E E S T I S Õ J A N D U S A J A K I R I

Nr 6 (87) 2015

Liibanon muudab Eesti sõduri mõtteviisi

Keerulise ajalooga Kurdistan unistab iseseisvusest

500 Eesti sõjaväelast osales õppusel Trident Juncture

SÕD

UR N

R 6 (87) 2015

36 / 2015

Sisukord4 Eesti uudised

6 Välisuudised

8 Sõjateadusest Teemal, kas sõjateadus on on eraldiseisev teadusharu, arutleb vanemleitnant Ott Laanemets.

10 Scoutspataljon on endas kindelKuidas pataljon uuteks katsumusteks valmis on, räägivad pataljoniülem kolonel-leitnant Andrus Merilo, staabiülem major Mart Sirel, operatiivsektsiooni ülem kapten Kaido Kivistik ja veebel Arvet Lindström personalisektsioonist.

20 Liibanon nõuab Eesti sõdurilt mõtteviisi muutustAfganistanis ja viimati Liibanonis kontin-gendi ülemana teeninud kapten Mario Lementa võtab vaatluse alla eestlaste viimase aja panuse ÜRO rahuvalvesse.

26 Imran Riza: Eestlaste teadmised tulevad ÜRO-le Liibanonis kasuksAjakiri Sõdur rääkis ÜRO Liibanoni rahu-tagamismissiooni asejuhi Imran Rizaga maailmaorganisatsiooni rahuoperatsiooni-de tulevikust.

29 Riigikaitselised koormised – tõhusa kaitsevalmiduse meede või tarbetu kohustus?Kaitseressursside ameti peadirektor Mar-gus Pae räägib lahti riigikaitseks vajamine-vate varude temaatika.

32 James Bond ja küberruumMiks peaks Bondi seekordsed seiklused huvitama Sõduri lugejaid ja kuidas see seostub Eesti riigikaitsega?

34 Iseliikuv suurtükk M109A6 PaladinNovembris võis Eestis lähemalt tutvuda selle pika ajalooga sõjamasinaga.

36 Miinid, ohtlikud vaikivad sõduridToome lugejani lühikese ülevaate, kuidas inimkond jõudis miinide kasutamiseni, kuhu on nende lõhkevate koletiste areng välja jõudnud ja millised on maamiinide kasutamise moraalsed aspektid.

40 Eestis valminud tankitõrjemiini võis kasutada ka käsigranaadinaEesti ajaloolise Arsenali relvatehase miinitoodangu huvitavamaid eksemplare tutvustab Art Johansoni artikkel.

42 Kurdistan unistab iseseisvusestJärjest tulisemaks muutuvas Lähis-Ida sõja katlas on kurdide sõjaline ja ka polii-tiline roll aasta-aastalt järjest olulisemaks muutunud, mistõttu püüame ka Sõduri lugejate jaoks kurdide ajaloo tausta avada. Teemat avavad Kristel Kotta ja Mart Nutt.

52 Kiired otsused ja suured panused Egiptuse mereväe moderniseerimiselKaptenleitnant Liivo Laanetu hoiab Egiptu-se mereväes toimuval silma peal.

58 Admiral Alexander-Sinclairi kuus nädalat Läänemere missiooniInglise admirali Sir Edwyn Sinclair Alexan-der-Sinclairi teenetest Eesti iseseisvuse saavutamisel saame lugeda mereväe ajaloolase Reet Naberi sulest.

62 Parola tankimuuseum jutustab lugusidSoomes Hämeenlinnas asub haruldane militaartehnikamuuseum, mis võlub kõiki sõjaajaloohuvilisi. Muuseum annab ülevaa-te ka tankitõrjerelvastusest ja soomusron-gide ajaloost.

66 Raamatututvustus

Väljaandja kaitseväe peastaapToimetus Juhkentali 58, 15007 Tallinn

Tegevtoimetaja Sverre Lasn sverre.lasn@mil.ee / 717 2164Toimetaja reservmajor Ivar Jõesaar ivar.joesaar@mil.ee / 717 1922Keeletoimetaja Kairi VihmanKujundaja Meelis PillerTrükitud AS-i Vaba Maa trükikojas Kaanefoto Arvo Jõesalu

SIIM

TED

ER

16NATO õppusel Trident Juncture 2015 osales üle 500 Eesti kaitseväelaseNATO viimase kümnendi suurimast õppusest annab ülevaate leitnant Aivo Vahemets.

4

SÕD

UR N

R 6 (87) 2015

EESTI UUDISED

Ühe esimese välisriigina jõudis 17. detsembril Eestisse esime-ne saadetis Euroopa ühe juh-tiva raketisüsteemide tootja

MBDA õhutõrjerakette Mistral 3. Mistral 3 rakettidel on uue põlv-

konna sihitusandur, mis võimaldab lukustada kaugemal lendavatele ja

väiksematele sihtmärkidele. Lisaks on parandatud raketi mootorit, et tabada sihtmärki kaugemal ning kiiremini. Uus sihitusandur ja täiendatud raketi aju võimaldab eristada valesihtmärgid õigest, tehes nii raketi lennuvahendi kaitsemehhanismidele immuunseks.

Uuemat tüüpi laskemoon on sisuli-

selt hooldusvaba ja pikema elueaga võr-reldes Eestis juba kasutusel oleva vane-mat tüüpi rakettidega. Uus laskemoon ühildub olemasoleva laskeseadeldisega ja ei nõua lisainvesteeringuid.

Mistrali rakettide uue põlvkonna laskemoon on kasutusõiguse saanud es-malt Prantsusmaa relvajõududes ja esi-mese välisriigina tarnitakse seda nüüd Eestile. Selle aasta märtsis allkirjastatud lepingu kohaselt toimuvad laskemoona tarned järgneva viie aasta jooksul. Koos Mistral rakettidega tarniti Eestisse ka MBDA poolt toodetud MILAN tanki-tõrjesüsteemi laskemoona.

Mistral on infrapuna kiirgusele ise-sihituv "lase ja unusta" põhimõttel töö-tav õhutõrje raketisüsteem efektiivse tegevuskaugusega kuue kilomeetri kaugusel lendavate õhuründevahen-dite vastu. Kaitsevägi tellis esimesed Mistralid 2007. aastal ja relvastusse kuuluvad need alates 2009. aastast. Tänu oma kompaktsusele on Mistral multifunktsionaalne ja seda saab ka-sutada nii maapinnalt aga ka autodelt, laevadelt ja helikopteritelt laskmisel. Õhutõrjeraketisüsteem Mistral on ka-sutusel 30 riigis üle maailma.

Kaitseväe keskpolügoonil toimu-sid 27. novembril esmakordselt liikursuurtükkide lahinglask-mised, millel osales kaks Tapal

paiknevat Ameerika Ühendriikide lii-kursuurtükki M109A6 Paladin.

Ühendriikide liikursuurtükkide pa-tarei ülem kapten Peter Beamer hindas relvade võimekust Eesti maastikul te-gutseda heaks.

Vastavalt riigikaitse arengukavale on liikursuurtükkide soetamine plaa-nis ka Eesti kaitseväel. 1. jalaväebrigaa-di ülema kolonelleitnant Veiko-Vello Palmi sõnul andis liikursuurtükkide laskeharjutuse jälgimine Eesti kaitse-väelastele palju kasulikke kogemusi tulevikuks.

Tapal paiknevad liikursuurtükid kuuluvad Ühendriikide 41. suurtüki-rügemendi 1. pataljoni A-patarei koos-seisu ning liiguvad detsembrist edasi Leetu.

Keskpolügoonil korraldati esmakordselt liikursuurtükkide lahinglaskmised

Reservi suundunud kolmele mereväe ajateenijale anti 3. detsembril enam kui neli kuud kestnud teenis-

tuse eest NATO miinitõrjelaevade grupi koosseisus üle Eesti mereväe NATO kontingendi medal koos sõlega.

Medalid said mereväe lipulaeval, miinijahtijal Admiral Cowan tee-ninud vanemmadrus Vilmar Kaal, vanemmadrus Rene Tammeorg ja reamees Artur Püvi. Ajateeni-jad osalesid muuhulgas ka NATO kümnendi suurimal õppusel Tri-dent Juncture 2015 Hispaanias ja Portugalis, millest miinijahtija Ad-miral Cowan NATO 1. miinitõrje-grupi koosseisus osa võttis.

Mereväe ajateenijatele anti üle NATO medalid

Kaitsevägi sai kätte esimesed uue põlvkonna õhutõrjeraketid

ARD

I HAL

LISM

AA

ARD

I HAL

LISM

AA

SÕD

UR N

R 6 (87) 2015

5

Balti riigid harjutavad NATO kiirreageerimiskorpuse vastuvõtmistÜheaegselt, 10. novembril, algasid Eestis, Lätis ja Leedus liitlasvägede vastuvõtule keskenduv õppus Baltic Host 2015 ja nii Balti riikides kui ka Ühendkuningriigis toimuv NATO kiirea-geerimiskorpuse (Allied Rapid Reaction Corps ehk ARRC) õppus Arrcade Fusion 2015.

„Et mõlemad õppused on stsenaa-riumi kaudu seotud, moodustavad nad meie jaoks ühe toimiva terviku,“ ütles õppusi Eestis juhtinud kaitseväe peastaabi ülema asetäitja kolonel Aivar Kokka.

Balti riigid harjutavad iga-aastasel vastuvõtva riigi toetuse ehk HNS-i (Host Nation Support) õppusel Balti riikidesse saabuvate liitlasvägede toetamist riiki-de tsiviil- ja militaarstruktuuride poolt, vastavalt õppuse Arrcade Fusion 2015 stsenaariumile aga paiknevadki NATO kiirreageerimiskorpuse juhtimis- ja toetuselemendid ümber Balti riikides-se planeerimaks ja harjutamaks väga kõrges valmisolekus oleva sihtüksuse VJTF(L) siirmist ja kasutamist.

ESTPLA-20 põhigrupp suundus LiibanoniLiibanoni rahuvalvemissioonile suundus 24. novembril kaitseväe kontingendi põhigrupp, kes vahe-tab välja seal maikuust Soome–Iiri pataljoni koosseisus teeninud Eesti kaitseväelased.

„Liibanoni missioon on suurepära-ne võimalus arendada Eesti ja Soome kaitsealast koostööd,“ ütles Soome sõjaväeatašee kaptenleitnant Jussi Vuotilainen.

Eesti kontingendi jalaväerühm EST-PLA-20 on komplekteeritud peamiselt Scoutspataljoni B-kompanii baasil. Üle kolmandiku kontingendi kaitseväelas-test on eelneva sõjalise operatsiooni kogemusega. Kontingendi ülem on major Kalle Kõlli ja rühmaülem noo-remleitnant Priit Lillemets.

Koos staabiohvitseridega teenib praegu Liibanonis ligi 40 kaitseväelast. Eesti jalaväerühm on osa Soome–Iiri pataljonist. Pataljoni kuulub üks Soome ja üks Iiri jalaväekompanii ning üks eestlastest ja soomlastest koosnev jalaväekompanii. Soome–Iiri pataljon on ainus mitmerahvuseline pataljon ÜRO rahuvalvemissioonil UNIFIL Liibanonis. Kokku panustab UNIFIL-i praegu 39 riiki.

A lates oktoobri keskpaigast asub toetuse väejuhatuse staap Pär-nu linna piiril Eametsas, kus 2012. aastal valminud staabi-

hoones töötab umbes 50 inimest.Endisesse staabihoonesse Tallinnas

Suur-Sõjamäel kolib toetuse väejuhatu-se hanketeenistus, samuti asub Tallin-nas väejuhatuse juhtkond.

Kaitseväe toetuse väejuhatus korral-dab kaitseväe igapäevaseks toimimiseks

vajalikke tegevusi alustades hangetest ja logistikast ning lõpetades tugiteenuste ja kaitseväe orkestriga. Toetuse väejuha-tus koosneb 11 struktuuriüksusest: väe-juhatuse staabist, materjaliteenistusest, hanketeenistusest, haldusteenistusest, raamatupidamiskeskusest, liikumis- ja veoteenistusest, tervisekeskusest, toe-tusteenuste keskusest, kaitseväe orkest-rist, logistikapataljonist ja logistikakoo-list.

Toetuse väejuhatuse staap kolis Eametsa

Kaitsevägi esitles 11. novembril Tapal kaitseministeeriumi ja kaitseväe koostöös hangitud Ukraina päritolu lahingutoe-

tussillasüsteemi TMM-3M, mida hak-kab edaspidi kasutama 1. jalaväebrigaa-di pioneeripataljon.

Kaitseväe pioneeriinspektor kolonel-leitnant Raul Küti sõnul on TMM-3M-i puhul tegu sillasüsteemiga, mis on end tõestanud nii Soomes kui ka mitmes praeguses NATO riigis ning mis tänu oma lihtsusele sobib hästi reservväelaste õpetamiseks.

Demonstratsiooni käigus paigaldas lahingutoetussillasüsteemi TMM-3M meeskond üle Valgejõe kolm sillaele-

menti, mis lõid ületuskoha ning tagasid teelaotusmasina abil kindla pinnase nii lähte- kui ka sihtkaldal. Silla kandevõi-me demonstreerimiseks sõitis sellest üle nii Eesti kaitseväe kui meie liitlaste ka-sutuses olev rasketehnika: jalaväe lahin-gumasin Bradley, soomustransportöör Pasi XA-180 ja ratasbuldooser.

Lahingutoetussillasüsteem TMM-3M on välja töötatud külma sõja pe-rioodil Nõukogude Liidus. Kaitseväele hangitud neljast sillamasinast koosnev komplekt on ette nähtud 1.  jalaväebri-gaadi pioneeripataljoni sillarühma va-rustamiseks. Kõik hangitud masinad ja sillad on uued, valmistatud 2015. aastal Ukrainas.

Kaitsevägi esitles Ukrainast ostetud sillasüsteemi

Tankitõrjerühmade juhtivkoos-seisu väljaõpetamiseks algas novembri teisel nädalal 1. jala-väebrigaadi Viru jalaväepatal-

jonis ajateenijatele suunatud tankitõrje-süsteemi Javelin koolitus.

„Võrreldes juba varasemalt kaitseväe relvastuses oleva tankitõrjekompleksiga MILAN on Javelin samm edasi,“ ütles Viru jalaväepataljoni tankitõrjekompa-

nii ülema ülesannetes olev nooremleit-nant Toomas Rein.

Väljaõpetatud ajateenijatest moodus-tatakse juhtivkoosseis kolmele tanki-tõrjerühmale, kellest kaks kasutavad tankitõrjesüsteemi Javelin ning üks tankitõrjekompleksi MILAN. Väljaõppe efektiivsuse huvides on tankitõrjekom-paniil plaanis läbi viia ühisõppusi ka Ta-pal baseeruva liitlasüksusega.

Viru pataljoni ajateenijad alustasid Javelini-õpet

6

SÕD

UR N

R 6 (87) 2015

MAAILM

2 Hiinlased tutvustasid oma ekspordiks mõeldud hävitaja

FC-31 tulevikkuHiina lennundustööstuse korporatsiooni (AVIC) esindaja ütles 8. novembril, et 5. põlvkonna hävitaja FC-31 avalendu pla-neeritakse korraldada enne, kui aastaküm-me lõppeb ja pärast lennuki proovilendu püütakse paari aasta jooksul saada see militaarkasutusvalmis.

AVIC-i ekspordiks ehitatud FC-31 vastu on huvi üles näidanud näiteks Pakistan, kelle õhuvägi vajaks potentsiaalselt 30–40 sellist hävitajat. Hiina rahvusliku aeroteh-noloogia impordi ja ekspordi korporatsiooni asepresident Li Yuhai ütles, et AVIC peab läbirääkimisi ka Hiina rahvavabariigi õhu-jõududega, kuid läbirääkimise käigu kohta täpsemad andmed puuduvad.

Õhusõiduki peadisaineri Lin Pengi sõnul on hävitaja 16,8 meetrit pikk, tiivaulatus on 11,5 meetrit, lennuk on 4,8 meetrit kõrge ja tema maksimaalne stardikaal on 25  000  kg.Õhusõidukil on 10 relvastuse kinnituskoh-

AAmeerika Ühendriikide õhu-vägi (USAF) võib A-10C Thunderbolt II ründelennuki errumineku mitme aasta võrra

edasi lükata, sest see on väga efektiiv-ne lennumasin, teatas Ameerika õhu-vägede väejuhatuse ülem kindral Herbert Carlisle 10. novembril. „Peame nende õhusõidukite eks-pluatatsiooni lõpetama, aga arvan, et teeme seda hiljem ja hoiame need ründelen-nukid veidi kauem rivis,“ ütles kindral Carlisle.

USAF on üritanud juba aastaid neid len-nukeid erru saata, kuigi seadusandjate pealekäimisel hoitakse A-10 käigus. Vajadus nen-de suure tulejõuga len-nukite järele on siiski hiljuti suurenenud, see õigustab loo-bumise ajakava värske pilguga läbikaalumist, ütles kindral

1 USAF lükkab edasi A-10 ründelennuki errusaatmise

ta, neli sisemist ja kuus välimist, ja peale suudab lennuk võtta kuni kaheksatonnise laadungi. FC-31 relvastusse kuulub kiirlas-kekahur, PL-9 ja täiustatud SD-10A õhk-õhk-tüüpi juhitavad raketid, väikese diameetriga pommid (SDB) ja õhk-pind-tüüpi juhitavad raketid. Lennuk suudab läbi viia õhureket, sooritada õhulööke ja suruda maha vastase õhutõrjet, tagada maavägedele õhutoetus ja tegutseda vastase sõjalaevade vastu.

3 Poola ostab 27 raskepioneerveokit

Poola relvastuse inspektuur kirjutas alla 199 miljoni zloti (50 miljonit USA dolla-rit) suurusele lepingule kohaliku firmaga Rosomak, et soetada armeele 27 raske-pioneerveokit. Rosomak ühendas lepingu täitmiseks jõud firmadega Scania Power Polska ja Cargotec ning koos koostatakse 8 × 8 veosüsteemiga ratasveokid, millel on neli inimest mahutav kabiin, masina taga-osas pukseerimisvõimekusega harklaadur ja 8-tonnilise tõstejõuga kraana.

Rosomaki 8 × 8 jalaväe lahingumasi-nate, Dana liikurhaubitsate ja 26-tonniste pukseerimisvõimekusega toetusveokite ost on Poola armee jaoks seda tüüpi veokite osas esimene samm. Seni pärineb Poola ainus kogemus ratastatud raskepioneeri-veokitega Afganistanist, kus Poola armee on kasutanud kolm laenatud Oshkosh M984A4 raskeveokit.

4 Soome tellib moodsad raketikompleksid

Soome on sisse andnud tellimuse armee varustamiseks 240 juhitava raketi ja mitme-lasuliste Lockheed Martin M270 raketi-kompleksidega, teatas 11. novembril US Defence Security Cooperation Agency.

Hinnanguliselt 150 miljoni dollari suuru-ne hange sisaldab 40 MRLS-i raketisüs-teemi, väljaõpet, varuosi ja logistikat. 15 kompleksi varustatakse rakettidega M31A1 Unitary Missile (kokku 90 raketti) ja 25 kompleksi rakettidega M30A1 Alternative Warhead Missile (kokku 150 raketti). Mõle-mat tüüpi raketikompleksi laskekaugus on ligikaudu 70 kilomeetrit.

2006. aastal hankis Soome Hollandilt 22 MLRS-i süsteemi, makstes nende eest 50 miljoni USA dollarit, kulutades järgnevatel aastatel 43 miljonit dollarit süsteemide uuendamiseks.

5 Iraani S-300 ostutehing jõustusVenemaa riikliku kaitsekonglomeraadi

Rosteci juht Sergei Tšemezov teatas 9. no-vembri Dubai õhu-show’l, et leping Moskva ja Teherani vahel S-300 pikamaa-õhukaitse süsteemide tarnimiseks on nüüd jõus, kuid tarnitavate raketisüsteemide koguarvu ei avalikustatud.

Iraani meedia tsiteeris Iraani kaitsemi-nister Hossein Dehghani, kelle sõnul jõuti Venemaaga lepingu allakirjutamiseni ja juba käesoleva aasta lõpuks on enamik raketisüsteemidest ostjale üle antud. Samas uudisteagentuuri TASS sõnul läbirääkimised veel jätkuvad ja nende lõppemist ei ole loota enne 2016. aastat.

Väidetavalt sisaldas esialgne 2007.

17

Washingtonis. Kindral nentis, et Ameerika õhu-

vägede ülesanded on erine-valt varasemast viibimisega Türgis ja õhulöökide and-misega ISIS-e vastu oluliselt suurenenud.

Ameerika Ühendriigid paigutas 12 A-10-t Türgi Incerliki õhubaasi, et anda õhulööke Süürias ja Iraa-

gis. Tegu ei ole esimese üm-berpaigutamisega, sest 2014.

a novembris viidi operatsiooni Inherent Resolve toetuseks Thun-derboltid Kuiveidis asuvasse Ah-med al-Jabri õhubaasi.

Kindral Carlisle ütles, et nad tahaksid hoida ründelennukeid veel kaks kuni kolm aastat tege-vuses hoida. „Ilmselt võtame paar eskadrilli varem käigust maha, kuid enamik lennukeid jäävad veel kaheks kuni kolmeks aastaks kasu-tusse,“ ütles kindral. Ameeriklaste A-10C Thunderbolt on küll eakas, kuid maailmas teravnenud julgeolekuolukor-ras ikka veel vajalik ja tõhus ründelennuk.

SÕD

UR N

R 6 (87) 2015

7Kokkuvõtted ajakirjast Jane’s Defence Weekly (november–detsember 2015)

aastal sõlmitud leping Iraani varustamiseks viit S-300PMU1 patareid hinnaga ligikaudu 1 miljard USA dollarit, kuid selle tühistas Moskva 2010. aastal. Iraan vaidlustas lepingu tühistamise Rahvusvahelises Vahekohtus.

President Vladimir Putin muutis Moskva seisukohta aprillis ja Tšemezov andis teada, et Iraan loobub hagist, kui lepingu esimene osa on täidetud. „Ma arvan, et kui esimene osa [lepingust] on täidetud, oleme Iraani nõudest vabad,“ ütles ta.

Venemaa kaitsesektori esindaja ütles Interfax-AVN-i uudisteagentuurile, et Iraan saab S-300PMU2 süsteemid, mis olid varem mõeldud Süüriale müügiks, enne kui leping 2013. aastal tühistati.

6 BAE Systems koondab Suurbritannias ja Austraalias …

BAE Systems kinnitas 12. novembril, et kär-bib töökohti oma Suurbritannia äriüksuses Military Air & Information ning Austraalias Melbourne’is asuvas laevatehases.

371 töökohta kaob seoses Eurofighter Typhooni tootmisvõimsuse vähendamise-ga, et kindlustada konkurentsivõimelise hinnaga tootmine. Eurofighteri hävitajaid pannakse kokku BAE Systems Lancashire’i üksuses Ühendkuningriigis. Samuti plaanib BAE Systems koondada töötajaid Williams-towni laevatehases Melbourne’is.

2007. aastal võidetud lepingu koha-selt ehitas BAE Systems koos Hispaania laevaehitusfirma Navantiaga oma Austraalia filiaalis kahe Canberra-klassi helikopteri-kandja pealisehituse ja süsteemide integ-reerimisega. BAE Grupp koondas tehases 500 töötajat pärast esimese laeva üleand-mist Austraalia kuninglikule mereväele 2014. aasta lõpus. Käesoleva aasta augustis teavitati veel 125 töötaja koondamisest.

BAE Systems Australia ehitab praegu Austraalia kuninglikule mereväele ka kolme õhutõrjerelvadega Hobart-klassi hävita-jat. Need on plaanitud üle anda aastatel 2017–2020.

Typhooni tootmise vähendamise uudis avalikustati pärast septembris tehtud

kokku lepet Kuveidiga, mille kohaselt tarni-takse riigile 28 hävitajat, mis täiendavad ja lõpuks asendavad Kuveidi Boeing F/A-18C/D Horneti hävitajad. Need õhusõidukid tulevad aga hoopis Itaalias paiknevast Typhooni montaažitehasest.

Tööjõukärped on BAE Systemsi jaoks jätkuv suundumus ja firma töötajate hulk tema kõigis üksustes kokku on langenud 93  500-lt aastal 2011 praeguse 83 000-le. Aasta tulud on sama perioodi vältel kahanenud 19,2 miljardilt Briti naelalt (29,17 miljardit) 16,6 miljardile ning puhaskasu 1,3 miljardilt Briti naelalt 752 miljonile.

7 ... kuid loobub Ameerika luureteabeüksuse müügist

BAE Systems andis käesoleva aasta aprillis teada, et kaalutakse, kas Ameerika valitsuse agentuuridele tehnilist, missioonide ja IT-tuge pakkuval äril on tulevikku. Veidi rohkem kui kuu aega tagasi teatas aga BAE Systems, et loobub kavatsusest ära müüa oma Ameerikas baseeruva Intelligence and Security (I&S) üksus, mainides, et üksuse säilitamine toob suuremat väärtust. Üksuse äritegevus ja tellimust vastuvõtt jätkuvad kasumlikus tempos.

Alates 2010. aastast on BAE Systems müünud Ameerikas ettevõtteid rohkem kui 200 miljoni dollari väärtuses, kuigi alates 2012. aastast on varadest loobumise kiirus aeglustunud. BAE Systems on ära müünud järgmised ärid: O’Gara Groupi Commercial Armored Vehicles (2012), Tenyslon High Performance Materials (18 miljonit USA dollarit – 2012), Safariland Law Enforce-ment (124 miljonit USA dollarit – 2012), Safety Products (32 miljonit USA dollarit – 2011), Advanced Ceramics (7 miljonit USA dollarit – 2011), Composite Structures (32,5 miljonit USA dollarit – 2011) ja Container Solutions (1 miljon USA dollarit – 2010).

Samas kasvas BAE Systems Ameerika Ühendriikides märkimisväärselt, kui oman-das firmad Armor Holdings (4 miljardit USA dollarit – 2007) ja United Defence (4 miljardit USA dollarit – 2005).

2miljardit naela (peaaegu 3 miljardit USA dollarit) on Ühendkuningriikidel plaanis kulutada järgneva kümne aasta jooksul oma ründelennukite ja lahinguhelikopterite uuendamisele, samuti moodsate relvasüsteemide ja militaarsõidukite soetamisele.

2õhutõrjeraketisüsteemi S-400 toob Venemaa Süüriasse, et turvata oma kohapealseid sõjaväebaase. Selline käik on vastus Türgile, kes lasi alla venelaste Sukhoi Su-24M ründelennuki.

21uut 155 mm iseliikuvat haubitsat on plaanis Taani kuninglikul kaitseväel muretseda seni teenistuses olevate va-nanenud M109A3 haubitsate asemele. Taanlased teevad valiku ATMOS, CAESAR või K9 Thunder iseliikuva haubitsa vahel.

24mitmeotstarbelist ründelennukit Su-35 tarnib lähiajal Venemaa Hiinale. Tehing on Rosteci esindaja sõnul 2 miljardi USA dollari suurune.

10  000  m2suuruse angaaripinnaga koostete-hase helikopterite AS332 C1e ja L1e Super Puma (fotol) kokkupanemiseks avas Rumeenias Brašovis firma Airbus Helicopters.

2

3

4

5

6

6

L1e Super Puma.

8

SÕD

UR N

R 6 (87) 2015

ARVAMUS

Selle kirjutise eesmärk on ärgitada arutelu. Püüan sõjateadusega seotud tee-maderingi „pealispinda kraapida“ ega pretendeeri lõplikele järeldustele. Kir-

jutis on ajendatud laevastiku ohvitse-ride klubi internetifoorumis peetud sama sisulisest arutelust.

NÕUKOGUDE JA LÄÄNE SÕJATEADUS1996. a Eesti entsüklopeedia 9. köide ja veidi erineva lauseehitusega 1975. a Eesti nõukogude entsüklopeedia 7. köi-de kirjeldavad sõjateadust kui teadust, mis lähtuvalt riigi poliitilistest eesmär-kidest käsitleb sõjaks valmistumist ja sõjapidamist. Definitsioon pärineb nõu-kogude ajast, mil sõjateadus tõepoolest oli eraldi seisev teadusharu. Tänapäeval esineb sõjateadus sellisena just Vene sõjalise kultuuriruumi riikides nagu Venemaal, Ukrainas, Valgevenes, aga ka Soomes, mille sõjaväe kultuurilised juu-red ulatuvad samuti Tsaari-Venemaale.

Eesti taustaga USA sõjaajaloolane Eric Sibul peab nõukogude sõjatea-dust pseudoteaduseks, sest Nõukogu-de Liidus oli valdav tendents nimetada paljusid valdkondi teaduslikeks. Selle äärmuslikum näide on teaduslik kom-munism. Kommunismi jms teadusli-kuks kutsudes üritati sellele kaalu anda ja n-ö puhaste teadustega ühele pulgale tõsta. Sellises pseudoteaduslikus kesk-konnas eksisteeris ka sõjateadus, mis eitas asjaolu, et paljudest sündmustest koosneva sõja tulemust pole võimalik teaduslike printsiipide abil ennustada.1

Siinkohal tuleb tähelepanu juhtida asjaolule, et ingliskeelne science, mida Eric Sibul kasutab, ei ole täpselt eesti-keelse sõna teadus vaste. Inglise, eri-ti ameerika inglise keeles, tähendab science peamiselt reaalteadusi, kus ra-kendatakse teaduslikku meetodit (hü-poteetilis-deduktiivne meetod). Huma-nitaarteadusi, kus teadusliku meetodi rakendamine on küsitav, nimetatakse inglise keeles humanities. Sellised tea-duste klassifitseerimise erinevused tule-nevad nii rahvuslikest kui ka koolkond-likest erinevustest2. Seega kui inglise keeles on military science pigem seisu-kohavõtt küsimuses, kas sõda on teadus või kunst, siis eesti keeles võib sõjaga seonduva uurimist teaduseks nimetada küll.

Lisaks otseselt sõjapidamist puudu-tavale, oli Nõukogude Liidus relvajõu-dude alluvusse koondatud ka enamik muust sõja ja sõjapidamisega seondu-vast teadustegevusest. Seetõttu jätkub ülalmainitud entsüklopeediate sõjatea-duse kirje selle alajaotuste loeteluga, kus lisaks sõjakunstile leiduvad veel relvajõudude struktuuri teooria, isik-koosseisu sõjalise väljaõppe ja kasvatuse teooria, sõjamajanduse teooria, sõjageo-graafia, sõjatopograafia, sõjaajalugu ja sõjalise rakendusega tehnikateadused.

Kogu sõjalise ja sellega seotud tead-mise monopoliseerimise relvajõudude poolt tingis vajadus kiivalt informat-siooni kontrollida, mis on üks totali-taarse riigi alustala. Ühelt poolt välistas selline korraldus sõjalise kompetentsi tekkimise tsiviilstruktuurides, -ülikoo-lides ja -ametkonnas. Teisalt polnud see ka probleem, sest relvajõudude üle puu-dus lääne mõistes tsiviilkontroll.3

Läänemaailmas sõjateadust eraldi-seisva teadusharuna üldjuhul ei tunta, sest pole ühist arusaama, millega tegu. Kui sõjapidamisega seonduvat uurivad läänemaailmas lisaks staabikolledžite-le ka mõttekojad ja tsiviilülikoolid, siis teiste teadusharude sõjaga seonduvad uuringud toimuvad peamiselt vastavat kompetentsi evivates tsiviiluurimis- ja õppeasutustes.

Sõjaga seonduvad akadeemilised distsipliinid kannavad nimetusi stra-teegiauuringud (strategic studies), sõja-uuringud (war studies), kaitseuuringud (defence studies), julgeolekuuringud (security studies), rahvusvahelised suh-ted jms, millel pole ühest definitsiooni.

SõjateadusestSõjateaduse sõna leiab nii mõnestki kaitseväe ühendatud õppeasutuste ülema kolonel Martin Heremi kirjutisest, KVÜÕA arengukavast kui ka kaitseministeeriumi teadusalas-test dokumentidest. Kuigi erinevates sõnastustes on sõjateadust püütud defineerida, pole lõpuni selge, millega tegu. Kas see on tõepoolest eraldiseisev teadusharu, administratiiv-ne pealkiri riigikaitselise teadustegevuse koondamiseks või on tegu millegi kolmandaga ning kas seda üldse on vaja, on praegu (vähemalt laiematele hulkadele) ähmane.

Seega kui inglise keeles on military science pigem seisukohavõtt küsimuses, kas sõda on teadus või kunst, siis eesti keeles võib sõjaga seonduva uurimist teaduseks nimetada küll.

Ott Laanemets VANEMLEITNANT

EML SAKALA KOMANDÖR

1 Sibul, E. Military History, Social Sciences, and Professional Military Education. – Baltic Security and Defence Review. Volume 13, issue 1, 2011, p. 80.

2 Tamm, M. Quo vadis, humaniora? – Keel ja Kirjandus 8-9, 2008, lk 579-580.

3 Rice, C. The Party, the Military, and Desicion Authority in the Soviet Union. – World Politics. Vol. 40, No 1, Oct 1987.

SÕD

UR N

R 6 (87) 2015

9

Selline umbmäärasus tuleneb asjaolust, et akadeemiliselt vabad tsiviilülikoolid piiritlevad ja nimetavad oma uurimis-teemasid ise.4 Ülaltoodu ühisnimetaja on aga multidistsiplinaarsus. Üllatavalt lihtsa ja asjakohase sõjateaduse seletuse annab 1936. a Eesti entsüklopeedia 7. köide: teadusharu, mille ülesandeks on sõja igakülgne uurimine. Selline seletus sobib igati multidistsiplinaarsete sõja-uuringute (war, defence, military etc stu-dies) kirjeldamiseks ka tänapäeval.

Vastused küsimusele, kas sõjateadust administratiivse pealkirjana on vaja, on kahetised. Ühelt poolt võib sõjateadus-teks kutsuda kogu riigikaitselist teadus-tegevust, teisalt võib kahelda nõukogu-de laadis sõjateaduse vajalikkuses, kus nt geograafiale lisatakse eesliide sõja-. Endiselt jääb küsimus, kas administra-tiivset nimetamist on üldse vaja ja kas see segadust juurde ei too, sest kuidas sel juhul nimetada sõjateoorial põhi-nevat distsipliini, millest tuleb juttu allpool.

SÕJATEADUS TEADUSHARUNA?On küsitav, kas sõjateadus on eraldisei-sev teadusharu. Kuigi teaduste harudeks jaotamisel pole selgeid reegleid, iseloo-mustab teadusharu ühelt poolt uuri-misobjekti ja teisalt uurimismeetodite määratlus. Sõjateaduse uurimisobjekti – sõda – on keeruline üheselt määrat-leda. Angstromi ja Wideni käsitluses võib sõda määratleda tööriistana (po-liitika jätk teiste vahenditega), relvas-tatud vägivallana, kriisi reguleerimise-na, kommunikatsioonina, kunstina ja enese teostusena5. Sellest tulenevalt pole võimalik üheselt määratleda ka sõja uurimise meetodeid, vaid selleks kasu-tatakse peamiselt teiste teadusharude meetodeid.

Major Karl Salum käsitleb oma KVÜÕA Toimetistes ilmunud artiklis sõjateadust filosoofiliselt Thomas Kuhni paradigma kontseptsiooni abil. Paradig-ma tähendab teadusharu vundamenti, eelnevate uurimuste saavutusi, teoo-

riaid, meetodeid jne. Salum järeldab, et kuna sõjateadusel ei ole veel oma para-digmat, võib seda pidada eelteaduseks, millel on potentsiaali areneda oma pa-radigmaga normaalteaduseks.6 See po-tentsiaal peitub tõsiasjas, et kõike sõjaga seonduvat pole otstarbekas käsitleda vaid külgnevate teadusharude abil ja ek-sisteerib vajadus just sõjateaduse enda teooria – sõjateooria (military theory) järele7.

Kuigi Salum ei püüa sõjateadust täp-selt piiritleda, annab ta üllatava hin-nangu, et sõjateooria kuulub pigem strateegilise kultuuri, sõjalise või sõja-pidamiskultuuri või siis tsivilisatsiooni-spetsiifilise käsituse juurde8. Sõjalist mõtet uurinud Henry Eccles ja Milan Vego peavad aga sõjalise mõtte aren-gul põhinevat sõjateooriat igasuguste sõjauuringute ja vastavate õppekavade tuumaks9. Sõjateooria ei ole üks kindel teooria, vaid teooriate kogum, millel on kaks laiemat teemadekogumit: (1) mis on sõda ja (2) kuidas sõda võita10. Vego arvates koosneb sõjateooria üldisest, sõda tervikuna käsitlevast teooriast; eri-teooriatest, nagu näiteks mässutõrjet, terrorismi, välispoliitika toetamist jms puudutavatest; maa-, mere- ja õhusõja-pidamise teooriatest ning strateegiat, operatsioonikunsti ja taktikat käsitleva-test teooriatest11. Siiski ei ole sõjateooria struktuuri osas lääne kultuuriruumis ühist seisukohta ja leidub eelkirjeldatust erinevaid jaotusi.

Peamine probleem sõjateaduse ku-junemisel teaduseks seisneb aga selles, et erinevad teooriad ei pruugi jõuda samadele järeldustele12. Esiteks puu-dub võimalus katsete korraldamiseks, et teooriate paikapidavust kontrollida. Teiseks pole ükski sõjaline episood sar-nane teisega, seal on liiga palju tundma-tuid ja muutujaid, mis teevad univer-saalsete üldistuste tegemise äärmiselt keeruliseks.

Küsimusele, kas Eestis on vaja sõja-lisel mõttel ja sõjateoorial põhinevaid sõja uuringuid, peaks olema ilmselge

jaatav vastus. Sõja ja sõjapidamise süs-teemne uurimine ja õpetamine pole ilma sõjalise mõtte ja sõjateooria raamistiku-ta mõeldav. Ilma sõjateooriat tundmata saab sõjaväelasest tehniline käsitööline, kes küll tunneb on töövaldkonda, kuid kel pole arusaama selle terviklikust lõpp eesmärgist13. Praegu püütakse Ees-tis leiduvat teaduspotentsiaali rakenda-da võimearendusse. Paraku pole päris selge, kas võimearendusnõuded, ehk miks neid võimeid vaja on, põhinevad sõjalisel mõttel, sõjateoorial, sõja- või strateegiliste uuringute tulemil. Sõjalise mõtte ja sõjauuringute puudumisest an-navad tunnistust ka tõdemused, et meil pole doktriini ega strateegiat14 või küsi-mused, et mis need kaks üldse on.

MÕTTEKOHADEeltoodust olulisemadki on aga järgne-vad mõttekohad. Esiteks – et luua uus (teadus)valdkond Eestis, on mõistlik kasutada välisriikide kogemust ja saata inimesi sõjauuringutega tegelevatesse ülikoolidesse kraadiõppesse. Praegu seda ei praktiseerita. Enne sõjateaduse mis iganes vormis loomist on vaja krii-tilist massi vastava akadeemilise kvali-fikatsiooniga inimesi, kes oskaksid ka sisuliselt kaasa rääkida.

Teiseks – praeguses kaitseväes ei ole sobivat platvormi sõjateaduseks/sõja uuringuteks. Kaitseministeeriumi haldusalas tegeleb kaitse- ja julgeoleku-uuringutega mõttekoda, rahvusvaheline kaitseuuringute keskus. Kuigi KVÜÕA on ainus eestikeelne õppeasutus maail-mas, kus sõjaga seonduvat õpetatakse, on selle peamine tegevus siiski ohvit-seride esimese ja teise taseme väljaõpe. Kuigi ka sel on hariduslik osa sõjateadu-se osas, on see siiski tutvustaval tasemel. Kuna teadus ja haridus käivad käsikäes, tegelevad sõjaväelistest õppeasutustest sõjauuringutega staabikolledžid. Koos sõjateadusega peaks päevakorrale tõus-ma ka küsimus Eesti riiklikust kol-manda taseme ohvitseriõppest, millega praegu tegeleb Balti kaitsekolledž.

4 Angstrom, J., Widen, J. Contemporary Military

Theory. London and New York: Routledge, 2014, p. 7.

5 Angstrom, J., Widen, J. Contemporary Military

Theory, p. 15–17.

6 Salum. K. Paradigma roll sõjateaduses Thomas Kuhni

põhjal. – KVÜÕA toimetised. Vol 19, 2014, lk 247–256.

7 Angstrom, J., Widen, J. Contemporary Military

Theory, 2014, p. 4–7.

8 Salum. K. Paradigma roll sõjateaduses Thomas

Kuhni põhjal, lk 248.

9 Eccles. H. Military Theory and Education; The

Need for and Nature of. – Naval War College

Review. February 1969, p. 73.

10 Angstrom, J., Widen, J. Contemporary Military

Theory, 2014, p. 7.

11 Vego, M. On Military Theory. – Joint Force Quar-

terly. Issue 62, 3d quarter 2011, p. 60.

12 Lider. J. Introduction to Military Theory. –

Cooperation and Conflict. Vol 15, No 3, 1980, p.

151.

13 Livingstone, R. Some Tasks for Education,

viidatud Eccles. H. Military Theory and Education;

The Need for and Nature of. – Naval War College

Review. February 1969, p. 79.

14 Meelis Kiili: laiapindse riigikaitse jaoks vajame

riiklikku julgeolekustrateegiat. – Riigikaitse. Posti-

mees, 20. september, 2015. [riigikaitse.postimees.

ee/3329847/meelis-kiili-laiapindse-riigi kaitse-

jaoks-vajame-riiklikku-julgeolekustrateegiat]

(15.11.2015).

10

SÕD

UR N

R 6 (87) 2015

FOOKUS

Scoutspataljon on tagasi suuri logistilisi katsu-musi pakkunud õppuselt Trident Juncture 2015. Milliste muljete ja koge-mustega Euroopa teisest

servast tulete?Kol-ltn Merilo: „Muljed on kokku-

võttes positiivsed. Mis puutub logisti-listesse katsumustesse, siis saame julgelt

Scoutspataljon on endas kindelNATO viimase aja suurim õppus Trident Juncture 2015 andis Scoutspataljonile viimase lihvi, asumaks Balti pa-taljoni juhtriigina NATO 2016. aasta kiirreageerimisväe-üksusesse. Kuidas pataljon uuteks katsumusteks valmis on, räägivad pataljoniülem kolonelleitnant Andrus Merilo, staabiülem major Mart Sirel, operatiivsektsiooni ülem kapten Kaido Kivistik ja veebel Arvet Lindström persona-lisektsioonist.

