Temaatiline illustreeritud ülevaade Eesti loodusest

taskuentsüklopeediaEesti looduse

Ämblikulaadsed

Hulkjalgsed

Imetajad

Kahepaiksed

Roomajad

Kalad

Linnud

PutukadPuud-põõsad

Rohttaimed

Samblad

Samblikud

Seened

TEA

Üle 1000 illustratsiooniTäpne ja tänapäevaneLihtsatest asjadest lihtsalt

TemaaTiline illusTreeriTud ülevaade eesTi loodusesT

eesTi looduseTaskuenTsüklopeedia

Algupärand: Mogens Andersen, Jon Feilberg „Danmarks dyr og planter”, 2009© Gyldendal A/S, Copenhagen, Denmark, 2004

Tõlkijad: Kadri Okas ja Madli LuukToimetanud, täiendanud ja Eesti oludega kohandanud: Jaanus Elts (Tartu Ülikooli ökoloogia- ja maateaduste instituut), Nele Ingerpuu (Tartu Ülikooli ökoloogia- ja maateaduste instituut), Kuulo Kalamees (Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituut), Taimi Puusepp (Tallinna Botaanikaaed), Ave Suija (Tartu Ülikooli ökoloogia- ja maateaduste Instituut), Tiit Teder (Tartu Ülikooli ökoloogia- ja maateaduste instituut), Uudo Timm (Keskkonnateabe Keskus)Üldtoimetaja: Signe RummoKeeletoimetaja: Aime KonsKujundaja: Kadri PossulKaanekujundus: Kalev Tomingas

EESTI LOODUSE TASKUENTSÜKLOPEEDIATemaatiline illustreeritud ülevaade Eesti loodusest

Tallinn, 1012Esmatrükk

TEA® KirjastusLiivalaia 2810118 Tallinnwww.tea.ee

Eestikeelne väljaanne © TEA Kirjastus, 2012Kõik õigused kaitstudISBN 978-9949-24-169-9

EessõnaSissejuhatusLiikide kirjeldused Ämblikulaadsed Hulkjalgsed Putukad Kalad Kahepaiksed ja roomajad Linnud Imetajad Rohttaimed Puud ja põõsad Samblad Samblikud SeenedRegistrid

SiSukord

Suur järvekarp

Elusad järvekarbid ei püsi sugugi vaikselt paigal, nagu võiks arvata, nähes elusat looma tihedasti kokku-surutud karbipoolmetega. Neil on tegelikult üks suur jalg, mille nad või-vad karbipoolmete vahelt pikalt välja sirutada. Jala tippu põhjapinnasesse surudes saab järvekarp end jalga enda poole tõmmates edasi tirida. Sellisel moel võib järvekarp veekogu põhjas pikki vahemaid läbida, et leida endale kõige soodsam paik.

Ta toitub vees leiduvast hõljumist, mida filtreerib läbi lõpuste liiku-

vast veemassist. Hõljum ehk plank-ton koosneb vetikatest ja muudest väikes test olenditest.

Järvekarbi vastsed on tibatillukesed olendid, kes esialgu vabalt veekogu põhjal lebavad. Kummagi lühikese karbipoolme otsas on pikk konks. Kui kala veekogu põhja lähedal kiiresti ujub, kergitab veevool kiiresti pool-meid liigutavad vastsed üles ning nii õnnestub mõnel neist end kala külge haakida. Vastsed kasvavad parasiidina kala pindmistest kudedest toitudes kiiresti ja jõuavad mõne nädala jook-sul järgmisse arengustaadiumisse, mil nad kalast lahti lasevad ja taas põhja vajuvad.

S u u r j ä r v e k a r pAnodonta cygneaMeie suurim mageveekarp. Poolmed võivad kasvada kuni 20 cm pikkuseks, need on üsna laiad (pikkus on vähem kui kaks laiust). Väli-mised küljed on tumedad, enamasti roheka helgiga. Eestis tavaline.

ÄM

LIK

ULA

AD

SED

Harilik pikkjalg

Madalas taimestikus, varjulistel müü-ridel ja puutüvedel võib tihti, eriti hilissuvel, näha pikkjalgu, kes end aluspinna vastu suruvad. Pimeduse laskudes nad elavnevad ja lähevad jahile. Oma teist jalapaari, mis on eriti pikk, kasutavad nad ümbritseva kompa miseks ja tunnetamiseks. Kui tegu on millegi söödavaga, millest jõud üle käib, ründavad nad saaki tugevate lõugadega. Pikkjalad võivad püüda elavaid saakloomi, nagu väi-kesed putukad ja ämblikud, kuid tihti söövad nad ka raipeid, väikseid peh-meid seeni ja ekskremente.

Küllap on enamik meist mingil het-kel juhtunud pikkjalga ehmatama ja saanud tema eriskummalise „triki” osaliseks, kui ta loobub ühest jalast, mis siis maha tõmblema jääb, kuna pikkjalg ise kiiruga oma üle jäänud seitsme jalaga kaob. Asja mõte on sama, mis sisaliku saba kaotami-sel. Vaenlane keskendub nii süga-valt sabale või jalale, et selle omanik jõuab minema lipsata. Pikkjalad või-vad vabalt ka vähemate jalgadega edasi elada. Tegelikult saavad nad hakkama isegi nelja jalaga, kui vähe-malt üks neist on teisest, kompi-miseks mõeldud jalapaarist.

