Aasta Ettevõtja 20124. oktoober 2012

Eesti Aasta Ettevõtja 2012 koostööpartnerid:

Visioon Kirg Saavutus8. novembril kuulutatakse välja Eesti Aasta Ettevõtja 2012, kes osaleb järgmisel aastal Monte Carlos toimuval rahvusvahelisel World Entrepreneur Of The Year konkursil.

SECRET MISSION

E R A L D A B M E H E D P O I S T E S T

b a l d e s s a r i n i - f r a g r a n c e s . c o m

3

Aasta Ettevõtja 2012

Eesti aasta ettevõtja konkurss toob igal aastal eeskujuks põ­nevaid lugusid ettevõtjate igapäevaelust ja sellest, kuidas üldse ettevõtjaks saadakse. Ka tänavuse konkursi intervjuu­

dest joonistub välja, et enamasti on ettevõtlusega alustamine ol­nud pigem juhuslik, on haaratud kinni ettesattuvatest võimalus­test.

Kes kaotas töö ja pidi endale ise töökoha looma, et leib oleks laual ja pere vajadused kaetud. Kes katsetas tudengina äriideed, millest kasvas välja edukas äriettevõte. Kes oli lihtsalt õigel het­kel õiges kohas ja alustas oma ettevõtjakarjääri mõne riikliku asu­tuse erastamisest. Või kes alustas ettevõtlusega vaikselt ja turva­liselt põhitöö kõrvalt, kuni tekkis piisav kindlustunne, et just oma äri on õige tee tulevikuks.

Ühes on Eesti ettevõtjad aga üksmeelel: mida varem ettevõt­lusega alustad, seda lihtsam on kohaneda. Noorena ei ole näiteks perekondlikku vastutust ega suuri finantskohustusi ja siis on ker­gem riskida kaotusega – ettevõtjaks olemine tähendab riskide võtmist iga päev.

Need ei ole üksnes kogemuslikud soovitused – sedasama kin­nitab ka Ernst & Youngi poolt ettevõtjate hulgas mullu korralda­tud rahvusvaheline uuring, millest selgub, et üle poolte (55 prot­senti) edukatest ettevõtjatest on alustanud ettevõtlusega enne 30. eluaastat.

Uuringust, milles küsitleti 685 ettevõtjat eri riikidest ja majan­dusharudest, selgus veel, et kuigi ettevõtlusega alustati noorelt, jõudis suur osa (58%) ettevõtjatest pärast kõrghariduse omanda­mist ka erialast tööd teha, omandades seeläbi väärtuslikke koge­musi iseseisvaks tegutsemiseks. Suurimaks õnnestumise põhju­seks peetigi ettevõtlusele eelnenud kogemust töötajana (nii leidis 33 protsenti vastanutest), millele järgnesid väikese vahega kõrg­haridus (30 protsenti) ja mentorite olemasolu (26 protsenti). See­ga, olgugi et me loeme edukatest ettevõtjatest, kes alustasid ette­võtlusega ülikoolipingis, näitab statistika midagi muud.

Ettevõtlusega alustamiseks ei ole õiget vanust ega õiget ret­septi, oluline on pealehakkamine ehk ettevõtlikkus ja, nagu mit­med aasta ettevõtja kandidaadid märkisid, ka paindlikkus. Täna­päeval, kus kellad tiksuvad justkui kiiremini kui varem, ei ole äri­plaani viimistlemiseks aega aastaid – sest sageli see, mis toimis äris varem, ei pruugi toimida täna või homme. Majandusedu või vastupidi tagasilöögid on nõudnud ettevõtjatelt kiiret reageeri­mist ja kohandumist ning need, kes seda on suutnud, on täna ka Eesti edukamate hulgas.

Öeldakse, et ettevõtjaks ei sünnita, vaid kasvatakse paljude ot­suste ja valikute kaudu. Seepärast ongi lood meie edukatest ette­võtjatest enam kui numbrite jada rittaseadmine, järjekordse ede­tabeli koostamine või suurimatest suurima otsimine. Me soovime tunnustada kõiki ettevõtjaid, kuid valime välja ühe, selle kõige et­tevõtlikuma meelelaadiga omaniku ja juhi, kes läheks Eestit esin­dama glamuursele maailma aasta ettevõtja konkursile Monte Car­losse.

Millal on õige aeg alustada ettevõtlusega?

Ranno TingasErnst & Young Baltic

Partner, juhatuse liige

Aasta Ettevõtja 2012

Descriptor line oneDescriptor line twoDescriptor line one

Descriptor line two

Descriptor line oneDescriptor line twoDescriptor line one

Descriptor line two

Väljaandja AS Eesti AjalehedToimetaja Toivo Tänavsuu toivo.tanavsuu@ekspress.eeKujundus Tuuli PreesKorrektuur Katrin HallasKOOSTÖÖPARTNER

foto Ernst & Young

4

Aasta Ettevõtja 2012

Hedwig MeidraErnst & Young Baltic

Eesti aasta ettevõtja programmi juht

Puutume iga päev kokku eri ette­võtete, nende toodete ja kauba­märkidega. Aga kas mõtleme sel­

lele, kuidas need alguse said? Maail­mas antakse välja igasuguseid auhin­du, neist kuulsamad on ehk filmitöös­tuse Oscarid ning teadlaste Nobeli au­hinnad. Kuid kas ettevõtjad, kes an­navad tööd miljonitele inimestele üle maailma ja panustavad ühiskonda, vää­rivad vähem tähelepanu? Heade idee­de ja ettevõtliku meelelaadiga inimes­te tunnustamiseks ongi mõeldud Entre­preneur Of The Year ehk aasta ettevõt­ja konkurss.

Algul USAs laineid löönud konkurss on tänaseks kasvanud rahvusvaheli­seks. Maailmas antakse auhinnad igal aastal üle 140 linnas ja 51 riigis. Aas­ta ettevõtja konkursi missioon on tut­vustada ettevõtja visioone ja unistusi, ärieetikat, sotsiaalset panust ühiskon­da, aga ka läbitud vigu ja õnnestumisi.

Eestis viies kord parimat validaEestis on aasta ettevõtja tiitlit välja an­tud neli korda, kuid konkursi on nende aastate jooksul läbinud paljud tunnus­tamist väärivaid tegijad. Nad on panus­tanud meie väikese riigi tulevikku ning näidanud, et rahvusvahelises konku­rentsis on võimalik edu saavutada. Kõik senised võitjad – Jaan Puusaag, Indrek Sepp, Peter Hunt, Priit Alamäe ja Taavi Kotka – on olnud suurte edulugude loo­mise juures, näidanud üles nutikust toi­me tulla keerulistes majandustingimus­tes ja laiendanud oma ettevõtte piire Eestist väljapoole. Konkursil on elutöö­preemia pälvinud Ülo Pärnits ja Raul Roman Tavast, olles paistnud ettevõtlik­kuse ja riskijulgusega silma kogu elu.

Rahvusvahelisest aasta ettevõtja konkursist on ajaloo vältel käinud läbi selliseid staarid nagu näiteks Jeff Bezos Amazon.com’ist; Sergei Brin ja Larry Page Google’ist; Howard Schultz Star­bucksist ja Reid Hoffman LinkedInist. Eestit sel aastal juba teist korda külas­

tava kuulsa Cirque de Soleil’ taga sei­sev Guy Lalibertè on võitnud Entrepre­neur Of The Year’ konkursi aastal 2006 ja seejärel World Entrepreneur Of The Year 2007 tiitli.

Eelmisel aastal kuulutati Soome pa­rimaks ettevõtjaks Mikael Hed Roviost, mida tunneme “Angry Birdsi” järgi.

Sõltumatu žüriiEntrepreneur Of The Year programm on rahvusvaheliselt kokku lepitud. Võit­ja valib alati välja sõltumatu žürii (vt lk 25), kes hindab ettevõtjaid lähtuvalt kuuest aspektist, milleks on ettevõtlik meelelaad, strateegia alused ning kon­kurentsieelised, innovatsioon, töömee­todid ja protsessid, majandusedu, eeti­ka ning ühiskondlik panus. Kandideeri­ma pääsevad vaid need, kellel on firma­des osalus ning kes juhivad, otsustavad ja vastutavad, kelle ettevõtte käive on vähemalt kaks miljonit eurot ning töö­tajate arv kümme või rohkem.

2012. aastal said osalemiskutse ligi 1000 ettevõtjat, kellest Ernst & Young valis välja 15. Iga kandidaadiga kohtu­ti personaalselt ning kahetunnise in­tervjuu käigus said nad rääkida nii en­dast kui ka oma ettevõttest. Intervjuu­de põhjal selgitas sõltumatu žürii välja finalistid ja valib lõpuks ka võitja.

Finalistidega kohtub žürii isikli­kult, et ettevõtjaid tundma õppida, saa­da aru nende tulevikuvisioonidest ning arutleda tehtud töö tulemuste üle. Ees­

ti väiksuse juures tuleb ettevõtjatel pa­ratamatult välisriikidesse laieneda. Konkursil hinnataksegi kõrgelt ekspor­divõimekust ja toodete ning teenus­te potentsiaali välisturgudel, mis on üks peamisi tegureid ettevõtte järjepi­deva kasvu saavutamiseks. Teise oluli­se aspektina vaatleb žürii ettevõtja pa­nust töökohtade loomisel. Kui meie ärid arenevad välisturgudel, toob see kaa­sa ka nõudluse kasvu, mis kajastub uutes töökohtades. Kolmas oluline kri­teerium on ettevõtjate riskivalmidus ja isiklik rahaline panus ettevõttesse.

Eesti aasta ettevõtja valitakse tra­ditsiooniliselt välja novembris toimu­va gala hommikul. Galal kuulutatakse võitja pidulikult välja ning antakse tal­le edasi teatepulk osalemaks juba “järg­mises ringis” ehk Monte Carlos toimu­val rahvusvahelisel World Entrepreneur Of The Year’ konkursil.

Riikide parimad Monte CarlosMonte Carlos võib tavaliselt juuni algu­ses, kui on just lõppenud vormelietapp, tunnetada linnapildis ettevalmistu­si saabuva suursündmuse World Entre­preneur Of The Year’ pidustusteks. Vas­tuvõtt algab juba Prantsusmaal Nice’i lennujaamas, kust 51 riigi delegatsioo­nid helikopteriga Monte Carlosse Ho­tel Hermitage’i lennutatakse. Seal võõ­rustavad neid Ernst & Youngi eri riiki­de esindajad.

Ettevõtjatele on see suurepärane võimalus suhelda rahvusvahelise mee­dia ja teiste riikide parimatega nii oma ärisektorist kui laiemalt, luua uusi kon­takte ning kuulata tipptegijate põne­vaid lugusid. Rahvusvahelisel žüriil tu­leb nende päevade jooksul intervjuee­rida kõigi 51 riigi ettevõtjaid, et valida see üks ja ainuke, kes pälvib maailma aasta ettevõtja tiitli.

Neli päeva kestev programm kul­mineerub suurejoonelise ja glamuur­se galaga Salle des Etoiles’is. Aplausi ja hüüete saatel kutsutakse kõik ette­võtjad ükshaaval lavale väärikaid auta­susid vastu võtma. Peale võitja jäävad kõik teised ettevõtjad solidaarselt jaga­ma auväärt teist kohta.

Miks ja kuidas korraldame aasta ettevõtja konkurssi?

k o n k u r s i s t

foto Ernst & Young

Oma kõige esimese laenu väljastasime Norra kaupmehele Evendsenile 1848. a. viinakoorma tagatisel.Sest me uskusime tema äriplaani.

Ajad on küll edasi läinud, kuid meie suhtumine on jäänud samaks. Nordea on stabiilne finantspartner, kes oskab hinnata Sinu ettevõtte potentsiaalikat äriplaani ning on toeks nii headel kui halbadel aegadel. Tule meile – arutame koos kõiki võimalusi!

