WABARIIGI VIIMASED SÕDURID
-
Upload
rahva-raamat -
Category
Documents
-
view
231 -
download
5
description
Transcript of WABARIIGI VIIMASED SÕDURID
WABARIIGIVIIMASED SÕDURID
Toimetanud Reeli Ziius
Kujundanud Enno Piir
Fotod pärinevad Ander Ilpi, Arvi Kriisi, Ove Maidla, Ingmar Muusikuse,
Virkko Lepassalu kaameratest, samuti Aino Lepa, Villu Kibena, Ilmar Kivisilla,
Väino Maibergi, Aksel Mõttuse, Elmar Sarapuu, Valve Viibergi, Laine Lulla
ning Heino Lipu tütarde erakogudest. Täname fotode ja dokumendikoopiate
eest ka Valga Muuseumi ja Eesti Riigiarhiivi.
Peatükkide alguses on kasutatud luuleridu järgmistest raamatutest: Artur
Alliksaar [luuletused] sarjast „Väike luuleraamat“ (Tallinn: Eesti Raamat, 1984)
ja Rein Sepp, „Jälle täht ja jälle värav...“ (Risti: Anamnesia, 2001).
Kõik õigused kaitstud
Autoriõigus: OÜ Hea Lugu, Ilmar Palli ja Virkko Lepassalu, 2012
ISBN 978-9985-64-434-8
Trükkinud Tallinna Raamatutrükikoda
WABARIIGIVIIMASED SÕDURID
ILMAR PALLI
VIRKKO LEPASSALU
SISUKORD
7 Eessõna
11 Sissejuhatuseks
15 Lullade viimane lahing – raske uskuda, veel raskem uskumata jätta
27 „Sa hakkad kartma, mis siin nüüd toimuma hakkab... ”
37 Veel üks Lipp, kes hoidis ennast kõrgel
51 Napoleon ja tema pikaks veninud viimne kohtupäev
61 Kaks Akslit: miilits ja metsavend ning neid sidunud käerauad
67 Maastik vana metsavenna ja õunapuuga
79 Kümme pauku Rohelise Kindrali auks
93 Sõitis justkui surm
105 Metsavennaga vana punkrit vallutamas
115 Veel üks, kes eluga pääses
123 Karl ja Aino. Romeo ja Julia Koikküla kandist
133 „Mine ees!”
141 „Suren siin, aga Siberisse ei lähe!“
149 Pillihelid ja püssipaugud: verised varrud Märjamaal
159 Metsavennad voodi ees
169 Õndsad on need, kes ei mäleta
179 Viimne sünnipäev – seitseteist
187 „Küll te tapaksite, kui saaks!”
201 Välkudest pimestatud
209 Johannes Lillenurm – 39 aastat peaaegu olematust, mis võinuks ka olemata olla
219 Metsavendlus arvudes
224 Nimeregister
METSAVENNAD ON OSA MEIE LOOST
Metsavendade traagiline heitlus vabaduse eest on Eesti uuema ajaloo
mehine peatükk. Tagantjärele vaadates on sageli raske vahet teha, kas
see oli rohkem võitlus isikliku või oma maa ja rahva vabaduse eest,
kuid lõpuks on neid ju võimatu lahutada. Metsavendade heitlust ei
õnnestu kuidagi ei fašistlikuks ega natslikuks tembeldada, nii nagu
seda Eesti rindemeeste lahingutega vahel tehakse. See oli meie võitlus,
mida ei saa meilt keegi ära võtta.
Loomulikult polnud tegemist millegi erilise või erakorralisega.
