TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOL
Majandusteaduskond
Rahusvaheliste suhete instituut
Rahvusvaheliste suhete ja politoloogia õppetool
Anneli Kritšmann-Lekštedt
IISRAELI RIIGI AJALOOLISED TAGAMAAD PALESTIINAS
Kursusetöö
Juhendaja: dotsent Tiiu Pohl
Tallinn 2009
Sisukord
Sisukord..........................................................................................................................................1
Sissejuhatus....................................................................................................................................3
1. Tänapäeva Iisraeli riik ja piirkonna ajalugu...............................................................................4
1.1 Tänapäeva Iisraeli riik..........................................................................................................4
1.2 Palestiina varasem ajalugu.............................................................................................5
2. Piirkonda valitsenud suured impeeriumid..............................................................................7
2.1 Rooma impeerium ja Bütsantsi keisririik....................................................................7
2.2 Araablased ja Osmanite impeerium.............................................................................8
3. Teel Iisraeli riigi loomisele..................................................................................................12
3.1 Sionismi sünd...............................................................................................................12
3.2 Palestiina enne Esimest maailmasõda..........................................................................13
3.3 Suurbritannia osalus.....................................................................................................15
3.3.1 Vägivalla puhkemine ja komisjonid........................................................................17
3.4 Olukord Palestiinas pärast Teist maailmasõda.............................................................19
3.4.1 ÜRO eraldumisplaan 1947.......................................................................................21
4 Iisraeli riigi väljakuulutamine.............................................................................................23
Kokkuvõte....................................................................................................................................25
Viidatud allikad............................................................................................................................26
RÉSUMÉ......................................................................................................................................27
Lisad.............................................................................................................................................30
Lisa 1 Palestiina Rooma riigi koosseisus.................................................................................30
Lisa 2 Palestiina Osmanite riigi koosseisus.............................................................................31
Lisa 3 Balfouri deklaratsioon...................................................................................................32
Lisa 4 Palestiina Suurbritannia mandaadi all...........................................................................33
Lisa 5 ÜRO eraldumisplaan 1947............................................................................................34
2
Sissejuhatus
Käesoleva töö teema aktuaalsus seisneb selles, et Iisraeli–Palestiina konflikt on
kahekümnenda ja nüüd ka kahekümne esimese sajandi üks maailma kõige pikemalt
jätkuv konflikt, seda nii rahvuslikest pingetest kuni konkreetse sõjategevuseni.
Vastuolu, mille ühel pool on iisraellased ja nende esivanemad ning teisel palestiinlased
ja nende esivanemad, on kestnud juba enam kui sajandi ning tõstatanud hulga küsimusi
ja erinevaid ajaloonägemusi. Paljud asjasse pühendamatud kõrvaltvaatajad ja ka mitmed
ajakirjanikud arvavad, et probleemi juured on sügaval piirkonna ajaloos. Käesoleva töö
ja ajalookäsitlusega püütakse tõestada, et konflikt on vähem kui sada aastat vana ja
kaugem ajalugu pole otseselt tänapäeva vastuoludega seotud.
Autori arvates esitavad juudid ja islamiusulised palestiinlased – erapooletult
vaatates – võrdselt õigustatud nõudmisi ühele ja samale territooriumile, ehkki erinevatel
religioossetel ja ajaloolistel põhjustel.
Töös käsitletakse Iisraeli riigi sisest juutide ja palestiinlaste vahelist konflikti,
mitte konflikti, mis arenes Iisraeli ja seda ümbritsevate Araabia maade (Egiptuse,
Jordaania, Süüria, Liibanoni ning Saudi-Araabia ja Iraagi) vahel ja mida tuntakse kui
Iisraeli-Araabia konflikti.
Uurimustöö sisuline osa on parema ülevaate saamiseks jagatud neljaks
peatükiks. Esimeses peatükis vaatleb autor piirkonna kaugemat ajalugu. Teine peatükk
analüüsib olulisemaid ajalooetappe ja valitsejaid. Kolmandas peatükis keskendub autor
konkreetselt sündmustele, mis viisid Iisraeli riigi loomiseni. Neljandas peatükis
käsitletakse Iisreaeli riigi loomist.
Uurimistöö eesmärk on kirjeldada Iisraeli-Palestiina konflikti põhjusi ja
tagamaid ning selgitada, mis on piirkonnas toimuva ajendiks ning tõestada, et antud
konflikti juured ei peitu kaugemas ajaloos, vaid jäävad pigem viimase saja aasta
piiridesse. Selles töös kasutati erinevaid inglisekeelseid väljaandeid, kuna eestikeelsete
kirjutiste arv on suhteliselt napp.
3
1. Tänapäeva Iisraeli riik ja piirkonna ajalugu
1.1 Tänapäeva Iisraeli riik
Tänapäeval elab Iisraelis 6,6 miljonit inimest, kellest 76,8% on juudi rahvusest ja
juutide sisseränne jätkub endiselt. Iisraeli riigikeel on heebrea keel ning ametlik keel on
ka araabia keel. Religioossete traditsioonide suhtes valitseb Iisraelis pluralism; seal
elavad külg külje kõrval judaismi kõige erinevamate suundade esindajad:
ultraortodokssed, reformistlikud ja liberaalsed juudid, hasiidid, karaiimid, messianistid
ning ka veendunud ateistid. Kümnendik araablastest on kristlased, kes kuuluvad nii
rooma – kui kreeka-katoliku ja õigeusu kirikutesse. Iisraelis asub ka alles 150 aastat
tagasi tekkinud Bahài usu maailmakeskus. Monoteistlikud usundid – judaism, kristlus ja
islam – on põhjustanud kõige suuremaid muudatusi maailma ajaloos. Võib arvata, et see
mõju jätkub ka tulevikus. Igal juhul ei tohiks jätta tähelepanuta miljonite inimeste
uskumust, et just sellel maa-alal paikneb maailma keskpunkt. (Saks 2005, 10)
Iisraeli riik paikneb Euroopa, Aasia ja Aafrika ristteel, moodustades omamoodi
koridori Euraasia ja Aafrika vahel. Läänest piirab seda Vahemeri, ida poolt Jordani jõgi,
Surnumeri ja Arava alang. Iisraeli põhjapiiriks on Golani mäed, lõunatipp aga ulatub
välja Punase mereni. Asukoht on alati määrav tegur ajaloo kujunemisel. Iisraelist kahel
pool olevaid alasid – Niiluse ning Eufrati ja Tigrise jõe viljakaid kaldaid peetakse
maailma tsivilisatsiooni hälliks. Just seal hakkas inimkond esimesena maad harima ja
püsiasulaid rajama ning võib rääkida algse kultuuri kujunemisest. (Piiblientsüklopeedia
1996, sub geograafia)
4
1.2 Palestiina varasem ajalugu
Selleks, et piirkonna sündmustesse objektiivsemalt suhtuda, tuleb tunda selle ajalugu.
3000 aastat eKr asustasid tänapäeval Lähis-Idana tuntud alasid erinevad lääne-semiidi
hõimud, üldnimega kaananlased, kellel oli suhteliselt kõrge kultuuritase. Osadest neist
said hiljem heebrea keelt rääkivad rahvad. Juutide ajalugu saab alguse juba 2000 aastat
enne Kristuse sündi, tema esiisa Aabrahamist, viimase pojast Iisakist ja pojapojast
Jaakobist. Piibli järgi olevat Jehoova tõotanud selle maa anda Aabrahamile ja tolle
järglastele, kui ta peab kinni ainujumala usust. Sellepärast nimetatakse Püha Maad ka
Tõotatud Maaks. (Piibel 1990, 1Moos 15, 17) Siiski on Piibel religioosne kirjandus ja
pole koostatud ajaloolisi eesmärke silmas pidades.
Palestiina nimi võeti kasutusele 12.sajandil eKr Vahemere idarannikule asunud
vilistidelt (heebrea keeles pelishtim) (EE 7 1994 sub Palestiina). Palestiina elanikkonnal
polnud konkreetset rahvust, oma identiteedi märkimiseks kasutasid nad pigem
piirkondlikke kui rahvuslikke tähistusi. Selle tõttu oli palestiinlane see, kes elas nn
viljaka poolkuu ehk „Suur-Süüria ruumis“. (Kassis 2008, 1442) Suur osa Kaananimaa
rahvaid kõneles sama semiidi keelt, lõi sarnast kunsti ja pronksrelvi ning jagas sama
mitme jumala usku. Semiidi keeltes tähistab Kaanan Levanti, kitsamalt tähendab
Palestiina sisemaad.
Vahepeal rändas osa juutide suguvõsa järglastest Egiptusesse. Egiptusest (13. saj
eKr) siia naasnud juudi hõimud pidasid Palestiinat oma Tõotatud Maaks. Esimene
judaistlik kogukond koosnes erinevatest rahvusrühmadest. Mingit ühtset „juudi rassi“
pole kunagi olnud, see väljend võeti kasutusele alles sadakond aastat tagasi.
Arheoloogid ei ole leidnud otseseid andmeid iisraellaste ja nende esiisade kohta
enne elama asumist Tõotatud Maale. Aabraham, Iisak, Jaakob ja selle pojad elasid
suurema osa oma elust telkides, mis pole arheoloogidele t palju avastamiseks jätnud.
Üsna ootuspäraselt pole ka Egiptuse mälestusmärkidel leitud vihjeid iisraeli rahva
väljarändamisele. Iisraellased olid vaid üks rühm võõramaalasi. Alles peale Egiptuse
provintsi Kaananimaale jõudmist osutati neile jälle tähelepanu. Väljakaevamistel on
Palestiina aladelt küll leitud varemeid hetiidide, egiptlaste, babüloonlaste, heebrealaste,
mamelukkide, türklaste jt ajast. (Piiblientsüklopeedia 1996, sub Arheoloogia)
5
Praeguse Palestiina aladel elanud hõimudega kaubandussuhetes olnud ja hiljem
kogu piirkonna vallutanud araablased hakkasid samuti kasutama nime al-Filastin.
