Erilehe väljaandja on Tallinna spordi- ja noorsooamet

28. november 2013

Vladimir SVetTallinna noortevolikogu esimees 2011-2013

Selle aasta kohalike valimiste tulemusena sai Tallinna lin-navolikokku sisse vaid kaks noort inimest, kes on vanu-ses kuni 26 aastat. Samas on

kuni 26-aastate valijate osakaal 15% ko-gu valijate arvust. Selle statistika valgu-ses tõstatub küsimus, kas ja kuidas pea-linna noored saavad kohalikul tasemel otsustusprotsessides osaleda? Arvan, et juba kaks aastat linnas tegutsev noor-tevolikogu võiks pakkuda noortele või-malust, mida nad reeglina päris linna-volikogust ei leia.

Tallinna noortevolikogu sündis lin-navolikogu 2011. aasta 5. mai otsusega ning nüüdseks on selles osalenud kaks vabatahtlike noorte koosseisu. Võib tun-duda, et tegu oli lihtsalt ühe laheda noor-teorganisatsiooniga – noored käisid koos, arutasid asju, korraldasid üritusi. Samas oli kõikide ürituste puhul keskne eesmärk tuua noorte ideed ja noorte hääl otsustajateni. Vahet pole, kas nendeks ürituseks on väitlus, simulatsioon, ümar-laud, konverents või osaluskohvik.

Noortevolikogu üritused olid kaht-

lemata väga olulised, kuid oma peami-si võite tähistas ta kabinettides, koos-olekutel ning linnaametnike ja juhtiv-poliitikute otsustes. Tähistati siis, kui mõni noorte ettepanek või nägemus sai ellu viidud. Hüppepark Katleri tänava juurde, infosildid Kadrioru parki, Kreutzwaldi peatuse nimetuse muut-mine, prügikastide paigaldamine Pirita tee äärde, Vormsi pargi korrastamine, tasuta ruumide kasutamise võimalda-mine noortele ja – trummipõrin – le-gaalse tänavakunsti seina loomine po-le mingi kangelastegu, ent kõikide nen-de väikeste võitude abil saime liikuda meie eesmärgi ehk tõeliselt noortesõb-

raliku linna poole. Noortevolikogu, na-gu iga osaluskogu, on ellu kutsutud ees-kätt poliitilise organisatsioonina.

Miks poliitilise? Sest poliitika ole-mus on otsused ning oma kodukoha otsuste algatamine ja mõjutamine on ühe efektiivse noortevolikogu peaees-märk. Kahjuks eesti keel ei tee vahet parteipoliitikal (ingl politics) ja prog-rammipoliitikal (ingl policy), ent see vahe on areneva Eesti kodanikuühis-konna jaoks ülioluline. Just seda teist, programmipoliitikat saame ajada ilma, et peaksime ennast mingi erakonna värvidesse maalima.

Samas ei diskrimineerita noortevo-

likogu liikmeid sellepärast, et nii mõ-nigi neist kuulub mõnda parteisse. Vas-tupidi, Tallinna noortevolikogu on ko-haks, kus noored inimesed saavad ra-hulikult ja konstruktiivselt arutleda sel-le üle, mis on noortele ja ühiskonnale tõesti vajalik ning kuidas seda saavuta-da ilma poliitilise kemplemise ja pala-ganita. See on huvitav ja paljulubav ko-gemus ning ma loodan, et see laieneb kunagi ka kõrgemalseisvate otsustus-kogudeni.

Muidugi ei teinud noortevolikogu liikmed kahe aastaga revolutsiooni ega pannud jõgesid teises suunas voo-lama. Kuid arvan, et me näitasime lin-na poliitikutele ja ametnikele, et infor-meeritud ja tasakaalustatud kodani-kuühiskond võib olla suureks abiks seal, kus linnal ei ole kogemusi või teadmisi.

Kuigi 20. oktoobri tulemusena noo-red eriti palju oma esindajaid linnavo-likogus ei näe, siis 5. mai idee kompe-tentsest ja kõlavast osaluskogust on leidnud oma kindla koha linnasüstee-mis. Jään lootma ainult, et värskelt va-litud noortevolikogu koosseis suudab olla veelgi rohkem nooruslik ja veelgi rohkem konstruktiivne.

meelika Hirmo

Eestis elab ligikaudu 190 rahvuse esindajaid, mis koonduvad sageli rahvuskultuuriseltsidesse ja selt-

singutesse ning mille peamiseks ees-märgiks on hoida ja tutvustada oma kultuuri ja keelt. Neis seltsides käib vil-gas kultuurielu, kuid nende hõlma all tegutsevad ka pühapäevakoolid.

MTÜ Ukraina Kultuurikeskuses toimub palju erinevaid sündmusi, kus-juures keskus ise on tõeline imedemaa, mis on tööpäevadel ja -ajal avatud kõi-gile huvilistele. Keskuses on mehaani-lised üleelusuurused puust mänguas-jad, mida saab liigutada, keskus ise asub Tallinna vanalinnas keskaegsetes ruumides ja on täis põnevaid soppe ja nurgataguseid. Ukraina kultuuriseltsi pühapäevakooli juhi Kaie Olmre-Hüti sõnul ei ole see imedemaa mõeldud vaid ukrainlastele. Siinkohal olgu mai-nitud, et pühapäevakooli puhul ei ole tegu religioosse asutusega, vaid kooli-ga neile ukraina päritolu lastele ja

noortele, kes soovivad õppida ukraina keelt ja kultuuri. Kõik on teretulnud, kuid suuremad grupid peaksid oma tu-lekust eelnevalt teada andma.

«Esiteks õpetame tõesti ukraina keelt ja kultuuri, aga meil toimub ka paberivalmistamise meistriklass, kalli-graafiakursused, mänguasjade meister-damise töötoad ja tegeleda saab ka ke-raamikaga. Kultuurikeskus on avatud kõigile, kuid pühapäevakoolis käivad lapsed ja noored, kellel on tõesti ukrai-na juured. Meie pühapäevakooli üks eesmärke on traditsiooniliste käsitöö-oskuste säilitamine. Idee on selles, et lapsed saaksid ukraina keeles suhelda nii, et lastel oleks huvitav – ainult klas-siruumis grammatikat õppida oleks ju igav,» selgitab Kaie ja lisab, et kõigi teis-tel on võimalik osaleda erinevates õpi-tubades ja seda võimalused kasutavad erinevad koolid päris aktiivselt.

MTÜ Eesti Aserbaidžaani Kultuu-rikeskus Ajdan tegevused on sarnased teiste kultuuriseltside omadega.

«Me ei tegele loomulikult ainult

aseri keele ja kultuuri õpetamisega. Oleme palju läbi viinud ka erinevaid projekte, korraldanud viktoriine ning kooli lapsed korraldasid ise üritused «Tõde on lapse suus» ja «Südamest sü-damesse». Kooli tegevuste planeerimi-sel võtame võimalikult palju arvesse laste ja noorte soove,» kommenteerib Aserbaidžaani kultuurikeskuse püha-päevakooli juht Shahsanam Alijeva.

Mine külla!

Ukraina kultuuriseltsi pühapäevakoo-lil toimub detsembris jõuluõhtu, kuhu on samuti kõik oodatud. «Kuupäev ei ole veel kindel, kuid huvilised saavad lisainfot meie kultuurikeskuse kodule-helt. Meile tuleb lihtsalt öelda, et taha-me tulla. Keel ei ole kunagi olnud prob-leem – me räägime igas keeles. Meil toimub jooksvalt erinevaid üritusi, nii kontserte kui töötubasid, ja seni on eestlastele meeldinud nii ekskursioo-nid meie ruumides kui ka ise paberit teha. Meil saab näiteks kirjutada tindi

ja ehtsa linnusulega – tänapäeva ini-mestel sellist võimalust ju tihti ei ole,» räägib Kaie Ukraina kultuuriseltsi üri-tustest.

«Meie kutsume hea meelega kõiki meie rahva peole ehk Novruz’i peole. See toimub märtsis ja see on aserite jaoks kõige tähtsam pidu. Me valmis-tame terve märtsi igal laupäeval selleks peoks ette, küpsetame koos lastega kooke ja 22. märtsil toimub meie lõpu-üritusel viktoriin, väike kontsert ja muidugi pakume ka aserite toite,» kut-sub Aserbaidžaani kultuurikeskuse pü-hapäevakooli juht Shahsanam inimesi lahkelt osalema.

meelika Hirmo

25. novembril algasid üle-eestilised ja internetipõhised kodanikupäeva vikto-riinid, millest on oodatud osa võtma kõik üldhariduskoolide 5.–12. klasside ja kutseõppeasutuste õpilased.

Integratsiooni ja Migratsiooni Siht-asutuse Meie Inimesed (MISA) korral-datav e-viktoriin on avatud kuni 6. det-sembrini ning toimub juba üheteistküm-nendat korda. Esmakordselt on viktoriin avatud ka nooremale vanuserühmale ning kaasa saavad lüüa 5. ja 6. klasside õpilased, kelle jaoks on loodud eraldi kü-simused, mis on tõlgitud ka vene keelde.

E-viktoriin sisaldab lisaks tavapä-rastele küsimustele põnevaid video- ja heliküsimusi ning viktoriini eesmär-

giks on suunata noori mõtlema, mida tähendab kodanikuks olemine, koda-kondsus ja kuidas olla hea kodanik.

Kümne aasta jooksul on viktoriini küsimustele vastanud enam kui 35 000 koolinoort.

26. novembril 1918 võttis Maanõu-kogu vastu määruse «Eesti demokraa-tilise vabariigi kodakondsuse kohta», millega loodi esmakordselt juriidilises tähenduses mõiste «Eesti kodanik». Eestis tähistatakse kodanikupäeva ala-tes 1998. aastast. kodanikupäeva viktoriini leiab integ-ratsiooni ja migratsiooni Sihtasutus meie inimesed kodulehelt aadressil www.meis.ee. Viktoriini korraldamist toetab haridus- ja teadusministeerium.

intervjuu

Mikk Granström – mees, kelle «elu kutse» on filmindusRobert Langloe lk 2

karjäär

Piirivalvuri elukutse pakub väljakutseid ja stabiilsustPäivi Marjaana Tirkkonenloe lk 3

noortekeskused – hüppelaud ellu!

Pääskülas tegutsevad noored DJ-d ja elektroonilise muusika loojadLiisi Hansen, Marc Barsegjanloe lk 4

entruM

Tanel Padar: «Kui väga tahad, saad maailmas kõigega hakkama!»Grete Roždestvenskiloe lk 5

noor kodanik

Noored kodaniku-tunnetusest – mis rolli mängib sport ühtsuse suurendamisel?Toimetanud Meelika Hirmoloe lk 6

organisatsioon

Eesti ANK – kõik noortekeskuste heaks!Natalia Seredaloe lk 7

noorteportaal.ee

Seitse kuud muinasjuttu ja eneseületamisi IslandilMartin Kullamaaloe lk 8

Rahvusvähemuste kultuuriseltsid ootavad külla

Algas noorte kodanikupäeva e-viktoriin

Pealinna noorte muskel – noortevolikogu

Pildil üle-eelmise aasta kodanikupäeva e-viktoriini ja esseekonkursi parimaid presi-dendilossis. Foto: MISA

• Eestis tegutseb 371 rahvuskultuuriga te-gelevat kultuuriorganisatsiooni (allikas: Etnoweb)

• Leia Aserbaidžaani kultuurikeskus Ajdan internetist www.azeri.ee

• Leia Ukraina kultuurikeskus internetist www.ukk.ee

Tallinna linna noortevolikogu liikmed. Foto: erakogu

robert langpeatoimetaja

Noor Tegija kohtus laste- ja noortefilmide festivali Just Film peakorraldaja Mikk Granströmiga. Kadriorus üles kasvanud Mikk on

mees nagu orkester – teeb palju ja jõuab palju. Uurisime tema ja festivali kohta lähemalt.