Ivar Jõesaar

SIIM

TED

ER

SÕD

UR N

R 6 (87) 2015

11

öelda, et suudame viia Balti pataljoni küllalt suurte vahemaade taha. Detai-lides võime teha järgmine kord teist-moodi või olla ennetavalt targemad, aga suures plaanis oli just pataljoni stratee-giline siirmine saadud kogemustest kõi-ge väärtuslikum. Ja selles pataljonis pol-nud ainult Eesti üksused, vaid ka Läti ja Leedu omad. Kõik jõudsid kohale ja kõik jõudsid tagasi, seejuures oli osa siirmisest ajaliselt oluliselt kiirem, kui ma oskasin arvata.“

Mjr Sirel: „Tuleb arvestada, et NATO on pärast pikka vaheaega suurte õppuste juurde tagasi tulemas. Eestil on viimastel aastatel olnud võimalus osaleda mitmel rahvusvahelisel suurel õppusel ning on hea meel tõdeda, et iga õppusega on toi-munud edasiminek nii NATO liikmes-riikide omavahelise koostöö osas kui ka õppuse korraldusliku poole pealt.“

Kpt Kivistik: „Üks positiivne emot-sioon oli hea äratundmine, et NATO toi-mib. Me tuleme kuskil maanurgas kokku ja vahet pole, millisest riigist keegi on. Staabiuksest astub sisse naaberüksuse

esindaja ja me hakkame kohe rääkima ühisest asjast ning järgmisel hommi-kul juba harjutame koos. Nemad tan-kidega vasakule tiivale, meie SISU-de-ga paremale ja kokku saab mõtestatud tegevus. See on ikka päris suur asi – näed inimest esimest korda ja juba samal päeval teevad meie kompaniid taktikalisi sooritusi koos. Samuti oli meil väga tu-gev õhutoetus. Lähed lennubaasi, räägid oma idee ja vajaduse ära ning teineteise-mõistmisel pole mingeid takistusi. Ko-hati käis suhtlemine ja koordineerimine libedamalt kui kodus mõne teise väeosa või Kaitseliidu malevaga. Selles mõttes on kindel tunne, et võime minna ükskõik millisesse Euroopa nurka, ükskõik milli-se rahvaga mingit operatsiooni tegema ja kõik kulgeb üsna sujuvalt. Täiesti eri-nevad riigid, armeed, rahvad, kultuurid suudavad rääkida ühes, mõistete keeles ja saavad üksteisest aru.“

Õppus kestis 21. oktoobrist 6. no-vembrini Hispaanias, Portugalis ja Itaalias 16 piirkonnas, Atlandi ookea-nil ja Vahemeres. Trident Juncture’ist võttis osa kokku üle 35 000 inimese, 60 laeva ja 140 õhusõidukit. Lisaks 27 osalevale NATO liikmesriigile oli kohal seitse partnerriiki – Austraalia, Austria, Bosnia, Makedoonia, Root-si, Soome ja Ukraina ning kaasatud oli mitu suurt rahvusvahelist orga-nisatsiooni – Euroopa Liit, Aafrika Liit, OSCE ja Rahvusvaheline Punase Risti Komitee. Kellega neist õnnestus Scoutspataljonil koostööd harjutada?

Kol-ltn Merilo: „Stsenaarium oli nii üles ehitatud, et tegime koostööd ainult teiste sõjaväelastega ega puutunud kok-ku rahvusvaheliste tsiviilorganisatsioo-nidega. Me kasutasime teatud õppuse etappidel küll tsiviil-militaarkoostöö-elemente, aga meie sektoris rahvus-vaheliste organisatsioonidega koos ei mängitud. Küll aga tegime Hispaania San Gregorio harjutusalal koostööd kõigi seal tegutsenud riikidega, välja arvatud itaallaste õhudessant, kes tegid oma asja. Sakslaste ja ameeriklastega oli kõige rohkem ühist tegevust ja kõige pa-rem oli koostöö eri õhutoetusüksustega. Vahepeal jäi lausa mulje, et just meie olemegi nende prioriteet, keda toetada.

Osalejate arve vaadates jääb mulje, et õppus oli kohutavalt suur, aga see oli hajutatud üle mitme Euroopa riigi. San Gregorio harjutusalal toimunu oli küll muljetavaldav, kuid suures plaanis oli see siiski brigaaditasemel õppus nagu Kevadtorm.“

Kuidas jäite rahvusvahelise koostööga rahule ja kas oli ka asju, mida te esma-kordselt kogesite?

Kol-ltn Merilo: „Asju, mida ole-me seni harjutanud väiksemas mahus, saime teha suuremalt. Näiteks üksuste läbiliikumised pataljon-pataljonile. Sa-muti belglaste kasutamine ISTAR-ina (luure, seire, sihtmärgi kinnistamine ja reke) pataljoni toetuseks – seda me ta-valiselt teha ei saa. Ka pataljoni tasemel rünnakud linna tingimustes sealses, Afganistani missioonideks harjutamise tarvis ehitatud õppelinnakus oli roh-kem, kui saame iga päev teha.“

Mjr Sirel: „Me oleme alati rahul, kui õppusejärgselt tunneme, et saime min-gis osas areneda, olgu selleks siis mil-legi uue harjutamine või hoopis varem harjutatu uuele tasemele viimine. Nagu öeldud, oli Trident Juncture’i ajal õhu-toetusega koostöö harjutamine muljet-avaldav, see polnud meie jaoks uudne, kuid aitas kindlasti taseme tõstmisele kaasa. Esmakordselt tegime aga läbi keemiakaitse ja massihävitusrelvade vastase kaitse väljaõppe koos saasteai-netest puhastamise toimingutega.“

Kpt Kivistik: „Taustal mängis kaa-sa teistsugune ja üsna eksitav maastik. Meil tuli planeerida ja ellu viia harju-muspäraseid operatsioone, kuid olu-korras, kus vaatlusdistantsid ja vastase tuvastamisvõimalused on suuremad kui meie relva tuleulatus. Selles olukorras end maastikul paigutada või liikuda ja orienteeruda oli katsumus. Olime sun-nitud võitlema täiesti ebasoodsal maas-tikul, millist Eestis ei leia. Sõidukijuhti-dele oli see mõistagi hea kogemus.“

Scoutspataljon on kogunud oskusi ja talletanud kogemusi arvukatelt õppustelt ja missioonidelt. Kui tugevatena tunnete ennast praegu jalaväe lahingumasinaid oodates ja Balti pataljoni juhtriigina NATO 2016. aasta kiirreageerimisväeüksusesse kuuludes?

Kol-ltn Merilo: „Kui muus osas võib meil olla puudujääke, siis enesekindlu-sest puudu ei jää. Rahvusvaheline koos-töö on seda tõestanud. Võime astuda ükskõik millise liitlasriigi staapi – me leiame seal kohe ühise keele ja viime ka ülesanded täide. Harjutamine ja mis-sioonid on meile selle oskuse toonud. Ootame huviga lahingumasinate kasu-tuselevõttu ja teeme kõik endast olene-va, et need kiiresti käiku võtta.

2016. aasta kiirreageerimisväeük-suse väljaõpet alustades teadsime, et

Hispaanias toimunud NATO suurõppusest Trident Junc-ture võtsid osa ka Scouts-pataljoni võitlejad. Pildil hetk linnalahinguharjutusest.

FOOKUS

12

SÕD

UR N

R 6 (87) 2015

peame valmistuma palju kiiremaks valmisoleku kategooriaks. Nüüd tun-neme end ka selles üsna kindlalt. Meie areng on läinud lihtsalt õiges suunas, me pole kunagi fokuseerinud ennast kiirrea-geerimisväeüksuseks. Meile on ikkagi kõige tähtsam oma kodu kaitsta. Ja kui me selles oleme tugevad, küllap saame hakkama ka NATO reageerimisväes.“

Mjr Sirel: „Balti naabritega on meil kogu aeg olnud väga hea koostöö. Alates esimesest täismahulisest Balti pataljoni õppusest läinud aasta aprillis Ādažis on üksus tegutsenud küllaltki ühtsena. Li-saks oleme sisuliselt sama Läti üksusega koos tegutsenud ka Kevadtormidel. Me saame üksteisest väga hästi aru ja tunne-me ennast üsna kindlalt ka Balti pataljo-nina, mitte üksnes Scoutspataljonina.“

Mida ootate teenistusest NATO kiirreageerimisväeüksuste ridades, arvestades, et sündmused maailmas ja eriti Lähis-Idas kipuvad üha tulise-maks minema?

Kol-ltn Merilo: „See kõlab võib-ol-la kummaliselt, aga mina ootan, et seda kiirreageerimisväeüksust vaja ei lähe. Sest kui Balti pataljon tema kiirusklassi arves-tades kasutusse võetakse, tähendab see, et maailmas on asjad väga hulluks läinud.

Ees võivad oodata ka tavapärased missiooniformaadid. Olukorra halve-nemine ei tähenda veel automaatselt, et kasutusse läheb NATO reageerimisvägi. Kui tulevad muud missioonid, lähevad sinna need meie üksused, kes ei ole kiirreageerimisvalmiduses.“

Scoutsidelt kui kutselistelt sõduritelt eeldatakse tarka ja efektiivset sõdi-mist. Kui hästi te olete selleks varus-tatud, relvastatud, välja õpetatud?

Kpt Kivistik: „Varustuse puhul sõltub kõik sellest, kellega või millega võrrelda. See paraneb kogu aeg, aga intensiivse kasutuse tõttu ka kulub ja vajab pidevat hooldust ja aeg-ajalt asendamist.“

Kol-ltn Merilo: „Arvestades meie ülesandeid ja väljaõppe intensiivsust, peame tohtima teha ka vigu, selleks et väljaõppes midagi saavutada. Seegi ai-tab kaasa varustuse kiiremale kulumi-sele. Sama varustus, mida me iga päev väljaõppes kasutame, on mõeldud ka n-ö väljaminekuks. Kuid kui mingi asi on olnud võib-olla juba kakskümmend aastat igapäevases ringluses, siis saab selle eluiga läbi.

Põhirelvastus on meil olemas. Me saame aru, et kui praegu ootame täiesti uut relvasüsteemi ehk lahingumasinaid

CV90-35, siis ei saagi eeldada, et me ka kõik muud asjad uued ostaksime. Eks ikka üks asi korraga. Aga oma tulejõudu peame hoidma olemasoleval tasemel. Näiteks 7,62 kaliibriga kuulipildujate väljavahetamine 5,56 vastu pole tulejõu suurendamine, vaid pigem vastupidi. Nii et olemasolevaid asju tuleb kasutada efektiivsemalt.

Meie väljaõppe taseme kohta ütleb midagi ka see, et meid sertifitseeriti suvel maaväe lahinguvalmiduse hinda-mise CREVAL (Combat Readiness Eva-luation) mõistes lahinguvalmiks (com-bat-ready). Aga uusi mehi tuleb peale ja pideva väljaõppega tuleb hoida taset, et oleksime võimelised pataljonina igal ajahetkel tegutsema.“

Laia lauaga lüües võiks öelda, et aja-teenistuses väljaõpetatud reservväe ja kutseliste üksuste segakasutusega riigikaitse on sarnane meie suurel naabermaal viljeldavaga. Mida on Eesti võitnud sellest, et poliitiliste väitluste tuules jäi alles selline ava-ram riigikaitsekäsitlus?

Mjr Sirel: „Meie lõunanaabrid on ka-dedad meie süsteemi peale ega varjagi seda. See, et Leedu taastas ajateenistuse, kinnitab veel kord meie valiku õigsust. Aga vahepeal lõpetatud asja taas üles-ehitamine pole kerge.“

Kpt Kivistik: „Võit on see, et oleme praegu tugevamad kui meie lõunanaab-rid, sest saame tõhusamalt ära kasutada oma inimressursi. Meil on vabatahtli-

Scoutspataljoni ülem kolonel-leitnant Andrus Merilo hoolitseb pärast õppusi selle eest, et tema pataljoni võitlejad saaksid konstruktiivset tagasisidet.

FOOKUS

SIIM

TED

ER

SÕD

UR N

R 6 (87) 2015

13

kud, on väljaõpetatud reserv ja on elu-kutselised. Selline saabki olla meie rah-vaarvu juures ainuõige retsept.“

Mjr Sirel: „Ajateenistus pole Scouts-pataljonile otsene täiendusallikas, meie kandideerime ju tööjõuturul võrdse pakkujana. Erinevalt Lätist on meil aga võimalik ajateenistuse ajal scoutsina teenimist tutvustada ja leida lihtsamalt üles need, kes on huvitatud teenimisest elukutselise sõdurina. Muidu jääksid ai-nult need, kes vaatavad tööbörsil palga-numbreid, et lähen ja proovin. Seetõttu on meie valim ehk mõnevõrra suurem ja teadlikum – need, kellele sõjamehe-pisik ajateenistuses külge on jäänud, enam-vähem teavad, mis neid ootab. See on kindlasti eelis.“

Eesti sõdurid on saanud koos liitlas-tega väljaõppel ja erinevates pinge-kolletes teenistuses olles rohkelt väga olulisi kogemusi. Kui palju neist on nüüdseks läbi analüüsitud ja uute reservväe või Scoutsi oma üksuste väljaõppes kasutusele võetud?

Kol-ltn Merilo: „Kogemuste talleta-mine ja nende muutmine väljaõppeks on olnud Eesti kaitseväes üsna nõrk lüli. Praegu tegeldakse sellega ilmselt süs-teemsemalt kui varem. Scoutspataljon ise on kõik, mis me oleme kogenud missioo-nidelt, iga kord integreerinud järgmiste üksuste väljaõppesse. Pole ühtegi välja-minevat üksust, kelle väljaõppes poleks kohe kasutatud kriisikoldest tulnud infot. Siiski on asi läinud natuke valesti, sest see

teadmine on jäänud meile ja sellest pole arendatud midagi sellist, mis oleks aida-nud üles ehitada riigikaitset tervikuna.

Teisalt ei pruugi õppetunde, mida me oleme saanud erinevates kriisikol-letes ja mida annaks otse tõsta meie riigikaitsesse, ollagi nii palju, kui esma-pilgul tundub. Taktika, mida viljeleda, ja vastane, kellega tegeleda, on teine ning olukord on teine. Piltlikult öeldes oleks vale tuua Afganistani tsiviilkeskkonnas toimimise õppetunde üle Eestisse. Siiski puudub Eestis teiste suuremate riiki-dega võrreldes süsteemne lähenemine välja õppele, kuid sellega regulaarselt te-gelemiseks oleks meil vaja inimressurs-si, kellest on pidevalt puudus.“

Kpt Kivistik: „Kriisikolded, kus Scoutspataljon on osalenud, on alati pakkunud tingimusi varustuse aren-damiseks ja kaitseväe varustuse uuen-damisel on kasutatud meie teenistuse käigus saadud kogemusi. Olgu need siis isiklikud kaitsevahendid või relva-de sihtimis- ja vaatlusseadmed. Ning loomulikult meditsiinivahendid – üldse kogu meditsiiniõppe tähtsustamine, sel-le intensiivsus ja väljaõppes käsitletavad teemad. Rasked kaotused, mida me ole-me missioonidel kandnud, on kindlasti andnud oma panuse, et meil antakse tõhusamat ja intensiivsemat meditsiini-list ettevalmistust ja et meie meditsiini-varustus ja teadlikkus on parem, kui oleks ilma nende õppetundideta.

Ja lõpuks kandub kogemus edasi ka nii, et piisavalt kaua kriisikolletes rin-gelnud sõdurid lahkuvad küll Scouts-pataljonist, kuid mitte Eesti kaitseväest. Minnakse tagasi kodulinna ja -maakon-da, teenima teistesse väeosadesse. Meie endisi sõdureid, allohvitsere ja ohvitsere on palju väeosades laiali ja nad raken-davad igapäevases väljaõppes oma isik-likke kogemusi. Nii et kui süsteemne kollektiivne mälu ongi meil seni puu-dulikult korraldatud, siis personaalne kogemus eksisteerib ometigi.“

Teenistuskõlblike ja sõduritööst huvitatud meeste tagasihoidlik suhe Eestis on Scoutspataljonile tähenda-nud pidevat uue kaadri otsingut. Kui-das saate oma allüksused mehitatud nüüd, kui proovikive ja tasu pakkunud Afganistani missioon on lõppenud?

Kol-ltn Merilo: „Tegelikult on Scouts pataljoni mehitatus igasugust loogikat eirates praegu parem kui oli Afganistani missiooni ajal. Siiski pole hõiskamiseks põhjust, sest eks viitab see ju sellele, et meie majandusel ei lähe kõi-

Scoutspataljoni ülem kolonel-leitnant Andrus Merilo hoolitseb pärast õppusi selle eest, et tema pataljoni võitlejad saaksid konstruktiivset tagasisidet.

14

SÕD

UR N

R 6 (87) 2015

ge paremini. Afganistani missiooni lõp-pemisel on omad plussid ja miinused. Paljud, kellele oli proovikivi teenistus Afganistanis, on lahkunud. Aga oli ju ka neid, kes kas ise või pere vastuseisu tõttu said aru, et see oli teenimiseks üli-malt ohtlik koht. Meie praegune mehi-tatuse protsent on suur, aga see inerts ei saa lõputult kesta. Kui uut missiooni peale ei tule, võib see hakata üsna järsku langema.“

Kpt Kivistik: „Optimistina tahaksin uskuda, et selle mehitatuse tõusu põhju-seks on üleüldine toetuse kasv riigikait-sele. Kaitseliidu liikmeskond kasvab, sõja kooli kandideerijaid on rohkem, kõik ju näevad, mis maailmas toimub. Oht on vahetult meie regioonis ja selle tajumine on võib-olla põhjuseks, miks meie read on tihedamad. Missioonip-räänik polegi ehk peamotivaator. See on pigem oma riigi kaitsmise vajadus.“

Mjr Sirel: „See tegelikult tõestab, et meie mehed pole teenistuses vaid sel-leks, et minna kõrgepalgalisele missioo-nile või põhjusel, et mujal ei leia tööd.“

Kol-ltn Merilo: „Missioonide teenis-tus pole tegelikult kunagi olnud põhili-ne. Ahvatluseks on katsumused, mida missioonid selles elukutses võimalda-vad. Nõustun suurepäraste arvamustega riigikaitse koha pealt, kuid lisan prag-maatikuna, et lõpmatuseni ei saa eelda-da, et professionaalse sõduri teenistuse tipphetk on mängida Kevadtormil vas-tast. Tuleb arvestada, et just proovikivid teevad tegevteenistusse tulijaile selle elukutse ahvatlevaks.“

Mitu Scoutspataljonis sõdurina alus-tanut on hiljem lõpetanud sõjakooli ja teenivad praegu väeosades ohvit-seride-allohvitseridena. Kas nemad on tänu oma kogemustele kuidagi teistmoodi juhid?

Kpt Kivistik: „See on pigem küsimus sõjakooli või lahingukooli kursuseüle-maile ja instruktoreile: kas nad näevad, et kunagised Scoutspataljoni sõdurid on teistsugune materjal. Inimestega suheldes võiks öelda küll, et tagasiside toetab pigem sellist kuvandit. Varem sõdurileiba maitsnud mees on küpsem, ta seostab teemasid paremini. Ta on näinud oma ülemaid tegemas vigu ja häid sooritusi ning teab, mida järgida ja mida vältida. Meil Scoudis on infor-maalsem õhkkond kui ajateenistuses ja siin on vastastikune usaldus ja mees-konna ülesehitamise oskus olulisemad kui küsitavate meetoditega saavutatud autoriteet.“

Kutseline sõdur ei jää igavesti tee-nistusse ja osa teie reservi siirdunud sõdureist liitub Kaitseliiduga. Kas õppustel Kaitseliiduga mõõtu võttes on vabatahtlike tegevuses tunda ka scoutlikku käekirja?

Kol-ltn Merilo: „Meil on Kaitselii-dus väga palju vendi-scoute. Tunneme neid teenistuse aegadest ja teame, et kui õppusel on vastas vend-scout, siis on juba selge, et tuleb tavapärasest erine-vat tegevust, sest nende mõttemaailm on samasugune kui meil. Siiski ei saa scoutlikku käekirja Kaitseliidu üksuste tegevuses enam nii selgelt välja luge-da, sest ka Kaitseliit ise on väga kiires-ti edasi arenenud. Kui varem teadsime endistelt scoudivõitlejailt oodata ag-ressiivseid rünnakuid ja muid ootama-tuid asju, siis nüüd on see pigem tõusev trend kogu Kaitseliidus. Ja Kaitseliidu eripärad tulevad sinna veel lisaks, see teeb Kaitseliidu vastutegevuse oluliselt tähtsamaks faktoriks meie väljaõppel. Seega Kaitseliidu vastutegevusharjutus-tes on oluline, et nemad harjutavad ja teiseks see, et nemad aitavad meil välja õpetada ennast. Mida parem Kaitseliit meil vastas on, seda parem meile.“

Mjr Sirel: „Alati ei teegi me vastu-tegevust, vaid teeme asju ka Kaitselii-duga koos ning seal annab scoutide olemasolu veel rohkem tunda. Arusaa-mad ja üksteisemõistmine on tunduvalt teisel tasemel.“

Kol-ltn Merilo: „Koostöö ja samal poolel tegevuse harjutamine on scouti-dele väljaõppe mõttes kordades tähtsam kui vastutegutsemine. Vendadel scouti-del Kaitseliidu ridades on palju lihtsam aru saada, mismoodi me saame üksteist toetada. Aga sageli pole valida, sest ük-susi on vähe.“

Aeg-ajalt tuleb taas jutuks missiooni-meeste adrenaliininälg ja raskused tavaellu sulandumisel. Kuidas on scoudid selliste probleemidega teie hinnangul toime tulnud?

Kol-ltn Merilo: „Oleneb, kuidas vaa-data. Suhtarvuna on meil praegu juba väga palju veterane, sellega läheneme isegi mõnele suuremale missiooniriigi-le. Selles kontekstis on meil probleeme suhteliselt vähem kui mõnel suurema armeega arenenud riigis. Oleme suutnud paljude probleemidega toime tulla. Näi-teks integreerida tagasi raskelt haavata saanud inimesi, kes jätkavad teenistust vägagi efektiivselt. Aga teame ka traagili-se lõpuga kogemusi, kui me pole suutnud inimesi tavaellu tagasi tuua. Ma julgen

väita, et suudame nüüd selle probleemi-ga toime tulla, aga see ei tähenda, et meil oleks kõik väga hästi.“

Kpt Kivistik: „Adrenaliininälja ku-vandit võiks pigem maha suruda. Eks adrenaliininälg ole inimestel keskmiselt enam-vähem ühesugune. Ajakirjandus võib-olla võimendab juhtumeid, mis on seotud endiste sõjaväelastega. Aga tõe-näoliselt pole probleemid endiste sõja-väelastega suuremad kui Soomes ehita-mas käijatega. Meie elukutse katab hästi ära adrenaliinivajaduse rahuldamise. Me saame selle eest palka.“

Scoutspataljon on vennaskond kogu eluks. Kuidas teil õnnestub oma endiste võitlejatega elavat sisemist sidet hoida ning kas nad on vajadusel taas rivis?

Kol-ltn Merilo: „„Scoutspataljon – vennaskond kogu eluks“ mõttest saavad paljud valesti aru. Kui astud väravast sisse ja saad embleemi käisele, ei kuu-lu sa veel vennaskonda. See koht tuleb välja teenida. Pead väga palju panusta-

FOOKUS

Kevadtormil püstitab Scoutspatal-joni vastutegevusele reageerimine teistele üksustele alati kõrgeid nõudmisi. Pildil Scoutspataljoni pa-taljoni võitlejad õppusel Kevadtorm aastal 2012.

SIIM

TED

ER

SÕD

UR N

R 6 (87) 2015

15

ma, et vennaskonda kuuluda ja sinna kuulumine ei too sulle kaasa hüvesid. Pigem kaasneb sellega kohustusi. Sa pead kandma scoudi vaimu endas kogu elu ning käituma nagu scoudile kohane. Julgen väita küll, et vennaskonda kuu-lujad on kriisiolukorras kohe uuesti ri-vis ja üritavad Scoutspataljoni ridades, vendade seas teha mehiseid tegusid oma riigi kaitsmiseks.

Veteranidega sideme hoidmiseks meil eraldi üritusi pole, õigupoolest pole selleks aegagi. Sideme hoidmine käib meeste endi vahel. Meeste sisemine side on väga tugev.“

Kpt Kivistik: „Meie pataljonil on oluline tähtpäev Pikksaare päev (n-ö lahtiste uste päev), kuhu ka veteranid on kutsutud-oodatud ja seal näeme neid tihti koos peredega.“

Tapast on viimasel ajal saanud sisuli-selt rahvusvaheline sõjaväebaas. Mil-lised muutused ootavad Scoutspatal-joni Tapa linnakus ja harjutusväljadel?

Kol-ltn Merilo: „Me oleme siin ikka

veel külas. Külaskäimiseks meid see linnak ja keskpolügoon praegu rahul-davad. Kuid praegune Tapa linnak pole valmis Scoutspataljoni siiakolimiseks. Selleks on vaja veel palju tööd ära teha ja palju raha betooni panna. Isikkoos-seis saab teatud ümberkorralduste järel kolida ka olemasolevatesse hoonetesse. Aga see uus lahinguratsu vajab kindlas-ti täiesti uusi tehnohalle ja palju muud, mida siin praegu veel pole. Scoutspatal-joni kolimise põhjus on seotud üksnes CV90-35-le üleminekuga. Harjutusala-de poolelt muudavad praegune kesk-polügoon ja sealsed arendused nende kasutamisvõimalusi oluliselt. Lahing-laskmiste poolelt pole mõned asjad küll tehtud nii, nagu manöövri sooritami-seks vajalik, aga eks see asi ka paraneb. Praegu pole probleemiks niivõrd polü-gooni suurus kui üksuste hulk, kes seda kasutavad, polügoonile pääsemiseks on väga tihe konkurents. Lähiharjutusala, mida siia plaanitakse, ongi vaja selleks, et hoida kokku aega ja raha, mis kuluks siit keskpolügoonile liikumiseks.“

Mis muudaks kutselise sõduri karjääri tulevikus ahvatlevamaks?

Vbl Lindström: „Meie värbamine on natuke muutunud. On plaanis mitu kam-paaniat, kuvandiloomise programme. Suund on värvata mitte massi, vaid spet-siifilisi inimesi spetsiifilistele erialadele.

Ajateenija näeb ju Scoutspataljoni vaid Kevadtormil, pioneerid ja suur-tükiväelased ka muude õppuste käigus. Rohkem ei teata. Ka meedia on olnud ühekülgne, nüüd hakkame kuvandi loo-misega vaeva nägema.“

Kpt Kivistik: „Siiski kõige rohkem panustab kutseliste kaitseväelaste elu-kutse populariseerimisse, mainetõusu ja liikmeskonna kasvu võimalikult hea ja professionaalne töö ajateenijatega. See tähendab, et kõigi meie ohvitseride-all-ohvitseride ainus püha kohus on anda endast 101%. Jätta võimalikult hea mul-je endast kui professionaalist, kaitseväest kui institutsioonist ja seeläbi kindlustada meie ajateenijates ja reservväelastes veen-dumus, et kaitseväelase tööd on vaja teha, seda on au teha ja see on prestiižne.“

16

SÕD

UR N

R 6 (87) 2015

NATO

Tänavu 21. oktoobrist kuni 6. novembrini kestnud NATO kümnendi suurimal õppusel Trident Juncture 2015 osales kokku roh-kem kui 36 000 inimest,

140 õhusõidukit ja 60 laeva. Nende hulgas osales õppusel ka üle 500 Eesti kaitseväelase. Trident Juncture toimus Hispaanias, Portugalis ja Itaalias 16 piirkonnas ning Atlandi ookeanil ja Vahemeres.

Lisaks 27 osalevale NATO liikmes-riigile oli õppusel kohal 7 partnerriiki – Austraalia, Austria, Bosnia, Makedoo-nia, Rootsi, Soome ja Ukraina ning kaasatud on mitu suurt rahvusvahelist organisatsiooni – Euroopa Liit, Aafri-ka Liit, OSCE ja rahvusvaheline Punase Risti komitee.

Õppusel Trident Juncture osale-nud üle viiesajast Eesti kaitseväelasest kuulus enamik Balti pataljoni koos-seisu. Kolme Balti riigi ühine jalaväe-pataljon, mille juhtüksus oli eestlas-te Scoutspataljon, koosnes õppusel neljast manööverüksusest ja tegutses Hispaania brigaadi koosseisus. Neljast manööverüksusest kaks olid Eestist, üks Lätist ja üks Leedust. Lisaks sel-lele kuulus pataljoni juurde ka riikide ühine logistikaelement. Balti pataljoni

koosseisus oli kokku ligi tuhat Balti riikide kaitseväelast ning 250 ühikut tehnikat. Eesti kontingent pataljonis baseerus Scoutspataljoni üksustel, mis osalesid õppusel oma soomukitega SISU XA-188.

Lisaks Scoutspataljonile, staabioh-vitseridele ning logistikaelemendi võit-lejatele osales õppusel Trident Juncure ka Eesti mereväe laevastiku miinijahtija Admiral Cowan koos ligikaudu 40-liik-

melise meeskonnaga, mis tegutses NATO 1. miinitõrjegrupi koosseisus Vahemerel.

TARVILIK KOGEMUSÕppust külastanud kaitseväe juhataja asetäitja brigaadikindral Artur Tigani-ku sõnul oli kaitseväe osalemine Tri-dent Juncture’il väga oluline väljaõppe ja kogemuse poolest. See oli esimene kord, kui nii suur hulk inimesi, varus-tust ja tehnikat Eestist nii kaugele toodi. „Oluline on ka sõnum meie liitlastele, et mitte ainult nemad ei tule meie juurde harjutama ja meile appi, vaid ka meie oleme võimelised vajadusel oma liitlas-kohustusi täitma ja neid aitama,“ mär-kis brigaadikindral Tiganik.

Õppuse isikkoosseis toimetati Eestist Hispaaniasse ja hiljem tagasi õhutrans-porti kasutades. Kaitseväe 150 sõidukit ja 40 merekonteinerit varustuse ja teh-nikaga liikusid aga õppusepiirkonda ja tagasi mereteed pidi kaubalaevaga. Trident Juncture’il osalemise logistilist poolt korraldanud kaitseväe toetuse väejuhatuse jaoks oli see läbi ajaloo suu-rim transpordioperatsioon.

TEGEVUS ÕPPUSELBalti pataljoni põhiüksustele algas õp-pus paiknemiskohta saabumisega ning Hispaanias Zaragoza linna lähedal asu-va San Gregorio harjutusalaga tutvumi-sega. Esimestel päevadel said sõidukite juhid ja ülemad teha maastikuluuret ning harjutada sõitu mägisetel ja vih-mast libedatel õppuseala teedel. Esimesi päevi saatis jahe, vihmane ning kohati tormimõõtu tuulega ilm, mis õppuse edenedes asendus siiski lõunapärasema kliimaga, kuid tugevat tuult ja vihma said võitlejad kolmenädalase õppuse käigus kogeda veelgi.

Pärast maastikuga tutvumist alustati ülemate juhtimisel üksuse väljaõppega ning harjutati lahinguülesannete täit-

NATO kümnendi suurimal õppusel Trident Juncture 2015 osales üle 500 Eesti kaitseväelaseNATO suurima õppuse pärast 2002. aastal korraldatud Strong Resolve’i eesmärk oli kontrollida 2016. aastal väga kõrge valmidusega ühendsihtjõu (very high readiness joint task force) valmisolekut. Sellise üksuse loomine lepiti kok-ku NATO Walesi tippkohtumisel 2014. aastal. Eestlastele andis Trident Juncture võimaluse viia läbi üks suurimaid logistilisi operatsioone kaitseväe ajaloos, harjutada koos-tööd liitlastega ning osaleda pataljonisuuruse üksusega NATO reageerimisväes.

Aivo Vahemets LEITNANT

MEREVÄE

TEABEOHVITSER

San Gregorio harjutusväljal paiknev keeruline Casas Altase linnalahinguala võimaldas Balti pataljoni sõduritel harjutada linnalahingu taktikat üksivõitleja tasemest kuni rühma tasemeni välja.

SÕD

UR N

R 6 (87) 2015

17

mist lagedal ja mägisel maastikul San Gregorio harjutusalal. Eestlastega samal ajal tegutsesid harjutusalal ka Läti, Lee-du, Hispaania ja Ameerika Ühendriiki-de üksused.

„Maastik on meie jaoks uus. Kui me Eestis oleme harjunud kinnise, aga samas tasase maastikuga, siis siin on lauged künkad ja väga avatud maas-tik,“ ütles Scoutspataljoni B-kompanii 2. jala väerühma ülem nooremleitnant Valdo Hälvin.

„Praegu toimuvad meil nii-öelda force-on-force lahingud. Vastutegevust mängis meile meie enda pataljoni tanki-tõrje rühm, kellele tungisime küljelt peale ja tundub, et edukalt. Maastik oli meie kasuks. Siin lagedal ongi tegelikult väga raske rünnata, kaitsjal on eelis,“ lisas nooremleitnant Hälvin harjutuse kohta.

LINNA- JA KAITSELAHINGUDSan Gregorio harjutusväljal paiknev keeruline Casas Altase linnalahingu-ala võimaldas Balti pataljoni sõduritel harjutada linnalahingu taktikat üksik-võitleja tasemest kuni rühma tasemeni välja.

„Linnalahingu spetsiifika erineb

oluliselt meile tavapärasest metsala-hingust, siin on võitlus kolmedimen-siooniline ja olulist rõhku peab iga mees pöörama kogu lahinguvälja nä-gemisele ja informatsiooni jagamisele,“ ütles Scoutspataljoni rühmaülem noo-remleitnant Hannes Reinup. Ta lisas, et alati saab paremini, aga tänu ideaalsele võimalusele, mida Hispaanias välja-õppeks pakuti, paranes sooritus iga katsega.

Pärast linnalahingu harjutust sai Balti pataljon pidada kaitselahingut tankide ja soomukite vastu. Vastast etendas Hispaania mehhaniseeritud üksus jalaväe lahingumasinate ja tan-kidega Leopard 2A5. Tugevama üksuse

vastu tegutsemiseks oli pataljonil lisaks oma tankitõrjerelvadele, MILAN-i ja Javelini raketisüsteemidele harjutuse ajaks kasutada ka Ühendriikidelt õhu-tuletoetuseks saadud ründehelikopter Apache.

Kaitselahing lõpetas pataljoni läbivii-dud harjutuste seeria, mille käigus sai Balti pataljon harjutada ka koos mitme liitlase üksusega. Seejärel algas pataljo-nil brigaadi väljaõppefaas, kus harjutati katkematu mitmepäevase rünnaku-operatsiooni käigus erinevate lahingu-ülesannete täitmist Hispaania brigaadi koosseisus kuni Trident Juncture 2015 lõpuni välja.

„Õppusega võib rahule jääda, sai-me harjutada väga palju taktikalisi tegevusi oma liitlasüksustega ja ka-sutada vahendeid, mida me Eestis kasutada ei saa,“ ütles Balti pataljoni ülem kolonelleitnant Andrus Merilo õppuse lõppedes, pidades silmas õhu-toetusvahendeid, kaudtulevahendeid ja manöövreid toetavaid elemente, mille liitlaste üksused olid pataljonile allutatud.

Kolonelleitnant Merilo sõnul oli kõi-ge olulisem sujuv kommunikatsioon üksuste vahel, üksteisemõistmine ja

Brigaadi väljaõppefaasis harjutati katkematu mitmepäevase rünnakuoperatsiooni käigus erinevate lahinguülesannete täitmist Hispaania brigaadi koosseisus kuni Trident Juncture 2015 lõpuni välja.

NATO peasekretär Jens Stoltenberg koos Eesti ja Ameerika Ühendriikide sõduritega pärast külalistele ja ajakirjanikele korraldatud näidislahingut. Hispaanias San Gregorio treeningualal läbiviidud näidislahing sisaldas õhu- ja maaväe üksuste ühist rünnakuharjutust, milles osalesid tankid, soomukid, lennukid, helikopterid ning üle tuhande liitlasüksuste sõduri. Lisaks näidati linnalahingu elemente, pantvangi vabastamist ja langevarjudessanti.

SIIM

TED

ER

18

SÕD

UR N

R 6 (87) 2015

NATO

standardprotseduuride kattumise kont-roll. „Lõpptulemusena võib öelda, et me saame üksteisest hästi aru, meie tege-vused on väga sarnased ja me suudame ülesandeid efektiivselt täita koos kõigi liitlasüksustega,“ lisas ta.

Balti pataljoni Läti jalaväekompanii ülem kapten Arnis Mežlase sõnul on Balti pataljon küll varem palju kokku harjutanud ja seetõttu sujub koostöö hästi, kuid see oli esimene kord, kui tuldi kodust niivõrd kaugele. „Minu jaoks oli enamik siinseid õppetunde seotud maastikuga – näiteks liikumine

Suurel õppusel Trident Junture osales ka Eesti mereväe miini-jahtija Admiral Cowan, mis siirdus Cartagena sadamast

operatsioonialale Hispaania ranniku lähistel, kus osales koos teiste NATO 1. miinitõrjegrupi laevadega õppuse merelises operatsioonifaasis.

„Meie põhiülesanne siin õppusel on

öösel mägisel alal, järskude langustega mägedel. See oli katsumus, mis muutis plaane, ettevalmistusi ja kõike, mida sa teed,“ ütles kapten Mežals.

Balti pataljoni Leedu jalaväekompa-nii ülema kapten Darius Rubliauskase sõnul oli Trident Juncture’i tegevusskaa-la mitmekesine ja harjutusi oli väga pal-judes valdkondades – liikumine maasti-kul, tegevus lahingukontaktis, kaitse- ja rünnakuoperatsioonid. „Saime palju õppetunde, millega edasi tegeleda. Olen õppusega rahul ja ka minu sõdurid on rahul. Tahaksin lihtsalt tänada eestlasi

ja lätlasi koostöö eest,“ ütles kapten Da-rius Rubliauskas.

NATO peasekretär Jens Stoltenberg ütles Trident Juncture 2015 lõppedes, et sellised õppused näitavad NATO tugevust ning kinnitavad, et alliansi võimekused on reaalsed ja valmis te-gutsemiseks. „Ehkki meie eesmärk oli väljaõpe ja harjutamine, saadame me selge sõnumi kõigile meie rahvastele ja ka võimalikele vastastele. NATO ei otsi konfrontatsiooni, kuid me oleme valmis kaitsma kõiki oma liitlasriike,“ lisas Stoltenberg.

miinijahtimine, et teha suurtele laeva-dele meredessandi tegemiseks tee mii-nideks vabaks,“ rääkis miinijahtija Ad-miral Cowani komandör vanemleitnant Tanel Leetna enne Cartagena sadamast väljumist operatsioonialale Rota sada-ma lähedasel Hispaania rannikualal.

Mereväe lipulaeva miinijahtija Ad-miral Cowani pardal täitsid oma kaitse-

väekohustust ka kolm mereväe ajateeni-jat, kes olid ühed vähestest ajateenijatest, kes said NATO kümnendi suurimal õppusel osaleda. Need ajateenijad olid kokana mereväe lipulaeval teeninud vanemmadrus Vilmar Kaal ning relvas-tusmaadi ja -madrustena teeninud va-nemmadrus Rene Tammeorg ja madrus Artur Püvi.

Merevägi osales õppusel Trident Juncture miinijahtijaga Admiral Cowan

NATO 1. miinitõrjegrupi koos-seisus õppusel Trident Juncture osalenud mereväe lipulaev miini-jahtija Admiral Cowan peatumas Cartagena sadamas Hispaanias enne operatsioonipiirkonda siirdumist.

SIIM

TED

ER

19

SÕD

UR N

R 6 (87) 2015

NATO suurt õppust Trident Juncture külastanud Eesti kaitseminister Hannes Han-so vaatles Hispaanias San

Gregorio harjutusalal läbi viidud näi-dislahingut ja kohtus seejärel õppusel osalevate Eesti sõduritega, kellelt sai ülevaate õppuste käigust ja nende elu-olust Hispaanias.

„Mulle tundus, et kõigil oli tuju üle-val. Mehed on enesekindlad, teavad, mis on nende roll, ja oskavad sellega väga hästi toime tulla. Eesti sõdureid on suisa uhke vaadata siin,“ ütles kaitse-minister Hanso.

Kaitseministri sõnul annab suur õppus Eesti kaitseväelastele võimaluse oma kogemusi ja oskusi arendada ning harjutada nii Balti pataljoni siseselt kui ka koos teiste NATO liitlaste ja partne-ritega. Oluline ja vajalik on kaitseväele ka kogemus kogu vajaliku varustuse, tehnika ja sõdurite toimetamiseks ühest Euroopa otsast teise.

„Ma arvan, et me peame Eestis mõistma, et ei saa julgeolekut ainult tarbida, vaid peame ka ise panustama,“ ütles kaitseminister Hanso. „Kui liitlas-vägede kohalolek Eestis on meile oluli-ne, siis tuleb anda ka omapoolne panus ja näidata kõikidele NATO liikmesrii-kidele, kaasaarvatud Lõuna-Euroopa

Kaitseminister: Eesti sõdureid on suisa uhke vaadata siin

riikidele, et ka nende katsumused on meile tähtsad. Ma ei alahindaks ka seda, millise signaali sellised õppused välja-

poole saadavad. Ja ma pean siin silmas vastasmeeskonda üle meie idapiiri,“ li-sas kaitseminister Hanso.

Eesti suursaadik Hispaanias Ras-mus Lumi külastas NATO õp-pusel Triden Juncture osalevaid Eesti kaitseväelasi, tutvus Balti

pataljoni tegevusalaga ning logistika-elemendiga. Eesti saatkonna töötajad andsid olulise panuse kaitseväe etteval-mistustel osalemiseks suurel õppusel Hispaanias.

„Suursaadik ja tegelikult kogu saat-kond on aidanud selle õppuse etteval-mistamisele märkimisväärselt kaasa. Ilma nende abita oleks olnud väga ras-ke kõigi teenuste tagamist korraldada,“

ütles Eesti rahvusliku toetuselemendi ülem kapten Magnus-Valdemar Saar.

Juba eelmisel aastal alanud etteval-mistuste käigus otsiti kapten Saare sõ-nul abi mitmest kohast, kuid enim saadi abi saatkonnast. „Suursaadiku külaskäik on meie tagasihoidlik viis tänada saat-konda koostöö ja abivalmi suhtumise eest,“ lisas kapten Saar. Zaragoza läheda asunud Eesti rahvuslik toetuselement tagas õppusel Trident Jucture osalevate kaitse väelaste tagalatoetuse. Koos eest-lastega paiknesid samas laagris ka Läti ja Leedu toetuselemendid.

Saatkond aitas kaitseväge õppuse ettevalmistamisel

Kaitseminister Hannes Hanso vestlemas õppusel Trident Juncture osalevate Eesti kaitseväelastega.

Eesti suursaadik Hispaanias Rasmus Lumi.

SIIM

TED

ER

SIIM

TED

ER

20

SÕD

UR N

R 6 (87) 2015

KONFLIKT

LIIBANON nõuab Eesti sõdurilt mõtteviisi muutustLigi 20 aasta järel ÜRO rahuvalvesse naasmine nõuab Eesti sõdurilt mõtteviisi muutust, sest vastast harjumuspärasel kujul ei ole. Uute kogemuste kõrval peame hoolitsema, et senistest operatsioonipiirkondadest saadud oskused ei kaoks, kirjutab Afganistanis ja viimati Liibanonis kontin-gendi ülemana teeninud kapten Mario Lementa.

