lk 12

PERSOON: Ciaran Frayne

Retsimine

lk 8

lk 15

lk 5

Retk ümber maailma

TUDENGIELUST - müüdid ja tegelikkus

Selles numbris veel: Kuidas on olla õpetaja? Meenutusi loodusklas-

sidest, Bremeni moosekantide jälgedes, Tähtede sõda, Omalooming

ja palju muud huvitavat!

CASUS BELLImeie mõtete, ideede ja ühe euro eest

Oktoober 2012Hind: 1 euro

Ka mul õnnestus lõpuks näha filmi, mida minu meelest peaaegu kõik juba näinud olid ja mis, kui ma õigesti mäletan, kord ka kooli filmiõhtul kavas oli. Selle linateose nimeks on „Valetamise kunst“ (ing k „The Invention of Lying“). Lühidalt öeldes räägib see maailmast, kus kõik ütlevad alati seda, mida mõtlevad, ning valetamise kontsept-sioon puudub täielikult. Ühel päeval aga, mil kõik võimalik ja võimatu viltu on veda-nud, toob filmi peategelane kuuldavale aga midagi täiesti enneolematut: selle maailma esimese vale.

Mõtlesin pärast filmi nägemist tükk aega, et kas poleks mitte suurepärane elada maailmas, kus kõik on üksteise vastu ausad. Poleks mingit vajadust öelda teisele midagi hoopis vastupidist oma tegelikele mõtetele, uskudes, et see on see, mida ta kuulda ta-hab. Ka see teine inimene, soovides hea-meelt valmistada, ütleb seepeale midagi, mida ta tegelikult ei tunne ning lõpuks ollak-segi mässitud ülemõtlemisest ja üleanalüüsi-misest tingitud võrku, milles keegi pole õn-nelik, ehkki see esmane tunne ja mõte võis neil tegelikult sama olla.

Teisalt aga ei öelda kaaslastele kõike otse näkku soovist neid kaitsta. Ilma teadmiseta, et mina leian kellegi uue kleidi äärmiselt koleda olevat, oleks kleidi omanik ju väga edukalt edasi suutnud elada.

Jättes kõrvale aga äärmused, on mulle viimasel ajal aina selgemaks saanud, kui oluline on julgus olla aus ning seda eriti

koos teistega töötades. Erinevate ini-

PEATOIMETAJA VEERGMaibel Napa, 12b

TOIMETUS

Peatoimetaja:Maibel Napa

Toimetus:Carolyn VeensaluLoreen PulkSusanna MännikIngrid TivasGertrud MetsSarah RaichmannEvelin VäljaotsIsabel NapaEliisa EllenKrister KruusmaaDaniel VeinbergsElisabeth SamarinSandra KartauMarilyn MägiLiis OblikasJaanus SildamLuise LeemetHanna Maria HansonJohanna LehtmetsHelis OidekiviJohanna PukkAnni Kalm

meste omanäolised ja julged ideed ning arvamused annavad kokku palju parema tulemuse kui siis, kui need hirmust teiste reaktsiooni ees ütlemata oleks jäetud. Samuti pole võimalik endale valetada ning sisse jäänud torm maksab kord kibedusega kätte.

Kuulakem oma südame häält ja laskem seda ka teistel kuulda!

Iga aasta sammuvad kollase koolimaja poole väikesed ning õpihimulised põnger-jad, kellel kõigil on südames oma unistused ning arvamused, mille poole nad sihikind-lalt püüdlevad. Nii me otsustasimegi minna tutvuma meie kooli uusimate õpilastega ja küsida nende arvamust erinevate asjade kohta, sest lapsesuu ju ei valeta.

Kelleks sa suurena saada tahad?Tristan Aksel: Ma tean! Ma tahaks saada teadlaseks ja sellepärast , et mulle meeldib kosmos ja ma tahaksin uurida seda. Lisette Marie: Juuksuriks, sest mulle meeldib soenguid teha.Victoria Sophia: Arstiks tahaks saada, sest mulle meeldib uurida haigeid. Anne-Liine: Ma tahan saada röntgeniarstiks, sest ma tahan näha, kas inimeste luud on korras.Kas koolis on raske ka? Kas koolis antakse liiga palju õppida?Tristan Aksel: Jaa. Aga koduseid ülesandeid ei anta eriti. Lisette Marie: Ei ole raske. Kodused üle-sanded saan ma ka tehtud.Victoria Sophia: Vahest on koolis raske, aga kodutöid antakse parajalt. Anne-Liine: Koolis on natuke raske, aga ko-duseid ülesandeid antakse parajalt.Mis su lemmiktund on?Tristan Aksel: Seda on teada! Vahetund ju! (muigab)Lisette Marie: Muusikatund. Sest mulle meeldib laulda.Victoria Sophia: Ujumine, sest mulle meeldib väga ujuda.Anne-Liine: Ujumine, sest ma tahan õppida korralikult ujuma.Kas sa lasteaeda ka igatsed? Tristan Aksel: Ei, koolis on toredam! Lisette Marie: Ei igatse. Ma ootasin kooli.Victoria Sophia: Ei igatse üldse, sest ma väga tahtsin siia tulla! Anne-Liine: Jaa ma igatsen lasteaeda, sest seal oli palju sõpru ja seal me tegime igasu-guseid põnevaid ekskursioone.Mis sul koolis lemmiktoit on?Tristan Aksel: Praegusel hetkel on kartulipu-der.

Lisette Marie: Riis.Victoria Sophia: Minu lemmiktoit on ma-karonid.Anne-Liine: Minu lemmiktoit on tatar ja kaste.Kas sa tahaksid midagi ka koolimenüüsse lisada?Tristan Aksel: Makarone, spagette (hõi-sates). Siin pole selliseid häid makarone. Lisette Marie: Kalapulk!Victoria Sophia: Spagetid! (kiljudes)Anne-Liine: Näiteks spagetidMis oleks su unistuste tund?Tristan Aksel: Hispaania keelde tahan minna! Ma tean, see tund on kohe meie kõrvalklassis! Ja ma tahaks veel, sellist tundi, kus me uuriksime kosmost.Lisette Marie: Ma tahaksin matkamistundi.Victoria Sophia: Tahaks õuetundi, kus meisterdataks midagi. Anne-Liine: Näiteks vaba aja tund, et saaks niisama olla (itsitab).Milline oleks su unistuste kool?Tristan Aksel: Seal võiks olla igal pool pildid kosmosest!Lisette Marie: Mu unistuste kool oleks MARMELAADIST! Seal saaks mängida ja seal oleks palju marmelaadist mänguväljakuid.Victoria Sophia: See oleks kristalllidest ja hästi palju klaasi ja see oleks hästi ilus ja kõik oleks hästi puhas.Anne-Liine: Mu unistuste kool oleks selline, et hommikul tuleksid kooli ja kõik sädeleks. Mida sa mäletad enda esimesest koolipäevast? Tristan Aksel: Mulle anti see aabits. Lisette Marie: Mulle meeldis, et aabits anti ja me saime oma klassi vaadata.Victoria Sophia: See, kui direktor andis mulle aabitsaAnne-Liine: Mulle jäi kõige rohkem meelde see, kuidas ma läksin, koolimüts peas, lava peale.Mida sa vabal ajal teed?Tristan Aksel: Ma käin judo trennis. Lisette Marie: Ma hakkan käima Kaja teatrir-ingis. Ma ootan seda täiega!Victoria Sophia: Mulle meeldib arvutis män-gida ja ma käin ka ujumistrennis.Anne-Liine: Mulle meeldib mängida ja kõige-kõige rohkem meeldib ujuda

Susanna Männik, Ingrid Tivas, Gertrud Mets, 7.a“Oh kooliaeg oh kooliaeg”

17. novembril muutub meie koolimaja terveks päevaks omamoodi inspireerivaks ideemaailmaks. Nimelt on juba mõnda aega kamp aktiivseid ja hakkajaid õpilasi tegelenud ürituse korraldamisega, mis kan-nab nime TEDxYouth@Tallinn. See kujutab endast terve päeva jagu kõnesid, mida peavad noored inimesed, kellel on ideid või kogemusi, mis väärivad teistega jagamist. Näiteks tulevad meile oma mõtteid edasi andma noor ajakirjanik Kadri Bank, kes rää-gib soostereotüüpide kujunemisest ühiskon-nas, Ameerikast pärit vananemist uuriv noor teadlane Laura Deming, Tallinna Inglise Kolledži abiturient Rene Kukk, astrofüüsik Mihkel Kama, disainer Kärt Ojavee ja veel väga mitmed ääretult põnevad isikud. Muusikat tulevad tegema sellised mõnusad koosseisud nagu Tenfold Rabbit ja Frankie Animal. Kõnede vahepeal on program-mis ka pausid, mil toimuvad aktiivsemad tegevused, kus saab ka ise kaasa lüüa. Samuti on võimalus kogu päeva vältel teiste noortega ideid vahetada ja kontakte luua. Üritus tõotab tulla kindlasti väga põnev ja registreerimine on juba täies hoos. Täpse-mat infot esinejate, kava ja registreerimise kohta leiad meie koduleheküljelt: http://www.tedxtallinn.org/youth/et/ !

Ideed ja inspiratsioon- TEDx-Youth

KÕRVEMAA MATKehk päev täis tegusat koosolemist

Sarah Raichmann, 9c

Nüüd juba paar nädalat tagasi, 15.septem-bril toimus Kõrvemaal RaM kooli matk.Matkale tulijad olid valinud välja, kas ta-havad orienteeruda või rattaga sõita. Seega kui stardipauk oli lastud, olid kõik valmis sporti tegema.Distantsid olid sobivad nii harrastajale mat-kasellile kui ka tõelisele sportlasele. Orien-teeruma sai minna vaid 5-kilomeetrisele rajale, kuid rattaga sai sõita kas 5 km või lausa 23 km.Kuna Kõrvemaa metsad on teadaolevalt künklikud, oli rada läbida üsna väsitav. Rajal olevad kivid ja puujuured muutusid aja möödudes tõelisteks tüütusteks ning kün-gastest ülessõitmine oli tõeline piin. Õnneks olid tee nurkades viiteid näitavad õpetajad ja koolikaaslased mööduvaid sportlasi alati heatujuliselt rõõmustamas.Peale paari tundi metsas ringi sõitmist sai maha istuda, süüa nuudlisuppi, kohukest ja lihapirukaid ning rõõmustada oma saavu-tuste üle.Kui kõik olid oma matkad lõpetanud, algas autasustamine.Autasustati nii lapsi kui ka lapsevanemaid, kuid kui seal sai oletada, kes võidab ning kes mitte, siis järgnevaid loosi võitjaid ei osa-nud keegi ette aimata. Auhindadeks jagati Sportlandi kinkekaarte, suusakoolitusi, mat-ku ja ka uisutunde. Auhindu oli palju erine-vaid ning seega ka palju erinevaid võitjaid. Võitjad loositi registreerumisnumbrite järgi.Sellega lõppes meie matk, kes tahtsid, said piknikule edasi minna ja muljetada ning veeta veel veidi aega lähedaste seltsis.Üritusest võtsid osa paljud ning võib üsna kindlalt väita, et valdavale osale neist see ka väga meeldis.Loodetavasti muutub see matk iga-aastaseks ürituseks.