6

Aasta Ettevõtja 2012

Joakim Heleniustrigon Capital group, nõukogu esimees

Rahvusvahelistumise tagajärjel on kasvanud konkurents kapita­lile. Mida rohkem on ühe elaniku

kohta kapitali, seda kõrgem on tõenäo­liselt ka selle riigi elatustase.

Eestil, nagu ka teistel riikidel, on kaks võimalust kapitali hulga suuren­damiseks. Esiteks, leida võimalusi kaa­sata seda välisriikidest, ning teiseks, lei­da võimalusi kasvatada olemasolevat kodumaist kapitali. Skandinaavia ela­tustasemeni jõudmiseks peab Eesti ma­janduspoliitika soosima mõlemat.

Ilma uute ettevõtete tekkimiseta ja olemasolevate kasvuta on kodumai­se kapitali akumuleerumine praktili­selt võimatu. Et kapital kasvaks, selleks on tarvis aktiivseid ja motiveeritud et­tevõtjaid.

Siit järeldub, et rahvusvaheline kon­kurents kapitali pärast on ühtlasi rah­vusvaheline võistlus ettevõtjate pärast. Kuid kes õieti on ettevõtja?

Vikipeedia järgi on ettevõtja “ette­võtlik isik, kes kasvatab kapitali läbi ris­ki ja/või initsiatiivi”. See on hea definit­sioon, realistlikult lai ega seo ettevõt­likkust otseselt omandiga. Teatud mõt­tes jagab see ettevõtluse kahte kate­gooriasse: esiteks kapitali pakkujad, kes riskivad oma rahaga, ja teiseks äriliid­rid/juhid/spetsialistid (kes võivad samu­ti olla kapitali pakkujad), kellel on al­gatused, kuidas olemasolevat kapita­li kasvatada. Viimaseid nähakse maail­mas järjest enam võtmetegelastena ka kogukonna elatustaseme parandami­sel laiemalt.

Rahvusvaheline nõudlus kasulike oskustega inimeste järele järjest suure­neb. Kuidas saaks Eesti selles olukorras ettevõtluse kaudu kapitali kasvatada, et siin tekiks uusi ettevõtteid ja olemas­olevad ettevõtted kasvaksid?

Eesti suureks nõrkuseks rahvusva­heliselt edukate ettevõtete riigina on väiksus. Uus konkurentsivõimeline et­tevõte alustab tavaliselt kasvu kodu­turul, enne kui kaalub laienemist välis­riikidesse. Mida suurem on koduturg, seda suuremaks võib ettevõte seal kas­vada.

Majanduse kasvuretsept: meelitame varad Eestisse

Aga näiteks siseturul edukas kii­re kasvuga Saksa ettevõte on tõenäoli­selt palju suurem kui võrreldavalt sama edukas, kiire kasvuga ja samas sekto­ris Eesti turul tegutsev firma. Kui need kaks astuvad omavahel konkurentsi toodete või teenuste ekspordis, kumb siis tõenäolisemalt peale jääb?

Väiksus on takistuseks kõigile väi­keriikidest pärit ettevõtetele. Aga ar­vestades, et Eesti on üks väiksemaid Euroopa riike, on meil probleem eriti terav. Kas seda saab kuidagi ületada või leevendada? Saab!

Ainus võimalus selleks on veen­da Eesti ettevõtjaid mitte piirama oma ambitsioone vaid Eesti turuga. Siinse­tel ettevõtetel tuleb laiendada oma aru­saama koduturust, et saavutada ülekaal suurema koduturuga konkurentide üle. Selleks on tarvis Eestisse meelitada vä­lisriikide ettevõtjaid, kes alustaksid siin oma ärisid või koliksid oma ettevõtted Eestisse.

Eesti ettevõtjatel tuleb aga välis­maalt siia meelitada ettevõtlikke juhte ja spetsialiste. Et saada üle Eestis pal­judel aladel kammitsevast teadmiste ja kogemuste puudusest, seda eriti just toodete ja teenuste müügi alal.

Eestil ja siinsetel ettevõtetel tuleks kasu lõigata järgmistest eelistest: esi­teks Euroopa Liidu ja eurotsooni liik­melisusega kaasnev valuuta stabiilsus (võrreldes ohuga omada praegusel eba­kindlal ajal väga väikest valuutat, mil­lest keegi teine piisavalt aru ei saa, et

seda usaldada) ja suhteliselt lihtne ligi­pääs teistele ELi turgudele. Teiseks suh­teliselt atraktiivne maksukeskkond. Kol­mandaks rikas naaber Soome, kus mak­sud tõusevad ja kelle ettevõtjaid võib aina lihtsama vaevaga veenda ärisid Eestisse üle tooma. Ja neljandaks laialt levinud inglise keele oskus.

Eesti valitsusel tuleks märkimis­väärselt tõsta kasvutempot ja seeläbi kohaliku kapitali akumulatsiooni ette­võtluses. Selleks tuleks esiteks jätka­ta maksukoormuse nihutamist sissetu­lekult ja tööjõult (tööjõumaksud) tarbi­mise suunas, et teha ettevõtjatele liht­samaks oma äride kasvatamine, mida ei saa teha ilma uute töökohtade loo­miseta.

Teiseks tuleks praeguses eurodeba­tis toetada neid, kes propageerivad lii­kumist ühtsema Euroopa poole (mida väiksem on ELi liikmesriik, seda roh­kem on sellel riigil võita tõeliselt ühen­datud Euroopa majanduseses, mis vä­hendab suuremate koduturgudega riiki­dest pärit ettevõtete suuruse eeliseid).

Kolmandaks peaks tegema kõik, et veenda Soome väikese ja keskmise suu­rusega ettevõtteid oma tegevust Eestis­se üle tooma. Soome on Eesti jaoks klii­ma ja keele tõttu ainuke realistlik kõr­gelt kvalifitseeritud ettevõtjate allikas.

Ning neljandaks tuleks valitsusel julgustada oskustööliste valikulist sis­serännet Eestisse vaesematest riikidest, tõenäoliselt endistelt Nõukogude Lii­du aladelt, kindlustades samal ajal iga­külgselt selliste immigrantide kiiret su­landumist Eesti ühiskonda. Sest Ees­ti statistilised prognoosid näitavad töö­ealise elanikkonna kahanemist aastaks 2050 tervelt viiendiku võrra!

Majandusedu musternäiteks, mida teised riigid kadestavad, võib Eesti saa­da vaid juhul, kui mõistab, et ainus viis jõukamaks saada on välismaalt kapita­li, ettevõtlusoskusi ja oskustöölisi ligi meelitades.

Kui agressiivselt selle kallal tööd te­hakse, sellest sõltub isegi Eestis paikne­vate ettevõtete võime uut kapitali luua.

Ettevõtjad ja ärid reageerivad õi­getele signaalidele – usun, et praegu­ne valitsus on võimeline langetama õi­ged otsused.

m a j a n d u s p i l k

foto tiit Blaat

Eesti naine võitleb maailma surmabakteritega ruth oltjeri (52) asutatud keemiaettevõte Chemi­Pharm üritab läbimurret Aasia suunal.

Kirsti Vainküla Eesti Ekspress

“Äärmiselt kompetentne ja pädev omal erialal. Laia sil­maringiga ja väga sõbralik

inimene. Kuna on suur spetsialist, siis tema juurde on suur järjekord.” Nii hin­dab Tervisetrend.ee portaalis üks pat­sient sisehaiguste arsti Ruth Oltjerit. Sealsel arstide viie punkti skaalal on dr Oltjeril peaaegu maksimum – 4,9 punkti. 0,1 punkti jääb puudu kehva kättesaadavuse tõttu.

See on tõsi. Päeval, mil kuuluta­ti välja Eesti aasta ettevõtja tiitli nomi­nendid, oli Ruth Oltjerit võimatu taba­da. Tema telefon kutsus päevi “välis­maist tooni”, kuid jäi vastu võtmata. Siis helistab ta aga ühel päeval ise taga­si ja justkui vabandab, et tal on “süda­öö ja nüüd natuke aega”. “Olen Malai­sias, kuid kohe lendan Singapuri,” tea­tab ta kadestamisväärse ja eeskujuks seadmist vääriva värskusega.

Oltjeri elu ja tegemised on süm­bioos õigest erialavalikust, õnnest ja missioonitundest. Ta ei kuulu nende arstide sekka, kes kipuks Eestist viletsa palga tõttu pagema. Ta elab, töötab ja kuulub endiselt Eestile, vaatamata sel­lele, et visiitkaarte on tal mitmes kee­les – eesti, vene, inglise, jaapani, hiina ja malai keeles. Aga nüüd on ta vähem arst, rohkem ärinaine.

Oltjer juhib Pääskülas asuvat des­infektsioonivahendeid tootvat keemia­ettevõtet Chemi­Pharm, mis võitleb üle maailma mikroobidega. Esimesed 15 aastat Euroopas ja Venemaal, kaks vii­mast ka Aasias. Firmal on umbes 5000 klienti, peamiselt meditsiiniasutused, hambaravilad, perearstikeskused, koo­lid, lasteaiad, toiduainetööstused, hool­dekodud jne. Chemi­Pharm pälvis tä­navu ka mulluste majandustulemuste eest Eesti eduka ettevõtte tunnustuse, tema krediidireiting on igati eeskujulik.

Isiklik terviserike viis äriniAastaid tagasi, kui Ruth Oltjer – õbluke väikese tütre ema – üliõpilasena Tartu Ülikooli Kliinikumi intensiivraviosakon­nas praktikat tegi, oli kombeks süstlaid enne nende kasutamist keeta. Õhku paiskusid nii penitsilliini kui ka muu­de ravimite aurud. Käsi desinfitseeriti kangete vahenditega. Selle tulemusel jäi Oltjer astmasse ja tal tekkis nahaal­lergia.

Hiljem Eesti esimese, Telliskivi pere­arstikeskuse ühe rajajana ning sisehai­guste arstina töötades mõistis naine, et peab oma tervise nimel kange keemia kasutamisest loobuma. Arstina teadis ta täpselt, mida on vaja, ning uuris va­nade tuttavate abiga Inglismaalt välja sobivad vahendid.

1995. aastal tõi Oltjer esimesed too­ted Eestisse. Suure menu tõttu lõi ta kaks aastat hiljem inglastega ühisfirma

Aasta Ettevõtja 2012finalist

KOHTUB ISEGI RIIGIJUHTIDEGA: Malaisias kutsuti Ruth Oltjeri auks

kokku valitsuse era-korraline istung.

foto maris ojasuu / äriPäEv

7

8

Aasta Ettevõtja 2012

Chemi­Pharm – inglastelt tuli algne os­kusteave, laieneti Lätti, Leetu ja üsna pea ka Soome. Kuna Inglismaal oli des­infitseerimisvahendite tootmine kulu­kas, koliti 2000. aastal tootmine Eestis­se, Pääskülla.

Oltjer pole siiski päris kadunud ka arstina. Sel alal töötab ta Eestis osali­se koormusega. Kuid firmajuhina on ta suutnud ühendada sotsiaalse mis­siooni ja reaalse elu. Firma laienemi­sel uutele turgudele tutvub ärinaine kõigepealt Maailma Tervishoiuorga­nisatsiooni (WHO) poolt avaldatava MRSA indeksiga – see näitab teatava­te haiglasiseste infektsioonide (metit­silliinresistentsete stafülokokkide, an­tibiootikumide ravile allumatu super­bakteri) põhjustatud surmajuhtumite taset üle maailma. Kõige rängem on olukord soojas ja niiskes Aasias: hü­gieen on kehv ning bakteritest tekki­nud infektsioonid on tõsised, sellele ei osata ja kohati ei tahetagi tähele­panu pöörata.

Kardetud bakteri (staphylococcus au-reuse) osakaal haiglasisestes infektsioo­nides on näiteks Indoneesias nii suur, et MRSA indeks on jäetud seal üldse määramata! Praegu on Chemi­Pharmil edasimüüjad Malaisias, Pakistanis ja Singapuris, ees ootab toodete registree­rimine Tais, Indoneesias. Läbirääkimisi peetakse Saudi Araabia ja Iraagiga.