SÕD

UR N

R 6 (87) 2015

21

ALEK

SAN

DR

DU

BRO

VIN

RAHUVALVEMISSIOON

22

SÕD

UR N

R 6 (87) 2015

RAHUVALVEMISSIOON

Kahe aastakümnega on Eesti sõduri mõtteviis läbi teinud olulise muutu-se: kui kunagi alustasime rahuvalvemissioonidega Horvaatias ja Liibanonis,

siis 2003. aasta Iraagi operatsioon ja pärast seda pikalt kestnud NATO rah-vusvahelised julgeolekuabijõud (ISAF ehk International Security Assistance Force) Afganistanis on õpetanud Eesti jalaväelasele asümmeetrilistele ohtudele reageerimist, jalaväetaktikat ja erineva-te lahingutoetusvahendite kasutamist kaudtule relvadest õhuvahenditeni väl-ja. Tõenäosus nendel operatsioonidel kaasvõitleja kaotada oli suur. Liibanonis on ohud olemas, kuid tõenäosus, et kee-gi missioonilt elavana ei naase, on prae-gu siiski väike.

NATO SÕJALISED OPERATSIOONID JA ÜRO RAHUVAHENDAJA ROLLEi ole olnud lihtne pärast pikka ki-neetilise iseloomuga operatsioonides osalemist rahuvalve ülesannete juurde tagasi tulla, seda enam, et ligi poole esimesest Liibanoni lähetatud kontin-gendist moodustasid sõdurid, kel selja taga mitu rotatsiooni Iraagis ja Afga-nistanis. Siiski tuleb imetleda Eesti sõduri universaalsust ja paindlikkust, milleta oleks Liibanoni teenistustin-gimustega kohanemine olnud märksa keerulisem.

Kui vaatame NATO ja ÜRO ope-ratsioonide ÜRO julgeolekunõukogu mandaate, siis suuri erinevusi sealt ei leia. Näiteks on nii ÜRO Liibanoni rahuvalvemissiooni UNIFIL (United Nations Interim Force in Lebanon) ja NATO rahvusvaheliste julgeolekuabi-jõudude ülesannete seas nii stabiilsuse ja julgeoleku tagamiseks läbiviidavad operatsioonid kui ka koostöö koha-like relvajõududega (Liibanonis LAF e Lebanese Armed Forces ja Afganis-tanis ANA e Afghan National Army ning ANSF e Afghan National Security Forces).

Samuti hõlmavad mõlema organi-satsiooni operatsioonid kohalike kogu-kondade toetamist ja ülesehituspro-jekte. Kuigi rahuvalve ajaloost leiame näiteid, kus missioonidel on kasutatud oluliselt rohkem sõjalisi vahendeid kui praegu käimasoleval UNIFIL-i operat-sioonil, siis peamine erinevus NATO ja ÜRO operatsioonide vahel tuleneb siiski kahe maailmaorganisatsiooni eri-päradest. NATO kui sõjalis-poliitilise

liidu operatsioonide eesmärgid on alati olnud suures osas sõjalised.

Hiljem on NATO reageerimisväe (NRF e NATO Response Force) juur-de liidetud ka humanitaarülesandeid, kuid põhifookus on jäänud endiselt sõjaliseks. ÜRO eesmärk rahutagamis-missioonidega on olnud kriisiohje ja vahendaja roll. Samuti on ÜRO mis-sioonidel sügavalt humanitaarne taust. Humanitaarmissioonide, rahuvahen-damise ja -tagamisega kaasneb vajadus pooli mitte valida e neutraalsus.

Kui Afganistani operatsioon nõudis sõduritelt selgeid sõjalisi oskusi, siis Lii-banonis peavad sõdurid olema pigem diplomaadid, kes ennetavad ja hoiavad ära vaenulikku tegevust nii osapoolte vahel kui ka enda vastu. Alati pole selge, kes või mis võib olukorda eskaleerida ja kuidas võivad arengud jätkuda ning palju sõltub sellest, kuidas suudab iga üksikvõitleja või patrulli ülem olukorda hinnata.

Väiksemgi vihje erapoolikusest või paadi kõigutamine agressiivse tegevuse, kohalike elanike tülitamisega võib lõp-peda tagasilöökidega missiooni eesmär-kidele. Kui Afganistanis tuli patrulli või operatsioonile minnes arvestada rünna-kuga sinu vastu ja ala puhastamine vae-nulikust elemendist oli ISAF-i üksuste üks peamisi ülesandeid, siis Liibanonis on olukorda mõnes mõttes isegi komp-litseeritum – vaenlast ei ole, küll aga on ohtralt n-ö halle alasid ja siin hakkama saamine sõltub otseselt sõduri olukorra-teadlikkusest ja suhtlemisoskusest.

VAENUPOOLI JÄTKUBVaatamata sellele, et suurima ohuna näevad liibanonlased endiselt Iisraeli, jätkub erinevate vaenupoolte ja huvi-gruppide vahel hõõrdumisi. Kahe riigi

teravates suhetes on olulisim roll Hez-bollah’l ja Palestiina vastupanuvõitleja-tel. Ehkki Hezbollah’d kurnab oluliselt võitlejate saatmine Süüriasse toetamaks al-Assadi vägesid, on nende roll Iisraeli vastasena praegu siiski tugevam kui Pa-lestiina vastupanuvõitlejatel.

Lisaks relvadele on Hezbollah’l kogu riigis oluline poliitiline mõju, seda ra-hastatakse ja relvastatakse paljuski Iraani toetusel ja see suudab kohalikele elanikele pakkuda sotsiaalseid tagatisi, varustades haiglaid, ehitades teid ja ta-gades heaolu piirkondades, kuhu nõrga majandusega riigi tugi ei jõua.

Paralleelselt suur roll on Liibano-ni relvajõududel ja teistel julgeoleku-organitel, kes peavad suutma tagada riigis turvalisuse, kuid kelle autoriteedi maksma panemist takistab osapoolte paljusus ning huvid, mis väljenduvad ühistes vaenlastes, olgu nendeks siis Iis-rael või ISIS. Viimase vastu võideldakse ühiselt riigi ida- ja põhjaosas. Üksteisest läbipõimunud keerulistes suhetes on ra-huvalvajatel kohati raske orienteeruda.

Olukorda pingestavad ka erinevate usukogukondade suhted, džihadistli-kud grupeeringud ja Süüria põgenikud. Erinevalt Palestiina põgenikest ei ela süürlased, keda erinevatel hinnangutel on Liibanonis praegu kuni 1,5 miljonit, laagrites, vaid üle kogu riigi. Umbes 4 miljoni suuruse rahvaarvu juures koor-mab selline põgenike arv kogu riigi ma-jandust ja tekitab pingeid.

Afganistanis oli olukord sõduri jaoks oluliselt selgem: vastane oli Taliban ning nende toetajad. ISAF-i sõduri jaoks piirdus hall ala arusaamises, kas oleta-tav vastane toetas Talibani või mitte ja vaenuliku tegevuse puhul ei jäänud üle muud kui vaadata ning lasta.

Liibanonis peitub edu paljuski aru-saamises, mida kohalik tegelikult mõtleb ja kuidas ta suhtub võõra riigi sõduris-se. Tähelepanuväärne sarnasus mõlema piirkonna kohalike elanike puhul on teadmine, kellel on alal piisav mõjujõud. Nii nagu Afganistani kohalikud olid veendunud, et pärast liitlasjõude tuleb Taliban tagasi, elatakse Lõuna-Liibano-nis teadmises, et rahuvalvajad võivad piirkonnas küll olla, kuid Hezbollah’l on siiski piisavalt suur mõju ja autoriteet.

Näilise rahu varjus hõõgub Liibanoni ja Iisraeli suhetes mõlemapoolne kätte-maksuiha, mis erineb Afganistanist, kus kohalike eesmärk oli rahu, olgu selle toojaks kes tahes. Seetõttu korraldavad osapooled üksteise vastu regulaarseid raketirünnakuid. UNIFIL-i missioonil

Mario Lementa KAPTEN

KVÜÕA TAKTIKAÕPETAJA

Liibanonis vaenlast ei ole, küll aga on ohtralt nö. halle alasid ja hakkama saamine sõltub otseselt sõduri olukorrateadlikkusest ja suhtlemisoskusest.

SÕD

UR N

R 6 (87) 2015

23

on ligi 40 aasta jooksul elu kaotanud 308 sõdurit ja tsiviilteenistujat, kellest suurem osa ei ole hukkunud otseses kontaktis, erinevalt Afganistanist, kus kaotas elu ligi 3500 liitlasriigi sõdurit.

RAHUTAGAMINE VERSUS SÕJAPIDAMINESüdamete ja meelte võitmine on võtme-sõnad nii Liibanonis kui ka Afganistanis ning sõdurite sõbralik hoiak kohaliku elanikkonna suhtes on üksuste jaoks oluline hakkamasaamise tegur.

Tavapärasesse patrulli minnes ja praegust Liibanoni ohutaset arvestades näevad sõdurid Afganistanis ja Liiba-nonis välja erinevad. UNIFIL-i sõdur ei kanna rutiinses patrullis raskeid kuuli-veste, põlvekaitsmeid, kiivreid. Rel-vastusest on olemas küll automaat ja püstol, aga neid tuleb kanda nii, et see ei paistaks kohalikele agressiivne. Koha-like elanikega suheldes ei ole soovitatav kanda ka näiteks päikeseprille, sest seda võidakse tõlgendada silmside vältimise-na, see võib mõjuda solvavana.

Üksuste peamised ülesanded on mõ-lema operatsiooni puhul põhiolemuselt sarnased – patrullide läbiviimine ja oma

lemist, sest erinevad riigid panustavad koostööprojektidesse erinevalt. Nii osa-leb missioonil riike, kellel pole ühispro-jektide jaoks üldse raha ette nähtud, kui ka riike nagu näitkeks Lõuna-Korea, kes on tsiviil-sõjalise koostöö projektid võt-nud enda prioriteediks ja võitnud selle-ga kohalike lugupidamise.

Koostöö Liibanoni relvajõududega on üks UNIFIL-i peamistest ülesanne-test ja kuigi Liibanoni armee pole veel parimal viisil varustatud ning välja õpe-tatud, peavad kohalikud neist üldjoontes lugu. Tõlgi abil saab sõduritega vabalt suhelda, nad on patriootlikud ja uhked oma teenistuse üle. Üksused, kellega Eesti rühmal kokkupuuteid, on parema väljaõppega ja distsiplineeritumad kui Afganistani armee sõdurid. Erandiks on ramadaani periood, kus võis juhtuda, et ilmselt paastumisest tingituna näiteks kahetunnisest jalgsipatrullist pool vee-deti oliivipuu all elust-olust rääkides.

Üheks suuremaks ohuks sõduritele olid Afganistanis isetehtud lõhkesead-med ehk IED-d. Kontakti sattudes pol-nud harvad juhused, kui mehed ei var-junud enne, kui olid veendunud, et ei hüppa IED-le. Liibanonis on IED-rün-

Eesti kaitseväelaste üks ülesandeid on patrullida koos Liibanoni relvajõudude üksustega Liibanoni ja Iisraeli eraldava sinise joone lähedal, kus Yarouni mets on üks tundlikemaid alasid Soome–Iiri pataljoni vastutusalas. Hezbollah on metsa kasutanud laskemoonapeidikute ja raketipositsioonide loomiseks, Yarouni metsas on ÜRO üksustel võimalik patrullida ainult koos kohaliku armeega.

vastutusalas domineerimine. Erinevused tulevad just patrullide läbiviimises. Afga-nistanis oli põllule liikuv üksus iseenda peremees, valides marsruute ja tegevusi oma parema äranägemise järgi. Liiba-nonis on patrulli käed rohkem seotud ja patrulliülemal otsustusvabadust sisuliselt pole. Enamik patrulle liiguvad masinate-ga mööda üldkasutatavaid teid, vältides eramaid ja austades eraomandi puutu-matust, seetõttu ei tehta ka läbiotsimisi.

Afganistanis oleks sellised operat-sioonid olnud mõeldamatud. Kui aed või müür parema vaatluse saavutami-seks operatsiooni käigus maha sõide-ti, siis tegeleti kahjude korvamisega hiljem. Erinevalt Afganistanist eelneb Liibanonis tsiviil-sõjaline koostöö (CI-MIC) tihti taktikalisele tegevusele. Kui Afganistanis oli eesmärk eelkõige ope-ratsiooni läbiviimine, siis Liibanonis tuleb arvestada, et eraomandi puutuma-tust rikkuda ei tohi.

Kuigi ÜRO viib Liibanonis tsiviil-sõ-jalise koostöö projekte ellu tsentraalselt, on suur osa neist ka missiooni üksus-tega panustavate riikide kanda. Kohati tekitab see erinevate pataljonide vas-tutusalades kohalike ebavõrdset koht-

ROLA

ND

MU

ROF

24

SÕD

UR N

R 6 (87) 2015

nakud harvad, eriti UNIFIL-i alas. Miini väljad on varasemast sõjategevu-sest küll olemas, kuid need on teada ja üldiselt märgistatud.

Kuigi vahel juhtub, et traktorist põl-lul miinile sõidab, siis enamasti lõhke-vad miinid ise kulupõlengute ajal, seda küll märgistatud aladel ja suuremaid purustusi tekitamata. Lahingupioneeri-del pole jalgsipatrullis põhjust olla esi-mesed ja metalliotsijad on maasturis või soomukis kaasas igaks juhuks.

Liibanonis tehakse pea 2/3 patrulli-dest öisel ajal, sest aja jooksul on tekki-nud muster, kus vaenupooled kasutavad pimedust oma tegevuse katteks, paigu-tades ümber näiteks laskemoona või relvi, samas kui Afganistanis viidi öö-sel läbi ainult suuremaid operatsioone ja rutiinsed patrullid toimusid päeval, sest siis oli võimalik avastada paremini nii vaenulikku tegevust kui ka isetehtud lõhkeseadmeid.

15. SAJAND VERSUS 21. SAJANDMõlemad missioonipiirkonnad on asu-koha tõttu keeruka ajalooga. Korduvad sõjalained on jätnud oma jälje, kuid Lii-banon on kultuuriliselt mitmekesisem ja nüüdisaegsem.

Helmandis, eestlaste teenistuspiir-konnas Afganistanis, võis kohati tundu-da, et oled sattunud 15. sajandisse, mis moslemikalendri järgi nii ka on. Ainu-kesed, mis nüüdisaega reetsid, olid ko-halike mobiiltelefonid, üksikud valged sõiduautod ja 125-kuubikulised moo-torrattad, mida sõdurite keeles tunti Ta-libani bike’idena.

Helmandi kohalike jaoks oli suur asi sattuda naaberkülla või provintsi-keskusesse. Kohalikud ei teadnud oma vanust ja see tuli välja selgitada küsit-lusega, mille tulemus parimal juhul oli pluss-miinus viis aastat. Samuti oli neid väga kerge mõjutada eurooplase jaoks täiesti utoopiliste väidetega. Näiteks ütlesid Talibani liikmed kohalikele, et „sissetungijad“ saavad fotoaparaadiga pilti tehes varastada fotografeeritava hinge. Samuti võisid kohalikud uskuda, et päikeseprillidega näevad sõdurid läbi riiete.

Lõuna-Liibanonis sõidavad seevastu ringi luksusautod ja majad näevad väl-ja nagu villad. Inimesed toimetavad nii, nagu me harjunud oleme, kuigi ka siin võivad kontrastid olla juba ühe tänava lõikes suured ning jõukuse kõrval koh-tab ka äärmist vaesust.

Rahuvalvajatega suheldakse ena-

masti sõbralikult, paljud, eriti kristla-sed räägivad inglise või prantsuse keelt. Moslemid, nii šiiidid kui ka sunnid, on nii suhtlemises kui ka riietuses konser-vatiivsemad. Erinevalt Afganistanist on kohalikud väga hästi kursis sellega, mis toimub nende kodukülas ja ka kogu rii-gis ning regioonis laiemalt.

Kuigi Liibanon paistab nüüdisaegse-na, siis ühiskonnas levinud mõttemallid pole ajale veel järele jõudnud. Kõige selgemalt paistab see silma näiteks liik-luskultuurist, kus eluga riskimine tun-dub kohati eesmärk omaette. Samuti on nähtavad tarbimisühiskonna tunnused, mis väljendub peamiselt suurtes kogus-tes koristamata prügis. Sel aastal suleti riigi üks suuremaid prügimägesid, mille tõttu jooksis kokku pea kogu pealinna Beiruti prügimajandus. Prügivastased meeleavaldused ähvardasid kukutada valitsuse ja muuta senist sekulaarset valitsemissüsteemi.

SOBIB ESIMESEKS MISSIOONIKOGEMUSEKSAfganistanis teenisime koos brittidega ja vähesemal määral puutusime kokku ka ameeriklaste ja taanlastega. Liibano-nis kohtub Eesti sõdur kümnete teisest rahvusest ja kultuuriruumist sõjaväe-

RAHUVALVEMISSIOON

Liibanoni armee sõdur jälgimas olukorda pealinna Beiruti Hezbollah’ lippudega täitunud tänaval pärast novembris aset leidnud plahvatusi, milles kaotas elu 44 inimest, üle 200 sai vigastada linnaosas, mida nähakse Hezbollah’ tugipunktina. Vastutuse plahvatuste eest võttis ISIS.

AZIZ

TAH

ER /

REU

TERS

Eesti üksus Liibanonis

Alates 2015. aasta maist teenivad Eesti jalaväerühm ja staabiohvitserid UNIFIL-i läänesektoris, aastatel 1996-1997 teenis Eesti jalaväekompanii missiooni idasektoris.

Missioon: ÜRO rahuvalvemissioon Liibanonis (UNIFIL), üle 10 000 sõjaväelase ja tsiviilametniku, 40 riigistÜlesanne: Iisraeli-Liibanoni eraldava sinise joone ja ümbritsevate alade olukorra jälgimine, koostöö Liibanoni relvajõudude ning kohalike kogukondadegaÜksus: 2 brigaadisuurust üksust – ida- ja läänesektor (sh Soome–Iiri pataljon koos Eesti jalaväerühmaga)Pataljoni juhtriik: SoomeKoosseis: u 300 Soome (sh u 250 reservväelast), u 200 Iiri ja u 40 Eesti kaitseväelastPõhibaas: UNP 2-45, At Tiri, Lõuna-LiibanonPatrullbaasid: UNP 6-50, UNP-6-52 sinisel joonel

SÕD

UR N

R 6 (87) 2015

25

Mida Eesti ja Soome sellelt missioonilt saavad, millest võiks kasu olla ka kodus?

Soome kaitsevägi toetub reservsüsteemi-le ja see missioon on üks viis jätkata ajatee-nijate väljaõpet siis, kui nad on juba reservi arvatud. Pärast kuuekuulist teenistust siin on nad kodus esineda võivateks katsumusteks palju paremini ette valmistatud nii üksikvõit-leja, jao- kui ka rühmatasemel.

Juhtriigina saame siit ka suurema-te rahvusvaheliste üksuste juhtimise kogemuse. Soomes oleme selle kogemuse peaaegu kaotanud, oleme saatnud väikseid üksusi siia ja sinna, näiteks Rootsi pataljo-ni. Majanduslikel põhjustel peame ilmselt oma otsi siin kokku tõmbama ja piirduma kompaniitasemega.

Lisaks annavad sellised operatsioonid võimaluse testida näiteks oma sidesüs-teeme, aga ka kõike muud, mida me kodus igapäevaselt sellises mõõtmes teha ei saa.

Eesti sõduri mõtteviis on suuresti mõjuta-tud Iraagi ja Afganistani operatsioonidest. Mida peaksime silmas pidama Liibanoni rahuvalvemissioonil?

Kolonelleitnant Kari Kaakinen, Soome–Iiri pataljoni ülem

Kõigil üksustel, kes siia missioonile tulevad, on oma n-ö hoiak, oma taust. Eesti üksused on väga professionaalsed ja küsi-mus on pigem selles, kuidas me neid oskusi suudame ära kasutada. Professionaalsele sõdurile ei ole rahuvalvaja amet keeruline ja nad teavad ka siis, kui midagi juhtub, mida teha.

Rutiinid on muidugi eraldi küsimus, kui oled harjunud tegelema iga päev impro-viseeritud lõhkekehadega, siis see ei ole praegu selle missiooni olemus.

Millised olid teie ootused eeslaste üksuse suhtes ja millisena näete neid nüüd, kus olete juba üksjagu koos töötanud?

Mäletan, kui olime kevadel Säkyläs Pori brigaadi juures väljaõppel ja üksustel soovitati jälgida kindlat marsruuti. Eestlaste patrulli ülem keelas selle ära, sest teel võib olla varitsus. Siis sain aru, et meil on tegu professionaalsete sõduritega, kes mõtlevad teistmoodi kui võib-olla ülejäänud üksused, keda ÜRO missioonidele üldse saadetakse.

Mulle meeldib Eesti üksuste suhtumi-ne – kui küsin ülematelt, kas teil probleeme ka on ja saan eitava vastuse, siis alguses ma kahtlesin, kas nad ikka vastavad mulle au-salt, et ei ole. Samas kui vaatan Soome ük-suste probleeme, siis tihti on need näiteks sellised, et miks saun on liiga külm. Teil on kas väga hea süsteem, et selliseid küsimusi ennetada, või neid küsimusi lihtsalt ei teki.

Küsis Roland Murof

lastega. Kui Afganistanis toimus ena-mik koostööst kompanii ja kõrgemal tasemel ning sõduri tasemel oli teise riigi sõduriga kokkupuuteid vähem, siis Liibanonis tehakse koostööd juba jao ja rühma tasemel.

UNIFIL-is on meie lahingupioneerid saanud kogemusi vahetada Soome, Iiri, Kambodža ja Hispaania ning paljude teiste riikide demineerimismeeskon-dadega, staabiliikmed koordineerivad tegevusi brigaadiga. Kogu keskkond nõuab juba jao tasemest inglise keele valdamist, et toime tulla igapäevaüles-annete täitmisega.

Pool aastat on üsna piisav aeg mitme riigilises pataljonis rahvuste ja mõtteviiside erinevusest aru saamiseks. Kui iirlane on loominguline ja täidab ülesandeid oma äranägemise järgi, siis soomlane üritab piinlikult kõike ju-hendi järgi teha ja kurdab, kui raske see on. Eestlane vaatab juhendit, tõdeb, et see on keeruline, täidab ülesande ära ning koostab samal ajal uue ja parema juhendi.

Soomlastest on pea kaks kolman-dikku missioonil viibijatest iga eluala reservväelased kokkadest kuni tuletõr-jujateni välja. Õppustel on hea vaadata, kuidas tsiviil taustaga meedikud, pääst-

jad ning tavalised reasõdurid ühise ees-märgi nimel töötavad.

Eestlasi on siin võrreldes suurema-te rahvustega kordades vähem ja kui me suuruselt silma ei paista, siis jääme meelde sellega, kuidas me asju teeme. Pärast kolmandat missioonikuud oli nii iirlastel kui ka soomlastel selge, et nad tahaksid rohkem koostööd teha eestlas-tega kui üksteisega. Kaks ühist tunnust on kõigil kolmel rahvusel. Esiteks loeb see, mida teised sinust arvavad ja teiseks on kõik uhked, et nad on just iirlased, soomlased või eestlased.

Afganistani ja Liibanoni operat-sioonidel on palju olemuslikke sar-nasusi, kuid sõduri häälestatus ja

mõtteviis Liibanonis peab olema paindlik ja äärmiselt olukorrateadlik. Afganistanis polnud vastasel tohutul hulgal relvastust, millega oleks saanud ISAF-i üksusi oluliselt peatuma panna või tagasi lüüa. Vale samm Liibanonis võib kaasa tuua võimsate täppisrelva-de kasutamise vaenupoolte vahel, kus sihtmärgiks võib saada ka UNIFIL-i sõdur.

Rahuvalvemissioonide tarbeks ei pea tingimata loobuma nn rohelisest jao taktikaväljaõppest. See on toetav ja täiendav abinõu üksuse võimeku-sele. Küll aga peab varakult õpetama olukorra teadlikkust ja harjuma mõtte-viisiga, et rahu ei saa tagada ainult sõ-jaliste oskustega. Rahu säilitamine on sõjapidamisest oluliselt keerulisem ja komplekssema iseloomuga.

Liibanon sobib hästi oma esimesele missioonile suunduvale sõdurile. Sa-muti saame siit kogemusi teenides koos naabrite soomlastega, kellega koostöö võib vajalikuks osutada ka kodus.

Rahuvalvesse panustades peame aga kodumaal hea seisma selle eest, et Iraa-gist ja Afganistanist saadud oskused ei ununeks ning kaks erinevat kogemust tuleksid võrdselt kasuks meie oma riigi kaitsmisel.

Afganistan on õpetanud Eesti jalaväelasele asümmeetrilistele ohtudele reageerimist, jalaväetaktikat ja erinevate lahingutoetusvahendite kasutamist kaudtule relvadest õhuvahenditeni välja.

26

SÕD

UR N

R 6 (87) 2015

RAHUVALVEMISSIOON

L ähis-Idas oleme sel aastal näinud mitut olulist sünd-must – Süüria konflikti arengud, Iraani tuumaleppe sõlmimine, viimased sünd-

mused Gaza sektoris ja Beirutis. Milli-sena hindate praegust olukorda Liiba-nonis ja naabruses olevates riikides?

Olukord Lähis-Idas on meie jaoks viimase aja keerulisemaid ja muret-tekitavamaid. Kui vaatame asju lähe-malt, siis näeme, et arengud on omava-hel väga tihedalt seotud. Mitu osapoolt on kaasatud mitmesse käimasolevasse rahvusvahelisse konflikti, kas püüdlus-tega neid lahendada või hoopis õli tulle valada.

Milliseid katsumusi seab praegune olukord ÜRO rahuvalvemissioonile Liibanonis?

UNIFIL-i missioonil on ligi 38-aas-tane ajalugu ja me oleme nende aasta-

Imran Riza: Eestlaste teadmised tulevad ÜRO-le Liibanonis kasuksAjakiri Sõdur rääkis ÜRO Liibanoni rahutagamismissioo-ni asejuhi Imran Rizaga maailmaorganisatsiooni rahuope-ratsioonide tulevikust ja sellest, mida annab väikeriikidele nagu Eesti panus nende töösse.

Roland Murof LEITNANT

ÜRO Liibanoni rahuvalvemissiooni asejuhi Imran Riza sõnul jääb rahuvalve pelgalt plaastriks haaval, kui sõjaliste üksuste kohaloluga ei kaasne poliitilist protsessi.

ROLA

ND

MU

ROF

SÕD

UR N

R 6 (87) 2015

27

te jooksul läbi teinud üksjagu muutusi. Pärast 2006. aasta sõda on UNIFIL-is oluliselt rohkem panustajaid, sealhulgas NATO riikidest. Üldjoontes võib UNI-FIL-i pidada ÜRO edulooks. Kui võrd-leme, milline oli Lõuna-Liibanon enne Iisraeli vägede tagasitõmbumist 2000. aastal ja nüüd, siis näeme, et olukord on oluliselt stabiilsem.

Lõuna-Liibanon vajab endiselt tähele panu, kuid üldine olukord on rahulik ja ma usun, et UNIFIL-il on siin oluline roll. Me oleme saavutanud osapoolte usalduse, kindlasti ei ole see võimalik ilma kohaliku kogukonna toetuseta.

UNIFIL-i jaoks on seis üsna oma-pärane ja mul on hea meel, et vaatamata ebastabiilsusele kogu regioonis ei näe me seda Lõuna-Liibanonis ning siinne piirkond on praegu üks rahulikumaid üldse.

Kas ümberkaudsed konfliktid hak-kavad mingil hetkel mõjutama ka olukorda Lõuna-Liibanonis?

Selle aasta jaanuaris aset leidnud Hezbollah’ rünnak meie operatsiooni-alast oleks võinud eskaleeruda, kuid suutsime seda siiski vältida.

Oluline on märkida kahte tõika. Es-malt näitab selline rünnak ohte, mis on endiselt olemas, ja seda, kui õrn rahu siin tegelikult on. Teisalt näitab see meie koordinatsioonivõimekust ja häid suh-teid kahe osapoolega, mis võimaldas vältida olukorra eskaleerumise ning hoida asju kontrolli all.

Me oleme kahtlemata vägagi mõju-tatavad arengutest, mis leiavad aset üm-berkaudsetes riikides, aga ka ainuüksi meie operatsioonialast väljas siin Liiba-nonis, iseäranis Golanil; lisaks kõik, mis toimub Iisraeli ja Palestiina vahel, sünd-mused Põhja-Liibanonis, ka Liibanoni idapiir. Peame olema väga valvsad kõige suhtes, mis toimub nii Liibanonis kui ka ümberkaudsetes riikides.

Millisena näete Iisraeli ja Liibanoni suhteid?

Liibanon ja Iisrael on endiselt amet-likult sõjas. Me püüame siin kahe riigi vahel luua usaldust ja seda viisil, kuidas me sinise joone vahejuhtumitega tege-leme. Üks meie saavutusi selles osas on kolme osapoole kohtumised, mis leia-vad aset umbes iga kuue nädala tagant ja kus me käime ükshaaval läbi kõik vahejuhtumid.

See, et me toome regulaarselt ühe laua taha, ühte ruumi mõlema osapoo-

le esindajad ja lihtsalt räägime mõlema poole mured üle, on äärmiselt oluline kahe poole vahel usalduse loomisel ja rahu säilitamisel.

Riikidel on erinevad põhjused, miks nad ÜRO rahuvalvemissioonidesse panustavad. Eesti valitsus on öelnud, et UNIFIL-i missiooni panustamisega aitame hoida olukorda Lähis-Idas stabiilsena ning see omakorda aitab vältida täiendavat põgenike voolu Euroopasse. Olete pikaaegse kogemu-sega ÜRO töötaja. Kuidas mõjutavad Süüria sündmused olukorda naaberrii-kides Liibanonis ja Jordaanias?

UNIFIL ei tegele küll otseselt Süü-ria põgenikega, see on ÜRO pagulaste ülemvoliniku ameti (UNHCR) vald-kond, kuid kaudselt puudutab ka meid. Mida rohkem rahvusvaheline kogu-kond aitab kaasa olukorra lahendamise-le riikides nagu Liibanon ja Jordaania, aga ka Süürias endas, seda rohkem tekib võimalusi inimestel ellu jääda nendes kohtades, kus nad praegu on, ja vähe-neb risk, et nad võtaksid ette ohtliku teekonna Euroopasse.

Ma julgen öelda, et UNIFIL-i kohal-olu siin Lõuna-Liibanonis on loonud olukorra, kus inimesed ei pea lahku-ma, nad ei pea emigreeruma. Siinne piirkond on näinud tohutut inimeste lahkumist ligi 30 aasta jooksul ja see suundumus on nüüdseks pöördunud. Lõunas on ka palju rohkem turiste, kes on peamiselt liibanonlased, kes elavad teistes riikides, kuid julgevad nüüd siia tagasi tulla.

Pärast aastaid kineetilisi operatsioone osaleb Eesti taas rahuvalves. Millest me teadlikud peaksime olema ja mida saavad väikeriigid nagu Eesti ÜRO tegevusse panustamisest?

Rahuvalvajad on väga suures osas diplomaadid, nad peavad suhtlema ko-haliku kogukonnaga, aga nad on teatud mõttes ka näiteks meediaeksperdid, kes peavad olema suutelised olukorda hindama, et rahu säilitada. Rahuvalva-mine on tänapäevases maailmas muu-

tumas oluliselt mitmetahulisemaks ja saab olla edukas ainult koos teiste rahupüüdlustega.

Liibanon kogu oma keerukuses on hea näide, sest siin on üksjagu ÜRO agentuure, mis kõik kannavad hoolt eri-nevate tahkude eest, kuid kõigi ühine püüdlus on siiski stabiilsus riigis. Samu-ti teeme me omavahel koostööd ja loo-me ühiseid strateegiaid.

Me kohtume usuliidrite, kohalike omavalitsuste juhtide ja vabakondade esindajatega. See on tegevus, mis toimub kõigil tasanditel – missiooni peakorteri, pataljoni kuni üksiku rahuvalvaja tasan-dini välja. Sõdurite jaoks on see kogemus omaette, aga laiem eesmärk on panna kohalikke mõtlema, et alternatiiv aasta-tepikkusele konfliktile on olemas.

Mitmed analüüsid näitavad, et rahu-valve on tänapäeval üks kuluefektiivse-maid viise rahvusvahelisse julgeolekus-se panustamiseks.

ÜRO korraldas äsja New Yorgis aset leidnud peaassamblee raames rahuvalveteemalise konverentsi ja püüab rahuvalvet taas reformida. Mis on selle taga ja mida siin saavutada püütakse?

Siin on kaks suuremat eesmärki. Es-malt on missioonide arv eelkõige Aaf-rikas viimastel aastatel suurenenud. Maailmas on praegu konflikte rohkem kui varem ja vajadus rahuvalveoperat-sioonide järele on suurem. Teisalt me püüame rahuvalvet reorganiseerida nii, et koostöö kohalike organitega oleks suurem. Uue lähenemise võtmesõna on koostöö.

Samuti püüame üle vaadata, mis on rahuvalveoperatsioonide ajaloos toimi-nud hästi ja mis mitte. ÜRO peasekre-täri Ban Ki-mooni juhtimisel valminud raport toob välja nii mõnegi soovituse. Neist ühena märgitakse näiteks, et rahu-valve ei saa kunagi olla kuigi efektiivne, kui sellega ei kaasne poliitilist protses-si. Ilma selleta jääb rahuvalve pelgalt plaastriks haaval ja konfliktide algpõh-juste lahendamiseni ei jõuta.

Mulle tundub, et praegu on õige aeg muutusteks ja mul on hea meel näha mitmete riikide valmisolekut panustada nii rahuvalve reformimisse kui ka rahu-valvesse üldse.

Milline on UNIFIL-i eesmärkide saa-vutamisel erinevate tsiviilprojektide roll?

Me kutsume oma tsiviilprojekte QIP-iks (Quick Impact Projects) ja meil on

Mitu osapoolt on kaasatud mitmesse käimasolevasse rahvusvahelisse konflikti, kas püüdlustega neid la-hendada või hoopis õli tulle valada.

28

SÕD

UR N

R 6 (87) 2015

RAHUVALVEMISSIOON

nende jaoks väike eelarve. Püüame koostöös kohalike omavalitsustega leida valdkondi, mis kõige enam vajaksid pa-nustamist. Projektid aitavad meil hoida sidet kohaliku kogukonnaga. Et eelarve on väike, siis püüame projekte jaga-da nii, et need ei kattuks projektidega, mida teevad panustavate riikide üksu-sed iseseisvalt.

Mõne riigi rahaline panus on mär-kimisväärselt suurem, kui see, mida me suudame pakkuda tsentraalselt. Nende projektide mõte on aidata Liibanoni keskvalitsust valdkondades, mille jaoks neil endil raha ei jätku. Kui vaatame praegust Liibanoni valitsuskriisi, siis tekib vaakum, kus eelkõige kannatavad inimeste esmavajadused, mis loob alge ebastabiilsusele.

Millist tüüpi projektidega on tegu?

Peamiselt on need seotud joogivee, tervishoiu, hariduse aga ka keskkon-nateenustega. Viimane on Liibanonis suur probleem. Tihti on kohalikel oma-valitsustel puudus hoopis projektide juhtimise kogemusest. Saame siin jaga-da oma teadmisi ja oskusi.

Mida saaksid riigid, kes juba praegu panustavad üksustega UNIFIL-i rida-desse, veel ära teha?

Üks kõige tähtsamaid valdkondi, mis tuge vajab, on kahtlemata Liibanoni relvajõud. Ka siin ei pruugi toetus olla suur. Lõpetasime äsja projekti ühe Eu-roopa riigiga, mis oli seotud Liibanoni relvajõudude üksustele olmetingimuste loomisega meie operatsioonialas. Pro-jekti maksumus oli orienteerivalt 60 000 dollarit. See ei ole suur raha, aga selle mõju ei tasu alahinnata – see mõjub hästi siinsete üksuste moraalile.

Liibanoni armee on praegu üsna koormatud tegevustega idapiiril ja põh-jas. Lõunas peaks neil olema kolm bri-gaadi, aga on vähem kui kaks. Armee roll on oluline, sest riigis tunnetatakse nende ühendavat jõudu, kuna nad ei ole usupõhine organisatsioon. Siin lõunas on Liibanoni relvajõud meie peamine partner ja riigid saavad panustada ka neile antavasse väljaõppesse.

Milline on UNIFIL-i demineerimis-võimekus, arvestades viimaste aega-de konflikte?

Meil on Liibanonis tõepoolest väga tugev demineerimiskompetents. Sinine joon pole veel täies ulatuses markeeri-tud ja siin on oma osa ka demineerijatel, kes pärast läbirääkimisprotsessi märgis-tatavad alad lõhkekehadest puhastama peavad. Mujal kui oma operatsioonialal me lõhkekehade kahjutustamisega ei tegele ja see jääb peamiselt Liibanoni demineerimiskeskuse ja mingi osa ka ÜRO demineerimisteenistuse (UN-MAS) kanda.

Eesti on pärast ligi 20 aastat liitunud UNIFIL-iga. Kui rahul olete te praegus-te üksuste arvuga?

Ma arvan, et meil läheb päris hästi, kui arvestame kõike seda, mis maailmas praegu toimub. Peame hoolitsema selle eest, et kasutame siin teenivaid üksusi ka maksimaalselt ära, selleks oleme oma tegevust oluliselt suurendanud.

Oleme väga rahul, et Eesti on taas otsustanud meiega liituda ja nende kogemustega, mida Eesti sõdurid siia toovad. Alles mõnda aega tagasi asus ka minu alluvuses tööle Eesti ohvitser, kes hakkab tegelema sinise joone kõige tundlikumate teemadega. See puudutab eelkõige uurimisi, mis tuleb sinise joone rikkumiste korral läbi viia, aga ta aitab meid ka kolme osapoole kohtumiste ettevalmistamisel.

UNIFIL on üsna kompleksne mis-sioon, kus hakkama saamiseks on eel-nevaid kogemusi vaja ja me näeme, et Eestil on teadmisi pakkuda.

Selle aasta jaanuaris aset leidnud Hezbollah’ rünnak meie operatsioonialast oleks võinud eskaleeruda, kuid suutsime seda siiski vältida.

ÜRO-l on Liibanonis arvestatav demineerimiskompetents ja selles vallas näeb koostöövõimalusi maailmaorganisatsiooniga ka NATO. Sügisel New Yorgis aset leidnud rahuvalvekonverentsil märkis NATO peasekretär Jens Stoltenberg ühe võimalusena demineerimis- ja improviseeritud lõhkekehade alase info ning spetsialistide vahetamist.

ROLA

ND

MU

ROF

SÕD

UR N

R 6 (87) 2015

29

Eesti on Kirde-Euroopas asuv NATO liikmesriik, mille kolm naabrit neljast suhestuvad vägagi erinevalt NATO kollektiivkaitsesse ja on ka oma riigikaitse-

ning julgeolekumudeli rajanud teistele alustele. Eesti riigikaitsesüsteem on üles ehitatud reservarmee põhimõttel, mis koostoimes liitlassuhetega tagab vajali-ku heidutuse ja vajadusel ka meetmed riiki ähvardava ründe ennetamiseks või tõrjumiseks. Oleme piiratud ressurssi-dega riik, mille tõhusat kaitsmist ei soosi geograafilised, poliitilised, looduslikud ega ka majanduslikud tegurid. Seepärast on igal siinsel elanikul, organisatsioonil ja ettevõttel märkimisväärne osa selles, et piirkond püsiks stabiilse, turvalise ja jätkusuutliku elukeskkonnana.

EESTI KEERULINE RIIGIKAITSEKohustuslik kaitseväeteenistus tagab igal aastal kaitseväe sõjaliste võimete tootmiseks ja alalhoidmiseks vajalikus mahus kutsealuste suunamise sõjalisele väljaõppele ajateenistuses.

Ajateenijad omandavad väljaõppe käigus nii üksikvõitleja oskused kui ka teadmised tegutsemiseks tervikliku ük-susena. Järgneva reservteenistuse jook-sul on võimalik õpitut värskendada ja õppekogunemiste abil kinnistada. Väi-kese riigi jaoks on selline mudel mõist-lik. Eesti keeruline julgeoleku poliitiline kontekst eeldab, et meie pingutustel iseseisva kaitsevõime arendamisel

peab olema reaalne sõjaline tähendus. 1,3  mln elanikuga NATO ja Euroopa Liidu piiririigil paraku muid alterna-tiive usutava ja sõjaliselt tähendusliku kaitsevõime ülesehitamiseks ei ole.

REFORMITUD RELVAJÕUDUDE JÄTKUSUUTLIKKUSESTViimase kahekümne aasta jooksul on paljud riigid Euroopas reforminud oma relvajõude, kujundades neid külma sõja järgselt toimunud muutuste lainel pigem ekspeditsioonijõudude suunas, mida kasutada rahvusvahelistel ope-

ratsioonidel. Eesti on samal ajal tõesta-nud, et üks ei välista teist – reservarmee põhimõttel loodud sõjaline võimekus täiendatuna elukutselise komponendi-ga on meil võimaldanud edukalt ette valmistada nii üksusi Eesti sõjaliseks kaitseks kui ka täita liitlaskohustusi rahvusvahelistel operatsioonidel. Neist saadud kogemused moodsast sõjapida-misest antakse sõjakoolide, ajateenis-tuse ja õppekogunemiste kaudu edasi reservväelastele.

Georgia sõda ja Ukraina konf-likt on tugevalt sundinud meie liitlasi julgeoleku poliitilist olukorda ümber hindama, koos sellest tulenevaga oma sõjaliste võimete arendamisel. Kui veel kümme aastat tagasi oli NATO liitlastele Eesti kaitseplaane ja riigikaitse ülesehi-tust nii mõnigi kord keeruline selgitada, siis nüüd võime tõdeda, et meie valitud mudel ja järjekindel töö on osutunud õigeks. Eestiga sarnaseid regionaalseid julgeolekuriske jagavates riikides aruta-takse tõsiselt kohustusliku ajateenistuse juurde naasmist ja vahepeal drastiliselt vähenenud kaitsekulutusi üritatakse ennaktempos taastada. Meie otsus hoi-da kaitsekulud 2% tasemel SKP-st ka rasketel aegadel, reservüksuste toot-mine ja arvestatav panus keerulistel välismissioonidel on muutnud Eesti oluliselt tõsiseltvõetavamaks julgeoleku tootjaks, kui meie rahvaarv ja suhteli-ne suurus seda eeldada lubaks. Teatud mõttes näitab see, et 2% SKP-st eralda-mine riigikaitsele ja reservarmee mudel on küll suur ühiskondlik pingutus, kuid samal ajal ka seda, et tegu on üsna oda-va lahendusega – ilma liitlaste toetuseta ei suuda me iseseisvalt tõenäoliselt ku-nagi tagada mitmeid eluliselt tähtsaid riigikaitselisi võimeid, nagu näiteks õhuturve.

