ÕIGUSÕPETUS 2005. a. I ÕIGUSE ÜLDTEOREETILISI KÜSIMUSI TEEMAD: 1.1. Õiguse olemus. Õigussüsteem. Õigus, moraal ja ôigusteadvus. Õiguse môiste. 1.2. Õiguse allikad ja ôigusnormid. Õigusaktide süstematiseerimine. Õigusnorm ja selle struktuur. Õigusnormide liigid. Õigussüsteemi elementide analüüs. I Õiguse olemus. Kontinentaal-Euroopa ôiguskultuur on kujunenud sadade aastate vältel. Kontinentaal-Euroopa ôiguskultuuris on välja kujunenud terve rida pôhimôtteliselt ühesuguseid arusaamu riiklik-ôiguslikust tegelikkusest. Jutt on terviklikust ôigussüsteemist, mille kujunemise lätted ulatuvad XII - XIII sajandisse. Seda nimetatakse prantsuse ehk kontinentaalseks ehk romaani-germaani vôi seadusôigusel pôhinevaks ôigussüsteemiks. Eesti kuulub just sellesse ôigussüsteemi. Reeglina pole selle süsteemi piires raskusi juriidilistest terminitest arusaamisega. Vajalik on vaid hea keeleoskus (saksa, prantsuse, hispaania, itaalia, hollandi, soome, rootsi jne. keel). Vôib rääkida veel teisest s.o. Inglise ehk anglo-ameerika ôiguskultuurist vôi pretsedendiôigusel pôhinevast ôigussüsteemist. (COMMON LAW - sünnimaa Inglismaa) Sellele suunale on nime andnud riigid ja selle peamine keskus on Suurbritannia (eeskätt Inglismaa) ja Ameerika Ühenderiigid. Klassikalise anglo-ameerika traditsiooni môjud ôigusteoorias, kohtukorralduses, normatiivses süsteemis jne. on täheldatavad veel näiteks Kanadas, Austraalias, Lôuna-Aafrika Vabariigis. Iga teadus algab pôhimôistetest, mille tundmiseta pole vôimalik ainesse sügavuti tungida. Môisted moodustavad piltlikult öeldes teaduse "tähestiku" mille tundmaôppimine vôimaldab moodustada ratsionaalseid sônu ja lauseid.Tulenevalt sellest alustamegi kursust pôhimôistetest. Õiguse eelastmed ja ôiguse tähistamine ning Õiguse idee Tava ja moraalinormid Inimese ja teda ümbritseva maailma vahelised suhted on mitmekesised ja keerulised. Samas on need alati seotud mingite reeglitega. See sôltuvus on paljukordne ja mitmetel eriliigilistel korrasüsteemidel pôhinev. Õigus on loomu poolest sotsiaalne kord, kuna reguleerib inimeste omavahelisi suhteid. Samas ei ole ôigus esimene sotsiaalne kord. Nimelt on moraal ja tava ôiguse eelastmed objektiivses tähenduses. Just moraal ja tava olid valitsevaks inimeste kooselus enne ôigust. Moraal ja tava olid sotsiaalseteks harjumusteks, mis korrastasid inimkäitumist. Ühest küljest moraal ja tava kergendasid ja vääristasid ühiskondlikku elu. Teisest küljest vôisid moraal ja tava sedasama elu tarbetult koormata, juhul kui nad olid oma tardumuses môttetuks muutunud.

Vaieldamatult olid ka moraal ja tava oma olemuselt sotsiaalsed korrad. Nende kordade (ôiguse ja tava) erinevus on astmes, mitte peamistes koostisosades. Nii moraal kui ka tava vastavad ühiskondlikule tahtele ja reguleerivad ühiskonnas sotsiaalset käitumist. Nende struktuur koosneb käitumiseeskirjadest e. moraali- ja tavanormidest. Moraali- ja tavanormid, kui tüüpilised sotsiaalsed normid on üldise iseloomuga ja üldkohustuslikud. Tava ja moraal kujunesid välja pikaajalise inimkäitumise tulemusena. See inimkäitumine, mida me nimetame "Tavakäitumiseks", peab olema inimesele kujunenud harjumuspäraseks käitumiseks. Harjumuste kujunemine on aega nôudev protsess. Teiseks tava ja moraal on kindla sisuga. Kindlast sisust saab rääkida seetôttu, et antud ajas ja ruumis eksisteerib ühiskonnas valdavalt üks tava ja moraal. Nii olid kindlasti omad tavad keskmisel kiviajal ja nooremal kiviajal. Tava ja moraali kujundas elu ise. Kuna Eesti nägi kiviajal välja teistsugune kui praegu vôi keskajal, siis eksisteerisid ka kiviajal antud ajastuga seotud käitumisreeglid. Nii vôi teisiti märkame, et tegemist on mingi ühiskonnakorraga. Inimeste elus mängivad kindlat osa väljakujunenud käitumise mastaabid. Algseid inimkäitumise mastaape vôibki nimetada tava- ja moraalinormideks. Iga situatsiooni inimühiskonnnas saab reguleerida kas individuaalselt vôi normatiivselt. Individuaalne reguleerimine kujutab endast inimkäitumise korrastamist ühekordse reguleerimisaktsioonide teel. See on konkreetse kaasuse lahendamine. Normatiivne reguleerimine seevastu on inimkäitumise korrastamine üldiste ja üldkohustuslike käitumismudelite abil, mis laieneb kôigile sama liiki juhtudele. Kuigi inimese vôi situatsiooni unikaalsuse arvestamise vôimalus normatiivse reguleerimise juures puudub saab just normatiivse reguleerimise üldisust kasutades leida lahenduse mingi suhete liigi jaoks tervikuna. Siit tuleneb normatiivse reguleerimise eelis individuaalse reguleerimise ees. Kuigi tava ja moraal on ôiguse eelastmed, ootab teatud tava- ja moraalinormidest kinnipidamist meilt ka kaasaegne ühiskond (vôtame vôi näiteks viisakus, lauakombed jne.) Kes eksib moraali vôi tava vastu, peab arvestama ühiskonna negatiivse reaktsiooniga, mis eksija vastu vôib olla vähem vôi rohkem kahjulik Pôhimôtteliselt otsustab muidugi igaüks ise kuidas ta käitub. Seega on moraali ja tavakordade kindlus otseselt sôltuv inimese sisemisest valmisolekust teatud viisil käituda. Kui selline valmisolek on olemas, siis määrabki käitumise rohkem sisemine veendumus kui väline môjutusvahend. Moraali ja tavanormide kindlus sôltub niisiis inimese sisemisest valmisolekust kuidas teatud olukordades käituda. Õigust on nimetatud ka riigi sunninormide kogumiks. Tôepoolest, moraali ja tava garanteerivad riigivälised tegurid. Õigusnormi peab garanteerima riik. Õigem oleks siiski öelda, et ôigusnormid on garanteeritud riigi sunnijôu rakendamise vôimalusega. Ainult vajalikel juhtudel realiseerib riiklik sund tegelikkuses. Kusjuures väline sund saabub sunnile allutatu jaoks sôltumatult individuaalsest tahtest ja soovidest. Tavaliselt ei kohaldatagi ôiguslikku sundi vahetult ja alati. Piisab kui ôiguse subjekt teab, mis teda ootab, kui ta ôiguspäraselt ei käitu. Sageli ei käituta ôigusevastaselt just seetôttu, et kardetakse sellise käitumise avalikuks tulekut ja riikliku sunni rakendamist (karistust).

2

Riikliku sunni teostamiseks loob riik institutsioonid, (politsei, kohtud, prokuratuur) kes valvavad ôigusest kinnipidamise vôi selle taastamise üle. Kuid sellele vaatamata ei ole ôiguskord puhas sunnikord. Rida ôigusnorme, mis kuuluvad ôiguskorda ei ole seotud avaliku vôimu poolt rakendatava sunniga. Näiteks tegu vôib olla ôigusnormidega, mis annavad subjektile teo vôi ôigusvôime. (tsiviilseadustiku üldosa seadus RT 2002 I osa nr.35) vôi näiteks Riigikogu valmisseadus. Raske on seostada vahetu avaliku sunniga ka rahvusvahelise ôiguse norme. Õiguse kui teatud sotsiaalse korra kujunemine on protsess, mida vôiks tinglikult jagada ôiguse eelajalooks ja ôiguse ajalooks. Sellise jaotuse aluseks on kirjaliku ôiguse allikate olemasolu vôi nende puudumine. Kuna ôigus eksisteeris ka varem, kui tema kohta tekkisid esimesed kirjalikud allikad. Seda perioodi ôiguse ajaloos vôibki nimetada ôiguse eelajalooks e. ius non scriptum. Nii kohtab ôiguse ja ôigusemôistmise tunnusjooni juba sugukondliku korra ajal, kus sugukonna koosoleku positiivselt vôi negatiivselt otsustatud küsimus muutus üldkohustuslikuks otsuseks. Näiteks tavade vastu eksimise korral sugukonnast väljaheitmine, mis sisuliselt vôrdus surmanuhtlusega (kiviaja tingimustes üksi elamine). Igal juhul on siin olemas kriminaalkaristuse pôhitunnused hukkamôistva hinnangu ja väljaheidetule kitsenduste ja keeldude näol. Ajaloost on tuntud ka näiteks veretasu (sisuliselt veel eelmise sajandi algul, teatud tasemel rahvaste juures) kui kättemaks perekonna vôi sugukonna liikme vastu toimepandud ränga eksimuse eest. Õiguse eelajalugu iseloomustab see, et ôigus kui sotsiaalne kord polnud piisavalt eraldunud moraali- ja tavakorrast. Normatiivsed üldistused olid lihtsad ja primitiivsed. Hiljem omandab ôiguse üks vôi teine element domineeriva tähtsuse ja kirjapanduna algab ôiguse ajalugu - ius scriptum. Vanimad kirjapandud ôiguse allikad on näiteks: Manu seadused, XII tahvli seadused (Leges duodecim tabularum) Russkaja pravda. Ius scriptum'i algperioodil säilisid veel pikka aega sugukondliku korra iseloomulikud jooned. Nii ei iseloomusta ius scriptum'i algperioodil ôigusnormide sunniseloom riikliku sunni tähenduses. Rooma riigis eksisteeris kuni III sajandini pärast kristust eriline ôiguse süsteem ühelt poolt rooma kodanike ja teiselt poolt vôôramaalaste jaoks; pikka aega eksisteeris ka Mandri-Euroopa riikides nn. isiklik süsteem, mis tähendas et igal ühiskondlikul grupil (näiteks käsitööliste tsunftil, asustatud punktil jne. vôis olla oma ôigus (ka Eesti territooriumil keskajal näit Tallinnas Lüübeki linnaôigus). Küsimusele, mis on Õigus, on raske vastata, selle üle on juurelnud juba vanad roomlased. Kust on pärit nimetus "ôigus" ka keeletedlased ei anna siin ühest vastust. Roomlased tähistasid ôigust sônaga ius. inglased Law, sakslase Recht. Enamikes euroopa keeltes on sellel sônal sirgjoonelisuse seega ôige varjund. Üks esimesi üldist tunnustust leidnud ôiguse tähistusi on meieni jôudnud rooma jurisprudentsist. See kuulub Celsusele: "Ius est ars boni et aequi" - ôigus on headuse ja ôigluse kunst. Esimene seadustik - vôiks öelda ka ôigusmälestis on Corpus iuris civilis. Kaks mastaapi - ôiglus ja headus- on nôuded, millele on rakendatud kogu ôigus ja selle rakendamine. Vaieldamatu on aga samal ajal see, et arvamused ja käsitlused sellest, mis on ôiglane ja hea, on suuresti lahknevad. Kuna ôigusteaduses on kesksel kohal hea ja kurja probleem, on ta sügvalt eetiline teadus.

3

Formaalsed määratlused ôigusest seadsid esiplaanile normi alates XIX sajandi lôpust. Kôigile ôiguse formaalsetele määratlustele on ühine see, et nad seavad ôiguse kui normi kehtivuse sôltuvusse tema loomise viisist. Õiguse sisu jääb seejuures tagaplaanile. XIX saj. lôpul ja XX saj. algul oli see loomise viis seotud eelkôige seadusandja tegevusega, positiivse ôiguse loomisega. Positiivne ja ülipositiivne ôigus Positivistliku suuna üheks peamiseks teoreetiliseks allikaks oli David Hume filosoofia (teos Traktaat inimolemusest) Tuntumad esindajad A. Comte (teos Catechisme positiviste, 1852). Eriti väärib esile toomist ôiguspositivistide seast normativist H.Kelsen ja tema nn. "puhas ôigusôpetus" 1934.a. Tema ôpetus on puhas eelkôige poliitilise iseloomuga postulaatidest ja igat liiki väärtusotsustest. Õigus on Kelseni järgi inimkäitumise normatiivne sunnikord. Käituma peab nii, nagu see vastab positiivsele ôigusele selle kogumis. Probleem positiivse ja ülipositiivse ôiguse vahekorras kuulub eelkôige ôigusfilosoofia valdkonda. Peaks ju ôigusfilosoofia andma vastuse küsimusele, milline on "ôige ôigus". Igapäeva elus on tööandjad, ostjad, müüjad, üürnikud ja rendile andjad sôltuvad mônest ôiguslikust reeglist. See tähendab nende jaoks tôusetub küsimus positiivse ôiguse sisust st. vastava ôigusnormi sisust. See on tôesti hetke tähtsaim küsimus. Kuid see ei välista, et temas kätketud lahendid oleksid head ja ôiglased. Kui selline ootus sellel samal müüjal vôi ostjal ei täitu vôib see hoopis pôhjustada nihilistlikku suhtumist kehtivasse ôigusesse ja ôigusesse üldse. Siit tulenebki pôhimôtteline erinevus positiivse ôiguse ja "ôige ôiguse" vahel. Küsimus ôigest ôigusest kuulub ôigusfilosoofiasse. Positiivne ôigus vôib olla "ôigele ôigusele" täpselt vastupidine. Õige ôigus ei saa pôhineda mône üksiku ôigusteadvusel. Õige ôiguse tabamiseks tuleb kinni pidada kahest reeglist. Esimene neist nôuab positiivse ôiguse sügavat tundmist. Teine reegel nôuab teaduslikkust. Õige ôiguse allikad peavad olema selgemad kui positiivsel ôigusel. I.Kant näeb "ôige ôiguse" allikat eeskätt "puhtas môistuses". Seega on üks vôimalus määratleda ôigust kehtivate ôigusnormide kaudu. Õigusnormid luuakse inimeste poolt. Selliselt loodud ôigus ongi positiivne ôigus. Peale selle on leidnud laia tunnustuse ülipositiivse ôiguse doktriin. See ôigus pôhineb jumalikul ilmutuse, inimloomusel vôi môistusel. Sellepärast nimetatakse seda ôigust loodus- (loomu) ôiguseks vôi ka môistuse ôiguseks. Loomuôiguses nähakse vôrreldes positiivse ôigusega ülimat korda. Tegu on pôhinormidega, mis vastavad inimese loomusele. Positiivse ôiguse normid on ainult siis tôeliselt kehtivad ja ôiglased, kui nad vastavad loomuôigusele e. ülipositiivsele ôigusele. Ka enamus ôiguspositiviste tunnistab ülipositiivsete normide olemasolu. Loomuôiguse üks rajajatest oli Rousseau. Õiguse môiste ja idee puhul on meil tegu üheliigiliste môistetega. Nende olemuses on palju kattuvat. Õiguse idee koosneb kolmest pôhielemendist: 1) ôiglusest; 2) ôiguslikust garanteeritusest; 3) eesmärgipärasusest.

4

Õiglus on inimeste kooselu pôhiväärtus. Täiuslik ôigluse definitsioon puudub tänase päevani ja vaevalt seda kunagi leitaksegi. Küll aga on läbi aegade ôigusteadlased ja filosoofid püüdnud leida ôiguse ja ôigluse vahelisi seoseid. Valdavalt on jôutud järeldusele, et ôiglus ei esita ôigusele nôuet "igaühele vôrdselt", pigem on see nôue "igaühele oma". Nii näiteks kohtleb ôigus alaealist soodsamalt kui täiskasvanut. Vôi nende suhtes kellel on füüsilisi puudeid (soodustused invaliididele). Seega ei ole ôiglane ôigus "sobiv" ôigus. Küll aga on sobiva ôiguse näiteks kohtuniku otsus. Tegu on otsusega, mis peab arvesse vôtma kôiki üksik juhuga seotud juriidilisi fakte ja otsustamisel lähtuma objektiisest ôigusest. Pôhimôtteliselt sisaldab ôiguskord kahte liiki ôiglust: vôrdsustavat ja jaotatavat. Vôrdsustav ôiglus realiseerub valdavalt eraôiguse valdkonnas. Jaotatava puhul peetakse silmas riigi suhet kodanikesse. Õiguslik garanteeritus peab tugevdama usaldust ôiguskorra vastu. See eeldab, et ôigus ise oleks kindel, selge ja ühetähenduslik ning tagatud riigi poolt. Õiguse ülesanne on anda küllaldaselt selged üldised ja selged ettekirjutused teatud käitumise liiki ja selle määra silmas pidades. Õiguslikult garanteerituselt (ôiguskindlus) me ootame, et sarnased kaasused tuleb ôigusega sarnaselt reguleerida ja ôigusliku vaidluse korral sarnaselt lahendada. See tähendab ka riigi poolt tagatud vôimalust kodanikel pöörduda oma rikutud ôiguste kaitseks vastavate institutsioonide (kohtu) poole. Õigus tervikuna on suunatud korra ja julgeoleku loomisele teatud inimkäitumises. Eesmärk on selle taotluse ideaalne kujund. Kuna eesmärk ennetab kavandatud tulemust, siis suunab ta tegevust kavandatud eesmärgi suunas. Eesmärk leiab oma väljenduse ôigusnormides. Seepärast peab ôiguse eesmärgipärasuse saavutamiseks tegutsema silmas pidades ôiguse idee teisi komponente ôiglust ja ôiguslikku garanteeritust. Õiguse môiste Nagu eespool juba mainitud ei ole kerge anda ôiguse kôikehôlmavat definitsiooni. Oma loomult on ôigus mitmetähenduslik sôna. Kontinentaal-Euroopa ôiguskultuuri silmaspidades peetakse ôiguseks ôigust objektiivses môttes. Objektiivse ôiguse all môistetakse kehtivate ôigusnormide kogumit. Samas ei piisa lihtsast tôdemusest - ôigus, s.o. kehtivate ôigusnormide kogum. Õiguse moodustavad omavahel seotud normid. Kolmanda olulise momendina tuleb märkida, et ôigus objektiivses môttes lähtub riigist ja neljandaks tuleb ôiguse ôiguskindlus (ôiguslik garanteeritus) samuti riigi poolt. Kuid ôigust vôib käsitleda ka subjektiivses môttes. Õigus subjektiivses môttes (subjektiivne ôigus) tähendab ôigussubjektile kuuluvat ôiguskorrast e. objektiivsest ôigusest tulenevat ôigustust (nôuda teistelt isikutelt vastavat käitumist). I.2 Õiguse allikad Sugukonnaôigus

5

Nagu eespool oli juba mainitud on ôiguse vanimaks allikaks tavaôigus. Tavaôigus tekkis pika ajaperioodi jooksul teatud inimkoosluse enda (sugukonna) sees. Ühiskond oli millegi suhtes kokkuleppele jôudnud ja sellest kokkuleppest kui omapärasest lepingust peeti ka kinni. Teisalt on tavaôigus algselt ka see, mida kolmas sôltumatu pool, otsustas. See tähendas kohtupidamist, milleks rahvas reeglipäraselt kokku tuli ja kus protsessi vahetud osalised protsessisid. Ka nii formeerus suuline tavaôigus. Esimesed kirjalikud ôiguse allikad ei kujuta endast midagi muud kui tavaôiguse kogumikke. Näiteks Lex Selica 510.a. kui frangi riigi ajast pärinev tavaôiguse kogu. Lokaalôigus Sugukondade lagunemine viis sugukonnaôiguse kadumisele. Selle asemele ilmus arvukalt lokaalôigusi (linna-, maa-, teenistus-, talupoja jne.) ja vastavad ôiguse kogumikud, mis tegid teatavaks kehtivat tavaôigust. Kodifikatsioonid XVI sajandil tôrjus seadustikuôigus Kontinentaal-Euroopas tavaôiguse paljus kôrvale. Nimelt algas juba XII - XIII saj. mandril protsessid, mida nimetatakse rooma ôiguse retseptsiooniks e. ülevôtmiseks. Selle kaks peamist pôhjust olid ôiguse killunemine paljudeks lokaalôigusteks ja protsessinormide puudulikus. Kindlasti oli retseptsioonil ka oma poliitiline taust, mis peitus absolutismis. Varajane retsepsioon (katse retsepeerida Corpus iuris civilis) jäi edutuks. Pearetseptsiooni juhatasid sisse saksa juristid, kes olid Itaalia ülikoolides ôppinud rooma ôigust tema kommentaaride kaudu. Need olid pôhiliselt postglossaatorite Bartoluse ja Balduse tööd. Bartolus ja Baldus olid ühtlasi dogmaatilise jurisprudentsi rajajad. Nii juhindus ka Saksamaal 1495.a. loodud Riigikohus oma tegevuses juba nn. ühtsest ôigusest ja kanoonilisest ôigusest. Algul oli küll rooma ôigusel subsidiaarne tähendus, sest eelistati saksa tavasid. Kuid ajapikku see pôhimôte kadus. Oluline oli, et rooma ôiguse retseptsioon vôimaldas ühe ainevaldkonna ôiguslikku materjali kokku koguda ühte seadustikku (kodifikatsiooni). Kuulsaim kodifikatsioon retseptsiooni ajast on kindlasti Constitutio criminalis Carolina e. CCC 1532.a. Siin on kokku sulanud rooma ja saksa kriminaalôigus ja kriminaalprotsess. Vastupidiselt Kontinentaal-Euroopa ôiguse allikate kujunemisloole ei toimunud Common law sünnimaal - Inglismaal rooma ôiguse retseptsiooni. Seal tôusis kohalike tavade kohale üldine ôigus, mis loodi eranditult kuninga kohtute tulemusena. Nn. common law môistet vôib kasutada kahes tähenduses. Laiemas tähenduses hôlmab see kôigis Anglo-Ameerika maades eksisteerivat ôigusnormide, tavade juriidiliste protseduuride, pretsedentide kogumit. Kitsamas môttes aga kujutab common law endast üldise ôiguse ja ôiglase ôiguse normide kogumit, mis on loodud kohtute ôigusmôistmise käigus ja nende poolt rakendatavat tavaôigust. Common law kujunemine algas sellest, et avalikku vôimu omavad inimesed lahendasid ôigusemôistmise teel juriidilis probleeme. Seejuures muutus juba kord tehtud kohtulahend common law osaks ning oli siduv uute analoogsete probleemide lahendamisel (pretsedent) Kehtiva ôiguse allikad Kontinentaal-Euroopa ôiguskultuur toetub pôhimôtteliselt kahele arusaamisele ôigusest: loomuôigusele ja postivismile. Jutt on rohkem pragmaatilisest vôi rohkem kôlbelistest ideedest ôiguse môistmisel ja tähistamisel.

6

Kahtlemata on ka Eesti ôiguskorra kujunemine seotud kahe nimetatud doktriiniga: loomuôigusega ja ôiguspositivismiga. Õiguspositivismi poolt postuleeritud olemiskorra ja pidamiskorra vastuolu sisaldub normativismis. See tähendab ôigus lubab, kohustab, keelab. Õiguskorra normatiivsus tähendab seda, et on olemas teatud käitumise etalon, määr, seotus vôi kohustuslikkus, millega saab môôta inimkäitumise kohustuslikkust. Eesti taastatav ja kujunev ôiguskord ei sisalda üksikasjalikke objektiivses ôiguses kirjeldatud ôigusaktidele esitatud nôudeid. Küll vôib leida üldise normatiivse iseloomuga ettekirjutusi Pôhiseadusest. See tähendab, et kôigepealt peab ôigusakt olema formaalselt ôiguspärane. See tähendab ôigusaktide loomine on seotud neid vastuvôtvate riigiorganite pädevusega, vastuvôtmise kindlate protseduurireeglitega ja kolmandaks peavad ôigusaktid saama teatud kindla vormi. Õigusaktid peavad ka materiaalses môttes olema ôiguspärased. See tähendab ôigusakti vastavust kehtivale ôigusele. Eelkôige peavad seadused olema kooskôlas Pôhiseadusega ja arvestama ka rahvusvahelise ôiguse üldtunnustatud pôhimôtteid ja norme (EV Pôhiseadus § 3) Kuna ôigusaktid moodustavad hierarhilise süsteemi, siis kôrgemal asuvad aktid on alati kohustuslikud madalamate aktide jaoks. Õiguse allikate liigid Õiguse allikate liigitamine on probleem nende klassifitseerimisest. Kui vôtta lauseks ôigusakti vastuvôtnud organi tegevuse sisu, siis jaotuvad ôiguse allikad: 1.legislatiivaktideks - vastu vôetud riigi legislatiivorganite poolt; 2. haldusaktideks - vastu vôetud riigi eksekutiivorganite poolt; 3. jurisdiktsiooniaktideks - vastu vôetud riigi jurisdiktsiooniorganite poolt. Sellist liigitust vôib nimetada ôiguse allikate formaalseks jaotuseks. Kui vôtta aluseks pôhimôte, millist ülesannet ôiguskorras ôigusakt täidab, siis saame järgmise liigituse: 1. legislatiivfunktsiooni täitev ôigusakt; 2. haldusfunktsiooni täitev ôigusakt; 3. jurisdiktsioonilist funktsiooni täitev ôigusakt. Sellist liigitust vôib nimetada funktsionaalseks liigituseks. On olemas ka vôimalus ôigusakte materiaalselt liigitada. See saab toimuda siis, kui akt on funktsionaalselt määratletud. Õigusakt ôiguse allika tähenduses saab materiaalselt olla vaid ôigusnormi sisaldav akt. Näiteks materiaalselt môistetud haldusakti abil teostab administratsioon riigi haldusfunktsioooni. Oluline osa sellest kujutab endast seaduse nôuete realiseerimist. Seega teostatakse haldusfunktsiooni ôigusaktidega, mis ei sisalda ôigusnorme ja ei kujuta endast ôiguse allikaid. Ka jurisdiktsiooniaktide kui ôiguseallikate seos Eesti ôiguskorraga on hüpoteetiline. Nimelt ei looda kohtuorganite otsustega ôigust (pretsedenti).

7

Common law seevastu tunnistab just pretsedenti kui üksikjuhu puhul tehtud otsust ôiguse allikana. Common law koosnebki kohtulahenditest. Õiguse allikate liigituse aluseks vôib olla ka nende koht ôiguskorras lähtudes juriidilisest jôust. Nii ôiguse allikaid liigitades saame (hierarhiline): 1. seadused; 2. seadusest madalamal olevad ôiguse allikad. Tegu on ôiguse vertikaalse liigitusega. Liigituse aluseks vôib olla ka ôiguse allikate kuulumine teatud ôigusvaldkonda. Nii liigituvad ôiguse allikad: 1. eraôigusesse kuuluvateks; 2. avalikku ôigusesse kuuluvateks. Tegu on ôiguse allikate horisontaalse liigitusega. Iga ôiguse allikas (vorm) kuulub teatud ôigusharusse vôi mitmesse ôigusharusse. Siit tuleneb tihe seos seadusandluse harudega. Kokkuvôtteks: ôiguse allikana tuleks môista neid ôigusloovaid akte, mis objektiveerivad ühiskonnast tuleneva tahte. Tegu on ôigusnorme sisaldavate ôigusaktidega. Normatiivakt on riigiorganite poolt pädevuse piires välja antud akt, mis on suunatud ôigusnormide kehtestamisele, muutmisele vôi tühistamisele. Sisaldab üht vôi mitut ôigusnormi. Õiguse allikad Eesti ôiguskorras Seadus Laias tähenduses on Eesti puhul tegemist seadusôigusel pôhineva ôiguskorraga. Seadusôigus tugineb ühiskonna ôigustlooval tahtel. Seadusloome protsess ja - organid määratakse pôhimôtteliselt kindlaks riigi konstitutsiooniga. EV pôhiseaduse § 65 järgi kuulub seadusandlik vôim Riigikogule. Pôhiseaduse § 105 järgi on seaduste vastuvôtmine vôimalik ka rahvahääletusel. Seega formaalselt on seadus kas Riigikogu poolt vôi rahvahääletusel vastu vôetud kôrgema juriidilise jôuga ôigusakt. Kontinentaalses ôigussüsteemis on seadustel ôiguskorra hierarhias ülimuslik iseloom. See tähendab, et kôik teised ôiguse allikad peavad olema vastavuses seadusest tulenevate nôuetega ja seadust saab muuta vôi tühistada vaid seda vastuvôtnud organ. Samas tuleb vahet teha seadusel materiaalses ja formaalses môttes. Seadusega materiaalses môttes luuakse, muudetakse vôi tühistatakse ôiguse subjektide juriidilisi ôigusi vôi kohustusi. Seadusega materiaalses môttes saab reguleerimine olla vaid üldise iseloomuga. Seadused formaalses môttes on ettekirjutused, mis on kindlat protseduuri ja kindlat vormi silmas pidades lähtunud kôrgema vôimu kandjatelt. Kônepruugis tarvitatakse terminit "seadus" reeglina siis, kui peetakse silmas ôiguslikku eeskirja, mis on nii materiaalses kui ka formaalses môttes seadus (tsiviilaseadustiku üldosa seadus.) On ka formaalseid seadusi, mis samaaegselt ei ole seadused materiaalses môttes. Nad on küll

8

pôhiseaduslikus korras vastu vôetud, kuid ei puuduta kodaniku ôigusi ja kohustusi. Need on näiteks haldusaktid. (Riigi eelarve seadus). Seaduse vastuvôtmine toimub Riigikogu kodukorraga kindlaksmääratud korras. (Riigikogu kodukorra seadus). Seaduse teatavakstegemine toimub avaldamise teel, mis on sätestatud EV pôhiseaduse §-des 3 ja 108. Seadused avaldatakse ettenähtud korras ning täitmiseks kohustuslikuks saavad üksnes avaldatud seadused. Seadus jôustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist, kui seaduses eneses ei sätestata teist tähtaega. Seadlus Seadlus on sisult seadusejôuga ôigusakt (pôhiseaduse § 109). Seadlusandluse ôigus kuulub presidendile. Kôik formaalsed seadlused on funktsionaalselt ôigustloovad aktid. Kuigi president on tema pädevust silmas pidades (pôhiseaduse § 78) haldusorgan, on temal täita ka legislatiivfunktsioon. (pôhiseaduse § 78 p.7). Seadlused on dekreedid, sest nad on funktsionaalselt haldusorganiks oleva riigiorgani aktid. Dekreedid on ôigusloovad aktid e. ôiguse allikad; neid vôtab vastu haldusorgan neil on spetsiifiline kehtejôud. Dekreediôiguse all môistetakse seadusandlusôigust täidesaatva vôimu käes. Dekreet on materiaalses môttes seadus, kuid formaalses môttes mitte. Seadus vôetakse vastu Riigikogu poolt, dekreet riigipea poolt. Pôhiseaduse alusel vôib järeldada, et presidendil on ôigus vastu vôtta: 1.erakorralisi dekreete - see on juhtudel kui Riigikogu ei saa kokku tulla ja ilmnevad edasilükkamatud riiklikud vajadused (pôhiseaduse § 109); 2. hädadekreete - see on juhtudel, kui edasilükkamatud riiklikud vajadused ilmnevad valitsuse poolt välja kuulutatud eriolukorras (pôhiseaduse § 87 p.8), kus Riigikogu ei saa vôi ei jôua kokku tulla. Määrus Määrused on valitsuse ja ministrite poolt seaduste alusel ja täitmiseks vastu vôetud ôiguse allikad. (pôhiseaduse §-d 87 ja 94). Funktsionaalselt on nad legislatiivaktid. Formaalselt on nad haldusorgani aktid. Määrusandluse jaoks peab eksisteerima kindel volitus. Nimelt peab formaalses seaduses sisalduma spetsiaalne volitus. See tähendab legislatiivorgan ütleb kas ja millises mahus on täitevorganid pädevad materiaalseid ôiguseeskirju välja andma. Õigusteoorias on tuntud 2 volituste liiki: 1.generaaldelegatsioon; 2.spetsiaaldelegatsioon. Generaaldelegatsioon kujutab endast tavaliselt pôhiseaduses sätestatud kestvat volitust määrusandluses. Spetsiaaldelegatsioon on ühekordne, seaduses sisalduv volitus. Määrusandluse mahu alusel eristatakse: 1.Intra legem määrused - kehtiva seaduse rakendamiseks antud määrused; 2. praeter legem määrused - kus sisaldub uus ôigus; 3. contra legem määrused - määrused, mille vastuvôtmiseks peab olema pôhiseaduslik volitus. Eesti ôiguskorras vôivad valitsus ja ministrid vastu vôtta intra legem ja praeter legem määruseid. Intra legem määruste vastuvôtmine tuleneb pôhiseaduse §-dest 87 ja 94 ja praeter legem määruste vastuvôtmine pôhiseaduse §-dest 3, 87, ja 94.

9

Õigustloovate aktide avaldamise ja jôustumise kord on üldsituatsioonis kirjas Riigi Teataja seaduses (viimane terviktekst RT 2001.a. I osa nr. 24). Sellest seadusest tuleneb pôhimôte, et ôigusaktid Riigikogus vastuvõetud ja Presidendi poolt väljakuulutatud seadus ja Presidendi seadlus jõustuvad 10.päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist, kui seaduses eneses ei sätestata teist tähtpäeva. Vabariigi Valitsuse, ministri ja Eesti Panga presidendi määrus jõustub kolmandal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist, kui määruses eneses ei ole hilisemat tähtpäeva. Eesti ôiguskorras kasutatakse ka teisi ôigusaktide nimetusi. Näiteks direktiiv, juhend, korraldus, käskkiri. Kohalikud omavalitsused pole riigiorganid. Pôhiseaduse § 154 alusel on kohalikul omavalitsused on kohaliku elu küsimuste otsustamisel iseseisvad. Neil tuleb seega oma pädevuse realiseerimiseks vastu vôtta ôigusakte. Üldaktide (ôigustloovate) tähenduses vôtavad kohalikud omavalitsused vastu määrusi (volikogud ja valitsused) Kohaliku omavalitsuse pädevust reguleerib kohaliku omavalitsuse korralduse seadus. Õigusnormid Õigusnorm kui süsteemi osa ja sotsiaalne norm Inimeste vahelised suhted, inimkäitumine on valdavalt allutatud teatud reeglitele. See tähendab inimkäitumises valitseb kindel kord. Piltlikult öeldes koosneb elu ühiskonnas mitmetest sotsiaalsetest kordadest: moraalikord, tavakord, korporatiivne kord, religioosne kord jne. Tegemist on normatiivse reguleerimisega, sest nimetatud kordade kujunemise aluse moodustavad eriliigilised sotsiaalsed normid. Vajalik kord ühiskonnasuhetes saavutatakse nende normatiivse reguleerimisega, kus üldiste reeglitega määratakse kindlaks teatud käitumisvariant kôigi inimeste jaoks, kes satuvad nende reeglitega ettenähtud olukordadesse. Üldine reegel ongi norm. Sotsiaalse korra hulka kuulub ka ôiguskord kui suhteliselt hästi organiseeritud ôigussüsteem. Õiguskorra normatiivse aluse moodustavad ôigusnormid. Siit järeldub, et ühelt poolt on ôigusnormid tüüpilised sotsiaalsed normid. Nad on korra loomiseks inimkäitumises. Nagu kôik sotsiaalsed korra struktuurid, sisaldab ka ôiguskord reegleid, mis nôuavad, et need kellele need on suunatud, vastavalt käituksid. Õigusnormi funktsioon Õigusnormid ei ole lihtsalt olemisnormid vaid pidamisnormid. Õigusel kui reeglil on ius scriptumis lause vorm. Tegemist on nn. " ôiguslausega". Seega on ôiguslaused sellised laused, mis sisaldavad ülestähendust ôiguse sisu vôi ôiguse kehtimise kohta. Õigusnorm kirjutab midagi ette, tagab vôi jätab koguni millestki ilma. Õigusnormid on niisiis käitumiseeskirjad, mis on formuleeritud ôiguslausetena. Õigusnomid on kas kehtivad vôi mitte (ei saa öelda tôesed vôi väärad). "Õigusnormi ülesanne on kontinentaalses ôigussüsteemis anda küllaldaselt üldised, kättesaadavad ja môistetavad käitumisreeglid, mille alusel kohtunikud ja kodanikud minimaalselt pingutades vôiksid määratleda, millisel viisil tuleb probleem lahendada" - R. David.

10

Õigusnormi üldisus tähendab tema abstraktset iseloomu, ôigusnorm sätestab vaid tüüpjuhtumeid. Regulatiivsete ja kaitsvate normide puhul leiame sealt vastava situatsiooni kirjelduse ja vastava käitumise liigi ja määra. Õigusnormi kättesaadavus viitab ôigusnormide kinnistamisele ôiguse allikates. Môistetavus on seotud ôigusnormide keele lihtsuse ja arusaadavusega. Õigusnormi môiste ja struktuur On küllalt levinud arusaam, et ôigusnormid kuuluvad käsulausete e. imperatiivide hulka. Imperatiiviks ongi normi keeleline vorm. Imperatiivi teooria pärineb XIX sajandist (A.Aarnio) Kuid kas kôik ôigusnormid on ainult käsud ja keelud? Ei ole. Imperatiivi teooria ei sobi. Õigusnormi môte ei seisne mitte igal juhul käsu vôi keelu formuleerimises, vaid ôigusnormi môtteks on ôiguslike tagajärgede esilekutsumine. Just ôiguslike tagajärgede tekitamises tuleb näha ôigusnormi kui normatiivse lause (pidamislause) môtet. Õigusnormid kujutavad endast kirjalikus vormis esitatud käitumis vôi otsustamisreegleid. Normide struktuurid on teatud môttes inimeste poolt kunstlikult konstrueeritud. Nad on omapärased môttepildid, mis püüavad standardiseerida ühiskondliku eesmärgi ja tegeliku ühiskondliku käitumise vahelist seost. Õigusnormi struktuur on teatud mudel sellise seose esitamiseks. Normi loogikast lähtudes koosneb iga täielik ôigusnorm kahest osast: abstraktsest faktilisest koosseisust ja ôiguslikust tagajärjest. Faktiline koosseis on eluline asjaolu kui eeldus, mille saabudes on midagi lubatud, keelatud vôi käsitud. Õiguslik tagajärg on lubamine (ôigustus), käsk vôi keeld ise. Erialakirjanduses nimetatakse eluliste asjaolude kirjeldust ôigusnormi kehtimise jaoks ôigusnormi hüpoteesiks. Juriidiliste tagajärgede kirjeldust, mis saabuvad hüpoteesis toodud asjaolude esinemisel, nimetatakse dispositsiooniks vôi sanktsiooniks. Sanktsioon näeb ette môjutusvahendi, mida vôidakse rakendada isikute suhtes, kes ei käitu ôigusnormi nôuetele vastavalt. Selline kontseptsioon ühendab imperatiivteooria sunniteooriaga. See oli levinud ka nôukogude ôigusdoktriinis. Sisuliselt taandub see teooria - ôigus on riigi sunninormide kogum. Oluline: ôigusel kui käitumisnormide kogumil on tunnused: 1. üldised, üldkohustuslikud ja formaalselt määratletud; 2. täitmine on tagatud riigi poolt sunnijôu kasutamise vôimalusega: 3. on seotud hierarhias; 4. kaitstakse riigi poolt; Õigusnormide liigid. Avaliku ja eraôiguse normid Õigus objektiivses môttes, kui ôiguskorda moodustavate kehtivate ôigusnormide kogum jaotatakse traditsiooniliselt era- ja avalikuks ôiguseks. Sellest lähtudes jagunevad kôik ôigusnormid kas eraôiguse vôi avaliku ôiguse normideks.

11

Nii era- kui avalikus ôiguses eristatakse üksikuid ôigusevaldkondi - ôigusharusid. Õigusharu on suhteliselt iseseisev ôigusnormide kogum era- vôi avalikus ôiguses. See tuleneb ôigusliku reguleerimise esemest. Õigusliku reguleerimise ese kujutab endast spetsiifilist suhteliselt iseseisvat ühiskondlike suhete ehk inimkäitumise ringi, mille korrastamiseks antud ôigusnormid on loodud. Eraôigusesse kuuluvad näiteks tsiviilôigus, kaubandusôigus, asjaôigus, autoriôigus jne. Avalikku ôigusesse kuuluvad riigiôigus, haldusôigus, kirikuôigus, kriminaalôigus, kriminaalprotsessiôigus jne. Era- ja avaliku ôiguse normid on ôiguskorras üksteisega mitmeti seotud. See seos vôib avalduda juba üksikus ôigusvaldkonnas eneses. Näiteks ei ole tööôigus puhtalt eraôiguslikke norme sisaldav, vaid me leiame sealt ka avalik ôiguslikke ôigusnorme (kollektiivleping). Kuid sidemed era- ja avaliku ôiguse normide vahel vôivad olla ka funktsionaalse iseloomuga. Näiteks vôib tuua avaliku ôiguse normide rikkumine enaga kaasa eraôiguse lepingu ôigustühiseks tunnistamise. (näiteks leping maksudest kôrvale hiilimiseks) Regulatiivsed ja ôigustkaitsvad normid. Õigusnormide sotsiaalne sisu annab vôimaluse neid liigitada regulatiivseteks ôigusnormideks ja ôigustkaitsvateks ôigusnormideks. Regulatiivsed normid kehtestavad ôiguslikust elust osalejate jaoks juriidilised ôigused ja kohustused. Tegu on käitumisnormidega. Sellised normid on môeldud ôiguspärase käitumise jaoks, sest nad kirjeldavad kuidas ôiguspärane käitumine välja peab nägema. Õigustkaitsvad normid näevad ette riikliku sunni liigi ja määra toimepandud ôigusrikkumiste eest. Tegemist on sanktsioone sisaldvate ôigusnormidega. Kui regulatiivsed normid on seotud ôiguse subjektide positiivsete tegudega, siis ôigustkaitvates normides sisaldub riigi negatiivne hinnang ôigusvastasele käitumisele. Näit karistusseadustiku sätted näevad ühe vôi teise kuriteo korral, et karistatakse rahalise karistusega vôi vangistusega. Õigustakaitsvad normid on niisiis orienteeritud ametiisikutele ja kujutavad endast sekundaar e. reaktsiooninorme. Regulatiivsete ja ôigustkaitsvate ôigusnormide puhul on tegemist nn. täielike ôigusnormidega, seda sellepärast, et vaatamata nende erinevale sotsiaalsele sisule koosnevad nad kahest täielikult ôigusnormile immanentsest osast: abstraktsest faktilisest koosseisust ja ôiguslikust tagajärjest. Mittetäielikud (spetsialiseeritud) õigusnormid Objektiivne õigus sisaldab õigusnorme, mis formaalselt ei vasta täielike õigusnormide struktuurile. Neid nimetatakse mõnikord mittetäielikeks õigusnormideks. See tähendab, et õiguslikke tagajärgi põhjustava jõu omandavad nad ainult seoses teiste õigusnormidega. Mõnikord nimetatakse neid spetsialiseeritud õigusnormideks. Mõned objektiivses õiguses sisalduvad õigusnormid määratlevad faktilist koosseisu, faktilise koosseisu elementi või täieliku õigusnormi õiguslikku tagajärge. Teised viitavad mõnes muus normis sisalduvale faktilisele koosseisu elemendile või õiguslikule tagajärjele. Kolmandad välistavad olukorra, kus õigusnormi faktilist kooseisu saab sõna mõttest lähtuvalt laiendada ka nendele elulistele asjaoludele, mille suhtes ta ei tohi kehtida. Vastavalt sellele liigituvad mittetäielikud õigusnormid seletavateks, viitavateks ja kitsendavateks.

12

Õigussuhe, selle mõiste ja liigid. Õigussuhte elemendid. Juriidilised faktid, nende klassifikatsioon. Seaduslikkus ja õiguskord. Riigiorganite, omavalitsuste ja kodanike ühenduste osa õiguskorra ja seaduslikkuse kindlustamisel. Õigus on inimühiskonnas üks sotsiaalse reguleerimise vahenditest. Õiguse ülesanne on korra ja julgeoleku loomine inimkäitumises. Suhetes, mis kuuluvad õigusliku reguleerimise sfääri, saab sellise kindlustunde anda just õigus ise. On vaieldamatu, et õigussuhe tekib õigusnormi alusel ja õigusnormis sisalduva nõude realiseerimiseks. Kui õigusnorm on üldine käitumise eeskiri, siis õigussuhe on võrreldes õigusnormiga alati konkreetne. Õigussuhtes leiavad antud abstraktsest faktilisest koosseisust tulenevad õiguslikud tagajärjed oma konkreetse väljenduse. Õigussuhtes realiseerivad õiguse subjektide tegevuses subjektiivsed õigused ja kohustused. Subjektiivsed õigused ja kohustused ongi õiguse subjektide faktilise käitumise kõrval teiseks oluliseks õigussuhet iseloomustavaks tunnuseks. Seega on õigussuhe õigusnormi alusel tekkiv ühiskondlik suhe õiguse subjektide vahel, kus osaliste käitumises realiseeruvad subjektiivsed õigused ja juriidilised kohustused. (s.o . näit. varalised suhted, kodanikusuhted jne.) Subjektiivsed õigused Nagu eespool sai märgitud ei tähenda õigus ainult korda, vaid ka õigustust. See on õigus subjektiivses mõttes või subjektiivne õigus. Subjektiivset õigust on määratletud mitmeti näit. saksa õigusteadlane R. Ihering määratleb subjektiivset õigust kui õiguslikult kaitstud huvi. See on vanim teoreetiline kontseptsioon õigusvaldkondade jagamisel era- ja avalikuks õiguseks. Teine suund, esindajad Savigny, Puchta ja Windscheid, nemad määratlevad subjektiivset õigust kui õiguslikult kaitstud tahtevõimu või lihtsalt võimu. Tänapäeval on tunnustuse leidnud seisukoht, et alles mõlemad elemendid - võim ja huvi- haaravad subjektiivse õiguse olemuse. Subjektiivsed õigused avalduvad era- ja avalikus õiguses erinevalt. Eraõiguses võib subjektiivse õiguse liigitada lähtudes tagatud õiguse sisust: 1. Absoluutsed subjektiivsed õigused (täielik õiguslik võim), mis kujutab endast õiguslikku võimu inimese või asja üle, teda vahetult mõjutada ja kolmandate isikute mõju välistada. Need on õigused “Millelegi”. Igaüks on kohustatud seda õigust silmas pidama. Siia kuuluvad näiteks perekonnaõigused (vanemlik võim), asjaõigused. 2. Relatiivsed subjektiivsed õigused e. nõudeõigused, mis annavad õiguse nõuda kolmandatelt isikutelt tegevust või tegevusetust. Osalt on need nõudeõigused seotud võlasuhtega (näit. müüja nõue hinna tasumiseks). Osalt on need nõudeõigused mõeldud ainult õigusliku võimu realiseerimiseks (omaniku nôue talle kuuluva asja väljaandmiseks). Nôudeôigus tekib alles siis kui täielikku ôiguslikku vôimu on rikutud kellegi poolt. 3. konstitutiivsed e. ôigustmoodustavad ôigused, mis annavad selle omajale vôimu ühepoolselt ôigust muuta. Piisab ühe poole tahtevaldusest, et tekiks, öeldaks üles vôi muudetaks subjektiivset ôigust. Sellised subjetiivsed on näiteks edasikaebamise ôigus, lepingu ühepoolne annuleerimine.

13

Objekti järgi millele nad on suunatud, jaotatakse nad eraôiguses isiku-, perekonna- ja varanduslikeks ôigusteks. Isiku- vôi individuaalôigused on suunatud ôiguse omanikule endale. Nende ôiguste vallas ketib pôhimôte, et keegi ei tohi takistada isiku vaba arengut. Näit Pôhiseaduse § 11 näeb ette, et ôigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskôlas Pôhiseadusega. Perekonnaôigused kuuluvad abikaasadele, need on absoluutsed ôigused. Nii vôivad vanemad nôuda tagasi oma last igaühelt, kui see on vanemate tahte vastaselt kellegi kolmanda juurde sattunud. Varanduslikud ôigused on suunatud varanduse reziimile. Nad teenivad ôigustatud subjektide majanduslikke huvisid. Siia kuuluvad asjaôigused (omand, piiratud asjaôigused) aga ka autoriôigus laias tähenduses, isiku (vôlausaldaja) nôudeôigus teise isiku (vôlgniku vastu) ja pärimisõigus, st õiguslik võim pärandile. Tavaliselt määratletakse subjektiivset õigust avaliku õiguse valdkonnas kui kaitsval normil põhinevat õiguslikku võimu avaliku võimukandja vastu. Subjektiivsed õigused avalikus õiguses on üheks subordinatsioonisuhete formaalse tasakaalustamise mehhanismiks. Õigusriigi püsivus on tihedalt seotud just selliste õiguste kindlustamisega. Üksikkodanikul on riigi suhtes kolme liiki huvisid: huvi riigi valitsemisest ja avalikust elust osavõtuks; huvi riigi tegevuse vastu, mis on suunatud üksiku heaks; huvi individuaalse tegevusvabaduse vastu riiklike rünnete eest. Lähtudes nendest huvidest saab subjektiivseid avalikke õigusi liigitada: 1. subjektiivsed õigused avalikust elust osavõtuks. Siia kuuluvad nn. poliitilised õigused nagu aktiivne ja passiivne valmisõigus; 2. üksiku õigused ühisolemisele. Siia kuuluvad näiteks riigiteenistujatele kuuluv nõudeôigus töötasu maksmiseks; nõudeõigus rohkemmakstud maksude tagasisaamiseks; nõudeõigus teatud kindla haldusakti vastuvõtmiseks riigiasutuste poolt; korralise kohtutee kasutamise võimalus avaliku võimu vastu; 3. nn. vabadusôigused, milleks on eelkôige demokraatlikes konstitutsioonides sätestatud pôhiôigused ja vabadused. Näiteks Põhiseaduse § 19 igaühe õigus vabale eneseteostusele; § 16 sätestab õiguse elule; § 20 sätestab igaühe õiguse vabadusele, isikupuutumatusele jne. Nende ôiguste kaitse riigi poolt on erineva "tugevusega". Näiteks vabadusôigused on reeglina kaitstud kôigi riigivõimuorganite tegevusega. (kuna Põhiseaduses ei saa jooksva seadusandlusega tühistada). Juriidiline kohustus Nagu õigussuhte môistest võib arusaada on suhtel ka teine pool, nimelt juriidilised kohustused. See tähendab subjektiivsest õigusest tulenevalt on õiguse subjektil endal teatud käitumiskohustused.

14

Õiguste ja kohustuste vahelist sidet võib nimetada ka õiguste ja kohustuste korrespondeerumiseks. Mitte alati ei ole see side vahetu iseloomuga. Juriidiline kohustus on niisiis vajalik käitumine, mida tuleb teostada vahetult või lõppastmes õigustatud isiku, s.o. subjektiivse õiguse kandja huvides. Nii nagu subjektiivne ôiguski ei ole igasugune käitumine juriidiline kohustus. Vajalik käitumine selle määr, peab tulenema objektiivsest ôigusest. Juriidilise kohustuse realiseerimine vôib seisneda mingis tegevuses, kuid ôigusnormidest tulnevalt ka tgevusetuses. Nii on näiteks kolmandate isikute poolt omaniku täieliku vôimu aksepteerimine tegevusetus, omaniku nôudeôiguse aksepteerimine täieliku ôigusliku vôimu rikkuja poolt aga tegevus. Õiguse subjektid Õiguse subjektideks on subjektiivsete ôiguste ja kohustuste kandjad. Nendeks on isikud, kes osalevad ôiguslikus elus. Kuna ôiguslik elu koosneb tervest reast ôigussuhetest, siis on ôiguse subjektideks kôik need isikud, kes vôivad olla osalejateks ôigussuhetes. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-d 7 ja 24 toovad ära isikute liigid, kes on füüsilised vôi juriidilised isikud. Füüsiline isik on inimene ja juriidiline isik on seaduse alusel loodud ôigussubjekt. Juriidilised isikud omakorda vôivad olla kas eraôiguslikud vôi avalik-ôiguslikud juriidilised iskud. Ka riik ja kohalik omavalitsus on tsiviilôigussuhetes avalik-ôiguslikud juriidilised isikud. Vaatamata formaal-juriidilistele erisustele ôigussubjektide liigituses, on summa summarum ôiguse subjektiks inimene. Ainult inimene on ôigustatud ja kohustatud. Ainult inimene on ôiguste ja kohustuste kandja. Kaasajal lähtudes demokraatia ja humanismi ideedest käsitletakse ôiguse subjektidena kôiki inimesi. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 7 lg. 2 sätestab, et õigusvôime algab inimese elusalt sündimisega ja lôpeb surmaga. Seaduses sätestatud juhtudel on inimloode õigusvõimeline alates eostamisest, kui laps sünnib elusana (pärimise puhul). Inimese kui ôiguse subjekti iseloomustamisel tuleb käsitleda tema ôigusvôimet ja teovôimet. Objektiivse ôigusega on kindlaks määratud missuguseid ôigusi saab inimene omada ja milliseid kohustusi tuleb kanda. Õigusvôime on inimese vôime omada ôigusi ja kanda kohustusi. s.o. riigi poolt tunnistatud kodaniku vôi jur. isiku vôime omada ôigusi ja kanda juriidilisi kohustusi. Teovôime tähendab inimese vôimet iseseisvalt teha kehtivaid tehinguid. Nagu eespool mainitud vôivad kôrvuti inimestega olla ôiguse subjektideks seaduse alusel loodud inimeste ühendused - juriidilised isikud. Juriidlised isikud liigitatakse kas eraôiguslikeks ja avalik-ôiguslikeks juriidilisteks isikuteks. Eraôiguslikud on näiteks äriühingud (täisühing, usaldusühing, osaühing, aktsiaselts, ühistu, sihtasutus, mittetulundusühing). Avalik-ôiguslikud juriidilised isikud on näiteks riik ja kohalik omavalitsus ( ka EPMÜ on avalik-ôiguslik jur. isik, nagu ka Tartu Ülikool, Muusika Akadeemia jne.).

15

Õiguse objekt Õiguse objektiks on kôik see, mis on subjektiivse ôiguse esemeks. Môistega ôiguse objekt on hôlmatud kehalised esemed ja teised mittekehalised esemed. Mittekehalisteks esemeteks vôivad olla seaduses nimetatud juhtudel ôigused, nôuded jm. objektiivsed väärtused. Asjad omakorda vôivad olla asendatavad vôi asendmatud, äratarvitatavad vôi äratarvitamatud, jagatavad vôi jagamatud. Igal juhul on ôiguse objekt väga tihedalt seotud subjektiivse ôiguse kandjaga. (ôiguse objekti vôib nimetada ka hüveks. Kokkuvôtteks vôib ôelda et: Õigussuhte objekti all môistetakse neid materiaalseid, vaimseid ja sotsiaalseid hüvesid, mille puhul ja millega ühenduses üldse tekkis vastav suhe inimeste vahel. Juriidiline fakt Õigusnorm on teatud kindla käitumise mastaap e. etalon. Samas pole ta mitte lihtsa käitumise juhis. Oluline on ju teada, millal millistel asjaoludel muutub ôigusnorm konkreetse isiku jaoks kohustuslikuks reegliks. Näiteks ei môelda igapäevast ostu-müüki tehes seda reguleerivatele ôigusnormidele. Kuid ometi on ka lihtsad ja harjumuspärased situatsioonid reguleeritud ôigusnormidega. Nagu eespool oli juba mainitud ôigusnorm sisaldas faktilist kooseisu ja ôiguslikku tagajärge. Seega on ôigusnormis kôrvuti ôiguslike tagajärgedega ka elulised asjaolud, mida nimetatakse juriidilisteks faktideks. Mitte kôik elulised asjaolud ei ole juriidilised faktid. Eluline asjaolu omandab juriidilise fakti tähenduse, kui ôigusnormi looja on ta välja valinud paljude eluliste asjaolude hulgast ja kinnistanud üldistatud kujul ôigusnormis. Sisuliselt tähendab see seda, et ôigusnormis viidatakse algselt väljaspool ôigust olevatele asjaoludele, mille esinemine ôigusnormis toob endaga kaasa ôiguslikke tagajärgi. Kuna ôigusnorm kui sotsiaalne norm saab olla ainult üldise iseloomuga (vt. eespoolt) ta ei saa anda juhiseid konkreetse juhuse jaoks. Sellepärast leiame me ôigusnormist elulised asjaolud (juriidilised faktid) üldistatud kujul. Kui vôtta juriidiliste faktide liigitamise aluseks nende seos inimese teadvuse ja tahtega, siis jagunevad nad sündmusteks ja tegudeks. Sündmused on sellised juriidilised faktid, mille saabumine ei sôltu inimese tahtest. (näit. orkaan). Sündmus kui juriidiline fakt on ka inimese loomulik surm. Teod kui juriidilised faktid on sôltuvuses ôiguse subjektide teadvusest ja tahtest . Teod vôivad olla kas ôiguspärased vôi ôigusvastased. Juriidilisi fakte vôib liigitada ka selle ôigusliku tagajärje iseloomu järgi: mille nende esinemine kaasa toob. Juriidilised faktid on 1.ôigustmoodustavad; 2. ôigustmuutvad; 3. ôigustlôpetavad. Näit. tsiviilôigusliku tehingu tegemine on suunatud kas ôiguste ja kohustuste tekkimisele, muutmisele vôi lôpetamisele. Vôib ka märkida, et üks ja sama juriidiline fakt vôib olla seotud mitme ôigusliku tagajärje saabumisega: Näiteks toob inimese surm kaasa töölepingu lôpetamise, pärandi avanemise jne.

16

Õiguse realiseerimine Õiguse realiseerimisest on huvitatud pôhimôtteliselt ühiskond tervikuna. Realiseerimine toimub kolmel viisil. Neist ôiguse kasutamine ja ôigusest kinnipidamine kujutavad endast ôiguse vahetu realiseerimise viisi. Nende ôiguse realiseerimise viiside puhul realiseerivad ôigusnormidest tulenevaid subjektiivseid ôigusi ja kohustusi ôiguse subjektid vahetult oma käitumises. Näit ametiisik hoidub pistise vôtmisest, kuna see on karistusseadustiku järgi karistatav süütegu (Karistusseadustik § 293) Sellest normist tuleneva nôude saab ametiisik realiseerida ôigusest kinnipidamise teel. Pôhimôtteliselt ôigust vôivad realiseerida kôik isikud, nii füüsilised kui ka juriidilised isikud. Kui ôiguse subjektid viivad oma käitumise vastavusse ôigusnormis sisalduva käitumise nôudega, siis realiseerub ôigus kasutamise vôi kinnipidamise teel. Õigusest kinnipidamine ja ôiguse kasutamine on vahetult seotud isiku tegevusega kas aktiivses vôi passiivses tähenduses. Õigus on realiseerunud kui ôiguse subjektide käitumine on vastavuses ôigusnormi nôuetega. Kolmandaks ôiguse realiseerimise viisiks on ôiguse rakendamine. See on ôiguse rakendamise spetsiifiline viis, kusjuures ühine ôigusest kinnipidamise ja ôiguse kasutamisega on siin see, et realiseerimise aluseks on samuti ôigusnormist tulenev nôue. Pôhiline erinevus aga, selles, et ôiguse rakendamine on riikliku tegevuse eriliik. See tähendab, et ôiguse rakendamine eeldab erisubjekti - komptentse riigiorgani - vastavat tegevust. Rakendamine on vajalik kolmel juhul: 1. kui ôigusnormis ettenähtud ôigused ja kohustused ei saa kehtida ilma riigiorganite vahele segamiseta (abielu registreerimine) 2. kui ôiguste ja kohustuste täitmisel tekkis isikute vahelised erimeelsused (tsiv.ôiguslikud vaidlused nn. protsessiôigus, kohtunik tugineb otsuse tegemisel poolte poolt esitatud tôenditele ja asjaoludele. Pooled hageja ja kostja); 3. kui isik on toime pannud ôigusrikkumise, tema suhtes tuleb kohaldada ettenähtud riiklikku sundi (kriminaalmenetlus, määravaks on tôe väljaselgitamine e. kohtuliku uurimise printsiip. Süüdistatav - prokurör kui süüdistaja, kellel lasub süü tôendamise koormis). Õiguse tôlgendamine Selleks, et abstraktset ôigusnormi rakendada konkreetsetel elulistel asjaoludel peab ôiguse rakendaja endale selgeks tegema ôigusnormi sisu ja môtte. Sisuliselt tähendab see tôlgendamist. Tôlgendamise aluseks on ôiguse tekst. Tôlgendamise abil väljendatakse ôiguse môtet täpsemalt ja selgemalt, kui seda on tehtud normis eneses. Seega iga tôlgendamise viis peab lähtuma eelkôige seadusetähest. Kôige pealt tuleb uurida ôigusnormi teksti, vôttes abiks grammatikareeglid. S.o. grammatiline tôlgendamine.

17

Olenemata tôlgendaja subjektist, ei saa ükski tôlgendus olla absoluutselt ôige ja kehtida lôplikult igas järgnevas ajas ja ruumis. Lôplik ei saa olla ka ükski grammatiline tôlgendus. Selle tingivad ühiskondlike suhete mitmekesisus ja muutumine. Samuti muutub keel, mis on arenev nagu ôiguski. Sônade tähendus vôib muutuda vôi omandada uue tähenduse. Süstemaatilis-loogiline tôlgendamine Süstemaatilis-loogiline tôlgendus tähendab ôigusloovate aktide tekstivaheliste seoste nägemist. Sageli selgub sôna môte alles seoses teksti muu osaga. Eespool käsitledes ôigusnormi liike oli mainitud: selgitavaid, viitavaid, kitsendavaid ôigusnorme. Mittetäielikud ôigusnormid omandavad tegeliku tähenduse alles koos teiste normidega. Süstemaatilis-loogilise tôlgendamise abil selgub üldnormi môte seoses teiste normidega vôi koguni reguleerimisaladega. Süstemaatilis-loogiline tôlgendamine on normi koha leidmine ôiguse süsteemis, ôiguse valdkonnas, ôigusharus. Tuvastatakse normide funktsionaalsed ja loogilised seosed. (Kôige selle aluseks on muidugi tôlgendatava normi tekst) Süstemaatilis-loogilisse tôlgendamisse kuulub ka puhtalt loogiline pool. Tegemist on môttelise protsessiga, mille käigus tôlgendaja kasutab normi teksti interpreteerimisel loogikavôtteid. (loogilist analüüsi) Ajalooline tôlgendamine (on nimetatud ka ajaloolis-poliitiliseks tôlgendamiseks) Ajalooline tôlgendamine on subjektiivne tôlgendusteooria. Sellise tôlgendamise eesmärgiks vôib olla välja selgitada millise idee on ajalooline normi looja kätkenud tôlgendavasse normi. Millised olid tema kavatsused ja eesmärgid. Ajalooline tôlgendamine annab vastuse küsimusele, kuidas sai normi môttest aru ja kuidas soovis normi môista ajalooline seadusandja. Ajalooline tôlgendamine on seotud ôigusliku kontinuiteediga (järjekestvuse, pidevusega). Objektiiv-teleoloogiline tôlgendamine Objektiiv-teleoloogiline tôlgendamine on nagu ajalooline tôlgendaminegi - tahtetôlgendamine. Kuid siin ei oma tähtsust ajaloolise seadusandja ettekujutused, vaid kehtiv ôigus ja väärtussüsteem. Tôlgendaja peab uurima millist eesmärki teenib ôigusnorm, milline on normi môte. Vôib liigitada ka tôlgendajast lähtuvalt: a) mitteametlik - antud isiku poolt kellel puudb ôigusalane ettevalmistus b) kompetente - see vôib olla ka normatiivne st. et on kohustuslik ja on antud seadusandja poolt; c) doktrinaarne - ôigusteadlaste kommentaarid seadustele (need on mitmsugused seaduste kommenteeritud väljaanded) Riikide tekkimine ja olemus

18

Riik on oma arengus läbi teinud mitmeid muutusi. Riikide olemuse ja tekkimise kohta on erinevaid teooriaid nii juriidilisi kui sotsioloogilisi. Vaatamata nende erinevatele käsitlustele seovad nad riigi tekkimise ja olemuse ning arengu ôigusega. Inimeste vajadus elada teatud kooslusena on viinud mitmesuguste ühiskondlike vormide tekkele. Need on olnud kas formaalsed vôi mitteformaalsed, kindla vôi vähem kindla struktuuriga, poliitilise vôimuga varustatud vôi ilma selleta. Tööjaotusel pôhinev ühiskond on riikliku ühiskondliku korralduse eelduseks. Tööjaotuse tase määrab arengu. Riik on ühiskonnakorraldus, mis luuakse inimeste poolt ja on inimestele suunatud ning mis pôhineb teatud tööjaotusel. (Tööjaotus tähendab seda, et igaüks töötab ühiskonnas nii enda kui teiste heaks) Riik on kindlalt piiritletud maaala st. on alati seotud teatud territooriumiga. (st. kui avalikud huvid ja ühine heaolu hakkavad mängima üha suuremat rolli ning ôigus ja ülemvôim on üha rohkem seotud territooriumiga, tekib uue organiseerumise vormina riik). Moodsa territoriaalriigi teke on kolmas aste riigi arengus, kus esimeseks astmeks oli primitiivne küttimisel ja toidukogumisel pôhinev ühiskond ning teiseks astmeks pôhiliselt pôlluharijatest koosnev territoriaalne inimkooslus. Moodsa territoriaalriigi jooni vôib leida Cicero aegses Roomas, XVI sajandi Prantsusmaal, XV sajandi Inglismaal. Eesti puhul hakkas kujunema halduskorraldus Vanal Liivimaal XIII sajandil kuid see oli tugevalt môjutatud väljastpoolt. Ei jôutud ühtse keskkvôimuga riigiks kujuneda. Territoriaalriigi teket saadab vôimu kontsentratsioon valitseja kätte. Seda tôestab absolutism Prantsusmaal, Elisabeth I Inglismaal, kui ka Taani ülemvôim Pôhja -Eestis. Kui territoriaalriik kujunes ühiskonnas toimuvate arenguprotsesside môjul (olulisem majandusareng), siis seadusriik on ühiskonnas toimuva industrialiseerimisprotsesside tulemus. See tähendab riiklikult organiseeritud ühiskonna ette kerkis ülesanne kaitsta inimesi mitte ainult välimise ja sisemise ohu eest, vaid tagada ka tööjaotuse ôiglane funktsioneerimine ôigusreeglite abil. Riikide tekkimise kohta on enamlevinud: lepingu, orgaaniline ja vôimu teooria. 1.Lepinguteooria - olemus seisneb selles, et riik luuakse lepingu sôlmimisega. Lepingu sôlmimise motiivid vôivad olla erinevad (sofistid Vanas kreekas) Vôrdsed kodanikud pidasid selleks vajadust kaitsta sisemist korda ja kaitsta oma riiki välisvaenlaste eest. Lepinguteoorial oli vahetu tähendus ka 1776.a. Ameerika Iseseisvusdeklaratsioonile. See on môjutanud samuti arusaamu demokraatlikust ühiskonnakorraldusest XX sajandil. 2. Orgaaniline teooria - pärineb Arsitotelese ôpetusest "Polteiast". Kooseluks ja koostööks ning sellise organisatsiooni rajamiseks on riik inimeste jaoks loomulik vajadus. Riik ise on loomulik orgaaniline ühiskonna struktuur. (Seda elustasid ka saksa idealistlikud filosoofid. Hegel " Riik kehastab kôrgeimat ratsionaalsust, kuna ta ühendab inimese môistuse ülemvôimu alla. Riigi areng on toimunud suurema vabaduse suunas")

19

3.Vôimuteooria- väidab, et tänu ühe inimgrupi vôimule luuakse poliitiline ühendus. Ajalooline kogemus ôpetab, et riik ei saa tekkida teisiti kui vôimu haaramise teel. Sisuliselt rajaneb sellel teoorial marksistlik riigiôpetus. Riikliku tegevuse ulatuse alusel eristatakse liberaalset riiki ja sotsiaalriiki. 1. Liberaalses riigis - esikohal indiviid ja tema ôigused moraalsele, poliitilisele ja majanduslikule vabadusele. Sellele vastavalt peab riik oma tegevust piirama. 2. Sotsiaalriik - sekkub laialdaselt ühiskonnaellu. Riik tegutseb kui sotsiaalse ôigluse ja avaliku heaolu kaitsja. Riigi tegevuse iseloomu alusel selle tegevuse ôiguslikesse alustesse liigituvad riigid totalitaarseteks riikideks ja ôigusriikideks. Riike on vôimalik liigitada ka ühiskonna juhtgrupi (eliidi) alusel. Tegemist on pragmaatilise teadmisega, et sisuliselt teostab riigivôimu ühiskonna eliit. Erinevas ajas ja ruumis on eliidi hulka kuulunud: * vaimutegelased - preestririik * seisuslik aadel - feodaalriik * mänedzerid ja teadlased - tehnokraatlik riiki * finants- ja tööstuskapitali omanikud - plutokraatlik riik * poliitiliste parteide tuumik - mitmeparteiriik * totalitaarne partei - üheparteiriik Riigi tunnused Kaasaegne riik kujutab endast universaalset poliitilist vormi, mille moodustavad rahva ja territooriumi ühtsus ja mille kaudu teostub suveräänne riigivôim. Seega on riigi olulised tunnused: rahvas, territoorium ja suveräänsus. Rahvas - esimene oluline tunnus. Vôimatu on riiki ettekujutada rahvata. Riigi rahvas on ôiguslik môiste. Riigi rahvast saab määratleda riigi kaudu. See tähendab riigi rahva määratlemist riigi territooriumi ja riigivôimu abil. (erinevus rahvusesest, mis kujutab päritolult ühtset inimühendust) Kaasaegsed riigid on valdavalt paljurahvuselised riigid. Territoorium - teine oluline tunnus. Riik on inimeste ühendus, kes elavad teatud maa-alal, mida nimetatakse riigi territooriumiks. Territoriaalriigi areng vôimaldab ühtse siseriikliku ôiguse rakendamise. Riigi territoorium ei ole mitte ainult maismaa. Siia kuuluvad siseveed, territoriaalveed, ôhuruum, maapôu. Ka lipu all sôitvad laevad ja lennukid ( ter. veed määratakse rahvusvaheliste lepingutega). Suveräänsus - kolmas riigi tunnus. Suveräänsus on riigi vôime ilma sisemiste ja välimiste kitsendusteta teatud viisil käituda.

20

Riik on territoriaalne ühendus, mis oma ôigusliku korra määramisel ja selle korra alusel teostavates vôimu avaldustes on sôltumatu teiste samalaadsete ühenduste korrast. Tähtsaim on riigivôim kui poliitiline ülemkord. (Tänapäeva riigile iseloomulikud veel ametkondlik korraldus, armee, maksusüteem jne.). Riigi vormid Õpetus riigivormidest lähtub traditsiooniliselt Aristotelese vastavast käsitlusest. Selle ôpetuse järgi vôib riike jagada: demokraatiaks (valitseb rahva enamus) ja aristokraatiaks (valitseb väike hulk). Monarhia - riigivôimu kandja üksik isik. Valitseb monarh (erivorm türannia - ainult oma heaolu nimel). Tänapäeval môistetakse monarhia all riiki, mille riigipea tuleneb pärilikul teel vôi eluaegsusest (kaks vormi: absoluutne- ja konstitutsiooniline monarhia). Vabariik - riigipeaks ei ole monarh. Pôhimôtteliselt parlamentaarsed ja presidentaalsed demokraatiad. Selguse riigivormist saab kui on teada, milline on kôrgema riigivôimu organisatsioon. Demokraatlikud riigid, kus riigivôim formeerub valimiste teel, jagunevad pôhimôtteliselt kaheks: ühel juhul koondub kôrgem riigivôim ühe organi kätte ja teisel juhul mitme organi kätte. Jagatud suveräänsusega riigid on liitriigid. Lääne demokraatiad pôhinevad valdavalt parlamentaarsel suveräänsusel. Kui riigivôimu teostamine on seotud kôrvuti parlamendiga ka monarhiaga, siis on tegu konstitutsioonilise monarhiaga (Suurbritannia, Jaapan Absoluutseid monarhiaid esineb tänapäeval harva - näit. Omaani Sultanaat. Valdav on siiski riigipeana kui kôrgema riigivôimu kandjana valitav president. President omandab vôimu volitused konstitutsioonis ettenähtud korras, kas otseste vôi kaudsete valimiste teel. Parlamentaarses vabariigis valib riigipea parlament, mistôttu on riigipea allutatud parlamendi kontrollile (Saksamaa). Presidentaalses vabariigis kuulub riigipeale nii seadusandlik kui täidesaatev vôim.( Näit Prantsusmaa). Riigikorralduse vormilt (see on väline struktuur) vôib riike jagada: unitaarriikideks, föderatsioonideks ( Föderaal- e. liitriikideks). Unitaarriik - tema koosseisu ei kuulu iseseisvaid riike. Tsentraliseeritud seadusandlus, kôrgema riigivôimu ja valitsemisorganid. Föderatsioon - koosneb mitmest ühendatud riigist. On liitriik. Osariigid säilitavad teatud iseseisvuse (SLV). Eraldi môiste konföderatsioon - see on riikide liit. Need on tavaliselt mingi eesmäri nimel, lepingute alusel, teatud funktsiooni täitmiseks ühinenud riigid. Riigivormid - absoluutne 1. valitsemisvormilt - monarhia - konstitutsiooniline - vabariik

21

2. riikliku korralduse vormilt - unitaarriik - liitriik 3. pol. reziimilt - demokraatlikud - antidemokraatlikud Riigiorganid 1. esindusorganid - kôrgemad (riigikogu) - kohalikud (volikogu) 2. haldusorganid - kôrgemad (valitsus) - kohalikud (linna, vallavalitsus) 3. Kohus, prokuratuur Riigiorganid on riigiaparaadi osa, mis täidab riigi nimel ja ülesandel teatud funktsioone ning on varustatud ôigustega oma kompetentsi piires. Omavad kindlat struktuuri ja nende tegevus on piiratud territooriumiga. Riigiorganite pôhistruktuuri määrab pôhiseadus. Moodustatakse seadusandluses sätestatud korras. Riigimehhanism koosneb riigiaparaadist ja sunniorganisatsioonist. Riigi mehhanism riigiaparaat sunniorganid vôimuorganid, valits. organid, kohus, prokuratuur armee, politsei, vanglad Riigipea - monarhistlikes päritav, vabariikides valitav. Tänapäeval monarhistlikes riikides riigipea roll tagasihoidlik, täidab esindusfunktsioone. Tähtsamad otsused langetab siiski parlament. Vabariikides olukord kahene: presidentaalsestes on president ka valitsuse eesotsas, parlamentaarsetes on riigipea tasakaalustav isik, ei valitse vaid esindab riiki. Taval riigipeal veto ôigus: kas absoluutne veto - seadus ei astu üldse jôusse vôi suspensiivne e. edasilükkav veto - st. seaduse eelnôu peatatakse. Valitsus - on kôrgeim täitevvôim. Seadusi vôtab vastu parlament, viib ellu valitsus. Valitsus koosneb keskvalitsusasutuste juhtidest (ministritest). Valitsuse eesotsas peaminister (on ka teisi nimetusi näit. SLV - liidukantsler). Valitsuse moodustab parlament vôi määrab riigipea. Ministrite tegevusväli on üldriiklik. Ministrite arv vôib olla riigiti erinev. Valitsuse ülesanded on väga ulatuslikud: - seaduseelnôude projektide ettevalmistamine;

22

- sise- ja välispoliitika küsimused; - riigieelarve; - teiste riikidega suhtlemine; Lähtub valitsus oma tegevuses pôhiseadusest. Valitsus on vastutav parlamendi ees. Valitsuse moodustamine sôltub sellest kas valitsus vasutab parlamendi ees. Kui ei vastuta, siis nimetab valitsuse ametisse riigipea. Kui vastutab, siis enim kohti saanud erakonna esindajale teeb president ülesandeks moodustada valitsus. Parlament kas hääletab poolt vôi vastu. Kohaliku omavalituse ja keskvalisuse suhtele vastavad valisemisviisid on: tsentristlik (keskasutuste vôim) vôi detsentristlik (küllalt suures osas vôivad kohalikud omavalitsused ise otsuseid langetada). Riigiorganite, omavalitsuste ja kodanike ühenduste osa vôimu teostamisel ja ôiguskorra ning seaduslikkuse kindlustamisel. Õigusriik. Eespool käsitlesime, et riigivormi küsimus sôltub otseselt sellest, kuidas on organiseeritud riigivôim. Õiguse ja vôimu omavaheliste suhete ning printsiipide otsingud ulatuvad sajandite taha. Õiglaseks e. ôigusele vastavaks loeti sellist ühiskondlikku korraldust, kus ôigus, tänu avaliku vôimu toetusele, muutub üldkohustuslikuks seaduseks ja avalik vôim, olles ise seaduse poolt korrastatud ja piiratud - ôigusele vastavaks riigivôimuks. Oluline on see, millistel pôhimôtetel rajanevad seosed ôiguse ja riigivôimu vahel. Prantsuse jurist Montesquieu jôudis veendumusel, et vôimude lahusus ei ole lihtne ülesannete jaotus eri vôimude vahel, vaid teenib peale selle kodanike vabaduse ideed. Montesquieu esitab vôimude lahususe tema klassikalisel kujul: seadusandlik, täidesaatev, kohtuvôim. Nende vôimude lahusus ja vastastikune tasakaalustamine on ôigusriigi idee elluviimise kôige olulisemaks faktoriks. Õigusriik on ühelt poolt sarnane igale teisele riigile ja tal on samad tunnused, mis kôigil riikidel. Kôrvuti üldtunnustega on ôigusriigil rida eritunnuseid. Need vôivad leida oma väljenduse ôigusnormides, ôigusinstituutides vôi üldpôhimôtetes. Õigusriigi formaalseteks tunnusteks leotakse vôimude eristamist ja nende lahusust, formaalse seaduse môistet, seadusest kinnipidamist ja täidesaatva vôimu seaduslikkust, ôiguslikku kaitset sôltumatute kohtute poolt, pôhiôiguste ja vabaduste garanteerimist. Õigusriigi materiaalsed tunnused on käsk austada ja kaitsta järjekindlalt inimväärikust, ülipositiivse ôiguse tunnistamine, seadusandja seotus konstitutsiooniga. Vôimude lahusus - riigivôim kui selline on üks tervik, mis väljendub erivormides ja mida jaotatakse traditsiooniliselt seadusandlikuks (parlament), täidesaatvaks (valitsus ja haldus) ja ôigusemôistmiseks (kohtud). Sisuliselt tähendab see tavalist kônepruuki kasutades tööjaotust riigivôimu sees. Tööjaotusest tulenevad organisatsioonilised lahutatud riigiorganid. Môte peitub

23

siin selles, et nad saaksid ühest küljest tegeleda oma tööga ja teiselt poolt selles, et eri vôimudel oleks vôimalus vastastikku oma tegevust kontrollida ja seda isegi piirata. Seadusandlik vôim pôhineb demokraatlikes riikides parlamendi tegevusel. Parlamentaarne demokraatia on esindusliku demokraatia vorm, mis realiseerub rahva poolt valitud esindajate tegevuses. Kuna seadus on kogu sotsiaalse elu jaoks tähtsaim ôiguse allikas, on parlament riigi tähtsaim organ. Parlamendi liikmed on saadikud, kes valitakse ôigusriikides otsestel, ühetaolise, üldise valimisôiguse alusel, vabadel valimistel salajase hääletamise teel. Seadusi vôetakse vastu tavalise lihtsa häälteenamusega (Eestis poolthäälte enamusega - Pôhiseaduse § 73) Eestis kui Riigikogu on seaduse vastu vôtnud, kirjutab sellele alla Riigikogu esimees, tema äraolekul istungi juhataja hiljemalt viiendal tööpäeval pärast vastuvôtmist. Seejärel esitab kantselei direktor vôi asetäitja viivitamatult seaduse väljakuulutamiseks Vabariigi Presidendile. Seaduse kuulutab välja Vabariigi President 14 päeva jooksul talle seaduse esitamise päevast arvates. Täidesaatvat ehk eksekutiivvôimu teostavad riigipea ja valitsus. Valitsus viib ellu riigi poliitikat ja tegeleb valitsemisega. (funkts. eespool) Õigusemôistmist teostavad demokraatlikes ôigusriikides sôltumatud kohtud. Kohtunikud on objektiivselt ja isikuliselt sôltumatud ja nad alluvad ainult seadusele. Sôltumatute kohtute tegevus peab garanteerima rahva tahte elluviimise ka igal üksikjuhul. Õigusriigile on iga inimene ôiguse subjekt. Sest kohtunikul on eelkôige kohustus kaitsta üksikuid kaasinimeste ja riigiorganite omavoli eest. Õiguslik kaitse sôltumatute kohtunike poolt peab garanteerima seaduslikkuse printsiibi täieliku realiseerimise. Kodanikel peab ôigusriigis olema vôimalus pöörduda ôiguslike vaidluste lahendamiseks kohtu poole. Õigusriigis tagab kohtunike isikliku sôltumatuse asjaolu, et nad ei ole tagandatavad. Nad ei allu ametiisikutele ega riigiasutustele. Kohtute seaduse sätestab kohtukorralduse ja kohtuteenistuse õiguslikud alused. Õigust mõistab ainult kohus ja kellelgi ei ole õigust sekkuda õigusmõitmisesse. Kokkuvõtteks - pôhiôiguste ja vabaduste garanteerimine tähendab seda, et isikuvabadus on printsiibis piiramatu ning riigivôimu sekkumine isiku ellu on pôhimôtteliselt piiratud. Õigusrikkumise môiste ja liigid. Süütegu (väärtegu ja kuritegu). Üleastumine. Vastutus. Süü kui vastutuse alus. Õigusrikkumised kui käitumisaktid vastanduvad ôiguspärasele käitumisele. Õigusrikkumine on käitumine, mis eirab ôigusnormide nôudeid ja on ühiskonnale ohtlik. Õigusrikkumine moodutab inimese tegevuse eriliigi, mis eristab neid sündmustest. Õigusrikkumine on ôigusvastane tegevus vôi teatud juhtudel ka tegevusetus, mis on toime pandud tahtlikult vôi ettevaatamtusest, süülise käitumise tulemusena. Õigusrikkumise saab toime panna isik, kes on teovôimeline. Selleks, et

24

tunnistada inimese käitumine ôigusrikkumiseks peab tuvastama ôigusrikkumise juriidilise koosseisu. Õigusrikkumise jur. koosseis: 1) objektiivne külg - ôigusvastane käitumine - kahjulik tagajärg - pôhjuslik seos teo ja saabunud tagajärje vahel (kausaalne seos) 2) subjektiivne külg - tahtlus - ettevaatamatus 3) ôigusrikkuja peab olema subjektiks 4) objekt - ôigusega reguleeritud ja kaitstud ühisk. suhted Kui puudub kasvôi üks tingimus, pole tegu ôigusrikkumisega juriidilises tähenduses. Õigusrikkumised: 1) üleastumised - lihtsam (kergem) riigile ja ühiskonnale kahjulik tegu, mis on hôlmatud tsiviil-, haldus- ja distsiplinaar seadustega 2) süüteod jagunevad kaheks väärtegudeks ja kuritegudeks, neist kuriteod on riigile ja ühiskonnale ohtlikumad teod. Väärtegude eest karistatakse väärteo menetluse korras (varasem mõiste haldusõiguserikkumine kuni 31.august 2002.a.) Kuritegude ühiskonna ohtlikkuse juriidiliseks väljenduseks on nende keelamine karistusseadustikuga. Pôhimôte, mis pole keelatud ja karistatav karistusseadustiku järgi pole kuritegu. Juriidiline vastutus on üks sotsiaalse vastutuse liike - indiviidi kohustus täita temale ühiskonna poolt pandud nôudmisi. Vastutuse määr on reguleeritud ôigusnormidega. Sotsiaalset vastutust vôib liigitada: 1) poliitiliseks 2) moraalseks 3) juriidiliseks Juriidlist vastutust vôib omakorda liigitada: 1) kriminaalôiguslik 2) tsiviilôiguslik 3) haldusôiguslik – süüteod, mille eest vastutus väärteomenetluse korras 4) distsiplinaarôiguslik

25

Kriminaalôigusrikkumine on fikseeritud krim. ôigusnormides (karistusseadustikus). Karistusseadustiku eriosa erinevates peatükkides on äratoodud erinevad kriminaalkorras karistatavad teod ja karistuse määrad (st. milline vastutus ühe vôi teise kuriteo eest) Tisviilôigusrikkumine toob kaasa tsiviilvastutuse - kohustuse heastada tekitatud kahju, vôib seisneda ka ôigusrikkumiseni kehtinud olukorra ennistamises. Haldusôiguserikkumine ehk väärteod toovad kaasa väärteo eest vastutusele vôtmise. Väärteo eest vôetakse vastutusele isikud, kes on rikkunud valituse poolt kehtestatud eeskirju (näit. tuleohutuse eeskirju, liikluseeskirju) Ka linna- ja vallavolikogul on ôigus kehtestada eeskirju, mille rikkumise eest on ettenähtud väärteo vastutus. Distsiplinaarôigusrikkumine toob kaasa distsiplinaarvastutuse. On olemas distsiplinaar määrustikud - näit sôjaväes. Ka töösisekorra eeskirjade rikkumine toob kaasa distsiplinaarvastutuse. Kôigi eelpool nimetatud ôigusrikkumiste ja erinevate vastutuse liikide juures on oluline süü kui vastutuse alus. See tähendab isik on tahtlikult vôi ettevaatamatusest toime pannud karistusseadustikus või erinevates eeskirjades vôi distsiplinaarmäärustikes ettenähtud ühiskonna ohtliku teo. Tsiviilõigus Tsiviilsseadusandlus reguleerib varalisi ja nendega seotud isiklikke mittevaralisi suhteid. Oluliseks normatiivaktiks on Tsiviilseadustiku üldosa seadus (uus redaktsioon RT I osa nr.35 2002.a.). Nimetatud seaduses sätestakse tsiviilôiguse üldpôhimôtted. Seadus on kohaldatav perekonna-, pärimis-, vôla- ja asjaôigusseaduse (viimane terviktekst RT I osa nr. 44 1999.a, muudatused RT I osa nr 13 2003.a..) üldosana. Tsiviilôigussuhte subjektideks on isikud. Füüsilised vôi juriidilised isikud. Füüsiliseks isikuks on inimene. Juriidiliseks isikuks seaduse alusel loodud ôigussubjekt. Juriidilised isikud jagunevad eraôigusulikeks ja avalik-ôiguslikeks juriidilisteks isikuteks: 1) eraôiguslik juriidiline isik on loodud erahuvides. Eraôiguslikeks juriidilisteks isikuteks on täisühing, usaldusühing, osaühing, aktsiaselts, ühistu, sihtasutus, mittetulundusühing; 2) avalik-ôiguslik juriidiline isik on jur. isik, mis on loodud seaduse alusel avalikes huvides. (näit ülikoolid, vôi Eesti Rahvusooper) Riik ja kohalik omavalitsusüksus osalevad tsiviilôigussuhetes avalik-ôigusliku juriidilise isikuna. Riik ja kohalik omavalitsusüksus teostavad juriidlise isiku tsiviilôigusi ja täidavad tsiviilkohustusi oma asutuste kaudu. Füüsilistel isikutel (inimestel) on ôigusvôime ja teovôime. Füüsilise isiku ôigusvôime on võime omada tsiviilõigusi ja kanda tsiviilkohustusi. Igal isikul on ühetaoline ja piiramatu õigusvõime. Füüsilised isikud. Õigus- ja teovôime.

