93teater muusika kino

Vaba aja veetmise vorme nimetatak-se tänapäevases kõnepruugis harrastus-teks või hobideks ning sellest lähtuvaltvõib ka amatöörkoore nimetada eestikeelele omasemalt harrastuskoorideks.Sama nähtuse kohta on kasutatud mit-meid nimetusi: taidluskoorid, lauluselt-sid, lauluühingud. Üheksateistkümnen-dal sajandil sai harrastus- ehk amatöör-kooride liikumisest Euroopas massilinenähtus, mis haaras geograafiliselt laiapiirkonda „Sloveeniast lõunas Norranipõhjas, Lääne-Ukrainast idas kuni saksakogukondadeni Prantsusmaal” (Lippus2005: 13).

Meeskooride puhul oli see liikumineenamasti rahvusliku ehk poliitilise ise-loomuga. Sellest vaatepunktist on har-rastuskoorid ühiskonnas oluline sot-siaalne nähtus. Harrastuskooride huvi-tavus seisnebki selles, et nad asuvad ka-he valdkonna, sotsiaalse ja kunstilisepiirimail, olles ühtaegu nii sotsiaalnekui ka kunstiline nähtus.

Saksa kultuuri mõjuväljas arenenudeesti koorimuusika hakkas XX sajandialgul aina rohkem iseseisvuma ning esi-mese Eesti vabariigi ajal tähtsustus omaheliloojate looming eriti. Järgnevalt lü-hiülevaade sellest, kuidas on koori jakoorilaulu mõistetud saksa ja eesti kul-tuuriruumis, põgusalt ka saksa koori-

MIDA LAULSID EESTI MEESKOORID

ENNE AASTAT 1940?SAARI TAMM

kultuuri mõjust eesti omale ning seejärelsissevaade eesti kooride repertuaari XXsajandi algupoolel.

Koori ja koorilaulu mõistest eesti jasaksa muusikakirjanduses

Kui võrdleme, mida peetakse silmaskoorist kõnelemisel, siis selgub, et saksaja eesti arusaamad on siinkohal veidierinevad.

Saksa olulisema muusikaentsüklo-peedia „Musik in der Geschichte undGegenwart” kooriartiklis „Chor undChormusik” (Friedhelm Brusniak, 1995)võib märgata, et koorilaulu teemal te-hakse tegelikult juttu mitmest erinevastnähtusest. Nii kuuluvad koorilaulu(Chorgesang, Chorwesen) alla (järgnevjaotus: S. T.) nii koor kui institutsioon(Chor), kooriliikumine ja kooriühingudvõi -seltsid (Chorvereine, Chorbewegung)kui ka koorimuusika kui þanr (Chormu-sik, Chorgattung).

Koor kuulub mitmesse alateemasseka meie üldentsüklopeedia Eesti osamuusikaartiklis (Eesti. Muusika. EEnr 11, lk 669—692): kooriliikumine (ar-tikli autor Enn Oja), interpretatsiooni-kunst (Ines Rannap) ja helilooming (Ma-re Põldmäe).

Millised on aga kahe vaatenurga eri-nevused? Saksa arusaam ei seo koori

94

mõistet interpretatsioonikunstiga ningeesti vaatenurk ei kõnele (veel!) kooristeraldi institutsioonina. Miks need aru-saamad erinevad? Üks võimalik põhjuson see, et vaadeldud artiklid hõlmavaderineva pikkusega ajavahemikke. Saksakooriartikkel hõlmab koori mõistet an-tiikajast XX sajandi esimese pooleni.Eesti artikkel aga piirdub vaid viimasepoolteise sajandiga meie muusikaloos,XIX sajandi teisest poolest XXI sajandialguseni, mille jooksul on kujunenudeesti tänapäevane muusikakultuur.Kooridel on sellel ajavahemikul olnudoluline osa siinses muusikaelus ningavalike kontsertide andmine eeldab en-dastmõistetavalt ka kõnelemist interp-retatsiooni küsimustest. Saksa kooridon ju samuti muusikaelu osa ja sellest,et interpretatsioonikunst kooriartiklisotseselt ei kajastu, ei saa siiski järeldada,nagu võiks selle põhjuseks olla saksakooride kehvem kunstiline tase. Pigemon asi ikkagi selles, et eesti muusikalooson kooridel olnud hoopis olulisem tä-hendus kui sakslastel.

Teistest muusikainstitutsioonidestsõltumatu kooriinstitutsioon kujunesvälja Saksamaal XVIII sajandi lõpul. Sõl-tumatus teistest institutsioonidest seis-nes kahes asjaolus: iseseisev korraldusja oma repertuaar (Brusniak 1995: 773—774). Korralduse poolest ei kuulunuduut tüüpi koor enam kiriku, kooli võiooperiteatri juurde, vaid kujutas endastüht kodanluse rühmahariduse vormi,nagu olid näiteks lugemisühingud (Lip-pus 2003). Oma repertuaar tähendas se-da, et kuigi edasi pärandusid ka varase-mad þanrid, nagu motett või oratoo-rium, oli nüüd sündiv repertuaar mõel-dud just sellele uut tüüpi koorile. Nii eisaa iseseisvunud koori repertuaariks pi-dada näiteks koore ooperitest.

Arvan, et koorivaldkonna uurimis-ala on tänaseks oluliselt laiemgi kui re-pertuaar ja korraldus. Lisades koori re-pertuaari ja korralduse vaatlemisele

eemalt ehk „väljastpoolt” ka „seest-poolt” vaatlemise võimaluse, saab kõ-nelda muusika, ruumi ja kollektiiviseostest ning nende vastastikustest mõ-judest. Seoste ja mõjude uurimine tä-hendab mitme teadusvaldkonna ühen-damist, interdistsiplinaarsust. Muidugivõib sellisel mitmest küljest vaatamiseltekkida piiride hägustumise oht. Ka EviArujärv rõhutab, et „seest” ja „väljast”vaatlemine vajab pidevat täpsustamist,„kus” parasjagu ollakse. (Arujärv 2005).

Kuidas vaadelda koorirepertuaari?Varasema, teosekeskse muusikaloo

iseloomulik joon on see, et koorilauluvõi koore käsitlevad uurimused kesken-dusid enamasti teostele. Muusikaloopiiride laienemine võimaldab nüüdmuusika kõrval uurida ka muusikakol-lektiive ja -organisatsioone ning piir-konna muusikaelu.

Kuna repertuaar on otseselt seotudkollektiivi ning selle toimimisega piir-konna muusikaelus, käsitletakse reper-tuaari just neil juhtudel — muusikalis-tele institutsioonidele (näiteks ooperi-teater, Pappel 2003) või muusikaelulekeskendunud uurimustes (Tartu vara-sem muusikaelu, Rohtla 2005). Ka koo-rivaldkonnas on ilmunud mõned reper-tuaarikäsitlused — Eesti Rahvusmees-koori kohta seoses koori 60. aastapäeva-ga (Lippus 2004 a, b, 2007; Tamm 2007).

Enne 1940. aastat lauldud eesti mees-kooride repertuaari esmaseks kaardista-miseks olen oma töös uurinud, kuidasjaotuvad laulud maade ja heliloojate jär-gi. Selline lähenemine jätkab varasemattraditsiooni (Areng 1972, Strimple 2002),kus koorimuusikat jaotatakse helilooja-te päritolumaa põhjal.

