Mina oma nahka turule ei vii Salaja valmistatud...

1
NOORED NOORED NOORED NOORED SILMARING SILMARING SILMARING SILMARING Mina oma nahka turule ei vii Sõna „tätoveerima”— pärineb tahhiiti keelest ning tähendab naha ilustamist nahka torgitud püsivate joonistustega. Euroopasse jõudis see kunst 18. sajandi paiku, kui kapten Cook tõi Vaikse ookeani retkelt kaasa paksult tätoveeritud polüneeslase Omnai, kuid tegelikult on tätoveerimine üle 2000 aasta vana. Lihtsalt seletades näeb protseduur välja selline: nahka vigastatakse tätoveerimispressi, -nõela või –nõelakimbuga ja tekkinud haavakestesse hõõrutakse värvainet. Kirde-Aasias õmmeldi nahasse värvitud niit, mis hiljem eemaldati. Ürgkogukondlikus ja varajases klassiühiskonnas polnud tätoveerimine üksnes keha kaunistamine, vaid ka rituaalne toiming, hõimu, sotsiaalse kuuluvuse vms. märkimise võte. Seda peeti ka maagiliseks kaitsevahendiks. Euroopasse tõid tätoveerimise kombe arvatavasti meremehed Kagu-Aasiast. Tänapäeval on tätoveeringu müstiline/maagiline tähendus jäänud tagaplaanile ning sellest on saanud põhiliselt kunstiliik, kus püütakse võimalikult leidlikult kasutada inimkeha pinda. Uue suunana on püsitätoveeringute kõrval ka ajutised joonistused, mis kuluvad nahalt umbes 5-7 aastaga.Et aga tatoo tõesti kaunistaks, tuleb nii püsivat kui ajutist joonist aeg-ajalt uuendada, et sellest ei jääks laialivalgunudd ebamäärane hall laik. Huvilised räägivad,, et see on nagu omamoodi narkootikum, millest võib sõltuvusse jääda. Nii tätoveerimine kui augustamine on tänapäeva noorte seas ülipopulaarsed. Sellega püütakse olla isikupärane või lihtsalt niisama popp. Ka meie koolis on palju noori, kes on lasknud ennast nii augustada kui tätoveerida. Uurisime, miks nad seda on teinud. Kuna augustamine on tätoveerimisest natukene leebem, siis on ka õpilasi rohkem, kes on lasknud seda teha. Poiste puhul on muidugi kõige tavalisemad kas üks või kaks kõrvaauku ning see on juba rohkem stiiliteema. Meie koolis on väga paljudel poistel kõrvas vähem või rohkem särvad kivikesed. Tüdrukute puhul on kindla peale kõige populaarsem läbistatud naba. See muutus noorte seas popiks juba mitu aastat tagasi. Tüdrukute nabadest võib leida igasuguseid särvaid kivikesi ja kujundeid. On ju lahe suvel näiteks randa minna ja oma kaunistatud kõhtu näidata. Ei jõuaks vast kokku lugedagi, paljudel on see piercing tehtud ja öelda, millises vanuses nabarõngas kõige populaarsem on. Veel on ülipopulaarne keele needistamine. Seda tehakse põhikooli lõpus ja ka gümnaasiumis. Kuna keeleneet on juba märksa „kõvem”, siis nende õpilaste arv on kohe kindlasti väiksem kui kõrvaaukude või nabaneedi omanike oma. Üldse jääb mulje, et nii keelt kui naba augustatakse populaarsuse pärast, et kui sõbrannal on, siis peab mul ka olema. Muid augustatud kohti oli vähem või neid lihtsalt ei demonstreeritud. Ju pole need siis nii populaarsed. Silma jäi veel piercing suu ümbruses või ninas, kuid seda siiski väga vähestel. Võib-olla vanemad inimesed ei saa aru, miks noored niimoodi teevad, aga arvatakse, et augustamine aitab isikupära ja stiili rohkem välja tuua, kuid pigem on see ikkagi tähelepanu saavutamiseks. Veel karmim teema on keha kaunistamine igavese pildiga ehk tätoveeringuga. Meie kooli õpilaste seas pole see väga levinud, kuid siiski mõned tatoo-omanikud leidusid. Tüdrukutel oli kaunistatud kas