Viidalepp, Richard 1965. Rahvajuttude tootmismaagilisest funktsioonist
-
Upload
auli-kuett -
Category
Documents
-
view
26 -
download
4
Transcript of Viidalepp, Richard 1965. Rahvajuttude tootmismaagilisest funktsioonist
RAHVAJUTTUDE TOOTMISMAAGILISEST FUNKTSIOONIST
RICHARD VIIDALEPP
Rahvajutte on seni uuritud rohkem filoloogilisest j a ajaloolisest aspektist, iisna palju on tegeldud ka nende ideelise sisu lahtim6testamise ja tolgitsemisega. Seevastu hoopis vi:ihem on ki:isitletud rahvajuttude seost iih iskondlil<u eluga - juttude ki:iibimise sfi:ii:ir i, nende esitamise tingimusi ja tavasid, samuti rahvajuttude funktsiooni ning jutustaja osa rahva proosaloomingu kandj ana.
Kahjuks omistavad folldoristid oma ekspeditsioonidelgi nii -sugustele kiisimustele sageli vi:ihe ti:ihelepanu. Ka muinasjuttude j a muistendite kirjapanekud ja lindistamised teostatakse enamasti Iabus nende loomulikust ki:iibimis-olustikust - lastakse jutustada spetsiaal selt iileskirjutajale voi lindistaja le. Seetottu ji:ii:ib saadud ainestik m6nev6rra puudulikuks, mida ka hiljem pole enam voimalik parandada. Ometi oleks alles k6igi eelnimetatud asjaolude arvestamisel v6imalik ni:iidata. milline ti:i htsus on rahvajuttudel olnud iihe v6i tei se rahva elus.
Eriti vi:ihe on seni uurimusles ki:isilletud r ahva juttude funl<l· sioon i. Kui si in vordlusel< s meenutada moningaid eesti vanacle rahvalau!ude liike. (hi:illilaulud, pulmal au lud, mi:ingulaulucl jne.), siis or1 pikematag i sel ge, et igauhel neist on olnu ct eri· nev funktsioon rahv a elus (hi:illilauludega uinulati lapsi ma gama, pulmalauludel oli kandev osa abielu s6lmimise rituaalis, mi:ingulau lude abil etendati olustikuli si dramaatilisi stseene jne.). Seda on kerge moist a ja sell est lauluvi:iljaannetes sageli ka ri:ii:igitakse. Kuid rahvajuttude funktsioonisl minnakse monikord mooda isegi teaduslikes publikatsioonides.
Ki.i_llaltki levinud ja i.ildtuntud on seisukoht, nagu oleks meil rahvaJ u He vestetud peam ise l t aj a vi iteks j a ku ulaj ate 16bustamiseks; monikord hinnatakse ka nende 6petlikkust. Kuid tuleb siiski arvestada, et aegade jooksul on suhtumine jutuloomingusse paljugi muutunud. Kaugemas minevikus, kui inimeste teadmised loodusest ja iihiskonnast ol icl \'i:iga algelised, suh-
5• 67
tuti igasugusesse kunstiloomingusse. sealhulgas rahvajuttudesse, teisiti kui Uinapaeval. Ilmselt uheks viiga Yanaks niihtuseks tuleb Jugeda seda, kui rahvajutlude vestmisele on omistat ud erilist tahtsust inimeste tootmisalase tegevuse mojustamisel ja soodustamisel. Niisugune rahvajuttude funktsioon vaarib erilist lahelepanu just oma arha ili suse ja harulduse tottu.