Mikk, kus sa koolis käisid?Kadrioru Saksa Gümnaasium oli see koht, kus ma õppisin, saksa keelt ja kõi-ke muud ka.

Millised hobid sul noorena olid?2. klassist sai jalkasse mindud ja seda sai mängitud lausa 14 aastat. Umbes põhikooli keskpaigas sai hakatud ka fil-mi tegema ja nii see läks.

Ja milline sa koolis olid – muster-näidis või pätipoiss?No issand, muidugi lasime paugutajat Kadriorus akendest välja ja igasugu as-ju sai tehtud. Aga no muidu selline kol-mepoiss. Mõni viis oli ka.

Aga räägi, kuidas sa filmi enda jaoks leidsid?Esimene asi oli see, et ma mäletan, kui-das 2. klassis kirjutasin, et tahan saada režissööriks, kuna mu isa töötas tollal ETVs ja oli režissöör. Aga siis vajus see teema ära ja ma ei mõelnud selle pea-le. Ühel päeval ütlesid kaks sõpra jal-kaväljakul, et su isal on kindlasti kaa-mera, et laena ja teeme mingi filmi. Ja ma ütlesin, et davai, teeme. Ja see saigi saatuslikuks. Helistasin papsile ja ütle-sin, et kuule, kaamerat tahaks. Ta üt-les, et oi, ei ole võimalik, ei ole võima-lik, aga kuidas sa oma pojale «ei» ütled. Ja nii see läks.

Mitu filmi te koos ära jõudsite te-ha?Ma nüüd täpselt peast ei mäleta, kok-ku vist seitse lühifilmi. Aga no see oli väga pika aja peale. Gümnaasiumiaas-tad ka veel juurde.

Kas sul oli mingi kindel eesmärk, kelleks sa saada tahtsid?Jaa, ikka ma teadvustasin väga selgelt, et film mulle meeldib ja mõtlesin ikka, et tahan saada režissööriks ja tahan minna Saksamaale õppima. Aga samal ajal sai hakatud juba ka koolis festivali tegema, ja mingil hetkel tuli lisaks tead-mine, et režissööriks ei sünnita, režis-sööriks kasvatakse, ja kui sul pole mi-dagi väga öelda, siis ära tühja laksi ega niisama filmi – filmil peab olema vaa-taja.

Kuidas sa PÖFFi ja Just Filmi kor-raldama sattusid?See oli niimoodi, et kui tegin kuuendat korda oma eelmist festivali KSG NUI (Kadrioru saksa gümnaasiumi filmifes-tival), siis kooli lõpuklassis mõtlesin, mida edasi teha. Üks väljund oli, et kui ei lähe Münchenisse, et siis tahan kind-lasti PÖFFi tööle saada. Kedagi tollal veel ei tundnud, aga ma otsustasin, et kui olen 30-aastane ja pole selleks ajaks veel PÖFFi tööle saanud, siis järelikult pole see minu jaoks. Senikaua näen vaeva, äkki ikka ükspäev märgatakse.

Sa panid enda jaoks konkreetse mõõdiku?Panin jah. Õnneks juhtus see kõik kümme aastat varem. Ükspäev mulle helistati, ma nüüd enam ei mäletagi, kas see oli Tiina Lokk või eelmise Just Filmi juht Elen Lotman, kes oli käinud ja näinud mu festivali, ja öeldi konk-reetselt, et tule Raadiomajja. Läksin

sinna, küsiti – tuled või ei tule? Lihtne küsimus. Ma ütlesin – loomulikult tu-len, milles küsimus! Ja nii see käiski ja siin ma praegu olengi.

Teie publikuarv 12 000 noort. Kuidas teil nii hästi on läinud?See on järjepidevus. Sa otsid pidevalt uusi võimalusi ning katsetad kõik läbi, et see õige tee leida. Traditsioonid loo-vad ja ka heas mõttes müüvad. Edu va-lem on tegelikult lihtne – rüga tööd te-ha. Õiged filmid, õiged sihtrühmad, õi-ge turundus ja loomulikult õige mees-kond!

Teil on igal aastal programmis umbes 50 filmi. Kuidas te need fil-mid välja valite?Kui natukenegi raha on, saab külastada mõnd suuremat festivali ning vaadata seal filme. Mina käin igal aastal Berlii-ni filmifestivalil, seal saan vaadata nen-de noorteprogrammi. Sirvime ka teiste festivalide katalooge, tootjate kataloo-ge, tellime omale linke ja siis nii vaikselt vaatame ja uurime, mida pakutakse. Ja siis hakkame valima. Valiku printsiip on ikkagi see, et programm tuleks mitme-kesine, seda nii geograafiliselt kui tee-made poolest. Programm peab kõneta-ma ja programm on kõige võti.

Palju sa iga festivali eel filme vaa-tad, et need 50 välja sõeluda?No sellel aastal nii 600 millegagi.

Ma saan aru, et programmi tege-mine on ikkagi meeskonnatöö. Kas sinu sõna jääb peale või kuu-lad meeskonda?Meie puhul on tähtis see, et me tunne-me üksteist juba nii hästi. Kui keegi üt-leb, et see film oli hea, siis ma saan aru, mida ta mõtleb. Meid on kolm inimest programmi tiimis, kellega me siin pi-devalt vaidleme – mina, Hannes Aava ja Peter Stumbur. Me teame juba üks-teise maitset niivõrd hästi.

Kuidas sa saad aru, et just see on hea film?Lugu peab kõnetama. On näiteks väga palju filme, mis on näiteks tehniliselt nõrgemad, või on just lugu nõrgem, kuid see tervik on ikkagi tähtis. Sa la-hutad selle filmi komponentideks –

peab vaatama lugu, näitlejatööd, tee-mat, seda, kuidas lugu on pildis jutus-tatud. Ja alles siis saab otsustada. Mõ-ni film võib olla nõrgem ega ole meist-riklass, aga omab kohutavalt olulist teemat meie jaoks, ühiskonna jaoks, noorte jaoks. Nii see käibki.

Just Film on olnud väga edukas. Mis on festivali ja sinu enda jaoks kõige olulisem töövõit?Festivali kõige suurem töövõit on see, et publik usaldab meid. Kui ma alusta-sin Just Festivali korraldamisega, oli publikuarv 4000. Selle ajaga 8000 vaa-tajat juurde saada – see on tulnud ai-nult läbi usalduse ja selleks peab hea programm olema.

Minu suurim töövõit on kindlasti see, et olen leidnud need inimesed ja selle meeskonna, kellega võib liigutada jäämägesid ja kes hingavad samas rüt-mis, teevad oma tööd hingega, on kompromissitud, aga samas on ka ku-radi lõbusad.

Kas on mõni film, mille festivalile toomisega olete eriti rahul?Jah, see oli üle-eelmisel aastal ehk 2011

film «Red Dog» («Punane koer»), mi-da nägin Berliini filmifestivalil. Ma teadsin, et see võidab selle festivali ja see tuleb kohe ära võtta.

Paar päeva hiljem see võitiski Ber-liini filmifestivali ja me ajasime seda ta-ga seitse kuud, täpsemalt Maarit Män-nama ajas seda nii kaua taga. Seda fil-mi käis meie festivalil vaatamas 1200 inimest – see oli absoluutne festivali rekord.

Kas sul on mõni naljakas ja või hu-vitav juhtumine rääkida seoses festivaliga? Minu esimene festival on selliseid lu-gusid täis. Esimesel festivalil läks aia ta-ha kõik, mis minna sai – lumetorm, publikut ei olnud, filmid ei jõudnud ko-hale, ühesõnaga väga nutune seis oli. Üks film ikkagi tuli välja – üks USA ko-möödiafilm Kosmose suures saalis – ja saal oli täis. Kõik oli juhtunud, mis üld-se vahepeal juhtuda sai, ma olin täies-ti läbi. Mõtlesin, et ma lihtsalt lähen ja naudin seda saalitäit inimesi, kes kõik seda ühte filmi vaatasid. Piilusin siis ukse vahelt sisse ja vaatan – ei ole või-malik – mingi kutt filmib tagareas kaa-meraga, unustas REC-tule kinni teipi-da ja punane tuli vilgub! Mõtlesin, et kui see nüüd välja tuleb, siis tuleb sel-lest suur jama, ma istun kinni ka veel pärast. Lähen ja kõnnin siis sinna suur-de saali üles – kujutad ju ette, kui suur Kosmose saal on, eks. Vahepeal olen end tee peal nii vihaseks kütnud, mant-li hõlmad lahti teinud, peksin kogu ta-gumise rea püsti ja hakkan juba selle kutini jõudma ja siis vaatan, lühinäge-lik, nagu ma olen, et tal on punased sarved peas, mis vilguvad! Kõndisin siis häbenedes vaikselt mööda, ise samal ajal festivali kaelakaarti peites, et juma-la eest keegi aru ei saaks, et ma korral-daja olen. Muidu pärast räägitaks veel, et korraldaja käis filmiseansil laamen-damas, et jumal teab, mis tal oli – ju-be-jube! Selliseid lugusid on kümneid!

Sa oled sellesse festivali väga palju ennast pannud. Mis sind motivee-rib seda üldse tegema? Kunagi nägin Ain Lutsepa intervjuud, kus talt küsiti, mis on tema jaoks näit-lemine. Ja Ain Lutsepp vastas: «Näitle-mine on minu jaoks elu kutse ehk elu

kutsub sind kuhugi.» Nii lihtne see on-gi. See on minu jaoks «elu kutse». See on kuidagi veres, ma ei kujutaks ette ühtegi novembrikuud ilma filmifesti-valita enda jaoks.

Just Film ei korralda ainult festi-vali, mida te veel teete?Teeme näiteks kevaditi temaatilisi fil-minädalaid Tallinnas (näiteks Tallinna noortenädala raames), me näitame tARTuFFi ajal noortele filme, viime lä-bi filmi töötubasid, käime koolides noortele filmiteemalisi loenguid and-mas. Lisaks teeb Just Filmi meeskond ka Animated Dreamsi.

Mida sa ise peale festivali veel teed?Annan nii gümnaasiumis kui ülikoolis loenguid, õpetan filmi- ja draamateh-nikat. Ise õpin juurat, vaatan, kas see ka õnnestub mul kunagi ära lõpetada, see eriala meeldib mulle väga. Ja maan-teeratast sõidan. Loen, kirjutan.

Mida sa kirjutad ja kui kaugel oled?Ikka stsenaariumit, prooviks mängufil-miga hakkama saada. Ütleme nii, et esimene versioon on valmis, aga selle-ga tuleb veel kõvasti tööd teha, ehk paari aasta pärast midagi ikka ilmub ka. Filmitegemisega on nii – tark ei torma. Film tuleb siis, kui on õige aeg!

Kuidas sa jõuad nii palju asju teha, kuidas on see võimalik? Kõik on planeerimise küsimus. Kui ma tulen hommikul tööle, siis ikka kütan täiega ka tööd teha. Teen ühte asja kor-raga, ei venita ega loe vahepeal Posti-mehe uudiseid ega vaata, mis Faceboo-kis vahepeal toimub. Kes palju teeb, see palju jõuab.