H a r i l i k p i k k j a lgPhalangium opilio

Pikkjala tunnusjoonteks on peaaegu kerakuju-

line keha ja 8 pikka-pikka peenikest jalga. Keha on 0,5–1 cm pikkune. Eestis

tavaline liik.

PUTU

KA

DMajaSooMukaS

Majasoomukat näeme tavaliselt vaid vilksamisi siis, kui öösel köögis või vannitoas tule põlema paneme. Ena-masti poeb see väike loomake vilkalt peitu mõnda prakku, kus ta end val-gel ajal varjab. Majasoomukas toitub leivapurust, jahukübemetest ja muu-dest tillukestest toidujäänustest, mida kahtlemata leidub igas köögis. Vanni-toas toitub ta äravoolutoru suud-

messe tekkinud bakterikihist ja iga-sugusest põrandal leiduvast orgaa-nilisest ainest (juuksekarvad, paberi-raasukesed jms). Hoolimata tema väiksusest tasub majasoomukat tege-likult lähemalt uurida. Majasoomu-kas kuulub ühte ürgsemasse putuka-rühma ja nägi üsna samasugune välja juba sadade miljonite aastate eest – üsna mõtlemapanev. Arvatakse, et majasoomukas sarnaneb mõnede kõige esimeste putukatega, kes ela-sid väga-väga ammu, sel ajal, kui elu maismaal alles arenema hakkas.

M a j a S o o M u k a SLepisma saccharinaPikliku tilgakujulise kehaga putukal on ees pikad tundlad ja tagaosas kolm pikka jätket. Ta on hõbedase läikega ja napilt 1 cm pik-kune. Eestis tavaline.

PUTU

KA

D

kaHevärviline roHutirtSÜks kaunimaid kesksuviseid elamusi on istuda päikesepaistelisel künkal ja kuulata, kuidas rohutirtsud kõikjal ümberringi siristavad. Kuid kahjuks on just rohutirtsude laul üks neist loodushäältest, mida paljud inime-sed teatud east alates enam ei kuule. Rohutirtsude siristavad helid asuvad kuulmisskaalal nii kõrgel, et vanane-des neid sageli enam ei tajuta.

Rohutirts tekitab heli, hõõrudes tugevate hüppejalgade reisi vastu eestiibadel olevat soont. Kui istu-vat rohutirtsu hoolikalt vaadata, on selgesti näha, et tagajalad liiguvad

kiiresti üles-alla. Sellega seoses on oluline märkida, et selle liigi puhul laulavad nii isased kui ka emased rohutirtsud.

Kahevärviline rohutirts võib sõl-tuvalt elupaigast olla roheline, kol-lane, pruun, hall või punane – või lausa mitmevärviline! Täiskasvanud, täielikult arenenud tiibadega isen-deid võib kohata alates juuli algusest, enne seda leidub vaid nümfe, kes on muidu täiskasvanute sarnased, kuid lühemate tiibadega.

Rohutirtsud toituvad eranditult tai-medest, eriti kõrrelistest.

k a H e vä r v i l i n e r o H u t i r t S

Chorthippus brunneusRohutirtsud erinevad teis-test sihktiivalistest suurte tugevate hüppejalgade ja

lühikeste tundlate poolest. Kahevärvilise rohutirtsu

pikkus on umbes 2,5 cm. Eestis tavaline liik.

PUTU

KA

Dväike-kiitSakSikk

Seda mardikat võib suvel sageli näha istumas sarikaliste ja korvõieliste õisikutel. Kui õis juhtub olema valge nagu juuresoleval fotol, on musta trii-buga kiitsaksikk kena vaatepilt.

Mõnesid meie paljudest siklastest nimetatakse õiesikkudeks. Nii võiks nimetada veel teisigi: õietolmust ja nektarist toituvaid siklasi on päris palju. Seetõttu on siklasi hea jälgida päikeselisel aasal, kus kasvab palju lilli.

Vastsed elavad jämedamates maas lebavates puurontides või maha-

langenud puutüvedes, nii leht- kui ka okaspuudes. Tänu sellele on see liik laiemalt levinud, võrreldes pal-jude puidusikkudega, kelle vastsed elavad ainult suurtel, vanadel puu-del. Selliseid puid leidub hästimajan-datud metsades vähe. Järjest enam on hakatud mõtlema sellele, et osal metsapiirkondadel tuleks lasta are-neda looduslikult, et ka siklastel ja teistel vanade puude olemasolust sõltuvatel olenditel oleks sobivaid elupaiku.

vä i k e - k i i t S a k S i k kStenurella melanuraTüüpiline siklane pikkade, elegantselt kaarduvate tundlate ja pikliku saleda kehaga, mis tipus ahe-neb. Emase kattetiivad on pruunikaspunased, isasel oranžid, mõlemal musta servisega. Keha-pikkus umbes 1 cm. Eestis tavaline.

PUTU

KA

D

riStikHeina-taevaStiib

Eestis elab 14 liiki sinitiiblasi. See liik on neist üks tavalisemaid ja teda võib kohata kõikjal loodusliku või pool-loodusliku ilmega õiterohkes ava-maastikus, kus kasvab liblikõielisi taimi, nagu kassiristik, aasristik, nõia-hammas või lutsern. Röövikud elavad tihti just nendel liikidel, kuid neid võib leida ka teistelt liblikõielistelt.

