Kellelt: Rein Kellele: Helen

Tere Kallis

Kirjutan Sulle. Tean, et telefon on sel kellaajal juba postkasti suunatud. Mäletad, kui rääkisime ühel õhtul vajadusest iseenese leidmise järele, sellest, kuidas 35-aastane mees peaks teadma, mida elult tahab jne. Tuleb tunnistada, et vaatamata meie pea 8-aastasele vanusevahele oled Sa ikkagi minust vanem... Sinu hing on vanem kui minu oma.Nii, nüüd jõudsin oma lüürilise kirjaga sinnamaale, kus selgub, et sa oled mu jaoks liiga vana:). Tegelikult saad Sa aru mida ma mõtlen, eks ole? Otsustasin aja veidikeseks maha võtta. Läheme Janiga kuuekuulisele pealinnade tuurile. Homme varahommikul lendame kopteri ga Helsingisse, sealt paari päeva pärast Stockholmi ... ja eks siis paistab kuhu. Õhkkonnavahetus oleks ka Janile kasulik. Usun, et selle aja jooksul suudan ka verbaalselt väljendada, mida soovin või kuhu tahan jõuda. See on kõik mu sees kuskil olemas. Tuleb lihtsalt üles leida. Jätan oma telefoni SIM-kaardi koju ja kasutan kohalikke kõnekaarte. Internetis olen siis, kui võimalust on.

Kirjuta. Rein

PS. Andsin korteri üürile. Seal elab nüüd keegi üksik hollandlane. Kas ka lendav, ei tea. Maakler vahendas, ise pole näinud.

Selline oli kiri Helenile, minu juba paar aastat nii-öelda pruudile. Ma kardan, et ta ei vasta mulle, sest alles kaks päeva tagasi olime koos ja ma ei kõssanudki mingitest plaanidest.

Järgnev on muutmata kujul kiri firmajuhile. Oh jeerum, siit sünnib skandaal!

Kellelt: Rein Kellele: Thomas

Tere Thomas!

Vabandan juba ette segaduse tekitamise pärast. Pean isiklikel põhjustel mõne aja kodumaalt eemal viibima. Lisan ka avaldu se samasse kirja. Samas, kui sa arvad, et pole mind enam mõtet ettevõtte hingekirjas pidada, võin saata ka lahkumisavalduse. Elle teab suurtes piirides mu tegemisi, arvan, et oleks aeg talle veidi rohkem eneseteostusvõimalusi anda. Usun, et ta suudab kõik poolelioleva lennult üles noppida.

Ära pikka viha pea!

Rein

Avaldus

Käesolevaga palun mulle võimaldada palgata puhkust alates tänasest kuni käesoleva aasta ühe teise päevani.

Lugupidamisega

Rein

Kopenhaagen, l. päev

Trompeti-Arkadi pole üldse muutunud. Sama kongus nina. Samasugused krussis, juba lapseeast hallikarva juuksed. Ainult kaalule oli umbes 10 kilo lisandunud.

Arkadi oli tulnud lennujaama bussiga.“Nii on hõlpsam,” selgitas ta. “Pealegi pole mul juhilube,” lisas ta ka bussisõidu tegeli ku põhjuse. “Tegelikult ka pole mul lube,” lisas ta veel pärast paariminutilist pausi. Ju me olime siis kahtlevate nägudega.

Arkadi: Päriselt ka, mul pole juhiluba. No ja autot muidugi ka mitte.

Arkadi pakkus, et võiksime tema pool ööbida. Olime nõus, kuna viimased päevad olid meie eelarvest päris suure tüki hammustanud.“Christiania,” ütles ta taksojuhile. Jan turtsatas. Ma ei saanud aru, miks.

Arkadi elu oli viimased viis aastat allamäge veerenud. Naise rahadega olid nad ost-nud osaluse hinge vaakuvas muruniiduki tehases. Kui enne Arkadi saabumist oli tehas pankroti äärel, siis pärast boheemlasliku juhtimisstiili rakendamist tekkisid väga tõsi sed makseraskused ja tehas sulges uksed. Ainukesed, mis Arkadile pankrotivarast alles jäid, olid 3100 eritellimusel valmistatud muruniiduki võlli. Kus täpselt need detailid pidid kasutust leidma, ei teadnud pärast asjatundlike inimeste lahkumist enam keegi.

Naine jättis Arkadi maha ja viimased poolteist aastat oli ta elanud Christianias.