26

Täielik teovõime on 18-aastaseks saanud isikul. (TsÜS § 8 lg 2). Alla 18-aastasel isikul (alaealisel) ja isikul, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt ei suuda oma tegudesrt aru saada või neid juhtida on piiratud teovõime. Kui isikule, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida, on määratud kohtu poolt eestkostja, siis eeldatakse, et isik on piiratud teovõimega. Kuni 7-aastane varasema TsÜS sõnastuse järgi teovõimetu. Praegu kehtiva järgi on alla 7-aastase alaealise tehtud ühepoolne tehing tühine. Vähemalt 15-aastase alaealise piiratud teovõimet võib ka laiendada Kohus võib vähemalt 15-aastase alaealise piiratud teovõimet laiendada, kui see on alaealise huvides ja alaealise arengutase seda võimaldab. Sel juhul otsustab kohus, milliseid tehinguid võib alaealine teha iseseisvalt. Alaealise piiratud teovõimet võib laiendada tema seadusliku esindaja nõusolekul. Kui nõusoleku andmisest keeldumine on ilmselt vastuolus alaealise huvidega, võib kohus alaealise teovõimet laiendada seadusliku esindaja nõusolekuta. Mõjuval põhjusel võib kohus alaealise piiratud teovõime laiendamise täielikult või osaliselt tühistada. Kehtib põhimõte, et piiratud teovõimega isiku ühepoolne tehing on tühine, kui see on tehtud seadusliku esindaja nõusolekuta Piiratud teovõimega isiku mitmepoolne tehing Piiratud teovõimega isiku poolt seadusliku esindaja eelneva nõusolekuta tehtud mitmepoolne tehing on tühine, välja arvatud, kui seaduslik esindaja tehingu hiljem heaks kiidab. Kui isik on muutunud pärast tehingu tegemist teovõimeliseks, võib ta tehingu ise heaks kiita. Kui seaduslik esindaja on andnud tehingu tegemiseks nõusoleku või tehingu heaks kiitnud, siis eeldatakse, et nõusolek või heakskiit kehtib ka kõigi tehingu ja selle täitmisega seotud toimingute ja tahteavalduste suhtes. Piiratud teovõimega isiku tehtud tehing, mille see isik on teinud seadusliku esindaja eelneva nõusolekuta või hilisema heakskiiduta, kehtib, kui: 1) tehingust ei teki isikule otseseid tsiviilkohustusi; 2) isik täitis tehingu vahenditega, mille andis talle selleks otstarbeks või vabaks kasutamiseks

tema seaduslik esindaja või viimase nõusolekul kolmas isik. Kui piiratud teovõimega isik on teinud tehingu seadusliku esindaja eelneva nõusolekuta, võib tehingu teine pool teha seaduslikule esindajale ettepaneku tehing heaks kiita. Heakskiit on kehtiv, kui see on avaldatud ettepaneku tegijale. Kui seaduslik esindaja ei avalda heakskiitu kahe nädala jooksul, arvates nimetatud ettepaneku saamisest, siis loetakse, et ta ei ole tehingut heaks kiitnud. Otsusevõimetu isiku tehing Tehing, mille isik tegi vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu tõttu seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve (otsusevõimetus), on tühine, välja arvatud, kui isik kiidab tehingu pärast vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu lõppemist heaks.

27

Tehingu teine pool võib teha ettepaneku, et otsusevõimetuna tehingu teinud isik kiidaks tehingu heaks. Kui isik ei keeldu heakskiidu andmisest kahe nädala jooksul, arvates ettepaneku saamisest, siis loetakse, et ta on tehingu heaks kiitnud. Juriidilised isikud Juriidilise isiku vôib asutada teatud liiki juriidilise isiku kohta käiva seaduse alusel. Nendeks seadusteks on: äriseadustik (viimane terviktekst RT I osa nr. 91-93 1998) selle alusel asutatakse täisühing, usaldusühing, osaühing, aktsiaselts, ühistu; mittetulundusühingute seadus (RT I osa nr. 96 1998.a.), mille alusel asutatakse mitteulundusühingud. Sihtasutuste seaduse (RT I osa nr. 92 1995.a.) alusel asutatakse sihtasutused. Asutamisel oleva eraôigusliku juriidilise isiku ôigusvôime tekib eespool nimetatud seadustestest tulenevalt ettenähtud registrisse kandmisest ja lôpeb registrist kustutamisega. Nendeks registriteks on käeoleval ajal äriregister - kus registreeritakse täisühing, usaldusühing, osaühing, aktsiaselts ja tulundusühistu, mittetulundusühingud ja sihtasutused registreeritakse mittetulundusühingute ja sihtasutuste registris. Sisuliselt registreerivad äriühinguid maa ja linnakohtute registriosakonnad, neid on kokku neli, asukohaga Tartus ja Tallinnas, Pärnus ja Rakveres (Lääne-Viru Maakohtu reg. osakond). Tartus asub Tartu Maakohtu registrisosakond, tööpiirkond, kus registreeeritakse Tartu linna ja maakonna, Pôlva, Vôru, Valga ja Jôgeva linna ning maakonna äriühingud ja mittetulundusühingud ja sihtasutused. Avalik - ôigusliku juriidilise isiku ôigusvôime on võime omada tsiviilõigusi ja kanda tsiviilkohustusi, tekib seaduses sätestatud ajast. Juriidilise isiku teovôime on vôime oma esindajate kaudu teha tehinguid, see tähendab omandada ôigusvôime piires tsiviilôigusi ja vôtta tsiviilkohustusi, samuti neid muuta ja lôpetada. Juriidiline isik asutatakse reeglina asutamislepingu alusel. Juriidilisel isikul on pôhikiri vôi seaduses sätestatud juhtudel ühinguleping (näit täisühing). Juriidilise isiku asukohaks on koht, kus asub tema juhatus vôi juhatust asendav organ. Juriidlisel isikul on oma nimi, mis peab eristama teda teistest isikutest. Äriühingutel on niinimetatud ärinimi, s.o. firma äriregistrisse kantud nimi, mille all ettevôtja tegutseb. Täisühingu ärinimi peab sisaldama täiendit täisühing, usaldusühingu ärinimi täiendit usaldusühing, aktsiaseltsi ärinimi täiendit aktsiaselts jne. Sihtasutuste puhul täiendit sihtasutus, Äriühingute puhul vôib kasutada ka lühendit täisühingu puhul TÜ, osaühingu puhul OÜ, aktsiaseltsi puhul AS ärinime alguses vôi lôpus. Juriidilise isiku organid: 1. Eraôigusliku juriidlise isiku organid on üldkoosolek ja juhatus, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Siia lisandub aktsiaseltsi, sihtasutuse ja teatud juhtudel ka osaühingu puhul nôukogu. 2. Avalik- ôigusliku isiku organid sätestatakse seaduses. (Ülikoolide puhul on nendeks näit. nôukogu, rektor) 3. Juriidlise isiku organi pädevus määratakse seaduse, pôhikirja vôi ühingulepinguga.

28

Juriidilise isiku vastutus: Juriidiline isik vastutab oma kohustuste eest oma varaga. Juriidilise isiku juhtorgani liikmed, kes on oma kohustuse rikkumisega tekitanud kahju juriidilisele isikule, vastutavad juriidilise oisiku ees solidaarselt. Taisosanik täisühingu puhul ja täisosanik usaldusühingu puhul) vastutavad kogu oma isikliku varaga. Juriidilise isiku kestus Tavaliselt asutatakse jur. isik määramata tähtajaks. Juriidilise isiku lôpetamine toimub üldkoosoleku või muu pädeva organi otsusega vabatahtlikult vôi kohtuotsusega (sundlôpetamine) Juriidlise isiku pankroti korral lôpetatakse jur. isik pankrotiseaduses sätestatud korras. Vabatahtliku lôpetamise korral juriidiline isik lôpetatakse: a) üldkoosoleku vôi muu pädeva organi otsusel; b) isiku vôi asutuse otsusel, kellele seaduses on antud ôigus lôpetada avalik-ôiguslik juriidiline isik; c) seaduses, pôhikirjas vôi ühingulepingus seatud eesmärk on saavutatud; d) muul seaduses, pôhikirjas vôi ühingulepingus ettenähtud alusel. e) võlausaldajate üldkoosoleku otusega pankrotimenetluses Likvideerimine Juriidilise isiku lôpetamisel toimub reeglina selle likvideerimine kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Likvideerimise korraldavad likvideerijad. Vabatahtliku likvideerimise korral on likvideerijateks juhatuse vôi seda asendava organi liikmed. Sundlôpetamise korral määrab likvideerijad kohus. Likvideerijad lôpetavad juriidilise isiku tegevuse, nôuavad sisse vôlad, müüvad vara, rahuldvad vôlausaldajate nôuded ja annavad pärast vôlausaldjate nôuete rahuldamist vara isikutele, kes on selleks ôigustatud seaduse, pôhikirja vôi ühingulepingu kohaselt. Likvideerijad vôivad teha ainult neid tehinguid, mis on vajalikud jur. isiku likvideerimiseks. Likvideerimiseteade ja nôuete esitamine Likvideerimise teade avaldatakse likvideerijate poolt ajalehes ja Ametlike Teadaannetes. Likvideerimise teates tuleb märkida, et vôlausaldajad esitaksid nôuded nelja kuu jooksul. Kui vôlausaldaja ei ole nôuet esitanud deponeeritakse temale kuuluv raha. Alles pärast vôlausaldajate nôuete rahuldamist ja raha deponeerimist vôib allesjäänud vara ôigustatud isikutele välja jagada ühe aasta möödumisel likvideerimise teate avaldamisest. Kui likvideerimise käigus selgub, et jur.isiku varast ei jätku vôlausaldajate kôigi nôuete rahuldamiseks, peavad likvideerijad esitama pankrotiavalduse. Juriidilise isiku lôppemine Pärast vôlausaladajate nôuete rahuldamist, raha deponeerimist ja allesjäänud vara ôigustatud isikutele väljajagamist esitavad likvideerijad avalduse eraôigusliku jur.isiku registrist kustutamiseks. Eraôigusliku isiku registrist kustutamisel juriidiline isik lôpeb. Ühinemine, jagunemine ja ümberkujundamine Jur. isikute puhul on lubatud seaduses sätestatud juhtudel nende ühinemine ja jagunemine ning ümberkujundamine.

29

Kui varem räägiti jur.isikute puhul ka ettevôttest kui juriidilisest isikust, siis käesoleval ajal on ettevôte vastavalt äriseadustikule majandusüksus, mille kaudu ettevôtja tegutseb. Ettevôte koosneb ettevôtjale kuuluvatest asjadest, ôigustest ja kohustustest, mis on määratud vôi oma olemuslikult peaksid olema määratud ettevôtte tegevuseks. Kôik senised ettevôtted kui jur.isikud pidid ennast vastavalt äriseadustikule ümberkujundama äriühinguteks 01.septembriks 1997.a. vôi kuulusid sundlikvideerimisele. Äriühinguteks on nagu eespool nimetatud täisühing, usaldusühing, osaühing, aktsiaselts ja tulundusühistu. TEHINGUD Tehing on toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Tehingud on ühepoolsed ja mitmepoolsed. Ühepoolne tehing on tehing, mille tegemiseks on vajalik ühe isiku tahteavaldus. Mitmepoolne tehing on tehing, mille tegemiseks on vajalik kahe või enama isiku tahteavaldus. Mitempoolsed tehingud on lepingud. Seega tehingus on oluline isiku tahe, mis on väljendatud tahteavalduses. Tahe peab olema kujunenud tegelikke asjaolusid teades ja neist ettekujutust omades. Tahteavalduse või teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ettenähtud teisiti. Otsene on tahteavaldus, milles otseselt avaldub tehingu tegemise tahe ja milles sõnaselgelt avaldub tahe tuua kaasa õigsulik tagajärg. See võib väjenduda kõnes, kirjas või märkides, millel on sõnade tähendus. Kaudne on tahteavaldus, mis väjendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg.. Tahteavalduse tegemine Kindlale isikule (tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus tuleb tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Kindlale isikule suunamata tahteavaldus muutub kehtivaks tahte väljendamisega. Tahteavaldus on kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud. Eemalviibijale tehtud tahteavaldus loetakse kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Lepinguga seotud tahteavaldus, mis on tehtud eemalviibijale, loetakse kättesaaduks, kui see on toimetatud tahteavalduse saaja lepingu täitmisega kõige enam seotud tegevuskohta ja tahteavalduse saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kui tahteavalduse saaja tegevuskohta ei ole võimalik kindlaks teha või kui tal puudub tegevuskoht, loetakse tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kui tahteavaldus, mis pidi tahteavalduse saajani jõudma kindla ajavahemiku jooksul, jõuab tahteavalduse saajani hilinenult, loetakse tahteavaldus õigeaegselt kättesaaduks, kui tahteavaldus ei jõudnud tahteavalduse saajani õigeaegselt asjaolude tõttu, mille esinemise riisikot kannab tahteavalduse saaja. Lepingu rikkumisest teatamine

30

Kui lepingupool edastab teisele poolele tahteavalduse, milles teatab, et teine pool on oma lepingulist kohustust rikkunud, ja tahteavalduse edastamisel esineb viivitus või tahteavaldus läheb edastamisel kaotsi, loetakse tahteavaldus kättesaaduks ajal, mil see tavaliste asjaolude korral oleks kätte saadud, kui tahteavalduse edastanud lepingupool tõendab, et ta on tahteavalduse väljendanud ja valinud selle edastamiseks mõistliku viisi. Kindlale isikule tehtud tahteavalduse sisu Kindlale isikule tehtud tahteavaldus loetakse tehtuks sellise sisuga, nagu see kätte saadi. Kui tahteavalduse sisu muutus asjaolude tõttu, mille esinemise riisikot kannab tahteavalduse saaja, loetakse tahteavaldus tehtuks sellise sisuga, nagu see väljendati. Tahteavalduse tagasivõtmine Tahteavaldust ei loeta tehtuks, kui enne tahteavaldust või sellega ühel ajal jõuab tahteavalduse saajani tahteavaldust tagasivõttev tahteavaldus. Tahteavalduse tegija surm või piiratud teovõime Tahteavalduse kehtivust ei mõjuta asjaolu, et tahteavalduse tegija suri pärast tahteavalduse tegemist või muutus pärast tahteavalduse tegemist piiratud teovõimega isikuks, kui seadusest ei tulene teisiti. Tahteavaldus piiratud teovõimega isikule Piiratud teovõimega isikule tehtud tahteavaldus muutub kehtivaks, kui selle saab kätte piiratud teovõimega isiku seaduslik esindaja. Kui tahteavaldus ei too piiratud teovõimega isikule otseseid tsiviilkohustusi või kui seaduslik esindaja on andnud nõusoleku selleks, et tahteavaldus tehakse piiratud teovõimega isikule, muutub tahteavaldus kehtivaks, kui selle saab kätte piiratud teovõimega isik. Tahteavalduse puhul on oluline ka tõlgendamine Kindlale isikule tehtud tahteavaldust tuleb tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Tahteavaldust, mis ei ole tehtud kindlale isikule, tuleb tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele. Kui selline tahteavaldus on suunatud avalikkusele, tuleb seda tõlgendada nii, nagu mõistlik isik seda mõistma pidi. Käsutusõiguse piiramine ja välistamine Tehinguga ei saa välistada ega piirata isiku õigust temale kuuluvat eset käsutada. Kui isiku õigus temale kuuluvat eset käsutada on tehinguga välistatud või piiratud ja isik käsutab eset, rikkudes seeläbi tehingust tulenevat kohustust, ei too see kaasa käsutustehingu kehtetust ja isiku vastu saab esitada üksnes kohustuse rikkumisest tuleneva nõude. Käsutusõigust käsiletakse lähemalt omandiõiguse raames.

31

Tehingu vorm Tehingul on vormivabadus Tehingu võib teha mis tahes vormis, kui seaduses ei ole sätestatud tehingu kohustuslikku vormi. Kui pooled on teinud tehingu teatud vormis või on tehingu vormis kokku leppinud, siis eeldatakse, et kehtivad selle vormi kohta seaduses sätestatud nõuded. Seadusega ettenähtud vormis tehtud tehingut saab muuta üksnes samas vormis, milles tehing on tehtud, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Poolte kokkuleppega ettenähtud vormis tehtud tehingut saab muuta muus vormis üksnes siis, kui pooled on selles kokku leppinud. Kirjalik vorm Kui seaduses on sätestatud tehingu kirjalik vorm, peab tehingudokument olema tehingu teinud isikute poolt omakäeliselt allkirjastatud, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Allkirja mehhaanilisel teel jäljendamine loetakse omakäelise allkirjaga võrdseks üksnes juhul, kui selle kasutamine on käibes tavaline ja teine pool viivitamata ei nõua omakäelist allkirja. Kirjaliku lepingu puhul võib lepingust tulenevad kirjalikud tahteavaldused edastada ka muul viisil, mis võimaldab edastatud tahteavaldust kirjalikult taasesitada. Tehingu kirjalikku vormi asendab tehingu notariaalne tõestamine või notariaalne kinnitamine. Kirjalikku taasesitamist võimaldav vorm Kui seaduses on sätestatud tehingu kirjalikku taasesitamist võimaldav vorm, peab tehing olema tehtud püsivat kirjalikku taasesitamist võimaldaval viisil ja sisaldama tehingu teinud isikute nimesid, kuid ei pea olema omakäeliselt allkirjastatud. Elektrooniline vorm Tehingu kirjaliku vormiga loetakse võrdseks tehingu elektrooniline vorm, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Elektroonilise vormi järgimiseks peab tehing: 1) olema tehtud püsivat taasesitamist võimaldaval viisil ja 2) sisaldama tehingu teinud isikute nimesid ja 3) olema tehingu teinud isikute poolt elektrooniliselt allkirjastatud. Elektrooniline allkiri peab olema antud viisil, mis võimaldab allkirja seostada tehingu sisu, tehingu teinud isiku ja tehingu tegemise ajaga. Elektroonilise allkirja isikule omistamise ja allkirja andmise kord sätestatakse seaduses. Elektrooniliseks allkirjaks on ka digitaalallkiri. Tehingu notariaalne kinnitamine Kui seaduses on sätestatud tehingu notariaalne kinnitamine, peab tehingudokument olema kirjalikult koostatud ning tehingu tegija allkiri notari poolt kinnitatud. Seaduses sätestatud juhtudel võib allkirja tehingudokumendil kinnitada notari asemel ka muu isik. Tehingu notariaalset kinnitamist asendab tehingu notariaalne tõestamine. Tehingu notariaalne tõestamine

32

Seaduse või poolte kokkuleppega ettenähtud juhtudel peab tehing olema notariaalselt tõestatud. Tehingu notariaalse tõestamise õigus on Eesti notaril. Seaduses sätestatud juhtudel on tehingu notariaalse tõestamise õigus notari asemel ka muul isikul. Tehingu vormi järgimata jätmine Tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral on tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. Kokkulepitud vormi järgimata jätmise korral on tehing tühine, kui seadusest või poolte kokkuleppest ei tulene teisiti. TEHINGU KEHTETUS Tehingu tühisus Tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui tühine tehing vastab mõne teise tehingu tunnustele, mis ei ole tühine, kehtib viimane, kui võib eeldada, et pooled oleksid teinud sellise tehingu, kui nad oleksid teadnud algselt soovitud tehingu tühisusest. Kui tehingu tühisuse kaasa toonud asjaolu on ära langenud, võib tehingu teinud isik avaldada, et ta soovib tehingu kehtivust (kinnitamine). Mitmepoolse tehingu korral peavad tehingut kinnitama kõik tehingupooled. Tehingu kinnitamise korral kehtib tehing kinnitamise ajast. Kui pooled kinnitavad tühise mitmepoolse tehingu, eeldatakse, et nad peavad üksteisele üle andma selle, mille nad oleksid omandanud, kui tehing oleks olnud algusest peale kehtiv. Tehingu ühe osa tühisus Tehingu ühe osa tühisus ei too kaasa teiste osade tühisust, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka tühise osata. Heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing Heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine. Seadusega vastuolus olev tehing Seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing on tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. Käsutuskeeldu rikkuv tehing Kohtu poolt antud käsutuskeeldu või muu seadusega selleks õigustatud ametiasutuse või ametiisiku poolt antud käsutuskeeldu rikkuv käsutustehing on tühine. Näilik tehing

33

Näilik on tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Näilik tehing on tühine. Kui näiliku tehinguga varjatakse teist tehingut, kohaldatakse varjatud tehingule selle tehingu kohta sätestatut. TEHINGU TÜHISTAMINE Tehingu tühistamise mõiste Tehingu, mis on tehtud olulise eksimuse, pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul või raskete asjaolude ärakasutamise tõttu, võib seaduses sätestatud korras tühistada. Seadus võib sätestada muid aluseid, mille esinemise korral võib tehingu tühistada. Kui tehing on seaduses sätestatud alustel ja korras tühistatud, on see algusest peale kehtetu. Tühistatud tehingu järgi saadu tuleb tagastada vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Samuti võib tühistada tehingu osa, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka tühistatud osata. Isiku teadmine tühistamise alusest Kui isik tehingu tühistamise aluse olemasolust teadis või pidi teadma, siis loetakse tehingu tühistamise korral, et isik teadis tehingu kehtetusest. Eksimus Eksimus on ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest. Tehing on tehtud olulise eksimuse mõjul, kui eksimus tehingu tegemisel oli sellise tähtsusega, et tehingu teinud isikuga sarnane mõistlik isik ei oleks samasuguses olukorras tehingut teinud või oleks selle teinud oluliselt teistsugustel tingimustel. Tehingu teinud isik võib olulise eksimuse mõjul tehtud tehingu tühistada, kui: 1) eksimuse põhjustasid tehingu teise poole poolt teatavaks tehtud asjaolud või asjaoludest teatamata jätmine, kui asjaolude teatavakstegemine oli vastavalt hea usu põhimõttele nõutav; 2) tehingu teine pool teadis või pidi eksimusest teadma ja eksinud poole eksimusse jätmine oli vastuolus hea usu põhimõttega; 3) tehingu teine pool lähtus tehingu tegemisel samadest ekslikest asjaoludest, välja arvatud juhul, kui teine pool oleks asjaoludest õiget ettekujutust omades võinud eeldada, et eksinud pool oleks eksimusest teades tehingu siiski teinud. Ühepoolse tehingu puhul loetakse tehingu teiseks pooleks isik, kellele tehingus sisalduv tahteavaldus oli suunatud, ning isik, kes omandab tehingu alusel õiguse. Tehingu teinud isik ei või tehingut tühistada, kui ta vastavalt tehingu tegemise asjaoludele ja tehingu sisule kandis eksimuse riisikot.

34

Pettus Pettus on isiku tahtlik eksimusse viimine või eksimuses hoidmine temale ebaõigete asjaolude avaldamise teel, eesmärgiga kallutada isik tehingut tegema. Ebaõigete asjaolude avaldamisega on võrdsustatud nendest asjaoludest teatamata jätmine, millest vastavalt hea usu põhimõttele oleks tulnud teatada, samuti selliste asjaolude tõesena avaldamine, mille tõelevastavust avaldaja ei ole kontrollinud ja mis hiljem osutuvad ebaõigeks. Tehingu teinud isik võib pettuse mõjul tehtud tehingu tühistada. Kui pettuse pani toime kolmas isik, kelle eest tehingu teine pool ei vastuta, võib petetud pool tehingu tühistada, kui teine pool pettusest teadis või teadma pidi. Kui teine pool pettusest ei teadnud ega pidanudki teadma, võib tehingu tühistada juhul, kui tehingu alusel omandas õiguse pettuse toimepannud kolmas isik. Teatamiskohustus Selleks, et kindlaks teha, kas eksimuse ja pettuse juhtudel tuleb asjaolu teisele poolele teatavaks teha, tuleb eelkõige arvestada, kas asjaolu on teisele poolele ilmselt tähtis, millised eriteadmised on pooltel, millised on teise poole mõistlikud võimalused vajalike andmete saamiseks ja kui suured on tema poolt nende andmete saamiseks tehtavad vajalikud kulutused. Ähvardus ja vägivald Isik, kes tegi tehingu õigusvastase ähvarduse või vägivalla mõjul, võib tehingu tühistada, kui ähvardus või vägivald oli vastavalt asjaoludele nii vahetu ja tõsine, et ei jätnud tehingu teinud isikule mingit mõistlikku valikut. Eelkõige tuleb arvestada ähvardaja või vägivalla kasutaja ja tehingu teise poole isikut ning olukorda, milles ähvardus või vägivald aset leidis. Ähvardus on õigusvastane juhul, kui õigusvastane on: 1) tegu või tegevusetus, millega tehingu teinud isikut ähvardati; 2) ähvarduse mõjul tehtud tehingu eesmärk; 3) teo või tegevusetuse, millega ähvardati, kasutamine tehingu tegemisele kallutamiseks. Raskete asjaolude ärakasutamine Tehingu teinud füüsiline isik võib tühistada tema poolt äärmiselt ebasoodsatel tingimustel tehtud tehingu, mille tegemisel teine pool kasutas ära tema erakorralisi vajadusi, sõltuvussuhet, kogenematust või muid selliseid asjaolusid. Tühistamise kord Tehingu tühistamine toimub avalduse tegemisega teisele poolele. Kui teist poolt ei ole, toimub tehingu tühistamine avalduse tegemisega avalikkusele. Tehingu tühistamise õigus läheb üle õigusjärglasele, seaduses sätestatud juhtudel aga ka muule isikule.

35

Tühistamise tähtajad Tehingu võib tühistada: 1) ähvarduse, vägivalla või raskete asjaolude ärakasutamise korral – kuue kuu jooksul, arvates

ajast, mil vastava asjaolu mõju lakkas; 2) pettuse või eksimuse korral – kuue kuu jooksul, arvates pettusest või eksimusest

teadasaamisest. Hoolimata eespool nimetatust ei või tehingut tühistada, kui tehingu tegemisest on möödunud kolm aastat. Kui tehingu tühistamise aluseks on ähvardus või vägivald, pikeneb seaduses sätestatud tähtaeg kümne aastani. Tehingu kinnitamine Tehingu tühistamise õigus lõpeb, kui tehingu tühistamiseks õigustatud isik tehingut kinnitab. Kinnitus ei pea olema tehinguga samas vormis. Kui tehingu tühistamiseks õigustatud isik, kes tühistamise alusest teab, tehingu täidab, loetakse tehing kinnitatuks. Kui tehing on tehtud ähvarduse, vägivalla või raskete asjaolude ärakasutamise mõjul, kehtib kinnitus üksnes siis, kui kinnitus on antud pärast tehingu tegemist mõjutanud asjaolude äralangemist. Kui tehingu üks pool teeb pärast tehingu tühistamise tähtaja algust teisele poolele ettepaneku tehingut kinnitada või tehing tühistada, lõpeb tehingu tühistamise õigus, kui tehingu tühistamiseks õigustatud isik ei teata mõistliku aja jooksul pärast ettepaneku saamist, kas ta tühistab tehingu. Kahju hüvitamine tehingu tühistamise korral Isik, kes on tehingu käesolevas jaos sätestatud alustel ja korras tühistanud, võib nõuda teiselt poolelt kahju hüvitamist. Kahju hüvitamise eesmärgiks on tehingu tühistanud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks tehingut teinud. Tehingu teine pool ei pea kahju hüvitama, kui ta eksimusest, pettusest, ähvardusest või vägivallast ei teadnud ega pidanudki teadma. TINGIMUSLIKUD TEHINGUD See tähendab kas edasilükkava või äramuutva tingimusega tehingut Seega tingimuslik on tehing, mis on tehtud edasilükkava või äramuutva tingimusega. Tehing on tehtud edasilükkava tingimusega, kui tehinguga kindlaksmääratud õiguslike tagajärgede tekkimine sõltub asjaolust (edasilükkav tingimus), mille kohta ei ole teada, kas see saabub või ei saabu. Tehing on tehtud äramuutva tingimusega, kui tehinguga kindlaksmääratud õiguslike tagajärgede lõppemine sõltub asjaolust (äramuutev tingimus), mille kohta ei ole teada, kas see saabub või ei saabu. Või olla ka mitme edasilükkava või äramuutva tingimusega tehing Kui tehinguga on kindlaks määratud mitu omavahel seotud tingimust, on tehinguga seotud õiguslike tagajärgede tekkimiseks või lõppemiseks vajalik kõigi tingimuste saabumine. Kui tingimused on määratud alternatiivselt, peab saabuma vähemalt üks tingimus.

36

Õiguste ja kohustuste tekkimise või lõppemise aeg Edasilükkava tingimusega tehtud tehingu puhul tekivad ja äramuutva tingimusega tehtud tehingu puhul lõpevad tehinguga kindlaksmääratud õigused ja kohustused tingimuse saabumisel. Kui tehinguga on ette nähtud, et tingimuse saabumisel tekivad või lõpevad tehinguga kindlaksmääratud õigused ja kohustused kindlaksmääratud ajal enne tingimuse saabumist, peavad pooled tingimuse saabumisel täitma tehingust tulenevaid kohustusi tehinguga kindlaksmääratud ajast alates. Kahju hüvitamine Edasilükkava tingimusega tehingu puhul võib tehingupool, kelle õiguse tekkimine on seotud tingimusega, nõuda tingimuse saabumisel tehingu teiselt poolelt kahju hüvitamist, kui tingimusega seotud õigus ei teki või ei teki ettenähtud kujul teisest poolest tuleneva asjaolu tõttu. Äramuutva tingimusega tehingu puhul on kahju hüvitamise nõudeõigus tehingupoolel, kelle kasuks endine õiguslik olukord oleks pidanud taastuma. Võimatu tingimus Võimatu on tingimus, mille kohta on tehingu tegemise ajal teada, et see ei saabu. Kui tehinguga kindlaksmääratud õiguste või kohustuste tekkimine on seatud sõltuvusse võimatust tingimusest, on tehing tühine. Kui tehinguga kindlaksmääratud õiguste või kohustuste lõppemine on seatud sõltuvusse võimatust tingimusest, loetakse tehing tehtuks selle tingimuseta. Seadusvastane tingimus Kui tehingus sisalduv edasilükkav tingimus on vastuolus seaduse, heade kommete või avaliku korraga, on tehing tühine. Kui tehinguga kindlaksmääratud õiguste ja kohustuste lõppemine on seatud sõltuvusse seaduse, avaliku korra või heade kommetega vastuolus olevast tingimusest, loetakse tehing tehtuks selle tingimuseta. Oluline tehingute puhul ka tähtaeg ja tähtpäev Tavaliselt on vajalik tehingus ettenähtud toiming teostatada mingi tähtaja jooksul vôi vastupidi millestki hoiduda teatud tähtaja jooksul. Tähtaeg on kindlaksmääratud ajavahemik, millega on seotud ôiguslikud tagajärjed. Tähtaeg määratakse aastate, kuude, nädalate, päevade, tundide vôi väiksemate ajaühikute vôi kindlalt saabuva sündmusega. Tähtaja algus - tähtaja kulgemine algab järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva vôi sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seaduses vôi lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Tähtaeg lôpeb - tähtapäeva saabumisel. Tähtapäeva saabumine määratakse tähtajaga vôi kindlaksmääratud sündmusega.

37

Tähtpäeva saabumine - kui tähtpäeva saabumine on määratud aastates arvutatava tähtajaga, saabub tähtapäev viimase aasta vastaval kuul ja päeval. Kui tähtpäeva saabumine on määratud kuudes arvestatava tähtajaga, saabub tähtapäev viimase kuu vastaval päeval. Kui tähtpäeva saabumine on määratud päevades arvutatava ajavahemikuga, saabub tähtpäev ajavahemiku viimasel päeval. Kui tähtapäev satub riigipühale vôi muule puhkepäevale, loetakse tähtpäev saabunuks puhkepäevale järgneval tööpäeval. Tähtaja määramisel loetakse päevaks ajavahemiku keskööst keskööni. Kirjalik dokument loetakse tähtpäevaks esitatuks, kui see on sideasutusele ärasaatmiseks üle antud tähtpäeval enne kella 24.00. Sideastusele esitamisega vôrdsustatatkse dokumendi teksti edastamine telefaxi, teletaibi e-maili vôi muu sidevahendiga. Hagi aegumine Aegumise mõiste Aegumine tähendab, et õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) Aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Seaduses sätestatud juhtudel nõudeõigus ei aegu. Kohus võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Tehinguga võib nõude aegumise tingimusi kergendada, eelkõige aegumistähtaega lühendada. Aegumistähtaega ei kohaldata, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Samal ajal loobumine õigusest nõuda aegumise kohaldamist on tühine. Aegumistähtaeg Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. Ehitise puuduste tõttu töövõtulepingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on viis aastat. Ehitise puuduse tõttu müügilepingust tulenev nõue ei aegu enne viie aasta möödumist ehitise valmimisest. Kui aga isik rikkus oma kohustust nii tehingute kui ehitite osas tahtlikult on aegumistähtaeg 10 aastat. Seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega kehtib üldine pôhimôte - isik vôib oma rikutud vôi vaidlustatud ôiguste kaitseks pöörduda kohtusse aegumisest sôltumata. Kohus kohaldab aegumist ainult huvitatud poole nôudel. Kui hagi esitatakse pärast aegumistähtaja möödumist (hagi aegumist) ja huvitatud pool nôuab hagi aegumise kohaldamist, jätab kohus hagi rahuldamata.

38

Aegumine erijuhtudel Surma põhjustamisesest, kehavigastuse tekitamisest, tervise kahjustamisest või vabaduse võtmisest tuleneva nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nende õiguslik alus, on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Nimetatud nõuded aeguvad hiljemalt 30 aasta jooksul, arvates kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest. Omandiõigusest tuleneva väljaandmisnõude ning perekonna ja pärimisõigusest tuleneva nõude aegumise tähtaeg on 30 aastat nõude sissenõutavaks muutumisest. Aegumist ei kohaldata omandiõigusest tulenevale väljaandmisnõudele omavolilise valdaja vastu. Aegumise algus - aegumistähtaja kulg algab päevast, mil isik sai teada vôi pidi teada saama oma ôiguste rikkumisest. Oluline, et nõue oleks muutunud sissenõutavaks. Nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda vastava kohustuse täitmist (näiteks: mingi asja või raha üleandmist, töö tegemist, veose vedamist jne.) Aegumise peatumine - aegumistähtaja hulka ei arvata aega, mille kesktel aegumistähtaja kulg on peatunud. Aegumine peatub õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Nõude aegumise peatumine hagi esitamise tõttu lõpeb kohtulahendi jõustumisega. Aegumise kulg peatub ajaks: 1) mil piiratud teovôimega isikul ei ole seaduslikku esindajat; 2) mil hagi esitamist takistab vääramatu jôud; 3) mil kehtib erakorraline seisukord vôi eriolukord; 4) mil on kehtestatud moratoorium - vôlgniku vastu esitatud nôude osas; 5) pärandaja surmast kuni pärandi vastuvôtmiseni vôi pärandvarale hoidja määramiseni- pärandi suhtes esitatud nôude osas. Aegumine katkebja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnistamisega. Aegumine katkeb ja algab uuesti ka täitedokumendi täitmiseks esitamisega. Jõustunud kohtuotsusega tunnistatud nôude aegumistähtaeg on 30 aastat. Aegumistähtaja kulg algab kohtuotsuse jôustumisest. Esindus ja volikiri Füüsiline isik vôib teha tehingu kas isiklikult vôi esindaja kaudu. Esindaja kaudu ei vôi teha tehingut, mis seadusest tulenevalt tuleb teha isiklikult (näit. töölepingu sôlmimine). Juriidiline isik teeb tehingu oma esindaja kaudu. Tavaliselt on selleks äriühingute (sisuliselt ka mittetulundusühingute ja sihtasutuste) puhul juhatuse liikmed, vastavalt nende pädevusele, tulenevalt pôhikirjast.

39

Esindaja tehtud tehing, mille esindaja on teinud esindatava nimel volituste piires, tekitab, muudab vôi lôpetab tsiviilôigusi ja kohustusi vahetult esindatavale. Esindaja on kohustatud tehingu järgi saadu esindatavale üle andma. Esinduse aluseks on seadus (seadusjärgne esindus) vôi tehing. Seadusjärgse esinduse korral määratakse esindaja volitus seaduse alusel. Tehingust tuleneva esinduse korral määrab esindaja volituse esindatav. Esindaja peab ise tegema tehingu, milleks teda volitati, kui volitusega ei ole antud esindajale edasivolitamise ôigust. Tehingu tegemine esindatava nimel Esindaja võib tehingu teha otseselt esindatava nimel, samuti võib tehingu tegemine esindatava nimel tuleneda tehingu tegemisega seotud asjaoludest. Kui tehingu on teinud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku töötaja või muu isik, kelle eest majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik vastutab, ja tehing on seotud sellise majandus- või kutsetegevusega, siis eeldatakse, et tehing on tehtud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku nimel. Esindusõigus Esindusõigus on õiguste kogum, mille piires esindaja saab tegutseda esindatava nimel. Esindusõiguse võib anda tehinguga (volitus) või see võib tuleneda seadusest (seadusjärgne esindusõigus). Volituse andmine Volituse andmine toimub esindatava poolt vastava tahteavalduse tegemisega esindajale või isikule, kellega tehingu tegemiseks volitus antakse, või avalikkusele. Kui esindajana tegutseva isiku avaldused või käitumine mõjutavad teist isikut mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on antud volitus tehingu tegemiseks, ning esindatav teab või peab teadma, et isik tegutseb tema nimel esindajana ja talub selle isiku sellist tegevust, siis loetakse, et esindatav on volituse andnud. Kui seaduses on tehingu tegemiseks ette nähtud teatud vorm, mille järgimata jätmise korral on tehing tühine, peab tehingu tegemiseks antud volitus olema samas vormis. Volitus Volitus on ôiguste kogum, mille piires esindaja vôib tegutseda esindatava nimel. Kui seadus ei ole sätestatud volituse kohustuslikku vormi, vôib esindatav anda volituse mistahes vormis. Kui seaduses on sätestatud tehingu kohustuslik lihtkirjalik vorm, peab selle tegemiseks antud volitus olema lihtkirjalikus vôi notariaalselt tôestatud vormis. Edasivolitus

40

Esindajal on edasivolitamise õigus, kui see tuleneb volitusest. Kui volitus on antud tehingu tegemiseks, mille puhul ei saa mõistlikult oodata selle tegemist esindaja poolt isiklikult, siis eeldatakse, et esindajal on edasivolitamise õigus. Seaduslik esindaja võib anda teisele isikule volituse tehingu tegemiseks. Esindusõiguse ulatus Seadusjärgse esindusõiguse ulatus määratakse seadusega. volituse ulatuse määrab esindatav. Volitust tõlgendatakse selliselt, nagu pidi esindatava tahteavaldust või käitumist mõistma isik, kellele volitus anti või kes avalikkusele suunatud tahteavaldusele või esindatava avaldusele või käitumisele tugineb. Majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku esindamise erisused Kui isikul on volitus teha teise isiku majandus- või kutsetegevuses kõiki tehinguid, mis on sellises majandus- või kutsetegevuses tavalised, ei või ta siiski eraldi volituseta kinnisasja võõrandada või koormata ega sõlmida laenulepingut. Teise isiku ülesandel tema majandus- või kutsetegevuses kaupu müüv või teenuseid osutav isik loetakse volitatuks tegema kõiki tehinguid, mis on tavaliselt vajalikud selliste kaupade müümiseks või teenuste osutamiseks. Kui esindusõigust on eespool nimetatuga võrreldes piiratud, kehtib piirang kolmanda isiku suhtes üksnes juhul, kui kolmas isik sellest teadis või pidi teadma. Esindamine mitme esindaja korral Mitmele isikule sama sisuga volituse andmise korral eeldatakse, et igaüks neist võib esindatavat iseseisvalt esindada. Kui mitu esindajat võivad esindatavat esindada üksnes ühiselt (ühine esindamine), võib igaüks neist siiski eraldi võtta esindatava nimel vastu tahteavaldusi. Esindaja ja esindatava teadmine asjaoludest Kui tehingu tegemisel esines eksimus, pettus, ähvardus, vägivald või muud asjaolud, mis annavad aluse tehingu tühistamiseks, või kui tehingu õiguslikud tagajärjed sõltuvad sellest, kas isik teadis teatud asjaolusid või pidi neid teadma, siis tuleb nende asjaolude hindamisel lähtuda esindaja, mitte esindatava isikust. Kui volituse puhul tegutses esindaja vastavalt esindatava juhistele, ei või esindatav tugineda esindaja teadmatusele asjaolude suhtes, mida esindatav ise teadis või pidi teadma. . Esindusõiguse lõppemise alused Seadusjärgne esindusõigus lõpeb seadusega ettenähtud alustel ja korras. Volitus lõpeb, kui: 1) esindaja on teinud tehingu, milleks volitus oli antud; 2) tehingu tegemine, milleks volitus oli antud, on muutunud võimatuks; 3) volituse tähtaeg möödub; 4) saabub äramuutev tingimus, millega on seotud volituse lõppemine; 5) esindatav võtab volituse tagasi; 6) esindaja loobub volitusest;

41

7) see tuleneb volituse andmise aluseks olevast tehingust; 8) volituse andmise aluseks olev leping lõpeb; 9) esindatav sureb; 10) esindatavaks või esindajaks olev juriidiline isik lõpeb; 11) kuulutatakse välja esindatava pankrot; 12) esineb muu seaduses sätestatud volituse lõppemise alus. Volitus ei lõpe esindatava surmaga, kui ei lõpe esindamise aluseks olev käsundusleping. Eeldatakse, et volitus lõpeb ka siis, kui kuulutatakse välja esindaja pankrot või esindaja sureb või tema üle seatakse eestkoste. Kui volituse kohta on antud kirjalik dokument (volikiri), tuleb see pärast volituse lõppemist esindatavale tagastada. Volituse tagasivõtmine Esindatav võib volituse igal ajal tagasi võtta, isegi kui volitus on tähtajaline. Volituse tagasivõtmine toimub tahteavalduse tegemisega esindajale või kolmandale isikule, kellega tehingu tegemiseks oli volitus antud, või avalikkusele. Esindatav võib volituse andmisel esindaja või kolmanda isiku huvides oleva tehingu tegemiseks määrata, et volitus on tagasivõtmatu. Esindatav võib ka tagasivõtmatuna antud volituse mõjuval põhjusel tagasi võtta. Volituse kehtivus kolmandate isikute suhtes Kui volitus on antud tahteavaldusega kolmandale isikule või avalikkusele või kui esindatav on volituse andmisest kolmandale isikule või avalikkusele teada andnud, loetakse volitus kolmanda isiku või avalikkuse suhtes kehtivaks, kuni volitust ei ole samal viisil tagasi võetud või selle lõppemisest teatatud. Kui volituse kohta on antud volikiri, siis loetakse, et volitus kehtib seni, kuni volikirja ei ole esindatavale tagasi antud või kehtetuks kuulutatud. Esindusõiguseta isiku ühepoolne tehing Teise isiku nimel esindusõiguseta tehtud ühepoolne tehing on tühine. Esindusõiguseta isiku mitmepoolne tehing Teise isiku nimel esindusõiguseta tehtud mitmepoolne tehing on tühine, välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel esindusõiguseta isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab. Teise isiku nimel esindusõiguse piire ületades tehtud mitmepoolne tehing kehtib esindatava suhtes osas, milleks esindajal oli esindusõigus, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka osata, milleks esindajal ei olnud esindusõigust. Kui isik on teinud tehingu esindusõigust omamata või esindusõigust ületades, võib tehingu teine pool teha isikule, kelle nimel tehing tehti, ettepaneku tehing heaks kiita. Heakskiit on kehtiv, kui see on avaldatud ettepaneku tegijale. Kui isik, kelle nimel tehing tehti, ei avalda heakskiitu kahe nädala jooksul, siis loetakse, et ta ei ole tehingut heaks kiitnud. Kui volitus peab olema antud teatud vormis, peab ka heakskiit olema antud samas vormis.

42

Esindusõiguseta isiku vastutus Teise isiku nimel tehingu teinud isik, kellel ei olnud esindusõigust, peab juhul, kui isik, kelle nimel tehing tehti, tehingut heaks ei kiida, hüvitama teisele poolele tehingu ettevalmistamisel kantud kulutused ja sellega seotud muu kahju, mida teine pool kandis seetõttu, et ta uskus esindusõiguse olemasolusse. Kui teise isiku nimel tehingu teinud isik teadis või pidi teadma, et tal esindusõigust ei ole, peab ta lisaks eespool nimetatud kahjule hüvitama teisele poolele ka tehingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju. Esindusõiguseta isik ei vastuta, kui tehingu teine pool esindusõiguse puudumisest teadis või pidi teadma, samuti siis, kui esindusõiguseta isik on piiratud teovõimega ja ta tegutses seadusliku esindaja nõusolekuta. Tehingu tühistamine esindaja kohustuste rikkumise tõttu Esindatav võib tühistada esindaja poolt tehtud tehingu, mille tegemisel esindaja rikkus esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi ja tegi tehingu, mis oli vastuolus esindatava huvidega, kui teine pool kohustuste rikkumisest teadis või pidi teadma. Kui esindaja tegutses ühtlasi teise poole esindajana või kui esindaja tegi tehingu iseendaga, eeldatakse, et esindaja rikkus tehingu tegemisel esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi. VASTUTUS TEISE ISIKU EEST Teise isiku eest vastutamine Isik vastutab teise isiku käitumise ja temast tulenevate asjaolude eest nagu oma käitumise või endast tulenevate asjaolude eest, kui ta kasutab seda isikut pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses ja selle isiku käitumine ning temast tulenevad asjaolud on seotud isiku majandus- või kutsetegevusega. Isik vastutab samuti teise isiku käitumise või temast tulenevate asjaolude eest, kui ta kasutab seda isikut oma kohustuste täitmisel ja selle isiku käitumine või temast tulenevad asjaolud on seotud selle kohustuse täitmisega. Teise isiku teadmise omistamine Kui isik kasutab teist isikut pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses, siis loetakse, et talle on teada asjaolud, mida teab majandus- või kutsetegevuses kasutatav isik, välja arvatud juhul, kui majandus- või kutsetegevuses kasutatava isiku ülesanded ei hõlma sellise teabe vahendamist teda majandus- või kutsetegevuses kasutavale isikule või kui majandus- või kutsetegevuses kasutatavalt isikult ei saa sellise teabe vahendamist, arvestades tema ülesandeid majandus- või kutsetegevuses, mõistlikult oodata. Omandiôigus (Asjaôigusseadus viimane terviktekst RT I osa nr. 44 12.mai 1999.a. muudatused RT I osa nr 13 2003.a.)

43

Omanik vôib olla füüsiline isik vôi eraôiguslik juriidiline isik, samuti riik vôi kohalik omavalitsusüksus ning seaduses sätestatud avalik-ôiguslik juriidiline isik. Pôhimôtteliselt on kôigil omanikel vôrdsed ôigused, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Omandi môiste Omand on isiku täielik ôiguslik vôim asja üle. Omanikul on ôigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nôuda kôigilt teistelt isikutelt nende ôiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kôrvaldamist. Omaniku ôigused vôivad olla kitsendatud ainult seaduste vôi teiste isikute ôigustega. Eelnevast tuleb arusaada nii, et sôna omand kasutab seaduseandja praegu teatavas môttes omandiôiguse tähenduses. Asja valdamine, kasutamine ja käsutamine moodustabki isikul oleva ühe subjektiivse ôiguse - omandiôiguse sisu. Omand tähendab juriidiliselt praegu seda, et kui isikul on samaaegselt ôigus teatavat asja vallata, kasutada ja käsutada. Kui isikul on kôik need kolm ôigustust vôi ôigust selle asja suhtes, siis tal ongi täielik vôim selle asja üle. Kui nendest puudub üks, siis ei saa rääkida täielikust vôimust. Kui isikul on näiteks valdusôigus ja kasutusôigus, aga tal puudub ôigus ja vôimalus seda asja käsutada, siis võib ta olla rentnik. Ta vôib olla ka kasutusvaldaja aga ta ei saa olla omanik. Ühine omand Iga asi vôib kuuluda üheaegselt ühele vôi mitmele isikule. Kui asja omanik on üks isik, siis me räägime ainuomanikust. Kui aga asi kuulub üheaegselt mitmele isikule, sii räägime ühisest omandist. Ühine omand on kahele vôi enamale isikule üheaegselt kuuluv omand. Pôhimôtteliselt tehakse vahet kindlaksmääratud osadega kaasomandi ja ilma kindlaksmääramata osadeta ühisomandi vahel. Kaasomand on kahele vôi enamale isikule üheaegselt môttelistes osades ühises asjas kuuluv omand. (see tähendab kindlaks on määratud môttelised osad näit. ühele isikule 2/3 ja teisele 1/3 môttelist osa elamust. ei saa môtteliste osadena elamut jagada nii, et ühele kaasomanikule kuulub alumine korrus ja teisele ülemine) Kaasomanikud valdavad, kasutavad ja käsutavad oma kaasomandit ühisel kokkuleppel vôi kaasomanike enamuse otsuse kohaselt, kui sellele enamusele kuulub suurem osa ühises asjas. Lahkarvamuse korral lahendab vaidluse kohus mistahes kaasomaniku hagi alusel. Kaasomanik vôib temale kuuluva môttelise osa ühises asjas vôôranddada, pantida, pärandada vôi seda muul viisil käsutada. Ühisomand on kahele vôi enamale isikule üheaegselt kindlaksmääramata osades ühises asjas kuuluv omand. (näit abikaasade ühisomand kui ei ole sôlmitud abieluvara lepingut) Vallasomand ja selle tekkimine

44

Vallasomand, kui omaniku ôigus vallasasja vallata, kasutada ja käsutada - tekib vallasasja üleandmisega, kui vôôrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Järelikult vallasomandi tekkimiseks on vajalik valduse üleandmine ja kokkulepe, et omand läheb üle omandajale. Kui vallasasi juba on omandaja valduses, piisab omandi tekkimiseks vôôrandaja ja omandaja vahelisest kokkuleppest omandi ülemineku kohta. Vallasomand tekib ka hôivamisega, see on juhul, kui isik vôtab peremehetu vallasasja oma valdusse tahtega saada selle omanikuks. Asja ei saa omandada, kui hôivamine on seadusega keelatud vôi valdusse vôtmine rikub teise isiku ôigust asi hôivata. Eraldi tuleks nimetada vallasomandi tekkimise alusena leidu. Leidja saab muutuda teatud asjaoludel leitud asja omanikuks. Seda juhul kui ta on täitnud oma kohustused ja omanik ei ole aasta jooksul selgunud, arvates leiust teatamisest. Isik, kes on kaotatud asja leidnud ja selle oma valdusse vôtnud, peab sellest viivitamatult teatama kaotajale vôi omanikule. Kui kaotaja vôi omanik on leidjale teadmata, on leidja kohustatud teatama leiust politseile, kui asja väärtus ületab sada krooni. Asja leidmisel elamus, avalikus asutuses vôi transpordi vahendis on asja leidnud isik kohustatud asja üle andma majaomanikule, üürnikule, vastava asutuse teenistujale, transpordivahendi juhile vôi politseile. Omandiôigus vallasvarale vôib tekkida ka ümbertöötamise, segamise vôi ühendamisega. Omandi kaitse Omanikul on nôudeôigus igaühe vastu, kes ôigusliku aluseta tema asja valdab. Omaniku nôue on suunatud omandiôiguse tunnustamisele ja asja väljanôudmisele ebaseaduslikust valdusest. Seega on igal omanikul ôigus esitada nôue kôigi nende isikute vastu, kes ilma ôigusliku aluseta asja valdavad. See nôue on suunatud nii omandiôiguse tunnustamisele kui ka asja väljanôudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusesse. Esimesel juhul on nôude sisuks see, et taotleja s.o. hageja nôuab enda tunnistamist omanikuks. Teisel juhul on tegemist nôudega, mille puhul omanik taotleb ashja saamist ebaseaduslikust valdusest tagasi oma valdusesse. Omanik peab eelkôige vaidluse korral tôendama, et valdaja valdab tema asja. Valdaja peab nôude vaidlustamiseks tôendama, et hageja ei ole omanik vôi et asja omanik on valdaja vôi et valdajal on ôigus asja vallata mône asjaôiguse vôi muu ôiguse alusel. Pahauskne valdaja on kohustatud hüvitama omanikule asja või selle päraldise hävimise või väärtuse vähenemise tõttu tekkinud kahju vastvalt võlaõigusseadusele (RT nr 60 2002). Kahju õigusvastase tekitamise sätete kohaselt.

45

Omanikul on ôigus nôuda omandiôiguse igasuguse rikkumise kôrvaldamist, ka siis kui rikkumine ei ole seotud valduse kaotusega. Kui on alust arvata niisuguste rikkumiste kordumist, vôib omanik nôuda rikkumisest hoidumist. Antud juhul môeldakse neid juhtumeid, kus valdust ei ole isegi rikutud ja omandiôiguse rikkumine ei ole seotud valduse kaotamisega. Antud juhul on tegemist negatoorhagiga. Kasutamisôiguse ja käsutamisôiguse rikkumine vôib teatud juhul olla môeldav ka valdamisôiguse rikkumiseta. (Näide kasutusôiguse rikkumisega - garaazi ette on naaber kraavi kaevanud, mille tulemusena garaazi kasutada ei saa, valdus on küll säilinud) Enne kui lôpetada omandi ja omandiôiguse käsitlemine tuleks nimetada omandiôiguse seisukohast olulist seadust, see on omandireformi aluste seadust (RT I osa nr. 21 1991, muudatused 1992 RT I osa nr. 19 ja 33, 1993 I osa nr. 15, 35, 45 ja 1994.a. I osa nr. 13 ja 24) Nimetatud seadus määrab kindlaks omandireformi eesmärgi, sisu, objekti, subjekti ja omandireformi korra ning on aluseks muudele omandireformiks vajalikele normatiivaktidele. Omandireformi eesmärk oli omandisuhete ümberkorraldamine omandi puutumatuse ja vaba ettevôtluse tagamiseks, omandiôiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamine ning eelduste loomine turumajandusele üleminekuks. Omandireformi käigus vara tagastamine vôi kompenseerimine endistele omanikele vôi nende ôigusjärglastele ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut. Omandireformi sisuks ja objektiks oli ôigusvastaselt vôôrandatud vara tagastamine ja kompenseerimine. Omandireformi käigus muudeti vara omandivormi järgmiselt: 1) riigi omanduses olev vara anti tasuta munitsipaalomandisse (munitsipaliseerimine); 2) riigi omanduses olev vôi munitsipaalomandisse antud vara anti tasu ees vôi tasuta eraomandisse (vara erastamine); 3) varem riigi poolt kooperatiivsetele, riiklik-kooperatiivsetele ja ühiskondlikele organisatsioonidele tasuta üle antud vara tagasti Eesti Vabariigile (vara taasriigistamine). Omandireformi ôigustatud ja kohustatud subjektid: omandireformi ôigustatud subjektid on isikud, sealhulgas ka riik, kellel on seaduse järgi ôigus nôuda vara tagastamist vôi kompenseerimist vôi ôigus nôuda vôi taotleda vara tasu eest vôi tasuta üleandmist. Need on eelkôige kodanikud, kelle vara natsionaliseerimise vôi kollektiviseerimise käigus ühistati, samuti isikud, kelle vara vôôrandati ôigusvastaste repressioonide käigus. Samuti isikud, kes on eelpool nimetatud isikute pärijad. Õigustatud isiku vôivad olla ka ühiskondlikud organisatsioonid ja usuühingud. Omandireformi kohustatud subjektid on riik ja teised isikud, kes seaduse järgi on kohustatud omandireformi ôigustatud subjektidele vara tagastama vôi kompenseerima vôi tasu eest vôi tasuta üle andma. Vastavalt ALUSTE § 12: riigi ja kohaliku omavalitsuse organid, teised juriidilised isikud ja füüsilised isikud, kelle omandis asub omandireformi objektiks olev ôigusvastaselt vôôrandatud vara, on kohustatud selle ôigustatud subjektile tagastama. Vara ei tagastata kui

46

omandireformi ôigustaud subjektid ei nôua vara tagastamist, vaid soovivad selle kompenseerimist vôi vara ei ole säilinud endisel individualiseeritud kujul. Vara ôigusvastane vôôrandamine- on vara omaniku tahte vastaselt tema vara äravôtmine vôi tema panek olukorda, kus ta on sunnitud reaalse repressiooniohu tôttu vara ära andma vôi maha jätma, kui normatiivaktid, mille alusel vara vôôrandati, on tunnistatud ebaseaduslikeks vôi kui vara vôôrandati ebaseaduslike otsuste alusel vôi ametiisikute omavoli tôttu. Vara ôigusvastase vôôrandamisena käsitleti nimetatud seaduse alusel ka natsionaliseerimist, kollektiviseerimist, ôigusvastaste repressioonide, sealhulgas massirepressioonide käigus ning muul viisil toime pandud vara vôôrandamist ajavahemikus 16. juunist 1940.a. kuni 1. juuni 1981.a. Õigusvastane repressioon käeoleva seaduse tähenduses on nii kohtulik kui ka kohtuväline represseerimine (surmanuhtlus, vabaduskaotus, asumisele vôi väljasaatmine vôi küüditamine) ebaseadusliku vôi hiljem ebaseaduslikuks tunnistatud otsuse alusel. Reaalne repressioonioht nimetatud seaduse tähenduses on nii kohtuliku kui ka kohtuvälise represseerimise oht. ASJAÕIGUSED Asjaôiguse môiste ja liigid. Asjaôigused on omand (omandiôigus) ja piiratud asjaôigused: servituudid, reaalkoormatised, hoonestusôigus, ostueesôigus ja pandiôigus. Asi asjaôiguse seaduse tähenduses on kehaline ese. Asjad jagunevad kinnis- ja vallasasjadeks. Üldine, avalik ja eraasi Üldine asi on asi, mis oma loodusliku olemuse tôttu ei saa kuuluda kellegi omandisse ja on kasutatav igaühe poolt nagu ôhk ja avameri. Avalik asi on asi, mis kuulub riigi- vôi munitsipaalomandisse ja on oma ühiskondliku olemuse tôttu kasutatav igaühe poolt nagu territoriaal- ja sisemeri, laevatatavad veekogud, avalikud tänavad, väljakud ja pargid. Eraasi on asi, mis ei ole üldine ega avalik ja vôib kuuluda igale omanikule. Üldine ja avalik asi ei ole tsiviilkäibes. Asendatav ja asendamatu asi Vallasasi on asendatav vôi asendamatu. Asendatav on vallasasi, mida tsiviilkäibes määratakse liigitunnuste alusel arvu, môôdu ja kaalu järgi. Äratarvitatav ja äratarvitamatu asi Vallasasi on on äratarvitatav vôi äratarvitamatu. Äratarvitatav on vallasasi, mis otstarbekohasel kasutamisel lakkab olemast vôi vôôrandatakse.

47

Jagatav ja jagamatu asi Asi on jagatav vôi jagamatu. Jagatav on asi, mida selle olemust rikkumata vôib jagada osadeks ja mille iga osa pärast jagamist moodustab terviku. Asja osad Asi vôib tsiviilkäibes olla tervikuna, reaalosana vôi môttelise osana (omandiôiguse- kaasomand). Asja reaalosa on asja teiste osadega vôrreldes tegelikkuses piiritletud. Asja môtteline osa on tegelikkuses piiritlemata ja selle suurust väljendatakse murdosana. Oluline osa Asja oluline osa on selle koostisosa, mis on asjaga püsivas ühenduses ja mida ei saa asjast eraldada, ilma et asi häviks vôi olemuselt muutuks. Maatüki olulised osad on sellega püsivalt ühendatud asjad nagu ehitised, kasvav mets, muud taimed ja koristamata vili, samuti maatükiga seotud asjaôigused. Samal ajal ehitis, mis on ehitatud vôôrale maale hoonestusôiguse alusel ja maaga püsivalt ühendatud, samuti maaga mööduvaks otstarbeks ühendatud asi ei ole maatüki oluline osa. Ehitise olulised osad - on asjad, millest see on ehitatud vôi mis on sellega püsivalt ühendatud ja mida ei saa eraldada ehitist vôi eraldatavat asja oluliselt kahjustamata. Päraldised Päraldis on vallasasi, mis olemata peaasja oluline osa, teenib peaasja ning on sellega seotud ühise majandusliku eesmärgi ja sellele vastava ruumilise seose kaudu. Õigused ja kohustused, mille esemeks on peaasi, laienevad ka päraldisele, kui seaduse vôi lepinguga ei ole ettenähtud teisiti. Kinnisasja omandamise ja valdamise, samuti ehitamise kohta käivad dokumendid, kaardid ja plaanid on asja päraldised. Vili Vili on asja kasutamisest saadav igasugune kasu. Vili on loodus- vôi ôigusvili. Loodusvili on asjast loodusjôul vôi inimese kaasabil tulenev saadus. Õigusvili on asjast ôigussuhte tôttu saadav tulu. Üldjuhul kuulub vili asja omanikule, kui seaduse vôi lepinguga ei ole sätestatud teisiti. Asjaga seotud kulutused Asjast kasu saama ôigustatud isik peab kandma asjaga seotud kohutused ja kulutused. Asjale tehtud kulutused: 1) vajalikud - kui nendega säilitatakse asja vôi kaitstakse seda täieliku vôi osalise hävimise eest; 2) kasulikud - kui nendega asja oluliselt parendatakse; 3) toreduslikud - kui nendega taotletakse peamiselt asja mugavust, meeldivust vôi ilu. Asja hindamine Asja hinnatakse hariliku väärtuse vôi valdaja erilise huvi alusel. Asja harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Üldjuhul loetakse asja väärtuseks selle harilikku väärtust, kui seaduse vôi lepinguga ei ole sätestatud teisiti. Vara

48

Vara on isikule kuuluvad asjad, rahaliselt hinnatavad ôigused ja kohustused. Vara on vallas- ja kinnisvara vastavalt asjade liigitusele vallasasjadeks ja kinnisasjadeks ning ôiguste kuuluvusele. Asjaôigused kuuluvad vallas- vôi kinnisvara hulka selle järgi, kas nende esemeks on kinnis- vôi vallasasi. Vôlaôigused ja muud isiklikud ôigused kuuluvad vallasvara hulka. Valdus Eespool omandiôiguse käsitluse juures kasutati môistet valdus. Valdus on tegelik vôim asja üle. Valdaja on isik, kelle tegeliku vôimu all asi on. Isik, kes valdab asja rendi-, üüri-, hoiu-, pandi- vôi muu selletaolise suhte alusel, mis annab talle ôiguse teise isiku asja vallata, on otsene, teine isik aga kaudne valdaja. Valdajaks ei ole isik, kes teostab tegelikku vôimu asja üle teise isiku korralduse kohaselt tema majapidamises vôi ettevôttes. Valdus vôib olla seaduslik vôi ebaseaduslik sôltuvalt sellest, kas see pôhineb õiguslikul alusel vôi mitte. Üldjuhul loetakse valdus õiguslikuks, kuni ei ole tôestatud vastupidist. Heauskne ja pahauskne valdus Valdus on heauskne, kui valdaja ei tea ega peagi teadma, et tema valdusel puudub õiguslik alus vôi et teisel isikul on suurem ôigus asja vallata. Valdus on pahauskne, kui valdaja teab vôi peab teadma, et tema valdusel puudub õiguslik alus vôi et teisel isikul on suurem ôigus asja vallata. Valdus loetakse heauskseks, kuni ei ole tôendatud vastupidist. Valduse omandamine - valdus omandatakse tegeliku vôimu saamisega asja üle vôi abinôude üle, mis vôimaldavad tegelikku vôimu asja üle. Valduse omandamiseks piisab senise valdaja ja omandaja kokkuleppest., kui omandaja suudab teostada tegelikku võimu. Valdus vôib üle minna ka pärimise teel. Valdus on seadusega kaitstud omavoli vastu. Omavoli on valdaja nõusolekuta seadusevastaselt asja valduse rikkumine või valduse äravõtmine. Sel viisil saadud valdus on omavoliline. Valduse rikkumine on valdaja takistamine asja üle tegelikku võimu teostamisel, samuti asja äravõtmise katse või ähvardus, kui on alust karta selle täideviimist. Valdaja võin oma valdust omavoli vastu jõuga kaitsta, ületamats seejuures hädakaitse piire. Kui vallasasi võetakse valdajalt ära omavoliliselt salaja või vägivallaga, on valdajal õigus teolt tabatud või jälitatud omavoli tarvitajalt vallasasi ära võtta. Kui kinnisasja valdus võetakse valdajalt ära omavoliliselt salaja või vägivallaga, on valdajal õigus omavoli tarvitaja kinnisasjalt eemaldada ja kinnisasi oma võimu alla tagasi saada. Kinnistusraamat (Kinnistusraamatu seadus viimane tervikteksts RT I osa nr. 44 1999.a., muudetud RT I osa nr 13 2003.a.)

49

Kinnistusraamatut peetakse kinnisasjade ja nendega seotud asjaôiguste kohta. Kinnistusraamatuid peavad maa- ja linnakohtutes asuvad kinnistusosakonnad (esimese astme kohtu vastav osakond). Kinnistusosakond peab kinnistusraamatuid tema kinnistuspiirkonnas asuvate kinnistute kohta. Kinnistuspiirkond on vastava maa- vôi linnakohtu tööpiirkond. Kinnistu on kinnistusraamatusse iseseisva üksusena kantud kinnisasi (maatükk) hoonestusõigus, korteriomand, korterihoonestusõigus. Riigile või kohalikule omavalitsusüksusele kuuluv kinnisasi kantakse kinnistusraamatusse, kui see koormatakse asjaõigusega või kande tegemist soovib omanik. Iga kinnistusraamatusse kantud kinnisasja kohta avatakse iseseisev registriosa ja sellele antakse eraldi number (kinnistu number). Kinnistusraamatusse kantakse ka kinnisasjaga seotud asjaôigused.(vt.eespool omand ja piiratud asjaôigused: servituudid, reaalkoormatised, hoonestusôigus, ostueesôigus ja pandiôigus). Asjaôiguse kanne tehakse koormatava kinnisasja kinnistusregistriossa. Asjaôigused kinnisasjale kantakse kinnistusraamatusse artiklitena. Kinnistusraamatu kanne tehakse, sealhulgas ka muudetakse vôi kustutatakse asjaôiguslepingu alusel. Kinnistusraamat on avalik. Igal ühel on ôigus tutvuda kinnistusraamatu andmetega. Omandit kui asjaôigust käsitlesime eelpool. Nüüd lähemalt servituutidest kui piiratud asjaôigustest. Piiratud asjaõigused Reaalservituut Reaalservituut koormab teenivat kinnisasja valitseva kinnisasja kasuks selliselt, et valitseva kinnisasja igakordne omanik on ôigustatud teenivat kinnisasja teatud viisil kasutama vôi teeniva kinnisasja igakordne omanik on kohustatud oma omandiôiguse teostamisest teatavas osas hoiduma. Reaalservituut tekib kinnistusraamatusse kandmisega. Reaalservituudi seadmiseks vajalik asjõigusleping peab olema notariaalselt tõestatud. Kinnisasja kasuks reaalservituuti seada vôi sellega kinnisasja koormata vôib ainult omanik. Reaalservituut annab ôiguse teha üksnes neid tegusid, mis servituudi sisust tulenevalt on valitseva kinnisasja huvides vajalikud. Kusjuures reaalservituuti tuleb teostada viisil, mis on teenivale kinnisasjale kôige vähem koormav. Erinevalt omandist ei saa realservituut tekkida igamisega. Reaalservituudi sisu määratakse poolte kokkuleppega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti Kui reaalservituudi lõpetamise kokkulepet ei saavutata, on valitseva kinnisasja omanikul olulisel põhjusel õigus nõuda teeniva kinnisasja omanikult nõusolekut reaalservituudi lõpetamiseks tingimusel, et ta hüvitab valitseva kinnisasja omanikule servituudi lõpetamise tõttu tekkiva kahju. Kui reaalservituudist saadav kasu on teeniva kinnisasja koormatisega võrreldes ebamõistlikult väike, on teeniva kinnisasja omanikul õigus nõuda valitseva kinnisasja omanikult nõusolekut

50

reaalservituudi lõpetamiseks tingimusel, et ta hüvitab valitseva kinnisasja omanikule servituudi lõpetamise tõttu tekkiva kahju. Isiklikud servituudid Kasutusvaldus Kasutusvaldus koormab kinnisasja selliselt, et isik, kelle kasuks kasutusvaldus on seatud, on ôigustatud kasutama asja ja omandama selle vilju. Kasutusvalduse seadmiseks sõlmitav asjaõigusleping peab olema notariaalselt tõestatud. Kasutusvaldus lõpeb – kasutusvaldaja surmaga, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui kasutusvaldus on seatud mitme isiku kasuks, suurenevad ühe kasutusvaldaja surma või lõppemise korral teise kasutusvaldajate kasutusvalduse osad vastavalt osade suurusele, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Kui seaduse või tehinguga on määratud, et kasutusvaldus läheb üle kasutusvaldaja pärijale, kehtib kasutusvaldus pärija suhtes edasi. Kasutusvaldus lõpeb kasutusvaldajast juriidilise isiku lõppemisega. Juriidilise isiku kasutusvaldus lõpeb igal juhul 100 aasta möödumisel kasutusvalduse tekkimisest. Kasutusvalduse lôpetamine - kasutusvalduse vôib lôpetada kasutusvaldaja ja omaniku kokkuleppel. Kinnisajsa omanik vôib nôuda kasutusvalduse lôpetamist, kui: 1) kasutuvaldus on kaotanud kasutusvaldaja jaoks igasuguse tähtsuse; 2) tema kahju on oluliselt suurem kasutusvaldaja kasust; 3) kasutusvaldaja ei anna omanikule tagatist. Kasutusvaldajal on õigus nõuda kasutusvalduse lõpetamist tingimusel, et ta hüvitab kinnisasja omanikule kasutusvalduse lõppemise tõttu tekkiva kahju. Kasutusvaldaja peab kasutusvalduse lõpetamise soovist teatama kinnisasja omanikule kuus kuud ette. Kasutusvaldajal on õigus kinnisasja vallata ja kasutada. Kasutusvaldjal on õigus asja viljale (nii õigus kui loodusvili). Kasutusvalduse esemel lasuvad maksud ja võlaintressid tasub ning koormatised, majandamis- ja muud kulud kannab kasutusvaldja vastavalt oma õiguste kestusele. Kui maksud, koormatised või kulutused on sisse nõutud omanikult, on kasutusvaldaja kohustatud talle need samas ulatuses hüvitama. Isiklik kasutusôigus Isiklik kasutusôigus koormab kinnisasja selliselt, et isik, kelle kasuks see on seatud, on ôigustatud kinnisasja teatud viisil kasutama vôi teostama kinnisasja piirides teatud ôigust, mis oma sisult vastab mônele reaalservituudile. Isikliku kasutusõiguse võib kinnisasja omaniku nõusolekul teisele isikule üle anda, muutmata seejuures isikliku kasutusõiguse kestust. Isikliku kasutusõiguse omandaja ja esialgne omaja vastutavad kinnisasja omaniku ees isiklikust kasutusõigusest tekkivate kohustuste eest solidaarselt Kui isikliku kasutusõiguse esemeks on tehnovõrk või – rajatis, ei ole isikliku kasutusõiguse üleandmiseks või koormamiseks kinnisasja omaniku nõusolek vajalik.

51

Isiklik kasutusôigus elamule koormab kinnisasja selliselt, et isikul kelle kasuks see on seatud, on ôigus kasutada elamiseks kinnisasjal asuvat elamut vôi selle osa. Isik kellel on elamu kasutusõigus, võib elamusse majutada oma perekonnaliikmeid, samuti isikuid, keda on vaja tema eest hoolitsemiseks. Reaalkoormatised Kinnisasja vôib koormata selliselt, et kinnisasja igakordne omanik peab tasuma isikule, kelle kasuks reaalkoormatis on seatud, perioodilisi makseid rahas vôi natuuras vôi tegema teatud tegusid. Reaalkoormatisi vôib seada ka teise kinnisasja igakordse omaniku kasuks. Reaalkoormatis on avalik-õiguslik, kui see on seatud seaduse alusel riigi, kohaliku omavalitsuse või muu avalik-õigusliku isiku kasuks. Reaalkoormatis on eraõiguslik kui see on seatud füüsilise isiku või eraõigusliku juriidilise isiku või teise kinnisasja omaniku kasuks. Reaalkoormatise seadmiseks sõlmitav asjaõigusleping peab olema notariaalselt tõestatud. Reaalkoormatise seadmisel tuleb vôimaluse korral määrata ka reaalkoormatise rahaline väärtus ja see kinnistusraamatusse kanda. Reaalkoormatis läheb koos koormatud kinnisasjaga üle igale kinnisasja omandajale tema nôusolekust sôltumata. Reaalkoormatis ei teki igamisega ega lôpe aegumisega. Reaalkoormatis läheb koos koormatud kinnisasjaga üle igale kinnisasja omandajale tema nôusolekust sôltumata. Hoonestusôigus tekkimine, lôppemine Kinnisasja vôib koormata selliselt, et igal isikul, kelle kasuks hoonestusôigus on seatud, on vôôrandatav ja pärandatav tähtajaline ôigus omada kinnisasjal sellega püsivalt ühendatud ehitist. Ühele kinnisasjale võib seada ainult ühe hoonestusõiguse. Hoonestusôigus ulatub lisaks ehitisealusele maale ka kinnisasja osale, mis on vajalik ehitise kasutamiseks. Hoonestusôigus loetakse kinnisasjaks ja hoonestusôigusele kohaldatakse kinnisomandi sätteid. Ehitis, mis on hoonestusôiguse alusel ehitatud vôi oli selle seadmisel olemas ja millele hoonestusõigus laieneb, on hoonestusôiguse oluline osa. Hoonestusôiguse seadmiseks või üleandmiseks kohustav tehing peab olema notariaalselt tõestatud. Samuti peab olema notariaalselt tõestatud ka hoonestusõiguse seadmiseks või üleandmiseks sõlmitav asjaõigusleping. Hoonestusõiguse lõpetamiseks on vajalik kinnisasja omaniku nõusolek. Nõusolek tuleb anda kinnistusosakonnale või hoonestusõiguse omajale (hoonestajale). Nõusolek ei ole tagasivõetav. Kui hoonestaja ei ole hoonestusõiguse seadmisel kokkulepitud tähtaja jooksul nõutavat ehitist püstitanud või kui hoonestaja rikub oluliselt oma lepingulisi kohustusi, on kinnisasja omanikul õigus nõuda hoonestajalt nõusolekut hoonestusõiguse enda nimele kandmiseks Hüvitise suurus lepitakse kokku hoonestusõiguse seadmise lepinguga, kui hüvitise suurus ei ole kokku lepitud loetakse selleks hoonestusõiguse harilik väärtus. Kui hoonestusõigus on seatud

52

elamu püstitamiseks, ei või kokku leppida väiksemas hüvitise maksmises kui kaks kolmandikku hoonestusõiguse harilikust väärtusest. Hoonestusõigust ei või seada äramuutva tingimusega. Selline kokkulepe on tühine. Hoonestusôigus ei lôpe ehitise hävimisega. Hoonestusôiguse sisu Oluline, et hoonestaja ei vôi oma ôiguste teostamisel rikkuda koormatud kinnisasja omaniku ôigusi. Hoonestaja peab tagama ehitise säilimise, kui ta ei ole kinnisasja omanikuga kokku leppinud teisiti Hoonestajal on ôigus hoonestusôigust vôôrandada vôi pärandada vôi koormata kinnispandi, servituudi, reaalkoormatise vôi ostueesôigusega. Hoonestusõigust ei või koormata hoonestusõigusega. Hoonestusôiguse koormamiseks asjaôigusega on vajalik omaniku nôusolek, kui selline tingimus on kinnistusraamatusse kantud. Hoonestusôiguse vôib seada ainult kindlaks tähtajaks, kuid mitte kauemaks kui 99 aastaks. (varem oli ka miinimum tähtaeg 36 aastat) Kui tähtaeg on pikem kui 99 aastat, loetakse tähtaja kestuseks 99 aastat. Hoonestusôiguse vôib kinnistusraamatusse seada ainult esimesele järjekohale. Hoonestusõigusega ei või samal järjekohal olla muid asjaõigusi või märkeid. Hüvitis hoonestusõiguse tähtaja möödumisel – Hoonestusõiguse lõppemisel selle tähtaja möödumise tõttu peab kinnisasja omanik maksma hoonestajale hüvitise kinnisasjale jääva ehitise eest. Hoonestusõiguse seadmisel võib kokku leppida hüvitise suuruse ja maksmise viisi. Kui hüvitise suurus ei ole kokku lepitud, loetakse selleks hoonestusõiguse harilik väärtus. Tasu hoonestusôiguse eest - Tavaliselt hoonestaja maksab kinnisasja omanikule hoonestusôiguse eest tasu. Tasu hoonestusôiguse eest makstakse vastavalt kokkuleppele rahas vôi muudes asendatvates asjades, kusjuures hoonestusôiguse seadmisel tuleb tasu suurus vôi suuruse arvutamise alused kogu hoonestuôiguse ajaks ette kindlaks määrata. Hoonestusôiguse eest makstava tasu suuruse muutmist vôib nôuda kui see on sätestatud hoonestusôiguse seadmise aluses. Kôik hoonestusôigusega koormatud maatükil lasuvad maksud tasub ja avalik-ôiguslikud reaalkoormatised kannab hoonestaja. Ostueesôigus Kinnisasja vôib koormata selliselt, et isik, kelle kasuks ostueesôigus seatud, on ôigus kinnisasja vôôrandamisel asuda omandaja asemele. Ostueesôigus tekib seaduse vôi tehingu alusel. Ostueesõiguse seadmiseks kohustav tehing peab olema notariaalselt tõestatud. Tehingu alusel tekib ostueesôigus kinnistusraamatusse kandmisega. Ostueesôigus lôpeb kande kustutamisega kinnistusraamatust. Ostueesôiguse tekkimine

53

Seadusega vôib ette näha kinnisasja ostu eesôigust riigile vôi kohalikule omavalitsustele. Seejuures riigil on kinnisasja ostueesôigus kaitstava loodusobjekti piires. Näiteks oli asjaôiguseaduse rakendusseadusega oli ette nähtud kôigile kohalikele omavalitsusüksustele ostueesôiguse kinnisasjade ostmiseks kuni 2002 1.jaanuarini. . Ostueesôiguse sisu Ostueesôigust vôib teostada päevast, mil ostueesôigusega koormatud kinnisasja omanik on sôlminud ostjaga kinnisasja ostu-müügilepingu (sundvôôrandamise korral ostueesôigus ei kehti). Sundenampakkumisel kehtib ostueesôigus ainult siis, kui see on sätestatud seaduses vôi kantud kinnistusraamatusse. Kui koormatud kinnisasja omanik ja ostueesôiguse teostaja ei lepi kokku teisiti, vôib ostueesôiguse teostaja omandada kinnisasja ainult tervikuna. Müüja on kohustatud ostjaga sôlmitud ostu-müügilepingu ärakirja viivitamatult esitama ostueesôigust omavale isikule. Ostueesôigust omavale isikule ärakirja esitamata jätmisest tekkinud kahju eest vastutab müüja. Ostuseesôiguse teostamise tähtaeg - Ostueesôigust omaval isikul on ôigus ostueesôigust teostada hiljemalt kahe kuu jooksul, arvates ôiguslikult kehtiva müügilepingu ärakirja saamise päevast. Ostueesôiguse teostamiseks peab ostueesôigust omav isik teatama müüjale notariaalselt tôestatud avaldusega oma soovist ostueesôigust teostada. Kui kinnisasi on juba läinud ostja omandisse, vôib notariaalselt tôetatud avalduse esitada müüja asemel uuele omanikule. Avalduse esitamisega astub ostueesôigust omav isik sôlmitud ostu-müügilepingu järgi ostja asemele ja omandab ôiguse nôuda kinnistusraamatus kande tegemist ning ostja vôi müüja keeldumisel esitada hagi kinnistusraamatusse kande tegemiseks vôi kinnisasjale omandiôiguse tunnustamiseks. Ostueesôiguse teostajale lähevad üle kôik ôigused ja kohustused, mis olid ostu-müügilepingu järgi ostjal. Kui ostueesôigusega koormatud kinnisasi on müüdud koos teiste asjadega , eristamata koormatud kinnisasja hinda, peab ostueesôiguset teostav isik maksma koormatud kinnisasja väärtusele vastava hinna. Kui ostu-müügileping ei näe ette ostuhinna kohest tasumist, on ostueesôigust teostaval isikul ôigus nôuda, et sama tingimus kehtiks ka tema suhtes. Sel juhul on ta kohustatud esitama tagatise. Ostueesôigust teostav isik on kohustatud hüvitama ostjale ostuhinna, mille ta ostu-müügilepingu järgi on müüjale maksnud, samuti lepingu sôlmimise ja kinnistusraamatusse kandmisega seotud kulutused. Ostjal on ôigus nôuda müüjalt talle ostueesôiguse teostamisega tekitatud kahju hüvitamist, kui ta oli müüjaga selle kokku leppinud.

54

Kui ostueesôigust teostanud isik ei tasu ostuhinda ega hüvita kulutusi, mida ta on kohustatud tasuma, vôib müüja vôi ostja keelduda avalduse esitamisest ostueesôigust teostanud isiku kandmiseks kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna, samuti talle valduse üleandmisest. Pandiôigus Pandi môiste ja liigid Asja vôib pandiga (pandiôigusega) koormata selliselt, et isikul, kelle kasuks on pant seatud, on ôigus pandiga tagatud nôude rahuldamisele panditud vara arvel, kui nôuet ei ole koheselt täidetud. Pant on vallaspant ja kinnispant. Pantida vôib asju ja varalisi ôigusi, mille pantimine ei ole seadusega keelatud. Siin kohal käsitlemegi panti kui piiratud asjaôigust ühest küljest ja teisest küljest vôib panti iseloomustada kui nôude tagatist. Pantijaks vôib olla vôlgnik vôi kolmas isik. Pandiga tagatakse nôude täitmine sellises tähenduses, et kui isik endale vôetud vôlakohustust ei täida ja on vôlausaldajale andnud pandi, siis nôude esitamise tähtaja saabumisel vôib vôlausaldaja nôuda pandiga tagatud nôude rahuldamist panditud vara arvel. Pandiga vôib tagada iga rahaliselt hinnatavat nôuet. Isik, kes pandi annab on pantija; isik kes pandi saab, on pandipidaja. Pandipidaja vôib olla kindel, et tema nôue saab rahuldatud sellises ulatuses, millises ulatuses tema nôue on tagatud pandiesemega. Siit tulneb, et pandieseme väärtus peaks olema suurem nôude väärtusest, mida pandiga tagatakse. Kui nôue on näiteks 100 000.- krooni, siis pandieseme väärtus 120 000.- 130 000.- krooni. Seda pôhjusel, et kui vôlgnik 100 000.-krooni vôlausaldajale ei tasu, siis oleks see vôlg kaetud pannditud eseme väärtusega ning ühtlasi oleks selle eseme väärtusega kaetud ka need kulud, mida vôlausaldajal tuleb teha vôib-olla kohtukuludena ning samuti oleks kaetud intress ja muud kulud. Pandiga tagatav nôue: Loetelu sellest, mida vôidakse tagada pandiga 1) pandiga vôib tagada iga rahalist nôuet; 2) pandiga vôib tagada ka tingimuslikku nôuet; 3) pandiga vôib tagada tulevikus tekkivat nôuet; 4) pandiga on tagatud ka nôudega seotud kôrvalnôuded, sealhulgas intressid leppetrahv, kui seaduse vôi lepinguga ei ole sätestatud teisiti; Pärast pandi seadmist tehtud tehing, millega suurendatakse pandiga tagatud nõude võlgniku vastutust, ei kehti pandiga koormatud asja omaniku suhtes, kui lepinguga ei ole sätestatud teisiti. Pandiga on tagatud ka kohtukulud, asja müügiga seotud kulud ja pandipidaja poolt pandieseme säilitamiseks tehtud vajalikud kulutused. Seega annab seadusandja vôimaluse pandiga tagada mitte ainult iga rahalisellt hinntavat nôuet, mis esineb pandilepingu sôlmimise ajal., vaid pandiga vôidakse tagada ka tulevikus tekkiv nôue. Samuti on vôimalik tagada tingimuslikku nôuet. Peale rahaliselt hinnatava nôude, tingimusliku nôude ja tulevikus teiva nôude vôidakse pandiga tagada ka nôudega seotud kôrvalnôuded.