Kõikidele, keda kuulen elu üle virisemas, ütlen: vaata, sina olid üks neist sajast miljon-ist spermatosoidist, aga sa jõudsid esimes-ena munarakuni. Selle tõenäosus oli tundu-valt väiksem kui võita Viking Lotoga miljon.

- Riho Maurer, Eesti Ekspress 30.08.12

Passepartout jälgedes

Eliisa Ellen, 9.c

2011. aasta kevadel üllatas meid kõiki meie kooli vene keele õpetaja Anna Grigorenko, kes teatas, et läheb ümbermaailmareisile. Aasta aega tagasi oktoobrikuus seadiski ta end teele. Nüüd on Anna taas kodumaa pinnal ning muljetab rõõmuga oma reisist.

Kui kaua reis kestis?Sõitsin ära oktoobri-kuus ja tulin tagasi aprilli lõpus – kokku olin ära 6 kuud.

Kus Sa täpsemalt ära käisid?Ma käisin Aasias ja Ladina-Ameerikas

Kuidas reisisid?Enamasti maad mööda, bussiga. Olid pikad bussireisid, Ladina-Ameerikas tuli tihti ette viieteisttunniseid sõite. Aasiast lendasime edasi lennukiga.

Kas reisisid üksi?Ei, koos sõbraga.

Milline maa meeldis kõige rohkem?Mulle meeldis Laos. Olime just tulnud Hiinast, see paistis väga närviline ja inimesed pol-nud üldse abivalmid. See-eest Laos oli väga rahulik, inimesed olid mõistvad ja suhtusid meisse hästi. Samuti oli seal väga hea söök ja väga odavad hinnad.

Räägi mõni meeldejääv juhtum.Neid oli nii palju, mul ei tule niimoodi meel-de... Üks meeldejääv juhtum oli Malaisias ühes džunglis. Õhtuti, kui hakkas hämaraks minema, tulid välja igasugused roomajad ja putukad. Ühel päeval tahtis mu reisi-kaaslane korraks uksest välja minna. Kor-raga hakkas ta karjuma ja tuli joostes tagasi tuppa. Ukse taga oli kohutavalt suur putu-kas, põhimõtteliselt oli see peaaegu linnu-suurune. Ukse taga oli valgusti, mis putuka ligi meelitas ja iga õhtu kuulsime, kuidas see

ust ja seina rammis. Lõpuks oli nii, et läksime seal olles õhtuti enne seitset koju, sest keegi ei tahtnud selle putukaga kokku puutuda. See oli tõsiselt jube. Ma pole kuigi suur loo-dusesõber ja ei armasta selliseid asju.

Kust üldse tuli idee minna ümbermaailma-reisile?Tegelikult polnud see minu enda idee. Mu sõber plaanis seda reisi juba kolm aastat. Ta otsustas mind kaasa kutsuda ja ma läksin.

Mis üllatas välismaalaste puhul kõige rohkem?Inimeste puhul üllatas see, et tohutult paljud teadsid, et mis on Eesti ja kus Eesti asub. Ka väiksemas külakohas teadsid inimesed Eestist. Vaatamata sellele, et nemad ei osanud eriti inglise keelt ja meie rääki-sime vaevaliselt hispaania keelt, saime üksteisest lõpuks aru ja tõesti nad teadsid Eestist! Muidu inimesed olid

igal pool suhteliselt sõbralikud ja vastutuleli-kud, see oli hästi vahva. Üllatas see, et väga palju noori reisib. Kõige rohkem oli alla 25 aastaseid noori. Neid oli ikka väga palju, igal pool – ma ei osanud arvatagi, et neid nii palju on.

Boliivia Soolakõrbes

Kas ka vene keele oskusest oli abi?Eriti mitte. Me kohtasime vist paari inimest, kes rääkisid vene keelt. Peruus kohtusime ühe iisraeli tüdrukuga, kes rääkis vene keelt. Üldjuhul aga sellest eriti kasu polnud.

Kas igatsesid reisil Eestit?Tegelikult väga ei igatsenud, võib-olla min-geid toite ja kohati inimesi. Üldiselt oli meil nii intensiivne kava, et polnud aega midagi väga igatseda ja pool aastat on tegelikult nii lühike aeg.

Aga nüüd Eestis olles igatsed ehk midagi välismaalt?Ei, väga ei igatse. Ma lihtsalt vajasin sellist väikest muutust.

Kas reis vastas ootustele?Mida vähem sa ootad, seda parem see reis on. Mina ootasin väga Argentiinat ja siis pidin natuke pettuma. Aasiat ma ei ooda-nud ja see oli üks kõige vapustavamaid kohti. Ma ei osanud tegelikult midagi väga oodata, aga siiski, väga meeldis ja kindlasti ei kahetse, et läksin. Soovitan kõigile kor-raks aeg maha võtta ja kuskil ära käia.

Argentiina,Perito Moreno liustik

Mõtteid õpetamisestLuise Leemet, 12.b

Õpilastena osaleme iga päev õpetaja töös ja näeme seda pidevalt kõrvalt, kuid ilmselt mõtlevad meie seast vähesed, mis tunne oleks ise klassi ees seista ja tundi anda, 5.ok-toobril ehk õpetajate päeval oli meie kooli kaheteistkümnendikel võimalus see omal nahal järele proovida: „Ootasin, et see oleks tore ettevõtmine ja saaks nalja. Samas lootsin ka, et saan aimu, mida tähendab endast õpetaja amet. Suurim ootus oli see, et kõik ilusti välja tuleks,“ ütles Peeter pärast reedeseid tunde oma ootuste kohta, Helis arvas sama:“Lootsin, et saan taas koge-muse võrra rikkamaks. Õpetajad ju ikka räägivad, et pole lihtne asi seal klassi ees seista. Nüüd oli võimalus ise järele proovi-da.“ Ka Märt väitis, et ootas sellest päevast peamiselt toredat kogemust. Olin ka ise oo-tusärevuses ja peamine küsimus, mida ma endale pidevalt esitasin oli, kas ma saan klassi ees olles hakkama. Kui reede kätte jõudis, oli aeg sellele küsi-musele vastus saada ja vastus polnud pooltki nii meeldiv, nagu oleks võinud olla. Alguses arvasin, et ainult minul ei õnnestu-nud tundi nii läbi viia, nagu ma plaaninud olin, kuid oma üllatuseks avastasin, et see pole siiski täielikult tõsi: „ Kindlasti hindan edaspidi õpetajate tööd rohkem, see ei ole nii kerge, kui ma arvasin“ tunnistas Helina ning Helis suutis kokku võtta selle, mida ka ise mõtlesin: „Hakkasin õpetaja tööd hin-dama rohkem juba pärast esimest tundi, mille olin ühe esimese klassiga veetnud. Ma ise pole kunagi selline suur rüblik olnud, kes tundi oleks seganud, kuid kindlasti on tulnud ka minu suust liiga kõva juttu, mis õpetajat on häirinud. Tegelikult juba sellest piisab, kui mõned inimesed klassis omavahel sosi-nal räägiksid, juba ongi õpetajal ebamu-gavam.“ Õpetaja tööd hakkasid endisest kõrgemalt hindama ka teised, kuid siiski leidus midagi, mis need ebamugavad ja rasked hetked tasa tegi- uskumatult suureks rahulduseks osutus see, kui mõni õpilane lõpuks aru sai, mida olid üritanud talle sele-tada või näha nende silmades huvi ja indu vastu säramas. „ Nii tore on anda midagi omalt poolt neile ja sa näed kuidas nad tänu sellele arenevad,“ võttis Helina lühi-

dalt kokku selle, mis tema jaoks oli päeva meeldejäävaks ja toredaks teinud, tema sõnu kinnitas ka Märt: „ Kindlasti mõistan nüüd, et õpetaja töö ei ole lihtne. See on väsitav ja kurnav, aga samas see on hea tunne, kui oled kellelegi midagi selgeks teinud.“ Kui palusin paaril inimesel mõelda, kas nad oleksid valmis ka tulevikus õpetajaametit proovima, oli Helina ainus, kes kindlasti oleks nõus seda tegema. Ülejäänud kaasõpilas-ed, kellega õnnestus sellel teemal rääkida, olid natuke kahtlevamad, kuid ei välista-nud seda võimalust täielikult: „ Ei, sest see amet nõuab väga suurt pühendumist ning tööpäevad on oluliselt pikemad, kui paberil kirjas on, ka kodus palju tööd. Aga kunagi, olles vanem inimene, miks mitte jagada oma teadmisi, aga kindlasti mitte täiskoha-ga,“ arvas Peeter. Seda viimast mõtlesin ka ise pärast kuuendat tundi koolist lahkudes,

mis oli minu jaoks isegi üllatav, kuna siiani olen kindel olnud, et kui mingi elukutse minu jaoks välistatud on, siis on selleks õpeta-mine. Üks naljakas moment saabus minu jaoks siis, kui üritasin kuuendale klassile seletada, mis on tsivilisatsioon ja kuidas need tekkisid, kui kuulsin kõrget pinisevat tooni, mida kõik ilm-selt teavad ja jälestavad. Kuna vahel teki-tavad seda lambid, siis proovisin neid välja lülitada, aga see ei aidanud, lõpuks ütles üks tore ja kaastundlik õpilane, et see on ta

klassivend, kes seda enda telefonist laseb. Mul oli hämmastavalt raske pärast seda tõsiseks jääda, kuna meenusid juhtumid, kus me olime klassiga täpselt samamoodi õpetajat kiusanud. Ka teistel oli naljakaid juhtumisi, mida jagada. „ Naljakas oli lugu, kus ühes rühmas poisid joonistasid terve vik-toriini paberi täis svastikaid, ning tiimi nimeks panid peerurüütlite ordu. Kui ütlesin, et pab-erid lähevad Mareku kätte, pole varem näi-nud nii kiiret teksti ümberkopeerimist. Samuti avastasin, et eelarvamused võivad valed olla. Üks parajalt patsaan poiss oli 6. klassis nii tark, et teeb ka paljudele meievanustele silmad ette,“ muljetas Peeter ning Heliselgi oli juhtum, mida ta jagada tahtis: „ Päris armas oli, kui üks väike 1. klassi tüdruk küsis minult: “Kui vana sa oled?” Minu vastusele, et 18, vastas väike poiss: “Ähh, ebaaus! Sa saad siis ju nime vahetada!!” Päris ootama-tu... Ise polegi nii mõelnud!“

Pole just raske kujutleda, et kõik selle päevaga lõpuks rahule jäid ja olid õn-nelikud, et uue kogemuse võrra rikkamad on kui varem. Märt leidis lausa, et selliseid päevi võiks rohkem olla ja ma nõustun temaga täielikult- meil oli lõbus, õpilastel oli lõbus, et said vahelduseks kedagi teist kiusata ja kellegi teise korraldusi täita ja ka õpetajad paistsid ühte vabamalt võtmise päeva nautivat.

