Sarv, E-S. Triangulatsioonist kui uurimismeetodist

Kasvatusteaduslikes uuringutes on triangulatsiooni määratletud kui “ … kahe või enama meetodi kasutamine inimkäitumist puudutavate andmete kogumiseks” (Cohen, 2001, 112). Ühe nähtuse uurimisel lähenetakse sellele erinevatelt teoreetilistelt seisukohtadelt, kasutades kvalitatiivseid ja kvantitatiivseid meetodeid. See võimaldab hõlmata nähtust mitmekülgsemalt, täielikumalt ning tagab ka suurema valiidsuse. Sotsiaal- ja kasvatusteadustes kasutatakse triangulatsiooni kui multimeetodi puhul nii normatiivseid kui interpreteerivaid analüüsimeetodeid või nende kombinatsiooni. (Cohen, 2001, 113 jj, samuti Tech, 1990) Cohen jt toovad mitmele autorile toetudes esile järgmised multimeetodilise triangulatsiooni liigid: ajaline triangulatsioon – samaaegselt kogutud andmed; ruumiline triangulatsioon; kombineeritud triangulatsioonitasandid – nt indiviid, rühm, organisatsioon,

ühiskond; teoreetiline triangulatsioon - toetub alternatiivsetele teooriatele või loob need; uurijate-triangulatsioon – enam kui ühe (teistest sõltumatu) uurija/vaatleja

kasutamine sama fenomeni, objekti uurimiseks; metodoloogiline triangulatsioon – sama meetodi kasutamine erinevatel juhtudel v

erinevate meetodite kasutamine sama uurimisobjekti jaoks. (Cohen, 2001, 112 jj)

Triangulatsiooni kriitikud viitavad sellele, et multimeetodid ei too iseenesest kaasa valiidsuse ja reliaabluse kasvu, suuremat tõepära. Samas on kriitikale esitatud kaalukaid vastuargumente nt vigade vastastikuse elimineerimisega seoses. (Cohen, 2001, 115).

Näiteid triangulatsiooni võimalustest: dokumendiuuring (võtmesündmused, võtmetegevused) – ametlikud dokumendid

ja ajakirjandus, erakogudes sisalduvad materjalid, sh memod, käsikirjad ja mälestused;

meta-uuring – nt magistri- ja doktoritööd ning teadusartiklid; kombinatoorne küsitlus – võtme-isikute kirjalik või veebi-intervjuu koos etteantud

(teooriast tuleneva) mudeli täiendamisega.

Nagu iga uurimuse puhul, tõuseb triangulatsiooni kasutamisel küsimus uurimuse valiidsusest ja reliaablusest. Tänapäevane vaade valiidsusele on mitmetahuline. Näiteks Cohen toob esile sellised valiidsuse liigid nagu sisuvaliidsus, kriteeriumi-vliidsus, internaalne ja eksternaalne valiidsus, süsteemsus-, ökoloogiline, kultuuriline valiidsus, deskriptiivne, interpretatiivne, teoreetiline, evalvatsiooniline valiidsus jt. Rõhutatakse, et uurija peaks valiidsus-arutelus jääma oma paradigma ja antud uurimiskoolkonna traditsioonide piiresse. (Cohen, 2001, … ) Multimeetodilise uuringu korral, kui kasutatakse erinevaid teoreetilisi lähtekohti (nt triangulatsiooni erinevates osades), on minu arvates valiidsus-diskussioon vajalik iga uuringu osa jaoks omaette.

Kvantitatiivse ja kvalitatiivse uuringu valiidsuskriteeriumid on erinevad. Nii on positivistliku paradigma piires ühiseks nt kontrollitavus, korratavus, prediktiivsus/ennustavus, kontekstivabadus, fragmentiseeritus ja atomiseeritus, juhuslik valik jt. Naturalistliku uuringu puhul – andmete saamine loomulikus situatsioonis, kontekstuaalsus ja tihe kirjeldus, andmete sotsiaalne ja kultuuriline seotus, uurija kuuluvus uuritavasse valdkonda, holism. Uurimuse võtmeinstrumendiks on sellises uuringus pigem uurija kui uurimisvahendid. Rõhutatakse protsessi olulisust tulemi kõrval, andmete induktiivset analüüs a priori oletuste asemel, andmete esitamist uuritavate, mitte uurija sõnastuses. Oluline on respondentide validatsioon ja respondentide tähenduste ning püüdluste haaramine.