55

Seaduses nimetatakkse kôrvalnôudena intresse, leppetrahvi st. kui vôlalepingus on ette nähtud intresside vôi leppetrahvide tasumine, siis ka need rahaliselt hinnatavad kôrvalnôuded vôivad olla tagatud pandiga. Pandiga on tagatud ainult need nôuded, mis on tagatud vôlgnikul pandi tekkimisega, st. pandilepingu sôlmimisega . Pandileping tuleb sôlmida koos vôlalepinguga, laenulepinguga vôi ka enne seda. Reeglina on pandiga tagatud nôuded eelistatud kôikidele teistele nôuetele panditud vara vara suhtes, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Pandiga tagatud nôuded rahuldatakse esmajärjekorras selles ulatuses, milles nad on pandiga tagatud. Isegi siis, kui nôue ei ole pandiga täies ulatuses tagatud, kuulub ka selline nôue rahuldamisele enne teiste nôuete rahuldamist. See pôhimôte opn selgesti väljendatud Pankrotiseaduses, mille kohaselt pankrotimenetluses loetakse eelistatuks neid nôudeid, mis on tagatud pandiga. Pandiga tagatud nôuded kuuluvad rahuldamisele enne kôiki teisi nôudeid. Käsipant - vallasasja vôib pandiga koormata selliselt, et panditud asi antakse üle pandipidaja valdusse ja lepitakse kokku käsipandi seadmises Asja võib pandiga koormata ka selliselt, et asi antakse üle kolmandale isikule ja pandipidaja saab panditud asjale kaudse valduse. Käsipandi seadmise kokkulepe tuleb sôlmida kirjalikult, kui panditud asja väärtus ületab viissada krooni. Käsipant tekib asja valduse üleandmisega pantijalt pandipidajale. Asja pantimisel, mille kohta on välja antud kaubaväärtpaber, loetakse kaubaväärtpaberi üleandmine võrdseks asja valduse üleandmisega. Pandipidaja omandab pandiõiguse ka siis, kui pantija ei olnud pandi seadmiseks õigustatud, välja arvatudjuhtudel, kui pandipidaja ei olnud eseme pandiõigusega koormamisel heauskne. Pandipidaja on pahauskne, kui ta eseme paniõigusega koormamisel teadis või pidi teadma, et pantijal ei olnud eseme panidõigusega koormamise õigust. Paniõiguse heauskset omandmist ei toimu, kui asi oli varastatud, kadunud või muul viisil omaniku tahte vastaselt tema valdusest välja läinud. Käsipant lôpeb tagatud nôude lôppemisega. See tähendab kui vôlgnik on tasunud vôla, siis lôpeb ka käsipant. Pärast nôude rahuldamist ei ole pandipidajal enam ôigust pandieset vallata ja see tuleb pantijale tagasi anda kui on täidetud ka kôrvalnôuded. Käsipant lôpeb ka panditud vallasasja hävimisega. Kui vallaspant hävib, lôpeb sellega ka käsipant. Hävinud käsipandi eseme asendamist uue esemega seadus ette ei näe. Kui panditud ese oli kindlustatud, on pandipidajal ôigus asja täieliku vôi osalise hävimise korral saada oma valdusse kindlustushüvitus. Käsipant lôpeb ka juhul kui pandipidajaks ja panditud asja omanikuks saab üks ja sama isik (näit. pärimise teel) vôi kui panditud asi on pandipidaja valdusest välja läinud ja ta ei saa asja tagasi nôuda (asi on näiteks pandipidajalt varastatud). Samuti juhul kui pandipidaja tagastab pantijale panditud asja vôi teatab talle pandist loobumisest. Pandipidaja kohustused:

56

Pandipidaja on kohustatud 1) panditud asja säilitama ja korras hoidma; 2) asja hävimise ohust viivitamata pantijale teatama; Panditud asja säilitamise ja korrashoiu kulutused kannab pantija, kui pandilepingus ei ole sätestatud teisiti. Kui pandipidaja rikub kohustusi panditud asja hoidmisel, on pantijal ôigus nôue rahuldada ja nôuda panditud asja tagastamist. Kuna pandiese on pandipidaja valduses, aga ikkagi pantija omanduses, siis on môistetav, et pandipidaja peab hoidma selle asja korras ja tagama selle säilimise. Pandipidaja on kohustatud hüvitama pantijale kogu kahju, mis on tekkinud pandipidajale pandieseme hävimise vôi riknemise tôttu pandipidja süül. Kui pandipidaja on süüdi pandieseme mittesäilimises vôi selle mittekorrasolekus, siis ta on kohustatud pantijale kahju hüvitama. Üldjuhul ei ole pandipidajal ôigust panditud eset kasutada, kui pandilepingus ei ole ette nähtud teisiti. Kui näiteks pandiesemeks on näiteks raadio vôi televiisor, siis pandipidajal ei ole ôigust neid aparaate kasutada. Pandipidaja, kes kasutab panditud asja, on kohustatud sellest pantijale aru andma pandilepinguga sätestatud korras. Panditud asja kasutamisest saadud tulu arvestatakse kulutuste, intresside ja vôla katteks, kui lepingus ei ole sätestatud teisiti. Nôude üleminekul uuele vôlausaldajale läheb temale üle ka käsipant ning tal on ôigus panditud asi pandipidajalt välja nôuda. Panditud asjale valduse saamisega lähevad uuele pandipidajale üle ka senise pandipidaja ôigused ja kohustused. Käsipant ei vôi üle minna ilma nôudeta. Kui nôude üleminekul on kokku lepitud, et käsipant üle ei lähe, käsipant lôpeb. Nôue vôib üle minna mitmesugustel alustel. Näiteks vôlausaldaja läheb pankrotti ja temal olev nôue müüakse oskjonil pankrotimnetluse käigus ära kellelegi teisele. Käsipandi lôppemisel on pandipidaja kohustatud panditud asja tagastama. Müügiôiguse tekkimine: Pandipidaja nôude rahuldamine toimub panditud asja müügiga. Pandipidajal tekib panditud asja müügi ôigus, kui pandiga tagatud nôue ei ole selle nôude kohaselt täidetud. Enne müügiõiguse tekkimist sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt pandipidaja omandab panditud asja pandiga tagatud nôude rahuldamiseks, on tühine. Seega vôib pandipidaja nôude rahuldamine toimuda ainult panditud asja müügi teel. Pandipidajal ei ole ôigust omandada panditud asja ilma vahepealse müügitehinguta isegi siis, kui pandipidaja ja pantija on selles kokku leppinud. Seadus vôimaldab panditud asja müüa ainult avalikul enampakkumisel. Avaliku enampakkumise kord on reglementeeritud täitemenetluse seadustikus. Pandipidajal tekib panditud asja müügi ôigus, kui pandiga tagatud nôue ei ole nôuete kohaselt täidetud. Pandipidaja on kohustatud pantijale panditud asja müügist teatama üks kuu ette. Kui

57

teatada pole võimalik võib teatamisest loobuda. Sellisel juhul ei tohi panditud asja müüa enne ühe kuu möödumist müügiõiguse tekkimisest. Avaliku enampakkumise aeg ja koht tuleb teatavaks teha pantijale ja kolmandale isikule, kellel on panditud asjale ôigusi. Pantija kohustus loetakse täidetuks panditud asja müügist saadud raha ulatuses, millest on maha arvatud vajalikud müügikulud. Pärast müügikulude tasumist ja pandipidaja nôude rahuldamist ülejäänud raha tagastatakse pantijale. Registerpant Registerpant jaguneb omakorda alaliikideks, millest olulisemad on transpordivahendi- ja kommertspant. Patenti, kaubmärki, tööstusdisainilahendust, kasulikku mudelit, sorti, mikrolülituse topoloogiat, geograafilist tähist, mootorsõidukit ja õhusõidukit, mis on kantud registrisse, mille andmed on avalikud ja mille pidamine on reguleeritud seadusega sätestatud korras, võib koormata registerpandiga sellilselt, et isikul kelle kasuks registerpant on seatud, on õigus pandiga nõude rahuldamisele panditid eseme arvel. Registerpant ei eelda tagatava nõude olemasolu. Tegemist on sisuliselt vallasasja pandiga. Vallasasja vôib pandiga koormata selliselt, et panditud asi jääb pantija valdusse ning pant registreeritakse seaduses sätestatud korras. Üldjuhul kohaldatakse registerpandile käsipandi kohta käivaid sätteid. Registerpandi tekkimiseks on vajalik pandieseme oamaja ja pandipidaja kokkulepe eseme koormamise kohta registerpandiga ja pantimise kande tegemine vastavasse registrisse. Registreerimisel kantakse registrisse pandiga tagatud nôude olemus, rahaline suurus ja täitmise tähtaeg ning panditud asi. Registerpant tekib mitte pandilepingu sôlmimisest, vaid selle regisreerimisest seaduses ettenähtud registris.Registerpandil on järjekohad. See tähendab ühele ja samale asjale seatud registerpantidel on järjekohad, mis määratakse registrisse kandmise ajaga. Nôude rahuldatakse vastavalt pantide järjekohtadele, kui seadusest ei tulene teisiti. Registerpandi eseme omaja ja pandipidaja poolt registerpandi seadmisel sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt registerpandi eseme oamajal on õigus seada registerpandi esemele registerpandist järjekohas eespool asuv kindlakmääratud ulatusega õigus, on kehtiv vaid juhul, kui selle kohta on tehtud kanne registrisse.

58

Registerpandi kohta tehtud kande muutmiseks või kustutamiseks registerpandi eseme omaja taotlusel on nõutav nende isikute nõusolek, kelle registrisse kantud õigust kande muutmine või kustutamine kahjustab. Igalühel on ôigus tutvuda registrisse kantud andmetega registerpandi kohta. Registerpandi avalikkus nagu kinnistusraamatu avalikkuski tähendab seda, et igalühel on ôigus tutvuda andmetega, mis on kantud registrisse, et teada saada, kas registris olev asi on juba koormatud pandiga vôi mitte. Kommertspant Kommertspandi puhul on sisuliselt tegemist registerpandiga, mida vôib seada ettevôtte vallasvarale ja mida nimetatakse kommertspandiks. Reguleeritakse eraldi kommertspandiseadusega 05.juunist 1996.a. (RT I osa nr.45 1996.a.), mis jôustus 01.jaanuarist 1997.a. Kommertspant ulatub äriühingu kogu vallasvarale. Kommertspant ei ulatu kassas vôi krediidiasutuses olevale rahale, ettevôtjale kuuluvatele osadele, aktsiatele, investeerimisfondide osakutele, vôlakirjadele ja teistele tavakäibeks määratud vôladokumentidele. Kommertspandi seadmiseks sôlmib pantija pandipidaja kommertspandilepingu. Kommertspandileping peab olema notariaalselt tôestatud. Kommertspant tekib avalduse alusel vastava kande tegemisest kommertspandiregistrisse. Ettevôtja vôib kommertspandiga koormatud vara tavapärase majandustegevuse raame kasutada ja käsutada. Kommertspandiregistrit peab ja kanded kommertspandiregistrisse teeb äriregistri pidaja äriseadustikus sätestatud korras. Kommertspant lôpeb registrist kustutamisega. Kommertspant kustutatakse registrist pantija avalduse pôhjal, millele lisandub pandipidaja notariaalselt tôestatud nôusolek, vôi pandipidaja avalduse pôhjal. Panti vôib seada ka intellektuaalsele omandile. Nii vôib registerpanti seada registreeritud patendile, kaubamärgile, tööstusnäidisele, kasulikule mudelile ja muudele registreeritud intellektuaalse omandi vormidele. Samuti vôib pantida väärtpabereid (kohaldatakse käsipandi sätteid). Esitajaväärtpaberi pant tekib väärtpaberi üleandmisel pandipidajale. Muude väärtpaberite pant tekib väärtpaberi üleandmisest kirjaliku pandilepingu vôi pantimispealdise alusel. Aktsiate (kui väärtpaberite) pantimise korral ei anna panditud aktsiad pandipidajale ôigust aktsionärina üldkoosolekust osavôtta. See ôigus jääb aktsionärile. Aktsionär kaotab selle ôiguse siis, kui tema poolt panditud aktsiad on vallasvarana ära müüdud. Kinnispant e. hüpoteek Kinnisasja vôib hüpoteegiga koormata selliselt, et isikul kelle kasuks hüpoteek on seatud (hüpoteegipidajaks), on ôigus hüpoteegiga tagatud nôude rahuldamisele panditud kinnisasja arvel. Sôna hüpoteek on kasutusel kinnispandi sünonüümina. Kinnisasja omanik vôib koormata oma kinnisasja hüpoteegiga, mis tähendab, et sellel isikul, kelle kasuks hüpoteek on seatud ja keda nimetatakse hüpoteegipidajaks, on ôigus nôude rahuldamisele

59

panditud kinnisasja arvel. Hüpoteegiga tagatakse nôude rahuldamine. Tagamise esemeks on kinnisasi. Hüpteegis seadmiseks sõlmitav asjaõigusleping peab olema notariaalselt tõestatud. Kinnistusraamatu kandes hüpoteegi seadmise kohta märgitakse hüpteegipidaja ja ka hüpoteegi rahaline suurus (hüpoteegisumma). Hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanikul on ôigus koormatud kinnisasja vallata, kasutada ja käsutada, kui ta sellega ei vähenda koormatud kinnisasja väärtust ega kahjusta hüpoteegipidaja ôigusi muul viisil. (näit. koormatud kinnisasja väärtuse vähenemine vôib seisneda näiteks kasvava metsa maharaiumises, mille tulemusena kinnisasja väärtus vähenes), välja arvatud kui see toimub korrapärase majandamise tulemusena. Kui omaniku tegevus kahjustab vôi vähendab kinnisasja väärtust, on hüpoteegipidajal ôigus nôuda omaniku sellise tegevuse lôpetamist. Hüpoteek ulatub kinnisasja osadele, päraldistele ja viljadele. Kui hüpoteegiga koormatud kinnisasi on antud rendile vôi üürile, ulatub hüpoteek ka rendi- ja üürinôudele, mis tekib vôlgniku maksejôuetuks tunnistamisel. Nôuete rahuldamine: Hüpoteegiga on tagatud nôue, sellele nôudele kolme aasta jooksul enne kinnisasja müümist sundenampakkumisel vôi pankroti väljakuulutamisest välja maksmata intressid, samuti viivis ja vôla sissenôudmise kulutused, hüpoteegipidaja poolt kinnisasja omaniku eest tasutud kindlustusmaksud ning muud kôrvalnôuded. Seega on AS § 346 ette nähtud, et hüpoteegiga on tagatud mitte üksnes nôue, vaid ka: 1) sellele nôudele kolme aasta jooksul enne kinnisasja müümist sundenampakkumisel või pankroti väljakuulutamisest väljamaksmata intressid; 2) viivis ja vôla sissenôudmise kulutused; 3)hüpoteegipidaja poolt kinnisasja omaniku eest tasutud kindlustusmaksed; 4) muud kôrvalnôuded. Oluline on, et kokkuleppe, millega määratakse, milline nõue on hüpoteegiga tagatud, peab olema notariaalselt tõestatud. Kui kinnistusraamatukandest ei tulene teisiti, tuleb vôlg, intressid ja muud kôrvalnôuded täita koormatud kinnisasja kinnistusosakonna asukohas. Igasugune enne hüpoteegiga tagatud nõude sissenõutavaks muutmist sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt hüpoteegipidaja omandab hüpoteegiga koormatud kinnisasja hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks, on tühine. Sundtäitmine: Kui vôlgnik oma kohustust, mille täitmine on tagatud hüpoteegiga, ei täida, on hüpoteegipidajal ôigus hakata nôudma sundtäitmist kas sundenampakkumise vôi sundvalitsemise teel. Sundenampakkumise kord on sätestatud Täitemenetluse seadustikus.

60

Hüpoteegiga koormatud kinnisasi müüakse kohtu otsusel. Sundvalitsemise korda ei ole praegu seaduses sätestatud. Teatavasti on hüpoteegid kinnistusraamatusse kantud kindla järjekorra alusel. Kui avalikul enampakkumisel saadud rahast ei piisa kôigi hüpoteegipidajate nôuete rahuldamiseks, siis need nôuded rahuldatakse vastavalt hüpoteekide järjekohtadele. Järgmisel kohal asuv nôue rahuldatakse siis, kui on rahuldatud eelneval järjekohal asuv nôue. Kui ühel järjekohal on mitu nôuet, siis rahuldatakse môlemad, aga kui selleks ei piisa raha, siis rahuldatakse nad vôrdeliselt nôuete suurusega. Kui on tegemist omanikuhüpoteegiga, siis kinnisasja omanik ei vôi nôuda oma nôude rahuldamist sundtäitmise teel. Omanikul on ôigus saada hüpoteegiga tagatud nôudelt intresse, kuid seda ainult tingimusel, kui asi on antud sundvalitsemisel. Kui kinnisasja ei ole sundvalisemisele antud, ei saa omanik ka intresse nôuda. Isegi sundvalitsemise korral saab omanik intresse nôuda ainult sundvalitsemise aja kestel. Kohustisôigus Sisuliselt on kohustiste puhul tegemist vôlaôigusega, võlaõigusseadus (RT nr. 60 2002.a.) jõustus 01.juulil 2002.a. Võlasuhte môiste: Võlasuhe on õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku (kohustatud isiku ehk võlgniku) kohustus teha teise isiku (õigustatud isiku ehk võlausaldaja) kasuks teatud tegu nagu: üle anda vara, teha töö, maksta raha jms. vôi hoiduma teatavast teost, võlausaldajal aga on ôigus nôuda vôlgnikult tema kohustuse täitmist. Kohustisi vôib liigitada lepingulised ja lepinguvälised kohustised. Võlasuhe võib tekkida: 1) lepingust; 2) kahju õigusvastasest tekitamisest; 3) alusetust rikastumisest; 4) käsundita asjaajamisest; 5) tasu avalikust lubamisest; 6) muust seadusest tulenevast alusest. Võlasuhete puhul on oluline hea usu ja mõistlikuse põhimõte. See tähendab, et võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhmõttest lähtuvalt. Võlasuhtes loetakse mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Mõistlikkuse hindamisel arvestatakse võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid. Leping kohustise tekkimise alusena:

61

Leping on sisuliselt tehing kahe või enama isiku vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. Leping on lepingupooltele täitmiseks kohustulik. Leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumise andmisega või ka muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Leping loetakse sôlmituks, kui poolte vahel - vastavatel juhtudel ka nôutavas vormis- on saavutatud kokkulepe kôigis selle olulistes punktides. Olulised on need lepingu punktid, mis on sellisteks tunnistatud seadusega vôi on vajalikud antud liiki lepingutes, samuti ka kôik need punktid, millede suhtes ühe poole avalduse pôhjal peab olema saavutatud kokkulepe. Leping vôidakse sôlmida ka tellimuste täitmiseks vôtmise teel. Enampakkumisel loetakse leping sõlmituks parimale pakkumisele nõustumise andmisega. Eeldatakse, et enampakkumise läbiviija on volitatud andma nõustumise parimale pakkumisele. Pakkuja on oma pakkumisega seotud parema pakkumise tegemiseni. Pakkuja ei ole parema pakkumise puudumisel oma pakkumisega seotud kui selle ei anta nõustumist mõistliku aja jooksul pärast pakkumise tegemist. Lepingu vorm Pôhimôtteliselt vôivad pooled sôlmida lepingu mis tahes vormis vôi kokku leppida, mis vormis tuleb leping sôlmida, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. Leping loetakse sôlmituks talle kokkulepitud vormi andmisest. Kui kooskôlas seaduse vôi poolte kokkuleppega tuleb leping sôlmida kirjalikult, vôidakse see sôlmida nii ühe dokumendi koostamise teel, millele pooled alla kirjutavad, kui ka kirjade, telegrammide, jms. vahetamise teel, millele pool kes need saadab on alla kirjutanud. Seaduses võib sätestada, et kirjalik leping loetakse sõlmituks ka siis, kui lepingudokumendile on alla kirjutanud üksnes kohustatud lepingupool. Kui leping tuleb notariaalselt kinnitada või notariaalselt tõestada, on leping sõlmitud lepingu notariaalsest kinnitamisest või notariaalsest tõestamisest alates. Lepingu kirjalik vorm - lihtkirjalik vôi notariaalselt tôestatud või kinnitatud. Seni, see tähendab kuni võlaõigusseaduse jõustumiseni; sai lepingut muuta samas vormis, milles see on koostatud. Suulist lepingut vôib muuta ka kirjalikus vormis, lihtkirjalikus vormis sôlmitud lepingut saab muuta ka notariaalselt tôetatud vormis. Võlaõigusseaduse järgi ei pea lepingu muutmisel või lõpetamisel vormi järgima kui lepingust ei tulene teisiti. Lepingut vôidakse sôlmida ettepaneku järgi, milles vastamise tähtaeg on ära näidatud. Kui ettepanek lepingu sôlmimiseks oli tehtud vastamise tähtaja äranäitamisega, loetakse leping sôlmituks, kui ettepaneku teinud isik sai teiselt poolelt vastuse ettepaneku vastuvôtmise kohta selle tähtaja jooksul. Pakkumus (ofert) on lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja (oferendi) tahet olla ettepanekule nõustumise andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud.

62

Pakkumus ei ole lepingu sõlmimise ettepanek, mille ettepaneku tegija on otse väljendanud, et ta ei loe end ettepanekuga seotuks, samuti lepingu sõlmimise ettepanek, mille puhul lepingu olemusest, mille sõlmimiseks ettepanek tehti, või muudest asjaoludest tuleneb, et ettepaneku tegija ei ole oma ettepanekuga seotud. Sellist ettepanekut loetakse ettepanekuks esitada pakkumus. Lepingut vôidakse sôlmida ka ettepaneku järgi, milles vastamise tähtaeg on näitamata. Kui lepingu sôlmimise ettepanek oli tehtud suuliselt vastamise tähtaega näitamata, loetakse leping sôlmituks, kui teine pool viivitamatult teatas ettepaneku teinud isikule selle ettepaneku vastuvôtmisest. Vastus nôusoleku kohta sôlmida leping teistsugustel tingimustel, kui oli esitatud, on ettepanekust loobumiseks ja samal ajal uueks ettepanekuks. Eelleping Eelleping on kokkulepe, millega pooled kohustuvad tulevikus sõlmima lepingu eellepingus kokkulepitud tingimustel. Kui seaduse kohaselt tuleb leping sõlmida teatud vormis, peab ka eelleping olema sõlmitud samas vormis. Eellepingute sõlmimine on vajalik juhul, kui põhilepingu sõlmimisel on mingid õiguslikud või faktilised takistused. Tõlgendamise kaudu tuleb selgitada, kas pooled sõlmisid põhilepingu, eellepingu või oli tegemist läbirääkimiste etapiga. Eelleping on erilise sisuga kokkulepe, mistõttu on problemaatiline eellepingu rikkumisest tulenevate nõuete kvalifitseerimine. Eellepingu rikkumise korral võib esitada kindlasti näiteks leppetrahvi, kahjude hüvitamise või viivise nõude. Selleks, et eellepingust tekiksid siduvad kohustused, peab eelleping sisaldama piisavalt määratletud põhilepingu tingimusi. Kui põhilepingule on seaduses kehtestatud kohustuslik vorminõue, siis tuleb selles vormis sõlmida ka eelleping. Seaduses sätestatud vorminõuete järgimata jätmisel on leping tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti (TsÜS § 83 lg 1). Kui vorminõue on kehtestatud poole kaitse eesmärgil nagu näiteks tehingutele kinnisasjadega või tarbijakäendusele (VÕS § 144 lg 2), siis tuleb muus vormis sõlmitud eelleping lugeda vorminõude järgimata jätmise tõttu tühiseks. Seaduses sätestatud vorminõude laienemine eellepingule tuleneb VÕS §-st 33. Kohustuslikud vorminõuded saavad tuleneda seadusest või poolte kokkuleppest. Kui seadus ei sätesta kohustuslikku vormi, siis võivad pooled lepingu sõlmida igasuguses vormis. Võlaõigusseadus käsitleb ka Tarbija mõistet ühe lepingu poolena. Tarbija on nimetatud seaduse tähenduses füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevusega. Teatud erisused lepingutes, kui üheks pooleks on tarbija, sellest kokreetsemalt ühe või teise lepingu liigi juures. Võlaõiguses käsitletakse ka tüüptingimuste mõistet.

63

Tüüptingimused Tüüptingimuseks loetakse lepingutingimusi, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool kasutab teise lepingupoole, suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutam tingimuste sisu. Tüüptingimus võib sisalduda lepingudokumendis või olla lepingu eraldi osa. Tüüptingimused lepingu osana Tüüptingimused on lepingu osaks, kui tingimuse kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Tüüptingimused on lepingu osaks ka siis, kui lepingu sõlmimise viisist tulenevalt võis nende olemasolu eeldada ja teisel poolel oli võimalus nende sisust teada. Tüüptingimuse tühisus Tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimustega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimused ei vasta headele kommetele. Ebamõistlikku kahjustamist näiteks eeldatakse, kui tüüptingimustega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õigusi ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimusi ei vaadelda ebamõistlikult kahjustavana, kui see puudutab lepingu põhilist eset või hinna ja üleantu väärtuse suhet. Näiteks lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija (vt. mõistet eespool) on ebamõistlik tüüptingimus, millega: 1. välistatakse tingimuse kasutaja seadusest tulenev vastutus või piiratakse seda juhuks, kui

põhjustatakse teise lepingupoole surm või kahjustatakse tema tervist, samuti muuks juhuks, kui kahju tekitatakse tahtlikult või raske hooletuse tõttu;

2. välistatakse teise lepingupoole nõuded tingimuse kasutaja või muu lepingupoole suhtes või piiratakse neid ebamõistlikult;

3. välistatakse teise lepingupoole seadusest tulenev õigus keelduda kohustuse täitmise vastuvõtmisest ja oma kohustuse täitmisest vastastikuse lepingu puhul või piiratakse seda ebamõistlikult, eelkõige kui keeldumise õigus tehakse sõltuvaks puuduse tunnistamisest tingimuse kasutaja poolt;

4. välistatakse teise lepingupoole õigus nõuda tingimuse kasutajalt kahju hüvitamist kogu lepingu täitmata jätmise eest või õigus lõpetada leping, kui tingimuste kasutaja on kohustuse täitnud osaliselt ja teisel poolel ei ole osalise täitmise vastu mõistlikku huvi;

5. nähakse ette, et teine lepingupool peab kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust;

6. nähakse ette, et tingimuse kasutaja asemel vastutab tingimuse kasutaja kohustuse rikkumise eest kolmas isik;

64

7. välistatakse õigused või piiratakse õigusi, mida teine lepingupool saaks vastavalt seadusele kasutada kolmanda isiku suhtes, kui lepingust tulenevad tingimuse kasutaja õigused lähevad üle kolmandale isikule;

8. nähakse teisele lepingupoolele ette ebamõistlikult lühike tähtaeg nõude esitamiseks, sealhulgas määratakse ebamõistlikult lühike lepingust või seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg;

9. võetakse teiselt lepingupoolelt võimalus kaitsta oma õigusi kohtus või raskendatakse ebamõistlikult selle võimaluse kasutamist;

10. piiratakse ebamõistlikult teise lepingupoole õigust kasutada tõendeid või pannakse talle tõendamiskohustus, mis seaduse kohaselt lasub tingimuse kasutajal;

11. nähakse ette tingimuse kasutaja õigus seaduses sätestamata või lepingus nimetamata põhjusel või viisil muuta ühepoolselt lepingutingimusi;

12. antakse tingimuse kasutajale ühepoolne õigus anda mõjuva põhjuseta üle kokkulepitust erinevate omadustega vallasasi või osutada teistsuguste omadustega teenust;

13. antakse tingimuse kasutajale ainuõigus tõlgendada lepingutingimusi; 14. nähakse ette teise lepingupoole kohustus teasuda ebamõistlikult suur ettemaks enne seda, kui

tingimuse kasutaja oma kohustuse täidab; 15. antakse tingimuse kasutajale õigus nõuda ebamõistlikult suurt tagatist; 16. nähakse ette teise lepingupoole kohustus lisaks kokkulepitule täiendvalt vastu võtta tellimata

asju või teenuseid; 17. nähakse ette, et juhul kui tingimuse kasutaja lõpetab lepingu ühepoolselt, võib ta keelduda

raha tagastamisest, mille teine pool lepingupool on talle maksnud tema poolt veel täitmata kohustuse eest;

18. nähakse lepingu lõpetamiseks tingimuse kasutajale ette ebamõistlikult lühike etteteatamistähtaeg;

19. välistatakse teise lepingupoole õigus lõpetada leping, kui tingimuse kasutaja rikub lepingust tulenevat põhikohustust, või piiratakse seda ebamõistlikult.

Eelpool toodud loetelu ei ole täielik. On ka teatud erisused krediidiasutuste suhtes. Näiteks ei loeta teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavaks, kui krediidiasutus või muu finantsteenuse osutaja jätab endale tüüptingimustega õiguse põhjendatud juhtudel ette teatamata muuta teise lepingupoole poolt või teisele lepingupoolele makstavat intressimäära või muud tasu finantsteenuse eest tingimusel, et ta on kohustatud teist lepingupoolt või teisi lepingupooli viivitamata sellest teavitama ning teisel lepingupoolel on õigus leping kohe lõpetada. Uus mõiste on võlaõigusseaduses ka koduukselepingu mõiste ja taganemisõigus. Koduukseleping Koduukseleping on vallasasja üleandmise või teenuse osutamise leping, mille puhul majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik (pakkuja) teeb tarbijale pakkumuse või ettepaneku asuda läbirääkimistesse lepingu sõlmimiseks: seda kas tarbija eluruumis või töökohas või nende vahetus läheduses või üllatava pöördumisena tänaval või ühissõidukis: Koduukselepingu kohta sätestatut ei kohaldata lepingule, mille puhul tarbija tasub lepingus ettenähtud tasu lepingu sõlmimisel ja tasu ei ületa rahasummat, mis võrdub 15 euroga.

65

Koduukselepingute puhul on tarbijal taganemisõigus, millest pakkuja peab kirjalikult või muul tarbijale kättesaadaval viisil püsival andmekandjal teatama. Taganemisõigus Tarbija võib koduukselepingust taganeda neljateist päeva jooksul eespool nimetatud teate saamisest. Kui tarbija on saanud teate enne lepingu sõlmimist, arvestatakse 14-päevast tähtaega lepingu sõlmimisest. Kehtib ka põhimõte, et pakkuja peab tarbijale kirjalikult või muul tarbijale kättesaadaval püsival andmekandjal teatama, et tarbijal on õigus lepingust taganeda, samuti teatama selle õiguse teostamise viisi ja tähtaja märkides teates oma nime ja aadressi ning teate saatmise või andmise aja. Teade tuleb tarbijale teatavaks teha sel viisil, et tarbija saaks oma õigustest aru. Tarbija poolt teate kättesaamise aja peab tõendama pakkuja. Kohustiste täitmine Üldine reegel: kohustised tuleb täita nôuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt seaduse vôi lepingu sätetele, selliste sätete puudumise korral aga vastavalt tavaliselt esitavatele nôuetele. Kohustuse täitmisel tuleb lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest, võttes arvesse tavasid ja praktikat. Seega kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil Kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, siis eeldatakse, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. Kui kohustuse täitmise tähtaeg on kindlaks määramata vôi on kindlaks määratud nôudmise momendiga on võlausaldajal ôigus nôuda täitmist, vôlgnikul aga ôigus täita kohustus igal ajal mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (varem kuni 01.07. 2002. TsK järgi 7 päeva). Võlausaldaja majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingust tuleneva kohustuse võib võlgnik täita ning kohustuse täitmine tuleb vastu võtta tavalisel tööajal, kui lepingust ei tulene teisiti. Kui kohustus tuleb täita ühekorraga, võib võlausaldaja keelduda ositi täitmise vastuvõtmisest, välja arvatud juhul kui, see oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Võlausaldajale kohustuse ositi vastuvõtmisest tekkinud lisakulud kannab võlgnik. Vôlgnikul on ôigus täita kohustis enne tähtaega, kui seadusest, lepingust vôi kohustuse olemusest ei tulene teisiti ehk tesisiti öeldes tal ei ole keeldumiseks õigustatud huvi. Võlausaldaja aga ei või nõuda kohustuse täitmist enne täitmise tähtpäeva.

66

Kohustus tuleb täita selles kohas, mis on määratud seaduse vôi lepinguga, mille alusel kohustus tekkis, vôi mis ilmneb kohustise olemusest. Kui kohustise täitmise koht ei ole kindlaks määratud, tuleb kohustis täita: 1) kui kohustise järgi tuleb üle anda ehitis - ehitise asukohas. 2) rahalise kohustise järgi - võlausaldja asu(elu)kohas 3) kindlaksmääratud asja või asjade kogumi puhul – kohas, kus asi või asjade kogum asus võlasuhte tekkimise ajal 4) muud kohustiste järgi - vôlgniku asu(elu) kohas. Alternatiivkohustustus Kui võlgnik peab täitma ühe mitmest kohustustusest, kuuluv valiku õigus võlgnikule, kui seadusest, lepingust või võlasuhte olemusest tulenevalt ei ole seda õigust võlausaldajal või kolmandal isikul. Valiku õgust omav võlgnik või võlausaldaja teeb oma valiku sellest võlasuhte teisele poolele teatamisega. Solidaarsed kohustused ehk solidaarvõlgnikud Solidaarse kohustuse korral on võlausaldajal ôigus nôuda täitmist nii kôikidelt vôlgnikelt ühiselt kui ka igaühelt neist eraldi vôlga täies ulatuses kui ka osaliselt. (tekib näiteks laenulepingu käendamise puhul - laenu andjal on ôigus laenu nôuda nii laenajalt kui käendajalt, sisuliselt vastutavad solidaarselt) Solidaarse kohustise täitmine täielikult ühe vôlgniku poolt vabastab ülejäänud vôlgnikud täitmisest võlausaldajale. Samal ajal tekib solidaarse kohustuse täitnud vôlgnikul tagasinôude ôigus ülejäänud vôlgnike vastu vôrdsetes osades, välja arvatud temale endale langev osa, kui seaduse vôi lepinguga ei ole määratud teisiti. Kui võlausaldaja on täielikult või osaliselt loobunud nõudest mõne solidaarvõlgniku vastu, on teised solidaarvõlgnikud siiski kohustatud täitma kohustuse. Kui solidaarkohustus seisneb muus kui raha maksmises, võib kohustuse täitnud solidaarvõlgnik nõuda teiselt poolelt üksnes rahalist hüvitist. Solidaarkohustuse täitnud solidaarvõlgniku tagasinõude aegumistähtaeg lõpeb ajal, mil aeguks võlausaldaja nõue solidaarvõlgniku suhtes, kelle vastu tagasinõue esitati. Põhimõte, et solidaarvõlgniku tagasinõue ei aegu enne kuue kuu möödumist päevast, mil solidaarvõlgnik täitis kohustuse või võlausaldaja esitas tema vastu hagi kohtusse kohustuse täitmiseks. Koos tagasinõudega aeguvad ka mõistlike kulutuste hüvitamise nõue, samuti tagasinõude asemel esitatavad võimalikud käsundita asjajamisest ja alusetust rikastumisest tulenevad nõuded. Kohustise täitmise tagamine Kohustise täitmist vôidakse vastavalt seadusele vôi lepingule tagada leppetrahviga (viivis, trahv) pandiga (hüpoteek), käendusega ja garantiikirjaga.

67

Eraldi kohustise täitmise tagamise vormiks on ka lepingu täitmise tagamine käsirahaga. Leppetrahv - s.o. seaduse vôi lepinguga kindlaksmääratud rahasumma, mida lepingut rikkunud lepingupool on kohustatud tasuma kahjustatud lepingupoolele kohustuse mittetäitmise vôi mittenôuetekohase täitmise korral, eriti viivitamise korral. Leppetrahviga vôib olla tagatud ainult tôeline nôue. Varem pidi kokkulepe leppetrahvi (trahvi, viivise) kohta peab olema sôlmitud kirjalikus vormis (TsK § 192) Kirjaliku vormi mittejärgimine tõi kaasa kokkuleppe kehtetuse leppetrahvi kohta. Võlaõigusseaduse § 113 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni nõuda viivitusintressi (viivist) kuni VÕS §-s 94 sätestatud suuruseni. (aluseks võetakse Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsiooonidele kohaldatav intressimäär enne iga aasta 1 jaanuari ja 1. Juulit, millele lisandub seitse protsenti aastas. Intressimäära avaldab Eesti Pank väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kui lepinguga on ette nähtud suurema intressi maksmine, kui on sätestatud eelpool nimetatud seaduse §-s 94, võib nõuda ka sama suurt viivist. Kui kahju tuleb hüvitada muu kui raha maksmise kohustuse rikkumise tõttu, arvestatakse kahjuhüvitiselt viivist alates ajahetkest, mil kahju hüvitamiseks kohustatud isik sai kahju tekkimisest teada või pidi sellest teada saama. Võlgnik ei pea tasuma viivist aja eest, mil ta ei saanud kohustust täita võlausaldaja vastuvõtuviivituse tõttu, samuti aja eest, mil ta õigustatult keeldus oma kohustuse täitmisest. Kui kohustuse täitmisega viivitamisest tekkinud kahju suurus ületab viivise, võib nõuda viivist ületava kahju hüvitamist, kui kahju hüvitamise nõue on olemas. Viivist ei ole lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Sellest võlgnikule kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Oluline on tulenevalt võlaõigusseadse §-st 159, et kahjustatud lepingupool kaotab õiguse nõuda leppetrahvi, kui ta viivitamata pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Uus on ka põhimõte, et kohustuse rikkumise vabandatavatuse korral ei või leppetrahvi nõuda, kui lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. (VÕS § 160). Kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise poole õigustatud huvi ja lepingupoole majanduslikku seisundit. Asjaõiguslikud tagatised Pant (asjaôiguseseaduses käsitletakse panti kui koormatist e. piiratud asjaôigust antud juhul vatleme panti kui üht vôimalikku kohustise tagatist ehk kõrvalkohustust)

68

Pandi alusel on võlausaldajal (pandipidajal) ôigus, juhul kui vôlgnik ei täida pandiga tagatud kohustist, saada rahuldust panditud vara väärtusest eelistatuna teistest võlausaldajatestt. Pandiga vôib olla (v.a. hüpoteek vastavalt AS) tagatud ainult tôeline nôue. Pantijaks vôib olla nii vôlgnik ise kui ka kolmas isik. Pantija peab olema panditava vara omanik. Pandi esemeks vôib olla igasugune vallasasi, väärtpaberid vôi ka kinnisasi) välja arvatud vara, millele ei vôi pöörata sissenôuet. (käsipant, registerpant, kommertspant, hüpoteek) Võlaõiguslikes tagatistes põhineb täitmise tagamine isiklikul vastutusel (käendus, garantii) või täitmata kohustuse kompenseerimisel rahasummaga (käsiraha ja leppetrahv). Käendus ja garantii on isiklikud tagatised, millega luuakse lisakohustused kolmandatele isikutele. Lisakohustuse võtab kolmanda isikuna endale käendaja või garant. Võlgnik võib ka ise tagada täitmist leppetrahvi maksmise kokkuleppega lepingus. Käsiraha kui tagatis on nii nagu leppetrahvgi rahaline tagatis, kus rahasummaga tõendatakse lepingu sõlmimist ja tagatakse selle täitmine. Võlaõiguslikud tagatislepingud peavad olema sõlmitud samas vormis, kui peab olema sõlmitud põhileping, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti (VÕS § 11 lg 3). Seega võib põhilepingus kokku leppida, millises vormis sõlmitakse tagatislepingud. Seaduses võib olla ette nähtud, et tagatisleping kehtib ka ettenähtud vorminõuete täitmata jätmisel (näiteks VÕS § 144 lg 3). Käendusleping Üheks kohustise tagamise viisiks on käendus. Käenduslepingu järgi kohustub käendaja teise isiku kreeditori ees vastutama selle eest, et see teine isik täidab oma kohustise kas täielikult vôi osaliselt Käenduse andmisel võib eristada järgmisi etappe. Esiteks peab üldjuhul olema tekkinud tagatav nõue, kuid erinevalt tsiviilkoodeksi regulatsioonist võib käendusega tagada ka tulevikus tekkivat või tingimuslikku kohustust. Teiseks võib eristada kokkulepet käendaja ja võlgniku vahel (kui pooled peavad vajalikuks selle sõlmida), mille sisuks on kohustumine võtta endale tagamiskohustused võlausaldaja ees, määratakse kindlaks risk, mille eest käendaja vastutab, samuti käendaja tasu käenduse andmise eest, tagasinõude esitamise tingimused jne. Kolmandaks eristatakse käenduse seadmist lepinguga ehk käenduslepingu sõlmimist. Käenduslepingus peavad olema sätestatud kõik olulised tingimused nagu pooled, tagatav nõue ning otseselt väljendatud tahe võtta endale käendaja kohustus vastutada põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käenduslepingu sõlmimisele laienevad üldised lepingu sõlmimise eeskirjad (ofert, aktsept, piisav kokkulepe) koos VÕS §-s 144 sätestatud erisustega. Nii eeldatakse alati, et võlausaldaja on nõus käenduslepingu sõlmimisega (VÕS § 144 lg 1). Vastupidist peab tõendama võlausaldaja.

69

Käendusleping sõlmitakse reeglina põhikohustuse võlausaldaja ja käendaja vahel, kuid käenduslepingu võib sõlmida ka lepinguna kolmanda isiku (põhivõlausaldaja) kasuks käendaja ja võlgniku vahel (VÕS § 80). Käenduslepingu kehtivus ei sõltu käendaja ja võlgniku vahelisest suhtest (VÕS § 142 lg 4). Seega ei ole käenduslepingu tühisuse aluseks õiguslikud puudused käendaja ja võlgniku vahelises lepingus. Samuti ei saa käendaja esitada võlausaldaja nõudele vastuväiteid, mis tulenevad tema suhetest võlgnikuga. Käendusleping on ühepoolselt kohustav leping, kus võetakse kohustus vastutada võõra võla eest. Selleks, et tekiks käendussuhe, peab käendaja väljendama tahet olla kohustatud võlausaldaja ees. Tarbijakäenduslepingu puhul peab käendaja ühepoolne avaldus võtta endale käenduskohustus olema kirjalikus vormis (VÕS § 144 lg 2). Tarbija on VÕS § 34 kohaselt füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Tarbijakäenduseks loetakse seega käendust, mille annab füüsiline isik ning käenduse andmine ei tohi olla seotud käendaja majandustegevusega. Oluline on, et käendaja annaks käenduse väljaspool oma majandus- või kutsetegevust. Põhilepingu seotus majandus- või kutsetegevusega ei ole määrav käenduse käsitlemisel tarbijakäendusena. Erinevalt TsK-st on käenduse puhul üldjuhul ära kadunud kirjaliku vormi nõue. Kirjaliku vormi nõudeid ei ole seatud ka mitmetele lepinguliikidele, milliste tagamiseks käenduslepingud tavaliselt sõlmitakse (näit laenuleping). Seega võib käenduse, va tarbijakäendus, sõlmida ka ükskõik millises muus vormis ja tõendada igasuguste lubatud tõenditega, sh tunnistajate ütluste, kontoväljavõtetega, kirjavahetusega. Oluline on tuvastada käendaja tahe olla kohustatud võlausaldaja ees. Vormipuudused kõrvaldab käendaja poolt põhivõlgniku kohustuse täitmine (VÕS § 144 lg 3). Kui põhileping peab olema sõlmitud kindlas vormis, siis peab ka käendusleping olema sõlmitud samas vormis, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti (VÕS § 11 lg 3). Vastavalt VÕS § 144 lg-le 3 ei pea käendusleping olema seadusest või lepingust tulenevas (VÕS § 11 lg 3) vormis siis, kui käendaja täidab lepingust tuleneva põhivõlgniku kohustuse ja võlausaldaja ei vaidle sellele vastu. Võlausaldaja peab tõendama, et ei soovinud käendaja kohustumist vastu võtta, sest aktsepti eeldatakse. Käenduslepingu muutmine peab toimuma samas vormis, kui oli sõlmitud käendusleping. Vormil on siin hoiatav funktsioon ja seega muutmine muus vormis peaks olema tühine. Käenduslepingut võib tühistada/vaidlustada üldistel alustel - eksimus, pettus, raskete asjaolude kokkusattumine ja sund. Käenduslepingu olemust arvestades, milleks on eelkõige põhivõlgniku maksejõuetuse riski kandmine, ei anna eksimus põhivõlgniku krediidivõimelisuses või maksevalmiduses alust käenduslepingu tühistamiseks eksimuse alusel. Käendusleping võib olla tühine ka vastuolu tõttu heade kommetega (TsÜS § 86). Käendaja vastutab VÕS § 145 lg 1 järgi võlgnikuga solidaarselt, kui käenduslepingust ei tulene teisiti. Solidaarne vastutus tähendab seda, et käendaja vastutab võlgniku poolt kohustuse täieliku või

70

osalise täitmise eest ja võlausaldaja võib nõude esitada kas käendaja ja võlgniku vastu ühiselt, ainult käendaja või ainult võlgniku vastu osaliselt või täies ulatuses. Kui aga käenduslepingus on kokku lepitud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada, peab võlausaldaja nõude esitama kõigepealt võlgnikule (käendaja täiendav vastutus). Kui on kindlaks tehtud, et võlgnik ei ole võimeline kohustust täitma, saab nõude esitada käendajale. Võimetus oma kohustust täita võib väljenduda erinevates asjaoludes. Selleks võib olla täitmiseks vajalike vahendite puudumine, pooleliolev pankrotimenetlus, dokumentaalsed tõendid raske majandusliku olukorra kohta jms. Seega kohustise mittetäitmise korral vastutavad vôlgnik ja käendaja kreeditori ees kui solidaarsed vôlgnikud, kui käenduslepinguga ei ole kindlaksmääratud teisiti. Käendaja vastutab samasuguses ulatuses kui vôlgnikki, eriti protsentide ja leppetrahvi maksmise eest, kahjude ja sissenôudega seotud kulutuste hüvitamise eest. Ühiselt käenduse andnud isikud vastutavad kreeditori ees kui solidaarsed vôlgnikud, kui käenduslepinguga ei ole kindlaksmääratud teisiti. Käendaja tagasinõuded põhivõlgniku vastu Vastavalt VÕS § 152 lg-le 1 läheb võlgniku asemel kohustuse täitnud käendajale üle võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu. Sõltumatult aluseks olevast suhtest tekib käendajal seadusest tulenevalt tagasinõudeõigus põhivõlgniku vastu. Toimub seaduslik tsessioon - cessio legis. Ühtlasi võib võlgnik nüüd käendajale esitada kõik vastuväited, mis tal olid võlausaldaja vastu lisaks nendele, mis tal on isiklikult käendaja vastu (kas lepingust või lepinguvälisest võlasuhtest). Tagasinõude aegumisele kohaldatakse VÕS § 70 (solidaarvõlgniku tagasinõude aegumine). Üldreeglina aegub tagasinõue samal ajal, kui oleks aegunud võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu. Kuid siiski ei aegu käendaja tagasinõue enne 6 kuu möödumist päevast, mil ta kohustuse täitis või tema vastu hagi esitamise päevast. Aegunud kohustuse täitmisele 6 - kuulist tähtaega ei kohaldata ja seega ei saa aegunud kohustuse täitmisel käendaja VÕS § 70 lg 2 alusel tagasinõuet esitada ka, siis kui hagi esitamisest või kohustuse täitmisest ei ole veel 6 kuud möödunud. VÕS § 70 sätestatud tagasinõude aegumise reegleid kohaldatakse ka kulutuste hüvitamise nõudele, aga samuti siis, kui käendaja esitab tagasinõudeid kas käsundita asjaajamisest või alusetu rikastumisest. Tagasinõude esitamisel tuleb jälgida VÕS § 147 lg 2 nõudeid, mille kohaselt peab käendaja omapoolsest täitmisest võlgnikule teatama. Kui käendaja ei teata kohustuse täitmisest põhivõlgnikule ja põhivõlgnik täidab kohustuse, siis ei ole käendajal tagasinõudeõigust, kui põhivõlgnik ei teadnud ega pidanudki teadma käendaja täitmisest. Kui käendaja on täitnud kohustuse, mis on täidetud ka võlgniku poolt, siis võib ta vaatamata võlgniku vastu tagasinõude puudumisele esitada tagasinõude põhivõlausaldaja vastu alusetu rikastumise sätete järgi.

71

Käendaja õigus nõuda võlgnikult tagatist või kohustuse täitmist Käendaja ei saa nõuda enda käenduskohustusest vabastamist, kui võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu on esitamata või täitmata. VÕS näeb ette ka erandid sellest üldreeglist. VÕS § 148 annab käendajale õiguse nõuda põhivõlgnikult enda kohustusest vabastamist. Selleks võib käendaja nõuda näiteks põhivõlgnikult, et võlgnik leiaks võimaluse, millega võlausaldaja loobuks käendusest; eelkõige peaks võlgnik pakkuma võlausaldajale muu tagatise või täitma kohustuse. VÕS § 148 loetleb alused, millal selliste nõuete esitamine käendaja poolt võlgnikule on lubatud. Näiteks: Põhivõlgniku tegutsemis- või asukohamuutusega raskeneb tema vastu sissenõude pööramine; käendaja riisiko on oluliselt suurenenud põhivõlgniku majandusliku seisundi halvenemise, tagatise väärtuse vähenemise või põhivõlgniku tahtluse või raske hooletuse tõttu. Käenduse lõppemine Käendaja vastutus lõpeb VÕS § 153 lg 1 järgi: 1) tagatava põhikohustuse lõppemisega; 2) võla ülevõtmisega, kui käendaja ei anna nõusolekut tagada ka uue võlgniku kohustuse täitmist (tarbijakäenduse puhul peab käendaja nõusolek võla ülevõtmiseks olema kirjalikus vormis); 3) käenduse tähtaja möödumisega. Vastavalt VÕS § 153 lg 3 eeldatakse tähtajalise käenduse korral, et käendaja vastutab edasi enne tähtaja möödumist tekkinud kohustuse eest. Seega käenduslepingus tuleb soovi korral kokku leppida teisiti, st käendaja vastutab ainult nende kohustuste eest, mille suhtes käenduse tähtaja jooksul jõutakse talle nõue esitada. Erinormi tarbijakäenduse ülesütlemiseks sätestab VÕS § 154. Käsiraha kui üks kohustise tagatis Käsirahaks loetakse rahasumma, mille üks kokkulepivatest pooltest annab temalt lepingu järgi tasumisele kuuluvate maksete arvel teisele poolele lepingu sôlmimise tôendamiseks ja selle täitmise tagamiseks. Käsiraha kui lepingu täitmise tagamise vahend on rahaline tagatis, mille eesmärk on sundida võlgnikku kohustust täitma. Vastavalt VÕS § 156 lg-le 1 on käsiraha ühe lepingupoole poolt teisele lepingupoolele lepingu sõlmimise tõendamiseks ja selle täitmise tagamiseks antud rahasumma. Seega iseloomustavad käsiraha järgmised tunnused: 1) käsiraha antakse juba sõlmitud lepingu tõendamiseks - st enne käsiraha lepingut peab olema sõlmitud põhileping, mille tõendamiseks käsiraha antakse. Juhul, kui põhileping (näiteks müügileping, rendileping jne) sõlmiti suulises vormis, siis vaidluse korral on käsiraha andmine lepingu sõlmimise fakti üheks tõendiks. 2) käsiraha antakse juba sõlmitud lepingu täitmise tagamiseks. Põhilepingu täitmise tagamise funktsioon eristab käsiraha näiteks ettemaksust. Käsiraha lepingus tuleb otse märkida, et üleantav rahasumma on käsiraha. Vastasel korral käsitletakse seda avansina ja käsiraha reguleerivad sätted ei kuulu kohaldamisele (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-00). Käsiraha võib olla ainult rahasumma. Käsiraha andmine peab olema vormistatud samas vormis, kui peab olema vormistatud põhileping (VÕS § 11 lg 3). Käsiraha üheks funktsiooniks on tõendada lepingu sõlmimist, mistõttu ei ole käsirahaleping kehtiv, kui tagatav põhileping ei ole nõuetekohaselt sõlmitud. Praktikas kasutatakse käsiraha peamiselt müügilepingute sõlmimise tõendamiseks, kusjuures üldjuhul on müügileping

72

vormivaba (va nt kinnisasjade ning ehitise või selle osa kui vallasasja, osaühingu osa jne müügilepingud). Varemkehtinud tsiviilkoodeks nõudis, et kokkulepe käsiraha andmise kohta peab olema kirjalikus vormis. VÕS-i kohaselt ei pea nt vormivaba müügilepingu sõlmimise tõendamiseks üleantud käsiraha olema vormistatud kirjaliku lepinguga. Siiski on soovitav käsiraha üleandmine vormistada kirjaliku lepinguga Käsirahaga tagatud lepingu täitmise korral eeldatakse, et käsiraha arvestatakse võlgnetava kohustuse täitmise katteks. Kui pooled ei soovi arvestada käsiraha võlgnetava kohustuse (nt ostuhinna) täitmise katteks, siis tuleb see lepingus kokku leppida. Käsiraha saatus on erinev sõltuvalt sellest, kas võlgnetav kohustus lõpeb täitmise võimatusega või jääb käsirahaga tagatud leping täitmata lepingupoolte süül. Eeldatakse, et käsiraha tagastatakse võlgnetava kohustuse täitmise võimatuse korral. Kuna kohustuse täitmise võimatuse korral võib võlausaldaja valida, millist õiguskaitsevahendit ta kohaldab kooskõlas VÕS § 105 sätestatud piirangutega, siis ka käsiraha andmisel ainult eeldatakse, et käsirahana üleantu tuleb täitmise võimatuse korral tagastada (VÕS § 156 lg 2). Käsirahaga tagatud lepingu täitmata jätmise tagajärjed sõltuvad sellest, kelle süül rikkumine toimus. Kui rikkumine lepingu mittetäitmise vormis toimus käsiraha andnud poole süül, siis jääb käsiraha teisele poolele. Kui lisaks käsirahale nõuab kannatanud pool ka täitmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist, siis arvestatakse käsiraha hüvitise katteks (VÕS § 157 lg 1). Kui leping jääb täitmata käsiraha saanud poole süül või mõnel muul käsiraha andnud poolest sõltumatu asjaolu tõttu, siis on käsiraha andnud poolel õigus nõuda käsiraha tagastamist (VÕS § 157 lg 2). Lisaks käsiraha tagasinõudele on sellisel juhul käsiraha andnud poolel õigus kasutada ka muid õiguskaitsevahendeid - nõuda kahju hüvitamist jne. Pooled võivad ka kokku leppida, et käsiraha saanud pool kohustub sellisel juhul tagasi maksma kahekordse käsiraha summa või mingi muu summa - sisuliselt on sellisel juhul tegemist leppetrahvi kokkuleppega. Garantii kui kohustise tagatis Garantiiks loetakse lepinguga ettenähtud ühe isiku (tavaliselt jur. isiku) kohustist kustutada teise isiku vôlgnevus täielikult vôi osaliselt kohustise mittetäitmise vôi mitte nôuetekohase täitmise korral. Garantiiks loetakse oma majandus-või kutsetegevuses tegutseva isiku (garantii andja e garandi) lepinguga võetud kohustust võlausaldaja suhtes, et garant täidab võlausaldaja nõudel garantiist tuleneva kohustuse. Vastavalt VÕS § 155 lg 2 ei sõltu garandi kohustus võlausaldaja ees tagatavast võlgniku kohustusest ega selle kohustuse kehtivusest, isegi kui garantiis sisaldub viide sellele kohustusele (garantii on abstraktne kohustus). Garant võib võlausaldaja vastu esitada ainult garantiist tulenevaid vastuväiteid (nt garantii tähtaeg on möödunud, ei ole esitatud nõuetekohaseid väljamakse aluseks olevaid dokumente, nõue

73

esitatakse summas, mis ületab garandi vastutuse piirmäära jne). Garantiist tulenevaid õigusi ei või üle anda, välja arvatud, kui see on garantiis ette nähtud. Garandi vastutuse maht sõltub garantiilepingu tingimustest. Kui lepingus ei ole garandi vastutuse mahtu täpselt kindlaks määratud, siis tuleb eeldada, et garant vastutab võlgnikuga võrdses mahus ja ulatuses, millises on kohustus põhivõlgniku poolt täitmata. Garandi vastutus algab tema vastu kirjaliku nõude esitamisest kokkulepitud garantiitähtaja jooksul. Kuna garandi vastutus ei sõltu selle aluseks oleva põhikohustuse kehtivusest või olemasolust, siis ei lõpeta garantiivastutust ka võlgniku kui juriidilise isiku likvideerimine. Kohustuse täitnud garant ei omanda garantiilepingust õigust esitada tagasinõue võlgniku vastu. Garant ja võlgnik võivad sõlmida omavahel lepingu, millega garant omandab kohustuse täitmise korral tagasinõudeõiguse võlgniku suhtes garandi poolt täidetu ulatuses. Samuti võib tagasinõue tuleneda käsunduslepingu sätetest. Kui garandi kohustuste täitmise aluseks on käsund, siis peab käsundiandja hüvitama käsundisaaja kulutused ja seega saab garant nõuda kohustuse täitmiseks tehtud kulutusi käsundiandja käest. Garandi tagasinõue võlgniku vastu võib tuleneda ka alusetust rikastumisest või volituseta asjade ajamisest. Garantiiks loetakse lepinguga ettenähtud ühe isiku (tavaliselt jur. isiku) kohustist kustutada teise isiku vôlgnevus täielikult vôi osaliselt kohustise mittetäitmise vôi mitte nôuetekohase täitmise korral. Garantii peab olema vormistatud kirjalikult. Garantiiga tagatud kohustise mittetäitmise vôi mitte nôuetekohase täitmise korral on garantiivastutus täiendav vôlgniku vastutusele. Kahju hüvitamine Kui vôlgnik ei täida kohustist vôi ei täida seda nôuetekohaselt, on ta kohustatud hüvitama võlausaldajale sellega tekitatud kahjud. Kahjude all môistetakse võlausaldaja poolt tehtud kulutusi, tema vara kaotsiminekut vôi riknemist, samuti ka võlausaldaja poolt saamata jäänud tulu, mis ta oleks saanud, kui vôlgnik oleks kohustise täitnud. Nii varem kehtinud TsK kui ka VÕS mõistab kohustuse rikkumise all võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmist või mittekohast täitmist, sealhulgas ka täitmisega viivitamist. Võlgniku kohustus hüvitada kahjud juhul kui kohustise mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise eest on kindlaks määratud leppetrahv (viivis, trahv) tahviga katmata osas. Kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Üldine põhimõte, et kohustis tuleb täita natuuras. Viivituse vôi kohustise muu mitte nôuetekohase täitmise juhtudeks kindlaksmääratud leppetrahvi (trahvi, viivise) maksmine ja mitte nôuetekohase täitmisega tekitatud kahjude tasumine ei vabasta vôlgnikku kohustise täitmisest natuuras. Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja: 1) nõuda kohustuse täitmist; 2) oma võlgnetava kohustuse täitmisest keelduda; 3) nõuda kahju hüvitamist; 4) taganeda lepingust või

74

öelda leping üles; 5) alandada hinda; 6) rahaliste kohustuste täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Võlausaldaja võib kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada. Kui vôlgnik ei täida kohustist üle anda individuaalselt piiritletud asi võlausaldaja omandusse vôi kasutusse, on võlausaldajal õigus nõuda selle asja äravõtmist võlgnikult ja üleandmist temale. See ôigus langeb ära, kui asi on juba antud kolmandale isikule, kellel on samasugune õigus sellelel asjale. Kui asi on veel üle andmata, on eesõigus sellel võlausaldajal, kelle kasuks kohustis tekkis varem, kui seada ei ole vôimalik kindlaks määrata, siis sellel, kes esitas varem hagi. Kui võlgnik ei täida kohustist teha teatud töö, on võlausaldajal õigus see töö teha võlgniku arvel, kuivõrd seadusest või lepingust ei tulene teisiti, või nõuda kahjude hüvitamist. Süü kui vastutuse tingimus Isik, kes ei täitnud kohustist või täitis selle mitte nôuetekohaselt, kannab varalist vastutust ainult süü (tahtlus, hooletus, raske hooletus) olemasolul. Süü puudumist tôendab isik, kes on kohustist rikkunud. (Hooletus on käibes vajaliku hoole järgimata jätmine. Raske hooletus – on käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine). Tahtlus on õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Kui kohustise mittetäitmine vôi mitte nôuetekohane täitmine toimus môlema poole süü tôttu, siis kohus vôi vahekohus vähendab vastavalt vôlgniku vastutuse määra. Kohtul on ôigus samuti vähendada vôlgniku vastutuse määra, kui võlausaldaja tahtlikult vôi ettevaatamatult soodustab mittetäitmisega vôi mittenôuetekohase täitmisega tekitatud kahjude suurenemist vôi ei vôtnud tarvitusele abinôusid nende vähendamiseks. Vôlgniku viivitus Täitmisega viivitanud vôlgnik vastutab võlasualdaja ees viivitusega tekitatud kahjude eest ja viivituse ajal juhuslikult tekkinud täitmise vôimatuse eest. Kui võlausaldaja võlgniku viivituse tagajärjel kaotas huvi täitmise vastu, on tal ôigus loobuda täitmise vastuvôtmisest ja nôuda kahjude hüvitamist. Võlgnikku ei loeta viivitanuks, kuni kohustist ei saa täita võlausaldaja viivituse tagajärjel. Hüvitatava kahju liigid Hüvitamisele kuuluv kahju võib olla varaline või mittevaraline. Varaline kahju on eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlakstegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks.

75

Saamata jäänud tulu on kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu. Kohustiste lôppemine ehk võlasuhte lõppemine Võlasuhe lõpeb: 1) kohase täitmisega; 2) tasaarvestusega; 3) kokkulangemisega; 4) võlasuhte lõpetamise kokkuleppega; 5) lepingust taganemisega; 6) lepingu ülesütlemisega; 7) füüsilisest isikust võlgniku surmaga, kui kohustust ei saa täita tema isikliku osavõtuta; 8) füüsilisest isikust võlausaldaja surmaga, kui kohustus tuli täita isiklikult võlausaldajale; 9) muul seaduses või lepinguga ettenähtud juhul. Kohustis lôpeb täitmisega, see tähendab, et nõuetekohaselt teostatud täitmine lôpetab kohustise. Võlausaldaja, võttes vastu täitmise, on kohustatud võlgniku nõudmisel talle andma allkirja täieliku vôi osalise täitmise vastuvõtu kohta. Kui võlgnik andis võlausaldajale kohustise tõendamiseks võladokumendi, on võlausaldaja, võttes vastu täitmise, kohustatud selle dokumendi tagastama, tagastamise võimatuse korral aga osutama sellele tema poolt välja antavas allkirjas. Allkirja vôidakse asendada pealdisega tagastaval võladokumendil. Võladokumendi olek võlgniku käes tõendab kohustise lõppemist, kuni pole tõendatud muud. Kohustis lõpeb samaliigilise vastunõude tasaarvestamisega, mille tähtaeg saabus vôi mille tähtaeg on määramata, vôi on määratud nôude esitamise momendiga. Kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teisel poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Tasaarvestus toimub avalduse tegemisega teisele poolele. Tingimuslikult või tähtajamääramisega tehtud avaldus on tühine. Tasaarvestada ei saa: 1) ülalpidamise nõuet; 2) tervise kahjustamise vôi surma pôhjustamisega tekitatud kahju hüvitamise nôuete puhul; 3) teise poole nõuet, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet; 4) teise poole nõuet, mille tasaarvestamine seadusest tulenevalt ei ole lubatud. Tasaarvestav pool võib oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada ka juhul, kui teise poole nõue on aegunud, kui õigus tasaarvestada tekkis enne nõude esitamist. Tasaarvestav pool ei saa tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Tasaarvestus nõuete paljususe korral Kui tasaarvestuse pooltel on mitu tasaarvestuseks sobivat nõuet, võib tasaarvestav pool määrata nõuded, mis tasaarvestatakse. Kui tasaarvestuse avalduses ei ole määratud, millised nõuded tasaarvestatakse, või kui teine pool vaidleb tasaarvestuse avalduses märgitud määramisesele vastu, siis vastavalt VÕS § 201 lg 1 loetakse tasaarvestatuks: 1) esimeses järjekorras esimesena

76

sissenõutavaks muutunud kohustus; 2) teises järjekorras võlausaldaja jaoks kõige vähem tagatud kohustus; 3) kolmandas järjekorras võlgnikule kõige koormavam kohustus; 4) neljandas järjekorras varem tekkinud kohustus. Kui tasaarvestav pool peab teisele poolele lisaks põhikohustuse täitmisele maksma intressi või hüvitama kulutusi, loetakse, et tasaarvestus toimub esmalt kulutuse, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Tasaarvestav pool ei või teise poole nõusolekuta määrata kohustuse täitmiseks erinevat järjekorda (VÕS § 201 lg 2). Nõuete ja kohustuste üleminek Võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõude loovutamise korral on võlgnikul ôigus tasaarvestada uue võlausaldaja nôue oma nôudega endise võlausaldaja vastu, kui vôlgniku nôude tähtaeg saabus enne teate saamist nôude loovutamise kohta vôi see tähtaeg oli määramata vôi oli määratud nôude esitamise momendiga. Võlasuhe lõpeb veel ka kokkulangemisega, võlasuhte lõpetamise kokkuleppega, lepingust taganemisega, lepingu ülesütlemisega, füüsilisest isikust võlgniku surmaga, kui kohustis tuli täita isiklikult võlausaldajale. Nagu eespool nimetatud on lepingust taganemine uus mõiste, mida käsitleb VÕS. Lepingupool taganeb lepingust taganemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule taganeda, siis vabastab lepingust taganemine mõlemad pooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Taganemine ei mõjuta lepingust enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. Lepingust taganemise korral võib kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Taganemisest tulenevad kohustused peavad lepingupooled täitma üheaegselt. Tagastatavalt rahalt tuleb tasuda intressi raha saamisest alates. Tagastamise või väljaandmise asemel peab lepingupool hüvitama üleantu väärtuse, kui 1) tagastamine või väljaandmine on üleantu olemuse tõttu välistatud, kui näiteks üleantu seisneb teenuste saamises või asja kasutamises; 2) lepingupool on üleantud eseme ära tarvitanud, võõrandanud, koormanud kolmanda isiku õigusega või ümbertöötanud; 3) üleantu on hävinud. Kui üleantu hind oli lepingus määratud loetakse see ka üleantu väärtuseks. Lepingupool ei ole kohustatud talle üleantu tagastamise või väljaandmise asemel selle väärtust hüvitama, kui: 1) taganemise aluseks olev ajsaolu ilmnes alles asja ümbertöötamisel; 2) halvenemine või hävimine toimus teisest lepingupoolest tulenevate asjaolude tõttu, mille esinemise riiskot kannab teine lepingupool või kui kahju oleks tekkinud ka teise lepingupoole juures. Tarbijalepingute taganemise erisused (vt eespool tarbija mõiste) Üldnõuded taganemiseks on samad kuid tuleb arvestada alljärgnevaid erisusi: 1) taganemiseks loetakse muu hulgas asja tagastamist tarbija poolt taganemiseks ettenähtud tähtaja jooksul. Tähtaja järgimiseks piisab asja ärasaatmisest tähtaja jooksul.

77

Lepingutingimus, mis raskendab taganemisõiguse kasutamist võrreldes VÕS-is sätestatuga, eelkõige kokkulepe, millega taganemine seotakse käsiraha või leppetrahvi maksmisega, on tühine. Taganemise korral kannab asja tagastamise või teenuse hüvitamisega seotud kulud ja sellega seotud riisiko teine lepingupool. Lepingupooled võivad kokku leppida, et tarbija kannab tagastamise tavalised kulud kuni summa ulatuses, mis vastab 10 eurole, välja arvatud juhul, kui üleantud asi või osutatud teenus ei vasta tellitule. Näited tarbija taganemisõiguse kohta tulenevalt võlaõigusseadusest: 1) Tarbija võib taganeda ehitise ajutise kasutamise lepingust (see on õigus kasutada tasu eest ehitist vähemalt kolme aasta jooksul kindlaksmääratud või kindlaksmäärataval ajavahemikul kalendriaastas) kümne päeva jooksul, alates ehitise ajutise kasutamise lepingu mõlema lepingupoole poolt allkirjastatatud lepingu dokumendi kättesaamisest. Pakkuja ei või tarbija lepingust taganemise korral nõuda tasu ei osutatud teenuste ega ehitise kasutamise eest. Lepingu notariaalse tõestamise või kinnitamise korral peab tarbija lepingust taganemise korral hüvitama pakkujale siiski lepingu tõestamise või kinnitamise kulud, kui see oli eraldi kokku lepitud. 2) Tarbija võib taganeda tarbijakrediidilepingust (tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laneu) taganeda seitsme päeva jooksul selle sõlmimisest. Kui tarbija taganeb tarbijakrediidilepingust, võib seda teha ka isik, kes ühines trabijakrediidilepingust tuleneva kohustusega või käendas tarbijakrediidilepingust tulenevat tarbija kohustust. Nimetatud tähtaeg hakkab kulgema krediidiandja poolt trükitehniliselt selgesti kujundatud ja krediidiandja poolt allkirjastatud selgituse väljastamisest. Kui tarbija kasutab taganemisõigust peab tarbija krediidi tagasi maksma kahe nädala jooksul pärast taganemise avaldamist või krediidi väljamaksmist. Vastasel juhul loetakse, et tarbija ei ole lepingust taganenud. 3) tarbija kui kindlustusvõtja võib taganeda kindlustuslepingust, mis on sõlmitud enam kui üheks aastaks ja samuti ka elukindlustuslepingust 14 päeva jooksul lepingu sõlmimisest. Nimetatud tähtaeg ei hakka kulgema enne, kui kindlustusandja on kindlustusvõtjale taganemisõigusest teatanud ja kindlustusvõtja on teatamist allkirjaga kinnitanud. Kui kindlustusvõtja ei teata taganemisõigusest, lõpeb taganemisõigus ühe kuu möödumisel esimese kindlustusmakse tegemisest. Kindlutusvõtjal ei ole taganemisõigust kui kindlustusandja on andnud kohase kindlustuskaitse (näiteks tagasiulatuv kindlustuskaitse enne lepingu sõlmimist, mille eest ei nõuta kindlustusmakse tasumist) või kui kindlustusleping on sõlmitud kindlustusvõtja majandus- või kutsetegevuse jaoks (näiteks notarid, kohtutäiturid). Lepingu ülesütlemine Lepingupool ütleb lepingu üles ülesütlemiseavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Ülesütlemine vabastab mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohuituste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Nôudeôiguste ja vôlgade üleminek ehk nõuete ja kohustuste üleminek Nôude ja vôlgade üleminek ühelt isikult teisele vôis toimuda ka varem TsK järgi kolmel viisil: 1) seaduse järgi

78

2) kohtuotsuse alusel 3) tehingu alusel. VÕS järgi alljärgnevalt: 1) lepingu alusel – võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt teisele isikule (see on nõude loovutamine). Loovutada ei või ülalpidamise nõuet, kehavigastuse tekitamise, tervise kahjustamise või surma põhjustamisega tekitatud kahju hüvitamise nõudeid ega muid nõudeid, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet. Nõude tagamiseks antud nõudega seotud tagatised ja kõrvalkohustustest tulenevad õigused, sealhulgas eesõigused pankroti ja sundtäitmise puhuks, mis ei ole lahutamatult seotud loovutaja isikuga ja on üleantavad, lähevad nõude loovutamisel üle uuele võlausaldajale. Eeldatakse, et nõude loovutaja on kohustatud üle andma ka nõudega mitteseotud tagatised ja kõrvalkohustustest tulenevad õigused. Seega nõude loovutamisel lähevad uuele võlausaldajale üle ka senise võlausaldaja õigused intressile ja leppetrahvile. Kui võlgnik täitis kohustuse nõude loovutanud võlausaldajale ja ta ei teadnud ega pidanudki kohutustust täites teadma nõude loovutamisest, siis loetakse et ta on kohustuse täitnud õigele isikule. Täitmise võimatus Kohustis lõpeb täitmise võimatusega, kui selle tingis asjaolu, mille eest võlgnik ei vastuta. Kohustis lõpeb: 1) võlgniku surmaga, kui kohustist ei saa täita ilma võlgniku isikliku osavõtuta; 2) võlausaldaja surmaga, kui täitmine on ette nähtud isiklikult võlausaldajale; 3) juriidilise isiku (võlausaldaja või võlgniku) likvideerimisega. Seega kohustus loetakse täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Kohustiste üksikud liigid Müügi leping (VÕS 11 ptk) Alljärgnevalt käsitleme leivinenumaid lepinguid nende liikide järgi. Asja müügilepinguga (VÕS järgi) kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu.

79

Eesti õiguses eristatakse omandi üleminekul võlaõiguslikku ja asjaõiguslikku lepingut. Ka müügilepingu puhul eristatakse võlaõiguslikku kohustust ja selle täitmist käsutuse ehk asjaõigusliku lepinguga. Müügileping on seega kohustustehing, millega luuakse lepingu poolte vahel müüdud asja ja selle omandi üleandmise ja vastuvõtmise kohustus. Pelga müügilepingu sõlmimisega seega veel omandi üleandmist ei toimu ja asja juriidiline kuuluvus ei muutu. Müügilepingu täitmiseks on vajalik eraldi käsutustehing (vt TsÜS § 6 lg 3), millega antakse üle omand müüdud asjale. Vallasasjade puhul on omandi üleandmiseks vajalik AÕS §-des 92, 93 või 94 nimetatud eelduste täitmine. Üldjuhul nõuab AÕS § 92 kokkulepet omandi ülemineku kohta ja otsese valduse üleandmist omandajale; otsese valduse üleandmise võib asendada §-des 93 või 94 nimetatud toimingutega. Kinnisasjade puhul on omandi üleandmiseks vajalik AÕS §-s 120 nimetatud asjaõiguslepingu sõlmimine ja vastava kande tegemine kinnistusraamatusse (AÕS § 118). Klassikaliseks müügilepingu esemeks on kehaline ese e asi (TsÜS § 49). Müügilepingu esemeks ei pruugi siiski olla alati asjad. VÕS § 208 lg 3 kohaselt kohaldatakse müügilepingu sätteid vastavalt ka õiguste ja muude mittekehaliste esemete müümisele. Eseme definitsiooni osas: esemed on kehalised ja mittekehalised, mittekehalised esemed on õigused ja muud hüved, mis võivad olla õiguse objektiks. Õiguste kõrval nimetab VÕS § 208 lõige 3 võimalike müügilepingu objektidena veel ühendusvõrgu kaudu edastatavat vett, soojus- ja elektrienergiat (TsÜS § 48 mõistes on tegemist „muude hüvedega"). VÕS § 208 lõike 3 poolt nõutav „vastav kohaldamine" tähendab, et müügilepingu peatükis sisalduvaid paragrahve kohaldatakse müügilepingule, mille esemeks on mittekehaline ese analoogia alusel; seega üksnes ulatuses, kus see on võimalik ja viisil, milles see on mõistlik. Müügilepingu peatüki paragrahvide analoogia alusel kohaldamine on tingitud eelkõige asjaolust, et tüüpiliselt asja müüki reguleerivate sätete otsene rakendamine mittekehaliste esemete müügi puhul ei ole võimalik. Eelkõige eristab kehaliste ja mittekehaliste esemete müügilepingut selle lepingu täitmise faas. Asjade puhul toimub lepingu täitmine asja omandi üleandmisega (asjaõiguslepingu sõlmimine), millele lisandub asja füüsilise (faktilise üleandmise) kohustus, mis reeglina (AÕS § 92) seisneb otsese valduse üleandmises (erandid: AÕS §§ 93, 94). Kui asja omandi üleandmine toimub asjaõigusseaduses sätestatud korras, siis õiguse müügi puhul toimub müüdud õiguse müüjalt ostjale ülekandmine VÕS üldosas sätestatu kohaselt (vt VÕS § 174, mis viitab nõude(õiguse) loovutamise paragrahvidele, eelkõige §-le 164). Tihti ei saa mittekehaliste esemete müügi puhul isegi rääkida omandi või sarnase õigusliku positsiooni

80

ülekandmisest, nt soojusenergia või elektri puhul, kus sisuliselt luuakse ostjale üksnes vastav kasutamisvõimalus. Samuti tuleb arvestada, et mittekehaliste esemete puhul pole müügilepingu eseme faktiline üleandmine (valduse üleandmine) reeglina võimalik. Seetõttu nimetabki VÕS § 208 lõike 3 teine lause õiguse müügi lepingu puhul müüja põhikohustusena üksnes õiguse omandamise võimaldamist ostja poolt (mainimata kehaliste esemete puhul olulist üleandmiskohustust). Müügilepingu eristamine teistest sarnastest lepingutest Müügilepingu mõiste ja objektiga seondub ka küsimus müügilepingu eristamisest sarnastest lepingutest. Eelkõige võib probleeme tekitada müügilepingu eristamine töövõtulepingust. Eristamisprobleem tekib eelkõige juhul, kui esineb kombinatsioon teatud eseme valmistamisest ja võõrandamisest. Esimene komponent viitaks töövõtule, teine müügilepingule - sisuliselt on tegemist olukorraga, kus võlgnik kohustub valmistama teatud asja või tegema teatud töö ja võõrandama vastava tulemi teisele lepingupoolele. Üldreeglina võib sellistel juhtudel lähtuda põhimõttest, mille kohaselt juhul, kui lepingu sõlmimise hetkel on asi või muu ese juba valmistatud ning lepingu sisuks on valmistatud eseme võõrandamine, on tegemist müügilepinguga. Juhuks, kui esineb kombinatsioon teatud eseme valmistamisest ja võõrandamisest ning lepingu sõlmimise hetkel sellist eset alles valmistatakse või hakatakse valmistama, annab müügi- või töövõtulepingu jaatamiseks olulise tõlgendusreegli VÕS § 208 lg 2. Kui on tegemist lepinguga, mis on suunatud alles valmistatava asja võõrandamisele, on üldjuhul tegemist müügilepingu regulatsioonile allutatud lepinguga. Sellest üldreeglist on kaks erandit: Töövõtu sätteid kohaldatakse üksnes juhul, kui tellija andis teise poole käsutusse olulise osa asjade valmistamiseks vajalikust materjalist. Nt lepingu puhul rätsepaga, kes valmistab ülikonna tellija poolt üleantud riidest. Sellisel juhul on lepingust tulenevaks primaarseks kohustuseks töö tegemine või teenuse osutamine, lepinguobjekti hankimise ja võõrandamiskomponent on teisejärguline. Müügilepingu sätteid ei kohaldata sellistele lepingutele, „mille puhul suurem osa poole kohustusest, kes asja muretseb, seisneb tööde tegemises või muude teenuste osutamises". Sellisel juhul on tavaliselt tegemist töövõtuga. Seejuures tuleb siiski tähele panna, et praktilise tulemi poolest ei ole tegelikult suurt vahet, kas liigitamisprobleemi (müügileping või töövõtt) puhul otsustada ühe või teise variandi kasuks. Seda lihtsalt põhjusel, et eeldused, mille esinemisel on tegemist vastavalt kas müügilepingu või töövõtulepingu mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmisega, on VÕS §-de 217 (müüdud asja mittevastavus lepingutingimustele) ja 641 (töö vastavus lepingutingimustele) kohaselt sisuliselt samad.