Reedel, 21. septembril, istusin ma võõrkeelte õppetoolis maha uue inglise keele õpetaja Ciaran Frayne’iga ja küsisin temalt mõned küsimused.

Räägi mulle natuke endast.Ma sündisin Sydneys Austraalias ja kasvasin üles väga suures peres. Mul on kolm venda ja üks õde. Meie majas toimus alati midagi ja vahetevahel oli maja päris segamini. Ma elasin ühes toas koos oma kahe vennaga ja kui me tahtsime kedagi külla kutsuda, oli meie ema tavaliselt selle vastu, kuna meie tuba oli suhteliselt segamini. Aga see oli väga lõbus, sest kui sul on nii suur pere, on alati keegi läheduses, kellega rääkida või midagi koos teha. Me mängisime jalgpalli ja käisime ragbi liigas, mis on Austraalias väga populaarne.Üles kasvades meeldis mulle väga lugem-ine, kuna meil ei olnud telekat, kui me noored olime. See oli lihtsalt otsus, mille mu vanemad tegid. Vahel oli mul koolis päris piinlik, kui mul paluti rääkida mõnest telerek-laamist, kuna ma ei tahtnud, et keegi saaks teada, et ma olin ainuke laps, kellel ei olnud telekat kodus. Ükskord ma läksin isegi tel-ekapoodi, istusin ühe teleka ette ja kirjutasin info üles, et oleksin koolis ette valmistunud.

Kuhu ma saaksin oma jope riputada?Evelin Väljaots, 9c

Miks Sa otsustasid just Eestisse tulla?Kui ma õppisin ülikoolis, oli mul kogu aeg unistus minema saada ja käia erinevates

kohtades. Pärast oma esimese kraadi saamist, kui ma olin umbes 21, veetsin ma 4 kuud Ameerikas. Täpsemalt olin ma Colorados, mägedes, kus mulle väga meeldis, ning tänu sellele hakkas mulle reisimine veel rohkem meeldima. Pärast Ameerikast tagasi tulekut läk-sin ma tagasi õppima, kuna teadsin, et õpetamine on töö, mida saab üle terve maailma teha.Õppides oli mul alati unistus minna õpetama Iirimaale, aga pärast 2008. aastat otsustasin, et ei lähe sinna tööle. Selle asemel läksin ma eelmisel aastal Inglismaale ja olin seal 8 kuud. Kuigi mulle meeldis seal väga, ei olnud see siiski see, mis ma tahtsin. Inglismaa ja Austraalia on päris sarnased ja ma soovisin midagi, mis oleks natuke eri-nevam. Veidi aega hiljem nägin ma

kuulutust, kus pakuti tööd Tallinnas ühes keeltekeskuses. Mulle tundus see huvitav ja nii ma siis siia sattusingi.

Kas Sa plaanid siia jääda?Noh, ma töötasin eelmine aasta päris kõv-asti eesti ja vene keele õppimisega. Kuna eesti keelt ei räägita mujal, ei taha ma seda raisku lasta.

Kas Sa tulid koos oma perega või üksi?Ei, kahjuks on kogu mu pere ja sõbrad Aus-traalias. Kuna mu isa on iirlane, on mul ka Iirimaal palju sugulasi. Ma jätsin ka oma kassi Sydneysse. Praegu hoolitsevad ta eest mu vend ja õde, aga mul on vaja see milla-lgi ära lahendada, võib-olla tuua ta siia. Ma igatsen seda kassi tegelikult väga.

Ma kuulsin lugu, et Su kass on päris kuri.Jah, ta on päris agressiivne. Mul olid naabrid, ema ja tütar. Sellele tüdrukule meeldisid väga kassid, aga ta ema vihkas neid. Ühel päeval sai tüdruku kass pojad ja ta ei osanud nendega midagi teha, pani nad kasti ning jättis minu tagaaeda. Ilmselt ta arvas, et ma hoolitsen nende eest hästi. Aga ma olin väga suure pinge all, et pidin kassipoegade eest hoolitsema. Lisaks tuli ka nende ema tihti sinna, et neid toita.

PERSOON

Lõpuks ma täitsa kiindusin neisse. Igatahes helistasin ma loomakaitsesse ja nad tulid kassipoegadele järele. Kui nad neid ära viima tulid, ütlesin ma, et nad ühe mulle jätaksid. Nüüd ma kahetsen seda. Nii ma enda armsa, kuid agressiivse kassi saingi.

Mis erinevusi näed Sa meie kooli ja Aus-traalia kooli vahel?Üks näide on see, et õpetajate koosolekul räägiti päevast, mil 12. klassi õpilased hoolit-sevad teiste klasside eest. Selline asi oleks Austraalias vastuvõetamatu. Ma ei tea, kas see on seaduste või millegi muu pärast, aga see oleks mõeldamatu. Lapsevanemad või-vad tulla kooli või isegi kohtusse kaevata.Õpilaste kohta võin ma öelda, et nad võib-olla ei räägi nii palju tunnis kui Austraalias. See ei ole nii kõigis klassides, aga mõnedes küll. Mõned lapsed on väga targad, aga lihtsalt ei soovi rääkida.Ma tegelikult ei saa tuua nii palju erinevusi, kuna kool, kus ma õpetasin, ei olnud tava-line Austraalia kool. Selle kooli õpilastest olid 80% aborigeenid.

Kas Sa oled kohanud mõnda kängurud? Austraalia loomad on väga huvitavad. On olemas näiteks sellised loomad nagu vom-batid. Vombatid on väikesed loomad, kes kõnnivad natuke, nagu nad oleksid sega-duses. Nad elavad maa all ja on tegelikult väga armsad loomad. Kui ma olin Tas-maanias koos oma perega, sõitsime me õh-tul autoga ja vombat lihtsalt kõndis üle tee. Teda ei huvitanud oht, et ta oleks võinud auto alla jääda. Ma olen ka vallabid näinud. Need on väik-

semad loomad kui kängurud, aga sellest hoolimata väga tugevad. Ma olen mõne-dele kogemata otsa sõitnud oma autoga, aga kui ma välja tulin, ei olnud neist märkigi. Ju nad on siis väga tugevad! Ma proovin küll alati mööda sõita, aga nad tulevad nii kiiresti, et sa ei saa eriti midagi teha. Nad ei ole teedega harjunud.

Millised on mõned põhisõnad Austraalias, mida kõik kasutavad? Meil on näiteks „slack“. Inglased ja ameeriklased kasutavad seda teistmoodi, aga austraalaste jaoks tähendab see sõna julma. Sõna „bloke“ kasutatakse, kui viida-takse mehele. Väga populaarne ütlus on „ No worries“, mis tähenab „ära muretse“. Siis on sõna „mob“, mis on grupp inimesi. See on algupäraselt aborigeenide sõna. On sõna „whinge“, mis tähendab vinguma, kaebama. Kasutatakse ka sõna „ bludger“. J.K.Rowling tegelikult varastas selle sõna ja kasutas seda „Harry Potteris“. Seal oli „bludger“ pall, mida kasutati lendluupallis „quidditch“. Selle ülesanne oli mängijad luualt maha lüüa. Aga Austraalias on selle sõna tähen-dus laisk.

Kust on pärit Su nimi? Austraalias on nii, et sul peab olema väga tavaline nimi. Ma arvan, et nüüd on asi muutunud, aga kui mina laps olin, siis pidi olema väga tavaline, igav nimi. Et sa ei oleks erinev. Aga mul on teistsugune nimi ja mul oli koolis suhteliselt raske. Kiaran on tegelikult Austraalias päris tavaline nimi, aga minu nimi on Ciaran ja kuna seda ei hääldata nii, nagu kirjutatakse, on inimestel sellega raskusi.

Milline õpilane Sa koolis olid? See on põhjus, miks mul on alati kannatust mitte kunagi olla õpilaste peale vihane. Ma proovin mitte häält tõsta. Lapsena võisin ma olla päris vastik ja ma olin oma õpeta-jate peale vihane, kui mul kontrolltöös nii

hästi ei läinud. Nüüd ma saan aru, kui raske on õpetaja töö ja ma tunnen süüd, et ma nende vastu vastik olin.

Millised on Su hobid?Mulle on alati meeldinud arvutimängud. Kuna meil ei olnud telekat, olime me alati väga õnnelikud, kui meie isa tõi oma arvuti koju. Muidugi olid need arvutid väga al-gelised ja mängud koosnesid ainult kahest värvist, aga me jumaldasime neid ikkagi. Sa said siseneda teise maailma läbi kahe värvilise arvuti. Samuti meeldib mulle väga jalgpall. Praegu mängin ma ühe vanalinna pubi tiimis. Kuna see on inglise pubi, ei tunne ma ennast seal nii eraldatuna.

Mida Sa arvad siinsest toidust? Mul on päris raske hinnata seda toitu, kuna tavaliselt käin ma läänelikemates restora-nides. Mul on küll eestlastest sõpru ja ma käisin nendega ühel peol, kus kõik olid eestlased. Toit oli seal päris hea, kuigi ma ei suutnud täpselt tuvastada, mida ma sõin.

Milliseid sõnu või lauseid Sa eesti keeles tead? Ma tean lauseid nagu „ Mis su nimi on?“, „Meeldiv tutvuda“, „Ma räägin väga nal-jakalt eesti keeles“, kui mu toiduga läheb liiga kaua, siis „ Väga aeglane!“ või „Ki-iresti!“. Ma oskan öelda „ Ma sooviksin alkoholivaba õlu palun“ ja „ Kuidas seda kutsutakse?“ samuti „Kuhu ma saaksin oma jope riputada“.

Nalja-NobelidHanna Maria Hanson, 12.b

Igal aastal antakse välja 10 Ig Nobeli preemiat* tead-lastele, kelle töö kõigepealt paneb inimesed narema,

siis mõtlema. Üritust korraldab teadusliku huumori ajakiri Annals of Improbable Re-search. Kuigi üritusel tunnustati algselt tead-lasi, kelle teadustööd ei saa või ei tohiks korrata, on ajakirja eesmärk pühitseda omapärasust ning panna laeim üldsus tea-dusest rohkem huvituma. Kuna tegemist on siiski tõsise teadustööga, annavad preemi-

ad üle Nobeli laureaadid.

