TALLINNA ÜLIKOOL

Matemaatika ja Loodusteaduste Instituut

Loodusteaduste osakond

Siim Paas

ASTANGU PIIRKOND KAHEPAIKSETE

ELUPAIGANA

Bakalaureusetöö

Juhendaja: Triinu Tõrv MSc

Tallinn 2013

Autorideklaratsioon

Kinnitan, et olen käesoleva lõputöö teinud iseseisvalt ning seda ei ole kellegi teise poolt varem

kaitsmiseks esitatud. Kõigi teiste autorite tulemuste kasutamisel on allikale viidatud.

...................................... ........................................

Kuupäev autori allkiri

Kaitsmisele lubatud

Juhendaja ......................................... ....................................................

Kuupäev nimi allkiri

Õppekava juht ......................................... .....................................................

Kuupäev nimi allkiri

Käesolev bakalaureusetöö on koostatud osana TLÜ MLI õppetööst. Selle hindamine positiivse

hindega ei tähenda, et MLI vastutab töös kasutatud meetodite, saadud tulemuste ja tehtud

järelduste eest.

ASTANGU PIIRKOND KAHEPAIKSETE ELUPAIGANA

Siim Paas

Antud bakalaureusetöö eesmärk on kirjeldada Astangu kahepaiksete faunat ja kahepaiksetele

sobilikke elupaiku ning esitada kaitsekorralduslikke ettepanekuid.

Uuritud piirkond on Paldiski maantee, Kadaka puiestee, Astangu tee ja Tähetorni tee vahele jääv

ala, mis jaotati edasiseks kirjeldamiseks kolmeks: pangapealne ala, pangaesine tiikide lõik ja

pangaesisest põhjapoole jäävad niisked häilud ning neile lisandub veel üks uurimisala idanurka

jääv üksik veekogu.

Uurimist viidi läbi kaheksal päeval: kaks eel- ja kuus välitööpäeva. Välitööd teostati aprillis,

mais ja oktoobris 2012 aastal. Uurimismeetoditest kasutati kahvapüüki, visuaalset täiskasvanud

isendite loendust. Otsiti vesilike mune, kärnkonnade kudunööre ja teiste konnade kudupalle ning

kulleseid. Kirjeldati veekogude seisukorda, pindala, sügavust, varjulisust, prügi hulka,

ligipääsetavust ja kallaste kaldenurka. Ülejäänud ala sai üldise kirjelduse.

Uurimispaiku nendel aladel oli 18: 12 tiiki, Järveotsa oja, üks koobas ja niiskete häilude alal neli

uurimispaika. Kahepaikseid leiti kokku neli liiki: rabakonn (Rana arvalis); rohukonn (Rana

temporaria); harilik kärnkonn (Bufo bufo) ja tähnikvesilik (Triturus vulgaris).

Leitud isendite koguarvuks saadi 191. Vesilike mune ei leitud, hariliku kärnkonna kudunööre

leiti 37, pruunide konnade kudupalle 2160cm3 ning >200 kullest.

Kõige laiema levikuga oli rohukonn, keda leidus 77,8% uurimispaikades, järgnesid rabakonn

33,3%, harilik kärnkonn 27,8% ja tähnikvesilik 11,1% uurimispaikades. Isendite arvukuselt

moodustas rohukonn 34,0% kõigi leitud isendite koguarvust; rabakonn 7,9%; harilik kärnkonn

22,5% ja tähnikvesilik 4,2% ning liigini mitte määratud pruunid konnad 31,4%.

Anti soovitusi edasiseks tegevuseks: veekogude pH taseme ja metallide sisalduse mõõtmine,

varjulistes leiukohtades osade puude ja põõsaste maha võtmine, kallaste puhastamine prügist,

kalade olemasolu kontrollimine ning keskkonnaameti teavitamine leitud isenditest ja nende

olukorrast.

Märksõnad: Astangu; kahepaiksed; elupaik; rohukonn; rabakonn; kärnkonn; vesilik

SISUKORD

1. TEOREETILINE TAUST JA VAREM TEHTUD UURINGUD 5

1.1. Eesti kahepaiksed ja nende kaitse.........................................................................................5

1.2. Astangu kahepaiksete uuritus...............................................................................................5

1.3. Harilikule kärnkonnale, raba- ja rohukonnale ning tähnikvesilikule olulised elutegevust

mõjutavad tegurid................................................................................................................6

2. MATERJAL JA METOODIKA 9

2.1. Uuringuala kirjeldus.............................................................................................................9

2.2. Välitööd..............................................................................................................................12

3. TULEMUSED 15

3.1. Tiikide näitajad...................................................................................................................15

3.2. Liikide protsentuaalne osatähtsus ning leiukohakaardid....................................................17

3.3. Uurimispaikade kirjeldused................................................................................................20

4. ARUTELU 24

4.1. Rohukonn............................................................................................................................24

4.2. Rabakonn............................................................................................................................24

4.3. Tähnikvesilik......................................................................................................................25

4.4. Harilik kärnkonn.................................................................................................................26

4.5. Kudupallid ja -nöörid ning kullesed...................................................................................26

4.6. Olukord ja edasised ideed...................................................................................................28

KOKKUVÕTE 30

SUMMARY 32

KASUTATUD MATERJAL 34

LISAD 37

3

SISSEJUHATUS

Antud bakalaureusetöö autori (edaspidi autor) teema valikut mõjutas huvi herpetoloogia ja

liigikaitse vastu ning soov edasi õppida zooloogia erialal töötades kahepaiksete ja roomajatega.

Linnastumisega kaasneb kahepaiksete elupaikade hävimine, mistõttu on oluline vaadelda linna

territooriumile jäävaid alasid nagu Astangu, kus on teada varasem kahepaiksete esinemine – kas

ja kuidas taolised alad kahepaiksete elupaigana toimivad. Lisaks on Astangu piirkond tugeva

ehitussurve all. Samuti motiveeris autorit fakt, et Eestis on kahepaiksete kaitsemisega tõsiselt

tegelema hakatud. Näiteks on tehtud palju tööd ohustatud liikide (nt kõre, mudakonn, harivesilik)

elupaikade taastamisel.

Autori püstitas järgmised küsimused:

Millised kahepaiksete liigid on Astangul esindatud ja kui suur on nende arvukus ning,

kuidas nad on uuritaval alal jaotunud?

Millised on leiukohtades valitsevad tingimused ja kas need mõjutavad liigilist

mitmekesisust ning populatsiooniarvukust?

Bakalaureusetöö eesmärk on kirjeldada Astangu kahepaiksete faunat ja kahepaiksetele sobilikke

elupaiku ning esitada kaitsekorralduslikud ettepanekud ala edasiseks hooldamiseks.

Eesmärgi saavutamiseks püstitati järgmised ülesanded:

Koguda kirjandust, mis käsitleb kahepaikseid ja nende elupaiganõudlusi; koguda

materjali sealse piirkonna veekogude kohta ning maismaa taimestiku kohta.

Koguda varasemaid andmeid Astangu piirkonna kahepaiksete fauna kohta.

Viia läbi välitööd, mille käigus leida, loendada ja määrata sealsed kahepaiksed ning

kirjeldada nende elupaigas valitsevaid keskkonnatingimusi.

Koostada kaardid kahepaiksete leiukohtadest, mis annavad ülevaate nende levikust.

Koostada kaitsekorralduslikud nõuanded.

Autor tänab oma juhendajat, kes leidis sobiva teema ja andis kiirelt ning põhjalikult tagasiside

tehtud tööde osas. Riinu Rannapit (PhD), kes jagas enda koostatud ja kogutud materjali ning

andis tehtud tööde osas nõu ja Andreas Halmani, kes käis autoriga välitöödel kaasas.

4

1. TEOREETILINE TAUST JA VAREM TEHTUD

UURINGUD

1.1. Eesti kahepaiksed ja nende kaitse

Eestis on 11 liiki kahepaikseid, millest 2 liiki – tähnikvesilik (Triturus vulgaris Linnéa) ja

harivesilik (Triturus cristatus Laurenti) kuuluvad sabakonnaliste (Caudata) seltsi ja ülejäänud 9

liiki päriskonnaliste (Anura) seltsi. Viimased on: mudakonn (Pelobates fuscus Laurenti), harilik

kärnkonn (Bufo bufo Linnéa), rohe-kärnkonn (Bufo viridis Laurenti), kõre ehk juttselg-kärnkonn

(Bufo calamita Laurenti), rabakonn (Rana arvalis Linnéa), rohukonn (Rana temporaria Linnéa)

tiigikonn (Rana lessonae Camerano), järvekonn (Rana ridibunda Pallas) ja veekonn (Rana kl.

esculenta Linnéa).

Kõik Eesti kahepaiksed on looduskaitse all (RT I 2004, 38, 258). Euroopa Liidu Loodusdirektiivi

neljandasse lisasse (ranget kaitset vajavad liigid) kuuluvad: harivesilik, mudakonn, kõre, rohe-

kärnkonn, rabakonn ja tiigikonn ning teise lisasse (loodushoiualade määramist nõudev lisa)

kuulub harivesilik (Euroopa Nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ). Lisaks on kõre, rohe-kärnkonn,

mudakonn, rabakonn ja harivesilik kantud Berni Konventsiooni teise lisasse, kus on toodud

rangelt kaitstud fauna liigid (Bern Conventsion, 1979). Harivesilik on kantud veel IUCN

Punasesse raamatusse kategoorias LC ehk soodsas seisundis (least concern) (Arntzen, et al.

2009).

1.2. Astangu kahepaiksete uuritus

Kahepaiksete osas on käesoleva bakalaureusetöö uurimispiirkonda käsitletud varem mitmel

korral erinevate tööde käigus (Kiristaja, 2006; Pappel, 2010; Uustal, 2011).