81

Müüja kohustused Müügilepingust tuleneb müüjale 2 põhikohustust: 1) anda ostjale üle müüdud asi (sisuliselt tähendab valduse üleandmist); 2) anda üle omandiõigus müüdud asjale. Muud müüjale müügilepingust tulenevad kohustused on kõrvalkohustused. Müüja kohustus teatada ostjale kolmandate isikute õigustest müüdavale asjale Lepingu sõlmimisel on müüja kohustatud teatama ostjale kolmandate isikute kõikidest ôigustest müüdavale asjale (pandi, üüri, eluaegse kasutamise õigustest jne.). Selle sätte mittetäitmine annab ostjale ôiguse nôuda kas lepinguga lõpetamist ja kahjude hüvitamist või hinna vastavat alandamist. (VÕS § 217 lg 2 p3 järgi loetakse, et asi vasta sel juhul lepingutingimustele). Müüja kohustus müüdud asi ala hoida Kui omandiõigus läheb ostjale üle enne asja üleandmist, on müüja kohustatud kuni üleandmiseni asja alal hoidma, laskmata sellel halveneda. Ostja on kohustatud selleks vajalikud kulutused müüjale hüvitama juhul, kui see on lepinguga ette nähtud. Juhusliku hävimise või kahjustumise riisiko üleminek Üleandmise hetkest sõltub VÕS § 214 kohaselt eelkõige müüdud asja juhusliku hävimise või kahjustumise riisiko üleminek. Juhusliku hävimise või kahjustumise riisiko ülemineku hetkest sõltub eelkõige see, kes lepingu pooltest kannab pärast lepingu sõlmimist toimunud müügieseme juhusliku hävimise või kahjustumisega seotud kahjulikud tagajärjed. Algselt kannab müügilepingu esemeks oleva asja juhusliku hävimise riisikot müüja. "Riisiko" seisneb eelkõige selles, et kui müüdud asi enne üleandmist hävib või saab kahjustada, siis see ei vabasta müüjat reeglina oma kohustuse täitmisest (erandid VÕS § 108 lõikes 2), müüja jääb endiselt vastutama lepingu täitmise eest. Kui tegemist on liigitunnustega asjaga, peab müüja hävinud või kahjustunud asjade asemele reeglina muretsema uue (selle kohta täpsemalt allpool). Pärast asja juhusliku hävimise või kahjustumise riisiko üleminekut kannab seda ostja. See tähendab eelkõige seda, et ostja peab müügihinna täies ulatuses tasuma ka juhul, kui müüdud asi saab pärast riisiko üleminekut kahjustada või hävib ning leping jääb seetõttu osaliselt või täielikult täitmata (VÕS § 214 lõige 1). Müüdud asja juhusliku hävimise riisiko läheb reeglina ostjale üle asja üleandmisega (VÕS § 214 lg 2), seega siis, kui müüja on täitnud VÕS §-s 209 nimetatud kohustused. Müüja poolt asja üleandmise kohustuse mittetäitmise tagajärjed Kui müüja, rikkudes lepingut, ei anna ostjale üle müüdud asja, on ostjal õigus nõuda talle müüdud asja üleandmist ja täitmise viivitamisega tekitatud kahju hüvitamist vôi keelduda lepingu täitmisest ja nõuda kahjude hüvitamist. VÕS järgi, kui asi tuleb ostjale üle anda määratud kohas, peab müüja asja määratud kohas ostja käsutusse andmiseks valmis panema ja ostjale valmisolekust teatama. Kui müüja on kohustatud asja ise ostjani toimetama, peab ta asja üle andma ostaja valdusse. Seega kui lepingus on ette nähtud ka asja vedamine, kuid sellega ei kaasne müüja kohustust asi ostjani toimetada, loetakse

82

asja ostjale üleandmise kohustus täidetuks asja üleandmisel vedajale, kes on kohustatud asja saatmiskohast vedama. Seega müüja ei pea asja ostjale kätte toimetama, kuid peab hoolitsema selle ostjani toimetamise korraldamise ehk veo eest (VÕS § 209 lõike 4 teine lause) - üleandmiskohustus loetakse täidetuks alates asja üleandmisest vedajale. See, millisel viisil müügilepingu täitmine peab toimuma, sõltub poolte vahel kokkulepitust. Kokkuleppe puudumisel tuleb müüdud asi üle anda kohas, mis tuleneb lepingu olemusest (VÕS § 85 lg 1 lõpuosa: nt on jaekaubanduse tehingute puhul täitmise koht muu kokkuleppe puudumisel kaupluses, tootjalt kauba ostmise korral on olemuslikuks täitmise kohaks toodangu hoidmiseks määratud ladu jne). Seda põhimõtet täpsustavad VÕS § 85 lõike 2 punktid 1-3: täitmise kohaks on müüdud asja asukoht, toodetavate asjade müügi korral tootmisüksuse asukoht. Kui üleandmiskohustus hõlmab ka müüdud asja vedu ostja soovitud kohta, eeldatakse selgesõnalise kokkuleppe puudumisel, et tegemist on VÕS § 209 lõike 4 teises lauses nimetatud juhuga (müüja peab korraldama üksnes veo ning asja üleandmise kohustus loetakse täidetuks selle üleandmisest vedajale). Erandi moodustavad sellised juhud, kus müüja kohustub veo läbi viima ise (oma töötajate kaudu) - sellisel juhul on tegemist VÕS § 209 lõike 4 esimeses lauses nimetatud üleandmisviisiga (so müüja peab müüdud asja ostjale kätte toimetama). Müüja peab ostjale asja vastuvõtmiseks ning valdamiseks, kasutamiseks ja käsutamiseks vajalikud dokumendid lepingus ettenähtud vormis üle andma asja üleandmise kohas asja üleandmise ajal. Kui ostja on kohustatud asja üleandmise kohast ära viima ja asja üleandmise aja määramise õigus on müüjal, peab müüja ostjale õigeaegselt teatama, millal asi on ostja käsutusse andmiseks valmis pandud. Ostja poolt ostetud asja vastuvõtmisest või selle eest tasumisest keeldumise tagajärjed Kui ostja, rikkudes lepingut, keeldub ostetud asja vastu võtmast või selle eest kindlaksmääratud hinda tasumast, on müüjal ôigus nôuda asja vastuvôtmist ostja poolt ja kindlaksmääratud hinna tasumist, samuti viivitamisega tekitatud kahju hüvitamist vôi keelduda lepingu täitmisest ja nõuda kahjude hüvitamist. Oluline asja vastavus lepingutingimustele Ostjale üleantav asi peab vastama lepingutingimustele, eelkõige kvaliteedi, koguse, liigi, kirjelduse ja pakendi osas. Asi ei vasta lepingutingimustele kui: 1) asjal ei ole kokkulepitud omadusi; 2) kokkuleppe puudumisel asja omaduste kohta ei sobi asi teatud eriliseks otstarbeks, milleks ostja seda vajab ja mida müüja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma; 3) asja kasutamist takistavad õigusakti sätted, mida müüja lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma; 4) kolmandal isikul on asja suhtes nõue või muu õigus mida ta võib esitada; 5) vallasasi ei ole pakitud seda liiki asjadele tavaliselt omasel viisil, sellise viisi puudumisel aga asja säilimiseks ja kaitseks vajalikul viisil; 6) tarbijalemüügi

83

puhul ei ole asi seda liiki asjadele tavaliselt omase kvaliteediga, mida ostja võis mõistlikult eeldada, lähtudes asja olemusest ja arvestades asja müüja, tootja, varasema müüja või muu vahendaja poolt asja teatud omaduste suhtes valiult tehtud avaldusi, eelkõige asja reklaamimisel või ettikettidel. Müüja vastutus Müüja vastutab asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui mittevastavus on olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale, isegi kui mittevastavus ilmneb hiljem. Tarbijalemüügi puhul vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis ilmneb kahe aasta jooksul asja üleandmisest ostjale. Tarbijalemüügi puhul eeldatakse, et kuue kuu jooksul asja ostjale üleandmise päevast ilmnenud lepingutingimustele mittevastavus oli olemas asja üleandmise ajal, kui selline eeldus ei ole vastuolus asja puuduse olemusega. Müüja ei vastuta asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui ostja lepingu sõlmimisel asja lepingutingimustele mittevastavusest teadis või pidi teadma. Asja ülevaatamise kohustus Kui ostja on müügilepingu sõlminud oma majandus- või kutsetegevuses, peab ta ostetud asja viivitamata üle vaatama. Kui müügilepingus on ette nähtud asja vedamine, võib ostja asja üle vaadata asja jõudmisel sihtkohta. Asja lepingutingimustele mittevastavusest teatamine Ostja peab teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama . Tarbijalemüügi puhul peab tarbija teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale kahe kuu jooksul pärast seda, kui ta sai mittevastavusest teada. Lepingu täitmise nõue õiguskaitsevahendina Kui asi ei vasta lepingutingimustele, võib ostja nõuda müüjalt asja parandamist või asendamist, kui see on võimalik ja sellega ei põhjustata müüjale ebamõistlikke kulusid või põhjendamatuid ebamugavusi, arvestades muu hulgas asja väärtust, lepingutingimustele mittevastavuse olulisust ning ostja võimalust saada lepingutingimustele vastav asi oluliste ebamugavusteta mujalt. Müüja võib parandamise asemel asendada asja lepingutingimustele vastava asjaga. (muu müügilepingu kui tarbijalemüügi lepingu puhul võib ostja nõuda asja asendamist üksnes siis, kui asja lepingutingimustele mittevastavuse näol on tegemist olulise lepingurikkumisega. Kui müüja asendab puudusega asja lepingutingimustele vastava asjaga, võib nõuda ostjalt puudusega asja tagastamist. Müüja kannab asja parandamisega või asja asendamisega seotud kulud, eelkõige veo-, posti-.töö-, reisi- ja materjalikulud. Nagu eespoolt nähtub tehakse seaduses vahet müügil ja tarbijale müügil, on teatud erisused ostja õigustes ja pretensioonide esitamise ajas. Tarbijalemüük on asja müük müügilepingu

84

alusel, mille puhul tarbijale müüb vallasasja müüja, kes sõlmib lepingu oma majandus- või kutsetegevuses. Lepingu sõlmimise ja täitmise kulud Müüja kannab asja üleandmise kulud, eelkõige mõõtmise ja kaalumise kulud, ostja aga asja vastuvõtmise ning ostuhinna tasumise kulud, samuti võimalikud müügilepingu koostamise või tõestamise kulud ning lepingu alusel avalikku registrisse kande tegemise kulud. Kui tarbijalemüügi puhul toimetab müüdud asja ostjale kätte müüja või müüjaga lepingu sõlmitud lepingu alusel vedaja, võib ostjalt nõuda veokulude hüvitamist üksnes juhul, kui nende kulude suurus või andmed, mille alusel kulude suurus arvutatakse, on ostjale hiljemalt lepingu sõlmimisel teatavaks tehtud. VAHETUSLEPING (VÕS 12 ptk) Küllalt lähedalt on ostu-müügileping seotud vahetuslepinguga. Kui ostu-müügi puhul toimub sisuliselt asjade (kauba) vahetamine raha vastu, siis vahetuslepingu järgi toimub poolte vahel ühe asja(de) vahetamine teise vastu. Iga vahetuslepingust osavôtja loetakse selle vara müüjaks, mille ta vahetamiseks annab ja selle vara ostjaks mille ta saab. Seega vahetuslepinguga kohustuvad pooled vastastikku teineteisele üle andma eseme ja tegema võimalikuks eseme omandi või muu esemele käsutusõigust andva õiguse ülemineku. Vahetuslepingule kohaldatakse ostu-müügi lepingu vastavaid sätteid. KINKELEPING (VÕS 14 ptk) Kinkelepinguga kohustub üks isik (kinkija) tasuta teisele isikule (kingisaaja) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama. Kinkeks ei loeta teise isiku kasuks: 1) vara omandmamisest hoidumist; 2) õigusest loobumist, mida isik veel ei ole omandanud; 3) pärandist või annakust loobumist Kinkija avaldus endale kinkelepingust tulenevate kohustuste võtmiseks peab olema kirjalik, kuis seadusest ei tulene teisiti. Kinkija üleandmiskohustus

85

Kinkija peab andma kingisaajale üle kingitud eseme või tegema võimalikuks kingisaajale selle valduse saamise muul viisil ning kõrvaldama kõik takistused eseme valdamiseks. Kinkija vastutus lepingu rikkumise eest Kingitud eseme lepingutingimustele vastavuse hindamisel lähtutakse VÕS §-st 217 ja 218. Kui kingitud ese ei vasta lepingutingimustele, vastutab kinkija üksnes juhul, kui ta tahtlikult või raske hooletuse tõttu kingitud eseme lepingutingimustele mittevastavusest kingisaajale ei teatanud. Kinkelepingu lõppemise erisused Kinkija poolt täitmata kinkeleping lõpeb kinkija vastu algatatud täitemenetluse peatamisega vara puudumise tõttu või kinkija pankroti väljakuulutamisega. Kinkelepingust taganemine enne selle tätmist Kinkija võib enne kingitud eseme kingisaajale üleandmist lepingu täitmisest keelduda ja lepingust taganeda: 1) kingisaaja on oma käitimisega näidanud kinkija või tema lähedase inimese vastu üles

tänamatust; 2) kinkija ei ole lepingu täitmise puhul võimeline täitma seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust; 3) kingisaaja jätab õigustamatult täitmata kinkega seotud koormise või tingimuse; 4) kinkijal on pärast lepingu sõlmimist tekkinud uusi või oluliselt suuremaid ülalpidamiskohustusi; 5) kingisaaja sureb. Kinkelepingust taganemine pärast täitmist Kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõud eespool nimetatud punktid 1-3 alusel. Kinkija võib kinkelepingust taganeda ühe aasta jooksul alates ajast mil ta sai teada või pidi teada saama taganemise õiguse tekkimisest. FAKTOORINGLEPING (VÕS 13 ptk.) Faktooringlepinguga kohustub üks isik (faktooringu klient) loovutama teisele isikule (faktoor) rahalise nõude kolmanda isiku (faktooringuvõlgnik) vastu, mis tuleneb lepingust, mille alusel faktooringu klient müüb faktooringuvõlgnikule oma majandus- või kutsetegevuses eseme või osutab teenuse, faktoor aga kohustub: 1) tasuma nõude eest ja kandma täitmata jätmise riisikot või 2) andma faktooringu kliendile nõude täitmise arvel krediiti, nõuet faktooringu kliendi jaoks valitsema ja teostama sellest tulenevaid nõudest tulenevat raamatupidamist ja nõude sisse nõudma.

86

Faktooringu klient on kohustatud teatama faktooringuvõlgnikule nõude loovutamisest. Kui faktooringu klient rikub faktooringu kliendi ja faktooringuvõlgniku vahel sõlmitud müügi- või teenuse osutamise lepingut, millest tulenev rahaline nõue on loovutatud faktoorile, ei või faktooringuvõlgnik nõuda faktoorile nõude alusel makstud raha tagastamist, kui faktooringuvõlgnik võib nõuda raha tagastamist kliendilt. KASUTUSLEPINGUD RENDILEPING ja ÜÜRILEPING (VÕS 15 ja 16 ptk) VÕS 15 ptk reguleerib üürilepinguid, mida kasutatakse asjade üürile andmisel. Üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma teise isikule (üürnikule kasutamiseks asja ja üürnik kohustub üürileandjale selle eest tasu (üüri). VÕS sätteid kohaldatakse nii elu- kui ka äriruumide üürimisel. Eraldi peatükk on võlaõigusseaduses rendilepingute kohta see on 16 ptk., mis käsitleb eelkõige põllumajanduslikke rendilepinguid ja kinnisasja rendilepinguid. Rendilepinguga kohustub üks isik rentnik (rendileandja) andma teise isikule (rentnik) kasutamiseks rendilepingu eseme ning võimaldama talle rendilepingu eseme korrapärase majandamise reeglite järgi saadava vilja. Rentnik on kohustatud maksma selle eest tasu. Võlaõigusseaduse järgi: Põllumajandusliku rendilepingu esemeks võib olla peamiselt põllumajanduslikuks tootmiseks määratud ettevõte, sealhulgas põllumajandusliku tootmisega seotud mittepõllumajanduslik ettevõte, põllumajanduslik kinnisasi või selle osa. Põllumajandusliku kinnisasja rentimisel eeldatakse, et rendileping hõlmab ka päraldisi ja kinnisasjaga seotud õigusi. Üüri- ja rendilepingu eristamisel kehtib üks määrav tunnus. Nimelt saab üürilepinguga üürnik üksnes asja kasutamise õiguse. Rendileping annab rentnikule ka asja korrapärase majandamise reeglite järgi saadava vilja saamise õiguse. Üürilepingu puhul kuuluvad asja viljad asja omanikule. Seega tuleb kahe kasutuslepingu eristamisel hinnata, kas poolte tahe lepingu sõlmimisel oli sõlmida leping nii, et asja kasutaja hakkab asja selle korrapärase majandamise reeglite järgi majandama ning asja viljad kuuluksid asja kasutajale või oli poolte tahe suunatud sellele, et viljad kuuluksid asja kasutusse andjale. Teatud juhtudel tekib ka üürnikul õigus asja viljadele. Näiteks näeb VÕS ette asja allkasutusse, eelkõige allüürile andmise võimaluse. Seega tuleb hinnata, kas üheks poolte põhikaalutluseks lepingu sõlmimisel oli asja kasutusse andmine/saamine asja viljade omandamise eesmärgil või oli asja kasutusse saamise eesmärgiks põhiliselt siiski asja kasutamise võimaluse saamine.

87

Rendilepingu sätted on koostatud matemaatikast tuntud nn sulgude põhimõttest lähtuvalt. Nii on VÕS rendilepingu peatükis sätestatud üksnes need spetsiifilised erisused, mida üürilepingu osas ei ole või mida on vaja rendilepingute puhul üürilepingust erinevalt sätestada. Muus osas kohaldatakse rendilepingutele üürilepingu sätteid (VÕS § 341). Käesolevalt leiavad käsitlemist üksnes need küsimused, kus rendilepingu jaoks on kehtestatud üürilepingust erinev regulatsioon. Põllumajanduslik rendileping Kui VÕS üürilepingu peatükk sisaldab mitmeid erisätteid äri-ja eelkõige eluruumi üürilepingu üürniku kaitse eesmärgil, siis rendilepingu peatükk sisaldab erinorme põllumajandusliku rendilepingu osas, milles eesmärgiks on rentniku õigusliku seisundi kaitse. Põllumajandusliku rendilepingu määratlemise aluseks on rendilepingu ese, milleks võib olla peamiselt põllumajanduslikuks tootmiseks määratud ettevõte, samuti põllumajanduslik kinnisasi või selle osa (VÕS § 340 lg 1). Põllumajandusliku rendilepingu kohta käivaid sätteid kohaldatakse ka metsamajandusliku kinnisasja rendilepingule, eeldusel, et kinnisasi kuulub rendile antud põllumajandusliku ettevõtte hulka. Põllumajandusliku rendilepingu kohta sätestatut ei kohaldata lepingutele, mille esemeks oleva maatüki suurus ei ületa kahte hektarit, so sellise maatüki rentnikele ei laiene põllumajandusliku rentnikku kaitsev eriregulatsioon. Lisaks mitmetele erisätetele kehtib ka üldklausel, mille kohaselt põllumajandusliku kinnisasja või ettevõtte rentniku kahjuks VÕS-s sätestatust kõrvalekalduv kokkulepe on tühine (VÕS § 341). Lepingupoolte õigused ja kohustused Rendilepingu poolte õiguste ja kohustuste erisused võrreldes üürilepinguga on alljärgnevad: VÕS § 342 näeb ette rendilepingu pooltele ühise kohustuse koostada kinnisasja kirjeldus, mis kehtib igasuguse kinnisasja rentimise puhul. Kirjelduses tuleb määratleda kinnisasja seisund selle rentnikule üleandmisel ja rentniku poolt tagastamisel. Kirjelduse koostamise õigusliku tähendusena kehtib eeldus, et see, mis kirjelduses kirjas, on ka õige. Kui pooled jätavad kirjelduse koostamata, eeldatakse, et kinnisasi anti üle heas korras. Kirjeldus ei ole vajalik mitte niivõrd rendilepingu sõlmimisel tekkida võivate vaidluste vältimiseks, sest lepingu sõlmimisel vaatab rentnik asja üle ning asja lepingutingimustele mittevastavuse korral saab rentnik kasutada üürilepingu osas sätestatud õiguskaitsevahendeid. Kirjelduse funktsiooniks peaks olema eelkõige rendilepingu lõppemisel ja asja tagastamisel tekkida võivate vaidluste vältimine. Aja möödudes on järjest raskem tõendada, millises seisundis renditud asi oli, mis renditud kinnisasja koosseisu kuulus jne. See on aga oluline hindamaks, kas rentnik tagastas asja kohases seisundis või mitte. Kui kirjeldust ei koostata, siis eeldatakse, et kinnisasi anti üle heas seisukorras, kuid mõiste „hea seisukord" on hinnanguline kriteerium. Kuivõrd rendilepingu sõlmimise eesmärgiks on korrapärase majandamise reeglite järgi tulu saamine, siis annab seadus rendileandjale kontrollimise õiguse selleks, et jälgida, et rendilepingu eseme vastav majandamine ja kohane korrashoid oleksid tagatud (VÕS § 343).

88

Rentnikul lasub rendilepingu eseme sihtotstarbelise majandamise ja korrapärase ning heaperemeheliku kasutamise kohustus. Seega saab rendilepingu puhul rääkida rentniku kohustusest tagada renditud asja majandamise säilimine (VÕS § 344). Asja säilitamise kohustuste juures lasub rentnikul täiendav kohustus väikese väärtusega, vanuse või kasutamise tõttu kasutuskõlbmatuks muutunud seadmete ja tööriistade asendamiseks (VÕS § 345 lg 1). Põllumajandusliku ettevõtte või kinnisasja rentnikul on täiendavalt hariliku teede, radade, kraavide, tammide, katuste, tarade, veejuhtmete ja muude rendilepingu eseme kasutamiseks ja teenindamiseks vajalike seadmete korrashoiu kohustus (VÕS § 345 lg 2). Päraldistega kinnisasja rentimisel on rentnikul päraldiste säilitamise ja korrashoiu ning hävinud või kaotsi läinud päraldiste asendamise kohustus (VÕS § 346). Rentnikul lasub renditud loomade toitmise ja hooldamise kohustus (VÕS § 347). Põllumajandusliku rendilepingu puhul on sätestatud teatud erisused ka rendilepingu eseme muutmisest või parendamisest tekkivate mõjutuste talumise osas (VÕS § 348). Rentnik võib rendilepingu eseme tavapärast majandamisviisi muuta, samuti sarnaselt üürilepinguga teha tavapärast korrashoidu ületavaid muudatusi ja parendusi rendilepingu esemele üksnes rendileandja poolt vähemalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis antud nõusolekul (VÕS § 349 lg 1). Põllumajandusliku rendilepingu tingimuste muutmine lepinguliste õiguste ja kohustuste vahekorra muutumise tõttu on võimalik kahe aasta möödumisel lepingu sõlmimisest või lepingu muutmisest, välja arvatud juhul, kui lepingupoolte õiguste ja kohustuste vahekord muutus vääramatu jõu tõttu oluliselt ja kestvalt (VÕS § 350). Põllumajandusliku rendilepingu puhul laieneb rendileandja pandiõigus rentniku poolt kinnisasjale või ettevõttesse toodud asjadele ning rendilepingu eseme viljadele (VÕS § 351). Rendilepingu kestus ja lõppemine Sarnaselt üürilepinguga eristab VÕS tähtajalist ja tähtajatut rendilepingut. Tähtajaline rendileping pikeneb pärast lepingu tähtaja möödumist ja rendileping loetakse sõlmituks tähtajatuks VÕS § 310 lg-s 1 ettenähtud korras, kui üks pooltest ei avalda teistsugust tahet. Erisäte kehtib põllumajandusliku rendilepingu pikenemise kohta (VÕS § 352). VÕS järgi on ettenähtud põllumajandusliku rendilepingu pikenemine, mis seisneb selles, et kui vähemalt kolmeks aastaks sõlmitud rendilepingu puhul ei teata kumbki lepingupool vähemalt kaks kuud enne lepingu lõppemist , et ta ei soovi lepingu pikenemist, eeldatakse , et leping muutub tähtaja möödumisel tähtajatuks. Sellest rentniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine.

89

Tähtajatu rendilepingu (mitte põllumajandusliku) võib üles öelda teatades sellest vähemalt kuus kuud ette (varem rendiseaduse järgi 3 kuud). Tähtajatu põllumajandusliku rendilepingu võivad lepingupooled üles öelda teatades sellest vähemalt üks aasta ette. Lepingu võib üles öelda üksnes selliselt, et leping lõpeb 1.aprillil või 1.oktoobril. Põllumajandusliku rendilepingu, samuti ruumide rendilepingu ülesütlemine kehtib üksnes kui see on tehtud kirjalikult taasesitatavas vormis. Rendilepingu kehtivus vara üleminekul teisele omanikule Renditud vara omandiõiguse üleminekul rendile andjalt teisele isikule jääb varemsõlmitud leping jõusse ka uue omaniku vôi tiitlipärase valdaja suhtes nii oli see sätestatud rendiseaduses. Analoogselt on üürilepingu üleminek üüritud kinnisasja omaniku vahetumisel reguleeritud ka võlaõigusseaduses. See tähendab, et kui üürileandja võõrandab kinnisasja pärast kinnisasja üürniku valdusse andmist või kui üüritud asja omanik vahetub pärast asja üürniku valdusse andmist asja võõrandamise korral sundtäitmisel või pankrotimenetluses, lähevad üürilpingust tulenevad õigused ja kohustused üle asja omandajale. Kui uus üürileandja rikub üürilepingust tulenevat kohustust, vastutab eelmine üürileandja kolme aasta jooksul, alates üürileanjda õiguste ja kohustuste üleminekust, kohustuse rikkumisega üürnikule tekitatud kahju eest. Üürilepingud (VÕS 15 ptk) Üürilepingu mõiste Kõige levinum ja kõige laiema kasutusalaga lepinguliik kasutuslepingutest on üürileping. Üürilepingu kohaselt kohustub üürileandja andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (VÕS § 271). Sellest määratlusest lähtuvalt on üürilepingul äärmiselt lai rakendusala. Üürilepingut võib sõlmida kõikvõimalike asjade kasutusse andmiseks. Enne VÕS-i jõustumist kehtinud õiguses reguleeris üürilepinguga seonduvat elamuseadus, mis sisu poolest ei erinenud märkimisväärselt enne seda kehtinud ENSV Elamukoodeksist. Elamuseaduse kohaselt sai üürilepingu esemeks olla vaid eluruum, kusjuures elamuseaduse alusel kehtestati Vabariigi Valitsuse määrusega eluruumidele esitatavad nõuded. Muude esemete kasutusse andmine toimus rendiseaduse alusel. VÕS kohaselt saavad üürilepingu esemeks lisaks eluruumidele olla ka kõik muud esemed. Seega ei eristata enam üüri- ja rendilepingut mitte lepingu esemest, vaid hoopis teistest

90

kriteeriumidest lähtuvalt. Üüri- ja rendilepingu eristamisel on määravaks see, kas asja kasutajal tekib õigus ka asja viljadele või mitte. Selleks, et saaks rääkida rendilepingust, peab vilja saamise eesmärk olema peamine. Üürilepingu poolteks on vastavalt üürileandja ja üürnik. Üürileandjaks saab olla üksnes asja omanik või vastava piiratud asjaõiguse omaja. Üürisuhe saab tekkida ka asja allüürile andmisel üürniku poolt. Üürilepingu sõlmimine kujutab endast üürilepingu esemeks oleva asja koormamist. Asja käsutusõigus on üksnes asja omanikul ning teatud juhtudel ka piiratud asjaõiguse omajal. Kolmanda, suvalise isiku poolt sõlmitud üürilepingut ei saa täita, sest suvalisel isikul ei ole reeglina võimalik üürnikule asja kasutamist tagada. Eluruumi üürilepingus vajab aga nõrgem pool ka spetsiifilist kaitset. Sellele viitab selgelt VÕS § 275, mille kohaselt on eluruumi üürilepingus lepingupoolte õiguste ja kohustuste ning vastutuse osas seadusega sätestatust üürniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tühine ning vastava kokkuleppe olemasolul kohaldatakse seaduses sätestatut. Seega tahab üürileandja eelduslikult teada, millised kokkulepped eluruumi üürilepingus ikkagi kehtivad ja millised mitte. Üürileandja peab selle jaoks kindlaks tegema kolm eeldust: 1) kas konkreetse lepingu puhul on tegemist üürilepinguga; 2) kas konkreetse ruumi puhul on tegemist eluruumiga VÕS § 275 tähenduses; 3) millised lepingu sätted reguleerivad lepingupoolte õigusi ja kohustusi ning vastutust ja millised nendest on üürniku jaoks kahjulikumad kui seaduses sätestatu. Vastavate asjaolude kontrollimine üürilepingu sõlmimisel tagab üürileandjale kindluse, et see, milles on kokku lepitud, ka kehtib. Järgnevalt üksikute eelduste kohta lähemalt: Asjaolu, kas tegemist on üüri- või mõnda muud liiki lepinguga, ei ole sugugi mitte tähtsusetu, sest vaid eluruumi üürilepingus üürniku kahjuks sõlmitud teatud kokkulepped on tühised (VÕS § 275). Üksikutel juhtudel (nt VÕS § 323 lg 1) sisaldab VÕS erisätteid ka äriruumi üürniku huvide kaitse eesmärgil. Eelkõige võib tõusetuda küsimus üürilepingu piiritlemisest rendilepingust. Põhiliseks eristamise kriteeriumiks on see, et rendilepingu puhul tekib rentnikul õigus ka korrapärase majandamise käigus saadavale viljale. See asjaolu peab olema üheks oluliseks lepingupoolte eesmärgiks. Siin on oluline toonitada, et asjaolu, kas tegemist on üüri- või rendilepinguga, ei sõltu mitte lepingu pealkirjast, vaid lepingu sisust ja lepingupoolte tegelikust tahtest. Määravaks on see, kas poolte taotluseks oli eelkõige asja kasutamine või siis asjast korrapärase majandamise käigus vilja saamine. Selle kindlaksmääramisel tuleb arvestada eelkõige lepingu sisu - poolte õigusi ja kohustusi ning lepingu eset - seda, kas konkreetne asi võimaldab korrapärase majandamise käigus vilja saamist või mitte. Vastus küsimusele, kas konkreetse üürilepingu puhul on tegemist eluruumiga VÕS § 275 tähenduses, tuleb leida eelkõige tõlgendamise teel. Elamuseaduse pinnalt kujunenud praktikas tugineti Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud eluruumidele esitatavatele nõuetele (nt väideti, et üürileandja on lepingut rikkunud, sest üürilepingu kohaselt tuli üürniku kasutusse anda eluruum. Üle anti aga ruum, mis ei vasta eluruumidele esitatavatele nõuetele ning mis seetõttu ei ole eluruum).

91

VÕS kohaselt on eluruum kas elamu või korter, mis on kasutatav alaliseks elamiseks. Senini oli nii elamu kui ka korteri mõiste õiguslikult defineeritud (elamuseaduse § 2 lõiked 2 ja 3), kuid seoses VÕS-i jõustumisega tunnistati need normid kehtetuks. Seega ei saa lähtuda vaid kuni VÕS-i jõustumiseni kehtinud määratlustest. VÕS võimaldab siin eluruumi üürilepingu objektile tunduvalt paindlikumat lähenemist. Ainukeseks sisuliseks kriteeriumiks, mille VÕS eluruumile seab, on see, et elamu või korter peab olema alaliseks elamiseks kasutatav (§ 272 lg 1). Elamuna tuleb mõista eelkõige elamiseks mõeldud hoonet või ka hoone osa - näiteks kaheks jaotatud elamu puhul. Korterina võib käsitleda piiritletud ruumi või ruume elamiseks mõeldud majas, mis moodustavad piiritletud terviku ja mis võimaldavad seega iseseisvat kasutust. Võlaõigusseadus võimaldab siin korteri mõiste laialdasemat määratlemist, mis on taotluslik. Kohus võib korterina käsitleda ka muid ruume, mida saab kohtu meelest mõistlikult eluruumiks pidada. Täiendavaks kriteeriumiks eluruumi määratlemisel seab VÕS eelduse, et eluruum peab olema kasutatav alaliseks elamiseks. Äriruumi määratleb VÕS sisuliste kriteeriumite järgi: äriruumiks on majandus- või kutsetegevuses kasutatav ruum. Tegemist on väga laia määratlusega, ka eluruumi saab kasutada majandus- või kutsetegevuses kasutatava ruumina (nt on advokaadibüroo rajatud varem elamiseks kasutatud ja elumajas asuvasse korterisse). See, kas tegemist on elu-, äri- või mõne muu ruumiga, määratakse üürilepingu sõlmimisel. Paragrahv 276 lõike 2 kohaselt on üürniku üheks kohustuseks kohustus kasutada asja hoolikalt vastavalt sihtotstarbele, millest üürileandmisel lähtuti. Selline sihtotstarve võib olla määratletud ka väga abstraktselt. VÕS järgi ei kohaldata eluruumide üürilepingu kohta sätestatut majutusettevõtte ruumide ning puhkamiseks mõeldud ruumide üürilepingutele tähtajaga, mitte üle kolme kuu. Üürilepingu vorm VÕS ei sätesta üürilepingule, sh eluruumi üürilepingule, kohustuslikku vormi. Seega võib üürilepingu sõlmida vormivabalt, so suuliselt, kirjalikult, fakside, e-posti teadete vahetamise teel jne. Kuigi üürilepingule endale ei ole kehtestatud kohustuslikku vormi, näeb VÕS real juhtudel ette üürilepingust tulenevate tahteavalduste kohustusliku vormi (nt VÕS § 285 lg 1- üürnik võib üüritud asjale teha parendusi ja muudatusi üksnes üürileandja kirjalikult taasesitavas vormis esitatud nõusolekul, § 325 - elu-ja äriruumide üürilepingu ülesütlemise kohustuslik vorm jne ). VÕS näeb erisättes (§-s 274) ette eluruumi üürilepingu vormi mõju lepingu tähtajale. Selle kohaselt loetakse üürileping tähtajaga üle ühe aasta sõlmituks tähtajatult, kui lepingu sõlmimisel ei ole järgitud kirjalikku vormi. Sellist lepingut ei või siiski üles öelda selliselt, et leping lõpeks varem kui ühe aasta möödumisel eluruumi üürnikule üleandmisest. Sellisest regulatsioonist võib järeldada, et seadusandja soovib vähemalt enam kui aastase tähtajaga üürilepinguid näha kirjalikus vormis, sest selliste üürilepingute puhul on kirjalikel lepingutel tugevam õiguslik kaitse.

92

Aastast tähtaega hakatakse arvestama mitte üürilepingu sõlmimisest, vaid üüritud eluruumi üürnikule üleandmisest alates. Need kaks ajahetke võivad kuupäevaliselt erineda. Eluruumi üürnikule üleandmist on praktiliselt kergem tõendada, see on ajahetk, kus üürnikul tekib konkreetne eluline seos üüritava eluruumiga. Teistsuguse tõlgenduse korral võiks aeg, mil üürnik üüritud ruumis reaalselt elada saab, veelgi väheneda. Kui eluruumi üürileping sõlmitaks kirjalikult aastaks või lühemaks tähtajaks, siis ei teki § 274 sätestatud negatiivset tagajärge. Lepingupoolte õigused ja kohustused Võlaõigusseaduses on sätestatud põhilised üürilepingu poolte õigused ja kohustused. Kohustused võivad tuleneda ka lepingu olemusest, eelkõige arvestades mõistlikkuse-, hea usu ja teisi võlaõigusele omaseid põhimõtteid. Üürilepingu poolte põhilisteks kohustusteks on ühelt poolt üürileandja kohustus anda üürniku kasutusse asi ja teiselt poolt üürniku kohustus maksta üürileandjale selle eest tasu. Kui kokkulepe on saavutatud üleantava asja suhtes, võib öelda, et on saavutatud kokkulepe kõikides olulistes küsimustes. Ülejäänud poolte õigused ja kohustused saab juba tuletada. VÕS kohaselt majandus- või kutsetegevuses sõlmitavate lepingute tasulisust eeldatakse ning seega juhul, kui tasulise lepingu puhul ei ole tasu suurust eraldi kokku lepitud, siis kuulub tasumisele keskmine tasu. Ka asja üleandmise aeg, seisund jm tingimused on seaduses sätestatud, mida kohaldatakse poolte vastava kokkuleppe puudumisel. Üürileandjal asja üleandmise kohustus Üürileandja peab asja üleandmise kohustuse täitma kokkulepitud ajaks, andes asja üle koos päraldistega lepingujärgseks kasutamiseks sobivas seisundis ja tagama asja hoidmise selles seisundis lepingu kehtivuse ajal (VÕS § 276 lg 1). Juhul, kui asja üleandmise aega ei ole konkreetselt kokku lepitud ning kui võlasuhte olemusest asja üleandmise aega ei tulene, siis tuleb asja üleandmise tähtpäeva osas lähtuda VÕS üldosas sätestatud reeglitest. VÕS § 82 lõike 3 kohaselt peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. Üürilepingu järgi üleantava asja puhul ei ole vaja eraldi kokku leppida seisundit, millele üleantav asi üleandmisel peab vastama. VÕS § 276 lg 1 kohaselt peab üleantav asi olema lepingujärgseks kasutamiseks sobivas seisundis. Üürilepingu sõlmimisel määratletakse asja kasutusotstarve. Isegi juhul, kui puudub selge kokkulepe asja kasutuseesmärgi kohta, saab üldjuhul asja olemusest lähtuvalt asja kasutusotstarbe määratleda. „Lepingujärgseks kasutamiseks sobivas seisundis" on üürilepingu puhul üks kesksemaid küsimusi. Üürileandja kohustuseks ei ole mitte ainult asja vastavas seisundis üleandmise kohustus, vaid ka asja nimetatud seisundis hoidmise kohustus. Ühte ja sama asja saab kasutada väga erinevatel eesmärkidel. Seetõttu sõltub asja kasutamise eesmärk teatud piirides subjektiivsetest asjaoludest - kasutamise vajadustest ja sellest, milles pooled kokku lepivad. Ka „lepingujärgseks kasutamiseks sobiv" on poolte poolt teatud määral sisustatav mõiste.

93

Asjaolu, et üürnik on asja üle vaadanud ning kinnitanud, et asi on lepingujärgseks kasutamiseks sobivas seisundis, ei ole küll lõplik, kuid siiski olulise tähendusega. Enamikel juhtudel peaks üürniku poolne kinnitus asja seisundi sobivuse kohta lepingu sõlmimisel olema piisav selleks, et üürnik hiljem üürileandja vastu asja parandamise nõudeid esitada ei saaks. VÕS § 276 lõikes 1 sätestatud üürileandja kohustus hoida asi lepingu kehtivuse ajal lepingujärgseks kasutamiseks sobivas seisundis ei tähenda mitte seda, et asja seisund ei võiks lepingu kehtivuse ajal halveneda. Asja seisund võib küll halveneda, kuid seisund ei või halveneda niipalju, et see takistaks asja lepingujärgset kasutamist. Asja kasutamisel asi kulub ja selle seisund halveneb, mistõttu ongi kehtestatud asja korrashoiu kohustus. VÕS ei sätesta üürniku kohustust asi enne lepingu sõlmimist üle vaadata, seda ka majandus-või kutsetegevuses sõlmitud üürilepingu puhul. Siiski on asja ülevaatamine üürniku poolt oluline nii üürileandjale kui ka üürnikule VÕS §-st 277 tulenevate tagajärgede tõttu. Oluline tõenduslik tähendus on asja üleandmise kohta sätestatud üleandmise aktil. VÕS § 334 kohaselt, kui üüritud asja üürnikule üleandmisel koostati asja üleandmisakt, eeldatakse, et asi anti üle üleandmisaktis toodud seisundis. Seega, eelduslikult sisaldab asja üleandmise kohta koostatud akt kogu asja seisundit ja puudusi käsitlevat asjakohast informatsiooni. Pool, kes väidab vastupidist, kannab oma väidete tõendamiskoormust. Eluruumi omandiôiguse või tiitlipärase valduse üleminekul teisele isikule jäi varem sôlmitud üürileping jôusse ka uue omaniku vôi tiitlipärase valdaja suhtes nii oli sätestatud elamuseaduses. Analoogne on ka säte võlaõigusseaduses. Võlaõigusseaduses on ette nähtud tähtajaline üürilepingu pikenemine järgmiselt: kui pärast üürilepingu tähtaja möödumist jätkab üürnik asja kasutamist, loetakse, et üürileping on muutunud tähtajatuks. Kui vähemalt kaheks aastaks sõlmitud eluruumi üürilepingu puhul kumbki pool ei teata vähemalt kaks kuud enne tähtaja möödumist, et ta ei soovi lepingu pikenemist, muutub üürileping tähtajatuks. Seaduses on ette nähtud ka erakorraline üürilepingu ülesütlemine. Nii võib üürileandja üürilepingu üles öelda, kui: üürnik rikub üürileandja eelnevast hoiatamisest hoolimata jätkuvalt VÕS § 276 lg 2 ja 3 sätestatut (see tähendab, et ei kasuta asja hoolikalt ja vastavalt sihtotstarbele, ei arvesta majaelanike ja naabrite huvidega; üürnik annab asja õigustamatult kolmanda isiku kasutusse, mille tõttu üürileandja või naabrid on niivõrd häiritud, et üürileandjalt ei saa oodata üürilepingu jätkamist). Nimetatud juhtudel võib üürileandja üürilepingu üles öelda, teatades sellest vähemalt 30 päeva ette. Kui üürnik kahjustab eluruumi tahtlikult ei pea seda üleütlemistähtaega järgima. Võlaõigusseadus näeb ette üürilepingu erakorralise ülesütlemise ka tasumisega viivitamise tõttu järgmistel juhtudel: kui üürnik on viivituses kolmel üksteisele järgneval maksetähtapäeval tasumisele kuuluva üüri, kõrvalkulude või nende olulise osa maksmisega; võlgnetava üüri summa ületab kolme kuu eest maksmisele kuuluva üüri summa; võlgnevate kõrvalkulude (lisaks üürile maksmisele kuluvad kulud) summa ületab kolme kuu eest maksmisele kuuluvate kõrvalkulude summa. Üürileandjal ei ole ülesütlemise õigust, kui üürnik täidab oma kohustused enne ülesütlemist.

94

Nii nagu elamuseadus näeb ka VÕS ette võimaluse, et üürnik võib anda asja allkasutusse, kuid seda üürileandja nõusolekul. Üürileandja võib keelduda allkasutusse andmiseks nõusolekut andmast üksnes juhul kui tal on selleks mõjuv põhjus ja eelkõige kui: 1) üürnik ei avalda üürileandjale allüürile andmise tingimusi; 2) üürileandjale tekiks allkasutusse andmisega oluline kahju; 3) üüritud ruumi koormatakse allkasutusse andmisega ebamõistlikult; 4) kui üürileandjal on selleks allkasutaja isikust tulenev mõjuv põhjus. Kui allüürile andmist võib eeldada üksnes üüri mõistliku tõstmise korral, võib üürileandja seada nõusoleku andmise sõltuvusse üürniku nõusolekust üüri tõstmisega. Mis puudutab üüri tõstmist, siis VÕS reguleerib ka üüri tõstmise tähtaegu. Nii näiteks: möbleeritud tubade ja eraldi üüritud parkimisplatside, garaazikohtade ja muu taolise üürimise puhul on üürileandjal tähtajatu üürilepingu korral õigus tõsta üüri iga kuu möödumisel lepingu sõlmimisest. Eluruumide üürileandja peab teatama üürnikule üüri tõstmisest kirjalikult taasesitatavas vormis vähemalt 30 päeva enne üüri tõstmist ja seda põhjendama. Teates tuleb selgelt märkida: 1) üüri tõstmise ulatus ja uus üüri suurus; 2) mis ajast üür suureneb; 3) üüri tõstmise põhjendus ja arvestus; 4) üüri tõstmise vaidlustamise kord. Üüri tõstmine on tühine, kui üürileandja ei teata sellest võlaõigusseaduse §-s 299 lg 1 ja 2 nimetatud viisil ja vormis. Võib olla sõlmitud ka kokkuleppe eluruumi üüri perioodilise suurenemise kohta, kuid see kehtib üksnes juhul kui: 1) üürileping on sõlmitud vähemalt kolmeaastase tähtajaga ja 2) üür tõuseb mitte rohkem kui kord aastas ja 3) üüri tõstmise ulatus või selle arvestamise alus on täpselt mmäratud: Lisaks üürile peab üürnik kandma muid üüritud asja või ruumiga seotud kulusid (nimetatakse kõrvalkuludeks) üksnes juhul, kui selles on kokkulepitud. Kui eluruumi üür on üürniku arvates ülemääraselt suur näeb võlaõigusseadus ette võimaluse, et üürnik võib vaidlustada ülemäärase üüri, kui üürileandja saab üüri arvestuse aluse olulise muutmise, eelkõige kulude alanemise tõttu ülemäärast kasu. (vaidlustada saab lepingu kehtivuse ajal üürikomisjonis või kohtus). Üürikomisjonide moodustamise ja seal eluruumide üürivaidluste läbivaatamise kord on sätestatud üürivaidluste lahendamise seaduses. (RT nr. 15 2003.a. jõustus 1.juulil 2003) (Üürikomisjonid moodustatakse kohaliku omavalitsus üksuse poolt. Üürikomisjon on kohaliku omavalitsuse üksuse juures asuv üürivaidlusi lahendav sõltumatu organ. Üürikomisjon vaatab üürivaidlusi läbi kolmeliikmelises koosseisus. Tähtaeg on lühem kui kohtus, reeglina kuu aja jooksul vaadatakse vaidlus läbi. Üürikomijsoni otsusega mitte nõustumisel on õigus pöörduda 20 päeva jooksul hagiga esimese astme kohtusse.)

95

Eluruumi üürilepingu ülesütlemine ja selle vaidlustamine Nii üürileandja kui üürnik võivad elu- või ka äriruumi üürilepingu üles öelda ülesütlemisavaldusega, mis on kirjalikult taasesitatavas vormis. Üürileandja ülesütlemisavalduses peavad sisalduma vähemalt järgmised andmed: 1) üüritud asi; 2) lepingu lõppemise päev; 3) ülesütlemise alus; 4) ülesütlemise vaidlustamise kord ja tähtaeg. Eluruumi üürnik võib üürileandjapoolse üürilepingu ülesütlemise vaidlustada üürikomisjonis või kohtus, kui ülesütlemine on vastuolus hea usu põhimõttega. Eluruumi üürnik võib üürileandjapoolse üürilepingu ülesütlemise ja tähtajalise üürilepingu tähtaja möödumise korral nõuda üürileandjalt üürilepingu pikendamist kuni kolmeks aastaks, kui lepingu lõppemisega kaasneksid üürniku või tema perekonna jaoks rasked tagajärjed. Kui üürileandja lepingu pikendamisega ei nõustu, võib üürnik nõuda üürilepingu pikendamist üürikomisjonis või kohtus. Üüürileandjapoolne eluruumi üürilepingu ülesütlemine on vastuolus hea usu põhimõttega, kui üürileandja ütles lepingu üles seetõttu, et:

1) üürnik esitas heauskselt üürilepingust tuleneva nõude; 2) üürileandja soovis muuta üürilepingut üürniku kahjuks; 3) üürileandja soovis kallutada üürnikku üüritud eluruumi omandama; 4) üürniku perekonnaseis on muutunud, kuigi sellest ei tulene üürileandjale oluliselt kahjulikke tagajärgi. Üürniku taotlust üürilepingu pikendamiseks ei rahuldata, kui üürilepingu pikendamine oleks vastuolus üürileandja õigustatud huvidega, eelkõige kui: 1) üürnikul on võlg üüri või kõrvalkulude eest; 2) üürnik on oluliselt rikkunud oma kohustust (ei ole kasutanud hoolikalt ja sihtotstarbeliselt, ei ole arvestanud majaelanike ja naabrite huvidega) 3) üürniku pankrot; üürileping on sõlmitud tulevasi ehitustöid arvestades kuni ehituse alguseni; 5) üürileandja pakub üürnikule teise samaväärse eluruumi: Eluruumi ülesütlemise vaidlustamiseks peab üürnik 30 päeva jooksul ülesütlemisavalduse saamisest esitama taotluse üürikomisjonile või kohtule. Üürikomisjoni või kohtu menetluse ajal kehtib üürileping edasi senistel tingimustel, kui lepingupooled ei lepi kokku teisiti. Kui üürikomsjon või kohus on tunnistanud, et üürilepingu ülesütlemine on vastuolus hea usu põhimõttega, siis loetakse, et üürileping ei ole üles öeldud. Lisaks eeltoodud kasutuslepingutele võib asju kasutada ka tasuta kasutamise lepingu alusel Laenuleping ja krediidileping (VÕS 22 ptk) Laenulepingu järgi annab üks pool (laenuandja) andma teisele poolele (laenusaajale) omandusse raha vôi liigitunnustega piiritletud (asendatavad) asjad, laenusaaja aga kohustub

96

laenuandjale sama summa raha vôi vôrdse koguse sama liiki ja sama kvaliteediga asju tagastama. Laenuleping loetakse sôlmituks raha vôi asjade üleandmise momendist. Võlaõigusseaduse järgi majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul kui see on kokku lepitud. Kui intressimäär ei ole lepingu kokku lepitud, siis eeldatakse et selleks on harilik määr, mis on tavaline sama liiki laenude puhul ajal ja kohas, millal ja kus laen saadi, hariliku määra puudumisel kohaldatakse aga seaduses sätestatud määr, mile aluseks võetakse Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsiooonidele kohaldatav intressimäär enne iga aasta 1 jaanuari ja 1. Juulit, millele lisandub seitse protsenti aastas. Intressimäära avaldab Eesti Pank väljaandes Ametlikud Teadaanded. Tähtajatu laenulepingu korraline ülesütlemine Kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Intressita laenulepingu võib laenusaaja üles öelda ja laenu tagastada ilma ette teatamata. Laenulepingu erakorraline ülesütlemine laenuandja poolt Laenuandja võib laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu kohest tagastamist, kui: 1) laenu tagastamine on kokku lepitud osade kaupa ja laenusaaja on viivituses enam kui kahe osa tagastamisega või ühe osa tagastamisega kauem kui kolm kuud; 2) laenusaaja ei täida kohustust maksta intressi; 3) laenusaaja rikub kohustust kasutada laenu üksnes teatud kindlal eesmärgil. Laenuandja võib öelda laenulepingu üles enne laenu üleandmist ja keelduda laenu üleandmisest, kui laenusaaja majanduslik olukord on selliselt halvenenud, et laenu tagastamine on ohustatud või kui laenusaaja on esitanud teadvalt valesid andmeid eesmärgiga saada laenu. See õigus kuulub laenuandjale ka juhul, kui laenusaaja on muutunud maksejõuetuks enne lepingu sõlmimist, kuid laenuandjale sai see teatavaks alles pärast lepingu sõlmimist . Muutuva intressimääraga laenulepingu erakorraline ülesütlemine laenusaaja poolt Muutuva intressimääraga laenulepingu võib laenusaaja igal ajal üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kolm kuud. Laenusaaja ülesütlemist vastavalt eeltoodule ei loeta toimunuks, kui ta ei tagasta laenu kahe nädala jooksul pärast ülesütlemise jõustumist. Kokkulepe laenusaajale eespool nimetatud ülesütlemisõiguse välistamise või selle teostamise raskendamise kohta on tühine. Krediidileping

97

Krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub tasuma krediidilt intressi ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Krediidilepingu esemeks võib olla ka maksetähtpäeva edasilükkamine, liising või muu abi finantseerimisel. Krediidilepingule kohaldatakse laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS järgi on kasutusel ka tarbijakrediidilepingu mõiste. Tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. On ettenähtud ka võimalus tarbijal seitsme päeva jooksul lepingu sõlmimisest taganeda tarbijakrediidilepingust. Käesoleval ajal tarbijal kui laenusaajal sellist õigust ei ole. Tarbijakrediidi sätete kohaldamine Sätestatut kohaldatakse ka lepingule, millega üks isik (krediidivahendaja) kohustub oma majandus- või kutsetegevuses vahendama tarbijale tasu eest krediiti või osutama krediidilepingu sõlmimise võimalusele (krediidivahendusleping). Sätestatut kohaldatakse ka tarbija poolt sõlmitud lepingule krediidi võtmiseks iseseisva majandus- või kutsetegevuse alustamiseks, mille puhul krediidi netosumma või krediidi eest omandatava asja või teenuse netohind ei ületa 50 000 eurole vastavat summat. Sätestatut ei kohaldata krediidilepingule ja krediidivahenduslepingule: 1) mille puhul krediidi netosumma või krediidi eest omandatava asja või teenuse netohind on väiksem 200 eurole vastavast summast, 2) mille järgi peab tarbija krediidi tagasi maksma kuni kolme kuu jooksul; 3) mille tööandja sõlmib töötajaga ja mille intressimäär on madalam tavalisest intressimäärast selliste krediitide andmise puhul krediidiasutustest. Sätestatut ei kohaldata hüpoteegiga tagatud krediidilepingule, mis on sõlmitud sellistele lepingutele tavalistel tingimustel. Sätestatut ei kohaldata kohtuliku kompromissina sõlmitud krediidilepingule, kui kokku on lepitud intressimäär aasta kohta, lepingu sõlmimisel arvestuse aluseks võetud kulud ning tingimused, millal saab intressimäära või kulusid muuta. Eepool nimetatud kohaldatakse tarbijakrediidilepingule tarbijaga, kelle elukoht on Eestis või Euroopa Liidus, ka siis, kui leping sõlmiti Eestis toimunud avaliku pakkumise, reklaami või muu seesuguse majandustegevuse tulemusena või kui leping on muul põhjusel Eesti territooriumiga oluliselt seotud, sõltumata sellest, millise riigi õigust lepingule kohaldatakse. Tarbija avaldus lepingu sõlmimiseks Tarbijakrediidilepingu puhul peab tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikus vormis. Tarbijale tuleb anda lepingudokument või selle koopia. Tarbija poolt allkirjastatud tahteavalduses peavad olema märgitud: 1) väljamakstav krediit (krediidi netosumma) või krediidi ülempiir;

98

2) kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ning intressi ja muude kulude tasumiseks tehtavate maksete kogusumma (krediidi brutosumma), muutuvate tingimustega krediidilepingu puhul lepingu sõlmimisel algsete tingimuste kohaselt arvutatud maksete kogusumma; 3) krediidi tagasimaksmise tingimused, eelkõige tarbija poolt krediidi, intressi ja kulude tasumiseks tehtavate osamaksete hulk, osamaksete suurused ja maksete tegemise tähtajad või tähtpäevad; 4)intressimäär aasta kohta; 5) muud krediidilepinguga seotud kulud, sealhulgas tarbija kanda olevad krediidivahenduskulud, nende suuruse mitteteadmise korral nende arvutamise alused; 6) krediidi kulukuse määr aasta kohta; 7) krediidilepinguga seoses sõlmitavast kindlustuslepingust tulenevad maksed ja kulud; 8) tarbija õigus jätta krediidi enneaegse tagasimaksmise korral maksmata intress krediidi kasutamata jätmise aja eest ja mitte kanda selle aja eest muid krediidiga seotud kulusid; 9) krediidilepingu lõppemise tingimused, muu hulgas tarbija taganemisõigus, selle teostamise kord ja tähtaeg; 10) tarbijalt nõutavad tagatised. Lepingud asja omandamise või teenuse osutamise finantseerimiseks Krediidilepingu puhul, mille esemeks on asja omandamise, teenuse osutamise või muu lepingueseme finantseerimine, tuleb lepingus märkida: 1) lepingu esemeks oleva asja, teenuse või muu soorituse kirjeldus; 2) krediidi eest omandatava asja või teenuse hind, kui tasumine toimuks kohe (netohind); 3) krediidi brutosumma, mis tuleb maksta krediidilepingu raames sissemakse, osamaksete, intressi ja muude kuludena; 4) osamaksete arv, suurus ja maksete tegemise tähtajad või tähtpäevad või meetod, mille järgi neid võib kindlaks määrata, kui need ei ole lepingu sõlmimisel veel teada; 5) krediidi kulukuse määr aasta kohta; 6) krediidilepinguga seoses sõlmitavast kindlustuslepingust tulenevad maksed ja kulud; 7) tarbija taganemisõigus, selle teostamise kord ja tähtaeg, samuti krediidilepinguga seotud müügilepingust taganemise õigus; 8) tarbijalt nõutavad tagatised ja omandireservatsioon . Kui krediidiandja võõrandab asju või osutab teenuseid üksnes osamaksete eest, ei ole netohinna ja krediidi kulukuse määra märkimine vajalik. Liisingulepingu puhul loetakse netohinnaks hind, millega liisinguandja liisingueseme ostab. Krediidi kulukuse määr Krediidi kulukuse määr on protsentides krediidi netosummast või netohinnast avaldatav tarbijale aastas langev krediidist tulenevate kulude koormus eeldusel, et krediidileping kehtib kokkulepitud tähtaja jooksul.

99

Krediidi kulukuse määra arvutamisel ei võeta arvesse kulusid, mida tarbija peab tasuma lepingust tulenevate kohustuse rikkumisel, ega kulusid, mida tarbija peab kandma seoses asja omandamise, teenuse kasutamise või muu soorituse saamisega. Ülekandekulusid, samuti krediidi tagasimaksete ning intressi ja muude kulude tasumiseks määratud konto pidamise kulusid, mis on tarbija kanda, tuleb krediidi kulukuse määra arvutamisel arvesse võtta juhul, kui tarbijal ei ole nende suhtes mõistlikku valikuvabadust ning nimetatud kulud on ebamõistlikult suured. Kui krediidi tagasimaksete või intressi ja muude tarbija poolt kantavate kulude sissenõudmise kulud on tarbija kanda, tuleb need siiski arvesse võtta. Tagatistega seotud kulusid krediidi kulukuse määra arvutamisel arvesse ei võeta. Kindlustusega seotud kulusid tuleb krediidi kulukuse määra arvutamisel arvesse võtta üksnes juhul, kui krediidiandja näeb neid krediidi andmise eest ette kohustuslikena ja kui need peavad krediidiandjale tarbija surma, invaliidsuse, haiguse või töötuse korral tagama krediidi brutosumma täieliku või osalise tagasimaksmise. Kui kokku on lepitud intressimäära või krediidi eest omandatava kauba või teenuse hinda mõjutavate tingimuste muutumine, märgitakse krediidilepingus krediidi kulukuse määra asemel krediidi kulukuse esialgne määr, lähtudes esialgsest intressimäärast ja muudest tingimustest lepingu sõlmimise ajal, nagu need kehtiksid kogu lepingu kestuse ajal. Lisaks tuleb märkida hinda määravate tingimuste muutmise eeldused ja hinna muutumise esimene võimalik ajahetk. Krediidi kulukuse määra arvutamise täpsema korra kehtestab rahandusminister Euroopa Liidu nõuetest lähtudes. Arvelduskrediit Kui krediidiasutus annab tarbijale krediiti viisil, et lubab tarbijal arvelduskontot teatud suuruses ületada (arvelduskrediit), ei kohaldata eespool nimetatud nõudeid. Krediidiasutus peab enne arvelduskrediidilepingu sõlmimist teavitama tarbijat: 1) krediidi ülempiirist; 2) teatamise ajal kehtivast intressimäärast ja selle muutmise tingimustest; 3) lepingu lõppemise tingimustest. Krediidiandja peab nimetatud teavet tarbijale kirjalikult taasesitatavas vormis kinnitama hiljemalt pärast krediidi esmakordset kasutamist. Tarbijale tuleb viivitamata teatada igast intressimäära muutmisest. Kinnitamine ja teavitamine võib toimuda tarbijale kontoväljavõtte edastamisega. Kui puudub arvelduskrediidi andmise kokkulepe ja krediidiasutus laseb tarbijal arvelduskontot ületada ning kui arvelduskontot ületatakse kauem kui kolm kuud, tuleb tarbijale teatada intressimäär aasta kohta ja tarbija poolt tasumisele kuuluvad kulud, samuti nende muudatused. Teatamine võib toimuda kontoväljavõtte edastamisega. Tarbija taganemisõigus Tarbija võib tarbijakrediidilepingust taganeda seitsme päeva jooksul selle sõlmimisest. Kui tarbija taganeb tarbijakrediidilepingust, võib seda teha ka isik, kes ühines tarbijakrediidilepingust tuleneva kohustusega või käendas tarbijakrediidilepingust tulenevat tarbija kohustust.

100

Nimetatud tähtaeg hakkab kulgema krediidiandja poolt tarbijale trükitehniliselt selgesti kujundatud ja krediidiandja poolt allkirjastatud selgituse väljastamisest, kus on nimetatud õigused ning nende õiguste lõppemine, samuti isiku nimi ja aadress, kellele taganemisavaldus tuleb edastada, müügilepingu olemasolul ka viide sellele, et lepingust taganemise korral müügileping ei jõustu. Kui tarbija kasutab lepingust taganemise õigust, peab tarbija krediidi tagasi maksma kahe nädala jooksul pärast taganemise avaldamist või krediidi väljamaksmist. Vastasel juhul loetakse, et tarbija ei ole lepingust taganenud. Kui tarbijale vastavat selgitust ei anta, lõpeb tarbija taganemise õigus lepingu täielikul täitmisel mõlema lepingupoole poolt, kuid siiski hiljemalt ühe aasta möödumisel krediidilepingu sõlmimisele suunatud tarbija avalduse tegemisest. Tarbija õigus ennetähtaegsele tagasimaksmisele Tarbija võib tarbijakrediidilepingust tulenevad kohustused täita ennetähtaegselt. Sellisel juhul ei võlgne tarbija krediidi kasutamata jätmise ajale langevat intressi ja muid kulusid. Kui tarbijakrediidilepingus ei olnud netohinna ja krediidi kulukuse määra äratoomine vajalik, võetakse nimetatud juhul aluseks võlaõigusseaduse §-s 94 sätestatud intressimäär. Intressi ja muid kulusid võib krediidiandja siiski nõuda krediidilepingu esimese üheksa kuu eest ka juhul, kui tarbija täidab oma kohustused ennetähtaegselt. Tarbija vastuväited Kokkulepe, millega välistatakse või piiratakse tarbija õigust esitada lepingust tulenevaid vastuväiteid kolmanda isiku vastu, kellele krediidiandja loovutab talle tarbijakrediidilepingust tulenevad nõuded, või tarbija õigust oma nõudeid tasaarvestada, on tühine. Veksli ja tšeki kasutamine Tarbijat ei või kohustada võtma krediidilepingust tuleneva nõude tagamiseks vekslikohustust ega välja andma tšekki, krediidiandja aga ei või neid vastu võtta. Kui nimetatud veksel või tšekk on siiski vastu võetud, võib tarbija selle igal ajal krediidiandjalt tagasi nõuda. Krediidiandja peab tarbijale hüvitama veksli või tšeki väljaandmisest tekkinud kulud ja kahju. Krediidilepinguga seotud müügileping Müügileping moodustab krediidilepinguga seotud lepingu, kui krediidilepingu eesmärk on ostuhinna tasumise finantseerimine ning mõlemaid lepinguid vaadeldakse majanduslikult ühtsena. Lepinguid vaadeldakse majanduslikult ühtsena eelkõige siis, kui krediidiandja kasutas krediidilepingu ettevalmistamisel või sõlmimisel müüja kaasabi või kui krediidiandja maksab krediidisumma müüjale. Kui tarbija taganeb krediidilepingust võib ta taganeda ka krediidilepinguga seotud müügilepingust. Kui krediidisumma on müüjale laekunud, lähevad müüja müügilepingust taganemise korral tekkivad õigused ja kohustused üle krediidiandjale.

101

Tarbija võib krediidi tagasimaksmisest keelduda, kui krediidilepinguga seotud müügilepingust tulenevad vastuväited annavad talle müüja suhtes õiguse keelduda oma müügilepingust tuleneva kohustuse täitmisest. Kui tarbija vastuväide põhineb üleantud asja lepingutingimustele mittevastavusel ja ta nõuab lepingu või seaduse alusel asja parandamist või asendamist, võib ta keelduda krediidi tagasimaksmisest alles siis, kui parandamine või asendamine on ebaõnnestunud. Sätestatut ei kohaldata krediidilepingule, mille eesmärk on väärtpaberite, välisvääringu või väärismetallide omandamise finantseerimine. Viivis ja ebapiisavate maksete tegemine Tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda viivist rohkem kui võlaõigusseaduse §-s 94 sätestatud suuruses. See ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Kui tarbija on teinud krediidilepingu alusel makse, millest ei piisa kõigi sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmiseks, arvestatakse makse: 1) esimeses järjekorras võla sissenõudmiseks tehtud kulude katteks; 2) teises järjekorras võlgnetava põhisumma katteks; 3) kolmandas järjekorras intressi katteks; 4) neljandas järjekorras muude kohustuste katteks. Krediidiandja ei või keelduda ebapiisavate maksete vastuvõtmisest. Krediidilepingu ülesütlemise piirangud Krediidiandja võib osamaksetena tagastatava krediidi puhul krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja peab tarbijale hiljemalt eespool nimetatud tähtaja andmisega pakkuma võimalust läbirääkimisteks, et leida võimalus kokkuleppele jõudmiseks. Kui krediidiandja ütleb lepingu üles, vähendatakse vastavalt tasumata krediidi brutosummat krediidi kasutamata jätmise ajale langeva intressi ja tarbijale langevate kulude võrra. Krediidivahenduslepingu vorm Krediidivahendusleping tuleb sõlmida kirjalikus vormis. Lepingus tuleb märkida krediidivahendaja tasu protsentides krediidi netosummast või netohinnast. Kui krediidivahendaja on tasu kokku leppinud ka krediidiandjaga, tuleb lepingus märkida ka see. Krediidivahendusleping ja taotlus krediidi saamiseks ei või sisalduda ühes dokumendis. Krediidivahendaja peab tarbijale väljastama lepingudokumendi koopia.

102

Sätete kohustuslikkus Võlaõigusseaduse tarbijakrediiidilepingut käsitlevas jaos sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui sätete kohaldamist püütakse vältida kokkulepete teistsuguse sõnastamisega, eelkõige krediidisumma jagamisega mitme lepingu vahel. Töövôtuleping (VÕS 36 ptk) Töövõtulepingu mõiste sisaldub VÕS § 635 lõikes 1. Töövõtulepinguga kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse ehk töö. Tellija kohustub maksma selle eest tasu. Töövõtuleping kui tulemuse saavutamisele suunatud leping - eristamine käsunduslepingust Töövõtulepingu iseloomulikuks jooneks on töövõtulepingu mõistest tulenevalt töövõtja kohustus teatava kokkulepitud tulemuse saavutamiseks ehk töö tegemiseks ("tegemist" tuleb mõista "valmimisena"). Seega on töövõtulepingu puhul esmalt tegemist tüüpilise töö tegemise lepinguga. Teistest töö tegemisele suunatud lepingutest eristab töövõtulepingut aga nimelt tema (juba VÕS § 635 lõikes 1 sisalduva mõiste sõnastusest tulenev) suunatus tulemuse saavutamisele. Lepingu esemeks ehk siis töövõtja poolt võlgnetavaks kohustuseks ei ole mitte lihtsalt teatava töö tegemine või teenuse osutamine, vaid hoopis vastava töö või teenuse lõpp produkt - "tulemus". Töövõtja poolt võlgnetavaks "tööks" on seaduse mõttes seega teatava töö tegemise või teenuse osutamisega saavutatav tulemus ja mitte vastav töö- või teenuse osutamise protsess Eeldatakse, et töövõtja ei pea täitma lepingust tulenevaid kohustusi isiklikult. Eristatakse ka tarbijatööettevõtulepingut, milleks on oma majandus- või kutsetegevuses tegutseva töövõtja ja tarbijast tellija vaheline töövõtuleping, mille esemeks on teenuse osutamine tarbija vallasasja suhtes, samuti tarbijale vallasasja valmistamine või tootmine. Tööettevôtja on kohustatud tarvitusele vôtma kôik abinôud tellija poolt talle usaldatud vara säilimise tagamiseks ja kannab vastutust igasuguse hooletuse eest, mis tôi kaasa selle vara kaotsimineku vôi kahjustamise. Võlaõigusseaduse järgi vastutab töövõtja kuni asja juhusliku hävimise riisko üleandmiseni tellijale. Tellija kohustatud valmis töö vastu võtma, kui töö üleandmine oli kokku lepitud või kui see on töö omadustest tulenevalt tavaline. Töö loetakse vastuvõetuks ka juhul kui, kui tellija alusetult ei võta valmis tööd vastu talle selleks töövõtja poolt antud mõistliku aja jooksul. Tasu maksmise kohustus Kui töövõtulepinguga ei ole tasus või selle suuruses kokku lepitud kuulub tasumisele tavaline tasu, selle puudumisel aga vastavalt asjaoludele mõistlik tasu.

103

Eeldatakse, et töövõtja ei nõua tasu töö eelarve koostamise eest. Töövõtja tasunõue muutub sissenõutavaks, kui töö on vastuvõetud või loetakse vastuvõetuks. Kui töö tuleb üle anda ositi ja hind on samuti määratud ositi, tuleb iga osa eest tasuda vastava tööosa vastuvõtmisel. Tellija ei pea töö eest tasuma enne kui tal on olnud võimalus asi üle vaadata, välja arvatud kui kokkulepitud üleandmisviis või maksmise tingimused ei anna talle selleks võimalust, Tarbijatöövõtulepingute puhul on tühine kokkulepe, mille kohaselt tarbija kohustub maksma töövõtjale ettemaksuna rohkem kui poole töövõtjale makstavast tasust. Eelarve ületamine Töövõtulepinguga võib kokku leppida töö eelarves, mis on töövõtjale kas siduv või mittesiduv. Sellise kokkuleppe puudumisel eeldatakse, et eelarve on siduv. Mittesiduva eelarve olulisel ületamisel võib töövõtja nõuda eelarvet ületava tasu maksmist, kui eelarve ületamist ei olnud võimalik ette näha. Sel juhul peab töövõtja eelarve olulisest ületamisest tellijale viivitamata teatama. Teatamata jätmise korral võib töövõtja eelarvet ületanud summat nõuda üksnes ulatuses, milles tellija on alusetult rikastunud. Töö vastavus lepingutingimustele Töö peab vastama lepingutingimustele. Lepingutingimustele peavad vastama ka töö juurde kuuluvad dokumendid. Töö ei vasta muu hulgas lepingutingimustele kui: 1) tööl ei ole kokkulepitud omadusi; 2) kokkuleppe puudumisel töö omaduste kohta ei sobi töö teatud otstarbeks, milleks tellija

seda vajab ja mida töövõtja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, kui tellija võis mõistlikult tugineda töövõtja erialastele oskustele või teadmistele, muul juhul aga otsarbeks, milleks seada liiki tööd tavaliselt kasutatakse;.

3) töö kasutamist takistavad õigusakti sätted, mida töövõtja lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma;

4) kolmandal isikul on töö suhtes nõue või muu õigus, mida ta võib esitada; 5) tarbijatöövõtulepingu puhul ei ole töö tavaliselt seda liiki tööle omase kvaliteediga, mida tellija võis mõistlikult eeldada, lähtudes töö olemusest ja arvestades töövõtja poolt avalikult tehtud avaldusi, eelkõige töö reklaamimisel või etikettidel, välja arvatud juhul, kui töövõtja tõendab, et avaldust oli lepingu sõlmimise ajaks muudetud või avaldus ei mõjutanud lepingu sõlmimist. Töövõtja vastutus töö lepingutingimustele mittevastavuse korral Töövõtja vastutab töö lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis on olemas töö juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko tellijale ülemineku ajal, isegi kui mittevastavus ilmneb alles pärast seda. Tarbijatöövõtu puhul vastutab töövõtja töö lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis on olemas töö tarbijale üleandmisel, isegi kui juhusliku hävimise riisiko üleminek lepiti kokku varasemaks ajaks. Tarbijatöövõtu puhul vastutab töövõtja töö lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis ilmneb kahe aasta jooksul, alates töö üleandmisest tarbijale. Tarbijatöövõtu puhul

104

eeldatakse, et kui kuue kuu jooksul, alates töö üleandmise päevast ilmnenud lepingutingimustele mittevastavus oli olemas töö üleandmise ajal, kui selline eeldus ei ole vastuolus töö või puuduse olemusega. Lepingu täitmise nõue õiguskaitsevahendina Kui töö ei vasta lepingutingimustele, võib tellija nõuda töövõtjalt töö parandamist või uue töö tegemist, kui sellega ei põhjustata töövõtjale ebamõistlikke kulusid või põhjendamatuid ebamugavusi, arvestades muu hulgas asja väärtust ja lepingutingimustele mittevastavuse olulisust. Töövõtja võib töö parandamise asemel teha lepingutingimustele vastava uue töö. Muu töövõtulepingu kui tarbijatöövõtulepingu puhul võib tellija töö lepingutingimustele mittevastavuse puhul nõuda uue töö tegemist eespool nimetatud juhul üksnes siis, kui töö lepingutingimustele mittevastavuse näol on tegemist olulise lepingurikkumisega. Kui töövõtja teeb puudustega töö asemel lepingutingimustele vastava töö, võib ta nõuda puudustega töö tagastamist. Töövõtja kannab töö puuduse kõrvaldamise või uue töö tegemisega seotud kulud, eelkõige veo-, töö-, reisi- ja materjalikulud. Kui tellija nõuab õigustatult parandamist ja töövõtja ei tee seda mõistliku aja jooksul, võib tellija töö ise parandada või lasta seda teha ja nõuda töövõtjalt selleks tehtud mõistlike kulutuste hüvitamist. Tellija kaotab õiguse nõuda töövõtjalt töö parandamist või uue töö tegemist, kui ta ei nõua seda töövõtjalt üheaegselt teatega töö lepingutingimustele mittevastavuse kohta või mõistliku aja jooksul pärast teate esitamist, välja arvatud juhul, kui töövõtja käitumine on vastuolus hea usu põhimõttega. Sätestatut ei kohaldata tarbijatöövõtu suhtes. Töövõtulepingu oluline rikkumine töövõtja poolt Töövõtja loetakse töövõtulepingut oluliselt rikkunuks muu hulgas siis, kui töö parandamine või uue töö tegemine ei ole võimalik või ebaõnnestub või kui töövõtja õigustamatult keeldub tööd parandamast või uut tööd tegemast või ei tee seda mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist. Tarbijatöövõtu puhul loetakse töövõtja lepingurikkumiseks ka töö parandamise või uue töö tegemisega tellijale põhjendamatute ebamugavuste tekitamist. Tasu vähendamise piirangud Tellija ei või vähendada töövõtjale maksmisele kuuluvat tasu, kui: 1) töövõtja viis töö vastavusse lepingutingimustega või tegi uue töö; 2) tellija keeldus õigustamatult vastu võtmast töövõtja ettepanekut töö lepingutingimustega vastavusse viimiseks või uue töö tegemiseks. Kahju hüvitamise erisused Tellija võib nõuda töövõtjalt ka sellise kahju hüvitamist, mis tekkis tööna tehtud asja otstarbele mittevastava kasutamise tõttu, kui kahju tulenes tellija ebapiisavast teavitamisest töövõtja poolt, samuti kahju hüvitamist, mis tekkis asjale selle lepingutingimustele mittevastavuse tõttu.

105

Töövõtugarantii ja teenindusest teatamise kohustus Töövõtja poolt töö suhtes garantiikohustuse (töövõtugarantii) võtmisel eeldatakse, et garantii katab kõiki selle kehtivuse ajal ilmnenud töö lepingutingimustele mittevastavusi. Kui tarbijatöövõtulepingu puhul võib tellija mõistlikult eeldada tehtud töö kasutamise, korrashoiu või parandamisega seotud teenuste olemasolu ja töövõtja ise neid ei osuta, peab töövõtja töö tellijale üleandmise ajal ja tellija nõudmisel ka pärast seda andma piisavalt teavet teenuste kasutamise võimalustest. Töö lepingutingimustele mittevastavusest tulenevate nõuete aegumistähtaja algus Töö lepingutingimustele mittevastavusest tuleneva nõude aegumistähtaeg algab töö valmimisest. Kui tellija on kohustatud töö vastu võtma, siis algab nõude aegumistähtaeg töö vastuvõtmisest või vastuvõetuks lugemisest. Uue töö tegemisel töövõtja poolt algab aegumistähtaeg uue töö valmimisest. Puuduse kõrvaldamisel algab aegumistähtaeg kõrvaldatud puuduse suhtes uuesti, alates puuduse kõrvaldamisest. Tellija viivitus Kui tellija peab töö tegemiseks tegema mingi teo, muu hulgas muretsema materjali, andma juhise või aitama muul viisil töö tegemisele kaasa, ja ta viivitab selle tegemisega, võib töövõtja nõuda talle viivitusega tekitatud kahju hüvitamist. Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada viivituse kestust, tasu suurust ning seda, mille töövõtja seetõttu kokku hoidis või mille ta oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandas või oleks võinud mõistlikult omandada. Kui tellija peab töö tegemiseks tegema mingi teo, muu hulgas muretsema materjali, andma juhise või aitama muul viisil töö tegemisele kaasa, ja ta viivitab selle teo tegemisega ning rikub sellega ühtlasi oluliselt lepingut, võib töövõtja lepingu üles öelda ning nõuda tehtud tööle vastavat osa tasust ja nende kulutuste hüvitamist, mis tasus ei sisaldu. Kui tellija vastuvõtuviivitus tekkis tellija süü tõttu, võib töövõtja lepingu ülesütlemisel nõuda kogu kokkulepitud tasu, millest on maha arvatud summa, mille ta hoiab lepingu ülesütlemise tõttu kokku kulude osas või omandab oma tööjõu teistsuguse kasutamisega või oleks võinud mõistlikult omandada. Töö hävimine, halvenemine või teostamatuks muutumine tellijast tulenevatel põhjustel Kui töö on puuduse tõttu tellija muretsetud materjalis või tellija poolt töö tegemiseks antud korralduse tõttu enne valmimist, kui aga töö tuli vastu võtta, siis enne selle vastuvõtmist, hävinud, halvenenud või muutunud teostamatuks, võib töövõtja lepingu üles öelda ja nõuda tehtud tööle vastavat tasu osa ning nende kulude hüvitamist, mis tasus ei sisaldu. Pandiõigus Töövõtjal on oma töövõtulepingust tulenevate nõuete tagamiseks pandiõigus tellija vallasasjadele, mille töövõtja on valmistanud, parandanud või muutnud, kui need on töövõtu eesmärgil tema valduses.

106

Ehitise või selle osa ehitamiseks, remondiks või muutmiseks kohustatud töövõtja võib lepingust tulenevate nõuete tagamiseks nõuda hüpoteegi seadmist tellijale kuuluvale kinnisasjale, millel ehitis asub. Laevakinnistusraamatusse kantud laeva ehitamiseks, remondiks või muutmiseks kohustatud töövõtja võib lepingust tulenevate nõuete tagamiseks nõuda laevahüpoteegi seadmist tellijale kuuluvale laevale. Tellija ülesütlemisõigus Tellija võib töövõtulepingu igal ajal üles öelda. Kui tellija on töövõtulepingu üles öelnud, on töövõtjal õigus nõuda kokkulepitud tasu, millest on maha arvatud see, mille ta lepingu ülesütlemise tõttu kokku hoidis või mille ta oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandas või oleks võinud mõistlikult omandada. Eespool sätestatut ei kohaldata, kui tellija on lepingu üles öelnud seetõttu, et töövõtja rikkus lepingut. Sätete rikkumise keelamine Tarbijatöövõtu puhul võib seaduses sätestatud isik või asutus seadusega sätestatud korras nõuda töövõtulepingu kohta sätestatut rikkunud töövõtjalt rikkumise lõpetamist ja rikkumisest hoidumist. Sätete kohustuslikkus tarbijatöövõtu puhul Tarbijatöövõtu puhul on tellija kahjuks võlaõigusseaduses lepingu rikkumise puhuks kasutatavate õiguskaitsevahendite kohta sätestatust kõrvalekalduv kokkulepe tühine. Kui leping sõlmiti Eestis toimunud avaliku pakkumise, reklaami või muu seesuguse majandustegevuse tulemusena, kohaldatakse Eestis elukohta omava tellijaga sõlmitud tarbijatöövõtulepingule sätestatut, sõltumata sellest, millise riigi õigust lepingule kohaldatakse. Autoriõigus Peamiseks õigusaktiks, mis reguleerib autoriõigust on autoriôiguse seadus (RT I osa nr. 49 1992.a. viimane terviktekst RT I osa nr. 16 2000.a.) Autoriõiguse seaduse eesmärk on tagada kultuuri järjepidev areng ja kultuurisaavutuste kaitse ning luua autoritele, teose esitajatele, fonogrammi tootjatele ning raadio- ja televisooniorganisatsioonidele soodsad tingimused teoste loomiseks ja kasutamiseks. Autoriõiguse seadus sätestab: 1) kirjandus-, kunsti- ja teadusteoste autoritele spetsiifilise õiguse (autoriõiguse) kaitse oma loometöö tulemustele; 2) isikute ringi, kes võivad omandada õigusi autori poolt loodud kirjandus-, kunsti- ja teadusteostele ning nende õigused; 3) õigused teoste esitajatele, fonogrammitootjatele ning raadio- ja televisiooniorganisatsioonidele (autoriõigusega kaasnevad õigused); 4) andmebaasi tegija õigused, nende teostamise tingimused ja kaitse;

107

5) filmi esmasalvestuse tootja ning teiste käesolevas seaduses nimetatud isikute autoriõigusega kaasnevad õigused; Seadus sätestab ka autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste teostamise piirangud teoste kasutamisel ühiskonna huvides. Samuti autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste teostamise garantiid ja kaitse. Autoriõigusaktid Eesti Vabariigi autoriõigusaktid koosnevad autoriõiguse seadusest, selle alusel väljatöötatavatest teistest seadustest, Vabariigi Valitsuse, ministeeriumide ja ametite muudest õigusaktidest. Autoriõigusakti vastuolu korral Eesti Vabariigi välislepinguga kohaldatakse välislepingu sätteid. Autoriõiguse seaduse kehtivus Autoriõiguse seadust kohaldatakse teostele: 1) mille autoriks on Eesti Vabariigi kodanik või Eesti Vabariigis alaliselt elav isik; 2) mis on esmakordselt avaldatud Eesti Vabariigi territooriumil või mis on avaldamata, kuid asuvad Eesti Vabariigi territooriumil, sõltumata teoste looja kodakondsusest või alalisest elukohast; 3) mida tuleb kaitsta vastavalt Eesti Vabariigi välislepingule. Teostele, mis on esmakordselt avalikustatud välisriigis või mis on avalikustamata, kuid asuvad välisriigi territooriumil ja mille autoriks on isik, kelle alaline elukoht või asukoht on välisriigi territooriumil, ning millele ei laiene autoriõiguse § 1. lõike punkt 3, kohaldatakse seadust ainult juhul, kui see riik garanteerib samasuguse kaitse Eesti Vabariigi autorite teostele ja teostele, mis on esmakordselt avaldatud Eesti Vabariigis. AUTORIÕIGUSEGA KAITSTAVAD TEOSED Teosed, millele tekib autoriõigus Autoriõigus tekib kirjandus-, kunsti- ja teadusteostele. Teoseks seaduse tähenduses loetakse mis tahes originaalset tulemust kirjanduse, kunsti või teaduse valdkonnas, mis on väljendatud mingisuguses objektiivses vormis ja on selle vormi kaudu tajutav ning reprodutseeritav kas vahetult või mingi tehnilise vahendi abil. Teos on originaalne, kui see on autori enda intellektuaalse loomingu tulemus. Teosed, millele tekib autoriõigus, on:

108

1) ilukirjandus-, publitsistika-, poliitika-, haridusalased jms kirjalikud teosed; 2) teaduslikud ja populaarteaduslikud kirjalikud ja kolmemõõtmelised teosed (monograafiad, artiklid, teadusliku töö aruanded, plaanid, skeemid, maketid, mudelid, testid jms); 3) arvutiprogrammid, mida kaitstakse nagu kirjandusteoseid. Kaitse laieneb arvutiprogrammi mis tahes väljendusvormile; 4) kõned, loengud, ettekanded, jutlused jt. teosed, mis koosnevad sõnadest ja on väljendatud suuliselt (suulised teosed); 5) stsenaariumid ja stsenaariumi plaanid, libretod; 6) draama- ja muusikalised draamateosed; 7) muusikateosed tekstiga ja ilma tekstita; 8) koreograafiateosed ja pantomiimid; 9) audiovisuaalsed teosed (§ 33); 10) maalikunstiteosed, graafikateosed, trükikunstiteosed, joonistused, illustratsioonid; 11) lavastused ja lavakujunduslikud teosed; 12) skulptuuriteosed; 13) arhitektuurne graafika (joonistused, eskiisid, skeemid, joonised, plaanid, projektid jm), projekti sisu lahtimõtestavad seletuskirjad, tekstilisad, programmid, arhitektuursed plastikateosed (mudelid, maketid jm), arhitektuuri- ja maastikuarhitektuuriteosed (hooned, rajatised, pargid, haljasalad jm), linnaehitusansamblid ja kompleksid; 14) tarbekunstiteosed; 15) disaini- ja moekunstiteosed; 16) fotograafiateosed ja fotograafiaga analoogilisel viisil saadud teosed, slaidid ja slaidifilmid; 17) kartograafiateosed (topograafilised, geograafilised, geoloogilised jt. kaardid, atlased, maketid); 18) õigusaktide projektid; 19) standardid ja standardite kavandid; 20) arvamused, retsensioonid, eksperthinnangud jms.; 21) tuletatud teosed, see on teose tõlge, algse teose kohandus (adaptsioon), töötlus (arranžeering) ja teose muu töötlus; 22) teoste kogumikud ja informatsiooni kogumikud (sealhulgas andmebaasid). Andmebaas käesoleva seaduse tähenduses on süstemaatiliselt või metoodiliselt korrastatud iseseisvate teoste, andmete või muu materjali kogu, mis on individuaalselt kättesaadav elektrooniliste või muude vahendite abil. Andmebaasi mõiste ei hõlma selle tegemiseks ega käivitamiseks vajaminevat arvutiprogrammi. Seaduse alusel kaitstakse autoriõigusega andmebaasi, mis oma sisu valiku ja korralduse tõttu on autori enda intellektuaalse loomingu tulemus, ning ei kohaldata mingit muud kriteeriumi 23) muud teosed. Autoril tekib autoriõigus ka teose loomise vaheetappide resultaatidele (eskiis, visand, plaan, joonis, peatükk, arvutiprogrammi loomise lähtematerjal jms.), kui need vastavad seaduses sätestatule. Teose originaalne pealkiri (nimetus) kuulub kaitsmisele teosega võrdsetel alustel.

109

Teose kaitstust autoriõigusega eeldatakse, välja arvatud juhul, kui seadusest või muudest autoriõigusaktidest tulenevalt esineb seda välistav ilmne asjaolu. Tõendamiskohustus lasub teose autoriõigusega kaitstuse vaidlustajal. Intellektuaalse tegevuse tulemused, millele käesolevat seadust ei kohaldata Seadust ei kohaldata: 1) ideedele, kujunditele, mõistetele, teooriatele, protsessidele, süsteemidele, meetoditele, kontseptsioonidele, printsiipidele, avastistele, leiutistele jms intellektuaalse tegevuse resultaatidele, mis on kirjeldatud, selgitatud või muul viisil väljendatud teoses; 2) rahvaloominguteostele; 3) õigusaktidele ja haldusdokumentidele (seadused, seadlused, määrused, põhimäärused, juhendid, käskkirjad) ning nende ametlikele tõlgetele; 4) kohtulahenditele ning nende ametlikele tõlgetele; 5) riigi ametlikele sümbolitele ja organisatsioonide sümboolikale (lipud, vapid, ordenid, medalid, märgid jne); 6) päevauudistele; 7) faktidele ja andmetele; 8) ideedele ja põhimõtetele, millele rajanevad arvutiprogrammi elemendid, kaasa arvatud programmi kasutajaliidese aluseks olevad ideed ja põhimõtted. Autoriõiguse tekkimine, sõltumata teose eesmärgist, väärtusest, väljendusvormist ja fikseerimise viisist Teose eesmärk, väärtus, konkreetne väljendusvorm või fikseerimise viis ei saa olla aluseks autoriõiguse mittetunnustamisele. Autoriõiguse tekkemoment Autoriõigus teosele tekib teose loomisega. Teos loetakse looduks hetkel, mil see on väljendatud mingis objektiivses, tajumist ja reprodutseerimist või fikseerimist võimaldavas vormis. Autoriõiguse tekkimiseks ning teostamiseks ei nõuta teose registreerimist, deponeerimist või muude formaalsuste täitmist. Autoriõigus avalikustamata ja avalikustatud teostele

110

Autoriõigus tekib nii avalikustamata kui ka avalikustatud (avaldatud, üldsusele suunatud) teostele. Üldsuseks loetakse määramata isikute ringi väljaspool perekonda ja lähimat tutvusringkonda. Avaldatud teosed Teos loetakse avaldatuks, kui teos või teose mis tahes vormis reprodutseeritud koopiad on autori nõusolekul antud üldsusele kasutamiseks koguses, mis võimaldab üldsusel sellega tutvuda või seda omandada. Teose avaldamiseks loetakse muu hulgas teose trükis väljaandmist, teose eksemplaride panemist müügile, jaotamist, laenutamist, rentimist ja muul viisil tasuta või tasu eest kasutada andmist. Teos loetakse avaldatuks, kui see on salvestatud arvutisüsteemi, mis on üldsusele avatud. Teose avaldamiseks ei loeta draamateose ja muusikalise draamateose ning muusikateose esitamist, audiovisuaalse teose demonstreerimist, kirjandusteose avalikku esitamist, kirjandus- ja kunstiteose edastamist raadios ja televisioonis või teose edastamist kaabellevivõrgu kaudu, kunstiteose eksponeerimist ja arhitektuuriteose ehitamist. Piraatkoopia mõiste toodi autoriõiguse seadusesse 21.01.1999.a. Piraakoopia on teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti, mis tahes vormis ilma teose autori, tema õiguste valdaja või autoriõigusega kaasnevate õiguste valdaja loata reprodutseeritud koopia ühes vastava pakendiga või ilma selleta. Piraatkoopiaks loetakse ka teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti selline koopia, mis on reprodutseeritud välisriigis teose autori, tema õiguste valdaja loa alusel, kuid Eestisse sisse veetud ilma autori või tema õiguste valdaja loata. Autoriôiguse sisu Autoriôiguse sisu moodustavad isiklikud mittevaralised ôigused ja varalised ôigused. Autori isiklikud mittevaralised ôigused on autori isikust lahutamatud ning ei ole üleantavad autori eluajal. Autori varalised ôigused on üleantavad kas üksikute ôigustena vôi ôiguste kogumina, kas tasu eest vôi tasuta. Autori isiklike mittevaraliste ja varaliste ôiguste piiramine vôib toimuda ainult autoriôiguse seaduses ettenähtud juhtudel. Isiklikud mittevaralised ôigused: teose autoril on ôigus: 1) esineda üldsuse ees teose loojana ja nôuda teose loomise fakti tunnustamist teose autorsuse seostamise teel tema isiku ja nimega teose mis tahes kasutamisel (ôigus autorsusele); 2) otsustada millisel viisil peab olema tähistatud autori nimi teose kasutamisel - kas autori kodanikunimega, autorimärgiga, varjunimega vôi ilma nimeta (õigus autorinimele) 3) teha ise vôi lubada teha teistel isikutel teoses endas, tema pealkirjas (nimetuses) vôi autorinime tähistuses mis tahes muudatusi ning ôigus vaidlustada ilma autorinôusolekuta tehtud muudatusi (ôigus teose puutumatusele);

111

4) lubada lisada oma teosele teiste autorite teoseid (illustratsioone, eessônasid, järelsônasid, kommentaare, selgitusi) (ôigus teose lisadele); 5) vaidlustada mis tahes moonutusi ja teisi ebatäpsusi teoses endas, selle pealkirjas, mis kahjustavad autori au ja väärikust (ôigus autori au ja väärikuse kaitsele); 6) otsustada, millal teos on valmis üldusele esitamiseks (ôigus teose avalikustamisele); 7) oma avalikustatud teost täiendada ja parandada (ôigus teose täiendamisele); 8) nôuda teose kasutamise lôpetamist (ôigus teos tagasi vôtta); 9) nôuda oma autorinime kôrvaldamist kasutatavalt teoselt. Varalised ôigused: Autorile kuulub ainuôigus igal moel ise oma teost kasutada, lubada oma teose samaviisilist kasutamist teiste isikute poolt ja saada tulu oma teose sellisest kasutamisest, välja arvatud autoriôiguse seaduses ettenähtud juhud. Sealhulgas kuulub autorile ôigus: 1) reprodutseerida oma teost (ôigus teose reprodutseerimisele). Reprodutseerimiseks loetakse ühe vôi mitme koopia tegemist teosest vôi teose osast; 2) levitada oma teost või selle koopiaid (õigus teose levitamisele). Levitamiseks loetakse teose või selle koopia omandiõiguse üleandmist või üldsusele kasutada andmist mis tahes viisil, sealhulgas rentimist ja laenutamist, välja arvatud arhitektuuriteose ja tarbekunstiteose rentimine ja laenutamine. Pärast autori poolt või tema loal teose koopia esmamüüki või omandiõiguse muul viisil üleandmist Euroopa Liidu liikmesriigis või Euroopa Majanduspiirkonna lepinguga ühinenud riigis lõpeb nimetatud õigus ja teose koopiat võib Euroopa Liidu liikmesriigis või Euroopa Majanduspiirkonna lepinguga ühinenud riigis edasi levitada autori nõusolekuta. Autorile kuulub ainuõigus lubada või keelata oma teose koopia rentimist ja laenutamist üldsusele ka juhul, kui õigus teose levitamisele on lõppenud. 3) tõlkida oma teos (õigus teose tõlkimisele); 4) teha teosest kohandusi (adaptsioone), töötlusi (arranžeeringuid) ja teisi töötlusi (õigus teose töötlemisele); 5) koostada ja välja anda oma teoste kogumikke ja süstematiseerida oma teoseid (õigus teoste kogumikele); 6) teost avalikult esitada kas elavas või tehniliselt vahendatud ettekandes (õigus avalikule esitamisele); 7) teost üldsusele näidata (õigus teose eksponeerimisele). Teose eksponeerimine tähendab teose või tema koopia näitamist kas vahetult või filmi, slaidi, televisiooni või mis tahes muu tehnilise vahendi või protsessi abil; 8) edastada teos raadio, televisiooni ja satelliidi kaudu ning taasedastada kaabellevivõrgu kaudu, samuti suunata teos üldsusele muude tehnikavahendite vahendusel (õigus teose edastamisele); 9) teha teos üldsusele kättesaadavaks sellisel viisil, et isikud saavad teoseid kasutada nende poolt individuaalselt valitud kohas ja ajal (õigus teose üldsusele kättesaadavaks tegemisele); 10) teostada oma arhitektuurne projekt seaduses ettenähtud korras; 11) teostada oma disaini-, tarbekunstiteose jms projekt. Rentimine autoriõiguse seaduse tähenduses on teose, selle koopia või seaduses nimetatud muu resultaadi andmine ajutiseks kasutamiseks otsese või kaudse varalise või ärilise kasu saamise eesmärgil.