Nagu paljude teiste sinitiiblaste röövikud, nii elavad ka selle liigi röövi-kud sümbioosis sipelgatega, kes tule-

vad röövikute suhkrurikaste ekskre-mentide järele. Sipelgad hindavad röövikuid nii kõrgelt, et võivad neid lausa võimalike vaenlaste eest kaitsta. Varaseimad taevastiivad ilmuvad välja juuni keskpaigas ja lendavad juuli keskpaigani, soodsatel aasta-tel teist põlvkonda moodustades ka augustis ja septembris. Talvitub röövi-kuna, peitunud maapinnal asuvatesse kuivanud lehtedesse, kus ta on hästi kaitstud.

r i S t i k H e i n a - ta e va S t i i b

Polyommatus icarusIsane kannab nime taevas-

tiib täie õigusega. Vast-koorunud isendid on

pealtpoolt säravsinised, tiivad kitsa musta randi ja lühikeste peenikeste val-gete narmastega. Emase välimus on varieeruvam,

kuid tihti on see tume-pruun, oranžide tähnidega

tiibade servas.

KLA

DA

Haug

Äsja maale või paati tõmmatud hau-gis on midagi hirmutavat ja raevukat. Ta lamab ja lõksutab oma laiu lõugu ja pole kahtlustki, et nende hammaste vahele ei maksa oma sõrme toppida.

Haugid ongi ahned röövloomad, kes söövad terve elu teisi kalu, ka liigi-kaaslasi. Haug luurab madalas vees pillirootihniku veeres või vesiroosi-

lehe all. Oma varjulisest peidupaigast sööstab ta lihaselise saba tugevate löökide abil mööduvate saakloomade poole. Kui ta saakloomast oma tera-vate hammastega kinni on saanud, pole tollel enam tagasiteed. Haugi hambad on nimelt tahapoole suuna-tud – sel viisil on saakloomal vaid üks tee: kurgust alla ja kõhtu!

Kudemisaeg on kevadel ja kude-mine toimub väga madalas vees. Mõnel juhul ka rohualadel, mis on veega kaetud vaid mõned kevadkuud, kui jõgi või järv on üle kallaste tõus-nud. Maimud tulevad marjateradest välja ja arenevad nii kiiresti, et saavad koos taganeva veega tagasi veekokku liikuda.

H au gEsox luciusPika voolujoonelise kehaga mageveekala, kes elab ka vähese soolsusega merevees. Selja- ja kõhuuimed paiknevad saba läheduses. Pea on lai ja lapik, lõuad peaaegu nokataolised. Pange tähele, et selja- ja kõhujoon jooksevad pikalt peaaegu paralleelselt.

KLA

DA

ogalik

Paljude rannas liivaämbriga mängi-vate laste jaoks on ogalikud ilmselt esimesed vabas looduses elavad kalad, kellega tutvust tehakse.

Ogalike kudemine on täiesti oma-ette etendus. Kevadel areneb isastel pulmarüü – nende kõht värvub puna-seks. Seejärel hakkavad nad kohe ehitama pesa: see on liivapõhja kae-vatud auk, mida katab väike taimsest materjalist ehitatud onnike. Kudemis-perioodil kaitseb isane südilt oma territooriumi ja ajab kõik teised isa-sed raevukate rünnakutega minema. Mööduvad emased meelitatakse või

sunnitakse pessa marja heitma, mis-järel mari kohe viljastatakse. Edaspidi marja valvatakse ja hooldatakse, mh hoolitseb isane selle eest, et pessa voolaks pidevalt värsket vett, seistes pesa avause ees ja lehvitades oma väikeste uimedega. Nädala või kahe pärast kooruvad vastsed ning isane hoiab siis väikest poegade pilve koos ja kaitseb oma järeltulijaid. Kui nad on veidi kasvanud, lähevad nad siiski taimede tihedasse lehestikku laiali ja alustavad iseseisvat elu.

Ogalik sööb igasuguseid väikesi olendeid.

o g a l i kGasterosteus aculeatus

Väike tume kala hõbedase kõhu ja kolme eraldiseisva ogaga seljal. Kevadel on isastel

üll pulmarüü ehk erepunane kõht. Pikkus 8–10 cm.

KA

hEP

AIK

SED

jA

rO

OM

AjA

Dkärnkonn

Kärnkonni võib näha peaaegu kõik-jal. Nad liiguvad palju ringi, nii et neid võib kohata ka näiteks maja juu-res aias, kuigi lähim järv või tiik asub tükk maad eemal. Kärnkonni võib sagedamini kohata varakevaditi, kui nad on teel oma paaritumiskohta. Nagu teisedki kahepaiksed, on nad väga paigatruud ja püüavad suun-duda täpselt samasse tiiki või järve, kus nad ilmale tulid – kuigi teekond sinna võib olla päris pikk. Sihikindlalt ja aeglaselt suurtelgi teedel rännates saavad paljud neist autorataste all surma.

Isaseid on alati tunduvalt rohkem kui emaseid, niisiis püüavad isased endale partneri kindlustada, roni-des juba poolel teel veekogu poole

lihtsalt mõnele emasele selga ja las-tes end teekonna lõpuni kanda. Kui peaks juhtuma, et isane suures õhinas mõne teise isase külge klammerdub, laseb viimane otsemaid kuuldavale hoiatava häälitsuse, andes sellega justkui mõista: „Vaata ka, kuhu sa ronid, ma olen ju isane!” Hoiatusest on abi – agar isane laseb otsekohe lahti. Kui isast kärnkonna esijalgade tagant kergelt pigistada, võib silma-pilkselt hoiatushäälitsust kuulda.

