Minu saladused, m

inu unistused

www.egmont.ee

AS EGMONT ESTONIAlaki 26, TALLINN 12915

Tel 646 1214

Pärast aastate-pikkust välismaal

elamist sõidavad kuueteistaastane Violetta ja tema isa tagasi Buenos

Airesesse. Violettal on kaasas lahutamatu päevik,

kuhu ta paneb kirja kõik oma salajasemad

mõtted ja tunded.

Uues koolis leiab tüdruk uusi sõpru ja esimese

armastuse. Üksildane ja algul arglikuna tunduv Violetta avastab

muusikaõpingute käigus oma erakordse lauluande, mis aitab

tema peidus olnud säraval loomusel esile tulla.

Raamat põhineb rahvusvaheliseks fenomeniks

muutunud ülimenukal noortesarjal.

© Disney

Minu saladused,

minu unistused

Violetta Secret Diary Cover EST_par.indd 1 18.03.14 12:09

Copyright © 2013 Disney Enterprises, Inc.

Eestikeelne väljaanne © Egmont Estonia 2014

Tõlkija Keiu Kriit

Minu saladused, minu unistused

Ma olen peaaegu 16-aastane. Mul on isa, keda ma imetlen. Mul on pruunid juuksed ja silmad, mu peas on palju küsimusi, aga mitte kuigi palju vastuseid. Ma sündisin Buenos Aireses, aga elanud olen paljudes kohtades. Ma tahan maailma avastada ja koguda oma unistused ja saladused oma päevikusse.

Minu nimi on

Ja see siin olen mina.Violetta.

Uus algus

1. peatükk

8

Papa otsustas Buenos Airesesse tagasi minna ja nii me lahkumegi Madridist, kus viimastel aastatel

elasime. See on veidi kurb, aga samas hästi põnev.

Hakkab jälle pihta. Oleme taas kord teel.

Papa on keskkonnaspetsialist ja ta peab töö pärast

palju reisima. Mina käin temaga kaasas: praegu oleme

lennujaamas, et kolida kes-teab-mitmendat-korda uude

koju.

Varem ma eriti ei oodanud uude kohta kohale jõudmist, aga nüüd

küll, sest ma lähen tagasi linna, kus sündisin. See on mu ema kodulinn.

Ema suri, kui ma olin viieaastane. Mul pole temast kuigi palju mälestusi,

aga kui tunnen end üksildasena, mõtlen tema peale... Täna tunnen end

üksildasena.

9

Mu ema! Ta naeratas mulle alati

soojalt ja säravalt, kui ta ringreisidelt

koju tuli.

Mäletan tema head-ööd-musi ja seda,

kuidas ta mulle pai tegi ja põsele patsutas.

Ta hääl oli pehme

ja armas, see oli

aastatepikkuse

häälekoolituse ja

harjutuste tulemus.

Ja ma mäletan tema klassikalist küsimust – „Vilu, kas sul hambad

on pestud?!”

(Kui ma nüüd järele mõtlen, siis polnudki ta hääl vist alati nii peh-

me ja armas...).

10

... Oih! Reaktiivmootorite müra tõmbab mu tagasi päris maailma!

Tõusime just õhku ja ma kirjutan lihtsalt selleks, et ma ei mõtleks, kui-

das me oleme tuhandete meetrite kõrgusel maa kohal. Kirjutan, kirju-

tan, kirjutan… ei, oota, stopp, sest…

Kallis päevik, praegu juhtus midagi väga veidrat. Ma rääkisin ühe poisi-

ga. Rääkisin… mida iganes… ütleme nii, et ma kokutasin, sest ma ei tead-

nud, mida öelda. Ta tundus täitsa tore. Tundus, et ta tahtis sõpru leida.

Aga mõne aja pärast ta lihtsalt jooksis ära, nagu oleks miski ta järsku ära

hirmutanud.

Ma ei usu, et ma selle täna välja mõtlen. Aga ühte ma tean: poistest

on raske aru saada. Vahel ma mõtlen, kas hakkan üldse kunagi neist aru

saama ja … kas ma üldse kunagi oma poisi leian. Appi… mis hääl see on??

Ma kardan lendamist ja kogu see

Issand jumal!!!

Ei tea, mis??? Kas ma tegin kogemata midagi valesti?

üles-alla sõelumine ajab mulle tõsiselt hirmu nahka!

Nojah, hirmsatest eelaimustest hoolimata jõudsime siiski koha-

le: maandusime Buenos Aireses, maailma kauneimas linnas. Kui papa

otsustaks seekord veidi kauemaks paigale jääda, siis tunneksin end

võib-olla lõpuks ometi kuskil koduselt.

Ma kohtasin viimase paari aasta jooksul paljusid inimesi. Väga tore-

daid inimesi. Kahju ainult, et nad kõik olid täiskasvanud, kõik olid isa

sõbrad, ja kahju, et mul polnud aega nende nimesid selgeks õppida.