Kui me kohale jõudsime, sain aru, miks Jan oli turtsatanud, kui Arkadi takso Christianiasse suunas. Jan, kes oli üheksakümnendate alguses Taanis paguluses olnud, rääkis, et Christiania linnaosa tühjalt seisvad hooned vallutati seitsmekümnendate al gul hipidest squat’ijate poolt. Omamoodi on tegemist riigiga riigis. Christianias ei peeta Taani seadusi millekski. Sellel umbes 20 hektari suurusel alal levivad vabalt narkooti kumid ja harrastatakse kommuunielu. Tõsi, viimasel ajal olevat üpris tihedad ka politseiratsid. Arkadi jagas räämas telliskivimajas kahte 40-ruutmeetrist tuba 12 hipiga. Otsustasime Janiga, et vaatamata külmale ruumile ja vastikule haisule veedame ühe öö siin.

Arkadi rääkis oma äriplaanist. Nimelt olevat tal võimalik kellegi Rootsis resideeriva türkmeenlase käest soodsalt kanepit hankida ja kunstiinimese naiivsusega plaanis ta minu abiga rajada narkotee liinil Rootsi-Eesti-Taani.

Olles meie naeru ja mõnitused vastu võtnud, tõmbus Arkadi endasse ja jäi madratsiservale kössitama. Lohutuseks pakkusin välja äriplaani “Võllide realiseerimine”, mis tõi Arkadi näole taas sära.

Istusime üleval kella neljani ja tõmbasime kanepit. Oleme ka enne koos kanepit teinud, aga seekord muutus Jan eriti kummaliseks. Olime just lõpetanud järjekordse naeru-krampides väänlemise ja üritasime kõik uue naeruhoo vältimiseks mitte kellelegi otsa

vaadata. Ajaliselt oli rahunemise hetke pikkust võimatu mõõta. Kui aga silmad üles tõstsin, nägin, kuidas Jan seisab keset tuba pea peal. Ilma käte abita, vehkides tasakaalu hoidmiseks naljakalt jalgadega.

“Mul ei ole vaja enam oma tegelikku päritolu varjata,” ütles ta pärast jalgele tõusmist kähiseva häälega. Vaatas siis meile kõigile tuhmi pilguga otsa ja lisas: “Ma ei ole te gelikult inimene, vaid robot.” Mind tabas järgmine naerukramp. Visklesin kõõksudes põrandal, kõhulihased tegid ropult valu ja hing tahtis kinni jääda.

Toibusin just selleks hetkeks, kui Arkadi sikutas Jani käest ära puust voolitud võinuga. Jan möirgas koletumal kombel: “Ah ei usu jah? Ma näitan kohe, et mul on juhtmed siin nahaimitatsiooni all,” üritades ise paljaks kistud kannikat puunoaga saagida. Arkadi hädaldas: “Lõpeta noh, lõpeta ära. Inimesed söövad selle riistaga siin.” Kopsikutäis pähe kallatud vett andis Jani tegevusele uue suuna. Vaikse sajatamise, podisemise ja riiete vahetamise näol. Toas oli ju külm.

Arkadi: Mul on Jani käitumise pärast siiani nii piinlik. Need inimesed seal on mu sõbrad ja see võinuga oli voolitud pihla kast, mis kasvas Björni kodumaja hoovil.

Mõned minutid hiljem tuli Jan välja teooriaga, et tegelikult oli tema Jeesus Kristus, kel-lest on naiivsete muinasaegsete väärarusaamade tõttu piiblis jumala poeg kujundatud. Juhtus see kõik nii, et Jan olevat sattunud mõned aastad tagasi mägedes matkal olles paar tuhat aastat ajas tagasi.

Vahel on tõeliselt kahju, et ei ole diktofoni. Pikast reisikirjeldusest on mul meeles ainud mõned katked:

“Olin just ajahüppe ära teinud, kui kohe mingid ähmis karjused platsis, näitavad näpu ga koopa peale, kust välja astusin ja karjuvad SUSKRIS, SUSKRIS! Arvasin, et suskris on nende keeles koobas, noogutasin ja üritasin inglise keeles kommunikeerida: Jee Suskris. Who are you? Lollid karjused arvasid, et mu nimi on Jeesus Kristus. Ma ei viit sinud vaielda ka.

No ja siis ma valasingi pakutud veelähkrile desinfitseerimiseks plaskust kõvasti piiri tust sisse. Maitseks veidi joogipulbrit ka. Need ohmoonid lakkusid ennast sellest kok teilist täis ja kellasid üle kogu küla, et näe mees muutis vee veiniks.”