Erinevalt teistest meie kahepaik-setest võivad kärnkonnad rahumeeli pulmi pidada sellistes tiikides ja järve-kestes, kus elab ka kalu. Nimelt on kärnkonnakullesed kibeda maitsega ja mürgised ning tänu sellele jäetakse nad rahule.

k ä r n ko n nBufo bufoTüükalise ja laigulise nahaga pruunikas kahe-paikne, kes liigub aegla-selt ja kel puudub vähimgi tahtmine hüpata. Ema-sed võivad kasvada väga suureks, vahel lausa kuni 15 cm pikkuseks (!), kuid sel juhul oleme kohtunud küll tõelise „vanadaamiga”.

LIN

NU

D

HallHaigur

Ranniku ja järvekallaste madalas vees võib mõningase kannatuse korral saada muljetavaldava elamuse osa-liseks ja vaadelda hallhaigru jahi-pidamist. Aeglase kõnniga patrullib ta roostiku serval või leetseljakul ning otsib kalu. Äkitselt ta kangestub – aeg-ajalt üsna kohmakates asendi-tes –, et siis silmapilk hiljem nokk välkkiirelt vette pista. Enamasti „näk-kab”. Toidusest moodustavad suure osa väikesed kalad, kuid hallhaigur võib süüa ka kuni 30 cm pikkuseid kalu.

Hallhaigru puhul on eriline see, et tema rinnal on udusulgedega laike, mis tulevad kergesti lahti ja lagu-nevad laiali, moodustades valge „puudri”. Seda kasutab hallhaigur oma sulgede puhastamiseks, muu hulgas ka selle kalalima eemaldamises, mis paratamatult jahi ajal sulestikku kinni jääb. Talviti on suurtest lehtedeta puu kroonidest kerge leida pesitsus-kolooniaid, suvel on pesi aga häm-mastavalt raske märgata, kuna hall-haigrud ei kahjusta oma pesitsuspuid samal määral nagu kormoranid, kelle tegevuse tagajärjel puud hukkuvad.

H a l l H a i g u rArdea cinerea

Seda suurt halli-musta-valge sulestikuga, pika

kaela ja jõulise odakujulise nokaga lindu on maa pealt lihtne ära tunda. Lendaval hallhaigrul on näha laiad,

allapoole kaardus tiivad ja tömp kehakuju ning lind

hoiab lennates oma kaela S-kujuliselt.

LIN

NU

DHiireviu

Hiireviu nimi on tegelikult üsna tabav, kuna ta sööb peamiselt närilisi, nagu vesirotte ja niidu-uruhiiri, kuigi pole mingil viisil toidupõlgur ja sööb tege-likult kõike, mis kätte saab. Põllul või niidul kõndiv hiireviu jahib vihma-usse ja tõuke ning meenutab sel moel keskmise suurusega kodukana, kes kanalast plehku on pistnud. Sööb meeleldi ka linnupoegi, roomajaid ja imetajaid. Tihti leiab oma saaklooma varitsedes. Ta istub õige vaikselt metsa veeres mõnel puuoksal või aia-postil ja ootab, kuni rohu sisse sibab mõni hiir.

Varakevadistel päevadel tiirutab kõrgel metsa kohal innukalt häälit-sev hiireviupaar. Isane võtab emase vastu aeg-ajalt ette „petterünnakuid”, emane aga väldib elegantselt tema pikeerimisi.

See on hiireviude pulmalend, mis annab ühtlasi ka teistele hiireviudele märku, et see metsapiirkond on hõi-vatud.

H i i r e v i uButeo buteo Lennu ajal tunneb ta ära tema laiade ümarate tiibade, üsna lühikese saba ja ümara pea järgi. Värvimuster varieerub suuresti, eriti alapoolel. Sealt võib hiireviu peaaegu täiesti valge olla, kuid enamasti on ta hele- kuni tumepruun, heleda rinnajoone ja kõhualusega.

LIN

NU

D

Sookurg

Selgetel märtsi- ja aprillipäevadel, kui päike särab ja taevas on kõrge, võib paljudes Eesti paikades saada mee-leoluka elamuse osaliseks ning näha põhja ja ida poole rändavaid soo-kurgi. Pikkade lainetavate lintide või V-kujuliste riviahelikena liuglevad nad rahulike jõuliste tiivalöökidega üle maa. Neist võib kergesti mööda vaa-data, kui nad vaid poleks nii „sõbra-

likud” ja tee peal ei vestleks. Nende kõlavad ja pikad hüüded „kruu-kruu” kostavad äkitselt kevadtaevast nagu kauged signaalsarved. Eriti palju soo-kurgi koondub rände ajal Matsalu rahvuspargi aladele. Sookurg on täna-päeval meil tavaline kultuurmaastiku lind. Veel mõni aastakümme tagasi pesitsesid nad vaid varjulistes soos-tunud metsaservades, kaugel inime-sest. Tänapäeval kohtame neid aga ka talude lähedal põldude vahelistes niiske mates võsastikes – peaasi, et koht oleks piisavalt turvaline ja ümbrus konnas jätkuks toitu.

S o o k u r gGrus grus

Lendava sookure tunneb ära välja siruta-tud kaela ja jalgade, samuti suurte tiibade

järgi, millel on selgepiirilised „sõrmed” ja mis meenutavad kotkatiibu. Seisvatel lindudel

on selgelt näha pea ja kaela mustvalge mus-ter. Kurgu alune ja kaela esikülg on mustad,

põsed ja kaela tagakülg valged.