Casus Belli otsustas teile tutvustada tänavusi laureaate ja nende võidutööde teemasid. Ajaleht leiab, et olukorras, kus alates järg-misest aastast tuleb kõikidel abiturientidel sooritada ühe kohustusliku lõpueksamina uurimistöö, on väga värskendav teadmiseks võtta, et teadus ei pea alati olema surmtõ-sine. Psühholoogia auhind:Anita Eerland, Rolf Zwaan ja Tulio Guadlupe - Vasakule kallutades näib Eiffel’i torn väik-sem.Rahupreemia: The SKN Company - Vene vanast laske-moonast uute teemantide tegemine.Akustika auhind:Kazutaka Kurihara ja Koji Tsukada - Speech-Jammer – masin, mis segab inimese kõnet, pannes neid kuulma enda sõnu väikese viivitusega.Neuroloogia auhind: Craig Bennett, Abigail Baird, Michael Miller ja George Wolford - demonstreerisid, et neuroloogid, kasutades keerulisi instrumente ja lihtsat statistikat, näevad tähendusrikast ajuaktiivsust igal pool - isegi surnud lõhes.Keemia auhind: Johan Pettersson - lahendas mõistatuse, miks osades Anderslöv’i linna majades on inimeste juuksed muutunud roheliseks.Kirjandusauhind: The US Government General Accountability Office - koostas aruande aruannete aru-annetest, mis soovitab koostada aruande aruannete aruannetest.Vedeliku dünaamika auhind:Rouslan Krechetnikov ja Hans Mayer - vede-liku loksumise uurimise eest, et selgitada, mis juhtub, kui inimene kõnnib, kohvitops käes.Anatoomia auhind: Frans de Waal ja Jennifer Pokorny - avasta-sid, et šimpansid on on võimelised ära tund-ma teisi šimpanseid nende taguotsadest tehtud fotode põhjal.Meditsiiniauhind: Emmanuel Ben-Soussan ja Michel Antoinietti - arstidele nõu andmise eest, kuidas kolo-noskoopia tegemise ajal patsiendi plah-vatamist vältida.*Auhinna nimetus on sõnademäng ing-lisekeelsest sõnast ignobel (mis tähendab vääritust) ja Nobeli preemiast.Allikas: Improbable Research

Abiturientide jaoks jäi sellesügisene loo-dusklass viimaseks meie koolitee jooksul. Natuke nukker, kuid samas ka tore on ta-gasi mõelda kõikidele nendele kordadele, kui meid jälle kusagil Eestimaa nurgakeses bussist maha pandi ja kaheks päevaks ee-male rutiinsest koolist ja linnaelust viidi. Selle võimaluse teeb eriliseks ka teadmine, et enamikusse neist põnevatest kohtadest me naljalt omapäi ei satuks. Loodusklassidele tagasi vaadates võime tõdeda, et oleme õppinud palju. See on pannud meid lugu pidama hetkedest, mil oleme hea seltskon-naga keset loodust. Ka oleme kogemuste kaudu omandanud palju praktilisi teadmisi, kas või seda näiteks, kui oluline osa on loo-duses hea enesetunde tekkimiseks sobival riietusel. Helina jaoks oli meeldejäävaim loodusklass 11. klassis Esnas. „See kuidas Aigi Vahing meile enda sisse rännakut tegi, oli midagi hoopis teistsugust ja põnevat.“ Ka Luise peab Esna looduklassi eriliseks just selle varasemast erineva kogemuse tõttu. „See oli teistsugune, me ei käinud metsas mat-kamas, vaid rändasime hoopistükis enda sisse.“ Looduklasside üks olulisim roll meie jaoks seisneb klassi tervikuks ühendamises. Helina meenutab veel: „Samuti oli Esnas lahe, kuidas me kõik koos ööbisime suures ruumis ja kuidas tegime koos pannkooke ja hilistundideni jäime õpetajatega rääkima.

Peale enda sisse rännaku oli veel vahva see, et lõpus jäid kõik klassi tüdrukud koos istuma ja jutustama.“ Loodusklassis on võimalikud klassi omavahelised ja samuti klassijuhatajatega koos sellised hetked, mis ei teki peaaegu kunagi tavaliste koolipäe-

vade jooksul. Need on otsekui kaks päeva teistsugust maailma, enda ja oma kaaslaste paremat mõistma õppimist. Peeter usub, et loodusklassid on üldse ühed toredamad asjad kooliaasta jooksul, ning kui võimalik, võiks neid isegi rohkem olla. Samuti väärtus-tab Märt loodusklasside ideed ning arvab, et see on väga tore väljamõeldis meie kooli poolt. Ta soovitaks seda teistessegi koolidesse ja loodab, et see traditsioon meie koolis kindlasti jätkub.12.A klassi viimane loodusklass toimus Kih-nus, pisikesel imedesaarel, mis nii mõnegi jaoks meist, oma maalilisusega, tekitas tunde, nagu viibiks välismaal. Tõdesime taaskord, et võrratute looduskogemuste saamiseks pole sugugi alati vajalik teisele poole maailma sõita. Kihnu loodusklass oli nii paljude heade asjade kokkulangevus, et jääb väga paljudele meist kõige lemmiku-ma loodusklassina meelde. Saar oli nii väike, et ratastega sõites oli võimalik paarikümne minutiga igasse saarenurka jõuda. Mõnus oli, et kuigi meil oli ka sisukas programm Kihnu elu ja kultuuriga tutvumiseks, siis jätkus ikkagi aega veel omapead saare avastamiseks. Kihnust jääbki meile meelde eelkõige jalgrattasõit läbi kaunite külade, noor ja rõõmsameelne giid, viimasepeal toit, õhtune tantsimine ja laulmine, õpetlik ja inspireeriv kultuurilooline pool. Iga loodusklass on olnud meie jaoks erinev ja eriline. Kõik kogemused on olnud kahtle-mata meie kõigi maailmapilti rikastavad. Need päevad on otsesed abilised pare-maks mõistmiseks, kuidas ehedal kujul elu mujal Eestis toimub ja kuidas inimesed nagu meiegi mujal elavad. Emotsioonid võivad olla mõnikord ehmatavad, üllatavad, või vastupidi, imetlust ja huvi tekitavad, aga kõige olulisem ongi see, et need on pannud meid ümbritsevat märkama, sellele rea-geerima ja mõtlema.

Punkt meie loodusklasside looleJohanna Lehtmets 12A

Teip, õli ja Gangnam StyleTekst: Isabel Napa, 9c

Fotod: Eliisa EllenKui kümnendikud koolimajja jõudsid, oli takistusrada juba valmis seatud. Nende armsad Isandad ootasid neid nii õlipudelite, kostüümide kui ka huulepulkadega. Puudus halastus. Paljudele poistele topiti jalga su-kad või liibukad ning beebiroosad pluusid. Selleks et kenasti soojaks saaks, pidid re-based läbima takistusraja. Põhiline retsimine toimus neljapäeval, 20. Septembril, pidulik osa toimus aga reedel. Rebased pidid üh-ele põlvele laskudes andma oma igavesed vanded. Pärast seda söödi kõik koos kooki.

Rebaste võimed pandi proovile.

Vahel on rebaseks olemine puhas rõõm...

... kuid mitte alati

Retsist ei suutnud ennast välja võluda isegi Harry...

... kuigi ta seda püüdis

Meie kiisul kriimud silmad

Seltskond oli tõepoolest kirju

Taarakasti pole enam ilmselgelt tarvis...

-

tt

Küsimus

1. Millal tuli välja esimene iP-hone?

2. Kes olid Apple asutajad?

3. Mis firmades töötas Steve Jobs Apple’st eemal olles?

4. Millal esitleti esimest iPod’i?

5. Milliseid tooteid on Apple var-em tootnud, kuid enam ei tooda?

6. Mida kujutas endast Apple seade nimega Newton?

7. Mitu erinevat iPhone mudelit on tänaseks tehtud?

8. Millises USA osariigis on Apple asutatud?

9. Kes oli kujutatud Apple esime-sel logol?

10. Kas firma ametlik nimi on alati olnud Apple Inc.?

Punkte

Mihkel Meiusi 12.B

Sebastian Pikand 11.A

Carmen Koiduste 11.B

2007

Steve Jobs, Steve Wozniak

Paramountis

2001

-

-

6

California

-

Varem oli Apple Computer, Inc.

2006

Steve Jobs, Steve Wozniak

2007

Steve Jobs

Pixar Ei tea

2002 2001

Kaamerad CD pleiereid

-Helistamissage-

duste muutja

6 5

California

Newton-

enne oli Apple Computer, Inc

Jah

California

6 6 5

Õiged vastused: 1. 2007; 2. Steve Jobs, Steve Wozniak ja Ronald Wayne; 3. NeXT, Pixar; 4. 2001; 5. Printereid ja digitaalkaameraid; 6. Pihuarvuti; 7. 6; 8. Californias; 9. Newton; 10. Ei,

kuni 2007. aastani oli Apple Computer, Inc.

Küsitles Hanna Maria Hanson, 12.bTÄHTEDE SÕDA

Aasta aega tagasi otsustasin, et soovin õp-pida ajakirjandust ja kommunikatsiooni. Sell-eks pakkisin kogu oma elu pappkastidesse ning sõitsin Tartusse. Suhteliselt ruttu avasta-sin, et tudengielu ei olegi nii lihtne, kui arvasin.Tudengil on raske leida elu-kohta ja seda kahel põhjusel: esiteks üürihinnad on kõrged ning teiseks, ööeluga har-junud tudengid ei ole heas nimekirjas. Muidugi on kor-teriotsing ka suur seiklus, sest kunagi ei tea, kas talvel võib toas temperatuur langeda 0-kraadini või saad endale naabri, kellele ei meeldi, kui televiisorit pärast 23.00 vaatad. Väga suur võimalus on leida ka omavanuseid ja normaalseid naabreid.Tudeng ei söö ainult kiir-nuudelid. Tudeng sööb võrdlemisi palju kiirnuudelid, kui tal ei ole just head elukaaslast, kes oskab väga hästi süüa teha.Väga palju tudengeid käib ülikooli kõr-valt tööl. Ka mina olen nüüdseks aasta

aega püsival töökohal olnud. Kuna töötan baaridaamina, siis minu tööpäev saab läbi alles poole nelja või nelja ajal hommikul. Olen sellise elurütmiga ära harjunud, aga pean tunnistama, et loengutesse jõudmine

tööpäevajärgsel hommikul on eneseületa-mine. Tudengina saavad kõik aru, et aeg on äärmiselt väärtuslik.Kuigi kodutöid ON palju, siis üks hea tudeng jõuab ka palju väljas käia. Sügisel on palju rebastepidusid, millest osa on mõeldud ainult oma instituudile, aga mõnele peole

kogunevad pooled Tartu tu-dengid. Leidub nii kostüümi-pidusid, baarirallisid, kara-okeõhtuid, jalgpallivõistlusi kui ka kursusesiseseid üritusi. Näiteks esimesel aastal oli minu kursusel tavaks käia kolmapäeva õhtuti klubita-mas. Kõik instituudid loovad väga hea õhkkonna, et kohe esimesel aastal saaks kursakaaslastega ruttu tut-tavaks ning varsti märkadki, et tegemist on uue (väga suure) perega. Sotsiaalne elu mängib Tar-tus väga suurt rolli. Tudengi nädalavahetus algab juba neljapäeval ning kuna lo-engud väga vara ei hakka

(10-12 ajal), siis ega ka nädala sees midagi tegemata jää.Ülikoolielu on tudengisõbralik. Loengud on lihtsad, seminarid huvitavad ning peaaegu

igas aines on olemas konspek-tid. Piisab ainult sellest, et teed kodutööd õigeks ajaks ära, oled aktiivne sõna võtma ning vähe-malt püüad aru saada. Muidugi ei ole kõik ained lihtsad. Olen pidanud neljapäeviti 8.15 ärkama (ülikoolis on see väga varajane aeg) ning esitama igaks nädalaks uudise, igal nädalal samal kellajal tegema kontrolltöö ning lugema palju eesti- ning inglisekeelset kirjandust. See on tähendanud, et kolmapäevased populaarsed klubiõhtud on ära jäänud ning asendanud varahommikuste uud-istetegemistega.