Kreeklased kutsusid paika Palaistineks, kuid algselt tähistas see ainult randa Foiniikia ja
Egiptuse vahel. Hiljem laienes nimi ka sisemaale.
Palestiina muutus antiikajal tegusaks kaubandus- ja kultuurikeskuseks, selle
võimu pärast võitlesid paljud rahvad. Siin välja kujunenud usundid kristlus ja judaism
levisid hiljem üle kogu maailma. Kristlus levis eelkõige misjonäride töö tulemusena,
judaism – babüloonlaste (nn Paabeli vangipõli 586-538 eKr) algatusel ja 1-2. sajandil
roomlaste eestvedamisel jätkunud juutide diasporaa (pagendamise, hajumise) kaudu.
(Hallik jt 2004, 22) 1025-722. aastatel eKr eksisteeris Palestiinas Iisraeli riik. 1003.a.
eKr. Jeruusalemma vallutanud juuda hõimu kuningas Taavet kuulutas linna kõigi
semiidi hõimude ühiseks pealinnaks. Sellega lõppes heebrea rahvuse kujunemine ja
loodi esimene Iisraeli riik. Taaveti poja Saalomoni valitsemisaega (965-928 eKr.)
peetakse Iisraeli kuldajaks. Tänase päevani peavad juudid Jeruusalemma oma rahva
südameks. Jeruusalemmast sai kõigepealt Iisraeli riigi, hiljem Juuda riigi pealinn. 609.
a. eKr. vallutasid linna egiptlased, neli aastat hiljem babüloonlased. Egiptuse mõjutusel
kuulutas Juuda end 601 uuesti sõltumatuks, mäss suruti maha kolme aasta pärast. 588
alanud uus juutide ülestõus lõppes katastroofiga. 586 Jeruusalemma vallutanud
Babüloonia keiser Nebukadnetsar tegi linna maatasa ja küüditas kõik selle elanikud.
Poole sajandi pärast purustati Babüloonia ise uue Lähis-Ida suurriigi Pärsia
poolt, juutidel lubati oma kodumaale tagasi pöörduda ja Jeruusalemm taastada.
Järgmised pea kakssada aastat oli Juudamaa piiratud autonoomiaga Pärsia provints.
Juudid liitusid 332 eKr. sõjakäigul Pärsia vastu Jeruusalemma jõudnud
Aleksander Suurega ja said kreeklastega võrdsed õigused. 200 eKr. Jeruusalemma
vallutanud Süüria kuningad Seleukosed püüdsid juute helleniseerida, mistõttu puhkes
Kreeka-vastane ülestõus. 164 eKr. vabastasid juudid Jeruusalemma linna ja 149
kuulutati Juudamaa sõltumatuks. (Saks 2002)
6
2. Piirkonda valitsenud suured impeeriumid
2.1 Rooma impeerium ja Bütsantsi keisririik
Vahemereäärsete maade peremeesteks saanud roomlased vallutasid 79. a. eKr ka
Jeruusalemma. Rooma keisrid jätsid juutidele üsna suure iseseisvuse, andes Juudamaa
kuningatele sisuliselt omavalitsuse. Riigi õitseajaks sai Herodes Suure valitsusaeg (37-4
e. Kr.), kes teostas Jeruusalemmas suurejoonelisi ehitustöid, eriti silmapaistvaks sai üks
tolle ajastu monumentaalsemaid hooneid Teine Tempel. Sõbralikud suhted kestsid ligi
100 aastat. (Ibid.) (vt lisa 1)
Roomlased hakkasid juutlust ja nende usukombeid välja juurima, juudid pidasid
seda võrdväärseks rahva surmaotsusega. Aastal 132 algas kolmas ja viimane Rooma-
vastane sõda. Sõja võitnud roomlased likvideerisid sünagoogid, koolid, kohtud, ka
Jawne Akadeemia. Juudamaa nimetati ümber Palestiinaks ja allutati halduslikult Rooma
riigi Süüria provintsile, pealinnaga Damaskuses, ning asustati Rooma impeeriumi
teistelt aladelt pärit uusasukatega: egiptlaste, süürlaste, kreeklaste, gallialaste ja
germaanlastega. Sellega lõppes vanaaja juudi riikide Iisraeli ja Juuda ajalugu.
Jeruusalemm pole olnud ajaloos püha mitte ainult judaistidele, vaid ka
kristlastele ning islamiusulistele. Täpsemalt: püha ei ole linn tervikuna, pühaks peetakse
Ida-Jeruusalemmas asuvat vanalinna. Vanalinna keskel asuval Templimäel pidavat
seisma maailma nurgakivi – kalju, millel Jumal seisis universumi luues. Ajaloolaste
andmetel on linna 37 korda vallutatud, purustatud, maha põletatud ja uuesti üles
ehitatud. (Ibid.)
Aastal 313 sai kristlus ametliku tunnustuse ja Rooma keiser Theodosius I
kuulutas selle 380. aastal riigiusuks. 395. aastal Rooma impeeriumi lagunedes jäi
Palestiina kristliku Bütsantsi riigi koosseisu. Juutide kohtlemine Bütsantsi keisrite poolt
erines: 438 lubas keisrinna Evdokia juutidel templi asukohas palvetada, aga keiser
Justinianus (527-565) püüdis juute kristlasteks sundida. Õigeusu kirik suhtus üldiselt
juutidesse vaenulikult. Neil keelati töö riigiametites, ei lubatud elada Jeruusalemmas,
piirati nende liikumisvabadust.
7
614 vallutasid pärslased Bütsantsi ning okupeerisid Süüria, Palestiina ja
Egiptuse, juutidel lubati Jeruusalemma tagasi tulla. Kolm aastat oli Jeruusalemm juutide
käes, kuni bütsantslased 617. aastal pärslased välja ajasid. Juudid kuulutati lindpriiks.
Siiski õitsesid Palestiina alad Bütsantsi impeeriumi koosseisus. (Saks 2005, 28)
Nii roomlased kui Bütsantsi valitsejad suhtusid juutidesse alguses sallivalt, kuid
ajapikku see muutus. Mõlema riigi koosseisus kiusati juute lõpuks nende uskumuste
tõttu taga.
2.2 Araablased ja Osmanite impeerium
Raamatutes pole üheseid viiteid araabia hõimude päritolule. Piibli järgi on araablased
Aabrahami ja tema liignaise Hagari poja Ishmaeli järeltulijad. Araabia poolsaare kohta
ütlevad selle asukad Jazirat al-Arab, „Araablaste saar“. Kuigi tegemist on poolsaarega,
eraldab seda Iraagist ja Iraanist Nufudi kõrb, seega võiksime ka saarest rääkida.
Araablasi ollakse harjunud seostama poolsaarel elanud rändava eluviisiga beduiinidega.
(Harms 2008, 23.)
Araabia ja heebrea keel on umbes sama kaugelt sugulased kui eesti ja soome
keel, kuid teineteise mõistmist raskendab neil erinevate, u 10. saj eKr loodud heebrea ja
u 3. saj pKr loodud araabia tähestiku kasutamine. Judaism oli laialt levinud nii
araablaste seas kui ka mujal Lähis-Idas. Akltiivselt levis araablaste hulgas ka kristlus,
ajaloolaste arvates oleks see ilma islami vahelesegamiseta saanud riigiusuks. Kristluse
sünnile järgnenud sajanditel kujunes välja ka negatiivne suhtumine judaismisse sellega
kaasnevate riiklikult koordineeritud või rahvalike pogrommidega. (Peterson 2008)
Aastal 632, seega kaks aastat peale prohvet Muhamedi surma, vallutas selleks
ajaks islamiusku pöördunud araablaste sõjavägi Palestiina ja Jeruusalemma. Järgmised
450 aastat oli see islami impeeriumi osa. 661. aastast valitses impeeriumi Umayaadide
dünastia, kes elas Damaskuses, peale 750. aastat Abbasidid Bagdadist. Juutide
rahulolematus bütsantslaste läbiviidava sundristimisega oli põhjuseks, miks juudid
araablasi kui vabastajaid vastu võtsid. Islamiuurijate koolkond, keda tänapäeval
halvustavalt revisjonistideks sõimataks, arvavad, et araablaste suured vallutused aastail
8
630–50 Lähis-Idas toimusidki juutide otsesel eestvedamisel, kes lootsid seeläbi
Jeruusalemma tagasi saada. Islami allikate järgi tärkas islamiusuliste ja juutide
omavaheline ebasümpaatia kohe islami sündides. (Ibid.)
623. aastast muutusid koraani ilmutused juutide suhtes negatiivseks, neid
süüdistati tõelise pühakirja võltsimises, neid võrreldi toorat seljas kandvate eeslitega,
lõpuks aga ahvide ja sigadega. Poliitilises plaanis avaldus see islamiusuliste palvesuuna
äramuutmises Jeruusalemmalt Mekale 623. aastal. Järgnesid ulatuslikud
juudipogrommid, mille käigus osa juutide hõime sunniti Mediinast lahkuma, teiste
meesliikmed hukati in corpore ja naised-lapsed tehti orjadeks. Islami allikad kirjeldavad
detailselt võimsaima Mediina juudihõimu Banu Quraiza likvideerimist. Umbes 627.
aastal üritas üks juuditar Muhamedi mürgitada, see andis juutidele islamiusuliste hulgas
tänapäevani püsiva prohveti mürgitajate kuulsuse. (Ibid.)
