JUHTUMIUURINGU ARUANNE Hüdromorfoloogilised survetegurid...

Piiriülese Gauja/Koiva vesikonna parema ühise haldamise tegevused

(Gauja/Koiva), projekt nr EU 38839

JUHTUMIUURINGU ARUANNE

Hüdromorfoloogilised survetegurid Koiva

vesikonnas ja nende mõju arvestamine

2013

Piiriülese Gauja/Koiva vesikonna parema ühise haldamise tegevused (Gauja/Koiva),

projekt nr EU 38839 2

Koostaja:

PhD (geogr) Arvo Järvet

MTÜ Liivimaa Arenduskeskus

„HÜDROMORFOLOOGILISED SURVETEGURID KOIVA

VESIKONNAS JA NENDE MÕJU ARVESTAMINE”

Aruanne on valminud Eesti-Läti programmi 2007–2013 projekti

„Piiriülese Gauja/Koiva vesikonna parema ühise haldamise tegevused (Gauja/Koiva)”, projekt nr EU 38839 raames

Tartu

2013



Sisukord Sissejuhatus ............................................................................................................................................. 4

1. VOOLUVEEKOGUDE KLASSIFITSEERIMINE ............................................................................................ 5

2. TEISTE RIIKIDE VOOLUVEEKOGUDE HÜDROMORFOLOOGILISE HINDAMISE ÜLEVAADE .......................... 7

2.1. Teiste riikide metoodika kokkuvõte ............................................................................................. 14

2.2. Standard „EVS-EN 15843:2010 Water quality – Guidance standard on determining the degree of modification of river hydromorphology” ............................................................................................ 16

3. VEEKOGUDE HÜDROMORFOLOOGILINE HINDAMINE ........................................................................... 18

3.1. Hüdromorfoloogilise seisundi kujunemine .................................................................................. 18

3.2. Hüdromorfoloogiliste näitajate valik ........................................................................................... 19

3.2.1. Valglat iseloomustavad näitajad ........................................................................................... 20

3.2.2. Jõe karakteristikud ............................................................................................................... 20

3.2.3. Voolusängi näitajad .............................................................................................................. 22

3.2.4. Lamm ja kaldad ................................................................................................................... 24

3.2.5. Hüdroloogiline režiim .......................................................................................................... 25

3.3. Looklevus kui morfoloogiliste tunnuste integraalne näitaja .......................................................... 26

3.3.1. Looklevusteguri määramine ................................................................................................. 27

3.3.2. Jõgede klassifitseerimine looklevusteguri järgi ..................................................................... 29

3.4. Hüdromorfoloogilised survetegurid ............................................................................................. 30

4. KOIVA VESIKONNA EESTI VOOLUVEEKOGUD ...................................................................................... 37

4.1. Eesti-Läti ühisveekogude ja nende valglate jagunemine .............................................................. 37

4.2. Hüdromorfoloogilised survetegurid Koiva vesikonnas ja vooluveekogude hüdromorfoloogiline hinnang ............................................................................................................................................. 39

4.3. Koiva vesikonna vooluveekogude hüdromorfoloogiline seisund .................................................. 41

4.4. Koiva vesikonna vooluveekogude hüdromorfoloogilise seisundi hinnang standardi „EVS-EN 15843:2010 Water quality – Guidance standard on determining the degree of modification of river hydromorphology” järgi .................................................................................................................... 45

5. ÜLEVAADE ANDMEALLIKATEST VOOLUVEEKOGUDE HÜDROMORFOLOOGILISE SEISUNDI HINDAMISEKS

JA PARANDAMISEKS ............................................................................................................................... 48

KOKKUVÕTE ......................................................................................................................................... 50

Kasutatud materjalid .............................................................................................................................. 51



Sissejuhatus

Veekogude ökoloogiline seisund on määratud bioloogiliste, füüsikalis-keemiliste ja hüdromorfoloogiliste kvaliteedinäitajatega. Veekogude ökoloogilise seisundi määramiseks võetakse bioloogiliste kvaliteedinäitajate kõrval arvesse ka hüdroloogilised ja morfoloogilised ning füüsikalis-keemilised näitajad ja seda selleks, et hinnata, kas ja kui suurel määral on inimtegevus nende elementide kaudu mõjutanud veekogu looduslikku režiimi. Inimtegevus muudab ja on muutnud jõgede looduslikku seisundit süvendamise, õgvendamise ja paisutamise kaudu või muul sarnasel viisil. Eesti Koiva vesikonna majandamiskava hõlmab kahe riigi piiril asuva Koiva (Gauja) jõe ja selle vesikonna Eesti osa. Läti Vabariik on samuti koostanud Gauja vesikonna majandamiskava (LVGUBA) oma territooriumil asuva vesikonna osa kohta. Esimesed vesikondade majandamiskavad koostati eraldi ning piiriülest veemajanduskava ei ole välja töötatud. Gauja/Koiva kohta Euroopa veeteabesüsteemile (WISE – Water Information System for Europe) saadetud aruandes on põhjenduseks toodud, et ajakava on erinev ja nappide ressursside tõttu puudub lisandväärtus. Eestis asub ainult väike osa vesikonnast ja inimmõju kõnealusele alale on väike. Eesti-Läti veemajandusalane koostöö põhineb mitmel kokkuleppel ning praegu on koostamisel Gauja/Koiva ühine veemajanduskava, mis saab valmis 2015. aasta lõpuks. Käesoleva töö eesmärk on arendada praktilist metodoloogiat Eesti jõgede morfoloogiliseks hindamiseks, arvestades ELi veepoliitika raamdirektiiviga seatud eesmärke. Seniajani on tagasihoidlikult tegeletud vooluveekogude hüdromorfoloogiliste näitajate hindamisega. Seepärast on neid näitajaid veekogude seisundi määramisel kasutatud üsna erinevatel põhimõtetel. Sisulisi, hüdromorfoloogiliste näitajate põhjal koostatud hinnanguid praegu peaaegu ei anta, sest enamik hinnanguid on koostatud vee-elustikust tulenevalt. Kui kasutada hüdromorfoloogilisi hindamiskriteeriume, saaksime arvatavasti mõningal määral teistsuguse tulemuse. Pinnaveekogumite seisundi hindamisel lähtutakse veekogude looduslikust eripärast. Kõikidele veekogudele on kindlaks määratud looduslik tüüp. Veekogu tüübi määrab veekogu või selle osa looduslike omaduste kogum, mis eristab vaadeldavat voolu- või seisuveekogu või selle osa ülejäänud veekogust või selle osadest või ülejäänud veekogudest. Niiske kliima ja liigestatud pinnamoe tõttu on vooluvete võrk Eestis ja Lätis võrdlemisi tihe. Kuid enamik jõgesid on väikesed: lühikesed, kitsad ja suhteliselt madalad (väikese sügavusega). Jõeorgude laius varieerub enamasti vahemikus 100 meetrist kuni 1–2 kilomeetrini. Koiva vesikonnas on teistest mitu korda laiem Koiva ja Mustjõe org. Pinnamoe iseärasustest tingituna varieerub jõgede lang suurel määral. Vooluveekogude hüdromorfoloogilise seisundi hindamiseks on välja pakutud erinevaid metoodilisi võtteid, kuid praktilise veemajanduse korraldamisel on konkreetseid abinõusid rakendatud tagasihoidlikult. Käesolevas eksperttöös on arvestatud teiste ELi liikmesriikide vastavate uurimistööde tulemustega ning hindamiskriteeriumite valikul on kasutatud suurel määral standardis „EVS-EN 15843:2010 Water quality – Guidance standard on

determining the degree of modification of river hydromorphology” toodud soovitusi. Töö lõpuosas on toodud ülevaade Koiva vesikonna Eesti-Läti ühiste veekogude ja nende valglate jagunemisest kahe riigi vahel, hüdromorfoloogilise seisundi hinnang veekogumite kaupa ning ülevaade peamistest infoallikatest vooluveekogude hüdromorfoloogilise hindamise jaoks.



1. VOOLUVEEKOGUDE KLASSIFITSEERIMINE Veemajanduskavade koostamisel liigitatakse pinnaveekogumid looduslikeks, tugevasti muudetud ja tehisveekogumiteks. Tugevasti muudetud veekogumite (TMV) ja tehisveekogumite (TV) määramisel on lähtutud mitmetest juhenditest ja kokkulepitud metoodikast. Lõplikuks määramiseks jagati kõik esialgselt määratud tugevasti muudetud pinnaveekogumid või tehisveekogumid kolme rühma tulenevalt sellest, mis tingib muudatusi või tehislikkust:

a) paisutamine,

b) maaparandus,

c) infrastruktuur.

Veekasutus ja füüsilise muutmise liigid, mida rakendatakse tugevasti muudetud veekogude ja tehisveekogude määramiseks, on esitatud veemajanduskavades ning on kooskõlas veepoliitika raamdirektiivi artikli 4 lõikega 3. Kuid väikese valglaga vooluveekogumite puhul vajab tugevasti muudetud ja tehisveekogumite määramine täpsustamist maaparanduse eesvoolude osas. Paljud tehisveekogud ja süvendatud veekogud kannavad keskkonnaregistris ojade ja jõgede nimetust, millest lähtudes on need määratud looduslikeks veekogumiteks, kuna puudusid selged kriteeriumid ja metoodika morfoloogiliste näitajate arvestamiseks. Edaspidisel määramise täpsustamisel väheneb tõenäoliselt oluliselt selliste looduslike veekogumite alamkategooriasse liigitatud veekogumite osakaal, mille valgala on alla 100 km2. Veemajanduskavades nenditakse ka mõningat ebakindlust veekogude kvaliteedi määramisel, kuna hindamiseks nappis teavet (veemajanduskavade koostamise esimeses etapis). Veemajanduskavade punktis 2.3 osutatakse, et tugevasti muudetud ja tehisveekogude määramisel kasutati järgmist lisateavet:

1. uuring tugevasti muudetud pinnaveekogumite ja tehisveekogumite lõplikuks määramiseks;

2. riigi poolt korrashoitavate maaparanduse ühiseesvoolude loetelu;

3. maaparandussüsteemide register.

Pinnaveekogumiteks on vooluveekogude üksikud lõigud või osad, mis erinevad teineteisest looduslike iseärasuste, neile avalduva inimmõju või muude oluliste ja eristavate tunnuste alusel. Pinnaveekogumite moodustamise ja määramise käigus jaotati veekogud lõikudeks ja osadeks kokkulepitud tunnuste ja kriteeriumite alusel. Pinnaveekogumite moodustamiseks ja määramiseks võetakse arvesse üle 10 km2 suuruse valglaga vooluveekogud ning rohkem kui 50 ha pindalaga seisuveekogud (järved). Pinnaveekogumite moodustamisel lähtuti veekogude looduslikest tüüpidest, mille eristamise aluseks on peamiselt vee hüdrokeemilised omadused ja morfoloogilised tunnused. Veekogude tüüpide kirjeldamisel on aluseks ELi veepoliitika raamdirektiivi lisas II toodud süsteem B. Igale pinnaveekogumile määrati kindlaks tema looduslik tüüp. Looduslike veekogutüüpidena arvestati 7 erinevat vooluveekogu tüüpi jõgedel ja 8 erinevat seisuveekogu tüüpi järvedel. Määramistingimustena võeti arvesse:

• Veekogude looduslikke erinevusi, näiteks jõgede voolukiirust;

• Inimtekkelist reostuskoormust ja selle ulatust;



• Inimmõju veekogude füüsilisele seisundile;

• Kaitset vajavatele aladele kehtestatud karmimaid kaitsenõudeid. Veekogude klassifitseerimisel on kasutatud ELi veepoliitika raamdirektiivi lisas II toodud süsteemi B, mille järgi on kohustuslike tegurite hulgas järgmised näitajad:

1) maapinna kõrgus, mis Balti ökoregioonis ei ole vajalik näitaja, sest kõik vooluveekogud asuvad madalikul ehk jäävad allapoole 200 m kõrgust merepinnast arvestades.

2) Koha geograafiline asukoht pikkus- ja laiuskraadi järgi on määratud kartograafiliselt ja lihtsasti fikseeritav digitaalkaartidelt ning eraldi seda tunnust pole vaja välja tuua, sest asukoha koordinaadid on GISi põhise süsteemi osaks.

3) Valgla geoloogilised tingimused tulevad arvesse vee keemiliste omaduste kaudu (orgaanilise aine sisalduse näitaja permanganaatse oksüdeeritavuse järgi).

4) Valgla suurus kui hüdrograafiline karakteristik on otsene vooluveekogude tüüpide eraldamise tunnus, mille alusel on Balti riikides võimalik eristada neli vooluveekogude põhitüüpi (tabel 1).

Seega on Eesti looduslike vooluveekogude seisundiklassi määramisel arvestatud kahe peamise tunnusega:

a) Morfoloogiline tunnus (valgla suurus).

b) Füüsikalis-keemiline tunnus (orgaanilise aine sisaldus määratuna permanganaatse oksüdeeritavuse järgi).

Tabel 1. Eesti looduslike vooluveekogude tüübid.

Tüüp Kirjeldus Esindatud Koiva vesikonnas

IA tumedaveelised ja humiinaineterikkad (KHTMn 90% väärtus üle 25 mgO/l) jõed valgala suurusega 10–100 km2

8 (nt Ujuste oja, Laanemetsa oja, Hargla oja, Ahelo jõgi)

IB heledaveelised ja vähese orgaanilise aine sisaldusega (KHTMn 90% väärtus alla 25 mgO/l) jõed valgala suurusega 10–100 km2

2 (Peeli jõgi, Kolga jõgi)

IIA tumedaveelised ja humiinaineterikkad (KHTMn 90% väärtus üle 25 mgO/l) jõed valgala suurusega >100–1000 km2

Puudub

IIB heledaveelised ja vähese orgaanilise aine sisaldusega (KHTMn 90% väärtus alla 25 mgO/l) jõed valgala suurusega >100–1000 km2

7 (nt Mustjõgi, Pärlijõgi, Vaidava jõgi, Peetri jõgi)

IIIA tumedaveelised ja humiinaineterikkad (KHTMn 90% väärtus üle 25 mgO/l) jõed valgala suurusega >1000–10 000 km2

Puudub

IIIB heledaveelised ja vähese orgaanilise aine sisaldusega (KHTMn 90% väärtus alla 25 mgO/l) jõed valgala suurusega >1000–10 000 km2

1 (Koiva jõgi)

IVB jõed valgala suurusega üle 10 000 km2 (Narva jõgi) Puudub



Fakultatiivsete tegurite grupist ei ole Eesti jaoks olulised meteoroloogilised näitajad: õhutemperatuuri kõikumise ulatus, keskmine õhutemperatuur ja sademed, sest kõigi nende näitajate järgi on Eesti-sisesed erinevused on territooriumi väiksuse tõttu sedavõrd väikesed, et ei põhjusta erinevate veekogude tüüpide kujunemist. Keemilistest teguritest ei ole olulised happelisuse neutraliseerimise võime ja vee kloriidide sisaldus ning füüsikalistest näitajatest tahkete osakeste ärakanne. Hüdrograafiline näitaja „kaugus jõe suudmest” on kasutusel veekogumite piiritlemisel jõelõikude viisi. Jõe vooluhulga kategooria on äravoolurežiimi iseloomustav näitaja ja selle teguri kasutamine oleks põhjendatud, kuid eeldab Eesti hüdroloogilist rajoneerimist. Jõeoru kuju on üldgeograafiline tunnus, mis jõgede tüpiseerimisel otseselt rakendamist pole leidnud.

2. TEISTE RIIKIDE VOOLUVEEKOGUDE HÜDROMORFOLOOGILISE

HINDAMISE ÜLEVAADE Veekogude hüdromorfoloogilise seisundi hindamise metoodika valikul on otstarbekas anda lühike ülevaade ELi riikides tehtud töödest. Selleks on valitud kuus riiki: Austria, Taani, Prantsusmaa, Saksamaa, Suurbritannia ja Slovakkia. Austria

Jõgede füüsilise seisundi hindamine algas Austrias 1980ndatel aastatel. Keskset üleriigilist koordineerimist on tehtud tagasihoidlikult. Kasutusel on kaks hüdromorfoloogilise kvaliteedi määramise metoodikat. Esimest neist on rakendatud Ülem-Austrias alates 1980ndatest aastatest ja teine meetod on riigi tasandil leidnud laiemat kasutamist. Nimetatud teist meetodit on kasutatud suuremate, lammiga jõgede hindamisel. Jõelõigud on määratud geoloogiliste tingimuste, langu, morfoloogiliste näitajate ning inimmõju järgi. Põhiliselt on kasutatud füsiograafilisi ja hüdroloogilisi näitajaid koos bioloogilise komponendiga, milleks on võetud kalastik. Näitajad on määratud jõe kogupikkuse kohta. Info võetakse kaartidelt (geoloogia, topograafia, oru morfoloogia, jõe järk, bioregioon, äravoolurežiim (sh miinimumvooluhulk). Loodusliku seisundi võrdlusmaterjal on kasutatav alates 19. sajandi esimesest poolest ja kasutatud järgmiste näitajate viisi: lammi iseloomustavad näitajad (lammiveekogud), kallaste iseloom ja maakasutus, jõesängi näitajad (lang, laius, kärestikud, settemadalikud, kaldaerosioon, makrofüüdid).

Põhiline info esitusviis on jõe kirjeldus ning morfoloogilisi ja struktuurseid näitajaid võrreldakse sama tüüpi looduslikus olekus olevate jõgedega. Referentstingimuste leidmiseks kasutatakse ka vanu kaarte, isegi 18. sajandi keskpaigast ja 19. sajandi algusest. Elupaiga kvaliteeti hinnatakse sel juhul võrrelduna vanade kaartide järgi määratud elupaikadega.

