Täna lehes

Nr 11 juuli 2011

Kiired ja päris vihased: ELIITRÜHM 2!THRILLER WEEK muudab suvitamise põnevaks / Submariin sõiduveesHappy-go-Lucky - puhas rõõm / Pühapäevased tippklassikud on Hitchcock, Renoir, Carné, Menzel ja Truffaut / ÖÖKINO kutsub: Enter the Dead Man!Marc Caro ehk kollaste prillidega must huumor / STALKER vallutab Tallinna Mutandi pidu mere ääres / Taavi Eelmaa soovitab: Pont-Neufi silla armastajad

Kaad

er R

oman

Pol

ansk

i film

ist “

Chin

atow

n”

PÕNEVIKU-SUVI Vol. IPeaosades Roman Polanski, David Lynch, Stanley Kubrick, Alfred Hitchcock jpt Erikülaline: José Padilha “Eliitrühm 2: Sisevaenlane”

SuVInE thrillerDuSJuDInALäVE PIIRIL

Film

imõt

iskl

us

Mu esimene kokkupuude thriller’iga (täp-semalt selle mõistega) oli nagu paljudel põlvkonnaõdedel ja -vendadel Michael Jacksoni lugu „Thriller“. Olin varateisme-line, tuli kaabeltelevisioon ja telekas muu-tus põhimõtteliselt ühekanaliliseks: koolist koju, MTV mängima, vanemate nõudmisel õhtul väike AK- paus (mille ajal tuli kiiresti ära õppida) ja siis taas kuni uneajani muu-sikavideote müstiline maailm. Ilmselt päris ainult sellest elu ei koosnenud, aga nii on meeles. Eriti thrilling oli pidev võimalus sattuda Jacksoni „Thrilleri“ videole. Aga see polnud heas mõttes thrilling – see oli tõsine hirm, sest tollal tundusid need haudadest väljaronivad zombid kõige jubedam asi, mis olla saab: see sundis enne magamajää-mist voodi alla ja riidekappi vaatama ning unenägudesse tekkisid ilusate riietega ameeriklaste selja taha õõvastavad elavad surnud (ometi – kui märgiline!). Sest fan-taasia ja vastuvõtlikkus olid veidi üleare-nenud.

nüüd olen palju vanem ja natuke targem, fantaasia alaarengut pole veel kahjuks või õnneks märgata, aga valitud thriller’eid vaatan väga hea meelega. On muidugi neid, mida ei julge eales vaadata, aga näi-teks vana hea Hitchcock ja psühholoogi-line thriller on alati teema, samuti kõiksu-gused (mõrva-)müsteeriumid. Hirmsatest veealustest koletistest ei ütle ka kunagi ära. Aga kui mängu tulevad üleloomulikud vaimumaailma nähtused, siis läheb juba kahtlaseks...

Pöörduksin korraks ajatu duaalse maail-mapildi huumoriklassika juurde ja pakuks juba lugematute distributsioonide kõrvale veel ühe võimaluse inimeste kaheksjaotu-seks: on inimesed, keda hirmutab reaalsus ja inimesed, keda hirmutab irreaalsus. Ma kuulun päris kindlasti viimaste hulka (mis ei tähenda, et ma tuima näoga hommi-kust õhtuni kaljuserval kõõluks – reaalse ohu taju töötab praktikas ikka mõlemal inimsordil normaalselt). näiteks Hitchcocki „Linnud“ pole minu jaoks üldsegi mitte õudne (kuigi režissöör pidas seda tõenäo-liselt enda kõige hirmutavamaks filmiks), samuti kõikvõimalikud krimimüsteeriumid ja psühholoogilised- või konspiratsioonithriller’id. need on põnevad ja thrill’ivad heas mõttes. Aga David Lynchi üksinda küll vaa-

data ei taha. See on ju veidi vastuoluline – kumb on tõenäolisem: kas akna taga hiiliv sarimõrvar või toapõrandal ringijooksvad pisi-inimesed? Siit tuleb välja, et tõenäo-sus ei maksa midagi, hirmutab hoopis see, mida usud. ning kui fantaasia pole vaene ja vaim on avatud, usud mida või keda iganes. Igasugune ratsionaalsus töötab nii kaua, kuni oled oma turvapiirkonnast väl-jas. Kodus, kus peaks olema kõige turvali-sem, on just irreaalse hirmu ohupiirkond. Kõik on võimalik. Kui vaatad filmi, pöör-dub kõik tagurpidi. Reaalne oht muutub irreaalseks ja irreaalne reaalseks. Vaadates mingit stalkerifilmi, ei tundu tõenäoline, et just samal ajal võiks keegi akna taga stal-kida, kuigi see ju ometi on reaalselt või-malik. Aga kõikvõimalikud üleloomulikud nähtused on sama kergesti kujuteldavad kui kõhuvalu. Ka seda lugu kirjutades pidin aeg-ajalt fantaasiat ärgitavate mõtete maandamiseks mingeid naistefoorumeid lugema – sest need on lihtsalt nii reaalsed (selle sõna kõige argisemas mõttes).

thriller’i žanrimääratlus on samuti paras kõhuvalu. Küll on üritatud žanripiire tõm-mata, leida see miski, mis filmist thriller’i teeb, teoretiseeritud thriller’i ja põneviku (suspense) erinevuse üle, aga vaadates kõikvõimalikke thriller’ite edetabeleid, leiab sealt õudukaid, krimkasid, seiklus-filme, fantaasiat, draamasid, isegi romanti-lisi komöödiaid. Andris Feldmanis kirjutab käesoleva La Strada 3. leheküljel samuti žanrimääratluse probleemist ja jõuab sel-leni, et ehk on thriller „tehnika, narratiivne võte, mida kasutatakse väga eripalgelistes filmides; peamiselt järelliitena kehtiv žanri-määratlus“. Mulle tundub, nii täpselt ongi: thriller on lisand. Siin on huvitav peatuda korraks thriller’i eestikeelsel vastel „triller“: muusikas tähistab sama sõna naaberhe-lide kiiret vaheldumist (ingl. k. trill). Trillerit kasutatakse tihti enne muutust või pöö-ret järgnevuses ja ta tekitab pinget ning ootust. Siin saab ilusti leida seose thriller’i elemendiga filmis. Kuid see thrilling ele-ment võib samuti olla äärmiselt eripalge-line. Inimestel on erinev judinalävi. Samuti on filmi vaatamise tingimustel erinev judi-napotentsiaal. Sellepärast vaatan liiga õud-said filme pigem kinos kui kodus üksinda teki all, kus ma kaotan inimeste kooseksis-tentsist tingitud ratsionaalse mõtlemise.

nii et see, kui kaks inimest ütlevad, et neile meeldivad thriller’id, ei pruugi sugugi tähendada, et neil on sarnane filmimaitse. Eks see mingil määral ilmselt kattub küll, aga kui üks peab parimaks thriller’iks Francis Ford Coppola „Ristiisa“ (mis on ka IMDb thriller’ite edetabeli number 1) ja teine Roman Polanski „Rosemary last“, siis nõuab ühiseks vaatamiseks filmi valimine ühelt või teiselt poolt siiski mõningaid kompromisse.

Olgu siis thriller’i kui (filmi)žanriga kuidas on, aga paistab olevat selge, et thrill’i vajab oma ellu igaüks. Mil moel keegi endale judinaid tekitab, on juba iseasi. Liiale nende judinatega siiski minna ei tasu – kuskil on piir, kus pole enam thrilling, vaid on juba paranoia. Kui oled märganud, et su sõber magab öösiti, kirves padja all, siis teda vist ei tasu Katusekino thriller Week’ile kaasa võtta.

Ennast ma paranoliseks ei pea, aga judi-nalävi pole ajaga siiski tõusnud. näiteks Lynchi „Mulholland Drive“ mulle väga meeldib, aga oma arvuti filmikaustas ma teda hoida ei söanda. Kuidagi liiga lähedal

tundub. Rääkimata sellest, et kui hakka-sin seda lugu kirjutama ja pähe tuli Jack-soni seos, siis mõtlesin, et vaatan „Thrilleri“ video youtube’ist üle, aga julgesin vaadata ainult algust (kuigi tegemist on ju komöö-diaga!). Olgu, oli öö ja pime ja üksi ja asjad – järgmisel päeval vaatasin ikkagi –, aga imestama paneb, kuidas see sisemine 13-aastane minust kunagi ei kao. Õõvameis-ter Hitchcock on ju samuti tunnistanud, et ta kardab neid asju, mida oma filmides näitab, ju sellepärast ongi ta filmid nii pee-nekoeliselt läbitunnetatud. Iga pilk, sõna ja samm on kaalutletud ning mängib judina-läve piiril.

thriller’id on ilmselt eneseabi mõttes ini-mesele üks kasulikem žanr (või siis, nagu eespool tsiteeritud – žanrimääratluse järel-liide), sest oma judinaläve piire tundma õppides saab enda ning oma painete ja komplekside kohta teada üpris palju. Võib tõesti soojalt soovitada väikest suvist „thril-ler therapy’t“ nii kinos Sõprus kui Katuseki-nos.

Kairi Prints

Käes on põneviku-suvi.Jaanipäev on küll möödas, ent Eestimaa suvi alles algab oma leitsakute ja äikesehoogu-dega. Maa peab alles soojaks minema, puud ära õitsema, viljad kasvama. Alles algamas on see üürike aeg, mil lõpuks ometi süüa kodumaiseid marju ja muud head-paremat. Tuletada meelde maitseid, mis eelmisest hooajast juba ununenud. Eks ole ju alati kuidagi kummaline näha esimest lund või maitsta suve esimest maasikat – ometi kor-dub see kõik igal aastal ja alati on tunne, nagu oleks esimene kord. Ja samas, magus äratundmisrõõm. nagu siis, kui vaadata

uuesti vana filmi või lugeda raamatut, mis kunagi ammu vaimustas – ja mis vaimustab tihti ka seda uuesti üle vaadates või luge-des, ainult et teistmoodi, mõnikord isegi rohkem.

Seda toredam on, et kohe-kohe toob Katu-sekino lagedale palju vanu thriller’eid, mil-lest paljud on muutunud klassikaks, ent nooremate filmisõprade jaoks võivad nad olla just see päris „esimene lumi.“ Ja teistele, paadunud filmigurmaanidele, äratundmis-rõõm samast lumest. niisamuti kinos Sõp-rus peagi linastuvad Marcel Carné ja Jean Renoiri unustamatud „Ülemise rõdu (või

Paradiisi) lapsed“ ja „Suur illusioon“, rääki-mata Truffaut’ ja Hitchcocki kultusteostest. Küllap tekitab ka tulevikuklassiku José Padilha uhiuus põnevik „Eliitrühm 2“ kel-leski kunagi sarnase tunde.

Legendaarne Jean Renoir ütleb ühes interv-juus (kollektsioon „Petite bibliothèque des Cahiers du cinéma“) üsna põhjapanevalt järgmist: „Tuhanded filmid, mis igal nädalal kinodes linastuvad, ei huvita mind sugugi. See, mis mind huvitab, on aeg-ajalt „Koda-nik Kane“, „Kullapalavik“ või „David ja Lisa“. Mis kindlasti ei tähenda, et uusi filme ei tohiks ega peaks vaatama – vastupidi! Liht-

salt igaühel meist on kusagil südamesopis varjul oma lemmikud, keda ikka ja jälle tol-must puhtaks pühkida ja vargsi imetleda. Kordamine ei ole mitte ainult tarkuse ema, vaid loob mõnusa turvatunde. Ja sellepä-rast meeldibki lastele igal õhtul sama mui-nasjuttu kuulata. Kuni ema ja isa tüdinenult ise magama jäävad. Jäägu siis meile meie kallid klassikud, aga jätkem ruumi ka neile, kellest kunagi veel klassikud saavad.

Põnevat filmisuve! Ja maasikaid.

Laura Talvet

Kaad

er fi

lmis

t “Th

rille

r”

Kahtlustan, et tegemist võib olla thriller’iga

Aastatel 1960-1962 jooksis nBC kanalil sari, mis kandis nime „Thriller”. Sarja produtsent Hubbel Robinson tahtis, et sari kehastaks thrillerižanri antoloogiat (oma ülesehituselt oli see sarnane sarjadele „Twilight Zone” ja „Alfred Hitchcock Presents”). Alustuseks tuli paika panna, mida thriller õigupoolest tähendab. Päädis see sellega, et üksmeelt ei leitudki: telekanal ootas eelkõige õudukaid – sarja osad juhatas sisse õõvameister Boris Karloff –, aga nendega läbisegi jõudsid ekraanile ka kõikvõimalikud krimi- ja põne-vuslood. nii ei teadnud vaataja uuel nädalal teleka ette istudes kunagi, mida oodata.

Osaliselt just definitsiooniprobleemide tõttu – mõnele vaatajale ei istunud üleloomu-likud õuduslood ja teist panid haigutama ekraanil askeldavad detektiivid – otsustatigi 62. aastal sarja mitte jätkata1. Kinnitamata kuulujutud räägivad, et sarja lõppemisel oli oma roll ka härrasmehel nimega Alfred Hitchcock, kes tahtis kõrvaldada sama stuu-dio all tegutseva konkurendi.