Samal kombel või veel aktiivsemalt võitlesid oma vabaduse eest ka
teised natsliku ja kommunistliku terrori küüsi jäänud rahvad. Kui
eestlased ja lätlased olid oma inimressursi suuresti juba ammenda-
nud Teise maailmasõja rindelahingutes, siis leedukad ja ukrainlased
panid partisanisõjas välja suured jõud ning astusid pärast maailma-
sõja lõppu nende maad hõivanud Punaarmee vastu. Nõukogude
üksuste vastu üritati esimestel aastatel võidelda suurte sõjaväeliselt
organiseeritud üksuste abil, mis sundis nõukogude poolt omakorda
nende vastu küllalt suuri üksusi paiskama. Järgnenud ägedates ning
veristes lahingutes kandsid metsavennad paraku sedavõrd raskeid
kaotusi, et olid sunnitud oma senist taktikat muutma ning üle mi-
nema klassikalisele väiksematele üksustele tuginevale partisanisõjale.
Ukrainast mitte palju väiksem polnud ka vastupanuvõitlejate hulk
Poolas. Küllalt aktiivne oli võitlus Rumeenias, mõnevõrra väiksem
Bulgaarias, suhteliselt piiratud Tšehhis ja Slovakkias. 1950. aastate
alguseks oli kõikides maades metsavendade hulk paraku kahane-
nud mõnesaja meheni, kelle hävitamine nõukogude organitel siiski
veel aastaid aega võttis. Kõikjal suruti vastupanu maha massiliste
repressioonide abil.
8 Wabariigi viimased sõdurid
See ei vähenda mingil moel aga meie heitluste tähendust. Pidada
vastu pea kümme aastat, üksikvõitlejate tasemel aga pea laulva revo-
lutsiooni alguseni – see on saavutus, millele on võrdväärset raske leida.
Seda kummalisem on, et metsavendade vastupanu on Eestis endiselt
suhteliselt vähe uuritud ning teadvustatud.
Mingeid üleinimlikke kangelasi pole metsavendadest keegi
tahtnud teha. Tegemist oli kõige tavalisemate meeste ja naistega,
kes sattusid tollaste sündmuste keerisesse asjaolude sunnil ja mitte
omal tahtel. See ei muutnud neid aga põrmugi vähem kangelasteks.
Nende seas oli inimesi kõikvõimalike nõrkustega: oli joodikuid,
naistekütte, reetureid, argpükse, röövleid ja mõrvareidki. Sedagi
pole õige varjata. Metsavennad olid inimesed meie endi seast. Üri-
tada neid algul olümposlikesse kõrgustesse tõsta, et neid seejärel
ebatäiuslikena põrmu paisata, oleks aga olemuslikult vale. Samas
tuleks aga metsavendade puuduste kirjeldamise juures vaadata, mil-
lega on tegu: kas mõne endise punase kibestunud kaeblemise või
tõeliste kuritegudega. Võib ju lugeda kirjeldusi sellest, kuidas pahad
metsavennad lasid maha täiesti süütuid jahimehi, kes rahu meelselt
metsas ringi jalutasid. Kui aga asja uurides teada saada, et tegemist
oli kohaliku täitevkomitee esimehe ja teiste aktiivsete punastega,
omandab kogu lugu teise värvi.
Õnneks pole päriselt tõde, et metsavendlust pole viimasel aasta-
kümnel Eestis uuritud. Aino Lepa raamat on heaks näiteks. Samas
on ka allakirjutanu arvates metsavendadest ikkagi vähe kirjutatud.
Seda eriti meie saatust jaganud maadega võrreldes. Hoides näiteks
käes Poolas välja antud tõeliselt mahukat metsavendade atlast, kus
kirjeldatakse IGA Poolas tegutsenud metsavendade rühma võitlust,
tunned paratamatult kadedust. Ka Leedus ja Lätis on vastav tegevus
olnud märkimisväärselt aktiivsem.