Kiiesolevat teemat pole voimalik kiisitleda ainult eesti ainestiku pohjal, siin tuleb kasutada ka teisle Noukogude Liidu rahvaste materjale. Vaslavalt sellele ongi puutud jiirgnevas niiidala, k u i v 6 r d N 6 u k o g u de L i i d u r a h v a s t e I on sa ilinud miilestusi rahvajuttude tootmism a a g iIi s est funk t s i o on is t. Noukogudemaal on palju eri rahvaid ja rahvusi, igauks omaparase rahvusliku kultuuriga. Mitmes paigas on rahvajutud olnud suuliselt kiiibel vee! usna hiljuti voi on seda vee) tanapaevani. Muinasjutle ja muistendeid on meil palju kogutud ja trukis avaldatud. See asjaolu annabki voimaluse selgitada ka moningaid teoreetilisi kusimusi.
Jahipidamine on teatavasti uks raskematest ja ebakindlamatest t66aladest. Kuid paljudele rahvastele on see pikkade acgade jooksul olnud koige liihtsamaks elatusvahendile hankimise allikaks. Voib-olla just oma ebakindluse tottu on koigi maailma rahvasle juures jahindusega seotud arvukad uskumused ja tavandid. Kuttimine on olnud eranditull meeste t66alaks.
t 6ukogude Liidus elab eriti Siberis palju jahindusega tegeJevaid rahvaid. Mitmel neist mangib jahimaagias tiihtsat osa mitmesuguste rahvaluuleteoste - ka rahvajuttude esitamine.
Jahihooajal taigas elavate Tunkinski burjaadi kultide ohtust la-agrielu on kirjeldatud jiirgmiselt: «Obtuse) puhkeajal hariJikul t jutustatakse muinasjutle, Jawldakse laule, mangitakse balalaikadel ja omatehtud viiulitel ... Koik need Jobustused Joetakse hadavajalikuks sell eks, et hangai (metsa peremees) annaks rohkem oravaid ja soobleid.» 1
«lv\etsa peremees» oli jahimaade kaitsevaim. Jahionne peeti temast ol,enevaks. Arvati, nagu voiks .ta kuttimist kas soodustada voi takistada. Tema poolehoidu puuti voita ka muinasjuttude ja muusikaga. Et «peremehe» mo iste oli tekkinud animistliku mottcviisi alusel ja seda kailsevaimu kujutleti inimesetaolisena, omislati talle inimlikke omadusi, ka erilist kiindumust rahvajutludesse.
• EK. K o c bl r H H a, 06bl'!alf TYIIKHHCKHX 6ypl!T npH ornpaonettllll ua oxoTy. JK.ueaR Crapuna 1915, J\2 1/2, 1k. 024-025.
68
Rai!Vujuttude tootmismaagilisest funklsioonisl
Burjaatide jahikommetega usna samalaadsed on olnud -sooride jahikombed. Nemadki on miigede ja metsade «peremeeste» ja «perenaiste» heatahtlikkuse voitmiseks ohtuti ja oosit i onnis voi tulelokke iiares pille manginud, laule Iaulnud ja muinasjutte vestnud (ka keelp ill i sa ate!). Monikord -voetud jahihooajale kaasa moni vanem osav muinasjutuvestja, kellele ainult muinasjuttude eest antud samasugune osa saagist kui kuttidele. Soori muistendite jiirgi on magede «perenaisel» palju tutreid, kes ilmuvatki enamasti uksikult meeldiva neiu niiol siis kuulama, kui kutt 66bimispaigal mangib ja jutustab. Nad kuulavat innukalt. Tasuks laulu, miingu ja julustamise eest aga juhatavat voi saatvat nad ki.Hile Iinde ja loomi. Kuid need «ti.itred» olevat erootiliselt aktiivsed: kippuvat ki.itiga mangima, teda koditama, pakkuvat end naiseks jne.2
Leidub andmeid, et vee! teistelgi «Alta i turklastel» olevat olnud kombeks meelitada «taiga peremeest» muinasjuttudega osava jutuvestja esituses, et ki.ittimine oleks tulemusrikkam.3
Muinasjuttude vestmisele on kuttimisel olles omistanud ti:ihelepanu vee! mitmed teisedki Siberi rahvad. Tuva kuttidele on jutustatud muinasjutte, et «tosta nende meeleolu, aidata neil saada osavamaks, leidlikumaks» 4• Hakasside kohta on teada, et nad «jahil olles 66sit i onnis jutuslavad muinasjutte» 5 . Nanaide ehk goldide juures (Amuuri joe alamjooksul) on jutumehele kuttide keskel tehtud suuri soodustusi. Kui aga oli kohal kaks jutustajat, si is kujunenud seal jutupuhujate voistlus. Oldse olevat goldid suured muinasjutuarmastajad 6•
Seega on rahvajuttudel Siberi rahvaste jahimaagias olnua ki.illallki tiihtis osa. Kasutatud allikatest otseselt ei nahtu, kas ka luva, hakassi ja nanai kutid "esitasid jahil muinasjutte <percmeeste» meelitamiseks, kuid see oleks ootusparane.