112

Laenutamine seaduse tähenduses on teose, selle koopia või käesolevas seaduses nimetatud muu resultaadi andmine ajutiseks kasutamiseks üldsusele avatud asutuse kaudu otsese või kaudse varalise või ärilise kasu saamise eesmärgita. Andmebaasi koopia esmane müük lõpetab õiguse kontrollida selle andmebaasi koopia edasist müüki. Tasu teose koopia laenutamise eest avalikest raamatukogudest Autoril ei ole õigust keelata oma teose koopia laenutamist avalikest raamatukogudest, kuid autoril on õigus saada sellise laenutamise eest tasu. Autorile väljamakstava tasu suuruse arvutamise aluseks võetakse eelarveaastas tasude maksmiseks eraldatud riigieelarvelised vahendid ja kalendriaastas avalikes raamatukogudes elektrooniliselt registreeritud laenutused. Tasu väljamaksjaks on kultuuriministri poolt määratud juriidiline isik, kes esindab autoreid või autorite organisatsioone. Nimetatud tasu makstakse kirjaliku avalduse alusel. Audiovisuaalse teose ning fonogrammi laenutamise eest autoritele makstav tasu makstakse kollektiivse esindamise ühingutele, kes esindavad audiovisuaalse teose ning fonogrammi autoreid. Vabariigi Valitsus on kehtestab ettenähtud tasu maksmiseks: 1) avalike raamatukogude loetelu, kust laenutamise korral tasu võetakse; 2) tasu jaotamise määrad erinevate autorite vahel; 3) tasu arvutamise ja väljamaksmise alused ja korra. Tasu väljamaksjal on õigus saada avalikelt raamatukogudelt kõiki tasu maksmiseks vajalikke andmeid. Sellega seotud lisakulutused kannab tasu väljamaksja. Tasu ülempiir on neljakordne Statistikaameti esitatud eelmise aasta Eesti keskmine brutopalk. Autori õigus saada autoritasu Autoril on õigus saada tasu teose kasutamise eest teiste isikute poolt (autoritasu), välja arvatud seadusega ettenähtud juhud.

113

Autoritasu, sealhulgas rendi suurus, selle kogumise ja väljamaksmise kord, määratakse kindlaks autori ja teose kasutaja vahelise kokkuleppega (lepinguga) või autori volitusel autoreid esindava kollektiivse esindamise organisatsiooni või muu isiku ja teose kasutaja vahelise kokkuleppega. Kuni ei ole saavutatud kokkulepet, on teose kasutamine keelatud. Kui pooled on autoritasus kokku leppinud, kuid kohustatud pool ei täida tähtpäevaks temal lasuvat kohustust osaliselt või täielikult, peab kohustatud pool teose kasutamise lõpetama, kui ei ole õigustatud poolega kokku lepitud teisiti. Nimetatud põhimõtte eiramine loetakse teose kasutamiseks ilma autori või tema õiguste omaja loata. Kui autor on audiovisuaalse teose produtsendile üle andnud (loovutanud) oma varalised õigused või andnud loa (litsentsi) audiovisuaalse teose originaali või koopiat kasutada (sealhulgas rentida) või sellist õiguste üleandmist või loa andmist eeldatakse, jääb autorile õigus saada õiglast tasu televisiooniorganisatsioonilt, rendile andjalt või muult isikult, kes audiovisuaalset teost kasutab. Kokkulepe loobumise kohta õigusest saada õiglast tasu on kehtetu. Kui autor on fonogrammitootjale üle andnud (loovutanud) õiguse või andnud loa (litsentsi) fonogrammi koopiat rentida või sellist õiguse üleandmist või loa andmist eeldatakse, jääb autorile õigus saada sellise rentimise eest rendile andjalt õiglast tasu. Kokkulepe loobumise kohta õigusest saada õiglast tasu on kehtetu. Tasu kujutava kunsti teose edasimüümise eest Kujutava kunsti teose originaali edasimüümisel avalikul enampakkumisel (oksjonil), kaubandus- või kunstiorganisatsioonide kaudu on teose autoril õigus saada viis protsenti müügisummast. Nimetatud autoritasu tuleb teose edasimüüki korraldanud isikul kanda autoreid esindava kollektiivse esindamise organisatsiooni pangakontole tervikuna hiljemalt kümnendal päeval müügi toimumise päevast arvates. Autoriõigus ja omandiõigus Autoriõigus teosele kuulub autorile või tema pärijale sõltumata sellest, kellel on omandiõigus sellele materiaalsele objektile, milles teos on väljendatud. Autori või tema pärija varaliste õiguste teostamise viis määratakse kindlaks autori või tema pärija ja omaniku vahelise kokkuleppega. Kujutava kunsti teose autoril on õigus nõuda oma teosest koopia valmistamiseks juurdepääsu teose originaalile, mis on teise isiku omanduses või tiitlipärases valduses. Omaniku nõusolekul võib autor parandada, täiendada või muul viisil ümber töötada oma kujutava kunsti teost, arhitektuuri-, tarbekunsti-, disaini- jms teost.

114

Isikud, kellele kuulub autoriôigus Teose autor: Autori isiklikud mittevaralised ôigused ja varalised ôigused kuuluvad algselt teose autorile. Teose autoriks on füüsiline isik vôi füüsilised isikud, kes on selle teose loonud. Juriidilisele isikule kuulub autoriôigus vaid autoriôiguse seaduses ettenähtud juhtudel. Isiku, kes avaldab teose oma nime all vôi üldtuntud pseudonüümi vôi autorimärgi all, autorsust presumpeeritakse (eeldatakse), kui pole tôestatud vastupidist. Tôendamiskohustus lasub autorsuse vaidlustajal. Anonüümselt, pseudonüümi vôi autorimärgi all avalikustatud teose autoril on autoriôigus sellele teosele. Autorit esindab ja kaitseb tema ôigusi teose tiitlipärane kasutaja. Selline esindamine toimub momendini, mil autor avab oma kodanikunime ja tôestab autorsuse. Ühine autorsus: autoriõigus teosele, mille on loonud kaks vôi enam isikut oma ühise loomingulise tegevusega, kuulub selle autoritele ühiselt. Ühise loomingulise tegevusega loodud teos vôib moodustada ühe jagamatu terviku (ühisautorsus) vôi koosneda osadest, millest igaühel on samuti iseseisev tähendus (kaasautorsus). Teose osa loetakse iseseisvat tähendust omavaks, kui seda saab kasutada sôltumatult selle teose teistest autoritest. Igale kaasautorile kuulub autoriôigus ka tema poolt loodud iseseisva tähendusega osale teoses ning ta vôib kasutada seda teose osa iseseisvalt. Selline kasutamine ei tohi kahjustada kaasautorite õigusi ega olla vastuolus teose kaasautorite poolt ühise kasutamise huvidega. Suhted ühiste autorite vahel autorite ôiguse teostamisel, sealhulgas autoritasu jagamisel, määratakse kindlaks nende kokkuleppega. Sellise kokkuleppe puudumisel teostavad autoriôigust teosele kôik autorid ühiselt, autoritasu aga jagatakse nende vahel vôrdsetes osades. Töölepingu alusel oma otseste tööülesannete täitmise korras teose loomisel on autorikollektiivi moodustamisel vaja isiku eelnevat nõusolekut tema autorikollektiivi lülitamiseks. Autorikollektiivi töös osalemisest keeldumist môjuvatel pôhjustel ei loeta töödistsipliini rikkumiseks. Autoriôigus kollektiivsele teosele: kollektiivseks teoseks loetakse teost, mis koosneb erinevate autorite kaastöödest, mis on ühendatud ühtseks tervikuks füüsilise vôi juriidilise isiku poolt tema initsiatiivil ja juhtimisel ning antakse välja selle füüsilise vôi juriidilise isiku nime vôi nimetuse all (teatmeteosed, teaduslik kogumik, ajaleht ajakiri ja teised perioodilised vôi jätkuväljaanded. jms.) Autoriôigus kollektiivsele teosele kuulub isikule, kelle initsiatiivil ja juhtimisel selline teos loodi ja kelle nime vôi nimetuse all see vôi nimetuse all see välja anti. Kollektiivsesse teosesse vôetud teoste (kaastööde) autoritele kuulub autoriôigus oma teosele ning nad vôivad oma teoseid kasutada iseseisvalt, kui lepinguga ei ole ette nähtudi. Kaastööde autoreid ei loeta ühisteks autoriteks. Autoriôigus töölepingu alusel loodud teosele:

115

Töölepingu alusel oma otseste tööülesannete täitmise korras loodud teose autoril tekib autoriôigus sellele teosele, kui autori varalised ôigused teose kasutamiseks tööülesannetega ettenähtud eesmärgil ja piirides lähevad üle tööandajale, kui lepingus ei ole ette nähtud teisiti. Autor vôib iseseisvalt kasutada oma otseste tööülesannete täitmise korras loodud teost tööülesannetega ettenähtud eesmärgil ainult tööandja eelneval nôusolekul, näidates ära tööandja nime vôi nimetuse. Sellisel juhul on autoril ôigus saada autoritasu teose kasutamise eest. Autor vôib iseseisvalt kasutada oma tööülesannete täitmise korras loodud teost eesmärgil, mis ei ole tema tööülesannetega ette nähtud, kui töölepingus ei ole ette nähtud teisiti. Sellisel teose kasutamisel tuleb ära näidata tööandja nimi vôi nimetus. Pärija ôigused Autoriôiguse pärimine toimub vastavalt pärimisôiguse üldsätetele kas seaduse vôi testamendi või pärimislepingu järgi. Seadusjärgsele pärijale lähevad autoriôiguse kehtivuse tähtajaks üle autoriôiguse seaduse fikseeritud autori varalised ôigused, kui testamendis ei ole ette nähtud teisiti. Kui autor ei ole oma eluajal ette näinud teisiti, lähevad tema isiklikest mittevaralistest ôigustest pärijale üle: 1) ôigus lubada lisada autori teosele teiste autorite teoseid (illustratsioone, eessônasid, järelsônasid, kommentaare, selgitusi, uusi osasid jms.) (ôigus teose lisadele); 2) ôigus vaidlustada mis tahes moonutusi, muudatusi ja teisi ebatäpsusi teoses endas, tema pealkirjas (nimetuses) vôi autorinime tähistamises ning autorile vôi tema teosele antud hinnanguid, mis kahjustavad autori au ja väärikust (ôigus autori au ja väärikuse kaitsele); 3) ôigus avalikustada avaldamata teos (ôigus teose avalikustamisele). Pärijateks mitteolevate autori ôigusjärglaste autoriôigus: füüsilistel ja juriidilistel isikutel, kes ei ole autori pärijateks, vôivad autoriga sôlmitud lepingu alusel vôi autoriôiguse seaduses otseselt ettenähtud juhtudel üle minna vaid autori varalised ôigused. Autoriôiguse kehtivuse tähtaeg: autoriôigus kehtib autori eluaja jooksul ja 70 aastat pärast tema surma. Autoriôigus teosele, mis on esmakordselt avalikustatud pärast autori surma, kehtib 70 aastat pärast selle teose ôiguspärast avalikustamist. Autoriôigus teosele, mille on looud kaks vôi enam isikut oma ühise loomigulise tegevusega, kehtib teisi autoreid üleelanud ühise autori eluajal ja 70 aastat pärast tema surma. Autoriôigus teosele, mis on avalikustatud anonüümselt vôi pseudonüümi all, kehtib 70 aastat pärast selle teose ôiguspärast avalikustamist. Kui selle tähtaja jooksul teose autor teeb üldsusele tetavaks oma kodaniku nime vôi teose autorsuse seostamise teose loonud isikuga ei tekita enam kahtlusi, siis kohaldatakse eeltoodut. Teose kasutamine Teose kasutamist teiste isikute poolt ei lubata teisiti kui autori poolt oma varaliste ôiguste üleandmise (loovutamise) korral vôi autori poolt antud loa (litsentsi) alusel. Autori poolt oma varaliste ôiguste üleandmine vôi luba teose kasutamiseks peab olema vormistatud kirjalikult.

116

Luba (litsents) teose kasutamiseks tähendab vôimalust sooritada tegusid autori varaliste ôiguste piirides. Loa andmisel vôib autor endale jätta samasugused ôigused, mille ta andis teisele isikule teose kasutamiseks, ning vôimaluse anda samasugused ôigused kolmandale isikule (lihtlitsents) vôi loobuda oma üleantud varaliste ôiguste teostamisest lepinguga konkreetselt kindlaksmääratud ulatuses ja tingimustel (ainulitsents). Teose kasutamiseks loa saanud isik vôib lubada kolmandal isikul teost kasutada (litsentsi loovutada) ainult autori eelneval nôusolekul (sublitsents). Autorileping: autorileping on autori vôi tema ôigusjärglase ja teost kasutada sooviva isiku vaheline kokkulepe teose kasutamiseks, mille alusel autor vôi tema ôigusjärglane annab teisele poolele oma varalised ôigused vôi loa teose kasutamiseks lepingu tingimustega ettenähtud ulatuses ja korras. Autorilepingu vôib sôlmida juba olemasoleva teose kasutamiseks vôi uue teose loomiseks ja kasutamiseks. Autorileping peab olema sôlmitud kirjalikus vormis. Autorilepingu sôlmimine: autorileping loetakse sôlmituks, kui autori vôi tema ôigusjärglase ja teost kasutada sooviva isiku vahel on saavutatud kokkulepe kôigis lepingu olulistes tingimustes, sôltuvalt teose liigist on nendeks tingimusteks: 1) kasutamisele kuuluva teose täpne kirjeldus (Zanr, maht, nimetus jne.); 2) teose kasutamise ulatus, eesmärk, viis ja vahendid; 3) teose kasutamise territoorium; 4) autorilepingu kehtivuse tähtaeg ja teose kasutamise algustähtaeg; 5) üleantavad ôigused; 6) kasutusloa liik (lihtlitsents, ainulitsents) ning loa edasiloovutamise ôiguse andmine (sublitsents); 7) teose kasutamise piiramine kolmandate isikute suhtes; 8) autoritasu suurus, selle väljamaksmise tähtaeg ja kord; 9) poolte vastutus lepingutingimuste mittetäitmise korral; 10) muud tingimused, mille suhtes üks pool nôuab kokkuleppe saavutamist. Autori varaliste õiguste piiramine Autori nõusolekuta on lubatud reprodutseerida audiovisuaalset teost või teose helisalvestist kasutaja enda isiklikeks vajadusteks (teaduslikuks uurimistööks, õppetööks jms.). Autoril, aga samuti teose esitajal ja fonogrammitootjal on õigus saada õiglast tasu teose või fonogrammi sellise kasutamise eest (paragrahv 27). Nimetatud õigus ei laiene juriidilistele isikutele. Tasu audiovisuaalse teose ja teose helisalvestise kasutamise eest isiklikeks vajadusteks Teoste kasutamise kompenseerimiseks autoritele, aga samuti teoste esitajatele ja fonogrammitootjatele maksavad isiklikuks reprodutseerimiseks mõeldud salvestusseadmete

117

(magnetofonide, videomagnetofonide jms) ja tühjade (salvestuseta) audio- ja videosalvestuseks mõeldud vahendite (lintide, kassettide jms) tootjad, importijad, müüjad ning isikud, kes toovad nimetatud seadmeid ja vahendeid ühendusesisesest riigist Eestisse vastavat tasu, mis jaotatakse õiglaselt autorite, teoste esitajate ja fonogrammitootjate vahel, lähtudes teoste ja fonogrammide kasutamisest. Nimetatud tasu võtmise ja maksmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus. Kultuuriminister määrab igal aastal tasu suuruse, olles selle eelnevalt kooskõlastanud tootjate ja importijatega ning autoreid esindavate kollektiivse esindamise organisatsioonidega. Kultuuriminister kinnitab hiljemalt kolm kuud pärast eelarveaasta lõppu tasu jaotamise, olles selle eelnevalt kooskõlastanud autorite, teoste esitajate ja fonogrammitootjate esindajatega. Seda tasu ei võeta salvestusseadmetelt ja tühjadelt (salvestuseta) audio- ja videosalvestuseks mõeldud vahenditelt: 1) mis on eksporditud või Eestist ühendusesisesesse riiki viidud; 2) mida kasutatakse professionaalseks salvestamiseks; 3) mida kasutatakse salvestiste tegemiseks nägemis- ja kuulmispuuetega inimestele; 4) mis on seadustega ettenähtud korras vabastatud tasust. Tasu kogujaks määratud autoreid esindaval kollektiivse esindamise organisatsioonil on õigus saada tolli- ja statistikaorganitelt, tootja- ja impordiorganisatsioonidelt ning müüjatelt kõiki vajalikke andmeid tasu kogumiseks. Seni on näiteks kogutud tasu määraks 3% teose reprodutseerimiseks isiklikeks vajadusteks mõeldud salvestusseadmete ja 6% tühjade audio- ja videosalvestusvahendite maaletoomise hinnast (käibemaksuta) ning Eestis toodetud seadmete ja vahendite määratud valmistaja määratud väljastamishinnast. Tasu kogujaks on Eesti Autorite Ühing. Teose kasutamine autori nõusolekuta ja tasu maksmiseta teaduslikel, hariduslikel, informatsioonilistel, õiguse mõistmise ja halduslikel eesmärkidel Autori nõusolekuta ja autoritasu maksmiseta, kuid kasutatud teose autori nime või nimetuse, kui see on teosel näidatud, äranäitamisega ning teose pealkirja ning avaldamise allika kohustusliku äranäitamisega on lubatud: 1) õigupäraselt avaldatud teoste refereerimine ja tsiteerimine motiveeritud mahus ja järgides

refereeritava teose kui terviku mõtte õige edasiandmise kohustust, sealhulgas ajalehtede ja ajakirjade artiklite refereerimine ja tsiteerimine ajakirjandusest ülevaate andmise eesmärgil;

2) õiguspäraselt avaldatud teose või selle osade kasutamine illustreeriva materjalina trükiväljaandes, raadio- ja televisioonisaates, motiveeritud mahus;

118

3) ajalehtedes, ajakirjades jm. peroodilistes väljaannetes avadlatud artiklite, avaldatud teoste katkendite või lühikeste teoste reprograafiline reprodutseerimine eranditult õppe- ja teaduslikel eesmärkidel haridus- ja teadusasutustes, mille tegevus ei taotle otseseid või kaudseid majandusliku kasu saamise eesmärke;

Lubatud on teose vaba reprodutseerimine raamatukogu, arhiivi või muuseumi poolt 1) autori nõusolekuta ja autoritasu maksmata on lubatud reprodutseerida raamatukogu, arhiivi või muuseumi püsikollektsioonis olevat teost ükiskute koopiatena, selleks, et: 2) asendada kadunud hävinud või kasutamiskõlbmatuks muutunud teos või selle koopia või, sellise ohu tõenäosuse korral, teha koopia teose säilimise tagamiseks või asendada see mõne teise raamatukogu, arhiivu või muuseumi püsikollektsiooni kuulunud kui see on hävinud, kadunud või muutunud kasutamiskõlbmatuks. Teose vaba avalik esitamine Autori nõusolekuta ja autoritasu maksmiseta, kuid kasutatud teose autori nime või nimetuse, kui see on teosel näidatud, kohustusliku äranäitamisega on lubatud teose avalik esitamine õppeasutuses vahetus õppeprotsessis nende asutuste õpetava personali ja õpilaste poolt ning tingimusel, et kuulajaskonna või vaatajaskonna moodustavad õpetav personal ja õpilased või teised isikud (lapsevanemad, eeskostjad), kes on otseselt seotud õppeasutusega, kus teost avalikult esitatakse. Arvutiprogrammi vaba kasutamine Kui lepinguga ei ole ettenähud teisiti, on arvutiprogrammi tiitlipärasel omandajal õigus ilma programmi autori nõusolekuta ja täiendava autoritasu maksmiseta programmi reprodutseerida, tõlkida, kohandada (adaptsioon) ning muul viisil ümbertöötada ja saadud tulemusi reprodutseerida tingimusel, et see on vajalik: 1) programmi kasutamiseks seadmel või seadmetele, ulatuses ja eesmärkidel, milleks programm

omandati; 2) programmis esinevate vigade parandamiseks. Arvutiprogrammi õiguspärasel kasutajal on õigus ilma programmi autori nõusolekuta ja täiendava autoritasu maksmiseta teha programmist arhiivikoopiaid tingimusel, et neid kasutatakse ainult kadunud, hävinud või kasutamiskõlbmatuks muutunud programmi taastamiseks. Isik, kellel õiguslik alus programmi valdamiseks, kasutamiseks või käsutamiseks on ära langenud, peab hävitama programmi, selle koopia või töötluse. Arvutiprogrammi vaba pöördprojekteerimine (dekompileerimine)

119

Arvutiprogrammi tiitlipärasel omandajal on õigus ilma programmi autori nõusolekuta ja täiendava autoritasu maksmiseta reprodutseerida programmi ning seda tõlkida juhul, kui see on hädavajalik informatsiooni saamiseks algsest programmist sõltumatult loodud programmi ühilduvuse tagamiseks teiste programmidega, kui on täidetud järgmised tingimused: 1) seda teeb programmi tiitlipärane kasutaja või tema poolt antud ülesande alusel mõni teine

vastavat autori luba omav isik; 2) programmide ühilduvust tagav informatsioon ei ole olnud eespool nimetatud isikutele eelnevalt

kättesaadav; 3) selline tegevus piirdub algse programmi osadega, mis on vajalikud ühilduvuse tagamiseks. Informatsiooni, mis on saadud eespool nimetatud tegevusega, ei tohi: 1) kasutada muuks otstarbeks, kui sõltumatult loodud programmi ühilduvuse tagamiseks; 2) üle anda kolmandatele isikutele; 3) kasutada oma olemuselt sarnase programmi arendamiseks tootmiseks, realiseerimiseks või

muude algse programmi autoriõigust rikkuvate tegude sooritamiseks. Autoritasu maksmine Autoritasu maksmise viis (protsent teose müügihinnast, konkreetselt kindlaksmääratud summa, protsent teose kasutamisel saadavast kasumist jne.), tasu suurus, selle väljamaksmise tähtaeg ja kord määratakse autorilepingus. Autoriõigusega kaasnevate õiguste mõiste Teose esitajal, fonogrammitootjal, raadio- ja televisiooniorganisatsioonil, filmi esmasalvestuse tootjal, isikul, kes pärast autoriõiguse kehtivuse tähtaja lõppemist esimesena õiguspäraselt avaldab või suunab üldsusele varem avaldamata teose, ja isikul, kes annab välja autoriõigusega mittekaitstava teose kirjanduskriitilise või teadusliku väljaande, on õigused tema loodud resultaadile (autoriõigusega kaasnevate õiguste objektile). Autoriõigusega kaasnevate õiguste teostamine ei piira autori või tema õigusjärglase autoriõiguse teostamist. Levitamine on autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti originaali või koopia üldsusele kättesaadavaks tegemine müümise või muul viisil omandiõiguse üleandmise teel. Pärast autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti esmamüüki Euroopa Liidu liikmesriigis või Euroopa Majanduspiirkonna lepinguga ühinenud riigis õiguste omaja poolt või tema nõusolekul lõpeb ettenähtud õigus levitamisele ja autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti võib Euroopa Liidu liikmesriigis või Euroopa Majanduspiirkonna lepinguga ühinenud riigis edasi levitada õiguste omaja nõusolekuta ja tasu maksmata. Teose esitaja, fonogrammitootja, raadio- ja televisiooniorganisatsioon, filmi esmasalvestuse tootja, isik, kes pärast autoriõiguse kehtivuse tähtaja lõppemist esimesena õiguspäraselt avaldab või edastab üldsusele varem avaldamata teose, ja isik, kes annab välja autoriõigusega

120

mittekaitstava teose kirjanduskriitilise või teadusliku väljaande, võib käesolevas peatükis sätestatud varalised õigused üle anda (loovutada) või anda loa (litsentsi) autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti kasutamiseks. Autoriõigusega kaasnevate õiguste presumptsioon Autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti kaitstust eeldatakse, välja arvatud juhul kui seadusest või muudest autoriõigusaktidest tulenevalt esineb seda välistav ilmne asjaolu. Tõendamiskohustus lasub autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti kaitstuse vaidlustajal. Isiku, kes on autoriõigusega kaasnevate õiguste objektile märgitud õiguste omajana, õigusi nimetatud objektile eeldatakse, kuni pole tõendatud vastupidist. Tõendamiskohustus lasub õiguste omaja isiku vaidlustajal. Kui autoriõigusega kaasnevate õiguste objektile või selle pakendile on kantud tähis, mida saab otseselt seostada autoriõigusega kaasnevate õiguste omaja või tema õigusjärglasega, või sellist tähist kasutatakse muus seoses vastava autoriõigusega kaasnevate õiguste objektiga, eeldatakse tähisega seostatava autoriõigusega kaasnevate õiguste omaja õigusi vastavale objektile. Autoriõigusega kaasnevate õiguste kehtivus Nimetatud autoriõiguse seaduse sätted kehtivad teose esitaja suhtes juhul, kui: 1) teose esitajaks on Eesti Vabariigi kodanik või Eesti Vabariigis alaliselt elav isik; 2) teose esitus (lavastus) toimus Eesti Vabariigi territooriumil või 3) teose esitus (lavastus) on salvestatud fonogrammile, mida kaitstakse või 4) teose esitus (lavastus), mis pole salvestatud fonogrammile, on võetud raadio- või telesaatesse, mida kaitstakse. Need sätted kehtivad fonogrammitootja suhtes juhul, kui: 1) fonogrammitootja on Eesti Vabariigi kodanik, Eesti Vabariigis alaliselt elav isik või Eesti Vabariigis asuv juriidiline isik või 2) helide esmakordne fikseerimine fonogrammil toimus Eesti Vabariigi territooriumil või 3) fonogramm avaldati esmakordselt Eesti Vabariigi territooriumil. Avaldamise all mõeldakse fonogrammi koopiate pakkumist üldsusele nõudlust rahuldavas koguses. Õigused kehtivad ka raadio- ja televisiooniorganisatsiooni suhtes juhul, kui: 1) selle organisatsiooni asukoht on Eesti Vabariigi territooriumil või 2) teos edastatakse saatja kaudu, mis asub Eesti Vabariigi territooriumil. Eeltoodut kohaldatakse välisriikide kodanike ja juriidiliste isikute suhtes vastavalt rahvusvahelistele lepingutele, millega Eesti Vabariik on ühinenud.

121

Teose esitaja õigused Teose esitajal tekivad teose esituse (interpretatsiooni) suhtes isiklikud ja varalised õigused. Teose esitaja isiklikud õigused Teose esitajale kuuluvad: 1) õigus esituse autorsusele; 2) õigus esitajanimele; 3) õigus esituse puutumatusele; 4) õigus esitaja au ja väärikuse kaitsele oma esituse suhtes. Teose esitaja varalised õigused Teose esitajal on ainuõigus ise kasutada, lubada kasutada ja keelata kasutada teose esitust ning saada poolte vahel kokkulepitud tasu sellise kasutamise eest, välja arvatud käesoleva seadusega ja poolte kokkuleppega ettenähtud juhud. Vaid teose esitaja nõusolekul on lubatud: 1) seni fikseerimata esituse salvestamine heliplaadile, heli- ja videolindile, filmile jms viisil; 2) esituse raadio, televisiooni või satelliidi vahendusel edastamine, välja arvatud juhud, kui edastamine toimub esituse salvestiselt või toimub esituse taasedastamine, milleks on loa andnud raadio- või televisiooniorganisatsioon, kes esituse esmakordselt edastas; 3) esituse suunamine üldsusele mis tahes tehnilise vahendi abil väljaspool paika, kus esitus toimub, välja arvatud juhud, kui üldsusele suunamine toimub esituse salvestiselt või raadio või televisiooni vahendusel; 4) esituse salvestise üldsusele kättesaadavaks tegemine sellisel viisil, et isikud saavad esitust kasutada nende poolt individuaalselt valitud kohas ja ajal; 5) esituse heli ja kujutise eraldi kasutamine juhul, kui need on salvestatud koos ja moodustavad ühtse terviku; 6) esituse salvestise otsene või kaudne, ajutine või alaline, osaline või täielik reprodutseerimine mis tahes vormis või mis tahes viisil; 7) salvestise levitamine üldsusele; 8) esituse salvestise rentimine ja laenutamine. Rentimise õigus läheb üle audiovisuaalse teose produtsendile (§ 33 3. lõige) vastava individuaalse või kollektiivse lepingu sõlmimisel audiovisuaalse teose loomiseks, kui lepingus ei ole ette nähtud teisiti. Teose esitajal säilib õigus saada õiglast tasu (§ 68 4. lõige). Teose esitaja võib nimetatud õigusi teostada iseseisvalt või kollektiivse esindamise organisatsioonide kaudu.

122

Oma otseste tööülesannete täitmise korras teoste esitamisel lähevad esitaja varalised õigused tööandjale üle ainult poolte kirjaliku kokkuleppe alusel. Luba esituse kasutamiseks Esituse kasutamiseks peab olema antud esitaja eelnev kirjalik nõusolek. Kollektiivi poolt esitatud teose kasutamiseks peab olema kõigi selle kollektiivi liikmete nõusolek. Kollektiivi nimel võib anda loa ansambli juht, dirigent, koorijuht, lavastaja või muu isik, kes on selleks kollektiivi poolt volitatud. Kui lepinguga ei ole ette nähtud teisiti, siis luba teose esituse raadio või televisiooni kaudu edastamiseks ei anna raadio- ja televisiooniorganisatsioonile õigust esituse salvestamiseks ega teistele organisatsioonidele loa andmiseks teost edastada; Luba teose esituse raadio või televisiooni kaudu edastamiseks ja esituse fikseerimiseks ei anna raadio- ja televisiooniorganisatsioonile õigust salvestise reprodutseerimiseks; Luba teose esituse salvestamiseks ja salvestise reprodutseerimiseks ei anna õigust selle salvestise või tema koopia raadio või televisiooni kaudu edastamiseks. Kui teose esitaja on üle andnud (loovutanud) õiguse või andnud loa fonogrammi, audiovisuaalse teose originaali või koopiat rentida või sellist üleandmist või loa andmist eeldatakse, jääb esitajale õigus saada sellise rentimise eest õiglast tasu. Kokkulepe loobumise kohta õigusest saada õiglast tasu on kehtetu. Fonogrammitootja mõiste Fonogrammi (helisalvestise) tootja käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline või juriidiline isik, kelle algatusel ja vastutusel toimub teose esitamisest lähtuva heli või muu heli esmakordne õiguspärane salvestamine. Fonogrammitootja õigused Fonogrammitootjal on ainuõigus lubada ja keelata: 1) fonogrammi otsene või kaudne, ajutine või alaline, osaline või täielik reprodutseerimine mis tahes vormis või mis tahes viisil; 2) fonogrammi koopiate importimine; 3) fonogrammi levitamine üldsusele; 4) fonogrammi koopiate rentimine või laenutamine; 5) fonogrammide üldsusele kättesaadavaks tegemine sellisel viisil, et isikud saavad fonogrammi kasutada nende poolt individuaalselt valitud kohas ja ajal. Tasu suurus, selle maksmise viisid ja kord fonogrammi kasutamise eest määratakse kindlaks fonogrammitootja ja kasutaja vahelise kokkuleppega.

123

Fonogrammi kaitse tähis Oma õiguste ja fonogrammile salvestatud esitajate õiguste tagamiseks on fonogrammitootjal õigus oma ärilisel eesmärgil tehtud salvestisele või selle ümbrisele kanda sümboli (täht P ringis), millele on lisatud fonogrammi esmakordse avaldamise aasta. Nimetatud tähisele lisatakse fonogrammitootja nimi või nimetus ja salvestatud teoste peamised esitajad, kui need ei ole fonogrammil või selle ümbrisel otseselt fikseeritud. Tasu fonogrammi kasutamise eest Kui kaubanduslikul eesmärgil avaldatud fonogrammi või selle reproduktsiooni (koopiat) kasutatakse raadios või televisioonis edastamiseks või muude tehniliste vahendite (sh plaadi-, kasseti- või CD-mängija jms) kaudu üldsusele suunamiseks, siis on teose esitajal ja fonogrammitootjal õigus saada igalt fonogrammi edastavalt ja üldsusele suunavalt isikult õiglast tasu iga sellise edastamise või üldsusele suunamise eest. Tasu nõude peavad teose esitaja ja fonogrammitootja esitama ühiselt. Nimetatud kasutusviiside eest teose esitajatele ja fonogrammitootjale ühekordselt makstav õiglane tasu makstakse välja võrdsetes osades, kui teose esitajate ja fonogrammitootja kokkuleppega ei ole ette nähtud teisiti. Raadio- ja televisiooniorganisatsiooni õigused Raadio- ja televisiooniorganisatsioonil on ainuõigus lubada ja keelata: 1) saate taasedastamine; 2) saate salvestamine; 3) saate salvestise otsene või kaudne, ajutine või alaline, osaline või täielik reprodutseerimine mis tahes vormis või mis tahes viisil; 4) saate üldsusele suunamine juhul, kui selline suunamine toimub kohas, mis on üldsusele avatud sisenemistasu eest; 5) saate salvestise üldsusele kättesaadavaks tegemine sellisel viisil, et isikud saavad saadet kasutada nende poolt individuaalselt valitud kohas ja ajal; 6) saate salvestise levitamine üldsusele. Nimetatud õigused ei olene sellest, kas saade edastatakse või taasedastatakse traadi või õhu, kaasa arvatud kaabellevivõrgu või satelliidi kaudu. Tasu suurus, selle maksmise viisid ja kord saate salvestise kasutamise eest määratakse kindlaks raadio- ja televisiooniorganisatsiooni ning kasutaja vahelise kokkuleppega. Filmi esmasalvestuse tootja õigused

124

Filmi esmasalvestuse tootjal on ainuõigus lubada ja keelata: 1) filmi originaali või selle koopia otsene või kaudne, ajutine või alaline, osaline või täielik reprodutseerimine mis tahes vormis või mis tahes viisil; 2) filmi originaali või selle koopia levitamine üldsusele; 3) filmi originaali või selle koopia rentimine või laenutamine; 4) filmi originaali või selle koopia üldsusele kättesaadavaks tegemine sellisel viisil, et isikud saavad filmi kasutada nende poolt individuaalselt valitud kohas ja ajal. Film seaduse tähenduses on audiovisuaalne teos või liikuvad kujutised koos neid saatvate helidega või ilma helideta, mis pole teos. Autoriõigusega kaasnevate õiguste tähtaeg Eespool nimetatud õigused kehtivad 50 aastat: 1) teose esitaja suhtes – teose esmakordsest esitamisest arvates. Kui selle tähtaja jooksul toimub esituse salvestise õiguspärane avaldamine või õiguspärane üldsusele suunamine, kehtivad esitaja õigused 50 aastat pärast sellist avaldamist või üldsusele suunamist, olenevalt sellest, milline neist oli varajasem; 2) fonogrammitootja suhtes – fonogrammi esmakordsest salvestamisest arvates. Kui selle tähtaja jooksul toimub fonogrammi salvestise õiguspärane avaldamine, kehtivad fonogrammitootja õigused 50 aastat pärast fonogrammi esimest õiguspärast avaldamist. Kui esimeses lauses nimetatud tähtaja jooksul ei ole toimunud õiguspärast avaldamist ning fonogramm on õiguspäraselt üldsusele suunatud, kehtivad nimetatud õigused 50 aastat pärast fonogrammi esimest õiguspärast üldsusele suunamist; 3) raadio- ja televisiooniorganisatsiooni suhtes – saate esmakordsest edastamisest arvates, olenemata sellest, kas saade edastati või taasedastati traadi või õhu, kaasa arvatud kaabellevivõrgu või satelliidi kaudu; 4) filmi esmasalvestuse tootja suhtes – filmi esmakordsest jäädvustamisest arvates. Kui selle tähtaja jooksul toimub filmi õiguspärane avaldamine või õiguspärane üldsusele suunamine, kehtivad esmasalvestuse tootja õigused 50 aastat pärast sellist avaldamist või üldsusele suunamist, olenevalt sellest, milline neist oli varajasem. Eespool nimetatud tähtajaks lähevad autoriõigusega kaasnevad varalised õigused üle pärimise teel. Teose esitaja autorsust, esitajanime ning esitaja au ja väärikust kaitstakse tähtajatult.

125

Autoriõigusega kaasnevad õigused varem avaldamata teosele, kirjanduskriitilisele või teaduslikule väljaandele Isikul, kes pärast autoriõiguse kehtivuse tähtaja lõppemist esimesena õiguspäraselt avaldab või suunab üldsusele varem avaldamata teose, on 25 aasta jooksul sellise teose esmakordsest avaldamisest või üldsusele suunamisest autori varaliste õigustega (§ 13) võrdsed õigused sellele teosele. Isikul, kes annab välja autoriõigusega mittekaitstava teose kirjanduskriitilise või teadusliku väljaande, on 30 aasta jooksul selle väljaande esmakordsest avaldamisest autori varaliste õigustega (§ 13) võrdsed õigused sellele väljaandele. Autoriõigusega kaasnevate õiguste piiramine Teose esitaja, fonogrammitootja, raadio- ja televisiooniorganisatsiooni, filmi esmasalvestuse tootja, samuti isiku, kes pärast autoriõiguse kehtivuse tähtaja lõppemist esimesena õiguspäraselt avaldab või suunab üldsusele varem avaldamata teose, ja isiku, kes annab välja autoriõigusega mittekaitstava teose kirjanduskriitilise või teadusliku väljaande, loata ning tasu maksmiseta on lubatud teose esituse, fonogrammi, raadio- või telesaate ning nende salvestiste ja filmi kasutamine, sealhulgas reprodutseerimise teel: 1) füüsilistel isikutel oma isiklikeks vajadusteks, arvestades seaduse sätteid ning tingimusel, et selline reprodutseerimine ei taotle mis tahes ärilisi eesmärke; 2) illustreeriva materjalina hariduslikel või teaduslikel eesmärkidel nende eesmärkidega motiveeritud mahus ja tingimusel, et selline kasutamine ei taotle mis tahes ärilisi eesmärke ning tingimusel, et märgitakse ära allikas, kui see on võimalik; 3) lühikeste väljavõtetena lülitamiseks päevasündmuste ülevaatesse informatsiooniliste eesmärkidega motiveeritud mahus ning tingimusel, et märgitakse ära allikas, kui see on võimalik; 4) õiguspäraselt avaldatud kaasnevate õiguste objektist lühikeste väljavõtetena (tsitaatidena) informatsiooni andmise eesmärgil ja nende eesmärkidega motiveeritud mahus ning järgides esituse, fonogrammi, raadio- või telesaate, filmi kui terviku mõtte õige edasiandmise kohustust ning tingimusel, et märgitakse ära allikas, kui see on võimalik; 5) raadio- ja televisiooniorganisatsiooni poolt ajutise salvestise tegemiseks ja selle reprodutseerimiseks oma tehniliste vahenditega ja oma saadete tarbeks esitusest, saatest või fonogrammist, mille edastamiseks ta on eelnevalt saanud õiguste omajalt loa või mille edastamine või taasedastamine tema poolt on seaduspärane muul alusel. Selline salvestis ja selle reproduktsioon (koopiad) tuleb hävitada 30 päeva möödumisel nende tegemisest, välja arvatud üks koopia, mida võib säilitada arhiivieksemplarina seaduse § 23 3. lõikes toodud tingimustel; Eespool ettenähtud vaba kasutamine on lubatud vaid tingimusel, et ei piirata põhjendamatult autoriõigusega kaasnevate õiguste omaja seaduslikke huvisid või selline kasutamine pole vastuolus nende resultaatide normaalse majandusliku kasutamisega.

126

ANDMEBAASI TEGIJA ÕIGUSED Andmebaasi mõiste Andmebaas on teoste, andmete või muu materjali süstemaatiliselt või metoodiliselt korraldatud kogu, mis on individuaalselt kasutatav elektrooniliste või muude vahendite abil. Andmebaasi mõiste ei hõlma selle tegemiseks ega käivitamiseks vajaminevat arvutiprogrammi. Andmebaasi tegija Andmebaasi tegija on isik, kes on teinud kas laadilt, väärtuselt või suuruselt olulise investeeringu selle andmebaasi sisuks olevate andmete kogumiseks, omandamiseks, kontrollimiseks, süstematiseerimiseks või kättesaadavaks tegemiseks. Andmebaasi tegija õigused Andmebaasi tegijale kuulub ainuõigus lubada ja keelata andmebaasi kasutamist seaduses ettenähtud viisil ning saada sellise kasutamise eest poolte vahel kokkulepitud tasu, välja arvatud seaduses või poolte kokkuleppega ettenähtud juhud. Ainult andmebaasi tegija nõusolekul on lubatud: 1) väljavõtte tegemine andmebaasist või selle olulisest osast. Väljavõtte tegemiseks loetakse andmebaasi kogu sisu või selle olulise osa mis tahes viisil või mis tahes vormis ajutine või alaline ülekandmine teise väljendusvormi; 2) andmebaasi või selle olulise osa taaskasutamine. Taaskasutamiseks loetakse andmebaasi kogu sisu või selle olulise osa avalikustamine üldsusele kas koopiate levitamise, rentimise, sidusliini kaudu edastamise või muul viisil ülekandmise teel. Pärast andmebaasi koopia esmamüüki andmebaasi tegija poolt või tema loal, lõpeb seaduses sätestatud andmebaasi tegija õigus kontrollida selle andmebaasi või koopia edasimüüki. Andmebaasi tegija õiguse piiramine Üldsusele mis tahes viisil õiguspäraselt avalikustatud andmebaasi õiguspärane kasutaja võib ilma andmebaasi tegija nõusolekuta ja tasu maksmiseta teha väljavõtteid andmebaasi sisu olulisest osast või seda taaskasutada juhul, kui: 1) mitte-elektroonilise andmebaasi sisust tehakse väljavõte isiklikeks vajadusteks; 2) koos andmebaasi avaldamisallika kohustusliku äranäitamisega tehakse andmebaasist väljavõte illustreeriva materjalina õppe- või teadusliku uurimistöö eesmärkidel, nende eesmärkidega motiveeritud mahus ja tingimusel, et selline kasutamine ei taotle ärilisi eesmärke;

127

3) väljavõtte tegemine või taaskasutamine toimub avaliku julgeoleku, haldustegevuse või õigusemõistmise käigus ulatuses, mis vastab ühiskondliku julgeoleku kaitse, haldusfunktsioonide teostamise ja õigusemõistmise eesmärkidele. Andmebaasi tegija õiguste kaitse tähtaeg Andmebaasi tegija õigused tekivad andmebaasi valmimise päeval, milleks on andmebaasi tegemise lõpetamise päev. Andmebaasi tegija õigused kehtivad 15 aastat, arvates andmebaasi valmimise päevale järgneva aasta 1. jaanuarist. ÕIGUSTE KOLLEKTIIVNE TEOSTAMINE Autoreid, teoste esitajaid, fonogrammitootjaid, raadio- ja televisiooniorganisatsioone ning teisi õiguste omajaid esindavad organisatsioonid Autoritel, teoste esitajatel, fonogrammitootjatel, raadio- ja televisiooniorganisatsioonidel ning teistel autoriõiguste ja autoriõigusega kaasnevate õiguste omajatel on õigus õigusaktidega kehtestatud korras luua ühinguid oma autoriõiguste ja muude seadusest tulenevate õiguste ühiseks teostamiseks ning loominguliste ja majanduslike huvide tagamiseks. Nimetatud kollektiivse esindamise organisatsioonid on mittetulundusühingud, kelle asutamise, tegevuse ja lõpetamise suhtes kohaldatakse mittetulundusühingute seadust. Õiguste kollektiivne esindamine toimub järgmiste valdkondadega seonduvalt: 1) muusika- ja kirjandusteoste avalik esitamine; 2) muusika-, kirjandus- ja kunstiteoste üldsusele suunamine raadio, televisiooni, kaabellevivõrgu, satelliidi ja muude tehnikavahendite vahendusel; 3) kujutava kunsti teoste edasimüümise eest tasu kogumine ja jaotamine; 4) audiovisuaalse teose ja teose helisalvestise isiklikeks vajadusteks kasutamise eest ettenähtud tasu kogumine; 5) raadio- ja televisioonisaadete ning -programmide (sealhulgas neis sisalduvate teoste) kaabellevivõrgu vahendusel taasedastamine; 6) muusika- ja kirjandusteoste helisalvestiste reprodutseerimine ning muusika-, kirjandus- ja muude kunstiteoste audiovisuaalne reprodutseerimine; 7 perioodiliste väljaannete poolt kujutava kunsti teoste ja fotograafiateoste reprodutseerimine; 8) tasu kogumine ja väljamaksmine autoritele ja teoste esitajatele audiovisuaalsete teoste ja fonogrammide kasutamise (sealhulgas rentimise) eest; 9) fonogrammide, filmide ja arvutiprogrammide laenutamine; 10) teoste ja autoriõigusega kaasnevate õiguste objektide muu kasutamine. ÕIGUSTE KAITSE

128

Andmebaasi tegija õiguste kaitse Andmebaasi tegija õiguste kaitsele kohaldatakse autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste kaitse kohta käivaid sätteid, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Piraatkoopiaga kauplemine Piraatkoopiaga kauplemiseks loetakse piraatkoopia müük, rentimine, müügile pakkumine või rendile pakkumine, samuti piraatkoopia ladustamine, hoidmine või edasitoimetamine ärilisel eesmärgil. Tehniline kaitsemeede Autorid ja autoriõigusega kaasnevate õiguste omajad võivad oma õiguste kaitseks teosele või kaasnevate õiguste objektile lisada tehnilisi kaitsemeetmeid. Tehniline kaitsemeede seaduse tähenduses on mis tahes tehnoloogia, seade või komponent, mille eesmärk tavapärase toimimise puhul on takistada või piirata teose, autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti või andmebaasiga seaduse mõistes seotud toiminguid, milleks autoriõiguse omaja, autoriõigusega kaasnevate õiguste omaja või andmebaasi tegija ei ole luba andnud. Tehnilise kaitsemeetmega kontrollivad õiguste omajad kaitstud teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti kasutamist kaitse eesmärki täitva juurdepääsu kontrolli või kaitsevahendi abil (krüpteerimise, skrambleerimise või muul viisil muutmise või kopeerimiskaitsemehhanismi abil). Kaitse alla kuuluvad õiguste omajate poolt vabatahtlikult rakendatud tehnilised kaitsemeetmed, sealhulgas vabatahtlike lepingute täitmiseks rakendatud meetmed. VASTUTUS Piraatkoopiaga kauplemine Piraatkoopiaga kauplemise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 50 000 krooni. Õiguste teostamist käsitleva teabe kõrvaldamine või muutmine Autori või autoriõigusega kaasnevate õiguste omaja õiguste teostamist käsitleva elektroonilise teabe muutmise või kõrvaldamise eest; samuti teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti või andmebaasi, millelt on loata kõrvaldatud õiguste teostamist käsitlev teave või on seda

129

muudetud, levitamise, edastamise, üldsusele suunamise, üldsusele kättesaadavaks tegemise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 50 000 krooni. Menetlus Seaduses sätestatud väärtegudele kohaldatakse karistusseadustiku (RT I 2001, 61, 364; 2002, 86, 504; 82, 480; 105, 612; 2003, 4, 22; 83, 557; 90, 601; 2004, 7, 40; 46, 329; 54, 387; 56, 401) üldosa ja väärteomenetluse seadustiku (RT I 2002, 50, 313; 110, 654; 2003, 26, 156; 83, 557; 88, 590; 2004, 46, 329; 54, 387 ja 390; 56, 403) sätteid. Väärtegude kohtuväline menetleja on: Politseiprefektuur ja tarbijakaitseamet. Politseiprefektuur või kohus konfiskeerib väärteo toimepanemise vahetuks objektiks olnud eseme. Autoriõiguste ja autoriõigustega kaasnevate õiguste tsiviilõiguslik kaitse Autor või autoriõigusega kaasnevate õiguste omaja võib teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti õigusvastase kasutamise korral muu hulgas nõuda: 1) teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti õigusvastase kasutamisega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist vastavalt võlaõigusseaduse §-le 1043; 2) teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti õigusvastase kasutamise lõpetamist ja edasisest rikkumisest hoidumist vastavalt võlaõigusseaduse §-le 1055; 3) teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti õigusvastase kasutamise teel saadu väljaandmist vastavalt võlaõigusseaduse §-dele 1037 ja 1039. Kui teos või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekt on autoriõigusakte rikkudes avalikustatud, reprodutseeritud, levitatud, muudetud jne, võib õigustatud isik nõuda: 1) teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti taastamist esialgsel kujul; 2) teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti koopia muutmist spetsiifiliste vahenditega või 3) piraatkoopia hävitamist. Piraatkoopia üleandmine autorile, autoriõigusega kaasnevate õiguste omajale või nende esindajale ei ole lubatud.

130

Teatud kaubaga kauplemise keeld Kui väärteoprotokoll on koostatud piraatkoopiaga kauplemise kohta, võib väärteoasja menetlev asutus keelata jaekaubanduse kohta registreeringut omaval isikul kauplemise Eesti Kaupade Nomenklatuuri (edaspidi EKN) selles rubriigis nimetatud kaubaga, mille hulka kuulub kauplemise objektiks olnud piraatkoopia. Keeld kehtib, sõltumata väärteo toimepanemise kohast, kõigi tegevuskohtade suhtes kuni asjas tehtud otsuse jõustumiseni. Väärteoasja menetlev asutus teeb vastavasisulise märke majandustegevuse registri kolmandasse jakku või teeb ettepaneku vastavasisulise märke tegemiseks valla- või linnavalitsusele. Keeld kehtib, sõltumata väärteo toimepanemise kohast, kõigi tegevuskohtade suhtes kolme aasta vältel otsuse jõustumise päevast arvates. Karistusseadustiku 14 ptk näeb ette karistused teose, leiutise, tööstusdisainilahenduse oma nimel üldsusele teatavaks tegemise või autoriõiguse muu rikkumise eest – rahaline karistus või kuni kolme aastane vangistus. (max. määr jur. isikule 25 000 000.- krooni). Leiutiste, kasulike mudelite, tööstusdisaini lahendite, kauba- ja teenindusmärkide ôiguskaitse. (Olulisemad ôigusaktid: kaubamärgiseadus RT I osa 49 2002. jõustus 01.01.2003.a., kasutliku mudeli seadus RT I osa nr. 60 2000.a.; Tööstusomandi kaitse Pariis konventsioon RT II osa nr. 4/5 1994.a. Nizza kokkulepe RT II osa Nr. 4 1996.a.) Olulisem rahvusvahelise ôiguse ôigusakt on Tööstusomandi kaitse Pariisi konventsioon, mis on vastu vôetud 20.märtsil 1883.a. uuesti läbivaadatud 14.detsembril 1900, viimati muudetud ja parandatud 28.septembril 1974.a. Stockholmis. Eesti Vabariik oli ühinenud nimetatud konventsiooniga juba 1923. aasta 29. novembril ning 23.märtsil 1994.a. vôeti Riigikogu poolt vastu seadus Eesti Vabariigi taasühinemiseks tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooniga. Vastavalt nimetatud konventsioonile riigid, kelle suhtes kohaldatakse seda konventsiooni moodustavad liidu tööstusomandi kaitseks. Konventsiooni kohaselt on tööstusomandi kaitse objektideks patendid, kasulikud mudelid, tööstusnäidised (tööstusdisainilahendused), kaubamärgid, teenindusmärgid, firmanimetused vôi kohanimede päritolule viitavad tähised ning kôlvatu kokurentsi tôkestamine. Tööstusomandit môistetakse konventsioonis kôige laiemas tähenduses ja seda laiendatakse mitte ainult tööstusele ja kaubandusele, vaid ka pôllumajandustootmisele ja maapôuevarade kaevandamisele ning kôigile toodetele - nii toodetavale kui ka looduslikele, näiteks: veinid, teravili, tubakatooted, puuviljad, kariloomad, mineraalid, mineraalveed, ôlu, lilled, jahu. Patentide hulka kuuluvaiks loetakse erinevat liiki tööstuspatendid, mida tunnustavad liitu kuuluvate riikide seadused, nagu näiteks: siseveopatendid, täiustuspatendid, täiendpatendid ja -tunnistused.

131

Konventsiooni kohaselt iga liidu liikmesriigi kodanikud kasutavad liidu teistes riikides tööstusomandi kaitse suhtes eesôigusi, mida antakse seadustega oma riigi kodanikele. Nende ôigusi kaitstakse samuti nagu antud riigi kodanike ôigusi ja nad kasutavad neidsamu seaduslikke kaitsevahendeid igasuguse nende ôiguste rikkumise vastu. Vastavalt konventsioonile kaitstakse tööstusnäidiseid kôikides liitu kuuluvates riikides. Kaubamärkide taotlemise ja nende registreerimise tingimused määratakse kindlaks iga liidu liikmesriigi oma seadusandlusega. Alljärgnevalt kuidas on kauba ja teenindusmärkide registreerimine reguleeritud Eesti Vabariigis. Kaubamärgiseadus reguleerib üldtuntud ja registreeritud kauba- ja teenindusmärkide (edaspidi kaubamärk) õiguskaitset, kaubamärkidega seonduvaid õigusi ja kohustusi ning käesolevas seaduses sätestatud juhtudel EL nõukogu määruse 40/1994/EÜ Ühenduse kaubamärgi kohta (Euroopa Liidu Teataja L 011, 14.01.1994, lk 1–36) (edaspidi Ühenduse kaubamärgi määrus) alusel Siseturu Ühtlustamise Ameti poolt registreeritud kaubamärkidega (edaspidi Ühenduse kaubamärk) seonduvaid õigusi ja kohustusi. Majandus- ja kommunikatsiooniminister annab käesoleva seaduse kohaldamiseks määruse küsimustes, milles otsustamise õigus on liikmesriigil vastavalt Euroopa Liidu õigusaktidele või mille andmise õigus tuleneb kaubamärgiseadusest. Isikute võrdsus Käaubamärgiseaduses ja muudes kaubamärgikaitset käsitlevates õigusaktides ettenähtud õigused ja kohustused kehtivad võrdselt Eesti ja välisriigi isikule, arvestades seaduses sätestatud piiranguid isiku suhtes, kellel ei ole Eestis elukohta, asukohta ega tegutsevat kaubandus- või tööstusettevõtet. Kaubamärk Kaubamärk on tähis, millega on võimalik eristada ühe isiku kaupa või teenust teise isiku samaliigilisest kaubast või teenusest. KAUBAMÄRGI ÕIGUSKAITSE Kaubamärgi õiguskaitse sisu Kaubamärgi õiguskaitse on kaubamärgile ainuõigust omava isiku (edaspidi kaubamärgiomanik) õiguste tunnustamine ja kaitse õiguslike vahenditega. Registreeritud kaubamärgi suhtes võib ainuõigust teostada ainult kaubamärgiomanikuna kauba- ja teenindusmärkide registrisse kantud isik.

132

Eestis märkide rahvusvahelise registreerimise Madridi kokkuleppe protokolli (RT II 1998, 36, 68) (edaspidi Madridi protokoll) alusel kehtiva rahvusvahelise registreeringu suhtes võib ainuõigust teostada ainult kaubamärgiomanikuna Ülemaailmse Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni Rahvusvahelise Büroo (edaspidi Büroo) rahvusvahelisse registrisse kantud isik. Kaitstavad kaubamärgid Õiguskaitse saab: 1) Kaubamärk, mis on üldtuntud Eestis tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni (RT II 1994, 4/5, 19) artikli 6bis tähenduses (edaspidi üldtuntud kaubamärk); 2) kaubamärk, mille kohta on tehtud registreering registris (edaspidi registreeritud kaubamärk); 3) kaubamärk, mille kohta on tehtud Eestis kehtiv registreering Büroo rahvusvahelises registris Madridi protokolli alusel. Õiguskaitse on ainult sellel üldtuntud kaubamärgil, registreeritud kaubamärgil või Madridi protokolli alusel Eestis kehtival kaubamärgil, mille õiguskaitse ei ole välistatud kaubamärgiseaduse §-des 9 ja 10 sätestatu alusel. Kaitstava kaubamärgi kujutatavus Kaitstav kaubamärk peab olema graafiliselt kujutatav. Kaubamärgi üldtuntuse tunnistamine Kohus tunnistab kaubamärgi üldtuntust kaubamärgiomaniku nõudel. Kaubamärgi üldtuntust tunnistatakse ainult juhul, kui see on seotud kaubamärgi õiguskaitsealase hagi või kaebuse menetlusega. Patendiamet tunnistab kaubamärgi üldtuntust ainult seoses selle või muu kaubamärgi registreerimise menetlusega. Tööstusomandi apellatsioonikomisjon loeb kaubamärgi üldtuntuks ainult seoses Patendiameti otsuse peale esitatud kaebuse või kaubamärgi kaitstavusalase vaidlustusavalduse lahendamisega. Üldtuntuse tunnistamisel arvestatakse muu hulgas kaubamärgi: 1) tuntuse astet Eestis kaubamärgiga tähistatud kaupade või teenustega analoogiliste kaupade või teenuste tegelike ja võimalike tarbijate sektoris, nende kaupade või teenuste jaotusvõrgus tegutsevate isikute sektoris või nende kaupade või teenustega tegelevas ärisektoris; 2) kasutamise ja tutvustamise kestust ja ulatust ning kaubamärgi geograafilist levikut; 3) registreerimist, kasutamist ja üldtuntust teistes riikides; 4) hinnangulist väärtust.

133

Õiguskaitse registreeringu alusel Registreerimiseks esitatud kaubamärgi kohta tehakse registris registreering seaduses sätestatud tingimustel ja korras, arvestades tööstusomandi õiguskorralduse aluste seaduses (RT I 2003, 18, 98; 82, 555) sätestatut. Registreeritud kaubamärgi suhtes hakkab õiguskaitse kehtima kaubamärgi registreerimistaotluse (edaspidi taotlus) esitamise kuupäevast ja kehtib 10 aasta möödumiseni registreeringu tegemise kuupäevast. Kaubamärgi õiguskaitse kehtivusaega võib pikendada kaubamärgiomaniku nõudel 10 aasta kaupa. Absoluutsed õiguskaitset välistavad asjaolud Õiguskaitset ei saa tähis: 1) mis ei vasta seaduses sätestatule; 2) millel puudub eristusvõime, kaasa arvatud üksik stiliseerimata täht, üksik stiliseerimata arv või üksik värv; 3) mis koosneb üksnes kaupade või teenuste liiki, kvaliteeti, hulka, otstarvet, väärtust, geograafilist päritolu, kaupade tootmise või teenuste osutamise aega või kaupade või teenuste teisi omadusi näitavatest või muul viisil kaupa või teenust kirjeldavatest tähistest või andmetest või eelnimetatud tähistest või andmetest, mida ei ole oluliselt muudetud; 4) mis koosneb üksnes tähistest või andmetest, mis on muutunud tavapäraseks keelekasutuses või heauskses äripraktikas; 5) mis koosneb üksnes kujust, mis tuleneb kauba olemusest või mis on vajalik tehnilise tulemuse saavutamiseks või mis annab kaubale olemusliku väärtuse; 6) mis oma olemuselt võib tarbijat eksitada kaupade või teenuste liigi, kvaliteedi, hulga, otstarbe, väärtuse, geograafilise päritolu, kaupade tootmise või teenuste osutamise aja või kaupade või teenuste teiste omaduste suhtes; 7) mis on vastuolus avaliku korra või heade tavadega; 8) mille registreerimisest tuleb keelduda tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni artikli 6ter alusel, kui registreerimiseks puudub õiguspädeva asutuse või ametiisiku kirjalik luba; 9) mis sisaldab lippu, vappi või muud sümbolit, millele tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni artiklis 6ter sätestatu ei laiene, kuid mille registreerimine on vastuolus avaliku huviga, ja puudub pädeva asutuse või ametiisiku kirjalik luba; 10) mille registreerimist taotlev isik (edaspidi taotleja) on esitanud taotluse pahauskselt või mida on hakatud kasutama pahauskselt; 11) mis sisaldab registreeritud geograafilist tähist või on sellega eksitavalt sarnane, kui see võib kaasa tuua geograafilise tähise õigusvastase kasutamise geograafilise tähise kaitse seaduses (RT I 1999, 102, 907; 2000, 40, 252; 2001, 27, 151; 56, 332 ja 335) sätestatu järgi; 12) mille kasutamine on keelatud muu seaduse või rahvusvahelise lepingu järgi.

134

Suhtelised õiguskaitset välistavad asjaolud Õiguskaitset ei saa kaubamärk: 1) mis on identne varasema kaubamärgiga, mis on saanud õiguskaitse identsete kaupade või teenuste tähistamiseks; 2) mis on identne või sarnane varasema kaubamärgiga, mis on saanud õiguskaitse identsete või samaliigiliste kaupade või teenuste tähistamiseks, kui on tõenäoline kaubamärkide äravahetamine tarbija poolt, sealhulgas kaubamärgi assotsieerumine varasema kaubamärgiga; 3) mis on identne või sarnane varasema registreeritud või registreerimiseks esitatud kaubamärgi või valdavale enamusele Eesti elanikkonnast tuntud kaubamärgiga, millel on õiguskaitse teist liiki kaupade või teenuste tähistamiseks, kui hilisema kaubamärgiga võidakse ebaausalt ära kasutada või kahjustada varasema kaubamärgi mainet või eristusvõimet; 4) mis on identne või eksitavalt sarnane äriregistrisse enne taotluse esitamise kuupäeva, rahvusvahelise registreerimise kuupäeva või prioriteedikuupäeva kantud ärinimega, kui tegevusala, mille kohta äriregistrisse on tehtud kanne, kuulub samasse valdkonda kaupade ja teenustega, mille tähistamiseks kaubamärki kasutatakse või kavatsetakse kasutada; 5) mis on identne või eksitavalt sarnane Eestis registreeritud ravimpreparaadi nimetusega, kui kaubad, mille tähistamiseks kaubamärki kasutatakse või kavatsetakse kasutada, kuuluvad meditsiini valdkonda; 6) mille kasutamine kahjustab varasemat õigust nimele, isikuportreele, kinnistu nimetusele, arhitektuuriobjekti nimetusele või kujutisele, autoriõiguse või tööstusomandi esemele või muud varasemat õigust; 7) mis on identne või eksitavalt sarnane kaubamärgiga, mis on kasutusel teises riigis ja mis oli seal kasutusel ka taotluse esitamise kuupäeval, kui taotlus on esitatud pahauskselt Kaubamärgi kasutamine Kaubamärgi kasutamiseks loetakse kauba vôi pakendi tähistamist kaubamärgiga, kaubamärgiga tähistatud kaupade pakkumist müügiks, nende turustamist ja ladustamist müügi eesmärgil, kaubamärgiga viidatud teenuste pakkumist ja osutamist, kaubamärgiga tähistatud kaupade sisse- ja väljavedu ning kaubamärgi kandmist majandus- ja äridokumentidel, reklaammaterjalidele ja kauba kasutamisôpetustele. Kaubamärgiga viidatud teenuste osutamise ja pakkumise all môeldakse teistele füüsilistele vôi juriidilistele isikutele suunatud tegevust, näiteks ehitus-, remondi-, side-, transpordi-, kindlustus-, turismi- vôi infoteenuste pakkumist vôi osutamist. Kaubamärgina registreeritavate tähiste liigid Kaubamärgina vôib registreerida graafiliselt kujutatavat tähelist, sônalist, numbrilist, kujutuslikku vôi ruumilist tähist vôi tähistekombinatsiooni, mis eristab ühe füüsilise vôi juriidilise isiku kaupu vôi teenuseid teiste omadest.

135

Kaubamärgina registreeritavad tähised jagunevad nelja liiki: 1) sônamärgid, mis vôivad koosneda ühest vôi mitmest sônast ning sisaldada nii eesti- kui ka vôôrkeelseid sônu ja sônaühendeid; 2) kujutismärgid, milleks vôivad olla pildid, sümbolid, abstraktsed kujundid (näiteks inim- ja loomafiguurid, srtiliseeritud kujundid, esemete, seadmete, ehitiste, loodusobjektide, töövahendite kujutised, geomeetrilised kujundid, etiketid); 3) ruumilised märgid, milleks vôivad olla näiteks toote orginaalne väliskuju vôi pakend; 4) kombineeritud märgid, mis saadakse sôna- ja kujutismärgile omaste joonte ühendamise teel. Kaubamärgi vôib registreerimiseks esitada nii must-valgena kui ka värvilisena. Must-valgena registreeritud kauabamärk saab ôiguskaitse, mis tahes värvikombinatsioonis. Värvilisena registreeritud kaubamärk saab ôiguskaitse registreerimistaotluses näidatud värvitoonis. Heli- ja lôhnakaubamärgid ei ole registreeritavad. Registreermistaotluse esitamine ja esitatavad dokumendid Registreerimistaotlus esitatakse Patendiameti vastuvôtu osakonda. Kôik Eesti Vabariigis elukohta omavad füüsilised isikud ja Eesti Vabariigis asukohta omavad juriidlised isikud vôivad esitada registreerimistaotluse Patendiametile ja ajada edaspidi registreerimistaotluse menetluse asju ise vôi volitada enda esindajaks Eesti Patendivoliniku. Vastavalt kaubamärgiseadusele Eesti patendivolinik on füüsilise vôi juriidilise isiku volituse alusel tegutsev kutseline ja sôltumatu esindaja ning tööstusomandi ôiguskaitse alase ôigusabi osutaja. Patendivolinikud tegutsevad Vabariigi Valitsuse kinnitatud patendivolinike pôhimääruse alusel. Vabariigi Valitsuse poolt peetakse patendivolinike registrit. Registri vastutav ja volitatud töötleja on Patendiamet. Tööôigus ja töölepingud Olulisem tööôigust reguleeriv normatiivakt on Eesti Vabariigi töölepingu seadus, mis jôustus 01. juulil 1992.a. Pärast TLS jôustumist on vastu vôetud hulgaliselt teisi seadusi, mida peab arvestama ka TLS kohaldamisel. Niisugusteks seadusteks on tsiviilseadustiku üldosa seadus, palgaseadus (RT I osa nr. 11 1994.a.), 1.jaanuaril 2002 jõustunud töö- ja puhkeaja seadus (RT I osa nr. 17 2001.a.) ning puhkuseseadus (RT I osa nr.42 2001.a.) ja töötajate distsiplinaarvastutuse seadus. Tööleping on töötaja ja tööandja kokkulepe, mille kohaselt töötaja kohustub tegema tööandjale tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile, tööandja aga kohustub maksma töötajale töö eest tasu ning kindlustama talle poolte kokkuleppe, kollektiivlepingu, seaduse vôi haldusaktiga ettenähtud töötingimused. Nimetatud määrang fikseerib lepingupoolte kohustuste kaudu töölepingu spetsiifilised tunnused: 1) tööleping on kahepoolne kokkulepe, milles poolte ôigused ja kohustused on vastastikused. Tööleping on sisuliselt kahepoolne tehing. Lepingu esemeks on kokkulepitud keerukusastmega töö tegemine lühema vôi pikema aja jooksul ehk teisiti öeldes tööfunktsiooni täitmine. Reguleeritakse töötegemist. Tööfunktsiooni täitmisel on töötaja tööandajaga alluvusvahekorras, kohustudes

136

alluma tööandja juhtimisele ja kontrollile st. tööandja annab töötajale tööprotsessis kohutuslikke juhiseid töö tegemise kohta; Tööandja kehtestab töötaja jaoks kohustuslikud käitumisreeglid ja vôib nende rikkumise eest määrata distsiplinaarkaristusi. Tööleping on tasuline leping, sest tööandja kohustub maksma töötajale tehtud töö ees tasu. Oluline tasu maksmine tööandja poolt. Töölepingus peab olema kindlaks määratud töötaja palgamäär teatud ajavahemiku kohta. Samuti määratakse töölepinguga töötingimused, need ei vôi ola töötaja jaoks halvemad seaduses, haldusaktis vôi kollektiivlepingus ettenähtuist. Vaidluse korral lepingu olemuse üle loetakse, et pooled sôlmisid töölepingu, kui väidetav tööandja ei tôenda vastupidist. Kui tekib vaidlus tuleb kontrollida järgmiseid asjaolusid: 1) kes korraldab ja juhib tööprotsessi- kas esineb tööôigussuhtele iseloomulik sôltuvus; 2) kes maksab töövahendite eest. Tööandja vôtab töötaja tööle siis, kui tal on tööd pakkuda, siit tulenevalt peavad tööandjal olema vastavad vahendid. 3) kes määrab töötegemise aja, koha ja viisi. Kui on tegemist tööettevôtuga otsustab töettevôtja ise need küsimused; 4) kellel lasub töötegemisega kaasnev riisiko, st kes kannab töö mittekvaliteedilisuse korral vôimalikud kahjud. Tööettevôtulepingu korral kohutub tööettevôtja tegema töö omal riisikol. 5) kes saab tulu vôi kasumi sisuliselt analoogne punkt 5. 6) kas tööd tegev isik on arvatud tööd andva isiku juures töötavate isikute kooseisu. Töötaja Töötajaks võib olla 18-aastaseks saanud teovõimeline või piiratult teovõimeline füüsiline isik. Seadusega võib mõne kategooria töötajate jaoks kehtestada kõrgendatud vanusemäära. Alaealine võib töötajaks olla üksnes järgmistel tingimustel ehk alaealiste töötamisel on piirangud: 1. Tööandja ei tohi tööle võtta ega rakendada tööl alla 15-aastast või koolikohustuslikku alaealist, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. 2. 13–14-aastastel alaealistel ja 15–16-aastastel koolikohustuslikel alaealistel on lubatud teha töid, kus täidetavad tööülesanded on lihtsat laadi ega nõua suurt kehalist või vaimset pingutust (edaspidi kerge töö). Kergete tööde loetelu kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. 3. Tööandja ei tohi alaealist tööle võtta ega rakendada tööl, mis: 1) ületab alaealise kehalisi või vaimseid võimeid; 2) ohustab alaealise kõlblust; 3) sisaldab õnnetusohte, mille puhul võib eeldada, et alaealine ei suuda neid õigel ajal märgata ega vältida kogemuse või väljaõppe puudumise tõttu; 4) takistab alaealise sotsiaalset arengut või hariduse omandamist; 5) ohustab alaealise tervist töö laadi või töökeskkonnas toimivate ohutegurite tõttu. Selliste tööde ja ohutegurite loetelu kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.

137

Oluline, et alaealisega töölepingu sõlmimiseks on nõutav alaealise seadusliku esindaja kirjalik nõusolek. 13–14-aastase alaealisega töölepingu sõlmimiseks taotleb tööandja oma asukohajärgse (elukohajärgse) tööinspektori kirjalikku nõusolekut. Taotluses esitab tööandja samuti andmed, samuti andmed alaealise vanuse ja koolikohustuslikkuse kohta. Kui tööinspektor on kindlaks teinud, et töö ei ole alaealisele keelatud ja alaealise töötingimused on kooskõlas käesolevas seaduses või muus õigusaktis nimetatud nõuetega, annab tööinspektor tööandjale nõusoleku. Töötajate ebavõrdse kohtlemise keeld Tööandja ei või töölesoovijaid töölevõtmise ja töölepingu sõlmimisel ebavõrdselt kohelda. Tööandja ei või töötajaid töötasustamisel, töö- või ametialasel edutamisel, korralduste andmisel, töölepingu lõpetamisel, ümber- või täiendõppe võimaldamisel või muul viisil töösuhtes ebavõrdselt kohelda. Eespool nimetatud ebavõrdseks kohtlemiseks loetakse töölesoovija või töötaja ebavõrdset kohtlemist soo, rassi, vanuse, rahvuse, keeleoskuse, puude, seksuaalse suundumuse, kaitseväeteenistuse kohustuse, perekonnaseisu, perekondlike kohustuste täitmise, sotsiaalse seisundi, töötajate huvide esindamise või töötajate ühingusse kuulumise, poliitiliste vaadete või erakonda kuulumise, usuliste või muude veendumuste tõttu. Võrdsel kohtlemisel töösuhetes on mitmeid aspekte. Ühelt poolt on oluline tagada võrdne kohtlemine kõikvõimalikel tööga mitteseotud põhjustel. Nagu näiteks ahistamine, mida võib nimetada ka psühholoogiliseks terroriks töökohal. Teine aspekt on sooline võrdõiguslikkus. Igasuguse diskrimineerimise välistamine sooliste tunnuste alusel on leidnud eraldi väljundi 01. mail 2004.a. jõustunud soolise võrdõiguslikkuse seaduses. Tööandja: tööandjaks vôib olla juriidiline isik, juriidilise isiku struktuuriüksus, teovôimeline füüsiline isik. Seadus sätestab kolme liiki tööandjad. Üldreeglina tuleb tööandjaks lugeda isikut, kes on tööle vôtnud vähemalt ühe töötaja. TsÜS § 6 kohaselt on juriidilisi isikuid kahte liiki: eraôiguslikud ja avalik-ôiguslikud jur. isikud. ÄS § 3 kohaselt vôib füüsilisest isikust ettevôtjaks olla iga füüsiline isik. Kui füüsiline isikust ettecvôtja on teovôimetu, teeb seaduses sätestatud ulatuses tehingud tema nimel seaduslik esindaja. Üldjuhul saab tööandjaks olla teovôimeline füüsiline isik. Töölepingu seaduse rakendusala: töölepingu seadus laieneb kôigile töötajatele ja tööandjatele, kes sôlmisid töölepingu. Ettevôte sôlmib töölepingu ka oma liikme, osaniku vôi aktsionäriga, kes töötab samas ettevôttes. Tööandjaks oleva organisatsiooni liige vôib olla selle organisatsiooniga kahesugustes suhetes - tsiviilôiguslikes kui vastava organisatsiooni liige (aktsionär, osanik) ja tööôiguslikes kui vastava organisatsiooni töötaja.

138

Lahkumine tööandjaks oleva organisatsiooni (ühingu) liikmeskonnast ei too kaasa tööôigussuhte (töölepingu) automaatset lôppemist. Isik, kes enam ei ole tööandjaks oleva organisatsiooni liige, jätkab töölepingu alusel töötamist kuni lepingutähtaja lôpuni vôi töölepingu lôpetamiseni seaduses ettenähtud alustel. Juhtumid, millele töölepingu seadus ei laiene: töölepingu seadus ei laiene: 1) teenistusele Riigikogu liikmena, Vabariigi presidendina vôi Riigikogu vôi Vabariigi Presidendi poolt ametisse nimetatava ametnikuna; 2) riigiametnikele ja kohaliku omavalitsuse ametnikele, kelle teenistussuhteid reguleeritakse avaliku teenistuse seadusega; 3) kaitsejôudude tegevteenistusele; 4) töötamisel taluperes vôi pereettevôttes talupere vôi pereettevôtte liikmena; 5) vanemate, abikaasade ja laste töötamisele üksteise koduses majapidamises, samuti mainitud isikute poolt üksteise eest hoolitsemisele; 6) perekonnaliikmete töötamisele ühises koduses majapidamises, samuti perekonnaliikmete eest hoolitsemisele; 7) töötamisele teenistuslepingu alusel (sisuliselt ei tööta, puudub seadus, kohaldatakse TLS); 8) töötamisele usuorganisatsioonides kultusetoiminguid sooritava isikuna, kui mainitud organisatsiooni pôhidokument ei nôua niisuguse isikuga töölepingu sôlmimist; 9) volituste alusel tehingute täitmisele, kui niisugust tehingut täitev isik saab tehingult tulu ja tal lasub varaline riisiko tehingu ônnestumise eest; 10) tegutsemisele tööettevôtulepingu alusel; 11) töötamisele vabadusekaotuse kandmise ajal. Kui tekib vaidlus, kas on tegemist töölepinguga vôi ei, tuleb lähtuda eespool nimetatud kuuest punktist . Tööraamat: on töölepingu alusel töötamise pôhidokument. Tööandja on kohustatud pidama tööraamatut kôigi pôhikohaga töötajate kohta. Tööraamatusse kantakse: töötaja ees- ja perekonnanimi; töötaja sünniaeg; töölepingu alusel töötamise aeg, sealhulgas erikandega töötamise aeg töödel vôi tingimustes, mis annavad töötajale ôiguse sooduspensionile vôi pensioniôiguslikku staazi soodustatud korras arvutamisele. Töötaja nôudel kantakse tööraamatusse: töölepingu lôpetamise vôi kehtetuks tunnistamise aluse formuleering viitega seaduse paragrahvile, lôikele ja punktile: andmed tehtud tööde ja täidetud ametikohtade kohta; kohakaasluse korras töötatud aeg, kui töötaja esitab pôhikoha tööandjale dokumendi, mis tôestab kohakaasluse korras töötamist; Tulenevalt eeltoodust on tööandja kohustatud pidama tööraamatut kôigi töötajate kohta Tööandja peab vormistama tööraamatu ka juhul, kui töötajal tööraamatut esitada ei ole. Töölepingu lôpetamisel on tööandja kohustatud andma töötajale tööraamatu sôltumata sellest, kas töötaja esitas tööandjale tööraamatu vôi mitte. Kui tööandja töölepingu lôpetamisel ei andnud töötajale ôigeaegselt tööraamatut, on töötajal ôigus nôuda keskmist palka iga tööraamatu kätteandmisega viivitatud päeva eest.

139

TÖÖLEPINGU SÕLMIMINE Töölepingu kohustuslikud tingimused ja andmed Oluline töölepingute puhul, et seaduses on ettenähtud kohustuslikud tingimused, mis peavad olema kindlasti lepingus kirjas. Nimetatud tingimused sätestatakse TLS §-s 26. 2004. a 1 mail jõustusid Euroopa Liidu direktiivist 91/533/EMÜ nõuded, mis omakorda tingisid ka muudatused TLS-s. Töölepingus peavad olema järgmised tingimused ja andmed: 1) poolte andmed (nimi, isikukood või registreerimisnumber, elu- või asukoht); 2) töölepingu sõlmimise ja töötaja tööleasumise aeg; 3) tähtajalise töölepingu korral töölepingu kestus ja alus; 4) ameti- või kutsenimetus või kvalifikatsiooninõuded ja tööülesannete kirjeldus; 5) töö tegemise koht või piirkond; 6) palgatingimused; 7) tööajanorm; 8) töötaja põhi- ja lisapuhkuse kestus, samuti alused lisapuhkuse andmiseks; 9) töölepingu lõpetamise etteteatamistähtajad või nende tähtaegade määramise alused; 10viide kollektiivlepingu rakendatavuse kohta töölepingule. Töötaja töötamise korral välisriigis üle ühe kuu sisalduvad töölepingus lisaks käesoleva eespool nimetatule järgmised tingimused ja andmed: 1) välisriigis töötamise kestus; 2) palga maksmise vääring; 3) välisriigis viibimisega seotud lisatasud, hüvitised ja erisoodustused; 4) töötaja välisriiki tööle suundumise ja välisriigist tagasipöördumise tingimused. Töölepingu tingimusteks võivad olla ka kokkulepped muudes küsimustes. Töölepingusse kui töötaja ja tööandja kahepoolsesse kokkuleppesse võetavad tingimused võivad olla kahesugused: kohustuslikud või valikuvabad. Ülal toodud ongi kohustuslikud tingimused, milles pooled peavad kokku leppima, et üldse oleks võimalik rääkida töölepingu olemasolust. Need on nn. töölepingu sisu kohta esitatavad miinimumnõuded. Üks kohustuslik tingimus on kokkulepe selle kohta, mida ja missugust kvalifikatsiooni eeldavat tööd töölesoovija hakkab tegema. Seda kokkulepet nimetatakse tööôiguses ka tööfunktsiooni kindlaksmääramiseks. Töötaja tööfunktsiooni vôib kindlaks määrata ühe kutse-(-eri) ala vôi ametikoha järgi koos töö keerukusastme ja selle tegemiseks eeldatava kvalifikatsiooni kindlaksmääramisega. Vôidakse tööfunktsioon määrata ka mitme kutse-(eri) ala vôi ametikoha järgi, näiteks müürsepp-krohvija- maaler. Kokkulepe tööaja kohta tähendab eelkôige kokkulepet selle kohta, kas töölesoovija asub tööle täistööajaga s.o. vastavalt tööandja juures kehtivale tööajanormile, vôi osalise tööajaga.

140

Tööleasumisel osalise tööajaga tuleb kokku leppida ka töötundide arv nädalas vôi mônes muus ajavahemikus, samuti selle tööaja jaotus vastavas ajavahemikus. Kokkulepe tööaja kohta vôib hôlmata ka näit. igapäevase tööaja algust, töötamist hommikuses vôi ôhtuses vahetuses jne. s.o tööaja ajalise jaotuse reziimi, sealhulgas ka tööaja arvestuse viisi (päevaviisiline, summeeritud arvestus). Kokkulepe töötasu kohta peab hôlmama palgatingimused PaS § 3 kohaselt on palgatingimuseks: palgamäär, lisatasud ja juurdemaksed, palga arvutamise viis ehk palgasüsteem, palga maksmise kord. Palgamäär teatud ajaühiku (tunni, päeva, nädala, kuu jms.) kohta peab olema töölepingus täpselt kindlaks määratud. Palgatingimuste kindlaksmääramisel töölepingus tuleb arvestada riigi poolt kehtestatud palga alammäära., eelarvelistes asutustes riigi poolt kehtestatud palgaastmestikku ja selle pôhijaotust. Kokkulepe töö tegemise asukoha kohta määrab eelkôige kindlaks töö tegemise geograafilise asukoha (asula, linna, valla, linnaosa). Kuid kokkulepe vôib olla ka täpsem, määrates kindlaks ettevôtte allüksuse. Töölepingu kohustuslikuks tingimuseks on kokkulepe töölepingu kehtivusaja kohta. Kui sôlmitakse tööleping määratud ajaks, tuleb lepingus kindlaks määrata lepingu kehtivusaeg kas kalendaarselt vôi töö valmissaamiseni. Kui töölepingus ei ole kehtivusaega, siis loetakse leping sôlmituks määramata ajaks. Töölepingu tähtaeg Tööleping sôlmitakse kas määramata ajaks vôi määratud ajaks kas lepingutähtaja kalendaarse kindlaksmääramisega vôi töö lôppemisega, kuid mitte kauemaks kui viieks aastaks. Määratud ajaks vôib töölepingu sôlmida: 1) teatud töö tegemise ajaks; 2) ajutiselt äraoleva töötaja asendamiseks; 3) tööde mahu ajutisel suurendamisel; 4) hooajatööde tegemiseks; 5) kui töölepingus nähakse töötajale ette erisoodustused (väljaôpe tööandja kulul, tööandja loobumine töölepingu lôpetamisest koondamise tôttu jms.) Kui töölepingu tähtaeg on märkimata, loetakse tööleping sôlmituks määramata ajaks. Määratud ajaks ei saa töölepingut sôlmida kauemaks kui viieks aastaks. Kui eespool nimetatud määratud tähtajaga tööleping on sõlmitud sama töö tegemiseks rohkem kui kaks korda järjest, loetakse iga järgmine sama töö tegemiseks sõlmitud määratud tähtajaga tööleping määramata tähtajaga töölepinguks. Töölepingute sõlmimine loetakse järjestikuseks juhul, kui ühe töölepingu lõpetamise ja järgmise töölepingu sõlmimise vaheline periood ei ületa kahte kuud. Käesolevat lõiget ei kohaldata seaduses või Vabariigi Valitsuse määruses sätestatud töökohale avaliku konkursi korras määratud ajaks valitava töötaja suhtes.