Sellel taustal võib uue metsavendade raamatu ilmumist üksnes
tervitada. Allakirjutanule on need lood eriti meeldivad, sest viivad
mind ajas 25 aastat tagasi, mil jalgrattaga mööda Eestit väntasin, lak-
kades magasin ja hommikust piima juures inimestega möödanikust
rääkisin. See oli ilus aeg ning tollal kuuldud lood elavad minus siiani
9Eessõna
edasi. Neid nüüd uuel täiendatud kujul enda ees näha oli kaunis
elamus. Raamatu eripära on see, et siin pole kirjutatud mitte tera-
dest, vaid ka sõkaldest: nendest, kes reetsid ja kuritegusid korda
saatsid, kes metsavendade vastu kõike välja pannes vabatahtlikult
ning innukalt võitlesid. Neidki oli ning nende elu on samuti osa
meie ajaloost.
Millest siin raamatus siis kirjutatakse? Lullade pere viimasest
lahingust ja legendaarsest Pargasest, Männiku veresaunast ja veri-
seks provokaatoriks hakanud Juhan Mäetalust – agent Napoleonist,
Karli ja Aino kaunist armastusloost, miilits Aksel Uibo ja metsavend
Aksel Mõttuse keerulistest suhetest. Võrumaa tuntud metsavennast
Haljand Koovikust. Agent Uno Lahest ning Nursi punkrist, mille
hävitamisel ta ilmselt osales. Agent Karl Paulovist ning ülesandjatest,
Saalistete hukkumisest ning Sõmerpalus 1946. aastal surma külva-
nud Ivan Osokinist. Agendist Välk ning veristest varrudest Märja-
maal. Aino Lepa väsimatust uurimistööst ning viimasest metsa-
vennast Johannes Lillenurmest. Kõigile neile võiks ju midagi juurde
kirjutada, kuid on sellel mõtet?
Nende lugude tugevus seisneb inimlikkuses ja selles, et metsa-
vendlust näidatakse sootuks teistsugusest küljest kui tavaliselt. Kuigi
autorid on hästi kursis ka arhiivimaterjalidega, ei kasuta nad neid
kuigivõrd, keskendudes peamiselt usutlustele ning kaasaegsete mä-
lestustele. Suur osa lugudest jäävad seetõttu, tõsi küll, justkui poo-
likuteks, väikesteks vinjettideks, mis valgustavad üht või teist juhtu-
mit, et siis jälle ununeda. Sellest on pisut kahju, teisalt iseloomustab
see üsna hästi kogu metsavendlust – seda kandnud mehed ja naised
ilmusid otsekui hetkeks ajaloo rambivalgusesse, et siis taas pimedusse
kaduda.
See on raamat, mida soovitan igaühel lugeda. Metsavendlusele
pole püstitatud palju mälestusmärke. Ilmar Palli ja Virkko Lepassalu
raamat on kahtlemata üks neist.
Mart Laar
ajaloolane
„SA HAKKAD KARTMA, MIS SIIN NÜÜD
TOIMUMA HAKKAB... ”
VALGAMAA
Metsadesse peitusid bolševike eest valdavalt sirgeselgsed
mehed. Kui rääkida sirgeselgsusest, tuleb meelde Aino
Kallase lugu kunstnik Ants Laikmaa lihasest vennast
Bernhardist (Kallasel Riives). Too ei olnud 1905. aasta karistussalk-
lastel end peksta lasknud, vaid valis selle asemel surma mahalask-
mise läbi. Aino Kallase novell lõpeb sõnadega: „Aga minu arvamine
on: ses talupojas, ses Bernhard Riiveses, läks sirgeks seitsmesaja-
aastase orjuse selg.”
TÖÖKALT OMAETTE
Niiduotsa talumaja kambrid ja kõrvalhooned torkasid Eesti Vabariigi
ajal silma hoolika viimistluse poolest. Selles majas kaevul käima ei
pidanud: vesi tuli toru kaudu otse kööki. Peeti kuut lehma, hobu-
seid, sigu, lambaid, kanu. Talule oli antud palju aukirju ja diplomeid.
Sulaseid seal ometi polnud, kõik tehti oma jõul.
Perepoeg Jaan Mihkelson oli sündimisest saadik invaliid: vigase
jalaga, kuid seda korvas tema lausa uskumatu liikuvus ja teotahe.