Jättes kuulujutud kõrvale iseloomustab sarja „Thriller” elulugu hästi thrillerižanri defineerimisprobleeme ning seda, et varem või hiljem (pigem varem) tuleb antud tee-mal rääkides jutuks Hitchcock. Mida siis õigupoolest ühelt thriller’ilt oodatakse? Ootamatuid süžeepöördeid? Pimedaid kori-dore ja kriiksuvaid põrandalaudu? ämbli-kuvõrguna hargnevaid konspiratsioone? Peenekoelisi psühholoogilisi mänge? Vägi-valda? ärevusttekitavaid reaalsusenihkeid? Järeleandmatuid tagaajamisi? Painavaid tulevikuvisioone ja tapahimulisi roboteid? Verdtarretavaid ehmatusi? Mälukaotusi? Psühhoose ja neuroose? Kuigi ükski neist väidetest ei ole vale, ei oma nad ka ainu-kordset suhet thrillerižanriga; üks neist võiks käia ulme-, teine õudus- ja kolmas draama-filmi kohta. Lisaks kõigele võib ka doku-mentaalfilm olla suurepärane thriller, nagu tõestas eelmise aasta üks intrigeerivamaid linateoseid, Facebooki-teemaline „Catfish”, mida reklaamitigi pigem thriller’i kui doku-mentaalfilmina.

Hitchcockil, nagu öeldud, on thriller’iga oma suhe. Tema põnevusfilmide struk-tuur, visuaalne keel ja motiivid on muutu-nud selle žanri aabitsatõdedeks. Tänapäe-vani kasutab enamik thriller’eid võtteid, mida kriitikud nimetavad hitchcockilikeks. Hitchcock ise rõhutas, et tema eelistab oma filmides peaaegu alati põnevust üllatusele. nende kahe sisulise erinevuse seletamiseks kasutas ta järgnevat aforismi: „Kaks inimest söövad hommikust ja laua all on pomm. Kui pomm plahvatab, siis on tegu üllatusega. Kui see ei plahvata, siis...” Põnevus on sei-sund, kus vaataja omab informatsiooni, mil-lest tegelased ei ole teadlikud. Pinge tekibki sellest, et vaataja ootab, mis juhtub siis, kui tõde paljastub või oht realiseerub. Ehk see ongi thriller? Tehnika, narratiivne võte, mida kasutatakse väga eripalgelistes filmides; peamiselt järelliitena kehtiv žanrimääratlus (krimithriller, õudusthriller, psühholoogiline thriller jne).

Katusekino Thriller Weeki raames linastuvad seitse filmi on tõendus sellest, kui eripalge-

line thriller võib olla. Ja ühtlasi on nad kinni-tuseks sellele, kui suurt mõju Hitchcock sel-lele žanrile on avaldanud (selliste järelduste tegemist ei tasu muidugi kunagi surmtõsi-selt võtta):

Badham. “Sõjamängud“(“WarGames”, 1983)

on 80ndate personaalarvutiajastu “Dr. Strangelove”, kus inimesed on asendatud arvutitega, huumor masinliku tõsimeelsu-sega ja inimkonna saatus teismelise poisi kätes. Huvitav kombinatsioon lastefilmist ja thriller’ist. Hitchcocki filmide peategelasteks olid samuti tihti nö tavalised inimesed, kes sattusid ootamatute ja dramaatiliste sünd-muste keskele.

Polanski. “Chinatown” (1974)

on thrillerielementidega eepiline neo-noir. Filmis teeb väikese rolli ka režissöör Polanski, Hitchcocki üks firmamärkidest on põgusad cameod oma teostes

“Chinatownist” loe pikemalt siitsamast Kino-lehest lk 5

Lynch. “Sinine samet“ (“Blue Velvet”, 1986)

on osavalt konstrueeritud krimithriller, mille oluline märksõna on vuajerism. Ühes stsee-nis hiilib filmi peategelane võõrasse korte-risse ja peidab ennast kappi. Korteri pere-naine tuleb koju, ta võtab riidest lahti. Mees kapis jälgib naist lummatult nagu kinokülas-taja helendavat ekraani. Hitchcock kasutas sarnast piilumisvõtet, paigutades vaataja vuajeristi positsioonile filmides “Rear Win-dow” ja “Psycho”.

Polanski. “Rosemary laps“ (“Rosemary’s Baby”, 1968)

on üleloomulike elementidega müsteerium ja õudusfilmi elementidega flirtiv psühho-loogiline thriller naisest, kellega hakkavad pärast uude korterisse kolimist ja rasestu-mist juhtuma kummalised asjad. Painavalt klaustrofoobilises filmis on ka konspiratsioonithriller’i elemente. Sarnaselt Hitchcocki filmile “Suspicion” hakkab armastav naine lõpuks kuritegudes kahtlustama oma abi-kaasat.

Cameron. “Terminaator“ (“The Terminator”, 1984)

on sama trööstitu ja külm ulmefilm nagu nimitegelase metalne skelett. Võitlus masin-likult järelandmatu kurjuse vastu. Žanrile omane jälitaja-jälitatava ülesehitus – mida kasutas ka Hitchcock mitmetes oma filmi-des – ning ebavõrdsete vastaste võitluse motiiv.

Kubrick. “Dr. Strangelove“ (“Dr. Strangelove or: How I Learned to Stop Worrying and Love the Bomb”, 1964)

on vaimukas satiir külma sõja aegse plah-

vatusohtliku maailmakorra teemal, milles leidub ka klassikalisi thrillerielemente: või-dujooks ajaga, et peatada tuumapommi plahvatamine. Ka Hitchcock kasutas tihti oma filmides huumorit, et rõhutada selle vastukaaluks olevat pinget.

Hitchcock. “Loodest põhja poole“(“north by northwest”, 1959)

on film, mille leiab enamike thrilleriedetabe-lite esikümnest. Film räägib juhtivast reklaa-mitöötajast, keda peetakse ekslikult spioo-niks. Algab intriigiderohke kassi-hiiremäng üle kogu Ameerika. nn “vale mehe” motiiv on Hitchcocki loomingus korduv.

***

Hitchcock on öelnud, et thriller on emotsio-naalne žanr. Vaataja tuleb panna tundma, temaga tuleb manipuleerida vahendeid valimata (või just väga hoolikalt vahen-deid valides). Teisisõnu tähendab see seda, et filmikeel peab olema jõuline ning kommunikatiivne. Filmi vahetu mõju on eelkõige meeleline, mitte intellektuaalne, ning thrillerižanr viib selle äärmuseni, kuna tunded, mida vaatajas tekitatakse, on häi-rivad ja kontsentreeritult tugevad (hirm, ärevus, teadmatus ja pinge). Intellektuaal-sus lisandub filmile hiljem läbi tõlke siis, kui see pannakse teoreetikute poolt ümber intellektuaalsesse süsteemi, või ka siis, kui vaataja nähtut hiljem oma arusaamadega kohandab. thriller paneb proovile režissööri võime luua efektseid ja mõjusaid misanst-seene, tema oskuse kasutada filmikeele või-malusi (montaaž, heli, operaatoritöö jne). Ja Hitchcock valdas seda kunsti suurepära-selt, mille tunnistuseks on „north by nort-hwesti” klassikaks saanud preeriastseen, kus üksinda keset tühermaad seisvat meest ründab lennuk. Stseen, mis oma ootamatu mõõtkavaga põletab end igaveseks vaataja võrkkestale (ja kinoajalukku).

Kokkuvõttes ei tähenda see muidugi efekti efekti pärast või pealiskaudset vormimängu, ent ehk see thriller’is (kui selline žanr ikkagi on olemas) peituv n-ö kinematograafili-sus ongi põhjus, miks nimetatud žanris on kätt proovinud väga paljud kinokunsti suurmeistrid, alustades Fritz Langist kuni Haneke, Polanski, Lynchi, Kubricku, Von Tri-eri, Scorsese, Antonioni, Coppola, Truffaut’, Chabroli, vendade Coenite ja väga paljude teisteni. Autori- ja žanrifilmi mehhaanilise vastandamise muudab see nimekiri igal juhul naeruväärseks.

Andris FeldmanisFilmiajakirjanik

thriller Week toimub Katusekinos 4.-10. juulini.

„Sama kindlalt, kui minu nimi on Boris Karloff, on tegemist thriller’iga” – Boris Karloffi legendaarne fraas sarjast „Thriller”

1 Charles Derry, „The Suspense Thriller: Films in the Shadow of Alfred Hitchcock”

Varasematest kinofilmidest meenub Rio de Janeiro kujutajana usinamatele filmisõp-radele ehk kõige eredamalt Fernando Meirelles’i (“ustav aednik”) kompromis-situ krimidraama “Jumala linn” („Cidade de Deus“/„City of God“, 2002), mis kandidee-ris ka neljale Oscarile (muuhulgas parima stsenaariumi ja režissööri kategoorias). Kui sellele modernsele meistriteosele lisada ka seiklusfilm “Agent 007: Kuurakett” („Moon-raker“, 1979) ja tunamullune Prantsuse spiooniparoodia “OSS 117: Kadunud Rios” („OSS 117: Rio ne Répond Plus“, 2009), siis ega muid märkimisväärseid ja kultuuripiire ületanud filme, mille tegevus toimuks Rios, tegelikult meenugi, ehkki Rio oma vaata-misväärsustega peaks olema filmile vägagi atraktiivne linn.

Hollywood murrab Riosse

Seda intrigeerivam on, et tänavu kevadel konkureerisid filmihuviliste ostujõu nimel kinodes enam-vähem samal ajal suisa kaks Hollywoodi unistustevabriku hiigeltaiest: erksates toonides, toretseva muusikaga ja teemapüstituseltki modernsele arvutiani-matsioonile ootuspäraselt joviaalne “Rio” (R: Carlos Saldanha, 2011), mis oma lihtsa-koelisuses ning keskpärasuses suutis ilmselt kõige enam muljet avaldada eelkooliealis-tele ja ehk ka mürsikutele. Rio teist palet näi-tas aga “Kiirete ja vihaste” kummivilistamise-sarja viies osa, mille tegijad ilmselt siiani ei suuda päris hästi uskuda, et rahvusvahelises meedias on saanud see põnevusfilm erine-valt nelja varasema ja pigem kasina potent-siastmega jao järel positiivse vastukaja osaliseks. Ja tuleb tõepoolest tunnistada seda, mis näis alles mõne kuu eest võimatu: “Kiired ja vihased 5” („Fast Five“, 2011) on laitmatu ja ladus meelelahutuskino, milles mõttetööd ei eeldata, ent mis sellesuviseks lõõgastumiseks sobib miskipärast paremini kui Jack Sparrow, Thor, X-mehed ja muud fantastilis-ulmelised kinematograafilised nähtused.

Kiired ja päris vihasedMuuhulgas ka värvikirevate sambakarnevalide poolest turistimekaks saanud Rio de Janeiro on fil-mitegijate seas moodi läinud. Erinevalt Hollywoo-di heatujufilmidest peegeldab uus krimifilm “Eliit-rühm 2: Sisevaenlane” aga maailma ühe suurima linna pahupoolt.

Piraatlus ei kahandanud edu

nende Hollywoodi klantskassatükkide kõr-val mõjuvad hoopis ehedamana ning Rio de Janeiro turismiedendajate meelt mor-jendavatena Brasiilias valminud “Eliitrühma” kriminaalfilmid, mis vaatlevad kuritegevust sealsetes slummides, sellevastast võitlust, aga ka korruptsiooni – kus tegelased pole mustvalged ning kus head alati ei võida, vaid pigem kipuvad jääma kaotajateks.

Esimene, 2007. aasta sügisel valminud “Elii-trühm” („Tropa de Elite“, R: José Padilha, 2007) oli Brasiilia kinodes megahitt ning seda hoolimata täbarast tõsiasjast, et üsnagi pretsedenditul kombel lekkis raju märuli tööversioon juba mitu kuud enne kinostarti mustale turule. Hinnanguliselt ostis Brasiilias piraat-DVD või sikutas piraatfilmi internetist ainuüksi 2007. aastal ligi 12 miljonit inimest – märksa rohkem, kui oli seda kinos vaada-nuid.

“Eliitrühma” sündmustik toimub 1997. aas-tal ja jälgib politsei eriüksuse kapteni nasci-mento (Wagner Moura) püüdlusi tagada kord favela’des, kus argikreedoks on vaesus, korruptsioon ja kriminaalsus. Parema mee-lega tõmbaks põhimõttekindel politseipea-lik aga tulejoonelt eemale, et olla koos oma raseda naisega, aga sedasi ei saa, sest kurite-gevus eesotsas hambuni relvastatud narko-jõukudega ei maga, samuti ei ole pääsu ka äraostetavatest politseinikest.

Ühendab märuli ja sõnumi

“Eliitrühma” suurimaks tugevuseks on vee-nev tasakaal madinarohke märulikino ja provokatiivse mõtteärgitaja vahel. Heade ja pahade vahel on korralikult tulevärki, ent samas ei unusta režissöör ja kaasstsenarist José Padilha möllu sisse ka piisavalt palju sisu peita. Slummide karm argipäev kor-ruptsiooni ja tapmisega on talle muidugi tuttav ning ilmselt ka hingelähedane teema: Padilha debüütfilm oli mäletatavasti geniaa-

lne dokfilm “Buss 174” („Ônibus 174“, 2002), mis vaatles favela’s toimunud pantvangid-raamat ja asetas üksiku juhtumi laiemasse sotsiaalsesse raamistikku.

Säärast kommentaari annab otsida ka “Elii-trühmast”, mida Padilha algselt dokumen-taalina kavandaski. Vaatad pealt: korralik politseimärul nagu sellised ikka, lihtsalt tegelased ei räägi mitte inglise, vaid portu-gali keeles. Vaatad seest: teravalt julge kom-mentaar selle üle, mida politsei eriüksused tohivad endale pättide ja kaabakate taba-miseks lubada (Brasiilias olla tekkinud isegi ärev diskussioon, kas tõesti on sünnis kino-linal säärast politseivägivalda näidata ning karmisõnalisemad süüdistasid filmitegijaid lausa fašismi ning vägivalla soosimises).