Igal pool isemoodiEnne kui Oltjer nendes riikides äri käi­vitab, siseneb ta sinna arstina: korral­dab rahvusvahelisi koolitusi ja semina­re infektsioonialase teadlikkuse tõstmi­seks, kohtub isegi riigijuhtidega. Ma­

jakutse töötada Aasia turu jaoks välja sobiv vee baasil loodud desinfektsioo­nivahend, mida saaks kasutada ka ope­ratsioonieelseks kätepuhastuseks.

Oltjeri sõnul oleks see revolutsioo­niline, sest sellist toodet veel maailmas ei ole. Toodete arendamisel on kõige tähtsam, et need oleksid sõbralikud nii kasutajale kui ka keskkonnale. Oltjerile pole tähtis mitte see, kui mitu kontei­nerit kaupa ta müüa suudab, vaid kui palju patsiente saab päästetud.

Eesti haiglatest kasutab 85 protsen­ti Chemi­Pharmi tooteid. Personali al­lergiseerimisaste on viidud miinimumi­ni. Vältimaks käte kuivamist on seebid valmistatud kreemalustel ning neile on lisatud nahakaitsekomponendid. Käte antiseptikume on aga lisaks kätekaitse­komponentidele täiendatud ka siidipro­teiiniga, et arstidel oleks enne operat­siooni kergem kindaid kätte tõmmata. Peale haiglate näeb Chemi­Pharm oma toodangule turgu ka toiduaine­ ja turis­mitööstuses.

Isiklik õnn tagab äriõnneSkype’i vahendusel Oltjeriga intervjuud tehes paistab läbi veebikaamerasilma kaunis, õlgadeni ulatuvate juustega nooruslik blondiin.

Firmajuhina on talle iseloomulik lai loomulik naeratus. Oltjeri ettevõttes on “vaba stiil” ja paindlik tööaeg, tööle on lubatud tulla koos lemmiklooma või lastega – eeldusel, et lastel ega looma­del igav ei hakka.

Oltjer oskab hinnata naise valikuid pere ja töö vahel, sest mäletab het­ki oma ülikooliajast, mil ta koguni viie­päevase beebiga loengusse läks. Last polnud kuhugi jätta, sest abikaasa oli sõjaväes, ja õppejõu hoiatus “esime­se piiksuni” mõjus tõsise väljakutsena – seda nii tudengi kui ka emana. Aga pisipreili käitus hästi ning oli vaid vä­hestel kordadel ülikooli garderoobitä­dide kiigutada. Nüüd töötab Oltjeri üli­kooli seinte vahel sirgunud vanem tü­tar Britta vandeadvokaadina ja noorem tütar Gretta õpib Uppsala ülikoolis rah­vusvahelist õigust. Emana hindab Olt­jer tütarde panuseid ka ärialaselt – kui teismelistena kleepisid nad firmas pur­kidele silte, siis nüüd aitavad juriidilis­te lepingutega.

Õieti ongi tegu perefirmaga, sest abikaasa Andres Oltjer on firmas sise­turu müügidirektor. Kui jääb vabamat aega, lähevad Ruth ja Andres seltskon­natantsutundi või mägedesse suusa­tama.

AS Chemi-Pharm(tuhandetes eurodes, 2011. a)

Käive 2169 (+8%)

Ärikasum 105 (+72%)

Töötajate arv 48

Käibe jaotus

Ruth Oltjeri osalus 70%

48% Euroopa 45% Eestimuud

7%

laisias kutsuti tema auks kokku koguni valitsuse erakorraline istung!

Enne sõitu võõra kultuuri ja elukor­raldusega riiki õpib Oltjer maa kom­beid, alates kummardustest, lõpetades värvide tähendustega. Nii näiteks pole Aasia riikides visiitkaart kunagi lihtsalt üks tavaline papitükk, vaid oluline sõ­numikandja. Kui Eestis on Oltjeril vi­siitkaart sinise ja hõbedase kirjaga, siis Singapuris jagab ta rohelise ja kuldse, Jaapanis aga hoopis valge ja kuldse kir­jaga visiitkaarte. Jaapanis on visiitkaar­did meestel ja naistel erinevad – kui meestel võib olla ainult ingliskeelne, siis naistel mitte. Oltjeril on ühel kaardi poolel inglis­, teisel jaapanikeelne tekst.

“Kui naine ulatab Jaapanis ainult ingliskeelse visiitkaardi, tähendab see, et ta on kas sekretär või kotikandja,” iseloomustab eestlanna ärikultuuride erinevust. Erinev on ka usk – kuna is­lam keelab alkoholi tarvitamise, ei ka­sutata Aasias eriti ka alkoholi baasil loodud desinfektsioonivahendeid. Isegi käte antiseptikaks kasutatakse islami­maades senini bakteriostaatilisi seepe, mis pole piisavalt tõhusad.

Nii ongi Chemi­Pharmi suurim väl­

INGLISMAALT PÄÄSKÜLLA: Chemi-Pharmi tootmine koliti Inglismaalt Eestisse 2000. aastal.

foto vEiko tõkman / äriPäEv

11

Aasta Ettevõtja 2012

Tiina JõgedaEesti Ekspress

Igor Berman võtab mind vastu hiig­laslikus laohoones Maardus. Me võiksime kohtuda ju ka Elme Me­

talli mugavas kontoris Punasel tänaval või koguni emafirma BLRT Grupi pea­hoones Koplis, kuid siis jääks mul näge­mata, kuidas Berman heidab pilgu üle määratusse kaarhalli laotatud lehtme­talli virnade ja traadikerade. See on lap­sevanema harras pilk, kes on oma võsu­kese arengus osalenud nii heas kui hal­vas, nii tõusudes kui komistamistes.

Elme Metall, nagu öeldud, on BLRT Gruppi kuuluv ettevõte, mis tegeleb mustast ja värvilisest metallist tooriku­te müügiga (ja leht­ ja sordimetalli tööt­lemisega) Eestis, Skandinaavias ning Ida­ ja Kesk­Euroopa riikides. Ta omab

tütarettevõtteid Lätis, Leedus, Vene­maal, Poolas ja Soomes.

Firmas töötab 360 inimest, tal on müügiesindused, laod ja teeninduskes­kused kuues riigis: Eestis, Lätis, Leedus, Soomes, Poolas ja Venemaal. Mullu rea­liseeris Elme Metall 185 000 tonni me­talli. Et asi oleks selgem, ütleb Berman, et Eesti turul aastas liikuvast 250 000 tonnist metallist pärineb 75 000 tonni Elme Metallist.

Alustas nagu vendki laevaremonditehases Igor Berman ei oska seletada, mida nimi Elme täpselt tähendab, sest fir­ma loodi pool aastat enne seda, kui tema selle etteotsa astus. Arvatavasti on Elme lühend sõnadest “elektro­meh­haanika”.

Berman saabus Eestisse 1988. aas­

tal ning alustas tööd Balti Laevaremon­ditehases tsehhi meistriabina. Tema vend, praegune suurtööstur Fjodor, oli seal juba ees, aga otsuse Eestisse tul­la tegi Igor ise. Vendade elu on mõneski mõttes kulgenud rööbiti: mõlemad õp­pisid Kaliningradi Tehnoloogiainstituu­dis ja praegu on isegi nende kodud suh­teliselt lähestikku.

Noorem vend Igor on hariduselt toi­duainetööstuse seadmete insener­meh­haanik. “Meie isa oli insener ja ma ei kujutanud ette, et minust võinuks mi­dagi muud saada kui insener,” mee­nutab Igor. “Tahtsin saada inseneriks, konstruktoriks. Mulle kingiti igaks sün­nipäevaks konstruktoreid, kuni sain 12aastaseks.”

Pere elas Ukrainas, Vinnitsa oblastis väikeses linnakeses. Kuigi Igor käib töö­asjus Ukrainas väga tihti, lapsepõlve­

Baltikumi metallikunnigor Berman (46) tuli Kopli laevaremonditehasesse tööle juba sotsialismi ajal, kuid kujunes seal olude sunnil edukaks kapitalistiks.

Aasta Ettevõtja 2012finalist

OMAB SUURT TÜKKI: Umbes iga kolmas tonn Eesti turul liikuvast metallist läheb läbi Igor Bermani firma. foto tiit Blaat

12

Aasta Ettevõtja 2012

maile satub harva. Majas, kus nad ela­sid, elavad nüüd nende sugulased.

Esimesed aastad Eestis olid küll hu­vitavad ühiskondlikus plaanis, kuid äri­liselt läks põnevaks alles vabariigi taas­loomise järel. Tarnijate ja tellimuste säi­litamine nõudis suurt pingutust ka lae­varemonditehaselt. “Me elasime plaani­majanduses. Kui see lagunes, tuli välja mõelda, kuidas säilitada kollektiiv ja si­demed. Mõistsin, et tuleb säilitada töö, mida ma oskan teha,” räägib Berman.

Sotsialismi surm sundis kapitalismi õppimaKapitalismist teadis üliõpilane Igor sama palju kui kõik Nõukogude kooli­noored: et see on paha. Kaliningradis õppides said tudengid neljandal kursu­sel nii­öelda meremehe passi. Sellega sai välisvetesse laevadele tööle – mere­mehe amet oli üks väheseid, kus teeniti korralikku palka. “Mõtlesin, et pool aas­tat teen küll merel ühtejutti tööd, aga rahaga pole kaldal ikka midagi teha: autot osta oli raske, sai end ainult kope­ratiivkorteri järjekorda panna.”

Sotsialistliku ühisomandivormi la­gunemisel sundis elu ise peale uute os­kuste õppimise. Ettevõtlusest ei tead­nud Berman midagi. Tuli õppida prot­sessi kaudu, kasutades intuitsiooni. “Kord saime Venemaalt raha asemel ta­saarveldusena vagunitäie jalgrattaid. Kujutage ette, insener nagu ma olin, müüa ei oska, kuid rattad tuleb kuidagi realiseerida. See kogemus andis julguse edasi minna.

Alguses olin üksi, siis kolmekesi ja nüüd on meid üle kolmesaja,” mär­gib ta. Suurema osa juhtidest värbab ta tööle ise, ehkki kinnitab, et personali­osakonna eest ta tööd ära ei tee. Liht­salt inimeste tundmine ja intuitsioon olevat ettevõtte juhi olulised “tööva­hendid”.

“Üksteist aastat tagasi kutsusin meile tööle värske ülikoolilõpetaja, kes

tahtis iga hinna eest pangandusse tööle minna. Rääkisin temaga viis tundi ja tä­naseks on ta ettevõtet juhtinud kahek­sa aastat!”

Baltikumi turuliider Elme Metalli töötajate keskmine vanus on 35 ringis. Inimesi kaasatakse firmas­se eri elualadelt ja õpetatakse nad väl­ja. Metalliäri pole lihtlabane ost­müük, see on palju keerukam. 1990ndate al­guses olid tööle võtmise kriteeriumid lihtsad: piisas sellest, kui inimene os­kas eesti ja inglise keelt. Tänapäeval on keeleoskus nii enesestmõistetav, et sel­lest ei tehta isegi juttu. Vajatakse hoo­pis teisi oskusi.

Elme Metalli uus keskladu Maardus avati alles sel suvel. Krunt soetati enam­pakkumisel Levadia Metalli pankrotiva­rana seitsme miljoni euro eest. Berman seisab keset laoplatsi ja ei varja rahulolu, see seitsme miljoni eurone tehing oli El­mele väga soodne.

Elme Metalli kohta avaldatud uudi­sed räägivad kasvust, laienemisest, kii­rest arengust ja rahvusvahelistumisest. Möödunud suvel tähistas ettevõte oma kümnendat sünnipäeva. Kui 2001. aas­tal töötas firma kolmes müügiesindu­ses ja kahes laos umbes 30 inimest, kes teenindasid ligi 500 klienti ja pakkusid paarisadat toodet, siis praegu teeninda­vad 250 töötajat ligi 7000 klienti ja too­dete hulk läheneb tuhandele.

