene oli väga kaugel.

Teened selles "rahvaparanduses" langevad NKVD-le . 25 aastat spioneerimist, jälitamist, tagakiusamist ja urgitsemist iga üksiku inimese järel oli viinud sealse elanikkonna nii kaugele, et venelane endise laia jutu asemel loobus sosinalgi kõnelemast. Ta kartis oma ligimest nagu valvurit, kelle kohus oli tema järel spioneerida — nagu seda õpetasidki kommunist­likud põhimõtted.

Seda laadi nähted hakkasid venelaste tuleku järel peagi ka meil maad võtma. Kohvikuis ja avalikes paigus vahiti enne üle õla, kui midagi julgeti ütelda. Posti ja telefoni võeti juba nagu vaenulikku luuravat kõrva.

Tegelikult N K V D sai esialgu süüdistusmaterjali meie inimeste vastu siiski peamiselt teistest allikatest. Agentide võrku ei suudetud meil üleöö luua. Need olid peamiselt arhiivid ja teenistuskohtade nimestikud, mis meie rahvuslikust juhtivast koosseisust niikuinii selge ülevaate andsid.

198

Kõikide nende likvideerimisega, keda oma vaenlastena märgiti, esialgu igal juhul siiski ei rutatud. See polnudki järsku tarvilik, sest piirid olid n. ö. hermeetiliselt suletud ja punane võim, tundes oma NKVD-d, teadis, et selle käest ei olnud kellelgi pääsu. Silmas pidades põhimõtet, et vaen­lased enne nende hukkamist kuulusid ärakasutamisele, jäeti ka siin esialgu nii mõnedki kodanlased oma kohtadele, kus nad pandi töötama kommu­nistidele kasulikus suunas. Otsese vastuhaku korral kerkis likvideerimine muidugi kiiremini üles. Muidu aga oodati, kuni uue kaadri pealekasv võimaldas vanadest, poliitiliselt ebausaldatavatest loobuda. Inimesed võeti üksikult arvesse ja neid märgiti kui ohvreid, kas kaugemas või ligemas tulevikus, selle järele, kui hädaohtlikeks neid peeti või kui palju kasu neist loodeti. Selline meetod oli ohvritele väga piinav, kuna see sarnanes vangide hauakaevamisele iseenda tarvis. Õieti oli siin tegemist hauakaeva­misega nii iseendale, oma rahvuskaaslastele kui ka kogu oma kodumaale.

Tüüpilisimaks näiteks selle poolest on kommunist ide talitusviis meie politseiga. Pärast esialgset "puistamist" rakendati see kui korra alal hoiuks vajalik tegur, mille asemele veel midagi polnud panna, tegevusse tagasi ning jäeti koguni mulje, nagu võiks isegi enamiku politseiametnike teenis­tuses säilitamine olla iseenesestmõistetav. Selle mulje süvendamiseks tehti isegi uusi ülendamisi, pannes konstaableid komissarideks. Ainult üksikud "rahvavaenulised" elemendid pidid tulema politsei juhtkonnast tagandami­sele.

Ometi vaatasid Vene võimud juba sel ajal igale politseiametnikule kui N K V D tulevasele saagile. Neid tuli ainult enne ära kasutada üle­minekuaja kergendamiseks. Samal ajal võis politseid ühtlasi kavalate ettekäänetega relvituks teha. Nõnda ilmusid venelased politseijaoskonda­desse politsei relvade ülevaatamise ettekäändel. Iseseisvusajast oli igal eesti politseinikul kaks moodsat püstolit ja üks vintpüss. Venelased vaatasid neid halvustavalt ning — korjasid ära. Ühtlasi seletati, et nii vilets varustus Nõukogude Liidus ei kõlba ja et politseile muretsetakse nende asemele juba paremad. Muidugi jäid uued relvad igavesti saabumata ning politseinikud ise muutusid varsti jälita ta väiks omal kodumaal, tagaaeta-vaiks nagu kurjimad metsloomad.

Arhiivimaterjalid, kuigi nendega langes kommunist ide kätte palju isikuid haaravaid andmeid, ei saanud igal juhul saatuslikuks vaid see­pärast, et bolševikel puudusid inimesed, kes oleksid võimelised olnud neid läbi töötama. Seepärast jäi ka nendegi alusel tegutsemisse mõnigi lünk.

Kuid peale mainitud viisil poliitiliste vaenlastena avastatud isikute langes hiljem N K V D ohvriks tuhandeid, kes kunagi polnud seisnud kuskil

199

"kirjas", kes polnud tegutsenud ei Kaitseliidus, politseis ega poliitilistes parteides, kõnelemata silmapaistvast rahvuslikust tegevusest. Kuidas sattusid nemad N K V D kätesse, selle piinakeldreisse ja sageli ka mahalasta-vatena püssitorude ette?

Siin tuleb neid pidada puhtal kujul esialgu N K V D jälitusosakonna ja hiljem N K G B III eriosakonna ja selle alajaoskondade tegevuse ohvriks.

Kellegi vastutusele võtmiseks pidid Nõukogude Liidus maksvate määruste järgi olema vähemalt kahe isiku või tunnistaja süütõendid. Kriminaalasja algatamiseks oli VNFSV krim.-protsessi koodeksi § 91 järgi vaja:

1) kodanikkude, ühingute, organisatsioonide avaldused, 2) valitsusasutuste ja ametisikute teadaanded, 3) prokuröri ettepanek, 4) süütunnistusele ilmumine,

5) juurdlusorganite, uurija või kohtu vahenditu äranägemine. Juurdluse algatamiseks oli NKVD-1 tarvis õige vähe. Selleks võidi

võtta isegi mõnd nimetut kaebust ja kirja või siis ka N K V D oma salajaste kaastööliste avaldust. Sellise asjade algatamisviisi kohta on kommunis t ide ajast säilinud mitmesuguseid materjale. Nõnda leidis üks endine politsei­ametnik Tartu N K V D majast punaste põgenemise järel terve toimiku, mis koostatud tema enese kohta. Toimik sisaldas salajase juurdluskäigu ning vahistamisotsuse, mille täideviimisest ta aga sagedase elukoha vahetamise­ga oli pääsnud.

See dokument, nimetatud formular-toimikuks, lubab meil ligemalt vaadelda N K V D jälitamis- ning eeluurimisvõtteid ja -käiku. Formular-toimik avati N K V D organite poolt inimeste kohta, kelle suhtes oli saadud avaldusi, kas oma agentide poolt või kaebustena mõnel muul teel. Formu­lar iseendast kujutas lehte, millele kaebealuse suhtes kanti süüdistavat materjali enne isiku vahistamist. Kaebuste ja süüdistusmaterjalide saabu­misel kirjutas vastav N K V D funktsionäär määruse kahtlusaluse isiku kohta formular-toimiku avamiseks. Seejärel valmistatigi erikaust, milles esimese sissekande moodustasid saabunud kaebus või avaldus, siis kõnealune määrus ja edasi formularleht trükitud planketi näol. Sellesse kausta hakati liitma edasisi jälitusmaterjale, kuni vastav N K V D võimumees pidas neid vahistamise põhjustamiseks piisavaiks ning kirjutas formularil vahistamis-käsule alla. Sellekohane korraldus läks siis edasi 3. erisosakonna 4. jaos­konnale, mille alla kuulusid arreteerimised ja tagaotsitavate avastamised.

Tavaliselt inimene, kelle kohta suures saladuses ja seljataga oli avatud selline toimik, ei pääsnud enam saatusest, mis nüüd talle enesele teadmatult kui niidi otsa riputatud mõõk hõljus kogu aja ta pea kohal.

200

N K V D mehed ei armastanud teha tühja tööd ja leidsid süüdistus­materjali nii või teisiti. Selleks pandi liikvele agendid. Vaene ohver, kelle saatus formular-toimiku avamisega oli märgitud, ei võinud aimatagi, et selle avamismääruse allakirjutamisest peale jälgisid teda salajased silmad nii tänaval, kodus kui ka töökohas ning et tema elukäigu ja varasema meelsuse suhtes teostati põhjalikku nuhkimist. Nimelt N K V D , oma agentide ostetavust ja müüdavust silmas pidades, pani tavaliselt üht ja sama ülesannet täitma vähemalt kaks agenti või agentide gruppi, kellest kumbki polnud teise olemasolust teadlik. Selline süsteem võimaldas teostada kontrolli ka oma salajaste kaastööliste usaldusväärsuse ja kuule­kuse üle.

Huvitav formular-toimiku te juures on nende liikuvus vastavalt kahtlusaluse elamispiirkonnale. Kui kahtlusalune vahetas elukohta ja oli uues paigas püsivaks ajaks sisse registreeritud, saadeti tema formular ka edasi vastava ringkonna NKVD-le, kelle ülesandeks jäi nüüd tema silmas­pidamine ja juurdluse jätkamine. Nõnda liikus inimese saatus tema isiku kannul nagu vari, mis kunagi ei lahku.

1941. a., mil N K V D tegevus Eestis oli juba täies käigus, liikusid ühest N K V D tegevuspiirkonnast teise tuhanded sellised toimikud. Kuid õnneks, nagu kommunist l iku süsteemi juures sageli, leidusid ka siin nii mõnedki lüngad ja puudused. Elukohavahetus, kui registreerimisnõuetest kinni ei peetud, lubas lipsata N K V D ängistavast haardest. Samuti päästis vale-aadresside esitamine ümberkolimise puhul vägagi paljude elu. Ilmset kasu tõi elukoha vahetamine. Uues elukohas oli vähem karta pealekaebusi ning jäi tundmatuks ka inimese minevik.

Siin näitena toodud Tartu politseiniku formular-toimiku sisseseadmi­se põhjustas N K V D agendi avaldus, keda toimikus märgitakse varjunime­ga "Siil". See salajane teadeteallikas mainib ühel paberiribal, et endine konstaabel K. on nõukogudevaenulise meelsusega. 1934. a. ta olevat kumminuiaga peksnud üht raudteelast, kuna see olevat tulnud töölisüli-konnas T. jaama einelauaruumi.

Sellesama pabeririba tulemuseks ongi formular-toimiku sisseseadmi­ne nimetatud konstaabli kohta. Kuriooslikum selle juures on aga asjaolu, et avalduse sisu on põhjalikult vale, kuna mainitud konstaabel 1934. a. polnud üldse politseiteenistuses, vaid astus sinna alles 1937. aastal. Nagu toimikust edasi nähtub, on aga kiires korras rakendatud tööle ka teine agent, sest järgmisena leiame kaustast juba ettekande teadeteallikalt "Ronk", kus see märgib, et konstaabel K. olevat varem tegutsenud Kaitse­liidus kõrgemal kohal, nimelt jaoülemana, ja õhutanud kaitseliitlaste hulgas rahvuslikku vaimu.

201

Viimase ettekande tulemused on samas näha. N K V D kohalik riigi-julgeoleku seersant on kirjutanud korralduse luua kõnealuse konstaabli elukohas pidev valve. Kuid mõlemad agendid töötavad edasi. Eriti agar on "Ronk", kes teatab, et konstaabel K. on alati vaenuline olnud uuele valitsusele ja töölisklassile. Samas agent mainib, et sellel töölisvaenlasel olevat kavatsus raudteele teenistusse astuda. Väheste ridade vahelt võib lugeda ilmselt kadedust selle pärast ja paistab, et kogu manööver selle takistamiseks ongi ette võetud.

Samal ajal aga on eeljälitamise korras teostatud ka tunnistajate ülekuulamisi, et hankida nõutavaid formaalseid süüdistusmaterjale arreteerimise tarvis. Ülekuulamised, millega on pandud alus kogu edasi­sele asjakäigule, on koostatud lakooniliselt ja lühidalt, varem küsimuste näol valmistrükitud planketile. Nendes on aga äärmise osavusega välja pressitud süüdistuseks tarvilikud vastused. Üks ülekuulatav on pidanud vastama, et konstaabel K. oli Kaitseliidus mittetavalisel kohal ning et ta tegi tööd selleks, et töölised Kaitseliitu astuks. See on aga protokollitud nõnda, et võib jääda mulje, nagu oleks konstaabel sundinud töölisi Kaitse­liitu astuma. Selline on kogu ülekuulamisprotokolli sisu — lakooniline ja napp, kuid Nõukogude tarvis üleküllastatud pealekaebava materjaliga.

Teine ülekuulamisprotokoll on pikem. Seal teatab üks venelasest raudteetööline, et süüdistatav konstaabel ning veel kaks T. raudteejaama ametnikku olevat olnud nii suured tegelased Kaitseliidus, et käinud alaliselt, ka tööl olles, Kaitseliidu ohvitseri mundris. Ülekuulatav olevat nendega mitu korda oma meelsuse pärast kokku põrganud. Töölise peksmisest kumminuiaga ei ole aga rohkem juttu, kui vaid möödaminnes , kusjuures öeldakse, et konstaabel olevat kõnealust raudteetöölist löönud kumminuiaga perroonil, sest tööline olevat vagunisse kauaks magama jäänud.

Nõnda on nende kahe kuulujutulise valetunnistuse juures näha ilmseid vastukäivusi, kuid see ei muuda asja, sest 10. juunist 1941 on formularil Tartu jaama NKGB ülema asetäitja riigijulgeoleku seersant Tšarikovi poolt alla kirjutatud vahistamiskäsk konstaabel K. kohta ja Nõukogude Liitu väljasaatmise otsus tema perekonna kohta, mis koosneb naisest ja neljakuulisest lapsest. Otsuse motiivides öeldakse, et kodanik K., olles kodanlikus Eestis konstaabel ja kaitseliitlane, on tegutsenud nõuko­gude korra vastu ja olnud tööliste vaenlane, pekstes neid kumminuiaga, mistõttu teda tuleb arreteerida ning ta perekond välja saata.

Otsuse kõrval on maakondliku kolmiku märkus: nõus. Nõnda kujutab lugu tüüpilisimat küüditamisajajärgu sündmust,

mille puhul sageli teadmatusest oldi arvamisel, et küüditatud perekondade

202

juures mehed võisid jagada saatust koos naistega. Nagu see paljudest juhtudest nähtub, on meeste puhul ikka olnud tegemist arreteerimisega.

Meil vaatluse all olnud toimikus järgneb kõigile seniloeteldud aktidele rida õiendusi süüdistatava elukoha suhtes. Nimelt oli konstaablil vahepeal läinud korda salaja oma elukohta muuta ja hiljem juba metsaven­nana relva haarata oma kodumaa vaenlase vastu.

VNFSV krim.-koodeksi § 145 lubas tõkkeabinõusid, s. o. vahistamist pärast kahtlustatava vastutuselevõtmist süüalusena, nõnda siis vaid karistuse kandmiseks ja ainult erandjuhtudel ka enne süüdistuse esitamist kaebealusele.

Need ilusad sõnad aga olid kõik paberi tarvis. Tegelikkuses neid üldse ei tuntud. Samuti ei peetud kinni kriminaalkoodeksi § 96 p. 1 nõudest, mille järele juurdlusorganid, asudes juurdluse toimetamisele asjus, kus eeluurimine kohustuslik, pidid sellest teatama prokurörile hiljemalt ühe ööpäeva jooksul. NKVD-1 olid niikuinii käes prokuröri volitused, sest vahistamisel kasutasid nad valmistrükitud plankette prokuröri nõusolekuallkirjaga, mida pruukis ainult laekast võtta ja raken­dada ükskõik kelle kohta.

Sel moel N K V D struktuur ja ta tegutsemismeetodid hoidsid alalises ohus ka neid, kellel ei olnud minevikus mingeid "patte", sest agentide võrgu ja pealekaebuste kaudu võisid jälitamise alla sattuda kõik. Erilise hädaohu tõid endaga kaasa pilkavad väljendused nõukogude korra ja Stalini kohta. Neid küsimusi võtsid tšekistid kõige suurema vaenulikkuse ja vihaga ning juurdlusi toimetati sel puhul põhjalikult ja toorelt. Paljud vanglaist pääsnud meenutavad imestusega, et nende üksikud laused või märkused nõukogude korra kohta seisid süüdistusaktis täpselt sees. Nõnda üks Tallinna kalakeskuse ametnik pidi ülekuulajalt muuhulgas kuulma kõiki neid nõukogude korda kritiseerivaid väljendusi, mida ta mõnikord tarvitanud. Asutuse kaadriülema Laudu, kes ühtlasi võis olla ka III eriosakonna agent, olid need jõudnud N K V D kätte.

Et eesti rahvas suhtus nõukogude korrasse äärmise umbusuga juba algusest peale, siis ei tulnud ka N K V D tegevus siin kõigile sugugi ootama­tult. Paljud ja paljud aimasid oma saatust ning kartes arreteerimist, hakkasid end juba aegsati varjama. Öösiti ei magatud kodus ja, kui võimalik, poeti täiesti rettu. 1941. a. kevadest peale, mil Saksa—Vene sõjaline kokkupõrge oli juba etteaimatav, leidus selliseid enesevarjajaid kõikjal üle maa. N K V D ametnikud puistasid järjest enam ja enam tühjaks-jäetud kortereid.

Selle kõige tulemusena hakkas N K V D vahistamisel tarvitama väga mitmesugust taktikat. Mis ei õnnestunud vägivallaga, seda püüti teostada

203

kavaluse ja kõige alatumate võtetega. Paljud, kes olid kuude kaupa suutnud end vahistamisest hoida, langesid kinni äraandmise tõttu. Nõnda jutustab üks Jaan Teärilt pääsnud poliitiline vang oma vahistamisest, et see oli sündinud tänaval kohe peatselt pärast seda, kui ta Feischneri kohvikus oli kohtunud ühe oma reetliku tuttavaga.

Palju enam aga oli levinud moodus, kus ohvrid kutsuti kodust välja telefoni teel, nimetades neile mõnd süütut ametiasutust, kus neid pidi vajatama mingiks ametlikuks kõneluseks. Vahel mainiti ka teenistuskoha pakkumist mõnes ettevõttes. Kui inimene paha aimamata läks kohale, ootas teda koridoris NKVD ametnik, kes ta samas vahistas. Sellejuures polnud kõnealusel ametiasutusel sageli aimugi, milleks oli kasutatud tema nime.

Üldiselt kasutati vahistamiseks päris avalikke kohti harva, sest N K V D armastas saladust ja salapärasust. Ka ei tahetud tekitada ärevust rahva hulgas, sest nõukogude võimud ei loobunud kunagi väliselt muljet avaldamast, nagu kannaksid nemad kõige armastusväärsemat ja humaan­semat nägu. Seetõttu juhtus teenistuskohtades vahistamisi harvemini kui kodus. Paljudel juhtudel tagaotsitavad käisid päeval tööl ja magasid öösel võõrsil, kusjuures neid käidi alatasa kodust otsimas. Selline varjamismoo-dus päästis nii mõnelgi juhul. Erandjuhtudel tuldi ka arreteerima just teenistuskohta. N K V D talitas sellepoolest kõige suurema ebareegli-pärasusega.

Venemaal laialt praktiseeritud ja ka meil rakendatud võtteks taga-otsimiste puhul oli surveabinõude tarvitamine teiste perekonnali ikmete vastu. 5. juulil 1941 kuulutas Eesti NSV sõjavägede juhataja kindralmajor L j u b o v l s e v välja käskkirja, mille p. 3 lausub: "Endid varjavate ja mahalastud bandiitide ja desertööride perekonnad tuleb kohe arreteeri­da ja paigutada vanglatesse, nende varandus aga konfiskeerida."

Selle põhjal arreteeriti tagaotsitavate naisi ja lapsi pantvangidena ning heideti vanglasse. Meeleheitele aetud inimesed tulid seda kuuldes ise välja ja andsid ennast oma vaenlaste kätte. Sel moel läks märtrisurma Virumaa praost V a r i k ning paljudki teised langesid ohvriks sellele saatanlikule võttele. Mis puutub vahistamistesse, siis toimusid need tavaliselt kõige süngemal ajal — öösel, enamasti ajavahemikus kella 23-st 8-ni. Vahistajaid oli neil juhtudel ikka 4—8 inimest, osa erariietes, osa N K V D - või miilitsavormis, kusjuures välja jäeti alati tugev valve. Tihti oli vahistajate hulgas venelaste kõrval juute, vahel isegi naisi. Üht sellist vahistamist kirjeldab keegi hiljem eluga pääsnud tallinlane järgmiselt:

"Ühel augustikuu ööl olin tüdinud väljaspool kodu magamast ja jäin koju, lootes heale õnnele. Võtsin võtme lukuaugust välja ja heitsin rahuli-

204

kult magama. Järsku, kell võis olla 3, helistatakse ukse taga. Peast käib läbi mõte, et vist tullakse vahistama, kuid uudishimu sunnib mind siiski avama. Teen ukse lahti, mulle juhitakse taskulambist hele valguskiir silma. Neli meest tungib sisse. Üks nende hulgast on meie maja komandant , tunnistajana kaasa võetud. Sisseastujad otsivad mind läbi, et kindlaks teha, kas mul sõjariistu ei ole, ja suruvad mulle arreteerimiskäsu nina alla, üteldes: "Olete arreteeritud ENSV Julgeoleku Rahvakomissariaadi otsusel."

Arreteerijad ise on petserlased. Üks neist räägib õige viletsat eesti keelt. Terve vahistamise protseduur sünnib vene keeles. Paluvad mind istet võtta ja hakkavad puistama mu korteris.

Üks läheb samaks otstarbeks mu vanemate korterisse, mis asub sama maja teisel korral. Minu oma korter otsitakse põhjalikult läbi. Kõige rohkem näib neid huvitavat minu kirjutuslaud. Laegastes on tõesti palju igasugust kolu. Iga viimne kui pisiasi pööratakse segi. Viimaks leitakse mõned kutsetunnistused ja perekonnafotod. Need pannakse kõrvale. Otsitakse ja küsitakse sõjariistu, kuid neid ei leidu.

Mu poja kirjutuslauasahtlist tuleb esile palju huvitavamaid asju. Nimelt üks Berliini kaart. See meeldib neile ja pannakse kõrvale. Siis üks kummist trükitähestiku poolik karp ja mõned laskurmärgid. Neid nad uurivad omavahel kaua, kuni üks Eestist päritolev venelane arvab, et need nõukogude korrale siiski väga kardetavad asjad ei ole.

Sorides mu poja joonistusi, leitakse järsku üks, mis kujutab lennukit ja selle ees püstolit. Sellest lõid meeste silmad särama. Võtsid joonistuse ja torkasid mulle nina alla, küsides, kus peitub püstol, mis siin joonistatud. Neil olevat tõendus käes, et mul see püstol on. Seletasin, et poiss oma eluajal võis ju olla mõnd mängupüstolit näinud ja selle siis ka üles joonis­tanud. Joonistus võeti siiski asitõendina kaasa.

Pärast seda otsiti kõik kapid, puhvet ja voodid läbi, samuti ka pilditagused ja ahjupealsed. Midagi huvitavat ei leitud, siiski helistati NKVD-sse ja kästi auto järele saata. Mu mööbel kirjutati üles ja mul kästi võtta kaasa kaks paari pesu. Välja viidi mind nelja mehe valve all ning uks mu taga pitseeriti kinni. See oli mu jumalagajätt koduga ja mu kanna-tusteteekonna algus.

V A N G L A M Ü Ü R I D E V A H E L

tSuur, raske raudvärav langeb klirisedes kinni ning selle järel seisame õuel, mida halli kärjena ümbritsevad hiiglamaja müürid. Kui tahad näha taevalapikest pea kohal, tuleb suruda kukal täiesti vastu kaela ning siis

205

libisevad silmad majakorralt majakorrale, tabades vaid krobelist müüri, halle aknaavasid ja plekist vihmaveetorustikku kuni lõpuks paistab tohutust kõrgusest lame katuseserv ja selle tagant tükk taevast, sinise või hallina, selle järele, kuidas juhtub olema ilm.

Hiiglahoone ümber kitsa õue evib sissekäike uste näol igast suunast. Astudes mõnest üle läve, märkame pea alati kahte treppi. Üks neist viib üles, teine, kitsam ja räpasem, alla. Seal all, hämaruses, kaarduvad keldri-võlvid ja hargnevad rõsked, madalad käigud. Päevavalgus, mis kitsastest trellitatud akendest kuidagi sisse valgub, tuhmub siin süngeks, looritatud hämaruseks. Enamik käike aga on hoopis välise valguseta, selle asemel hõõgub laes traadist võrega ümbritsetud nõrk elektripirn.

Siis märkame järsku ühe käigu otsas kahe betoonvõlvi vahel kitsast ja madalat ust raske riivitaolise lukuga väljaspool. Uks on võlvide taha surutud ja jätab oma asendiga mulje, nagu seisaks ta eraldava vahekattena mingi hoopis teie maailma ees. Uksele on maalitud suur nr. 7 ning ukse ülemises osas seisab kitsas ümarik ava, vaateluuk väljast sissepiiluvale silmale, ning sellest allpool veel teine, umbes ruutjala suurune klappluuk.

See on vangikongi uks. Seisame nimelt N K V D Pagari tn. nr. 1 asunud nõndanimetatud Sisevangla koridoris.

Kong number 7 on koridori otsas esimene. Ta ukse taga avaneb meile madala laega ruum, mille ühes seinas, otse lae all, on luugitaoline ähmane aken, kaetud raskete raudvõredega. Kuigi kamber on praegu tühi, lasub siin raske läpatanud õhk, mis otsekui suruks sisseastuja õlgadelegi. Nurgas, monteeritud jämedale põrandasse puuritud torule, asub kausi-taoline astja — klosett. Kamber on iseendast paremaid, tal on laudpõrand all. Seintes asuvad naride jäljed, mis õhtuti alla lasti ning mis servadega toetusid põranda puupinkidele.

Selliseid külmi, pimedaid ja rõskeid kambreid on täis kogu keldri­korrus. Astudes mööda madalat koridori, avanevad nende uksed nii vasakul kui paremal, mustad järjekorranumbrid maalitud keset ukseselga. Puupõrandaga kambrite järel saabub terve rida konge, mille pinnaks on külm ja kalk betoon. Konge on väga mitmes suuruses. On neid, kus mahtus pidama kümneid inimesi korraga, kuid teiste vahel ka neid, kus täiskasvanud mees ei saa käsigi laiali sirutada. Ühes pisikeses, 7 m 2

põrandapinnaga kongis loeme asemeid 5 nari jaoks. Nõnda tuli siin inimese jaoks ruumi vaevalt 1 m 2 . Seejuures kong oli nii madal, et peaaegu võis käega puudutada ta valgekslubjatud lage.

Kongide rivis satume ühele, mille viks väliselt on täiesti sarnane teistega, kandes ka vastavat järjekorranumbrit, kuid seda avades põrkame pimedusele. Siin on tegemist kartseriga, mis on vaevalt suurem mingist

206

seinakapist. Ruumi SUURIS 1,5 m 2 . Seejuures veel sees pruuniks värvitud istekast, millele ohver nõrkemise korral võis toetada.

Käigud ja kongide rivid moodustavad labürintliku võrgu, milles esmakordselt siiasattunu vaevalt oskab orienteeruda. Ei või aimatagi, millises suunas või kuhu poole sammud võiksid viia valgusele ja vaba­dusele. Kuigi praegu need kambrid on tühjad ja neist on juba lahkunud möödunud kannatuspäevade hõng, ei saa siinseis koridorides sammudes kuidagi lahti kujutlustest, mis manavad silma ette halle, kannatavaid kujusid, keda raudade kõlinal viidi läbi nende ruumide ning kes kunagi enam ei pöördunud tagasi omaste keskele. On tunne, nagu oleksid need masenduspildid igaveseks vajutatud siinsete seinte kivipinnasse.

Kuid sellised õudusejäljed pole kõik. Suundume läbi kokkuvarisenud käikude, mis bolševikkude poolt Tallinnast põgenemisel osaliselt õhku lasti, teise keldritiiba. Siin asub endine sõjaväe gaasivarjend. Selle ust avades haarab meid raske masendustunne. Laes särava tolmuse elektri-lambi valgel näeme kitsast piklikku ruumi, mille seinad on täis tikitud krohvisse tunginud kuulijälgi. Need on varistanud lupja, jätnud seintesse tühje, õõnsaid silmakoopaid meenutavaid auke. Külgseintesse on kuulid jooksnud libamisi ning neisse on kraabitud sügavaid sooni. Kui asuda lugemisele, siis poleks siin jälgi mitte kümneist, vaid sadadest laskudest.

Pole kahtlust, mis siin ruumis, sügaval maa all, kust väljapoole ühtki häält ei kuuldu, on toimunud. Tagaseinas ja läbi ruumi jooksva suure betoonist mustaveetoru külgedel on inimese rinna kõrgusel krohvi külge kleepunud roostepruune laike. Kelle aurav elujõud purustati ja pritsiti siin mõrvalaskudest määrdunud laikudeks külma kiviseina taustal?

Sarka meenutava kambri uks on seestpoolt üle löödud tsinkplekiga. Kuid see on puruks rebitud väljast läbi ukse lastud kuulidest. Sissepoole väljuvad laengud on üles kiskunud suuri plekiribasid segamini ukse puuosadega. Miks nii? tuleb tahtmatult küsida. Kas toimus siin mõni eriti raske draama, kui ohver viimast jõudu kokku võttes asus meeleheitl ikule endakaitsele ja arg mõrvar põgenes, teostades oma tapatöö läbi varjava ukse?

Kes teab — sest ei leidu ühtki, kes oleks tulnud tagasi sellelt teekon­nalt. Võivad teada ainult need, kellele langeb veresüü. Ohvrid vaikivad igavesti. Võib oletada ainult, et nad viidi siit minema naeltega kokku löödud puukastides, milliseid leiti mitmeid valmis tehtuna sama hoone keldrikäikudest ning milletaolisi teisi kaevati ühes tapaohvritega hiljem välja Liiva kalmistult.

Aga mitte üksi Pagari tänava hiiglahoone kelder ei näita meile punaste päevade koledusjälgi.

207

1. Selline nägi välja "piinakapp" Pagari t. vang­las, kus inimesi lasti õhupuuduses vaevelda üle 24 tunni. 2. Salapärane elektritoolile sarnanev riistapuu "Kazve" keldrisse ehitatud NKVD vangla ülekuulamisruumist. 3. "Piinakappide" rivi NKVD maja l. korrusel Pagari tänavas. Kappise uksed ja osa seina on purunenud plah­vatusest, mille holsevikud enne põgenemist tekita­sid. 4, Vaade NKVD Pagari tänava vangla ühte kongi, kus ööseks allalastavad narid täitsid kogu ruumi 5. Üks NKVD sisevangla kamber pärast seda, kui punased Tallinnast põgenedes vanglat õhkulaskmisega püüdsid hävitada.

208

1. Laskudest auklikuks muudetud sein Pagari tänava hiiglahoone endises sõjaväe gaasivarjendis. 2. Paldiski luteriusu kiriku seinas on näha kuulijälgi ajast, mil siin lasti maha 8 surmamõistetud eestlast. 3. Tartu vangla sauna uks. Selles saunas hukati 192 ohvrit. 4. Maja Paldiskis Peetri t. 43, milles Balti mere Punalipulise Sõjalaevastiku tribunal oma väljasõiduistungil 28. juunil 1941. a. mõistis surma 8 eestlast. 5. Kuurilobudikud Paldiskis, milles peeti kinni surmamõistetuid ja tunnistajaid tribunaliistungi ajal. 6. Maja Kosel, mille ühes otsas peeti tribunali istungeid ja teise otsa põranda alla maeti hukatute laibad. 7. Koselt, kuuri põranda alt välja kaevatud terroriohvrite laibad viiakse puukirstudes ära.

14 209

Ei või unustada, et see maja teenis tervenisti N K V D mõrvaasutuse peastaapi. Vange kuulati üle pea kõigil hoone korrustel, kus asusid N K V D operatiivvolinikkude kabinetid ja tööruumid. Maja esimesel korral näeme tuba, kus asusid kurikuulsad piinakapid. Kitsaste uste taga on neid 7 tükki reas, vineerist vaheseintega, ehitatud erakordsete piinamiste tarvis. Nendes kappides, 1 m 2 suuruse põrandapinnaga, kus peagi hakkas õhupuudus vaevama, hoiti inimesi sageli üle 2 tunni.

Selline on üldjoontes ühe N K V D silmapaistvaima vangla kirjeldus, mis suutis korraga vastu võtta üle 200 inimese. Selleks otstarbeks kohan­dati hoone 1940. a. sügisel ning kujunes sellest ajast piina- ja kannatuste-põrguks tuhandeile eestlastele, kes siit punase aasta jooksul läbi käisid.

Peale Pagari tänava vangla kasutasid kommunistid poliitiliste vangide kinnihoidmiseks Tallinnas veel "Kawe" keldrit Pärnu maanteel , mis tegutses nn. miilitsa arestimaja nime all, siis Lasnamäe vanglat ja muidugi ka suurimat Tallinna vanglatest — Keskvanglat Patarei tänaval.

Esimeseks toiminguks vahistatuna vanglasse saabunu juures oli registreerimine. Selleks teostati kehalisi mõõtmisi, võeti näpujäljend ja tehti pildistus. Algas kõik sellega, et vahialusel lasti lahti riietuda, võeti ära ta raha ja dokumendid ning lõigati lõpuks riiete eest ära kõik nööbid ja metallesemed, nii et vahistatul seejärel tuli käega pükse üleval hoida.

. Venelaste poolt oli see võte välja mõeldud põgenemiste takistamiseks^

Pagari tänava vanglas löödi vahialune enamikul juhtudest kõige toorema ja pilklikuma käitumise saatel pärast registreerimist otsekohe valvekorraruumi kõrval asuvasse pimedasse seinakappi, kus peagi hakkas vaevama õhupuudus. Sageli istus nendes üksteisega kõrvuti asetatud kappides korraga terve rida inimesi, kes üksteise vaevu läbi õhukese seina pealt kuulsid.

Selletaolist piinamist kirjeldab üks eluga pääsenud Tallinnast pärit sõjaväeametnik järgmiselt:

"Mind käsutati maja korrale, kus leidus terve rida kappe. Ühe säärase uks tehti lahti ja mind aeti sinna sisse. Mulle öeldi, et ma ei tohi seal mingit häält teha. Istusin seal sees, kuni pikkamööda hakkas piinama õhupuudus. Varsti kuulsin, et mu kõrval teises kapis piinleb keegi naine, kes koputas tasakesi oma kingakontsaga vastu vaheseina, nagu soovides mulle midagi teatada. Mulle lõi pähe mõte, et see ehk on mu abikaasa, kes küll jäi mu äratoomisel koju, võis aga nüüd olla ka arreteeritud. Koputasin talle tasakesi vastu.

Õhupuudus muutus aga üha piinavamaks, tekkis lämbumishirm. Laskusin maha ja püüdsin õhku hingata ukse all oleva prao kaudu. Sellest aga oli ikkagi vähe. Hakkasin siis vahetevahel uksele koputama. Kui tuldi

210

avama, siis ütlesin, et mul on janu. Tõeliselt aga oli mul janu õhu järele. Igakord kui uks avati, viskus kappi värsket õhku.Vaevlesin seal kapis 16 tundi järjest, pääsedes välja niisiis alles järgmisel ööl. Miks ma sealt just öösi vabanesin ning mis otstarve sellistel kappidel on, seda ma ei tea praegugi. Või sai lihtsalt minu sedalaadi piinanorm täis?"

Nagu bolševikel kõik võtted olid kuratlikult ette kavatsetud, nõnda oli lugu ka siin, sest tavaliselt läks vahialuste tee pärast piinakapist tulekut ülekuulamisele. Niisiis selle järel, kui ta oli füüsiliselt nõrgestatud, ta tahte- ja vastupanujõud kannatustega murtud. Kuna on teada, et kommu­nistide ohvriks langesid inimesed eranditult kõigist ühiskonnakihtidest ning vanuseastmetest — noorukeist ja lastest kuni 70—80-aastaste rauka-deni, siis pakub erilist huvi küsimus, milles neid süüdistati.

Sellele vastates peab ütlema, et kõiges selles, milles võib süüdistada iga üksikut eestlast, kes elanud iseseisvas Eestis ja pole sel ajal tegutsenud põrandaaluse kommunistina. Kuna Nõukogude Liit maailmarevolutsiooni põhimõtet teostades oli võitluses kogu muu maailma vastu, siis on Nõuk. Liidu vaenlasteks kõik inimesed, kes elavad lojaalses vahekorras oma riigi ja riigikorraga.

Nõnda oli kättemaksu ära teeninud ka iga rahvuslik eestlane, sest Nõuk. Liidus selliseid "kuritöid" ei peetud aeguvaiks. Et "kuritöö" toimus teisel territooriumil ja teises olustikus, kus polnud maksvad Nõukogude seadused, sel polnud bolševike silmis mingit tähtsust. Ühele Eesti sõjaväes sõjaväeringkonna ülemana teeninud kolonelile kuulutati surmaotsus paljalt tema teenistuslehe põhjal, ilma et oleks üle kuulatud ainsatki tunnistajat.

Nende põhimõtete valgusel on arusaadav ka eesti rahva likvideeri­mise vajadus, kuna iga eestlase elu ja minevik iseendast oli Nõukogude Liidus süütõendiks tema isiku vastu. Ühtlasi oli neil alustel kerge ja lihtne iga ohvriks valitut koormata süüdistuste ja süütõenditega Nõukogude seadusandluse alusel.

See oli peamiselt VNFSV kriminaalkoodeksi § 58 oma mitmetes lõigetes, mille alusel meie inimesi süüdistati.

§ 5 8 / 1 - a kõneles kodumaa reetmisest, spionaažist ja üleminekust vaenlase poolele. Oodatav karistusmäär sel puhul — mahalaskmine ühes vara konfiskeerimisega.

§ 5 8 / 1 - b — sama süütegu toimepanduna sõjaväelaste poolt. Oodata­vaks karistuseks jällegi mahalaskmine ühes vara konfiskeerimisega.

§ 5 8 / 2 — relvastatud mäss ja võimuhaaramine. Oodatav karistus — sotsiaalse kaitse vahendi ülemmäärana mahalaskmine või rahvavaenlaseks kuulutamine ühes vara konfiskeerimisega, kodakondsuse kaotamisega ning N S V L piiridest jäädavalt pagendamisega.

211

§ 5 8 / 4 — kommunistl iku süsteemi kukutamine ning vaenulikele rühmitustele ja organisatsioonidele abi osutamine. Oodatav karistus sarnane eelmise punkti omaga.

§ 5 8 / 6 — spionaaž välisriigi kasuks. Oodatav karistus sotsiaalse kaitse vahendi ülemmäärana mahalaskmine ühes vara konfiskeerimisega või rahvavaenlaseks kuulutamisega, kodakondsuse kaotamise ja N S V L piiridest jäädavalt pagendamisega.

§ 5 8 / 7 — riikliku tööstuse õõnestamine ja kontrrevolutsioonilistel eesmärkidel riiklikele sihtidele vastutöötamine. Oodatav karistus sarnane eelmise punktiga.

§ 5 8 / 1 0 — propaganda või agitatsioon Nõukogude võimu kukutami­seks või nõrgendamiseks mõne kontrrevolutsioonilise kuritöö toimepaneku kaudu, samuti sellesisulise kirjanduse levitamine, valmistamine või hoidmine. Oodatav karistus vabaduse kaotus 1—10 aastani.

§ 5 8 / 1 1 — osavõtt organisatsioonist, mis moodustatud kontrrevolut-siooniliseks tegevuseks nõuk. võimu vastu, või sellesisuliste ühingute organiseerimine. Oodatav karistus nagu § 5 8 / 2 lõike puhul.

§ 5 8 / 1 2 — kontrrevolutsioonilisest kuriteost või ettevalmistatavast süüteost mitteteatamine. Oodatav karistus vabaduse kaotus 1—10 aastani.

§ 5 8 / 1 3 — võitlus töölisklassi ja revolutsioonilise liikumise vastu, mis toime pandud tsaristliku korra ajal, või kontrrevolutsiooniliste ja kodanlike valitsuste juures salajastel ametikohtadel teenimine. Oodatav karistus nagu § 5 8 / 2 lõike puhul.

§ 5 8 / 1 4 — sabotaaž eesmärgiga nõrgendada vali tsusvõimu ja riigiaparaadi tegevust. Oodatav karistus vabaduse kaotus 1—10 aastani ühes kogu või osalise vara konfiskeerimisega, eriti raskendavail asjaoludel mahalaskmine ühes vara konfiskeerimisega.

Sõja ajal lisandusid neile veel § 193 /10 -a , mis kõneles mobilisat­sioonist kõrvalehoidmisest ja § 5 9 / 3 , mis kõneles banditismist ning mille eest oli ette nähtud eriti kõrge karistus — kas vabaduse kaotus 25 aastani ühes vara kaotamisega või eriti raskeil juhtudel mahalaskmine ühes vara konfiskeerimisega.

Nende paragrahvide rakendamisel formuleeriti süüdistuste tegeliku sisuna tavaliselt kas kuulumist "100%-liselt NSVL vastasesse organisatsioo­ni — Kaitseliitu" või mõnda üliõpilaskorporatsiooni, kui "NSVL vastasesse organisatsiooni", või Eesti Vabadussõjalaste Liitu, kui "100%-liselt N S V L vastasesse organisatsiooni" (§ 5 8 / 1 1 ) , või siis spionaaži Saksamaa kasuks (§ 5 8 / 6 ) , kontrrevolutsioonilist tegevust Eesti valitsuse ajal N. Liidu vastu (§ 5 8 / 1 0 ) , siis Soome abistamist rahaliselt 1940. a. (§ 5 8 / 1 - a ) , põranda­aluste gruppide organiseerimist (§ 5 8 / 4 ) , Nõuk.-vastase propaganda

212

levitamist (§ 5 8 / 1 0 ) jne. Selle juures omistati neile §-dele kogu aeg tagasi­haaravat mõju, kuigi Eestis olid maksnud hoopis teised seadused.

Ülekuulamist teostati peamiselt formular-toimikus leiduvate süüdis­tuste alusel — kui selline olemas oli — ja taoteldi 100%-list süüdistuste omaksvõtmist , olgu need siis nii absurdsed või väljamõeldislikud kui tahes. Seejuures ülekuulamine vältas pikalt ja äärmiselt küsimusrohkelt . Tavaliselt ülekuulamine kestis keskööst hommikuni, seega oma 7 tundi, kuid on teada juhtumeid, kus inimest kuulati üle VA päeva ja 1 öö vahet­pidamata, kusjuures ülekuulajad kogu aja puhkuse mõttes vahetusid. Paljusid vahialuseid kuulati üle kuu jooksul 150—200 tundi, s. o. kesk­miselt 7 tundi päevas.

Ülekuulamisel oli tavaliselt viisiks lasta inimesel kirjeldada kogu oma elulugu, anda täpne seletus elukutse ja elamispaikade, samuti or­ganisatsioonide kohta, kuhu kuulunud. Erilist tähelepanu pöörati nn. sotsiaalsele päritolule, siis välismaareisidele. Ei unustatud uurimast isegi lapsepõlve ja kooliaega. Eriti päriti, kas on osa võtnud sõjategevusest Nõuk. vastu, kas on teeninud politseis või olnud Kaitseliidus. Need kolm viimast olid uurijaile jaatamise korral silmanähtavalt maiuspaladeks.

Kogu pikast seletusest protokolliti ainult murdosa ning seegi sihili­kult ja selles ulatuses, mis lubas varju heita vahistatu isikule. Protokoll oli alati väljendites lünklik, sest seda ei koostatud vabalt, vaid küsimuste näol valmis trükitud planketile, millele siis sobivaks painutati iga erijuhus ja olukord.

Selline süsteem oli mõistetav, silmas pidades N K V D tegelaste madalat intelligentsi ja arengutaset. Seejuures poldud suutelised iseseisva protokolli koostamiseks ning võidi küündida vaid vägivaldse süütunnistu­se väljapressimiseni, mida taoteldigi.

Muidugi ei kirjutanud sellisele sihilikule ja puudulikult koostatud protokollile alla ükski ülekuulatav, kellel veel natukenegi leidus vastu-panujõudu ja külmaverelisust. Seda enam, et Nõuk. Liidus ükski süütun­nistus polnud tagasivõetav, olgu see saavutatud siis millise vägivalla ja võtetega tahes. Isegi kohtus ei arvestatud sellist taganemist.

Kuid paljud inimesed suudeti viia nii kaugele, et nad kirjutasid protokollile alla, ilma et oleksid sellest ridagi lugenud. Nõnda jutustab üks vanem reservsõjaväelane Tallinnast, keda üle 12 tunni oli hoitud piinaka-pis ning seejärel järjest 5 ööd magamatult üle kuulatud, et ta kirjutas läbilugematult alla ühele protokollile, kui teda järsku ühel ööl unest äratati ja kantseleisse allkirja andma viidi. Minnes tulnud tal läbida üks hästi möbleeritud tuba, mille hämaruses ta nägi diivanil lebamas erariides mehe kogu, kes oli üleni nööridega kinni seotud. Mehe nägu oli ära pööratud,

213

nii et seda oli võimatu tunda. Pilt põrutas kõnealust sõjaväelast nõnda, et ta masendusest haaratuna ei heitnud paberile pilkugi, kuhu allkiri tuli anda.

Miks kuulati inimesi tavaliselt üle öösel? See oli Venemaal üle 20 aasta praktiseeritud võte. Võib-olla ei teadnud selle tähendust isegi need timukasulased, kes seda kasutasid tegelikkuses, olles seda õppinud oma meistritelt ja eelkäijatelt, küsimata, miks seda nii tuli teha.

Võime kujutella arreteerimisest kohutatud inimese seisukorda öises vanglas, kus tema tavalisel magamisajal algab salapärane ja hirmutav elu — võtmete kõlin, uste kriiksumine, sammude kaja hämarais koridorides, venekeelsed komandosõnad ja sõim. Igal juhul on sellega saavutatud tugev õuduse moment, kuna inimene öösel alati tunneb rohkem hirmu kui muidu. Koos sellega on tema vaimne ja füüsiline vastupanu väiksem ning teda on kergem allutada taoteldavaks süütunnistuseks.

Sama otstarvet teenis N K V D võtteist tuntuim pikk oodatalaskmine enne ülekuulamist. Inimene pandi tundideks liikumatult toolile istuma, teadmatuses, mis teda ootab. Aeg kulus ning väsimus ja lootusetus vallutas ootaja. Kui pärast järgnes ülekuulamine, koos rafineeritud sisseve-damisvõtetega, oli talle lõpuks tihti kõik ükstapuha, kui vaid pääses tagasi oma kongi. Paljudel juhtudel ülekuulatavad lihtsalt hakkasid janunema surma järele, eriti, kui oli rakendatud piinamisvõtteid.

N K V D ülekuulajaiks olid nn. operatiivvolinikud, kes aukraadidelt jagunesid noorem- ja vanemvolinikkudeks. Neid mehi, kelledest paljud olid juudid ja mongolid, võib täie õigusega nimetada härrasmõrvareiks. Enamuses sadistid ja haiglaste kalduvustega, tihti tõmblevate näomusklite-ga, elasid nad eraelus kõige eesõigustatumat ja mugavamat elu. Muidugi püüdsid nad esialgu ka süütunnistust kõige mugavamalt ja lihtsamalt kätte saada. Üks esimesi ähvardusi oli tavaliselt: "Kas teate ka, kus te olete?! Te olete GPU-s..."

Selle hirmutusvõttega vihjati juba asutuse "kuulsusele". Teiseks tavalisemaks hirmutuseks oli revolvriga mängimine, mis nagu iseenesest­mõistetavalt kuulus ülekuulamise juurde. Vähe leidus neid poliitilisi vahialuseid, kes polnud näinud relva N K V D ülekuulaja käes.

"Kui teie ei räägi, ei näe te iialgi päevavalgust, lähete igaveseks oma kongi..." seltsis ähvardus hirmutamisele püstoliga.

Kuid esines ka meelitusi, kuni kõige absurdsemateni. Ühele tallin­lasele, keda süüdistati metsavendadega läbikäimises, lubati, kui ta oma kaaslased üles annab, anda selga Kaitseliidu ohvitseri munder ja teda lasta vabalt metsa minna. Noortele lubati anda prii kooliharidus ja meelitati vahel ka heade toitudega. Mõnel juhul pakuti priisid suvitusvõimalusi

214

Krimmis ja kõrgeid teenistuskoht! Seejuures lubati vabastada isegi nii, et keegi ei olekski arreteerimisest teadlik. Muidugi seltsis sel juhul nõue, et vahistatu hakkaks N K V D agendiks.

Ülekuulajad kui psühhopaadid olid äärmiselt närvilised ja vihastusid eitamise puhul. Kui üks ülekuulatavaid ülekuulajale laskis langeda sõna "seltsimees", see vihastas, käratas "Siga on su seltsimees!" ja hakkas vahistatut kätega peksma. Teinekord vihastas ülekuulajat eneseunustami-seni see, et ülekuulatav oli toolil istudes ühe jala tõstnud teisele. "Valetad, kuradi bandiit!" — see oli tavaline sõimusõna igale lausele.

Tavaliselt esimesed ülekuulamised toimusid ilma peksuta, kuid esines ka hulk juhtumeid, kus peksu ja löökidega alati pihta juba arreteeri­mise momendist . Üks Tallinna vabastamisel pääsenud N K V D ohver jutustab, et oli oma vangistamise aja jooksul käinud ülekuulamisel 18 korda ning seejuures 14 korda peksta saanud!

"Üks mees," kõneleb ta, "tavaliselt keegi jubeda näoga mongol , hoidis mu käsi tooli taga kinni, kuna ülekuulaja, vahel ka mõni teine, hakkas peksma rusikatega vastu kaela ja kuklasse. Olles juba uimaseks pekstud, löödi mind nägupidi vastu põrandat ja taoti jalgadega. Paar-kolm korda peksti täiesti meelemärkusetuks ja lohistati siis kongi tagasi. Mu välimus oli päris hirmuäratavaks pekstud. Kuna peeglit ei olnud, siis hõõrusin tekiservaga läikima kongis oleva metallist veenõu, mis täitis peegli aset. Sel moel nägin oma ärataotud nägu..." Iseenda rahustamiseks eelistasid paljud ülekuulajad peksu kätega. Üks kohutavate, käppadega sarnanevate kätega mongol armastas alati lüüa kesk lagipead, nii et ohvril si lmade ees maai lm mustaks läks. Kuid peksti ka jalgadega, r ihmapannaldega ja eboniitkepi või kumminuiaga.

Väiksemaiks surveabinõudeks olid ülekuulamisvaheaegadeks kartse­ri pistmine või hoidmine soojaksköetud ruumis, nn. aurukapis, mis tegi inimese uimaseks.

Rafineeritumaks piinamisvõtteks oli ülekuulatava asetamine prožek-torite valgusse. Seda katset pidid kannatama väga paljud poliitilised vangid.

Ühte hiljem eluga pääsenud vangi viidi Pagari tänaval ülekuulami­seks operatiivvoliniku kabinetti, kus ülekuulaja seljataga asus must, läikiv klaas, nii et laua ees istuv vahialune selle klaasi abil ka seljataha võis näha. Keset ülekuulamist avanes vahistatu seljataga järsku uks ning sisse tuli laskevalmis revolvriga mongol, kes surus oma relva ülekuulatava kuklasse, käratades: "Kas kõneled?" Kui ülekuulatav vastas, et tal pole midagi kõnelda, lõi mongol paar hoopi revolvripäraga oma ohvri kuklasse ja lahkus siis ruumist.

215

Kuid sellega polnud piinamine lõppenud. Ülekuulatava ette lauale pandi põlema kaks heledat lampi, mille valgusjoad juhiti prožektorina ohvri silmadesse. Kummalegi poole ülekuulatavat istus kaks N K V D vähemat ametnikku ning ülekuulaja ise lahkus ruumist, üteldes vahistatu­le: "Nüüd võite oma toolil magada!"

See aga oli võimatu, sest tukkumisel müksasid teda kogu aeg kõrvalt valvurid. See piinamine kestis ühtejärge 48 tundi, kuni ohver täielikult kokku varises.

Mõnel sellisel juhul on ülekuulatavate si lmalaugude alla pistetud tikud, et ta ei saaks ereda valguse ees silmi sulgeda.

Üks paljukasutatud raskemaid võtteid oli ka mahalaskmise lavasta­mine. Niisugusest juhust kõneleb üks N K V D ohver:

"Olin Pagari tänaval kongis, kui mind ühel ööl viidi alla keldrisse. Lasevad mind keldris maha, mõtlesin. Kuid mind viidi hoovi. Seal surises automootor. Mootor töötab, et summutada püssipauku, mõtlesin loo­tusetult.

Kuid mind käsutati veoautole, mis oli vana tuntud kapp, kuhu mind sisse aeti. Arvasin, et viivad Männikule. Kuigi ma midagi ei näinud, püüdsin mõista, kuhupoole sõit läheb. Teadsin, et jaama eest läbi sõites on seal sile tee, mis peaks olema tunda. Niisugust kohta ma aga ei tundnud.

Seekord viidi mind aga Keskvanglasse. Vangla koridoris anti käsk, et võtaksin enese viimse hilbuni riidest lahti. Tegin seda. Kaks sõdurit lõikasid mu saapapaelad ja riietelt nööbid ära. Isegi kübara pael kisti ära. Ka siin kuulati mind üle. Mind nimetati Saksa salakuulajaks, sest ma olevat sakslastega läbi käinud.

Vastasin ülekuulajale, et nende süüdistused on kõik ühesugused, et nad mõtlevad ise need välja.

"Ma lasen teid otsekohe maha!" hüüdis ülekuulaja vihaselt ja vajutas kellanupule. Seepeale astus sisse kolm relvastatud sõdurit.

Mind käsutati seina äärde. Nüüd on lõpp, mõtlesin. Samas aga kõlas käsklus:

"Käed seljataha!" Kui ma seda käsku nii kähku ei saanud täita, lõi mind üks sõdureist

revolvripäraga vastu kaela ning mind viidi uuesti ära — kongi."

Terve vangla elu oli sisse seatud inimeste väsitamiseks ja suretami­seks. Ööd möödusid tapvates ülekuulamistes, päeval ei tohtinud ei magada ega tukkuda. Selle järele valvati karmilt. Mõnes kongis käisid mehed klosetil tukkumas, kuna teised valvasid. Valvuriluugi serva vahelt võis sageli koridoris näha südantlõhestavaid stseene — nutvaid naisi, keda N K V D mehed nende kongidesse talutasid, neid kätest väänates.

216

Üksikud ööd, mil mõnd vahialust ei viidud ülekuulamisele, möö­dusid siiski ärevuses ja puuduliku unega, sest öösel häiriti alatasa. Küll tehti kambrite läbiotsimisi, või käsutati kõiki üles, otsides mõnda, keda vaja ülekuulamisele viia. Selleks ei hõigatud kedagi välja nime järgi, vaid tšekist esitas kõigile järjekorras küsimuse: "Mis sinu nimi? Mis sinu nimi?" Kuni satuti õige peale ja võeti see kaasa. Sel moel püüti ära hoida, et keegi, kaastundest aetuna, ei läheks asendama nõrgemat.

Vangla saunas olles paljastusid inimliku viletsuse ja häda märgid, mida siin tuli kõigil taluda. Seal nähti siniseks pekstud selgi, väänatud käsivarsi ja vigastatud liikmeid. Kui õhtul puhtaks pestud ihuga poetigi oma narile, tuli taluda vastikuid lõhnasid vaipadest, mis olid määri tud eelmise ohvri verega ning mida kunagi ei pestud. Nõnda kerkisid vaibast otsekui kõik teistegi poolt talutud kannatused lisaks silmapilgul vaevleva piinadele.

Üldiselt olid vahistatuile tuttavad mõlemad N K V D Tallinna pea-vanglad, nii Pagari tänava oma kui ka end. Keskvangla mere ääres, mida bolševikud nimetasid Üldvanglaks nr. 1. Ülekuulamiseks veeti vange sageli ühest teise ning kes kord oli Pagari tänavale sattunud, pidi edasi minema ka Keskvanglasse. Mõlemais tarvitati ülekuulamisel enam-vähem ühesuguseid võtteid, ainult inimesed olid teised. Vahe oli veel selles, et Pagari tänaval oli toit pisut parem, kuid puudusid igasugused võimalused jalutamiseks, kuna Keskvanglas halvema toidu juures viidi vange vahete­vahel lühemaks ajaks õuele jalutama, hoides neid seejuures karmilt teiste kambrite vangidega kokku puutumast.

Mõlemal pool aga oli ühtlaseks kombeks, et vangide kambrist toomisel ja viimisel käsutati neid näoga vastu seina või koridoris leidu-vaisse kappidesse, kui juhtusid vastu tulema valvurid teiste kambri te vahialustega. Sel moel taheti hoida, et vangidel ei oleks ülevaadet teistest õnnetutest, keda veel peale nende siin kinni hoiti.

On arusaadav, et bolševike valitsemise aja jooksul vanglad vahialus-te koosseisult alatasa vahetusid. Igal reedel viidi terved transpordid vahialuseid asumisele N. Liidu teistesse piirkondadesse, kuid kambrid täitusid peagi jälle, sest N K V D oli hävitusmasin, mis neelas eesti rahva paremikku.

Rohkem õnne oli neil 480 poliitilisel vangil Pagari tänava ja Kesk­vanglast, kes sõjaajal viimasest transpordist purjekalt "Jaan Teär" pääsesid eluga Tallinna vabastamisel. Need olid inimesed, kes sõna tõsises mõttes astusid surmast tagasi ellu.

Bolševike poolt Tallinna uuena asutatud vanglatest tuntakse laiemalt "Kawe" keldrit. Ka need ruumid kõnelevad oma viimastest peremeestest

217

jubedaimat. Nõnda leiti varsti pärast Tallinna vabastamist keldri keskküt-teruumist puuvirna tagant seinast inimese rinna ja pea kõrguselt rohkesti kuuliauke. Paljudes nendest leidusid veel kuulipõhjad, mis näitab, et lastud on revolvritest. Ei või olla kahtlusi, mislaadi tulistamised siin aset leidsid.

Peale selle leiti samast keldrist veel elektritooli sarnane arstiriist, mille abil võis inimestele anda mitmesuguse tugevusega voolu. Nagu mõnede bolševike vanglaist eluga pääsenute suust kuuldub, on neid piinatud ka elektrivoolu abil, kuigi see pole olnud eriti tugev.

Sama "Kawe" keldri sündmuste kohta on "Teatajale" 5. nov. 1941. a. esitanud põhjalikuma seletuse üks maaler, kes tegi remonttöid mainitud keldris. Andmed selle kohta kõlavad järgmiselt:

"Möödunud (s. o. 1940.) aasta septembris kutsuti mind remonttööde­le "Kawe" keldritesse, mis bolševike poolt kohe nende võimuhaaramise järel muudeti vanglaks, kus leidus 14 kongi.

Samal ajal, kui ühes osas vangikambritest käis remonttöö, viibisid teises vahialused — niihästi mehed kui naised. Mul oli võimalik nende saatust jälgida veidi rohkem kui kaks kuud, sest venitasin meelega tööd, mis lõppes alles novembris. Juba esimene mulje neis süngeis poolhämarais ruumides oli masendav. Esimene kong, kus tööle asusin, oli ilmselt olnud bolševike surmaotsuste täideviimise kohaks.

Seinad olid tihedasti täis väikesi auke, kusjuures ei jäänud kahtlust, et need on sinna kuulidest puuritud. Sellele lisaks leidus põrandal kohati veel üsna värskeid verejälgi.

Need bolševike roimatööde tunnusmärgid tuli mul kõrvaldada seinte krohvimise ja ülevärvimisega. Küsimusele, kas need augud on vahialuste mahalaskmise jäljed, vastas üks miilitsamehi avameelselt ja toorelt, et peekonit on siit välja läinud palju. Kes sealsed ohvrid olid ja miks nad surmati, selle kohta ei lausutud sõnagi, küll aga kosteti vastavale küsi­musele ähvardaval häälel, et mis see sinu asi on.

Vahialuseid oli minu töötamise ajal kongides kokku umbes 100 ümber. Paljudel nendest ei olnud magamiskohta ega ka istet, mistõttu nad pidid vaevlema niiskeil põrandail. Aga ega see olnud neil ainuke raskus. Kuigi töötasin kella 8-st hommikul kuni kella 4-ni õhtupoolikul, ei näinud ma, et neile selle aja jooksul oleks süüa antud.

Mina muidugi vahialustega rääkida ei tohtinud, aga üksikuid võimalusi avanes mul selleks siiski. Teiste hulgas viibis ühes kongis ka Naissaare end. komandant kpt. S. Küsisin ta käest, mis talle süüks pannak­se, kuid hoolimata sellest, et teda juba küllalt oli vintsutatud ja ühest linnast teise veetud, ei olnud talle seda veel üteldud.

2.18

Vangla ülemaks oli üks punane eestlane. Olles alati poolpurjus, mängis ta suurt võimumeest. Kui toodi noori naisvahialuseid, siis viis ta need alati esmajoones oma kabinetti, kutsudes sinna ka keskkütte katla­kütja. Kord kui taas toodi üks noor tüdruk, selgus mulle asi. Ilmselt rõõmsa näoga lausus vanglaülem seekord, et täna on jälle värsket kaupa. Ma ei tahtnud ega suutnud ka siis veel mõista, mida ta sellega tahab ütelda, ja küsisin talt lähemat seletust. Häbenemata vastas ta, et vahialuste saatus oleneb palju temast. Kui ta tahab, laseb ta nad lahti, aga selle eest pidavat ta ka midagi saama, ja mida mees heateo eest naiselt nõuab, olevat igaühele selge.

Et naised sellise ohvri eest ei olnud valmis oma "süüd" lunastama, seda tõendas sagedane hädakisa vanglaülema kabinetist. Kuid ega sellestki hoolitud. Niihästi vanglaülem ise kui ka ta kaaslane — keskkütte katlaküt­ja — tarvitasid nende kallal loomalikku vägivalda.

Vi imaks tuli sellele aga siiski lõpp. Parajasti kui mehed olid järje­kordse ohvri kallal sooritamas oma toorust, juhtus neile peale mingi revident-venelane, kes oli tulnud vanglat kontrollima. Selle korraldusel pandi vanglaülem ise kongi, kuid seal ta istus ainult ühe ööpäeva. Hiljem selgus, et ta oli määratud ühte käitisse abidirektoriks!

Ega see olnud veel kõik, mis selles vanglas naistega tehti. Täiesti tavalised olid ka niisugused juhtumid, kus öösel saadeti naiste kongi tänavalt kinni võetud meeletuseni purjus mehi. Kui need seal märatsema hakkasid, mida enamasti alati juhtus, siis oli see kogu vangla personalile eriline nauding. Kõik kogunesid seda vaatama kongi ukse sees oleva augu ette.

Sugugi paremini ei koheldud "Kawe" süngeis keldrites ka mehi. Kohe sisse tuues anti neile tugev hoop rinna alla, mis paiskas nad kongi pikali. Nii olevat neil enne ülekuulamist parem järele mõtelda, üteldi.

Ülekuulamine toimus maja teisel korral ja seda teostasid juudid. Sagedane karjumine, mis sealt kostis, tõendas, et vahialuseid ka seal peksti või piinati. Kui see ei aidanud, toodi nad uuesti alla keldrisse, lasti lahti riietuda, viidi külma duši alla ja pandi siis märjana ning alasti külma kongi. Seal lasti neil istuda niikaua, kui see parajasti just võimumeestele meeldis.

Piinamisi niihästi ülekuulamiruumis ülal kui ka keldris all teostasid eranditult juudid. Kuna arreteerituilt sageli konfiskeeriti nende varandus, siis kogunes "Kawe" majja ka rohkesti väärisesemeid, riiet ja muid asju. Nende paigutamiseks oli reserveeritud eri ruum teisel korrusel. Ühel päeval ilmus kohale mitu juudi naist, kes end laoruumi lukustasid. Kui nad lahkusid, olid neil kaasas suured pambud.

219

Vahialuste hukkamise tunnistajaks ma ei olnud. Hommikul tööle

tulles märkasin kord küll trepialuses pimedas kongis värsket verelaiku.

Küsides selle kohta ühelt militsionäärilt seletust, vastas see, et arvatavasti

on keegi oma nina siin veriseks löönud. Kuid vaevalt asi nii süütu võis

olla."

Selliseid masendavaid lugusid võib kuulda kõigi bolševike-aegsete

vanglate kohta üle Eesti.

V A L L A N D U N U D V E R E J A N U

.Znimene on Nõukogude Liidus kõige väärtuslikum kapital. See lause kõlab nagu saatanlikeni pilge sellel maal, kus inimelude väärtuse vaagimi­ne on antud N K V D roimarite kätesse.

See on üks neid kohutavaid vastuolusid, mida sisaldab nõukogude süsteem ning mis juba lühikese aja jooksul pani meie inimesed uskuma, et kõik, mis siin räägitakse või mida siin lubatakse, on vastupidine sellele, mis sünnib tõelikkuses.

Stalini konstitutsiooni "päiksepaistelistest vabadustest" ja Nõuko­gudemaa - õnnelikust elust ei unustanud muide oma ohvritele kunagi kõnelemast ükski N K V D timukas, pärast seda kui ta ülekuulamisel järjekordse peksu või piinamise oli lõpetanud ja suitsutõmbamiseks vaheaja tegi. Kui mõni õnnetu sel puhul julges tähelepanu juhtida konsti­tutsiooni ja sellise ülekuulamise põhimõttelistele vastuoludele, käratati talle vastuseks: "Teietaoliste jaoks pole mingisugust konstitutsiooni kirjuta­tud!"

See N K V D poolt võetud hoiak, mis avab teed piiramatule vägivalla­le, on igati omane ka nõukogude kohtule, mis iseenesest moodustab ühe komödiantliku jätku N K V D tegevusest.

Inimlikkusele toetuvais kultuurühiskondades oleme harjunud kohut siduma tõe ja õiguse mõistega, oleme harjunud seda vaatlema kui asutust, milles range seaduslikkuse järele käimine peab kindlustama, et keegi ei langeks süütult ja asjatult karistuse alla. Oleme kuulnud mõnigi kord lauset "ennem kümme süüdlast vabaduses kui üks õige hukka mõistetud". Nõukogudemaal on nendele küsimustele vaadatud ikka teisiti. "Kui saja hukatu hulgas oleme hävitanud ühe oma vaenlase, siis oleme hästi oma ülesandeid täitnud," oli kunagi G P U juhtiva mehe arvamusi.

Nõukogudemaa kohus on saavutanud laia kuulsuse. Välismaal tuntakse teda peamiselt nende protsessilavastuste poolest, mis pandi toime sisepoliitiliste "kahjurite" ja trotskistide kõrvaldamiseks Nõukogude

220

juhtivate tegelaste eneste hulgast ning kus muuseas mõisteti surma terve rida marssaleid ja kindraleid Punaarmee vanemast juhtkonnast. Need kohtuistungid paljastasid maailmale ühe tõe — et nõukogude kohus seisab täiesti poliitiliste sihtide teenistuses ja on kitsa, võimu haaranud ringi truu teener, nagu ta poolvend NKVD-gi .

Eestis võimutsenud punase aasta jooksul selgus ka siin, kuivõrd vähe oli vahet N K V D ja nõukogude kohtu vahel. Poliitiliste süütegude puhul jäi nõukogude kohtu olemasolu laiadele ringkondadele sageli hoopis teadmatuks, samal ajal kui N K V D oli juba saavutanud oma tun­nustatud kurikuulsuse. Tegelikult oli kohus siiski olemas, vähemalt formaalselt.

Kohus jäi ära vaid juhtudel, kus N K V D äranägemisel oli tegemist isikutega, kes määrati kõrvaldamisele. Kõrvaldamisele kuulusid aga eriti hädaohtlikud süütegijad või jälle äraandjad ja ülejooksikud omaenda kaastööliste, agentide või ametnikkude ridadest.

Sõjaolukorras, kus kõrgemad sõjaväevõimud andsid välja päevakäs­ke kohapealse mahalaskmise ähvardusega, anti sellega kohtupidamise võim üle üksikuile militsionääridele, NKVD-ametnikele, hävituspataljon-lastele ja teistele punastele timukatele. Selline võimuusaldamine polnud mingi ime, sest tegelikult olid samad mehed või mehed samalt tasemelt siianigi kohtumõistmist teostanud.

Missuguse innuga nad seda nii enne kui pärast tegid, sellest kõne­levad sajad mõrvaohvrite hauad üle maa.

Poliitiliste süütegude tarvis tegutses rahuajal erakorraline üleliiduline kohus, töötades tribunalina ja rakendades sõjaajal kehtivaid seadusi. Sellise kohtu koosseisu kuulus eesistujana ametkohtunik ja kaks kaasistujat. Üldise nõukogude kohtukorralduse järele pidid tavaliselt kaasistujad olema rahva poolt valitud, kuid nende kohtute juures toimisid kaasistuja­tena miilitsa või N K V D ametnikud. Tegelikult oli kaasistujate instituut vaid demonstratsioon, millega taheti väliselt puru silma puistata neile, kes ei suutnud uskuda nõukogude "inimesearmastust".

Üldiselt näis, et kõik, mis nõukogude õigusemõistmisega ühenduses, pidi sündima vanglas. Algas see nii kaebealuse kui ka tunnistajate ülekuu­lamisega, keda kutsuti samuti vanglasse ja tihti ülekuulamisteks vahistati, ning lõppes kohtuistungi enesega, mida tavaliselt samuti peeti vanglas. Selleks oli teatud ringkonna peale olemas ametkohtunik, kes külastas korrast vanglaid ja toimetas seal "õigusemõistmisi". Need ametkohtunikud kandsid tavaliselt sõjaväevormi ja julgeolekuohvitseri aukraade, mil polnud midagi ühist tegevväe aukraadidega. Paljud neist olid juudid ja nimetasid end sõjajuristideks.

221

Mida sellise nimetuse tagant oodata võib, selgub juba sellest, et paljud sellised "juristid" olid vaevalt 20 aastat vanad. Nii ei saanud tegemist olla mingi juriidilise haridusega. Heal juhul võis kogu pagas olla mõni aasta propagandakooli. Ükski vene jurist ei seisnud oma teadmistelt meie madalaimagi kantseleiametniku tasemel. Ometi olid need mehed pandud otsustama eesti rahva elu ja surma üle.

