Tartu Tudeng oktoober

Evelin Sillaöösel tööl,

päeval koolis,õhtul õppimas

Kõrgharidusreform mõjutas sisseastujaid

elamispinna otsing valuline kogemus

julia ahtijainen semiootikatudengist blogikuninganna

oktoober 2012

Antud juhul oli tegu USA filmimeistrite linateo-sega, mis moslemeid solvas ning moslemimaailmas puhkesid rahutused, mis kestavad veel tänasenigi. Mässamise tulemusena kaotasid elu neli saadikut. Mäletatavasti oli eelmine suurem skandaal aastal 2005, mil Taani ajalehe Jyllands-Posten moslemi-karikatuurideskandaal lõi laineid kogu maailmas.

Küll aga eeskujuliku ajakirjandustudengile koha-selt hoidsin end siiski kursis ja sattusin vaatama «Välisilma» ETVs, kus Astrid Kannel intervjueeris Eesti islami kogukonna esindajat ning esitas ühe küsimusena, et miks ometigi peab üks solvatud kogukond oma au nimel nii mässumeelne olema. Islami kogukonna esindaja vastus oli diplomaati-line ja parajalt rahumeelne: «Me kõik elame väga rahutul ajal, mil küsitavusi tekitab usaldusväärsus ja arvestatavus.» Just usaldusväärsust ja arvesta-tavust ühiskondlikul tasandil. Õli lisas tulle KAPO seisukoht, et islam on kui võimalik oht Eestis – väidetavalt püüavad ekstremistid siia tulla. Kas nad on siis ohtlikud? Kas neid saab usaldada ja nendega arvestada?

Tüüpiline eestlane näeb ikka ohtu ja olles kogu situatsioonis küllaltki ükskõiksel positsioonil, kipub võtma kõige neutraalsemat positsiooni: olla põrnit-sev ja ükskõikne, aga parasjagu sallimatu, paraku mitte ainult moslemite suhtes. Siinkohal on paslik aeg anekdoodiks:

Esimese klassi lapsed õpivad kirjutama.Õpetaja: «Mida sa eile peale kooli tegid, Manni!»

«Mängisin liivakastis!»«Tubli, Manni, tule kirjuta tahvlile «liiv»!

«Mida sina Miku tegid?»«Mängisin kühvliga ja Manniga.»«Kirjuta kühvel!»«Räägi, millega sina tegelesid, Abdul?»«Tahtsin ka liivakastis mängida, aga

Miku ja Manni pildusid mind kividega ning sõimasid tsurkaks!»

«Oi oi lapsed! Nii ei tohi! Abdul mine ja kirjuta kõigi jaoks tahvlile: «Igasugune

diskrimineerimine rassilistel alustel on kriminaal-korras karistatav».»

Nagu näha, sekkuvad mängu stereotüübid ning söötes tavakodanikele ette uudiseid mässavatest moslemitest, inimestest, kes pealt näha täiesti tava-lisele eestlasele ilmselt muudmoodi tuttavad polegi kui pommivööd kandva habemiku stereotüübist, on inimestesse tekitatud kartus, et ühel päeval toimuvad taolised moslemite mässud ka siin, Eestis. Vaadates maailmas toimuvat, poleks justkui miski välista-tav. Hetkel veel üpriski kauged ja veendumustega «nemad» on ainult üheks kõneaineks, mille taha enda nõrkusi peita, olla pealtnäha rahumeelsed ja leplikud, kuid samal ajal keeda sallimatusest. Loomulikult on tegu kultuuridevahelise erinevusega, kuid mida enam suureneb tõenäosus puutuda kokku inimes-tega, keda solvates solvad nende prohvetit ning vastutus langeb tervele kogu «meie» kogukonnale, seda enam tekib küsimusi, mida teha ja kuidas edasi minna sallimatusega?

Selle asemel, et kindlustada enda rahva tugevust ja usku endasse, levitame uudiseid freskost, kus üks Hispaania amatöörrestauraator muutis Jeesuse ahviks. Tegu on ju kristlastele püha reliikviaga – ikooniga, mis sai rikutud ja naljanumbriks kogu maailmas. Teisalt, naerda enda üle on omamoodi oskus ning nii on saanud freskost kuulus vaata-misväärsus ja turistide magnet. Miks aga ei mässa keegi kristlastest? See ongi rahumeelne ja kristlik maailm, tolerantne ning vägagi mõjutatav. Eks võt-meküsimuseks ongi see, kuidas siis hakkama saada ja võitjaks jääda sellises ühiskonnas, kus tuleb olla salliv ja luua kompromisse, anda teistele sõrm nii, et piltlikult öeldes käsi endale alles jääks, rahva identiteet ning edukus püsima jääks? Hakkame ka mässama? Või vaataks pigem «meie» eesriide taha ning alustaks äkki oma tutvusringkonnast, tekitades rohkem usaldusväärsust ja arvestatavust meie endi seas? Oleks esialgu lihtsalt vähem ükskõiksed meie enda inimeste vastu. Sinisilmselt võib ju loota, et ehk on siis ka vähem sallimatust, ka «nende» vastu.

Hakkame mässama?

Seistes silmitsi järjekordse skandaaliga islamimaailma ja läänekultuuri põrkumisest, võin ausalt tunnistada, et kogu ajakirjanduses

kajastatav oli lihtsalt üks paljudest teemadest, millele vaatad otsa, loed läbi ja lased karavanil justukui oma teed minna. Las räägivad, las nad ometi mässavad!

Alustaks äkki oma tutvusringkonnast, tekitades rohkem usaldusväärsust

ja teisega arvestamist meie endi seas? Oleks

esialgu lihtsalt vähem ükskõiksed

meie oma inimeste vastu!

Anna Põld

2

arvamus

Korteriotsing nõuab läbirääkimisoskustMerle Must

Okoobrikuises Tartu Tudengis on lugejate ees üliõpi-laste üürikodu otsimise lugu, kus selgub, et praegu on hinnad võrreldes eelmise aasta sama perioodiga 10–20 protsenti kallimad ning vabu kortereid pole samuti palju. Kuigi kuulutustel olid meie tudengid silma peal hoidnud mitu kuud, on pärast tõsist otsi-misnädalat nende ees mitu valikuvarianti – kodu leidmine pole sugugi võimatu!