Elme Metalli müügimaht on firma ajaloo jooksul kasvanud viis korda ja tulu kümme korda. “Eesti on liiga väike, et siin ainult ühte liiki tooteid valmista­da,” leiab Berman. Nii Elme Metalli kui ka BLRT Grupi (mille juhatuse liige ja aktsionär Igor on) ärihuvid käivad kau­gelt üle Eesti piiride. “Tahame olla Balti­kumi metalliäri turuliider!”

Elme ambitsioon on kasvatada aas­

tane müügimaht poole miljoni ton­nini ning suurendada turuosa Balti­kumis kolmandikuni. Tänavu käivita­ti Riias Elme Metalli uus teenindus­ ja logistikakeskus, mis saab olema võim­suse poolest Baltikumi suurim. Samuti on kavas praegustel turgudel laiendada toodete ja teenuste ringi ning tugevda­da positsioone Ida­Euroopa, Venemaa, Valgevene ja Kagu­Aasia turgudel.

Juhib firmat laupäevitigiKui BLRT Grupp suvel oma juubelit pi­das, korraldas ettevõte suure perepeo. Seal näidati rahvale ka uhiuut laser­lõikajat, millega iga piduline sai enda­le õhukesest lehtmetallist vidinaid väl­ja lõigata. Lõikeaparaadi juurde tekkis ligi tunnine järjekord. Igor seisis oma perega samuti sabas ja nautis olukor­da. “Kui meil on rahvas koos, siis see sumin, mis inimeste rääkimisest tekib, pakub mulle suurt rahuldust. Tunnen, et kuulun siia ja enamgi veel: et ma ju­hin seda kõike!”

Berman tunnistab, et ta armastab oma tööd ja ei loe töötunde kokku. Sa­mas ütleb ta, et kaheksa tundi ööpäe­vas pole sellise äri vedamiseks piisav. Selleks kulub 10–11 tundi päevas ja pool laupäevagi.

Hobina nimetab Berman reisimist. Ta naudib mäesuusatamist, kuid on ku­nagi olnud väga haaratud ka fotograa­fiast. “Nüüd ma isegi ei mäleta, kus mu fotoaparaat on.”

Bermanite peres on kolm last, va­nem tütar õpib keemiat ja keskkonna­tehnoloogiaid, nooremad lapsed õpivad Õismäe Lütseumis ja Tõnismäe reaal­koolis. “Meil on ka kass, koer ja deegu – nii et täiskomplekt,” ütleb Berman. Komplekti kuulub muidugi ka Bermani­te enamusosalusega BLRT Grupp. Seegi on üks suur pere.

OÜ Elme Metall (tuhandetes eurodes, 2011. a)

Käive 135 068 (+42%)

Ärikasum 3520 (+300%)

Töötajate arv 156

Käibe jaotus

Igor Bermani osalus Bermanite perel on enamusosalus tööstuskontsernis Blrt grupp

MEELDIv SUMIN: Igor Bermanile meeldib ettevõtte edu tähistada mõnusat suminat täis pidudega.

foto Erakogu

52% Euroopa 40% Eesti 8% muud

Manpower on personali rendi ja värbamisega tegelev ettevõte. Suudame leida Sulle pühendunud ja usaldusväärsed töötajad ning aitame Sinu ettevõttel tulla toime kiiresti muutuvate väljakutsetega.

Võta meiega ühendust: tallinn@manpower.ee

PARIMAD ETTEVÕTJAD VAJAVAD PARIMAID INIMESI

14

Aasta Ettevõtja 2012

finalist

Toivo TänavsuuEesti Ekspress

Tartu külje all Tähtveres laiub ke­set põldu uhke tootmishoone. Seal pesitseb Eesti suuremaid

puitmajade tootjaid Lasita Maja, mida juhib ligi 20 aastat puiduäris figuree­rinud Kaido Maisvee. Rohkem kui 200 inimesele tööd andvas vabrikus valmib aastas umbes 20 000 ehitist, peamiselt Lääne­Euroopasse. See pole lugu ette­võtjast, kes rikastus Eesti kinnisvara­buumi laineharjal, vaid murdis varakult Euroopasse.

Elektriinseneriks õppinud Maisvee sukeldus puiduärisse juba 1994. aastal. Peagi sai temast Tartu Kodumajatehase esimene palgatöötaja. Selle tehase too­nased mastaabid panevad praegu Mais­vee muigama: “Tegime neli ühepereela­mut kuus. See on umbes 60 tihumeetrit puitu, mis täna on Lasita Maja veerandi päeva toodang!”

Lasita Maja asutas Maisvee 1998. aastal koos äripartneritega, kellelt lae­nas firma tegemiseks ka kapitali.

Õnn astub ise uksest sisseMaisvee arvab, et tal on kõvasti veda­nud. “Algusaastatele mõeldes ei saaks öelda, et olen liikunud väga plaanipä­raselt või tegutsenud ülimalt aktiivselt. Pigem olen olnud õigel ajal õiges ko­has.” Hea õnn ja võimalused on Mais­vee ettevõtmistesse korduvalt justkui ise uksest sisse marssinud.

Lasita Maja käivitamine osutus siis­ki keeruliseks. Messidel ei osaletud, vaid saadeti kontorist kirju laiali, loo­tuses et äkki keegi neile huviga vastab. Kännu tagant sai bisnis minema küm­me aastat tagasi, kui ühtäkki tellis Ve­neetsia linnavalitsus majatehaselt ligi 400 rannakabiini! “Kaks firmat konku­reerisid itaallaste tellimuse pärast veel, kõik kiitsime end, nagu jaksasime. Ju me siis kiitsime rohkem kui teised ja nii

selle tellimuse lõpuks saimegi,” meenu­tab Maisvee.

Rannakabiinide referentsiga oli juba hõlpsam kanda kinnitada Saksamaal, kust peagi tulid suured tellimused. Kui algul tegi firma lisaks aiamajadele ka puitkarkassil elumajade seinaelemente, siis hiljem keskendus üha enam väikse­matele majakestele: aiamajadele, kuuri­dele, suvemajadele, saunadele, paviljo­nidele, garaažidele ja lastemajadele.

Ostis Prantsusmaalt moodsa aparatuuri Maisvee võib oma tehase üle uhke olla praegu, võis ka kümme aastat tagasi. Prantsusmaal oli toona üks puitmaja­tehas hingusele läinud, kuid tolle klien­did nõudsid maju. Pankrotistunud te­hase omanik otsis partnerit, kes võtaks seadmed ja jätkaks tootmist.

“Käisime Prantsusmaal, vaatasime asja üle, võtsime end kokku ja tegime hoogsalt 5–6 miljoni kroonise inves­teeringu. Nii said meist esimesed, kes hakkasid Eestis aiamaju tootma täiesti tööstuslikult. Meil olid seadmed, mida toona polnud siinkandis kellelgi,” kii­dab Maisvee.

Enne Eesti astumist Euroopa Lii­tu 2004. aastal katsus Lasita Maja jõu­du veel Saksa riigi bürokraatiamasina­ga. Et nad jäid selles ebavõrdses võitlu­ses selgelt alla, lõpes seinaelementide müük Saksa turule firma jaoks mõneks ajaks sootuks ära. Nimelt olid Lasita Maja mehed käinud töölubadega Sak­samaal maju klientidele püsti panemas, kuid ühel hetkel hakkasid tööloa taotlu­sed venima. Tartu tehases suudeti maja kiiremini valmis teha, kui selle püstita­miseks Saksamaalt tööluba hankida.

Selgus proosaline põhjus: Saksa riik nõudis Eesti firmalt sealse seaduse ko­haselt “puhkuseosakute tasu”, mille maksmisest Lasita Maja keeldus. Sak­sa ametnikud näisid sellest solvuvat ja äri Saksa suunal muutus peaaegu või­

Aiamajadega keset Euroopat Pealtnäha mängleva kergusega on “paadunud optimist” kaido maisvee (47) oma firmaga Lasita Maja läbi raskuste liuelnud.

KÕIGILE MIDAGI: Lasita Majas valmivad sakslastele aiakuurid, inglastele “kodu-kontorid” ja nii edasi. Kaido Maisvee sõnul tunnevad aga ameeriklased huvi, kuidas on majade puhul lahendatud ter-miidiküsimus.

fo

to

: to

ivo

tä

na

vs

uu

matuks. Ka sattus Lasita Maja Saksa­maal õnnetult paari petisest vahenda­ja otsa, kellelt jäi saamata pool miljonit Saksa marka.

“See oli kriitiline moment, lausa elu ja surma küsimus,” kirjeldab Maisvee.

15

Aasta Ettevõtja 2012

AS Lasita Maja(tuhandetes eurodes, 2011. a)

Käive: 14 538 (+38%)

Ärikasum: 673 (+49%)

Töötajate arv: 170

Käibe jaotus:

Kaido Maisvee osalus: 100%

91% Euroopa 6% muu

Eesti

3%

mu juures üks või kaks väiksemat puit­majakest ning uuselamud naljalt ilma väikese aianurgaonnita kaubaks ei lä­hegi.

Saksa aiakauba 1,3 miljardi eurosest koguturust moodustavad aiamajad peaaegu kolmandiku, mis tähendab, et neid müüakse seal igal aastal sadade miljonite eurode eest. Lasita majadest läheb üle poole Saksamaale. Prants­lastel seevastu olla hoopis teised soo­vid. Nemad eelistavat õhemate seinte­ga maju.

Inglased tahavad selliseid onnike­si, mis poleks mitte niivõrd panipaigad, kuivõrd “kodukontorid”. “Britid pane­

vad aianurka topeltklaaside, vee­ ja elektrivarustusega majakese ja lähevad sinna tööle!” Soomlased jällegi ostavad pisemaid maju saunadeks. Norrakad paigutavad puitonne fjordide äärde, et neis saaks kalal käies ööbida.

Kui palju on Eestis fanaatilisi ette­võtjaid, kes on valmis kogu oma isikliku vara raskel ajal firma nimel panti pane­ma? Üks neist on igatahes Maisvee, kes sõlmis kriisi puhkedes suured isiklikud käendused.

Ehkki Eesti ehitussektori kiire tõus ja järsk langus pole Lasita Maja väga palju mõjutanud (lõviosa toodangust

on kogu aeg müüdud Eestist välja), juh­tus ometi 2008. aastal firmas hirmus lugu.

“Me olime kõik siin õnneuimas, esi­mese kvartali müük oli olnud läbi aega­de parim,” kirjeldab Maisvee. “Kuid siis, järsku, kümne päeva jooksul, lakkasid kõik tellimused. Mitte ühtegi ei tulnud! Müük kuivas kokku just siis, kui meie olime üles ehitanud meeletult suure lao, kus meil seisis 50 miljoni krooni eest toodangut. Aasta varem olime ol­nud pidevas tarnehädas ega jõudnud piisavalt toota...”

Käibevahendid said otsa, tarnijaid hakkasid närvitsema ja Maisvee pöör­dus abi saamiseks panga poole. See nõudis firmaomaniku isiklikku käen­dust ja sai selle, sest Maisvee uskus oma ettevõttesse. Ta rabeles kõvasti, koondas ja kärpis, ning vingerdas lõ­puks raskustest välja.

“See kogemus õpetas külma närvi hoidma. Mul on see hea omadus, et olen lapse unega – suudan alati hästi magada,” ütleb Maisvee.