1940. a. sügisest peale töötasid sellised kohtud meie vanglates truult N K V D kõrval ja käsikäes. Istungite korraldamine oli juhuslik, kuid tihti viidi need vormiliselt ühes tunnistajate ettekutsumisega siiski läbi. Ometi ei olnud nendel kohtutel asjakäigule mingit õigluse suunavat mõju, sest N K V D eeluurimismaterjalid jäid selleks aluseks, mille järele otsus langeta­ti, olgu siis kui i lmne tahes, et need survega olid saavutatud. Kaebealuse "ülestunnistusest" loobumine ei tulnud enam arvesse. Samuti oli lugu ka tunnistajatega, kes tihtipeale olid pandud raskeimasse olukorda, olles sunnitud esinema süütõendajana täiesti süütu inimese vastu. Nõnda näiteks esines valmistrükitud eeluurimisprotokollide plankettidel küsimus: "Kas kuulus Nõukogude-vastasesse organisatsiooni?" Küsimuse järel seisis sulgudes — Kaitseliit, Isamaaliit, Eesti Vabadussõjalaste Liit. Kui tunnistaja kaebealuse kuuluvust ühte neist organisatsioonidest jaatas, märgiti küsi­muse taha "jah" ning sellega oli tunnistaja tõendanud, et kaebealune võttis osa Nõukogude-vastasest organisatsioonist.

Vahetevahel on siiski esinenud juhtumeid, kus isegi kohtueesistuja on pahandanud juurdlust toimetanud N K V D operatiivvoliniku peale süütõendite ilmse väljapressimise pärast.

See kõik ei takistanud kohut tegemast sedasama tööd, mida tegi N K V D . Õigeksmõistvaid otsuseid ei langenud kunagi ning määratud karistused olid ebainimlikult karmid. Mitteõigeksmõistmine oli kooskõlas N K V D põhimõtetega, mille järele vanglaolude ja juurdlusmeetoditega tutvunutest ükski ei tohtinud pääseda tagasi ühiskonda. Need tulid kõrvaldada kas nii või teisiti, et säilitada saladust N K V D julmuste ümber. Tavaliseks kohtuotsuseks oli vabadusekaotus 8—25 aastani.

Neidki karistusnorme võib pidada samaväärseks kõrvaldamise või surmanuhtlusega, sest süüdimõistetuid ei paigutatud vanglasse, vaid nad saadeti välja Nõukogude Liidu sunnitöölaagritesse. Seal, sageli kõige tapvama kliimaga paikades, rakendati neid metalli-, soola- või söekaevan­dustes, kus rasked töötingimused paari aastaga sama ülesande sooritasid, mis N K V D timukakuul ühe sekundiga. Selletaolise sunnitööga nuheldi kõiki neid Eesti avaliku elu tegelasi, kes aastate vahetusel 1940—1941 oma rahvusliku meelsuse pärast N K V D kätte langesid. Kuid kohtuotsus polnud Nõukogudemaal täidesaatvale võimule alati mingiks seaduseks. Siin võis

222

juhtuda kõike. Kohus võis mõista inimesele lühikeseaegse vanglakaristuse, kuid N K V D mehed talutasid ta ikkagi haua kaldale. Kuidas neile ainult meeldis. Nõnda kaevati Kose mõrvaohvrite ühishauast 1942. a. kevadel välja Hugo-Lembit Rootalu laip, mille juures leidus tema kohta sõjaväetri­bunali kohtuotsus 7. detsembrist 1940. Selle järele oli Hugo-Lembit R o o -t a l u l e kui noorsõdurile omavolilise väeosast lahkumise eest mõistetud 6 aastat töö-paranduslaagrit. Ometi peeti teda kinni vanglas ja hukati hiljem koos teiste õnnetutega Kosel.

Selliseid juhtumeid on esinenud mitmel pool üle Eesti. Kohtu poolt vanglakaristusega nuheldud inimeste laipu on avastatud mõrvaohvri te ühishaudadest, kõnelemata sellest, et paljusid ja paljusid vanglates lihtsalt surnuks piinati. Ebainimlik kohtlemine ning kurnavad olud hävitasid nõrgemate tervise sedavõrd, et need enam vastu ei pidanud ja surid. Teiste hulgas suri Keskvangla sanitaarpersonali andmeil nädal aega enne sakslaste tulekut Tallinna ka endine minister K ö s t e r , põdedes rasket südamehaigust. Surnute laibad veeti vangla tuletõrjeülema poolt öösiti minema ja maeti teadmata kuhu.

Paljudel juhtudel, kus tegemist poliitiliste süütegudega, teostati kohtus ainult selle otsuse kuulutamine, mis juba varem "juurdluse" andmete põhjal oli valmis. Sel moel kujunes kohus ainult otsuse kae­bealusele teatamise kohaks. Kuid ka seda "vaeva" on nõukogude kohus tihtipeale endale säästnud, lastes otsuse kuulutada lihtsalt mõnel N K V D ametnikul.

Narva vanglas kinniistunud ja pommitamisel vangide vagunist pääsenud Rakvere kaubanduskeskkooli õpilane jutustab "Virumaa Teata­jas" 15. oktoobrist 1941. a., et temale on Narva vanglas surmaotsuse kuulutanud vangla politruk, seletades, et prokuröri nõudmisel on talle kriminaalkoodeksi § 58 punktide 1, 4, 10, 11 ja 13 järele määratud "sotsi­aalse kaitse ülemmäär".

Küsimusele, mida see endast kujutab, vastati, et surmanuhtlust. Seejuures on politruk hakanud kaastunnet üles näitama ja seletanud,

et tuleks kirjutada armuandmise palvekiri presiidiumile, selline võimalus olevat prokuröri poolt lubatud. Kuid millisele presiidiumile, sellest polnud aimu ei kaebealusel ega politrukil, kes palvekirja vastu võttis. Tehti lihtsalt presiidiumile ja asi tahe. Milline selle mõju oli, seda ei saanud näha, sest enne tuli vabastav Saksa lennukite rünnak rongile, kuhu vangid olid vanglast Venemaale viimiseks evakueeritud.

Tegelikult oli nõukogude kohtukorralduses võimalus esitada edasi-kaebust Moskva ülemkohtusse, kui polnud tegemist sõjatribunali otsusega, mis polnud edasikaevatav. Protseduur edasikaebamiseks oli aga ülikeeruli-

223

ne ning edasikaebused jäid tavaliselt tulemusteta. Üksikud teadaolevad otsuse muutmised Moskvast võisid olla vaid propagandalise iseloomuga sammud, millega taheti luua usaldust punaste kõrgema võimu vastu.

Eriliste tribunaliistungite juures ei olnud kaebealusele lubatud ka kaitsjat, kes muidu nõukogude kohtus määrati ametlikus korras.

Surmanuhtlusi langetasid need kohtud sagedasti, nõnda et Kesk­vanglas, kust hukkamõistetuid otsuse täidesaatmisele viidi, olid sisse seatud oma surmamõistetute jaoskonnad ja erikongid. Hukkamistele viidi vange sageli kongitäite viisi korraga. Tolleaegselt vanglapersonalilt saadud andmeil on näiteks 1941. a. suvel ühel ööl surmamõistetute jaoskonnast mahalaskmiseks välja viidud tervelt 38 vahialust korraga. Ühel ööl augusti algul on see arv olnud 12. Pärast jaoskonnast väljatoomist on neile vangla õuel surmaotsus ette loetud. Seda kuuldes on hakanud surmamõistetud karjuma, nii et see põrutas kõiki, kes seda kuulsid.

Kuid Keskvangla surmamõistetute kambrist on N K V D timukad hukkamisele viinud isegi inimesi, kes polnud suutelised omal jalal käima. Nõnda mäletavad Keskvangla sanitaarpersonali teenijad 1941. a. juulikuust juhust, kus kanderaamiga viidi hukkamisele keegi vahialune, kes oli välja hüpanud Pagari tänava N K V D kolmanda korra aknast.

Ta polnud suutnud kannatada piinamist ja oli hüpanud aknasse. Alla kukkudes vigastas ta nii raskelt selgroogu, et ei suutnud enam omal jalal käia. Kui vangla korrapidajalt hiljem küsiti tagasi raami, millega mees minema viidi, vastas see: "Mees läks kõige raamiga sinna, kust kumbki tagasi ei tule."

1941. a. augustis viidi Keskvanglast hukkamisele mees, kelle käsi oli raskesti purustatud tema peale visatud granaadiga. Ta oli ennast mobi­lisatsiooni eest varjanud metsas ja siis langenud GPU haarajate küüsi.

Need on üksikud väiksed killukesed mõrvategudest, mida N K V D teostas rangeima saladuse katte all, nii et sellest ei tohtinud teada ükski kõrvaline hing. Kuid juba nende järele võime oletada, kui massilised ja koletislikud olid teod, mis asiaatlike mõrvarite poolt siin sooritati.

Esimese tapmislaine pärast sõja puhkemist põhjustasid suures ulatuses sõjatribunalid, mis kõige suurema julmuse ja verejanuga asusid lämmatama seda leegina loitvat vabadusiha, mis eestlaste rinnas nüüd reaalse lootusena lõkkele lõi.

Tuntuim Eesti territooriumil tegutsenud sõjatribunalidest oli Balti Punalipulise Laevastiku (KBF) sõjatribunal. See pidas oma istungeid nii Tallinnas kui ka ümbruskonnas väljasõitudel. Tallinnas olid istungite paigaks peamiselt Keskvangla ja Pagari tänava Sisevangla. Kuid istungeid on peetud ka mujal asutustes.

224

Paldiskis pidas KBF-i sõjatribunal oma esimese väljasõiduistungi Peetri t. 43 endises pr. Õnnise eramajas, kus 28. juunil 1941. a. mõisteti surma 8 eestlast. Sama maja õuel asusid viletsad kuurilobudikud, kus surmamõistetuid ja kohtusse kutsutud tunnistajaid ööde-päevade kaupa kinni peeti.

Sellest tribunaliistungist teatasid ka nõukogude ajalehed. Surma­mõistetud olid Karl V e d e r i k, Bernh. V e d e r i k, Johan Ta im -s a a r , Agu K a i d a-K r i m s, Arnold B r i d o, Arnold H e l g i s , Karl T e im a n n-R a n n a ja Arnold V i 1 j a m ä e. Kõik need 8 meest lasti maha Paldiski luteri kiriku kivimüüri ääres. Neid süüdistati relvastatud vastuhakus Punaväele.

Kuni 16. augustini oli KBF-i sõjatribunali eesistujaks 2. järgu sõja-jurist M o r o z o v, liikmeiks brigaadikomissar A k i m o v ning sõja-jurist T i t o v ja sekretäriks II järgu tehnik-intendant I v a n o v . Hiljem, sõjarinde Tallinnale liginedes, põgenesid punased kohtutegelased oma nahka aegsasti päästes ning jätsid oma "aujärje" noorukestele maaväe-ohvitseridele ja juutidele, kes siis teostasid viimast, hävimisele määratud võimu meeleheite-terrorit. Sel puhul juhtus sageli nii, et ülekuulajaiks, otsuse kuulutajaiks ja selle täideviijaiks olid ühed ja samad isikud.

Käsikäes sõjatribunalide sisseseadmisega Eestis ei tundnud N K V D vallandunud tapakirg enam mingeid piire. Seepärast polnud sõja ajal Eestis enam faktiliselt kohut olemas, vaid selle õigused olid üle läinud iga üksiku miilitsamehe, hävituspataljonlase või N K V D agendi kätte. Need võisid relva tarvitada ükskõik mis puhul või kus kohal tahes.

Kuid üksi relva tarvitamisest oli vähe. Hullunud ja verejanust pimestatud ajud janunesid piinamisi, mõeldes selleks välja igasuguseid inimliku fantaasiaga mittekujuteldavaid võtteid. Sadistid, sündinud mõrvarid ja loomastunud "inimtüübid" murdsid end NKVD-ala "sangarite­na" esirinda ja asusid looma endale "kuulsussära", mis praegugi paneb inimesi jubedusvärinaid tundma.

Haudadest üle maa väljakaevatud laipade moonutatud kujud kõnelevad ohvrite julmadest piinadest punaste timukate käes, ning sellest, et nende poolt ei jäänud küll midagi tegemata, mida verejanune aju võib kujutleda. Äralõigatud kehaosad olid N K V D timukate meistritegu, murtud liikmed ning nülitud ja põletatud jäsemed nende suursaavutused, kõnele­mata väljatorgatud silmadest ja purukspekstud nägudest, mis olid päris harilikud "operatsioonid" ohvrite kallal enne nende surma.

Koletislikema kuriteo panid kommunistlikud hävituspataljonlased toime 31 . juulil 1941. a. Kõue valla Kautla metsatalus. Siin mõrvati julmi­mal kombel 7 inimest, kellest osa heideti elusalt tulle, kus nad leidsid

225

hirmsaima piinasurma. Mõrvatute hulgast tunti säilinud riideräbalate põhjal ära 4 isikut — Kautla talu perepoeg Joh. L i n d e m a n, sama talu teenijatüdruk Ida H a 1 1 o r a v ja veel sel saatuslikul päeval talus vii­binud Oskar M a 1 1 e n i ning Joh. U m m u s. Ülejäänud kolme isikut ei suudetud nende laipade seisukorra tõttu selgitada.

Kautla talu ise põletati hullunud metsaliste poolt täielikult maatasa. Selle jõleda teo põhjus oli asjaolu, et punased hävituspataljonlased kahtlus­tasid talu elanikkonda ühenduse pidamises Kautla rabas viibivate metsa­vendadega.

Kuid ka veel mitmel pool mujal haarasid punased metsalised inimes­te hävitamisel tule järele. Pärnus süüdati kommunist ide põgenemise eel miili tsahoone, mille all keldrites istus kinni ümmarguselt 40 vahialust-sur-mamõistetut. Lukustatud uste taha suletuna jäeti need ootama neile määratud kohutavat lõppu. Vangid all keldrites kuulsid tule praginat ja klaaside klirinat ning sattusid olukorda taibates meeleheitest paanikasse. Osa aga asus katsele kongiust lahti murda. See õnnestuski ühe kongi vahialustel. Samal ajal olid juba kohale rutanud meie tuletõrjujad ja linna marssinud saksa sõdurid, kes purustasid püssipäradega kongiaknad ja murdsid maha trellid, et sel teel vange vabastada. Ukse lahti murdnud vangide poolt avati ka teiste kongide uksed ja nõnda pääsesid kõik kohutavast tulesurmast. ("Uus Elu" nr. 58, 1941. a.)

Samasugune lugu juhtus ka Rakveres, kus N K V D vangikongis Tallinna t. 25 taheti 6. augustil elusalt põletada 12 vahialust, kes punaste Rakverest põgenemise päeval viibisid veel vanglas. Selleks viisid põgene­vad punased lukustatud vangla juurde nõu bensiini ja hõõguvate sütega, mis oleks lühikese aja pärast vangla süüdanud. Naabermaja elanikud aga märkasid metsikut tegu ning sobivat momenti valides lõhkusid kongi akende eest trellid ja vabastasid vangid akna kaudu. Nõnda pääsesid needki kindlast tulesurmast. ("Virumaa Teataja" nr. 30, 1941. a.)

Teine jubedaim tapmismoodus punaste poolt oli elusalt matmine, milliseid juhtumeid on avastatud mitmel pool üle kogu maa.

Hirmsamaid nendest on kindlasti surmasaladus, mida varjab endas ühishaud Tallinna ligidal Scheeli krundil Kosel kolme kauni männi kõrval, kust 1941. a. novembri algul kaevati välja 15 laipa, nendest üks naise laip.

Nendel laipadel on kõigil käed nööridega seljataha seotud, kuna ohvrite suhu on aetud riidest topised ning need köidetud üle näo kukla taha kinni. Selliselt asusid nad 2 m sügavas hauas segamini, mõned heidetud pea peale, teised püsti ja pikali, kuulihaavasid ei leidu ühelgi. Kui neid löökidega või mürgiga enne hauda heitmist on uimastatud, siis ka sel juhul on neist osa maetud ikkagi elusatena ning meie inimlik

226

mõistus lakkab kujutlemast neid piinu, mida ohvrid pidid tundma enne nii kallilt lunastatud igavikurahu saabumist. Kuigi laibad olid väljakaeva­misel tugevate lagunemistunnustega, võis naise juures oletada si lmade väljatorkamist.

Elusalt matmise juhtumeid on ilmnenud ka Saaremaal. Kuressaare kalmistult kaevati juuni algul 1942 välja 6 hukatu laibad, kellel kõigil olid käed seljataha seotud. Üks ohver lebas haua põhjas teiste all ilma kuuli­haavata ning suust väljatunginud keel tunnistab tema lämbumissurma. On ilmne, et ta oma timukate poolt elusana hauda visati.

Hirmsaid surmapiinu N K V D timukate käes pidi üle elama ka meie vabadussõja sangari kolonel Kaarel Partsi poeg Mauricius P a r t s . Koi. Parts ise oli minema viidud juba novembris 1940. Ta poeg aga vahistati 16. juulil 1941. a hävituspataljonlaste poolt. Kümme päeva hiljem, kui saksa sõdurid olid vabastanud Voldi aleviku, kaevati ta laip välja ühest mõrva-hauast. Selgus, et noort Mauriciust oli koledasti piinatud, ta käed ja jalad mingi sööbiva happega üle valatud. Mahalaskmise ajaks olid tal käed kahe peenikese nööriga seljataha seotud. Laip oli matmiseks mähitud Eesti lipu kangasse ning noore ohvri keha katsid puruksrebitud rahvusvärvid. Sellise seletuse andis ajakirjandusele õnnetu ema, koi. Partsi abikaasa Emilie.

Suurimateks kommunistide poolt sooritatud massmõrvade paikadeks on seni avastatud ohvrite arvu järgi Tartu, Tallinn ja Kuressaare.

Tartus pandi elajalik tapmine toime 8. juuli ööl vastu 9. juulit 1941. a. Sel korral tegid enamlased Tartus põhjalikuma tapatöö kui kunagi varem. Nii, nagu nende võimuaeg oli nüüd umbes kümme korda pikem kui Vabadussõja päevil, olid kümme korda suuremad ka vereojad, mis nad eneste järele jätsid. Enne Tartust põgenemist tapsid punased terroris­tid Tartu vanglas 192 inimest, neile lisanduvad veel 6 tapetut N K V D majas Riia ning kindral Põdra tänava nurgal. Seega kokku 198 ohvrit.

Umbes nädalapäevi peale sõja puhkemist Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel algas Tartu vangla tühjendamine vahialustest. Omnibuss omnibussi järel saadeti siit vahialuseid raudteejaama, kus nad vagunisse paigutati ja Venemaale transpordid. Ühe vahialuse andmeil, kes vanglas töötas ja kellel seetõttu oli täpne ülevaade vahialuste arvust, oli vanglas juuni lõpus enne vangide ärasaatmist 619 kinnipeetavat, kuid juuli alg-päevadeks oli seal vaid 72 inimest. Siis aga hakkas vahialuste arv uuesti kasvama. 8. juuli õhtuks, mil algas tapmine, oli vanglas 223 vahialust. Kerkib küsimus, kes olid need, keda nüüd mõne päeva kestel siia toodi, ja milles seisnes nende süü?

Nagu 115 tapetu isiku selgitamisel ilmneb, on siin inimesi maalt ja linnast, suur enamik Tartust ja Tartumaalt, kuid mõned ka naabermaakon-

227

dadest ja linnadest. Sotsiaalse kuuluvuse järgi on siin ametnikke, lihttööli­si, autojuhte, kaupmehi, põllumehi, endisi sõjaväelasi, õmblejaid jne. Nende hulgast, kelle kohta on teada vahistamise aeg, on kõige rohkem kinnivõetuid 8. juulist (14). Sellele järgneb 7. juuli ja teised juuli algus-päevad. Üksikud on pärit ka juuni lõpust ja üks koguni märtsikuust.

Me teame, et juuli algpäevil üle Eesti, eriti aga Lõuna-Eestis, asusid metsavennad aktiivselt tegevusse ja paljudes kohtades kukutati punane võim. Sellistesse paikadesse aga saadeti välja Punaväe osi ja G P U mehi korda jalule seadma. Kelle peale kaevati või kellest arvati, et ta võis või võiks aktiivselt tegev olla kommunistliku diktatuuri kukutamisel, see kas lasti maha või pandi vangi, nii kuidas kohalesaadetud rahustajad seda heaks arvasid. Selliselt valgus Tartu vangimajja vahialuseid ka maalt, linna lähemast ja kaugemast ümbrusest. Linnaski peeti jahti kommunist idele "kahtlaseks" osutuvaile isikuile kuni viimse minutini, nagu seda näitavad hulgalised vahistamised veel 8. juulil.

Nii võiks arvata, et massilise tapmise kavatsus kerkis üles viimsel minutil, kui selgus, et Tartust tuleb kiiresti lahkuda, vahialuseid aga enam kuhugi saata ei olnud võimalik. Selle vastu aga kõneleb asjaolu, et hauad, kuhu mahalastud maeti, olid juba paar päeva varem valmis kaevatud. Nii on i lmne, et tapatööd valmistati ette juba varemalt, kuid loomulikult taheti see teostada just enne linnast lahkumist. Kes massimõrvaks käsu andis ja kuidas seda teostati, selle kohta puuduvad praegu lähemad teated. Praegu on kasutada vaid need andmed, mida sealt pääsnud jutustavad. Üks neist kirjeldab tapatööd järgmiselt:

"Teisiti kui muidu eelmistel päevadel näis teisipäeva, 8. juuli õhtul. Tavaliselt me lõpetasime oma töö õhtu kella 11-ks. Siis kogunesime oma kambrisse. Kuid nüüd kiirustati meid millegipärast. Vangivalvur L. ütles: "Tehke kiiremalt, et õhtule saaks!" Nägime vangimaja juurde saabuvat omnibussi, tekkidega seest kaetud. Arvasime, et küllap vist jälle mõni suurem tapp vange saadetakse täna vanglast minema. Lõpetasime töö varem ja juba kell 18 olime igaüks oma kongis. Keegi vist küsis veel midagi, mille peale kuulsin, kui vangivalvur V., kes oli ühtlasi toitlusta-jaks, vastas: "Noh, homme saate linnalubasid, suitsu ja kõike, mis vaja!"

Umbes kella 22 paiku olime kõik jäänud magama.

Siis, vaevalt kella veerand 23 ajal, kostsid üksteise järel 4 revolvri-pauku. Mingisugused mütsud. Vaheaja järel jälle 4 pauku. Jälle mütsud. Jäin kuulatama. Lugesin pauke. 28 pauku oli juba olnud. Hakkas imelik, kahtlane. Müksasin kaaslasele külge, ütlesin: "Paugud käivad!" Ka tema kuulatas. Järgnesid uued paugud. Kuulsin mütsumisi. Ei saanud aru, mis oli käimas. Ajasime nüüd teisigi üles. Mõned olid juba ise ärganud. Näis,

228

et köögis lõhutakse puid. Kuulsime võtmeklõbinat. Siis jälle kolm pauku. Kuulatasime edasi. Ikka uusi pauke. Ikka 4—5 pauku järgemööda ja

paukude juurde kuuldus tumedaid mütse. Paaril korral oli üksteise järel 7 pauku.

Juba hakkas valgeks minema. Meie kambri uks avanes. Välja hõiga-takse kolm meest meie kambrist. Väljakutsujaks oli vangivalvur S. Ta käskis kohe riidesse panna ja välja tulla. Uks meestest hädaldab: "Mul on tubakas jäänud töökotta!" "Küll saate kätte," vastab S. Siis lähevad. Ükstei­se järel kõik kolm. Vangikongi uks vajub kinni. Uuesti kuuldub kuskil lähedal sama vangivalvuri hääl: "Noh, tulge, tulge välja!" On kuulda naisterahva häält: "Kas ma ei kuule, et tapate!"

Teda rahustatakse, lubatakse ära viia. Siis kuuldub 4 pauku. Nüüd alles on meil lõplikult selge, et tapetakse.

Kongiuksele ilmub vangimaja ülema abi. Ta hõikab meie kongist välja veel kaks. Ka need mehed lähevad. Siis hõigatakse välja nimesid meie kõrvalkongist nr. 9. Üksteise järel kõlab 5 pauku. Kohe seejärel käib seinu rappuma panev kõmakas. Meie ei teadnud midagi sellest, et see tähendas Kivisilla õhkulaskmist. Arvsime, et nüüd hakatakse nähtavasti tapma käsigranaatidega. Minu loetelu järgi oli siiasaadik olnud juba 168 lasku ja 42 laskmiste vahet. Tõmbasime endile koti peale, jäädes ootana granaadi kukkumist meie kongi.

Ukseklapp liikus. Vaadati meie kongi. Siin oli kõik vait. Siis kuuldus korraga naisterahva kisa: "Ai-ai-ai, omad, omad, omad !" Kedagi nagu tiriti trepile. Kisa. "Ma ei lähe muidu, kui kohe tulevad kaasa ka kõik teised!" Jäi vait. Kostis jälle 3 pauku. Arvatavasti lasti maha kolm naisvalvurit.

Neid oli neli, kuid tol ööl viibis neid vanglas kolm. Üks liikus tavaliselt meesterahva riietuses. Selle hääl oli meile tuttav. Selle hääle tundsime karjes "Omad, omad!"

Kuulsime, et koridoris laaditi padruneid, järgnes veel 5 pauku. Keegi hõikas: "Kas kõik on korras?" Keegi lisas: "Mine vaata järele!" Alt kuuldus tagumist, kangiga lõhkumist. Vist hakatakse meid nüüd dünamiidiga õhku laskma, välgatas peas. Kui pääseks nüüd siit kuidagi välja. Köhatusi . Üks meist koputas uksele. Siis tuli S.: "Mis, tahate juua? Küll saate varsti kõik!"

Kusagilt hõigati: "Noh, viis tükki on veel sees!" Meid käsutati kõik välja.

Seal oli terve kari relvastatud mehi. Enamuses vangivalvurid. Samas seisid veel venelane S t e p a n o v , operatiivülem B a s k a k o v , eest­lasest vanglaülemaabi ja Narvast tulnud punane soomlane, kelle nime ma ei teadnud, kuid kes tol ajal oli vanglaülema kohusetäitjaks. Keegi hõikas: "Aa, kes need on?" Ja keegi vastas: "Ah, need on nende omad."

229

Ka kõrvalt kongist tulid mõned kinnipeetavad. Meid viidi kiirelt kantseleisse. Seal oli kõik segamini. Baskakov oli täitsa purjus. Vanglaüle­ma abi samuti. Stepanovil läikisid silmad imelikult. Ta nõjatus seina najale, vahtis idiootlikult enda ette ja pildus käes brauningut.

Üks vangivalvureist andis meile 20 rubla ja ütles: "Minge ruttu, laske jalga!" Teine andis 5 rubla, iga mees sai ka pätsi leiba. Tahts ime oma dokumente saada, kuid selle asemel kiirustati meid: "Minge ruttu, ruttu!" Taipasime silmapilgu ohtlikkust ja kadusime tänavale.

Vangimaja ees seisis töövoorimehe vanker hobusega. Vankril kuuli­pilduja ja kirjutusmasin. Kuid meil polnud aega rohkemat vaadata. Nagu jutustuses toodud andmetest nähtub, oli Tartu vanglas 8. juuli õhtul 223 vahialust. Neist tapeti 192, seega pääses eluga 31 vahialust.

Kes olid need, kes eluga pääsesid?

Muidugi kõigepealt need, keda süüdistati kriminaalkuritegudes, kuna poliitilistel motiividel vangistatud langesid tapatöö ohvritena. Ent ometi ei või öelda, et kõik tapetud sajaprotsendiliselt oleksid olnud poliitilised. Vähemalt üks juhus on teada, kus tapeti ka kriminaalsüüdlane. Muidugi see üksikjuhtum ei eita veel punaste tapmissüsteemi tõenäolisi aluseid, sest selle juhuse puhul võisid olla mõõtuandvad veel mõned isiklikud põhjused.

Tapetutest on 20 naist ja 172 meest. Veretöö toimus vangla saunas mahalaskmise läbi. Kas surmatavaid enne mahalaskmist piinati või mitte, selle kohta puuduvad üsikasjalikud ning kindlad andmed. Saunast viidi laibad vangla õuele selleks valmis kaevatud aukudesse, kuhu nad pilluti juhuslikult ja läbisegi.

Ametivõimudel õnnestus Tartu vabastamise järel selgitada 115 tapetu isikud, kuna 77 laipa jäi tundmatuks, sest suvisel palaval ajal olid laibad korratu matmise tõttu juba sedavõrd roiskunud, et olid moondunud tundmatuseni. Ja sõjaolude tõttu polnud paljudel Tartust eemal olijail, kelle omaksed punaste poolt vahistati, võimalik tulla kohe selgitama, kas tapetute hulgas ei leidu nende perekonnaliikmeid või sugulasi. Võib-olla edaspidi selgub kaudsete andmete läbi veel mõnigi neist terrori ohvritest, kes praegu on tundmatutena ümber maetud.

Tallinnas olid bolševikud oma mõrvatöödeks välja valinud loodusli­kult kauni koha pealinna külje all, Kosel, kus varem nautisid suve kauneid idüllpäevi tuhanded tallinlased. Selle kauni paiga olid bolševikud muut­nud kohaks, kus nad teostasid oma ohvrite üle "kohtumõistmist" ja saatsid täide ka hukkamisotsused. Endise Ajakirjanikkude Kodu kõrval, Scheeli krundil, asub hoone, pikk vanamoodne ehitus, mille ühe otsa moodustab elamuosa, teise aga kuur, mida varem kasutatud talliks. See maja oli

230

kommunist idele nende tribunali istungite kohaks. Ohvrite laibad aga maeti pärast hukkamist samasse kuuri alla, maja kõrvalhoonetesse või l igemasse ümbrusse.

N K V D valdusse läks Scheeli suvila koos kõrvalhoonetega 1941. a. maikuus, mil sinna ilmus rohkesti vormikandjaid venelasi ja ka eestlasi. Kohalikele elanikele seletati algul, et krundi ja hoonete uueks peremeheks on Spetstorg, siis jälle et Kommunaalvalitsus, kuid hiljem öeldud avameel­selt, et tegemist on NKVD-ga. Ajakirjanikkude Kodu kõrval teeäärses majas nägid kohapealsed elanikud peagi tribunali pikka, punase kaleviga kaetud lauda, kuna seintelt vaatasid alla kommunistlike suuruste pildid.

Nüüd tekkisid Kose parkides ka öised salapärased liikumised. Linnast sõitis sageli autosid, kuuldus paukusid ja karjatusi. Päeval kohale sõitvad suured, hallid kinnised veoautod veeresid teeäärse maja kuuri alla. Sellele majale liginemine oli isegi teenijaskonnale valjult keelatud. Ka õhtuti avaldati neile aeg-ajalt väljatuleku keelde.

Üks võimumehi, keda Kosel liikumas nähti, oli Sergei K i n g i s -s e p p, Viktor Kingissepa poeg. Olles N K V D salaluure ülemaks, toimetas ta ühel hoobil ka vahistatute ülekuulamisi, istus kohtunikuna tribunalis ja võttis osa ohvrite mõrvamisest, ise vahetevahel hoobeldes, et "jälle sai käidud kätt proovimas..."

24. juunil 1941. a. anti Kosel kõigile teenijaile käsk suvila piiridest 2 tunni jooksul lahkuda. On ilmne, et sellest ajast peale algasid Kosel massmõrvamised. 1941. a. sügisel, paar kuud pärast Tallinna vabastamist, läkski korda avastada esimesi ohvrite ühishaudu. Hoone kuuri alt Scheeli suvila krundi tee ääres leiti ühishaud, mis oli kaevatud kuuri põrandasse. Siia, umbes 3 m sügavusse oli heidetud risti-rästi 16 laipa. Näib, et sama hoone teises otsas toimunud kohtuistungi järele teostati otsuste täideviimi­ne vaevalt mõnikümmend meetrit eemal, kuuri all... Võib oletada, et otsuste kuulutajad olid ka nende täideviijad, muutes kohtu asukoha ühtlasi oma ohvrite kalmistuks. Loomastunud mõrvarid ei pidanud paljuks tegutseda ja asuda sama katuse all, kus olid peidetud nende ohvrite laibad.

Kuid sama maja õuelt rehehoone vankrikuuri põrandast leiti veel üks ühismatmispaik. Siin oli samal moel auku aetud 9 laipa.

Kolmandana avastati Scheeli suvila õuelt kolme männi kõrvalt haud, kus asus 15 laipa, nendest üks noore naise heledas suvekleidis laip. Kõigil ohvreil olid käed peenikese nööriga selja taha köidetud, suus riidest topised, mis veel rätikuga kukla taha kinni köidetud. Nende ohvrite küljest kuulijälgesid ei leitud. On ilmne, et ohvrite piin enne surma pidi olema kole.

231

Kokku avastati 1941. a. sügisel Koselt 40 mõrvaohvrit. See vereohvri­te seeria aga oli järgnev, sest kevadel 1942. a., kui sama paika edasi uuriti, ilmnes, et kuuri põranda alla Kose tee äärses majas oli peidetud veel 38 laipa. O m a veretöö jälgede varjamiseks olid enamlased matmispaiga lasknud betooniga üle valada, nii et see moodustas ühtlasi kuuripõranda. Kuna eelmisel sügisel leitud ohvrite laibad asusid kuuriosas, kus puudus tsementkate, siis võib oletada, et need olid maetud hiljem, kui puudus aeg betooni pealevalamiseks.

Kõik 38 ühishauas lebavat laipa olid sinna pillutud segamini ning laipade välimus lubab oletada, et neid enne mõrvamist on piinatud ja pekstud. Ühel laibal on pealuu sisse löödud, arvatavasti püssipäraga, teisel on purustatud lõualuu. Kerkib üles küsimus, kes on need inimesed, kes nõnda mõrvati, ja milles neid süüdistati?

Siiani selgunud andmete järele on Kose haudadest leitud Eesti endisi sõjaväelasi, poliitilise politsei ametnikke, kuid ka päris lihtsaid tööinimesi ja mitu vene pagulast. Nõnda avastati Koselt leitud laipade hulgast ka meie vabadussõja kangelase koi. O. L u i g a laip, endise Sidepatal­joni üleajateenija veebel T e e r i laip, poi. poi. assistent P i p a r i laip ja teisi.

Laipade juurest leitud dokumentidest selgub, et mõned neist on tribunalide poolt surma mõistetud juba 1941. a. veebruarikuus, kusjuures neid on süüdistatud kontrrevolutsioonilises tegevuses. Otsuste täideviimi­ne on nähtavasti teostatud tublisti hiljem. Ühe laiba juures leidus kohtuot­sus 6-aastase töö-paranduslaagri peale, kuid N K V D oli seda ikkagi mõist­nud mahalaskmisena.

Peale Kose ühishaudade on Tallinnas leitud veel rida üksikhaudu majade õuedelt ja linna ümbrusest ning peale selle Liiva kalmistult, kus muude ohvrite hulgas on tapetud ka paarkümmend venelast, puna-madrust, kelle lojaalsuses nähtavasti tekkis kahtlusi.

Kauem kui kuskil mujal Eestis võimutses punane terror Saaremaal. Kuna siia valgusid kokku punased põgenikud ka mandrilt, siis on siin teostatud N K V D vägivald suhteliselt suurem kui kusagil mujal. Pisike Kuressaare linn nägi peaaegu samapalju vereohvreid ja metsikuid tapmisi nagu temast kümneid kordi suuremad Tartu ja Tallinn.

Vana ajaloolist Kuressaare lossi kasutas Saaremaa N K V D vangla ja mõrvamispaigana, milleks lossi maa-alused keldrid juba suvel olid laien­datud ja sügavamaks kaevatud. Sinna pimedaisse maa-alustesse urgastesse veeti ohvreid kogu Saaremaalt. Eriti teravaks läks terror sakslaste sissetun­gil mandrilt. Tühiste ja mõttetute süüdistuste põhjal võeti inimesi kinni ja hukati nad lõpuks kõige julmemalt. Lossi ligidalt aiamajast leiti üleni

232

verine ja kuulidest purustatud diivan, millel ohvreid nähtavasti enne tapmist piinati.

Kuressaare vabastamise järel hakkasid otsekohe ilmseks saama need mõrva teod, mida N K V D siin oli sooritanud ning mida saarlased õudus­värinal olid aimanud. Juba 22. septembril 1941 avastati esimesed 8 terrori­ohvrite laipa. 4 nendest asusid lossi vallide vahel spordiväljaku mullakün-ka all. Samas ligidal, tühjas kaevus, asus 3 laipa, kuna lossi aias oli mae­tud üksik naisterahva laip.

Paar päeva hiljem, 25. septembril, elas Kuressaare lossiõu üle masen­davaima pildi. Lossi müüri sees asuvast keldrist toodi välja 31 laipa, kelle hulgast omaksed püüdsid leida ja ära tunda oma kadunuksjäänud pere­konnaliikmeid. Moondunud ja surmavõitlusest virildunud laipade hulgas leidus üks naise oma. Tapetute seas oli palju Kuressaare üldtuntud inimesi, nagu Kuressaare merekooli direktor kapten T e ä r, kohtu-uurija F. B e v e r, kohtunik A d a m s o n jt.

Kuid sellega ei lõppenud Kuressaareski tapaohvrite hall, kurb rodu. 29. sept. avastati Kuressaare lossi viiva tee äärest end. komnoorte maja keldripõrandast veel 30 laipa, neist üks naise laip. Hiljem leiti veel kaks hauda Kuressaare kalmistult, kuhu ühel juhul oli maetud 9 ja teisel juhul 6 terroriohvrit. Neid haudu oli kalmistuvahilt tellinud keegi vene mereväe­lane, seletades, et matmispaiku vajab sõjaväehaigla. Tegelikult oli siin mängus NKVD.

Jubedamaid süütute inimeste hukkamisi toimetati Saaremaal Torgus, kust leiti haua täis tapetuid, kes olid hukatud puudulikkude laskudega ning pidid surema vaeveldes. Üks laip kandis vaatluse põhjal i lmseid lämbumistunnuseid. Samast hauast pääses enne haua kinniajamist eluga põgenema Türju kalapunkti juhataja, keda lastud kuul üldse ei tabanud. Temalegi määratud haua kaldal aga hukati kokku 16 inimest, kes kõik olid ümbrusest süütult veetud Laaspõllu talu rehe alla, kust neid mõne päeva pärast ükshaaval mahalaskmisele talutati.

Saaremaale sarnaselt möllas terror pikemalt ka Hiiumaal. Kärdla ligidal, Risti-Annemäei, asuvad terved haudade rivid, kuhu bolševistlikud t imukad oma ohvrid toppisid. Siit avastati 17 üksikut hauda, kokku 41 laibaga. Nende hulgas leidus ka kohalikke põlu alla langenud kommunis­te, siis 15 vene madrust, käed traadiga seljale seotud, kusjuures üks oli amputeeritud jalaga, milline haavast veel paranemata. Neid kõiki oli hävitanud hullunud, punane raev.

Kuid peale loendatud mõrvapaikade leidub neid väiksemate ja suuremate gruppidena üle kogu maa. 1943. a. 15. märtsiks olid kontrolli­tud andmete järele kodumaa kaotused mõrvaohvritena järgmised:

233

Äratuntud Tundmatud Kokku

terrori­ terrori­

ohvrid ohvrid

Tallinn 54 63 117 Tartu 144 64 208 Har jumaa 193 16 209

L ä ä n e m a a 227 15 242

Saaremaa 93 22 115

P ä r n u m a a 92 1 93

Viljandimaa 175 11 186

J ä r v a m a a 104 21 125

Virumaa 240 22 262

T a r t u m a a 200 — 200

V a l g a m a a 22 — 22

V õ r u m a a 10 — 10

Petser imaa 17 — 17

Terroriohvrid, kelle tapmise

koht teadmata 44 — 44

Kokku 1615 235 1850

Neist naisi 162 7 169

Kuigi ülesleitud ja veel leidmata hauakääbaste üle puhub tegelikult ainult tasane kodumaa tuul, kõnelevad need kalmud valjusti. Nad kaeba­vad nende peale, kel veresüü on, nad hoiatavad ikka ja jälle selle ida-võimu eest, kelle jälgedel alati on voolanud vereojad.

Mõeldes neile ohvreile oma vendade ja õdede hulgast, peame endamisi tõotama muistsete sõnadega:

"Nende piina pigistused, kostku meile kustumata!"

KAKS JUBEDAT TÕSILUGU

1. Elusalt hauas

^ ^ l j a n d i bolševike terrorist vabastamise päeva — 9. juuli — hommikul avanes viljandlastele kommunistide veretöö õudsema paigana Tallinna tänava ääres asetseva vangla õu, kus suurest ühishauast leiti tapetult 11 inimest. Siin, kerge kuurialuse all oleva lahtise, verise savipõhjaga augu ääres seistes võis näha tapetute omaste pisaraid ja tumma valu, kuid siin nägi silm ka rusikasse surutud käsi ning kõrv kuulis sügava vihaga üle

234

huulte surutud sõnu — nende aadressil, kelle jõhkra metsikuse pärast pidid jätma elu paljud meie keskelt. Ühtlasi levis aga ka kiiresti kuuldus, et sellest hirmsast ühishauast, laipade vahelt oli keegi siiski pääsnud, kes raskesti haavatuna lamab Viljandi haiglas.

See sitke eesti mees oli Viljandi Segakaubastu inspektor Johannes S o o s a a r , kes peagi oli võimeline jutustama oma lugu. Kohe pärast sõja algust Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel oli Viljandis tekkinud julgete meeste ring, kes otsustasid võimaluste piirides püüda pidurdada punaste röövimisi, laastamisi ja tapmisi. Julgete metsavendade linlastest aate- ja võitluskaaslaste ridadesse kuulusid Viljandis teiste hulgas ka neli hiljem bolševike poolt tabamisel ja omavahelisel vastastikusel tulistamisel tapetut: Roman S i i m o, Kaarel E h a j ä r v, Eduard L e e m e t ja Herbert J ä r v . Nendest kolm langesid päev enne sakslaste saabumist, mil nad hulljulgetena omal käel ründasid Viljandi politseilossi. Roman Si imo tragöödiaga 2. juulil algas juba ka Johannes Soosaare lugu.

Roman Siimo, Viljandi Segakaubastu autojuht, oli tuline rahvuslane ning bolševike veendunum vihkaja. Tol ajal käsutati autojuhid alatasa kokku end. Puhk & Poegade äri ruumidesse Kauba ja Pika tänava nurgal, et siis punastel mõne "kiire operatsiooni" puhul oleksid autojuhid kohe käepärast võtta. Kui autojuhid jälle olid tähendatud ruumi kokku käsuta­tud, tähendas Siimo mõnele oma ametivennale, et tema enam rahulikult kogu sellele asjale vaadata ei saa. Ta lahkus omavoliliselt ruumist ja tuli mõne aja möödudes tagasi — vintpüssiga. Mees oli väga sõjakas ning vaatamata teiste hoiatustele lubas "midagi ette võtta". Kuid et puudusid padrunid, siis läks ta uuesti välja, lubades tuua ka padruneid. See käik kujunes talle saatuslikuks.

Vahepeal oli miilitsate hulgas puhkenud õige ärev meeleolu. Nagu arreteeritud hiljem miilitsamaja keldris olid kuulnud valvurite omavahe­lisest jutuajamisest, oli neil päevil Viljandis tapetud kaks miilitsameest, kusjuures neid oli tulistatud möödasõitvaist autodest. Nähtavasti oli lugu tõepoolest nii, sest miilitsamehed muutusid eriti umbusklikeks autojuhtide vastu, millega on ka seletatav, miks Viljandis punaste ohvriks langes eriti palju autojuhte. Ka Puhk & Poegade ruumis asuvaid autojuhte peeti nähtavasti juba silmas, sest kui Roman Siimo tuli teist korda tagasi — seekord tõesti padrunitega — siis käsutas teda üks Vabadusplatsi poolt tulev miilitsa-patrull seisma. R. Siimol polnud enam võimalik ruumi uksest sisse lipsata — võib-olla aga ka, et ta seda nimelt ei teinud, et hoida kaaslasi-ametivendi kahtluse alla sattumast — ja ta püüdis joostes põge­neda ümber nurga Pikale tänavale, kust hõlpsasti oleks pääsnud edasi Lossimägedesse. Kuid miilitsamehed jõudsid kiiresti talle järele ning

235

tulistasid R. Siimot, kes reiest raskesti haavatuna jäi lamama sama Puhk & Poegade maja Pika tänava poolse eluruumidesse viiva ukse ette (siin on praegugi veel krohvis selgesti näha nende punaste kuulide jäljed, mis tapsid julge mehe). Kuna R. Siimo taskust leiti vintpüssi padruneid, siis polnud tal enam mingit halastust loota. Raskesti haavatud meest peksid miilitsad sealsamas jalgade ja püssipäradega, nii et tema oigamine vaikses suveöös kuuldus üsna kaugele, näiteks ETK hoovi, kus mõned autojuhid olid valvekorral. Samast sõitis mööda üks venelaste "Molotovi" tüübiline veoauto, mille miilitsad kinni pidasid. R. Siimo, kes ikka veel oigas, heideti kõrges kaares veoautole ja sõideti temaga vaevalt 100 meetrit eemal asuva politseilossi — tookordse miilitsa residentsi — ette. Siin otsiti vaene Siimo veel kord läbi, usuteldi teda ja tehti jällegi toores "ülekuulamine", lõpuks sõidutati raskesti piinatud mees linnast välja, kus ta ühes metsatukas tapeti ja õhukese mullakorra alla maeti. (Siit leiti laip kohe pärast punaste Viljandist väljalöömist ja maeti viljandlaste auavalduste saatel kalmistule.)

R. Siimo juhtum valas õli tulle. Kuna peale punaarmeelaste ja miilitsa enda autode olid veel liikvel vaid Viljandi Segakaubastu veoautod ning et R. Siimo oligi üks Segakaubastu autojuhte, siis pöördus nüüd miilitsate ja N K V D meeste tähelepanu Segakaubastule üldse. Vi imase tõuke andis uus vahejuhtum Lossi ja Väiketuru tänavate nurgal, kust Segakaubastu veoautodega veeti "Soliidi" äri laoruumidest välja leiba. Nimelt olevat sealt hoovist väljasõitvalt veoautolt järjekorraliselt tulistatud miilitsat, kes jalutanud postikorras olles mõnedkümned meetrid eemal Krediitpanga hoone ees. See miilits ilmus nüüd ühe juhtivama "kolleegi" saatel Segakaubastusse, kus algas ka kohe Segakaubastu tegelaste arretee­rimine. Vahistati Segakaubastu direktor S u m e r a, Johannes S o o ­s a a r , autojuhid K i v i k i n k, K i i s v e k, transporttööline O j a-s o o ja M. R a i t n a. Siit peale laseme juba Johannes Soosaarel edasi jutustada.

"Esimesena arreteeriti Sumera ja viidi ülekuulamiseks eriruumi Segakaubastu kontoris. Talle järgnesin mina ja samaaegselt ka teised Segakaubastus teenijad. Ülekuulamist siin juhatas miilits M ä g i , keda toetas see ta "ametivend", kes kinnitas, et tema peale olevat Segakaubastu autost tulistatud. Meid koheldi äärmiselt jõhkralt. Minult isiklikult võttis Mägi kõri alt särgist kinni, rebis nii tugevasti, et särk rebenes, ja surus mu siis selili lauale. Teine miilits peksis autojuht Kivikingul brauningupäraga lõua alla ning kisendas sealjuures: "Kas tead ka, mis see tähendab, kui revolvril on trikkel üleval, mis? Ah?" Kogu meie ülekuulamise sisu seisis kahes küsimuses: "Kes tulistas" ja "Kes on t e i e mehed veel?" Need küsimused domineerisid mitmesugustes vähemates erivariatsioonides

236

kõigi nende arvukate ülekuulamiste kestes, mis meile osaks sai enne surmakäiku. Viimaks ilmus Segakaubastusse veel üks venelane, nähtavasti mõni suurem N K V D tegelane, kuna miilitsad teda ilmselt kartsid. See mees tegi lühidalt korralduse meie edasitoimetamieks miilitsamaja keldris­se, kus asusid arestiruumid.

See sündis neljapäeval, 3. juulil. Arestikeldrisse paigutamisel öeldi meile veel, et kell 4 p.l. on tribunali istung, kus "meie asi" ette tulevat. Istusime aga kella 23-ni või koguni 23.30-ni, enne kui meid hakati ükshaa­val ülekuulamisele viima. Seekordne ülekuulamine toimus sama hoone — praeguse politseihoone — teisel korral N K V D ruumides. Ülekuulatavate järjekorras olin mina kolmas. Ülekuulajaid oli kolm: ääretult vastiku välimusega naisprokurör-venelanna; siis miilitsaülem K a r u ja kurikuulus T o m m u s k, mees, kes koos teise verejanulise N K V D tegelase Engeriga meid vanglaõues maha laskiski. Minu ülekuulamisel Tommusk ei teinud aga suudki lahti, seisis kogu aja vaid juures, käed püksitaskus. Tegelikuks ülekuulajaks oli Karu, kuid ka naisprokurör esitas küsimusi, mis Karu poolt tõlgiti eesti keelde. Karu oli ühtaegu ülekuulaja ja tõlk, kuna ta minu vastused tõlkis ka vene keelde.

Ülekuulamise protseduur ei olnud pikk. Küsimused olid tuttavad, ikka "kes laskis", "kes kuulub veel teie kampa", "kus on teie relvaladu?" jne. Kuna meist keegi neile küsimustele midagi vastata ei teadnud, siis näis see miilitsaid eriti vihastavat. Naisprokurör minu ülekuulamisel lõi kord nagu kõhklema ja küsis Karult, et kas siis kõik need mehed on miilitsa peale lasknud, mille peale Karu otse kirgliku vihaga kinnitas, et "just nii, need mehed on kõik sellest hoovist, kust tuli auto, millest tulista­ti".

Ülekuulamislaual olid revolvrid, nendega mängiti meie nähes ja üldse püüti igati jätta mulje, nagu poleks midagi lihtsamat, kui meie mahakõmmutamine sealsamas. Selleni asi siiski ei arenenud ja meid toodi üksteise järel jälle alla arestiruumi tagasi. Sinna jäime 8. juuli hommikuni , kusjuures meid vahepeal veel üle kuulati kokku vist 4 korda.

Kõik need ülekuulamised käisid nagu šablooni järele ja küs imused olid alati ühed ja needsamad. Meid viidi alt üles tavaliselt vaikivate miilitsate poolt, ainult viimasel korral oli tegemist ühe kurja, väikest kasvu mustaverd miilitsaga, kes meid trepil jalaga peksis ning kui siis juhtusid vaatama üleõla, tõstis ta kohe ähvardavalt brauningu. Sellel viimasel ülekuulamisel tehti minuga veel niisugune eksperiment, et miili tsaülem Karu tähendas äkki: "Kui teatate kolme mehe nimed, kes kuuluvad teie organisatsiooni, siis olete vaba — annan selleks oma ausõna!" See lahke ettepanek jäi muidugi vastu võtmata ja mind viidi toorelt alla kongi tagasi.

237

Elust arestikambris võiks veel tähendada niipalju, et alles järgmisel päeval pärast arreteerimist, s. o. 4. juulil, saime esimest korda süüa. Meie päevane portsjon mehe kohta oli 1 prantssai ja umbes paarsada grammi vorsti. Järgmisel päeval — see oli laupäev — anti meile seitsme mehe peale päts leiba ja tükk vorsti. Pühapäeval, esmaspäeval ja teisipäeval — sellel kõige õudsemal päeval — meie süüa ei saanud. Kogu aeg käis arestikambrites alaline liikumine, toodi uusi arreteerituid, viidi neid ülekuulamistele, puistati meile ähvardusi jne. Need olid loomulikult hirmsad päevad — täis närvepingutavat ootust küsimuse ees, et mis meist küll saab. Kuid vaatamata sellele, vaatamata ka kõigile toorustele, säili­tasime viimse meheni külma vere ja rahulikkuse, kaasa arvatud ka noorim arrestant, 14-aastane kooliõpilane K a s a k.

Viljandit vabastava lahingu alates, mille kahurimürina kaja ulatus ka meieni keldris, arvasime algul, et punased lasevad õhku Viljandi vabri­kuid.

Nii algas meile 8. juuli. Kell 7 hommikul ilmus kongi miilits-politruk L a a n koos kahe teise miilitsaga, käskis meid võtta oma asjad ja väljuda kiiresti. Riietumiseks olevat aega väljaski. Võtsime siis omad kompsud ja sammusime miilitsate ning erariides venelaste tiheda spaleeri vahelt hoone taga ootavasse omnibussi, mille ümber oli vist "igaks juhuks" jällegi tugev valve. Tundsin siin kahte miilitsat: H a 1 j a t ja R ü ü t l i t . Algul paistis selline kõva sõjaline valve meie kaitsetute arrestantide pärast koomiline, alles hiljemini kuulsime, et Ehasalu, Leemet ja Järv on saanud surma julgel katsel päästa meid miilitsamaja keldrist. Nende kolme mehe hulljulge üritus aga hirmutas miilitsaid ja punaväelasi sedavõrd, et nad kartsid mingit suuremat rünnakut miilitsamajale. Selleks meid kiiresti välja kasutatigi ja ära viidi — tapmiseks vanglaõuele, kus timukatel oli selle töö sooritamine julgem. Miilitsahoone ja Vabadusplatsi kaitseks seati aga üle tänava asuva vene kiriku hekki 4 raskekuulipildujat, mis seal vedelesid kogu lahingupäeva, oodates asjatult mägedest "bandiitide" rünnakut.

Omnibussi ronides märkasin, et rooli taga istus Mustla linna täitev­komitee esimees K o p p e l . Buss hakkas kuidagi vaarudes liikuma. Keegi ei öelnud meile, kuhu sõidame; mina isiklikult arvasin, et meid viiakse kuskile metsa tapmisele. Erilist hirmu ei olnud, kogu kehas valitses kummaline tuimus ja jahedus. Veel märkasin, et meie taga sõitis üks venelastega täidetud veoauto, vist timukate "julgestusüksus"! Eesti Panga hoonest möödudes nägin läbi omnibuse akna tänaval N K V D agenti Engerit, kes seal elavalt venelastega askeldas. Et aga Enger, kes ametlikult oli ühes Viljandi riideäris — endises "Teklas" — müüjaks ja seega teenis samuti kaubanduslikul alal nagu minagi, olles teataval määral mu ameti-

238

vennaks, mulle veidi aega hiljem kaks kuuli "sõbralikult" kehasse kihutas, seda tollel hetkel küll ei mõistnud aimata...

Jõudnud vangla ette, peatus omnibus Tallinna tänava parempoolses ääres. Nüüd käsutas keegi kaasasõitnud venelane bussijuhti Koppelit , et sõitku see otse vanglavärava ette. Koppel polnud aga nähtavasti kuigi osav bussijuht, sest ta manööverdas bussi hoopis põiki tänavat, kuhu sõiduki seisma jättis. Venelane lõi käega ja käsutas välja "esimesed kuus meest" (meid oli bussis 12 meest, need asetati kahte kongi, kummassegi 6). Olin esimese kuue hulgas viimane, kusjuures peale minu kuulusid sellesse gruppi veel Segakaubastu direktor J. Sumera, autojuhid J. Kivikink ja L. Kiisvek, transporttööline N. Ojasoo ja M.Raitna. Bussist vanglahooneni oli jällegi moodustatud tihe vangivalvurite (tundsin siin ära ühe S u s i nimelise mehe) , miilitsate ja venelaste spaleer.

Vaatasin ringi, kas ehk hakkab midagi kahtlast silma. Nägin vang­laõuel värske mullaga labidat ning oletasin, et meie tarvis on juba ühisauk valmis kaevatud. Pärast selgus, et see oletus oli siiski vale. Vangivalvurite­le anti käsk kuurialusesse ühishaud kaevata alles natuke aega pärat meie vanglasse jõudmist. Ühishatid kästi kaevata 3 m pikk, 2 m lai ja 2 m sügav. 4 — 5 meest olevat selle kallal töötanud paar tundi.

Kong, kuhu meid kuuekesi paigutati, oli jahe ning niiske. Kiisvek, kellel mantel oli miilitsakeldrisse maha jäänud, kaebas, et tal on külm ja ta koputas kongi uksele. Vaateaugu taha ilmus ühe miilitsa lõust. Kiisvek küsis võimalikult viisakalt, kas ta oma soovi peab avaldama vene või eesti keeles. "Laske aga tulla, ükskõik!" oli vastus. "Palun, kas ma saaksin oma mantli kätte, see jäi endisesse kohta?" küsis nüüd Kiisvek, millele järgnes ülbe vastus: "Küll te saate oma m a n t l i varsti!" See vastus lubas juba aimata kõige halvemat. Seisime vaikselt. Vahest harva poetas mõni sõna. Nii möödus 1,5—2 tundi, siis kuulsime ukse taga kolinat. Ukse avanedes seisis lävel üks N K V D vormi kandev väheldast kasvu venelane ja selle selja taga paar valvurit. Vormis mees karjus vene keeles: "Ühel välja tulla! Ruttu, ruttu!"

Hetkeliselt ei teinud seda keegi. Uksele kõige lähemal seisis Martin Raitna. Venelane haaras temal õlanukist kinni ja tõmbas kongist välja, sealjuures veel oma ohvrit põlvega lüües. Möödusid sekundid, minut, võib-olla ka paar... ja siis kuuldus alt kaks üksteisele järgnevat lasku, mis pani meid kõiki tarretama.

Mida senini olime vaid aimanud, seisis nüüd kohutava tõsiasjana meie ees: meid viidi ükshaaval tapmisele.

Milline oli sellel hetkel tunne? Seda pole tagantjärele just kerge meenutada, veel raskem on seda kirjeldada. See imelik tuimus ja jahedus,

239

mis ilmnes juba arestikeldrist lahkudes, oli kuidagi veel süvenenud ja see halvas hirmu, mida tõepoolest peaaegu ei tundnudki. Seis ime kongis tummalt ja tardunult. Kuna seisin kohe teiselpool ukse kõrval esimesena, siis aimasin, et olen järgmine. Äkki tol hetkel meenus mulle kommunist ide veretöö 1918. a. Tartus Krediitpanga keldris, kus tapeti just ajal, mil linn oli punaste võimu alt vabanemas. Mäletasin olevat kuulnud või lugenud, et osa ohvreid jäi seekord ellu, kuna punastel ei olnud enam aega. Vilksa­tas mõte, et ehk juhtub ka seekord midagi sellist. Lootus elas siiski veel ka kõige lootusetumas olukorras!

Hetk hiljem astusid meie kongi lävele samad mehed, kes viisid ära Raitna. Jälle kutsuti meist üks välja ja nüüd olin see mina, kelle venelane õlast välja rebis ning tõukas. Koridoris oli iga sammu järele valvureid laskevalmis pistolitega. Välisuksel aga seisis sama Enger, kellest eespool juba oli juttu. Ta haaras oma parema käega minu vasema käe alt, hoides ise vasemas käes revolvrit. Ise ta ütles mulle: "Saadan teid veoautosse!"

Samal hetkel märkasin selgesti vangla kuuri all värskelt kaevatud auku, mis paistis vangla uksest hauani viiva tiheda relvastatud spaleeri vahelt. Oli selge, mis tuleb. Tol momendil tõusis minusse eriline tugev viha ja põlastuse laine. Mäletan, kuidas surusin läbi hammaste: "Ärge luisake!"

Umbes paar meetrit augu äärest laskis Enger äkki mu käsivarre lahti, vahetas kiiresti relva paremasse kätte, haaras mu siis uuesti oma vasema käega ja tulistas mind samal momendil selja tagant.

Ihu lõi korraga kuumaks. Instinktiivselt püüdsin vaadata üle õla mõrvari poole, kuid siis tabas mind teine lask näkku. Kuul tungis vase­malt lõualuu alt sisse, läbistas keele ning suukoopa ning väljus paremast põsenurgast silma alt. Lõin augu serval vaaruma, siia tabas mind mõrvari jalahoop, mille järel langesin auku, jäädes võrdlemisi seina äärde paremale küljele lebama. Enne mind tapetud Raitna oli kukkunud augu teise seina äärde ning oli seal pooleldi istuvas asendis. Lebasin näoga augu poole ja nägin kõik, mis edasi sündis. Meelemärkust ma ei kaotanud viivukski, kuigi olin kahest kohast raskesti haavatud.

Kolmandana toodi Kiisvek. Jälle kostsid kaks pauku ja ta kukkus minust eemale Raitna ligidale. Kiisvek oigas tugevasti ja ütles vihaselt: "Timukad, piinavad ainult ja ei oska tappa!" Kuulsin, kuidas Raitna, keda pidasin juba surnuks, talle vastas: "Ole vait!" Kindlasti elas ka tema siis veel. Nüüd aga hüüdis Kiisvek hauast mõrvaritele: "Palun, laske mind veel pähe!" Selle järel raksatas 4—5 pauku ja mõlemad ohvrid jäid pikka­mööda korisedes vaikseks. Keerasin oma näo vastu maad ja jäin kummuli lamama. Neljandana toodi tapmisele autojuht Kivikink, kes surnult langes

240

risti üle minu. Siis tekkis hukkamistele väike vaheaeg, umbes mõni minut, siis kestis töö edasi. Tapjad olid aga vahepeal muutunud eriti metsikuiks. Võib arvata, et mõned surmale vastu minejad vastu hakkasid ja see ajaski t imukad vihale. Järgmiste hukkamisele toodute kallal oli juba toime pandud õudseid piinamisi. Mõnel olid käed liikmest välja väänatud, teisel silmad välja pistetud — nagu hiljem selgus. Laskjad vandusid augu äärel, kusjuures tundsin häälest ära ka Tommuski , kes ühe laskmise järel ütles: "Tõmba kuradile veel neljas!"

Laibad langesid osalt minu peale. Peaaegu kõik nad surid vaikselt kannatades, palumata ja hädaldamata. Ainult 14-aastane poisike Kasak nuttis ja palus. Ta langes otse minu kõrvale, näoga ülespoole ja tegi augus veel häält. Talle lasti järele 2—3 lasku, kuulid möödusid otse mu pea kõrvalt — tundsin selgesti õhujuga vastu juukseid ja tühjad kestad kuk­kusid mulle kuklasse.

Pärast lühikest pausi kuulsin väljast automürinat ja signaali, ka kuuldus samme. Toodi veel üks ohver ja kuuldus 2—3 lasku. Siis sammu­de müdin kaugenes ja kõik jäi vaikseks. Sain aru, et tapjad olid lahkunud, kuid samas tekkis kartus, et äkki tullakse nüüd ja aetakse auk kinni. Seks puhuks oli mul valmis kindel nõu; teen häält ja palun ennast veel lasta, sest mõte end elavalt matta lasta oli kohutavam kui kõik muu. Ent keegi ei tulnud tagasi. Nagu pärast selgus, olid nii tapjad kui ka kõik valvurid kohe autodele istunud ja sõitnud Tallinna tänavalt Lembitu puiesteele.

Ootasin veidi aega ja katsusin ennast liigutada. Käed liikusid hästi, kuid selle jala liigutamine, kust poolt kehast kuul oli läbi tunginud, osutus valutekitavaks. Just tähendatud jala laipade alt kättesaamine tegi raskusi, sest pisemalgi liigutusel tundsin selgesti, kuidas küljehaavast hakkas, veri tugevamini jooksma. Siis võtsin kahe käega sellest jalast ja sikutasin selle risti hammastega laipade alt välja.

Verekaotuse tõttu kaotasin juba paariks momendiks nagu teadvuse, kuid õnneks see möödus kohe — elutahe oli siiski liiga tugev. Olles nüüd laipade peal, oli mu esimeseks tegevuseks järele vaadata, kuidas on lood mu saatusekaaslastega. Kaks neist küll korisesid veel, kuid see oli suremi­se korin. Mina ei saanud enam kedagi aidata. Edasi võtsin taskust pabe-rossikarbi ja rinnataskust pliiatsi ning kirjutasin kaanepapile nende nimed, kes meid hukkasid, ja jumalagajätu vanemaile — juhuks, kui oleksin surnud samas.

Algas raske, peaaegu võimatuna näiv ülesanne: august välja ronimi­ne. See oli ju nii sügav, et põhjas end püsti ajades ja laipadele astudes ulatusin vaevu nägema üle serva. Väljas oli kõik vaikne, ilm oli imekaunis, päiksepaisteline. Kurb oleks olnud surra nii ilusal päeval...

6 241

1. Pildil end. lloffninuni maja Kuressaares, kus asus komnoorte staap ning mille keldris hukati 30

inimest. 2, Aiamaja Kuressaares lossi juures, kus NKVD toimetas oma ohvrite piinamisi ja

hukkamist. Ees näha kaev, kuhu oli heidetud 3 laipa. 3. Kuressaare lossi rallisse kaevatud keldris

hukkas NKVD metsikult 31 inimest. Pildil sissekäik sellesse keldrisse. 4. Kuressaare muuseumis

säilitatav kušett, mis leiti lossi juures asuvast aiamajast ülem verisena ja täis täägitorgete jälgi.

Sellel punasid NKVD timukad oma ohvreid.

242

1. Tartu vangla õu. Siinpool lehtlat asus üks uhisliaud. teispool lehtlat teine. 2. Bolsevike tenori ohvrite väljakaevamine ühishauast.

243

Olin muidugi üleni verine. Nühkisin vere käekellalt ja nägin, et see oli täpselt 12. Eemalt oli kuulda lahingumüra. Püüdsin laipu veeretada üksteise peale, et nii nendele astudes oleksin suutnud end upitada augu äärele — kuid olin selleks tööks siiski juba liiga nõrk. Märkasin nüüd jälle laipa, kes seisis augu nurgas istuli asendis. Sellel laibal oli imelikul kombel pea nagu kivinenud. Suutsin kuidagi astuda tollele laibale pähe ning vinnasin enda siis ka august välja. Nüüd tekkisid aga uued ohud. Kõige­pealt olin küll visa all jahedas saviaugus, kuid väljas võttis kuum päikse-leitsak mu äkki nõrgaks. Tükk aega püüdsin soojusega harjuda jahedas kuurialuses seistes, kuhu muide oleksin katsunud end peita ka juhul, kui keegi siiski veel oleks tagasi tulnud. Peitmisele oli küll nõrk lootus selle­pärast, et mul oli kõikjal, kuhu läksin, lai vererada järel. Kui aga kõik vaikseks jäi, hakkasin seinast kinni hoides komberdama vangla värava poole. Jõudnud väravale, lähenes parajasti Tallinna tänavat mööda suure kolinaga miski venelaste soomusmasin. Et ennast mitte näidata, viskusin pikali rohusse. Taipasin, et üleni verisena peatänavale minna oli mõttetus ja seepärast pöördusin tagasi. Jõudnud vangla aeda, tärkas mõte pääseda läbi aia Uku tänavale, millisel kõrvaltänaval oli liiklemine õige väike. Mõelnud seda, kuulsin äkki, kuidas just sealtpoolt keegi mulle hüüdis: "Tulge siia, siin on omad!"

Hüüdjaks oli autobaasi ehitustööline N õ m m i k . Ta aitas mu aiast välja ning toetas mind üle Uku tänava ja Köhleri tänava nurga oma korterisse viies. Õnneks ei märganud meid mitte keegi, see osa linnast oli nagu välja surnud. Nõmmiku juures anti mulle kohe esimest arstiabi. Majas oli esmaabi-kapike ja võib-olla pean ka sellele võlgnema tänu, et jäin elama. Nimelt ei tekkinud mu haavade paranemisel mingisuguseid komplikatsioone, mis arstide arvates oli just selle teene, et mu haavad pesti kohe nende heade inimeste poolt hoolikalt vesiniku ülihapendiga ning seoti asjatundlikult kinni.

Lamasin oma päästjate korteris ja õieti alles nüüd tekkis teatav hirm: kui äkki punased tulevad majja! Toas ei olnud muidugi mingit aimu, kuidas areneb lahingtegevus väljas. Sellepärast käisid majaelanikud väljas vastavat informatsiooni kogumas. Muide, käidi ka ambulatooriumis vaatamas, kas arstil pole võimalik tulla mind siduma, kuid seal olid arstid kõik rakendatud haavatud venelaste "lappimisele". Küll aga saatsid nad koju sidemeid ja muid arstimeid. Oli pikki tunde, mil lamasin oma asemel ihuüksinda. Lahingumüra tuli lähemale ja trummeldas maja plekk-katusel. Mürskude lõhkemised kostsid nagu õige lähedalt. Keegi tuli väljas maja­ukse taha ja lõhkus vastu seda, nõudes kategooriliselt sisselaskmist. Kes see on? Kas ta lööb ukse maha? Õnneks lahkus see teadmata kolistaja ukse

244

K a n d e r a a m i l l i l l edes l amades t u n d s i n end n a g u m i n g i s a n g a r i n a , keda kanti õlgade. Tänavail olid ma jade le heisatud sini-must-valged lipud. Sini-must-valge lehvis jälle! Pisarad tulid silma — kuid need ei olnud valu ega kannatuse pisarad..."

2. "Hakka meie agendiks!"

^\^jagu me eelnevast jutustusest nägime, ei tundnud kommunism halastust ei noore ega vana vastu. Neljateistkümne-aastane poisike pidi surema, ilma et keegi tema mõrtsukaist oleks küsinud, kas maksab tappa last? Ja kui palju ei pidanud bolševistlikul ajal oma elu jätma selliseid noori poisse ainult seepärast, et kommunistid kartsid "noort metsa". Paljude puhul ei saa me enam kunagi teada, kuhu nad kadusid ja mida neil kõik enne surma tuli kannatada, aga ühel juhul hea õnne ja kava­lusega selline surmapõlgav nooruk pääses. Tema nime ei saa me avaldada, kuna tema kommunist ide küüsi sattunud isa ja ta sõprade lõplik saatus ei ole veel teada. Rahuldume sellega, kui ütleme, et ta oli üks neist, kes hiljem ei pidanud paljuks panna mängu oma noor elu selleks, et vihatud kommunist ide lõpp saabuks kiiremini ja see oleks võimalikult vastav nende alatusele. Püüame järgnevas lühidalt edasi anda selle, tol ajal alles 14-aastase poisi jutustuse tema kannatusest N K V D vangikeldrites.

"Mind vangistati," jutustab ta, "ühes mu sõpradega momendil , kui asusime teele, mis pidi meid viima üle Eesti piiri. Paar päeva enne seda olime saanud nimelt teada, et meie seas on äraandja, ja küsimuses oli vanglast ja kindlast surmast pääsmine.