Täiendavalt kogutakse andmeid välitöödel, et saada parem võrdlusmaterjal ajalooliste andmetega. Hea elupaik on määratud nende jõelõikude kohta, kus pole toimunud süstemaatilisi jõesängi muutusi ega veejõu kasutamist. Niisugustel jõelõikudel on peamised muutused olnud seotud lammi maakasutusega, mistõttu on jäänud väheseks looduslikke lammialasid. Ülejäänud



veekogud (jõelõigud) on määratud mõõdukalt või tugevasti muudetud veekogudeks ja neid ei ole detailsemalt enam kategooriatesse jaotatud. Andmed on koondatud GISi põhiselt. Taani

Taani jõgede elupaigaindeks (the Danish Stream Habitat Index (DSHI)) võeti kasutusele, et määrata elupaiga kvaliteeti ühe komponendina jõe seisundi terviklikul hindamisel ning kasutada seda näitajat veemajanduse planeerimisel ja keskkonnaseisundi ülevaadete koostamisel. Indeks kujuneb kahest parameetrite näitajast:

• Valgla maakasutus ja geoloogilised tingimused.

• Kohaspetsiifilised karakteristikud.

Indeksi leidmisel kasutatakse 20 näitajat. Metoodika töötati välja väikeste madalikul paiknevate inimese poolt läbitavate ehk kahlatavate (wadeable streams) jõgede baasil. Info koondamine hüdromorfoloogiliste näitajate määramiseks toimus kahes osas: 1) ülevaade valglast ja 2) koha karakteristikud. Illustreerimiseks lisatakse graafikud, fotod ja joonised. Ühe kirjelduskoha välitöö ankeedi täitmine võtab aega ühe tunni. Peamised tunnused sisestatakse GISi põhisesse andmebaasi. Indeksi väärtuste arvutamisel kasutatakse kõikide näitajate andmeid ja näitaja osatähtsust. Igal näitajal on neli võimalikku tulemust ja kaks osatähtsuse väärtust, 1 või 2. Indeksi väärtus on kõigi üksiknäitajate summa. Kasutusel on viis elupaiga kvaliteedi klassi. Prantsusmaa

Prantsusmaa keskkonnaministeeriumi ja keskkonnaametite poolt on kasutusele võetud jõgede füüsilise kvaliteedi määramiseks vastav näitaja (SEQ physique), mis on leitud kolme komponendi põhjal. See koondnäitaja annab vajalikku teavet jões toimuvatest protsessidest, elupaikadest ja potentsiaalsest veekasutusest. Seda on kasutatud veemajanduslikul planeerimisel ja jõgede korrastamise prioriteetide määramisel nii valglapõhiselt kui ka regionaalselt. Hindamissüsteem on loodud nii looduslike kui ka tehislike muutuste hindamiseks ning on aluseks jõgede korrastusprojektide rakendamisel. Nimetatud indeksit on kasutatud Prantsusmaa jõetüüpide eristamisel hüdroloogiliste regioonide kaupa.

Koondnäitaja tulemus (selle arvutamise süsteem) baseerub reaalsete näitajate võrdlemisel referentstingimustega ja on seotud vooluveekogude tüpoloogiaga. Tüpoloogia väljatöötamisel arvestati hüdroenergia kasutamist, lammi olemasolu, geoloogilisi tingimusi, hüdroloogilist režiimi jt näitajaid. Jõgede tüübid on omavahel küllalt erinevad neis kulgevate protsesside ja füüsikaliste näitajate järgi. Näiteks mägijõgedel ei ole lammi puudumine oluline näitaja, kuid on seda tasandikujõgedel. Voolu iseloomustavad tunnused tulevad arvesse erineva osatähtsusega. Erinevate tunnustega jõelõigud eristatakse esmalt kaartide abil, arvestades langu, geoloogiat, lammi varieeruvust, suuremate lisajõgede mõju jne. Eristatavate jõelõikude pikkus võib varieeruda mõnestsajast meetrist kuni mõne kilomeetrini. Praegu kasutatakse kirjeldatud põhimõtete järgi lõikude eristamist üksikutel jõgedel. Kasutatakse kahte tüüpi kirjeldavaid näitajaid:

1) voolusängi morfoloogiat kirjeldavad struktuursed näitajad;

2) funktsionaalsed hüdroloogilised karakteristikud.



Tuleb arvestada, et morfoloogiliste näitajatega on võimalik iseloomustada ka hüdroloogilisi protsesse. Morfoloogia näitajad saadakse peamiselt jõe kirjeldustest, hüdroloogilised karakteristikud olemasolevatest andmebaasidest. Kogutavad andmed on omakorda seotud GISi ja digitaalkaartidega. Näitajatele antakse hinnang arvväärtusena vahemikus 1 kuni 100 nii lammi, hüdroloogia, kallaste ja voolusängi füüsiliste näitajate kui ka muude näitajate kaupa. Punktiskaala 1–100 on jaotatud viieks võrdseks osaks, mis on nimetatud klassideks, ja nende järgi koostatakse vastavad ülevaatekaardid ning andmetabelid. Saksamaa

Saksamaa süsteem jõgede hüdromorfoloogiliseks hindamiseks on välja töötatud rahvuslikus veeühenduses (LAWA) ja Saksa hüdroloogia instituudis. Kuid igal liidumaal on oma jõgede hüdromorfoloogiline süsteem, mille tuumikuks on föderaalne standard. Saksamaa süsteem on loodud erinevana väikeste, keskmiste ja suurte jõgede jaoks, et paremini arvestada erinevast suurusest tulenevaid hüdromorfoloogilisi iseärasusi.

Hüdromorfoloogilisi näitajaid võrreldakse referentskohtadega ning tuuakse välja nn hüdromorfoloogilise struktuuri defitsiit – see, mille võrra on vaadeldav koht halvem referentsveekogust. Sõltuvalt detailsusastmest ja hüdromorfoloogilise hindamise eesmärkidest, soovitatakse erinevaid meetodeid:

1. Detailne ülevaade hüdromorfoloogilistest näitajatest, mis on abiks planeerijatele ja koostatakse välitööde tulemusena.

2. Üldine ülevaade regionaalsel, liidumaa ja föderaalsel tasandil vastavate programmide raames ja strateegilisel planeerimisel.

Detailse uuringu materjalid on kasutatavad ka strateegilistel eesmärkidel, et vältida uuringute dubleerimist. Detailsed ülevaated on aluseks jõgedega seotud tööde planeerimisel. Kasutatakse aerofotosid, kaarte ja mõõdistusplaane kuni mõõtkavani 1 : 2500. Määratakse rohkem kui 20 näitajat, mis on seotud jõe sängi, kalda ja lammi kirjeldamisega. Üldhinnang saadakse keskmise väärtuse järgi. Soovitavalt kasutatakse kahte erinevat meetodit sõltuvalt jõe suurusest:

1) väikesed ja keskmise suurusega vooluveekogud:

• nähtav põhi,

• sängi laius <10 m,

• lõigu pikkus 100 m.

2) keskmise suurusega ja suured jõed, sh laevatatavad jõed:

• põhi pole nähtav,

• sängi laius >l0 m,

• lõigu pikkus 1 km. Hüdromorfoloogilise kvaliteedi koondhinnang on kombinatsioon kahe grupi näitajatest – jõesängi ja lammi karakteristikutest. Saksa jõgede hüdromorfoloogilist tüpoloogiat pole lõplikult veel kehtestatud. Iga näitajat võrreldakse looduslikus seisundis oleva referentsveekogu omaga ja antakse hindepunktid vahemikus 1 kuni 7 sõltuvalt looduslikkuse astmest. Kaardil näidatakse need erinevate värvidega. Need jõelõigud, mis on tehislikud kas navigatsiooni või üleujutuse



vähendamise rajatiste tõttu, asulates (linnades) või hüdroenergia kasutamisest tulenevalt, on eraldi ära tähistatud. Lisaks üldistatud (summaarse näitaja järgi) kaartidele, on jõgede ökoloogilisel hindamisel kasutatavad ka üksikute näitajate järgi koostatud kaardid. Suurbritannia

Suurbritannia jõgede hüdromorfoloogilisel hindamisel on sarnaselt Taanile tegeletud kahlatavate1 jõgede (wadeable stream) füüsiliste näitajate määramisega ja tulemusi saab kasutada jõgede ja lammide kaitse ning taastamise korraldamisel. Määramissüsteem arvestab elupaiga kvaliteeti, mis on kasutatav keskkonnamõju hindamisel, valgla planeerimisel ja keskkonnaülevaadete koostamisel. Samuti saab seda kasutada tulenevalt ELi veepoliitika raamdirektiivist. Suurbritannia andmebaasis on praeguseks rohkem kui 12 000 kirjelduskohta. Kirjeldatava lõigu pikkus on määratud kõikidel jõgedel ühtviisi 500 m. Mõõtmised tehakse ja info kogutakse 50 m vahekaugusega transektidelt (seega on ühes mõõtekohas kokku 10 transekti), kuid voolu iseloom ja elupaiga näitajad antakse kogu lõigu kohta. Samuti kogutakse info jõe voolusängi ja kallaste maakasutuse (kuni 50 m laiuselt mõlemal kaldal) kohta. Lisatakse geoloogia, langu ja kõrguse andmed. Veekogu seisundi määramine on põhimõtteliselt suhteline. Saadud tulemusi võrreldakse andmebaasides olevate baasnäitajatega. Baasnäitajad on olemas 5600 koha kohta ja need on saadud seoses vooluveekogude klassifitseerimisega veekvaliteedi näitajate järgi. Koondhinnang antakse nii elupaiga kvaliteedi hinnanguna kui ka elupaiga muutuse hinnanguna, kus määravaks on inimtegevusega seotud muutused. Tulemused antakse arvväärtustena. Slovakkia

Slovakkias väljatöötatud metoodika arvestab teiste maade, eriti Saksamaa, suuremate jõgede jaoks kasutatud ettepanekuid. Hindamisel kasutatakse a) välitöö materjale ning b) kaarte ja andmebaase. Välitööde ajaks valitakse miinimumäravoolu periood. Kaartidena kasutatakse topokaarte mõõtkavas 1:10 000, aerofotosid ja ajaloolisi kaarte, geoloogilisi kaarte mõõtkavas 1:50 000 ja muid teemaga seotud materjale. Välitöödel kirjeldatavate lõikude pikkus oleneb jõe laiusest, kusjuures kasutatakse järgmisi parameetreid:

väikesed jõed – laius <10 m, kirjeldatava lõigu pikkus 200 m;

keskmised jõed – laius vahemikus 10–30 m, lõigu pikkus 500 m;

suured jõed – laius >30 m, lõigu pikkus 1000 m.

Uuritavad lõigud jaotatakse kõigil juhtudel omakorda viieks võrdse pikkusega osaks ning iga osalõigu kohta koostatakse mõõteprofiil. Samuti iseloomustatakse mõlemat kallast ja lammi. Jõe looklevus määratakse pikemate lõikude kaupa kui seda on välitöö lõigud. Tulemused antakse nii lõikude kui ka osalõikude kaupa, kusjuures lõigu näitaja leitakse osalõikude aritmeetilise

1 Käesoleva eksperditöö koostamise käigus tekkis problem, kuidas tõlkida eesti keelde mõiste ”wadeable river”, mida ingliskeelses kirjanduses on kasutatud ka jõgede morfoloogilise seisundi iseloomustamisel. Lõpuks jäädi peatuma otsetõlke variandil, kahlatav jõgi. See tähendab jõge, milles kalamehed ja jõeuurijad saavad kummiülikonnas liikuda. Näib, et mõiste sobib eesti keeles kasutusele võtta.



keskmisena või summana sõltuvalt näitaja olemusest. Koondtulemus antakse täisarvuna väärtuste vahemikus 1 kuni 5, kus suurim väärtus on looduslikus seisundis jõe kohta ja väikseim väärtus täielikult muudetud jõelõigu kohta.

Tabel 2. Jõgede hüdromorfoloogilise seisundi määramise meetodid Euroopas.

Tegevus Austria Taani Prantsusmaa Saksamaa Ühendkuningriik Slovakkia

Metodoloogia

Tüpoloogilised näitajad Jah Jah Jah (Ei) Jah Jah Jah

Määratud kvaliteediklassid

Jah Ei Jah Jah Jah Jah

Indeksi arvutamine Lihtsumma Kaalutud summa

Kaalutud summa

3 erinevat võtet Lihtsumma Lihtkeskmine

Metoodika

Välitööd Jah Jah Jah Jah Jah Jah

GISi põhine Jah Jah (Ei) Jah Jah Ei Jah

Uurimislõigu pikkus, m ? 100 m 100 m kuni mõni km

100 m või 1 km 500 m 200, 500, 1000 m

Uurimislõigu laius, m Lamm 10 või 50 m Lamm Lamm 50 m Lamm

Uurimisüksus Pikilõik, lamm Pikilõik, lamm, transekt

Pikilõik, lamm Pikilõik, lamm Pikilõik, lamm, transekt

Pikilõik, lamm

Rakendamine

Jõe suurus2 Suur Väike Väike, keskmine, suur

Väike, keskmine, suur

Väike, keskmine Väike, keskmine, suur

Jõe morfoloogia Looklev, hargnev

Looklev Looklev, hargnev

Looklev, hargnev

Looklev, hargnev

Looklev, hargnev

Näitajate arv 34 20 50 25 200 29

2 Jõe suuruse jaotus: 1) väike – kuni 10 m lai; 2) keskmine – 10–30 m la; 3) suur – üle 30 m lai.



Valgla tunnused

Maakasutus Jah Jah Ei Ei Ei Jah

Geoloogia Jah Jah Jah Jah Ei Jah

Suurus Jah Jah Jah Jah Jah Jah

Lammi näitajad

Taimkate Jah Jah Jah Jah Jah Jah

Struktuur Jah Ei Jah Jah Jah Jah

Maakasutus Ei Ei Jah Jah Jah Jah

Sidusus Jah Ei Jah Jah Jah Jah

Kalda näitajad ja taimkate

Ei Ei Jah Jah Jah Jah

Voolusängi näitajad

Substraat Jah Jah Jah Jah Jah Jah

Taimestik Jah Jah Jah Ei Jah Ei

Erosioon/akumulatsioon Ei Ei Ei Jah Jah Jah

Sängi geomeetria Jah Jah Jah Jah Jah Jah

Voolu iseloom Jah Jah Jah Jah Jah Jah

Fragmenteeritus Jah Ei Jah Jah Jah Jah

Hüdroloogiline režiim

Qmax Jah Ei Jah Ei Ei Ei (Jah)

Qmin Jah Ei Jah Ei Ei Ei (Jah)



2.1. Teiste riikide metoodika kokkuvõte

1) Referentstingimuste ja tüpoloogia kasutamine.

Hindamine baseerub vooluveekogude füüsilistel tunnustel ja metoodika kajastab tüpoloogilisi erinevusi. Kasutatakse olemasolevaid andmebaase ja lisaks tehakse mõningal määral väliuurimisi. Ebamäärane on referentstingimuste kindlaksmääramine. Põhjendatud on referentstingimuste määramine riikide kaupa, mitte üleeuroopaliselt ühtse süsteemina. 2) Erinevate jõetüüpide kindlaksmääramine.

Jõgede tüpoloogia kajastab paratamatult selle riigi või riigisisese regiooni spetsiifikat, mille kohta tüpoloogia on koostatud. Kõige kitsamalt on tüpoloogia rakendatud Taanis, kus on vaatluse all üksnes madalikul asuvad kahlatavad jõed, mis on väikese ja keskmise looklevusega. Saksamaal kasutatakse erinevat süsteemi väikestele ja keskmistele jõgedele ning suurtele jõgedele. Suurbritannias on kasutusel hindamissüsteem nii kõrgustikel kui ka madalikel paiknevate jõgede jaoks, kuid arvestatakse jällegi ainult kahlatavate jõgedega. Prantsusmaa ja Austria hindamismetoodika käsitleb nii mäestiku- kui ka tasandikujõgesid, samuti kõiki erinevat suurusjärku vooluveekogusid. Kuid hindamismetoodika sõltub jõe morfoloogiast ning pole üheselt mõistetav, kuidas metoodika on ühtmoodi kasutatav kõigi jõgede jaoks. 3) Uurimislõikude pikkus ja laius.

Uurimislõikude pikkus on fikseeritud Taani ja Suurbritannia hindamissüsteemis, kusjuures metoodika on rakendatav eelkõige kahlatavate jõgede puhul ja arvestab peamiselt voolusängi. Metoodika arvestab ka lammi kui olulist hüdromorfoloogilist tunnust. Uurimislõikude pikkus on vähemalt 100 m väikeste jõgede jaoks ja harikult üle ühe km suurte jõgede jaoks. Seega oleneb uurimislõigu pikkus otseselt jõe suurusest. Mõnel juhul, nagu näiteks Slovakkias, on uurimislõik jaotatud lühemateks osadeks, et paremini interpreteerida voolusängi kirjeldust ja jõe morfoloogiat. Taani metoodikas on lammi käsitlus piiritletud ainult voolusängist 10 m kaugusele ulatuva vööndi maakasutusega (suurematel jõgedel kuni 50 m). Maakasutuse ja geomorfoloogia andmed küll fikseeritakse välitöödel, aga neid ei kasutata hüdromorfoloogilise hinnangu andmisel. 4) Hinnangu koostamine.

