KAITSEALUSED SAMBLIKULIIGID EESTIS...veebis (Randlane jt 2003). Näiteks on liike, mis on taasleitud...

Tartu Ülikool

Loodus- ja tehnoloogiateaduskond

Ökoloogia ja Maateaduste Instituut

Kristi Rikka

KAITSEALUSED SAMBLIKULIIGID EESTIS

Bakalaureusetöö

Juhendaja: dots. Tiina Randlane

Tartu 2008

2

Sisukord 1. Sissejuhatus ............................................................................................................................ 4

1.1. Ajaloost ........................................................................................................................... 4

1.2. Kaitsekategooriate põhimõtted........................................................................................ 5

1.3.Eesmärgid......................................................................................................................... 7

2. Ülevaade liikidest ................................................................................................................... 8

2.1. I kategooria...................................................................................................................... 8

2.1.1. Flavocetraria cucullata (Bellardi) Kärnef. & Thell – harilik tundrasamblik .......... 8

2.2. II kategooria .................................................................................................................... 8

2.2.1. Alectoria sarmentosa (Ach.) Ach. - oksa-tuustsamblik ........................................... 8

2.2.2. Bacidia biatorina (Körb.) Vain - tera-mõhnsamblik ............................................... 9

2.2.3. Bacidia laurocerasi (Delise ex Duby) Zahlbr. - kirss-mõhnsamblik..................... 10

2.2.4. Baeomyces carneus Flörke- kahvatu seensamblik ................................................. 10

2.2.5. Biatoridium monasteriense (J. Lahm ex Körb.) - rohe-tilksamblik ....................... 11

2.2.6. Bryoria furcellata (Fr.) Brodo & D. Hawksw. - nõel-narmassamblik................... 12

2.2.7. Caloplaca verruculifera (Vain.) Zahlbr. - näsa-kuldsamblik ................................ 13

2.2.8. Cetrelia olivetorum (Nyl.) W. L. Culb. & C. F. Culb. - oliiv-helksamblik ........... 14

2.2.9. Chaenotheca cinerea (Pers.) Tibell - härma-varjusamblik .................................... 15

2.2.10. Chaenotheca gracilenta (Ach.) J. Mattsson & Middelb. – sire varjusamblik ..... 15

2.2.11. Cladonia convoluta (Lam.) Anders - vask-porosamblik...................................... 16

2.2.12. Collema nigrescens (Huds.) DC. - must limasamblik.......................................... 17

2.2.13. Dimerella lutea (Dicks.) Trevis. - kollane virvesamblik ..................................... 18

2.2.14. Flavoparmelia caperata (L.) Hale - harilik kitsesamblik .................................... 19

2.2.15. Gyalecta ulmi (Sw.) Zahlbr. - jalaka-kauss-samblik............................................ 20

2.2.16. Hypocenomyce anthracophila (Nyl.) P. James & Gotth. Schneid. - männi-

soomussamblik ................................................................................................................. 20

2.2.17. Leptogium teretiusculum - sõrmjas tardsamblik .................................................. 21

2.2.18. Micarea hedlundii Coppins - karvane kruupsamblik........................................... 22

2.2.19. Nephroma resupinatum (L.) Ach. - kääv-neersamblik ........................................ 23

2.2.20. Ochrolechia frigida (Sw.) Lynge - külm purusamblik ........................................ 24

2.2.21. Parmeliella triptophylla (Ach.) Müll. Arg. - väike nõgisamblik ......................... 25

2.2.22. Peltigera collina (Ach.) Schrad. - serva-kilpsamblik .......................................... 25

2.2.23. Pyrenula laevigata (Pers.) Arnold - hõbe-luulissamblik ..................................... 26

2.2.24. Pyrenula nitidella (Flörke ex Schaer.) Müll. Arg. - õli-luulissamblik................. 27

3

2.2.25. Sclerophora coniophaea (Norman) J. Mattson & Middelb. - ruske nuisamblik.. 28

2.2.26. Sclerophora farinacea (Chevall.) Chevall. - sale nuisamblik.............................. 28

2.2.27. Sclerophora peronella (Ach.) Tibell - võrk-nuisamblik ...................................... 29

2.2.28. Solorina saccata (L.) Ach. - harilik lohksamblik................................................. 30

2.2.29. Solorina spongiosa (Ach.) Anzi - käsnjas lohksamblik....................................... 31

2.2.30. Squamarina lentigera (Weber) Poelt - valge vahasamblik .................................. 31

2.2.31. Vulpicida tubulosus (Schaer.) J.-E. Mattsson & M. J. Lai - loo-rebasesamblik .. 32

2.2.32. Xanthoparmelia mougeoti (Schaer. ex D. Dietr.) - Mougeot’ koldsamblik......... 33

2.3. III kategooria ................................................................................................................. 34

2.3.1. Arthonia byssacea (Weigel) Almq. - rant-tähnsamblik ......................................... 34

2.3.2. Cyphelium inquinans (Sm.) Trevis - rant-tünnsamblik.......................................... 34

2.3.3. Evernia divaricata (L.) Ach. - pikk lõhnasamblik ................................................. 35

2.3.4. Fulgensia bracteata (Hoffm.) Räsänen - harilik särasamblik................................ 35

2.3.5. Lasallia pustulata (L.) Mérat - harilik põissamblik ............................................... 36

2.3.6. Lecidea erythrophaea Flörke - puna-näsasamblik ................................................. 36

2.3.7. Leptogium saturninum (Dicks.) Nyl. - haava tardsamblik ..................................... 37

2.3.8. Lobaria pulmonaria (L.) Hoffm. - harilik kopsusamblik....................................... 38

2.3.9. Megalaria grossa (Pers. Ex Nyl.) Hafellner - suur nööpsamblik .......................... 39

2.3.10. Menegazzia terebrata (Hoffm.) A. Massal. - harilik poorsamblik....................... 39

2.3.11. Nephroma laevigatum Ach. non auct. - sile neersamblik .................................... 40

2.3.12. Nephroma parile (Ach.) Ach. - harilik neersamblik ............................................ 40

2.3.13. Psora decipiens (Hedw.) Hoffm. - stepi-naastsamblik ........................................ 41

2.3.14. Ramalina thrausta (Ach.) Nyl. - niitjas rihmsamblik .......................................... 41

2.3.15. Sclerophora pallida (Pers.) Y. I. Yao & Spooner - lumi-nuisamblik .................. 42

2.3.16. Stereocaulon condensatum Hoffm. - pisi-tinasamblik......................................... 42

2.3.17. Thelotrema lepadinum (Ach.) Ach. - harilik koobassamblik............................... 43

2.3.18. Usnea barbata (L.) Weber ex F.H. Wigg - kare habesamblik ............................. 43

Arutelu...................................................................................................................................... 45

Kokkuvõte ................................................................................................................................ 50

Summary .................................................................................................................................. 51

Tänuavaldused.......................................................................................................................... 53

Kasutatud kirjandus...................................................................................................................54

Lisa 1.........................................................................................................................................57

4

1. Sissejuhatus

1.1. Ajaloost

Eestis hakati eluslooduse kaitsele tähelepanu pöörama 20. sajandi alguses. Nii asutati 1910.

aastal A. Toomi eestvedamisel Vaika Linnukaitseala ja 1920. aastal tõstatas E. Spohr küsimuse 11 liigi (tuhkpihlakas, alpi võipätakas, jugapuu jt) kaitse vajadusest; 1935. aastal kehtestati Eesti esimene looduskaitseseadus. Selle alusel võeti 1936. aastal esmakordselt Eestis 20 haruldast taime kaitse alla ning kuue dekoratiivse loodusliku liigi kohta kehtestati kauplemise keeld (Raukas 1995). Samblikke kaitsealuste liikide seas siiski veel polnud. Ka 1957. aastal vastuvõetud looduskaitseseaduses samblikke ei mainita. Samblikuliikide kaitse probleemid kerkisid päevakorda alles 1980-tel aastatel. Kümnendi lõpul avaldati järjestikustel aastatel kaks artiklit (Trass & Randlane 1986, 1987). Esimene neist juhtis tähelepanu kaitset väärivatele haruldastele ja tundlikele liikidele, mida toodi välja 93. Teine käsitles Eesti territooriumil arvatavalt hävinud suursamblike liike (kokku 38), mida siin polnud leitud peale II maailmasõda. Kuna mõlemad artiklid ilmusid tänaseks juba 20 aastat tagasi, on nendest nimekirjadest osad liigid praeguseks taasleitud või ilmnenud, et tegu oli valemäärangutega.

Punaste raamatute (Red Data Books) koostamine sai alguse 1960-tel aastatel. Kasutades

IUCN-i (Rahvusvaheline Looduskaitseliit) poolt teaduslikult välja töötatud reeglistikku

hinnatakse neis liikide väljasuremisohtu (Eesti TA LKK-3 07.04.08). See koosneb kindla ala

ohustatud seene-, taime- ja loomaliikide ja liigisiseste taksonite loetelust, millele mõnel juhul

on lisatud veel andmed nende leviku, bioloogia, ohutegurite, kaitsevajaduse ja muu kohta.

Liigi Punasesse Raamatusse lülitamine ei tähenda automaatselt tema kaitse alla võtmist isegi

mitte siis, kui liik kuulub mõnda ohukategooriasse. Punane Raamat näitab ära seda, kus on

probleemid ja mida tuleb looduskaitsjatel tähele panna, tegeledes asjaga juba komplekselt.

Kokku on välja antud kolm Eesti Punast Raamatut (Eesti TA LKK-4 07.04.08). Esimene neist

ilmus ametialaseks kasutamiseks ainult neljas eksemplaris 1979. aastal. Samadel andmetel

põhines 1982. a. ilmunud Punase Raamatu nn rahvavaäljaanne, mis on neist kolmest ainsana

mõeldud laiemale lugejaskonnale (Kumari 1982). Teise Punase Raamatu esialgsed nimestikud

kinnitati Punase Raamatu komisjoni otsusega juba 1988. aastal, kuid jäid avalikustamata meie

riigis toimunud muudatuste tõttu, need avaldati hiljem, kohandatud ja muudetud kujul

raamatus “Eesti A&O” (Noor 1993). Viimane ja praegugi kehtiv kolmas Punane Raamat

kinnitati ja avaldati Looduskaitse Komisjoni väljaandena aastal 1998 (Looduskaitse Komisjon

1998). See raamat on saanud lisaks paberkandjale ka modernse kuju, alates 2002. aastast on

internetis Punase Raamatu kodulehekülg (Eesti TA LKK-1 07.04.08). Uue, neljanda, Punase

5

Raamatu kokkupanekut alustasid teadlased 2006. aastal ning selle valmimine on planeeritud

2008. a. suveks. Uus raamat koostatakse IUCN-i 2006. a. kategooriate ja kriteeriumite

süsteemi kasutades ja erineb sellega oluliselt varasematest Punastest Raamatutest (Eesti TA

LKK-2 07.04.08).

Praegu kehtivas Punases Raamatus on välja toodud 110 samblikuliiki ning need on jagatud

kuude rühma: 0 kategooria ehk hävinud või tõenäoliselt hävinud, 1. kategooria ehk eriti

ohustatud, 2. kategooria ehk ohualtid, 3. kategooria ehk haruldased, 4. kategooria ehk

tähelepanu vajavad ja 5. kategooria ehk määratlemata staatusega liigid. Samblike osas on

praegu kehtiva Punase Raamatu andmed oluliselt vananenud. Esiteks, sellesse raamatusse on

sisse võetud ainult suursamblikud, mis moodustavad Eesti samblike biootast aga väiksema

osa (Eestis praegu teada üle 1000 liigi, neist suursamblikke vaid kolmandik) (Randlane 2004;

Randlane jt 2007 ). Teiseks, kuna viimase kümne aasta jooksul on kogunenud suur hulk

täiendavaid andmeid liikide levikust, tuleks paljudel samblikel muuta neile omistatud Punase

Raamatu kategooriaid. Vastavad, mitteametlikud täiendused aastast 2003 on avalikustatud

veebis (Randlane jt 2003). Näiteks on liike, mis on taasleitud (nt Cetrelia olivetorum) peale

1950. aastat ning tuleb viia 0 kategooriast üle mõnda teise kategooriasse. Ka on valesti

määratud liike (nt Nephroma helveticum), mis on vaja üldse Eesti samblike nimekirjast

kõrvaldada. Aja jooksul on avastatud ka mitmeid uusi liike (nt Cladonia norvegica), mis

tuleks nimekirjale lisada. On üks liik, mis Punases Raamatus paigutati nii seente kui samblike

hulka, kuid mida on siiski korrektsem samblikena käsitleda ning mis tuleks seetõttu seente

nimestikust kõrvaldada (Multiclavula vernalis). Osa liike on viimasel ajal üpris arvukalt

leitud, ning tuleks üldse raamatust välja jätta (nt Hypocenomyce sorophora). Seega on

samblike osas hädavajalik Eesti Punase Raamatu korrigeerimine.