N K V D jõudis aga ette ja kuna kinnivõtjaid oli kaks korda enam kui meid ja kuna nad meile peale tulid momendil , kus me neid kõige vähem ootasime, siis olid me käed enne raudus, kui jõudsime tarvitusele võtta tulirelvi. Kohe peale kinnivõtmist sõidutati meid autodega "Kawe" keld­risse ning suleti igaüks eraldi kambrisse. Riided võeti meilt ära, nii et aluspesu väel tuli magada tsemendist põrandal, mis oli nii külm, et nurgad olid jääs. Nari kambris ei olnud, rääkimata mingist riidetükist,

245

mida oleks võinud endale alla panna või peale võtta. Sellises olukorras hakkas kohutavalt külm, mis suurenes veel seetõttu, et süüa ei antud. Kui rusikatega ust lõhkuma hakkasin ja süüa nõudsin, siis anti mulle väike kannikas kuiva leiba ja visati kruusiga vett põrandale. Lakkusin seda sealt nagu koer. Peale selle leivakannika ei antud mulle kogu nende kolme päeva jooksul, mis mind "Kawe" keldris kinni hoiti, mingit söögipoolist.

Seda usinamalt aga toimetati ülekuulamist. Teada saada sooviti, mida olen teinud ja kes olid mu kaaslased. Kui nad mõnekordse pinnimise peale vastust ei saanud, siis ähvardasid mu elektritoolil rääkima panna. Kui ma avaldasin arvamist, et see neil korda ei lähe, siis viidigi mind keskkütte mu mi, kus kuuliaukudest läbipuuritud seinad näitasid, mis otstarbeks seda ruumi nüüd kasutati. Nende elektritool oli tavaline puust tugitool, nii ehitatud, et elektrivoolu sai ka eraldi pähe lasta. Kui nad voolu sisse lasid, siis hakkasin kogu kehast värisema, aga muud see ka ei teinud. Halvem oli, kui nad voolu pähe lasid, see raputas pead.

Kuid piinamisvahendeid "Kawe" keldris nähtavasti ei olnud, sest teine võte, mis mu kallal seal ära prooviti, oli lihtsalt see, et ülekuulaja laua peal pandi küünal põlema; üks miilitsamees haaras käest ja hoidis ühe sõrme tule peal, samal ajal hoidsid kaks teist militsionääri mul ümbert kinni. Sellise kõrvetamisega nad vaevalt kedagi rääkima panid, aga hiljem Pagari tänaval nägin meest, kellel terve rind tulise rauaga oli ära põleta­tud. Kui teda kambrisse tagasi toodi, oli ta poolsurnud ja vist enam ei tõusnudki.

"Kawe" keldris sain kord veel hirmsal kombel peksa. Põhjuseks oli see, et kord väljakäiku minnes juhtus üks minu kaaslastest seal ees olema. Miilits märkas seda ja tiris kohe mu keskkütte ruumi, kus mind armutult peksma hakkas ja lõpuks oma rautatud saabastega mu peal tallas ja hoope jagas.

Neljanda päeva hommikupoole ööd kutsuti mind kambrist välja, anti riided kätte ja öeldi, et nüüd lähed koju. Väljas ootas aga auto ning sõit läks Pagari tänavale. Seal pandi mind väiksesse kappi, kus olin ilma söömata järgmise õhtuni. Õhtul otsiti mind põhjalikult läbi, kusjuures isegi õlapealsed õmblused üles kärutati ning kingatallad lahti kisti. Peale pildistamist juustega ning ilma ja kui kõik nööbid ja haagid ülikonna eest ära olid lõigatud, viidi mind all keldris asuvasse kongi. Leidsin eest 22 meest, nende hulgas mitmed eesti avaliku elu tegelased, üleni habemesse kasvanud, pikaaegsest vanglaelust haiged, aga muidu heas tujus ja tutta­vad ülekuulajate nõksudega, nii et nad mindki õpetasid.

Pagari tänava keldrisse oli ehitatud moodne vangla. Igal kambril oli oma WC ja iga nädal sai puhta voodipesu, ainult magada lasti vähe, nii et

246

suurem osa aega olid voodid ketiga lukustatud. Kui valvur märkas, et keegi päeval tukkuma jäi, läks see kohe 24 tunniks soolase vee peale pimedasse kongi. Süüa sai mitu korda päevas, kuigi just mitte palju.

Hullem oli lugu aga ülekuulamistel. Käisin kolme nädala jooksul iga päev vähemalt viis korda ülekuulamisel ja kord kestis see laupäeva õhtust esmaspäeva hommikuni. Mind lasti oma käega kirjutada "ülestunnistusi", kisti need pärast jälle lõhki, öeldes, et nii-kui-nii on see kõik vale.

Ülekuulaja käest sain kord ketiga peksa ja mitu korda laskis see revolvrist mul napilt peast mööda. Üldse oli ülekuulajal revolver alati käes ja algul lubati mind korduvalt maha lasta, kuni selgeks sai, et sellega mind ei hirmutata. Ülekuulajaid oli aga palju, nii eestlasi kui venelasi, ja kõik nad olid alati minu asjaga kursis, kuigi rääkisin igakord ise juttu ja minu toimik aina paisus. Lõppeks vihastas asi neid ikkagi ära ning ühel päeval pandi mind kummikappi. Seinad olid kummiga üle löödud, laes oli sisse ehitatud prožektor, ees oli väike võrega aken, kust masinist sisse vaatas. Kapp ise ei olnud suurem tavalisest kantseleikapist, nii et selles vaevalt sai küürutada. Kui masinist väljaspool kappi asuva mootori käima pani, siis tundsin, kuidas õhk kadus. Küürutasin nii madalale kui võimalik, hingasin niikaua kui sain ja kui enam ei saanud, siis minestasin. Tundus päevade pikkusena, enne kui mind toibutama hakati.

Teada polnud nad minult midagi saanud ja uuesti kappi mind ka enam ei pandud. Selle asemel võtsid nad uue joone. Märkasin seda, kui ühel päeval ülekuulamisele tulles mulle kanapraad! ja kompotti pakuti ning sõbralikku juttu räägiti. Tegin nendega igasugust nalja ja tellisin omale kohe kümme kompotti. See kestis mõned korrad ja sain oma ülekuulajatega juba hästi läbi, kuni ühel päeval kõrvalruumist oma ema häält kuulsin.

Algul oli talle salatud minu kinnivõtmist ning kästud tal mind raadio kaudu otsida lasta. Nüüd, kus minuga olid teised kavatsused, toodi ta sinna. Sel ajal kui minu ema oli teises ruumis, kirjutasin alla pühalikule vandele, mis kohustas mind hakkama kommunist ide nuhiks ning ema elu hinnaga sellest vaikima. Peale seda võisin emaga koos koju minna."

Selle jutustuse lõpuks võiks ainult niipalju öelda, et meie kangelasest ei olnud kommunistidel palju kasu. Esimese kuu hoidis ta kõrvale vaban­dusega, et ta põeb vangla piinade tagajärgi, ja kui teda ähvardama hakati, siis luuletas ta oma sidemehele ette paar lugu, mis tema suureks ülla­tuseks naiivselt uskumist leidsid. Enne kui arusaamine tärkas, et neid ninapidi veetakse, oli meie kangelane koos oma emaga kadunud ja teda ei leitud enne kui viimasel silmapilgul, kus pealetungivate Saksa vägede tuli jälgijate tapatööd juba segas. Ema pidi nende mõrtsukaliste kuulide all

247

küll oma elu jätma, aga poeg pääses ja ruttas täitma oma ema surisoovi: maksta kätte oma ema, isa ja enda eest!

Seda ta on teinud. Omakaitse ridades olles on ta maksnud kuhjaga kätte, ja kui lõpeb kooliaeg, siis vaatab ta järele, mida veel on jäänud teha.

evalt oli vene enamlus Eestis võimu haaranud, kui algas vägivald eesti rahva kallal. Algas ajajärk, mida meenutades igaüks veel praegu tunneb ihul külmavärinaid ja hinges võigastust.

Algas eesti rahva kui bolševismile leppimatult vaenuliku elemendi hävitamine. Selleks rakendas bolševistlik terrorisüsteem oma kurikuulsa ja läbiproovitud aparaadi — tuntud üldnimetusega N K V D (Narodnõi Komis-sariat Vnutrennih Del Siseasjade Rahvakomissariaat) , mille arvukate palgaliste võrk tungis ühiskonna kõigisse kihtidesse. Vanglad tüübiti täis ja peagi suundusid Põhja-Venemaa sunnitöölaagritesse esimesed ešelonid meie rahvuskaaslastega, nendega, kellele N K V D oli määranud kergema karistuse — mahalaskmise asemel pikaldase hävimise Venemaa ebainimli­kes tingimustes.

Eesti rahva elujõu ja rahvusliku iseteadvuse murdmiseks sellest veel ei piisanud, millest olid teadlikud ka Moskva võimumehed. Seepärast oli plaanitsetud hoopis ulatuslikum küüditamine eesti rahva füüsilise hävingu teostamiseks, mille tegelikku algust tähistas 14. juuni 1941.

Nagu vapustus käis üle maa, kui tol juunikuu Ööl ilmusid tuhandeis-se kodudesse N K V D rässakad püssimehed ja käsutasid toorustades mehed, naised ja väetid lapsedki voodist. Veoautod kihutasid ahastava inimlastiga raudteejaamadesse, kuhu trellitatud loomavagunid olid valmis seatud. Perekonnad lõhuti — naine-lapsed lahutati mehest ja isast ning tüübiti vagunitesse. Läbi suveööhämaruse lisandus üha ja üha uusi inimkoormaid rongidele. Saabus perekondi pakkidega, mis sisaldasid hädavajalikku, oli aga ka õnnetuid, keda veeti vagunitesse tühjade kätega. Need viimased olid haaratud tänavalt või tassitud oma igapäevaselt töölt, lubamata neil kodunt läbi minna.

Vagunid laaditi tihedasti täis. Õhupuudus, kuumus ja janu valmis­tasid inimestele kirjeldamatuid piinu, millele lisandus ahastus edasise saatuse pärat.

14.—17. juunini veeresid suured ešelonid eestlasi üle piiri vastu kannatustele Põhja-Venemaa ja Siberi ääretus viletsuses.

249

KÜÜDITAMINE

evalt oli vene enamlus Eestis võimu haaranud, kui algas vägivald eesti rahva kallal. Algas ajajärk, mida meenutades igaüks veel praegu tunneb ihul külmavärinaid ja hinges võigastust.

Algas eesti rahva kui bolševismile leppimatult vaenuliku elemendi hävitamine. Selleks rakendas bolševistlik terrorisüsteem oma kurikuulsa ja läbiproovitud aparaadi — tuntud üldnimetusega N K V D (Narodnõi Komis-sariat Vnutrennih Del Siseasjade Rahvakomissariaat) , mille arvukate palgaliste võrk tungis ühiskonna kõigisse kihtidesse. Vanglad tüübiti täis ja peagi suundusid Põhja-Venemaa sunnitöölaagritesse esimesed ešelonid meie rahvuskaaslastega, nendega, kellele N K V D oli määranud kergema karistuse — mahalaskmise asemel pikaldase hävimise Venemaa ebainimli­kes tingimustes.

Eesti rahva elujõu ja rahvusliku iseteadvuse murdmiseks sellest veel ei piisanud, millest olid teadlikud ka Moskva võimumehed. Seepärast oli plaanitsetud hoopis ulatuslikum küüditamine eesti rahva füüsilise hävingu teostamiseks, mille tegelikku algust tähistas 14. juuni 1941.

Nagu vapustus käis üle maa, kui tol juunikuu ööl ilmusid tuhandeis-se kodudesse N K V D rässakad püssimehed ja käsutasid toorustades mehed, naised ja väetid lapsedki voodist. Veoautod kihutasid ahastava inimlastiga raudteejaamadesse, kuhu trellitatud loomavagunid olid valmis seatud. Perekonnad lõhuti — naine-lapsed lahutati mehest ja isast ning tüübiti vagunitesse. Läbi suveööhämaruse lisandus üha ja üha uusi inimkoormaid rongidele. Saabus perekondi pakkidega, mis sisaldasid hädavajalikku, oli aga ka õnnetuid, keda veeti vagunitesse tühjade kätega. Need viimased olid haaratud tänavalt või tassitud oma igapäevaselt töölt, lubamata neil kodunt läbi minna.

Vagunid laaditi tihedasti täis. Õhupuudus, kuumus ja janu valmis­tasid inimestele kirjeldamatuid piinu, millele lisandus ahastus edasise saatuse pärat.

14.—17. juunini veeresid suured ešelonid eestlasi üle piiri vastu kannatustele Põhja-Venemaa ja Siberi ääretus viletsuses.

249

E E L T Ö Ö D K Ü Ü D I T A M I S E K S

alumaade rahvaste küüditamiseks või, nagu bolševikud nimetasid, "ümberasustamiseks" olid aegsasti välja töötatud peensusteni küündivad juhtnöörid. Lätis leitud dokumentidest selgub, milliste üksikasjadeni kõik selleks vajalised sammud olid ette nähtud. Ühtlasi annab kättesaadud materjal selge pildi Nõukogude Liidus hästi välja arendatud ja ulatuslikult kasutatud elanike ümberasustamise kohta.

Eesti, Läti ja Leedu kodanike küüditamiseks Moskvast saadetud juhend "Nõukogudevastaste elementide äraviimise toimingu teostamise korra kohta" kannab Nõukogude Liidu Riikliku Julgeoleku rahvakomissari asetäitja S e r o v i allkirja ja algab programmiliselt: "Nõukogudevastaste elementide väljasaatmine Balti vabariikidest on suure tähtsusega poliitiline ülesanne. Selle edukas läbiviimine oleneb sellest, kui suure hoolega oskavad maakondlikud troikad (kolmikud) ja operatiivstaabid küüditamise teostamise kava välja töötada."

Nagu toodud väljavõttest ilmneb, peeti Balti riikide kodanike maalt väljasaatmist suure poliitilise tähtsusega ülesandeks. See kinnitab omakor­da kuuldust Nõukogude Liidu juhtivate tegelaste väitest, et Balti maade vallutamisel, mis Nõukogudele on hädavajalik, ei saa korrata Peeter I viga selles, et ta tookord maa pärisrahvad kohale jättis.

Samuti tõi Kompartei keskkomitee häälekandja Pravda 1941. a. kevadel kirjutise, milles üks vene ajaloolane, arutades Peeter I poliitikat, ütles selgel sõnal: "Peeter I tegi sellega suure vea, et ta Balti pärisrahvad jättis nende asukohtadesse."

Nüüd taheti Peeter I viga parandada ja seepärast asutigi Bal t imaade vallutamisel koheselt ette valmistama suurejoonelist elanike ümberasusta­mist, mis — nagu Eesti osas nüüd lõplikult on selgunud — oleks viinud Siberi-teele peaaegu kogu meie rahva.

Küüditamise teostamine oli juhtnööride järgi pandud vastavaile maakondlikele troikadele ja operatiivstaapidele, kes moodustasid kohaliku piirkonna küüditamise keskorgani. Nende ülesandeks oli välja töötada küüditamise kavad, läbi vaadata materjalid, mis kogutud "nõukogudevas­tase elemendi" kohta, seada kokku esmajärjekorras äraviidavate nimesti­kud, küüditatavate transpordi korraldamine jne. Üksikasjalisi juhiseid antakse operatiivgruppide instrueerimiseks, kes pidid teostama tegeliku töö — vahistama inimesed kodudest ja toimetama ettenähtud kogumis-ko litadesse.

Kõigi eeltööde suhtes kästakse pidada valju salajasust ja operatiiv­gruppide instrueerimine pidi toimuma küüditamise eelõhtul, maksimaal-

250

sel t l ü h i k e s e aja j o o k s u l enne o p e r a t s i o o n i a lgus t . See o l i m u i d u g i t a r v i l i k se l leks , e t j u l m töö v õ i k s ü l e maa alata o o t a m a t u l t . T e g e l i k u l t t o i m u s i d k i e t t e v a l m i s t u s e d n i i v õ r d salajasel t , e t v ä h e m a t k i k u u l d u s t k ü ü d i t a m i s e s t e n n e t e g e l i k k u s t l i i k v e l e e i p ä ä s n u d .

K u i g i k o m m u n i s t l i k r e ž i i m o l i end p a l j a s t a n u d t ä i e l i k u l t — i g a s u g u ­ne t e r r o r o l i m õ e l d a v , ka k o g e m u s e d I n g e r i j a I da -Kar ja la e l a n i k e saatusest v õ i m a l d a s i d o l e t u s i m e i e k o h t a — s i i sk i t u n d u s õe l tõe l i sus i g a ü h e l e j a h m a t a v a l t ü l l a t u s l i k .

K Ü Ü D I T A M I S E J U H I D E E S T I S

ü ü d i t a m i n e t o i m u s tä ies t i M o s k v a j u h t n ö ö r i d e kohase l t j a sel les suh tes p o l n u d k o h a l i k u l R a h v a k o m i s s a r i d e N õ u k o g u l m i d a g i ü t e l d a . K õ i k k o r r a l d u s e d d i k t e e r i s N õ u k o g u d e L i i d u R i i k l i k u j u l g e o l e k u R a h v a k o m i s -sar iaa t k o h a pea le , m i d a m e i e v õ i m u m e h e d k u i a l a n d l i k u d su lased p ü ü d l i k u l t p i d i d t ä i tma j a t ä i t s i d k i .

K ä s i t a d a o l e v a i l a n d m e t e l po l e E N S V R a h v a k o m i s s a r i d e N õ u k o g u k o o s o l e k u i l k u n a g i k ü ü d i t a m i s e k ü s i m u s t p u u d u t a t u d .

Eest laste k ü ü d i t a m i s t V e n e m a a l e k o r r a l d a s j a j u h t i s ENSV R i i k l i k u J u l g e o l e k u R a h v a k o m i s s a r i a a t r a h v a k o m i s s a r B. K u m m i j u h t i m i s e l otse M o s k v a s t s a a b u n u d k o r r a l d u s t e j ä rg i . T e g e l i k k u l ä b i v i i m i s t ab is tas o m a j õ u d u d e g a ENSV Siseasjade R a h v a k o m i s s a r i a a t r a h v a k o m i s s a r A. M u r r o j u h t i m i s e l . K õ r g e m a juh ina k ü ü d i t a m i s e l ä b i v i i m i s e suh tes t o i m i s Ees t imaa K o m m u n i s t l i k u (bo lšev ike ) Par te i e s i m e n e sek re tä r K. S ä r e.

Seega m o o d u s t a s eesti r ahva k ü ü d i t a m i s e k õ r g e m j u h t k o n d s a m u t i " k o l m i k u " (troika) n a g u a l l o r g a n i d m a a k o n d a d e s k i .

T e g e l i k k u t ööd t e o s t a n u d m a a k o n d l i k e " k o l m i k u t e " j a o p e r a t i i v s t a a ­p i d e suh tes p o l e s ä i l i n u d k ü l l a l d a s t ma te r j a l i , k u n a b o l š e v i k u d h ä v i t a s i d enne p õ g e n e m i s t k õ i k p a b e r i d , m i s s i sa ldas id n e n d e v ä g i v a l d a eest i r a h v a k a l l a l .

S ä i l i n u d o n v a i d P ä r n u m a a " k o l m i k u " p r o t o k o l l i d e kaus t k ü ü d i t a m i ­se e e l t ö ö d e k o h t a ja o p e r a t i i v s t a a b i mate r ja le k ü ü d i t a m i s e t e g e l i k u teos ta­m i s e k o h t a , m i s l e i t i p o o l p õ l e n u l t P ä r n u m i i l i t s a h o o n e r u s u d e a l t .

P r o t o k o l l i d on k o o s t a t u d vene keeles ja k a n n a v a d pea l k i r j a : "Proiokol zassedanija ujezdnoi troiki po võsscicuiju nutitovctskogo cioncata iz ujczda Pjarmimaa" ( P r o t o k o l l m a a k o n d l i k u " k o l m i k u " i s t u n g i k o h t a n õ u k o g u d e ­vastase e l e m e n d i P ä r n u m a a k o n n a s t vä l j asaa tm ise asjas).

251

Kausta andmete järgi on Pärnus tegutsenud operatiivstaap ja maa­kondlik "kolmik". Viimane on pidanud küüditamise eeltööde arutamiseks 7.—12. juunini mitu koosolekut.

Asja arutanud "kolmik" koosnes Pärnumaal järgmiselt: Troika esimees — N K G B (Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi) maakondliku osakon­na ülem — K i k k a s ; liikmed: N K V D (Siseasjade Rahvakomissariaadi) maakondliku osakonna ülem — T a m m j a N K V D maakondliku osakonna ülema asetäitja — G n e z d i n. Protokollid on kinnitanud N K G B 3. osakonna operatiivvolinik Urik, Riikliku Julgeoleku vanemleitnant.

Protokollid sisaldavad Pärnust ja Pärnumaalt küüditamisele määra­tud isikute nimesid ja otsust nende kohta.

Täieliku pildi annavad asjast alljärgnevad väljavõtted eestikeelses tõlkes.

Väljavõte 7. juuni 1941. a. protokollist:

Nr. Kuulati: Määrati:

1. Kodanik Koger, Alfred Aleksei p., sünd. 1894,

elab Abja vallas

2. Kodanik Martinson, Linda Maria Tõnu t., sünd. 1905,

elab Abja vallas ja tema poeg Ilmar,

sünd. 1938. a.

4. Kodanik Kalbus, Tõnis, Jaani p., sünd. 1880 ,

elab Abja vallas

tema naine Salme Kalbus, sünd. 1884. a.,

poeg Endel, sünd. 1904. a., tütar Juta,

sünd. 1920. a.

8. Kodanik Sõber, Eduard Peetri p., sünd. 1899. a.,

elab Kilingi-Nõmmel

tema naine Hilda Sõber, sünd. 1906. a.,

poeg Peeter, sünd. 1928. a.

19. Kodanik Unt, Linda Hendriku t., sünd. 1893. a.,

elab Vändra vallas, tema tütar Laine Mardi t ,

sünd. 1920. a., poeg Eino Mardi p., sünd.

1922. a., poeg Kalle Mardi p., sünd. l930 .a .

Arreteerida

Välja saata

Arreteerida

Välja saata

Arreteerida

Välja saata

Välja saata

7. VI 1941. a. "kolmiku" protokoll sisaldab otsuseid 34 perekonna

kohta.

252

Väljavõte 9. juuni 1941. a. protokollist:

Nr. Kuulati: Määrati:

5. Kodanik Riismaadel, Villi Andrese p., sünd. 1890. a.

elab T a m m s a a r e 16

tema perekond: naine Marie Madise t , sünd. 1892.a

Suve, Priit Karli p., sünd. 1901. a.,

elab Jaan Kreuksi 26

tema perekond: ema Suve, Anna Andrese t.,

sünd. 1871 .a .

Kull, Hendrik Hendriku p., sünd. 1893 . a.,

elab Suur-Sepa 11

tema naine Selma Jaani t., sünd. 1905. a.,

poeg Arvo , sünd. 1931 . a., poeg Heino, sünd.

1930. a., ema Kull-Puusner Maria, s. 1881. a.

Arreteerida

Välja saata

19,

Arreteerida

Välja saata

33,

Arreteerida

Välja saata

Nagu toodud protokollide väljavõtetest nähtub, on perekonnapead määratud arreteerimisele ja perekonna liikmed väljasaatmisele. Pärnumaa materjalidest i lmneb, et perekonnapeade suhtes on otsus eranditult ühtla­ne, mis omakorda tõendab, et asja arutamine on olnud vaid vormi täiteks, kusjuures ühegi isiku suhtes pole sisuliselt põhjuseid kaalutud.

Tõenäoliselt on ka teistes maakondades tegutsenud maakondlikud "kolmikud" ja operatiivstaabid. Maakondlike "kolmikute" ja operatiivstaa­pide alla kuulusid ka maakondades asuvad linnad, välja arvatud Tallinn ja Tartu, kus olid ja tegutsesid omaette küüditamist korraldavad organid.

Maakondlikud "kolmikud" olid moodustatud kontrrevolutsioonilise ja nõukogudevaenulise elemendi arvele võtmiseks ja saabunud materjali hulgast nimekirja koostamiseks, keda esmajärjekorras "asumisele" saata. Sellised nimekirjad koostati "kolmiku" koosolekuil.

Eeltööd materjali kogumiseks nõukogudevaenulise elemendi suhtes teostas N K V D oma laialdase agentide võrgu kaudu ja hankis seega maakondlikele "kolmikutele" vastava nimekirja. Nagu on selgunud, alustati küüditamise ettevalmistustöid varakult — 1 9 4 0 / 4 1 . a talvel. NKVD-1 olid allorganid — maakondlikud osakonnad igas suuremas linnas. Linnad ja maakonnad olid jagatud sektoritesse, kus tegutsesid N K V D allorganite agendid. Need töötasid oma sektorid läbi ja hankisid andmeid isikute kohta, keda tuli lugeda nõukogude korrale ohtlikuks või vastaseks.

Andmeid koguti nn. kompromiteerivate alade, s. o. isikute tegevuse, kutsealade ja organisatsioonilise kuuluvuse järgi. Kogutud andmed moodustasid kompromiteeriva materjali, mille alusel üldiselt määrati

253

k i n d l a k s , kes k u u l u b " n õ u k o g u d e v a s t a s e e l e m e n d i " h u l k a . K u i d k o m p r o ­m i t e e r i v m a t e r j a l e i o l n u d a i nukeseks a luseks , m i l l e j ä r g i a r v e s t a t i n õ u k o -g u d e v a s t a s u s t , v a i d samaväärseks a luseks o n o l n u d k o m p a r t e i l i i k m e t e , k o m n o o r t e ja te iste b o l š e v i k e sabassörk i ja te kaebused .

K o m p r o m i t e e r i v a m a t e r j a l i h a n k i m i s e l o n N K V D tege lased k a s u ­t a n u d ka n n . "sa la jas i k a a s t ö ö l i s i " r a h v a seast. Sala jasteks kaas töö l i s t eks on p ü ü t u d v ä r v a t a i s i k u i d , keda N K V D o n p i d a n u d e n d a l e k a s u l i k u k s a n d m e t e saamise o ts ta rbe l . P r i n t s i i b i j ä r g i o n p ü ü t u d sa la jas i k a a s t ö ö l i s i v ä r v a t a i ga l t k u t s e a l a l t , i seg i end is te E . V . aegsete p o l i i t i l i s t e tege las te seast. V i i m a s e i d o n p e e t u d k o m p r o m i t e e r i v a m a t e r j a l i k o g u m i s e l ee l i s ta ­t u d a l l i k a k s , e r i t i s o o v i t a v a d o n o l n u d n e e d , kes ise o n o l n u d n õ u k o g u d e ­vas tase l t k o m p r o m i t e e r i t u d ( p o l i i t i l i s e d tege lased o n l o e t u d k õ i k , pea le ä ä r m i s t e p a h e m p o o l s e t e , n õ u k o g u d e v a s t a s e l t k o m p r o m i t e e r i t u k s ) . V i i m a s ­t e v ä r b a m i s e k s o n k a s u t a t u d s u r v e p r i n t s i i p i — s ü ü d i s t a t u d k o m m u n i s m i ­vastases tegevuses , ä h v a r d a t u d väl ja saata, p e r e k o n d v a n g i s t a d a j m . , m i l l es t p ä ä s m i s e k s on j ä e t u d a i n u k e v õ i m a l u s — haka ta sala jaseks kaas­töö l i seks . See p r i n t s i i p o leva t k a ü k s i k u i l j u h t u d e l t u l e m u s i a n d n u d . M u u d a s u t u s e d j a i s i k u d , peam ise l t l i n n a d e j a v a l d a d e t ä i t e v k o m i t e e d , o n p i d a n u d kah t l aseks l o e t u d k o d a n i k e k o h t a a n d m a p e r s o n a a l a n d m e i d (sünn ia ja j a - k o h a , h a r i d u s e , r a h v u s e , kee l t eoskuse , V a b a d u s s õ j a s t osavõ t ­m i s e , sõ javäe l i se a u a s t m e , pa r te i l i se k u u l u v u s e , K a i t s e l i i d u s t , I s a m a a l i i d u s t j a vabadussõ ja l as te l i i k u m i s e s t o s a v õ t m i s e , s a m u t i p o l i i t i l i s e mee l suse , e l u k o h a j a p e r e k o n n a l i i k m e t e k o h t a ) , k u i N K V D p o o l t seda n õ u t i . L i n n a ­des j a v a l d a d e s o n N K V D a g e n d i d p i d a n u d s idet t ä i t e v k o m i t e e d e ü k s i k u t e tege las tega, keda pee t i k ü l l a l t u s a l d u s v ä ä r s e i k s i s i k u t e k s . V i i m a s t e k a u d u o l i v õ i m a l i k saada i g a s u g u s e i d ü k s i k a s j a l i k k e a n d m e i d , m i d a k ü ü d i t a m i s e p a b e r i t e s e a d m i s e k s vaja läks . Pär is l ähedas ja t i hedas k o o s t ö ö s a n d m e t e h a n k i m i s e a la l o n N K V D s e i s n u d k o m p a r t e i g a j a sel le l i i k m e t e g a . K o m p a r ­te i o n o l n u d k a o m a l t p o o l t k o m p r o m i t e e r i v a ma te r j a l i k o g u m i s e o r g a n i k s . K õ i k s a a d u d k o m p r o m i t e e r i v a d m a t e r j a l i d o n k o m p a r t e i a n d n u d edas i N K V D - l e . M i s p u u t u b k o m n o o r t e s s e , si is otsesel t e i o le n e i d k o m p r o m i t e e ­r i v a m a t e r j a l i h a n k i m i s e k s k a s u t a t u d . N e n d e seast o n k ü l l v ä r v a t u d salajasi k a a s t ö ö l i s i , k u i d asja k o n s p i r a t i i v s u s e t õ t t u k o m n o o r i sel v i i s i l e i u s a l d a t u d k u i k o m p a r t e i l i i k m e i d .

Ü l d i s e l t ae t i k o g u asja ää rm ise k o n s p i r a t i i v s u s e g a . K o m p r o m i t e e r i v a t m a t e r j a l i k o g u t i j a i g a s u g u s e i d a n d m e i d h a n g i t i , k u i d k o g u j a d j a n e n d e ab i l i sed e i t e a d n u d , m i l l i s e k s o p e r a t s i o o n i k s ja m i l l a l seda vaja l äheb . As jas t o l i d t e a d l i k u d a i n u l t j u h t i v a d tege lased , kes k ü ü d i t a m i s e a k t s i o o n i l a h t i m i n e k u s t tea tas id käs i las te le — o p e r a t i i v g r u p p i d e l e — al les k ü ü d i t a ­m i s e e e l õ h t u l , m i l v i i m a s e d k o h e tegevusse r a k e n d a t i .

254

Operatiivgrupid — tegelikud inimeste kokku vedajad — moodustati tšekistidest, miilitsatest, punaarmeelastest, kelledele veel abiks kutsuti partei liikmeid, komnoori ning eriti ualdatavaid kommunist ide sabassörki­jaid ja kohati ka töölisi, keda üldiselt arvati nõukogude korrale usaldus­väärseks ja lojaalseks.

«/y^agu "kolmiku" protokollide pealkirjadest nähtub, on koosolekuil arutatud "nõukogudevaenulise elemendi asjas", ilma et oleks fikseeritud süükspandavaid asjaolusid.

Tekib küsimus, keda peeti siis "nõukogudevaenuliseks elemendiks"? Küsimusele annab vastuse Pärnu miilitsahoonest leitud teatis, mis

sisaldab kontrrevolutsioonilise ja nõukogudevaenulise elemendi arvele­võtmise kohta arvulisi andmeid Pärnumaa kohta. Seega siis aruanne, mida "kolmikud" vastaval blanketil pidid esitama eeltööde osas lõpliku plaani koostamiseks.

Ühtlasi nähtub sprnvktibt, et andmed on antud kuni 10. VI 1941 tehtud nimekirjade põhjal. Käekirja järgi võib otsustada, et teatisele on arvud kirjutanud Pärnumaa "kolmiku" esimees Kikkas, kes kõnesolevale aruandele on alla kirjutanud operatiivstaabi esimehena. (Venekeelse aruande eestikeelne tõlge vt. lk. 258.)

Esitatud teatisele on 11. VI 1941 pliiatsiga juurde märgitud täienda­vaid arvulisi andmeid, mistõttu lõppkokkuvõte arreteeritute osas tõuseb 16 ja väljasaadetute osas 26 isiku võrra.

Analüüsides aruandes esitatud kategooriaid võime üldiselt ütelda, et nõukogudevaenulise elemendi alla kuulus peaaegu kogu eesti rahvas, välja arvatud bolševike käsilased.

esti rahva hävitamisplaani viimne ja otsustav järk algas reede, 13. juuni öösel vastu 14.-t. Selleks kogunesid 13. juuni õhtul ettenähtud kogunemiskohtadesse NKGB ja N K V D juhtivad tegelased. Samaks ajaks käsutati kokku nimetatud asutuste operatiivvolinikud, militsionäärid, kompartei liikmeid, komnoori ja punaväelasi, kelledest moodustati nn. operatiivgrupid.

KES OLI N Õ U K O G U D E V A E N U L I N E E L E M E N T ?

REEDEL, 13. J U U N I L 1941. A.

257

258

Samuti mobiliseeriti kohale kõigi asutuste veomasinad koos auto­juhtidega. Kogunemiskohtadele ja ruumide uste juurde seati punaväelas-test valvepostid, mistõttu kokkukäsutatuist ükski ei saanud enam lahkuda ega kõrvale hoida.

Kokkutulnuid informeeriti operatiivstaapide või kompartei juhtivate tegelaste poolt. Informatsioon oli lühike: teatati, et algab nõukogudevaenu-lise elemendi maalt väljasaatmine, mis on tarvilik nõukogude korra kaitseks.

Operatiivgruppide instrueerimisel selgitati kodanike kinnivõtmist, mis pidi toimuma lärmita ja paanikata. Perekonnad kästi kinni võtta korraga ja koos kogumispunktidesse toimetada. Kuigi mehed kuulusid naistest ja lastest eraldamisele, ei lubatud seda kinnivõtmisel avaldada. Meestele kästi korraldus teha isiklike asjade pakkimiseks eraldi.

Ka teatati, milliseid asju võivad väljasaadetavad kaasa võtta ja kui palju.

Peale informatsiooni andmist asuti operatiivgruppide moodus­tamisele, mis peamiselt olid neljaliikmelised ja koosnesid järgmiselt:

N K G B volinik (enamikus Venemaalt tulnud tšekistid, nende hulgas rohkesti juute), kompartei liige, miilits ja üks punaväelane. Siis jagati grupi juhtidele kätte vastavad materjalid, mis olid olevail andmetel järgmised:

1) äraviidavate nimekiri,

2) andmeteleht iga perekonnapea kohta, mis sisaldas andmeid nime, vanuse, kutse ja hariduse kohta, süüdistusmaterjali kokkuvõtte, andmed perekonna kohta ja määruse väljasaatmise kohta,

3) blankett väljasaadetavate varanduse üleskirjutamiseks,

4) leheke küüditatavate jaoks, kes on haiged. Kui materjalid olid jagatud, käsutati grupid veomasinatele, öörahu

läbistas terav mootoripõrin — jaht inimestele algas.

- K ü ü d i t a m i s e tegelikule läbiviimisele asuti veomasinate kokkukäsutami-sega 13. juuni keskpäeva paiku. Kõigis linnades tehti veobaaside ja et­tevõtete juhatajatele korraldus saata kõik autoveokid õhtuks määratud kohta miilitsa korraldusse.

Sama päeva õhtupoolikul kutsuti kokku ka küüditamise operatiiv­gruppide moodustamiseks ettenähtud tegelased. Küüditajad kogunesid maakonna küüditamise keskusse, mille asukohaks oli partei, miilitsa või

KÜÜDITAMINE ALGAB

259

Punaarmee hoone. Kogunemiskohtades toimus inimeste vedajate instruee­rimine Nõukogude Liidust küüditamise puhuks Eestisse saadetud vastava­te GPU "eriteadlaste" ja kohalike "kolmikute" tegelaste poolt. Tallinnas võtsid koosolekust osa ka Eestist küüditamise üldjuhid ja rahvakomissarid.

Instrueerimise koosolekud peeti maakondlikes keskustes peaaegu ühe ja sama mustri järgi. Alustati poliitilise miitingukõnega, mille lõpul selgitati "nõukogudevaenuliste elementide" hädaohtlikkust nõukogude korrale ja siis teatati, et öösel algab Eestist selliste elementide asumisele saatmine Nõukogude Liitu. Kokkukutsutuile rõhutati, et neile on usalda­tud äärmiselt tähtis ülesanne ja et selle edukas läbiviimine on ühtlasi nende bolševistliku valvsuse ja ustavuse prooviks. Peale kõnesid asuti küüditamise operatiivgruppide ehk brigaadide moodustamisele. Igale veomasinale määrati brigadir ja brigaad koosnes tavaliselt 4-st isikust. Kohe jagati brigaadidele välja ka küüditamisele määratute nimestikud ja dokumentide blanketid, mis tulid vangistamisel täita.

Kokkuvõttes olid küüditajate instrueerimise koosolekuil antud tehni­lised juhtnöörid järgmised:

1. Operatiivgrupil alustada tööd nimestikulises järjekorras. (Nimes­tikud olid koostatud tänavate järgi.)

2. Korterisse minnes teha teatavaks väljasaatmise määrus.

3. Teostada korteris läbiotsimine.

4. Täita kaasasolevad blanketid andmetega.

5. Väljasaatmisele määratutel lubada kaasa võtta isiklikke asju kuni 100 kg perekonna kohta, kusjuures perekonnapeadel asjad pakkida eraldi ja teatada, et transport sünnib eraldi perekonnast.

6. Raha kaasavõtmiseks pole ette nähtud ülemmäära. 7. Korterisse mahajäänud varanduse kohta koostada nimestik ja

varandus anda üle ühe majaelaniku hoole alla.

8. Väljasaadetavad toimetada võimalikult kiiresti kogumispunkti .

Koosolekute pidamine toimus Punaväe valve all; valvepostid paigu­tati ustele koosoleku alates ja jäid kohale kuni küüditamisbrigaadide "tööle" asumiseni.

Selline interneerimine toimus peamiselt selleks, et enneaegsed kuul­dused küüditamisest ei pääseks rahva hulka ja et mõni aravereline ei saaks "tööst" kõrvale hiilida. Viimast asjaolu oli karta veel seepärast, et kõik kokkukutsutud polnud proovitud parteiliikmed, vaid kohale oli käsutatud ka käitistöölisi, kellede meelsuses ei oldud kindel.

Tegelikult pididki küüditamisele sunnikorras kaasa aitama mõnedki töölised, kelledel omal südamepiin ja ahastus oli niisama suur kui neil, keda küüditati.

260

Küüditamisest ilmekama pildi saamiseks vaatleme küüditamise

käiku üksikute keskuste kaupa.

- Z y õ i g i l e Tallinnas asuvate veobaaside ja ettevõtete juhatajatele tehti 13. juuni keskpäeval korraldus veomasinate seadmiseks sõidukorda — varustada bensiiniga ja jätta juhid ootele.

Kõige suurem hulk veomasinaid oh Tallinna veobaasil (üle 100 veoauto) ja seal käis käsku andmas koguni Tallinna linna täitevkomitee esimees S e a v e r isiklikult.

Käsuandmisel teatas Seaver, et veomasinad on määratud miilitsa korra ld usse.

Kuivõrd hoolikalt kohalikud bolševikud küüditamist ette valmis­tasid, näitab asjaolu, et Tallinna veobaasis käis veel sama päeva õhtul kompartei Tallinna linnakomitee sekretär O k k kontrollimas, kas antud korraldused on täidetud. Sama Okk oli teatavasti ka Nõukogude Liidu Rahvuste Nõukogu saadik.

Veomasinatele anti väljasõidu korraldus südaööl. Sõita tuli Laia ja Pagari t. nurgale N K V D maja juurde, kust tulid peale venelased-tšekistid, ja siis suundus veomasinate kolonn Merepuiesteele "Punaarmee Maja" juurde.

"Punaarmee Maja" (end. kino "Grand Marina") oli küüditamise kes­kuseks Tallinnas. Sinna kogunesid 13. juuni hilisõhtul Siseasjade ja Julge­oleku rahvakomissariaatide ametnikud, militsionäärid, punaarmeelasi ja kõik kompartei Tallinna linna komitee liikmed. Parteiliikmete väljailmumi­ne oli kohustuslik ja seda koguni kontrollitud nimekirjade alusel Partei Aktiivi majas, Pikk t. 20. Kokkutulnute seas olnud märgata rohkesti juute. Koosolekust võtsid osa olevail andmetel rahvakomissaridest peale B. K u m m i ja A. M u r r o veel hariduse rahvakomissar N. A n d r e-s e n, kergetööstuse rahvakomissar A. V e i m e r ja kompartei III sekretär N e e m e R u u s .

Instrueerimiskoosoleku avas ENSV Riikliku Julgeoleku rahvakomis­sar ja küüditamise peakorraldaja Eestis — Boris K u r n m. Ta tegi teata­vaks, et öösel algab nõukogudevaenuliste kodanike väljasaatmine Eestist, kusjuures ülemaaliselt kuulub väljasaatmisele üle Eesti umbes 3000 perekonda. Ühtlasi teatas ta, et kokkukutsutuist moodustatakse neljaliik­melised brigaadid, kes toimetavad kodanike kinnivõtmist ja t ransponeeri­mist kogumispunktidesse.

K Ü Ü D I T A M I N E T A L L I N N A S

261

Pärast Kummi küüditamise tehnilist osa puudutavat sõnavõttu kõneles koosolijaile Eestimaa Kommunistl iku (bolševike) Partei propagan-dasekretär A. S i p s a k a s, toonitades küüditamise vajadust, püüdes teoreetiliselt põhjendada toda massilist vägivallaakti.

Peale A. Sipsaka sõnavõttu algas kohe operatiivgruppide-brigaadide moodustamine ja brigadiride varustamine kodanike nimekirjade ja muu materjaliga. Siis käsutati brigaadid maja ees ootavaile veoautodele ja julm töö algas. Küüditamise sõit algas Tallinnas kell 1 öösel vastu 14. juunit.

Õhtul pahaaimamatult voodisse heitnud rahulikud kodanikud põrutati unest üles, kontrolliti, kas isikud vastavad nimekirjale, tehti teatavaks väljasaatmise määrus ja käsutati asjade pakkimisele.

Kuigi juhtnööride kohaselt oli lubatud kaasa võtta perekonna kohta 100 kg kraami, ei peetud Tallinnas igal pool sellest kinni. Kaasa võeta va kraami hulga määras brigadiri isiklik äranägemine. Oli juhtumeid, kus lubati pakkida õige vähest ja inimesed veeti koguni paljaste kätega auto­dele. Samuti ei teatatud väga paljudel kordadel, et perekonnapead eraldi saadetakse, vaid lasti asjad pakkida ühiselt. Pakkimiseks anti aega ka väga erinevalt: mõnel pool kuni kaks tundi, kuna teisal lubati korraldamisaega vaid veerand tundi. Küüditajate jõhkrusest tingituna ei lubatud mõnel juhul midagi peale seljariiete kaasa võtta. Läbiotsimist igal pool ei toimeta­tud. Üldiselt on mehi koheldud karmimalt. Teadaolevail juhtudel on mehi käsutatud seina äärde seisma või jällegi toolile istuma, kuid valvur oli püstoliga juures. Seega suhtuti meestesse nagu arreteeritutesse.

Peale asjade pakkimist käsutati perekonnad ühes pakkidega autole ja sõidutati väljasaadetavate kogumispunkti.

Tallinna ja Nõmme küüditatute jaoks olid trellitatud vagunid paigu­tatud Tallinna sadamasse, Kopli jaama ja Pääsküla jaama. Vagunite juures eraldati mehed naistest-lastest ja paigutati meeste rongi.

Inimeste vedamisest rongidele jutustab üks küüditamiseks välja käsutatud veomasinajuht järgmist:

"Koidula tänaval peatusime umbes pool tundi. Siis toodi inimesed välja, käsutati autole ja minul kästi sõita sadamasse. Mina küsisin mundrit kandvalt mehelt, et kuhu need inimesed viiakse. See vastas minule, et nad viiakse maale ja et nüüd jääb rohkesti kortereid vabaks. Mind kästi sõita Lääne muuli äärde. Seal oli juba rohkesti veomasinaid, mõnel olid veel inimesed peal. Minu masinalt paigutati inimesed trellitatud looma­vagunitesse, mida nägin sadamas rohkesti olevat. Mehed paigutati nais­test-lastest eraldi vagunitesse. Inimesed olid väga kurvad ja rõhutud. Vagunitest oli kuulda nuttu ja lastekisa. Muuli äär oli punasõdureid täis ja kogu Sadama plats oli punasõduritest sisse piiratud. Masinate jaoks oli

262

seisuplats, kus pidin ootama. Sadamas olles ain aru, et midagi halba on teoksil. Mulje oli rõhuv. Samad mehed, kellega sõitsin, tulid jälle minu masinale ja mind kästi sõita jälle Kadrioru kanti, tänavat enam ei mäleta. Inimesi, keda kinni võeti ja autole toodi, mina ei tundnud. Viisin need jällegi sadamasse. Ja jälle pidin uuesti välja sõitma. Kõiki inimesi, keda otsiti, ei saadud kätte. Mina olin ühejoonega veos kuni pühapäeva hommi­kuni, s. o. 15. juuni hommikuni. Selle aja sees pidin tegema 50 kuni 60 küüditamise sõitu. Minul oli uus masin ja mind aina kiirustati. Otsitavaid, keda kodus ei olnud, käidi ka mujal otsimas, kuid kõiki siiski ei leitud. Küüditajate seas oli ka vahepeal muudatusi; laupäeva õhtul pandi mees­konda kolm poisikeseohtu noormeest — üks eestlane ja kaks venelast. Kinnivõetud inimesed viisin kõik sadamasse, peale ühe perekonna, kelle viisin Pääsküla jaama, kus samuti seisid trellitatud akendega vagunid. Kinnivõetud inimestest ei tundnud mina kedagi. Mulle on meelde jäänud, et Kadriorust viidi ära üks perekond: mees, rase naine ja üheaastane laps. See naine ühes lapsega pandi minu kõrvale juhiruumi istuma ja minul kästi aegamööda sõita. Naine nuttis kogu aja ja oli nõrkemiseni väsinud. Sadamas naine palus meest enda juurde lasta, et last mehe hooleks anda, kuid ei lastud. Vastuhakkamisi mina ei näinud."

Tallinnas veeti suurem osa küüditamisele määratutest juba 14. juuni kestel rongidele. 15. juunil jätkus küüditamine ja kestis kuni 16. juunini. Kas esialgselt küüditamisele määratud isikute nimekirju nende päevade kestel ka täiendati, pole teada. Mõnevõrra laseb seda siiski oletada asjaolu, et ühelt ja samalt tänavalt veeti inimesi kahel päeval.

Kõiki nimekirjas olevaid ei saadud Tallinnas, nagu mujalgi, kätte. Ärakolimine, ärasõitmine päästis nii mõnegi perekonna ja isiku. Oli ka muidugi neid, kes arreteerimise kartusel juba varem varjule põgenesid. Seetõttu ähvardas tulla puudujääk koostatud plaani arvulises osas, mille päästmiseks tõenäoliselt võeti lisa alles teises järjekorras küüditamisele määratutest.

Päeva jooksul selgus Tallinnas, kes ja kui palju on igaühe tutvus- ja sõprusringist juba viidud. Tühjad lauad ametiruumides ja tühjad kohad tööpinkide taga vabrikutes olid tollal tummad leinajad, kuid vaade nende­le muutis esialgse ootamatusest tingitud jahmatuse üldiseks vihaks ja põlastuseks. Ka need, kes seni olid ükskõikselt suhtunud enamlaste terrorisse, tundsid end nüüd olevat sügavalt puudutatud rahvuskaaslaste massilise küüditamise läbi. Aga inimeste vedu jätkus ja keegi ei saanud kindel olla, et järgmisel ööl pole tema kord. Paljud tegid selleks ka etteval­mistusi — pakkisid asjad kokku, et kui järele tullakse, siis poleks enam vaja tšekistide kiirustamist kuulata. See toimus peamiselt perekondades,

263

kuna üksikud isikud, kes küüditamist oletasid, püüdsid end varjata — kui mitte rohkem, siis vähemalt öökorteri vahetamisega.

Vagunitesse veetud meeste suhtes teostati kogumiskohtades täpset kontrolli ja uuriti kompromiteerivat materjali. Need, kelle "süü" arvati suurem olevat ja seetõttu kõrgemat karistust väärivat kui seda on väl­jasaatmine, võeti vagunist maha ja toimetati NKVD-sse. Tallinnas on teada juhtum, kus Ülemiste jaamast, rongide liikumisel Venemaa poole, toodi veel mõned isikud vanglasse. Peale ülekuulamist saadeti kõnesolevad siiski Venemaale. Vagunist väljavõtmised ja ülekuulamisele viimised olid siiski üksikud erandid.

Tuli ette ka selline omapärane lugu, et vagunist välja võetud ja NKVDsse viidud isik lasti süütõenduste puudusel isegi vabaks ja mees pääsis seega küüditamisest.

K Ü Ü D I T A M I N E P R O V I N T S I S

esti teises suuremas keskuses Tartus oli küüditamise käik üldjoontes samane nagu Tallinnas. Märkimisväärne on, et Tartus tegutsesid operatiiv-gruppide juhtidena enamasti Nõukogude Liidust tulnud tšekistid, kes saabusid Tartu paar päeva enne küüditamise algust. Arvatavasti ei peetud kohalikke puna tegelasi veel küllalt vilunuks selle "suure tähtsusega poliitilise ülesande" täitmiseks.

Küüditamise keskuseks oli Tartus end. Eesti Üliõpilaste Seltsi maja, Viljandi 1. Sinna kogunesid 13. juuni õhtul küüditajad ja samuti olid käsutatud veomasinad EÜS-i maja juurde. Seal toimus operatiivgruppide-brigaadide moodustamine, küüditamisele määratute nimekirjade väljajaga­mine ja brigaadide "tööle" lähetamine.

Poliitiline ja instrueerimiskoosolek peeti "Töölismajas" (end. Kaitse­liidu maja), kust otse tuldi Viljandi tänavale.

Tartus oli küüditamise üldjuhiks Riikliku Julgeoleku Rahvakomis­sariaadi Tartu maakondliku osakonna ülem A f a n a s j e v — Venest tulnud tšekist, rahvuselt juut.

Tartu linnast küüditatud kodanikud viidi Tartu raudteejaama, kuhu paar päeva varem olid kohale toodud trellitatud loomavagunid. Ka Tartu ümbruse inimesed veeti kokku Tartu jaama.

Kuidas toimus Tartus küüditamine, sellest jutustab usaldusväärselt "Postimehes" nr. 1 3 9 , 1 3 . VI 42 üks Tartu tööline, kes nagu paljud teisedki käitistöölised pahaaimamatult töölismajja koosolekule ja sealt inimeste kokkuvedamisele käsutati, järgmist:

264

"Olin parajasti tulnud maalt õe poolt ja olin naisega otsustanud minna "Vanemuisesse", kui kella poole viie ajal piletisabas seistes käitise ametiühingu esimees tegi korralduse mul minna kella 5-ks töölismajja koosolekule. Et see soov tuli käsuna, läksin lootuses, et jõuan teatriajaks tagasi.

Töölismaja peauksel seisis koosolekule tulijaid kontrollima määratud juut. Et olin hilineja ja juhuslikult saadetud, polnud mul mingit tõendit. Juut nõudis seletust, kes mind koosolekule volitas. Saanud vastuse, et alles mõnekümne minuti eest tehti see korraldus tänava peal, laskis ta mind koosolekusaali. Suur töölismaja saal oli viimse kohani täis ning parajasti oli kõnelemas Tartu kultuurimaja juhataja, kes rääkis viletsast olukorrast teistes maailma riikides, kuidas Ameerika hävitab vilja ja hiina rahvas nälgib — rääkis kõigest sellest, mida varem juba tüütuseni kuulatud. Seepärast otsustasin oma töökaaslasega koosolekult lahkuda, et õigeks ajaks teatrisse jõuda. Saalist lahkudes leidsime töölismaja uksed suletuna ning uste juures eranditult juutide valve, et keegi ei pääseks välja. Oli näha, et sellest majast ei pääse välja enam keegi ükskõik missugusel põhjusel.

Koosolekule tagasi minnes kuulasime kõnesid kella 8-ni. Kõnede lõppedes tehti teatavaks vaheaeg ning paluti minna alla söögisaali. Öeldi, et sealt saame odavasti süüa, sest meil tulevat pikem kodust äraolemine.

Kella poole kümne ajal kutsuti kõik uuesti saali ja kõnelema asus tumedavereline venelane. Et ma vene keelest midagi ei taibanud, jäi esiotsa selguseta, miks paljud muutusid venelase kõnet kuulates kahva­tuks ja murelikuks. Kõne lõppedes aplodeerisid parteitegelased venelastele tublisti, sellega liitusid needki, kes tema kõnest midagi ei taibanud. Venekeelse kõne tõlkis eesti keelde partei sekretär A v a 1 d, millest selgus, et meil tuleb osa võtta "kulakute" ja endiste ärimeeste asumisele saatmisest ning see töö algab juba täna öösel. Kui keegi sellest oma tuttavatele räägib või teel töölismajast Viljandi tänaval nr. 1 asuvasse küüditamise keskusse minnes lahkub, siis sünnib nendega sama, mis täna öösel teistega.

Kõne lõppedes üks ülikooli ringkonda kuuluv parteiliige tähendas koosolijatele, et kuna olete andnud vande, et täidate bolševistlikult partei käske, siis tänane töö on teile esimeseks prooviks partei käskudetäitmisel.

Kui seletati, et kõik koosolijad pole parteiliikmed, ütles üks partei­liige, et mitteparteilasi on kutsutud selleks, et neid välja õpetada tuleviku jaoks, sest tulemas on veel suurem asumisele saatmine. Selle küüdita­misega peavad nad omandama sedavõrd kogemusi, et järgmistel küüdita-mistel ise olla iseseisvad brigadirid. Lähemaist instruktsioonidest küüdita­mise läbiviimise kohta selgus, et igale brigadirile — iga küüditamise

265

üksiksalga juhile — antakse kaasa relvastatud punaarmeelane, miilit-samees ja üks koosolekust osavõtja abibrigadirina. Ülesanne, mis antakse küüditamise tegeliku läbiviimise keskuses, Viljandi tn. 1, end. EÜS-i ruumides, tuleb täita vääramatult. Anti veel teisigi juhtnööre, kuidas kohelda küüditatavaid, kui palju lubada pagasit kaasa võtta. Mahajääv kraam tuli täpselt üles kirjutada ja anda mõne küüditatava sugulase või tuttava hooldamisele, kelle hoole alla jääb varandus kuni müümiseni , millest saadav raha pidi saadetama küüditatuile Siberisse järele.

Teel töölismajast Viljandi tänavale läksime koos kolm omavahelise usaldusega meest ning oli mõte püüda teel leida sobivat võimalust teatada eelseisvast kurjast plaanist mõnele tuttavale, kuid ootamatult liitus meiega veel neljas, meile tundmatu mees ja meie plaanil oli lõpp.

Kella 10 ajal Viljandi tänavale jõudes oli seal ootamas ja saabumas palju autosid ning rohkesti miilitsamehi. Koguneti suurde saali ning üks venelane, kes oli töölismajas kõnet pidanud, hakkas jagama brigadiridele küüditamise akte. Et mitmed küüditamissalga juhid nime hõikamisel ei läinud aktile järele, käsutati kõik aeda rivisse. Kui aktid olid välja jagatud, hakkasid brigadirid käitistest saadetud abiliste hulgast enestele abilisi valima.

Et pääseda küüditamisele minekust, läksin kaaslastega välja-käigukohta, kus viibisime, kuni kõigil olid juba abilised leitud. Kella üheks olid peaaegu kõik autod välja saadetud. Tulime "peidukohast" välja, kuid ootamatult valis tuntud punase tegelase Virsa vend — G P U agent Ramon V i r s a — mu kaaslase enesele abiliseks. Et olime seni suutnud end hästi varjata, oli kahju nüüd lõksulangemise pärast; nägin, et mu kaaslane nuttis. Tema äramineku järel peitsin enda aia põõsastesse. Tahtsin ka üle aia põgeneda, kuid väljaspool aeda oli igal pool relvastatud punaväelaste valve. Valgeksminekul läksin ruumi.

Vene major, nähes mind külmanuna ja arvates, et tulen k u u d i s t , sest parajasti tuli üks küüdimeeskond tagasi, saatis mu saali kõrval asuvasse sooja tuppa. Vahepeal tuli tagasi autosid ja neile anti ikka uusi ja uusi väljaaadetavate nimestikke.

Samas ruumis hoidis küüditamisele saatmisest end kõrvale ka keegi komnoorte sekretär, keda teised sõimasid "vedelaks". Seejärel tuli üks maalt päritolev mees ja ütles, et varsti on töö läbi ja läheme sööma. Seejärel selgus, et tänavatelt on võetud valve, mispärast otsustasin koju hiilida, mis mul õnnestuski takistuseta."

11. juunil saadeti Tallinnast rong trellidega loomavaguneid (ca 30) Haapsalu suunas. Teel jäeti rongist vaguneid Läänemaa küüditatute jaoks ettenähtud kogumispunktidesse-jaamadesse maha, mistõttu Haapsallu

266

saabus umbes 10 vagunit. 12. juunil jõudsid Haapsallu küüditamise eriteadlased — Venest tulnud tšekistid — umbes 30 meest.

Küüditamise koosolek toimus kohalikus N K V D majas, kuhu käsutati kokku parteiliikmed ja N K V D usaldusmehed 13. juunil kell 19.

Veomasinad olid kohale käsutatud juba paar tundi varem. Tegelikult alustati küüditamisega südaööl. Autojuht, kes sõidutas küüditamise korraldajaid tol õhtul maal ringi, jutustab inimeste veost järgmist:

"13. juunil tehti korraldus tulla autoga täiendavale masinate järele­vaatusele kell 17 miilitsahoone ette. Ootasin ühes teistega seal kuni kella 19-ni. Kokku oli käsutatud autod Haapsalust ja Läänemaalt. Masinate järelevaatust ei olnud, tuli Haapalu autoinspektor, kes korjas juhtidelt sõiduload ja tegi korralduse sõita algkooli hoovile, kuhu oli juba varem kogunenud osa sõidukeid. Kuna olin lõunatamata ja kerges riietuses, palusin luba kojuminekuks. Seda mulle ei lubatud.

Umbes kella 20 ja 21 vahel tehti korraldus väljasõiduks. Üks osa autodest liikus N K V D poole, kuna teine osa peatus platsil, mis asub Mere ja Wiedemanni tänavate ristlemisel. Siin läks masinatesse kaks kuni kolm piirivalve riietuses vene sõjaväelast ja üks kuni kaks eraisikut. Need masinad sõitsid kõik maale.

Peagi ilmus minu juurde erariides mees, istus autosse ja käskis Virtsu sõita. Tal oli käes pakk lehti, milledele oli tehtud pliiatsiga märkusi. Istudes minu kõrval lehitses ta pabereid ja oli ilmselt närviline. Minuga ei rääkinud ta üldse. Olles sõitnud juba mõnikümmend kilomeetrit Lihula suunas küsisin: "Miks Haapalust täna nii palju masinaid välja sõitis?" Vastas, et seda ei saavat ta praegusel momendil ütelda. Olime juba Lihula lähedal, kui ta järsku küsis: "Kas teate, kelle käsutuses te praegu olete?" Vastasin, et ei tea. Seepeale teatas ta, et ma olevat SARK-i käsutuses. Lihulasse jõudnult peatusime end. politseijaoskonna ees. Seal oli juba ka varem autosid. Peagi ilmus kohale salk vene sõdureid, kes läksid majja. Natuke hiljem paigutati neist paar-kolm igasse veomasinasse, lisaks veel üks kuni kaks eraisikut ja masinad sõitsid välja. Minule tehti korraldus sõita tagasi ja teatada endast SARK-i ees seisvale valvurile.

Haapsallu jõudsin 14. juuni hommikul, umbes kella 2—3 paiku. SARK-i juures kästi mind oodata. Umbes kell neli tuli minu juurde nahk­mantlis N K V D mees ja käskis mind sõita Haapsalu raudteejaama. Seal avanes mulle selge pilt olukorrast. Rööpail seisis trellitatud loomavagu-neist koosnev rong, mille juurde sõitis pidevalt sõidukeid, tuues kaasa nii üksikisikuid kui perekondi, kelledel oli kaasas kohvreid ja voodilinadesse pakitud hädavajalikke asju. Nuttu ja hädaldamist palju. Mehed eraldati kohe ja juhiti rongi eesotsas olevaisse vagunitesse. Pakid soriti läbi sõja-

267

väelaste ja erariides olevate meeste poolt. Pakkidest eraldati albumeid, pilte, kaustikuid. Osa äravõetud kraamist toodi ka minu autosse."

Haapsalu jaamaametnik jutustab: "Rong trellitatud loomavagunitega seisis kolmandal teel ja toodi sinna juba paar päeva varem. Kui küsisin venelastelt, milleks sarnane trellidega rong toodud on, siis seletati mulle, et sellega viiakse Hiiumaal baasitöödel olnud inimesi koju. Neid veetavat niikaua mööda Venemaad, kuni neil kaob arusaamine, kus nad baase ehitasid.

Minu valve algas 14. juunil kell 19.00. Otsisin põhjust, et pääseda rongile lähedale. Käisin kord vaguneid üles kirjutamas, kord pukse üle vaatamas. Vagunid olid inimestega täidetud. Ühest vagunist tõsteti keegi haigestunu välja ja paigutati teise vagunisse. Siis nägin ka vaguni sisse, kus tundsin mõned Haapsalu inimesed ära. Valvel olevat venelast paluti ust lahti jätta, kuid see tõmbas ukse siiski kinni ja riivitas selle.

Kella 22 ajal tuli jaamakorraldaja ruumi SARK-i tegelane V i t s ja käskis kõigil peale minu ruumist lahkuda. Ta võttis ühenduse Taebla valla täitevkomitee esimehega. Saanud ühenduse, küsis ta kellegi äraviidu V. kohta, kas see kuulub A või B liiki? Vastati, et A liiki. Seepeale vastas Vits: "Kui A liiki, siis on tarvis kirjeldust enam kui üks lehekülg." Käskis teha pikema kirjelduse ja saata see Haapsallu, kuna rong ootavat.

Kuna Haapsalus oli vaguneid inimeste jaoks vähe, siis kõlistas üks küüditamise korraldajaid jaamast Tallinna ja nõudis vaguneid juurde. Nagu telefonikõnest aru sain, oli ühendus Särega. Tallinnast vastati arvatavasti, et vaguneid juurde ei saa, kuna kõneleja kordas: "Niisiis ainult elujõulisi." Vagunite vähesuse tõttu paigutati vagunisse kuni 50 inimest."

Samalaadselt , nagu eespool esitatud, toimus rünnak süütuile inimes­tele üle maa. Valdades ja alevikkudes teostasid küüditamist sama koos­seisuga brigaadid nagu linnadeski. Kaasa aitasid ja teejuhtidena tegutsesid kohaliku täitevkomitee liikmed ja miilitsamehed. Inimesed veeti veoautode ja omnibussidega raudteejaamadesse, kus paigutati vagunitesse.

Maal ei läinud küüditamine igal pool nii libedalt kui linnas. Maal olid põgenemisvõimalused suuremad ja seetõttu ei tabatud kõiki otsitavaid isikuid. Küüditamissõitude kohta maal jutustab üks välja käsutatud veoma­sina juht: "Mind kästi sõita Harku vallamaja juurde. Seal tuli veel autole Harku valla täitevkomitee esimees L e e s a a r, kes oli sõitudel teejuhiks. Kõigepealt sõitsime Alliku külasse. Mehed läksid autolt maha ja piirasid talu elumaja sisse. Varsti toodi autole üks keskealine mees, kehvas riietu­ses, kes minu äranägemise järgi paistis olevat talusulane. Mehel oli super-fosfaadi kotis pamp kaasas. Viisime mehe vallamaja juurde, kuhu oli sõitnud Laulasmaa omnibus, ja mees paigutati omnibusele.

268

Vallamaja juures nägin ka, et endine Harku vallasekretär viidi ühes naisega omnibussi. Siis oli juba valge. Järgmiseks sõitsime Mustajõele. Leesaar juhatas teed ja paistis, et tema teadis, keda kinni tuleb võtta. Minule jäi mulje, nagu oleks Leesaar ise ülesandja olnudki, kuna tema näis nõnda innuga asja juures olevat. Mustajõelt toodi ühest väiksest majast keskealine mees ära. Kuulsin, kui see mees päris, et mis ma kurja olen teinud, et kas sellepärast, et olen omale väikse maja korjanud, viiakse mind nüüd ära. Mees pandi autole ja edasi sõitsime paremale poole mere äärde — koha nime ei tea. Auto jäeti ühe talu juurde seisma, üks püssi­mees jäeti auto peal olevat meest valvama, teised läksid hoonete vahele. Seejärel kostis revolvripauke. Varsti tulid küüditajad tagasi, aga kaasas ei olnud neil kedagi. Inimene, keda püüti, oli saanud nähtavasti ära põgene­da. Edasi sõitsime Aegna poole. Seal otsiti, kuid kedagi kätte ei saadud. Siis sõitsime edasi Vääna. Enne seda auto peal olnud kinnivõetu paigutati omnibussi. Väänas küüditajad võtsid kinni ühest talust tee äärest pere­konna: mehe, naise ja kaks last. Need inimesed pidin sõidutama Keilasse. Väänast võeti kinni veel üks vanem mees, ka see sai viidud Keilasse. Keilas seisis rong — loomavagunid trellitatud akendega, kuhu kinnivõetud inimesed pandi. Keila jaama juures oli rohkesti veomasinaid ja neid tuli inimestega järjest juurde."

V A G U N I D O N L A A D I T U D . . .

^ ^ ü ü d i t a m i s e töö esimese osaga — inimeste kinnivõtmise ja vagunitesse paigutamisega —jõut i lõpule 16. juuni hommikuks. Selleks ajaks olid kõik küüditamiseks korda seatud vagunid viimse võimaluseni inimesi täis tuubitud ja algas ešelon-rongide moodustamine lähetamiseks ettenähtud sihtjaamadesse Venemaale.

Esimesed küüditatud tassiti vagunitesse kohe peale 13. juuni kesk­ööd ja esimesed rongid saadeti Venemaa poole teele 16. juuni õhtul. Seega viibis suur osa küüditatuist veel 3 päeva kodumaa pinnal kogumisjaama-des. Need esimesed päevad kujunesid kõigile küüditatuile raskeks meele­kindluse prooviks.

Öösisest unest ära ta tuna ja kohe riietuma ning pakkima kasutatuna oli jahmatus üldiselt sedavõrd suur, et enamik ei suutnud esialgu täies ulatuses mõista tabanud saatuselööki. Alles vagunites vallandus närvisüs­teemi reageerimine olukorrale. Mehed säilitasid küll külma rahu ja surusid tunded oma südamesse ning suhtusid seisukorda kui paratamatusse. Naised-lapsed enamikus ei suutnud tagasi hoida ahastust ja pisaraid.

269

Südamevalu ei olnud mitte ainuüksi oma isikliku saatuse pärast, vaid kõige selle pärast, mis senini oli olnud kallis ja omane ja mida nüüd peab kaotama — kodu, omaksed, sõbrad, kodumaa ja terve eesti rahvas.

Närvivapustuse tagajärjel tabas üksikuid tervislikult nõrgemaid koguni surm ja on teada ka paar hullumise juhtumit.

Närvide kaotamise läbi sündinud traagilisest juhtumist teatab küüditatud meeste rongilt visatud kiri: "Tallinna sadamas üks mees esimesel ööl lõikas habemenoaga kõri läbi ning suri. Seepeale korjati kõik terariistad ära. . ."

Hingelistele piinadele lisandusid peagi füüsilised hädad ja mured. Ei olnud kerge emadel täistuubitud vagunites leida oma väeteile lastele sobivat paika, kogu vaguni sisustus koosnes vaid mõnest laudnarist ja ümmargusest august põrandas ning inimesi oli igas vagunis 25—30 ja rohkemgi. Ja kuidas abistada neid, kes üleelatu tagajärjel enneaegselt sünnitasid?

Enamlik süsteem ei tundnud halastust. Vagunitesse veeti inimesi imikutest kuni vanadusnõrkadeni. Ei hoolitud ka rasedatest ega haigetest. Tallinnas näiteks küüditati Jaani koguduse vanadekodu hoolealune, kes viimased aastad halvatusega voodis lamas. Kuidas selline inimene võis veel Nõukogudele "hädaohtlik element" olla, jääb kõigile mõistatuseks.

Olukord oli ka kodust kaasa võetud asjade suhtes halb. Kuna kodust viies ei öeldud igal pool, et mees naisest-lastest lahutatakse, siis pakiti ühiselt ja pakk jäi jaamas kas naise või mehe kätte. Seega pidi üks abielu-pooltest läbi ajama ainult seljariietega.

Samuti oli vagunis inimesi, kellel üldse polnud lubatud kodust midagi kaasa võtta, ja ka neid, kes omas jahmatuses olid kaasa toonud vaid kõige tühisemaid esemeid. Toiduaineid oli kõigil üldiselt vähe kaasas, sest kinnivõtmine toimus ootamatult ja kodused toiduvarud polnud suured.

Küüditamis-rongides olid inimeste toitlustamiseks ette nähtud vagunpoed, kust oli toidu ostmine võimalik. Kuid neist vagun-poodidest ei jätkunud kõikide toitlustamiseks, pealegi polnud neid, vähemalt esialgu — igas rongis.

Ühine saatus sidus inimesed esimese päevaga ühiseks pereks. Vastastikku jagati toiduaineid, raha ja ahistati, kuidas osati ja võimalusi oli.

Suureks füüsiliseks piinaks kujunes veepuudus. Janu, mida inimesed pidid veel enne ärasaatmist kannatama, oli tihti talumatu. Sellele lisandus veel sumbunud ja kuum õhk vagunites, mis veetarvidust aina suurendas. Vett anti tavaliselt ämbritega õhtuti, kuna päeval üldse vett ei toodud.

270

Inimestel polnud aga kaasas nõusid, millega vett tagavaraks hoida, ja seetõttu oli alaliselt janu punamas.

Ahastavad ja valulikud näod vaatasid läbi trellide inimestele, kes suurtes hulkades püüdsid läheneda küüditatute vagunitele, et õnnetuid kuidagi abistada.