RIIGIKAITSE ON KÕIGI ASIEesti riigikaitse mudel on üles ehitatud reservarmee ja laiapõhjalise riigikaitse põhimõtetele. Reservarmee metoodi-ka järgi komplekteeritakse kaitseväe

Riigikaitselised koormised – tõhusa kaitsevalmiduse meede või tarbetu kohustus?Eesti on valinud riigi kaitsmiseks reservväe ja kutseliste üksuste koosarendamise tee. See nõuab väikse ressursiga riigilt tarka planeerimist. On terve hulk riigikaitseks va-jaminevaid varusid, mida puht majanduslikus mõttes ei ole otstarbekas rahuajal igaks juhuks soetada, kui sama ressurss on ühiskonnas olemas. Siin tulevad mängu riigi-kaitselised koormised või sundkoormised, nagu seda põhi-mõtet laiemalt tuntakse.

Margus Pae KAITSERESSURSSIDE

AMETI PEADIREKTOR

Eestiga sarnaseid regio-naalseid julgeolekuriske jagavates riikides aruta-takse tõsiselt kohustusliku ajateenistuse juurde naas-mist ja vahepeal drastiliselt vähenenud kaitsekulutusi üritatakse ennaktempos taastada.

KOOSTÖÖ

30

SÕD

UR N

R 6 (87) 2015

KOOSTÖÖ

peamine löögijõud kodanikega, kes iga päev tegutsevad tsiviilelus, aga neil on sõjaväeline ettevalmistus ja ametikoht. Neid täiendavad vabatahtlikud riigi-kaitsjad, keda valmistab ette Kaitseliit. Laiapõhjaline riigikaitse tähendab põhi-mõtet, mille järgi riigikaitse ei ole ainult sõjaline kaitse. Selle järgi jaguneb riigi-kaitse kuueks osaks:

1) sõjaline kaitse (nii iseseisev kui ka kollektiivne),

2) tsiviilsektori toetus sõjalisele kaitsele,

3) rahvusvaheline tegevus,4) sisejulgeoleku tagamine,5) elutähtsate teenuste toimepidevu-

se tagamine,6) psühholoogiline kaitse.

Reservarmee mudel tähendab lisaks personali väljaõpetamisele ka mate-riaalsete varude loomist olukorraks, kui peaks tekkima vajadus aktiveerida kaitse väe väljaõpetatud reservüksu-sed. Siin tulevad mängu riigikaitselised koormised või sundkoormised, nagu seda põhimõtet laiemalt tuntakse.

Kaitseväe mobiliseerimine kas osa-liselt või täies ulatuses nõuab olulisel määral täiendavaid materiaalseid res-sursse, millest suur osa tuleb tagada läbi kaitseväe hangete ning lepinguliste lahendite partneritega. Samal ajal on ka terve hulk niisuguseid vajadusi, mida puht majanduslikus mõttes ei ole otstar-bekas rahuajal igaks juhuks soetada, kui sama ressurss on ühiskonnas olemas, olgu siis mujal riigisektoris või ettevõte-tes põhivahendina lisaväärtust tootmas. Näiteks on selleks transpordivahendid ja mitmesugune eritehnika, mida ei ole mõistlik dubleerivalt kaitseväele lattu soetada.

RIIGIKAITSELISED KOORMISED = KAITSEVÄE VALMIDUSTänapäevane vabaturumajandus ja aru-saam eraomandi puutumatusest muu-dab riigikaitseliste koormiste teema käsitluse keerulisemaks. Põhimõtet, et riik võib sõjalise kriisi korral kaasata riigikaitse tagamiseks täiendavaid res-sursse ka väljastpoolt kaitseväge, on kü-sitav kiiresti ja tulemuslikult rakendada. Ometi ei muuda võimaluste vähesus olematuks vajaduste poolt, ega ka ma-janduslikku otstarbekust. Lihtsustatult võib riigikaitselisi koormisi käsitleda sõltuvuses kaitseväe valmidusega. Ük-sused, mis on juba rahuajal täielikult relvastatud, varustatud ja tagatud täies mahus transpordi, logistika, remondi-

teenuste jms on mõistagi kõrgemas valmiduses, et asuda täitma oma üles-andeid, kui need üksused, mis vajavad vähemal või rohkemal määral täien-damist erinevate ressurssidega. Teisalt tuleb kaaluda ka selliste valikute mak-sumust, mis väikese riigi puhul män-gib vägagi olulist rolli. Tuleb langetada keerulisi valikuid üksuste relvastatuse, välja õppe, laiemas mõttes valmiduse ning relvajõudude suuruse ja sõjalise tähenduslikkuse vahel.

TOIMIVA SÕJALISE KAITSE TAGAMISE VIISIDRiigikaitsemudeli efektiivsus sõltub pal-judest teguritest. Keskne roll on vajalike ressursside olemasolu, et oleks võima-lik õigel ajal ja õiges mahus reageerida julgeolekuolukorda mõjutavatele sünd-mustele. Ressurssideks on peamiselt ini-mesed, taristu, varustus ning vahendid ja teenused. Kõik ressursid peale ini-meste tagatakse kolmel viisil:

1) ostuhanked,2) lepingud või eellepingud kiireks

(juurde)hankimiseks ja kasutamiseks,3) riigikaitselised koormised.

Kui riigikaitseliste koormiste ma-janduslikku põhjendatust Eesti-sarnase riigi kontekstis on üsna kerge selgitada, siis märksa keerulisem on luua sellele kontseptsioonile ühiskonnas strateegi-list konteksti. Eesti riik rakendas sund-koormisi viimati Vabadussõja ajal, mil talupidajaid kohustati toetama kaitse-väge hobuvooride ja toidukraamiga ühi-se eesmärgi – vaba riigi – nimel. Pigem on rahva mälus siiski Teise maailmasõja ajal toimunud sündmused, mil vaheldu-misi nii Saksa kui ka Nõukogude võim rekvireeris kodanike varasid ja kohustas neid töötama võõrriikide huvides.

Konkreetse ressursi määramisele mingisse valikusse eelneb põhjalik eel-töö – analüüsimisel võetakse arvesse ühelt poolt mitmesuguseid ohustsenaa-riume, teiselt poolt aga majandus- ja

tehnoloogiaarengu prognoose. Ressur-sid võetakse kasutusele niisuguses järje-korras – esmalt kaitseväe omanduses või kasutuses olevad varad ja varud, seejärel lepingutega tagatud vahendid ja teenused ning kõige viimasena riigi-kaitseliste koormistega tagatud ressurss. Kõikide ressursside kaasamine ja kasu-tusele võtmine sõltub konkreetsest olu-korrast ja sündmuste eskaleerumisest või deeskaleerumisest.

RIIGIKAITSELISTE KOORMISTE ETTEVALMISTAMINERiigikaitseliste koormiste valdkond on reglementeeritud riigikaitseliste koor-miste seadusega. Selle järgi on vald-kondlik juhtasutus kaitseministeerium, mis koondab kõikide ministeeriumite valitsemisaladest (11 ministeeriumi) esitatud koormised kokku riigikaitse-liste koormiste koondkavasse ja esitab selle valitsusele kinnitamiseks. Valit-suse otsus ehk koondkava kinnitami-ne loob aluse riigikaitseliste koormis-te määramiseks. Koondkava olulisim ja tõenäoliselt ka mahukaim info on kaitse väe (sh Kaitseliidu) koondvajadus riigikaitseliste koormiste osas. Koond-vajaduse esitab kaitsevägi esmalt kaitse-ressursside ametile, kes kontrollib/analüüsib, kas koormamisele esitatud ressursid on reaalselt olemas, vajadusel teeb ette panekuid vaadata mingid plaa-nid ümber ja esitab seejärel analüüsi-tud koondvajaduse koos täpsustustega kaitseministeeriumile koondkavasse lisamiseks. Sarnane protsess toimub ka teiste ministeeriumite valitsemisalades, erinevused on peamiselt rollijaotuses – nt võib koormisi esitav osapool olla ise teostatavuse hindaja.

RIIGIKAITSELISTE KOORMISTE MÄÄRAMINEKoondkava kinnitades annab valitsus ministeeriumitele õiguse koormata koondkavas loetletud ressursid. Kaitse-väe ja Kaitseliidu kasuks rakendatavad koormised tagab kaitseressursside amet. Kui koondkava tarbeks hindas KRA konkreetsete ressursside saadavust, siis nüüd otsitakse välja konkreetsete res-sursside omanikud, et välja selgitada koormamiseks enim sobivad osapoo-led. Sobivamad selles mõttes, et kelle koormamine mõjutab kõige vähem sel-le valdkonnaga seotud osapooli. Samuti tuleb arvestada ressursi omaniku asu-kohta (nt kaugus asukohtadest, kuhu koormatavad kohustuvad oma vara too-ma, et kaitsevägi saaks seda kasutada),

Reservarmee mudel tähendab lisaks personali väljaõpetamisele ka mate-riaalsete varude loomist olukorraks, kui peaks tekkima vajadus aktiveerida kaitseväe väljaõpetatud reservüksused.

SÕD

UR N

R 6 (87) 2015

31

võimekust (nt kas tal on seda ressurssi üks või mitu ühikut), seotud ressurssi-de seisukorda jne. Pärast koormatava osapoole väljaselgitamist esitab KRA talle pöördumise, milles annab teada koormamise kavatsusest ja kindla aja käsunditekstiga tutvumiseks (nt kaks nädalat). Pöördumises on ära toodud ka konkreetse voliniku kontaktandmed, kelle käest saab lisainfot ning kes tut-vumisperioodi järel tuleb ja allkirjastab KRA poolt käsundi ja võtab kohapeal sellele koormatava allkirja. Volinik võib samuti kohapeal kontrollida koormata-va vara seisukorda ja küsida muud täp-sustavat informatsiooni.

KOORMISTE MÄÄRAMISE JA KASUTAMISE AJAKAVAKoormised planeeritakse ja määra-takse rahuajal ning neid rakendatakse kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjasei-sukorra, mobilisatsiooni ja demobili-satsiooni ajal. Lisaks nähakse õigus-aktidega ette võimalust, et kaitseväe juhataja ja temale alluvad ülemad saa-vad nimetatud eriolukordades määrata vajadusel täiendavaid koormisi ja neid ka rakendada. Koormiste määramise ja kasutamise metoodika ajakohastami-seks ja arendamiseks planeeritakse ja

korraldatakse ka mitmesuguseid õppu-si. Esimene mahukam ja suurema osa-lejate arvuga koormisi käsitlev õppus viidi läbi 2013. a kevadel, kui õppusel Kratt 2013 osalesid kaitseministeerium, kaitsevägi, KRA ning Eesti kaitsetööstu-se liidu ettevõtted.

Käsund on kahepoolne leping koor-matava (üldjuhul ressursi omanik) ja koormaja vahel (kaitseväe koormiste puhul üldjuhul KRA). Käsundis täpsus-tatakse koormatava ressursi andmed, kontaktisikud ja -andmed, tingimused koormise rakendamisest teavitamiseks, koormise kasutusele võtmise tingimu-sed (nt asukoht, kuhu koormatav peab ressursi viima) jms. Samuti täpsustatak-se konfidentsiaalsuse tagamise tingimu-sed, sest mõnel juhul võib olla vaja, et koormatav ei levitaks koormise kohta teavet.

ANDMEBAAS TÄIENEBAlates 1. jaanuarist 2016 hakkab töö-le andmekogu tsiviiltoetuse register (TTR), mis sisaldab mitmesuguseid andmeid eelkõige vastuvõtva riigi toe-tuse (ehk Host Nation Support, HNS) osutamise ja riigikaitseliste koormiste planeerimiseks. HNS-i funktsioon tu-leneb TTR-i eelkäijast HNS-i registrist,

mille ülesanded ja võimalused viiak-se üle TTR-i koosseisu. TTR koondab andmeid paljudest teistest riiklikest registritest. Samas ei ole olemasoleva-tes registrites mõne koormamist vajava valdkonna kohta andmeid ja KRA peab ülevaated looma mehaaniliselt analüü-side toel (sh internetiotsingud, otse-pöördumised jne). TTR-i juurdepääs võimaldatakse ka teistele riigikaitselisi ülesandeid tegevatele asutustele (eriti neile, mis täidavad operatiivplaneerimi-sega seotud ülesandeid). See võimaldab jagada osapoolte vahel teavet ning mini-meerida võimalusi mingi ressursi topelt broneerimiseks.

Riigikaitselised koormised on Ees-ti-sugusele väikeriigile suurepärane lisa meede tagamaks kaitsevalmidus eri-nevateks ohuolukordadeks. Koormisi määratakse rahuajal vastavalt valitsuse otsustele. Koormatud ressurss võetak-se kasutusele, kui muud vahendid (sh olemasolevad varad ja varud ning eel-lepingutega tagatud lisavõimalused) ei võimalda olukorda lahendada. Ressurs-side koormamisel arvestatakse võimali-kult paljude teguritega, et koormised ei tooks seotud osapooltele kaasa nende huvisid märkimisväärselt kahjustavaid mõjusid.

Kaitseväel on küll vajalikud transpordivahendid ja mitmesugust eritehnikat, kuid eriolukorras läheb seda kordadesrohkem vaja. Siis saab ajutiselt abiks olla erasektor, sest eritehnikat ei ole mõistlik dubleerivalt kaitseväele lattu kasutult seisma kuhjata.

KAIT

SEVÄ

GI

32

SÕD

UR N

R 6 (87) 2015

KÜBERKAITSE

Miks peaks Bondi see-kordsed seiklused huvitama Sõduri lu-gejaid ja kuidas see seostub Eesti riigi-kaitsega? See artikkel

ei räägi Bondist, vaid küber-bond’ist (bond – side – toim.) riikide vahel. Sellel on otsene seos ka riigikaitsega ning mit-te ainult seetõttu, et filmis toimunu – nt olemine kellegi jälgimise all või küber-ruumi kasutamine terroristlikel eesmär-kidel – võib tabada igaüht.

Sel sügisel täitus Tallinnas asuval NATO küberkaitsekoostöö keskusel (NATO CCDCOE) seitse aastat NATO akrediteeringust rahvusvahelise sõja-lise organisatsioonina. Staabi- ja side-pataljoni taristul asuv keskus on seits-me aasta jooksul kasvanud kolm korda suuremaks: novembri alguses heisati keskuse lipuväljakul kolme värskelt lii-tunud riigi – Kreeka, Türgi ja Soome lipud. See tähendab, et Tallinnas asuv NATO oivakeskus – Centre of Excel-lence – sai osalevate riikide arvu poolest üheks suurimaks NATO oivakeskuseks, hõlmates kokku 18 riiki – 16 NATO liit-last ja 2 partnerit. NATO liitlaste arvu teades on lugejal õigus küsida, kus on ülejäänud 12. Ent asjaolu, et 18 maailma enam arenenud riiki on omavahel kok-ku leppinud koostöös ja infovahetuses ning teevad seda Tallinnas, on juba saa-vutus iseenesest.

Info – eriti küberruumis liikuv info, mida käsitleb ka „Spectre“, on küll see, mida nii riigid kui ka globaalsed ette-võtted aktiivselt koguvad ja kasutavad, ent pigem nad seda omavahel ei jaga. Info väärtus on seda suurem, mida de-tailsemalt see üksikisikuid puudutab. Et aga üksikisikute julgeolek on laie-malt ühiskonna ja kogu riigi julgeolek, siis viimane tähendab NATO liikmes-

riigi puhul omakorda kogu alliansi julgeolekut.

MIDA TÄHENDAB INFOVAHETUS KÜBERKONTEKSTIS?NATO oivakeskused kui rahvusvahe-lise sõjalise koostöö vorm, sai alguse 2002 NATO Praha tippkohtumisel – esimesel pärast 11. septembri 2001 ter-rorirünnakuid. Sai selgeks, et NATO peab kaasas käima moodsa aja ja sel-lest tulenevate ohtudega, jätmata sa-mas tähelepanuta oma põhiülesannet – liitlaste kaitset. Nii otsustati Prahas muuhulgas kutsuda Eesti ja veel kuus riiki NATO-ga liituma, asutati NATO reageerimisvägi (NRF) ja kiideti heaks oivakeskuste loomine, mis pidid aita-ma NATO-l arendada erinevaid vald-kondi sellest huvitatud riikide vaba-tahtlikkuse alusel.

Sellest lähtus ka 2008. aastal NATO CCDCOE loomine Eestisse. Algselt kuue riigi (sponsoring nations) loodud küberkaitsekeskus on seega praeguseks

kasvanud kolm korda suuremaks, hõl-mates üle poole Euroopa liitlastest ja pooled Põhja-Ameerikast. Mis muu-dab NATO CCDCOE just infovahe-tuse kontekstis eriliseks, on asjaolu, et sellesse võivad vetoõiguseta liikmetena panustada (contributing participants) ka mitte-NATO riigid. Juba eelmisel aastal kasutas seda võimalust esimese mit-te-NATO riigina Austria ning nüüd ka Soome.

Infovahetus NATO CCDCOE kon-tekstis tähendab mitmeriigilist koos-tööd kõikide liikmesriikide poolt heaks kiidetud projektide osaks. Tal-linna keskuse eripära võrreldes eri-nevate küberkeskustega üle maailma on selle interdistsiplinaarsus. Konk-reetseid projekte viiakse ellu koostöös IT-ekspertide, juristide ja strateegi-dega. Nad kõik on üldjuhul pärit eri riikidest. Ehkki NATO CCDCOE ei ole NATO operatiivüksus, on selle ees-märk olla päriselus toimuda võivatest küberoperatsioonidest ja -sõjast samm eespool, pakkuda oma riikidele enne-tavat teavet ja oskusi võimalike hal-bade arengute puhuks. Nii tegelebki keskus igapäevaselt erinevate küber-teemade analüüsi ja rakendusuuringu-tega, koolitab liikmesriikide kübers-petsialiste, arendab nende praktilisi oskusi tehniliste õppuste kaudu jne. NATO sõjalise võimekuse jaoks ilm-selt praktilisim panus on osalemine NATO suurtel ühendõppustel (näiteks Eestiski toimunud Trident-seeria) ja seal liitlasvägede küberohtude-im-muunsuse arendamine.

Kui Bondi tegijate jaoks oli üheksa riigi automatiseeritud koostöö küber-info vahetamiseks kui halb unenägu, mille Tema Majesteedi luure lõpuks suutis nurjata, siis Eesti jaoks saab rah-vusvaheline küberkoostöö olla vaid kin-del eesmärk. On selge, et Eestil küber-kuvandil ja -heidutusel saab olla kaks peamist tugevust: meie enda võimekus ja meie sõprade võimekus ning nende võimalikult ratsionaalne ja ka ohutu omavaheline sidumine. See tähendab teisisõnu – aktiivne rahvusvaheline koostöö ja alliansi julgeolekule vajalik infovahetus ka küberruumis. Kas see oleks praktikas riigi tegutsemine kü-berruumis või küberruumi kasutamine riigi poolt, tasubki antud juhul hoida

James Bond ja küberruumSõduri lugeja, kes on juba näinud uut Bondi-filmi „Spect-re“, märkas kindlasti uut motiivi, mille eest superagent peab moodsal ajal maailma päästma – küberruumis olev info, selle väärkogumine ja -kasutamine. Pärast aastaküm-neid seiklusi maal, merel, õhus ja kosmoses on Bondi tähe-lepanu seekord nn viiendal domeenil – kübermaailmal ja selle väärkasutamisest tulenevatel ohtudel.

Siim Alatalu NATO KÜBERKAITSE-

KOOSTÖÖ KESKUSE

RAHVUSVAHELISTE

SUHETE NÕUNIK

NATO CCDCOE muudab just infovahetuse kontekstis eriliseks asjaolu, et sellesse võivad vetoõigu-seta liikmetena panustada (contributing participants) ka mitte-NATO riigid.

SÕD

UR N

R 6 (87) 2015

33

konstruktiivse ebamäärasuse tasandil ja filosoofilise küsimusena.

RAHVUSVAHELINE KÜBERKOOSTÖÖ KUI RIIGI JULGEOLEKU KÜSIMUSEestit tuuakse maailmas tihti näitena küberriigist. 2007. aasta küberrünna-kud ja nendest räägitav on hakanud elama oma elu, tehes Eestile reklaami. Samas on need püsinud ühe vähese näi-tena teadlikust rünnakust riigi ja selle e-eluviisi vastu. Palju räägitakse muidu-gi ka hilisematest juhtumitest – nt vii-rustest Stuxnet või Flame – kui rünna-kutest riikide kriitilise infrastruktuuri vastu. Ent nende kõigi puhul on oluline mõista, et möödunud aastate vältel on tehnoloogia ja ohud kindlasti jõudnud juba järgmisele tasemele. See tähendab, et uut Stuxneti ei tule; tuleb kindlasti hoopis midagi uut.

Nii nagu küberrünnakud muutuvad igapäevaseks, jõuame tõenäoliselt rin-giga tagasi ka selleni, millest Eesti rün-damine NATO küberdebati alustas: kü-berrünnaku korraldamise omistamine konkreetsele vastasele ja alliansi võime-kus selle teadmisega midagi peale haka-

ta. Minu hinnangul on vaid aja küsimus, kui senine debatt küberrünnaku „omis-tamise“ võimatusest muutub ajalooks ja kiired omistamised, nagu näiteks Sony häkkimise puhul, hakkavad määratlema riikidevahelisi suhteid.

Seetõttu ongi ka Eesti riigi jaoks oluline jätkata liitlassuhete sõlmimist kübermaailmas. Riikidevaheliste suhe-teni jõuab „Spectre’is“ ka Bond, ehk-ki läbi kõverpeegli. Briti uue välis- ja vastuluure asutuse juhi initsiatiiv rah-vusvahelistes suhetes – omavaheline automatiseeritud infojagamine üheksa

riigi vahel – pälvib nii stsenaristi kui ka vaataja meelepaha. See pole üldse ime-lik, sest vilksamisi seal nähtud riikide nimistu võiks ja peakski muutma iga inimõigusi austava demokraadi ette-vaatlikuks. Ent seda olulisem on näha, kas selle nimistu taha ei jää mõni riik, kellega lausa peaks sidemeid looma.

2015. a suvel teatas oma soovist NATO CCDCOE-ga liituda Rootsi ku-ningriik. Läbirääkimised selleks on ala-nud ja kulgevad loodetavasti ladusalt. Vahetult pärast septembrikuist liputse-remooniat teatas oma huvist liituda ka Belgia kuningriik – see tähendab lähi-tulevikus juba 20 riigi koostööd Tallin-nas. Tallinnast vaadates jäävad Rootsi taha kõik meie Skandinaavia liitlased. Teisele poole vaadates aga näeme näi-teks Venemaa taga Jaapanit. Praegu on veel vara hinnata, kas Jaapan võiks ühel päeval samuti liituda NATO CCDCOE-ga – see on alati iga riigi enda suverään-ne otsus. Ent küberjulgeolek tähendab paratamatult vajadust liitlaste järele ja neid pole kellelgi kunagi liiast. Me ei taha mõelda Eestist kui maailma kui äärealast, aga näiteks Tokyole lähim NATO pealinn on just Tallinn.

Ehkki NATO CCDCOE ei ole NATO operatiivüksus, on selle eesmärk olla päriselus toimuda võivatest küber-operatsioonidest ja -sõjast samm eespool, pakkuda oma riikidele ennetavat teavet ja oskusi võimalike halbade arengute puhuks.

Küber-bond’il (bond – side – toim.) on otsene seos ka riigikaitsega ning mitte ainult seetõttu, et Bondi-filmis toimunu – nt olemine kellegi jälgimise all või küberruumi kasutamine terroristlikel eesmärkidel – võib tabada igaüht.

SON

Y PI

CTU

RES

RELE

ASIN

G G

MBH

34

SÕD

UR N

R 6 (87) 2015

Neid iseliikuvaid suur-tükke valmistatakse Ameerika Ühendriiki-des Paladin Production Operationi keskuses Chambersburgis Penn-

sylvania osariigis.Võrreldes varasemate M109- tüüpi

liikursuurtükkidega on Paladin töökind-lam, turvalisem ja mobiilsem. M109A6 suudab liikumise pealt vastu võtta tule-ülesande, arvutada välja tule andmiseks vajalikud laskeandmed, valida sobiv tule-positsioon, minuti jooksul automaatselt lahti lukustada haubits, avada tuli ja eda-si liikuda. Tuleülesande täitmiseks ei pea meeskonnaliikmed masinast väljuma.

Sõjad, milles M109A6 Paladinid või nende eelkäijad osalesid:

Vietnami sõda (1955–1975), Iisraeli ja Egiptuse–Süüria vahel peetud Yom Kippuri sõda (6.–23. oktoober 1973), Iraani ja Iraagi sõda (1980–1988), Lääne-Sahara sõda (1975–1991), Lahesõda (1990–1991), Iraagi sõda (2003–2011) ja Saudi Araabia juhi-tud lahingutegevuse käigus Jeemenis (2015).

USA armee on enda kasutuses ole-vad Paladinid varustanud modulaar-sete suurtükilaadimissüsteemidega (Modular Artillery Charge Systems ehk MACS), mille abil tulistatakse välja eelprogrammeeritavad mürsud XM982 Excalibur, mis tabavad siht-märke kuni 40  km kaugusel ja mille eksimus sihtmärgi tabamisel on mak-simaalselt 10 meetrit.

Novembri lõpus saabusid Eestisse lahinglaskmistele meie Ameerika liitlaste liikursuurtükid M109A6 Paladin. Üle-vaade selle aastakümneid efektiivselt tegutsenud sõjamasi-na omadustest jõuab nüüd ka Sõduri lugejateni.

I S E L I I K U V S U U R T Ü K K M 1 0 9 A 6 P A L A D I N

SÕD

UR N

R 6 (87) 2015

35

Iseliikuv suurtükk M109A6 PaladinKaal: 27,5 tonniMõõdud: pikkus 9,1 m, laius 3,15 m, kõrgus 3,25 mMeeskond: 4-liikmeline – meeskonna ülem, juht, laskur ja laadur. Meeskonda kaitseb tuuma-, keemia- ja bioloogilise rünnaku eest spetsiaalne individuaalne kaitsesüs- teem. Masina sisemus on seestpoolt kaetud kevlarist kaitsekihiga, kaitstes meeskonda tabamuse korral tekkivate kildude eest. Meeskonnaruumi on täiendatud kliimaseadmega.Pearelva tüüpja kaliiber: 155 mm L/39, M284. Maksimaalne laskekiirus 8 lasku minutis või 3 lasku 15 sekundi jooksul. Püsivalt suudetakse hoida laskekiirust 3 lasku minutis, laskeraadius 360°.Laskekaugus: tavamoonaga kuni 24 km, RAP (Rocket Assisted Projectile) erimoonaga kuni 30 km. Haubitsat laeb täisautomaatne hüdrauliline süsteem, võimalik on kasutada ka poolautomaatset laadimist.Kaasas olev laskemoonavaru: 39 mürskuLisarelvastus: torni paremal küljel paikneb 12,7 mm M2 raskkuuli- pilduja, mida juhitakse automaatse ballistilise arvuti abil. Kuulipildujat saab kasutada ka manuaalselt.Mootor: kahetaktiline 440 hj Detroit Diesel 8V71T. Kuuekäiguline Allisoni ATD-XTG-411 käigukast laseb valida nelja edasikäigu ja kahe tagasikäigu vahel.Vedrustus: väändvedrudSõiduulatus: kuni 350 kmMaksimaalne kiirus: 56 km/h

M109A6 ehk Paladinid on praegu kasutusel USA, Iisraeli, Taiwani ja Saudi Araabia vägedes.

I S E L I I K U V S U U R T Ü K K M 1 0 9 A 6 P A L A D I N

SCAN

PIX

KAIT

SEVÄ

GI

KAIT

SEVÄ

GI

36

SÕD

UR N

R 6 (87) 2015

„… siit aknast või rõdult saaks alla orgu jube hea kaadri. … läksin majja – tagumisest toas saaks akna juurde või rõdule. … hakkasin ust lahti tegema, aga äkki käis mõte läbi pea – mis siis saab, kui ukse taga on miin? … vaatasin läbi rõduakna tuppa – seal see oli! …“ Nii kirjutab rindeoperaator Ivar Heinmaa oma tööst ja kokkupuutest miinidega 1993. aastal Horvaatias, serblaste Krai-jna külades.

Musta püssirohu leiu-tamine on inimkon-na ajaloos peaaegu sama suure tähtsuse-ga kui ratta leiutami-ne. Kes ja millal täp-

selt kaaliumsalpeetri, puusöe ja väävli esimest korda õiges vahekorras kokku

segas, ei ole teada, kuid esimene kirjel-dus püssirohu kasutamise kohta pärineb 682. aasta Hiinast. Pikka aega kasutati püssirohtu peamiselt sõjanduses ja juba 14. sajandi lõpuks oli suurematel Euroo-pa riikidel arvestatav suurtükivägi, sest arvatavasti Bütsantsi kaudu oli püssiro-hi Euroopasse jõudnud. Seni alistama-tuiks peetud keskaegsed kivikindlused osutusid korraga vallutatavaiks, seda demonstreerisid türklased 1440. aastal

Belgradi piiramise ajal, kui nad linna-müüri alla käigud kaevasid ja tänapäeva mõistes kamberlaengutega osa müürist õhku lasid.

Sajandeiks jäi must püssirohi ainsaks lõhkeaineks, kuid 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi jooksul andsid kiiresti arenevad loodusteadused, eriti muidugi keemia, tõuke uut tüüpi lõhkeainete sünniks. Prantsuse keemikud Antoine Lavoisier ja Claude-Louis Berthollet valmistasid kaaliumkloraadi alusel lõhke ainesegu, nn Berthollet’ soola, kuid seda tootvas vabrikus toimunud plahvatus pidurdas uudse lõhkeaine kasutuselevõttu mit-meks aastaks. 1832. aastal valmistati esi-mene kogus püroksüliini ja 1860-ndatel pakuti välja sellest suitsuta püssirohu valmistamise tehnoloogia. 1800. aastal valmistas Saksa keemik Paul Hepp tro-tüüli ja 1846. aastal itaallane Ascanio Sobrero nitroglütseriini. Kuigi nitrog-lütseriin keelustati ajutiselt selle oht-likkuse tõttu, sest mitu selle valmista-misega tegelevat laborit, kaasa arvatud Alfred Nobeli oma, lendasid õhku, oli ühendil suur mõju musta püssirohu

ohtlikud vaikivad sõdurid

Toome lugejani lühikese ülevaate, kuidas inimkond jõudis miinide kasutamiseni, kuhu on nende lõhkevate koletiste areng välja jõudnud ja millised on maamiinide kasutamise moraalsed aspektid.

MIINID,

Iraagi sisekaitsevägede sapöör teeb kahjutuks maamiini Rumaila õliväljade külje all Basra lähedal. Ligi miljon maamiini oli jäänud piirkonda 1991. aastal toimunud Lahesõja aegadest.

Sverre Lasn

REU

TERS

/ A

TEF

HAS

SAN

SÕD

UR N

R 6 (87) 2015

37

väljatõrjumisel võimsamate lõhkeainete poolt.

1864. aastal võttis Nobel patendi nitroglütseriini kasutamiseks lõhke-ainena ja paari aasta pärast õnnestus tal nitroglütseriini segamisel ränimullaga luua stabiilne segu, mis oli laialdaseks tootmiseks ja kasutuselevõtuks piisavalt ohutu. Sündinud oli dünamiit.

Nobeli üks olulisemaid leiutisi oli ka 1864. konstrueeritud paukelav hõbe-kapseldetonaator. Juba 1879. aastal pakkus prantsuse insener Messin lõhke-laengute plahvatama panemiseks välja püroksüliinist südamikuga lõhkenööri. 1922. aastal leiutati viivitusajaga lõhke-kapsel, 1946. aastal lühiviiteajaga lõh-kekapsel ja 1980. aastal Suurbritannias elektrooniline lühiviitdetonaator, mille ülitäpne viivitusaeg saavutati minia-tuurse elektronkellaga.

Loodud on veel suur hulk eri tüü-pi lõhkeaineid, näiteks metallipulbrit või ammooniumsalpeetrit sisaldavaid, plastlõhkeaineid, samuti erinevaid de-tonaatoreid, kuid nende lähem tutvusta-mine jäägu siiski spetsialistide hooleks.

MAAMIINIDE ARENG ON TEINUD SUURI HÜPPEIDÜmbrises oleva sütikuga lõhkelaengu ehk miini, või nagu seda prantslased kutsuma hakkasid – vaikiva sõduri – ajalugu ulatub 13. sajandisse. Hiinlased kasutasid esimesi maamiine mongoli vallutajate ratsaväe vastu. Eurooplased asusid selle idamaise leiutise valmista-misega tegelema 16. sajandil.

Kuigi Euroopas valmistatud mii-ni loomise au arvatakse kuuluvat his-paanlasele Pedro Navarrole, lõi esimese tõeliselt efektiivse miini alles Augsbur-gist pärit saksa sõjaväeinsener Samuel Zimmermann, kelle 17. sajandil kokku pandud kätetööd tuntakse Fladdermine ehk lendava miini nime all. See oma aja kohta põrgulik leiutis koosnes keraami-lises kestas asuvast kilogrammist püssi-rohust, millele oli suurema kahju teki-tamiseks lisatud metalli- ja klaasitükke. Püssirohi pandi plahvatama süütenööri abil, mis süttis miinile astumisel.

Maamiinidele on paar lehekülge oma kindlusrajatiste ehitamise juhen-dites pühendanud ka kuulus Prantsuse sõjaväearhitekt ja -insener Sebastien LePrestre de Vauban, kes soovitas maa sisse kaevatud puiduga vooderdatud, püssirohu ja kartetšiga täidetud ja sü-tikuga varustatud torusid kasutada kindlustuste kaitsmiseks. Ründajate lä-henedes süüdati kindla nurga all ründa-

jate poole suunatud torudes sütikud ja külvati tulijad metallivihmaga üle. Siis-ki osutusid vaid püssirohtu sisaldavad miinid niiskuse suhtes liiga tundlikuks ja kippusid vajalikul hetkel alt vedama.

Esimene moodne mehhaanilise sü-tikuga jalaväevastane miin võeti kasu-tusele Ameerika kodusõjas, kui Konfö-deratsiooni brigaadikindrali Gabriel J. Rainsi kasutas neid 1862. aastal York-towni lahingus. Neid niinimetatud maismaa torpeedosid oli sõja lõpuks kokku valmistatud umbes 2000 tükki.

Kõige suurema arengu on aga läbi teinud miinisütikud. Endiste mehaa-niliste sütikute asemel on tänapäeval kasutusel enamasti elektroonilised. On jõutud nii kaugele, et moodne sütik rea-geerib näiteks välise magnetvälja muu-tustele, pinnase võnkumisele, helile või soojusallikale.

20. sajandil tõusid töökindlate nüü-disaegsete maamiinide loomise esirinda keiserliku Saksamaa insenerid. Aastaks 1912 olid nad kopeerinud ja üle võtnud peaaegu kõik seni teadaolevad võima-lused erinevate miinide valmistami-seks. Ainus tehniline uuendus, millega inglased Esimese maailmasõja jooksul sakslastest ette jõudsid, oli lõhkemisel mürkgaase laiali paiskav miin.

Pärast Esimest maailmasõda toimus erineva otstarbega miinide konstrueeri-mises plahvatuslik areng. Ka olid ju la-hinguväljale jõudnud tankid, mille vas-tu hakati kohe vastumürki nuputama ja maamiinid sobisid selleks suurepäraselt.

Kui algselt puudus vajadus miine liigi-tada, siis tänapäeval on isegi kõige tagasi-hoidlikumate andmete põhjal üle 600 eri miini, mille liigitamisel lähtutakse kas miini ehitusest, otstarbest või mõnest muust tunnusest, näiteks on jalaväe-, tan-ki-, püünis-, peibutus-, dessanditõrje-, suund- ja õhutõrjemiine ja nii edasi.

Uute võimsamate lõhkeainete leiuta-mine on järjepidevalt vähendanud jala-väemiinide lõhkelaengu massi. Näiteks Nõukogude armee miinides oli kuni

1970. aastateni 200 g trotüüli, kuid järg-mise põlvkonna kumulatiivnõoga USA miinides piisas sama suure kahju tegemi-seks juba vaid 10–30 grammist tetrüülist.

Miinide saab lisaks nende otstar-bele liigitada paigaldamisviisi alusel. Tänapäeval ei looda miinivälju ainult traditsioonilisel moel käsitsi või miini-laotajate abiga, vaid üha enam arenevad kaugmineerimissüsteemid, näiteks saab raskerelva lahingukomplektis lõhke-laengu ja šrapnellelemendid asendada miinidega, lasu sooritamise järgselt puruneb mürsu ümbris õhus distants-sütikuga plahvatama pandud väikesest lõhkelaengust ja miinid katavad laiali lennates korraga suure maa-ala. Miini-väljade kiireks rajamiseks sobivad ka peaaegu kõik õhukid, kes vajalikus ko-has heidavad alla miinidega täidetud konteinerid, mis ettenähtud kõrgusel oma sisu vallandavad, külvates miinide-ga üle hiiglaslikke alasid.

Samas paigaldavad ka kaugminee-rimissüsteemid tavaliselt jalaväe- ja tanki vastaseid miine, nii et selliste süs-teemide kasutamise puhul võime samuti jääda klassikalise miiniliigituse juurde.

SAKSLASTE KURIKUULUS S-MIINKui rääkida ajaloo kuulsamatest miini-dest, peab kindlasti välja tooma Saksa-maal 1930. aastatel jalaväe vastu välja töötatud S-miini ehk Schrapnellmine, millele Ameerika sõdurid andsid helli-tusnime Bouncing Betty.

Sakslastele sai kiiresti selgeks, et hä-vitusraadiuse suurendamiseks ei tule miin plahvatama panna maapinnal, vaid õhus. Nii loodigi nn hüppav miin, mis pärast aktiveerumist tõusis püssi-rohulaengu jõul maapinnast 90 sen-timeetri kõrgusele, plahvatas ja täitis ümbruskonna kildude ja teraskuulidega.

Sakslased kasutasid S-miini laialda-selt Teise maailmasõja ajal. Miini kaks modifikatsiooni SMi-35 ja SMi-44 said nime oma tootmisse mineku aasta järgi ja olid peaaegu identsed. Selliseid miine toodeti kokku peaaegu kaks miljonit ja need etendasid olulist rolli Natsi-Sak-samaa kaitseplaanides. Näiteks Nor-mandia ranniku kaitset juhtima toodud nimekas Saksa kindral Erwin Rommel käskis kaitsetsooni S-miine „külvata ti-hedalt nagu muruseemet“.

S-miin on umbes 4 kg kaaluv 13 cm kõrgune ja 10 cm läbimõõduga terasest silinder, mille kaal sõltus sellest, kas ka-sutati kergemat pulbrilist või raskemat valatud trotüüli, mis omakorda oli ümb-ritsetud teraskuulide ja -kildudega. Te-

Esimene moodne mehhaani-lise sütikuga jalaväevastane miin võeti kasutusele Amee-rika kodusõjas, kui Konfö-deratsiooni brigaadikindrali Gabriel J. Rainsi kasutas neid 1862. aastal Yorktowni lahingus.

RELVASTUS

38

SÕD

UR N

R 6 (87) 2015

rasvarras miini keskel hoidis peasütikut, kus asus päästikandur. Paiskelaenguna kasutati musta püssirohtu, mille süütas rõhuandurina toimiv süütekapsel. Kap-sel käivitas miini, kui sellele avaldatud rõhk ületas 7 kg. See välistas miini init-sineerimise looduslike põhjuste tõttu. Kolm üksteise järel käivituvat viitsüti-kut hoidsid miini paari sekundi jooksul lõhkemast, nii saavutaski S-miin hävin-gu külvamiseks vajaliku kõrguse. Saksa dokumentide järgi oli miini tapmisala 20 meetrit ja kaotusi põhjustas see veel kuni 100 meetri raadiuses.

Prantsuse sõdurid tegid S-miinidega esmakordselt tutvust septembri alguses 1939 Saarimaal nn kummalise sõja ajal. Sakslaste leiutis sundis prantslased taga-si tõmbuma, kinnitas miini efektiivsust ja tõi talle prantslaste suu kaudu hüüd-nime vaikne sõdur.

S-miinil oli liitlaste vägedele suur psühholoogiline mõju, kuna miiniplah-vatus pigem sandistas kui tappis oma ohvrid. Lisaks oli sakslastel komme pai-galdada jalaväemiine tankitõrjemiinide ümbrusesse – kui tankitõrjemiin mõne sõiduki rivist välja lõi, jäid selles olevad sõdurid seniks lõksu, kuni keegi neid päästma tuli. Ameeriklased puutusid S-miinidega kokku juba Itaalias, kuhu Saksamaa 10. armee oli neid liitlaste

dessandi vastu valmistudes paigutanud üle 23 000.

Kuigi S-miinide tootmine pärast Teist maailmasõda lõppes, hakkas eri-nevate riikide relvastuses välja ilmuma selle otseseid koopiaid. Sakslaste miini-väljad Lääne-Euroopas suudeti amee-riklaste insenerikorpuse eestvedamisel edukalt likvideerida ja operatsiooni edule aitas kõvasti kaasa sakslaste tava oma miiniväljad täpselt kaardistada. Kuna S-miine valmistati peamiselt me-tallist, oli neid kerge metallidetektoriga avastada. Avastatud miini sai kahjutuks

teha üsna lihtsalt – rõhuanduri auku tuli splint või selle puudumisel kas või õmb-lusnõel tagasi torgata, miin ettevaatli-kult välja kaevata ja andur ära kruvida. Miini täiesti ohutuks tegemiseks pääses kolme korgi kaudu detonaatorite juurde miini sees. Korgid tuli lahti kruvida ja detonaatorid eemaldada.

CLAYMORE JA TEISED SUUNDMIINIDKuigi hüppav miin osutus hirmsaks relvaks, ei olnud isegi see alati piisavalt efektiivne. Näiteks metsateel lähenevate vastaste hävitamine oleks tunduvalt tõ-husam, kui miinikillud lendaksid kõik ühes suunas. Nii leiutatigi suundmiin, milles oleva kumulatiivlõhkelaengu plahvatamisel vabanev energia andis kildudele vajaliku kiirenduse. Täna-päeval ei kasutata suundmiine ainult jalaväe vastu, vaid ka kergsoomustatud lahingumasinate ja madallennuaparaa-tide hävitamiseks.

Üks tuntumaid suundmiine on ameeriklaste M18A1 Claymore, mille kergelt kaarjas plastist korpus sisaldab 680 g C4 lõhkeainet ja mis paiskab käi-vitumise korral endast 60-kraadise nur-ga all ettepoole 700 teraskuulist koosne-va tapva pilve. Seda aastast 1952 tootma hakatud miini on Ameerika sõjaväela-sed kasutanud oma positsioonide kind-lustamiseks näiteks öise rünnaku vastu nii Vietnamis, Kambodžas kui ka mujal. Praktilistest kaalutlustest lähtudes vä-hendati Claymore’i tapvat mõju algselt 250 meetrilt 100 meetrini. Claymore’i oli võimalik vastase lähenemise kor-ral käivitada ka elektrijuhet pidi, kuid ameeriklaste sõnul juhtus tihti, et öösel lähenesid nende positsioonidele hääle-tult vietnami sapöörid, kes suundmiinid ümber pöörasid. Kui nüüd häire korral miinid juhtme kaudu käivitati, külvasid need hoopis ameeriklaste positsiooni kuulidega üle.