LIN

NU

DpuukoriStaja

Tema hangib enamiku oma toidust vanade lehtpuude pahklikelt tüve-delt, kus puukoor on täis auke ja lõhe-sid. Ronib ringi agarate ja jõnkslike lii-gutustega ja seda nii ülespoole kui ka pea alaspidi allapoole. Puukoristaja on tegelikult meie maa ainus lind, kes oskab pea alaspidi alla ronida. Räh-nid, kes samuti puutüve mööda alla liiguvad, teevad seda, selg ees, pea ülespoole suunatud.

Vanades puudes olevate loodus-like õõnsuste pärast käib alati võit-

lus. Nimelt on Eestis palju õõnsustes pesitsevaid linde ja mitte piisavalt palju puid, millel lastakse vanaks jääda ja seest õõnsaks minna. Puu-koristaja tuleb võitlusest välja täiesti omal viisil, kuna ta „müürib” oma õõn-suse just nii palju kinni, et ta ise veel sinna sisse ja sealt välja pääseb. Õõn-sust võiksid kasutada veel rasvatihane ja sinitihane, aga nemad suudab puu-koristaja ära ajada, aga näiteks kuld-noka jaoks, kellest puukoristaja jõud üle ei käi, on auk liiga väike.

p u u ko r i S ta j aSitta europaea Iseäralik, peaaegu lame väike lind halli selja, silma-torkava musta pea, pika noka ja üle silma jooksva terava musta triibuga.

LIN

NU

D

paSknäär

Vaid vähesed meie linnud koguvad sügisel eelseisvaks talveks toiduvaru-sid, kuid pasknäär on just üks neist. Leidnud rohke saagiga pähklisalu või tammiku, võib näha teda edasi-tagasi liikumas kindlal marsruudil toidu-allika ja selle metsalapi vahel, kuhu ta asutab oma rohkearvulised laod. Saak peidetakse samblamätastesse kändude ja pehkinud puutüvede juurde, mida on talvel lumega kerge ära tunda.

Pasknääril on hea mälu ja paiga-tunnetus ning leiab suurema osa oma varudest jälle üles. Mõned jäävad siiski leidmata või kasuta-mata ning need lähevad järgmisel

kevadel idanema. Sel viisil kaotavad tammed palju tõrusid, millest saab pasknääri toit, kuid vastutasuks levitab lind tema tõrusid palju kau-gemale, kui need oleksid levinud lihtsalt puu otsast alla kukkudes ja otse emapuu all idanedes. Tõhus sümbioos, millest on kasu mõlemale osapoolele.

Mõnikord „vallutavad” meie maa ka põhjast tulevad pasknäärid. Sellis-tel talvedel võib neid näha kõikjal, ka aedades ja suurlinnade rohealadel. Kui saak sarapuult ja tammelt jääb pesitsuspaigas kesiseks, on linnud sunnitud ära lendama ja otsima toitu mujalt, lõuna poolt.

pa S k n ä ä rGarrulus glandarius

Ilus ja värvikirev lind. Roosa kashall, suure sinise

tiiva laigu, musta põse-triibu ja lennul valgete

laikudega tiibadel ning sabajuurel.

LIN

NU

Dkuldnokk

Paljudes pesakastid üles pannud majapidamistes on kuldnokkade saa-bumine tähtpäev. Ühel maheda tuu-lega märtsipäeval on nad tagasi ja uurivad pesakaste.

Veidi aja pärast hakkab isane oma metsikut laulu laulma. Repertuaar on väga lai ja koosneb nii „omahelidest”, muu hulgas pikast vilest „tiiiiuuuu …”, mõnest mulisevast kärisevast helist ja nokaplaksutustest kui ka tervest hul-gast teiste lindude imitatsioonidest. Tihti võib kuulda suurkoovitaja, kiivi-

taja ja rohevindi laule. Kui isane eriti hoogu läheb, vehib ta samal ajal tiiba-dega. Ja seda tasub nautida, sest kui pojad on koorunud, pole tal sedasorti tempude jaoks enam aega. Siis lenda-vad vanalinnud kindlat marsruuti pidi lähimale rohumaale, kus nad kogu-vad poegadele naksurlaste vastseid ja muud putuktoitu, samuti on nende menüüs arvukalt vihmausse. Üksikud kuldnokad jäävad meile ka talveks, otsides toitu söödaplatsidelt ja prügi-latest.

k u l d n o k kSturnus vulgaris Kompaktse kehaehituse ja pika jõulise nokaga lind. Hundsulestik violetse, roheka ja sinaka metalli-läikega. Suve jooksul kas-vab talverüü, mis on pruu-nikas ja heledatähniline.

IMET

AjA

D

kaeluSHiir

Meie levinumad pisinärilised kuu-luvad kahte sugukonda: hiirlased ja hamsterlased. Nii kaelushiir kui ka koduhiir kuuluvad hiirlaste hulka.

Terve suve jooksul ei ole kaelus- hiirt enamasti kusagil näha. Alles septembris-oktoobris esimeste öö külmadega ilmub ta meie lähe-dusse ning kipub talve saabudes soojemasse ja turvalisse ruumi. Suurem osa populatsioonist elab siiski aasta ringselt väljas.