Teosekeskses muusikaloos kõnel-dakse repertuaarikaanonist. Selle mõis-tega seostub üldiselt väärtuslikuks hin-natud teoste regulaarne esitamine. Kuieeldada, et repertuaarikaanonist saabkõnelda ka koorimuusikas, siis ütleb

95teater muusika kino

koorimuusika jaotamine muusikalooja-te päritolumaa järgi rohkemgi kui side-med riikide või üksikkollektiivide va-hel. Selline jaotus osutab siis ka seosteleerinevate piirkondade repertuaarikaa-nonite vahel. Nii on põhjust küsida eestimeeskooride repertuaari uurides, milli-sed on selle seosed saksa ja teiste maaderepertuaarikaanonitega ning kuidasteiste maade repertuaarikaanonid mõ-jutavad eesti oma meeskoorirepertuaariloomist ja siinse kaanoni kujunemist.

Saksa koorilaulust pärinevad eesku-jud

Koorimuusikast kõneldes on teada,et vaimuliku muusika kõrval eksisteeribsuurel hulgal ilmalikku muusikat, põhi-

liselt väikevormidena (laul). MGGs jao-tatakse XVIII—XIX sajandil meeshäälte-le kirjutatud muusikat eelkõige esitus-koosseisu järgi — nii, nagu on kombekska instrumentaalmuusikas —, mitte agalaulu sisu või mõne kooriliiki iseloo-mustava omaduse põhjal. Nii võtabBrusniak seal rohkem kui sajandipikku-se (XVIII sajandi II poolest aastani 1918)meeskoorilaulu arenguloo kokku kolmelõiguna: saateta, a cappella laulud — rah-valik laul, kunstlaul; saatega teosedmeeskoorile, orkestrile ja solistidele; ningFr. Hegari1 tüüpi virtuoossed, ballaadli-kud teosed.

Lihtsamat meeskoorilaulu, seegasuurt osa XIX sajandi saksa meestelaulurepertuaarist iseloomustab mõiste Lie-

Eesti meeskooride lauluvara esimese vabariigi ajal: saksa päritolu muusikat pakkuvkogumik „Revaler Liedertafel” aastast 1908 ja mitme maa heliloojate loomingutsisaldav „„Kalevala” kontserdi laulud” aastast 1901.

96

dertafel, mis on eesti muusika ajaloostkihästi tuttav. Selle traditsiooniga on seo-tud meestelaul nii Saksamaal ning Liivi-ja Eestimaal kui ka Rootsis ja Soomes.Liedertafel’i moodi ehk liedertafel’liku,lihtsa vormi, meloodia, harmoonia jarütmi, ning neljahäälse homofoonilisefaktuuriga laulu esitusviisile on omanesentimentaalne või pateetiline meeleoluja efektidega liialdamine häälekasutu-ses.Liedertafel’likku laulu ei peeta kunst-muusikaks, pigem seltskondlikuks aja-viitemuusikaks, mis sobib ka esitami-seks vabas õhus. Liedertafel’liku laulupopulaarsus nii Saksamaal kui ka Eestisosutab sellele, et niisugune laulustiil olija on hõlpsasti kättesaadav paljudeleinimestele. Seega teenib liedertafel’liklaul kindlasti muusika levitamise ja lau-luhuviliste inimeste muusikalise hari-mise eesmärki. Saksa laulupeolaulunaon liedertafel’liku laulu tähendus veelgisuurem. Eesti meeskoorimuusika seisu-kohalt võib saksa liedertafel’likku laulupidada üheks etapiks ja võrdlusobjek-tiks, millest edasimineku vajadus viisXX sajandi algul looma „oma”, eestipä-rast muusikat.

Eesti meeskooride repertuaar XX sa-jandi algul

Ülevaate saamiseks eesti meeskoori-de repertuaarist enne 1940. aastat vaat-lesin kolme perioodi repertuaari: XIXsajandi teisest poolest kuni aastani 1910,vahemikku 1910—1930 ning 1930. aas-tad. Kaks varasemat perioodi loovad et-tekujutuse sellest, milliselt aluselt läh-tub 1930. aastate repertuaar. Repertuaa-ri allikatena olid kasutusel laulukogu-mikud, osaliselt laulupidude repertuaar(kuni 1910. aastani) ning kolme toonasesilmapaistva koori repertuaar (1910—1940).

Esimese perioodi (kuni 1910. aasta-ni) repertuaari allikateks olid mitmedsaksa ja eesti laulukogumikud (ilmu-nud 1898—1908) ning baltisaksa ja eesti

laulupidude repertuaar aastani 1910.Selle materjali võrdlev analüüs näitas, etXX sajandi algul võib kõnelda kahestsuunast meeshäälte repertuaaris — needon saksa ja eesti suund.

„Saksa suunale” (allikad: baltisaksalaulupeo repertuaar ja kolm kogumik-ku2) on iseloomulik saksa muusika do-mineerimine, teiste rahvaste muusikanäiteid on vaid üksikuid. Võib märgata,et peamiselt tutvustati XIX sajandi esi-mese poole saksa heliloojate muusikat:F. Mendelssohn-Bartholdy, Fr. Silcher,Fr. Schubert, W. V. Zuccalmaglio (1803—1869) ning C. M. von Weber, veidi hi-lisema tegevusaja poolest erineb neistFr. Abt (1819—1885).

Saksa repertuaari teine alasuund,mida kajastab Konstantin Türnpukoostatud kogumik „Revaler Liederta-fel. Lieder und Balladen für Männer-chor” (Reval, 1908), näib eeltoodudautoreid aga lausa vältivat. See reper-tuaarisuund toob esile teisi autoreid,neid, kelle tegevusaeg on hilisem, pi-gem XIX sajandi teisel poolel: Fr. Curti(1854—1898), Fr. Hegar (1841—1927),G. Angerer (1851—1909), G. Baldamus(1862—1933), H. Jüngst (1853—1923),H. Schrader ja L. Thuille (1861—1907).Neist autoreist ulatuvad Friedrich He-gar ja Ludwig Thuille märkimist väärttähenduseni ka üldmuusikaloos, teistetähendus on väiksem. „Revaler Lieder-tafeli” repertuaarivalik erineb oluliseltSaksa emamaa ja Liivimaa baltisaksa re-pertuaarist. Konstantin Türnpu koosta-tud kogumik on silmatorkavalt oma-näoline nii originaalloomingu rohkuseja autorite suure arvu kui ka autorite va-liku poolest. Kogumiku põhjal võib öel-da, et Türnpu keskendub saateta mees-koorilaulule ning peab oluliseks, et koo-ri repertuaari kuuluksid lühemate lau-lude kõrval ka pikemad, ballaaditaoli-sed laulud.

„Eesti suunda” XX sajandi alguse re-pertuaaris olen analüüsinud kahele al-

97teater muusika kino

likmaterjalile toetudes: eesti esimestelaulupidude repertuaar aastaist 1869—1896 ja 1910 ning kaheosaline kogumik„„Kalevala” kontserdi laulud nalja lau-lude lisaga” (esimene väljaanne: Jurjev,1898; samanimeline teine: Jurjev, 1901).Mõlema materjali puhul on näha, et soo-viti tutvustada pigem paljusid autoreidkui näidata põhjalikumalt üksikautoriteloomingut.3 Vaadates autoreid, kellelooming on esindatud mitme näitega,on märgatav allikate erinev suundumusautorite valiku geograafias. Laulupeorepertuaar piirdub eesti ja saksa autori-tega, kuid „Kalevala” kogumiku valikon palju avaram, sisaldades eesti ja sak-sa heliloojate kõrval ka soome ja rootsiautoreid.