Ehkki see märuli ja sõnumi segu linaloona töötab, oli siiski paljudel üllatus suur, kui “Eliitrühm” võitis 2008. aasta Berliini võist-lusprogrammi peapreemia, Kuldkaru, kui konkureerisid ka teiste seas Mike Leigh’ “Happy-Go-Lucky”, Paul Thomas Andersoni “Veri hakkab voolama” ja Fernando Eimbcke “Lake Tahoe”. Tagantjärele muidugi žürii otsus ülemäära üllatavana ei tundu: Berli-nale valikuid peetakse filmiringkondades ikka poliitiliseks ning “Eliitrühm” tugevat poliitilist sõnumit vaieldamatult endas kan-nab.

Jätkulugu muudab kurssi

“Eliitrühma” värske järje “Eliitrühm 2: Sise-vaenlane” („Tropa de Elite 2 – O Inimigo Agora é Outro“, 2010) tegevus toimub enam kui kümme aastat eelkäijast hiljem. Slum-mis puhta töö teinud kapten nascimento surub – sama vägivaldsete meetoditega – maha vanglamässu. Ta kaotab seetõttu senise töö, ent ta suunatakse tööle konto-risse, kus ta avastab uue mooduse, kuidas oma vanade vaenlaste vastu võidelda. Kuid nascimento vaenlased ei pruugi olla sugugi need, kelleks ta neid peab... Sarnaselt eel-käijale on “Eliitrühm 2” tempokas märul, mis ei häbene puudutada vastuolulisi teemasid: sedapuhku on filmitegijate fookuses polii-tikute korrumpeerumine ja võimu kuritar-vitamine. Ja lõpuks pessimistlik tõdemus: võitle kaua võitled, mitmepealise koletise iga maharaiutud pea asemele kasvab kiirelt uus pea või isegi mitu. Süsteem kui selline taastab ennast ise ja jääb püsima. Ja see süsteem pole mitte pelgalt organiseeritud kuritegevus, vaid ka kohalik võim, politsei ning teisedki, kes sellesse võimuahelasse satuvad.

Vahend piraatluse vastu

Padilha kasutab trööstitu sõnumi edastami-seks taas suure-eelarvelisele kassatükile oma-seid vahendeid: montaaž annab kiirusega tuld takka, muusikavalik kiirendab toimuvat ja pilt läigib, nagu oleks tegemist klantspabe-riga, unustamata sealjuures hoida realistlikku ning kohati lausa reportaažliku või dokumen-taalsena mõjuvat stiili. Tulemus räägib enese eest: paugutav poliit-thriller “Eliitrühm 2” on edukaim film Brasiilias läbi aegade, mis tegi tuule alla eelnevale rekordihoidjale, James Cameroni suurejoonelisele muinasjutufantaa-siale “Avatar”. Eelmisel aastal osteti Brasiilias kahe linastuskuu jooksul sellele 11 miljonit piletit, mis märgib samuti uut rekordit.

Ja muide, piraatluski polnud seekord murealli-kaks: et vältida esimese osa leket, hoidis kogu montaažil ja filmilindi transpordil silma peal turvameeskond ning vaid neljal inimesel oli ligipääs montaažiruumile, kus puudus igasu-gune võrguühendus muu maailmaga.

Riosse armastust otsima

Filmitegijate Rio-lembus paistab jätkuvat – küll madalamas kontsentratsioonis ja märksa roosamates toonides – edaspidigi. Pärast aastatetaguseid armastuselatakaid “Paris, Je t’aime” (2006) ja “new York, I Love You” (2009) jätkub Prantsuse filmiprodutsendi Emmanuel Benhiby armastuse linnade filmisari just Rio de Janeiroga. uueski filmis jääb kontseptsioon samaks: just praegu üles võetav “Rio, I Love You” koosneb kümnest lühifilmist, millest a) igaühe on teinud mõni tunnustatud režissöör, b) iga filmi tegevus toimub tänapäeva Rio de Janeiros ja c) iga film räägib mõistagi armastu-sest. Projekt on tööjärgus olnud juba mõnda aega ja millal seda suurel linal näeb, ehk ei oskagi veel keegi oletada. Igal juhul on kindlalt paigas, et ühe lühifilmi meisterdab ka “Jumala linna” teinud Fernando Meirelles ning samuti on oma panust oodata “Eliitrühma” mõlemad filmid lavastanud José Padilhalt. Põnevusest pakatava “Eliitrühmaga” ka Hollywoodi suur-stuudiotele silma jäänud Padilha annab aga armastusfilmi kõrval järgmiseks oma käpa üle kommertsile: tema ohjata on 2013. aastal kinodesse murdev legendaarse retroulmeka “RoboCop” uusversioon.

Jaanus Noormetsfilmivaatleja

Film “eliitrühm” linastub varsti kinos Sõprus, film “eliitrühm 2: Sisevaenlane”

kinodes Sõprus, Coca-Cola Plaza ja ühe-kordse seansina Katusekinos!

rohkem infot: www.kinosoprus.ee

Kaad

er Jo

sé P

adilh

a fil

mis

t “El

iitrü

hm”

Kaad

er Jo

sé P

adilh

a fil

mis

t “El

iitrü

hm 2

: Sis

evae

nlan

e”

Film võtab enesekindlalt aega ja rullib end lahti unustamatu trompeti ja sensuaalsete viiulite saatel, avakaadriks detektiivi tehtud salafotod mehest ja naisest põõsastes. Võite ise arvata, mida nad seal teevad. Fotosid vaatav petetud abielumees huilgab piina-tult ja valab pisaraid. Kaastundlik detektiiv valab talle klaasikese kangemat, patsutab õlale ja ütleb, et arve maksmisega pole kii-ret. nii saame tuttavaks J. J. Gittesiga (Jack nicholson) – endise politseiniku ja praeguse erauurijaga, kes tegeleb küll räpaste afääri-dega, kuid kelle süda on õiges kohas.

Gittes seisab peagi silmitsi Ewelyn Mulwray nimelise daamiga, kes kahtlustab, et tema abikaasa, Los Angelese tähtis veevärgiaren-daja, lööb üle aisa. Gittes pildistab kahtlus-alust meest tõepoolest koos noore kauni tütarlapsega, kuid siis selgub, et detektiivi palkajaks oli pettur. Tõeline Ewelyn Mulwray (Faye Dunaway) ähvardab Gittesi kohtuga. Peatselt härra Mulwray tapetakse ja Gittes peab välja uurima, kes tal naha üle kõrvade tõmbas ning miks ärihai maha löödi. Keeru-kas võrgustikus paljastuvad veevärgiga seo-tud petuskeemid ja tõusevad pinnale isikli-

kud valgustkartvad afäärid. Loos on kasuta-tud Californias tõepoolest eelmise sajandi alguses aset leidnud veealaste manipulat-sioonide motiive. Kuidas saab vesi üldse kellelegi kuuluda? Miks on nii, et ahnus lömastab alati ühiskondlikult kasulikud eesmärgid? Filosoofiliselt on loo keskmes muidugi ka millegi pealtnägemine/vaata-mine ja nähtu interpreteerimisega seotud moraalsed küsimused. Inimestevahelised suhted on keerulised ja teiste taga luura-mine alatu. Iga põõsas emblemine pole abi-elurikkumine ja oma nina teiste asjadesse toppimisel võivad olla karmid tagajärjed. (Polanski on nina valesse kohta toppimise teema lahendanud sedavõrd geniaalselt, et tõmbab ise filmi ühes meeldejäävamas stseenis nicholsonil nina noaga lõhki, mille tagajärjel veedab peategelane suurema osa ekraaniajast nii, et keset tema nägu laiutab koomiline suur valge plaaster.)

Miks on „Chinatown” parem kui tuhanded teised thriller’id? Põhjus on lihtne – see film on täiuslik. Vähemasti selle tekstijupi autori jaoks. Roman Polanski hoiab meis-terlikult pinget. Tema otsus mitte kasutada

voiceover’it, nagu algses stsenaariumis ette nähtud, töötab suurepäraselt – vaataja lii-gub mõrvaloo lahendusele lähemale Git-tesiga samas tempos, avastades, pettudes ja jahmudes koos temaga. Samuti osutus õigeks Polanski otsus filmi lõpplahendus vii-masel hetkel enne võtte toimumist ümber kirjutada. (Tema otsuse – lisada esialgsele stsenaariumile häirivust ja lausa kurjust – taustaks on mõistagi vaid mõned aastad enne „Chinatowni” filmimist toimunud tra-göödia. Täpsemalt on „Chinatown” Polanski esimene – ja viimane – Ameerikas valminud film pärast Mansoni jõugu jälke mõrvu.) Siin on absoluutses tippvormis Jack nic-holson – vaimukas, vaoshoitud ja valedest tüdinenud. Jäine ja vastupandamatu Faye Dunaway oma lõputute jalgade ja ahvatleva leselooriga. Õõvastav ja peen John Huston proua Mulwray papa noah Crossina. (Siin-kohal tasuks vist mainida, et tegu on sama John Hustoniga, kes lavastas aastal 1941 ühe film noir’ nurgakividest – „Malta pist-

riku”.) Lisaks Robert Towne’i stsenaarium, mis 1974. aastal ka Oscari võitis ja mida tuuakse sageli välja kui üht kõigi aegade parimat ori-ginaalkäsikirja. Karakterid on välja arenda-tud huvitavalt – ei ole Giddes tavaline film noir’ meeleheitel antikangelane ega proua Mulwray stereotüüpne reetlik femme fatale. neis on inimlikkust ja kaastunnet, madalust ja sirgeselgsust, seksapiili ja muidugi stiili.

„This business requires a certain amount of finesse,” ütleb Giddes detektiiviametit kir-jeldades. Sama kehtib ka filmirežissööride kohta ja Polanski näitab „Chinatowniga” kätte taseme, milleni on läbi aegade ulatu-nud vähesed.

Maria Ulfsak-Šeripovafilmiajakirjanik

Film linastub Katusekinos 5. juulil.

Vesi hakkab voolamaRoman Polanski „Chinatown” on mitmekihiline film. Seda nüüd üle vaadates segunevad praegune hetk, aasta 1974 ja 1930-ndad, psühholoogiline draama ja põnevik, kummardus film noir’le ja film noir ise.

Kaad

er R

oman

Pol

ansk

i film

ist “

Chin

atow

n”

Ammu enne seda, kui temast sai tänu tormi-lisele suhtele Madonnaga kollase ajakirjan-duse püsikülaline, suutis inglise režissöör Guy Ritchie teha kaks filmi, mis ei läinud ajalukku mitte üksnes kummardusena briti klassikaliste gangsterifilmide suunas, vaid kehtestasid inglise kinos järgnevateks aas-tateks täiesti uued mängureeglid.

90ndate aastate keskpaik tõi kaasa „Cool Britannia” ja briti kultuuri globaalse popu-lariseerumise. niinimetatud britpopi-artis-tid, nagu Pulp, Blur ja Oasis, võitsid fänne juurde kogu maailmas ning sellised filmid, nagu „Trainspotting”, näitasid, et briti kino suudab minna kaugemale kui seda 80nda-tel iseloomustanud tüütud sotsiaal- ja kos-tüümidraamad. Aastaks 1998, kui tuli välja „Hunnik pappi ja suitsev kaheraudne”, oli „Cool Britannia” täht juba kustumas. Liiku-misest oli saanud tänu liigsele populaarsu-sele ja inglastele omasele künismile kiiresti iseenese paroodia. nii mitmeski mõttes oli Ritchie filmidebüüt viimaseks värske õhu sõõmuks, enne kui kõik põhja läks.

Filmis „Hunnik pappi ja suitsev kahe-raudne” satuvad parimad sõbrad Bacon, Soap, Tom ja Eddy koos kohaliku allmaa-

„All right, son: roll them guns up, count the money, and put your seat belt on”*

ilma liidri Harry „Kirves” Lonsdale’iga pok-kerimängu. Mitte eriti suureks üllatuseks on mäng pettusega juba ette määratud ja neli sõpra leiavad end poolemiljonilise võlaga tänavalt. Kaasas lubadus, et kui maksmine hilja peale jääb, eemaldatakse neil iga päeva eest üks sõrm. Ei jäägi muud üle, kui hakata keeruliste ja absoluutselt ille-gaalsete vahenditega võlga tagasi tegema, enne kui sõrmuste kandmise kohad kehal otsa saavad. Mängu sekkuvad võlgade sis-senõudjad, antiiksed püstolid ja plaanide virvarris tunduvad meie kangelaste šansid üsna nigelad. Kas nad saavad sündmuste tulevärgist tulema koos raha, elu ja kõigi sõrmedega?

Filmis astusid teineteise kõrval üles nii värsked uustulnukad (näiteks hilisem staar Jason Statham, kellele siinne film on debüü-diks) kui vanakooli veteranid, keda inglise vaatajad hästi teadsid, eriti just eelmiste lainete gangsterifilmidest. Filmi jutustaja Alan Ford astus omal ajal üles klassikalises krimiloos „Pikk Suur Reede” ning Sting (kelle naine Trudie Styler on muuseas filmi pro-dutsent) Eddy isa rollis vihjab tema tege-laskujule legendaarses „Quadrophenias” – 70ndate filmis, mille aluseks on The Who

poolt loodud samanimeline rokkooper. Just see sügava nostalgia ja noorusliku tuulis-päisuse segu annab filmile erilise energia ning on kindlasti üheks filmi populaarsuse põhjuseks.