Mõnel pool nimetatakse kaelushiirt ka hüppuriks – ja põhjusega. Nimelt on ta tänu oma tugevatele taga-

jalgadele võimeline pikkade hüpe-tega edasi liikuma.

Ka on ta osav ronija ja pääseb seega oma toidu- ja peidupaigaotsingutel igale poole. Nii leiab ta sügiseti majja ilmudes kohe tee keldrisse, aita või pööningule, kust siis hakkab kostma iseloomulikku toimekat müdistamist, mille käigus ta isegi kilode kaupa toitu ümber paigaldab. Samuti pää-seb ta kergesti ligi lindude talvisele toidulauale ja siis näeme teda rutta-mas toidu majakese ja oma „lao” vahet, kuhu ta peidab lindudele mõeldud päevalilleseemneid ja teisi maiuspalu.

k a e lu S H i i rApodemus flavicollis

Suur ja osav hiir. Täis-kasvanud loomal on kena

helepruun selg ja valge kõhualune, rinnal esi-käppade vahel on sel-

gesti eristatav helepruun „kaelus”, noorloomad on

aga hallid. Suured kõrvad, tähele panuväärselt suu-red „nööpsilmad” ja pikk

saba. Keha ja saba on ühe-pikkused, 9–13 cm.

IMET

AjA

Drebane

Rebaseid võib väga sageli kuulda just pulmaperioodil, veebruaris-märtsis. Siis klähvivad, urisevad ja hauguvad nad ööde kaupa.

Aprillis-mais sünnivad rebasel urus kutsikad, kes kaaluvad vaid u 100 grammi. Nad on pimedad ja sileda, õhukese karvkattega. Paari nädala pärast avanevad nende sil-mad ja kuu aega hiljem hakkavad nad vähehaaval urust väljas käima. Kahe kuu vanuselt hakkavad nad sööma tahket toitu, mida vanemad koju too-vad. Pere püsib koos terve suve – nii palju on ju vaja õppida. Kuid

septembriks-oktoobriks on noored suguküpseks saanud ja lähevad laiali, et endale uus kodupiirkond otsida.

Rebase „menüü” on pikk. Suure osa toidust moodustavad pisiimetajad, kuid rebane sööb muudki, mis ette satub, sealhulgas autode alla jäänud loomi, toidujäätmeid, vihmausse ja putukaid.

Rebase kasuka värvus võib ülla-tavalt palju varieeruda. Tavaliselt pruunikas punane seljapoolne kar-vastik võib olla ka hallikas ning valge kõhualune võib mõnedel isenditel olla hoopis hall või peaaegu must.

r e b a n eVulpes vulpes Parimateks tunnusteks on suur kohev saba ja kerge-jalgne traavimine. Rebane on väike elegantne koer-lane, kes liigub maastikul kiiresti mööda tuttavaid radu. Kehapikkus u 70 cm, sabapikkus u 40 cm.

IMET

AjA

D

punaHirv

Varahommikul või hilisõhtul metsa-lagendikul või põlluservas rohtu söö-vaid punahirvi näha on alati võimas elamus. Vähimagi häirimise korral tõstavad nad pea, pööravad suured lehterjad kõrvad heliallika suunas ja sööstavad iseloomuliku elegantse traaviga, pead kõrgel hoides, turva-lise tihniku või võsa poole. Sügisene jooksuaeg on põnev ja dramaatiline periood, mil vanad domineerivad hirve pullid lasevad hilisõhtuti ja vara-hommikuti iga natukese aja tagant kuuldavale möirgeid. Külma ilmaga kostavad võimsad ja kõlavad möirged

kuni 2 km kaugusele. Eesmärgiks on teatada teistele isastele liigikaaslas-tele: „Olen siin – hoidke parem heaga eemale,” ning samal ajal oma emas-hirvedest koosnevat haaremit koos hoida. Pullid peavad ka armutuid jõu-katsumisi, mille käigus sarved tõsiselt proovile pannakse.

Hirved vahetavad igal kevadel sarvi (vanad sarved heidetakse maha), nii et teatud aja on hirvepullid sarnaselt emasloomadega ilma sarvedeta. Kuid peagi kasvavad asemele uued sarved, mis juuliks on juba täielikult välja are-nenud.

p u n a H i r vCervus elaphus

Eestis elab kolm hirvlaste sugukonna esindajat:

põder, punahirv ja mets-kits. Punahirv on põdrast

väiksem ja metskitsest suurem. Heaks tunnuseks

on suur kuldpruuni kar-vaga sabapeegel, kuna

ülejäänud keha on tume-dam pruun. Väikese „kroo-

niga” lõppevad sarved muutuvad aastatega suu-

remaks ja võimsamaks ja harulisemaks. Õla- kõrgus 115–120 cm.

rOh

TTA

IMED

tõrvalill

Meie niitude suvise ilmestaja tõrva-lille nii eesti- kui ka ladinakeelne nimetus viitab lehealusele kleepu-vale varreosale. Eestikeelne nimetus on mõistetav, ladinakeelne tuleb aga pikemalt lahti seletada.

Viscum tähendab ladina keeles linnu liimi, nii et viscaria tähendab „linnu liimine”. Sellele liimile – „tõr-vale” – satub palju väikesi putukaid. Varrele kleepuvat ainet eritades kait-seb tõrvalill end selliste ronivate putukate eest, kes tulevad taimele nektariga maiustama, kuid ei tol-melda õisi. Nektari kättesaamiseks võivad nad õiekrooni katki närida, sest muidu nad pikas õieputkes pei-tuva nektarini ei ulatu. Õisi tolmel-davad peamiselt liblikad, kes nektari oma pika imilondi abil kätte saavad.