141

Üldjuhul sôlmitakse tööleping määramata ajaks (tähtajatult), sest see tagab tööôigusuhte püsivuse. Määratud ajaks (tähtajalise) töölepingu vôib sôlmida seaduses sônaselgelt ettenähtud juhtudel. Nende mitteammendava loetelu annab TLS § 27 lg.2. Lähtudes sellest loetelust tuleb nentida, et määratud ajaks vôib üldjuhul töölepingu sôlmida siis, kui vastava töö lôppemine on eeldatav. Töölepingu vorm Tööleping sôlmitakse kahes eksemplaris, millest üks jääb töötajale, teine tööandjale. Ainult töö tegemiseks, mille kestus ei ületa kaht nädalat, vôib töölepingu sôlmida suuliselt. Tegelikult tööle lubamine tööandja poolt on vôrdsustatud töölepingu sôlmimisega, sôltumata töölepingu vormistamisest. Sel juhul vormistatakse tööleping kirjalikult tingimustel, mida tegelikult kohaldati. Kui tegelikult tingimused olid töötaja jaoks halvemad seaduses, haldusaktis vôi kollektiivlepingus ettenähtust kohaldatakse seadust, haldusakti vôi kollektiivlepingut. Üldjuhul sôlmitakse tööleping enne tööleasumist kirjalikult. Töölepingu näidis vôi tüüpvormi kehtestatud ei ole. Kuid olles vormi vaba, peab tööleping kajastama kôiki kohustuslike tingimusi ja neid valiku vabu tingimusi, mille kokku lepiti. Kirjalik tööleping loetakse sôlmituks, kui pooled on töölepingu alla kirjutanud, suuline tööleping - kui töötaja on tööle lubatud pädeva isiku poolt - s.o. isiku poolt, kellel on töölevôtmise (töölelubamise) ôigus (TLS § 29). Töölepingu sôlmimine isiklikult: töölepingu sôlmib tööandjaga vôi tööandja selleks volitatud esindajaga iga töötaja, ka alaealine, isiklikult. Tööleping loetakse sôlmituks, kui pooled on lepingule alla kirjutanud vôi töötaja on tööle lubatud. Töölepingu sõlmimiseks nõutavad dokumendid Töölepingu sõlmimiseks nõuab tööandja järgmiste dokumentide esitamist: 1) isikut tõendav dokument; 2) tööraamat; 3) tunnistus (diplom) vajaliku kvalifikatsiooni või hariduse kohta; 4) tõend (sanitaarraamat) tervise kohta, kui tööleping sõlmitakse töötamiseks tööl, kus on ette nähtud eelnev ja perioodiline tervisekontroll, samuti alla 21-aastase isiku tööle võtmisel erieeskirjades ettenähtud töödele. Niisuguste tööde loetelu kinnitab vabariigi valitsus ja mainitud tõendi (sanitaarraamatu) vormi kinnitab tervishoiuministeerium; 5) ühe vanema või eestkostja ja tööinspektori kirjalik nõusolek 13- kuni 15-aastase alaealise töölevõtmisel; 6) ühe vanema või hooldaja kirjalik nõusolek 15-aastaseks saanud alaealise töölevõtmisel; 7) seadusega ettenähtud juhtudel töötamisluba välismaalase või kodakondsuseta isiku tööle võtmisel; 8) muud dokumendid seaduse või vabariigi valitsuse määrusega ettenähtud juhtudel. Tööle võtmisel on keelatud nõuda dokumente, mida ei ole ette nähtud seaduse või vabariigi valitsuse määrusega.

142

Töötajal on õigus omaalgatuslikult esitada tööandjale iseloomustusi, soovitusi ja muid dokumente, mis iseloomustavad tema eelnenud töötamist ning kutseoskuste olemasolu ja kasutamist. Töölepingu registreerimine Kui tööandjaks on füüsiline isik, on tööandja kohustatud registreerima kirjaliku töölepingu ühe nädala jooksul, arvates töötaja tööleasumise päevast, oma elukoha tööinspektsioonis. Töölepingu registreerimata jätmine ei mõjuta lepingu kehtivust. Töölepingu registreerimata jätmise eest kannab tööandja haldusvastutust. Isikut tôendavaks dokumendiks saab olla vaid dokument, mida riik tunnistab isikuttôendava dokumendina. Eeskätt on selliseks dokumendiks seaduslikus korras väljaantud ja kehtiv isikutunnistus, pass, sünnitunnistus jm. isikut tôendav dokument. Tunnistuse vôi diplomi nôudmine vajaliku kvalifikatsiooni vôi hariduse kohta on kohustuslik siis, kui vastava töö tegemiseks on kehtestatud riiklikud kutse- vôi haridusnôuded ja vastava töö tegemine ilma ettenähtud oskusi (kvalifikatsiooni, kutset) tôendava dokumendita ei ole lubatud. Tööandjal on ôigus kehtestada täiendavaid kutseoskuse ja hariduse nôudeid ükskôik millise töö vôi ametikoha suhtes. Katseaeg Töölepingus kokkulepitud tööde tegemiseks töötajal vajaliku tervise, vôimete ja, suhtlemisalase sobivuse ja kutseoskuste kindlakstegemiseks vôib töölepingus ette näha katseaja. Katseaeg ei vôi ületada nelja kuud. Katseaega ei rakendata alaealistele ja invaliidide töölevôtmisel. Katsaeg on töölepingu valikuvaba tingimus. Katseaja kehtestamine on lubatav ainult töölepingu sôlmimisel, mitte aga selle muutmisel, ning ainult poolte kokkuleppel. Katseaja algus ja lôpp tuleb töölepingus täpselt kindlaks määrata lubatud katseaja maksimaalkekstuse s.o. 4 kuu piires. Katseaja vôib kehtestada igasuguses töölepingus, sôltumata sellest kas töötaja vôetakse tööle pôhikohaga vôi kohakaasluse korras, määramata ajaks vôi määratud ajaks. Katseaja tulemused määrab kindlaks tööandja. Kui tööandja ei ole rahul katseaja tulemustega, on tal ôigus tööleping lôpetada (TLS § 86 punkt 5). Kui katseaeg on lôppenud ja töötaja jätkab tööd. loetakse ta katse sooritanuks ja tööandja vôib temaga töölepingu lôpetada ainult teistel seaduses ettenähtud alustel. Tööandja vôib lôpetada töölepingu niipea kui on selge töötaja mittevastavus, ootamata katseaja lôppu. Tööleping lôpetatakse ilma etteteatamiseta ja ilma hüvitust maksmata. Töötaja vôib vaidlustada töölepingu lôpetamise katseaja ebarahuldavate tulemuste tôttu individuaalse töövaidluse lahendamise korras. Töötajal on ôigus katseajal tööleping lôpetada pôhjust märkimata teatades sellest tööandjale vähemalt kolm kalendripäeva ette (TLS § 34 lg.1 ja § 79 lg.1). See ôigus on töötajal katseaja jooksul, sôltumata sellest, kas töötaja töötab määramata vôi määratud ajaks sôlmitud töölepingu alusel.

143

Töösisekord Töösisekord määrab poolte käitumisreeglid töösuhetes. Töösisekord kujutab endast nii käitumisnormide kogumit ja nende alusel kujunevaid suhteid töötajate ja tööandjate vahel kui ka töötajate eneste ja tööandja ning tema esindajate vahel eelkôige tööprotsessis. Töösisekord määratakse töösisekorraeeskirjadega tööandja juures, kellel on vähemalt viis töötajat. Tööandja, välja arvatud riigi vôi, kohaliku omavalitsuse ametiasutus, kinnitab töösisekorraeeskirjad kooskôlastatult oma asukoha tööinspektoriga. Töösisekorraeeskirjade sisu: peab kindlaks määrama vähemalt alljärgneva: 1) tööaja alguse ja lôpu eraldi täisealistele ja alaealistele, samuti tööaja lôpu puhkepäevade ja riiklike pühade eelsetel pühade eelsetel päevadel; 2) puhkamiseks ja einestamiseks antavad ajad; 3) palga maksmise aja ja koha; 4) tööalaste korralduste andmise korra; 5) töökaitse ja tuleohutuse üldjuhised. Vahetustega töö korral vôib tööaja alguse ja lôpu, puhkamiseks ja einestamiseks antavad ajad ja ühest vahetusest teise ülemineku aja ja korra määrata vahetusgraafikutega. Tööaja algus ja lôpp vôib olla erinevalt kindlaks määratud nii allüksuste kui töötajate kategooriate lôikes. Tööpäeva kestus iganädalaste puhkepäevade ja pühade eelpäevadel on üldjuhul samasugune nagu tavalistel tööpäevadel. Uusaastale, Eesti Vabariigi aastapäevale, võidupühale ja esimese jôulupüha vahetult eelnevat tööpäeva lühendatakse tööaja kestust kolme tunni vôrra (TPS § 25). See tuleb näidata ka töösisekorraeeskirjades. Puhkamiseks ja einestamiseks antavad ajad vôivad olla TPS järgi kestusega 30.min. kuni 1 tunnini. Sseda vaheaega ei anta mitte hiljem kui pärast neli tundi kestnud töötamist, kui kollektiivlepinguga ei ole sätestatud teisiti. Seega tuleb töösisekorraeeskirjades kindlaks määrata nii selle kestus kui ka algus ja lôpp. Vaheaega puhkamiseks ja einestamiseks ei arvata tööaja hulka. PaS § 31 kohaselt palgaarvestuseaeg, palga maksmise kord ja tähtajad määratakse kindlaks kollektiivlepingus, töösisekorraeeskirjades vôi töölepingus. Palk makstakse töötajale töökohas ja tööajal, kui kollektiiv- vôi töölepingus ei ole kokku lepitud teisiti. Seega tuleb töösisekorraeeskirjades kôigepealt määrata palgaarvetuse aeg, s.o. ajavahemik, mille jooksul tehtud töö eest palka arvutatakse. Töösisekorraeeskirjades tuleb täpsustada, kas palka makstakse ettevôtte kassast vôi tuuakse iga töötaja töötamiskohale ning kuidas toimub töötajalt allkirja vôtmine palga kättesaamise kohta. Töösisekorraeeskirjadega tutvumise tagamine: tööandja peab tagama töötajal utvumiseks igalajal kättesaadav. Selle peab tagama tööandja. TLS § 49 p.5 kohaselt on tööandja kohustatud tutvustama töötajale töösisekorda nii töölevôtmisel kui ka töötamise ajal. Poolte kohustused Tööandja ja töötaja on vastastikku kohustatud:

144

1) täitma töö- ja kollektiivlepingu tingimusi; 2) täitma töösisekorra, töökaitse ja tuleohutuse nôudeid; 3) hoiduma tegudest, mis kahjustavad teise poole vara, ning tegema endast sôltuva, et töös ei kahjustataks kolmandate isikute vara; 4) olema teineteise suhtes viisakad; 5) täitma seaduses ja haldusaktis ettenähtud muid vastastikuseid tööalaseid kohustusi. TLS §-des 48 -50 jaotatakse poolte kohustused kolme rühma: poolte vastastikused kohustused, tööandja kohustused, töötaja kohustused. Tööandja on kohustatud: 1) kindlustama töötaja kokku lepitud tööga ning andma selgelt ja ôigeaegselt vajalikke korraldusi; 2) maksma töö eest tasu ettenähtud ajal ja suuruses; 3) andma ettenähtud puhkust ja maksma puhkusetasu; 4) kindlustama ohutud töötingimused; 5) tutvustama töölevôtmisel, samuiti töötamise ajal töötajale töösisekorda, töökaitse ja tuleohutuse nôudeid; 6) kindlaks määrama tehtud töö vastuvôtmise ja praagiks tunnistamise korra; 7) täitma seaduses, haldusaktis ning kollektiiv- ja töölepingus ettenähtud kohustusi. Töötaja kohustused: 1) tegema kokkulepitud tööd ning täitma ilma erikorralduseta ülesandeid, mis tulenevad töö iseloomust vôi töö üldisest käigust; 2) täitma töönorme ja kinni pidama ettenähtud tööajast; 3) ôigeaegselt ja täpselt täitma tööandja seaduslikke korraldusi; 4) hoiduma tööandja juures tegudest, mis takistavad teistel töötajatel kohustusete täitmist vôi kahjustavad teiste töötajate vô kolmandate isikute vara; 5) teatama tööandjale viivitamatult töötakistustest vôi nende ohust ning vômaluse korral erikorralduseta kôrvaldama niisugused takistused vôi ohu; 6) hoidma tööandja äri- ja tootmissaladust ning mitte osutama tööandjale konkurentsi, sealhulgas mitte töötama tööandja loata viimase konkurendi juures, kui need kohustused on ette nähtud töölepinguga. Töölähetus Tööandjal on ôigus lähetada töötajat tööülesannete täitmiseks väljapoole töölepinguga määratud töö tegemise asukohta mitte kauemaks kui 30 järjestikust kalendripäevaks ja töötaja onn kohustatud minema niisugusesse töölähetusse. Poolte kokkuleppel vôib töölähetus kesta ka kauem. Töölähetusse ei ole lubatud saata rasedat ja alaealist. Naist, kes kasvatab lapsinvaliidi vôi alla kolmeaastast last, vôib saata töölähetusse tema nôusolekul. Tööandja on kohustatud maksma töötajale töölähetuse aja eest päevaraha, korteriraha ja sôiduraha. Töölepingu peatumine Töölepingu peatumine tähendab töötaja ajutist vabanemist kohustusest teha tööd ja tööandja vabanemist kohustusest kindlustada töötaja tööga. Töölepingu peatumine ei too kaasa töölepingu lôppemist. Tööleping peatumise alused: 1) kollektiiv- vôi töölepinguga ettenähtud juhud; 2) poolte kokkuleppel, sealhulgas poolte kokkuleppel antava palgata puhkuse ajaks; 3) puhkuse ajaks; 4) ajaks, mil töötaja oli ajutiselt töövôimetu;

145

5) ajaks, mil töötaja täitis talle riigi- vôi kohaliku omavalitsusorgani poolt pandud ülesandeid vôi esindas seaduses vôi kollektiivlepuinguga ettenähtud korras töötajaid; 6) seadusliku streigi ajaks, kui töötaja osaleb niisuguses stregis seadusega ettenähtud korras; 7) kaitsejôudude tegevteenistuse vôi tööteenistuse ajaks, kui töölepingut ei lôpetatud niisusugusesse teenistusse kutsumise vôi astumise tôttu ja poole leppisid kokku peatada tööleping; 8) ajaks, mil tööandja nôuab töötajalt ebaseaduslikult teist tööd ja töötaja keeldub niisugust tööd tegmast; 9) ajaks, mil töötaja oli arestis vôi vahi all; 10) ajaks, mil töötaja oli seadusega selleks volitatud riigiorgani vôi ametiisiku poolt töölt kôrvaldatud. Nimetatud loetelu on mitteammendav, mil tööleping peatub. Töölepingu peatumise pôhjused vôivad olla mitmesugused: töötaja suutmatus teha tööd, töötaja puhkuseôiguse realiseerimine, töötaja hôivatus temal lasuvate kohustustega, vôimatus osaleda töös kas riigiorganite vastava tegevuse tôttu vôi tööandja ebaseadusliku tegevuse tôttu jne.. Joobes töötaja töölt kôrvaldamine: tööandja kôrvaldab alkoholi-, vôi toksilises joobes töötaja selleks päevaks (vahetuseks) töölt. Tööandja onn kohustatud töölt kôrvaldama ka alkoholi, narkootiliste vôi toksiliste ainete vôi arstimite jääknähtudega, samuti arstimite môju all oleva töötaja, kui töö nôuab erilist täpsust, on seotud suurema ohu allika valdamisega vôi selle vahetus lähetuses töötamisega. Samuti on tööandja kohustatud eespool nimetatud juhtudel töötajat tööle mitte lubama. Niisugune tööle mittelubamine on vôrsustatud töölt kôrvaldamisega. Töötajale ei maksta tasu aja eest, kui ta oli kôrvaldatud töölt TLS § 56 lg 1 ettenähtud alustel. Töölepingu peatumise vormistamine: töölepingu peatumise vormistab tööandja. Töötaja nôudel tehakse töölepingu peatumise kohta kanne, milles näidatakse töölepingu peatumise aluse formuleering viitega seaduse paragrahvile, lôikele ja punktile ning aeg, milleks tööleping on peatunud. Töölepingu muutmine Töölepingu muutmine on töölepingus kindlaksmääratud tingimustes muudatuste tegemine, sealhulgas mônede tingimuste lepingust väljajätmine vôi täiendavate tingimuste lepingusse vôtmine. Muudatuste tegemine töölepingus kindlaksmääratud töö laadis vôi töö keerukusastmes on töötaja üleviimine teisele tööle. Töötaja paigutamine teisele töötamiskohale samas asulas ei ole teisele tööle üleviimine, kui töölepingus ei ole kokkulepitud teisiti. Töötaja paigutamine teisele tööle väljaspool töölepingus kindlaksmääratud asulat on töötaja üleviiminne teise paikkonda. Töölepingu muutmine on lubatud vaid poolte kokkuleppel, välja arvatud TLS § 61-66 ette nähtud juhtudel, mil töötajal vôi tööandjal on ôigus nôuda töölepingu ühepoolset muutmist. Üleviimine teisele tööle poolte kokkuleppel: töötaja taotlusel teisele tööle üleviimisel otsustatakse hüvituse maksmine ja selle suurus poolte kokkuleppel. Tööandja taotlusel töötaja

146

alatiseks teisele tööle üleviimisel on tööandja kohustatud tagama töötajale uuel tööl esimese kuu jooksul vähemalt endise töö järgse keskmise palga. Olenevalt sellest, kas teisele tööle poolte kokkuleppel üleviimise algatajaks on töötaja vôi tööandja sätestab TLS § 60 hüvitused erinevalt. Kui algatus üleviimiseks tuli töötajalt, otsustatakse töötajale hüvituse maksmine ja selle suurus poolte kokkuleppel, sôltumata sellest, kas üle viiakse ajutiselt vôi alaliseks. Kui teisele tööle üleviimise algatajaks on tööandja, on ta TLS § 60 kohaselt kohustatud tagama töötajale uuel töökohal esimese kuu jooksul vähemalt endise töö järgse keskmise palga, s.o. juurde maksma palgavahe, kui töötaja ei ole süüdi vähemteenimises ja kui kokkuleppega ei nähta ette suuremat hüvitist. Töötaja nôudmisel teisele tööle alatiseks üleviimine: kui arsti otsusega on töötajale senise töö jätkamine tervise tôttu vastunäidustatud ja tööandjal on teist tööd, mida töötaja tervis vôimaldab teha, on töötajal ôigus nôuda enda üleviimist sellisele tööle. Kui tööandjal ei ole vôimalik töötajat üle viia tema tervisele vastavale tööle, lôpetatakse tööleping § 86 punkt 4 alusel (töötaja mittevastavuse tôttu oma ametikohale vôi tehtavale tööle tööoskuste vôi tervise tôttu). Töötajal on ôigus arsti otsuse alusel nôuda tööandjalt töötingimuste ajutist kergendamist vôi ajutist üleviimist oma tervisele vastavale tööle. Töötajale makstakse palgavahe ravikindlustuse summadest, kui tervise halvenemine ei ole tingitud töötaja süüst. Töölepingu tingimuste muutmine seoses tootmise vôi töö ümberkorraldamisega: tööandjal on ôigus tootmise vôi töö ümberkorraldamisel muuta töötaja töötasustamise aluseid ja tööreziimi, teatades sellest töötajale kirjalikult ette vähemalt üks kuu. Muudatustega mittenôustumisel on töötajal ôigus nôuda töölepingu lôpetamist (TLS § 82). Ajutine üleviimine teisele tööle tootmishädavajaduse korral: tootmishädavajadus on erakorralistest asjaoludest tingitud vajadus ajutiseks üleviimiseks teisele tööle. Tööandjal on ôigus töötaja ajutiselt üle viia teisele tööle: 1) loodusônnetuse vôi tootmisavarii ärahoidmiseks vôi nende tagajärgede kiireks kôrvaldamiseks; 2) ônnetusjuhtumi, tööseisaku, tööandja vara hävimise vôi riknemise ärahoidmiseks; 3) ajutiselt äraoleva töötaja asendamiseks. Üleviimine teisele tööle eespool nimetatu juhtudel on lubatud ükskôik millisele tööle samas asulas mitte kauemaks kui üheks kuuks, kui see töö ei ole vastunäidustatud töötaja tervisele ja ei too kaasa töötaja suuremat materiaalset vastutust. Teisel tööl makstakse töötajale tasu tehtud töö järgi, kuid mitte vähem keskmisest palgast endisel tööl. Vastutus töötingimuste seadusvastase muutmise ja tööandja seadusliku korralduse täitmata jätmise eest Kui tööandja seadusevastaselt viib töötaja üle teisele tööle vôi muudab muid töölepingu tingimusi, on töötajal ôigus nôuda ennistamist endisele tööle, samuti muude kokkulepitud töötingimuste taastamist ning kuni nende seaduserikkumiste kôrvaldamiseni saamata jäänud töötasu maksmist.

147

Kui töötaja jätab oma söö tôttu täitmat tööandja seadusliku korralduse teisele tööle üleviimise kohta, on ta kohustatud hüvitama tööandjale selllega tekitatud kahju, kuid mitte rohkem kui oma ühe kuu keskmise palga ulatuses. Tööandja peab tôendama tekitatud lauskahju suuruse. Töötaja eelneval kirjalikul nôusolekul vôib tööandja tekitatud kahju kinni pidada töötaja palgast (PaS § 36 lg.2). Kui töötaja eelnevalt kirjalikku nôusolekut kahju katmiseks palgast kinnipidamise teel ei anna, vôib tööandja nôuda kahju korvamist kohtu kaudu. Töölepingu lôppemise alused Tööleping lôpeb: 1) poolte kokkuleppel (TLS § 76); 2) tähtaja möödumisel (TLS § 77); 3) töötaja algatusel (TLS § 79, 80, 85); 4) tööandja algatusel (TLS § 86); 5) kolmandate isikute nôudmisel (TLS § 110) 6) pooltest sôltumatutel asjaoludel (TLS §-d 111 - 116). Töölepingu lôpetamisest etteteatamine: Tööandja ja töötaja on kohustatud töölepingu lôpetamisest ette teatama. Töölepingu lôpetamise vormistamine: tööandja teeb töölepingu lôpetamise kohta lepingusse kande, milles näidatakse lepingu lôpetamise formuleering viitega seaduse paragrahvile, lôikele ja punktile, samuti töölepingu lôpetamise päev, töötajale vôi tööandjale hüvituse maksmine ja lepingu järgi saadu tagastamine. Töölepingu lôpetamise päevaks on töötaja tööloleku viimane päev, kui TLS ei näe ette teisiti. Kui töötaja on enne töölepingu lôpetamist lahkunud töölt omavoliliselt, siis lôpetab tööandja töötajaga töölepingu päevast, mis järgneb päevale, mil töötaja töölt omavoliliselt lahkus. Kande tegemine tööraamatusse ja lôpparve maksmine: Tööandja teeb töölepingu lôpetamise kohta töötaja tööraamatusse kande, milles näidatakse töölepingu lôpetamise päev. Töölepingu lôpetamise aluse formuleering viitega seaduse paragrahvile, lôikele ja punktile kannab tööandja töötaja tööraamatusse töötaja nôudel. Tööandja on kohustatud andma töötajale tööraamatu ja maksma lôpparve töölepingu lôpetamise päeval. Kui töötaja töölepingu lôpetamise päeval tööraamatut vôi lôpparvet vastu ei vôtnud, on tööandja kohustatud andma töötajale tööraamatu nôude esitamise päeval ja maksma lôpparve viie kalendripäeva jooksul, arvates nôude esitamisele järgnenud päevast. (Tööraamatu täitmise kord on avaldatud Riigi Teataja Lisas nr. 14 1994.a.). Töölepingu lôpetamine poolte kokkuleppel ja tähtaja möödumisel Töölepingu lôpetamine poolte kokkuleppel: poolte kokkuleppel vôib töölepingu lôpetada igal ajal, kui üks pooltest esitab vastavasisulise kirjaliku taotluse ja teine pool annab lepingu lôpetamiseks kirjaliku nôusoleku (TLS § 76).

148

Kokkuleppel vôivad poole seega lôpetada töölepingu, olenemata asjaoludest, mis töölepingu lôpetamise vajaduse pôhjustas, kuid tingimusel, et nad selle aluse suhtes olid eelnevalt kokku leppinud. Kumbki pool ei ole kohustatud ettepanekut aksepteerima. Kui ta aga nôustub tehtud ettepanekuga töölepingu lôpetamiseks poolte kokkuleppel, siis on vajalik nôusolek vormistada kirjalikult. Töölepingu lôpetamine tähtaja möödumisel: tööandja vôib lôpetada töölepingu tähtaja möödumise tôttu, teatades töötajale töölepingu lôpetamisest kirjalikult: 1) vähemalt kaks nädalat enne tähtaja möödumist, kui lepingutähtaeg ületab ühte aastat; 2) vähemalt viis kalendri päeva enne tähtaja möödumist, kui lepingutähtaeg ei ületa ühte aastat. Tööandja, kes ei jälginud ettenähtud etteteatamistähtaegu, on kohustatud maksma töötajale hüvitusena keskmist päevapalka etteteatamistähtajast puudu jääva iga tööpäeva eest. Töötaja vôib lôpetada töölepingu tähtaja möödumise tôttu, teatades tööandjale töölepingu lôpetamisest vähemalt viis kalendripäeva enne lepingutähtaja möödumist. Kui töötaja töölepingu lôpetamisest tööandjat ei hoiatanud ja jääb lepingutähtaja viimasele päevale vahetult järgneval tööpäeval töölt ära, peab tööandja andma töötajale tööraamatu ja maksma lôpparve hiljemalt viie kalendripäeva jooksul, arvates päevast, mis järgnes päevale, mil töötaja mainitud nôude esitas (TLS § 77). Määratud ajaks sôlmitud töölepingu muutmine määramata ajaks sôlmitud töölepinguks: kui kumbki pool ei nôua määratud ajaks sôlmitud töölepingu lôpetamist TLS §-s 77 ettenähtud korras vôi ei sôlmi uut töölepingut ja töösuhted jätkuvad ka pärast lepingutähtaja möödumist, muutub määratud ajaks sôlmitud tööleping määramata ajaks sôlmitud töölepinguks (TLS § 78). Töölepingu lôpetamine töötaja algatusel Määramata ajaks sôlmitud töölepingu lôpetamine töötaja algatusel: määramata ajaks sôlmitud töölepingu lôpetamisest teatab töötaja tööandjale vähemalt üks kuu ette. Katseaja kestel on töötajal ôigus tööleping lôpetada, teatades sellest tööandjale kolm kalendripäeva ette. Kui määramata ajaks sôlmitud töölepingu lôpetamise pôhjuseks on töö jätkamist takistav haigus, invaliidsus, haige vôi invaliidistunud perekonnaliikme hooldamise vajadus vôi ôppima asumine, teatab töötaja lepingu lôpetamisest tööandjale vähemalt viis kalendripäeva ette. Samas korras vôib töölepingu lôpetada ka naine, kes kasvatab alla kolmeaastast last (TLS § 79). Seega on etteteatamisähtajad diferentseeritud olenevalt lahkumise pôhjustest. Töötaja vôib töölepingu lôpetamisest ette teatada ka rohkem aega , kui TLS § 79 ette nähtud, tähtis on, et avaldusest peab selguma töölepingu lôpetamise päev. Määratud ajaks sôlmitud töölepingu lôpetamine töötaja algatusel. Määratud ajaks sôlmitud töölepingu ennetähtaegsest lôpetamisest teatab töötaja tööandjale ette vähemalt: 1) kaks nädalat, kui lepingu tähtaeg ületab ühte aastat; 2) viis kalendripäeva, kui lepingu tähtaeg ei ületa ühte aastat;

149

3) viis kalendripäeva, kui lepingu lôpetamise pôhjuseks on töö jätkamist takistav haigus, invaliidsus, haige perekonnaliikme hooldamise vajadus vôi ôppima asumine. Samas korras vôib töölepingu lôpetada ka naine, kes kasvatab alla kolmeaastast last (TLS § 80). Erisoodustustega määratud ajaks sôlmitud töölepingut saab töötaja lôpetada omal algatusel üksnes môjuvatel pôhjustel nagu haigus, invaliidsus, haige perekonnalikme hooldamise vajadus. Muudel juhtudel erisoodustustega tähtajalist töölepingut omal alagatusel lôpetada ei saa. Töölepingu lôpetamine tööandja algatusel TÖÖLEPINGU LÕPETAMINE TÖÖANDJA ALGATUSEL Tööandja algatusel töölepingu lõpetamise alused Tööandja võib lõpetada määramata kui ka määratud ajaks sõlmitud töölepingu enne lepingutähtaja möödumist: 1) ettevõtte, asutuse või muu organisatsiooni likvideerimisel; 2) tööandja pankroti väljakuulutamisel; 3) töötajate koondamisel; 4) töötaja mittevastavusel oma ametikohale või tehtavale tööle tööoskuse või tervise tõttu; 5) katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu; 6) töötajapoolsel töökohustuste rikkumisel; 7) töötaja suhtes usalduse kaotamisel; 8) töötaja vääritu teo tõttu; 9) töötaja pikaajalise töövõimetuse tõttu; 10) töötaja vanuse tõttu; 11) põhikohaga töötaja töölevõtmisel; 12) töötaja korruptiivse teo tõttu. Töötajale töölepingu lõpetamisest etteteatamine ja põhjendamine Töölepingu lõpetamisest on tööandja kohustatud töötajale kirjalikult ette teatama: 1) ettevõtte, asutuse või muu organisatsiooni likvideerimisel - mitte vähem kui kaks kuud; 2) töötajate koondamisel: töötajale, kellel on pidevat tööstaaži selle tööandja juures alla viie aasta - mitte vähem kui kaks kuud; 5-10 aastat - mitte vähem kui kolm kuud; üle 10 aasta - mitte vähem kui neli kuud; 3) töötaja mittevastavusel oma ametikohale või tehtavale tööle - mitte vähem kui üks kuu; 4) pikaajalise töövõimetuse korral - mitte vähem kui kaks nädalat; 5) vanuse puhul töötajale, kellel on pidevat tööstaaži selle tööandja juures alla 10 aasta - kaks kuud; üle 10 aasta - kolm kuud.

150

Kirjalikus teates töölepingu lõpetamise kohta on tööandja kohustatud põhjendama töölepingu lõpetamise vajadust. Ettenähtud tähtaegade mittejärgimisel on tööandja kohustatud maksma töötajale hüvitust keskmise päevapalga ulatuses iga tööpäeva eest, mille võrra töölepingu lõpetamisest vähem ette teatati. Mainitud hüvituse maksmine ei vabasta tööandjat kohustusest maksta töötajale TLS § 90 1.lõikes ettenähtud hüvitust. Tööandja pankroti väljakuulutamisel on lubatud tööleping lõpetada töötajale ette teatamata.Tööandja vôib lôpetada nii määratud ajakss kui ka määramata ajaks sôlmitud töölepingu enne lepingutähtaja möödumist: Hüvituse maksmine töötajale Tööandja on kohustatud maksma töötajale töölepingu lôpetamisel hüvitust: 1) ettevôtte, asutuse vôi muu organisatsiooni likvideerimise, tööandja pankrotistumise, töötajate koondamise ja vanuse tôttu: a) töötajale, kellel on pidevat tööstaaži selle tööandja juures kuni 5 aastat - kahe kuu keskmise palga ulatuses; b) töötajale, kellel on pidevat tööstaaži selle tööandja juures 5 - 10 aastat - kolme kuu keskmise palga ulatuses; c) töötajale, kellel on pidevat tööstaaži selle tööandja juures üle 10-ne aasta nelja kuu keskmise palga ulatuses. Töölepingu lôpetamisel muudel TLS §-s 86 ettenähtu alustel töötajale hüvitust ei maksta. Seega on tööandja kohustatud hüvitist maksma töölepingu lôpetamisel ainult môningatel alustel: organisatsiooni likvideerimisel, tööandja pankrotistumisel, töötajate koondamisel, töötaja mittevastavusel ja töötaja vanuse tôttu töölepingu lôpetamisel. TLS § 14 lubab töötajatele seaduse vôi haldusaktiga antud ôigusi laiendada kollektiiv- vôi töölepinguga, samuti tööandja ühepoolse otsusega. Järelikult vôidakse kolletiiv- vôi töölepinguga, samuti tööandja ühepoolse otsusega töötajale ette näha ka hüvitise suuremad määrad. Kui suuremates määades oli eelnevalt kokku lepitud siis peab tööandja seda ka maksma. Hüvitise maksmise osas on töölepingud sageli vormistatud kirjaoskamatult (vôi tahtlikult). Töölepingusse vôetakse tingimus, mille kohaselt tööandja algatusel töölepingu lôpetamisel on tööandja kohustatud maksma töötajale hüvitist näiteks aastapalga ulatuses. Töölepingu lôpetamise konkreetseid aluseid seejuures ei täpsustata. Keeld lôpetada töölepingut tööandja algatusel Töölepingu lôpetamine tööandja algatusel ei ole lubatud: 1) töötaja ajutise töövôimetuse ajal (välja arvatud TLS § 86 punkt 9) 2) töötaja puhkusel (sealhulgas lapsehooldus- ja palgata puhkusel) viibimise ajal ning perioodil, mille kestel töötajale oli kehtestatud osaline tööaeg vôi ta oli saadetud osaliselt tasustatavale puhkusele. 3) seadusliku streigi ajal, kui töötaja osaleb selles streigis seadusega ettenähtud korras;

151

4) ajal, mil töötaja täidab talle riigi- vôi kohaliku omavalitsusorgani poolt pandud ülesandeid vôi esindab seaduse vôi kollektiivlepinguga ettenähtud korras töötajaid. Eeltoodut ei kohaldata töölepingu lôpetamisel ettevôtte, asutuse vôi organisatsiooni likvideerimise ja tööandja pankrotistumise tôttu. Töölepingu lôpetamine ettevôtte, asutuse vôi muu organisatsiooni likvideerimisel vôi tööandja pankrotistumisel Tööandjal on ôigus lôpetada töötajaga tööleping § 86 punktis 1 ettenähtud alustel, kui ettevôtte, asutuse vôi organisatsiooni tegevus lôpetatakse täielikult ning selle baasil ei moodustata uut ettevôtet, asutust vôi muud organisatsiooni. Tööandja pankrotistumisel on pankroti halduril ôigus lôpetada tööleping töötajatega § 86 punktis 2 ettenähtud alustel pärast kohtuotsuse tegemist pankroti väljakuulutamise kohta. Töötajaga saab § 86 p.1 ettenähtud alustel lôpetada töölepingu üksnes tingimusel, et juriidiline isik tôepoolest lôpetatakse. Juriidiliste isikute ühinemine, jagunemine ja ümberkujundamine ei anna ôigust töötajatega töölepingu lôpetamiseks tööandja likvideerimise tôttu, kun sel juhul tegevus jätkub. Töölepingute lôpetamise juriidilise isiku lôpetamisel korraldavad likvideerijad. Juriidilise isiku lôppemisega sseoses tuleb kôigile töötajatele, olenemata nende töötamise kestusest, vähemalt kaks kuud ette teatada. Hüvitise suurus sôltub aga tööstaazi kestusest selle tööandja juures. Kui likvideeritava juriidilise isiku varast ei jätku kôigi vôlausaldajate nôuete rahuldamiseks peavad likvideerijad esitama pankrotiavalduse. Töölepingu lôpetamine töötajate koondamisel Tööandjal on ôigus lôpetada tööleping § 86 punktis 3 ettenähtud alusel töömahu vähenemisel, tootmise vôi töö ümberkorraldamisel, varem töötanud töötaja tööle ennistamisel ja muudel juhtudel, mis tingivad töö lôppemise. Enne töölepingu lôpetamist koondamise tôttu on tööandja kohustatud pakkuma töötajale vôimaluse korral teist tööd. Töötajate koondamise vajadus tekib siis, kui tööandja töötajat tööga enam kindlustada ei suuda. See suutmatus vôib olla tingitud erinevatest pôhjustest. Sagedamini on selleks töömahu vähenemine. Sellega on tegemist tootmise vähendamisel nôudluse vähenemise tagajärjel. Samuti tootmise vôi töö ümberkorraldamine kui sageli esinev koondamise pôhjus. Töölejäämise eelisôigus koondamisel: eelistatakse neid töötajaid, kel on paremad tööalased näitajad. Vôrsete tööalaste näitajate korral eelistatakse töötajaid, kes on selle tööandja süül saanud kutsehaiguse vôi töövigastuse; kes on kauem töötanud selle tööandja juures, kellel on ülalpeetavaid; kes täiendavad oma kutseoskusi ja teadmisi eriharidust andvas ôppeasutuses. Töölepingu lôpetamine ettevôtte, asutuse vôi organisatsiooni reorganiseerimisel, sealhulgas tema struktuuriüksuse likvideerimisel: Tööandjal on ôigus ettevôtte, asutuse vôi muu

152

organisatsiooni reorganiseerimisel lôpetada tööleping § 86 punktis 3 ettenähtud alustel, kui reorganiseerimisega kaasneb koondamine. Ettevôtte, asutuse vôi muu organisatsiooni reorganiseerimise all tuleb môista juriidilise isiku ühinemist, jagunemist ja ümberkujundamist. Töölepingute lôpetamine on vôimalik üksnes juhul, kui ühinemise, jagunemise vôi ümberkujundamisega kaasneb töötajate koondamise vajadus. Töölepingu lôpetamine töötaja mittevastavusel oma ametikohale vôi tehtavale tööle tööoskuse vôi tervise tôttu Tööandjal on ôigus lôpetada tööleping § 86 punktis 4 ettenähtud alustel, kui töötaja ei tule toime oma tööoskuste vôi tervise tôttu. Tööandja vôib töölepingu samal alusel lôpetada ka siis, kui: 1) töötajal puudus dokument, mille olemasolu on vastavale tööle lubamise kohustuslik eeltingimus; 2) töötaja ei vasta oma tööle vôi ametikohale ebapiisava keele- vôi suhtlemisoskuse tôttu; 3) töötaja ei täienda erialaseid teadmisi kindlaksmääratud korras. Töötaja tervise halvenemine vôib olla töölepingu lôpetamise pôhjuseks, kui see on püsiva iseloomuga ja takistab senise töö jätkamist vôi välistab senise töö jätkamise. Töötaja kutseoskuse vastavust täidetavale ametikohale vôi tehtavale tööle hindab tööandja. Töötaja tervise vastavus määratakse kindlaks arsti otsusega. Tööandja vôib lôpetada § 86 punktis 4 etteähtud alustel töölepingu, kui töötajale ei ole vôimalik pakkuda teist tööd vôi kui töötaja on keeldunud pakutud tööst. Seega üldjuhul on töötaja mittevastav oma ametikohale vôi tehtavale kui ta ei tule toime (ei saa hakkama) oma tööülesannete täitmisega nôutaval tasemel. Niisugune olukord vôib olla tingitud vähesest tööskusest (mittevastav kvalifikatsioon, puudulikud teadmised, vilumuse puudumine jms.), samuti tervisest. Mittevastavaks vôib osutuda isik, kelle edasise töötamise vôimalus seatakse seaduses vôi seaduse alusel sôltuvusse mingi dokumendi olemasolust (töötamisluba välismaalastel), kui töötaja nôutavat dokumenti tööandjale ei esita. Töölepingu lôpetamine § 86 p.4 alusel eeldab töötajale etteteatamist vähemalt ühe kuu vôrra ning hüvituse maksmist ühe kuu keskmise palga ulatuses. Etteteatamise nôue ei ole pôhjendatud töötajalt eriôiguse äravôtmisel, samuti juhul kui arsti otsuse pôhjal ei vôi töötaja töötamist jätkata. Ka hüvituse maksmise nôue on mônel juhul küsitav. Käesoleval ajal aga seadus mittevastavuse pôhjustest lähtuvalt etteteatamises ja hüvituse maksmises vahet ei tee. Töölepingu lôpetamine katseaja ebarahuldavate tulemuste tôttu Tööandjal on ôigus lôpetada § 86 punktis 5 ettenähtud alustel tööleping kui katseaja tulemused osutuvad ebarahuldavaks. Katseaja tulemusi hindab tööandja. Tööandja vôib töölepingu lôpetada katseaja kestel (kaasa arvatud katseaja viimane päev).

153

Katseaja ebarahuldavad tulemused näitavad töötaja mittevastavust tehtavale tööle ning need vôivad olla tingitud nii ebapiisavast tööoskusest kui ka töötaja tervisest, kuna tööandjal on ôigus katseajal kontrollida töötaja tervise, vôimete, suhtlemisalaste omaduste ja kutseoskuste vastavust kokkulepitud tööde tegemiseks. Töölepingu lôpetamine töötajapoolsel töökohustuste rikkumisel Tööandjal on ôigus lôpetada § 86 punktis 6 ettenähtud alustel tööleping, kui süütegu häiris tööd ja töötajal on distsiplinaarkaristus, mis ei ole kustunud. Tööandja vôib töölepingu lôpetada ka töötaja esmakordse jämeda töökohustuse rikkumise eest. Töötaja üldised töökohustused on kindlaks määratud TLS §-des 48 ja 50. Lähtudes seadusest vôidakse töötaja töökohustusi ette näha haldusaktis. Need vôivad sisaldada töötajate ja tööandja vahel sôlmitud kollektiivlepingus, tööandja töösisekorraeeskirjades ning töö(ameti) juhendis, samuti töölepingus. Vaadeldav paragrahv annab tööandjale ôiguse lôpetada tööleping, kui töötaja rikub töökohustusi süüliselt, s.o. süüteo eest. Samas ei ole lubatud töölepingut lôpetada igasuguse süüteo eest, vaid tingimusel, kui süütegu häiris tööd ja töötajal on distsiplinaarkaristus, mis ei ole kustunud. Vaidluse korral töölepingu lôpetamise üle töötajapoolse töökohustuse rikkumise eest on töövaidlusorganil ôigus hinnata töötaja süüteo asjaolusid ja töölepingu lôpetamise otstarbekust ning töötaja tööle ennistada, kui töövaidluskomisjon vôi kohus leiab, et töölepingu lôpetamine on liiga range karistus. Töölepingu lôpetamine töötaja suhtes usalduse kaotamisel Tööandjal on ôigus lôpetada tööleping § 86 punktis 7 ettenähtud alustel iga töötajaga, kelle suhtes tööandja on kaotanud usalduse. Töölepingu vôib lôpetada, kui töötaja on: 1) pôhjustanud tööandja vara puudujäägi, riknemise, hävimise, kaotsimineku vôi riisumise, samuti kui ta on töökohal varastanud kaastöötaja vara; 2) seadnud ohtu tööandja vara säilimise; 3) pôhjustanud tarbijate, klientide vôi äripartnerite usaldamatuse tööandja vastu; 4) on jätnud teatamata tööandjale korruptsiooniohtlikest suhetest; 5) on jätnud kirjalikult teatamata tööandjale altkäemaksu pakkumisest, andmisest vôi vôtmisest; 6) on keeldunud esitamast korruptsioonivastases seaduses ettenähtud majanduslike huvide deklaratsiooni; 7) on rikkunnud seaduses ettennähtud töökoha- vôi toimingupiiranguid. Töölepingu lôpetamisel usalduse kaotuse tôttu lasub töötaja süü tôendamise koormis tööandjal. Töötaja sööd ei saa eeldada konkreetsete faktideta. Kui näiteks töötajate kollektiivil avastatakse puudujääk, samas ei suudeta kindlaks teha, kelle süü tôttu puudujääk on tekkinud, siis ei saa ôigeks pidada töölepingu lôpetamist usalduse kaotuse tôttu kôigi töötajatega vôi suvalselt mône

154

töötajaga kollektiivist. Tekitatud kahju ühise hüvitamise nôue ei tähenda, et täieliku materiaalse vastutusega kollektiivi iga liige oleks süüdi kahju tekitamises. Töölepingu lôpetamine vääritu teo eest Tööandjal on ôigus lôpetada tööleping § 86 punktis 8 ettenähtud alusel pedagoogide, alalealiste juhendajate ja muude töötajatega, kelle tööülesandeks on noori ôpetada vôi kasvatada, samuti riigi- ja kohaliku omavalitsuse abiteenistujatega. Väärituks on tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud kôlblusnormidega vôi diskrediteerib töötajat vôi tööandjat. Vääritu tegu on töölepingu lôpetamise aluseks ka siis, kui see pandi toime väljaspool töökohustuste täitmist. Seega on kehtestatud nimetatud töölepingu lôpetamise alus töölepingu lôpetamiseks isikutega, kelle vääritu käitumine on eriti kokkusobimatu tema töö ja positsiooniga. Vääritu teo eest vôib töölepingu lôpetada igat liiki ôppeasutuse (üldhariduskool, lasteaed-algkool, internaatkool, huvialakool, kutseôppeasutus, rakenduskôrgkool, ülikool jm.) ôppejôudude, ôpetajate ja teiste pedagoogikaspetsialistidega (kasvataja, ôppemeister, ringijuht, tööinstruktor, logopeed, defektoloog). Isikute ringi kuuluvad veel lastekodu, lastesanatooriumi, koolieelse lasteasutuse jt. lasteasutuste kasvatajad, ôpetajad, ringijuhid jt. Isikute ringi piiritlemisel ei oma tähtsust, kas on tegemist riigile, kohalikule omavalitsusele, äriühingutele vôi füüsilistele isikutele kuuluva ôppeasutuse, lasteasutuse vôi ôppekeskusega. Ka ei oma tähtsust, kas need isikud on konkursi korras valitud vôi töölepingu alusel tööle vôetud. Töölepingu lôpetamine töötaja süütegude tôttu Töölepingu lôpetamisel § 86 punktides 6-8 ettenähtud alustel on tööandja kohustatud järgima distsiplinaarkaristuse määramiseks seadusega kehtestatud korda. Tööandja ei ole kohustatud töölepingu lôpetamisest töötaja süütegude tôttu ette teatama ega hüvitust maksma. Töölepingu lôpetamisel töötajapoolsel töökohustuste rikkumisel, töötaja suhtes usalduse kaotamisel ning vääritu teo toimepanemise tôttu peab tööandja järgima töötajate distsiplinaarvastutuse seadusega distsiplinaarkaristuste määramiseks kehtestatud korda. Eriti oluline on järgida süütegude tôttu töölepingu lôpetamise vormistamise korda. See peab tingimata olema vormistatud kirjaliku dokumendina (käskkiri, korraldus) kahes eksemplaris, millest üks jääb tööandjale, teise annab tööandja töötajale. See dokument peab sisaldama: karistatava töötaja nime, sööteo toimepanemise aja, süüteo, samuti karistamisel arvesse vôetud muude asajolude kirjelduse; määratud karistuse; dokumendi koostamise kuupäeva; karistust määrava isiku nime ja allkirja. Töölepingu lôpetamine pikaajalise töövôimetuse tôttu Tööandjal on ôigus lôpetada tööleping § 86 punktis 9 ettenähtud alustel töötaja töövôimetuse ajal: 1) kui töötaja on töövôimetuse tôttu töölt puudunud üle nelja kuu järjest, tuberkuloosi haigestumise tôttu üle kaheksa kuu järjest;

155

2) kui töötaja on töövôimetuse tôttu töölt puudunud üle viie kuu kalendriaasta jooksul, tuberkuloosi haigestumise tôttu üle kaheksa kuu kalendriaasta jooksul; 3) töölepingu lôpetamisel töötaja töövôimetuse ajal on töölepingu lôpetamise päevaks töölepingusse kande tegemise päev. Seega vôib eeltoodud paragrahvi järgi tööandja töölepingu lôpetada kahel juhul. Esiteks siis kui töötaja on töövôimetuse tôttu puudunud üle nelja kuu järjest (tuberkuloosi haigestumisel üle kaheksa kuu järjest) st. on vastava aja jooksul töövôimetu. Neljakuuse perioodi hulka arvatakse nii töötaja enda haigestumise aeg kui töölt puudumine haige perekonnaliikme hooldamise vajaduse tôttu töövimetuslehe alusel. Teiseks on lubatud töölepingu lôpetamine juhul, kui töötaja kalendriaasta jookusl on töölt puudunud töövôimetuse tôttu üle viie kuu (kas enda haigetumise vôi perekonnaliikme haigestumise tôttu), tuberkuloosi haigestunu üle kaheksa kuu summeeritult, st kôik töövôimetusperioodid liidetakse. Töölepingu lôpetamine töötaja vanuse tôttu Tööandjal on ôigus lôpetada tööleping § 86 punktis 10 ettenähtud alustel, kui töötaja on saanud 65 aastaseks ja tal on ôigus täisvanaduspensionile. Töölepingu lôpetamine süüdimôistva kohtuotsuse jôustumisel Tööleping lôpetatakse süüdimôistva kohtuotsuse jôustumisel, millega töötajale môisteti kriminaalkaristus, mis teeb vôimatuks senise töö jätkamise. Töötaja vahi alla vôtmisel lôpetatakse tööleping pärast süüdimôistva kohtuotsuse jôustumist vahi alla vôtmise päevast arvates. Töölepingu lôpetamine töölevôtmise eeskirjade rikkumisel Tööleping lôpetatakse töölevôtmise eeskirjade rikkumise tôttu, kui leping sôlmiti §-de 32, 35, 36 ja 37 lôike 3 rikkumisega. Kui tööleping sôlmiti töölevôtmise eeskirjade rikkumisega tööandja süül, on tööandja kohustatud pakkuma töötajale teist tööd. Tööandja süül töölevôtmise eeskirjade rikkumisega sôlmitud töölepingu lôpetamisel on tööandja kohustatud maksma töötajale hüvitust tema kolme kuu keskmise palga ulatuses. Kui tööleping sôlmiti töölevôtmise eeskirjade rikkumisega töötaja poolt teadlikult ebaôigete andmete esitamise tagajärjel, on töötaja kohustatud maksma tööandjale hüvitust oma ühe kuu keskmise palga ulatuses. Töölepingu lôpetamine töötaja surma tôttu Töötaja surma korral lôpetab tööandja töölepingu töötaja surmapäevast arvates. Poolte vastutus töölepingu ebaseaduslikul lôpetamisel Tööandja vastutus töölepingu ebaseaduslikul lôpetamisel Töölepingu ebaseaduslikul lôpetamisel tööandja poolt on töötajal ôigus nôuda enda tööle ennistamist, töölepingu lôpetamise formuleeringu muutmist ja sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga maksmist.

156

Kui töötaja loobub tööle ennistamisest, on tööandja kohustatud maksma töötajale hüvitust kuni töötaja kuue kuu keskmise palga ulatuses. Seega vôib töötaja, kellega tööleping ebaseaduslikult lôpetati, pöörduda töövaidluskomisjoni vôi kohtusse ja nôuda töölepingu lôpetamise ebaseaduslikuks tunnistamist, tööle ennistamist ning keskmise palga makmist sunnitud töölt puudumise aja eest. Kui töötaja ei soovi selle tööandja juurde tööle tagasi minna, vôib ta nôuda töölepingu lôpetamise ebaseaduslikuks tunnistamist, töölepingu lôpetamise aluse muutmist ning vastavalt kommenteeritava paragrahvi lg. 2 hüvitist ebaseadusliku töölepingu lôpetamise eest kuni kuue kuu keskmise palga ulatuses. Töötaja vastutus omavolilisel töölt lahkumisel Kui töötaja lahkub töölt omavoliliselt töölepingu lôpetamise kohta avaldust esitamata on tööandjal ôigus nôuda töötajalt hüvitust kuni tema ühe kuu keskmise palga ulatuses. Kui töötaja, kes oli sôlminud määratud ajaks erisoodustustega töölepingu (§ 27 lg 2 punkt 5), lahkub töölt omavoliliselt, on tööandjal ôigus nôuda töötajalt lisaks töölepingu alusel saadu tagastamisele hüvitust kuni kolme kuu keskmise palga ulatuses. Kui töötaja vabatahtlikult hüvitust tööandjale ei maksa, vôib tööandja nôuda selle väljamôistmist töövaidluskomisjoni vôi kohtu kaudu. Vaidluse korral summa suuruse üle otsustab küsimuse töövaidluskomisjon vôi kohus, arvestades töötaja omavolilise lahkumise asjaolusid ning tööandjale tekitatud kahju. Hüvitise kinnipidamine palgast vôi lôpparvest ei ole lubatud. Vastutus tööraamatu ja lôpparve kinnipidamise eest Tööraamatu kinnipidamisel on tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga tööraamatu kätteandmisega viivitatud päeva eest kuni tööraamatu kätteandmiseni. Lôpparve kinnipidamisel on tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lôpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Tööraamatu kinnipidamisega on tegemist juhul, kui tööandja seaduses sätestatud ajal ei anna töötajale ettenähtud korras vormistatud tööraamatut. Lôpparve kinnipidamisega on tegemist juhul, kui tööandja ei maksa seaduses ettenähtud ajal töötajale tema lôpparvet. Kui töötaja ise väldib tööraamatu vastuvôtmist ja viivitus tuleneb sellest, ei ole tööandja kohustatud hüvitist maksma. Töölepingu tühistamine ja kehtetuks tunnistamine Töölepingu tühistamise alused: Töölepingu vôib enne tööle asumist tühistada poolte kokkuleppel, samuti töötaja vôi tööandja algatusel. Töölepingu tühistamine poolte kokkuleppel: Poolte kokkuleppel vôib töölepingu tühistada mis tahes pôhjusel. Tööandjalt lepingu järgi saadu tagastamine ostustatakse poolte kokkuleppel.

157

Kui töötaja sai tööandjalt seoses töölepingu sôlmimisega mingeid hüvesid (avanss jm.) vôi töövahendeid eririietus jms, siis tööandjalt saadu tagastamine lahendatakse poolte kokkuleppel. Töölepingu tühistamine töötaja algatusel: Töötaja vôib tühistada töölepingu, kui tööle asumine on takistatud: 1) tema ajutise töövôimetuse tôttu; 2) ootamatute perekondlike vôi ootamatute isiklike pôhjuste tôttu; 3) tema kaitsejôudude tegevteenistusse vôi tööteenistusse kutsumise vôi astumise tôttu. Töölepingu tühistamisel tagastab töötaja tööandjale kogu lepingu järgi saadu. Töölepingu tühistamine tööandja algatusel Tööandja vôib tühistada töölepingu, kui: 1) töötaja ei asu lepitud ajaks tööle; 2) tööandja kutsutakse vôi astub kaitsejôudude tegevteenistusse vôi tööteenistusse; 3) tööandja on vôetud vahi alla; 4) tööandja suhtes on jôustunud süüdimôistev kohtuotsus, millega talle môisteti kriminaalkaristus, mis teeb vôimatuks tööandjana tegutsemise. Töölepingu kehtetuks tunnistamise alused Töövaidlusorgan tunnistab kehtetuks töölepingu: 1) mille môlemad pooled olid alaealised vôi vaimuhaiguse vôi nôrgamôistuslikkuse tagajärjel teovôimetuks tunnistatud isikud - ükskôik kumma poole eestkostja (hooldaja) hagi pôhjal; 2) mille tööandjana sôlmis vaimuhaiguse vôi nôrgamôistuslikkuse tagajärjel teovôimetuks tunnistanud isik - niisuguse isiku eestkostja hagi pôhjal; 3) mille tööandjana sôlmis alaealine - niisuguse alaealise ühe vanema vôi eestkostja (hooldaja) hagi pôhjal; 4) mille töötajana sôlmis 13-18- aastane alaealine ilma ühe vanema. eestkostja, hooldaja vôi tööinspektori nôusolekuta; 5) mille sôlmis isik, kes oli lepingu sôlmimise ajal seisundis, kus ta ei vôinud môista oma tegude tähendust vôi neid juhtida - niisuguse isiku hagi pôhjal; 6) mis sôlmiti pettuse, vägivalla, ähvarduse vôi tööandja esindaja kuritahtliku kokkuleppe môjul töötajaga - kannatanu hagi pôhjal; 7) mis sôlmiti olulise tähtsusega eksimuse môjul - eksimuse môjul tegutsenud poole hagi pôhjal; 8) mille tööandjana sôlmis alkohoolsete jookide vôi narkootiliste vôi toksiliste ainete kuritarvitamise tagajärjel piiratult teovôimetuks tunnistanud isik - niisuguse isiku hooldaja hagi pôhjal; 9) mis sôlmiti, rikkudes töötaja vôi tööandja jaoks kehtestatud kôrgendatud vanusemäära - ükskôik kumma poole hagi pôhjal. Vaidluste lahendamine Vaidluste alluvus TLS kohaldamisel töötajate ja tööandja vahel tekkinud vaidlused alluvad töövaidlusorganile. Töötaja ja tööandja vahel TLS rakendamisel tekkinud vaidlus lahendatakse vastavuses individuaalse töövaidluse lahendamise seadusega (RT I osa nr. 3 1996.a.).

158

Kui pooled lahkarvamuses kokkuleppele ei jôua vôi nad ei soovi kasutada kokkuleppelist lahendamise viisi, vôivad nad pöörduda töövaidluse lahendamiseks töövaidluskomisjoni vôi kohtusse. Töövaidlusorganisse pöördumise tähtaeg TLS kohaldamisel tekkinud vaidluse lahendamiseks vôivad pooled pöörduda töövaidlusorganisse nelja kuu jooksul, arvates päevast, mis järgnes päevale, mil nad said teada vôi oleksid pidanud teada saama oma ôiguste rikkumisest. Töölepingu lôpetamise ôigsuse vaidlustamiseks vôivad pooled pöörduda töövaidlusorganisse ühe kuu jooksul, arvates päevast, mis jäevast, mis järgnes päevale, mil nad said teada vôi oleksid pidanud teada saama oma ôiguste rikkumisest. Palgavaidlused – õigus pöörduda töövaidluskomisjoni 3 aasta jooksul. Karistusôiguse pôhiküsimusi Õpetus süüteost karistusseadustikus Karistusseadustik (RT nr. 61 2001.a.) jõustus 01.septembril 2002.a. eriseadustesse tehti muudatused karistusseadustikuga seonduvate seaduste muutmise ja täiendamise seadusega (RT nr. 63 2002.a.) Kehtetuks on tunnistatud kriminaalkoodeks ja haldusõigusrikkumiste seadustik. Karistusseadustik koosneb üldosast ja eriosast. Karistusseadustiku üldosa sätteid kohaldatakse seadustiku erisosas ja muudes seadustes sätestatud süütegude eest karistamiseks. Üldine põhimõte, et kedagi ei tohi süüdi mõista ega karistada teo eest, mis selle toimepanemise ajal kehtinud seaduse kohaselt ei olnud süütegu. Karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusevastane ja isik on toimepanemises süüdi. Sama süüteo eest ei või kedagi karistada mitu korda, sõltumata sellest, kas karistus on mõistetud Eestis või mõnes teises riigis. Karistuseadustik annab süütegude liigid. Süüteod on kuriteod ja väärteod. Eeskirjad, mille rikkumise eest on seadustikuga ette nähtud vastutus väärteo eest, kehtestatakse seadusega, Vabariigi Valitsuse määrusega vôi Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras. Valla- ning linnavolikogul on ôigus kehtestada eeskirju, mille rikkumise eest nähakse ette haldusvastutus seadustikus. Karistusseaduse ajaline kehtivus

159

Karistus mõistetakse teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse järgi. Seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, on tagasiulatuv jõud. Seadusel, mis tunnistab teo karistatavaks, raskendab karistust või muul viisil halvendab isiku olukorda, ei ole tagasiulatuvat jõudu. Karistusseaduse ruumiline kehtivus Eesti karistusseadus kehtib teo kohta, mis pannakse toime Eesti territooriumil. Eesti karistusseadus kehtib teo kohta, mis pannakse toime Eestis registreeritud laeval või õhusõidukil või selle vastu, sõltumata laeva või õhusõiduki asukohast süüteo toimepanemise ajal ja asukohamaa karistusseadusest. Karistusseaduse isikuline kehtivus Eesti karistusseadus kehtib väljaspool Eesti territooriumi toimepandud teo kohta, mis on Eestis karistusseaduse järgi kuritegu, kui teo toimepanemise kohas on selline tegu karistatav või seal ei kehti ükski karistusõigus ning: 1) välislepingu alusel on esitatud taotlus isiku karistamiseks; 2) tegu on toime pandud Eesti kodaniku või Eestis registreeritud juriidilise isiku vastu või 3) teo toimepanija oli teo toimepanemise ajal Eesti kodanik või sai selleks pärast teo

toimepanemist või välismaalane, kes on Eestis kinni peetud ja keda ei anta välja. Karistusseaduse kehtivus teo kohta, mis on suunatud rahvusvaheliselt kaitstud õigushüve vastu Teo toimepanemise koha õigusest sõltumata kehtib Eesti karistusseadus väljaspool Eesti territooriumi toimepandud teo kohta, kui teo karistatavus tuleneb Eestile siduvast välislepingust. Karistusseaduse kehtivus Eesti õigushüve vastu toimepandud teo kohta Teo toimepanemise koha õigusest sõltumata kehtib Eesti karistusseadus väljaspool Eesti territooriumi toimepandud teo kohta, mis on Eesti karistusseaduse järgi esimese astme kuritegu ja kahjustab: 1) Eesti elanikkonna elu ja tervist; 2) Eesti riigivõimu teostamist ja kaitsevõimet või 3) keskkonda. Teo toimepanemise aeg Tegu on toime pandud ajal, mil isik tegutses või oli õiguslikult kohustatud tegutsema. Tagajärje saabumise aega ei arvestata. Teo toimepanemise koht Tegu on täide viidud kohas, kus: 1) isik tegutses; 2) isik oli õiguslikult kohustatud tegutsema; 3) saabus süüteokoosseisu kuuluv tagajärg või 4) isiku ettekujutuse järgi oleks pidanud saabuma süüteokoosseisu kuuluv tagajärg.

160

SÜÜTEGU Süüteokoosseis Süüteokoosseisu tunnused Süüteokoosseis on karistusseadustiku eriosas või muus seaduses sätestatud karistatava teo kirjeldus. Süüteokoosseisu objektiivsed tunnused on seaduses kirjeldatud tegevus või tegevusetus ja seaduses sätestatud juhtudel sellega põhjuslikus seoses olev tagajärg. Süüteokoosseisu subjektiivsed tunnused on tahtlus või ettevaatamatus. Seaduses võib olla ette nähtud motiiv, eesmärk või muu süüteokoosseisu subjektiivne tunnus. Vastutus tegevusetuse eest Isik vastutab tegevusetuse eest, kui ta oli seaduses kirjeldatud tagajärge ära hoidma õiguslikult kohustatud. Juriidilise isiku vastutus Juriidiline isik vastutab seaduses sätestatud juhtudel teo eest, mis on toime pandud tema organi või juhtivtöötaja poolt juriidilise isiku huvides. Juriidilise isiku vastutuselevõtmine ei välista süüteo toimepannud füüsilise isiku vastutuselevõtmist. Eepool nimetatut ei kohaldata riigile, kohalikule omavalitsusele ja avalik-õiguslikule juriidilisele isikule. Tahtlik tegu ja ettevaatamatu tegu Kuriteona on karistatav üksnes tahtlik tegu, kui karistusseadustik ei sätesta karistust ettevaatamatu teo eest.Tegu on tahtlik ka siis, kui see vastab süüteokoosseisule, mis eeldab teo suhtes tahtlust ja peab enamohtliku tagajärje suhtes piisavaks ettevaatamatust. Väärteona on karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Tahtlus Tahtlus on kavatsetus, otsene ja kaudne tahtlus. Isik paneb teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. Isik paneb teo toime kavatsetult ka siis, kui ta kujutab endale ette, et süüteokoosseisule vastav asjaolu on eesmärgi saavutamise hädavajalik tingimus. Isik paneb teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Isik paneb teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokooseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda.

161

Süüteokoosseisule vastava asjaolu mitteteadmine Isik, kes tegu toime pannes ei tea asjaolu, mis vastab süüteokoosseisule, ei pane tegu toime tahtlikult. Sellisel juhul vastutab isik seaduses sätestatud juhtudel ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest. Isik, kes tegu toime pannes lähtub ekslikult asjaolust, mis vastaks kergemat karistust ettenägevale süüteokoosseisule, vastutab tahtliku süüteo eest, mille toimepanemisele tema tahtlus oli suunatud. Seaduse mittetundmine ei välista tahtlust ega ettevaatamatust. Ettevaatamatus Ettevaatamatus on kergemeelsus ja hooletus. Isik paneb teo toime kergemeelsusest, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist, kuid tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu loodab seda vältida. Isik paneb teo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Kehtib põhimõte, et isik vastutab seaduses sätestatud enamohtliku tagajärje eest, kui ta põhjustas selle vähemalt ettevaatamatusest. Teo toimepanija Teo toimepanijad on täideviija ja osavõtja. Täideviija Täideviija on isik, kes paneb süüteo toime ise või teist isikut ära kasutades. Kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult, vastutab igaüks neist täideviijana (kaastäideviijad). Kaastäideviimine on ka see, kui mitme isiku ühine ja kooskõlastatud tegu vastab süüteokoosseisu tunnustele. Osavõtja Osavõtjad on kihutaja ja kaasaaitaja. Kihutaja on isik, kes tahtlikult kallutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole. Kaasaaitaja on isik, kes tahtlikult osutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole füüsilist, ainelist või vaimset kaasabi. Osavõtjale mõistetakse karistus seaduse sama sätte järgi, mille järgi vastutab täideviija, kui karistusseadustiku §-s 24 (see puudutab erilist isikutunnust) ei ole sätestatud teisiti. Kaasaaitaja puhul võib kohus kohaldada karistusseadustiku §-s 60 sätestatut (karistuse kergendamine). Väärteo toimepanemine Väärteo puhul on karistatav üksnes täideviimine. Eriline isikutunnus Eriline isikutunnus on karistusseadustiku eriosas või muus seaduses ettenähtud süüteokoosseisu tunnus, mis kirjeldab toimepanija isikuomadusi, eesmärke või motiive. Kui osavõtjal puudub eriline isikutunnus, mis vastavalt seadusele on täideviija vastutuse eeldus, kohaldatakse osavõtjale karistusseadustiku §-s 60 sätestatut.

162

Seaduses sätestatud vastutust raskendav, kergendav või välistav eriline isikutunnus kehtib üksnes erilise isikutunnusega toimepanija suhtes. Süüteokatse Süüteokatse on tahtlik tegu, mis on suunatud süüteo toimepanemisele. Süüteokatse algab hetkest, mil isik vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult alustab süüteo toimepanemist. Teist isikut kasutava täideviimise korral algab süüteokatse hetkest, mil isik minetab kontrolli toimuva üle või kui teo vahendaja vastavalt isiku ettekujutusele teost vahetult alustab süüteo toimepanemist. Kaastäideviimise korral algab süüteokatse hetkest, mil vähemalt üks isikutest vastavalt kokkuleppele vahetult alustab süüteo toimepanemist. Tegevusetuse korral algab süüteokatse hetkest, mil isik jätab tegemata teo, mis on vajalik süüteokoosseisu kuuluva tagajärje ärahoidmiseks. Süüteokatse puhul võib kohus kohaldada karistusseadustiku §-s 60 sätestatut. Kõlbmatu süüteokatse Kõlbmatu on süüteokatse, mida ei saa süüteo eseme või subjekti, samuti süüteo toimepanemise vahendi või viisi kõlbmatuse tõttu lõpule viia. Kohus võib isiku karistusest vabastada või kohaldada karistusseadustiku §-s 60 sätestatut, kui isik ei saa süüteokatse kõlbmatusest aru oma vaimse küündimatuse tõttu. Õigusvastasuse välistamine Õigusvastane tegu Õigusvastane on tegu, mis vastab seaduses sätestatud süüteokoosseisule ja mille õigusvastasus ei ole välistatud karistusseadustiku, muu seaduse, rahvusvahelise konventsiooni või rahvusvahelise tavaga. Hädakaitse Tegu ei ole õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri. Isik ületab hädakaitse piiri, kui ta kavatsetult või otsese tahtlusega teostab hädakaitset vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta ründajale kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju tekitab. Võimalus vältida rünnet või pöörduda abi saamiseks teise isiku poole ei välista õigust hädakaitsele. Hädaseisund Tegu ei ole õigusvastane, kui isik paneb selle toime, et kõrvaldada vahetut või vahetult eesseisvat ohtu enda või teise isiku õigushüvedele, tema valitud vahend on ohu kõrvaldamiseks vajalik ning

163

kaitstav huvi on kahjustatavast huvist ilmselt olulisem. Huvide kaalumisel arvestatakse eriti õigushüvede olulisust, õigushüve ähvardanud ohu suurust ning teo ohtlikkust. Kohustuste kollisioon Tegu, millega rikutakse õiguslikku kohustust, ei ole õigusvastane, kui isik peab üheaegselt täitma mitut õiguslikku kohustust ja tal ei ole võimalik kõiki täita, kuid ta teeb kõik endast oleneva, et täita kohustust, mis on vähemalt sama oluline kui rikutav kohustus. Eksimus õigusvastasust välistavas asjaolus Tahtlik tegu ei ole õigusvastane, kui isik seda toime pannes kujutab endale ekslikult ette asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse. Sellisel juhul vastutab isik seaduses sätestatud juhtudel ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest. Süü Süüpõhimõte Isikut saab õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub käesolevas jaos sätestatud süüd välistav asjaolu. Toimepanijat karistatakse vastavalt tema süüle, sõltumata teiste toimepanijate süüst. Süüvõime Isik on süüvõimeline, kui ta on teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt neljateistaastane. Süüdivus Isik ei ole süüdiv, kui ta teo toimepanemise ajal ei olnud võimeline aru saama oma teo keelatusest või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima seoses: 1) vaimuhaigusega; 2) ajutise raske psüühikahäirega; 3) nõrgamõistuslikkusega; 4) nõdrameelsusega või 5) muu raske psüühikahäirega. Piiratud süüdivus Kui isiku võime oma teo keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida võib kohus kohaldada karistusseadustiku §-s 60 sätestatut. Joobeseisund Tahtlikult või ettevaatamatusest põhjustatud joobeseisund ei välista süüd. Juriidilise isiku süüvõime Süüvõimeline on õigusvõimeline juriidiline isik. Süü puudumine ettevaatamatuse korral Ettevaatamatusest teo toimepannud isikul puudub süü, kui ta oma vaimsete või füüsiliste võimete tõttu ei ole suuteline aru saama, mida temalt eeldatakse, või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima.

164

Loobumine süüteokatsest Isik vabaneb süüst, kui ta vabatahtlikult loobub süüteokatsest: kas katkestab süüteo lõpuleviimise või hoiab ära süüteo tagajaärje Vabatahtlik loobumine ei vabasta süüst teo eest, millel on mõne lõpuleviidud süüteo tunnused. Isik loobub vabatahtlikult süüteokatsest, kui vastavalt tema ettekujutusele teost võib teo tagajärg veel saabuda, kuid ta otsustab loobuda ilma tema tahtest sõltumatute asjaolude sunnita. Loobumine süüteokatsest mitme toimepanija korral Kui süüteokatses osaleb mitu toimepanijat, loobub süüteokatsest isik, kes hoiab ära süüteo tagajärje. Kui tagajärg saabub või jääb ära sõltumatult toimepanija tegutsemisest, loobub toimepanija, kui ta tõsimeeli püüab takistada tagajärje saabumist. KARISTUSTE LIIGID JA MÄÄRAD Kuriteo eest kohaldatavad põhikaristused Rahaline karistus Kohus võib kuriteo eest mõista rahalise karistuse kolmkümmend kuni viissada päevamäära. Rahalise karistuse päevamäära suuruse arvutab kohus süüdimõistetu keskmise päevasissetuleku alusel. Kohus võib päevamäära suurust vähendada erandlike asjaolude tõttu või suurendada süüdimõistetu elatustasemest lähtudes. Arvestatud päevamäära suurus ei või olla väiksem kui miinimumpäevamäär. Miinimumpäevamäära suurus on viiskümmend krooni. Keskmine päevasissetulek arvutatakse, lähtudes süüdimõistetu suhtes kriminaalmenetluse alustamise aastale vahetult eelnenud aasta või, kui nimetatud aasta andmed ei ole kättesaadavad, sellele aastale eelnenud aasta tulumaksuga maksustatavast tulust, millest on maha arvatud tulumaks. Päevamäära suurus väljendatakse täiskroonides. Teo toimepanemise ajal nooremale kui kaheksateistaastasele isikule võib kohus mõista rahalise karistuse kolmekümmend kuni kakssada viiskümmend päevamäära. Rahalist karistust ei mõisteta nooremale kui kaheksateistaastasele isikule, kellel ei ole iseseisvat sissetulekut. Rahalist karistust võib mõista ka lisakaristusena koos vangistusega, välja arvatud juhul, kui vangistus on asendatud üldkasuliku tööga. Rahalist karistust ei mõisteta lisakaristusena koos varalise karistusega. Juriidilisele isikule võib kohus mõista rahalise karistuse viiskümmend tuhat kuni kakskümmend viis miljonit krooni. Rahalise karistuse võib juriidilisele isikule mõista ka lisakaristusena koos sundlõpetamisega. Vangistus Kohus võib kuriteo eest mõista kolmekümnepäevase kuni kahekümneaastase või eluaegse vangistuse. Kuriteo toimepanemise ajal nooremale kui kaheksateistaastasele isikule ei või mõista tähtajalist vangistust üle kümne aasta ega eluaegset vangistust. Juriidilise isiku sundlõpetamine Kohus võib kuriteo eest mõista juriidilise isiku sundlõpetamisele, kui juriidilise isiku tegevuse osaks on saanud kuritegude toimepanemine.

165

Väärteo eest kohaldatavad põhikaristused Rahatrahv Kohus või kohtuväline menetleja võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi kolm kuni kolmsada trahviühikut. Trahviühik on rahatrahvi baassumma, mille suurus on kuuskümmend krooni. Juriidilisele isikule võib kohus või kohtuväline menetleja väärteo eest kohaldada rahatrahvi viissada kuni viiskümmend tuhat krooni. Arest Kohus võib väärteo eest mõista aresti kuni kolmkümmend päeva. Füüsilisele isikule kuriteo eest kohaldatavad lisakaristused Tegutsemiskeeld Kohus võib võtta süüdimõistetult kuni kolmeks aastaks teataval ametikohal töötamise või teataval tegutsemisalal tegutsemise õiguse, kui isik mõistetakse süüdi kutse- või ametiõiguste kuritarvitamise või ametikohustuste rikkumisega seotud kuriteo eest. Sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine Kohus võib võtta süüdimõistetult kuni kolmeks aastaks juhtimisõiguse, kui isik mõistetakse süüdi mootor-, õhu- või veesõiduki, samuti trammi või raudteeveeremi ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumisega seotud kuriteo eest. Mootorsõiduki juhtimise õigust ei või ära võtta isikult, kes kasutab mootorsõidukit seoses invaliidsusega, välja arvatud juhul, kui ta juhtis mootorsõidukit joobeseisundis. Relva ja laskemoona omamise õiguse äravõtmine Kohus võib võtta süüdimõistetult kuni viieks aastaks relva ja laskemoona soetamise, hoidmise, edasitoimetamise ja kandmise õiguse, kui isik mõistetakse süüdi relva või laskemoona omamise või kasutamisega seotud kuriteo eest. Jahipidamis- ja kalapüügiõiguse äravõtmine Kohus võib võtta süüdimõistetult kuni kolmeks aastaks jahipidamis- ja kalapüügiõiguse, kui isik mõistetakse süüdi jahipidamis- või kalapüügiõiguse rikkumisega seotud kuriteo eest. Varaline karistus Mõistes isiku süüdi kuriteos ja karistades teda üle kolmeaastase või eluaegse vangistusega, võib kohus seaduses sätestatud juhtudel mõista lisakaristusena tasumiseks summa, mille suurus võib ulatuda süüdimõistetu kogu vara väärtuseni. Väljasaatmine Mõistes välisriigi kodaniku süüdi esimese astme kuriteos ja karistades teda vangistusega, võib kohus süüdimõistetule mõista lisakaristusena riigist väljasaatmise koos sissesõidukeeluga

166

kümneks aastaks. Kui süüdimõistetul on Eestis koos temaga seaduslikult ühises perekonnas elav abikaasa või alaealine laps, peab kohus väljasaatmise kohaldamist oma otsuses põhistama. Väljasaatmist ei kohaldata välisriigi süüdimõistetud kodanikule, kes on kuriteo toime pannud nooremana kui kaheksateistaastasena. Lisakaristuse tähtaeg Eespool nimetatud lisakaristuse mõistmisel koos vangistusega laieneb lisakaristus põhikaristuse kandmise kogu ajale ja lisaks kohtuotsusega määratud tähtajale. Väljasaatmisega kaasneva sissesõidukeelu tähtaega arvutatakse süüdimõistetu väljasaatmisest. KARISTUSE KOHALDAMINE Karistuse kohaldamise alused Karistamise alus Karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, tahtluse ja ettevaatamatuse liiki teo toimepanemisel, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui käesoleva seadustiku eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama. Karistust kergendavad asjaolud Karistust kergendavad asjaolud on: 1) süüteo kahjulike tagajärgede ärahoidmine, samuti abi andmine kannatanule vahetult pärast

süüteo toimepanemist; 2) kahju vabatahtlik hüvitamine; 3) süü ülestunnistamisele ilmumine, puhtsüdamlik kahetsus või süüteo avastamisele aktiivne

kaasaaitamine; 4) süüteo toimepanemine raske isikliku olukorra mõjul; 5) süüteo toimepanemine ähvarduse või sunni, samuti teenistusliku, majandusliku või

perekondliku sõltuvuse mõjul; 6) süüteo toimepanemine õigusvastase käitumisega esile kutsutud tugeva hingelise erutuse

mõjul; 7) süüteo toimepanemine raseda või kõrges eas isiku poolt; 8) süüteo toimepanemine hädakaitse piiride ületamisel. Karistust raskendavad asjaolud Karistust raskendavad asjaolud on: 1) omakasu või muu madal motiiv; 2) süüteo toimepanemine erilise julmusega või kannatanut alandades;

167

3) süüteo toimepanemine teadvalt noorema kui kaheteistaastase, raseda, kõrges eas või abitus seisundis isiku, samuti raske psüühikahäirega isiku suhtes;

4) süüteo toimepanemine isiku suhtes, kes on süüdlasest teenistuslikus, majanduslikus või perekondlikus sõltuvuses;

5) süüteo toimepanemine erakorralise või sõjaseisukorra ajal; 6) süüteo toimepanemine ühiskondlikku või loodusõnnetust ära kasutades; 7) süüteo toimepanemine üldohtlikul viisil; 8) raske tagajärje põhjustamine; 9) süüteo toimepanemine teise süüteo hõlbustamiseks või varjamiseks; 10) süüteo toimepanemine grupi poolt; 11) süüteo toimepanemise hõlbustamiseks ametliku vormiriietuse või ametitunnuste kasutamine. Karistust kergendava ja raskendava asjaolu korduva arvestamise keeld Karistusseadustikus sätestatud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid ei arvestata karistuse kohaldamisel, kui neid on seaduses kirjeldatud süüteokoosseisu tunnustena. Karistuse kergendamine seaduses sätestatud juhtudel Kergendatud karistuse ülemmäär ei või olla üle kahe kolmandiku seaduses sätestatud karistuse ülemmäärast. Kergendatud karistuse alammäär on karistusseadustiku üldosas sätestatud vastava karistusliigi alammäär. Kui karistussadustiku eriosas on kuriteo eest karistusena ette nähtud eluaegne vangistus, mõistetakse karistuse kergendamisel tähtajaline vangistus mitte alla kolme aasta. Karistuse kohaldamine alla alammäära Erandlikke asjaolusid arvestades võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada karistust alla seaduses sätestatud alammäära. Kui karistusseadustiku eriosas sätestatud vangistuse alammäär on vähemalt viis aastat, ei või mõistetud vangistus olla väiksem kui üks aasta. Põhi- ja lisakaristuse kohaldamine Ühe süüteo eest võib kohaldada ühe põhikaristuse ja ühe või mitu lisakaristust. Põhikaristuse kohaldamine mitme süüteo eest Kui isik mõistetakse süüdi mitmes karistusseadustiku eri paragrahvis sätestatud kuriteos ja teda ei ole nendest ühegi eest varem karistatud, siis mõistetakse karistus iga kuriteo eest eraldi ning liitkaristus vastavalt karistusseadustiku §-s 64 sätestatule. Kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri väärteokoosseisule või samale väärteokoosseisule mitu korda, siis määratakse või mõistetakse üks karistus. Karistus määratakse või mõistetakse seaduse sätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Kui isik on toime pannud mitu tegu, mis vastavad mitmele eri väärteokoosseisule, siis määratakse või mõistetakse karistus iga väärteo eest eraldi.

168

Liitkaristuse mõistmine Samaliigiliste põhikaristuste korral mõistetakse liitkaristus mõistetud üksikkaristustest raskeima suurendamise teel või loetakse kergem karistus kaetuks raskeima karistusega. Kui üks mõistetud põhikaristustest on rahaline karistus, viiakse see täide iseseisvalt, välja arvatud karistusseadustikus sätestatud eluaegse vangistuse juhul. Liitkaristus ei tohi ületada mõistetud üksikkaristuste summat ega karistusliigi ülemmäära. Kui mõni üksikkaristustest on esimese astme kuriteo eest mõistetud tähtajaline vangistus, võib kohus liitkaristusena mõista tähtajalise vangistuse kuni kolmkümmend aastat. Kui mõni mõistetud karistustest on eluaegne vangistus, mõistetakse liitkaristusena eluaegne vangistus. Eriliigilised lisakaristused viiakse täide iseseisvalt. Liitkaristuse hilisem mõistmine Kui pärast kohtuotsuse tegemist, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist tuvastatakse, et süüdimõistetu on toime pannud veel mõne kuriteo, liidetakse uue otsusega mõistetud karistusele eelmise otsuse järgi kandmata karistus täielikult või osaliselt, kusjuures liitkaristus peab olema suurem eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse kandmata osast. Tähtajalise vangistuse ülemmäär ei tohi liitkaristusena ületada kolmekümmend aastat. Kui mõni mõistetud karistustest on eluaegne vangistus, mõistetakse liitkaristusena ainult eluaegne vangistus. Kui pärast süüdimõistetu karistusest tingimisi vabastamist tuvastatakse, et isik on toime pannud veel mõne kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, liidetakse mõlemad karistused täielikult või osaliselt vastavalt karistusseadustikus sätestatule ning pööratakse liitkaristus täitmisele. Karistuse kandmine ositi Mõistes rahalise karistuse, aresti või kuni kuuekuulise vangistuse, võib kohus süüdlase perekondlikku, tööalast või tervislikku seisundit arvestades määrata karistuse tasumise või kandmise ositi. Korraga ärakantava vangistuse või aresti kestuse või rahalise karistuse osade suurused määrab kohus. Järjest kantava karistuse kestus peab olema vähemalt kaks päeva. Kohus või väärtegu menetlev kohtuväline menetleja võib mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi. Ositi tasutava või ärakantava karistuse täitmise tähtaeg ei tohi ületada ühte aastat. Karistuse tähtaegade arvutamine Vangistuse tähtaega arvutatakse aastates, kuudes ja päevades. Aresti tähtaega arvutatakse päevades. Lisakaristuse tähtaega arvutatakse aastates ja kuudes. Eelvangistuse ja kinnipidamise arvestamine Eelvangistus arvatakse karistusaja hulka. Ühele eelvangistuspäevale vastab üks vangistuspäev või rahalise karistuse kolm päevamäära.

169

Kinnipidamine väärteomenetluses arvatakse karistusaja hulka. 24-le tunnile kinnipidamisele vastab üks päev aresti või rahatrahvi 10 trahviühikut. Karistuse asendamine üldkasuliku tööga Üldkasulik töö Kuni kaheaastase vangistusega karistatud süüdimõistetu vangistuse võib kohus asendada üldkasuliku tööga. Ühele päevale vangistusele vastab neli tundi üldkasulikku tööd. Vangistus asendatakse üldkasuliku tööga üksnes süüdimõistetu nõusolekul. Üldkasuliku töö kestus ei tohi ületada kaheksat tundi päevas. Kui süüdimõistetu teeb üldkasulikku tööd muust tööst ja õpingutest vabal ajal, ei tohi selle kestus ületada nelja tundi päevas. Üldkasuliku töö eest süüdimõistetule tasu ei maksta. Üldkasuliku töö mõistmisel määrab kohus selle tegemise tähtaja, mis ei või ületada kahtekümmend nelja kuud. Kohus võib kriminaalhooldusametniku ettekande alusel tähtaja kulgemise peatada süüdimõistetu haiguse või perekondliku olukorra tõttu või ajaks, mil süüdimõistetu on kutsutud tegevteenistusse või õppekogunemisele kaitsejõududesse. Üldkasuliku töö tegemisel peab süüdimõistetu järgima kontrollnõudeid ning täitma talle pandud kohustusi. Üldkasulikule tööle rakendatud süüdimõistetule laienevad töö- ja tervisekaitset reguleerivad õigusaktid. Vajaduse korral määrab kohus enne vangistuse asendamist süüdimõistetule tervisekontrolli eesmärgiga selgitada, kas süüdimõistetu tervise seisund võimaldab tal teha üldkasulikku tööd. Kui süüdimõistetu hoidub kõrvale üldkasulikust tööst, ei järgi kontrollnõudeid või ei täida talle pandud kohustusi, võib kohus kriminaalhooldusametniku ettekande alusel pöörata talle mõistetud vangistuse täitmisele. Vangistuse täitmisele pööramisel arvestatakse karistusest kantuks süüdimõistetu tehtud üldkasulik töö, mille neli tundi võrdub ühe päeva vangistusega. Kui süüdimõistetu paneb üldkasuliku töö tegemise ajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, asendatakse talle mõistetud üldkasuliku töö tegemata osa. Rahalise karistuse, rahatrahvi ja varalise karistuse asendamine Rahalise karistuse asendamine vangistuse või üldkasuliku tööga Kui süüdimõistetu ei tasu talle mõistetud rahalise karistuse summat, asendab kohus selle vangistusega või süüdimõistetu nõusolekul üldkasuliku tööga karistuseadustiku §-s 69 sätestatud korras. Rahalise karistuse kolmele päevamäärale vastab üks päev vangistust. Rahalise karistuse vangistusega asendamise korral on vangistuse alammäär kümme päeva. Varalise karistuse asendamine vangistusega Kui süüdimõistetu ei tasu talle mõistetud varalise karistuse summat, asendab kohus selle vangistusega. Varalise karistuse viiekümne miinimumpäevamäära suurusele summale vastab üks päev vangistust. aralise karistuse vangistusega asendamise korral on vangistuse alammäär kolmkümmend päeva ja ülemmäär viis aastat.

