Eesti teatri festival Draama 2014: Kohaloleku kunst L 6. september 2014

Mõtted kirjutamisest ja kohalolemisest

Kohal:Madis Kolk

Arvustused:Külaline

PURE MINDTheatrumi kuulamised

2

Draama 2014

Teatrireis on üks omamoodi haruldane nähtus: lisaks sellele, et sihtpunkti jõuab kohale kiiremini ja kergema vaevaga kui ükskõik millise tavalise reisi puhul, on võima-lik sattuda paikadesse, kuhu muidu ligipääs puudub.

Teatrireis on teekond fiktsioonimaailma, kus reisija lahutamatuks kaaslaseks on tema enda usk – vastasel korral ju reis ebaõnnestuks. Reisida on võimalik teise ruumi ja aega, kohtuda uute inimestega, saada osa nen-de maailmavaadetest, avastada iseennastki uute mõtete-tunnete radadelt.

Eile ekslesin ma näiteks 1938. aastas, tajusin sõja ängi, juudivaenulikkust ja muud sellega kaasnevat. Sain käia külas Sigmund Freudil, kuigi sattusin sinna natu-ke halval ajal, sest ta tütar viidi parajasti gestaaposse ülekuulamisele. Ka olin tunnistajaks Freudi ootamatule külalisele – ei näe just iga päev Jumala vaimu inimese kujul. Kahjuks ei olnud suurmees oma juudi päritolu tõttu soositud ja ta pidi kodumaalt lahkuma. Jah, kõik reisid ei ole sugugi meeldivad...

Õnneks sain pärast Tartu Uues Teatris vaimu puhas-tada, läbi teiste inimeste kehade liikumise: väänlemiste, hüppamiste, kargamiste, jooksmiste, kukkumiste, kee-rutamiste, lennutamiste, lendamiste, hõljumiste. See oli tõeline kunsttükkide galerii. Muuhulgas sai näha inimhiig-lastest modelle.

Teatrireisi puhul on üheks võtmeküsimuseks pardale laskmise küsimus. Muidugi, sellest ju sõltub, kas saad üldse reisile või mitte. Peaaegu iga etenduse eel valitseb enneolematu rahutus: kas kõik ikka saavad sisse, kas kõik mahuvad pardale, kas mina ka saan.

On ootamine, paanika, segadus, ärevus, lootus. Käib hirmus trügimine ja rüselemine, ollakse stardivalmis, valitseb äraootav meeleolu. Kuulen, kuidas ühe sellise ootamise eel mainib äkki keegi Titanicut, tõmbab paral-leele.

Keegi teine nõustub võrdlusega, kuid täpsustab, et Tita-nic on hoopis etenduseväline maailm, sest enne etendust ju valitseb paaniline hirm, et k a s pääseb ja k e s pääseb. Ja pääseda ihkavad kõik, soovides põgeneda argireaalsu-sest fiktiivsete illusioonide pärusmaale.

Piret Kuub

Avameelselt kirjutamisest

Draama on Eesti teatri festivali Draama 2014: Kohaloleku kunst ametlik ajaleht, mis ilmub igal festivali päeval.Vastutav väljaandja: SA Eesti Teatri Festival; peatoimetaja: Merilyn Merisalu (merilyn@genklubi.ee); kirjutajad: Aire Pajur, Kristi Ruusna, Lennart Peep, Marite Butkaite ja Piret Kuub.

Nädala jooksul avaldavad loovkirjutamiskooli Drakadeemia endised ja praegused õppurid mõtteid kirjutamisest.

Ma tahaksin, et see oleks noor ja vihane nais-lavastaja, kes ei vastandaks mehelikku ja naiselikku. Aga hetkel ma ei oska ühtki nimetada. Ja see, et ma kedagi nimetada ei oska, on ju iseenesest juba kurb, või mis?

Draama toimetuse teatrireisikirjad

Kes on järgmine kuraator?

Annemari (21)teatriteaduse üliõpilane

Ta peaks olema kindlasti näitleja. Noorem näitleja. Andero Ermel või Priit Või-gemast, näiteks.

Jürgen (24)rahva teener

3

2014 Draama

Avameelselt kirjutamisestNädala jooksul avaldavad loovkirjutamiskooli Drakadeemia endised ja praegused õppurid mõtteid kirjutamisest.