Suurbritannia ja Taani metoodika baseerub välitöö materjalidel. Kõik teised meetodid nõuavad kaartide ja GISi põhise hüdromorfoloogilise hinnangu koostamist, kuigi GISi põhine tüpoloogia käsitlemine leiab kasutamist kõikides metoodikates. Sarnased on hindamissüsteemid ja kasutatavad näitajad (parameetrid), kuigi esineb ka märkimisväärseid erinevusi ja seda peamiselt välitingimustes määratavate näitajate osas. Suurbritannia süsteem baseerub peamiselt looduslikel tunnustel, kusjuures mittelooduslikud näitajad ei tule kuigivõrd arvesse. Kõigi näitajate väärtusi arvestatakse üldhinnangu andmisel. Taani hindamisel arvestatakse kõiki parameetreid intensiivsuse järgi. Kasutatakse neljaastmelist hindamisskaalat ning arvväärtuste andmisel arvestatakse parameetri osatähtsust. Seisundi indeks on summa üksiknäitajate väärtusest. Saksamaa süsteem (ja ka sellel põhinev Slovakkia süsteem) on põhimõtteliselt sarnane Suurbritannia ja Taani omale, kuid on viimastest keerukam. Saksamaa süsteemis antakse parameetrile väärtused vahemikus 1 kuni 7, kuid Slovakkia omas vahemikus 1 kuni 5. Saksamaa süsteemis arvestatakse näitajate väärtusi erinevalt sõltuvalt jõe tüübist ning seetõttu arvestatakse



hinnangus jõgede morfoloogia ja suuruse looduslikke erinevusi. Prantsusmaa süsteemis arvestatakse samuti parameetrite erinevust. Näiteks on erinev mägijõgede ja lauskmaa-(madaliku-)jõgede hindamine. Sel juhul on võimalik vähendada nende parameetrite osatähtsust, mis ei ole antud jõetüübi jaoks olulised, ja vastupidi, suurendada oluliste parameetrite osatähtsust. Sellisel juhul on hindamissüsteem rakendatav väga erinevat tüüpi jõgede puhul. 5) Näitajate arv.

Näitajate arv on riigiti suuresti erinev. Taani süsteemis kasutatakse 20 näitajat, kuid ainult ühte väljas mõõdetud parameetrit, milleks on jõe laius. Suurbritannia süsteemis aga 200 erinevat parameetrit. Prantsusmaa ja Austria süsteemis kasutatakse hüdroloogilisi näitajaid, mis kirjeldavad jõe hüdroloogilist režiimi ja on saadud äravoolu mõõtmisandmetest. Suurte jõgede jaoks rakendatava metoodika kohaselt kasutatakse ka kaartidelt saadavat infot. 6) Lammi arvestamine.

Lammi hindamine on lisatud suurte jõgede puhul. See tähendab põhimõtet, et jõgedega seotud elupaigad koosnevad jõe(voolu)sängist ja sellega piirnevast maastikust jõe orus. Jõgede bioloogiline väärtus on sõltuv voolusängi ja jõeoru vahelistest seostest. Lammi hinnang koosneb taimkatte struktuuri ja tehisstruktuuri hinnangust. Paljudel juhtudel saab lammi hindamiseks materjali kaartidelt, eriti suurte pindalade kohta. Lammi info on täiendav info, aga seda ei kasutata füüsilise kvaliteedi hinnangu andmisel. 7) Kallaste arvestamine.

Jõe kallaste hinnang saadakse peamiselt välitööde käigus ning see info on kasutatav voolusängis esineva loodusliku erosiooni ja akumulatsiooni kirjeldamisel. Lisaks registreeritakse kallastega seotud taimkatte struktuur ja puhvervööndi taimkate. Oluline on fikseerida kallaste kindlustamisega seotud tehiselemendid. 8) Jõe kuju.

Saksamaa, Austria ja Slovakkia metoodika kohaselt antakse tehissängis olevate vooluveekogude kohta varasem looduslike sängide iseloomustus, et saaks kindlaks määrata, kui palju on voolusängi muudetud. Vajalikku võrdlusmaterjali saadakse vanadelt kaartidelt. Taani hindamissüsteemis ei kasutata jõe kuju referentstingimusi, kuid hinnatakse jõgede looklevust ning kärestike ja aeglase vooluga lõikude esinemist. 9) Voolusängi kuju.

Voolusängi kuju hinnatakse ristlõike järgi. Taani metoodika järgi eristatakse jõgedel neli ristlõike tüüpi – looduslikust kuni tugevasti muudetud ristlõikeni. Selline hindamine on seotud sügavusparameetriga, mis on peamine näitaja jõe ristlõike muutuste hindamisel. Jõe laiuse varieerumine on selles tähenduses hoopis väikese tähtsusega, kuigi Taani metoodika kohaselt määratakse jõe laius hindamislõigus 10 ristlõike mõõdistamise käigus. Suurbritannia ja Saksamaa metoodika järgi määratakse voolusängi morfoloogilised näitajad ning muutuse aste subjektiivselt.



10) Pikisuunaline ühendus.

Voolusängi muutvad elemendid, mis mõjutavad voolurežiimi ning taime- ja loomaliikide liikumist piki jõge, märgitakse ära enamike juhtudel. Nende hinnang sõltub mõju suurusest ja neile antakse negatiivne väärtus. Mõnel juhul tuuakse välja mitu parameetrit, mis mõjutavad vee vaba voolamist. Nendeks parameetriteks on harilikult tõkestuselemendid, vee kõrvalejuhtimine ja vee kogumine. 11) Hüdroloogiline režiim.

Otseselt mõõdetavaid hüdroloogilist režiimi iseloomustavaid näitajaid kasutatakse Austrias ja Prantsusmaal. Neis maades kasutatakse pikkade ridade hüdroloogiliste vaatluste andmeid, mis otseselt iseloomustavad käsitletava piirkonna jõgesid. Saksamaal ja Slovakkias kasutatakse hüdroloogilise varieeruvuse näitajaid, mis määratakse välitöödel, ja lisaks kogutakse teavet maaomanikelt. Slovakkias kasutatakse täiendavalt hüdroloogilisi andmeid kogutava vee kindlaksmääramiseks. Suurbritannias kasutatakse kaudseid hinnanguid lammiga seotud hüdroloogilise režiimi muutuste kindlakstegemiseks. Taanis ei hinnata hüdroloogilist „stressi”, kuid iseloomustatakse puhvervööndi muutusi, kuid seda ei arvestata lõpphinnangu arvutamisel.

2.2. Standard „EVS-EN 15843:2010 Water quality – Guidance standard on

determining the degree of modification of river hydromorphology”

Standardi on välja töötanud grupp erialaspetsialiste ja seda on soovitatav kasutada vooluveekogude hüdromorfoloogilisel hindamisel. Standardi on üle võtnud 31 Euroopa riiki, nende seas Balti riigid. Standard on koostatud jõgede hüdromorfoloogilise seisundi hindamiseks lõikude kaupa. Standardi järgi kasutatakse hindamisel peamiselt kvalitatiivseid tunnuseid, kuid võimaluse korral ka kvantitatiivseid näitajaid. Standardi kohaselt arvestatakse kümne tunnusega, mis on jaotatud kahte gruppi: 1) põhitunnused ja 2) lisatunnused. Niisugused näitajad, nagu näiteks geograafiline paiknemine, kõrgus merepinnast, geoloogilised tingimused ja jõe suurus tähendavad, et standardi järgi on võimalik võrrelda enamikke jõgesid. Põhitunnused on mõeldud veekogu hüdromorfoloogiliste muutuste selgitamiseks, st ka survetegurite hindamiseks. Lisanäitajad on mõeldud peamiselt elupaikade seisundi hindamiseks (tabel 3). Tabel 3. Jõgede hüdromorfoloogilise seisundi näitajad standardi „EVS-EN 15843:2010 Water quality – Guidance standard on determining the degree of modification of river hydromorphology” järgi.

Parameeter Põhinäitaja

Lisanäitaja

Selgitus Koiva vesikonna kontekstis

1. VOOLUSÄNGI KUJU

1a) Plaaniline + Hinnatakse looklevusteguri kaudu

1b) Pikiprofiil ja ristlõige + Oluline on pikiprofiil; ristlõike



erinevused jäävad arvestamata, sest nõuab mahukaid eriuuringuid

2. SUBSTRAAT

2a) tehismaterjal + Koiva vesikonnas peamiselt maaparanduse mõjul

2b) looduslik materjal + Edaspidi kaaluda 2a ja 2b näitajate ühendamist

3. VOOLUSÄNGI TAIMESTIK JA ORGAANILINE SETE

3a) Veetaimestiku eemaldamine + Koiva vesikonnas jääb arvestamata

3b) Puurisu ja ujupraht + Väiksema valglaga (alla 300–400 km2) jõgedel oluline näitaja

4. EROSIOON/AKUMULATSIOON

+ Võimalik hinnata ja eristada protsessi intensiivsust pikiprofiili abil

5. VOOLUREŽIIM

5a) Voolusängi tehistakistused + Paisud, truubid

5b) Valgla majandamise mõju äravoolule

+ Koiva vesikonnas mõju puudub

5c) Ööpäevasisene muutus + Tsüklilise tööga HEJ

6. PIKISUUNALISED TEHISTAKISTUSED

+ Koiva vesikonnas puuduvad; kui neid üksikutel juhtudel mujal esineb, siis arvestada 5a hulgas

7. KALLASTE ISELOOM + Arvestatakse kaldamaterjali koostist

8. TAIMESTIK KALDAL JA SELLE LÄHIALAL

+ Hinnatakse maakasutuse kaudu ala, mis jääb 10 m laiusesse kaldavööndisse

9. PIIRNEVA ALA MAAKASUTUS

+ Hinnatakse kaardiinfo põhjal ala, mis jääb jõe kaldast kaugemale kui 10 m

10. JÕE JA LAMMI SEOSED

10a) Jõe ja lammi ühendus + Koiva vesikonnas looduslikud seosed olemas seal, kus pole tegemist tehissängiga

10b) Voolusängi ümberpaiknemine

+ Arvestatakse, et tehissängis olevates lõikudes ei ole tegemist looduslike sängiprotsessidega



3. VEEKOGUDE HÜDROMORFOLOOGILINE HINDAMINE

3.1. Hüdromorfoloogilise seisundi kujunemine

Veekogude seisundi klassifikatsiooni loomiseks kasutatakse mitmeid ELi veepoliitika raamdirektiivis esitatud mooduseid. Üheks peamiseks on veekogude võrdlus looduslikus ja inimese poolt minimaalselt mõjutatud seisundis olevate veekogudega – fooni- ehk referentsveekogudega. Tiheda asustuse ning kõrge majandustegevusega riikides on raske leida fooniveekogusid, kuid Eestis ja Lätis on niisuguseid jõgesid ja ojasid siiski piisavalt. Kuid vastupidine on olukord väga väikese valglaga (alla 100 km2) ojade ja jõgedega või suuremate jõgede väikeste ülemjooksudega. Näiteks Kesk-Euroopas paiknevad väikesed vooluveekogud hõredama asustusega piirkondades, sh kesk- ja kõrgmägedes. Balti riikides on niisugused veekogud aga kõige rohkem muudetud ja seda peamiselt maaparanduse tõttu. Suurem osa neist väikestest veekogudest on Eestis ja Lätis kas tehislikud vooluveekogud või tugevasti muudetud veekogud. Seepärast tuleb Gauja/Koiva vesikonna vooluveekogude hüdromorfoloogilisel hindamisel lähtuda kohapealsest olukorrast ning pole võimalik kasutada täpselt samasugust metoodikat kui mõnes teises riigis. On tõenäoline, et tüübispetsiifiliste kalakoosluste määratlemise seisukohalt ei ole olulist tähtsust sellel, kas jõgi või oja saab oma vee põhiliselt lubjakivi või liivakivi avamusala valgalalt. Samuti pole Eesti kalade hulgas seni teada liike, kes eelistaksid karedamat või pehmemat vett. Kalastiku jaoks on peatähtis konkreetse elupaiga füüsiline kvaliteet, eriti põhjasetete iseloom. Vooluveekogude elustik ja ökosüsteemi toimimine sõltub peamiselt kaht tüüpi teguritest:

A) Looduslikud tegurid, mis põhijoontes määravad etalontingimused:

1. Suurus (vooluhulk).

2. Lang (voolukiirus).

3. Põhja iseloom.

4. Temperatuurirežiim.

5. Ühendus teiste veekogudega.

B) Inimmõjulised tegurid, mis muudavad looduslikke tingimusi ja mille mõju on seepärast vaja hinnata:

1. Vooluveekogu kui elupaiga füüsilise kvaliteedi muutmine.

2. Loodusliku hüdroloogilise režiimi muutmine.

3. Veekvaliteedi muutmine.

4. Vooluveekogu fragmenteerimine.

Mõiste „veekogu hüdromorfoloogilised karakteristikud” hõlmab näitajaid, mis iseloomustavad jõe voolusängi, selle kaldaid ja lammi. Nende näitajatega tavaliselt ei seostata vooluveekogu



hüdroloogilisi karakteristikuid. Seepärast on levinud taoline metoodiline lähenemine, et eraldi käsitletakse veekogude morfoloogilist seisundit ja hüdroloogilist režiimi. Nende näitajate ühitamine nõuab omakorda jõgede hüdraulika erisuste arvestamist, mis tuleneb voolusängi kujust ja voolurežiimist. Hüdromorfoloogiliste elementide klassifitseerimiseks võib välja töötada väga keerulisi süsteeme, kuid praktikas kasutamiseks peaks süsteem olema lihtne, arusaadav ning keskkonna- ja teiste asutuste poolt hõlpsasti rakendatav. Millegipärast on peetud hüdromorfoloogilisi elemente suure tähtsusega tunnusteks ainult väga hea ökoloogilise seisundiga veekogude hindamisel. Kuid oluline on nendega arvestada ka madalama kvaliteediklassiga veekogude puhul, sest füüsikalis-keemiliste ja bioloogiliste tunnuste järgi enam-vähem ühesugused vooluveekogud võivad hüdromorfoloogilistest erinevustest tulenevalt näiteks elupaiga väärtuse poolest tervikuna küllalt palju erineda. Samas hea seisundiga kohtade klassifitseerimiseks peavad hüdromorfoloogilised tingimused olema siiski sellised, et toetada hea ökoloogilise seisundi bioloogilisi tingimusi. Sellest tuleneb, et heade hüdromorfoloogiliste kvaliteedinäitajate saavutamine näiteks voolurežiimi, jõesängi iseloomu, looklevuse jne osas on eelduseks bioloogilisele mitmekesisusele. Hüdromorfoloogilise seisundi hindamist tehakse kahel peamisel eesmärgil:

a) Selgitatakse vooluveekogude omavahelisi, samuti ühe veekogu erinevate lõikude vahelisi hüdromorfoloogilisi erinevusi;

b) analüüsitakse neid näitajaid, millel on tõenäoliselt veekogu ökoloogilisele seisundile otsene mõju.

3.2. Hüdromorfoloogiliste näitajate valik

Jõe seisundi hindamise aluseks võetavaid hüdromorfoloogilisi elemente peab olema lihtne mõõta, et neid saaks määrata kaardimaterjalide alusel ega peaks tegema süstemaatilisi täiendavaid mõõtmisi ja seiret. Eestis ja Lätis on vooluveekogude klassifitseerimine tehtud ELi veepoliitika raamdirektiivi lisa II kohaselt, kasutades süsteemi B. Selle järgi on kohustuslike tegurite hulgas maapinna kõrgus, mis Balti ökoregioonis ei ole vajalik näitaja, sest kõik vooluveekogud asuvad madalikul ehk jäävad allapoole 200 m kõrgust merepinnast arvestades. Koha geograafiline asukoht pikkus- ja laiuskraadi järgi on määratud kartograafiliselt ja lihtsasti fikseeritav digitaalkaartidelt ning eraldi välja pole vaja tuua. Valgla geoloogilised tingimused tulevad arvesse vee keemiliste omaduste kaudu (orgaanilise aine sisalduse näitaja) ning valgla suurus on otseseks aluseks vooluveekogude tüüpide eraldamisel (tabel 1). Vooluveekogude morfoloogilise seisundi hindamisel kasutatavad näitajad jagunevad järgmiselt:

1. Valglat iseloomustavad näitajad (valgla suurus (pindala), geoloogilised tingimused, maakasutus).

2. Jõe karakteristikud (lang, looklevus, ühendus teiste veekogudega, fragmenteeritus).

3. Voolusängi iseloomustavad näitajad (sängi parameetrid, voolukiirus, erosiooni- ja akumulatsiooniprotsessid, põhja materjal (setted), taimestik).

4. Kallaste iseloom (morfoloogia, taimestik).



5. Lammi esinemine ja selle iseloomustus (laius, maakasutus, struktuur).

6. Hüdroloogiline režiim (suurima ja väikseima äravoolu näitajad, temperatuurirežiim).

Jõe karakteristikutest on oluline kasutada langu, jõesängi kuju ja põhja materjali näitajaid. Langu kaudu on iseloomustatav ka vooluenergia, mis omaette käsitledes pole kuigi informatiivne. Jõe voolusängi kuju on kõige üldisemalt iseloomustatav laiuse, sügavuse ja looklevuse kaudu. Neist integraalseks näitajaks on looklevus, mille iseloomustamisel kasutatakse looklevustegurit. Tunnus „Voolusängi materjal”, mis kajastab voolusängi omadusi ja on otseselt sõltuv ka langust, on oluline vee-elustiku seisukohast. Tuleb arvestada, et voolusängi iseloomustavad näitajad, nagu laius ja sügavus, on suurema tähtsusega väikeste ja keskmise suurusega vooluveekogude iseloomustamisel (tüübid IA, IB, IIA, IIB) ja väiksema osatähtsusega suuremate jõgede puhul (tüübid IIIA, IIIB ja IVB). Integraalsed näitajad „lang” ja „looklevustegur” on hästi kasutatavad kõigi vooluveekogude omavahelisel võrdlemisel ja klassifitseerimisel. Jõesängi karakteristikud „laius”, „sügavus” ja „sängi materjal” aga on vajalikud näitajad konkreetsete jõelõikude iseloomustamisel.