Peab naisega nõuTa arvab, et kui ta ei müüks juhtumi­si puittooteid, võiks ta müüa näiteks autosid või betooni – aga mitte vorsti. Teda köidab äri juures pigem protsess – uute kliendisuhete ülesehituskunst üli­põnevas rahvusvahelises ekspordis. Ja rahulolev kaader ettevõttes kolleegi­de kujul. “See, kuidas jõutakse mingist kontaktist lõpuks lepingu sõlmimise­ni, on omaette looming,” leiab Maisvee. Suurtel kaubanduskettidel olla lepin­gutes põnevad klauslid, à la kui nad ei suuda kaupa maha müüa, tuleb tarnijal see tagasi osta! Lasita Maja äri olla hooajaline: tei­ses ja kolmandas kvartalis teenitakse raha ning esimeses ja neljandas proovi­takse seda mitte täielikult ära kulutada. Euroopas korralikult kand maas, üritab firma nüüd murda kaugematele turgu­dele: Aasiasse ja USAsse. Ameeriklased tõsi küll esitavat kukalt sügama pane­vaid küsimusi stiilis “kuidas on majade puhul lahendatud termiidiküsimus?”.

Maisvee ütleb, et suuri unistusi tal pole. Lennukit, jahti või villat igas­se maailma nurka ta ei ihalda, saaks ai­nult käia rohkem reisimas: sukelduks siis Suurele Vallrahule või Kookose saa­re haide koloonia keskele. Olulisimaks elus peab Maisvee oma peret. Vanem poeg töötab Lasitas müügialal ning nai­sega saab vahel hästi nõu pidada: natu­ke teistlaadi vaatenurka.

“Mu äripartnerid arvasid, et me ei vea enam välja, ja loovutasid mulle oma aktsiad suhteliselt võileivahinna eest. Mina olin kindel, et asi on väärt eda­si rabelemist.” Nii sai Maisveest Lasita Maja sajaprotsendine omanik.

Aiamajad on eriti Lääne­Euroopas väga minev kaup. Eestiski ringi sõites võib aedades igasuguseid kuure märga­ta, kuid need on enamasti käepärastest vahenditest kokku klopsitud. Saksa­maal aga olevat Maisvee sõnul iga era­

TÖÖHOOS: Lasita Majas pakitakse majakesed kokku madratsisuurusteks pakikesteks, mis rändavad Tartu lähistelt Lääne-Euroopasse.

16

Toivo TänavsuuEesti Ekspress

Loosungi all “Nohikud lennu­kis” väisas läinud kuul Eestit USA Ränioru tänapäevaste IT­

ettevõtjate delegatsioon. Teiste hul­gas käis meil külas startup­ettevõt­luse suur guru – superinvestor Dave McClure.

Filosofeerides Ekspressile antud usutluses ettevõtluse olemuse üle, an­dis ta mõista, et see pole rikastumi­seks, riigikassa maksutulu (ja riigi hea­olu) tõstmiseks, isegi mitte inimeste va­rustamiseks töökohtade ja sissetuleku­ga. Ettevõtlus on McClure’i sõnul hoo­pis “hulludele, kes ei taha teiste heaks

töötada, vaid tegeleda sellega, mis on nende kirg”.

McClure ja noored startupperid esindavad seda, mida ei pruugi esinda­da “vanad mägrad” – betoonivalajad, õllevillijad, kinnisvaraärikad või inves­teerimispankurid. Startupperid on hul­lumeelsed mässajad, kes ei tõmba sel­ga ülikondi ega lõhnasta end tundide­pikkusteks ärikohtumisteks. Dressid, tossud või narmendavad teksad käi­vad küll. Neil ei ole sekretäre, piiri töö­ ja puhkeaja vahel. Pole kohvi­ ja koopia­masinaid ega paberihunte. Neile piisab oma läpakast. Strateegiad ja arenguka­vad on nende jaoks nonsenss. Vajadu­sel keeratakse homme kõik pea peale. Neil pole ülemusi ega alluvaid, on vaid

ideed, õhin ja energia. Jultunult võta­vad nad nööbist kinni kellel tahes. Neil pole tehaseid, nad ei pane nurgakive. Noori naisigi ei saada dekreeti.

Kui nad teevad äri, siis see pole ta­valine ost­müük­vahetus peenraha ni­mel. Nende sihiks on raputada turgu nagu tornaado, nihutades piire, põr­mustades seniseid ärimudeleid. Ja see turg pole mitte Läti ja Soome, vaid ter­ve maailm korraga.

See kõik on elustiil, mitte töö. Kui üritada Fortumo juhatuse liiget Rain Rannut läbi selle prisma vaadata, kipub ta klassikalise start upperi kate­gooriast vaat et juba välja jääma. Nüüd on tal “kaelas” organisatsioon.

Tõsi, kirge tal jagub. Samuti kohtab

Aasta Ettevõtja 2012

Idufirmamehest sirgub “päris” ettevõtja

finalist

TOIMEKAS TANDEM: Rain Rannu (esiplaanil) ja firma “tuludejuht” Martin Koppel käi-vad alatasa USA läänerannikul suurkliente moosimas.

Eesti edukaim idufirma Fortumo on nii kiiresti arenenud, et ühel päeval ähvardab rain rannul (32) selle juures igav hakata.

17

Aasta Ettevõtja 2012

teda tavapäraselt ikka tossudes ja dres­sipluusis, seljakott seljas.

Kui Rannu mõni aasta tagasi Ru­meeniasse ärikohtumisele sõitis, ka­dus teel tema pagas. Ta läks lipsustatud onudega kohtuma suvepükstes ja T­sär­gis. Need viskasid nalja, et Eestis ongi vist kõik Skype’i­ ja IT­inimesed sellised.

Piire Rannu tõesti ei armasta. Esi­mestel ülikooliaastatel (sellest on möö­das pisut enam kui kümme aastat) õp­pis ta Erasmuse raames mõnda aega Maastrichti ülikoolis avalikku haldust. Ta sai kiiresti aru, et avalik sektor pole tema jaoks ja palgatöötajat temast ei saa: avalikus sektoris jääb inimese enda panus väga raskesti mõõdetavaks.

Ülikooli kõrvalt liitus Rannu kol­manda kursuse tudengite kambaga, kes lõid firma Mobi Solutions. Ettevõt­lusest polnud kellelgi neist 2000. aas­tal veel aimugi. Iga mees pani õppelae­nust 8000 krooni ja firma stardikapi­tal oli koos. Alguses ei läinud Mobi mo­biiliteenuste äri kuidagi käima, noored ei maksnud kaks aastat endale sentigi palka. Korraks tekkisid kahtlused, äkki peaks ikka palgatööd otsima.

IT­ala pole ta õppinud (kraad on tal hoopis ettevõtlusest), kuid ta suu­tis leida inimesed, kes asja jagasid. Juba uue millenniumi alguses lõi Mobi lai­neid uudse mobiilihääletuse teenusega. Sealt läks lumepall veerema, mõne aas­ta pärast tulid m­hääletus ja m­pilet: m­teenustest ja visioonist neid eksportida kasvas Mobist 2007. aastal välja uus fir­ma – Fortumo.

Eeskuju Steve Jobsilt Fortumo pakub mobiilimängude, sot­siaalvõrgustike ja muude internetitee­nuste pakkujatele m­makse teenust (os­tad midagi ja tasu lisandub mobiiliarve­le). Tema klientideks on näiteks Rovio, Digital Chocolate, Badoo, TopEleven, Travian jt. Fortumo teenusel on lai geo­graafiline katvus ja see võimaldab üht­lasi klientidel teenida tulu tärkavatelt

turgudelt, kus pole tavaks krediitkaardi või pangalingi kaudu maksta.

Rannu on Steve Jobsi eeskujul toi­metanud kogu aeg julgelt isemoodi, ot­sides unikaalset lähenemisnurka.

Algusaastatel võlusid mobikad ära Linnar Viigi, kellest sai Mobi väikeakt­sionär. Kuna Viik oli toona peaministri nõunik, toimus üks esimesi Mobi stra­teegiakoosolekuid Stenbocki majas.

Hiljem mõistsid Fortumo­poisid, et pole mõtet pingutada leidmaks kliente näiteks Bulgaariast – parem minna täispangale ja võtta San Franciscos nööbist kõi­ge ihaldusväärsematel kun­dedel (näiteks Rovio, Elect­ronic Arts ja Facebook – kümnes riigis ostetakse Facebooki krediiti läbi For­tumo).

Kui mõne aasta eest kavandas Fortumo laie­nemist Aasia turule, palkas Rannu Tartusse tööle taiwanlaste müü­gitiimi, olgugi et võõr­tööjõu Eestisse toomi­ne oli raske ning For­tumo poisid kutsuti uute kol­leegide pärast ka kaposse kohvile.

Telekomi on ajalooliselt peetud “va­nade meeste äriks”. Kui Rannu ütleb end tutvustades, et on sel alal tegutse­nud juba kümme aastat, on imestatud: kas ta alustas äriga juba teismeliseeas?

Päästke Rain!?Ent virtuaaläris toimetav Rannu figu­reerib viimasel ajal aina rohkem just betoonimeeste, laevaremontijate ja kaablitootjate seltsis. Kolm aastat jutti on tal tulnud ikkagi selga tõmmata šikk ülikond ning minna Estonia kontserdi­saali ettevõtlusgalale “vanade mäkra­dega” klaase kokku lööma. EASi kon­kursil on Fortumo viimastel aastatel eksportööride kategoorias rinda pist­nud firmadega, kes toodavad torusid ja pumplaid, aknaid, haruldasi muld­metalle, haagiseid, ehitusvahtusid jms (tõsi, viimastel aastatel on konkursil üha rohkem ka IT­ala ettevõtteid).

On siis Eesti idumeestel tõesti põh­just muretseda, et Rannust saab “päris” ettevõtja? Rannu arvab, et nii hull see asi siiski pole.

Tõsi, Fortumo on viie aastaga suu­reks kasvanud. Firma aastakäive lähe­neb kümnele miljonile eurole (millest keskmine startupper võib vaid unista­da). Fortumo palgal on 35 töötajat.

Viis aastat tagasi toimis maksetee­nus 7 riigis, nüüd 75s. Kaetud on Põhja­Ameerika ja terve Euroopa (v.a Moldo­va). Aasias saab Fortumo kaudu maks­ta 15 riigis, lisama on hakatud ka Lähis­Ida ja Aafrika riike. Viie aasta eest oli Fortumol kontor vaid Tartus, nüüd li­saks San Franciscos ja Pekingis.

“Õhin on samaks jäänud,” kinnitab Rannu oma tagasihoidlikkuses. “Aga kui viis aastat tagasi oli meie ambit­sioon kasvada regionaalselt kõvaks te­

gijaks, siis praegu on eesmärk saa­da omal alal maailma pa­rimaks!” “Parim” pole Rannu definitsioonis mit­te ilmtingimata suurim, vaid selline, mille klien­did ja töötajad on kõige ra­hulolevamad. Rannu roll Fortumos ongi suhtlus võt­meklientidega, uute turgude avamine ning võtmetöötaja­te värbamine.

Kui läheb igavaks, võtab uue väljakutse“Mulle meeldib asju käivitada. Võib muidugi juhtuda, et mingil hetkel läheb mul Fortumos iga­

vaks,” tunnistab 12 aastat m­teenuste alal tegutsenud Rannu. “Aga siis tuleb leida uus väljakutse. Mõttelaadilt olen ma serial entrepreneur – kui üks asi end ammendab, siis on alati thrive millegi uuega tegeleda, luua uus äri.” Panete tähele, kuidas Rannu ingliskeelseid väl­jendeid kasutab? Suure osa ajast reisib ta maailmas ringi ja on veetnud koos perega mitu kuud korraga USA lääne­rannikul.

Nagu ühel riigipeal on oma “esin­duslikud raamid” (muide, Toomas Hendrik Ilves on Fortumo suur fänn, käinud firmal Tartus külaski), kipuvad need tekkima ka Rannule: milline on järgmine auhind, mida vastu võtta või õhtusöök, kus osaleda ja kõne pidada? Nagu Buckinghami prints William keset ahvatlusi täis Las Vegast!

“Ei, seda mitte!” ütleb Rannu. “Olen küll väga halb palgatöötaja, ei ole hea alluv, mulle meeldib liiga palju ise ot­sustada ning piire lükata. Aga ette­võtjana on Fortumo sees veel nii palju teha. Siin pole mingeid raame!”