Autorinimede põhjal võime järelda-da, et suuremaks muutuseks võrreldesvarasemaga ongi soome autorite tulekeesti kooride repertuaari (E. Genetz,O. Lindblad, O. Merikanto). Soome koo-rilaulude osatähtsuse tõusu ja selle põh-jusi on analüüsinud Maris Männik-Kir-me. (Männik 1986; Kirme 1998). Paljudsoome autorite laulud leidsid tee eest-laste repertuaari. Soome ja eesti heliloo-mingus kerkis esile sarnaseid suundi,tihe omavaheline läbikäimine sajandi-vahetusel oli kahtlemata selle üks põh-jusi (Männik 1986: 14). Teine, kaudse-malt heliloomingusse ulatuv asjaolu oliaga sarnasus kahe rahvuse folklooris jahingelaadis kunagise ühise algkodutõttu. (Ibid.)

Lauluvara aastatel 1910—1930Kui esimese perioodi lauluvara üle-

vaade toetus kaudsetele allikatele, nagulaulukogumikud ja laulupidude reper-tuaar, siis järgnevaid perioode, aastaid1910—1930 ja 1930—1940 on võimalikparemini analüüsida mitme eesti mees-koori tegeliku repertuaari põhjal. Vali-tud on tähelepanuväärsed meeskoorid,kelle kontserttegevus oli ulatuslikum(Variste 1965: 32—33). Need koorid

andsid regulaarselt kontserte ning ku-jundasid sellega siinset arusaama mees-koorirepertuaarist. 1920. aastatel oli sel-liseid olulisi koore kolm: Tartu Akadee-miline Meeskoor, Tartu Meeslauluseltsja Tallinna Meestelauluselts. Need kolmkoori paistsid silma nii oma kontsert-tegevuse ulatuse kui ka lauljaskonnasuure arvuga. 1925. aastal oli Varisteandmetel (1965: 32—33) Eestis 71 mees-koori ning need olid väga erineva suu-rusega: 43 koori koosnes vähem kui ka-hekümnest lauljast, kahekümnes mees-kooris oli 20—39 lauljat, viies kooris olilauljaid 40—59 ning vaid kahes mees-kooris oli lauljaid 60—79 (Tartu AM jaTartu MS). Üks koor — Tallinna Meeste-lauluselts — oli lausa 100-liikmeline.

Kuna aga repertuaari allikad, kavadjms, pole kõigi kolme nimetatud kooripuhul ühtviisi kättesaadavad, on 1920.aastate osas vaadeldud kahe koori re-pertuaari. Kõige täielikum on ülevaadeTartu Akadeemilise Meeskoori (TAM,asutatud 1912, dirigent J. Simm) reper-tuaarist, Tallinna Meestelauluseltsi(MLS, asutatud 1916, K. Türnpu) reper-tuaarisuundi saab kajastada kaudsemaallika abil — selle koori trükitud reper-tuaariväljaannete põhjal.

Analüüsides TAMi repertuaari aja-vahemikul 1912—1930, on selgesti mär-gata kahe dirigendi tööperioodi erine-vaid suundumusi. Alguskümnendil ju-hatas koori Juhan Simm (1912—1923),tema tööd jätkas Leonhard (Leenart)Neuman (1924—1929).

Eesti esimese üliõpilasmeeskoori re-pertuaari iseloomustab esimesel paari-kümnel aastal (1912—1929) kõige püsi-vamalt oma, eesti heliloojate lauluvaraolemasolu. Eesti repertuaari on esialgukavas samas mahus nagu teistegi rah-vaste loomingut (51% : 49%), kuid hil-jem tõuseb eesti repertuaar hoopis roh-kem esile (86% : 14%). Eesti repertuaaritugev eelistamine kuulub koori teise pe-rioodi, dirigent Leenart Neumani tege-

98

vusaega (alates 1924. aastast). Eesti re-pertuaari osas viib just see periood esi-kohale Mart Saare loomingu (16 laulu)eelmise perioodi eelistatuima heliloojaAleksander Läte kõrval (vaid 5 laulu,varem 12). Teised heliloojad on TAMirepertuaaris väiksema mahu ja tähen-dusega: Konstantin Türnpu (3 lauluga)koori esimese dirigendi Juhan Simmitöö ajal ning Leenart Neuman (samuti3 lauluga) tema enda dirigenditöö ajal.Nende kõrval laulab koor veel mitutlaulu Simmilt, Saebelmannilt, Kappeliltja Härmalt — Simmi ajal, ning ArturKapilt Neumani ajal. Siinkohal ilmnebka dirigentide ühine omadus —mitmekülgsus; dirigenditöö kõrvaltegutsesid mõlemad ka heliloojana jasaid oma loomingut kooriga koheproovida.

Teiste maade heliloojate loominguvalikul on samuti näha kahe dirigendierinev suunitlus. Juhan Simmi ajal laul-di mitme rahva muusikat: austria, sak-sa, soome, prantsuse, vene, itaalia ja nor-ra heliloojailt. Leenart Neuman aga va-lis teise suuna, võttes oma tööaja algulkavva vaid saksa ja itaalia muusikatning keskendudes just vaimulikulerepertuaarile (M. Haydni „Tenebraefacta sunt”, A. Lotti „Regina coeli”, Mo-zarti „Ave verum corpus”, Palestrina„Adoramus te”). Alles hiljem täienebteiste rahvaste muusika ühe (ilmseltilmaliku) ungari lauluga.

Alates 1923. aastast andis TallinnaMeestelauluselts välja laulukogusid(kirjastaja G. Pihlakas). 1930. aastaks oliilmunud 15 vihikut 95 lauluga. 1920.aastate repertuaari kokkuvõtte aluseksongi Tallinna MLSi vihikutes ilmunudrepertuaar aastail 1923—1929. Vaadel-dud repertuaarivihikud näitavad, et1920. aastail oli Tallinna MLSile olulinekoondada ja välja anda teiste rahvastemuusikat (60% repertuaarist). Eestimuusika oli väljaannetes väiksema ma-huga (40%). Eesti heliloojaist on arvu-

kaima laulude valikuga esindatud kooridirigent Konstantin Türnpu ja ArturKapp. Teiste rahvaste muusikast (laulevähemalt kümne rahvuse esindajatelt:austria, soome, saksa, itaalia, tšehhi, slo-vakkia, ungari, norra, portugali ja root-si) on eriti oluline soome ja vähemalmääral ka saksa heliloojate looming.

Soome muusika osatähtsuse tõuspolnud juhuslik. Maris Kirme rõhutab,et 1920.—1930. aastatel (Kirme 1998, 12:29) oli põhjanaabrite muusikakultuuritutvustamisel laiem taust — hõimlus-tunde kasvatamine ja kahe naabermaakultuuri lähendamine oli tollase Eesti va-bariigi kultuuripoliitika üks prioriteete.