Kaitse alla võeti samblikud esmakordselt alles hiljuti, Vabariigi Valitsuse määrusega alles

2004. aastal (Riigi Teataja 2004-2; Riigi Teataja 2004-3) . 51 kaitsealust samblikuliiki on

jagatud kolme kategooriasse – I (üks liik), II (32 liiki) ja III (18 liiki) ja käesolevas töös

tutvustatakse neid kõiki lähemalt.

1.2. Kaitsekategooriate põhimõtted

Loodust kaitstakse looduse säilitamise seisukohalt oluliste alade kasutamise piiramisega,

kaitse alla võetud loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku isenditega ning kivististe ja

mineraalide eksemplaridega sooritatavate toimingute reguleerimisega ning loodushariduse ja

6

teadustöö soodustamisega. Looduse kaitsel lähtutakse tasakaalustatud ja säästva arengu

põhimõtetest, kaaludes iga kord alternatiivsete, looduskaitse seisukohalt tõhusamate

lahenduste rakendamise võimalusi. Looduskaitse eesmärk kohaliku omavalitsuse tasandil on

piirkonna looduse eripära, kultuuri, asustust ja maakasutust esindavate väärtuslike maastike

või nende üksikelementide kaitse ja kasutamise tingimuste määramine kohaliku omavalitsuse

poolt. Loodusobjekti kaitse alla võtmise eeldus on selle ohustatus, haruldus, teaduslik,

ajaloolis-kultuuriline või esteetiline väärtus või rahvusvahelisest lepingust tulenev kohustus.

Liigid jagatakse Looduskaitseseaduses (Riigi Teataja 2004-1) kolme kategooriasse.

I kaitsekategooriasse arvatakse liigid, mis on Eestis haruldased, esinevad väga piiratud alal,

vähestes elupaikades, isoleeritult või väga hajusate asurkondadena ning liigid, mis on

hävimisohus, mille arvukus on inimtegevuse mõjul vähenenud, elupaigad ja kasvukohad

rikutud kriitilise piirini ja väljasuremine Eesti looduses on ohutegurite toime jätkumisel väga

tõenäoline. I kaitsekategooria liikide kõikide teadaolevate elupaikade või kasvukohtade kaitse

tagatakse kaitsealade või hoiualade moodustamise või püsielupaikade kindlaksmääramisega.

II kaitsekategooriasse arvatakse liigid, mis on ohustatud, kuna nende arvukus on väike või

väheneb ning levik Eestis väheneb ülekasutamise, elupaikade hävimise või rikkumise

tagajärjel ning liigid, mis võivad olemasolevate keskkonnategurite toime jätkumisel sattuda

hävimisohtu. II kaitsekategooria liikide vähemalt 50 protsendi teadaolevate ja

keskkonnaregistris registreeritud elupaikade või kasvukohtade kaitse tagatakse kaitsealade või

hoiualade moodustamise või püsielupaikade kindlaksmääramisega lähtuvalt alade

esinduslikkusest.

III kaitsekategooriasse arvatakse liigid, mille arvukust ohustab elupaikade ja kasvukohtade

hävimine või rikkumine ja mille arvukus on vähenenud sedavõrd, et ohutegurite toime

jätkumisel võivad nad sattuda ohustatud liikide hulka ning liigid, mis kuulusid I või II

kaitsekategooriasse, kuid on vajalike kaitseabinõude rakendamise tõttu väljaspool

hävimisohtu. III kaitsekategooria liikide vähemalt 10 protsendi teadaolevate ja

keskkonnaregistris registreeritud elupaikade või kasvukohtade kaitse tagatakse kaitsealade või

hoiualade moodustamise või püsielupaikade kindlaksmääramisega lähtuvalt alade

esinduslikkusest.

Liigid võtab I või II kaitsekategooria kaitse alla Vabariigi Valitsus nende loetelu sisaldava

määrusega. III kaitsekategooria liigid võtab kaitse alla keskkonnaminister nende loetelu

sisaldava määrusega.

7

1.3.Eesmärgid

Minu bakalaureusetöö eesmärk on koondada Eesti kaitsealuste samblikuliikide (51 tk)

andmestik ja anda ülevaade nende ökoloogilistest nõudmistest, levikust Eestis ja Euroopas

ning ohuteguritest ja kaitsemeetmetest.

Töö põhineb trükitöödel, lihhenoloogia töörühma käsikirjalistel materjalidel (Randlane jt

2004, 2005) ja andmebaasidest eksporditud andmetel. Töö lisas esitatud liikide levikukaardid

pärinevad elektroonilisest Eesti samblike levikuatlasest (eAtlas); osasid levikukaarte on autori

poolt uuemate andmetega täiendatud. Leiukohtade kirjed ja koordinaadid on võetud Eesti

samblike andmebaasist (eSamba). Geograafilised koordinaadid on esitatud kraadide ja

minutitena järgmises formaadis: °.’. Täielikud leiuandmed on antud haruldaste (10 või vähem

leiukohta) liikide kohta, sagedastel liikidel (üle 10 leiukoha) on antud üldiseloomustus Eestis

paiknemise kohta. Floristilised andmed liikide leidumise kohta naaberriikides on võetud

järgnevatest allikatest: Piterans 2001, Santesson et al. 2004, Motiejūnaitė 1999 ja hilisem

internetiallikas; liikide leviku üldiseloomustus on esitatud Nimise (1993) järgi. Andmed

liikide leidumise kohta lähiriikide Punastes Raamatutes on võetud järgmistest allikatest:

Andryšaitis 1996, Gärdenfors 2005, Rašomavičius 2007, Rassi 2000.

8

2. Ülevaade liikidest

2.1. I kategooria

2.1.1. Flavocetraria cucullata (Bellardi) Kärnef. & Thell – harilik tundrasamblik

Põõsasja tallusega suursamblik, mille diagnostilised tunnused on: kollane püstine tallus (8–10

cm kõrge), valge südamikukiht, hõlmaservad lainelised, talluse alaosa purpurpunane. Liigi

täiskirjeldust vt Trass & Randlane (1994: 193).

Ökoloogilised nõudlused: epigeiid, kasvab lubjarikkal või liivasel mullal loopealsetel.

Levik ja sagedus Eestis: Eestis väga haruldane, teada vaid üks leiukoht (Lisa 1-1). Kasvab

Vormsil Rumpo poolsaare rannavallidel (eSamba). Eestis on selle liigi tasandikualade levila

lõunapiir.

Levik Euroopas: Arktoalpiinne liik, mis levib tundras ja metsatundras ning mägede alpiinses

ja subalpiinses vööndis. Lähiriikidest leidub Norras, Rootsis ning Soomes; Leedus ja Lätis ei

leidu.

Ohutegurid ja kaitsemeetmed: Eestis ohustab hariliku tundrasambliku püsimist avatud

lookoosluste kinnikasvamine, aga ka ülemäärane tallamine ja kamara lõhkumine

mootorsõidukite kasutamise tõttu sobimatutes kohtades või massilise telkimise ning ehituse

tulemusena (Randlane et al. 2004). Liigi kaitse on formaalselt tagatud, kuna selle ainus

teadaolev leiukoht asub Vormsi maastikukaitsealal (EELIS 07.04.08).

2.2. II kategooria

2.2.1. Alectoria sarmentosa (Ach.) Ach. - oksa-tuustsamblik

Põõsasja tallusega suursamblik, mille diagnostilised tunnused on: kollakasroheline lõdvalt

rippuv tallus (20-30 cm pikk), harude tipud niitjad, mitte konksjad. Liigi täiskirjeldust vt

Trass & Randlane (1994: 70).

Ökoloogilised nõudlused: epifüüt, kasvab peamiselt okaspuudel (kuusel), harva lehtpuude

okstel.

Levik ja sagedus Eestis: Eestis üsna haruldane, teada kümme leiukohta (Lisa 1-2) hajusalt üle

Eesti ja läänesaartel.

(1) Harjumaa, Tallinn, Rahumäe (59.23N 24.43E); viimati leitud 1930. a, seega arvatavasti

sellest paigast hävinud.

9

(2) Hiiumaa, Putkaste mtsk (58.50N 22.49E); 1999.

(3) Hiiumaa, Kõpu ps, Kriipsurõnga (Kõpu MKA) (58.56N 22.12E); 2004.

(4) Ida-Virumaa, Alutaguse-Kivinõmme (59.15N 27.33E); 1995.

(5) Ida-Virumaa, Illuka vald (Kivinõmme MKA) (59.15N 27.33E); 2005.

(6) Lääne-Virumaa, Karepa (59.32N 26.24E); 2003.

(7) Pärnumaa, Massiaru (58.00N 24.35E); viimati leitud 1951. a ja pole enam tuvastatud.

(8) Pärnumaa, Laiksaare mtsk (Sookuninga LKA) (58.02N 24.58E); 2001.

(9) Pärnumaa (58.12N 24.44); 2004.

(10) Tartumaa, Vara mtsk (58.35N 27.00E); 2006.

Levik Euroopas: holarktiline liik, levib parasvöötmes, ulatub subtroopiliste niiskete

mägimetsadeni. Lähiriikidest leidub Lätis, Norras, Soomes ning Rootsis; Leedus ei leidu.

Ohutegurid ja kaitsemeetmed: harilik tuustsamblik on väga tundlik õhu saastumise ja

kasvutingimuste muutuste suhtes. Kaitsekohtades on oluline säilitada vanu kuuski, mitte

murda kuuskede alumisi kuivanud oksi ning vältida niiskus- ja valgusrežiimi muutmist. Liigi

kaitse ning säilimine on esialgu tagatud, kuna kolm leiukohta kaheksast, mida on võimalik

tuvastada, asuvad kaitsealustel territooriumitel (Randlane jt 2005).

2.2.2. Bacidia biatorina (Körb.) Vain - tera-mõhnsamblik

Koorikja tallusega pisisamblik, mille diagnostilised tunnused on: hall kuni rohekas tallus, mis

koosneb pulkjatest näsadest (Ø 50-100 µm); hele- kuni mustjaspruunid letsideaalsed

apoteetsiumid, nõeljad kotteosed. Liigi täiskirjeldust vt Randlane & Saag (2004: 148).

Ökoloogilised nõudlused: epifüüt, kasvab vanades looduslähedastes metsades laialehistel

lehtpuudel (tamm, pärn jt); on vanade metsade tunnusliik.

Levik ja sagedus Eestis: Eestis haruldane, teada neli leiukohta (Lisa 1-3), kasvab Kirde- ja

Edela-Eestis.

(1) Ida-Virumaa, Maidla vald, Kaukvere (mis on ühtlasi lendorava püsielupaik) (59.08N

26.57E); 2004.

(2-3) Pärnumaa, Surju vald, Surju mtsk (2 leidu pisut erinevatest kohtadest, neist teine asub

Luitemaa ajutiste piirangutega Natura 2000 alal) (58.13N 24.39E); 1999, 2003

(4) Pärnumaa, Tali vald, Jäärja mtsk (Põhja- Liivimaa ajutiste piirangutega Natura 2000 alal)

(58.00N 24.50E); 1999.

10

Levik Euroopas: üsna vähetuntud liik, levinud Põhja- ja Kesk- Euroopas ning Lõuna-

Hispaanias. Lähiriikidest leidub Leedus ning Rootsi ja Norra lõunaosas; Lätis ja Soomes ei

leidu. Liigi ohustatust on märgatud ka Rootsis, kus ta on kantud Punasesse Raamatusse.

Ohutegurid ja kaitsemeetmed: tera-mõhnsamblikku ohustavad enim metsamajanduslikud

tegevused - lehtpuumetsade hävimine ning lehtpuude väljaraie okaspuupuistutest. Liigi

soodsa seisundi tagamiseks tuleb rakendada Looduskaitseseaduses sätestatud sihtkaitsevööndi

kaitsekorda. Enamik leiukohti on juba ajutiste piirangutega Natura 2000 alad ning üks tuleks

liita naabruses asuva piirangualaga (Randlane jt 2005).

2.2.3. Bacidia laurocerasi (Delise ex Duby) Zahlbr. - kirss-mõhnsamblik

Koorikja tallusega pisisamblik, mille diagnostilised tunnused on: sile või praguline õhuke

tallus, värvus on valkjas- kuni rohekashall; punakaspruunid kuni mustad letsideaalsed

apoteetsiumid, nõeljad kotteosed. Liigi täiskirjeldust vt Randlane & Saag (2004: 151).

Ökoloogilised nõudlused: epifüüt, kasvab märjemate kasvukohatüüpide vanades

segametsades lehtpuude koorel (peamiselt haaval ning saarel, aga ka jalakal, vahtral ja

sanglepal).

Levik ja sagedus Eestis: Eestis üsna sage, teada 16 leiukohta (Lisa 1-4). Kasvab nii Kirde-,

Kagu- kui ka Edela-Eestis, leitud Ida-Virumaalt, Jõgeva, Pärnu, Tartu ja Viljandi maakonnast.