Kes on järgmine kuraator?

Uku Uusberg, sest ta on noor: lavastaja, uued ideed, uued värgid. Teate küll. Kaua pole lavastajat olnud. Oleks aeg.

Maretteatrikunstnik

[PÄEVA KOMM]

«No mis teatrit

te siin teete!»

Pahur vanahärra ei kiida heaks noorte kombeid Emajõe kaldal.

1. kui ma räägin kirju-tamisest, siis räägin ma kunstist. kui räägin kunstist, siis räägin ma ruumidest,

mida on loodud või mär-gatud, millele tähelepanu osutatud, kuhu kutsutud. kui ma räägin ruumist,

siis räägin kvaliteedina kontsentratsioonist.

rääkides kontsentrat-sioonist, olen ma kohal essentsiaalsust puudutava küsimusvastuse juures.

analoogse küsimus-vastuse saabudes, on naudingu-potentsiaal sada ja käivitav inspiratsioon

garanteeritud. liikuma lähevad tervik-olemusest kantud laetud osakesed, mida vaid vähesed on ise

näinud, aga millest väga mitmed, hoolimata pimedusest, igapäevaselt joovad – sest seal on

elueliksiir!arusaamiseks, et elu-

eliksiir on elueliksiir, piisab momendist. moment on üks ja universaal, tõde kui

reaalsus, aga inime-seti varieeruv. mina, sina, tema, meie, teie, nemad. üks, üks, üks, üks, üks, üks. üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus.

1. kirjutades ei mõtle ma mitte ühegi lugeja peale. sealhulgas ei mõtle ma sinu peale ka praegu.

minu tekst on üks vajaminevatest transistori-test, et ühendada kokku järgmine täisosa, mida siis mingil moel fikseerida, lugeda vaadata anda

1. kirjutades on mi-nuga kaasas muusa või kirgastaja, ilma milleta-kel-

Rauno (22)teatritudeng

Ma arvan, et selleks inimeseks võiks olla Ingo-mar Vihmar, kuna ta leiab teatris üles loomulikkuse.

leta ma loomingulisse protsessi ei lähe. see

muusa ja kirgastaja on tsooni sisse viija ning tagasi tooja, kindlasti ka

tagasitooja. see on eelkõige mulle endale selge mõistuse märk või garantii. annab julguse, mida

ma loominguliseks reisimiseks hädavajalikuks pean.

1. kirjutamine on minu üks kunstiteostest, mida olemuslikult kehastan ning mille tervik on näha pärast minu viimase teose loomist. viimane teos terves kadrinoormetsa tsüklis on suhteline. alati on intro ja outro, või introd ja outrod. sellest hoolimata usun teravat kõrvalseisja pilku, mis on võimeline aduma õiget algust ning lõppu.

see tähendab, kogu-suuruses orienteerumata,

andunud igavesele elule, loon ma fragmente. see

kirjutamine on registree-ritud olevikuhetked, see on alati komponeerimine ning tegelemine rütmiga.

1. kirjutamine kui kunstiteos, mida võib võt-ta üksikuna, aga mis on alati osa komplektist.

kirjutamine kui verbaal, mille visuaal ja illustrat-sioon on kogu mu ülejää-nud loominguline

sisendväljund, mida paralleelselt loon.

1. kui ma räägin kirju-tamisest, siis ma ei räägi, vaid ma kirjutan. see on vorm mõtlemisest, mida

toidab sisemine mon-taaž ning elamine inspirat-siooni laines. sellega on otsekontaktis inimilu

vundament.

kadrinoormets(26)Drakadeemia III lend

4

Draama 2014

Teatriuurija ja -kriitik Madis Kolk juhib täna festivali arutelu «Püha ja blasfeemia poolustel».

Marite H. Butkaite

Miks just selline küsi-musepüstitus?

Doktoritöös tegelen teatri ja religiooni suhe-tega. Tundub, et on oht muutuda n-ö ühe teema meheks. On küsitud ja omalt poolt olen lubanud arvamusi ja ettekandeid.

Mu spetsiifika on reli-gioosne pühadus. See on lai küsimus, nagu ka püha ja religiooni defineerimine. Räägin sellest igapäevaelu tähenduses: uskumine, seotus usuliste institutsioo-nidega.