Kui on vajadus veidi lõõgastuda, lä­heb Rannu perega näiteks Californias­se Sierra Nevada mägedesse matkama. Igal aastal üritab ta joosta läbi ka ühe suure maratoni. Ent sama kosutavalt võib mõjuda kirglik töö Fortumos.

Fortumo OÜ(tuhandetes eurodes, 2011. a)

Käive 8569 (+102%)

Ärikasum 864 (+37%)

Töötajate arv 35

Käibe jaotus

Rain Rannu osalus: u 30%

60% Euroopa 35% muud

Eesti

5%

fo

to

la

ur

i k

ul

Ps

oo

18

Aasta Ettevõtja 2012

finalist

Andres ReimerEesti Päevaleht

Ta lööb kaasa suures mängus Ve­nemaa raudteepolügoonil, röö­palaiusega 1520 millimeetrit. Sel­

le hiigelpolügooni lahutamatuteks osa­deks on Soome, Mongoolia, kuid ka Eesti.

Ossinovski ettevõtted toodavad ja remondivad vedureid ja vaguneid, müüvad varuosi, rendivad vaguneid kaubavedajatele ja ehitavad raudteid.

Näiteks Usbekistanis ehitab ta koos Saksa partneritega vaguni alusvankrite valamise tehast. Tema ettevõte on Balti riikide tugevaim tegija malmivalu alal, seda iseloomustab suur maht ja väga hea kvaliteet. Samuti peab ta ennast tu­gevaks vagunite ehitamises ja eksplua­teerimises. Usbekistan on Ossinovskile ajalooliselt suur partner, sinna tarnib ta varuosi ja seal remondib veduriparki.

Ossinovski vagunid sõidavad alates 2002. aastast ka Kasahstanis. Ärime­he hinnangul võiks iga Eesti tööstus­

või põllumajandusettevõte edukalt Ka­sahstanis tegutseda. See on eestlaste­le “jõukohase“ tehnoloogilise arengu ja avatud majanduspoliitikaga riik.

Tähelend erastatud raudtee ajalOssinovski sündis samuti Kasahstanis, Almatõs. Võib­olla aitab tohutu vahe­maa Eesti ja tema sünnimaa vahel tal nii edukalt tunnetada oma ärilist män­guruumi.

Kui Eesti riik raudteed erastama hakkas, haarasid transiidiärimehed

Keevaline kasakas polügoonilt oleg ossinovski (46) teenib miljoneid äris, mis jääb enamikule eestlastele hoomamatuks.

PÜÜAB SUURT KALA: Oleg Ossinovski omanduses Skinest Grupi enam kui 100 miljoni eurone käive ja lai haare räägivad enda eest.

Aasta Ettevõtja 2012

finalist

foto mEEli küttim / äriPäEv

19

Aasta Ettevõtja 2012

AS Skinest Grupp (tuhandetes eurodes, 2011. a)

Käive 114 856 (-3%)

Ärikasum 25 036 (+12%)

Töötajate arv 1184

Käibe jaotus

Oleg Ossinovski osalus 100%

48% Eesti 44% Euroopa

muu

8%

peast: riik ei andvat endale aru, mida teeb. 1520 rööpalaiusega polügoonil võivad sõita küll erarongid, kuid raud­teesid seal ei erastata.

Eesti Raudtee erastamise ajal (2001) oli Ossinovski veel väike kohalik varu­osamüüja.

Tema tähelend polnud ilmselt kui­dagi seotud raudtee erastamise ja hili­sema taasriigistamisega. Olgugi et just nende kahe sündmuse vahelisel ajal ehitas Ossinovski koostöös Venemaa raudtee­ ja transiiditegelastega oma äri üles.

Leningradi raudteeinseneride ins­tituudi lõpetamise järel suunati noor­mees Ossinovski Eestisse – Tapa veduri­depoosse. Ta mõistis üsna pea, et raud­teeäris peituvad palju suuremad võima­lused kui pelk palgatöö väikeriigi väi­kesel raudteel, mis pealegi töötab oma olemuselt nagu “vene karu sabapiken­dus“.

Polügoonil 1520 maksavad omad seadused. Nendest tähtsaim sätestab, et keegi ei astu sellesse ettevõtlusesse ootamatult, ilma koputamata. Ossi­novski isa on Venemaa tunnustatumaid teoreetikuid logistika alal – raudteeaka­deemik. Isa positsioon polnud Ossi­novskile karjäärilift, kuid lõi eeldused selle äri mängureeglite mõistmiseks.

Lai haare Venemaa raudteeäris on nii, et kui seal mõne “ässaga“ viina võtta, võib temalt kuulda, et ta on sellele alale suunatud. Seda, kes suunas, tavaliselt ei täpsus­tata. Tarmukale Ossinovskile anti või­malus raudteeäris kätt proovida suure­ma haardega ja tal kukkus see hästi väl­ja. Talle kuuluvad ettevõtted Eestis, Lä­tis, Leedus, Poolas, Ukrainas, Rootsis, Gruusias ja Venemaal. Kuu aega tagasi asutas ta Soomes ettevõtte Skinest Fin­land, millega on esimesed lepingudki juba sõlmitud.

Äri toimub kõikides nimetatud rii­kides sarnase tehnoloogia, ideoloogia ja põhimõtete alusel. Kui oled jala ukse vahele saanud, siis tuleb teha palju tööd ja hästi. Raudteevennaskond pole padjaklubi: edu saadab neid niinimeta­tud omasid, kes suudavad kõigi partne­rite rikkust kasvatada.

Keevaline kasakas Ossinovski on väliste tunnuste järgi justkui vana ja rikas mees, kelle poeg Jevgeni, riigikogulane, teeb sitkelt kar­jääri poliitikuna. Kuid liigagi sageli lööb Oleg Ossinovskis välja hoopis noore ka­

saka mentaliteet, kes võiks kergelt haa­rata mõõga.

Keevalisus toob Ossinovskile kae­la painavaid kohtuvaidlusi äripartneri­tega. Hoolimatult julge “sissesõit“ Ees­ti Raudtee peakorterisse, kus ta püü­dis mõned aastad tagasi saavutada (hil­jem konkurentsikuriteoks tembeldatud) kokkulepet, viis mehe lühikeseks ajaks isegi Rahumäe arestimaja trellide taha. Siiski võtab Ossinovski vaid kaalutletud riske, kus panused on kõrged ja võidu­võimalused suured. Temas voolab küll adrenaliin, kuid talle ei meeldi viletsat tubakat kimuvad pesemata pätid. Nüüd hoidub ta lausa foobiliselt igasugustest kokkulepetest riigi või Eesti Raudteega.

Ossinovski nõuab oma ettevõte­te juhtidelt koguni, et nad teeksid iga­päevaselt võimalikult vähe tegemist rii­giga. Ta püüab eemale hoida riigi ja te­maga seotud äriühingute tellimustest. Mõningatel juhtudel on selliste lepin­gute sõlmimine lausa keelatud!

Riigiga äri ajamine võib tähendada magusaid lepinguid, kuid alati ka enda sidumist ohtlike skeemidega: suhted, raha, hüved. Ossinovski väidab, et et­tevõtja võib riigiga äri tehes kriminaal­uurimise alla sattuda või süüdlaseks jääda korruptsioonijuhtumites, mida ta pole mingil moel põhjustanud.

Tema praegune valulaps on Skinest Energiale kuuluv tuulepark, mis töötab juba neli aastat ilma riikliku dotatsioo­nita, ehkki kõik teised taastuvenergia­tootjad saavad toetusraha. Dotatsioone jagavad ametnikud pakuvad talle kok­kuleppeid, kuid Ossinovskile tundub, et nendega nõustudes võiks ta taas pok­ri sattuda.

Haub plaani osta riigilt pankrotivaraOmeti valmistub Ossinovski erasta­ma suurt tükki Eesti Raudteest – infra­struktuurist eraldatud riiklikku veofir­mat EVR Cargo. Ta paneb oma üha kas­vavat ärigruppi kokku nagu puslet, so­bitades uusi tükke vanade kõrvale.

Eesti raudteedel liigub raha, kau­pa tuleb vedada niikuinii. Järelikult võib ta silma kinni pigistada asjaolu ees, et EVR Cargo opereerib vanade Ameerika veduritega, mille soetamisele Ossinovs­ki omal ajal jõuliselt vastu seisis. Po­lügoonil peavad sõitma vaid polügoo­nil toodetud rongid, sest need sobivad siia kõige paremini. Kuid Ameerika ve­durid on nüüd olemas ja neid tuleb eks­pluateerida kuni täieliku amortiseeru­miseni.

Parema meelega soetaks Ossinovski veofirma varad hoopis pankrotipesast. Ta kalkuleerib, et peatselt Hiinast saa­buvad uued manöövervedurid ajavad EVR Cargo äri upakile. Raudteejaama­des manööverdamisega eriti ei teenita, seal eelistatakse vanu odavaid veduri­lokse, mis ajavad asja ära.

Ossinovski hindab otstarbekust ja efektiivsust. Erinevalt ärimaailma kol­leegidest ei sõida ta uhke autoga, vaid lasi Volkswageni väikebussi ümber ehi­tada omamoodi kabinetiks, kus saab tööd teha ka pikematel reisidel. Ossi­novski arvates pole kõige paremad as­jad ilmtingimata kõige ilusamad ja po­pimad, vaid kõige käepärasemad.

Teeb pojast peaministrit!Ka hindab raudteeärimees haridust. Ta ei värba oma ettevõtetesse noori mä­nedžere, kel puudub kõrgharidus. Sel­line inimene on Ossinovski arvates laisk, pole viitsinud diplomi nimel vae­va näha.

Läbi ja lõhki parempoolse, lau­sa ameerikaliku maailmavaatega Ossi­novski tunneb suurt uhkust oma poja Jevgeni üle, kellest ta loodab kasvavat Eesti tulevast peaministrit – seda siis vasakpoolsete lipupartei Sotsiaaldemo­kraatide ridadest. Isa usub, et poeg suu­dab kunagi läbi suruda tööjõumaksude suuremahulise tõusu, mis sotside aru­saamadest küll pisut kõrvale näib kal­duvat.

Ossinovski seletab seda vastuolu, parafraseerides Winston Churchilli: kui sa oled noor ja sa pole vasakpoolne, siis sul pole südant, aga kui sa oled vana ja pole parempoolne, siis sul pole mõis­tust.

Keevalisus toob Ossinovskile kaela painavaid kohtu vaidlusi äripartneritega.

Unelmate uned unistuste voodis!

Inspira salong, Maakri 19/21, Tallinn, tel: 6 108 468Natuzzi salong, Pärnu mnt. 158/1, Tallinn, tel: 6 154 500

21

foto toivo tänavsuu

Toivo TänavsuuEesti Ekspress

Aastal 1990 – see oli siis veel fak­tiliselt Nõukogude aeg – lõpetas noormees nimega Ivar Paplavs­

kis kiitusega ehitusinseneri õpingud Tallinna Tehnikaülikoolis. Tema diplomi­töö käsitles poorbetooni tootmisel raja­neva ettevõtluse perspektiive Eestis.

Diplomitööga seoses võis Paplavs­kis rahulolu tunda vähemasti kahe asja üle. Esiteks, et tal lubati kirjutada tee­mal, mis teda ennast köitis (Ivari isa Jazeps Paplavskis töötas sel ajal teadus­direktorina Tallinna Silikaatbetooni Ins­tituudis, mis oli omal alal juhtiv asu­tus Nõukogude Liidus – eks sealt ka see poja “betoonipisik”). Teiseks õnnes­tus tal lõputöö kirjutamisel haruldasel kombel stažeerida “lääne” poorbetooni­tehastes Soomes ja Rootsis.

Soomes selgitas sealse tehase di­rektor Eesti noorsandile muuhulgas, et kõige tähtsam pole mitte plokkide toot­mine, vaid nende müük. “Ma ei saanud aru, mida ta selle all mõtles – selline lähenemine oli tollal täielik kosmos!” meenutab Ivar Paplavskis.