(Järgneb)

Bibliograafia:K. Areng 1972. Kooride ja puhkpilliorkestriterepertuaariprobleemidest. Ettekanne vaba-riiklikul koori- ja orkestrijuhtide konverent-sil 10. märtsil 1972. a. Käsikiri, Eesti Muusi-ka- ja Teatriakadeemia raamatukogu.E. Arujärv 2005. Eesti muusikateadus: esitabküsimusi ja vaatab peeglisse. — Teater.Muusika. Kino nr 7, lk 58—64.F. Brusniak 1995. Chor und Chormusik. —Musik in der Geschichte und Gegenwart.Allgemeine Enzyklopedie der Musik beg-ründet von F. Blume. Zweite, neubearbeiteteAusgabe herausgegeben von L. Finscher.Sachteil 2. Kassel: Bärenreiter, lk 774—824.C. Dahlhaus 1989. 19th century Music. Ber-keley & Los Angeles: University of Califor-nia Press.M. Kirme 1998. Soome koorimuusika ret-septsioonist Eestis 1920.—30. aastatel. —Teater. Muusika. Kino nr 12, lk 29—34.U. Lippus 2003. Meeskoor ja lugemisklubi.— Muusika nr 10, lk 33—37.U. Lippus 2004 a. Professionalization of achorus and its quest for repertory. — 18thSlovenian Musical Days: Choral music andchoral socities, and their role in the devel-opment of the national musical cultures.April 22—25, 2003, Ed. Primo Kuret, Festi-val Ljubljana, Ljubljana 2004, lk 199—214.U. Lippus 2004 b. RAMi kolm aega. — RAM60. Tallinn: Eesti Kontsert, lk 6—49.

99teater muusika kino

U. Lippus 2005. Sissejuhatuseks. Muusikaelumuusikaloo ainena. — Muusikaelu Eestis 20.sajandi algupoolel. Koost. U. Lippus. EestiMuusikaloo Toimetised 7. Tallinn: EestiMuusikaakadeemia, lk 7—15.U. Lippus 2007. MeestelaulutraditsioonEestis ja nõukogudeaegne RAM. — Mees-koor ja meestelaul. Koost. U. Lippus. EestiMuusikaloo Toimetised 8. Tallinn: EestiMuusika- ja Teatriakadeemia, lk 110—144.M. Männik 1983. Eesti ja soome muusika-suhted 19. sajandi II poolel. — Muusikalisilehekülgi. 3. Koost. Priit Kuusk. Tallinn:Eesti Raamat, lk 3—19.M. Männik 1986. Mõningaid paralleele jaühisjooni eesti ja soome varasemas koori-muusikas. — Teater. Muusika. Kino, nr 9,lk 14—25.K. Pappel 2003. Ooper Tallinnas 19. sajandil.Väitekiri muusikaajaloos. Tallinn: EestiMuusikaakadeemia.G. Rohtla 2005. Tartu varasem muusikaelu.— Tartu. Ajalugu ja Kultuurilugu. Koost.Heivi Pullerits. Tartu Linnamuuseum. Tartu:Ilmamaa, lk 443—455.N. Strimple 2002. Choral music of 20th cen-tury. Oregon, Portland.S. Tamm 2007. Eesti Rahvusmeeskoori re-pertuaarist 1980. aastatel. — Meeskoor jameestelaul. Koost. U. Lippus. Eesti Muusi-kaloo Toimetised 8. Tallinn: Eesti Muusika-ja Teatriakadeemia, lk 160—183.J. Variste 1965. Jooni eesti meeslaulu aren-gust. (XIX sajandi I poolest kuni 1940. aas-tani). Käsikiri, Eesti Muusika- ja Teatriaka-deemia raamatukogu.

Kommentaarid:1 Friedrich Hegar (1841—1927) mõjutasviiuldaja, orkestri- ja kooridirigendina olu-liselt Zürichi muusikaelu ja -haridust.2 Saksa kogumikud on: „Volksliederbuch fürMännerchor. Keiserliederbuch” (Leipzig1906/1907), „Revaler Liedertafel” (Reval1908) ja „Melodienschatz zum Volkslieder-buch” (Riga 1908).3 Võrdluseks samast ajast, soome meeskooriYliopilaskunnan Laulajat kümneaastase pe-rioodi (1893—1903) repertuaari kohta. Suu-rema autorite valiku asemel tehakse soomemeeskooris panus väiksemale autorite vali-kule, kuid valitakse ühelt heliloojalt rohkemlaule. Autorite hulgas on peamiselt soome

heliloojad, erandeid on vaid üksikuid(Grieg). Kõige arvukama valikuga on O. Me-rikanto (11 laulu), E. Genetz (9) ja J. Sibelius(8), nende järel A. Järnefelt, S. Palmgren (6)ning R. Kajanus ja F. Pacius (4). (Loetelu YLiesitatud lauludest perioodil 1893—1903. —Yliopilaskunnan Laulajain Albumi. Helsin-gissä 1903, lk 133—137.) See valikupõhi-mõte, tutvustada YLi repertuaari valitudautoreid põhjalikumalt, kui oli iseloomulikeesti meeskoori repertuaarile, näitab, et soo-me autorite looming oli XX sajandi alguseksoluliselt arvukam kui eesti autorite mees-koorirepertuaar samaks ajaks, ning samuti,et soome heliloojate looming oli sedavõrdmitmekesine, et täitis koori repertuaari-vajadused ning seetõttu polnud vaja kaautorite ringi väga suureks paisutada.

SAARI TAMM (s 1968) on lõpetanud Tal-linna Konservatooriumi koorijuhtimise eri-alal, töötanud Inseneride Meeskoori ja mit-me poistekoori abidirigendina, toimetajanaEesti Raadios ning kooridirigeerimise õppe-jõuna Tallinna Ülikoolis. Käesoleval aastalkaitses ta magistrikraadi muusikateaduseerialal Tallinna Ülikoolis. Artikli aluseks onSaari Tamme magistritöö „Eesti meeskoori-de repertuaari kujunemisest kuni 1940.aastani” (Tallinn, 2008).

75teater muusika kino

1920. aastate meeskoorirepertuaariuurimisel oli vaatluse all kaks toonastsilmapaistvamat meeskoori. Need olidTartu Akadeemiline Meeskoor (TartuAM) ja Tallinna Meestelaulu Selts(Tallinna MLS). 1930. aastaist lisandusveel ühe koori, Tartu Meeslaulu Seltsi(Tartu MS, asutatud 1923) repertuaar.1

See meeskoor töötas 1930. aastatel heli-looja Eduard Tubina juhatusel, teisteskoorides toimus sel kümnendil diri-gentide vahetus: Tartu AMi juhatasidLeenart Neuman (kuni 1933. aastani) jaRichard Ritsing (alates aastast 1933),Tallinna MLSi dirigendid olid AugustTopman (1930—1934) ja Gustav Erne-saks (1935—1937), samuti Johan Tam-verk (1934 ja 1937—1938) ning AlfredKarindi (alates 1938).

Enne siirdumist 1930. aastate laulu-vara analüüsi juurde lühidalt sellest,millisena on repertuaari koori tegevusesnähtud ja mis mõjutas laulude valikut.

Harrastus või looming?XIX sajandil oli kogu eesti muusika-

loo raskuspunkt praktilisel muusikate-gemisel (Arro 1933: 201). Muusikahar-rastus oli peamine, keskne ja esmane kalaululiikumises ning helilooming näis

MIDA LAULSID EESTI MEESKOORIDENNE AASTAT 1940? IISAARI TAMM

(Algus TMK 2008, nr 11)

selle kõrval väiksema tähtsusega, „vä-hemolulisem, allutatum, teeniv faktorolevat” (Arro 1933: 200). Väidet, et har-rastus ise oli olulisem kui laul, illust-reerib kujukalt ka XX sajandit puudutavväljaanne, Tartu MSi 10. aastapäeva ko-gumik (1933), mis ei sisalda repertuaarinimekirja ega eraldi ülevaateartiklit sel-le kohta. Koori lauluvara on kõne allvaid teisi teemasid käsitlevates artikli-tes. See näitab, et laulu h a r r a s t u sise oli — vähemalt koorilauljale —tähtsam kui laulud.