Araabia moslemid saabusid Palestiinasse vallutajatena, kuid kohalik rahvas jäi
oma usu juurde. Islam muutus põhiusuks alates 13. sajandist. Palestiina elanike enamuse
moodustasid ikkagi kristlased. Nende kõrval oli ka teisi, väiksemaid religioosseid
kogukondi, näiteks islami ismaeliitlikust harust välja kasvanud druusid. Teistes Araabia
kalifaadi osades elanud juudid toetasid küll Palestiina juute, aga ise sinna tagasi ei
pöördunud. Juudi kultuurikeskuseks oli siis Hispaania lõunaosas paiknev Córdoba
kalifaat. Palestiina jäi tähtsusetuks provintsiks. Kuigi ka araablased kuulutasid
Jeruusalemma oma pühaks linnaks, elasid valitsejad riigi kõrge kultuuritasemega
pealinnades, algul Damaskuses, hiljem Bagdadis ja Kairos.
Juutide elu araablaste võimu all oli üsnagi edukas. Nad elasid islamimaailmas
tunduvalt paremini kui Euroopas, kus neid taga kiusati ning osadest riikidest isegi välja
aeti. Moslemite valitsusaega Hispaanias (711-1491) peetakse keskaegse Euroopa
juutluse kuldajastuks. Kui aga rekonkistadoorid Hispaania tagasi vallutasid, pidid juudid
sealt oma elu pärast kartes põgenema, kuna kõik, kes kristlust vastu ei võtnud, hukati.
Umbes 200 000 Hispaania juuti põgenes Osmani impeeriumi laiadele aladele, kus sultan
nad lahkelt vastu võttis. Tollest ajast on pärit ka pikka aega kestnud suurte
juudikogukondade kohalolek Põhja-Aafrika riikides (Maroko, Tuneesia jt). (Gibbons,
2000)
1099 vallutasid Euroopast pärit ristisõdijad Jeruusalemma ja hukkasid kogu
linna elanikud, nii juudid kui moslemid. Nad rajasid sinna Palestiina kuningriigi, kuid
9
1187 ajasid muhameedlased nad välja. Kuigi neile jäi osa territooriumist, aeti nad 1291
Palestiinast lõplikult minema ja riik jäi erinevatest mamelukkide dünastiatest pärit
islami valitsejate kätte. Kokku laastasid Püha Maad viis suuremat ja hulgaliselt
väiksemaid „Pühi sõdasid“. Nüüd olid siinsetele rahvuslikele ja poliitilistele
vastuoludele lisandunud ka religioossed.
Türklaste valitsemine (1516-1918) ei leevendanud kohapeal juba väljakujunenud
vastuolusid. Kuueteistkümnendaks sajandiks oli Osmanite impeerium muutunud
maailma suurimaks ja võimsaimaks impeeriumiks. Sultan Süleyman Toreda (valitses
1520-1566) käsul tehti linnas ulatuslikke ehitustöid. Tänapäeval Jeruusalemma
vanalinna ümbritsevad ja kõigi külaliste poolt imetletavad müürid ongi pärit sellest
ajast. (Saks 2005, 29) Osmanite maailmaimpeeriumis olid juudid lugupeetavad sultani
lähikondsetena ning neil oli väga lai autonoomia, eristaatuses juudikogukond yahudi
millet. (Peterson 2008)
Kaugel homogeensusest, valitseti araablaste, armeenlaste, kreeklaste ja
slaavlaste üle, kuid Esimese maailmasõja künnisel oli ka see 600-aastane impeerium
allamäge veeremas nagu kõik teised sellele eelnenud suurriigid. Esimese Maailmasõja
ajal võitles Osmanite impeerium Saksamaa poolel ning Liitlasvägedel oli väga raske nii
mitmel rindel korraga toime tulla. Suurbritannia sõlmis araablastega kokkuleppe
(Husayn-McMohan korrespondents, 1915-1916): kui nood Liitlastele Osmani
impeeriumi vastu appi tulevad, saavad nad peale sõda kõigil araablastega asustatud
aladel luua Araabia riigi. Selle tulemusel tõusid araablased Osmani impeeriumi vastu
üles ning võitlesid Liitlaste eest, kuni Osmani impeeriumi kukutamiseni. (Gibbons
2000) Käsikäes Osmani impeeriumi allakäiguga 19.sajandi viimasel veerandil kujunes
välja kolm vastandlikku seisukohta, millest ükski polnud tuttav teisega ning mis lõpuks
tõid endaga kaasa katastroofilise kokkupõrke, mida me tänapäeval tunneme Lähis-Ida
konflikti nime all. Lihtsutatult oleks need seisukohad järgmised. Esiteks moodustada
sekulaarne ja demokraatlik valitsussüsteem. Religiooni tähtsust ei eitatud, kuid sellel
polnud määrav roll riigile. Teiseks soov jätkata sajanditevanust islami ülemvõimu status
quo’d, ent valgustatumal ja tolerantsemal kujul. (Selline hoiak väljendus eriti Meka
hašmiitliku valitseja Hussein ibn Ali ja tema mõõdukate järeltulijate juures. Kolmas
seisukoht oli poliitiline sionism, mis taotles Palestiinas rahvuslikku kodupaika Euroopas
sajandite vältel ahistatud juutidele. Neile asjaoludele lisandus veel evangeelsete
10
kristlaste „premillenialism“, mille kohaselt Kristuse taastulemise eelduseks pidi olema
juutide naasmine Palestiinasse ning nende pöördumine ristiusku. (Kassis 2008, 1439)
Pärast kolmteist sajandit kestnud islami ülemvõimu olid palsetiinlased üsnagi
progressiivselt meelestatud, astudes 1917 välja mittereligioossel alusel seisva
valitsusvormi eest. Püüti ellu kutsuda rahvuslikku moselmite ja kristlaste ühendust
opositsioonina osmani võimudele ning hijlem vastusena Balfouri deklaratsioonile
(1917). Selle sekularismi esindajad ei taotlenud lahkulöömist „Suur-Süüriast“, vaid nad
tahtsid olla osa sellest kui väljaspool religiooni määratletud poliitilisest moodustisest.
Islamiusuliste ja kristlaste ühendus, mis nende ideede levitamsieks ellu kutsuti esindas
neid Pariisi rahukonverentsil (1919). Nende püüdlused põrkasid kokku sionismi
omadega ning neil ei õnnestunudoma sotsiaalsetest ja poliitilistest väärtustest kujundada
elujõulist programmi Palestiina jaoks. (Ibid.)
Osmanite suurriigi lagunemisega lootsid paljud rahvusrühmad iseseisvusele,
kuid leidsid 1919. aastal pettunult, et nad on jagatud Suurbritannia ja Prantsusmaa
vahel. Araabia maailm oli türklaste valitsuse all siiski ühtsem kui ilma nendeta. Uued
valitsejad, kes soovisid pigem edendada lääne poliitikat ja majandust, said araablaste
iseseisvusele ja ühtsusele hoopis taksituseks. (Calvocorezzi 2009, 389) Inglaste
mandaadi (ülemvõimu) aastatel (1922-1948) puhkesid sageli etnoreligioossed
relvakokkupõrked. Sellisena – pingeid tulvil – on Palestiina säilinud tänaseni. (Hallik
2004, 23) Mandaadi tingimused olid ametlikult järgmised: mandaadi hoidja vastutab
maa poliitiliste-, administratiiv- ja majanduslike tingimuste eest ning tagab Juudi
Rahvuliku Kodu loomise, kaitstes Palestiina elanike tsiviil- ja religioosseid õigusi,
sõltumata nende rahvusest või usust.
3. Teel Iisraeli riigi loomisele
3.1 Sionismi sünd
11
Eurooplaste kasvav natsionalism ei jätnud puudutamata ka juute. Juba sajandeid mööda
maailma laiali pillutatud juutide üldiseks iseloomustuseks oleks võinud olla sõna
„eksiilis“. Teiste kultuuride seas diasporaas oma kultuurilise identiteedi säilitamine oli
varjutanud juudi rahva alateadvust juba 1900 aastat, andes nendele ühtse sihi naasta
Eretz-Israeli (Iisraelimaale) ehk Siionisse. Peale Prantsuse Revolutsiooni (1789) anti
juutidele võimalus assimileeruda, kuid antisemiitlikud väljaastumised jätkusid. Tsaari-
Venemaal aga koheldi juute endiselt „Kristuse tapjatena“ või vähemalt
liiakasuvõtjatena. Lühikese leebumisperioodi ajal tsaar Alexander II (1855-1881)
valitsemise ajall sündinud valgustusmeelne juutide liikumine Haskalah tuli välja
huvitava loosungiga: „Ole kodus juut, aga tänaval inimene“.
Alexander II mõrvale järgnenud juudipogrommid aga raputasid Venemaa juute
juurteni. Neli aastat kestnud vägivald, pealesurutud vaesus ja meeletu tagakiusamine
võtsid neilt viimase lootuse. Sajad tuhanded juudid emigreerusid Lääne-Euroopasse,
Lõuna-Ameerikasse, Palestiinasse ja suur osa Ameerikasse. (Harms 2008, 49,50)
Kokkuvõttes võib öelda, et tolleaegsed juutide sammud rahvusliku kodumaa suunas olid
peamiselt ajendatud nende kohtlemisest Venemaal.
Austria kirjaniku Nathan Birnbaumi termin „sionism“ leidis laiema
kasutuselevõtu pärast 1880daid. Poliitilise strateegiana hakkas see juba mõned aastad
varem oma elu elama. Teema käis läbi paljude noorte Euroopa juutide sulest – Darchai
Noam, Moses Hess (kes juhtus olema Karl Marxi klassivend), kuid omariiklusest hakati
rääkima alles pogrommiaastail (1881-1884).
Sel ajal tekkis Esimese Aliyah („Tõus“) suur immigratsioonilaine, aastatel 1882-
1903 kolis Palestiinasse elama 25 000 juuti. (Ibid.)