Seega kutsungi tudengeid üles akiivsusele ja läbi-rääkimistele: korraliku üürikorteri leidmiseks tuleb ise näha rohkem vaeva kui vaid lugeda loengus kin-nisvaraportaale. Enne koduotsingute alustamist tee endale selgeks, mida täpselt soovid: millised piirkonnad sobivad, mitu tuba peaks korteris olema, kui suur see võiks olla ning kas sobib ka ahjuküte. Kindlasti ära taandu neist tingimustest ka sageli pettumustvalmistaval otsimisel, sest tulevases kodus elad ideaalis ikkagi aasta-kaks.

Korteriotsimiseks on kasulikud ka kursuste ja organisatsioonide meililistid – mitmed mu tutta-vad on just seal oma korterit pakkunud ja leidnud endale usaldusväärse ja tuttava üürilise. Seltsi armastaval tudengil asub kindlasti järele kuulata

ka kommuunides – äkki on just praegu mõni tuba vabanenud? Nagu võis Tartu Tudengist kevadel lugeda, siis ei ole seal sugugi nii pead-jalad koos elamine, kui võiks arvata, kuid huvitavaid vestlusi ning omapäraseid inimesi jätkub piisavalt. Tartu-romantikatki on sumedas Karlovas rohkem kui Annelinnas või Ülejõel.

Palu maaklerilt või omanikult näha ka eelmiste kuude kommunaalarveid, et näha, kui kalliks seal ela-mine kokkuvõttes kujuneb. Võib-olla saate kokkulep-pele, et näiteks remondifondi maksed tasub omanik. Sõlmi kindlasti leping ja loe see enne allakirjutamist läbi. Kas omanik tohib käia ilma sinu kohaolekuta ise korteris, tohid sa võtta koduloomi või remonti teha – kõik see peaks seal ka kirjas olema. Kasulik on lasta mõnel tuttaval kinnisvaramaakleril või juristil ka leping enne läbi lugeda. Rääkige ka sellest, kas üürileandja tasub ise näiteks tapeedivahetuse või vannitoa remondi eest. Kui hakkad üüri maksma sularahas, siis pane kindlasti kõik tehingud kirja ja võta neile ka omaniku allkiri, muidu võid pärast pika ninaga jääda. Pea meeles, et kõiges annab kokkulep-pele jõuda, kui vaid piisavalt pingutada!

Korraliku üürikorteri leidmiseks tuleb ise näha rohkem vaeva kui vaid lugeda loengus kinnisvaraportaale.

3

Villem tähistab oma sünnipäeva, selline nägi ta välja aastal 2005. Loe lähemalt lk 6.

TeksT: Aksel Lõbu FoTo: Argo Ingver

Hommikul kell kaheksa asub ametisse TÜ kliinikumi erakorralise meditsiini osakonna (EMO – toim.) abiõde ja arstitudeng Evelin Silla. Terve päeva on ta pidevalt valves ja hoolitseb kolme patsiendi eest. Iga uue patsientide lainega, iga uue kiirabi toodud kriitilises seisus inimesega tuleb oma pingutusi suurendada. Õed on ootamatusteks valmistunud nii hästi kui võimalik.

Arstitudeng Evelin Silla jõuab ühe päeva jooksul nii kooli, koju õppima kui ka TÜ Kliinikumi erakorralise meditsiini osakonna patsientidele abi andma.

Nädala sees teen öövalveid.

Järelikult, kui lähen õhtul kell kaheksa tööle, siis lõpetan

hommikul kell kaheksa ja lähen

otse kooli ning olen praktikumis.

Evelin Silla

Kui sageli sa nädalas valves oled?Valvete arv oleneb kuu pikkusest. Keskmiselt on mul ühe kuu jooksul kuus-seitse, aga vahel kuni üheksa valvet. Võib olla ka niimoodi, et ma olen mõnel nädalal neli vahetust tööl, järgmisel hoopis ühe, siis jälle kaks korda nädalas.Kui pikad su vahetused on?12 või 24 tundi. Üldiselt teeme tudengitena ikka 12-tunniseid valveid, kuid nädalavahetuseti võime EMO-s ka 24 tundi tööl olla.Kui palju saad oma vahetuse jooksul hinge tõmmata?Meil ei ole näiteks kell üks konkreetset lõunapausi. Loomulikult, kui on vähem patsiente, siis käin ikka lõunal ja õhtul söömas. Enne annan minu vastutusel olevad maksimaalselt kolm patsienti teisele õele üle: räägin nende olukorrast, sellest, kas neil on vaja lähiajal mingeid uusi ravimeid manustada või uuringule minna.

Mul on küll olnud öövalveid, kus olengi terve öö üleval ja jooksen osakonnas ringi. Kui on palju raskeid haiged, siis on kõik töötajad üleval ja ametis. Ega EMO-töö ongi selline, et mul võib mõni hetk olla väga vaikne ja stabiilne ning siis äkki hakkab haigeid tulema korraga. Siis ma ei saa minna lihtsalt pausile või lõunat sööma.Mida sa pärast vahetuse lõppu teed?Kui ma lõpetan, siis tuleb järgmise vahetuse õde tööle. Esmalt annangi patsiendid talle üle, räägin nende olukorrast, siis lähen koju. Nädala sees teen öövalveid. Järelikult, kui lähen õhtul kell kaheksa tööle, siis lõpe-tan hommikul kell kaheksa ja lähen otse kooli ning olen praktikumis. Kui mul on koolis raske periood, siis pean pärast praktikumi veel õppima ehk saan järgmisel ööl alles magada. Kui olen nädalavahetusel päevasel ajal tööl, siis lähen õhtul koju õppima.Kui suur on su koolikoormus?Praegu on meil on iga päev praktikumid, nagu näiteks neuroloogia, psühhiaatria, lastehaiguste praktikum, mis algavad hommikul kella üheksast ja kestavad kahe-teistkümne-üheni. Siis järgnevad veel valikained.Kuidas sa selleks kõigeks energiat leiad?No, puhkamiseks jääb mul ikka aega. Mõni nädal, kus olen neli valvet tööl, on raskem. Kui mul on ka laupäeval 24-tunnine valve, siis arvatavasti pühapäeva kodus puhkangi. Kahe valvega nädal pole nii kurnav, sellega saan hakkama.Kas sul vahel veidi kade ei ole vaadata, kui teistel tudengitel lihtsam on?Ma valisin selle eriala ja mulle meeldib töö, mida praegu teen. Ma ei taha küll õeks saada, aga mulle meeldib erakorralise meditsiini osakonna töö, sest seal oman-dan praktilisi kogemusi. Ma ei mõtle väga palju sellele, kui raske mul on, vaid üritan seda võtta nii, et arenen kogu aeg edasi.Praegune töö ei ole sulle koolis kohustuslik?Jah, abiõena töötamine ei ole mulle üldse kohustuslik, vaid ikkagi vabatahtlik. Tegelikult olen viiendal kursu-sel ja saaksin juba abiarstina töötada, aga TÜ Kliinikumi EMO ei võta neid tööle. Abiarstiks saaksin võib-olla lähematesse maakonnahaiglatesse. See oleks asjade loomulik käik, sest olen ju abiõena töötanud üle aasta.Miks just erakorraline meditsiin?Pärast kolmandat kursust töötasin esimest korda Läänemaa haigla kiirabis ja traumapunktis abiõena ning siis mul EMO vastu huvi tärkaski. Kui neljanda kursuse sügisel Tartusse tulin, olin suhteliselt kindel, et ma ei tahagi kuhugi mujale, kui siis ainult intensiiv-ravi osakonda. Selles olin täiesti kindel, et tavalisses statsionaarsesse osakonda ma ei soovi tööle minna.