2010. aastal MTÜ Põhjakonna poolt tehtud Tallinna kahepaiksete fauna uuringu raames

kontrolliti 1980ndatel aastatel leitud haruldaste liikide esinemist Tallinnas ja hinnati

kahepaiksete elupaikade kvaliteeti, ohutegureid ja anti soovitusi kaitsemeetmete rakendamiseks

ja seireks. Käidi ka antud töö aladele jäävate klindialuses metsas olevaid tiike uurimas (Pappel,

2010). Töö käigus leiti Astangult rohukonni ja tähnikvesilikke. Kraavide ja tiikide olukorda

hinnati halvaks ja sobimatuks vesilikele vähese taimestiku ning liiga madala vee temperatuuri

tõttu. Olukorra parandamiseks anti järgmised soovitused: Tiikide ümbrus avada päikesele,

vältida edasist tiikide prügistamist ja võimalusel need puhastada.

5

2011. aastal välja antud teoses „Andmeid Tallinna faunast aastatel 1980-2010“ (Uustal, 2011) on

ära toodud, et rohu- ja rabakonni on leitud Astangult nii uurimisala metsast, tiikidest kui ka

Peeter Suure Merekindluse moonaladude koobastest, mida raba- ja rohukonnad kasutavad

talvituspaigana. Rabakonnade kudemispaigana on toodud metsaalused kraavid ja ajustise ilmega

veekogud (niiskete häilude alal - autor). Veekogusid peeti halvaks elupaigaks: madal

temperatuur ja vähe taimi. Ümbritsevat metsa peeti aga heaks maismaaelupaigaks, kus esineb

piisavalt kive ja lamapuitu, mis pakuvad eriti sabakonnalistele varjumis- ja toitumisvõimalusi.

Väljaandes „Tallinna rohealade loomastik“ (Kiristaja, 2006) on piirkonda kirjeldatud kui 252,2

ha suurust roheala, kus on palu eriilmelisi elupaiku – niisketest põõsastikest kuivade

loopealseteni. Samuti on ära mainitud klindiastang, endised sõjaväerajatiste ümber olevad

kuhjatud muldvallid ja ahelik tiike ning suur segamets. Eelkõige on välja tood pangaesised tiigid

ja mainitud, et neid kasutavad rohukonnad kudemispaigana.

1.3. Harilikule kärnkonnale, raba- ja rohukonnale ning

tähnikvesilikule olulised elutegevust mõjutavad tegurid

Tallinnast on varasemalt leitud kuus liiki kahepaikseid: rohu- ja rabakonn, harilik kärnkonn,

kõre, harivesilik ja tähnikvesilik. Nendest peetakse Tallinnas tavaliseks rohukonna, harilikku

kärnkonna ja tähnikvesilikku (Ernits, 1991). Varasematest andmetest on teada, et Astangult on

leitud ka rabakonna (Uustal, 2011), seega käsitletakse selles peatükkis peamiselt neid nelja liiki.

Kõik Eestis elavad kahepaiksed on kudu- ja vastsestaadiumis täielikult veekogudest sõltuvad

(Adrados, et al. 2010). Üldiselt kasutatakse kudemiseks tiike, järvi, alalisi ja ajutisi veekogusid

(Arnold, 2004). Eesti kahepaiksete kudemisveekogude eelistused on toodu ära tabelis 1.

6

Tabel 1. Eesti elavate kahepaiksete tüüpilised kudemisveekogud (Arnold, 2004).

Liik Tüüpilised kudemisveekogud

Tähnikvesilik Madalad aeglasevoolulised või seisuveekogud, kaniisutuskraavid

Harivesilik Rohke taimestikuga alalised seisu ja aeglasevoolulised veekogud – tiigid; järved; kraavid; üleujutatud karjäärid

Mudakonn Alalised veekogud – kraavid; tiigid; järved

Harilik kärnkonn Aeglasevoolulised ja seisuveekogud

Rohe-kärnkonn Ajutised ja alalised veekogud

Kõre Madalad päikesepaistelised tiigid; ajutised mage- või riimveekogud

Rabakonn Seisuveekogud – järved; tiigid; kraavid; üleujutatavad jõeluhad, rannaniidud,

ajutised veekogud

Rohukonn Ajutised ja alalised veekogud – tiigid; järved; jõed

Tiigikonn Väikesed veekogud – tiigid; kraavid; järved; savi- jakruusakarjäärid

Järvekonn Mitmesugused voolu- ja seisuveekogud; järved; riimvesi

Veekonn Mitmesugused mageveekogud

Peaaegu kõik päriskonnalised väldivad oligotroofseid veekogusid. Veekogu troofsuse osas kõige

vähem valiv liik on rabakonn (Strijbosch, 1979).

Oluline on veekogu pH tase sest liiga happelistes tingimused võivad kahepaiksete munad

hukkuda (Andrén, et al. 1988). Näiteks rohukonnad väldivad happelisi (madala pH tasemega)

veekogusid. Kõige edukam sigimine leiab rohukonnadel aset veekogudes, mille pH tase on 6

(Laurila, 1998). Sarnasele järeldusele jõuti ka tähnikvesiliku puhul Inglismaal (Cooke & Frazer,

1976). Veekogudes, mille pH jäi alla kuue leiti tähnikvesilikku vaid ühel korral. Samuti Norras

tehtud uuringus, kus tähnikvesilikega asustatud veekogude pH tase jäi vahemikku 5,1-7,2 (Skei,

et al. 2006). C. Andrén kaasautoritega (1988) uurisid Rootsis pruunide konnade munade

vastupidavust pH tasemetele. Rabakonna munadest hukkusid 62% kui pH tase oli 4. Rohukonna

munadest hukkusid 79% kui pH oli 4, 4% kui see oli 5 ja 1% kui see oli 6. L. Indemaur

kaasautoritega (2010) uuris Itaalias veekogusid, mille pH tasemed olid üle kuue ning leiti, et

selle taseme väike kõikumine avaldab sealses piirkonna rohukonna edukusele vähest mõju.

7

Samast uuringust selgub, et rohukonnad esinevad suurema tõenäosusega veekogudes, kus on

väike röövloomade risk ja nad eelistavad suuremaid veekogusid.

Tähnikvesilikule on olulised vee sügavus ning läbipaistvus ja värvus. Rohevetikatest küllastunud

veega veekogud sellele liigile sigimiseks ei sobi (Rannap, et al. 2012). Oluline on, et veekogus

oleks rohkelt taimi (Pavignano, et al. 1990; Rannap, et al. 2012).

Lisaks on tähnikvesilikule olulised veekogu avatud osa pindala (valguse otsene kokkupuude

veega ilma, et taimkate või muud kehad seda takistaks) ning metallide sisaldus vees. Üldiselt

väldivad tähnikvesilikud veekogusid, mille avatud osa pindala jääb alla 100m2 ning eelistavad

veekogusid, milles on rohkelt kaltsiumit ja kaaliumit (Cooke & Frazer, 1976). Norras tehtud

uuringus oli kõige suurem tähnikvesilike isendite arv veekogudes, mille pind oli taimedega

kaetud 41-60% ulatuses (Skei, et al. 2006).

Veekogu varjulisus on oluline harilikule kärnkonnale, kes väldib liigset avatust ja täielikku varju

(Arnold, 2004). Lisaks eelistab harilik kärnkonn kiviseid veekogusid (Laurila, 1998).

Veekogude hooajaline muutumatus on samuti oluline. Harilik kärnkonn kasutab kudemiseks

enamasti igal aastal sama veekogu. Inglismaal ja Rootsis tehtud uuringus selgus, et kuigi hooaja

siseselt liiguvad harilikud kärnkonnad mingil määral erinevates veekogudes ringi, tulevad 79-

96% isendites järgmisel hooajal tagasi esialgsesse tiiki kudema. Märgistatud 7259st noorloomast

naases nende sünnitiiki 83% isastest ja 100% emastest (Reading, et al. 1991).

Veekogude kuivamine ja kiskjate olemasolu mõjutab kulleste elu. Rohukonna kullesed, kes

kasvavad kiskjatega vees on vähem aktiivsed kui ilma kiskajata veekogudes. Rohukonna

kullesed, kes kasvavad väheneva veega veekogudes alustavad metamorfoosi kuni 30%

väiksemana kui püsivates veekogudes kasvavad kullesed (Laurila & Kuljasalo, 1999).

Kahepaikseid ohustavad mitmed elusolendi. Osaliselt või täielikult toituvad kahepaiksetest

linnud, imetajad, seened, bakterid, roomajad, putukad, kaanid, kalad ja teised kahepaiksed (Vitt

& Caldwell, 2009). T. Leu ja kaasautorid (2009) tõestasid, et kiskjaks võib olla ka

väikesekasvuline mudamaim (Leucaspius delineatus Heckel), kes muu toidu ja varjevõimaluste

olemasolul sõi nelja päevaga ära 100% rohukonna munadest ja kullestest vastavalt suurusele 47-

100%.

8

2. MATERJAL JA METOODIKA

2.1. Uuringuala kirjeldus

2007. aastal anti välja Astangu IV ehituspiirkonna taimestiku, taimekoosluste ja maastiku

hinnang (Nurme, et al. 2007), mis valmis ehituspiirkonna struktuurplaani koostamiseks.

Hinnangu saanud ala (Joonis 1) suuruseks on umbes 96,6ha, millest rohkem kui pool jääb antud

bakalaureusetöös käsitletud alale.

Joonis 1. Astangu IV ehituspiirkonna taimestiku, taimekoosluste ja maastiku hinnangu

uurimisala (Nurme, et al. 2007).

Tegemist on paeklindi ja Harku järve vahelise soise tasandikuga. Alale jääb paeklint paljandub

kohati 12-15m kõrgusena. Reljeef on suhteliselt tasane, kui välja arvata vanade moonaladude

ümber rajatud vallid, amortiseerunud kraavid ja maha jäetud raudteetammid. Üldine lang on

Harku järve suunas. Laohoonete vahel on niisked ja soostunud alad. Alal on palju kraave, mis on

setteid täis ja võssa kasvanud (Nurme, et al. 2007).