Juristiharidusega Herzl hakkas formuleerima juutide tagakiusamisele lahendust,
andes 1896. aastal välja pamfletikese „Der Judenstaat“. Sellest, alla saja leheküljelisest
tekstist sai sionismi põhitõde. Herzl otsustas organiseerida 1897. aasta augustis Baselis
sionistliku kongressi. Selle kongressi tähtsust on raske ülehinnata. Kohale saabus 200
juuti kogu Euroopast ning see oli esimene omalaadne kogunemine. (Chapman 1989, 40)
Sionistide juht Theodor Herzl nõudis juutide kodu taastamist Palestiina territooriumil.
Tõele au andes tasub märkida, et Herzl ei olnud kinni Palestiina mõttes, ühe
võimalusena nägi ta ka näiteks Argentiinat. 1901. sõitis Herzl diplomaatilisele reisile
Konstantinoopolisse, kus loodeti Osmanite sultani Abdul Hamidiga kokku leppida.
12
Vastutasuks sionistide asundustele Palestiinas lubati lausa abi riigivõla kustutamisel.
Pöörduti ka Suurbritannia poole abi lootuses, kus neile pakuti tänapäeva Uganda
territooriume. (Harms 2008, 59) 44 aasta vanuselt manalasse vajunud Herzl ei
saavutanud küll oma eesmärke, aga jättis endast maha ühtse ja organiseeritud poliitilise
jõu. Sionistliku liikumise mõned varasemad juhid nagu Theodor Herzl ja Chaim
Weizmann, töötasid Palestiinasse juudi kodumaa loomise nimel ja püüdsid lahendada
antisemitismi probleemi Euroopas. (Chapman 1989, 96) Hoolimata avalikest
seisukohavõttudest, oli nende peaeesmärk ikkagi juudi riigi loomine Palestiinas.
3.2 Palestiina enne Esimest maailmasõda
Osmanite riigi lõppedes ei olnud Palestiina ühtne geopoliitiline üksus. Kuni Esimese
maailmasõjani kuulus Palestiina Jeruusalemma administratsiooni alla, maa põhjaosa
kontrollis Beirut. Ka araablaste seas olid hakanud tekkima Euroopa-stiilis natsionalismi-
ilmingud. Eesti Entsüklopeedia järgi on natsionalism, rahvuslus, samast rahvusest
inimeste kokkukuuluvustunde ilming, mis taotleb rahvuse säilitamist ja põlistamist. (EE
6 sub Natsionalism). Oluline on teada, et natsionalism, nagu seda nähakse ühistes
piirides elavate inimeste näol, kes tunnistavad sama lippu ja sama valuutat, oli paljudele
sealsetele hõimudele tundmatu. Nende lojaalsus kuulus perekonnale ja religioonile ning
linnale või külale. 1914 aastal pead tõstnud „patriotism“ oli pigem reaktsiooniks
sionismile. (Harms 2008, 58.) Väike osa Palestiina elanikkonnast tegutses linnades,
suurem enamus elatus põllumajandusest, fellahhid (talupojad) harisid maad, et oma
peresid toita. Põlvkondade kaupa olid talupojad maad harinud ühiselt, maa oli
kollektiivne omand. 1858. aastal vastu võetud Osmanite Maakoodeks tegi sellele lõpu,
nõudes igale maalapile kindlat omanikku. Maksustamisest ja sõjaväekohustusest
hoidumiseks kirjutasid paljud talupojad maa formaalselt külavanemate nimele, jätkates
harimist nagu muistegi. Talupoegadele osutus see tehing kahjulikuks, sest küladesse
hakkasid tulema täies elujõus sionistid, kes olid valmis kolmanda osapoolena maa ära
ostma.
1882. aastal, enne immigrantide saabumist, elas Palestiinas Osmanite
impeeriumi alluvuses umbes 400 000 moslemit, 43 000 kristlast ja 15 000 juuti – 96%
olid mitte-juudid. (Ibid.)
13
Kui küsida, kuidas araablased juutide asundustele reageerisid, siis kirjutas
Palestiina araablane Najib Azuri 1905. aastal: „Juudid on lõpuks mõistnud oma esiisade
vigu ja soovivad taastada oma iidset kodumaad.“ Venemaalt pärit juut Asher Ginsberg,
kirjanikunimega Ahad Ha’Am (1856-1927) kirjutas: „Palestiina ei ole asustamata maa
ja suudab vastu võtta vaid tühise osa maailmas laiali pillutatud juutidest. Need, kes siia
elama asuvad, peavad otsima eelkõige sõprust palestiinlastega, lähenedes neile
lugupidamise ja viisakusega. Aga mida meie vennad Palestiinas teevad? Täpselt
vastupidist. Nad olid eksiilis elades orjad ja leiavad ennast järsku piiramatust
vabadusest. See järsk muutus on tekitanud neis kalduvuse despootlusele, mis juhtub
alati siis, kui orjad võimule tulevad. Nad käituvad araablastega vaenulikult ja julmalt,
röövivad neilt nende õigused, teevad neile põhjuseta kahju ja on veel uhked selle üle;
ning keegi ei võta selle häbiväärse ja ohtliku tegevuse vastu sõna.“ (Chapman 1989, 42)
Teine Aliyah (1904-1914) tõi kaasa 30 000 juuti, kellest küll paljud, üllatununa teise
kultuuri olemasolust ja haritava maa vähesusest, peatselt lahkusid. Kohalejäänud
kogusid nii palju maad kui võimalik ja hakkasid looma „juutide kodumaad Palestiinas“.
Dr Arthur Ruppin, sionistliku organisatsiooni juht, kes vastutas koloniseerimise eest,
kirjutas: „Maa on meie juurdumiseks Palestiinas esmavajalik. Kuna siin pole peaaegu
üldse asustamata harimiskõlblikku maad, oleme sunnitud ostetud maalt välja ajama nii
endised omanikud kui ka nende töölised.“ (Harms 2008, 62)
Needsamad juudid, keda ajalugu ja teised rahvad ei olnud üleliia hellitanud ja
kes olid otsustanud paremat elu otsida just Palestiinast (seda religioossetel põhjustel),
jätsid mõnevõrra tahtlikult tähelepanuta neil aladel elava rahva – selle, kes oli sealse
maa juba üles harinud.
Vladimir Jabotinsky, mõjuvõimas sõjaväelane-sionist, ütles 1923. aastal:
„[Palestiinlased] näevad Palestiinat sama vaistliku armastuse ja tõelise tulega nagu
asteegid vaatasid Mehhikot või sioux’d oma preeriat. Palestiina ei muutu palestiinlaste
jaoks piirialaks, vaid jääb nende sünnimaaks, nende rahvusliku eksistentsi keskuseks ja
vundamendiks“. (Ibid.) Kui juudi immigrandid 1880tel Palestiinasse ümber asuma
hakkasid, moodustasid juudid seal vaid 5% kohalikust elanikkonnast ja elasid koos
väikeste kogukondadena. Oli teada, et juutide jätkuv sisseränne viib varem või hiljem
konfliktini. Kui araablased mõistsid, et juutide arv on varsti ülekaalus ja nad võivad
14
võimu enda kätte haarata, tegid nad loomulikult kõik selleks, et seda takistada.
(Chapman 1989, 97)
3.3 Suurbritannia osalus
Suurbritannia lubadused juutidele on kirja pandud Balfouri deklaratsioonis (vt lisa 3),
mille Suurbritannia välisminister Arthur Balfour 2. novembril 1917 mõjuvõimsale
inglise juudile, juudi kogukonna juhtfiguurile lord Walter Rothschildile kirjutas ja mille
järellainetust on piirkonnas siiani tunda. Kuna Palestiina oli tol ajal alles Osmanite
impeeriumi osa, ei olnud Suurbritannia valitsusel mingit sõnaõigust selle maa tuleviku
suhtes, kuid ta lootis selle võimu pärast türklaste lüüasaamist Esimeses maailmasõjas
saavutada. Selle deklaratsiooniga lootis Suurbritannia valitsus innustada Ameerika ja
Venemaa juute ühinema Liitlastega sõjas Saksamaa vastu. Samuti lootsid nad kaitsta
juutide abiga Suessi kanalit ning brittide kaubanduslikke huve Indias ja Kagu-Aasias.