"Vett, vett! Tooge meile vett!" kostsid naiste hüüded läbi trellide. Punaväelastest püssimeeste valve ei lubanud kellelgi vagunitele lä­

heneda. Püüti meelitada tunnimehi ja tarvitati kõiki mõeldavaid kavalusi, et pakikesi küüditatutele üle anda. Tassiti ämbritega vett kohale. Mõnel pool õnnestuski vett ja toiduaineid edasi anda, vaatamata sellele, et see oli kõvasti keelatud. Valvurid ei jõudnud kõikjal inimesi tagasi tõrjuda, kes sügavast kaastundest aetuna talitasid otse hulljulgelt.

Küüditatute olukorrast nende transportimisel Venemaale saame pildi juhuslikkude pealtnägijate ja pääsnute jutustustest.

Keegi reisija, kes Tapa jaamas oli näinud küüditatavate naiste vagunit, jutustab olukorrast, kus naine oli sünnitanud vagunis ja ise seejuures surnud. Keegi vanem naine võttis vastsündinu oma sülle, teadmata, mida temaga peale hakata. Noore ema laip lebas veel kaua koristamatult vagunipõrandal.

Nagu imekombel oli pääsenud küüditatute rongilt keegi naine, kel oli kaasas üheaastane laps ja kes oli viimast kuud rase. Ta vabastati teadmata põhjustel pärast kahepäevast viibimist loomavagunis, kus "elas" 26 täiskasvanut ja 5 last. Lapsed olid väiksed, kõige vanem seitsmeaastane ja kõige noorem kümnekuune. Kuna ruum oli kitsas, ei mahtunud kõik korraga magama, vaid seda tehti kordamööda. Kloseti aset täitis mingi primitiivne moodustis vaguni nurgas läbi põranda ulatuvast plekktorust ja sellele asetatud puust kolmnurgast. Ei olnud siis ime, et selle "kloseti" ümbruses põrand oli märg ja rikkus õhku.

Üsna "kloseti" kõrval asetses korvis kümnekuune imik. Lapse mähkmed olid mustad ja märjad, sest polnud mingit võimalust loputami­seks ega kuivatamiseks. Loomulikult polnud lastel ka li ikumisvõimalust, vaid tuli istuda või lamada päevade kaupa tihedalt inimeste vahel.

Ka keegi vedurijuht, kes sunniviisil oli pandud juhtima küüditatute rongi Tallinnast Tapale, tutvus sel sõidul mitme vaguniga ja avaldas üksikasju küüditatute, naiste ja laste ebainimlikust olukorrast täiskiilutud looma va guneis.

Asja iseloomustamiseks ütleb vedurijuht, et kuigi tal olevat olnud tugevad närvid, ei talunud ta siiski seda sõitu. Nii kohutavad olevat olnud need pildid, mis vaguneis avanesid, et ükski ei suudaks neid unustada. Vaguniuksed olid tavaliselt suletud, raudlatt ees. Õhk oli hingemattev, sest

271

värsket õhku pääsis juurde ainult ülalt väikestest aukudest. Õhku rikkusid ka augud, mis keset põrandat või nurgas täitsid kloseti aset. Ka põrand oli mitmes kohas üle ujutatud.

Eriti masendav oli pilt naiste vaguneis, kuhu kesk räpasust ja jälkust oh paisatud naisi ja lapsi rohkem, kui need vagunid suutsid mahutada.

Seal on naisi kõige raskemas olukorras — üks sünnitab enneaegselt, teine lebab minestunult, kolmandal on südamepööritus. Kuskil nurgas hakkab keegi surema või ongi juba surnud. Esineb südameatakke ja verekaotusi. Kellelgi on verejooks, kuid pole sidemeid ega ligniini, et abi anda. Paljudel ütlesid närvid üles, mitmed sattusid hüsteerikasse — märat­sesid, kraapisid ja tagusid kätega vastu vaguni seinu.

Pilt oli jubedustäratav ja viletsuste määr ületas igasugused inimlikud piirid. Keegi ei saanud nende õnnetute eest hoolitseda, ametlikult neile midagi ei varutud, ka arstimeid mitte. Janu oli põrgulikult piinav. Jaama­desse sisse sõites sirutad trellide vahelt käed välja ja anuti vett.

Ühe iseloomustava näitena üldiselt valitsenud olukorrast toome pealtnägija jutustuse Tamsalust ("Postimehes" 26. VI 42):

"Hüüdeid ja palveid kuuldus vagunitest. Kuid kõige vähematki ei reageerinud nendele hüüetele rongisaatjaskond. Tamsalulased ei suutnud lõpuks enam taluda. Veepanged täideti vee või piimaga, poodidest osteti vorsti, leiba, saia ja kõike söödavat, mis üldse kätte saadi, ja mindi va­gunite juurde.

Üks agar tamsalulane lükkas lihtsalt venelasest tunnimehe kõrvale ja kiskus ukse lahti. Meie silmadele avanes masendav pilt. Küüditatud lamasid läbisegi põrandal, kus naised sülelapsi kätel hoidsid.

Vagunist väljavoolav õhk oli läpastav ja raske. Kõigi vagunisolevate naiste ja laste näod olid kahvatud. Nende huuled olid janust punsunud. Kui neile ulatati vee- ja piimapanged, siis puhkesid nad nutma. Lühikese ajaga tühjendasid janukannatajad nõud. Kui küüditatud olid janu kustu­tanud, siis ulatati neile poodidest kokkuostetud toidukraam."

Naiste-laste vagunitele oli juurdepääs siiski kergem, kuna nad kuulusid B liiki (väljasaadetud) ja neid ei peetud konvoivalve poolt nii hädaohtlikeks kui mehi, kes olid eraldatud A tähega märgitud vagunitesse (arreteeritud).

Naistel õnnestus jaamades vagunitest välja saata kirju, milles nad kirjeldasid kinnivõtmist ja vagunis valitsevat olukorda.

Need, tihti paberitükikestele kritseldatud napid read on meile huvitavaiks inimlikeks dokumentideks inimeste läbielamustest, olukorrast ja mõtetest, mis neid valdas ja millest nad suusõnal ei saanud enam jutustada.

272

Allpool toodud paarist sellekohasest näitest i lmneb, kui ootamatult tabas kõiki küüditamine ja kuidas igaühel mõtted on seotud kodudega ja seal poolelijäänud tegevusega. Enda saatuse pärast ei kurvastatagi palju, rohkem muret avaldub mahajääjate vastu. Ei suudetud kõike hädavajalik­ku kaasa võtta, lihtsalt ei taibatud kohe, mida õieti peaks tarvis minema. Hiljem vagunis, kui mõte juba reaalselt suutis kohaneda ja mõtelda tulevikule, siis tundus vajadust nii paljude tarvilikkude esemete järele.

Järgnevalt vagunitest mahavisatud kirjadest kaks näidet. Mõlemad kirjad on poetatud vagunist Kopli jaamas.

Loomavagunis , Koplis,

pühapäeval .

Armas , kallis tädi Johannson ja tädi Lilly!

Meid laup. lõuna paiku arreteeriti. Otsiti läbi ja 2 tunni jooksul

kihutati krusaga Keila, kus 1000-ed ees. Terve perekond. Sain pesu, m õ n e d

asjad kaasa, kiruti, et palju kaasa võtan, lubati, ähvardati pooled maha jätta.

E m a pildi võtsin raamita kaasa, irvitasid — kas isa pilti ei taha. Klaver peaks

ka olema jne. Söömata olime, lõuna valmis oli küll, aga püssimehed ees,

tagauksel , ei lähe lastel söök sisse, ei meil. Kõik jäi nii igale poole laokile, sai

kerkima kaussi, saun köetud jne. Linnupojad, kalkuni, 35 haiged mõned ka

ja terved, küll need kärvavad. Hane, pardipojad, kana, välja tulemas 6

pesakonda neil päevil. Seda toitu ei oska keegi keeta. Ka mitte juhatada ei

saanud. Mees unustas oma suvemantli ja veesaapad. Söögipoolist ei saanud

palju kaasa, sest ahnitsesin pesu, riideid kappidest, kummutist . Sööginõud

jäid senna. Singid, liha, leib, moosid, keedised, kõik, kõik. Kole elajaelu meil,

3 meest, lapsed, 3, 2, 1, 2 mul, 2. Kaks naist üksikud. Peldik kõik siinkohal,

ooh...

Öeldi, tagasi ei saa te enam, öeldi — so Gott will! Seda elu te e n a m

ei ela. Aino on väga apaatne, sest ma nutsin kui nad süüa küsisid. Sooja

toitu ei ole. Rahvas veab rahata meile leiba, võileiba, ka see paber, piima,

kõike, nii osavõtlikud.. . nii truud eestlased... Raha meil pole. Vist se isame

veel ka h o m m e siin.

Oh kallid eestlased, kallis kodumaa, jumalaga. Elage hästi. Terv i tame

teid südamest kõiki. Õ h k o n hea!

Pühap. Tallinna Kopli jaamas kell 14 .10 .

273

Kallis mamma ja Lussi!

Olen olukorrast nüüd natukene toibunud. Und kogu öö silmi ei saa­nud, ka söök ei lähe. Meil on vagunis (looma) 25 inimest ühes lastega. Kirju vahetame. Praegu ei ütelda, kus me lõpp-peatus on. Arvatavasti Siber. N/linuga ühes vagunis on end.... Tal 2 last, 3-kuine poeg ja tütar 5 a. Ja paljud on siin pisilastega. Ütlen tänu Jumalale, et minu lapsed on rahupaigas. Lõputa on kaasasõitjaid. Väga palju koolijuhatajaid. Vist pool Eestit evakuee­ritakse. Võimalik, et ka teie kallid olete selle saatuse osalised. Praegu mõis­tan, mida vaja oleks veel kaasa võtta olnud. Vana talipalitu mõlemile, Riivo müts, veel villast nõelumislõnga. Ka ühtki nõud ei keedu ega söögi oma peale paari lusika ja noa-kahvli. Kõik meie varanatukene laske müügile, võtke omale... Praegu on mul umbes 80 rbl. Riivol vist märksa vähem. Teiseks kahetsen, et võid ega teisi toitaineid ei võtnud kaasa enam. Võid on mul vaid 200 g. Olime ju kõik, ise kui ka mahajääjad, jalust rabatud. Ühe paki oleks võinud veel kuidagi teha. Ega tea ehk läkitate meile järgi kui lubadust antakse osa riidekraami... Mesilastega tehke oma äranägemist mööda. Lootuses, et veel kord näeme, see jõuab veel elu sees hoida. Nõnda mu kallid, elage hästi ja ärge liialt kurvastage. Isa ja mu laste hauad korral­dage. Tehke hauad kõrgemaks ja mõned lilled istutage peale. Pööraselt kahju, et ma Heli pilte kaasa ei võtnud. Võtsin segaduses vaid väikese albumi, kuna suures on pildid, mis koju jäid. Mamma, kuidas korraldad oma elu nüüd, olete juba peaaegu üksik elanik? Milleks need rasked hoobid meile järkjärgult antakse? Tervitage kõiki sugulasi, sõpru, naabreid. Kui mul tervist ikka on, siis niipalju ma jõuan tööd ikka teha, et hinge sees hoida. Muud pole tarviski. Kas pole meie peale mõni valekaebus tõstetud? Ise me küll ei tea millegiga eksinud olevat. Meie mesilased, need on väga südamel. Leidke neile õige hooldaja. Kui edasi müüte, siis vaid teadlikule mesinikule. Praegu kuulsime, et meid väga kaugele saadetakse. Praegu on kell 12. Hommikul veerand neli sõitsime Keilast välja... Veel palju palju kallistusi, musisi ja head elu.

Nelly.

Teateid meeste olukorrast on hoopis vähem. Rongidelt on maha

visatud vaid üksikuid kirju, mis sisaldavad napisõnalisi teateid enda ja va-

gunikaaslaste kohta.

Üksikasjalisemalt selgitab küüditamise käiku ja olukorda A-vaguneis

ning kontsentratsiooni-jaamades ühe tallinlase jutustus, kes N K V D poolt

rongilt maha võeti ja hiljem, peale ülekuulamist, hoopis vabastati.

Küüditamise läbielanud mees jutustab:

"Olin just ärganud 14. juuni hommikul, kui äkki keegi pikalt helistas

ukse taga. Kuulsin, kui üks võõras hääl küsis, kas minu nimeline isik elab

selles korteris, ning siis astuski tuppa võrdlemisi lühikese kasvuga mustas

ül ikonnas ja tumedate juustega tšekist saadetuna ühest ilmselt unisest

274

N K V D rannakaitse madrusest. Midagi seletamata käskis tšekist mul tõusta ja riietuda ning alustas kohe läbiotsimist. Muidugi küsis ta kohe, kas mul relv on olemas, ja käskis selle välja anda. Minu väiteid, et seda pole olemas, ei näinud ta uskuvat. Läbiotsimine toimus suure põhjalikkusega. Erilist huvi osutas läbiotsija igasuguste paberite ja dokumentide vastu, raamatud ei näinud teda huvitavat. Samuti korjas ta kokku kõik fotod, fotoalbumid ja kirjad.

Pärast paar tundi kestnud läbiotsimist lahkus tšekist, jättes sõduri valvama. Mõne aja pärast ilmus ta tagasi koos paari teise tšekistiga, kes kõnelesid vene keelt, ühe noore eestlasega, kes kandis komnoorte märki, ning paari miilitsamehega. Läbiotsimine jätkus nüüd veelgi intensiivse­malt.

Viimaks tegi esimene tšekist, kes oli eestlane, mulle teatavaks, et olen määratud väljasaatmisele Eestist Süda-Venemaale. Mispärast ja kuhu ning kauaks, seda mulle ei öeldud. Kästi end valmis seada äraminekuks, kusjuures lubati kaasa võtta hädatarvilikke asju kuni 100 kg raskuses. Pakkimist tšekistid ei seganud, kuid esimene tšekist vaatas läbi kõik kaasavõetavad asjad. Venelasest tšekist koostas ka mingisuguse läbiotsi-misprotokolli, millele pidin alla kirjutama. Kokku kestis terve läbiotsimine umbes viis tundi. Siis kästi mul võtta kaasa oma pakid, kuna tšekistid pakkisid sisse läbiotsimisel eraldatud dokumendid, fotod, kirjad jne. ning võtsid need kaasa. Tänaval oli ootamas suur tühi veoauto. Üks tšekistidest istus vist juhi kõrvale, kuna ülejäänud tulid taha auto veokasti, kuhu kästi ronida ka minul.

Siis algas sõit hiiglasuurel veoautol mööda Vabaduse puiesteed Pääs­küla suunas. Kaasa sõitis minuga neli või viis tšekisti, enam ei mäleta täpselt. Kuhu mind pidi viidama, oli mulle teadmata, kuna seda mulle ei öeldud. Pääsküla jaama kohal keeras auto äkki paremale ja suundus raudtee poole. Jaama juures kõrvalteel seisis pikk rida kaubavaguneid. Mind kästi koos pakkidega maha ronida ning tšekistide saatel sammusin raudtee poole. Seal oli kohal mingisugune kõrgem N K V D tegelane, kes märkis üles minu nime ja küsis minu toojatelt minu kohta mingisuguseid andmeid. Selle järele jäin mõneks hetkeks ühe oma toojaga üksi. See oli noor mees, kandis komnoorte märki nööpaugus. Kuna ta käitumine oli seni minu vastu olnud viisakas, küsisin talt, mispärast mind õieti kinni on võetud. Ta alguses põikles kõrvale, kuid lausus siis: "Küllap te vist olete olnud liiga aktiivne." Küsisin siis veel, kuhu mind saadetakse. Sellele ta vastas, et kuskile Süda-Venemaale, rohkem ta ka ei teadvat.

Seejärele tuli üks N K V D sõdur püssiga, kelle saatel viidi mind ühe vaguni juurde. N K V D sõdur avas ukse ning mina ronisin sisse. Uks minu

275

järel suleti ning leidsin enese tavalisest 17-tonnise kandevõimega kaubava­gunist, milles oli võrdlemisi hämar, kuna valgus pääsis sisse ainult kahest väiksest trellitatud aknast ukse pool ääres. Aknad vastasküljel, samuti ka uks vastasküljel olid suletud. Kummaski vaguni otsas oli kaks suurt lava. Vastaskülje ukse kõrvale oli ehitatud primitiivne seadeldis plekktoru ja laudade abil, mis kujutas endast WC-d.

Minu saabumisel vagunisse oli seal eesolijaid alles vähe. Kuid nagu võisime näha läbi väikeste trellitatud akende, saabus pidevalt uusi veoau­tosid jaama juurde, kust ikka uusi ja uusi inimesi toodi püssimehe saatel rongi juurde ning paigutati mõnda neist punaseist trellitatud vagunitest, mis kandsid igaüks oma uksel numbrit ja tähte A või B.

Vagun, milles viibisin, kandis tähte A, kuna number oli tõenäoliselt 8. Kuna uusi küüditatuid oli pidevalt vagunisse juurde toodud, siis oli meie arv vagunis pidevalt kasvanud. Õhtuks oli meid vagunis lõpuks 25 meest. Nende hulgas oli vanu, keskealisi ja noori. Oli poissmehi, kuid enamus oli tõenäoliselt siiski naisemehed. Meie hulgas oli majaomanikke, endisi ärimehi, riigiametnikke, autojuhte ja ka töölisi. Rahvuselt olid enamuses eestlased. Enamus inimesi oli arreteeritud nende kodudes, osa aga oli ära toodud ka töö juurest, üks küüditatuist oli välja toodud isegi sanatooriumist, kuna paar inimest vist oli toodud vagunitesse NKVD-st , kus neid oli üle kuulatud. Peaaegu kõigil oli lastud kaasa võtta riideid ja muid vajalisi esemeid. Mõnele oli seletatud, et nad saadetakse välja piiriäärseist aladest, mõnele teisele taas oli antud lootust, et nad võivad kolme aasta pärast tagasi pöörduda, kui nad "hästi käituvad".

Vagunis oli ka ämber vee jaoks ning paaril mehel lubati vagunist välja minna vett hankima. Samuti käis üks toimkond teistele vagun-poest ostmas ka leiba, vorsti ning isegi piima. Need väljaskäijad tõid ka andmeid inimeste kohta teistes vagunites. Nende tähelepanekutest selgus, et va­gunites, mis asetsesid meie vagunist rohkem Pääsküla (lõuna) pool, viibisid naised ja lapsed.

Õhtupoolikul, kui kõik 25 meest olid meie vagunisse juba toodud, i lmus sinna see tšekist, kes oli minu jaama toomisel minu nime üles märkinud, ning käskis valida vaguni vanema. Selle ülesandeks pidi olema korra järele valvamine vagunis. Samuti käskis ta märkida üles kõikide nimed ja elukutsed, pärast seda kui ta oli korraldanud loenduse, lugedes üles kõigi arreteeritute nimed vagunis. See elukutsete ülestähendamise käsk tõstis vagunis osa inimeste meeleolu, hakati lootma, et asi polegi nii kohutav kui ta näis, hakati uskuma, et meid saadetakse küll asumisele, ent igaüks paigutatakse siiski tööle tema erialal.

Viimaks saabus esimene öö vagunis. Magamisest ei tulnud sel ööl

276

küll enamusel vist palju midagi välja, meeleolu oli niivõrd masendatud, pealegi oli õhk vagunis väga halb, kuna uks oli kinni ning ventilatsioon toimus ainult kahe väikse akna kaudu. Õhk oli täiesti hall suitsust, kuna närvide rahustamiseks tõmbas iga suitsumees paberossi paberossi järele.

Üldse peab aga ütlema, et ometi, hoolimata üldisest masendavast õhkkonnast, ei valitsenud nende 25 mehe hulgas mingit lootusetut meele­heidet. Oldi sünged, kuid kindlad. Olime vangid, kuid elu oli veel alles ning kõik olid veendunud, et mingi lahendus peab kord tulema. Suur enamus uskus, et kord ometi peab saabuma sõda, mis toob lahenduse.

Täiesti murtud näis olevat ainult üks vanem haiglane kaupmees, kes ka juba varem oli olnud N K V D küüsis.

Teine hommik saabus varakult. Tšekistide korraldusel lubasid N K V D sõdurid vagunite viisi inimesi kahe-kolme kaupa raudtee muldkeha ja eemal asetseva Pääsküla metsa vahelisse laia kraavi oma loomulikke tarbeid õiendama. Siis nägime ka, et vagunites, mis asetsesid meist eespool (Tallinna pool), asusid samuti mehed nagu meie vaguniski.

Ka sel hommikul käis toimkond vett toomas ning teine toimkond käis hankimas soovijatele vagun-poest süüa ning ka piima. Need väljas-käijad lõid ka s ideme teiste vagunitega, hüüdes meie vagunis olevate meeste naiste nimesid. Kui vastav isik leiti, öeldi talle meie vaguni number ning samuti saadi teada nende vagunite numbrid. Järgmised toimkonnad toimetasid edasi ka juba kirju.

Hiljem aga keelati see ära ning kedagi vagunist välja ei lastud. Samuti suleti vaguni uksed, mis vahepeal olid olnud pool-avatud. Üldiselt peab ütlema, et siis, kui juhtivaid tšekiste kohapeal ei olnud, püüdsid N K V D sõdurid olla vangide suhtes vastutulelikumad, ka selles, mis puutus vaguniuste avamisse, eriti veel, kui neid kutsuti tovarištš natšalnik (seltsimees ülemus).

Kord vahepeal, kui meestel oli täielikult takistatud vagunist välja­minek, võisid naised ja lapsed jalutada piki vagunite rida ja otsida oma mehi ja isasid. Kõik see elu selles k u u d i t a ta va te rongi mikrokosmoses oli midagi meeletult traagilist, kuid tol hetkel näis kaduvat inimestes teadvus sellest ning eesti tugev huumor aitas kõigil säilitada selgroogu.

Pääsküla metsa veerele vastu rongi oli kogunenud inimesi, neid aga ajasid ära N K V D sõdurid. Mõni püüdis küll hiilida rongini, kuid tõenäoli­selt ei õnnestunud see kellelgi. Vahepeal kulus aeg ning võis tähele panna märke, mis vihjasid sellele, et varsti algab ärasõit. Nii lubati taas hankida joogivett ämbrisse. Kuna ilm oli väga kuum, siis kulus vesi kiiresti. Kuskilt hankis meie järjekordne veetoimkond vagunisse veel teise veeämbri, nii et janu oli võimalik kõigil kustutada. Samuti vihjas ärasõidu peale asjaolu, et

277

meie vagunist võeti mehi, kes pidid jaama saabunud veoautodest kandma paari tühja kaubavagunisse leivapätse ja heeringa tünne. See väljas-li ikumine oli suureks moraalseks kergenduseks pärast pidevat tegevusetut istumist vagunis suletud ukse taga.

Kuid ärasõit viibis ikka veel. See hakkas kuidagi mõjuma kõikide närvidele. Ka janu hakkas taas vaevama, kuna vesi oli jälle otsa lõppenud, uut aga enam tuua ei lastud.

Siis viimaks ometi hakkas rong liikuma. Väikeste akende kitsaste trellide tagant jälgisime seda. Vedurijuhist kuni rööpaseadjani nuttis kogu raudteepersonal — kõik täismehed — keda nägime oma kitsast aknast. Ning kogu raudteeveer Pääskülast kuni Rahumäeni oli palistatud masen­davast leinaspaleerist, kes nuttis ja viipas käega lahkuvaile küüditatuile punastes loomavagunites. Viskasime akendest välja kirju, mida inimesed tee ääres üles korjasid. Raudteelahkmel pärast Järvet selgus meile, et veel ei alga me siiski sõitu Narva poole, vaid esialgu viiakse meid veel Tallin­na. Rong sõitiski Kopli kaubajaama, kus ta tükk aega manööverdas. Nähtavasti ühendati meie rong teiste küüditatute rongidega. Lõpuks ometi jäi me vagun paigale. Ka Koplis visati akendest välja kirju, mida korjasid üles nii raudteelased kui üksikud julged inimesed, enamuses naised, kes läbi vagunite ridade tungisid küüditatavate rongi juurde. N K V D sõdurid ajasid neid küll ära, kuid peitnud end vagunite taha, ilmusid nad sõduri eemaldumisel taas välja.

Koplis nõuti vagunis jälle vett, kuid esialgu N K V D sõdurid seda meile ei toonud, küll aga hankis meile salaja vett paar raudteelast.

Kui Koplisse jõudsime, hämardus juba. Lõpuks saabuski öö, ilma et rong oleks välja sõitnud. Vagunitäis mehi vaibus aegamööda unde. Ka mina uinusin. Südaööl kuulsin läbi une, kuidas vaguniuks raginal lahti lükati ning keegi küsis vene keeles mingit nime. Paar meest, kes ärkasid üles või olid ärkvel, kõnelesid midagi väljasolevate meestega ning hüüdsid siis mind üles. Mind kästi välja tulla. Küsisin, kas pean ka oma asjad kaasa võtma. Ka seda kästi. Jätsin siis väga raske südamega jumalaga oma vagunivanemaga, kes oli kõnelnud nende venelastega, ning veel paari ärkvelolijaga, ning astusin kahe tšekisti saatel öhe. Nad viisid mind läbi vaguniridade Kopli jaama poole. Kopli jaamas seisis auto. Mind kästi sellesse istuda. Sõidu ajal vist palju ei räägitud. Olin huvitatud, kuhu auto sõidab. Kui nägin, et ta suundub Pagari tänavale, langes mu meeleolu täiesti. Auto peatumisel viidi mind läbi ühe ukse ja paari toa ühte väikses­se tuppa, mis pidi asetsema alumisel korral.

Mind pandi istuma sohvale laua ette, kuna üks tšekistidest istus laua taha ja teine laua kõrvale toolile. Algas minu küsitlemine. See kestis vist

278

õige kaua aega, kusjuures küsiti, kus ma olen koolis käinud, kus ülikoolis, mida õppinud, millisesse organisatsiooni kuulunud, kas Kaitseliidus olnud, mis seal teinud jne. Samuti küsiteldi, kus ma olen teeninud ja mis on seal olnud minu tegevus. Muude küsimuste sekka küsiti äkitselt ja ootamatult, kas ma olen Saksa saatkonnas käinud, kas ma olen tahtnud ümber asuda, mis ma Soomes olen teinud ja muud sarnast.

Vastasin küsimustele nii, kuidas oskasin, ning nähtavasti jäid nad nende vastustega rahule. Enamus neid küsimusi tuli ju ette peaaegu igas enamlaste poolt nõutud ankeedis.

Enne kui mind pärast seda närvidepiinamist vabaks lasti, pidin veel andma allkirja, kus kohustusin vaikima kõigest sellest, mis kuulsin ja nägin "evakueeritavate" rongis viibimise ajal. Selle allkirja võisin anda eesti keeles, kuna kogu ülekuulamine toimus vene keeles."

- / y ü ü d i t a m i s e operatsioone kõigist kolmest Balti riigist juhtis tõenäoliselt vastav keskus Riias, kuhu NSVL Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat lähetas seks puhuks oma juhtivad tegelased — S e r o v i j a A v a k u -m o v i. Bolševikest mahajäänud dokumentidest selgub, et nimetatud tegelastele on saabunud Moskvast täiendavaid instruktsioone ja korraldusi küüditamise läbiviimiseks Eestis, Lätis ja Leedus.

13. juunil kell 2.30 saabus Riiga Moskvast lähetatud telegramm, milles määrati kindlaks Balti riikidest küüditatavate arvud.

Selle järgi oli plaanikohaselt Eestist väljasaatmisele määratud esimese küüditamisega 11 102 isikut.

Raudteele vastuvõtmise ja edasisaatmise kord oli samuti varem üksikasjaliselt valmis töötatud ja kohale saadetud.

Lätis leiti väljasaadetute transponeerimiseks antud eeskiri, mis sisaldab peensusteni küündivaid sellekohaseid juhiseid.

Instruktsioonides nimetatakse väljasaadetuid koguni vangideks. Siinkohal pole üleliigne märkida, et Vene ajaleht Pravda tõi küüdita­

mise puhul sõnumi, milles küüditatud olid ristitud asunikeks, kes vaba­tahtlikult lahkuvad Balti riikidest ja suure rõõmuga on asunud teele "suure kodumaa" suunas. Transponeerimise juhtnöörid näitavad olukorda reaalselt, sest sisuliselt koheldi küüditatuid teel vangidega peaaegu ühistel alustel. Mõnevõrra oli olukord naistel-lastel vahest kergem, kuid mehed ei erinenud vangidest milleski.

Lätist leitud juhend kõlab tõlkes järgmiselt:

K Ü Ü D I T A T U T E O L U K O R D T E E L

279

I n s t r u k t s i o o n i d ešelonide ülematele vahistatute saatmiseks Baltimailt

1. A ja B gruppi kuuluvate kinni võetute ešelonide saatmiseks sihtkohta määratakse igale ešelonile NSVL-i U K V NKVD korraldusega:

a) ešeloni ülem (NKVD) saatevägede komandöridest ,

b) arst — 1, velsker — (NKVD korraldusega) ja saatemeeskond arvuliselt

29 meest ( saatevägede koosseisust).

2. Vahistatud jagunevad kahte gruppi "A" ja "B".

"A" gruppi kuuluvad kõik perekondade pead, nende liikmed N K V D —

N K G B otsusel, märkusega isiklikus toimikus.

G rupp "A" saadetakse üldistel alustel vahistatutega, vastavalt N S V L

N K V D saatevägede teenistusmäärustikule.

Saatemeeskonna poolt, koosseisult 65 meest, toimub nende vas tuvõtmine

kogumispunktides eraldi aktiga, mis koostatakse 3-s eksemplaris .

"B" gruppi kuuluvad kõik perekonnaliikmed N K V D ja N K G B otsusel

märkusega isiklikus toimikus.

Grupp "B" saadetakse 30-mehelise saatemeeskonna poolt. N e n d e vas­

tuvõtmine saatemeeskonna poolt NKVD N K G B esindajalt to imub algjaamas

nimekirja järgi ilma isiklike toimikuteta. Isiklikud toimikud viiakse N K V D

N K G B esindaja poolt kogumispunkti , kus kogu ešeloni koosseis antakse

lõplikult üle koos isiklike toimikutega saatemeeskonna ülemale. Akt koosta­

takse 3-s eksemplaris, üks NKVD-le, üks äraandmiseks sihtkohas ja üks

saatevägede jaoks.

M ä r k u s : Vahistatute vagunite valve kohapeal j a vas tuvõtmine

to imuvad saatemeeskonna poolt, vastavalt NSVL USKV, pärast vas tuvõtmise

lõppu.

3. Saatemeeskond koos NKVD ja N K G B esindajatega saadab algpunkti­

dest kogumispunktidesse vastavalt skeemile, kus moodustatakse üldine

ešelon 5 0 — 5 5 vagunist.

4. Vahistatute ärasaatmine sihtkohta toimub ešelonide kaupa koos­

seisudega, mis on korraldatud inimveoks vastavalt suveoludele, selle seas

saatemeeskonna jaoks — üks sanitaarselt isoleeritud vagun ja üks vagun-

pood.

Igasse vagunisse märkusega "B" paigutatakse 30 inimest täiskasvanuid

ja lapsi koos nende asjadega.

Perekonnapead vastavalt NKVD — N K G B märkusele paigutatakse eraldi

vagunisse märkusega "A" ja lähevad eriešeloniga.

Grupp "B" läheb iseseisva ešeloniga. Kogukamate asjade jaoks antakse

ešelonile 2 kaubavagunit .

5. Vahistatuil lubatakse kaasa võtta järgmised asjad ja vä iksemad

majapidamise tarbvarad: 1) riided, 2) pesu, 3) jalanõud, 4) voodiri ided,

5) lauanõud (lusikad, noad, kahvlid), tee- ja kööginõud, panged, 6) toidu­

ained, 7) väiksemad majapidamise instrumendid ja tarbeesemed, 8) raha

( s u m m a pi iramata) , väärtasjad (sõrmused, kellad, kõrvarõngad, käevõrud,

portsigarid jt.), 9) kohver või kast asjade pakkimiseks.

280

Mainitud asjade kaal ei tohi ületada 10Ü kg perekonna peale.

M ä r k u s : Kogukamad asjad, nende seas majapidamise tarbvarad ,

veetakse eriti määratud vagunites.

6. Ešeloni ülem võtab vastu "B" gruppi kuuluvaid vahistatuid i lma

isikliku läbiotsimiseta ja asjade läbivaatuseta nimestiku järgi ja nende

isiklikud dokumendid N K V D kohalikkude organite nimekirja järgi, vahista­

tud paigutatakse vaguneisse perekondade kaupa.

Grupp "A" — otsitakse NKGB poolt pärast paigutamist vagunisse läbi.

Pärast vahistatute vastuvõtmist ešeloni vastutab ešeloni ülem täielikult

ešeloni olukorra eest ja kõigi vastuvõetute toimetamise eest sihtkohta.

7. Ešeloni ülem hoiatab vahistatuid, et põgenemise katse puhul ešeloni

valve poolt rakendatakse relvad.

Naiste ja laste suhtes on keelatud relvade rakendamine .

8. Vahistatute raskemate haigestumise juhtumite puhul teel — annab

ešeloni ülem haigeid üle U N K V D kohalikkude organite kaudu ravimisele

tervishoiu organite lähemasse punkti, mille kohta koostab vas tava akti ja

teatab N S V L N K V D peavalitsusele.

Nakkushaiguste juhtumite ilmnemisel haagib ešeloni ülem lahti vas tava

vaguni ja jätab karanteeniks N K V D kohaliku organi valve alla, millest teeb

ettekande N S V L N K V D peavalitsusele.

9 . Kulude katteks, mis on seotud vahistatute saatmisega annab N K V D

ešeloni ülemale aruande kohustusega rahalist avanssi, selle hulgas vahis­

tatute toitmiseks rbl. 3.50 inimese kohta ööpäevas .

10. Teekonnal raudteel "B" grupi vahistatud saavad ükskord päevas

tasuta sooja toitu ja 800 g leiba inimese peale.

Sooja toitu ja leiba antakse NSVL NKT-orgi restoranide ja e ine laudade

trusti raudtee einelaudades.

Toidu saamiseks teatab ešeloni ülem 24 tundi enne jaama saabumist

telegraafi teel jaama einelaudade direktoritele ja vastavatele N K B D T O

vormil: "valmistage N K V D ümberasujatele "Liter" nr arv kuupäev

kellaaeg ....„, lõunaid kg leiba — ešeloni

ülem — allkiri."

Lõunad antakse välja äraviimiseks vahistatute oma nõudega. L õ u n a ja

keeva vee saamiseks määrab ešeloni ülem tarviliku arvu grupi "B" vahista­

tute seast igast vagunist saatemeeskonna valve all.

Peale lõunate väljaandmist teostab ešeloni ülem tasumist vahistatuile

antud toidu eest restorani või einelaua arvete järgi.

11. Vahistatute kohalolemise kontrolli vagunites teostatakse mitte

harvemalt kui üks kord ööpäevas .

Grupp "A" toitlustatakse ühistel alustel vahistatutega.

12. Ešeloni liikumise, asupaiga ja tema seisukorra kohta teeb ešeloni

ülem igapäev ettekande telegraafi teel NSVL N K V D peavalitsusele ja N K V D

saatevägede valitsusele vormil: "Moskva, N S V L NKVD peavalitsus ja N K V D

saatevägede valitsus ešelon nr läbis jaama, kuupäev

allkiri."

Kõikidest tähtsatest sündmustest teekonnal (põgenemised, haigestumi­

sed, takistused toitlustamisel jne.) kannab ešeloni ülem ette N S V L N K V D

peavalitsusele ja lähemale N K V D DTO-le.

13. Ešelonide ülemad pöörduvad kogu teekonnal kaasabi saamiseks

N K V D transportorganite ja raudteemiilitsa poole.

14. Saabumisel sihtjaama ešeloni ülem annab inimesed vagunites üle

kohaliku osakonna või N K V D valitsuse esindajale akti järgi, juurde lisades

nimestiku ja isiklikud toimikud. Akt koostatakse 3-s eksemplaris, millele

kirjutavad alla: vastuvõtja, üleandja ja ešeloni saatcarst .

Akti üks eksemplar saadetakse tööasunduste osakonnale N S V L N K V D

C U L A C i l e , teine eksemplar antakse üle N K V D kohaliku organi esindajale

(vastuvõtjale) ja kolmas eksemplar jääb ešeloni ülema kätte a r u a n d e jaoks.

Nagu kõik kommunist ide käsud ja korraldused, nii sisaldavad ka küüditamise instruktsioonid palju üksikasjalikku sõnakõlksutamist, mida tegelikkuses ei täidetud. Väljasaadetute suhtes ettenähtud hooldamiskor-raldused jäid paberile või teostati nii, et neist kellelegi kasu polnud.

Näiteks on juhtnöörides räägitud arstiabi korraldamisest. Tegelikult oligi rongidega kaasas meditsiiniline personal — iga rongi kohta 4 — 6 isikut. Need olid Venest küüditamise puhuks kohale saadetud noored naisisikud, kes seal läbi teinud mingisugused esmaabi kursused. Arstimi­sest oli neil väga ähmane ettekujutus ja pealegi polnud neil mingit võima­lust arstiabi andmiseks, kuna arstimid puudusid täiesti!

Seepärast ei püüdnudki "meditsiiniline personal" ennast meditsiinili­se tegevusega tülitada. Tütarlapsed istusid kogu reisu aja oma vagunis ja lõbustasid endid nõukogude laulude laulmisega.

Teel haigestunuid pidi aitama ainult oma organismi vastupidavus. Eriti raske oli väikeste lastega, kuna need kannatasid pidevalt kõhukinni­susest tingitud valude läbi. Nii mõnigi väetike varises ebainimlike olude tõttu surma rüppe.

Täpselt samalaadne oli lugu toitlustamisega, kuigi juhtnööride järgi on igale isikule ette nähtud päevas 800 g leiba ja üks kord sooja toitu. Toit lustamine pidi olema tasuta, kuna selleks oli määratud rbl. 3.50 toiduraha isiku kohta päevas.

Tegelikult ei saanud keegi tasuta toitu ja supi saamist võimaldati alles Venemaa piirides, peale sellekohast nõudmist. Ka see raha eest antav vedelik oli maitsetu ja toiteväärtuseta. Vagun-poest antav toiduainete hulk oli väike ja paljudele valmistas ostmine raskusi, kuna kaasa võetud rahatagavara oli väike.

Esialgu aeti kodust kaasa võetud toiduainetega läbi, kuid need tagavarad kuivasid kiiresti kokku ning paarinädalase reisu lõpposas tuli juba kannatada puuduliku toitlustamise läbi.

282

Üks meeste vagunist Eesti piirides mahavisatud kiri märgib toidu-saamise kohta:

"Söögiaineid pole naised oma vagunis üldse saanud. Meie saime ka ainult soolasilke, leiba ja vett! Naised ei olevat silkegi saanud..."

Teine kiri meeste rongilt jutustab: " . . . Süüa antakse soolasilke. Veest on puudus. Üks nuga on 53 mehe peale ja seegi salaja! . . ."

Instruktsioonide järgi oli lubatud vagunisse paigutada kuni 30 inimest (nimetatud määr puudutab B-liiki. A-liigi suhtes pole juhendis ülemmäära fikseeritud), aga tegelikult tuubid vagunid puupüsti täis!

Seepärast muutusid tühiseks kõik need ametlikud korraldused, millest võinuks olla abituile vähegi tuge. Paberil ettenähtud määrused olid vaid silmakirjatsemiseks ja tegelikult valitses hoolimatus ning julmus süütute inimeste kallal.

Instruktsioonide punkt 14 viimne lõige määrab, et küüditatute üleandeaktist, mis koostatud sihtjaamas, saadetakse üks eksemplar N K V D GULAG-i le .

Mis on õieti GULAG? See tähtede kombinatsioon on äraseletatult Glavnoje Upmvlenije Lctgerei — karistuslaagrite peavalitsus. Venemaa oludes on see N K V D organ kujunenud riiklikult väga tähtsaks teguriks. G U L A G on maailmas enneolematu suurusega orjadekauplemise ettevõte. On teada, et Nõukogude Liidus kõik suurejoonelised riiklikud — viisaas­takute raamides plaanitsetud — tööd viiakse läbi sunnitööliste ja asumisele saadetute tööjõududega. Tööjõude hangivad riiklikud ettevõtted GULAG-i kaudu — lihttöölisest kuni oskustöölisteni. Tööjõudude väljaandmise eest makstakse GULAG-i le tasu. GULAG-il on ka alati tööorje anda, sest ta ülemus on ühtlasi GPU ülemus — juut B e r i a. Sel mehel on tühine asi vahistamis- või küüditamislainet käima panna ja tuhandeid inimesi voolab GULAG-i käsutusse, et teenida suuri summasid G P U juutide taskutesse.

Ka Eestist küüditatud inimesed sattusid selle suurejoonelise orja­kaubanduse objektideks.

K Ü Ü D I T A T U T E R O N G I D V E E R E V A D . . .

l ^ p n g i d e väljasõit kontsentratsioonijaamadest Venemaa poole algas 16. juunil. Pea igal pool oli ronge saatmas rohkesti küüditatute omakseid, sõpru ja tuttavaid. Aga oli ka palju neid, keda oli toonud kokku rahvuslik ühtekuuluvustunne.

Väljasõit kujunes meeliliigutavaks elamuseks nii äraviidavatele kui ka saatjatele. Naised ja lapsed ei suutnud hoida pisaraid ega mehed

283

sajatusi. Kostsid jumalagajätu-hüüded ja küüditatud laulsid rahvuslikke laule.

Sarnaselt toimus kogu Eesti piirides. Kõikjal, kus rongid läbistasid asulaid, kogunesid inimesed raudtee äärde viimseid tervitusi kaasa andma. Küüditatud lehvitasid vastu ja puistasid kirju tervitustega omaste­le. Üle piiri sõites lendas läbi trellide eriti rohkesti kirju — viimsed tervi­tused kodumaale.

Kes neid silmapilke isiklikult kaasa elas, teab, kuidas valu kõrval tungis südamesse viha seepärast, et olime võimetud päästma neid eesti poegi ja tütreid, keda bolševistlik vägivald meilt riisus.

Küüditatute ešelonid lähetati Eestist teele kui väikekiiruse kaubaron­gid, nagu nähtub säilinud teekirjade kontsudest või saatekirjade duplikaa­tidest. Kauba nimetuse all on märgitud: "Riikliku Julgeoleku Rahvakomis­sariaadi transport Nr inimesed" (mõnel teekirjal märgitud ka inimeste

arv). Kauba saatjana esineb dokumentidel N K V D nimi. Mõnel teekirjal on märgitud saatjana N K V D konvoi ülema nimi. Ka veokulu on välja arvesta­tud, mis kaugemaisse sihtjaamadesse suunatud ešelonidel teeb välja päris suuri summasid. Näiteks on Tallinnast lähetatud 54 vagunist koosneva ešeloni veokulu välja arvestatud rbl. 96 435 .—. Kõnesolevas rongis on saatekirja kohaselt olnud 2152 inimest. Veokulu on arvestatud 1600 km eest.

Küüditatute ešelonid saadeti Venemaale Narva ja Irboska kaudu. Säil inud raudteedokumentide alusel on Narva kaudu saadetud kolm ešeloni, kokku 148 vagunit, ja Irboskast on läbi sõitnud 7 ešeloni, kokku 342 vagunit. Kogusummas oli küüditatute ešelonide koosseisus 490 vagunit. Kõik need vagunid ei olnud täidetud inimestega, vaid see arv sisaldab ka väljasaadetute kraamile, vagun-poele, sanitaar- ja konvoimees-kondadele määratud vaguneid.

Ešelonide lähetamise kohta annavad selge ülevaate tabelid, mis koostatud üle Narva ja Irboska suunatud rongide kohta eraldi.

1 . N a r v a k a u d u

Ešeloni Vagunite Ešeloni välja- Lahte-

nr. arv saatmise aeg jaam

Sihtjaam

286 293 294

28 66 54

14. VI 1941 17. VI 1941 17. VI 1941

Narva Novosibirsk, Tomski raudteel Tallinn Kotelnits, Gorki raudteel Tallinn Kirov, Gorki raudteel

Kokku 148 vagunit

284

2 . I r b o s k a k a u d u

Ešeloni Vagunite Ešeloni välja-nr. arv saatmise aeg

Lähte- Sihtjaam jaam

286

287

288

289

290

291

292

23

56

76

50

40

57

40

17. VI 1941 Petseri Novosibirsk, Tomski raudteel

Tamsalu Promõšlennaja jaam, Tomski raudteel

Valga Tšanõ, Omski raudteel

Tartu Karagat, Omski raudteel

Jõgeva Starobelsk, Moskva-Donbassi raudteel

Tallinn Babõnino, Moskva-Kiievi raudteel

Petseri Starobelsk, Moskva-Donbassi raudteel

Kokku 342 vagunit

Küüditatute ešelonid liikusid võrdlemisi pikkamööda, kuna vahepeal oli puhkenud sõda ja raudteed olid koormatud sõjaväerongidega.

Kiri, mis saadetud teelt (Venemaalt), jutustab: "Oleme teel juba nädalapäevad ja teadmata on, kui kaua meie reis

veel kesta võib. Me ei tea ka, kus me praegu viibime, puuduvad teated välisilmast ja viibime nagu kotis. Kuuldub, et läheneme Kirovile. Kuid reis edeneb pikkamisi, vahel seisame tundide viisi, et oodata vett ja sööki ning mööda lasta kaugelt põhjast (Siberist) tulevaid ronge. Vett saame nii kuidas juhtub, mõnikord õhtul, teinekord hommikul. Sooja toitu oleme siiani saanud kaks korda.

Üleeile saime kusagil jaamas mingit suppi. Teinekord saime süüa eile öösi kell 12. . ."

±J ihtkohtadesse jõudes lõppes küüditatute saatuse esimene järk. Sõit ei olnud mitte kerge. Milliseid viletsusi ja vintsutusi küüditatud pikal teekonnal pidid taluma, on võimatu kirjeldada. Saadud teateil on mitmed vanad ja haiglased inimesed juba esimesel teeloleku nädalal surnud. Milliseid kannatusi ja vaevu pidid üle elama väiksed lapsed ja nende emad, seda võime vaevu ette kujutada.

Lõpuks olid siiski teekonna kannatused selja taga, kuid kohe algasid uued mured — kuidas alata Venemaal võimutsevas viletsuses elujärge?

Karjuv vaesus, mustus ja madal elutase oli "punase paradiisi" esimene tervitus küüditatud eestlastele.

Üks k u u d i t a tuist kirjeldab asjalikult oma esimesi muljeid Venemaa oludest:

K Ü Ü D I T A T U T E O L U K O R D V E N E M A A L

285

"Pilt, mis meile siia kiidetud maale saabudes avanes , oli kurb ja on

jäänud ka siiani selleks. Kõik on lagunemas ja maha jäetud. Külad koosne­

vad neist samadest vanadest õlgkatustega onnidest, milledest igaüks on

mõnest küljest viltu vajunud. Ei näe ühtegi i lupuud, sirelit või lillepõõsast,

vaid valitseb korralagedus ja mustus. Maal on uusi ehitusi vähe ja need on

tibatillukesed, ümmarai s t palkidest. Maal oleme näinud kaks kuni kolm uut,

suuremat ehitust tuhandete logude hulgas. Põllud on söötis ja täis kasvanud

madala võsaga, kuhu vahele on siis põllusiilud sörgitud. Töö tehakse käsitsi,

ühe hobusega, mis on nagu luu ja nahk. Traktoreid olen näinud kahte, mis

mõlemad seisid. Jalgrattaid kolm kuni neli. Riietus on vilets, sits ja vana­

moeline. Ka linnad on varisemas, suuremad ehitused kuuluvad vanemaisse

aegadesse . Nüüdsed on tibatillukesed. Majad on ühesugused, suitsunud,

mustad ja viletsad ning ühesugused venelaadilised.

Inimesed on vaesed ja viletsuses elavad. Ka nende meeleolu ei ole

sugugi hea, vaid neid hoitakse koos püssitiku abil. Kõik ootavad päästmist ,

vanglad olevat täidetud inimestega. Üdine pilt sellest maast on raske ja

rõhuv. Inimesed, kes varemalt on sel maal ringi sõitnud, ütlevad, et siin ei

ole midagi edasi arenenud, vaid palju endist on kokku varisenud."

Kohalesaabunult saadeti küüditatud gruppidena jaotuspunktist laiali neile määratud asukohtadesse, kus nad tööle rakendati.

Kodumaale saabunud kirjade alusel töötasid küüditatud peamiselt kolhoosides, turbarabas ja metsatöödel. Ka kivimurrus kärutajatena, linna puuhoovides, aiandusettevõtetes, käsitööartellides ja üksikuil juhtudel ka kantseleitöödel leidus väljasaadetuid. Rõhuv enamus oli sunnitud oma viletsat elatist teenima raske kehalise tööga kolhoosis, turbarabas ja metsatöödel äärmiselt madala töötasu juures.

Väljasaadetute kirjad on kirjutatud enamikus ettevaatlikult. Elust-olust antakse vaid kaudselt mõista. Kuid mõnigi kirjutab "paradiisist" sellise avameelsusega, et paneb imestama, kuidas selliste väljendustega kiri ometi tsensuurist läbi pääses. Enamasti näivad küüditatud naistel kodust kaasavõetud riided ja majapidamistarbed alles olevat. Üksikutel on läinud teel pakke kaduma, mis tõenäoliselt varastati konvoeerijate poolt.

Kohalik elukallidus ja vähene töötasu sundisid inimesi peagi müüma kaasavõetud vähemtarvilikke riideesemeid. Kõik ei saanud ka tervislikel põhjustel tööl käia, elatist tuli aga paratamatult hankida.

Saabunud kirjad loovad meile ilmeka pildi kohalikest oludest ja elutingimustest ning neis peegelduvad ühtlasi küüditatute meeleolud ja igapäevased mured.

Tallinnast küüditatud 17-aastane poiss kirjutab:

"Pärast paarinädalalist reisu läbi Venemaa jõudsime lõpuks kohale...

Sellesse linna paigutati 150-pcaline eestlaste grupp, kes koosnevad peamiselt

tallinlastest. Ülejäänud ešeloni osa paigutati gruppide kaupa väikestesse

286

l innadesse e lama. Oleme juba ses poriaugus üle poole nädala elanud ja

o leme sellest olemisest kõik tüdinud. Esmaspäeval lähen arvatavast i metsa­

töödele ühes teiste poistega. Muide, meie ešelon koosneb peaaegu ainult

naistest. Mehi on 25 ümber, neist 20 kooliõpilased. Perekonnad on kõik

perekonnapeadest lahutatud.

E m a mul veel tööle ei lähe, sest tööd lubati esialgu neile naistele, kel

kedagi ei ole, kes teda ülal peaks. Mina pean o m a ema toitma.

Mis puutub toiduküsimusse, siis nälga just ei jää, kui sul natuke raha

on, kuid menüü on väga üksluine. Hinnad on meie oludega võrreldes v ä g a

kõrged: liha — kg 15 rbl., või 35 rbl. kg (leidub harva) , piimaliiter 2 rbl.,

leiva — kg 85 kop. (saab kilo päevas, kui viitsid pool päeva sabas seista).

Ainus asi, millest ei tunta puudust ja mida võib alati saada, on alkohol.

Korteri saime endile võrdlemisi soliidse, võrreldes teistega: 12 nr

kolme peale. Mõned pidid asuma elama tubadesse, kus keegi pole e lanud

vi imase kümne aasta jooksul...

Pikapeale hakkab juba harjuma selle mõttega , et niipea k o d u m a a d

enam ei näe, kuid igaühele tundub siinviibimine kui mingi suvine ärasõit-

mine, et sügisel jälle tagasi tulla. Võibol la petab meid see lootus, kuid

igaühel vähemalt on selline tunne.

Tee peal kuulsime, et sõda on juba lahti. Siia kolkasse see veel erilist

mõju pole avaldanud."

Tallinnast küüditatud naine teatab oma elust:

"Kallikesed!

Nüüd siis lõppeks jõudsime kohta, kuhu jääme peatuma — elama.

Täna on 12. juuli. Seega on reis kestnud peaaegu kuu. Vahepeal otsis ime

töökohti ja nii läks aeg "suvitamisega" kaduma. Es imene lõplik meie maale -

panek sündis kaks nädalat tagasi. Siis algas tööotsimine. Algul pidime

metsatöödele minema, aga siis saabus põgenikke ja nemad said sinna kohad.

Nüüd asusime saeveskisse. E lame koos venelastega.

Meie rahval on 3 tuba. Elan koos toas ühe vanema prouaga ja meie

juures on veel üks 6-aastane tüdruk, kel on kaasas ema 2 vennaga. Kogu

selle ešeloni peale oli kaasas vaid 2 vagunit meestega. Teda nende seas ei

olnud. Temast meie praeguseni midagit ei tea. Kahju, kõik t ema asjad on

minu käes!

Viiakene virises paar päeva, et kõht on haige — kardan, et pimesool .

Ta oli kogu päeva ise toas madrats i peal kõveras ja virises. Vahest, kui tuli

valuhoog, siis ringutas ja nuttis kõvemini ja sealsamas lamas jälle vaikselt.

Veel oli õnnetus temaga: suur pikk pink kukkus jala peale ja nüüd hakkab

paremast jalast lonkama. Püüan teha sooja vanni jalale ja masseer ida —

vahest läheb m ö ö d a . Ise kannatan aga ikka veel nohu, mis suvel oli juba

Tallinnas.

Siin on väga ilus ümbrus . Ilus mets jõe kaldal, aga kõrged kaldad. Ja

väike järveke on otse akna all. Muide ümbrust pole just väga seatud: lilli ega

põõsaid ei leidu. Tööle hakkame esmaspäev. Mehed pidid vist kaks-kolm-

287

sada rubla teenima, naised vast 1 0 0 — 1 5 0 , ei tea täpselt. Pi ima saame, m u n e

ka, leiba antakse töölistele 85 kop. kilo, aga kui peatusime ühes talus, siis

maks ime 3 rubla kg. Piima eest anname 2 rubla liiter. Ei tea praegu, kuidas

need olud on, aga ma väga tahaks, kui saab veel saata pakke, et saadaksite

meile paki. Praegu on veel tsipake vöid ja suhkrut. H o m m e lubasid teised

vaadata , ehk saavad külast mett — saab siis lapsele meega teed. Mul veel

teed tsipa, mis saatsite järgi, aga varsti otsas kah, sest olen hakanud kah teed

jooma. Kui juhtub, et saab mune osta, siis ohverdame m u n a = 80 kop. ja

t eeme kakaoga šokolaadi — siis on pühad!

Praegu saab siit tsipa metsamaasikaid osta. Alul maks ime 1 rubla

klaas, aga nüüd tingisime juba 40 kopikale, kui nüüd mett kah saab, siis

katsume keeta moosiks. Noh, e lame—näeme.

Tegime kaks päeva suurpuhastust o m a uues kodus. Es imene öö

tahtsid lutikad ära süüa, aga kui iga öösel üles tõusta ja järgi vaadata —

kauaks neid siis ikka jätkub! Palkseinad muudkui keeva veega üle jälle,

muud suurt teha nendega ei saa. Aknale lubati veel paar klaasi kah varsti ja

uksele haak. Tabalukku vast saame kusagilt osta, aga 23 rubla on tsipa palju

maksta! No—näis!

Puid kogume praegu metsast, hiljem ostame. Praegu ei tea õieti,

kuidas minu saeveskisse minekuga on, sest siin on viis poissi ja üks väike

tüdruk, kellede eest peab hoolitcma, aga üks vanem proua ei tule üksi vist

toime, sest Viia on kah veel.

Loodan , et teie kõik olete tervise juures. Ärge unustage meid!

Tervitusi kõigile südamest .

Liidia."

Küüditatud vanem naisterahvas kirjutab 12. VII 1941 turbarabast:

"... Meie saime täna palka. Olime 7 päeva tööl ja mina sain 11 rubla

95 kop. Töö kestab hommiku kella 7 kuni kella 7-ni õhtul. Meie m e n ü ü on

hommikul vesi ja leib, lõunaks leib ja vesi ning õhtuks jälle vesi ja leib. Jahu

puud peab m a k s m a 85 rbl., muidugi vist nisujahu, aga meie ei ole seda mitte

näinud. Rahva jutu järgi olevat seda siiski Moskvas.. . E lame praegu barakis,

mis on 80 m pikk, 14 m lai ja 1,5 m kõrge — muidugi vundamendis t katuse­

harjani. Öösel paitab meie palgeid "armas punaarmee". Päeval ei ole nad nii

julged, ainult jooksevad põrandal , seinal ja lael. Öösel aga lasevad kaela

pops ja pops.. . Suhkrut ei tunta, ei tangu, ei hernest ega midagi peale kartuli,

mille puud maksab 14 rubla..."

Aiandussovhoosi tööle paigutatud naisharitlane kirjutab:

"11. VII 41.

Oleme juba 15 päeva siin paigal. Leidsime korteri kolmele ja käime

aiatööl. Aga neljale te legrammile ei ole senini mingit vastust tulnud ja see

teeb rasket muret . Teenistus on muidugi väga väike ja raha läheb palju, juba

tööriided (missugused!) tulid muretseda! Mõne aja pärast tuleb ka asju m ü ü a

288

nagu meil siin paljud teevad, või oodata kodust rahalaeva. Söök on v ä g a

vilets ja teda on vähe, töö on raske. Hea et suvigi on, talvega ei ole meil küll

siin elu. Kui ainult mingit teadet saaks.

Tervitusi.

Hilja."

Kiri samalt isikult, umbes kolm nädalat hiljem kirjutatud:

"5. VIII 41.

Kallis Ilse, olin päris mures , et kuidas Su käsi käib, sest täna sain

esimesed read Sinult ja keegi teine ei maininud ka midagi . Lepi seekord

kaardiga, meil on nüüd 10-tunnised, puhkepäevadeta tööpäevad ja kui tulek

ja minek juurde arvata , siis ei näe vaba tundi üldse. Aga kui mõni v ihmane

päev tuleb, siis on rohkem aega. Poogin õunapuid aiandussovhoosis ikka

o m a 600 päevas ja mu vaesed jäsemed ja selg protestivad kõige ägedamalt .

See töö kestab juba k ü m m e päeva ja annab vaeva augusti lõpuni. E l a m e

kõige primiti ivsemat elu, m a g a m e põrandal, peseme ise pesu ja s ö ö m e

plekktopsidest, jahukaste ja kartulid on luksus, aga piima kulutame o m a 1 / 2

It päevas ära (s. o. 1.—), leiba s a a m e 1 / 2 kg, aga kes tööl ei käi, ei saa ka.

Virvelt sain ka kirja.

Kirjutage. Ootan teateid Mallest. Kallistan teid kõiki.

Hilja."

Noor ema, kes oma lapse pidi viletsate elutingimuste tõttu kaotama, kirjutab lapse surivoodi äärest:

"21. juuli 41.

Kallid Illu isa-ema!

Tänasel päeval pean teele saatma suurima valusõnumi o m a elus. —

Kas eelmise kaarti saite, mille kirjutasin isa kirja vastuseks? Loodan, et saite.

Sellel juba teatasin, et Ainike haige — kõhuke lahti — viisin ta siis e smas­

päeval haiglasse, vaadati — leiti, et on sooltepõletik — kolmapäev oli parem,

arst lubas varsti välja, aga järsku hakkas tasakesi uuesti ha lvenema ja pühap .

öösi arst oli avastanud, et düsenteeria, kas oli, kes teab. Verist väljaheidet ei

olnud. Eile valvasin ta juures kella 11-st 1 / 2 9-ni õhtul, mil sulges si lmad

igavesele unele. Seda valu, mida seal läbi elasin, ei oska kirjeldada. Palusin,

palusin, lootsin, et sünnib ime. Ma olen o m a silmad kuivaks nutnud. — Ja

Ilmarile ei saa ütelda! Isa aitähh! Raha sain kätte Ainikesele, aga mis otstar­

beks! Võõrasse mulda! Ei omakseid. Olen ihuüksinda. Kodus palusin ka, aga

peale kodust lahkumist olen lakkamatult palunud alati kõigi eest ja kõige

eest. Ise olen terve praegu. Varsti tuleb see aeg, mil ise jälle haiglasse minna.

See võib iga minut tulla. Kolmapäeval kell 7 õhtul kavatseme Ainikese

mulda sängitada. Muud midagi ei saa enam teha talle väiksele kallile

pojale.— Isa-ema kui valus on! Ja millist valu see Teile teeb. Jumal kinnitagu

meid. Ja loodame ikka veel!

Suurimas valus — Saime."

289

Ilmekalt kirjeldab väljasaadetute viletsusi üks tallinlane:

"Elan nüüd üksinda suurel maal, mehest ei tea seniajani midagi .

Siinolevaist eestlastest suri üks südamerabandusse esimestel päevadel , sest

meid on ikka k o m m e enne m a g a m a minekut ümber paigutada. Inimene

kohkus sellest ja suri. Tütar, poeg ja minia, jäid lähemaist inimestest leinama,

muidugi oli meie lein sama, mis neil.

Kurb päev, v ihma sadas. Varesed kraaksusid, sest laululinde ei ole

kuulnud pärast seda kui ööbisime Raasikul. Ainult kurbus ja valu on

siinpool.

Meid on kõigest 2 abielupaari, teised on kõik meestest lahutatud.

Minu riided, mis kaasa võtsin, on mehe käes, minu juures on jälle m e h e

pesu. Kogu aeg lubati, et saame meestega kokku, kuid lubamine jäi ainult

lubamiseks. Täna on meil puhkepäev ja turupäev. Meie inimesed m ü ü v a d

o m a asju, sest raha lõppes mõnel otsa...

Käin praegu teist nädalat põllul tööl. On hirmus raske, päike kõrvetab

ja tervis on läbielamustest väga vilets, aga tööd peavad kõik tegema, sest

üteldakse, kes tööd ei tee, see ei saa leiba. Tööd teeme küll, aga leiba ei anta

ikkagi. Raha saame siis, kui vili valmib, sest praegu ei jätku raha maks­

miseks...

Meist üks osa inimesi pandi kirikut l a m m u t a m a . Neil peaaegu kõigil

on väike õnnetus juhtunud, — kellele kivi pähe või jalale kukkunud. Mõne­

del on rasked paised kätel. Nagu mingi needus lasub nende tööl, aga nad

peavad l a m m u t a m a , kui tahavad süüa saada..."

Nüüd järgneb osa kirja mõistukõnes:

"Minul jäi kodus väike võlg maksta. Lubasin raha saata, aga praegusel

korral teenin 5 rbl. päevas, aga sellest ei jätku. Kui näete, siis ütelge õele —

1 või 60 rbl., 10 muna 6 r b l , piim 2 rbl., liha 18 r b l , — et ta maksaks ära. . ."

Toodud kirjad annavad küllalt selge kujutuse raskustest, millega küüditatuil tuli võidelda. Masendav on olukord, mida kirjeldab haritlase sulg või vaevaliselt kritseldab paberile lihtsa tööinimese harjumatu käsi.

Küüditatud meestelt pole saabunud kirju. Kuna nad arvati arreteeri­tuteks, siis polnud nendel kirjade saatmine lubatud.

K Ü Ü D I T A M I S E "PLAAN" JA SELLE TÄITMINE

alti maades küüditamist juhtivaile tšekistidele Serovile ja Avakumo-

vile 13. juunil 1941 Moskvast Riiga saadetud šifreeritud telegramm sisal­

das küüditamise plaani. Sellega määrati kindlaks Eestist, Lätist ja Leedust

küüditamisele kuuluvate isikute arv ja küüditatute ešelonide mahalaadi-

290

misjaamad Nõukogude Venemaal. Telegramm sisaldab järgmist (tõlkes on

välja jäetud Lätist ja Leedust suunduvate ešelonide sihtkohad):

Riia — sms Serovile

sms Avakumovi l e

L ä t i s t s u u n d u v a d e š e l o n i d 1

2

L e e d u N S V - s t A l t a i p i i r k o n d a ( k r a i )

15.

16.

E e s t i N S V - s t: 37. Kotelnitši jaama, Gorki rdt 1600 inim.

38. Šahunja 300

39. Kirovi 5 0 0

40. Slobodskoje 400

41. Fileiki 300

42. Vekanskaja 300

43. Muraši 100

44. Oritši 100

45. Jurja 100

46. Kopar ino 100

47. Pinjuri 100

48. L u z a 100

49. Novo-Sibirski jaama, Tomski rdt 700

50. Tšanõ 1000

51. Karagat i 1000

52. Promõšlennaja 1000

53 . Starobelski jaama, Moskva-Donbassi rdt.

perekonnapead — üksikud 1930

54. Babõnino jaama, V.-Kiievi rdt. perekonnapead —

üksikud 1000

55. Solikamski jaama, Permi rdt.

kriminaalkurjategijaid 472

Toimetage raudtee veokirjade koostamist vastavalt ülalmainitud sihtjaamadele.

Kohustage ešelonide ülemaid teadustama teekonna häbistamisest kord ööpäevas

N S V L N K V D v e d u d e osakonnale.

Tšernõšev

Andis Kotljarov

Nr. 3 0 / 5 6 9 8 / 0 1 6 Võttis vastu Vorobjev

13. VI — 1 9 4 1 13. VI — 2 . 3 0

291

1. Pärast bolševike põgenemist Pärnust leiti miilitsahoonest osalt põlenud protokollide raamat, mis sisaldab maakondliku kolmiku (troika) otsuseid "nõukogudevastase elemendi" väljasaatmise kohta. Protokollideraamatu kaas. 2. Pärnumaa kolmiku protokollideraamatu esimene külg. 3. Protokollideraamatu viimane külg. 4. Küüditatu varanduse nimestik. Selles Eesti lipp esineb "kiike lipu" nime all

292

1. Maakondliku kolmiku esimehe Kikkase arvestused Pärnumaal ettenähtud küüditamise "plaani" ja selle tegeliku täitmise kohta. Arvestuses esineb liitmise vigu, mis näitab, et Kikkasele ka kõige lihtsamad aritmeetikat ellingud raskusi tegid. 2. Raudteeveokirjad küüditatute kohta.

293

Vaadeldes väljasaadetiste sihtjaamu oblastite ja rajoonide alusel saame järgmise pildi:

Kirovi oblastisse .

Novosibirski

Starobelski rajooni

Babõnino

Permi oblastisse . .

4000

3700

1930

1000

472

isikut

Telegrammis on märgitud, et küüditatud perekonnapead (s. o. need, kes kuuluvad A gruppi) saadetakse Babõnino (asub Kaluga ja Brjanski vahel) ja Starobelski (asub Luganskist umbes 90 km põhja pool) jaamades­se.

Kriminaalkurjategijaile oli väljasaatmise lõpp-punktiks Solikamski jaam Permi oblastis. Tõenäoliselt ei saadetud nimetatud jaama üldse ühtki immest, mida tõendavad ka raudtee veodokumendid. Kui palju kriminaal­set elementi üldse tol korral küüditati, pole teada. Teatavasti saadeti vangid — nii poliitilised kui ka kriminaalsüüalused — hoopis hiljem Nõukogude Venemaale.

Eespool toodud andmetest nähtub, et suurem osa väljasaadetuist olid määratud Kirovi ja Novosibirski oblastisse, mis ka tegelikult enam-vähem taoliselt teostus.

Nendest bolševike poolt mahajäänud materjalidest selgub, et Eestist oli 14.—17. juunini väljasaatmisele määratud 11 102 isikut.

Selle isikulise täpsusega koostatud plaani täitmine kommunist idel nagu alati 100 %-selt ei õnnestunud. Paljusid küüditamisele määratuid ei saadud kätte — nad ei viibinud küüditamise momendil juhuslikult kodus või olid juba varem arreteerimise kartusel põgenenud.

Plaani täitmisest pidid kohalikud operatiivstaapide ülemad esitama aruanded. Säilinud on sellistest aruannetest aruande mustand, mille on koostanud Pärnu operatiivstaabi ülem K i k k a s . Pärnu maakondl iku "kolmiku" esimees on küüditamisele määratud kodanike nimekirja lõpul koostanud pliiatsiga kirjutatud venekeelse aruande, milles võrdleb "plaani" ja küüditamise lõpptulemusi. Mustandi tekst eestikeelses tõlkes on järgmi­ne:

Rahvakomissariaadi poolt kinnitatud plaani järgi

Kokku A N K G B 2 2 4 + 4 6 = 2 6 0

B N K G B 5 5 0 + 1 1 = 5 6 1

7 7 4 + 5 7 = 8 2 1

294

Tegelikult 16. VI 41 . hommikul kell 4 küüditatud

Kokku A N K G B 1 9 9 + 4 0 = 2 3 9

B N K G B 4 7 7 + 1 0 = 4 8 8

6 7 6 + 5 0 = 7 2 7

Samas, natuke allpool, on välja arvestatud ka küüditamise plaani

puudujääk: 821

— 7 2 7

94

Mustand-aruandest nähtub, et Pärnu maakonnast ja l innadest oli küüditamisele määratud 821 isikut. Tegelikult peab olema 831 , sest arvu­tuses on viga — 224 ja 46 liites on 270, mitte 260, nagu arvestuse tegija aritmeetika näitab!

16. juuni hommikuks oli küüditatud 727 (ka selles arvutuses on viga, peab olema 726!). Puudujääk seega 94 isikut (õige arvestuse kohaselt aga 105 isikut).

See aruande mustand on üheks näiteks, milliste teadmistega olid nõukogude võimumehed. Lihtsas kokkuarvamise tehingus kaks viga — arvusid 224 ja 46 liites on ta saanud 260 ning 477 ja 10 liites 488!

Nagu Pärnus, nii tekkis puudujääke kõikjal ja seega jäi küüditamise lõpptulemus paari tuhande võrra vähemaks kui oli plaanitsetud.

Bolševike poolt äraviidute ülemaaliseks registreerimiseks kutsuti 1. sept. 1941 ellu Äraviidud ja mobiliseeritud eestlaste registreerimise keskus (ZEV). ZEV-i poolt 15. märtsiks 1943 kogutud andmeil küüditati Eestist 9728 isikut.

Eestist küüditatud hajutad mööda Nõukogude Liitu laiali.