õlg või kael ning pildid olid üsnagi väikesed. Tätoveerimise põhjus oli samuti tahtmine rohkem isikupära välja näidata. Kõik pildikesed on tehtud ikkagi teatud mõttega, näiteks liblikad, mis tähendavad omaniku jaoks igavese elu märki. Poiste kehad olid kaunistatud rohkem massiivsemate joonistega. Populaarsemad kohad on kael või käsivars. Kaunistused olid algul peale vaadates pigem sellised mõttetud ja tähenduseta, aga eks omanikele on nende tähendus teada, kas siis näiteks sodiaagimärki või midagi muud. Nii augustamine kui ka tätoveerimine on üldse igaühe enda asi. Osale inimestest see meeldib ja sobib, osale mitte. Kui noor tunneb, et soovib teistest erineda, siis ehk ongi see tema jaoks õige asi. Kuid tuleks enne hoolega mõelda ja kaaluda asi kindlalt läbi, et hiljem ei tuleks kahetseda. Nii tätoveerimise kui ka keha augustamisega võib kaasneda oht tervisele, kuna tegemist on nahka vigastavate toimingutega. Levida võivad nakkusetekitajad, värvained aga võivad tekitada mürgistusi ja allergiat. Samuti on mõlema protseduuri puhul tegemist pöördumatu muudatusega inimese kehale. Kui uurisime ajakirjandusest, milliseid kehakaunistusviise veel kasutatakse, siis leidsime, et Eestis on viimase aasta jooksul populaarseks muutunud kehaaukude venitamine. Eestis venitatakse ehtega, milleks kulub ikka mitu kuud aega. Aga Soomes võetakse lihtsalt skalpell ja lõigatakse tükk välja. Veel pole Eestis spetsialiste, kes teeksid armistamist ehk põletustehnikat. ega neid, kes moodustaksid naha alla reljeefseid kühme tekitades ornamente. Pole ka neid, kes keeleotsa kaheks lõhestavad. Julgen väita, et grafitit leidub peaaegu igas linnas, rohkem või vähem pimedates urgastes. Siinkohal ei mõtle ma suvaliselt kolme postina joonistatud nokusid või kritseldusi, vaid ikkagi tõelist kunsti, mida vaadates tekib küsimus: kuidas nad seda teevad? Kooli lähiümbrusest grafiteid otsides meenus mulle aeg- ajalt ajaloo tunnist miskipärast Berliini müür enne selle lammutamist, mis oli täis tohutult erinevaid joonistusi. Telliskiviseina armastavat kunsti küll leidub, kuid mitte palju. Samas jäävad alatiseks küsimused: millal need tehti ja kelle poolt... Salaja valmistatud šedöövrid Kristiina SCHELER Katre TEEARU Katre Veski liblikad on igavese elu märk. Tekst ja fotod: Katre TEEARU Need taiesed pärinevad Sambla ja Pargi tänava nurgal asuvalt elektriputkalt. Parempoolsema sõnum iseenesest pole ju paha: Maa on kõigest kivi ja Päike kõigest täht. Üks minu lemmikutest. Roheline muigav lõust on joonistatud koolimaja uue osa välisseinale, suunaga spordihoone poole. Taoline seinajoonistus on koolimajale päris lähedal, nimelt kaarhalli vasakpoolsel seinal. Selle juurde kuulub veel teinegi tähtedest koosnev grafiti. „UPS” on jäädvustatud kaarhalli tagumisele küljele, mis aga ei kuulu paraku kaunimate hulka, sest tegu tundub olevat alles algaja grafitikunstnikuga. See grafiti asub koolist küll veidi kaugemal, nimelt postimaja külgseinal, kuid kuulub oma stiilipuhtuselt ja silmatorkavuselt äramärkimisele. Selline grafiti on joonistatud skatepargist üle lageda välja asuvale lagunenud telliskivihoonele. Küllaltki omapärane, kuigi aru küll ei saa, mida kujutatud on. Samuti üpris omanäoline ning kunstipärane grafiti koolist natuke maad eemal. Linna sisse sõites jääb see vasakut kätt asuva valge telliskivihoone alumisse serva. Foto: erakogu