Kindlasti võib filmi pidada derivatiivseks, kuna kohati on selgelt tegemist briti krimi-filmide best of’iga, üheks suureks eeskujuks kas või „The Italian Job” (Briti 60ndate ori-ginaal, mitte see tapvalt puine Hollywoodi remake). Väljatulemise hetkel oli filmi MTV-lik stilistika – stoppkaadrid, zoom’i kasuta-mine ja teised filmitehnilised vigurid, mis muutusid selle põlvkonna, kas või näiteks Danny Boyle’i, töödes omaette käekirjaks – selgeks auavalduseks briti kino kuldajale. Filmi läbini inglaslik maailm oli teretulnud vahelduseks Michael Manni „Heatile” ja teis-tele krimidraamadele, mida lombi tagant massiliselt sisse tuli. Ameerika filmid olid voolujoonelised, grandioossed ja tõsised. Britid aga seevastu mängulised, energiast pakatavad ja naljakad. (Ja see on filmi üheks suureks eeliseks. „Hunnik pappi ja suitsev kaheraudne” („Lock, Stock and Two Smo-king Barrels”, 1998) on enamiku ajast ikka väga naljakas.)

Ülemaailmne edu, mis tõi sisse 25 miljonit eurot filmi 1,5 miljoni euro suuruse eelarve juures, oli briti filmitööstusele ühtviisi nii õnnistuseks kui needuseks. Peas kõlamas loosung „mine kaasa sellega, mis on popp”, tegid briti režissöörid järgneva aastakümne jooksul lugematu arvu gangsterifilme, loo-tuses Ritchie edu korrata. Välja arvatud mõned erandid, nagu alahinnatud „Gangs-ter number One” ja Jonathan Glazeri „Sexy Beast”, oli tulemuseks terve kohutavate fil-mide plejaad, iga järgnev halvem kui eel-mine.

Guy Ritchie aga suutis oma edu väärili-selt jätkata „Hunniku papi...” mõttelise jär-jega, mille nimeks sai „Teemandirööv” („Snatch”, 2000). Filmis võime näha uusi superstaare nagu, Benicio del Toro, Den-nis Farina ja Brad Pitt (kes oma pudikeelse ja poksilembese iiri mustlase rolliga pole mitte ainult täiesti vaimustav, vaid suudab ühtlasi ka oma tavalise tegelaskuju edukalt dekonstrueerida), samuti vanu sõpru Jason

Stathamit ja Vinnie Jonesi. Jonesil õnnes-tus tänu Ritchie debüüdile end järgnevatel aastatel jalgpallurist edukalt Hollywoodi karmiks kutiks triblada. „Teemandiröövis” näeme veel rohkem sedasama värki, mida eelmiseski filmis. Jason Statham mängib väiksekaliibrilist poksipromootorit nimega Türklane, kes satub hinnalise teemandi otsinguil kampa kohaliku pätiga. Tegemist on järjekordse energilise teosega, mida ise-loomustavad taas lugematud süžeeliinid, palju tegelasi ja kiire montaaž. Filmi järe-leandmatu tempo, hea huumor ja pimeda juhuse pidev sekkumine sündmustesse tõid järjekordselt kaasa suure edu. Teenitult. Ritc-hie oli suutnud tõestada, et briti režissöörid ja briti kino ei suuda mitte üksnes mängida samas liigas kui Ameerika, vaid ühtlasi ka lüüa üle mõned nende suuremad staarid.

Aga nagu „Cool Britanniast” nii sai ka Guy Ritchiest omaenese edukuse ohver. Edevu-sest kantud projektid, nagu „Swept Away” või „Revolver” (järjekordne katse krimifilmi teha), lõppesid läbikukkumisega. Vaid nüüd, oma viimase ülimalt meelelahutus-liku „Sherlock Holmesi” ekraniseeringuga on Ritchie suutnud taas kinohuviliste meeli köita. Võib-olla on liigsel Madonna kuula-misel filmi lavastamisele teatud negatiivne mõju....

„Hunnik pappi ja suitsev kaheraudne” ja „Teemandirööv” pole mitte üksnes ener-gilise ja vaimuka kino head näited, vaid iseloomustavad üleminekuperioodi briti kinos, mis püüdis endale uues sajandis oma nišši leida. Ajal, mil briti kino on pidevas muutumises, toimivad Ritchie filmid tões-tusena tema võimalikust loomingulisusest ja huumorist. Pealegi on hea vahel meelde tuletada, et isegi kui meid röövitakse, oleks pisut meeldivam, kui kriminaalid naerataks.

Laurence Boycelaurence Boyce on inglise filmikriitik ja

kuraator, kes elab hetkel tallinnas.

Film “teemandirööv” linastub Katusekinos 15. juulil.

*„Okei, mehed. Püssid üles, lugege raha üle ja turvavööd peale.”

Brad

Pitt

film

is “T

eem

andi

rööv

”

Kõikvõimalike foobiahoogude all kannata-vatest meestest ja/või naistest on aegade jooksul üksjagu filme tehtud. Sarnane temaatika on huvitanud ka inglise-amee-rika kineasti Alfred Hitchcocki (1899–1980). Pierre Boileau‘ ja Thomas narcejaci romaani järgi vändatud põnevusdraama „Vertigo” (1958) on maestro enim kõne-ainet põhjustanud meistriteos. Tegemist on freudistliku mõrvamüsteeriumiga, kus vihjatakse pidevalt millelegi, tekitatakse vaatajas halba eelaimust, pannakse võn-kuma mingid alateadlikud hirmud ning hoitakse teda sellega pinevil. Palju mitme-sugust sümboolikat sisaldava painajaliku põneviku keskmes on peen bluffimine ja süütunne.

James Stewart, Hitchcocki alter ego, kehas-tab endist San Francisco politseinikku John „Scottie” Fergusoni, keda vaevab agorafoo-bia ehk lagendikupelgus („vertigo“ tähen-dab tõlkes peapööritust). Seetõttu tuli kõr-gusekartlikul mehel omal ajal leivatööst loobuda. Laevandusmagnaadist sõbra palvel nõustub Scottie mängima detek-tiivi ja jälgima rahatuusa blondi prouat Madeleine’i (Kim novak kaksikrollis), kelle elu olevat hädaohus ning keda vaevavat tihtilugu enesetapumõtted. Alles märksa hiljem kuuleb Scottie legendi Carlotta Valdesest, Madeleine’i vaaremast, kes oli 26aastaselt vabasurma läinud. Vaid ühel korral suudab ta takistada naist suremast. Kui siis „Madeleine” kiriku kellatornist alla kukub, on Scottie väga hämmastunud, kohates pool aastat hiljem tumedajuukse-list Judy Bartonit, kes on hukkunuga ülla-tavalt sarnane.

*fotol: VertiGO: Ferguson (James Stewart) kogeb mõistatuslikku Madeleine’i jälitades nii mõndagi.

Jean Renoir (1894–1979) kuulub nende väheste režissööride hulka, kellel on õnnes-tunud kirjanduse ümberpanek filmireaal-susse. Tema filmides pole kiiret montaaži, vaatemängulisi perspektiive, pimestavaid efekte. Keskpunktis on avastamine ja jäl-gimine. Rahulikud kaamerasõidud loovad sõlmitusi ja suhteid, mis otsekui valguvad stseenis öeldu sisse. Sealjuures pole otsus-tav dialoogi sõna-sõnaline järgimine, vaid julgus lasta end alusmaterjali vaimus edasi kanda ning suhtuda raamatusse kui impro-visatsiooni lähtepunkti.

Renoiri filmid pole kunagi olnud ajakoha-sed, kineastid ja kolleegid imetlesid neid, kuid harva oli neil kommertsedu. „Ainus, mida võin tuua sellesse ebajärjekindlalt vastutustundetusse ja julma maailma, on minu armastus.” See lause iseloomustab kogu tema filmiloomingut. Iseäranis hästi sobib see ütlus kokku Renoiri ilmselt tun-tuima tööga „Suur illusioon” (“La grande illusion“, 1937). See antimilitaristlik draama saksa ohvitserist, prantslastest sõjavangi-

Pühapäeva kinoklassikatJuulikuised tipprežissöörid on Hitchcock, Renoir, Carné, Menzel ja Truffaut

Filmid linastuvad kinos Sõpruspühapäeviti kl 19.00:

dest ja rüütellikust käitumisest ebarüütel-likul ajal on üks neid ekraaniteoseid, mis jääb meelde pigem näitlejate pärast. Ehk tsiteerides meisterlavastajat ennast: „Pole olemas liialdatud mängu. näitleja kas män-gib õigesti või valesti.“

Klassikafilmi süžee ise pole kuigi komplit-seeritud. Kahe prantsuse lenduri, aristok-raatliku kapten de Boeldieu‘ (Pierre Fres-nay) ja tööliskeskkonnast pärit leitnant Maréchali (Jean Gabin) lennumasin tulista-takse Esimese maailmasõja algul alla. Sõja-vangilaagris tutvuvad mehed jõuka prant-suse juudi Rosenthaliga (Marcel Dalio) ning peagi satub kolmik kindlusvanglasse, mille komandandiks on arrogantne preis-lane von Rauffenstein (Erich von Stroheim). Kaks aristokraati respekteerivad teineteist, kuigi mehed on sõjapäevil põhimõtteliselt vaenlased. Maréchal ja Rosenthal pääse-vad põgenema de Boeldieu’ eneseohver-damise hinnaga.

*fotol: SUUr illUSiOON: Armunud leitnant Maréchal (Jean Gabin) ja elsa (Dita Parlo).

Marcel Carné (1909–96) on üks Prantsuse filmikunsti nn poeetilise realismi peaesin-dajaid. Tuntuks sai ta oma pessimistlike draamadega „udune kaldatänav“ (1938) ja „Algab päev“ (1939), mõlemas Jean Gabin peaosas ja stsenaristiks poeet Jacques Pré-vert. Tunnustust leidis ka Carné romanti-line melodraama „Hôtel du nord“ (1938) ja mõistulugu härrasrahvast „Öised külalised“ (1942). Teeneka režissööri peateoseks on allegoorilis-poeetiline melodraama „Üle-mise rõdu lapsed“ (“Les enfants du para-dis“, vahel kasutatud ka pealkirja „Paradiisi lapsed“, 1943–45; kuldmedal Venezias), mille omamaised filmikriitikud valisid sajandi parimaks Prantsuse filmiks.

„Ülemise rõdu lapsed“ valmis vaatamata Saksa võõrvõimude vastutegevusele ja võttegrupi mõne liikme arreteerimisele ning esilinastus juba vabastatud Prantsus-maal. Filmis kujutatud sündmused leiavad aset 1840. aastate Pariisis. „Paradiisi las-teks” kutsutakse Boulevard du Temple’il asuva teatrimaja katusekorrusel elutsevat vaest pööblit. Klassikalise filmiloo femme fatale on poolilmadaam Garance (Arletty), kellesse teatriomaniku Anselme Debureau’ pantomiimikunstnikust poeg Baptiste (Jean-Louis Barrault) lootusetult armub. Paraku pole ta kaugeltki ainus, kes on kur-tisaani tähelepanust huvitatud.

*fotol: ÜleMiSe rÕDU lAPSeD: Baptiste’i rollis on legendaarne teatriveteran Jean-louis Barrault (1910–94).

Mida ihkab naine üle kõige? Selle küsimuse üle on juurelnud teisedki filmiloojad peale konservatiivse romantiku François Truf-faut’ (1932–84). Kriitik Serge Toubiana on kirjutanud oma heale sõbrale pühendatud monograafias: ”François Truffaut on väljas-pool moevoole seisev filmilavastaja. Ta ei muretse eriti „ajastu hõngu” pärast. Truffaut ei usalda olevikku, ta eelistab minevikku, selle salapära, varje ja kirgi. /.../ Üheks põh-juseks, miks Truffaut’ filmid ei vanane, on nende salapära: nad sisaldavad hulganisti hämaraid vihjeid, mis jäävadki pooleldi saladuseks ning tekitavad huvi.”

Poeetiline armastuse ja sõpruse ülistus „Jules ja Jim” (“Jules et Jim“, 1961) on üks Truffaut‘ paremaid ja ilmselt ka prog-rammilisemaid teoseid, kus valitseb stiili, rütmi, muusika, pildi ja montaaži täiuslik kooskõla. 74aastase Henri Pierre Roché debüütromaani (1953) lugemine olevat lõplikult kujundanud tema tulevase elu-kutse valiku. Eelmise sajandi alguse Pariisis hargneva armastusloo prototüüpideks on peetud kogunisti kahte seltskonda. Tõepä-rasem on, et Roché nägi Jules’ina iseennast, Jim oli juudi soost kirjanik Franz Hessel (1880–1941) ja Catherine tolle naine Helen. Teise versiooni järgi olid kolmiku eeskuju-deks poeet Paul Éluard (1895–1952), maa-likunstnik Max Ernst (1891–1976) ning Salvador Dalí tulevane muusa venelanna Gala. Kui austerlane Jules (Oskar Werner) on pelglik, rahumeelne ja visa, siis prants-lane Jim (Henri Serre) on ilmselgelt rahutu hing. Mehi seob tugev sõprus ja armastus, mida ei väära sõda ega lahusolek. Mõle-mad tunnevad kiindumust ühe ja sama naise Catherine‘i (Jeanne Moreau) vastu, alles surm lahutab neid. Catherine nende vahel on otsekui müütiline olend, keda austatakse nagu jumalannat. Seda muidugi seni, kuni Jim hakkab nägema Catherine‘i sagedases tujukuses pelgalt mängu. naise kättemaks saab olema julm.

