KÜLALEHT NR.32

November 2012

18. augusti keskpäeval hakkas rahvas

pisitasa Blesta kivi juurde kogunema. Kellel

oli kaasas oma kaup, kellel rahakott - algas

Sulle-mulle laat.

Esialgsed kartused, et äkki inimesi ei

tule või jääb kaupa väheks, hajusid peagi.

Esimese korra kohta oli kõike piisavalt.

Kohale tulid ka viimasel hetkel laadast

kuulnud ja isegi need, kellel polnud

vähimatki aimu, kuhu nad sattusid.

Müüdi erinevaid asju, mis

kodus seisma jäänud, aga ka

oma näputööd, mett ja aia-

saadusi. Kehvavõitu suve

tõttu osutusid aiasaadused eriti

minevaks kaubaks. Samas

selgus tõsiasi, et ostjatel

jagub rohkem raha kui aega.

Seega jäid korjamist vajavad

marjad põõsastele paremaid

aegu ootama.

Juba enne laata anti teada, et soovitakse osta mune.

Seetõttu oli munamüüjaid lausa kolm, kuid üle ei jäänud midagi.

Esimesed munad läksid kohe kasutusele Värava kohvikus, kus

pakuti pannkooke maasikamoosiga.

Superidee elluviijatel on järg-

miseks aastaks juba uued mõtted,

Värava talu poole kiikab aga veel

nüüdki mõni mööduja lootuses, et

ehk on kohvik avatud…

Kes laadast ilma jäid, võivad

sellest osa saada järgmise aasta

augustis. On põhjust talvel näpu-

tööd nokitseda, kevadel aias

kõpitseda ja suvel metsi mööda

kolada, et siis oma kaup järgmisel

Sulle-mulle laadal maha müüa või

hea-parema vastu vahetada.

Kahjuks lõpeb meie laadalugu

viimasel leheküljel.

Fotod Vilve Ennemuist ja Margus Eimre

Väikesed munamüüjad Laimjalast

Märten ja Magnus Toompuu

Vana Kadariku perenaine

Triin kaupa valimas

Tõnis Kirr (keskel) laadamõnusid

nautimas. Vasakul meemüüja Virve Sirp,

paremal Arnold Riis

EEHHAA VVAALLGGUUSS

Vanad inimesed on tõesti targad. Pisitasa püüan ka mina selles suunas tüürida, aga raske on. Ühtegi vanasõna ei saa uskuda ilma isikliku kogemuseta. “Ükski heategu ei jää karistuseta.” on minu poolt taaskord tõestatud.

Võtsin auto peale hääletaja, kes väljudes võttis kaasa meie rahakoti. Meie õnneks oli tegemist puudega noormehega, kes ei taibanud varjata oma reisi sihtpunkti. Meie õnneks hakkas politsei kohe asjaga aktiivselt tegelema ja üsna varsti saadi pikanäpumees Virtsust kätte. Mis on kõige uskumatum: rahakott koos dokumentide ja kogu sularahaga (!) oli alles! Seda juhtuvat politsei sõnul haruharva. Autost väljunud, oli hääletaja mingil imelikul põhjusel maha visanud ühe rahakotis olnud foto ja pooleks murdnud ID kaardi. Võib-olla selleks, et politsei saaks varguse kohta kinnitust? Nii igatahes juhtus.

Mina tegin sellest õppetunnist päris mitu järeldust:

Miski siin ilmas ei juhtu põhjuseta. Tänu sellele vahejuhtumile sai Sõmera hooldekodu tagasi oma “jalutama” läinud hoolealuse. Ja mina jätan ehk järgmine kord peale võtmata hääletaja, kes mulle noa kõrile suruks. Nii et kui te tee ääres vehklete lootuses auto peale saada, siis palun väga vabandust, aga mina sõidan mööda. Tuttava võiks ju võtta, aga ma ei tunne tavaliselt autoroolis olles inimesi ära ja kui tunnen, on juba lootusetult hilja pidurdada.

Turvalisuse poole pealt on ikka hea, et meri jääb meie ja suure maa vahele. On koht, kus kiire märkamise korral nii mõnigi sell rajalt maha võetakse.