Siberi kuttide jahimaagiale viiga lahedasi niihtusi leiame ka Ida-Euroopast, nimelt mordvalastelt. Mille ainu lt soovitav, vaid otse kohustuslik on olnud muinasjuttude vestmine mordva
I
jahimeeste keskel. Sellest kirjutab mordva muinasjuttude uurija A. Maskajev:
2 WopcKHfi <j>oJ1bK.1op. 3anHcu, neoeoo.D., oCTynHTeJJbHan cTaTbll H np11Me 431HISI H. n . .Ll.b!peHKOBOH. M.-Jl., 1940, lk. XVIII-XIX, 259-271, 401.
3 .LI.. K. 3 en e H H H, Ta6y cnon y HapO.D.OB nocTOlJHOH Eoponw n cenep· HOii A31111 1. C6opnwc My3eR anrponoAozuu u :nnozpacpuu, T. VIII. Jl., 1929. lk. 66.
4 Yl. A. B 4 e p a w H nll, TyoHIICKHe HapOJl.Hble cKa3KH. AnTope¢epa1 nHcc. na co11cK. Y'~· CT. KaH.D.. <j>HJIOJI. HayK. M., 1955, 1k. 6.
s 3 en e 11 H H, op. cit., 1k. 67. 6 Yl ." A. J1 0 n aT If H, roJibJ].bl AMypcKife, YccypHHCKHe H CyHrapHHCKife
OnbiT :nHorpa<j>nqecKoro IICCJJenooannH. BnannnocToK. 1922, 1k. 249-250. 256-257, 345-346.
69
«Muinasjutul oli mordYa jahimehe arvates ka tootmismaa giline funktsioon. J\\ordva rahva usundi jargi metshaldjas vir ava [metsaema], kes ka itses mets loomi ki.ittimise eest, oli uh t lasi kirglik muinasjutuarmasiaja. Sceparast suvel lokke aareSJI ta lvel aga metsaonnis lwlde juures jutuvestja ei jutustanu muinasjutte mitte jahimeestele, vaid vir-avale.
Usuti, et vir-a\·a tuleb mujnasjutte kuulama ja kuulab ni kiindunull, et unustab oma karja - loomade ja lindude kaits mise voi isegi uinub muinasjutte kuulates.
Jahimched, saabunud kuttimispaigale, islusid koos jutus ta jaga lokke voi talveonni kolde juurde. Ja niipea kui julumee hakkas muinasjuttu vestma, eemaldusid kutid i.iksikult ette vaatli kult ja vaikselt tule juurest, harilikult tagllrpidi. nin laksid ki.itlima, olles kindlad selles, et vir-ava ei marganu nende araminekut, ei jalgi oma loomi ega voi segada lu lemus-' r ikasl jahipidamist.» 7
Asjaolu, el muinasjuttude vestmisele omistal i jahindus soodustavat moju, seega erilist majanduslikku tahtsust, orr aidanudki mordvalaste seas kujuneda professionaalseid mui nasjutuvestjaid 8.
On pohjust arvata, et umbes samalaadseid uskumusi on levi nud veel mone muugi Ida-Euroopa rahva hulgas 9.