Üks naine kahe mehe vahel, vaid üks mees elab selle üle. Armastus, armukadedus, õnn, meeleheide, iha ja viha – kõikvõima-likud tekkinud emotsioonid kondenseeris 29aastane režissöör dialoogivoolu, mis järgib hoolikalt kirjanduslikku algupäran-dit. Aastaid hiljem, kui talt selle filmi kohta päriti, vastas Truffaut: „„Jules ja Jim” tundus mulle millalgi liiga ilustatud, mitte piisavalt füüsiline, kuna ma olin seda vändates liht-salt liiga noor.”

*fotol: JUleS JA JiM: Jules (Oskar Werner) ja Catherine (Jeanne Moreau) on lõbusas tujus.

Jiří Menzel (sünd 1938) oli üks 1960. aastate algul tekkinud Tšehholovakkia filmikunsti uue laine juhtkujusid, kes lisaks lavastami-sele on tuntud ka filminäitlejana. Esimesed tipptööd olid debüütlavastus „Rongid range järelevalve all“ (“Ostře sledované vlaky”/„Closely Observed Trains“, 1966; grand prix Mannheimis ja parima võõr-keelse filmi Oscar), komöödia „Kapriisne suvi“ (1968; Kristallgloobus Karlovy Varys) ja „Lõokesed traadil“ (1969/1990; Kuldkaru Berliinis), optimistlik tragöödia kodanliku mõttelaadiga kaaskodanike ümberkasva-tamislaagrist 1950. aastate Prahas.

Erinevalt näiteks Miloš Formanist jäi Menzel pärast Praha kevadet kodumaale. Kuna filmitöö võimalused olid mõnda aega võrdlemisi piiratud, tuli tal leida rakendust teatrilaval. Kui serblasest kineast Dušan Makavejev võitis rahvuvahelise tuntuse oma irooniliste komöödiatega, milles erit-letakse eeskätt poliitika ja seksi põimumist, siis Menzeli musta huumoriga vürtsitatud lüüriliste komöödiate sõnum oli pisut teist-sugune: erootika on elus poliitika ajamisest märgatavalt olulisem. Põhiliselt on ta oma filmilavastustes kasutanud kahe tšehhi romaanikirjaniku loomingut. Üks neist on 1914–1997 elanud Bohumil Hrabal („Ron-gid range järelevalve all“, „Lõokesed traa-dil“, „Meenutused“, „Lumikellukeste pidu“, „Ma teenindasin Inglise kuningat“).

Tragikomöödiat „Rongid range järelevalve all“ saadab Jaroslav Hašeki „vahva sõduri Švejki“ vaim. Sündmused leiavad aset uni-ses kolkaraudteejaamas ilmasõja viimastel aastatel. See on lugu armastusest ja reetmi-sest. noort häbelikku jaamavalvurit Milošit mängis hilisem poplaulja Václav neckář, kes osales ka Menzeli riiulifilmis „Lõokesed traadil“.

*fotol: rONGiD rANGe JÄreleVAlVe All: Miloš (Václav Neckář) ja Maša (Jitka Bendová).

Aare Ermel

3.juulil A. Hitchcocki „VERTIGO“

10. juulil J. Renoiri „SUUR ILLUSIOON“

17. juulil M. Carné „ÜLEMISE RÕDU LAPSED“

24. juulil J. Menzeli „RONGID RANGE JÄRELVALVE ALL“

31. juulil F. Truffaut’ „JULES JA JIM“

TAAVI EELMAA SOOVITAB

Leos Caraxi alter ego Denis Lavant ja Taavi Eelmaa: kaader Veiko Õunpuu filmist “Püha Tõnu kiusamine. Autor: Vahur Puik

LEOS CARAXCaraxi kino on cinema du look. Eneseirooniani “prantslaslik”, neobarokne, kontrollima-tute ja hoolimatute pursetega kirjandust, kunsti ja filme tsiteeriv ning tsitaate ümber-lükkav egotsentriline kino. Tema kangelased pole kaasaelamiseks – nad on vaatami-seks, peegliks. Julmaks arusaamaks, et meeleliigutust tundes elad kaasa ainult iseen-dale. Pimedas kinos, inimeste keskel, ainsatki oiet kuuldavale toomata ja täiesti üksi.

* * *Mustvalge pildirea närvilisuses ja jutustuse hägustamises on selgelt näha Caraxi poeesia – kontrollimatu valu, mis tekib tõele sügavalt silma vaatamisest.Võtmestseen selles filmis Caraxi mõistmiseks on unustamatu episood Pont neufi sillal, kõrvaklap-pide ja David Bowiega.

(Taavi Eelmaa, Sissejuhatus filmile „Boy Meets Girl“ filmiprogrammis Ainult Friikidele)

leos Caraxi film „Pont-Neufi silla armastajad“ („les amants du Pont-Neuf“, 1981) linastub Katusekinos 11. juulil.

Kaad

er fi

lmis

t “Su

bmar

iin”:

Crai

g Ro

bert

s ja

Yas

min

Pai

ge

Kui teile miskipärast meeldib Arctic Monkeys, siis võib teile “Submariini” („Submarine“, Rež. Richard Ayoade, 2010) muusika huvi pakkuda, kuna selle on teinud ansambli pealik Alex Turner. Aga kui te AM-i lärmakat ja ülehaibitud töölisrokki eriti ei salli, siis võib see soundtrack teile lausa meeldima hakata.

Üsna sarnaselt Turneri paari aasta taguse kõrvalprojektiga Last Shadow Puppets läheb mees ajamasinaga tagasi 60ndate aastate helide, kerge psühhedeelse folgi nihkega biitmuusika juurde, radadele, mille tallasid sisse The Kinks, Serge Gainsbourg, võimalik, et isegi The Walker Brothers.

Suurem asi bluusi- või soulilaulja Alex Turner muidugi pole. (Sama hästi võiks The Streetsi kohta öelda “räppar”.) Aga mis siis! Keda huvitab stiilipuhtus, kui kuuled andekat jutustajat, kellel on, tundub, sarnane plaadiriiul Damon Albarni ja Jarvis Cockeriga ja kes oskab vajaduse korral koos multitalendi James Fordiga muuta arhailisi saunde moodsaks nii nagu Mark Ronson ja Bernard Butler seda oskavad.

Hea filmimuusika on see, mida vaatamise ajal justkui tähele ei panegi. Veel parem filmimuusika on selline, mida ainuüksi kuulates saad silme ette hoopis uued, omaenda fantaasia pildid. Parim on siiski, kui muusika toetab truult ja delikaatselt dialooge ja kaadreid. umbes nagu “The Buddha Of Suburbia” või “The Virgin Suicides’i” või kasvõi “Velvet Goldmine’i” puhul. See siin läheb samasse ritta. Peen ja südamlik töö.

Erik Morna raadio 2 muusikajuht

Film linastub juulikuus kinos Sõprus.täpsem info www.kinosoprus.ee

Alex Turner – „Submariini“ soundtrack

See ei ole professionaalne filmiarvustus, sest ma ei ole elukutseline kriitik ja selles oma-korda ei tohiks olla midagi ebatavalist, sest inimesed ongi üldjuhul amatöörid kõiges, mida nad teevad. Muuhulgas armastuses, tungis luua ja hoida teise inimesega sidet või, kui soovite, ka pereelus, katses luua uusi inimesi ja olla nende vastu võimaluste piiri-des hoolitsev ja hea.

Richard Ayoade „Submariin“ („Subma-rine“, 2010) räägibki armastusest ja pere-konnast. Kirg, kui see kunagi „Submariini“ peategelase Oliveri (Craig Roberts) ema ja isa vahel ka esines, on poisi 15-aastaseks saades sedavõrd läbi vettinud, et vanemad pole olnud vahekorras juba kuid. Oliver oma hilismurdeealise nutikusega on taolistest detailidest teadlik – igahommikune kont-roll paljastab, et ema-isa pole magamistoa lampi taaskord öösel hämaraks reguleeri-nud –, kuid isa, väsinud suujoone ja pulstu-nud habemega kõhetu merebioloog (Lloyd Tate) , näib olevat lõpetanud iha hääbumise pärast kannatamise (nagu ühel filmiarengu-liselt tähtsal hetkel kuuleme, tunneb ta end

nii, nagu oleks ta olnud vee all juba pikemat aega). Veidi varasemas keskeas ema (Sally Hawkins) – kel nõrkus sedasorti maitsetute tuppkleitide vastu, milliseid vaid briti nai-sed välja kanda suudavad – erutab seevastu tema noorpõlvearmastus Graham (Paddy Considine), kes taaskord silmapiirile on ilmunud. New-age jutlustaja Grahami isi-kus kombineeruvad karismaatilisel moel enesekindel maniakaalsus ning oskus toota suurtes kogustes lutsiferlikku sõnadevahtu („Mina olen valgus!“), millele Oliveri igavalt depressiivsel isal pole midagi vastu panna. Tema hiilgehetk jäi aastate taha, mil ühel merebioloogiaalasel esinemisel laekus auditooriumist küsimus ookeani keskmise sügavuse kohta (õige vastus on kuus miili, nagu filmist kuuleme).

Oma vanemate laialivajuv abielu pole ainus asi, mis noorukese Oliveri silmaalustesse tumedaid varje toob. nii nagu meresüga-vustes peituv allveelaev pinnale vupsata ihkab, igatseb Oliver kaotada oma süütust, mis annab omakorda põhjuse sõlmida lähe-maid suhteid klassiõe Jordanaga (Yasmin

Paige). Vanemate kaua aega kasutuseta seisnud abieluvoodi leiabki lõpuks kasu-tust, kuid süütusest tühjaksjäänud kohale hiilib midagi muud: armumine selle kõige tumedamal ja ohtlikumal kujul. Me näeme enam kui piisavas koguses sügisese Wales’i mäenõlvu ja tööstusmaastikke, ööpimedu-ses leegitsevaid prügikaste ja koeragajalu-tamisi, raudteesildu ja inimtühju mererandu ning nende dekoratsioonide vahel mängi-takse maha ajatu lugu katsetest olla hea (ja suutmatusest selleks jääda), südamete mur-dumisest, reetmisest.

Ajast. Kuigi täpset tegevusaastat silma ei hakka, tundub „Submariin“ olevat asetatud 1980ndatesse (sellest ka need ajastuspest-siifilised kliendid-püksid-ülikonnad, mis aitavad „Submariinil“ maalida keskealisest keskklassist – Grahamist ja Oliveri emast-isast - suhteliselt mitteihaldusväärset mul-jet). Van(em)aks saamine on filmis pigem koomiline ja haletsusväärne ning selle käsitluse halastamatuses – ja ka kaastun-des – meenutab „Submariin“ mulle briti versiooni „American Beauty’st“. Teine film,

KUI SÜGAV ON OOKEANmis miskipärast meelde tuleb, on „Amélie“. Osaliselt sellepärast, et sarnaselt Amélie’le suudab ka “Submariini“ noor – tahaks öelda, et veerandautistlik – peategelane rohkem mõelda kui öelda ning üritab – kasvõi kat-setes päästa oma vanemate abielu – jääda kulissidetaguseks nööridetõmbajaks, kelle töövahendeiks erinevad salategevused kir-jakestest sissemurdmiseni. Kõige enam aga seetõttu, et nii nagu „Amélie“, on ka „Sub-mariin“ tumedalt helge muinasjutt, mis lõppeb hästi peaaegu kõigi jaoks. Ookean ei ole - vähemasti filmi lõpus - väga sügav, kuid ta on ilus. Siis, kui näeme neid, kelle jaoks mõnda aega kõik veel kestab, seismas mererannas, pahkluudeni vees.

Krister Kivi

Film linastub juulikuus kinos Sõprus.täpsem info www.kinosoprus.ee

On režissööre, kes teevad igal aastal ühe hiilgava filmi, on ka neid, kelle maailmakuu-lus suurteos jääb ühtlasi nende esimeseks ja viimaseks ürituseks. Ja on veel mõned sel-lised, kes teevad kaks head filmi ning kao-vad seejärel areenilt. Viimasesse kategoo-riasse kuulub ka algselt mitmete koomiksite autor, prantslane Marc Caro (sünd. 1956), kes sai kuulsaks tänu viljakale koostööle oma kaasmaalase Jean-Pierre Jeunet’ga (sünd. 1953). nende loominguline duo toimis 1990ndatel nagu hästi õlitatud kellavärk ja koos suudeti luua terviklikult haiglane, groteskne ja vaimukas õhkkond kahes musta huumorit tulvil meistriteoses „Delicatessen“ (1991) ja „Kadunud laste linn“ (1995). Jeunet’ kuulsus kasvas hiljem veelgi, kui ta – nüüd juba üksiküritajana – 2001. aastal Amélie Poulain’i nimelise feno-meniga lagedale tuli. Hilisemad „Väga pikk kihlus“ („un long dimanche de fiançailles“, 2004, kus samuti peaosas Audrey Tatou) ja „Mikmakid“ („Micmacs à tire-larigot“, 2009) enam kelmika pariisitarist ettekandja pead-pööritava eduni ei küündinud.