Levik Euroopas: üle maailma levinud okeaanilistes kuni subokeaanilistes regioonides, Kesk-

Euroopast kuni mediterraansete aladeni, läänepoolse tendentsiga. Lähiriikidest leidub Norra ja

Rootsi rannikul ning Lõuna-Soomes; Leedus ja Lätis ei leidu. Liigi ohustatust on märgatud ka

Rootsis ja Soomes, kus ta on kantud Punasesse Raamatusse. Rootsis on liik arvatud

kategooriasse ’kriitiliselt ohustatud’.

Ohutegurid ja kaitsemeetmed: kirss-mõhnsamblikku ohustavad eelkõige metsamajanduslikud

tegurid – puistu puuliigilise mitmekesisuse ühtlustumine, samuti mikroklimaatiliste

tingimuste muutumine raie tagajärjel. Liigi soodsa seisundi tagamiseks tuleb rakendada

Looduskaitseseaduses sätestatud sihtkaitsevööndi kaitsekorda (Randlane jt 2005).

2.2.4. Baeomyces carneus Flörke- kahvatu seensamblik

Koorikja tallusega suursamblik, mille diagnostilised tunnused on: kohati areoolide või

soomustega tallus, värvus hall, kollakas või valkjas, soomused on enamasti huuljate

11

soraalidega; viljakeha kuni 5 mm kõrguse jalaga, apoteetsiumid punakaspruunid. Liigi

täiskirjeldust vt Trass & Randlane (1994: 75).

Ökoloogilised nõudlused: epigeiid, kasvab liivastel ja savistel muldadel, harva epiliit.

Levik ja sagedus Eestis: Eestis üsna haruldane, teada seitse leiukohta (Lisa 1-5), kasvab nii

Kirde-, Kagu- kui ka Loode-Eestis tüüpiliselt taimkatteta liival ja kruusal hõredas männikus,

aga ka liivakivipaljanditel.

(1) Harjumaa, Tallinn, Nõmme (59.23N 24.39E); viimati leitud 1912. a, seega arvatavasti


(2) Põlvamaa, Vastse-Kuuste vald, Kiidjärve, Ahja jõgi (Ahja jõe MKA) (58.07N 27.00E);

1969.

(3) Põlvamaa, Võhandu, Pärasma; 1969.

(4) Põlvamaa, Värska vald, Lutepää (57.55N 27.42E); 1991.

(5-6) Põlvamaa, Värska vald, Orava mtsk (Mustoja MKA) (moodustatud püsielupaik);

(57.53N 27.41E); 2005, 2004.

(7) Põlvamaa, Värska vald, Verhulitsa (57.56N 27.40E); 1958.

Levik Euroopas: tsirkumboreaalne liik, levinud peamiselt parasvöötme okasmetsades ja

tundrates. Kasvab ka Lätis liivakivipaljanditel. Lähiriikidest leidub Lätis, hajusalt Norras,

kogu Rootsis ning Põhja- ja Kesk-Soomes; Leedus ei leidu.

Ohutegurid ja kaitsemeetmed: kahvatut seensamblikku ohustab pinnase häirimine, mis sageli

kaasneb metsamajandustegevusega, näiteks metsaraiega, ja inimasustusega. Seega tuleb metsa

majandada vaid külmunud pinnase ja lumikatte korral. Samas on liigile ohtlik ka tiheda rohu-

samblarinde teke ja valgustingimuste halvenemine, mille toob tihti kaasa puu- ja põõsarinde

tihenemine peale metsa majandamise lakkamist (Randlane jt 2005). Liigi säilimise tagamiseks

võeti püsielupaigana kaitse alla leiukoht Põlvamaal Värska vallas Orava metskonnas, mis

paikneb Mustoja MKA piiri ääres (Riigi Teataja 2006).

2.2.5. Biatoridium monasteriense (J. Lahm ex Körb.) - rohe-tilksamblik

Koorikja tallusega pisisamblik, mille diagnostilised tunnused on: teraline roheline tallus;

apoteetsiumid on pindmised ning niiskena läbipaistvad, Ø 0,2-0,5 mm; eoskotis on palju

väikeseid ümmargusi kotteoseid. Liigi täiskirjeldust vt Randlane & Saag (2004: 148).

Ökoloogilised nõudlused: epifüüt, kasvab laialehiste lehtpuude koorel (eelkõige jalakal ja

vahtral) vanades varjulistes ning niisketes puistutes.

12

Levik ja sagedus Eestis: Eestis üsna sage, teada 11 leiukohta (Lisa 1-6) hajusalt üle Eesti ning

ka läänesaartel, kõik selle liigi leiukohad asuvad kas ojade-jõgede või mere ääres. Leitud

Harjumaalt, Ida- ja Lääne-Virumaalt, Jõgeva, Pärnu ja Rapla maakonnast ning Saaremaalt.

Levik Euroopas: põhiliselt Euroopa keskosas – Inglismaa ja Skandinaavia lõunaosas.

Lähiriikidest leidub Leedus, Norras, Rootsis ning Soomes (Fennoskandia lõunapiirkondades);

Lätis ei leidu. Liigi ohustatust on märgatud ka Rootsis, kus ta on kantud Punasesse

Raamatusse.

Ohutegurid ja kaitsemeetmed: rohe-tilksamblikku ohustab peamiselt kasvupinna hävimine nii

looduslike protsesside (torm, puude seenhaigused jms.) ning ka inimtegevuse (metsaraie)

tagajärjel. Teadaolevatest leiukohtadest kuus jäävad juba kaitse all olevatele territooriumitele

(Lahemaa RP, Alam-Pedja LKA, Rannametsa-Soometsa LKA, Kädva põlispuud) või

kavandavatele hoiualadele (Kõinastu laid) (Randlane jt 2005). Täiendavalt võeti

püsielupaikadena kaitse alla veel kaks leiukohta: Kalvi ja Kurtna elupaigad Ida-Viru

maakonnas, et tagada selle liigi soodne seisund ka väljaspool seniseid kaitsealasid (Riigi

Teataja 2006).

2.2.6. Bryoria furcellata (Fr.) Brodo & D. Hawksw. - nõel-narmassamblik

Põõsasja tallusega suursamblik, mille diagnostilised tunnused on: tallus püstine, tutjas, 3-5

(

13

Ohutegurid ja kaitsemeetmed: nõel-narmassambliku säilimiseks on oluline mitte murda

mändide või kuuskede alumisi kuivanud oksi, säilitada vanu okaspuid ning vältida niiskus- ja

valgusrežiimi muutmist. Viis leiukohta kuuest asuvad kaitsealustel territooriumitel, liigi

säilimine loodetavasti tagatud (Randlane jt 2005).

2.2.7. Caloplaca verruculifera (Vain.) Zahlbr. - näsa-kuldsamblik

Poollehtja rosetja tallusega pisisamblik, mille diagnostilised tunnused on: servades eristunud

pikad (3-6 mm) ja kergelt kumerad, lihtsad või harunenud hõlmad, tavaliselt on Ø

14

2.2.8. Cetrelia olivetorum (Nyl.) W. L. Culb. & C. F. Culb. - oliiv-helksamblik

Lehtja tallusega suursamblik, mille diagnostilised tunnused on: tõusvad kuni 1,5 cm laiad

ümardunud ning mõnevõrra laineliste servadega hõlmad, talluse alapoole värvus on must ning

ritsiinidega, kuid ülapool rohekashall ja rohkete punktikujuliste pindmiste

pseudotsefülellidega ning rikkalike valkjate servasoraalidega, talluse Ø 7-16 cm.

Kompleksliik, milles teaduslikult eristatakse samblikuainete sisalduse põhjal mitut eri liiki,

sh. harilikku helksamblikku (Cetrelia cetrarioides). Liigi täiskirjeldust vt Trass & Randlane

(1994: 108).

Ökoloogilised nõudlused: epifüüt, kasvab elusate või surnud ja juba mahalangenud lehtpuude

ning kuuse koorel niisketes ürgse ilmega laialehistes ja kuuse-segametsades. Väga tundlik õhu

saastumise suhtes.

Levik ja sagedus Eestis: Eestis üsna haruldane, teada kaheksa leiukohta (Lisa 1-9), kasvab

Kirde-, Kagu- ning Edela-Eestis.

(1) Ida-Virumaa, Permisküla (59.05N 27.46E); 1966.

(2) Jõgevamaa, Puurmani vald, Kursi mtsk (Alam-Pedja LKA) (58.31N 26.16E); 2003.

(3) Pärnumaa, Häädemeeste vald, Orajõe mtsk (Nigula LKA) (58.02N 24.42E); 2001

(4) Pärnumaa, Saarde vald, Jäärja mtsk, Rongu (Sookuninga LKA) (58.01N 24.57E); 2004.

(5) Pärnumaa, Surju vald, Surju mtsk (58.13N 24.48E); 1999.

(6) Tartumaa, Tartu lähistel (58.22N 26.43E); viimati leitud 19. saj lõpus, seega arvatavasti


(7) Tartumaa, Võnnu vald, Järvselja (k.a Järvselja LK-kvartal) (58.15N 27.18E [2000])

(58.16N 27.19E [1998]); 1998-2005.

(8) Võrumaa, Varstu vald, Seveli (57.35N 26.43E); 2000.

Levik Euroopas: nemoraalse, subatlantilise levikuga Euroopas. Lähiriikidest leidub Lätis,

Leedus, Norras, Rootsis ning Soomes (Fennoskandia lõunapiirkondades). Liigi ohustatust on

märgatud ka Leedus, Rootsis ning Soomes, kus ta on kantud Punasesse Raamatusse. Rootsis

on liik arvatud kategooriasse ’kriitiliselt ohustatud’.

Ohutegurid ja kaitsemeetmed: oliiv-helksambliku peamised ohutegurid on seotud

metsamajandusliku tegevusega, näiteks metsade raie, puuliikide osakaalu muutmine või

metsade kuivendamine. Seitsmest kaasaegsest leiukohast neli asuvad juba kaitstavatel

territooriumitel, seega hetkel puudub vajadus täiendavate püsielupaikade kaitse alla võtmise

järgi (Randlane jt 2005).

15

2.2.9. Chaenotheca cinerea (Pers.) Tibell - härma-varjusamblik

Koorikja tallusega pisisamblik, mille diagnostilised tunnused on: teraline kuni näsaline tallus,

mis kasvab substraadi pinnal ja harva ka selle sees; apoteetsiumid lühikesed (0,6-1 mm) ja

jässakad ning kaetud valge kirmega. Liigi täiskirjeldust vt Randlane & Saag (2004: 221).

Ökoloogilised nõudlused: epifüüt, kasvab vanade laialehiste lehtpuude (saare) koorel vanades

metsades. Tundlik puistu mikrokliima muutuste suhtes.

Levik ja sagedus Eestis: Eestis haruldane, teada kolm leiukohta (Lisa 1-10), kasvab Kirde- ja

Kagu-Eestis.

(1) Ida-Virumaa, Poruni jõgi (Gorodenka skv, Puhatu LKA) (59.10N 27.08E); 2006.

(2) Jõgevamaa, Altnurga, k.a endine Kursi mtsk ning Altnurga saarik (Natura 2000 ala)

(58.32N 26.17E); 2000, 2005.

(3) Valgamaa, Helme ordulinnuse park (kaitsealune park) (58.00N 25.52E); 1998.

Levik Euroopas: põhjapoolkera parasvööde, väga haruldane, leitud ainult ~20 paigast

Euroopas. Lähiriikidest leidub Leedus, Lätis, Norras, Rootsis ning Soomes (Fennoskandia

lõunapiirkondades ja Soomes ka keskosas). Liigi ohustatust on märgatud ka Leedus ning

Rootsis, kus ta on kantud Punasesse Raamatusse.

Ohutegurid ja kaitsemeetmed: härma-varjusambliku säilimiseks tuleb vältida niiskus- ja

valgusrežiimi muutmist ning säilitada vanu saari. Kõik teadaolevad leiukohad jäävad juba

kaitstavatele aladele ja liigi säilimine on formaalselt tagatud (Randlane jt 2005).

2.2.10. Chaenotheca gracilenta (Ach.) J. Mattsson & Middelb. – sire varjusamblik (syn.

Cybebe gracilenta (Ach.) Tibell – sire säärsamblik)

Koorikja tallusega pisisamblik, mille diagnostilised tunnused on: õhuke tallus, mis on

leproosse kirmena substraadi pinnal, värvus hallikasroheline; 2-3,5 mm kõrguseid pika jalaga

apoteetsiumeid katab hallikas teraline kirme; helehall matseedium on hästi arenenud. Liigi

täiskirjeldust vt Randlane & Saag (2004: 245).

Ökoloogilised nõudlused: elupaiga spetsialist, epiksüül, kasvab vaid looduslähedastes okas- ja

segametsades väga varjulistes kohtades (puude tormiheitejuurestikel, juurekaenaldes,

puuõõnsustes, tüügaspuudel) kõdupuidul. Samuti epigeiid, kasvab mullal ning vahel epiliidina

kaljudel.


Kirde-, Kagu- ja Edela-Eestis ning läänesaartel.

(1) Hiiumaa, Kõpu ps, Putkaste mtsk, Möirasoo (Kõpu MKA) (58.56N 22.13E); 2004.