Selle kirja kolmas tagamõte oli vältida juutide suurt sisserännet Inglismaale. (Chapman
1989, 55)
Prohvetlikuks osutus Suurbritannia sionistide liider Chaim Weizmann, tulevase
Iisraeli riigi esimene president. Ta kirjutas 1914. aastal oma päevikusse: „Iisrael satub
inglaste mõjusfääri, see maa on neile vajalik Suessi kanali kaitsmiseks. Me viime sinna
miljon juuti. Inglased saavad endale barjääri ja meie saame endale kodumaa.“ (Saks
2005, 38) Chaim Weizmann oli silmapaistev teadlane, Manchesteri ülikooli
biokeemiaprofessor. Tema sõprade hulka kuulusid poliitikud David Lloyd George ja
Arthur Balfour. Tollal olid läänerindel võidukad sakslased. Liitlastel ei jätkunud
laskemoona. Sõjavarustusminister Lloyd George pöördus abipalvega Weizmanni poole,
kes leiutas lõhkeaine uue tootmisviisi. Professor loobus rikkalikust tasust ja palus:
„Tehke midagi mu rahva heaks.“ (Ibid.) Tuhanded juudid astusid vabatahtlikuna Briti
armeesse. Nende hulgas oli ka David Ben Gurion, tulevase Iisraeli riigi esimene
peaminister. Arthur Koestler kirjeldas Balfouri deklaratsiooni: „...dokument, kus üks
rahvas lihtsalt lubab teisele rahvale kolmanda rahva maa.“ (Chapman 1989, 55)
Balfouri deklaratsiooni järgi oli Palestiina laiaulatuslik mandaat ehk
territoorium, mis hõlmas nii tänapäeva Iisraeli kui Jordaania. Kogu see maa-ala oli
seega määratud juutide rahvusliku kodu jaoks. (Ekman 1995, 92)
15
Edwin Monragu, Briti India-küsimuste minister ja juudi anti-sionistliku
liikumise liige, kirjutas: „Ma oletan, et muhameedlased ja kristlased peavad juutidele
ruumi tegema - pange tähele, kuidas uued asukad vanad välja ajavad, võttes endale
kõige parema maa... Palestiina on muutumas maailma getoks.“ (Harms 2008, 71)
Sir Henry McMahon, Suurbritannia suursaadik Egiptuses, kirjutas oma kirjas
Meka Sherif Husseinile: 24. okt 1915. „Olen veendunud, et see deklaratsioon kinnitab
teile ilma vähimagi kahtluseta Suurbritannia toetust oma sõpradele araablastele ning et
selle tulemuseks on pikk ja kauakestev liit, mille otseseks tulemuseks saab olema
türklaste väljaajamine Araabia maadelt.“ (Chapman 1989, 55) 1916. aastal alustasid
araablased Inglismaa toel ja relvadega mässu türklaste vastu. Nõuandjatest tuntuim oli
T.A.Lawernce (Araabia Lawrence). Hiljem selgus, et Lawrence oli lubanud
araablastele, et luuakse Suur-Süüria riik, mille kuningaks saab Al-Hijāži valitseja
Hussain ibn Ali poeg Faisal. (Saks 2005, 45). Balfouri deklaratsiooni valguses tunduvad
Husseinile antud lubadused üsna ebasiirad. Lisaks iseseisvuse ja enesemääramise õiguse
lubadustele oli araablastele varem antud veel mitmeid erinevaid iseseisvumislubadusi
1917. ja 1918. aastal. Imperialistliku ajaloo jäänukite ja sionismi tundmatu ohuga
silmitsi seisvad araablased olid omakorda ka omavahel äärmiselt jagunenud.
Salajases memorandumis Briti parlamendile andis Lord Balfour 1919. aastal
selgesti mõista, et tal puudub vähimgi kavatsus lasta Palestiina araablastel endil oma
tuleviku üle otsustada. Suurbritannia peaminister Lloyd George puudutas seda küsimust
pärast Saksamaa ja tema liitlase Türgi kaotust Esimeses maailmasõjas toimunud
Versailles’ rahukonverentsil 1919. aastal. Ilma temapoolse toetuseta poleks Balfouri
deklaratsioonil kindlasti olnud nii suurt mõju ja seetõttu muutus ta antud küsimuses
lausa lüüriliseks. Ta oli endale pähe võtnud ega väsinud korduvalt rõhutamast, et just
temale oli antud võimalus luua Pühakirja Püha maa – Danist Beershebani. Ja kuigi
Londoni välissuhete asjatundjad püüdsid talle korduvalt selgitada, et sellist kohta nagu
Dan pole ühelgi kahekümnenda sajandi Palestiina kaardil üldse olemas, ei lugenud see
midagi. (Chapman 1989, 58). Lisaks mõjutas Suurbritannia välispoliitikat araablastele
kuuluv nafta. Lõpuks jäeti Suurbritannia ja Prantsusmaa poolt araablastele antud
lubadused aga täiesti tähelepanuta ja Versailles’ rahukonverents andis Suurbritanniale
mandaadi Palestiinas, Transjordaanias ja Iraagis ning Prantsusmaale Süürias ja
Liibanonis. (Saks 2005, 39)
16
See sündmus märgib tänapäeva lähis-Ida sündi nii, nagu see on meie aja kaardil.
75 %-le Palestiina territooriumist loodi Araabia riik Transjordaania. (vt lisa 4)
1922. aasta juunis andis tolleaegne Suurbritannia koloniaalminister Winston
Churchill välja Valge paberi, mis välistas, et Palestiinast võiks saada, nagu sionistide
juht Chaim Weizmann oli täheldanud, sama juutidele nagu Inglismaa on inglastele.
Araablasi rahustada püüdes üritas Churchill Balfouri deklaratsiooni veidi „maha
keerata“, et tärkavat konflikti kolonialistlikust vaatenurgast rahulikumaks muuta.
Sionistid leppisid Valge paberiga vastu tahtmist, aga araablased pidasid seda lihtsalt
Balfouri deklaratsiooni järelkajaks. (Harms 2008, 75) Lõpuks hakati välja andma nn.
«valgeid pabereid», mille eesmärk oli araablasi juudi immigratsiooni piiramisega maha
rahustada. (Ekman 1995, 85) Ükskõik, kuidas Inglismaa ka poleks püüdnud leida
tasakaalu võistlevate huvidega araablaste (iseseisvus), sionistide (juudiriik) ja
Suurbritannia (Koloniaalvõim) vahel, muutus käestläinud olukord lõpuks vägivaldseks.
Esimese maailmasõja järel Suurbritannia valitsuse poolt Balfouri deklaratsioons
juutidele antud lubadused, samuti Husseini-McMahoni kirjavahetus araablastele olid
ebatavalised ja omavahel vastuolus. Parimal juhul oli Briti valitsus ebarealistlik,
halvimal juhul aga lihtsalt valelik, kujutledes, et juudi riigi loomine Palestiinas sünnib
ilma sealsete araablaste huvisid kahjustamata. Araablastel oli põhjust kibestunud olla
selle peale, kuidas Suurbritannia ja teised riigid 1919.aasta Versailles’ Rahukonverentsil
oma lubadusi murdsid ja selle asemel, et araablastele iseseisvust tagada, Lähis-Idas
võimu hoopis endi kätte võtsid. (Chapman 1989, 97)
3.3.1 Vägivalla puhkemine ja komisjonid
Aastatel 1919-1931 rändas Palestiinasse 117 000 juuti ja see kutsus esile araablaste
vastupanulaine. (Saks 2005, 42) Mõned sionistlikud juhid väljendasid oma seisukohti
selle kohta, mida nad arvasid araablaste reaktsioonist juutide tegevusele Palesiinas.
Moshe Sharett ütles 1936. a. oma kõnes Mapai Poliitilisele Komiteele: „Palestiinas pole
ühtegi araablast, kellele juutide immigratsioon poleks kahju toonud; need araablased
tunnevad ennast osana suurest araabia rahvast, kelle hulka kuuluvad nii iraaklased,
hejazlased (tänapäeva Saudi-Araabia osa) kui jeemenlased. Nende jaoks on Palestiina
alati olnud araablaste näoga iseseisev üksus. Nüüd on see nägu muutumas. Nende silmis
17
on Haifa araablaste, mitte juutide linn, mistõttu nende reaktsiooniks ei saagi olla muud
kui vastuseis. See pole mitte terror, vaid sõda, mille araablased meile kuulutasid. Terror
on vaid selle sõja vahend... see on palestiinlaste aktiivne vastuhakk, kelle arvates juudid
nende kodumaad usurpreerivad – selle pärast nad võitlevadki.“ (Chapman 1989, 61)
Vägivalla ohjeldamiseks ja põhjuste uurimiseks moodustasid inglased rea komisjone,
millest enamik, sh sir Walter Shaw’ juhitud komisjon, leidis 1929. aastal, et vägivaldse
vastuhaku põhjuseks on meeleheitel ilma maata araablased, kes tunnevad hirmu
sionismi ja kodudest väljaajamise ees. Lisaks sellele veel araablaste
iseseisvumislootused, juutide suurenenud sissevool, araablastepoolne usaldamatus Briti
valitsuse suhtes ja lõpuks juutide jätkuv maa kokkuostmine. 1937. aasta Peeli komisjon
pakkus lahendusena välja Palestiina jagamist araablaste ja juutide riigiks. Juutide
meelest oli see vähemalt algus. Araablased vastasid mässuga.
Peale veel ühte ebaõnnestunud komisjoni tulid inglased Teise maailmasõja
eelõhtul välja uue poliitikaga, mis kritiseeris Balfouri deklaratsiooni, tuues tõenduseks
Churchilli 1922. aasta Valge paberi. Selleks ajaks genereeritud dokumentide hulgast
võis valida vastavalt vajadusele. 1939. aasta Valge paber kinnitas juutide rahvuslikku
kodu Palestiinas, kuid kontrollitud sisserändega, ja araabia-juudi isevalitsust. Selle
lükkasid mõlemad osapooled tagasi. Sionistide meelest läks see mandaadiga vastuollu.
Araablased tahtsid iseseisvust. Punkt. (Harms 2008, 80) Nii 1920. aasta Nabi Musa
pogromm, 1921. aasta Jaffa pogromm kui ka 1929. aasta Hebroni veresaun, mille
käigus araablased tapsid sadu juute, veensid viimaseid, et koloniaalvõimude kaitsele
loota ei saa. Seega olid araablaste vägivallaaktsioonid otseseks katalüsaatoriks juutide
relvastatud omakaitserühmituste loomisele. Ühtlasi tõid need juudisoost asukate jaoks
senisest selgemalt päevakorrale ka oma asualade araablastest isoleerimise vajaduse. See
omakorda tugevdas nii kohapeal kui ka rahvusvaheliselt nende juudi poliitikute
positsioone, kes kogu aeg olid kõnelenud omariikluse loomise vajadusest. Juudi riigi
loomist kiirendas kindlasti ka 1936.–1939. aastani Palestiinas aset leidnud araablaste
verine ja purustav ülestõus inglaste vastu. (Helme 2009)
Sionistlik unistus juudi riigist poleks kunagi täitunud vaid rahulikke vahendeid
kasutades. Kuna juudi liidrite eesmärgid olid täielikus vastuolus araablaste
enesemääramissoovidega, olid kahe ühiskonna vahelised pinged paratamatult määratud
lõppema vägivallaga. Kui araablased vägivalla poole pöördusid, tegid nad seda oma
18
huvide kaitseks ja vältimaks saada omal maal immigrantide poolt alla neelatud. Kui
vägivalda kasutasid juudid, siis tegid nad seda selleks, et vaenulikus ümbruses oma
iseseisvat ühiskonda kindlustada. (Chapman 1989, 97)
3.4 Olukord Palestiinas pärast Teist maailmasõda.
Käesolev töö ei peatu pikemalt holokaustil. Holokausti puhul on tegemist Euroopa,
mitte Palestiina ajalooga. Selle tagajärjed olid tuntavad juutide kasvanud immigratsiooni
näol.