Helilooming ja seega ka koorilauludmuutusid eesti muusikas oluliseks kõ-neaineks oma muusikakultuuri ülesehi-tamisel, XX sajandi esimestel kümnen-ditel. 1930. aastaid vaadeldes on selgeltnäha, et muusikud ja muusikakriitikudpidasid repertuaari väga tähtsaks. Niinäiteks arvustab Riho Päts Muusikale-hes Tallinna MLSi kontserti ning leiabpuudujääke just repertuaari valikus.Oma kriitilist suhtumist põhjendadesvastandab ta seltskondlikku ajaviiteklu-bi ning esinduskoori: „Temaga olgemtäiesti rahul küll siis, kui võtame tedameesklubina, kus harrastatakse ajaviite-muusikat. Kui aga teda võtta esindus-koorina, kelleks teda peetaksegi ja kelle

76

ülesandeks peaks olema alati uuema japarema kooriliteratuuri esitamine, siisei saa sageli olla nõus ta tihti korduvaja sageli vananend repertuaariga” (Päts1930: 287).

Tuudur Vettiku ja Leonhard (Lee-nart) Neumani kirjutised Muusikaleheskõnelevad sellest, millisena nägid koori-juhid meeskooride repertuaari olukorda1930. aastate algul.2 Vettik nendib (1930:256—257), et meeskooridele kirjutatudeesti muusika alal on olukord palju hal-vem kui segakooride osas, sest „mees-koori literatuurist” ei saa koostada „kõr-geväärtuslikku kontsertkava”, mis„kannab juba enam-vähem rahvusmuu-sika ilmet ja mida julgesti kõrvutadateiste rahvaste omaga”. Kõrgeväärtusli-ku meeskoorimuusika näiteks toob ta

soome, tšehhi ja läti oma ning küsib re-tooriliselt: „Mis on meil neile vastu sää-da?” Oma arvamuse kinnituseks lisabVettik Tallinna MLSi mais 1930 toimu-nud Skandinaavia-reisi kontserdikriiti-ka, milles pälvis kiidusõnu küll ettekan-ne, aga mitte koori kava — suurem osasellest olnud „eksportkaubana vähe-väärtuslik”.

Otsides põhjusi, miks head mees-koorimuusikat oli nii vähe, arvas Vettik,et heade kooride vähesuse tõttu puudubedasiviiv konkurents ning lisaks selleleon meeskooride muusikaline maitsekonservatiivsem kui segakooridel: „Tõ-si on ju see, et meil meeskoore on vähe.Paremaid meeskoore õieti paar-kolm.Nii siis nende elutempogi ei ole nii kii-resti pulsseeruv, kuna puudub omava-

Eduard Tubinaastal 1936:„Viimasel ajalkipub kasinaksjääma ka algu-päraste kontsert-laulude tagavara.Meie nooremadheliloojadmeisterdavadküll terveid virnukoorilaule, aganende seas onpalju vähe-ütlevaid jasisutuid.”

77teater muusika kino

heline pinev võistlus. Mida nad ka tee-vad, mida laulavad — kõik on hää.” —„Meeskoorid on kiindunud rohkem va-nasse, segakoorid aga rühmavad hoogauuemale.”

Nii nagu Päts, ootab ka Vettik, et„meie paremad meeskoorid kontsertla-valt järjekindlalt serveeriksid uusi heli-töid”. Repertuaari uuenemise tegelikkuelluviimist loodab ta suurematelt mees-kooridelt, eesotsas Tallinna MLSiga, jaLauljate Liidult: tellida ja kirjastada heli-loojate loodut ning korraldada mees-koorilaulude võistlusi.

Neuman jääb oma vastukirjas (1931:69—70) nõusse Vettiku põhipunktiga,et „vähe on oma hääd meeskoorilitera-tuuri”, kuid mitme muu seisukohagamitte. Erinevalt Vettikust ei pea Neu-

man õigeks laulda või juhatada võist-luse pärast, vaid teistel põhjustel: tun-gist musitseerida, austusest ja aukartu-sest kunsti ees ning rõõmust kunsti ene-se üle (Neuman 1931: 69). Lisaks tuletabta meelde, et nii Tallinna kui ka Tartumeeskoorid on esitanud ka uuemaidmeeskooritöid, ning rõhutab Mart Saareloomingut (küll seatuna teistelt koori-liikidelt, kuid sellest muusikast on teh-tud terveid meeskoorikontserte). Neu-man omakorda toob esile, et võrreldesilusate naishäältega on ilusaid meeshää-li raskem leida, eriti suur puudus on te-noreist. „See asjaolu omaltpoolt seob jäl-le meeskoori juhti palju suuremal mää-ral kui segakoori juhatajat; ja nõuab eri-list kohtlemist häältega, et need arenek-sid, kuna need antud loodusmaterjaliga

LeenartNeumannkinnitab, etvõrreldes ilusatenaishäältega onilusaid meeshääliraskem leida, eritisuur puudus ontenoreist. „Seeasjaolu omalt-poolt seob jällemeeskoori juhtipalju suuremalmääral kui sega-koori juhatajat;ja nõuab erilistkohtlemisthäältega, et needareneksid, kunaneed antudloodusmaterjaligatihti kooristarvitamatud,”kirjutab ta aastal1931.

78

tihti kooris tarvitamatud” (Neuman1931: 70). Selles seisukohas võib nähavastust Vettiku etteheitele meeskooridemuusikalise maitse konservatiivsusekohta. Üliõpilaskooriga töötav ja iselauluõpetust saanud ning laulupeda-googina töötanud Neuman võttis ees-märgiks „antud loodusmaterjali” hää-leliselt koolitada, et need koori sobituk-sid, ega näinud probleemi muusikalisesmaitses. Heliloojate kohta arvab Neu-man, et need kirjutavad ise rohkem japarema meelega segakooridele.

Vettik toonitab (1931: 70) oma järel-märkuses veel kord oma varasema ar-tikli juhtmõtet, et meeskoori literatuuripeaks arendama intensiivsemalt jajärjekindlamalt.3

Kahe koorijuhi repertuaariteemaline

arutelu on eesti muusika keskne ningrõhutab uue ja hea repertuaari vajadust.Lauluvara mõjutavaist asjaoludest onkõne all väga üldised, nagu kooriliik(meeskoor vs segakoor) ja sama liigikooride mõju üksteisele. Meeskooripraktikuna tundev Neuman juhib lisakstähelepanu veel ühele meeskoorireper-tuaari olulisele mõjutajale — kõrgeimahääle lauljate vähesusele siinsetes olu-des ning sellele, et hääleliselt arendama-ta, looduslik meeshääl tihti koori ei sobi-gi. Näib, et Neumanile on suuremaksprobleemiks lauljate leidmine ja nendehäälte koolitamine kui repertuaari-küsimus.

1930. aastate keskel võtab samal tee-mal sõna kolmaski muusik, Eduard Tu-bin (1936/2003: 28—30). Sõnavõtu ajen-

Tuudur Vettik,meeltes ootusselle järele, et„meie paremadmeeskooridkontsertlavaltjärjekindlaltserveeriksid uusihelitöid”.