(2) Jõgevamaa, Laeva soo, Kursi mtsk (Alam-Pedja LKA) (58.31N 26.17E); 1999.

16

(3-4) Lääne-Virumaa, Kunda (59.39N 26.33E) ja (59.31N 26.33E); 2003.

(5) Pärnumaa, Jäärja mtsk (Nigula LKA) (58.02N 24.42E); 2000.

(6) Saaremaa, Torgu vald, Karuste küla (57.56N 22.02E); 2007.

(7) Tartumaa, Järvselja (Järvselja LK-kvartal ja Järvselja LKA) (58.16N 27.18E); 1999, 2002,

2004.

(8) Tartumaa, Siniküla lähedal (linnulennult 4 km kaugusel), Laeva mtsk (58.30N 26.19E);

2005.

Levik Euroopas: levinud ulatuslikult põhjapoolkeral boreaalses vöötmes, oma areaali piires on

kindlasti haruldane ja hääbuv. Lähiriikidest leidub Leedus, Lätis, Rootsis, Soomes ning

Norras. Liigi ohustatust on märgatud ka Rootsis ning Soomes, kus ta on kantud Punasesse

Raamatusse.

Ohutegurid ja kaitsemeetmed: sire varjusamblik kasvab suhteliselt lühiealistel kasvupindadel,

seetõttu on liigi lokaalpopulatsioonidel suur tõenäosus välja surra. Liigi kaheksast leiukohast

neli asuvad juba kaitstavatel territooriumitel (Randlane jt 2005), lisaks võeti püsielupaigana

kaitse alla ka Siniküla leiukoht (Riigi Teataja 2006).

2.2.11. Cladonia convoluta (Lam.) Anders - vask-porosamblik

Suursamblik, mille esitalluse soomused on lehtjad ja väga suured (1-5 cm pikad ja 5-10 mm

laiad); madalad (0,2-1 cm) ja lihtsad suletud põhjaga karikatega podeetsiumid esinevad harva.

Ülapoole värvus on pronksjaspruun, alaküljel aga helekollane. Liigi täiskirjeldust vt Trass &

Randlane (1994: 138).

Ökoloogilised nõudlused: epigeiid, kasvab valgusküllastel paeloodudel ning loometsas.

Levik ja sagedus Eestis: Eestis üsna haruldane, teada kuus leiukohta (Lisa 1-12), kasvab

Loode-Eestis ja läänesaartel kuivadel lubjarikastel niitudel ning loodudel.

(1) Hiiumaa, Sarve ps (Sarve MKA) (58.50N 23.02E); 1959, 1966.

(2) Läänemaa, Nõva, Keibu laht (59.14N 23.42E); 2003.

(3) Saaremaa, Sõrve ps, Lõo loopealne (Kaugatoma- Lõo MKA) (58.05N 22.11E); 1983,

1990, 2004, 2005.

(4) Saaremaa, Lümanda vald, Atla loopealne (Vilsandi RP, Atla pv) (58.18N 21.56E); 2005.

(5) Saaremaa, Valjala vald, Võrsna loopealne (Natura 2000 ala) (võib kadunud olla, kuna

tema kasvupind on seal tugevasti häiritud) (58.24N 22.45E); 1980.

(6) Raplamaa, Raikküla vald, Oodava nõmm (Jalase MKA, Oodava skv) (58.58N 24.36E);

1980.

17

Levik Euroopas: kasvab steppides ning poolkõrbetes, levinud mediterraanses ja

submediterraanses Euroopas, samuti Kesk-Euroopas. Lähiriikidest leidub Rootsi saartel;

ülejäänud riikides ei leidu.

Ohutegurid ja kaitsemeetmed: vask-porosamblikku ohustab looalade kinnikasvamine,

ülemäärane tallamine või pinnase lõhkumine. Kõik teadaolevad leiukohad on kaitsealustel

aladel, seetõttu peaks olema säilimine neil aladel tagatud, kui rakendatakse liigi elupaiku

kaitsvaid meetmeid (Randlane jt 2005).

2.2.12. Collema nigrescens (Huds.) DC. - must limasamblik

Lehtja rosetja tallusega suursamblik, mille diagnostilised tunnused on: üsna suur (Ø kuni 10

cm), kuid õhuke (niiskena 90-150 µm) nõrgalt harunenud ümardunud hõlmadega tallus, mille

värvus on tume-oliivroheline või pruunikas (väga harva must) ja mõnest kohast kollane,

seetõttu tundub kirju; fotobiondiks tsüanobakter. Liigi täiskirjeldust vt Trass & Randlane

(1994: 176).

Ökoloogilised nõudlused: epifüüt, kasvab niisketes segapuistutes lehtpuude tüve või jalami

sammaldumata koorel. Harva ka epiliit, kasvab lubja- ja silikaatkividel.

Levik ja sagedus Eestis: Eestis üsna haruldane, teada üheksa leiukohta (Lisa 1-13), kasvab

tihedalt Kirde-Eestis ning üks leiukoht on Edela-Eestis, kõigis leiukohtades kasvab vaid

vanadel haabadel.

(1) Ida-Virumaa, Tudulinna vald, Tudu mtsk, Kaukvere lähedal (59.08N 26.57E); 1999, 2004.

(2) Lääne-Virumaa, Kadrina vald, Reiemäe (Lahemaa RP) (59.27N 25.54E); 2005.

(3) Lääne-Virumaa, Laekvere vald, Rahkla küla (59.04N 26.33E); 2001.

(4) Lääne-Virumaa, Rakvere vald, Lasila tammik (Natura 2000 ala, Lasila hoiuala) (59.15N

26.11E); 2003.

(5) Lääne-Virumaa, Vinni vald, Tudu mtsk (59.11N 26.55E); 2005.

(6) Lääne-Virumaa, Vinni vald, Haavakannu (Natura 2000 ala, Haavakannu hoiuala) (59.11N

26.26E); 2003.

(7) Lääne-Virumaa, Vinni vald, Suurekivi (Natura 2000 ala, Suurekivi hoiuala) (59.14N

26.25E); 2003.

(8) Lääne-Virumaa, Vinni vald, Anguse küla, Palmipuu kinnistu (59.14N 26.42E); 2003.

(9) Pärnumaa, Kaansoo lähedal (58.36N 25.13E); viimati leitud 1947. a, seega arvatavasti


18

Levik Euroopas: subokeaaniline, esineb arktilistest kuni mediterraansete aladeni. Lähiriikidest

leidub Lätis, Norras, Kesk-Rootsis ning hajusalt Soomes; Leedus ei leidu. Liigi ohustatust on

märgatud ka Rootsis ning Soomes, kus ta on kantud Punasesse Raamatusse. Soomes on liik

arvatud kategooriasse ’kriitiliselt ohustatud’.

Ohutegurid ja kaitsemeetmed: musta limasamblikku ohustab eelkõige inimtegevus. Kaheksast

kaasaegsest leiukohast neli jäävad kaitstavatele territooriumitele (Randlane jt 2005), tagamaks

liigi säilimine võeti püsielupaigana kaitse alla ka Ida-Virumaa kasvukoht (Riigi Teataja

2006).

2.2.13. Dimerella lutea (Dicks.) Trevis. - kollane virvesamblik

Koorikja tallusega pisisamblik, mille diagnostilised tunnused on: õhuke, kilejas või teraline

tallus, värvus kahvatuhall; oranžkollaste apoteetsiumide läbimõõt 0,4-2 mm. Liigi

täiskirjeldust vt Randlane & Saag (2004: 251).

Ökoloogilised nõudlused: epifüüt, kasvab enamasti angervaksa kasvukohatüübi inimmõjust

puutumata looduslähedastes vanades metsades laialehistel puudel (saarel, haaval). Ka

epibrüiid kasvades samblal.


Kirde- ja Edela-Eestis ning läänesaartel.

(1) Ida-Virumaa, Alajõe vald, Agusalu soostik (Agusalu MKA) (59.02N 27.33E); 1999.

(2) Ida-Virumaa, Illuka vald, Agusalu soostik (Agusalu MKA) (59.04N 27.34E); 1999.

(3) Ida-Virumaa, Illuka vald, Kurtna (59.15N 27.29E); 2004.

(4) Pärnumaa, Varbla vald (ühtlasi merikotka püsielupaik) (58.27N 23.50E); 2004.

(5) Pärnumaa, Tori vald, Selja (58.31N 24.46E); 2004.

(6) Saaremaa, Kaarma vald, Aula-Vintri (ühtlasi must-toonekore püsielupaik) (58.23N

22.24E); 2003.

(7) Saaremaa, Tagamõisa ps, Sepise (58.27N 22.00E); 1990.

(8) Viljandimaa, Olustvere vald (58.30N 25.48E); 2004.

Levik Euroopas: pantroopiline, ulatudes mõlema poolkera parasvöötme subokeaanilistesse

piirkondadesse, Euroopas sagedamini läänes. Lähiriikides leidub Lätis, Norras, Rootsis ning

Soomes (Fennoskandia lõunapiirkondades); Leedus ei leidu. Liigi ohustatust on märgatud ka


Ohutegurid ja kaitsemeetmed: kollast virvesamblikku ohustavad eelkõige metsamajanduslike

tegevustega seotud tegurid – lehtpuude ja lehtmetsade raie, valgus- ja niiskustingimuste

19

muutumine raie- ja kuivendustööde tagajärjel. Liigi säilimiseks võeti kaitse alla elupaigad

Seljal ja Kurtnas (Riigi Teataja 2006), juba kaitse all olevates kohtades peab rakendama

Looduskaitseseaduses sätestatud sihtkaitsevööndi kaitsekorda (Randlane jt 2005).

2.2.14. Flavoparmelia caperata (L.) Hale - harilik kitsesamblik

Lehtja tallusega suursamblik, mille diagnostilised tunnused on: servades tõusvate laiade (Ø

kuni 15 mm) hõlmadega ebakorrapärase kujuga suur (Ø kuni 25cm) tallus, ülapoole värvus

kollakas ning eriti keskosas kortsuline, alapool must ning ohtrate ritsiinidega ja samuti

kortsuline; esinevad näsajad isiidid ja kraaterjad soraalid. Liigi täiskirjeldust vt Trass &

Randlane (1994: 194).

Ökoloogilised nõudlused: epifüüt, kasvab lehtpuude (kase ja sanglepa), aga ka okaspuude

(kadaka) koorel enamasti soostuvates metsades ja soometsades. Ka epiliit kasvades

sammaldunud kividel. Tundlik õhu saastumise suhtes.

Levik ja sagedus Eestis: Eestis haruldane, teada kuus leiukohta (Lisa 1-15), kasvab Kirde- ja

Kagu-Eestis ning läänesaartel.

(1) Ida-Virumaa, Illuka vald, Feodori soo (Agusalu MKA) (59.03N 27.38E); 2004.

(2) Ida-Virumaa, Sonda vald (Sirtsi LKA) (59.16N 26.49E); 2003.

(3) Saaremaa, Kaali (Kaali MKA) (58.22N 22.40E); 1989.

(4) Tartumaa, Võnnu vald, Ahunapalu (Emajõe-Suursoo LKA) (58.19N 27.18E); 1999.

(5) Tartumaa, Alatskivi mtsk, Laukasoo (Pähklisaare MKA) (58.26N 26.58E); 1998.

(6) Tartumaa, Tähtvere mets (58.23N 26.39E); Viimati leitud 1950. a, seega arvatavasti sellest

paigast hävinud.

Levik Euroopas: nemoraalne, peamiselt laialehistes metsades, ka lõunapoolkeral, Euroopas

ulatub levik põhjasuunas Lõuna-Norrani, kõige sagedasem kontinendi lõunaosades,

submediterraansetes avatud metsades. Lähiriikidest leidub Leedus, Lätis, Norras, Rootsis ning

Soomes (Fennoskandia lõunapiirkondades). Liigi ohustatust on märgatud ka Leedus ning

Rootsis, kus ta on kantud Punasesse Raamatusse; Eestis oma tasandikualade areaali

põhjapiiril.

Ohutegurid ja kaitsemeetmed: harilikku kitsesamblikku ohustavad eelkõige

metsamajanduslikud tegevused – raie- ja kuivendustööd ning ka turbamaardlate rajamine.

Liigi kõik kaasajal teadaolevad leiukohad asuvad kaitsealustel territooriumitel (Randlane jt

2005).

20

2.2.15. Gyalecta ulmi (Sw.) Zahlbr. - jalaka-kauss-samblik

Koorikja tallusega pisisamblik, mille diagnostilised tunnused on: sile peeneteraline või

praguline õhuke või paks tallus, mille värvus on valkjashall kuni hallikasroheline; arvukad

apoteetsiumid (Ø 0,5-2 mm) paiknevad hajusalt või kogumikena talluse pinnal ning on

noorena oranžpruunid ja kaetud õhukese valge härmakihiga. Liigi täiskirjeldust vt Randlane

& Saag (2004: 273).