Viimane lause, mis tal enne põrandale magama räntsatamist üle huulte lipsas, oli: “Kui ma koopa kaudu, mis ühtlasi ka ajavärav oli, tänapäeva tagasi jõudsin, nägin veel oma-enese perset sellesse samasse koopasse kaduvat, kust ma tulin.”

Ma uinusin, väsinud Jani luulude üle naermisest. Uinudes nägin silme ees ujuvaid nöö pe: nelja auguga nööbid, viie auguga nööbid, punased ühe auguga nööbid, kolmnurk sed nööbid, ilma aukudeta nööbid, sütena hõõguvad nööbid ...

Kopenhaagen, 2. päev

Hommikul proovisin pöörduda keskealise hipist toakaaslase poole küsimusega: “Kus siin pesta saab?” Üritasin rääkida inglise, vene, soome, eesti ja viipekeeles. See ei saa-nud midagi aru. Igaveseks jääb mind vaevama üks küsimus: kust kohast on pärit mu mälupildis umbes tunnine vestlus Balkanimaade välispoliitkast sellesama inimesega, kui nüüd ei saa ma temaga sõnagi vahetatud.

Võllide müügitehingu laabus ootamatult kiiresti. Veidi lihtsustatult esitatuna nägi see välja nii.

Koostasime kirja, kus seisis, et Trompeti-Arkadi on pankrotivara müügiga tegeleva firma esindaja ja tal on realiseerida erinevaid tööstuslikke detaile. Sellele lisaks juu rutasime hinnakirja, kuhu mõtlesime võllidele juurde veel erinevaid vedrusid, plekist korpuseid ja muud taolist nodi. Kokku 45 nimetust.

Arkadi sai ülesandeks postitada pakkumine kõikidele vähegi tööstusseadmete ja nen de varaosadega tegelevatele firmadele, mida ta internetist ja telefoniraamatust leidis.

Täna saatsime samadele ettevõtetele päringu, esitledes ennast Läti linttransportööride ehitajatena, kes otsivad ühe projekti jaoks sobivaid võlle. Võllide mõõdud andsime väikse kõikumisega, mille vahele jäi loomulikult ka Arkadi poolt pakutava võlli mõõt.

Möödus kõigest paar tundi, kui saabus esimene vastus Arkadi poolt saadetud pakku-misele. Küsiti, kas hinnakirjas olevad võllid on veel alles, ja taheti täpsustada tarnetingimusi. Vastasime Arkadi poolt, et maksetingimuseks on ettemaks ja kauba võib kohe ära viia nimetatud aadressilt.

Kümme minutit pärast Arkadi kirja saatmist tuli vastus meie Läti päringule. Mehed olid Arkadi poolt pakutud hinna korrutanud kahega. Kauplesime natuke ja nõustu sime maksetingimustega 10% tehingu summast ettemaksuna, kuna neil olevat selline äritava. Mis saigi meil selle vastu olla. Läksime Janiga kohale, allkirjastasime ostu-müügilepingu ja tasusime ettemaksu.

Arkadi andis võllid kenasti üle ja 28 000 eurot potsatas ta arvele.

Homme saadame meili, et seoses majanduslike probleemidega loobume kauba väljaostust, vaatamata sellele, et müüjal on õigus jätta endale tasutud ettemaks.

Tähistasime tehingut Marrioti hotellitoas kastitäie veiniga. Kuna mina keeldusin kommuunielu elamast, siis kolisime Christianiast ära. Uusrikas Arkadi otsustas meiega vei di aega kaasa rännata. Ongi lõbusam.

Kui nüüd vaadata, siis vist poleks pidanud täis peaga Thomase kirjale vastama tege likult.

Kellelt: Rein Kellele: Thomas

Tere, Thomas!See on väga delikaatse sisuga kiri. Põleta palun oma arvuti ko heselt pärast selle meili lugemist.Olen hetkel ära. Kus? Ei saa öelda. Miks? Ei saa öelda. Vaban da, ma rohkem ei saa kirjutada, muidu vabamüürlased peilivad mu meiliaadressi välja.

Sitkust ja jõudu soovides Rein

Kellelt: Thomas Kellele: Rein

Tere, Rein!Võta minuga palun kohe ühendust. Saime Sinu poolt saadetud arvuti kätte rikutuna, võtmeid pole Sa ikka toonud. Raamatupi daja ütles, et tekitatud kahjude kinnipidamiseks puhkuserahade arvelt on vaja sinu kirjalikku luba. Inimestega nii ei käituta!