Seega on muinasjuttude vestmisel olnud tahtis koht paljud rahvaste jahimaagias. Otsekui mingi keskusc moodustavad si i Altai rahvad - burjaadid, soorid ja muud «Alta i turklased» Kuid vaga lahedased on altailaste ja mordva•laste uskumused Vord lemiscks. ongi i.iksikasjalikumaid andmeid ain ult sooridel ja mordvalastelt. Ni i sooride «magede peremees» kui mordva laste «metsaema» on teineteisega vaga sarnased: neid on kujutl etud suurte rindadega na istena, nad tahavad jahimees kod itada, temaga armusuh teid luua, kuid voivad ka hukutada; neile on omane ebataval ine kiindumus muinasjuttudesse. Olgu margitud, et loodushaldjate kujutamine erooti liste na isolenditena on tuntud paljudele rahvastele. Neid tuntakse ka Kaukaa sias 10, Skandinaavias 11 jm., kuid nendc haldjate muinasjutu armastusc kohta on vahem andmeid.
7 Vrd . /\.. \\a c K a e B, ,\\op)lOBCKan Hapo;lHaH CK<t3Ka. CapancK, 1917 lk. 10- 11.
8 Ibid. 9 Komide (ehk siirjanite) juures on jahimehed ohluti jutustanud mui
nasjutle, lootes seega kindlustada paremat jahionne jlirgmisel plieval. Vt A. C II .1l 0 p 0 B, nepelKilTKII KYJibTa npOMbiCJIOBbiX iKilBOT!IbiX y OXOTHIIKOB KOMH. KOA!i My - 3btpRHCKuu Kpau 1926, N~ 5, lk. 30.
10 3 e.~ e H 11 11, op. cit., lk. 62. 11 G. Granberg, Skogsraet i yngre nordisk folk!radi!i on. Uppsala,
[1935], lk. 243 jj., 294 jj.
70
l?alwujut lluf:. 1001 mismaagilisest f wzklsionnisf
Jahisaagi mojuslamiscks on muinasjullude veslmist Jwsui atud koos muuclc vahenditega. Altais esinevad koos muinasjutud, laulud ja kcelpillimuusika (burjaalidel. sooridel); on margitud ka erilisi palvcid voi Ioitse (sooridel, mordvalaslel). Soorid on tahtsaks pidanud ka ettekande laadi: an·ati, ku i jahimees vahese saagi parast esineb kurvatoonilise palaga, just siis tuleb «peremees» kuulama ja abislama. M6nikord on soori muinasjuluvcslja kasulanud isegi ellekandc dramalisecri mist: teinud enda ellc puust kujutise («peremehesl»?), milJele si is julusla nud vaslavalt sisule kord lobusa lt l<ord kurva meelsell12. Sec oli juba teadlikult arendalud eltekanne.