Politseinikele oli see arvatavasti üks kergemaid juhtumeid, kuid sellegipoolest kuulub neile meie pere suurim tänu. Minu isiklik seisukoht on olnud juba ammu, et just väikeste pahandustega tuleb tegeleda, et hoida ära suuremad. Aastaid tagasi lubasin Külalehes, et kui keegi veelkord kirjakasti kallal oma suurt jõudu ja väikest mõistust demonstreerib, kutsun politsei. Mõjus. Rohkem pole keegi kirjakasti väänanud ja ei vääna tulevikus ka, sest kirjade puudumise tõttu viis Eesti Post kirjakasti lihtsalt minema.

Mida siis lõpetuseks öelda? Aitäh, Eesti Politsei! Nimeliselt ei oska kõiki tänada, sest tegutsemas olid

vähemalt kahe maakonna inimesed. Kuhu läks esimene kõne numbrile 110, pole õrna aimu.

Aitäh Mäe ja Lillemäe peredele! Nüüd on külaplatsi elektrikaabli raha koos ja kilp seinal. Kes tahab külaplatsil elektrit kasutada, peab pöörduma külavanema poole.

Väljaandja: MTÜ Saarekülade Selts Saaremetsa küla 4-8

KÜLALEHT Arveldusarve 102 200 695 120 11 SEB Laimjala vald Saaremaa

Trükiarv: 70 e-post: koplike@hot.ee

Toimetasid Eha Ennemuist ja Tiiu Riis http://kuutoukajad.blogspot.com

Suured ja väikesed Maa tuleb täita lastega

juubilarid ja täita lastelastega… (H. Runnel)

02. oktoober Anna Kristiina Küng 5

01. november Gunnar Reigo 55

03. november Siiri Oviir 65

22. november Vello Rand 65

25. november Andres Aruvee 40

29. detsember Sirje Kull 60

Marko Sammul 28. oktoober

ema: Margit Vana

isa: Margo Sammul

vanaema: Eve Vana

vanaisa: Uudo Vana

Kui kunagi oli küsimärgi all Tulitu paiknemine Saareküla või Rannaküla maadel, siis nüüdseks on

pererahvas Ingrid ja Arnold Rüütel kinnitanud oma kuulumist Saarekülla.

Eelmises Vallalehes oli juttu sellest, et Ingrid Rüütel kinkis Laimjala valla rahvale omakirjutatud

raamatu „Muutudes endaks jääda“. Kui keegi tunneb raamatu vastu huvi, võib pöörduda külavanema poole.

Samuti võib külavanemaga ühendust võtta, kui keegi mäletab vanaemade lauldud laulukesi. Ei ole nii, et

nagunii kõik teavad seda laulu. Ühel päeval istusid Värava köögilaua ümber kolm erinevatest kohtadest pärit

naist. Selgus, et üht ja sama laulukest teadsid kõik pisut erinevalt, mõnda teada-tuntud lugu ei olnud teised

kuulnudki. On tore, kui ka meie külades lauldud laulud jõuavad folklorist Ingrid Rüütlini ja sealtkaudu

ajalukku.

KÜLA KÕLA

Saareküla: vaikne, kena kohakene…

ideaalne peatuspaik kurjategijatele. Nii

tuleb järjekordselt tõdeda, kui oled

mõtetes rännanud tagasi 1990-datesse

aastatesse.

Rehepaksu ümber tiirles seadusega

pahuksis olemise hõng, kuid kas keegi meist oskas arvata,

et tema kodus, endises mõisa aidas peidab ennast veel mõni

mees? Keegi kindlasti teadis, vähemalt üks lastekodu

noormees. Nüüd on see lugu raamatusse kirjutatud ja

tahetakse isegi filmi sisse panna.

Kel asja vastu suurem huvi, lugegu Kunnar Läetsi

elulooraamatut „Maffia raha: Kunnari lugu”.

Nagu kombeks, saabus talv ootamatult,

sel aastal juba oktoobris. Juuresoleva foto tegi Tiiu oma koduõuel 27. oktoobril,

kui lumi oli juba kaks päeva maas olnud.