Ootan kõnet Thomas

Kopenhaagen, 4. päev

Hommikul ärkasin Jani ja Arkadi tulise vaidluse peale. Jan on haiglaslik korraarmastaja ning tema arusaam korrast erineb Arkadi omast kardinaalselt. Jan arvas, et hambapasta jäljed tuleb kraanikausist eemaldada kohe pärast hambapesu, Arkadi aga tahtis seda teha siis, kui ka kõik teised on oma hommikused protseduurid läbi viinud.

Mina olen Jani poolt tegelikult. Fakt on see, et kui keegi kirjutaks raamatu, kuidas Ar kadi koristab enese järelt, siis liigituks see raamatukaupluses ulme ja fantastika vald konda.

Täna on meil plaanitud saunapäev. Otsisime internetist avalikke saunasid. Taaras on neid tohutult palju. Millegipärast on nii, et kõik nad avatakse kell 22.00 ja nende reklaa midel on kujutatud meelaid idaeuroopa naisterahvaid. Kas tõesti on kõik naistesaunad, imestas Arkadi lihtsameelselt. Selgitasime talle selle paradoksi sisu.

Meilboksi vaadates nägin, et mulle oli saabunud kiri Roosilt. Vaat kus lugu, tema oli küll viimane, kellest ma interneti kasutamist oleks oodanud!

Tere, Rein!

Näed, saime endale ka nüüd arvuti ja interneti. Ei ole sellel maainimese elul häda tuhkagi. Eila käis Mõisa Enn ja monteeris kirjakasti kah arvutisse. Leidsin su siiajäetud paberite pealt meiliaadressi ja mõtlesin, et kirjutan.Kus sa vennake kadunud oled? Proovisin ka helistada. Telefonis vastas keegi naisterahvas inglise ja veel mingis keeles. Vist tuli automaatvastaja pealt. Mul kohe hirm su pärast. Sa selline saamatu ju meil olnud kogu aeg. Pea laiali otsas. Kas sa saad ikka hakkama? Kui ei saa, siis tule siia. Meil on ikka muna ja liha kapis.Suur uudis on ka: Ärman käib nüüd Soome tööle. Ikka nii, et nädal Soomes ja kaks kodus. Teeb seal ehitustööd. Tõi eurosid koju. On ikka koledad rahad küll.

PS. Su poolvend Raimo saatis kaardi ja ütles, et pidada sügiselvangimajast välja saama.Praegu kõik, lehmad karjuvad, lähen vaatama.Eks ma kirjutan jälle.

Roosi

Lõpuks siiski leidsime ka päris sauna. Üllatuseks asus see meie hotellis ja tegelikult oli see suisa juba meie toa hinna sisse arvestatud. Saun oli täitsa kobe. Basseiniga ja puha.

Inimene õpib kogu elu. Selgus, et ka neegrid käivad saunas. Vähemasti tuli enne meid saunast välja üks Nelson Mandela näoga tüüp, must nagu ruberoidirall. Jan arvas, et mees käis 80-kraadilises temperatuuris lihtsalt koduigatsust maandamas.

Olin näinud mustanahalist saunas umbes seitse aastat tagasi ja see ei olnud tal just päris vabatahtlik käik. Mu täditütar, kes oli talutüdruk Saaremaalt, abiellus Rootsis mustanahalise mosambiiklase Rodrigezega. Tulid nad siis kord ämma-äia ja muid su gulasi vaatama. Pikajuukseline maausuline tädipoeg oli selleks puhuks ehtsa suitsu-sauna käima ajanud. See oli ikka kohe päris autentne suitsusaun, 10 tundi pidi kütma ja isegi elektrit polnud sees.

Umbes sama ehmunud ja hirmul nägu kui Rodrigezel saunaprotseduure läbi viies, olen näinud ka Keenia teatejooksumeeskonnal, kes on olümpiavõitjatena pjedestaalile aetud ja kes millestki midagi aru ei saa. Hea meelega tahaks nad ehmunud hirvedena ära joosta, aga see pole sama lihtne kui kodumaal savanniavarastesse lipata. Igal pool on rahvas ees, kõik üritavad käteplaksutamisega ehmatada. Nii nad siis seisavad seal ja vaatavad vilavate silmadega ringi endal jalg tudisemas.