EMO-s ei teki kunagi rutiini ja arstitudengid saavad seal hästi palju oma praktilisi, just käelisi oskusi arendada. Peame töötama meeskonnana, kiiresti ja efektiivselt.Millise ala residentuuri sa plaanid astuda?(Magusal häälel) Ma arvan, et selle ma jätan hetkel enda teada. Ideid on, aga mul on kaks aastat veel lõpuni aega ja väga paljud õppetsüklid seisavad ees, seega praegu ma midagi kindlat öelda ei oska.Mida arvad mõttest kehtestada taas kohustuslik internatuur ehk põhiõppe lõpetamisele järgnev aastane üldarstiõpe, mille jooksul töötavad toht-rid erinevates osakondades?Mulle isiklikult meeldib see variant rohkem, et saan kohe pärast kooli lõppu minna sellisesse residentuuri, kuhu tahan. Muidugi oleks see hea järelemõtlemisaeg neile, kellel on raskem otsustada.Kas sa oled ise ka mõelnud sellele, et Eestist ära minna?Ei, neid mõtteid, et kohe pärast kooli ära minna, mul ei ole veel tulnud. Olen küll mõelnud sellele, et teha suvel teha praktikaid välismaal, et lihtsalt näha, kuidas ka mujal on.Kas oleksid ise nõus tulevikus töötama nii Eestis kui mõnes lähiriigis korraga?Ma arvan küll. See tuleks mu oskustele kasuks, sest seal on natuke erinevad nii haiglad, tervishoiukorraldus kui patsiendid.Ühe arsti koolitamine läheb riigile maksma 100 000 – 120 000 eurot. Kas pead õigustatuks seda, et pärast lõpetamist oleks värskel arstil kohustus töötada mingit aega kodumaal?Ma arvan, et riigi seisukohast on see väga mõistlik: oleks garantii, et kõik lõpetanutest ei lähe kohe välismaale ära. Samas, kui vaatan seda enda ja teiste üliõpilaste seisukohast, siis tegelikult on hea, et uksed on avatud ja saame valida, kas jääme Eestisse või läheme mujale. Lahkumise põhjuseks võib olla ka see, et pärast lõpe-tamist tahavad osad astuda residentuuri, kuhu on nii vähe kohti, et ka kõigil parematel ei õnnestu sisse saada. Ka ei avata kõikidel erialadel iga-aastaselt residentuuri. Siis saavad noored arstid selle asemel, et minna Eestis alale, mis pole nende esmavalik, minna teise riiki.Ehk siis tegelikult on välismaale minek ka vali-kute piiratuses kinni?No, natukene jah. Kindlasti on neid residentuurieri-alasid, mis on igal aastal avatud ja kuhu on väga palju kohti saadaval. Kuid mureks on just kitsama spetsiifili-susega alad... (Vähe on kohti nt kurgu-nina-kõrva- või lastearstiõppesse - toim.)Juunikuust saavad noored arstid taotleda riigilt kuni 15 000 euro suurust lähtetoetust tingimusel, et nad töötavad viis aastat Tallinnast või Tartust kaugemal mõnes haiglas või perearstipraksises. Kuidas ikkagi oleks võimalik meelitada noori arste maapiirkondadesse asuma?Ma arvan, et stipendium pole piisavaks motivat-siooniks. Üldjuhul annavad suured keskused, kus on rohkem patsiente, mitmekesisemat praktilist koge-must. Mina ei tahaks arvatavasti minna kohe pärast kooli lõppu maakonnahaiglasse. Usun, et keskustes on rohkem erinevaid haigeid, keda ravides oma eriala õppida. Maakonnahaiglates ei tehta ka keerulisemaid operatsioone ning seal näeksin arstitööd piiratult, kuid Tartus-Tallinnas areneksin pärast lõpetamist kindlasti rohkem. Maakonnahaiglasse läheksin kas lisatööle või võib-olla siis, kui olen juba natuke rohkem õppinud ja ise teinud, praktiseerinud. Oluline on ikkagi heaks arstiks saada!

5


Tartu Tudengipäevade maskott kollane koer ilmus esimest korda paberile 2002. aastal veidi enne Tudengisügise festivali. Nii esimese kui ka kõik järgmised Villemid on joonistanud Kristjan Rattus.

Järgmise aasta kevadel ilmus kollane koer Ülikooli Kevadpäevadele juba elusuuruses, kuid ikka veel nimeta.

Alles 2003. aasta Tudengisügisel ristisid tudengid kollase koera Villemiks. Ristimispidu algas Tartu Üliõpilasmaja juurest ja liikus Raekoja platsile, kus algas tseremoonia. Et nimi maskotile kõvasti külge jääks, pidi ta esmalt jooksma kolm tiiru ümber pursk-kaevu ja seejärel sümboolselt liputama saba igast ilmakaarest tulnud nimetähtede peale. Alguses pidi maskoti nimeks saama Pitsu. Veel pakuti koerale nimeks Vello-Vallatu, Mupsik, Tilbik Rebane, Tupsu, Õllesõber, Põnta, Krinksu jpm.

Miks on Tartu Tudengipäevade maskott just koer?

Koer on truu sõber, kes kuulab sind, maandab pin-geid ja on valmis kõike sinuga koos tegema – olgu see siis sportimine või laulmine. Villem on igavene tudeng, kes ei vanane kunagi ning on alati sõbra-lik, tark ja lahe. Tudengipäevade ajal on Villem meeletu, muhe ning täis tavatuid tegemisi. Villemi soovib igale tudengipäevalisele: “Puhka vaim välja!”