3.2.1. Valglat iseloomustavad näitajad

Vee-elustiku jaoks on otseseks vooluveekogu suuruse näitajaks jõe vooluhulk. Jõe valgla pindala iseloomustab viimast üsna hästi, kuid kuigi nende kahe näitaja vahel on võrdlemisi hea seos, on siin siiski ka erandeid. Mõned väiksema valglaga vooluveekogude lõigud on madalveeperioodidel tegelikult oluliselt veerikkamad kui teised, tunduvalt suurema valglaga vooluveekogud. Loomulikult peegeldub see ka nende elustiku seisundis. Märgatavalt suurema miinimumperioodi äravooluga on intensiivse põhjavee toitumisega jõelõigud, eriti need, mis saavad alguse suurematest allikatest või allikajärvedest. Siiski eelistab ELi veepoliitika raamdirektiiv veekogu suurust iseloomustava näitajana kasutada valgla pindala. Põhjuseks on ilmselt ratsionaalsus, sest valgla suurust on lihtsam määrata kui leida ja arvutada äravoolunäitajaid. Valgla suurus on teada kõikide vooluveekogude kohta ning suuremate veekogude (üle 25 km2 suurusega valglad) puhul ka alamvalglate pindalad.

3.2.2. Jõe karakteristikud

Jõe karakteristikud on hästi kasutatavad veemajanduse planeerimisel, kus eesmärgiks on kõigi veekogude võrdlev hindamine. Enamik jõgesid iseloomustavast infost on saadav kaartidelt, kuid näiteks väikestel jõgede ja ojade küllalt varieeruva langu leidmiseks on vaja täpsustavad kõrgusandmeid. Lang

Lang on vee-elustiku jaoks vooluhulga kõrval üheks kõige olulisemaks hüdromorfoloogiliseks mõjuteguriks. Langu põhjal on kõige lihtsam viis jagada jõgi hüdromorfoloogiliselt ritraalseteks ja potamaalseteks jõelõikudeks. Probleemiks on aga see, et väikeste jõgede ja ojade lang muutub



piki jõge suhteliselt kiiresti. Seepärast on langu andmed jõelõikude kohta teatud määral üldistatud. Peetakse otstarbekaks (Järvekülg, 2003), et langu määramiseks väikestel jõgedel ja ojadel (valgala <100 km2) arvestatakse langu ca 1 km pikkusel lõigul (ca 0,5 km seirelõigu keskkohast üles- ja allavoolu), keskmise suurusega jõgedel (valgala 100–1000 km2) ca 5 km ja suurematel jõgedel (valgala >1000 km2) ca 10 km pikkuse jõelõigu ulatuses. Vee-elustiku konkreetsete elupaigatingimuste iseloomustamisel tuleb lang määrata ka seirelõigu ulatuses. Langu määramiseks vajalikke veepinna kõrgusandmeid saab topograafilistelt kaartidelt, millest sobivamad on nõukogude perioodi topokaardid mõõdus 1:10 000. Otstarbekas on koondada vooluveekogude veepinna kõrgusandmed ühisesse andmebaasi. Praegu kasutatavas kalastikuseire andmevormis on seirelõigu hüdromorfoloogilisel iseloomustamisel seirelõigud jaotatud viide alatüüpi, arvestades voolusängi moodustava materjaliga:

1) kärestik,

2) ritraalne,

3) lausliivane,

4) potamaalne kõvapõhjaline,

5) potamaalne pehmepõhjaline.

Kuuenda alatüübina tuleb sellele jaotusele lisada „turbane” voolusäng, mida esineb peamiselt tehissängide puhul, eriti neis piirkondades, kus on suurtel aladel kuivendatud soometsi. Looklevus

Looklevust peetakse heaks indikaatoriks vooluveekogude ökoloogilise seisundi hindamisel, mis iseloomustab küllalt selgelt elustikule, sealhulgas kalastikule sobivate biotoopide mitmekesisust. Looklevust saab määrata suuremõõtkavalistelt kaartidelt. Baltikumi ökoregioonis on sobivaim mõõtkava 1:10 000 kuni 1:20 000. Vanade kaartide abil on võimalik määrata praeguste jõelõikude looklevust enne vooluveestiku ümberkujundamist ehk looduslikku looklevust enne süvendus- ja õgvendustööde tegemist. Arvestades looklevust kui head ja suhteliselt lihtsasti määratavat integraalset näitajat, on seda käesolevas töös käsitletud omaette struktuurses osas detailsemalt. Ühendus teiste veekogudega

Vee-elustiku seisukohalt on oluline vooluveekogu suubumiskoht, järvedest algavatel jõgedel ka lähtekoht. Näiteks rannikujõed, kus sigivad ka siirdekalad, samuti suurematesse järvedesse, esmajoones Peipsisse ja Võrtsjärve suubuvad ja sealt alguse saavad jõed on ülejäänud jõgedega võrreldes enamasti liigi- ning isendirikkamad. Neil jõgedel, eriti Läänemerre suubuvatel jõgedel on suurem tähtsus ka kalanduse jaoks kui teistel vooluveekogudel. Vaatamata asjaolule, et niisugustel jõgedel (jõelõikudel) on jõekalastik tugeva järvelise mõju all, tuleb taolist veekogudevahelist ühendust pidada vee-elustiku jaoks väga oluliseks. Näiteks Võrtsjärve suubuvad jõed on oma alamjooksul, kus lang on väike ja vool aeglane, olulisteks kudepaikadeks järve kalaliikidele. Kui voolurežiimi näitajad (eelkõige voolukiirus) kuuluvad vooluveekogude tüpiseerimisel põhifaktorite hulka, siis ühendust teiste veekogudega pole veepoliitika raamdirektiivis ka mitte fakultatiivsete tegurite hulgas ära märgitud. Ometigi on sel tunnusel oluline tähtsus, arvestades Eesti vooluveestiku tihedust ja hüdrograafilist seotust.



Veekogudevahelise ühenduse hindamisel on eeltooduga vastupidine vooluveekogu fragmenteerituse hinnang. Jõe fragmenteerimine toimub peamiselt paisudega, kohati ka teetruupidega, kust kalad ei pääse vastuvoolu edasi liikuma. Paisuga tõkestatakse kalade liikumine ülesvoolu sigimis- ja elupaikadele. Paisude rajamine vähendab kärestikuliste jõelõikude arvu, sest ülalpool paisu ujutatakse kärestik üle, juhul kui see seal enne paisutamist oli. Analüüsitavaks näitajaks saab olla paisutatud lõikude osakaal (paisutatud jõelõikude pikkus/käsitletava jõelõigu pikkus) paisust ülesvoolu.

3.2.3. Voolusängi näitajad

Nii jõe lang, voolukiirus kui ka põhja iseloom on vee-elustiku seisukohalt väga tähtsad tegurid. Neist määrav on jõe lang, sest langust oleneb voolukiirus ja sellest omakorda sängisetete kujunemine. Kuid voolukiirus on sõltuv ka vooluhulgast – üldjuhul kaasneb vooluhulga suurenemisega ka voolukiiruse suurenemine. Kõige lihtsam on voolusängi parameetreid arvesse võtta juhul, kui vooluveekogude tüpoloogia järgi jagada jõelõigud ritraalseteks ja potamaalseteks. Et tüpoloogiat mitte liigselt keeruliseks muuta, oleks otstarbekas neid näitajaid vaadelda koos, sest üldjoontes on nende näitajate vahel olemas selge korrelatsioon. Kiire vooluga kohtades leidub rohkem kärestikke ja kiirevoolulisi lõike ning seega on rohkem ka jämedama läbimõõduga põhjamaterjali (kivist-kruusast põhja), vähem aga peeneid põhjasetteid (liiv, muda, savi, turvas) kui potamaalsetes lõikudes. Kiire ja aeglase vooluga jõelõikude elustik, sh kalakooslus, on üsna erinev ka ühes ja samas jões. Jõe elustikule avaldab vool otsest toimet mehhaanilise survena ning kaudset mõju elutingimuste, eriti gaasirežiimi (O2 sisaldus sõltub suurel määral voolu kiirusest) ja põhjasetete tüübi kujundamisega. Kiirevooluliste jõgede vees on lahustunud hapniku sisaldus aasta ringi kõrge, st looduslikust küllastustasemest 70–90 %. Valdavalt kivise põhja tõttu on kiirevoolulised jõed ja jõelõigud soodsaks elupaigaks kinnitumiseks tahket substraati vajavatele suurvetikatele ja sammaldele ning kinnitunud eluviisiga selgrootutele. Elutingimuste eripära tõttu asustab kiirevoolulisi jõgesid ja jõelõike neile eriomane voolulembene ehk reofiilne fauna ja floora. Kivisel põhjal on loomastik aeglasema vooluga jõelõikudes üldiselt rikkalikum kui kiirevoolulistes lõikudes. Jõgede väga kiirevoolulises, tavaliselt ülemjooksu lõigus suudavad kaladest elada vaid vähesed tugeva ujumisvõimega liigid (jõeforell, harjus, lepamaim) ning mõned end kivide all varjavad bentilised liigid (võldas, trulling). Kalastiku uurijate seisukohalt oleks ilmselt otstarbekas jõgede tüpiseerimine jõe langust, voolukiirusest ja põhja iseloomust tulenevalt teha järgmise jaotuse kohaselt:

a) ritraalsed jõed/jõelõigud, kus domineerib kärestikuline ja kiirevooluline kivine-kruusane põhi, aeglase vooluga pehmete setetega jõelõigud puuduvad või esineb neid sedavõrd vähe, et see ei limiteeri kalastiku liigi- ja isendirikkust);

b) potamaalsed jõed/jõelõigud – domineerivad aeglase vooluga pehmete põhjasetetega jõelõigud, kärestikulised ja kiirevoolulised kivise-kruusase põhjaga jõelõigud puuduvad või esineb neid sedavõrd vähe, et see ei muuda kalastiku liigi- ja isendirikkust;



c) vahelduva iseloomuga jõed/jõelõigud – esineb ulatuslikult nii ritraalseid kui potamaalseid jõelõike, kumbki otseselt ei kujunda üheselt kalastiku liigi- ning isendirikkust. Voolukiirus.

Hüdromorfoloogias ja hüdrokeemias on Eesti ekspertide omavahelisel kokkuleppel jõe keskmine voolukiirus 0,2 m/s piiriks kiire ja aeglase voolu vahel. Suurselgrootute puhul, kes on põhjasubstraadiga eriti tihedalt seotud, loetakse aeglasevoolulisteks kohtadeks liiva- või muda- ja liivapõhjalised ning kiirevoolulisteks kivi- või kruusapõhjalised lõigud (ka siis, kui neis leidus liivaseid kohti). Eesti jõgede voolukiirus on madalveeperioodil tavaliselt 0,1–0,2 m/s ja suurveeperioodil enamasti 0,5–0,8 m/s. Jõgede voolu iseloomulik tunnus on keeriselisus ehk turbulentsus. Jões leiduvad kivid jm põhjatakistused, samuti kaldanukid muudavad voolukiiruste jaotuse jõesängis sageli väga keeruliseks ja ebaühtlaseks. Eriti mosaiikne ja keerukas on voolupilt suure langu ja käänulise sängiga jõelõikudes. Vool sorteerib ja kujundab jõe põhjasetteid ning voolukiirus määrab enamasti põhjasetete tüübi nii jõe kui ka jõesängi ristlõike mitmesugustes osades. P. Eloranta (1992) järgi on jõepõhja valdavad tüübid järgmiste voolukiiruste korral:

Voolukiirus, m/s jõepõhja tüüp

>1,0 kivine

0,5–1,0 kivine-kruusane

0,25–0,5 kruusane-liivane

0,1–0,25 peenliivane

<0,10 mudane või savine (ka liivane). Otseselt jõgede voolusängi hindamisel ei ole voolukiirus leidnud kasutamist. Voolukiirus varieerub väga suurtes piirides, sõltuvalt jõe vooluhulgast. Suurveeperioodi iseloomustab suur voolukiirus ning sel ajal transpordib jõgi edasi suurel hulgal setteid, muutes sellega voolusängi põhja ja ka iseloomu. Samal ajal on madalveeperioodidel tegemist väga aeglase vooluga. Seepärast on soovitav kasutada kiiruse asemel jõe langu näitajat, mis on üheselt määratav, väljendatav arvväärtusena ja peegeldab otseselt voolukiirust. Jõe langu abil saab iseloomustada küllalt hästi jõesängi substraati. Üldiselt võib Eesti vooluveekogude kiire ja aeglase voolu vaheliseks piiriks võtta voolukiiruse 0,5 m/s ning aeglase voolu (st, et voolukiirus on alla 0,5 m/s) puhul on põhjendatud omakorda eristada väga aeglast voolamist, kui voolukiirus on alla 0,1 m/s. Väga aeglase voolamise korral on tegemist peeneteralise põhjasettega, sh savist koosneva materjaliga. Põhjasetete struktuur ja omadused on esmajärgulise tähtsusega veeökosüsteemi funktsioneerimisel. Põhjasetete struktuur ja erineva suurusega osakeste jaotumine sõltub eeskätt geomorfoloogilistest teguritest, valdavalt voolukiirusest ja selle muutlikkusest. Eeltoodud tingimusi arvestades ei ole otstarbekas võtta põhjasetete struktuuri näitajad kvaliteediindikaatoriks. Selle asemel saab edukalt kasutada kaudset näitajat – jõe langu, mis on samuti kvantitatiivselt väljendatav.



3.2.4. Lamm ja kaldad

Lamm.

Antakse eksperthinnang, kas üleujutatavad luhad jõe lammil on olemas ja kui suures ulatuses need suurvee ajal üle ujutatakse. Hinnangu andmisel lähtutakse kaardimaterjalist (Eestis põhikaart, ajaloolised kaardid). Eestis on otstarbekas lisaks luhtade üleujutusele hinnata ka peajõega ühenduses olevate vanajõgede, harujõgede ja sootide olemasolu. Kuna Eestis on praktiliselt kõik lammialad loodusliku veerežiimiga, siis puudub vajadus seda tegurit jõgede hüdromorfoloogilisel hindamisel arvesse võtta. Kaldad.

Vooluveekogude kaldaid tuleb vaadelda kahes tähenduses:

a) vee voolamisega mõjutatav voolusängi osa, mis kujuneb vastavalt sängi materjalile, voolu kiirusele ja voolusängi konfiguratsioonile;

b) voolusängiga külgnev kallas, mis jääb tavalisest veepiirist kõrgemale.

Viimast vaadeldakse ka kui vooluveekogu puhverriba, mis pakub taimedele ja loomadele erinevaid elu- ja kasvukohti ning on samal ajal barjääriks valglalt tuleva hajureostuse tõkestamisel. Kaldataimestik omab ökoloogilise koridori funktsiooni, mis mõjutab ka vee kvaliteeti. Kaitseriba puudumine võib soodustada kaldavööndi ebastabiilsust ning esile kutsuda täiendavat erosiooni. Eestis läbi viidud maaparandustööde käigus on paljud jõed õgvendatud ja süvendatud, millega seoses on väiksemate vooluveekogude kaldad põllumaade vahel praktiliselt ilma puhverribata. Vooluveekogude hindamisel võib puhverriba laiuse määramisel ja seisundi hindamisel aluseks võtta Veeseaduses sätestatud veekaitsevööndi ulatuse. Veeseaduse § 29 lg 2 kohaselt on sätestatud järgmised veekaitsevööndi ulatused tavalisest veepiirist:

1) Läänemerel, Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel ning Võrtsjärvel – 20 m;

2) teistel järvedel, veehoidlatel, jõgedel, ojadel, allikatel, peakraavidel ja kanalitel ning maaparandussüsteemide eesvooludel, mille valgla on üle 10 km2 – 10 m;

3) maaparandussüsteemide eesvooludel valglaga alla 10 km2 – 1 m.

Hea kvaliteedi korral peab vähemalt 80% jõe kallastest olema looduslikus seisundis. Mõjutegur „tammid jõe kallastel” Eesti oludes praktiliselt looduslike vooluveekogude puhul arvesse ei tule ja puudub vajadus selle surveteguri arvestamiseks. Poldritel vooluveekogude ümberkujundamisega esineb kaitsetamme vahetult uue tehissängi kõrval (näiteks Porijõe alamjooks ca 9 km pikkuselt), kuid sel juhul on tegemist tehisveekogumiga. Mõju ei ole oluline, kui kaldatammid asuvad jõest kaugel ning vaatamata nende olemasolule on säilinud valdav osa (vähemalt 90 %) üleujutatavaid lammialasid, kus esineb ka lammiveekogusid nagu vanajõed, harujõed, soodid, soodijärved. Mõju on tugev, kui kaldatammide tõttu puuduvad üleujutatavad luhad ning on katkenud ühendus lammiveekogudega.



3.2.5. Hüdroloogiline režiim

Äravoolurežiim.