Ökoloogilised nõudlused: epifüüt, kasvab varjulistes ja niisketes kohtades vanade laialehiste

lehtpuude (saare, tamme, jalaka) koorel ja jalamil. Samuti epigeiid, kasvab lubjarikkal mullal,

ning epibrüiid, kasvab sammaldel klindi või murenevate pankade nõlval, harva ka epiliit,

kasvab vahetult lubjakivil.

Levik ja sagedus Eestis: Eestis üsna haruldane, kokku teada 11 leiukohta (Lisa 1-16), neist

üheksa usaldusväärselt kaasaegsed; kasvab Kirde-, Edela- ja Loode-Eestis ning läänesaartel.

Leitud Ida-Virumaalt, Harju-, Lääne-, Pärnu- ning Saaremaalt.

Levik Euroopas: leidub Islandist kuni Kaukasuseni, boreaalsetest aladest kuni mediterraansete

mägedeni. Lähiriikidest leidub Leedus, Lätis, Norras ning Rootsi ja Soome kesk- ja

lõunaosas. Liigi ohustatust on märgatud ka Leedus, Rootsis ning Soomes, kus ta on kantud

Punasesse Raamatusse.

Ohutegurid ja kaitsemeetmed: jalaka-kauss-samblikku säilimiseks tuleb vältida metsade raiet,

puuliikide osakaalu muutmist metsas või alade kuivendamist, samuti pankade lõhkumist või

muul moel kahjustamist. Üheksast kaasaegsest liigi leiukohast viis asuvad kaitealustel

territooriumitel ning seetõttu pole esialgu vajalik täiendavate püsielupaikade kaitse alla

võtmine (Randlane jt 2005).

2.2.16. Hypocenomyce anthracophila (Nyl.) P. James & Gotth. Schneid. - männi-

soomussamblik

Soomustest koosneva tallusega suursamblik, mille diagnostilised tunnused on: allapoole

pöördunud serva ja huuljate servasoraalidega tõusvad soomused (kuni 0,8 [1,3] mm laiad),

mille ülapoole värvus on rohekaspruun kuni pruun, alapool kahvatupruun. Liigi täiskirjeldust

vt Trass & Randlane (1994: 202).

Ökoloogilised nõudlused: epiksüül, harva epifüüt, kasvab männil ja eelistab põlenud puitu.

Paikneb tüüpiliselt rabas või selle lähedal, kuna seal esineb tulekahjusid tihedamalt.

21

Levik ja sagedus Eestis: Eestis üsna sage, andmebaasis 12 leiukohta (Lisa 1-17), avaldamata

andmetel on lisandunud veel mitmeid leide, kasvab Kirde-, Kagu- ja Edela-Eestis. Leitud Ida-

Virumaalt, Jõgeva, Põlva, Pärnu ja Tartu maakonnast.

Levik Euroopas: arvatavasti lai tsirkumboreaalne-montaanne levik okasmetsades.

Lähiriikidest leidub Leedus, Lõuna-Norras, Rootsis ning Soomes; Lätis ei leidu.

Ohutegurid ja kaitsemeetmed: männi-soomussamblikku ohustab põlenud puidu mattumine

varise ja sambla alla, hooldusraie on lubatav, kui põlenud tüükad jäetakse püsti ja soovitatav

on raietööde käigus lõkke tegemine. Enamik leiukohti paiknevad kaitsealustel territooriumitel

(Agusalu MKA, Alam-Pedja LKA, Nigula LKA, Sookuninga LKA, Ristikivi skv) (Randlane

jt 2005), kaitse alla võeti püsielupaigana ka Põlva maakonna Värska kasvukoht (Riigi Teataja

2006).

2.2.17. Leptogium teretiusculum - sõrmjas tardsamblik

Lehtja tallusega suursamblik, mille diagnostilised tunnused on: lamedad 0,3-1 x 0,1-0,2 mm

suurused hõlmad, mis servades arenevad kuni 1 cm pikkusteks silindrilisteks väljakasveteks,

värvus pruun või hallikas; fotobiondiks tsüanobakter. Liigi täiskirjeldus saadaval

ingliskeelsena (Purvis et al. 1992).

Ökoloogilised nõudlused: elupaiga spetsialist, epifüüt, kasvab vanades niisketes segametsades

peamiselt lehtpuude (haava) koorel.


Kirde-, Kagu- ja Loode-Eestis.

(1) Ida-Virumaa, Tudulinna vald, Oonurme, Kaukvere maaüksus (50.10N 26.57E); 2004.

(2) Läänemaa, Laelatu puisniit (Puhtu-Laelatu LKA) (58.35N 23.35E); 1991.

(3) Lääne-Virumaa, Oonurme (59.07N 26.55E); 2002.

(4) Lääne-Virumaa, Vinni vald, Haavakannu (Haavakannu hoiuala) (59.11N 26.26E); 2003.

(5) Lääne-Virumaa, Vinni vald, Kaevu maaüksus (59.10N 26.28E); 2003.

(6) Lääne-Virumaa, Vinni vald, Suurekivi (Suurekivi hoiuala) (59.14N 26.25E); 2003.

(7) Tartumaa, Laeva mtsk (58.25N 26.33E); 2004.

(8) Tartumaa, Laeva mtsk (58.30N 26.19E); 2005.

Levik Euroopas: laialt levinud parasvöötmes. Lähiriikidest leidub Leedus, Norras, Rootsis

ning Soomes; Lätis ei leidu. Liigi ohustatust on märgatud ka Leedus, kus ta on kantud


22

Ohutegurid ja kaitsemeetmed: sõrmjat tardsamblikku ohustab metsaraie, tuleb säilitada puistu

struktuuri (vanade lehtpuude olemasolu) ning mikroklimaatilisi tingimusi. Juba kaitstavale

territooriumile jäävad Läänemaa ja kaks Lääne-Virumaa leiukohta (Randlane jt 2005),

täiendavalt moodustati püsielupaigad Ida-Virumaa ning Tartu elupaikades (Riigi Teataja

2006).

2.2.18. Micarea hedlundii Coppins - karvane kruupsamblik

Koorikja tallusega pisisamblik, mille diagnostilised tunnused on: väikestest teradest

(goniotsüstidest) koosnev tallus, mis moodustab ebaühtlase

23

2.2.19. Nephroma resupinatum (L.) Ach. - kääv-neersamblik

Lehtja tallusega suursamblik, mille diagnostilised tunnused on: kuni 10 cm läbimõõduga

talluselaigud, mille servades on 0,5-2 cm laiused tõusvad hõlmad, ülapoole värvus pruun,

alapool tumeneb keskosa suunas ning on kaetud viltja kihiga; hõlma alaküljel asuvad

apoteetsiumid on punase kettaga; hõlma servades ning vigastatud kohtades paiknevad sageli

ridadena väikesed isiidid; fotobiondiks tsüanobakter. Liigi täiskirjeldust vt Trass & Randlane

(1994: 245).

Ökoloogilised nõudlused: epibrüiid ja epifüüt, kasvab varjulises niiske mikrokliimaga

lehtmetsas jalami ja tüve alaosa enamasti sammaldunud pinnal, aga ka sammaldunud kividel.

Väga tundlik õhu saastatuse suhtes.

Levik ja sagedus Eestis: Eestis üsna haruldane, kokku teada kümme leiukohta (Lisa 1-20),

neist vaid kolm registreeritud peale 1950. a. Kasvab Kirde-, Kagu- ning Loode-Eestis.

(1) Harjumaa, Aegviidu (59.17N 25.37E); viimati leitud 1912. a, seega arvatavasti sellest

paigast hävinud.

(2) Harjumaa, Kuusalu (59.27N 25.27E); viimati leitud 1947. a, seega arvatavasti sellest

paigast hävinud.

(3) Harjumaa, Tallinn, Nõmme (59.23N 24.38E); viimased leiud 1904., 1907. ja 1912. a,

seega arvatavasti sellest paigast hävinud.

(4) Harjumaa, Tallinn, Jälgimäe (59.19N 24.39E); viimati leitud 1908. a, seega arvatavasti


(5) Harjumaa, Tallinn, Glehni park (59.23N 24.39E); viimati leitud 1946. a, seega arvatavasti


(6) Ida-Virumaa, Vaivara vald, Vaivara-Sirgala (59.21N 27.47E); viimati leitud 1932. a, seega

arvatavasti sellest paigast hävinud.

(7) Järvamaa, Nelijärve (59.16N 25.40E); viimati leitud 1947. a, seega arvatavasti sellest

paigast hävinud.

(8) Lääne-Virumaa, Rakvere vald, Lasila tammik (Natura 2000 ala, Lasila hoiuala) (59.15N

26.10E); 2003.

(9) Raplamaa, Juuru vald, Järlepa raba (Natura 2000 ala) (59.08N 24.58E); 2005.

(10) Valgamaa, Otepää vald, Väike-Munamägi (Otepää looduspark) (58.02N 26.31E); 1961.

Levik Euroopas: laialdaselt hemiboreaalne, levib kuni mediterraansete mägipiirkondadeni.

Lähiriikidest leidub Leedus, Norras, Rootsis ning Soomes; Lätis ei leidu. Liigi ohustatust on

märgatud ka Rootsis, kus ta on kantud Punasesse Raamatusse kategooriasse ’hävinud’.

24

Ohutegurid ja kaitsemeetmed: kääv-neersamblikku ohustab õhusaaste, metsaraie ja puistu

struktuuri muutus ning talluse mehaaniline kahjustamine. Raplamaa rabas paiknevat leiukohta

ohustavad metssead puude jalamite hõõrumisega. Kõik kaasaegsed leiukohad asuvad

kaitsealustel territooriumitel ning puudub vajadus täiendavate elupaikade kaitse alla

võtmiseks (Randlane jt 2005).

2.2.20. Ochrolechia frigida (Sw.) Lynge - külm purusamblik

Koorikja tallusega pisisamblik, mille diagnostilised tunnused on: ruumiliselt pinnastruktuuri

jälgivad ulatuslikud laigud, mis jätavad pisipõõsasja talluse mulje, koosneb näsajatest või

ogajatest väljakasvetest, värvus valge kuni hall; lekanoraalsed apotetsiumid (Ø 0,8-5 mm).

Liigi täiskirjeldust vt Randlane & Saag (2004: 396).

Ökoloogilised nõudlused: kasvab taimejäänustel, samblal (eelkõige turbal) ning harva ka

happelise koorega puudel.

Levik ja sagedus Eestis: Eestis haruldane, teada kuus leiukohta (Lisa 1-21), kasvab Edela- ja

Loode-Eestis rabades.

(1) Läänemaa, Risti vald, Kuistlema raba (Marimetsa-Õmma Natura 2000 ala) (58.59N

24.05E); 1999.

(2) Läänemaa, Suursoo, Linnuraba (Suursoo MKA, Linnuraba skv) (59.07N 23.56E).

(3) Raplamaa, Järlepa, Atla e. Matsi raba (Mahtra LKA) ( 59.06N 24.56E); 2005.

(4) Raplamaa, Keava raba (uuendamata kaitsekorraga ala) (58.56N 24.59E).

(5) Viljandimaa, Kikepera raba (Soomaa RP) (58.24N 24.59E); 1980.

(6) Viljandimaa, Vastemõisa vald, Kuresoo raba (kaks leidu) (Soomaa RP) (58.30N 25.10E,

58.31N 25.13E); 1949, 1973.

Levik Euroopas: subarktiline, levib põhjapoolkera arktilistel aladel, parasvöötmes valdavalt

mägedes, Eestis levila lõunapiir. Lähiriikidest leidub Norras, Rootsis ning Soomes; Leedus ja

Lätis ei leidu.

Ohutegurid ja kaitsemeetmed: külma purusambliku kaitseks on vaja säilitada raba looduslikku

seisundit. Viis leiupaika kuuest paiknevad kaitsealustel territooriumitel ning puudub vajadus

täiendavate püsielupaikade kaitse alla võtmiseks (Randlane jt 2005).

25

2.2.21. Parmeliella triptophylla (Ach.) Müll. Arg. - väike nõgisamblik

Soomusja tallusega suursamblik, mille diagnostilised tunnused on: väikesed (~1 mm laiad)

soomused, algtalluse värvus on must; soomuste servas ja pinnal pulkjad kuni koraljad isiidid;

fotobiondiks tsüanobakter. Liigi täiskirjeldust vt Trass & Randlane (1994: 262).

Ökoloogilised nõudlused: Tavaliselt epifüüt, kasvab vanades märgade ja viljakate

kasvukohtade looduslähedastes metsades suurte lehtpuude (saare ja haava) jalameil ning

lamapuudel. Ka epigeiid ning epiliit, eelistades neilgi substraatidel niiskeid kasvukohti.

Levik ja sagedus Eestis: Eestis üsna sage, teada 12 leiukohta (Lisa 1-22), kasvab Kirde-,

Edela- ja Loode-Eestis. Leitud Harjumaalt, Ida- ja Lääne-Virumaalt ning Pärnu maakonnast.

Levik Euroopas: submontaanne, põhjapoolsetel aladel levib ka tasandikel, Lõuna-Euroopas

valdavalt mägedes. Lähiriikidest leidub Norras, Rootsis ning Soomes; Leedus ja Lätis ei leidu.