Tähelepanelikum tudeng on ehk mär-ganud, et igal kevadel ja sügisel on festivalil lisaks traditsioonilisele üleskutsele vaim välja puhata ka läbiv teema või märksõna. Viimaste aastate teema-deks on olnud tervis, loovus ja fantaasia, sõprus, ajalugu, aktiivus, keskkonnasõbralik mõtteviis, isetegemisrõõm ning argirutiinist väljamurd-mine. Villemi üheks tähtsaks ülesandeks on läbiva teema kujutamine Tartu Kevadpäevade ja Tartu Sügispäevade logol.

Villem tähistab juubelit

Tartu Tudengipäevade maskott, kollane koer Villem tähistab tänavustel Sügispäevadel oma kümnendat sünnipäeva, seega uuris Tartu Tudeng, kuidas juubilari elu seni kulgenud on.

Ülikooli Kultuuriklubi

Tõukeratta-Villem

Villem a la Karlsson

Vanni-Villem

Villem

maa ja

taeva

vahel

Puri-Villem

Triki-Villem

Villem-Rocketeer

Villem jõe ääres

Havaii

-Ville

m

6

tudengielu

TalveAkadeemia kutsub kõigi Eesti ülikoo-lide tudengeid esitama jätkusuutliku aren-guga seotud lühiartikleid. Tööde tähtaeg on 31. oktoobril 2012.

Jätkusuutlik areng tähendab lisaks praeguste vajaduste rahuldamisele ka järgnevatele põlvkondadele vähemalt sama-väärse või parema elukeskkonna tagamist. Oodatud on artiklid kõikidest valdkonda-dest ja lubatud on ka kursuse- või lõputöö-del põhinevad kirjutised.

Uuendusena toimub veebruaris konkur-sipäev, kus kõik osalejad saavad võimaluse

oma tööd auditooriumile ette kanda. Igale osavõtjatele broneeritakse koht TalveAkadeemia 2013 konverentsil ning parimatele on välja pandud stipendiumid ja auhinnad.

Täpsema info konkursi kohta leiab TalveAkadeemia kodulehelt: www.talveakadeemia.ee

TalveAkadeemia ootab artikleid!

7

Villem tähistab oma sünnipäeva, selline nägi ta välja aastal 2007.

Korterite üürihinnad Tartus on aastaga maaklerite hinnangul tõusnud 10-20%, ühikakohti napib, kuid

tudengid otsivad kvaliteetseid ja soodsaid kodusid. Alati ei pruugi aga soovid pakutavaga kokku minna.

Kohtun Kaspar Sarapuu (25) ja Juhani Kokamägiga (25) sombusel esmaspäeva õhtu-poolikul ühes Tartu kohvikus. Poisid on tulnud just ühte korterit vaatamast. Mõlema nägudel entusiasmi nähtu osas ei leidu. Lepime omava-hel kokku, et hakkame neile korterit otsima. Anname endile aega terve nädala. Tegelikult otsivad kolm inimest ühte korterit, Kaspar, Juhani ja viimase tüdruksõber. Kõik kolm õpivad ülikoolis, Kaspar tudeerib magistrantuuris IT-d ja Juhani on TTÜ Tartu kolledžis, kuid praegu elavad nad erinevates kohtades. Alustasime otsingutega esmaspäeval ja leppisime kokku tingimused, mis tudengite uuel eluasemel peak-sid olemas olema.

Koduotsijate nõuded on järgmised: esimese asjana köögimööbel! “Ilma selleta lihtsalt ei saa,” ütleb Kaspar kiirelt. Tubade arv võiks olla kaks kuni kolm. Kui kahetoaline korter, siis kindlasti eraldi tubadega ja vaheuksed peavad samuti olemas olema. Selle kohta on neil lugu rääkida, kuidas ühes korteris olid toad küll eraldi, ent ilma usteta. WC ja vannituba võivad olla nii koos kui ka eraldi, peaasi, et puhtad. Mööbli olemasolu hinnati lisaboonuseks. Korteri sei-sukorra osas ollakse mõistvad, peamine on, et oleks korras ja elatav. Korteri suurus vōiks jääda 55 ruutmeetri piiresse. Maksimaalne hind, mida nad kolme peale nōus maksma on 250

Hallo! Sooviks korterit!

Odavaim elukoht onNarva mnt 89 ühiselamusTartu Tudeng võrdles pesemisvõimalustega ja usaldusväärseid üüripakkumisi ning leidis, et ühikatoas on võrreldes oma ühetoalisest korteriga viis korda odavam elada.

Narva mnt 89 kahekohaline ühikatuba

Raatuse 22 ühekohaline ühikatuba

tuba kolmetoalises Annelinna korteris

tuba Tolstoi tn kommuunis

ühetoaline korter Ropkas, Veerikul

0 30 60 90 120 150

150

112

80

77,3

31,5

üür €/kuus

allikad: campus.ee, kv.ee

TeksT: Anu Sildnik FoTo: Roger Stahlman

8

reportaaž

MIHKEL RAUDTEKST JA LAVASTUS ANDRES NOORMETS (Endla)

KUNSTNIK MAARJA MEERU

MUSTA PORI NÄKKU

Hooaja peasponsorEsitleb

Esietendus 10. novembril

eurot ja sinna lisaks veel kommunaalid. Ajaliselt soovitakse leping sõlmida kuni kaheks aastaks.

Lisaks sellele on Juhani ja tema tüdruksõber ühiselamu järjekorras. Eksperimendi korras paneb Kaspar ka Facebooki KV kinnisvara lehele üles kuulutuse. Nädala lõpuks selgub, mis sai ühiselamu järjekorrast ja Kaspari kuulutusest Facebookis.

Antud tingimused on mõistlikud ja praegust turuolukorda igati arvestavad. Kinnisvarabüroo Parim Päev juhataja Eero Saare hinnangul on sel aastal üürihinnad heas korras korteritel tõusnud 10-20%. Tema sõnul otsitakse heas korras kortereid ja vähemalt köögimööbli ja tehnikaga. „Rohkem kui 10 aastat remontimata korterid ei lähe eriti kaubaks ka soodsa hinnaga. Arusaadavalt ei taha keegi oma elutingimusi ole-masolevatest halvendada ega elada määrdunud ning kulunud kodus,” ütles Saar.