Loon laiema raami, mil-le põhjalt arutleda, et mis on püha, blasfeemiline või profaanne. Teha seda läbi religiooni ajaloo, sest teatri positsioon selle suhtes on olnud väga huvitav.

Paljudel perioodidel pole teater olnud aukohal ja mõnede konfessioonide seisukohast praegugi.

Kuidas on lood eestlaste ja pühaduse(rüvetamise)ga?

Mis on üldse püha ja pühaduse rüvetamine?

Eestlasele, kes pole eriti usklik inimene, võib teatri pühadus ja selle rüvetamine tähendada ka mittereligioosseid asju.

Ta võib selle pühaduse-tunde kätte saada lihtsalt – ma ei ütle seda madal-davalt – sellega, et saab kinnitust oma identiteedile,

ühtsustundele kogukon-naga või sellest, et hing sai kuidagi tõstetud. Selles kontekstis võib pühaduse rüvetamine tähendada mida iganes.

Kas see on seotud teatrimaitsega?

Kui räägime konserva-tiivsest maitsest, siis ma pole sellega päris nõus.

Olen üldjoontes nõus, et meil ei tehta eriti poliiti-list teatrit või eksperimen-te. Kuid see ei tarvitse viidata loomuomasele konservatiivsusele, vaid sellele, et eestlane tege-leb nende teemadega teatriväliselt.

Pühaduse rüvetamine võib eestlase jaoks olla ka see, kui teda teatris se-gatakse, häiritakse. Olgu siis tegijate või vaatajate poolt. Sageli ei tulene eksperimendivastasus alahoidlikkusest, vaid sel-lest, et eksperimente võib teha ka halvasti.

Teema on väga laia-ulatuslik.

Võime minna väga kaugele. Antiikaega, Indiasse, Hiinasse, Jaa-panisse, šamanistlikesse kultuuridesse.

Rääkides kristlikust kultuurist, kust vähemalt osa teatrit alguse sai – katoliku kirikust –, siis kristlik kultuur oskas ära kasutada antiigi pärandit.

See on huvitav ja intrigeeriv teema, miks ja kuidas ta seda tegi. Seda enam, et kirikuisad pidasid teatrit üldjuhul n-ö tervist kahjustavaks.

Madis Kolk teatrist ja pühadusest, rüvetamisest rääkimata

FOTO: Peeter Langovits

5

2014 Draama

Madis Kolk teatrist ja pühadusest, rüvetamisest rääkimata

Jõuame selleni, et kunagi soovitati näitle-jatel surivoodil ametist lahti öelda.

Just. On ka vastupidi-seid näiteid. Väidetavalt osales näitlejate kaitse-pühak Genesius Rooma keiser Diocletianuse ajal 3. sajandil kristlust mõnitavas näitemängus ja sai selle mängimise ajal valgustuse. Pöördus kristlusesse ja hiljem hukati kristliku märtnina. Teatrimaagia.

Teater on huvitav ja ohtlik koht. Kardan, et igapäevaelus me sellist teatrit ei näe, kus minnak-se mingi piirini ja (vaimne) tervis võib ohtu sattuda. Eeskätt sellepärast tund-sid kirikuisad muret.

See pole moraalikü-simus, kuigi tänapäeval võib selle taandada mo-raalile. See oli hoolitsus, et eeskätt näitleja, aga ka vaataja ei rikuks oma vaimset tervist. Et nad ei kahjustaks end asjade-ga, mis ei võimalda täita inimese põhiülesannet: Jumala näo järgi loodud olemuse realiseerimist.

Millised on teatri ja religiooni suhted?

Rääkides orientaalsest kultuurist ja nende tradit-sioonilistest teatrivormi-dest, mis on põimunud muusika ja tantsuga, siis

mõnel juhul on need tõe-poolest religioosse riituse osad. Õhtumaakultuuris on reeglina ikka nii, et...

... teater kaldub mee-lelahutuse poole?

Jah. Võib-olla on teater kirikust välja kasvanud, kuid teater on ta ikkagi tänu sellele, et on kirikust eemaldunud.

Teatriloos on proovitud eri eksperimentide kaudu jõuda tagasi šamanismi või algriituste juurde. Kui teha neid oskamatult, siis on võimalus, et ei juhtu üldse midagi.