79teater muusika kino

diks on lauljate kurtmine repertuaari-puuduse üle seltskondlike koosviibi-miste tarvis. Seltskondlikku laulu soo-vitab Tubin otsida eesti loomingust(„needki algupärandid, mis meil selleksolemas on, kõik veel sugugi pole „äraleierdatud””), mitte „iga labast saksalaulukest laulda”, ning peab soome lau-lude valikut õigemaks kui saksa omi(„ikkagi lähedasem kui saksa oma”). Tanõustub, et vaja on ka lisa: „[Lauljatelon] õigus, kui kurdavad meie algupära-se seltskondliku laulurepertuaari puu-duse üle. Siin peaksid meie heliloojad,kes tegelevad koorilaulude loomisega,asja võtma tõsiselt ja püüdma anda tä-nulikule lauljale ka seda kõige lihtsa-mat, kus pole tarvis end eriliselt pingu-tada, et õiget tooni tabada või rütmilistkindlust kätte saada.”

Tubin eraldab selgelt seltskondlikulaulu kontsertlaulust ning viimase pu-hul suhtub loodavasse eesti muusikasseüsna kriitiliselt (1936/2003: 29): „Viima-sel ajal kipub kasinaks jääma ka algupä-raste kontsertlaulude tagavara. Meienooremad heliloojad meisterdavad küllterveid virnu koorilaule, aga nende season palju väheütlevaid ja sisutuid. Kuivõrrelda meie meeskooride repertuaariSoome või Ungari omaga, siis alles näe-me, kui vähe meil on tõsiseid kunstiteo-seid sel alal. Soomlaste Sibelius, Kuula,Palmgren ja rida uuemaid heliloojaid,ungarlaste Kodæly ja Bartók — kui paljuon neilt meistreilt kõrgekultuurilisimeeskoorilaule! Meil on andnud häidlaule Läte, Härma, Tobias, Kapp, Türn-pu, Saar ja Simm, kuid nooremail heli-loojail on ainult mõni üksik laul, misküünib nende meistrite tasemeni.”4

Nagu Vettik nii seab ka Tubin ees-kujuks soome meeskoorimuusika (Sibe-lius, Kuula, Palmgren), selle kõrvalväärtustab ungarlaste (Kodæly ja Bar-tóki) loodut. Vettik pööras tähelepanuveel ka tšehhi ja läti muusikale, midaTubin ei nimeta. Neis seisukohtades

kajastus koorijuhtide muusikaline mait-se, mis on lauluvara valikul sama oluli-ne nagu koori ette seatud muusikalisedeesmärgid.

Mis veel mõjutab koori repertuaari?Koorijuhi valikute kõrval mõjutavadharrastuskoori lauluvara koori põhikir-jas seatud eesmärgid, mis määravadkoori tegevuse põhisuunad. Samuti mõ-jutab lauluvalikut koori lauljaskond,selle muusikaline võimekus, millest sõl-tub keerulisemate laulude kavva võt-mine. Nõudlikuma repertuaari valiktähendab alati ka selgelt püstitatudkunstilisi eesmärke ning pikemaajalistpüsivat tööd, nagu on näha Eduard Tu-bina seisukohast artiklis „Lähtekohtirepertuaari valikul” (1938/2003: 37):„TMS [Tartu MS] pole kartnud raskusi.On selgesti meeles see aeganõudev, vi-salt edenev töö, mida tuli teha mõnederaskete, kuid väärtuslike laulude õppi-mise juures. Toon siin vaid mõne näite:Kuula „Kullervo laul”, Haapalaise„Paan”, Saare „Võitluses” ja Kodæly„Joomalaul”. Tuli higistada kümneidproove enne kui hakkasid kumama äh-mased piirjooned neist nõudeist, midanood laulud koorile üles seadsid. Kuidvaev ei olnud asjatu. See arendas lauljaiskõigepealt muusika sügav-tõsiste väär-tuste mõistmist, mis kandus üle ka kuu-lajaskonnasse. Kuna iga uudisteos eivõimalda esimese kuulamise järel veelõiget mõistmist, siis on TMS oma kont-sertidel püüdnud ikka pakkuda raske-maid, sisseelamist nõudvaid laule mit-mel korral, kuni neid on õieti mõistetudja hinnatud.”

Nii see tsitaat Tubinalt kui ka ees-pool vahendatud koorijuhtide seisuko-had näitavad ilmekalt, et esinduskoori-dele oli 1930. aastaiks harrastuse ja lau-lude vahekorra küsimuses olulisemakssaanud lauluvaliku teema. Harrastuspidi võimaldama ka väärtlaulude esita-mist ning arendama seega meie muusi-kakultuuri.

80

Kuidas kajastusid koorijuhtide soovideesti paremate meeskooride repertuaa-ris 1930. aastail?

Vaatlesin kolme koori repertuaari niikoondnimekirjana kui ka koore omava-hel võrreldes. Repertuaari on esmaltanalüüsitud autorinimede alusel ningseejärel selles sagedamini esinenud he-liloojate loomingut laulude muusikalis-te omaduste põhjal. Millised olid tule-mused?

Kolme koori koondnimekirjas oli 254eri nimetust laule või teoseid.5 Heli-loojate päritolu põhjal jagunevad needkahte ossa: enamik repertuaarist oli ees-ti päritolu (169 laulu, 67%), märgatavaltväiksem osa teistelt rahvastelt. Märki-misväärselt suur oli soome repertuaariosa (29, 11%) võrreldes vähem esinda-tud rahvaste muusika kogusummaga(56 laulu, 22%). Soome laulude järelesines teistest pisut rohkem saksa ja lätilaule (mõlemaid 11 ehk 4,3%), tundu-valt vähem aga ungari (6), tšehhi (5),poola (4) ning norra (3) ja rootsi (2) laule.Vaid üksikud näited pärinesid austriaja vene muusikast.

On üllatav, et eesti muusika ülekaalon lausa nii suur, kogu repertuaarist ligi70%. Oodatust väiksemaks jäi saksamuusika osatähtsus, üksnes 4%. See näi-tab märkimisväärset eemaldumist saksakoorilaulust, millel XIX sajandil oli ol-nud keskne koht. Kiire muutus toimusXX sajandi esimestel kümnenditel, millejooksul asendus saksa repertuaar suurelmääral teiste rahvaste lauludega — soo-me, läti, ungari, tšehhi jt. Just nende rah-vaste muusikat väärtustasid ka eespooltoodud koorijuhtide seisukohad.

Esituskoosseisult koosnes eesti kol-me silmapaistvama meeskoori reper-tuaar 1930. aastatel peamiselt saatetalauludest, mille kõrval saatega teosedmoodustasid väikese osa.

Koore omavahel võrreldes selgus, etnende repertuaarinimekirjad on märga-tavalt erineva mahuga, 73—167 laulu.

Kõige pikem nimekiri on Tallinna MLSil(167 laulu, sellest 63% eesti muusika),järgmine on Tartu AM (120, 81% eestimuusika) ning kõige lühem nimekiri onTartu MSil (73, 73% eesti muusika).6

Teiste rahvaste muusika tutvustamiseloli teistest kooridest avatum TallinnaMLS.