Tema hinnangul on pakkumisi tänavu rohkem kui varasematel aastatel. Seevastu samuti Tartus tegutseva kinnisvarabüroo Robinson Kinnisvara OÜ juhataja Peeter Meus lausub, et seoses suure nõudlusega töötavate inimeste seas on üürikor-terite valik ja arv läinud väiksemaks, kui eelmis-tel aastatel. “Tõenäoliselt leitakse üürnik seoses interneti abiga kiiremini, kui varem ja siit ka mulje, et üürikortereid on vähem,” märkis Meus.

Maaklerid- otsingutel nii kasuks kui takistuseks

Peamiselt kasutamegi otsinguks kinnisvara-portaale city24.ee ja kv.ee. Antud tingimusi arvestades tuleb mitu potentsiaalset pakkumist, aga ei midagi hinna ja kvaliteedi suhtele vastavat ja otse omanikult pakkumised kaovad sama kiirelt, kui nad välja on pandud. Põhjuseks on omanike mõistlik hind ja vahendustasu puu-dumine, mis maakleriga korteri otsimise puhul küündib mõnikord kosmilistesse kõrgustesse.

Poisid teavad oma kogemustest rääkida, et mõnikord on suur maakleritasu täiesti põh-jendamatu. Mõne maakleri kohta tõid nad näite kui nõukaaegsete poemüüjate kohta, kes vihase näoga vaatasid, kui neid lõunapausi ajal segati. Sellest tulenevalt on jäänud mulje, et mōni maakler teab korterist sama palju, kui piltidelt paistis. Mõlemad arvasid, et maaklerid on muidugi erinevad ja nende tehtav töö on vōib-olla selline, mida silmaga kohe ei märkagi. Eero Saar soovitab pöörduda suurde üürikorteritega tegelevasse firmasse ja anda julgelt oma soovist ning hinnapiiridest teada. “Aeg-ajalt pakutakse ka soodsaid kortereid ja need tihti interneti kuulutustesse ei jõuagi. Need pakutakse kohe oma soovi jätnud klientidele välja,” ütles ta.

Saame uuesti nädala lõpus kokku. Selle aja jooksul pole üürihinnad langenud. Kõiguvad ikka 200-350 euro kandis. Otse omanikult pakku-misi pole kodu otsivad tudengid endale leidnud. Erinevates teaduskondades rippuvad kuulutu-sed otsivad endale ka pigem korterikaaslast. Poiste motivatsioon on langenud. Otsutame uuesti proovida ja hakkame pakkumisi läbi helis-tama. Esmaspäevaks on kokku lepitud kolm

kohtumist. Kaks neist, hinna poolest soodsad, asuvad Annelinnas. On ka pakkumine Supilinna, mis on küll kallim, aga selle eelisega, et üüri-hinnale lisanduvad ainult elekter ja internet. Kokkulepitud kolmest korterist nägid poisid ainult kaht, kuna üht korterit maakler näitama ei tulnud, vaid jättes poisid välja külmetama.

Otsingud jätkuvad

Mõlemad korterid erinesid üksteisest radikaal-selt. Ikkagi Annelinna õhustik versus Supilinna atmosfäär. Mõlemal korteril olid omad head ja vead. Kus puudus pesumasin või olid toad liiga väikesed. Ühes oli ahjuküte ja teises jällegi kulu-kas keskküte. Supilinna korterile jättis maakler tingimisvõimaluse õhku, aga ainult juhul, kui üürilised on igati usaldusväärsed. See tekitas poistes suuremat poolehoidu veidi logiseva puumaja suhtes.

Vaadanud ära viimase korteri, suun-dume Kaspari juurde Narva 89 asuvasse nn.

getoühikasse nädala kohta kokkuvõtteid tegema. Kaspar on jälginud kortereid alates eelmise aasta kevadest. Aktiivselt alustas ta uuesti selle aasta septembrist, nagu ka Juhani oma tüdrukuga. Nende kõigi tugev argument seisnes selles, et suve jooksul lähevad korterid väga kiiresti uutele soovijatele ära ja et ehk on sügiseks turg maha jahtunud. Praegusel juhul see lootus paika ei pidanud. Endiselt on Tartu kinnisvaraturul suur nõudlus ulualuse järele. Juhani ja tema tüdruk olid kokkuvõttes kuu aega kahekohalise ühikatoa järjekorras. Septembri alguses, kui nad avalduse lisasid, olid nad 400. kohal ja kuu lõpuks polnud positiivset vastust tulnud. Kaspari Facebooki kuulutuse tulemus on null. Nädala jooksul nähtud korteritest jäid õhku kaks tükki, millest üks meeldis rohkem. Poisid võtsid otsustamiseks mõtlemisaega ja tänase seisuga on nad otsinguid jätkamas. Ülalkirjeldatud eksperimendiga jäid nad aga rahule, kuna see motiveeris neid kodu leidmisega rohkem tegelema.

9


Kristiina Kallasmaa

Kuna reaalteadustes on üliõpilaste välja-langevus suur ja mõnel erialal võib baka-laureuseastme lõpetada vaid murdosa alustanutest, siis lõid aktiivsed füüsikatu-dengid selle vältimiseks mentoriprogrammi.

Oleks hea, kui esmakursuslased suhtleksid vanemate tudengitega, selgitab kolmanda kur-suse füüsikatudeng Morten Piibeleht. Selleks määrab Eesti Füüsika Seltsi (EFS-i) noorte-osakond neile mentorid: teise kursuse kuni doktorantuuri füüsikatudengid. Kolme reba-sega tegeleb kaks mentorit, kellelt nad võivad küsida kõike, ka näiteks abi koolitöös, kui midagi jäi loengus arusaamatuks. See ettevõtmine peaks muuhulgas vähendama väljalangevust esmakursuslaste hulgas ja parandama nende õppeedukust.

„Eeskujuks on suurte eliitülikoolide buddy-system’id,“ selgitab samuti kolmanda kursuse tudeng Roland Matt. „Rebase jaoks on ülikoolis kõik uus. Määrame talle kohe vanema ja koge-numa sõbra, kellega ta võib julgelt rääkida. Tahame, et suhtlus oleks võimalikult perso-naalne ja jääks ära kõik ametlik.“

Matti sõnul on osa füüsikatudengite jutust

poolsalajane, eriti see, mis puudutab potent-siaalsete juhendajate iseloomu või õppeainete kvaliteeti. „Keegi ei räägi avalikult auditooriumi ees, et see õppeaine on halb ja ärge seda võtke. Varem sai sellist teavet vanema tudengiga näi-teks õlleklaasi taga istudes, kuid nüüd on meil mentorid,“ jutustab ta. Ka on mentoripaarid seatud nii, et koos oleks võimalikult erine-vas vanuses tudengid, kes saavad kogemusi vahetada.