Rodrigeze seisukohalt vaadates oli hirm aga põhjendatud. Kõigepealt kästakse riided seljast võtta. Valged mehed võtavad ju ka, aga see on pigem veel enam õõva

tekitav as jaolu. Seejärel aetakse džunglilaps vingu täis pimedasse kambrisse, kus on põrgukuumus. Karvased kahvanäod möirgavad hirmsa häälega, peksavad vitstega ja loobivad ämbritega vett kuumale kivile. Vähe sellest. Kästakse kottpimedas öös paljalt õue joosta nagu gladiaatorit ning sunnitakse jääkülma tiiki hüppama. Mehel oli tõeline hirm naha vahel. Ta oli kindel, et hullud eesti saatanad tahavad teda veeaugus ära tappa. Lõpuks jootsime Rodrigezele kaks toopi saare koduõlut sisse ja see muutis ta apaatselt vastu võtlikuks. Öö veetiski ta kottpimeda leiliruumi põrandal.

Eks hommikul täditütre käest muidugi sõimata saime, et mehe niiviisi vedelema jätsi me. Kurat, aga katsugu ise jommis peaga tõrvatünnist söetükki leida.

Kuuetunnise saunaskäigu järel olime üpris “õlised”. Eriti Arkadi. Ta oli toonud saunajoogiks kümnekraadist Faxet ja see avaldas nüüd mõju. Otsustasime skandaali en netamiseks lahkuda, kui Arkadi hakkas ühele saunatavale inglasele seletama, et tema vasaku munandi nimi on Knut ja paremat kutsutakse Charlesiks, sest see on kangesti prints Charlesi nägu.

Pärast sauna tegime paaritunnise uinaku ning seejärel läksime kaema Kobenhavni mikropruulikoda.

Kopenhaagen, 5. päev

“Uued lennukipiletid ostad sina,” ütlesin Arkadile, kui ümmargune tollitädi ta läbi-otsimiste jaoks kohandatud ruumist meie juurde juhatas. “Kurat! Suur mees, aga terje aru,” lisas Jan vihast nägu ette manades, aga lõbustatud häälel. Arkadi ühmatas midagi häbelikult naeratades ja kohendas püksilukku.

Kõik sai alguse sellest, et eile Kopenhavnis valmistatud õlut pruukides ja järgmise päe va lennuplaane arutades muutus Arkadi kuidagi murelikuks ja vaikseks. Milles mure, pärisime. Selgus, et Arkadi kardab lennukit. Maa peal asuvad lennukid teda ei heiduta-nud, aga lendavad, eriti need kus ta ise pidi sees olema, tekitasid paanikat.

Olin kuulnud, et mõned sama probleemi all kannatavad inimesed joovad ennast enne lendu täis, siis pidavat hirm asenduma uljusega. Nii küpseski plaan, et Arkadi peab hommikuni jooma. Meil Janiga seda vajadust polnud ja seepärast otsustasime, et is tume Janiga kordamööda üleval. Nagu lõkkevalves. Mina pidin Arkadiga jooma kella ühest kolmeni ja Jan sealtmaalt kella kuueni. Siis peaks niikuinii ärkama, et 8.15 lennule pääseda.

Meie plaan läks veidi viltu. Olime arvestanud, et hommikuks peaks Arkadi üsna taltsas olema. Aga kus sa sellega. Kõik, mis Arkadit ei tapnud, tegi teda tugevamaks. Hommi-kul olid unised ja tuimad mehed Rein ja Jan. Arkadi aga oli täis särtsu ja teotahet. Neid tegusid juhtis 24 tundi alkoholis ligunenud aju.

Jõudnud täpselt tund enne lennu väljumist lennujaama juurde, tõkestas meie tee sõja-väelane. Ma ei saanudki aru, kas lennujaamale oli tehtud pommiähvardus või hakkas

peaminister Fogh kuskile lendama. Jäime ootama, kuni sissepääs võimaldatakse. Ar kadil oli loomulikult sada muret. Igav, pissihäda, sotsiaalse läbikäimise puudumine. Mingil hetkel, kui läksime taksojuhtide käest suitsu küsima, kuna enda omad olid otsa saanud ja lennujaama ostma meid ju ei lastud, kaotasime Arkadi silmist.

Olime just läitnud hangitud sigaretid, kui kuulsime karjumist.“Step Back!!! STEP BACK!!!” Selleks ajaks, kui me kohale jõudsime, nägime taharuumi veetava Arkadi jalgu ukse vahelt sisse lobisemas.

Nagu Arkadi seletas, olevat ta ainult tahtnud ühe snaiperist sõjaväelase käest küsima minna, kas talle makstakse tükitöö alusel või saab ta tunnipalka ja kas tööd on ka palju. See olevat aga kukkunud kohe karjuma ja kaklema. Arkadit peedistati poolteist tundi. Loomulikult jõudis lennuk selle aja peale ära lennata ja pileteid meilt tagasi ei ostetud.