1990ndatel aastatel intensiivistusid erinevat tüüpi kvalitatiivsete uuringutega seotud valiidsuse-arutelud. Nii kvantitatiivsetele kui kvalitatiivsetele uuringutele on ühised internaalse ja eksternaalse valiidsuse kriteeriumid. Kvalitatiivsete meetoditega seoses on eriti esile toodud järgmisi valiidsusi: deskriptiivne valiidsus (korrektne aruandlus, objektiivse tõe esitamine), interpretatiivne valiidsus (uurimuse võime haarata tähendusi, interpretatsioone, mõisteid, intensioone/suundumusi, st andmeid uuritavate “keeles” ja selle tähendust neile; sellisena puudub interpretatiivsel valiidsusel otsene vaste eksperimentaalses/positivistlikus metodoloogias), teoreetiline valiidsus (teooria kui selgitus, kui konstruktsioon, nähtuse selgituse ulatus; konstruktid on teoreetilise valiidsuse seisukohalt kõigi osalejate konstruktid), genraliseerivus/üldistavus (saadud teooria kasutatavus analoogsete situatsioonide mõistmiseks sarnaste rühmade, situatsioonide sees – internaalne valiidsus, aga ka spetsiifiliste rühmade jne jaoks väljaspool – eksternaalne valiidsus, mis kvalitatiivsete uuringute puhul on sageli vähemoluline), evalveeriv (evalveeriva toese/freimi, hinnangu kasutamine uuritavale lihtviisilise kirjelduse asemel – st kriitilis-teoreetiline lähenemine uurija enese evalveeriva tegevuse tõestamiseks). (Cohen, 2001, 105-107) Valiidsusega on seotud ka sellised printsiibid nagu võtme-informaatorite põhjendatud valik, andmete arvessevõtmise lävi (nt mitte arvestada vaid 1-2 korda nimetatud/märgitud infot) jm. (Glick, 1995, 141) Kvalitatiivsete uuringute, ka triangulatsiooni kasutamisel on oluline vältida invaliidsuse “sisselibisemist” uuringu mistahes etapil.

Kvantitatiivse uuringu reliaablus on eelkõige korratavuskindlus. Kvalitatiivsete uuringute puhul – eriti naturalistlike korral on esikohal tõetruudus, vastavus reaalelule, konteksti- ja situatsioonispetsiifilisus, autentsus, laiaulatuslikkus, detailsus, ausus, sügavus, tähenduslikkus respondentidele. (Cohen, 2001, 119-120) Triangulatsiooni (ruumilist, ajalist, uurijate-vaatlejate ja meetodite) nähakse iseenesest reliaabluse suurendajana. (Cohen, 2001, 310) Ka Usher, kõneldes haridusuuringute tähendusest ja mõtestatusest, peab triangulatsiooni kasutamist uuringu reliaabluse suurendajaks. (Understanding ..., 1996, 150) Reliaablusega on seotud klassifikatsiooni vm tähenduse erinevus uurija ja osaleja jaoks, protseduurid (nt andmete v fenomenide, intsidentide valik edasiseks analüüsiks vähemalt kahe sõltumatu uurija/eksperdi poolt - konsensuslikkus, tulemuste revideerimine võtmeisikute /osalejate/ võtme-respondentide poolt – tagasisidestus jt). (Van de Ven, 1995, 166 -168) . Kuigi allpool järgnevas uuringukirjelduses valiidsuse ja reliaabluse probleemil eraldi ei peatuta, märgiksin siinkohal, et peamisteks tõepära ja usaldatavust tagavateks kriteeriumideks olid eelkõige: uurimuses ja uurijatena/tunnivaatlejatena osalenute

valik (erinevate õpetajate esindatus hariduselt, erialalt, kogemustelt, jne); info arvessevõtmise läve-kriteerium – üksikjuhtude väljajätmine (ja vaatlemine eraldi kogumina tähenduse seisukohalt respondendile), konsensus rühmategevuses ja andmete interpreteerimisel; interpretatsiooni kontrollimine osalenute valikrühmaga.