Parasvöötme tasandikualade jõed toituvad põhiliselt lumesulaveest, vihmaveest ja põhjaveest, mille osatähtsus võib lokaalselt (jõeti) suuresti varieeruda. Jõe vooluhulk oleneb peale valgla suuruse ka äravoolu intensiivsusest, mida iseloomustatakse äravoolumooduli abil (ühikuks on l/s*km2). Viimase väärtus sõltub kliimast, valgla pinnaehitusest, taimkattest ja maakasutusest. Jõgede vooluhulga jaotumus aastaajati (veerežiim) on ebaühtlane ning oleneb peamiselt kliimast ja jõe toitumistüübist. Eesti ja naaberalade jõgedele on üldiselt iseloomulikud järgmised neli hüdroloogilist perioodi: talvine madalvesi, kevadine lumesulamisest põhjustatud suurvesi, suvine madalvesi ja sügisene vihmadest põhjustatud suurvesi. Üldiselt jaotub Eesti jõgede äravool toitumisallikate kaupa väga ühtlaselt – kõigi kolme toiteallika osatähtsus on 1/3 aasta äravoolust. Samas on Eestis rida väiksemaid jõgesid, mille äravoolus on hoopis suurem osatähtsus põhjaveel kui keskmiselt. Selliste külmaveeliste ja suhteliselt ühtlase äravooluga jõgede elustik erineb oluliselt nende vooluveekogude omast, kus põhjaveelise toite osakaal on väike. Eesti oludes on sellistel väikestel külmaveelistel forellijõe tüüpi jõgedel aga oluline roll ning nendega arvestamine on kindlasti vajalik. Jõe vooluhulk on suure tähtsusega jõetaimestiku ja põhjaloomastiku liigilisele koosseisule ja veekogu ökoloogilisele seisundile. Seetõttu on soovitav arvestada äravoolu varieeruvust ning miinimumäravoolu. Madalveeperioodi miinimumvooluhulk ei taga sageli kalastiku jaoks piisavalt vett. Samuti oleneb sellest veekogu ökoloogiline seisund. Miinimumperioodi sageli nullilähedane veehulk ei vähenda heitveereostuse mõju, mis võib halvendada järsult ökosüsteemi seisundit. Äravoolu varieeruvusest sõltub ka kaldakoosluse (puhverriba) ökoloogiline seisund. Hüdroloogiliste kvaliteedielementide võimalik klassifikatsioon on esitatud tabelis 8. Kalade puhul võib oluliseks pidada jõe keskmist vooluhulka (direktiivis fakultatiivse faktorina kui vooluhulga kategooria), kuid limiteerivaks teguriks on seejuures minimaalne vooluhulk madalveeperioodidel, eriti suvise madalvee vooluhulk. Madalveeperioodide aegse vooluhulga määramine nõuab hüdroloogiliste arvutuste tegemist ning hüdroloogiliselt täiesti uurimata jõgedel ka täiendavat vooluhulga mõõtmist, mis on üsna kulukas ning aeganõudev töö. Kui vooluveekogu madalvee perioodil regulaarselt ära kuivab, siis ei saa looduslikult olla tegemist heas seisundis vee-elustikuga, sh kalastikuga. Selliste veekogude kalastik on liigi- ja isendivaene ning juhusliku kalastiku koosseisuga. Veerohkel perioodil võivad kalad sellistes ojades-kraavides või jõgedes küll esineda, kuid seos veekogu seisundi ja inimmõjudega sel juhul puudub. Ka neis väikestes vooluveekogudes, kus säilib madalvee ajal minimaalne veevool ning kus vesi niriseb lombist lompi, on kalastik liigivaene ning muutlik. Sellistes vooluveekogudes ei pruugi kalastiku koosseisu muutused näidata mitte inimmõju, vaid eelkõige seda, kas eelnenud on veerohkem või veevaesem periood.



Vooluveekogu temperatuurirežiim.

Esialgses vooluveekogude tüpoloogias ei ole arvestatud kalastiku temperatuurinõudlust. Samas on veekogu temperatuurirežiim üks looduslikke tegureid, mis määrab kalakoosluste liigirikkuse, liigilise koosseisu ja erinevate liikide arvukuse. Suurem mõju allpool paisu oleva jõevee temperatuurile on suvel ülevoolupaisudel. Kui juhitakse vett paisjärvest ära mitte pinnakihist, vaid sügavamalt, on veetemperatuuri tõus allpool paisu tagasihoidlik ja lühiajaline. Eesti vooluvete puhul oleks tõenäoliselt otstarbekas kasutada tüpoloogias järgmisi jaotusi, võttes aluseks vooluveekogu ööpäeva keskmise veetemperatuuri:

• Külma- ning jahedaveelised jõed/jõelõigud. Maksimaalne veetemperatuur <18oC; esinevad eelkõige külmalembesed ning eurütermsed kalaliigid, soojelembesed kalaliigid puuduvad.

• Parajaveelised jõed/jõelõigud. Maksimaalne suvine veetemperatuur 18–22oC; esinevad nii külmalembesed, eurütermsed, kui ka osa soojalembesi liike.

• Soojaveelised jõed/jõelõigud. Maksimaalne suvine veetemperatuur >22oC; külmaveelised liigid reeglina puuduvad, esinevad eurütermsed ja soojalembesed kalaliigid.

3.3. Looklevus kui morfoloogiliste tunnuste integraalne näitaja

Jõe looklevuse all võib mõista voolusängi või laiema oru kulgemises ilmnevat kõrvalekallet sirgjoonelisest trajektoorist. Rosgeni (1994) järgi on looklevus teist järku morfoloogiline näitaja, mis ei kirjelda niivõrd jõge ümbritsevat keskkonda, kui kitsamalt sängi ja voolutingimusi. Veel kitsamalt võib jões vee voolamisel vaadelda tugevama (kiirema) vooluga trajektoor-looklevust, kus põhivool kulgeb ühe kalda põrkeveerust teise kalda põrkeveeruni jne. Valitud jõelõigu looklevust iseloomustatakse harilikult looklevusteguriga, mis on jõelõigu pikkuse ja selle otspunktide vahelise sirg- või murdjoone pikkuse suhe. Seega sirge jõelõigu looklevust iseloomustab looklevustegur 1 ja mida suurem on looklevustegur, seda rohkem jõgi lookleb. Looduslikud jõesängid, mis kulgevad sirgelt enam kui kümnekordse jõelaiuse ulatuses, on haruldased (Leopold, Wolman 1957). Sirgetena kirjeldatakse mõnikord siiski ka jõelõike, mis sirgjoonelisest trajektoorist suhteliselt vähe kõrvale kalduvad ja mille looklevustegur on väike, kas umbes 1,1 (Schumm 1963) või ka ligi 1,2 (Rosgen 1994). Kõige üldisemalt võib looklevad jõed jagada suhteliselt püsiva voolusängiga jõgedeks ja aktiivselt meandreeruvateks. Leopold ja Wolman (1957) on pakkunud meandreeruva jõelõigu looklevusteguriks juhuslikupoolse, aga edaspidigi mainimist leidva (nt Razlaff 1991) väärtuse 1,5 või sellest suurema, mille juures peaksid olema iseloomulikud suurema kõverusega meandrid. Schumm (1963) on jõesängid, mis alluviaalsete jõgede kolmikjaotuse järgi on meandreeruvad, jaganud korrapärasteks, ebakorrapärasteks ja käänulisteks. Ebakorrapärase sängi looked ei moodusta võrreldes korrapärase sängi omadega enamvähem sirget rida ega sujuvat kaart, vaid kulgevad järjestikku kord ühe, kord teise kalda suunas. Kummagi looklevustegur on ligi kaks. Eriti looklevad jõelõigud, millel on palju väikeseid lookeid, saab klassifitseerida eraldi käänulisteks jõelõikudeks. Nende looklevustegur on üldjuhul üle kahe. Väiksema



looklevusteguriga jõelõigud on sama liigituse järgi kas siirdelised või sirged. Siirdeliste jõelõikude looked on suhteliselt vähe kaarduvad ja märksa väiksema looklevusteguriga (umbes 1,3). Sirged jõelõigud võivad kergelt kaarduda, aga ei tee seda korrapäraselt. Samuti ei tohiks unustada, et sirgelt voolamine on looklemise erijuhtum. Kui kirjeldada, kuidas looklevustegur võib olla seotud teiste sängi iseloomustavate näitajate, keskkonnanäitajate või inimtegevusega, siis ei maksa jõgedel tegelikult sageli esinevaid väikese looklevusega tingimusi vaatluse alt välja jätta. Kaldaerosiooni esinemise tõttu võivad ka väga väikese looklevusega lõigud muutuda pikapeale rohkem looklevateks.

3.3.1. Looklevusteguri määramine

Vooluveekogu looklevust on arvuliselt otstarbekas määrata looklevusteguri L abil. Selle arvutamiseks jagatakse jõgi lõikudeks ja mõõdetakse iga lõigu otspunkte ühendava sirglõigu pikkus Ps ja iga jõelõigu pikkus Pl. Jõelõigu looklevus arvutatakse järgmise valemiga:

l

s

P

PL =

Jõgi on lõikudeks jagatud nii, et igal lõigul jääks voolusäng enamvähem sirge orulõigu piiresse. Kui org ümbritsevast maastikust kuigivõrd ei eristu, siis jõgi voolab kujuteldava oru piires, nii et teatud ulatusega jõge ümbritsevas sirges koridoris voolab jõgi antud lõigul tervikuna samas suunas. Et jõelõikude moodustamine ei sõltuks niivõrd uurija suvast, siis kasutatakse algoritmi, mille abil on jõelõigud määratud algandmete ja ühe parameetriga.

Joonis 1. Et jõgi lõikudeks jagada, poolitati see kohast, mis jääb lähet ja suuet ühendavast sirgest kõige kaugemale. Poolitamisel saadud lõike omakorda poolitati samal põhimõttel seni, kuni jõelõigu ükski punkt ei jäänud lõigu otspunkte ühendavast sirgest kaugemale kui ette antud (käesolevas töös 300 meetrit). Jõe keskjoone ükski punkt ei jää lõikude otspunkte ühendavast murdjoonest kaugemale kui 300 meetrit. Et sellised lõigud tekitada, kasutati üht kahest ArcMapi pakutavast põhilisest generaliseerimisalgoritmist, mille avaldasid 1973. aastal David Douglas ja Thomas Peucker. Jõgede peal rakendatuna on antud algoritmi kirjeldatud joonisel 1. Algoritmi ainsaks



parameetriks on saadud jõelõikude ehk tuletatud joone suurim lubatud kaugus lähtejoonest. Järgnevalt kirjeldatakse, miks on käesolevas töös valitud selleks kauguseks 300 meetrit. Sobiva maksimaalse kõrvalekalde leidmiseks prooviti erinevaid ümardatud väärtusi vahemikus 100–600 meetrit ja võrreldi tulemusi kaardipildil. Joonisel 2 on näidatud paari erineva väärtuse lahknevus. Kuna Eesti põhikaart on koostatud mõõtkavas 1:10 000 ja ka vastavad siin kasutatud jõekujud Eesti topograafilisest andmekogust on samas mõõtkavas ja täpsusega, siis võrreldi lahknevusi just nii suurel kaardil. Kaardipiltide võrdlemisel ilmnes, et kui lasta lõikude otspunkte ühendavatel sirglõikudel jõest vaid 100 meetrit kõrvale kalduda, siis saadud lõikude abil saaks üldiselt arvutada looklevusteguri üksikute loogete või mõne järjestikuse looke jaoks. 200-meetrise kõrvalekalde korral esineb ka pikemaid jõelõike kui eelmisel juhul, aga üldiselt tulemus pigem kattub 100-meetrise kõrvalekalde juures saaduga. 500-meetrise kõrvalekalde korral vastupidi iseloomustavad lõigud väiksema mõõtkavaga kaardil esiletulevaid suuna muutusi või kaldub lõigu otspunkte ühendav sirge selgemalt piiritletavast jõeorust oluliselt väljapoole. 400-meetrise kõrvalekalde korral sarnanevad lõigud pigem 500-meetrise kõrvalekaldega lõikudele. Põhikaardi mõõtkavas esile tulevad lokaalsemad erisused oru kulgemises või üldises voolusuunas paistavad valdava osa Eesti jõgede jaoks kõige paremini välja tulevat, kui kasutada generaliseerimisalgoritmi parameetrina kõrvalekallet 300 meetrit. Seega väiksema kõrvalekalde juures kasvavad andmemahud tarbetult suureks ja suurema kõrvalekalde juures tekitatud jõelõikude abil arvutatud looklevustegurid ei iseloomusta kuigi hästi looklevuse lokaalseid erisusi.

Joonis 2. Mustjõe suudmelõik enne Koivasse suubumist. Punane joon, millest jõe keskjoon ei jää üheski punktis kaugemale kui 300 meetrit, ühendab eristatud jõelõikude otspunkte. Joonisel on näidatud jõelõikude ja võrdlusjoone pikkus ning looklevusteguri väärtus.



3.3.2. Jõgede klassifitseerimine looklevusteguri järgi

Looklevusteguri jaotusest lähtuvalt on jõed või jõelõigud jagatud viide klassi (tabel 4), mille abil lõikude looklevust edaspidi kirjeldada. Klassid on moodustatud nii, et kõigisse jääks enamvähem sama suurusjärk jõelõike. Kuna väiksema looklevusega lõigud on üleesindatud, siis sellevõrra on kaks madalama looklevusteguri väärtustega klassi suhteliselt lähestikuste piiridega. Kõige väiksema looklevusega lõike esindava klassi ülemine piir jääb alumise kvartiili lähedale, ümmarguselt 1,05 juurde. Kuna kaardipildis on selle klassi lõikude looklevus vaevumärgatav või ei lookle nad üldse, siis tinglikult nimetatagu neid sirgeteks jõelõikudeks. Et järgmine klass oleks enam-vähem sama suur, on selle ülemine piir rihitud mediaani lähedale, ja et klassipiirid oleks hästi meelespeetavad, siis kümne ja viiega jaguvate arvudeni ümardatuna olgu piiripealseks looklevusteguriks 1,10. Tabel 4. Lõikude jaotus klassidesse looklevusteguri järgi.

Klass Kirjeldus Alumine

piir Ülemine

piir Osakaal,

% Lõikude arv

V Sirge 1,00 1,05 26,1 1384

IV Vähelooklev 1,05 1,10 18,6 984

III Looklev 1,10 1,30 30,6 1619

II Suur looklevus 1,30 1,50 13,5 717

I Väga suur looklevus 1,50 2,75 11,1 589

Olgu teise klassi lõigud nimetuse poolest vähelooklevad. Järgmise klassi ülemine piir võiks eelnevatest lähtudes olla ülemise kvartiili lähedal, seega ümmarguselt 1,30. Kuna vähelooklevate jõelõikude alumine klassipiir sai allapoole ümardatud ja ülemine piir pisut ülespoole, siis on kolmas klass, nimetuse poolest lihtsalt looklevate jõelõikude klass, kõige arvukam. Jaotuse järelejäänud veerand on kõige laiema ulatusega. Et sealseid oluliselt erineva looklevusteguriga lõike siiski eristada, on viimane veerand jagatud kaheks. Et kummaski klassis oleks ligilähedane arv lõike, on suurima looklevusega jõelõike esindavate klasside piir enam-vähem ülemise detsiili juures ehk ümmarguselt väärtuse 1,50 juures. Kahest viimasest klassist väiksema looklevusega lõigud olgu nimetuse poolest suure looklevusega ja kõige looklevamad jõelõigud väga looklevad. Viimane nimetatud klass on küll ligi kaks ja pool korda suurema ulatusega kui eelnevad kokku, aga maksimumi 2,73 lähedale ulatuvad selles klassis siiski üksikute jõelõikude looklevusteguri väärtused. 90% väga looklevate jõelõikude looklevustegurist on vahemikus 1,5–2,0. Jõe kogulooklevus arvutatakse viisil, et looklevustegur kL on jõelõikude looklevusteguri kaalutud keskmine, kusjuures kaaluks on lõigu pikkus. Jõe kogulooklevuse arvutamiseks kasutatakse järgmist valemit:



(L1*P1+L2*P2+…+Ln*Pn) kL = ————————————, kus

(L1+L2+....+Ln) kL – looklevusteguri kaalutud keskmine väärtus.

L1, L2, Ln – üksikute lõikude looklevustegur.

P1, P2, Pn – üksikute jõelõikude pikkus.

Toodud arvutusskeemi kasutades on võimalik võrrelda nii ühe jõe kokku liidetud lõikude kui ka erinevate jõgede looklevust.

3.4. Hüdromorfoloogilised survetegurid

Survetegur näitab inimmõju veekogu hüdromorfoloogilisele seisundile. Arvestades Eesti looduslikke tingimusi, vooluveestiku iseärasusi ja inimtegevuse mõju veestikule, on otstarbekas arvestada vooluveekogude hüdromorfoloogilisel hindamisel järgmiste surveteguritega:

a. Voolusängi õgvendamine, millega kaasneb tavaliselt ka süvendamine.

b. Veevõtt ja kõrvalejuhtimine, mis on seotud vee erikasutusega.

c. Paisutamine.

d. Voolurežiimi muutmine.

e. Kallaste struktuur.

Survetegurite mõju hinnatakse jõgede või jõelõikude kaupa, lisaks veemajanduskavade koostamisel ka veekogumite kaupa. Skaala valik.

Arvestades asjaoluga, et ELi veepoliitika raamdirektiivi kohaselt kasutatakse veekogude seisundi hindamisel 5-astmelist skaalat (viis seisundiklassi), tundub mõistlik teha samamoodi ka hüdromorfoloogiliste survetegurite hindamisel, kasutades järgmist jaotust:

• 1 – mõju puudub,

• 2 – nõrk mõju,

• 3 – mõõdukas mõju,

• 4 – tugev mõju,

• 5 – väga tugev mõju.

Koondhinnang antakse hindepunktide summana, kusjuures suurem punktide arv tähendab halvemat seisundit kui väiksem punktide arv. Järgnevalt antakse viie surveteguri skaala astmete selgitus. Kasutatud on standardis „EVS-EN 15843:2010 Water quality – Guidance standard on

determining the degree of modification of river hydromorphology” toodud kriteeriume, välja arvatud paisutamisega seotud mõju hindamisel, sest nimetatud standardis paisutamise mõju



kriteeriume ei ole esitatud. Nimetatud standard annab võimaluse kasutada kahte erinevat hindamisskaalat:

a) 5-astmeline skaala;

b) 3-astmeline skaala.