Liigi ohustatust on märgatud ka Soomes, kus ta on kantud Punasesse Raamatusse.

Ohutegurid ja kaitsemeetmed: väikest nõgisamblikku ohustavad eelkõige metsamajanduslikud

tegevused – raietööd (puistu puuliigilise koosseisu ja valgustingimuste muutmine) ja

kuivendamine (niiskustingimuste muutmine). Enamus kaasaegseid leiukohti paiknevad juba

kaitsealustel territooriumitel (Nigula LKA, Natura 2000 alad, teiste liikide püsielupaigad)

ning hetkel puudub vajadus täiendavate püsielupaikade loomiseks (Randlane jt 2005).

2.2.22. Peltigera collina (Ach.) Schrad. - serva-kilpsamblik

Lehtja tallusega suursamblik, mille diagnostilised tunnused on: kuni 10 cm läbimõõduga

tallus, mille tõusvad hõlmad on kuni 1 cm laiused ja palistatud servasoraalidega, ülapool

tumehall kuni pruun, alapool pruunide kuni mustade vähereljeefsete soontega (soontevahed

kollakasvalged; fotobiondiks tsüanobakter. Liigi täiskirjeldust vt Trass & Randlane (1994:

272).

Ökoloogilised nõudlused: epibrüiid, kasvab niiskemates vanades metsades sammaldunud

lehtpuude jalamil ning ka sammaldunud kividel.

Levik ja sagedus Eestis: Eestis haruldane, teada viis leiukohta (Lisa 1-23), kasvab Kagu- ja

Loode-Eestis ning läänesaartel.

(1) Harjumaa, Tallinn, Pirita kabelimägi (59.28N 24.52E); viimati leitud 1942. a, seega


(2) Hiiu mk, Hanikatsi laid, Lepana salumets (Hiiumaa laidude MKA) (58.46N 23.02E);

1982, 2001.

(3) Saaremaa, Kallemäe puisniit (Kalli MKA, Kallemäe pv) (58.22N 22.53E); 1958.

26

(4) Saaremaa, Abruka, Abruka salulehtmets (kaitse all) (58.09N 22.30E); 2005; ja kiviaed;

1958, 2005.

(5) Võrumaa, Võru-Kubija (57.49N 27.00E); viimati leitud 1948. a, seega arvatavasti sellest

paigast hävinud.

Levik Euroopas: eelistab merelise kliimaga kasvukohti, Euroopas peamiselt läänepoolse

levikuga, esineb samuti mediterraansetes mägedes. Lähiriikidest leidub Norras, Rootsis ning

Soomes; Leedus ja Lätis ei leidu. Liigi ohustatust on märgatud ka Soomes, kus ta on kantud


Ohutegurid ja kaitsemeetmed: serva-kilpsambliku säilimiseks ei tohi muuta kasvukoha

valgus- ja niiskustingimusi metsamajanduslike tegevuste kaudu (metsaraie). Kaks kaasaegset

leiukohta läänesaartel paiknevad juba kaitsealustel territooriumitel ning esialgu vajadus

täiendavate püsielupaikade loomiseks puudub (Randlane jt 2005).

2.2.23. Pyrenula laevigata (Pers.) Arnold - hõbe-luulissamblik

Koorikja tallusega pisisamblik, mille diagnostilised tunnused on: substraadi pinnal kasvav

ilma protalluse ja pseudotsüfellideta tallus, värvus hõbedane kuni kreemikasvalge; väikesed

(Ø 0,2-0,3 mm) periteetsiumid on lamendunud; pükniidid paiknevad hajusalt periteetsiumite

vahel. Liigi täiskirjeldust vt Randlane & Saag (2004: 456).

Ökoloogilised nõudlused: epifüüt, kasvab vanades laialehiste puudega segametsades

lehtpuude (haava, kase, saare) siledal koorel.

Levik ja sagedus Eestis: Eestis üsna haruldane, teada üheksa leiukohta (Lisa 1-24), kasvab

Kirde-, Edela- ja Loode-Eestis.

(1) Ida-Virumaa, Illuka vald, Kurtna (59.15N 27.28E); 2004.

(2) Ida-Virumaa, Tudulinna vald, Tudu mtsk (59.12N 26.56E); 2003.

(3) Jõgevamaa, Puurmani vald, Altnurga saarik (Natura 2000 ala) (58.32N 26.16E).

(4) Pärnumaa, Audru vald, Audru mtsk (ühtlasi merikotka püsielupaik, Lindi LKA) (58.20N

24.10E); 1999.

(5) Pärnumaa, Häädemeeste vald, Orajõe mtsk (Nigula LKA) (58.01N 24.38E); 1999.

(6) Pärnumaa, Häädemeeste vald, Laiksaare mtsk (Nigula LKA) (58.03N 24.39E); 1999.

(7) Pärnumaa, Saarde vald, Sigaste, Surju mtsk (Natura 2000 ala, kavandatav Kikerpera LKA)

(58.13N 24.48E); 2003.

(8) Raplamaa, Märjamaa vald, Märjamaa mtsk (58.47N 24.22E); 2003.

(9) Raplamaa, Vigala vald, Kullamaa mtsk (58.52N 24.10E); 2003.

27

Levik Euroopas: lai levik põhjapoolkera parasvöötme okeaanilise ja subokeaanilise kliimaga

aladel. Paljudes kohtades õhusaastuse tõttu väga haruldane. Lähiriikidest leidub Leedus, Lätis

ning Norra ja Rootsi lõunaosas; Soomes ei leidu. Liigi ohustatust on märgatud ka Rootsis, kus

ta on kantud Punasesse Raamatusse.

Ohutegurid ja kaitsemeetmed: hõbe-luulisambliku säilimiseks tuleb vältida selliseid

metsamajanduslikke tegevusi, mille tagajärjel muutub puistu koosseis ja mikroklimaatilised

tingimused (metsaraie, kuivendamine). Viis leiukohta jäävad juba olemasolevatele või

plaanitavatele kaitsealadele (Randlane jt 2005), püsielupaigana võeti kaitse alla võtta Ida-

Virumaa kasvukoht (Riigi Teataja 2006).

2.2.24. Pyrenula nitidella (Flörke ex Schaer.) Müll. Arg. - õli-luulissamblik

Koorikja tallusega pisisamblik, mille diagnostilised tunnused on: hajusalt esinevad valged

pseudotsüfellid vahajal tallusel, mille värvus on oliiv- kuni kollakaspruun; väikesed (Ø 0,2-

0,3 mm) kerajad periteetsiumid. Liigi täiskirjeldust vt Randlane & Saag (2004: 457).

Ökoloogilised nõudlused: epifüüt, kasvab vanemates laialehise lehtpuudega segametsas

varjulistes tingimustes lehtpuude siledal koorel.


Kirde-, Kagu-, Edela- ja Loode-Eestis.

(1) Harjumaa, Nõmmeveski pangamets (Lahemaa RP) (59.30N 25.37E); 2002.

(2) Harjumaa, Rannamõisa pangamets (Rannamõisa MKA) (59.26N 24.31E); 2002.

(3) Ida-Virumaa, Illuka vald, Kurtna (Kurtna MKA) (59.15N 27.29E); 2004.

(4) Ida-Virumaa, Jõhvi mtsk (Ontika MKA) (59.26N 27.26E); 1999.

(5) Pärnumaa, Laiksaare mtsk (Nigula LKA) (58.03N 24.38E); 1999.

(6) Pärnumaa, Orajõe mtsk (Nigula LKA) (58.03N 24.41E); 1999.

(7) Pärnumaa, Orajõe mtsk (Nigula LKA) (58.01N 24.43E); 2003.

(8) Tartumaa, Järvselja (Järvselja LK-kvartal) (58.16N 27.18E); 1959, 1999.

Levik Euroopas: levinud Lõuna-Skandinaaviast kuni mediterraansete regioonideni,

sagedasem madalamatel kõrgustel, eriti humiidse kliimaga aladel. Lähiriikidest leidub

Leedus, Lätis ning Lõuna-Rootsis; Norras ja Soomes ei leidu. Liigi ohustatust on märgatud ka


Ohutegurid ja kaitsemeetmed: õli-luulissamblikku ohustab tema kasvupindade (lehtpuude)

väljalangemine nii looduslike protsesside kui ka inimtegevuse tagajärjel. Kõik senised liigi

28

leiukohad asuvad kaitsealustel territooriumitel ja liigi säilimine on formaalselt tagatud

(Randlane jt 2005).

2.2.25. Sclerophora coniophaea (Norman) J. Mattson & Middelb. - ruske nuisamblik

Pisisamblik, mille diagnostilised tunnused on: substraadi sees paiknev tallus; punakaspruunid

pikad (0,9-1,5 mm) apoteetsiumid, mille pea alaosa ja jalg on kaetud tiheda punakaspruuni

kirmega. Liigi täiskirjeldust vt Randlane & Saag (2004: 495).

Ökoloogilised nõudlused: kitsa elupaiganõudlusega liik, epifüüt ja epiksüül, kasvab

varjulistes ning niisketes vanades metsades, puisniitudes või parkides laialehiste lehtpuude

(saare, tamme) koorel ja tüügaste puidul, harva ka okaspuudel.

Levik ja sagedus Eestis: Eestis üsna sage, teada 12 leiukohta (Lisa 1-26), kasvab hajusalt üle

Eesti mandriosa ja läänesaartel. Leitud Ida- ja Lääne-Virumaalt, Jõgeva, Põlva, Pärnu, Rapla

ja Valga maakonnast ning Saaremaalt.

Levik Euroopas: kontinentaalses Euroopas väga haruldane (Nordic Lichen Flora 1 1999).

Lähiriikidest leidub Leedus, Norras, Rootsis ning Soomes; Lätis ei leidu. Liigi ohustatust on

märgatud ka Leedus, Rootsis ning Soomes, kus ta on kantud Punasesse Raamatusse.

Ohutegurid ja kaitsemeetmed: ruske nuisambliku 12 leiukohast 11 asuvad juba kaitstavatel

territooriumitel (Puhatu LKA, Alam-Pedja LKA, Puhtu-Laelatu LKA, Vinni-Pajusti MKA,

Mädapea MKA, Rakvere tammiku MKA, Mihkli LKA, Mullutu-Loode MKA ning Lasila ja

Haavakannu hoiualad, lisaks veel kaitsealune park) ning täiendavaid püsielupaiku pole tarvis

moodustada (Randlane jt 2005).

2.2.26. Sclerophora farinacea (Chevall.) Chevall. - sale nuisamblik

Pisisamblik, mille diagnostilised tunnused on: substraadi sees paiknev tallus; suhteliselt pikad

(0,7-1,2 cm) apoteetsiumid, mille jalg on pruun ja läikiv ning pea alaosa kaetud valkja

kirmega; suhteliselt suured (Ø 7-8 µm) kotteosed. Liigi täiskirjeldust vt Randlane & Saag

(2004: 495).

Ökoloogilised nõudlused: kitsa elupaiganõudlusega liik, epifüüt ja epiksüül, kasvab

poolvarjulistes tingimustes vanades lehtmetsades ning parkides laialehiste lehtpuude (saare ja

jalaka) koorel, harvem puidul. Tundlik mikroklimaatiliste muutuste suhtes.


Kirde- ja Loode-Eestis ning läänesaartel.

29

(1) Harjumaa, Tallinn, Kadrioru park (59.26N 24.46E); viimati leitud 1907. a, seega


(2) Jõgevamaa, Altnurga saarik (Natura 2000 ala, arvatakse lähiajal Alam-Pedja LKA

koosseisu) (58.32N 26.17E); 2000, 2003.

(3) Jõgevamaa, Pedja jõe ääres (Alam-Pedja LKA) (58.28N 26.09E); 2000.

(4) Läänemaa, Puhtu mets (Puhtu-Laelatu LKA) (58.33N 23.32E); 1989.

(5) Lääne-Virumaa, Vinni tammik (Vinni-Pajusti MKA) (59.17N 26.26E); 1965.

(6) Raplamaa, Adila, Adila mõisa park (59.06N 24.37E); 2004.

(7) Saaremaa, Abruka (Abruka salumets) (58.08N 22.31E); viimati leitud 1929. a, seega


(8) Saaremaa, Orissaare vald, Tumala park (kaitsealune park) (58.32N 23.02E); 2007.

Levik Euroopas: teada Euroopa mandriosas ja Briti saartel (Nordic Lichen Flora 1 1999).

Lähiriikidest leidub Leedus, Norras, Rootsis ning Soomes (Fennoskandias ainult

lõunapiirkondades, nt Soomes lõunasaartel); Lätis ei leidu. Liigi ohustatust on märgatud ka

Leedus, Rootsis ning Soomes, kus ta on kantud Punasesse Raamatusse. Soomes on liik


Ohutegurid ja kaitsemeetmed: saleda nuisambliku säilimiseks tuleb vältida metsaraiet (eriti

vanade saarepuude väljaraiumist) ning ka teisi metsa valgus- ja niiskusrežiimi muutvaid

tegevusi. Viis selle liigi elupaika asuvad juba kaitsealustel territooriumitel ning puudub

vajadus täiendavate püsielupaikade loomiseks (Randlane jt 2005).