Näide triangulatsiooni kasutamisest rakendusuuringus. (vt Sarv 2001)Antud uurimisprojekti eripäraks oli, et lisaks uue teadmise saamisele õpetajast püüti saavutada ka teatavaid praktilisi tulemusi. Üheks praktiliseks aspektiks oli riikliku üldhariduse õppekava (edaspidi RÕK) üld- ja loodusteaduste valdkonna pädevuste määratluste sõnastamine ja nende pädevuste arendamise mudelite kirjeldamine õpetajate rühma poolt. Teiseks – uuringu mõnedel etappidel osalevate õpetajate enesearenduslik e õpitegevus – uute koostöömeetodite omandamine ja pädevuste sisulise mõistmise avardamine vastasmõjus/suhtlemises erinevat tausta omavate kolleegidega ning küsimustiku mõnede osadega töötamisel, samuti refleksioonivõime arendamine. Niisiis võime kõnelda multimeetodilise uuringu integratsioonist õpi- ja projekteerimistegevusega. See on skemaatiliselt kujutatud joonisel 1. Triangulatsiooni osad on tähistatud Tr 1 – küsitlus; Tr 2 – tunnivaatlused, Tr 3 – rühma-arutelu ja projekteerimisseminar. Nende täpsem kirjeldus on antud edaspidises tekstis.

Uurimuse metatasand/üldistav tasand võimaldas transformeerida iga osauuringu teatavad aspektid ja tulemused teadmustjuhtiva õppiva organisatsiooni mudelisse ning kujundada pildi õpetajast /õpetajate rühmadest selles mudelis.

Triangulatsiooni kasutamine võimaldas saada vähese arvu osalejate kaasamisega mitmekihilise ja mitmekülgse ülevaate õpetajate iseärasustest ja võimetest teatavas valdkonnas. Tõeseks, põhjendatuks saab pidada eelkõige neid tulemusi, neid mudeli osi, kus erinevate meetoditega tehtud uuring või projekteerimine viib analoogsetele järeldustele, mudelitele, kavanditele.

Uuringu mitmekülgsus ja sellega seotud raskused on ennast ära tasunud. Järgnevates ette-kannetes näeme, kui komplekssete nähtustega on tegemist ja ka seda, kui rakenduslikuks osutuvad saadud tulemused. Olulisteks osutuvad ebaoluliseks peetud tegurid ja vastupidi.

Triangulatsiooni kasutamine rakendusuuringus “Üldpädevused Eesti (loodusteaduste) õpetaja töös”

Viidatud materjalid

Cohen, L, Manion, L, Morrison, K. (2001). Research Methods in Education. London: RoutlegeFalmer. Eesti põhi- ja keskhariduse riiklik õppekava. Riigi teataja I osa . Nr. 65 – 69 27. september 1996.Glick, W. H., Huber, G. P., Chet Miller, C., Dory, D. H., Sutcliffe, K. M. 1995. Studying Changes in Organisational Design and Effectiveness; Retrospective Event Histories and Periodic Assessment. In Longitudinal Field Research Methods: Studying Processes of Organizational Change. Editors: George P. Huber, Andrew H. Van de Ven. California, London, New Dehli: SAGE Publications, 126 – 154.Pädevustest õpetajale. Arusaamad õppesisu ühiskategooriatest. 1996. Tallinn. 64 lkSarv, E-S. 2001. Üld- ja valdkonnapädevused õppekavades ja loodusteaduste õppevaldkonna pädevuste realiseerimise mudel. Uurimis- ja arendusprojekti aruanne. Tallinn.Tech, R. 1990. Qualitative research: analysis types and software tools. The Falmer Press, Taylor&Francis Inc., New York, Philadelphia, London. 330 pp.

o Üldpädevuste “õpetajasõnastus”

o Õpetaja pädevused pädevustööks

o Loodusteaduste valdkonna pädevustöö mudelo RWCT ja magistriõppe

kogemusega õpetajado Traditsioonilised

õpetajado Waldorfkooli õpetajad

Arutelu- ja projekteerimisseminarTr 3

KüsitlusTr 1

Tunnivaatlused ja tunnirefleksioonid Tr 2

Õpetaja pädevuste arendajana

Usher, R. (ed) 1996. Understanding Educational Research. 1996. Edited by David Scott, Robert Usher. Routlege, London, 189 pp.Van de Ven, A. H., Scott Poole, M. 1995. Methods for Studying Innovation Development in the Minnesota Innovation Research Program. In Longitudinal Field Research Methods: Studying Processes of Organizational Change. Editors: George P. Huber, Andrew H. Van de Ven. California, London, New Dehli: SAGE Publications, 155 – 185.