170

Rahatrahvi asendamine arestiga Kui süüdlane ei tasu talle määratud või mõistetud rahatrahvi, asendab kohus rahatrahvi arestiga. Rahatrahvi kümnele trahviühikule vastab üks päev aresti. Rahatrahvi arestiga asendamise korral on aresti alammäär üks päev.

KARISTUSEST VABASTAMINE Karistusest tingimisi vabastamine Kui kohus, arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut, leiab, et mõistetud tähtajalise vangistuse ärakandmine või rahalise karistuse tasumine süüdimõistetu poolt ei ole otstarbekas, võib ta määrata, et tingimisi jäetakse karistus süüdimõistetu suhtes kohaldamata. Sellisel juhul määrab kohus, et mõistetud karistust ei pöörata täielikult või osaliselt täitmisele, kui süüdimõistetu ei pane kohtu määratud katseajal tahtlikult toime uut kuritegu. Kui kohus otsustab, et mõistetud vangistust või rahalist karistust ei pöörata osaliselt täitmisele, määrab kohus, milline osa vangistusest või rahalisest karistusest kantakse ära või tasutakse kohe ja millist vangistuse või rahalise karistuse osa tingimisi ei pöörata täitmisele. Katseajaks määratakse kolm kuni viis aastat. Kui süüdimõistetu paneb katseajal toime uue tahtliku kuriteo, pööratakse karistus täitmisele. Kui süüdimõistetu paneb katseajal ettevaatamatusest toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, võib kohus uuesti kohaldada karistusest tingimisi vabastamist. Liitkaristus mõistetakse vastavalt karistusseadustiku §-s 65 sätestatule. Karistusest tingimisi vabastamine süüdimõistetu allutamisega käitumiskontrollile kui kohus, arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut, leiab, et mõistetud tähtajalise vangistuse ärakandmine süüdimõistetu poolt ei ole otstarbekas, võib ta määrata, et tingimisi jäetakse vangistus süüdimõistetu suhtes kohaldamata. Sellisel juhul määrab kohus, et mõistetud vangistust ei pöörata täielikult või osaliselt täitmisele, kui süüdimõistetu ei pane kohtu määratud katseajal toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab talle käitumiskontrolli ajaks pandud kontrollnõudeid ning kohustusi. Kui kohus otsustab, et mõistetud vangistust ei pöörata osaliselt täitmisele, määrab kohus, milline osa vangistusest kantakse ära kohe ja millist vangistuse osa tingimisi ei pöörata täitmisele. Katseajaks määratakse kaheksateist kuud kuni kolm aastat. Kui süüdimõistetu katseajal ei järgi kontrollnõudeid või ei täida talle pandud kohustusi, võib kohus kriminaalhooldusametniku ettekande alusel määrata täiendavaid kohustusi, pikendada katseaega kuni ühe aasta võrra või pöörata karistuse täitmisele. Kui süüdimõistetu paneb katseajal toime uue tahtliku kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, pööratakse karistus täitmisele. Kui süüdimõistetu paneb katseajal ettevaatamatusest toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, võib kohus uuesti kohaldada karistusest tingimisi vabastamist koos süüdimõistetu allutamisega käitumiskontrollile.

171

Käitumiskontroll Käitumiskontrolli ajal on süüdimõistetu kohustatud järgima järgmisi kontrollnõudeid: 1) elama kohtu määratud alalises elukohas; 2) ilmuma kohtu määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3) alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma

kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks kauemaks kui

viieteistkümneks päevaks; 5) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks. Arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid ning süüdimõistetu isikut, võib kohus määrata, et süüdimõistetu on käitumiskontrolli ajal kohustatud: 1) heastama kuriteoga tekitatud kahju kohtu määratud ajaks; 2) mitte tarvitama alkoholi ja narkootikume; 3) mitte omama, kandma ja kasutama relva; 4) otsima endale töökoha, omandama üldhariduse või eriala kohtu määratud tähtajaks; 5) alluma ettenähtud ravile, kui ta on selleks eelnevalt nõusoleku andnud; 6) täitma ülalpidamiskohustust; 7) mitte viibima kohtu määratud paikades ega suhtlema kohtu määratud isikutega; 8) osalema sotsiaalabiprogrammis. Kohus võib kriminaalhooldusametniku ettekande alusel kergendada või tühistada süüdimõistetule käitumiskontrolli ajaks määratud kohustusi või panna süüdimõistetule täiendavaid kohustusi. Vangistusest tingimisi ennetähtaegne vabastamine Teise astme kuriteo või esimese astme kuriteo ettevaatamatus toimepanemises süüdimõistetud isiku võib kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt poole mõistetud karistusajast, kuid mitte vähem kui kuus kuud. Esimese astme kuriteo tahtlikus toimepanemises süüdimõistetud isiku võib kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt kaks kolmandikku mõistetud karistusajast. Katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel arvestab kohus kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Katseaeg määratakse ärakandmata karistusaja ulatuses, kuid mitte lühemana kui üks aasta. Katseajaks allutatakse isik karistusseadustikus sätestatud käitumiskontrollile. Kui isik katseajal ei järgi kontrollnõudeid või ei täida talle pandud kohustusi, pöörab kohus kandmata jäänud karistuse osa kriminaalhooldusametniku ettekande alusel täitmisele. Kui isik paneb katseajal toime uue tahtliku kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, viiakse kandmata jäänud karistuse osa täide. Sellisel juhul mõistetakse liitkaristus. Eluaegsest vangistusest tingimisi vabastamine Eluaegse vangistusega karistatud isiku võib kohus katseajaga tingimisi karistusest vabastada, kui süüdimõistetu on karistusajast tegelikult ära kandnud vähemalt kolmkümmend aastat.

172

Katseajaks määratakse viis kuni kümme aastat. Kui isik paneb katseajal toime uue tahtliku kuriteo, saadetakse ta eluaegset vangistust kandma. Karistuse kandmisest vabastamine isiku parandamatu haiguse tõttu arandamatult rasket haigust põdeva isiku võib kohus karistuse kandmisest vabastada. Seejuures arvestab kohus toimepandud kuriteo asjaolusid, süüdimõistetu isikut ja haiguse iseloomu. Kui isik on kuriteo toime pannud süüdivana, kuid jäänud enne või pärast kohtuotsuse tegemist vaimuhaigeks, nõdrameelseks või kui tal on tekkinud muu raske psüühikahäire ja ta ei ole võimeline aru saama oma teo keelatusest või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima, vabastab kohus ta karistusest või selle kandmisest. Karistusest vabastamine, kui isik on kuriteo tagajärjel raskelt kannatanud Kui süüdimõistetu on kuni viieaastase vangistusega karistatava kuriteo toimepanemise tagajärjel ise raskelt kannatada saanud, võib kohus ta karistusest vabastada. AEGUMINE Süüteo aegumine Kedagi ei tohi kuriteo toimepanemises süüdi mõista ega karistada, kui kuriteo toimepanemisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud: 1) kümme aastat esimese astme kuriteo toimepanemisest; 2) viis aastat teise astme kuriteo toimepanemisest. Süütegu inimsuse vastu, sõjasüütegu ja süütegu, mille eest on ette nähtud eluaegne vangistus, ei aegu. Väärtegu on aegunud, kui selle toimepanemisest kuni selle kohta tehtud otsuse jõustumiseni on möödunud kaks aastat. Jätkuva süüteo korral arvutatakse aegumise tähtaega viimase teo toimepanemisest. Vältava süüteo korral arvutatakse aegumise tähtaega vältava teo lõppemisest. Kuriteo aegumine katkeb isiku suhtes tema kriminaalasjas menetlustoimingu tegemisega või isiku poolt enne karistusseadustikus sätestatud tähtaegade (5ja 10 aastat) möödumist uue kuriteo toimepanemisega. Kuriteo aegumise arvestamist alustatakse sel juhul tema kriminaalasjas menetlustoimingu tegemisest või uue kuriteo toimepanemisest. Isikut ei tohi kuriteo toimepanemises süüdi mõista ega karistada, kui selle toimepanemisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud viie aasta võrra pikem aeg ja kuriteo aegumine ei ole uue kuriteo toimepanemise tõttu katkenud. Kuriteo aegumine peatub ajaks, mil kuriteo toimepannud isik eeluurimisest või kohtust kõrvale hoidub. Kuriteo aegumine uueneb isiku kinnipidamisest või süü ülestunnistamisele ilmumisest. Kuriteo aegumine ei uuene, kui kuriteo toimepanemisest on möödunud viisteist aastat ja kuriteo aegumine ei ole uue kuriteo toimepanemise tõttu katkenud. Väärteo aegumine peatub ajaks, mil väärteo toimepannud isik ennast kohtuvälise menetleja või kohtu eest varjab, samuti sama teo kohta kriminaalmenetluse alustamisel. Väärteo aegumine uueneb isiku kinnipidamisest või tema ilmumisest kohtuvälise menetleja juurde või kohtusse,

173

samuti sama teo kohta kriminaalmenetluse lõpetamisel. Väärteo aegumine ei uuene, kui väärteo toimepanemisest on möödunud kolm aastat. Otsuse täitmise aegumine Otsust ei asuta täitma, kui otsuse jõustumisest on möödunud: 1) viis aastat esimese astme kuriteo asjas tehtud kohtuotsuse jõustumisest; 2) kolm aastat teise astme kuriteo asjas tehtud kohtuotsuse jõustumisest; 3) üks aasta väärteo kohta tehtud otsuse jõustumisest. Otsuse täitmise aegumine peatub: 1) ajaks, mil isik hoidub kõrvale talle kohaldatud karistuse kandmisest või tasumisest; 2) karistusseadustiku §-s 73 või 74 sätestatu alusel määratud katseajaks; 3) ajaks, mil isikule kohaldatud karistuse täitmisele pööramine on edasi lükatud või karistuse täitmise tähtaega on pikendatud; 4) ajaks, mil isik on välisriigis ja teda ei anta välja või teda ei saa välja anda. Süüdimõistva kohtuotsuse täitmine ei aegu, kui karistuseks on mõistetud eluaegne vangistus. MUUD MÕJUTUSVAHENDID Konfiskeerimine Kohus võib kohaldada tahtliku süüteo toimepanemise vahendi ja süüteoga saadud vara konfiskeerimist, kui need kuuluvad otsuse tegemise ajal toimepanijale. Seaduses sätestatud juhtudel võib kohus kohaldada tahtliku süüteo toimepanemise vahetuks objektiks olnud aine või eseme ja süüteo ettevalmistamiseks kasutatud eseme konfiskeerimist, kui need kuuluvad otsuse tegemise ajal toimepanijale ja nende konfiskeerimine pole seaduse järgi kohustuslik. Erandina võib kohus kohaldada esemete konfiskeerimist, kui isik, kellele need otsuse tegemise ajal kuuluvad: 1) on vähemalt kergemeelsusega kaasa aidanud vahendi või eseme kasutamisele süüteo

toimepanemisel või ettevalmistamisel; 2) on omandanud vahendi, eseme või vara teadlikult konfiskeerimise vältimiseks. Aine või ese või organism konfiskeeritakse, kui selle omamiseks vajalik luba puudub. Eespool nimetatud juhul võib vahendi, eseme või aine konfiskeerida, kui isik on toime pannud vähemalt õigusvastase teo. Väärteo toimepanemise vahendi ning väärteo vahetuks objektiks olnud aine või eseme võib samuti karistusseadustiku konfiskeerimist käsitlevate sätete alusel konfiskeerida seaduses ettenähtud kohtuväline menetleja. Konfiskeerimise asendamine Kui süüteoga omandatud vara on võõrandatud, ära tarvitatud või selle äravõtmine pole muul põhjusel võimalik, võib kohus süüdlaselt välja mõista summa, mis vastab konfiskeerimisele kuuluva vara väärtusele. Konfiskeerimise toime

174

Konfiskeeritu läheb riigi omandisse või saadetakse rahvusvahelises lepingus sätestatud juhtudel tagasi. Kolmanda isiku õigused jäävad konfiskeerimisel püsima. Riik maksab kolmandale isikule hüvitist, välja arvatud kui neil puudus omamiseks vajalik luba. Kohtuvälise menetleja või kohtulahend konfiskeerimise kohta toimib enne selle jõustumist võõrandamiskeeluna. Psühhiaatriline sundravi Kui isik on pannud õigusvastase teo toime süüdimatus seisundis või kui ta on pärast kohtuotsuse tegemist, kuid enne karistuse ärakandmist jäänud vaimuhaigeks, nõdrameelseks või kui tal on tekkinud muu raske psüühikahäire, samuti kui tal on eeluurimise või kohtus asja arutamise ajal tuvastatud nimetatud seisundid, mis ei võimalda kindlaks teha tema vaimset seisundit õigusvastase teo toimepanemise ajal ning ta on oma teo ja vaimse seisundi tõttu ohtlik endale ja ühiskonnale ning vajab ravi, määrab kohus talle psühhiaatrilise sundravi. Eespool nimetatud ravi annab sellekohase loaga psühhiaatriaasutus. Psühhiaatrilist sundravi kohaldatakse kuni isiku tervenemiseni või isiku ohtlikkuse äralangemiseni. Ravi lõpetamise määrab kohus. Kui pärast psühhiaatrilist sundravi kohaldatakse isiku suhtes karistust, arvatakse raviaeg karistusaja hulka. Ühele ravipäevale vastab üks päev vangistust. Alaealisele kohaldatavad mõjutusvahendid Arvestades neljateist- kuni kaheksateistaastase isiku kõlbelise ja vaimse arengu taset ning tema võimet oma teo keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida, võib kohus sellise isiku karistusest vabastada, kohaldades talle järgmisi mõjutusvahendeid: 1) hoiatus; 2) allutamine käitumiskontrollile vastavalt karistusseadustiku §-s 75 sätestatule; 3) noortekodusse või internaatkooli paigutamine; 4) kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli paigutamine. Kohus võib noorema kui kaheksateistaastase isiku allutada käitumiskontrollile kuni üheks aastaks. Kohus võib kriminaalhooldusametniku ettekande alusel käitumiskontrolli tähtaega pikendada kuni ühe aasta võrra või erandina kuni süüdimõistetu kaheksateistaastaseks saamiseni. Noortekodusse, internaatkooli või kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli paigutatakse noorem kui kaheksateistaastane isik kuni kaheks aastaks või erandina kauemaks, kuni õppeaasta lõpuni. Kohus võib noortekodus, internaatkoolis või kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste koolis viibimise tähtaega pikendada kuni ühe aasta võrra või erandina kuni õppeaasta lõpuni. Karistuseadustiku eriosas on sätestatud peatükkide kaupa erinevad süüteod ja karistused. Mõned näited: INIMSUSE JA RAHVUSVAHELISE JULGEOLEKU VASTASED SÜÜTEOD

175

Nimetatud peatükis sätestatud süüteo eest karistatakse lisaks selle vahetule toimepanijale ka riigivõimu esindajat või sõjaväelist ülemat, kes on andnud korralduse süüteo toimepanemiseks või kelle nõusolekul süütegu on toime pandud või kes ei ole takistanud süüteo toimepanemist, kuigi see on olnud tema võimuses. Nimetatud peatükis sätestatud süüteo toimepanemine riigivõimu esindaja või sõjaväelise ülema korralduse alusel ei välista süüteo toimepanija karistamist. Süüteod inimsuse vastu Inimsusvastane kuritegu Süstemaatilisel viisil või massiliselt ja riigi, organisatsiooni või grupi õhutusel või juhtimisel toimepandud inimõigustest ja -vabadustest ilmajätmise või nende õiguste ja vabaduste piiramise eest, samuti tsiviilelanike tapmise, piinamise, vägistamise, neile tervisekahjustuse tekitamise, nende sunniviisilise ümberasustamise, väljasaatmise, prostitutsioonile sundimise, neilt alusetult vabaduse võtmise või muu väärkohtlemise eest - karistatakse kaheksa- kuni kahekümneaastase või eluaegse vangistusega. Genotsiid Rahvusliku, etnilise, rassilise, usulise, okupatsioonireziimile vastupanu osutava või muu sotsiaalse grupi liikme tapmise, piinamise, talle tervisekahjustuse tekitamise, sellises grupis laste sündi takistavate sunnimeetmete rakendamise või sealt laste vägivaldse äravõtmise eest eesmärgiga hävitada grupp täielikult või osaliselt, samuti grupi liikmete asetamise eest elamistingimustesse, mis on põhjustanud grupi osalise või täieliku hävimise ohu, - karistatakse kümne- kuni kahekümneaastase või eluaegse vangistusega. Süüteod rahu vastu Agressioon Riigi poolt teise riigi vastu suunatud agressiivse sõja, rahvusvahelisi kokkuleppeid või riigi enda antud julgeolekutagatisi rikkuva sõja juhtimises või ettevalmistamises osalemise eest, samuti riigi esindaja poolt agressiivse sõjaga ähvardamise eest - karistatakse kolme- kuni kaheteistaastase vangistusega. Sõjapropaganda Sõjale või muul viisil relvajõu kasutamisele üleskutsumise eest, kui sellega eiratakse rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtteid, - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega. Samas peatükis ka sõjasüüteod, tsiviileanike vastu suunatud sõjategevus, sõjapidamise ebaseaduslike vahendite kasutamine tsiviilelanike vastu Või näiteks eriosa 9 peatükk ISIKUVASTASED SÜÜTEOD Eluvastased süüteod Tapmine Teise inimese tapmise eest - karistatakse kuue- kuni viieteistaastase vangistusega.

176

Mõrv Tapmise eest, kui see on toime pandud: 1) piinaval või julmal viisil; 2) üldohtlikul viisil; 3) kahe või enama inimese suhtes; 4) vähemalt teist korda; 5) seoses röövimisega või omakasu motiivil; 6) teise süüteo varjamise või selle toimepanemise hõlbustamise eesmärgil; 7) lõhkeseadeldise või lõhkematerjali kasutamisega, - karistatakse kaheksa- kuni kahekümneaastase või eluaegse vangistusega. Provotseeritud tapmine Tapmise eest, kui see on toime pandud äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis, mille on põhjustanud kannatanupoolne vägivald või solvamine tapja või tema lähedase isiku suhtes, - karistatakse ühe- kuni viieaastase vangistusega. Surma põhjustamine ettevaatamatusest Teise inimese surma põhjustamise eest ettevaatamatusest - karistatakse kuni kolmeaastase vangistusega. Eraldi jaos on näiteks Tervisevastased süüteod Tervist kahjustavad süüteod Raske tervisekahjustuse tekitamine Tervisekahjustuse tekitamise eest, kui sellega on põhjustatud: 1) oht elule; 2) raske kehaline haigus; 3) raske psüühikahäire; 4) raseduse katkemine; 5) nägu oluliselt moonutav ravimatu vigastus või 6) elundi kaotus või selle tegevuse lakkamine, - karistatakse nelja- kuni kaheteistaastase vangistusega. Raske tervisekahjustuse tekitamine ettevaatamatusest Raske tervisekahjustuse tekitamise eest ettevaatamatusest - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega. Vägivallateod Ähvardamine Tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamise eest, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist, - karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega. Kehaline väärkohtlemine

177

Teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti löömise, peksmise või valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega. Piinamine Järjepideva või suurt valu põhjustanud kehalise väärkohtlemise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega. Elu ja tervist ohustavad süüteod Ohtu asetamine Teise inimese eluohtlikku või tema tervist raskelt kahjustada võivasse olukorda asetamise ja jätmise eest - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega. Abita jätmine Teadvalt eluohtlikus seisundis olevale inimesele abi andmata jätmise eest õnnetuse või üldise ohu korral, kui abi andmine oleks olnud võimalik ilma abistajat ennast ohtu seadmata, - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega. Süütegude menetlemine toimub vastavalt sellele kas on tegemist väärteoga või kuriteoga. Kui tegemist on väärteoga, siis toimub süüteo nii kohtuväline kui kohtulik menetlemine vastavalt väärteomenetluse seadustikule (RT I osa nr. 50 2002.a.), kui tegemist on kuriteoga, siis toimub nii kohtueelne kui kohtulik menetlemine vastavalt kriminaalmenetluse seadustikule (viimane tervitekst RT I osa nr. 65 2004.a.) Vääreteomenetluse seadustikus sätestatakse väärtegude kohtuvälise menetluse ja kohtumenetluse kord ning väärteo eest kohaldatud karistuse täitmisele pööramise kord. Kriminaalmenetluse sätete kohaldamine Kui väärteomenetluse seadustikus ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. Väärteomenetlusõiguse isikuline kehtivus Väärteomenetlusõigus kehtib füüsilise ja juriidilise isiku kohta. Isiku suhtes, kellel on diplomaatiline puutumatus või välislepingus ettenähtud eelistused, võib Eesti väärteomenetlusõigust kohaldada välisriigi taotlusel, arvestades välislepingus sätestatud erisusi. Süütuse presumptsioon Kedagi ei tohi käsitada väärteo toimepanemises süüdlasena enne, kui väärteo eest karistamise otsus on tema kohta jõustunud. Menetlusosalise õiguste tagamine Kohtuväline menetleja ja kohus on kohustatud: 1) selgitama menetlustoimingut, rakendades menetlusosalisele toimingu eesmärki ning tema

õigusi ja kohustusi; 2) tagama menetlusalusele isikule võimaluse end iseseisvalt kaitsta;

178

3) võimaldama seadustikus ettenähtud alustel ja korras menetluses osaleda menetlusaluse isiku kaitsjal.

Isiku inimväärikuse austamine Menetleja peab menetlusosalist kohtlema tema au haavamata ja tema inimväärikust alandamata. Väärteoga tekitatud kahju hüvitamine Väärteo toimepanemisega tekitatud kahju hüvitamine otsustatakse tsiviilseadustes sätestatud alustel ja korras. Menetleja väärteomenetluses Menetleja on: 1) kohtuvälises menetluses kohtuväline menetleja; 2) kohtumenetluses kohus. Kohtuväline menetleja Kohtuväline menetleja on seadusega sätestatud juhul: 1) täidesaatva riigivõimu volitustega asutus; 2) valla- ja linnavalitsus. Kohtuvälise menetleja ametnik Kohtuväline menetleja osaleb menetluses ametniku kaudu. Kohtuväline menetleja kinnitab nende ametikohtade loetelu, mida täitev ametnik on pädev väärteomenetluses osalema kohtuvälise menetleja nimel. Kohtuväline menetleja annab ametnikule tema pädevust tõendava tunnistuse. Tunnistuses peab olema märgitud ametniku pädevuse aluseks oleva õigusakti nimetus, number ja kuupäev. Kohtuvälise menetleja ametnik on kohustatud esitama menetlusalusele isikule ja teistele menetlusosalistele ning kohtule oma pädevust tõendava tunnistuse. Kohtuväline menetlus toimub kas hoiatusmenetlusena, kiir- või üldmenetlusena Menetleja kohtumenetluses Kohtumenetluses on menetleja maa- ja linnakohus, ringkonnakohus ning Riigikohus. Kohtualluvus Väärteoasja või väärteoasjas tehtud lahendi peale esitatud kaebust arutab see maa- või linnakohus, kelle tööpiirkonnas on kohtuväline menetleja viinud kohtuvälise menetluse lõpule või teinud lahendi. Kriminaalhooldus Kriminaalhooldusseadus jôustus 1. mail 1998.a. Kriminaalhoolduse käigus valvatakse kriminaalhooldusaluse käitumise ja temale kohtu poolt pandud kohustuste täitmise järele ning soodustatakse kriminaalhooldusaluse sotsiaalset kohanemist eesmärgiga môjutada teda hoiduma kuritegude toimepanemisest.

179

Kriminaalhooldusalune: on tingimisi karistatud vôi tingimisi karistusest enne tähtaega vabastatud süüdimôistetu, kelle kohus on katseajaks kriminaal seaduses sätestatud korras kriminaalhooldaja järelevalve alla määranud. Kriminaalhooldaja on kriminaalhooldusametnik ja kriminaalhooldusabiline. Kriminaalhooldusosakond: maa- vôi linnakohtus on kriminaalhooldusosakond, mille koosseisu kuuluvad kriminaalhooldusosakonna juhtaja ja kriminaalhooldusametnik. Kriminaalhooldusametniku määramine: Kohus vôib kriminaalasja kohtulikuks arutamiseks ettevalmistamisel anda kohtualuse elukohajärgse kriminaalhooldusosakonna juhatajale ülesande teha ettepanek kriminaalasjas kriminaalhooldusametniku määramiseks. Kui süüdimôistetu paneb katseaja jooksul toime süüteo vôi ei järgi kontrollnôudeid vôi ei täida temale katseajaks määratud kohustusi, vôib kriminaalhooldaja sellekohase ettekande alusel teha määruse süüdimôistetu saatmise kohta temale môistetud karistust kandma. Kohtuôigus Vastavalt EV Pôhiseadusele § 146 ôigust môistab ainult kohus. Kohus on oma tegevuses sôltumatu ja môistab ôigust kooskôlas pôhiseaduse ja seadustega. Kohtunikud nimetatakse ametisse eluaegsetena. Kohtunike ametist vabastamise alused ja korra sätestab seadus. Kohtunikku saab ametist tagandada üksnes kohtuotsusega. Kohtunike sôltumatuse tagatised ja ôiguslikud garantiid sätestab seadus. Esimese ja teise astme kohtu kohtunikule võib tema ametisoleku ajal kriminaalasjas süüdistuse esitada ainult Riigikohtu üldkogu ettepanekul ja Vabariigi Presidendi nõusolekul. Riigikohtu kohtunikule võib tema ametisoleku ajal kriminaalasjas süüdistuse esitada ainult õiguskantsleri ettepanekul ja Riigikogu koosseisu enamuse nõusolekul. Kohtusüsteem koosneb: 1) maa- ja linnakohtutest ning halduskohtust; 2) ringkonnakohtutest; 3) Riigikohtust. Maa- ja linnakohtud ning halduskohtud on esimese astme kohtud. Ringkonnakohtud on teise astme kohtud ning nad vaatavad apellatsiooni korras läbi esimese astme kohtulahendeid. Riigikohus on riigi kôrgeim kohus, kes vaatab kohtulahendeid läbi kassatsiooni korras. Riigikohus on ühtlasi pôhiseadusliku järelevalve kohus. Kohtukorralduse ja kohtumenetluse korra sätestab seadus (eraldi seadused - kohtute seadus /RT I osa nr. 64 2002/, tsiviilkohtumenetluse seadustik, kriminaalmenetluse seadustik). Maa- ja linnakohtud on esimese astme kohtud, kus vaadatakse läbi tsiviil ja kriminaalasjad ning haldusõigusrikkumise asjad. (1. jaanuarist 2006 jõustub kohtute seaduse uus redaktsioon ja maakohtuid jääb ainult neli: Harju Maakohus, Viru Maakohus, Pärnu Maakohus, Tartu

180

Maakohus. Ühe kohtu tööpiirkonnas, mille määrab justiitsminister võib olla ka mitu kohtumaja.) Halduskohtus vaadatakse läbi avalik-õiguslikud vaidlused. Seega halduskohus arutab esimese astme kohtuna seadusega tema pädevusse antud haldusasju. Halduskohus teeb ka muid toiminguid, mis on seadusega antud tema pädevusse. Halduskohtud on: 1) Jõhvi Halduskohus; 2) Pärnu Halduskohus; 3) Tallinna Halduskohus; 4) Tartu Halduskohus. (Aastast 2006 01. jaanuarist jääb halduskohtuid kaks Tartu ja Tallinna Halduskohus. Kohtu tööpiirkonnad määrab justiitsminister, ühe kohtu tööpiirkonnas võib olla ka mitu kohtumaja) Halduskohus asub halduskohtu tööpiirkonnas, mille määrab justiitsminister. Halduskohtu täpse asukoha määrab justiitsminister. Halduskohtu struktuuri ja kohtuteenistujate koosseisu kinnitab haldusdirektor, välja arvatud õigusemõistmise funktsiooni teostamisega seotud osas. Selles osas kinnitab struktuuri ja kohtuteenistujate koosseisu kohtu esimees. Struktuuri ja kohtuteenistujate koosseisu kinnitamisel lähtutakse seaduses sätestatust. Maa- ja linna- ning halduskohtu töö tagamiseks on kohtutes tööaparaat. Maa- ja linnakohtu kohtunike arvu määrab justiitsminister, kuulanud ära maa- või linnakohtu esimehe ja selle ringkonnakohtu esimehe arvamuse, kelle tööpiirkonda kohus kuulub. Esimese astme kohtu tööd juhib maa- ja linnakohtu esimees Maa- või linnakohtu esimees nimetatakse selle kohtu kohtunike seast viieks aastaks. Kohtu esimehe nimetab justiitsminister, kuulanud ära kohtu üldkogu arvamuse. Maa- või linnakohtu esimees esindab ja juhib kohtuasutust oma pädevuse piires. Kohtu esimees vastutab õigusemõistmise korrakohase toimumise eest kohtus. Maa- või linnakohtu esimees: 1) korraldab õigusemõistmise alast tegevust; 2) kooskõlastab haldusdirektori koostatud kohtu eelarve eelnõu; 3) teostab seaduses ettenähtud järelevalvet; 4) koostab kohtu kohtunike koolituskava eelnõu ja esitab selle kinnitamiseks kohtu kohtunike üldkogule, korraldab ja kontrollib selle täitmist ning esitab vähemalt kord aastas kohtu üldkogule ülevaate selle täitmisest; 5) täidab muid seadusest ja kohtu kodukorrast tulenevaid ülesandeid. Kohtu esimehe võib justiitsminister enne tähtaja lõppemist vabastada: 1) tema enda soovil; 2) kui ta on süüliselt jätnud oma ülesanded olulisel määral täitmata.

181

Nimetatud juhul kuulab justiitsminister ära kohtu üldkogu arvamuse ja selle ringkonnakohtu esimehe arvamuse, kelle tööpiirkonda maa- või linnakohus kuulub. Kohtu esimehe äraoleku ajal asendab teda tema enda määratud kohtunik. Kui kohtu esimees ei ole asendajat määranud, asendab teda kõige kauem teenistuses olnud kohtunik või teenistusaegade võrdsuse korral vanim kohtunik. Kui kohtu esimees vabastatakse kohtunikuametist, vabastatakse ta ka kohtu esimehe ülesannete täitmisest. Kohtu esimehe ülesannete täitmisest vabastatud kohtuesimehel säilivad kohtuniku volitused. (seaduse uue redaktsiooni jõustumisel on maakohtus ka kohtumaja juht, kuna ühe maakohtu tööpiirkonnas võib olla mitu kohtumaja) Maa- ja linnakohtuniku asendamine Kui maa- või linnakohtus ei ole ühtki kohtunikku, määrab ringkonnakohtu üldkogu selleks ajaks kohtu tööpiirkonnas õigust mõistma oma tööpiirkonna kohtute seast teise maa- või linnakohtu. Õigusemõistmise huvides võib esimese või teise astme kohtu kohtuniku tema nõusolekul ajutiselt üle viia maa- või linnakohtusse justiitsminister, kuulanud enne ära selle kohtu esimehe arvamuse, kus kohtunik alaliselt õigust mõistab. Rahvakohtunik (vana mõiste kaasistuja) Maa- ja linnakohtu rahvakohtunike arvu määrab justiitsminister, kuulanud ära maa- või linnakohtu üldkogu arvamuse. Kohtu osakonnad Kinnistusosakond Maa- ja linnakohtus on kinnistusosakond. Kinnistusosakonnas peetakse kinnistusraamatut ja abieluvararegistrit. Justiitsminister võib määrata, et mõnes maa- või linnakohtus ei ole kinnistusosakonda. Sel juhul määrab justiitsminister, millise maa- või linnakohtu kinnistusosakond täidab registripidamisega seotud ülesandeid selle kohtu tööpiirkonnas, kus kinnistusosakonda ei ole. Kinnistusosakonna juhatajaks on haldusdirektori määratud kohtunikuabi. Kinnistusosakonna koosseisu kuuluvad kohtunikuabid ja muud kohtuteenistujad. Registriosakond Maa- ja linnakohtus on registriosakond. Registriosakonnas peetakse äriregistrit, mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrit, kommertspandiregistrit ning laevakinnistusraamatut. Justiitsminister võib määrata, et mõnes maa- või linnakohtus ei ole registriosakonda. Sel juhul määrab justiitsminister, millise maa- või linnakohtu registriosakond täidab registri pidamisega seotud ülesandeid selle kohtu tööpiirkonnas, kus registriosakonda ei ole.

182

Registriosakonna juhataja on haldusdirektori määratud kohtunikuabi. Registriosakonna koosseisu kuuluvad kohtunikuabid ja muud kohtuteenistujad. Kriminaalhooldusosakond Maa- ja linnakohtus on kriminaalhooldusosakond. Kriminaalhooldusosakond valvab kriminaalhooldusaluste käitumise ja neile kohtu pandud kohustuste täitmise järele ning täidab muid seaduses sätestatud ülesandeid. Justiitsminister võib määrata, et mõnes maa- või linnakohtus ei ole kriminaalhooldusosakonda. Sel juhul määrab justiitsminister, millise maa- või linnakohtu kriminaalhooldusosakond täidab kriminaalhooldusega seotud ülesandeid selle kohtu tööpiirkonnas, kus kriminaalhooldusosakonda ei ole. Kriminaalhooldusosakonna koosseisu kuuluvad kriminaalhooldusametnikud ja muud kohtuteenistujad. Kriminaalhooldusosakonna juhataja nimetab haldusdirektor. Kohtu üldkogu Igas kohtus on üldkogu, kuhu kuuluvad kõik selle kohtu kohtunikud. Üldkogu on otsustusvõimeline, kui selles osaleb enamus kohtunikest. Üldkogu kutsub kokku kohtu esimees, kes on ka üldkogu eesistuja. Üldkogu otsused võetakse vastu kohalolevate kohtunike häälteenamusega. Häälte võrdsuse korral otsustab kohtu esimehe hääl. Kohtu üldkogu pädevus Kohtu üldkogu: 1) kinnitab kohtunike tööjaotusplaani; 2) annab justiitsministrile arvamuse kohtu esimehe ametisse nimetamise ja seaduses sätestatud juhul ka ametist vabastamise kohta; 3) annab kohtu esimehele soovitusi kohtu eelarve eelnõu koostamise ja eelarveraha kasutamise

kohta ja muudes töökorralduslikes küsimustes; 4) täidab muid seadusest või kohtu kodukorrast tulenevaid ülesandeid. Kohtunike tööjaotus Kohtunike tööjaotus esimese ja teise astme kohtutes nähakse ette tööjaotusplaanis. Töö tuleb kohtunike vahel jaotada, lähtudes järgmistest põhimõtetest: 1) tööjaotusplaani järgi tuleb kohtunike vahel jaotada kõik kohtusse läbivaatamiseks saabuvad asjad; 2) asjad tuleb jaotada tööjaotusplaanis määratud alustel, lähtudes juhuslikkuse põhimõttest. Tööjaotusplaanis nähakse ette kohtu koosseisude moodustamise ja kohtunike asendamise kord. Tööjaotusplaan kinnitatakse üheks kalendriaastaks. Üldkogu võib tööaasta kestel tööjaotusplaani muuta üksnes mõjuval põhjusel. Igaüks võib tööjaotusplaaniga tutvuda kohtu kantseleis.

183

Kohtuhaldus Esimese ja teise astme kohtuasutusi hallatakse kohtute haldamise nõukoja ja Justiitsministeeriumi koostöös. Kohtud täidavad kohtuhaldusülesandeid, kui see tuleneb seadusest. Justiitsminister võib oma pädevusse kuuluva kohtuhaldusülesande anda üle kohtule. Justiitsministril ei ole käsu- ega distsiplinaarvõimu kohtunike suhtes. Kohtuhaldus peab tagama: 1) võimaluse sõltumatult õigust mõista; 2) õigusemõistmiseks vajalikud töötingimused; 3) kohtuteenistujate piisava väljaõppe; 4) õigusemõistmise kättesaadavuse. Kohtute haldamise nõukoda Kohtute haldamise nõukotta (edaspidi nõukoda) kuuluvad Riigikohtu esimees, viis kohtunike täiskogu poolt kolmeks aastaks valitud kohtunikku, kaks Riigikogu liiget, Advokatuuri juhatuse nimetatud vandeadvokaat, riigi peaprokurör või tema poolt nimetatud riigiprokurör ja õiguskantsler või tema poolt nimetatud esindaja. Justiitsminister või tema poolt nimetatud esindaja osaleb nõukojas sõnaõigusega. Nõukoja istungi kutsub kokku Riigikohtu esimees või justiitsminister. Istungi kokkukutsuja määrab istungi päevakorra. Nõukoja esimees on Riigikohtu esimees. Nõukoda on otsustusvõimeline, kui kohal on üle poole liikmetest. Nõukoda võtab otsuseid vastu kohalolijate häälteenamusega. Nõukoda kinnitab esimesel istungil kodukorra. Nõukoja tehnilise teenindamise tagab Justiitsministeerium. Kohtu kodukord Esimese ja teise astme kohtu töökorraldus nähakse ette kohtu kodukorras. Kodukorra kehtestab kohtu esimees kooskõlastatult kohtu üldkoguga. Maa- või linnakohtu kinnistusosakonna, registriosakonna, kriminaalhooldusosakonna ja kantselei kodukorra kehtestab justiitsminister. Kodukorras nähakse ette: 1) kohtuteenistujate ülesanded; 2) kohtu esimehe ja teiste kohtunike kohtu töökorraldusest tulenevad ülesanded; 3) kohtu asjaajamise kord; 4) kohtu muu töökorraldus. Kodukord ei või sisaldada kohtumenetluse korda puudutavaid sätteid. Kohtuasutuse sisekorraeeskirjad ja ametijuhendid kehtestatakse avaliku teenistuse seaduse kohaselt. Kohtu eelarve Esimese ja teise astme kohtute eelarved kinnitab justiitsminister riigieelarve seadusena jõustumisest alates kahe kuu jooksul, võttes arvesse kohtute haldamise nõukoja kujundatud seisukohta. Maa- ja linnakohtu eelarves näidatakse õigusemõistmise funktsiooni teostamiseks vajalikud kulutused kinnistusosakonna, registriosakonna ja kriminaalhooldusosakonna kulutustest eraldi.

184

Eelarveaasta jooksul võib justiitsminister kohtu eelarvekulusid muuta üksnes mõjuval põhjusel, kuulanud ära kohtu esimehe arvamuse ja lähtudes Kohtute haldamise nõukoja kujundatud põhimõtetest. Riigikohtu eelarve võetakse vastu riigieelarve seaduses (RT I 1999, 55, 584; 92, 824; 2000, 55, 360) sätestatud korras. Järelevalve Õigusemõistmise korrakohase toimimise ja kohtunike kohustuste täitmise üle teostab järelevalvet kohtu esimees. Kohtu esimees võib nõuda kohtunikelt seletusi, kontrollida asjaajamist ja koguda muud vajalikku teavet. Esimese astme kohtu kohtunike üle teostab järelevalvet ka ringkonnakohtu esimees. Esimese ja teise astme kohtu esimehe kohustuste täitmise üle teostab järelevalvet justiitsminister. Justiitsminister võib nõuda kohtu esimehelt seletusi õigusemõistmise korrakohase toimimise kohta kohtus. Kinnistusosakonna, registriosakonna ja kriminaalhooldusosakonna tegevusvaldkonnas teostavad järelevalvet haldusdirektor ja justiitsminister. Haldusdirektori üle teostab järelevalvet justiitsminister. Justiitsminister võib nõuda nimetatud osakondade töötajatelt ja kohtu haldusdirektorilt seletusi, kontrollida asjaajamist, eelarve täitmist ja koguda muud vajalikku teavet. Järelevalve korra kehtestab justiitsminister. Kohtute aruandlus Esimese ja teise astme kohtud esitavad justiitsministrile kohtuasjade kohta statistilise aruande. Aruande vormi kinnitab ja esitamise tähtaja määrab justiitsminister. RAHVAKOHTUNIK Rahvakohtuniku osalemine õigusemõistmises Rahvakohtunik osaleb õigusemõistmises maa- ja linnakohtus kohtumenetluse seadustes sätestatud alustel ja korras. Õigusemõistmisel on rahvakohtunikul võrdsed õigused kohtunikuga. Rahvakohtunikule esitatavad nõuded Rahvakohtunikuks võib nimetada 25–70-aastase teovõimelise Eesti kodaniku, kelle elukoht on Eestis ja kes oskab eesti keelt kõrgtasemel ning on rahvakohtuniku tegevuseks sobivate kõlbeliste omadustega. Rahvakohtunikuks ei või nimetada isikut, kes on: 1) süüdi mõistetud kuriteo eest; 2) pankrotivõlgnik; 3) tervise tõttu sobimatu; 4) omanud püsivat elukohta, see tähendab elukohta, mille aadressiandmed on kantud rahvastikuregistrisse, alla ühe aasta selle omavalitsusüksuse territooriumil, kes on esitanud ta rahvakohtunikukandidaadiks; 5) kohtu, prokuratuuri või politseiteenistuses; 6) kaitseväeteenistuses;

185

7) advokaat, notar või kohtutäitur; 8) Vabariigi Valitsuse liige; 9) valla- või linnavalitsuse liige; 10) Vabariigi President; 11) Riigikogu liige; 12) maavanem. Kuriteos süüdistatavat isikut ei või kriminaalmenetluse ajal rahvakohtunikuks nimetada. Rahvakohtuniku volituste tähtaeg Rahvakohtunik nimetatakse neljaks aastaks. Isikut ei või nimetada rahvakohtunikuks järjest rohkem kui kaheks perioodiks. Rahvakohtuniku volituste tähtaja lõppemisest teatab maa- või linnakohtu esimees kohaliku omavalitsuse volikogule vähemalt neli kuud ette.Kui rahvakohtuniku volitused lõpevad kohtumenetluse ajal, jätkab ta oma ülesannete täitmist kohtuasja lahendamiseni selles kohtus. Rahvakohtunikukandidaadi valimise kord Kandidaate võib esitada omavalitsusüksuse volikogu iga liige. Rahvakohtunikukandidaadid valib kohaliku omavalitsusüksuse volikogu. Maa- või linnakohtu tööpiirkonda kuuluva omavalitsusüksuse volikogu esitatavate kandidaatide arvu määrab kohtu esimees. Rahvakohtunikukandidaatide arv peab olema võrdeline omavalitsusüksuse elanike arvu ja kohtu tööpiirkonna elanike arvu suhtega. Rahvakohtunikukandidaatide nimekiri Rahvakohtunikukandidaatide nimekirja esitab omavalitsusüksuse volikogu maa- või linnakohtule vähemalt kaks kuud enne rahvakohtunike volituste lõppemist. Nimekirjas märgitakse rahvakohtunikukandidaadi nimi, isikukood, aadress, töökoht ning amet või tegevusala. Rahvakohtunikukandidaatide nimekiri avaldatakse väljaandes Ametlikud Teadaanded vähemalt kaks kuud enne varem nimetatud rahvakohtunike volituste lõppemist. Nimekirja esitab avaldamiseks omavalitsusüksuse volikogu. Avaldada tuleb rahvakohtunikukandidaadi nimi, töökoht ja amet või tegevusala. Igaühel on õigus rahvakohtunikukandidaadi rahvakohtunikuks nimetamine vaidlustada maa- või linnakohtu rahvakohtunike nimetamise komisjonis. Rahvakohtuniku nimetamine Rahvakohtunikukandidaatide seast nimetab rahvakohtuniku ametisse kohtu juures asuv rahvakohtunike nimetamise komisjon, mille koosseisu kinnitab kohtu esimees. Rahvakohtunike nimetamise komisjoni kuuluvad maa- või linnakohtu esimees ja kohtu üldkogu valitud kohtunik ning kohtu tööpiirkonna igast omavalitsusüksusest üks volikogu liige, kelle valib volikogu. Komisjoni esimeheks on kohtu esimees. Komisjon on otsustusvõimeline, kui kohal on üle poole komisjoni liikmetest, sealhulgas komisjoni esimees. Komisjon teeb otsuse kohalolevate liikmete häälteenamusega. Komisjon nimetab rahvakohtunikukandidaatide seast rahvakohtunikuks selle kohtu jaoks kindlaks määratud arvu isikuid.

186

Rahvakohtunikku nimetades arvestab komisjon kandidaadi sobivust, kandidaadi kohta esitatud põhjendatud vastuväiteid ning seda, et rahvakohtunike hulgas oleks eri soost ja vanusest, erinevatest sotsiaalsetest rühmadest ning eri tegevusvaldkondades tegutsevaid isikuid. Rahvakohtuniku vanne Rahvakohtunik annab kohtu üldkogu ees järgmise vande: «Tõotan jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale. Tõotan mõista õigust oma südametunnistuse järgi kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse ja seadustega.» Rahvakohtuniku osalemine õigusemõistmises Rahvakohtunikud kutsutakse kohtusse õigusemõistmises osalema arvestusega, et rahvakohtunikud osaleksid õigusemõistmises võimalikult võrdselt. Kui rahvakohtunik ei saa kohtuistungile ilmuda, kutsutakse tema asemel istungile teine rahvakohtunik. Rahvakohtuniku kohustused Õigusemõistmises osalema kutsutud rahvakohtunik on kohustatud ilmuma kohtuistungile. Kui rahvakohtunik ei saa kohtuistungil mõjuval põhjusel osaleda, peab ta sellest kohtule viivitamata teatama. Rahvakohtunikule võib ametisoleku ajal kriminaalasjas süüdistuse esitada ainult tema tööpiirkonna maa- või linnakohtu esimehe nõusolekul. Kohtu kantselei kodukord on kehtestatud Justiitsministri 23. augusti 2002. a määrusega nr 53.Määrus on kehtestatud Kohtute seaduse (RT I 2002, 64, 390) § 42 lõike1 alusel. Kohtu kantselei Kohtu kantselei on kohtu struktuuriüksus, mis korraldab kohtu asjaajamist ning hoolitseb kohtupidamiseks vajalike tehnika- ja muude vahendite korrasoleku eest. Vajaduse korral võib kohtus moodustada üld-, kriminaal- ja tsiviilkantselei. Kantselei asjaajamise põhimõtted Kantselei asjaajamine peab kaasa aitama kohtu töö efektiivsuse tagamisele ja kohtusse pöördujate ladusale teenindamisele. Kantselei asjaajamises lähtutakse headest tavadest ja üldtunnustatud viisakus- ja eetikareeglitest. Kohtusse pöördujate teenindamisel lähtutakse inimväärikuse austamise ja kliendikesksuse põhimõttest. KANTSELEI TEENISTUJAD Haldusdirektor Haldusdirektor on kantselei juht. Kohtu haldusdirektori nimetab ametisse ja vabastab ametist justiitsminister. Haldusdirektori äraolekul asendab teda tema poolt määratud ametnik. Justiitsminister võib otsustada, et mitmel justiitsasutusel on üks haldusdirektor. Justiitsminister võib anda haldusdirektori töövaldkonda kuuluvate küsimuste korraldamiseks käskkirju. (Seaduse uue redaktsiooni jõustumisel 01.01.2006. a. on ametikohaks kohtudirektor)

187

Haldusdirektori pädevus Kantselei töö korraldamisel haldusdirektor: 1) kinnitab kantselei struktuuri ja koosseisu ning saadab ärakirja kantselei koosseisu muutmise

kohta Justiitsministeeriumile teadmiseks; 2) kinnitab kantselei sisekorraeeskirja, asjaajamisjuhendi ja teenistujate ametijuhendid; 3) nimetab ametisse ja vabastab ametist kantselei teenistujaid; 4) sõlmib töölepinguid ja lõpetab neid kantselei abiteenistujatega; 5) määrab kantselei teenistujate palgaastmed, lähtudes seadusega kehtestatud palgaastmestikust,

Vabariigi Valitsuse kehtestatud palgamääradest, justiitsministri iga-aastasest käskkirjast kohtuteenistujate töötasustamise kohta ja kohtule Justiitsministeeriumi poolt eraldatud palgafondist;

6) korraldab kantselei teenistujate atesteerimise; 7) kinnitab kantselei teenistujate puhkusegraafiku; 8) määrab kantselei teenistuja äraolekul talle asendaja; 9) otsustab kantselei teenistujate ergutamise ja distsiplinaarvastutusele võtmise; 10) vastutab personali, tööaja arvestuse, tööraamatute, ametnike teenistuslehtede pidamise eest

kohtus ja personaliarvestuse programmi PERSONA täitmise eest; 11) vajadusel nõuab kantselei teenistujatelt suulisi ja kirjalikke selgitusi nende töös esinenud

puuduste ja sellekohaste kaebuste kohta; 12) korraldab kantselei teenistujate kohta laekunud kaebuste lahendamise; 13) kontrollib kantselei asjaajamist ja kantselei käsutuses oleva vara kasutamist; 14) täidab muid seadustes, käesolevas kodukorras, ametijuhendis, justiitsministri määrustes ja

käskkirjades ning sisekorraeeskirjas ettenähtud kohustusi. Kohtuteenistujateks on veel peaspetsialist, tõlk, kohtukordnik, kohtuniku abi,kohtusekretär. Peaspetsialist Peaspetsialist on kohtuteenistuja, kelle ülesanne on kohtu kantselei töö korraldamine ning kohtu osakondade ja kantselei vahelise asjaajamise korraldamine. Kohtukordnik Kohtukordnik on kohtuteenistuja, kelle põhiülesanne on kohtu turvalisuse tagamine. Kohtukordnik: peab kohtuistungil ja kohtuhoones korda ning teostab kohtuhoone valvet; toimetab kätte teateid ja kutseid protsessiosalistele, tunnistajatele ja teistele isikutele;) tutvustab süüdimõistetutele kohtuistungi protokolli; 4) toimetab vajaduse korral koos politseiga isiku kohtuistungile; täidab teisi haldusdirektori korraldusi. Tõlk Tõlk on kohtuteenistuja, kelle põhiülesanne on kohtulahendite ja dokumentide tõlkimine ning kohtuistungil tõlkimine.

188

Tõlk tõlgib kohtuistungitel; teeb ja kontrollib kohtule esitatavate taotluste, avalduste, kaebuste ja muude dokumentide tõlkeid;teeb vajadusel tõlketöid kohtunikele, kohtunikuabidele ja kantseleile. Kohtusekretär Kohtusekretär: 1) registreerib kohtusse saabunud kohtuasju ja peab nende üle arvestust; 2) väljastab nõutavaid dokumente ja nende koopiaid; 3) korraldab süüdistuskokkuvõtete kätteandmist kohtualustele; 4) vormistab kriminaalasjade täiendavale uurimisele saatmise; 5) vormistab kohtuasjade apellatsioonikohtule saatmise; 6) saadab kriminaalhooldusaluste ja nende isikute suhtes, kelle kohta on koostatud kohtueelne

ettekanne või vanglapäring, tehtud kohtumääruste ja kohtuotsuste ärakirjad viivitamatult edasi kriminaalhooldusosakonnale;

7) edastab viivitamata kohturegistrisse kantud isiku suhtes tehtud kohtulahendite ärakirjad registriosakonnale;

8) peab arvestust teistest kohtutest saabunud erinõuete üle ja jälgib nende täitmist; 9) koostab kohtu aruandeid; 10) korraldab asitõendite arvestust, hoidmist, üleandmist ja hävitamist vastavalt justiitsministri

kinnitatud juhendile; 11) täidab teisi haldusdirektori ja peaspetsialisti korraldusi. Kohtus, kus on moodustatud eraldi tsiviil- ja kriminaalkantselei, täidavad kohtusekretäri ülesandeid tsiviilsekretär ja kriminaalsekretär. Kriminaalasjas kohtulahendi täitmisele pööramisel kohtusekretär: 1) saadab Riigi Teabe- ja Analüüsibüroole teatise iga süüdimõistetu kohta; 2) saadab eelvangistusasutuse direktorile oma allkirja ja kohtu pitseriga teate kohtuotsuse

jõustumisest isiku suhtes, keda on karistatud vabadusekaotusega ja kes viibib kohtuotsuse jõustumise ajal eelvangistuses;

3) saadab kohtuotsuse jõustumisest kolme päeva jooksul süüdimõistetu elukohajärgsele politseiasutusele kaks kohtuniku allkirja ja jõustumiskuupäevaga kohtuotsuse ärakirja süüdimõistetu toimetamiseks vanglaasutusse vabadusekaotusliku karistuse kandmisele;

4) saadab kohalikule riigikaitseosakonnale teatise süüdimõistetud meessoost isiku karistatuse ja Kaitsejõudude Peastaabile kaitsejõudude teenistuses viibiva süüdimõistetu kohta;

5) saadab käendajale kohtuotsuse ärakirja isiku käendusele andmiseks; 6) saadab pensioniametile teadmiseks kohtuotsuse ärakirja pensioni saava isiku kohta, kes on

karistatud vabadusekaotusega; 7) informeerib Riigi Kodakondsus- ja Migratsiooniametit, kui välismaalasele on mõistetud

vabadusekaotus kestusega üle ühe aasta; 8) saadab kohtumääruse ärakirja vangla direktorile ja kohtuotsuse teinud kohtule toimikusse

lisamiseks kinnipeetava karistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise ja karistuse kandmiselt haiguse tõttu vabastamise korral;

9) saadab vangla direktorile kohtumääruse ärakirja kinnipeetava üleviimise kohta ühelt vanglarežiimilt teisele karistuse kandmise ajal;

10) saadab eelvangistuses peetava suhtes meditsiinilise mõjutusvahendi kohaldamise korral kohtuniku allkirjaga ja kohtu pitseriga tõestatud kohtumääruse ning kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akti ärakirjad eelvangistusasutuse direktorile. Muudel juhtudel saadetakse

189

nimetatud dokumendid täitmiseks tervishoiuosakonda või asutusse, kus haige viibib pärast ekspertiisi tegemist.

Viivitamatult pärast kohtuotsuse jõustumist kriminaalasjas saadab kohtusekretär: 1) kohtueelse ettekande koostanud kriminaalhooldusametnikule teate isiku õigeksmõistmise kohta; 2) kriminaalhooldusülesandeid täitma nimetatud kriminaalhooldajale jõustunud kohtuotsuse; 3) kohtueelse ettekande koostanud kriminaalhooldusametnikule teate süüdimõistetu kriminaalhooldusele määramise ja kriminaalhooldaja nimetamise kohta; 4) kohtueelse ettekande koostanud kriminaalhooldusametnikule teate süüdimõistetu suhtes vabadusekaotusliku või muu karistuse kohaldamise kohta. (5) Kohtusekretär saadab viivitamatult maa- või linnakohtu registriosakonda, kus asjaomane isik on registrisse kantud, järgmised tema kohta tehtud kohtulahendid: 1) pankroti väljakuulutamise otsus (pankrotiotsus); 2) pankrotiavalduse rahuldamata jätmise otsus; 3) pankrotimenetluse lõpetamise määrus raugemise tõttu; 4) pankrotimenetluse lõpetamise määrus pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu; 5) halduri nimetamise määrus «Pankrotiseaduse» § 30 lõigete 2 ja 3 ning § 33 lõike 3 alusel; 6) halduri vabastamise määrus «Pankrotiseaduse» § 33, § 96 lõike 3 ja § 117 lõike 2 alusel; 7) ärikeelu kohaldamise määrus; 8) juriidilise isiku lõpetamise otsuse kinnitamise määrus; 9) juriidilise isiku lõpetamise otsuse kinnitamata jätmise määrus; 10) pankrotivara jaotusettepaneku kinnitamise määrus; 11) pankrotivara jaotusettepaneku kinnitamata jätmise määrus; 12) pankrotimenetluse lõpetamise määrus pärast pankroti väljakuulutamist raugemise tõttu; 13) pankrotimenetluse lõpetamise ja lõpparuande kinnitamise määrus; 14) lõpparuanne ja -bilanss; 15) lõpparuande kinnitamata jätmise määrus; 16) kompromissi tühistamise ja pankrotimenetluse taastamise määrus. Kohtuistungi sekretär on kohtu teenistuja Kohtuistungi sekretär vôtab seaduses ettenähtud juhtudel osa tsiviil-, kriminaal- ja haldusasjade läbivaatamisest. Kohtuistungi sekretär: kutsub kohtusse protsessiosalised ja tunnistajad; koostab läbivaatamisele tulevate kohtuasjade nimekirjd ja paneb need nähtavale kohale; kontrollib kohtuistungile kutsutud isikute kohalolekut; protokollib kohtuistungi; vormistab kohtutoimikud ja annab need nimekirja alusel allakirja vastu üle kohtu kantseleisse viie päeva jooksul; kutsub kohtuistungile kohtukaasistujad ja peab nende osavôtu üle arvestust; täidab vajadusel teisi kohtu esimehe vôi kantselei juhataja poolt antud ülesandeid. Kriminaal- ja tsiviilasjade registreerimine ja arvestus Kohtuasjade registreerimine

190

Kohtusse saabunud kriminaal-, tsiviil- ja haldusõiguserikkumiste asjad registreeritakse tähestikulistes sisujuhtides, žurnaalides ja esimese ja teise astme kohtute statistika ja lahendite andmekogus ning muudes infotehnoloogilistes andmekogudes. Kohtuasjade numbrid sisaldavad ettenähtud indeksit ja järjekorranumbrit. Kohtuasjade registreerimise indeksid Asjade registreerimiseks kasutatakse järgmisi indekseid: 1 – kriminaalasjad, 2 – tsiviilasjad, 3- haldusasjad ehk avalik-õiguslikud vaidlused, 4 – haldusõiguserikkumiste asjad (väärteod) Esimese ja teise astme kohtute statistika ja lahendite andmekogu Esimese ja teise astme kohtute statistika ja lahendite andmekogu infotehnoloogilist programmi täidetakse vastavalt justiitsministri poolt kehtestatud korrale. Asjade statistiline number kantakse toimiku või materjali kaanele. Kalendriaasta möödumisel asja ümber ei nummerdata. Tähestikulised sisujuhid ja žurnaalid Kriminaalasjades peetakse tähestikulist sisujuhti süüdistatavate, tsiviilasjades kostjate ning haldusõiguserikkumiste asjades isikute järgi. Kalendriaasta möödumisel kantakse lahendamata materjal üle uutesse sisujuhtidesse või žurnaalidesse. Kohtutoimik Kohtutoimiku iga köite kaanele märgitakse asja number ja kohtusse saabumise kuupäev. Kohtutoimiku sisekaanele köidetakse teadete leht, millele märgitakse kohtus tehtud toimingud (kohtukutsete väljasaatmine, süüdistuskokkuvõtte, hagiavalduse või kohtuotsuste väljastamine jne). Kohtutoimiku ühe köite paksus võib olla kuni 300 lehte. Kohtutoimiku lehed nummerdatakse jooksvalt. Kohtutoimiku köited nummerdatakse. Kriminaal- ja tsiviilasjade ettevalmistamine kohtuistungiks: Kohtunik määrab kriminaal- vôi tsiviilasja kuulamisele seadusega kehtestatud tähtaegade piires. Kohtuistungi sekretär saadab protsessiosalistele välja kohtukutsed hiljemalt järgmisel päeval pärast kohtuasja arutamisele määramist. Vabaduses viibivale kohtualusele antakse kohtukutse koos süüdistuskokkuvôtte ärakirjaga kätte allakirja vastu vôi saadetakse tôi saadetakse tähitud postiga. Eelvangistuses olevale kohtualusele saadetakse süüdistuskokkuvôtte ärakiri eelvangistusmaja administratsiooni kaudu ja kohtule tagastatakse kohtualuse allkiri selle kättesaamise kohta. Süüdistuskokkuvôtte ärakiri peab olema kohtulausele kätte antud vôi vôi välja saadetud sellise arvestusega, et kohtualune saaks selle kätte vähemalt kolm ööpäeva enne asja arutamist. Tsiviilasjades saadetakse kostjale koos kohtukutsega ka hagiavalduse ärakiri.

191

Päev enne kohtuistungit koostab kohtuistungi sekretär arutamisel määratud asjade nimekirja ja paneb selle kohtuistungi päeval üles kohtusaali uksele vôi mônda teise nähtavasse kohta. Kohtuistungi sekretär kontrollib vähemalt kaks päeva enne kohtuistungi toimumist kohtukutsete adressaadini jôudmist, kannab sellest ette kohtunikule täiendavate abinôude tarvitusele vôtmiseks, tagamaks väljakutsutud isikute kohtusse ilmumist. Kriminaal- ja tsiviilasjade vormistamine pärast nende arutamist Kohtuistungi sekretär märgib kohtukustele kohtusistungile kutsutud isiku kohtus viibimise aja ja tôestab selle oma allkirjaga ja kohtupitseriga. Pärast asja arutamist kohtusistungi sekretär: ômbleb toimikusse kronoloogilises järjekorras kôik dokumendid ja materjalid; nummerdab toimiku lehed ja koostab sisukorra; teeb arutamisel määratyud asjade nimekirjas märkuse asja arutamise tulemuste kohta; pöörab täitmisele viivitamatult täitmisele kuuluvad asjad; Juhul kui kriminaal- vôi tsiviilasja arutamine lükati edasi teisele päevale, tehakse asja arutamise uus kuupäev kohtuistungile kutsutud ja kohal viibivatele isikutele teatavaks allkirja vastu. Kohtuistungile mitteilmunud isikutele saadetakse kohtukutsed uuesti. Kui kriminaalasjas peatatakse menetlus seoses kohtualuse tagaotsimisega, saadab kantselei määruse ärakirja kohtu asukohajärgsele politseiprefektuurile täitmiseks. Kohtus tehtud määruste ja otsuste ärakirjad tôestab kohtunik oma allkirja ning kohtu pitseriga. Eelvangistuses oleva kinnipeetava suhtes tehtud kohtuotsus, mille järgi ta kuulub vahi alt vabastamisele, saadetakse viivitamatult pärast asja arutamist vastava eelvangistuskoha direktorile. Mitme isikuga kriminaalasjas saadetakse iga isiku kohta kaks kohtuotsuse ärakirja. Apellatsioonikaebuste vastuvôtmine ja arvestus Apellatsioonikaebuse vastuvôtja teeb kaebusele märkuse selle kohtusse saabumise aja kohta. Posti teel saabunud kaebusele lisatakse ümbrik, et oleks vôimalik kindlaks teha postipaneku kuupäeva. Kohtu tegevus apellatsioonimenetluse ettevalmistamisel sätestatakse seadustega. Ringkonnakohus TEISE ASTME KOHUS Ringkonnakohus Ringkonnakohus on teise astme kohus, kes vaatab apellatsiooni korras läbi maa-, linna- ja halduskohtu lahendeid. Ringkonnakohtud on Tallinna Ringkonnakohus, Tartu Ringkonnakohus ja Viru Ringkonnakohus. Tallinna Ringkonnakohtu tööpiirkonnas on Harju Maakohus, Järva Maakohus, Lääne Maakohus, Pärnu Maakohus, Rapla Maakohus, Saare Maakohus ja Tallinna Linnakohus ning Tallinna Halduskohus ja Pärnu Halduskohus. Tartu Ringkonnakohtu tööpiirkonnas on Jõgeva Maakohus, Põlva Maakohus, Tartu Maakohus, Valga Maakohus, Viljandi Maakohus ja Võru Maakohus ning Tartu Halduskohus ja Jõhvi Halduskohus. Viru Ringkonnakohtu tööpiirkonnas on Ida-Viru Maakohus, Lääne-Viru Maakohus ja Narva Linnakohus. Tallinna Ringkonnakohus asub Tallinnas, Tartu Ringkonnakohus Tartus ja Viru Ringkonnakohus Jõhvis. Ringkonnakohtu täpse asukoha määrab justiitsminister.

192

Ringkonnakohtu struktuuri ja kohtuteenistujate koosseisu kinnitab haldusdirektor, välja arvatud õigusemõistmise funktsiooni teostamisega seotud osas. Selles osas kinnitab struktuuri ja kohtuteenistujate koosseisu kohtu esimees. Ringkonnakohtunike arv Ringkonnakohtu kohtunike arvu määrab justiitsminister, kuulanud ära ringkonnakohtu esimehe arvamuse. Ringkonnakohtu esimees Ringkonnakohtu esimees nimetatakse sama kohtu kohtunike hulgast seitsmeks aastaks. Kohtu esimehe nimetab justiitsminister, kuulanud ära ringkonnakohtu üldkogu arvamuse. Ringkonnakohtu esimees esindab ja juhib kohtuasutust oma pädevuse piires. Kohtu esimees vastutab õigusemõistmise korrakohase toimumise eest kohtus. Ringkonnakohtu esimees: 1) korraldab õigusemõistmise alast tegevust; 2) kooskõlastab haldusdirektori koostatud kohtu eelarve eelnõu; 3) teostab seaduses ettenähtud järelevalvet; 4) koostab kohtu kohtunike koolituskava eelnõu ja esitab selle kinnitamiseks kohtu kohtunike

üldkogule, korraldab ja kontrollib selle täitmist ning esitab vähemalt kord aastas kohtu üldkogule ülevaate selle täitmisest;

5) täidab muid seadusest ja kohtu kodukorrast tulenevaid ülesandeid. Kohtu esimehe võib justiitsminister kooskõlastatult Riigikohtu üldkoguga teenistusest enne tähtaja lõppemist vabastada: 1) tema enda soovil; 2) kui ta on süüliselt jätnud oma ülesanded olulisel määral täitmata. Kui kohtu esimees vabastatakse kohtunikuametist, vabastatakse ta ka kohtu esimehe ülesannete täitmisest. Kohtu esimehe ülesannete täitmisest vabastatud kohtuesimehel säilivad kohtuniku volitused. Kohtu esimehe äraoleku ajal asendab teda tema enda määratud kohtunik. Kui kohtu esimees ei ole asendajat määranud, asendab teda kõige kauem teenistuses olnud kohtunik või teenistusaegade võrdsuse korral vanim kohtunik. Kedagi ei tohi nimetada kohtu esimeheks kaheks ametiajaks järjestikku. Ringkonnakohtu kolleegiumid, igasse kolleegiumi kuuluvate kohtunike arvu ning kohtunikud ja kolleegiumite esimehed määrab Riigikohtu üldkogu. Ringkonnnakohtu tööd juhib ringkonnakohtu esimees. Kohtuasjade läbivaatamiseks on ringkonnakohtus tsiviil-, kriminaal- ja halduskolleegium. Kolleegiumi tööd juhib kolleegiumi esimees, kelle määrab Riigikohus ringkonnakohtu liikmete hulgast. Ringkonnakohtu tööaparaadi moodustavad: 1) kantselei;

193

2) konsultandid; 3) istungisekretärid; 4) esimehe abid Kantselei ülesandeks on ringkonnakohtu asjaajamise korraldamine. Kantselei kooseisus on kolleegiumide sekretärid, tôlgid, asjaajajad, esimehe sekretär, käskjalad, kordnikud. RIIGIKOHUS Riigikohus Riigikohus on riigi kõrgeim kohus. Riigikohus asub Tartus. Riigikohtus on 19 riigikohtunikku. Riigikohtu pädevus Riigikohus vaatab kohtulahendeid läbi kassatsiooni korras. Seaduses sätestatud juhtudel ja korras vaatab Riigikohus kohtulahendeid läbi teistmise ja kohtuvigade parandamise menetluses, samuti täidab muid seadusest tulenevaid ülesandeid. Riigikohus otsustab tema pädevusse kuuluvate asjade menetlusse võtmise kohtumenetluse seaduses sätestatud alusel vähemalt kolmeliikmelises koosseisus. Asi võetakse menetlusse, kui selle menetlemist nõuab vähemalt üks riigikohtunik. Riigikohus on ühtlasi põhiseaduslikkuse järelevalve kohus. Riigikohtu esimees Riigikohtu esimehe nimetab Riigikogu Vabariigi Presidendi ettepanekul üheksaks aastaks. Riigikohtu esimees: 1) juhib ja esindab Riigikohut; 2) teeb Riigikogule ettepaneku Riigikohtu kohtunike ametisse nimetamiseks; 3) teostab seaduses ettenähtud järelevalvet; 4) täidab muid seadusest ja kohtu kodukorrast tulenevaid ülesandeid. Riigikohtu esimees esitab kord aastas Riigikogu kevadistungjärgul Riigikogule ülevaate kohtukorralduse, õigusemõistmise ja seaduste ühetaolise kohaldamise kohta. Riigikohtu esimehe äraoleku ajal või volituste lõppemisel täidab Riigikohtu esimehe ülesandeid tema määratud riigikohtunik. Kui kohtu esimees ei ole asendajat määranud, asendab teda kõige kauem kohtunikuna teenistuses olnud kolleegiumi esimees või teenistusaegade võrdsuse korral vanim kolleegiumi esimees. Riigikogu võib Vabariigi Presidendi ettepanekul vabastada Riigikohtu esimehe teenistusest tema enda soovil. Kui Riigikohtu esimees on haiguse tõttu või muul põhjusel kuus kuud järjest kestvalt võimetu täitma oma ametiülesandeid, esitab Vabariigi President Riigikohtule põhjendatud taotluse tunnistada seda oma otsusega. Riigikohtu üldkogu otsus vabastab Riigikohtu esimehe ametist. Kui Riigikohtu esimees vabastatakse kohtunikuametist, vabastatakse ta ka kohtu esimehe ülesannetest.

194

Kohtu esimehe ülesannetest vabastatud Riigikohtu esimehel säilivad riigikohtuniku volitused. Kedagi ei tohi nimetada kohtu esimeheks kaheks ametiajaks järjestikku. Riigikohtu tsiviil-, kriminaal- ja halduskolleegium Riigikohtus on tsiviilkolleegium, kriminaalkolleegium ja halduskolleegium. Iga riigikohtunik kuulub ühte kolleegiumi. Riigikohtu üldkogu otsustab, millisesse kolleegiumi riigikohtunik kuulub, samuti kolleegiumidevahelise roteerumise korra ja tähtajad. Riigikohtu esimehel on õigus kaasata Riigikohtu kodukorras ettenähtud korras asja läbivaatavasse kohtukoosseisu eri kolleegiumide kohtunikke. Kolleegiumi esimehe nimetab Riigikohtu üldkogu kolleegiumi liikmete seast. Kolleegiumi esimees täidab Riigikohtu kodukorrast tulenevaid ülesandeid. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium Riigikohtus on põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, kuhu kuulub üheksa riigikohtunikku. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi esimees on Riigikohtu esimees. Teised liikmed nimetab Riigikohtu üldkogu. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi liikmete volituste tähtaeg ja nende asendamise kord on sätestud Riigikohtu kodukorras. Riigikohtu üldkogu Riigikohtus on üldkogu, kuhu kuuluvad kõik riigikohtunikud. Riigikohtu üldkogu: 1) vaatab seaduses sätestatud alustel läbi kohtulahendeid; 2) teeb Vabariigi Presidendile ettepaneku kohtuniku ametisse nimetamiseks ja kohtuniku ametist

vabastamiseks; 3) lahendab kohtuniku eksamikomisjoni otsuste peale esitatud kaebused; 4) lahendab distsiplinaarkolleegiumi otsuste peale esitatud kaebused; 5) otsustab distsiplinaarasja algatamise Riigikohtu esimehe suhtes ja teavitab sellest Riigikogu; 6) täidab muid seadusest ja Riigikohtu kodukorrast tulenevaid ülesandeid. Riigikohtu üldkogu kutsub kokku ja seda juhatab Riigikohtu esimees. Riigikohtu esimehe distsiplinaarasja algatamiseks kutsub üldkogu kokku ja seda juhatab kõige kauem kohtunikuteenistuses olnud kohtunik või teenistusaegade võrdsuse korral vanim kohtunik. Riigikohtu üldkogu on otsustusvõimeline, kui kohal on vähemalt üksteist kohtunikku. Üldkogu otsused võetakse vastu kohalolevate riigikohtunike häälteenamusega. Häälte võrdsuse korral otsustab Riigikohtu esimehe hääl. Justiitsministril on õigus osa võtta Riigikohtu üldkogust, kui seal ei vaadata läbi kohtulahendeid. Justiitsministril on üldkogul sõnaõigus. Riigikohtu esimees võib üldkogule kutsuda ka teisi isikuid, kellele üldkogu võib anda sõnaõiguse.

195

Tsiviilkohtupidamine Tsiviilkohtumenetluse seadustik (RT I osa nr. 43-45 1998.a.) Tsiviilasjades môistab ôigust üksnes kohus. Tsiviilasju lahendavad maa- ja linnakohtud, ringkonnakohtud ja Riigikohus. Tsiviilasjadena môistetakse seadustiku tähenduses tsiviil-, perekonna- ja tööôigussuhetest tekkinud vaidlusi. Tsiviilkohtupidamise seadustiku ülesanne on tsiviilasjade kohtumenetlus korraldamine. Igal isikul on ôigus oma rikutud vôi vaidlustatud ôiguse vôi vabaduse kaitseks seadusega kindlaksmääratud korras kohtusse pöörduda. Tsiviilôigusliku vaidluse vôib seaduse vôi välislepinguga kindlaksmälislepinguga kindlaksmääratud juhtudel anda poolte kokkuleppel lahendamiseks vahekohtule. Tsiviilasja algatamine kohtus Kohus algatab tsiviilasja: 1) isiku avalduse alusel, kes kohtus oma õiguse või vabaduse kaitset taotleb, samuti selle isiku esindaja avalduse alusel; 2) teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitset taotleva isiku avalduse alusel, kui õigus teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitseks on temale antud seadusega; 3) seaduses sätestatud juhtudel avaliku huvi kaitseks riigi või kohaliku omavalitsusüksuse avalduse alusel. Kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise hagi võib esitada ka kriminaalkohtumenetluses. Õigusemõistmine võrdõiguslikkuse alusel Õigusemõistmisel tsiviilasjades on kõik isikud seaduse ja kohtu ees võrdsed. Kohtumenetluse keel ja avalduse vormistamine Tsiviilkohtumenetluse keel on eesti keel. Kohtu ja protsessiosaliste nõusolekul võib asja menetleda ka muus keeles, kui kohus ja protsessiosalised seda valdavad. Protsessiosalisel ja teisel isikul, kes ei saa kohtumenetluse keelest aru, on õigus teha avaldusi, anda seletusi ja ütlusi, esineda kohtus ning esitada taotlusi tõlgi vahendusel emakeeles või mõnes muus keeles, mida ta valdab. Protsessiosalistele antakse eraldi dokumendina vormistatud eestikeelne kohtulahend. Kui kohtumenetlus toimub muus keeles, võib kohus teha kohtulahendi eraldi dokumendina eesti keeles või kohtumenetluse keeles.

196

Kui eraldi dokumendina vormistatud kohtulahend ei ole eestikeelne, antakse protsessiosalise soovil talle eesti keelde tõlgitud kohtulahend. Muukeelse kohtulahendi võib protsessiosalisele anda üksnes tema nõusolekul. Kui protsessiosalise kohtule esitatud kirjalik avaldus, kaebus või dokumentaalne tõend ei ole eestikeelne, võib kohus määratud tähtpäevaks nõuda avalduse või dokumentaalse tõendi kinnitatud tõlget. Kui tõlget tähtpäevaks ei esitata, võib kohus jätta avalduse või dokumendi tähelepanuta. Muukeelseid dokumente võib protsessiosalisele anda üksnes tema nõusolekul. Avaldus ja hagiavaldus, apellatsioonkaebus, kassatsioonkaebus ja erikaebus ning kirjalik vastus esitatakse kohtule selgesti loetavas masinakirjas formaadis A4. Asja kohtuliku arutamise avalikkus Asjade arutamine on kõigis kohtutes avalik. Asja arutava kohtu koosseis tehakse avalikult teatavaks. Kohus võib oma istungi või osa sellest kuulutada kinniseks: 1) riigi- või ärisaladuse hoidmiseks; 2) kõlbluse või inimese perekonna- ja eraelu kaitseks; 3) protsessiosalise edastatud või temale posti, telegraafi, telefoni või muul üldkasutataval teel edastatud sõnumite saladuse hoidmiseks; 4) lapsendamissaladuse hoidmiseks; 5) alaealise huvides; 6) õigusemõistmise huvides; 7) kuni 15-aastase, psüühiliste häiretega või nõrgamõistusliku isiku ärakuulamiseks. Kinnisel kohtuistungil viibivad asja arutamise juures protsessiosalised, vajalikel juhtudel ka tunnistajad, eksperdid ja tõlgid. Eesistuja loal võivad kinnisel istungil viibida kohtuametnikud ja praktikandid ning isikud, kel selleks on eriline põhjus. Kuni 15-aastane isik, kes ei ole protsessiosaline ega tunnistaja, võib viibida kohtuistungil kohtu loal. Kinnisel kohtuistungil järgitakse tsiviilkohtumenetluse norme. Kinnise istungi kohtuotsus tehakse teatavaks avalikult, kui alaealise või abielupoole huvid ei nõua teisiti. Kohus ei avalda riigisaladust, mis on kohtule tsiviilkohtumenetluses teatavaks saanud. Isikul, kellel on õigustatud huvi, on õigus tutvuda kohtus lahendatud tsiviilasjaga, milles kohtulahend on jõustunud. Tsiviilasjaga ei ole õigust tutvuda, kui kohus arutas asja kinnisel istungil või kui istungi kinniseks kuulutamiseks oli alus. Istungi kinniseks kuulutamise aluse olemasolu kontrollib kohtunik enne toimikuga tutvumiseks loa andmist.

197

Asja menetlemine seaduse alusel Kohus menetleb asja Eesti seaduse alusel. Protsessisuhet reguleeriva seadusesätte puudumise korral kohaldab kohus sätet, mis reguleerib vaieldavale suhtele lähedasi suhteid. Kui selline seadusesäte puudub, lähtub kohus õiguse üldisest mõttest. Isiku õigusi ja vabadusi võib piirata üksnes siis, kui see võimalus on otse sätestatud seaduses. Kui Eesti välislepingus on menetlusseadusest teistsugused menetlussätted, kohaldatakse välislepingu sätteid. Õiguste ja kohustuste selgitamine Kui protsessiosalist ei esinda advokaat, selgitab kohus talle protsessitoimingu tegemise või tegemata jätmise tagajärgi, kui selgitamiskohustus on seaduses otse ette nähtud. Kui protsessitoimingu tegemise või tegemata jätmise tagajärgi on protsessiosalisele selgitatud, ei pea seda hiljem kordama. Kohtunikud Esimese astme kohtus lahendab kohtunik tsiviilasju kohtu nimel ainusisikuliselt. Hagimenetluses on kohtu koosseisus lisaks kohtunikule kaks rahvakohtunikku, juhul kui: 1) vähemalt üks pool seda nôuab; 2) kohtunik peab rahvakohtunikke (kohtukaasistujaid) asja lahendamisel vajalikuks; Eelmenetluse ja eelistungid peab kohtunik ainuisikuliselt. Taandamine Kohtunik, kohtukaasistujad, kohtuisitungi sekretär, ekspert ega tôlk ei vôi osa vôtta asja läbivaatamisest ja nad kuuluvad taandamisele, kui nad on isiklikult ostseselt huvitatud asja lôpplahendusest vôi kui muud asjaolud tekitavad kahtlust nende erapooletuses. Kohtunik vôi kohtukaasistuja ei vôi osa vôtta asja läbivaatamisest ja ta kuulub taandamisele, kui: 1) ta vôttis asja eelnevast läbivaatamisest osa tunnistajana, eksperdina, tôlgina, esindajana vôi kohtuistungi sekretärina; 2) ta on poolte vôi teise protsessiosalise sugulane (vanem, laps, lapsendaja, lapsendatu, vend, ôde, vanavanem, lapselaps) vôi hôimlane (abikaasa vôi tema sugulane samas astmes); Kohtunik vôi kohtukaasistuja, kes on osa vôtnud tsiviilasja läbivaatamisest esimese astme kohtus, ei vôi osa vôtta selle asja läbivaatamisest apellatsiooni- vôi kassatsiooniastmes. Samuti ei saa kohtunik ega kohtukaasistuja osa vôtta uuest läbivaatamisest esimese astme kohtus, kui tema osavôtul tehtud otsus on tühistatud. Kohtunik, kes on osa vôtnud asja lôtnud asja läbivaatamisest apellatsiooniastmes, ei saa osa vôtta selle asja läbivaatamisest esimese astme kohtus vôi kassatsiooniastmes.

198

Kohtunik, kes on osa vôtnud asja läbivaatamisest kassatsiooniastmes, ei vôi osa vôtta sama asja läbivaatamisest esimese astme kohtus vôi apellatsioonikohtus. Osavôtt asja läbivaatamisest kassatsioonikohtus ei vôta kohtunikult ôigust osa vôtta sama asja läbivaatamisest Riigikohtu üldkogus. Kohtusse kutsumine Protsessiosalised, tunnistajad, eksperdid ja tôlgid kutsutakse kohtusse kutsega. Kohtukutse tuleb protsessiosalistele kätte anda arvestusega, et tal jääks piisavalt aega ôigeaegselt kohtusse ilmuda ja asja ette valmistada. Kohtukutse toimetatakse kätte poole vôi mône teise protsessiosalise näidatud aadressil. Kui isik tegelikult sel aadressil ei ela, vôib kohtukutse saata tema töökohta. Kohus vôib protsessiosalistele, samuti tunnistajatele, ekspertidele ja tôlkidele teatada kohtusse kutsumisest telefonogrammi, telegrammi vôi faksiga, mille tekst jääb toimikusse. Kostja, kelle elukoht vôi asukoht on hagejale teadmata, vaatamata hageja pöördumisele aadressbüroo ja politsei poole, kutsutakse kohtusse avaldamisega Ametlikes Teadaannetes. Hageja katab eelnevalt kuulutuse avaldamise kulud. Kuulutuse avaldamisega Ametlikes Teadaannetes loetakse kutse kätteantuks. Kohtukutses märgitakse: 1) kohtusse kutsutava isiku nimi; 2) kohtu nimi ja aadress; 3) ilmumise koht ja aeg; 4) asja nimetus; 5) kellena isik välja kutsutakse; 6) adressaadi äraolekul kutse vastuvõtnud isiku kohustus kutse esimesel võimalusel adressaadile üle anda; 7) kohustus teatada kohtusse ilmumata jätmise seaduslikust takistusest; 8) kohtusse ilmumata jätmise tagajärjed. Kohtusse kutsumine ajalehekuulutusega või muul viisil Kui registris ei ole andmeid isiku aadressi kohta või isik ei ela registris märgitud aadressil või tema tegelik viibimiskoht ei ole teada, kutsutakse isik kohtusse ajalehekuulutusega. Kui hageja soovib, et kostja kutsutakse kohtusse ajalehekuulutusega, peab ta kohtule esitama lisaks registritõendile politseiasutuse või linna- või vallavalitsuse tõendi, et politseile, linna- või vallavalitsusele on kostja tegelik viibimiskoht teadmata. Ajalehekuulutus avaldatakse väljaandes Ametlikud Teadaanded vähemalt kahel korral ja vähemalt nädalase vahega. Kirjaliku kutse kätteandmine

199

Kirjalik kutse saadetakse postiga, käskjalaga või kohtukordnikuga ja antakse kätte allkirja vastu teatisel, millele märgitakse ka kutse kätteandmise aeg. Teatis tagastatakse kohtule ja see jääb toimikusse. Protsessiosalise nõusolekul võib kohus anda tema kätte kutse teisele asjas väljakutsutud isikule edasiandmiseks. Isik, kellele kohus tegi ülesandeks kutse edasiandmise, on kohustatud kohtule tagastama kutse kättesaamise teatise, millele adressaat on alla kirjutanud. Kui eespool nimetatud korras ei olnud võimalik kutset adressaadile kätte anda, võib kohus pöörduda selleks politseiasutuse, maal ka vallavalitsuse poole. Adressaadi ajutise äraoleku korral märgib kutset kättetoimetav isik kutsele lisatud teatisele, kuhu adressaat on lahkunud ja millal on oodata tema saabumist. Protsessiosalise esindajale kohtukutse kätteandmisel loetakse ka tema volitajale kohtukutse kätte antuks. Vahi all viibivale või vabadusekaotust kandvale protsessiosalisele antakse kohtukutse kätte kinnipidamisasutuse juhi kaudu, kes võtab protsessiosaliselt teatisele allkirja kutse kättesaamise kohta ning toimetab selle ja tema kirjaliku vastuse kohtule. Kohtukutse loetakse kätteantuks ka siis, kui see on allkirja vastu kätte antud adressaadiga koos elavale vähemalt 10-aastasele perekonnaliikmele. Juriidilisele isikule loetakse kohtukutse kätteantuks, kui see on kohale toimetatud selle isiku registrisse kantud aadressil. Kohtukutse kätteandmise aeg Kohtukordnikul või -käskjalal on õigus anda kutset kätte iga päev mis tahes kellaajal. Kui kutse saadetakse postiga, tuleb kohtukutse kätteandmise teatis või kutse, kui selle kätteandmine ei olnud võimalik, tagastada kohtule 15 päeva jooksul kutse postile üleandmise päevast. Kutse vastuvõtmisest keeldumise tagajärjed Kui adressaat keeldub kutset vastu võtmast, teeb kutse kättetoimetaja kutsele märkuse, mida kinnitab oma allkirjaga. Märkusega kutse tagastab ta kohtule. Sel juhul loetakse, et kutse on adressaadile kätte antud. Teatamise kohustus Protsessiosaline on kohustatud kohtule teatama, kui tema aadress asja menetluse kestel on muutunud. Kui protsessiosaline ei ole oma aadressi muutumisest kohtule teatanud, saadetakse kutse kohtule teada oleval viimasel aadressil. Kutse kättetoimetaja teeb kutsele märkuse, millega kinnitab, et adressaat ei viibi enam kutsel märgitud aadressil. Märkusega kutse tagastab ta kohtule. Sel juhul loetakse, et kutse on adressaadile kätte antud.