Kelle muusikat lauldi? Kolme koorikoondrepertuaaris on rohkem kui ühelauluga esindatud terve rida soomeautoreid: Toivo Kuula (6), Erkki Melar-tin (5), Jean Sibelius (4), Selim Palmgren(3) ning Aksel Törnudd ja Fredrik Pa-cius (2 lauluga). Teistest maadest on vaidmõne üksiku helilooja loomingust esin-datud mitu näidet: saksa helilooja Jo-hannes Brahms ja norralane EdvardGrieg (mõlemad 3 lauluga), rootslaneFelix Körling, tšehh Oldrich Hilmera,ungarlased R. Hoppe ja Zoltæn Kodælyning lätlane A. Abele (kõigilt 2 laulu).

Kõik koorid laulsid viie rahva muu-sikat: soome, saksa, läti, poola ja norra.Kõige rohkem on repertuaaris soome,seejärel saksa ja läti muusikat. Soome 7

ja läti autorite levikut eesti kooride lau-luvaras võib seletada tihedate kultuuri-kontaktidega lähinaabrite vahel, mishõlmas ka kooride vastastikuseid külas-käike. Saksa helilooming on osaliseltpärand varasemast repertuaarist ningosalt hoolikas valik (Brahmsi ja Bruchiteosed orkestriga). Eespool nimetatudviiele kõigi kolme koori lauluvaras esin-datud rahvusele lisanduvad veel ungariautorid (Tartu MS ja Tallinna MLS),itaalia muusika (Tartu AM ja TallinnaMLS), samuti näiteid austria, tšehhi javene muusikast (Tallinna MLS).

Teiste rahvaste muusika valikul kat-tus repertuaar vaid osaliselt, st samulaule laulis kaks koori kolmest. Sellesserepertuaari kuulusid mõned soome,saksa ja norra muusika näited ning üksläti laul: T. Kuula „Nuiameeste marss”,S. Palmgreni „Mäevaimude laul” jaA. Törnuddi „Lausumine”; L. van Beet-

81teater muusika kino

hoveni „Kõik taevad laulvad”, F. Schu-berti „Püha” [„Sanctus”] ja M. Bruchikantaat „Frithjof”; Griegi loomingust„Lauljate tervitus” ja kantaat „Uus isa-maa” ning läti autori A. Abele „Uhkesõit”. Lisaks ühisele lauluvarale oli koo-ride repertuaaris ka ühiseid heliloojaid,kelle loomingust lauldi aga erinevaidnäiteid. Kui nimetada vaid orkestrigateoseid, mis mahuka saateta loomingukõrval on erilisel kohal, siis on nendehulgas näiteks Brahmsi kantaat „Rinal-do” ja Sibeliuse ballaad „Vangistatudkuningatütar”. Nimetatud teosed kuu-luvad kindlasti orkestriga meeskoori-muusika põhirepertuaari.

Teiste maade heliloojate puhul on te-gemist kas oma aja juhtivate loojategamitmes þanris (Beethoven, Brahms,Sibelius, Bruch, Grieg, Schubert) võimeeskooriþanri arendajatega (omakeel-se meeskoorirepertuaari laiendajadPalmgren ja Kuula (Söderholm 1969:95)), samuti kohalikus muusikaelus olu-liste figuuridega, kelle loomingust ontuntud vaid mõned laulud (Melartin,Törnudd, Pacius).

Saksa arusaama järgi (Brusiak 1995:807) jaguneb saateta meeskoorimuusikaomakorda rahvalikeks (Lied im Volkston)ja kunstilisteks lauludeks (Kunstchöre).Kunstlaulu alla liigitub laul mitmemuusikalise omaduse poolest (harmoo-nia sisaldab kaldumisi või modulatsioo-ne, meloodia liigub mitmesse häälde,laul sisaldab polüfooniat jne), mida rah-valikust laulust ei leia. Selle määratlusejärgi kuulub eesti meeskooride ühinelauluvara kunstlaulu alla, sest eespoolnimetatud teosed sisaldavad vähemaltühte kunstlaulu omadust. Kõige enampuudutab see harmooniat (kaldumisija/või modulatsioone), tihti ka meloo-diahääle liikumist tenoripartiist bari-toni- või bassihäälde ning polüfoonilisteelementide esinemist.

Eesti muusikast olid kõige olulise-mad autorid 1930. aastate repertuaaris

Mart Saar (nimekirjas 21 lauluga) jaKonstantin Türnpu (16 laulu). Nendejärel olid tähtsal kohal veel Artur Kapp(12), Aleksander Läte (11), samuti Mii-na Härma, Richard Ritsing ja Enn Võrk(igaühelt 10 laulu), aga ka Evald Aav jaTuudur Vettik (8). Veidi vähem lauldiJuhan Simmi (6), Gustav Ernesaksa jaRiho Pätsi loomingut (mõlemalt 5laulu).8

Selle perioodi meeskoorilaulu kom-menteerinud Urve Lippus nimetab omaartiklis rea heliloojaid, kellest enamiklangeb kokku siinses töös nimetatutega,kuid on ka mõned erandid. Olulise osaeesti meestelaulu repertuaaristkirjutasid Lippuse sõnul koorijuhid-heliloojad olulisemate kooride eesotsas:Türnpu, Topman, Ernesaks, Karindi,Läte, Simm, Tubin, lisaks koorijuhid jalaulupidude juhid Lüdig, Härma,Vettik, Päts; ainsa „puhta” heliloojanaon nende keskel Mart Saar (Lippus 2007:124).

Analüüsitud 1930. aastate repertuaa-rinimekirjade põhjal lisanduvad veelmõned nimed: Artur Kapp, Võrk, Aav,Richard Ritsing, samuti Tobias.

Kõigi kolme koori repertuaaris olidAava „Humal”, Hermanni „Isamaa mä-lestus”, Kunileidi „Sind surmani”, Läte„Pilvedele”, Lüdigi „Mänd”, Pätsi „Sar-velaul”, Saare „Hällilaul”, Tobiase „Va-ras”, Tubina „Karjase laul”, Türnpu„Tervitus” ja Võrgu „Lilleside”. Ühiselauluvara kõrval olid veel mõned ühi-sed heliloojad, kelle loomingust lauldierinevaid näiteid: Härma, A. Kapp,Karindi, Simm, Vettik, Ernesaks.

Nagu eespool käsitletud lauluvarateiste rahvaste muusikast, liigitub kaeesti looming saksa mõistes kunstlaulualla. Samuti võime seoseid näha heliloo-jate tegevusväljas. Eesti heliloojaistki onesindatud nii neid, kes väljapaistvadmitmes þanris (Saar, Tobias, Tubin,A. Kapp), kui ka neid, kes mõjukad eel-kõige meeskooriþanri arendamisel (Er-

82

nesaks, Karindi, Läte, Simm, Türnpu,Vettik, Võrk) ja/või silma paistnudmuusikategelastena (Härma, Aav,Lüdig, Päts).

Omakultuuri ülesehitamise käigusoli meeskoorirepertuaar saksa muusikamõjuväljast eemaldunud ning see asen-dus nüüd märgatava soome muusikamõjuga. Teiste rahvaste muusika mõjueesti meeskoorirepertuaarile võib nähanii otseselt, laulude „laenamisel”, kui kakaudselt, mõjudena helikeeles. Soomemuusikast on oluliseks mõjutajaks Sibe-liuse kooristiil, mis leidis järgimist niioma maal kui ka eesti heliloojate loo-mingus (Männik-Kirme 2003: 145).Meeskoorimuusikas avalduvad Sibeliu-sele iseloomulikest võtetest selgeimaltunisooni kasutamine (Saare „Oh, kodu-maa”) ja orelipunkti kasutamine koosteiste häälte paralleelse liikumisega (sa-mas: 154). Sibeliusele iseloomulikkudeklamatoorset kirjutusviisi (noodikor-dused, astmeline liikumine ja kitsas vo-kaalne ulatus) on kasutanud TuudurVettik meeskoorilaulus „Öö”. Deklama-toorne stiil seob omavahel ka Törnuddilaulu „Lausumine” ja Vettiku kooristiili(samas: 151).