Teine võimalus on, et muudetaksegi teadvus-seisund ära, kuid tagasi ei saada. See pole välistatud. Teatrimaagia pole niisama sõnakõlks.

Teater võtab vastutuse, et vahendada seda, mis jääb maise elu kardina taha. See võib olla üks pühaduse võti. Teater ei tee kindlasti ära kristluse, budismi või muude usun-dite, pühakute ja vaimulike tööd.

Aga võib panna mõtle-ma sellele, et kuskil on veel midagi. Juhatada piirini, et inimene sealt ise edasi as-tuks. Võib-olla on see üks võimalus – panna inimene tundma vajadust mingisu-guse metafüüsilise tasandi järele. :):

Avatakse näitus Kiselovi mälestuseks

Täna kell 15 avatakse Vanemuise teatri suure maja jalutussaalis bulgaar-lasest lavastaja Mladen Kiselovi mälestusele pühendatud näitus.

«Leida see igavene ning lavastada seda nii, et vaataja tunneb äkki, et jutt on temast ja see kõik on olnud nii kümme, sada ja ka tuhat aastat tagasi...selle võlu on tunda ennast osana millest-ki suuremast kui käesolev ajahetk. Selles mõttes on kõik üks - ei ole erinevaid maid, kontinente ega rasse.» – Mladen Kiselov

2012. aasta detsembris surnud Mladen Kiselov oli rahvusvaheliselt tunnustatud lavastaja ja USA vanima teatrikooli, Carnegie Melloni ülikooli emeriitprofessor. Oma elu viimased aastad veetis Kiselov Eestis ning jõudis siin teha neli teat-risündmuseks tõusnud lavastust.

Eesti Draamateatris lavastas ta David Edgari «Nelipühad», mis pälvis ka 2012. aasta parima lavas-tuse aastapreemia. Tallinna Linnateatris lavastas Kiselov 2010. aastal Edward Albee «Kes kardab Virginia Wool-

fi?» ning 2011. aastal sir Da-vid Hare’i «Amy seisukoha».

Tartu Vanemuises esi-etendus 2010. aastal tema lavastus Sam Shepardi teosest «Maetud laps». Poo-leli jäi töö VAT Teatris, kus Kiselov plaanis lavastada Williamsi «Tramm nimega Iha». Mladen Kiselov õpetas EMTA lavakunstikoolis XXV lendu.

Mälestusnäitus kajastab väikest osa lavastaja loomin-guliselt väga rikka elu eri etappidest : tema kujune-mist, valikuid, pedagoogilisi ja eetilisi põhimõtteid, Eestis tehtud lavastuste retrospek-tiivi ning kolleegide järelhüü-deid.

Temaga koos töötanud teatriinimesed tunnistavad, et Kiselov õpetas kõigile, kes temaga kokku puutusid, professionaalsuse ja inimlik-kuse tasakaalu, värskust ja loomingulisust, nõudlikkust ja üksteise kuulamist, val-misolekut ja eetikat – seda nii teatris kui ka tavaelus.

Eneken Akseli koosta-tud ning Eesti Draamateatri videokunstniku ja kujundaja Kadri Halliku kujundatud näituse pani draamafestivali jaoks kokku Maarja Meeru. Näitus jääb Vanemuisesse avatuks 25. novembrini. :):

Madis Kolk on eesti teatriteadlane. Ta on lõpeta-nud Tartu ülikooli kirjanduse ja rahvaluule erialal, praegu õpib ta doktorantuuris draamakunsti eri-alal.. Alates aastast 2003 on Kolk ajakirja Teater. Muusika. Kino peatoimetaja

6

Draama 2014

Kus on tasakaal?Väljudes Sadama-

teatrist, kus just oli minu silmade all lahti rullu-nud Eesti Draamateatri lavastus «Külaline», oli mul raske uskuda, et lavastaja Ingomar Vihmari lavastuste hulka kuuluvad ka «Keskea rõõmud» ja «Zebra».

Kristi Ruusna

Niivõrd keskpärane ning väheste kõrghetkedega oli minu jaoks «Külaline». Seda on kurb tunnistada ning veelgi raskem kirja panna, ent kui rääkida mandunud teatrist, siis võiks rääkida just sellest lavastusest.