Eri lisi abinousid jahi onneslumise tagamiseks rakendali mitte ainu ll jahi kesle l, vaid ka enne seda ja paraslki. Siberi ra hvaslel (jakuulidel, evenkidel jt.) on olnud ulalus likkc kombela lilusi ja ohverdamisi ennc jahihooaja algus l; need pid icl ailama kindluslada jah isaaki ning suurendama jahi loomade arvu. Ka niisugusle riluaalsele toimingute juurde (koos lanlsude, panlomiimide, lau lude ja muuga) on kuulunud rah\'ajullude esitamine: «Vanamehed jutuslasid seejuures vasimalull muinasjultc ... , \'eslsid mitmesuguseid sugukonna muislendeid.» z:1 Monede Siberi rahvaste juures on jutuloomingu lahlsamaiks kandjaiks olnud samanismi kultusega seotud isikud : nii on sooride keskel muinasjuluvestjatena esinenud vanad samaanid 14. Ka nanaide (goldide) pa remaleks lau likuleks ja jutuslajaleks on olnud samaanid 15
. Manside (vogulite) mitmcpaevaslel. karupidustustel, mis jargnesid igale karu tap misele. on traditsioonilised laulud monikord lauliku puudumisel asendatud mu inasjultudc vestmisega. Samuli on sel puhu l iga pidupaeva 16punumbriks olnud muinasjutuvestja es inemine mas-keeritull 16
. Esitalud and meisl nahtub, el paljude jahindusega legelevale
rahvasle juures on rahvajultudel olnud ilmne lootmismaagili nc funktsioon. Julludc veslmine seoses jahindusa laste riluaa lsetc toimingulega voi jahil ollcs, eriti aga usalduslik vahekord jahi-
12 W opcKuii <j>o.rlbK:Iop, lk. XVIII jj., 253 jj. 13 A. <1>. A H II c II \I 0 ll, npe.llCTas.leiiHH 3BeHKOB 0 WllllfK3113X II npo·
6.1eMa npoucxo>KnenuH nepso6biTHOft pe.111n!lt. C6opHuK .lty3eR aHrpolzo,zoztw u 3THO.?pa¢uu, T. X I I. t\\ .-.n ., 1949. lk. 181. Vt. ka L. J a ani t s, Jooni kiviaja uskumuslest. Religiooni ja aleismi ajaloost E eslis. Artiklite kogumi.k .11. Tallinn, 1961, lk. 50 jj .; I. Paulson, Die Re1igionen der nord · as1a!zschen (sibirischen) \ 'ii lker. Stuttgart. lk. 6.\ jj
14 WopcKnfl <j>o!lbK-10p, lk. 441. 15 .non aT 11 11, op. cit .. lk. 249-250, 345. 16 A. K ann i s to. Obcr die Biirenzeremonien der Wogulen. L11Jer
saecul ar is. Verhandlungen· der Gelehrten Eslnischen Gesellscllaft XX\. Tartu, 1938, lk. 221, 226 221.
71
..
•
rna a de haldj a leg a ( «peremeestega») - koige selle ab il loodeti kindlustada jahisaaki ja iihtlasi suurendada jahiloomade arvu. Seega pidi ka traditsiooniparane jutuloomingu harrastus aitama suurendada too tootlikkust, andma majanduslikku tulu. On arusaadav, et niisugune asjaolu pidi olu liselt mojustama nii jutuloomingu arengut kui ka jutustajate-professionaalide valjakujunemisL Et see nii on olnud, selle kohta on otseseid andmeid mordvalastelt. K.uid usutavasti 011 nii olnud lugu monede muudegi kiittimisega tegelevaie rahvasiega.
Ettekujutused jahiloomade «peremeesiesi» on ilmselt iirgva nad, sest need on levinud mitte ainult Aasias ja Euroopas, vaid ka Aafrikas ja Ameerikas. Nendega seotud jutuloomingarvatakse kuuluvat rahvajuttude koige vanemasse kihistusse 17 . Vaga vanad on nahtavasti ka uskumused, nagu olencl<s jahi saak «peremeeste» heatahtlikkusest. Nende uskumuste aluseks on totemistlikud kujutelmad imepa raste voimetega abikaasast , kes oma meest voib alati aidata ja opetada (niisugune motiiv esineb ka paljudes imemuinasjuttudes, nagu «Luigeneiu» jt.) . K.unagi kauges minevikus on jahimeeste armusuhteid totemistlike loomade ja haldjatega peetud hea jahionne ta htsaks eelduseks 18. Niisugustest uskumustest ongi sa ilinud kajastusi ni i mordvalaste kui mitme Siberi rahva jah indusa lases folklooris.