Standardi koostajad on märkinud, et sobivam oleks 5-astmelise hindamisskaala kasutamine, sest see ühildub otseselt veepoliitika raamdirektiivi kohaselt kasutatava süsteemiga, kus veekogude seisundi hindamisel kasutatakse ka 5-astmelist hindamisskaalat. Viimast asjaolu arvestades on käesolevas töös veekogude hüdromorfoloogilisel hindamisel kasutatud 5-astmelist hindamisskaalat, mis annab võimaluse veekogude seisundit detailsemalt käsitleda kui 3-astmelise skaala kasutamise korral. Voolusängi ümberkujundamine.

Esineb peamiselt kahte tüüpi inimtegevuse mõju:

a) voolusängi muutmine (peamiselt süvendamine ja õgvendamine);

b) paisutamisega kaasnev setete akumulatsioon, mis on vaadeldav sekundaarse mõjuna ja seetõttu pole seda otstarbekas voolusängi füüsilise muutmise all alati käsitleda.

Voolusängi morfoloogilisel hindamisel pööratakse põhiline tähelepanu tehissängile ja selle osatähtsusele vaadeldava jõe või jõelõigu pikkusest. Tulemus esitatakse tavaliselt protsentides. Teema käsitlemine ja hinnangu andmine on suhteliselt keerukas seetõttu, et pikemaid tehissängis olevaid lõikusid võib käsitleda omaette veekogumitena (tehis- või tugevasti muudetud veekogumid) ja seepärast vastavad suhtarvud muutuvad. Pealegi kasutatakse mõjuastmete määramisel ka erinevaid suhtarvusid. Teiseks on voolusängi morfoloogilise seisundi hindamisel kasutatud nii piki voolusängi hindamist, kui ka ristlõigete viisi hindamist. Arvestades asjaoluga, et ristlõigete meetodil tuleb teha väga palju mõõtmisi, siis levinum ja parema üldistusega on voolusängide hindamine piki jõge. Pealegi on ristlõigete meetodil hindamise puuduseks selle suur sõltuvus veetasemest: Näiteks suurveeperioodil on looklevatel jõgedel vee sügavuse erinevused mitu korda väiksemad kui madalvee ajal. Piki jõge hindamisel on võimalik kasutada otseselt väga olulist jõe parameetrit nagu lang, mille abil saab omakorda hinnata voolurežiimi erinevusi kas või kogu jõe pikkuses. Eesti tingimustes, kus ülekaalukalt on tegemist väikeste vooluveekogudega, ei ole voolusängide morfoloogilisel hindamisel ristlõigete meetodi kasutamine õigustatud.

Selge on, et ilma tehismõjuta on looduslik säng. Kuid ka sirge säng võib olla kujunenud looduslähedaseks ja ei ole põhjust seda enam arvestada tehissängina, kui süvendus- ja õgvendustöödest on möödunud palju aega. Kui niisugusel jõelõigul on kaldad looduslähedased ja loodusliku taimestikuga, siis võib arvestada, et 50–60 aastat tagasi tehtud süvendamine ja õgvendamine ei ole enam määrava tähtsusega. Kuid kõikidel taolistel juhtudel tuleb lõplik hinnang anda siiski väliuuringute andmete alusel. Voolusängi morfoloogilise seisundi hindamisel saab kasutada standardis „EVS-EN 15843:2010 Water quality – Guidance standard on

determining the degree of modification of river hydromorphology” tabelis A.1 toodud kriteeriume.

Mõju puudub – vaadeldavas jõelõigus on tehisliku voolusängi osatähtsus mitte üle 5 % kogupikkusest.



Nõrk mõju – tehissängi osatähtsus on >5 kuni 15 %.

Mõõdukas mõju – tehissäng on olemas >15 kuni 35 % ulatuses.

Tugev mõju – tehissäng on olemas >35 kuni 75 % ulatuses.

Väga tugev mõju – tehissängi osatähtsus vaadeldavast jõelõigust on üle 75 %.

Väga tugeva mõju kategooriasse kuuluvad jõelõigud tuleks määrata tugevasti muudetud veekogumiteks, sest neid ei saa käsitleda looduslike veekogude tüpoloogia kohaselt. Veevõtt ja vee kõrvalejuhtimine.

Survetegur iseloomustab jõe äravoolu ja vooluhulga vähendamist või suurendamist inimtegevuse tulemusel. Euroopa kontekstis hinnatakse vee vähendamise mõju kalastikule tugevaks surveks juba olukorras, kus veekasutuse tõttu võib äravool periooditi väheneda üle 50% kuukeskmisest mediaanist. Eestis esineb niisugusel määral veevõttu üksnes Tallinna pinnaveehaardesüsteemi veekogust ja sedagi keskmisest veevaesemal aastal. Veevõtu ja vee kõrvalejuhtimise mõju hindamisel Eesti vooluveekogude hüdroloogilisele režiimile on põhjendatud kasutada standardis „EVS-EN 15843:2010 Water quality – Guidance

standard on determining the degree of modification of river hydromorphology” tabelis A.2 toodud näitajaid (tabel 5). Mõju hindamisel arvestatakse päevade arvuga, mil voolurežiim oli loodusliku režiimiga võrreldes muudetud. Mõjuteguri arvestamine eeldab jõe äravoolu igapäevast mõõtmist ja seepärast on seda võimalik kasutada üksnes neil jõgedel, kus on töös hüdromeetriajaamad. Sealjuures hinnatava jõelõigu valgla ei tohiks erineda üle 20 % hüdromeetrijaama valglast eeldades, et kahe valgla üleminekul ei toimu järsku muutust äravoolutingimustes, mis ei ole seostatav käsitletava surveteguriga. Kõikidel juhtudel tuleb arvestada asjaoluga, et veevõtulävendis tuleb alaliselt tagada sanitaarvooluhulk Qsan või looduslik vooluhulk, kui see on väiksem kui Qsan. Tabel 5. Veevõtust või kõrvalejuhtimisest põhjustatud surveteguri mõju hindamiskriteeriumid.

Päevade arv, mil vooluhulk Q erineb looduslikust <20 20–<40 40–<60 60–<80 ≥80

<5 % vähenemine või <10 % suurenemine 1 1 1 2 2

5–<15 % vähenemine või 10–<50 % suurenemine 1 2 2 3 3



≥50 % vähenemine või ≥500 % suurenemine 2 3 4 5 5

Voolurežiimi muutmine.

Voolurežiimi muutmise all mõistetakse äravoolu ajalisest ümberjaotamisest põhjustatud vooluhulga muutust ja sellest tulenevalt voolurežiimi muutumist. Erinevalt veevõtust ja vee kõrvalejuhtimisest ei tähenda mõjutegur „Voolurežiimi muutmine” vee kadu või juurdetulekut



voolusängi, vaid ajalist ümberjaotamist. Eesti oludes on taoline tegevus seotud hüdroenergia kasutamisega juhul, kui rakendatakse äravoolu tsüklilist reguleerimist, mis põhjustab vahetult allpool HEJ lävendit jõe voolurežiimi pulseeriva muutumise. Väga väikestel jõgedel võib esineda vooluhulga ootamatu suurenemine olukorras, kui avatakse suurel määral ülalpool paiknev pais, eriti kui seda tehakse suurvee või tulva esinemise ajal. Põhjendatud on kasutada hindamiskriteeriumitena standardis „EVS-EN 15843:2010 Water quality – Guidance standard on

determining the degree of modification of river hydromorphology” tabelis A.1 toodud hindamisskaalat:

Mõju puudub – vaadeldavas jõelõigus on säilinud looduslik voolurežiim või see on muudetud mitte rohkem kui 2 % päevadest aasta jooksul (vähem kui 7 päeva aastas).

Nõrk mõju – jõelõigus on voolurežiim muudetud >2 kuni 5 % päevadest aasta jooksul.

Mõõdukas mõju – jõelõigus on voolurežiim muudetud >5 kuni 20 % päevadest aasta jooksul.

Tugev mõju – jõelõigus on voolurežiim muudetud >20 kuni 40 % päevadest aasta jooksul.

Väga tugev mõju – jõelõigus on voolurežiim rikutud >40 % päevadest aasta jooksul.

Kõikide mõjuastmete korral ei tohiks veetaseme tõusu või languse kiirus muudetud voolurežiimiga jõelõigus ületada 5 cm tunnis. Arvestades asjaoluga, et kasutatud standardis on loodusliku voolurežiimi muutmise määr kvantitatiivselt määratlemata, tuleks Eesti olude jaoks lisada täpsustavaid tingimusi. Metoodiliseks ja õiguslikuks aluseks oleks sanitaarvooluhulga tagamise nõue, mis tähendab, et nagu äravoolu reguleerimisel, nii ka voolurežiimi muutmisel tuleb alaliselt tagada piki jõge sanitaarvooluhulk Qsan või looduslik vooluhulk, kui see on väiksem kui Qsan. Paisutamine.

Arvestades paisutamisega kaasnevat mõju kalade rändetingimustele kalastikuliselt erineva tähtsusega veekogudel, tuleb hüdromorfoloogilise hinnangu andmisel teha seda eraldi, kasutades järgmist jaotust:

a) lõhilaste kude- ja elupaikadeks määratud veekogud;

b) ülejäänud vooluveekogud.

Eesti looduskaitseseaduse § 51 lg 2 kohaselt lõhe, meriforelli, jõeforelli ja harjuse kudemis- ja elupaigana kinnitatud jõgedel paiknevatel paisudel tuleb tagada kalade läbipääs nii üles- kui allavoolu hiljemalt 01.01.2013. Vastav nimekiri on kehtestatud Vabariigi Valitsuse määrusega. Muudel vooluveekogudel tuleb veeloa andja põhjendatud nõudmisel tagada kalade läbipääs nii paisust üles- kui ka allavoolu, kui see on vajalik veekogumi hea seisundiklassi hoidmiseks või saavutamiseks. Jõgede füüsilist seisundit on viimastel aastatel halvendanud ka kobraste ehitatud paisud ning selle tagajärjel voolusängi risustumine ja taimestumine. Kobraste optimaalne arvukus on kaugelt ületatud ning koprast on saanud Eesti väikeste ja keskmiste jõgede (valglaga kuni 300 km2) füüsilise seisundi üks peamisi mõjutajaid. Kobraste arvukuse ülemäärasele suurenemisele on kaasa aidanud veekogude äärsete heinamaade hülgamine ja võsastumine, jõeäärse asustuse



vähenemine, samuti vähene huvi kopraid küttida. Koprad muudavad oluliselt jõgede ilmet, muutes väiksemad vooluveekogud ja nende ümbruse „koprajõgedeks”, milles hävivad väärtuslikumate kalaliikide elupaigad. Paisutuse tõttu ujutatakse üle metsa- ja põllumajandusmaad, koprad hävitavad põlispuid. Kohati võivad kobraste tegevuse tõttu hävida kaitsealuste liikide elupaigad. Kobraste liigarvukus suurendab jõgede setete ja orgaanilise aine koormust:

• urgude ja kanalite rajamisega suureneb kallaste erosioon ja setete koormus;

• kui aga ujutatakse üle madalaveelised kaldaalad, siis võib sellega kaasneda vee rikastumine taimetoitainete ja vee-elustikule kahjulike gaasidega.

Seega tuleb täiendavalt arvestada koprapaisudega, sest Eesti vooluveekogude spetsiifiline probleem on kopra kõrge arvukus ja jõgedel-ojadel olevad koprapaisud, mis halvendavad märgatavalt vooluveekogude hüdromorfoloogilist seisundit. Kuigi tegu pole inimmõjuga on surveteguri mõju vee-elustikule, sh kalastikule ilmne ning selle arvestamine hädavajalik. Seda on ka käesolevas töös tehtud ning koprapaisutuse mõjutegur on täiendavalt arvesse võetud paisutamise kui vooluveekogude ühe surveteguri mõju hindamisel (tabel 6).

Tabel 6. Paisutamise mõju arvestamine mõjuastmete kaupa.

Mõju aste Lõhilaste veekogu Ülejäänud veekogud

Mõju puudub Paisud puuduvad Paisud puuduvad

Nõrk mõju Paisudel on kalapääsud Kalapääsud on neil paisudel, kus pääsu rajamine tuleneb Veeseaduse alusel sätestatud nõudest

Mõõdukas mõju Paisudel on kalapääsud, kuid need ei toimi pidevalt loodusliku vee vähesuse tõttu

Paisudel on kalapääsud, kuid need ei toimi pidevalt loodusliku vee vähesuse tõttu

Tugev mõju Vähem kui pooltel paisudel puuduvad kalapääsud või paisudel on kalapääsud, kuid ülevalpool on koprapaisud tihedusega kuni 1 pais 2 km kohta

Paisudel puuduvad kalapääsud või paisudel on kalapääsud, kuid ülevalpool on koprapaisud tihedusega kuni 1 pais 1 km kohta

Väga tugev mõju Rohkem kui pooltel paisudel puuduvad kalapääsud või paisudel on kalapääsud, kuid ülevalpool on koprapaisud suurema tihedusega kui 1 pais 1 km kohta

Paisudel puuduvad kalapääsud või paisudel on kalapääsud, kuid ülevalpool on koprapaisud suurema tihedusega kui 1 pais 1 km kohta

Kallaste struktuur.

Analüüsitavaks näitajaks on veekogu kallaste maakasutuse viis ning looduslike ja kultuurkõlvikute suhe. Veekogude elustiku uurimisega tegelevatel spetsialistidel on kujunenud arvamus, et vooluveekogude seisund, esmajoones vee-elustiku seisund on parem, kui kallastel esineb looduslik taimestik, peamiselt puistaimestik. Puude varjutava mõju tõttu ei soojene suvel vesi nii palju kui lagedates voolusängides. Kuid lisaks metsakooslustele võib olla jõe kallastel looduslikke rohumaid ja soid; viimaseid peamiselt lammidel lammisoodena. Eesmärgiks on



mosaiikse loodusliku või looduslähedase kalda kujundamine. Seevastu kultuurkõlvikute esinemise tõttu lihtsustub jõe kalda maastiku struktuur. Vooluveekogude kallaste maastikustruktuuri hindamine tähendab looduslike ja poollooduslike kõlvikute ning kultuurkõlvikute osatähtsuse määramist. Neid tuleb sisuliselt käsitleda ka kui puhvervööndeid veekogu kaitseks hajureostuse eest. Arvesse võetakse mõlema kalda maakasutuse andmed. Tuginedes standardile „EVS-EN 15843:2010 Water quality – Guidance

standard on determining the degree of modification of river hydromorphology” tabelis A.1 toodule, on soovitatav mõju hindamisel kasutada järgmist hindamisastmestikku:

Mõju aste Looduslike ja poollooduslike kõlvikute osatähtsus, %

Mõju puudub >95

Nõrk mõju 85–95

Keskmine mõju 65–85

Mõõdukas mõju 25–65

Väga tugev mõju <25 Survetegurite koondhinnang

Vooluveekogude hüdromorfoloogilise seisundi või survetegurite koondhinnangu andmiseks on võimalik kasutada erinevaid meetodeid. Standardis „EVS-EN 15843:2010 Water quality –

Guidance standard on determining the degree of modification of river hydromorphology” on toodud nn lihtmeetod, kus koondhinnang saadakse üksiktulemuste aritmeetilise keskmisena. Hindamisüksuste nimetused on toodud tabelis 7. Tabel 7. Vooluveekogude hüdromorfoloogilise seisundi koondhinnang standardis „EVS-EN

15843:2010 Water quality – Guidance standard on determining the degree of modification of

river hydromorphology” toodud klassifikatsiooni järgi.

Punktisumma Klass Kirjeldus

1 kuni <1,5 1 Looduslähedane

1,5 kuni <2,5 2 Vähe mõjutatud

2,5 kuni <3,5 3 Mõõdukalt mõjutatud

3,5 kuni <4,5 4 Ulatuslikult mõjutatud

4,5 kuni 5,0 5 Väga palju mõjutatud

Teisalt on keskkonnaseisundi ülevaadetes ja hinnangutes antud koondhinnang ka mõnel teisel viisil, eriti olukorras, kus hinnatavad parameetrid ei ole sisuliselt võrdse kaaluga. Tabelis 8 on esitatud vooluveekogude hüdromorfoloogilise seisundi klassifikatsioon kujul, kus arvestatakse survetegurite erinevat osatähtsust. Sellega seoses on põhimõtteline küsimus, kas hüdromorfoloogiliste survetegurite mõju vooluveekogu ökoloogilisele seisundile puudub, st kas veekogu seisundit võib lugeda väga heaks, kui kõigi näitajate väärtused kuuluvad esimesse klassi, või võib mõne üksikelemendi näitaja järgi veekogu kuuluda ka madalama väärtusega



kategooriasse. Kui kvaliteedielementidele anda osatähtsus (olulisus), siis kõik näitajad ei saa olla võrdväärse kaaluga, mis sisuliselt on ka põhjendatud. Kui näiteks jõe kallaste struktuuri hindamisel jääb looduslike kõlvikute osatähtsus alla 85 %, siis on tegemist kesise kvaliteediklassiga, vaatamata jõe väga heale morfoloogilisele ja hüdroloogilisele seisundile. Seepärast kaasatakse hindamismaatriksisse mõju olulisuse mõõde, mis aitab olulisemaid tegureid eristada vähemolulistest ning seeläbi muuta hindamismaatriksis esitatud hindamistulemusi sarnasemaks reaalselt toimuvate protsessidega. Mõju olulisuse määramisel võrreldakse erinevaid mõjutegureid omavahel ning hinnatakse skaalas, mille ulatus on vahemikus 0 kuni 1 ning astmestik on sammuga 0,2. Esitatud klassifikatsioonis on viis erineva kaaluga hüdromorfoloogilist näitajat ja igaüks neist võib omada väärtust 5-astmelises skaalas. Arvestades olulisustegurit võib hindamispunktide summa varieeruda vahemikus 3,0–15,0 punktini. Analoogselt võib tuletada järgnevad üldhinnangu klassid:

• Väga hea 3,0–5,0,

• Hea 5,1–7,5,

• Kesine 7,6–10,0,

• Halb 10,1–12,5,

• Väga halb 12,5–15,0.