Mitu korda kutsusin ma Giuliot Alessioks, Alessiot Giovanniks ja Gio-

vannit Lucaks. Tegin ennast lolliks … aga keegi neist polnud päriselt

osa minu elust.

Mitte palju, võib-olla mitte ühtegi. Kui vahetad linnu

tihemini kui riideid, pole su suhted teiste inimestega kuigi

pikaajalised. Ma olin veidi aega sõber ühe omavanuse tüdrukuga,

kui olin kaheksa-aastane. Ta oli ühe mu isa kolleegi tütar. Pikkadel sü-

gisõhtutel, kui täiskasvanud istusid ja rääkisid eelarvetest, projektidest

ja tähtaegadest, võtsime meie oma nukud ja sundisime nad koos meiega

teed jooma. Istusime neljakesi minu toas väikse laua ümber: mina, Ines

(minu sõber), Bussi (mu nukk) ja Bea (mu nuku sõber). Me mängisime,

et oleme kohvikus. Aga siis kolis Ines ka ära ja minule jäid sellest mä-

lestuseks vaid mõned fotod. Ja tagatipuks ei meeldi ma endale nendel

piltidel, ma näen jube välja, nii et ma ei vaata neid kunagi. L

Ma kardan lendamist ja kogu see Miks ta aru ei saa, et mul on jube raske sedasi pidevalt kolida?

Niisiis, Violetta, mitu sõpra sul siis on?

üles-alla sõelumine ajab mulle tõsiselt hirmu nahka!

Ja muidugi veel Olga,

minu Olga!Kui ma teda nägin, jättis mu süda löögi vahele!

Kogu maja on täis tema köögist tulvavaid lõhnu.

Olga, Olga, Olga: ma nii igatsesin sind kõik need

aastad (ja sinu svokolaadikooki ka!!!)

SA OLEd PARIM MAJAPIdAJANNA

KOGu MAAILMAS!

Täna olen lõpuks ometi kodus, olen viimaks oma

vanas kodus. Ma elasin mitu-mitu aastat välismaal, aga praegu on selline

tunne, nagu polekski ma siit ära olnud. See valgete diivanitega elutuba,

kuhu jõuab läbi siseõue, kardinad, samuti valged-valged, see ristküliku-

kujuline laud, kus ma panin kokku oma esimesed pusled… Mäletan seda

kõike, nagu olnuks see eile.

14

Mu sünnipäevaga läheb nii nagu alati.

Loodan südamest, et ta ei korralda mu kuueteistkümnenda sünnipäeva

pidu koos oma uue pruudi Jade’iga. Loodan, et kuulsin lihtsalt valesti,

kuigi kardan, et ei kuulnud.

Papa muudkui räägib, et Jade teeb seda minu jaoks.

Muidu saaks ta ju aru, et mulle ei meeldi, kui ta mind kallistab. Et ma

ei salli, kui ta räägib liiga palju ja liiga kiiresti. Et see, kuidas ta rääkides

kogu aeg kätega vehib, paneb mul pea valutama, ja et ta lõhnaõli on liiga

„lõhnaõline” …

Pealegi ma ei teaks, mida selga panna. Mul on kapis palju riideid, aga

miski pole selliseks peoks piisavalt uhke. Kui Jade selle peo korraldab, lä-

heks mul ballikleiti vaja, isegi siis, kui pidu toimub meie kodus suures elu-

toas. Mina ja elegantses kleidis? Kahjuks ei saa ma kuidagi peast kujutlus-

pilti, et Violetta õhtukleidis = Violetta kreemikoogi kostüümis. Või veel

hullem, Violetta = Jade.

Aga Jade ju isegi ei tunne mind.

Papa ei kuula mind.

… ja et ma ei taha mingit pidu!

Ma tean, ma tean, et isa ei tee seda

meelega. Aga tulemus on ju nagunii sama.

15

Oh JuMMEL ... JAdE!

Loodan, et ma kolmekümnesena tema moodi pole.

Võimalik, et ma pole sellest veel kirjutanud, aga ta juba elab siin meie

juures. Tal on oma tuba. Kuidas papa ometi suudab kellegi temasugusega

koos olla?

JuMAL TäNATud, AuSõNA, SEST TA OLI IKKA TäIEGA MöödA!

- Violetta, ära söö nii kiiresti, ära ärka hommikul nii hilja, lõpeta see te-

leka vahtimine, küünte närimine, kingade diivani alla jätmine, joogi klaasi

põrandale panemine ja raamatute mööda maja laiali tassimine. Lõpeta

kõva häälega naermine, isale vastu jooksmine ja tema kallistamine, kui ta

töölt tuleb, lõpeta koleda käekirjaga kirjutamine!