200

Protsessiosaline, tunnistaja, ekspert või tõlk, kes seadusliku takistuse tõttu ei saa kohtusse ilmuda, peab sellest kohtule õigeaegselt teatama. TRAHV, SUNDTOOMINE JA AREST Trahvimine Kohus määrab tsiviilkohtumenetluses trahvi, mis ei või olla väiksem kui üks neljandik Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast ega suurem kui kuue kuupalga alammäär. Kui trahvimäärusele vaatamata jäi kohtu nõudmine trahvitu süül täitmata, võib samale isikule määrata kuni 12 kuu kuupalga alammäära suuruse uue trahvi. Kui trahvitu ka siis kohtu nõudmist ei täida, võib kohus kuni 12 kuu kuupalga alammäära suuruses uuesti trahvi määrata. Kohus võib isikut trahvida seadusest tuleneva või kohtu poolt antud kohustuse täitmata jätmise eest, kui ta on sellele isikule teinud trahvihoiatuse. Trahvi suurust määrates arvestab kohus isiku varalist seisundit ja muid asjaolusid. Arest ja sundtoomine Aresti võib kohus tsiviilkohtumenetluses määrusega kohaldada seaduses otse ettenähtud juhul, kui ta on teinud isikule arestihoiatuse. Politseiga sundtoomist võib kohus määrusega isiku suhtes kohaldada seaduses otse ettenähtud juhul, kui ta on teinud isikule sundtoomise hoiatuse. Sundtoomise määruse täitmiseks võib isikut enne kohtuistungi algust vahi all pidada kuni 48 tundi. Protokollid Esimese astme ja apellatsioonikohtu eelistung, paikvaatlus ning kohtuistung protokollitakse. Muid protsessitoiminguid protokollitakse juhul, kui kohus peab seda vajalikuks. Kassatsiooniastmes kohtuistung protokollitakse juhul, kui kohus peab seda vajalikuks. Kohtuistungi, kohtu eelistungi vôi väljaspool istungit tehtud protsessitoimingu protokoll peab kajastama asja arutamise, protsessitoimingu vôi asja lahendamise seisukohalt olulisi külgi. Kohtuistungi protokollis märgitakse: 1) kohtuistungi toimumise aasta, kuu ja päev; 2) kohtuistungi alguse ja lôppemise aeg; 3) asja läbivaatava kohtu nimi, koosseis ja istungi protokollija; 4) asja nimetus ja pooled; 5) andmed protsessiosaliste, samuti tunnistajate, ekspertide ja tôlkide ilmumise kohta; 6) eesistuja korraldused ja määrused, mis kohus tegi istungi saalis; 7) protsessiosaliste avaldused ja taotlused; 8) andmed pooltele ja teistele protsessiosalistele nende protsessiôiguste ja kohustuste selgitamise kohta; 9) poolte nôudmiste, vastuväidete ja teiste protsessiosaliste seletuste ning tunnistajate ütluste pôhiline sisu, ekspertide suulised arvamused, küsimused ekspertidele, andmed asitôendite ja kirjalike tôendite vaatluse kohta, vaatlustulemused; 10 ) kohtuvaidluse lühike sisu; 11) andmed kohtumääruste ja -otsuste avaldamise ning nende peale edasikaebamise korra ja tähtaegade selgitamise kohta; 12) protokolli allakirjutamise kuupäev. Protokolli koostab kohtuistungi sekretär vôi kohtunik kohtuistungil, eelistungil vôi väljaspool kohtuistungit toimuva protsessitoimingu ajal.

201

Kohtukulud Kohtukulud koosnevad: 1) riigilõiv; 2) asja läbivaatamiskulud; 3) kassatsioonikautsjon. Riigilõiv Riigilõivu tuleb seaduses sätestatud suuruses tasuda: 1) hagilt, vastuhagilt ja iseseisva nõudega kolmanda isiku hagilt; 2) avalduselt hagita menetluses ja muult avalduselt, mille lahendamine seadusega on antud kohtu pädevusse; 3) kutse või teate avaldamise eest ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded. Hinnaga hagilt tasutakse riigilõivu sõltuvalt hagi hinnast, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Hinnata hagilt tasutakse riigilõivu kindlas suuruses. Kui hageja on esitanud mitu nõuet, tuleb riigilõivu tasuda igalt nõudelt. Riigilõivu kutse või teate avaldamise eest tasub hageja. Kohtuotsuse peale esitatud apellatsioonkaebuselt tasutakse riigilõivu samas suuruses, kui tuleks tasuda hagi või avalduse esitamisel esimese astme kohtule. Varalises vaidluses tasutakse riigilõivu apellatsioonkaebuses vaidlustatud summast lähtudes. Kohtumääruse peale esitatud erikaebuselt tuleb tasuda riigilõivu samas suuruses kui hinnata hagilt. Hagihind Hagihind määratakse: 1) omandiõiguse tunnustamise hagis - vara väärtusega; 2) vara hagis - hagetava vara väärtusega; 3) elatise hagis - aasta elatusrahaga; 4) tähtajaliste maksete hagis - kõigi maksete summaga, kuid mitte rohkem kui kolme aasta eest; 5) tähtajatute või eluaegsete maksete hagis - kõigi maksete summaga kolme aasta eest; 6) maksete vähendamise või suurendamise hagis - summaga, mille võrra maksete vähendamist või suurendamist nõutakse, kuid mitte rohkem kui aasta eest; 7) maksete lõpetamise hagis - allesjäänud maksete summaga, kuid mitte rohkem kui aasta eest; 8) mitmest varalisest nõudest koosnevas hagis - kõikide nõuete summaga. Hagihinna nimetab hageja. Kui hagihind ilmselt ei vasta hagetava vara tegelikule väärtusele, määrab hagihinna kohus.

202

Hagihinna hulka ei arvata kohtukulusid. Asja läbivaatamise kulud on: 1) tunnistajale, eksperdile ja tôlgile väljamakstav raha; 2) dokumentaalsete tôendite nôudmiste ja paikvaatluse tegemise kulud; 3) kostja sundtoomise kulud; 4) advokaadikulud, mis on tehtud riigi arvelt; 5) posti ja kutsete kättetoimetamise kuluid; 6) kuulutuse avaldamise kulud; 7) poole advokaadi kulud, töölt puudumisel saamata jäänud palk, sôidukulud ja korterirahad. Kohtukulude jaotamine poolte vahel Poolele, kelle kasuks tehti otsus, môistab kohus teiselt poolelt välja kôik kohtukulud, kuigi see teine pool oli vabastatud kohtukulude tasumisest riigituludesse. Kui hagi rahuldati osaliselt, siis môistetakse kohtukulud hagejale proportsionaalselt rahuldatud nôuete suurusega, kostjale aga proportsionaalselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Hagi osalisel rahuldamisel vôib kohus jätta kummagi poole kohtukulud temaenda kanda. Enne asja läbivaatamise lôpetamist kohtule kohtukulude nimekirja esitamata jätmisel kaotab pool ôiguse nôuda kulude hüvitamist. Kui hageja, kelle kasuks tehti kohtuotsus, esitas pahatahtlikult kohtusse hagi, ilma et vastaspool talle selleks oma poolt tôsist pôhjust oleks andnud, vôi pôhjustas hageja muul viisil tahtlikult vôi ettevaatamatusest tarbetu kohtuskäimise, peab hageja vastaspoolele hüvitama kohtukulud vôi jätab kohus need olenevalt olukorrast, kummagi poole enda kanda. Kohtukulude tasumisest vabastamine Kui kohus leiab, et isik on maksejõuetu, võib kohus määrusega vabastada isiku täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest riigituludesse või kassatsioonikautsjoni tasumisest. Äriühingu maksejõuetust tõendab pankrotiotsus või kohtumäärus, millega pankrotimenetlus on lõpetatud raugemise tõttu, kuna võlgnikul ei jätku vara pankrotikulude katteks. Kui kohus vabastab hageja riigilõivu tasumisest riigituludesse, peab kohus määruses märkima, kas isik on vabastatud riigilõivu tasumisest üksnes hagiavalduse esitamisel või ka hagi rahuldamata jätmise korral. Kautsjoni tasumisest on vabastatud riik ja kohalik omavalitsusüksus. Tasuta õigusabi andmine Kohtul on õigus vabastada füüsiline isik täielikult või osaliselt õigusabi eest tasumisest ja kanda advokaadikulud riigi arvele, kui ta leiab, et isik on maksejõuetu. Advokaadibüroole riigi arvelt väljamakstava tasu määra kehtestab justiitsminister. Täielikult või osaliselt õigusabi eest tasumisest vabastamise määrus saadetakse täitmiseks advokaadibüroole ja Justiitsministeeriumile.

203

Õigusabi eest tasumine Poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistab kohus teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest: 1) hinnaga hagi puhul kuni viis protsenti hagi rahuldatud osast hagejale või kuni viis protsenti hagi rahuldamata jäetud osast kostjale; 2) hinnata hagi puhul kohtu määramisel, kuid mitte üle justiitsministri kehtestatud suuruse. Kui isikule, kelle kasuks otsus tehti, anti riigi õigusabi, mõistab kohus teiselt poolelt riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud riigituludesse. Kohtukulude jaotamine hagist loobumise ja poolte kokkuleppe korral Kui hageja hagist loobub, ei pea kostja hagejale kohtukulusid hüvitama. Kohus võib kostja nõudel menetluse lõpetamise määrusega hagejalt välja mõista kostja kohtukulud, välja arvatud siis, kui hageja loobub hagist seetõttu, et kostja on nõude rahuldanud. Kui hageja loobub hagist seoses sellega, et kostja on pärast hagi esitamist täitnud hageja nõudmised vabatahtlikult, võib kohus hageja nõudel menetluse lõpetamise määrusega kostjalt välja mõista hageja kohtukulud. Kui pooled ei ole kokkulepet sõlmides kohtukulude jaotamises kokku leppinud, jäävad kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Protsessiosalised Protsessiosalised on: 1) hagimenetluses - pooled ja kolmas isik; 2) hagita menetluses - avaldaja ja muud asjast huvitatud isikud. Protsessiosaline on ka avalikku huvi kaitsma õigustatud asutus ja muu seaduses nimetatud isik. Protsessiosalise õigused Protsessiosalisel on õigus tutvuda toimikuga, teha sellest ärakirju, võtta osa kohtuistungitest, teada asja arutava kohtu koosseisu, esitada taandusi ja taotlusi, anda kohtule seletusi, esitada põhjendusi ja kaalutlusi kõigi asja kohtulikul arutamisel tõusetunud küsimuste kohta, esitada tõendeid, võtta osa tõendite vaatlusest ja uurimisest, vaielda vastu teiste protsessiosaliste taotlustele, põhjendustele ja kaalutlustele, esitada küsimusi teistele protsessiosalistele, tunnistajatele ning ekspertidele, saada eraldi dokumendina vormistatud kohtulahendi tõestatud ärakirju ning kaevata edasi kohtuotsuse ja -määruse peale seaduses sätestatud alustel ja korras. Protsessiosalisel on ka muud käesolevas seadustikus sätestatud protsessiõigused. Protsessiosalise kohustused Protsessiosaline on kohustatud kasutama oma protsessiõigusi heauskselt.

204

Kohus ei luba protsessiosalistel õigusi kuritarvitada, protsessi venitada ega kohut eksitusse viia. Protsessiosalise pahatahtlus Asja õiget ja kiiret läbivaatamist pahatahtlikult takistavat protsessiosalist võib kohus trahvida. Hagejat või iseseisva nõudega kolmandat isikut, kes esitas teadvalt põhjendamata hagi vastaspoolele kahju tekitamise eesmärgil, võib kohus trahvida. Tsiviilprotsessiõigusvõime Tsiviilprotsessiõigusvõime on isiku võime omada tsiviilprotsessiõigusi ja tsiviilprotsessikohustusi. Igal Eesti ja välisriigi kodanikul ja kodakondsuseta isikul, samuti Eesti ja välismaa juriidilisel isikul on tsiviilprotsessiõigusvõime. Tsiviilprotsessiteovõime Tsiviilprotsessiteovõime on isiku võime oma tegudega kohtus teostada tsiviilprotsessiõigusi ja täita tsiviilprotsessikohustusi. Tsiviilprotsessiteovõime on teovõimelisel füüsilisel isikul ja juriidilisel isikul. Alaealise tsiviilprotsessiteovõime on piiratud. Tema tsiviilprotsessiõigusi kasutab ja tsiviilprotsessikohustusi täidab kohtus seaduslik esindaja. 15- kuni 18-aastasel alaealisel on õigus koos seadusliku esindajaga osaleda eel- ja kohtuistungil ning teistes protsessitoimingutes. 7- kuni 15-aastast alaealist võib kohus kutsuda kohtuistungile seletuse andmiseks. 15- kuni 18-aastasel alaealisel on tsiviilprotsessiteovõime asjades, mis tulenevad tema töö- või abielusuhetest. 15- kuni 18-aastasel alaealisel, kelle teovõimet on laiendatud, on tsiviilprotsessivõime asjades, mis tulenevad tehingutest, mida alaealine võib teha isiklikult. Piiratud teovõimega täisealise isiku tsiviilprotsessiõigusi kasutab ja tsiviilprotsessikohustusi täidab kohtus tema seaduslik esindaja. Alaealisel on tsiviilprotsessiteovõime oma lapse seadusliku esindajana. Riik ja kohalik omavalitsusüksus teostavad tsiviilprotsessiõigusi ja täidavad tsiviilprotsessikohustusi oma asutuste kaudu. Pooled Tsiviilprotsessi pooled on hageja ja kostja. Hageja on isik, kes on esitanud hagi oma eeldatavate õiguste ja vabaduste kaitseks. Kostja on isik, kelle vastu on hagi esitatud. Poolte õigused Pooled on kohtu ees võrdsed.

205

Hagejal on õigus muuta hagi alust või eset, suurendada või vähendada oma nõuet või loobuda hagist, kostjal aga õigus hagi õigeks võtta. Poolel on ka muud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud protsessiõigused. Pooled võivad asja lõpetada kokkuleppega, kui kokkulepe ei ole seadusega vastuolus. Kokkulepe peab olema täidetav ega või olla tingimuslik. Kokkuleppega võivad pooled lahendada üksnes asja, mille lahendamises seadusest tulenevalt nad võivad kokku leppida. Pooltel on õigus nõuda kohtuotsuse täitmist seaduses sätestatud korras. Kohtusse ilmumise kohustus Kohus võib poolt või tema seaduslikku esindajat kohustada ilmuma kohtuistungile, eelistungile või mõne protsessitoimingu juurde, kui seda on vaja asja lahendamiseks. Kohus teatab isikliku kohtusse ilmumise kohustusest isikule, keda ta kohtusse ilmuma kohustab. Kui kohtuistungile on ilmunud poole lepingujärgne esindaja ja kohus ei ole kohustanud poolt või tema seaduslikku esindajat isiklikult ilmuma, ei ole poole või seadusliku esindaja ilmumata jäämine asja arutamise edasilükkamise aluseks. Mitme hageja või kostja osavõtt asjast Mitu hagejat võib esitada ühise hagi. Hagi võib esitada ühiselt mitme kostja vastu. Iga hageja või kostja esineb protsessis teise poole suhtes iseseisvalt. Kostja asendamine Kui hageja leiab, et hagi ei ole esitatud selle isiku vastu, kes peab olema kostja, võib kohus hageja ettepanekul menetlust lõpetamata asendada kostja teise kostjaga. Pärast kostja asendamist peab hageja esitama kohtule asendatud kostja jaoks hagiavalduse ärakirja koos lisadega. Pärast kostja asendamist alustatakse asja läbivaatamist algusest peale. Protsessiõigusjärglus Füüsilisest isikust poole surma korral või juriidilisest isikust poole lõppemisel lubab kohus protsessi astuda selle poole õigusjärglasel. Õigusjärglus on võimalik protsessi igas staadiumis. Õigusjärglasele on kohustuslikud kõik enne tema protsessi astumist tehtud protsessitoimingud samal määral, kui need oleksid olnud kohustuslikud õiguseelnejale. KOLMANDAD ISIKUD Iseseisva nõudega kolmas isik Kolmas isik, kes esitab iseseisva nõude vaidluseseme suhtes, võib hagi esitamisega protsessi astuda kuni sisulise arutamise lõpetamiseni esimese astme kohtus. Tal on kõik hageja õigused ja kohustused. Iseseisva nõudeta kolmas isik

206

Kolmas isik, kes ei esita iseseisvat nõuet vaidluseseme suhtes, võib protsessi astuda hageja või kostja poolel kuni asja sisulise arutamise lõpetamiseni esimese astme kohtus, kui asjas tuvastamisele kuuluvad asjaolud ja õigussuhted võivad mõjuda tema õigustele või kohustustele ühe poole suhtes. Teda võib kaasata osa võtma ka poole taotlusel või kohtu algatusel. Kolmanda isiku kaasamine Avalduses kolmanda isiku kaasamiseks ja kolmanda isiku avalduses protsessi astumiseks hageja või kostja poolel märgitakse kolmanda isiku nimi ja aadress ning kolmanda isiku protsessi kaasamise alus, samuti, kas kolmanda isiku kaasamist taotletakse hageja või kostja poolel. Avaldus tuleb esitada asja menetlevale kohtule kirjalikult. Kohus teatab poolele teise poole taotlusest kolmanda isiku kaasamiseks ja saadab talle avalduse ärakirja. Poolel on õigus taotlusele vastata. Kohus lahendab kolmanda isiku protsessi kaasamise määrusega ning teatab sellest taotlejale ja pooltele. ESINDUS KOHTUS Asjaajamine esindaja kaudu Füüsiline isik võib kohtus asja ajada isiklikult või esindaja kaudu. Isiklik osavõtt asjast ei võta õigust omada selles asjas esindajat. Juriidiline isik ajab kohtus asja esindaja kaudu, kes tegutseb temale seaduse või lepinguga antud volituse piires. Kui kohus leiab, et asjas pooleks oleva füüsilise isiku olulised huvid võivad jääda kaitseta tema maksejõuetuse tõttu, võib kohus määrata talle esindajaks advokaadi riigi arvel. Sel juhul saadab kohus määruse täitmiseks Eesti Advokatuuri juhatusele. Kui kohus leiab, et asjas pooleks olev füüsiline isik ei ole ise võimeline kaitsma oma õigusi ja tema olulised huvid võivad advokaadi abita jääda kaitseta, võib kohus oma algatusel otsustada isikule riigi õigusabi andmise riigi õigusabi seaduses ettenähtud alustel ja korras. Seadusjärgne esindus Piiratud tsiviilprotsessiteovõimega füüsilist isikut esindab kohtus tema seaduslik esindaja. Riigi või kohaliku omavalitsusüksuse seaduslik esindaja on riigi- või kohaliku omavalitsuse asutus, kelle kaudu riik või kohalik omavalitsusüksus teostab oma tsiviilõigusi ja täidab tsiviilkohustusi. Riigi esindamine kohtus toimub vastavalt Vabariigi Valitsuse seaduse (RT I 1995, 94, 1628; 1996, 49, 953; 88, 1560; 1997, 29, 447; 40, 622; 52, 833; 73, 1200; 81, 1361 ja 1362; 87, 1468; 1998, 28, 356; 36/37, 552; 40, 614; 107, 1762; 111, 1833; 1999, 10, 155; 16, 271 ja 274; 27, 391; 29, 398 ja 401; 58, 608; 95, 843 ja 845) §-le 441.

207

Juriidilist isikut esindab kohtus juhatus või seda asendav organ, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juriidilist isikut võib kõigis õigustoimingutes esindada iga juhatuse liige, kui seaduse või põhikirjaga ei ole ette nähtud, et juhatuse liikmed või mõned neist võivad esindada juriidilist isikut ühiselt. Pankrotimenetluses esindab võlgnikku pankrotihaldur. Lepingujärgne esindus Esindaja kohtus võib olla: 1) advokaat; 2) prokurist, kui prokuuras antud volituste mahust ei tulene teisiti; 3) isik, kes on protsessiosalisega töö- või teenistussuhtes; 4) üks hageja kaashagejate või üks kostja kaaskostjate volitusel; 5) protsessiosalise üleneja või alaneja sugulane või abikaasa; 6) muu isik, kelle õigus olla lepinguline esindaja tuleneb seadusest; 7) muu isik, kes on täitnud õigusteaduse akadeemilise õppe riiklikult tunnustatud õppekava. Esindaja Riigikohtus võib olla ja lepingulise esindajana kassatsioonkaebust esitada üksnes vandeadvokaat. Esindaja volituse vormistamine Seadusliku esindaja volitust tõendab dokument, millest tuleneb tema seaduslikuks esindajaks olek. Lepingulise esindaja volitust tõendab volikiri. Advokaadi volitusi tõendab advokaadibüroo pidaja poolt väljaantud dokument (advokaadivolikiri). Prokuristi volitust tõendab väljavõte äriregistri kandest. Ravil või vahi all viibiva või vabaduskaotuslikku karistust kandva isiku allkiri lihtkirjalikul volikirjal peab olema tõestatud vastavalt raviasutuse juhi või isikut kinnipidava asutuse juhi poolt. Välisriigis väljaantud volikiri peab olema legaliseeritud. Esindaja volitus Volitus asjaajamiseks kohtus annab esindajale õiguse teha kõiki protsessitoiminguid volitaja nimel, sealhulgas asja üleandmine vahekohtule, täielik või osaline hagist loobumine, hagi õigeksvõtmine, hagi aluse või eseme muutmine, kokkuleppe sõlmimine, volituse edasiandmine teisele isikule (edasivolitus), kohtulahendi peale kaebuse esitamine, täitedokumendi sissenõudmiseks esitamine ning väljamõistetud vara ja raha vastuvõtmine, samuti vaidluse algatamine dokumendi võltsituse kohta. Kohtus ei või olla esindaja: 1) piiratud teovõimega isik; 2) alaealine, välja arvatud juhul, kui ta seadusliku esindajana esindab oma last; 3) kohtunik, uurija ja prokurör, välja arvatud juhul, kui ta seadusliku esindajana esindab oma last või eestkostetavat.

208

Isik ei või olla esindaja, kui ta selles asjas on andnud õigusabi isikule, kelle huvid on esindatava huvidega vastuolus, välja arvatud juhul, kui ta seadusliku esindajana esindab oma last või eestkostetavat. Isik ei või olla esindaja, kui ta on võtnud sellest asjast osa kohtuniku, eksperdi, tõlgi või tunnistajana või kui ta on asja läbivaatamisest osavõtva kohtuniku abikaasa või sugulane või hõimlane. Kui kohus leiab, et lepinguline esindaja, kes ei ole advokaat, on kohtumenetluses näidanud end ebaausa, asjatundmatu või vastutustundetuna, võib kohus tema volitused seda asja ajada määrusega tühistada. Kui esindajaks on advokaat ja kohus leiab, et advokaat ei tunne asja või on käitunud kliendi suhtes ebaausalt, võib kohus asja arutamise edasi lükata ning teatada sellest advokatuuri juhatusele. Advokatuuri juhatus kontrollib kümne päeva jooksul asjaolusid ning teatab kontrolli tulemustest kohtule. Kui kohus on esindaja protsessist kõrvaldanud või tema volituse tühistanud, võimaldab kohus esindataval võtta uue esindaja. TÕENDID Tõendi mõiste Tõendiks tsiviilasjas on igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte või teiste protsessiosaliste nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Tõendiks võib olla tunnistaja ütlus, poole ja kolmanda isiku seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, paikvaatlus ning eksperdiarvamus. Tõendamise ja tõendite esitamise kohustus Kumbki pool peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Tõendeid esitavad pooled ja teised protsessiosalised. Kohus võib teha pooltele ja teistele protsessiosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Avaliku huvi kaitseks võib kohus tõendeid koguda omal algatusel. Tõendi asjakohasus Kohus võtab vastu ainult selle tõendi, millel on asjas tähtsust. Kohtule esitatud tõendi vastuvõtmisest keeldumist peab kohus põhjendama. Tõendi lubatavus Kui seadusest tulenevalt tuleb asjaolu tõendada teatud liiki või teatud vormis tõendiga, ei või seda asjaolu tõendada teist liiki või teises vormis tõendiga.

209

Tõendamisest vabastamise alused Tõendada ei ole vaja asjaolu, mida kohus loeb üldiselt teadaolevaks. Ühes tsiviilasjas jõustunud kohtuotsusega tuvastatud asjaolu ei saa vaidlustada teises tsiviilasjas, kui sellest võtavad osa samad pooled. Seda asjaolu ei saa vaidlustada ka asjast osavõtnud kolmas isik. Tõendite hindamine Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Tõendi tagamine Kui protsessiosalisel on põhjust arvata, et asjas vajaliku tõendi esitamine muutub hiljem võimatuks või raskendatuks, võib ta nõuda, et kohus selle tõendi tagaks. Isiku põhjendatud avalduse alusel võib kohus tagada tõendi ka enne hagi esitamist. Tõendi tagamine seisneb tunnistaja ülekuulamises, paikvaatluses või muu protsessitoimingu tegemises. Tunnistaja ütlused Tunnistajana võib üle kuulata iga isikut, kellele võivad olla teada asjas tähtsust omavad asjaolud, kui see isik ei ole selle protsessi osaline. Enne ütlusi annab tunnistaja järgmise vande: "Mina, (nimi), kinnitan oma au ja südametunnistuse kohaselt, et räägin asja kohta kogu tõe, midagi varjamata, lisamata või muutmata." Tunnistaja annab vande suuliselt ja kirjutab vandetekstile alla. Vannet ei anna kuni 15-aastane isik ning isik, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu vaimutegevuse häire tõttu ei mõista vande tähendust. Enne vande andmist selgitab kohus tunnistajale vande tähtsust ja tunnistaja kohustust rääkida tõtt. Vähemalt neljateistaastast tunnistajat hoiatatakse ütluste andmisest seadusliku aluseta keeldumise ja teadvalt vale ütluse andmise eest, mille kohta võetakse tunnistajalt allkiri. Vajaduse korral selgitab kohus tunnistajale tsiviikohtumenetluse seaduses sätestatut. Ütluste andmise keeld Riigi- ja kohaliku omavalitsuse teenistujat, kel on seadusega keelatud avaldada teenistuse tõttu teatavaks saanud riigi- ja ärisaladust või konfidentsiaalseid andmeid, ei või nende andmete osas kohtus tunnistajana üle kuulata. Isiku loata, kelle huvides saladuse hoidmise kohustus on kehtestatud, ei või tunnistajana üle kuulata: 1) esindajat tsiviilasjas ja kaitsjat kriminaalasjas asjaolude suhtes, mis on saanud neile teatavaks oma kohustust täites; 2) arsti või teist raviasutuse töötajat asjaolude suhtes, mis patsient on talle usaldanud, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

210

Kohus võib keelduda tunnistajana üle kuulamast kuni 15-aastast isikut või isikut, kes oma füüsilise või psüühilise puude tõttu ei ole võimeline õigesti tajuma asjas tähtsust omavaid asjaolusid või andma nende kohta tõepäraseid ütlusi. Vaimulikku ei või tunnistajana üle kuulata seoses temale usaldatuga. Tunnistajana ei või üle kuulata isikut, kelle ülekuulamiseks tsiviilkohtumenetluses on seaduses sätestatud keeld. Tunnistaja õigus keelduda ütluste andmisest Tunnistajal on õigus keelduda ütluste andmisest, kui: 1) ta on või on olnud hageja või kostjaga abielus; 2) ta on hageja või kostja üleneja või alaneja sugulane, on või on olnud selle sugulasega abielus; 3) ta on hageja või kostja õde või vend, on või on olnud õe või vennaga abielus; 4) see õigus tuleneb muust seaduses sätestatud alusest. Tunnistajal on õigus ütluste andmisest põhjendatult keelduda, kui ta oma ütlustega peaks ennast või oma abikaasat, endist abikaasat, vanemat, last, venda, õde, vanavanemat või lapselast paljastama kuriteo või muu ebasündsa teo toimepanemises. Taotlus tunnistaja ülekuulamiseks Tunnistaja ülekuulamist taotlev protsessiosaline märgib, milliste asjas tähtsate asjaolude kohta võib tunnistaja ütlusi anda ja teatab kohtule tunnistaja nime ning muud tema kohtusse kutsumist võimaldavad andmed. Kui tunnistaja ülekuulamist taotlev protsessiosaline tunnistaja ülekuulamise vajalikkust ei põhjenda või jätab tunnistajatasu maksmata, võib kohus jätta taotluse tähelepanuta. Tunnistaja kohustused Tunnistajana väljakutsutud isik on kohustatud ilmuma kohtusse ja andma kohtule tõeseid ütlusi temale teada olevate asjaolude kohta. Kohus võib tunnistaja ülekuulamiseks minna ise tunnistaja juurde, kui tunnistaja haiguse, vanaduse, invaliidsuse või muu mõjuva põhjuse tõttu ei ole võimeline kohtusse ilmuma. Tunnistaja vastutus Kui tunnistaja jätab kohtu kutsel seadusliku takistuseta ilmumata, võib kohus teda trahvida või kohaldada sundtoomist. Kui tunnistaja mõjuva põhjuseta keeldub vannet või ütlusi andmast või küsimustele vastamast, võib kohus teda trahvida või kohaldada aresti. Aresti võib kohaldada tunnistajale kuni kolmeks

211

kuuks, kuid see ei tohi kesta pärast asja arutamise lõppu selles kohtus või pärast seda, kui tunnistaja on ütlused või vande andnud või kui tunnistaja ülekuulamise vajadus on ära langenud. Kui tunnistaja ülekuulamist taotlenud protsessiosaline taotlusest loobub või tunnistaja ülekuulamise vajadus langeb ära muul põhjusel, ilmumata jäänud tunnistajat ei trahvita, kuid tasutud trahvi tagasi ei maksta. Tunnistaja ülekuulamise kord Tunnistajad kuulatakse üle üksteisest eraldi. Üle kuulamata tunnistajad ei või asja arutamise ajal viibida kohtusaalis. Ülekuulatud tunnistaja jääb istungisaali kuni asja arutamise lõpetamiseni, kui kohus ei luba tal varem lahkuda. Kohus teeb kindlaks tunnistaja isiku ja selgitab välja tema tegevusala, hariduse, elukoha, samuti seose asjaga ning vastastikused suhted poolte ning kolmandate isikutega. Kohus teeb tunnistajale ettepaneku rääkida kohtule asja kohta ainult tõtt. Esimesena küsitleb tunnistajat protsessiosaline, kelle taotlusel tunnistaja välja kutsuti, seejärel küsitlevad teda teised protsessiosalised. Kohtu algatusel kutsutud tunnistajat küsitleb esimesena hageja. PROTSESSIOSALISE SELETUSED Poole ja kolmanda isiku seletuse hindamine Poole ja kolmanda isiku seletusi temale teada olevate asja lahendamiseks tähtsate asjaolude kohta hinnatakse koos teiste asjas kogutud tõenditega. Seadusliku esindaja seletust loetakse selle poole või kolmanda isiku seletuseks, kelle seaduslikuks esindajaks ta on. Asjas eriti tähtsate asjaolude kohta võib pool ja kolmas isik, samuti poole või kolmanda isiku seaduslik esindaja anda seletuse vande all. Vande all võib seletuse võtta isikult, kes on andnud selleks kirjaliku nõusoleku. Poolel on õigus taotleda, et tema ise, vastaspool või kolmas isik, samuti nende seaduslik esindaja annaks seletuse vande all. Kui pool ise soovib anda seletust vande all, tuleb taotlus esitada kirjalikult. Dokumentaalse tõendi mõiste Dokumentaalsed tõendid on igasugused kirjalikud, pildistamisega või video, heli- või muu andmesalvestusega jäädvustatud dokumendid, mis sisaldavad andmeid asja lahendamisel tähtsate asjaolude kohta ja mida on võimalik kohtuistungil esitada tajutaval kujul. Kirjalikud dokumendid on ka ametlikud ja isiklikud kirjad. Poolel on õigus kohtule esitada asja tundva isiku või asutuse arvamus, mida kohus hindab dokumentaalse tõendina. Algdokumendi esitamine

212

Kirjalik dokument esitatakse algdokumendi või ärakirja või väljavõttena. Kui dokument on esitatud ärakirja või väljavõttena, on kohtul õigus nõuda omal algatusel või teise protsessiosalise taotlusel algdokumendi esitamist. Kui protsessiosaline esitab algdokumendi koos ärakirja või väljavõttega, võib kohus algdokumendi tagastada ja jätta toimikusse kohtuniku tõestatud ärakirja või väljavõtte. Esitaja palvel võib toimikus oleva kirjaliku algdokumendi pärast kohtuotsuse jõustumist tagastada. Toimikusse jäetakse kirjaliku algdokumendi tagasi saanud isiku esitatud ja kohtuniku tõestatud ärakiri. Dokumentaalse tõendi esitamine ja väljanõudmise kord Isik, kes esitab dokumentaalse tõendi või taotleb kohtu abi selle väljanõudmisel, peab märkima, milliseid asjas tähtsaid asjaolusid ta soovib selle tõendiga tõendada ja kas ta vajab selle väljanõudmiseks kohtu abi. Isik, kes taotleb, et kohus nõuaks mingi dokumentaalse tõendi välja teiselt isikult, peab tõendit kirjeldama ja märkima, miks ta arvab, et tõend on selle isiku käes. Kohus nõuab välja ainult need dokumentaalsed tõendid, millel on asjas tähtsust. Tõendi väljanõudmisest keeldumist peab kohus põhjendama. Asitõendi mõiste Asitõendiks on asi, mille olemasolu või omadused võivad aidata selgitada asja lahendamiseks tähtsaid asjaolusid. Asitõendi hoidmine Asitõend võetakse asja juurde määrusega. Asitõend säilitatakse toimikus või antakse kohtu asitõendite hoiukohta. Selle kohta tehakse märge toimikus. Asitõendit, mida ei saa toimetada kohtusse, hoitakse selle asukohas. Kohus hoiab asitõendit nii, et asitõend ja selle tõenduslikud omadused säiliksid. Vajaduse korral asitõend pitseeritakse. Ekspertiis Kohtul on õigus asjas tähtsate ja mitteõiguslikke eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamiseks määrata ekspertiis. Rahvusvahelise eraõiguse asjades võib kohus kasutada eksperti ka välismaa õiguse sisu ning selle tõlgendamise ja kohaldamise praktika kindlakstegemiseks. Ekspert ja ekspertiisi korraldamine Ekspertiisi teeb riiklikus ekspertiisiasutuses töötav kohtuekspert, riiklikult tunnustatud ekspert või kohtu määratud muu asjatundja. Eksperdi määramisel arvestab kohus poolte arvamusi. Kui pooled on eksperdi isikus kokku leppinud, määrab kohus selle isiku tema sobivuse korral eksperdiks. Kohus võib määrata lisaks teisi eksperte.

213

Kui ekspertiis korraldatakse väljaspool riiklikku ekspertiisiasutust, selgitab kohus, kas eksperdiks määratav isik on erapooletu ja nõus tegema ekspertiisi. Kohus määrab kokkuleppel eksperdiga ekspertiisi tähtaja. Kui poolte kohalolek on ekspertiisi tegemise ajal vajalik ja võimalik, märgib kohus seda ekspertiisimääruses. Kui pooled eksperdi juurde ei ilmu ja eksperdiarvamuse andmine on võimalik nende kohalolekuta, ei takista poolte puudumine ekspertiisi tegemist. Küsimused eksperdile Protsessiosalisel on õigus eksperdile kohtu kaudu kirjalikult küsimusi esitada. Küsimused, mille kohta eksperdiarvamust soovitakse, määrab kohus. Protsessiosalise küsimuse tagasilükkamist peab kohus põhjendama Pärast eksperdiarvamuste uurimist kohtuistungil võivad protsessiosalised eksperdile ekspertiisiakti või ekspertiisist keeldumise akti sisu selgitamiseks ja täpsustamiseks esitada küsimusi. Kohus kõrvaldab asjasse mittepuutuvad ja väljaspool eksperdi pädevust olevad küsimused. Eksperdi kohustused ja õigused Ekspert peab andma temale esitatud küsimustes õige ja põhjendatud eksperdiarvamuse. Ekspert peab kohtu kutsel ilmuma kohtusse. Ekspert on kohustatud hoidma saladuses temale ekspertiisi tegemisel teatavaks saanud asjaolud. Neid võib avaldada üksnes menetleja kirjalikul loal. Eksperdil on õigus ekspertiisi tegemiseks tutvuda vajalikus ulatuses asja materjalidega, osa võtta tõendite uurimisest kohtus ja taotleda kohtult ekspertiisimaterjali täiendamist. Ekspert võib taotleda, et kohtu loal viibiks ekspertiisi tegemise juures isik, kes võib anda eksperdiuuringuteks vajalikke selgitusi. Kui ekspert teeb ekspertiisiga kindlaks asjas tähtsa asjaolu, võib ta oma algatusel tõstatada ja lahendada ekspertiisimääruses esitamata küsimusi. Ekspert võib ekspertiisi tegemisest keelduda, kui tal ei ole eksperdiarvamuse andmiseks vajalikke eriteadmisi või kui temale esitatud ekspertiisimaterjal on puudulik ja seda ei ole võimalik täiendada või kui lisamaterjali saamise taotlust ei rahuldata. Eksperdiarvamus ja ekspertiisiakt Ekspert annab eksperdiarvamuse kirjalikult. Ekspertiisiaktis märgitakse ka eksperdiuuringutes kasutatud meetodid ja vahendid, uuringutulemuste hindamine ja eksperdiarvamuse põhjendus. Ekspert kirjutab ekspertiisiaktile alla. Kui mõni eksperdile esitatud küsimustest on õiguslik, eksperdi eriala väline või kui küsimusele vastamine ei eelda eksperdiuuringuid ja eriteadmistele tuginevate arvamuste andmist, keeldub ekspert ekspertiisiaktis nendele vastamast. Kui kohus on määranud mitu eksperti ja eksperdid jõuavad ühisarvamusele, koostavad nad ühise ekspertiisiakti. Lahkarvamuse korral koostab iga ekspert eraldi ekspertiisiakti. Hagimenetlus Kohtualluvus hageja valikul

214

Kostja vastu, kelle elukoht ei ole teada, võib hagi esitada tema kinnisvara asukoha või tema viimase teada oleva elukoha järgi. Kui kostjal on mitu elukohta, valib hageja, millise elukoha järgi hagi esitada. Kostja vastu, kelle elukoht ei ole Eestis, võib hagi esitada tema vara asukoha või tema viimase teada oleva elukoha järgi Eestis. Äriühingu majandusüksuse (ettevõtte) tegevusest tuleneva hagi võib esitada ka majandusüksuse asukoha järgi. Välismaa äriühingu filiaali tegevusest tuleneva hagi võib esitada ka filiaali asukoha järgi. Töölepingust tuleneva hagi võib esitada ka koha järgi, kus töötaja harilikult töötab. Elatisehagi või põlvnemise tuvastamise hagi võib hageja esitada ka oma elukoha järgi. Kehavigastusega või mõne muu terviserikkega, samuti toitja surmaga tekitatud kahju hüvitamise hagi võib hageja esitada oma elukoha järgi või kahju tekitamise koha järgi. Kahju hüvitamise hagi võib esitada ka kahju tekitamise koha järgi. Hagi, mis tuleneb ühest või mitmest laeva asjaõigusseaduse (RT I 1998, 30, 409; 59, 941; 2000, 55, 365) §-s 781 loetletud merinõudest, võib esitada kostja laeva asukoha või laeva kodusadama järgi. Päästetöödest või päästelepingust tulenevat hagi võib esitada ka päästetööde tegemise koha järgi. Lepingust tuleneva hagi võib esitada ka kohustuse täitmise koha järgi. Võla nõude võib esitada kohtule võlgniku viibimiskoha järgi, kuni võlgnik selles kohas viibib. Abielulahutushagi isiku vastu, kes on teadmata kadunud või kellele on määratud piiratud teovõime tõttu eestkostja, samuti isiku vastu, kellele on mõistetud karistuseks vabadusekaotus, võib esitada ka hageja elukoha järgi. Abielulahutushagi võib esitada hageja elukoha järgi ka juhul, kui tema juures on alaealised lapsed. Alusetu süüdimõistmisega, alusetu kriminaalvastutusele võtmisega, alusetu vahi all pidamisega või alusetu aresti kohaldamisega tekitatud kahju hüvitamise hagi võib esitada ka hageja elukoha järgi. Lepinguline kohtualluvus Poolte kirjalikul kokkuleppel võib kohtualluvust muuta. Erandlik kohtualluvus Hagi seoses kinnisasjaga esitatakse kinnisasja asukoha järgi. Vara arestist vabastamise hagi ja muu arestitud varaga seotud hagi esitatakse vara asukoha järgi. Pärandaja võlausaldaja hagi ja pärandi jagamise hagi, mis esitatakse enne pärandvara jagamist, esitatakse pärandi avanemise koha järgi.

215

Veolepingust tulenev hagi esitatakse vedaja elu- või asukoha järgi. Eluruumi üürilepingust tulenev hagi esitatakse eluruumi asukoha järgi. ASJA ALGATAMINE Hagi esitamine Kohus otsustab asja menetlusse võtmise pärast hagiavalduse esitamist kohtule. Hagiavalduse vorm ja sisu Hagiavaldus esitatakse kohtule kirjalikult ja selles märgitakse: 1) kohtu nimi, kuhu hagi esitatakse; 2) hageja nimi, elu- või asukoht ja aadress, töökoht (amet või tegevusala), sidevahendite numbrid ning, kui hagejal on esindaja, tema nimi ja aadress; 3) käesoleva lõike punktis 2 märgitud andmed kostja kohta; 4) hageja selgelt väljendatud nõue ja hagihind, kui hagil on hind; 5) hagi aluseks olevad asjaolud; 6) tõendid, mis kinnitavad hagi aluseks olevaid asjaolusid; 7) hagiavaldusele lisatud dokumentaalsete tõendite loetelu. Kui hageja on füüsiline isik, kellel on Eesti isikukood, peab ta selle märkima hagiavalduses. Kui hagejaks või kostjaks on juriidiline isik, kes on kantud äriregistrisse või mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse, lisab hageja registrikaardi ärakirja. Kui hageja ei tea kostja aadressi, tuleb hagiavalduses märkida, mida ta on teinud kostja aadressi teadasaamiseks. Abielulahutuse hagiavalduses märgitakse lisaks eespool nimetatud andmetele: 1) abikaasade sünniaastad; 2) abikaasade ühiste alaealiste laste nimed, sünniajad, kes lapsi ülal peab ja kasvatab, kelle juures lapsed elavad ning kuidas laste elu edaspidi korraldada. Hagiavalduses ühisvara jagamiseks märgitakse lisaks eespool nimetatud andmetele vara koosseis, asukoht ja hageja hinnang iga eseme väärtuse kohta ning ühisvara jagamisettepanek. Kui abikaasadel on sõlmitud abieluvaraleping, lisatakse see hagiavaldusele. Hagiavaldusele kirjutab alla hageja või tema esindaja. Esindaja lisab volikirja või muu tema volitusi tõendava dokumendi. Hagiavaldusele lisatakse dokumentaalsed tõendid, mis hagiavalduses lisana on märgitud. Hagiavalduse ja muude dokumentide ärakirjad

216

Hagiavaldus koos lisadega esitatakse kohtule ühes hagiavalduse ja lisade ärakirjadega vastavalt kostjate ja kolmandate isikute arvule. Avalduse tagastamine Kohus otsustab avalduse menetlusse võtmise 20 päeva jooksul avalduse esitamisest. Kohus keeldub määrusega avaldust menetlusse võtmast ja tagastab selle, kui: 1) avaldus ei kuulu kohtu pädevusse läbivaatamiseks tsiviilkohtumenetluse korras; 2) kohtusse pöördunud huvitatud isik ei ole kinni pidanud seda liiki asjade eelnevaks kohtuväliseks lahendamiseks seadusega sätestatud korrast; 3) on olemas jõustunud kohtuotsus või üürikomisjoni otsus, mis on tehtud vaidluses samade poolte vahel sama eseme kohta samal alusel, või kui on olemas kohtumäärus hageja hagist loobumise vastuvõtmise või poolte kokkuleppe kinnitamise kohta; 4) kohtu menetluses on samade poolte vahel vaidlusasi sama eseme kohta samal alusel; 5) töövaidluskomisjoni või üürikomisjoni menetluses on samade poolte vahel vaidlusasi sama eseme kohta samal alusel; 6) pooled on sõlminud lepingu vaidluse andmiseks vahekohtu lahendada; 7) asi ei allu sellele kohtule; 8) avalduse on esitanud isik, kellel ei ole tsiviilprotsessiteovõimet; 9) avalduse on huvitatud isiku nimel esitanud isik, kellel ei ole selleks volitust; 10) on olemas õiguskantsleri kinnitatud kokkulepe, mis on tehtud vaidluses samade poolte vahel sama eseme kohta samal alusel. Avalduse menetlusse võtmisest keeldumise määruses märgitakse menetlusese võtmisest keeldumise põhjus. Kui hagiavaldus ei vasta seadustiku § 147 lõike 1 punktides 1-4 ja 7 ning § 147 lõigetes 2-6 sätestatule või ei ole lisatud § 147 lõikes 7 või §-s 148 nimetatu või on kohtukulud tasumata, nõuab kohus määratud tähtpäevaks puuduste kõrvaldamist. Kui avaldaja jätab kohtu nõudmise tähtpäevaks täitmata, keeldub kohus määrusega avaldust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Avalduse vastuvõtmisest keeldumise ja avalduse tagastamise määruse peale võib esitada erikaebuse. Kui kohus leiab, et avalduse lahendamine kuulub halduskohtu pädevusse ja halduskohus on eelnevalt samas asjas leidnud, et see ei kuulu halduskohtu pädevusse, määrab asja lahendamiseks pädeva kohtu Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegiumi vaheline erikogu. Hagi aluse ja eseme muutmine ja nõude suurendamine Hagejal on õigus kuni kohtuvaidluseni esimese astme kohtus muuta hagi alust või eset või suurendada nõuet, esitades selle kohta avalduse. Avaldusele kohaldatakse hagiavalduse kohta sätestatut.

217

Hagi tagamise alused Poole taotlusel võib kohus hagi määrusega tagada. Hagi tagamist lubatakse asja kogu menetluse kestel, kui tagamata jätmine võib raskendada kohtuotsuse täitmist või selle võimatuks teha. Põhjendatud kirjaliku avalduse alusel võib kohus hagi tagada mitte varem kui üks kuu enne hagi esitamist. Avaldus hagi tagamiseks esitatakse kohtule, kellele kohtualluvuse sätete kohaselt tuleks esitada hagi, ja selles märgitakse, miks hagi kohe ei esitata. Kui kohus leiab, et hagi tagamisega võidakse põhjustada varalist kahju, võib kohus nõuda, et hagi tagamist taotlev isik maksaks kohtu määratud summa kohtu arvele. Kohus saadab teisele poolele hagi tagamise määruse pärast selle täitmist. Hagi tagamata jätmisest teatab kohus avaldajale. Hagi tagamise abinõud Hagi tagamise abinõud on: 1) kostjale kuuluvale kinnisasjale kohtuliku hüpoteegi seadmine; 2) vara käsutamise keelumärke tegemine vararegistris; 3) kostja või teise isiku valduses oleva kostjale kuuluva vallasvara arestimine; 4) kostjal elukohast lahkumise keelamine; 5) kostjal teatud tehingute ja toimingute tegemise keelamine; 6) teisel isikul kostjale vara üleandmise või kostja suhtes muude kohustuste täitmise keelamine; 7) vara arestist vabastamise hagi esitamise korral vara sundmüügi peatamine; 8) sissenõudmise peatamine täitemenetluses, kui täitedokument on hagi esitamisega vaidlustatud. Kohus võib hagi tagamiseks rakendada üheaegselt mitut abinõu. Hagi tagamisel arvestab kohus hagi hinda. Hagi tagamise abinõust tulenevat keeldu rikkunud isikut võib kohus trahvida. Hagejal on õigus nõuda, et isik, kelle süül hagi tagamise määrus jäi täitmata, hüvitaks sellega tekitatud kahju. Hagi tagamise avalduse läbivaatamine Kohus lahendab hagi tagamise avalduse hiljemalt hagi tagamise avalduse esitamise päevale järgneval tööpäeval. Kostjale ja teistele protsessiosalistele hagi tagamise avalduse läbivaatamisest ei teatata. Elukohast lahkumise keelu kohaldamiseks kutsub kohus kostja välja ja võtab temalt allkirja. Kui kostja soovib, et kohus loeks hagi käendusega tagatuks, peab ta kindlustama, et käendaja ilmuks kohtusse. Kohus selgitab käendaja nõusoleku ja maksejõulisuse, tehes seda vajaduse korral poolte juuresolekul. Käendaja annab kohtus allkirja, märkides, millises ulatuses ta vastutab oma varaga kostja kohustuse eest kostjalt raha või vara väljamõistmise korral sel juhul, kui kostja ei suuda väljamõistetut tasuda.

218

Hagi tagamise määruse täitmine Hagi tagamise määrus täidetakse viivituseta. Kohus saadab määruse täitmiseks kohtutäiturile, registripidajale või muule määruse täitmiseks kohustatud isikule. Hagi tagamise tühistamine Kohus tühistab hagi tagamise, kui hagi jääb rahuldamata või kui kostja rahuldab nõude täies ulatuses või kui isik, kes taotles hagi tagamist enne hagi esitamist, ei esitanud hagi ühe kuu jooksul. Kui kohus pärast hagi tagamist on nõudnud, et hagi tagamist taotlenud isik maksaks võimaliku kahju hüvitamiseks raha kohtu arvele ja see isik ei ole seda kohtu määratud tähtpäevaks teinud, võib kohus hagi tagamise tühistada. Hagi tagamise tühistab hagi taganud kohus poole taotlusel või omal algatusel. Kui asi on kõrgema astme kohtu menetluses, tühistab hagi tagamise see kohus. Hagi tagamise tühistamise lahendab kohus otsuse või määrusega. Hagi rahuldamata jätmise korral kehtib hagi tagamine kohtuotsuse jõustumiseni. Edasikaebamine Määruse peale, millega kohus hagi tagamise taotluse rahuldas, ühe tagamisabinõu teisega asendas või hagi tagamise tühistas, võib esitada erikaebuse. Ringkonnakohtu määruse peale erikaebuse kohta ei saa edasi kaevata. Kui hagi tagab ringkonnakohus, võib hagi tagamise määruse peale esitada erikaebuse Riigikohtule. Kostjale hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamine Pärast hagi rahuldamata jätmise otsuse jõustumist on kostjal õigus nõuda, et hageja hüvitaks kahju, mis temale tekitati hageja taotlusel määratud hagi tagamisega. Kui hageja tasus kohtu määratud rahasumma hagi tagamisega tekkida võiva kahju hüvitamiseks kohtu arvele, tagastab kohus raha hagejale, kui kostja ei ole esitanud hagi kahju hüvitamiseks ühe kuu jooksul tema vastu esitatud hagi rahuldamata jätmise otsuse jõustumisest. Eelmenetluse eesmärk Pärast avalduse menetlusse võtmist toimub eelmenetlus, milles kohus valmistab asja ette niisuguse põhjalikkusega, et seda saaks katkestamatult lahendada ühel kohtuistungil. Eelmenetluses võib kohus lahendada asja: 1) enne eelistungit tagaseljaotsusega seadustikus sätestatud juhtudel; 2) eelistungil määrusega poolte kokkuleppe ja hagist loobumise korral. Eelmenetluse ülesanded Eelmenetluses selgitab kohus välja:

219

1) hageja nõuded ja kostja vastuväited, kolmandate isikute seisukohad, samuti nende protsessiosaliste põhjendused; 2) tõendid, mis protsessiosalistel on esitada oma väidete põhjendamiseks, samuti, mida iga tõendiga tahetakse tõendada; 3) kas asja lahendamine kokkuleppega või muul viisil on eelmenetluses võimalik; 4) kes on protsessiosalised ja kuidas neid kohtuistungile kutsuda; 5) kas pooled soovivad, et asja arutataks kollegiaalselt. Eelmenetluse ülesannete täitmiseks võib kohus nõuda protsessiosalistelt kirjalikke selgitusi, küsitleda pooli ja määrata eelistungeid. Eelmenetluse toimingud Eelmenetluses peavad protsessiosalised hiljemalt eelistungil teatama kohtule kõik asjaolud, mida nad peavad oluliseks asja lahendamisel, samuti nimetama neid asjaolusid kinnitavad tõendid. Dokumentaalsed tõendid, mida ei ole veel esitatud, tuleb esitada eelistungil või kohtu määratud ajaks enne kohtuistungit. Eelmenetluses lahendab kohus protsessiosaliste taotlused, sealhulgas ekspertiisi tegemiseks, paikvaatluseks või erinõudega tunnistajate ülekuulamiseks, asitõendite ja dokumentaalsete tõendite väljanõudmiseks. Asjas, kus puudub avalik huvi, võib kohus eelmenetluses määrata poolte lepitajaks erapooletu isiku ja kohustada pooli ilmuma kohtu määratud tähtajaks selle isiku juurde lepitamiseks. Lepitajaks võib määrata isiku, kes on selleks andnud eelnevalt kirjaliku nõusoleku. Pärast kohtu määratud tõendite esitamise tähtaega ei ole protsessiosalisel õigust esitada uusi tõendeid. Tõendite hilisemal esitamisel võib kohus need tagasi lükata, kui ilmneb, et protsessiosaline soovib venitada protsessi, üllatada vastaspoolt või saavutada muud kohatut eesmärki. Protsessiosalisele teatamine Kui avaldus on menetlusse võetud, teatab kohus viivituseta kostjale hagi esitamisest. Kohus saadab kostjale ja kolmandale isikule hagiavalduse ja sellele lisatud hageja nõudeid põhjendavate dokumentaalsete tõendite ärakirjad. Kostja peab kohtule kirjalikult vastama. Kirjaliku vastuse ja sellele lisatud tõendite ärakirjad saadab kohus hagejale ja kolmandale isikule. Kohus lubab kostjal kirjaliku vastuse asemel vastata suuliselt eelistungil, kui kohus leiab, et suuline vastus kiirendab asja läbivaatamist. Kostja vastus

220

Kostja on kohustatud kohtule teatama: 1) kas ta tunnistab hagi; 2) mis vastuväited tal on hagile ja kas ta soovib vastuhagi esitada; 3) mis tõenditega ta oma vastuväiteid põhjendab ning mida ta iga tõendiga kinnitada tahab; 4) tunnistajate nimed ja postiaadressid ning mis asjaolude kohta tunnistajad ütlusi teavad anda; 5) kohtukulude jaotamise viisi. Füüsilisest isikust kostja peab vastuses märkima oma isikukoodi. Kui hagiavalduses märgitud kostja andmed on ebaõiged, peab ta kohtule teatama õiged andmed. Vastusele lisatakse dokumentaalsed tõendid. Vastuse kirjutab alla kostja või tema esindaja, kes lisab volikirja või muu tema volitust tõendava dokumendi. Vastus koos lisadega esitatakse kohtule ühes vastuse ja lisade ärakirjadega vastavalt hagejate ja kolmandate isikute arvule. Vastust nõudes teatab kohus kostjale kirjaliku vastuse andmata jätmise või vastuse puudulikkuse või eelistungilt puudumise võimalikud õiguslikud tagajärjed. Asja lahendamine enne eelistungit Kohus võib omal algatusel tagaseljaotsusega hagi rahuldada hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega põhjendatud õiguslikul alusel, kui kostja, kellele kohus andis kirjaliku vastamise tähtaja: 1) ei ole tähtaegselt kirjalikult vastanud; 2) ei ole oma vastuses põhjendanud, miks ta hagi ei tunnista. Tagaseljaotsuse saab kohus teha vaidluses, kus puudub avalik huvi. Kui kohus ei pea tagaseljaotsuse tegemist õigeks või kui vaidlus puudutab avalikku huvi, määratakse eelistung. Eelistung Kui kohus peab eelistungi, peab ta selle kahe kuu jooksul hagiavalduse esitamisest. Eelistungile kutsub kohus protsessiosalised. Eelistungil selgitavad pooled ja teised protsessiosalised suuliselt kohtule kõiki oma nõudmisi ja vastuväiteid, samuti nimetavad kõik tõendid, millele nad tuginevad. Kui protsessiosaline soovib, et kohus kuulaks üle tunnistaja, teatab ta tunnistaja nime, postiaadressi ja asjaolud, mida tema ütlustega soovitakse tõendada. Kostja teatab, kas ta soovib esitada vastuhagi või hagi õigeks võtta. Eelistungil kohus: 1) määrab poolte arvamusi arvestades kindlaks kohtuistungi päeva, kellaaja ja koha ning võtab protsessiosalistelt allkirja, et nad on sellest teadlikud; 2) selgitab välja, kas pooled soovivad, et asja arutatakse kollegiaalselt;

221

3) kontrollib esitatud tõendite kuuluvust, lubatavust, samuti, kas dokumentaalne tõend on esitatud vastavuses seadustikuga. Kui pooled taotlevad asja sisulist lahendamist või kohus ise poolte kohalolekul leiab, et asjas tähtsad asjaolud on välja selgitatud ning asja lahendamine võimalik, võib kohtuistungi pidada ja asja sisuliselt lahendada vahetult eelistungi jätkuna. Sel juhul ei pea protsessiosalised eelistungil antud seletusi kordama. Kohtuistung Pärast eelmenetlust vaadatakse asi läbi kohtuistungil. Protsessiosalistele peab olema teatavaks tehtud kohtuistungi toimumise kuupäev, kellaaeg ja koht. Kohtuistungi peab kohus võimaluse korral kolme kuu jooksul hagiavalduse esitamisest. Asja arutamine kohtuistungil on suuline. Asja läbivaatamisel uurib esimese astme kohus tõendeid vahetult. Kohus kuulab ära protsessiosaliste seletused, tunnistajate ütlused, uurib eksperdiarvamused ja dokumentaalseid tõendeid, vaatleb asitõendeid ning teeb paikvaatlusi. Asja arutab algusest lõpuni sama kohtukoosseis. Kui asja läbivaatamisel kohtunik või rahvakohtunik vahetub, arutatakse asja algusest peale. Kui eelmine kohtukoosseis on ära kuulanud tunnistaja ütluse, ei pea uus kohtukoosseis seda toimingut kordama, kui pooled seda ei taotle. Sel juhul avaldab kohus toimingu protokolli. Kui asja arutamisel tehakse vaheaegu ning esimese ja viimase kohtuistungi vahe ei ületa 20 päeva, võib kohus sama kohtukoosseisuga kohtuistungit jätkata sealt, kus see pooleli jäi. Kui vaheaeg ületab 20 päeva, arutatakse asja algusest peale. Asja läbivaatamise edasilükkamine Kohus võib asja läbivaatamise edasi lükata, kui: 1) protsessiosaline ei ole kohtuistungile ilmunud; 2) tunnistaja või ekspert ei ole kohtuistungile ilmunud; 3) hageja muudab hagi alust või eset; 4) kostja soovib esitada või esitab vastuhagi; 5) pool esitab uue olulise põhjenduse oma väidetele või vastuväidetele või uue tõendi, mille kohus vastu võtab, kui edasilükkamine on vastaspoolele vajalik, et end esitatu vastu kaitsta; 6) kohus annab abielulahutuse asjas abikaasadele leppimisaja; 7) kohus annab pooltele võimaluse sõlmida kokkulepe; 8) ilmneb mõni muu takistus, mida ei saa sel istungil kõrvaldada.

222

asja läbivaatamise edasilükkamist peab kohus põhjendama. Põhjendus tuleb märkida kohtuistungi protokolli. Uus kohtuistung peab toimuma mõistliku aja jooksul. Uue kohtuistungi aja ja koha määrab kohus protsessiosaliste arvamust arvestades. Kui kohus lükkab asja läbivaatamise edasi pikemaks ajaks kui kolm kuud, teeb ta kirjaliku määruse. Kohtu nõupidamine Pärast kohtuvaidlust läheb kohus otsust tegema, teatades, millal ja mil viisil tehakse kohtuotsus avalikult teatavaks. Menetluse lõpetamise alused Kohus lõpetab menetluse, kui: 1) asi ei kuulu kohtu pädevusse tsiviilkohtumenetluse korras läbivaatamiseks; 2) kohtusse pöördunud isik ei ole kinni pidanud seda liiki asjade seadusega kehtestatud eelneva kohtuvälise lahendamise korrast ja seda korda ei saa enam rakendada; 3) samade poolte vaidluses sama hagieseme üle samal alusel on jõustunud kohtuotsus või üürikomisjoni otsus või kohtumäärusega on hagist loobumine vastu võetud või poolte kokkulepe kinnitatud; 4) hageja loobus hagist ja kohus võtab loobumise vastu; 5) pooled sõlmisid kokkuleppe ja kohus kinnitab selle; 6) pooled on sõlminud lepingu vaidluse andmiseks vahekohtu lahendada; 7) pärast asjas pooleks oleva füüsilise isiku surma vaieldav õigussuhe ei võimalda õigusjärglust või juriidiline isik on lõppenud õigusjärgluseta; 8) pooled on sõlminud õiguskantsleri kinnitatud kokkuleppe vaidluses sama hagieseme üle samal alusel. Menetluse lõpetamise kord Kohus lõpetab menetluse määrusega. Vajaduse korral peab kohus menetluse lõpetamise otsustamiseks kohtuistungi. Enne menetluse lõpetamise otsustamist teatab kohus kostjale hagist loobumise avalduse esitamisest, andes kostjale vastamise tähtaja. Kui kostja soovib kohtukulude väljamõistmist hagejalt, peab ta seda vastuses märkima. Kohtukulud jaotab kohus menetluse lõpetamise määrusega. Menetluse lõpetamise tagajärjed Menetluse lõpetamise korral ei saa hageja uuesti pöörduda kohtusse hagiga sama kostja vastu vaidluses sama hagieseme üle samal alusel. Edasikaebamine menetluse lõpetamise määruse peale Määruse peale, millega asja menetlus on lõpetatud, võib esitada erikaebuse.

223

Määruse peale, millega kohus ei lõpeta asja menetlust seetõttu, et ei võta vastu hagist loobumist või ei kinnita poolte kokkulepet, võib esitada erikaebuse. Ringkonnakohtu määruse peale erikaebuse kohta ei saa edasi kaevata. Hagi läbivaatamata jätmise alused Kohus jätab hagi läbi vaatamata, kui: 1) kohtusse pöördunud isik ei ole kinni pidanud seda liiki asjade seadusega kehtestatud eelneva kohtuvälise lahendamise korrast ja selle korra rakendamise võimalust ei ole minetatud; 2) avalduse on esitanud isik, kellel ei ole tsiviilprotsessiteovõimet; 3) avalduse on huvitatud isiku nimel esitanud isik, kellel ei ole selleks volitust; 4) kohtu menetluses on asi samade poolte vaidluses sama hagieseme üle samal alusel; 5) töövaidluskomisjoni menetluses on samade poolte vaidlusasi sama hagieseme üle samal alusel; 6) hageja kohtu nõudmisele vaatamata ei esita kohtu määratud tähtpäevaks andmeid, mis võimaldavad kostjale kohtukutse kätte anda või teda ajalehekuulutusega kohtusse kutsuda. Kohus võib jätta avalduse läbi vaatamata ka muudel seaduses sätestatud juhtudel. Kohtuotsus Kohtuotsus on kohtulahend, millega asi sisuliselt otsustatakse. Otsuse tegemine Pärast asja läbivaatamist asub kohus otsust tegema. Kohus teeb otsuse Eesti Vabariigi nimel. Kui kohus lahendab asja kollegiaalselt, tehakse kohtuotsus seadustikus §-s 16 sätestatud korras. Kohtunike nõupidamise ajal toimunud arutlusi on keelatud avaldada. Kohtuotsuse kuupäev on selle avalikult teatavakstegemise päev. Otsuse teatavakstegemine Kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks kuulutamisega või kantselei kaudu. Kohus kuulutab kohtuotsuse kohtusaalis, selgitades otsuse peale edasikaebamise korda ja tähtaega. Kui otsuse tegemine ja vormistamine nõuab enam aega, võib kohus otsuse avalikult teatavakstegemise kuni 15 päevaks edasi lükata. Kui kohus ei kuulutanud kohtuotsust kohtusaalis samal istungil, teatab ta protsessiosalistele, millal kohtuotsus istungil kuulutatakse või kohtu kantselei kaudu teatavaks tehakse. Otsuse seaduslikkus ja põhjendatus Kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud.

224

Kui kohus lahendab asja kohtuistungil, rajab kohus otsuse ainult nendele tõenditele, mida kohtuistungil uuriti. Kui kohus teeb seaduse kohaselt otsuse kohtuistungit pidamata, rajab kohus otsuse asjas kogutud tõenditele. Otsuse tegemisel lahendatavad küsimused Otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist seadust või seaduse alusel antud õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta. Hagi lahendamise piirid Kohus ei või otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Asjas, mis ei riiva avalikku huvi, ei või kohus otsust rajada asjaolule, mida pool ise ei ole asja läbivaatamisel esitanud. Otsuse vormistamine Otsus vormistatakse kirjalikult ja sellele kirjutavad alla kõik otsuse teinud kohtunikud. Kui otsus tehakse hääletamisega, võib vähemusse jäänud kohtunik esitada eriarvamuse. Sel juhul märgitakse otsuse lõpus, kes kohtunikest jäi eriarvamusele. Eriarvamuse lühike sisu märgitakse pärast allkirju ja sellele kirjutab alla eriarvamusele jäänud kohtunik. Enne kohtuotsuse avalikku teatavakstegemist võib kohtuotsuses parandada kirja- ja arvutusvead. Parandused tõestatakse kohtunike allkirjadega. Otsuse sisu Otsus koosneb sissejuhatusest, kirjeldavast ja põhjendavast osast ning resolutsioonist. Otsuse sissejuhatuses märgitakse otsuse teinud kohtu nimi ja kohtunike nimed, kohtuistungi toimumise aeg, otsuse tegemise aeg ja koht, tsiviilasja number, poolte ja nende esindajate nimed, samuti ka füüsilisest isikust poole isikukood ja elukoht ning juriidilisest isikust poole registrikood. Otsuse kirjeldavas osas märgitakse hageja nõue ja selle põhjendus ning kostja vastuväited. Otsuse põhjendavas osas märgitakse kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja väidetega. Kohus peab otsuses kõiki kogutud tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Otsuse resolutsioonis märgitakse kohtu seisukoht hagi täieliku või osalise rahuldamise või rahuldamata jätmise kohta, samuti otsuse peale edasikaebamise kord ja tähtaeg. Kui pool taotles, et kohus jaotaks kohtukulud, tuleb resolutsioonis märkida, kuidas kohus kohtukulud jaotab. Otsuse täitmise korra ja tähtaja kindlaksmääramine

225

Kohus võib otsuses kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra, täitmise tähtaja või tähtpäeva, samuti, et otsus pööratakse viivitamata täitmisele või et otsuse täitmine tagatakse. Kui seaduse kohaselt kuulub otsus täies ulatuses või mõnes osas viivitamata täitmisele, tuleb seda otsuse resolutsioonis märkida. Kohtuotsuse jõustumine Esimese astme kohtu otsus jõustub pärast 10-päevase apellatsioonkaebusest teatamise tähtaja möödumist, kui kaebuse esitamise kavatsusest ei teatatud. Esimese astme kohtu otsus jõustub pärast 20-päevase apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja möödumist, kui kaebuse esitamise kavatsusest teatati, kuid apellatsioonkaebust ei esitatud. Kui apellant loobub apellatsioonkaebusest, samuti kui ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse läbi vaatamata käesoleva seadustiku § 322 lõikes 1 nimetatud alusel, jõustub esimese astme kohtu otsus päevast, mil ringkonnakohus määrusega apellatsioonimenetluse lõpetas või kaebuse läbi vaatamata jättis. Tagaseljaotsus jõustub pärast 10-päevase kaja või apellatsioonkaebuse esitamisest teatamise tähtaja möödumist, kui kaja ei esitatud või apellatsioonkaebuse esitamisest ei teatatud. Kui tagaseljaotsuse resolutsioon tehti teatavaks väljaandes Ametlikud Teadaanded, jõustub tagaseljaotsus pärast 20-päevase kaja esitamise tähtaja möödumist, kui kaja ei esitatud või apellatsioonkaebuse esitamisest ei teatatud. Apellatsioonitähtaja ennistamise ja apellatsioonimenetluse uuendamise korral loetakse, et esimese astme kohtu otsus ei ole jõustunud. Ringkonnakohtu otsus jõustub pärast kassatsioonkaebuse esitamise tähtaja möödumist. Kassatsioonitähtaja ennistamise korral loetakse, et ringkonnakohtu lahend ei ole jõustunud. Kui Riigikohtu otsusega jäeti ringkonnakohtu otsus muutmata, jõustub ringkonnakohtu otsus Riigikohtu otsuse jõustumise päevast. Kui ringkonnakohtu otsusega jäeti esimese astme kohtu otsus muutmata, jõustub esimese astme kohtu otsus ringkonnakohtu otsuse jõustumise päevast. Riigikohtu otsus jõustub otsuse tegemise päevast. Jõustunud otsuse avalikustamine Internetis Jõustunud kohtuotsus ja -määrus, millega menetlus lõpetatakse, avalikustatakse Internetis kohtu veebilehel. Kohtulahendis ei avalikustata menetlusest osavõtva isiku isikukoodi, sünniaega ega elukohta. Kohus asendab omaalgatuslikult või andmesubjekti taotlusel kohtulahendis isiku nime initsiaalide või tähemärgiga, kui lahend sisaldab eraelulisi või delikaatseid isikuandmeid või kui lahendi isikuandmetega avalikustamine võib oluliselt kahjustada isiku eraelu puutumatust.

226

Otsuse jõustumise tagajärjed Jõustunud kohtuotsus on kohustuslik asjast osa võtnud pooltele ja kolmandatele isikutele ning nende õigusjärglastele. Jõustunud kohtuotsus on täitmiseks kohustuslik kõigile riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustele ja nende ametnikele. Asjaolusid, mis ühes tsiviilasjas on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega, ei või vaidlustada teises tsiviilasjas, millest võtavad osa samad protsessiosalised või nende õigusjärglased. Pärast otsuse jõustumist ei või pooled ja teised asjast osa võtnud protsessiosalised ega nende õigusjärglased esitada kohtusse sama nõuet samal alusel. Otsuse täitmine Kohtuotsus täidetakse pärast jõustumist. Kohtuotsus täidetakse viivitamata seaduses sätestatud juhtudel, samuti, kui kohus on otsuse viivitamata täitmisele pööranud. Kohus võib otsuse täitmise tagamiseks rakendada otsusega hagi tagamise abinõusid. Kohtuotsus täidetakse sissenõudja avalduse alusel Kohtuotsus täidetakse täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Kui kohus ennistab apellatsiooni- või kassatsioonitähtaja, peatab kohus otsuse täitmise. Kohus ei peata kohtuotsuse täitmist, kui kohtuotsus kuulub viivitamata täitmisele. Viivitamatu täitmine Viivitamata täidetakse otsus: 1) elatise väljamõistmises; 2) palga väljamõistmises, kuid mitte rohkem kui kahe kuu eest; 3) töötaja tööle ennistamises; 4) kui kostja võttis hagi õigeks; 5) renditud vara tagastamises lepingutähtaja möödumisel; 6) valdajale vara väljamõistmises ebaseaduslikust valdusest; 7) lapse tagastamise asjas, mis on tehtud lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise 1980. aasta 25. oktoobri Haagi rahvusvahelise konventsiooni alusel; 7) muudel seaduses ettenähtud juhtudel. Kui seaduses on sätestatud otsuse viivitamatu täitmine, ei või kohus otsustada, et otsust viivitamata ei täideta. Protsessiosalise taotluse alusel võib kohus pöörata viivitamata täitmisele otsuse: 1) kehavigastuse või muu terviserikkega, samuti toitja surmaga tekitatud kahju hüvitamises;

227

2) muudes asjades, kui otsuse täitmisega viivitamine võib tekitada olulist kahju sissenõudjale või viivitamine võib muuta täitmise võimatuks. Viivitamata ei saa täitmisele pöörata otsust: 1) abielu lahutamises ja abielu kehtetuks tunnistamises; 2) lapse põlvnemise tuvastamises; 3) lapsendamises. Kui otsuses viivitamatut täitmist ei lahendatud, vaadatakse protsessiosalise taotlus otsuse viivitamatuks täitmiseks läbi kohtuistungil ja lahendatakse määrusega. Protsessiosalistele teatatakse kohtuistungi aeg ja koht, kuid nende puudumine ei takista viivitamatu täitmise lahendamist. Hagita asjad Hagita asjad on: 1) isiku surnuks tunnistamine ja isiku surmaaja tuvastamine; 2) isiku teadmata kadumise fakti tuvastamine ja teadmata kadunud isiku varale hoolduse seadmine; 3) eestkostja määramine; 4) lapsendamine; 5) alaealise piiratud teovõime laiendamine; 6) isikust põlvnemise tuvastamine pärast tema surma; 7) pärandi hoiumeetmete rakendamine; 8) väljakutsemenetlus; 9) lapse tagastamise otsustamine lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise 1980. aasta 25. oktoobri Haagi rahvusvahelise konventsiooni alusel; 10) väljaspool kohtumenetlust esitatud taotluse alusel riigi õigusabi andmise otsustamine ning väljaspool kohtumenetlust riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulude kindlaksmääramine vastavalt riigi õigusabi seadusele. Kohus vaatab hagita menetluses läbi ka teisi asju, mis seadusega on antud kohtu pädevusse ja mis kuuluvad läbivaatamisele hagita menetluses. Hagita menetluses esiatud avaldus peab vastama hagiavalduse sisu ja vormi nõuetele. Hagita asjade läbivaatamine Hagita asja vaatab kohus läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi.

228

APELLATSIOONIKOHTU LAHENDID JA KOHTU VOLITUSED Ringkonnakohtu otsuse sisu Apellatsioonkaebuse esimese astme kohtu otsuse peale lahendab ringkonnakohus otsusega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Ringkonnakohtu otsuse sissejuhatuses tuleb lisaks märkida, kes on apellatsioonkaebuse esitanud. Kohtuotsuse kirjeldavas osas märgitakse, millise otsuse tegi esimese astme kohus, samuti apellandi nõue ja selle põhjendus. Otsuse põhjendavas osas märgitakse ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, ning seadused, mida ringkonnakohus kohaldas. Kui ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata, ei pea kohus otsuses kordama esimese astme kohtu põhjendusi. Ringkonnakohus peab otsuses vastama apellatsioonkaebuse põhjendustele. Ringkonnakohtu volitused Ringkonnakohtul on apellatsioonkaebuse läbivaatamisel õigus: 1) jätta kaebus rahuldamata ja kohtuotsus muutmata; 2) muuta või tühistada kohtuotsus osaliselt või täies ulatuses ja teha uus otsus asja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks andmata; 3) tühistada kohtuotsus osaliselt või täies ulatuses ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks; 4) tühistada kohtuotsus osaliselt või täies ulatuses ja lõpetada asja menetlus või jätta avaldus läbi vaatamata. Kui ringkonnakohus tühistab tagaseljaotsuse, saadab ta asja täies ulatuses läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Ringkonnakohtul on erikaebuse läbivaatamisel õigus: 1) jätta kohtumäärus muutmata; 2) muuta või tühistada kohtumäärus osaliselt või täies ulatuses ja teha uus määrus või, kui uut määrust ei ole võimalik apellatsioonimenetluses teha, saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. MENETLUS RIIGIKOHTUS Riigikohtu pädevus tsiviilasjades Riigikohtu pädevuses on: 1) ringkonnakohtu lahendite peale esitatud kaebuste kassatsiooni korras läbivaatamine; 2) jõustunud kohtulahendite peale esitatud teistmisavalduste läbivaatamine;

229

3) kohtuvigade parandamine. 4) asja lahendamiseks pädeva kohtu määramine. Tsiviilasju vaatab läbi Riigikohtu tsiviilkolleegium. Asja menetlusse võtmise kord Asja Riigikohtu menetlusse võtmise otsustab Riigikohus oma määrusega. Asja menetlusse võtmisel võib Riigikohus kohtuotsuse täitmise peatada või otsustada otsuse viivitamata täitmise küsimuse, samuti hagi tagada. KASSATSIOONIMENETLUS Kassatsiooni korras edasikaebamise õigus Poolel ja teisel protsessiosalisel on õigus ringkonnakohtu otsuse peale kassatsiooni korras edasi kaevata Riigikohtule, kui ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi või oluliselt rikkunud protsessiõiguse normi. Ringkonnakohtu määruse peale võib pool ja teine protsessiosaline esitada erikaebuse, kui erikaebuse esitamise õigus on selles seadustikus ette nähtud või kui kohtumäärus takistab asja edasist menetlust. Kassatsioonitähtaeg Ringkonnakohtu otsuse peale võib pool ja teine protsessiosaline edasi kaevata 30 päeva jooksul kohtulahendi avalikult teatavaks tegemisest, kui otsus tehti aga kirjalikus menetluses, siis 30 päeva jooksul otsuse ärakirja kättesaamisest. Ringkonnakohtu määruse peale võib edasi kaevata kümne päeva jooksul määruse avalikult teatavaks tegemisest. Kui ringkonnakohus tunnistas asja lahendamisel kohtuotsuse või -määruse resolutsioonis kohaldamisele kuuluva õigustloova akti põhiseadusega vastuolus olevaks ja jättis selle kohaldamata, arvestatakse kassatsioonitähtaega kohaldamata jäetud õigustloova akti kohta Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve korras tehtud otsuse kuulutamisest. Pärast tähtaja möödumist esitatud kaebus tagastatakse esitajale läbivaatamatult. Asja menetlusse võtmine Riigikohus võtab asja menetlusse, kui kaebuses esitatud väited võimaldavad arvata, et ringkonnakohus on vääralt kohaldanud materiaalõiguse normi või on oluliselt rikkunud protsessiõiguse normi, mis võis kaasa tuua ebaõige kohtulahendi.

230

Riigikohus otsustab asja menetlusse võtmise protsessiosalisi välja kutsumata Asja menetlusse võtmise otsustab Riigikohus oma määrusega kolme kuu jooksul kaebuse saamisest. Määrust ei põhjendata. Asja menetlusse võtmata jätmisel märgitakse määruses ära asja menetlusse võtmata jätmise alus. Määruse ärakiri saadetakse teadmiseks kassaatorile ja vastustajale. Vastustajale ei saadeta määruse ärakirja, kui Riigikohus on jätnud asja menetlusse võtmata kassatsioonkaebuse ärakirja vastustajale saatmata. Riigikohtu istungi määramine Pärast asja menetlusse võtmist vaatab tsiviilkolleegium kaebuse kohtuistungil läbi. Istungi aja ja koha teatab Riigikohus protsessiosalistele, välja arvatud juhul, kui kaebus vaadatakse läbi kirjalikus menetluses. Kui Riigikohus ei pea poole isiklikku osavõttu istungist vajalikuks, ei takista selle poole puudumine asja läbivaatamist. Kui Riigikohus peab poole isiklikku osavõttu kohtuistungist vajalikuks, kohustab Riigikohus teda trahvihoiatusel kohtusse ilmuma. Kui pool, keda trahvihoiatusel isiklikult kohtusse ilmuma kohustati, kohtusse ei ilmu, võib Riigikohus teda trahvida või kohaldada sundtoomist. Kassatsioonkaebusest loobumine Kassaatoril on õigus kuni asja läbivaatamise lõpetamiseni kohtuistungil kassatsioonkaebusest loobuda. Kaebusest loobumise avaldus esitatakse Riigikohtule kirjalikult. Asja läbivaatamise ulatus Riigikohus kontrollib kassatsioonkaebuse alusel ja piires, kas ringkonnakohus on kohtuotsuses õigesti tõlgendanud ja kohaldanud materiaalõiguse norme ning järginud protsessiõiguse norme. Kassatsioonkaebuses ei ole õigust muuta hagi alust ega eset, esitada nõudmisi, mida ei ole varem esitatud ega nõuda hagi aegumise kohaldamist, kui selle kohaldamist ei ole varem nõutud. Kassatsioonkaebuses ei või suurendada viivise nõuet ega nõuda asja asemel selle hüvitamist rahas. Riigikohus ei või tuvastada hagi aluseks olevaid asjaolusid. Riigikohtu otsus põhineb alama astme kohtu otsusega tuvastatud asjaoludel. Asja läbivaatamine Riigikohtu tsiviilkolleegiumis Kui pooled ei soovi osa võtta asja arutamisest kohtuistungil, võib Riigikohus asja lahendada kirjalikus menetluses ilma kohtuistungi aega ja kohta pooltele teatamata. Asja läbivaatamine algab kohtuistungil kohtuniku ettekandega asja kohta. Asja ettekandev kohtunik esitab vajalikus ulatuses ringkonnakohtu otsuse, kassatsioonkaebuse ja kaebusele esitatud vastuse sisu.

231

Pärast ettekannet kõneleb kassaator, seejärel vastustaja ja tema järel teised protsessiosalised. Kohus võib kohtukõne kestust piirata, tagades kõigile protsessiosalistele võrdse kõneaja ja teatades sellest kohtuistungi alguses. Protsessiosalisele ei või anda kohtukõneks aega vähem kui 15 minutit. Kohus võib protsessiosalisi küsitleda. Riigikohtu otsuse tegemine Pärast protsessiosaliste ärakuulamist asub Riigikohus otsust tegema. Istungi lõppedes teatab kohus, millal otsus kantselei kaudu avalikult teatavaks tehakse. Otsus tuleb teatavaks teha hiljemalt 30 päeva jooksul kohtuistungi lõppemisest. Kohtulahendi ärakiri antakse protsessiosalistele kätte või saadetakse postiga. Kohtuotsused täidetakse vastavalt täitemenetluse seadustikule (viimane terviktekst RT I osa nr. 29 2001.a.) Täitmisele kuuluvad lahendid Nimetatud seadustiku alusel kuuluvad täitmisele järgmised lahendid (edaspidi täitedokumendid): 1) kohtuotsused ja -määrused tsiviilasjades; 1) rahatrahvi ja teataval ametikohal töötamise või teataval tegevusalal tegutsemise õiguse,

samuti riiklike teenetemärkide kandmise õiguse äravõtmise otsused ja määrused kriminaalasjades;

2) kohtuotsused ja -määrused haldusasjades, välja arvatud haldusaresti täitmine; 3) vahekohtute otsused; 4) välisriigi kohtute otsused ja muud täitedokumendid vastavalt Eesti Vabariigi poolt sõlmitud

välislepingutele, välja arvatud otsused ja täitedokumendid kriminaalasjades vabadusekaotuse täitmise osas;

5) halduskaristusi kohaldavate ametiisikute otsused; 6) riikliku eestkoste ja hooldusorganite otsused; 7) notariaalselt tõestatud lepingulistest suhetest tulenevad varalised nõuded; 8) maksuhalduri ettekirjutused maksuvõlgade (koos intressidega) sissenõudmise asjades; 9) seadusega ettenähtud vormis sõlmitud abieluvara lepingust tulenevad varalised nõuded; 10) arbitraaži otsused; 11) kohtutäiturite otsused kohtutäituri tasu ning tagaotsimiskulude kohta; 12) notariaalselt tõestatud kokkulepe nõude kohta, mis näeb ette kindlaksmääratud rahasumma 13) tasumise või asendatavate asjade või väärtpaberite kindlaksmääratud koguses üleandmise ja

mille kohaselt võlgnik on nõustunud kohese sundtäitmisega. Nõudeks, mis näeb ette kindlaksmääratud rahasumma tasumise, loetakse ka pandilepingust tulenev nõue, mille puhul peab kohese sundtäitmise kokkulepe sisalduma ka pandilepinguga tagatava nõude kohta koostatavas kokkuleppes;

14) notariaalselt tõestatud kokkulepe, mis näeb ette kinnisasja igakordse omaniku kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele teatud hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Kokkuleppe kohta peab olema tehtud märge kinnistusraamatusse. Kui kinnisasja omanik ei esita vastuväiteid vastavalt käesoleva seadustiku § 23 2. lõikele, ei kohaldata asjaõigusseaduse (RT I 1993, 39, 590; 1999, 44, 509) § 352 3. lõikes sätestatut;

232

15) sundenampakkumise akt, mille alusel on toimunud enampakkumisel kinnisasja ostnud isiku sissekandmine omanikuna kinnistusraamatusse, kinnisasja valduse väljanõudmisel. Sundtäitmist ei toimu eelmainitud täitedokumendi alusel juhul, kui valdaja valdab asja õiguse alusel, mis ei ole kustunud sundtäitmise tõttu;

15) maavanema otsused kinnisasjade sundvõõrandamismenetluses; 16) töövaidluskomisjoni otsused; 17) uurija määrused kohtukulude kohta; 18) Maksuameti ettekirjutused tasumata riigilõivu sissenõudmise asjades; 19) notari tasu maksmise arved Täitemenetluse algatamine Täitemenetlus algatatakse sissenõudja avalduse ning sellele lisatud täitedokumendi alusel.

233