Esialgsed hirmud, et võib-olla ei leidu piisa-val hulgal vabatahtlikke abistajaid, osutusid Piibelehe sõnul alusetuteks, sest loodetud 20 asemel on praegu tegutsemas üle 30 mentori.

Talvel lõppeb koos esimese semestriga ka mentoriprogramm ja siis saab hakata tegema ka kokkuvõtteid. Lõplik tulemus selgub aga kevadel. „Näeme, kas ja kui palju on väljalan-gevus vähenenud, kas programm on inimeste õppeedukust muutnud ja kas mentorisüsteemi tasub järgmisel aastal jätkata,“ ütleb Matt.

Ta lisab, et tagasisidet on nad juba praegugi saanud, nimelt on füüsikarebastel näiteks mate-maatikatudengitest sõpru, kellele nad on ette-võtmist kiitnud. Nood aga olevat olnud suisa kadedad, et neile midagi mentorisüsteemi laad-set sarnast ei korraldata.

Eesti Füüsika Seltsi noorteosakond taaselustus üsnagi juhuslikult. Esmalt tekkis füüsikatuden-gitel organiseerumismõte eelmisel talvel lihtsalt vesteldes. Paljudel teistel erialadel on ju seltsid, seega miks ei võiks sarnane olla ka füüsikutel? Saaks ju elavdada suhtlust eri vanuses tudengite vahel ja korraldada põnevaid üritusi!

„Mõtlesime esialgu oma mittetulundusühingu loomise peale,“ kirjeldab Matt. „Kord aga rääki-sime Kaido Reivelti, Eesti Füüsika Seltsi (EFS-i) esimehega, kes ütles, et nende seltsil on olemas oma noorteosakond, aga see on kümme aastat põhimõtteliselt varjusurmas olnud. Ta kutsus meid: tulge ja tehke seda. Me olime nõus, kuna sellise suure lipu all oleks ju väga tore.“

Piibeleht räägib, et suve alguses hääletasid nad põhikirja poolt, millega otsustasid olla EFS-i osa-kond. Nüüdseks on neil juba 60–70 liiget. Seltsil on neljaliikmeline juhatus, kuhu lisaks Mattile ja Piibelehele kuulub veel kaks füüsikatudengit: Sandhra-Mirella Valdma ja Madis Ollikainen.

Lisaks mentoriprogrammi kokkuvõtete tege-misele on noortel füüsikutel plaanis luua füü-sikaeriala vilistlaste andmebaas, korraldada erialaseid üritusi ning seista hea tudengite soovide eest. Üha kasvav liikmeskond annab selle jaoks ka kindla seljataguse.

Merilin Sarapuu

Tartu ülikoolil on bakalaureuseõppes sel aastal 105 sisseastujat vähem võrreldes varasemaga, eelkõige on langenud tasuli-selt õppivate tudengite arv.

Tartu ülikooli vastuvõtu peaspetsialisti Kaja Karo sõnul pole selle taga õpilaste eelistuse muutus ühe või teise aine suhtes, vaid muud sis-seastumist mõjutavad tegurid. Ühena toob Karo välja jaanuarist jõustuva kõrgharidusreformi.

Karo ültes, et noored võivad näiteks loota tasuta kõrgharidusele ning see on üks põhjus, miks REV kohtadele sel aastal on erinevates ülikoolides vastuvõtt lanuguses. «Võib-olla nii mõnigi noor mõtles tänavu, miks ta peab tasu-lisel kohal õppima, kui tal on tegelikult õigus järgmisel aastal seda tasuta teha,» lausus Karo. Lisaks sellele põhjendab Karo vastuvõtu vähe-nemist noorte osakaalu langusega rahvastiku hulgas. Sellegipoolest kinnitab ta, et ülikooli sisseastujate akadeemiline tase pole muutu-nud ning viimase vastuvõetu punktisummad on jäänud eelmise aastaga samale tasemele.

Tartu ülikooli õigusteaduskonnas Tallinnas on tasulisel kohal sel aastal 35 tudengit vähem kui mullu. Sealse õppekorraldusstpetsealisti Piret

Mureli sõnul kindlat vähenemise põhjust pole teada, kuid ka tema arvates võis sisseastumist mõjutada tasuta õppe ootus. «Õiguses on ju kõrgemaid õppetasusid,» nentis ta.

Karo sõnul riikliku tellimuse kohtade täit-misega ülikoolil siiski probleeme ei ole. Ainult kahel õppekaval 60st – keskkonnakorraldus ja planeerimine ning eesti viipekeele tõlk – jäi RE kohti üle. Karo lausus, et mõlema puhul tulene-vad selged põhjused aga vastuvõtuprotseduurist ja –tingimustest, mitte niivõrd üliõpilaskandi-daatide eelistusest.

Karo pidas võimalikuks, et keskkonnakor-ralduse ja planeerimise õppekava täituvuse vähenemist põhjustas sisseastumistingimuste muutmine. Kui varasemalt luges lõputunnistuse hinne, siis sellest aastast riigieksamite tulemu-sed. «Lõputunnistuse keskmine hinne on leebe vastuvõtutingimus,» nentis Karo. Tema sõnul kandidaadid ei tee alati teadlikku erialavalikut, vaid lasevad ennast mõjutada sellest, kuhu on rohkem lootust sisse saada. «Niipea, kui muuta vastuvõtutingimused karmimaks, esitatakse vähem avaldusi,» lausus ta.

Viipekeele tõlgi kohtade ülejääk on Karo hin-nangul samuti vastuvõtutingimustest mõju-tatud. «Sel aastal tuli palju erivajadustega

üliõpilaskandidaate, kes ei suutnud aga akadee-milist testi sooritada võrdselt teistega,» lausus ta ja lisas, et erivajadusi püüti katsetel siiski arvesse võtta. Tema arvates otsitakse veel õiget viisi, kuidas viipekeele tõlkide sisseastumist paremini läbi viia.

Arvude järgi pole suurim muutus toimunud üldsegi languse poole. Informaatika erialal on senise 61 tudengi asemel 155 õppurit. Karo lausus, et informaatika eriala on sellest aastast liidetud infotehnoloogiaga, mis on üheks põhju-seks, et vastuvõetute arv on kujunenud sedavõrd suureks. Ta ütles, et vastuvõttu mõjutab ka IT akadeemia projekt, mis kutsuti ellu ala popula-riseerimiseks ning selle käigus loodi täiendavaid kohti juurde ligi poole võrra.