Lavastus peaks rääkima vaatajaga mitmes eri kee-les. Olgu selleks verbaalne, visuaalne või raskesti mää-ratletav energia/kohaloleku keel. Tingimata mõjutas minu kogemust asjaolu, et istusin lavakeskmest kau-gel. Seepärast ei jõudnud lavalt energia just kõige puhtamal kujul minuni. Siiski püüdsin ma hoomata, millise jõuallika mõjul see lavastus töötab.

Tundub, et on panusta-tud Rein ja Tõnu Oja oma-vahelisele sünergiale. Ent vana ja noore, madalama ja kõrgema ning jumaluse ja inimlikkuse vastandamine tundub sedavõrd tugeva kli-šeena, et ei hakka tööle ka kõige säravamate näitlejate koosmängul.

Visuaalne keel ei pak-kunud ka siinkohal olulist täiendust, sest lavakujundu-ses domineerinud punane värv kangastel ja raamatutel ning ohtrate vaipadega kaetud põrand ei tekitanud kõige ruumimaagilisemat momenti. Samuti ei mõju-nud visuaalselt värskenda-vana areenlava kasutamine, sest tähelepanu hajudes ei

paku ometigi ka vastasvaa-tajate jälgimine tröösti. Ning viimaks verbaalne keel, mis viib suurema alateema ehk looni.

Miks tingimata pidi see olema just Sigmund Freudi ja mingit tüüpi jumaluse lugu? Tundus, et see pigem on surunud nii näitlejad kui ka lavastaja raamides-se, mis ei tööta loo mõtte edastamise kasuks. Pigem hakkavad häirima kehvasti hääldatud või lihtsalt kent-sakana kõlavad sõnad.

Hakkasin ka kahtle-ma, kas gestaapoohvit-ser vaevukski koputusel viisakal, ent kõrgendatud häälel hüüdma: «Tehke lahti, gestaapo!». Oleksin soovinud näha mingit vinti

või maneeri, mis oleks põh-jendanud Éric-Emmanuel Schmitti teksti kasutamist.

Vihmari tugevus on just oma loo loomine olemasolevast. Jäädud oli viisakaks: tekst, esitus, kujundus, lavastus. Selles mõttes ju lavastus töötas, et publikule, kes eelistabki vaadata lugu, selle asemel, et lugeda kodus raamatut või suisa näitekirjandust, taoline teater passib.

Kuid teatrivaatajale, kes otsib teatrist midagi enamat ning jätab meeleldi kirjan-dusteose lauale lebama, et kogeda kohalolekut, mängu, võtteid, kujundust, nutikaid lahendusi, ei paku taoline teater just kuigi palju.

Taaskord jõuan küsimu-seni: kas iga lavastus peab olema uuenduslik? Seda kindlasti mitte, ent rühkida klassikalise tekst-lavastus-etendus liini pidi ei tundu olevat pikemas perspek-tiivis elujõuline suund. Vä-hemalt mitte uuemat tüüpi publiku puhul.

Teater on midagi, mida võiks jätkuda kõigile, igale maitsele. Nii tundub ka ole-vat. Aga tänavuse festivali puhul tundub, et keskendu-tud on peamiselt ühe mait-se-eelistuse rahuldamisele. Sõnad-sõnad-sõnad. Raske südamega kirjutan ma ise neid sõnu, kuid aplausi val-juhäälse heakskiidu kõrvale tuleks asetada ka teist laadi arvamus. :):

FOTO: Merilyn Merisalu

7

2014 Draama

Kristian Jaak Peterson. Laulud. Päevaraamat

Tartu ülikooli kirik. Kaarjad võlvid. Laval üheksa tooli. Kell saab üheksa. Lavale tuleb üheksa inimest, neist üks tšelloga. See tekitab koheselt assotsiatsiooni klassikalise muusikaga. Midagi muud ei kujuta Kristian Jaak Petersoni taustal ettegi.

Aire Pajur

Kohe alguses anti teada, et viimased luuletu-sed loetakse Kristian Jaak Petersoni kuju juures – kõiki oodati sinna koos kulgema ja sellest osa saama. See on midagi uut. Kuid see tundus nii kristianjaakpeter-sonilik, lembitpetersonilik ja jaakjohansonilik, et teisiti see ei saakski olla.