Üle lahe nähtu innustas Paplavskist väga. Ta julges oma diplomitöösse kir­jutada unistuse, et tuleb kord päev, mil Eestiski (kus tollal ruulis täis­nõukogu­delik tootmismentaliteet) saab olema selline ilus ja moodne plokitehas.

Selliaastad raudbetooniäris Seda tuli siiski veel oodata. Paplavskis oli raudkindel, et temast saab ettevõt­ja, kuid enne oli tarvis läbida “selliaas­tad”. Kui 1990ndate alguses hakkasid puhuma uued tuuled, figureeris ta Ees­ti­Soome ühisettevõtte SRV Eesti Ehitus Harku betoontoodete tehases (hilisem E­Betoonelement), alguses tootmistseh­hi meistrina, hiljem peadirektori ase­

Unistus, mis tugev kui betoon Kuna ivar paplavskis (47) ei loobunud ellu viimast oma ammust unistust, on Aeroc nüüd ehitusploki sünonüüm.

Aasta Ettevõtja 2012finalist

RAUDSE BRÄNDI ISA: Ivar Paplavskise firma edu üks aluseid on olnud tugev, spetsialistidega koostöös lihvitud kaubamärk Aeroc.

22

Aasta Ettevõtja 2012

Aeroc International AS(tuhandetes eurodes, 2011. a)

Käive: 8488 (+46%)

Ärikahjum: 509

Töötajate arv: 110

Käibe jaotus:

Ivar Paplavskise osalus: 100%

68% Euroopa 32% Eesti

täitjana. Eredalt on Paplavskisele neist aastatest meelde jäänud sõjaväekülade ehitamine Peterburi kandis. Selle linna­ga tekkis tal juba siis suur armastus ja emotsionaalne side.

1995. aastal võinuks Paplavskis va­balt ehitusalal palgalise juhina jätka­ta, kuid ta tahtis hirmsasti ettevõtjaks hakata!

“Mõtlesin kogu aeg, et tahan seda. Viis aastat on õpitud, äkki peaks nüüd proovima!

Kui nüüd ei proovi, siis võib­olla ku­nagi ei viitsigi enam sellist riski võtta. See oleks mind närima jäänudki.”

Tulevase, vaimusilmas ette kuju­tatud tehase tarvis vaatas Paplavs­kis Kunda külje all isegi krundi valmis. Vabriku ehitamiseks tal küll raha pol­nud, kuid ta märkas, et lubjaäril (lubi on poorbetooni olulisi koostisosi) on ju­met. Koos isaga erastati Rakke lubjate­has, saneeriti see ja müüdi hiljem üli­hea hinnaga soomlastele.

Paplavskis mäletab lubjatehase müügidiili väga täpselt: “See oli 1998. aasta 14. august – reedene päev. Meie turg oli 60 protsendi ulatuses Venemaa, kus toodeti ohtralt tselluloosi. Allkir­jastasime tehase müügi reedel, kuid es­maspäeval, 17. augustil oli Venemaal default, rubla devalveeriti neli korda ja eksport sinna lõppes aastateks. Vahel ikka elus veab ka...”

Kannustas unistus, mitte ehitusbuumVedas selleski osas, et nüüd oli Paplavs­kistel raha, et Kundas kopp maasse lüüa. Uuest moodsast tehasest tulid esi­

mesed Aeroci poorbetoonplokid 2001. aastal. Kõik põhitoorained – tsement, liiv, lubi – pärinesid seejuures Lääne­Vi­rumaalt.

Ivar Paplavskis ütleb, et aimust lä­henevast ehitusbuumist tal toona pol­nud, oli vaid unistus, mis tuli ellu viia. Aeroci nimi, kaubamärk (see tähen­dab light as Air, hard as Rock) ja oranži­des toonides kuvand sai välja töötatud koostöös reklaami­ ja disainispetsidega. Täna on see õnnestunud bränd tuntud üle regiooni ja plokke toodab Aeroc nii Eestis kui ka Lätis.

Ehitusbuum võttis hoogu üles ja süües kasvas isu. Aeroci mehel tekki­sid Peterburis huvitavad kontaktid Ve­nemaa ühe suurima ehitusfirmaga LSR Group (see 16 000 töötaja ja 1,6 mil­jardi USA dollarilise aastakäibega hiig­lane on täna noteeritud Londoni bör­sil). Venelastel oli huvi hakata poorbe­tooni tootma, kuid puudus vajalik os­kusteave. Eestlastel seevastu oli oskus­teave ja nälg idaturul jõulisemalt kan­da kinnitada.

Pandigi leivad ühte kappi ning sün­dis Eesti­Vene ühisfirma Aeroc Interna­

tional, mille peadirektoriks oli Paplavs­kis ning millel olid plokivabrikud nii Eestis, Lätis, Peterburis kui ka Ukrainas. Idaturgudel olid võimalused seejuures nii suured, et isegi buumi ajal jäi Eesti turg Venemaale ja Ukrainale mituküm­mend korda alla.

Paplavskis tunnistab, et mingil het­kel olid ambitsioonid täiesti laes ja reaalsustaju kippus kaduma: Aerocist pidi saama maailma suurim poorbe­toonifirma, mis pidi järjest konkurente neelama ning haarama turu turu järel.

Maailmavallutusest ei saanud asjaSellele ilusale plaanile tõmbas majan­duskriis kriipsu peale. Venelased otsus­tasid, et neile pole muud peale Vene turu tarvis ning äripartnerid lahuta­sid ühisfirma 2010. aastal. Paplavskise­le jäid Aeroci tehased Eestis ja Lätis (li­saks Skandinaavia turg), LSRile aga Ve­nemaal ja Ukrainas. Seejuures said mõ­lemad oma “mängumaadel” edasi kasu­tada Aeroci kaubamärki.

Kuna idatehased lahkusid Aerocist, kukkus firma käive aastaga seitse kor­da. Paplavskisest sai üleöö märgatavalt väiksema ettevõtte omanik (buumiaja­ga võrreldes kümme korda väiksema), kuid sellest ei näi tal tagantjärele üldse­gi kahju olevat, otse vastupidi. “See pol­nud mitte tagasilöök, vaid hoopis või­malus! LSRi konglomeraadis pidime ar­vestama erinevate huvide ja vooludega, nüüd sõltub aga kõik meist endist. Hea, et nii läks.”

Vene turule kipub Paplavskis nüüd uuesti. Tänavu ostis ta Soomes sealse tuntuima kivimajade kaubamärgi Jäme­rä, et hakata soomlastele pakkuma Ae­roci plokkide baasil kivimajade täistee­nust ja minna (tulla) selle teenusega ka Baltikumi ja Peterburi turgudele. Ees­märk on end uue (võimaliku) ehitus­krahhi eest kaitsta, hajutades müüki eri turgudele ning pakkudes lõpptarbijale midagi enamat kui lihtsalt kenasti alu­sele laotud “õhulised kivimürakad”.

Selle kõige juures tunnistab Paplavs kis, et üritab tasapisi ka reisida, mootorjahiga sõita ja golfi mängida. “Olen nõukogu esimees, mis tähendab, et operatiivseid ülesandeid mul pole. Küll aga hoian end olulisemate asjade­ga kursis ja püüan juhatuse esimehele abiks olla. Piiri töö­ ja puhkeelu vahele on mul väga raske tõmmata,” ütleb ta.

Ka isa Jazeps olevat veel heas vor­mis, kirjutab artikleid ja esineb konve­rentsidel.

KUNDA ALL: Aeroci tehas kerkis Kunda külje alla 2001. aastaks, kuid krundi olid Paplavskised sellele juba 1990ndate alguses välja vaadanud.

foto aEroC

“Tallinki laeval on koolitust läbi viia lihtsalt mugav. Tallinki personal on eriline, nende arusaam vastutusest ja abistamisest on oluliselt suurem kui kolleegidel maa peal.”

Indrek RahiKoolitaja, OPTI Personaliarendus OÜ juhataja

• 1-päevased üritused Tallinn-Helsingi liinil sõitvatel kiirlaevadel ja kruiisilaeval

• 1 ööbimisega üritused kruiisil Helsingisse

• 2 ööbimisega üritused kruiisil Stockholmi

Koolitused, seminarid, kliendiüritused, firmaüritused, tähtpäevad ja peod koos laitmatu korraldusega:

Tutvuge meie võimaluste ja erinevate päevakava näidistegawww.tallink.ee/yritusedKüsige personaalset pakkumist grupid@tallink.ee

KKKKKKoooooooooolllllliiiiiittttttuuuuussssseeeeeddddddd, ssssseeeeemmmmmiiiiiiinnnnnaaaaarrrrriiiiiiiddddddd, kkkkkkkllllllliiiiiiieeeeennnnndddddddiiiiiiiüüüüüüürrrrriiiiiittttttuuuuussssseeeeedddddd, fffffffiiiiiiirrrrrmmmmmaaaaaüüüüüüürrrrriiiiiiittttttuuuuussssseeeeedddddd, ttttttääääääähhhhhhhttttttpppppäääääeeevadd

Korralda merel!

Metro Capital Management ASViru väljak 2Tallinn 10111Eesti Vabariik

tel: +372 619 1830 faks: +372 619 1831e-post: metro@metro.eewww.metro.ee

RESIDENTSBurmani

25

Aasta Ettevõtja 2012

Aavo Kokk Catella Corporate Finance “Seekord on kandidaatide hulgas pal­ju ettevõtteid väljastpoolt Tallinna. Tei­seks on kandidaatide seas palju tradit­siooniliste valdkondade – toiduaine­tööstus, metallitööstus, kaubandus jne – ettevõtteid. See osutab, et Eesti ma­jandus ei tugine kaugeltki mitte ainult väga edukatele IT­ ja teenusettevõte­tele, vaid jätkuvalt ka tavalisele tubli­le tootmisele. Pealegi on näha, et kõik need tootmisettevõtted kasvavad, eks­pordivad ja ostavad lisaks veel ettevõt­teid välismaal. Nad on kasvanud ka krii­si ajal. Eriti just 2012. aastal on Eesti firmad taas hakanud otsima laienemis­võimalusi välismaal.”

Hans H. Luik Ekspress Grupp“Aasta ettevõtja konkurss tõi eelnevatel aastatel esile Eesti ettevõtete tugevuse: mõistlik hinnatase ning absoluutne tar­nekindlus. Eriti muljetavaldav oli Web­media (Nortali) juhtide Priit Alamäe ja Taavi Kotka enesekindlus Eesti firma eelistest India programmeerijate ees.

Südame tegi eriti soojaks, kui Eks­press leidis tõendeid minu tunamullu­se lemmiku, firma ShiShi edust Pariisi kaubamajades. “Rahvusvahelise kitschi tootjad” – ja ma ei mõtle seda sugugi halvustavalt! – Eestist on tekitanud ise­gi konkurentsi kahe Pariisi kaubamaja vahel, kumb saab õiguse müüa Eesti jõuluehteid! ShiShi omanikud Taivo Pil­ler ja Mart Haber on ületanud selle põr­nitsemise ja kidakeelsuse barjääri, mis Eesti ettevõtjaid välismaal head esitlust tegemast segab.

Mullusest konkursist veel niipalju, et ka nii­öelda publiku auhind doktor

Sõritsale ja tema kliinikule läks õiges­se kohta. Kahju, et Andrei Sõritsa oma ärihaaret Tallinnasse laiendada ei taha, kuid kas peab keskmine või väikeette­võtja oma ambitsiooni alati rakenda­ma just laienemisega? Tuhanded katse­klaasibeebid ning sellest tõusnud õnne tase ühiskonnas on ju teistpidi areng – ja mitte väike.

Mind üllatas Tapa raudteedepoo omaaegse töötaja Oleg Ossinovski äri­haare Kesk­Aasias ning koguni raudtee­ehituse plaan Soomes. Meeldiv on ka taas tõdeda, et mitmed aasta ettevõtja kandidaadid asuvad Tallinnast väljas.”