Kuid – tagasi Jeunet/Caro duo juurde tulles. Esimene asi, mis silma torkab nii kahe mehe ühisloomingus kui ka Jeunet’ hilisemates sooloprojektides, on... kollane värv! Filmid on eranditult üle võlli krutitud soojades

toonides, rohi rohelisem, huuled punase-mad, muld pruunim. Asjad, inimesed, maas-tikud, masinad. Just nagu vaataks maailma läbi kollaste prillide. Väiksena mul olid just sellised prillid ja nendega õues käies oli seal alati ilus ilm. Täpselt selline, nagu „Väga pika kihluse“ avakaadris. Soojades tooni-des, ehkki valdavalt pruunides ja süngetes, on lavastatud ka kaks omapäraseimat filmi Prantsuse kinoajaloos: fantastilis-ulme-õudus-draama-komöödiad „Delicatessen“ ja „Kadunud laste linn“. Tegelikult ongi raske neid filme mingisse kindlasse žanrisse suruda. Sõna „lavastatud“ on aga sobiv, sest mõlemad filmid on rõhutatult teatraalsed ja tulvil veidrust, veidrust ja veelkord veid-rust. Veidrikute teema on ilmselt mõlemale autorile südamelähedane, sest ka „Amélie’s“, samuti „Mikmakkides“ on õigupoolest kõik tegelased eranditult ühel või teisel põhju-sel veidrikud. Eks me kõik ole „omamoodi“, tahavad Jeunet ja Caro justkui öelda. nii „Delicatessenis“ kui „Kadunud laste linnas“ teevad hea töö Prantsuse tuntuimad karak-ternäitlejad (õieti ütlevad prantslased ise nende kohta „les gueules“ ehk „lõustad“ - tabav, eks?), teiste seas hiljem „Amélie’st“ tuttav pehmelt öeldes perversse olekuga dik-tofonisõltlasest kohvikukülastajat kehastanud Dominique Pinon, kes on kohal mõlemas filmis.

KOLLASED PRILLIDJA ÄMBRITÄISMUSTA HUUMORIT

„Kadunud laste linna“ lugu on oma fantaa-siasse mähkunud kestas tõeliselt poeeti-line: kuri teadlane Krank (Daniel Emilfork) tahab varastada laste unenägusid, lootes jääda nooreks. See tal aga ei õnnestu, kuna ta saab kätte vaid õudusunenägusid, mil-lest tal midagi kasu ei ole. Krank (tabavalt „haige“) elab omaette tehismaailmas, saa-rel, valitsedes terve kamba kummaliste tegelaste üle, kelle hulgas on teiste hulgas üks kääbus ja kuus klouni. neid, keda „nor-maalne“ inimene on harjunud defineerima kui mingi hälvega olendeid. Siin esitavadki Jeunet ja Caro ühest küljest väljakutse „normaalsuse“ definitsioonile, ometi ei ole kummaski filmis mingit (kohustuslikku) moraali ega epistli lugemist. Sisu on just sel-line, nagu ta on, lihtne, lapsemeelselt (aga mitte lapsikult) puust ja punaseks tehtud ja kellavõtmega käima keeratud. Ometi ei ole hetkekski tunnet, nagu oleks see eriskum-maline, ülevõlli-esteetika kuidagi sisutühi, et vorm oleks loodud vaid vormi pärast. „Delicatesseni“ põhiliseks liiniks on armu-lugu Louisoni (Dominique Pinon) ja Julie (Marie-Laure Dougnac) vahel, taustafoo-niks õõvastavalt sünge, tühermaad mee-nutav sürrealistlik linnamaastik ja kahtlane Delicatesseni-nimeline lihunikuäri – keegi

nimelt ei tea, kust tuleb see liha, mida seal müüakse. Tagatipuks on lihunik kauni Julie isa, kes tundub oma võimalikku väimeest üsna iseäralikult jälgivat... Võite isegi arvata, millised kahtlused valdavad Louisoni... Ja samas vaimus edasi.

Vastupidiselt Jeunet’ hilisematele filmidele ei ole kummaski filmis määratletud kindlaks ei aega ega ruumi – viiteid on siin ja seal, ent tundub, et ükski neist ei ole domineeriv. Maastik on kunstlik, tühi, trööstitu, kumma-line, ajaliselt ei ole võimalik aru saada, kus parasjagu viibitakse – minevikus või tulevi-kus? Või kusagil mujal? Polegi ilmselt täh-tis. Kogu selle sürrealistliku, tihti Lynchiliku atmosfääri ja meisterlikult loodud Issanda kirju loomaaia keskel paistab Jeunet’l ja Caro’l olevat siiski usku inimestesse. Olgu selleks kas kaht häbelikku noort tabav armastus või laste loomupärane võime sügavalt magada ja und näha, selle kaudu imestada, olla noor, elada hetkes. Ka ämbri-täie musta huumori kiuste.

Laura Talvet

Film „Kadunud laste linn“ linastub Katusekinos 19. juulil

Kaad

er fi

lmis

t “Ka

dunu

d la

ste

linn”

Ka

ader

film

ist “

Hap

py-G

o-Lu

cky”

“Happy-Go-Lucky”, Inglismaa 2008. Rež. Mike Leigh. 122 min.

Some are born to sweet delight, some are born to endless night. Mõned sünnivad sulnisse rõõmu, teised igavesse öhe.

need William Blake’i värsid sööbisid mällu Jim Jarmuschi filmist “Surnud mees” (“Dead Man”, 1995), mille tegelased kuulu-vad ilmselt öö laste hulka nagu Blake isegi. Küllap on romantismil, mida Blake esindas, omajagu süüd selles, et kõikvõimalikud kunstid on sealtpeale suuresti kannatusele keskendunud. Millest need romantiliselt külmetavad kunstnikud ja vaesed piinatud geeniused siis veel laulma ja looma peaksid kui mitte taevani karjuvast valust.

Ei saa öelda, et elu selleks vähe ainest pakuks. Kannatus on inimsoo pärisosa ja viimase aastasaja jooksul koos sellega üha kasvanud. Pole siis ime, et valjenevat ulgu-mist ja hammaste kirinat kostab ka raama-tukaante vahelt ja ekraanidelt, eriti kunst-kirjanduses ja kunstkinos. Kunstnik püüab kannatusse süveneda, kaevuda eksistentsi juurteni, pimeduse südamesse. Publiku enamus eelistab hädaorust pageda, nauti-des turvalisi muinaslugusid, tordiloopimist ja plahvatusi, mida serveerivad žanrifilmid. “Kirju inglile” vaatas 5000 inimest, “Kormo-rane” 39 000.

Eskapism

Võib ju kõrgilt nähvata, et selle taga on hoi polloi intellektuaalne küündimatus, kuid kas pole asi pigem mitte inimlikus soovis olla võimalikult õnnelik ja kannatada võima-likult vähe? Selles, et inimesele piisab igas päevas oma vaevast, et ta eriti ei ihka selle otsa võõrast viletsust vahtida. Ta ei tunne märkimisväärset puudust katarsisest, mil-

leni kõrge kunst teda kaastunde ja hirmu abil talutada püüab, jutlustades eksistentsi lootusetust ning mainides õnne ja rõõmu vaid pahupidises, küünilises või lausa nihi-listlikus tähenduses - nagu Todd Solondzi “Õnn” (“Happiness”, 1998) või viimase PÖFFi võidufilm, Sergei Loznitsa “Minu õnn” (“Счастье моё”, 2010).

Kui mõjusaiks teosteks ma nimetatuid ka ei peaks, saan majanduslikus mõttes aru, miks isegi meie arthauss-kinod ei kipu säära-seid asju kavva võtma. Arvata võib, et isegi keskpärased ja alla selle komöödiad nagu rutiinne “Paha pere” (“Paha perhe”, 2010) või lauslame “Südametemurdja” (“L’Arnacoeur”, 2011) on paremad publikumagnetid ja turvalisemad müügiartiklid. Kuid nagu igal kabanossil, on sellelgi mitu otsa. Lati mada-lale laskmine peletab eemale nõudlikumaid vaatajaid, kes võivad olla küll vähemuses, aga moodustada samas väärtfilmikino püsiklientuuri. Lootust “Fockerite” rahulole-vat tarbijat sisult samaväärset, kuid vähem tuntud vaimset rämpstoitu pakkudes mul-tipleksist eemale meelitada on ka vähe. Milleks vahetada mäkktoonalds toiduplatsi vastu?

Inimlikkus

Kõigi kinode peale kokku linastub komöö-dia sildi all nii palju masendavat jama, et klaviatuur tõrgub sisukamat kraami komöö-diaks ristimast. “Happy-Go-Lucky” on elu-rõõmus ja optimistlik, kuid selle looja, 65-aastase briti sõltumatu kino suurkuju Mike Leigh’ eesmärk pole naerutada või Ace Ven-tura vaimus meeleheitlikult kildu rebida. Filmi kangelanna Poppy on õnnelik noor naine, kellel huumorimeel aitab elada, kuid sel pole midagi ühist klounaadiga. Poppy on päris inimene, kes elab päris elu päris maailmas. Selles samas, kus me kõik. Maa-ilmas, millel Leigh’ viisteist aastat varasema filmi “Alasti” (“naked”, 1993) süngelt sarkas-tilise peategelase Johnny sõnutsi puudub tulevik. Jumal põlgab meid, apokalüpsis on ukse ees, inimkond hävimas. Maailm pole

paremaks läinud, kuid Poppy näeb seda teisiti. Tema eluterve optimism vastandub Johnny pessimismile samuti nagu “Happy-Go-Lucky” värviküllane koloriit “Alasti” öisele süngusele. Poppy on päeva laps, ta ei kurda ega heida meelt. Ei ta rõõmsat südant miski kurvaks tee.

Selline õnneseen võib käia närvidele ja tuua meelde Hašeki tegelase nimega Reibas Kre-tiin. Kuid Poppy ei lase end nii kergelt lah-terdada. Ta pole vaid naerukajakas, vaid ka südamlik, intelligentne ja avameelne naine. Ainulaadne, mitmeplaaniline ja inimlikult usutav karakter nagu juba ligi nelikümmend aastat filme teinud Leigh’ loomingus tavaks.

Leigh’ tegelased erinevad põhimõtteliselt peavoolukino omadest, nagu filmitead-lased Ray Carney ja Leonard Quart on märkinud. Hollivuudi kangelased on paari joonega visandatud tühjad tähistajad, kelle soovid, mõtted, teod ja olemus kattuvad. nende identiteet on selge tervik, millest nad on teadlikud. nii näeb inimene enamasti iseennast. Tegelase ja vaataja vaatepunktid kattuvad, publikul on lihtne filmitegelase ja teda ümbritseva fantaasiamaailmaga samastuda.

Leigh näitab inimesi kõrvalt, kolmandas isi-kus, nagu me oleme harjunud teisi nägema. Me ei tea nende mõtteid, aga näeme, et nende teod, nende maailmas väljenduv olemus ei pruugi kokku käia sõnastatud soovide ja eesmärkidega. Hoopis suuremat rolli võivad mängida teadvustamata tunded ja iseloomujooned. Samastumise asemel pakub Leigh lähivaadet inimestele, võima-lust neid lähedalt jälgida ja nende käitu-misega suhestuda. Ja see on huvitav, kuna tegelased, keskkond ja nendega sündiv on ebatavaliselt tõetruud. Leigh ei esita skeeme ega loe moraali, vaid näitab elu ennast.

Avastus

Leigh’ filmide usutavat realismi aitab luua tema teatriõpinguil ja -kogemusel põhinev

loomemeetod, mida ta ise kirjeldab avastus-retkena. Leigh, kellele noorpõlves avaldas suurt mõju Ameerika improvisatsioonilise indikino klassiku John Cassavetese “Var-jud” (“Shadows”, 1959), alustab filmi loomist üldisest ideest ja valib selle põhjal näitle-jad, tihti nende seast, kellega ta varemgi on koostööd teinud. Karakterid ja lugu sünni-vad pika prooviperioodi, analüüsi, impro-visatsioonide ja katsetuste käigus. Võtete alguseks on tegelaste taust põhjalikult läbi mõeldud, stseenid läbi mängitud ja stse-naarium kirjas. Tihedas koostöös näitleja-tega sünnivad näitlejatööd, mis on pälvinud rohkemgi auhindu kui korduvalt pärjatud lavastaja ise. Sally Hawkins sai Poppy rolli eest Kuldgloobuse ja Berliini festari Hõbe-karu.

Seejuures on töö näitlejatega ainult üks Leigh’ kui filmilooja tugevaid külgi reaalsu-setaju, huumorimeele, psühholoogilise läbi-nägelikkuse ja originaalsuse kõrval. “Happy-Go-Luckyst” paistab see kõik suurepäraselt välja. See on rutiinivaba, rõõmsameelne, kuid ühtlasi tõsiseltvõetav ja mõtteainet pakkuv film. Ei kannatusele. Puhas rõõm.

Joonas filmijutt.blogspot.com

Film linastub Katusekinos 17. juulil.

Palju õnne

Tähe

lepa

nu! T

egem

ist o

n al

koho

liga.

Alk

ohol

või

b ka

hjus

tada

teie

terv

ist.

MErEPäEVADE ööPIDU CLUB 2011: Mutant Disco ja Sõprus lähevad Noblessnerisse15. juulil toimub järjekordne Mutant Disco! Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011 ööpidudeseeria Club 2011 raames toimub pidu seekord Peetri sadamas, noblessneri valukoja kõrval asuvas hiiglaslikus töökojas. Pidu toimub kahes suure saalis, peaesineja-teks kriitikuid üle maailma hämmastanud duo Hype Williams ning tantsumuusikale värskenduskuuri tegev Teeth. Kolmandas saalis seab end üles kino Sõprus, spetsiaa-lse öö, peo ja mere kõrvale sobiva filmili-naga. teaser-sissejuhatuse saab ka Sõpruses septembris esilinastuv Aki Kaurismäki „Le Havre“. Mutandi, Sõpruse ja kultuuripea-linna ühine pidu on ühtlasi öödiskoks täna-vustele Merepäevadele.