Huvitava detailina võib märkida, et kuigi suurem osa maamiine on Ottawa konventsiooniga keelatud, ei kuulu Clay-more ja mitu teist suundmiini keelu alla.

TANKID SAID VASTASE, KES EI TAGANENUDIsegi väljaõpetatud ja tankitõrjerel-vastusega varustatud võitlejad võivad tankide ees psühholoogiliselt murdu-da, kuid spetsiaalselt soomukite vastu loodud miinid ei taganenud kunagi, osutudes väga tõhusateks ja odavateks kaitsevahenditeks.

Esimese maailmasõjas lahinguväljale

Sakslaste S-miin oli kaval leiutis, mis suurema hävitustöö tegemiseks maapinnast järjestikuste viitelaengute mõjul umbes meetri kõrgusele hüppas, külvates seejärel hävingut kuni 100 meetri raadiuses. Pildil Ameerika sõdur 1944. aasta alguses Itaalias Venafro sektoris ettevaatlikult S-miini kahjutuks tegemas.

Üks tuntumaid suundmiine on M18A1 Claymore, mis paiskas teraskuulide pilve kindlas kitsas sektoris vastase poole.

U.S

. ARM

Y SI

GN

AL C

ORP

S

SÕD

UR N

R 6 (87) 2015

39

veerenud kohmakate tankide vastu ka-sutati sama algelisi miine, mis tihti olid vaid sütikuga varustatud suurtükimür-sud või lõhkeainet täis puukastid, mis maasse kaevati ja mille käivitas lihtne mehhaaniline rõhuandur.

Kahe maailmasõja vahel jätkasid nii Nõukogude kui ka Saksa insenerid uut tüüpi tankitõrjemiinide väljatöötamist. Sakslaste taldrikut meenutav Tellermine sisaldas 5,5 kg trotüüli ja suutis hävitada või liikumisvõimetuks muuta kõik tolle-aegsed soomusmasinad. Miini käivitas rõhuandur juhul, kui sellele avaldati rohkem kui 90 kg raskust survet.

Kuna Teise maailmasõja ajal oli kasu-tusel üsna nõrgalt soomustatud põhjaga tankid, piisas nende rivist väljaviimi-seks ja tankimeeskonna hävitamiseks roomikumiinidest. Uue põlvkonna tan-kide vastu enam roomikumiini lõhke-laengust ei piisanud ja kasutusele võeti spetsiaalsed tankipõhjamiinid, mida eristas roomikumiinist spetsiaalse ehi-tusega sütik. Selline kumulatiivlohuga miin jäi tanki roomikute vahele ja tank sõitis miini sütikuvarda pikenduse otsa. Tank jõudis nii palju edasi liikuda, et miin plahvatas täpselt masina all kes-kel ja kumulatiivlaeng tungis läbi tanki põhja, hävitades selle meeskonna. Algul sai selliseid tankipõhjamiine paigaldada vaid käsitsi, uuemat tüüpi põhjamiini paigaldatakse juba miinilaotajaga.

Järgmine kuratlik leiutis oli tankikül-jemiin, mis läbistas küljelt tabades soo-musmasina korpuse. Kui vanemat tüüpi küljemiini aktiveeris see, kui soomuk risti üle tee tõmmatud tõmbetraadi pu-rustas, siis moodsad küljemiinid käivi-tuvad tanki soojuslainest, pinnasevõn-kumisest, magnetvälja muutumisest või siis kõigi nende ühismõju tulemusena.

Kuna tanki veermiku ja torni kaitseks mõeldi pidevalt välja uusi abinõusid, näiteks hakati valmistama mitmekihilist komposiit- ja aktiivsoomust, paigaldati roomikute ees veerevaid miinikahjus-tustajaid (miinirull), tugevdati põhja ja muudeti soomuse kaldenurka, töötati tankide hävitamiseks välja uudne miin – tankilaemiin ehk katusemiin, mis tabab tanki või soomukit ülevalt. Selline miin kontrollib umbes 100-meetrise raadiu-sega maa-ala ja tema mällu on salves-tatud kõik vajalikud andmed sihtmärgi kohta – siluett, põhimõõtmed ja muud sihtmärgi identifitseerimiseks vajalikud andmed. Kui miini kontrollalasse sise-neb tema mällu salvestatud andmetega ühtiv objekt, tulistab miin välja lõhke-keha, mis sihtmärgi kohal pahvatades

suunab kumulatiivjoa määratud nurga all ülalt tanki torni laele.

MIINIDE KASUTAMISE MORAALNE ASPEKTSõjalisest seisukohast on maamiin väga tõhus ja odav kaitserelv. 1990. aasta-tel enimmüüdud Hiina tankitõrjemiin Tüüp 72 maksis vaid kolm dollarit ja kuulus USA jalaväemiin M18A Clay-more 27 dollarit tükk.

Tänapäeval on võimalik paigalda-da miinitõkkeid mitte ainult vastase pealetungivate jõudude ette, vaid mi-neerida maastikku ka taktikalises ja operatsiooni alasügavuses. Nii saab vas-taspoole soomuskolonnide liikumist pidurdada ainuüksi sellega, et vastane teab – sinu käsutuses on miinid, millest tuleb leida möödapääsuteed või puhas-tada miiniväljadesse läbipääsud.

Maamiine hinnatakse kõrgelt riigi-piiride kaitsel, et tagada nendega piiri-vööndite puutumatus ja riigi territo-riaalne terviklikkus. See ongi põhjus, miks maamiinide keelustamise vastu on ÜRO Julgeolekunõukogu alalised liikmed, pika ühise piiriga Venemaa ja Hiina, samuti Soome, kellel on Vene-maaga 1326  km ühist riigipiiri. Iisraeli seisukoht on, et igal riigil peaks olema õigus paigaldada maamiine ainult oma territooriumile, USA aga sooviks jätkata maamiinide kasutamist Põhja- ja Lõu-na-Koread eraldavas tsoonis. Selline arvamuste paljusus asetab üldise maa-miinide keelustamise lepingu sõlmimi-se küsimärgi alla.

Samuti ootab ladudes üle 100 miljoni maamiini ja kõva lobitööd tegevad mii-nitootjad valmistavad igal aastal juurde 5 kuni 10 miljonit uut miini. Laialt levinud praktika on, et miinidel asendatakse vaid vananenud sütik uut tüüpi ohutuma sü-tikuga ja hiilitakse sedasi karmistunud müügipiirangutest mööda.

Humanistlikust seisukohast on tegu

Kasutatud kirjandus:

Maamiinid. Progresstek. Koostanud Karl Paks.

Tallinn, 1999.

Lõhkeained, pürotehnilised- ja süütesegud. Prog-

resstek. Koostanud Karl Paks. Tallinn 2000.

Keskmiselt kulub iga miini kahjutuks tegemiseks ja hävitamiseks 200–300 $, mis teeb kogu maailma miini väljade kahjutuks te-gemiseks kosmilise summa, sest ainuüksi Afganistani puhul oleks see umbes 15 miljardit dollarit.

keerulise olukorraga, sest lõhkekehade paigaldajaid tavaliselt ei huvita, mis saab lõhkemata jäänud miinidest lahingu-tegevuse lõppemise järel. Vaid pioneeri-de maha pandud miiniväljad on üldju-hul korralikult kaardistatud, kuid lisaks pioneeridele paigaldavad miine ka väga paljud teised sõjaväelased või parami-litaarsete üksuste liikmed. Tuleb ette juhuseid, et kaduma lähevad ka kaar-distatud miiniväljade andmed. Rahvus-vaheliste organisatsioonide hinnangul on inimesi ohustavaid maamiine praegu 68 riigis ja igal aastal hukkub või saab miiniplahvatustes vigastada rohkem kui 25  000 kõrvalist isikut. Kõige rohkem on süütute ohvrite hulgas lapsi.

Demineerimine on väga kulukas, aeganõudev ja ohtlik töö. Näiteks 1991. aastal hukkus Kuveidi maamiinidest puhastamise käigus 84 inimest ja kok-ku oli Iraak paigaldanud Kuveiti seitse miljonit maamiini! Peamine põhjus, miks miinid hävitamata jäävad, ongi rahapuudus. Keskmiselt kulub iga mii-ni kahjutuks tegemiseks ja hävitami-seks 200–300 $, see teeb kogu maailma miini väljade kahjutuks tegemiseks kos-milise summa, sest ainuüksi Afganistani puhul oleks see ümmarguselt 15 miljar-dit dollarit. Nii muudavadki omavahel tihedalt põimunud riiklikud julgeoleku-küsimused, majanduslikud huvid, hu-manism ja rahastamisprobleemid la-henduse leidmise miinidest loobumise küsimuses väga keeruliseks.

Ühena vähestest positiivsetest aren-gutest miinide konstrueerimisel võib välja tuua selle, et üha enam levib nn tarkade miinide tootmine. Uue põlv-konna miinid on suutelised avastama, eristama ja hävitama neist eemal asu-vaid sihtmärke. Kui modernse miini kasutamisperiood on lõppenud, lülitub ta välja või hävitab ennast ise. Samas on selliste ultramoodsate miinide avasta-mine muutunud väga raskeks ja nende kahjutukstegemine ja transportimine on miini käivitatud olekus peaaegu võimatu.

Selline ongi lühidalt aastasadu väl-danud teekond püssirohuga täidetud potist kõrgtehnoloogilise surmarelvani, mille kasutamise eetilisuse üle jätkuvad tulised vaidlused.

RELVASTUS

40

SÕD

UR N

R 6 (87) 2015

RELVASTUS

Arsenal oli allutatud sõja-ministeeriumi varus-tusvalitsusele ja riikli-kud tellimused täideti omahinnaga, kuid ma-janduslikult efektiiv-

semaks toimimiseks oldi vabastatud tulumaksust ja tollitasudest. Töötajate arv oli juba algusaastatel suur, see püsis keskeltläbi 500–700 töölise juures, 1925. aastaks oli see vähenenud 260 tööliseni, kuid samas 1930. teisel poolel töötas te-hases keskeltläbi 300–460 inimest, eel-toodud töötajatele lisandusid ametni-kud, konstruktorid jm teenistujad.

Tehase esialgne ülesanne oli tagada Vabadussõja ajal muretsetud relvastuse kaasajastamine ja täiendamine, kuid ka kohapeal konstrueeriti uusi relvamude-leid, millest Eestis puudus oli. Osa neist oli eri tüüpi lahingumoon – käsigranaa-did, laskemoon, miinid. Lisaks toodeti uut tüüpi relvastust, millest üks tuntu-maid oli Arsenali valmistatud püstol-kuulipilduja. Peale selle jõuti erinevatel aegadel järgnevate esemete tootmiseni: relvaosad, gaasimaskid, soomusautod, tankitõrjepüssid, miinipildujad, opti-lised seadmed ja sidevahendid. 1930. teisel poolel muutus oluliseks käsituli-relvadele ja suurtükkidele laskemoona tootmine. Uute masinate abil suudeti aastas toota 270 000 mürsku kaliibriga 76 mm ja 107 mm ja üle 20 mln püssi-padruni. Toe Nõmm on toonud võrd-lusena välja, et samal ajal suutis N Liit toota 1,5 miljardit padrunit, seega Ees-tist vaid 75 korda rohkem.

TANKITÕRJEMIINID TM-34 JA TM-37Eesti kaitsevägi vajas oma kaitsetaktika läbiviimiseks tankitõrjemiine erineva-te kergetankide, tankettide ja hiljem

ka võimsamate soomusmasinate vastu. Tootmisesse läinud kaks sarnase töö-põhimõttega tankitõrjemiini TM-34 ja TM-37 konstrueerisid Teodor Tom-son ja Anton Matwerk. Nende miinide põhjal valmis ka miinitõkete rajamise kontseptsioon.

TM lühend tähendabki „tankitõrje-miini“, number lõpus tähistab tootmise alustamise aastat, kuigi termin „tanki-tõrjemiin“ oli eksitav, sest seda sai lisaks survemiinina kasutamisele kasutada ka käsigranaadina. 1940. aastal andis Sõja-vägede Staabi VI osakond välja selle ainulaadse käsigranaat-miini TM-37 kasutamise ja käsitsemise juhendi, kus on põhjalikumalt kirjeldatud miini töö-põhimõtet, tõkete rajamist, hoiustamist ja transporti.

TM-34 kaalus 1,6  kg, millest lõhke-aine TNT moodustas 0,97  kg ja deto-naatori initsieerivaks laenguks oli tet-rüül. Massiivsem TM-37 kaalus 2,2 kg, millest 1,5 kg oli TNT. Peale eelolevate valmistati mõlemal mudelil baseeruvaid õppemiine.

Miinid on oma kujult ringikujulised ja küljelt vaadates kuplikujulised. Spet-siifilise kuju tõttu on neid tänapäeval kõnekeeles kutsutud ka kilpkonnaks. Miin koosneb kestast, süütemehha-nismist ja laengust. Kest koos aluse ja kupliga on kokku valtsitud, see tagas ka veekindluse. Kupli harjal asub sur-veplaat, mis on kinnitatud klambri abil.

Surveplaadi all asub õhukesest plekist miini külge joodetud plaat. Kupli enda küljel on süütaja pesa ots, mis on su-letud korgiga. Lisaks on miini alusel 5  mm kõrgune väljaulatuv sike, mis pidi vältima miini libisemist. Alusel on täiteava miini täitmiseks lõhkeainega, mis on veekindlalt suletav. Aluse serva-le on kinnitatud ka kande sang ja kinni-tusaas. Miini süütemehhanism töötab mehhaanilisel põhimõttel ja löökmeh-hanismi ennast hoitakse pidevalt vin-nastatud seisus. Üks mees pidi suutma kanda 12 miini, seda kas kandepuu või kanderihma abil, näiteks sellisel juhul moodustas TM-37 kogumass rihmade või kandepuu küljes 26,4 kg.

TM-37 põhjale oli võimalik kinnita-da ka lisalaeng, see kaalus 2,5 kg, millest 2 kg veekindlas silindrikujulises plekk-ümbrises asuv TNT. Võrdluseks kaalus sakslaste Tellermine-35 (tankitõrje-miin) 8,7 kg ja selle laeng oli 5,5 kg TNT, jäädes kogu Teise maailmasõja ajal sisu-liselt samasuguseks. TM-37 moodustas koos lisalaenguga 3,5 kg TNT-d.

TM miine sai õhata kahte moodi – survest surveplaadi pinnale või kasuta-da seda käepidemes asuva löökmehha-nismi abil käsigranaadina. Survemiini-na oli kaks seadet:

tugev surve seadel (surveplaadiga)nõrga surve seadel (surveplaadita)Tugeva surve puhul oli miin jala-

väelasele ohutu, nõrga surve puhul sai miini kasutada lisaks tankitõrjele ka jalaväe vastu. Lisaks arvestati mii-ni asetamisel pinnase omadustega: tugevsurve puhul asetati miin kõvale pinnasele, nõrga surve puhul, kui jalg vajub üle 5  cm pinnasesse – pehmele pinnasele.

Miin seati lahingukorda vahetult enne kasutamist, see võimaldas miine ohutult nii masinatel kui ka kandepuul transportida. Väiksuse tõttu pole ta võr-reldav tänapäevaste TT-miinidega, kuid see-eest oli sinna võimalik külge liita lisalaenguid. Miine sai kasutada prakti-liselt igal aastaajal, igasugusel pinnasel, sealhulgas lumes ja veekogudes. Tolle aja kohaselt loeti miini üsna kergesti kä-sitletavateks ja ilma eriettevalmistuseta meeskonnad said miinitõkete ehitami-

Eestis valminud tankitõrjemiini võis kasutada ka käsigranaadinaEesti oma relvasüsteemide väljatöötamine sai alguse Arse-nali relvatehases, kust jõudsid tootmisse ka tankitõrjemii-nid TM-34 ja TM-37. Tehase eellugu ulatub Vabadussõja aega, kui tekkis vajadus luua töökojad relvade remontimi-seks. Töökojad saadi 1920. aastal Tallinnas Erika tänavale, kuhu jäädi tegutsema okupatsiooni alguseni.

Art Johanson

SÕD

UR N

R 6 (87) 2015

sega kiiresti hakkama. Väiksuse tõttu oli miini kergem moondada ja kiirem paigaldada.

MIIN KÄSIGRANAADINAÜksikvõitlejad said kasutada miini ka tugevdatud käsigranaadina. Tankitõrje-miini käsigranaadina õhkimiseks oli vaja miinile valmistatud spetsiaalset alumiiniumist käepidet, milles asus löökmehhanism ja päästik. Käepide kaalus 150 g ja oli ribiline, et miini oleks

mugavam hoida ja viskamisel suunata. Käepideme tarvitamisel kasutati viitsü-tikut, mille viivitus oli 3-4 sekundit (!) ja selle kasutamisel polnud võimalik sur-vest kupli harjale miini õhata.

Käsigranaadina kasutati seda võit-luseks vastase soomusmasinatega või elavjõuga, sh oli tegu efektiivse vahendi-ga kindlustatud positsioonide või punk-rite vastu. Viskeid tuli sooritada varjest, kas kaevikutest, laskepesadest või erine-vatest lohkudest. Soomusmasinate pu-

hul tuli tabada kas lasketorni või suuna-ta miin roomikute alla. Viskekauguseks arvestati maksimaalselt 15 meetrit, mis seadis miini kasutamisel käsigranaadi-na ohtu ka kasutaja.

Miine oli võimalik kasutada ka ilma käepidemeta ja sel juhul töötas ta surve-miinina, mida tuli heita sarnaselt ketta-heite kettaga. Keelatud oli miini sanga kasutada, sest see ei oleks välja kanna-tanud viske hoogu, oleks ära tulnud ja miin poleks märki tabanud.

TM-37 määrustiku järgi kasutati miine järgnevates miinitõketes:• kaherealine miinitõke• kolmerealine miinitõke• nihutatav miinigrupp• pettemiinitõkeKõikide miinitõkete tõhususe tagas see, kui nad jäid omade tule poolt kaetuks.

Kaherealine tõkeKaherealises miinitõkkes asetati miinid vastavalt maastikule ja teljele malekorda nõnda, et piki rida oli miinide kaugus 1,23 m ja ridade vahe omakorda 1,5 m. Raskendamaks miinitõkke hävitamist suurtükitulega pidi tõke olema looklev. Meeskonda kuulus 11 meest ja kilomeet-rise tõkke valmistamine võttis aega 2,5–3 tundi. Töögruppi kuulusid: juht, 4 miinide paigaldajat, 6 miinide kandjat, tõkke kõr-valdamisel: juht, 4 miinide tühjendajat ja 6 kandjat. Ühe kilomeetri mineerimiseks kaherealises tõkkes kulus 1370 miini.

Kolmerealine tõkeKolmerealises tõkkes asetati miinid nagu kaherealiseski malekorda. Piki rida oli miinide vahe 1,96 m ja ridade vahe 1,5 m, seega oli miinitõkke laius 3 m. Meeskonda kuulus 16 meest, seal oli juht, 6 paigalda-jat ja 9 miinide kandjat. Kolmerealise tõkke rajamisel kulus samuti 1370 miini ja tõkke ehitamiseks kulus aega 2–2,5 tundi. Arves-tati, et lisalaengutega varustatud tõkete valmistamine võttis 25% rohkem aega.

Nihutatav miinigruppMiinide vähesusel kasutati kaitselahingu-tes liigutatavaid miinidest moodustatud kette. Selle abil oli võimalik sulgeda soomusmasinatele kuni 100 m laiune riba. Miinigrupis oli 5-6 miini kinnitatud

30–50 cm vahedega nööri või traadi külge. Meeskonnas oli kaks liiget, kumbki eraldi otsas, kes vastavalt olukorrale liigutasid miine. Võimaluse korral kasutati suitsuka-tet vähendamaks soomusmasinate liiku-miskiirust ja varjamaks enda tegevust.

PettemiinitõkePettemiinitõkkeid rajati tõrjumaks või aeglustamaks vastase rünnakuid miinide vähesuse või ajapuuduse korral. Selle rajamisel kasutati 2–6 m laudu, mille alla kinnitati miine põhjaga vastu puitu (üksteisest 1–5 m kaugusel). Osa laudu jäeti täiesti ilma miinideta. Laudtõke seati maha risti vastase pealetungisuuna suh-tes ja see jäeti moondamata, et tõke oleks vastasele nähtav. Selle abil oli ründaja sunnitud kas muutma liikumise kiirust, suunda või taanduma. Pioneerid pidid olema ettevalmistatud selliste tõkete kiirkorras valmistamiseks ka pealetungil, kus oli vaja sulgeda võimalikud vastase liikumisteed.

Tõkete mineerimineMineerimisel kasutati seda määrustiku

järgselt mitmesuguste tõkete (traat- ja raidtõkete, barrikaadide, veekogude) ning esemete ja ehitiste (teed, majad, varjendid, kaevikud jm) mineerimiseks. Erinevate objektide mineerimisel kasutati miine nii tõmbel töötavatena (varustatud käepidemega) kui ka survemiinina.

Miinide moondamineMiinide levinuim moondamine käis pinna-se alla peitmise abil. Oluline oli, et miin ei oleks rohkem kui 5 cm pinnase all. Teedel asetati miinid teesillutisse tehtud auku-desse, mis omakorda kaeti pinnasega. Samas aja puudusel moondamisega vaeva ei nähtud, miinid asetati kas lohkudesse, aukudesse või rohuga kaetud pinnale.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Eesti sõ-jatööstus oli võimeline valmistama origi-naalseid ja odavaid tankitõrje miine, mida oli 1940. aastaks ladudes 11 050 tk. Eesti TM-34 ja TM-37 kasutamine survemiinina oli Eesti sõjaväes läbi mõeldud ja see oli tehtud võimalikult selgesti arusaada-vaks, samas antud platvormi kasutamine käsigranaadina nõudis suurt julgust ja vilumust.

Kuidas rajati miinitõkkeid

Eestis Arsenali relvatehases valmistatud kilpkonnakujulisi tankitõrjemiine võis vastase poole heita ka käsigranaadina. Selleks tuli kinnitada miini külge alumiiniumist ribiline käepide, milles asus löökmehhanism ja päästik.

41

42

SÕD

UR N

R 6 (87) 2015

Iraani aladel asuva Kurdistani vabaduspartei (PAK) tahtekindel naisvõitleja 2014. aasta septembris positsioonidel Dibise lähedal, 50 kilomeetrit Kirkukist kirdes, et seista vastu ISIS-e rünnakutele.

KONFLIKT

SÕD

UR N

R 6 (87) 2015

43

Kurdistan unistab

iseseisvusestKui kurdidel oleks oma riik, mis ühendaks kõik kurdi enamusega alad, oleks

see samas suurusjärgus Türgi ja Iraaniga ning suurem teistest Lähis-Ida riikidest. Kurdide arvu hinnatakse 40–45 miljonile, kuid neid võib olla veelgi enam. Järjest tulisemaks muutuvas Lähis-Ida sõjakatlas on kurdide sõjaline

ja ka poliitiline roll aasta-aastalt järjest olulisemaks muutunud, mistõttu püüame ka Sõduri lugejate jaoks kurdide ajaloo tausta avada.

AFP

PHO

TO /

SAF

IN H

AMED

44

SÕD

UR N

R 6 (87) 2015

Kurde – rahvushümni järgi „vere ja revolutsiooni lap-si“ – ja nende viimase saja aasta jooksul pulbitsema hakanud rahvustunnet on pikalt eelistatud mitte

märgata või käsitletud segava faktori-na, nagu oleks ta muukeelne orb keset sagivat turuplatsi. Viimasel ajal on sa-geli esile tõusnud mõte iseseisvast Kur-distanist. 2012. a märtsis rääkis Iraagi Kurdistani autonoomse piirkonna pre-sident Mesûd Barzanî avalikult iseseis-vusdeklaratsioonist, Süüria Kurdistan on kodusõja tingimustes sisuliselt va-banenud araabia valitsusest ning Iraa-ni kurdi poliitikud ja -aktivistid on ko-gunud internetis toetust omavalitsuse kehtestamise ideele. 2014. aasta suvel, mõni kuu enne Kobanî rünnakut, aval-das Mesûd Barzanî plaani korraldada iseseisvusküsimuses ametlik rahvahää-letus. Diasporaas elavad kurdid uskusid Iraagi lagunemisesse.

Kurdi võitlejad on juba mõnda aega olnud võtmetegur tsiviliseeritud maa-ilma ühise vaenlase ISIS-e või Daeshi vastu ja see on kurdide pea kohalt haju-tanud varasemaid terrorismisüüdistuse pilvi, sest Türgi kurdipartei PKK (kurdi k Partiya Karkerên Kurdistanê, Kur-distani töölispartei) alustas valitsusega brutaalset sõda 1980. aastate keskpaigas ja on kuulutatud terroristlikuks ühen-duseks. Süüria kurdide võitlusüksused YPG (kurdi k Yekîneyên Parastina Gel, rahva kaitseüksused) on võtnud PKK vangistatud liidri Abdullah Öcalani oma Rojava poliitilise projekti ideoloo-giliseks isaks, mistõttu ka YPG on türk-laste silmis terroriorganisatsioon.

Lähis-Ida suurkonflikti lõppu ei saa veel ennustada, ent juhul, kui seal piirid ei muutu või ümber jagatakse, mis endi-selt ignoreerib kurdide katset üles ehi-tada jõukat ja toimivat demokraatlikku riiki,1 jääb püsima ka kurdiküsimus kui piirkonna valitsevatele režiimidele pidevalt ebamugavusi tekitav, iga hetk plahvatusohtlik tardunud konflikt.

Rahvusmeelsete kurdide ettekujutu-ses eksisteerib Ida-Türgit, Põhja-Süü-riat, Põhja-Iraaki ja Lääne-Iraani hõl-mav Kurdistan – sõna-sõnalt kurdide paik – juba praegu. Kurdilikkus kui eris-tumine ja „oma ruumi“ äratundmine on reaktsioon viimase saja aasta jooksul lokkama löönud pan-araabia, pan-türgi

ja pan-iraani natsionalismile.2 Kurdid eelistavad oma ajaloolist asuala prae-gu valitsevaid riike mainimata rääkida Põhja-, Ida-, Lõuna- ja Lääne-Kurdista-nist, mis soovivad ühineda. Ligikaudu Prantsusmaa-suurune (500  000  km²) Kurdistan on jaga-ja-valitse-põhimõt-tel tükeldatud nelja nn kurdimaa vahel, mida vaatamata poliitilistele erinevuste-le ühendab vaenulikkus kurdi põlisrah-va vastu. Kurdi opositsiooni nimetami-ne terroristlikuks on kurdide käsituses sama, mis kurdi identiteedi eitamine – ja selles suhtes on nad läbi ajaloo üsna karastunud. Kurdide jaoks on ellujää-mine ja õigus identiteedile juba võit iseenesest, nagu kirjutas Christopher Hitchens 1992. aastal National Geo-graphicus – ühes esimeses artiklis, mis hakkas suurendama Lääne teadlikkust kurdide saatusest lähiajaloos. Olgu siin-kohal mainitud, et kurdi mentaliteediga sobib rohkem kokku häbitunne läbi ela-tud kannatuste üle kui ohvri positsioon, ehkki nad püüdlevad suurema rahvus-vahelise mõistmise ja teadlikkuse poole. Kurdide vaatenurka kajastatakse õigus-tamatult vähe isegi ühiskondades, kus see pole keelatud. Eesti keeles on ilmu-nud kurdidest üksikuid artikleid Sirbis, Diplomaatias ja isiklikes blogides.

TSIVILISATSIOONI HÄLLIST MÄGEDE VARJUKurdistani jagamine on kurdide ajaloo läbiv joon, ja mõistagi on see kurdi rah-vale tähendanud peamiselt traagikat. Ent kurdide ajaloonarratiivist ei puudu

ka meile tuttav muistne õitseaeg, sest kurdid peavad ennast iidse Meedia rii-gi järeltulijateks. Meedia kuningriik oli Babüloonia, Lüüdia ja Egiptuse kõrval üks neljast muistse Lähis-Ida suurvõi-must. Otsusekindlust selle järjepidevuse suhtes tunnistavad tänapäeval kurdide telekanalid, raadiojaamad, poed, koolid ja spordiklubid, mille nimed viitavad meedialastele, rääkimata vastavatest viidetest rahvushümnis ja poliitilistes kõnedes.

Kurdide ajaarvamise alguspunktiks on aasta 612 eKr (praegu elame nii-siis aastal 2627), mil Meedia kuningas Kyaxares Suur vallutas Assüüria im-peeriumi pealinna Ninive. Selle va-remeid kaitseb 12  km pikkune müür Lõuna-Kurdistani suurlinnas Mûsilis (Mosul), mille 2014. aasta juunikuus okupeeris muistse Siiditee äärde jäänud Lähis-Ida kultuuripärandit süstemaati-liselt hävitav ISIS.

Meedia riigi ajast usutakse pärinevat

Kristel Kotta TALLINNA ÜLIKOOLI

AJALOO ERIALA

DOKTORANT

Kurdi võitlejad on juba mõn-da aega olnud võtmetegur tsiviliseeritud maailma ühise vaenlase ISIS-e või Daeshi vastu ja see on kurdide pea kohalt hajutanud varasemaid terrorismisüüdistuse pilvi.

1 Kent, Gary. Why the world should do much more to help the Kurds help themselves. Rȗdaw, 19.10.2015.

2 Taheri, Amir. The Kurds could be the key to the Middle East. New York Post 18.10.2015.

KONFLIKT

SÕD

UR N

R 6 (87) 2015

45

ka Kurdistani rahvuslipu värvid, mis on pikalt esinenud traditsioonilistes rahva-riietes. Kurdi naised ei kanna burkat, vaid eelistavad kergest kangast kirjuid rahvarõivaid. Pearätiku kandmine on kurdi mosleminaistele enamasti vaba-tahtlik. Lõuna-Kurdistani regionaal-valitsuse parlament andis lipule amet-liku staatuse 11. novembril 1999, kuigi lipu kujundus valmis juba 1920. aasta-tel. Lipu värvid tähendavad järgmist: punane – kurdide vabadusvõitluse märtrite veri; valge – kurdide soovitav rahu, vabadus, demokraatia ja üksmeel; roheline – Kurdistani loodus ja põllu-majandus; kollane päike – jätkuvus ja lootus. Samad värvid ühendavad kur-dide rahvussümboolikat laiemalt. Kur-distani lipu keskel esinev 21 kiirega päi-kesesümbol viitab kurdide (ka pärslaste ja afgaanide) rahvuspäevale newroz ehk

uusaastapühale kevadisel pööripäeval (21.03). Newroz on tänapäeval kurdide vastupanu ja ihaldatava vabaduse süm-bol, mil Kurdistani okupantidele aval-datakse poliitilisi sõnumeid, pahatihti oma paremate poegade vere hinnaga.

Ent päikesekujutis assotsieerub ka 5000 aastat vana jeziidi (kurdi k êzidî) usundiga, mille keskmes on Päikese austamine. Kurdi jeziide on läbi ajaloo vaenatud saatanakummardajate või

paganatena. Nende endi andmeil on nad üle elanud 73 genotsiidi, värskeim ISIS-e algatus 2014. aasta suvel. Eelmise aasta augustis ründasid ISIS-e džiha-distid Lõuna-Kurdistani jeziidikülasid. Vähemalt 2000 jeziidi mõrvati, vägistati ja rööviti, röövitud naisi ja lapsi sunniti pöörduma islamisse ja müüdi terroris-tidele orjadeks. Teguviisi õigustati aja-looga – nii on jeziidide kui paganatega ennegi tehtud. Jeziidid seevastu näevad ISIS-t mitte niivõrd usulise kui poliitili-se äärmusliikumisena, kes alustas seda-puhku kõige nõrgemate allutamisest.

Kuid mitte ainult usuvähemused, nagu jeziidid Lõuna-Kurdistanis ja šiii-di islamiharule oma tõlgenduse andnud aleevid Põhja-Kurdistanis pole kogenud Lähis-Ida vägevamate jõudude tapatal-guid, vaid ka kurdi sunniitlik enamus. Türgi Dêrsimi piirkonna aleevikurdid taotlevad rahvusvahelist hukkamõistu seal 1938. aastal toimunud kümnete tu-handete inimeste massimõrvadele. Äär-

Türgi Dêrsimi piirkonna aleevikurdid taotlevad rahvusvahelist hukkamõistu seal 1938. aastal toimunud kümnete tuhandete inimes-te massimõrvadele.

3 Whitley, Andrew (1993). Genocide in Iraq. The Anfal Campaign Against the Kurds. A Middle East Watch

Report. Human Rights Watch.

Peshmerga võitleja poseerimas pärast võidukaid lahinguid Iraagi põhjaosas novembris 2015 Iraagis Sinjaris, kus kurdi üksustel õnnestus hõivata mitu strateegilist positsiooni ja asulat, tõrjudes ägedates lahingutes piirkonnast tagasi džihaadivõitlejate sõjasalgad.

REU

TERS

/ A

RI J

ALAL

46

SÕD

UR N

R 6 (87) 2015

muslikuim näide on Saddam Husseini sunniitliku režiimi kurdidest usuven-dade massiline hävitamine muu hulgas keemiarelvaga 1980. aastatel.3 Koraani oma verega ümber kirjutada lasknud ning džihadistide loosungi Iraagi lipu-le kinnitanud harimatu diktaator Sad-dam (umbkaudne tõlge Krahhitekitaja) Hussein teostas aastatel 1986–1989 ula-tusliku kurdide hävitamise kampaania Al-Anfali (sõjasaak, mõiste koraanist). Diktaatori eesmärk oli taaselustatud Babüloonia impeerium, millega seoses hakkas ta janunema Iraani vallutami-se järele. Husseini paranoiast, et šiiidi revolutsioon levib Iraanist Iraaki, tek-kis riikide vahel sõda, mida on peetud üheks mõttetumaks ajaloos. See ei tões-tanud midagi, kestis kaheksa aastat ja sõja tagajärjel hukkus või sandistati üle miljoni inimese. Et kurdid toetasid Iraa-ni, sai Hussein ettekäände teha teoks kurdide maa pealt pühkimise plaan. Hävituskampaania tuntuim episood oli strateegilise Halabja (kurdi k Helebce)

linna pommitamine nelja sorti gaasiga 16. märtsil 1988. aastal. Keemiarünna-kus hukkus mõne päevaga 12  000 ini-mest, sajad hiljem. Al-Anfali massimõr-vade seerias kadus ainuüksi samal 1988. aastal üle 180 000 kurdi 4000 külast.

Kurdid islamiseeriti araablaste vallu-tuste tagajärjel 7. sajandil, kuid islamiga liituv panarabismi maik on sundinud kurde otsima oma islamitõlgendust või terroriaktide tagajärjel isegi loobuma usust. Tähelepanuväärne on veel tõik, et kurdidest sunniitide (75%) ja šiiitide (15%) vahel pole araablastele omaseid usukonflikte ja üleüldse näib usuline sallivus kuuluvat kurdide arusaama juurde demokraatiast. Näiteks vasak-poolsed kurdi radikaalid on loonud Põhja-Süüriasse kolmest osast (Aleppo, Kobane ja Qamishli) koosneva Rojava väikeriigi, kus väidavad kaitsvat kõikide usklike ja mitteprivilegeeritute õigusi. Lõuna-Kurdistani regionaalvalitsus on aga usukaaslastest ekstremistidega või-deldes võtnud oma territooriumile vas-

tu kristlasi, jeziide ja juudi põgenikke teistest Iraagi piirkondadest.

Eufrati ja Tigrise (kurdi k Firat ja Dicle) vahele jääva nn Viljaka Poolkuu ajalugu ulatub muidugi tuhandeid aas-taid kaugemale kui Meedia riik ja osali-selt Kurdistani tegevuspaigana kasutava piibli ajalooline mälu. Piibli ajalooline mälu ulatub 2000. aastasse eKr ja teoses on mitu viidet Kurdistani territooriumi-le. Näiteks on sinna paigutatud Aabrami tõotatud maa ja Vana Testamendi Taa-nieli raamatu tegevuspaik on tänapäeva kurdide strateegilise tähtsusega linn, väliselt tagasihoidlik Kerkûk, mis võiks oma naftavarude poolest pretendeerida maailma rikkaima linna tiitlile.

Sõna „kurd“ seostatakse ühe teoo-ria järgi juba enne sumeri kõrgkultuuri piirkonnas elanud cyrtide või carduchi-dega, teise teooria kohaselt 3000 eKr su-merite kiilkirjatahvlitel mainitud qardu-de või Kardo-nimelise karjakasvatajate ja sõjameeste maaga mägedes. Pärast Meedia riigi langemist Pärsia võimu alla

ISIS-e pühasõdalaste hirmuunenägu on surma saada kurdi naisvõitlejate kuuli läbi, sest naise käe läbi langenute jaoks jäävat uskumuste kohaselt paradiisiväravad suletuks. Pildil puhkavad Iraani Kurdi vabaduspartei naisvõitlejad sõjalistest harjutustest, mis toimusid väljaõppelaagris Kirkuki ja Dibise vahel.

KONFLIKTAF

P PH

OTO

/ S

AFIN

HAM

ED

SÕD

UR N

R 6 (87) 2015

47

osalesid kurdidega seostatud mägisõda-lased näiteks kuulsates Kreeka–Pärsia sõdades. Kurdistani hakkasid geograafi-lise mõistena, oma provintsi tähistusena kasutama türklased 12. sajandil.

Vallutajatele pole kurdid olnud liht-ne saak. Vanimas kurdide vaatenur-ka kajastavas säilinud ajalooraamatus Sharafnâma kirjeldatakse kurde vapra ja uhke rahvana, kes pigem tapavad ja rüüstavad, kui almuseid kerjavad. Nen-de suurim pahe olevat allumatus, aga hoolimata soovist olla eneste härra ei suutvat nad koondada oma jõude ühis-te eesmärkide saavutamiseks. Poliitilist koostöövõimetust võib pidada kurdi-de ajaloo üheks läbivaks probleemiks, seda on soodustanud muidugi Kurdis-tani geopoliitilised olud, muu hulgas ligi 6 km kõrguste mägedega maastik ja vaenulike valitsuste isoleerimispoliitika.

Türklaste ja pärslaste alluvuses olid kurdide klannisõjad tavalised ja ligi 20 aastat tagasi kahandasid kurdide rah-vusvahelist usaldusväärsust parteide-vahelised kodusõjaepisoodid. Nimelt algas 1994. aastal Lõuna-Kurdistanis KDP (Kurdistani demokraatliku partei) ja PUK-i (patriootliku Kurdistani liidu) vahel kümnendi lõpuni kestnud kodu-sõda territooriumi kontrollimise üle, mis kahjustades kurdide mainet rahvus-vahelisel areenil.

Soomlaste dokumentaalfilmis „Päivä kirja pimeästä“ (2015) vihjatak-se parteidevahelistele lahkhelidele ja kodusõjaohule Şengali (Sinjari) rindel, kuhu koondusid jeziidide uue genotsii-di eest kätte maksma kõik kurdi parteid Iraanist, Iraagist, Türgist ja Süüriast. Parteide ühinemisest pidi esialgse loo-tuse kohaselt algama tee Kurdistani vabaduse poole. Teises Şengali rinnet kajastavas dokumentaalfilmis ei lasta kahelda sõdimisega harjunud kurdi-võitlejate moraalis: vaatamata Kurdis-tani tabanud sisserändekriisile, mille tagajärjel on Kurdistani regionaalvalit-sus Iraagis (KRG) kokku kukkumas ega suuda oma kõikidele võitlejatele enam maksta, on pešmergad (kurdi k pêşmer-ge) rahvusvahelise koalitsiooni ainuke usaldusväärne sõdurisaabas Põhja-Iraa-gis, valmis terrori vastu võitlema ja nagu ka nende nimetus ette näeb – „kohtuma surmaga“. Novembri keskpaigas saabus-ki uudis maatasa tehtud linna vabasta-misest ISIS-e käest.

Kurdide ajaloo helgematel hetkedel on kurdidünastiatel õnnestunud siis-ki oma maal valitseda ja teiste terri-tooriume anastada. Kurdide sõjakuse

tuntuima näitena meenutagem Süüria ja Egiptuse valitsejat Saladin Ayyubit (kurdi k Selah’edînê Eyubî), keda araab-lased ekslikult enda meheks peavad. Saladini kotka sümbol esineb lisaks Kurdistani regioonivalitsuse vapile veel Egiptuse lipul ja vapil ning Iraagi ja Pa-lestiina vapil. Varem leidus sümbol ka Ühendatud Araabia vabariigi, Liibüa ja Lõuna-Jeemeni vapil, lisaks tunti 19. sajandi keskpaigani Saladini kotka embleemi araabia natsionalismi süm-bolina. Lisaks Saladinile mäletatakse teiste rahvaste liikmetena kurdi ajaloo suur kujusid Cyrus Suurt, Kyaxarest ja Dariust pärslastena.

Saladin vallutas 1187. aastal Je-rusalemma moslemitele ja tema vastu korraldati Euroopast kolmas ristisõda. Ayyubide impeerium püsis ligi 200 aas-tat keskaegse Euroopa piiridel. Samal ajal kogusid Väike-Aasia poolsaarel jõudu sinna 1050. aasta paiku hobustel sõjameestena saabunud türklased, tu-levane Lähis-Ida suurvõim. Kui põlis-rahvast kurdid peavad ajalugu oluliseks teguriks, mis eristab neid türklastest, siis tänapäeva türgi natsionalistid ei taha tunnistada oma peagi 100-aastase riigi territooriumil elavat vähemusrah-vust, kellel tohiks olla erinev identiteet. Seda näitavad jätkuvad rünnakud kurdi infokanalite ja meeleavaldajate vastu, novembri alguses toimunud sõjalised rünnakud Diyarbakiri provintsi kurdi linnadele ja asjaolu, et kurdi keeles laul-mise eest võidakse tappa. 21. augustil 2015 avaldasid kurdi kanalid protesti Facebooki tsenseerimistegevuse suh-tes, kui nende lehekülgedelt hakkasid kaduma fotod partisanidest, lippudest, Öcalanist ja protestivatest kurdi ema-dest-vanaemadest. Tabusõna „kurd“

asendati riigi loomisel poliitilise pette-terminiga „mägitürklane“. Sarnaselt peavad iraanlased kurde iraani alakul-tuuri esindajateks ja kurdi keelt farsi keele murdeks. Iraagis ja Süürias, kus kultuuriline ühendus puudub, nähakse kurde moslemivendadena. Need assi-mileerimistehnikad pole siiski viinud vennastumise ega rahvuslike teisitimõt-lejate tasalülitamiseni.

Iraanlaste ehk pärslastega ühendab kurde keelesugulus. Kurdi keel oma eristuvate murretega, mida vahel pee-takse eri keelteks, kuulub indoeuroopa keelkonna loodeiraani keeltegruppi.4 Kuna Kurdimaal on kurdi keelt süste-maatiliselt välja suretanud, siis on see peamiselt suulise traditsiooniga keel, millel puudub üldmõistetav standard. Standardkeelele pretendeerivad kaks suuremat murret: Põhja-Kurdistanis räägitav kurmancî ja Lõuna-Kurdista-ni ametlik keel soranî. See oli ka Kur-distani vabariigi ametlik keel aastal 1946.