Jaan oli meisterlaskur, kes 1934. aastal isegi Argentiinas võistlemas
käis, meenutuseks diplom ja auhinnaks saadud käekell. Tema, visa
hing, võistles koguni jalgrattasõidus. Sidus vigase jala pedaali külge
ning teisega väntas. Kuuldavasti koguni võitis!
Niiduotsa Jaaniga juhtunut mäletab väga hästi tema kunagine
naaber Valve Viiberg, kes elas Taagepera kandis Karjanurmel. Foto-
del Valve Viibergi albumites on Jaani ümber alati hulk noori naisi.
Jaan mängis akordioni, aga pillimehed on alati vastassugupoole huvi
äratanud. Miks siis Jaan veel keskeaski naist ei võtnud? „Kuulda oli,
et Jaani ema oma eluajaks ühtki naisolendit Niiduotsale ei soovinud,”
räägib Valve. „Kui tema kord surnud on, siis olla iseasi.”
29„Sa hakkad kartma...” • Valgamaa
Mihkelsonid hoidsid omaette. Valve Viiberg mäletab, et vaid
kord oli palutud neilt kedagi lehmi lüpsma, kui nende pereema tõsi-
selt haigeks jäi. Valve õde läks siis appi, abi eest lubati raadiot kuulata.
Valve isa huvitus poliitikast, aga raadio, tookord veel eksootiline
aparaat, oli vaid Mihkelsonidel. „Eks isa käis siis vahel seal raadiot
kuulamas.”
Süngetel neljakümnendatel ei olnud Mihkelsonidel nõukogude
võimuga veel erilist kana kitkuda. Ent kui 1948. aastal tehti Põdralas
üks Valgamaa esimesi kolhoose, põrutas Jaan kohe, et teda ärgu kol-
hoosi oodatagu ja et kommunistid temalt midagi ei saa. Nii asuski
mees end punavõimu eest varjama. Jaan oli seega sõnapidaja mees:
nii nagu ütles, nii ka tegi. Kuidas ta end varjas ja kus peitis, ega sel-
lest palju ei teata. Mõne suurema metsavennasalgaga ta igal juhul ei
liitunud – üksik hunt nagu see meisterlaskur oli.
Küüditamispäevaks, 25. märtsiks 1949 oli Mihkelsonide naab-
rist Valve Viibergist, tänu kellele me täna seda ajalooekskurssi teeme,
saanud Leebiku külanõukogu sekretär ning külavolinik pealekauba.
Külanõukogu esimeheks panid punased Johan Tamme, valla täitev-
komiteed pandi juhtima Rein Loim, partorgiks aga painutati kohalik
mees Aleksander Veerme. Too olnud Valve mäletamist mööda ala-
lõpmata purjus. Viinahimu aga nõudis raha: „Jaan rääkis, et oli end
Veerme käest 3000 rubla eest kulakust vabaks ostnud.”
Muidugi ei talunud võimumehed end varjavat uhket meister-
laskurit. „Juba mõni päev enne küüditamist rääkis Johan Tamm
(külanõukogu esimees) mulle, et Mihkelsonid on ikkagi kulakuks
tehtud,” jutustab Valve Viiberg. „Siis kästi mul Niiduotsale minna
loomi valvama ja lehmi lüpsma. Öeldi, et kogu see majapidamine
kuulub likvideerimisele. Sinna tuli ka Alfred Jesse nimeline mees
hobusega. Ütles, et tuli oma varanduse järele, mis seal justkui olema
pidi. Et muidu jääb sellestki ilma.” Niisiis: vara ümberjagamine oli
alanud.
Taluperenaine Emilie oli selleks ajaks juba koos teiste küüdi-
tatutega Riidaja vallamajas oma saatust ootamas.
30 Wabariigi viimased sõdurid
EESTIMAA, SU MEHEMEEL...