Duo Hype Williams koosneb muusiku-test-kunstnikkudest Roy Bluntist ja Inga Copelandist. Viimane neist on Tallinnas sündinud ja sirgunud neiu, keda elu on viinud Londonisse ja nüüdseks Berliini. Tandemi viimase poole aasta jooksul välja tulnud kaks täispikka albumit – „Find Out What Happens When People Stop Being Polite and Start Getting Reel“ (plaadifirmale Destijl) ja „One nation“ (Hippos In Tanks) – on pannud kukalt kratsima kriitikuid nii musointelligentide ajakirjas The Wire kui trendiroki nädalalehes nME. Muusikakriiti-kud nimelt ei saa täpselt aru, kas Hype Willi-ams meeldib neile või mitte ja kui meeldib, siis mis põhjusel. nimelt on duo muusika nii ebamaiselt ja sümpaatselt ebamäärane ja igale poole valguv, et seni on sellele olnud võimatu lühidalt iseloomustavalt nöörikest ümber siduda. Plaatidelt voolab muteeru-nud r’n’B-d, unenäolist ambient’i, uimasel kiirusel house’i, katkeid Sade või Aaliyah lugudest, samuti väga oluliste manifestide (kuid arusaamatutena tunduvaid) tekstikat-keid… Hype Williams on loonud omaette helide maailma, mida keegi veel täpselt kirjeldada ja seletada ei oska, aga inimesi see paelub. Küsige seda kasvõi neilt paar-ikümnelt inimeselt, kes käisid duo esimesel Tallinna laivil klubis Juuksur eelmise aasta südasügisel. Ja sellest, et tegu on hetkel ühe maailma olulisema muusikalise ette-võtmisega, annab aimu fakt, et album „One nation“ näitab ennast ka kõigel uuel ja huvi-taval silma pealhoidvate veebiajakirjade

Fact ja Dummy „aasta-2011-seni-parimate“ nimekirjades.neil päevil ilmub Hype Williamsil ka värske EP – jällegi ühelt tähtsamalt plaadifirmalt siinpoolsuses: selleks on Hyperdub.

Club 2011 Mutant Disco teine peaesineja – samuti live’iga ülesastuv – Teeth on aga täiesti uus tegelane muusikakaardil. Alles tänavu on ilmunud tema esimesed 12-tolli-sed. Kuid kui olete kusagil peonurgas juhtu-nud tantsumuusikast juttu rääkima mutant-mehe Raul Saaremetsaga, siis olete ta suust tõenäoliselt kuulnud ka järgmist lauset: „Teeth on praegu kõige tähtsam mees tant-sumuusikas“. Plaadifirmade 502 Recordings ja noppa ilmutatud Teethi valmistatud rüt-mid ja paksud sündisaundid töötavad bas-simuusika alal ja kisuvad ühtviisi nii klassi-

RUUM ÜKSLive: Hype Williams (Hyperdub, Hippos In Tanks, De Stijl)DjdHaigla kutidAts LuikKris LuigendJan Tomson+ special guest Heikki Vaht (Music People)

RUUM KAKSLive: Teeth (502 Recordings)DJdRhythm DoctorRaul SaaremetsSiim nestor

RUUM KOLMkino Sõprus, merefilm, Aki Kaurismäki „Le Havre“ teaser sissejuhatus

RUUM HOMMIKULBlack hand Soup Shop

Pilet flaieriga 8 eurotMuidu 10 eurot

kalisse house’i, tumedasse dubstep’pi kui agressiivsuse kaotanud drum’n’bassi. Teeth on ruumiline, seiklusrikas ja… no aga tõe-poolest: seks.

live-esinejate vahel valivad 15. juuli öösel plaadimuusikat Mutant Disco alalised DJd Rhythm Doctor, Raul Saaremets ja Siim Nestor; Mutandi suured sõbrad Haigla pun-dist – Ats Luik, Kris Luigend ja Jan Tomson; ja Mutandi sõber Soomest – Heikki Vaht sealsest Music People grupeeringust.

Ja veel. Hommikutundidel käivitub mereää-res kosutav supiköök. ning kindlasti jälgige, kus ja millistes tingimustes toimub järgmisele õhtule (16. juuli) sätitud merine afterparty.

Siim Nestor

Lisainfo: Kultuuripealinn 2011: www.tallinn2011.eeMerepäevad 2011: www.tallinnamerepaevad.eeMutant Disco: www.mutantdisco.com jawww.facebook.com/mutantdiscotallinn

PROGRAMMFo

tol H

ype

Will

iam

s

Jim Jarmusch „Surnud mees“ („Dead Man”, 1995)

Ühe suvepeo lõpujärgus sõin peotäie kui-vatatud krimpsus seeni. Tund hiljem, kui olin kodumaja ette jõudnud, kadus võime näha värve ning kõik mu ümber oli vaid mustvalgetes toonides. Komberdasin tuppa, heitsin voodile ja ei kulunud kaua aega, kui elutoa uksest astusid sisse kolm indiaani šamaani, kes pikemalt keeruta-mata asusid mulle mõistujuttude vormis küsimusi esitama. Rääkisin nendega aupak-likult ja targasti, indiaanlased noogutasid nõusolevalt pead ning kiitsid mu oskust mõistatustele mõistatustega vastata. Mind tabas mõte, et see meenutab kangesti Jim Jarmuschi filmi „Dead Man” ja seejä-rel avastasin end voodi asemel kanuust, mis triivis allavoolu, toapõrand muutus jõeks ning seinad metsaks. Indiaanlas-test sõbrad jäid kaldale järele lehvitama. Filmisõbrana on mul põhjust linaloo kiit-miseks, eelkõige austusest revisionistliku vesterni kui žanri vastu. Metsiku Lääne üle-mütologiseerimine ja selle arvel tehtud pila on muidugi üks filmis nähtav aspekt, kuid palju tõhusamat tööd tegi „Dead Man” lõh-kudes parodeerimisega vaataja ettekuju-tust indiaanlastest. On kaks suurt klišeed, kuidas punanahku kinolinal kujutada. neist esimene ehk pilt verejanulisest metslasest hakkas seitsmekümnendate algul oma elujõudu kaotama, tehes peaaegu et kan-napöörde: endisest skalpeerijast ja valgete naiste vägistajast sai hõlpelu veetva hipi-rahva jaoks armastatud ja austatud üllas metslane, inimene, kes on saavutanud sise-mise harmoonia loodusega ning tänu sel-lele omab teadmisi, mis sotsiaalmuredest pimestatuile kättesaamatud on. Kui „tapja-indiaanlase” kuvand murenes ruttu, siis „targa indiaanlase” oma on visa kaduma, sest sellesse uskumine tundub kannata-nud rahva vastu õiglane olevat. Parselda-vad ju vennad urbidki eestlastele igasu-viselt põlisrahva looduskesksete ja sise-miste harmooniate segust müüti, müüvad kauge maa nõiateadusi ja spiritualistlikke seansse. Punanahk muidugi itsitab pihku ja punub olmeprahist uue unenäopüüdja,

et see rumalale valgele mehele amuletina maha müüa. Indiaanlased ise näevad end pigem naljavendade ja trikitajate kui ülima tõe hoidjatena ning nende jaoks on „Dead Mani” tegelaskuju nobody (Gary Farmer) oma kõiki indiaani ajaloo seiku ühte patta panev ja sealt ropsu võltstarkusi loopivana kindlasti hulga südamelähedasem kui hin-gedemaailmast juhatust leidnud ja stoili-selt mõistukeelt pobisev indiaani vanake. Indiaani tarkusi koomiliselt pilduv karakter ei ole tegelikult kinoajaloos uus: see on läbi jooksnud ka sellistest kassafilmidest, nagu „Little Big Man” (1970) ja „The Outlaw Josey Wales” (1976), kuid 90ndate alguses pead tõstnud uus sõltumatu lähenemine indiaani kultuurile tõstis eredasse fookusesse ka Jim Jarmuschi loodud „trikitaja”. Kanadas oli just vändatud „Dance Me Outside” (1994), uSAs valmimas Chris Eyre’i indiaanifilmid ning kõigis neis oli indiaanlase kujutamine humoorikas, just selline, mis rez’is hängivate noorte jaoks sel ajal kõige enam sümpati-seeris ning neile kultuuriliselt vastuvõetav oli. „Dead Man” pakub muidugi revisionismi ka põliselanike elutruu kujutamise abil, kuid ikka ja jälle langeb põhirõhk nobodyle, kes abstraktselt painutab oma juttudega nii aega kui ruumi ja kordab mantrana tuntud anekdoodilauset „Stupid white man!”. „Dead Man” on üheks verstapostiks revisionistli-kus indiaani kinos ja nobody oli ühtmoodi populaarne nii Londoni klubinoorte ja new Yorgi kunstiboheemide kui ka Pine Ridge’i tolmus igavlevate või Kanada põlislaantes elavate indiaani noorte seas.

Filmi lõpus toimuvat mina oma tripi lõpe-tuseks ei soovinud, seega keerasin end „kanuust jõkke”, „kahlasin” läbi elutoa van-nituppa ning panin pea „kaljust niriseva allikavoo” alla. Ligi kümne minuti pärast läks maailmapilt taas värviliseks, kadusid jõgi, mets ja indiaanlased. Meenus, et kolm päeva enne seiklust olin lugenud Ado Lint-ropi „Šamaaniraamatut” ja vaadanud Jim Jarmuschi „Dead Mani”...

Gert Trash Moser trash Can Dance blog

Gaspar Noé „Ootamatu tühjus“ („Enter The Void“, 2009)

nägin seda linalugu esmalt 2009. aasta Pimedate Ööde Filmifestivali aegu ja mind köitis film eelkõige seetõttu, et see tugineb „Tiibeti surmaraamatule” ehk „Bardo thö-dolile” (tiibeti k bar-do thos-grol), mis minu jaoks on ikka olnud olulisel kohal. Raama-tut näidatakse filmilinal nii füüsiliselt kui ka jutustatakse ümber Oscari (filmis narkodii-ler, keda kehastab näitleja Nathaniel Brown – toim.) sõbra Alexi (Cyril Roy) poolt, see on mitme dialoogi objektiks. Vaatajale ürita-takse puust ette ja punaseks teha, millest jutt. Kuid ilmselt asjatult, sest kui kinokü-lastaja ikka pole seda teksti lugenud, on konteksti mõistmine peaaegu võimatu. Hätta jäävad seejuures ka kriitikud. Surma-raamatu näol on tegemist „Guhyagarbha tantrale” tugineva tekstiga, mille Padma-sambhava, Tiibeti budismi üks rajajaid, olevat VIII sajandil peitnud kuskile Tiibeti koopasse, kuna ta pelgas, et vaid suuliselt edasiantuna võib see aja jooksul moon-

Juulikuu öödes on kino.

ÖÖKINOKino Sõprus kutsub vaatama Jim Jarmuschi ja Gaspar Noé öiseid müsteeriumeid. Soovitavad filmiblogija Trash ja kirjanik Ülo Mattheus.

duda ja omandada väära kuju. Tegemist on seega peidetud õpetuse ehk terma’ga, millel on väga oluline roll Tiibeti budismi ningma koolkonnas.

* * *

noé on võtnud „Tiibeti surmaraamatust” vaid „tehnilise” poole. Taustaks tasub ehk märkida, et Tiibeti surmaraamatu eesmärk on aidata surnul toimunut mõista ja valida tal uus ümbersünd. See sisaldab ka õpetus-sõnu surmahetkel kirgastumiseks ja sellest, kuidas surmaks valmistuda. Kirgastuda ja ümbersündidest vabaneda saab budistlike õpetuste kohaselt vaid väga puhas meel, mis oma puhtusest tulenevalt ei koge ka õudusi ega nägemusi. Samas kogeb neid see, kes on surmaks ette valmistamata ja võtab surmahetkesse kaasa ka oma määr-dunud mentaalsuse.

(Ülo Mattheus, Sirp 10.09.2010)

Kaad

er Ji

m Ja

rmus

chi fi

lmis

t “D

ead

Man

”

Kaad

er G

aspa

r noé

film

ist “

Oot

amat

u tü

hjus

”

24-28. august 2011, tegevuspaik Kultuu-riKatel, Kino Sõprus, Temnikova & Kasela galerii

Indrek Kasela: Andrei Tarkovski “Stalker” on tõenäoliselt kuulsaim film, mis Tallinnas filmi-tud. Siinsamas Kultuurikatlas asuski ju Tsooni värav. Millest festivali idee, kas homage Stal-keri kui maailma filmiklassika ühe absoluutse tipu võttepaikadele või püüate festivali abil tekitada oma visiooni kaasaegsest Tsoonist, mis liidab filmi ja tänapäeva (n-ö kaasaeg-sete muinaslugudena)?

Andres Lõo: Tõenäoliselt “Stalker” ongi kuul-saim film, mis Tallinnas üles võetud ning see-järel jäänud justkui saladusena võttepaikade vahele kummitama. “Stalkeri” esilinastumi-sest kinos Sõprus on möödunud 32 aastat ja aeg on minna edasi, harutada lahti neid inimeseks olemise müsteeriume, millega Tar-kovskigi tegeles... usun küll, et me demüsti-fitseerime pisut seda lõputult ainest pakku-vat filmi- ja kunstnikulegendi. Aga ma ei tule teile STALKERIT kuidagi vulgaar-retooriliselt müüma, sest see festival on sündmus, kuhu kõik huvilised on oodatud midagi otsima. Õnneks ma ei tea, mida te otsite – ja see ongi see, mis festivali huvitavaks teeb. Muide, Kul-tuuriKatla korstnal, mille vahetus läheduses filmiti nn Tsooni tungimise stseen, on selgelt näha kindlalt Tallinna kõige kuulsam graffiti “un”, mis tähistab united nation’i piiratud ja maaväliste jõudude poolt kaaperdatud ala. Korstnasse maalitud un vääriks küll Banksy signatuuri... hehehee.