Lisaks Hitlerile oli ka Stalin veendunud, et juudi rahvas oli ja on kõigi hädade
põhjustajaks. Hitler rääkis sellest avalikult, Stalin – salaja. Hitler tahtis juutidest lahti
saada esialgu ilma verevalamiseta ja soodustas igati emigreerumist. Kaasa võis võtta
vallasvara, välja arvatud Saksa kultuuri- ja kunstiväärtusi. Aga juutidel ei olnud kuhugi
minna. Ükski riik ei tahtnud vastu võtta pagulasi, kõikjal oli küllaldaselt oma
probleeme. Sionistid pöördusid maailma avalikkuse poole üleskutsega avada Palestiina
väravad ja lubada Saksa juutidel sinna rännata. Saksamaa oli sellega nõus, Suurbritannia
mitte. Inglased jäid kindlaks oma nõudmisele – igal aastal ainult 15 000 emigranti ja
mitte rohkem. Selle poliitika tagajärjel jäid pooled Saksamaa juutidest koju ja aeti varsti
hauda. (Saks 2005, 47)
1. juunil 1939 alanud maailmasõja lõpuks ulatus hukkunute arv 50 miljoni
lähedale. Sõja ajal kannatanud sionistide ja Suurbritannia suhted ei taastunud kunagi,
juudi terroristid ründasid nüüd ka inglise hooneid ja personali. Sionism ideoloogiana
muutus David Ben Gurioni juhtimise ajal militaarsemaks ja pöördus nõrgenenud
Inglismaa asemel toetuse saamiseks Ameerika Ühendriikide poole. Eriti holokausti
valguses said nad ka Ameerika juutide täie toe. (Harms 2008, 82) Natside holokaust
kallutas sionistide kaalukausi. Ellujäänute kannatused ja optimism saavutas selle,
milleni Theodor Herzl ega tema järgijad ei olnud kunagi ulatunud. Kaks mõjuvõimsat
ameeriklast, presidendid Roosevelt ja Truman, võtsid sionistide mure oma
südameasjaks, kuid ei soovinud ennast inglastega ülemäära siduda. Samas soovisid ka
Churchill ja Attlee teha midagi õnnetute juutide heaks ning ühtlasi saada ameeriklastelt
toetust oma Lähis-Ida poliitikale. (Calvocorezzi 2009, 385) Truman, kes toetas juute
rohkem sõnades kui tegudes, nõudis, et inglased lubaksid Palestiinasse 100 000 juudi
19
põgenikku. See ei vastanud inglaste huvidele, seega asjade venitamiseks ja arutamiseks
moodustati kuuest inglasest ja kuuest ameeriklasest koosnev Anglo-Ameerika
Uurimiskomitee (AAC), kes hakkas juudi põgenike küsimusega tegelema. Mais 1946
jõudsid nad otsusele lubada maale 100 000 uut põgenikku, hüljata Palestiina
jagamisplaan, leevendada juutide maaostutingimusi ja lubada ka edaspidist
immigratsiooni. (Harms 2008, 89)
Palestiinas elavad juudid olid muutunud tugevamaks ja kogesid lausa lühiajalist
majanduslikku õitsengut. Samasugust tõusu elasid läbi ka ümbritsevad araabia riigid,
kes 1944. aasta oktoobris kirjutasid Egiptuses alla Alexandria protokollile. Viimane
märkis, et Palestiina on tähtis osa Araabia maailmast ja keegi ei tohi seda puutuda ilma
Araabia riikide rahu ja stabiilsust ohtu seadmata. See aga kõlas kogu maailma kurtidele
kõrvadele. (Ibid.)
Rahulolematus asjade käiguga tõi kaasa terrorirünnakuid inglaste vastu.
Suurbritannia valitsus jäi sissesõitjate piirmäära osas oma ennesõjaaegse poliitika
juurde. Maailma üldsus oli sellest nördinud. Juudid hakkasid organiseerima illegaalset
sisserännet. Inglased vastasid sellele mereblokaadiga, Palestiina maismaapiire valvasid
juba varem iseseisvunud Araabia riigid. 1. novembril ründasid juudid kõiki riigi
raudteid ja maanteid - Inglased kuulutasid välja sõjaseisukorra ja lubasid maha lasta
igaühe, kelle käest leitakse relvi. Järgmisel aastal muutus olukord veelgi halvemaks.
Araablased terroriseerisid juute ja inglasi, juudid ründasid inglasi ja araablasi, inglased
ajasid taga mõlemast rahvusest terroriste ja mõistsid neid surma. 22. juulil 1946 lasksid
juudid õhku Jeruusalemma hotelli „King David“, kus paiknes mandaatvõimude
administratsioon; hukkus 91 inimest. Rünnaku organiseerijaks oli Menachem Begin -
mees, kes 30 aastat hiljem sai Nobeli rahupreemia Iisraeli-Egiptuse rahulepingu
sõlmimise eest. Aasta hiljem sõidutasid inglased põgenikelaeva nimega „Exodus“, mille
pardal oli peaaegu 5000 inimest, sadamast-sadamasse, lubamata neil maabuda. Kõik see
aitas lõpuks kaasa juudi riigi loomisele. Inglased taipasid viimaks, et nad ei ole
võimelised korda looma. 1947. aasta aprillis andis Briti valitsus Palestiina probleemid
üle ÜRO-le. (Saks 2005, 50)
20
3.4.1 ÜRO eraldumisplaan 1947
ÜRO, kellele meeleheitel Suurbritannia kogu probleemi üle andis, oli eraldumise poolt.
Selle taga peitus diplomaatiline vägivald, mida USA kasutas oma sionistidest
kaitsealuste eest seismisel. Kuigi paljud riigid ja ka mitmed Ühendriikide asjatundjad
olid selle plaani vastu, vaatas Valge Maja neist mööda. President Truman on möönnud,
et temal seisab juudi valijate surve. Sionistide jaoks oli eraldumise plaan saavutanud
legtiimsuse juba Balfouri deklaratsiooniga. (Chapman 1989, 60) Komisjoni ees seisis
probleem – mille alusel kindlaks määrata tulevaste riikide piirid? Ainuke
üherahvuseline linn oli Tel Aviv, teistes linnades elasid araablased ja juudid kõrvuti.
Maa-asulad olid küll rahvuslikult ühtsed, aga paiknesid hajutatult kogu Palestiinas.
Lõpuks ei suudetudki kummalegi riigile kompaktset maa-ala eraldada. (Saks 2005, 51)
Palestiinast pidi araablastele jääma üks kolmandik, juutidele, kes moodustasid
kolmandiku rahvast ja omasid marginaalse osa maast, pidi jääma ülejäänud kaks
kolmandikku. Juudid said ka parema maa - viljaka rannikuala, samas jäid araablastele
valdavalt mägised ja kõrbealad. Juute ei rahuldanud mitte saadava territooriumi suurus,
mida nad võtsid nagunii kui „miinimumi“, vaid araablaste iseseisva riigi loomise fakt.
Araablasi seevastu ei pahandanud hoopis kaotatud maa suurus, vaid oma riigist osast ja
iidsest pärandist ilmajäämine.
Eraldumise plaan lihtsalt püüdis seadustada juba Balfouri deklaratsiooni ja
ebaseadusliku mandaadiga tehtut. Üleöö pani ÜRO nurgakivi uuele korrale, milles
juutidest vähemus, kes olid elanud Palestiinas vaevu kolmkümmend aastat, sai võrdsed
või lausa ülimuslikud õigused võrreldes araablastega, kes olid seal juba ammustest
aegadest elanud. ÜRO eraldamisplaani elluviimise ajal kuulus juudi rahvusest elanikele
Palestiinas 6 % maast. Araablased, kes moodustasid sel ajal kaks kolmandikku
elanikkonnast, elasid kolmandikul maa-alal ning kasutasid ka suurt osa valitsusele
kuuluvast avalikust maast. Nüüd aga, ühelt poolt eraldamisplaani raames ja teisalt osana
suurejoonelisest rahvusvahelisest püüdest juutidele tehtud kahju kompenseerida, sunniti
araablased suurest osast oma maadest, olgu siis era- või ühiskondlikust, loobuma.
Valdavalt islamiusulisse semiidi kogukonda kuuluvad Palestiina araablased järeldasid
sellest kõigest, et just nemad pidid maksma kristliku Lääne antisemitismi eest.
(Chapman 1989, 64)
21
Araablaste jaoks olid Teise maailmasõja järelkajad Esimese maailmasõja järel
toimunu kibedaks korduseks. Jällegi oli neile antud igasuguseid lubadusi, et nende
koostöövalmidust või vähemalt neutraalsust tagada, kuid pärast sõja lõppu murti taas
kõiki lubadusi taas. (Ibid.) Väljavõte Suurbritannia kirikukogu raportist pealkirjaga
„Towards Understanding the Arab-Israeli Conflict“: „Kõige tähelepanuväärsem ja
kohutavam jõud, mis mõjutas Iisraeli riigi loomist (ja sellele järgnenud Araabia-Iisraeli
konflikti) oli Euroopas aset leidnud holokaust. Tagakiusamine ja sellele järgnenud
genotsiid motiveeris juute, maksku mis maksab, oma riiki looma. Euroopa holokaust
mõjutas ka maailma üldsuse arvamust ja toetust ning andis maa nõudmisele omaaegsete
suurvõimude (ilma araablasteta) arvates vajaliku kaalu.“ (Ibid.)