Niiduotsa peremees Joosep Mihkelson ja ta poeg Jaan olid küü-
ditamispäeval sea Tõrvasse kokkuostu viinud. Tagasiteel olid nad
kuulnud ärevaid uudiseid ning käinud Pikamäel pärimas, kuidas
asjalood on. Kuuldu rõõmu ei teinud. Küllap kaalus Jaan Mihkel-
son, kas kaduda lõplikult metsa või proovida veel midagi päästa.
Aga ilmselt oli ta kaotanud usu valgesse laeva, mida tuhanded saa-
tusekaaslased metsades veel ootasid.
Koju jõudes rääkis Jaan õuel juba tema varandust noolima
tulnud Alfred Jessega. „Saatis ta tühjalt tagasi ning käskis aeglaselt
samm-sammult eemalduda, et kusagile kaebama ei jõuaks,” jutustab
Valve Viiberg. „Eks Jesse algul kuulanudki sõna, kui aga pisut kau-
gemale jõudis, ajas hobuse nelja kappama. Jaan kihutas talle siis au-
tomaadist valangu järele. Liiga kaugel oli juba, ei tabanud. Seejärel
läks tuppa ja tuli revolver käes tagasi. Pani mulle käe õlale ja käskis
mul ära minna. „Mine ära, sa hakkad seda kartma, mis siin nüüd
toimuma hakkab!”
Ent Valve jäi paigale. Ta vaatas tragöödiat, millelt aeg tasapisi
eesriiet kergitas, maja nurga tagant pealt. „Hakatuseks läks Jaan talli,
laskis maha hobuse, kraapis sellele põhku peale ja pistis põlema.
Läks lauta, tappis automaadist kõik loomad ning juba lõid leegid
sealgi loitma. Siis jõudis kord aida kätte.”
Isa Joosep istus endiselt reel. Ta vaatas seda kõike vaikides
pealt. „Jaan istus ree peale ja näis, nagu kavatseks ta minema sõita.
Isa oli end hirmuga märjaks teinud, ronis ree pealt maha ja paistis,
nagu tahtnuks ta põgeneda. Aga Jaan laskis talle kõrva juurest kuuli
pähe, tõmbas laiba rekke ja sõitis õue tagasi.”
Kuidas suutis Valve Viiberg verinoore plikana tema silme ees
rulluvat õudust pealt vaadata? Kas teda ei tabanud hirm ja masendus?
„Ei, ei. Aga segaseks lõi ikka,” ütleb proua nüüd, üle 60 aasta hiljem
lakooniliselt.
Edasist mäletab ta nii: „Jaan läks tuppa ja tuli tagasi väikese
lauaga, asetas sellele kotiga püüli, kaks tükki liha ja kaks poevillast
ülikonda, hallikas-sinised, isa ja enda jaoks. Kirjutas kirja. Hiljem
valla mehed rääkisid, mis seal seisis. Ta ähvardas kommuniste ja
31„Sa hakkad kartma...” • Valgamaa
küüditajaid ning palus külarahval end ja isa maha matta. Siis lisas
sellele veel 2000 rubla matuseraha ning pani kivi raskuseks peale.”
Siis tõusis suitsusammas juba elumaja teisest otsast. Samal ajal
sõitis teeotsast õuele veoauto meestesalgaga. Enamikus nõukogude
sõdurid, mõni mees ka vallast peal. Kõik kandsid Valve mäletamist
mööda suuri lambakasukaid. „Mis sa, Jaan, teed?“ karjus sealt keegi.
Mida Jaan tegi? „Hakkas laulma „Eestimaa, su mehemeel... ”,
läks suure kodupärna alla, pistis püstolitoru suhu ja tulistas.
„HAROŠŠ... ”
Punased kobisid aga ümber laua kokku ning jagasid Jaanist matus-
teks õuele jäetud raha omavahel ära. Seejärel lõhkusid pooled talu
tosinast mesipuust ja pistsid mett.