Pangaesine niiskete häilude alale jäävad mitmed kasvukohatüübid. Antud töö aladega kattuvad

nendest järgmised: 1311 ehk sõnajala kasvukohatüüp, 1312 ehk angervaksa kasvukohatüüp,

1161 ehk sinilille kasvukohatüüp, 1412 ehk madalsoometsa kasvukohatüüp ja 2411 ehk

rohketoitelised soostunud niidud (Paal, 1997; Nurme, et al. 2007).

9

Nurme ja tema kolleegide töös (2007) on toodud ka ülevaade alal leiduvast reostusest.

Militaarobjektide juures ja tiikide kallastele on maha paisatud autokummide hunnikud, IT-

tehnika jäätmed, ehitusprahti jne.

Pangaesiste tiikide lõiku on käsitletud P. Pappeli poolt (2010). Pappel Peab sealse salumetsa

säilimist oluliseks.

Pangapealset on käsitlenud J. Luik (2010) oma magistritöös. Luik kirjeldab pangapealset kui

kuiva looniidu kasvukohatüüpi, millel on peamiselt angerpisti-mägiristiku (Filipendula vulgaris

Moench-Trifolium montanum Linnéa) ja kõrge raikaeriku kooslused (Arrhentatherum elatius

Linnéa). Kokku leidis pangapealselt alalt 90 liiki taimi.

Bakalaureusetöö uuritav ala:

Uuritav ala (Joonis 2) jääb Paldiski maantee, Kadaka puiestee, Astangu tee ja Tähetorni tee

vahele.

Joonis 2. Bakalaureusetöö uuritav ala (punane) ning selle jaotus kolmeks: Kadaka pangapealne ja

selle ümbrus (must), pangaesine veekogude lõik (sinine), niiskete häilude ala (roheline). Lisaks

üks ala idaserva jääv tiik.

Uuritav ala jaotati kolmeks (Joonis 2). Kadaka pangapealne ja selle ümbrus; pangaesine

veekogude lõik ning niiskete häilude ala. Lisaks jääb idaküljele üks suurem veekogu, mida töös

käsitletakse koos pangaesiste veekogudega. Jaotuse eesmärgiks on lihtsustada edasist

10

uurimispaikade kirjeldamist. Pangapealsed uurimiskohad said tähise K, pangaesine lõik P,

niiskete häilude alal M ja kõrvaline veekogu oma kuju järgi H.

Kadaka panga pealne on loopeale, mille põhjaosas on segamets kuni Tähetorni tänavani välja.

Metsast voolab läbi Järveotsa oja.

Pangaesine veekogude lõik koosneb 10st järjestikusest tiigist kogupikkusega ~1,1km. Kõik

veekogud on järskude kallastega ja peaaegu täielikult ümbritsetud salumetsaga. Neile lisandub

uuritud ala idaküljele jääv üksik tiik, mis asub heinamaa ja männituka vahelisel alal.

Niiskete häilude ala jääb pangaesistest veekogudest põhjapoole, enamasti metsaga kaetud alale

kuhu jäävad eelpool mainitud kasvukohatüübid, militaarobjektid ja nende vallid, kraavid ning

raudteetammid.

Uuritaval alal kujunes uurimispaiku kokku 18 ja neile anti edasiseks kirjeldamiseks nimetused

(Joonis 3). Pangapealsel alal kaks, pangaesisel 11 ja niiskete häilude alal neli kohta ning üks

idapoole jääv veekogu. Uuringualalale jääb 12 tiiki, Järveotsa oja, moonalao koopad, millest

uuriti ühte ja niiskete häilude piirkond. Kõikide uurimispaikade koordinaadid (Lisa 1) märgiti

üles ja hiljem kontrolliti Maa-ameti Geoportaali põhikaardi alusel.

Joonis 3. Välitööde uurimispaigad.

11

2.2. Välitööd

Eeltööna külastati uurimisala kahel päeval (26.04 ja 28.04.2012), valides välja kohad, mida

edaspidi täpsemalt uurida. Eesmärgiks oli ülevaate saamine Astangu piirkonnast ning sellele

ligipääsetavusest. Uurimispaikadeks kujunesid veekogud ja juhuslikud kohad, kust ala läbides

leiti kahepaikseid.

Välitöid teostati kuuel päeval (30.04; 04.05; 12.05; 25.05; 02.10; 05.10.2012) kogumahus 27h.

Välitööperioodiks valiti aprill ja mai sest parim aeg kahepaiksete otsimiseks on kevadine

sigimisaeg, mis Eestis kestab, sõltuvalt õhutemperatuurist, aprillist juunini (Adrados et al. 2010).

Oktoobrikuise loenduse eesmärk oli informatsiooni saada kahepaiksetest, kes M. Uustali (2011)

andmetel lähevad klindi sisestesse koobastesse talvituma.

Kevadised välitööpäevad valiti ilmastikuolusid arvestades. Vaadati, et oleks soe ja sademete

vaba päev, mil kahepaiksed on aktiivsed, mil nähtavus (veekogudes vaatluste tegemiseks) on hea

ning madal temperatuur ega vihm ei takista tööd. Töödega alustati kõige varem kell 10:00

hommikul ja lõpetati kõige hiljem kell 19:00 õhtul. Välitööde käigus külastati enamus

uurimispaiku kahel päeval (v.a. M1 ja P1) (Tabel 2). Uuringuid viidi läbi erinevatel päevadel

seetõttu, et mitmete liikide arvukus kõigub päevade jooksul oluliselt. Näiteks rohukonnad ei

paaritu kõik ühel päeval ja isendite ühekordne loendus ei pruugi täpset tulemust anda, sama on

hariliku kärnkonnaga, kes liigub mingil määral ringi ja seetõttu erinevatel päevadel

loendustulemused tihti varieeruvad (Gent & Gibson, 1998).

Tabel 2. Välitööpäevadel uuritud paigad.

Välitööpäevad Uurimispaigad

H1 K1 K2 P1 P2-P10 M1 M2-M4 C

30.04.2012 x - - - x - - -

04.05.2012 - x x x - x x -

12.05.2012 - x x - - - x -

25.05.2012 x - - - x - - -

02.10.2012 - - - - - - - x

05.10.2012 - - - - - - - x

12

Sügisel uuriti ka P4 ja P5 vahel olevat moonalao koobast ehk uurimispaika C. Selle paiga

uurimisest kujunesid kaks sügisest välitööpäeva (02.10; 05.10.2012).

Oktoobri esimesel välitööpäeval uuriti kahepaikseid nahkhiirte loenduse kõrvalt hilisõhtul ja

öösel ning teisel päeval varahommikul Mõlemal päeval loendati isendeid visuaalselt ning liigi

määramiseks püüti nad kinni. Leitud isendid ei ole toodud ära tulemuste tabelis kuna tegu võib

olla kordusloendusega küll aga on arvestatud selle leiukohaga leiukohakaartide koostamisel ja

levikuprotsentide arvutamisel.

Uurimisaladeks valitud veekogudel ja niiskete häilude ala uurimispaikades märgiti üles

järgmised keskkonnatingimused:

ligipääsetavus

lähedalolevad tehisobjektid

prügistatus

veekogu suurus

sügavus

varjulisus

kallaste kaldenurk

veekogu üldine seisukord

Veekogu suurus täpsustati Maa-ameti Geoportaali põhikaardi abil ning esitati tulemustes

ruutmeetrites. Sügavust hinnati skaalal: <0,4m; <1,5m; >1,5m. Kallaste kaldenurka hinnati

visuaalselt ning esitati ligikaudsetes kraadides skaalal: lauged (<40 kraadi); 50; 60 või 70 kraadi.

Varjulisust hinnati skaalal: <50%; 50%; >50%; >75%. Prügi hulka hinnati skaalal: puudus, vähe,

väga palju. Tegemist on ligikaudsete näitajatega, mis illustreerivad olukorda Astangul.

Kaldenurkasid ei ole mõõteriistadega kontrollitud ja varjulisuse kohta pole tehtud päevade

pikkuseid vaatlusi ja arvutatud keskmisi. Näiteks kui tööde käigus oli veekogu peaaegu täielikult

varjus siis hinnati varjuliususeks >75%.

Kahepaiksete leiukohtade uurimiseks kasutati järgmisi meetodeid:

Käidi veekogude kaldad läbi ja loendati isendeid visuaalselt.

Tehti kahvapüüki (vähemalt 10 kahvatõmmet igas veekogus). Pappel (2010) on

nimetanud antud meetodit kõige efektiivsemaks ja tulemuslikumaks viisiks, kuidas

13

uurida kudemisveekogusid. Vesilike puhul peetakse siiski lambivalges loendust ja

lõksuga püüki efektiivsemaks (Gent & Gibson, 1998) – mida antud töö raames ei tehtud.

Loendati kudunööre ja kudupalle.

Otsiti veest taimedelt volditud lehti, mille vahel võiks olla vesilike mune (Adrados, et al.

2010).

Kudunöörid loendati visuaalse vaatluse teel. Kudupallide hulk esitati ruumalana

kuupsentimeetrites ühe veekogu kohta. Võeti mõõdulindiga kudu ligikaudsed mõõtmed

(ristkülikuna) ja arvutati nende ruumala.

Kudupallide tulemused esitati raba- ja rohukonnale ühiselt kuna antud töö raames kudu liigini ei

määratud. Kui ühes veekogus leiti kudunööre või –palle mitmes osas siis need esitati tulemuses

ühe leiuna. Näiteks veekogust H1 leiti kudupalle kahest kohast, esimesest 120cm3 ja teisest

360cm3, tulemustesse pandi 480cm3.

Kõik isendid, kudupallid ja –nöörid kanti tabelisse. Kohtades, kus käidi kaks korda, esitati tabelis

suurim loendatud isendite/kudu arv. Seega isendite arvu suhtutakse kriitiliselt. Pole välistatud, et

näiteks mai kuus ei loetud veekogus P10 isendeid, kes olid aprillis veekogus P3. Seega isendite

arv annab ligikaudse ülevaate populatsiooni arvukusest.

Kahvapüüki tehti alati kõige viimasena, kuna see häirib oluliselt kahepaiksete elutegevust ja

peletab nende isendid eemale (Gent & Gibson, 1998).