Raudteedokumentide põhjal on võimalik kindlaks teha, et arvuliselt kõige rohkem vaguneid on sihitud Siberi osasse (Novosibirski oblast), nimelt 233 vagunit. Põhja-Venemaale Kirovi (end. Vjatka kub.) oblastisse 120 vag., siis lõuna poole -— Babõninosse 57 vag. ja Starobelskisse 80 vagunit. Kas rongid selles koosseisus ettenähtud sihtkohtadesse jõudsid või toimus Nõukogude Venemaa sees veel ümberhaakimine, pole teada.

Kohalejõudnult on kirjutanud kodumaale ainult naised ja saabunud kirjade alusel on võimalik teha üldjoontes järeldusi, et K i r o v i o b l a s t i s s e o n saadetud Tallinnast, Harjumaalt, Läänemaalt j a Saaremaalt küüditatud naised — lastega. Kirovi oblastisse on sattunud ka mõned üksikud perekonnad koos. See tuleneb sellest, et need perekonna-

295

pead ei kuulunud A-gruppi. Pole andmeid, miks mõnede perekonnapeade suhtes sarnane erand on tehtud. Üldiselt oli olukord sarnane, et kõik perekonnapead kuulusid A-gruppi ja saadeti perekondadest eraldi.

N o v o s i b i r s k i o b l a s t i s s e o n jõudnud Lõuna-Eestist , Virumaalt ja Järvamaalt küüditatud naised — lastega.

Meeste suhtes pole kindlaid andmeid, kuna A-gruppi kuulunud mehed pole ükski kirjutanud, muidugi põhjusel, et ei lubatud kirjutada.

Arvatavasti saadeti Põhja-Eestist küüditatud mehed Babõnino jaama ja Lõuna-Eestist küüditatud mehed — Starobelski jaama.

Tõenäoline on, et ka Siberi osasse on saadetud mehi. Raudteeametni­ke andmete kohaselt on Karagati jaama sihitatud ešelonis olnud mehi.

Selline oli umbkaudne üldpilt küüditatute asukohtade suhtes al­guses, kuid rinde lähenemine tõi kindlasti — vähemalt meeste suhtes — peatselt muudatusi. 1941. a. sügisel vallutati Saksa vägede poolt Starobels­ki ja Babõnino rajoonid, kuid vallutatud aladelt ei pääsnud ühtki küüdita­tut — kõik olid viidud aegsalt kaugemaisse piirkondadesse. Hiljem on tõenäoliselt küüditatud mehi veetud läbi paljude sunnitöölaagrite ja puistatud laiali üle kogu Nõukogude Venemaa.

Maakondadest ja linnadest on registreerimisandmeil küüditatud järgmiselt:

Harju maakonnast ja linnadest 2593

Järva " " 365

L ä ä n e " " 573

Petseri " " 475

Pärnu " " 816

Saare " " 985

Tartu " " 1070

Valga " " 363

Viljandi " " 745

Viru " " 1303

Võru " " 440

9728

Kokku: 9728

ZEV-i poolt kogutud materjal on praegu veel lõplikult läbi töötama­

ta, mistõttu arvudes on võimalikud teatavad muudatused. Samuti ei ole

veel käsitada täpset statistilist materjali äraviidute vanuse, hariduse,

elukutse jne. kohta.

Eelkokkuvõtete alusel saame siiski üldpildi küüditatud meeste,

naiste ja laste (alla 18 a.) arvulise vahekorra suhtes.

296

Küüditatud on: mehi 3512

naisi 3024

lapsi 3067

Laiaulatusliku küüditamise läbiviimisel ilmnes puudusi ja arusaama­tusi, mis olid koguni arutusel kompartei keskkomitees, kus tehti seepärast etteheiteid rahvakomisar B. Kummile.

Üks Tallinna küüditamisjuhte on märkinud paberilehele terve rea vigu ja küsimusi, mis inimeste kinnivõtmisel ilmnes ja mille kohta taheti saada lahendust, et järgnevail küüditamistel asi libedamalt läheks. Säil inud paberilehele on märgitud vene keeles järgmisi arusaamatusi:

1. Aktsiooni puudulik organiseerimine.

2. Järelejäänud kapitalistide küsimus.

3. Miks rahad tagasi anda?

4. Mis teha põgenenutega?

5. Miks kaotati varanduste nimestikud? 6. Kuidas jääb asutuste rahade ja dokumentidega? (Nähtavasti leidus

küüditatute korteris ametiasutuste raha ja dokumente.) 7. Saamata jäänud palk, kuidas sellega? 8. Kas tuleb veel ... (küsimus on jäänud pooleli). 9. Kuidas talitada trotskistlike ja teiste raamatutega?

K A V A T S E T I K Ü Ü D I T A D A K O G U EESTI R A H V A S

L ähemas tulevikus, kui ZEV-i registreerimismaterjal on statistiliselt läbi töötatud, võimaldub täpsem analüüs väljasaadetute suhtes. Kuid küüdita­mise peasiht on meile selletagi selge: esmajoones oli küüditamisele määra­tud rahva teadlikum, rahvuslikum ja elujõulisem osa.

Enamlastele oli teada, et eesti rahvas pea tervikuna on bolševismiga leppimatu, mispärast tuleb ta elujõud murda.

Asjaolu, et küüditati kodanikke igast kihist ja elukutsest, tõestab omakorda, et rünnak oli alustatud mitte niivõrd üksikisikute kui terve rahva vastu.

Bolševistliku Venemaa kavatsused eesti rahva suhtes tegi Eesti Omavali tsuse juht dr. H. M ä e maailma avalikkusele teatavaks Tartu vabastamise esimesel aastapäeval peetud kõnes:

"Bolševistlik Venemaa vajas Eestimaad oma maailmarevolutsiooni kavatsuste teostamiseks, selleks, et siit alata peale sõjalist pealetungi

297

Lääne-Euroopale, et bolševistlikku revolutsiooni viia edasi. Ta ei võinud seda mitte teha maalt, kus elab rahvas, kes on bolševismi vastane, ja seepärast oli bolševistliku Venemaa eesmärgiks kogu eesti rahvast siit maalt kõrvaldada ja seda ära hävitada.

Meie teame seda nüüd, et 1941. a. augustikuu lõpuks oli kavatsus jätta Eestisse vaid 358 000 eestlast-asjatundjat, keda aga ka kavatseti viia hiljemini mööda suurt Venemaad laiali orjadena tööstustesse ja põllu­majandusse. Meie teame praegu seda, et üle 700 000 inimese veel juuli- ja augustikuu jooksul pidi Eestist ära viidama, ja meie teame tänapäev seda, et kavatsus oli need üle 700 000 inimese — need olid peamiselt naised ja lapsed — tööorjadena mööda Venemaad laiali viia. Me teame, et neid taheti viia Põhja-Venemaa ja Siberi sunnitöölaagritesse, et sealse karmi kliima ja nälja kaasabil neid pikaldaselt ja kindlasti mõrvata."

Korraga sadu tuhandeid hävitada pole võimalik. Selle asemel leiutati Venemaal hoopis salakavalam ja õudsem moodus. Põhja-Venemaa ja Siberi tohutuile maa-aladele on saadetud miljoneid inimesi, kes sealseis ebainim­likes elutingimustes on rakendatud sunnitööle, mis neid aastate jooksul pikaldaselt niikuinii suretab.

Asjatundjate arvestuste järgi oli Venemaal umbes 120 miljonit inimest muudetud sel teel tööorjadeks režiimi huvides.

Neile miljoneile õnnetutele lisandus tuhandeid eestlasi ja lõpuks pidi jagama sama saatust peaaegu kogu eesti rahvas. Seega kavatses bolševistlik terror tabada ühekorraga kahte eesmärki: murda bolševismivaenulise ja Nõukogudele hädaohtliku eesti rahva selgroog ning saata maailma kõige suuremasse orjadekarja täiendavat lisa aegajalt kokkuvarisevate asemele.

Eesti rahvas pääsis hävingust viimsel hetkel, kuigi bolševike poolt meie rahvuskehha löödud haav on valus ja äärmiselt raske.

Oleme siiski veendunud, et need meie hulgast, kes praegu peavad vaevlema kaugel Sarmaatia lagendikel, on teadlikud eestlased, kes ka raskemaiski olukordades ei kaota meelekindlust ega lootust.

Võitlus bolševismi hävitamiseks veel kestab, kuid meie oleme kindlad ja teadlikud, et see lõpeb võidukalt. Sel võidupäeval lõpeb ka meie rahvuskaaslaste okkaline saatusteekond.

Usume sellesse õiguse, õigluse ja inimlikkuse nimel.

EESTLASTE OSAVÕTT EESTI VABASTAMISEST SAKSA SÕJAVÄE POOLT 1941. AASTAL

esti vabastamine, samuti kui Leedu ja Läti vabastamine Nõukogude Vene võimu alt sündis Suur-Saksa sõjaplaani üldkava raamides. Seega tuleb vabastamiskäiku meil vaadelda kui murdosa teatud tervikus, mille kujundamisel ja kujunemisel muidugi ei saanud mõju avaldamata jätta (ja olid ka arvesse võetud) kohalikud olukorrad ja tingimused.

22. juunil 1941 puhkenud Suur-Saksa suurel ida-sõjakäigul tegutses rinde vasakul tiival, seega Läänemeremaade punajõukudest puhastamisel, kindralfeldmarssal Ritter von L e e b i väegrupp. See koosnes kindral-kolonelide von K ü c h l e r i j a B u s c h i armeedest j a kindralkolonel H o e p n e r i soomusarmeest. Maajõudude tegevusele lõid kaasa juba esimestel päevadel ülevõimu saavutavalt kindralkolonel K e 1 1 e r i õhujõud, jagades peale muu hävitavaid hoope ka N. Vene merejõududele Läämere põhjaosas ja Soome lahes. Maarindel vastasolevale N. Vene marssal T i m o š e n k o armeele anti kohe sõjakäigu alguses tugevaid hoope, millest purustavamad olid soomusjõudude hävituslahingud põhjapool Kaunast 25. ja 26. juunil, kus vastane kaotas ümmargusel t 200 soomusmasinat .

Kindralkolonel B u s c h i armee lõigus vallutati Dünaburg (Dau­gavpils, Dvinsk) juba 26. juunil. Edasitungil Leningradi suunas murti läbi 5. juulil Ostrovi juures soomusvägede lahingus nn. "Stalini liinist", mis suundus Eesti—Läti piirilt kagusse, kulgedes läbi Polotski ja Vitebski juurest, ulatus Dnepri vasakut kallast mööda Kiievini ja sealt hüpet tehes edelasse üle Žitomiri Bugi äärde, sealt lõpuks Dnestri vasakule kaldale, mida mööda ulatus kuni Musta mereni. Lahing lõuna pool Pihkva järve oli tugevasti väljaehitatud positsioonide tõttu väga äge (tuli vallutada lähi-võitluses enam kui 5000 punkrit, maamune tuli kõrvaldada enam kui 80 000) . Pihkva vallutamise järel 8. juuli hommikul liikus armee parem tiib Ilmjärve—Staraja-Russa suunas, kus vastas tegutses ka N. Vene 22. ter-ritoriaalkorpus. Armee keskmine osa liikus edasi Luuga peale, kus vastane avaldas jälle ägedamat vastupanu. Vasak tiib aga, liikudes mööda Peipsi idakallast, vallutas 17. juulil Oudova ja jõudis 21. juulil Narva jõe paremat kallast mööda Plüssa jõe lõunakaldale, jäädes peatuma Nisõ küla juurde, mis on 13 km Narvast.

299

Siia juurde võib märkida selle armee tegevusest veel järgmisi täht­päevi: Dno vallutamist 19. juulil, Luuga vallutamist 24. augustil ja Schlüs-selburgi vallutamist 8. septembril.

Kindralkolonel v. K ü c h 1 e r i armee osad, liikudes mereäärses lõigus, jõudsid 26. juunil Šiauliaisse, 29. juunil Liibavisse, 1. juulil Vinda-visse ja 2. juulil vallutasid kahepäevase võitluse järel Riia (Kaunas ja Viina vallutati juba 24. juunil). Riia vallutamisel oli ägedamaid võitlusi sildade juures Väina kaldal. See linnaosa sai ka kõige rohkem kannatada. Lühikese peatuse järel peale Väina ületamist ja Riia vallutamist alustas v. Küchleri armee kiiret marssi põhja suunas. Eesti piirile jõuti viis päeva pärast Riia vallutamist.

Saksa vägede Eesti piirile jõudmise ajaks oli meil olukord kujunenud järgmiseks. Maa oli viibinud tervelt ühe aasta kestel, aga võib Öelda ka ainult ühe aasta kestel, kommunistlike-bolševistlike harrastuste läbiviimise tulipunktis. Nii mõnigi liikumise suund ja mõnigi vaatenurk oli selle ajaga muutunud kuni 180 kraadi. Ammu olid vaikinud pasunad, mis aasta tagasi lakkamatult kordasid: Eesti ja teiste Balti riikide liitmisega N. Vene külge on need maad lõplikult pääsnud sõja raskustest ja sõja koledustest. Vi imane sensatsioonilisem uudis sõja puhkemise järel oli aga levitatud Stalini enda poolt. Ta hävitas omas kõnes senise müüdi "võitmatust Punaarmeest" ja deklareeris, et maailmas ei ole üldse võitmatut armeed (vihjates oletatavasti sellega lootusele võita Suur-Saksa armeed). Meie rahvas elas aga sõjakuulutus-eelseil nädalatel ja samuti esimestel sõjanäda-latel täielikult 14. juuni sündmuste mulje all. 14. juuni tuhandete inimeste sunnitööle saatmine ilma vähematki süüdistust tõstmata, ilma mingi kultuurmaailmas praktiseeritava kohtuotsuseta, see oli kõige võimsamalt karjuv alasti tõde N. Vene "kõige demokraatlikumast korrast", N. Vene arusaamisest isiklikest vabadustest, N. Vene paljukiidetud uuest, õiglasest ühiskondlikust elust.

Järele mõeldes sündmuste käigule paistab aga, et sellel alal, s. o. inimeste vintsutamise ja hävitamise alal, oli N. Venes tõesti läbi viidud teatud "plaanimajandus". See sündmuste järjekindlus oli aga liiga läbipais­tev meie terava pilguga ja kriitilise mõistusega inimestele.

Endine Eesti 15 000-ne sõjavägi oli moodustatud 1940. a. sügisel ümber 22. territoriaalkorpuseks. Olles seega lülitatud Punaarmee kooseisu, oli ta pidanud 10 kuu jooksul läbi tegema nii mõnegi raske katsumise. Sõja puhkemise järel, juuni lõpupäevadel 1941, viidi korpuse osad Narva ja Pihkva kaudu Staraja-Russa ja Porhovi rajooni. Seal nad hävisid la-hingjõuna bolševistliku režiimi jaoks — tõusid aga üles üksikvõitlejatena võitluses oma kodumaa vabaduse eest.

300

Saksa-vastaseks võitluseks jättis bolševistlik väejuhatus Eestisse ja Lätisse ainult Balti Erisõjaväeringkonna venelastest koosnevad väeosad, mida täiendati mobilisatsiooni korras kokkukutsututega. Peale sõjaväering­konna alla kuuluvate väeosade tegutsesid siin veel Punalipulise Balt imere Sõjalaevastiku osad, kelle peabaas asus Tallinnas. Kas ühe või teise koondise osana tegutsesid Eestis veel ka lennuväe osad, kelle peajõud olid koondatud saartele ehitatud õhujõudude baasidesse. Kohapeal tõusis Punaväe võitlusjõudude suurus veel hävituspataljonide ja töölispolkude arvel. Neist esimesed koosnesid peaasjalikult vabatahtlikest bolševistlike kalduvustega inimestest. Hävituspataljoni ülesandeks oli tagala puhastami­ne ebasoovitavaist elementidest ja rinde lähenemisel varanduste hävitami­ne vastavalt Stalini käsule. Töölispolgud organiseeriti aga partei ja käitiste administratsiooni survel käitiste töölistest ja nende osatähtsus toimunud võitlustes on äärmiselt väike. Lõpuks kisti mõnel pool võitlustesse ka kommunist l ikke noori (Pärnus).

N. Vene vägede Eestisse baasidesse tulemise järel hakati siin suure kiirusega kindlustusi ehitama. See sündis aga ainult nn. baaside ra­joonides: Saaremaal, Hiiumaal, Paldiski ümbruses (kaasa arvatud Pakri saared) ja Osmussaarel . Peale otseste kindlustustööde alustati kohe ka aerodroomide ehitustöödega või olemasolevate täiendustöödega Tallinnas, Tapal, Rakveres, Kuusikul ja Pärnus. Pärast 1940. a. 21. juunit, s. o. Varese valitsuse poolt võimu ülevõtmise järel, kindlustustööde rajoone ei laien­datud. Sõja puhkemise eel aga lõpetati suuremad ehitustööd baasides üldse. Kestis veel vaid punkrite ehitamine. Juuli alguspäevil 1941 pandi kõrgema sõjaväejuhatuse pooit kindlustustööde korraldamine tsi­vii lvõimude peale. Täitevkomiteede esimehed kujunesid sellega nüüd mitmel pool strateegideks ja sõjaväeinsenerideks, kelle juhatusel algas tankitõkete ja tankitõkke-kraavide ehitamine. Olevail andmetel on ainult üksikuis kohtades neil selles töös nõuandjateks olnud vene eriteadlased. Mainitud korralduse põhjal kerkisid meie bolševistlike kuulsuste nimelised liinid: Jalaka liin Tartu juures; Sompsoni liin Sindi juures; Säre liin Tallinna all jne. Kümneid tuhandeid inimesi 16—60 aasta vanaduseni aeti sunni­viisil välja — töötati päiksetõusust loojakuni, ilma et oleks muretsetud toitlustamise ja korraliku puhkepaiga eest.

Jääb küsitavaks, mis inspireeris neid kindlustustöid korraldama säärasel viisil, nagu see tegelikult sündis. Kas oli see püüe kiskuda tervet elanikkonda sõjalise mõtlemise ja sõjalise tegevuse keerisesse või oldi siiski nii naiivsed ja loodeti tõesti neilt kindlustustelt midagi olulist vastase edasijõudmise takistamiseks. Niipalju kui teada, ei osutatud tegelikult neile kindlustatud joontele sõjalise tegevuse juures mingit olulist tähele-

301

panu ei omal poolel, ei vastaspoolel — isegi harva tekkis nende juures sõjalisi kokkupõrkeid.

Peale tegeva sõjaväe jäid Eestisse veel Vabariiklik Sõjakomissariaat ja maakondlikud sõjakomissarid. Need, muidu vähe silmapaistvad asu­tised, jõudsid teha meile siiski suurt kahju. Lõuna-Eestis kutsuti kokku ainult kutsealused. Põhja-Eesti aga tehti mobilisatsioonidega meestest peaaegu tühjaks. 35 582 Eestis mobiliseeritud mehest langeb Tallinna linnale ja Harjumaale 20 935. Maa vabastamiskäigu võitlustest oli seega kõrvaldatud suur protsent meie teovõimelisemaist meestest. Võitlustest puudujate arv suureneb aga kindlasti veel nende tegevteenistuses olnute arvel, kes juuni lõpul viidi Venemaale ja kes kuni praeguse ajani pole vastaspoolelt Saksa poolele üle tulnud. Nende meeste koguarvu suurust hinnatakse 5500 peale. Seega oli ja on välja lülitatud meie praegu veel käimasolevaist võitlustest ümmarguselt 40 000 meest. See on arv, mis vastab meie Vabadussõja tegevjõudude koguarvule rindel.

14. juuni küüditamine — sunnitööle saatmine — pani aluse laialt levinud metsavendlusele. Soe aeg võimaldas kõigile, keda hädaoht kuida­gi ähvardas, metsa minna ilma pikema kaalumiseta. Eesti sõdurite kodu­maalt ärasaatmine juuni lõpupäevil, s. o. kaks nädalat hiljem, tõi metsa­desse suurel arvul vilunud sõjamehi, kes olid suuremalt jaolt hästi relvas­tatud. Mobiliseeritavate kokkukutsumise tähtpäevad olid teisest küljest väärikad päevad meie kaitsejõudude uuel kogunemisel metsades. Lõplik metsavendade salkade väljakujunemine sündiski nimelt eelmainitud mobilisatsiooni tähtpäevadel. Metsavenna mõiste haarab järelikult kõiki neid mehi ja ka naisi, kes bolševistliku režiimi, s.o. mobilisatsiooni, arre­teerimise ja küüditamise eest metsadesse põgenesid. Neist võib kanda osa partisanide nimetust, ja nimelt need, kes üritasid partisanisõja taotlusi, s. o. tegelesid tagala ühenduste häirimisega, väiksemate vastase salkade hävitamisega, vastase suuremate jõudude üllatuslike siin-seal ründamiste-ga, hoidudes seejuures võimalikult kestvamaist ja suuremaid jõude nõudvaist kokkupõrgetest. Niisama võivad nii partisanid kui ka üldse metsavennad olla omakaitselasteks ja nimelt sellest momendist peale, kui võtavad endale omakaitse mõistega lahutamatult seotud kohustused avaliku korra, varanduste puutumatuse ja isikliku julgeoleku säilitamise alal. Metsadesse kogunenud jõugud varustasid end võimalust mööda relvade ja laskemoonaga, kujundasid omale juhtkonna ja arenesid nii võitlusvõimelisteks sõjalisteks üksusteks. Kui rinne oli Eesti piiridest veel kaugel, siis tegutsesid metsavendade-omakaitselaste salgad tagala desor­ganiseerimisel ja mobilisatsiooni ja rekvireerimise-laastamise ohu ärahoid­misel. Rinde Eesti piiridesse ja metsavendade asukohtade lähedusse

302

jõudmisega alustati aga hävituspataljonide ja Punaväe regulaarosade vastu avalikku võitlust. Saksa vägede saabumisel astuti kohe nendega kontakti. Metsavendade salgad tekkisid üle maa ja suuremad neist seal, kus olid suuremad metsaalad ja rabaalad (Põhja-Eestis: Kautla metsavennad, Virumaa mitmed suuremad metsavendade koondised; Lõuna-Eestis: Kil ingi-Nõmme ümbruse metsavennad jne.). Eesti piiride ületamisel oli sakslastel esimene kontakt metsavendadega Pärnumaal.

Saksa armeede poolt Leedu- ja Lätimaal Punaarmeele antud hoobid olid niivõrd tugevad, et nende all lõid vankuma ka bolševistliku režiimi alussambad Eestis. Senine võimu tugevus laostus kiirelt nii sõjaväes kui ka tsiviilalal. Laostus nii Nõukogude ametlik kui ka kommunist l iku partei (kompartei) võim. Saksa sõduri kiivri ilmumisel Eesti piirile kaotasid bolševistlikud võimumehed Tallinnas pea. Pärnu vallutamise järel põgene­sid Varese valitsus ja selle ümber kogunenud võimumehed Narva, teel tagasi vaatamata. Tallinna komandant, punakindral Ljubovtsev andis käskkirja: "Vaenlane on Tallinna väravas..." Bolševistliku meetodi kohaselt kadus punakindral tähelepanematult silmapiirilt. Narva põgenejad käsutati aga 10. juulil Tallinna tagasi. Need märgid tähendasid sõjalise võitluse algust meie maal.

Esimesed ühendusseastumise juhtumid Saksa sõjaväega metsavenda-de-omakaitselaste juhtide poolt leidsid aset 6. juulil Hopas ja Riias Läti­maal ning Eesti piirides Tali vallas ja Häädemeestel Pärnumaal. Järgmise päeva, s. o. 7. juuli, õhtupoolikul ületasid esimesed Saksa väed Eesti—Läti piiri Pärnumaal Jäärja piiripunkti juures, jäädes ööseks peatuma Kilingi-Nõmme. Samal päeval jõudsid sakslased Lõuna-Petserimaale, vallutades Lõuna ja Roodva vallad. Järgmisel päeval, 8. juulil, ületasid sakslased piiri Valgas ja 9. juulil Missos ning Mõnistes Võrumaal.

Bolševistliku võimu viimaseid päevi Lõuna-Eestis iseloomustab Lätimaalt tulevate Punaväe osade lakkamatu voorimine põhja poole. Viimaste vooride järel lahkusid varsti ka kohalikud bolševistlikud võimu­mehed koos oma ihukaardiväega, hävituspataljonidega. Neli-viis päeva kestnud voorimisele järgnes siis äkki vaikus. See oli ühtedele hirmuäratav, teistele rõõmuärevust tekitav vaikus. Selle vaikusega oli saabunud silma­pilk, kus omakaitse ülesannete täitmisele asusid harilikult ka need metsa­vennad, kes varem nii kaugele ei jõudnud, kas relvade puuduse või vastase jõu masendava ülekaalu tõttu. Saabusid Saksa eelosad. Nad tulid kui "hüüdja hääl" tekkinud vaikuses suure kohutava tormi järel. Eelosade-le järgnesid peagi suuremad jõud. Nii esimesi kui teisi võeti kõikjal vastu suure rõõmuga. Nad tulid paljudele kui elupäästjad. Metsikud asiaadid olid aga paljudes linnades veel enne lahkumist mõrvanud suurel arvul

303

i lmsüütuid inimesi. Suuremad mõrvamised leidsid aset Lõuna-Eestis, Tartus ja Kuressaares. Pärnus süüdati miilitsahoone, kus keldrisse paiguta­tud süütud vangid taheti hävitada tulesurmaga. Õnneks jõudsid Saksa väed õigeaegselt linna ja möödaminejad võisid päästa tulesurmale määra­tud ohvrid.

Lõuna-Eestis oli sakslaste pealetung kõikjal kiire. Esimeses pealetun-gijärgus jõuti paari päeva jooksul eelosadega edasi ümmargusel t kuni 100 km linnulennult lõunapiirist. Seega jõuti välja Märjamaa (09.07.), Vändra (10.07.), Suure-Jaani (09.07.), Võhma (12.07.), Kolga-Jaani (10.07.), Emajõe (12.07. ümber) joonele. Sellel joonel tekkis peatus, kuna ida pool Peipsi järve puhkesid ägedad võitlused, mis nõudsid peatähelepanu endale. Edasi arenes mõne aja jooksul selle joone ümber võitlusi, mis kujunesid mõnes osas küllaltki elavateks.

P E T S E R I M A A V A B A S T A M I N E

ldiselt sündis lõunast lähenevate Saksa vägede üle piiri tulek enam­vähem üheaegselt, kusjuures Pärnu- ja Petserimaa piir ületati ühel päeval, 7. juulil, vahepealseis maakondades sündis see aga päev või paar hiljem. Lahingumürin jõudis aga veelgi varem Petseri piirile, kuna siit umbes 30 km kaugusel asuv Ostrovi linn vallutati juba 5. juulil. Petserimaale jõudsid Saksa väeosad Marienburgi (Alulinna) suunast. Bolševistlikud võimukand­jad olid nii Petseri linna, maakonna kui ka valla täitevkomiteede ametiruu­mid ja teised ametiasutused aegsasti maha jätnud. Samuti olid siit lah­kunud ka läbiminevad Punaväe osad. Maakonna lõunapoolne osa, ala Laura ja kivitee vahel, Lõuna ja Roodva valdadega, vallutati sakslaste poolt 7. juulil. 8. juulil vallutati ülejäänud vallad lõuna pool raudteed (Meremäe, Petseri, Vilo, Linnuse) koos Petseri linnaga. Järgmisel päeval vabanesid Senno ja Saatse vallad põhja pool raudteed. Seega jäi järele veel Petserimaa põhjaosa Järvesuu, Mäe ja Kalda valdadega, kuhu sakslased jõudsid kolm päeva hiljem, 12. juulil. Peterimaal tõsisemaid kokkupuuteid Saka sõjavägedel vastasega ei olnud. Selletõttu ei ole siin ka suuremaid sõja kahjusid.

Bolševistlikud täitevkomiteed ja muud ametiasutused olid lõpetanud oma töö juba siis, kui kaugelt lõunast hakkas kostma suurtükimürinat. Enne põgenemist oli hävitatud arhiivmaterjale, pabereid, dokumente ja sisseseadet. Segadust selle juures tekitas vaid see, et peataoleku tõttu anti vastukäivaid korraldusi. Kohaliku segakaubastu osakonna kauplused "evakueeriti" aegsasti tühjaks koos sisseseadete ja kassadega. Järelejäänud

304

kaubad ja varandused anti kohalike vene soost kodanike kätte, kes kaup­lused viimseni tühjendasid ja kõik kättepuutuva küladesse laiali vedasid. Sõjarinde lähenemisel läks võim üle hävituspataljonlastele. Viimased korraldasid stalinlikku hävitustööd, põletades ehitisi ja lastes õhku ning põletades maakonna piirides olevaid sildu. Petseri raudteejaamas põletati-hävitati: jaamahoone, laohooned, jaama juures asuvad kaubamaja "Paul Mägi & E. Nassari" ning ETK bensiinipaagid koos bensiiniga ja lõpuks kõik jaamas seisev raudtee veerev koosseis koos linnast ja maakonnast sinna veetud kaupadega, kuna seda tee äralõikamise tõttu ei saanud enam Venemaale saata. 8. juulil enne lõunat lahkusid linnast viimased miilitsa-tegelased. Varem oli inimesi maha lastud hirmsate piinamiste järel, nagu seda tõendasid õudseid piinamise jälgi kandvad laibad. Viimased miilitsa­maja keldris kinnipeetavad vangid olid aga nähtavasti suure kiiruga mõrvatud punamata. Lõpuks jäi linna veel linna ja maakonna elanikest koosnev hävituspataljon, kes algas 8. juuli lõuna paiku stalinlikku hävitus­tööd. Esimesena sõideti veoautol postkontori juurde, kus purustati kom­mutaator ja sisseseade. Üks hävituspataljonlane püüdis maha raiuda postkontori ees asuvat magistraalliinide posti. Sellejuures said vigastada linna alarmsignaalide juhtmed ja sireenid hakkasid undama. Ootamatust undamisest hirmutatud hävituspataljonlased katkestasid oma hävitustöö ning põgenesid neid kohale sõidutanud autol. Sellega pääsid ka hooned, mis oli kavatsetud õhku lasta (Kaitseliidu maja, N K V D maja, Sõjakomis­sariaati Gümnaasium, Eesti Panga maja, Elektrijaam jne.).

Metsavendade suuremate salkade kujunemisele oli siin suureks takistuseks metsade vähesus ja samuti paljude vene rahvusest elanike bolševistlik hoiak. Petserimaalt läbiminekul Punaarmeest ärapõgenenud eestlastele tegid suuri raskusi kohalikud venelastest komnoored, kes sagedasti alarmeerisid ühe-kahe mehe tabamiseks terved külad ja kutsusid kohale hävituspataljonlased. Üksikud olemasolnud väiksed metsavendade salgad ei saanud tegutseda peamiselt ümbruse bolševistliku meelsuse tõttu. Teiseks põhjuseks võis olla relvade puudus. Mainimist vääriks vahest ainult Meremäe valla metsavendade grupi tegevus. 4. juulil oodati kolme metsavenna poolt Roikina juures Obinitsast mootorrattal tagasi-sõitvat kohalikku hävituspataljoni juhti, kompartei organisaatorit, koos miilitsaga. Roikina orus ootajatele läheneski lühikese ootamise järel mootorrattal mäest üles sõitev kompartei organisaator. Miilits oli orus rattalt maha tulnud. Lühikese tulevahetuse järel kukkus läheneja surma­valt haavatuna maha. Metsavennad ei saanud aga kätte relva ja suurt portfelli, kuna vahele tulid ootamatud segajad, sillavahid. 7. juuli õhtul ja järgmisel hommikul organiseerisid Meremäe metsavennad lõksu valla

305

täitevkomiteele ja kohalikele kommunistidele, olles relvastatud vintpüssi­de, brauningute ja tääkidega. Oodatavad sõitsid läbi aga veidi hiljem. Võrreldes teiste maakondadega on Petserimaa metsavendade tegevus väga piiratud ja võrreldav vaid Saaremaaga. Omakaitse üksused tekkisid Petserimaal kõikjal pärast sakslaste saabumist.

Väheste materiaalsete kaotuste kõrval on Petserimaal aga suured inimkaotused. Petseri linnas on elanike arv vähenenud ühe neljandiku võrra. Tuleb arvata, et osa elanikke on vabatahtlikult Venemaale läinud.

Petserimaa vabastamise järel siirdus siit mõningaid väiksemaid omakaitselaste salku osa võtma maa vabastamisvõitlustest Tartumaale ja Põhja-Eestisse. Tähtsamad neist olid 29-meheline Tartu vabastamisest osavõtjate rühm ja 38-meheline Petseri Põhja-Eesti vabastamisrühm. Esimene võitles koos sakslastega Emajõe joonel Ka vastu ja Mäksa vahel 21 . juulist kuni 29. juulini. Rühmal seejuures kaotusi ei olnud. Teine liitus augustikuu algul kapten T a 1 p a k u kompaniiga, tegutsedes algul tulemusrikaste! haarangutel Rakke rajoonis ja hiljem lahingülesannetel Järvakandi, Juuru, Habaja, Saku ja Mustamäe juures Nõmmel . Järvakandis, Sepa talu juures sattus rühm 20. augustil vastase haardesse ja kandis oma raskemad kaotused. Rühmast langes 2 meest ja 5 jäi teadmata kadunuks.

V orumaa vallutati sama kiirelt kui Petserimaa. Peale üle piiri tulekut 9. juulil Missos ja Mõnistes jõudsid Saksa vägede eelosad samal päeval Rõugesse ja Varstusse ning kaks eelosade maastikuautot tegid samal õhtul ringi läbi Võru linna, lahkudes Petseri suunas. Järgmisel päeval jätkus kiire edasimarss ja Saksa väed võtsid oma alla kogu Võrumaa, vastast kuskil kohtamata. Lahinguteta Võrumaalt läbi liikunud osad suundusid siis Emajõe joonele. Kõikjal astusid Saksa üksustega kontakti kohalikud metsavendade grupid, et kooskõlastatult ja teineteist toetades tegutseda ühiselt vaenlase vastu.

Nii Võru linnas kui maakonnas oli kohalik võim enne sakslaste saabumist metsavendade-omakaitselaste poolt üle võetud ja sakslased leidsid kõikjalt eest omakaitse vahi- ja valveposte, kes olid juba oma alla võtnud asulad ja tähtsamad sillad ning teederistid. Sakslaste kiire edasi-marsi tõttu lõppes punaste suuremate osade taandumine läbi Võrumaa 8. juulil ja nende väiksemad grupid, kellega omakaitsel tuli peamiselt relvade hankimise eesmärgil, samuti ka röövimise ning põletamise tõkestamise otstarbel võitlusi pidada, ei avaldanud üldiselt tõhusamat vastupanu.

V Õ R U M A A V A B A S T A M I N E

306

Viimaste Punaväe osade lahkumisega kadus kohalikel bolševistlikel võimumeestel seljatagune. Nagu tagantjärele selgub, koosnes maakonnas formeeritud hävituspataljonlaste üksus ainult paarisajast mehest. See jõud oli küll hästi relvastatud, kuid ei olnud küllaldane võitlemiseks arvukate metsavendade salkade vastu. Sellest olid teadlikud maakonna täitevkomi­tee liikmed ja kolisid linnast välja kohe 8. juuli õhtul Väimelasse. See samm oli peale sunnitud peamiselt metsavendade poolt, kes oma kallale­tungidega hävituspataljoni üksustele ringi ümber Võru — Verioral, Vastse-liinas, Mõnistes ja Saviorul — tekitasid Võru bolševikes kottijäämise kabuhirmu. Valdade täitevkomiteed paljudes kohtades olid lahkunud aga juba päev varem. 8. juuli õhtul jäi Võrru endistest võimumeestest järele vaid umbes 100-meheline jõuk hävituspataljonlasi, miilitsaid ja töölis-polklasi. 9. juulil leidsid ka need viimased võimuesindajad, et nende aeg on läbi, ja lahkusid kella 15.00 ümber. Nähtavasti lahkumiskiiruga jäid linnas teostamata ka bolševistlikud hävitustööd. Metsavendadest moodus­tatud omakaitse tekkis linnas samal päeval mõne tunniga ja jäi sealt peale tegutsema, koordineerides oma tegevust sakslaste kohalejõudmisel sõjaväe nõuetega. Võrumaa vallad vabanesid bolševistliku võimu alt järgmiselt: 6. juulil, s. o. esimesena, metsavendade laiaulatuslikuma aktsiooni tagajärjel, Mõniste vald; 7. juulil, metsavendade gruppide ühise tegutsemise taga­järjel, Veriora vald; 8. juulil, s. o. päev enne sakslaste Võrumaale jõudmist , Misso, Ruusmäe, Vastseliina, Rõuge, Lepistu ja Põlva vallad; 9. juulil sakslastelt vallutatud rajoonis Haanja, Kasaritsa, Orava ja Varstu vallad ning põhja pool Antsla linn ja Antsla, Linnamäe, Urvaste, Kanepi, Valg­järve, Kõlleste, Võru, Lasva, Leevi, Mooste ja Räpina vallad. Lõpuks 10. juulil vabanesid ülejäänud vallad, s. o. Sõmerpalu, Laheda ja Kooraste.

Võrumaa vahelduvas maastikus leidus metsavendade gruppe suurel arvul (9. juuliks arvestati ümmarguselt 150 gruppi), millest mõned tegut­sesid varakult enne sakslaste tulekut ja suure aktiivsusega.

Antsla vallas võtsid metsavennad 5. juulil üle valla täitevkomiteelt valla juhtimise, saades seejuures omale relvastuseks 3 vintpüssi ja pad­runeid. Tagasiastunud täitevkomitee, saanud aga abijõude miilitsa näol, asus läbiliikuvate Punaarmee osade toetusel uuesti valla asjade juhtimisele. Metsavennad olid sunnitud tagasi tõmbuma.

Mõnistes olid 6. juulil mitmed grupid ühinenud üheks 32-meheliseks rühmaks, kel oli relvastuseks peale vintpüsside, mis Lätist saadud, ka kergekuulipilduja "Lewis". Sama päeva õhtupoolikul valla täitevkomitee äraolekul võttis rühm oma alla vallamaja, raudteejaama ja raudteesilla. Vaidava sild põletati, kuna ülejäänud sillad rikuti. Hilisõhtul Varstust hävituspataljoni juurest koosolekult tagasipöörduvad täitevkomitee

307

l i ikmed läksid Mõnistesse mitte pääsedes Varstu abi otsima. Varstu hävituspataljoni üksusele oli nõudmiste peale saadetud Võrust abi ja ööl vastu 8. juulit algas 60-meheline hävituspataljonlaste salk rünnakut Mõnistele. Salk oli relvastatud 2 raskekuulipildujaga, 1 kergekuulipilduja-ga, automaat- ja vintpüssidega. Algas paar tundi kestnud tulevahetus. Hävituspataljonlased kaotasid selles 4 surnut ja 5 haavatut ning sõitsid seejärel tagasi Võrru. Metsavendade kaotus oli 1 haavatu. 9. juulil liikusid Mõniste metsavennad Varstu alevikku, mille leidsid vastasest tühjana.

Verioras tegutses kontaktis kaks metsavendade gruppi. Mõlemad grupid heiskasid 7. juulil Veriora vallamajale sini-must-valge lipu ja võtsid üle kohaliku võimu. 5-meheline Petserist põgenenud ajateenijate grupp ründas 7. juulil Võõpsu hävituspataljonlaste juhi Võrust relvadega ta­gasipöörduvat autot. Mõlemad sõitjad said surma. Saagiks saadi peale auto 11 vintpüssi, 2 nagaan-revolvrit ja padruneid. Hiljem õhtul rünnati Räpinast väljasõitnud telefoni liiniparandajate autot — 2 bolševikku said surma ja 1 haavata. Auto põgenes. 15-meheline mobilisatsioonist kõrvale-hoidjate grupp pidas 8. juulil võitlust Võrust väljasõitnud ja ründama asunud 85-mehelise hävituspataljoni salgaga. Rünnak tõrjuti tagasi. Hiljem selgunud andmetel kaotasid hävituspataljonlased 12 meest langenutena ja 6 meest haavatutena. Metsavendade kaotus oli 1 kergelt haavatu.

Misso metsavendade grupp üritas relvade hankimise eesmärgil 7. juulil rünnakut Misso vallamajale. Punaarmee osade elava liikluse tõttu suurel kiviteel nurjus seekordne katse. Sellejärel saadi püsse ja laskemoona Lätist (15 tükki). Ööl vastu 8. juulit korraldati vallamajale uus rünnak 31-mehelise salgaga. Tulevahetusel kaotas vallamaja juures valvelolev Punaarmee üksus 1 mehe langenuna ja 2 haavatuna, ülejäänud jooksid laiali. Metsavendadel oli kaotuseks 2 haavatut.

Laheda Valla Mustjõe 12-mehelisel grupil tekkis 7. juulil tulevahetus Võrust kohale sõitnud hävituspataljoni 40-mehelise salgaga. Reetmise läbi kohale sõitnud hävituspataljonlased kaotasid 4 meest langenutena ja 1 haavatuna. Metsavennad kaotasid 2 meest haavatuna, kellest 1 taandumi­sel mahajäänuna mõrvati hävituspataljonlaste poolt. Rõuge 14-meheline metsavendade grupp ründas 7. juulil Jaanipeebu kalmistu juures taan­duvat Punaarmee jagu relvade hankimise eesmärgil. Jaoülem langes, ülejäänud mehed vangistati. Saagiks saadi 11 vintpüssi, neist 2 poolauto­maadid. Vastseliina metsavennad, 14 meest, otsustasid Vastseliina valla­maja, postkontori ja apteegi põletamisest päästmiseks 8. juulil ette võtta rünnaku vallamajale. Juba 6. juulil olid nad bolševikele peavalu teinud Vastseliinasse korda looma sõitnud politruki ja Punaarmee komandöri sõiduauto äraviimise ja metsa peitmisega.

308

309

Vahetu rünnak seekord tagajärgi ei andnud. Vastase 6-mehelise jõugu relvastuseks oli peale harilike vintpüsside 2 automaatpüssi . Algas tulevahetus, kus ründajad 4 tunniga suutsid oma 7 vintpüssi, 2 jahipüssi ja 5 pistoliga vastasele kaotusi tekitada ja teda alistumisele sundida. Vastasel oli 2 surnut ja haavatut, kuna 2 võeti tervena vangi. Metsaven­dadel oli 1 surnu ja 1 kergelt haavatu.

Ruusmäe metsavendade grupp vallutas 8. juulil Ruusmäe vallamaja. Sellejuures tekkis tulevahetus vallamajas viibiva kahe politrukiga, kes langesid. Saagiks saadi 2 nagaan-revolvrit ja 2 jalgratast.

Räpina metsavendade 9-meheline salk ründas 8. juulil 10-mehelist punaarmeelaste gruppi Rahumäe rajoonis. Võitluse tulemusena võeti 7 punaarmeelast vangi, kuna 3 langes. Saagiks saadi 1 püstolkuulipilduja, 6 vintpüssi, 1 nagaan-revolver, 1 püstol. Omakaitselastel kaotusi ei olnud.

Võru vallas ründas Navi ja Nagula külade 18-meheline metsavenda­de salk 8. juulil relvade hankimise eesmärgil Savioru silla juures Antslast veoautol põgenevat umbes 20-mehelist kommunistl ike tegelaste ja miilitsa­te jõuku. Pooletunnise omapoolsete kaotusteta tulevahetuse järel olid metsavennad sunnitud tagasi tõmbuma. Vastasel arvestati kaotusi 2 meest langenuna ja mitu meest haavatuna (Võrus olevat rünnatavad seletanud, et neil olnud lahing saksa parašütistidega). Võru "Konnametsa" metsa­vennad varitsesid 8. juulil 1941 Võrust 11 autol Väimelasse lahkuvat punaste võimumeeste kolonni ja tulistasid kolonni koosseisus mootorrattal sõitvat punaste prokuröri Erlemanni, kes suri saadud haavadesse Kirum-pää silla juures. Teiste tulemustelt rohkem silmapaistnud gruppide kõrval väärib veel märkimist oma liikumise ja esinemise poolest Võru Taara kasarmust 27. juunil põgenenud hästirelvastatud 12-meheline ajateenijate grupp. See oli varustatud 1 kergekuulipilduja ja 11 püssiga ning esialgse peatumise järel Vagula järve ümbruses liikus edasi Antslasse ja osalt Valgamaale, mõjudes läbimineku teel kõikjal julgustavalt ja ergutavalt.

Metsavendade-omakaitselaste tegevus ei lõppenud aga Saksa vägede päralejõudmisega. Suurem osa kodumaast oli veel vabastamata, see nõudis tegevusse ka kodumaa enda poegi. Metsad olid veel laialivalgunud punaarmeelastest puhastamata. Siin-seal võisid ka kodumaakonna piirides esile kerkida relvastatud bolševike jõugud, kes metsades varjule jäänud või väljast maakonna piiridesse hiilinud. Sinna oli just vaja kogenud metsavendi. 11. juulil tegi 30-meheline Võru löögirühm retke Tartumaale Kastre-Võnnu rajooni. Seal tegutses 50-meheline bolševike röövjõuk, keda toetas Punavägi Emajõe põhjakaldalt suurtüki- ja kuulipildujatulega. Vaenlane kaotas tekkinud võitluses 21 meest langenute ja 8 meest vangi­dena. Oma kaotuseks oli 1 haavatu. 11.—22. juulini tegutses Võrtsjärve

311

ääres Jõesuus Valgjärve valla omakaitselaste grupp, kel õnnestus muuseas päästa bolševike käest 4 vangilangenud ja mahalaskmisele viidavat saksa sõdurit. Seejuures sai 1 omakaitselane haavata. 12.—27. juulini võttis 19-meheline Kanepi omakaitselaste grupp osa Tartu vabastamislahingutest ja puhastamisoperatsioonidest. Grupp teostas algul valvet Kaubahoovi juures (ka selle süttimise ajal 20. 07.) ja hiljem võttis osa Emajõe joone kaitsmisest Kärdla küla juures, kus löödi tagasi vastase ületulekukatsed. Hiljem võttis grupp veel osa puhastusoperatsioonidest põhja pool Tartut. 21 . juulil vallutati 40-mehelise Võrumaa omakaitselaste grupi poolt oma­algatusliku ettevõttena Praaga, kus asus Punaarmee kompanii ja 10-mehe-line miilitsapost. Vastase kaotused olid 35 langenut, 17 haavatut ja 5 vangilangenut. Omal poolel oli 2 raskelt haavatut. 22. juulil oli 25-mehe-lisel Võru õppurrühmal iseseisev retk Piirisaarele, kus vallutati saare garnisonilt ja kohalikelt kommunistidelt 2 põhjapoolset küla ja päästeti palju kohalikke elanikke teoksilolevast mahalaskmisest (70 inimest toodi kättemaksu eest saarelt ära). 5. augustil oli 9-mehelisel Räpina rühmal tulevahetus Naha küla juures läbivalgunud punaarmeelaste 16-mehelise salgaga. Salgal oli kaotusi 4 langenut. Omal poolel kaotusi ei olnud. 5. augustil võttis Meeksi rühm osa koos sakslastega 80-mehelise läbival­gunud punaväelaste salga hävitamisest Parapalu küla juures. Punaväelaste salk hävitati. Omal poolel oli 2 haavatut. 12.—25. augustini võttis Kanepi 18-meheline omakaitselaste salk osa võitlustest Emajõe kaitsejoonel Mäksa rajoonis. Vahepeal korraldas salk augusti keskel haarangu Piirisaarele, tegutsedes seejuures koos kohalike omakaitse üksustega. 17.—29. augustini võttis 11-meheline Kooraste valla omakaitselaste rühm osa metsade puhas­tamisoperatsioonidest Mustveest kuni Rakvereni (Tartus moodustatud üksuse koosseisus). 10. augustil lahkus Võrust eriliselt formeeritud 40-me-heline löögirühm lahingulisele tegevusele Põhja-Eestis. See rühm võttis osa ka Tallinna vabastamisest 28. augustil.

Bolševistlik hävitustöö ja samuti sõjakahjud ei olnud Võrumaal võrreldes teiste maakondadega suured. Tähtsamad hävitustöö jäljed jäid Võru linna servale, kus põletati Taara kasarmud.

V A L G A M A A V A B A S T A M I N E

agu-Eesti koos Petseri ja Võru maakondadega jäi kõrvale Saksa pealetungi peasuunast Eestis. See osa Eestit koos põhja pool asuvate Peipsi ning Pihkva järvedega kujunes vahepealseks surnud alaks põhja ja kirdes­se tungiva kahe Saksa armee vahel, või siis juba tagala alaks idapoolsele

312

armeele. Sellise olukorra tekitas nimetatud järvede geograafiline asend. Eestisse tungivate vägede tee viis läbi Lõuna-Eesti läänepoolsete maakon­dade. Seal olid siis pingelisemad nii eelsündmused kui rindega kaasnevad sõjalised sündmused, milliste vaatlemisele laskume siis ka üksikasjaliku­malt. Valgamaal koondusid vastaspoolte jõujooned pingelisemalt sõjarinde saabumise eel Valga linna ümber. See olenes asjaolust, et linna tähtsuse administratiivkeskusena ületab tähtsus teede sõlmpunktina. Valga bolševistlike võimumeeste eesotsas tegutses isikuid, kes oma ülesandeid püüdsid teostada eesrindlikult, norme ületavalt. Iseloomulikum näide Valgamaalt on, et maakonna täitevkomiteel oli kavatsus küüditamise läbiviimisele rakendada aasta kestel sunniviisil bolševistlikule tööle rakendatud kohalikke seltskondlikke jõude: kooliõpetajaid, jaoskonnaarste, metsa- ja postiametnikke, reservohvitsere, instruktoreid, konsulente jne. Need "aktivistideks" kutsutud jõud käsutati maal kokku vallamajadesse 13. juuni hilisõhtul. Kui keskööl jõudsid Valgast autodel kohale küüditamiste-gelased, siis lasti, väikse nõupidamise järel valla täitevkomiteede tegelas­tega, keskööks kokku kutsutud tegelased koju. Öeldi, et nõupidamine külviplaani asjas on edasi lükatud. Selgus, et Valgast "aktivistide" kokku­kutsumise käsu andmisel oli mõeldud teist liiki "aktiviste" ja nendega, s. o. kohalike kommunist l ike tegelastega, saadetigi sel ööl autod mööda valda laiali küüditatavate järele. Küüditamise lähem vaatlemine ei kuulu käeso­leva ülevaate raamidesse, kuid üldiselt oli see sissejuhatuseks või eelsünd-museks meie maa sõjasündmustele. Valgamaa ja eriti Valga kui lõunapoolsema linna üksikasjal ikum sündmuste areng peale sõjakuulutamist pakub elavat huvi.

Sõja puhkemist ja arengut meenutavaid fakte järgnes Valga linnas ja maakonnas üksteisele külluses. Juba 22. — 23. juuni ööl oli es imene õhualarm — linna kohale i lmunud Saksa luurelennuk pildistas raketi valgustusel raudteesõlme. Valgast hakkas kohe esimestel sõjapäevadel Riia suunas läbi liikuma mobiliseeritute ronge, millede peatumisel linnas liikus suurel arvul räbalais "suure kodumaa" esindajaid, keda siin kutsuti "Kaasani üliõpilasteks". 24. ja 25. juunil olid veo- ja sõiduvahendite rek­visitsiooni päevad. Selleks käsutati Valgamaa valdadest Valga lähedale Priimetsa nn. "3-päevaseks õppekogumiseks" kokku 24. juunil vallamajade juures eelkomisjonis väljavalitud paremad talumeeste hobused, veokid ja rakmed, milliseid komisjoni poolt veelkord praagiti; järelejäänud hinnati ning omanikele jagati kätte rekvireeritud vara eest kviitungid. "Õppekogumisele" kaasa võtta kästud 3-päevane hobusemoon (kaerad ja heinad) võeti talunikelt samuti ära, kuid kviitungit kellelegi vastu ei antud. Raha äravõetud varade eest kellelegi ei makstud. Samadel päevadel

313

toimus ka Valgas ja maakonnas leiduvate mootorsõidukite rekvisitsioon. 25. juuni käsu kohaselt hakati eraisikuilt maha võtma telefoniaparaate. 27. juunil kleebiti välja raadioaparaatide ja relvade äraandmise käsk. 30. juunil viskas Saksa lennuk Tõrvale 18 pommi, millest 15 lõhkesid linnas. Juuni lõpupäevist peale hakkas öösiti läbi Valga liikuma ronge taanduvate punaväelastega. 1. juulil algas hävituspataljoni moodustamine. 1. ja 2. juulil lahkus linnast Valgamaa täitevkomitee koos perekondadega. 2 . — 3. juuli ööl väljapandud kutsealuste kokkukutsumiskäsu järgi kutsuti järgne­val päeval kokku noormehed. 3. juulist peale kujunes taanduvate Punaväe osade Valgast läbi-liikumine lakkamatuks ja sündis juba päise päeva ajal. 3. juuli õhtul anti kompartei poolt valdadele telefonogrammiga käsk inimeste evakueerimiseks ja mahajääva varanduse põletamiseks, kaasa arvatud viljapõllud. 4. juulil keskpäeval anti linlastele käsk linnast lahkuda kolme tunni jooksul Puraküla linnaosa taha. Sellega oli Valga elanike närvide pinge ja ärevus jõudnud äärmuseni. Pidi järgnema plahvatus ja järgneski. Umbes tund aega hiljem jõudis linna kohale Saksa pommilen-nuk ja heitis linna keskel Valga Laenu-Hoiukassa maja ees peatavale Punaväe osale 7—8 pommi. Tekkis paanika. Nüüd olid esimesed linnast lahkujad bolševistlikud võimumehed — ei ühtki jäänud linna. 710-st kutsealusest kokkutulnud 192 meest saadeti kiiruga kolonnis linnast välja Paju mõisa suunas. Mehed teele asunud, jõudis varsti linna kohale uus lennuk ja püssidega varustatud kolonn jooksis laiali, eesotsas koo­liõpilased. 4. juuli õhtul tekkisid linnas esimesed metsavendade-omakaitse-laste koondised, kes vastase suure ülekaalu tõttu küll veel aktiivseid väljaastumisi ei üritanud. Läbi linna jätkus aga veel väga elav Punaväe osade taandumine, mis väljaastumise otstarbekuse tegi küsitavaks. 5. juulil astusid omakaitselased avalikult välja, heisates "Säde" teatrimaja torni Eesti lipu. Lipp küll hävitati paar tundi hiljem Tollistest, hävituspataljoni peatuskohast linna tagasi tulnud hävituspataljonlaste salga poolt, kuid linnas arenes selle järel kokkupõrkeid, mis kahtlematult tõid Valga linnale kasu. Jaamas päästsid omakaitselased hävituspataljonlaste poolt süüdatud kütteainetelao ja taga vara teed ei süüdatud rongidest rõhuva enamiku reisijate- ja kaubaveo-vaguneid, lõpuks veel maa-aluse naftapaagi ja bensiini tsistern-vaguni. Tekkinud tulevahetuse järel sõitis jaamast välja koos kahe dresiinaga hävitusrong, mis 5. juulil Palupera juures kohalike metsavendade poolt rööbastelt maha lasti. Peale selle oli linnas veel mitmel pool tulevahetusi. 6. juulil oli linn jälle tulvil taanduvaist Punaväe osadest, mispärast omakaitselased pidasid paremaks peitu jääda ja hoidu­da võitlusse astumast nii hävituspataljonlaste kui punaarmeelastega. Leidis aset vaid paar kokkupõrget. Hommikul Tollistest tagasi tulnud hävituspa-

314

t a l j on l ased k o o s l i n n a i l m u n u d m i i l i t s a t e j a N K V D ( S A R R - i ) mees tega lasks id õ h k u P u n a a r m e e v a r u s t u s l a o K e s k j a Pu ies tee tänava n u r g a l j a s ü ü t a s i d l i n n a s l e n n u r ü n n a k u järe l t u l e k u s t u t a m i s e t õ t t u vähe k a n n a t a d a s a a n u d V a l g a L a e n u - H o i u k a s s a maja n i n g r a u d t e e ääres i m m u t a t u d l i i p r i t e v i r n a d . Ö ö s e k s v a s t u 7 . j u u l i t jä i osa, u m b e s 100 mees t , h ä v i t u s p a -ta l j on las i l i n n a , pea tudes "Säde" aias. O l d i j uba ä r e v i l l õ u n a s t o o d a t a v a h ä d a o h u ees. 7 . j u u l i t i lmes tas h ä v i t u s p a t a l j o n l a s t e a u t o d e l l i n n a s r i n g i k i h u t a m i n e n i n g h u u p i t u l i s t a m i n e tänava te n u r k a d e l . Se l leks o l i d l i n -naso leva te le ab i ks To l l i s tes t h o m m i k u l jä l le l i nna tagasi i l m u n u d h ä v i t u s -pa ta l j on l ased . M õ n i k o r d a v a t i t u l i k a a k e n d e l e , k u i n ä h t i m õ n d a i n i m e s t aknas t vä l ja vaa tava t . Sel p ä e v a l l i i k u s i d l i nnas t l ä b i a i n u l t h a r v a d t a a n d u ­jate s a l g a d . Pea le l õuna l ü h e t a a n d u v a s o o m u s m a s i n a ( r o o m i k - t r a k t o r i ) s õ i d u p õ r i n a k o s t m i s e l lääne p o o l t l i nna va ldas h ä v i t u s p a t a l j o n l a s i ä r e v u s , k a r d e t i se l le m ü r i n a taga p e i t u v a t Saksa s o o m u s m a s i n a t . 7 . j u u l i õ h t u l a n t i l i nnas t va le teade To l l i s tesse, h ä v i t u s p a t a l j o n l a s t e peatuspa ika, , e t saks lased L ä t i - V a l g a s . Se l le järe l k u t s u t i ära v i i m a s e d l i n n a j ä ä n u d h ä v i t u s p a t a l j o n -lased ja need e i i l m u n u d k i e n a m tagasi . M e t s a v e n n a d - o m a k a i t s e l a s e d a lgas id 8 . j u u l i h o m m i k u l k o h e tegevus t , k u n a l õ p p e n u d o l i k a l i n n a s t l äb i t a a n d u v a t e P u n a v ä e osade l i i k u m i n e . L i n n a t u l i 3 0 - m e h e l i n e m e t s a v e n d a ­de sa l k , kes v õ t t i s j u h t i m i s e o m a kät te . "Säde" tea t r i l e he isa t i u u e s t i Eest i l i p p . P ä r a s t l õ u n a l i l m u s l i n n a te ine o r g a n i s e e r i t u d m e t s a v e n d a d e sa lk . Nähes o m a k a i t s e l a s i l i nnas l i i k u m a s j a k o r d a p i d a m a s n i n g Eest i l i p p u l e h v i m a s , h a k k a s i d i n i m e s e d i l m u m a tänava te le . K õ i k j a l p e e g e l d u s r õ õ m i n i m e s t e s i l m i s j a o lekus . Es imesed saks lased i l m u s i d Eest i V a l k a L ä t i p o o l e l t 8 . j u u l i l . Es imesena o l la n ä h t u d L ä t i p i i r i l l i n n a k i r i k u j u u r e s l õ u n a p a i k u k a h t saksa s õ d u r i t m o o t o r r a t t a l , k u i d need p ö ö r d u n u d k o h e tagas i . Õ h t u l i l m u s k a h e l s õ i d u a u t o l Saksa eelosa, kes astus k o n t a k t i o m a k a i t s e -lastega. T e i n u d s õ i d u r i n g i l äb i l i n n a j a s a a n u d i n f o r m a t s i o o n i o m a k a i t s e -laste l t , p ö ö r d u s i d saks lased tagas i . Ü h t l a s i teatas id n a d o m a k a i t s e l a s t e l e sakslaste a s u k o h a d n i n g se le tas id , e t s u u r e m a t e Saksa osade t u l e k on t ak i s t a t ud p u r u s t a t u d s i l d a d e t õ t t u . 9 . j u u l i h o m m i k u l j õ u d i s V a l k a es imene Saksa r ü h m , kes jä i l i n n a p e a t u m a . E l a n i k u d t e r v i t a s i d saks las i r õ õ m u g a ja k o s t i t a s i d se l lega, m i s käepäras t . Sel lest pea le t u l i saks las i i k k a r o h k e m a l j a r o h k e m a l m ä ä r a l n i n g ee losad l i i k u s i d edas i , k i i r e l t l äb i s tades k o g u V a l g a m a a k o n n a . Es imeste saks lastena V a l g a m a a p i i r i d e s l i i k u s i d aga 7 . j u u l i l m a a k o n n a l ä ä n e n u r k a l ä b i v a d L i l l i — N u i a teed V i l j a n d i pea le l i i k u v a t e Saksa osade l u u r e ü k s u s e d . K o k k u p õ r k e i d vastasega saks las te l V a l g a m a a p i i r i d e s e i o l n u d . M e t s a v e n d a d e g r u p p e l e i d u s V a l g a m a a l r o h k e s t i j a n a d tegu tses id k õ i k j a l ak t i i v se l t . K o h a l i k v õ i m o l i k õ i k j a l ü l e v õ e t u d enne sakslaste k o h a l e j õ u d m i s t . V a l g a m a a v a l l a d v a b a n e s i d

315

t a l j on lased koos l i n n a i l m u n u d m i i l i t s a t e j a N K V D ( S A R R - i ) mees tega l asks id õ h k u P u n a a r m e e v a r u s t u s l a o K e s k j a Puiestee tänava n u r g a l j a s ü ü t a s i d l i n n a s l e n n u r ü n n a k u järe l t u l e k u s t u t a m i s e t õ t t u v ä h e k a n n a t a d a s a a n u d V a l g a L a e n u - H o i u k a s s a maja n i n g r a u d t e e ääres i m m u t a t u d l i i p r i t e v i r n a d . Ö ö s e k s v a s t u 7 . j u u l i t jä i osa, u m b e s 100 mees t , h ä v i t u s p a -ta l j on las i l i n n a , pea tudes "Säde" aias. O l d i j uba ä r e v i l l õ u n a s t o o d a t a v a h ä d a o h u ees. 7 . j u u l i t i lmes tas h ä v i t u s p a t a l j o n l a s t e a u t o d e l l i n n a s r i n g i k i h u t a m i n e n i n g h u u p i t u l i s t a m i n e tänava te n u r k a d e l . Se l leks o l i d l i n -naso leva te le ab i ks To l l i s tes t h o m m i k u l jä l le l i n n a tagas i i l m u n u d h ä v i t u s -p a t a l j o n l a s e d . M õ n i k o r d a v a t i t u l i k a akende le , k u i n ä h t i m õ n d a i n i m e s t aknas t vä l ja vaa tava t . Sel päeva l l i i k u s i d l i nnas t l äb i a i n u l t h a r v a d t a a n d u ­jate s a l g a d . P e a l e l õ u n a l ü h e t a a n d u v a s o o m u s m a s i n a ( r o o m i k - t r a k t o r i ) s õ i d u p õ r i n a k o s t m i s e l lääne p o o l t l i nna v a l d a s h ä v i t u s p a t a l j o n l a s i ä r e v u s , k a r d e t i se l le m ü r i n a taga p e i t u v a t Saksa s o o m u s m a s i n a t . 7 . j u u l i õ h t u l a n t i l i nnas t va le teade To l l i s tesse, h ä v i t u s p a t a l j o n l a s t e p e a t u s p a i k a , e t saks lased L ä t i - V a l g a s . Sel le järe l k u t s u t i ära v i i m a s e d l i n n a j ä ä n u d h ä v i t u s p a t a l j o n -lased ja need e i i l m u n u d k i e n a m tagas i . M e t s a v e n n a d - o m a k a i t s e l a s e d a lgas id 8 . j u u l i h o m m i k u l k o h e tegevus t , k u n a l õ p p e n u d o l i k a l i n n a s t l äb i t a a n d u v a t e P u n a v ä e osade l i i k u m i n e . L i n n a t u l i 3 0 - m e h e l i n e m e t s a v e n d a ­de sa l k , kes v õ t t i s j u h t i m i s e o m a kät te . "Säde" tea t r i l e he i sa t i u u e s t i Eest i l i p p . P ä r a s t l õ u n a l i l m u s l i n n a te ine o r g a n i s e e r i t u d m e t s a v e n d a d e sa lk . Nähes o m a k a i t s e l a s i l i nnas l i i k u m a s j a k o r d a p i d a m a s n i n g Eest i l i p p u l e h v i m a s , h a k k a s i d i n i m e s e d i l m u m a tänava te le . K õ i k j a l p e e g e l d u s r õ õ m i n i m e s t e s i l m i s j a o lekus . Es imesed saks lased i l m u s i d Eest i V a l k a L ä t i p o o l e l t 8 . j u u l i l . Es imesena o l l a n ä h t u d L ä t i p i i r i l l i n n a k i r i k u j u u r e s l õ u n a p a i k u k a h t saksa s õ d u r i t m o o t o r r a t t a l , k u i d need p ö ö r d u n u d k o h e tagas i . Õ h t u l i l m u s k a h e l s õ i d u a u t o l Saksa eelosa, kes astus k o n t a k t i o m a k a i t s e -lastega. T e i n u d s õ i d u r i n g i l äb i l i n n a j a s a a n u d i n f o r m a t s i o o n i o m a k a i t s e -laste l t , p ö ö r d u s i d saks lased tagas i . Ü h t l a s i teatas id n a d o m a k a i t s e l a s t e l e saks laste a s u k o h a d n i n g se le tas id , e t s u u r e m a t e Saksa osade t u l e k on t a k i s t a t u d p u r u s t a t u d s i l d a d e t õ t t u . 9 . j u u l i h o m m i k u l j õ u d i s V a l k a es imene Saksa r ü h m , kes jä i l i n n a p e a t u m a . E l a n i k u d t e r v i t a s i d saks las i r õ õ m u g a ja k o s t i t a s i d se l lega, m i s käepäras t . Sel lest pea le t u l i saks las i i k k a r o h k e m a l j a r o h k e m a l m ä ä r a l n i n g eelosad l i i k u s i d edas i , k i i r e l t l äb i s tades k o g u V a l g a m a a k o n n a . Es imeste sakslastena V a l g a m a a p i i r i d e s l i i k u s i d aga 7 . j u u l i l m a a k o n n a l ä ä n e n u r k a l ä b i v a d L i l l i — N u i a teed V i l j a n d i pea le l i i k u v a t e Saksa osade l u u r e ü k s u s e d . K o k k u p õ r k e i d vastasega saks las te l V a l g a m a a p i i r i d e s e i o l n u d . M e t s a v e n d a d e g r u p p e l e i d u s V a l g a m a a l r o h k e s t i j a n a d tegu tses id k õ i k j a l ak t i i v se l t . K o h a l i k v õ i m o l i k õ i k j a l ü l e v õ e t u d e n n e sakslaste k o h a l e j õ u d m i s t . V a l g a m a a v a l l a d v a b a n e s i d

315

bolševistliku võimu alt järgmiselt: 8. juulil Taheva, Karula, Kaagjärve, Hummuli , Tõlliste, Sangaste, Kuigatsi, Helme vallad ja 9. juulil Vaoküla ja Põdrala vallad. Ühel ajal Valga linna ja rõhuva osa valdadega vabanes 8. juulil ka Tõrva linn ja teised keskused: Tsirguliina, Laatre, Sangaste ja Puka. Eelsündmused Tõrva linnas arenesid peajoontes sarnaselt Valgale. 30. juuni õhupommituse järel algas Tõrvas 1. juulil taanduvate Punaväe osade läbimarssimine. 2. juulil algas kohalike bolševistlike tegelaste põgenemine. 5. juulil mõrvasid taanduvad punaväelased Tõrva juures Helme Kodumajandus- ja Põllunduskooli juhataja, 4 õpilast ja 2 teenijat. 6. juulil läbis Tõrva läti miilitsate salk, kes rüüstas kauplusi ja süütas majan­dusühisuse kaubalaod. 7. juulil, kui taandujate voorimine näis olevat lõppenud, heiskasid metsavennad raekoja torni Eesti lipu. Ootamatult i lmus kohale lähedalasuvast peatuskohast N K V D väeosa (SARK-i miilit­sad), nähtavasti kellegi poolt kutsutuna, ja 2 lipuheiskajat lasti maha. 8. juulil ilmusid metsavennad uuesti linna, tõmbasid raekojale Eesti lipu ja hakkasid avalikult organiseerima omakaitset. 10. juulil saabusid kahel veoautol esimesed sakslased Tõrva.