Ühesõnaga,

Tal on kõige suuremad silmad ja suurim suu, mida olen näinud, ja ta muudkui räägib, peamiselt eimillestki.

MineMa!

Violetta, lõpeta elamine.

Täna läks Mu koduõpeTaja

Loodame, et see uus on vähe toredam … kuigi arvestades neid eelmisi,

kelle ta mulle viimasel ajal on kokku otsinud, ei tasu väga loota.

Aga ma tahaks olla optimistlik: võib-olla on siin imelises linnas ainult

imelised inimesed. Siiani vähemalt on olnud. Passikontrollis tervitasid piiri-

valvurid meid südantsoojendava naeratusega. Baarimees oli sõbralik ja

lõbus ning taksojuht oli viisakas ja härrasmehelik. Ütleksin, et esmapilgul

on kõik märgid positiivsed.

Ma olen väiksest saati ainult koduõppel olnud,

mul on oma koduõpetaja.

Mu tunniplaan on palju paindlikum, saan ise otsustada, mis päevadel

milliseid aineid õpin, ja nii edasi. Muidugi tuleb sammu pidada aastaks ette

nähtud programmiga, sest papa valib mulle tavaliselt päris kar-

mid õpetajad, keda (kahjuks) ei saa kuigi palju teemast kõrvale

juhtida.

nüüd Tahab papa Mulle viiviTaMaTulT

uue õpeTaja leida.

Olgem ausad: see pole üldse paha.

Ma tahaks kunagi päriselt koolis käia,

siis oleks mul koolikaaslasi, kellega

vahetunnis nalja visata ja kellele

saaks helistada, et koduste ülesannete

kohta küsida. Jep, ma kujutan ette, et

minuvanused lapsed teevad selliseid asju.

MIdA SAAKSIN KÜSIdA

Lihtsad küsimused, nõuanded, ideed...

- hei, ma ei kirjutanud vihikusse üles, mis ülesanded kodus teha tuleb.

Kas sa saaksid mulle öelda?

- hei, kas me homme kehalisse läheme? Kas ma peaksin dressid kaasa

võtma?

- hei, kas sa tegid juba prantsuse keele tõlke ära? Ma ei saa viimasest

lausest aru.

- hei. Kas ma tohin su pealt maha kirjutada?

Oo, see kõlab küll hästi!

Kunagi tahaksin seda päriselt mõnele

sõbrale öelda.

Hei, kas sa tahaks tulla minu poole õppima?

18

õppimine ja koduste ülesannete tegemine pole mulle kunagi mingi

probleem olnud.

Mulle meeldib õppida ja lugeda ja üle kõige meeldib mulle kirjutada.

Mul on kombeks kirjutada kõigele, mis kätte satub: tühjale küpsise-

karbile, pabersalvrättidele (ja kui väike olin, ka riidest salvrättidele…),

raamatukaantele, Olga poenimekirja, papa märkmikusse ja nagu näha,

siia päevikusse.

Suurt vahet polegi, kas ma panen kirja oma mõtteid või kirjutan geo-

graafiast, ajaloost või kirjandusest – ma ju nagunii arutlen ise selle mater-

jali üle ja siiani olen oma mõttetöö tulemustega ka rahule jäänud.

JA MA TuNNISTAN ÜLES,

et mulle väga meeldib mu käekiri.

ja Muidugi Meeldib

Mulle Täis kirjuTada

koolivihikuid.

See on aastatepikkuseharjutamise vili.

lehekülgede viisi totaalset igavust.

Mul oli kunagi õpetaja, kelle jaoks ilus käekiri oli kinnisidee. Tema nimi

oli Rosa. Ta käskis mul kirjutada lehekülgede viisi AAAAA, BBBBB,

PPPPP, RRRRR, SSSSS.

Ja ROSA oli ise ka igav... Tegelikult, kui nüüd aus olla, ei olnud ta

neist isegi mitte kõige igavam. Mulle meeldis, kuidas ta lõhnas – ta üt-

les, et kasutab ühte neist Prantsuse lõhnaõlidest, mida keegi enam ei

osta, aga ma kahtlustan siiani, et ta pistis endale magamise ajaks kuiva-

tatud lavendlikimbukesi padja alla.

Kui õpetajad juba teemaks on, siis oli mul üks, kes oli porgandite järe-

le hull. Tema nimi oli MARIA ja ta oli neist vist üldse kõige vastikum. Kui

ta oleks oma tahtmise saanud, siis oleksin mina ka pidanud hommiku-

söögiks porgandeid sööma! Ta rääkis alati: „Need on täis vitamiine, need

teevad sulle head ja kui keha on terve, töötab ka pea paremini.” Või-

malik. Aga ma arvan, et minu pea töötab paremini siis, kui mu

hommikusöögiks on piim ja küpsised.