Karo sõnul oli tasulistele õppekohtadele vastu-võetute vähenemine sel aastal mõneti ootuspä-rane. Tema hinnangul võis näha kaht võimalust: õpilased ootavad pigem järgmise aastani ja loo-davad tasuta õppida või astuvad sisse sel aastal, sest ei usalda piisavalt eesootavaid muudatusi. Karo ültes, et sel sügisel tasulisele kohale sisse-astunu peab aga arvestama, et alates jaanuarist jõustub seadus, mille järgi samale õppekavale uuesti sisseastujalt võib ülikool küsida järgneva kahe aasta jooksul õppekulude hüvitamist.

Tasulised õppekohad kaotavad populaarsust

Mentoriprogramm hoiab füüsika-tudengeid ülikoolist välja kukkumast

10

Ülikool

Noo, Joosep, kas tunned praegu pärast mitut kuud kaitseväge, et oled õige Eesti Mees - ehk kas kaitsevägi teeb poisist mehe ja miks?Mulle on alati tundunud, et see õige Eesti Mees on pigem halb asi, sest ta joob palju ja sureb varakult - nii et tahaks loota, et mitte. Aga kas kaitsevägi teeb poisist mehe... ei tee, aga lähe-male aitab küll.Mis siiani sinu jaoks sõjaväes kõige raske-maks on osutnud? Miks?Alguses oli kindlasti raske harjuda sellega, et võõrastel inimestel on täielik õigus sinu peale karjuda. Nüüd olen selle kõigega ära harjunud – seda võib-olla kaitsevägi õpetabki kõige pare-mini, et kõigega on võimalik harjuda. Sõjaväe kohta levib ikka igasugu legende/kõlakaid, oskad sa äkki välja tuua mõne jutu, mida kuulsid enne minekut ja mis tegelikult nii ei ole?Peamine nali on ju see, et pead oma hamba-harjaga vetsupotti pesema. Ausalt öeldes ma ei kujuta ette, mis siis juhtuks, kui selline asi peaks aset leidma. Kui palju on kaitsevägi parandanud Sinu distsipliini?Mingis mõttes kindlasti on – näiteks kui närv on must, siis ei tasu kõike hingelt ära öelda. Loomulikult see ka, et pööran detailidele võib-olla rohkem tähelepanu. Mis sa arvad, kas Kaitsevägi võib sulle aja-kirjanikuna ka midagi juurde anda?Hetkel ilmselt pigem võtab rohkem ära, aga tuleviku mõttes kindlasti. Mõistan rohkem kait-seväe olulisust riigis ning saan ehk rohkem kaasa rääkida ka selle teemalistes aruteludes. Kuidas suhtud plaani, et Eestis oleks vaid vabatahtlik armee nagu Lätis?

Ausalt öeldes hetkel seda keeruline kom-menteerida, aga ma arvan, et segu mõle-mast on vast kõige õigem. Üldiselt käib see kaitseväelises mõttes üle minu pädevuse. Kas naistel on kaitseväeteenistuses oma koht?Jah, minuga koos on teenimas küll nais-terahvaid. Eks neil on koht kaitseväe tee-nistuses olemas küll, aga muidugi ainult siis, kui nad soovivad kõik meestega võrdselt kaasa teha. Mitme sekundiga voodi ära teed?Üksi teen kaua.. mingi 4 minutit, aga narikaaslasega teeme kaks korrektset voodit alla kolme minuti. Tihti poisid räägivad, et just sõjaväes oli lõpuks aega lugeda. On sul ka mõni raamat hetkel pooleli, kui jah, siis milline?Mul on alati raamatud pooleli, üld-juhul isegi mitu. Kui alguses olin kindel, et saan palju lugeda, siis tege-likkus on hoopis teine. Lugeda eriti ei saa/jõua ning nädalavahetustel kui välja saan, on ka muid tegevusi. Aga see aeg kindlasti tuleb. Hetkel loen näiteks Enn Soosaare «Esseed ja artiklid. Nuripidine aastasada.» Nüüd selline legendaarne spor-diajakirjaniku küsimus, kuidas tunne on praegu?Tunne on pikas perspektiivis hea, sest olen vist elu parimas vormis. Samas, kui nädalavahetuse linnaluba käes ei ole, siis veel ennast eriti kindlalt ikka tunda ei saa.

Tartu Tudengi reporteri eksklusiivintervjuu otse

TeksT: Keili Sükijainen

Juhtumised

kaitseväestÜks poiss kaotas oma kapiluku võtme

ära ning seepärast pidi ta mitu päeva

kandma võtmehoidjana sangpommi.

Ja see tuli kaasa võtta igale poole.

***

Kui midagi tuppa unustad, siis tihtipeale

pead nende sarnased asjad mõnest

muust materjalist tegema. Paberist

on tehtud nii katelokke (metallist

nõudekomplekt, millest süüakse – TT),

saapaid kui kuulipildujaid. Hetkel on mu

toakaaslased ka rühmavanemale võlgu

puust malenupud - üks mustad, teine

valged. Ma korra täpsustan, et kuulipildujat

ei unustatud tuppa, see oli teisel põhjusel.

***

Kui ülema poole pöördudes küsid:

«Lubate lahkuda?», siis võtavad sind

neli kaasvõitlejat õlgadele ning viivad su

tuppa, samal ajal laulvad matuse laulu.

Õige oleks küsida: «Lubate minna?».