Ometi märkasin rahva hulgas paljusid, kes olid riides suhteliselt õhuke-selt, jalas kõrged kontsad. Ilmselgelt olid nad tulnud

TEATRISSE, mitte öisele matkale mäe otsa. Polnud minagi kindel, kas tahan sellisest öisest aktsioonist osa võtta, kui mu meeled pole selleks eelnevalt val-mistunud. Ent publiku meeli hakati ette valmistama. Teatri võimalus on pakku-da emotsiooni ja öine retk Toomemäele tormilaternas hubiseva leegi valguses seda kahtlemata pakkus.

Laval oleks aeg justkui seisma jäänud. Kõik kulges aeglaselt ja voogavalt. See viis vaatajad-kuulajad justkui teise maailma, kus pole kuskile kiiret ning miski muu pole tähtis kui ainult olla siin ja praegu ning võtta vastu seda, mida antakse.

Lavastus oli suhteliselt staatiline. Igaüks, kes esi-nes, tõusis ja tuli ette, luges oma luuletuse ja läks tagasi toolile. Aeg-ajalt rütmid aga vaheldusid ja oli võimalik

nautida ka pisut elavamat esitust, näiteks meeste n-ö võistulaulmine, kus vahel-dumisi lasid oma häältel kõlada kaks noormeest, kellest üks laulis voogava-malt ja pehmemalt, teine oli jõulisem ja mehisem. Seejuures kõlas humoori-kalt sissemängitud paus sõ-nade otsimiseks, mis jättis tõetruu mulje kohapealsest improvisatsioonist.

Theatrumi stuudio noored näitlejad olid üsna eri tasemel. Mõni rääkis justkui «laisa suuga», osa sõnu läks kaotsi ja kõigest aru ei saanud. Mõni oli aga eriliselt silmatorkav.

Silma jäid just need, kelle sõnades ja lugemises oli energiat, särtsu, elu. Kris-tian Jaak Petersoni enda ülistav kirjutamislaad eeldab sisemist põlemist, energiat ja elutahet. Ka läbi surma-mõtete jääb kõlama ood Jumala loodud elule ja ilule.

Kristian Jaak Petersoni siiras ja emotsionaalne armastus on kõigis tema luuletustes, oodides ja pastoraalides ning esitajate ülevoolav heldimus tõi imet-lusväärse selgusega silme ette kaunid looduspildid.

Oli võrratu vaatepilt jälgida näitlejaid sel ajal, kui keegi nende kaaslas-test parajasti luulet luges. Nauditav oli vaadata Lembit Petersoni, tema vaimustust ja kaasaelamist. Neiu, kes istus tema kõrval, oli veel eriliselt huvitav: tema keha oli ettepoole kallutatud, suu paokil ja huvi nii tõeline, nagu kuuleks ta tõesti esi-mest korda neid luuleridu, mida tema kaaslased ees laususid.

Ikka on ju nii, et kunin-ga mängivad suuureks teised näitlejad – ja need kaks «mängisid» seekord suureks kõik teised, kes parajasti ette astusid. :):

FOTO: Nele Tammeaid

8

Draama 2014

Täna:09:45 – Utoopia rannik. I osa. Teekond - Tallinna LinnateaterNB! Välja müüdud!

Tallinna Linnateatris

14:00 – Põhiprogrammi arutelu: Madis Kolk «On the Poles of Blasphemy and Sacred»NB! Inglise keeles!

Ülikooli kohvikus

15:00 – Mladen Kiselovi mälestusnäituse avamine

Vanemuise teatri suures majas

16:00 – Utoopia rannik. II osa. Laevahukk - Eesti Draamateater

Vanemuise teatri suures majas

18:00 – Külaline - Eesti DraamateaterNB! Välja müüdud!

Sadamateatris

19:30 – PURE MIND - Kompanii Nii ja Tartu Uus TeaterNB! Välja müüdud!

Tartu Uues Teatris

20:00 – Utoopia rannik. III osa. Kaldale heidetud - Ugala Teater ja Teater VanemuineVanemuise teatri väikeses

majas

21:00 – kevad ja suvi ja - Tiina Mälberg ja Taavo Remmel

Tartu ülikooli kirikus

22:00 – Festivali lõpu-pidu. I osaVanemuise teatri väikeses

majas

00:00 – Festivali lõpu-pidu. II osaDJ-d Pärn ja Savolainen.

