Muuseumide mapp

Getter-Agnes Aareleid12. c

Eesti arhitektuurimuuseum

Eesti Arhitektuurimuuseum asutati 1. jaanuaril 1991. aastal dokumenteerimaks, säilitamaks ja teadvustamaks Eesti arhitektuuri ajalugu ja arengut tänapäeval. Nagu enamik arhitektuurimuuseume maailmas tegeleb Eesti Arhitektuurimuuseum eeskätt 20. sajandi arhitektuuriga. Eesti Arhitektuurimuuseum on Rahvusvahelise Arhitektuurimuuseumide Konföderatsiooni ICAM liige.Muuseum alustas tegevust ajutistes ruumides Tallinna vanalinnas Kooli 7, kogud asusid keskaegses Loewenschede tornis. 1996. aastal kolis muuseum Rotermanni soolalattu. Hoone avati publikule 7. juunil 1996.

Töö 1: Tallinna Raekoja konkurss 1937 Näituselt: EESTI AJA ARHITEKTUUR. EUGEN HABERMANN 125, HERBERT JOHANSON 125

1929. aastal valmis linnavalitsuse ehitusosakonna tellitud uue linnavalitsuse hoone eelkavand, arhitektiks Herbert Johanson. Raekoja asukohaks oli Viru väljak nagu see oli olnud juba 1912. aastal raekoja esimese konkursi aegu.

1935. aastal tegi Herbert Johanson teise eelkavandi, mis kujutas 12-korruselist büroohoonet ning üllatas oma arhitektuurse moodsusega, Johansoni abiliseks oli seekord noor Pariisis õppinud arhitekt Johan Karu. Raekoja konkurss viidi läbi aastatel 1936-1937. Herbert Johanson oli žüriis linna arhitektina, Eugen Habermann Inseneride Koja esindajana.

Konkursile esitati 14 võistlustööd, kuid nendest pooled ei vastanud tingimustele (neist kuus kubatuuri ületamise tõttu) ning kõrvaldati. Konkursi võitsid Elmar Lohk ja Aleksei Küttner, kuid hiljem otsustati teostada Edgar Johan Kuusiku võistlustöö. Kuusiku võistlustöö edasisel väljatöötamisel osales linna poolt Herbert Johanson.

Sellisena linnavalitsushoone mõistagi ei valminud, seoses võimu vahetumisega.

Töö 2: Tallinna Laululava Maketipõhine peanäitusEhitatud 1960, arhitektideks Alar Kotli, Henno Sepmann, Uno Tõlpus.

Tallinna laululava peetakse sõjajärgse modernismi läbimurret sümboliseerivaks suurteoseks siinses arhitektuuris. 1957-60 valminud Alar Kotli, Henno Sepmanni ja Uno Tõlpuse projekteeritud hüperboolse paraboloidi moodustav ripptarind on varikatuseks 30 000 lauljale. 73m laiuse avaga betoonist valatud varikatuse inseneritehniline lahend oli tol ajal uudne ka Läänes. Laululava juurde ehitati ka paekivist tuletorn ja hoone pressile . Vastu autorite tahtmist ehitati laululava sama projekti järgi ka Vilniusse.

Võrdluseks: laululava reaalsuses.

Laulukaar on oma arhitektuurilt eelkõige praktilistel kaalutlustel ehitatud, kuid selles on ka teatavat modernistlikku elegantsust. Ehkki ehitatud Nõukogude okuptasiooni ajal, on laululavast saanud Eesti rahvuslik sümbol. Tänapäeval ei kujutata enam üldlaulupidu, mis ei toimu lauluväljakul, enam ettegi.

Adamson-Ericu muuseum

Adamson-Eric (1902-1968) oli silmapaistev kultuuritegelane ja loominguline isiksus eesti kunstis. Eelkõige pühendus ta maalimisele, aga tegeles ka peaaegu kõigi tarbekunstiharudega. Adamson-Ericu isikupärast maali-ja tarbekunstiloomingut iseloomustab elegants, peen värvivalik ja kohati vaimukus. Maalijana kujunes ta välja Pariisi vabaakadeemiates, ent samas oli ta sügavalt seotud koduse põhjamaise keskkonnaga ja eesti rahvusliku kunstitraditsiooniga. Adamson-Ericu loodud tarbekunstiesemed olid unikaalsed, art deco sugemetega, ent samal ajal funktsionaalsed kunstiteosed. Tema loomingus peegeldub eesti kujutava ja tarbekunsti areng enam kui nelja aastakümne vältel.

Muuseum rajati 1983. aastal, kui kuntsniku lesk kinkis tema ligikaudu tuhandest erinevatesse žanritesse kuulunud kunstiteosest koosneva kogu Eesti Kunstimuuseumile. Kunstnikul endal ei olnud aga Lühikese Jala tänavas asunud maja nr 3-ga mingit seost, seetõttu ei ole tema elulugu eriti kajastatud.

Püsiekspositsioon teise korruse näitustesaalides annab ülevaate kunstniku rikkalikust loomingust. Esimesel korrusel ja keldriruumides, samuti suviti romantilises siseõues toimuvad vahetatavad näitused.

Töö 1: Illustratsioonid Marie Underi luulekogule „Rõõm ühest ilusast päevast“, Eduard Wiiralt. 1927. Tušš, guašš, paber.Näituselt: "Muutliku vikerkaare all". Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse kunstikogu.

„Taevaminek“

„Kaks sokku“

Eduard Wiiralti illustratsioonid Marie Underi luulele on loodud küll üsna minimalistlike vahenditega, ometigi on tulemus ilus. Valge guašši jooned on õhulised ning helged, kontrastina musta tušši ga taustal. Seda eriti just „Taevamineku“ pildil, kus ingli õhuline kleit on joonistatud valgega.

Töö 2: Talu õu I (Komsi talu). 1928. Õli, lõuend.Peanäitus – Adamson-Ericu isikunäitus

Adamson-Ericu maastiku/linnavaated on eriliselt kaootilise põhiplaaniga. Ta ei armasta sirgeit ja korrapärast. Koloriit on üsnagi rikkalik ja kontrastne. „Taluõu“ annab edasi igapäevaelu talus, kuid seda läbi kunstniku tundelise prisma.

Kokkuvõte

Muuseumide külastus näitab, et eesti kunst ja arhitektuur on vaatamata meie maa väiksusest üsnagi tasemel ega jää alla muule maailmale. Muuseume tasub kindlasti külastada, sest sealt võib leida üht-teist põnevat, lisaks üldiselt harivale. Näiteks minu jaoks olid erinevad kavandid nii Vabaduse samba, Tallinna linnavalitsuse hoone ja muu osas oma originaalsuse poolest üllatavad, samuti Adamsoni kunst, mis mis on ju tegelikult üsnagi ilus ja mida võiks rohkemgi tähtsustada Eesti kultuuripärandis.