11


Julia Ahtijainen

Inimesed, kes sind tunnevad on öelnud, et sina oleks üks nendest tudengitest, kelle kohta kehtib vanasõna «Kes palju teeb, see palju jõuab». Räägi meile, millega sa igapäevasele tegeled ja kui palju see kõik aega võtab?Hetkel õpin Tartu Ülikoolis semiootikat ja kommunikatsiooni, kolmandal kursusel, nii et lõpusirge juba paistab. Selle kõrvalt töötan umbes 20 tundi nädalas sotsiaalteaduskonnas õppekorraldusseptsialistina. Trenni üritan jõuda neljal kuni viiel päeval nädalas. Lisaks kirjutan ja teen stilistikat noorteajakirjale “Kuusteist”. Oma blogiga tegelen koguaeg, praegu on 10 intervjuu jagu musta materjali ootamas. Kindlasti leian ühe päeva nädalas ka iseenda jaoks – rullin end teki sisse ja loen mõne hea raamatu või vaatan filmi. Muljetavaldav, sinu aeg on küll kummist. Kõikide nende tegevuste kõrval jätkus sul veel huvi ja aega luua endale blogi, kus sul tuli idee hakata blogimisega tegelema?Blogi idee tekkis mul selle aasta jaanuaris alles, uus väljanägemine on nüüd maikuust. Eks mul oli natuke igav, tundsin puudust eneseväljendusest. Varasemad aastad tegelesin aktiivselt hip-hop tantsuga ja selle õpetamisega, aga nüüd enam mitte. Ülikooli õpingute kõrvalt oli blogi hea viis uusi teadmisi siduda sellega, mis ma arvan ja mõtlen. Praktiline osa on tegelikult ka. Avastasin, et kui ma peaks kunagi tahtma kandideerida välis-maale tööle või praktikale, siis on väga oluline, et omaksin portfooliot oma töödest. Blogi andiski mulle võimaluse luua meedium, kus on kõik mu huvid ja teadmised üheskoos. Oma blogis püüad sa siduda kultuuri, moodi ja semiootikat, miks just selline valik?Semiootika on erilala, mis aitab lahtimõtes-tada väga palju asju kultuurimaastikul. Märke tõlgendada on mulle alati meeldinud, lapse-põlvest meenub, kuidas lilla värv seostus minu jaoks nõidadega. Blogi puhul lähtusin isiklikest huvidest: tänapäeva (sub)kultuuridest, moest ja muusikast, reklaamist… Võttes kokku kõike, mis on praegu pop ja mulle silma jääb. Ning subkultuurides, tegelikult üle-üldse tänapäe-val, on ju hästi tähtis see visuaalne külg, enese defineerimine läbi väliste elementide. Kuidas inimesed riides käivad, mis muusikat nad kuu-lavad, kuidas nad räägivad… Miks mingi märk on hetkel moes – seda kõike saab analüüsida ja

mõtestada semiootikat appi võttes.Ennast tutvustades oled öelnud, et otsid alati seda «miks» ele-menti, mida sa sellega mõtled?Ma olen alati olnud uudishimulik. Kindlasti on seda intensiivsemaks muutnud semiootikaõpingud, see aitab märgata detaile ja ühisosa. Kui seosed minu jaoks teki-vad, siis tahan minna asja juurte juurde, näha miks midagi nii on ja mis seda põhjustada võib. «Miks»e suudan enese jaoks palju mõelda, põnev ongi neid vastuseid otsida ja leida. Tänapäeva blogimaailm on kujunenud väga suureks äriks. Paljud autorid lähtuvad just nendest teemadest, mis lugejaid juurde kut-suks ja raha tooks. Mida sa sellest arvad?Ma arvan, et whatever works... Hehe (viide lem-mikfilmile “Whatever works”- TT). Nagu ma eelnevalt ütlesin, sai mu blogi alguse sellest, et mul oli vaja tekitada endale portfoolio. See on ennekõike koht eneseväljenduseks, millega ma tegelen siis kui aega jätkub ning tuju on vastav. Kindlasti ei tee ma seda lihtsalt “like-de” kogumise eesmärgil. Kuid tõesti, väga meeldiv on näha, et lugejaskond on palju kasvanud. Hetkel on mu blogis ligi 2500 külas-tust iga kuu. Kas sa oled ka uuri-nud, milline sisu sinu blogis populaarsem on?Blogi statistikast ma jälgin, mis sisu saab rohkem klikke, kas minu enda arvamisavaldus või intervjuu. Praegu on intervjuud on väga populaar-sed, eriti Sfääri omaniku Aimari lugu. Ma uurisin ka sõpradelt-tutta-vatelt, mis teemadest võiks kirjutada. Huvitav tähelepanek oli kusjuures see, et ei tahetagi lugeda nii väga muusikutest ja kultuuriinimes-test vaid toodi välja väga erinevate erialade esindajad. Noh näiteks noored juhid, sportla-sed, ettevõtjad. Eks inimesi ilmselt huvitavad need edulood.

Sa valid oma blogisse väga mitmekülgseid ja põneva elustiiliga inimesi. Kes sind inspireerivad?See võib nüüd kõlada klišeena, kuid hiljuti loetud Karl Lagerfeldi portreelugu ajas ahhetama. Kui mitme eri valdkonnaga suudab see mees korraga tegeleda! Oma enda bränd, ajalooga Chanel, massitoodangu H&M, koostöö Coca-Colaga... ta on isegi moeshowdele mixtape’e teinud. Kuidas üks loomeinimene saab korraga nii paljude tege-mistega hakkama!? See on lihtsalt uskumatu. Eesti mastaabis mainiks kindlasti Heidy Purga, tema teotahtelisus, ametialane areng, stiil ja muusikamaitse. Mida tähendab edu sinu jaoks?Kindlasti pidevat arengut, igas sfääris. Nii hari-dusteel, ametil, kui vaimselt. Edukus ei ole minu

jaoks kindlasti numbrites mõõdetav vaid arenemine inimesena.

Kus sa tahad olla 5 aasta pärast, mis töökohal

end ette kujutad?Oeh. Kui sa oleksid seda küsinud paar aastat tagasi, siis ma oleks ma seda kindlamini teadnud, aga praegu on mul liiga palju avatud

kaarte. Mulle ei meeldi suured ja jalustrabavad

muutused. Leian, et nii võivad paljud olulised õppe-

tunnid jääda saamata. Nii et samm-sammu haaval võiks algust

teha kuskilt loovagentuurist. Mulle meeldib intensiivne koostöö väikeses tiimis, kus on mõnus õhkkond ja mugav olemine (loe: Juliale ei meeldi 9-17ni range kontorielu).Lõpetuseks, milline on su meeleolu praegu?Ma ei ütleks, et ma päris kookonis olen, aga star-dipauk on ära käinud. Sprindin. Keskendunult.

Tartu Tudengi oktoobrikuu persoon on multifunktsionaalne ja tegus noor Julia (21), kellele meeldib inimesi vaadata, näha elu kui suurt märgisüsteemi ja kes arvab, et lilla värv võib olla seotud nõidadega. Kõige enam on ta ilmselt tuntud kui otsekoheselt rääkiv tüdruk ehk The Frankly Speaking blogi hing ja süda.

The Frankly Speaking soovitab

Film: Woody Alleni «Whatever Works»Raamat: Chris Cleave «The Other Hand» Muusika: Hetkel Jessie Ware, Disclosure ja alatine A Tribe Called QuestAjakiri: TANK Magazine

Blogi: The Selby (http://www.theselby.com)

persoon

TeksT: Keili Sükijainen FoTo: Andres Raudjalg

12

Tartu Tudeng oktoober

Documents

Transcript of Tartu Tudeng oktoober