IK: Tsooni olemus on jäetud filmis ambi-valentseks, füüsiline ruum, kus füüsikasea-dused ei kehti. Milline on sinu jaoks Tsooni (metafüüsiline) tähendus?

AL: Tsoon on nagu kuutõbiste enklaav - oht-lik ja kiuslik, isoleeritud, kuid sellegipoolest midagi head tõotav koht. Metafüüsiline ruum on peenmateeria, mida käsitlen pigem poeetiliselt kui religioosselt. Tarkovskit pee-takse vaimseks meheks, aga ma usun, et ta

oli eelkõige poeet. Mu enda tegemistes, nii kunsti- kui muusika vallas, olen alati tund-nud puudust poeesiast. Sestap kasutaksingi väljendit “kaasaegne muinaslugu”. Mõtlen Tsoonist nagu elusolendist, loodusest. Üheks olulisemaks elemendiks on “Stalkeris“ lopsa-kas ja tummine, isegi nihilistlik loodus. See on Eesti augustikuiselt raske ja roheline, mis vastandub järsult Tarkovski tegelaste sisemi-sele kõrbele. Sõna “Tsoon” tähendab selgelt kohta, kuhu ei pääse sisse ega sealt välja: annaksin siiski talle positiivse alltähenduse. Kunstis ei kehti seadused, sealhulgas füüsi-kaseadused - vot see ongi Tsoon.

IK: “Stalkeri” puhul on filmimuusika täiesti omaette uurimisobjekt. Üks festivali külalis-test on ka Eduard Artemjev, kes on loonud soundscape’i nii “Stalkerile” kui ka Tarkovski teistele filmidele “Solaris” ja “Peegel”. Esma-kordselt kasutati filmis elektroonilisi heli-maastikke ja legendaarseid AnS ja SYnTHI 100 süntesaatoreid, mis oli ka Sven Grün-bergi tööriistaks filmi “Hukkunud alpinisti hotell” muusika tegemisel.

AL: Loodan väga, et härra Artemjevil on või-malik Tallinnas taaskohtuda oma kunagiste “võistluskaaslaste” Sven Grünbergi ja Vladi-mir Martõnoviga. need kolm olid endises megariigis umbes nagu Glass, Eno ja Cage nn vabas maailmas. Huvitav kokkusattumus on näiteks ka see, et nii “Stalkeri” kui “Hukkunud alpinisti hotelli” aineks on vendade Strugats-kite ulmeromaanid. Tarkovski läks oma tõl-genduses algest versioonist pea diametraa-lselt vastassuunas ning suunas ka helilooja Artemjevit kasutama pigem “helimaastikke” kui klassikalises tähenduses muusikat. Selline lähenemine oli toona enneolematu. Grün-bergi soundtrack väärib kindlasti kohta maa-ilma parimate nimekirjas. Artemjev ja Grün-berg töötasid muide Moskvas ühes ja samas stuudios. Tallinna on saabumas ka Artemjevi poeg Artemi Artemjev, kes on ühtlasi vene tuntuima elektroonilise ja avangardmuusika plaadifirma Electroshock juht.

IK: Ehk räägid lähemalt, mis on kavas ja miks? Mainisid, et üheks põhiteemaks on ülemine-kud, liinid “uus ja vana”, “isa ja poeg”. See on ju samuti viide Tsoonile.

AL: Üleminekuid on tõesti mitmeid. Festi-vali idee sündides (mille juures olid ka Aust-ria labeli Laton juhid Anna Ceeh ja Franz Pomassl) oli kohe selge, et sündmusel saab olla väga lai skaala. 24-28. augustini on kinos Sõprus Tarkovski-viiteliste filmide programm (filme leiab Chris Markerilt, Sergei Paradža-novilt, Bela Tarrilt, Veiko Õunpuult, Alek-sandr Sokurovilt, Vjatšeslav Amirhanja-nilt ja Igor Maiborodalt). Linastub ka “Stal-ker” ise. Kohal on ka filmiasjatundjad Mark Le Fanu Suurbritanniast ja Audrius Stonys Leedust. Autorite nimed kõnelevad enese eest. Muusikaline kese asub 26. augustil KultuuriKatlas, kokku kolmel laval. Soomest saabub minimalistliku elektroonilise muu-sika suurmeister Ilpo Väisänen, tuntud ka duo Pan Sonic liikmena. Suure põnevusega ootan Erkki-Sven Tüüri ja tema poja Lauri-Dag Tüüri ühiskontserti. Kontserdiöö juha-tab sisse Stylophonic Orchestra of Eurasia, koosseisus Veiko Õunpuu, Mart Taniel ja Ülo Krigul, järgneb noore Eesti elektroonika gee-niuse Taavi Tulevi sooloshow. Lätist saabub kitarrivirtuoos Edgars Rubenis ja Hollandist ansambel Mount Fuji Doomjazz Corpo-ration. Heli- ja filmikunsti põkkumiskohta tähistab Renzo van Steenbergi kureeritud live-cinema ruumis Telcosystems Hollandist. neile sekundeerivad Andres Tenusaar ja Taavi Kerikmäe. Eraldi tooks välja ka värske Eesti bändi Väljasõit rohelisse. Ka Strugats-kitel on samanimeline romaan, mille ainetel Tarkovski “Stalkeri” skripti koostas. Festivali puhuks antakse välja ka spetsiaalne kassett “Stalking Stalker”.

IK: Kassett? Kujutan ette, et “Stalking Stalker” käib samuti “Stalkeri jälgedes?

AL: Hahahaa.. (naerab) Kassett on see välja-anne tinglikult. See on pigem ühisnimetaja esemele, mis sisaldab kolme esseed ja ees-sõna kolmes keeles ning Tarkovski õpilase Arvo Iho tudengiaja fotoreportaaži filmi-võtetelt. Mõtlen ikka, et Arvo Iho on oma-moodi Tsooni värava võtmehoidja, sest tema oli seal... Esseede autorid on Mark Le Fanu, Mihkel Kleis ja Peeter Laurits, lisaks on kas-seti vahel CD-kogumik, mis võiks olla festivali mõtteline soundtrack. Esindatud on Opium

Flirt, Väljasõit rohelisse, Hype Williams, Telcosystems, Erkki-Sven Tüür, Paavo Een-salu, Taavi Tulev, Lauri-Dag tüür, komp-limentaarne pala minult endalt, Ilpo Väi-sänenilt ja auväärt Arvo Pärdilt, kelle “Pari intervallo” oli muusikakogumiku koostami-sel võtmelooks. Albumi “Arbos”, millelt “Pari Intervallo” pärineb, pühendas Pärt Tarkovski mälestusele.

IK: Muusika- ja filmiprogrammile lisaks on teil plaanis ka näitusi?

AL: Just. Tarkovskil on Andy Warholile sar-nane kiindumus polaroidkaamerasse. Ta unistas omamoodi vahetust filmitegemisest, mis omakorda paneb mõtlema, milliseid filme ta tänapäeval teeks. Kahtlustan siiski, et sellisest vahetusest nagu veebi- ja telemee-dia pakub, ta väga ei vaimustuks. Galerist Olga Temnikova toob Tallinnasse Andrei Tarkovski originaalpolaroidid, millel on näha tema isiklik elu selle kõige intiimsemas keskkonnas. näitus avatakse Temnikova & Kasela Galeriis lausa paariks kuuks festivali esimestel päevadel. Selle piduliku sündmuse puhul saabub Tallinna ka Andrei Tarkovski juunior. Mereäärne lugu on seega sündi-nud ja eks neid lugusid ja legende ole ju veel teisigi. Huvitav on just see, mis on meie elus legendaarne siin ja praegu ning mismoodi meie ajalugu sellest läbi käib. Elame, kuni veel imestame.

Lõpp: Inimesed, sisenege Tsooni.

Intervjuu “STALKER: kaasaegsete muinaslugude festivali” kuraatori Andres Lõoga

Kaad

er fi

lmis

t “St

alke

r”

And

res

Lõo

Kinoleht-La StradaPeatoimetaja: Laura TalvetKaastegevad autorid: Kairi Prints, Andris Feldmanis, Jaanus noormets, Laurence Boyce, Maria ulfsak-Seripova, Aare Ermel, Krister Kivi, Erik Morna, Joonas, Siim nestor, Gert Trash Moser, Andres Lõo, Indrek Kasela, Ülo Mattheus, Taavi Eelmaa Panustavad nokitsejad: Tiina Savi, Indrek Kasela, Andri Allas, Pille Sepp, Aigi Vahing, Aivar Laan Kujundus: Madis KiviKontakt: kinoleht@kinosoprus.eeVasatutav väljaandja: MTÜ Must Käsi

KINO SÕPRUS Vana-Posti 8; 10146 TallinnPileteid saab osta: Piletilevi müügikohtadest või www.piletilevi.ee või kohapeal enne seansi algust. Pilet seansile maksab 4.50 €. Üliõpilastele, õpilastele ja pensionäridele 3.50 €. Rohkem infot: www.kinosoprus.ee

Operatsioon Õ ehk Šuriku teised seiklusedLeonid Gaidai1965 / 90 min

SõjamängudJohn Badham1983 / 114 min

Chinatown Roman Polanski1974 / 131 min

Sinine velvetDavid Lynch1986 / 120 min

Rosemary lapsRoman Polanski1968 / 136 min

TerminaatorJames Cameron1984 / 108 min

Dr StrangeloveStanley Kubrick1964 / 95 min

Loodest põhja pooleAlfred Hitchcock 1959 / 136 min

Vastu seina / Gegen die WandFatih Akin Freshpective2004 / 121 min

Pont Neufi silla armastajadLeos Carax1991 / 125 min

Paris, I Love You22 režissööri, Olivier Assayas, Coen Brothers jm2006 / 120 min

Veepiisad tulistel kividelFrancois Ozon2000 / 90 min

Kuninga kõneTom Hooper2010 / 119 min

Hommikusöök Tiff any juuresBlake Edwards1961 / 115 min

1/7

4/7

5/7

6/7

7/7

8/7

9/7

10/7

2/7

11/7

12/7

14/7

13/7

3/7

R

E

T

K

N

R

L

P

L

E

T

N

K

P

VALITUD HUUMOR

THRILLER WEEK

THRILLER WEEK

THRILLER WEEK

THRILLER WEEK

THRILLER WEEK

THRILLER WEEK

THRILLER WEEK

FILMIPÄRL

FILMIPÄRL

FILMIPÄRL

SKANDAALNE KINO

VÄRSKE FILM

KINOKLASSIKA

esitleb:

TeemandiröövGuy Ritchie2000 / 104 min

Diskotantsija Babbar Subhash1982 / 135 min

BarakaRon Fricke1992 / 96 min

Happy-Go-LuckyMike Leigh2008 / 118 min

Eikusagil Aafrikas Caroline Link 2001 / 141 min

Banksy fi lm: Elevant kingipoesBanksy2010 / 87 min

Kadunud laste linnJean-Pierre Jeunet & Marc Caro 1995 / 112 min

Hiroshima, mu armAlain Resnais Retrospektiiv 1959 / 90 min

Minu Ameerika onuAlain Resnais Retrospektiiv 1980 / 125 min

Eelmisel aastal MarienbadisAlain Resnais Retrospektiiv 1961 / 94 min

Kahe tule vahelMartin Scorsese2006 / 151 min

Eliitrühm 2: SisevaenlaneJose Padilha2010 / 115 min

Esilinastus: “Mattise martüürium”Kiur Aarma & Jaak Kilmi 2011

Keelatud vihm / También la lluvia Iciar Bollain2010 / 104 min

Ühel õhtul 67 / Uma Noite Em 67Renato Terra, Ricardo Calil2010 / 93 min

LemmyGreg Olliver, Wes Orshoski2010 / 116 min

Tuulest viidudVincent Fleming1939 / 224 min

15/7

24/7

23/7

17/7

18/7

22/7

19/7

25/7

26/7

27/7

21/7

28/7

30/7

20/7

16/7

29/7

31/7R

P

L

P

E

R

T

E

T

K

N

N

L

K

L

R

PVALITUD HUUMOR

VALITUD HUUMOR

FILMIPÄRL

FILMIPÄRL

FILMIPÄRL

SKANDAALNE KINO

VÄRSKE FILM

VÄRSKE FILM

VÄRSKE FILM

VÄRSKE DOKK

VÄRSKE DOKK

KINOKLASSIKA

esitleb:

esitleb:

esitleb:

FILMIPÄRL

FILMIPÄRL

FILMIPÄRL

FILMIPÄRL

FILMIPÄRLesitleb:

KUUKAVA1/7–31/7

VIRU KESKUSE KATUSEL

Katusekino sõbrad

Katusekino suurim sõber

Avatud juulikuus iga päev alates 17.00. Tule einestama või dringile! Tuborg Lime Cut Happy Hour 17–19!

KATUSEKOHVIK & BAAR,PÄIKESETERRASSID

PILETID EELMÜÜGIST: Piletilevist või katusekino.ee Osta pilet eelmüügist uutele vihmakindlatele soojendusega terrassidele. KOHAPEAL: pool saalist tuleb müüki alati enne seanssi Katusekinos.

Seansside algus 1/7 kuni 15/7 orienteeruvalt 23.30, 16-31/7 23.00. Seansid toimuvad iga ilmaga.

KATUSEKINO.EE

Katusekino