Saadud andmed kanti Maa-ameti Geoportaali põhikaardile, millele märgiti kahepaiksete täpsed

leiukohad, isendite arv, kudunööride ja -pallide kogused.

Kirjeldatud meetodeid kasutati veekogude puhul kõigil kevadistel välitööpäevadel.

Kõikidel välitööpäevadel kasutati kahepaiksete määramiseks „Eesti kahepaiksete välimäärajat“

(Adrados et al. 2010).

Kuna raba ja rohukonna liigitunnused ei ole kaugvaatlusel nähtavad, otsustati neid käsitleda

liigipaarina. Juhul, kui osutus võimalikuks loom kinni püüda, määrati liik.

Antud töö käigus kulleseid ei määratud. Samuti ei määratud kahepaiksete isendite sugu.

Raba ja rohukonnade noorloomad, kellel ei esinenud kindlaid määramistunnuseid kanti

liigikompleksi pruunid konnad.

14

3. TULEMUSED

3.1. Tiikide näitajad

Astangu piirkonna 18st uurimispaigast 12 (H1; P1-10 ja K1) moodustasid tiigid. Nende sügavus,

varjulisus ja prügi hulk on esitatud joonistel 4; 5 ja 6.

Joonis 4. Astangu piirkonna kaheteistkümne tiigi (K1, H1 ja P1-P10) sügavused.

15

Joonis 5. Astangu piirkonna kaheteistkümne tiigi (K1, H1 ja P1-P10) kallastel/vees oleva prügi

hulk

Joonis 6. Astangu piirkonna kaheteistkümne tiigi (K1, H1 ja P1-P10) varjulisus.

16

3.2. Liikide protsentuaalne osatähtsus ning leiukohakaardid

Uuritud 18st paigast 16s leiti kahepaikseid. Kokku 191 kahepaikset (sügisesest uurimispaigast C

leitud 10 isendit maha arvestades) neljast liigist (Tabel 3). Lisaks loendati veekogus H1 rohkem

kui 200 kullest.

Kõige laiema levikuga oli rohukonn (Joonis 7), kes esines uurimispaikades H1, K1, M1-M3, P2-

P10 ja C, mis moodustab 77,8% uuritud paikadest.

Teisena rabakonn (Joonis 8), kes esines uurimispaikades M1-M4, P1 ja P2, mis moodustab

33,3% uuritud paikadest.

Kolmandana harilik kärnkonn (Joonis 9), kes esines uurimispaikades H1, P4, P5, P8 ja C, mis

moodustab 27,8% uuritud paikadest.

Neljandana tähnikvesilik (Joonis 10), kes esines uurimispaikades H1 ja C, mis moodustab 11,1%

uuritud paikadest.

Isendite arvukuselt moodustas rohukonn 34,0% kõigi leitud isendite koguarvust; rabakonn 7,9%;

harilik kärnkonn 22,5%; tähnikvesilik 4,2% ja liigini mitte määratud pruunid konnad 31,4%.

Tabel 3. Astangu piirkonnast leitud kahepaiksete andmed.

LeiukohtH. Kärnkonn Pruunid konnad Tähnikvesilik

IsendidKudunöörid (tk)

Rohukonn (Isendit)

Rabakonn (Isendit)

Kudupallid (cm3)

Pruun konn (isendit)

Isendid

H1 35 10 3 - 480 15 8K1 - - 3 - - - -M1 - - 3 2 - - -M2 - - 8 2 - - -M3 - - 10 5 - - -M4 - - - 3 - - -P1 - - - 2 - - -P2 - - 2 1 900 - -P3 - - 4 - - 15P4 4 7 7 - 480 30P5 2 - 3 - - - -P6 - - 8 - - - -P8 2 20 6 - 300 - -P9 - - 2 - - - -P10 - - 6 - - - -Kokku 43 37 65 15 2160 60 8

17

Joonis 7. Astangu piirkonna rohukonna leiukohad. Punane: kevadised leiukohad; sinine:

sügisesed leiukohad.

Joonis 8. Astangu piirkonna rabakonna leiukohad. Punane: kevadised leiukohad.

18

Joonis 9. Astangu piirkonna hariliku kärnkonna leiukohad. Punane: kevadised leiukohad; sinine:

sügisesed leiukohad.

Joonis 10. Astangu piikonna tähnikvesiliku leiukohad. Punane: kevadised leiukohad; sinine:

sügisesed leiukohad.

19

3.3. Uurimispaikade kirjeldused

Pangapealne on kuiva looniidu kasvukohatüüp angerpisti-mägiristiku ja kõrge raikaeriku

kooslustega (Luik, 2010), millel kasvab lõunas ja läänes enamasti segamets, mida läbib tee ja

Järveotsa oja. Kokku leiti sellelt uurimisalalt üks oja ja üks veekogu. K1 (Joonis 3) jääb alast

välja jäänud hoonete kõrvale. Pigem jättis üleujutatud ala kui veekogu mulje. Tegemist võib olla

ajutise veekoguga.

K1 on kummikutega läbitav ümmargune veekogu, mille sügavus on <0,4m ja pindala ~54m2.

Põhi kaetud samade taimedega, mis ümbritseval alalgi. Lõuna- ja idaosas päikesele avatud,

põhja- ja lääneosas piiratud lehtpuudega. Tiigi varjulisus <50%. Kaldad madalad ja lauged,

millel kasvavad taimed ulatuvad ka vette. Vesi on läbipaistev ja veekogus ning kallastel prügi

puudus. Kahepaiksete isendid leiti päikesele avatud kalda äärest veest.

Põhikaardi järgi (Joonis 2) on pangapealsel näha rohkelt ojasid ja/või kuivenduskraave.

Välitööde käigus leiti aga ainult üks oja (K2), mis voolab lõunaosas olevast metsatukast panga

poole, P1 ja P2 vahelt läbi ning jätkub niiskete häilude alal. Üldist kallet arvestades voolab oja

eeldatavasti Harku järve. Teised ojad/kraavid on, kas kuivanud või maa-alused.

Uuritavas osas (~50m) oli K2 kiirevooluline ja külma veega Järveotsa oja, mille laius jäi alla 2m

ning sügavuseks <0,4m (kummikutega läbitav). Oja kaldad on madalad ja lauged. Oja enamasti

puudega piiritletud mõlemalt poolt. Kivine ja mudane põhi. Kallastelt ega ojast ei leitud mitte

ühtegi kahepaikset. Küll aga leidus kevadise päikese käes kivide peal kolm arusisalikku

(Zootoca vivipara Lichtenstein.).

H1 on uurimisala idanurka jääv veekogu. Maa-ameti Geoportaali põhikaardil hobuserauana

kujutatud seetõttu, et põhjakaldalt jookseb 2/4 ulatuses sisse puude rida, mis aerofotodelt

vaadatuna veekogu kaheks jagab. Tegelikkuses on puud suhteliselt sügavas vees ja nende vahel

saavad kahepaiksed vabalt ujuda.

Kaldad lauged, mis läänepoolt piiritletud mändide ja hõreda võsaga, kaldad kergelt

ligipääsetavad. Põhjaosas on lehtpuud, mis osaliselt kasvavad vees. Lõunas põõsaste ja paari

lehtpuuga piiratud ja idapoolt avatud heinamaale. Tiigi varjulisus 50%, sügavus >1,5m ja pindala

~2257m2.

Kallastel on ohtralt ehituskjääke (peamiselt telliskivid), kuid veekogu ise suhteliselt läbipaistva

veega ja jäätmevaba. Mõningad telliskivid on vees.

20

Vesilikud leiti kõik varjulisest kohast põhjakaldal vees olevate puude ja heintaimede kõrvalt.

Teisi kahepaiksed leiti veekogu kõikidest külgedest nii veest kui kaldalt. Kudunöörid leiti ida- ja

põhjakalda, kudupallid lääne- ja idakalda ning kullesed leiti kõik idakalda päikesepaistelisest

madalast veest. Lisaks püütud ja määratud liikidele oli näha veel rohkelt pruune konni ujumas

veekogu keskel ja vees olevate puude vahel.

Pangaesist (Joonis 2) tiikide lõiku iseloomustab rohke prügi (Lisa 2, Foto 1). Tiikide kõrval

jookseb sirge tee, mis on autoga kergesti sõidetav, mida ilmselt kasutatakse prügi veoks nendele

tiigikallastele. Prügi esineb ka teisel pool teed metsa all. Veekogud P1 ja P2 ning P4-P9 on

kaetud väikese lemmeli (Lemna minor Linnéa) kihiga. Kõikides veekogudes on mõningaid

langenuid puid. Veekogud P2-P10 jäävad kõik osaliselt panga varju. Siiski leidub pangaesisel

alal rohkelt kahepaikseid.

P1 (veekogu, mida Maa-ameti Geoportaali põhikaardil ei ole toodud, mis võib tähendada, et tegu

on ajutise sulaveest tekkinud veekoguga) on ümmargune <1,5m sügav veekogu, mille pindala

on ~90m2. Kaldad ~70 kraadise kallakuga, ehitusprahti ja tehnikajäätmeid ning muud prahti täis.

Veekogu asub vallide vahel, millel kasvavad ümberringi lehtpuud ja mõningad männid. Tiigi

varjulisus >75%. Ligipääsetavus kallastele raske. Kahepaikseid leiti kalda pealt.

P2 on oakujuline >1,5m sügav veekogu, mille pindala on ~150m2. Kaldad ~60 kraadise

kallakuga, mudased ja prügi täis. Vallide vahel ja lehtpuude ning mõningate mändidega

ümbritsetud veekogu. Tiigi varjulisus >75. Ligipääsetavus raske. Kahepaikseid leiti kalda pealt.

Kudupallid lõuna kaldalt täielikust varjust.

P3 on piklik >1,5m sügav veekogu, mille pindala on ~517m2. Kaldad ~70 kraadise kallakuga,

mudased ja vees esineb rohkelt langenud puid. Lääne kallas väga prügine. Kallastel kasvavad

ümberringi lehtpuud. Tiigi varjulisus >75%. Ligipääsetavus raske. Veekogu kõrvale jäi ka üks

tehislik auk, mille mõõtmed on ~1 x 1 x 2,5m, millest leiti pruune konni, kes on kantud selle

veekogu tulemuste juurde. Teised kahepaiksed leitud kalda pealt.