Kurdi keele mõrvamine on olnud kõige karmim Põhja-Kurdistanis ehk Türgis, kus selle keele avalik rääkimi-ne, nagu ka kurdidest rääkimine türgi keeles oli aastatel 1923–1991 keelatud. Kurdistan on olnud viimaste aastateni ainuke keelepiirkond, kus aabits on ol-nud keelatud kui kuritegeliku tegevuse vahend. PKK üks võitlusmotiiv on kur-di keele tunnustamine Türgi ametliku vähemuskeelena. Iraagis on araabia-keelse koolihariduse vastustamine vii-nud kurdide tapatalguni 1980. aastatel.

Mägedest algab kurdide lugu ja imaginaarne Kurdistan seostub isegi diasporaas elavatel kurdidel mägedega. Lisaks sellele, et kurdid on muistsetest aegadest mägivõitlejad, on kurdi põlis-rahvas viimaste kümnenditeni olnud põlluharijad ja karjakasvatajad. Viima-sed on harjunud kulgema raskesti läbi-taval mägimaastikul üle Kurdistanisse tõmmatud võõraste riigipiiride. Tradit-siooniliste elatusalade väljajuurimi-ne, piirialade mineerimine, karjateede pommitamine, looduse hävitamine ja ümberkujundamine ning kurdide lin-nastamine on olnud kurdimaade tead-lik assimileerimispoliitika. Kurdistani territooriumile jäävad Lähis-Ida suu-rimad mäestikud Zagros ja Taurus on pakkunud kurdidele tuhandeid aastaid kaitset vallutajate, tagakiusajate ja para-ku alati edutult lõppenud ülestõusude-le järgnenud karistusaktsioonide eest, ning on aidanud säilitada oma keelt ja kultuuri. „Mäed on meie sõbrad,“ üt-

Vaatamata Kurdistani ta-banud sisserändekriisile, mille tagajärjel on Kur-distani regionaalvalitsus Iraagis kokku kukkumas ega suuda oma kõikidele võitlejatele enam maksta, on pešmergad rahvusva-helise koalitsiooni ainuke usaldusväärne sõduri-saabas Põhja-Iraagis.

48

SÕD

UR N

R 6 (87) 2015

RELVASTUS

leb kurdi vana sõna, mille allhoovuses peitub mõte, et inimsõprade ja poliiti-liste liitlastega pole kurde ajaloos eriti õnnistatud.

AJALOOST RAHVUSIDENTITEEDI VALGUSESKurdide rahvusidentiteedi arengut võib vaadelda kolmes etapis:

• rahvuseelne periood autonoom-setes kurdiemiraatides 16. sajandist 19. sajandi alguseni, mil ennast mää-ratleti suguvõsa ja klanni liikme ning moslemina;

• türklaste ja pärslaste vaenutege-vusest ajendatud ülestõusude periood, mis viis oma õiguste kaitselt 19. sa-jandi lõpuks iseseisva Kurdistani idee tekkimiseni;

• poliitilise parteitegevuse ja teadli-

tan jäi pärslastele. Piiritülid kestsid veel 300 aastat. See ligi 500 aastat tagasi toi-munud sõda viis Kurdistani esimese ot-sustava jagamiseni türklaste ja pärslaste vahel ning umbes 90 aastat tagasi sõlmi-tud Lausanne’i kokkulepe, mis ühtlasi oli ka Türgi riigi asutamisdokument, tükeldas endise Osmanite impeeriumi kurdi alad omakorda kolmeks. Türgi riigi eelkäija Osmanite impeerium pü-sis keskusega Väike-Aasia poolsaarel aastatel 1299–1923. Impeeriumi nimi tuleneb asutaja sultan Osman I nimest ja Läänes nimetatakse osmanite riiki sa-geli Ottomanide impeeriumiks.

16. sajandist 19. sajandi alguseni toe-tasid türgi sultanid kurdi aadli mõnin-gaid poliitilisi vabadusi, ehkki takistasid neil kujunemast liiga tugevaks. Osmani-te alluvusse kuulus 16 de facto iseseisvat

ku partisanivõitluse periood, mis algas pärast Teist maailmasõda ja millega on kaasnenud kurdi rahvusidentiteedi pi-dev tugevnemine.

Kurdide staatus maailma ühe arvu-kaima riigita vähemusrahvusena on otsustatud kahe ajaloosündmusega, mille dikteerisid suurjõud. 16. sajan-di alguses muutus Lähis-Ida poliitiline olukord pingeliseks, kui Pärsia pöör-dus šiiitlikuks ja sunniitliku Osmani impeeriumi uus sultan kuulutas ennast islami kaliifiks ehk juhiks. Pärsia kaotas Kurdistani pinnal toimunud Caldêrani sõja ning seni Pärsia dünastiate kesk-valitsuse haardeulatusest väljaspool autonoomseid olusid nautinud kurdid jagati kahe impeeriumi vahel: praegune Põhja-, Lõuna- ja Lääne-Kurdistan sat-tusid türklaste võimu alla, Ida-Kurdis-

Kurdi peshmerga võitlejate kätte on jõudnud ka moodsamat relvastust, kuid ilma välisabita nad kaua ISIS-ele vastu ei peaks.

REU

TERS

SÕD

UR N

R 6 (87) 2015

49

Traditsiooniliste elatusalade väljajuurimine, piirialade mineerimine, karjateede pommitamine, looduse hävitamine ja ümberku-jundamine ning kurdide linnastamine on olnud kurdimaade teadlik assimi-leerimispoliitika.

kurdiemiraati ja mõned kurdipiirkon-nad, näiteks Dêrsim ja Barzanî, ei alis-tunud kunagi türklastele, vaid vastasid igale allutamispüüdlusele relvavõitluse-ga. Dêrsimi vastupanu tipnes Kagu-Tür-gi kodusõjaga 1937. aastal. Kuna kurdid liigitati 1934. aastal ametlikult sund-assimileeritavateks mittetürklasteks, siis oodanuks kõiki Dêrsimi elanikke küü-ditamine. Vastuhaku ja kättemaksuakt-sioonide ajal suri enimlevinud andme-tel 40 000 inimest, tuhanded küüditati. Dêrsimi ülestõus on olnud viimaste aas-tateni Türgis tabuteema. 2011. aastal tunnistas Türgi peaminister selle üheks lähiajaloo traagilisemaks sündmuseks, mitte aga genotsiidiks, mida see on kur-dide meelest.

Kurdi emiraadid olid riigi idapiiri kaitsmise eest vabastatud maksudest,

mis seadis nad paremasse positsiooni kui impeeriumi muud allutatud rahvad (näiteks kristlastest assüürlased). Emiire paelus sultani soosing rohkem kui kurdi jõude koondav vastutegevus, ning islam oli olulisem nabanöör kui rahvusidenti-teet. Rahvus tõusis läänelikus kollektiiv-ses teadvuses väärtusstaatusesse alles pärast suurt Prantsuse revolutsiooni 18. sajandi lõpus.

Türklaste lõdvas alluvuses kujunes kurdi keel isegi prestiižsemaks kui seni kurdi intellektuaalses loomingus domi-neerinud kultuurkeel pärsia, mida näi-tab fakt, et kurdi eepos „Mem ja Zîn“ (kurdi k Mem û Zîn) pandi 17. sajandil kirja kurdi keeles.

19. sajandi alguseks oli Osmanite impeerium nõrgenenud ning hiilgeaja taastamiseks alustas sultan Mahmut II 1839. aastal moderniseerimisprog-rammi Tanzimat ehk Ümberkorraldus, mis lähtus keskvõimu tugevdamisest. Impeeriumi päästmisüritus kestis 20. sajandi alguseni, ent sellest hoolimata muutus laguneva suurriigi sisepoliitili-ne olukord üha keerulisemaks. Kurdi-dele, keda polnud enam vaja kasutada sõjapuhvrina pärslaste vastu, tähendas tsentraliseerimine poliitilist, sotsiaalset ja majanduslikku katastroofi. Kurdide omavalitsused lõpetati, maksuvabastus tühistati, kurde värvati impeeriumi ar-meesse ja suunati oma rahvuskaaslaste ülestõuse maha suruma.

Emiraatide likvideerimise järel – sama tehti 19. sajandi keskpaigaks ka Pärsias – langesid kurdid uuesti kohali-ke võistlevate ja oma hõimu eelistavate klannipealike valitsuse alla. Lähis-Ida igivana sotsiaalne korraldus on klanni-süsteem, mis mõjutab maapiirkondade elu tänini ja korvab riikliku sotsiaal-süsteemi puudusi. Klannipealik võib näiteks otsustada, kas kogukond pool-dab Kurdistani töölisparteid või mitte. Sulgunud ja iseteadlik klannisüsteem on aidanud säilitada piirkondlikke murdeid, kultuuriomapärasid ja tradit-sioone, aga sellega kaasnev killustumi-ne on takistanud ühtse kurdi rahvuse moodustamist ning kaudselt toetanud keskvalitsuste eraldamispoliitikat.

Turvaline ja organiseeritud Kurdi-stan muutus ohtlikuks ja kaootiliseks paigaks, mida Siiditee kaupmeestel ja Meka palveränduritel oli targem välti-da. Kurdide rahvusvaheline maine käis alla, kuid nende rahvustunne oli ärka-mas. 19. sajand oli kurdiülestõusude sajand ja kuigi kõik vastuhakud lõppe-sid lüüasaamisega, õhutasid impeeriu-

mivägede ülepingutatud karistusakt-sioonid kurdide protestivaimu ainult takka. Vahemikus 1806–1914 toimus 16 tuntumat kurdiülestõusu. Esialgu proovisid kurdid autonoomiaaegseid privileege säilitada või taastada, ent aja jooksul sai vastuhakkude eesmärgiks sultani ja šahhi ahelatest vabanemine. Ülestõusude ebaõnnestumise tingis ühelt poolt kurdi vähemusi omavate maade ja suurriikide vaheline koostöö kurdide allasurumisel ning teiselt poolt lahkhelid kurdide leeris. Alates 1880. aastatest toimusid usujuhtidest šeiki-de ja klannipealike juhitud ülestõusud juba iseseisva Kurdistani nimel. 1880. aastal kogunesid kurdijuhid ja moo-dustati nn kurdide liit, mille eesmärk oli rajada iseseisev Kurdistani islami-riik. Ülestõusu stsenaarium nägi ette kõigepealt Ida-Kurdistani vabastamist pärslaste võimu alt ja seejärel otsusta-vat rünnakut osmanite vastu. Ülestõus lõppes kurdide kaotusega, sest nad ei leidnud rahvusvahelisi liitlasi, sest Eu-roopa taotles Suur-Armeenia loomist ja eelistas Pärsiat kurdidele, ning nad olid vastastest kehvemalt organiseerunud – kurdid kuuletusid pigem klannipeali-kutele kui sõjaväe üldjuhile. Kurdide liidu ülestõus jäi siiski tähenduslikuks mälestuseks ja andis märku, et kurdide ühinemine on võimalik.

Üle 600 aasta vastu pidanud Os-manite impeerium lagunes Esimese maailmasõja vapustuste ajal ja selle va-remetest tõusis 24 riiki. Kurdiküsimus on üks 1920. aastatest lahendamata jäänud poliitilistest kriisidest, mis on sisuliselt pikendanud endise impee-riumi lagunemisprotsessi tänapäevani. Kurdidesse suhtusid otsustavad jõud heitlikult: Pariisi rahukõneluste eel vahistasid britid kurdi delegatsiooni, kuid Sévres’i rahulepinguga kavandati kurdidele isegi oma riiki, millega enne-kõike tunnistati nende olemasolu. Lõ-

KONFLIKT

50

SÕD

UR N

R 6 (87) 2015

Kurdid on rahvas, kelle arvu hinnatakse ligikaudu 40 mil-jonile, ent nende iive on Lä-his-Ida üks suuremaid, mis-tõttu kurdide osakaal kohalike rahvaste hulgas on tõusutren-

dis. Kui kurdidel oleks oma riik, mis ühen-daks kõik kurdi enamusega alad, oleks see riik samas suurusjärgus Türgi ja Iraaniga ning suurem teistest Lähis-Ida riikidest. Kuna aga kurdidel oma riiki ei ole, jagunevad nad prae-guste riikide vahel umbes järgmiselt: Türgis elab üle 15 miljoni kurdi (kõikidest kurdidest u 45 protsenti, Türgi rahvastikust aga üle 20 protsendi), Iraanis üle 8 miljoni (10 protsen-ti), Iraagis 7 miljonit (20 protsenti) ja Süürias kuni 3 miljonit (15 protsenti). Väiksemal ar-vul elab kurde Aserbaidžaanis (200 000), Ar-meenias ja Georgias. Umbes kahemiljoniline kurdi diasporaa asub Euroopa Liidu riikides, Ameerika Ühendriikides jm. Kurdidele ei ole riigid, kus nad elavad, erilist poliitilist kaasa-rääkimise õigust andnud.

Türgi ametlik seisukoht oli pikka aega, et niisugust rahvast nagu kurdid pole olemas. On mägitürklased, kes ei ole piisavalt integ-reerunud. Kurdi keeles kõnelemine oli veel kümnendi eest karistatav. Ometi pole kurdi keel türgi keelega isegi mitte suguluses, nagu ka mitte araabia keelega. See kuulub

hoopiski iraani keelte hulka, olles seega su-guluses farsi, talõši, belutši ja puštu keelega. Samas jaguneb kurdi keel nelja põhimurdes-se, mille kõnelejatel on üksteist raske mõis-ta ja seetõttu on ka väidetud, et ühtset kurdi keelt polegi olemas.

Kurdi keeles kõnelemist pole soosinud ka teised riigid ja kurdikeelset haridust on võimaldatud lühikestel autonoomiaperioo-didel üksnes Iraagis.

Enamik kurde on usutunnistuselt sunnii-did. Ligikaudu kümme protsenti on šiiidid ja 500 000 on kurdide rahvuslikku usundit tunnistavad jeziidid.

Kurdide suhted on aeg-ajalt olnud pin-gelised ka teiste piirkonna rahvastega – araablaste, assüürlaste ja armeenlastega. Suhetes armeenlastega toimus järsk halve-nemine 1828–1829 toimunud Vene–Türgi

sõja käigus, mis nad sattusid usulistel põh-justel vastaspooltele – kurdid Osmanite, armeenlased Vene poolele. 1894–1896 olid kurdid osalised armeenlaste-vastaste pogrommide täideviimises, kuna said ko-dudest välja aetud armeenlaste maa en-dale. Sama kordus 1909. ja 1915. aastal, kuigi vähemal määral. Praeguseks on ar-meenlased ja kurdid üldjoontes leppinud, kuna neid ühendab ühine vaenlane Türgi näol. Kurdi eksiilparlament on tunnistanud armeenlaste genotsiidi ja vabandanud ar-meenia rahva ees.

Esimese maailmasõja lõppedes olid kur-did lähedal oma riigi saamisele. Sévres’i rahuga 1920. aastal, mille käigus Osmani impeerium tükeldati, nägid võitjariigid ette Kurdistani laia autonoomia võimalusega ku-juneda iseseisvaks riigiks, kuigi üsna piiratud kurdi asustusalal. Paraku jäi kurdi riik sündi-mata. Britid ja prantslased ei soovinud kurdi riigi eest võidelda ning rivaalitsevad kurdi liidrid jäid alla Mustafa Kemali juhitud Türgi vägedele. Nii kurde kui ka armeenlasi nõr-gestasid nende erimeelsused omavahelise piiri suhtes. 1923. aastal sõlmitud Lausanne’i lepingus enam kurdi riiki ega autonoomiat ei mainitud. Mõistagi polnud kurdid lahenduse-ga rahul ja leidsid, et Antant on neid petnud, kuna ei täidetud USA president W. Wilsoni lu-

Kurdi riigi tekkimine on taas õhusMart Nutt AJALOOLANE JA RAH-

VUSVAHELISTE SUHETE

DOKTOR, INIMÕIGUSTE

INSTITUUDI NÕUKOGU

LIIGE

puks otsustati kurdi rahvas killustada endisest enam ja anti valitseda riiki-dele, kes hakkasid nende peal tegema mitmeetapilist genotsiidi – poliitilisest ja sotsiaalsest tasalülitamisest füüsiliste tapatalguteni. Kurdide sundassimilee-rimine türklasteks ja araablasteks on toimunud kõikides eluvaldkondades ja Iraani ühtesulatamispoliitika ei ole eri-nenud uute kurdimaade omast. Soome kurdoloog Kristiina Koivuneni järgi on kurdide mitmeetapiline genotsiid pea-mine põhjus, miks nad ei ole suutnud oma jõude otsustavalt ühendada.

Kurdide vastuseks olid 20. sajandi esimesel poolel jätkunud ülestõusud. Toonase kurdivastupanu suuremateks manifestatsioonideks võib pidada Kur-distani kuningriiki (1922–1924) ehk Šeik Mehmûdi Kurdistani kuningriiki Iraagi territooriumil, mis viis sõjalis-te konfliktideni keskvalitsuse ja brit-tidega 1923–1931, Ararati vabariiki (1926–1930) ehk selgelt eraldatud po-liitilise ja sõjalise tiivaga tunnustuseta jäänud kurdiriigi miniatuuri Ararati

KONFLIKT

Noor kurdi neiu automaadiga on nagu Kurdistani vabaduse traagiline sümbol.

REU

TERS

/ A

SMAA

WAG

UIH

51

SÕD

UR N

R 6 (87) 2015

badust anda kurdidele autonoomia. Türgi aga lähtus kontseptsioonist, et Türgis pole vähe-musi, kõik on türklased, seega pole ka kurde olemas. 1925. ja 1937. aasta ülestõusudele vastas Türgi julma vägivalla ja küüditamis-tega. Hinnatakse, et 1937 hukkus umbes 40 000 kurdi.

Kurdide võitlus oma õiguste eest Türgis ei vaibunud. 1972. aastal asutati Kurdista-ni töölispartei (PKK), mis nõudis kurdidele enesemääramisõigust ja kultuurilis-poliiti-lisi õigusi. Ideoloogiliselt oli partei ilmalik, aga marksistlik-leninlik, kohati maoistlike sugemetega. Pärast seda kui Türgis kee-lustati 1983. aastal igasugune kurdi keele kasutamine, alustas PKK 1984. aastal rel-vastatud võitlust, kasutades ka terrorismi. Vastukäiguna viis Türgi kurdi aladele sõja-väe ja alustas võitluse mahasurumist. 2013. aastal loobus PKK relvastatud võitlusest, kuid pinged hõõguvad edasi. PKK on nihku-nud demokraatliku konföderatsiooni posit-sioonidele ja Tayyip Erdogani juhitud Türgi valitsus on andnud kurdidele ja kurdi keele-le mõningaid õigusi.

Ka Iraan on pööranud suurt tähelepa-nu kurdi separatismi mahasurumisele. 22. jaanuaril 1946 kuulutas Kurdistani demo-kraatlik partei NSV Liidu toetusel Mahaba-dis (Loode-Iraan) välja Kurdistani vabariigi.

Rahvusvaheliselt seda riiki ei tunnustatud, kuid de facto oli see ligi aasta vältel isesei-sev. Demokraatliku partei juht Qasi Muham-mad valiti presidendiks. Pärast Nõukogude vägede lahkumist Loode-Iraanist vallutas Iraan Mahabadi tagasi ja likvideeris Kur-distani vabariigi. Selle riigi juhid eesotsas presidendiga poodi üles. Iraani–Iraagi sõja ajal toetas Iraan Iraagi kurde, kes võitlesid Saddam Husseini vastu. Samas surusid nad maha oma kurdide liikumised, mis said oma-korda toetust Iraagilt.

Ka Iraagi kurdid on pidevalt võidelnud oma õiguste eest. 1970-ndatel saavutasid kurdid lühiajalise autonoomia, kuid juba 1978.–1979. aasta repressioonide käigus küüditati 200 000 kurdi. 1988. aastal ka-sutas Saddam Hussein kurdide vastu mürk-gaasi ja tapeti 180 000 inimest. 1991. aasta ülestõusu mahasurumise käigus põgenes kodunt u 2 miljonit kurdi. Pärast kaotatud Lahesõda tunnustas Hussein siiski kurdide autonoomiat. Pärast Husseini kukutamist on Iraagi Kurdistan de facto iseseisev siseasja-des. Kurdi keelest on saanud nii asjaajamise kui ka hariduskeel, mis paraku häirib naab-reid Türgit ja Iraani, kes kardavad eeskuju oma kurdidele.

Ka Süüria kurdidel puudusid elementaar-sedki õigused. Kurdi keelt ei õpetatud ja neil

ei olnud Süüria kodakondsust. Praegu kest-va kodusõja käigus on Süüria kurdid oma asualad kontrolli alla võtnud.

Nüüd, kui Islamiriik on hõivanud suu-ri maa-alasid Iraagis ja Süürias, on kurdid osutunud kõige tõhusamaks ja võitlusvõi-melisemaks jõuks Islamiriigi vastu. Kurdi-del pole Islamiriigilt midagi head oodata, mistõttu võitlus, milles osalevad võrdselt meestega ka naised, on halastamatu. See on omakorda sundinud nii lääneriike, araa-bia maid kui ka Iraani kurde relvastama, mis teeb muret eriti Türgile. Kes teab, kelle vastu relvad siis pööratakse, kui Islamiriik õnnestub hävitada?

Tuleb tõdeda, et taas on õhus võimalus, et tekib iseseisev kurdi riik. Seda küll mitte kogu kurdide asualal, aga sel korral Iraagi ja võib-olla ka Süüria Kurdistanis küll. Kui kur-di riik tekib, siis mõjutab see paratamatult märksa suuremaid kurdi kogukondi Türgis ja Iraanis. See omakorda muudab päris tuge-vasti geopoliitilist pilti ja jõudude vahekor-da Lähis-Idas. Kuna ajalugu on näidanud, et autonoomia ei asenda iseseisvust, sest kur-didele on korduvalt lubatud autonoomiat ja siis see jälle ära võetud, võivad kurdi liidrid taktikalistel kaalutlustel autonoomiaga aju-tiselt leppida, kuid lõppeesmärgina nad vae-valt sellega piirduvad.

Kurdi riigi tekkimine on taas õhus

mägedes Armeenia, Põhja-Kurdistani ja Ida-Kurdistani kokkupuutepunktis, mille hävitas Türgi sõjavägi, ja Kur-distani Mehebadi vabariiki (1946) ehk de facto iseseisvat rahvusvahelise tun-nustuseta Kurdistani vabariiki, mis püsis Ida-Kurdistani põhjaosas, Me-hebadi linna ümbruses peaaegu aas-ta. Demokraatlikul riigil oli oma lipp, hümn, armee, president, peaminister ja 13 ministrit. Vabariigi saavutusteks oli näiteks kurdi keele ametlik staatus ja naiste õigus osaleda poliitikas. Selle vabariigi purustas Iraani armee.

Möödunud sajandi teisest poolest on kurdid koondunud parteipoliitika egiidi alla – ühtede erakondade keelus-tamise korral luuakse teised, eelmiste-ga sarnased. Kurdimaade sõjaväeline, kõva liin soosib kurdiparteide radikali-seerumist ja relvakonfliktide jätkumist.

Isegi kui kurdide võitlus jääb kohati piirkondlikuks – soovitakse suuremat otsustus- ja iseolemisõigust, ametlik-ku staatust kurdi keelele ja poliitiliste vangide vabastamist –, saab kurdide

Kasutatud raamatud ja artiklid:

Bulut, Uzay. Turkey Destroys Kurdistan, World

Silent. Gatestone Institute. International Policy

Council 19.11.2015.

Huilaja, Aino. Suomen kurdit: Irakin kriisi voi

johtaa itsenäiseen kurdialueeseen. MTV Uutiset

17.06.2014.

Huusko, Jukka. Jumala on yhtä aikaa hyvä ja

paha, ja hänen tahtoaan toteuttaa riikinkuk-

koenkeli – HS:n reportaasi jesidien pyhästä

kaupungista. Helsingin Sanomat 10.10.2015.

Kent, Gary. Why the world should do much

more to help the Kurds help themselves. Rûdaw,

19.10.2015.

Koivunen, Kristiina & Nehri, Welat. Kurdistan

itsenäisyyden kynnyksellä? Kleio 2013.

Koivunen, Kristiina. Kurdistani tee riikluse

suunas. Diplomaatia nr 92, aprill 2011.

Mansfield, Stephen. The miracle of the Kurds: a

Remarkable Story of Hope Reborn in Northern

Iraq. Worthy Publishing, 2014.

Saikal, Amin. What should we call Islamic State:

DAISH or IS? Canberra Times 18.01.2015.

Sutrop, Urmas. Mis keeli kurdid kõnelevad?

Sirp: 19.01.2007.

Taheri. Amir. The Kurds could be the key to the

Middle East. New York Post, 18.10.2015.

Whitley, Andrew (1993). Genocide in Iraq. The

Anfal Campaign Against the Kurds. A Middle

East Watch Report. Human Rights Watch.

Dokumentaalfilmid ja uudised Internetis:

Hanna, Jason & Payne, Ed. Kurds say they’ve

liberated Sinjar from ISIS. CNN 13.11.2015.

Peshmerga vs. the Islamic State: The Road to

Mosul. VICE News 11.06.2015.

Päiväkirja pimeästä. Rež. Niklas Meltio ja Ari

Lehikoinen, Yle Asia 2015.

Rojava: Syria’s Secret. Rež. Mehran Bozorgnia,

BBC Our World 2014.

rahvustunne tasapisi suuremat kinni-tust. Iseseisva Kurdistani idee on üle saja aasta vana ning tänapäevaste kom-munikatsioonivahendite võimalusi

kasutades on kurdi etnilist identiteeti varasemast lihtsam teadvustada ning kaitsta, seda eriti poliitilise tegevuse poolest vabamas diasporaas.

52

SÕD

UR N

R 6 (87) 2015Kiired otsused ja suured panused Egiptuse mereväe moderniseerimiselStrateegiliselt ülitähtsas Vahemere idaosas mängib Egip-tuse merevägi olulist rolli. Seetõttu tasub hoida nende sõjalaevastikus toimuvatel arengutel silm peal, sest läbi Vahemere on tõmmatud suurriikide omavahelise võimu-võitluse nähtamatu rindejoon ja sellisest mõjupiirkondade jagamisest ei jää eemale ka Egiptus.

Liivo Laanetu KAPTENLEITNANT

SÕD

UR N

R 6 (87) 2015

53

Egiptuse merelised ambit-sioonid on pälvinud Eestis tähelepanu eelkõige seoses algselt Venemaa tarbeks ehitatud Mistral-klassi heli-kopterikandjate-ründedes-

santlaevade ostuga tänavu septembris. Euroopa Parlamendi saadik ja endine välisminister Urmas Paet esitas koguni Euroopa Komisjonile järelepärimise, kas Euroopa Liidul või Prantsusmaal on võimalik tagada, et pärast laevade müüki Egiptusele ei jõua need Venemaa käsutusse. Selles kirjutises selgitatakse Egiptuse julgeolekukeskkonda, mereväe tegevusi ja viimase aja relvastushankeid ning tehakse loetletu põhjal järeldusi.

JULGEOLEKUKESKKONDEgiptus ja Iisrael sõlmisid 1979. a rahu-lepingu, millega sai alguse omavahel korduvalt sõdinud (1948, 1956, 1967, 1973) riikide suhetes uus, siiani kes-

tev ajastu. Ühtlasi oli Egiptus teerajaja, tunnustades esimese araabia maana Iis-raeli iseseisvust. Rahulepingu sõlminud presidendi Anwar al-Sadati mõrvasid islamistliku liikumise Moslemi Ven-naskonnaga seotud äärmuslased 1981. a. Aastakümneid kestnud rahu Iisraeli kui endast sõjaliselt tugevama vastase-ga on võimaldanud Egiptusel pühen-duda poliitiliselt ebastabiilsetest naab-ritest ja islamiäärmuslusest tulenevate julgeoleku probleemidega tegelemisele.

2010. a alguse saanud araabia kevade nime all tuntud rahvarahutuste käigus kukutati võimult mitme riigi (Tuneesia, Jeemen, Egiptus) autokraatlikud valit-sejad ning seni karmilt, kuid kindlalt poliitilise võimu juurest eemale hoitud radikaalsed islamistlikud jõud saavuta-sid ühiskondliku märkimisväärse toe-tuse. 2011. a pidi võimust loobuma 30 aastat Egiptust ohjanud president Hosni Mubarak, kelle autoritaarse valitsemise ajal oli sõjavägi küll priviligeeritud, kuid siiski selgelt poliitilise tasandi poolt kontrollitud ametkond.

Vana režiimi kõikumalöömisel ot-sustasid kõrgemad sõjaväelased kasu-tada tekkinud sisepoliitilist kriisi oma positsioonide parandamiseks. Kuni 2012. a toimunud parlamendi- ja pre-sidendivalmisteni, mille võitsid aasta-kümneid valitsuse poolt allasurutud Moslemi Vennaskonna toetajad, valitses riiki kõrgematest sõjaväelastest koosnev ülemnõukogu. 2013. a juulis pärast ula-tuslikke valitsusvastaseid meeleavaldusi haaras sõjavägi, mis islamistist presi-dendi Mohamad Morsi lühikeseks jää-nud võimuloleku ajal taasallutati poliiti-lisele kontrollile, uuesti riigivalitsemise oma kätte ning aasta hiljem valiti pre-sidendiks endine relvajõudude juhataja feldmarssal Abdel Fattah al-Sisi.

Riigi majandus sõltub suuresti hea-dest suhetest Euroopa Liidu ja Amee-rika Ühendriikidega ning regionaalse julgeolekukeskkonna stabiilsusest. Vaa-tamata suurele iibele ja tööealise ela-nikkonna kiirele kasvule on Egiptuse majanduskasv jäänud mõõdukaks, mis tähendab töötute arvukuse tõusu. All-pool vaesuspiiri elab neljandik elanik-konnast. Vaatamata uue valitsuse alus-tatud reformidele suurendamaks riigi majanduse konkurentsivõimet, mak-subaasi laiendamist ning parendamaks sotsiaalset turvalisust, on tegu alles pika tee algusega.

Egiptuse sisemist julgeolekut mõ-jutavad jätkuvalt araabia kevade sünd-muste käigus tuule tiibadesse saanud

äärmuslikud, oma eesmärkide saavuta-miseks terrorit kasutavad jõud. Kestev kindlusetus poliitilisel ja julgeoleku-maastikul on põhjustanud majanduse olulise aeglustumise, sealhulgas töös-tustoodangu ja turismist kui riigi ühest peamisest sissetulekuallikast laekuvate tulude vähenemise. Kõik need tegurid mõjutavad oluliselt elanikkonna sisse-tulekuid ning see omakorda rahva ra-hulolu valitseva poliitilise võimuga ning vastuvõtlikkust kehtiva korra muutus-tele kutsuvale äärmuslusele, sealhulgas Islamiriigi vägivaldsele ideoloogiale ja selle ellurakendamisele. Regionaalset julgeolekukeskkonda mõjutab oluliselt Liibüas, Süürias ja Jeemenis toimivate keskvalitsuste puudumise tõttu valitsev võimuvaakum, mis annab vabad käed tegutsemiseks paljudele omavahel ri-vaalitsevatele (äärmus)rühmitustele.

Egiptuse geograafiline asend Aafrika ja Euraasia mandreid ühendava Siinai piirkonna ja seda läbiva Suessi kanali valdajana, mida kasutab transiidiks igal aastal oluline osa maailma meretrans-pordist, muudab riigi globaalse täht-susega sõlmpunktiks. Käimasolevate kanali laiendamistöödega plaanitakse suurendada veelgi selle läbilaskevõimet, mitmekordistades seeläbi transiidilt lae-kuvaid riigi maksutulusid.

EGIPTUSE MEREVÄGIRohkem kui 2400  km pikkuse ranna-joonega Egiptus on seotud kahe mere-lise tandriga – põhjas Vahemerega ning idas Punase mere ja neid ühendava Suessi kanaliga. Oluline veetee on ka riiki läbiv Niiluse jõgi, mille orus ja del-tas elab enamik riigi umbes 88-miljoni-lisest elanikkonnast. Kahe laevastikuna tegutseva Egiptuse mereväe peamised ülesanded on: 1) ranniku territoriaalse puutumatuse ja mereliste ühendusteede kaitse; 2) sõjalise jõu meritsi kuvamine (operatsioonid relvastatud mässulis-te vastu, merelise julgeoleku tagamine Vahemerel ja Punasel merel); 3) mais-maaoperatsioonide toetamine (maaväe kaitsmine merelt lähtuvate ohtude eest, mereväeline tuletoetus, taktikalised me-redessandid, meretransport); 4) majan-duslike huvide kaitse (kalakaitse, sala-kaubaveo tõkestamine).

Egiptuse mereväe sõjalised võime-kused on üsnagi tasakaalustatud: all-veelaevad, allveelaeva-, pealvee-, õhu-, miinitõrje, meredessant, helikopterid. Sõjalaevastiku peamise löögijõu moo-dustavad mitukümmend eri tüüpi ja klassi kuuluvat väiksemat kiiret laevavas-

Egiptuse mereväe relvastusse on võetud Ameerikas toodetud ja laevade hävitamiseks mõeldud raketisüsteem Harpoon, mis suu-dab sihtmärke tabada kuni 124 km kauguselt. Pildil on näha, kuidas Harpoon tulistatakse õppuste käi-gus välja Ameerika Ühendriikide sõjalaevalt USS Shiloh.

ÜLEVAADE

ARH

IIV

54

SÕD

UR N

R 6 (87) 2015

taste rakettidega relvastatud ründelaeva. Kuigi Egiptus alustas juba 1980-ndatel sõjalaevade hankeid lääneriikidest, on laevastiku nimekirjas jätkuvalt palju Nõukogude Liidu ja Hiina päritolu ning rohkem kui 30 aasta vanuseid aluseid. Analüütikute (IHS Jane’s) hinnangul on Egiptuse mereväes probleemiks tänapäe-vaseid relvasüsteeme omava sõjalaevas-tiku seisukohalt ebapiisav väljaõppetase ning vähene professionaalsus.

Kõik olulisemad Egiptuse poolt ette võetud sõjakäigud on olnud ühendope-ratsioonid, kus merevägi on täitnud oma rolli. Mereväe oluline ülesanne Vahemerel on alaline patrullimine Palestiina territooriumi Gaza sektori rannikuvetes eesmärgiga takistada rel-vade salakaubavedu. Julgeolekuolu-kord Gazaga külgneval Siinai poolsaa-rel ja Suessi piirkonnas, aga samuti ka sadama linnas Port Saidis, kus asub ka-nali administratsioon, on viimastel aas-tatel üha halvenenud.

Pärast 2013. a Al Qaedaga seotud ter-roristliku Furqani brigaadide nimelise rühmituse kahte tankitõrjeraketirünna-kut Suessi kanalit läbivate kaubalaevade vastu on tekkinud reaalne oht, et sarna-sed intsidendid võivad korduda ka edas-pidi. Isegi kas või ühe suure kaubalaeva uputamisega võib laevaliiklus kogu ka-nalis päevadeks või koguni nädalateks peatuda. Regionaalse julgeolekuolu-korra jätkuv halvenemine võib suunata edaspidi vähemalt osa transiidist Suessi asemel teistele mereteedele, vähendades seeläbi nii Egiptuse valitsusele laekuvat maksutulu kui ka mõjutades kaupade ja teenuste hinda maailmamajanduses, sealhulgas Eestis. Kuigi relvajõud on teadlikud Suessi kanalis valitsevast ter-rorismiohust, ei ole kasutusele võetud vastumeetmed siiski piisavad, välista-maks rünnakute võimalikkus tulevikus.

Novembris 2014 leidis Vahemerel aset relvastatud kokkupõrge patrulliva Egiptuse mereväe raketilaeva ja nelja väiksema aluse vahel, kes olid tõenäo-liselt seotud relvade smugeldamisega Gazasse. Kokkupõrke käigus sai surma kaheksa sõjaväelast ning appi saabunud mereväe ja õhuväe lisajõudude abiga ründajate ujuvvahendid hävitati. Juulis 2015 tegid terroristid eduka tankitõr-jeraketirünnaku, millega hävitati ran-navalve patrulllaev.

Viimastel aastatel on Egiptus suu-rendanud märkimisväärselt oma mere-list kohalolekut nii Vahemerel, Punasel merel kui ka oma sisevetel. Gazast läh-tuva julgeolekuohu tõttu on süvenenud

Egiptuse mereväeline koostöö Iisraeli ja teiste regionaalset stabiilsust otsivate riikidega. 2015. a märtsis saatis Egiptus neli sõjalaeva Jeemeni rannikule, kus need alustasid osalemist Saudi Araabia juhitud islamistide vastu suunatud ope-ratsioonil Decisive Storm ning muuhul-gas ründasid mässulisi Adeni sadamas. Rühmitus Ansar Allah on kolm korda väitnud, et neil on õnnestunud rünnata kaldalt laevavastaste rakettidega koa-litsioonivägede (sealhulgas Egiptuse) sõjalaevu, kuid need väited ei ole senini kinnitust leidnud.

KOOSTÖÖ PRANTSUSMAAGAArtiklis on vaatluse all viimastel aastatel peamiselt mereväe moderniseerimiseks sõlmitud relvastushanked. Avalikele alli-katele tuginedes ei ole üldjuhul võimalik välja tuua, millised olid täpselt iga tehin-gu tingimused ning hangitava tehnika/relvastuse loetelu ja maht. Toodud tehin-gute maksumused on hinnangulised ja võivad erinevates allikates kõikuda.

Augustis 2015 tegi Prantsusmaa teatavaks otsuse tühistada Mistralide müügileping Venemaale ning septemb-ris tehti teatavaks, et mõlemad laevad (Sevastopol ja Vladivostok) ostab ära Egiptus hinnaga 950 miljonit eurot (1,07 miljardit USA dollarit) ning need antakse ostjale üle 2016. a märtsis, seejärel algab meeskondade väljaõpe. Väidetavalt aitab Egiptuse ambitsiooni saada merelise jõu kuvajaks Vahemere ja Punase mere regioonis finantseerida Saudi Araabia. Dessantlaevade ostu ei ole aga põhjust vaadelda eraldiseisvana teistest kulukatest relvastushangetest, mis on sõlmitud pärast sõjaväelaste võimuletulekut.

2014. a märtsis telliti Prantsusmaalt neli korvetti (projekt Gowind 2500) maksumusega kuni 1,4 miljard eurot, millest kolm tuleks ehitada Egiptuses.

Korvettide tellijale üleandmise tähtaeg ei ole teada. 2015. a veebruaris sõlmis Egiptus lepingu Prantsuse–Itaalia mit-meotstarbelise fregati (FREMM, Frégate européenne multi-mission) ostuks (Prant-susmaal kasutusel nimetus Aquitaine-, Itaalias Bergamini-klass), tingimusel, et laev antakse üle hiljemalt sama aasta 6. augustil toimuval Suessi kanali laien-damistööde pidulikul avamisüritusel. Egiptlased pidasid fregati kiiret kätte-saamist sedavõrd oluliseks, et nõude ra-huldamiseks anti neile juunis üle hiljuti Prantsuse mereväe tarbeks valminud ja Normandie nime kandma pidanud laev. FREMM-i hanke maksumuseks on hin-natud 1,2 miljardit USA dollarit. Egiptus sõlmis Prantsusmaaga ka lepingu oma õhuväe täiendamiseks ja nüüdisajasta-miseks maksumusega 5,6 miljardit USA dollarit, mis hõlmas 24 Dassault Rafale hävituslennuki (sh erinevat tüüpi senso-rite ja rakettide) hankimiseks.

Väidetavalt on Egiptus huvitatud veel ka väiksematest alustest – Prantsus-maal ehitataks neli uue põlvkonna väi-kest dessantlaeva (landing craft) ja kaks kiiret väikest dessantlaeva (Engin de Débarquement Amphibie Rapide), mis tõenäoliselt vahetaksid välja olemasole-vad vananenud dessantplatvormid.

Kõik laevad kavatsetakse ehitada Prantsuse riiklikus mereväe laevatöös-tuses DCNS (Direction des Construc-tions Navales Services) ning tehingud sisaldavad ka laevade lähiaastate tehni-lise hooldusega seonduvaid kulusid.

KOOSTÖÖ AMEERIKA ÜHENDRIIKIDEGAEgiptuse kaitse-eelarve maht oli 2014. a ligikaudu 4,4 miljardit USA dollarit. Sellest olulise osa – 1,3 miljardit – moo-dustas USA juba alates 1979. a Egiptu-sele osutatav tagastamatu sõjaline abi (Foreign Military Financing). Pärast de-mokraatlikult valitud president Morsi kukutamist teatas USA oma sõjalise abi külmutamisest Egiptusele, kuid mõne aja pärast see siiski taastati. Võrreldes maa- ja õhuväega on mereväge Egiptu-ses traditsiooniliselt rahastatud vähem.

Aastatel 2013–2015 sai Egiptus USA-st neli Ambassador IV-klassi kiiret ründe laeva (fast attack craft), kuid vas-tav hankeleping sõlmiti juba 2008 ning koos hilisemate lepingu täiendustega kujunes selle kogumaksumuseks 1,3 miljardit USA dollarit. Oma vananeva miinitõrjelaevastiku väljavahetamiseks kavatseb Egiptus soetada neli uut või vä-hemalt uuemat alust ning ühe võimalu-

2015. aasta märtsis saatis Egiptus neli sõjalaeva Jeemeni rannikule, kus need alustasid osalemist Saudi Araabia juhitud islamistide vastu suunatud operatsioonil Decisive Storm ja ründasid muuhulgas mässulisi Adeni sadamas.

ÜLEVAADE

SÕD

UR N

R 6 (87) 2015

55

sena nähakse täiendavate Osprey-klassi miinijahtijate ostmist.

Egiptuse rannavalve tarbeks tel-liti USA-st esimesed patrulllaevad 1980-ndatel, seejärel täiendavalt 2008 ja uuesti 2013–2015. Kuigi väidetavalt oli algselt kõne all kuni 30 patrulllaeva hange, on esialgu käsil kuue 35-meetri-se laeva ehitus, mille koostetööd tehak-se nii USA-s kui ka Egiptuses.

KOOSTÖÖ VENEMAAGAPrantsusmaaga sõlmitud Mistralide os-tu-müügilepingu järgselt on meedias korduvalt spekuleeritud selle üle, kas Egiptus hangib Venemaalt Sevastopoli ja Vladivostoki jaoks kavandatud heli-kopterid või mitte. 2015. a oktoobris väitsid Vene relvatööstuse esindajad, et Egiptus kavatseb hankida 50 ründe-luure helikopterit Ka-50 Alligator ning tõenäoliselt ka kummagi laeva jaoks kuni 16 helikopterit Ka-52K, mis on eelmise laevadel kasutatav versioon. Väidetavalt peaks Venemaalt hangitava-

te helikopterite koguarv ulatuma seeläbi kuni 70–80-ni.