Vist oli see läheduses asuv Laane talu, kust helistati Tõrva tu-
letõrjesse. Tuletõrjujad jõudsid küll kohale, ent prits läks rikki ja tuli
tegi oma töö lõpuni. Sellest, et Jaan oli pidanud plaani end pikemalt
metsavennana varjata, andis märku tules paukuv, kusagile hooneisse
peidetud hulk laskemoona. Viljakuhilad ning linalademed hõõgusid
veel nädal aega tagantjärele.
Keegi aia tagant piiluvat Valvet tähele ei pannud. Kui järgmisel
päeval sõdurid uuesti tallu tulid, olla üks neist lõiganud kõrbenud
sea tagapoolest tüki liha. „Harošš!” kiitnud ta süües ise.
Tragöödia lahtirullumise ajaks kinni nabitud ja küüditamise
ootel vallamajja paigutatud perenaine sai kodus toimunust teada
veel enne rongi peale panekut. Öelnud, et Jaan tegi õieti, varandus
oleks nagunii laiali tassitud. Kahju ainult, et ta isa maha laskis.
Laibad vedelesid hävinud talu õuel pikalt. Alles hommikul viis
julgeolek need minema.
Hiljem oli keegi kaevanud, et naaber Valve aidanud Jaanil loomi
tappa. „Valga miilits lõi ülekuulamisel mulle koguni vastu pead,” mä-
letab Valve.
Kui isa ja poega Helme surnuaiale maeti, olid matuselised julge-
olekumeestest sisse piiratud. Õpetajat lahkunuid saatmas polnud.
Kes julges, ütles omalt poolt mõne hea sõna.
32 Wabariigi viimased sõdurid
Vanaperenaine tuli 1956. aasta kevadel Venemaalt tagasi. Kol-
hoos andis talle toa Uika tallu, kus ta mõni aasta hiljem suri. Küla-
elanikud matsid ta mehe ja poja kõrvale. Nende hauaplats kasvas
võssa, ristid pehkisid ja varisesid kokku. Mihkelsonide viimne rahu-
paik anti uute surnute viimaseks asemeks. Nii kaotasid nad kodu isegi
kalmistul, nagu olid kaotanud kodu ka selles ilmas.
1950. aastal lahkus juhtunu tunnistaja Valve kodukülast, elades
mitmes paigas, 1953. aastal aga kolis Tartusse. Leebikul käis ta viimati
veidi enne aastatuhande vahetust. Ta ei usu, et Niiduotsa uhkest talust
maastikul veel mingeid jälgi oleks.
NIIDUOTSA AASTAL 2011
Võtame Tõrvast peale Helme kandi kodu-uurimise ja kultuurielu
hinge, Tõrva kirik-kontsertsaali juhi Ilmar Kõveriku. Tema on meie
pisiekspeditsiooni edu suhtes hoopis optimistlikumalt meelestatud
ning usku täis. Tee äärest avastab ta kohe Kolmsilma talu, kus on
muide sündinud kuulus piirivalvekolonel Johann Paul, kelle sugu-
võsast pärineb ka tuntud teoloog Toomas Paul.
Kolmsilma talumajast leiame Paulide perekonnaliikme Paavo,
kes on sündinud 1956. aastal, ent mäletab Niiduotsat, selle uhkust
ja langemist oma kadunud isa juttude põhjal. Ta ei jõua Niiduotsat
ja selle noorperemeest ära kiita.
Võtame Paavole sappa ja alustame, kohati vööni lumes, aina
ägedamaks muutuva kevadpäikese all teekonda Niiduotsa tallu ehk
sinna, mis toda paika veel meenutada võiks. Tee peal meenuvad
miskipärast Juhan Liivi kuulsad luuleread soovide sinirannast ning
sinna jõudmise raskustest. Aga kunagine talukoht joonistub edasi
rühkides aina selgemalt meie silme ette. Seda tänu siin omamoodi
valvet pidavatele vanadele ja vägevatele puudele, neile eestlase „hel-
ladele velledele”. Küllap on nende seas ka puu, kus Jaan oma viimse
laulu üles võttis.