P4 on piklik >1,5m sügav veekogu, mille pindala on ~1560m2. Kaldad ~60 kraadise kallakuga ja

suhteliselt kuivad. Tiik on ümbritsetud lehtpuudega ja tiigi varjulisus >50%. Põhjakaldal esines

ohtralt sipelgapesi. Prügi praktiliselt puudus. Läbi lemmlete oli näha üle 30ne pruuni konna.

Ligipääsetavus kerge. Kahepaiksed leitud nii kallastelt kui ka veest. Kudupallid ja – nöörid

asusid põhjapoolse, vähem varjulise kalda, lähedases vees.

P5 on väike piklik >1,5m sügav veekogu, mille pindala on ~319m2 (Lisa 2, Foto 2). Kaldad ~60

kraadise kallakuga ja mudased ning vähese prügiga. Tiik on ümbritsetud lehtpuudega ja

21

varjulisus >50%. Läänekaldalt voolas sisse oja nire. Paksu muda tõttu ligipääsetavus raske.

Kahepaiksed leitud nii kalda pealt kui veest.

P6 on piklik >1,5m sügav veekogu, mille pindala on ~960m2. Kaldad ~50 kraadise kallakuga ja

astmelised ning vähese prügiga, kergesti ligipääsetav. Lehtpuud hõredamalt kui teistes

veekogudes. Tiigi varjulisus <50%. Kahepaiksed leitud kalda pealt

P7 on muna kujuline <1,5m sügav veekogu, mille pindala on ~374m2. Kaldad ~50 kraadise

kallakuga ning astmelised ja vähese prügiga, kergesti ligipääsetav. Ida kallas avatud, mujalt

ümbritsetud lehtpuudega. Kõige paksema lemmeli kihiga ja veekogu pinda häirides kandus edasi

halba lõhna. Tiigi varjulisus <50%. Kahepaikseid ei leitud.

P8 on lenkstangi kujuline väga pikk >1,5m sügav veekogu, mille pindala on ~3332m2. Kaldad

~70 kraadise kallakuga ja mudased. Lääne- ja põhjakallas ohtralt prügi täis, väga raskesti

ligipääsetav veekogu. Lehtpuudega ümbritsetud ja tiigi varjulisus >75%. Ohtralt langenud puid

vees. Kahepaiksed leitud nii kallastelt kui ka veest. Kudupallid leitud põhjapoolsest vähem

varjuliselt kaldalt keskkosast ja kudunöörid läänepoolsest tipust.

P9 on piklik >1,5m sügav veekogu, mille pindala on ~854m2. Kaldad ~70 kraadise kallakuga ja

mudased. Põhjakallas ohtralt prügi täis, väga raskesti ligipääsetav. Lehtpuudega ümbritsetud ja

tiigi varjulisus >75%. Kahepaiksed leitud vaid kallastelt.

P10 on kõige pikem >1,5m sügav veekogu, mille pindala on ~4144m2. Kaldad ida poolt 3/4

ulatuses ~70 kraadise kallakuga ja mudased. Ohtralt prügi täis, raskesti ligipääsetav ja

lehtpuudega ümbritsetud, varjuline. Lääne poolsem tipuosa on samuti prügine kuid tunduvalt

vähem. Põhjapoolne osa on lauge ja kivine, kergesti ligipääsetav ning ümbritsevad lehtpuud

suhteliselt hõredalt, päikesepaisteline. Ülevaatlikkuse mõttes hinnatakse veekogu varjulisuseks

kokku: 50%. Kahepaiksed leitud nii kallastelt kui ka veest.

Niiskete häilude ala (Joonis 3) jääb eelpool mainitud Astangu IV ehituspiirkonna taimestiku,

taimekoosluste ja maastiku hinnangu uurimisalale (Nurme, et al. 2007) peaaegu täielikult,

ainult uurimispaik M4 jääb alast välja. Lisaks hinnangus mainitule täheldas autor veel sulavetest

tekkinud kummikutega läbimatuid <1,5m sügavusi lompe.

M1 ehk tee ja selle äärsed kraavid jäävad sinilille kasvukohatüübile (Nurme, et al. 2007).

Teeäärde jäävad kraavid, mille kaldad on ~60 kraadise kallakuga ja vesi sügavusega <1,5m.

Kraavid on ohtralt prügi täis ja esineb palju reostust. Mitmes kohas oli näha õlilaike ja vahutavat

vett. Tee poolne osa avatud. Teine pool piiratud enamasti lehtpuudega. Väga varjuline.

Kahepaikseid leiti tee pealt.

22

M2 on mudane ja märg ala, millel asuvad tihedalt mätaste vahel väikesed lombid, mille sügavus

on <0,4m ja pindala <1m2. Jääb rohketoitelise soostunud niidu kasvukohatüübi serva (Nurme, et

al. 2007). M2 on Raskesti läbitava madala võsaga lehtpuude vahel ja üksikute lagedamate

kohtadega. Kahepaiksed leitud lompide seest ja vahelt.

M3 on mudane ala, raskesti läbitav kuna kergelt vajub muda sisse ja palju on põõsaid. Jääb

mahajäetud raudtee kõrvale (läänepoole) ja angervaksa kasvukohatüübile (Nurme, et al. 2007).

Rohkelt kahepaikseid taimestiku all, häälitsuse järgi leitud ja siis kahvaga kinni püütud.

M4 on üldiselt lage ala, rohkete mätastega, mille vahel on <0,4m sügavused ja <1m2 pindalaga

lombid. Mudane ja märg ala, kohati kummikutega läbimatute lompidega, mille sügavus on

<1,5m ja pindala <15m2. Ala jääb S. Nurme ja teiste (2007) tööst välja, kuid tegemist on sarnase

paigaga nagu M2 seega peab autor seda samuti rohketoitelise soostunud niidu kasvukohatüübiks.

Kahepaiksed leitud väikeste lompide vahelt ja üks suurest lombist.

Sügisel uuriti ühte paika: C, mis on P4 ja P5 vahele jääv moonaladu klindi sees (Lisa 2, Foto 3).

~60 kraadine langus lao tunneli sissepääsu ees. Ohtralt sissevarisenud kive. Vesi <1,5m sügav.

Uuritud ~10m ulatuses, kuni sai kividel käia. Kahepaiksed leitud nii tunneli eest kui ka tunneli

sees veest. Kokku leiti 10 kahepaikset (üks tähnikvesilik, üks harilik kärnkonn ja kaheksa

rohukonna) kuid kuna tegemist võib olla kordusloendusega siis ei ole neid tulemuste tabelisse

kantud.

23

4. ARUTELU

Arvestades välitööde mahtu võib eeldada, et leitud kahepaiksete isendite arv on tegelikkuses

suurem. Tulemustest selgub, et Astangu piirkond on elupaigaks neljale kahepaikseliigile –

rohukonnale, rabakonnale, harilikule kärnkonnale ja tähnikvesilikule.

Arvestades, et rabakonna, harilikku kärnkonna ja tähnikvesilikku leidus alla 50% veekogudest

ning kulleseid leiti ühest veekogust siis on tegu degradeerunud endise elupaigaga. Järeldatakse,

et Astangu piirkonna kahepaiksed on väljasuremise ohus.

4.1. Rohukonn

Rohukonn esines peaaegu kõikides uurimispaikades (Tabel 3) ja oli uuritud alal kõige arvukam.

Esines veekogudes H1; P2-10 ja K1 ning lisaks leiukohtades M1-3 ja C, mis tähendab, et

rohukonna elupaigad on kõige mitmekülgsemad. Veekogude sügavus, prügi hulk ega varjulisus

ei mänginud nende elupaikade valikus mingit rolli – esinesid kõikides. Need tulemused sobivad

varasemate andmetega.

E. N. Arnold (2004) andmetel on tegemist liigiga, kes suudab elada erinevates elupaikades. Ta

on elupaikade suhtes generalist. Elab mitmesugustes niisketes paikades, metsades, tihedas

taimestikus, soodes, kultuurmaistus, parkides, aedades jne. Iirimaal tehtud uuringutes selgus, et

rohukonna jaoks on lisaks vees leiduvatele peidupaikadele oluline ka paaritumispaikades olevad

varjekohad. Näiteks sobivad kännud ja maha kukkunud surnud puud (Marnell, 1998). Suured

kivid ja kiled ning muu praht on samuti sobilikuks pelgupaigaks kahepaiksetele (Gent & Gibson,

1998).

4.2. Rabakonn

Rabakonni leiti veekogude kallastelt ja tiikidest eemalt (Joonis 8). Veest leiti neid ainult niiskete

häilude alal lompidest. Leitud 15 isendid olid kõik varjulistest kohtadest.

Väheste isendite leidmist võib seletada asjaoluga, et tegemist on pelgliku liigiga, kes varjub vette

või tihedasse taimestikku (Arnold, 2004), mistõttu mitmed isendid autoril märkamata jäid.

Samuti on tegemist liigiga, kes eelistab elutegevuseks üldjuhul rohke taimestikuga ajutisi

veekogusid – üleujutatud lammiala; niidud; tarnastikud. Lisaks on oluline, et veekogud oleksid

kiiresti soojenevad ja madalate kallastega, kus kudu ja kullesed saaksid areneda. (R.Rannap

suul.). Ilmselt pole antud alal sellele liigile sobivaid veekogusid. Enamus Astangu piirkonna

24

veekogudest on püsivad ja järsukaldalised ning varjulised ega soojene piisavalt kiiresti, mis teeb

need ebasobivaks selle liigi sigimisele.

Rabakonnad on Astangul väljasuremise ohus. Kahepaiksete arvukust on õnnestunud tõsta

sigimisveekogude taastamise ja rajamisega (Rannap et al., 2009). Neil õnnestus kolme aastaga

rabakonna arvukus 2,5 korda suurendada rajades päikesele avatud veekogud madalate kallastega,

mis kiiresti soojenevad. Astangul niiskete häilude alal kevadel olnud suuremad lombid oleksid

rabakonnale sobivad sigimiseks kui need avada päikesele.