Tabel 8. Skaala survetegurite mõju hindamiseks vooluveekogude hüdromorfoloogilisele seisundile, kasutades 5-astmelist hindamissüsteemi (sulgudes on antud surveteguri arvväärtus).

Näitaja Olulisustegur Puudub

(1)

Nõrk

(2)

Mõõdukas

(3)

Suur

(4)

Väga suur (5)

Voolusängi seisund 1,0 1,0 2,0 3,0 4,0 5,0

Veevõtt ja kõrvalejuhtimine 0,8 0,8 1,6 2,4 3,2 4,0

Paisutamine 0,6 0,6 1,2 1,8 2,4 3,0

Voolurežiimi muutmine 0,4 0,4 0,8 1,2 1,6 2,0

Kallaste struktuur 0,2 0,2 0,4 0,6 0,8 1,0



4. KOIVA VESIKONNA EESTI VOOLUVEEKOGUD

4.1. Eesti-Läti ühisveekogude ja nende valglate jagunemine

Materjali ettevalmistamisel selgitati esiteks Eesti-Läti piiriveekogude arv ja Eesti piiresse jäävate jõelõikude pikkus. Valglate kaardikihti kasutades piiritleti veekogude valglad ja nende jaotus vesikondade ja alamvesikondade kaupa. Veekogud jaotati Lääne-Eesti, Ida-Eesti ja Koiva vesikondade järgi (tabel 9). Ida-Eesti vesikonda jäävad piiriveekogud paiknevad ühtlasi Võrtsjärve alamvesikonnas ning Lääne-Eesti vesikonna veekogud Pärnu alamvesikonnas. Eesti-Läti piiriveekogudest ning valglatest suurem osa paikneb Gauja/Koiva vesikonnas. Töös on kasutatud Eesti riiklikus vooluveekogude ning järvede nimestikus esitatud nimekuju. Tabel 9. Eesti-Läti piiriveekogud.

Eesti kood Nimi Pikkus,

km Eestis,

km Lätis, km

Valgla, km2

Eestis, km2

Lätis, km2

LÄÄNE-EESTI VESIKOND

Eesti piires Liivi lahte suubuvad jõed

11454 Reiu 73,0 71,8 1,2 917 907 10

11523 Loode 9,0 7,5 1,5 34,8 21,6 13,2

11521 Lemmejōgi 23,0 23 0 56,8 52,6 4,2

11526 Ikla pkr. 7,0 7,0 0 18,6 9,1 9,5

KOKKU 112 109 3 1027 990 37

Salatsi jõgikond

11527 Puzupe 14,0 10 4 20,4

11528 Tuuliku* 14,0 9 5 4,0

11530 Ramata 1,5 13,8

11531 Ruukli 7,0 4 3 4,6

11532 Penuja 12,5 9 3,5 30,2 25,4 4,8

11540 Atse 39,0 3,0 36,0 284 50 257

11541 Kiviste 7,0 6,7 0,3 22,1 21,6 0,5

11536 Ruhja 75,0 7,0 68,0 962 79 883

KOKKU 94 43 52 962 197 1145

Kokku Lääne-Eesti vesikond 206 153 55 1989 1187 1182

IDA-EESTI VESIKOND

10121 Pedeli 31,0 18 13 219 142 77

10122 Riisupi 10,0 9,5 0,5 18,3 17,7 0,6



10137 Õhne 94,0 90 4 573 565 8

Kokku Ida-Eesti vesikond 135 118 17 792 707 85

KOIVA VESIKOND

11542 Koiva 460 26 460 8910 1170 7740

11543 Ujuste 17,0 11 6 61,7 53,4 18,3

11548 Mustjōgi 84,0 84 0,0 1820 994 826

11557 Pärlijōgi 41,4 37 4,4 194 159 36

11558 Luutsniku 9,0 42,7 19,4 23,3

11579 Allumäe 5,0 9,2 8,4 0,8

11580 Vaidava 71,0 18,0 53,0 597 204 393

11581 Peeli 20,0 13 7 113 76 37

11582 Pähni 14,0 74,8 69,5 5,3

11584 Kolga 14,8 39,8 34,5 5,3

11587 Peetri 73,0 25,0 48 435 44 391

11589 Tōrvase 7,0 18,3 9,6 8,7

Kokku 804 226 578 8900 1460 7740

DAUGAVA VESIKOND

11597 Pedetsi 159 26 133 1690 119 1571

Kokku Daugava vesikond 159 26 133 1690 119 1571

KÕIK KOKKU 1304 523 783 13371 3473 10578 Jõgede paralleelnimed Eesti ja Läti keeles.

EST LAT EST LAT EST LAT

Tuuliku Gangupite Atse Acupite Õhne Omulupe

Ruukli Melderišupite Ruhja Ruja Ujuste Kaiĉupe

Penuja Kolkupite Pedeli Pedele Pedetsi Pededze



990 707 1460 119197

37 1145 85 1571

7740

0

1000

2000

3000

4000

5000

6000

7000

8000

9000

10000

Gulf of Riga Salatsa River Lake Võrtsjärv Koiva River Pedeze River

Cat

chm

ent

area

, km

2 EST LAT

Joonis 3. Eesti ja Läti ühisvesikondade pindala jagunemine.

4.2. Hüdromorfoloogilised survetegurid Koiva vesikonnas ja vooluveekogude

hüdromorfoloogiline hinnang

Eesti veemajanduskavades on hüdromorfoloogiliste meetmete kohta vähe teavet. Meetmed on esitatud küll meetmeprogrammis, kuid mõned neist on kavandatud järgmisteks rakendusperioodideks. Palju kättesaadavat teavet näib olevat lisatud pigem Eesti veemajanduse üldistesse suunistesse kui veemajanduskavadesse. Selle põhjuseks on asjaolu, et hüdromorfoloogilised meetmed ei olnud veemajanduskavade koostamise ja vastuvõtmise ajaks kindlaks määratud. Peamiste hüdromorfoloogiaga seotud meetmete eesmärk on avada jõgedes rändeteed kaladele, kaitsta allpool paisu koelmuid ja elupaiku ning tagada allpool paisu lõhilastele sobiv hüdroloogiline režiim. Üldiselt on hüdromorfoloogilised meetmed nagu paisude lammutamine või kalateede rajamine määratud kõigi vesikondade tugevasti muudetud vooluveekogudes, kuid see on osutunud ebareaalseks ja mõneski kohas pole tegemist esmatähtsa tegevusega jõe hüdromorfoloogilise seisundi parandamisel. Koiva vesikonna Eesti jõgedest pinnaveevõttu ei toimu ja ei ole määratud üleujutusalasid, mistõttu hüdroloogilist režiimi mõjutavad tegurid jäävad arvestamata. Paisud

Koiva vesikonnas on arvel 21 paisu. Enamjaolt on tegemist vanade paisudega (vanemad kui 30–40 aastat). Paisud olid kesise seisundi peamiseks põhjuseks Pärlijõel ja osaliselt ka Vaidava jõel. Praeguseks on mõlema jõe paisudel ehitatud või lõpetamisel kalapääsude rajamine, millega tagatakse kalade liikumine piki jõge ja sellega saavutatakse nende jõgede veekogumite hea



seisund. Vaidava jõel Vastse-Roosas sai valmis kalapääs 2012. aasta sügisel ning Pärlijõe viimased kalapääsud, samuti Kolga jõe Krabi paisu kalapääs rajatakse 2013. aastal. Maaparandus

Maaparandusega seoses on toimunud ajalooliselt suured veekogude ümberkorraldamised: jõgede süvendamine ja õgvendamine ning järvede veetaseme alandamine. Maaparandus on oluliselt mõjutanud väikseid ja keskmisi vooluveekogusid, võttes suure osa neist kasutusele eesvooludena ja põhjustades neis olulisi füüsilisi muutusi. Maaparanduse käigus on rajatud ka palju paisjärvi ja tehisveekogusid, mis mitmekesistavad veekogude elupaigatingimusi. Kuid suure languga jõelõikudes on maaparandustööde tulemusena vähenenud elupaikade mitmekesisus. Ulatuslikke maakuivendustöid tehti Koiva vesikonnas ca 40 aastat tagasi, mistõttu mikroveestik erinevat järku kraavide näol on selle aja vältel omandanud osaliselt uue loodusliku tasakaalu, mis võib tagada pikapeale ka veekogude hea ökoloogilise seisundi. Sellisel juhul ei ole maaparanduse eesvoolusid vaja alati lugeda modifitseeritud veekogude hulka. Kuid lõplik hinnang tuleb anda konkreetsete veekogude väliuuringute põhjal. Koiva vesikonnas on kuivendatavaid alasid kokku 253 km2, mis moodustab 19% vesikonna pindalast. Riigi poolt korrashoitavate eesvoolude pikkus on 73,5 km. Maaparanduslike eesvoolude korrashoiu eesmärk on parandada äravoolutingimusi, eriti suurvee ajal. Suur osa maaparandussüsteemidest on rajatud rohkem kui 30 aasta eest ja vajab korrastamist või rekonstrueerimist. Viimasel aastakümnel on maaparandushoiutööde käigus püütud vooluveekogudele anda looduslähedasem ilme. Oluline mõju on Koiva vesikonnas maaparandusel Mustjõele (veekogum Mustjõe_2), mille valglal asuvad küllalt suured metsakuivendusega alad. Kogu 18,7 km pikkune jõelõik on riigi poolt korrashoitavate maaparanduse eesvoolude nimekirjas . Maaparanduse tõttu on see jõelõik hinnatud tugevasti muudetud vooluveekogumiks. Kobraste liigarvukus

Arvestades kopra elutegevuse spetsiifikat ja suurt mõju metsale, põllumaadele ning teistele keskkonna väärtustele, kavandatakse kopra arvukuse piiramine jahikorralduskavades. Kobraste täielik väljapüük on planeeritud maaparanduskraavidelt ja veekogudelt, kus nende elutegevuse mõju on suure ulatusega ja kahjustab veekogu majandustegevusega kavandatud põhifunktsioone. Ilma kobraste arvukust piiramata on paljude kesises seisundis väikeste vooluveekogude hea seisundi saavutamine võimatu. Koiva vesikonnas on kobrastel oma osa kesise seisundi ühe põhjusena nii Pärlijõel, Mustjõe ülemjooksul kui ka Koiva jõe parempoolsetel lisajõgedel: Laanemetsa ja Hargla ojal ning Ahelo jõel.



Joonis 4. Mosaiikse kaldastruktuuriga Pärlijõe keskjooks Saarlase ja Kaugu vahel (vasakul) ning loodusliku rohumaaga ja puuderibaga Vaidava jõe kallas allpool Vastse-Roosat (paremal).

4.3. Koiva vesikonna vooluveekogude hüdromorfoloogiline seisund

Koiva vesikonna vooluveekogude hüdromorfoloogilise seisundi hindamine on tehtud alapeatükis 3.4. Hüdromorfoloogilised survetegurid kirjeldatud metoodika kohaselt. Kasutatud on varasemaid veemajanduskava koostamise käigus kogutud ja süstematiseeritud andmeid. Jõgede-ojade voolusängi, voolurežiimi ja kallaste hindamiseks on kasutatud 2012. a suvel välitööde käigus kogutud materjale. Välitöödel vaadati üle järgmised ojad-sängid: Vaidava jõgi Eesti piires, Peetri jõgi Eesti piires, Peeli jõgi Pähni jõe suubumiskohast suudmeni, Ahelo jõgi Ubajärve oja suubumiskohast suudmeni, Hargla oja Arujõe suubumiskohast suudmeni, Laanemetsa oja Aheru järvest suudmeni. Varem on üle vaadatud Pärlijõgi Rõuge-Krabi maanteest kuni suudmeni, Mustjõgi lähtekohast kuni Antsla–Litsmetsa maanteeni. Hüdromorfoloogilise seisundi koondhinnangu andmisel on kasutatud tabelis 8 „Survetegurite mõju hindamine vooluveekogude hüdromorfoloogilisele seisundile” toodud 5-astmelist hindamissüsteemi. Tabelis 10, kus on toodud hindamise tulemused, on Mustjõe veekogum 1154800_2, mis hõlmab Mustjõe ülemjooksu lõiku Antsla-Litsmetsa teest kuni Pärlijõe suudmeni, määratud varem Koiva vesikonna veemajanduskavas tugevasti muudetud veekogumiks; kõik ülejäänud on looduslikud veekogumid. Kuid praegu võime seda tugevasti muudetud veekogumit lugeda napilt heasse seisundiklassi kuuluvaks jõelõiguks. Hindamistulemustest nähtub, et surveteguritest puudub mõju teguril „Veevõtt ja vee kõrvalejuhtimine.” Survetegur „Voolurežiimi muutmine” tuleb arvesse neil väikese valglaga jõgedel-ojadel, kus on rohkesti koprapaisusid ja seetõttu on endised voolava veega lõigud asendunud seisva veega aladega. Samal põhjusel on need väikesed jõed-ojad loetud ka paisutamisest tugevasti mõjutatud veekogudeks. Küllalt head on kallaste struktuuri hindamise tulemused, sest kultuurkõlvikutega jõekaldaid on vähe järgi jäänud ning domineerivad looduslikud ja poollooduslikud kooslused. Kokkuvõttes on valdav osa Koiva vesikonna vooluveekogudest hüdromorfoloogiliste näitajate järgi heas või väga heas seisundis. Kesises



seisundis on Ahelo jõgi ning Laanemetsa ja Hargla oja eespool märgitud põhjustel. Kuid kõikidele vooluveekogudele on iseloomulik voolusängis rohke risu ja puidu esinemine, mis on ühelt poolt põhjustatud kobraste tegevusest, teiselt poolt kaldal kasvava metsa hooldata jätmisest, mille tulemusena on jõkke langenud suuri puid koos juurestikuga, mis omakorda suurendab hõljuvainete koormust.

Joonis 5. Lubjakivist järskkallas Peetri jõe kiirevoolulisel keskjooksul (vasakul) ning vette langenud puu taha ujuvprahi kogunemine Vaidava jõel (paremal).



Tabel 10. Koiva vesikonna Eesti jõgede hüdromorfoloogiline koondhinnang. Kasutatud lühendid on järgmised: VS – voolusängi seisund, VV – veevõtt ja kõrvalejuhtimine, PA – paisutamine, VO – voolurežiimi muutmine, KA – kallaste struktuur.

Kood Nimi Tüüp VS VV PA VO KA Kokku Seisundiklass

1154200_1 Koiva 3B 1,0 0,8 0,6 0,4 0,2 3,0 väga hea

1154300_1 Ujuste 1A 1,0 0,8 2,4 0,8 0,6 5,6 hea

1154600_1 Laanemetsa 1A 4,0 0,8 2,4 0,8 0,4 8,4 kesine

1154800_1 Mustjõgi lähtest Antsla-Litsmetsa teeni

1A 2,0 0,8 1,8 0,4 0,6 5,6 hea

1154800_3 Mustjõgi Pärlijõest Raudsepa ojani 2B 1,0 0,8 0,6 0,4 0,2 3,0 väga hea

1154800_4 Mustjõgi Raudsepa ojast Koiva-Mustjõe luha kaitsealani

2B 1,0 0,8 0,6 0,4 0,2 3,0 väga hea

1154800_5 Mustjõgi Koiva-Mustjõe luha kaitsealast riigipiirini

2B 1,0 0,8 0,6 0,4 0,2 3,0 väga hea

1155700_1 Pärlijõgi Saarlase paisuni 1A 1,0 0,8 1,8 0,4 0,4 4,4 väga hea

1155700_2 Pärlijõgi Saarlase paisust suudmeni 2B 1,0 0,8 1,2 0,8 0,4 4,2 väga hea

1157400_1 Ahelo 1A 4,0 0,8 2,4 0,4 0,6 8,2 kesine

1157600_1 Kuura 1A 2,0 0,8 1,2 0,4 0,2 4,6 väga hea

1158000_1 Vaidava Vastse-Roosa paisuni 2B 1,0 0,8 1,2 0,4 0,2 3,6 väga hea

1158000_2 Vaidava Vastse-Roosa paisust suudmeni

2B 1,0 0,8 0,6 0,4 0,2 3,0 väga hea

1158100_1 Peeli 1B 2,0 0,8 1,2 0,4 0,4 4,8 väga hea

1158400_1 Kolga 1B 1,0 0,8 1,2 0,4 0,2 3,6 väga hea



1158700_1 Peetri 2B 1,0 0,8 0,6 0,4 0,2 3,0 väga hea

1159300_1 Hargla 1A 3,0 0,8 2,4 0,8 0,6 7,6 kesine

1159700_1 Pedetsi 1A 2,0 0,8 2,4 0,4 0,2 5,8 hea

1160200_1 Punaoja 1A 2,0 0,8 0,6 0,4 0,2 4,0 hea

1154800_2 Mustjõgi Antsla-Litsmetsa teest

Pärlijõeni

TMV 4,0 0,8 1,2 0,4 0,8 7,2 hea



4.4. Koiva vesikonna vooluveekogude hüdromorfoloogilise seisundi hinnang

standardi „EVS-EN 15843:2010 Water quality – Guidance standard on

determining the degree of modification of river hydromorphology” järgi

Käesolevas alapeatükis antakse Koiva vesikonna Eesti vooluveekogude hüdromorfoloogilise seisundi hinnang standardis „EVS-EN 15843:2010” toodud metoodika järgi. Standardit on tutvustatud alapeatükis 2.2. ning detailsemalt on selgitatud üksikuid näitajaid alapeatükkides 3.2 ja 3.4. Siinjuures tuleb lisada, et standardi järgi on hüdromorfoloogilised tunnused jaotatud kahte gruppi:

1) põhitunnused ja

2) lisatunnused.