Kuidas sa oma akusid laed, kuidas sa puhkad või kas sa üldse puhkad?Jah, loomulikult puhkan. Vaatan spor-ti, teen ise sporti, loen.

Milline su puhkus sel aastal välja nägi?See oli juulikuu ja ma olin natuke alla kuu aja Viinistul. Rentisin seal omale ühe maja, istusin üksi majas, vaatasin tühjust, sõin, kuulasin raadiot, lugesin, suurt midagi ei teinud. Korra käisid ik-ka töökaaslased külas ka, aga muidu täitsa üksi.

Filmiauhindade galadel peavad võitjad kõnesid, kus nad tänavad oma lähedasi. Keda sina tahaksid tänada?Ma tänan kõiki, kes on aidanud ja kes tunnevad huvi ja kellele meeldib see, mis me teeme ja kes siin minuga koos teevad ja näevad vaeva.

Mis on sinu elu moto?Mulle meeldib üks ütlemine – üks prantsuse filosoof Blaise Pascal on öel-nud, et oma elu tuleb elada nii, et sel-lest ei jääks järgi varemed, mis meenu-tavad möödunud katastroofi, vaid müür, mille peal saavad ka teised kõn-dida. Ma lugesin seda umbes kümme aastat tagasi ja ma arvan senini, et see on väga hea moto.

Mida sa soovitad noortele, kes sooviksid jõuda nii noorelt sama kaugele nagu sina?Kohe tegutsema hakata. Tänapäeval on nii palju võimalusi, mobiiltelefonid fil-mivad, hakka tegema, hakka ka koolis tegema festivali, hakka möllama. Ära mõtle, hakka lihtsalt nullist tegema, ole julge, küsi abi. Kas või guugelda ja uu-ri filmikursuseid või mille iganes koh-ta. Noori ju ikka alati aidatakse!

kolleegi koMMentaar

maarit männama

Mikk on tohutult ambitsioonikas ini-mene, kelle südameasi on anda oma panus filmivaldkonna aren-

damisse. Tema puhul võin küll kindlalt väita, et ideid on tal rohkem, kui aega neid kõiki ellu viia. Ta usub sellesse, mida teeb ning oma tohutu entusiasmi ja armastu-sega filmikunsti vastu motiveerib ka kõi-ki teisi enda ümber.

2LK ARVAMUS2LK

InTErvjuu

Mikk Granström – mees, kelle «elu kutse» on filmindus

Mikk Granström (keskel) koos Just Filmi meeskonnaga. Foto: Kärt Väinola

PäiVi marjaana tirkkonenpolitsei- ja piirivalveameti kommunikatsioonibüroo vanempressiesindaja

Kaks noort meest töötavad Nar-va maanteepiiripunktis ja tee-nivad uhkusega Eesti riiki. Nende jaoks on piirivalvuri amet kutse, mis pakub välja-

kutseid, vaheldusrikast tööd ja põnevust.Staabitöö piiriametnik German

Amelkin asus Narva maanteepiiri-punkti tööle selle aasta augustis ning oma 23 eluaastaga on ta kõige noorem Narvas töötav piiriametnik. Alek-sandr Kazmin (27) on politsei- ja pii-rivalveametis töötanud 2011. aastast.

Suhteliselt lühikesele karjäärile vaa-tamata on mõlemal mehel olnud piiri-valves võimalik töötada mitmel erine-val ametikohal – nii piirivalvuri, korra-pidaja kui vahetusevanemana. Praegu on Aleksandr Narva maanteepiiri-punktis inimene, kes paneb paika graa-fikud ja planeerib tööaja. «See on mi-nu jaoks uus asi, aga mul on väga hea juhendaja ning see teeb õppimise liht-samaks,» selgitab Aleksandr. Tema sõ-nul on head mentorid hea piirivalvuri eelduseks. «Koolist võtame kaasa hul-ga teadmisi, ent tõeliseks professionaa-liks saab ikkagi töö käigus,» ütleb ta.

Ülesanded, milles näiteks vahetu-sevanem orienteeruma peab, nõuavad nii ekspertteadmisi, head taipu kui ini-mestega suhtlemise oskust. Näiteks ju-hib ta vahetuses olevate piirivalvurite tööd, koostab väärteomaterjale ja tege-leb viisadega. «Iga ametikoht on oma-moodi huvitav ja igav ei hakka, sest iga päev on erinev,» räägib German.

Tema sõnul ei olegi tal nii-öelda ta-valist tööpäeva. «Üldjoontes sarnaseid olukordi on loomulikult, ent iga kord on uued inimesed, uued küsimused ja uus suhtumine, seetõttu on lõppkok-kuvõttes erinev ka iga vahetus,» selgi-tab German.

Mõlemad on seisukohal, et piirival-vuri elukutse on põnevaim viis stabiil-seks riigiteenistuseks. Samas oluline võimalus karjääriredelil edasi liikuda. Mehed kiidavad ka piirivalvurite paindlikku graafikut. «Kuna oleme nä-dal aega järjest tööl ja siis on üks vaba nädal, ei pea siin töötamiseks ilmtingi-mata Narvas elama. Narvas on piirival-vuritele tasuta ühiselamu ja ka lähemal elades ei pea pärast pikka tööpäeva ko-ju sõitma,» räägib Aleksandr.

Ühel meelel on mehed ka selles osas, et piirivalves on suurepärane kol-lektiiv, mida nad teistes asutustest töö-tades näinud pole. «Kollektiiv ja õhk-kond lihtsalt peab hea olema, sest tee-nistuses peame samade inimestega pik-

ka aega koos olema ja elama. Ideaalne kollektiiv on nagu pere, kus ette tule-vaid pingeid rahulikult arutatakse ning üksteist raskel hetkel toetatakse,» ütleb German.

«Mulle meeldib politsei- ja piirival-veametis töötada ka seetõttu, et orga-nisatsioon ei ole päris militaarne, vaid paramilitaarne,» räägib ta. Kui piirival-veamet oli kunagi kaitseväe osa, oli töökorraldus hoopis teine, hierarhia jäigem ning tööd iseloomustas käsku-de täitmine. Nüüd, pärast politsei ja piirivalve liitmist, on stiil muutunud. Loomulikult on hierarhia alles, aga ini-mestelt eeldatakse rohkem oma peaga mõtlemist, arvamuse avaldamist ja ise-seisvust tööülesannete täitmisel. «Ma ei ainult pea, selg sirge, seisma, vaid saan ise planeerida ja teha otsuseid,» jätkab German.

võltsitud dokuMente ja varastatud autosid

Piirivalvuritel on palju jooksvaid töö-ülesandeid ning ootamatusi ja rutiini-vaba põnevust tuleb ette tihti. Üheks huvitavamaks ülesandeks nimetab Aleksandr võltsitud dokumentide ja varastatud või muudetud kerenumbri-ga sõidukite avastamist. «Näiteks on juhtumeid, kus inimesed ostavad turult auto ja tulevad piirile, kus meie au-toekspert avastab, et selle auto kere-

number on muudetud. Siis tegelevad asjaga edasi juba kolleegid kriminaal-politsei poolel ning halvimal juhul võib inimene vastostetud autost isegi ilma jääda,» hoiatab ta.

Kõige huvitavamatest tööülesanne-test rääkides nimetab German kohe teise astme kontrolli. Teise astme kü-sitlus tähendab seda, et piiriületaja on võetud läbivaatuseks kõrvale vastavalt ette antud profiilile ja riskianalüüsile. «Viime läbi põhjalikuma küsitluse ja püüame selgitada piiriületaja reisi põh-juseid. Siis tuleb inimesele otsa vaada-ta ning leida kiirelt sobiv taktika, et meid huvitavaid vastused kiiresti ja efektiivselt kätte saada.» Germani sõ-nul nõuab see töö head inimeste tund-mist ning palju praktikat.

Aleksandri arvates on kõige keeru-lisemad tööülesanded seotud varjupai-gamenetlusega. Ülesandega kaasnevast vastutusest kõneleb ka see, et asüüli-taotlejatega võivad tegeleda ainult pii-ripunkti juht ja vanempiiriametnik. Ta-valiselt on asüülitaotlejate puhul väga vähe informatsiooni ja selgust, ent hil-jemalt 48 tunni jooksul tuleb piiril vas-tu võtta otsus, kas varjupaigataotleja võetakse menetlusse või mitte. «Sisu-liselt otsustame inimese elu edasise käigu üle,» ütleb Aleksandr.

Narva maanteepiiripunkti läbis ok-toobris üle 300  000 inimese ja üle 40 000 mootorsõiduki ning see tähen-

dab peaaegu pidevat pinget ja suurt töökoormust. Novembri esimesel nä-dalavahetusel oli jalakäijate piirijärje-kord kõige kiirematel aegadel umbes kolm tundi. Kõige raskem osa tööst on-gi Germani sõnul töötempo. «Vahest on selliseid päevi, mil pole võimalik isegi pause teha või silmi puhata ja het-keks mujale vaadata.»

Nii German kui Aleksandr looda-vad, et järgmisest aastast hakkavad pihta juba ammu plaanis olnud ja oo-datud rekonstrueerimistööd Narva ja Ivangorodi piiripunktis. Sellega suure-neks piirpunkti läbilaskevõime umbes poole võrra ning paraneks ka töötingi-mused.

piirivalvuri töö ei tähenda keset Metsa istuMist ja teMpli taguMist«Me elame globaliseeruvas maailmas, mistõttu on ka piirivalvuri töö ülemaa-ilmne. Me valvame Euroopa Liidu vä-lispiiri ja oleme uks Euroopasse,» tun-neb German uhkust. Piirivalvur kont-rollib riigipiiri ületavate inimeste ja sõi-dukite dokumente ning seda, kas siia tulijatel on selleks ka seaduslik õigus. Samuti seisavad piirivalvurid hea ava-liku korra eest.

Kui kodumaisest tööst vaheldust vaja, on piirivalvuritel võimalik kandi-deerida välismissioonidele – näiteks

Soome, Kreekasse ja Bulgaariasse. Sa-muti külastavad erinevate riikide piiri-valvurid Eestit, et kogemusi vahetada ja siinse hea praktikaga tutvuda. «Tä-napäevane piirivalvuri töö ei ole rahu-lik keset metsa istumine ja passi temp-li tagumine. Silmaring peab lai olema ning inimene tahtma näha suuremat pilti. Samuti nõuab töö kohusetunnet ja abivalmidust. Üksi ei jõuaks seda tööd kuidagi teha ega saagi,» märgib German.

German nimetab hea piirivalvuri omadusi: «Parim piirivalvur on aus, kohusetundlik, hea suhtleja, esinduslik ja empaatiavõimeline. Inimesi peab nä-gema abivajaja, mitte karistatava rollis. Ka keeleoskus on igatipidi oluline, ve-ne ja inglise keele valdamine on kind-lasti vajalik, sest meie piiripunktis võib kohata väga erinevate rahvuste esinda-jaid. Kindlasti tulevad kasuks ka tead-mised erinevate rahvuste kultuurist ja eripäradest,» lisab Aleksandr näiteks.

piirivalvur on turvalise elukeskkonna tagaja

Mõlemad piirivalvurid lõpetasid Sise-kaitseakadeemia nelja-aastase piirival-vuriõppe. Õpingutega nad jäid rahule ja Aleksandri sõnul on politsei- ja pii-rivalvekolledžis väga pädevad õppe-jõud.