Valgamaal arenes enne rindejoone läbimist tähtsamaid sündmusi Sangastes, Tollistes, Kuigatsis, Kaagjärvel, Tahevas ja Kanalas. Sangaste vallas asus suurem teede sõlmpunkt, kus lõunast tulevad teed hargnesid põhja ja itta. 27. ja 30. juuni vahel korraldasid N K V D väeosad (SARK-i miilitsad) mitu haarangut Sangaste metsavendadele, kuid tagajärgi need ei andnud. 29. juunil pommitas Saksa lennuk Väike-Emajõe silda ja Sangaste ning Keeni raudteejaamu. 1. juulil algas Punaväe ja N K V D väeosade (SARK-i miilitsavägede) taandumine läbi Sangaste, mis kestis kuni 7. juulini. 4. juuli oli Sangastes sündmusrikas. Saksa lennuk heitis taanduvaile Punaväe osadele 12 pommi. Punaväe osad ei hoidunud sel päeval enam röövimistest. Metsavennad heiskasid ajuti Kahrumäe kõrgele männile Eesti lipu. Vallamajas saadi Valgast evakueerimise ja varanduste hävitamise käsk. Selle teatavaks saamisel põgenes talurahvas koos looma­de ja kaasavõetava tarvilikuma varaga metsadesse. Järgneval 4 . — 5. juuli ööl õnnestus metsavendadel hankida punaväelastelt 7 püssi. 5. juulil jõudis punaväelaste röövimine ja rüüstamine ning muu vägivald hari­punkti. 10 veoauto täit punaväelasi rüüstas veelkord üle kõik Sangaste kauplused. Põhjalikult rüüstati Jõe talu, kus hulga poolt vägistati ja seejärel mõrvati 19-aastane kurttumm tütarlaps. Keeni ja Kuigatsi metsa­vennad võtsid hiie alla Keeni ja Pikaantsu jaamade vahel Valgast tulnud hävitusrongi järel liikuvad dresiinad. Need avasid tule raudteeäärseile metsadele, millest sai surma 2 inimest. Punaväelased hargnesid võitluseks, kuid metsavennad tõmbusid metsa. Metsas mõrvasid punaväelased

316

seejärel 3 koormate juures olevat talunikku. Edasi liikudes avasid puna­väelased tule igast metsatukast möödumisel, mille tagajärjel sai surma koduõuel veel 1 talunik. Tekkinud olukorras Restu metsavennad kõrvaldasid teeristile ehitatud barrikaadi, et ära hoida ümbruse taludes võimalikku hävitustööd Võru teelt tagasi pöörduda võivate Punavägede poolt. Järgmisel päeval, 6. juulil ja samuti 7. juulil, liikusid läbi Sangaste kõige suuremad Punaväe voorid. Alanud liikumist Sangastest Võru suunas, pöördusid need varsti sealt tagasi tohutus segaduses, kuna tee oli sakslaste poolt ära lõigatud. Sangastes algas sellega uus, kaks päeva kestnud talude ja kaupluste rüüstamine. 7. juulil juhtis üks Punaväe lennuk Võru suunast tagasi valgunud voorid musta suitsujuga näidates Otepää poole. Restus tapsid hävituspataljonlased 7. juulil kohaliku kaup­mehe perekonna koos pooleteistaastase lapsega. 9. juulil rüüstas Sangastes talusid üks 25—30-meheline Punaväe jõuk. Sellele astusid vastu Keeni metsavennad. Tulevahetuse järel Pringi kõrtsi juures löödi punaväelased 1 langenu ja 7 vangilangenu kaotusega põgenema. Tulevahetuse lõpul jõudis kohale Valga 15-meheline omakaitselaste salk. Viimane jälitas koos mõne Kuigatsi mehega põgenejaid, kellest (kahe oma mehe haavata saades) vangistati Puka ümbruses veel 11 meest. Nii pääsid sellest rüüsta­jate salgast ainult üksikud. See kirju bilanss iseloomustab keskmiselt paljude valdade saatust sõjasündmuste keerises. Sangastes jäid aga lahin­gute keerise rasked haavad ära, kuna sõjarinne Sangaste valla piiridest läbi ei läinud. Tollistes Tsirguliina alevikus korraldasid Valga hävituspataljon­lased ja Valgast kohale sõitnud hävitusronglased 5. juulil läbiotsimise metsavendade tabamiseks. Metsavendi aga ei tabatud. Hävitusronglased purustasid samal päeval Väike-Emajõe raudteesilla, rüüstasid Tõlliste postkontori Tsirguliinas, põletasid maha Sangaste ja Keeni jaamahooned, lasksid õhku Keeni juures väiksema raudteesilla ning raudteepöörangud Keeni jaamas. 5. juuli õhtul ründas umbes 12-meheline Tõlliste metsaven­dade salk Uniküla" asundust põletama tulnud 7-mehelist läti miilitsate jõuku, kellest langes 6, kuna 1 pääsis põgenema.

Viimane kutsus kohale Marimõisast, hävituspataljonlaste asukohast, 60-mehelise jõugu. Karistama tulnud hävituspataljonlaste eest olid met­savennad aga aegsasti kadunud. Kättemaksuks põletasid hävituspataljon­lased Uniküla mõisahooned. 7. juulil heiskasid metsavennad Tsirguliina alevis tuletõrjehoonele Eesti lipu ja asusid avalikult omakaitse tööle. 10. juulil jõudsid koos Valga omakaitselastega Tsirguliina ühel sõidu- ja ühel veoautol esimesed sakslased, umbes 20 meest, keda tervitati südamlikult.

Kuigatsi vallas korraldati "Tinni" metsavendadele juunikuu lõpul kahepäevane haarang. Metsavendi aga ei tabatud. 5. juulil Pukast lä-

317

bisõitvad hävitusronglased rüüstasid Puka alevi kauplusi ning süütasid lahkumisel Puka jaamahoone. Tuli suudeti aga kustutada. 8. juulil heisati Kuigatsi asunduses tamme otsa Eesti lipp ja 9. juulil Puka tuletõrjehoonele ning alustati omakaitse loomisega. Samal päeval, 9. juulil, käis ka Pukas Pringi juurest tulnud Valga omakaitselaste veoauto 15-mehelise grupiga. Esimesed sakslased, 4 raudtee-pioneeri sõiduautol, saabusid Pukka 11. juuli lõuna paiku.

Kaagjärve vallas Valga metsavennad, 10 meest, haarasid 7. juulil Kaagjärve koolimajas olevat Punaväe vaatlusposti, kuid selle meeskond, häiritud telefonijuhtme katkilõikamise tagajärjel tekkinud ühenduse katkemisest, jõudis varem põgeneda. Sellejärel oli metsavendadel Karula maanteel tulevahetus kolme punaväelasega, kellest 1 langes, 1 sai haavata ja 1 pääses põgenema. Saagiks saadi nende relvad. Samal päeval, 7. juulil, heisati Eesti lipp Paju Vabadussõja monumendile. 8. juulil heisati Eesti lipp Kaagjärve jahuveskile ja vaatlustorni ning jahuveskis moodustati omakaitse. Sakslased saabusid läbisõidul Kaagjärve valda 15. juulil.

Taheva vallas algas põgenevate Punaväe osade läbivoorimine juuni lõpupäevil ning juba mõni päev hiljem oli Lätimaa poolt kuulda suurtüki­mürinat. See hirmutas valla täitevkomitee tegelasi ja nad põgenesid Võru suunas. 5. juulil Mõniste poolt Valka saadetud viimase reisirongi tõid rongiteenijad peale läbisõitu Taheva jaamast teelt tagasi Tahevasse ning rong paigutati kõrvalisse kohta liinile, et ära hoida koosseisu hävitamist. 6. juulil lasksid punaväelased õhku Taheva jaama veekolonni, purustasid miinidega pöörangud ning osaliselt pumbamaja. Mustjõel lasti seejärel õhku suur raudne maanteesild. Hiljem aga tuli Lätimaa poolt veel taandu­vaid Punaväe osi jõe taha. Need süüdistasid elanikke silla õhkulaskmises. Ehitasid lõpuks hädasilla ja, seda mööda üle pääsnud, põgenesid kiirelt Võru poole. Teel läbi Hargla aga jõuti siiski rüüstata põhjalikult Hargla kauplust. 7. juulil heisati Taheva sanatooriumi lähedal Tell ingimäel triangulatsioonitorni Eesti lipp ja hakati organiseerima omakaitset.

9. juulil läbisid Taheva valla teid esimesed sakslased-mootorratturid, kes liikusid Punaväe jälil Võru poole.

Karula vallas korraldasid bolševistlikud võimumehed juuni lõpul mitu tagajärjetut haarangut metsavendadele. Kodunt tabatuna aga mõrvati kaks metsavenda ja ühe metsavenna poeg 29. juunil Pikkjärve kaldal. Ühel metsavendade kogunemisel moodustati Lüllemäel hävituspataljonlaste vastu väljaastumiseks 9. juulil omakaitse. Samal päeval pandi ametisse ka endine vallavalitsus.

Esimesed Saksa luuresalgad jõudsid Karulasse 9. juulil. Rinde liikumisel põhja poole võttis Valgamaa omakaitselaste gruppe osa ka

318

pikemat aega sõja-tallermaaks ja siin tekkis nii esimeste kokkupõrgete juures kui ka korduvate võitluste ajal suuremaid kahjustusi. Linna kahjus­tused vallutamise ajal olid väiksed — põletati bolševike poolt vaid üks maja bolševistlike kuriteojälgede ja N K V D ohvrite hävitamiseks ning teine süttis ja põles maha võitluste keerises. Hiljem aga tekkis mitmel pool väiksemaid purustusi Saaremaalt tulnud N. Vene lennukite pommituste tagajärjel.

Esimene kontakt Suur-Saksa sõjaväega oli Lõuna-Pärnumaal Tali metsavendadel — Saksa eelosaga Tali vallas 6. juulil. Samal päeval sõlmiti metsavendade esindaja kaudu side Saksa sõjaväega ka Riias. Lõuna-Pärnumaa metsavendade-omakaitselaste juhtide ülesandel käis sõiduautol Riias üks ohvitser koos kahe omakaitselasega. Tagasi tulles toodi relvi ja laskemoona (20 püssi ja 4000 padrunit). Veel kolmandal teel loodi samal päeval side Saksa sõjaväega. Häädemeeste! hädamaandus üks Sauga lennuvälja pommituselt tagasipöördunud Saksa lennuk. Lenduritega saadeti Saksa sõjaväe juhatusele kohalikke teateid ja soove. Lendurid andsid omakaitselastele relvastuseks 2 kergekuulipildujat ja laskemoona.

Saksa sõjaväe motoriseeritud eelosad ületasid Pärnumaal Eesti—Läti piiri 7. juulil Saarde vallas (endises Jäärja vallas), Kiisa piiripunkti kaudu ja 8. juulil keskpäeval Ikla piiripunkti kaudu. Esimesed jõudsid ööseks Kil ingi-Nõmme. Neil oli esimene kokkupõrge Punaväega Saarde vallas Tõitoja männikus ja silla rajoonis. Hommikul liiguti kiirelt edasi, jõudes lõuna paiku Pärnu. Pärnule oli sakslaste tulek üllatuseks — linna serval, Raekülas, töötasid inimesed rahulikult kindlustustöödel ja kohalik ajaleht kirjutas veel samal päeval, et sakslased on veriste peadega Riia taha pekstud. Täitevkomitee sai aga siiski enne kella 11.00 juhusliku teate ja põgenes paanikas koos kohalike Punaväe juhtide ning teiste bolševistlike tegelastega. Tulevahetused tekkisid Raeküla männikus, surnuaedade rajoonis ja linna sauna juures ning ühes puuturu vastas asuvas kivimajas, kus asusid N K V D meeskonna eluruumid. Kiirusega päästeti Suursild õhkulaskmisest, kuhu keskmistesse sammastesse olid asetatud tuge­vajõulised lennukipommid. Samuti kiirelt Ülejõe linnaosa läbistamise järel jõuti Sauga lennuväljale, kus puna-lennuväelaste poolt osutati vähe tõsisemat vastupanu. See murti poole tunni jooksul ja kogu linn oli seega vallutatud peaaegu 1 tunni kestel. Vastane kaotas selle tegevuse juures 40—50 meest langenutena. Pärnus saadud vangide arv oli väike (üle 100 mehe). Saagiks saadi 10 vigastatud lennukit, 4 või 5 tanketti ja Nurme teel õhutõrje-patarei. Osa Kilingi-Nõmmelt tulnud grupist jäi aga peatuma Sindi teesuhu, kus ootas ära Sindist tuleva hävituspataljonlaste ja kom­noorte salga, ning alles selle hävitamise järel liikus linna. Iklast tulnud

320

grupp hävitas ühe vastase jõugu Tahkuranna kiriku juures ja jõudis Pärnu varsti esimese järel. Kiire pääsmise üle oli pärnulastel rõõm suur. Kohe astus tegevusse kohalik omakaitse. Pärnust liikusid Saksa sõjaväe eelosad edasi, jäädes ööseks peatuma Pärnu—Paide teel Sinti ja Pärnu—Tallinna teel, väiksema tulevahetuse järel Kangru küla juures, samasse külla ja Aresse. 9. juulil liiguti edasi, jõudes Sindist Taali asunduseni ja Arest Märjamaani, kus kohati vastase tugevamaid jõude. Pärnu—Lihula teel jõuti 8. juulil üle Lihula kuni Kasari jõeni ning äärmisel vasakul tiival mereäärt mööda Virtsuni.

Pärnumaa metsavennad saavutasid oma tegevuses üle maa kõige suuremaid tagajärgi. Siin kujunes 3.—4. juuli ööl Kil ingi-Nõmme linnas metsavendade salkadest omakaitse üksus, mis haaras peale Ki l ingiNõmme linna 4 valda (Tihemetsa, Saarde, Tali ja Laiksaare). Järgmisel päeval liitusid üksusega veel Abja, Häädemeeste ja Orajõe valdade metsavendade salgad. See üksus tegutses koordineeritult sõjaväelise korra kohaselt. Enne seda üritati kohapeal kiireid algatusi. 3. juulil peale lõunat vallutati Tali ja Saarde vallamajad. Õhtul vallutati Kilingi-Nõmmel linnavalitsus, raud­teejaam ja postkontor ning Tihemetsas vallamaja ja Voltveti raudteejaam. Hilisõhtul vallutati veel Laiksaare vallamaja. Saarde vallamajas tuli täitev­komitee ise üle, mujal bolševistlikud tegelased arreteeriti. Sellega oli 3. juuli õhtuks võim omakaitselaste käes ühes linnas ja neljas vallas. 4. juulil vallutati Abja, Orajõe, Häädemeeste vallad. Valeandmete andmisega varjati kaks päeva Pärnu ees tegelikku olukorda Kil ingi-Nõmme ümbru­ses. Omavali tsused võeti metsavendade-omakaitselaste poolt üle ka paljudes Põhja-Pärnumaa valdades: 5. juulil Tõstamaal ja Selistes; 6. juulil Vändras, Soontaga ja Lelles. Lelle vallamaja hoiti metsavendade valduses kuni 9. juulini, mil kohale ilmunud Punaväe osade tõttu oldi sunnitud tagasi tõmbuma. Vallutamisele järgneval päeval langes metsavendade juht. Mõisaküla linnas ja osaliselt Rajangu vallas varises bolševike võim 7. juulil pea vahetult enne sakslaste tulekut. Viimse vallana enne sakslaste tulekut võeti võim üle 8. juuli varahommikul Audrus. Pärnu ümbruse valdades langes bolševistlik võim sakslaste tulekuga Tahkurannas ja Saugas 8. juulil, Paikusel 9. juulil ja Toris 10. juulil. Nende valdade rajoonis liikusid suuremad Punaväe osad, mis takistasid metsavendade aktiivsust. Põh­ja-Pärnumaa valdades oli rinde liikumise tõttu segane olukord ja need vabanesid lõplikult alles augustis. Tõstamaa 7. augustil, Are 8. augustil, Vändra 15. augustil, Hallingu 19. augustil, Soontaga 20. augustil ja Kaisma ning Lelle 21 . augustil.

Pärnumaa metsavendade võitlustest enne sakslaste saabumist on tähtsamaid "Liivamäe lahing" Kilingi-Nõmme juures 4. juulil ja võitlused

321

Timmkanali ääres Häädemeestel, mis lõppesid "Rannametsa lahinguga" 7. juulil, ning "Tori-Jõesuu lahing" 11. juulil. Liivamäe juures tekkis kok­kupõrge võimu ülevõtmise järeldusena Kilingi-Nõmmel. Saanud ülevõtmisest teateid, kogusid Pärnu võimumehed kiiresti hävituspataljon-lastest lööksalga ja saatsid selle kahel sõidu- ja kuuel veoautol Kilingi-N õ m m e korda looma. Kilingi-Nõmme serval kohtusid mõlemad pooled. Omakaitselastel oli 70 meest, hävituspataljonlastel 150 meest. Viimased olid relvastatud 4 kergekuulipilduja, käsigranaatide ja püssidega. Omakait­selastel oli ainult mitut liiki püsse. 3-tunnise võitluse järel lõppes kok­kupõrge omakaitselastele täieliku võiduga. Vastane kaotas ligi 2 / 3 oma inimeste koosseisust (68 surnutena, 16 haavatutena ja 10 vangilangenute-na). Saagiks jäid kõik 6 veoautot, 2 kergekuulipildujat ja palj« püsse ning laskemoona. Omakaitselaste kaotused olid 2 surnut ja 7 haavatut, neist 2 raskesti, kelle hulgas ka võitluse üldjuht. Hilisõhtul jõudis Pärnust Kilin­gi-Nõmme venelastest, punaarmeelastest, koosnev karistussalk, toetatud soomusautodega. Vastase ülekaalu survel taandusid omakaitselased Kilingi-Nõmmelt Tali valda, seal end korraldades uuteks ülesanneteks. 6. juulil põletasid venelased kohalike bolševike juhtimisel osa linnast, mõrvasid haavatuid ja lahkusid seejärel Viljandi suunas koos oma haava­tute ja vangidega. Orajõe ja Häädemeeste metsavendade-omakaitselaste võitlused kuni "Rannametsa lahinguni" arenesid järgmiselt: 3. juulil vallutati Orajõe vallamaja, kust saadi jahipüsse ja laskemoona. Teine metsavendade-omakaitselaste grupp ründas samal ajal Treimanni Punaväe valveposti. Punaarmeelased taandusid ja omakaitselased said saagiks käsigranaate ja muud sõjavarustust. Järgmiseks päevaks võtsid omakaitse­lased, kokku 20 meest, võitlusasendi Orajõe vallas Jaagupi külas, kuid oodatavat vastast Pärnu poolt ei ilmunud. Ühtlasi võeti 4. juulil üle ka kohalik võim. 5. juuli varahommikul võtsid omakaitselased uue positsioo­ni Häädemeestel, võttes sellega oma kaitse alla korra ja varanduste kaitse ka Häädemeeste alevikus. Positsioon võeti Timmkanalist umbes 200 m Pärnu poole Rannametsa mägedesse. Keskpäeval oli siin esimene kok­kupõrge. Silmapiirile ilmunud 2 bolševikku mootorrattal langesid. Saagiks saadi mootorratas ja 2 nagaan-revolvrit. 6. juuli varahommikul hävitati samas kohas veoautol Pärnu poolt ilmunud venelaste salk. Salgast langes 7 meest, haavata said 2 meest, kuna 8—10 meest pääses põgenema. Saagiks saadi veoauto, 8 vintpüssi, mõned taskurelvad, laskemoona ja lõhkeaineid. Omakaitselaste kaotuseks oli 1 surnu. 7. juuli hommikul ründas vastane Rannametsa seisukohti 80-mehelise grupiga. Omakaitselas­te poolel tõusis võitlejate arv sel ajal 50-le, kellel oli kasutada umbes 40 püssi ja 1 kergekuulipilduja. Vastase relvastuseks oli peale püsside 3

322

kergekuulipildujat. Pooleteisttunnise võitluse järel sunniti vastane taandu­ma. Ta võttis kaasa oma surnud ja haavatud, mispärast kaotuste üle pole andmeid. 8. juuliks suurenesid omakaitselaste jõud veelgi umbes 60 meheni ja peale püsside oli relvastuseks 5 kergekuulipildujat (neist 2 saadud Saksa lennukilt ja 2 lätlastelt). Peale keskööd ilmus vastane uuesti Rannametsa positsioonide ette — seekord juba suuremate jõududega. Arvestati 400 mehega, varustatud paljude automaatrelvadega ning toeta­tud tankettidega. Omakaitselased olid ka tegevuseks ette valmistatud. Tegutseti kolmes grupis. Vastase esimene rünnak äpardus. Teisele aga, mida toetati tankettidega, ei suudetud väärikalt relvi vastu panna ja oldi sunnitud taanduma. Tõmmati umbes 300 m tagasi Timmkanali taha. Siin olid paremused: sild oli purustatud ja tanketid ei pääsnud üle jõesängi. Ülekaalu, eriti kergekuulipilduja tule mõjul sunniti omakaitselased uuesti taanduma. Nüüd tõmbuti tagasi 300—400 m. Siin peeti vastane kinni, kuna soomusmasinatel ei õnnestunudki üle jõe pääseda. Seejärel asus vastane talusid põletama ja tõmbus tagasi Pärnu poole. Vastase kaotusena loeti lahinguväljal 57 laipa. Vange saadi 8. Omakaitselastel oli 1 surnu ja 3 haavatut. Enne keskpäeva liiguti seejärel uuesti Timmkanali joonele. Kolm tundi hiljem jõudsid kohale esimesed sakslased. Need liikusid kiiresti edasi ja jõudsid Tahkuranna kiriku juures tagasitõmbunud vaen­lasele järele. Ründajad piirati seal sisse ja hävitati. Tori-Jõesuu metsaven­dadel võimaldus aktiivsem tegevus silla purustamise järel üle Navesti jõe 9. juulil. 11. juulil tuli metsavendadele-omakaitselastele teade Vihtrast Tori-Jõesuu suunas liikuva suure Punaväe voori rüüstamisest Vändra vallas. Omakaitselased otsustasid vastu astuda. Väiksem grupp metsaven­di asus Vihtra teesuu vastas üle põldude asuvasse lepikusse ning Ratta männikusse. Enne teesuhu jõudmist peatus esimene veoauto ja sealt saadeti ette jao suurune üksus. Omakaitselased avasid tule. Jaoülem sai surma. Teised tõmbusid veidi tagasi ja avasid automaatrelvadest tule. Nähes seejärel punaväelaste hargnemist kahelt tiivalt haaramiseks, tõmbusid omakaitselased Navesti jõe taha. Seal organiseeriti uus vastupa­nu. Punaväelased, kes olid toonud võitlusjoonele rohkem mehi, liikusid edasi kuni sillani, kust võtsid omakaitselased ägeda kuulipilduja tule alla, mida toetas hiljem ajuti ka raskepatarei. Kohalikud omakaitselased, vastates ainult püssitulega, pidasid üksi vastu kuni lõunani, mil saabus abiks esiteks 20-meheline sidepataljonlaste rühm veoautol ja siis Pärnu omakaitselaste 15-meheline rühm, varustatud raskekuulipildujaga. Neist esimene tegutses Müüri talude suunast ja teine, minnes suurelt teelt üle Pärnu jõe, Päästale küla suunast. Võitluste lõpuks jõudis võitlusrajooni veel Tootsi briketi tööstuse omakaitselaste rühm, tulles Pambioja kaudu

323

l a h k u s e küla juurde, ähvardades seega vastast seljatagant. Paaritunnise tulevahetuse järel tõmbus vastane tagasi, võttes kaasa oma haavatud ja surnud, millistest viimaseid arvestati 15. Omakaitselaste kaotused olid 1 langenu, 2 haavatut ning 1 mõrvatud kohalik elanik. Lahingu lõpul olid jõud omal poolel: kohalikke omakaitselasi 28 meest, sidepataljonlasi 20 meest, Pärnu omakaitselasi 15 meest. Vastase tulevahetusest osavõtjate arvu hinnati 300 mehe peale.

Peale mainitud juhtumite oli kohalikel metsavendadel sõjariistus kokkupõrkeid bolševikega pea igas vallas. Maakonna lõunaosas võib sellistest märkida: Abja omakaitselaste kokkupõrget läti bolševikega 4. juulil Penuja vallas, Häädemeeste valla omakaitselaste kokkupõrget punaväelastega 5. juulil ehk nn. "Soometsa lahingut", Kil ingi-Nõmme ja Saarde valla omakaitselaste kokkupõrget punaväelastega 8. juulil Tõitoja silla vallutamisel ja Tihemetsa omakaitselas|e kokkupõrget punaväelastega 9. juulil Kanakülas ("Kanaküla lahing").

Maakonna lääneosas oli märkimisväärseid kokkupõrkeid järgmiselt: Kaelase omakaitselaste kokkupõrge punaväelaste ja bolševikega 3. juulil Kandikülas ("Kaelase ja Kandiküla lahing"); Sauga omakaitselaste kok­kupõrge punaväelastega ja miilitsatega 4. juulil Moka talu juures ("Moka lahing"); Seliste omakaitselaste kokkupõrge punamadrustega 5. juulil Pootsi asunduse rajoonis ("Seliste lahing"); Seliste omakaitselaste kok­kupõrge Pärnu hävituspataljonlastega ja punaarmeelastega 5. juulil Seliste vallas Taibu nõmmes ("Taibu nõmme lahing"); Tõstamaa ja Tõhela oma­kaitselaste võitlus Pärnu hävituspataljonlaste salga ja Punaväe soomus-masina vastu 5 . / 6. juuli ööl Tõstamaa alevikus ("Tõstamaa lahing") ja Soontaga valla omakaitselaste kokkupõrge hävituspataljonlastega valla­maja juures 6. juulil. Teised kokkupõrked vallas olid vähem tähtsad. Maakonna põhjaosas oli peale "Tori-Jõesuu lahingu" tähtsam kokkupõrge Vändra metsavendadel-omakaitselastel punaväelaste ja bolševikega 6. juulil Vändras ("Vändra lahing"). Vähem tähtsaid kokkupõrkeid oli Kais-mal, Ares ja Vändras. Kõik need võitlused olid omakaitselastele edukad.

Sakslaste saabumise järel rakendusid metsavennad-omakaitselased Põhja-Pärnumaal arenevaisse üle ühe kuu kestnud rindevõitlustesse suure edukusega. Pärnus kujunes omakaitse keskus. Valdades võtsid metsaven-dade-omakaitselaste üksused kindla kuju ning astusid ühendusse Pärnuga. Omakaitse juhi käsutusse Pärnu ilmus kohe linna vabanemise järel kolm üksust: Lõuna-Pärnumaa omakaitselaste kompanii, piirivalvurite rühm ja s idepa ta l jon is te rühm.

Pärnus kujunesid poolteise kuu jooksul löögiüksused, kes võtsid edukalt osa maakonna vabastamisest ja kaitsmisest.

324

Pärnust liikusid Saksa väed edasi kolmes peasuunas: mööda Pärnu — Paide teed, mööda Pärnu — Tallinna teed ja mööda Pärnu — Lihula teed. Nende kolme tee suunas arenesid ka võitlused. Peasuundadest tähtsamaks jäi P.-Jaagupi — Märjamaa suund Pärnu — Tallinna maanteel või nn. Olümpia teel. Esimese hooga jõuti välja Pärnu—Paide teel Vändra-ni 10. juulil; Märjamaa suunas Märjamaale 9. juulil ja 8. juulil Lihula suunas ühest küljest Lihulast edasi üle Kasari jõe kuni Laikülani (Lihulast taandus vastane Haapsalu suunas) ning teisest küljest mereäärset teed mööda 8. juulil kuni Virtsuni, kust vastane põgenes üle väina Muhumaale . Lihulast sõitis veel 10. juulil üks Pärnu löögirühm edasi Vigala suunas (andmete kohaselt vajas Vigala omakaitse abi), kus kohtas Teenuse juures ülekaaluka vastasega ning pidi juhti ja kuut meest langenutena kaotades tagasi tõmbuma. Vändras kohtas Saksa üksus ning omakaitselaste salk tugevamaid vastase jõude ning nende väljasurumise järel aleviku tagaser-vale oldi sunnitud tõmbuma tagasi Mässu — Aluste joonele. Märjamaal kujunes olukord kõige tõsisemaks. Alevikku saabunud Saksa üksust haarasid mitmekordses ülekaalus Punaväe jõud ja ligi 6-päevase võitluse järel tõmbus eelüksus sealt tagasi Pärnu-Jaagupisse. Tagasi tõmbuti ka järgneval päeval peale kohalejõudmist Kasari juurest. Eelpostide joon kujunes seejärel üle Aluste — P.-Jaagupi — Mihkli — Oidermaa — Paatsalu. Lihula suunas jäid sakslased täpselt peatuma Pangamäe (Lääne­maa piiril) — Koti — Paatsalu rajoonis. Sellel joonel kujunes kindlamaks tugipunktiks P.-Jaagupi, kus asusid omakaitselased koos Saksa üksusega. Teistel postidel jäi valve aga omakaitsele. Eraldi arenes tegevus Lihula suunas, kus vastaspooleks kujunes vastane tugipunktiga Virtsus, kuhu ta oli Muhust esialgse põgenemise järel tagasi tulnud. Enam-vähem ühtlaselt kujunes tegevus aga Vändra ja P.-Jaagupi suundades. Peajooneks viimases kahes suunas kujunesid Tori, Selja ja Are toetuspunktid, kus asusid tugevamad Saksa üksused. Lihula suunas kujunes peajooneks tugipunkt Audrus. P.-Jaagupi suunas toodi eelpost veidi hiljem ajuti tagasi Aresse, millega peajooneks kujunes tugipunkt Nurme silla juures.

Lihula suunas tegutses vastane kõige energilisemalt. Juba 10. juulil, mil Saksa eelosad asusid juba Pangamäe — Koti — Paatsalu rajoonis, surus Punaväe luure Lihula alevist ajuti välja organiseerimisel oleva omakaitse. Rinde paigalejäämisel jäi rannikujoone kaitse korraldamine kohalikele omakaitse^üksustele (Varbla, Tõstamaa ja Tõhela rühmad). Sakslased koondasid oma jõud Pärnu — Lihula maantee äärde, jättes rannikule ajuti mõned väiksed grupid. Omakaitse paigutas oma eelosad Paatsalu — Viruna rajooni, kus tõrjusid edukalt tagasi kõik vastase luureüksuste üritused kuni augusti algpäevadeni.

325

Pärnu — Lihula suuna peateel alustasid vastase pataljonisuurused jõud 18. juuli õhtupoolikul tugevat survet Saksa eelpostile. Lühikese tulevahetuse järel tõmbusid sakslased tagasi Pangamäe — Koti — Paatsalu rajoonis ja liikusid positsioonile Vana-Pärnu lääneserval. Koos sakslastega taandus ka organiseerimisel olev Soontaga omakaitse üksus, siirdudes peaosas Jõõpresse sealse omakaitse üksuse juurde — osa aga läks laiali mi tme üksuse juurde. Vastasele avanes sellega vaba tee Audru peale, mida mööda ta ka kiirelt liikus. Omakaitse toetuspunkte Pärnu — Lihula teel ei olnud. Saksa uued jõud ei olnud veel Audru toetuspunkti kohale jõudnud. Ka Audru omakaitse oli alles formeerimisjärgus. Olukorda kasutades jõudis vastane 19. juulil kl. 02.30 ümber Audru sillani ja eelosad liikusid sellejärel üle jõe Pärnu suunas kuni 8. kilomeetrini Pärnust. Seal oli kohtamine Saksa luurega. Kella 03.00 ümber paisati Pärnust pealetungija vastu kiiresti välja Saksa motoriseeritud kompanii ja omakaitselaste löögirühm. Omakaitse rühm kohtas Punaväe eelsalka Maidla talu juures ja asudes lahingukorda, hakkas vastast tagasi suruma. Sakslased, asudes lahingukorda, liikusid laial rindel Audru mõisa ja silla joonele. Vastane tõmbus kiirelt tagasi silla rajoonis oleva kõrgustiku juurde, kust avas marulise tule. Saksa rohkete automaatrelvade ja miinipildujate tabava tulega halvati varsti vastase vastupanupesa. Selle lõplikuks likvideerimi­seks läks osa sakslasi ja omakaitselased rinde paremal tiival haardele. Ägeda tule tagajärjel ning lähenevast haardest pääsmiseks tõmbus vastane tagasi ja koondus vallamaja rajooni. Mõnetunnise võitluse järel oli vastase vastupanujõud juba murdumas, tema ridades märgati juba segadust. Kella 09.00 ümber liikusid omakaitselased üle silla, arendades üha edu. Sellega oli vastase vastupanu likvideerimine lõplikult otsustatud. Peale lõunat löödi vastase riismed lõplikult Audrust välja ja õhtuks olid sakslased ja omakaitselased selle rajooni täielikud peremehed. Abiks jõudis omakaitse-lastele lahingu lõpul veel uusi jõude — Pärnu linna ja Lõuna-Pärnumaa omakaitselased. Vastane taandus paaniliselt Mihkli suunas. Politrukid ja juhid põgenesid ees autodel, järelejäänud liht-punaväelased põgenesid jala mööda metsi. Lahingus sai surma Pärnumaa omakaitse juht kolonel V. K o e r n. Vastasel loeti lahinguväljal 130 laipa. Sõjasaagiks jättis vastane maha: 3 veoautot, 1 sanitaarauto, 2 raskekuulipildujat, 10 — 12 kergekuulipildujat ja hulga püsse ning laskemoona. Pärast lahingu lõppu selgus, et pealetungija oli Tallinna 4. hävituspataljon ühe leitnandi juhtimi­sel. Pataljoni komissariks oli olnud keegi Kostabi. Mõlemad juhid olid pääsnud, pataljonist aga olid Tallinna tagasi jõudnud ainult riismed.

Vastase tagasilöömise järel võeti peakaitsejoon Sauga mõisa — Audru kiriku — Valgeranna joonele. Paremal loodi side kaugele ette

326

jäänud Jõõpre omakaitse üksusega. Sakslaste kõrval asusid positsioonile Pärnu omakaitselased, Omakaitse Tihemetsa õppurrühm ja Lõuna-Pärnu-maa omakaitselased Orajõe, Häädemeeste, Laiksaare, Tali ja Saarde valdadest.

Selle üllatusrünnaku järel loodi nn. Audru kaitsepositsioon, mis algas Nurme silla juurest ja kulges üle Audru Valgeranda. See moodustas vasaku tiiva Pärnu pea-vastupanupositsioonist ja jäi sellisena püsima üle kuu aja. Sellel positsioonil jäi omakaitsele Audru mõisa kaitse. Kaugele ette jäid aga omakaitse eelpostid: Paatsallu, Virunasse, Võlla, Ellamaale, Lavassaarde. Audru positsioonile asus omakaitse 60-meheline löögirühm, kes arvati 24. juulil Saksa sõjaväe koosseisu, ja Pärnu omakaitse kompanii.

25. juulil korraldas Saksa luureüksus üle Tõstamaa, Varbla, Paatsalu — Mäe teeristi luureretke Karuse raudteejaama, kus hajutas 160-mehelise Punaväe salga. Sellejärel asus Tõstamaa omakaitse üksus 28. juulil Mõtsu — Paadermaa — Paatsalu joonele, kaasaarvatud Väänja teerist. Kohapeal asusid väiksemad omakaitse üksused, nagu Viruñas ja mujal, kellega üksus astus kontakti. 29. juulil teostasid omakaitselased eelmisel päeval luurelt saadud teate põhjal üllatusrünnaku Vatla mõisale. Seal aeti laiali 200-meheline vastase salk, kes kaotas 35 meest langenutena. Omakaitsel oli 1 langenu.

1. augustil algas vastane tugevat survet Viruna ja Mõtsu suunas. Omakaitse tõmbus mõne km võrra tagasi. Järgmisel päeval, s. o. 2. aug., avaldas vastane survet kogu selles rindelõigus, olles toetatud 1 tanketi, 1 saatekahuri ja kergemate saatekahuritega. Mereäärse tee rajoonis oli vastane vasaku tiiva taga Mereäärse küla juures dessandi maale saatnud, keda toetas patarei suurtükitulega Paatsalu rajoonist. Omakaitse oli sunnitud taanduma. Õhtul vallutas vastane U.-Varbla. Omakaitse jäi õhtuks peatuma Vaiste rajooni. Tõstamaa — Kalli teel olid omakaitselased 2. augusti õhtul, pärast ägedat võitlust vastase ülekaaluka jõuga, sunnitud maha jätma Viruna asunduse ja Tõhela küla. Vastasel oli kasutada peale arvukate kuulipildujate veel kergeid kahureid. Omakaitse tõmbus Lepas-pea — Tõstamaa rajooni.

3. augustil vastase surve suurenes veelgi, eriti soomusjõudude, kergete välikahurite, tankitõrje-kahurite ja miinipildujate toetuse tõttu. Pärnust saadeti kohale abijõude: 40-meheline grupp ühe kergekuulipildu-jaga Lepaspea teederisti kaitseks ja 20-meheline grupp ühe kergekuulipil-dujaga Tõstamaa aleviku kaitseks. Hiljem Tõstamaa grupp täienes veel. Keskpäeval, 3. augustil alustas vastase madruste salk kahe kerge välikahu-ri, kolme tanketi ja ühe soomusauto toetusel rünnakut Kastnast Tõstamaa alevikule. Samal ajal alustas vastane pealetungi ühe soomusauto ja miini-

327

pildujate toetusel Tõhelast Lepaspea rajoonile. Vastase küllaldasele relvas­tusele ja tulejõule ei olnud omakaitselastel väärikat vastu panna ja peale ägedat tulevahetust oldi sunnitud taanduma. Lepaspealt tõmbun" Murru ja Taga-Soomra ümbrusse ja Tõstamaalt Seliste rajooni.

4. augustil tungis Lepaspeale Pärnust abiks tulnud grupp Murru rajoonist tagasi Lepaspeale. Seal tekkis mitu tundi kestnud tulevahetus Tõhela suunast ründava üksusega, mis oli toetatud ühe tanketi, miinipil­dujate ja tankitõrjerelvadega. Vastase tugevale survele peeti ennastsalgavas heitluses vastu. Lõpuks mindi kaitselt üle pealetungile ja vastane sunniti oma seisukohtadelt lahkuma. Vastane taandus Tõhela küla ja Tõstamaa aleviku suunas, jättes maha ühe miinipilduja ja kaks veoautot, neist üks laskemoona ja toiduainete koormaga. Tõstamaa juures käis 4. augustil omakaitse luureüksus koos sakslastega. See tegi kindlaks vastase suurte jõudude olemasolu alevikus, Tõstamaa vastas suurendati omakaitse jõude 20-mehelise grupiga Kihlepa rühmast.

5. august möödus vaikselt. Peale keskööd vastu 6. augusti üritas vastane Lepaspea grupi haaramist lõunast läbi metsa. Üritus ei andnud tagajärgi. Grupp sai siiski korralduse tõmbuda Kõrtsi rajooni. Lõuna paiku 6. augustil alustas vastane pealetungi ka Seliste kiriku rajoonis. Madruste salk üritas omakaitselaste seisukohtade haaramist mere äärt mööda üle Kavaru Kõpu suunas. Teine Punaväe üksus liikus läbi metsa põhja poolt. Võitluse kestel sai granaadikillust haavata üldjuht ja evakueeriti. Juhtimi­sele asus ajuti uus mees. Peale mõnetunnist võitlust olid omakaitselased sunnitud lõpuks taanduma. Uus seisukoht võeti Lindi juures. Mujal rindel märgati juba 6. augustil vastase ridades närvlikkust. Tõstamaa juures vaibus vastase aktiivsus 7. augustil ja sama päeva hilisõhtul jättis vastane aleviku maha, taandudes Paatsalu suunas.

Veidi hiljem jõudis Tõstamaale omakaitselaste eeljagu, kes leidis eest hulgalisi mõrvatöid ja bolševistlikku hävitustööd. 8. juulil määrati uus rindeosa üldjuht. Ka Seliste — Tõstamaa suunas tegutseva grupi juhi kohal teostati vahetus. Seliste — Tõstamaa suunas tegutsev grupp jõudis ajutise juhiga 8. juulil Tõstamaa alevikku ja järgmisel päeval Varbla kiriku juurde.

Tõhela — Palatu — Väänja (Kalli) suunas tegutsevad omakaitse üksused vallutasid 8. augustil Tõhela, Kiraste, teelahkme Palaku külast põhja pool ja Sööni talu rajooni (Kalli surnuaia rajooni).

9. augustil tungis omakaitse luurejagu Lihulasse. Saadi andmeid, et vastane on saanud käsu tõmbuda Kasari taha ja Virtsu rajooni. 13. augus­til, kui Mihkli juurest taandub, tõmbus tagasi ka kõrvalgrupp Oidermaa rajoonist Kar inõmme teeristile. Maha jäi Lihula suunas tegutsevaist

328

gruppidest peateel tegutsev grupp, mis asus Kärbu — Ellamaa rajoonis. Sellele määrati samuti uus juht, kellel jäi ülesandeks Kalli, Mihkli, Vana­mõisa, Kirbla rajoonis tegutsevate omakaitse üksuste juhtimine ja esi­meseks kohustuseks toetuspunktide organiseerimine Kallis, Koongas, Mihklis, Vanamõisas, Kirblas ja Lihulas. Abiks anti 18-meheline grupp sakslasi, relvastatud 1 miinipilduja, 1 raskekuulipilduja ja kergekuulipildu-jaga. Kõige enne taaskorraldati Soontaga omakaitse üksused ja seejärel Audru pea-vastupanupositsiooni eelpositsioon Kõima — Mihkli — Veltsa joonele. Soontaga vallas toimus sellejärel veel palju kokkupõrkeid vas­tasega. Tähtsamad neist olid 13. ja 20. augustil. Esimene oli Mihkli kalmis­tu rajoonis, kus ligi 100-mehelise vastase salga tule ülejõu ees taandub (sakslaste korraldusel) Koongasse. Sellest tingituna tõmbus tagasi ka naabergrupp Oidermaa juurest Karinõmme teeristile. Selle vastu mereäär­ne grupp liikus aga 13. augustil edasi ja võttis oma alla Paatsalu ning Paadermaa ja Mõtsu. Vastane asetses nende punktide ees Vatla — Nehatu — Piivarootsi joonel, kust päev vahet üritas 15. augustil järjest neli peale­tungi omakaitse seisukohtade vastu, kuid löödi igakord tagasi. Ka järgne­vail päevadel kuni 20. augustini kordas vastane siin kord suuremaid, kord väiksemaid rünnaküritusi. Omakaitse aga jäi püsima Paatsalu — Paader­maa — Oidermaa — Mihkli üldjoonele.

20. augustil üritas vastane veel kord tugevamat rünnakut Mihkli toetuspunktile. Rünnak tõkestad ning sellejärel vallutati tagasi Mihkli kiriku ja surnuaia rajoon. Sellega lõppeski siin tõrjesõja järk ning algas uus pealetungi ajajärk. Olümpia teel püsisid peale Märjamaalt tagasitõmbumist P.-Jaagupis ja Ares asuvad Saksa osad nendel seisukohtadel kuni 18. juulini. Siis üheaegselt sündmustega vasakul tiival tõmbusid tagasi koha­pealse surveta ja võtsid sisse seisukohad pea-vastupanujoonel Nurme silla juures. Vastane ilmus järel Käära sillani, kuid aeti suurtükitulega tagasi. Kooskõlas sellega jätsid omakaitselased maha seisukohad Kergus ja taandusid Tootsi briketitööstuse juurde. 19. juuli pealelõunal liikusid Saksa eelosad taandunud teed tagasi ja eelpost asus uuesti Are toetuspunkti. Sellega kujunes eelpositsioon Tori — Selja — Suigu — Are joonel. Nendest esimeses ja viimases punktis olid sakslased, kuna Suigus olid omakait­selased. 28. juulil alustasid sakslased suurtükitule ettevalmistust P.-Jaagupi taasvallutamiseks. 31 . juulil vallutasid 2 Saksa kompaniid ja omakaitse üksus P.-Jaagupi ja Uduvere aleviku. (Võitluse kestel sai P.-Jaagupi kannatada suurtükitulest, kuna Uduvere põletati bolševike poolt pea tervelt maha.) Mõlema eelposti-punkti kaitsmine jäi omakaitsele, kuna Saksa üksused asusid Are tugipunkti. Seejärel avaldas vastane elavat luuretegevust nende punktide ees. 5.— 6. augusti keskööl alustasid vastase

329

Anna — Enge — Libatse joonel asuvad suuremad jõud postide vastu tugevamat survet. Vastase suure ülekaalu ees jätsid omakaitselased maha esiteks P.-Jaagupi ja siis kaks ja pool tundi kestnud ägeda võitluse järel Uduvere. Omakaitselased taandusid esiteks Valistre külla ja tõmbusid siis 6. augusti õhtupoolikul tagasi Are toetuspunkti. Seal said ülesandeks asuda uuesti Suigu rajooni. 10. augustil vallutasid Saksa osad uuesti ja lõplikult P.-Jaagupi ja siia jäid nüüd Saksa ja omakaitse eelpostid kuni üldpealetungini Tallinnale. 19. augustil vastasega kontakti astumisel tekkis võitlus Libatse teeristil, kust vastane sunniti lühikese tulevahetuse järel taanduma. Järgmisel päeval algaski suur üldpealetung Jädivere val­lutamisega. Mainitud võitlustest P.-Jaagupi suunast võtsid osa Halingu ja Are omakaitse üksused, kusjuures Halingu omakaitselased 18. juuli taandumise järel kuni suure pealetungi alguseni tegutsesid koos Jõõpre omakaitsega, võttes osa sõjategevusest Audru ja Soontaga valla piirides.

Pärnu — Paide teed edasi tungiv, 8. juulil Pärnu ja Sindi vallutanud Saksa ratturite ja motoriseeritud üksus liikus edasi Punaväe kannul, jõudes 9. juulil Paikuse ja Tori valla piirini ning 10. juulil Vändra alevikuni. Teel püüdsid Punaväe patareid kogu aeg takistada sakslaste edasiliikumist. Tõsisema kokkupõrkega Mässu juures algasidki võitlused selles rajoonis. Mässust löödi vastane taanduma lühikese hoogsa rünnakuga, misjuures üks tugev osa taandus Luuri jaama juurde. Pikaks venitatud Vändra aleviku tagumist tippu ei jõutudki 10. juulil vallutada. Vastase ähvarduse tõttu tagala ühendusteel ja ägeda vastupanu tõttu ülekaalukate jõudude juures jätsid Saksa üksus ja omakaitselased samal õhtul Vändra maha ja eelosa asus Mässu — Aluste rajooni. Võitlusest Vändra alevikus osa võtnud Pärnu omakaitselaste salga suurus oli 40 meest ja see oli relvasta­tud peale vintpüsside 2 raskekuulipilduja ja 1 automaatpüssiga. Edasised Pärnu — Paide maantee ümbruses aset leidnud võitlused arenesid samas Vändra — Mässu — Aluste — Viluvere rajoonis.

Mässu kokkupõrke ajal Luuri jaama juurde taandunud Punaväe osa jäi sinna peatuma ja üritas juba samal päeval suurtükitule toetusel kal­laletungi Vändrasse järeleliikuvale voorile ning järgnevail päevadel kallaletungikatseid nii Aluste (Karja poe) kui Viluvere suunas. Luuri jaama juures metsas sissekaevunud Punaväel oli soodus positsioon Aluste rajooni tulistamiseks, mistõttu eelosa tõmbus Karja poe — Kelgu küla rajoonist 2 km tagasi Vanaõue talu juures asuvate kruusaaukude joonele, kus peatus kuni 15. juulini. Saksa kaugelaskepatarei asus samal ajal Tori jaama lähedal Sitre talu juures, kus tulistas märke Pärnu — Paide maanteel ja Kergu juures. 13. juulil saabusid Torri Saksa peajõud ja asusid peavas-tupanupositsioonile Pärnu jõe üldjoonel.

330

Eelpositsioon jäi neil Aluste — Elbi — Murru joonele. Vändra aleviku vallutamise eesmärgiga alustas Saksa eelosadest moodustatud löögiüksus 14. juulil edasiliikumist Tootsi — Viluvere — Aluste — Vändra suunas. Vändra alevikku saabus nimetatud üksus 15. juulil. Lõplikult vallutati Vändra alevik 16. juulil ning samal päeval vabanes lõplikult ka Vändra vald. Sel ajal tõmbusid tagasi ka Luuri jaama juurde soppi taan­dunud Punaväe üksused, kes taandusid külavahe teid mööda Vändra — Eidapere teele. Vändra valla piirides püsis rinne kohati aga kuni 15. augustini (Rõusa, Luuri, Raba).

Samal ajal tegutses selles rajoonis aktiivselt ka Tootsi briketitööstuse omakaitse, kes kujunes välja peale briketitööstuse vallutamist Tori — Mannare metsavendade poolt 8. juulil ja hoidis ära bolševistliku hävitus­töö briketitööstuse hoonete juures. 10. juulil surus briketitööstuse omakait­selaste salk kokkupõrke järel Viluvere rajoonis vastase Viluvere raudteejaa­ma ümbrusse. See vastase grupp hävitati 12. juulil Saksa suurtükitulega Viluvere raudteejaama juures. 11. juulil toetas briketitööstuse omakaitse Tori — J õ e s u u omakaitselasi sealses kokkupõrkes, ähvardades kokkupõrke lõppfaasis vastast rinde vasakult tiivalt. 15. juulil abistasid briket imehed pealetungi Vändra alevikule. Sel ajal tõmbusid tagasi ka esimese pealetun­gi ajal Luuri jaama juurde soppi taandunud Punaväe üksused, kes taan­dusid külavahe teid mööda Vändra — Eidapere teele. Luuri juurest üritasid need üksused umbes nädala kestel häirimisretki nii Aluste kui ka Viluvere Tootsi suunas. Omaaegsele Vändrast tagasitõmbumisele avaldas Luuri grupp teatavat mõju, kuna sealt avati Vändrasse järeleliikuvale voorile ootamatult tuli.

Kergu juures tekkisid kokkupõrked 10. juulist peale. Pärnu omakait­selaste salk oli sel päeval jõudnud veoautol ümbruse puhastamise eesmär­gil Kergu alevikku. Varsti ilmus aga Viluvere suunast Kergu juurde 10-autoline vastase kolonn. Tekkis tulevahetus, kus omakaitselased kao­tasid 3 meest surnutena ning tõmbusid tagasi Pärnusse. Bolševike poolt põletati 10. juulil Kergu alevik ja Viluvere küla ning mõrvati kohalikke elanikke. 18. juulil avaldas vastane survet ka Põhja-Pärnumaa rinde paremal tiival. Kaisma vallas ja Kergu aleviku rajoonis valveteenistust pidavad Tootsi ja Tori omakaitselased olid sunnitud ülekaalu eest taandu­ma ning tõmbusid Tootsi rajooni. Kaks päeva hiljem, 20. juulil avaldas vastane survet juba Tootsi briketitööstuse rajoonis. Kaks korda ettevõetud pealetungiüritused tõrjuti aga tagasi. 25. juulil surus ühendatud sakslaste ja Tori — Tootsi omakaitselaste salk (46 meest) vastase Kergu alevist uuesti välja, jäädes sinna püsima kuni 27. juulini. Siis taanduti vastase akti ivsemaks muutumise tõttu Viluverest Tootsi kulgeva tee üldjoonele

331

järgmiselt: Kõomäe teerist — Viluvere koolimaja — Viluvere mõis — Harjaka talu. Alevik jäi seekord vastase valdusse kuni 1. augustini ning vallutati lõplikult 2. augustil.

Juulikuu viimasel päeval, seoses Kesk-Eestis alanud edasiliikumisega põhja suunas, liikus rinne edasi ka Põhja-Pärnumaa rinde paremal tiival ja osalt ka keskosas. Vastase vastupanujõud oli siin raugenud. Pärnumaa põhjaosa, õigem kirdeosa vabanes augustikuu esimestel päevadel pea tervelt ja lõplikult bolševismi režiimi alt. Vändra rajoonis tegutses koos sakslastega peale kohalike omakaitseüksuste veel Lõuna-Pärnumaa kom­panii, kes tegutses algul Vändra klaasivabriku ümbruses ja augusti algul aitas vastast välja suruda Pärnumaa piiridest. Seejärel asusid sakslased 2 .—18. augustini joonel P.-Jaagupi — Roodi pood ja omakaitselastele anti juuli lõpust — augusti algusest lõigud: Tori ja Tootsi omakaitse üksustele kaitsepositsioon Järvakandi tehased — Kõnnu teerist. Kergu — Anna — Salu teederist joonel eelpostiga Kohtrama külas, Are ja Halingu omakaitse üksusele Salu teerist — Uduvere — P.-Jaagupi joonel (alates 31 . juulist kuni 18. augustini, vaheajaga 6.—10. augustini, mil taandununa paiknes Suigu rajoonis). 18. augustil vahetati need üksused välja — esimesed Paikuse omakaitselaste poolt ja viimane Sindi omakaitselaste poolt. Sellele joonele jäädi üldiselt kuni suure pealetungi alguseni 20. juulil (Paikuse omakaitse asus Kohtrama — Kaelase joonele). Ülesandeks oli omakaitse-lastel nende positsioonidel vastase luure- ja pealetungi pidurdamine kuni abjõudude saabumiseni Tori — Seljalt ja Arest ning Pärnust. Pea-vastu-panupositsioon oh sel ajal ette nähtud järgmiselt: Pärnu jõe joon Tori-jõesuust Sindini, Nurme toetuspunkt, vahelüli Sauga mõis, Audru toetus­punkt ja lõpplüli Valgerand. Märjamaa vallutamise järel 22. augustil vabanesid eelnimetatud omakaitselased rinde ülesannetest.

Ligi poolteist kuud kestnud tõrjetegevuse kestel Põhja-Pärnumaal arenes Saksa sõjaväe ja omakaitse vahel sõbralik koostöö ja usalduslik vahekord. Selle koostöö tulemusena võtsid paljud omakaitselaste salgad ja väiksemad grupid ning üksikud metsavennad-omakaitselased osa ka tõrjetegevusele järgnenud pealetungitegevusest. Omakaitse esimeseks ülesandeks oli vallutatud kohtades korra loomine ja omakaitse üksuste kiire moodustamine, mis edenes järk-järgult uute kohtade vabastamisega kuni Tallinnani. Nii tegi pealetungi kaasa Pärnu omakaitselaste rühm, organiseerides omakaitse üksusi ja varustades neid relvadega või reor-ganiseerides partisaniüksusi üle Vanamõisa, Kirbla, Kullamaa, Vaikna, Risti, Riispere, Keila, Saue Tallinnani. Tori — Tootsi omakaitselaste 23-me-heline löögirühm tegutses pealetungil Tallinna suunas Jõgisoo, Keila, Hüüni , Harku juures, liikudes kuni Tallinnani. Rühm oli relvastatud peale

332

püsside ühe 51-mm miinipilduja ja kolme automaatpüssiga. Suurem osa omakaitselasi tegutses pealetungil Pärnu — Tallinna maantee, Olümpia tee, suunas. Lõuna-Pärnumaa kompanii tegutses Vändra— Türi — Tapa suunas ja sealt kuni Narvani ning Narvast edasi 20. augustil kuni rahvus-piirini, lõpetades tegevuse ägedate võitlustega endistel lahinguväljadel.

Seejärel võtsid Pärnumaa omakaitselased osa Saaremaa ja Hiiumaa vallutamisest. Septembri lõpul käis Pärnu rannavalve üksuse 20-meheline grupp Ruhnu saare vallutamisel. Võitluses saarel sai surma 1 punaväelane, 1 sai haavata, 6 punaväelast võeti vangi. Sõja läbi said kannatada peaasja­likult Põhja-Pärnumaa vallad: Audru, Are, Hallinga, Vändra, Kaisma ja Lelle, Lõunapoolseist valdadest kannatasid bolševistliku hävitustöö tagajärjel Orajõe ja Häädemeeste vallad ning Kil ingi-Nõmme ja Mõisaküla linnad. Tori valla piirides said kannatada sillad.

V iljandimaa jaguneb sõjasündmuste arenemise käigu suhtes kahte ossa samuti nagu Pärnumaa. Lõuna-Viljandimaa vallutati Saksa vägede poolt pooleteise päeva jooksul. Rinne jäi peatuma keset Viljandimaad Võhma — Pilistvere — Kolga-Jaani joonel. Põhja-Viljandimaa vabanes aga pärast vahepealset pealetungi seisakut, mis siin kestis vaid vähe üle ühe nädala.

Lõuna-Viljandimaa läbisid Saksa väed kiirelt, ilma et oleks olnud tõsisemaid kokkupõrkeid. Enne kohalejõudmist metsavendadel Saksa vägedega kontakti ei olnud. Tulnud 7. juulil üle Eesti — Läti piiri, mööda Lilli — Nuia teed, jõudsid rünnakuosad järgneval ööl Viljandi alla. Ainult Viljandi ees osutasid Punaväe osad tõsisemat vastupanu. 8. juuli esimese tunni kestel Viljandis äkki kostnud suurtükimürsud kuulutasid rinde Viljandi alla jõudmist elanikele niisama ootamatult kui enamikule linnas asuvaile punaväelastele. Need mürsud olid esimesed Viljandi saatuse määramiseks. Saksa väed olid juba asunud Paistu ja Loodi rajooni, kust nad suveöö hämaruses saatsid esimesi "tervitusi" Punaväe järelosadele. Punavägi oli asunud Viljandi kaitseks positsioonile. Nende patareid olid Kirikumõisa piirkonnas, üle järve mäekaldal, Uueveskil nn. Kullamäel ja linnast mõni kilomeeter väljas Pärnu maantee ääres. Umbes kell neli hommikul algas lahingutegevus Viljandi pärast. Alguse tegid venelased ühest Kirikumõisa lähedal asuvast ja teisest järvekaldal asuvast patareist tule avamisega. Viimane patarei tulistas ainult paarkümmend lasku ja tõmbus siis tagasi, ronides roomiktraktorite veetuna Uueveski orgu. Kirikumõisa lähedal asuva patarei leidsid sakslased kohe ja mõni lask

V I L J A N D I M A A V A B A S T A M I N E

333

nende Orika veski taga asunud kahuritest sundis punaste patareid oma positsiooni vahetama. Punased tõmbusid Viljandi Tuletikuvabriku taga asuvasse sohu, kuhu nad ka jäid peaaegu kogu võitluspäeva kestel. Venelaste vastupanupesad olid asetatud üldiselt järgmistesse suundadesse: Riia maantee, Pärnu maantee ning Viljadi — Tarvastu ja Viljandi — Tartu tee. Riia maantee suuna kaitseks olid paigutatud automaatrelvad Männi­mäe, linna lõunapoolse serva ja Kirikumõisa rajooni, kuna ida poolt püüti linna kaitsta Kosti veski juures asuvailt positsioonidelt, kuhu muide oli kaevatud ka tankitõkkena mõeldud kuulus "Piibu liin". Pärast nõrka suurtükitule ettevalmistust hakkasid Saksa üksused kohe peale tungima. Nagu juba tähendatud, lõi Saksa täpne suurtükituli venelaste esialgsed patareide positsioonid kohe segamini. Sama saatuse osaliseks hakkas järjest rohkem langema ka raskekuulipildujate pesi. Et venelastel olukord halvenenud, seda kinnitas ka asjaolu, et kohe pärast tõsisema lahingu puhkemist hakkasid venelased kiiresti suuri varuüksusi tuleliinile saatma ja teisest küljest rohkearvuliselt surnuid ja haavatuid evakueerima. Eriti rohkesti varujõude vajas Kirikumõisa piirkond, kuhu kogu lahingu kestel võõriti autodega värskeid jõude. Selleks vajalikud reservid asusid venelas­tel linna piiridest mõni kilomeeter eemal Tallinna ja Vastemõisa maantee­de piirkonnas. Sakslaste esialgne kava vallutada Viljandit frontaalselt Riia maantee suunas jäeti kõrvale, sest Viljandi-eelne maastik oli lage ja kõr­gem ning pakkus punastele seega häid kaitse- ja vaatlusvõimalusi. Sellest tingituna katkestasid sakslased kallaletungi selles suunas, tõmbusid veidi tagasi ja tegid haarde linnale läänest, Pärnu maantee suunast. Männimäe ja Riia maantee piirkonnas kaitsel asuvad Punaväe osad pidasid sakslaste suunamuudatust taandumiseks ja tahtsid neile kohe järele tormata. Sat­tusid aga raskekuulipilduja tule alla ja kandsid raskeid kaotusi. Riia maantee ja Männimäe rajooni loodud kaitse osutus aga nüüd vähemtäht­saks ja lahingu raskuspunkt nihkus linna lääneservale Pärnu maantee rajooni. Sealt löödi venelased aga kerge vaevaga välja ja nad taandusid mööda Tallinna maanteed ning mööda Valuoja orgu linnast välja. Viljandi idapoolsel küljel asuval kaitseliinil Kosti piirkonnas oli lahingu esimesel poolel kõik vaikne. Saksa eelüksused, kes Laidu ja Johani talude rajoonist nõrgad venelaste julgestusosad välja olid löönud, jõudsid õhtupoolikul Viiratsi mõisa ja Piima talu vahelisele maa-alale. Sinna kallaletungi lähte­alusele asunult alustasid Saksa patareid ja jalaväe rasked relvad Kosti veski piirkonna tulistamist. Umbes veerand tunni jooksul anti sinna rajooni nii tõhusat tuld, mille mõju oli nii suur, et lõi venelaste kaitse täielikult segi. Ilma pikema lahingutegevuseta algas sealt kella 19.00 paiku venelaste paaniline põgenemine. Osa neist jooksis Uut tänavat mööda

334

linna, kuna teine osa taandus piki varupositsioone täisehitatud Kosti orgu Põltsamaa tee suunas. Põgenemine oli nii kiire, et venelased ei saanud isegi oma langenuid kaasa viia. Veel mõni tund kuulipilduja raginat linnatänavatel ja linnast väljaviivate teede suunas ning kogu linn oli venelastest tühi. Kell 23.00 tõusid juba kõikjal linnas valged raketid, mis näitasid, et sakslased olid vallutanud terve linna.

Põlenud olid Eesti Panga maja, Tuletikuvabrik ja "Ugala" teatrimaja, needki bolševistliku hävitustöö tagajärjel. Nii vabanesid Lõuna-Viljandi-maa vallad Karksi, Tuhalaane, Suislepa, Rimmu, Paistu, Holstre, Tarvastu, Kõpu, Raudna, Viljandi, Vastemõisa, Tänassilma bolševistliku režiimi alt 7. ja 8. juulil. Järgnevail päevadel liikus rinne edasi põhja suunas. 9. juulil vabastati Suure-Jaani linn ja Taevere vald, 10. juulil Kolga-Jaani alevik ja Võisiku vald, 12. juulil vallutati Olustvere ja Kõo vallad, Võhma ja Pilist­vere alevikud. Seejärel asus väejuhatus Viljandisse, kuna rinne linna ees jäi püsima Võhma — Pilistvere — Kolga-Jaani joonele. Sealt algasid rohkem kui nädalase peatuse järel uued operatsioonid. Saksa sõjavägede seisak Võhma — Pilistvere — Kolga-Jaani joonel oli tingitud ühelt poolt Punaar­mee poolt osutatud tugevamast vastupanust ja teiselt poolt sakslaste ettevõetud vägede ümbergrupeerimisest. Kuni nimetatud jooneni, välja arvatud võitlused Viljandi juures, oli Punavägi taandunud ilma tõsisemat vastupanu avaldamata. Sakslased olid tunginud edasi peamiselt kergete motoriseeritud üksustega, kes murdsid kuni siiani kõikjal vaenlase vastu­panu ja olid alati püsinud taanduva Punaväe kannul. Tugevama or­ganiseeritud vastupanu eestleidmisel oli aga väejuhatus sunnitud ette võtma muudatusi väeosade asetuses ja senini varus olnud üksusi ettepoole nihutama. See ümberkorraldamine võttiski nädalapäevad aega, mille möödumisel Saksa üksuste edasitung hooga arenes.

Viljandimaa metsad pakkusid metsavendadele häid varjamis-võimalusi, mispärast juuni lõpul ja juuli algul mitmel pool tekkisid suure­mad salgad: Loodis (25-meheline), Rimmus (50-meheline, neljas grupis), Kõpus (50-m.), Tarvastus (40-m.), Taeveres (40-m.), Imaveres (30-m., kahes grupis) ja Põltsamaa — Lustivere valdade piiril (50-m.). Peale selle palju väiksemaid gruppe.

Aktiivselt astuti välja peamiselt suuremate gruppide poolt. Loodi metsavennad-omakaitselased vallutasid 4. juulil Paistu vallamaja. Kohe olid nad sunnitud aga tagasi tõmbuma kohale i lmunud ülekaalukate hävituspataljoni jõudude survel. Kaotusi oli mõlemal poolel (omal: 1 langenu, vastasel: 1 surnu ja 1 haavatu). Rimmus vallutati samuti 4. juulil metsavendade poolt Rimmu vallamaja. Tulevahetus tekkis hiljem, kui kohale ilmus hävituspataljonlaste 80-meheline salk. Tunnise tulevahetuse

335

järel olid metsavennad sunnitud tagasi tõmbuma, jättes vallamaja juurde maha 30 jalgratast. Inimkaotusi oli mõlemal poolel (omal langes vangi 9 kohalikku elanikku, kellest 4 mõrvati, vastasel 6 langenut). Kõpus vallu­tasid metsavennad 4. juulil Kõpu vallamaja ja Punaväe õhuvaatlusposti. Vallamaja vallutamise järel ilmus kohale hävituspataljonlaste salk. Tekkis tulevahetus, mille tulemusena metsavennad olid sunnitud tagasi tõmbu­ma. Kaotused on teada vaid omal poolel (3 surnut, 2 haavatut). Kõpus Tipul asuva õhuvaatlusposti vallutamisel oli kaotusi ainult vastasel (1 surnu, 1 haavatu, 3 vangilangenut). Mustla linnas võtsid Tarvastu metsa­vennad võimu üle 5. juulil. Linna kaitsmisel Punaväe osa vastu tekkis tulevahetus, mille juures tekkis kaotusi (omal: 3 surnut, 1 teadmata kadunu; vastasel kaotused teadmata). Imavere vallas Järevere küla ümb­ruses asuvad metsavennad piirasid 6. juulil ümber Imavere vallamaja. Tekkinud tulevahetus kestis kuni pimedani. Öösel väljapandud valvest põgenesid aga läbi äraandja abil vallamaja kaitsjad täitevkomitee l i ikmed ja nende abilised. Hommikul võeti vallamaja oma alla. Järgmisel õhtul i lmus vallamaja juurde 125 mehest koosnev hävituspataljonlaste salk. Ülekaalu eest tõmbusid metsavennad tagasi metsa. Selle tegevuse juures oli kaotusi mõlemal poolel (omal: 1 surnu, 1 teadmata kadunu; vastasel: 5 surnut ja 3 haavatut). Põltsamaa ümbruses olevad metsavendade suure­mad grupid asusid üks Leegisaare metsas Põltsamaa ja Lustivere valdade piiril ja teine, Umbusi — Kamari grupp, Põltsamaa piiril. Need Põltsamaa ümbruse grupid tegutsesid nii üksikult kui ka ühiselt. Esimese poolt võeti 3. juulil oma alla Lustivere vallamaja. 4. juulil aga üritasid mõlemad grupid koos Põltsamaa linna vallutamist. Sellejuures tekkis äge tulevahe­tus kohalike miilitsatega ja hävituspataljoni osadega. Lühikese ägeda võitluse järel olid omakaitselased-metsavennad sunnitud ülekaaluka vastase ees taanduma. Ebaõnnestunud vallutamist alustati ebatäpse informatsiooni põhjal, millest tingituna oli metsavendadel ka mitme mehe kaotus (omal: 3 surnut, kelle hulgas ka juht, ja 10 haavatut; vastasel umbes 20 surnut ja 20 haavatut). Taevere valla Kibaru metsavendadel oli 1. ja 2. juulil tõsisem kokkupõrge metsa haarama tulnud hävituspataljonlaste 200—300-mehel ise saigaga. Peetud tulevahetustes kasutasid metsavennad "auramistaktikat", s. o. kadusid alustatud võitlusest parajal silmapilgul, et teisal tuleavamisega vastast uuesti häirida. Selle tagajärjel tekkis hävitus-pataljonlastel mitmel korral omavahelisi ägedaid tulistamisi, mil kuulid tabasid loomulikult ka märke, kuid omal poolel. Eesmärki saavutamata sõitsid haarajad tagasi. Kaotusi arvestati hävituspataljonlastel 3 veoautotäit surnuid ja haavatuid. Metsavendadel oli 1 langenu ja 6 vangilangenut, kes mõrvati.

336

Nii ei suutnud Viljandimaal metsavennad-omakaitselased enne sakslaste tulekut peale ühe juhu kuskil kohalikku võimu endile haarata. Kõikjal jõudsid moodsail veovahenditel kiirelt kohale hävituspataljonlaste ülekaalukad jõud. Moodsad tulirelvad, arvukam inimjõud, kiired liiklus-ja veovahendid, need olid tegurid, mis sundisid metsavennad-omakaitse­lased metsa tagasi, olgugi et neil ei olnud puudu teovõimest ja juhtidest. Ainult Suislepas võeti enne sakslaste tulekut üle valla asjaajamine ja asuti korraloomisele.

Rindejoone peatumisel Kesk-Viljandimaal raskemaid võitlusi ei tekkinud. Selle lühikese nädala kestel ei suutnud metsavennad-omakaitse­lased tagajärjekamalt sõjategevusse rakenduda. Põhja-Viljandimaa vabasta­misel ja edaspidistes võitlustes Punaväe vastu kujunes Viljandimaa oma-kaitselastest ainult 1 iseseisev salk. Koos sakslastega võideldi koha peal mitmel pool. Neist võitlustest tähelepandavam leidis aset 21 . juulil Vaibla ja Lätkalu külades Võisiku vallas. 400—500 lätlasest koosneva hävitus­pataljoni vastu võitles 40 sakslast ja 20 omakaitselast Tarvastu, Tänassi lma ja Võisiku valdadest. Taandudes võttis vastane kaasa oma surnud ja haavatud. Vange saadi 1 läti ja 4 kohalikku bolševikku. Sakslastel ja omakaitsel kaotusi ei olnud. Teine suurem kokkupõrge oli järgmisel päeval, 22. juulil, mil võeti ette Lätkalu küla puhastamine lätlastest-bolše-vikest. Läti hävituspataljon oli sisse kaevunud läbi küla viiva tee lähedus­se. Külale tungis peale mööda Leie külast tulevat teed 60 Saksa jalgratturit ja 25 omakaitselast. Tee rajoonist ootamatult avatud risttule alla sattunud, tõmbusid pealetungijad tagasi. Otsustati, et sellest suunast on ebaotstarbe-kohane küla rünnata. Ainukese kaotusena pealetungijate poolel langes juht — Saksa ohvitser. Vastase kaotused jäid teadmata.

Põhja-Viljandimaa vabastamisel tekkis mitmel pool võitlusi. Suure­mad lahingud arenesid Tallinna maantee suunas Võhmast edasi minnes Kabala vallas Kabala mõisa — Ollepa joonel, Võhma lennuvälja ümbruses ja sealt edasi Aidu küla ning Tapiku mõisa rajoonides.

Sõjategevuse tagajärjel hävis maakonna nendes osades hulk hooneid ja majapidamisi.

Peale kirjeldatud juhtumite oli võrdlemisi elavat metsavendade partisanitegevust ka mujal. Paljudes kohtades tungiti kallale väiksemaile Punaväe osadele, kohalikele kommunistlikele tegelastele. Sellega häiriti tõhusalt niigi segipaisatud Punaarmee tagalat.