Vooluveekogude hüdromorfoloogilise seisundi hindamisel on neid arvestatud olulisusteguriga vastavalt 1,0 ja 0,5. Seega tulevad põhitunnused arvesse kaks korda suurema osatähtsusega kui lisatunnused. Veekogumi koondhinnang on arvutatud kõigi tunnuste aritmeetilise keskmisena. Koondhinnangu kriteeriumid on toodud tabelis 7. Hindamine on tehtud Koiva vesikonnas ametlikult määratud veekogumite kaupa ja hindamistulemused on esitatud tabelis 11. Järgnevalt antakse täiendavad selgitused tunnuste väärtuste määramisel. Hindamisel on ära jäetud järgmised näitajad:

3a – veetaimestiku eemaldamine;

6 – pikisuunalised tehistakistused.

Pärlijõe veekogumite (1155700_1 ja 1155700_2) puhul on arvestatud, et kalapääsusid ei ole rajatud kõikidele paisudele. Laanemetsa oja, Ahelo jõe ja Hargla oja puhul on voolusängi seisundi madala kvaliteedi põhjuseks arvukad koprapaisud ja nende mõjust põhjustatud kallaste üleujutused, mis omakorda halvendavad veekogude seisundit tervikuna. Eksperthinnangu järgi on Koiva vesikonna vooluveekogumid üldiselt väga heas ja heas seisundis, välja arvatud Laanemetsa oja ja Hargla oja, mis mõlemad jäävad kesisesse seisundiklassi. Samuti on kesises seisundis Mustjõe ülemjooksul paiknev veekogum Mustjõgi 1154800_2, mis kuulub tugevasti muudetud veekogumite kategooriasse.



Tabel 11. Koiva vesikonna vooluveekogude hüdromorfoloogilise seisundi hinnang standardi „EVS-EN 15843:2010 Water quality – Guidance standard on determining the degree of modification of river hydromorphology” järgi.

Näitaja Põhinäitaja Lisanäitaja Olulisus-tegur

Ujuste 1154300_1

Ahelo 1157400_1

Laanemetsa 1154600_1

Hargla 1159300_1

Mustjõgi 1154800_1

Mustjõgi 1154800_3

1. VOOLUSÄNGI KUJU 1a) Plaaniline + 1,0 1 2 3 3 3 2 1b) Pikiprofiil ja ristlõige + 1,0 1 2 3 3 4 1 2. SUBSTRAAT 2a) tehismaterjal + 1,0 1 3 3 3 2 1 2b) looduslik materjal + 0,5 1 1,5 2 2 1,5 1 3. VOOLUSÄNGI TAIMESTIK JA ORGAANILINE SETE

3b) Puurisu ja ujupraht + 0,5 0,5 1,5 2 2 2 0,5 4. EROSIOON/AKUMULATSIOON + 0,5 0,5 0,5 1,5 1,5 1,5 5. VOOLUREŽIIM 5a) Voolusängi tehistakistused + 1,0 1 1 4 4 3

5b) Valgla majandamise mõju äravoolule

+ 1,0 1 1 1 1 1 1

5c) Ööpäevasisene muutus + 1,0 1 1 1 1 1 1 7. KALLASTE ISELOOM + 1,0 1 2 3 3 2 1 8. TAIMESTIK KALDAL JA SELLE LÄHIALAL

+ 1,0

1 3 2 2 2 2 9. PIIRNEVA ALA MAAKASUTUS + 1,0

1 2 2 3 2 2 10. JÕE JA LAMMI SEOSED

10a) Jõe ja lammi ühendus + 1,0 1 3 2 3 2 1 10b) Voolusängi ümberpaiknemine + 1,0 1 3 3 3 2 1

KOONDHINNANG 1,0 2,1 2,6 2,8 2,3 1,3



Näitaja Põhinäitaja Lisanäitaja Olulisus-tegur

Vaidava 1158000_1

Vaidava 1158000_2

Peeli 1158100_1

Kolga 1158400_1

Peetri 1158700_1

Mustjõgi

1154800_2

1. VOOLUSÄNGI KUJU 1a) Plaaniline + 1 1 1 2 2 1 4 1b) Pikiprofiil ja ristlõige + 1 1 1 2 1 1 3 2. SUBSTRAAT 2a) tehismaterjal + 1 1 1 2 2 1 3 2b) looduslik materjal + 0,5 1 1 1,5 1,5 0,5 2 3. VOOLUSÄNGI TAIMESTIK JA ORGAANILINE SETE

3b) Puurisu ja ujupraht + 0,5 1 0,5 1 1 0,5 1 4. EROSIOON/AKUMULATSIOON

+ 0,5 0,5 0,5 1 1 0,5 1

5. VOOLUREŽIIM 5a) Voolusängi tehistakistused + 1 1 1 2 2 1 2 5b) Valgla majandamise mõju äravoolule

+ 1 1 1 1 1 1 1

5c) Ööpäevasisene muutus + 1 1 1 1 1 1 1 7. KALLASTE ISELOOM + 1 1 1 2 2 1 4 8. TAIMESTIK KALDAL JA SELLE LÄHIALAL

+ 1 2 2 2 2 3 3

9. PIIRNEVA ALA MAAKASUTUS

+ 1 2 2 2 2 3 3

10. JÕE JA LAMMI SEOSED 10a) Jõe ja lammi ühendus + 1 1 1 1 1 1 0 10b) Voolusängi ümberpaiknemine

+ 1 1 1 2 2 1 4

KOONDHINNANG 1,2 1,2 1,8 1,7 1,3 2,6



5. ÜLEVAADE ANDMEALLIKATEST VOOLUVEEKOGUDE

HÜDROMORFOLOOGILISE SEISUNDI HINDAMISEKS JA

PARANDAMISEKS Veekogude, sealjuures vooluveekogude hüdromorfoloogiliseks hindamiseks saab kasutada suurel hulgal erinevat infot, mis on seniajani konkreetsel eesmärgil, st veekogude morfoloogilise seisundi analüüsiks kokku koondamata. Infoallikad on olemas mitmesugusel kujul, millest peamised on järgmised:

• Trükis ilmunud publikatsioonid (raamatud, artiklid, kaardid), mille abil saab koostada ülevaate veekogude ja nende valglate loodustingimustest, sotsiaalmajanduslikust olukorrast, looduskaitsest jne.

• Käsikirjalised materjalid, milledest olulisemad on:

a) Eesti Keskkonnaagentuuri (endise Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi) fondis olevad suuremate jõgede hüdrograafilise uurimise materjalid peamiselt 1950–60ndatest aastatest.

b) Põllumajandusameti maakonnakeskustes endiste maaparandusbüroode arhiivides olevad maaparanduse eesvoolude uurimise, mõõdistamise, projekteerimise ja ekspluatatsiooni materjalid alates 20. sajandi keskpaigast.

c) Jõgede bioloogilise uurimise ja elustiku seire materjalid Eesti Maaülikooli limnoloogiakeskuses; nende tööde käigus on tehtud ja tehakse jätkuvalt ka vooluveekogude sängi, põhjasetete, sügavuse, voolukiiruse, kallaste jm taoliste elementide mõõtmisi.

d) Keskkonnaameti poolt koordineeritavad Natura 2000 võrgustiku hoiualade kaitsekorralduskavad ja nende koostamisega seotud inventeerimisandmed.

e) Keskkonnainvesteeringute keskuse kaudu finantseeritavate vooluveekogude korrastamise uuringumaterjalid ja projektid.

f) Keskkonnaministeeriumi tellitud rakendusuuringud, mille aruanded on kättesaadavad ministeeriumi veebilehelt.

g) EMHI fondis olevad hüdroloogiliste vaatluste materjalid alates 1920ndate aastate algusest. Neist olulisemad on: veetaseme, äravoolu, veetemperatuuri ja jäänähtuste vaatlusandmed.

h) Ülikoolide lõputööd, mis on tehtud rakenduslikel teemadel ja milles on käsitletud konkreetseid veekogusid.

• Digitaalsed andmebaasid, millest olulisemad on:

a) Eesti keskkonnainfosüsteemis olevad andmed veevõtu ja heitvee ärajuhtimise kohta üksikute objektide kaupa.

b) Veekogude ja nende valglate GISi põhised andmekogud, millest suurem osa on



riiklike registrite koosseisus; olulisemad on veekogude ja valglapiiride kaardikihid.

c) Eesti jõgede äravoolu andmed (päevakeskmine ning kuu väikseim ja suurim vooluhulk).

d) Keskkonnalubade andmebaas, mille üheks osaks on vee erikasutusload. Seoses jõgede paisutamise lubadega on andmed paisutuskõrguse ja paisude kohta.

e) Maa-ameti kaardirakendus, mille abil on võimalik saada piisavalt detailne ülevaade nii põhikaardi kui ka ortofotode ja LIDARi andmete põhjal vooluveekogude plaanilise paiknemise, kallaste maakasutuse ja jõelammide kohta.

f) Veemajanduskavade koostamise käigus kogutud digitaalne info veekogude, eristatud veekogumite, alamvesikondade ja vesikondade kaupa.

g) Maaparandushoiukavade koostamise ja maaparandussüsteemide moodustamise käigus kogutud materjal Põllumajandusameti maakonnakeskustes. Põhiliselt sisaldab maaparanduse riigi ühiseesvooludega seotud infot.

Koiva vesikonna vooluveekogude hüdromorfoloogilise analüüsi ja seisundi hindamisega seoses on otstarbekas järgmiste tööde tegemine:

1) Jõgede detailsete pikiprofiilide koostamine ja selleks vajaliku andmebaasi loomine, mis võimaldab detailsemalt eristada langu ja sellest otseselt oleneva voolurežiimi erinevusi piki jõge. Erinevates allikates olevate algandmete koondamise järel ning digitaalandmete kasutamisega on võimalik saada oluline ülevaade üksteisest erinevate jõelõikude kaupa, mis on kasutatav vooluveekogude korrastamise meetmekava koostamiseks. TÜ geograafia osakonnas on tehtud ettevalmistusi niisuguse rakendusliku töö tegemiseks.

2) Jõgede äravoolu analüüsi läbiviimine. Selleks saab kasutada Mustjõe Konnuvere veemõõteposti andmeid aastaist 1931–1960 ja ka viimaste aastate andmeid, mil Mustjõel on hüdromeetriajaam taas tööle rakendatud. Teiseks on vajalik saada Lätist Vaidva jõe Ape hüdromeetriajaama igapäevased äravoolu andmed (daily data). Vaidva jõe vaatlusrida on küllalt pikk, sest katkematuid äravoolu mõõtmisi on tehtud 20. sajandi keskpaigast alates.

3) Väikeste vooluveekogude korrastamiseks on vajalik nende voolusängide ja kallaste detailne uurimine, et kavandada konkreetseid töid hüdromorfoloogilise seisundi parandamiseks. Esmajoones on taolisi rakendusuuringuid vaja teha Laanemetsa ja Hargla ojal ning Ahelo ja Peeli jõel, kuna seal esineb kõige suuremal hulgal koprapaisusid ja need veekogud on väga risustunud voolusängi langenud puudega, mille taha koguneb ujuprahti.



KOKKUVÕTE Käesolevas eksperttöös on arvestatud teiste ELi liikmesriikide vastavate uurimistööde

tulemustega ning hindamiskriteeriumite valikul on kasutatud standardis „EVS-EN 15843:2010

Water quality – Guidance standard on determining the degree of modification of river

hydromorphology” toodud soovitusi. Euroopa riikides baseerub vooluveekogude hüdromorfoloogiline hindamine veekogu füüsilistel tunnustel ja metoodika kajastab tüpoloogilisi erinevusi. Kasutatakse olemasolevaid andmebaase ja lisaks tehakse mõningal määral väliuurimisi. Ebamäärane on referentstingimuste kindlaksmääramine.

Eesti tingimustes tuleks hüdromorfoloogilistest elementidest toetavate faktoritena jõgede ökoloogilise seisundi hindamisel soovitavalt arvestada voolurežiimi, jõe looklevust, laiuse ja sügavuse varieerumist ning kalda puhverala iseloomu. Nimetatud elemendid peaksid tagama jõgedes loodusliku mitmekesisuse ja liikide elu- ja kasvukohtade paljususe.

Jõgede voolusängi hindamisel ei ole voolukiirus sobiv näitaja, sest varieerub väga suurtes piirides sõltuvalt vooluhulgast. Seepärast on soovitav kasutada kiiruse asemel jõe langu näitajat, mis on üheselt määratav, väljendatav arvväärtusena ja peegeldab otseselt voolu kiirust. Jõe langu ja looklevust saab edukalt kasutada sobivate integraalsete karakteristikutena vooluveekogude hüdromorfoloogilise seisundi hindamisel.

Voolusängi morfoloogilise seisundi hindamisel on võimalik kasutada nii piki voolusängi hindamist kui ka ristlõigete viisi hindamist. Kuna ristlõigete meetodil tuleb teha väga palju mõõtmisi, siis levinum ja parema üldistusega on voolusängi hindamine piki jõge, mis võimaldab olulise infoallikana kasutada jõe pikiprofiili.

Eesti vooluveekogude spetsiifiline probleem on kopra kõrge arvukus ja jõgedel-ojadel olevad koprapaisud, mis halvendavad märgatavalt vooluveekogude hüdromorfoloogilist seisundit. Kuigi tegu pole inimmõjuga, on surveteguri mõju vee-elustikule, sh kalastikule ilmne. Koprapaisutuse mõjutegur on täiendavalt arvesse võetud paisutamise kui vooluveekogude ühe surveteguri mõju hindamisel.

Vooluveekogude kallaste maastikustruktuuri hindamine tähendab looduslike ja poollooduslike kõlvikute ning kultuurkõlvikute osatähtsuse määramist. Neid tuleb sisuliselt käsitleda ka kui puhvervööndeid veekogu kaitseks hajureostuse eest.

Hüdromorfoloogilise seisundi hindamisel on kasutatud standardis „EVS-EN 15843:2010

Water quality – Guidance standard on determining the degree of modification of river

hydromorphology” toodud kriteeriume, välja arvatud paisutamisega seotud mõju hindamisel, sest nimetatud standardis paisutamise mõju kriteeriume ei ole esitatud.

Esitatud klassifikatsioonis on viis erineva kaaluga hüdromorfoloogilist näitajat, millest igaüks võib omada väärtust 5-astmelises skaalas. Hüdromorfoloogilise seisundi koondhinnangu leidmisel on arvestatud olulisusteguriga, mis aitab olulisemaid tegureid eristada vähemolulistest ning seeläbi muuta hindamistulemused objektiivsemaks.

Koiva vesikonna vooluveekogud on hüdromorfoloogiliste näitajate järgi heas või väga heas seisundis. Kesises seisundis on Ahelo jõgi ning Laanemetsa ja Hargla oja koprapaisude ja sellest põhjustatud voolurežiimi muutuste tõttu.



Kasutatud materjalid

Griffiths, R. E., Anderson, D. E., Springer A. E., 2008. The morphology and hydrology of small spring-dominated channels. Geomorphology, 102: 511–521.

Ilnicki, P., Gorecki, K., Grzybowski, M., Krzeminska, A., Lewandowski, P., Sojka, M. 2010. Principles of hydromorphological surveys of Polish rivers. Journal of Water and Land Development. No. 14, 2010: 3–13.

Ilnicki, P., Gorecki, K., Grzybowski, M., Krzeminska, A., Lewandowski, P., Sojka, M. 2010. Ecological quality classes of river hydromorphology in Poland. Journal of Water and Land Development. No. 14, 2010: 15–27.

Järvet, A., Jaanus, M. 2012. Kui looklevad on meie jõed. Eesti Loodus, 6/7.

Lehotský, M., Grešková, A. 2007. Fluvial geomorphological approach to river assessment – methodology and procedure. Geografický časopis, 59, 2, 107–129.

Loigu, E. (vastutav täitja). 2003. Pinnaveekogude ökoloogilise klassifikatsiooni väljatöötamine ja süsteemi kontroll looduses. Tellija: Keskkonnaministeerium (töövõtuleping 18-25/185).

Mansikkaniemi, H., 1970. The Sinuosity of Rivers in Northern Finland. Turun yliopiston

maantieteen laitoksen julkaisuja, 52.

Reihan, A. (vastutav täitja). 2008. Ökoloogilise miinimumvooluhulga arvutusmetoodika väljatöötamine. TTÜ Keskkonnatehnika instituut. Tellija Keskkonnaministeerium,

Philip Mc Ginnity, Paul Mills, William Roche and Markus Müller. Water Framework Directive: A desk study to determine a methodology for the monitoring of the ‘morphological conditions’ of Irish Rivers (2002-W-DS/9). Final Report.

Rinaldi, M., Surinam, N., Comiti, F., Bussettini, M. 2012. Guidebook for the evaluation of stream morphological conditions by the Morphological Quality Index (MQI). Version 1.1. Rome, 2012.

Timm, H. (koost.). 2003. Euroopa veepoliitika raamdirektiivile vastavad kvaliteedielemendid bioloogilise seisundi klassifitseerimiseks Eesti vooluvetes. Tellija: Keskkonnaministeerium.

Schumm, S. A. 2005. River Variability and Complexity. Cambridge University Press.

Standard „EVS-EN 15843:2010 Water quality – Guidance standard on determining the degree of modification of river hydromorphology”.

JUHTUMIUURINGU ARUANNE Hüdromorfoloogilised survetegurid...

Documents

Transcript of JUHTUMIUURINGU ARUANNE Hüdromorfoloogilised survetegurid...