Tõnis Kirr 06.03.1959 – 14.09.2012

Veneaja lõpuaastatel hakkas endise Kadariku küla Uielu

õuele kerkima uus maja, ehitajaks Saare KEK-i noor töödejuhataja

Tõnis Kirr. Kuna ümbruses kasvas palju sireleid, sai kohanimeks

Sireli. See oli kõrvaline koht, kus Tõnis oma perega ja sageli ka üksi

toimetas. Päris valmis maja ei saanudki. Elu nõudis oma ja muud

tegemised tulid vahele.

Tõnis oli üks

viimastest Sulle-mulle laada külastajatest. Ta tuli kohale

Blesta kivi poolt kostnud lärmi peale, et uurida, mis tema

kodu kõrval toimub.

Tõnis kurtis, et teda ei peeta Saareküla inimeseks,

ta ei tea Saareküla tegemistest midagi ja isegi Külalehte

ei käi. Kuna puudus postkast, kuhu leht panna, leidsime

kompromissi: postkast on olemas internetis ja sinna

hakkab saabuma järgmisest numbrist alates Külaleht.

Keegi ei osanud sel imeilusal augustipäeval

arvata, et sellele aadressile ei saadeta ühtegi lehenumbrit.

Vähem kui kuu aega hiljem leiti Tõnis Saarekülast, oma

kodu lähedalt. Seekord jäi tee Blesta kivi suunas pooleli,

igaveseks.

25. oktoobril toimusid Laimjalas turvalisuse mõttetalgud, millest võtsid osa meie külade inimestest Anu Riis, Ilme Vana, Vilve Ennemuist ja Eha Ennemuist.

Saareküla kaupluse teadetetahvlil ja Saare mõisa bussipeatuses on üleval mõttetalgutelt saadud Saare maakonna infolehed vajalike telefoninumbritega. Olgu siinkohal ära toodud mõned sagedamini vajaminevad:

110 politsei hädaabi 1661 Eesti Posti kliendiinfo 112 hädaabi (tuletõrje, kiirabi) 16106 sotsiaalkindlustus/pensioniamet 1220 perearsti nõuandetelefon 14204 laevaliikluse info (erihind) 1343 Eesti Energia rikketelefon 453 6363 Saaremaa teabeliin (elektrikatkestused) 1545 Eesti Energia klienditelefon 452 0040 Kuressaare haigla infotelefon (elektrienergia müük)

Tõnis koos abikaasa Taimiga

Saarekülas

Kirjad Autor Aleksei Rand

1. novembril möödus 50 aastat Aleksei Ranna surmast. Tema panus kohaliku ajaloo jäädvustamisel on hindamatu ja Vanal jalakal jagub tema lugusid jutustada veel pikaks ajaks.

Pasunapoisid (Härg-Jüri orkester).

Kuigi meie alistumatute, vabadust üle kõige

armastavate esivanemate aktiivne vastupanu

orjastajatele oli muistsel murede ajal julmimate

karistusvõtetega võimatuks tehtud, kestis passiivne

varjatud vastupanu kõikjal kõige mitmesugusemal

kujul ometi lakkamatult.

Sellest on säilinud suur hulk vanasõnu ja

rahvapäraseid kõnekäände, nagu näiteks: „Tark, kes

saksa petab, rumal, kes talupoega tüssab.“ „Aega

härjal, aega orjal.“ „Mõisavargus pole patt.“ „Õnn

võtjal, vili viijal, köis kaebajale kaela.“ „Mõisa köis,

las lohiseb.“

Missuguse hammustava irooniaga alandatud ja

solvatud tööloomade tasemele alandatud teomehed

oma härraskonda siiski solvasid ja kohtlesid, sellest

seegi pisilugu pajatagu.

Saaremõisa õue oli mõisnike ajal kiviaiaga

eraldatud kaheks, saksa- ja teoõueks. Ühel – ja

nimelt päikese poolel asus härrastemaja korrastatud

teede, varjurikka pargi, lillede, lehtlate, tiikide ja

kõige muuga, mis härrasrahvale vajalik. Teisel,

põhjapoolsel, mäeveeru all, kasimata, porine,

sõtkutud teoõue tööloomade talliga ning ühekordse

madala majaga, mille lõunapoolses otsas aidamehe

eluruum ja teisel kaks teotuba, kus teolised

kogunesid hommikuti enne tööle minekut ja halva

ilma ajal söögitundideks. Suvel ilusa ilmaga viibisid

teolised söögiaegadel harilikult tööõuel seda

poolitava lõunapoolse aia ääres, kus pargis

kasvavad vahtrad jahedat varju andsid ja kus oli

säilinud veel sõtkumata muru.