Piirivalvetöö on talle alati huvi pak-kunud, eelkõige sellepärast, et ta on elanud piiriäärses maakonnas. Suurem huvi ameti vastu tekkis Germanil 11. klassis. Ta käis messidel ja otsis töö kohta infot erinevatest allikatest. «Olin ambitsioonikas ja valisin endale Sise-kaitseakadeemia nelja-aastase õppe, sest selle tulemusena sain kohe ohvit-seriks. Tol aastal oli väga tugev konku-rents, umbes kolm-neli inimest ühe koha peale. Loodan, et tulevikus on pii-rivalvuri elukutsest huvitatuid sama palju, sest kõva konkurents sisseastu-misel tähendab ka häid ja motiveeritud kolleege tulevikus.»

«Rikkaks selle tööga praegu küll ei saa, kuid ära elab kenasti ning usun, et realiseerub ka arutlusel olnud palga-tõus. Suure rahalise sissetuleku asemel saab tööst palju häid kogemusi ja emot-sioone, mis on tegelikult tähtsamad kui rahaline pool,» tõdeb German. Mõle-mad noored mehed kinnitavad, et amet eeldab kutsumust ja kui see ole-mas, on PPAs tore töötada. Samuti on enda huvi korral head võimalused kar-jääri teha ja ametisiseselt liikuda. «Piiri valvuri töö sobib neile, kes soovi-vad anda oma panuse meie riigi toimi-misse ja elukeskkonna turvalisusse,» võtavad mehed oma missiooni mõne sõnaga kokku.

Piirivalvuri elukutse pakub väljakutseid ja stabiilsust

3LKkarjäär

Piirivalvuritel tuleb valmis olla ka ohuolukordadeks. Foto: Peeter Sirge

kui sulle on oluline

• saada uusi teadmisi ja huvitav elukutse ühe aastaga,

• saada õppimise ajal stipendiumi,

• saada õppimise ajal tasuta elamine, vormiriietus ja toitlustus,

• tegeleda vabal ajal spordiga,

• saada õppimise ajal selgeks auto juhtimine ja omandada juhiluba,

• saada pärast lõpetamist kindel töökoht,

siis ootame sind kandideerima Sise-kaitseakadeemia politsei- ja piirivalve-kolledžisse piirivalve erialale.

Õppima oodatakse igas vanuses huvilisi!

Dokumentide vastuvõtt Sisekaitse akadeemiasse toimub 2.–13. detsembrini 2013 ja õppetöö algab 3. veebruaril 2014.

info vastuvõtu kohta: www.sisekaitse.ee.

Uuri ka politsei värbamisblogi: www.politsei.ee/blogi. German Amelkin näitab, et pahatahtlike piiriületajate jaoks on piiripunktis eraldi

koht olemas. Õnneks on selliseid isikuid Narva MNT piiripunktis vähe. Aleksandr Kazmin töötab planeerijana ning tegeleb graafikute ja tööaja planeerimi-sega. Fotod: erakogu

4LK noorTEkEskusEd – hüppElaud Ellu

Velli kiViTallinna Noorsootöö Keskus

Alates septembrist on kol-mes Tallinna noortekesku-ses märgata erilist sagimist ja kuulda põnevaid keeli – nimelt on siia jõudnud

uued vabatahtlikud Monica Miori, Ned Whyatt ja Jure Dolar, kes jäävad Tallin-na noortega tegutsema kuni augustini. Vabatahtlikud töötavad Kristiine, Kop-li ja Pääsküla noortekeskuses ning vii-vad siin läbi oma Euroopa vabatahtlik-ku teenistust (EVS, European Volun-tary Service, www.noored.ee). Monica on pärit Itaaliast, Ned Iirimaalt ja Jure Sloveeniast. Uurisime vabatahtlikelt, millega nad siin tegelevad ning mida nad Eestist ja eestlastest arvavad. Millega sa enne Eestisse tulekut oma kodumaal tegelesid?

Monica: Pärast Bologna ülikooli lõpetamist töötasin oma kodulinnas Trentos toimetajana. Kirjutasin sot-siaal-kultuurilistel teemadel artikleid ning korraldasin sündmusi, et tõsta avalikkuse teadlikkust ühiskondlikel teemadel. Samal ajal olin ka vabataht-lik ühes teises asutuses, kus õpetasin välismaalastele itaalia keelt.

Ned: Käisin tarkvara programmee-rimise kursustel, kuid pärast väljalan-gemist otsustasin, et EVS on minu eda-sine tee.

Jure: Mu eelmine töökoht Slovee-nias oli meie kohalikus noortekesku-ses. Olin ka vabatahtlik ühes kohalikus MTÜs ja noortekeskuses.

Mida sa Tallinna Noorsootöö Kes-kuses teed?

Monica: Olen Kristiine noorte-keskuses vabatahtlik ning aitan mees-konda laste ja noortega tegutsemisel. Nemad pakuvad erinevaid meelelahu-tuslikke või õpetlikke tegevusplaane, nt tervisliku toitumise projekt, seiklusrin-gi tegevused, kehamaalingud, «Kuld-villak», filmid jne. Õpetan noortekes-kuses itaalia keelt ja osalen kultuuriõh-tute korraldamises. See on Tallinna noortekeskustes toimuv üritustesari, kus Tallinnas viibivad vabatahtlikud tutvustavad oma riiki ja kultuuri.

Ned: Mina õpetan žongleerimist ja tsirkust.

Jure: Aitan üritusi ette valmistada, teen sündmustest pilte, esinen kontser-tidel. Lisaks aitan Kopli noortekeskuse avatud poolel noorsootöötajaid. Tule-vikus kavatsen oma üritusi korraldada ning enda töötubade ja teiste tegevus-te ideid ellu viia.

Mida sa praegu Eestist ja eestlas-test arvad?

Monica: Praegu on mul kindlas-ti täpsed teadmised selle riigi sotsiaal-sete ja ajalooliste aspektide kohta. Siin on noor, kuid tugev rahvuslik identi-

teet. Stereotüüpset kuulujuttu «põhjas elavad külmad ja reserveeritud inime-sed» ma eitan. Olen leidnud avatud ja suhtlemisalteid eestlasi: väga lahkeid ja sõbralikke lapsi, noori ja täiskasva-nuid!

Ned: Ma armastan Eestit! Siin on väga lihtne liikuda ja hea ühistransport. Inimesed on väga osavõtlikud ja küla-lislahked, tunnen end väga mugavalt kõigiga, keda olen siiani kohanud.

Jure: Seni olen näinud Tallinna ja Viljandit. Armastan majade kujusid ja seda, et siin on segamini vene, saksa ja ma usun, et ka eesti tüüpi ehitisi. See annab linnadele kena vaheldusrikkuse. Ma armastan seda väga! Eestlaste osas, keda ma tean … alguses olid nad pisut tagasihoidlikud, kuid kui on võimalus neid tundma õppida, võivad nad olla väga, väga kenad inimesed.

Mida oskad juba eesti keeles öel-da?

Monica: Tere! Saame tuttavaks: minu nimi on Monica ja ma olen pärit Itaaliast. Ma töötan noortega. Ma elan Tallinnas. Mulle meeldib teie linn. Po-le hullu!

Ned: Tean paari viisakusväljendit: aitäh, palun, vabandust jne. Tean ka mõnda fraasi ning tunnen järjest enam sõnu tekstis ära.

Jure: Tere! Minu nimi on Jure. Ma olen pärit Sloveeniast. Ma olen vaba-tahtlik. Ma armastan Eestit!

Tallinna Noorsootöö Keskuse vabatahtlikud armastavad Eestit ja eestlasi

Pääskülas tegutsevad DJ-d ja elektroonilise muusika loojadliiSi HanSen marc barSegjanTallinna Noorsootöö Keskus

Juba seitsmendat aastat käivad Pääs-küla noortekeskuses koos noored, kelle huviks on DJ-ndus ja elektroo-niline muusika. Noortekeskuses on loodud tingimused selleks, et end ni-metatud valdkonnas arendada. Toi-mub DJ-alane huvitegevus DJ-klubis Ravecast, kus käivad koos 14–27-aas-tased noored

Lisaks igapäevasele muusika män-gimisele, kokku miksimisele ning oma lugude loomisele on oluline, et noored saaksid eeskuju võtta ka juba tuntud tegijatelt. Seetõttu toimusidki septembri ja oktoobri jooksul huvilis-tele avatud töötoad, kus tuntud küla-lised oma teadmisi ja kogemusi jaga-sid.

Külalisteks olid Raadio 2 edetabe-li R2DNB poolt aasta uustulnukaks valitud Bone, eelmise aasta edukaim trummi ja bassi produtsent Planeet, electro-house’i tõusev täht Probe ning aasta elektroonikaalbumi auhinna võitnud kollektiiv Tiger Milk.

Septembris räägiti peamiselt muusika produtseerimisest. Bone näitas, kuidas ta tegi oma loo «This Time». Lisaks alustas kohapeal oma uut projekti ja tutvustas programmi ACID Pro 7, millega ta oma muusi-kat produtseerib. Planeet lahkas oma lugu «Võlur», rääkis lähemalt ekvalai-serist, laulu täiteks kasutatavatest efektidest ja atmosfääriloomisest.

Oktoobris tõi Probe endaga kaa-sa kontrollerid Novation Twitch ja Midi Fighter. Kohaletulnud huvilised said aimu, kuidas neid kasutada, ning külalistel avanes võimalus ka ise käed külge panna. Töötubade seeria lõpe-tasid Meelis Meri ja Ville Veering pop-rock-electronica-bändist Tiger Milk. Räägiti live-esinemisest, sünte-saatoritest, sämpleritest, kontrolleri-test ja bändi organiseeritusest. Selleks toodi kohale suures koguses tehnikat

ning tehti oma muusika loomise ja esitamise protsess kõigile nähtavaks. Tänu Harju maavalitsusele ja Tallin-na Noorsootöö Keskusele olid avatud töötoad osalejatele tasuta.

Töötubades osalenud noorte hin-nangul andis kohtumine tuntud te-gijatega elektroonilise muusika vald-konnas tegutsemiseks palju uusi teadmisi ja motivatsiooni. Kindlasti toimub Pääsküla noortekeskuses seesuguseid üritusi ka edaspidi, ku-hu on oodatud kõik huvilised. Samu-ti võtab DJ-klubi Ravecast aasta läbi vastu uusi liikmeid, kes soovivad oma teadmisi ja oskusi DJ-alal ja elektroonilise muusika valdkonnas täiendada.

lisainformatsiooni klubi tegemiste kohta saab aadressilt www.djklubi.ee.

NEET-noorte programmist «Niidirulliga labürindis»annegrete joHanSonmobiilse noorsootöö programmijuht, Tallinna Noorsootöö Keskus

NEET-noore termin tuleb inglise kee-lest – Not in Education, Employment or Training. Seega tähistab see mõiste noori, kes ei tööta ega õpi. Selliseid noori on Eestis Eurofoundi (2012) and-metel enam kui 40 000.

Programmi «Niidirulliga labürindis» eesmärk on noore toetamine tööturule sisenemisel. Seitsme kuu jooksul tõste-takse noore teadlikkust vabatahtlikku-sest, tutvustatakse noortele suunatud programme (nt Euroopa Noored jm), antakse praktilisi oskusi tööturule sise-nemiseks ning kõike seda toetab men-torlus. 15–19-aastaste NEET-noorte puhul on iseloomulik lühikeseks jäänud haridustee, mis on enamasti tingitud probleemidest kodus, koolis või sõpra-dega. See muudab aga keeruliseks eda-sise sisenemise tööturule. NEET-noo-red jagunevad omakorda erinevatesse kategooriatesse – on noored, kes otsi-vad aktiivselt tööd, noored, kes on val-mis tööle minema, ja need noored, kes erinevatel põhjustel ei saa või ei taha tööd otsida. Viimased ehk tööd mitte-otsivad ja selle leidmisest mitte huvita-tud NEET-noored võib jagada omakor-da kolmeks – tegevusetud noored, kät-tesaamatud noored ning vabatahtlikku tegevusse kaasatud NEET-noored.