2.2.27. Sclerophora peronella (Ach.) Tibell - võrk-nuisamblik

Pisisamblik, mille diagnostilised tunnused on: substraadi sees paiknev tallus; tuhmhallid

lühikesed (0,5-0,8 mm) jässaka halli jalaga apoteetsiumid, millel on valge kirmega kaetud

lihakarva pea. Raskesti märgatav liik. Liigi täiskirjeldust vt Randlane & Saag (2004: 496).

Ökoloogilised nõudlused: epifüüt ja epiksüül, kasvab niisketes ja üsna varjulises tingimustes

põliste laialehiste lehtpuude (vahtra, saare, tamme, pärna jt) koorel ja puidul.

Levik ja sagedus Eestis: Eestis üsna haruldane, teada seitse leiukohta (Lisa 1-28), kasvab

Kirde-, Edela- ja Loode-Eestis.

(1) Lääne-Virumaa, Haavakannu (Haavakannu hoiuala) (59.11N 26.25E); 2003.

(2) Raplamaa, Käru vald, Kädva põlispuud (kaitsealune puistu) (58.54N 25.05E); 2004.

(3) Raplamaa, Märjamaa vald, Veski küla (58.48N 24.33E); 2004.

(4) Raplamaa, Märjamaa vald, Haimre mõisapark (kaitsealune park) (58.52N 24.28E); 2004.

30

(5) Raplamaa, Märjamaa vald, Põlli tammed (kaitsealune üksikobjekt) (59.03N 24.37E);

2004.

(6) Raplamaa, Nurme küla lähedal, Saaliste talu (58.44N 24.36E); 2002.

(7) Viljandimaa, Viljandi lossipark (Viljandi MKA, kaitsealune park) (58.22N 25.26E); 1976.

Levik Euroopas: levinud ainult Euroopas kõrge õhuniiskusega aladel. Lähiriikidest leidub

Leedus, Norras, Rootsis ning Soomes (Fennoskandias kõikjal haruldane, levinud kesk- ja

lõunapiirkondades, Soomes ainult lõunaosas); Lätis ei leidu. Liigi ohustatust on märgatud ka

Leedus, Rootsis ning Soomes, kus ta on kantud Punasesse Raamatusse.

Ohutegurid ja kaitsemeetmed: võrk-nuisamblikku ohustavad eelkõige metsamajanduslikud

tegurid- põliste laialehiste puude väljaraie ning mikroklimaatiliste tingimuste (niiskus- ja

valgusrežiimi) muutmine. Liigi elupaikadest viis on juba kaitsealustel territooriumitel ja

vajadus täiendavate püsielupaikade loomiseks puudub (Randlane jt 2005).

2.2.28. Solorina saccata (L.) Ach. - harilik lohksamblik

Lehtja rosetja tallusega suursamblik, mille diagnostilised tunnused on: tõusvate ümardunud

hõlmadega, 6 (10) cm läbimõõduga tallus, ülapool kaetud härmakihiga, värvus niiskena kuni

erkroheline, kuivana aga tuhm ja pruun, alapool valge kuni helepruun; 2-6 mm laiuse kettaga

apoteetsiumid paiknevad hõlmade keskel; esinevad sisemised tsüanobakterit sisaldavad

tsefaloodid. Liigi täiskirjeldust vt Trass & Randlane (1994: 324).

Ökoloogilised nõudlused: epigeiid ja epibrüiid, kasvab niisketes ja lubjarikastes

kasvukohtades maapinnal ja samblal. Samuti epiliit, kasvab lubjakivil ja paepragudes.

Levik ja sagedus Eestis: Eestis üsna haruldane, teada kaheksa kaasaegset leiukohta (Lisa 1-

29), kasvab läänesaartel, varem leitud ka mandri-Eestist. Leitud Lääne-Virumaalt, Harju-,

Hiiu-, Järva- ning Saaremaalt.

Levik Euroopas: arktoalpiinne, tsirkumboreaalne. Lähiriikidest leidub Lätis, Norras, Rootsis

ning Soomes; Leedus ei leidu. Liigi ohustatust on märgatud ka Lätis, kus ta on kantud


Ohutegurid ja kaitsemeetmed: hariliku lohksambliku säilimiseks tuleb hoida paepankade

ümbrus ja loopealsed võsastumisest ning vältida loopealsete liigset tallamist ja muud tegevust,

mis kasvupinda lõhub. Neli leiukohta asuvad kaitsealustel territooriumitel ja viienda paiga

kaitsekorda tuleb uuendada. Liigi säilimine on kaitsvate meetodite rakendamise puhul tagatud

ja täiendavate püsielupaikade loomine pole vajalik (Randlane jt 2005).

31

2.2.29. Solorina spongiosa (Ach.) Anzi - käsnjas lohksamblik

Kaheosalise tallusega suursamblik, mille diagnostilised tunnused on: vähemärgatav tõusvate

servadega kitsas lehtjas osa, mis on kuivana hallikas ning niiskena roheline, paikneb

apoteetsiumide ümber, lehtjas osa on ümbritsetud soomusja tsüanobakterit sisaldava

pseudotsefaloodtallusega, mille läbimõõt võib olla üle 5 cm ja värvus tumehall kuni pruun.

Liigi täiskirjeldust vt Trass & Randlane (1994: 324).

Ökoloogilised nõudlused: epigeiid, kasvab niisketes ja lubjarikastes kohtades (loopealsel ja

paepangal) maapinnal ja vahel ka paepragudes.

Levik ja sagedus Eestis: Eestis haruldane, teada kolm leiukohta (Lisa 1-30), kasvab Kirde- ja

Loode-Eestis ning läänesaartel.

(1) Lääne-Virumaa, Risuküla (59.06N 26.07E); viimati leitud 1946. a, seega arvatavasti


(2) Läänemaa, Sõmeri laiu loopealne (Matsalu RP) (58.50N 23.22E); 1961.

(3) Muhumaa, Üügu pank (Üügu MKA) (58.39N 23.15E); 1965,1991.

Levik Euroopas: arktoalpiinne, tsirkumboreaalne, levinud mõlemal poolkeral. Lähiriikidest

leidub Leedus, Norras, Rootsis ning Soomes; Lätis ei leidu. Liigi ohustatust on märgatud ka

Leedus, kus ta on kantud Punasesse Raamatusse kategooriasse ’hävinud’.

Ohutegurid ja kaitsemeetmed: käsnja lohksambliku säilimiseks tuleb hoida paepankade

ümbrus ja loopealsed võsastumisest, tuleks vältida ka loopealsete tallamist või muud tegevust,

mis kasvupinda lõhuks. Kõik kaasaegsed leiukohad paiknevad kaitsealustel territooriumitel

(Randlane jt 2005).

2.2.30. Squamarina lentigera (Weber) Poelt - valge vahasamblik

Lehtja rosetja tallusega suursamblik, mille diagnostilised tunnused on: kuni 6 cm

läbimõõduga korrapärased rosetid, mille keskosa on soomusjas ning servaosas on 0,5-2 mm

laiused ülespoole pöördunud servadega hõlmad, talluse ülapoole värvus on rohekasvalge ning

keskosas on paks valge härmakiht, alapool on kahvatupruun. Liigi täiskirjeldust vt Trass &

Randlane (1994: 327).

Ökoloogilised nõudlused: epiliit ja epigeiid, kasvab lubjakividel ning lubjarikkal maapinnal

loodudel ja paepankadel, samuti epibrüiid, kasvades sammaldel lubjarikkas paigas.

Levik ja sagedus Eestis: Eestis haruldane, teada neli leiukohta (Lisa 1-31), kasvab ainult

läänesaartel.

32

(1) Saaremaa, Lümanda vald, Atla loopealne (Vilsandi RP, Atla pv) (58.18N 21.56E); 1984,

2004.

(2) Saaremaa, Salme vald, Kaugatoma (Kaugatoma-Lõo MKA) (58.07N 22.12E); 1959, 1962.

(3) Saaremaa, Salme vald, Lõo loopealne ja pank (Kaugatoma-Lõo MKA) (58.06N 22.11E);

1982, 1983, 1989, 2004.

(4) Saaremaa, Sõrve ps. (58.00N 22.05E); 1982.

Levik Euroopas: kserokontinentaalne, levinud Kesk-Euroopast kuni mediterraansete aladeni.

Lähiriikidest leidub Kesk- ja Põhja-Norras ning Lõuna-Rootsis; Leedus, Lätis ja Soomes ei

leidu.

Ohutegurid ja kaitsemeetmed: valge vahasambliku säilimiseks tuleb hoida paepankade

ümbrus ja loopealsed liigsest võsastumisest ning vältida loopealsete liigset tallamist või

muud tegevust, mis kasvupinda lõhub. Rakendades kaitsemeetmeid pole vaja täiendavaid

püsielupaiku moodustada (Randlane jt 2005).

2.2.31. Vulpicida tubulosus (Schaer.) J.-E. Mattsson & M. J. Lai - loo-rebasesamblik

Joon. 1. Liigi Vulpicida tubulosus levik maailmas (Mattsson 1993).

Lehtja või põõsasja tallusega suursamblik, mille diagnostilised tunnused on: kuni 3 cm kõrge

püstine tallus, mille keskosas on ümmarguse või lameda ristlõikega hõlmad, ülapoole värvus

on hallikas kuni erekollane, alapool pisut heledam, südamikukiht kollane; hõlmaservadel

paiknevad mustad pükniidid. Liigi täiskirjeldust vt Trass & Randlane (1994: 370).

Ökoloogilised nõudlused: epigeiid, kasvab lubjarikkal mullal loodudel, samuti epifüüt levides

samas kasvukohas ka puude ja põõsaste tüvedele.

Levik ja sagedus Eestis: Eestis üsna sage (Lisa 1-32), kasvab läänesaartel ning erandina

mandril ka Loode-Eestis. Leitud Harju-, Hiiu-, Lääne-, Rapla- ja Saaremaalt.

33

Levik Euroopas: disjunktne – teada peamiselt Läänemere saartelt (Öland, Gotland, Saaremaa,

Ahvenamaa saared), leitud ka Rootsi ja Norra lõunaosast ja Eesti rannikualadelt, ning Kesk-

Euroopa kõrgmägedest (Mattsson 1993) (Joon. 1). Lähiriikidest leidub seega Norras, Rootsis

ning Soomes; Leedus ja Lätis ei leidu. Liigi ohustatust on märgatud ka Rootsis, kus ta on

kantud Punasesse Raamatusse.

Ohutegurid ja kaitsemeetmed: loo-rebasesambliku säilimiseks tuleb vältida loopealsete

kinnikasvamist, liigset tallamist ja muud tegevust, mis kasvupinda lõhub(Randlane jt 2005).

2.2.32. Xanthoparmelia mougeoti (Schaer. ex D. Dietr.) - Mougeot’ koldsamblik

Lehtja rosetja tallusega suursamblik, mille diagnostilised tunnused on: väike (Ø kuni 3 cm)

tallus, millel on kitsad (kuni 1 mm laiused) lamendunud hõlmad, ülapoole värvus on kollakas,

keskosas kuni mustjas, servades nõrgalt õline läige; ülapoolel paiknevad tallusest heledamate

soreedidega laikjad soraalid. Liigi täiskirjeldust vt Trass & Randlane (1994: 372).

Ökoloogilised nõudlused: kitsalt kohastunud elupaiga spetsialist, epiliit, kasvab graniitklibul

suviti päikese käes soojenevates kohtades.

Levik ja sagedus Eestis: Eestis haruldane, teada kuus leiukohta (Lisa 1-33), kasvab Loode-

Eestis ja läänesaartel.

(1) Harjumaa, Kakumäe (59.27N 24.35E); viimati leitud 1911. a, seega arvatavasti sellest

paigast hävinud.

(2) Harjumaa, Kolga laht, Pedassaar (Kolga lahe MKA) (59.31N 25.23E); 1994.

(3) Harjumaa, Naissaar (Naissaare loodupark) (59.32N 24.32E); 1993.

(4) Lääne-Virumaa, Vergi ps, Pedassaare neem (Lahemaa RP)(59.37N 26.03E); 1987.

(5) Raplamaa, Rapla ümbrus (ilma herbaarmaterjali ja täpsete leiuandmeteta); viimati leitud

1938. a, seega arvatavasti sellest paigast hävinud (Trass & Randlane 1994).

(6) Saaremaa, Harilaiu ps (Vilsandi RP) (58.28N 21.51E); 1959.

Levik Euroopas: lõunapoolse levikuga, ebaühtlaselt jaotunud üle Euroopa, sagedamini Lääne-

Euroopas, lõunapool mägedes. Lähiriikidest leidub Leedus, Lätis, Norras, Rootsis ning

Soomes (Fennoskandia lõunapiirkondades). Liigi ohustatust on märgatud ka Leedus ning

Lätis, kus ta on kantud Punasesse Raamatusse.