Töö algas hommikul ühes päikese tõusuga ja

lõppes õhtul siis, kui päike loojus. Söögiajad olid

hommikul kell 8 üks tund ja lõuna kell 2, kaks

tundi, sest hobused ja härjad vajasid söömiseks ja

puhkamiseks rohkem aega. Nii jäi teolistelegi lõuna

ajal pikutamiseks tunnike vaba aega.

Oli siis teomeeste hulgas üks vembumees,

hüüdnimega Härg-Jüri, kellest rahvamälu pajatab

järgmise loo:

Teoõuel töötalli kõrval vedelesid vana

kõlbmatuks muutund puutelgedega härjavankri

rattad, umbes kahe jala pikkuste rummudega, mis

seesmiste raudpusside puudumisel olid seestpoolt

hõõrdumise tõttu otsadest lehtõhukeseks

pasunakujuliseks toruks kulunud. Rehvideta

rattapöiad ja kodarad olid pehkinud ja pudedad,

rummud aga hülgerasva ja tõrvaga määrimise tõttu

sarvkõvad ja tugevad.

Ettevõtlikud teopoisid otsustasid Härg-Jürna

algatusel omal viisil ära kasutada need

rattarummudest pasunad, sest et äsja naabri (Oti)

mõisas Peterburist saabunud sakste auks toimunud

pillerkaaritamine linnast kutsutud orkestrite saatel

just elavaks kõneaineks oli olnud.

Saaremõis oli sel ajal Audla mõisniku käes

rendil, kes siinset härrastemaja suvila ja jahilossina

kasutas, viibides siin ainult suveti, et omade ja

võõrastega (Luhina) rannas supelda, merel lõbusõitu

teha ja jahipidusid korraldada.

Siinse majapidamise juhatajaks oli hästi käreda

häälega särtsakas vanapreili, Audla mõisa omaniku

õde; aidamees ja kubjas aga olid siinsed endised

auväärsed ja ustavad

Sättis Jüri siis oma poistega mõne lõunatunni

jooksul teoõue mõisapoolsele vaheaiale

kirsipuhmastikku, mille ääres vahtrate varjus

teelised harilikult ilusate ilmadega lõunastasid ja

leiba luusse lastes pikutasid, parajale kõrgusele

kummuli haavapakust õõnestatud kuivanud

kaevuküna kõlakastiks ja künapõhjale rattarummust

neli pasunat, suunaga mõnekümne meetri kaugusel

asuvale härrastemajale ja pargis asuvale ruumikale

lehtlale, kus saksad harilikult lõunastasid või

niisama olesklesid.

Selguse mõttes vaadelgem veel, millest koosnes

teomehe lõuna.

Meenutagem rahvapärast ütlust: “Aganad on

leivajätku, vesi pikka piimajätku…“ Lisagem

nendele veel puukarbis kägardunud vintsunud

soolasilgud ning koorega keedetud külmad kartulid

ja ongi kõik. Veel tuleb teada, et veega pikendatud

piim oli lähkris loksunud närbunud leige hapupiima

vesi, millelt koor viimse raasuni kõrvaldatud.

Söögivaheajad olid väga pikad, eriti hommiku- ja

lõunasöögi vahe. Kui siis nälg oli kustutatud suure

koguse kõva leiva ja soolasilguga ning see

mahlastatud närbunud hapupiima veega, siis

mõistame, kui suure hingega asus töötama teomehe

seesmine köök, et muuta see lahja kraam

organismile vajalikuks ehitusmaterjaliks ja kui

suure hulga tühja tuult gaasidena organism enda

kaitseks pidi kõrvaldama.