Tallinna Noorsootöö Keskuse mo-biilsed noorsootöötajad, kes on käinud juba mõnda aega Tallinna tänavatel, on kohanud mitmeid NEET-noori ning sellest tulenevalt alustati sel õppeaas-tal hõivamata noortele suunatud prog-rammi proovimisega.

uued teadMised ja praktilised kogeMused

Noortel, kes on jäänud kooliteelt eri-nevatel põhjustel kõrvale, on väga ras-ke tagasi tulla süsteemsuse, korrapära-suse ja reeglite juurde. Noored, kes võib-olla on saanud sildistamise või lausa kiusamise osaliseks, vajavad ene-sehinnangu turgutamist ja toetamist.

Selle programmi juures on oluline just nimelt see, et mentor on noore kõrval olemas, teda juhendamas ja toetamas. Mentoriteks on mobiilse noorsootöö noorsootöötajad. Programmi sihtgru-piks on koolikohustust mittetäitvad või mittetöötavad noored vanuses 14–26 aastat. Koostöös töötukassa ja Tallin-na noorte karjäärikeskusega viiakse lä-bi karjääriteste, selgitatakse välja noo-re huvid ja tugevused, mida on mõtte-kas edasi arendada. Igaüks meist vajab aeg-ajalt positiivset energiasüsti ja ta-gasisidet. Erinevatel koolitustel, nagu CV-de koostamine, tööintervjuul käi-tumine, suhtlemisoskused ja palju muud, saab noor enda pagasisse palju uut. Lisaks uutele teadmistele on või-malus omandada ka praktilisi oskusi – seda tööpraktika, vabatahtliku töö ja töövarjuks olemise kaudu. See kõik on

vajalik, kui noor inimene hakkab sise-nema tööturule, et olla võrdväärne teiste kandideerijatega. Lisaks viiakse läbi erinevaid ühistegevusi ja -üritusi, alates filmiõhtutest ja lõpetades seik-luskasvatuslike matkadega.

võiMalus läbida juhiloa koolitus

Programmi läbimisel on noortel või-malus kandideerida Euroopa vabataht-likku teenistusse. Täpsemat infot jaga-takse programmi jooksul – tutvusta-takse noortele suunatud erinevaid või-malusi, mis avardavad nende silmarin-gi ja mõtteid, et teostada end tulevikus.

Maasikas tordil on aga võimalus lä-bida juhiloa saamiseks sõidukoolitus, mis on auhinnaks kahele tublimale noo-rele Autom Tallinna Autokooli poolt.

Vabatahtlik Ned Whyatt (keskel rattaga) koos noortega. Foto: erakogu

Tänavatantsuüritus Summer Electro Beats. Foto: Birgit Varblane

DJ-klubi Ravecast võtab uusi liikmeid vastu aasta läbi. Foto: Birgit Varblane

«Niidirulliga labürindis» toimub Eesti Avatud Noortekeskuste Ühenduse projekti «Noorte vabatahtlikus tegevuses osalemise edendamine» raames, mis saab teoks tänu Kodanikuühiskonna Sihtkapitali toetusele.

Mobiilsete noorsootöötajate koostööpartneriteks on Tallinna noorte karjäärikeskus, Autom Tallinna Autokool, Tallinna keskraamatukogu, Tallinna noortekeskused, Huma-na Sorteerimiskeskus OÜ, Põhja kaitseringkonna vahipataljon, tudengikohvik the Living Room, Eesti töötukassa ja noor moelooja Ilona Ait.

Mobiilne noorsootöö keskendub noortega kontakti loomisele ja hoidmisele, nõustami-sele ning sotsiaalsete oskuste arendamisele valdavalt noorte endi kogunemiskohtades.

täpsem info: Annegrete Johanson, annegrete@taninfo.ee, 5554 9123

5LKEnTruM

Grete roždestvenski kommunikatsiooni- ja turundusspetsialist

Möödunud hooajal Eesti Energia koolinoorte ette-võtlikkusideede arengu-programmi ja konkursi Entrum võitnud ning

president Toomas Hendrik Ilvese poolt 2013. aasta Eesti kõige ettevõtlikuma-teks noorteks kuulutatud 17-aastased Saaremaa noormehed Mikk Kärner ja Mihkel Kristofer Vajak ei ole pärast Entrumit loorberitele puhkama jäänud, vaid tegutsevad jõudsalt edasi.

Oktoobris osalesid oma interaktiiv-se e-õpiku (AndroidÕpik) ideega Ent-rumi ja Saaremaa Päikese konkursi kin-ni pannud noormehed Pärnus Gara-ge48 organiseeritud ideede teostamise üritusel, kus poisid lõid 48 tunni jook-sul oma uuest ideest – ePäevik – apli-katsiooni.

Reedel, 11. oktoobril esitleti Pärnus 27 ideed, millest 14 pääsesid lõppvoo-ru. 48 tunni jooksul tehtud prototüüpe esitleti avalikult pühapäeval, 13. ok-toobril. Üritusel oli kohal ka president Toomas Hendrik Ilves, kes avaldas Mi-ku ja Mihkli ideele toetust Twitteris: Youngest participant @ #garage48 de-velops app to keep students up to date with all vital info. Already making €s. Wants to Stanford. He will.

Entrum ajas Miku ja Mihkliga paar sõna juttu. Loe, mida poisid Garage48 üritusel osalemise kogemuse kohta rää-kisid.

Kuidas saite teada võimalusest osaleda Garage48 üritusel?Meile pakuti võimalust sellel üritusel osaleda. Nädal enne üritust hakkasime ideid genereerima ja üheskoos valisime välja parima neist, milleks sai ePäevik.

Mis on ePäevik?See on selline 3in1-rakendus. See ühendab selle, mis on sul tavalises koo-lipäevikus. Seal on tunniplaan, kodu-tööd, vahel harva ka hinded, mingid lihtsamad valemid, korrutustabelid ja kooli sümboolika. Lisaks on ePäevikus andmed, mis on eKoolis. Kolmandaks täidab see sellist õpilastevahelist info-vahetamise funktsiooni. Näiteks posti-tab üks õpilane teatud infot ja teised saavad seda kasutada. See on niisugu-ne klassi kommuun. Kindlasti leiab ePäevikust ka igasuguseid uudiseid ja muud õpilaste jaoks olulist infot. Tei-sisõnu koondab ePäevik kõik õpilase jaoks vajaliku.

Kuidas te ePäeviku idee peale tuli-te?Oleme korduvalt püüdnud kooli kodu-lehelt leida teatud infot, aga seda on alati olnud suhteliselt keeruline üles leida. Seejärel tekkis juba mõte, et miks ei võiks olemas olla ühte rakendust, mida saaksid kõik kasutada ja kus kõik vajalik oleks kättesaadav. Tegelikult siia tulime veidi teistsuguse ideega, aga koos mentorite ja meeskonnaga pani-me idee selle ürituse jaoks sobivatesse raamidesse. 

Mille poolest teie algne idee erines?Algne idee oli, et informatsiooni lisa-vad aplikatsiooni siiski õpetajad, mitte õpilased. Tegelikult ei oleks see tõenäo-liselt läbi läinud, kuivõrd tekitaks õpe-tajatele lisakoormust. Näha on, et prae-gune versioon toimib, sest juba eKool on meile kohe-kohe andmas neid koo-ditükke, millega saab eKoolist vajalikud andmed kätte. Põhimõtteliselt lubavad nad meid oma süsteemile ligi. Seda me kartsimegi kõige rohkem, et ei saa ligi-pääsu. Varasemalt on nad selle eest ra-ha tahtnud. Meile olid nad aga lahkelt valmis vajalikku andma.

Väga muljetavaldav! Mida te veel nende 48 tunni jooksul ära tegite?

Meil on palju kontakte ja põhiline idee-meeskond, kellega jätkata. Tegelikult ei saanud me databaasi serveris tööle ehk siis reaalne rakendus valmis ei ole. See on lihtsalt veebilehekülg. ePäevik oleks tahtnud kohe alguses rahalist panust, et oleksime saanud osta vajalikud do-meenid/serverid. Aga vähemalt suut-sime nende 48 tunni jooksul ära näida-ta, kuhu me tahame jõuda ja mida te-ha. Kui me praegu tegime raami ja pa-nime sinna sisse veebilehe, siis nüüd saame teha päris rakenduse. Sellise, mis on Google Plays. Meil on kontak-tid inimestega, kes suudavad selle asja ära teha. Kui ei suuda, siis meil on ka plaan B ja plaan C.

Mis on plaanid B ja C?Plaan B on see, et me otsime kuskilt 200 eurot ja laseme selle lihtsalt ühel professionaalil ära teha, ning plaan C on see, et mina (Mikk) lähen ühe Uk-raina programmeerimisfirma juurde ja teeme seda seal.

Tegite tubli töö ära, aga võitu Gara-ge48-l seekord ei tulnud. Kas olete pettunud ka?See ei olnudki oluline. Esimene lootus oli, et leiaksime need neli inimest, kes oleksid valmis ePäevikut tegema. Meie leidsime kuus. Kuigi meie tiimis ei ol-nud kõik vajalikud rollid täidetud, lu-bati meil idee sellegipoolest teoks teha. Sisuliselt pooled ideed kadusid ju ära, aga meie oma jäi elama. See tekitas ju-ba tohutu tahte midagi ära teha. Kuna õpilaste toetus on ka nii suur ja tagasi-side positiivne, siis tahame ikka jätka-ta. Vahet pole, et ei võitnud.

Mida Garage48-l osalemine teile andis?Arusaama, et kui sa tahad midagi ära teha, siis sa saad selle ära teha. Hästi suureks inspiratsiooniks oli meie tiimi-liige, kes täitis back-end progeja üles-andeid, kuigi ta ei osanud. Aga ta ei andnud alla! Kui meie hommikul kell 5 hotelli läksime, jäi tema meist veel pro-

gema. Hommikul, olles kaks tundi ma-ganud, tegi veel edasi. Ta üritas ja üri-tas ja üritas. Alla ei tohi anda. Kui on probleeme, siis tasub kelleltki abi palu-da, aga alla ei tohi anda.

Oleme rääkinud ePäevikust, aga miks ei osalenud te Garage48-l teie Eesti Energia konkursil Entrum võitnud idee, AndroidÕpikuga?See oleks olnud liiga suur projekt, mi-da 48 tunniga ära teha.

Mis saab AndroidÕpikust?AndroidÕpik ei ole surnud. Viimasel ajal ei ole me sellega lihtsalt nii palju te-gelenud. Meil ei ole raha, et maksta kinni autoriõigustasusid. Peame liht-salt ootama, kuni viiakse läbi seadus, mille järgi tehakse kõikidest õpikutest ka pdf-failid, et kõik saaksid kasutada neid tekste ja pilte. Platvorm on meil olemas, tahaks lihtsalt tekste ja pilte juurde panna ning esimesed õpikud testimiseks välja anda. 

Eesti kõige ettevõtlikumad koolinoored: kui sa tahad midagi ära teha, siis sa saad seda!