4.3. Tähnikvesilik

Tähnikvesilik esines kahes kõige läbipaistvama veega kohas H1 ja C (Tabel 3). C ehk endine

moonaladu sisaldab palju sisse varisenud kive, mille all saab varjus olla ja seal talvituda, mida

nad ka M. Uustali (2011) andmetel teevad. Muul ajal kui talvitusperioodil seal arvatavasti

kahepaikseid ei leia, kuna tegu on täielikult varjatud kohaga kuhu päike ei paista, mis tähendab,

et vesi on seal alati jahe. H1 kaldad on läänes männimetsa vilus selge veega ja ida kallas on

heinamaaga ääristatud, taimestik on osaliselt ka vees, mis pakub tähnikvesilikele varjupaika.

Lisaks tiigis H1 ei leidunud vaatlusel kalu (mis oli võimalik tänu vee läbipaistvusel). H1 on kitsa

joaga ühenduses teiste veekogudega, mis teeb kalade sattumise sinna ebatõenäoliseks. Kuid

kalade olemasolu ei ole kindlalt kontrollitud nagu ei ole seda ka tehtud teistes veekogudes.

Neid andmeid võrreldes R. Rannapi ja kaasautorite (2012) artikli tulemustega, tundub H1

tähnikvesilikule sobiliku elupaigana. Artikkel käsitleb Eestis esineva kahe vesiliku liigi vajadusi.

Nende võrdlusest selgus, et tähnikvesilik väldib kaladega veekogusid, eelistab selget vett,

varjumisvõimalustega.

Eelpoolmainitud P. Pappeli väljaandest (2010) selgub, et pangaesised veekogud ei sobi vesilikele

just vähese taimestiku ja madala veetemperatuuri tõttu. Välitöödel täheldati kahvapüüki tehes ja

seeläbi väikest lemmelit eemaldades, et veekogudes P3, P4 ja P10 leidub kõrget rohtu

kaldaäärses vees isegi suuremas koguses kui veekogus H1, mille lähedusest kaheksa

tähnikvesilikku leiti. Seega autori arvates on probleemiks pigem veekogusid kattev lemmel ja

liiga varjuline asukoht, mis takistavad veekogu soojenemist. Samuti eelpoolmainitud R. Rannapi

artiklist (2012) selgub, et ka kallaste kaldenurk on oluline. Pangaesised veekogud on vesilikele

liiga järsud.

Veekogu K1 võib olla sobilik tähnikvesilikule. Kallastel olevad taimed on samad, mis veekogus

H1 ja tegu on vähe varjulise veekoguga, mille kaldad on madalad ja lauged, mis kiiresti

25

soojenevad. Samas võib olla tegu ajutise veekoguga ja selle pindala (~54m2) on tähnikvesilikule

liiga väike (Cooke, Frazer, 1976).

4.4. Harilik kärnkonn

Välitööde käigus leiti harilikku kärnkonna kokku 43 isendit neljast erinevast veekogust.

Täpsemalt H1; P4 ja P5 ning P8 (Tabel 3.), lisaks üks isend uurimispaigast C. Kõigis nendes

veekogudes peale P8 esineb vähe prügi.

Arnold (2004) andmetel väldivad harilikud kärnkonnad liigset avarust ja täielikku varju, mis

sobib antud töö tulemustega kuna veekogud H1; P4; P5 ja P8 on poolenisti varjulised või

varjulised ning vähese prügiga, mille alla varjuda (v.a. P8).

Lugemistulemusi võis mõjutada asjaolu, et nad on aktiivsed peamiselt videvikus (Kuzmin &

Cavagnaro, 1999; Arnold, 2004; Gent & Gibson, 1998). Kõik loendused, mille käigus hariliku

kärnkonna leiti, toimusid päeval või õhtupimeduses ja öösel.

Isendite arvu võis mõjutada ka asjaolu, et ei ole veekogud sobiva troofsusega, millest harilik

kärnkonn eelistab eutroofset (Strijbosch, 1979). Antud töö raames veekogu troofsust ei

mõõdetud. Soomes tehtud uuringute põhjal (Laurila, 1998) selgus, et nad eelistavad suuri

veekogusid. Sellele teooriale räägib vastu asjaolu, et kudunööre ja hariliku kärnkonna isendeid

leiti veekogust P4, mis on väiksem kui P6 ja P10. Samas jällegi ei saa kindlalt öelda, et nendes

kahes veekogus ei olnud neid üldse. Antud töö käigus neid ei leitud. Veekogudes P6 ja P10 on

rohkem prügi kui veekogus P4, mis võib olla harilikule kärnkonnale ebasobilik.

4.5. Kudupallid ja -nöörid ning kullesed

Kudupallid (mida oli kokku 2160cm3) leiti veekogudest H1; P2; P4 ja P8 ning kudunöörid (mida

oli kokku 37 tükki) veekogudest H1; P4 ja P8. Hariliku kärnkonna kudunöörid on enamasti

taimede vahel ja natuke sügavamas vees kui teiste konnade kudu (Gent & Gibson, 1998), mis

teeb nende leidmise raskeks veekogudes, mille kallastele oli raske ligi pääseda. Seega ei saa

kindlalt väita, et kudunööre teistes veekogudes polnud.

Veekogus H1 olid kudupallid idaküljel avatud osas ja teisel vastaskaldal mändide vilus.

Kudunöörid olid samuti idaküljel päikese käes ja põhjaosas puude ning heintaimede kõrval,

kohas, kus vähemalt mingi osa päevast paistab päike.

Veekogus P2 olid kudupallid täielikus varjus valli äärsel kaldal.

26

Veekogus P4 olid kudupallid põhjaosas vähem varjulisel kaldal ja kudunöörid samuti samal

kaldal.

Veekogus P8 olid kudupallid põhjakaldal, mis on vähem varjuline kui pangapoolne kallas ja

kudunöörid leiti läänepoolsest tipust varjulisest kohast.

Kullesed (>200 isendit) leiti kõik ühest veekogust H1 idapoolselt kaldalt päiksesepaistelisest

madalast veest.

Kudunöörid ja –pallid ning kullesed vajavad arenguks sooja vett (R. Rannap suul.). Antud töö

välitööde käigus leitud kudu oli nii varjus kui ka päikese käes. Kõik kullesed oli päikese käes,

millega saab seletada asjaolu, miks teistes veekogudes kulleseid ei olnud. Kõikides teistes

veekogudes, kus esines kudu ei olnud nii laugeid kaldaid ja päikesele täielikult avatud kohta.

Sageli leidub kudemisveekogudes mitmete meetrite suuruseid kudulaamu (Adrados, et al. 2010)

aga Astangul jäid kudupallide ruumalad väiksemaks. Ühe rohu- või rabakonna muna tuum on

1,4-2,3mm läbimõõduga, millele lisandub vähemalt samas laiuses sültjat kesta ja mingil määral

ka mune ühendav limamass. Üks rohukonn koeb 1-2 kudupalli, milles on kokku 700-4500 muna

(rabakonn 500-3000) (Adrados, et al. 2010).

Arvutades ligikaudselt 1000 munalise kudupalli põhjal: Arvestades, et üks muna on kokku

~4mm ehk 0,4cm läbimõõduga tuleb 1000 pallist koosneva kuubiku küljepikkuseks 4cm, mis

teeb ruumalaks 64cm3.

Kui 64cm3 moodustavad 1000 muna siis tiigist H1 leiti ~7500 muna, milleks on võimeline üks

rohukonna isend (Adrados, et al. 2010). Uurimispaigast H1 leiti kolm rohukonna ja 15 liigini

mitte määratud pruuni konna, mille põhjal eeldatakse, et kudupallide ruumala peaks olema

suurem.

Tiigist P2 leiti ~14062 muna, milleks on vaja vähemalt kahte rohukonna isendit (Adrados, et al.

2010). Uurimispaigast P2 leiti kaks rohu- ja üks rabakonn (munad võisid kuuluda ka

rabakonnale). Seega esines seal veekogus rohkem isendeid kui loendati.

Tiigist P4 leiti ~7500 muna, milleks on võimeline üks rohukonna isend (Adrados, et al. 2010).

Uurimispaigast P4 leiti seitse rohukonna ja 30 liigini mitte määratud pruuni konna. Seega

kudupallide kogus peaks olema suurem.

Tiigist P8 leiti ~4687 muna, milleks on võimeline üks rohukonna isend. Uurimispaigast P8 leiti

kuus rohukonna. Seega kudupallide kogus peaks olema suurem.

27

Kuna kahepaiksete isendite sugu ei määratud siis ei ole välistatud asjaolu, et veekogudes oli

emaseid isendeid täpselt nii palju kui nende munade munemiseks vaja on ja seega

loendusandmed on täpsed.

4.6. Olukord ja edasised ideed

P7 on kõige halvemas seisus. Veekogust eritub halba lõhna ja on pakus lemmeli kihiga kaetud.

Võimalik näide, milliseks võivad antud piirkonna tiigid muutuda kui hooldustöid ei tehta.

Puuduvad täpsed andmed selle kohta, kui kaua on sealsesse piirkonda prügi viidud ja veekogusid

reostatud ning varem pole nii mahukat loendust Astangul läbi viidud. Seega ei ole võimalik

öelda, kas ja kui suurt mõju need tegurid avaldavad kahepaiksete liigilisele mitmekesisusele ja

nende arvukusele antud piirkonnas. Samas välitöö andmed näitavad, et kõige arvukam leiukoht

on H1, mis on veekogudest K1 järel kõige prügi ja reostuse vabam paik ning sinna ei vii mitte

ühtegi rada, mida saab teeks nimetada, millest oletatakse, et inimesi käib seal vähem kui teistes

punktides. Seega oletatakse, et reostus ja inimeste liikumine avaldab populatsioonidele pärssivat

mõju. Kahepaiksete populatsioonide vähenemiste teadaolevad peamised põhjused on: UV-B

radiatsioon; röövloomad; sisse toodud võõrliigid; elupaiga muutused; elupaikade hävimine;

veekogude muutumine happeliseks ja toksiliste ainete sattumine vette; kliima muutused;

ekspluateerimine ning kõikide nende faktorite koosmõju (Alford & Richards, 1999; Beebee &

Griffiths, 2005). Prügi Astangule toomine on elupaiga muutmine ja osa sellest prügist võib olla

toksiline kahepaiksetele.