Peale Põhja-Viljandimaa vabastamist võttis üks Viljandimaal moo­dustatud metsavendade-omakaitselaste salk osa Põhja-Eesti puhastamisest vastasest, tegutsedes Virumaal ja Harjumaal. Salk kandis algul nimetust "Partisanide salk" ja koosnes 27 mehest Viljandi linnast ja selle lähemast

337

ümbrusest. Relvastuseks oli kaks "Lewis"-tüüpi kergekuulipildujat, üks püstolkuulipilduja ja 24 vene vintpüssi. 11. aug. hommikul sõitis salk välja Türile, kohale jõuti enne lõunat ja peatuti siin järgmise päevani. 12. augustil sõideti Otikule, kus kõigist kogunenud meestest kujundati üks neljarühmaline laskurikompanii. I laskurirühm — Võru meestest, II laskurirühm — Tartu meestest, III laskurirühm — Viljandi ja Põltsamaa meestest ja rk-rühm Tartu meestest. Määrati kohale juhid ja viidi or­ganiseerimine lõpule. Seejärel sõideti Rakverre, kus 14. kuupäeval oli meeskonna vannutamine. Rakverest siirduti Kohtla-Järvele, kus toimus kuni 18. augustini metsade läbikammimine ja väeosadest mahajäänud punaväelaste püüdmine. Seejärel läks kogu meeskond 18. juulil Sil lamäele sakslaste otsesesse alluvusse. Uude kompanii koosseisu kuulusid: I lasku­rirühm — sakslased, II laskurirühm — Võru mehed, III laskurirühm — Viljandi mehed, rk-rühm — Tartu mehed, tt-rühm — Tartu mehed. 19. augustil liikus kompanii edasi Narva. Narva juures Kalmotka külas olid kompanii l 21. augustil tuleristsed. Lahingust võttis osa 21 Viljandi meest, kellest 2 said haavata. Kalmotka lahingu järel liikus kompanii tagasi Tallinna poole. Koos sakslastega marsiti 28. augustil Tallinna. Tallinnas täitis kompanii esimestel päevadel korraloomise ja linna punaväelastest puhastamise ülesandeid. 10. septembril läksid Viljandi mehed üksuse ümberpaigutamise tõttu laiali. Osa läks koos sakslastega Venemaale , kuna teine osa pööras tagasi koju. Edasi viljandlased iseseisvaid allüksusi ei moodustanud, vaid kuulusid Saksa üksuste koosseisu.

Sõjalise võitluse kestel ja bolševistliku hävitustöö tagajärjel kannatas peaasjalikult Põhja-Viljandimaa. Suuremaid kahjustusi tekkis Imavere vallas, Võhma alevikus, kus hävis muuseas ka Võhma eksporttapamaja, ja Põltsamaa linnas, kus hävis ka kuulus Põltsamaa loss. Viljandi linna kahjustused, nagu juba tähendatud, olid võrdlemisi väiksed. Põhja-Viljan­dimaa kirdeosa vabanes Põhja-Tartumaa vabastamisoperatsioonide ajal.

T A R T U M A A V A B A S T A M I N E

JL artumaal, kolmandal Liivi lahe ja Peipsi järve vahelisel lõunast põhja viival sildalal, arenesid sõjasündmused algul üldiselt nagu kahel esimesel, s. o. nagu Pärnu- ja Viljandimaal. Rindejoone peatumisega kujunes olu­kord aga erinevaks, Pärnu- ja Viljandimaal jäi rinne peatuma keset nor­maalselt asustatud põllumaid. Tartumaal peatus rinne Peipsit ja Võrtsjärve ühendaval pehmete kallastega Emajõel, millel peale mõne kitsa ülekäigu väljaspool Tartut jääb soodsamaks ülekäigukohaks õieti linn ise. Võrumaal

338

ja Valgamaal üle piiri tulnud Saksa vägede edasiliikumine arenes kiirelt. Kolmandal päeval jõuti Tartumaa piiridesse. Meie metsavendade-omakait-selaste toetusel oli edasiliikumine eriti kergendatud ja mõne päevaga oli Saksa sõjaväe poolt kõrvaldatud selle õitsva maa kohalt hävituspataljoni, NJKVD-meeste ja Punaväe hävitamisoht. Omakaitselased väljastpoolt Tartut aitasid kõikjal kaasa, et bolševike vastane rindejoon võiks kanduda 10. juulil Emajõe üldjoonele ja sellel püsida. Lõplikult vabastamata lõuna pool Emajõge jäid esialgu veel Tähtvere ja Mäksa vallad.

Metsavendi ja pakkupugenuid oli Tartumaal ja linnas rohkesti. Organiseerimine oli linnas alanud aegsasti. Enne sakslaste tulekut olid metsavennad-omakaitselased teinud Tartumaal tõhusat tööd. Võnnus võtsid metsavennad vallamaja üle ja vangistasid täitevkomitee 4. juulil. Seejärel tekkis 7. juulil kohalesõitnud karistussalgaga metsavendadel-oma-kaitselastel tulevahetus. Kaotusi oli seejuures ainult karistussalgal, kes taandudes jättis peale 9 surnu maha veel veoauto, autobussi, 2 kuulipildu­jat, 9 püssi ja laskemoona. Neli päeva hiljem, 11. juulil oli Võnnu metsa­vendadel veel tulevahetus punaväelastega, kel oli kaotusi 1 surnu ja 7 vangi ja kes jätsid maha 9 püssi. Sakslased jõudsid Võnnu 12. juulil. Ahjas võeti vallamaja ja postkontor üle 2. juulil ja omakaitse organiseeriti 4. juulil. Meeksis võtsid omakaitselased vallamaja üle 4. juulil. Seejärel oli kolmel korral kokkupõrkeid Punaväega: 4. juulil dessandiga Peipsi ääres, 8. juulil 9-mehelise punaväelaste salgaga ja 10. juulil üle järve tuleva venelaste salgaga. Tegevuse juures oli omakaitselastel kaotusi esimesel korral 1 haavatu ja teisel korral 1 surnu. Vastane kaotas esimesel korral 5 surnut ja 1 haavatu, teisel korral 2 surnut ja 7 vangilangenut ja kolmandal korral 2 surnut. Esimesed sakslased saabusid Mehikoormasse 12. juulil. Pühajärve vallas vangistasid metsavennad-omakaitselased 3. ja 4. juulil kohalikud kommunistid. Võim võeti üle 10. juulil ja vallamajas ning ümbruskonnas heisati Eesti lipud. Sakslased saabusid 14. juulil. Veski vallas võtsid omakaitselased võimu üle ja vangistasid kommunistlikud tegelased 10. juulil. Sakslased jõudsid kohale 14. juulil. Otepääl võeti omakaitselaste poolt võim üle ja lipp heisati linnavalitsuse hoonele 10. juulil. Otepäält sõitis kohe veoautol välja omakaitselaste salk vabastama Tartut, kuhu saabus 10.—11. juuli keskööl. Puhja vallas vallutasid metsa­vennad 3. juulil vallamaja, kust said 5 vintpüssi ja laskemoona. Konguta vallas metsavendadel vallamaja ülevõtmine aga äpardus ja neil oli kaotusi (2 surnut ja 2 haavatut). Rõngu vallas asetasid metsavennad 5. juulil Palupera jaama juures raudteele lõhkemata lennukipommi ja lasksid raudtee õhku. Valgast tulev hävituspataljonlaste rong jooksis purustatud kohal rööbastelt maha. Purunes 2 vedurit ning 13—14 vagunit. Inimkaotu-

339

si oli hävituspataljonlastel üle 100 mehe surnute ja haavatutena. Hävitus-pataljonlastel olid Palupera mõisa vastu käsutatud veoautod ja kahehobu-seveokid, millega kavatseti sõita terrori- ja rüüsteretkele. Üks raudteelane mõrvati hiljem rongi katastroofi pärast. Nõos võtsid metsavennad vallava­litsuse ja postkontori üle 9. juulil. Niisama võeti vallamajad üle Puhjas, Kambjas , Kongutas, Rõngus ja Rannus. Peale võimu ülevõtmist Nõos oli omakaitselastel kokkupõrge 9. juulil Kulbilohus punaväelastega, kes kiirelt taandusid. Õhtul oli tulevahetus Tartust tulnud bolševikega Nõo surnuaia juures, kus bolševikud taandusid. 10. juuli hommikul algas uus võitlus Järiste ülesõidukoha juures Tartust saabunud 50 hävituspataljonlasega, kel oli kavatsus purustada Tõravere silda. Kaks tundi kestnud tulevahetus oli omakaitselastele edukas. Vastasel jäi maha 1 surnu ja 1 haavatu. Ara viidi aga 6 haavatut ja mitu surnut. Vähe hiljem ründasid bolševikud uuesti, kuid ei saavutanud samuti edu. Omakaitselastel oli selles viimases Nõo kokkupõrkes kaotusi 2 surnut ja 1 haavatu. Vastane taandus, viies kaasa suurema osa oma surnuid ja haavatud. Ropka vallas ründasid Kurelaane metsavennad 10. juulil vallamaja juures Tartust kahel veoautol Nõosse sõitvat 60-mehelist bolševike salka. Ülekaalu ees tõmbusid metsavennad metsa. Nõos tagasilööduna põletasid bolševikud tagasiteel maha Ropka vallamaja ja vaestemaja koos valla vaestega. Puhja vallas oli omakaitselas­tel p ikem võitlus Ulila elektrijaama vallutamise juures 9. juulil. Vallamaja ülevõtmise järel saadi andmeid, et bolševikel on kavatsus elektrijaama õhku lasta. Kiirelt astuti tegevusse. Elektrijaamale läheneva 10-mehelise punaväelaste salga likvideeris Puhja omakaitselaste salk Näsja külas. Samal ajal üritasid jõujaama vallutamist Ulila mehed, keda toetasid Tähtvere ja Puhja omakaitselased. Tulevahetus kestis kuni 10. juuli kella 9.00-ni. Siis olid viimased keldris vastupanu avaldanud ja allaandmisest keeldunud juudid uppunud sinna juhitud veest. Selle tegevuse juures oli kaotusi: omal 1 surnu ja 1 haavatu, vastasel 4 surnut. Tulevahetuse ajal, 10. juuli öösel, kell 01.00, püüdis jõujaamale läheneda veoautotäis bolše-vikke. See abistamiskatse tõrjuti tagasi. Seejärel üritasid bolševikud veel 3 korda ründamist, kuid löödi peale paaritunnist võitlust kaotustega tagasi. Jõujaama kaitsmisest võtsid osa peale eelnimetatute veel Elva, Rannu ja Rõngu omakaitselased. Elva ümbruses oli metsavendi üle kümne grupi. 1. juulil korraldas umbes 200 — 300-meheline punaarmeelaste salk Valguta metsavendadele haarangu. Kuus metsavenda jäi haardesse, kellest viis sai surma ja kuues langes haavatuna piirajate kätte ning arvatavasti mõrvati. 9. juulil võeti bolševikelt võim üle kogu Elva ümbruskonnas. 9. juulil kell 04.00 laskis Paluperast tulev soomusrong Elva jaamas õhku rööpmeid, veetorni ja Elva raudteesilla. Tugevate kärgatuste mõjul põgenesid bolše-

340

vike tegelased linnast autodel ja omnibussidel Tartu suunas. Metsavennad võtsid võimu üle ja hakkasid omakaitset organiseerima. Samal päeval võeti võim üle kõigis Elva ümbruse valdades. 10. juuli õhtul oli Elva ümbrus kindlasti omakaitselaste käes ja funktsioneerisid omavalitsused. Samal õhtul sõitis Elvast välja omakaitselaste salk Nõosse ja, võtnud veel kaasa Elva ja Nõo mehi, sõitis Tartut vabastama.

Tartus oli režiimi eest pakkupugenute arv suur ja varakult alustatud ka omakaitse-mõtteliste registreerimise-organiseerimisega. 3. juulil valmis linna vallutamise kava, kuid jäädi ootama selleks soodsat silmapilku. 9. juulil kl. 06.30 lasksid bolševikud õhku Kivisilla. Seejärel lahkusid täitev­komitee ja kompartei linnast. Silla õhkulaskmine oli signaaliks omakaitse-lastele kiiremaks tegutsema hakkamiseks. 9. juulil loendati Tartus or­ganiseeritud omakaitselasi 300. Samal päeval leidsidki aset esimesed väljaastumised. Rüütli tänaval sai surma mootorrattur-miilitsamees, Tähe tänava lõpus oli omakaitselastel tulevahetus miilitsameeste ja punaväelas-tega. Keskpäeval lasti õhku Ropka laskemoonalaod. Üks püsside panipaik oli aga terveks jäänud ja sealt said omakaitselased 350 püssi. 9. juuli õhtul määrati väljaastumise algmomendiks Vabadussilla õhkulaskmine, s. o. jõuvankrite liikluse katkemise moment kahe jõekalda vahel. Ööseks jäi esialgselt kujunenud staapi alaline valve ja loodi side üksikute salkade vahel. Ööseks loodi ka linnas korrapidamine vabatahtliku tuletõrje patrul­lide poolt, et ära hoida rüüstamisi ja muid korrarikkumisi. 10. juuli hommikul jätkati ettevalmistustöid. Luurelt saadi teade, et Riia maanteel Tiisikuse Ravila juures on umbes 300-meheline Punaväe jõuk. Vangistatud hävituspataljoni mehelt saadi andmeid hävituspataljoni kohta. Kell 09.30 ilmusid aga mõned veoautod eelmisel päeval maha jäetud N K V D maja ja end. Kaitseliidu maja ette. Autodes kohaleilmunud hävituspataljonlased võtsid mõlemad majad oma alla. Kuna omakaitselaste staap Tervishoiu Muuseumis sattus seega liiga hädaohtlikku ümbrusse, siis vahetati asu­kohta. 10. juulil keskpäeval oli omakaitselastel tulevahetus miilitsaga Kesk tänava lõpu ja Võru tänava rajoonis ning kella 16.30 ümber kokkupõrge haarangule tulnud miilitsaga Piiskopi väljakul. Kella 17.00 ümber i lmusid ootamatult Võru tänavale kaks Võrust tulnud Saksa luureautot. Vastu-astunud miilitsatest sai kaks kohapeal surma, kuna teised vahistati. Kuni Riia tänava mäeni edasi liikudes lasksid sakslased vahistatud miilitsaid autode ees joosta. Saksa autode ilmumine oli kõikjal märgiks aega viitmata tegevusse astuda. Üllatatud punaväelased, miilitsad ja hävituspataljoni mehed osutasid küll mitmel pool vastupanu, kuid bolševikele ootamatult tärganud omakaitse kiirus ja aktiivsus sundis vastaspoole kiirelt alistuma ja põgenema. Sama resoluutsusega kõrvaldati ka peiduurkaist tulistavad

341

juudid ja bolševike käsilased. Lühikese ajaga oli linnaosa lõuna pool Emajõge omakaitselaste valduses. Endisele Kaitseliidu ja teistele majadele kerkisid Eesti lipud. Staabi asukohaks jäi "Puhk ja Poegade" harukontori hoov Riia tänava mäe juures. Mehi tuli kõikjalt kokku, puudu oli vaid relvadest. Tuli hakata korraldama linna plaanikindlat kaitset. Tänavanur-kadele pandi välja postid, loodi side virgatsite abil komandopunktidega Ropka linnaosas, kesklinnas ja mujal tegutsevate võitlussalkadega ja omavahel , korraldati jõekalda valvet, et bolševikud ei pääseks jõe põhja­kaldalt jõe lõunakaldale jne. Sellega oli Tartu lõunakallas vaba bolševike hirmuvalitsusest ja jäigi vabaks, olgugi et tuli veel kanda suuri ohvreid ja suuri pingutusi.

Kell 21.00 lasksid bolševikud õhku Vabadussilla. Omakaitselaste aktiivsus ja Saksa luureauto i lmumine jõe lõunakaldale olid segadusse viinud ülekaaluka vastase jõud jõe vastaskaldal. Silla purustamisega ühest küljest kõrvaldati omakaitselastele hädaoht ja teisest küljest võeti bolševi-kelt võimalus, mis oleks aset leidnud soomusmasinate sillast ülepääsmise korral. Kell 22.30 lahkusid Saksa luureautod Tartust. Linna kaitsele asusid ööseks kehvalt relvastatud Tartu omakaitselaste salgad mõnesajamehelises koosseisus. Peale keskööd aga saabus abisalku maaorganisatsioonidest (kesköö paiku Vorbuse metsavennad-partisanid, vähe hiljem Otepää, Palupera, Nõo 35-meheline metsavendade koondsalk ja 30 Valga omakait-selast-partisani; kella 01.00 paiku saabusid Elva, Ropka, Nõo omakaitselas­te salgad). Öö läbi kestis intensiivne tegevus. Juurdetulejad paigutati Emajõe äärde positsioonile ja osalt linna puhastama ägedamaisse vastu-panukohtadesse. Hommikul kella 03.00—06.00 viibis linnas Saksa luure-patrull sildade luurel.

Päeva kestel, 11. juulil, üritas vastane jõest ületuleku katseid Tähtve­re ja Ropka linnaosades. Need korduvad katsed löödi omakaitselaste-par-tisanide poolt edukalt tagasi. Linna sees jätkati puhastusaktsiooni rüüstaja­te ja redusttulijate vastu. Õhtul kell 19.00 saabus esimese Saksa eelosana kohale Tartu Välikomandantuuri 20-meheline rühm. Saksa Väl ikomandant saabus Tartu 12. juuli hommikul ja sama päeva jooksul jõudis kohale ka suuremaid Saksa üksusi. Algas kaks nädalat kestnud Tartu tõrjesõda, kus õlg-õla kõrval võitlesid saksa sõdur ja eesti omakaitselane.

Sakslaste tuleku järel kujunes välja tõrjesõda või positsioonisõda Emajõe joonel. 12. juulil formeeriti senised partisanisalgad Tartus neljaks kompaniiks ja allutati ühele pataljoniülemale. Tuleb märkida, et Tartumaal kutsuti metsavendi-omakaitselasi harilikult partisanideks. Tartumaal tegutsevad omakaitselased-partisanid allutati Tartumaa partisanisalkade ülemale. Emajõe positsiooni kaitsele asusid sakslased koos omakaitselaste-

342

ga. Tartu omakaitselased asusid rindel Tähtvere mõisast kuni Ropka mõisani, tõrjudes tagasi nimetatud mõisade all paljud ületulekukatsed. Linna hoiti vastase poolt kogu aeg suurtükitule all. Paljud majad süüdati võitluste esimestel päevadel kommunistl ike tegelaste poolt. Võitluste keerises hävisid tules terved kvartalid, majade grupid ja palju üksikuid hooneid. Omakaitselased kaotasid Tartu kaitsel 19 meest langenutena ja 13 meest haavatutena. Saksa osadel oli samuti kaotusi. Sakslaste kõrval oli omakaitselasi Emajõe alamjooksu kaitsel veel Sarakuste mõisast kuni Kastreni. Selles rajoonis oli tegevus väike ja omakaitselastel oli kaotusi ainult 3 meest haavatutena. Rindelõigus Vorbuse mõisast kuni Kärevere sillani oli tõrjetegevusel koos sakslastega umbes 250 omakaitselast, kes olid kogunenud Tartust, Tähtvere vallast, Elva ümbrusest ja Valgast. Ägeda­maid võitlusi oli siin Kärdla küla rajoonis, kus bolševikud püüdsid üle jõe pääseda. Siin langes 3 ja sai haavata 2 omakaitselast. Teiste omakaitselaste gruppide kaotusi Emajõe kesk- ja alamjooksul pole teada. Raskemaid võitlusi Emajõe ääres oli omakaitselastel aga Võrtsjärve juures Jõesuu rajoonis, kus tegutsesid Puhja, Rannu, Konguta, Elva, Rõngu ja Valga omakaitselased. Esimesel tõsisemal kokkupõrkel 13. juulil õnnestus omakaitselastel päästa bolševike käest 4 vangilangenud sakslast. Tege­vusest osavõtnud 60-st mehest sai surma 2 ja raskesti haavata 1 omakaitse-lane. Vastane kaotas langenute ja uppunutena 25 meest. Järgmine kokku­põrge Jõesuus toimus 15. juulil. Vastane ründas 600—700 mehega 250—300 kaitsejoonel asuvat omakaitselast. Viietunnise ägeda võitluse järel löödi vastane tagasi. Omal oli kaotusi 3 langenut, 1 haavadesse surnu ja 2 haavatut. Vastane kaotas surnutena umbes 80—100 meest. 20. juulil muutus lahingutegevus jälle eelnevaist päevadest aktiivsemaks. Vastasel oli seal üle 1200 võitleja meie omakaitselaste 240 mehe vastu. Vihasemaid võitlusi oli Verevi küla juures, kus üle jõe tungida püüdval 600-mehelisel vastase salgal oli kaotusi langenutena 50 meest. Omakaitselased kaotasid selle vastu 4 meest langenutena ja 1 mehe haavatuna. Seejärel lahingutege­vus jätkus siin veel 21 . ja 22. juulil. 23. juulil taandus vastane Jõesuu rajoonist ja kontakt temaga kadus. Tartu alt lahkusid Punaväe osad 25. juuli hommikul . Sellega olid lõppenud võitlused Emajõe joonel. Emajõe kaitsejoone võitlustest võttis osa peale Tartu linna ja Tartumaa omakaitse­laste veel omakaitselaste salku Petserist, Valgast ja Võrust. Nad võitlesid mitmesugustel aegadel pea kõigis lõikudes: Petserist 29-meheline rühm võitles koos sakslastega Emajõe joonel Ka vastu ja Mäksa vahel 21 . kuni 29. juulini. Võrumaalt Valgjärve omakaitse grupp tegutses 11. kuni 22. juulini Võrtsjärve Jõesuus, võttes osa kõigist sealseist lahingutest; Kanepi oma­kaitse 19-meheline grupp tegutses Tartu linnas ja hiljem võttis võitlusest

343

osa Kärdla juures; Võru 40-meheline koondrühm tegutses retkedel 20. ja 21 . juulil Lämmi järve ääres ja Praaga rajoonis (käis veel Mehikoormast üle järve Pnevo külas); Võru 25-meheline õppurrühm tegutses retkel 27. juulil Piirissaarele; Kanepi 18-meheline omakaitse üksus võttis osa lahingutest 12. kuni 25. augustini Emajõe kaitsejoonel Mäksa rajoonis, teostades vahepeal, 19. augustil, haarangu Piirissaarele. Valga omakaitselaste väik­sem grupp, tegutsedes koos sakslastega, oli 11. juulil lühikest aega valve­teenistuses Emajõe ääres; Valga omakaitse 30-meheline grupp võttis 13. juuli paiku osa esiteks lühikesest võitlusest Emajõe ääres (madruste rühma vastu), seejärel võitlusest Verevi küla juures, tegi seejärel retke Pedja jõe suudmesse. 15. juulil võtsid Valga omakaitselased osa 11 tundi kestnud Jõesuu lahingust.

Asetus Emajõe kallastel nõudis Tartult raskeid sõjaohvreid. Kaks nädalat kestnud võitluse keerises kaotas linn hiljem toimunud loenduse andmeil tulekahju tagajärjel 1007 hoonet. Moodsa sõja tallermaana nii pika aja kestel oleks kahjud võinud olla veelgi suuremad (võrdlusena võiks mainida meist mitte väga kaugel asunud Vene linnu Smolenskit , Staraja-Russat, Novgorodi ja Soltsõd, mis on täiesti varemetes). Kuid ka Tartus on tules hävinenud ulatuslikud rajoonid, peaasjalikult linna keskosas. Vare­metes on põhjapoolne Emajõe kallas sildade ümbruses, rajoon Barclai deTolly mälestussamba — Vanemuise joonest Emajõe poole, Tiigi tänava äärne koos Maarja kiriku ümbrusega, rajoon raudteejaama ja Viljandi tänava vahel ja palju väiksemaid rajoone mitmel pool.

Rindejoone peatumise järel Põhja-Pärnumaal, Põhja-Viljandimaal ja Emajõe joonel võttis sõjategevus teise ilme. Nimetatud maakondade põhjaosa ning Põhja-Eesti vabanemine toimus üksikute lahingoperat-sioonide tulemusena. Maakondade ja valdade vabastamise aeg olenes siin operatsiooni eesmärgist ja suunast, mitte aga, nagu varem, vabastatud alade lähedusest.

Vastase Emajõe põhjakaldalt eemale tõrjumiseks ja tema jõudude hävitamiseks võttis Saksa väejuhatus juuli viimasel kolmandikul ette suurema haardeoperatsiooni: Võhmast ja Kolga-Jaanist kui baasist üle Põltsamaa, Jõgeva, Laiuse Peipsi äärde. Selle lähteala kindlustamiseks laiendati aga varem bolševikest puhastatud maa-ala põhja suunas Vändra aleviku vallutamisega 16. juulil, Rae vallutamisega 17. juulil, Särevere mõisa vallutamisega 18. juulil ja Kabala valla puhastamisega 19. juulil. Põhja-Viljandimaa ja Põhja-Tartumaa vallad ja asulad vabanesid selle haardepealetungi kiirete hüpete juures bolševike võimu alt järgmiselt: Lustivere, Põltsamaa, Pajusi — 22. juulil; Laeva, Kursi, Kaarepere, Jõgeva — 23. juulil; Kuremaa, Voore, Kasepää, Torma, Laiuse — 24. juulil; Pala,

344

Mustvee, Sadala — 25. juulil. Sellega oldi jõutud laial rindel välja Peipsini. Suuremaid võitlusi oli sellejuures Laiusel.

Teisest küljest ületasid Saksa väed 24. juulil Kavastu juures Emajõe, et liikudes mööda Peipsi läänekallast põhja poole sulgeda kotisuu. Siin langesid samal ja järgmisel päeval sakslaste kätte Varnja, Kolkja, Kallaste; 25. juulil suletakse haardering Omedu jõe ääres. Sellega vabanes 25. juulil ka Tartu linna põhjapoolne osa kaks nädalat märatsenud vaenlase häda­ohust ja samal ja järgmisel päeval vabanesid ka kõik kottijäänud ala vallad peale Saare valla (25. juulil Saadjärve, Äksi ja 26. juulil MaarjaMagdaleena, Kudina, Laeva ning Jõgeva linn ja Kallaste linn). Saare vallas kestis aga kottijäänud vastase vastupanu likvideerimine "Kalevipojast" tuttavaks saanud Kääpa jõe ümbruses veel mõned päevad ja sellega jõuti lõpule 31 . juulil. Kottijäänud vastase inimjõude arvestati üle 10 000 mehe ühes rikkaliku sõjamaterjaliga. Operatsiooni lõpu paika jäävad tunnistama küll kokkukuhjatult, küll üksikult esinevad purustatud Punaväe veokite, relvade ja laskemoona riismed.

Sama operatsiooni ajal nihutati tagala ja külgkaitse kindlustamiseks rindejoont mõnevõrra edasi ka põhja suunas. Nii vallutati 24. juulil Türi linn ja Särevere vald, 25. juulil Imavere vald, 26. juulil Mustvee linn ja Lohusuu alev. Vastane oli takerdunud selle operatsiooni ajal Endla järve ümbrusse. Algas uue koti valmistamine. Nüüd haarati Mustvee — Torma rajoonist eelosade teravikuga loodesse. 30. juulil vallutati Salla vald ja Avanduse valla lõunaosa koos Simuna alevikuga, 31 . juulil lõplikult Avanduse vald ja Rakke vald ning 1. augustil Väinjärve vald. Koigi valla vallutamisega 1. augustil lääne suunast suleti selle Endla järve ümber kujunenud koti suu. Vaimastvere valla vallutamisega 2. augustil likvideeri­ti kotisolevate Oonurme juures purustatud väeosade riismed koos suure vooriga. Selle viimase pesa likvideerimisel mängisid peaosa kohalikud metsavennad-omakaitselased.

Põhja-Tartumaal tegutsesid metsavennad-partisanid sama innuga kui mujal. Siin oli aga tegutsemisaeg palju pikem. Põhja-Tartumaa kubises suurtest Punaväe üksustest, mis takistas metsavendade tegevust laiemas ulatuses. Tugevamad metsavendade salgad, kes tegutsesid organiseeritult ja pidasid omavahel sidet, tekkisid Jõgeva linna ümbruses Sumuste metsas, Vaimastveres ja Laiusel. Sumuste metsavennad vallutasid 3. juulil Sumuste vabriku ja võtsid üle Jõgeva vallamaja, vangistades seejuures vabriku juhtivad jõud ja hävitades järgmisel päeval kaks miilitsameest. Väljaastumisele järgnesid 6. ja 8. juulil haarangud bolševike poolt. Tek­kinud tulevahetusel, 8. juulil, kaotasid haarajad 8 meest langenutena. Metsavendade salk ühines 23. juulil Sadukülas sakslastega. Vaimastveres

345

võtsid metsavennad 3. juulil üle vallamaja, kus nad vangistasid kommu­nistlikud tegelased. Sellele järgnesid vastase haarangud tugevate jõudu­dega ja metsavennad olid sunnitud tõmbuma tagasi Endla rabasse. 14 redusolevat Vaimastvere metsavenda tabati Punaväe poolt 2. augustil ja tapeti Lustivere valla põhjatipus Udukülas.

Saksa väed saabusid Vaimastverre 29. juulil (vald vabastati lõplikult 2. augustil). Laiuse metsavennad, umbes 30 meest, astusid aktiivselt välja

3. juulil, võttes üle Laiuse vallamaja ja telefonikeskjaama. Seejärel vangis­tati kommunist l ikud tegelased. Metsavennad kindlustasid endid kiriku­mõisa ümbruses. 6. juulil ründasid metsavennad kaht Punaväe veoautot Mõra sool. Pooletunnise tulevahetuse järel saabus venelastele abi kolman­dal veoautol. Tulevahetuse jätkamisel hakkas metsavendadel laskemoon lõpukorrale jõudma. Olukord oli muutunud hädaohtlikuks. Parajal mo­mendil saabus aga abijõude Vaimastvere metsavendadelt. Ühise rün­nakuga löödi vastane põgenema. Ligi 7 tundi kestnud "Mõra lahing" lõppes metsavendade võiduga. Saagiks saadi 3 veoautot, 3 kergekuuli-pildujat, peale selle püsse ja laskemoona. Metsavendadel oli 4 haavatut, kellest üks langes vastase kätte ja mõrvati. Vastasel oli 12 langenut ja 2 haavatut. Järgmisel ööl saabusid kohale tugevad Punaväe üksused. Metsavennad tõmbusid Pedja rabasse, kust edaspidi rünnati vastast veel sageli. Kokku võeti seal metsavendade poolt 34 vangi. Sakslased saabusid Laiusele 24. juulil. Peale mainitute tegutses metsavendi pea kõigis Põhja-Tartumaa valdades, kus toimus ka õhuvaatluspostide ülevõtmisi ja ajutisi vallamajade vallutamisi. Laiemas ulatuses ei omanud see tegevus aga erilist tähtsust. Seega toimus Põhja-Tartumaa lõplik vabastamine 23. kuni 29. juulini, välja arvatud Avinurme ja Lohusuu vallad, mis vabastati, esimene 9. ja teine 10. augustil.

Tule ja sõjahävitustöö läbi sai Tartumaa piires kannatada peaasjali­kult Tartu linn ja Tartumaa põhjaosa, kuna Lõuna-Tartumaa kaotused on võrdlemisi väiksed. Inimkaotused on Lõuna-Eesti maakondadest Tartu­maal kõige suuremad.

PÕHJA-EESTI V A B A S T A M I S E ESIMENE O P E R A T S I O O N

V I R U M A A V A B A S T A M I N E

ugusti esimeste päevadega algasid Põhja-Eesti vabastamisoperat­sioonid. Saksa vägede kõrval võtsid sellest osa ka eesti vabatahtlikud, kas eriüksustena Saksa formatsioonide juures või väiksemate gruppidena,

346

sageli ka üksikisikutena, Saksa allüksuste juures. Tartumaalt siirdusid esimesele operatsioonile peaasjalikult tagala puhastamise ülesannetega: Tartus formeeritud Tartu Omakaitse salk, koosseisus 3 kompaniid ja kahetonnine patarei 3" suurtükkidega, kapten Talpaku kompanii , vaba­tahtlikud Otepäält, Elvast ning väiksemaid gruppe ja üksikuid metsa-vendi-omakaitselasi veel mujalt. Peale Tartumaa tuli omakaitselasi ka lõunapoolseist maakondadest: Valgast 7-meheline rühm (võttis osa alates 15. augustist Põhja-Eesti vabastamisest ja hiljem Saaremaa vallutamisest); Võrumaalt 40-meheline grupp ja 11 -meheline grupp (kuni Rakvereni); Petserimaalt 38-meheline grupp (augusti algul läks kapt. Talpaku kom­panii koosseisu). Viimane teostas algul Rakke rajoonis mitu tulemusrikast haarangut ja hiljem võttis osa lahingutest Järvakandi, Habaja, Juuru, Saku ja Mustamäe (Nõmmel) juures. 20. augustil sattus rühm luureülesande täitmisel Järvakandis Sepa talu juures punaste haardesse ja kaotas lan­genutena 2 ja jäljetult kadunutena 5 meest.

Augusti esimese nädala operatsioon oli kiiloperatsioon Türi — Rakke joonelt kui baasist üle Tapa ja Kadrina Kunda peale. Operatsioon algas 1. augustil Koigi ja Väinjärve valdade vallutamisega lähtealusel. Paremal tiival olid sakslased Virumaa osas vallutanud 30. juulil algul Salla valla ja sealt Simuna suunas edasi liikudes hilisõhtul Avanduse valla ning läbinud metsavendade valduses oleva Paasvere valla, kus alustati edasiliikumist 2. augustil. Samal päeval vallutati vasakul tiival Paide linn ning Väätsa ja Kareda vallad, keskel Vao vald; 3. augustil keskel Võhmuta vald Järva-Jaa-ni alevikuga ja Vajangu vald Tamsalu jaamaga ning vasakul tiival vabanes ajuti Albu vald; 4. augustil vallutati Tapa linn ja edelaosad Vohnja ning Undla vallast. 5. augustil vallutati Kadrina alevik, Aaspere ja Haljala valla edelaosad ning läbiti Roela valla lääneosa, mis oli metsavendade valduses alates 2. augustist. 6. augutil vabanesid Ambla, Undla, Aaspere ja Assa-malla vallad ning järgmisel päeval jõuti välja Soome lahe äärde. Peale Rakvere ja Kunda linnade vabanesid 7. aug. veel ümbruskonna vallad: Vohnja, Vihula, Haljala, Kunda, Rakvere, viimane ühes Viru-Jaagupi alevikuga. Paremal tiival vallutati lõplikult Torma vald. Sellega oli Loode-Eesti ühendustee idaga maateed kaudu läbi lõigatud ja sinna jäänud Punaväe si lmade ette võis hakata kerkima hävimisoht. Järgmistel päevadel laiendati läbimurde-ala, vallutades sellejuures: 8. augustil lääne suunas Kõnnu ja Palmse vallad Loksa ja Võsu alevikuga, idas — Sõmeru vald ning Viru-Nigula ja Viru-Kabala alevikud; 9. augustil läänes Kuimetsa vald, Soome lahe ääres Mahu vald, Sonda — Mustvee raudtee keskosas Roela vald ning Põhja-Tartumaal lõplikult Avinurme vald; 10. augustil läänes Käru vald, idas Rägavere ja Erra vallad ning Maidla valla lääneosa.

347

10. augustil vabanesid ka Kiviõli ja Küttejõu tööstused ning Põhja-Tartu-maal lõplikult Lohusuu vald ja alevik. Sellega oli 10. augustil jõutud põhjas Purtse jõe joonele ja lõunas Pungerja jõe rajooni, mis on soodus lähtekoht Jõhvi rajooni vallutamiseks ja edasitungiks Narva poole. Need ülesanded seadiski Saksa väejuhatus omale järgmise nädala eesmärgiks.

Lääne-Virumaal arenes ägedamaid võitlusi pealetungil järgmiselt: Avanduse vallas Simuna aleviku, Avanduse asunduse, Võivere ja Kurtna külade all 30. ja 31 . juulil, kus ka kohalikud metsavennad võitlusest osa võtsid; Undla vallas Kadrinas ja Lante — Kadapiku joonel 5. ja 6. augustil; Assamalla vallas Kullenga küla väljadel 6. augustil; Rakvere vallas Karitsal 6. augustil; Küti vallas Koeravere, Inju, Pajuste külade ja Vinni mõisa ümbruses 7. augustil; Haljala vallas Veltsi ja Põdruse asunduste juures ja Haljala aleviku juures 6. augustil; Mahu vallas Viru-Nigula juures Pada jõe kallastel 8. ja 9. augustil; Rägavere vallas Kunda jõe joonel Ulvi ja Põlula ning Miila juures 8. ja 9. augustil.

Edasitung Ida-Virumaale algas Purtse jõe joone vallutamisega, kus vastane püüdis osutada kõvemat vastupanu alates jõe suudmest kuni Unikülani. 10. augustil alustatud Saksa osade ja metsavendade luuretege-vuse järel arenesid Purtse jõel 11. ja 12. augustil võitlused, mis omasid ägedama iseloomu Lüganuse surnuaia juures. Kibedaid võitlusi toimus veel jõe keskjooksul Maidla valla piirides Savala küla, Maidla asunduse, Aidu-Liiva, Liiva ja Aidu-Nõmme juures. Jõest ülepääsu otsustas 10 .—12. augustini vahetpidamatult jätkunud suurtükiväe duell Purtse rajoonis, mis lõppes 12. aug. keskpäeval Saksa suurtükiväe võiduga ja silla valmimisega Narva maanteel. Purtse jõe ületamisega vallutati lõplikult Lüganuse, Maidla ja Kohtla vallad samal 12. augustil. Purtse jõe läbistamise järel vastane teel kuni Jõhvini enam vastupanu ei avaldanud. Jõhvi linn va­banes vähemagi vastupanuta 13. augustil.

Samal ajal liikus parem tiib edasi peale Lohusuu lõplikku vallutamist 10. augustil mööda Mustvee — Jõhvi teed, ei kuskilgi tõsisemat vastupanu leidmata, vabastades Tudulinna valla 11. augustil, Iisaku (Tärivere), Mäetaguse, Illuka, Kuremäe ja Vasknarva vallad 13. augustil. Seega allus Narva jõe ülemjooksul nüüd 3 nädalat hiljem ka jõe vasak kallas Saksa sõduri valvele. Viimast korda enne Narvat avaldas vastane tõsisemat vastupanu ida pool Jõhvit Kõrve ja Voka vahelisel teel ja Konju juures. Nii lõunast kui läänest Jõhvi kogunenud Saksa väed murdsid seal vastupanu 15. augustil ja liikusid edasi.

Vaivara vabastamise järel, 16. augustil, jõudis rinne 17. augustil välja Narva jõe äärde selle alamjooksul. Vastane jättis Narva linna maha lahin­gut vastu võtmata. Mõne päevaga puhastati ka Narva ees jõe parem kallas

348

ja meie idapiir vabanes lõplikult bolševistlikust hirmuvalitsusest Narva valla vallutamisega 20. augustil.

Suured metsad soodustasid Virumaal metsavendade koondumist ja sellega seletatavalt arvestatakse Virumaal metsavendi teadaolevas 108 laagris 4385 mehele, kelle relvastuseks oli lõpuks 1268 mitmesugust laskeriista, millest 2 kergekuulipildujad. Suuremad koondised olid: Tudu­linna vallas ("Tudulinna metsavennad"), Vihulas Kavastu heinamaal (300 meest), Iisaku vallas ("Valgsoo armee"), Maidla vallas ("Maidla suurlaa-ger"), Jõhvi vallas Puruküla "Linnupuu" metsas, Salla vallas ("Käru rüh­mad"), Vohnja vallas ("Rei pataljon"), Paasvere vallas (Paasvere metsaven­nad mitmes grupis), Vaivara vallas (Vaivara metsavennad mitmes grupis), Kohtla vallas (Võrnu metsavennad), siis veel Viru-Roelas, Kulina-Pukal ja Neeruti-Lante metsas.

Metsavendade kindlamaid gruppe ("Rohelise armee" laagreid) arves­tatakse Virumaal umbes 100 ümber, keskmise koosseisuga 20—25 meest. Aktiivseid väljaastumisi üritati nii bolševistlike valitsemisorganite kuritaht­liku tegevuse tõkestamiseks kui tagala desorganiseerimise otstarbel (arreteeriti täitevkomiteid, põletati maha isegi üksikud vallamajad). Metsavendade relvastatud kokkupõrkeid arvestatakse Virumaal üle 280, kus surma sai 153 punaväelast, hävituspataljonlast või miilitsameest ja haavata teadaolevail andmetel 69. Omal oli kaotusi langenute ja haavatute­na.

Neist kokkupõrgetest jõuab märkida siin ainult murdosa. Pinge ja tulemuste järgi olid neist tähtsamad: Liiguste kokkupõrge Tallinna — Narva maanteel 11. juulil (venelaste kaotus 6 surnut); Võie kokkupõrge Võie küla all 7. juulil (hävituspataljonlaste kaotus umbes 11 surnut, metsavendade kaotus 4 surnut ja 2 haavatut); Udriku kokkupõrge Udriku teel 1. augustil (venelaste kaotus 3 surnut ja 1 haavatu, metsavendadel 1 haavatu); Hirla metsatee kokkupõrge Hirla metsateel 8. juulil (hävitus-pataljonlased kaotasid 10 surnut); Kohala väljade puhastamiskokkupõrge Sõmeru vallas 7. augustil (venelased kaotasid 2 meest surnutena ja 73 meest vangidena); Kiviõli I kokkupõrge Kiviõlis 1. juulil (bolševikud kaotasid 8 meest surnutena ja haavatuid 3 punaseristi auto täit, Maidla metsavennad kaotasid 1 surnu ja 1 haavatu); Kiviõli II kokkupõrge Kivi­õlis 6. juulil (bolševike kaotused teadmata, Maidla metsavendade kaotused 4 surnut ja 1 haavatu); Saara küla kokkupõrge Roela vallas 4. augustil (venelaste kaotused 4 surnut ja 2 vangi); Oonurme kokkupõrge Tudulinna vallas 25. juulil (miilitsatel palju surnuid ja haavatuid); Roostoja kokku­põrge Tudulinna vallas 26. juunil (miilitsatel kaotusi 6 surnut ja 4 haava­tut); Rahkla kokkupõrge Paasvere vallas 24. juulil (venelased kaotasid 13

349

meest surnutena); Viivikonna kokkupõrge Vaivara vallas 8. juulil (miilitsad kaotasid 9 meest surnutena, metsavendade kaotus 1 haavatu); Arvila kokkupõrge Mäetaguse vallas 28. juulil (hävituspataljonlaste kaotus 3 surnut, 4 haavatut, metsavendadel 1 surnu); Ongassaare kokkupõrge Iisaku vallas 4. augustil (venelastel oli kaotusi 5 surnut, metsavendadel 1 surnu); Mustaladva kokkupõrge Kontsu järve juures 11.—12. augustil (hävituspataljonlaste kaotus 5 surnut ja 7 haavatut); Puhatu raba kokku­põrge Puhatu soosaartel 13. augustil (venelaste kaotus 2 surnut ja 5 haavatut, metsavendade kaotus 7 surnut).

Eraldi märkimist väärival Kulina-Puka metsavendade suurlaagril Küti vallas oli kokkupõrge punaväelastega ning hävituspataljonlastega 30. juulil Kulina-Pukal. Sellest võtsid osa ka Punaarmee lennukid (tulistasid küll oma mehi).

Bolševikud löödi raskete kaotustega tagasi — surnuid veeti ära mitmed autokoormad. 31. juulil oli Kulina-Puka laagril venelastega uus kokkupõrge. Vastasel oli kaotusi 2 autokoormat surnuid, omal 1 langenu. 2. augusti õhtul oli Kulina-Puka laagril kokkupõrge Roela-Liival, kus neile ootamatult peale tulid 700 punaväelast ja 300 hävituspataljonlast (koh­tumine oli ka vastaspoolel ootamatu). Ägedas võitluses oli metsavendade tuli niivõrd tugev, et punaväelased jätsid samal ööl Roela valla lääneosa maha ja taandusid Viru-Roelast, arvates, et neil oli kokkupõrge sakslas­tega.

Peale selle toimus palju kokkupõrkeid poolte väiksemate kaotustega, kusjuures vallutati 2 vallamaja, mis tules hävisid (Haljala, Aaspere) ja rünnati 6 vallamaja, mis jäid püsima (Vohnja, Palmse, India, Salla, Mäe­taguse, Avanduse). Metsavennad kaitsesid üldiselt metsadesse varjule põgenenud külaelanikke ning nende varasid. Kohaliku võimu võtsid metsavennad täielikult üle enne sakslaste tulekut Roela ja Paasvere vallas. Roelast taandusid venelased metsavendade hirmul 2. augustil ja Saksa luureosad jõudsid kohale alles 5. augustil. Peakorraldajana esinesid Puka laagri metsavennad, kelle algatusel nimetati uus vallavanem, asutati kohalik omakaitse ning alustati Roela ümbruse metsade puhastamist vastasest. Paasvere vallas võtsid metsavennad tegelikult võimu üle 29. juulil, kui Punavägi Põhja-Tartumaa operatsioonide survel lahkus valla piiridest, pidades seejärel võitlusi eksinud punaväelaste gruppidega. Saksa luureosad läbisid valla piirid 2. augustil pikemalt peatumata ja metsaven­nad jätkasid tegevust — asutades 5. augustil omakaitse, kes jätkas Paas­vere kaitset kuni 9. augustini, mil kohale jõudsid suuremad Saksa väed, jäädes sinna peatuma. Virumaa metsavennad tegutsesid kõikjal aktiivselt ja rohkete metsaalade ning paljude gruppide tõttu omasid vastase suhtes

350

alaliselt häiriva mõju. Mõju avaldati peaasjalikult ootamatusega, kerkides esile kord siin, kord seal, mis mõjus vastasele ikka üllatavalt. Kuna inimeste koosseis oli suur, siis tunti kõikjal puudust relvadest.

Sakslaste tulekul ja edasisel pealetungil arendasid metsavennad eriti edukalt luuretegevust. Koos Saksa sõjaväega tegid metsavennad kohalikud võitlused kaasa kuni Virumaa idapiirini, olles kasulikud eriti maastiku tundmise tõttu. Peale kohalike metsavendade tegutses siin metsavendade gruppe ka mujalt (Tartumaalt, Pärnumaalt). Virumaa vabanemise järel siirdus mitmeid metsavendade salku siit Tallinna vabastamise operat­sioonile. Samuti ühineti Saksa sõjaväega ka edaspidisteks võitlusteks üldiselt. Edasine Virumaa suurte metsaalade puhastamine jäi pea täiesti metsavendadest ja teistest kohalikest elanikest organiseeritud omakaitse ülesandeks ja kestis kuni lume tulekuni. Metsade puhastamisel tekkisid mitmed tõsisemad kokkupõrked: Avanduse vallas 6. septembril, Lebaveres 9. septembril , Vohnja vallas Kõrveküla kokkupõrge 28. augustil. Peale selle oli suurel arvul vähemaid kokkupõrkeid.

Sõjakeerises sai Virumaa tõsiselt kannatada. Suurem tule hävitustöö oli lahingute rajoonis, kuid bolševistlikud tulesüütajad saavutasid ka mujal oma "edu". Stalini hävituskäsu kohaselt tekitatud õlitööstuse kahjud on eriti suured. Suuremaid kahjusid said: Kiviõli tööstus, kus hävitati õlivab­rik, rahvamaja, käitise peakontor ning Kohtla-Järvel Kohtla õlitööstus, kus tekitati suuri kahjusid õlitööstuse ja elamukvartalite hävitamisega (hoonete hulgas hävitati Kohtla-Järvel ka moodne koolihoone). Samuti hävitati Si l lamäe õlitööstus. Pühajõe ääres hävitati Soome lahe kõrgel kaldal asuv ilus Oru loss. Narva linnas hävis õhurünnaku tagajärjel laskemoonarongi õhkulendamisest Uusküla linnaosa. Peale selle purustati Narva jõe mõle­mad sillad. Üldiselt on Narvas hävinenud 200 maja ja surma saanud umbes 500 inimest. Hiljem on Narva linn kannatanud tuntaval mõõdul veel lennurünnakute all. Mitmed vallad said tõsiselt kannatada tule läbi. Undla vallas põles näiteks 52 majapidamise hoonet. Üldiselt on Virumaal bolševike ajal hävinenud 536 majapidamises kõik tähtsamad hooned. 89 majapidamises ainult loomalaudad ja 183 majapidamises ainult elumajad. Seega on kannatada saanud kokku 808 majapidamist.

V i rumaa vabastamisoperatsioonide ja sellele eelnenud Põhja-Tartumaa vabastamisoperatsioonide tulemusena vabanes ka Järvamaa. Seoses nende operatsioonidega olid laiemad Järvamaa alad pingerikkamini tegevusse

J Ä R V A M A A V A B A S T A M I N E

351

haaratud 20. juulist kuni 6. augustini. Esimene Saksa sõjaväe luureüksus ületas Järvamaa piirid 12. juulil Särevere vallas Kärevere külas. Nimetatud kuupäevast alates jäid sõja tallermaaks Viljandimaa piiril asuvad vallad, Särevere ja Koigi, mistõttu nimetatud vallad said sõjakeerises ka kõige enam kannatada. Esimeses järjekorras aga vabanesid Järvamaa keskustest esimese Põhja-Tartumaa haardeoperatsiooni eel Särevere riigimõis 18. juulil ja selle operatsiooni ajal Türi linn, Särevere vald ning osa Koigi vallast 24. juulil. Ägedamad lahingud vältasid Türi kui tähtsama keskuse ümber 12.—24. juulini, millega on seletatav ka Türi linnale osaks saanud hulgaline majade põlemine ja hävinemine. Võrreldes naaberlinnaga pääsis Paide linn sõjakeerisest märksa kergemalt, kuna sakslaste haare Türilt ja Kõigist sundis venelasi linna maha jätma oodatust varem.

Põhja-Tartumaa teise haarde lõpupoolel ja Tapa — Kunda kiilu löömise päevil vabanesid esiteks Rakke vald 31 . juulil ning Väinjärve ja Koigi vallad 1. augustil (omakaitse Kõigis moodustati 24. juulil) ja siis alad Türi — Tamsalu raudtee ääres: Paide linn ja Väätsa, Paide (peale põhja­osa), Kareda vallad 2. augustil; lõunapoolne osa Albu vallast, Võhmuta ja Vajangu vallad koos Järva-Jaani alevikuga 3. augustil, Tapa linn 4. augustil ja Ambla vald (enamuses) 6. augustil. Viimastena vabanesid Harjumaa piiril olevad vallad, mis enamasti olid jätkuva võitluse tallermaaks: Lehtse vald 9. augustil, Käru vald 10. augustil, Paide vald lõplikult 9. ja 12. augustil ja Ambla vald lõplikult 12. augustil. Viimased lahingud Järvamaal Saksa sõjaväe ja Punaarmee regulaarosade vahel arenesid Albu valla põhjaosas Harjumaa piiril 22. augusti paiku Lehtmetsa-Ristil.

Metsavendade avaliku võitluse algpäevaks Järvamaal oli kokkupõrge juuni lõpupäevil Kärus Kädva küla juures. Türi hävituspataljoni mehed sõitsid haarama Käru metsavendi. Metsavennad ajasid haarajad tulega laiali. Põgenejad jätsid maha ühe mootorratta ja jalgratta. 6. juulil võttis 10-meheline Pikametsa metsavendade salk osa nn. "Vändra lahingust".

Kõigis oli 7. juulil kokkupõrge Koigi metsavendade ja hävituspatal-jonlaste vahel. Hävituspataljonlased kaotasid 40 mehe ümber surnutena. Metsavendadel kaotusi ei olnud. Väinjärve vallas oli Koeru Jõeküla metsavendadel 7. juulil tulevahetus punaväelastega Nahkanuia õhuvaat-lusposti vallutamisel. Metsavendadel kaotusi ei olnud. Vastane kaotas ühe mehe surnuna, ühe haavatuna ja ühe tervelt vangilangenuna. Seejärel tulid hävituspataljonlased 8. juulil Jõekülla metsavendi haarama. Tekkinud tulevahetuses kaotasid hävituspataljonlased 8 meest surnutena, kuna haavatute arv pole teada. Metsavendade kaotusena langes 3 metsavenda vangi, kes leiti hiljem metsikult mõrvatuna.

Särevere vallas Põikval oli metsavendadel 8. juulil tulevahetus Türi

352

hävituspataljonlastega, kes kaotasid 1 mehe surnuna, kuna haavatute kohta puuduvad andmed. Metsavendadel kaotusi ei olnud.

Albu vallas oli 26. juulil "Erna" salga meestel ja metsavendadel tõsisem kokkupõrge Järva-Madise alevikus, kus kavatseti vahistada Albu valla täitevkomitee ja Punaarmee õhuvaatlusposti meeskond. 30-mehelisel salgal oli seejuures üle paari tunni kestnud tulevahetus, kuid soovitud eesmärk jäi saavutamata vastase suure ülekaalu tõttu. Kaotused on teada vaid omal poolel — 1 langenu ja 2 haavatut, kellest 1 hiljem suri.

Paide vallas oli 30-mehelisel Anna metsavendade salgal tulevahetus lätlastest hävituspataljonlastega. Viimased kaotasid 4 meest surnutena. Omal poolel kaotusi ei olnud.

Järgmisel päeval, 31. juulil, oli Annas uus kokkupõrge 80-mehelise metsavendade salga ja Punaarmee osa vahel. Punaväe osal oli kaotusi 40 mehe ümber langenutena ja teadmata arvul haavatuid. Metsavennad kaotasid 10 meest langenuna ja 1 mehe teadmata kadununa.

Samal ajal, s. o. 31. juulil, oli korrapärane lahing Järva—Harju piiril Kautla ümbruses (Albu valla lääneosas). Suurem osa võitluskäigust toimus Harjumaa piirides. Võitlusest haarama tulnud punaarmeelaste ja hävitus-pataljonlaste vastu võtsid osa "Erna" salga mehed koos metsavendadega. Albu valla metsavendadest langes Kautla lahingus 9 meest. Vastase kaotusi arvestati 150 langenule.

31 . juulil oli Albu valla Sinisalu juures metsavendadel kokkupõrge 50—60-mehelise hävituspataljonlaste salgaga, kes tungis Järva-Madise metsavendade piirkonda. Hävituspataljonlased löödi tagasi, kusjuures neil oli kaotusi haavatutena, keda oli palju, kuid arv teadmata. Metsavendadel kaotusi ei olnud.

Omaette peatüki Järvamaa metsavendade tegevuses moodustab aga Lehtse — Tapa ümbruse sündmuste ülevaade. Tapa juures olid esimesed metsavennad Tapa ümbruse punastest polkudest põgenenud eesti sõja­mehed. Neid kogunes Viru- ja Järvamaa piiril olevasse Ristsaare metsa suuremal arvul juba 29. juunil 1941. a. Kogunenutele lisandus päev-päe-valt uusi metsavendi: mobilisatsioonist kõrvalehoidjaid, kooliõpilasi, kooliõpetajaid, põllumehi, raudteelasi jne. Juuli keskel, 13. ja 14. kuupäe­val, korraldati hävituspataljoni ja bolševike regulaarväeosa, umbes 1500-mehelise salga ühine haarang nimetatud metsavendadele. Metsavendadel, arvult 39 mehel, õnnestus põgeneda ja uueks asukohaks valiti Suru-Jussi mets Virumaal, Vohnja vallas. Alaliste juurdetulijate tõttu paisus metsa­vendade grupp juuli teisel poolel 212 mehele ja 3 naisele. Grupi relvas­tuseks oli 96 mitmesugust tulirelva. Grupil oli täielik sõjaväeline struktuur: olid määratud ülemad, töö rühmade vahel vastavalt jaotatud. Toitlus-

353

tamise raskused kõrvaldad talupidajate lahke toetuse abil, vastutasuna paluti vaid abi rüüstamiste ja põletamiste vastu. Esimene relvastatud kokkupõrge punastega oli nimetatud Tapa metsavendadel 4. juulil 1941. a. Metsavennad tahtsid hävitada Lehtse alevis punaste õhuvaatlusposti. Kallaletungile asunud 14 metsavennal oli 7 vintpüssi ja 7 brauningut. Kallaletungi kavatsus oli saanud aga punastele teatavaks. Õhuvaat luspos-tile oli saadetud Tapa N K V D osast abi. Lahing N K V D meeste ja metsaven­dade vahel hargnes Lehtse Turbatööstuse juures. Ehkki N K V D meestel olid kasutada kuulipildujad ja automaatpüssid, jäid võitjateks metsaven­nad. Venelased kaotasid haavatute ja surnutena 8 meest. Metsavendadel kaotusi ei olnud. Peale lahingut Turbatööstuse juures jäid metsavennad ööseks puhkama Lehtse mõisa juurde Liivandi tallu. Kohalike kommunis­tide kaudu sai metsavendade ööbimiskoht punastele teatavaks ja Tapalt saadeti jälle kohale punaste umbes 100 mehe suurune üksus. Metsavennad piirati sisse ja talule, kus metsavennad asusid, avati marutuli. Metsaven­nad võtsid julgelt lahingu vastu ja püüdsid lahinguga põgeneda. Põgene­mine õnnestus. Surma sai üks metsavend ja Liivandi talu perenaine. Punaste kaotused olid 17 surnut. Kättemaksuks põletati punaste poolt Liivandi talu ja veel läheduses asuvad 3 talu. 26. juulil 1941. a. tegid Tapa metsavennad retke Pala küla teele, kus hävitati üks hävituspataljonlaste veoauto. Auto ilmudes teekäänaku kohale sattus see metsavendade hävitava tule alla. Autojuhi surmasaamisel jooksis auto teelt kõrvale, metsavennad tormasid oma peiduurgastest välja, hävitades punaste jõugu, kokku 12 meest. Saagiks saadi 9 poolautomaatpüssi ja mõned käsigranaa-did. Metsavendadel kaotusi ei olnud. 30. juulil teostas Tapa metsavendade 30-meheline grupp retke Tallinn — Narva maanteele, kus hävitati analoo­giliselt eelmisele hävituspataljonlaste veoauto. Surnute ja haavatutena jätsid punased maha 24 meest. Saagiks saadi 6 poolautomaatpüssi , 12 vintpüssi ja käsigranaate. Hiljem oli nimetatud metsavendadel relvastatud kokkupõrkeid punaste väiksemate gruppidega, kes Tapa vallutamise eel olid põgenenud metsadesse. Punaste grupid hävitati. Saksa sõjaväeosadega loodi kontakt 4. augusti lõuna paiku. 5. augustil marssisid metsavennad, arvult 208 meest ja 3 naist, relvastatud 171 püssiga, rivikorras Eesti rahvuslipuga Tapale. Tulemusi saavutasid ka Järva-Jaani ümbrusse 2. juulil kogunenud metsavennad. Nad korraldasid retki kohaliku valla täitevkomitee likvideerimiseks Järva-Jaani alevikku ja 4. juulil lõhkusid kitsarööpmelise raudtee Esna ja Järva-Jaani jaamade vahel.

Saksa vägedega astusid metsavennad kõikjal ühendusse kohe nende saabumisel. Enne sakslaste saabumist oli kohaliku võimu ülevõtmise juhtumeid vaid Järva-Madisel ja Järva-Jaanis, kus eesmärgiks oli kohalike

354

täitevkomiteede kõrvaldamine. Rinde saabumise ajal astusid metsavennad kohe tegevusse korraloomisel tagalas ja rindevõitluste abistamisel. Luure-tegevusel sai seejuures surma 4 metsavenda. Luureandmeid hangiti tagajärjekalt Türil, Kolus, Põikval, Kärus, Käreveres, Pika metsal, Retlas ja Järva-Madisel. Paljudel metsavendadel oli kodumaakonna vabastamise järel suuremaid eesmärke Tallinna vallutamine, millisest taotlusest rutati osa võtma ka suurel arvul. Järvamaa metsavendadest ühines suuremaid salku major Hirvelaane pataljoniga (63 meest), kolonel Kure "Erna" vaba­tahtlike pataljoniga (34 meest), Rakvere eesti pataljoniga (30 meest) ja hiljem, septembris, läks suurem salk veel ühte formeeritud kompaniisse (189 meest) .

Suuremaid hävitusi tõi sõja aeg mitmele poole. Tapa linnas kannatas peaasjalikult raudteejaama ümbrus. Türil hävisid tules paberivabrik ja linna keskel mitmel pool hulk maju. Eriti kibedana tundus rahva laialdas­tele r ingkondadele alles mõni aasta tagasi valminud Türi raadiosaatejaama stalinlik purustamine. Türi juures Säreveres hävitati meierei ja viinavabri­ku kõrval kondenseeritud piima tööstus, mis oli ainuke Eestis. Peale selle hävitati Säreveres veel Viirmanni sae-, villa- ja jahuveski. Paides rahul­dasid bolševikud oma hävitamiskirge Paide ajaloolise vahitorni hävitami­sega, purustades selle õhkulaskmise teel täielikult.

Õhkulaskmise teel hävitati Paides veel kohalik nahavabrik, üks jahuveski ja südalinnas asuv postkontorihoone. Postkontorihoone õhku­laskmise tagajärjel hävis tules mitu kõrvalmaja. Tuletõrje ennastsalgava tegevusega keset lahingukeerist suudeti aga tulele piir panna ja südalinn päästeti hävingust.

PÕHJA-EESTI V A B A S T A M I S E TEINE O P E R A T S I O O N

T A L L I N N A J A H A R J U M A A V A B A S T A M I N E

ugusti teisel poolel jäi Punaarmee veel kindlalt püsima Loode-Eestisse — Harjumaale ja Läänemaale ning Läänemere saartele. Mainitud maakon­dade servadel olid aga mõned vallad varem vabastatud, nii Harjumaa valdadest idas Kõnnu vald 8. augustil, Kagu-Harjumaa valdadest Kehtna 8. augustil ja Kuimetsa 9. augustil; Läänemaa valdadest edelaosas Varbla vald 8. augustil.

Loode-Eesti maakondade vabastamine sündis vastase merre pais­kamise operatsioonina. Kuigi bolševistlikud väejuhid olid arvestanud

355

kohata Eestisse tungivat vastast just siin, laskis reaalsus vastupidi Loode-Eestis areneda sõjategevuse lõppvaatusel. Baaside alad valisid N. Vene vallutajad 1939. a. sügisel kõik Loode-Eestisse. Sellejärel algas siin palavi-kulik ehitustööde korraldamine.

Sõda algas aga varem kui esialgu oodati. Paldiskis ja ümbruses (Põll­külas) jõuti ehitada vaid üksikuid hooneid ja hooneteblokke ning teatud tulemusi saavutada sadama ja raudteede võrgu laiendamisel. Osmussaarel jäi pooleli punkrite ehitustöö. Suurtel saartel oldi töödega aga kaugemale jõutud.

Sõjaaegsete kindlustustööde, nn. "kraavitööde" ajastul aga ehitati peaasjalikult tõkete võrku ümber Tallinna. Linna ümber oli ettenähtud kol­mekordne kindlustuste vöönd ja linnas barrikaadid. Tõkete vööndit ehitati peaasjalikult tankide vastu ja see koosnes normaalselt tõkkevaiastikust ja tõkkekraavist.

Vaiastikuna kasutati mõnikord maharaiutud puude meetrikõrguseid kände, harilikult aga ehitati mitmerealine maa sisse kaevatud palkide ja raudtalade riba. Kasutati aga ka umbes 80 cm kõrguseid betoonpüramiide.

Paremini väljaehitatud tankitõkete ribad olid idas Jägala jõe — Peningi joonel, siis Iru jõe kaldal. Lääne pool olid tõkete ribad ehitatud Valdeku laskevälja —- Pääsküla — Harku joonele ja Tondi — Ülemiste järve joonele. Tondi ja Roosi tänava vaheline raudtee tammi põhjakallak oli tankide vastu järsuks tehtud, millega see pidi asendama harilikku tankitõkke kraavi. Linnas olid ehitatud barrikaadid Narva, Tartu ja Pärnu maanteedel ning Soo tänaval.

Põhja-Eesti läänepoolse osa vabastamisoperatsioonis oli peasuund määratud ühel ajal Tallinnale ja Paldiskile, selle rajooni aegsa äralõikami­sega läänest. Kõrvalsuund oli aga Haapsalule. Ülesande viimase osa lõplikule lahendamisele asuti peale Tallinna langemist.

Operatsioon algas 20. augustil. Tallinna peale liiguti kolmest pea­suunast — Tapa, Paide ja Pärnu suunast. Suurema hoobi andmist ida suunast takistas Narva maanteel purustatud Iru sild.

Sealt Tallinnale lähenevad kolonnid olid sunnitud liikuma osalt üle Pirita jõe Väo mõisa juures põuast kuiva jõesängi mööda, rõhuvas enami­kus aga Kehra ja Raasiku kaudu Tartu maanteele ja sealt Tallinna peale, mis ei saanud mõju avaldamata jätta muidu kiirele edasiliikumisele. Idas avaldas vastane tõsisemat vastupanu Iru silla juures.

Läänes oli tõsisemaid võitlusi Märjamaa juures, Arudevahel, Ääsmäe küla juures, Pääskülas ja Harkus. Linnaserval oli ägedamaid võitlusi veel Lasnamäel Tartu maantee ääres. Tallinna vallutamisoperatsioonil saadi 11 432 sõjavangi ja 293 suurtükki ning 91 soomusmasinat.

356

7. Bolševikc poolt põlema süüdatud bensiini- ja petroolcumitangid Tallinna sadamas. 2. Tal­

linna elanikud kostitavad saksa sõdureid varsti peale linna vabastamist.

357

1. Tallinna vabastamise päeval kogunesid suured rahvahulgad Raekoja platsile, kus korraldati spontaanne meeleavaldus. Sel puhul heisati raekojal eesti ja saksa rahvuslipud. 2. lüte Saksa jalaväerügemendi mööda marss oma ülemast elanikkonna elaval osavõtul peale Tallinna vabastamist. 3. Vabastatud Tallinna elanikkond tervitab saksa sõdureid.

358

Harjumaa vallad vabanesid järgmiselt: idas — Koiga vald 20. augus­til; Anija, Ravila ja Kõue vallad ning Kehra alev 21 . augustil; Kuusalu, lõelähtme, Raasiku, Peningi ja Kuivajõe vallad 22. augustil; lõunas — Järvakandi vald ja Rapla alev 21 . augustil, Raiküla, Rapla, Juuru, Varbola, Kernu, Nissi, Padise (lõunapoolne osa) ja Nõva vallad 22. augustil. Esime­se kolme pealetungi päevaga oli seega ring tõmbunud kokku üsna Tallin­na ja Paldiski lähedusse. Oli ühtlasi saavutatud ka nende linnade äralõika­mine Haapsalu rajoonist. Edasi vabanesid vallad ja asulad järgnevalt: Hageri ja Kohila vallad 24. augustil, Keila linn ja Keila vald 2. augustil, Saue ja Rae vallad 26. augustil. Lõpuks vallutati mõlemad linnad — Tallinn ja Paldiski, üheaegselt 28. augustil. Samal ajal vabanesid lõplikult ka ülejäänud vallad linnade ümbruses — Iru, Tõdva, Harku ja Padise. 28. augustil vabanesid veel Pakri saared ja järgmisel päeval Prangli saar.

Kõrvuti Harjumaaga vabanesid pea samaaegselt ka Läänemaa mandriosad, väljaarvatud Haapsalu ümbrus ja Virtsu sopp. Ette oli jõudnud Varbla vald, mis vabanes rinde kõikumise perioodil Põhja-Pärnu-maal lõplikult 9. augustil. Üldise pealetungi raamides vabanesid Lääne­maal esimeses voorus: Kirbla vald 21. augustil, Vigala, Velise, Kullamaa, Märjamaa ja Piirsalu vallad 22. augustil ning Martna vald 23. augustil. Seejärel arenes edasi Tallinna operatsioon, kuna Haapsalu suunas teostus tiivakaitse kuni jõudude vabanemiseni Tallinna alt. 30. augustil algas tegevus uuesti Haapsalu suunas. Sel päeval vabanesid Riguldi, Taebla ja Lihula vallad. Järgmisel päeval, 31. augustil, vabanesid Oru, Ridala ja Asuküla vallad ja vallutati ka Haapsalu linn. Läänemaa mandriosa vabas­tamine aga lõppes Noarootsi ja Karuse valla vallutamisega 4. septembril. Sellega oli lõpetatud avalik võitlus Punaarmee jõudude vastu mandril . Järgnes ligi paarinädalane ettevalmistusaeg ja siis algasid saarte vabasta­misoperatsioonid. Vahepeal aga toimus veel Vormsi saare vallutamine 12. septembril. Ägedamad võitlused toimusid Läänemaa piirides Märjamaal, Kirbla küla juures, Kasaril, Päärdus, Palivere alevikus, Saanika külas ja lõpuks Virtsu juures. Väiksemaid võitlusi oli Martna valla keskosas, siis Rannamõisas ja Lähtrus ning Lihula valla keskuses ja Tuudil.

Harjumaa piirides ja nimelt selle lõunaosas oli metsavendade-par-tisanide tegevus kõige elavam. Maakonna lõuna- ja kaguosas oli laialdasi soo- ja raba-alasid, ei olnud puudu aga ka metsast. Eeskätt siin pidid ka varju leidma inimesed, kellele ei saanud pakkuda varju Tallinn ja ta lähem ümbrus. Metsavendade tegevus sai tublisti elustatud üle lahe tulnud nn. "Erna" salga läbi. Suuremaid ja tugevamaid metsavendade salku olid: Järvamaa piiril Kõue vallas Kautla ümbrues "Erna" salk, Juuru vallas Mahtra ümbruses 240-meheline "Harju Maleva", eesti lendurite salk

359

Koiga—Kõnnu valdade piiril Koitjärve ümbruses. Meesterohkemaid gruppe oli veel Varbola ümbruses, ligi 500 meest, kuid peaaegu relvadeta, ja Rapla ümbruses umbes 200 meest. Kose ümbrus oli aga üldse metsaven­dade suuremaid kogunemiskohti, kus läheduses asus ka Kautla. Võrdle­misi hästi relvastatud "Erna" salga paigalejäämise järel Kautla ümbruses arenes seal võrdlemisi kiirelt sideme loomine ümbruse metsavendade salkadega. See õnnestus mitmes suunas isegi kaugemale ja juuli lõpul arvestati organiseeritud salkade kogusuurust, "Erna" salgaga eesotsas, Kautla ümbruses 2000 mehele. Korralikumalt relvastatud metsavendade salga moodustas ka tegevast teenistusest Venemaale viimise eel põgene­nud eesti lendurite grupp Koitjärve ümbruses, kelle juurde kogunes ka üksikuid kohalikke elanikke ja kellel oli teatav side metsavendadega Lehtse valla põhjaosas. Väiksemaid metsavendade salku oli aga metsaroh-kemais valdades igal pool, mis mõnikord omavahel ühinesid ja mõnikord uuesti jälle lahku läksid ("Harju Maleva" oli ka koondis Juuru, S.-Särge, Kuivajõe, Kirivalla ja Jalukse rühmadest ning luurepataljoni erirühmast). Suur oli aga ka "linna metsavendade"-põrandaaluste arv Tallinnas ja Nõmmel , kujutades endast teatud jõudude reservi, mida tarviduse ja võimaluse korral võinuks kiirelt tegevusse rakendada, nagu see tegelikult Tallinna vallutamise ajal sündiski. 28. augusti hommikul, kui veel Punaväe riismed liikusid siin-seal mööda tänavaid, tekkisid meesterohked omakait­selaste grupid, kes alustasid energilist tegevust (Gustav Adolfi güm­naasiumis, Koplis, Tondil, Nõmmel, Kaarli puiesteel, "Estonia" teatris jne.).