Transcript of Mina oma nahka turule ei vii Salaja valmistatud...

  • NOOREDNOOREDNOOREDNOORED SILMARINGSILMARINGSILMARINGSILMARING

    Mina oma nahka turule ei vii

    Sõna „tätoveerima”— pärineb tahhiiti keelest ning tähendab naha ilustamist nahka torgitud püsivate joonistustega. Euroopasse jõudis see kunst 18. sajandi paiku, kui kapten Cook tõi Vaikse ookeani retkelt kaasa paksult tätoveeritud polüneeslase Omnai, kuid tegelikult on tätoveerimine üle 2000 aasta vana. Lihtsalt seletades näeb protseduur välja selline: nahka vigastatakse tätoveerimispressi, -nõela või –nõelakimbuga ja tekkinud haavakestesse hõõrutakse värvainet. Kirde-Aasias õmmeldi nahasse värvitud niit, mis hiljem eemaldati. Ürgkogukondlikus ja varajases klassiühiskonnas polnud tätoveerimine üksnes keha kaunistamine, vaid ka rituaalne toiming, hõimu, sotsiaalse kuuluvuse vms. märkimise võte. Seda peeti ka maagiliseks kaitsevahendiks. Euroopasse tõid tätoveerimise kombe arvatavasti meremehed Kagu-Aasiast. Tänapäeval on tätoveeringu müstiline/maagiline tähendus jäänud tagaplaanile ning sellest on saanud põhiliselt kunstiliik, kus püütakse võimalikult leidlikult kasutada inimkeha pinda. Uue suunana on püsitätoveeringute kõrval ka ajutised joonistused, mis kuluvad nahalt umbes 5-7 aastaga.Et aga tatoo tõesti kaunistaks, tuleb nii püsivat kui ajutist joonist aeg-ajalt uuendada, et sellest ei jääks laialivalgunudd ebamäärane hall laik. Huvilised räägivad,, et see on nagu omamoodi narkootikum, millest võib sõltuvusse jääda.

    Nii tätoveerimine kui augustamine on tänapäeva noorte seas ülipopulaarsed. Sellega püütakse olla isikupärane või lihtsalt niisama popp. Ka meie koolis on palju noori, kes on lasknud ennast nii augustada kui tätoveerida. Uurisime, miks nad seda on teinud. Kuna augustamine on tätoveerimisest natukene leebem, siis on ka õpilasi rohkem, kes on lasknud seda teha. Poiste puhul on muidugi kõige tavalisemad kas üks või kaks kõrvaauku ning see on juba rohkem

    stiiliteema. Meie koolis on väga paljudel poistel kõrvas vähem või rohkem särvad kivikesed. Tüdrukute puhul on kindla peale kõige populaarsem läbistatud naba. See muutus noorte seas popiks juba mitu aastat tagasi. Tüdrukute nabadest võib leida igasuguseid särvaid kivikesi ja kujundeid. On ju lahe suvel näiteks randa minna ja oma kaunistatud kõhtu näidata. Ei jõuaks vast kokku lugedagi, paljudel on see piercing tehtud ja öelda, millises vanuses nabarõngas kõige populaarsem on.

    Veel on ülipopulaarne keele needistamine. Seda tehakse põhikooli lõpus ja ka gümnaasiumis. Kuna keeleneet on juba märksa „kõvem”, siis nende õpilaste arv on kohe kindlasti väiksem kui kõrvaaukude või nabaneedi omanike oma. Üldse jääb mulje, et nii keelt kui naba augustatakse populaarsuse pärast, et kui sõbrannal on, siis peab mul ka olema. Muid augustatud kohti oli vähem või neid lihtsalt ei demonstreeritud. Ju pole need siis nii populaarsed. Silma jäi veel piercing suu ümbruses või ninas, kuid seda siiski väga vähestel. Võib-olla vanemad inimesed ei saa aru, miks noored niimoodi teevad, aga arvatakse, et augustamine aitab isikupära ja stiili rohkem välja tuua, kuid pigem on see ikkagi tähelepanu saavutamiseks.