Minu esimene ülikooliaasta oli väga kerge. Ei saaks öelda, et praegu väga palju raskem oleks, aga kodutööde maht on küll kasvanud. 2-3-leheküljelised iganädalased esseed on täiesti normaalne nähtus ning

Minu Tartu Johanna Pukk, vilistlane

müüdid ja tegelikkus

mõni 20-leheküljeline uurimistöö ootab ka veel lähinädalatel tegemist. Hetkel võtan ainult 10 ainet ning reeded on mul vabad. Kõige rohkem meeldib mulle ülikoolis suur keeltevalik – soome, jaapani, ladina, rootsi, inglise, itaalia, hispaania ning nimekiri läheb veelgi edasi.Esimesel aastal ülikoolis oli mul võrdlemisi vähe erialaseid aineid. Praegu õnneks ainult erialast teadmist saangi. Mul on nii televisiooni, raadiot, organisatsioonitööd, ajalugu kui ka ühiskonda puudutavaid aineid. Siinkohal tuleks vist mainida, et tege-likult kunagi ei tea, kas eriala ikkagi sobib

sulle. Minu suur unistus ajakirjanikuks saada muutus aastaga kiiresti. Nüüdseks olen aru saanud, et uudise leidmine pole minu ja-oks. Seega otsustasin spetsialiseeruda hoo-pis kommunikatsioonile. Ülikoolis tuleb olla valmis sellisteks muutusteks ning nendega ruttu kohaneda!Üliõpilane olla on lihtne ja hea, kuni saabub sessiperiood. Tartu on justkui inimtühi. Elujõu-listest noortest on saanud kofeiini abil ärkvel olevad zombied. Eksam eksami otsa hoiab juba mitmendat ööd üleval ning viimasel minutil avastad, et vajaminevaid raamatuid ei olegi enam võimalik laenutada. Tegelik-kus on see, et tudeng on siis tavapärasest rohkem stressis. Kui see periood aga üks hetk läbi saab, siis täituvad linnatänavad tähistavate noortega.Tuleb meeles pidada, et üliõpilase elu on vabadus, aga ka suur vastutus.Tartus on kombeks öelda, et tudeng on teinud vähemalt viit asja: käinud üle kaar-silla, proovinud audikas vägijooki, kukkunud eksami läbi ja supelnud purskkaevus. Nime-kirja viimane „soovitus“ jäägu aga uutele

tudengitele avastamisrõõmuks!

RAAMAT

“Erakordselt vali ja usumatult lähedal”või

“Extremely loud and Incredibly close” Jonathan Safran Foer

Evelin Väljaots, 9c

Kui ma hak-kasin seda raamatut lugema, ei saanud ma aru, miks sel-lel selline nimi on. Ja siis, kui ma olin juba poole peal, sain ma aru, miks.

Selle raama-tu peatege-laseks on 9- aastane poiss nimega Oscar Schell.

Ta on oma vanuse kohta vägagi tark ja saab asjadest aru rohkem nagu täiskasva-nu. Muidugi on ta isa ka väga tark ja see on üks põhjustest, miks Oscar on nii arenenud. Oscari isa on kõige tähtsam inimene tema elus ja pärast tema surma muutus Oscari jaoks kõik.

Siit ka nimi. Pärast tema isa surma oli aru saada, et kõik oli Osacari jaoks liiga lähedal ja liiga vali. Oscaril oli vaja teada, et ta isa ei surnud niisama, et kõigel, mis juhtus, oli põhjus. Ja kui ta leidis oma isa kapist sinise vaasi põhjast võtme, oli tal vaja kogu oma energia panna sobiva luku leidmisesse. See oli ainuke viis, kuidas 9- aastane poiss suutis oma isa surmast aru saada ja edasi liikuda.

Aga see raamat ei olnud ainult Oscarist ja sellest, kuidas ta proovis leida ühte lukku 160 miljonist lukust New Yorgis, see oli kogu tema perest. Siin raamatus oli juttu sell-

KULTUURIELAMUSED

est, kuidas Oscari vanaema kohtas Oscari vanaisa. Siin oli juttu sellest, kuidas Oscari ema proovis saada üle oma mehe surmast. Siin oli juttu sellest, kuidas ta vanaisa kaotas võime rääkida. Selles raamatus oli nii palju erinevaid lugusid ja erinevaid ajastuid.

Kui ma hakkasin seda lugema, pidin ma keskenduma ainult raamatule, sest muidu ma ei oleks aru saanud, mis toimub. Mulle ei valmistanud raskusi see, et lugesin seda inglise keeles, vaid see, et tegevus hüppas väga kiiresti ühest kohast teise. Ühel hetkel ma lugesin Oscarist ja järgmisel hetkel tema vanaisast. Aga see oli üks asi, mis tegi selle raamatu eriliseks, teistsuguseks.

Ma ei loe tavaliselt selliseid elulisi raamatuid, aga see raamat on lihtsalt imeline. Ühel hetkel sa naerad ning järgmisel oled nutu äärel. Mina soovitan seda lugeda kõigil. Kes ei oska inglise keelt piisavalt, peaks seda lugema eesti keeles, aga kui oskad, soovitan lugeda seda inglise keeles. Lõpe-tuseks ütlen, et see raamat on üks parimaid raamatuid, mida ma oma elus lugenud olen.

FILMCarolyn Veensalu, 3b

“Looraks”“Looraks” on film, mida ma soovitan kõikidele loodussõpradele. Film jutustab teismelisest poisist, kes saab teada, et tema unistuste tüdruk unistab ehtsast puust. Ül-esanne puud leida on väga raske, kuna

terves linnas on kõik puud ja taimed plas-tikust või täispuhuta-vad. Peale mitmesug-useid seiklusi sai poiss lõpuks viimase ehtsa puu seemne, mille ta koos linnarahvaga maha istutas.Looraks on ka õpetlik film- soovitan väga!

TEATERLoreen Pulk, 6a

Stomp – muusika, mille tegemiseks on vaja vaid prügimäge, rütmitunnet,

koostööoskust ja fantaasiatStomp on Londonis antav muusikaline etendus, mille esitajad vahetuvad aastate jooksul ning mille osas tekivad uued ideed, kuid põhimõte jääb samaks. Nende puhul ei ole võimalust osta piletit kontserdile, vaid etendusele, sest neid peab korraga nii kuu-lama kui vaatama - muidu sa ei usu lihtsalt, et see muusika ei ole arvuti abil tehtud. Oma etendustel veavad nad lavale asjad nii, et kujundus oleks huvipakkuv ja samas praktiline ning et publik saaks näha, kuidas

mingisugused helid tekivad.Stompi vedas mind esimest korda kuu-lama ema umbes aasta tagasi, kui olime Londonis. Saalis istudes ja lavakujundust vaadates oleks võinud arvata, et tuleb õpetlik näidend. Stompile on omane täi-ta lavaseinad erinevate ehitusaedade, plankude ja kaantega ning sinna külge kin-nitada erinevaid kolisevaid asju nagu kas-trulid, potikaaned, ümberpööratud ämbrid ja palju muud taolist. Lava keskosa jäetakse alati vabaks ning äärde pannakse suured tünnid või ämbrid. See toimub muidugi mõjuval põhjusel: neil on vaja ruumi liiku-miseks, sest nad tekitavad muusikat kõige-ga, mis selleks loodud pole. Samas tuleb märkida, et tegemist pole niisama juhusliku kolistamise ja kõrvulukustava kolkimisega – ei - sellest on asi kaugel. Tänu grupiliikmete koostööle tekivad erinevad rütmid. {Kui

MUUSIKAKrister Kruusmaa 10b

“T”Jakob Juhkam

Hiljuti nägi ilmavalgust noore muusiku Jakob Juhkami debüütalbum, mis kannab pealkir-ja ’T’. Tallinna Muusikakeskkooli lõpetanud artisti sõnul soovis ta pausi klassikalisest muusikast, et tegeleda muuga, kuid albu-mit kuulates saab väita, et taolist muusi-kat võiks luua vaid klassika-lise hariduse omandanud inimene.Plaadi ühtteist instrumentaal-lugu on ülimalt raske pai-gutada žanri – Juhkami stiil ühendab endas jazzi, progressiivset rocki ja am-bienti, seda kõike nii ele-ktrooniliste kui klassikaliste varjunditega. See võib kõlada küll kui puder ja kapsad, kuid vastupidiselt peitub just Juhkami su-urepärases oskuses neid žanre õiges kohas ja õigel määral omavahel segada tema al-

bumi võlu. Muidugi ei leidu kõike seda ühes ainsas loos – nt kasvab „Dorpati katustel“ rahulikust akustilisest muusikast energiliseks elektrooniliseks progerokiks, „Juhtum“ aga kõigub progeroki ja jazzi piirimail, luues samas hoopis teistsuguse kõla, kui tavaliselt nende kahe žanri kooslusel tekib. „Man-delbrot“ on lühikesevõitu sahisev ja voolav ambient-stiilis lugu, mis seob suurepäraselt endale eelnevat ja järgnevat lugu. Taolisi kirjeldusi võiks anda igale loole albumist.Juhkami silmapaistvus plaadi juures ei väljendu aga mitte ainult täiesti omanäolistes kõlavärvides: nagu albumi sisekaanelt võib lugeda, on ta ka kõik plaadil kuuldavad instrumendid mänginud ja sisse lindistanud ise. See hõlmab näiteks klaverit, süntesaatorit, trumme, nii akustil-ist ja elektrilist kitarri, basskitarri, saksofoni ja klavessiini, kuid ka vähemtraditsionaalseid ’instrumente’ nagu näiteks rütmi loomiseks kasutatud potid ja soolaveskid loos „Vaen-lase köök“ ning vilistamine ja ümisemine.Kõige selle keskel ei lähe noor jumal aga keerukusega liiale – viisid ja käigud on nau-ditavad ning küllaltki meeldejäävad, vei-drad tatkimõõdud ja rütminihked on oskusli-kult varjatud ning sidusaks muudetud.

Juhkam hoiab plaati ka loomingulise ter-vikuna koos – lood voolavad loogilises järjekorras, täiendades üksteist meeleolult. Albumi otstes paikne-vad lühikesed lood „Sisse“ ja „Välja“, mis täidavad kui raamatu-kaante otstarvet.Kõik, mis nende kaante vahele jääb, on aga ülimalt huvitav muusikaline kogemus, mis võib päris esimese kuulamisega küll veidi arusaamatuks ja keer-uliseks jääda, kuid mis pakub suurt naudin-

gut, kui muusikasse süveneda. Juhkami „T“ on viimaste aastate üks silmapaistvamaid katsetusi Eesti muusikas, mis tasub kindlasti endale soetada – toetades nii ka muusikut ennast.

soovid näidet, siis toksi youtube-otsingusse STOMP- kitchen või Stomp! või Stomp bas-ketballs} Stomp erineb teistest muusikalistest kollektiividest selle poolest, et nad tekitava muusikat teisel viisil. Miks see nii jäljendama-tu on? Vastus on tegelikult üheaegselt lihtne ja raske - nad märkavad helisid, mida alati ei pruugi märgata, näiteks pastaka klõbin, klapptoolide klopsumine, ajalehe ko-rtsutamine, kööginõude kõlin, põrandaharja sahin põrandal, nõude ja vee kolin kraani-kausis jne.Stomp ühendab rütmi ja näitlemise üheks kaasakiskuvaks etenduseks, mida tasub kindlasti vaadata ja kuulata ning kui ühte neist ei oska, siis jääb pool rõõmu olemata.