Tanel Padar: «Kui väga tahad, saad maailmas kõigega hakkama!»Grete roždestvenski kommunikatsiooni- ja turundusspetsialist

Igal hooajal on Eesti Energia kooli-noorte ettevõtlikkusideede arengu-programmis ja konkursil Entrum

noortele eeskujuks ettevõtlikud Eesti inimesed. Tänavu on üheks neist au-hinnatud muusik Tanel Padar. Entrum uuris Tanelilt, kuidas leidis tema tee muusikani.

Tanel, oled tuntud ja armastatud muusik. Kas teadsid juba noorena, et muusikukarjäär on see, millesse tahad panustada?Tegelikult ei ole ma alati laulja olnud. Olin nagu iga teine noor, kelle ellu mahtus nii toredaid kui ka vähem to-redaid läbielamisi. Küll aga teadsin ala-ti, et muusika on tee, mida soovin käia. Keegi teine minu soovi muusikuks saa-da aga kuigi tõsiselt ei võtnud.

Kuidas nii?Kunagi otsustasin osaleda ühel laulu-võistlusel, mille jaoks harjutasin palju. Enda arvates tuli mul kõik üpris hästi välja, seega olin kindel, et mul läheb hästi. Ühele minu lauluproovidest sat-tus peale aga minu juba tuntud lauljan-nast õde, kes andis mulle üsna otseko-heselt teada, et minu võistluseks vali-tud lugu ei sobi ja ega ma viisi ka eriti pea. See tekitas minus trotsi, trotsi tõestada, et oskan ja saan ikka hakka-ma küll!

Kas suutsid juba sel lauluvõistlu-sel õele tõestada, et oled muusik?Selle lauluvõistluse ma igal juhul võit-sin. Järgmisel aastal panin õega sarna-selt purki ka «Kaks takti ette» laulu-konkursi ning ülejärgmisel veel lisaks Eurovisiooni lauluvõistluse. Ma olen muusik ja seda tunnistab nüüd isegi õde.

Enese teostamine ei ole niisama lihtne, sest sel teel võib ette tulla mitmeid takistusi. Mida ütleksid noortele, kelle unistus oleks käia näiteks sinu kingades ning muusi-kuks hakata või tegutseda hoopis mõnes muus valdkonnas, aga kel-lel puudub selleks julgus?Loomingus tuleb alati ette pettumusi ja tagasilööke, ning vastupidi, saad tun-da tohutut rõõmu, näiteks kui mõni su lugu valitakse aasta hitiks. Nii õpid hindama olukordi ja tegusid: tulemuse järgi saad teada, mis on õige tee, mida tahaksid käia ja mis sulle rohkem ra-huldust pakub, kas tagasilöögid või rõõm edasiminekust. Kunagi ei tohi lasta endale öelda, et sa ei oska või sa ei saa hakkama. Tegelikult, kui sa mi-dagi piisavalt tahad, sellesse usud ja oled valmis selle nimel ka tegutsema, saad maailmas kõigega hakkama. Kui mina poleks kunagi endasse uskunud, siis vaevalt et nüüd seda lugu räägik-sin. Seega ütleksin noortele, et uskuge endasse.

Mikk ja Mihkel Entrumi konkursi auhinnagalal. Foto: erakogu

entruM

otsi lisainfot entrumi kohta

• kodulehelt www.entrum.ee

• Facebookist: noorteprogramm Entrum

• YouTube’ist: EntrumTV

Toimetanud meelika Hirmo

Integratsiooni ja Migratsiooni Siht-asutus Meie Inimesed (MISA) kor-raldab juba mitmendat aastat noor-tele, üldhariduskoolide 7.–12. klas-side ja kutsekoolide õpilastele, ko-

danikupäeva esseekonkursse. Üsna pea selguvad tänavused võitjad, kes analüü-sisid kodanikuksolemist läbi aktiivse ühiskonnaelus osalemise. Mullu kirju-tati aga sellest, kuidas suurendab sport kodanikutunnetust. Jagame siinkohal eelmise aasta parimate esseede särava-maid mõtteid ka lugejatega.

taaVi UStal põhikoolide arvestuse III kohtSaku gümnaasium, 9. klass

«Eesti kodanikuks olemist saab tunne-tada mitut moodi. Kui sportlane võist-leb välismaal, tunneb ta uhkust, et saab oma riiki esindada ja oma riigi au eest võidelda. Ka fännid tunnetavad Eesti riigi kodanikuks olemist läbi spordi. Fännid tulevad kokku kas siis staadio-nile või väljakule, et toetada oma riiki. Ka teleka eest hoitakse oma riigile pöialt.

Eriti aitab autunnet luua see, kui enne võistlust lauldakse või mängitak-se riigi hümni. Nii tunnevad sportlased kui ka pealtvaatajad end ühise riigina. Näiteks Eesti jalgpallikoondise mänge käib staadionil vaatamas umbes 7000 inimest, millele lisanduvad sajad tu-handed inimesed, kes vaatavad kodus teleri ees. Hea näitena võiksin tuua Eesti – Iirimaa play off mängu, mida uuringufirma Emor TNS andmetel vaatas 188 000 televaatajat.

See näitab rahvuse ühtekuuluvust ja sellistel hetkedel tunneme uhkust ol-la Eesti kodanik. Eriti tore on see, et Eesti riigi eest võistlevad ja võitlevad mitte ainult eestlased, vaid ka teiste rahvuste esindajad. Meie jalgpalli esin-dusmeeskonna väravavaht Sergei Pa-reiko on rahvuselt ukrainlane, pool-kaitsja Konstantin Vassiljev aga vene rahvuse esindaja. Mõlemad on Eesti kodanikud ja hoiavad kõrgel Eesti au. Konstantin Vassiljevi kuulutas kultuu-riministeerium aunimetuse «Aasta ko-danik 2011» vääriliseks.

Ka mina olen esindanud Eesti riiki mitmetel spordivõistlustel. Olen käi-nud Rootsis, Taanis ja Slovakkias jalg-pallivõistlustel ja Lätis Balti sõjamän-gudel. Kõikidel nendel võistlustel tund-sin ma uhkust, et saan esindada oma riiki. Ma arvan, et kõik need inimesed, kes elavad kaasa Eesti sportlastele või esindavad ise Eesti riiki, tunnevad end ka Eesti kodanikuna.»

kret müürpõhikoolide arvestuse II kohtSaku gümnaasium, 9. klass

«Juba Eesti Vabariigi ajal aastatel 1918–1940 olid sportlased populaarsed rah-va hulgas ja neid tunti, tunnustati ja imetleti. Nende võitusid peeti rahva võitudeks ja nende üle oldi uhke. Tõe-liseks rahvuslikuks peoks olid eestlas-tele 1936. aasta Berliini olümpiamän-gud, kus Eesti sportlased võitsid seitse medalit. Rahvuskangelaseks sai maad-leja Kristjan Palusalu, kes võitis kaks kuldmedalit maadluses.

Olümpiavõitjate vastuvõtt oli üle Eesti väga pidulik ning seda mäletati vanemate inimeste poolt salamahti ka Nõukogude Eesti aastatel ja sellest ju-

tustati paljudes kodudes lastele ja lap-selastele.

Nõukogude Eesti ajal võistlesid eestlased võõra lipu all, kuid võideti sel ajal palju olümpiamedaleid ning see ai-tas rahval nendel rasketel aegadel eda-si elada ja eks sport oligi siis üks või-malus, et eestlased tunnetasid endas jõudu ja uhkust ning said eneseusku ja jõudu juurde. Ka need inimesed, kes ise spordiga ei tegelenudki, elasid kaasa Eesti sportlaste võitudele ja tundsid uhkust, et eestlaste hulgas on sellised kodanikud, kes maailmas võisteldes tu-letasid meelde, et eestlased on võõra võimu all olemas ja on tugevad.

1988. aastal, kui eestlased võitlesid lauldes, kui toimusid öölaulupeod, siis samal aastal toimusid ka Koreas Soulis olümpiamängud. Sealt saabusid tagasi kuldmedalitega jalgrattur Erika Salu-mäe ja korvpallur Tiit Sokk ning nen-de vastuvõtt Eestis oli samuti suur rah-va pidu. On hea, et praeguse ajani näi-datakse televisioonis mõnikord saadet, kus Tallinna Raekoja platsil toimus nende olümpiavõitjate vastuvõtt, kui-das rahvas rõõmustas ja isegi oli palju

rõõmupisaraid. Nii saavad ka praegu-sed noored näha, kuidas rahvas oli sel ajal õnnelik ja uhke oma kodanike üle, kes niimoodi said üle maailma Eestit tutvustada ja siis kindlasti tundsid pal-jud kodanikud uhkust, et nad on eest-lased.

Järgmistele, 1992. a olümpiamän-gudele mindi juba iseseisva riigina ja oma lipu all. Need olid üle 50 aasta möödumist esimesed olümpiamängud, kus eestlased said uhkelt võistelda oma sinimustvalge lipu all ja rahvas sai ko-ju jõudnud osavõtjaid jälle kiita ja imet-leda. Ega alati ei olegi tähtis, et saadak-se tingimata medaleid. Tähtis on see, et maailmas saavad meie sportlased niimoodi tutvustada Eestit ja tänu nen-dele sportlastele on uhke olla Eesti ko-danik. Meid teatakse ja imetletakse, et nii väike maa ja rahvas, aga alati on nende hulgas tublisid ja tugevaid ini-mesi, kes niimoodi Eestile kuulsust toovad.

Samuti ei ole tähtis, mis rahvusest need Eesti kodanikud on. Kui nad võistlevad Eesti lipu all ja on meie Ees-ti kodanikud, siis võistlevad nad ju ik-

kagi Eesti eest ja meid tuntakse mujal maailmas nende järgi.

Mitmed meie medalivõitjad on tul-nud ka teistest rahvustest, mis liidab Eesti kodanikke ja paneb paremini suh-tuma meid teisest rahvusest inimestes-se. Oma saavutustega nad ju näitavad, et tahavad Eestimaale kuulsust tuua. Heaks näiteks on Eesti jalgpallikoon-dis, kus mängivad kõrvuti eesti ja vene rahvusest jalgpallurid. Neid ühendab-ki see, et nad räägivad eesti keelt ja lau-lavad enne mängu koos Eesti hümni ning võistlevad Eesti lipu all. Nende te-gemised ja võidud on tähtsad erinevast rahvusest Eesti kodanikele. Koos män-gides tahetakse au ja kuulsust tuua Ees-timaale.»

maarja Vinkelgümnaasiumide arvestuse I kohtRakvere eragümnaasium, 11. klass

«Minu koolitee algas aastal 2002 ühes väikeses maakoolis, kus käis lapsi vähe, kuid kus koolipere oli sellegipoolest ühtehoidev. See oli aasta, mil Andrus Veerpalu, üks meie suusalegende, või-

tis Salt Lake City taliolümpiamängudel kuldmedali. Koolis otsiti välja televii-sor, tunniks-paariks katkestati kõikide klasside tunnid ja kogu kool kogunes vaatama, kuidas Andrus Veerpalu võistleb. See on üks mu eredamaid mä-lestusi 1. klassist. Hetk, mil Veerpalu võitis, hakkasid suuremate klasside õpilased kiljuma ja väikesed nende jä-rel – ega keegi päris täpselt ei teadnud-ki, miks, aga selge oli see, et üks eest-lane kuskil kaugel-kaugel on hakkama saanud millegi väga suurega. See teki-tas ühtsustunde, kogu koolipere oli na-gu üks suur tervik, kes elas kaasa ühi-sele asjale ja kes rõõmustas ühise asja üle. Eestlastel on vähe selliseid hetki, kus tuntakse, et ollakse üks rahvus, aga neid hetki siiski on, näiteks laulupeol, või hetked, kus eestlane on spordis mil-legi võimsaga hakkama saanud. Sellele järgneb kõikidele naabritele ja sõpra-dele helistamine ja mõnes kohas võib olla isegi pidu sportlase auks – need on hetked, mil ma tunnen, et eestlane ol-la on uhke ja hää.