1\' aiteid rahvajuttude vestmise tootmismaagilise funktsiooni koh ta jahind usega seoses oli voimalik es itada ainult kaugematelt rahvastelt. K.u igi ka eesti jahimeeste keskej on jutuvestmine olnud tahelepandavalt Jevinud, jahimeeste hulgas on haid jutumehi ning lei.dub erilisi jahi meeste juttegi, puuduvad meil siiski and med, et nende vestmist siin oleks iihendatud jahisaagi kindlustamise voi suurendamise taotlusega. Ni ivord kui teada, on meie ,jahimeeste keskel jutte raagitud lihtsa lt ajaviileks, lobustamiseks ja· meelelahutuseks. Ent kaugemas minevikus on siingi olukord voinud teisiti oll a.
* J ahindusele kui elalusalale on arengulooliselt lahedane
kalaslus kui samut i vaga vana majandusharu. Sageli nad esinevadki paralleelselt. K.a Eesti koige vanemad elan ikud on teatavasti olnud kiitid ja kalurid.
Mitmes pai~as on ka kalurid vaga elavalt jutuloomingut harrastanud. Monikord on jutumehe osavottu kaugemale piiii-
17 L. Rohrich, Die Sagen vom Herrn der Tiere. lnternationaler Kongress der Volkserzii.hlungsforscher in Kiel und Kopenhagen (1959). Vorlriige und Referate. Berlin, 1961 , lk. 341-349.
1s E. M. M e JJ e T H H r K H ii, fepoii aoJJwe6Hoii CKa3KH. n poucxo}!{.ueBHe o6pa3a. M., 1958, lk. 12.
72
Rahvajuttude tootmismaagilises/ funk/ sioonist
o- iretkele minevate kalurite kollektiivist vaga oluliseks b
peetOukd .. k . l"k . I" t· . d .d d k" st asJa 1 urn s1su me mo tveenng on nen e n a e tr-jutajale silma puutunud ainult Siberis elavailt sooridelt. Saorid on veekogude haldjaid («peremehi») pidanud kalade iilevaatajaiks ja Jevitaja iks. Igal veekogul olnud oma «peremees». Koige voi msamat nende hulgas, keda on peetud teisle iilemaks, on kujutletud suurekasvulise naisena, kellel on pikad juuksed ja suured rinnad. Tcmale on omistatud erootilisi tundeid ning erilist huvi rahvajuttude vastu. Tema poolehoiu vo itmiseks on sealsed kaluri d pii i.igil olles jutustanud «ko ige ebaviisakamaid lugusid» ning kiitnud teda juttudes ja lauludcs. On usutud, el siis annab «perena ine», kellele niisugused lood pidid erit i meeldima, ka luritele r ikkaliku saagi 19. Seega oli soori kalurite muinasjuluvestmine moeldud otseselt veekogu haldja poolehoiu vo itmiseks, et kalurite too oleks tulemusrikkam. Veekogude «peremeestele» omistas id kalu rid samasuguseid omadus i ja kalduvusi nagu ki.itid magede ja metsade «peremeestele». Eriti ohllikeks peeti veekogude haldjaid kevad iti. Siis toodi neile ohvriande. Kardeti, nagu voiksid nad Yihastumise korral up utada ka ldaaarsed asulad 2o. Veekogude, magede ja metsade «peremehed» ja «perenaised» es inevad tegelastena ka sooride muinasjuttudes ja kangelaspoeemides. Ohes muinasjutus naileks paastab peategelane veehaldja poja, kes kala lmjul on vorku saltunud. Tanutaheks annab veekogu «percmees» talle koera, kes hilj em muutub kaun iks neiuks, saab noormehe naiseks ning 6petab ja aitab teda 21 .
Mis puutub «peremeestele» vestetud juttude laadi, siis oli neil e iseloomulik crootiline kallak. Mitte ainult veekogude, vaid ka melsade ja magede «perenaistele» on vestetud frivoo lse sisuga jutle. On isegi usutud, et «mida ebavi isakam muinasjutt, seda enam ta neile meeldib» 22. Niisugune juttude laad on arvatavasti olnud iihenduses sig ivusmaagiaga.