2015. a augustis kinkis Venemaa „kahe poolse sõjalise koostöö raames“ Egiptusele Molniya-klassi (projekt 1242.1) korveti koos laevavastaste ra-kettidega Moskit (NATO nimetus SS-N-22 Sunburn). Sellele eelnes maikuine teadaanne 46 Mig-29 hävitaja ostuks Venemaalt maksumusega 2 miljardit USA dollarit. Vastav leping pidi allkir-jastatama „lähemas tulevikus“. Üldiselt võib täheldada Egiptuse üha tihenevat koostööd Venemaaga ning jahenenud läbikäimist Ühendriikidega pärast sõja-väelist riigipööret 2013. a.

KOOSTÖÖ TEISTE RIIKIDEGAEnne sõjaväelist riigipööret sõlmiti le-ping Saksamaaga kahe Type 209 allvee-laeva ehitamiseks, mis vahetaksid välja praegused juba vananenud Hiinast han-gitud Romeo-klassi alused. Arvestatavat regionaalset merevõimu omav Iisrael katsus survestada Saksamaad tehingust

loobuma, kuid edutult. Hiljem leppi-sid pooled kokku veel kahe allveelaeva ehitamiseks.

Enne sõjaväelist riigipööret jõuti kokkuleppele ka Türgiga, kust hangi-takse kuus kiirkaatrit, millest esimesed ehitatakse Türgis ja viimased Egiptuses.

JÄRELDUSIAvalikele allikatele tuginedes ei ole võima-lik esile tuua ühtegi konkreetset asjaolu, mis toetaks kahtlust, nagu tegutsenuks Egiptus Mistralide hanke lepingut üle võttes üksnes kattevarjuna ning annaks pärast laevade kättesaamist need edasi Venemaale. Tundub olevat tõenäoline, et selliselt käitudes riskiks Egiptus kaotada lääneriikide, sealhulgas oma suurima ra-halise abistaja USA edasise toetuse, see omakorda seaks tõsisesse ohtu nii välis-poliitilised suhted kui ka oleks hukatus-lik riigi majandusele ja niigi ebakindlale sisejulgeolekule. Ühtlasi satuks löögi alla riigi suutlikkus tasuda hiljuti sõlmitud ar-vukate kallite relvastushangete eest.

2015. a augustis tegi Prantsusmaa teatavaks otsuse tühistada Mistralide müügileping Venemaale ja laevad – Sevastopol ja Vladivostok – ostab ära Egiptus. Tehingu hinnaks jäi 950 miljonit eurot ja laevad antakse ostjale üle 2016. a märtsis.

ARH

IIV

56

SÕD

UR N

R 6 (87) 2015

Enamik selles kirjutises välja toodud asjaolusid toetavad pigem tähelepane-kut, et Egiptus tundub soovivat kasu-tada Mistrale iseenda huvide kaitsmi-sel. Kuna nii Prantsusmaa, USA kui ka Türgiga sõlmitud lepingud sisaldavad klauslit osade laevade Egiptuses ehita-mise kohta, siis tuleb hankeid vaadata ka osana valitsuse soovist toetada ja arendada kodumaist laevandussektorit ning säilitada või tekitada töökohti. See omakorda aitaks kindlustada habrast sise julgeolekut riigis.

Mistralid on mobiilsed lennuväl-jad, mida on võimalik rannikuvööndis positsioneerida vastavalt oma vaja-dustele ning mille pardal on võimalik konfliktipiirkonda transportida kaldale paisatavad jõud. Tegu on küll kulukate ning allvee-, pealvee- ja õhurünnakute korral kergesti haavatavate platvormi-dega, kuid seda on võimalik korvata nii kaitse relvastuse, sensorite paigaldamise kui ka saatelaevadest koosneva lahingu-grupiga, kes peaks suutma tõrjuda kõi-ki ohte. Dessantlaevade omamisega kaasnev võime kuvada sõjalist jõudu meritsi muudab tõenäoliselt olulisel määral Egiptuse sõjalisi ambitsioone. Võttes arvesse Egiptuse hiljutisi sõjali-si operatsioone Liibüas ja Jeemenis, on tõenäoline, et soetatavaid dessantlaevu

on kavas hakata kasutama kas koos-töös teiste araabia partneritega või ai-nuüksi omade jõududega just sellistes konfliktipiirkondades.

Sõjaline võime hõlmab lisaks plat-vormidele ja relvastusele ka inimvara, väljaõppesüsteemi ja kaldatoetust. Võt-tes arvesse Egiptuse mereväe hinnangu-liselt kehva väljaõppetaset ja küsitavat professionaalsust, võib pidada just ini-mestega seonduvat kõige suuremateks katsumusteks uue sõjalise võime edu-kal kasutuselevõtmisel ja hilisemal ra-kendamisel. Küsimus ei ole siinjuures suutlikkuses platvormid mehitada, vaid eelkõige tõhusa väljaõppesüsteemi käi-vitamises ning mereväe kontseptuaalse

komponendi arendamises, mis tagaks kõikide uute hangitavate relvasüsteemi-de tulemusliku rakendamise.

Teine oluline katsumus on väekaitse. Võttes arvesse viimastel aastatel terro-ristide poolt läbi viidud edukaid rünna-kuid Egiptuse sõjalaevade vastu, tekib küsimus, kuidas tullakse toime uute ja kallite platvormide tõhusa alalise kaitse korraldamisega nii merel kui ka sada-mas olles.

Kõige fundamentaalsema rõhuase-tusega küsimusena tõstatub aga hoo-piski see, kas konventsionaalseid sõja-lisi võimekusi üksnes piiratud määral omavatest islamiäärmuslastest lähtuvate asümmeetriliste ohtude vastu võitlemi-seks on hiigelsummade investeerimine konventsionaalsetesse sõjapidamis-vahenditesse ikkagi optimaalne? Lä-his-Idas aastakümneid väldanud konf-liktid on tõestanud piisavalt veenvalt, et mitteriikliku hästimotiveeritud vastase alistamine ei pruugi õnnestuda isegi ülekaaluka sõjalise jõu abil. Oluline on siinkohal ka rõhutada, et Egiptusel puuduvad regioonis sõjaliselt tugevad välisvaenlased.

Viimastel aastatel kohati rutakalt sõlmitud kulukad relvastushanked, mis ilmselt ei kajastu kaitse-eelarves (jääb ametlikult alla 2% SKP-st), osundavad võimul olevate sõjaväelaste prioriteeti-dele selle mitte just jõuka riigi ressurs-side üle otsustamisel. Kuigi Egiptuse va-naneva laevastiku moderniseerimine on oluline, oleks riigi enda stabiilse arengu jätkusuutlikkuse seisukohalt mõistli-kum panustada rohkem sotsiaalsfääri ja majanduse edendamisse, mis omakorda oleks küll pikaajaline, kuid siiski kindel viis peamise julgeoleku ohuallika – riigi islamimässuliste – toetuse vähendami-seks ühiskonnas. Kuigi ka regionaalse julgeolekuga tegelemine on oluline, siis siseprobleemidega vähene tegelemine võib saada saatuslikuks nii valitsusele endale kui ka riigi ja seeläbi kogu piir-konna julgeoleku stabiilsusele. Kui sot-siaalsete probleemide tõttu peaks prae-gune režiim kokku varisema, siis võib olla küll õigustatud küsimus, kelle lipu all ja millise riigi heaks hakkavad tegut-sema Egiptuse uued ja võimekad sõja-laevad tulevikus.

Artikkel on kirjutatud enne Pariisi terrorirünnakut 13. novembril. Milline on Islamiriigi vastu suunatud sõjali-se tegevuse edasine dünaamika ja kas konflikti lahendamisel hakkavad mingit rolli etendama ka Egiptuse relvajõud, võib praegu üksnes spekuleerida.

Aastatel 2013–2015 sai Egiptus USA-st neli Ambassador IV-klassi kiiret ründe-laeva. Vastav hankeleping sõlmiti juba 2008. aastal ja hilisemate täiendustega kujunes tehingu kogumaksumuseks 1,3 miljardit USA dollarit.

Võttes arvesse Egiptuse mereväe kehva väljaõppetaset ja küsitavat professionaalsust, võib pidada just inimestega seonduvat kõige suuremaks katsumuseks uue sõjalise võime edukal kasutuselevõtmisel.

ÜLEVAADE

ARH

IIV

TELLI SÕDUR KOJU!

Kasutatud materjalid

Tignor, Robert L. Egypt: A Short History.

Princeton and Oxford: Princeton University

Press, 2010

Frisch, Hillel. The Egyptian Army and

Egypt’s ’Spring’. – The Journal of Strategic

Studies, 2013, Vol 36, No 2

Starr, Stephen. Attacks in the Suez: Secu-

rity of the Canal at Risk? – CTC Centinel,

2014, Vol 7, Issue 1

Binnie, J. Analysis – Egypt focuses on high-

end equipment. – Jane’s Defence Weekly

2015, 25 Feb

Binnie, J. Egypt’s reportedly to buy 46

Mig-29 fighters. – Jane’s Defence Weekly

2015, 3 Jun

Jennings, G., Hughes, R. Egypt receives

first Rafale fighters. – Jane’s Defence

Weekly 2015, 29 Jul

Binnie, J. Egypt’s new missile corvette

heads back to Russia for crew training. –

Jane’s Defence Weekly 2015, 26 Aug

Lert, F., Novichkov, N. Egypt to by the two

ex-Russian Mistral-class helicopter carriers.

– Jane’s Defence Weekly 2015, 30 Sep

IHS Jane’s World Navies (andmebaas,

uuendatud 30.09.2015)

Novichkov, N. Egypt selects Ka-52K helos

for Mistral ships. Jane’s Defence Weekly

2015, 28 Oct

Binnie, J. Yemeni rebels claim third

anti-ship missile attack. Jane’s Defence

Weekly 2015, 4 Nov

http://maailm.postimees.ee/3349753/

mistralide-edasine-saatus-tekitab-kusimu-

si (03.10.2015)

http://news.usni.org/2014/11/13/egyp-

tian-patrol-craft-attacked-ships-possib-

le-ties-terrorist-arms-trade (04.10.2015)

www.defencenews.in/defence-news-in-

ternal.aspx?id=olAswEo572M (04.10.2015)

www.defensenews.com/story/defense/

naval/ships/2015/02/11/france-egypt-fri-

gate-fremm-sale-navy-multimis-

sion/23232695/ (04.10.2015)

www.naval-technology.com/news/

newsfrench-shipyard-dcns-signs-

mistral-class-vessels-contract-with-

egypt-4692023/ (13.10.2015)

www.defensenews.com/story/defense/

air-space/air-force/2015/07/20/france-

delivers-first-rafales-egypt/30419843/

(03.11.2015)

www.defenseindustrydaily.com/

egypt-jumps-fremm-line-receiving-

normandie-on-tuesday-russias-ka-52-

gets-export-order-india-wants-french-

help-with-brahmos-guidance-030356/

(03.11.2015)

www.worldbank.org/en/country/egypt

(05.11.2015)

HEA KAITSEVÄELANE,tule liitu ajakirja Sõdur lugejaskonnaga!Sõdur on sõjandusajakiri, kus saavad sõna oma ala asjatundjad riigikaitse alal ja Eesti kaitseväe juhtivkoosseis. Ajakiri tutvustab NATO üksuste, sealhulgas ka Eesti kaitseväe tegemisi, toob lugejani moodsa-te relvasüsteemide, sõduripsühholoogia, taktika ja strateegia viimase aja arengud, regionaalsete konfliktide analüüsid, sõjameditsiinis toimuva ja julgeolekupolii-tilised ülevaated. Unustatud pole sõjandus-ajalugu ja meie kaitseväe algusaegadega seotud temaatikat.

Aastas ilmub kuus ajakirjanumbrit ja kaitseväelasele on ajakirja tellimine TASUTA!

AJAKIRJA SÕDUR TELLIMISEKS saada vastav sooviavaldus meiliaadressile sõdur@mil.ee, märgi ära oma nimi, kontaktandmed ja aadress, kuhu ajakirja soovid saada.

Ajakirja Sõdur järgmist, 2016. esimest numbrit juba tehakse. Sinu jaoks!

58

SÕD

UR N

R 6 (87) 2015

Ta sündis 12. detsembril 1865 Malta saarel, suri 13. novembril 1945. Tema isa oli kuningliku mereväe mere väekapten John Hob-house Inglis Alexander,

ema suri, kui poeg oli kümneaastane. Vanemad elasid pikemat aega Šotimaal.

Enne laevastiku teenistusse asu-mist õppis ta 1841. aastal asutatud Stubbingtoni erakoolis, mis on olnud aastakümneid tihedalt seotud briti me-rejõududega kui noormeeste kadetiks astumiseks ettevalmistaja. Kuningliku mereväe teenistusse asus tulevane ad-miral 1879. a kadetina õppelaeval Bri-tannia. Esimese ohvitseriauastme sai

hire’i komandöriks, aastail 1911–1913 oli Alexander-Sinclair nimeka Nelsoni lipulaeva Victory komandör, olles sa-maaegselt Portsmouthi mereväebaasi ülema adjutant1.

1. septembrist 1913 määrati Alexan-der-Sinclair lahingulaeva Temeraire’i komandöriks. Sellel laeval teenis ta ka Esimese maailmasõja alguses. 8.  veeb-ruaril 1915 nimetati Alexander-Sinclair kommodooriks ja ta hakkas juhtima 1. kergeristlejate eskaadrit, heisanud oma vimpli kergeristlejal Galatea. Aja-lukku läks ta 1916. a Jüüti merelahingus osalemisega. Nimelt oli just tema laevalt tehtud 31. mail selle lahingu esimesed lasud Saksa torpeedolaevade suunas. 6. juunil 1916 autasustati teda Bathi or-deniga Saksa Zeppelini L 7 allatulista-mise eest 4. mail.

26. aprillil 1917 ülendati Alexan-der-Sinclair kontradmiraliks ja juunis asus ta juhtima 6. kergeristlejate eskaa-drit, tema lipulaevaks sai kergeristleja Cardiff. 1918. aasta novembris pärast Saksamaa kapituleerumist sai ta üles-ande viia alistunud Saksa laevastiku 74 laeva interneeritavaiks Briti Grand Flee-ti2 Scapa Flow baasi.

Pärast selle ülesande täitmist juhtis ta Briti kergeristlejate eskaadri tegevust Läänemerel, sellest tuleb juttu allpool.

Admiral Alexander-Sinclairi kuus nädalat Läänemere missiooni

Reet Naber MEREVÄE AJALOOLANE

Eesti vabariigi ajaloost vähegi teadvale inimesele pole admiral Alexander-Sinclairi nimi võõras. Üldjuhul teatakse Briti kuningliku mereväe Läänemere eskaadri toetust ja panust Eestile Vabadussõja kriitilistel hetke-del. Et tänavu 12. detsembril avati Tallinnas admiral Sir Edwyn Sinclair Alexander-Sinclair of Freswicki büst, on õige aeg rääkida lähemalt, kes ta oli ja mida tegi.

1 käsundusohvitser; väeüksuse ülema käske täitev saate- ja usaldusohvitser; väejuhtide, riigipeade ja

kõrgemate võimukandjate käsutusse määratud kõrgem ohvitser.

ta 1881. aastal. Sestpeale viisid teenis-tusülesanded ta Hiinasse, Kanaliesk-aadrisse, Vahe merele. Pärast mereväe-kapteni auastmesse ülendamist 1905. a juunis määrati ta Osborne’i kuningliku mereväe kooli ülemaks ja teenis seal nooremohvitseride koolitajana 1908. aastani. 1909. a määrati ta ristleja Sapp-

Briti laevastiku saabumine Tallinna.

IMPE

RIAL

WAR

MU

SEU

MI F

OTO

KOG

U

SÕD

UR N

R 6 (87) 2015

59VABADUSSÕDA

1919. aasta jaanuarist määrati ta Portsmouthi dokkide admiraljuhatajaks, 4. aprillil 1922 ülendati ta viitseadmira-liks. 1922.–1924. aastani teenis ta Briti Atlandi laevastiku 1. lahingulaevade esk-aadris, oli 1925-1926 Hiina baasi ülem. 4. oktoobril 1926 ülendati ta admiraliks. 1927–1930 oli ta kuningliku mereväe alluvuses olnud Londonisse sissesõitu kaitsva baasi The Nore ülem. 23. mail 1930 nimetati ta Tema Majesteet George V esimeseks mereväe adjutandiks. Erru arvati ta 12. detsembrist 1930. Teda on autasustatud mitme ordeniga.

LÄÄNEMERELE MINEKU EELLUGU1918. aasta novembris sai kontradmiral Edwyn Alexander-Sincair The Grand Fleeti ülema David Beatty käsu asuda formeerima Läänemere eskaadrit.

Lootusetus olukorras Saksamaa oli 11. novembril 1918 sõlminud Com-piègne’i vaherahulepingu, mis lõpetas Esimese maailmasõja. Selle lepinguga lõpetati sõda Lääne-Euroopas, kuid tek-kinud oli täiesti uus poliitiline olukord Ida-Euroopas. 13. novembril oli Nõu-kogude Venemaa kuulutanud kehtetuks Brest-Litovski vaherahu.

14. novembril formuleeriti Suur-britannia põhimõttelised seisukohad bolševikevastase tegevuse suhtes – näi-data oma lippu Läänemerel, kindlusta-da kontroll selle mereala ja eriti kauba-vahetuse üle, ning toetada ka relvastuse ja varustusega Eestit ja Lätit, kes olid välja kuulutanud iseseisvuse. Suurbri-tannial ja tema liitlastel oli vaja kind-lustada oma mõjusfääri Läänemerel, et takistada selle minekut Saksamaa või Nõukogude Venemaa kätte. Samuti olid eriti Eesti välisesindajad eesotsas Londoni saadiku Ants Piibuga teinud pingeliselt tööd, et saada Suurbritannia valitsuselt toetust. 11. novembril oli tal-le edastatud valitsuse palve, et Eestisse saadetaks briti sõdureid koos toidu-varudega. 14. novembril oli valitsuse esindaja Jaan Tõnisson teatanud, et Ees-ti toiduvarud on vähenenud kriitilise piirini. Tallinna elanikele anti vaid pool naela (ca 220 grammi) leiba, seegi sega-tud aganate või kartuliga. Väga oli vaja ka sõjavarustust. 19. novembril käisid Piip ja valitsuse esindaja Mihkel Mart-na Briti välisministeeriumis lord Robert Cecili jutul Briti valitsuselt abi palumas ja selle kaudu võimalikult ka mujalt. Sa-mal päeval esitati ka kirjalik palve.

juurde. Sellele järgnes kohe käsk kontr-admiral Alexander-Sinclairile, kus oli lisaks formuleeritud ülesanded, operat-siooni eesmärk, tingimused koostööks riigi esindajatega välismaal. Samuti täp-sustati Balti riikidele tarnitavate relvade ja laskemoona üleandmise tingimused. Kaasa anti talle poliitilise nõuandjana V. H. C. Bosanquet, kes oli olnud konsul Riias. Ka oli lipulaevale määratud kolm ohvitseri tõlkideks.

KURSS LÄÄNEMERELEKergeristlejad koos hävitajatega, miini-traalerid ja varustuslaevad alustasid teekonda 26. novembril. Juba esimestel päevadel tabas eskaadrit ebaõnn. Taa-ni põhjaosas sõitis madalikule söelaev. Admiraliteet saatis välja asenduslaeva, mis hukkus Põhjamerel miinil. Ülejää-nud laevad jõudsid Kopenhaagenisse 28. novembril. Seal vestles admiral esma-kordselt Eesti vabariigi esindajatega, kes tutvustasid talle riigi olukorda. Saadik Menning rõhutas, et vältimaks Eesti okupeerimist bolševike poolt, peaks Briti eskaader võimalikult kiirelt Ajutise Valit-suse julgestamiseks Tallinnasse sõitma.

Samal päeval algas Eesti Vabadus-sõda ja järgmisel kuulutati Narvas väl-ja „iseseisev Eesti Nõukogude Vabariik Eesti Töörahva Kommuun“.

1. detsembril jõudsid eskaadri laevad Liepāja sadamasse. Sinclairi esimeses ettekandes admiral Beattyle on info, et kohalike valitsuste toetamiseks oleks vaja Briti lippu näidata võimalikult pal-judes sadamates, sest kohalikud on nõr-gad ja väga kehvasti relvastatud. Samuti hoiatas ta miiniohu eest, kuid Sinclair oli jätnud miinitraalerid Kopenhaage-nisse maha, sest need ei sobinud Lääne-merel töötamiseks.

Kohe esimesel päeval tuli admiralil hakata lahendama küsimusi, millega tal varem ilmselt muret ei olnud. Nimelt hakkasid tema kui Suurbritannia esindaja juurde oma probleemide lahendamiseks abi paluma tulema erinevate huvigruppi-de esindajad. Esimesena soovis audientsi Liepājas olnud sakslaste esindaja, sellest ütles ta ära. Siis tuli lätlaste delegatsioon, paludes jätta sadamasse maha vähemalt üks inglise sõjalaev, mis oma kohaloluga piiraks sakslaste omavoli.

Selline diplomaatiline laveerimine kestis kogu admirali Läänemere-mis-siooni aja.

Admiraliteedilt sai ta Eesti valitsu-sega suhtlemiseks täiendavad instrukt-sioonid: relvastust võib jagada ainult eskaadri ülem oma äranägemise järgi, 2 Suurbritannia laevastik, mis formeeriti Esimeses maailmasõjas Saksamaa laevastikuga võitlemiseks.

21. novembril 1918 saatis Briti välis-ministeeriumi esindaja oma esindajale Kopenhaagenis telegrammi, mille sisu oli lühidalt järgmine: Me tahame Briti merejõud Läänemerele saata. Relvarahu sakslastega annab meile selleks täieliku õi-guse. Admiraliteedi soov on saada baasiks Kopenhaagen. Palun pärige Taani valitsu-selt järele, kas see on neile vastuvõetav.

24. novembril saadeti Admirali-teedist salajane käsk The Grand Fleeti ülemale Beattyle, et ta annaks 6. kerge-ristlejate eskaadri ülema kontradmiral Edwyn Alexander-Sinclairi käsutusse üksuse formeerimiseks laevad. Esialgu oli plaanis kasutada viit C-klassi kerge-ristlejat3 Calypso, Caradoc, Cardiff, Cas-sandra ja Ceres, üheksat V- ja W-klassi4 hävitajat, seitset miinitraalerit juhtlae-vaga Gretna5. Eskaadri koosseisu arvati veel kauba-reisilaevadest ümberehita-tud miiniveeskjad Princess Margaret ja Angora, kaks tankerit ja söelaevad. Eskaadri lipulaevaks määrati Cardiff, mille komandör oli Alexander-Sinclair. Laevad tuli koondada Kopenhaageni

Admiral Edwyn Alexander-Sinclair.

SÕJA

MU

USE

UM

I – K

IND

RAL

LAID

ON

ERI M

UU

SEU

MI F

OTO

KOG

U

60

SÕD

UR N

R 6 (87) 2015

VABADUSSÕDA

aga eestlased peavad saadud relvadega endid ise kaitsma, sest Suurbritannia laevastik ei saa Tallinnasse jääda.

4. detsembril väljus Liepājast Tal-linna poole neli kergeristlejat ja ühek-sa hävitajat. 5. detsembri öösel sõitis kerge ristleja Cassandra6 Saaremaast läänes miinile ja uppus. Plahvatuse ta-gajärjel hukkus 11 meest. Sinclairi esk-aadri ebaõnn jätkus 6. detsembril, kui udus sõitsid kokku hävitajad Verulam ja Westminster. See, et Liepāja sadamasse sissesõidul vigastas Calypso oma sõu-kruvi, oli olnud üsna kerge taluda.

Sinclair otsustas Kopenhaagenisse tagasi pöörduda. Sinna jõudis ta 7. det-sembril ja jäi ootama edasisi juhtnööre. Admiraliteedis kaaluti seoses Cassand-ra uppumisega eskaadri tagasikutsu-mist. Lõpuks otsustati ikkagi alustatut jätkata. Tankerid ja miiniveeskjad rel-va- ja laskemoonalaadungitega jõudsid ka Kopenhaagenisse. Eskaader sisenes Liepājasse 9. detsembril. Mereteed Soo-me lahele ja Tallinna oli aga täis miini-välju ja neist läbipääsemiseks brittidel kaarte ei olnud. Eesti miinilootsid oota-

sid sõjalaevade saabumist Osmussaare all, kuid sellest ei olnud britid teadlikud.

11. detsembril jõudis Liepājasse puk-siiril Reval kolonel Johan Laidoner koos eesti miinilootsidega, et eskaader läbi miiniväljade Tallinna juhtida. Admiral Sinclair võttis tulijad kohe oma lipulae-val Cardiff vastu. Laidoner sai eskaadri ülemale selgitada Eesti olukorda ja eral-di rääkis admiral veel miinilootsidega. Laidonerile esitatud küsimused puu-dutasid peamiselt relvastust, mobilisat-siooni, ohvitsere jms. Ilmselt äratasid eestlaste vastused usaldust ja ta sõitis oma eskaadriga kohe sama päeva õhtul kell 22.45 välja. Briti sõjalaevadel olid asjatundlikud eesti lootsid ning ohtlik teekond läbiti kaotusteta.

BRITI ESKAADRI ÜLEMANA TALLINNASKauaoodatud Inglise laevade saabumi-se kohta avaldasid tolleaegsed ajalehed iga väiksemagi teabekillu, mis õnnestus saada. Näiteks kirjutati Sotsiaaldemo-kraadis, et „12. detsembri hommikul sai Ajutine Valitsus esimesed teated

kauaoodatud inglaste tulekust, kui tele-grafeeriti Paldiski lähedalt Pakri tule-tornist, et suurem laevastik Inglise lipu all Tallinna poole liigub.[…] Linnas oli selleks ajaks (kell 2 päeval) jutud liitlaste tulekust tuule kiirusega laia-li lagunenud. Uudishimulikka valgus küll kiikrite, küll binoklitega rahukoh-tu maja äärsele Toome kõrgustikule ja Lasna mäele. Terve linn kihises ja kahi-ses. Kuuldus kõige mitmekesisemaid arvamisi ja hüüdeid. […]

Ajutise valitsuse nimel käisid lipulae-val admiral Alexander-Sinclairi tervi-tamas põllutööminister Otto Strand-mann, teedeminister Eduard Säkk, siseminister August Peet, peastaabi ülem kindralmajor Andres Larka ja tõl-gina John Pitka.

Järgmisel päeval jätkusid läbirääki-mised siseministeeriumis, kus osalesid Ajutise Valitsuse liikmed eesotsas pea- ja sõjaminister Konstantin Pätsiga. Ka seal ei suudetud erilise üksteisemõistmiseni jõuda. Nagu admirali ettekandest võib lugeda, ei suutnud K. Päts varjata oma rahulolematust, kui admiral teatas, et

3 C-klassi kergeristlejate veeväljasurve 4190 t. Pikkus laius süvis vastavalt

140 × 13 × 4,4 m. Relvastus: 5 × 152 mm ja 2 × 76 mm suurtükid ning

8 × 533 mm torpeedoaparaadid.

4 V- ja W-klassi hävitajate veeväljasurve 1300 t. 91 × 8,1 × 2,7 m; Lääne-

merele saadetute relvastus: 4 × 102 mm ja 2 × 40 mm suurtükid, 6 × 533 mm

torpeedoaparaadid.

5 Teenistusse arvatud 11.04.1918, 710 t, 70 × 8,5 × 2,4 m.

SÕJA

MU

USE

UM

I – K

IND

RAL

LAID

ON

ERI M

UU

SEU

MI F

OTO

KOG

U

Kohtumisel Tallinnas. Vasakult kontradmiral Alexander-Sinclair, peaminister Konstantin Päts, Sõjavägede ülemjuhataja polkovnik Johan Laidoner.

61

SÕD

UR N

R 6 (87) 2015

ei saa lubada eskaadri Tallinna jäämist, sest tal puuduvad volitused. Päts olevat lausa öelnud, et oleks parem olnud, kui nad siis üldse poleks tulnudki. Rahune-nud alles siis maha, kui lubati saata viis hävitajat järgmisel hommikul bolševike positsioone tulistama. (Sellest tuli aga tormi tõttu loobuda.)

Ka võttis peaminister siis esimest korda jutuks Eesti Briti protektoraadi7

alla võtmise, mida olevat tema sõnul Briti valitsus lubanud. Alexander-Sin-clair oli sunnitud selgitama, et talle ei olnud antud mingeid instruktsioone selles küsimuses. Aga ta kinnitas, et tema valitsus suhtub sümpaatiaga Ees-ti Ajutisse Valitsusse ja tema ise annab eskaadri poolt igasugust abi relvastuse näol bolševikega võitlemiseks ja oma rii-gi ülesehitamiseks. Veekord tuli korrata, et maavägede saatmine ei ole võimalik. K. Päts andis üle kirjaliku taotluse Suur britannia valitsusele protektoraadi seadmiseks Eestis, lisaks nimekirja Ees-tile vajamineva varustuse kohta.

Pärast nõupidamist oli ohvitseridele korraldatud pidulik lõunasöök, mil-lel admiral ei saanud osaleda, sest tal oli vaja ette valmistada järgmise päeva operatsioon.

14. detsembril käis ta oma laeva-dega pommitamas Punaarmee tagala positsioone Kundas, Aseris ja Purtses ning 15. detsembril lahkusid laevad Liepājasse.

Samal päeval oli üle antud veel üks Ajutise Valitsuse taotlus müüa Eestile kaks 120 mm kahuritega hävitajat, vas-tavalt admiral Sinclairi äranägemisele ja jätta laevadele briti meeskond, sest eestlastel pole veel korralikult väljaõp-pinud mereväelasi. Samuti paluti saata armee väljaõpetamiseks pataljonisuuru-ne üksus ja saata üks autoriteetne kind-ral sõja ministri nõustajaks. Seks ajaks oli admiralil vist juba kannatus otsas, sest ta lasi need uued palved kirjalikult esitada.

16. detsembril võttis admiral Liepājas Cardiffil vastu Pihkva Vene vabatahtli-ku korpuse delegatsiooni, mille juht oli kindralleitnant Aleksandr Rodzjanko. Nad kuulati ära, kuid mingeid lubadusi ei antud. Ilmselt tegi ettevaatlikuks ette-panek allutada kõigi rahvuste väed Balti-maal Vene valgete juhtimise alla. Ka käi-sid admirali juures Kuramaa aadelkonna,

Liepāja linnavalitsuse ja Läti Ajutise Va-litsuse esindajad. 17. detsembril sõitis Sinclair osa laevadega Riiga. Ka lätlastele lubati relvi, laskemoona ja muud abi.

19. detsembril võtsid Calypso, Viscount ja Vortigern kursi Tallin-nale. Sel korral lasi admiral julges-tada ka Eesti merejõudude esimest dessantoperatsiooni.

28. detsembril tuli admiral viimast korda Tallinna. Järgmisel päeval oli tal Toompea lossis nõupidamine Eesti Maanõukogu esindusega. Tema allkir-ja kannab ka kiri, millega teatatakse, et puna laevastikult vallutatud hävitaja (vene terminoloogias miiniristleja) Avt-roil (hilisem Eesti Merejõudude Len-nuk) antakse vaenutegevuse ajaks laenuks Eesti valitsusele ja vigastada saanud Spartakilt (hiljem Vambola) lu-batakse maha monteerida kahureid.

1. jaanuaril esitas ta põhjaliku et-tekande oma ülemustele. See on üsna ehmatav. Muuhulgas kirjutas ta: „Kok-ku võttes oma kuuenädalast missiooni Balti kumis olen jõudnud kindlale ot-susele, et need provintsid ei ole praegu piisavalt arenenud, et nad saaksid ek-sisteerida demokraatlike valitsustena. Rahvas ei usalda oma valitsust, nad lau-sa ignoreerivad seda. Valitsus on eba-kompetentne ja kogenematu, kuigi oma erialal võib iga mees olla võimekas. Nii valitsuskabinet kui ka armee juhtkond tegelevad pisiasjadega, selle asemel et organiseerida vastupanu bolševikele. Eestis on küll märgata energilist organi-seerimistööd Tallinna sadamas ja ka sõ-jajõudude staabis. Kolonel Laidoner on väga noor, kuid kahtlemata andekas ja tark ning temaga on meeldiv asju ajada, kuigi ta ei ole piisavalt informeeritud. „Kindral“ Pitka, tsivilist, on energiline, ettevõtlik, visa ja otsusekindel indiviid, kes teeb tohutult ränka tööd nii maal soomusrongide kui ka merel hiljuti omandatud suurtükilaeval Lembit. Lät-lased aga on täiesti kokku langenud.“

1. jaanuaril 1919 lahkus kontradmi-ral Edwyn Alexander-Sinclair Tallin-nast. 6. jaanuarist 1919. a nimetati Briti kergeristlejate eskaadri ülemaks kontr-admiral Walter Henry Cowan.

Artiklis on kasutatud The National Archivesi (London), Riigiarhiivi, interne-ti ja ajakirjanduses ilmunud materjale.

6 Cassandra vraki leidis 2010. a miinijahtija Ugandi.

7 Protektoraat on riiklik sõltuvuse vorm, mille puhul üks riik on ebavõrdse rahvusvahelise lepingu alusel

loovutanud teisele riigile õiguse esindada teda rahvusvahelistes suhetes ning juhtida tema kaitse- ja

välispoliitikat.

Ajakirjal Sõdur on hea meel kuulutada välja selle aasta parimad kaasautorid.

1. Alar Laats numbrites 1/2015 „Eesti ja Poola õhuväed on lähedased liitlased“ ja 3/2015 „Oma sihtmärkide pihta 500-naelaste pommidega – tuld!“ avaldatud artiklite eest – preemia 400 €

2. Igor Kopõtin numbrites 1/2015 „Vene armee identiteedist enne ja pärast Esimest maailmasõda“ ja 5/2015 „„Ukraina – üle kõige!“ – Ukraina vabatahtlik korpus Paremsektor“ avaldatud artiklite eest – preemia 300 €

3. Marge Sillaste numbris 5/2015 avaldatud artikli „Juhtimise tumedamast poolest“ eest – preemia 200 €

Ajakiri Sõdur tänab ka teisi terava sulega kirjutajaid-kaasautoreid ja ootab kõigilt uusi sisukaid kaastöid!

Ajakirja Sõdur 2015. aasta parimad kirjutajad selgunud!

SÕD

UR N

R 3 (84) 2015

SÕD

UR N

R 3 (84) 2015

42 43ÕHUVÄGI

Sadakond Talibani võitlejat alustasid rünnakut raske­kuulipildujate, tankitõrje­granaadiheitjate ning miini pildujate toetusel. Orus liikunud ameeriklaste

ja afgaanide segaüksus leidis end maha­surutuna ning igast suunast ümber pii­ratuna. Vastase positsioonid paiknesid mäel ning võimaldasid kontrollida kõiki lähenemissuundi ja tule all hoida ainsat ümbruskonnas kopterite maandumi­seks sobivat platsi – abijõudu saada oli keeruline. Algas 13 tundi kestnud la­hing, mille tulemuse otsustas erinevate õhuründevahendite kasutamine.

Üksuse koosseisus olnud õhutule­juhid tellisid lahingu käigus 14 erinevalt lennuvahendilt kokku 18 õhurünnakut, kasutades vastase mõjutamiseks kõik­võimalikku relvastust alates pardaka­huritest kuni 2000­naelaste (907 kg) täppispommideni. Lahingu algfaasis, kui vastane varitsuse järgselt pealetungi alustas, olid õhutulejuhid sunnitud tuld tellima lähidistantsile (danger close) ning lennukipommid tabasid sihtmärke vaid mõne saja meetri kaugusel omadest ük­sustest. Hävitajad F/A­18, F­15E, F­16 ning lahingukopterid AH­64 olid vaid mõned maaväelastele appi saadetud

lennu vahenditest, mille tulejõudu ja sen­sorsüsteeme kasutades õnnestus olukor­rast ilma kaotusteta välja tulla ning init­siatiiv taas liitlaste kätte võidelda.

PÕGUSALT LÄHIÕHUTOETUSESTNATO terminite sõnastik defineerib lähiõhutoetust kui õhuväe lahingutege­vust sõbralike jõudude lähedal paikne­vate vaenulike sihtmärkide vastu, mis

nõuab iga lennuülesande üksikasjalik­ku lõimimist sõbralike jõudude tule ja liikumisega.

Sõbralike jõudude lähedus ei vii­ta siinkohal kindlale vahemaale oma üksuse ja vastase vahel, vaid määrab kindlaks üldise distantsi, mille puhul on vaja maapealset kontrolli lennuvahendi tegevuse üle, et vältida omatulekaotuste tekkimist. Viimase asjaoluga seondub ka lõimumine sõbralike jõududega. Lisaks mõeldakse selle all manöövri, kaudtuletoetuse ja lennuvahendite te­gevuse integreerimist sellisel moel, et nende kõikide koosmõju vastasele oleks maksimaalne ning samal ajal ei tekiks liigseid piiranguid üksteise tegevusele.

Edukaks lähiõhutoetuseks on vaja maaväe ja õhuväe tihedat koostööd igal tasandil ja nõnda ongi paljude riikide õhuvägedes, mõnel pool ka maaväes välja kujunenud terve hulk erialasid, mis seda toetavad. Lahinguväljal on õhutulejuht see ühenduslüli, kes seob omavahel kahe väeliigi tegevuse, taga­des ülalmainitud üksikasjaliku lõimu­mise. Vastavad spetsialistid on ka Eesti õhuväes olemas ning toetanud meie ük­suseid nii Afganistanis missioonidel kui ka Eestis õppustel.

KES ON ÕHUTULEJUHT?NATO sõnastiku AAP­6 määratluse ko­haselt on õhutulejuht kvalifitseeritud1

isik, kes eesliinipositsioonilt maa peal või õhus juhib lahingulennuvahendi­te tegevust maaväe toetuseks. Õhu­tulejuhid tegutsevad tavaliselt maaväe pataljonide, mõnikord ka väiksemate allüksuste juures ning lisaks ründavate lennuvahendite sihtmärkidele suuna­misele on nende oluline ülesanne maa­väe üksuste ülemaid nõustada kõigis õhusõjaga seotud küsimustes.

Inglise keeles on kaks vastet eesti­keelsele õhutulejuhile. Enam USA­s kasutatav ja kohe ametlikult ka NATO­s kasutusele võetav termin on joint terminal attack controller (JTAC). Siin rõhutatakse õhutulejuhi rolli rün­naku sooritamisel (terminal attack) ning asja olu, et vastava koolituse saanud isik suudab tellida kõikide väeliikide (joint) kaudtulerelvade tuld, sh laevas­tiku tuletoetust. Viimast saavad päri­selt praktiseerida siiski vähesed. NATO kontekstis on siiani räägitud forward air controller’itest (FAC), kuid töö sisu poo­lest erinevusi pole ja terminid on kasu­tusel sünonüümidena.

Õhutulejuht ei tegele ainult tule­toetusega, vaid koordineerib ka muud lennuvahenditega seotud tegevust, nt erinevat liiki õhutransporti, aeromedit­siinilist evakuatsiooni jmt. Tänapäeval on enamlevinud maa peal tegutsevad õhutulejuhid, kuid õhutuld on võimalik ka õhust tellida. Inglise keeles räägitak­se sel juhul FAC(A)­dest (forward air controller (airborne)). Õhust tegutse­vad (õhu)tulejuhid võivad lennata nii lennukitel kui ka kopteritel.2 Tavalisest õhutulejuhist eristab FAC(A)­d lenduri­kogemus, õhutulejuhtimise protseduu­ride osas on väljaõpe sarnane. Teatud olukordades on just lennuvahendi par­dalt otstarbekam teiste lennuvahendite tuld suunata, kuid viimaste konfliktide praktika on kasutada FAC(A)­d maa­pealse õhutulejuhi käepikendusena. Koostegutsemise korral jagatakse rollid vastavalt taktikalisele olukorrale, aga ta­valiselt jääb kontrolli õigus maapealse õhutulejuhi kätte, kuna tema saab vahe­tult suhelda manööverüksuse ülemaga, kes lahingutegevust juhib.

FAC(A) meeskonna suuruse määrab kasutatav lennuvahend. Kahekohalistes õhusõidukites täidab üks meeskonna­liikmetest piloodi ja teine õhutulejuhi ülesandeid. Viimane on tavaliselt sa­muti kvalifitseeritud piloot ja nii saab meeskonnasiseselt vajadusel rolle va­hetada. Ühekohalistes hävitajates teeb piloot kõike ise, see nõuab keskmisest kogenumaid/parema väljaõppega ini­

mesi. Tänavu märtsis­aprillis toimunud Eesti–USA õhuväe ühisõppusel harjuta­ti ka hävitajal F­16 piloodi­õhutulejuhi tegevust kaitseväe keskpolügoonil.

USA õhuväes on amet, mille üles­anne pole esmalt õhutulejuhtimine, aga kus õhutulejuhtimise oskus kulub marjaks ära. Need on nn lahingukont­rollijad (combat controller, CCT), kelle ülesanne pole juhtida lahingulennu­kite lähiõhutoetust maavägedele, vaid tegutseda lennujuhtidena vastase taga­las ning vajadusel seal ette valmistada maandumisplatse ja lennuvälju oma üksuste vastuvõtuks. Lennuväljade raja­mise, navigatsiooniseadmete paigalda­mise, lennuliikluse juhtimise ja muude vajalike oskuste kõrval kuulub nende kvalifikatsiooni juurde ka õhutulejuh­timise oskus. Samuti peavad nad olema

võimelised toetama erioperatsioone. Lahingukontrolli üksused kuuluvad USA õhuväe erioperatsioonide väe­juhatuse (Air Force Special Operations Command) alluvusesse.

TAKTIKALINE ÕHUTOETUSE ÜKSUS (TACP)Õhutulejuhid kuuluvad NATO vägedes tavaliselt meeskonda, mis on tuntud TACP nime all. See lühend tuleb pike­mast nimest Tactical Air Control Party.

NATO doktriini järgi3 on TACP pea­mine õhuväe koostööelement, mis te­gutseb maaväe manööverüksuste juures pataljonist kuni korpuseni. Korpusest kuni brigaadi tasandini on TACP peami­selt nõustavas ja planeerivas rollis ning põhiraskus sellest langeb õhuväe lävioh­vitseri (air liaison officer, ALO) õlule. Tema ülesanne on nõustada manööve­rüksuse ülemat õhuväe võimekustest ja piirangutest ning aidata vastavat üksust õhutoetuse planeerimisel, taotlemisel ja koordineerimisel. Paljudes NATO rii­kides on ALO mingi suguse õhuründe­vahendi piloodi taustaga ohvitser ja tal on seetõttu head teadmised erinevatest õhuoperatsioonidest.

Pataljoni tasandil ja allpool on TACP­i esmane ülesanne õhurünna­kute läbiviimisel õhuründevahendeid kontrollida ja sellega tegelevad kvalifit­seeritud õhutulejuhid vastavalt olukor­rale kas eesliinil või lahingukeskuses. ALO­del võib, aga ei pruugi õhutule­juhi koolitust olla ja seetõttu koosnebki

Anname ülevaate õhutulejuhtidest ja sellest, mida need nn õhujalaväelased maaväe üksuste juures teevad.