Quakeri raportis „Search for Peace in the Middle East“ tuuakse välja Palestiina
araablaste seas levinud arvamus, et nemad peavad kannatama „kristliku lääne“
suurvõimude pattude pärast: „Pole teada, kui paljud juudid, kes 1930-40ndatel
Palestiinasse läksid, oleksid võinud asuda mõnele teisele maale. Igatahes saab kristlik
läänemaailm endalt raputada suure hulga anti-semiitlikku süüd, tehes koostööd
sionistlike juhtidega ja aidates kodututel juutidel leida varjupaika araablaste maadel.“
Briti mandaat lõppes 1947. aasta 29. novembri otsusega jaotada Palestiina
kaheks iseseisvaks, Juudi ja Araabia riigiks. ÜRO esitas jaotusplaani: kolm vaevalt
omavahel ühenduses olevat ala pidi antama juutidele ning kolm ala araablastele. (Saks
2005, 51) Juudid olid näiliselt nõus, aga araablased mitte. Juutide nõusolek puudutas
juudi ainult riigi loomist, samas ei mõelnudki nad leppida iseseisva Araabia riigi
tekkimisega. Palestiina riigi tekke ärahoidmine sai enam kui põlvkonna jooksul Iisraeli
poliitika nurgakiviks. Araablased olid maruvihased. Nende jaoks oli arusaamatu, kuidas
sai ÜRO lubada 56% Palestiinast võõrale rahvale, kes moodustas vaevalt 30% kogu
rahvastikust. (1946. aastal elas Palestiinas 1,3 miljonit araablast, 600 000 juuti ja 30 000
muu rahvuse esindajat) (Harms 2008, 94)
Juudid leidsid, et ÜRO poolt neile eraldatud territoorium on liiga väike, ja ajasid
1947. aasta 2. detsembril 750 000 palestiinlast oma kodudest minema. Araabia linnad
Haifa ja Jaffa tühjendati täielikult. Sama juhtus ka 400 araabia külaga. Nii sai alguse
palestiina põgenike probleem. (Käärma 2002)
ÜRO plaan oli igal juhul õigustühine (ÜROl pole kunagi olnud õigust riike luua)
ja juudid võitsid oma riigi vallutuse teel. Juba enne 1947. aasta lõppu algasid lahingud,
22
millega juudid püüdsid vallutada neile lubatud alasid. Ka araablaste linnades esines
rahutusi. Inglased lahkusid lavalt 1948. aastal. (Calvocorezzi 2009, 387)
1948. aastal toimunud vägivallapuhangutes olid Sionistid oluliselt paremini
organiseeritud kui araablased, kellel tegelikult puudus ühtne juhtimine. Sellegipoolest
paistsid mõlemad osapooled silma erilise brutaalsuse poolest just tsiviilelanikkonna
suhtes. (Harms 2008, 98.) Sellel, et 1948. aastal olid agressoriteks araablased, ei ole
mingit tähtsust, kui välja arvata asjaolu, et araablased ise seda süüdistust kibedalt
tõrjuvad. Mõlemad pooled olid vajadusel valmis sõdima. Juutide ettevalmistused olid
ootuspäraselt paremini organiseeritud, efektiivsemad ning ka pikaajalisemad kui
araablastel. Edgar O’Ballance kirjutab oma poolametlikus 1948. aasta sõja ajaloos „The
Arab-Israeli war of 1948“: „Juutide poliitika oli viia araablased niikaugele, et nood oma
kodud maha jätaksid. See poliitika oli väga edukas, andes juutidele veel ühe eelise -
Araabia riigid olid sunnitud hakkama tegelema põgenikelaagrite probleemiga, mistõttu
nad polnud enam ka majanduslikult valmis ründetegevust jätkama.“ (Chapman 1989,
70) Juudi terrorism „julgustas“ araablasi loobuma nendest aladest, mida juudid kas siis
strateegilistel või demograafilistel põhjustel endale soovisid. Nad püüdsid muuta nii
suurt osa Iisraelist araablastevabaks kui võimalik. (Ibid.)
4 Iisraeli riigi väljakuulutamine
14. mail 1948 kuulutas David Ben Gurion välja Iisraeli riigi sünni ja kõik inglaste
kehtestatud seadused tühistati. Ameerika Ühendriigid olid tunnustasid koheselt Iisraeli
de facto. De facto oli siiski vaid poolik, teatud reservatsiooniga tunnustus. Kuigi
juriidiliselt sarnane de jure tunnustusega, oli erinevus poliitilises tähenduses: de facto
tunnustus ei pruukinud viia täielike poliitiliste suhete loomiseni. Peagi aga järgnesid
juriidilised tunnustused (NSV Liit 18. mail). 1948. aasta augusti lõpuks oli Iisraeli
tunnustanud 15 riiki: enamik Lääne-Euroopa riike, sealhulgas Suurbritannia ja
Prantsusmaa, mitu Ladina-Ameerika riiki ning suurem osa Briti Rahvaste Ühenduse
maid. 1. veebruariks 1949 oli Iisraeli tunnustanud 33 riiki. Nende seas polnud aga
ühtegi Araabia maad. Araabia riigid olid otsustanud likvideerida Iisraeli riigi ja luua
23
Palestiinas ühtne moslemite riik. Sõjategevuse õigustuseks toodi vajadus taastada
Palestiinas rahu ja kord, julgeolek ja seaduslikkus. Araablaste tollased liidrid ei
aktsepteerinud ÜRO enamuse seisukohti. Nad ülehindasid oma jõudu ja alahindasid
iisraellaste vastupanuvõimet. (Hallik jt 2004, 23)
Tänapäeva Iisraeli riik (Medinat Yisra´él) tekkis Teise maailmasõja järgses
keerulises rahvusvahelises olukorras. ÜRO Peaassamblee resolutsioonile lisatud
„Jaotusplaan majandusliku liidu alusel“ nägi ette mandaatori relvajõudude väljaviimise
hiljemalt 1. augustiks 1948 ning sõltumatute Araabia ja Juudi riigi ning Jeruusalemma
rahvusvahelise erirežiimi loomise hiljemalt 1. oktoobriks 1948. Palestiina territooriumil
loodi sõltumatu Iisraeli riik, palestiinlased aga jäid iseseisvusest ilma. Kuna Palestiina
Araabia riik jäi loomata, siis peamiselt islamiusuliste Palestiina araablastega asustatud
Jordani jõe Läänekalda alad ühendati hiljem Transjordaania kuningriigiga. Araablaste
tollased liidrid ei suutnud õigesti hinnata reaalset olukorda. Nad arvasid, et jõuvahekord
on nende kasuks ja kui Iisraeli riik välja kuulutatakse, likvideerivad nad selle lühikese
eduka sõjaga. Palestiinlased ei näinud kolmandat võimalust peale nende kahe, mis Jaffa
Moslemite ja Kristlaste Assotsiatsioon oli juba Esimese maailmasõja ajal
formuleerinud: „Kas meie lükkame sionistid merre või saadavad nad meid tagasi
kõrbesse?“. (Ibid.)
Yisuv´i liidrid otsustasid mitte oodata Inglise vägede lõplikku lahkumist, vaid
kuulutada juba enne seda välja iseseisvus. Juba 26. märtsil 1948 teatas Juudi Esinduse
(Jewish Agency) esimees, Varssavi ülikooli lõpetanud jurist David Ben Gurion (Green)
(1886-1973) ÜRO Palestiina Komisjonile, mis oli loodud võimu sujuva ülemineku
abistamiseks, et juudid alustavad ajutise valitsuse moodustamist. Lähis-Ida kaardile oli
seega tekkinud uus riik, mille sünd, paraku, ei toonud kaasa rahu ega pingete
leevendumist, vaid rohkeid sõjalisi konflikte, suurte territooriumite okupeerimist,
massilist põgenikevoolu, ülestõuse ja terrorismi. Ja muidugi lõputuid diskussioone ja
läbirääkimisi, kokkuleppeid ja nende purunemisi. Tundub, et ainus õige lahendus oleks
olnud, kui ka palestiinlased oleksid loonud oma riigi ÜRO Peaassamblee otsuse
kohaselt. (Ibid.)
24
Kokkuvõte
Palestiina piirkonna ajalugu ulatub tagasi mitmete tuhandete aastate taha. Olen nõus, et
ajaloole tuginedes on nii juutidel kui palestiinlastel mõlemil sellele maale õigus.
Sajandite jooksul on neid alasid asustanud paljud rahvad – mitte ainult araablased ja
juudid – ning nad elasid koos, segunesid, abiellusid omavahel, eraldusid ja kasvasid
lahku. Kuigi palestiinlased ja juudid näevad ennast nüüd teineteisest väga erinevatena,
on nende ajalugu tihedalt seotud ning seda fakti tuleks maa-õiguse osas järelduste
tegemisel kindlasti arvestada.
Iisraeli-Palestiina konflikt iseenesest ei ole tuhandeid aastaid vana. Araablaste ja
juutide vahel ei ole Aabrahamini tagasi ulatuvat verevaenu. Juudid, kes on iidsete
israeliitide järeltulijad, on samas ka iidsete kaananlaste järeltulijad. Tõepoolest on
juudid ühe või teise nime all seda maad asustanud juba tuhandeid aastaid. Samas peame
nõustuma, et ka palestiinlased on iidsete kaanani hõimude järeltulijad. Mõiste
„palestiinlane“ märgib piirkondlikku rahvusgruppi, kes on Palestiina aladel elanud juba
tuhandeid aastaid. Tänapäeva Palestiina araabia kultuur on seitsmenda sajandi araabia
hõimude vallutuse tulemus, kes tõid endaga kaasa islamiusu, araabia kultuuri ja keele
ning segunesid palestiina rahvastega.