Erinev teistest oli "Erna" salk koi. H. Kure juhtimisel. See koosnes pikemal ajavahemikul Soome kogunenud eestlastest. Soomes relvastatud ja varustatud, üritas salk maabumist Salmistu randa 10. juulil. See õnnes­tus vaid osal. Teised sõitsid Punalaevastiku vahelesegamise sunnil merelt tagasi ja saabusid hiljem kohale langevarjuritena. Mere äärest liikus raadio-vastuvõtu- ja saatejaamadega varustatud eelosa mööda metsi Kuusalu ja Kõrveveski juurest läbi ning lääne poolt Mustjõe raudteejaama üle raudtee Kose ümbrusse ja sealt Kautlasse. Maabumisel vastasega kontakti ei olnud, kuid kohe maabumise järel hakati edasiliikuvat salga osa jälgima. Esimesed raadioteated saadeti Kõrveveski juurest ja Piibe maantee äärest. Üle raudtee Arudevahe ja La ja vahel 11. juuli õhtupoolikul võeti vastu esimene teade Soomest. 14. juulil jõudis salga osa Viskla juurde, Koselt umbes 4 km, ja samal päeval oli Ravila juures esimene kokkupõrge vastasega, kus oli ka esimesi kaotusi: 1 langenu ja 1 haavatu. Ravila juurest pöördus salga osa tagasi Lendermaa juurde. Seal oli 15. juulil uus kokkupõrge. Seejärel liiguti 16. juulil Paunküla suunas. Peaosa liikus Paunküla ja Leistu vahelt läbi ja jõudis 19. juulil Kautla juurde, kus

360

Koiga—Kõnnu valdade piiril Koitjärve ümbruses. Meesterohkemaid gruppe oli veel Varbola ümbruses, ligi 500 meest, kuid peaaegu relvadeta, ja Rapla ümbruses umbes 200 meest. Kose ümbrus oli aga üldse metsaven­dade suuremaid kogunemiskohti , kus läheduses asus ka Kautla. Võrdle­misi hästi relvastatud "Erna" salga paigalejäämise järel Kautla ümbruses arenes seal võrdlemisi kiirelt sideme loomine ümbruse metsavendade salkadega. See õnnestus mitmes suunas isegi kaugemale ja juuli lõpul arvestati organiseeritud salkade kogusuurust, "Erna" salgaga eesotsas, Kautla ümbruses 2000 mehele. Korralikumalt relvastatud metsavendade salga moodustas ka tegevast teenistusest Venemaale viimise eel põgene­nud eesti lendurite grupp Koitjärve ümbruses, kelle juurde kogunes ka üksikuid kohalikke elanikke ja kellel oli teatav side metsavendadega Lehtse valla põhjaosas. Väiksemaid metsavendade salku oli aga metsaroh-kemais valdades igal pool, mis mõnikord omavahel ühinesid ja mõnikord uuesti jälle lahku läksid ("Harju Maleva" oli ka koondis Juuru, S.-Särge, Kuivajõe, Kirivalla ja Jalukse rühmadest ning luurepataljoni erirühmast). Suur oli aga ka "linna metsavendade"-põrandaaluste arv Tallinnas ja Nõmmel , kujutades endast teatud jõudude reservi, mida tarviduse ja võimaluse korral võinuks kiirelt tegevusse rakendada, nagu see tegelikult Tallinna vallutamise ajal sündiski. 28. augusti hommikul, kui veel Punaväe riismed liikusid siin-seal mööda tänavaid, tekkisid meesterohked omakait­selaste grupid, kes alustasid energilist tegevust (Gustav Adolfi güm­naasiumis, Koplis, Tondil, Nõmmel, Kaarli puiesteel, "Estonia" teatris jne.).

Erinev teistest oli "Erna" salk koi. H. Kure juhtimisel. See koosnes pikemal ajavahemikul Soome kogunenud eestlastest. Soomes relvastatud ja varustatud, üritas salk maabumist Salmistu randa 10. juulil. See õnnes­tus vaid osal. Teised sõitsid Punalaevastiku vahelesegamise sunnil merelt tagasi ja saabusid hiljem kohale langevarjuritena. Mere äärest liikus raadio-vastuvõtu- ja saatejaamadega varustatud eelosa mööda metsi Kuusalu ja Kõrveveski juurest läbi ning lääne poolt Mustjõe raudteejaama üle raudtee Kose ümbrusse ja sealt Kautlasse. Maabumisel vastasega kontakti ei olnud, kuid kohe maabumise järel hakati edasiliikuvat salga osa jälgima. Esimesed raadioteated saadeti Kõrveveski juurest ja Piibe maantee äärest. Üle raudtee Arudevahe ja Laja vahel 11. juuli õhtupoolikul võeti vastu esimene teade Soomest. 14. juulil jõudis salga osa Viskla juurde, Koselt umbes 4 km, ja samal päeval oli Ravila juures esimene kokkupõrge vastasega, kus oli ka esimesi kaotusi: 1 langenu ja 1 haavatu. Ravila juurest pöördus salga osa tagasi Lendermaa juurde. Seal oli 15. juulil uus kokkupõrge. Seejärel liiguti 16. juulil Paunküla suunas. Peaosa liikus Paunküla ja Leistu vahelt läbi ja jõudis 19. juulil Kautla juurde, kus

360

leiti eest Kautla-Mustassaarel laagris Tapa sõjaväelaste-metsavendade täies ratsa varustuses grupp. Kokkupõrke järel eraldunud raadiojaam aga eksles mitu päeva, liikudes algul peaaegu sama teed, kui möödus lääneküljest Kautlast, suundudes edasi lõunasse ja alles mõnepäevase peatumise järel Taga-Võõbu juures pöördus tagasi Kautlasse, jõudes kohale 20. juulil. Kautlas peatusid "Erna" mehed 19 .—31. juulini. Sinna tulid lennukeil järele merelt tagasipöördunud mehed ja salk paisus 65 mehele. Sinna toodi järele ka varustust ning relvastust. Kautlast peeti pikemat aega raadioühendust Soomega. Teiste jaamadega ühendust aga ei olnud. Metsavendadest ühines siin nii üksikuid mehi kui ka terveid väiksemaid salku "Erna" meestega. Täielikult liitus salgaga 50 meest ja 1 naine. Paigalolemise ajal kujunes "Erna" grupp võimsaks ja meesterohkeks keskuseks, kust niidid hargnesid kaugele. Kautlast võeti ette kahe kümnemehelise grupi retk 26. juulil Albu vallamaja juurde, kus sai surma 2 meest ning 2 meest haavata. 31 . juulil korraldas vastane suurema haarangu Kautla laagrile. Haaravail N K V D -meestel ja Punaväel oli suur ülekaal, mille eest "Erna" mehed olid sunni­tud taanduma. 31 . juuli võitlustes langes 2 meest ja 2 said haavata.

Üldiselt oli Harjumaal metsavendadel kokkupõrkeid bolševistlike jõukudega mitmel pool. Peale "Erna" salga haarangu oli bolševikel tähtsam haarang Koitjärvel Eesti lenduritele. Veo- ja sõiduautodel metsa kohale sõitnud piirivalve suurema üksuse i lmumine tuli lenduritele üllatusena. Haardest püüti pääseda gruppidena laiali paiskumisega. Vastane oli aga haarderingi liiga lähedale tõmmanud. Lendurid kaotasid 3 meest lange­nutena. Vastase kaotused teadmata. "Harju Maleva" metsavendadel oli 3. augustil võitlusi haarama tulnud hävituspataljonlastega ja punaarmeelaste-ga Järlepa järve ääres, kus asus ka "Erna" grupi saatejaam, mille abil oldi ühenduses Soomega, kust telliti relvi. Seal langes mestavendadel 2 meest. Samal päeval langes võitlustes S.-Särge küla all veel 3 metsavenda. Haara-jatel oli kaotusi Järlepa järve ääres umbes 10 meest, S.-Särge kohta aga puuduvad andmed. Kuna Harjumaale olid kogunenud tugevad Punaväe jõud ja samuti suurel arvul miilitsajõuke, siis enne sakslaste tulekut omavalitsuse asutiste ülevõtmiskatseid siin ulatuslikumalt ei teostatud.

Silmapaistvamaid sündmusi kohaliku võimu ülevõtmise juures arenes Vahastul. Metsavendade-partisanide kogunemine sai siin alguse 22. juunil (major Hirvelaane õhutusel, kes siin end bolševike eest varjas). Organiseerimistöö tulemusena kujunes Vahastu metsavendadest 3. juuliks 20-meheline enam-vähem korralikult relvastatud jõuk. 4. juulil kell 12 kuulutati end Nõukogude võimust sõltumatuks: Vahastu linnusele ja pritsikuuri torni heisati rahvuslipud, Vahastu algkoolis ja rahvamajas hävitati punased nurgad ning vangistati kohapealsed kommunist l ikud

361

tegelased. Et takistada Punaväe aktsioone, põletati 4. ja 5. juuli ööl kõik sillad ümbruskonna teid läbistavad jõgedel ja kraavidel. 5. ja 6. juuli vahelisel ööl korraldas salk rünnaku Kuimetsa vallamajale, kuid löödi tagasi raskekuulipilduja tulega. Metsavendade-omakaitselaste salgal õnnestus võimu kohapeal oma käes hoida kuni 9. juulini, mil kohale jõudis umbes 2000 meest Punaväge. Selle tagajärjel taandus salk korduvalt võitlusi pidades rappa.

Rinde saabumisel astuti kõikjal viivitamatult kontakti Saksa üksuste­ga ning tegutseti seejärel kooskõlas sõjaväe korraldustega. Suurema üksusena Harjumaal liitus rindetegevuseks Saksa osadega "Harju Maleva", asudes 8. augustil esmakordselt rindele Tamsi ja Siuge külade juures. Siit vallutas salk esimese ettevõttena Habaja mõisa, jäädes esialgu Habaja positsioonile. Samal ajal algas laialdane omakaitse organiseerimine Saksa koondise korraldusel, mis jätkus kuni Tallinna vabastamiseni (Kuimetsa, Kõo, Ravila, Kuivajõe, Kohila, Juuru ja Tõdva valdades ning N õ m m e linnas). Uued üksused võtsid kõik osa edaspidisest rindetegevuse abista­misest kuni Tallinna vallutamiseni. "Erna" salk tõmbus 31 . juuli haarangu järel Kautlast läände ja liitus 6. augusti paiku üle rinde mineku järel Saar-nakõrve juures sakslastega. Rindest ületuleku järel anti "Erna" grupile uus kuju ("Erna" II). Soomest tulnud ja Eestis sõjarinde taga koosseisu astunud meestest ning uutest juurdetulijatest moodustati 3-kompaniiline pataljon, neist kaks laskurkompaniid ja üks rk-kompanii miinipildujate rühmaga. Suuremal arvul ühines pataljoniga Tartu ja Paide mehi. Seega kujunes "Erna" tugevamaks vabatahtlike pataljoniks meie maa vabastamisel. Augusti esimestel päevadel saabusid üle rinde pataljoni juurde tagasi ka väiksemad, eriülesannetega väljasaadetud grupid. Ajavahemikul 3.—12. augustini peatus pataljon Saarnakõrves ja Kukepalus. Kukepalust sooritas 16-meheline grupp autol retke Loksale. Teel korraldati haarang punaväe­lastele, kus oli kaotusi vastaspoolel (surnuid ja haavatuid) ja omal (1 haavatu). Välja sõideti 10. augustil, õhtul jõuti Valgejõele, hommikul vara Vihasoole ja 11. augusti õhtul Loksale, kus saadi väärtuslikku sõjasaaki.

Seejärel jõudis rinne pea ka Loksale. 15. augustil sõitis grupp Loksalt tagasi, ühinedes pataljoniga Katsinas. Kukepalu ja Rava vahel Katsina juures peatus pataljon 12.—19. augustini ja siin oli peamiselt luureüksuste kokkupõrkeid. Suurt pealetungi algas pataljon 19. augustil Rava ja Ojasoo vahelt ning liikus Tallinna peale üle Ravila, Kose, Anepalu, Tuhala, Nabala, Veneküla, Kurna ja Raudalu. Kokkupõrkeid vastasega oli sellel teekonnal 20. augustil Ravila juures, 21 . augustil Kose juures Võllel (4 langenut), 23. augustil Anepalu juures, 24. augustil Nabala juures (3 langenut, 4 haavatut), 25. augustil Kurna juures (3 langenut) ja 26. ning 27.

362

augustil Ülemiste järve ääres (26. augustil 1 langenu järve ääres ja 27. augustil 2 langenut Liival ning 1 langenu Alliku küla juures). Järve ääres sai 28. augustil haavata ka pataljoniülem koi. H. Kurg, kes evakueeriti — asemele jäi major R. Hindpere. Kahele eelmisele "Erna" tegutsemisajajärgu-le järgnes veel kolmas. Lühikese peatuse järel Tallinnas asuti uuesti sõjateele. Üks kompanii ühes raskekuulipilduja jaoga sõitis 3. septembril Paldiskisse. Sealt sõideti mootorpaatidel Osmussaare juurde, kust pöörduti tagasi ja liiguti maateed Haapsalusse.

Esimese retkena võeti ette 8. septembril Hobulaiu vallutamine. 9. septembril asuti Haapsalust koos sakslastega Vormsi vallutamise retkele, mis teostati Soome ja Eesti paatidel. Sakslased maabusid kirdeosas, tuletornist paar kilomeetrit lõuna pool. "Erna" mehed maabusid lõunaosas Rümpa küla juures ja jõudsid õhtuks Hullo külla. Järgmisel päeval algas metsade puhastamine, kuna sakslased liikusid edasi. Pärast saare val­lutamist 12. septembril sõitis kompanii tagasi ja ühines ülejäänud osaga, kes oli vahepeal sõitnud Rohukülla. 13. septembril sõideti edasi Saast-nasse. Seal korraldub dessandiks ja järgmisel päeval ületas pataljon paatidel Muhu väina ning maabus Nõmmkülas. Ülevedu toimus Saksa ja Eesti paatidel.

Samal ajal maabus lõunapoolne dessantosa Võiküla juures. Mõlemad dessantosad Muhumaal liikusid maabumise järel Muhu kiriku suunas. Vastase vastupanukorralduse hävitasid selles rajoonis tõhusad lennurün-nakud Väike-Väina tammi mõlemale sillapeale (lääneotsale oli pillutud 53 000 kg pomme).

18. septembril vallutati Orissaare ja "Erna" pataljon liikus peatu­matult edasi Poidele ning sealt üle Loone Pärsamaale ja Uus-Kaarmale, kus oli kokkupõrkeid vastasega (Pärsamaal oli 1 langenu ja 1 haavatu). Uus-Kaarmalt liikus pataljon 19. septembril edasi Elme, kus seadis korda Aste lennuvälja, mis Punaväe poolt oli täis veetud palke ja kive. 24. septembril liikus pataljon üle Kogula Lömalasse ja pöördus sealt 28. septembril Tallinna tagasi. Maha jäi paarikümne-meheline grupp, kes jäi kohale kuni Saaremaa operatsiooni lõpuni (28. septembril oli 1 langenu Kriitsis). Kogu tegutsemise aja kestel oli "Erna"-nimelisel üksusel kaotusi 27 langenut ja 35 haavatut. Pataljon likvideeriti 10. okt. ja mehed lahkusid mitmes suunas.

Tallinna vallutamisoperatsioonist tõttas osa võtma metsavendi-oma-kaitselasi kõigist kodumaa osadest, salkadena, väiksemate gruppidena ja üksikult. Abistades üldiselt Saksa sõjajõude, täideti selle juures väga mitmesuguseid ülesandeid. Suuremaid lahingüksusi olid major Hirvelaane pataljon ja kapten Talpaku pataljon.

363

Major Hirvelaane pataljon alustas tegevust kompaniina ühe Saksa rügemendi juures 3. augustil Türil. Esimesed mehed olid enamuses Türi ümbrusest. Kompanii alustas tegevust juba järgmisel päeval. Ühe eduka Saksa rünnakgrupi tegevuse tagajärjel oli vastane taandunud Lellest, Kehtnast ja Keavast. Sinna püsiva rinde ette asusidki hirvelaanlaste salgad. Järgneval ööl vallutas üks rühm neist Vahastu. 7. augustil taandus vaenla­ne Raplast ja seda asus kaitsma Kehtnas ellukutsutud 28-meheline Rapla ja Valtu omakaitselaste rühm. Kuna Rapla asus kiiluna Punaarmee rinde sees, siis korduvate toetusenõutamiste peale saadeti sinna 9. juulil algul üks kergekuulipilduja jagu ja hiljem veel kaks rühma. Järgneval päeval siirdusid Raplast kolm rühma eri suundes luurele. Hiljem tulid teised õnnelikult tagasi, kuna üks kaotas Hagudis oma juhi. Samal 10. augustil alustas vastane hommikul pealetungi Raplale, kusjuures pearünnaku-suunast edelas saadi vastase kavatsuste kohta õigeaegseid andmeid. Jõud ja tulirelvad grupeerib ümber, jättes põhjast pealetungiva vastase pataljoni vastu ainult ühe kergekuulipilduja. Üle poole päeva peeti vastu suurtüki­tulega tõhusalt toetatud vastase pealetungile, kuni lõpuks välja ilmusid ka tankid ja laskma hakati ka seljatagant Rapla alevi majadest. Äralõikamise hädaohtu sattunult tõmbuti lõpuks tagasi, taandudes Keava juurde. Selles väheste jõududega peetud edukas võitluses sai omal poolel surma 10 ja haavata 6 meest. Vastase kaotused olid seniseil andmeil 116 surnut ja üle 200 haavatu. Seejärel moodustati 2. kompanii. 15. aug. ründas vastane suurtüki- ja miinipilduja tule ning tankide toetusel 1. kompanii positsioone Keavas. Ajutise taandumise järel jäädi lõpuks püsima endistele seisukoh­tadele. 20. augustil Tallinnale alanud pealetungi operatsioonis võtsid Rapla vallutamisest osa mõlemad kompaniid: paremal tungis peale 1. kompanii , 2. kompanii julgestas vasakut tiiba. Vastase poolt oli alev kindlustatud paljude punkritega. Ägedais võitlusis langes major Hirvelaan. Alles järgmisel õhtul vallutati rünnakuga Rapla alev lõplikult. 22. augustil oli 14-mehelisel hirvelaanlaste salgal edukas kaugmaaluurkäik, kus aeti laiali kahele veoautole paigutatud vastase meeskond ja autod toodi saagiks. Järgmine tõsisem operatsioon vastase vastu oli Kiisal 24. augugustil.

Rajooni vallutamisel osutas vastane tugevat vastupanu jaama juures. 2. kompanii ületas keskpäeval Kiisa jõe ja selle kaldal olevad kindlustused. Edasi tungiti tähelepanematult vastasele seljataha, kus maantee ümbruses peeti aga lahing vastase vastupaisatud varuosadega. Suurele arvulisele üleolekule vaatamata aeti vastane laiali ning tungiti jaama taga raudteele välja. Seega oli vaenlase vastupanu lõplikult murtud ning ta taandus Tallinna suunas. Edasistes võitlustes ei avaldanud vastane enam plaani­kindlalt organiseeritud vastupanu.

364

26. augustil Jälgimäe juures suurtükiväe kahevõitluse ajal eraldusid kompaniidest rühmad, mis läksid rügemendi teiste kompaniide täien­duseks. Järelejäänud meeskonnad liikusid edasi esijärgus. 2. kompani i võttis oma alla Vääna raudtee äärsed ülekäigud. 1. kompanii liikus veel kaugemale, vallutades Alliku küla all ägedate võitluste järel lõplikult Pääsküla jõe ülekäigud. Sellele järgnes veel Koru lahing, kus sakslased ja hirvelaanlased vallutasid punkritega kindlustatud vastase liini. Pääsküla vallutamise järel saadeti pataljon Saue — Vihterpalu — Nõva — Riguldi — Põõsaspea rajooni metsi puhastama, rannavalvet teostama ning oma­kaitset organiseerima. Metsades leidis aset terve rida võitlusi end vas­tupanuks kindlustanud vaenlasega. Rannikul löödi tagasi Osmussaarel t mandrile tulnud vastase dessant.

14. septembril likvideeriti osa pataljonist, 73 meest jätkas aga võitlusi veel järgmisel kuul. Likvideerimise momendil oli pataljonis 21 ohvitseri ja 206 reavõitlejat. Pataljoni langenute arvu arvestatakse 27-le. Peale esialgse koosseisu tuli mehi suurel arvul juurde Rapla rajoonist. Pataljon oli relvastatud saksa püssidega, automaatrelvi pidi aga ise muretsema. Võitluste algpäevil Türil omati vaid üks püstolkuulipilduja. Likvideerimise ajal oli aga igas jaos keskmiselt 3 automaatrelva. Langenud juhi teenete tunnustamiseks nimetati pataljon likvideerimise käskkirjas "Major Hirve-laane pataljoniks".

Kapten Talpaku nimega seotud üksusi on õieti mitu, kuid nad ei tegutsenud mitte ühel ajal, vaid moodustati ajaliselt üksteise järel, koosne­des seejuures osalt endistest, osalt uutest meestest. Esimene kujunes Otepääl enne sakslaste tulekut. See siirdus 10. juulil Tartu vabastamisele ja võttis osa Tartu kaitsmisest Tähtvere rajoonis erisalgana kuni 13. juulini. Siis läks 4. kompaniina Tartu partisanide pataljoni koosseisu, võideldes edasi linna piirides. Pataljon allus partisanide üldjuhile, kellele allus veel kohapeal Tartumaa partisanide pataljon. 29. juulil andsid pataljoni ük­sused relvad ära ja Otepää mehed siirdusid koju tagasi.

2. juulil moodustati Põhja-Tartumaa puhastamiseks Otepääl uus üksus: kolmerühmaline kompanii , mis koosnes 120 mehest Otepää vallast ja linnast ning Pühajärve ja Aakre valdadest. 3. augustil sõitis kompanii Tartu, kus kompanii jäi relvastuma, kuna kapt. K. Talpak sõitis järgmisel päeval Rakkesse, olles määratud Rakke — Rakvere — Jäneda rajooni ülemaks omakaitse alal. Rakkes oli ülesandeks rajooni omakaitse üksuste organiseerimine ja Jõgeva ümbruse puhastamine hulkuma jäänud punaar-meelastest. Esimesed jõud selleks olid: kaks päeva varem üle Põltsamaa Rakkesse sõitnud 18-meheline rühm ja 4. augustil Tartust koos sanitaar-personaliga Rakkesse sõitnud 12-meheline rühm. 6. augustil Tartust

365

väljasõitnud kompanii korraldas kaks päeva Endla järve ümbruses haaran­guid ja jõudis Rakkesse 8. augustil. Omakaitse organiseerimistööd alustati või jätkati kokku 22 keskuses. Haaranguid korraldati rühmade poolt 12 ja kompanii poolt veel kohale jõudmise päeval 4. Vange saadi üle 400, mis on tõendiks ülesande edukast täitmisest. Omal oli neil haaranguil 1 lange­nu.

10. augustil moodustati Tallinna peale liikumiseks Rakkes uus 120-meheline kompanii. Selle koosseisu läks ka 35-meheline Petserist Rakkesse saadetud omakaitselaste rühm. Uus kompanii sõitis samal päeval Väätsa metsaülema juurde, 20 km Paidest, ja järgmisel päeval Kuimetsa. Sealt algas edasiliikumine Tallinna peale koos liiteülesandega väekoondise kahe osa vahel tegutseva Saksa pataljoniga. Koondise osad liikusid üks Paide — Kose — Tallinna teed ja teine Türi — Rapla — Tallinna teed. 11. augustil jõudis Kuimetsa järele ka Tartust Rakkesse saadetud kahetoruline 3" patarei, mis liikus traktori veol. Patarei, mille meeskond ulatus 37 mehele, jäi tegelikult kompanii ülema käsutada, kuigi tulejuhtimine allus pataljoni ülemale. Samal päeval liitusid kompaniiga veel 16-meheline Mahtra omakaitselaste rühm ja 12-meheline Habaja mõisa rühm. Järgmisel päeval täienes kompanii Tartust kohale sõitnud sanitaarpersonaliga. Kompani i juurde kogunes Juuru, Kaiu, Kehtna ja Rapla omakaitselasi 100 mehe ümber. Üksikult ja väiksemate gruppide kaupa ilmus peale Kuimetsa jõudmist mehi kompanii juurde aga kogu aeg ja varsti polnud võimalust enam uusi tulejaid vastu võtta. Kuimetsas kasvas kompanii , välja arvatud erisalkadena tegutsenud omakaitselased, 223 mehele, kelle hulgas oli 24 ohvitseri, kandes seega rohkem pataljoni kui kompanii ilmet.

Kuimetsa asudes võttis üksus oma alla rinde ettenihutatud tugipunk­tid Habaja asunduses, Juurus ja Mahtra külas. Habaja asunduse tugipunk­tist oli vastane umbes 500 m ja asundust hoiti kogu sealolemise aja kestel suurtükitule all. Habajale teostas vastane ka rünnakuid ja haardekatseid, milles tal oli kaotusi umbes 25 meest langenuina. Omal poolel oli 5 haavatut. Eriti aktiivne oli vastane aga Juurus, teostades sealolemise 8 päeva kestel iga päev 1 — 2 pealetungikatset kuni kompanii suuruste jõududega, kandes kaotusi vähemalt 20 meest langenuina ja 6 vangilan-genuina. Omal poolel oli 1 langenu ja 2 haavatut. Mahtras teistest eralda­tuna asuvat rühma vastane aga ei tülitanud. Tugipunktidest teostati arvukaid luureretki kuni Hagudi jaamani ja Kolu teeristini.

18. augustil liikusid kõik osad peale Habajas asuva Kaiu. Habajast ei jõudnud Harjumaa omakaitse sel päeval mehi välja vahetada ja need jõudsid järele järgmisel päeval. 19. augusti keskpäeval asus üksus uude suunda: Värava — Kärpla — Kokuta joonele, saades ülesandeks koos

366

pataljoniga vastase Järvakandi asunduse Lipa metsade rajoonis pesitsevate jõudude aktiivsuse korral neid tagasi tõrjuda. Kärplas vahetati välja major Hirvelaane pataljoni kompanii. Uuel seisukohal asus patarei positsioonile Kabeli ja Nurme küla vahelisse metsa. Üksuse juurde tuli umbes 50 meest Juuru ja Kaiu omakaitselasi ning umbes niisama palju Kehtna, Keava, Järvakandi ja Rapla omakaitselasi.

20. augustil algas pealetung Tallinnale. Üksus saatis välja luure üle Väljaotsa talu Järvakandi asunduse peale, et vastase taandumisele asumi­sel kiirelt teateid tuua. Märjamaa ja Rapla suunas tegutsevate kolonnide edu korral oli oodata Järvakandi — Lipa rajoonis asuva vastase kottijää-mist ja kotisolejate purustamise teostamiseks pidi luure tooma tarvilikke teateid. Jõudnud Väljaotsa tallu, saadeti tagasi sidekäskjalg teatega. Vi imane juhiti eksiteele ühe kohaliku elaniku poolt ja sattus vastase kätte Kõrtsi juures, kus asus tugev vastase eelpost. Alarmeeritud tugevad vastase jõud asusid Väljaotsa talu rajooni haarama eest ja seljatagant. Peale Kõrtsi juures asumise olid vastasel tugevad jõud veel vahetus läheduses Purku külas, ja nende punktide vahemaa (umbes 2 km), kus luure läbi läks, suleti kiirelt kahest suunast liikuvate vastase jõudude poolt.

Luure haaramiseks võttis vastane tarvitusele veoautod meeste kohaletoimetamiseks, siis soomusmasinad ning suurtüki-, miinipildujate ja paljude automaatrelvade tule. Soomusmasinate ja haaravate salkade vahelt läbi libisedes tulid 50-mehelisest salgast esialgu tagasi umbes pooled. 7 langes avalikus võitluses, neist üks ohvitser, osa tuli tagasi hiljem veel kolme päeva kestel, kuna 6 jäid teadmata kadunuks, oletatavasti tapeti vangilangenutena. Haavatuid-põrutatuid oli selle juures 4, neist 3 raskesti.

Järgmisel päeval oli vastane eelmainitud rajooni maha jätnud ja üksus asus Kõrtsi teeristi — Järvakandi asunduse joonele. Liiteosana asus üksuse kõrvale metsniku maja juurde 30-meheline Kehtna-Keava-Rapla omakaitselaste salk. Männiku teeharule asus 20-meheline Järvakandi meeste salk ja Järvakandi asunduse Sobli joonele 50-meheline Kaiu ja Juuru meeste salk.

Viimasest toimetas 20-meheline salk pikema luurkäigu Nõmmküla suunas, leides vastast ainult Kabala asunduse juures Konovere jõe põhja­kaldal.

22. augustil liikus üksus edasi ja asus 8-kilomeetrilisele kaitsejoonele: Kuusiku metsaülem — Konovere jõe vasak kallas kuni Laikmaa vesiveski­ni — Lubja küla — Pilpa küla — Lepmetsa küla — Lipa küla — N õ m m ­küla — Raiküla vallamaja. Patarei jäi Raiküla asundusse. Luurega tehti kindlaks, et öösel asusid tugevad vastase jõud Kõikse raudteejaama juures, hommikul oli jaama ümbrus aga vastasest puhas.

367

7. Peale Tallinna vabastamist elanikud sõitsid julnislikult kättesaadud veoautodega lippe lehvitades mööda pealinna tänavaid. Samal ajal käisid veel viimased võitlused Tallinna sadamas. 2. Narva Unna vabastamisel langenud saksa sõdurid leidsid viimase puhkepaiga vanas linnapargis.

368

1. Punaarmee poolt õlikulastud Narva sild ei suutnud pidurdada Saksa vägede edasitungi. 2. Vabadussõjas langenud õpetajate ja õpilaste ausammas ülesseatuna peale Tallinna vabas­tamist. 3. Need andsid oma elu Eesti vabastamise eest! Saksa sõdurite hauad Raudalu maantee läres.

369

23. augusti keskpäeval paisati üksus koos pataljoniga Juuru rajooni, kus võttis oma alla Mahtra juures Jaluse joone. Maha jäid Järvakandi omakaitselased ja paarkümmend soovijat Kehtna ja Keava meestest.

Eelpositsioonile, 1,5 km loode poole Jalukset teeveertele, asusid üks rühm ja 30-meheline omakaitselaste salk; peapositsioonile Jalukse küla lääneservale ülejäänud rühmad ning ajuti juurde antud tankitõrje-suurtü-kid. Varu ja patarei jäid Matsi juurde, kuhu asus ka 30-meheline omakait­selaste salk. Küla võeti kohe kohalejõudmise järel vastase suurtükitule alla. Väljasaadetud luure tegi kindlaks vastase Härküla — Saunaküla — Pirgu joonel. Varahommikul väljasaadetud luure tõi juba teate vastase taan­dumisest Kohila suunas. 24. augusti hommikul tuli juba käsk rännaku jätkamiseks, et vallutada Nõmme linn. Esimeseks eesmärgiks oli aga Kohila vallutamine koos pataljoniga kagu suunast. Üksus liikus üle Kasemäe — Kärivere — Uuetoa — Angerja, puhastades tee miinidest ja toimetades luuret üle Uuetoa — Salutaguse Sillaotsani. Vastane oli aga Kohila maha jätnud, purustades vaid silla Keila jõel. Nii jõudis üksus lühikese ajaga üheaegselt mitmelt poolt liikuvate osadega Kohilasse juba kella 9 ümber. Kohilas jäi üksus peatuma Salutaguse külla, kus lahkusid kodukohta tagasi Juuru ja Kaiu omakaitselased.

Õhtul vastu 25. augusti anti pealetungikäsk, mille järgi üksusel oli ülesandeks liikuda koos pataljoniga Tõdva — Saku — Männiku suunas. Öö katte all tuli liikuda Tõdva külla, kus hommikul anti korraldus liikuda Kaiamaa külla ootepositsioonile. Kaiamaal algas 25. augusti hommikul pioneeride poolt kohe silla ehitus Tõdva jõele. Üksusest paigutati kaks rühma jõe joonele silla ehituse kaitseks, rk-rühm paremale ning üks rühm ja omakaitselaste salk Kaiamaa kõrendiku lääneservale vastu Kaiamaa metsa. Patarei jäi Tõdva külla. Vastase püssitulega segamisele vaatamata valmis purre pooleteise tunniga ning silla ehitamise kaitses olevad rühmad ja rk-rühm läksid üle jõe, moodustades seal sillapea. Vastase nähtavasti väiksearvuline salk asus umbes 300 m põhja pool jõge võsa servas, kust avas segava püssitule üle jõe minejaile. Samal ajal algas tulevahetus läänepoolse rühma juures, kuhu oli surutud vasakul pealetungivate jõudude poolt paari kompanii suurune vastase jõuk. Võitluses oli kaotusi vastasel umbes 50 meest langenuma — omal 1 langenu ja 2 haavatut. Nii suurearvulise vastase jõugu ilmumise tõttu Kaiamaa küla juurde ei jätka­tud ettenähtud liikumist sillapea juurest Saku jaama peale. Paigale jäänult võeti sillapea meeskond vastase suurtüki- ja miinipilduja tule alla. Vahe­peal liikusid naaberosad juba edasi, vallutades N õ m m e küla ja Saku. Selle järel liikus üksus üle osalt põleva raba Sakku, kus oli ülesandeks metsa puhastamine jaama ümbruses ja Saku julgestamine. Vastasega Kaiamaal

370

võitluses olnud rühm ja omakaitselased jäid esialgu tegutsema eraldi. Jaama juurest liikus üksus metsa läbikammides kuni põlenud Saku-Tam-memäe kõrtsini. Seal asusid rühmad kaitseseisukorda mõlemale poole maanteed, kaasa arvatud raudtee, ja rk-rühm maantee veerele. Hiljem järele tulnud omakaitselased jäid reservi tahapoole maantee äärde. Vastane asus Nõmme—Saku teelt idasse Nõmme külla viiva sõjatee otsa kohal, kust surus tagasi tiheda automaatrelvade ja suurtükitulega kõik etteliiku-vad luurpatrullid. Seisukohti Tammemäe juures pidas vastane kogu aeg ägeda suurtükitule all. 25 .—26. augusti keskööl püüdis vastane seisukohti haarata vasakult ägeda suurtükitule kattel, kuid tõrjuti tagasi kõigi relvade tulega ja käsigranaatidega. 26. augustil oli tegevus vähene. Vastane püsis endiselt oma seisukohtadel, külvates üksuse seisukohtadele vaid häirivat tuld. Hommikul lahkusid üksuse juurest Rapla ja Keava omakaitselased, siirdudes kodukohta, ja õhtul lahkus rindelt ka terve üksus Kiisa jaama juurde ühepäevasele puhkusele. 27. augustil jõudis kompanii Sakku tagasi. Vastane püsis N õ m m e linna lõunaserval. Kompanii paigutati metsaservale, kus Tänassilma — Männiku tee kulgeb Männiku metsa, 1,2 km läände Männiku jaamast. Seda ümbrust, kus asusid mitmed patareid, tulistas vastane raskesuurtükitulega reidilolevailt laevadelt ja mujalt.

28. augustil võttis kompanii võitlusteta oma alla Valdeku peatuskoha ja N õ m m e linna kaguosa. Luure käis Hiiul, N õ m m e turu rajoonis ja Mustamäel , kus oli tulevahetuses vastase hävituspataljoni osadega. Võeti 12 vangi ja vastane jättis maha kümmekond langenut. Keskpäeval tegi ligi pool kompaniid meeskonnast ringsõidu Tallinnas. 29. augusti keskpäeval liikus kompanii Pääskülla, kus asusid teised sama võitlusgrupi osad. 30. augustil ja 1. septembril pandi kompaniile sõjavangide konvoeerimise ülesanne. Järgmistel päevadel toimusid õppused kuni 5. septembrini.

5. septembril kompanii likvideeriti. Iga mees sai püssi ja 100 pad­runit ning sõitis oma kodukohta omakaitsesse astumiseks. Kapt. Talpaku kompaniil oli tegevuse kestel kaotusi: 10 langenut, 6 teadmata kadunut ja 14 haavatut-põrutatut. Patareil kaotusi ei olnud.

Peale nende suuremate üksuste võtsid väiksemad grupid võitlustest osa väga mitmel pool Saksa väeosade juures, tegutsedes nii rindel kui tagalas. Kõiki innustas ja tiivustas püüe kaasa aidata, et punane lipp kaoks kiiremini Tallinna tornidelt.

Harjumaale tõi stalinlik hävitamiskäsk ja sõjamöll suuri kahjustusi ja ta püsib selles suhtes teiste maakondade keskel kolmandal kohal. Hävitus­tööd tehti Kehra vabrikus, Raplas, Põllkülas ja linnades. Maal on kõige enam kannatanud alad, kus tegutsesid metsavennad: Kose—Uuemõisa ümbrus ja Kehtna — Juuru vaheline ala. Tallinnas sai sõja läbi kannatada

371

kõige enam sadama rajoon, kus enamik hooneid hävines õhupommituste läbi.

Bolševistlik hävitustöö aga tabas suuremat osa käitisi. Suurkäitised: Balti puuvillavabrik, Tselluloosivabrik, Linna Elektrijaam, "Puhk ja Pojad" suurveski, Kopli käitised hävinesid 75—100 %-liselt. Põletati ära Balti jaam ja kitsarööpmelisel Sadama jaama hooned. Koplis, Tselluloosivabriku laoplatsil, Tallinn-Väike jaamas hävitati sadu vaguneid, enamikus kauba­vagunid. Põletati ära Tselluloosivabriku puude ladu, mille tagajärjel põles ära hulk Sõjaväehaigla hooneid ja mõned sõjaväe hooned Sõjaväekalmistu juures.

Koplis põletati maha Kalevi pataljoni kasarmud. Südalinn jäi hävi­tustööst puutumata. Hiljem tekitasid lennurünnakud linnas mõningaid kahjusid. Nõmmel tekitas suuremat kahju laskemoonarongi õhkulaskmine Hiiu jaama juures, mille tagajärjel põles ära hulk raudtee- ja eramaju rajoonis Hiiu ladudest Mustamäe poole. Üldiselt hävines Tallinnas sõjakee­rises ajavahemikul 24.—28. augustini tulekahjude läbi 389 ehitist. Statisti­liste andmete järgi olid linnas suuremaiks põlemispaikadeks: Lasnamäe rajoon, Sadama rajoon, 1. politseijaoskond linna elektrijaamast kuni Arsenaalini, Kopli rajoon ja Nõmmel Hiiu jaama ning Pioneeri tänava piirkond. Hävitustööd on tehtud ka Keilas ja Paldiskis. Paldiski juures on hävitusmeistrid isegi ehitanud rööpmestiku selleks, et raudtee veerevat koosseisu kõrgelt kaldalt alla rusudeks kukutada. Suure kahju tekitas Tallinnale aga juba kevadel enne sõda alanud kohalike rikkalike kauba-tagavarade, väärtuslike masinate, sisseseadete ja raudtee veereva koosseisu Venemaale saatmine.

Teiste maakondade keskel kandis Harjumaa bolševike võimuloleku ajal ja sõjasündmuste kestel kõige suuremaid kaotusi inimeste ja loomade alal. See oli tingitud peamiselt asjaolust, et maakonna piirides asus Tallinn.

L Ä Ä N E M A A V A B A S T A M I N E

L äänemaal tekkis sõja puhkemisel arvukalt metsavendade gruppe, eriti lõunaosas. Kuigi üldiselt metsa vaene ala, leidus ka siin tarvilisel määral metsi ja rabaalasid jällegi just lõunaosas. Tegutseti olukorra kohaselt mitmel perioodil. Oru metsavendade grupil oli tulevahetusi miil i tsamees-tega ja teedel liikuvate väiksemate Punaarmee üksustega, ta kandis seejuures ka kaotusi — 1 mehe langenuna, 2 haavatuna ja 1 teadmata kadununa. Vastasel oli kaotusi — 3 meest vangidena. Haapsalu 20-meheli-ne grupp tungis bolševike 9. juuli paanilise põgenemise järel peale sakslas-

372

te Pärnu ja Märjamaale jõudmist 10. juulil miilitsajaoskonda, kust saadi 14 vintpüssi. Järgmisel hommikul aga poeti peitu linna tagasi i lmunud Puna väeosade ülevõimu eest. Parila metsavennad ajasid 10. juulil nurja kohalike bolševike kavatsuse põletada valla kauplused, piima talitused ja suuremad ehitised ning hävitasid nende 3 juhti, saades saagiks 2 vintpüs­si. Metsavennad kaotasid 1 mehe langenuna. S.-Nõmmküla metsavennad vallutasid Punaarmee veoauto ilma omapoolsete kaotusteta. Saagiks saadi 4 vintpüssi, 6 granaati ja padruneid. Vastane kaotas 5 meest langenuna ja 1 vangilangenuna. Riguldi metsavennad hävitasid telefoniliinide läbi-lõikamise järel Lääne täitevkomitee esimehe poolt metsavendade väljaluu-ramiseks kohale toodud agendi, saades saagiks jalgratta. Palivere metsa­vennad tungisid Palivere mõisas asuvasse relva- ja laskemoonalattu, kust saadi vintpüsse. Martna metsavennad häirisid liiklemist, vangistades seejuures 7 bolševikku. Omal oli seejuures kaotuseks 1 mees langenuna. Madaste küla metsavennad hävitasid relvade saamiseks ühe 4-mehelise bolševike jõugu, parteiliikme ja politrukiga eesotsas. Piirsalu metsavennad tungisid relvade saamiseks ühele Punalaevastiku sõiduautole kallale Keedaku küla kohal. Vaatamata 2 mehe kaotusele langenuna põgenes auto automaatrelvade tule kattel. Teine Piirsalu metsavendade salk tungis kallale sõiduautole, saades saagiks 1 sõiduauto ja 2 automaatpüssi. Vange saadi 3. Ühe Haapsalu — Tallinna vahelise sideliini r ikkumine Risti ja Palivere vahel tõi tagajärjeks ühenduse katkemise 24-ks tunniks. Nurmetu metsavendadel oli kokkupõrge endakaitsel, kusjuures 4 kallaletungivat bolševikku sai surma. Mõraste metsavendadel õnnestus saada 15 püssi. Samuti õnnestus Sipa metsavendadel saada 2 raskekuulipildujat. Kasti metsavendade grupil oli kokkupõrge vaenlase luureosaga. Vastane kaotas 3 meest langenuna, jättes ühtlasi saagiks 10 vintpüssi, 1 kergekuulipilduja ja 35 käsigranaati. Vaimõisa metsavendadel oli kokkupõrge, kus tekitati vastasele kaotusi: langes 2 meest, saagiks jäi 2 vintpüssi, 10 käsigranaati ja 700 padrunit. Nurtu metsavendadel oli kokkupõrge, kus mõlemal poolel langes 2 meest. Lihula metsavennad-partisanid alustasid avalikku tegevust 12. juulil, vahistades bolševikke. Martna vallamajale heisati Eesti lipp. Saagiks saadi selle tegevuse juures 1 sõiduauto, 5 vintpüssi ja 6 braunin­gut. Kui 15. juulil Punavägi koos hävituspataljonlastega alustas pealetungi Martna suunas, tõmbusid metsavennad tagasi. Saastna metsavennad hävitasid ühe hävituspataljonlaste auto, saades saagiks relvi ja käsigranaa­te. "Soopaju" metsavennad Rootsi raudteejaama juures häirisid vastase tagalat, tulistades Punaarmee osi. Vastane kaotas 2 meest langenuna, jättes saagiks vintpüssi. Karuse metsavendadel oli kokkupõrkeid rüüstamiste ärahoidmisel, kusjuures surma sai 5 metsavenda.

373

Sakslaste saabumisel astusid Läänemaa metsavennad kohe nendega kontakti. Edaspidistest võitlustest Punaväega võeti Haapsalu ümbruses elavalt osa. Palivere metsavennad koondusid 23. augustil saabunud Saksa väeosa juurde, abistades viimast 7 ööd-päeva kestnud lahingutes, kuni saabusid suuremad Saksa väed ja algas bolševike taandumine Haapsalu — Hiiumaa suunas. Vastane kaotas langenutena üle 20 mehe. Endise Võnnu valla metsavennad võtsid 30. augusti õhtupoolikul osa koos Saksa ük­susega Saanika küla vallutamisest Ridala vallas. Hoogsa pealetungiga löödi Punaarmee osad segadusse ja sunniti kiirelt taanduma Haapsalu suunas. Vastase kaotuste arvud teadmata. Noarootsi omakaitselased tegutsesid koos sakslastega Noarootsi Einby külas maale tulnud, umbes kompanii suuruse punaväelaste üksuse vastu. 2. septembril tegi Punaar­mee dessandi nende valduses olevalt Vormsi saarelt Einby küla randa. Vastasega loodi kontakt sama päeva õhtul. Järgmisel hommikul hakkas vastane laiendama oma sillapead. Seejuures tekkinud ägedais võitlustes suudeti vastase edasitungi pidurdada. Lõuna paiku abiks saabunud Saksa väeosaga paisati vastane merre. Riguldi omakaitselased võitlesid 10. septembril koos sakslastega Spithami (Põõsaspea) ja Dyrhami neemedele Osmussaarelt maabunud Punaväe salga vastu. Pimeduse kattel randunud salk alustas kallaletungi valge tulekuga. Vastase edasijõudmine suudeti pidurdada kuni abijõu kohale saabumiseni ja ta sunniti tõmbuma siis tagasi saarele. Vastasel oli 3 langenut ja ta jättis saagiks 2 vintpüssi ja 6 käsigranaati. Martna metsavennad-omakaitselased lõid tagasi 24. augustil koos sakslastega punaarmeelaste ja hävituspataljonlaste pealetungi Ranna­mõisa asundusele. Vastane kaotas 5 meest langenutena ja 12 meest vangi-langenutena, jättes maha sõjasaagiks 1 kergekuulipilduja, 8 vintpüssi ja 1 mootorratta. Omakaitse kaotuseks oli 1 haavatu. Oru ja Taebla metsaven-nad-omakaitselased lõid 27. augustil koos sakslastega vastase välja Palive­re alevikust. Vastane kaotas 30 meest langenutena, 3 vangilangenutena. Omakaitselaste kaotuseks oli 1 langenu. Sõjasaagiks saadi mitmesugust lahinguvarustust ja vintpüsse. Risti omakaitselased seisid koos sakslastega 28. augustil positsioonil Palivere — Martna teel ja seejärel tegutsesid koos sakslastega pealetungil Haapsalule. Selle tegevuse juures kaotas vastane 3 meest vangidena ja jättis maha sõjasaagiks mitmesugust lahinguvarustust ja vintpüsse. Nende üksikute tegevusepisoodide kõrval on aga palju suurem tähtsus Lõuna-Läänemaa metsavendade-omakaitselaste tegevusel 8. juulist kuni 20. augustini ja osalt 4. septembrini Põhja-Pärnumaa tõrje-tegevuses ja Virtsu rajooni piiramistegevuses. Omakaitselaste viimaks-nimetatud tegevus ja selle tulemuste nimestik on pikk, kuid üldiselt on seda juba kirjeldatud Pärnumaa osas.

374

Bolševistliku hävitustöö ja sõjategevuse all kannatas Läänemaal kõige enam lõunaosa. Pikemat aega lahingutegevust üle elanud Märjamaal on hävinenud kirik. Peale selle on maha põlenud piimatööstus ja hulk eramaju. Bolševistliku hävitustöö raskemaid jälgi on Kirblas ja Päärdus Velise vallas ning Lihulas. Lahingmöllu tagajärjel enam kannatada saanud küladest ja keskustest võib nimetada Vati silla ümbrust Vigalas, Üdroma küla Kullamaal, Palivere alevikku Taebla vallas, Passlepa küla Noarootsi vallas, Saanika küla Ridala vallas ja lõpuks Hanila ja Virtsu ümbrust Karuse vallas. Läänemere saarte vallutamisoperatsiooni sissejuhatuseks oli Virtsu sillapea likvideerimine ja samuti Noarootsi sillapea likvideerimine ning Vormsi saare vallutamine. Samal ajal kui Noarootsi vallutamine möödus võrdlemisi kergelt, tuli Virtsu juures pidada ägedaid võitlusi. Saksa väed jõudsid Karuse valla piiridesse, s. o. Virtsu ümbrusse 10. juulil.

Tallinna operatsiooni ajal tõi vastane Muhust Virtsu lisajõude, siis kestsid seal Saksa ja omakaitse osadel ägedad võitlused ühtejärge 21 .—28. augustini. Suure ülekaalu tõttu saavutas vastane lõpuks edu, tungides 28. augutil välja kuni Kasarini. Tallinna vabanemise järel toodi siia lisajõude ja algas vastase tagasisurumine, mis lõppes 4. septembril vastase lõpliku merrepaiskamisega Virtsus. Sellest tegevusest võttis sakslaste kõrval osa ka omakaitse üksusi.

Pealetungi alates 1. septembril võtsid Lihula omakaitselased osa võit­lustest Lihulast üle Hanila Virtsu. Seejuures saadi saagiks 10 raskekuulipil­dujat, 15 kergekuulipildujat, 42 vintpüssi ja 3 autokoormat padruneid. Vastane kaotas langenutena 200 — 300 meest. Karuse omakaitselased võtsid osa 1. ja 2. septembril pealetungist Rame külale. Võiduka lahingu järel saadi sõjasaagiks 2 kergekuulipildujat, 4 vintpüssi ja laskemoona. Vastane kaotas 11 meest langenuna. Omakaitselastel oli kaotuseks 1 langenu. Peale nende üksuste võttis võitlustest osa veel väiksemaid gruppe. Mandri vabanemise järel oli Läänemaal võitlusi veel väiksemate dessantidega. 2. septembril oli Noarootsist dessant Enby külla, 10. sep­tembril oli Osmussaarelt dessant Spithami (Põõsaspea) ja Dyrhami neeme­dele. Neist kahest juhtumist olid märkmed aga juba eelpool.

V ormsi saare vallutamisele asuti 10. septembril koos sakslastega. Sellest võttis osa omakaitse kompanii Haapsalust. Saarel täitsid omakaitselased tagala puhastamise ja julgestamise ülesandeid. Saar vallutati täielikult 12. septembril. Omakaitselastel kaotusi ei olnud. Vange võeti saarel mitmel

S A A R T E V A B A S T A M I N E

375

pool. Sõjasaak läks sakslaste valdusse. Raskemad võitlused Vormsil olid Saksby tuletorni juures. Vormsi vallutamisega oli astutud esimene s amm saarte vabastamisel. "Erna" salga tegutsemisest oli lähemalt eelpool.

Muhumaa ja Saaremaa olid bolševistliku sõja juhtkonna poolt kõvasti kindlustatud. Sinna oli jäetud küllalt vägesid saarte kaitsmiseks ja sealt saadeti vägesid maale isegi mandrioperatsioonide ajal. Seal oli küllaldasel arvul ka lennukeid, mis vahete-vahel teostasid rünnakuid ühte või teise punkti mandrialal, eriti Pärnule. Saksa poolt asuti saarte vallutamisele aegsate ettevalmistuste järgi. Selleks luurati välja vastaspoole asetus ja maabumispaigad, toodi kohale kiirpaadid ja rakendati tegevusse suure­mad lennuüksused. Koguti ja valmistati ette vastavad omakaitse salgad (Pärnu rannavalve-meeskond jt.). 14. septembril maabusid esimesed dessantosad Muhu saarel ja Kübarsaare juures Saaremaal. Samal päeval vallutati tervelt Muhu vald. Seejärel tungiti üle tammi ja 17. septembril vallutati Pöide vald. Edasi arenes edasiliikumine järjekindlalt ja vallutati üks vald teise järel. 18. septembril Valjala vald, 19. septembril Laimjala ja Pärsamaa vallad, 20. septembril Kaarma ja Mustjala vallad, 21 . septembril Kuressaare linn ja Kärla, Leisi ning Pihtla vallad ja 22. septembril Kures­saare, Kihelkonna ning Lümandu vallad. Seni edukalt arenenud pealetung kohtas seejärel Sõrve-Säärel visa vastupanu. Ligi kaks nädalat kestnud vastupanu järel murti seejärel rinne läbi ja vallutati Saaremaa lõpposa, Sõrve poolsaar. Salme vald vabanes 3. oktoobril ja Torgu vald 4. oktoobril. Pärnu rannavalvemeeskond tegutses selle tegevuse juures ajavahemikust 20. augustist kuni septembri keskpaigani Kübarsaare juures, Muhu väinas ja Sõrves. Saaremaa vallutamisel saadi 12 531 sõjavangi ja sõjasaagiks 161 suurtükki.

Eriolukorrast tingituna ei kujunenud Saaremaal metsavendlust sel kujul nagu see sündis mandril. Eriolukorra lõid baaside ehituse tõttu Saaremaal tekkinud Punaväe üleujutus ja samuti seoses sellega ka bolše-visthke agentide rohkus. Teiseks oli Saaremaal suur küüditatute ja arretee­ritute arv, mis omas mõju eriti paralüseerivalt metsavendade organiseeri­misel arvesse tuleva juhtkonna suhtes — Saaremaal elunevast ohvitserkon­nast jäi järele vaid 2,5 %. Neile takistavaile asjaoludele vaatamata or­ganiseerus Kuressaares juuli algul grupp, kes pidevalt jälgis sündmusi (raadio teel ja telefonivõrgu kaudu) ja oli valmis soodsa olukorra tekkimi­sel tegevusse astuma. Äraandmise tõttu tekkis grupi liikmetele juuli algul arreteerimisoht, kuid samal silmapilgul alanud õhualarm tekitas häire, mis võimaldas asjaosalistel Kärlasse ja Lümandusse metsa põgeneda. Metsa viidi kaasa 2 püstolkuulipildujat, vintpüsse, püstoleid ja laskemoona. Öösel järgnes esimestele metsavendadele postkontori välisvalvest 2

376

miilitsat ühes täie varustusega. Põgenejatele korraldati aga kohe haarang hävituspataljoni ja miilitsa poolt. Tekkinud tulevahetusel sai surma 2 metsavenda, kuna 2 miilitsat arreteeriti ja mõrvati. Septembri algul moo­dustus ka Leisis teatud rakuke omakaitse ülesannetega. Vi imane aga enne sakslaste tulekut tegevust ei alustanud, kuid rakendus kohe sakslaste saabudes. Eriline olukord tekkis aga Ruhnu saarel. Ruhnus asunud 14-st punaväelasest lahkus 10 tuletorni paadil juuli algul. Ülejäänud 4 aga vahistati omakaitselaste poolt kavalusega 9. juulil. Relvadeks olid ruhnu-lastel algul miilitsalt äravõetud hülgeküttimise püssid ja 4 punaväelastelt äravõetud püssi. 20. juulil asendati valla täitevkomitee endise vallavalit­susega. 30. juulil avastati ja vahistati saarel 3 punalaevastiku poolt raadio­jaamaga maale saadetud luurajat. Need vangistati, relvad aga jagati ruhnulastele. 1. augustil tulid saarele 3 Pärnu omakaitselast mootorpaadi­ga, tuues kaasa relvi ja laskemoona. Järgneval ööl löödi tagasi saarel maabuda püüdev punaväelaste salk. Maale heidetud käsigranaatidest said kergesti haavata 2 ruhnulast. 3. augustil lahkusid Pärnu omakaitselased, viies kaasa punaväelased ja luurajad. Relvastatud ruhnulasi oli sel ajal 70 meest, eesotsas J. Merendiga, kes oli endine määratud täitevkomitee esimees. Järgnesid õhurünnakud Ruhnule. Pommid langesid peamiselt põldudele. Peale ühe naise surmamise nimetamisväärset kahju ei tekkinud. 6. augusti hommikul ilmus saare juurde 15 laeva ja saarele maabus 500 — 700-meheline Punaväe dessant. Selle ülekaalu ees ruhnulased vastuhakka­misele ei mõtelnud, vaid põgenesid metsa. Saare väiksuse ja punaväelaste rohkuse tõttu oldi sunnitud varsti metsast välja tulema ja ära andma relvad ning laskemoon. Vahistati senine ruhnulaste juht ja koolijuhataja. Küla läbiotsimisel leiti 2 ruhnulase juurest laskemoona ja mõlemad viidi koos vahistatutega laevale. Saarele jäi Punavägi umbes kuuks ajaks, lahkudes sealt 6. või 7. septembril, vahepeal muud erilist kahju tekitamata. Saarele jäeti maha 6 läti kommunisti . Mõni päev hiljem sõitsid kohale Pärnu omakaitselased Saksa ohvitseriga eesotsas. Läti kommunist id arreteeriti. Ruhnul loodi 40-meheline omakaitse. Kuressaare vabastamise järel leiti seal mõrvatud ruhnulaste juhi laip.

Tule ja sõjamöllu hävitustöö ei olnud suuremal osal Saaremaal eriti suur. See oli tingitud asjaolust, et sõjasündmused arenesid kiirelt, välja arvatud Sõrve-Sääre kael, kus arenesid kahe nädala jooksul hävitavad lahingud. Seal lahingutallermaal hävinesid mitmed külad. Salme ja Suurna külad on täiesti varemetes. Saaremaal kannatasid sõjamöllust 441 majapi­damist. Eriti suured olid aga kaotused loomade alal. Hilisemal loendusel selgusid järgmised kaotuste arvud: 1000 hobust, 15 500 veist, 31 000 lammast ja 14 000 siga.

377

Ligi kuu aega pärast Saaremaa operatsiooni algust algas Hiiumaa operatsioon. Koos sakslastega võtsid sellest osa Haapsalu formeeritud omakaitselaste üksused, mis koosnesid nii saartelt päritolevaist meestest kui ka eriti selleks operatsiooniks kogunenud omakaitse meestest mujalt. Saarele jõudnud, paisusid need üksused kohalike juurdetulijate arvel. Sellest kujuneski Hiiumaa omakaitse. Hiiumaale läks edasi ka Saaremaa vabastamisest osa võtnud omakaitselaste gruppe. Meeskondade üleveost ja maaletoimetamisest võttis osa peale sõjalaevastiku laevade ja paatide ka kalapaate. Maabuti pühapäeval, 12. oktoobril Hiiu lõunaserval, kahes kohas läänerannikul ja lõunatipu juures. Mõlema punkti vahe oli umbes 20 km. Punaväega algul kokkupõrkeid ei olnud. Lõunarannikul maabunud osa kattis enne ära 10 km, kui kohtas esimest punaväelast. Mõne tunni järel mõlemad maabunud grupid ühinesid, lõigates ära muust osast Hiiu­maa lõunatipu koos Sõru sadamaga ja poolikult väljaehitatud Hindu tugevate patareidega. Tohvri baas ja patarei vallutati 12. okt. õhtupoolikul. Lõunatipust alanud Hiiumaa vallutamine edenes peamiselt mööda idaser­va teed põhja suunas. Liikumise peasuund oli Emmastest — Käina — Kärdla peale. Järgmisel päeval üritas Punavägi ägedamat vastupanu Nurste küla juures, mis kestis vaid veidi üle 3 tunni. Seejärel oli tõsise­maid vastupanuavaldusi vaid Puski juures. Emmaste vald puhastati bolševikest 13. oktoobril. Kokkupõrkeid oli peale Nurste veel Tohvri baasi ja Valgu küla ümbruses. Käina vallas kestsid võitlused 13. kuni 15. oktoob­rini, kusjuures ägedamad neist olid Käina aleviku juures. Emmastest Kärdla suunas liikuvad osad jõudsid 13. oktoobril kõigepealt Orjakusse. Vallutanud sadama, vabastasid selle järel kogu Kassaare. Sellega olid vallutatud mõlemad tammid, mis ühendasid Kassaart Hiiumaaga, ja oli mindud ühtlasi mööda Käina alevikust. Käina langes pärast lühikest võitlust 14. oktoobril. Käinast tungisid Saksa jõud edasi otse Kärdla linna suunas.

Linn vallutati 16. oktoobri pealelõunal linna ümbruses lühikest aega kestnud võitluse järele. Seejärel arenesid võitlused läänes ja idas. Läänes, Kõrgesaare vallas, kestsid võitlused 17. kuni 19. oktoobrini. Ägedamaid võitlusi oli Puski küla ümbruses. Kõpu poolsaarele taandunud Punavägi tahtis sulgeda juurdepääsu, pidades poolsaare kaela 38 tundi ägeda suurtükitule all. Kahe päevaga aga purustati Punaväe jõud ja sunniti alistuma. Saare idaserval kestsid võitlused kõige kauem. Pühalepa valla vabastamine kestis 14. oktoobrist kuni 21 . oktoobrini. Ägedamaid võitlusi toimus siin enne Kärdla vallutamist Nõmbu külas. Pühalepa kiriku ümbruses ja Heltermaal vaenlane vastupanu ei avaldanud. Punaväel oli koondatud Hiiumaale suurel arvul igasugu sõjamaterjale ja ka toiduaineid.

378

Enamuses jäid need kõik maha. Metsavendlust Hiiumaal laiemas ulatuses ei esinenud. Tuntumad metsavendade peidukohad olid Emmastes Õngu küla juures metsas, Käinas Kaigutsi küla heinamaal ja Pühalepa valla piirides olevail saarekestel: Saarnaki laiul, Heinlaiul ja Kõverlaiul. Võitlusi oli metsavendadel Leisu küla juures Emmaste vallas 12. juulil, kus kaotati 2 meest langenutena. Ülekaaluka vastase ees olid metsaven-nad-omakaitselased sunnitud tagasi tõmbuma. Samal ajal oli kokkupõrge ka Nurste metsavendadel, kes, kaotanud 1 mehe langenuna, olid sunnitud samuti taanduma.

Sõjamöllus andis kõige raskema hoobi Hiiumaale Kärdla kalevivab­riku hävitamine. Stalini käsul lakkas töötamast saare majanduselu tuik­soon. Mitu päeva tõusid leegid veel tagantjärele kord siin, kord seal suure käitise hoone rusude vahelt. Käinas levitati tulekahju ka bolševistliku kurja käe läbi. Siin hävisid tules Käina mootorveski, Putkaste seemnekasvanduse rehi ühes viljaga ja kirikla rehi. Hooneid hävis ka teistes valdades, kus tuli tekkis peaasjalikult lahingutegevusest.

Võitlused Hiiumaa vallutamisel olid viimased Eesti vabastamisel 1941. aastal. Võitluste lõppemisel 21. oktoobril jäi bolševike valdusse kuni 6. detsembrini veel Osmussaar, kuid sealt lahkus Punavägi võitlusteta. Igasuguseks vastuvõtuks valmis Saksa sõdurid ja omakaitselased randusid saarele püssipauguta. Nad leidsid ees vaid tühjade punkrite labürindi. Hangö vastas oleva Soome lahe sulgemise värava lõunapoolsel poolel ei üritatudki vastupanu.

Võitlustes Saaremaa ja Hiiumaa juures ja enne seda Tallinna ja Paldiski vallutamise ajal ning veelgi varem aitasid maavägede tegevusele tõhusalt kaasa merejõud kindraladmiral C a r 1 s i juhatusel, tegutsedes tihedas koostöös Soome merejõududega. Iseseisvate mereoperatsioonide peatähtsus seisis N. Vene sõjalaevastiku hoopide hädaohu kõrvaldamises Soome lahel ja Balti merel. Eriti märkimisväärne oli seejuures miinisõda. Soome lahe lääneossa paigutati kolm suurt miinivälja: esimene ja kõige pikem lääne poole Osmussaare — Hangö joont, Hiiumaa lääneserva ja Turu-eelse saarestiku vahele, teine eelmainitud joone ja Tallinna — Helsin­gi joone vahele, Pakri saarte ja otse põhjas asuva Soome ranna vahele ning kolmas kõige ulatuslikum miiniväli idapoole Tallinna — Helsingi joont. Viimase miinivälja lõunapiiriks oli Koiga — Käsmu lahe joon ja põhjapii­riks niisama pikk joon ida poole Helsingit. Ainult Tallinnast põgenemisel 27. ja 28. augustil sattusid ida pool Tallinna — Helsingi joont miinidele ja uppusid 21 N. Vene transportlaeva, kogumahuga enam kui 50 000 brt.-reg. tonni, peale selle mitu hävitajat, eelpostilaeva ja miinihävitajat. Miinivälja­del sai peale selle laevu vigastada ümmarguselt 70 000 brt.-reg. tonni

379

suuruses, mis seejärel uputati lennukite poolt. Vigastada sai ka ristleja "Kirov", mis vaevalt pääses Kroonlinna. 130 000 brt.-reg. tonni laevaruumi hävinemine tähendas N. Venele üldiselt poole kauba- ja sõjalaevastiku ruumi kaotsiminekut Balti merel.

Meie maa vabanes bolševike võimust 3,5 kuud kestnud visa võitluse järel. Saksa sõjaväe kaotuste kõrval on ka metsavendade-omakaitselaste kaotused tähelepanuväärt suured, ligi 560 meest laugenuid ning teadmata kadunuid ja üle 300 mehe haavatuid. Suuremad on omakaitselaste kao­tused seal, kus oli rohkearvulisem metsavendade-omakaitselaste pere ja kus oli intensiivsem tegevus. Maakondade järel oli metsavendadel-oma-kaitselastel senini kogunenud andmetel eelvõitlustel ja vabasta-misvõitlustel ning maa puhastamisel kaotusi langenute ning teadmata kadunutena ja haavatutena järgmiselt: Tartumaal 155 ja 79, Virumaal 152 ja 88, Viljandimaal 68 ja 13, Pärnumaal 40 ja 31 , Läänemaal 35 ja 14, Järvamaa] 29 ja 15, Harjumaal 16 ja 24, Võrumaal 10 ja 11, Tall innas 9 ja 8, Petserimaal 9 ja 1, Saaremaal 7 ja 0, Narva linnas 5 ja 9, Valgamaal 2 ja 6. Palju suuremad olid aga meie kaotused relvadeta võitluse kestel selle ühe aasta jooksul, mil bolševistlik võim meil valitses. Rahvaloenduste andmeil 1934. ja 1941. a. on Eesti elanike arvude vahe: 1 126 413 — 1 017 811 = 108 602 inimest. Seega on ligi 110 000 inimest kadunud, kellest suure osa kohta puuduvad vähemadki andmed. See arv peaks olema aga veel suurem, sest rahvaloenduste vahel 7 aasta jooksul oli ka teatud juurde­kasv. Nimeliselt on senini omaste ja kaaskodanike avaldiste põhjal ZEV-i (Zentralstelle zur Erfassung der verschleppten und mobiüsierten Esten) poolt kindlaks tehtud ligi 61 000 (täpselt 60 973) inimese kaotsiminek, kellest on 35 580 inimest mobilisatsioonikohustuslikena Venemaale viidud, 5 500 inimest Venemaale jäänud tegevteenistuslastest, 1 569 (täpselt) inimest käsutatud Venemaale tsiviilametnikena, 9 730 inimest viidud küüditatuna Venemaale orjusse, 7 200 arreteeritud ja 1 390 teadmata kadunud. Peale selle on kogutud andmed üle 1 800 mõrvatud inimese kohta. Need on meie rahva üldarvu juures kohutavad arvud. Tekib küsimus: üle 1 800 inimese on küll juba kindlate andmete põhjal mõrvatud, kuid kuipalju on mõrvatud inimesi teistest kadunute liikidest, kui palju on surnud nälja, külma ja taudide kätte? Seda valusamalt kõnelevad meile aga need arvud, et need olid kõik meie paremad inimesed. Suured on ka meie materiaalsed kaotused. Tulest on kannatada saanud esialgseil andmetel 13 000 hoonet, neist 7 500 hävinenud; 2 200 talundi hooned on hävinenud täielikult. Rängalt on vähenenud meie loomade arv. Loomade loendustel 1939. a. suvel ja 1942. a. algul saadud koduloomade ja kodulindude arvude vahe

380

näitab suurt vähenemist (arvud ümardatult): hobuseid 30 600 ehk 14 %, veiseid 239 800 ehk 34 %, sigu 223 600 ehk 50,1 %, lambaid 320 000 ehk 46 %, kodulinde 470 500 ehk 27,5 % ning mesiperesid 52 560 ehk 49,6 %. Hävinenud on rõhuv osa meie tööstustest. Nende arvude kõrval kahvata­vad meie Vabadussõja kaotuste arvud, kus loendati ümmargusel t 5000 surnut ja 1000 invaliidi, kus tule hävitustöö tagajärjed olid võrdlemisi väiksed (hävis osa Narva linna ja mõned piiriäärsed külad ning talud), kus tööstuse ja kaubanduse olukord, mis enne sõda oli juba langenud, ei läinud sõja ajal palju halvemaks.

Kaotuste kõrval oleme aga ka nii mõndagi võitnud selle bolševistliku aasta ja samuti viimaste võitluste kestel. See, mis oleme võitnud, on hävinenud materiaalseist varadest võib-olla isegi väärtuslikum. Meie soovime aga veel — kuigi meie inimkaotused on suured, et need valud ja pisarad, mis kallite inimelude purunemine on toonud üksikisikutele, suudaks end mõnegi võrra tasuda vaimsete aarete kogunemisega meie rahva kui ühise pere vaimsete väärtuste puutumata tagavarra. Oleme saavutanud kindlama üksmeele oma vaadetes kui kunagi varem — oleme leidnud uuesti iseennast oma rahvuslikus tervikus, oma väärtustes. Soovime, et lühikese aja jooksul saadud raske õppetund oleks küllaldane, et meie rahva üksmeeles ei tekiks mõrasid mõne mööduva meeleolu mõjul. Bolševistliku punaarmeelase, politruki ja komissari olemasolu tõestas meile, et selle maailmaga pole meil midagi ühist. Ühised võitlused õlg-õla kõrval Saksa sõjaväega on loonud väärtusi, mille tulemused selguvad alles tulevikus. Saksa sõdurite ja metsavendade ning omakait­selaste hauad kõrvuti üle meie maa kinnitavad, et on tekkinud teineteist tunnustav ühine arusaamine, et on olemas sõprus, mis on kinnitatud veristes võitlustes, et see on praegu õige tee, mille oleme valinud.