    Veel karmim teema on keha kaunistamine igavese pildiga ehk tätoveeringuga. Meie kooli õpilaste seas pole see väga levinud, kuid siiski mõned tatoo-omanikud leidusid. Tüdrukutel oli kaunistatud kas õlg või kael ning pildid olid üsnagi väikesed. Tätoveerimise põhjus oli samuti tahtmine rohkem isikupära välja näidata. Kõik pildikesed on tehtud ikkagi teatud mõttega, näiteks liblikad, mis tähendavad omaniku jaoks igavese elu märki. Poiste kehad olid kaunistatud rohkem massiivsemate joonistega. Populaarsemad kohad on kael või käsivars. Kaunistused olid algul peale vaadates pigem sellised mõttetud ja tähenduseta, aga eks omanikele on nende tähendus teada, kas siis näiteks sodiaagimärki või midagi muud.

    Nii augustamine kui ka tätoveerimine on üldse igaühe enda asi. Osale inimestest see meeldib ja sobib, osale mitte. Kui noor tunneb, et soovib teistest erineda, siis ehk ongi see tema jaoks õige asi. Kuid tuleks enne hoolega mõelda ja kaaluda asi kindlalt läbi, et hiljem ei tuleks kahetseda. Nii tätoveerimise kui ka keha augustamisega võib kaasneda oht tervisele, kuna tegemist on nahka vigastavate toimingutega. Levida võivad nakkusetekitajad, värvained aga võivad tekitada mürgistusi ja allergiat. Samuti on mõlema protseduuri puhul tegemist pöördumatu muudatusega inimese kehale.

    Kui uurisime ajakirjandusest, milliseid kehakaunistusviise veel kasutatakse, siis leidsime, et Eestis on viimase aasta jooksul populaarseks muutunud kehaaukude venitamine. Eestis venitatakse ehtega, milleks kulub ikka mitu kuud aega. Aga Soomes võetakse lihtsalt skalpell ja lõigatakse tükk välja. Veel pole Eestis spetsialiste, kes teeksid armistamist ehk põletustehnikat. ega neid, kes moodustaksid naha alla reljeefseid kühme tekitades ornamente. Pole ka neid, kes keeleotsa kaheks lõhestavad.

    Julgen väita, et grafitit leidub peaaegu igas linnas, rohkem või vähem pimedates urgastes. Siinkohal ei mõtle ma suvaliselt kolme postina joonistatud nokusid või kritseldusi, vaid ikkagi tõelist kunsti, mida vaadates tekib küsimus: kuidas nad seda teevad? Kooli lähiümbrusest grafiteid otsides meenus mulle aeg-ajalt ajaloo tunnist miskipärast Berliini müür enne selle lammutamist, mis oli täis tohutult erinevaid joonistusi. Telliskiviseina armastavat kunsti küll leidub, kuid mitte palju. Samas jäävad alatiseks küsimused: millal need tehti ja kelle poolt...

    Salaja valmistatud šedöövrid

    Kristiina SCHELER Katre TEEARU

    Katre Veski liblikad on igavese elu märk.

    Tekst ja fotod: Katre TEEARU

    ↑ Need taiesed pärinevad Sambla ja Pargi tänava nurgal asuvalt elektriputkalt. Parempoolsema sõnum iseenesest pole ju paha: Maa on

    kõigest kivi ja Päike kõigest täht.

    ↑ Üks minu lemmikutest. Roheline muigav lõust on

    joonistatud koolimaja uue osa välisseinale, suunaga spordihoone poole.

    ← Taoline seinajoonistus on koolimajale päris lähedal, nimelt

    kaarhalli vasakpoolsel seinal. Selle juurde kuulub veel teinegi tähtedest

    koosnev grafiti.

    → „UPS” on jäädvustatud kaarhalli tagumisele

    küljele, mis aga ei kuulu paraku kaunimate hulka, sest tegu tundub olevat

    alles algaja grafitikunstnikuga.

    ↑ See grafiti asub koolist küll veidi kaugemal, nimelt postimaja külgseinal, kuid kuulub oma stiilipuhtuselt

    ja silmatorkavuselt äramärkimisele.

    ← Selline grafiti on joonistatud skatepargist üle

    lageda välja asuvale lagunenud telliskivihoonele. Küllaltki omapärane, kuigi

    aru küll ei saa, mida kujutatud on.

    → Samuti üpris omanäoline ning

    kunstipärane grafiti koolist natuke maad

    eemal. Linna sisse sõites jääb see vasakut kätt

    asuva valge telliskivihoone alumisse

    serva.

    Foto: erakogu