Minu isiklikud juubeldamised ja spordielamused pärinevad sellest su-vest Londoni olümpiamängudelt, mil Gerd Kanter kettaheites pronksmeda-li ja Heiki Nabi maadluses hõbemeda-li võitis.

Mul on hea meel iga võidu üle, mil-le saab Eesti jalgpallikoondis välisvõist-konna üle siinsamas, oma koduriigis. Vahel, kui juhtub nii, et meie mees-kond ei võida, siis mõtlen, et tähtis on osavõtt, mitte võit. Minu arvates ei oma erilist tähtsust see, kas Eesti või-dab või ei, aga üks asi, mida ma naudin iga jalgpallimatši ajal, on Eesti hümn. Alati, kui hakatakse mängima hümni ning meie jalgpallurid seisavad rivis, tulevased väikesed vutilootused nende ees, tõusen ma samuti diivanilt püsti, sest sellisel hetkel tundub see olevat suisa kohustuslik. See on nii-öelda mõtteline solidaarsus meie jalgpalluri-tega.

Samas saan ma olla uhke ka nende Eesti sportlaste üle, kes nüüdseks tee-vad suuri tegusid välismaal, sest nad on ju ikkagi Eesti kodanikud. Ma jagan nendega ühist kodu- ja sünnimaad ning ühist emakeelt. Üks sellistest on eesti päritolu jalgpallur Joel Lindpere, kes praegu tegutseb USAs New York Red Bullsi klubis. Tuttavad, kes käisid USAs tema mängu vaatamas, kirjelda-sid seda pärast väga ülevoolavalt – nad olid tõeliselt uhked, et nägid eestlast selles klubis mängimas.

On huvitav jälgida, kuidas ühest noorest Eesti kodanikust võib saada aja jooksul tulevane uus spordilootus. Mi-nu kodukohas on kohalikud noored moodustanud oma jalgpallitiimi. Selle-ga võisteldakse nii siin kui väljaspool kodukanti. Mõni neist noortest on ak-tiivne veel ka kooli jalgpallimeeskon-nas. Võib-olla on nimelt need noored järgmised tulevased Lindpered. Ma usun, et need noored tunnetavadki oma Eesti kodaniku staatust läbi spor-di. Kui nad on spordis midagi suuremat saavutanud, siis on see ju au tegelikult kogu nende sõpruskonnale, parimal ju-hul tervele Eestile. Nad on saanud tu-gevdada Eesti inimestes ühtsustunnet, autunnet – kõike seda, mida üks tüü-piline eestlane harva välja näitab. Ma arvan, et Eesti sport on suuresti prae-guste noorte Eesti kodanike kätes. Sel-leks läheb vaja vaid pingutust ja tahet teha kõike, olgu see siis sport või mi-dagi muud, võimalikult hästi.»

6LK

noor kodanIk

Noored kodanikutunnetusest – mis rolli mängib sport ühtsuse suurendamisel?

Õpilaste parimatest esseedest annab MISA traditsiooniliselt välja kogumiku. Foto: MISA

7LK organIsaTsIoon

Eesti ANK – kõik noortekeskuste heaks!natalia SeredaEesti ANK noorsootöö spetsialist

Enne veel kui pühad argimõtted peast pühivad, on mõnus mõelda tagasi õnnestumistele. Lõppeva aasta viimast veeran-dit iseloomustav lõppevate

lõppude lõputu jada ehk Euroopa Liidu eelarveprogramm ning noorsootöö strateegia 2006–2013, mis otsad uue perioodi ees kokku tõmbavad, annavad noortekeskuste kontekstis selleks suu-repärased võimalused.

Noortekeskusi on Eestis hetkesei-suga 200 ringis. Täpset arvu tõe pähe välja tuua on riskantne, sest nii lõppe-nud kohaliku omavalitsuse valimised kui ka haldusreform mõjutavad käes-oleval perioodil loodavate, ühendata-vate või likvideeritavate keskuste arvu. Kindel fakt on see, et koguarvust 107 noortekeskust on koondunud ühe ka-tuse alla ning valinud eeskosteorganiks MTÜ Eesti Avatud Noortekeskuste Ühenduse (Eesti ANK).

Nii nagu iga noortekeskus on tee-juht oma piirkonna noortele, toetades veel kujunevat ilmakodanikku iseenda otsingul, nõnda tegutseb Eesti ANK noortekeskuste huvides, arendades valdkonda keskuste ja ühiskonna vaja-dustest lähtuvalt. Suurt tuge Eesti noortekeskuste arengus on pakkunud 2010–2013. a Euroopa Sotsiaalfondi (ESF) toetusel ellu viidud «Noorte kon-kurentsivõime suurendamiseks ja sot-siaalse tõrjutuse vähendamiseks ühis-konnale pakutava noorsootöö teenuse osutamine läbi noortekeskuste»1. Programmi tulemusena arendati ning mitmekesistati noortekeskustes igapäe-vaseid tegevusi, täienesid teadmised ja oskused töö dokumenteerimises ehk seires ja paranes koostöö võrgustiku-ga.

Tavaline noortekeskuse tööplaan täienes peamiselt huvitegevuse, laagri-te, tööelu tutvustuste ning noorte oma-algatusfondi näol. Huvitegevuse valikul lähtusid noortekeskused piirkondlikust vajadusest, st kui kohalikud noored tundsid puudust näiteks kokandusest või näiteringist, siis see fondi toetusel ka ilmavalgust nägi.

Tööelu tutvustus tähendas kohtu-misi erialaspetsialistidega (juuksur, ehi-taja jne), ametikoolide külastamist, tee-mapäevi ja meistrite väisamist tootmis-protsessi jälgimiseks. Kõik see kokku on noortele toeks edaspidiste valikute tegemises, sest ametinimetuse taga nähti reaalset töö sisu.

Noorte omaalgatusfond võimaldab kiiresti oma head mõtted teoks teha ja seda tavapärased projektikonkursid reeglina ei tee. ESFi toetusel said noo-red isetegemise võlu ja valu katsetada jooksvalt, st taotlus sai vastuse kahe nädala jooksul esitamisest ning kui idee sai rohelise tule, võis seda kohe ka rakendama asuda. Tulemusena on Ees-tis tegutsemas tubli hulk varasemast al-gatusvõimelisemaid noori.

«läbi eSFi paranes minu oskus planeerida oma raha, suhelda paremini inimestega, andis juurde enesekindlust, otsustus-võimet ja julgust.»

Aire Pruus (15a), Nursi noortetuba

noorsootöötajad liiguvad noortele veelgi läheMale

Noorsootöötajate teadmised on tänu programmile avardunud uue meetodi lisandumisega – MoNo (ka MNT ja kontaktnoorsootöö) ehk mobiilne noorsootöö tähendab spetsiaalse väl-jaõppe saanud noorsootöötajate liiku-mist keskusest välja noorte kogunemis-paikadesse, et luua noortega kontakt ja suunata neid vastavalt huvidele ja va-jadustele tegevustesse. Nii võib lugeja

kohata ka pärast programmi lõppu MoNo teostajaid (kenades punastes fliisides) kaubanduskeskustes, bussioo-tepaviljonides, tänavatel ja mujalgi, sest kontakt noortega ei ole alati kerge sün-dima. See võib võtta aega tunnist-paa-rist poole aastani või kauem, sõltudes paljus noorest ja tema eelnevast eluko-gemusest.

ESFi programmi eriliseks boonu-seks on seire. Praegu räägitakse tõen-dite-põhisusest rohkem kui kunagi va-rem. Kust aga tuleb see teadmine, mil-le põhjal tulemusi saavutada? Eks ikka andmete kogumisest, analüüsist ja jä-reldustest, tegevusplaanide korrigeeri-misest, seejärel veel veidi andmeid ja analüüsi jne. Noortekeskuste igapäeva töö on sageli väga tempokas, sest iga noor tahab tähelepanu ja dokumentat-siooni tarvis on aeg väga napp. Teisalt on andmete kogumine ja analüüs väga tähtis, et tekiks teadmine MIKS mida-gi tehakse, KUIDAS seda saavutada ja hinnata plaanitakse ning KAS tulemus oli ootuspärane. Noortekeskustel tuli programmi rakendumise jooksul osa-luste põhjal igakuiselt kirja panna eri-nevaid andmeid muutuste analüüsi tarvis ja paljudele neist on tegevuse sei-re muutunud igapäevase töö loomuli-kuks osaks. Nii arendati tööd nii koha-liku omavalitsuse, koolide jm sidus-valdkondade asutuste ja organisatsioo-nide esindajatega, otsides võimalikke koostöökohti mõlema osapoole töö tõ-

hustamiseks. Enamikus piirkondades on tegus koostöö jätkunud ka pärast fondirahastuse lõppu.

ESFi programmiga kaasati hulgali-selt uusi huvigruppe, paranes noorte li-gipääs olulistele teenustele ja tegevus-tele ning noori, kes kõige eeltooduga silmaringi avardasid, oli kokku enam kui 50 000.

toiMiv võrgustik on esMatähtis

Võrgutiku töö osatähtsuse esiletõstmi-seks on Eesti ANK koostöös Eesti Noorsootöö Keskusega (ENTK)2 sel aastal korraldanud mitmeid seminare probleemkäitumisega noorukite toeta-misel võimaluste leidmiseks käesolevas hetkes. Kõikide seminaride järel on jää-nud kõlama, et kvaliteetne töö noore-ga eeldab toimivat võrgustikku nii ko-du kui ka sidusvaldkondade esindaja-tega, st kõikide konkreetse noorega kokku puutuvate osapooltega – kodu, kool, noortekeskus, vajadusel lastekait-se, noorsoopolitsei ning isegi kooli ko-ristaja või tähelepanelik naaber. Tähtis on, et võrgustiku kese ehk noor on ak-tiivselt kaasatud ning saab asjakohast ja õigeaegset abi.