Helmut teadis, et oli viinud oma keha vii-mase piirini, kuid jätkas siiski ladumist. Ta haaras rätiku, mis tegelikult oli narmendav räbal kopitanud maikast ning pühkis nirise-vad higipiisad kaenlaalustelt. Doominoki-vikeste ladumine - muule Helmut enam ei keskendunud. Tema eluase oli hiljuti läbi elanud allakäigu veelgi haledamasse sei-sundisse kui enne. Helmuti kahetoalise kor-teri iga avaus oli kaetud või lukustatud ning tema telefon surnud. Ta tõusis järsult üle pika aja ning ta põlved nõtkusid, pannes tema väsinud keha õõtsuma, kukutades Helmuti äärepealt otsa kivikeste rodule. Viimasel hetkel sai ta kontrolli oma jalge üle ning hingas kergendunult paanikast, mis hetkeks oli teda vallanud. Kuid rahu ei jätkunud kauaks, sest kohe tõstis pead uus probleem: kõht. Ta lonkas viimase jõuga ar-stikapi juurde ning purustas rusikaga klaasi. Silmeesine must, haaras Helmut kapis oleva süstla. Ta kraapis kokku viimase jõu ja viru-tas süstla endale otse südamesse. 60 millili-itrit adrenaliini – see ostis talle täpselt seitse sekundit. Seitse sekundit, et joosta mistahes hinnaga peldikusse – paanikatuppa. Silme ees intensiivselt pulseeruvad veresooned, rammis ta endale tee peldiku ette ja hüp-pas seitsmendal sekundil sisse. Ta plahvatas ja kaotas teadvuse.

Jätkub...

Helmut Balovi probleemDaniel Veinbergs, 10b

OMALOOMING

Luuletused

Mulle on eluaeg öeldud, et olen revolut-sionäär.

Rebel, mässaja ja põikpäine.Inimene, kes saab kunagi midagi tehtud.

Kahe aasta pärastsõi ühiskond minust kogu selle pasa välja

ja muutis mu number 23 bussiks.Kõik sõidavad

aga kedagi ei koti. Isegi kui ma veel tahaksin,

tahaksin teha revolutsiooni,siis nüüd ma tean, et olen üksi,ja ainuke asi, mis mind lohutab

on see, etteie olete ka.

Sandra Kartau, 11.b

Kas Sa päriselt usudet sured?

„Maise eksistentsi ühekordne ja lõplik lak-kamine“kui peen!

või leiad midagi teelt eestkillukese Vanameistri kaelakeest

seisva liivakellamille üliodavast hommikumaist koopiat

saab ainult kahe euro eest enne päikest osta

aeg, ent, va kurjam kas peatub

miks vaevub küll miskimis lõppemiseks peab algama?

***

Ma lamanSurmani voodis

Nii põnev on lagiElu lagi

Lagi on eluIlusagi

Ja jääb vaidKärbeste sagin

Marilyn Mägi, 11.b

reasta oma mõttedkorralikult

nagunii see ei toimiKonspekteeri

korralikultmõeldes hoopis muule

Tunne korralikult

teoorias on see alati väga hea olnud

***

Zumba - emotsioonid rütmidestElisabeth Samarin, 10b

Zumba on kaasakiskuv ja tõhus treeningstiil, mis on alguse saanud Kolumbiast. Trenn on tantsuline, aeroobne ning äärmiselt tõhus kaloripõletaja (keskmiselt 600-800 kcal/h).

Trenn algab 2-3 soojenduslooga, et tren-

Bremeni moosekantide jälgedesMarilyn Mägi, 11b

Bremen on üks neist linnadest, millest me kõik oleme kord lapsena muinasjuturaama-tust lugenud, mida seejärel veidike aega poolikust sentimentaalsusest meeles hoid-nud ja lõpuks uue ja olulise globaalse infot-ulva all ära unustanud. Umbes sellise mustri järgi olin toiminud ka mina, kuni avastasin augusti keskpaigus aina erksamini teren-dava väljavaate lähenevast sünnipäevast ning sellega seonduvate kodumaa piiri-desse mahtuvate ideede sajaprotsendilise nappuse. Põhjus, miks langes ootamatu sünnipäevasihtkoha valik just Bremeni kas-uks, oli esiteks iiri sõprade Ryanairi poolt pa-kutav soodne hind ning teiseks süütunne,

SEIKLUSJUTTE MAALT JA MERELT

ni põhiosas elavdada puusade, keha kes-kosa ning käte tööd. Tantsud põhinevad samba, salsa, merengue, mambo, hip-hopi ning vähemal määral ka kõhutantsu ning tango liigutustel. Lõdvestus hõlmab endas paari rahulikuma tempoga lugu, mille käi-gus venitatakse läbi põhilised lihasgrupid, aeglustatakse südametööd ning hingamist. Treenitav võib olla igas vanuses, füüsilises vormis ning koreograafiateadmisteta isik. Esimesed Zumba treeningud peeti aastal 1990, ehkki vormilt veel algelised ning rohkem tantsutunni sarnased. Tänaseks käib maailmas zumbatamas nädalas 12 miljonit inimest tervelt 126 riigis. Läbimurre toimus 2005. aastal, mil käivitati esimene zumbatreening. Järgnevail aastail on kujunenud zumba trenniriided, rahvusva-helised fitnesspeod ning heategevuslikud koosolekud. Zumba ei piirdu üksnes saali-treeninguga- veesõpradel on võimalus käia AquaZumbas ning need, kes soovivad lisaks heale emotsioonile arendada ka li-hastoonust, saavad külastada ZumbaTonin-gut, kus pööratakse tähelepanu lihasmassi suurenemisele. Eestis algasid zumbatren-nid aastast 2010 ning on nüüdseks levinud mitmetesse spordiklubidesse. Nende seas Arctic spordiklubi, MyFitness, Arigato, Status club jm. Rohkema info saamiseks külastage zumba kodulehte www.zumba.ee

Edu on oskus minna ühe läbikukkumise juurest teiseni, kaotamata entusiasmi.

Winston Churchill

Mulle meeldib ütlemine, et inimene koosneb 80 protsendist veest ja kui ta ei tee midagi, siis ta ongi vertikaalne loik.

Andrei Sõritsa

mis sundis südametunnistusele koputades taasavastama lapsepõlvemuinasjuttude võõraks jäänud radasid.Saabudes Ryanairi kõikvõimalikest len-nubürokraatiatest (või nende puudumisest) pisut vintsutatuna päikesega ülekülvatud Bremeni hilishommikusse, oli esimeseks ülesandeks teha selgeks kohalik ühistrans-pordisüsteem. Viimane osutus lihtsaks, ent kodulinn Tallinnaga võrreldes kulukaks – im-evaikselt siuglevate läikivate trammide abil saab kõikjale ülima kiirusega, küll tuleb aga ka paaripäevase külastuse jooksul arvesta-da kahekohalise summa väljaminekuga. See-eest on trammipeatused tihedalt laiali puistatud üle terve linna ning samuti pu-runes lennujaamast kesklinna jõudmiseks kulunud aja rekord, tehes kümne minutiga silmad ette pea kõikidele teistele Euroopa

linnadele.Kes soovib, võib enamiku Bremenis veede-tud ajast mööda saata ka vaid jala liikudes. Endise hansalinnana on linna vana osa ning

seega põhilised vaatamisväärsused koond-unud üsna kitsalt ühte piirkonda, jäädes peamiselt linna läbiva Weseri jõe äärde. Kompaktsusest lähtuvalt ongi Bremen linn, mille külastamiseks piisab välejalgsel kultuur-ihuvilisel turistil ka paarist päevast ning kuna antudki juhul oli linnaga tutvumiseks päevi vaid kaks, osutus omaette mõttetööks ai-nuüksi liikumismarsruutide limiteeritud aja peale ära jaotamine.Esimene päev algas turuplatsi ja selle ümber kerkinud pisikese vanalinna läbikammim-isega. Hansalinnale omast keskset turuplatsi ehib Bremenis 15. sajandil ehitatud UNESCO maailmapärandisse kuuluv raekoda, mille uhkusest ei jää sammugi maha sellega kaasas käiv raekelder – olles Saksamaa vanim omalaadsetest asutustest, on Rat-skeller koduks ka kaheteistkümnele vani-

maile veinile maailmas. Selle vastu jääb 13. sajandist pärinev Bremeni katedraal, mille uhkus on sajaprot-sendilise tõenäosusega jäädvus-tatud iga seda linna külastava kül-alise fotoaparaadi mälukaardile. Tähelepanelikumad võivad näha ka katedraali küljel asuvaid mui-nasjutust tuttavaks saanud moose-kante – pronksi valatud eesel, koer, kass ja kukk seisavad seal, kuhu nad raamatus kirjutatud said ning eesli juba kulumismärkidega esikapjade puudutamine pidi väi-detavalt täitma inimese soovid ja tooma head õnne.Jõe suunas liikudes sai läbitud aga armas, pruunidest toonides nikerdatud majade ja kitsaste tänavatega kvartal, kus endised kullassepad ning käsitöölised on vahetunud nooblimate disain-ipoodide ning toidukohtadega. Nälga, kusjuures, ei pea Bremenis kartma isegi väga limiteeritud ee-larve puhul – igalt tänavanurgalt saab paari euroga lunastada sak-saliku bratwurst’i koos kartulisalati-ga, suursugusema kõhutäie otsijad võiksid suunduda kas Ratskellerisse

või jõeäärsele promenaadile, kus saavad täidetud nii klassikalise šnitsli armastajate kui ka jaapani köögi austajate kulinaarsed soovid.