DR Alar Laats ÕHUVÄE TEABEOHVITSER

Õhutulejuht ei tegele ainult tuletoetusega, vaid koordi­neerib ka muud lennuvahen­ditega seotud tegevust, nt erinevat liiki õhutransporti, aeromeditsiinilist evakuat­siooni jmt.

Eesti kaitseväes on kogu kaitseväe peale üks õhu­tulejuhtidest koosnev tak­tikaline õhutoetuse üksus, mis tegeleb õhutulejuhtide väljaõppe ja kvalifikatsiooni hoidmisega ning toetab kaitseväge oma erialaste funktsioonidega nii kodus kui ka välismissioonidel.

Oma sihtmärkide pihta, 500-naelaste pommidega – TULD!

Maandumisplats on ette valmistatud, Afganistan.

FAC(A) lennukil Cessna 0­1, Vietnam.

44

SÕD

UR N

R 5 (86) 2015

SÕD

UR N

R 5 (86) 2015

45

tud põhimõttes – võidelda Ukraina ise-seisvuse ja territoriaalse terviklikkuse eest. Poliitilise propaganda tegemine Paremsektori üksustes ei ole tervitatav ehk poliitilised vaated jäävad iga liikme eraasjaks.

Isikkoosseisu komplekteerimisega Paremsektori formeeringutel problee-mi ei ole ja vabatahtlikke on rohkem, kui relvastada suudetakse. Paremsektor ühendab üldjuhul vabatahtlikke, kes ei vasta tegevteenistuse nõuetele ega saa seetõttu liituda regulaararmeega kas oma vanuse või tervisliku seisundi tõt-tu. On ka kohtulikult karistatud inimesi, kes karistust ära kandnud. Märkamis-väärseks võib pidada sedagi, et umbes 60% Paremsektori võitlejatest on vene-keelsed ukrainlased.

PAREMSEKTORI ÜKSUSTE STRUKTUURParemsektori kõik reserv- ja lahingu-üksused said alguse Donetski oblastis moodustatud Paremsektori 5. pataljo-nist, sest maakaitse reservpataljonid moodustati just 5. pataljonis teeninud kaadri, nn initsiatiivgruppide eestveda-misel. Paremsektorisse kuulub kokku 18 pataljoni, mis jagunevad reserv- ja lahinguüksusteks. Igas Ukraina oblastis paikneb üks reservpataljon, mille üles-anne on koostöös riiklike jõustruktuu-ridega tagada kohalik maakaitse.

Paremsektori lahinguüksusteks loe-takse kolme territoriaalpataljoni, üht üksikroodu, luureüksust ja mõningaid operatiivtaktikalisi gruppe. Lahingu-üksused ei roteeru, roteerub vaid nende isikkoosseis. Kuni 2015. aasta augustini tegutses 5. territoriaalpataljon Donetski rindel sektoris B. 8. üksikrood, millest alates juulikuust sai pataljon Aratta, Mariupoli all sektoris M, 7. territoriaal-pataljon kuni augustini Avdejevkas ja Tonenkas sektoris S ja B, kus lisaks te-gutsevad autonoomsete võitlusüksus-tena Paremsektori üksikud taktikalised grupid.1

Kõigi üksuste struktuurid muutu-vad paindlikult sõltuvalt eesseisvast ülesandest. 2015. aasta suvel kuulus 5. pataljoni koosseisu neli jalaväeroo-du, miinipildujapatarei, tagalarood ja

pioneerirühm. 7. ja 8. pataljonis oli vaid kaks jalaväeroodu ja tagalarühm. Lisaks tegutses igas lahingupataljonis 7-8-mehe line välipolitsei grupp, reserv-pataljonides oli 2-3 välipolitseinikku. Ka lahingupataljonide isikkoosseisu suurus varieerub, näiteks võis 5. patal-jonis siis teenida 450 kuni 500 võitlejat.

Paremsektori meditsiiniteenistus on tagatud eraldiseisva meditsiinipatal-joniga ehk nn hospitaljeeridega2, kelle ülesanne on meditsiinilist esmaabi osu-tada ja ATO kõikidest lahingusekto-ritest haavatuid evakueerida. Pataljon koosneb meditsiinilise evakuatsiooni ja reanimatsiooni gruppidest, kellele lisandub tuletoetuse rood. Kõik patal-joni allüksused on võimeliselt tegutse-ma iseseisvalt ja vastavalt konkreetsele ülesandele.

Vabatahtlike värbamisega tegelevad kaks Paremsektori mobilisatsiooni-keskust, kes registreerivad andmeid ja teevad taustakontrolli. Lisaks tegelevad mobilisatsioonikeskused rindevõitleja-tega, kes viibivad koduoblastis puhkusel või on arvatud reservi.

Paremsektorisse kuulub ka vabataht-likke välismaalt, näiteks leedulasi, poo-lakaid, venelasi, georglasi, kanadalasi, austerlasi, valgevenelasi, tšetšeene ja ingušše. 8. pataljoni juures tegutseb Šeik Mansuri nimeline tšetšeenide üksus3 ja valgevenelaste salk Pagonja.4

Kokku teenib üle kogu Ukrai-na Paremsektoris umbes 10  000 vabatahtlikku.

JUHTIMINE, DISTSIPLIIN JA VÄLJAÕPEParemsektori juhtimine jaguneb po-liitiliseks ja sõjaliseks juhtimiseks. Paremsektori liidriks loetakse väli-komandöri, Ülemraada saadikut ja

Ukraina relvajõudude ülemjuhataja nõunikku Dmõtro Jarošit. Paremsek-tori sõjaline juht on Andrii Stempits-ki, kellele formaalselt allub ka Jaroš, kui tegu on sõjaliste operatsioonide planeerimisega.

Paremsektori juhtimise koordinee-rimiseks loodi 17. juulil 2014 vabakor-puse staap, mille koosseisu kuulub 11 osakonda: administratiivne, väljaõp-pe-, planeerimise ja luure-, vastuluure-, mobilisatsiooni-, infooperatsioonide, meditsiini- ja rehabilitatsiooni-, taga-la-, sõjalise koostöö-, rahandus- ja väli-politseiosakond. Staabi tööd juhivad ülem ja tema asetäitja.

Paremsektori kõrgemaid juhte va-litakse nende liidriomaduste järgi, madalama taseme komandöre määra-takse oma kohale korpuse juhtkonna käskkirjaga. Lahinguüksuse komandör määratakse ametisse lahinguteenete eest, sedasi on oma koha saanud näiteks 5. territoriaalpataljoni juhtiv kogenud välikomandör Vladislav hüüdnimega Tšornõi.

Paremsektori välikomandörid pä-rinevad Ukraina rahvuslaste organi-satsioonist Trizub, UNA-UNSO-st või on erusõjaväelased. Välikomandöride autoriteet alluvate seas on suur ja märk sellest, et võitlejad on juhid endale vali-nud, on ka see, et üksteise poole pöör-dutakse sõnaga drug. Korpuse liikme-te omavaheline läbisaamine on alati sõbralik.

Paremsektor on rangelt distsip-lineeritud, marodöörlus ja alkoholi tarbimine nii rindel kui ka väljaõppe-keskustes on rangelt keelatud ja karis-tatav. Distsipliini üle teeb järelevalvet korpuse välipolitsei. Kodukorra vastu eksinud paremsektorlasi ootab kart-ser või raskemate rikkumiste puhul eemaldatakse nad koguni teenistusest. Korpuse sisekorda reguleerivad sise- ja distsiplinaarmäärustik.

Võitlejate arv allüksustes muutub pi-devalt. Esineb juhtumeid, kus võitleja teenib kaks kuud rindel, seejärel suun-dub kodulinna tööle, et oma peret toi-ta, ja naaseb mõne aja möödudes oma teenistuskohta. Paremsektor ei keela oma võitlejatele teistesse Ukraina armee

Olles vabatahtlik sõjaväeli-ne organisatsioon, eksistee-rib Paremsektor ainult oma kulul ega saa riigilt rahalist toetust.

1 Структура ДУК ПС, http://sectorpravdy.com/

zahalna-informatsiia/pidrozdily-duk?limitstart=0,

vaadatud 22.07.2015. Separatistide analüüs:

„Правый Сектор“ на Восточном фронте: анализ данных врага, Русская Весна, 31.07.2014,

http://rusvesna.su/news/1406787024, vaadatud

22.07.2015.

2 Keskaegse Malta ordu näitel, kes tegelesid

haavatute ristirüütlite ja haigete ristirändurite

ravitsemisega Lähis-Idas.

3 Третья чеченская война, Радио Свобода,

19.07.2015, www.svoboda.org/content/artic-

le/27134865.html, vaadatud 22.07.2015.

4 Белорусский доброволец в Украине: У нас уже 400 лет один враг. „Белорусский Партизан“ 10.07.2015, www.belaruspartisan.org/poli-

tic/310626, vaadatud 22.07.2015.

ÕPPUS

Ukraina vabatahtlikud väeüksused kuuluvad Minski kokkulepete 10. artikli alla, mille järgi tuleb kõik nn ebasea-duslikud relvaformee-

ringud desarmeerida. Nõue käivitas Ukraina relvajõududes ja siseminis-teeriumis vabatahtlike väeüksuste in-tegratsiooni protsessi, mis tähendab seniste vabatahtlike üksuste ümberfor-meerimist ja liitmist regulaararmee või siseministeeriumi väeosadega. Kokku-leppest hoolimata on arvukad Ukrai-na vabatahtliku korpuse Paremsektor relva formeeringud senini jõustruktuu-ridega liidendamata.

Venemaa ja venemeelsete separa-tistide propaganda üritab intensiivselt paremsektorlasi fašistideks tembel-dada, tunnistades samas nende suurt lahinguefektiivsust.

Juuni lõpus suundusin Ida-Ukrai-nasse, et tutvuda Paremsektori sõjalise

organisatsiooniga ja külastada nende vastutusel olevat rindelõiku terrorivas-tase operatsiooni tsoonis (ATO-s).

PAREMSEKTORI RELVAFORMEERINGUTE TEKKIMINE JA ERIPÄRAUkraina korpus Paremsektor loodi 17. juulil 2014 poliitilise ühenduse Parem-sektor baasil ja on vabatahtlik sõjaline organisatsioon, mille eesmärk on või-delda Ukraina iseseisvuse ja territoriaal-se terviklikkuse eest. Olles vabatahtlik sõjaväeline organisatsioon, eksisteerib ta ainult oma kulul ega saa riigilt ra-halist toetust. Paremsektori liikmetele palka ega hüvitisi ei maksta, samuti ei laiene neile riiklikud hüvitised, sest organisatsiooni võitlejaile ei omistata rindevõitleja staatust formaalse põhjuse pärast – Paremsektor ei ole ametlikult Ukraina kaitse- ega siseministeeriumi alluvuses.

Paremsektori korpusse kuulub erine-vate poliitiliste vaadetega inimesi: mõõ-dukaid konservatiive, paremäärmuslasi ja täiesti apoliitilisi liikmeid, kuid kõiki ühendab patriotismitunne loosungi all „Ukraina – üle kõige!“. Kokku on lepi-

Mida kujutavad endast Ukraina vabatahtliku korpuse Paremsektor relvaformeeringud ning miks isegi vastaspool on sunnitud tunnustama nende suurt lahinguefektiivsust.

Igor KopõtinKVÜÕA SÕJAAJALOO

LEKTOR

Tulemuslikult kasutavad paremsektorlased Teise maailmasõja aegseid 14,5  mm Degtjarjovi tankitõrje-püsse PTRD, millele on paigaldatud optilised sihikud ja mis suudavad kahjustada vastase tehnikat kuni 1500 meetri kauguselt.

„Ukraina – üle kõige!“ – Ukraina vabatahtlik korpus ParemsektorДобровольчий український корпус Правий Сектор

TOM

DAA

MS

KONFLIKT

38

SÕD

UR N

R 5 (86) 2015

SÕD

UR N

R 5 (86) 2015

39

Tänapäevane juht saavutab alluvate lugupidamise isikliku eeskuju kaudu, ta peab oskama luua positiivse ja toetava töökeskkonna, kasutama efektiivselt res-sursse, inspireerima alluvaid ja arendama meeskonda.

tud käitumismustrite püsimine juhtide „tööriistakastis“ ka 21. sajandil näib ole-vat seotud uskumusega, et nõnda toimi-da ongi normaalne.

(SÕJAVÄELINE) JUHTIMINETänapäevasest juhtimisest rääkides määratleb Joseph S. Nye (2008) juhti isikuna, kes aitab grupil luua ja saavu-tada ühiseid eesmärke, mobiliseerides gruppi liikumisel konkreetse sihi poo-le. USA sõjaväelist juhtimist käsitlevas doktriinis defineeritakse sõjaväelist juhti sarnaselt: juht on see, kes mõju-tab ja inspireerib alluvaid saavutama organisatsioonile püstitatud eesmärke. Nimetatud dokumendis käsitletak-

se juhtimist kui inimeste mõjutamise protsessi, mille osalistele on püstitatud kindel eesmärk, antud suund ja tekita-tud motivatsioon täita oma ülesandeid (Department of the Army, 2012).

Erinevused tsiviil- või sõjaväelise organisatsiooni juhtimises ilmnevad nt lahingus, sõjas ja kriisiolukorras, sest kontrollimatu, kaootiline ja kiirelt muutuv keskkond eeldavad sageli tava-pärasest erinevate juhtimismeetodite kasutamist. Kindral Maxwell D. Taylor (1977) nimetab sõjaväelisele juhile olu-liste omadustena ametialast kompetent-sust, vaimset võimekust, head füüsilist vormi ja tugevat iseloomu, millele n-ö elustava fluidumina peaks kindlasti li-sanduma veel miski, mis teeb juhist tõelise juhi. Need on tema sõnul „ins-pireerivad omadused, mis lisavad sära kõigesse, mida ülem teeb, innustades alluvaid, tõstes motivatsiooni ja pannes isegi tavalised sõdurid saavutama era-kordseid tulemusi“.

Kindral Raymond D. Odierno sõnul vajab tänapäevane sõjavägi intelligent-seid, kompetentseid ning füüsiliselt ja vaimselt sitkeid juhte, kes saavad aru keskkonnast, kus nad tegutsevad, ning suudavad kiiresti õppida, võtta vastu aru-kaid otsuseid ja juhtida muutusi. Seega oodatakse tänapäevaselt (sõjaväeliselt) juhilt kohanemisvõimet, innovaatilisust ja valmidust võtta arukaid riske võõras, kiiresti muutuvas keskkonnas. See kõik omakorda nõuab juhilt pühendumist, pidevat õpitahet, eneseanalüüsi ning pü-hendumist oma sõduritele ja üksusele (Department of the Army, 2012).

2012. aastal kaitseväe juhtkon-na poolt heaks kiidetud dokumendis „Kaitse väe personalistrateegia 2013–2017 eesmärgid“ on juhtimist kirjel-datud järgmiselt: „Kaitseväes on keh-testatud inimkeskne ja väärtuspõhine juhtimine isikliku eeskuju kaudu, mis toetub koostööle, planeeritud tegevus-tele ja kõikide juhtimistasandite usalda-

misele.“ Nii ei tähenda juhiks olemine 21. sajandil pelgalt käskude andmist, vaid on palju mitmekesisema sisuga. Nüüdisaegne juht saavutab alluvate lugu pidamise isikliku eeskuju kaudu, ta peab oskama luua positiivse ja toetava töökeskkonna, kasutama efektiivselt ressursse, inspireerima alluvaid ja aren-dama meeskonda.

Nye (2008) sõnul kasutavad loo-mingulised (inspirational) juhid just organisatsioonis tekkinud kriise õppi-misvõimalustena, et näidata alluvatele uusi perspektiive ja vajadust muutuste järele. Hea juht teab, millised on tema tugevused ja nõrkused, ta on paind-lik, usaldab oma alluvaid, julgeb ek-sida ning tunnistada enda ja ka teiste inimeste ebatäiuslikkust. 2013. aastal KVÜÕA-s rahvusvahelise inimkeskse juhtimise konverentsil peetud kõnes rõhutas brigaadikindral Meelis Kiili, et heaks juhiks saamise juurde kuulub või-malus [turvaliselt] vigu teha ja oma ek-simustest õppida. See eeldab muidugi, et organisatsioon aktsepteerib asjaolu, et tema liikmed võivad vahel eksida, kuid neil on alati võimalus kasutada ek-simustest saadud teadmisi enesearengu vahendina organisatsiooni hüvanguks.

TOKSILINE JUHTIMINEÜldiselt on mõistel juhtimine positiivne tähendus ja ülalkirjeldatu annab kok-kuvõtliku pildi sellest, milline peaks olema nn hea juhtimine. Samas selgub USA sõjaväes viimastel aastatel tehtud uuringutest, et mitte kõik juhtivatel positsioonidel teenivad sõjaväelased ei vasta juhtimisalastes teoreetilistes mudelites kirjeldatud hea juhi kritee-riumitele. John P. Steele’i (2011) koos-tatud raporti põhjal on 83% küsitluses osalenud sõjaväelastest karjääri jooksul otseselt kokku puutunud halbade ehk toksiliste (toxic) juhtidega. Viiest vormi kandvast juhist ühte nähakse negatiiv-ses valguses ja hinnanguliselt on 8–12% kolonelist kõrgema auastmega juhtidest nii toksilised, et nad tuleks oma ameti-kohalt kõrvaldada. Raportist ilmneb, et ainult 27% kõrgemate juhtide uuringus vastanutest peavad sõjaväge efektiivseks mittetõhusate või halbade juhtide tu-vastamisel ning 57% vastanutest arvas, et sõjavägi ei suuda efektiivselt selliseid juhte rehabiliteerida või neid ameti-kohalt kõrvaldada. Kokkuvõtteks tõdes autor, et 2010. aastal läbi viidud uuringu põhjal hindab 20% vastajaist oma üle-mat kas toksiliseks või ebaeetiliseks.

Toksilise juhtimise kirjeldamiseks

Inimloom sarnaneb paavianiga. Ka meid tõmbab nende isaste lähedusse, kel-le tugevus ja võime juhtida on avalikult tõestust leidnud. Siiski ei saa olla juhti-mist ilma järgijateta. Juhid ei saa juhti-da, kui järgijad ei järgi, olgu siis aktiiv-selt või passiivselt.

Kellerman, 2004

Paljudele sõjaväelastele on tuttav olukord, kus ülem kasutab oma juhtimisteh-nikana pidevalt n-ö ära-panemist, näiteks teiste juuresolekul endale alluva

juhi kritiseerimist, kusjuures kriitika ei põhine faktidel, vaid emotsioonidel ja „süüalusele“ ei anta võimalustki ratsio-naalseid vastuargumente esitada. Erik Reinholdi (2012) sõnul tundub, nagu oleks Eestis sõjaväelise juhtimise tõeks-pidamised kohati takerdunud 20. sajan-di algusesse, nõnda et halba, vanaaegset, inimesekauget ja ebaefektiivset juhti-misstiili peetakse uhkusega sõjaväelisele juhtimisele loomuomaseks. Eelkirjelda-

Juhtimise tumedamast poolestMaailmas on head ja halvad ülemused. On õpetlik teada saada, milliste võtetega muudavad halvad ülemused kogu töökeskkonna ebaefektiivseks ja kuidas on võimalik sellise mürgitava õhustiku tekkimise vastu võidelda.

... juhtimine on midagi muud kui privilegeeritud redelipulga hõivamine käsuliinis. Juhtimise tõeline võimekus seisneb komplekssuse ja spetsialiseerumise muutmises tulemuseks. (Magretta & Stone, 2003) Kaader filmist „Full Metal Jacket“.

WAR

NER

BRO

S.

JUHTIMINE

Marge Sillaste KAPTEN

TEENUSKESKUSE

PSÜHHOLOOG

TOETUSE VÄEJUHATUSE

TOETUSTEENUSTE

KESKUS

JUHTIMINE

62

SÕD

UR N

R 6 (87) 2015

ÜLEVAADE

Esimese tanki sünnist on möödunud sada aastat. Põhjus soomustatud sõja-masina väljatöötamiseks oli puhtpraktiline – oli vaja leida vasturohi kuulipildu-

jatele, mis valitsesid Esimese maailma-sõja lahinguvälju. Kui inglased suure saladuskatte all neid suuri veevaate meenutavate soomustatud sõidukeid valmistamist alustasid, anti uudsele relva liigile peitenimeks water carrier ehk veekandja, kuid lühend WC asen-dati peagi suupärasema sõnaga tank ehk veepaak. Tankid olid mõeldud mobiil-seteks soomustatud tulepesadeks, mis

jalaväe ees liikudes vastase kuulipildu-jad hävitavad, võimaldades kindlustus-test läbi murda ja kurnav positsiooni-sõda lõpetada.

Hämeenlinna külje all asuv Parola tankimuuseum avati 18. juunil 1961 ja on omasuguste seas üks haruldasemaid.

Muuseumi teeb ainulaadseks välja-panek Soome armee poolt Talvesõjas ja Jätkusõjas Nõukogude armeelt sõja-saagiks saadud rasketehnikast, millest mitut sõjamasinat näebki vaid Paro-las. Aastatel 1939–1940 ja 1941–1944 peetud lahinguis vallutasid soomlased Punaarmeelt kokku 630 ühikut tehni-kat, millest uuesti kasutusele võeti 150 tanki ja 50 soomukit. Samuti on Parola üks väheseid muuseume maailmas, mis saab uhkustada vaatamiseks välja pan-dud soomusrongiga.

Parola tankimuuseum on täis põne-vaid lugusid, millest esimesed viivadki tagasi soomusrongide aega. Ajal, kui maastikukindlaid roomikuid polnud veel leiutatud ja ratastel liikuvad sõidu-kid suurekaliibriliste relvade kasutami-sele vastu ei pidanud, olid soomusron-gid esimesed tõeliselt mobiilsed raskelt relvastatud sõjapidamisvahendid. Sa-mas seadis raudteevõrgustik soomus-rongide liikumisele piirid ja seetõttu oli

Parola tankimuuseum jutustab lugusidEestist vaid paarisaja kilomeetri kaugusel asuv Parola tanki muuseum ei ole vaikiv rasketehnika surnuaed. See eriline muuseum toob värvikate lugude kaudu külastaja-teni soomusmasinate ja nendega võitlemiseks mõeldud relvastuse ajaloo nüüdisajani välja.

Parola tankimuuseum korraldab tihti temaatilisi päevi, kus ajastutruudes sõdurivormides osalejad külastajaile väljapandud tehnikat tutvustavad.

Sverre Lasn

PARO

LA M

UU

SEU

M

SÕD

UR N

R 6 (87) 2015

63

nende kasutegur lahingutegevuses väi-ke, sest nii raudteid kui ka ronge endid oli üsna kerge rivist välja viia. Vaid Eesti Vabadussõjas saavutati soomusrongide oskusliku kasutamisega halvasti orga-niseeritud vastase vastu silmapaistvat taktikalist edu, seda küll tänu võime-le anda raskemate relvade toetustuld rongil kaasasolevate dessantüksuste rünnaku toetuseks. Soomes leiti soo-musrongidele uus kasutusala 1942. aastal, kui nad varustati 40 mm Boforsi õhutõrje kahuritega ja asusid turvama võtmetähtsusega üksuste ja varustuse vedu ning nende strateegilisi mahalaa-dimiskohti. Huvitavad olid ka soomus-rongide turvavõtted – näiteks olid rongi mõlemas otsas killustikuvagunid, mis toimisid omalaadsete miiniatradena.

SOOME ESIMESED TANKID – RENAULT FT MODÉLE 1917Soome soomusvägedele pandi alus 1919. aasta juulis, kui Prantsusmaalt osteti 32 Renault FT tanki, millele hil-jem lisandus veel kaks. Renault FT oli tolleaegne tipptehnika, mille relvastus paiknes pöörlevas tornis, mootor ja jõu-ülekanne olid viidud tankikere tagaossa ja mootorit eraldas meeskonnaruumist lahinguolukorras vahesein – kõik selli-sed tehnilised lahendused, mida kasuta-takse tänapäevalgi.

Kahe maailmasõja vahelisel ajal toi-mus tankide arendamises suur edasi-minek ja nii olid Renault FT-d Talvesõja alguseks lootusetult vananenud. Tankid kaevati kuni tornini maasse ja neist said Karjala kannasel Mannerheimi liini tu-gevdavad tulepunktid. Renault’d olid varustatud 37  mm Puteaux-suurtüki-ga, mis suutis läbistada vaid 6-7  mm paksust soomust, või 8 mm Hotchkissi

kuuli pildujaga, mille konstruktsioon osutus nõrgaks ja mis vahetati 1937. aastal 7,62  mm Maximi kuulipildujate vastu. Renault’ loo kurvaks lõppsõnaks võib öelda, et suurem osa neist langes laskugi tegemata Punaarmee kätte.

PAROLA HARULDUS – VICKERS-AMSTRONG TYPE E1936. aastal tellis Soome kaitsevägi Ing-lismaalt 32 Vickers-Amstrong 6 Ton Tank Type E sõjamasinat, millest kohale jõudis 26 ilma relvastuse ja sihtimis-seadmeta eksemplari. Talvesõja ajaks jõuti 13 Vickersit varustada 37  mm suurtükiga, mis suutis rivist välja viia Punaarmee T-26 ja BT tanketid, kuid jäi hätta tugevdatud soomusega T-28 ja T-35 vastu.

26. veebruaril 1940 võttis soomlaste Vickersite kompanii osa vasturünna-kust Viiburi lähistel. 13 tankist saadi liikumiskorda kuus, neist üks jäi ojasse

kinni. Punaarmee hävitas kõik lahingus osalenud viis Vickersit. On paradok-saalne, et Vickersi kõige tõhusamaks rel-vaks osutus torni esiosas paiknenud op-tilise sihikuga varustatud 9 mm Suomi püstolkuulipilduja, pearelva sihtimis-süsteemid olid aga nii algelised, et pa-rima tulemuse saavutas tanki meeskond kahurit läbi selle toru sihtides.

Neljaliikmelise meeskonnaga, 37  mm Boforsi suurtüki, kuulipildu-ja ja püstolkuulipildujaga varustatud Vickers kaalus 8,6 tonni ja tanki ainu-eksemplar on välja pandud vaid Parola tankimuuseumis.

PUNAARMEELT SAADUD SÕJASAAK – KV-1E, T-50, T-34Parola muuseumi väljapanekute põne-vaima osa moodustavad Nõukogude Liidult sõjasaagiks saadud tankid.

1930-ndate teisel poolel pidas Puna-armee juhtkond tanke T-28 ja T-35 vananenuiks ja alustati kahetorniliste tankide T-100 ja SMK tootmist, millega paralleelselt veeres Leningradi tanki-tehasest välja tulevase marssali Kliment Vorošilovi järgi nime saanud KV-1, mida toodeti kokku veidi üle kümne tuhande eksemplari. 1941. aasta suvel valmistasid just KV-1-d sakslastele eba-meeldiva üllatuse, sest ühegi Saksa tan-ki suurtükk ei suutnud nende soomust läbistada.

Soomlastel õnnestus Jätkusõjas Puna armeelt vallutada arvukalt KV-1 tanke, kuid suurem osa neist olid ta-bamuste tõttu väga kehvas seisukorras. Parolas eksponeeritud KV-1E vallutati Solomanni neemel Äänisjärvist vei-di põhja pool, see tehti korda ja teenis soomlasi kuni 1945. aastani.

Muuseumis välja pandud 14,5 tonni

Saksa soomusvägede looja kindral Heinz Guderian soovis tankid koondada soomusüksustesse ja kasutada neid läbimurde-operatsioonidel ühtse löögirusikana. Vana kooli kõrgemad jalaväeohvit-serid soovisid aga tankid jalaväe toetuseks hajutatult kasutusele võtta. Vaidluses jäi peale Guderian.

Muuseumi raskem väljapanek ühes reas koos jätab võimsa mulje ja kõigieksponaatide juurde on välja pandud ka põnev lugu koos asjatundliku infotahvliga.

SÕJAAJALUGU

PARO

LA M

UU

SEU

M

64

SÕD

UR N

R 6 (87) 2015

kaaluv Vene T-50 on aga tõeline harul-dus, sest seda vananenud T-26 ja T-126P järglasena tegema hakatud tanki pandi kokku vaid 65 tükki. Põhjus, miks neid nii vähe toodeti, oli selles, et samal ajal jõudis lõpule palju tõhusama tanki T-34 arendamine.

1941. aasta lõpul soomlaste poolt sõja saagiks saadud T-50 tehti küll korda, kuid sellel oli nii palju tehnili-si puudujääke ja tema 45  mm pearelv üsna ebatõhus, suutes poole kilomeetri kauguselt läbistada vaid kuni 53  mm soomust, et juba 1944. aastal võeti tank teenistusest maha.

Nõukogude Liit saatis aastatel 1936–1939 Hispaanias toimunud kodusõtta märkimisväärse koguse tanke, mille hulgas ka arvukalt BT tankette. Kindral Franco vägede kasutuses olnud 37 mm tankitõrjesuurtükid suutsid aga BT-d edukalt hävitada ja see käivitas oma-korda Nõukogude Liidus arendustööd vastupidavama tanki väljatöötamiseks. 1940. aasta algul valmiski T-34, mida oli plaanis testida ka Talvesõja lahingu-tes, kuid soomlaste õnneks sõlmiti enne rahu.

27 tonni kaaluvat T-34-76 on nime-tatud Vene tankiarenduse seisu kohast murranguliseks lahingumasinaks. Tan-ki 30° nurga all kaldu olev 45 mm pak-sune esisoomus oli mürsutabamustele vastupidavam kui kolm korda paksem püstine soomus. Laiad roomikud ta-gasid suurepärase maastikuläbivuse, 12-silindriline vedelikjahutusega V-2 diiselmootor andis välja 500 hj / 368 kW,

mis muutis tanki nobedaks ja manöö-verdusvõimeliseks. T-34 pearelv – 76  mm pikatoruline suurtükk – suutis 1941. aasta seisuga kilomeetri kauguselt läbistada kõigi Saksa tolleaegsete tanki-de soomuse.

T-34-l oli ka märkimisväärseid nõr-kusi. Sihtimisseadmed olid kehvakesed, meeskonnaruum väike ja sideseadmed puudusid algul üldse. Nõrkusi korvas aga tankide arvukus. Sakslaste sissetun-gi ajaks oli valmis 1225 tanki ja 1942. aastal valmistati neid juba 12 553, roh-kem kui sakslased suutsid oma põhitan-kiks olevat PzKpfw IV valmistada terve sõja jooksul kokku. 30. juuniks 1945 oli liinidelt tulnud peaaegu 54  000 tanki T-34 eri modifikatsiooni.

SOOMUSVÄGEDE ALGUSAJA ISELIIKUVATEST SUURTÜKKIDEST MODERNSE TEHNIKANIIseliikuvate suurtükkide arendami-se käivitas saksa sõjaväelaste vaidlus, kuidas oleks kõige õigem tanke takti-kalistel eesmärkidel kasutada. Saksa soomus vägede looja kindral Heinz Guderian soovis tankid koondada soomusüksustesse ja kasutada neid läbimurdeoperatsioonidel ühtse löö-girusikana. Vana kooli kõrgemad sõ-javäelased aga soovisid tankid jalaväe toetuseks hajutatult kasutusele võtta. Vaidluses jäi peale Guderian, kuid kompromissina alustati jalaväekindra-lite nõudmisel ka iseliikuvate suurtük-kide väljatöötamist.

Esimesed Sturmgeschütz III nime all toodetud sõjamasinad said valmis 1940. aastal. Suurtükk oli jäiga kinnitu-sega, mitte pöörlevas tornis nagu tankil ja nii oli vaja tule suuna korrigeerimi-seks pöörata kogu masinat. Sõja algus tegi kiiresti selgeks, et 75 mm lühikese toruga suurtükk on ebatõhus ja vahe-tati välja 75  mm pikatorulise suurtüki vastu, samuti tugevdati soomustust. Sedasi täiendatud iseliikuv suurtükk sai nimeks Sturmgeschütz 40 ehk Stu 40 ja seda valmistati mitut eri tüüpi, kuigi erinevused mudelite vahel olid pigem kosmeetilised.

Praktika näitas, et pöörleva torniga tankid, mis kasutasid sama pearelva kui Stu 40, suutsid hävitada Studest vähe-malt kaks korda rohkem Puna armee tanke. Hitler oli aga iseliikuvatesse suurtükkidesse armunud ja nõudis nen-de tootmise suurendamist. Hoolimata Saksa tankiüksuste juhtide vastuseisust toodeti Stu 40-id kogu sõja ajal kokku rohkem kui 10 000 tükki.

Soomlaste vananenud soomusväed said 1943. aastal Saksamaalt tõhusat täiendust, kui kohale jõudsid 30 ostetud Stu40-t. Kuna tegu oli ainsate soomlas-te kasutuses olevate korralike soomus-

Parola muuseum võib uhkustada ainulaadse eksponaadiga – siit leiad lõigukese raudteed koos sada aastat vana soomusrongiga.

Demonstratsioonesinemistel näitavad endised ja praegused tankistid, mis juhtub Vene rasketanki T-72 roomikute all tavalise sõiduautoga.

SÕJAAJALUGU

PARO

LA M

UU

SEU

M

PARO

LA M

UU

SEU

M

SÕD

UR N

R 6 (87) 2015

65

Aastatel 1939–1940 ja 1941–1944 peetud lahin-guis vallutasid soomlased Punaarmeelt kokku 630 ühikut tehnikat, millest uuesti kasutusele võeti 150 tanki ja 50 soomukit.

masinatega, langes neile 1944. aasta suve kaitse lahingutes suur koormus. Soomla-sed tulid katsumusest auga välja – näiteks hävitas Soome soomusvägede koosseisus moodustatud iseliikuvate suurtükkide üksus Karjala kannasel 87 Punaarmee tanki, kaotades ise vaid 8 Stu-d.

Stu 40 suurtükk suutis läbistada 500–600 meetri kauguselt nii T-34 kui ka JS-2 tanki esisoomuse, kuid 1947. aas-tal massiliselt tootma hakatud venelaste T-54 vastu jäi ta nõrgaks.

1959. aastal muretsesid soomlased Nõukogude Liidust endalegi T-54 tan-kid ja Stu 40-id kasutati edaspidi vaid koolituseesmärkidel. 1966. aastal muu-deti vanad Stu 40-d liikumatuteks tule-pesadeks, seda põhiliselt lennuväljade kaitsel. Sedasi muutus nende kasutegur peaaegu olematuks.

Põnevaid eksponaate leidub Parolas veelgi, kas või venelaste hästi tuntud tan-kid T-55 ja T-72M1, samuti kahe 57 mm õhutõrjekahuriga varustatud ZSU 57-2. Viimastest seitse tükki modernisee-riti veel 1990-ndate alguses ja pärast Marconi Series 400 sihtimisseadmete ja Šveitsist pärit 35 mm Oerlikon auto-maatkahurite lisamist suutsid ZSU-d saavutada õhutõrjes märkimisväärse

tabamisprotsendi – 52,44%. Moodsama tehnika tipus troonivad jalaväe soomus-tatud lahingumasin Sisu XA-180, Patria AMV 8X8 AMOS ja Leopard 2A4.

TANKITÕRJERELVASTUS ON KOONDATUD OMAETTE HALLITäiesti omaette väljapaneku moodus-tavad tankitõrjevahendid vanaaegse-test suurtükkidest, tankirusikatest ja Panzerfaustidest kuni moodsate ühe-kordsete ja korduvkasutatavate tanki-tõrjerelvadeni välja.

Soome tankitõrjerelvastus on kirev komplekt nii kodumaistest kui ka vä-lismaalt muretsetud relvadest. Soome vabadussõja alguses 1918. aastal võeti esimesed 37  mm Rosenberg-suurtü-

kid ära Vene vägedelt. Selline relv suu-tis 200 meetri kaugusel läbistada vaid 10  mm paksust soomust. Kuna aga ka tolleaegsed soomusmasinad meenuta-sid tänapäevase sõjapidamise mõistes konservikarpe, oli selline tulejõud täies-ti piisav. Aasta-aastalt hakkas aga tanki-tõrjekahurite kaliiber kasvama, sest ka tankide soomus muutus üha pakse-maks. Jätkusõja ajaks õnnestus soom-lastel saada relvastusse korralikud Saksa päritolu 75 mm 75K/40 tankitõrjekahu-rid, mis suutsid jagu saada kõigist 1944. aastal sõjatandril veerenud Punaarmee tankidest. Sama poolautomaatset kahu-rit, mis pärast lasku hülsi välja heitis ja lahtise lukuga uut laadimist ootama jäi, kasutas pearelvana ka Stu 40 ja PzKpfw IV. See PAK40 nime all tuntud tanki-tõrjekahur oli üks Soome eduka kait-se alustala 1944. aasta suvel toimunud tõrjelahingutes.

Siinkohal pean ma kahetsustundega Parolas asuvate museaalide kirjeldamise lõpetama, sest püssirohulõhnalisi lugu-sid suudab muuseum sõjatehnikahuvi-lisele jutustada nii pikalt ja põhjalikult, et kõigi nende edasiandmiseks jääb ka ajakirja Sõdur terve numbri lehekülge-dest väheseks.

66

SÕD

UR N

R 6 (87) 2015

Meenutuste köitvam osa algab üsna oo-tamatult ja pikema sisse juhatuseta het-kest, kui 18-aastane Endel koos kaaslas-

tega 1943. aasta lõpul Soome putkas ja andis sisse avalduse Soome armees teenimiseks. Kohe läks lahti väljaõpe ja 1944. aasta suvel loeti eestlastest koos-nev üksus lahinguküpseks.

Kuid Soome ja Nõukogude Venemaa vahel toimunud nn Jätkusõda lõppes ja kõik Soome armees teeninud eestlased said valida, kas jätkata teenistust Soo-mes või minna tagasi Eestisse. Soome oli läinud 3400 noort meest, tagasi Paldiski sadamasse otsustas naasta pea 2000 hea sõjalise väljaõppe saanud võitlejat.

Septembris Eestisse saabunud soome poisid paisati kohe Emajõe äär-de Punaarmee pealetungi peatama, sellega sai üksus edukalt ka hakkama. Edasi enam nii hästi ei läinud, sest saks-lased olid otsustanud Eestist lahkuda ja sunni viisiliselt viidi kaasa ka vastu-puiklevad eestlased. Salo sattus Praha lähedal asunud pioneerikooli ja sai Rel-va-SS-i väljaõppe, kuid 8. mail 1945 oli sõda läbi ja sellest päevast alates leidis endine sapöör ennast varastatud jalg-rattaga üksi Tšehhi metsade vahel seik-lemas. Alistatud Saksamaal ootas vaesus ja oht saada saadetud okupeeritud Ees-tisse, Tšehhimaal võis endine Saksa ar-mee Kompanietruppführer kättemaksu-himuliste kohalike käe läbi lausa elu kaotada. Nii võttis Endel Vaher oma

kodumaale jäänud sugulaste repres-sioonidest säästmiseks nime Vello Salo ja temast sai väljamõeldud elulooga poolsoomlane-poolitaallane, kes smu-geldas end kodumaale saatmist ootavate itaallaste sekka.

Autori mälestustes joonistub välja noormehe köitev lugu – teekond viha-sest sõdurist maailma mõtestava mehe-ni. Kokku õppis Vello Salo ülikoolides 28 aastat, algul matemaatikat, hiljem teoloogiat. Aktiivse inimesena pakkus Salo end Vatikani raadio eestikeelseid saateid tegema ja vedas neid suure tegutsemisrõõmuga.

Huvitav on tänapäeva sündmuste taustal lugeda Salo Jeruusalemmas õp-pimise ja Mosulis õpetamise perioodist. Vello Salo meenutab, kuidas viisküm-mend aastat tagasi oli võimatu sellist sunniitide ja šiiitide vahelist vennatapu-sõda üldse ette näha, sest mõlema usu-lahu liikmed elasid kõrvuti nagu sõbrad ja läbisaamine oli väga hea. Küll aga oli tunda, kuidas nagu tuli tuha all hõõgus kurdide vabadusvõitlus.

Väliseestluse alalhoidjana on Vello Salol suured teened. 1975.–1993. aastani tegutses Salo Kanadas nii ESTO päeva-del kui ka ajakirja Aja Kiri väljaandjana, sellele lisaks töötas pikka aega Ameeri-ka Hääle eestikeelsete uudiste tegijana, osales Metsaülikooli arutelus globaalse eestluse teemal ja aitas Torontos kaasa Eesti õppetooli rajamisele.

1993. aastal jõudis kirju saatusega mees tagasi kodumaale. Eestisse naas-mise järel lisandus tegusa mehe tööde loetellu järjekordne märgilise tähtsuse-ga teos: „Valge raamat: Eesti rahva kao-tustest okupatsiooni läbi 1940–1991“.

Lugedes Vello Salo saatusest on hea-meel tõdeda, et hoolimata mistahes raskustest on võimalik olla suurem ise-endast ja võidelda oma tõekspidamiste eest lõpuni. Raamat pakub vaatamiseks hulga ajaloolisi fotosid ja dokumente ning juhatab asjahuvilistele kätte täien-davat andmestikku, eriti soomepoiste ja Eesti vabariigi algusaja kaadriohvitseri-de saatuse kohta.

Kui inimene osutub suuremaks kui elu

• „Siin Vatikani raadio!“ Vello Salo lugu• 232 lk, kõvakaaneline• Autor Vello Salo, toimetaja Indrek Petersoo• Kirjastus GALLUS

Novembri alguses tähistas oma 90. sünnipäeva nimekas mees, Viljandimaal Lalsis kooliõpetaja pojana sündinud Vello Salo, kes oma elu esimesed 19 aastat kandis hoopis Endel Vaheri nime. Kompromissitu eestluse eest võitleja-na on Salo oma pika ja keerulise elu jooksul tegev olnud rohkem kui kümnel maal. Kuidas on võimalik keerulistest aegadest hoolimata ka välismaal jääda pühendunud eestla-seks, sellest käesolev raamat pildi annabki.

TUTVUSTUS

Tänavune kalender on järjekorras juba viies Scoutspataljoni kalender. 2015. aasta kalendri müügiga koguti rohkem kui 4000 eurot.Scoutspataljoni kalendrid on saadaval:Jagdhofi jahipoodides Tallinnas ja TartusBaltic Armamentsi ja Gladiuse kaupluses TallinnasKaitseväe väeosades üle EestiKalendri hind 5 eurot.Kalendri väljaandmist toetab Eesti kaitsetööstuse liit.

VALMINUD ON 2016. AASTA HEATEGEVUSLIK SCOUTSPATALJONI KALENDER.

Kalendri müügist saadav tulu läheb vigastatud veteranide saatmiseks

Rio olümpiale ja Invictuse mängudele.

TULE KAITSEVÄE ERIOPERATSIOONIDE GRUPI KATSETELEJärgmised katsed toimuvad: 18.-30.07.2016Täpsem info www.elukutse.ee/eoglpvalik@mil.ee