K.uigi soorid on ainsad, kelle kohta autor on kirjandusesl leidnud andmeid, et nad on rahvajutte l}asutanud kalastusalases tootmismaagias, ei tohiks see -siiski oll a midagi erandlikku voi juhuslikku. K.iillap on analoogilisi uskumusi esinenud muudelgi ra hvastel. Sellele viitavad maned erili sed asjaolud.
Noukogude Liidus on kal uriartellid varemalt mitmes paigas eriti hoolitsenud selle eest, et piiiigiretkel oleks kaasas ka mui-
19 WopcKHH <lJOJJbKJJOp, lk. XIX. 20 I bid. 21 WopcKHH (jloJJbKJJOp, lk. 236 jj . n Ibid. , Ilk. XIX.
7:3
nasju!uvestja voi laulik, kellele on toii juures tehtud mitmeid soodustusi voi arvestatud kunstilise meelelahutusc' eest lisa!asu. Kui oli tcgemist vanema isikuga, on selleiP ka ainult jutustamise j a laulmise eest antud !eatud osa saag ist 23. Seejuures paistavad silma moned kindlad rajoonid. kus niisugune sonakunstiharrastus on olnud eriti lev in ud: Siberis Baikal i jarve i.imbruses, Euroopas aga Karjala A:"JSV jarvede ja Valgemere aares . .Jutustamine ja laulmine on sci puhul olnud ki.il! ainult kalurite lobustamiseks, kuid kaugemas mincvikus on v6idud sellcle omistada ehk muudki eesmarki.
Sellega seoscs \'i:iarivad markimist ka moncd motiivid 'anades ecpi listes ralwalauludes. V ene boliinades esineb korduvalt motiiv, nagu v6iks laulmine vaigistada merd («et sest vaiksemaks jaaks meri sin ine» 24 ). Boliinas «Sadko» \Oidab nimikangelane kandlemanguga merehalclja er ilise poolehoiu. Karjala \ NSV alai ja Pohja-Venes ongi b61iinasi·cl p<llju laulclud just kalapi.ii.igil olles 2".
Karjalast on saadud ka soomc rahvaeepose peamised koostisosad. Need aga nai\'ad kajastaval vaga vana, laadilt samanistlikku laulukultuuri, mille kandjaiks on olnud kalastajad ja ki.ittijad. «Kalevala» peakangelaseks on Vainamoinen; temaga st>o!ud laulutsiikkel oli koige Uiielikumal kujul sailinud Karjala ka las!a j ate juures. Vainamoineni kuju on uurijad t61-gitsenud kui mi!meki.ilgset inimes!e ja vaimudemaai lma vahendajat samaani, loi!sijat, i.ihtlasi ka kui suurt laulikut, kandlemangijat 26. See kuju muutubki meile arusaadavama~ s, kui rneenutada m6nede '1iberi rahvaste (nait. goldide jt.) samaane. kes \'eel i.isna hilisel ajal on olnud i.ihtlasi ka rahva pocetilise J. Joomingu kandjad ja edasiarendajad 21_ 1
Soome ja eesti raln·aJuules on hasti tuntud vana jutusta\ 1 rahvalaul imeparasest kandlest ja selle mangimisest. 18. sajan- : IJ dil on sclle laulu teisendeid Soomes kasutatud loitsu funktsioo- ' nis; kalastajad ja jahimehed on nende esitamisega lootnud kindlustada head saaki. Lauludes poordutakse Vainamoincn i poole, et ta oma voluva kandlemanguga kokku meelitaks koik metsloomad ja kaladki, et tuleksicl kuu lama ka nendc kaitsevaimucl - vee-emand ja mctsaemand 28. Nahtavasti kajas-
23
,\\. A 3 a .:1 o B c K 11 ii, PyccKall cKa3Ka. 1136panuble Macrepa I ( 1932). lk. 24; P. JI If n c l..l, Pb16aJ..lKIIe necHn 11 cKa3bL .\1., 1950, lk. 155.