See-eest ei saa Bremen pretendeerida tõsiseltvõetava ostulinna tiitlile, jäädes alla nii Hamburgile kui ka Rostockile. Tõsi, ost-lemine reisi eesmärk ei olnud ning seega ei saanud ka kõige hämaramad nurgata-

gused poodide järele otsides läbi vaada-tud, kuid keskmisele kohalikule Saksamaa linnale omaselt domineeris linnapildis H&M, jättes muu kaubanduse tagasihoidlikult tagaplaanile. Ainus tõsiseltvõetavam kaubanduskeskus oli 15-minutilise trammisõidu kaugusel asuv Water-front Bremen, mis korraliku kapital-istliku koguperekeskusena pakkus peale kodumaalgi tuntud äride veel pere meespoolele üsna korralikku elektroonikapoodi ja tehnika viimase sõna järgi sisustatud kino. Teine ning viimane täispäev sai sisus-tatud veelgi põhjalikumalt kultuurisü-gavustesse sukeldudes. Umbes vi-ieminutilise värskendava jalutuskäigu järel raekojaplatsilt kagu suunas jõud-sime nii turismipiiblites kui ka muudes mitteametlikes kunstiannaalides paljukiidetud Kunsthalle Bremen’i ette, mis on kohalike linnakodanike poolt veetav peamiselt 20. sajandi kunstile keskenduv linna esindus-muuseum. Kuigi hoone küllaltki pom-poosne fassaad ei lubanud heas sisus kahelda, tuleks siiski modernsesse kunsti skepsisega suhtuvaid külasta-jaid hoiatada ning mõneti ka muuse-umi kritiseerida. Kuna eksponeeritava näol on tõepoolest tegu mõneti

radikaalse ja väga uuenäolise

loominguga, võib see klassikalisema maitse-ga kunstihuvilise jaoks tunduda pelutav ning nõnda läks meiegi seltskond kaheks – mod-ernismi austajatel kulus Kunsthalle’s tunde, teised pidid leppima pargipingil peetud piknikuga. Viimanegi on aga Bremenis üsna hinnatav tegevus, kui arvestada linna üleül-dist rohelust, parkide rohkust ning väikest linnaelanike arvu võrdlemisi suurel maa-alal.Kohe kunstimuuseumi kõrvalt saab alguse Bremeni kõige omanäolisem ja vanim kvar-tal Schnoor. Just sealt sai linn 10.sajandil al-guse, kui Weseri jõe kaldale tekkis esimene kaupmeeste, käsitööliste ja kalurite asula. Schnoor on enam kui tuhandeaastase ajaloo vältel elanud üle nii tõuse kui mõõnu, olles klassitsismiajastul tuntud kui vaeste linnaosa ning saades kahjustusi ka II maail-masõjas. Praeguseks on kvartal oma kitsas-te tänavate ja pitsiliste värviliste majadega saavutanud linna kunstnike pesa tiitli ning peale armsate ateljeede ning galeriide lei-dub seal ka rohkesti õdusaid kohvikuid ning muid romantilisi nurgakesi. Seda kõike võib kokku võtta ka teisiti – kui teil on Bremenis

Sharm el-Sheikist Formula Talent cup’ini

vaid üks õhtu, veetke see Schnoori tänava-tel. Muu võib oodata.Kolmas ja viimane päev algas ning ka lõp-pes varahommikuses moosekantide linnas trammi ja sealt edasi lennuki peale kiirusta-des. Alles Ryanairi võrdlemisi ebasõbralikku istmesse sukeldudes sai aega linnulennul möödunud reisi peale mõelda. Tõsi, päris elavaid moosekante ma kordagi ei näinud ning ka muinasjutulisust oli ses linnas vähe. Pigem oli tegu Saksa igavese ordnung’i rüt-mis hingava igapäevaselt sõbraliku paiga-ga, kuhu minnes mitte rutiinist ei vabaneta, vaid vahetatakse see lihtsalt teistsuguste võngetega eluviisi vastu välja. Vahel polegi aga rohkemat vaja.

Elisabeth Samarin, 10bOli üks neist haruldastest päevadest, mil kohtasin kooli peal tumadapäist päevi-tunud gümnasisti- meie oma 10.b klassi Tristanit. Kuuvarjutusena kättesaadavana nabisin ta söögivahetunnil kinni ning uurisin välja, mis õigupoolest toimub tema spordi-karjääris.

Pöördugem ajas tagasi- mis tõmbas sind just kardisõidu poole ja kui kaua oled sell-ega juba tegelenud?T: Esimest korda puutusin kardiga kokku Sharm el-Sheikh’is aastal 2002, kui har-rastasin seda ajaviitena. Hiljem veendusin, et see spordiala sobib mulle ning hakkasin sellega tõsiselt tegelema. Ka mu isapoolne suguvõsa on seotud mootorspordiga, nimelt sõitsid nemadki liidu koondises speedwayd.Hetkel võistled üksnes välis-maal, Eestis sind peaaegu ei näe. Kus toimuvad su peam-ised treeningud ning võist-lused?T: Üldiselt võiks öelda, et üle Euroopa, kindlat riiki pole, mida tihedamini külastaks. Näiteks sel aastal olin rohem Saksamaal, kuna seal toimus hooaja Grand Final.Mis vanuses toimus läbimurre,

et said välismaal löögile?T: Tegelikult juba 2. aasatal, kuna Eesti pi-irid jäid kitsaks. Hakkasin sõitma lisaks Eesti meistrivõistlustele ka Balti meistrivõistlustel. 4ndal aastal alustasin võistlemist ka väl-jaspool Balti riike. Vahepeal võtsin aastaks mõtlemisaega, kas üldse jätkata võistlusi või katkestada lõplikult. Tol aastal ei istunud ma kordagi rooli taha. Järgneval aastal jätkasin üksnes mujal Euroopas sõite- Balti riigid jäid tahaplaanile, aga hetkel sõidan nii Balti-maades kui ka mujal Euroopas. Kirjelda palun lähemalt, missugune su treeningpäev välja näeb? T: Olenevalt klassist, milles olen, toimuvad hooajati (hooaeg kestab kevadest sügiseni) soojendussarja treeningud hommikul ning õhtul. Räägi, missugused on olnud su edukaimad hooajad või suurimad saavutused?T: Eesti piires olen kolm korda tulnud meistriks, ühe korra jäänud teiseks ning kaks korda kolmandaks. Balti meistrivõistlustel olen samuti meister olnud kolm korda. Eu-roopas võisteldes sain 2010. aastal 5. koha Rotox junioril, Euroopa TD2 klassis saavutasin 5. koha, kus olin noorim võistleja. Eestis olen lisaks võistelnud noorte Autospordi alal, sealt tuli 2. koht. Sellel aastal sõitsin Saksa-maal Formula Talent cup’il ning jäin teiseks.Ehk siis siht on minna aina kõrgemale ja kaugemale. On sul lähiajal kindlaid ee-smärke?T: Ideaalis näeksin ennast olukorras, kus saaksin elatuda üksnes spordist. Seega, tuleb harjutada ja muutuda tugevamaks. Eks vanusega avaneb rohkem võimalusi ning kogemustki tuleb juurde.

SPORT

Poliitmängud alkoholigaLiis Oblikas, 11a

„Joogid minu poolt, härrased,“ ütlen ma, kui asetan 5 pudelit veini vanale tamme-puust lauale. „Assa raisk, seekord oled küll ennast ületanud, kamraad!” sõnab Putin. „Poliitmängud alaku!” mõtlen omaette ning näole kerkib vaikne muie. Enne aga, kui jätkan, peaksin ehk seletama, kuidas me praegusesse hetke jõudnud oleme. Asi on tegelikult imetabaselt lihtne. Vaadake, ma olen nende inimestega juba vana tuttav või nägin neid täna tänaval või toimub tippjuhtide ülisalajane koh-tumine (vandenõuteoreetikutele) - milline põhjendus aga kellele paremini istub. Igal juhul siin nad on ning siin olen mina oma täies hiilguses. Seega ei mängiks rohkem kõigi närvidel ja läheks sündmustega edasi. Laua taga istuvad lisaks minule ja Putinile veel president Ilves, Obama ning Ansip. Möödub esimene pooltund ning nii nagu üks õige poliitik kunagi, hauvad me-hed mõtetes oma järgmisi plaane, kuidas kaardimängus pehmelt öeldes ebaausaid võtteid kasutada, kuid poole tunniga on kõrist alla kallatud juba ka pool veinist ning nii mõnelgi mehel hakkavad keelepaelad pehmemaks muutuma. „No räägi välja, kust sa nii väärt veiniga vehkat oled teinud,“ küsib Ansip. „Eks ikka Savisaare veinikeldrist eemaldasin. Väärt aastakäik ka teine,“ vastan mina. „Tubli mees, tubli mees. Ongi paras sellele kerakujulisele moodustisele. Mis ta ajab noori naisi taga ja maalib tänavale bussiradasid,“ räägib Ansip. „Ah ära hakka jälle, Ansip, oma vana jamaga - Savisaar seda ja Savisaar teist,“ sõnab Ilves, „ Räägi aga õige, mina sellest Savisaare veinikeldrist küll midagi kuulnud ei ole.“ „Ahah! Avage oma silmad, naiivitarid. Mis te arvate, mille peitmiseks Savisaar sinna Lasnamäele seda va vägevat monstrumit rajab, mida ise veel kirikuks nimetab!“ hüüatab Ansip. Ilves katkestab Ansipi jutu ja sõnab: „Seda peab tõesti tõdema, et eriline aastakäik ta on. Selles veinis on peoga täitmata valimisluba-dusi, maksmata palku ning mõni tilk arstide alaväärtustatud töö palehigi. Rääkimata veel sellest, et see vein on valminud teisel

MASU – aastal, seega on veini kääritatud

koondatud inimeste pisarais, firmade pank-rotiteadetes, ühiskonna lootusetuses, kui on taibatud, et majanduskriis vaid süveneb, ning töötute ebaõnnestunud püüetes tööd leida.“ Ilves kummutab põhjani järgmise veini ning jääb mõtlikult pudelipõhja silmit-sema.

Tekkinud vaikuse katkestab Obama. „Miks nii melanhoolne,“ sõnab ta, „nii nagu ütles üks kuulus laulja - `Don`t worry be happy!` Võta vabalt! Esimese mustanahalise presi-dendina ütlen ma sulle üht. Ära klammerdu mineviku külge ja ära uputa veinipokaali mitte muresid, vaid unistusi. Mis siis oleks saanud, kui Martin Luther King oleks öelnud, et tal on üks unistus, kuid ta ei räägi sell-est. Tead, ma hoian tahtmise Putinile ühe korraliku tuumalõhkepeaga virutada vaka all ning elukene veereb päris kenasti. See presidendihakatis Mitt Romney võib hüpata ja karata palju jaksab, kuid see tema nii-öelda edu on vaid illusioon, sest ma lihtsalt jätan talle muljet, nagu ma oleksin löödud, kui tegelikult plaanin võimsat tagasitulekut nagu Britney Spears. Romney võib vaadel-da vaid tolmu, mis mu jalad üles keeruta-vad, ise nurgas valimistulemuste üle pisaraid valades. “

Niisiis siin need suurmehed istuvad. Ilves juba põskedelt kergelt õhetades, kui sa-mal ajal on Ansip endale fooliumist mütsi meisterdanud ning üritab Obamale järgmist maha müüa. Putin on särgi seljast rebinud ja lauast lahkunud ning imetleb peegli juures oma väljajoonistuvaid kõhuliha-seid. Kui Putin peegli juurest lahkub, ilutseb peeglil kiri – Vova oli siin. Laual seisab vaid üksik viimane veinipudel ning kaardimäng on meeltest pühitud. Ansip on haaranud viimase veini ning sahmerdab, üritades seda pudelit avada, kuid kaotab viivuks tähelepanu, silmates aknast oma plakatit. Hetk on aga piisav selleks, et Putinile pool pudelit märjukest peale kallata. Putini slaavi hingega tõusevad ka tema rusikad. „Nüüd aitab, Ansip! Selle lahendame parklas. Olen piisavalt kaua su hala kuulanud ja mu mõõt on täis. Oled mees või ei ole?“ karjub Putin. Ilves tõstab laualt pilgu ning sõnab: „Poisid, poisid, kas maksab siis kohe nii?“ „Keegi võib ju haiget saada,“ sõnab Oba-

ma, „mina ütleks, et lootus sureb viimasena ning otsige asjast helgemat poolt. Võtkem eeskuju minu spirituaalsetelt vendadelt ning laulame oma erimeelsused minema.“ „Ah, pea suu, lillelaps!“ äsab Putin ärritunult ning teeb juba sammu ukse poole, ise mõeldes: „Ei võta mind karu, ei võta mind surm, siis ei võta mind ka need pudulojused siin. “

Õhus olevat pinget võis juba noaga lõi-gata, samuti nagu härrade suust tulevaid alkoholiaure. Ansip mõõdab eemalduvat venelast pilguga ning otsustab väljakutsest mitte taganeda. Putini peatamiseks virutab Ansip rusikaga vastu lauda nii kõvasti, et laua päevinäinud jalad all ägisevad.