Olukorra parandamiseks tuleb teha järgmist:

Teavitada keskkonnaametit leitud isenditest ja nende olukorrast kuna kõik kahepaiksed

on Eesti Vabariigis looduskaitse all. Lisaks on rabakonn ka EL Loodusdirektiivi kuuluv

liik.

Pangaeiste tiikide ja H1 ümbrused prügist puhastada, korraldades näiteks talgud, mille

käigus prügi kokku korjatakse ja ära viiakse.

Tiikide, mille varjulises jäi üle 50% ja niiskete häilude leiukohtade avamine

päikesevalgusele – osade puude ja võsa maha võtmine.

R. Rannapi ja kaasautorite (2009) tiigivõrgustiku rajamine. Lisaks 2,5 kordsele

rabakonna arvukuse tõusule suudeti ka harivesiliku arvukust tõsta 2,3 korda ja

mudakonna arvukust 6,5 korda. Võib-olla õnnestub neid tiike niiskete häilude alale

28

rajades ja päikesele avades tõsta ka tähnikvesiliku või teiste liikide arvukust Astangul.

Pole ka välistatud, et ainult päikesele avamine tõstab arvukust kuna sealsed kevadised

lombid võivad juba olla piisavalt head ajutised elupaigad.

Edasise töö käigus tuleks:

Korrata loendust nii päevasel ajal kui ka videvikus.

Uurida kõikides veekogudes kalade olemasolu ja hinnata nende võimalikku mõju

kahepaiksete mitmekesisusele ja populatsiooni arvukusele.

Kõikides veekogudes viia läbi troofsuse uurimine; pH taseme mõõtmine ja metallide

sisalduse uurimine. Mis aitaksid selgitada, miks üks või teine liik asub just leitud paigas.

Leiukohakaartidelt (Joonis 7;8;9;10) on näha, et liigid on jaotunud uurimisalal erinevatesse

paikadesse nii, et omavaheline kokkupuude on suhteliselt väike. Rabakonn esineb väikeste

„tiikidega“ niiskete häilude alal, rohukonn on väikese lemmeliga kaetud veekogudes, kus

rabakonni ei leitud. Samuti leidub neid prügiste kallaste varjus, mõningate eranditega.

Tähnikvesilik esineb selges ja puhtas ning eeldatavasti ilma kaladeta veekogudes, kus on puude

ja võserikuga kaldad, millede vahel ja all end varjata. Harilikku kärnkonna leidub suuremates

veekogudes ja nende kallastel. Selline isendite jaotus näitab, et erinevatel liikidel on erinev

elupaiganõudlus.

29

KOKKUVÕTE

Paldiski maantee, Kadaka puiestee, Astangu tee ja Tähetorni tee vaheline ala jaotub kolmeks:

pangapealne, pangaesine ja niiskete häilude ala, milledele lisandub uurimisala idanurka jääv

üksik veekogu.

Uurimispaiku oli 18: 12 tiiki, üks oja, üks koobas ja niiskete häilude piirkonnas neli

uurimispaika. Kahepaikseid leiti kokku neli liiki: rabakonn; rohukonn; harilik kärnkonn ja

tähnikvesilik. Leitud isendite koguarvuks saadi 191.

Pangapealne ehk loopealne on ala, millel lõunas ja läänes kasvab enamasti segamets, mida läbib

tee ja Järveotsa oja.

Pangaesisel lõigul on järjestikku 10 veekogu, millede kaldad on järsud ja prügised. Veekogud P1

ja P2 ning P4-P9 on kaetud väikese lemmeli kihiga. Kõikides veekogudes on mõningaid

langenuid puid. Veekogud P2-P10 jäävad kõik osaliselt panga varju.

Uurimisala idaossa jääv veekogu on laugete kallastega mändide ja hõreda võsaga ning kõrgema

taimestikuga piiritletud veekogu.

Niiskete häilude ala on enamasti kaetud metsaga, üksikute lagedamate aladega. Alale jäävad

militaarhoonete varemed ja vallid ning raudteetammid. Lagedamatel aladel on mätaste vahel

väikesed lombid ja mõned suuremad sulavetest tekkinud tiigid. Ala läbivad mudased teed,

millede ääres on reostatud kraavid.

Eestis elavast 11st kahepaiksete liigist leidub Astangul neli: rabakonn, rohukonn, harilik

kärnkonn ja tähnikvesilik, kes kõik on looduskaitse all ning rabakonn kuulub EL

Loodusdirektiivi neljandasse lisasse ja Berni Konventsiooni teise lisasse, mis teevad antud

piirkonna oluliseks kahepaiksete elupaigaks.

Kõige laiema levikuga oli rohukonn, keda leidus 87,5% uuritud leiukohtades, järgnesid rabakonn

37,5%, harilik kärnkonn 31,3% ja tähnikvesilik 12,5% leiukohtades. Isendite arvukuselt

moodustas rohukonn 34,0% kõigi leitud isendite koguarvust; rabakonn 7,9%; harilik kärnkonn

22,5% ja tähnikvesilik 4,2% ning liigini mitte määratud pruunid konnad 31,4%.

Uurimist viidi läbi kaheksal päeval: kaks eel- ja kuus välitööpäeva. Välitööd teostati aprillis,

mais ja oktoobris 2012 aastal. Uurimismeetoditest kasutati kahvapüüki, visuaalset täiskasvanud

isendite loendust. Otsiti vesilike mune, kärnkonnade kudunööre ja teiste konnade kudupalle ning

30

kulleseid. Vesilike mune ei leitud, hariliku kärnkonna kudunööre leiti 37, pruunide konnade

kudupalle 2160cm3 ja >200 kullest.

Kirjeldati ka veekogude seisukorda, pindala, sügavust, varjulisust, prügi hulka, ligipääsetavust ja

kallaste kaldenurka. Ülejäänud ala sai üldise kirjelduse.

Leitud kahepaiksete isendite arvudele anti võimalikud seletused. Rohukonna rohkus võib

tuleneda sellest, et tegu on elupaiga valimisel generalistiga, elab peaaegu kõikjal. Rabakonna

vähesust seletatakse asjaoluga, et tegu on argliku liigiga ja nad eelistavad rohke taimestikuga

ajutisi veekogusid, millede kaldad on lauged ja vesi kiiresti soojenev. Astangu veekogud on

enamasti järsud ja varjulised.

Tähnikvesiliku väikest isendite arvu ja levikut selgitatakse asjaoluga, et veekogud on liiga

varjulised ja lemmeliga kaetud, mis takistavad vee soojenemist. Lisaks kaldad on

tähnikvesilikule liiga järsud. Veekogu K1 võiks sellele liigile sobida, kuid tegu on arvatavasti

ajutise veekoguga ja selle pindala jääb liiga väikeseks.

Hariliku kärnkonna isendite arvu seletatakse sellega, et loendusi viidi läbi päeval ja öösel kuid

selle liigi isendid on enamasti aktiivsed videvikus. Lisaks enamus veekogud võivad olla selle

liigi jaoks liiga varjulised. Samas võib olla mõjutavaks asjaoluks veel veekogude troofsus,

milledest harilik kärnkonn eelistab eutroofseid. Veekogude troofsust antud töö käigus ei

mõõdetud.

Arvestades, et rabakonna, harilikku kärnkonna ja tähnikvesilikku leidus alla 50% veekogudest

ning kulleseid leiti ühest veekogust siis leitakse, et tegu on degradeerunud endise elupaigaga.

Järeldatakse, et Astangu piirkonna kahepaiksed on väljasuremise ohus.

Anti soovitusi edasisest tegevuseks ja kahepaiksete kaitseks. Esmalt tulemuste esitamine

keskkonnaministeeriumile. Seejärel näiteks veekogude pH taseme ja metallide sisalduse

mõõtmine ning kalade olemasolu uurimine. Lisaks veekogude kallaste prügist puhastamine ja

osade puude ning põõsaste maha võtmine, et need avada päikesevalgusele.

31

SUMMARY

ASTANGU AREA AS AN AMPHIBIAN HABITAT

Siim Paas

The goal of this bachelore’s thesis is to describe the amphibian fauna and suitable habitat

locations for them in Astangu as well as to present ideas for future conservation of the amphibian

species found in that area.

The author was interested in the following aspects:

Are there any amphibians in Astangu?

Which species of amphibians do exist in that area and in which areas of the inspected grid to

they live?

How many individuals of each species exist in the area?

What are the environmental conditions in the area and how do they impact the species diversity

and population numbers?

To acheive these goals the following challenges were set:

Collect literature on ampibians in general, their environmental needs and information on the

flora of the land and information on the waterbodys in Astangu.

Collect eariler works on the herpetofauna of Astangu.

Conduct fieldworks in order to find, count and describe the amphibian species and describe the

environmental conditions in which they live.

Put together maps of the finds to illustrate the spread of ampibian species in that area.

Present ideas on how to protect and preserv the amphibian species.

Fieldworks took place during six days (30.04; 04.05; 12.05; 25.05; 02.10; 05.10.2012). The

following methods were used in the field:

Visual identification and counting of amphibian individuals.

Using a scoop net to catch the individuals to determin their species.

32

The amount of frogspawn was measured in cubic centimeters and the strings of eggs were all

counted (results were: 2160cm3 and 37 strings).

Neither spawn nor the tadpoles (of which more than 200 where found) were identified.

Looking for newt eggs amongst the plants failed.

All of the ponds were described as follows: The surface area, depth and the angles of the banks

were measured. Then the accessabilty to the water edge was graded by judging the amount of

plants, trees and garbage on the banks. Finally the openness of the surface to sunlight was

described (shadows form the trees, terrain and also the plants on the surface).