Noored, kes ei osale aktiivselt koo-lis, tööturul või koolitustel (nn NEET-noored) vajavad samuti kõrgendatud tähelepanu ning erinevate andmete ko-gumise kaudu on võimalik luua toimi-

vaid mudeleid nende toetamiseks. Noortekeskustest on kujunenud noori toetavate asutuste võrk, kus noored saavad ennast arendada neile sobival viisil. Seetõttu on noortekeskustel või-malus pakkuda vabatahtlikuks tööks erinevaid tegevusi lähtuvalt noore hu-videst, oskustest ja arengupotentsiaa-list ning seda võimalust kasutab Eesti ANK koos 22 noortekeskusega NEET-noorte vabatahtlikku töösse kaasamis-mudeli loomisel tööturult või haridu-sest eemale jäänud noorte kaasami-seks. Lahendus keskendub noortekes-kuste järjepidevusele, mis kindlustab, et vabatahtliku tegevuse «teenus» jääb toimima ka pärast selle algatuse tege-vuste lõppemist.3

Noortekeskuste töö analüüs on too-nud välja uued arenguvajadused, sh on tekkinud senisest suurem vajadus osa-leda noorsootööd ja noori puudutava poliitika kujundamisel. Dialoogi paran-damiseks seadus- ja võimuorganitega ning noorsootöötajaid ettevalmistava-te ülikoolidega sai läbi viidud projekti «Eesti ANK kui meedium»4, mille käi-gus korraldati rida valdkonna vajadusi selgitavaid kohtumisi haridus- ja tea-dusministeeriumi ning justiits-, sot-siaal- ja siseministeeriumi esindajatega. Ning et noorsootöö pole kaugeltki mit-te meelelahutus, vaid pigem sotsiaalpe-dagoogiliste sugemetega individuaalne töö noore vajadustest lähtuvalt, on noortekeskuste spetsialistid põhjenda-tult huvitatud tulevaste noorsootööta-jate ettevalmistamisest. Seepärast arut-leti noorsootöötajaid ettevalmistavate ülikoolide esindajatega Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemiast, Tartu Ülikooli Narva kolledžist ning Tallinna Ülikooli pedagoogilisest seminarist või-malike koostöökohtade üle. Projekti jä-reltegevusena algatati hetkel käimas olev alternatiivtöötaja projekt5, mille eesmärk on noorsootöö kvaliteedi pa-rendamine, seades eesmärgiks ülikoo-lide ja noortekeskuste vastastikuste va-jaduste ja ootuste selgitamise. Noor-sootöö tudengitele võimaldab projekt töökatseid noorsootöötaja asendajana ehk võimalusi osaleda perioodiliselt noortekeskuste argipäevas.

noored ja noorsootöö nähtavaks

Noorsootöö on noorte huvi ja heaolu nimel tegutsev terviklik valdkond. Sel-le sõnumi edastamiseks sai korralda-tud Eesti ANK eestvedamisel ning Ees-ti Noorteühenduste Liidu ja Eesti Noorsootöötajate Ühenduse koostöös 12. augustil Viljandi linnas «Noorte-

päev 2013 – Maailm ootab, võta ta et-te»6. Panuse andsid kõikidest maakon-dadest kohale tulnud noortekeskuste, noorteorganisatsioonide ja teiste koos-tööpartnerite esindajad. Tulemuseks on parem info kättesaadavus noorte seas, mitmekülgsemad tegevusvõima-lused üle Eesti ning loodetavasti ka sel-gem kuvand noorsootööst tervikuna.

Et aga avalikkusele noortekeskuste töö vilju arusaadavamalt selgitada on Eesti ANK-l käsil projekt «Eesti ANK juhtimissuutlikkuse arendamine ühis-kondliku mõju nähtavuse suurendami-seks»7. Selle eesmärk on tõsta Eesti ANK juhtimissuutlikkust ühiskondliku mõju nähtavuse parandamiseks, mis võiks lahtiseletatuna olla katusorgani-satsiooni oskus koguda kokku ja selgi-tada Eesti avalikkusele keskustes kogu-tud andmete põhjal noorsootöö vaja-likkust, kasutegureid ja tulemusi. Tei-salt aga toetada noortekeskuste oskust vajalikke andmeid koguda.

Lõppude lõpus ootab alati uus al-gus. Nii liigub Eesti ANK uude perioo-di värske arengukavaga, mille peamis-teks suundadeks on noortekeskuste enesehindamine ning ühiskondlik ku-vand. Märksõnaks on «Noortekeskus-te hea tava».8

mõnusat aastalõppu toetajatele ja kaasaelajatele ning kohtumiseni juba uuel perioodil noortekeskuses!

1 Programmi rahastati Euroopa Sotsiaalfondi ning Eesti Vabariigi kaasrahastusel elluviidava programmi «Noorsootöö kvaliteedi arendamine» 1.1.0201.08-0001 raames. Elluviijaks Eesti Noorsootöö Keskus ning rakendajaks noortekeskustes MTÜ Eesti ANK.

2 Eesti Noorsootöö Keskuse rahastatud projektid «Mõjutusvahendite kohaldamisoskuse suurendamiseks piirkondlike seminaride korraldamine» ja «Noorte käitumisprobleemide tagamaad ja tugivõrgustiku sekkumisvõimalused».

3 Kodanikuühiskonna Sihtkapitali toetatud ja Euroopa Noored Eesti Büroo lisapanusega projekt «Noorte vabatahtlikus tegevuses osalemise edendamine».

4 Projekt «Eesti ANK kui meedium» on toetatud Kodanikuühiskonna Sihtkapitali poolt.

5 Hasartmängumaksu nõukogu toetatud «Noorsootöö kvaliteedi parendamine läbi KOVide noorsootööasutuste võimekuse suurendamise»

6 Toetatud ENTK poolt7 Projekt «Eesti ANK juhtimissuutlikkuse

arendamine ühiskondliku mõju nähtavuse suurendamiseks» on toetatud Kodanikuühiskonna Sihtkapitali poolt.

8 www.ank.ee

«Noortepäev 2013 – Maailm ootab, võta ta ette» Viljandis. Foto: Helen Hints

8LK

noorTEporTaal.EE

väljaandja: tallinna spordi- ja noorsooaMet

Peatoimetaja Robert Langrobert.lang@tallinnlv.ee

täname kõiki partnereid, kes käesolevasse numbrisse panustasid!

Seitse kuud muinasjuttu ja eneseületamisi Islandilmartin kUllamaa

Tegin seitsmekuulist Euroopa vabatahtliku teenistuse pro-jekti Islandil, keskkonna- ja kultuuriorganisatsioonis Worldwide Friends. Läksin

projekti koos kahe teise eesti vabataht-likuga veebruaris. Olen näinud lume-torme, virmalisi, kuumi suvepäevi (vä-hemalt nädala jagu), palju kive ja mäge-sid ning rohkem lambaid kui inimesi.

Müstiline saar island

Island tuli mul mõtteisse mõne aasta eest, nähes muusikalise koosseisu Si-gur Rosi kaunist filmi «Heima». Avas-tasin, et Island, kus elab kõigest 300 000 inimest, toodab suures kogu-ses väga huvitavat muusikat. Samuti on sellel saarel võimalik paari päeva jook-sul külastada kohti, mille nägemiseks tuleks muidu teha mõnekuine reis üm-ber maakera: aktiivsed vulkaanid, lõ-putud laavaväljad, musta liivaga ran-nad, kuumaveeallikad, massiivsed lius-tikud, fjordid ning loetlematul hulgal koski ja jugasid. See teebki Islandi vä-ga eriliseks paigaks ning tulles tasaselt Eestimaalt, mis kaetud paksu metsaga ja ilma mägedeta, teadsin, et ühel het-kel elus tuleb mul seda müstilist saart kindlasti külastada. Mitte et Eesti loo-dus oleks igav ja tavaline, seda kindlas-ti mitte. Tegelikult igatsesin ma väga Eesti paksu metsa järele, mis on Islan-dil üliharuldane nähtus, aga see on liht-salt täiesti teine maailm. Mainida tuleb ka, et NASA käib aeg-ajalt Islandil uu-si masinaid katsetamas, millega nad teisi planeete külastada plaanivad.

ajakirjandusest kuni laeva renoveeriMiseni

Võimalus avaneski. Sinna minnes tead-sin, et soovin viibida pealinnast (mis on koduks kahele kolmandikule kogu elanikkonnast!) väljaspool – maakoh-tades, väiksemates linnades ja külades. Mul oli seda päris lihtne saavutada. Peamine töö siinses organisatsioonis

oli juhtida ja koordineerida kahenäda-lasi töölaagreid 8–15 rahvusvahelise lühiajalise vabatahtlikuga. Laagrid leid-sid aset üle terve Islandi, mille hulgast sain esimeste nädalate jooksul endale meelepärased välja valida. Laagrid on sisult väga erinevad, ajakirjandusest ja visuaalsest kunstist kuni raske füüsili-se tööni looduses (puude istutamine, matkaradade ehitamine/renoveerimi-ne, rannikuala koristamine jms). Lõ-puks õnnestuski mul umbes neli kuud järjest elada väikeses linnas idafjordi-des, Eskifjörðuris, sealses vanas kooli-majahoones, mille kohalik kogukond Fjarðabyggð on nüüdseks meie organi-satsioonile annetanud, et majutada iga

kahe nädala tagant rahvusvahelisi va-batahtlikke. Sain tegeleda renoveerimi-sega, tutvuda kohaliku elu ja inimeste-ga, aidata neid igal võimalusel omast vabast ajast (näiteks aitasin ühel mehel renoveerida tema vana laeva, samuti kohalikku preestrit väikeste renoveeri-mistöödega kirikus), juhtida töölaag-reid, jalutada ringi mööda mägesid ja orge ning käia ka saunas, nagu Eestis tavaks on. Seal oli tavaline igal teisel päeval külastada kohalikku (väli)ujulat ja kuumaveebasseine, mis geotermili-se energiaga üles soojendatud. Säära-seid sooje vanne leidub seal igas väik-semaski külas või ka lihtsalt keset loo-dust.

vastuvõttev organisatsioon oli üliMalt paindlik

Olen tõepoolest väga õnnelik oma vas-tuvõtva organisatsiooni paindlikkuse üle. Üldiselt elavad organisatsiooni pi-kaajalised vabatahtlikud pealinnas Reykjavikis mõnes majas koos teiste va-batahtlikega, kes samal ajal projekte teevad. Inimesed käivad ja teevad töö-laagreid üle Islandi, pärast mida on üld-juhul 3–6-päevane puhkepaus pealin-nas. Selle asemel õnnestus mul aga kor-raldada oma aeg seal vastavalt oma va-jadustele ja isikupärale. Parim oli see, et sain põhjalikult tundma õppida pisikest linna Eskifjörðurit, kus nüüdseks tun-

nen end nagu kodus. Vastasel korral oleksin külastanud iga uut paika vaid kaheks nädalaks, ilma et oleks saanud ühessegi konkreetsesse kogukonda su-landuda.

Mugavustsoonist välja

Sinna minnes olin ma väga skeptiline töölaagrite juhtimise ja nii paljude ini-mestega suhtlemise osas. Seista 15 rah-vusvahelise vabatahtliku ees ja korral-dada nende olemine Islandil, vastata kõigile küsimustele, osta vajalik toit suu-rele grupile, teha kahenädalane laagri-kava kohas, kus ma isegi pole varem ol-nud jne. Mõistagi möödusid need mu-red minust aga üpris kiirelt. Ma olin oma mugavusstsoonist välja võetud, pandud uude ootamatusse olukorda ja ma kohanesin. Tegin oma parima ning avastasin peagi, et hirm tundmatu ees ei ava elus uusi võimalusi. Endale mär-kamatult omandatud enesekindlus ja oskused olid minu jaoks märkimisväär-sed. Üldiselt oli kõige tähtsam väljuda mugavusstsoonist, olla paindlik ning muuta seda, mis ei meeldinud.

Olen loonud tugevad sidemed ning leidnud uusi sõpru kaugetest paika-dest Euroopas, kes mind juba järgmi-sel suvel külastavad ja kellele ma ka ise külla lähen. Kahtlemata lähen Islandi-le kunagi veel tagasi, millal ja miks, se-da näitab aeg. Euroopa vabatahtlik teenistus on suurepärane võimalus – nagu mõni muinasjutt.

Projekti on rahaliselt toetanud euroopa komisjon. Publikatsiooni sisu peegeldab autori seisukohti ja euroopa komisjon ei ole vastutav selles sisalduva informatsiooni kasutamise eest.

inforMatsioon ja võiMalused noortele – noorteportaal.ee

külasta ka uut euroopa noorte portaali!

huvi korral võta ühendust info@noorteportaal.ee www.noorteportaal.ee

Noored töölaagris Islandil. Foto: erakogu