Ohutegurid ja kaitsemeetmed: Mougeot’ koldsamblikku ohustab liigne tallamine, raske

transpordi kasutamine väljaspool teid ning ehitustegevus. Kõik kaasaegsed leiukohad asuvad

kaitstavatel territooriumitel, kus mainitud ohutegurid pole aktuaalsed. Seega pole täiendavate

püsielupaikade loomine vajalik (Randlane jt 2005).

34

2.3. III kategooria

2.3.1. Arthonia byssacea (Weigel) Almq. - rant-tähnsamblik

Koorikja tallusega pisisamblik, mille diagnostilised tunnused on: hästi märgatav sile või

praguline tallus, värvus valge; mustad tiheda valge härmakihiga kaetud apoteetsiumid (Ø

35

2.3.3. Evernia divaricata (L.) Ach. - pikk lõhnasamblik

Põõsasja tallusega suursamblik, mille diagnostilised tunnused on: pikad (20-30 cm) rippuvad

pehmed radiaalsümmeetrilised harud, mis on ebaühtlaselt paksenenud ja tugevalt harunenud,

värvus valkjas kuni rohekas. Liigi täiskirjeldust vt Trass & Randlane (1994: 191).

Ökoloogilised nõudlused: epifüüt, kasvab niiskemates metsades peamiselt okaspuude tüvedel

ja okstel. Õhu saastumise suhtes tundlik.

Levik ja sagedus Eestis: Eestis sage (Lisa 1-36), kasvab hajusalt üle Eesti, ka läänesaartel.

Leitud kõikidest maakondadest peale Lääne- ja Raplamaa.

Levik Euroopas: boreaalne okasmetsade liik, levinud enam-vähem tsirkumboreaalselt.

Lähiriikidest leidub Leedus, Lätis, Norra ja Soome kesk- ja lõunaosas ning Rootsis. Liigi

ohustatust on märgatud ka Leedus, Lätis, Rootsis ning Soomes, kus ta on kantud Punasesse

Raamatusse.

Ohutegurid ja kaitsemeetmed: pikka lõhnasamblikku ohustavad enim metsamajanduslikud

tegurid – okaspuude raiumine ja mikroklimaatiliste tingimuste (niiskusrežiimi) muutmine,

samuti õhusaastus.

2.3.4. Fulgensia bracteata (Hoffm.) Räsänen - harilik särasamblik

Soomusja tallusega suursamblik, mille diagnostilised tunnused on: kumerad areoolid või

soomused paiknevad hajusalt talluse (Ø 1-2 cm) keskosas, servades ebaselged niisama pikad

kui laiad hõlmad, värvus kollane ja kohati kaetud valkja härmakihiga; silmatorkavad

punakaspruunid apoteetsiumid. Liigi täiskirjeldust vt Trass & Randlane (1994: 196).

Ökoloogilised nõudlused: kaltsifiilne epibrüiid, kasvab lubjarikkal mullal sammaldel ja

taimejäänustel.

Levik ja sagedus Eestis: Eestis sage, teada 27 leiukohta (Lisa 1-37), kasvab Loode-Eestis ning

läänesaartel. Leitud Harju, Lääne ja Rapla maakonnast ning Hiiu- ja Saaremaalt.

Levik Euroopas: arktoalpiinse, arvatavasti tsirkumpolaarse levikuga. Lähiriikidest leidub

Lätis, Norras ning Rootsi ja Soome lõunaosas; Leedus ei leidu. Liigi ohustatust on märgatud

ka Soomes, kus ta on kantud Punasesse Raamatusse.

Ohutegurid ja kaitsemeetmed: hariliku särasambliku soodsa seisundi tagamiseks tuleb tema

kasvukohtades vältida ülemäärast tallamist ning kamara lõhkumist (autode jt masinatega

36

sõitmise, telkimise, ehitustegevuse jms tulemusena). Vajalik on avatud lookoosluste

säilitamine.

2.3.5. Lasallia pustulata (L.) Mérat - harilik põissamblik

Lehtja tallusega suursamblik, mille diagnostilised tunnused on: lame või nõgus substraadile

liibuv suur (Ø 10-25 cm) ainuhõlmine tallus, mille ülapoolel on arvukad põiekesed, alapoolel

põiekestele vastavad süvendid ja lühike naba, ülapoole värvus on hall kuni pruun, alapool on

pruun ja kaetud hallika kirmega. Liigi täiskirjeldust vt Trass & Randlane (1994: 210).

Ökoloogilised nõudlused: epiliit, kasvab hästi valgustatud kohtades kaljudel, rändrahnudel ja

kividel.

Levik ja sagedus Eestis: Eestis üsna sage, teada 16 leiukohta (Lisa 1-38), kasvab Kirde- ja

Loode-Eestis ning läänesaartel. Leitud Ida- ja Lääne-Virumaalt, Harju ja Lääne maakonnast

ning Hiiumaalt. Paljude varasemate leiukohtade kohta kaasaegsed andmed puuduvad, ilmneb

tendents selle liigi leviku ahenemisele Eestis.

Levik Euroopas: submontaanne, levib mediterraansete mägede jalamitelt kuni Kesk-

Skandinaaviani. Lähiriikidest leidub Leedus, Norras, Rootsis ning Kesk- ja Lõuna-Soomes;

Lätis ei leidu. Liigi ohustatust on märgatud ka Leedus, kus ta on kantud Punasesse

Raamatusse.

Ohutegurid ja kaitsemeetmed: harilikku põissamblikku ohustab valgusrežiimi muutus peale

metsamajandusliku tegevuse lakkamist (kasvukohtade kinnikasvamise jms tõttu), samuti

graniitkivide ja talluse lõhkumine või muul moel kahjustamine. Tegelik kaitse saab toimida

olemasolevate kasvukohtade säilitamise kaudu.

2.3.6. Lecidea erythrophaea Flörke - puna-näsasamblik

Koorikja tallusega pisisamblik, mille diagnostilised tunnused on: õhuke valkjas kiht kas

substraadi sees või pinnal; lamedad punakad apoteetsiumid. Liigi täiskirjeldust vt Randlane &

Saag (2004: 328).

Ökoloogilised nõudlused: epifüüt ja harva epiksüül, kasvab laialehiste lehtpuude (tamm, saar,

vaher) koorel ja puidul.

Levik ja sagedus Eestis: Eestis üsna sage, kokku teada 18 leiukohta, (Lisa 1-39), kasvab

Kirde-, Edela- ja Loode-Eestis. Leitud Ida- ja Lääne-Virumaalt, Harju, Jõgeva, Pärnu, Rapla,

Valga ja Viljandi maakonnast.

37

Levik Euroopas: enamasti boreaalne, esineb samuti Kesk-Euroopa mägedes. Lähiriikidest

leidub Lätis, Norras, Rootsis ning Soomes; Leedus ei leidu.

Ohutegurid ja kaitsemeetmed: puna-näsasamblikku ohustab metsamajanduslik tegevus,

peamiselt lehtpuude raiumine ning metsade liigilise koosseisu muutmine. Liigi praegune

olukord rahuldav, viimase 10 aasta jooksul on registreeritud 16 leiukohta.

2.3.7. Leptogium saturninum (Dicks.) Nyl. - haava tardsamblik

Lehtja tallusega suursamblik, mille diagnostilised tunnused on: ühe- või paljuhõlmaline kuni

6 cm läbimõõduga tallus, millel on küllalt laiad (

38

2.3.8. Lobaria pulmonaria (L.) Hoffm. - harilik kopsusamblik

Joon. 2. Lobaria pulmonaria levik Eestis. Hallid alad tähistavad metsi, mustad täpid leiukohti

(Jüriado 2007).

Lehtja tallusega suursamblik, mille diagnostilised tunnused on: mitmekordselt jagunenud

kandiliste servade ja sügavalt lõhestunud hõlmadega keskmine või suur (Ø

39

õhusaastus. Kuigi liik on Eestis laialdaselt levinud, vajab ta kaitset, kuna enamus

populatsioone on väikesed ja vähe on viljakehadega isendeid.

2.3.9. Megalaria grossa (Pers. Ex Nyl.) Hafellner - suur nööpsamblik

Koorikja tallusega pisisamblik, mille diangostilised tunnused on: sile või nõrgalt krobeline

tallus, värvus valkjas; võrdlemisi suured (Ø 0,4-2 mm) letsideaalsed apoteetsiumid, mille

ketas on tuhmmust, pärisserv aga läikiv. Liigi täiskirjeldust vt Randlane & Saag (2004: 360).

Ökoloogilised nõudlused: epifüüt, kasvab vanades niisketes metsades laialehiste puude

koorel, harvem noortel puudel.

Levik ja sagedus Eestis: Eestis sage, teada 23 leiukohta (Lisa 1-42), 19 kaasaegset leiukohta

paiknevad mandri lõunapoolsemas osas (Jõgeva-, Pärnu-, Rapla-, Tartu- ja Viljandimaal) ning

läänesaartel (Hiiumaa, Saaremaa, Abruka).

Levik Euroopas: väga lai areaal okeaanilistest kuni subokeaaniliste aladeni mõlemal

poolkeral. Lähiriikidest leidub Lätis, Norras, Rootsis ning Soomes (Fennoskandia kesk- ja

lõunapiirkondades ning Soomes vaid lõunaosas); Leedus ei leidu. Liigi ohustatust on

märgatud ka Rootsis ning Soomes, kus ta on kantud Punasesse Raamatusse. Soomes on liik


Ohutegurid ja kaitsemeetmed: suurt nööpsamblikku ohustavad enim metsamajanduslikud

tegurid – vanade metsade raie ning mikroklimaatiliste tingimuste (niiskusrežiimi) muutmine.

2.3.10. Menegazzia terebrata (Hoffm.) A. Massal. - harilik poorsamblik

Lehtja tallusega suursamblik, mille diagnostilised tunnused on: alapoolega substraadile

kinnituvad 1-10 cm läbimõõduga rosetid, kaheliharunevate hõlmade ülapoolel poorid, värvus

on rohekashall, alapool kurruline ja must. Liigi täiskirjeldust vt Trass & Randlane (1994:

236).

Ökoloogilised nõudlused: epifüüt ja epibrüiid, kasvab okaspuude ja lehtpuude okstel ja tüvel,

harvem sammaldunud kividel ja kaljudel, eelistab vanu metsi. Väga tundlik õhu saastumise

suhtes.

Levik ja sagedus Eestis: Eestis sage, kokku registreeritud 27 leiukohta (Lisa 1-43), kasvab

hajusalt üle mandri-Eesti, sagedamini leitud Kirde- ja Edela-Eestis.

Levik Euroopas: submontaanne, kasvab Kesk- ja Lõuna-Euroopa niiske kliimaga

mägimetsades, ka tasandikuliste alade okasmetsades. Lähiriikidest leidub Leedus, Lätis,

40

Norras, Rootsis ning Soomes (Fennoskandia kesk- ja lõunapiirkondades ning Soomes vaid

lõunaosas). Liigi ohustatust on märgatud ka Leedus, Lätis ning Soomes, kus ta on kantud


Ohutegurid ja kaitsemeetmed: hariliku poorsambliku soodsa seisundi tagamiseks tuleb vältida

liigset metsamajanduslikku tegevust, eelkõige puude ulatuslikku raiet, millega kaasneb

niiskustingimuste muutumine, liiki ohustab ka õhusaastus.

2.3.11. Nephroma laevigatum Ach. non auct. - sile neersamblik

Lehtja tallusega suursamblik, mille diagnostilised tunnused on: võrdlemisi kitsad (2-8 mm) 6-

10 cm läbimõõduga hõlmad 6-10 cm läbimõõduga talluse servades, ülapool läikiv ja paljas,

alapool kollakas; südamikukiht kollane; fotobiondiks tsüanobakter. Liigi täiskirjeldust vt

Trass & Randlane (1994: 244).

Ökoloogilised nõudlused: epifüüt ja epibrüiid, kasvab okas- ja lehtpuude okstel ja tüvedel,

sammaldel ja tüvejalamil niiskemates metsades. Väga tundlik õhu saastumise suhtes.

Levik ja sagedus Eestis: Eestis üsna sage, teada 20 leiukohta (Lisa 1-44), kasvab hajusalt üle

Eesti, ka läänesaartel. Paljude varasemate leiukohtade kohta (nt Harjumaal) kaasaegsed

andmed puuduvad.

Levik Euroopas: subokeaaniline, enamasti Lääne-Euroopas, Põhja-Norrast kuni Maroko

rannikuni, ulatudes idasuunas Iisraeli ja Kreekasse. Lähiriikidest leidub Lätis, Norras, Kesk-

ja Lõuna-Rootsis ning Lõuna-Soomes; Leedus ei leidu. Liigi ohustatust on märgatud ka Lätis,

Rootsis ning Soomes, kus ta on kantud Punasesse Raamatusse.

KAITSEALUSED SAMBLIKULIIGID EESTIS...veebis (Randlane jt 2003). Näiteks on liike, mis on taasleitud...

Documents

Transcript of KAITSEALUSED SAMBLIKULIIGID EESTIS...veebis (Randlane jt 2003). Näiteks on liike, mis on taasleitud...