Paavo näitab kohta, kus tema poisikesepõlves oli õunaaed
ning kust oli hea ubinaid oma käega võtta. „Jah,” meenutab ta isa
jutte, „kange mees oli Jaan! Puujalaga ronis rehepeksumasina otsa!”
33„Sa hakkad kartma...” • Valgamaa
Mõningase otsimise järel näeme lumest välja küünitamas ku-
nagise talu hoonejäänuseid: tükki maakividest talli alusmüürist.
Tahtmatult tulevad siin seistes pähe mitmesugused mõtted:
kas Jaan käitus arukalt või oli lihtsalt öeldes põrunud? Või eba-
määraselt väljendudes: oli punaste põhjustatud vägivallast šokis ja
meeltesegaduses, nagu on ka arvatud. Oli ju küüditamispäev.
Paljud kalduvad toetama meeltesegaduse-võimalust. Jaan oleks
seega pidanud tänapäevaste mõttemallide kohaselt käituma „paind-
likult” ja mõistlikult: oma kompsudega autokasti ronima, heites ära-
viijatele arglikke pilke. „Oleksid kõik nõnda käitunud kui Jaan, poleks
meie rahvast enam olemaski,” kõlab kõige kaalukam vastuväide. Eks
ta ole.
Aga inimesed on erinevad. Näiteks Aino Kallase Bernhard
Riives, kes end peksta ei lasknud. Jaan elas nii, nagu tema õigeks
pidas. Ja suri samuti. Ühegi loogika järgi ei saa väita, nagu polnuks
see väärikas elu. Ja väärikas surm.
Kas eksisteerimine iga hinna eest, kas või igasuguste õigusteta
millimallikana, nagu see ees ootas, on väärtus omaette, mille külge
tulnuks iga hinna eest klammerduda? Küsimus pole selles, kas sa
oled olemas, vaid selles, mismoodi sa olemas oled. Kaua aega enne
Hamletit küsis Sokrates: „Vaata, molluskid on Pireuse sadamas eksis-
teerinud aastatuhandeid, aga mis on nende väärtus?”
Nendiks vaid kulunud tõde, et veel lähiminevikus olid arusaa-
mad sellistest väärtustest nagu ausus ja õiglus kardinaalselt teist-
sugused kui tänapäeval. Praegusel ajal levinud täieliku relativismi
tingimustes poleks metsavendlust kui nähtust eksisteerinudki.
Igatahes: kui Jaan liitunuks alandlike armeega, poleks seda
lugu ja teda ei mäletaks täna suurt keegi. Pole ju kalmistul enam ta
omaste hauaplatsigi. Seega mõni surm võib olla väärtuslikum kui
elu. Näeme veel paljudes järgnevates lugudes, et surma mõte, ehk
isegi väärtus, võib selguda kunagi kaua-kaua aega hiljem.
Ilmar Palli kirjutis „Märtsipäev, mis lõppes võika veretööga” on algsel
kujul ilmunud 24. märtsi 2011. aasta Maalehes.
Mihkelson kuulus 1930. aastatel Eesti parimate laskurite hulka.
Jaan Mihkelson – hoolimata vigasest jalast vintske spordimees.
Paavo Paul Mihkelsonide Niiduotsa talu naabrusest mäletab, kuidas tema isa oli Niiduotsa
Jaani kiitnud: too oli suutnud vigasest jalast hoolimata rehepeksumasina otsa ronida.
Isa Joosep, poeg Jaan ja ema Emilie. Valve Viiberg, kes vaatas maja nurga
tagant pealt tema silme ees aeglaselt lahti-
rulluvat tragöödiat.
Laskmine nõudis täpsust. Täpne oli Jaan ka talumehena. Niiduotsa talu õu paistis silma hoolsuse
ja korraga.