Jaan Männik Eesti Pank“Finaliste iseloomustaks ma ingliskeel­se sõnaga “entrepreneurs” – ettevõt­jad, kes teavad, mida nad teevad ja mil­liseid äririske nad võtavad. Meeldis, et konkursil osalnud firmade spekter oli lai ja et finaalis oli rohkem tootjaid kui teenusepakkujiad. Sest nagu viimased arengud Euroopas on näidanud, peavad need riigid masule paremini vastu, kus on rohkem tootmist – nagu Saksamaa, Rootsi ja Soome.”

Priit Alamäe Nortal, Eesti aasta ettevõtja 2011“Meeldiv oli see, et kandidaate oli sei­nast seina – agressiivsetest alustavatest IT­ettevõtetest kuni pika ajalooga pe­rekonnafirmadeni. Raske on üldistada meie ettevõtjate meelelaadi, kuid tun­dub, et nad usuvad helgesse tulevik­ku ja oma võimesse läbi lüüa. Kõik kan­didaadid olid head, kuid žürii otsis nii­öelda täiuslikku ettevõtjat, kelles oleks tasakaalus nii suurus, kasv, loodav li­saväärtus, võime rahvusvaheliselt läbi

lüüa kui ka sotsiaalne vastutus. Finaali jõudsid need, kes žürii hinnangul selle “müütilise olendiga” kõige rohkem sar­nanesid.”

Heldur MeeritsAudentes“Meeldis, et konkursil osalevate ettevõ­tete profiil oli mitmekülgne. Oli finalis­te nii moodsatelt kui ka vanadelt ala­delt. Finaliste eristab ülejäänud ettevõ­tetest see, et neil oli särtsakas idee või hästi ellu viidud äriplaan.”

Marika Priske Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium“Eesti ettevõtjad on täiskasvanuks saa­nud, nad teevad korralikku äri. Tehak­se selgeid plaane ja aetakse oma põhi­äri, kaldumata sihtmärgist kõrvale. Vas­tupidi buumiajale ei paigutata raha enam kinnisvarasektorisse ega rapsi­ta niisama.

Žüriil tuli teha valik paarikümne et­tevõtja vahel, kes olid kõik omas vald­konnas kõvad tegijad. Oleksime taht­nud tunnustada palju enamaid.”

Ants Laos viru Keemia Grupp“Müts maha nende ettevõtjate ees, kes on elanud üle raskeid aegu, kuid jää­nud pinnale – toimetavad Eestis, an­navad Eesti inimestele tööd ja saada­vad laia maailma märgi Eestist ekspor­di kujul.”

Aasta ettevõtja 2012 žüriik o h t u n i k u d

fo

to

d v

al

lo

kr

uu

sE

r, a

nn

ika

ha

as

, t

iit

Bl

aa

t, i

lm

ar

sa

aB

as

26

Aasta Ettevõtja 2012

Aasta ettevõtja tiitli varasemad võitjadKuidas hindavad aasta ettevõtja konkurssi varasemate aastate võitjad ning mida positiivset ja negatiivset täheldavad nad Eesti ettevõtluses?

2009 Indrek Sepp, Pristis “konkursi võit on toonud juurde usaldusväärsust. tänu tiitlivõidule on uute projektide käivitamisel lihtsam investoreid kaasata. hetkel on positiivne trend see, et tänu it ja mobiilisektori arengule on hulk asju võimalik ära korraldada laua tagant tõusmata. ma ei näe, et ettevõtjatele tehtaks Eestis ja lähi-riikides takistusi äri ajamisel.”

V õ i t j a d

2011 Priit Alamäe (koos taavi kotkaga)nortal (endine Webmedia)“aasta ettevõtja konkurss on oluline, sest väärtustab ette-võtlikkust ja ettevõtjaid. see pole tunnustus mitte lihtsalt võitjale, vaid kogu firmale ja seal töötavatele inimestele. nortali rahvas on hakka-ma saanud nii Eesti kui ka Baltikumi mastaabis millegi erilisega ja see on tunnusta-mist väärt. Eestis on praegu positiivne kriisi järgne majanduse struk-tuurne muutumine, samuti ekspordi tähtsustamine nii ettevõtete kui ka riigi poolt. meie majandus on selgelt tugevam kui viis aastat tagasi. kuid endiselt on väljakutseks väärtusahelas kõrgemale tõus-mine, mis peaks kaasa tooma marginaalide tõusu ja võime rohkem kasvu investeerida. negatiivse nähtusena võib välja tuua seltskonna, kes pro-pageerib meie niigi kõrgete maksude tõstmist, andmata endale aru, et olemasoleva rahvusliku rikkuse ümberjaga-misega pikaajalist jätkusuutlik-ku kasvu ei tekita.”

2008Jaan Puusaag, krimelte “aasta ettevõtja tiitel annab eel-kõige volituse ettevõtjate nimel sõna võtta, kuid kohustab ka osalema ühiskondlikes prot-sessides laiemalt. Ettevõtjad oskavad näha ühiskondlikke protsesse tervikuna, sest iga ettevõte on omaette miniü-hiskond – valitsus, rahvas, pered, abivajajad, orga-nisatsioonikultuur, infrastruktuur, kesk-kond, seadused ehk sisemised ja välised reeglid. Ettevõtja tegeleb nende küsi-mustega iga päev ja peab nägema tervikut.

on sümpaatne, et Eesti aasta ette-võtjatest on moodustumas omaette klubi, kelle arvamus loeb tulevikus loodetavasti aina rohkem. Praeguse ettevõtlusmaastiku kõige

positiivsem trend on see, et ette-võtlus ja konkurents muutub järjest ausamaks ja läbipaistva-maks. varimajanduse osakaal väheneb ja seda tänu ettevõt-jate endi initsiatiivile. ainult nii

saavad kujuneda tugevad ja jätkusuutlikud ette-võtted. negatiivseid trende ma välja tuua ei oska, lähtun põhimõt-test, et kõik halb on millekski hea ja mis ei tapa, teeb tugeva-maks.”

2010Peter Hunt, Wendre“aasta ettevõtja konkursi võit oli tunnustus nii mulle isiklikult kui ka kõigile Wendre töötajatele. huvi firma vastu kasvas, seda isegi rootsi meedias. mingil mää-ral kasutame võidetud tiitlit ka ettevõtte turunduses.murelikuks teevad Eesti ettevõtluses raskused leida vajaliku haridusega liinitöölisi. Eestis tuleb kut-sekoolidesse rohkem panustada. Positiivne on aga Eesti investeerimiskliima. soodne maksu-keskkond õhutab ettevõtjaid tegema tööstu-sesse uusi investeeringuid. muudatused mak-sukeskkonnas võivad selle ohtu seada.”

foto vallo kruusEr

foto Phill hill

foto rauno volmar

fo

to

ta

av

i a

ru

s

28

Maailma aasta ettevõtja 2012 finaal

Aasta Ettevõtja 2012

PROžEKTORITE vALGUSES: Priit Alamäe (keskel) ja Taavi Kotka(paremal) andmas järjekordset teleintervjuud.

ELAMUS: Salle des Etoiles – amfiteatri stiilis kontsert-maja, kust on imeilus vaade Monaco lahele ning mille katus on lahtine. Transfeer hotellist galale toimus kõiki-del võitjatel ja nendega kaasas olnud delegatsioonidel vintage-autodega.

Tänavu juunis osalesid Eesti aasta ettevõtja 2011 tiitli pälvinud priit alamäe ja taavi kotka (Nortal) Monte Carlos suurejoonelisel maailma aasta ettevõtja galal. Maailma aasta ettevõtja 2012 tiitli pälvis Kenya pankur james mwangi.

MEIE TRIKOLOOR ESINDATUD: Suurürituse meediakes-kus hotell Hermitage’is.

TEINE KOHT: Enne peavõidu üle and-mist kutsuti kõik ettevõtjad, ka Alamäe ja Kotka, korraks lavale, anti neile kuldsed karikad (nn 2. koha auhind).

fotod kEn lEnnox, studio PhEnix

30

Aasta Ettevõtja 2012

Tänavuse Eesti aasta ettevõtja kon­kursiga oleme võtnud eesmärgiks

koostöös heategevusfondiga Dhar­ma toetada lapsi ja noori, keda eri

põhjustel kasvatavad ja koolitavad nende va­navanemad.

Üks sellesse siht­gruppi kuuluv perekond elab

näiteks Hiiumaal. Vanaema Maret Meimeril (pildil koos perega) on en­

dal neli last, kuid alates 2008. aastast kasvatab ta üksi veel lisaks kolme lap­selast.

2008. aasta augustis hukkusid rän­gas majapõlengus Tapal Mareti noorem tütar ja väimees. Pensionieas juuksu­rina töötav Maret tõi kolm orvuks jää­nud teismelist elama Hiiumaale Käi­nasse ja hoolitseb seal nüüd terve suu­re pere eest.

Loodame, et meie panus Meimerite pere ja teiste samas seisus perekondade toetamiseks annab vanemateta kasva­vatele noortele tiivad jõudmaks maail­ma majanduse suurtegijate hulka.

Hedwig Meidra Ernst & Young Baltic

Nagu juba öeldud, on aasta et­tevõtja konkursi põhiline ees­märk tunnustada ettevõtjaid,

kes loovad töökohti ja panustavad ühis­konda. Kuid nüüdsest oleme võtnud oma südameasjaks konkursiga paral­leelselt esile tõsta ka mõnda heatege­vusprojekti, millest oleks ühtaegu kasu nii ettevõtjatele endale kui ka ühiskon­nale laiemalt.

Ettevõtjad tunnevad järjest roh­kem muret ühiskonnas toimuva pärast – olgu see siis majanduskriis, kliima­muutused, toorainenappus või mõni ühiskonnas teravalt esile tõusnud sot­siaalne probleem. Eesti aasta ettevõt­ja tänavused nominendid on tõsisemat muret väljendanud selle üle, kust leida tulevikus piisavalt kvaliteetset tööjõu­du, mis tagaks ettevõtte järjepidevuse. Ühest küljest on selle põhjuseks muidu­gi vajalike erialade ebapopulaarsus Ees­ti noorte hulgas. Teisalt on kahtlemata ka neid noori, kellel pole majanduslikel või muudel põhjustel võimalik soovitud haridust omandada.

Hariduselus räägitakse, et ettevõt­lust ja majandust tuleks õpetada juba

varakult, kui soovime, et meie et­tevõtted oleksid tulevikus kon­kurentsivõimelised. Aga kooli­haridusega seotud kulutused võivad teinekord saada takis­tuseks lapse arengule.

Oma toetusega soovi­me kaasa aidata sellele, et kõigil Eesti noortel oleks tule­vikus võimalus proovida kätt ette­võtjatena või saada hinnatud tööta­jaks. Loodetavasti on lastes, kes on juba varakult seisnud silmitsi eluraskuste­ga, piisavalt ettevõtlikkust ja riskival­midust.

h E a t E G E V u s

Toeta lapsi, keda kasvatavad vanavanemad

Toeta ootame ka sind toetama lap-selapsi kasvatavaid vanemaid – helistades annetustelefonile 9006700, kingid 10 eurot. 10 eurost suuremaid anne-tusi saab teha ülekandega sa dharma arveldusarvele 221043601533 (swedbank), kirjutades selgitusse “vanava-nematele”.

TUBLI EMA JA vANAEMA ÜHES: Maret Meimer (paremalt teine) kasvatab ka lapselapsi: Egonit (17), Markust (15) ja Gerdat (16).

foto hanno luukas

TÄHELEPANU! TEGEMIST ON ALKOHOLIGA. ALKOHOL VÕIB KAHJUSTADA TEIE TERVIST. KUI JOOD, ÄRA SÕIDA! WWW.PRIKE.EE

www.zenith-watches.com

Tallinn, Estonia • Tornimäe 5 ( Next door to Swissotel )+372 616440 • www.boutiquecaprice.ee

EL PRIMERO CHRONOMASTER POWER RESERVE

Life is in the movement