Rest of the area got a general description.

All the sightings of speices were recorded which later were used to create maps to illustrate the

spread of each species.

The area has 12 ponds and one stream and a lot of wet areas. Total of 18 location were analysed

16 of which yielded amphibians. Four species of amphibians were found: the moor frog (Rana

arvalis) (15 individuals); common frog (Rana temporaria) (65); common toad (Bufo bufo) (43)

and the smooth newt (Triturus vulgaris) (8). In total 191 individuals were found which include

60 individuals which the author was unable to catch thus unable to determine their species.

Additional 10 individuals (one smooth newt, eight common frogs and one common toad) were

found in one of the locations in autumn but due to the possibility of recounting those results were

only presented to illustrate the spread of the species, they are not added to the amount of

individuals found.

The most widely spread species was the common frog which occured in 87,5% of the locations.

The least spread species was the smooth newt with 12,5%.

The area was classified as a degrading ex-habitat that will lose some if not all amphibian species

soon unless drastic action is taken.

For future fieldworks and conservation of the species the following ideas were presented:

Determining the existance of fish in the ponds and their impact on the populations. Measuring

the pH levels, trophic levels and metal concentrations in the water as well as repeating the

fieldwork for annual data on the amphibians. For conservation the data should be presented to

the ministry of the environment. The banks of the ponds should be cleaned of all garbage and

then opened to sunlight by taking down some of the trees and bushes.

33

KASUTATUD MATERJAL

Raamatud

Adrados, L. C., Rannap, R., Briggs, L. 2010. Eesti kahepaiksete välimääraja. Keskkonnaamet,

Tallinn.

Arnold, E. N., 2004. Euroopa kahepaiksed ja roomajad. Eesti Entsüklopeediakirjastus,

Tallinn.

Ernits, P. 1991. Kahepaiksete sigimisest Tallinnas. Eensaar, A., Sander, H. (Toim.). Inimmõju

Tallinna keskkonnale II. Tallinn, lk 130–133.

Gent, A. H., & Gibson, S. D., eds. 1998. Herpetofauna workers manual. Joint Nature

Conservation Committee, Peterborough.

Paal, J. 1997. Eesti taimkatte kasvukohatüüpide klassifikatsioon. Keskkonnaministeerium ja

ÜRO Keskkonnaprogramm, Tallinn.

Uustal, M. 2011. Andmeid Tallinna faunast aastatest 1980–2010. Säästva Eesti Instituudi

väljaanne nr 17, Tallinn, 85 lk.

Vitt, L., Caldwell, J. P. 2009. Herpetology: An Introductory Biology of Amphibians and Reptiles,

Third Edition. Elsevier, Oxford.

Artiklid

Alford, R. A., Richards, S. J. 1999. Global Amphibian Declines: A Problem in Applied Ecology.

Annu. Rev. Ecol. Syst., 30: 133-165.

Andrén, C., Henrikson, L., Ollson, M., Nilson, G. 1988. Effects of pH and aluminium on

embryonic and early larval stages of Swedish brown frogs Rana arvalis, R. temporaria, R.

dalmatina. Holarctic Ecology, 11, 2, 127-135.

Beebee, T. J. C., Griffiths, R. A. 2005. The amphibian decline crisis: A watershed for

conservation biology? Biological Conservation, 125: 271-285.

Cooke, A. S., Frazer, J. F. D. 1976. Characteristics of newt breeding sites. J. Zool., Lond.

178, 223-236.

34

Indermaur, L., Schaub, M., Jokela, J., Tockner, K., Schmidt, B. R. 2010. Differential response to

abiotic conditions and predation risk rather than competition avoidance determine breeding site

selection by anurans. Ecography, 33, 5, 887-895.

Laurila, A. 1998. Breeding habitat selection and larval performance of two anurans in

freshwater rock-pools. Ecography, 21, 5 484-494.

Laurila, A., Kuljasalo, J. 1999. Habitat duration, predator risk and phenotypic plasticity in

common frog (Rana temporaria) tadpoles. Journal of Animal Ecology. 68, 6, 1123-1132

Leu, T., Lüscher, B., Zumback, S., Schmidt, B. R. 2009. Small fish (Leucaspius delineatus) that

are often released into garden ponds and amphibian breeding sites prey on eggs and tadpoles of

the common frog (Rana temporaria). Amphibia-Reptilia, 30, 2, 290-293

Marnell, F. 1998. Discriminant analysis of the terrestrial and aquatic habitat determinants of the

smooth newt (Triturus vulgaris) and the common frog (Rana temporaria) in Ireland. J. zool. 244,

1, 1-6. [Online] EBSCOhost (16.03.13).

Pavignano, I., Giacoma, C., Castellano, S. 1990. A multivariate analysis of amphibian habitat

determinants in north western Italy. Amphibia-Reptilia, 11, 311-324.

Rannap, R., Lõhmus, A., Briggs, L. 2009. Restoring ponds for amphibians: a success story.

Hydrobiologia, 634, 1, 87-95. [Online] Academic Search Complete, EBSCOhost (16.03.13).

Rannap, R., Lõhmus, A., Linnamägi, M. 2012. Geographic variation in habitat requirements of

two coexisting newt species in Europe. Acta Zoologica Academiae Scientarium Hungaricae

(Czusdi, Cs & Vörös, J., eds) pp. 69-86. Acta zool. Budapest.

Reading, C. J., Loman, J., Madsen, T. 1991. Breeding bond fidelity in the common toad, Bufo

bufo. J. Zool., Lond. 225, 1, 201-2011.

Skei, J. K., Dolmen, D., Rønning, L., Ringsby, T. H. 2006. Habitat use during the aquatic phase

of the newts Triturus vulgaris (L.) and T. cristatus (Laurenti) in central Norway: proposition for

a conservation and monitoring area. Amphibia-Reptilia, 27, 3, 309-324.

Strijbosch, H. 1979. Habitat selection of amphibians during their aquatic phase. Oikos, 33, 3,

363-372.

35

Õigusaktid

Bern Convention. 1979. Conventsion on the Conservation of European Wildlife and Natural

Habitats. Bern. [WWW] http://conventions.coe.int/Treaty/en/Treaties/Html/104.htm (22.04.13).

Euroopa Nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ. 1992. Looduslike elupaikade ning loodusliku

taimestiku ja loomastiku kaitse kohta. Nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ, lk 15. [WWW]

http://www.natura2000.envir.ee/files/doc/loodusdirektiiv.pdf (22.04.13).

Looduskaitseseadus. 2004. Riigi Teataja I, 38, 258.

Käsikirjad

Luik, J. 2010. Niitude taimekooslused Astangul ja Männikul, Tallinn. Magistritöö, TLÜ

loodusteaduste osakond.

Kiristaja, P. 2006. Tallinna rohealade loomastik. Käsikiri, 12 lk. [WWW]

www.tallinn.ee/est/g3566s32505 (31.03.2013).

Nurme, S., Jänes, J., Palo, A. 2007. Astangu VI ehituspiirkonna taimestiku, taimekoosluste ja

maastiku hinnang. Seletuskiri Tallinna Linnaplaneerimis Ametile, 72lk. Artes Terrae OÜ.

Pappel, P. 2010. Tallinna kahepaiksete faunast. Aruanne SEI-Tallinnale. MTÜ Põhjakonn.

Tartu-Tallinn, 10 lk. Käsikiri Säästva Eesti Instituudis.

Muu allikas internetis

Arntzen, J. W., Kuzmin, S., Jehle, R., Beebee, T., Tarkhnishvili, D., Ishchenko, V., Ananjeva,

N., Orlov, N., Tuniyev, B., Denoël, M., Nyström, P., Anthony, B., Schmidt, B., Ogrodowczyk,

A. 2009. Triturus cristatus. In: IUCN 2012. IUCN Red List of Threatened Species. Version

2012.2. [WWW] http://www.iucnredlist.org/details/22212/0 (22.04.12)

Kuzmin, S. L. & Cavagnaro, J. 1999. Bufo Bufo. [WWW]

http://amphibiaweb.org/cgi/amphib_query?where-genus=Bufo&where-species=bufo (16.03.13)

36

LISAD

Lisa 1. Uurimispaikade koordinaadid. Autori andmed; täpsustatud Maa-ameti Geoportaali

põhikaardi alusel.

Uurimispaigad Kooridnaadid

H1 59° 23′ 44.47″N 24° 36′ 51.08″EK1 59° 24′ 10.61″N 24° 36′ 58.14″EK2 59° 23′ 42.19″N 24° 37′ 44.98″EM1 59° 23′ 57.84″N 24° 37′ 29.84″EM2 59° 24′ 02.71″N 24° 37′ 29.92″EM3 59° 24′ 03.48″N 24° 37′ 20.03″EM4 59° 24′ 10.61″N 24° 36′ 58.14″EP1 59° 23′ 49.47″N 24° 37′ 50.90″EP2 59° 23′ 49.42″N 24° 37′ 48.59″EP3 59° 23′ 49.68″N 24° 37′ 44.43″EP4 59° 23′ 50.74″N 24° 37′ 39.07″EP5 59° 23′ 52.02″N 24° 37′ 34.87″EP6 59° 23′ 53.03″N 24° 37′ 29.97″EP7 59° 23′ 54.10″N 24° 37′ 25.13″EP8 59° 23′ 56.23″N 24° 37′ 14.32″EP9 59° 23′ 58.31″N 24° 37′ 04.31″EP10 59° 23′ 59.81″N 24° 36′ 56.68″EC 59° 23′ 49.70″N 24° 37′ 34.28″E

37

Lisa 2. Autori fotod uurimispaikadest

Foto 1. Veekogu P10 põhjapoolne kallas, millel on näha väikest osas sealsest prügist.

Foto 2. Tüüpiline pangaesise lõigu veekogu (P5). Väikese lemmeliga kaetud, osadel kallastel

oksarisu ja lehtpuudega ümbritsetud.

38

Foto 3. Veekogude P4 ja P5 vahele jääva moonalao (C) sissepääs.

39