Kolm vaatluse all olnud meeskooriolid 1930. aastaiks igaüks oma tee leid-nud. Tallinna MLS oli kõige mitmekülg-sem teiste maade muusika tutvustami-sel ning hoidis eesti muusikast tähtsai-mal kohal Türnpu loomingut. Tartu AMoli kõige rohkem keskendunud eesti he-liloomingule, eriti Mart Saarele. Nii jät-kavad mõlemad koorid 1920. aastailvõetud suunda. Tartu MS aga paistabsilma keerulise repertuaariga, sealhul-gas Mart Saare raskemate laulude vali-kuga.

1930. aastate eesti silmapaistvamatemeeskooride repertuaar oli väga eestimuusika keskne. Ühtpidi oli see selgemärk oma kultuuri ülesehitamise javäärtustamise vajadusest. Teisalt aganäitas see ka eesti muusikaelule iseloo-

mulikku suletust 1920.—1940. aastailvõrreldes siinse kirjandus- ja kunsti-eluga (Lippus 2002: 36).

KokkuvõtteksMeeskooride repertuaari uurimisel

selgus, et suhted teiste rahvaste muusi-kaga olid XX sajandi esimestel kümnen-ditel muutunud. Varem olulise saksamuusika asemel tähtsustus järjest roh-kem soome muusika, olles 1930. aastailülekaalukalt esikohal teiste rahvastelaulude seas.

Vaadeldes, millist osa teiste rahvastemuusikast eesti meeskoorid kavva va-lisid, on näha, et repertuaarivaliku kau-du seoti end (saksa mõistes) kunstlaulu-ga. Selle kõrval oli valikus ka lihtsamat,rahvalikku, sealhulgas liedertafel,likkulaulu. Saksa meeskoorimuusika eri-suund, Friedrich Hegari ballaaditaolinemeeskoorilaul oli siinmail esindatudjuba kogumikus „Revaler Liedertafel”aastal 1908.

Kattuva repertuaari põhjal kooridelauluvaras võib väita, et 1940. aastaiksoli välja kujunenud eesti meeskoori-muusika kaanon. See sisaldab paari-kümne helilooja loomingut, mis liigitubsamuti kunstlaulu alla nagu ka teisteltrahvastelt üle võetud repertuaar. Nen-deks on Aav, Kunileid, Hermann, Läte,Lüdig, Päts, Saar, Tobias, Türnpu, Tu-bin, Võrk, Härma, A. Kapp, Karindi,Simm, Vettik, Ernesaks. Sarnaselt saksaja soome meeskoorimuusika arengugaavaldas meilgi tähelepanuväärset mõjusee, et meeskoorimuusikaga tegelesidnii koorimuusikale keskendunud heli-kunstnikud (Läte, Türnpu, Võrk) kui kaajastu juhtivad heliloojad mitmes þanris(Saar, Tobias, Tubin, A. Kapp).

83teater muusika kino

Kirjandus:E. Arro, 1993. Geschichte der EstnischenMusik I. Tartu: Akadeemiline Kooperatiiv.M. Kirme-Männik, 2003. Sibelius and Esto-nian Choral Music: Features in Common. —Sibelius Forum II. Proceedings from theThird International Jean Sibelius ConferenceHelsinki December 7—10, 2000. Edited byMatti Huttunen, Kari Kilpeläinen and VeijoMurtomäki. Sibelius Academy Departmentof Composition and Music Theory. Helsingi,lk 144—154.U. Lippus, 2002. Omakultuur ja muusika:muusika rahvuslikkuse idee Eestis I. — Rah-vuslikkuse idee ja eesti muusika 20. sajandialgupoolel. Koost. U. Lippus. Tallinn: EestiMuusikaakadeemia. Lk 7—78.U. Lippus, 2007. MeestelaulutraditsioonEestis ja nõukogudeaegne RAM. — Mees-koor ja meestelaul. Koost. U. Lippus. EestiMuusikaloo Toimetised 8. Tallinn: EestiMuusika- ja Teatriakadeemia. Lk 110—144.L. Neuman, 1931. Veel meeskoori reper-tuaarist. — Muusikaleht nr 3, ELLi välja-anne, lk 69—70.O. Söderholm, 1969. Manskörssangen i Fin-land 1819—1969. Abo: Polytypos.E. Tubin, 2003. Lähtekohti repertuaari vali-kul. [1938] — Rändavate vete ääres. Koost.V. Rumessen. Tartu: Ilmamaa.J. Variste, 1965. Jooni eesti meeslaulu aren-gust. (XIX sajandi I poolest kuni 1940. aas-tani). Käsikiri, Eesti Muusika- ja Teatriaka-deemia raamatukogu.T. Vettik, 1930. Meie kirjastusoludest ja uue-mast meeskoori noodikirjandusest. — Muu-sikaleht nr 12. ELLi väljaanne, lk 255—258.

Kommentaarid:1 1938. aastal kuulus Eesti Lauljate Liitu 67meeskoori 1971 lauljaga (Variste 1965: 33).Segakoore oli tol ajal palju rohkem, ligi 400,kuid kunstiliselt märkimisväärsete tulemus-teni jõudsid neist Jüri Variste sõnul vaidüksikud, nagu näiteks Tallinna Rahvaüli-kooli segakoor. Silmapaistvaid meeskooreoli rohkem ning Variste peab selle põhjusekstugevaid dirigente nende eesotsas (Türnpu,Neuman, Topman, Tubin, Võrk, Ernesaks).2 Vettik juhatas sel ajal Tallinna Rahvaüli-kooli Segakoori, Neuman aga Tartu Akadee-milist Meeskoori.

3 Nagu teada, hakkas ELLi juurde loodudmeeskooride sektsioon tõepoolest ka laulu-võistlusi korraldama. Esimesel võistlusel,1930. aastal tunnistas hindamiskomisjon(prof. Juhan Aavik, prof. Artur Kapp ja RihoPäts) parimaks Mart Saare laulu „Võitluses”(Muusikaleht 1931, lk 166).4 Tubinal olid selleks ajaks valminud „Karja-se laul” (1927), „Igatsus” (1930), „Kõik tuu-led” (1932), „Resignatsioon” (1932?), „Noorekotka laul” ja „Külvipalve” (1930. aastad),„Rändaja õhtulaul” (1938). Vardo Rumesse-ni kommentaar. Artikkel „Meeskoori reper-tuaarist” 1936/2003 (ilmus raamatus „Rän-davate vete ääres” aastal 2003, kirjutatud1936).5 Nimekirja pole siinses töös lisatud vaimu-likke laule (22), keskendutud on ilmalikulerepertuaarile.6 Tartu MSi repertuaarinimekiri võib allikatenappuse tõttu olla mittetäielik.7 Silmatorkavalt palju on soome muusikatTallinna MLSi ja Tartu MSi lauluvaras.8 Lisades nimekirja ka need heliloojad, kel-lelt oli valikus kaks kuni neli laulu (11) janeed, kellelt vaid üks laul (12 autorit), tulebkokku 35 meeskoorilauluga kätt proovinut.