Eestis tavaline taim, kasvab liiviku-tel, nõlvadel, kuivadel niitudel, tee-servadel.

tõ r va l i l lLychnis viscariaMitmeaastane püstine süstjate lihtlehtede ja sileda varrega taim Ülemiste varresõlmede kohal asub tume ja kleepuv liimivöö. Juurmi-sed lehed paiknevad kodarikuna, varrelehed vastakud. Purpurroosad (harvemini valged) õied asetsevad 5–7 kaupa osaõisikuis, mis moodustavad suurema hõreda kobara. Õite alusel on punakad kandelehed. Kõrgus kuni 45 cm.

rOh

TTA

IMED

aaS-karukell

Kruusastel ja liivastel luitenõlvadel kasvavat aas-karukella pole võimalik segi ajada ühegi teise taimega. Keva-del torkavad silma tema ilusad kar-vased pungad ja õied, hiljem suvel aga turris, pikkade „sulgedega” (lend-karvadega) viljad. Ka taime nimetus viitab karvasele kellukesekujulisele õiele. Aas-karukella õisi võib leida aprilli lõpust juuni alguseni. Alles siis, kui taimed on ära õitsenud, saab leh-

tede ja varre areng hoo sisse. Nagu teisedki selle perekonna taimed, on ka karukell mürgine, sisaldades mür-gist glükosiidi ranunkuliini.

Kasutusel rahvameditsiinis valu, unetuse, närvihaiguste, bronhiidi jt hingamishaiguste puhul. Karukelli kasvatakse meelsasti ilutaimena, kuid metsast neid kaasa tuua ei tohi, sest nii aas- kui ka palu-karukell on loodus kaitse all. Kasvavad kuivades männikutes, liivastel nõlvadel, loo-metsades. Eestis esineb hajusalt.

a a S - k a r u k e l lPulsatilla pratensis

Mitmeaastane suvehaljas üleni tihedalt kar-vane rohttaim ebakorrapäraselt sulgjaguste lehtede ja longus, kellukesekujuliste õitega.

Eriti karvased on noorte taimede pungad. Juurmised lehed ilmuvad õitsemise ajal,

varre lehed kinnituvad männastena õitest all-pool. Õiekattelehed violetsed. Viljad on üleni

karvased pähklikesed. Kõrgus kuni 30 cm.

rOh

TTA

IMED

Harilik HiireHerneS

Taime nimetus viitab sellele, et seem-ned, „herned”, on nii tillukesed, et kõl-bavad pigem hiirele kui inimesele. Varem kasvas see sageli tüütu umb-rohuna viljapõldudel. Maa-aluste rikka likult lisajuuri moodustavate risoomide tõttu oli neist keeruline vabaneda. Hiirehernel on samuti juur-tega sümbioosis olevad mügarbak-terid.

Lehetippudes on harunenud köit-raod, mille abil taim kinnitub heina-kõrte või okste külge ja sel moel kõr-gemale „ronib”. Väikesi täpilisi seem-

neid nende mürgisuse tõttu süüa ei tohi. Viljade küpsedes on põnev jälgida, kuidas sooja ilmaga seem-ned kaunast eemale paiskuvad. Eestis tavaline taim.

H a r i l i k H i i r e H e r n e SVicia cracca Mitmeaastane rohttaim nõrga roniva või lamava varrega. Paaritusulgjad liit-lehed 6–11 paari lehekeste ja ühe köitraoga. 10 mm pikkused sinakasvioletsed õied koondunud 20–40 kaupa tihedatesse ühe-külgsetesse kobaratesse. Kaunad 10–25 mm pikku-sed. Kõrgus kuni 100 cm.

rOh

TTA

IMED

Harilik uSSikeel

Ussikeele õiekrooni vahelt ulatub kaugele välja roosadest tolmukatest ümbritsetud punane emakakael, mis haruneb tipuosas kaheks nagu mao

keel. Mao pead meenutab ka taime liitvili.

Kõik taime osad sisaldavad mürgi-seid, närvisüsteemi paralüseerivaid alkaloide. Teda on rahvameditsiinis kasutatud maohammustuste korral ja epilepsia raviks. Juurtes sisalduvat punast värvainet on kasutatud jumes-tamiseks ja indikaatorina keemilistes analüüsides. Happelisse keskkonda sattudes muutub õite värvus sinisest punaseks. Seda võib looduses kat-setada, asetades õie sipelgapesale. Ärevusse sattunud sipelgad pritsivad õiele sipelghapet. Sinna, kuhu happe-piisad satuvad, ilmuvad väikesed punased plekid.

Eestis on ussikeel tavaline, eriti kuive matel aladel ranniku lähedal, teeäärtel, jäätmaadel.

H a r i l i k u S S i k e e lEchium vulgare

Kaheaastane väga kareda-karvaline, tugeva sammas-

juurestikuga rohttaim. Varred püstised, tugevad,

tihedalt kaetud punaka alusega harjaskarva-

kestega ja seetõttu täpili-sed. Lehed piklik süstjad, hallikasrohelised ja tihe-

dalt karvased. 1,5 cm pikkused sinised õied asuvad tipmises pikas

lehistunud õisikus. Õied viltuselt kellukjad, pea-

aegu kahehuule lised. Õie-pungad ja vastpuhkenud

õied on algul lillakaspuna-sed, seejärel sinised. Liitvili jaguneb neljaks pähklike-seks. Kõrgus kuni 100 cm.