Kui „pillid“ olid hakkamas, tuli varuda õige aeg

„mängu“ alustamiseks, sest ettekanne oli sedapuhku

määratud ainult valitud kuulajaskonnale –

pillerkaaritavale härrasrahvale.

Pargis, kollaste õitega akaatsiate ringis kaeti

neile pidulikku lõunalauda. Seal anti esimese roana

suur lõhekala, mille oli hommikul toonud mõisa

vabadikust kalur vana Sopi Mihkel, et paluda luba

kadakakändude kogumiseks mõisa karjamaalt. Seda

kala oli vanapreili suure hoolega läbi varrega

prillide uurinud, lastes köögitüdrukul kala lõigata

küll sabast, küll silmast, et kas on ikka tõesti see

õige roosa lihaga laksikala. Kui oleks olnud valge

lihaga, siis poleks vastu võetud ega kadakakände

lubatud.

Kui siis see suur sakstepere parajasti sellel roosa

lihaga laksikalal hea laskis maitseda ja veripunase

veiniga teda veel niisutas, siis andis Härg-Jüri

teopoistegal kirsipadrikus enda ja kooriliikmete

lõunasöögi kõrvalsaaduste arvel äsjamoodustatud

„pasunakoori“ esmaetenduse…

Kuigi mängus puudus valitud kuulajaskonna

peenele maitsele vastav litsikataoline kergus,

häälerühmade dünaamiline tasakaal, eksiti

rõhutamises ja eriti just pausides, siiski pääses

ettekanne üle ootuste heade tulemustega täiel

määral mõjule: oli kuulda ümberkukkuvate klaaside

kõlinat, fuihh-fuihh kilkeid, rutakate sammude

müdinat, mõisa paraadukse paukumist ja siis valitses

mõisaõuel enneolematu vaikus. Ainult hakkaja

harakas, kes ärkli taga mulluste takjate vahel

aidamehe kanapoegi oli piilunud, lendas ehmununa

töötalli räästale, ukerdas katusekülge pidi harjale,

küsis ärevalt uudistades kes-mis-kus? Ja selgust

saamata pidas paremaks ka vaikida ja oodata, mis

nüüd järgneb.

Üsna pea sibaski ülalt mõisast kõhetu ja nagu

pulkjalgne vanapreili läbi teoõue, kus tagasihoitud,

hääletu naeru krampides küljelt küljele viskuvad ja

silmi pühkivad teolised, samuti ka pasunapoisid ise,

vahtrate varjus pikutasid, ja jooksis alla ärklituppa

lõunauinakut pidavale aidamehele ja kupjale

juhtunud hirmsast häbistavast sündmusest

teatama…

Nagu aidamehe emanda jutust hiljem selgus, oli

vanapreili põselihaste tõmmeldes kogu kehast

võbisedes umbes järgmist pudistanud: „See… see…

see… teovald… tegema tena meie herrade ja

külaliste pidusöögi aeg nii hirmus ja häbistav maa

heel, see kole jorin. Ta kohe-kohe leheb ja keelab, et

nad mõisa õuel mitte ei likkab, et nad mitte ei

tõukab kui see hirmus maa heel neil tuleb!...“

Kolmekesi mindi siis teovallale kombeõpetust

jagama ja saadi Härg-Jürnalt väga mahedas toonis

teada, et vanade teotavade järgi olla salatsemine

„selles asjas“ kuritegu, mida seltsimehed omakohtu

korras kurjalt ja valusalt karistavad. „Puruke

naeruke – salasitt on riiuke…“

„Maahääle“ tegemise tõeline, kuid peidetud

tagamõte seisis aga selles, et teoliste taga töörindel

nuhkivaid sundijaid eemale „puhuda“, peamiselt just

härrasrahvast, sest kui neid lähedal polnud, siis oli

jälle aega niihästi härjal kui ka orjal.

Selle juhtumi ajal oli mõisnike kepiõigus juba

piiratud ja murdunud jalgadega peksupinkki talli

peale pimedamasse murdesse paremaid aegu ootama

peidetud, mistõttu selle sündmuse lõpptulemuseks

oli vaid see, et teoliste lõunatamise koht ümber

paigutati pargi lähistelt kaugemale ärbli otsa suurte

saarte alla.