Eksiilis elavad palestiinlased loodavad oma kodumaale naasta. Sisemises eksiilis
(Iisraelis, sõjaväe võimu all) olevad elanikud tahavad iseseisvust ja vabadust, samas kui
välispaguluses olevad inimesed mõtlevad peamiselt oma kaotatud (kodu)maast.
Palestiina aladel elavad araablased puutuvad igapäevaselt kokku
okupatsioonivõimudega ning soovivad, et neid koheldaks võrdsete kodanikena, mitte
enam kui „mitte-juutidena“. Kui juudid vaatavad tagasi oma hajutatusele, getodele,
pogrommidele ja holokaustile, araablased oma türklaste poolsele allasurutusele,
lääneriikide murtud lubadustele, Iisraeli riigi loomisele ja 1967. aasta sõja kibedale
kaotusele, siis teavad ju mõlemad rahvad, mis on kannatus. Mõlemaid rahvaid on teiste
rahvaste poolt karmilt koheldud ja neid on manipuleerinud nende poolt kontrollimatud
jõud. Kumbki osapool ei usalda teisi rahvaid ega teineteist, samal ajal otsivad nad oma
identiteeti, lugupidamist, vabadust ja rahvuslikku arengut.
Ajaloo suurim iroonia seisneb selles, et tänapäeva juudi-araablaste pingete
juured peituvad asjaolus, kuidas teised rahvad neid aegade jooksul on kohelnud. Juudid
25
ja araablased on ju tegelikult sama semiidi algupäraga rahvad, kellel on palju sarnaseid
kultuurijooni ja traditsioone ning kes on sajandeid teineteisega rahus elanud.
Probleemid said alguse alles peale Esimest maailmasõda, kui mõlema rahva huvid
põrkusid kui nad hakkasid püüdlema oma tagakiusamise lõpetamise poole. Sionism, 19.
sajandi juudi natsionalismi kõige tugevam jõud, tekkis maailmakaardile samal ajal, kui
araablased hakkasid Türgi impeeriumi ikke alt vabanema. Need samaaegselt kerkinud
rahvuskooslused olid kahjuks määratud võitlema Püha Maa, Palestiina territooriumi
pärast.
Juudid vaatavad oma Aliyahi kui tagasitulekut isade maale, samas kui araablaste
silmis tulid juudid immigrantidena võõrastele aladele. Laialipillutud juudid pidasid
ennast Palestiina juutidega seotuks veresidemete ja usu kaudu, kuid araablased tundsid,
et kuna Euroopa suurjõud juutide sisserännet julgustasid, siis nemad pidid maksma
Euroopa kuritegude eest. Kuidas said omaaegsete ristisõdijate järeltulijad võtta
araablastega asustatud Palestiina ja anda see lihtsalt juudi asunikele, tasumaks oma
hiljutiste kuritegude eest Euroopas.
Viidatud allikad
Calvocorezzi, P. (2009) World’s Politics since 1945, 9th ed.London, Pearson Longman.
Chapman, C. (1985) Whose Promiced Land? 2nd ed.London, A Lion International, Publishing.
Ekman, U. (1995) The Jews: People of the Future, Stockholm, Word of Life Publishers.
Hallik, M; Klaassen, O-M. (2004) Taaveti tähest Talibani langemiseni – Konfliktid ja arengud Lähis- ja Kesk-Idas pärast Teist maailmasõda, Tallinn, kirjastus Argo.
Harms, G. (2008) The Palestine Israel Conflict, a Basic Introduction, 2nd ed. New York, Pluto Press.
Kassis, H.E., (2008), Beobachtungen zur Verflechtung von Religion und Politik zwischen Israel und Palästina. - Akadeemia 7, 1438-1461
26
Saks, E (2005) „Püha maa teelahkmel“, Tallinn, kirjastus Argo
Palestiina (1994) Eesti Entsüklopeedia 7 (1994). Tallinn. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 158.
Piibel, (1990), Tallinn, Piibliseltsi väljaanne
Aeg, olud ja inimesed, tähendus ja sõnum (1996) - Piiblientsüklopeedia Tallinn, kirjastus Eesti Raamat, 42.
Gibbons, A (2000) Palestiina ajalugu [WWW] http://www.islam.pri.ee/gaza/index_2.html (14.01 2009)
Saks, E. (3/2002) Kellele peaks kuuluma Jeruusalemm? Jeruusalemma sõnumid [E-ajakiri] http://iisrael.ee/js.php3?id=209 (14.01 2009)
Helme, M (2009) Lähis-Ida konflikti juured asuvad Euroopas [E-ajakiri] http://www.maailmavaade.ee/?d=gaza0209 (12.10.2009)
Peterson, Ü (2008) Juut ja muslim - kohe näha, et vanad sõbrad 13.09.2008, [WWW] http://www.nommevalitsus.org/?p=3671 (12.10.2009)
Käärma, I (2002) ÜRO saamatus Palestiinas [WWW] http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=121963 (06.11.2009)
RÉSUMÉ
The Historical backround tothe Israeli State in
Palestine
Anneli Kritšmann-Lekštedt
The present study is actual due to the fact that the Israeli-Palestinian conflict has been
the world’s longest conflict in the 20th as well at the beginning of the 21st centuries in
the sense of national tensions and hot war. The controversy between the two nations, the
Israelites and Palestinians and their ancestors, has lasted for more than a century. It has
given rise to many questions and different historical visions. Many uninitiated
bystanders as well as journalists guess that the roots of the problem exist in the deeper
history of the area. With the present study and historical discussion, the author is trying
27
to prove that the conflict has lasted less than one hundred years and the earlier history is
not directly connected with the present contradictions.
According to the impartial opinion of the author of the paper, Jews and Islamic
Palestinians are both asserting their justifiable demands to the same territory, though on
different religious and historical reasons.
The aim of the present paper is to describe the reasons and backgrounds of the
Israeli-Palestinian conflict, and to prove the roots of the present conflict are in the limits
of the last century and not of the farther history. The history of the Palestinian territory
dates back to several thousands years. Though Palestinians and Jews see themselves as
totally different nations now, their history is still closely related.
Relying on their history, Jews as well as Palestinians have their rights on the
mentioned land. During many centuries a lot of nations – not Arabs and Jews only –
have populated these areas, they lived together, mingled, got married, separated and
grew apart.
The Israeli-Palestinian conflict itself has not lasted for thousands of years. Jews,
the descendants of ancient Israelites and Canaanites, have inhabitated this area for
centuries already. At the same time we must agree that the Palestinians are also the
descendants of ancient Canaanites. The Arabic culture of the present day Palestinians is
the result of the 7th century conquests of Arab tribes. They brought Islam, Arabic
culture and language with them, and they blended with the Palestinians.
The Palestines in exile hope to return to their former homeland. The inhabitants
in inner exile (in Israel) want their independence and freedom. The Arabs living in
Palestinian territories want to be treated as equal citizens, not as „non-Jews“. If the Jews
look back to their diasporaa, ghettos and holocaust, and Arabs to their treatment by the
Turks, to the broken promises of Western countries, to the creation of the state of Israel,
these two nations know too well what misery means. They have both been treated
harshly by other nations ja manipulated by the forces they cannot control. Neither of
them trust other nations nor themselves, at the same time they are looking for their
identity, freedom and national development.
The biggest irony of their history is in the fact that the roots of the present
Jewish-Arab tensions lie in the circumstances they have been treated by other nations
during the times. The problems started after the First World War. Both nations began to
28
look for the end to their persecution by other forces. Zionism, the strongest force of the
19th century Jewish nationalism, emerged at the same period, when the Arabs began to
quit of the Turkish Empire.
The Jews are looking at their Aliyah as the return to their fathers’ homeland,
thus for Arabs they are just immigrants on foreign territories. The Jews dispersed all
over the world considered themselves related to Palestinian Jews by blood bonds and
faith, while the Arabs felt that they had to pay for European crimes, as the European
powers encouraged the immigration of Jews to their land.
Lisad
Lisa 1 Palestiina Rooma riigi koosseisus
29
30
Lisa 2 Palestiina Osmanite riigi koosseisus
Osmanite impeerium ei tunnistanud "Palestiinat" või "Süüriat" eraldiseisvate üksustena.
Siis jagati maa levandimaadeks või provintsideks, piirkondadeks (Sanjak) ja all-
üksusteks (Kaza). Pange tähele, et Jerusalem oli eraldi "Mutassariflik."
31
Lisa 3 Balfouri deklaratsioon
Kallis Lord Rothschild,
Mul on rõõm teile teatada, et käesolev deklaratsioon väljendab Tema Majesteedi
valitsuse poolset poolehoidu juudi sionistide püüetele, millest on teada antud ja mis on
Ülemkoja poolt heaks kiidetud:
„Tema Majesteedi valitsus vaatab poolehoiuga juudi rahva rahvusliku kodu loomisele
Palestiinas ja kasutab oma parimaid võimalusi, toetamaks teid selle eesmärgi
saavutamisel. Samas anname endale täielikult aru, et Palestiinas elavate mittejuutide
kogukondade huvide kahjustamiseks ei tohi midagi ette võtta. Samuti säilivad teistes
maades elavate juutide õigused ja poliitiline staatus“
Oleksime tänulikud, kui teeksite selle deklaratsiooni Sionistlikule Ühendusele
teatavaks.
Teie
Arthur Balfour
Välisministeerium 2. nov 1917
32
Lisa 4 Palestiina Suurbritannia mandaadi all
33
Lisa 5 ÜRO eraldumisplaan 1947
34
Top Related