PUU

D j

A P

õõ

SAD

Harilik kadakaS

Harilikul kadakal on isas- ja emas-käbid enamasti erinevatel taimedel – öeldakse, et taim on kahekojaline. Tänu teravatipulistele okastele saab kadakas karjamaadel hästi hakkama, kuid noori pehmete okastega oksi ähvardab siiski oht söödud saada.

Kadaka rohkesti suhkruid, eeter-likke õlisid jm sisaldavaid vilju on kasutatud toitude maitsestamiseks, ravimina ja viinatööstuses (Hollandi kadakaviin, džinn). Aromaatselt lõh-navat mädanemiskindlat puitu kasu-tatakse näiteks toiduainete suitsuta-miseks ja vastupidavate aiateivaste valmistamiseks. Samuti kasutatakse kadakapuitu tisleritöödel, muusika-riistade ja suveniiride valmistamiseks. Harilik kadakas kasvab männikutes, liivikutel, loodudel ja soodes. Eestis sagedasti esinev puittaim, moodus-tab kadastikke.

H a r i l i k k a d a k a SJuniperus communis Igihaljas põõsas või väike puu. Tüvi tihti mitme-haruline või mõnikord keerdu kasvanud. Lühi-kesed ja jäigad okkad asetsevad kolmekaupa männases. Kadaka viljad, nn kadaka marjad on tege-likult marja taolised liha-kad käbid läbimõõduga 6–9 mm. Algul rohelised käbid muutuvad valmides sinakasmustaks ja on kae-tud vahakirmega. Kõrgus kuni 12 m.

PUU

D j

A P

õõ

SAD

Harilik taMM

küpsetati ilmselt tammetõrujahust. Tamme koort on kasutatud ravi-otstarbel – kõhu lahtisuse, põletike, löövete, põletus haavade ja jalgade liig higistamise korral.

Tamme puit on kõvaduse, vastu-pidavuse ja ilu pärast väga hinnatud. Harilik tamm on Eestis tavaline puu, sagedam Lõuna- ja Lääne-Eestis. Kas-vab salu-, leht- ja segametsades, kui-vadel puisniitudel, loodudel.

Avamaastikul kasvavate tammede tüve läbimõõt võib mõnikord ula-tuda 10 meetrini. Harilik tamm on Eesti kõige vanem ja jämedam puu. Rekordi omanik Tamme-Lauri tamm kasvab Võrumaal. Puu on istutatud 1326. aastal ja tema jämedus rinna-kõrguselt on 8,31 m (Relve, 2008). Vanade eestlaste jaoks oli tamm püha hiiepuu, mille all toimusid rahva-kogunemised, peeti nii sõjaplaane kui ka pidusid. Arvati, et tammed on sure-matud, näinud väga kaugeid aegu ja jäävad tunnistama ka praegu elavate inimeste tegusid. Osalt oli neil õigus, sest tammed elavad kuni pooleteise tuhande aastani.

Tammetõrud on toiduks paljudele loomadele ja lindudele. Ka inimene on tõrudest kasu saanud. Enne leiva-vilja leiutamist jahvatati tamme-tõrusid ja esimesed leiva pätsid

H a r i l i k ta M MQuercus robur

Suur heitlehine jämeda tüve ja tugevate okstega laiavõraline puu. Nahkjad lehed on

sulghõlmised, ümardunud hõlmatippudega lihtlehed. Isasõied on rippuvates urbades,

emasõied on pisikesed, punased ja asuvad üksikult või paari-kolmekaupa võrsete tip-

pudes. Õitseb mai lõpus ja juuni algul. Viljad (tõrud) on 1/3 ulatuses ümbritsetud lüdiga.

Kõrgus kuni 30 m.

SEEN

EDHarilik kukeSeen

H a r i l i k k u k e S e e nCantharellus cibariusHariliku kukeseene kübar on kuni 10 cm läbi-mõõduga ja lehtrikujuline kuni lamenenud või allapoole kaardunud servaga. Pealis-pool on sile, kuiv ja rebukollane kuni särav kollakas oranž. Alumisel küljel on jalale lasku-vad, eoslehekesi meenutavad voldid, mida seovad ristliistakud. Jalg on 2–6 cm pikk ja 0,5–1,5 cm läbimõõduga, silindriline või alt veidi kitsam, hele oranžikaskollane. Seeneliha kahvatukollane, tihke, jalas eriti paks. Lõhn puuvilju meenutav, veidi aprikoosisarnane, kuid toore seene maitse on kibekas.

Harilik kukeseen kasvab nii suvel kui ka sügisel leht-, okas ja segametsa-des, Eestis umbes jaanipäevast ala-

tes, viimase aastakümne soojadel lumevabadel talvedel on teda leitud isegi detsembris ja jaanuaris. Harilik kukeseen on eriti tavaline suvel lii-vase pinnase ja samblavaibaga okas-metsades. Kukeseen on suurepärane ja hinnatud, iseloomuliku maitsega söögiseen. Saaremaal lubjapinnasel võib teda segi ajada veidi vintskema ja heledama, valkjaskreemi värvusega kahvatu kukeseenega, mis on samuti hea söögiseen; seda liiki ongi meil seni leitud ainult Saaremaalt.