Ülikooli kohvikus

NB! Kohad etenduspai-kade saalides on num-merdamata, s.o. vabad. Hea istekoha saamiseks tule varem kohale!

Käisin vaatamas lavastust «PURE MIND» ja tulin üle hulga aja teatrist ära siiralt õnne-likuna.

Lennart Peep

Teatri eesmärk on parandada inimest, tõsta ta argielu hallusest kõrge-male. Tuletada vaatajatele meelde elu igavikulisust ja hetkelisust. Tegeleda müütide ja siira kohalolu-ga.

«PURE MIND» tegi seda. Sellest lavastusest sai minu viimase aja vaieldamatu lemmik ja põhjusega.

Lavastus iseenesest on napakas – ja seda heas mõttes. Lavastuses endas konkreetset traditsioonilist narratiivi pole, see koos-neb eri etüüdidest, mis kasvavad üksteisele sisse, peale ja välja.

Need etüüdid on vaimukad, kavalad ja mis kõige tähtsam: uskumatult avalad ja siirad.

Lavastus jutustab piib-lilugusid (ja muid ka), ent seda vägagi omapärases nihestatud näpistuses. Seda nihestust on aga ise keeruline kirjeldada ja seletada. Parim viis on ise näha ja tunda.

«PURE MIND» parim omadus on selle oskus vaatajate taju alateadlikult kummalistele ja ootama-tutele radadele viia. Kuna lavastus on äärmiselt sugestiivne, mõjub ta väga isiklikult ja kergitab

alateadvusest üles isikli-kud emotsioonid naerust nutuni.

Kui lavastuses üldse on lugu, siis moodustub see iga vaataja peas ainukordseja erilisena. Nii nagu iga inimene on erakordne. «PURE MIND» pani mind end tundma parema inimesena, pani tahtma olla positiivsem, ärksam, vabam oma isik-liku elu elamisel. Selline elujaatavus saab sündida ainult väga kõrge ja kvali-teetse energia kohalolul.

Kui me räägime teatris kohalolust, räägime energiast. Seda tootsid lavalolijad väga hästi ja väga palju. Alati on vahe punnitatud ja punnitama-ta energial, üks neist on vägivaldne ja sünnib läbi ellujäämisinstinkti, teine sünnib armastuse ja vas-tutuse läbi. «PURE MIND» on see teine variant.

See on kompliment näitlejatele ja lavastajale, kes on suutnud näitlejate kehad viia mugavustsoo-nist välja ehk sundinud need jääma ausaks.

«PURE MIND» on ausate kehade tants. Kuna laval tehtav on füüsiliselt väga raske, pole võima-lik näitlejatel peita end õpitud salanõksude taha, peita oma puudujääke ja nähtavust.

Valguskujundus rõhu-tab nähtavust ning kõik laval olev on alati näha, seda kohati isegi liiga hästi. Seetõttu pole näitle-

jatel võimalik end lõdvaks lasta. Kummalisel kombel on see väga äge. Eestlas-tele loomulikult meeldib teisi inimesi kannatamas vaadata, ent laval hakkas see kannatamine hoopis põnevamalt tööle.

Nimelt: nii nagu Jees-us kannatas oma vaeva kõikide inimeste eest, kannatasid ka «PURE MIND» näitlejad vaataja-te eest miskit ära. Ma ei oska sõnastada, mis see oli. Aga lahkusin saalist ja teatrimajast väga puhanud ja värskendatud tundega. Teater ja usk (paremasse endasse ja homsesse) ulatasid teineteisele tšak-rad.

Komplimendireaga jätkates tahaksin tänada ka muusikalise kujunduse eest, mis vaatamata oma kohatisele liigvaljusele oli väga peen, täpne ja sümpaatne.

Mind kui lavastaja-üliõpilast tegi «PURE MIND» kadedaks. See on loominguline kadedus, mis paneb endalt küsima, miks mina selle või selle peale ei tulnud.

Kui hästi on lavastaja pannud tööle näitlejad – millise osavõtlikkuse ja kirega nad loovad ja läbi elavad. Milline erakord-ne usaldus on näitlejatel lavastaja vastu. «PURE MIND» ongi Teater, suure tähega Teater. Mul on olnud erakordne õnn seda näha ja kogeda. Ausalt. :):

«PURE MIND» puhastab vaataja argiõudusest