Järgmine hetk on seltskond poliitikuid vaid ähmased kogud ning peagi kaovad nad täielikult. Vaatepildi selginedes leian end valgete linadega voodist ning keegi taob rusikaga vastu ust nii, et pleekinud värviga seintelt pudeneb krohvi ning mu peas lööksid justkui kirikukellad keskpäeva. Mind valdab hetkeline meeltesegadus, kui sealt-samast ukse tagant kostub hääl, mis ütleb, et on aeg minu rohtude jaoks. Siseneb valges kitlis vanem naine ning jõuan veel er-istada tema nimesildilt kahte sõna – võõru-tusravi kliinik, enne kui naine kriiskab, et kust on patsient saanud kätte pudeli. Koos sel-ginemisega teadvustan endale lõpuks ka olukorda. Nüüd saan vastata küsimusele, mis lugejal ilmselt juba pikemat aega mee-les mõlgub. Kes olen mina?

Mina olen anonüümne alkohoolik.

Hetk vilistlasega: Peeter PiksarvMaibel Napa,12b

Mida tegid pärast gümnaasiumi lõ-petamist? Millega Sa praegu tegeled?Kohe pärast güm-naasiumi lõpetamist tegin läbi ajateen-istuse: mis tehtud, see hooleta, ei oleks tahtnud vaheaastat ülikooli õpingute sees. Edasi olen püh-

endunud füüsikaõpingutele Tartu Ülikoolis, olles nüüdseks jõudnud doktorantuuri vii-masele aastale. Vahepeal töötasin ka osal-ise koormusega ülikooli kõrvalt, kuid nägin, et ei jõuaks doktorantuuris piisavalt edasi, kui ka praegu erialavälisel alal töötaksin. Mis inspireeris Sind neid valikuid tegema? Kas oleksid tahtnud midagi teisiti teha?Gümnaasiumi lõpus mõtlesin in-fotehnoloogiat õppima minna, aga tahtsin siiski õppida midagi päriselt reaalse maail-ma kohta, mitte ainult virtuaalse kohta. Samuti meeldis mulle matemaatika. Olin edukalt esinenud ka füüsika olümpiaadidel, sealt siis see füüsika tuli. Tartu oli lihtsalt lihtne valik. Kuna sattusin oma bakalaureusetööd kirjutades küll väiksesse, aga huvitavasse töögruppi, mis on võimaldanud mul ka erinevates välislaborites stažeerida ning kus on nii võimalusi, vahendeid kui ka ideid, siis võin ütelda, et olen igati rahul.Mis klassist alates õppisid RaM Koolis? Kus koolis Sa enne käisid?Rocca al Mare Koolis õppisin alates 10. klas-sist. Enne käisin Pelgulinna Gümnaasiumis: algkoolis tava-, põhikoolis kunstikallakuga klassis.Kas Sinu arvates saab meie koolist hea hari-duse?Jah, saab küll. Arvaksin, et isegi väga hea, kui õpilane ise vähegi tahab ja kaasa aitab.Millised RaMist saadud oskused/väärtused on Sulle elus kõige rohkem kasuks tulnud?RaMist olen saanud oskuse märgata pisikesi detaile, pidades samas silmas suurt pilti, ning julguse suurelt mõtelda.

Elul polnud kavatsust meid täiuslikuks teha. Täiuslik kuulub muuseumi.

Erich Maria Remarque

Mida pead RaMi parimaks omaduseks?Õppekeskkonda, nii õpetajaid kui ka olme-keskkonda.Mõni ilus mälestus RaMist?Kõige paremini on ilmselt meelde jäänud mõni lugematutest päikeseloojangutest või -tõusudest koolimaja ümbruses. Õppimiseks ilusamat keskkonda Tallinna linnas annab ikka otsida.Kus on RaMi arengukohad?Seda ma ei tea, kus on RaMi arengukohad praegusel hetkel, kuid kümme aastat tagasi oleksin vast rohkem tahtnud näha õpilaste-poolset kooli väärtuste hindamist. Takkajärgi vaadates oleksin ka tahtnud rohkem tagan-tinnustamist ehk igipõline õpetamise probl-eem, kuidas teha nii, et tublidel ei oleks igav ning nõrgemad ei tahaks kohe alla anda.Kas oled oma lennukaaslastega ka pärast lõpetamist sidet pidanud? Mil määral oled kursis praegu RaMis toimuvaga?Ega eriti ei ole sidet pidanud, ainult nii-palju, kui juhuslikult kokku sattunud või info-kanalites tuttavaid nägusid ja nimesid ette tuleb. RaMis sai viimati käidud siis, kui 10. sünnipäeva tähistati.Mida arvad Eesti haridussüsteemist üldiselt?Olles viimased kaks aastat väga lähedalt noore õpetaja elu näinud, siis eks neid pu-udujääke meie süsteemis ikka ole. Mõneti ehk liigses gümnaasiumi- ja akadeemilisele haridusele suunatuses, kuid eelkõige selles, et õpilased ja õpetajad ei ole koolis mo-tiveeritud. Kas Sinu arvates on probleemiks see, et aina rohkem noori tahab pärast lõpetamist välismaale minna?Senikaua ma välismaale minemises ja koge-muste omandamises probleemi ei näe, kui nad mingil hetkel tagasi pöörduvad. Mõneti on selline välise kompetentsi saamine igati tarvilik, Eestis ei saa väiksuse tõttu pahatihti lihtsalt igal väga kitsal alal oma spetsialiste olla, vahel tuleb kasuks ka asjade kauge-malt vaatamine. Need aga, kes lähevad välismaale kibestumusest riigi vastu, on küll probleem.Mida soovitaksid praegustele abiturien-tidele ja RaMi õpilastele üldiselt?Nautige kõiki võimalusi, mis teil on, ning tundke mõnu õppimisest!

„Oma laulu ei leia ma üles“ ehk kes väisab saadet „Eesti

otsib superstaari“?Helis Oidekivi,12b

Alustuseks: mina laulda ei oska. Eriti kurvaks kisub asi, kui lähenen mikrofonile, sest siis pole minu poolt edasiantav lugu enam ka mitte tuvastatav. Aga kritiseerima olen ma täna varmas. Usun, et olete tähele pan-nud, et Superstaar kogub jälle tuure. Kolme tujuka (või tujutu?) kohtuniku ette astub end

lolliks tegema vähemalt ¾ kõigist osavõtjaist ning õigupoolest on seda ju päris lõbus jäl-gida - kes kitarriga, kes imelise koreograaf-iaga... Rahvas vajab tsirkust ja leiba.Nüüd, kui „Eesti otsib superstaari“ on jook-snud juba õige mitu aastat, võib tegelikult saadet jälgimatagi teada, mis eelvoorudes toimub, sest sealsed stereotüübid korduvad alati.1.Ooperitähed: nende hääl pole mitte kehv ning viisi peavad nad samuti, kuid see või-mas ja vibreeriv hääl ei klapi kuidagi saate kontseptsiooniga. Samuti on nende laulu-valik enamasti midagi „Saaremaa valsi“ või „Pistoda“ taolist.2.Rokkstaarid: nad võivad olla päris hir-mutavad. Kas viisilähedaselt või suhteliselt mööda karjuvad nad oma laulu ette. Välti-matu on ka nende välimus, mis enamasti juba kaugelt staarihakatise tausta reedab.3.Muulane: Ta tuleb kohtunike ette kodu-keelse lauluga, enamikel juhtudest mõne

vene estraadiga. Võimalus, et ta viisi peab, on küll pigem väike, kuid muidu annavad nad vürtsi küll.4.Kitarripoisid: nad on armsad ning laula-vad suhteliselt haledalt. Nende kehaehitus on vibalik ning viisipidamine päris kehv, samuti vajaks häälestamist kitarrike, kuid hoolimata Mihkel Raua salvavast kommen-taarist suudavad nad tekitada isegi mingi teatava kaastunde.5.Problemaatilised: ma ei osanud neile muud nime leida, sest see on tõepoolest raske ülesanne. Neid iseloomustab enesekri-itika puudumine, kehv kehahoiak, puudulik viisipidamine, halb lauluvalik, isegi kitarri neil pole, ning see on tõepoolest päris kurb. Kõige kurvem on veel see, et neid vaadates hakkab endal häbi. Kus on nende sõbrad, kes ütleksid, et see pole hea mõte?6.Räppar: mingi kaduvväike osa loodab kohtunikke võluda oma sõnaosavusega, mis kokku on suhteliselt jabur.7.Kähedahäälsed: Nad on endast silm-nähtavalt heal arvamusel. Oma lugu laula-vad nad silmad kinni, käsi otsivalt õhus ko-bamas ning nägu täis kummalisi grimasse. Tegelikult nad lihtsalt ei mõista, et nad on väga tavalised.8.Tantsijad: Nende esituse lahutamatuks osaks on tants ja karglemine. Laul on ilmsel-gelt teisejärguline. Puudu pole ka kummal-ised kostüümid. Ja esituse ajaks jätkub neid tervesse stuudiosse, mida on juba telekastki väsitav vaadata.9.Kasatšoki-Jüri: teda ei saa kuskile mujale liigitada ning igasugused kõrvalised kom-mentaarid on üleliigsed.10.Oskajad: nagu näha, siis üks kümnest laulab nii, et tore on kuulata. Ta on valinud õige laulu oma häälele ja saab kindlasti edasi. Palju õnne!

TULE MEILE

AJA

KIRJAN

IKUKS!!!

T D A K A L H I P DS A D Õ S N D K U KI D M X U E G N D AT A H M H N N V E SA L L E E I A V N TM H L O L T I D E AR O K D O H Õ N E NÄ P N K M K Y R S IH Ä M L Ü K Ö Ö U DR K U D U M I N E D

HÄRMATIS KASTANID KOOLKUDUMINE LEHED PIHLAKADPOHLAD RÄNDLINNUD SEENEDTAMMETÕRUD VIHM ÕUNADÖÖKÜLM

sõnad on vasakult paremale, ülevalt alla, alt üles, paremalt va-sakule, diagonaalis ja võivad olla ka tagurpidi.