24 Boliinad. Valimik v·ene rahva kangelaslugusid. Tallinn, 1955, lk. 172. 25 VI. PyccKoe !Wpo.:~uoe n03Til4ecKoe rsoptJecrso, r. I l, Kit. I. 1\\. -.1 ..
1955, lk. 197 jj.
74
26 M. H a a vi o, Viiinami:iinen. Porvoo, 1950, lk. 309 jj. 27 Vrd. JI on a r 11 H, op. cit., lk. 249-250, 256-257, 345. 2s H a a y i o, op. cit., lk. 205 jj., 220 jj.
Raltuajutl ude toot mismaagilisest f unkt sioonist
tuvad selles igivanad kujutelmad, nagu voi ksid k i.i tid ja ka lurid oma lootulcmusi olulise lt mojustada imevoimel ise muusika ja sonakunsti abil; koige kauemini on niisugused uskumused sailinud Siberi rahvastr juures.
:::
Esitatud andmetesl selgub, et Noukogude Liidu rahvaslcl on sailinud malestusi rahvajuttude \'estmise toolmismaagilisest funktsioonist. Mones paigas on sellesse tosiselt suhtutud vee! kaesoleva sajandi algul. Ni isuguslt> uskumuste tekkimine seletub nahtavasti asjaoluga, et algclised hoimud on vaja like ela lusvahendite hankimisel oma ctteyotte toetamiseks ja kindJustamiseks rakendanud samuti kunstilise loomingu kogu arsena li , muu seas ka rahvajutte. Seega on proosalooming arenenud seoses inimestc raske tooga. Arvukamalt on sellealaseid andmeid just n i isugustelt rahvastelt, kelle maj anduse lus on jahindusel olnud eriti tahlis koht. Seelottu voib an·ata, et uskumuscd, nagu oleks voimalik saaki mojustada rahvajuttudc abil ha ldjate vahendusel, on ehk tekkinudki algsclt seoses jahindusega, kuid hiljem i.ile kantud teistelegi tooaladcle 2
9_
Vaga vanaks nahtuseks on ka loomariigi «peremeeste» kujutamine naisolenditena; see viitab voimalusele, et niisuguscd kuj utelmad on lekkinud matriarhaadi ajastul.
Nagu naitavad teated monedclt Siberi rahvastelt, on algelisles oludes elavate hoimude kunsti loomingu kandjaiks sageli olnud samaanid. See asjaolu on ilmselt sooduslanucl maagilisc funktsiooni omistamist igasuguste sonaloomingu ja muulaadilisegi kunstiloomingu teoste esitamisele. Rahvajuttude paja, tamise oskuse majandusl ik tahtsus on aga omakorda soodustanud profess ionaalsctc jutusta jate valjakujunemist.
Rahvajuttudc esitamisega seotud uskumused ja tavandid kajastavad ka vaga vanu ajaloolisi suhteid hoimude ja rah vaste vahel; nende suhcte selgitamist on vaja jatkata ka rahva luule andmeid kasutades. Rahvajuttude kaibimisc i.ihiskondJiku tausta selgitamisele tuleb poorata senisest rohkem-tahclepanu. Peaks kujunema i.ildkehtivaks noudeks, et rahvajuttudc teadusJikud valjaanded sisaldaksid andmeid ka juttude funktsiooni kohta, samuti ka sellest, kus, ku'idas ja kellelc on jutte esitatud, millis! tahtsust rahvas neile on omislanud, kes on olnud jutustajad jne. Kui niisuguseid andmeid oleks arvukamalt ja tihedamalt, saaks teha olul isi jare ldusi rahvajuttudc iihiskondliku tahtsuse, nencle olemuse ja leviku kohta.
29 Jutustamise maagilisl seosl karjandusega on autor kiisillenud iihes oma varasemas arliklis (vi. R. V ii d a I c p p, Rah\ajulustaja rahva hulgas. Etnograafia Muuseumi aastaraamat X.\' I. Tallinn. 1959, lk. 293 295).
75